Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR. keele allkeeled. Tiit Hennoste Karl Pajusalu

Transcription

1 Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR EestiEesti keele allkeeled Tiit Hennoste Karl Pajusalu

2 Eesti keele allkeeled Õpik gümnaasiumile

3

4 Eesti keele allkeeled Õpik gümnaasiumile Tiit Hennoste Karl Pajusalu Eesti Keele Sihtasutus Tallinn 2013

5 Eesti keele allkeeled Õpik gümnaasiumile Tiit Hennoste, Karl Pajusalu Tartu 2013 Retsenseerinud Martin Ehala, Aime Klandorf, Erika Rummel ja Anne Vaher Kujundanud ja küljendanud Roosmarii Kurvits ja Tiit Hennoste Pildid joonistanud ja toimetanud Juhan Oskar Hennoste ISBN Tiit Hennoste, Karl Pajusalu, Juhan Oskar Hennoste 2013 Raamatu ilmumist on rahastanud Haridus- ja Teadusministeerium. Autorid tänavad Emakeele Seltsi, Emakeeleõpetajate Seltsi ja Eesti Keele Siht asutust.

6 Sisukord Eeskõne Allkeeled ja nende olemus. Sissejuhatuseks Allkeelte liigitamise kolm alust Allkeeled ja muu varieerumine Varieerumine allkeelte sees. Kolm keskset mõjurit Allkeeled ja keele allosad Kirjakeel normingute süsteem Kirjakeele olemus Kirjakeele kasutamise tingimused Kirjakeel, keelekohustus ja keeleviga Kirjakeele staatus. Pilk ajalukku Kirjakeelekeskse ühiskonna algus Nõukogude aeg. Kirjakeelekesksuse süvenemine Tänapäev. Kirjakeele ülivõimu taandumine Trükitud kirjakeelsed tarbetekstid Terminid ja muud sõnad Autoritekst ja tsitaadid Grammatilised erinevused Kust erinevused tulevad? Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid Suuline ja kirjalik suhtlus Vahetu ja vahendatud suhtlus Sünkroonne ja asünkroonne suhtlus

7 Dialoog ja monoloog Argine ja avalik suhtlus Privaatne ja avatud keskkond Anonüümne ja mitteanonüümne suhtlus Spontaanne ja toimetatud tekst Registrite tüpoloogia ja hierarhia? Suuline keel Suulised sõnad Suuline morfoloogia ja morfosüntaks Suulised laused Dialoogi ehitus ja dialoogi keel Tagasiside. Uus teadmine Naabruspaarid 1. Kuidas me küsime? Naabruspaarid 2. Käsud, palved, soovid Argisuhtlus ja argikeel Kirjakeel ja argikeel Suulisus ja argikeel Suhtlusolukord ja argikeel Mis on argikeel? Argikeel kui alusregister Miks me kirja moodi ei kõnele? Esimene vastus: suulisus Teine vastus: dialoog ja tagasiside Kolmas vastus: suhtlus reaalajas Kokkuvõtteks Netikeel kirja ja kõne vahel Netikeele erijooned Keeleregistrid netis? Spontaanne netivestlus reaalajas Netidialoogi eripära Netidialoogi keelelised erijooned

8 12. Suhtlejad ja keel ehk murded Keel ja elukoht ehk kohamurded Keel ja inimrühm ehk sotsiaalmurded Viipekeel ja viibeldud keel Keel ja arvutid ehk Murrete tüpoloogia Eesti peamurded ja murderühmad Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurded Südaeesti ja kirderanniku murderühmad Murrete morfosüntaks Murded ja suuline keel Miks murdevormid erinevad? Traditsioonilised kohamurded Südaeesti murded Kirderanniku murded Lõunaeesti murded Kohamurded tänapäeval Murre kirjakeeles Murdeaktsendid Pärandkeeled ja regionaalkirjakeeled Sotsiaalmurded Sotsiaalne kiht ja keelekasutus Eesti sotsiaalmurded. Pilk ajalukku Sotsiaalne võrgustik ja keelekasutus Släng Ilukirjandus allkeelte süntees Ühiskeelne kirjandus Murdekirjandus Oma keel Kasutatud ja soovitatav kirjandus

9

10 Eeskõne Selle raamatu eesmärk on tutvustada eesti keele erinevaid püsivaid keele variante ehk allkeeli ja näidata, millised on nende erinevused, millest need tulevad ja kuidas neid kasutatakse. Raamatus kõneldakse kõigepealt allkeelte erinevate rühmade olemusest. Seejärel vaadatakse täpsemalt viit eesti keele allkeelte keskset rühma. Esmalt kirjeldatakse kirjakeele olulisi jooni ja kirjakeelseid tarbetekste. Teisena vaadatakse suulise pearegistri üldisi erijooni ja suulise ühiskeele keskseid variante, dialoogi ja argikeelt. Kolmandana tuleb kõneks suulise ja kirjaliku keele vahel paiknev netikeel. Neljas teema on traditsioonilised kohamurded ning nende saatus tänapäeval. Siin tuleb veidi juttu ka sotsiolektidest. Ja viiendaks teemaks on erinevaid allkeeli sünteesiv ilukirjanduse keel. Raamatut võib kasutada õpikuna allkeelte erikursuse tarvis, sellest võib valida üksikuid peatükke või teemasid õppimise lisamaterjaliks (nt oma kodukoha murde või netikeele uurimiseks), aga seda võib ka uurida lihtsalt selleks, et saada eesti keelest mitmekesisemat pilti. Raamatule li sanduvad eraldi osana harjutused ja ülesanded. Raamatu põhiosa on kirjutanud ja raamatu toimetanud Tiit Hennoste. Kohamurrete peatükid on kirjutanud Karl Pajusalu. Head lugemist ja kaasamõtlemist! Tartus, oktoobrikuul 2013 Tiit Hennoste, Karl Pajusalu

11

12 Ptk 1. Allkeeled ja nende olemus. Sissejuhatuseks 1. Allkeeled ja nende olemus. Sissejuhatuseks Jutt allkeeltest algab kahe üldise küsimusega: mis on allkeeled ja kuidas neid liigitatakse? Igas keeles, ka eesti keeles on paljudest sõnadest või grammatilistest vormidest mitu erinevat varianti. Keele sõnavaras on hulk sünonüüme, mis pole küll peaaegu kunagi täpselt sama tähendusega. Tavaliselt tuuakse välja sünonüümiread, mille alguses on n.ö kõige tavalisem sõna, nt hobune ja selle järel suksu, ratsu, kronu, setukas jms. Hästi tuntud on ka häälduse varieerumine. Kui lääne-eestlane ütleb ilma palataliseerimata mantel, siis lõunaeestlane man tel*. Lisaks võib sõna varieeruda mõne hääliku võrra. Nii leiame sõnast praegu sellised variandid nagu paergu, paargu, praegast, praega, praegust, präägu. * Märk osutab palatalisatsiooni. 11

13 Ptk 1. Allkeeled ja nende olemus. Sissejuhatuseks Sama kehtib morfoloogia kohta, kus me võime rääkides kasutada nt sisseütlevat käänet koju, kodu ja kodusse. Ka lausegrammatikas ei ole asjad teisiti. Inimene võib soovida telefoninumbrit küsilausega (Kas te ei ütleks mulle ülikooli rektori telefoni?), käsklausega (Palun öelge mulle ülikooli rektori telefon!) või jutustava lausega (Ma ei tea rektori telefoni.). Seega võime öelda, et meie kõigi peades on hulk erinevaid enam või vähem sünonüümseid keelevahendeid. See on otsekui keeleline tööriistakast. Eri inimeste keelelised tööriistakastid ei ole samasugused. Nende vahel on alati mitmesugused erinevused. Üks inimene oskab mingit murrakut ja teine mitte. Üks teab ja kasutab palju võõrsõnu, teine mitte jne. Inimese individuaalset keelevarianti nimetatakse idio lektiks. Idiolekt on ühe inimese individuaalne keelevariant, mis sisaldab kogu tema keele. Ükski keel ei ole lihtsalt üksteisest veidi erinevate idiolektide kogum. Uurimine näitab, et idiolektid koonduvad kimpudesse, moodustavad kogumeid, mille sees on väikesed ja piiridel palju suuremad erinevused. Seetõttu saame tuua välja idiolektist suuremad keelelised kooslused. Siin on kaks olulist piiri. Üks piir läheb erinevate inimrühmade vahelt. Selle näiteks sobivad murrakud ja murded, mida valdavad erinevad inimrühmad. Teine piir läheb erinevate suhtlusolukordade vahelt, milles me kasutame eri keelevariante. Argivestluses sõbraga valime üht moodi keele ja koolitunnis teistmoodi keele. Sealjuures on mõne inimese kastis tööriistad korralikult süstematiseeritud ja teisel loobitud segamini üksteise otsa. Esimene inimene saab valida oma kastist olukorrale sobiva keelendi ja kasutada teda vastavalt tema otstarbele. Teine haarab esimese ettesattunud juhusliku riista ning tulemuseks on keeleline puder. Teistpidi on oluline, et erinevaid keelejooni kasutatakse eri sagedusega. On sõnad ja grammatikavormid, mida me kasutame pidevalt ja on sõnad-vormid, mis on kasutusel vaid haruharva. Samamoodi ei saa kõigist keeleliste erijoonte kombinatsioonidest püsivaid kooslusi. 12

14 Ptk 1. Allkeeled ja nende olemus. Sissejuhatuseks Need kujunevad vaid keelejoontest, mis esinevad korduvalt koos. Ühe keele erinevaid püsivaid variante nimetame allkeelteks. Allkeel on keele variant, mida kasutatakse järjekindlalt teatud kasutussituatsioonides või inimrühmades ning millel on omad keelelised kasutusnormid või -normingud. Allkeelte liigitamise kolm alust Kuidas allkeeli liigitatakse? Iga inimese tööriistakastis on korraga mitu erinevat allkeelt. Ta võib osata nt Võru murde mõnda murrakut, arvutifriikide slängi, kirjakeelt jne. Allkeeli liigitatakse keeleteaduses paralleelselt kolmelt aluselt. Esimene on eristus normingulise kirjakeele (normikeele, standardkeele) ja ilma norminguteta allkeelte vahel. Kirjakeeles kehtivad ühiskonnas kehtestatud keelenormingud, muudes allkeeltes juhivad keelekasutust väljakujunenud ja suuresti kasutajate poolt teadvustamata tavad (mida mõnikord nimetatakse normideks). Teine on eristus erinevate kasutussituatsioonide alusel. Siin mõjutavad keelelisi valikuid kasutusolukorra erinevad omadused (suuline või kirjalik vorm, argine või avalik-ametlik suhtlus, dialoog või monoloog jne). Seega on need allkeeled, mida kasutatakse kindlates suhtlussituatsiooni tüüpides, näiteks argivestluses või kooliõpetuses. Selliseid allkeeli nimetatakse registriteks. Tavalised registrid on näiteks suulise spontaanse argisuhtluse keel ehk argikeel, kirjalik redigeeritud avaliku elu keel jms. Kolmas on eristus, mille aluseks on keele kasutajate omadused. Siin vastandatakse kõigepealt kaks allkeelerühma. Osa allkeeli on kasutusel üle Eesti, osa aga ainult teatud territooriumil või inimrühmades. Esimest rühma nimetame ühiskeelteks ja teist murreteks. Ühiskeeled pole kõigil kasutajatel absoluutselt sarnased, kuid nende sisemised erinevused on siiski nii väikesed, et meil pole põhjust kõnelda selle sees eraldi rühmakeeltest. Samuti on oluline, et kasutajad tunnetavad neid kui kõigile eestlastele ühiseid allkeeli. 13

15 Ptk 1. Allkeeled ja nende olemus. Sissejuhatuseks Ühiskeelte mõistet kasutatakse tavaliselt üksnes siis, kui on vaja rõhutada vastandust murrete ja ühiste keelevariantide vahel. Keskne on kasutajakesksetes rühmades nimelt murrete väljatoomine. Murrete olulisimad taustategurid on inimeste elukoht ja sellest tulenev suhtlusring ning inimeste sotsiaalsed omadused (sotsiaalne kiht, haridus, sugu jms). Nende alusel jagatakse murded kohamurreteks ning sotsiaalmurreteks (nimetatud ka sotsiolektideks). Eesti alal tunneme erinevaid murdeid, olgu Võru või saarte murre. Allkeelte liigitamise kolm alust: 1) keelenormingute olemasolu: kirjakeel ja mittenormingulised allkeeled; 2) kasutussituatsioon: registrid; 3) kasutajate omadused: murded ja ühiskeeled. Toodud kolm liigitust ja tunnusterühma ei ole üksteisele alluvad, vaid kolm erinevat vaatenurka. Sama allkeel on vaadatav korraga kõigist vaatenurkadest. Näiteks eesti keel keskajal tähendas kohamurdeid, mida kasutasid esmajoones eesti talupojad. Need murded olid kasutusel ainult suulises vormis ning neis puudusid normingud. Nii oli see keel ühest vaatenurgast mittenorminguline allkeel, teisest vaatenurgast murre/murrak ja samas ka sotsiolekt, kolmandast vaatenurgast aga suuline register. Lisaks on allkeeled väga erineva spetsiifilisuse astmega. Nii on argivestlus väga lai register, mille alla mahub palju alamliike, mis on kõik keelelt vägagi sarnased. Teisalt võime aga välja tuua nt registri arsti juures, mis on väga konkreetne ja kindlates tingimustes kindlate osalejatega ning suhteliselt korduvate keeleliste vormidega toimuv suhtlus. Milline allakeelte rühm ja liigendus on tähtsam ja milline vähemtähtis? Sellest mõeldes eristatakse tavaliselt kõige enne normingulist kirjakeelt ja muid allkeeli. Üldiselt on kirjakeel tänapäeva ühiskonnas tähtsaim allkeel. Kui aga võrrelda registri- ja murdeliigendust, siis on tänapäeval registriline liigendus keskne ning murdeline liigendus vähem oluline. 14

16 Allkeeled ja muu varieerumine Ptk 1. Allkeeled ja nende olemus. Sissejuhatuseks Eesti keeles on hulk erinevaid allkeeli. Nende vahel on mitmeid erinevusi, aga ka väga suur ühisosa. Vastasel juhul ei nimetaks me neid kokku eesti keeleks. Teisalt on aga nii, et mitte kõiki keeleliste erijoonte kogumeid ei nimetata allkeelteks. Nii on väga tavaline ja pidevalt korduv tunnuste kombinatsioon, mida iseloomustavad suulisus + argisituatsioon + spontaan ne suhtlus + keelenormingute mittenõudmine. Koos annavad need meile tavalise argivestluse ja allkeele, mida me tavaliselt nimetame argikeeleks. Samuti on tavaline suuline avalik ettevalmistatud dialoog, mis esineb näiteks raadio- või telesaadetes. Seal on küsitleja oma küsimused valmis mõelnud ja ka vastajale öelnud, millest juttu tuleb, nii et ka too on ennast ette valmistanud. Samas aga suuline argine ettevalmistatud dia loog on haruldane ning seda on raske tõlgendada omaette allkeelena. Lisaks saab erinevad allkeeled või nende alaliigid jagada üldkeeleks ja oskuskeeleks. Üldkeelt valdavad aktiivselt kõik (või peaaegu kõik) vastava keele kasutajad. Selle näiteks sobivad argivestluse või poeskäigu keel. Oskuskeeled on spetsiifilised keelevariandid, mida valdavad vaid vastavalt koolitatud inimesed (nt juristid oskavad kohtuistungitel ja seadustes kasutatavat keelt). Oskuskeeltega me selles raamatus eraldi ei tegele. Varieerumine allkeelte sees. Kolm keskset mõjurit Aga see pole kõik. On kerge näha, et me väljendame sama asja ka sama murde või registri sees mitmel eri viisil. Näiteks kasutame samas vestluses mõnes lauses nud- ja mõnes nd-kesksõna vormi (õppinud õppind). See näitab, et lisaks situatiivsetele või kasutajakesksetele teguritele on olemas ka muud mõjurid, mis panevad valima üht või teist varianti. Sellised olulised mõjurid jagunevad kolme rühma. Esimene rühm on seotud kõne foneetiliste omadustega. Nii on leitud, et suulises keeles mõjutab -nud ja -nd vahelist valikut väga palju see, millised häälikud on sõna lõpus enne seda tunnust. Kui seal on helitu kaashäälik, siis on peaaegu alati kasutusel -nud (kost-nud), helilise kaashääliku ja täishääliku järel aga on 2/3 juhtudel -nd (tul-nd, läi-nd). 15

17 Ptk 1. Allkeeled ja nende olemus. Sissejuhatuseks Teine mõjurite rühm seostub nn mikrokontekstiga ehk olukorraga, mis valitseb just antud lause ütlemise ajal. See paistab eriti hästi välja suulises dialoogis. Mõnikord ütleme emale Palun anna piima!, aga teinekord Kas sa ei annaks piima?. Siin ei ole erinevus viisakuses. Mõlemad on viisakad soovid. Keskseks valiku aluseks on hoopis see, kuidas kõneleja prognoosib võimalikke takistusi, mis soovi täitmisel ette võivad tulla. Kui takistusi ei paista, siis kasutab ta käskivat kõneviisi, kui aga takistused paistavad suured, siis küsimust. Kolmas mõjur on teadlik keeleline valik, kindlad stiili- või retoo rika ideaalid. Nii õpetatakse meid koolis tavaliselt sagedasi kordusi vältima ja me vaheldame kirjandis püüdlikult sünonüüme: Juhan ütles, lausus, kõneles, väitis, seletas jne. Aga ajakirjanikele õpetatakse, et uudi se kirjutamisel tuleb kasutada saatelause öeldisena võimalikult palju neut raalset sõna ütles ja vältida sünonüüme. On selge, et selle tulemusel on nende tekstirühmade vahel suur erinevus sõna ütles sageduses. Nendest valikumõjuritest tuleb selles raamatus vähe juttu. Allkeeled ja keele allosad On selge, et mingis allkeeles kasutatakse või eelistatakse üht keelevahendit ja teises teist. Kirjakeeles kasutame teinud ja läinud, aga suulises registris tihti teind ja läind. Vaadates allkeeli keelepoolsest otsast, saame välja tuua need keelelised vahendid, mida ühes või teises allkeeles kasutatakse palju ja teistes vähe või üldse mitte. Üks piir on siin nende vahendite vahel, mida kas kasutatakse või ei kasutata. Nii on suulises kõnes kasutusel suhtlushäälitsused ehk üneemid ee ja õõ (tulen ee homme), mida kirjalik tarbekeel ei kasuta üldse. Ta lihtsalt ei vaja selliseid häälitsusi. Nii on argisuhtluses kasutusel mitmeid roppe sõnu, mida me mõnigi kord ka ametlikus suhtluses vihastudes kasutada tahaks, aga siiski väldime. Loomulikult ei ole need piirid täiesti absoluutsed, aga siiski väga tugevad. Teine erinevus on statistiline. Me kasutame samu sõnu või grammatilisi vorme eri allkeeltes piisavalt palju, aga erineva sagedusega. Näiteks lauselühendeid kasutatakse suulises keeles vähe ning kirjalikus keeles palju. Me ei tee selliseid valikuid alati teadlikult. Nii võime valida lauselühendi kirjalikku teksti teadlikult, aga me ei tee teadlikku 16

18 Ptk 1. Allkeeled ja nende olemus. Sissejuhatuseks otsust spontaanselt kõneldes. Seal me ei kasuta neid lihtsalt sellepärast, et nad on liiga keerulised kiiresti teha ja mõista. Selliste valikute tulemuseks on see, et eri allkeeled erinevad üksteisest erinevates keele osades. Mõnikord on erinevus ainult häälduses, mõnikord erineb sõnavara, mõnikord morfoloogia või süntaks. Nii on suuline ja kirjalik eesti keel morfoloogialt väga sarnased, aga lausete ehituse poolest erinevad. Samas aga põhjaeesti ja lõunaeesti murded on lausete ehitamise poolest üsna sarnased, samas kui nende morfoloogia on erinev (metsas mõtsah/mõtsan). 17

19 Ptk 2. Kirjakeel normingute süsteem 2. Kirjakeel normingute süsteem Maailmas on palju keeli, milles mingeid norminguid olemas ei ole. Tih ti pole neis üldse eraldi fikseeritud grammatikat. Siiski saavad inimesed suheldes hakkama, sest järgivad ühiseid keelekasutuse arusaamu ja tavasid. Neid nimetatakse tavaliselt (suhtlus)normideks, kuigi see sõna kipub eesti keeles norminguga segi minema. Normide järgimise mõte on lihtne: tagada sujuv ja probleemideta suhtlemine. Kui igaüks järgiks erinevat keelekasutusnormi, oleks tulemuseks pidev suhtlemise häiritus. Normid ei ole enamasti mitte kusagil fikseeritud peale meie mälu. Tavaliselt ei ole nad isegi teadvustatud keelekasutuse juhised. Mõnikord õpe tatakse meid ka (Kuhu võlusõna jäi?), aga suurema osa keelekasutuse normidest omandab inimene suhtlemise käigus. Sealjuures võib juhtuda, et elukoha muutus või liikumine uude sotsiaalsesse keskkonda paneb meid uusi norme omandama. Näiteks asub inimene elama Pärnust Tartusse ja omandab sõna see kõrval ka sõna too kasutamise. Ühel hetkel hakkab ühiskond vajama sellist keelevarianti, mille reeglid oleks võimalikult täpsed. See juhtub tavaliselt siis, kui on vaja fikseerida täpselt ühiskonna juhtimiseks vajalikud tekstid, nt usulised tekstid, seadused, ostu-müügi lepingud, kooliõpikud jms. Need teks- 18

20 Ptk 2. Kirjakeel normingute süsteem tid peavad olema kõigile täpselt ühtmoodi mõistetavad. Asi pole ainult kirjapandus. Ka suulises keeles peab neis tekstides olema piisavalt ühine keel. Jutlus kirikus peab olema piibli keelega kooskõlas. Nõupidamisel lepingute üle on vaja kasutada ühist keelt. Jne. Sellist ühist ja normitud allkeelt nimetame eesti traditsioonis kirjakeeleks, ka normi- või standardkeeleks. Kirjakeele olemus Mis on kirjakeel? Sõnal kirjakeel on eesti keeles mitu tähendust. Kirjakeele üks tähendus on kirjalike tekstide keel. Sealjuures on peetud üldjuhul silmas avalike trükitekstide keelt, mitte näiteks erakirju, seinakritseldusi või neti jututoa keelt. Kirjakeele teine tähendus on olnud kogu keel, mis jääb väljapoole kohamurdeid. Selles tähenduses on tegemist ühiskeelega, mida kasutatakse kogu Eesti alal, samas kui murded on kasutusel vaid osal territooriumist. Selline lähenemine sobis hästi aega, mil murded olid inimeste üks keskseid allkeeli. Kirjakeele kolmas tähendus on ideaalne süsteem, teadliku valimise, korrastamise ja normimisega (kodifitseerimisega) loodud ühtlustatud keelekuju. Selles tähenduses on kirjakeel ühiskeel, mis on lisaks normitud. Kirjakeel (normikeel, standardkeel) on ideaalne süsteem, teadliku valimise, korrastamise ja normi misega loodud ühtlustatud allkeel, mis on fikseeritud kirjakeele grammatikates ja sõnaraamatutes. Normikeele loomise ja arendamisega tegelevad keelepoliitika, keelekor raldus ja keelehoole. Keelepoliitika on riigi tegevus, et juhtida ühiskonna keelelist arengut võimu määratud eesmärkide suunas. Keele korraldus on kirjakeele teadlik rikastamine, arendamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Selles otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi selle poole liikumiseks ja fikseeritakse keelenormin- 19

21 Ptk 2. Kirjakeel normingute süsteem guid. Eesti keelekorraldusel on kolm osa: üldkeelekorraldus, oskuskeelekorraldus ja nimekorraldus. Keelehoole on praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, keelekorralduse käskude või soovituste ellu viimi ne. Praktiliselt aren davad ja korrastavad kirjakeelt kindlad organisatsioonid ja isikud, kellele on antud ühiskonnas vastavad õigused. Järgnevas kõneleme kirjakeelest just normitud ühiskeele tähenduses ja vaatame tema tunnuseid ükshaaval. Kirjakeel on valik Kirjakeele grammatika ja sõnavara ei ole sama kui kogu eesti keele grammatika ja sõnavara. Kõigist keeles olevatest sõnadest ja vormi dest on teadlikult valitud välja teatud vahendite kogu, mis on kuulutatud kirjakeelseks. Mitte kõik sõnad ei ole ka kirjakeele sõnaraamatu tes kirjakeelsed. Nii leiame eesti keele seletussõnaraamatus sõnade juu rest märgid kõnekeelne, lastekeelne, luulekeelne, murdeline ja släng (= erikeel, argoo). Näiteks kõnekeelse sõna määratlus ütleb, et need on sõnad, mis on levinud eelkõige suulises kasutuses ning kirjakeel kasutab neid nt otseses kõnes kellegi suulise jutu edasi andmisel. Mõnel juhul on samast sõnast keeles mitu varianti ja kirjakeelde on neist valitud vaid osa. Nii on kirjakeelsed koer ja peni, aga mitte kuer või pini. Kirjakeelne on üheksa, aga mitte öheksa, kuigi suur osa eestlasi hääldab seda sõna just nii. Ka grammatikas on tehtud samasugused valikud. Eesti keeles on sõnad karduhvel, kartohvel, kartul, kardul, kardulas jms. Nad käänduvad erinevalt ja võivad olla omastavas käändes nt kartula, kardle, kartli, kardula jne. Aga kirjakeeles on ainult kartul ja kartuli. Sama kehtib erinevate tegusõna vormide kohta. Nii on eri murretes ja ka praeguses ühiskõnekeeles nud-kesksõna vormid -nud, -nd, lisaks mõnest sõnast ka -n ja -d (olnud/olnd/oln/old). Aga kirjakeelde kuulub neist ainult -nud. Kirjakeel on korrastatud ja normitud Kirjakeele grammatika (ja vähem sõnavara) on normitud, kodifitseeritud. See tähendab, et välja valitud keelevariandid on kuulutatud 20

22 Ptk 2. Kirjakeel normingute süsteem õigeteks ja muud vääradeks. Sealjuures on keele erinevad osad või tasandid reeglistatud eesti keeles erineval määral. Rangelt ja põhjalikult on normitud õigekiri. See ütleb meile, millal kasutada koma ja millal mitte, või kuidas kirjutada sõnavorme afišid ja tünjas kaslane. Samuti on tugevalt reeglistatud morfoloogia ja sõnamoodustus, mille reeglid ütlevad, kuidas moodustada nt tünja kaslase mitmuse osastav kääne. Üsna reeglistatud on ka morfosüntaks ehk see, milliste sõnavormide abil väljendatakse lauses erinevaid lauseliikmeid. Nii on reegel, mis ütleb, et sisult eitavas või kahtlevas (olemasolu-, omaja- jm) lauses on alus osastavas käändes (Laual pole leiba). On reegel, mis ütleb, et alus ja öeldis ühilduvad arvus (kanad kaagutavad, kukk kireb) jne. Muud grammatika osad on eesti kirjakeeles lõdvemalt normitud. Näiteks sõnajärje kohta on vaid vähe reegleid. Me teame, et eitussõna ei peab peaaegu alati paiknema vahetult öeldise ees (ma ei tule). Vaid teatud vormelisarnastes konstruktsioonides võib nende vahel midagi olla (ei ma tule). Aga üldiselt ütleme, et eesti keele sõnajärg on üpris vaba ja toome näiteks lause Taevas nähti palju tähti, mille sõnu saab mitmel vii sil ümber paigutada (Taevas palju tähti nähti. Palju tähti nähti taevas. Jne). Sõnajärje valik oleneb eeskätt sellest, milline on lause teema (ehk see, mille kohta midagi öeldakse) ja milline on reema (ehk see, mida teema kohta öeldakse), ning sellest, millisesse konteksti lause paigutub. Hääldamise kohta norminguid ametlikult ei olegi. Nendena võib tõlgendada ja tõlgendatakse tihti sõnade normingulist väldet, rõhku ja palatalisatsiooni, kuna need tulevad esile just suulises kõnes. Normimise käigus grammatikat korrastatakse. Sellesse püütakse luua süsteemi, milles oleks vähe erandeid. Näiteks on läänepoolses Eestis astmevahelduslikes sõnades laialt levinud seesütleva käände tugeva-astmeline vorm (randas), aga kirjakeeles on käänete moodustamise süsteem ühtlustatud selliseks, et kõik käänded alates sisseütlevast moodustatakse omastava käände tüvega (rand:ranna > ranna-s). Erinevates murretes on täiendi ja põhisõna ühildumine väga kõikuv (nt läänemurde lahtise kohtade pial). Kirjakeeles on aga kehtestatud reegel, et omadussõnaline täiend ja põhisõna ühilduvad kõigis käänetes peale ninataga-käänete (ilusat ilma, ilusa ilmaga). 21

23 Ptk 2. Kirjakeel normingute süsteem Kirjakeel on ideaalne süsteem Valiku, korrastamise ja normimise abil loodud kirjakeel on ideaalne süsteem ehk erinevate reeglite (kirjakeele normide ehk normingute) kogu. See süsteem on kirjas kirjakeele sõnaraamatutes ja grammatikates, Õigekeelsussõnaraamatus ja Eesti keele käsiraamatus, aga ka kooli keeleõpikutes. Seda õpetatakse koolis nii eestlastele kui võõrkeelsetele. Kirjakeel kui süsteem ei ole seega konkreetsete tekstide keel. Need normingud on loodud keeleuurijate ja keelekorraldajate ning kindlate organisatsioonide poolt, kellele on antud ühiskonnas ja riigis vastavad õigused. Selliselt on kirjakeele näol tegemist kunstliku allkeelega, mis ei ole kujunenud loomulikul teel. Teised allkeeled on kujunenud ise ja nende grammatika on uurijate poolt tekstide analüüsimise abil välja loetud. Tabel 2.1. Kirjakeel ja teised allkeeled Kirjakeel Teadlikult valitud vahendid Normitud grammatika ja sõnavara Teadlikult korrastatud grammatika Ideaalne süsteem, reeglite kogu Kunstlik allkeel Kirjakeele kasutamise tingimused Teised allkeeled Kasutuse käigus kujunenud vahendid Normimata grammatika ja sõnavara Ise kujunenud grammatika Konkreetsete tekstide keel Loomulik allkeel Me teame, et kirjakeele normingute järgimine on tehtud ühiskonnas teatud tekstides kohustuslikuks. See lihtne asi tekitab lähemalt vaadates mitmeid küsimusi. Esimene probleem on selles, et suur hulk eestlasi on arusaamisel, et kirjakeelt tuleb kasutada alati ja kõikjal, vähemalt avalikus elus. Kirjakeel ongi nende jaoks kogu eesti keele sünonüüm. Kõiki muid allkeeli käsitavad nad lihtsalt ebakorrektse või lohaka eesti keelena. On väga oluline meeles pidada, et kirjakeel on ainult üks allkeel teiste seas. Mitmes mõttes on ta kõige olulisem allkeel ühiskonnas, kuid siiski ainult primus inter pares. 22

24 Ptk 2. Kirjakeel normingute süsteem Tähelepanu kõik keelehuvilised! Tartu ülikoolis toimuvad USA keeleteadlase JOHN DONNE i külalisloengud küsimustest ja vastustest Aeg: märts Koht: peahoone, auditoorium 139. Algus: kell NB Esimene loeng toimub hom- ee ülehomme kell kell 15.15, mitte kell Teine probleem tuleb sellest, et kirjakeel on normingute kogu grammatikates ja sõnaraamatutes. Aga milline on kirjakeelne tekst? Sellele lihtsale küsimusele pole lihtsat vastust. Miks? Kujutlegem näiteks kuulutusetahvlil siin toodud teksti. Selle kuulutuse viimases lauses leiame katkestatud ja asendatud sõna (hom- > ülehomme), seal esineb üneem (ee) ja sõnakordus (kell kell). Kuuldes sellist lauset teise inimese suust, ei tekita see meis mingeid probleeme. Me tunneme ära, et nende vahendite rolliks on järje otsimine ja öeldu parandamine. Lugedes sellist lauset ilukirjanduse dialoogis, ütleme, et autor on proovinud imiteerida suulist kõnet. Aga nähes seda kuulutuses ja proovides kirjakeele seisukohast analüüsida, satume kimbatusse. Nimelt on see lause normingute piires täiesti kirjakeelne. Sõnad on õigesti kirjutatud, vormid õigesti moodustatud, sõnajärg korras, kirjavahemärgid paigas. Aga intuitiivselt leiame kindlasti, et see ei ole kirjakeelne lause. Samas ei ole olemas normingut selle kohta, et üneemide või katkestatud sõnade kasutus on kirjakeeles keelatud. Keegi pole ilmselt tulnud selle pealegi, et sellist normingut kirjutada. Miks? Sest kirjalikus keeles eneseparandusi kirja ei panda, selleks pole vaja mingit eraldi käsku ega keeldu. Neid kasutatakse ainult juhul, kui on tegu kindla retoorilise võttega, mida kasutatakse peaaegu ainult ilukirjanduses, uuemal ajal harva ka netidialoogis. 23

25 Ptk 2. Kirjakeel normingute süsteem Sellest tuleb oluline järeldus: kirjakeele normingud lähtuvad vaikimisi normaalsest kirjaliku keele lausest ja jätavad suulise lausega seo tud eripärad kõrvale. Normingud rakendatakse alles pärast selle arusaama vaikimisi omaksvõtmist. Aga see on pigem teoreetiline arutlus. Hoopis olulisemad on probleemid nende tekstidega, mis kalduvad normingust kõrvale neis kohta des, kus norming on olemas. Sellel probleemil on omakorda mitu alaprobleemi. Näide 2.1. Katkend keeleseadusest 4. Ametlik ja avalik keelekasutus ning eesti kirjakeele norm (1) Ametlik keelekasutus on riigi ametiasutuse ja valitsusasutuse hallatava riigiasutuse (edaspidi riigiasutus) ning kohaliku omavalitsuse ametiasutuse ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse (edaspidi kohaliku omavalitsuse asutus), notari, kohtutäituri ja vandetõlgi ning nende büroo või muu avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutuse, kogu või isiku dokumentide, veebilehe, siltide, viitade ja teadaannete keelekasutus. Ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile (edaspidi kirjakeele norm). Murdekeele põlisel kasutusalal võib kirjakeele normi kohasele tekstile lisada samasisulise teksti vastavas murdekeeles. (2) Kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele normi raken damise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. (3) Muudes avalikkusele suunatud tekstides, millele ei kohaldata amet liku keelekasutuse nõuet, sealhulgas eesti keele kasutamisel meedias, järgitakse keelekasutuse head tava. Kõigepealt tehakse vahet ametlikul ja avalikul keelekasutusel (vt näi - de 2.1). Ühiskonnas on teatud ametliku elu valdkonnad, milles keeleseadu sest lähtudes nõutakse kirjakeelsust. Need on asjaajamine, ametlikud dokumendid jms. Selle kõrval on avalikke valdkondi ja teksti liike, millelt üldiselt omaks võetud tava järgi oodatakse normikeelt, kuigi kohustust norminguid järgida seal ei ole. Sellised on näiteks teadustekstid või trükiajakirjandus. Aga ilukirjanduskeeles on alati olnud lubatud kalded kirjakeelest ehk kehtib licentia poetica. Igapäevase argielu keele reguleerimist keeleseadusega ei kujuta aga keegi ette. 24

26 Ptk 2. Kirjakeel normingute süsteem Samas teame hästi, et paljudes avalikes kirjalikes tekstides on vorme, mis rikuvad kirjakeele norminguid. Sealjuures on väga harva tegu teadliku normingute rikkumisega. Enamasti on asi selles, et kirjutaja ei valda normingut ega vaata ka õpikust või sõnaraamatust järele. On selge, et kirjakeele normingute järgimine nõuab teadmisi normin gutest. Kuidas normingud inimeseni jõuavad? Osa neist kattub meie lapsepõlves omandatud keelega. Aga laps ei tea, millised tema keelevormidest on kirjakeelega kooskõlas ja millised mitte. Tegelikult õpitakse kirjakeel koolis, kusjuures osa norminguid on vanemas eas väga raskelt õpitavad. Nii seostub kirjakeele valdamine otseselt koolihariduse ja selle levikuga. Inimesed, kes on saanud vähem haridust, oskavad kirjakeelt üldjuhul halvemini. See aga on tugevalt seotud võimalusega olla edukas. Inimesed, kes ei valda korralikult kirjakeele norminguid ega oska ennast korrektses kirjakeelses väljendada, ei saa ka oma ideid müüa ega korralikku karjääri teha. Sellel on omakorda mõju kogu ühiskonnale. Ühiskonnad, kus võimalikult paljud inimesed omandavad koolis korrektse kirjakeele, on jätkusuutlikumad kui need ühiskonnad, kus kirjakeel on vaid väheste pärisosa. Aga keegi ei tea kunagi kõiki keelereegleid peast. Kui ma normin gut ei tea, siis pean sõnaraamatust järele vaatama. Selleks on vaja aega ja sõnaraamatut. Selline redigeerimine on aga võimalik ainult kirjutades. Suulises vestluses ma ei saa katkestada oma lauset ja öelda: Vabandust, ma vaatan vahepeal järele, kuidas seda sõna käänata. Seega saab kirjakeelt läbi viia ainult teatud tingimustel. Teatud olukorras (nt spontaanses suulises kõnes) me paljusid reegleid üldjuhul järgida ei saagi. Seega ei saa me seal ka kirjakeelt nõuda. See aga tähendab, et kui me defineerime kirjakeele kui normingulise keele, siis tegelikult oleme ka määratlenud tingimused, millal seda keelt kasutada saab. Selleks on vajalik kirjalik vorm, piisav redigeerimise aeg ning normingute valdamine. Normingulise kirjakeele kasutamise vajalikud tingimused: 1) normingute valdamine; 2) teksti kirjalik vorm; 3) piisav redigeerimise aeg. 25

27 Ptk 2. Kirjakeel normingute süsteem Kirjakeel, keelekohustus ja keeleviga Nüüd tuleme üliolulise probleemi juurde. Me kõneleme kogu aeg keelevigadest. Korrektorid otsivad keelevigu, õpetajad parandavad kirjandite keelevigu, valvsad kodanikud saadavad ajalehtedele kirju, tuues esile keelevigu. Üldjuhul tähendab keeleviga seda, et inimese kasutatud vorm (või sõna) ei vasta kirjakeele normidele. Veaparanduse nõudja lähtub vaikimisi kahest arusaamast. Esiteks sellest, et antud tekstis oleks tulnud järgida kirjakeele norminguid; teiseks sellest, et kõneleja või kirjutaja oleks saanud seda viga vältida. Eespool nägime, et ainult teatud valdkondade teatud tekstides nõu ab keeleseadus kirjakeelt. Lisaks peetakse osas tekstides kirjakeele kasutamist loomulikuks, aga mingit nõudmist selle kohta ei ole. Samas võivad sel lis te tekstide kirjutajad võtta endale vabatahtlikult kohustuse kirjakeelt kasutada. Nii tehakse tavaliselt ajalehtedes. Suur hulk keelekasutuse valdkondi on aga normingute kohustusest vabad (näiteks argi suhtlus). Seega ei ole võimalik öelda, et keegi kõneleb vigaselt, kui ta koduses vestluses kasutab nd-vormi. Vastasel juhul nõuaksime, et kirjakeele reeglid peavad kehtima kogu eesti keeles ja alati, mis omakorda tähendaks, et eesti keel tähendakski ainult kirjakeelt. Teiseks nägime, et kirjakeele normingute järgimiseks olid vajalikud teatud tingimused. Kas ühiskond valib normikeelsete hulka situatsioonid, milles normingute rakendamine on võimalik, või jätab ta võimalikkuse hoopis arvesse võtmata? Eesti traditsioonis on pikka aega vaikimisi kasutatud just viimast varianti, eeldades ja kohati ka nõudes normingulist kirjakeelt ka nt avalikes suulistes spontaansetes tekstides. Sellise lähenemise ilunäideteks on tähelepanujuhtimised raadio- ja teleesinejate keelevigadele lähtudes kirjakeele reeglitest, mida kõneleja (pool)spontaanselt suuliselt kõneldes järgida ei saa. Keelevigadest saab kõnelda ainult siis, kui on täidetud kaks tingimust: 1) tegu on ametliku tekstiga või tekstiga, mille autor on endale kirjakeelsuse kohustuse võtnud; 2) teksti tegemise tingimused võimaldavad järgida kirjakeele norminguid. 26

28 Ptk 3. Kirjakeele staatus. Pilk ajalukku 3. Kirjakeele staatus. Pilk ajalukku Kirjakeel on ühiskonna ja riigi seisukohast kõige olulisem allkeel. Samas võivad suhted kirjakeele ja teiste allkeelte vahel olla erinevad. Vaatame üle eesti ühiskonna ja kirjakeele suhted aastatest kuni tänapäevani. Kirjakeelekeskse ühiskonna algus Eesti keel sai riigikeele staatuse koos Eesti Vabariigi loomisega aastate teiseks pooleks jõuti seisukohale, et ühiskond vajab ühtset tugevat kirjakeelt. Selle saavutamiseks peeti oluliseks keele ranget normimist, nende normingute õpetamist koolis ja nõudmist avalikus elus. Normingute ametlikuks loojaks sai Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond, milles osales suurem osa tollaseid keeleuurijaid. Eriti oluliseks ettepanekute tegijaks oli seal Elmar Muuk. Normingute järgimiseks on vajalikud kõigepealt sõnaraamatud. Just sellest ajast sai eesti keele keskseks sõnaraamatutüübiks õigekeelsussõnaraamat, mille rolliks on esitada kirjakeele sõnavara ja muutmisreeglistik ning olulised ortograafiareeglid. Esimene Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat oli trükitud juba aastal. See 150-leheküljeline 27

29 Ptk 3. Kirjakeele staatus. Pilk ajalukku pisiraamat ei saanud veel olulist mõju. Järgmine oli kolmeköiteline ja 1700-leheküljeline Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat (1925, 1930, 1937). See raamat oli mõjukas, kuid jäi eeskätt akadeemiliseks käsiraamatuks. Kõige tugevamaks tavalise eestlase keelemõjutajaks sai hoopis Elmar Muugi koostatud ligi 500-leheküljeline Väike õigekeelsus-sõnaraamat (1933), mida ilmus aastani 7 trükki, lisaks 3 trükki peale sõda. Kuna koolilaste murdetaust oli veel tugev, sai kooliõpetuse keskmeks kirjakeele morfoloogia ja morfosüntaksi normingute äraõppimine. Selles rollis sai mõjukaimaks raamatuks Elmar Muugi Lühike eesti keeleõpetus I (1927), mida aastani ilmus 9 trükki. Selle raamatu olulisim osa oli sõnade tüüpkondadesse jagamise süsteem vastavalt nende silbiarvule, vältele, astmevaheldusele jm. Seda mudelit on koolis mällu surunud suurem osa praegu elavatest eestlastest. Lisaks alustati aastate lõpus ilukirjanduskeele vastavusse viimist kirjakeele normingutega. Suurtes kirjastustes võeti ametisse keele toimetajad ja pandi paigale tekstoloogiline põhimõte, mille järgi kirjandusteose autoritekst peaks olema kirjakeelne. See põhimõte püsis väga väheste eranditega aastateni. Nõukogude aeg. Kirjakeelekesksuse süvenemine Nõukogude ajal eesti ühiskonna kirjakeelekesksus süvenes ja kujunes lõplikult välja arusaam, mille järgi on olemas üks ja ainus õige eesti keel ehk norminguline kirjakeel. Kalded sellest pidid näitama üksnes keelekasutaja laiskust ja lohakust. Seda mõtteviisi aitas püsti hoida kaks ideoloogiliselt vastandlikku asjaolu. Ühelt poolt arusaam, et rangelt norminguline keel aitab vastu seista venestamisele, teiselt poolt Nõukogude Liidu ametlik keelepoliitika, mis soosis tugevalt igasuguseid norminguid, sealhulgas ka kirjakeeli. Sõja järel said ametlikuks keelenormingute andjaks Keele ja Kirjanduse Instituut ja Eesti Riikliku Kirjastuse keeletoimkond aastal loodi vabariiklik õigekeelsuskomisjon (VÕK), mis jäi keskseks normingute tegijaks aastani. Tavainimeste arusaamu õigest eesti keelest mõjutas kõige enam endiselt kooligrammatika ja sellele toetuv kooliõpetus, mille keskmes oli endiselt kirjakeele reeglite, eriti õige käänamise ja pööramise drill. Tollastest kooligrammatikatest oli ilmselt mõjukaim Tartu ülikooli pro- 28

30 Ptk 3. Kirjakeele staatus. Pilk ajalukku fessori Eduard Vääri kirjutatud Eesti keele õpik keskkoolile, mida ilmus aastast alates vähemalt 10 trükki. Väljaspool kooli oli tähtsaim Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli käsiraamat Eesti keele grammatika (1968, 1970), mis sai paarikümneks aastaks lauaraamatuks tohutule hulgale keelega tegelevatele inimestele. Teiseks õige keele alustalaks olid ülipopulaarsed õigekeelsuse sõnaraamatud (VÕS 1953, ÕS 1960, ÕS 1976), millest ilmus mitmeid massi tiraažis kordustrükke. Kirjakeele kasutamise avalikes tekstides tagas kirjastuste ja ajaleh tede tugev keeletoimetajate ja korrektorite armee. Lisaks toetas kirjakeele normingute ranget järgimist mitteametlik keelepropaganda, eriti aastate teisest poolest: keelesaated raadios, ajalehtede keelenurgad, keelehoolde käsiraamatud ning Keele ja Kirjanduse Instituudi paku tav keelenõuanne. Samuti oli tähtis Emakeele Seltsi tegevus, mis korraldas pidevalt koolide keelepäevi, milles propageeriti head eesti keelt. Tänapäev. Kirjakeele ülivõimu taandumine Uus periood eesti kirjakeele loos algas aastate vahetusel. Algava ajajärgu keskseks muutuseks oli eesti keele saamine taas riigikeeleks. Teiseks oluliseks mõjuriks on olnud keele-elu globaliseerumine ja internetistumine. Sellel perioodil on kirjakeele pikaaegne ülidomineerimine eesti keele-elus taandunud. See väljendub mitmes seigas. Normikeele kasutussfäär on vähenenud. Kujunenud on uued avaliku elu valdkonnad, milles keelenorminguid järgitakse vaid osaliselt (meelelahutuslik ajakirjandus, reklaam). Ilukirjanikud on loobunud üha enam kirjakeelekesksusest, kasutades selle asemel argikeelt, slängi, suulise keele võtteid, murdeid. Normikeele mõju avalikus suulises keelekasutuses on tunduvalt vähenenud, kuna suur osa raadiost ja telest on läinud üle spontaansetele otsesaadetele. Teine keskne keelemuutus on netikeele registrite kujunemine aastate lõpust alates. Arvutis kasutatavad redigeeritud registrid (ameti kirjavahetus, netiajakirjandus) on üsna kirjakeelsed. Spontaansetes ja vahetut dialoogi kasutavates tekstides (netikommentaarid, jututoad jms) aga kasutatakse palju täiesti uutmoodi allkeelt. Selles on nii kir- 29

31 Ptk 3. Kirjakeele staatus. Pilk ajalukku jaliku kui suulise keele jooni, lisaks neti enda uuendused (eripärased lühendused, emotikonid, kirjavahemärkide ärajätmine jms). Ja lõpuks, eesti keele prestiiž ja vajalikkus ühiskonnas väheneb. Osa avalikust suhtlusest toimub inglise keeles, mis tungib vaatamata keeleseaduse keeldudele reklaami, kaubandusse, tootemärkidesse jms. Keelekorralduses saabus uus olukord, kui eesti keel kuulutati aastal riigikeeleks. Aastal 1989 võeti vastu keeleseadus, mida uuendati ja aastal. Selles määratletakse eesti keele kasutamise põhimõtted avalikus sfääris, vähemuste keelelised õigused ja kohustused jne aastal loodi Keeleamet, mis aastal nimetati ümber Keele ins pektsiooniks. Selle asutuse roll on keeleseaduse täitmise kontroll hakkas tegutsema Emakeele Seltsi keeletoimkond, mille rolliks jäi keeleliste soovituste andmine loodi Eesti Õigustõlke Keskus, mille ülesandeks on Euroopa Liidu jm õigusaktide tõlkimise kõrval ka juriidilise terminoloogia loomine ja korrastamine. Olulisim muutus keelekorralduses on see, et nüüd võetakse keelekorralduse avalikuks aluseks käskude asemele soovituslikkus. See väljen dub aastal ilmunud uues ÕS-is ja selle peatoimetaja Tiiu Erelti põhimõttelistes kirjutistes. Samal ajal toob sajandi lõpp kaasa uue ja väga suure probleemi eesti keele eluspüsimisele. Maailma arvutiseerumine tekitab olukorra, kus võime öelda: kui keelt ei ole arvutis, siis pole teda ka olemas. See tähendab vajadust luua eesti keele arvutitugi, viia eesti keel laiatarbe arvutiprogrammidesse jne. See tähendab ka vajadust vaadata kogu eesti keele arendamise ja korraldamise strateegia uuesti läbi. See nõuab keelekorralduselt tugevalt uutmoodi mõtlemist. 30

32 Ptk 4. Trükitud kirjakeelsed tarbetekstid 4. Trükitud kirjakeelsed tarbetekstid Kirjalikke paberile trükitud või kirjutatud tekste kasutatakse nii argi ses kui avalikus suhtluses. Samas on kirjalik argisuhtlus olnud alati üsna harv. Selle alla võib arvata esmajoones erakirjad, mille saatmine on tänapäevaks äärmiselt haruldaseks jäänud. Ülivaldav osa paberil olevatest tekstidest liigub avalikus ja ametlikus sfääris. Need on põhiliselt kirjakeelsed tarbetekstid: teadusartiklid, dokumendid, leheuudised, õpikud, juhendid, toiduretseptid, mälestused jms. Selles peatükis vaata me nende tekstide keelt. Nagu oleme näinud, saab kirjakeele norminguid piisavalt hästi järgida ainult kirjalikus tekstis ja siis, kui meil on piisavalt aega teksti toimetamiseks ning teadmisi kirjakeelse teksti tegemiseks. Samas ei pea iga sellistes tingimustes loodud tekst olema kirjakeelne. Kirjutaja võib teadlikult normingutest kõrvale kalduda, nagu teevad tihti ilukirjanikud. Kirjutaja võib mitte hoolida normingutest, kuigi ta neid teab. Kirjutaja võib teada mingeid norminguid valesti ja neid järgides kasutada keelt oma arusaamade kohaselt õigesti. Lõpuks, teksti võib jääda lihtsalt lohakusvigu, mida kirjutaja pole märganud. Kokku- 31

33 Ptk 4. Trükitud kirjakeelsed tarbetekstid võttes leiame avalikest kirjakeelsena mõeldud trükitekstidest ikka mõne erinevuse normingutest. Siiski ei muuda need tekstide loomust. Tarbetekstid moodustavad väga laia ja kirju kogumi. Selle saame jagada vastavalt eluvaldkondadele ja tekstiliikidele väiksemateks kogumiteks. Tänapäeva ühiskonnas võib kõige olulisemad tekstid koondada kaheksasse rühma. aval dused, aruanded jms. kasutamise juhendid jms. graafiad ning nende sees erinevate teadusalade tekstid. raa matud ja artiklid. kirjad jms. Kui võrdleme omavahel sama rühma erinevaid tekste, siis näeme kergesti, et need on keelelt üsna sarnased. Nii on erinevate seadusetekstide, teadustekstide või toiduretseptide keel väga sarnane. Kui võrdleme omavahel erinevaid rühmi, siis näeme kõigepealt, et nende ortograafia, morfoloogia ja morfosüntaks on väga sarnased. Põhjus on lihtne: siin järgivad tarbetekstid pea alati kirjakeele norminguid, mis neis kohtades on põhjalikud ja ranged. Muudes keele osades on aga olulisi erinevusi. Võib tuua välja kolm rühma keelelisi tunnuseid, mis eristavad tarbetekstide alaliike: (1) terminite kasutus; (2) tsitaatide kasutus ja vormistus; (3) teatud grammatiliste vormide kasutuse sagedus. Vaatame neid erinevusi teadustekstide ja leheuudiste näitel. Terminid ja muud sõnad Esimene erinevus tuleb kasutatavast sõnavarast, mis jagab tarbetekstid kahte gruppi. Ühele poole jäävad oskuskeelt kasutavad tekstirühmad (sh teadus) ning teisele poole rühmad, milles oskuskeelsuse aste on madal (sh ajaleht). 32

34 Ptk 4. Trükitud kirjakeelsed tarbetekstid Oskuskeelsed tekstid kasutavad palju ja täpset terminoloogiat (ja palju abstraktset sõnavara). Sellised sõnad on tihti mõistetavad vaid asjatundjatele. Näide 4.1. Teaduslik artikkel Meie küsimuste vormitüpoloogia aluseks oli 3 tüüpi: avatud küsimused (eriküsimused), alternatiivküsimused ja kas-küsimused (Hennos te jt 2009a: 350). Viimased jagasime kolme alaliiki: suletud kas-küsimused (*Kas sa tuled homme meile?), mis ootavad vastuseks infot/jaatust (ingl. affirmation); vastust pakkuvad kas-küsimused, mis pakuvad partnerile vastusevariandi välja (*Sa tuled siis homme, eks?) ja ootavad kinnitust (ingl. confirmation); jutustavad kas-küsimused, mille vastuses jah/ei asemel on avatud küsimuse vastuse sarnane info (*Kas te Rootsi teete reise? // Rootsi teeme reise tuleval aastal, mitte tänavu.). Süntaktiliselt jaga sime küsimused grammatilisteks lauseteks, milles oli finiitverb ja fraasideks/ üksiksõnadeks, milles seda ei olnud (*Juhan vä?). Nii leiame näites 4.1 olevast artiklikatkest hulga termineid: vormi tüpo loogia, avatud küsimus, alternatiivküsimus, kas-küsimus, jaatus, kinnitus, grammatiline lause, finiitverb, fraas. Näide 4.2. Ajaleheuudis Maanteeamet soovitab kontrollida USAst Eestisse toodavate sõidukite ostmisel sõiduki tausta, sest need võivad olla orkaanis Sandy veekahjustusi saanud. Mullu oktoobris Ühendriikides üleujutusi põhjustanud orkaa nis uppus ligikaudu sõidukit ja neid eksporditakse nüüd üle maailma erinevatesse riikidesse. Esimesed orkaanis veekahjustusi saanud sõidukid on Eestisse jõudnud. Ajaleheteksti ideaaliks on tavalised, igapäevased, konkreetsed sõnad, mis on mõistetavad sadadele tuhandetele lugejatele. Selline ideaal on saavutatav üksnes n.ö ülduudistes, milles räägitakse igapäevasest elust. Eriuudistes, nagu majandus- või spordiuudised, on termineid kindlasti vaja. Aga ka seal üritatakse kasutada võimalikult laialt tuntud termineid ja võimalikult vähe. Nii on sõnad näites 4.2 usutavasti kõigile ilma erilise pingutuseta mõistetavad. 33

35 Ptk 4. Trükitud kirjakeelsed tarbetekstid Autoritekst ja tsitaadid Oluline erinevus tuleb tekstidesse sellest, kas ja kuidas sisestatakse neis se osi, mis ei ole autoritekst. Ajaleheuudistes kasutatakse palju tsitaate, mille allikaks on tavaliselt inimeste suuline jutt. See on keeleliselt kirjalikuks kohendatud, aga siiski võimalikult täpne. Selle juurde käib saatelause, mille keskmes on öeldis (ütles, rääkis, lausus jms) (näide 4.3). Selle kõrval on erinevad ümberjutustused, referaadid, mille juurde käib tavaliselt fraas XX sõnul. Näide 4.3. Ajaleheuudis Riidepoodides, apteekides ja kaubamajades ei tule kilekoti eest maksta ning me soovime, et neid ilma rahata enam ei jagataks, rääkis Saksamaa keskkonnaameti juht Jochen Flasbarth ajalehele Bild. Teadustekstides on samuti tsitaate, aga harva. Põhiliselt kasutatakse seal refereerimist. Sealjuures saatelauseid üldjuhul ei kasutata. Nende asemel on tavaliselt viide allikale sulgudes (näide 4.4). Näide 4.4. Teaduslik artikkel John Heritage küsib, milline on episteemilise staatuse suhe küsimuse moodustamise vormivõtetega. Tema põhimõtteline vastus on järgmine: episteemiline staatus on küsimuse moodustamisel ülimuslik morfosüntaksi ja intonatsiooni suhtes. Just staatussuhete alusel määratlevad inimesed, kas mingit suhtlusakti antud hetkel tõlgendatakse infosoovina või infoandjana (Heritage 2012a: 3, 7, 24). Grammatilised erinevused Kõige enam eristab tarbetekstide rühmi üksteisest teatud grammatiliste konstruktsioonide kasutamise sagedus. Analüüs on lubanud uurijatel tuua välja need keelelised konstruktsioonid, mille kasutamise erinev sagedus annab meile kätte kõige olulisemad erinevused tarbetekstide rühmade vahel: 34

36 Ptk 4. Trükitud kirjakeelsed tarbetekstid Teadusteksti ja leheteksti grammatilistest erinevustest annab pildi tabel 4.1. Tabel 4.1. Grammatiliste konstruktsioonide sagedus teadustekstis ja ajakirjandustekstis Teadustekst Rohkem täiendeid Rohkem grammatilist olevikku Rohkem umbisikulist tegumoodi Rohkem põimlauseid ja lauselühendiga lauseid Keskmiselt pikemad sõnavormid ja laused Kust erinevused tulevad? Ajakirjandustekst Rohkem aja- ja kohamäärusi Rohkem grammatilist minevikku Rohkem isikulisi asesõnu ja sünonüüme Kust erinevused tulevad? Mis mõjutab seda, kuidas erinevad tarbetekstide rühmad oma keelevahendeid valivad? Vastuseid on kolm: kirjutaja ja lugeja kompetents, tekstirühma keeleline ideaal, tekstide retooriline tüüp ja eesmärgid. Üheks oluliseks mõjutajaks on see, millist kompetentsi eeldatakse kirjutajalt ja millisele lugejarühmale on tekst määratud. Nii on teadusartikkel kirjutatud ühe asjatundja poolt teisele asjatundjale. Uudis aga on kirjutatud üpris pealiskaudse asjatundja poolt väga erinevate teadmistega väga laiale publikule. Teiseks on oluline eri tekstirühmade erinev keeleline ideaal. Nii teadusartikli kui ajaleheuudise üheks keeleliseks ideaaliks on täpsus. Aga teadustekstis tähendab see ennekõike terminoloogilist täpsust, lehekeeles aga seda, et sündmus on antud edasi nii, nagu see toimus. 35

37 Ptk 4. Trükitud kirjakeelsed tarbetekstid Teaduskeele ideaalideks on neutraalsus ja impersonaalsus. Neutraalsus tähendab ennekõike keelt, milles puudub autori värvikas eripära. Impersonaalsus märgib aga kirjutaja mina tahaplaanile surumist ja subjektiivsuse vältimist. Selle üheks tulemuseks ongi palju umbisikulist tegumoodi ja laiemalt üldisikuline väljenduslaad. Samad soovitused kehtivad osalt ka lehekeeles, aga ainult klassikalises uudises. Arvamuslugudes, reportaažides, olemuslugudes on subjektiivsus ja värvikus pigem soovitatavad. Lisaks tõstetakse lehekeeles neist ideaalidest ettepoole lihtsus ja selgus, mis peavad tagama selle, et tekst on sadadele tuhandetele inimestele kergesti ja kiiresti loetav. Teadustekst on määratud lugemiseks vähestele asjatundjatele ning sellist lihtsust, nagu lehes, seal keegi ideaa liks ei pea (kuigi selgus on ka teaduses tähtis). Kolmandaks oluliseks mõjutajaks on tekstide retooriline tüüp ja sellega seotud teksti eesmärgid. Tekstide klassikalised retoorilised tüübid on jutustamine, kirjeldamine, seletamine, analüüsimine ja veen mine. Leheuudis esitab lugejale tavaliselt infot minevikus toimunud sündmustest, mis on valitud vastavalt info uudisväärtusele või huvitavusele. Uudis sisaldab tavaliselt jutustust selle kohta, kuidas teemaks olevad sündmused toimusid ja vastab seetõttu küsimustele kes tegi, mida, millal, kus ja kuidas. Väga harva tegeleb uudis põhjuste analüüsiga ehk vastusega küsimusele miks. Ta ei tõesta kuidagi, et tema info on midagi uut, ta lihtsalt ütleb seda. Samuti ei tegelda uudises pea kunagi mõistete seletamisega. Seal ei defineerita nähtusi, ei tehta klassifikatsioone jms. Teadustöö eesmärgiks on esitada lugejale uusi teaduslikke teadmisi. Selle juures ei saa teadlane lihtsalt öelda, et uus fakt või väide kehtib, vaid peab seda kindlate teaduslike võtetega tõestama. Selle kõrval peab ta palju seletama ehk defineerima mõisteid, liigitama uuritavaid nähtusi, võrdlema neid, tooma näiteid. Samas ei ole teadustekstis tavaliselt jutustusi toimunud sündmustest. Eelnevast näeme, et uudisloos on kesksel kohal jutustamine ja kirjeldamine, harva seletamine ja analüüsimine. Teadustekstis on aga olukord vastupidine. Seal on kesksed seletamine ja analüüsimine ning jutustamine on tagaplaanil. Need erinevad keskmed toovad kaasa ka erinevate grammatiliste konstruktsioonide suure sageduse. Jutustamine vajab palju öeldisverbe, aja- ja kohamäärusi, seletamine ja analüüsimine 36

38 Ptk 4. Trükitud kirjakeelsed tarbetekstid nõuavad aga palju põhjuslauseid. Uudis kasutab tavaliselt grammatilist minevikku, teadustekstis on palju enam grammatilist olevikku. Tarbetekstide keeleliste erinevuste kesksed mõjurid: 1) kirjutaja ja lugeja eeldatav kompetentsus antud teemas; 2) teksti keelelised ideaalid; 3) tekstide retooriline tüüp ja kesksed eesmärgid. 37

39 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid Sama inimene kasutab keelt erinevates olukordades erinevalt. On sõnu ja vorme, mida kasutatakse praktiliselt alati ühtmoodi. Näiteks sobivad lihtlaused stiilis Koer on armas loom. Aga on ka keelendeid, mida kasutatakse ainult kindlates olukordades. Mõnda sõna või lausemalli kasutame argielus sõbraga suheldes ja teist nt koolis õpetajaga rääkides. Mõnele inimesele ütleme sina, teisele teie. Mõni keelend on kasutusel praktiliselt ainult kõnes (näiteks üneem õõ), teine ainult trükitud tekstis, kolmas internetis (nagu emotikonid). Mõnda sõna võime kasutada argisuhtluses, aga väldime avalikus ja ametlikus suhtluses (näiteks erinevad roppused). Mõned situatsioonid on ainukordsed, aga suur osa neist korduvad paljude inimestega palju kordi. Nii kordub tuhandeid kordi poeskäimine, milles tehakse üha samu tegusid: küsitakse kaupa, vastatakse, palutakse ja tänatakse jne. Aja jooksul kujunevad neis situatsioonides välja pidevalt kasutatav sõnavara ja omad grammatika erijooned ning nende kasutust reguleerivad keelelised normid. Tulemuseks on erinevad eesti keele registrid. 38

40 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid Register on kindlate korduvate joontega allkeel, mis seostub kindla suhtlussituatsiooni tüübiga, mis esineb ühiskonnas regulaarselt. Erinevaid situatsioonitüüpe on palju: vestlus sõprade seltsis, kohvilauas, arsti juures, poes, interneti jututoas käimine jne. Need võime omakorda ühendada rühmadesse, mille keel on sarnane ja mida iseloo mustavad samad situatiivsed tunnused. Teistpidi vaadates tulevad keelt analüüsides välja need situatsioonijooned, mis mõjutavad keelelisi valikuid erinevates olukorda des. Keelekasutust mõjutavad situa tiiv sed jooned Need tunnused lubavad välja tuua kesksed suured ja üksteisest erinevad registrikooslused. Vaatame neid tunnuseid ja kooslusi ükshaaval. Suuline ja kirjalik suhtlus Kõige tugevam ja olulisem piir kõigis uuritud keeltes on suulise ja kirjaliku suhtluse keele vahel. Nende kahe keelevariandi erinevused on nii olulised, et kokkuvõttes saame rääkida keele kahest pearegistrist: suuline ja kirjalik pearegister ehk tavakeeles kõne ja kiri. Allkeelte hierarhias on kirjalikku pearegistrit üldiselt peetud kõrgemaks. Esmasusest lähtudes on aga pilt teistsugune. paljudes kultuurides puudub. hilisemad. 39

41 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid sutama alles lasteaias ja koolis. keelt. Kokkuvõttes tähendab see, et suuline keel on inimeste keelelise suhtluse lähteregister. Vahetu ja vahendatud suhtlus Teine oluline registripiir johtub sellest, kas me suhtleme vahetult ehk silmast silma või kasutame mingit vahendajat, olgu see paber, arvuti vms. On kerge näha, et siin on lähtevariandiks silmast-silma suhtlus, mis omakorda käib koos suulise keelega. See on ajalooliselt esmane, seda õpime kõigepealt kasutama. Vahendatud suhtlus ja sealsed keelevariandid kujunevad hiljem. Keel ja tehnika 1. Kiri, kirjutusmasin, telefon Esimene suur ja oluline vahendaja keelekasutuse ajaloos oli kirjalikku teksti kandev materjal, olgu papüürus, loomanahk või paber. Kirjalikud tekstid jagunesid pärast trükikunsti leiutamist käsikirjalisteks ja trükitud tekstideks. Käsikiri tähendas tavaliselt üht või mõnd eksemplari, trükitud tekst võis ilmuda kümnetes tuhandetes eksemplarides. Eri keeltes kujunes kirjalik variant välja eri aegadel. Eesti kirjalik keel hakkas tõsiselt kujunema 17. sajandil, alles pärast trükikunsti leiutamist. Siiski, ka trükikunsti ajastul kirjutas algse teksti ikka inimene käsitsi ja ühes eksemplaris. Muutuse tõid siin kaks leiutist: kirjutusmasin ja kopeerpaber. Mõlemad tulid laiemalt kasutusele aastatel, aga nende tõeline levik toimus alles 20. sajandil. Kirjutusmasin muutis kirjutamise protsessi võrreldes käsitsi kirjutamisega (nt paranduste te gemine). Kopeerpaber aga lubas teha vähemalt 3-5 korralikku koo piat senise ühe käsikirja asemel. Suulise keele poolelt muutis suhtlemist telefon, mis levis samuti 20. sajandil. Kui silmast-silma suhtlus võimaldab kasutada mittehäälelisi suhtlusvahendeid (žestid, miimika, pilk jms), siis telefonis tuleb hakkama saada ainult hääle abil. 40

42 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid Näiteks on tavaline, et silmast silma suheldes ütleb kuulaja aeg-ajalt mhmh, ahah jms. Aga selle kõrval kasutab ka kehakeelt: noogutab, raputab pead jms. Selliseid signaale nimetatakse (minimaal)tagasisideks. Telefonis kehakeelset tagasisidet anda ei saa ning me peame selle korvama häälelise tagasisidega. Samas on mittehääleline tagasiside inimes se tugevalt juurdunud. Me võime alatasa näha tänaval telefoniga rääkijaid, kes hoolega kätega vehivad, kuigi teavad hästi, et nende signaalid partnerini ei jõua. Kokkuvõttes võime öelda, et 20. sajand muutis mitmes suhtes suulise ja kirjaliku pearegistri tunnuseid ning sellega koos ka neis kasutatavat keelt. Aga need muutused olid väikesed võrreldes arvuti ja interneti toodud uuendustega. Esimest korda pärast kirja leiutamist on tehnoloogial ja tehnoloogilistel võimalustel tugev keelekasutust uuendav roll. Keel ja tehnika 2. Arvuti ja internet Internet sündis tavakasutaja jaoks aastatel ning selle kaudu saab suhelda nii kirjalikult kui suuliselt. Suuline netisuhtlus ja selle keel ei erine üldiselt muust suulisest suhtlusest ja keelest. Osa sellest on samasugune nagu tavaline telefonisuhtlus. Oluline uuendus on videosuhtlus, mis lubab kasutada ka osa kehakeelest (žeste, miimikat jms, kuid mitte puudutusi). Samas ei erine ka videosuhtluse keeleline pool kuigivõrd tavalise suulise suhtluse keelest. Arvutiga seotud tehnilised võimalused ja piirangud on toonud palju uusi võimalusi just kirjalikku suhtlusesse. Erinevad arvutite variandid lauaarvutist nutitelefonini, erinevad ekraanide suurused, erinevad klaviatuurid ja tähestikud, programmide võimalused, võrgu kiirus ja võimalused, serverid, protokollid, erinevad moderaatorid jms teadlikud piirajad ja vahendajad mõjutavad kõik seda, kuidas me arvutis suhtleme. Ehk kõige nähtavam mõjutaja on olnud Twitter, mis nõuab sõnumi (säutsu) edastamist 140 tähemärgi abil ja loob selliselt tekstid, mille piiratud pikkus hakkab otseselt mõjutama keelelisi valikuid. On kerge näha, et osa netis liikuvatest tekstidest järgib tavalise kirjakeele reegleid. Seda kasutatakse ametlikes tekstides, aga kirjakeelsed on ka suurem osa netilehtede lugudest, paljud portaalid jne. Samas suur osa netis kasutatud keelest erineb trükitekstide keelest vägagi 41

43 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid palju. Mis seda keelt iseloomustab ja tavalisest kirjalikust keelest eristab? Need jooned koonduvad kahte rühma: tusviis jms); Sellist allkeelt nimetame netikeeleks. Siinses terminoloogias on netikeel ainult osa netis liikuvast kirjalikust keelest. Seda kasutatakse ennekõike argises ja privaatses netisuhtluses, aga ka avalikus suhtluses üksikisikute poolt, kui olukord ei nõua kirjakeele reeglite järgimist. Nii on tavaline, et netilehe uudised ja arvamuslood on kirjutatud kirjakeeles, aga nende sabas olevad kommentaarid esindavad väga erinevaid netikeele varian te. Sünkroonne ja asünkroonne suhtlus Kolmas registripiir tuleb sellest, kuidas on kõneleja ja kuulaja või kirjutaja ja lugeja suheldes omavahel seotud. Kõneleja ja kuulaja tegutsevad koos. Kuulaja peab teksti mõistma paralleelselt selle ütlemisega. Teisisõnu, suuline suhtlus toimub reaalajas ehk on loomult sünkroonne. Traditsiooniline kirjalik suhtlus on loomult asünkroonne. Lugeja võib tavaliselt teksti lugeda, siis kui ta tahab ja niikaua kui ta tahab. Selle vastanduse on lõhkunud kirjalik netisuhtlus. Selles on olemas tavalised asünkroonsed suhtlusviisid (nt netileht või blogi). Selle kõrvale on tulnud aga uudse nähtusena sünkroonsemad kirjalikud suhtlusvormid. Kõige lähemale suulise suhtluse sünkrooniale jõuab reaalajas toimuv netisuhtlus, nt jututoad. Ka seal on suhtlejad kogu aeg kohal ning oodatakse kiiret reageerimist partneri tekstile. Tabel 5.1. Sünkroonia ja asünkroonia suhtluses Suhtlusviis Sünkroonne Asünkroonne Suuline suhtlus + Kirjalik netisuhtlus + + Kirjalik paberil suhtlus + 42

44 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid Dialoog ja monoloog Tekstid võivad olla nii monoloogid kui dialoogid (ja muidugi ka mõ lema variandi segu). Mida need sõnad siin tähendavad? Suuline dialoog ja kirjalik monoloog Võrdleme erinevaid tekstide tegemise ja neile reageerimise variante. Üks variant on klassikaline kirjalik suhtlus. Seal teeb üks inimene teks ti lõpuni valmis ja saadab selle siis vastuvõtjateni. Näiteks kirjanik kirjutab romaani ja lugejad loevad. Nad võivad kirjutada kriitikat või saata autorile kirju, aga see toimub alles pärast valmis teksti lugemist. Selline tekst on kirjutaja monoloog. Teine variant on suuline suhtlus, milles üks inimene küsib ja teine vastab või räägivad kaks sõpra vaheldumisi eelmise päeva peost. Siin toimub pidev ja kiire kõnejärje üleandmine teineteisele ehk kõnevoorude vahetamine. Selline suhtlus on tüüpiline dialoog. Samas on ka suulises suhtluses olemas loengud, ettekanded jms, milles üks kõneleb ja teised kuulavad. Mille poolest need erinevad kirjalikust monoloogist? Erinevalt kirjast annavad kuulajad kõnelejale pidevat tagasisidet selle kohta, kuidas nad teksti vastu on võtnud. Mõni noo gutab, mõni haigutab, mõni ütleb mhmh, ahah jms. Selline tagasiside ei ole päris vabatahtlik. Kui kuulaja seda piisavalt sageli ei anna, siis hakkab kõneleja kontrollima, kas kanal töötab (Hallo, hallo, kas sa kuuled mind?). Teiselt poolt jälgib ka kõneleja tagasisidet ja korrigeerib oma järgnevat juttu vastavalt sellele. Kui ta seda ei tee, on tulemuseks suhtlusprobleemid. Nii sisaldab suuline monoloogiline suhtlus ka dialoogi jooni. Selline pilt on siiski lihtsustav. Kergesti tuleb meelde raadio- või telesaade, milles kaks stuudios olevat inimest suhtlevad küll vahetult, aga kuulaja-vaataja nende vestlusesse sekkuda ei saa. Seega näeme, et lisaks suulisele vormile on dialoogi tekkimiseks vajalik ka olukord, mis võimaldab vahetut ja reaalajas suhtlemist. Teiselt poolt, ka traditsioonilises kirjalikus suhtluses on olnud olemas suulisele suhtlusele sarnane dialoog. Õpilased võivad vaikust nõudvas tunnis kirjutada kordamööda repliike nende ees olevale ühisele paberile (Jama Igav jah Lähme vahetunnil kohvikusse OK). 43

45 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid Keegi võib kirjutada teksti ja teine lugeda üle kirjutaja õla ning anda iga lause järel nõu. Aga need olukorrad on siiski haruldased ega ole sünnitanud eraldi allkeelt. Hoopis tavalisem on, et kirjaliku dialoogi osad koosnevad pikkadest tekstidest ja aeglasest vooruvahetusest. Nii võib inimene saata sõbrale ühes kirjas korraga mitu küsimust ja saab vastused mitme päeva või ka nädala pärast. Toimetaja loeb kirjaniku teose pikki osi käsikirjas ja annab soovitusi parandamiseks. Netikeele uuendused Netisuhtlus on toonud dialoogi ja monoloogi liigendusse suured muutused. Netis võib kirjutada monolooge sarnaselt tavalise kirjaliku suht lusega. Aga seal võib ka vahetada minutite jooksul mitu i küsimuste ja vastustega, nii et suhtlus meenutab tavalist dialoogi. Tulemuseks on see, et seal kasutatakse palju suulisele dialoogile sarnast keelt, nt lühikestest fraasidest vastuseid (jah, kokku lepitud jms). Lisaks on netisuhtlus loonud täiesti uue ja enneolematu registri kirjaliku suhtluse ajaloos. See on reaalajas toimuv spontaanne kirjalik dia loog, mille tüüpnäiteks on MSN või jututubade suhtlus. See on osalt väga sarnane suulise dialoogiga ja on tavaline, et inimesed kasutavad selle tegevuse kohta sõnu rääkima ja kuul(a)ma (räägime õhtul; kuuled vä). Selles dialoogis leiab eriti palju suulise keele ja netikeele erijooni. Samas erineb arvutidialoog suulisest dialoogist. Nimelt ei ole praegustes laiatarbe arvutiprogrammides võimalust saata oma sõnumeid tähthaaval (vrd suulise teksti ütlemine häälikhaaval) ning saada jooksvat tagasisidet keset oma teksti kirjutamist. Dialoogi ja monoloogi kesksed erinevused on toodud tabelis 5.2. Tabel 5.2. Dialoog ja monoloog Omadus Kiire vooruvaheldus Jooksev tagasiside Kõne Arvuti/net Kiri Dialoog Monoloog Dialoog Monoloog Monoloog Esineb Puudub Esineb Puudub Puudub Esineb Esineb Puudub Puudub Puudub 44

46 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid Ka siin võime küsida, kumb on keskne, kas dialoog või monoloog? On kerge näha, et just dialoog on meie suulise suhtluse keskne vorm, sest tegelikult on ka suuline monoloog oma tagasisidega osalt dialoogiline nähtus. Puhas monoloog kujuneb välja alles koos kirjaga. Argine ja avalik suhtlus Igas ühiskonnas jaguneb keeleline suhtlus kahte suurde rühma vastavalt selle toimumise sfäärile: argisuhtlus (mitteformaalne suhtlus) ja avalik (formaalne, osalt ametlik, institutsionaalne) suhtlus. Argisuhtlus Argisuhtlust ühendab mitu tunnust. Seal me suhtleme sõpradega, vanematega, naabritega, tuttavatega jne. Sealjuures täidame me suheldes eraelu rolle, olgu selleks sõber, tütar, kallim, vms. Argisuhtlus võib toimuda peaaegu kõikjal: kodus, pargipingil, tänaval, bussis, kaupluses, õpetajate toas, arsti ooteruumis jne. Argisuhtluse pikkus on tavaliselt suhtlejate poolt üsna vabalt määratav ja muutub kergesti situatsiooni käigus. Kõik me oleme olnud olukorras, kus vastu tulnud sõber ütleb, et tal on kümme minutit aega ja siis lobiseb pool tundi. Või näinud, kuidas suhtlejad lõpetavad mitu korda sama vestlust ja üha uuesti hoo üles võtavad. Argisuhtlusel võib olla väga erinevaid eesmärke. Ma võin jutustada lugu, et lõbustada sõpra, võin küsida infot arvutiprogrammi kohta, veenda teda koos kooli tulema jne. Kõik need on kokku võetavad laias mõttes informeerimise alla. Neile lisaks võib argisuhtluse eesmärgiks olla lihtsalt lobisemine. Sel juhul pole primaarne mitte informeerimine, vaid näitamine, et meil on koos hea olla. Sama vestluse käigus võivad need kaks suhtlust kergesti vahelduda. Näiteks on väga tavaline telefonikõne, mille alguses on informeeriv osa (küsime nt infot koduülesannete kohta) ja siis järgneb pöörav küsimus: Kuidas muidu läheb? ja algab lobisemine maast ja ilmast. 45

47 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid Avalik suhtlus Avalikud (ja ameti)registrid erinevad argisuhtlusest kõigis eespool too dud punktides. Siin suhtleme tavaliselt võõrastega, harvem tuttavatega, veel harvem sõpradega. Selles suhtluses on meil täita ametirollid (arst, patsient, müüja, ostja, õpetaja, õpilane, ülemus, alluv jne), mis ühes situatsioonis ei vahetu. Ühe poe müüja saab olla teises poes ostja, kuid ei vahe ta oma rolli ostjaga sama situatsiooni käigus. Tavaline on ka see, et vähe malt üks osapool on selles suhtluses mingi institutsiooni esindaja (poemüüja esindab poodi, õpetaja kooli jne). Avalik suhtlus ei toimu suvalises kohas, vaid selleks määratud paikades, nt ametiasutustes, poodides, koolides. See võib toimuda ka kohtades, mis on ajutiselt määratud olema avaliku suhtluse kohad. Nii võib määrata mingi koha ajutiselt laadaplatsiks või pidada koolitundi lähedases metsatukas või pargis. Samuti on avalikus suhtluses tihti määratud situatsiooni piirid, selle toimumise aeg ja pikkus. Koolitunni pikkus on täpselt määratud ja kell tuletab meile lõppu meelde. Arsti vastuvõtuaeg ja selle pikkus on paigale pandud ja kuigi seda võidakse veidi liigutada, ei ole see siiski vaba. Selles suhtluses võivad kõnelejal olla samuti erinevad informeerivad eesmärgid. Poliitik võib veenda kuulajaid enda poolt hääletama, õpetaja võib anda uut teavet ja küsida koduseid ülesandeid jne. Ainult lobisemist siin üldjuhul ei ole. Tabel 5.3. Argisuhtlus ja avalik suhtlus Omadus Argisuhtlus Avalik suhtlus Partnerid Sõbrad, tuttavad Tavaliselt võõrad Rollid Argirollid: sõber, kallim, sugula ne jms Ametirollid: arst, ostja, müüja, õpilane jms Koht Vaba Määratud: kool, kauplus jms Piirid Vabad Määratud: tunni pikkus jms Eesmärgid Informeerimine ja lobisemine Informeerimine 46

48 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid Ka selles jaotuses on olemas oma põhivariant: argiregister. Selle omandame elus kõigepealt ja sellele toetudes ehitame ja õpime erinevaid avalikke registreid. Privaatne ja avatud keskkond Avalikust ja argisest situatsioonijaotusest eraldi tuleb vaadata privaatseid ja avatud keskkondi. Avatud keskkond tähendab, et ka n.ö kõrvalised inimesed saavad suhtlusest mingil viisil osa ja see mõjutab meie keelekasutust (meenutame, mis juhtub, kui kahele vestlejale lisandub kolmas). Privaatses keskkonnas peale suhtlejate teised suhtlusele ligi ei pääse. Kaht keskkonda on kerge eristada suulises või netisuhtluses. Privaat ne suhtlus võib toimuda kodus, direktori kabinetis, MSN-is jm. Avatud suhtlus aga võib aset leida nt kohvikus, kaupluses, neti jututoas või kommentaaride lehel. Keerukam on vahet teha avalikul ja privaatsel kirjalikul suhtlusel. Nii on privaatse suhtluse klassikalised vormid erakirjad, mis pole mõeldud teistele lugemiseks, avatud suhtluse näiteks aga sobivad kõik avalikud tekstid, mida igaüks võib lugeda. Samas aga ei ole siin võimalik tihti eristada erinevat liiki keskkondi. Kodus ja omaette võib lugeda nii erakirja kui ajalehte, aga mõlemaid võib lugeda ka nt kohvikus. Anonüümne ja mitteanonüümne suhtlus Privaatsusega seostub see, kas suhtlejad on anonüümsed või mitte. Siin on olemas palju erinevaid variante, mida saab jagada vastavalt sellele, kui palju me oma suhtluspartneritest teame. Kõige avalikum, kõige vähem anonüümne on suhtlus kahe sõbra või sugulase vahel. Nad teavad üksteise nimesid, sotsiaalseid omadusi (sugu, haridus jms) ja staatust, häid ja halbu loomujooni jne. Teise otsa jääb suhtlus poolte vahel, kes teineteise kohta peaaegu midagi ei tea. Nii võin ma lugeda nt X riigi ajalehe juhtkirja, millel puudub kirjutaja nimi. Juhtkirja kirjutaja ei tea midagi minust ja mina ei tea ka temast peaaegu mitte midagi. 47

49 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid Siit näeme, et üheks anonüümsust muutvaks teljeks on suhtluse avalikkus ja argisus. Argisuhtluses teame oma partnerite kohta mitmeid kordi enam. Teiselt poolt teame me suulises suhtluses tavaliselt oma partnerite kohta palju enam kui kirjalikus suhtluses. Suuline suhtlus toimub enamasti kahe inimese vahel või pisikestes rühmades. Kirjutatud tekstid on tihti määratud sadadele tuhandetele lugejatele, kellest kirjutaja suuremat midagi teada ei saagi. Teisest küljest teavad mõnd kirjanikku või ajakirjanikku pea kõik lugejad. Siit näeme ka, et anonüümsus võib olla asümmeetriline: üks pool teab teisest palju enam kui teine temast. Netieelses ühiskonnas tavaliselt anonüümse ja mitteanonüümse suht luse üle palju ei arutletud. Anonüümsuse piirid olid üsna selged. Probleemiks muutus see siis, kui tuli kasutusele anonüümne/ pseudonüümne netisuhtlus. Nüüd tekkis olukord, kus anonüümsus liikus ka argisuhtluse sfääri ja hakkas tekitama keerukaid probleeme. Spontaanne ja toimetatud tekst Vaadatud registrimõjurid on meile näidanud, et eri olukordades on meil väga erinevad võimalused oma teksti redigeerida. Teistpidi öeldes, teksti tegemine on erineva spontaansuse astmega. Kirjutades kodus romaani, on meil vabadus seda kasvõi paar aastat ümber teha. Kirjutades kirjandit, on aeg palju lühem, aga siiski tundidega mõõdetav. Suuliselt vesteldes on meie mõtlemisaeg traditsioonilise kirjaliku suhtlusega võrreldes kordi lühem. Praktiliselt peame teise repliigile reageerima kohe, ilma pausita. Samas erinevad siin lühikesed ja kiired repliigivahetused ja ainult tagasisidet sisaldavad suhtlused, kus saame rahulikumalt mõelda. Netisuhtlus jääb kahe otsa vahele. Kirjutades e-kirja, saame ka rahulikult mõelda, mida ja kuidas öelda, aga aega on enamasti palju vähem kui tavalisele kirjale vastates. Reageerides MSN dialoogis sõbra kutsele välja minna, on aega ainult mõned sekundid. Avaliku suhtluse jaoks oleme enam ette valmistatud kui argisuhtluse tarvis. Üldiselt mõtleme enne läbi, mida me poest ostame või arstile kaebame. Samuti on seal teemad palju standardsemad ja ühes vestluses 48

50 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid püsivamad võrreldes argisuhtluse hüplemisega. See teeb argisuhtluse spontaansemaks. Kokkuvõttes võime öelda, et suuline suhtlus on alati kordi spontaansem kui kirjalik ja netisuhtlus jääb nende kahe vahele. Repliike vahetav dialoog on alati spontaansem kui tagasisidega piirduv suhtlus. Argivestlus on spontaansem kui institutsionaalne suhtlus. Ja mingil määral võib ka öelda, et vahetu suhtlus on spontaansem kui vahendatud suhtlus. Kokkuvõttes on kõige spontaansem suhtlusvorm vahetu suuline argidialoog. Registrite tüpoloogia ja hierarhia? Kas on võimalik välja tuua eesti keele registrite loendeid suulise ja kirjaliku pearegistri sees? On ja ei ole. Miks nii? Keeleteaduslikus kirjanduses kõneldakse tavaliselt lihtsalt registritest ning ei tehta vahet nt alamregistritel, ülemregistritel vms. Põhjus on selles, et registreid eristavad kesksed tunnused ei ole üheselt hierarhiseeritavad. Pearegistrid Registrirühmad Registrid Silmast-silma suhtlus Suuline Vahendatud suhtlus Paberil suhtlus Kirjalik Netisuhtlus Keeleteadlased on ühel nõul selles, et kõige olulisemad erinevused on suulise ja kirjaliku keelevariandi vahel. Eespool nimetasime neid keele pearegistriteks. Nende sees saame eristada variante, mille jaotuseks on vahetu vahendatud suhtlus ja erinevad vahendajate liigid. Nimetame neid registrirühmadeks. Suulises suhtluses eristame siin silmast-silma ja vahendatud suhtlust, mis lubab tavaliselt ainult hääle kasutamist (eeskätt telefon). Kirjalikus suhtluses saame välja tuua paberil ja netis toimuva suhtluse. Kõik registrirühmad saame jagada edasi registriteks. 49

51 Ptk 5. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid Milline on registrite hierarhia? Nägime, et registrid ja nende rühmad ei ole võrdsed. Kuigi kirjalik pearegister on ühiskonnaelus olulisem kui suuline, on just suuline keel meie registrijaotuse lähtekohaks. Sama võib öelda ka vahendatuse kohta, kus lähtekohaks on silmastsilma suhtlus. Kõik vahendatud suhtlusviisid on hilisemad, kuigi nt netisuhtluse mõned variandid võivad olla tänapäeval paljudele vahetust vestlusest olulisemad. Silmast-silma suuline suhtlus on loomult dialoogiline ka siis, kui üks kõneleja räägib pikalt. Nii saame lisada lähtevariantide hulka dialoogi. Sama kehtib argisuse avalikkuse osas. Primaarne ja esmane on meie jaoks argisuhtlus. Selle kõrvale õpime hilisemas elus erinevaid avaliku suhtluse variante. Ja lõpuks saame öelda, et esmane suhtlusviis on ikka spontaanne. Suuline argine dialoog ettevalmistatud teksti peaaegu ei kasuta. Spontaansus väheneb koos ametlikkuse, monoloogi ja kirjaga. Võttes need eristused kokku saame öelda, et just vahetus suulises dialoogilises spontaanses argisuhtluses kasutatav keel ehk argikeel on kogu meie allkeelte tööriistakasti alusregister, millest meie keel algab ja millele ta toetub. Just argikeel on meie tegelik emakeel. Argikeel ehk suulise silmast-silma spontaanse argidialoogi keel on kõigi registrite alusregister ja meie ühine emakeel. 50

52 Ptk 6. Suuline keel 6. Suuline keel Millised on suulise pearegistri kesksed erijooned, mis on omased kogu suulisele keelele ja eristavad teda kirjalikust pearegist rist? Vaatame alguses kaht kirjanik Mihkel Muti tekstikatket. Esimene neist on katkend kirjalikust tekstist, mille Mutt avaldas kirjandusajakirjas Looming (näide 6.1). Näide 6.1. Kirjalik tekst Ent lisaks etendamisele ning läbielamisele leidub elus ka nukuteatrit. Kujutlegem stseeni tänaval, kus kohtuvad lapsevankrit lükkav naine ja tema põgus meestuttav. Aetakse juttu, mees paneb suitsu ja mõtleb daami lõbustada. Nii ta küsib imikult, kas too ka paberossi tahab. Oletame, et laps ei hakka lalisema, sest võõrastab tundmatut. Siis vastab ema mokki torutades lapse peenel häälel: Meie veel ei suitseta. Meie oleme alles pisikesed. Selge nukuteater! Siin pole ümberkehastumist, ei kommenteerita, vaid kasutatakse meediumi, mis ongi nukuteatri tunnus. Lapse asemel võib samas situatsioonis olla mõni koduloom, kõht (kõhurääkijatel) vms. Teine on sama teksti samateemaline katke sellisel kujul, nagu Mutt seda rääkis kohtumisel noorte kirjanikega Tartus (näide 6.2). Kirjalik tekst 51

53 Ptk 6. Suuline keel oli sel ajal juba kirjutatud, aga mitte veel avaldatud. Milliseid erijooni me suulisest tekstist leiame? Näide 6.2. Suuline tekst* a=sis=ma mõtsin=et on olemas ka nukuteater tegelikult elus. nukuteater.. mis on nukuteatri põhitunnus on see,... et näitleja.. ei räägi ise, vaid ta kasutab mingisugust meediumi, no=antud juhul tndab nukku, või=ükskõik=noh=mingit mingisugust marionetti, ta räägib tema kaudu. sama asi esineb muide ka näitks kõhurääkijatel, sest kõhurääkijad on on ka sarnased nukuteatrile, sest kõhurääkija ju noh projitseerib oma hääle kas siis noh kellelegi nagu hobuse tagumikku=või või=noh ükskõik kuhu tähendab mis asi hakkab rääkima. ja vat ongi ütleme kui näiteks.. kohtuvad lapsevankrit lükkav ema, väike laps on seal sees, ja ütleme tema meestuttav... mingi juhuslik meestuttav... akkavad juttu ajama. jaaa siis=noh see meestuttav tahab nagu... lõbustada daami või nalja teha, paneb suitsu ette=ja, ja pakub sellele imikule ka ütleme suitsu.... noh a=imik oletame et ta lihsalt rääkida ei oska ja hakkab lalisema midagi noh laliseb lihtsalt, ja sis ema ütleb peene häälega talle et noh=et ema räägib imiku eest peenikese imiku häälega et me oleme veel väikesed * Suulise teksti transkriptsioon jaaa) märgivad venitatud sõnu. hh märgib häälekat sissehingamist. sioonilist piiri. mittekuuldud sõnu. Paksus kirjas on analüüsitavad nähtused. 52

54 Ptk 6. Suuline keel me veel ei suitseta. no=se ongi puhas nukuteater tähendab... ema antud juhul kasutas seda last nagu nukku ja rääkis tema kaudu... vat see on elus ka nukuteater esineb. Suulised sõnad Suurem osa sõnu on mõlemas tekstivariandis samasugused, aga on ka erinevusi. Vaatame neid erinevusi rühmade kaupa. Mis iseloomustab suulise keele eripäraseid sõnu? Suulised sõnad kalduvad lühenema Kõigepealt näeme Muti tekstidest, et kõnes on mitmed sõnad lühemad kui kirjas tavaks (mõtlesin > mõtsin, tähendab > tndab jne). See joon on levinud kogu suulises keeles. Kõige tavalisem lühenemise variant eesti keeles on pikkade täishäälikute lühenemine (siis > sis, kuule > kule, niimoodi > nimodi). Teine tavaline lühenemise koht on sõna teine silp, mis on eesti keeles üldiselt nõrgarõhuline või rõhutu (ai-nult > aint, üt-les > üts). Aga sõnas võib kaduda ka diftongi osa (kuidas > kudas) või lõpukaashäälik (kudas > kuda). Tulemuseks on näiteks lühenenud määrsõnad aint, ilusti, kuda, nimodi; asesõnad niske, miske; verbivormid läb, mõts, ütsin; lühe nenud numbrid kaeksa, kakskend. Kuigi statistika ütleb, et sõnu lühendatakse enam argisuhtluses, ei ole see siiski argikeele erijoon. Samad inimesed kasutavad mõlemas allkeeles nii pikki kui lühikesi variante. Näide 6.3 illustreerib lühemate vormide kasutamist infotelefoni kõnes. Selles tekstis on 104 tekstisõna kohta 12 lühivormi. Näide 6.3 O: XX, Liina=kuuleb [tere] H: [tere] õhtust... ks te=oskate öelda.. olen Tallinna inimene Tartus ja otsin Ateena kino.... H: oskate mulle öölda=või.... O: mmm... kas te teate ülikoli.. tändab.. Tartu ülikooli.= 53

55 Ptk 6. Suuline keel H: =ma=olen ise praegu siin selle.. Ühispanga.. kesklinna kaubahalli juures parklas autoga. O: mhmh... tändab autoga te sinna.. kesklinna päris ei saa... H: selle kinoni ei saa autoga=vä. O: ei... H: aga=kus=mas auto jätan, kas siia kus ma präegu olen=vä. O: jah... te võite sinna jätta ja võite jätta ka raekoja taha... mm tändab seda nüd alates kella kuuest. sis on tasuta parkimine... präegu veel ei ole, ni=et kakskend minutit tuleb oodata. Miks just need sõnad on lühenenud? Kõige üldisem vastus on, et sõnad kalduvad lühenema nendes kõne osades, mida inimene räägib oma muust kõnest kiirema tempoga. Samas ei ole need kohad suvalised. Me ütleme kiiremini nõrgarõhulisi või rõhuta sõnu, jutu pealiinist kõrvale põikavat infot, teise sõnaga kokku hääldatud sõnu jms. Lühenenud sõnavariandid saab jagada kaheks. Osa neist on ajutised, ühekordsed lühenemised. Nende kõrval on aga ka püsivaid sõnu, mis on kujunenud lühenemise teel ja millel on osalt pikast vormist erinev tähendus või roll. Sellise sõna kuulsaim näide on sõnast või kujunenud küsisõna võ/vä, mis sidesõnana ei esine. Aga siia kuuluvad ka nt tegusõnade käskivatest vormidest kujunenud partiklid kule, vata, ota. Sirget piiri kahe rühma vahel ei ole, sest uusi lühenenud sõnu tuleb kogu aeg lisaks. Suulises kõnes hääldatakse sõnu tihti kokku Teine kirjast erinev nähtus on sõnade kokkuhääldamine (a=sis=ma mõtsin=et). Ka kokkuhääldamine ei toimu kõigis sõnades võrdselt. Nii kalduvad eelneva sõna külge kleepuma kindlad side- ja määrsõnad (ja, vä, et, sis, aga) ja verb on. Samuti on tavaline kokku hääldada eitavaid vorme (ma=i=tea). Osa kokkuhääldustest on muutunud püsivateks ja moodustavad liitsõnadele sarnaseid liitumeid, mida kirjakeel ei tunne ning moodustada ei luba, nagu kesse, misse, onju, eksole, mas. 54

56 Ptk 6. Suuline keel Suulised sõnad kalduvad korduma Eelnevad suulise keele jooned olid kergesti märgatavad. Lisaks on sõnade kasutuses ka erinevusi, mida esimesel pilgul kergesti ei märka. Nende leidmiseks tuleb võrrelda sama sisu kandvaid sõnu kahes tekstis või teha statistikat. Kui vaatame kirjateksti näites 6.1 tähelepanelikult, siis näeme, et nimi- ja tegusõnad selles peaaegu ei kordu. Kirjanik on hoolega kordusi vältinud ja otsinud sünonüüme. Suuline tekst on aga kordusi täis. Üldse iseloomustavad kirjalikku teksti hoolega valitud sõnad või konstruktsioonid, mille asemel on suulises jutus tavalised, n.ö esimesed valikud (põgus juhuslik, paberossi suitsu, pisikesed väikesed). Seegi on suulise keele tavaline joon. Tühisõnad? Nugisõnad? Ei, partiklid! Kui loeme nimisõnad ja verbid üle, siis leiame kirjas 30 nimisõna ja 19 tegusõna, kõnes aga 36 nimisõna ja 33 tegusõna. Teisisõnu: kõne on palju verbirikkam. Selle kõrval aga näeme, et väga suur osa on suulises variandis muudel sõnaliikidel. Kirjas on selliseid sõnu 32, kõnes aga tervelt 109! Nende seas on muuhulgas mitmeid sõnu, mida eesti keeles on nime tatud tühisõnadeks, parasiitsõnadeks või nugisõnadeks (noh, sis, tndab, ütleme, vat). Suulise keele uurimises nimetatakse selliseid sõnu partikliteks. Partiklid jagunevad oma rolli poolest nelja rühma. Dialoogipartiklite abil annavad suhtlejad tagasisidet (jah, mhmh, ahah jms). Toime tamispartiklite abil otsivad inimesed sõnu ja viivad läbi erinevaid muudatusi tekstis (noh, nagu, see, või, jms). Piiripartiklid paiknevad tavaliselt kõnevooru alguses ja annavad partnerile teada, kuidas algav voor on eelnevaga seotud (et, kule, vata, ota jms). Vabalt liikuvate tekstipartiklite abil antakse edasi tundeid, suhtumisi, lisatakse tekstile udusust jms (nii, ütleme, kuskil, küll, midagi, oma). Lisaks sõnadele kasutatakse kõnes ka suhtlushäälitsusi ehk üneeme (ee, õõ). Mida partiklid kõnes teevad, seda näeme alaosas Suulised laused ja 7. peatükis Dialoogi ehitus ja dialoogi keel. 55

57 Ptk 6. Suuline keel Suuline morfoloogia ja morfosüntaks Muti tekstide grammatikast näeme, et nii kõnes kui kirjas kasutatakse samu käände- ja pöördelõppe ning tunnuseid. Lauseliikmed vormis tatakse samade käänete abil. Alus on ikka nimetavas käändes, verbivormi laiend nt osastavas käändes (lapsevankrit lükkav ema lapsevankrit lükkav naine), sõna hakkama juurde käib ma-tegevusnimi (hakkab lalisema ei hakka lalisema) jne. Ka ühildumised on ühesugused: alus ja öeldis ühilduvad, samuti täiend ja põhisõna (ta kasutab mingisugust meediu mi). Kokkuvõttes, morfoloogia ja morfosüntaks on neis tekstides vägagi sarnased. See üldistus kehtib kogu suulise eesti keele kohta. Suulise eesti keele morfoloogia ja morfosüntaks on väga sarnane kirjaliku keele morfoloogiale ning üldiselt kooskõlas normikeele reeglitega. Loomulikult võib seal olla erinevusi kirjakeele normingutest, aga esiteks on neid väga vähe, teiseks nende seas pole omaette süsteemi ja kolmandaks, need ei ole seotud suulisusega. See üldistus ei kehti muuseas teiste keelte puhul, nt soome keeles on suuline ja kirjalik morfoloogia mitmes osas selgelt erinevad. Kallete taga on enamasti inimeste päritolu. Kõnelejad kasutavad mõnigi kord oma (kunagisest) kodumurdest pärit morfoloogilisi jooni. Näiteks võib lõunaeestlane kergesti öelda kuudiss ja lääne-eestlane kuutis. Teine mõjur on inimeste haridus ja sotsiaalne kiht, kuhu ta kuulub. Haritumad inimesed kasutavad vähem kirjakeele normingutest kõrvale kalduvaid morfoloogiavorme. Ja lisaks on mõju ka argisusel-avalikkusel, sest argisuhtluses kasutatakse normingutest erinevaid vorme enam. Suulised laused Tõeliselt suur erinevus kahe pearegistri vahel tuleb välja lausete ehitamises. Nii leiame näites 6.1 tavalised kirjakeele laused. Suulises tekstis 6.2 leidub aga kuusteist üksust, mille ehitus erineb selgelt kirjalausete ehitusest. Mõned erinevused on selged ja kergesti märgatavad. 56

58 Ptk 6. Suuline keel Intonatsioonilaused Kõigepealt, suulised laused on üksnes kirjutatud lausete sarnased. Kõneleja piiritleb neid lõpetava intonatsiooni abil (neid osutavad üleskirjutuses punktid, mis ei ole seal tavalised lauselõpumärgid). Lausete sees võib olla ka väiksemaid intonatsioonipiire (neid märgivad komad). On näha, et hääldusega märgitud piirid ole alati samas kohas, kus kirjaliku (osa)lause grammatilised piirid. Näiteks sidend et hääldatakse tema ees oleva sõna külge, mitte ei panda kõrvallause algusesse (n.ö koma järele) nagu kirjas (a=sis=ma mõtsin=et on olemas ka nukuteater tegelikult elus). Lause tegemine lause pinnal: eneseparandus On tavaline, et kõneleja ei saa lauset sujuvalt valmis, vaid takerdub järje otsimisel või teeb juba öeldud lauseosa ringi. Mõnikord autor takerdub ja kasutab jätku otsimiseks pause, kordusi (kõhurääkijad on on ka sarnased nukuteatrile), häälikute venitusi ja partikleid (jaaa siis=noh see meestuttav). Selline järjeotsimine on kõigi keelte suulises suhtluses pidev ja korduv tegevus. Ka otsimise võttestik on sama:.. ); noh, nagu, tähendab); ee, õõ); minaaa; jjjjah); et et, koe- koeraga). Järjeotsimise kõrval on Muti lausetes muudatusi ja parandusi, mis ta teeb peale esialgse teksti väljaütlemist: või=ükskõik=noh=mingit mingisugust marionetti), ja ütleme tema meestuttav... mingi juhuslik meestuttav), nukuteater.. mis on nukuteatri põhitunnus). Ka väljaöeldud lauseosa ümbertegemine on suulises keeles süsteemne ja tavaline nähtus ning just see toob kaasa kõneldud lause ja kirju- 57

59 Ptk 6. Suuline keel tatud lause kõige suu rema erinevuse. Keskne ümbertegemise võte on sõna asendamine tagantjärele. Keskne paranduse algatamise märk on kõigis keeltes sõna poolelijätmine. Näide 6.4 H: siis on Vallikraavi peatus vaata kus läb sinna Energia peale eks[ole=ju] V: [jah] H: ja vat sis jär- ülejärgmises tuledki vat selles tuledki maha ja=t mitte Vallikraavi peatuses vaid Tulika peatuses /-/ Näites 6.4 õpetab H V-d, kuidas tema juurde sõita. Alguses ütleb ta jär-, mis ilmselt on sõna järgmises algus. Aga see on vale info. Nii ta katkestab selle ja asendab sõnaga ülejärgmises. Pooleli võib jätta probleemse sõna, aga ka mõne sellele järgneva sõna. Algatajateks võivad olla ka erinevad partiklid, millest eesti keeles on olulisimad või, ei ja tähendab. Kahtlased laused Mutt kasutab ka konstruktsioone, mida kirjas ei kasutata või mis on seal lausa keelatud. Aga tema tekstis ei ole olemas kõiki selliseid variante. Lisades puuduvad juurde, saame kolm rühma: Oluline suulise lausungi eripära tuleb sellest, et kõnelejal on võimalus lisada lause lõppu sõnu kogu aeg juurde. Selle tulemuseks on tihti kirjalause jaoks ebatavaline sõnajärg (a=sis=ma mõtsin=et on olemas ka nukuteater tegelikult elus). Mõnikord tuuakse lisatud sõnad sisse n.ö õigest kohast hiljem. Näites 6.5 lisab kõneleja tagantjärele sõna siduda, mille n.ö normaalne koht oleks sõna määrida kõrval. Sellist sõna või fraasi nimetame laienduseks. Näide 6.5 V: /-/ nüd ma lähen... e viin need särgid tagasi, sis vaatan kas ma saan mõnda retsepti,... mis=millega salvi määrida seda jalga=ja siduda. 58

60 Ptk 6. Suuline keel Teine võimalus on põigata vahepeal kõrvale ja tuua sisse lauseid või fraase, mis pole antud lause grammatilised osad. Neid osi nimetame kiilungiteks. Nii on näites 6.6 kolm kiilungit (paksus kirjas). Näide 6.6 K: siis mul tuli täna noh s ma mõtsin=et sööks midagi kui teatrist ära lähen=ja.. siis mul tuli meelde et ma pole... isegi.. muud a püha päeval jah sõin midagi=aga.. aga et ma pole sel nädalal täna on neljapäev et ma pole sel nädalal absoluutselt mitte ühtegi=m soolast asja söönd. Kui teeksime sellest ilma kiiludeta n.ö lõpliku lause, siis oleks tulemuseks: ja siis mul tuli täna meelde et ma pole sel nädalal absoluutselt mitte ühtegi soolast asja söönd. Kolmas eripära tuleb sellest, et sama asja öeldakse mõnikord kaks korda. Üks variant on selline, milles sama öeldis esineb kaks korda, kusjuu res nende vahel on mõlemale ühine lauseliige: mis on nukuteatri põhitunnus on see,... et näitleja.. ei räägi ise. Eelnevas lauses leiame kaks öeldist on, mille vahel on nukuteatri põhitunnus, mis on mõlema öeldise suhtes alus. Aga lauses võib olla ka kaks öeldist, mis omavahel kokku ei sobi (vat see on elus ka nukuteater esineb). Selliseid kaheverbilisi üksusi nimetatakse tihvtlauseteks. Teine võimalus on panna lause algusse nimetavas käändes fraas, mis esitab märksõna või teema, millest lauses juttu tuleb (noh a=imik oletame et ta lihsalt rääkida ei oska). Selliseid konstruktsioone nimetame eelteemaks. Ja kolmandaks öeldakse mõnikord midagi asesõnaga ja seejärel korratakse seda teist korda samas grammatilises vormis ja konkreetsema sõnaga. Sellist nähtust nimetatakse täpsustusjätkuks. Näites 6.7 viidatakse kaks korda samale inimesele alalütlevas käändes (tal isal). Näide 6.7 Õ: /-/ no raha tal eriti palju sel isal ei olnud. 59

61 Ptk 6. Suuline keel Statistilised erinevused Tähelepanelikult vaadates leiame Muti tekstidest ka muid erinevusi kirja ja kõne vahel. Kirjalikus lõigus on lausekonstruktsioone, mida oleme harjunud seostama ametlikuma stiiliga, nagu lauselühendid ja mine-vorm (Ent lisaks etendamisele ning läbielamisele leidub elus ka nukuteatrit on olemas ka nukuteater tegelikult elus) või umbisikuline tegumood (aetakse juttu akkavad juttu ajama.). Ka üldiselt on need jooned suulises keeles harvad. Nii on eesti suulises keeles tegusõna käändelisi vorme (tegevusnimesid, kesksõnu) ja nendega loodud lauselühendeid üle kahe korra vähem kui kirjas. Lisaks on leitud, et kõnes kasutatakse vähem põimlauseid ja rohkem rindlauseid kui kirjas. Ühtlasi seotakse osalaused kirjas kokku täpsete sidenditega, kõnes aga kasutatakse rohkem ja mitmeid kordi väheseid üldisi sidendeid (ja, aga, et). Ja lõpuks, Muti suuline jutt annab edasi praktiliselt sama sisu, aga sisaldab umbes kaks korda enam sõnu kui kirjalik tekst. 60

62 Ptk Dialoogi ehitus ja dialoogi keel Suulises suhtluses on olemas dialoog, mida traditsioonilises kirjalikus suhtluses ei ole. Mida tähendab dialoog? Milles on dialoogi erinevus monoloogist? Dialoog tähendab seda, et kõnelejad räägivad vaheldumisi. Ühe kõneleja järjestikust rääkimist nimetame kõnevooruks. Kui kõneleja vahetub, siis vahetub ka kõnevoor. Dialoogi keskne eripära tulenebki sellest, et suhtlejad peavad vaheldama kõnevoore ning tegema selleks omavahel koostööd. Järgnevalt vaatame dialoogi kaht olulist nähtust: (minimaal)tagasisidet ja naabruspaare. Tagasiside. Uus teadmine Eelmistes peatükkides oli juttu sellest, et kuulajad annavad kõnelejale pidevalt (minimaal)tagasisidet. Seda antakse kellegi monoloogi või pikemat kõnevooru (nt jutustust) kuulates, aga seda antakse ka kiirete vooruvahetustega dialoogis. Eesti keeles on palju erinevad tagasisidepartikleid, nt mhmh, mh, ahaa, ahah, aa, ah, jah, jaa, jajah, jajaa. Nende puhul on olulised kolm asja. 61

63 Ptk 7. Tagasisidepartiklite ülesandeks on anda infot selle kohta, kuidas eelnev kõnevoor on vastu võetud, ja juhtida partneri edasist tegevust. Tagasiside andmine on vajalik, aga kõneleja valib, mille kohta ta tagasisidet annab ja kus ta seda teeb. Eri partiklitel on omad kindlad ülesanded. Kuna dialoogi keskne tegevus on info vahetamine, siis on tagasiside kõige olulisem ülesanne osutada, et kuulaja informeeritus on muutunud. Uus info jaguneb kahte liiki. Ühel juhul saan ma teada midagi, mida ma enne ei teadnud. Teisel juhul aga saan ma infot, mis muudab minu senist teadmist/arvamust või lükkab selle isegi ümber. Mitteteadmisest teadmisesse Eesti keeles on kaks keskset uue teadmise osutamise sõna: ahah ja ahhaa. Intuitiivselt tundub, et ahah on suhteliselt neutraalne, ahhaa aga emotsionaalsem. See võib nii olla. Aga olulisim vahe on mujal. Vaatame üht näidet. Näide 7.1 R: siis=e ainult lisatasu eest oleks sis jõuluvana külas kess soovib minna Santa parki se=on jõuluvana teemaline lõbustuspark. K: ahaa R: väike selline kalju=sisse raiutud pargikene,.. ja muidugi eelkõige on ta la- väikelastele. K: jaahm? R: kuskil kuueaastased viie [seitsme neljased.] K: [ahah see] sobiks väga hästi. Näites 7.1 annab reisibüroo töötaja R infot selle kohta, et reisil on võimalik külastada jõuluvana parki. Klient K reageerib ahhaa abil ja V annab lisainfot. Ühel hetkel aga ütleb kuulaja keset teise vooru ahah. Kõneleja lõpetab oma pooleli vooru ning ka antud teemal info andmise. See tekst näitab kahe partikli keskset ja tüüpilist erinevust: ahhaa annab tavaliselt teada, et kuulaja ootab lisainfot sama asja kohta, ahah aga ütleb, et seda pole vaja. 62

64 Ptk 7. Ühest teadmisest teise Kolmas oluline infopartikkel on ah. Sellel partiklil on mitu varianti. Kõige tavalisem on teda kasutada fraasi või lause alguses, mis kordab midagi kõneleja eelnevast voorust. Näites 7.2 vestlevad kaks naist. B näitab K-le Ameerikast saadetud fotot Bill Clintoni autost, mida sugulased said lähedalt pildistada, kui Clinton nende kodulinnas külas käis. Näide 7.2 B: ((osutab fotol olevale autole)) ei tänava=päl näed sõidab mööda, nemad on jah siin tänava=peal {ikka.}= K: =ah tänava pääl? B: jajah. jah. K: ahah, ma mõtsin et ta on kuskile välja=läind ja auto on tühjalt siin= Mida K ah-fraasi abil teeb? Seda näitab meile tema teine voor, milles ta annab teada, et arvas enne teisiti ja nüüd muutis B info mõjul oma arvamust (ma mõtsin...). Samuti annab selle vooru alguses olev ahah teada, et rohkem infot ta asja kohta ei vaja. Kui üldistame kolme partikli rolli, siis saame öelda, et ahah ja ahhaa näitavad mõlemad seda, et nende kasutaja on saanud teavet, mida ta seni ei teadnud, aga samas juhivad kõneleja edasist tegevust erinevalt. Ahhaa abil soovib kasutaja üldjuhul sama asja kohta lisainfot, ahah abil aga annab teada, et senisest infost piisab. Ah+kordus annab aga teada, et ütleja senised teadmised/arvamused on asendunud uuega ning ta võtab uued teadmised omaks. Lisainfot ta tavaliselt ei küsi. Tabel 7.1. Uut teadmist väljendavate partiklite rollid dialoogis Partikkel Saadud teave Edasine tegevus ahah Uus Piisav info ahhaa Uus Lisainfo soov ah Asendab vana Tavaliselt piisav info 63

65 Ptk 7. Naabruspaarid 1. Kuidas me küsime? Suur osa dialoogi kõnevoorudest on omavahel tihedalt seotud, nii et ühe kõneleja voor nõuab partnerilt kindlat tüüpi reaktsiooni kindlas kohas. Kui sõber tervitab, siis peame vastu tervitama. Kui vastutervitust ei tule, siis võib tulla kiiresti telefonikõne küsimusega, kas ma olen tema peale pahane. Kui keegi meilt midagi küsib, siis ootab ta vastust. Kui vastust ei tule, siis küsija ootab veidi, aga seejärel tavaliselt kordab oma küsimust, näidates, et ootus on õhus. Selliseid tugevalt seotud voorupaare nimetatakse naabruspaarideks ning selle esimest vooru esiliikmeks ja teist järelliikmeks. Just naabruspaaride hulka kuuluvad sellised suhtlustegevused, mida monoloogis ei ole. Kesksed naabruspaarid on küsimused ja vastused, käsud/soovid/ ettepanekud ja neile reageerimised. Neil on huvitavaid keelelisi omadusi, mida monoloogidest ei leia. Infoküsimus ja kinnitusküsimus Me oleme harjunud teadma, et küsimuste abil küsitakse infot. Tegelikult on asjad keerukamad. Vaatame näiteks üldküsimust. Selle vormistamiseks on eesti keeles erinevaid küsisõnu, millest suulises keeles on kesksed kas, ega, või/vä, jah, lisaks muudetud sõnajärg ja jutustava lause kujuline vorm. Osa neist küsivahenditest tunduvad olevat kirjakeelsed, mõni argikeelne. Tegelikult ei ole vahe selles. Milles siis? Näide 7.3 K: ee lihtsalt tahaks=teada kas Baierimaale läheb ka mõni reis. A: järgmisel aastal... aga [mitte] praegu. K: [aa] Näites 7.3 küsib reisibüroosse helistav klient K infot reiside kohta ja kasutab tavalist kas-vormis küsimust. On selge, et ta vastust ei tea ja tahab lihtsalt saada infot. Ametnik A vastab talle ning K reageerib uue info saamist märkiva lühikese partikliga aa. 64

66 Ptk 7. Näide 7.4 H: öelge Viljandis mingit.. nahaarsti kabineti numbrit... te mõtlete erakliinikuid jah... H: vvõib olla erakliinik. Näites 7.4 esitab helistaja H telefoninumbri soovi infotelefoni dis pet - še rile D. See alustab numbri otsimist ja reageerib siis täpsustava küsimusega (te mõtlete...). On näha, et D küsimus erineb eelnevas näites olnud küsimusest. Ta ei küsi uut ja tundmatut infot, vaid pakub omalt poolt välja arvamuse selle kohta, mida helistaja silmas pidas ja ootab sellele kinnitust. Partneriparandus ja parandusküsimus Kinnitust ootavad üldküsimused on kasutusel ka teistmoodi olukordades. Vaatame näidet 7.5, milles kaks tuttavat vestlevad telefonis. Näide 7.5 S: mina külastasingii.. V- Välke. V: jah. S: kahe Timmoga. V: kahega=või. S: kahega jah. V: a neid pidi olema oma ma=i=tea,.. kaheksa=või. S annab teada, et ta külastas Välke koos kahe Timmoga. V esitab selle peale või-küsimuse. Ka see küsimus ootab kinnitust, aga ta erineb eelneva näite küsimusest. On näha, et küsimuse põhjustas asjaolu, et küsija arvates on partneri pakutud Timmode arvul midagi viga. Partner kinnitab oma eelnevat infot, mille peale V seletab, miks ta teisiti arvas: a neid pidi... Sellist tegevust, kus kuulaja osutab, et kõneleja jutus oli probleem, ja ootab temalt probleemi lahendamist, nimetatakse partneripoolseks paranduse algatuseks ja see on üks küsimuste olulisi rolle dialoogis. 65

67 Ptk 7. Üldküsimuste kõrval kasutatakse paranduste algatamiseks ka eriküsimusi ning jutus tavat lauset või fraasi. Kui võrdleme üldküsimuste vormi info küsimisel (näide 7.3), kinnituse küsimisel (näide 7.4) ja paranduse algatamisel (näide 7.5), siis näeme, et infot küsides kasutas kõneleja küsisõna kas, aga oma hüpoteesi pakkudes või parandust algatades küsisõnu jah ja või. Need erinevused on eesti keeles süstemaatilised. Eesti üldküsimuse vahendid jagunevad kahe pooluse vahel. Kas ja kas + või on ennekõike info küsimise vahendid. Jah ja või ning jutustava lause kujuline küsimus seostuvad aga eeskätt vastust pakkuvate ja kinnitust ootavate küsimustega. Neid kasutatakse kõige enam paranduste algatamiseks. Naabruspaarid 2. Käsud, palved, soovid Eesti keeles antakse käske, soove, palveid, ettepanekuid, pakkumisi jm direktiive edasi mitmel eri viisil. Otseselt nende vormistamiseks on mõeldud käskiv kõneviis. Aga selle kõrval kasutatakse ka jutustavaid lauseid ja küsimusi: Anna, palun, leiba! / Öelge, palun, XX aadress! Leib on otsas. / Ma sooviks XX aadressi. Kas ma saaks leiba? / Kas teil on XX aadressi? Käskivat vormi kasutatakse enam argisuhtluses ja muid vorme eelistatakse avalikus-ametlikus suhtluses. Sellele lisaks on käskiv vorm n.ö robustsem ja muud vormid, eriti küsilause, kõlavad viisakamalt. Siiski ei ole see kogu tõde. Me teame, et mõnikord kasutame ka kodus käskiva vormi asemel küsimust ning enamasti küsime poes kaupa käskivas kõneviisis. Viisakust lisab tingiv kõneviis või võlusõna palun. Mis meie keelelisi valikuid siis juhib? Näide 7.6 H: /-/ ma tahtsin paluda=et=sa mõõdaksid ära selle teie...hh söögitoa lau- laua laiuse ja pikkuse.... V: huvitav {-}. kas siis ku=on kaks vahel, üks vahel või mitte ühtegi vahel. /-/ 66

68 Ptk 7. V: pikkus ja laius... H: jah pikkus ja laius..hh ja kui seda teist ei ole vahel,.hh et siis nagu mõõda selle.hh ühe pikkus või selle....hh noh nagu mis=se sinna vahele käib, Näites 7.6 palub üks tüdruk teisel mõõta ära söögilaua. Esmalt esitab ta oma soovi jutustava lausega, milles on sõna paluda ning tingiv kõneviis mõõdaksid. Aga pärast täpsustusi, kas mõõta tavaline pikkus või pikkus koos vaheplaatidega, esitab ta soovi uuesti ja nüüd käskivas kõneviisis mõõda. Inimesed ja olukord on samad. Mis siis vahepeal juhtus? Kui vaatame seda teksti tähelepanelikult, siis näeme, et V ei vastanud otseselt H esimesele soovile. Selle asemel esitas ta küsimuse, kuidas lauda mõõta (kas siis ku=on...). Samas aga näitab see küsimus tegelikult ka seda, et ta on nõus lauda ära mõõtma. Siin ongi vormi vahetamise võti. Esimest soovi esitades ei olnud H kindel, kas teisel on võimalust tema soovi täita või mitte. Aga peale nõusoleku saamist sai ta selles kindel olla. Teiseks ei ole H-l mingit õigust V-lt laua mõõtmist nõuda. Aga kui V on oma juba kord nõusoleku andnud, siis muutub ka H õigus nõuda suuremaks. Kui vaadata erinevaid käske/soove/palveid/ettepanekuid, siis leiame, et erinevate vormide valiku taga ongi pidevalt kaks lihtsat prognoosi, millest direktiivi esitaja lähtub: õigus direktiivi esitada ja võimalikud takistused, mis võivad selle täitmisel ette tulla. Joonis 7.1. Direktiivide vormistamine lähtudes õigusest ja takistusest Suur õigus Väikesed takistused Väike õigus Suured takistused Käskiv kõneviis Jutustav lause Küsilause 67

69 Ptk 8. Argisuhtlus ja argikeel 8. Argisuhtlus ja argikeel Igas kultuuris on kaks suurt suulise suhtlusolukorra tüüpi: argisuhtlus ja avalik suhtlus. Nende keelekasutus erineb mingil määral kõigis uuritud keeltes. Milles on eesti argisuhtluse ja avaliku suhtluse keelelised erinevused ja sarnasused? Kõige olulisem väide on lihtne, aga huvitav: eesti keeles peaaegu ei olegi spetsiifilisi erijooni, mis seostuvad ainult argisuhtlusega. Eesti argi suhtluse ja avaliku suhtluse keelelised erinevused on peaaegu ainult statistilised. Vaatame, milles on argisuhtluse sõnavaliku, häälduse, morfoloogia, tuletuse ning lauseehituse eripära. Kirjakeel ja argikeel Esimene erinevus on selles, et argisuhtluses kasutatakse mittekirjakeelseid sõnu ning grammatilisi konstruktsioone rohkem kui avalikus suhtluses. Millised need enam kasutatud keelevariandid on? Sõnad ja hääldus Üks argisuhtluse keelejoon on sõnade kirjutuspildist erineva hääl duse suurem kasutus. 68

70 Ptk 8. Argisuhtlus ja argikeel h (obu ne irnus). kääst pääval, annud). (taldreku üelnud präegu, öheksa alkkirja sisseppidi neljappäeval mittekirjakeelsete sõnade niisugune niisuke nisuke ametikoht ametipost käimla kemps ema emps Morfoloogia ja morfosüntaks mittenormingulist morfoloogiat ja morfosüntaksit enam. teind, läind; peat, tulep, istup; 69

71 Ptk 8. Argisuhtlus ja argikeel oli+nud ta oli kodus olnud, ta olla kodus; -a: ei teha ei näha. suhkurt, meetert; nägusi, vahendisi; käsa, poissa; meele, juure, merde, pittu; jalgas, vannis; metsass, toass; kellegile, millegile. Argituletus ja raie Raie siil ratsu Siil siil:siili:siili ratsu ratsu:ratsu:ratsut). Ratsu-tüüpi sõnade tegemise põhimudel 1. Jäta alles sõna algus kuni 2. silbi esimese täishäälikuni gramma-tika > gramma šampa-n-ja > šampa 70

72 Ptk 8. Argisuhtlus ja argikeel Siil-tüüpi sõnade tegemise põhimudel 1. Jäta alles sõna algus kuni 2. silbi esimese kaashäälikuni; mõnikord 1. silbi lõpukaashäälikuni Argituletus. Argituletusega tehakse kolme tüüpi sõnu. Esimesed kaks võimalust on lisada liide siil ja ratsu-tüüpi sõnadele. Kolmas võimalus on teha kas-liitelisi sõnu. Siil- ja ratsu-tüüpi sõnade tuletamise põhimudel Kas-liitega sõnade tegemise põhimudel ret-sidivist > ret-s pen-sion > pen-s soom-lane > soom 2. Kui tulemuse vokaal on pikk, siis lühenda seda soom > som 3. Vajadusel topelda viimast kaashäälikut 1. Tee raie 2. Lisa lõppu liide, mis annab tulemuseks siil- või ratsu-tüüpi sõna. Tavalised liited on -(K)s, -(K)a ja -(K)u, milles K on kaashäälik 1. Jäta alles sõna kahesilbiline algusosa vokaaliga lõpus 2. Kui tüve lõpus vokaali pole, vii tüvi omastavasse käändesse pens > penss som > somm õlu > õl, limonaad > lim, küsimus > küs, mobiil > mob, teler > tel, Mercedes > mer (K)s: õl-ts, lim-ps (K)a: küs-sa, mob-la (K)u: tel-ku, mer-su pastapliiats > pasta-, televiisor > tele- kassettmagnetofon > kassett > kasseti- 3. Lisa -kas pasta+kas, tele+kas, kasseti+kas 71

73 Ptk 8. Argisuhtlus ja argikeel Suulisus ja argikeel Kirjakeele ja mittekirjakeele kõrval on oluline eristada omavahel ka suulisusest tingitud vorme ning argisuhtluse vorme. Suulise keele erivorme vaatasime 6. peatükis. Need ei ole seega argikeele vormid. Keskne erinevus argisuhtluse ja avaliku suhtluse keele vahel on statistiline: argisuhtlus kasutab suulisusega seotud sõnavara ja grammatikat enam. Nii leiab argisuhtluses rohkem lühemaid sõnavorme (aa ahah/ahhaa, i ei, kule kuule, s siis, a aga jms), sõnade kokkuhääldusi (et=et) ja liitumeid (kesse). Lausetes esineb argisuhtluses enam eneseparandusi ning lisandusi ja kiilungeid. Samuti kasutatakse argisuhtluses enam erinevaid sõnaotsimispartikleid (noh, nagu jms). Avalikus suhtluses on neid vähem, sest nad on sotsiaalselt taunitud. Aga kuna suulist teksti ilma sõnaotsimise vahenditeta ehitada ei saa, asendab kõneleja need avalikus suhtluses üneemide (õõ, ee) ja kordustega (et et), mida on seal omakorda enam kui argisuhtluses. Suhtlusolukord ja argikeel Kolmas rühm erinevusi on seotud argisuhtluse ja avaliku suhtluse olukorra ja ülesehitusega. Need on toodud tabelis 8.1. Tabel 8.1. Argisuhtluse ja avaliku suhtluse erinevused Argisuhtlus Improviseerivam Spontaansem Hajusate piiridega Emotsionaalsem Nõrgem sotsiaalne kontroll Avalik suhtlus Formularilisem Ettevalmistatum Kindlate piiridega Informatiivsem Tugevam sotsiaalne kontroll Esiteks, argisuhtlus on improviseerivam. Teemad selles võivad vahelduda kiiresti ja äraarvamatus suunas. Avalik suhtlus on enam ette valmista tud ja selles on tavaliselt ette teada kindlad teemad ja tegevused, mis teevad selle üpris rutiinseks. Arst kordab vastuvõtust teise 72

74 Ptk 8. Argisuhtlus ja argikeel samu küsimusi, poeskäigul korduvad aina samad tegevused ja samad lausekonst ruktsioonid (Mida teile? Palun kaks kotletti. Palun. Tänan.). Nii on avalik suhtlus tihti nagu formulari või lünktesti täitmine kindlate vormelitega, milles improvisatsioonivabadust on vähe. Teiseks, argisuhtlus on spontaansem. Me ei valmista ennast üldjuhul argisuhtluseks ette. Avalikus suhtluses on asjad teisiti. Me õpime koolitunniks ja ka õpetaja valmistab tunni ette. Me läheme arsti juurde ja oleme valmis mõelnud küsimusi oma tervisehädade kohta. Nii on see hoopis väiksema spontaansusega, mida vähendab veelgi mainitud formularilisus. Kolmandaks, argisuhtluse piirid on hajuvad. Me teame, kuidas vestlus sõbraga võib vaibuda ja siis mitu korda uuesti alata. Piiride asemel osutatakse argisuhtluses ennekõike seoseid kõrvutiste kõnevoorude vahel. Selleks kasutatakse partikleid, mis alustavad ja lõpetavad kõnevoore ja osutavad eelkõige kahe kõrvuti oleva vooru seoseid: no, kule, onju, tead, vaata. Avalik suhtlus on üldjuhul kindlate piiridega sündmus (nt poeskäik). Sellel on oma algus ja lõpp ning kindlad piirid erinevate osade vahel. Seega vajab see sõnu, millega piire osutada. Selleks kasutatakse tervitamist, hüvastijättu, tänamist jms (aitäh, palun, tere). Need ei ole seega suhtluses üksnes viisakussõnad, vaid nende rolliks on osutada ka suhtluse erinevate osade piire. Neljandaks, argivestluses on rohkem emotsioone ja hinnanguid ning neid osutavaid partikleid (muidugi, ju, ikka, küll, üld se). Avalik suhtlus sisaldab vähem hinnanguid ja emotsioone ning selles paku takse enam infot. Seetõttu leidub seal enam info vastuvõttu ja selle uudsust osutavaid partikleid (jah, mhmh, ahah, ahhaa, ah, selge). Ja viiendaks, argisuhtluses on sotsiaalne kontroll nõrgem ja seetõttu leidub leidub enam keelejooni, mille kasutus avalikus suhtluses on tugevalt taunitud. Näiteks sobivad vandesõnad, aga ka toimetamispartiklid (noh, nagu jt). 73

75 Ptk 8. Argisuhtlus ja argikeel Mis on argikeel? Eesti traditsioonis kõneldakse eraldi argikeelest (mida mõnikord nime tatakse ka kõnekeeleks).* Mis on argikeel? Eelneva põhjal võime öelda, et argikeel on suuline keel, mida kasutatakse argisuhtluses ning mis erineb avaliku suulise suhtluse keelest viit liiki nähtuste sageduse poolest (vt tabel 8.2). Tabel 8.2. Argikeele ja avaliku suhtluse keele erinevused Keelejooned Argikeeles rohkem Argikeeles vähem Suulisuse ja spontaansusega seotud jooned Mittekirjakeelsed jooned Muud jooned Lühenenud sõnad, sõnaotsimis par tiklid, pehmendavad partiklid, eneseparandused, suulise lause eri lii gid Kirja pildist eri nev hääldus, mittekirjakeelne sõnavara ja morfo loogia, argituletuse ja raidega loodud sõnad Emotsioonisõnad ja sotsiaalselt taunitud sõnad: ropendamine, vandesõnad, sõnaotsimispartiklid Üneemid ja paranduskordused Viisakus sõnad, tagasisidesõnad ja suhtluse piire osutavad sõnad Kokkuvõttes on suuline argikeel kirjakeelest ja kirjalikust keelest kauge mal kui avaliku suhtluse keel ja vastupidi, avalike situatsioonide keel on kirjakeelele ja kirjalikule keelele lähemal. Seal järgib inimene enam normikeelt ning vähendab suulise keelega seotud jooni. Selle taustal on ennekõike ühiskondlik hoiak. Avalikus suhtluses oodatakse inimeselt kirjakeelsemat teksti ja taunitakse sellest kalduvaid jooni. Kuna kirjakeele normingud põhinevad omakorda kirjalikul tekstil, siis toob see kaasa ka kirjalike joonte positiivseks pidamise ja suurema järgimise. Kuidas saab inimene avalikus suhtluses kirjalikumalt ja kirjakeelsemalt kõnelda? Miks ta ei võiks argisuhtluses samamoodi kõnelda, kuigi seda keegi ei nõua? Nagu nägime, on asi ennekõike selles, et argine suhtlus on loomu poolest palju improvisatsioonilisem ja spontaansem. * Sõnal kõnekeel on eesti traditsioonis kaks tähendust: kogu suulises kõnes kasutatav keel (= suuline keel) ja argikeel. 74

76 Ptk 8. Argisuhtlus ja argikeel Avalik suhtlus on enam ette valmistatud, formularilisem, enam struktureeritud. Argikeel kui alusregister Argikeelt mõõdetakse eesti ühiskonnas üldjuhul kirjakeele taustal, tõlgendades seda kui normingulõdvemat kallet kirjakeelest ja/või vastandades seda kirjakeelele. Suhtlusest lähtudes on pilt hoopis teistsugune. Tähtsaim fakt on see, et argikeel on esimene keel, mille inimene omandab. Just suuline spontaanne dialoogiline argikeel on meie keelekasutuse alusregister. Alles peale seda ja selle peale õpib inimene elu jooksul muud allkeeled. Muud registrid lisavad meie allkeelte tööriistakasti ühelt poolt kee le jooni, mida argisuhtlus ei vaja või kasutada ei saa (nt keerukad lausekonstruktsioonid), ning teiselt poolt erinevaid piiranguid. Ini mene õpib ära avaliku suhtluse teatud normid (nt ropendamise keelu). Ta õpib ära kirjakeele ja saab jagada oma mälus sõnad ja keelevormid kirjakeelseteks ja mitte-kirjakeelseteks. Ta õpib ära arusaamad, et avalikus suhtluses tuleb võimalusel vältida mittekirjakeelseid vorme. Jne. 75

77 Ptk 9. Miks me kirja moodi ei kõnele? 9. Miks me kirja moodi ei kõnele? Nägime, et suulist keelt iseloomustab hulk eripäraseid jooni, olenemata sellest, kas tegu on avaliku või argise suhtlusega. Need jooned jagunevad kolme rühma (tabel 9.1). Tabel 9.1. Suulise keele erijooned Keelevahendid, mida kasutatakse ainult kõnes, sest kirjas pole neid vaja või nad on seal keelatud Vahendid, mida kasu tatakse dia loo gis ja mida kirjalik monoloog ei vaja või vajab harva Nähtused, mida kõnes on palju enam kui kirjas Nähtused, mida kõnes on palju vähem kui kirjas Lühenenud sõnad Toimetamispartiklid ja üneemid Sõnade kokkuhääldamine Liitumid Kõneleja tehtud eneseparandused Eel teemad, tihvtlaused, laiendused, täpsustusjätkud Tagasisidepartiklid Küsimused ja direktiivid Kahe vestleja koostöös tehtud parandused Sõnade kordamine Rohkem sõnu sama sisu jaoks Üldised sidendid Adverbid, asesõnad, partiklid Umbisikuline tegumood, põimlaused ja lause lühendid Need ei ole eesti keele eripärad. Samad kõne ja kirja erinevused esinevad väikeste variatsioonidega kõigis uuritud keeltes. Need ei ole argikeele ja avaliku keele erinevused. Samasugused jooned esinevad nii avalikus kui argises suhtluses. Ja kindlasti ei ole tegu inimeste oskama- 76

78 Ptk 9. Miks me kirja moodi ei kõnele? tusega kõnelda. Nii mõeldes peaksime kuulutama kõik inimesed kõneoskamatuteks. Seega võime öelda, et need erinevused peegeldavad ennekõike suulise ja kirjaliku pearegistri olemuslikke erinevusi. Mil lest need erinevused tulevad? Miks me kirja moodi ei kõnele? Põhjused jagunevad kolme suurde rühma. Esimene vastus: suulisus Kõige olulisem erinevuse põhjustaja on suulisus. Mida see tähendab? Kujutame ette olukorda, kus sõber saadab sõnumi ja kutsub külla. Mina mõtlen, vaatan oma kalendrisse ja toksin vastuseks ilusa kirjakeelse lause: Ma tulen homme kell kuus. Nüüd kujutleme teistsugust stseeni. Sõber tuleb tänaval vastu ja ütleb: Mul on praegu kiire, aga tule tule mulle külla. Mina aga vastan: Ma tulen üleho- ee homme kell kell kuus. Miks ma nüüd ilusasti ei kõnele? Siin tulevad mängu suulise keele kaks põhimõttelist omadust: kustutamatus ja li neaarsus. Kiri on kustutatav ning kirjalause jõuab lugejani kui valmis tervik. Me võime oma sõnumit mitu korda ringi teha, aga kui pole spetsiifilist vajadust, siis saadame lugejale ainult lõpliku teksti. Kõne on lineaarne ehk seda tehakse sõnahaaval ning see jõuab ka kuulajani sõna sõna järel. Sealjuures ei ole suuline jutt kustutatav. Iga väljaöeldud sõnavorm jõuab ka kuulajani. Kui midagi läheb viltu, siis saab kõneleja ainult tagantjärele osutada, et mingi eespool olnud ebasobiv variant tuleks kuulajal oma mälus välja vahetada. Nii jõuavad kuulajani erinevad sõnaotsimised, tagantjärele parandused või lisandused lause lõpus. Teisisõnu, suuline lause sisaldab korraga nii planeeritud tulemust kui selle tegemise protsessi. Teatud mõttes võime öelda, et kuulajani jõuab mustand ja lugejani puhtand. Aga miks me siis ei järgi kõnes kuldset reeglit: enne mõtle ja siis ütle? Miks me ei tee lauset enne esitamist peas valmis? Keskne põhjus on kõnelemise tempos. Inimese kõnetempo on üsna individuaalne, aga kõigub üldiselt sõna vahel minutis, mis teeb 2-3 sõna sekundis. Telediktorid näiteks loevad uudiseid sõna minutis. Kirjutamise tempo on umbes kümme korda aeglasem. Seega on meil kirjutades kümme korda enam aega mõelda sellele, mida ja 77

79 Ptk 9. Miks me kirja moodi ei kõnele? kuidas ütelda. Siit on ka selge, et kirjutades saame teha keerukamaid lauseid ja lihvida neid rohkem. Kui me hoiaks kirjutamisega sama tempot, ütleks me minutis sõna ja iga sõna vahel oleks 3-4 sekundit pausi. Sellise teksti tegemiseks ja mõistmiseks tuleb meil oma ajuaparaat tugevalt ringi program meerida. Teine vastus: dialoog ja tagasiside Aga mul on väljapääs: ma võin lükata oma vastuse veel rohkem edasi, näiteks homse peale! Kahjuks ei pruugi ka see nipp aidata. Miks? Oletame, et ma luban anda vastuse järgmisel päeval kokku saades. Ma olen selle läbi mõelnud ja sõnastanud. Ma võin alustada näiteks nii: Ma tulen homme ke-. Aga siis märkan, et sõber raputab pead, andes mär ku, et homme ei sobi. Selle peale võtan kasutusele varem valmis mõeldud tagavaravariandi: ülehomme kell kuus. Tulemuseks on taas eneseparandusega lause Ma tulen homme ke- ülehomme kell kuus. Kõneleja peab tagasisidega arvestama, muidu läheb suhtlus viltu. See aga tähendab, et me teeme vajadusel ka oma varem valmis mõeldud lauset poole pealt ringi. Teisisõnu, mõlemal juhul jõuame ikka vajaduseni oma teksti spontaanselt, jooksvalt ümber teha. Seega on suulise lause eripära põhjus ka selles, et suuline lause sünnib alati pidevas vahetus tagasisides ja dialoogis kuulajaga. Kirjutaja ja lugeja on aga eraldatud. Kirjutaja ei saa teksti tagajärgi jooksvalt jälgida ega lugeja jooksvat tagasisidet saata. Kolmas vastus: suhtlus reaalajas Kolmas oluline mõjur on suulise suhtluse sünkroonsus. Lugeja on tem po valimises kirjutajast sõltumatu ja võib lugeda teksti ka mitu korda, kui kohe aru ei saa. Kuulaja peab tegema oma tööd kõnelejaga samas tempos. Samuti ei saa ta partneri juttu n.ö tagasi kerida ja mitu korda kuulata. See nõuab, et kuulaja saaks jutust aru ühe korraga ja sama kiiresti, kui jutt temani jõuab. Oma jutu sisu keerukuse astet me eriti valida ei saa. Seega peab suuline tekst olema grammatiliselt piisavalt lihtne, et kuulaja suudaks seda kiires tempos vastu võtta. Suulisus toob kaasa vajaduse kõnelda lühi- 78

80 Ptk 9. Miks me kirja moodi ei kõnele? keste lausetega, rindlausetega, lihtsate sõnadega, paljude kordustega. Lauselühendid, põimlaused ja väheste sõnadega palju ütlemine pakivad infot tihedalt. Nii nõuavad nad mõistmiseks ja ka tegemiseks enam aega. Kuulates keerukate konstruktsioonidega küllastatud teksti saame taas häiritud suhtluse. Me oleme kõik seda mitmeid kordi üle elanud, kui keegi kannab ette kirjalikku teksti ja me ei saa sellest lihtsalt aru. Põhjuseks on enamasti just see, et teksti koostaja ei ole arvestanud suulise suhtluse piirangutega. Kokkuvõtteks Kokkuvõttes näeme, et inimesed kasutavad suulises keeles sellist grammatikat, mida järgides nad suudavad võimalikult väheste häiretega suhelda. Ja kui häired tekivad, siis on nende kasutuses parandusmehhanism, mis lubab sõnade ütlemist edasi lükata ning viltu läinud sõnu tagantjärele muuta. Sellest tuleb aga oluline järeldus. Erinevad nn tühisõnad, parandused ja muud suulist keelt kirjalikust keelest eristavad jooned ei ole mitte parasiidid, vaid põhimõtteliselt vajalikud keelevahendid ja -võtted. Ilma nendeta me tegelikult suuliselt suhelda ei saakski. Suulise keele konstruktsioonide lihtsus võrreldes kirjaga ei ole nö primitiivsus, vaid on vajalik selleks, et kuulaja partneri jutust üldse aru saaks. Suulise keele kesksed erijooned on tingitud suulise teksti tegemise olemuslikest tingimustest, mis ei ole muudetavad: 1) suuline vorm (lineaarsus, kustutamatus, tempo); 2) dialoogilisus; 3) suhtluse sünkroonsus. Eelnevast on ka selge, miks on eri keelte suulised registrid toodud joonte osas hämmastavalt sarnased, olgu see eesti, inglise või vene keel. Kuna need tingimused määravad suulise keele kesksed erijooned, võime öelda, et suulise teksti tegemise tingimused kokku on tugev kohustav mõjur. 79

81 Ptk 9. Miks me kirja moodi ei kõnele? Kirjalik vorm ja kirjateksti tegemise tingimused annavad meile kordades rohkem aega teksti teha ja lugeda, lubavad kustutusi ning ei nõua dialoogi. Kokkuvõttes kohustab kiri palju vähem ja lubab palju enam. Kirjalikkus on pigem tugev võimaldav mõjur. 80

82 Ptk 10. Netikeel kirja ja kõne vahel 10. Netikeel kirja ja kõne vahel Internet laiatarbevahendina sündis aastatel ja koos temaga sündis ka arusaam eraldi netikeelest või e-keelest, millel on omad erijooned ja mis moodustab omaette allkeele. Tänapäeval on kerge näha, et mingit ühtset netikeelt ei ole olemas. Vastupidi, netis kasutatav keel varieerub väga palju ja lisaks muutub väga kiiresti. Osa netis kasutatavast keelest on tavaline kirjakeel. Teine osa sisaldab aga jooni, mis eristavad teda muudest kirjalikest registritest. Need erijooned koonduvad kahte rühma: Suulise keele jooni ja netikeelsusi kokku nimetame netikeele erijoonteks, neid jooni sisaldavat keelt netikeeleks. Netikeel on kirjalikus internetisuhtluses kasutatav keel, mis sisaldab palju suulise keele jooni ja netikeelsusi. Netikeele erijooned Netikeele erijooned esinevad kõigil keeletasanditel: ortograafias, grammatikas ja sõnavaras. 81

83 Ptk 10. Netikeel kirja ja kõne vahel Emotikonid ja muud märgid Kõige tuntum netikeelsus on kindlasti emotikonide jm sümbolite kasutus sõnade, fraaside ja lausete asemel. Nende tegemiseks kasutatakse tavaliselt arvutiklaviatuuril olevaid märke, mis jäävad tähestikust väljapoole. Emotikonide keskseks rolliks on esitada emotsioone, kompenseerimaks kirjalikus suhtluses puuduvaid näoilmeid jms. Kuigi erinevaid märke on loodud palju, kasutatakse praktikas ainult väheseid, ennekõike erinevalt tehtud naerunägusid (:-)). Selle kõrval on emotikonid tihti lause või teksti lõpus, olles ühtlasi lõpumärgi rollis (näide 10.1). Näide :25:10 Jukk: Tsau! 20:25:24 Jaan: sau 20:25:32 Jukk: No kuidas siis läheb ka? 20:25:53 Jaan: kiire on :D Lisaks kasutatakse erinevaid sümboleid ka selleks, et osutada netisuhtluses esinevaid spetsiifilisi nähtusi. Ilmselt tuntuim ja olulisim selline märk on meiliaadressides Selle kõrval võib nimetada MSN suhtluses paranduse märkimiseks kasutatavat tärni *, nagu näites 10.2, kus see osutab parandust n > d. Näide :07:45 Raamat: iuu, saoled rõve asuale 15:07:47 Raamat: ausalt. 15:08:11 Kartul: sina alustasin 15:08:15 Kartul: d* 15:08:25 Raamat: no okkk, minu viga. aga mis tegelt tegid ä Lühendamine Teine netikeele oluline erijoon on väga paljude lühenduste kasutamine. Osalt on see suulises keeles levinud lühendamise ülekanne, mõnikord 82

84 Ptk 10. Netikeel kirja ja kõne vahel on põhjuseks arvutiprogrammide mahupiirangud (nt Twitteris), aga enamasti on lühendamine seotud vajadusega kirjutada kiiresti. Huvitavama osa lühendustest moodustavad netikeele eripärased lühendused. Neid eristab suulistest lühenemistest üks oluline joon: täishäälikute maksimaalne ärajätmine kuni nende täieliku puudumiseni (njh nojah, vbndst vabandust, omk hommikust, sry sorry, rsk raisk ). See tagab maksimaalse lühendamise ja sealjuures jääb sõna tähendus kergesti väljaloetavaks. Suulises kõnes on vokaalideta sõnad väga raskes ti hääldatavad ja seetõttu seal sellist lühendamist ei kasutata. Ka kasutatakse netis palju lühendeid mitmesõnaliste ja tihti korduvate fraaside tarvis, nagu kirjalikus keeles jne. Tihti on need pärit inglise keelest ning nende eestikeelset tähendust ei saa lühendist tuletada, nagu on tavaline klassikaliste lühendite puhul. Olgu näiteks LOL (laughing out loud), btw (by the way) või asap/asap (as soon as possible) meilist võetud näites Näide 10.3 Tere, Viimane koosolek sai läbi enne, kui kõik asjad läbi arutatud said. Mistõttu tuleks nüüd kärmesti korraldada uus. /---/ küsimus on, millal ja kus? Eelistatavalt asap. Nende kõrval on kasutusel ka erinevad neti-eelsed lühendused. Nii lei dub kirjakeele tavalühendeid (n.ö., st) ja nn entsüklopeediastiili (pü hap. Norm.). Kasutusel on täheühendite asendamine üksik- või kak siktähtedega (ks > x juuxed, ts > c nac, hv > ff, f vaffa, läfad). See lühendusviis oli kasutusel palju enne netti näiteks loengute konspekteerimisel. Avalikku keelde tuli see aga punkluule kaudu aastate teisel poolel. Tüpograafia ja ortograafia Netikeelt iseloomustab ka klassikalisest kirjakeelest mitmeti erinev ortograafia. Netisuhtluses on kasutusel üsna palju suulist keelt imiteerivat sõna ortograafiat. piab, nujah, öhek sa). 83

85 Ptk 10. Netikeel kirja ja kõne vahel H ortograafia varieerub tugevasti (iir, hia). hääldatud fraasid kirjutatakse kokku (maitea ma ei tea, nomis no mis, jadeaga head aega ). Selle juures tuleb muidugi lahus pidada eripärast ortograafiat ja liht salt parandamata kirjavigu, mida eriti spontaanses netisuhtluses on väga palju. Alati pole see lihtne. Kui keegi alustab lauset Fada šhee ghonn..., siis on usutav, et tegu on teadliku keelekasutusega. Vata on tavaline suu lise keele partikkel ja sellest tehtud fada ning kirjutusviis šhee ghonn on ilmne keelega mängimine. Aga kui keegi kasutab sõnavormi äki, siis pole enam nii kindel, kas tegu on teadliku kasutuse või veaga. Selle kõrval on kasutusel netiortograafia erijooned, mis ei pärine suulisest keelest. s6b ra p2ev). Selle põhjuseks olid alguses arvutitehnilised piirangud, mis ei võimaldanud kõiki täpitähti kasutada, hiljem aga on see olnud eeskätt mänguline võte. Lisaks võib kasutada muid klaviatuuriga mängimise võimalusi, näiteks suur- ja väiketähtede vaheldamisi (KoeRa SaBa). väl jendamiseks. Tavaline võte on tähtede kordamine (Dziiiiiizas, iimeee küll, Par rram pamm pammappappammmmmpaaaa!!!!), sõnade rõhutamine suurtähtedega (mind LIHTSALT häirib) või läbivalt suurtähtedega teade, mis märgib karjumist või pahameelt (AAL- RRIIGGHHTT!!!). Arusaamatust võib märkida aga läbivalt küsi märkidest voor (????). helide või häälitsuste osutamiseks, nagu naer (hahaha, haha, irw, heh, icc), aevastus (uähyou), oksendus-vastikus (väkk). kõne ei kasuta (mizza mis sa ). Tavaline on netikeeles ka trükikeelest erinev kirjavahemärkide tarvitus, mille keskseks jooneks on lihtsustamine kiiruse huvides. Selleks jäetakse vajadusel ära kõik, mida pole antud lause mõistmiseks otseselt vaja. Kõige tavalisem on suurtähtede ja kirjavahemärkide ärajätmine, kusjuures enim jääb alles küsimärk. 84

86 Ptk 10. Netikeel kirja ja kõne vahel Netigrammatika Eesti netikeele morfoloogia on tugevalt kirjakeelne (nagu ka suulise keele morfoloogia). Veidi on ka siin kasutusel suulise keelega sarnaseid jooni. Ka netis on tavaline nd-vormis kesksõna (ei läind, ei taht). Kasutusel on argituletusega loodud sõnad (sonks soeng, mill miljon, refekas referaat ). Samuti leiame suulisele keelele omaseid liitumeid (missa, kesse, novot). Netikeele süntaks on mitmeti lähedane suulise keele süntaksile. Laused on tavaliselt lühikesed ja sarnased suulise kõne lausetega. Eesti netisüntaksi eripärane joon on aga see, kui lausest jäetakse ära olema ja mõnikord ka muud verbid seal, kus teised allkeeled seda ei tee (näide 10.4). Näide :49:57 Alma: samas meil pole nagu muud vaja kui kudumisasju 12:50:25 Juta: ongii nohh homme läheme, siis saan tartust poest materjale hordides osta või ostad ise ära? 12:50:39 Alma: ostame koos ehk 12:50:40 Alma:? 12:51:45 Juta: okk see parem idee jah, võtame erinevat värvi lõngad jne siis hea vahetada jne Netisõnad Netisuhtluses on kasutusel palju suulise keele sõnavara. Seal on sõnade lühemad variandid (vä, sis, nüd, suht), partiklid (nagu, vat, noh, no, a) ja isegi üneemid (mm, ee, aa). Nende kõrval on netisuhtluse endaga seotud sõnavara (privama). Lisaks on kasutusel erinevaid konkreetsetes suhtluskeskkondades loodud netislängi sõnu. Ja muidugi on netis tohutu palju inglise laene, tihti häälduspäraselt kirjutatud. Eriti palju on laenatud hinnangupartikleid (Dziizas, õu, jee, gawd, wack). Näide :08:25 Korsa: no okkk, minu viga. aga mis tegelt tegid ä 15:09:07 Albert: teglt, hmm, õppisin, sest meil oli järeleksaam veel esimesel februaril 85

87 Ptk 10. Netikeel kirja ja kõne vahel 15:10:10 Korsa: okei, mis aine see veel siis oli ä? 15:10:37 Albert: they call it maateaduse alused Keeleregistrid netis? Millised on netis kasutatava keele registrid? Netisuhtluses on kasutusel palju erinevaid tekstide ja suhtluse varian te: id, meililistid, blogid, jututoad, MSN-suhtlus, Twitter, Facebook, erinevad netilehed, netiportaalid, kommentaarid jne. Sealjuures ei ole (erinevalt tavalisest kirjatekstist) sama tekstiliigi ja suhtluse keel tihti üldse ühtne. Nii on nt netiajalehes ajakirjanike kirjutatud uudised kirjakeelsed, aga seda saatvad lugejate kommentaarid võivad olla väga erinevates allkeeltes, kirjakeelest slängini. Samas suhtlusportaalis võib osa inimesi kasutada kirjakeelt ja teine osa lisada oma teksti erinevaid netikeelsusi jne. Kirjakeelsed ja netikeelsed tekstid Netis kasutatava keele registrid saab välja tuua praegu eeskätt lähtudes erinevusest trükikirjakeelest ning suulise keele ja netikeelsuste osatähtsusest tekstis. Osa netitekstidest on kirjakeelsed. Nende hulka kuuluvad ametlikud tekstid, milles kirjakeele kasutus on kohustuslik, ja avalikud tekstid, mille kirjutajad on võtnud endale ise kohustuse kirjakeelt kasutada (nt netiajalehed). Ka osa üksikisikuid kirjutab netitekstides alati rangelt kirjakeelt ja teeb isegi teistele märkusi, kui need reegleid eiravad. Teist osa tekstidest võib nimetada netikeelseteks. Need sisaldavad ar vestataval määral netikeelsusi ja suulise keele jooni. Need omakorda saab jagada vastavalt sellele, kui palju neid netikeele jooni on, kuid see jaotus ei ole kuidagi seotud tekstiliikidega. Hoopis olulisemad on siin konkreetsete inimeste tehtud valikud. Siiski saab tuua välja olulised mõjurid, mis suurendavad või vähendavad netikeele erijoonte hulka. 86

88 Ptk 10. Netikeel kirja ja kõne vahel Netikeele erijoonte põhjustajad Millest netikeele erijoonte hulk oleneb? Seda mõjutavad needsamad tegurid, mis on ka muude registriliigenduste taustal. Osa neist suurendavad netikeele erijoonte hulka ja vastupidi (tabel 10.1). Tabel Netikeele erijoonte hulka mõjutavad tegurid Palju netikeelsusi Sünkroonne suhtlus Spontaanne suhtlus Anonüümne suhtlus Argine suhtlus Privaatne keskkond Vähe netikeelsusi Asünkroonne suhtlus Monoloog Redigeerimist võimaldav suhtlus Mitteanonüümne suhtlus Avalik (institutsionaalne) suhtlus Avatud keskkond Miks? Põhjused jagunevad kahte rühma. Esiteks, sünkroonses spontaanses dialoogilises suhtluses peab inimene tegema teksti kiiresti. Tempo tõstmiseks sobivad hästi netikeelsused, millest suur osa on loodud nimelt tekstikiiruse suurendamiseks (nt lühendused, emotikonid, lihtsustatud õigekiri). Samuti lisavad dialoog ja spontaansus suulise keele jooni. Teiseks, anonüümsetes, argistes ja privaatsetes keskkondades tõstab netikeelsuste ja suulise keele joonte hulka ennekõike väiksem sotsiaalne kontroll. Avatud ja institutsionaalses keskkonnas oma nime all kirjutades järgib inimene enam kirjakeele norminguid. Nende kõrval mõjutab keelt netisuhtlusele omane mitme suhtluse ja tegevuse paralleelsus (multitasking). Netis võib inimese olla korraga käsil vestlus MSN-s ja raamatu lugemine ekraanilt. Vahepeal võib ta saata vastuse sõbra meilile ja parandada tööandjale saadetavat CV-d. Nii võib ühel ajal käia argine, spontaanne kiire dialoog ja hoolikat redigeerimist nõudev kirjutamine. Tulemuseks on pidev ja kiire liikumine üle registripiiride. See omakorda toob kaasa ühe registri keelekasutuse ülekandmise teise registrisse. Selline üle piiri käimine mõjutab esmajoones avalikke, enam re digeerimist nõudvaid tekste, mille keel tervikuna läheneb enam spontaansele argiste suuliste tekstide keelele. 87

89 Ptk 10. Netikeel kirja ja kõne vahel Ka on internet toonud kaasa kummalise registripiirihäire: privaatses ruumis arvuti taga istudes ei taju inimene, et kirjutades avatud portaalidesse, jututubadesse, sotsiaalmeediasse jm, kirjutab ta avalikku ruumi. See on kaasa toonud muude avalike allkeeltega võrreldes familiaarsema, vulgaarsema sõnavara (krdi tolvanid rsk, hüpersuper ennasttäis värd, jahuma, megalühike). 88

90 Ptk 11. Spontaanne netivestlus reaalajas MITU MUNA SUL ALLES ON? 11. Spontaanne netivestlus reaalajas Olulisim ja täiesti uus neti toodud register maailma allkeelte ajaloos on spontaanne reaalajas toimuv kirjalik netivestlus. Siia kuuluvad kesk setena MSN jms dialoogid ning paljude osalistega jututoad. Sellist suhtlusviisi paberiajastul eraldi registrina olemas ei olnud. Nii on kasutajatel tulnud selle suhtluse põhimõtted n.ö nullist üles ehitada. Netidialoogi eripära Oma loomult on MSN-vestlus analoogiline suulise dialoogiga. Ka siin vahetavad inimesed reaalajas kiiresti ja spontaanselt kõnevoore. Seetõttu sisaldab see allkeel mitmeid suulise dialoogikeele jooni. Aga netidialoogi eristab suulisest vestlusest kirjalik vorm ja suhtlusprogrammide tehniliste omaduste mõju. Seetõttu on suulise keele jooned kohandatud programmi jaoks sobivasse vormi. Teisalt sisaldab just see suhtlusviis kõige enam neti enda toodud keelelisi uuendusi. Vaatame netivestluse keskseid erijooni ükshaaval. Saadetised KAKSKEND KOLM! Suulises kõnes jagunes dialoog kõnevoorudeks, mis on üldjuhul terviklikud ja lõpetatud sõnumid. Netivestluses toimub sõnumite edasta- 89

91 Ptk 11. Spontaanne netivestlus reaalajas mine nn saadetiste kaupa. Lugeja saab korraga kirjutaja poolt saadetud tekstitüki, just sellise sisu ja pikkusega, nagu kirjutaja on tahtnud. Uurimine on näidanud, et mida vähem inimesi korraga omavahel suhtleb, seda enam kasutatakse ühe tervikliku sõnumi jagamist mitme saadetise vahel. Jututubades, kus suhtleb palju inimesi, on saadetis tavaliselt ka terviklik ja lõpetatud sõnum, aga MSN-paarisuhtluses jagatakse lauseid mitme saadetise vahel. Näide :23:16 Juula: kuule 12:23:24 Juula: kas kõik need sõnad sealt lehelt 12:23:36 Juula: tuleb koos tähendustega pähe õppida? 12:23:49 Alma: mhm 12:23:54 Alma: ja sugu peab teadma kaa Näites 11.1 jagab Juula oma küsimuse kolme saadetise vahel: kuule // kas kõik need sõnad sealt lehelt // tuleb koos tähendustega pähe õppida? (sama küsimuse võiks saata ka ühe saadetisena). Pauside koondumine Suulises suhtluses on paus just selles kohas, kus kõneleja seda peab, ning jõuab just samal ajal ka kuulajani. Saadetiste haaval teksti saatmine tekitab suhtlusesse pausid, mille asukoht ja loomus erinevad suulise suhtluse pausidest. Kirjutaja peab kõigepealt partneri saadetise läbi lugema. Seejärel peab ta oma sõnumi tippima. Selle juures võib ta mõne sõna eel mõelda, teksti ümber teha jne. Ja alles siis saadab ta teksti minema. Kirjutaja jaoks toimuvad need tegevused eri aegadel ja nende vahel olevad pausid asuvad erinevates kohtades. Aga lugeja jaoks koonduvad need kokku üheks pikaks pausiks, mis paikneb kahe saadetise vahel. Lõpptulemuseks on suhtlus, milles peaaegu kõigi saadetiste vahel on pausid. Voolava tagasiside puudumine Kolmas netidialoogi erijoon võrreldes suulise suhtlusega on voolava tagasiside puudumine. Kõnes saab kuulaja reageerida partneri jutule 90

92 Ptk 11. Spontaanne netivestlus reaalajas igal hetkel, kasvõi keset kõneleja sõna (mhmh, ahah jms). Tulemuseks on pidev, voolav tagasisde. Netisuhtluses saab lugeja reageerida ainult pärast igakordset saadetist. Huvitav on aga see, et suulisele kõnele sarnast minimaaltagasisidet leidub netidialoogides väga harva. Tabel Suulise ja netidialoogi erinevused Suuline dialoog Netidialoog Tagasiside Voolav Saadetiste vahel Pausid Kasutuskohas Saadetiste vahel Suhtlusüksus Kõnevoor Saadetis Netidialoogi keelelised erijooned Ka keele poolest on netidialoogi keelel palju sarnasust suulise keelega. Kümnendas peatükis nägime, et netikeel kasutab mitmeid suulise keele erijooni: lühenenud sõnad, partiklid, liitumid, sõnade kordamine ja lihtsad laused. Need jooned esinevad kõige laiemalt just spontaanses netidialoogis. Selle kõrval tulevad aga siin sisse mõned muud suulise keele jooned. Erilised lausekonstruktsioonid Ka netidialoogis on kasutusel mõned suulisele keelele analoogilised lausetegemise võtted, ennekõike laiendused ja täpsustusjätkud. Need näitavad, et ka siin ehitavad inimesed lauseid lisades vajadusel osi lause lõppu, mitte vahele. Näide :33:26 Kerli: tead, sellest film ka ju;) 21:33:40 Kerli: uus 21:33:43 Kerli: hiljuti vaatasin 21:33:47 Kerli: Sarah JEssica Parker mängib 21:33:54 Kerli: Veronikat 91

93 Ptk 11. Spontaanne netivestlus reaalajas Nii suhtlevad näites 11.2 Kerli ja Meri. Kerli tahab suhelda, aga Meri eriti mitte. Kerli ehitab oma viimast lauset tükkhaaval. Nii saadab ta kõigepealt lause Sarah JEssica Parker mängib. See on lõpetatud lause. Aga Meri ei reageeri ning Kerli saadab seitse sekundit hiljem lisanduse Veronikat. On näha, et enne selle saatmist pidas ta pika pausi, oodates ilmselt teise reageerimist. Lisaks on selles näites huvitav see, et tegelikult muudab Kerli viimase lisandusega sõna mängib tähendust. Eneseparandused Ka MSN-suhtluses kasutatakse eneseparandusi nagu suulises kõnes. Väga vähesed neist on siiski ülesehituselt samasugused kui suulise suhtluse parandused (on...oeh...ytleme nii, et). Samuti ei ole siin kesk ne mitte sisuliste, vaid tippimisvigade parandamine. Kõige enam parandatakse vale tähte (tääkohad > töökohad), muid vigu vähem. Selle juures jäetakse suurem osa kirjutusvigadest tegelikult parandamata. Parandatakse eeskätt neid vigu, mis võivad tekitada vääriti mõistmist ja/või mis paiknevad vahetult saadetise lõpus. Põhiosa parandustest tehakse oma probleemse vooru järel, saates järgmise saadetisega õige vormi. Kõige tavalisem parandus on vigase vormi asendamine. Näites 11.3 teeb Juta kõigepealt ühe lisamise (suulises > suulises knes). Selle käigus teeb ta kaks viga ning parandab need kahe järgmise saadetisega. Sealjuures jätab ta ühe vigase sõna (kasuatda) esimeses saadetises parandamata. Näide :11:55 Juta: ongii nohh, ma praegu kaalun seda vestlust suulises 15:12:00 Juta: suulsies knes* 15:12:02 Juta: kõnes* 15:12:05 Juta: suulises* 15:12:31 Alma: aa saadan sulle ja enda mardi vestluseeeee Harvem lisatakse järgmises saadetises nt puuduv täht või kirjavahemärk. Sel puhul ei kirjutata aga kogu sõna uuesti korrektselt ringi, vaid saadetakse ainult lisatav täht (näide 11.4). 92

94 Ptk 11. Spontaanne netivestlus reaalajas Näide :13:49 Sirje: mis ma peale seda peaks kirjutama, kas oma iseloomustus 10:13:52 Sirje: e 10:14:12 Mare: tee cv keskuses oma cv Partneri algatatud parandused Ka netidialoogis kasutatakse partneri algatatud ja probleemi tekitaja poolt läbiviidud parandusi (näide 11.5). Neid vormistatakse samamoodi nagu suulises dialoogis. Näide :18:08 Leenu: jaa homme 17:18:25 Saima: :) 17:18:36 Saima: ma litsalt 17:18:42 Leenu: misasja 17:19:00 Saima: oi 17:19:05 Saima: lihtsalt Siin algatab Leenu paranduse sõnaga misasja. Saima tõlgendab küsimust nii, et teine ei saanud aru tema saadetises olnud vigasest sõnast ja teeb selles paranduse. Naabruspaarid Ka netidialoogis on osa voorudest naabruspaarid, milles leidub suulisele dialoogile sarnaselt vormistatud küsimusi ja direktiive. Huvitav on vaadata, mis toimub siis, kui partner ei reageeri sõnumi saatja arvates piisavalt kiiresti. Siis käitub suhtleja mõnikord nagu suulises suhtlu ses, lisades juurde sõnu või fraase, mis sobivad eelneva lause lõppu või korrates küsimust. Aga kirjutaja võib ka kasutada suhtluse taastamise küsimust nagu telefonis. Selle juures kasutatakse muuseas suhtluse suulisusele viitavat sõnavara. Nii esitab M kontaktiküsimuse kuuled v (näide 11.6) 93

95 Ptk 11. Spontaanne netivestlus reaalajas Näide :53:26 M: ouu, mis ma vastan markile 14:53:26 M: ja kas vastan üldse 14:53:50 S: ahh tead ära täna vasta veel tegelt ka 14:54:31 M: ja nüüd on nagu tõesti see koht käes, kus ma PEAKSIN nad külla kutsuma 14:54:32 M: miks? 14:58:40 M: kuuled v 14:58:47 S: rääksiin telefoniga sri Huvitava võttena leidub siin ka eneseparandusi, mida kasutatakse kontakti taastamiseks. Näites 11.7 soovib Jüri suhelda, aga Jaan eriti mitte. Pärast Jaani pikka vaikimist saadab Jüri kõigepealt naeru Hahaha :D, et kontakti taastada. Sellele ei tule reaktsiooni 27 sekundi jooksul. Siis saadab Jüri küsimuse, mis ootab vastust ja on selliselt kindlam suhtluse taastaja. Vastust ei tule 10 sekundit. Siis saadab Jüri paranduse, muutes korrektselt kirjutatud sõna vääraks (homne > hommne*). Ei ole usutav, et Jüri ei tea sõna homne kirjutusviisi, sest ta kirjutab väga korrektset eesti keelt. Nii võib arvata, et valeparandus on samuti side taastamise rollis. 9 sekundi pärast tuleb ka Jaanilt vastus. Näide :47:57 Jaan: icc, mkmm, mina ei tea, mis täna viga neil on, et mulisema kukuvad. just siis kui ma õppima peaks. 20:48:12 Jaan: no nüüd nad enam vast ei räägi, sest ma ütlesin, et lähen eemaleicc 20:49:25 Jüri: Oota aga mille peale Sul see homne eksam siis tuleb? 20:49:35 Jüri: hommne* 20:50:44 Jaan: Eesti keele foneetika ja fonoloogia /-/. 94

96 Ptk 12. Suhtlejad ja keel ehk murded 12. Suhtlejad ja keel ehk murded Osa allkeeli on sellised, mida kasutavad praktiliselt kõik eestlased. Selliseid allkeeli nimetame ühiskeelteks. Nende hulka kuulusid nt kirjakeel ning suuline keel. Osa allkeeli on kasutusel ainult teatud sotsiaalsetes või territoriaalsetes inimrühmades. Selliseid allkeeli nimetame murreteks ehk dialektideks. Murre on kindlate joontega allkeel, mis seostub kindla territoriaalse või sotsiaalse inimrühmaga. Kust murrete erinevused tulevad? Esimene vastus on: suhtlemisest ja mittesuhtlemisest. Omavahel tihedalt suhtlevate inimeste keel sarnastub, inimesed võtavad üksteiselt sõnu ja grammatilisi vorme üle. Omavahel väga harva suhtlevate inimeste keelekasutus ei sarnastu samal moel. Näiteks on meie keel sarnane sõprade, perekonnaliikmete, töökaaslaste keelega. Aga see võib erineda tugevalt meie sugulaste või sõprade keelest, kes elavad teises Eesti otsas ja kellega me suhtleme ehk korra aastas. Teine mõjur on rühmakuuluvus. Me osutame keelega üksteisele seda, et me kuulume samasse rühma. Kõige selgem on see kambaslängi puhul, aga ka nt haritud inimene osutab oma kuulumist haritute hulka ning naised ja mehed märgivad oma kuulumist naiste ja meeste hulka. Kolmas mõjur on prestiiž. Me võtame kergesti üle nende inimeste keele, kes on meie jaoks prestiižsed, samamoodi nagu me imiteerime oma iidolite rõivastust või soengut. Sellised iidolid võivad olla oma 95

97 Ptk 12. Suhtlejad ja keel ehk murded klassi liidrid, aga võivad olla ka hoopis mujal. Nii võib inimene üle võtta mõne popiidoli kõnepruuki. Aga laiemalt vaadates võtavad sotsiaalselt madalamad kihid üle sotsiaalselt kõrgemate kihtide keelt. Tavaliselt jagatakse murded kohamurreteks (neid on nimetatud ka dialektideks) ja sotsiaalmurreteks (nimetatud ka sotsiolektideks). Nen de kõrval aga on ka muid suuri inimkooslusi, keda iseloomustab oma allkeel (tabel 12.1). Tabel Keelekasutajate tunnused, mis seostuvad murdega Kasutajate tunnused Elukoht Sotsiaalne rühm Suhtlusvõime Suhtleja liik Murded Traditsioonilised kohamurded, piirkondlikud keeled, diasporaamurded Sotsiolektid, võrgustikukeeled, slängid Viipekeeled Inimese ja/või arvuti kasutatav keel Keel ja elukoht ehk kohamurded Esimene ja kõige tuntum kasutajakeskne allkeelte rühm on kohamurded. Need on keelevariandid, mida on kasutatud ja/või kasutatakse Eesti erinevates piirkondades. Traditsioonilised kohamurded Sellesse rühma kuuluvad kõigepealt Eestis kõneldud traditsioonilised kohamurded: saarte murre, Võru murre ja teised. Eesti kohamurded kujunesid pika aja jooksul. Suured murdeerinevused põhja- ja lõunaeesti hõimukeelte vahel olid olemas juba enam kui tuhat aastat tagasi. Murrete liigendumine üha pisemateks murrakuteks kujunes ennekõike eesti talupoegade sunnismaisuse ajal ( sajandil), kui nende liikumisvõimalused olid piiratud. Murdeid ja murrakuid kasutati igapäevaelus väga aktiivselt 19. sajandi lõpuni. Umbes sajandivahetusel algas nende rolli vähenemine. Eestlasi asus üha enam linnadesse, kus nad suhtlesid eri paikadest pärit inimestega. Uues olukorras tuhmusid vaikselt eripärased murde- 96

98 Ptk 12. Suhtlejad ja keel ehk murded jooned. Alles jäid ennekõike eripärased hääldusjooned ehk murdeaktsendid (nt saarlaste ö). Muutuste tulemusena kujunes eriti haritumate linnainimeste seas um bes aastateks välja oma igapäevane kõnekeel, mis erines mur retest ja oli nt morfoloogias üsna sarnane kirjakeelega. Seda on nimetatud mõnikord ühis(kõne)keeleks aastatel algas Eestis aktiivne murretevastane võitlus. Kõik pidid õppima selgeks kirjakeele oma kodumurde asemele. See võitlus jätkus ka peale sõda ning umbes aastateks oli suurem osa traditsioonilisi murdeid igapäevasest kasutusest kadunud. Tänapäev pärandkeeled ja piirkondlikud keeled Tavaliselt jäävad traditsioonilistest kohamurretest tasandumise käigus alles mõned jooned, mis on laiemalt levinud või ühised mitmele murdele. Selle tulemusel võivad kujuneda uued murdepiirid. See on ilmselt toimunud ka eesti keeles. Kust lähevad praegu murrete piirid ja millised on nende keelelised erijooned, selle kohta meil teadmised puuduvad. Teisalt aga on viimase paarikümne aasta jooksul kohamurded muutunud eri suundades. Osa neist on jätkanud hääbumist, aga Võru ja Mulgi murre, Setu murrakurühm, Kihnu murrak on muutunud hoopis teises suunas. Nende kasutus argielus on püsinud ja isegi kasvanud. Neid õpetatakse teatud määral koolis. Neisse on loodud kirjalik register ning osalt on hakanud kujunema ka kirjakeel. Tulemuseks on murded kui pärandkeeled. Võru murde alusel on aga kujunenud piirkondlik ehk regionaalkeel, millel on oma laialt kasutatav kirjakeel ja omad registrid. Võru keeles ilmub pidevalt ilukirjandust, poplaule ja isegi teadustekste. Diasporaamurded Eri keelte kõnelejaid on alati asunud püsivalt ka väljaspool nende põ hilist asuala. Tavaliselt elavad sellised kogukonnad teiste keelte sees ning kohalike keelte mõjul kujunevad neis välja omad murded. Selliseid murdeid nimetame emakeele seisukohast diasporaamurreteks. Kuna üldjuhul kasutatakse neid uuel kodumaal ainult teatud olukordades, 97

99 Ptk 12. Suhtlejad ja keel ehk murded siis on need murded ühtlasi ka registrid (nii ei saa kasutada eesti keelt Rootsis kaupluses, küll aga eestlaste ajalehes jne). Ka eestlasi on alates 19. sajandi lõpupoolest elanud pidevalt väljaspool Eestit. Alguses asuti ümber Vene impeeriumi teistesse osadesse (Peterburi, Siber, Kaukaasia, Krimm jms), seejärel Ameerikasse. Teise maailmasõja keerises pageti Rootsi ja Saksamaale, sealt veidi hiljem edasi USAsse, Austraaliasse ja Kanadasse. Aja jooksul kujunesid neis paigus välja omad kohalikud eesti keele variandid, väliseesti murded. Nende olulisimaks erijooneks on uue kodumaa keele ja kultuuri mõjusid peegeldav sõnavara. Nii on rootsi-eesti murdes olnud kasutusel stüüga suvila, tunnelbaana metroo, radhus ridamaja või tegusõna kaasas olema osa võtma. Kaukaasia-eesti keeles esineb sikaal šaakal, apergos aprikoos, arbus arbuus või venetaustaline välja astuma esinema. Inglise-eesti keeles on aga näiteks sõnad kuuki küpsis, baibai nägemist, vahetama (rongis, metroos jm) ümber istuma, loenguid and ma loenguid pidama. Sõnade kõrval esineb ka erinevaid grammatilisi muutusi uue asukohamaa keele mõjul. Kõige tavalisemad on käänete kasutuse muutused. Nt vene keele mõjul võib öelda töötasin kalameheks (vene в рыбаки) või inglise mõjul tantsiti trio muusikale. Võib kasutada sõna üks umbmäärase artiklina ning lihtsustada eesti sihitise keerukaid reegleid öeldes Mina kirjutasin täna üks pikk faks.* Keel ja inimrühm ehk sotsiaalmurded Kui eestlased asusid sajandi vahetusel üha enam linnadesse, muutus ka nende sotsiaalne seisund. Endistest talupoegadest said poesellid, ametnikud, advokaadid, majaomanikud, ajakirjanikud, õppejõud jms. * Ka Eestis on olnud kasutusel teiste keelte diasporaamurded. Ajalooliselt on oluline baltisaksa keel. Praegu võime kõnelda ennekõike eestivenelaste vene keelest. Selles leidub mitmeid eestikeelseid sõnu nagu каубамая, кофик, инфотелефон ning institutsionaalses suhtluses vajalikke erisõnu nagu лаэн, идентитет või теллер. Ka eesti laenud võivad muutuda venepärasteks (у тебя рахад есть? vrd vene деньги). Teistpidi aga kasutatakse eesti fraase või lausevorme vene omade asemel (мисася pro в чем дело?). 98

100 Ptk 12. Suhtlejad ja keel ehk murded Senised lähedased suhted sugulaste, naabertalude elanike jms vahel katkesid. Linnainimeste suhtlusringi kuulusid vaid osalt samasse linna asunud kunagised naabrid või sugulased. Lisaks tulid linnas tekkinud uued sugulased, sealt leitud sõbrad, samal tänaval elavad naabrid, töökaaslased. Kujunesid erinevad sotsiaalsed suhtlusvõrgustikud ja nende keeled. Nen de liikmed olid tihti pärit eri murdealadelt ja nii sai nende igapäevaelu ühiseks keeleks midagi, mis polnud vana kohamurrak. Selle kõrval hakkasid suhteid määrama laiemad sotsiaalsed tunnused. Lihtsalt öeldes: rikkad suhtlesid ennekõike rikastega, vaesed vaestega. Valgekraed ehk n.ö puhtama töö tegijad suhtlesid ennekõike omavahel, sinikraed ehk töölised omavahel. See andis võimaluse laiemate, klasside kaudu määratletud sotsiolektide tekkeks. Võib arvata, et eesti linnades hakkasid 20. sajandi esimesel poolel vaikselt kujunema eesti keele sotsiolektid. Samas aga ei ole usutav, et need jõudnuks korralikult välja kujuneda. Tavaliselt eeldatakse, et uue keelevariandi väljakujunemine arvutieelses ühiskonnas võttis vähemalt kolm põlvkonda. Eesti võimalike sotsiolektide kujunemisaeg oli vaevalt 40 aastat. Nõukogude võim hävitas senise klassisüsteemi ja koos sellega ka võimalikud sotsiolektide alged. Samuti ei lubanud ta välja kujuneda uuel klassisüsteemil. Alles tänapäeval võime oletada, et uued sotsiolektid hakkavad vaikselt kujunema. Ja muidugi kujunesid erinevad kambad, sõpruskonnad jms kooslused, kes võisid võtta kasutusele oma slängi. Viipekeel ja viibeldud keel Allkeelte käsitlemisel lähtutakse üldjuhul sellest, et kõik inimesed on bioloogiliselt võimelised tavalist keelt kõnelema ja kirjutama. Seetõttu ei käsitleta allkeelte seas tavaliselt selliseid keeli, mis ei väljendu n.ö tavalises rääkimises ja kirjutamises. Kuid sellised inimesed ja nende keeled on olemas. Üks rühm on kurdid ja vaegkuuljad. Need on inimesed, kes kasu tavad vahetus suhtluses viipekeelt, kuid kirjalikus suhtluses tavalist eesti keelt. Varem on viipekeele kasutajaid ja kasutamist vaadeldud eeskätt meditsiinilise probleemina, puudena. Tänapäeval leitakse, et kurtide 99

101 Ptk 12. Suhtlejad ja keel ehk murded Joonis Eesti sõrmendtähestik (R. Paabo, Viibelda on mõnus ). kogukond moodustab kultuuriliselt ja keeleliselt eraldi rühma, mis on määratletud oma kultuuri, arusaamade jms, eelkõige aga viipekeele kui eripärase keele kaudu. Viipekeeles on olemas erinevaid mõisteid väljendavad viiped ning sõrm(end)tähestik, mille abil saab moodustada tähti ja nendest sõnu (nt nimesid; vt joonis 12.1). Eesti viipekeel on omaette keel oma sõnavara ja grammatikaga, millel on olemas ka piirkondlikke ja sotsiaalseid variante. Viipekeele kõrval on kasutusel ka viibeldud eesti keel, mis kasutab eesti keele struktuurijooni (nt eesti keele sõnajärge) ning teeb viibete abil sõnalise kõne n.ö nähtavaks. See on eesti keele allkeel. Keel ja arvutid ehk... Keelest kõneldes on aastasadu lähtutud sellest, et omavahel suhtlevad inimesed (jätame siin kõrvale katsed õpetada ahvidele inimkeelt või uurida delfiinide suhtlust). Nüüd on aga olukord kardinaalselt muutunud. Lisaks inimestele suhtlevad ka arvutid. Nad on küll inimeste poolt 100

102 Ptk 12. Suhtlejad ja keel ehk murded programmeeritud masinad, aga samas on nende programmid teatud määral õppimisvõimelised, muutes ennast ise vastavalt inimestelt või teistelt arvutitelt saadud infole. Arvutid oskavad suhelda nii kirjalikult kui suuliselt. Keeletehnoloogia tegeleb eriti hoogsalt sellega, et luua inimesega suuliselt suhtlevad kodumasinad. Juba praegu saab mõnes keeles anda käsklusi oma nutitelefonile, nt öeldes salvestamiseks telefoninumbreid. Masinate endi suuline keel on aga mõneski osas erinev inimeste kee lest. Nad hääldavad eesti keelt veidi teisiti kui eestlased. Nad moodustavad lauseid osalt teisiti kui inimesed samas olukorras teeksid. On usutav, et programmide loojad viivad arvutite keelt üha lähemale inim keelele, aga mingid erinevused ikkagi jäävad. Seega ei ole kaugel see aeg, kui me peame kõnelema eraldi murdest, milles suhtlevad omavahel inimene ja külmkapp või pesumasin. Murrete tüpoloogia Murded saame koondada kahte tüpoloogiasse: kohamurded ja muud murded. Kohamurrete puhul on kõige laiem jaotus kodueesti ja väliseesti murrete vahel. Väliseesti murded jagunevad asukohamaade järgi (root si-eesti, ameerika-eesti jm). Kodueesti murrete sees saame välja tuua põhisüsteemi, mis liigub suuremast territooriumist ja kasutajate hulgast väiksema poole: peamurded murderühmad murded murrakurühmad murrakud. Seda liigitust võime kasutada nii traditsiooniliste kui ka tänapäeva murrete korral. Muudest tunnustest lähtuvas liigenduses eristub kõigepealt inimese ja inimese omavaheline suhtlus inimese ja arvuti suhtlusest. Jätame arvutiga suhtlemise praegu kõrvale. Inimestevahelises suhtluses eristuvad kõige tugevamalt tavaline ja viipekeel. Kui vaatame tavalist keelt, siis saame kõigepealt eristada eestlaste ja mitte-eestlaste eesti keelt. Eestlaste seas aga saame tuua välja liigenduse suurematest kooslustest väiksemate suunas: sotsiaalsed kihid (alamklass, keskklass jm), suhtlusvõrgustikud ja ehk ka kambad. 101

103 Ptk 13. Eesti peamurded ja murderühmad KARDUL! KARTLE! 13. Eesti peamurded ja murderühmad Eestis on ajalooliselt räägitud erinevaid murdeid. Kõige vanemad murdeerinevused on rohkem kui tuhat aastat vanad. Sellised vanad murdejooned eristavad põhjaeesti ja lõunaeesti peamurret. Peamurrete aluseks on muistsed läänemeresoome hõimukeeled. Selles peatükis vaatame eesti peamurrete ja põhjaeesti murderühmade keskseid erijooni. Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurded TUHLI! Põhja- ja lõunaeesti peamurded erinevad omavahel paljude sõnade ning häälikuliste, morfoloogiliste ja lauseehituslike joonte poolest. Erinevaid häälikulisi ja grammatilisi vorme on sadu, sõnu tuhandeid. Vaatame peamurrete keskseid eristavaid jooni.* * Murdenäidete transkriptsioon on kirderannikul teise ja kolmanda välte vahepealsed häälikud. 102

104 Ptk 13. Eesti peamurded ja murderühmad Joonis Eesti peamurded ja murderühmad. Kolmetähelised lühendid märgivad kihelkondi-murrakuid. Hääldus Põhjaeesti hääldus on lähedane eesti ühiskeele hääldusele, lõunaeesti murretes aga esineb häälikuid, mida ühiskeel ei tunne. Kõige enam torkab kõrva kõrisulghäälik, mida võru kirjaviisis märgitakse q-ga: võtaq võta, kalaq kalad. Selle hääliku hääldamisel tekib kõris lühiajaline sulg, umbes nagu lastekeele sõnas äqqa äka, vastik või eitussõnas õqqõ. Lõunaeesti hääldusele on iseloomulikud ka afrikaadid ehk seotult hääldatud ts/ds-ühendid (mida mõnes keeles märgitakse c abil): tsiga siga, küdsä küpsetab, köüds köis. Kaashäälikute peenendust ehk palatalisatsiooni esineb mõlemas peamurdes, aga lõunaeesti murretes on seda palju rohkem. Seal saab palataliseerida põhimõtteliselt kõiki konsonante. Kui keegi ütleb peenen datult juśt, mańtel, tal v, on ta ise või tema vanemad suure tõenäosusega Lõuna-Eestist pärit. 103

105 Ptk 13. Eesti peamurded ja murderühmad Põhjaeesti murretes ja ühiskeeles on kunagine vokaalharmoonia kadunud, lõunaeestis aga säilinud. Seetõttu võivad seal ka järgsilpides esineda ä ja ü nagu sõnas hämärüs hämarus. Ka esineb seal õ-harmoonia (õ pro e) sõnades nagu tulõ tulen, panõq panen. Ülipikk e, o ja ö aga lõunaeesti alal kõrgenevad ja neist saavad ii, uu ja üü (tii tee, nuul nool, üü öö ). Iseloomulikest põhja- ja lõunaeesti häälikuerinevusest annab ülevaa te tabel Tabel Põhja- ja lõunaeesti peamurrete tüüpilised häälikuerinevused Põhjaeesti üks, kaks, läks ühe, kahe, vahu lõng, õppima, õlg kord, mets, teine hein, sein, teivas Grammatika Lõunaeesti ütś, katś, lätś üte, katõ, vatu lang, op ma, olg kõrd, mõts, tõinõ hain, sain, saivas Ka sõnade vormistikud on põhja- ja lõunaeesti murretes suuresti erinevad. Siin on erinevusi nii noomeni- ja verbivormide tüvedes kui ka grammatilistes tunnustes ja lõppudes. Noomenitel on erinevad lõpud mitmes käändes (tabel 13.2). Tabel Põhjaeesti ja lõunaeesti erinevaid käändelõppe Kääne Põhjaeesti Lõunaeesti Sisseütlev -sse: alevisse -he: alõvihe Seesütlev -s: alevis -h: alõvih Olev puudub südaeesti murretes, esineb kirderannikul seesütleva kujuline: alõvih Kaasaütlev -ga: aleviga -gaq: alõvigaq Ilmaütlev -ta: alevita -ldaq: alõvildaq 104

106 Ptk 13. Eesti peamurded ja murderühmad Mitmeid erinevusi on noomenite mitmusevormide moodustu ses. Nime tavas käändes on põhjaeesti murretes mitmuse tunnus -d (ka nad), millele lõunaeestis vastab kõrisulghäälik -q (kanaq). Murre tes, kus kõri häälik on hakanud kaduma, on võetud kasutusele uusi tunnuseid, nagu Tartu murdes -t (kanat) või Mulgi murdes -de (kanade) või -se (kanase). Mitmuse omastava käände vormides on põhjaeestis tunnus -de (maa de, kanade). Lõunaeestis on aga vormid lühemad (maie, kanno). Teistes mitmuse käänetes on põhjaeestis kasutusel omastava vormiga sarnane tüvi, millele lisatakse käändelõpud (maade-l, kanade-l). Lõunaeesti murretes on aga enamasti i-tunnusega või lühenenud mitmuse tüvi (mail, kannol). Tegusõnad saavad põhjaeesti murretes pöördelõpud nii ainsuses ja mitmuses, aga tüvevorm püsib sama. Lõunaeesti murretes on sama pöörde ainsuse ja mitmuse vormide lõpud osalt sarnased, kuid tüve aste võib olla erinev (tabel 13.3). Tabel Põhjaeesti ja lõunaeesti tegusõnade vormid Põhjaeesti Lõunaeesti (Võru) Ainsus Mitmus Ainsus Mitmus ma kannan me kanname maq kanna miiq kanna sa kannad te kannate saq kannat/kannadõ tiiq kannat/kannadõ ta kannab nad kannavad timä kand nimäq kandvaq Kõneviiside tunnused on põhja- ja lõunaeesti murretes samuti erinevad. Kaudse kõneviisi olevikus on põhjaeestis kasutatud tegevusnime ja modaalverbi pidama oleviku või lihtmineviku vormi. Nt lause ta olevat kodus võib esineda kujul ta olla kodus, ta olema kodus, ta peab kodus olema, ta pidi kodus olema. Lõunaeesti murretes kasutatakse kesksõna vorme, nt Võru tä ollõv kotoh, Mulgi ta olevet kotun jms. Sõnavara Teadlased on leidnud ligi murdesõna, mis esinevad ainult põhja eesti murretes, ja üle murdesõna, mis on tuntud ainult lõunaeesti murretes. Põhjaeesti sõnavara on kirjakeele aluseks, aga 20. sa- 105

107 Ptk 13. Eesti peamurded ja murderühmad jandil on laenatud kirjakeelde ka rohkesti lõunaeesti sõnu, millest tihti on saanud põhjaeesti päritoluga sõnade sünonüümid (õde sõsar, vend veli, koer peni, hunt susi, allikas läte, kask kõiv, pärn lõhmus, jõhvikas kuremari). Südaeesti ja kirderanniku murderühmad Põhjaeesti peamurre jaguneb südaeesti ja kirderanniku murderühmaks. Südaeesti murded on kõige lähemal ühiskeelele. Soome lahe ran dadel Tallinnast ida pool ja Kirde-Eestis räägitud kirderanniku murded erinevad südaeesti murretest eeskätt selle poolest, et seal ei ole toimunud mitmeid keelemuutusi, mis leidsid südaeesti murretes aset sajandil. Nii ei toimunud seal sisekadu ja lõpukadu, ei tekkinud vältevaheldust, ei kujunenud sisseütleva käände sse-lõppu ja lihtmineviku si-tunnust. Hääldus Kirderanniku murded erinevad südaeesti murretest mitme olulise joone poolest. Veel tänapäevalgi ei erista kirderanniku murdealalt pärit inimesed teist ja kolmandat väldet, nende kõnes on väga vähe konsonantide peenendust ja pikad ee, oo ja öö võivad diftongistuda nagu soome keeles (tie tee, tuo too, tüö töö ). Kirderanniku ja südaeesti murrete tähtsamatest häälikuerinevustest annab ülevaate tabel Tabel Südaeesti ja kirderanniku kesksed häälikuerinevused Nähtus Südaeesti Kirderanniku Vältevaheldus esineb: laps:lapsed puudub: laps:`lapsed Vaheldus el, er vs ul, ur el, er: nael, sõel, naerab ul, ur: `naula, `seula, `naura Sisekadu toimunud: `tütre, `laulma osalt toimumata: `tüttäre, `laulama Lõpukadu toimunud: sepp, madal osalt toimumata: seppä, madala i-lõpulised diftongid i > e: laev, poeg püsivad: `laiv(a), poig / poika kaasrõhuli ses silbis puuduvad: pisikene, mitmekesi esinevad: pisikeine, mitmegeisi 106

108 Ptk 13. Eesti peamurded ja murderühmad Grammatika Noomeni vormides on kirderanniku ja südaeesti olulised erinevused sisseütlevas ja olevas käändes ning mitmusevormide moodustamisel. Sisseütlevas on südaeesti -sse asemel kirderanniku murretes tihti lõputa vorm (südamesse vs sütäme). Kirderannikumurdes esinevad oleva käände tugevaastmelised vormid nagu soome keeles, sageli küll nnalõpuga (`uutenna, punasenna). Mitmus moodustatakse südaeesti murretes de-tunnusega ainsuse tüvest (suurtest silmadest), kirderannikumurretes on aga levinud tugevaastmeline i-mitmus (`suurist `silmist). Ka tegusõnas on kirderannikul rohkem soome keelega sarnaseid vor me. Nii esinevad seal i-tunnusega lihtminevik (vei viis, `kuulin kuulsin ) ja nud-kesksõna ned-tunnusega mitmuse vormid (`olled, tuk kuned). Lisaks leiab sealt iks(i)-tunnusega tingiva kõneviisi vorme, kus on segunenud isi- ja ksi-tunnus: saiksin, tegiksimme. Sõnavara Kirderanniku sõnavara keskne erijoon on paljud soome keelega sarnased sõnad, nagu arvatus mõistatus, hirtama pooma, jäse liiges, läns lääs, ottama võtma, suurisa vanaisa, taibuma painuma, valgma paadisadam. Murrete morfosüntaks Murrete morfosüntaks erineb ühiskeele ja kirjakeele omast. Sealjuures ei käi murrete morfosüntaksi erijooned mõnigi kord murdepiiride järgi, vaid moodustavad suuremaid kooslusi. Ühildumine. Ühiskeeles alus ja öeldis ühilduvad (lapsed magavad). Kõige lähemal ühiskeelele on lõunaeesti murded, kus on ühildamata näiteid vaid juhuslikult. Põhjaeesti murretes on kasutatud ainsuses öeldist ka mitmuses aluse juures. Nt keskmurdes võib öelda siad oli kinni laudas. Täiend ja põhisõna ühilduvad ühiskeeles arvus ja käändes. Murretes on siin palju erinevaid variante. Ainult Võru murdes valitseb pea täielikult samasugune ühildumine nagu ühiskeeles. Mujal Lõuna-Eestis ja 107

109 Ptk 13. Eesti peamurded ja murderühmad kirderanniku murretes on ühildumist ca 2/3 juhtudel, aga süda eesti mandrimurretes ühilduvad täiendsõna ja põhisõna arvus vaid vähem kui pooltel juhtudel. Nii leiab läänemurdest sellised fraasid nagu lahtise kohtade pial ja tihida oksadega. Sihitis. Samuti on murretes erinevusi kirjakeele sihitise käänete kasutusest. Seal on enam täissihitist ja nimetavat käänet sihitise käändena. Saaremaal võib kuulda nt lauset nad näind metsas undi, läänemurdes ma mäletan ühü juto ning rannamurdes mies pani opone rakke. Eitus. Eitus moodustatakse murretes põhiliselt samamoodi kui kirjakeeles. Erijooni on siin ennekõike Eestimaa servades, Võrus/Setus, saartel ja idamurdes. Nii võib Võru murdes ja eriti Setus olla eitussõna verbi järel (olõ ei ei ole, olõ es ei olnud ). Saarte murdes ja vähem lääne murdes kasutatakse mitut eitussõna korraga (see s mädane ää mette). Kodaveres (ja rannikumurretes) esineb väga vana keelenähtus, pöörduv eitusverb nagu soome keeles. Nt rannikul on vormid en ole, `eivad tule en ole esin ole esid ole Murded ja suuline keel Kohamurded on olnud läbi aegade suuline (argi)keel ning murdetekstid sisaldavad kõiki neid jooni, mis on olemas ka suulises ühiskeeles. Ka murretes esinevad samasugused erisõnad nagu suulises ühiskeeles: partiklid (noh, nuh), üneemid (ee, õõ), liitumid, lühenenud sõnad. Näide 13.1 L: ooda kelle puul sa kävet.... K: Sigridi puul.... L: tuu um tuu kellel... käävä=õõ latsõ sääl trennih va. K: jah, tuu=m ka Võru dialoogi näitest 13.1 leiame piiripartikli ooda oota, üneemi õõ, sõna om lühenenud ja eelneva sõnaga kokku hääldatud variandi (tuu=m) ning küsipartikli vai lühenenud variandi va. 108

110 Ptk 13. Eesti peamurded ja murderühmad Ka murretes on kasutusel järjeotsimised ja ümbertegemised nagu Alutaguse murde näites 13.2, kus kõneleja parandab kolme neljaks. Näide 13.2 L: /-/ kudas ma selle leidän.. siis õnnistetti sie sis.. nüd on siit seit - se=gümmend kolm aast- neli aastat.. mhõh ma tian kõhe selgeste. Siin esinevad samasugused eripärased lausekonstruktsioonid: eelteemad, täpsustusjätkud, kiilungid, laiendused, tihvtlaused, mille näiteks läänemurde katke (13.3), kus kordub samas lauses verb oli. Näide 13.3 M: /-/ ja siis oli nii nädali=pärast oli siis nii käeanded või naa, õpetaja juure menemene, kihlamene /-/ Ja lõpuks, ka murdekeelt iseloomustavad samad statistilised erijooned nagu suulist ühiskeelt: palju adverbe, asesõnu, partikleid; üldised sidendid; vähe umbisikulist tegumoodi, põimlauseid ja lauselühendeid. Miks murdevormid erinevad? Murrete erinevusel on ennekõike ajaloolised põhjused. Sõnavara puhul on sage põhjus erinev sõnade laenamine teistest keeltest. Näiteks põhjaeesti murdesõna hunt on suhteliselt uus laensõna alamsaksa keelest, lõunaeesti murretes on kasutusel mitmes läänemeresoome keeles tuntud susi. Vormistiku lahknevuste põhjuseks on sageli erinev areng samast alg vormist. Näiteks seesütlevas käändes oli iidseks ühiseks käändelõpu algkujuks -sna/-snä. Põhjaeesti murretes kadus sellest n ja saadi lõpp -ssa/-ssä (vrd soome kylässä). Siia lisandus lõpukadu ja saadi -s (külas). Lõunaeesti alal muutus aga s kõigepealt h-ks ja saadi lõpp -hna/-hnä. Pärast lõpukadu saadi sellest lõpp -hn, mis hiljem Mulgi ja Tartu murdes muutus n-ks (külän) ning Võru ja Setu alal h-ks (küläh). 109

111 Ptk 14. Traditsioonilised kohamurded 14. Traditsioonilised kohamurded Peamurded ja murderühmad jagunevad murreteks. Südaeesti murderühma kuuluvad saarte, lääne-, kesk- ja idamurre. Kirderanniku rühma moodustavad ranna- ja Alutaguse murre. Lõunaeesti alal eristuvad Mulgi, Tartu ja Võru murre. Võru murdest eristatakse veel Setu murrakurühm. Murrete sees eristatakse murrakuid. Murrakualad vastavad tavaliselt kunagistele kihelkondadele ja neid tuuakse välja üle saja. Südaeesti murded Südaeesti murded on olnud aluseks eesti kirjakeelele ja ühisallkeeltele. Seetõttu on neis mitmeid ühiseid jooni. Sellised on nt kolm väldet, demitmus (maade, lindude) ja verbide si-minevik (elasin, võtsin). Kõige erinevam eesti kirjakeelest on saarte murre, mida on mõjutanud vanad keelekontaktid rootslastega. Saarte murre Saarte murret on räägitud Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja Kihnus ning nende lähedal asuvatel väikesaartel.* Grammatiliste vormide poolest on saarte murre südaeesti mandrimurretele päris lähedane, olulised erinevused on aga häälduses ja sõnavaras. * Ruhnus ja Vormsil elasid varem rannarootslased. 110

112 Ptk 14. Traditsioonilised kohamurded Kirderanniku murded: Rannamurre Alutaguse murre Südaeesti murded: Saarte murre Lääne murre Keskmurre Idamurre Lõuna-Eesti murded: Mulgi murre Tartu murre Võru murre Setu murrakurühm Kaart Eesti murded. Hästi tuntud on saarte eripärane intonatsioon, mis on kujunenud kontaktide tõttu rootsi keelega. Oluline on ka mõnede häälikute eripärane hääldamine, mis võib eri saartel olla osalt erinev. Näiteks Lääne- ja Kesk-Saaremaal on õ asemel ö (pöld põld ), samas kui Hiiumaal võib olla ka mingi muu täishäälik (peld, pold), Muhus ja Kihnus on aga õ säilinud. Hiiumaa häälduse tähtsamaks erijooneks on konsonantide peenenduse puudumine. Muhus ja Kihnus on aga palju pikkade vokaalide diftongistumist, maa on moa ja saa on soa. Läänemurre Läänemurde ala haarab Lääne-Eesti ranniku alates Noarootsist kuni Läti piirini lõunas. Läänemurre on seesmiselt üsna ebaühtlane. Selle kõige tüüpilisem ala on keskel (Vigala ja Pärnu-Jaagupi ümbruses). 111

113 Ptk 14. Traditsioonilised kohamurded Just seal on kõige järjekindlamalt kasutusel läänemurde mõned erilised jooned. Nii on seal v täishäälikute vahel muutunud b-ks, nt kõba kibi kõva kivi ja mitmust moodustatakse üldiselt nõrgaastmelise tüvega: turudel turgudel, jaladega jalgadega. Saarte ja läänemurdel on mitmeid ühisjooni. Näiteks kasutavad mõ lemad veel praegugi mõnikord tugevaastmelisi seesütleva käände vorme, nagu randas, selgas, hääldavad mõnes sõnas e-d ä moodi: änam, äi ning tegevusnimed olla, tulla, tunda on neil teises vältes. Keskmurre Keskmurre on suurima levikualaga murre, mida kõneldakse laial alal Eesti keskosas. Seda jagatakse rühmadesse põhiliselt ajalooliste maakondade järgi. Murde tuumala moodustab aga piirkond mitme maakonna piiril Rakvere, Paide, Põltsamaa ja Jõgeva vahel. Kuna keskmurre on eesti kirjakeele alusmurre, kattuvad selle jooned suuresti eesti kirjakeelega. Murde tuumala eripärad võrreldes eesti kirjakeelega on tuntud ka tänapäevasest argikeelest. Näiteks on seal järgsilpides järjekindlalt o asemel u: autu auto, kasutusel on a-lõpulised vormid eila ja õhta, lühemad vormid aama ajama, old olnud, pand pannud jms. Idamurre Idamurre on üks väiksemaid eesti murdeid. Seda on kõneldud Peipsi järve rannikul Emajõest kuni Virumaani, suuresti siis praegusel Jõgeva maal. Selle keskuseks on olnud Kodavere kihelkond, teised alad tema ümber on olnud mõjutatud naabermurretest. Idamurre on omapärasemaid eesti murdeid. Selle tuntuim eripära on õ väga sage esinemine. Nii on seal paljudes sõnades o muutunud õ-ks: õli kõht oli koht. Lisaks on seal palju häälikulisi eriarenguid, näiteks h > s sõnades nagu testi tehti, õsta õhtu, sarnaselt Alutaguse murdega st > ss: mussa musta, lassa lasta. 112

114 Ptk 14. Traditsioonilised kohamurded Kirderanniku murded Kirderanniku murderühm jaguneb rannamurdeks ja Alutaguse murdeks.* Rannamurre moodustab murderühma läänepoolse ja idapoolse osa, mis kulgeb kitsa ribana mööda Eesti põhjarannikut. Alutaguse murdeala paikneb selle vahel, ulatudes Soome lahest ja Peipsi järveni. Kahe murde kõige olulisemaks eristajaks on õ-häälik. Nimelt puu dub õ rannamurdes, aga esineb sageli Alutaguse murrakutes. Nii üteldakse rannamurdes pohi, peld, porsas, oli, kerd, kodar, Alutaguse murdes aga põhi, põld, põrsas, õli, kõrd, kõdar. Lisaks on rannamurdel palju sarnast soome keelega, Alutaguse murdel aga idamurde ning vadja keelega. Rannamurre Rannamurde lääneosas on rohkesti sarnasusi soome keelega. Näiteks on mitmuse 1. ja 2. pöörde lõpud sarnased soome kirjakeelega -mme ja -tte (olemme, olette) ning sõnades nagu ohrad odrad ja kehrämä ketrama esineb hr-ühend. Murde keskosas on sarnasusi idasoome ja Soome lahe saarte murretega. Seal on mitmuse 1. ja 2. isiku pöördelõpud -mma ja -tta (olemma, oletta). Sellele alale on iseloomulikud ka diftongilised mitmuse osastava käände vormid: uonei hooneid, porsai põrsaid. Murde idaosas Vaivaras esineb aga sarnasusi isuri keelega. Sellel alal on mitmuse 1. ja 2. isiku pöördelõpud -mmo ja -tto (olemmo, oletto). Palju on seal vormi, kus sõnade lühenemisel on tekkinud esimese ja teise silbi piirile kaksikkonsonant: anni hanesid, puhho puhub, kippet kibedat. Alutaguse murre Alutaguse murde oluline erinevus muudest põhjaeesti murretest on kolmandas vältes vormid sõnades nagu tüttär tütar või kiettetti keedeti. Lisaks on siin st asemel ss: mussad mustad, rissittud ristitud, mis on sarnane vadja keele ja idamurdega. Vana uh-, üh-ühend on * Neid on nimetatud ka rannikumurdeks ja kirdemurdeks. 113

115 Ptk 14. Traditsioonilised kohamurded muutunud v-ks, nt javan jahvatan, jovikkad jõhvikad. Sarnaselt rannamurde keskrühmaga on mitmuse 1. ja 2. isiku lõpud -mma ja -tta (olemma, oletta). Iseloomulikud on Alutaguse murrakutele ka je-lõpulised illatiivi vormid: sotaje sõtta, mahaje maha. Lõunaeesti murded Lõunaeesti murded on saanud nimed ajalooliste piirkondade järgi. Mulgi murret räägitakse Võrtsjärvest lääne pool Viljandimaa lõunaosas ja Valgamaa edelaosas. Tartu murde ala jääb Võrtsjärve ja Peipsi vahele. Tartu murdest kagu pool kõneldakse Võru murret. Setude murdepruuki vaadeldakse keeleteaduses Võru murde ühe murrakurühmana, sest erinevusi on nende vahel vähe. Setude eripärase kultuuri ja identiteedi tõttu võib seda lugeda ka omaette murdeks, mida setud ise kutsuvad seto keeleks. Setu murrakuid on kõneldud ajaloolisel Setumaal, mille kesk- ja idaosa jääb praegu Venemaale. Lõunaeesti murrete omavaheline erinevus on paljus seotud põhjaeestilike joonte ulatusega. Murrete tuumala moodustavad ajalooline Võrumaa ja Setumaa, kus on kõige enam eripäraseid vanu jooni. Tartu ja eriti Mulgi murret on mõjustanud põhjaeesti naabermurded ja kirjakeel. Nende mõjul on sealt taandunud mitmed lõunaeesti hääldusjooned, nagu kõrisulghäälik (Mulgi tule ja Võru tulõq), afrikaadid (vrd Mulgi songme songima ja Võru tsongmä) ning järgsilpide h (Mulgi ame ja Võru hamõh). Mulgi murre Mulkideks kutsutakse sageli kõiki Viljandimaa elanikke, kuid Mulgi murret on kõneldud ainult viies Lõuna-Viljandimaa kihelkonnas: Hallistes, Karksis, Tarvastus, Paistus ja Helmes. Mulgi murde põhilised hääldus- ja grammatikajooned ning sõnavara on lõunaeestilised. Seal öeldakse üits üks, om on, külän külas, sõsar õde, veli vend. Lisaks esineb seal ka põhjaeesti jooni ja mitmeid omapäraseid eriarenguid. Näiteks kõik a-vokaalid on alates kolmandast silbist muutunud e-deks, nii on armastama Mulgis armasteme. Selle kõrval on palju lühenemisi: armastatakse on Karksis armastets jms. 114

116 Ptk 14. Traditsioonilised kohamurded Kogu Mulgi murdealal on mitmeid omapäraseid sõnu, mida mujal Eesti ei tuntud: ellerein pääsusilm, kanaarjak kanarbik, kutsiratsik sipelgas, käbär kähar, uisk uss, uss õu. Tartu murre Tartu murre on kultuuriloolises mõttes keskne lõunaeesti murre, sest just tema oli lõunaeesti ehk tartu kirjakeele alus. Ajaloolist tartu kirjakeelt ei saa siiski samastada Tartu murdega. Selles oli rohkem põhjaeestipärasusi, kui on Tartu murdes. Tartu murdes ei ole palju jooni, mis eristaksid seda teistest lõunaeesti murretest ja oleksid samas levinud kogu murdealal. Üheks ilmekaks Tartu murde tunnuseks on peetud de-sisseütlevat, nagu kerkode kirikusse, alevide alevisse. Eriti murde lääneosa paljud hääliku- ja vormijooned on sarnased Mul giga (nt sõnaalgulise h kadu: irs palk, n-seesütlev: liinan linnas ). Sõnavara poolest on Tartu murre seotud tugevamalt Võru murdega, näiteks on neil ühised sõnad iher(us) jõeforell, kerk pink, liin linn, pähn pärn, tõte tõsi. Murrakurühmades on oma eripäraseid vormiarenguid, nagu läänerühma ta olna külän ta olevat külas, lõunarühmas pöörduva nudkesk sõnaga ollumi liinan me olnud linnas, olluti kotun te olnud kodus. Võru murre Võru murre on ajaloolises mõttes puhtaim kunagise lõunaeesti hõimukeele jätkaja. Lõunaeesti vanad keelejooned ongi tänapäeval säilinud eelkõige Võru murdes, seetõttu olid Võru murde olulised erijooned kir jas kahe peamurde võrdlemise osas (vt peatükk 13). Mitmed ajalooli se tartu kirjakeele jooned on 20. sajandil olnud samuti tuntud just Võru murdes. Selle oluliseks põhjuseks on asjaolu, et Võru ala ei puutu põhjaeesti murretega kokku. Samas on Võru murre läbi ajaloo olnud kontaktis naabruses kõneldud balti ja slaavi keelte murretega, mis on ka jätnud oma jälje. Nii on Võru murde sõnavaras omapäraseid vanu balti ja slaavi laene (iherus forell, pahr kult, voon tall ), lisaks uuemaid vene ja läti laensõnu (sõir juust, vanik pärg, udras saarmas ). 115

117 Ptk 14. Traditsioonilised kohamurded Setu murrakurühm Setu murrakurühma eristavad muust Võru murdest ennekõike hääldusjooned. Nii on seal tugev kaashäälikute peenendus, kusjuures peenen duda võivad kõik kaashäälikud ja nende lõpus on kuulda nagu lühikest j-d: pakkj pakk. Selline peenendus on tähtis oleviku ja lihtmineviku vormide eristamisel. Mineviku vormis peenendus esineb ja olevikus see puudub: timä pakk tema pakub, timä pakkj tema pakkus. Setu keelele on iseloomulik tugev h, muuhulgas sõna lõpus: hoonõh hoone, külh küll, taahh siin. Lisaks on Setus palju vene laensõnu: paaba vana naine, tsasson külakabel, tseesna aus. Osalt on need laenud seotud ka vene õigeusu kirikuga, kuhu setud on traditsiooniliselt kuulunud. Setumaa on ajalooliselt jagunenud 12 külade rühmaks ehk nulgaks. Kõigi nulkade murdetavas on olnud väikesi erinevusi, nii võib iga nulga keelt pidada üheks setu murrakuks. 116

118 Ptk 15. Kohamurded tänapäeval MURRE JA MURRE! TAHAN HUNTI! 15. Kohamurded tänapäeval Mis on saanud traditsioonilistest kohamurretest tänapäevaks? Kodumurrakud olid eestlaste suuliseks keeleks 19. sajandi lõpuni. 20. sajandi esimesel poolel kaotasid need üha enam oma rolli ning aastateks olid peaaegu kõigis maakohtades aktiivsest kasutusest kadunud. Praegu saame kõnelda murrete kasutuse kolmest võimalusest. elavad murded edasi kirjakeeles. murdeaktsent, kuigi nad ise seda tihti ei tea. aktiivselt kasutusel. Sel lised piirkonnad on Võru, Setu, Mulgi ja saared, eriti Kihnu. Viimase rahvaloenduse andmeil on Eestis üle inimese, kes oskavad mõnd murdekeelt, neist üle poole on Võru murde oskajad. Murret kasutatakse aktiivsetes piirkondades kolmel viisil. igapäevakeelena. 117

119 Ptk 15. Kohamurded tänapäeval ku identiteedi kandjana. Murdeid on hakatud väärtustama osana pä randkultuurist ning teadlikult kasutama kui kohalikku põlist keele kuju, pärandkeelt. Kui traditsiooniline murre on suuline keel, siis pärandkeeltele luuakse ka kirjalik variant. ala laiendades on tulemuseks piirkondlik kirjakeel ühiskirjakeele kõrval. Eesti keeles on selles staatuses võru (võro) keel. Murre kirjakeeles Eesti kirjakeele ja ühiskeele põhjaks on põhjaeesti keskmurre. Siiski on teistest murretest ja laiematelt murdealadelt laenatud kirjakeelde ja ühiskeelde hulk erinevaid sõnu ja ka mitmeid grammatilisi vorme. Murdesõnu kirjakeeles Sõnu on kirjakeelde laenatud kõigist murretest (tabel 15.1). Palju Lääne-Eesti, eriti saarte murde sõnu tõid 20. sajandi alguse keeleuuenduse käigus kasutusse Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala jt. Mitmed rannikumurrete sõnad on eesti kirjakeelde tulnud soome keele toel. Lõunaeesti ja eriti Tartu murde sõnu on kirjakeelde tulnud kunagisest lõunaeesti kirjakeelest. Lõunaeesti ja ka saarte sõnu on lisanud paljud nendelt ala delt pärit kirjanikud. Murded kirjakeele grammatikas Lisaks sõnadele leidub kirjakeeles mitu morfoloogiajoont, mis on laenatud eri murdealadelt. Südaeesti murretest on olev kääne täiesti puudunud, kirjakeelde on see võetud kirderannikumurde ja soome keele eeskujul. Kirderannikumurdes on olev kääne tugevas astmes nagu soome keeles, sageli nnalõpuga (`uutenna, punasenna). Kirjakeelde on kääne toodud omastava käände kujulise tüvega (poja-na). Lõunaeesti murretes on enamasti i-tunnusega või lühenenud mitmuse tüvi, nt mail, kannol. Tänapäeva eesti kirjakeeles on i-mitmus 118

120 Ptk 15. Kohamurded tänapäeval Tabel Murdesõnu kirjakeeles Murdeala Saarte murre Lääne-Eesti Ida-Eesti Rannamurre Alutaguse murre Mulgi murre Tartu murre Võru murre Sõnu kasutusel paralleelina de-mitmuse kõrval (maadel mail, silmadel silmil). Kaudse kõneviisi olevikus on põhjaeesti murretes kasutatud infinitiivi vorme ja modaalverbi pidama oleviku või lihtmineviku vormi (ta olla kodus, ta pidi kodus olema jm). Selliseid vorme kasutatakse palju ka tänapäeva argikeeles. Lõunaeesti murretes on kasutatud kesksõna vorme (Võru tä ollõv kotoh, Mulgi ta olevet kotun jms). Eesti normikeele kaudse kõneviisi vat-tunnus pärinebki lõunaeesti alalt. Murdeaktsendid ainiti, arusaam, ind, hälbima, joobuma, jõhker, kai, kurd, lauter, leebe, loivama, lottis, manner, pigem, rebu, rõve, rüsi, sageli, settima, totrus, tragi, võlu, võluma jada, jaurama, kalk, (mängu)kann, kihk, kiiskama, kimpus, kirg, korp kõhred, lagle, leebuma, nigel, nõbu, närud, põlastama, tahke, tarima, vemp, võhm ehaline, kada kaitsetu, keks kõvenema, küpsus, levitama, magusus, mõrane, paljak, raju, ruuge, siugjas, tervenema, tusk, vesipea ahistama, arbuma, heldima, eriti, järk, jäse, kaikuma, kangastuma, kese, kiikama, kirre, koidik, laamendama, lebama, ligane, loobuma, mainima, mall, menu, samasugune, seilama, siivutu, tavaline, ulgu(meri) kirgas, klõmm, kühmuline, liiast, rajune, sasipea, siiras, sooritama, täidlane, veljeksed, vetruma, vihastuma, viipama karihiir, kohev, kõnnak, kõrvik, kõuts, lahe, lummutis, lunima, pelgus, regilaul, sälk, vurts, võistu ent, hõlst, jututama, jällegi, kurask, küündima, küünitama, lahkama, lutsima, lõim, nimme(luud), nõlv, pimesi, püstkoda, rase, sõõrik, trääs, virguma, õõs, üsk halama, helge, klaaruma, krõnks, lahter, liba, loode, manitsema, meelisklema, mattuma, neelduma, nimme, palvus, pälvima, suurrätt, tõemeeli, vingats Murrete kadumine ei ole järsk. Tavaliselt kaovad alguses murdele erioma sed ja kitsalt levinud jooned. Kõige kauem, kaua peale grammatika ja sõnavara erijoonte hääbumist säilivad mõned murde häälduse eri- 119

121 Ptk 15. Kohamurded tänapäeval jooned. Neid jooni nimetame piirkondlikeks ehk mur de aktsentideks. Need säilivad inimese keeles tema tahtest hoolimata ning lubavad meil kergesti ära tunda inimese päritolu ja/või elukoha. Eesti keeles on tuntud saarte, kirde-eesti ja lõunaeesti aktsent. mönus möis). näiteks seppal või `külma `ilmaga. s-i: meess tulep. häälikuid, öeldes nt jus t ja tal v. Mida rohkem põhja ja lääne poole, seda vähemaks jääb palatalisatsiooni. Pärandkeeled ja regionaalkirjakeeled Piirkondliku pärandkeelena on murdeid arendatud eeskätt neljas piirkonnas: Kihnus, Mulgimaal, Võrumaal ja Setus. Pärandkeelena ka sutatakse murdeid sageli teadlikult ning ka väljaspool ajaloolist murde ala. Linnades kõneldakse murret samast piirkonnast pärit inimesi ühendavates seltsides. Üha enam levivad murdekeelsed raadio- ja telesaated ning murret saab õppida mitmetes koolides. See pole eesti kultuuri erijoon, vaid üldisem suund, mis on tekkinud vastukaaluks globaliseerumisele ja massikultuuristumisele. Oluliseks suunaks pärandkeelte arendamisel on olnud keelele kirjaliku vormi loomine. Kirjalikke tekste (aabitsad, keeleõpikud, sõnaraamatud, ajaleht) on avaldatud mitmes pärandkeeles. Kirjakeele arendamine on kõige kaugemale jõudnud Võrumaal. Kihnu Kihnu keel on üks saarte murde murrakuid, kuid sellel on mitmeid olulisi erijooni. Hästi märgatav hääldusjoon on kihnu eripärane, tõusev-langev-tõusev intonatsioon. Kihnus esineb palju õ-häälikut. Mitmes sõnas on esisilbi i ja e muutunud jõ-ks. Nii on ilus ilm kihnlase suus jõlus jõlm, kuulus kapten Kihnu Jõnn oleks aga kirjakeeles Kihnu Enn. Ka on kihnu keeles palju diftonge, kusjuures pikk aa muutub ua-ks: kua mua ka maa, pikk ää 120

122 Ptk 15. Kohamurded tänapäeval aga iä-ks: iä riäkjä hea kõneleja (see joon esineb ka Muhus). Rohkesti eripärast on ka Kihnu grammatikas ja sõnavaras. Nt on seal ja asemel järjekindlalt ning. Üllatavalt on kihnu keeles mitmeid ühisjooni lõunaeesti murretega. Nii on seal tagavokaalsetes sõnades e asemel õ: siokõstõs tubadõs sellistes tubades ning sarnaselt mulkidega ütlevad kihnlased mia mina ja sia sina. Näide Diivan (lugu Kihnu Aabetsast) e n ond koo tuas üks taris asi. Õhta võid diiva e ni piäle pitkä vädädä e ni korjo taha võid o e nni ehitä ning o e nnis e ni piäl võevad külälised magada kua. Ühekorra kui petlemist mängsime, siis mia oli diiva e ni taga sedasi petlen, et kiegid leväss mjõnd üles. Kihnu keel on võetud üha enam kasutusele ka avalikus suhtluses ja kirjalikul kujul. Murdekeelsena ilmub kohalik ajaleht Kihnumua, igal nädalal on raadios kihnukeelsed uudised. Kihnu murdekeele õppimiseks on välja antud Aabets, lugemik, keeleõpik Kihnlasõ emäkiel ja palju lugemist kihnlaste traditsioonilistest elatusaladest, nagu hülgepüügist ja rahvariiete valmistamisest. Kihnu tegemiste kohta saab infot Kihnu Kultuuri Instituudi koduleheküljelt. Mulgimaa Mulgimaal ehk Lõuna-Viljandimaal on olnud ainulaadne tähendus eesti kultuuriloos. Sellest ühest Eesti rikkamast piirkonnast on pärit paljud Eesti riikluse rajajad, ülikoolide õppejõud, ärimehed ja poliitikud. Mulgimaalt pärit inimesi koondavad Mulkide Seltsi osakonnad mitmetes linnades. Selts korraldab ka murdekeele õpet. Murdekeelt aitavad õppida lugemik Mulgi keelen ja meelen ja Mulgi sõnastik. Ajaloolise Karksi kihelkonna lastele on mõeldud Karksi murraku õpik. Mulgi mur de arendamist ja väljaannete koostamist koordineerib Mulgi Kul tuuri Instituut, kes annab välja ka mulgikeelset ajalehte Üitsainus Mulgimaa. Vikerraadios on mulgimurdelised uudised (Mulgi murde erijoontest oli juttu murrete peatükis). 121

123 Ptk 15. Kohamurded tänapäeval Näide Natike nalla (Üitsainus Mulgimaa, kevad 2013) Üits mammake ädäldep vagunin: Taevaesäke, nii ku ma rongi peale astsi, varastedi miu rahakott ärä! Rahu, mammi! ütlep üits nuurmiis. Sii omgi ju kiirrong. Lõikusetohter oma aige läbi vaadenu ja ütlep, et tulep iki lõikus ärä tetä. Aige akkap pelgäme: Aga mes sõs saa, ku ma lõikuse aal ärä koole? Kas sa tõeste usut, et ma laipa pelgä? Miis tulep kalalt kodu, koputep illäksi usse peale ja uurip tasakeste naise käest: Kas kass om kodun? Ärä pelgä, tule sissi, ütlep naine. Ma ostsi talle turu pealt kilusit. Setumaa Setu keel on sajandeid olnud ülejäänud eesti keelest lahus, kuna suur osa Setumaast kuulus venekeelse Pihkvamaa alla. Setud jäid enamasti kõrvale ka 19. sajandi rahvuslikust ärkamisest ning neil kujunes oma piirkondlik etniline identiteet. Setude eriasend soodustas aga vanapärase rahvakultuuri ja murdekeele säilimist kuni viimase aja ni. Setumaal on tänapäevalgi murre loomulik kohalik suhtlemiskeel (Setu murde erijoontest on kõneldud murrete peatükis). Siiski on tekkinud suur erinevus keskealiste ja noorema põlvkonna vahel. Keskealised setud murret sageli enam oma lastega ei räägi. Sellepärast on ka Setumaal üha tähtsamaks muutunud murdekeele õpetamine koolides. Kõige rohkem on setukeelsena välja antud rahvajutte ja muud rahvaluulet. Setukeelset kirjandust on ilmunud vähesel määral läbi aastakümnete. Setudele on tähtis nende õigeusk ja sellega seotud kombestik. Setukeelsed evangeeliumid ilmusid esimest korda aastal aastal andis Seto Instituut need uuel kujul välja. Nende kõrval on viimastel aastatel aga ilmunud ka Seto aabits ja lugõmik. Suuresti setukeelsena ilmub ajaleht Setomaa, setokeelseid saateid on raadios ja televisioonis aastal valmis esimene täispikk setukeelne mängufilm Taarka. Materjale Setumaa kohta leiab Setomaa.ee koduleheküljelt. 122

124 Ptk 15. Kohamurded tänapäeval Näide Seto jutussidõ päiv (Setomaa, ) kõgõ inäbä esinejji Mikitämäe kooli õgah vanusõh latsi siäst. Latsiaia ka gümnaasiumi opilaisi juhend Vabarna Maret ja näide esitet Vesi ja Võrumaa ja regionaalkirjakeel Ajalooline Võrumaa on hõlmanud kolme tänast Eesti maakonda Võru-, Põlva- ja Valgamaad. Võru ala on suurim Eesti piirkond, kus murdekeel on tänaseni kasutusel argikeelena ning mõnel määral ka avalikus suhtluses. Võru murdekeele oskajaid on viimase rahvaloenduse põhjal umbes Võru regionaalkirjakeel on kujundatud välja viimase paarikümne aasta jooksul. Selle eeskujuks on ajalooline tartu kirjakeel, kuid siiski on tegu uue kirjakeelega, millele panid aluse Võrumaa juurtega haritlased, eriti noored kirjanikud ning võrukestest keeleteadlased, kes on aktiivselt loonud uue võru kirjakeele normistikku. Tähtis on olnud ka Võru Instituudi roll. Võru kirjakeel püüab arvesse võtta võru murdekeele eripära, seda juba tähestikus. Nii on Võru murdes esinevat kõrisulghäälikut hakatud märkima q-ga, kõrget õ-d, mis sarnaneb vastavale vene keele täishäälikule, on märgitud y-ga, kaldkriipsuga märgitakse konsonantide pee nendust, millel on võru keeles tähtsaid grammatilisi funktsioone. Lisaks õigekirjale on välja töötatud ka grammatilisi norme, näiteks sõnavormide moodustamiseks. Need on fikseeritud võru sõnaraamatus. Näide Katke Võro eesti synaraamatust ma(q), mu(q), minno mina, ma maa, -, -d 50 maa; muld; hää kohhil maa hea kobe muld 123

125 Ptk 15. Kohamurded tänapäeval maa-alo nõ, -dsõ, -st 7 maa-alune.maadam, -i, -it 9 madam, proua.maadja nõ =.maadja s, -dsõ, -st 5 madal, maadligi.maadlus, -õ, -t 9 maadlus.maadlõma, maadõldaq,.maadlõ 78 maadlema; maas püherdama maagõ lang, -langa, -.langa 30 (punane) tikkimislõng maagõlda ma, -q, - 83 tikkima.maaha = mahaq < maalõ maha; maaha arvama lahutama; maaha pand ma lamandama; hain, vili pandas maaha hein, vili lamandub (personaalne passiiv) maaha.arvami nõ, -sõ, -st 5 lahutamine.maahapant = mahaqpant lamandunud maaho põn, -bõsõ, -bõst 12 Eesti maatõugu hobune Võru keeles toimub pidev kultuurielu. Ilmunud on kooliõpikud, ilmub ajaleht Uma Maa, peetakse teaduslikke konverentse, koostatakse keelekorpusi jne. Ülevaate võrukeelsest kultuuritegevusest leiab Võro Instituudi koduleheküljelt. Näide Võru roboti tsõõr (Uma Leht, Mahlakuu 2. päiv 2013, Ülle Harju) Võru roboti tsõõr om tehnigatsõõri poissõ mõtõ, a ma mõtli, et üritü- kutsõhariduskeskusõ tehnigatsõõri juhendaja ja 30. urbõkuu pääväl Võrol peetü suurõ robotivõistlusõ üts kõrraldaja Heinaste Urmas. Tsõõr om robotivõistluisi man tähtsä asi: jaapani keelen om seo tsõõr dohyo, kon roboti sumomaadlust tegevä. Pildi pääl pruuvva poisi inne võistlust, kumb robot sumon kõvõmb om vai tõsõ seost tsõõrist vällä toukas. Võromaa kutsõhariduskeskusõ tehnigatsõõri kõrraldõdul riikevaihõlidsõl robotivõistlusõl võistli pia 120 robotit Eestist ja Lätist. Võru roboti tsõõri tüütarõn näüdäti, kuis robotiid tetäs, ja latsõ saiva ka esi käe külge panda. Inämb teedüst võistlusõ ja robotidõ kotsilõ om kodolehe pääl: 124

126 Ptk 15. Kohamurded tänapäeval Võro kirjandus Klassikaline murdekirjandus määratles ennast eesti kirjanduse osana, mis erines põhivoolust keele poolest aastate lõpust on kujunenud uut tüüpi murdekirjandus, mida esindab uues võru kirjakeeles kir jutatud kirjandus. Seda on loonud paljud autorid, kellest mitmed on keele õppinud hilisemas elueas pärandkeelena. Erinevalt vanast võru keelsest luulest on uus kirjandus manifesteerinud ennast omaette regionaalkirjandusena. Võrukeelset luulet esindavad nt Kauksi Ülle, Contra, Jan Rahman. Selle kõrvale on loodud täiesti uue nähtusena võrukeelne proosa ja ka näitekirjandus. Olulised autorid on siin Kauksi Ülle (romaan Paat ning näidendid) ja Madis Kõiv. 125

127 Ptk 16. Sotsiaalmurded 16. Sotsiaalmurded Sotsiaalmurret määratletakse üldiselt kui teatud sotsiaalsete kihtide kasutatud keelt. Seega võib sellena vaadata ka normingulist kirjakeelt või kohamurret, kui neid kasutavad ainult teatud sotsiaalsed kihid. Enamasti peetakse sotsiaalmurrete all silmas siiski selliseid inimeste sotsiaalsete omadustega ja suhetega seotud allkeeli, mis ei ole kirjakeel ja mille levik ei ole piiratud kindla territooriumiga nagu kohamurretel. Nende eripära mõõdetakse teaduses tavaliselt just erinevuse kaudu kirjakeelest. Sotsiaalmurre on mingile sotsiaalsele kihile või rühmale omane, tavaliselt suuline keeletarvitus, mis erineb kirjakeelest. Sotsiaalne kiht ja keelekasutus Kõige laiem sotsiaalmurde määratlus lähtub inimese sotsiaalsest kihist või klassist. Tavaliselt nimetatakse selliseid allkeeli sotsiolektideks kitsamas mõttes. Eri klassid või kihid paiknevad ühiskonnas hierarhiliselt. Klass mõjutab seda, kellega inimesel on igapäevased kontaktid ja püsivamad suhted. Üksteisest kaugel olevate kihtide inimesed suhtlevad vähe. Sot- 126

128 Ptk 16. Sotsiaalmurded siaalsed keelepiirid on olnud olulised maades, kus on olnud terav ja tugev klassi- või seisusepiir (nt Inglismaal). Keskne klassikuuluvuse määraja on olnud amet. Suurim piir on klassikaliselt olnud tööliste ehk sinikraede ja ametnike, spetsialistide, juhtide jms ehk valgekraede vahel. Ameti sees on aga kõige olulisem mõjur haridus. Erinevad ametid nõuavad erineval määral haridust. Ini mesed, kes on saanud gümnaasiumihariduse, valdavad nt kirjakeelt paremini kui need, kelle haridus piirdub põhikooliga. Ülejäänud olulised keelega seotud sotsiaalsed tegurid on sugu ja vanus. On kerge näha, et need on klassiga tihedalt seotud. Sotsiolektide uurijad on analüüsinud ennekõike eri ühiskonnakihti de eripärast hääldust. Kõige üldisemalt on leitud, et valgekraed kasutavad enam normingulist hääldust kui sinikraed. Viimaste keel on rohkem murde-, argikeele- ja slängisegune. Mõned olulised erinevused on leitud ka naiste ja meeste vahel. Kokkuvõttes kehtib siin üks oluline universaal: naised kasutavad normikeelseid sõnu ja grammatikat rohkem kui mehed. See kehtib muidugi ühiskonnas, kus naistel ja meestel on võrdne juurdepääs normikeelt õpetavale haridusele. Eesti keeles ei ole klassikalisi sotsiolingvistilisi uuringuid tehtud. Siis ki näitavad olemasolevad uuringud, et ka meil on valgekraede keelekasutus avalikus situatsioonis normikeelele oluliselt lähem kui argi situatsioonis ning naised on kirjakeelsemad. Eesti sotsiaalmurded. Pilk ajalukku Mitmete ühiskondade ajaloos on olnud perioode, kus valitsev kiht kõneleb üht ja alamkihid teist keelt. See kehtib ka eesti ajaloo kohta. Alates 14. sajandist olid kõrgkihid Eesti alal sakslased ja saksakeelsed. Kui eesti päritolu inimene liikus kõrgemasse kihti, siis vahetas ta ka keelt. Nii võime öelda, et eesti ja saksa keeled olid sel ajal tervikuna sotsiolektid. Samas saab eesti keele sees tuua välja kolm erinevat sotsiolekti. olid talupojad. jäid saksakeelse kõrgkihi ja talupoegade vahele. Näiteks linnade sot- 127

129 Ptk 16. Sotsiaalmurded siaalselt madalama elanikkonna moodustasid eestlased, aga kindlasti kasutasid nad teistsugust eesti keelt kui maal elavad talupojad. Mõisates olid teenijad, mõisasundijad (kilter, kubjas, aidamees...), kes olid tihti eestla sed. On üsna usutav, et nende keel oli palju enam segatud saksa keelega kui talupojast eestlase murre. kirjakeel, mida kasutati nii kõnes kui kirjas. Seda kasutasid saksa vaimulikud, aga eriti sajandil ka osad eestlased näiteks pastoriga suheldes. Eesti keele olukord hakkas muutuma ärkamisajal, kui äratajad astusid teravalt keele ja rahvuse vahetamise vastu. Tõsine murrang sai alguse 19. sajandi lõpus. See väljendus esmalt negatiivses suhtumises saksa keele kasutamisse igapäevaelus. Sel ajal hakati avalikult halvustama saksa sõnadega tembitud eesti keelt, mis sai nimeks kadakasaksa keel. Teisalt asus 20. sajandi alguses üha enam eestlasi linnadesse. Neist said seal ametnikud, poemüüjad, apteekrid, arstid, ärimehed jne. Need ühiskonnakihid olid varem saksakeelsed. Nüüd valisid eesti päritolu haritlased ja keskkihid üha enam kodukeeleks eesti keele. Nii võib arvata, et koos eestikeelsete kõrgemate sotsiaalsete kihtide kujunemisega hakkasid kujunema eesti sotsiolektid. Aga välja kujuneda need ei jõudnudki. Tavaliselt vajas mingi keeleline muudatus netieelses ühiskonnas väl jakujunemiseks umbes kolme põlvkonda. On tarvis, et inimene elaks mitmeid põlvi samas ühiskonnakihis, suhtleks samast kihist ini - mestega, elaks nendega samas ümbruses, käiks ühises koolis jne. Eesti vabariik muudeti juba aastal nõukogude ühiskonnaks. See lõi senise klassisüsteemi segamini, hävitas hulga kõrgemaid kihte ja proovis igati klassipiire hajutada. Alles aastatel saame hakata kõnelema uuest klassipiiride võimalusest. Nii võib üsna kindlalt väita, et klassikalisi sotsiolekte eesti ühiskonnas praeguseks välja kujunenud veel pole. Sotsiaalne võrgustik ja keelekasutus Klassid/kihid on väga üldised sotsiaalsed keelevalikute taustamõjurid. Tegelikkuses suhtleb inimene iga päev oma väikeses sotsiaalses suhtlusvõrgustikus. 128

130 Ptk 16. Sotsiaalmurded Joonis Sotsiaalvõrgustiku skeem (M. Mets, K. Praakli, Suhtlusvõrgustikud võrukeste keelelise käitumise tõlgendajaina ). Võrgustik ühendab inimesi omavahel nelja seose kaudu: sugulus, sõprus, töökaaslus ja naabrus. Selline võrgustik meenutab suhteid sama murrakut kõnelevate inimeste vahel. Ka seal olid inimesed suguluse, sõpruse ja naabruse kaudu seotud. Võrgustikud erinevad üksteisest kolme teguri alusel: tihedus, mitmetisus ja sagedus (joonis 16.1). ja omavahel suhtlevad. enam kui ühe sideme kaudu. Inimeste rühmad on tavaliselt sellised, et neis on tihe tuumik, milles kõik suhtlevad omavahel (A suhtleb B, C ja D-ga, B suhtleb A, C ja D-ga jne). Sellele lisaks on aga perifeersed liikmed, kes suhtlevad näiteks ainult mõne üksiku tuumliikmega. Osa võrgustiku liikmetest 129

131 Ptk 16. Sotsiaalmurded võivad olla ainult töökaaslased, aga A ja B võivad olla naabrid, sõbrad ja töökaaslased, olles niimoodi seotud kolme sidemega. Selle juures võivad kõik liikmed suhelda omavahel erineva sagedusega. Uurimused on näidanud, et võrgustiku tuuma kuuluvate inimeste keel erineb perifeerias olijate keelest ning neil on sarnasem keelekasutus. Lisaks on leitud, et paremini võrkudesse integreeritud inimesed kasutavad kõige sagedamini keele regionaalseid variante. Eesti ühiskeele kohta võrgustiku-uurimusi tehtud ei ole. Släng Sotsiaalmurrete hulka paigutatakse tavaliselt ka släng. Slängi all mõeldakse mingi väiksema rühma, ühe ja sama eriala inimeste, sõpruskondade jne eripärast sõnavara. Seega pole släng päris samamoodi määratletud kui ülejäänud sotsiaalmurrete liigid. Tegu on üksnes (või eeskätt) sõnavaraga. Slängi saame jagada kahte alaliiki. Eelnev määratlus käis sotsiaalse slängi kohta. Selle kõrval on olemas ka erinevate eluvaldkondade mitteametlik terminoloogia (nt arvuti- või muusikasläng). Seda kasutavad erinevad inimesed, kes pole sotsiaalselt kuigivõrd seotud. Selline släng kuulub pigem registrite alla. Släng on mingile sotsiaalsele rühmale omane mitteametlik argikeelne sõnavara või mingi eriala mitteametlik termino loogia. Sotsiaalse slängi poolelt on uuritud palju kooliõpilaste ja kurjategijate slängi. On leitud, et slängisõnad kujunevad ennekõike nende eluvaldkondade tarvis, mis on vastava rühma elus oluline. Nii on õpilaste jaoks olulised õppeainete nimed ja muud õpetamisega seotud sõnad (esta, mata, õps jms), aga ka noorte jaoks olulised suhtlusteemad (poisid ja tüdrukud, erinevad stiilid, inimese välimus, suguelu ja sellega seotud kehaosad, alkohol ja joomine, rõivad ja jalanõud jms). Lisaks nimi- ja tegusõnadele on slängirühmades kasutusel ka omad sõnad hinnangute andmiseks ning suhtlusfraasid. Kust sõnad slängi tulevad? Eesti keele puhul välja toodud kesksed slängisõnade allikad on toodud tabelis

132 Ptk 16. Sotsiaalmurded Tabel Slängisõnade kesksed allikad Allikad Raie Argituletus: -kas, -a, -e, -s jt Laenamine võõrkeeltest Ülekantud tähendus, keelemäng, metafoor ja personifikatsioon Tähemäng ehk logogriif (häälikute ärajätmi ne, lisamine jm) Häälikute järjekorra muutmine ehk metatees Tihendamine, kokkutõmme ehk kontraktsioon Sõnu resto, süst, võim lubjakas, jota, kohve, kots stoori, boifrend, tsau, pakaa kapsa uss (rohelist värvi aeglane rong), atleet, Pekka barakkstiil, pikapäkk, möladraama perutava hobuse norse, lank on puhe Marjustin (< Marju Lauristin) Üldiselt on slängi peetud kiiresti muutuvaks allkeeleks (mitu sõna eeltoodud loendist on tänapäeval kasutusel?). Samas näitavad 1920/30. ja aastate õpilasslängi võrdlused, et mitmedki sõnad on püsinud. Näiteks õppeainete nimetused (mata, jonna, inka), paksu või rumala inimese kohta käivad sõnad (trulla, tünn, oh-oo, oh-oh) jms. 131

133 Ptk 17. Ilukirjandus allkeelte süntees 17. Ilukirjandus allkeelte süntees On kerge näha, et eri kirjanike tekstid on keelelt väga erinevad. Iga kirjanik püüab kujundada välja oma stiili ja kasutada omapärast keelt, mitte jäljendada kedagi teist. Kirjanduse ajaloo jooksul on see tendents aina tugevnenud ja ka eesti kirjanduses on 20. sajandi algusest peale individuaalne keelekasutus olnud suureks ideaaliks. Ka on kirjanduses alati kehtinud licentia poetica ehk vabadus kasutada keelt oma tahtmise järgi. Need jooned eristavad kirjandust muudest allkeeltest. Samas tekitavad nad kaks küsimust. Kas kirjandus on üldse üks allkeel? Ja kas kirjanduse sees on allkeelepiire või on seal ainult idiolektid ehk kirjanike individuaalsed keelekasutused? Lähemalt vaadates leiame esmalt mitu piiri, mis ühendavad kirjanikke ja kirjandustekste suurematesse kooslustesse. Üks paljusid teoseid ühendav ja eraldav piir on meelelahutuskirjan duse (levi kirjandus, žanrikirjandus) ja süvakirjanduse (väärtkirjandus, kõrgkirjandus) vahel. Levikirjanduse tekstid (kriminull, naistekas, olmekirjandus jm) on kirjutatud üsna sarnaselt ning nende 132

134 Ptk 17. Ilukirjandus allkeelte süntees keel meenutab tihti kergema ajakirjanduse keelt. Süvakirjanduse tekstid aga väärtustavad indivi duaalsust. On kerge näha, kui erinevad on näiteks Oskar Lutsu, Anton Hansen Tammsaare, Friedebert Tuglase, August Gailiti, Jaan Krossi, Mati Undi, Peeter Sauteri tekstid. Süvakirjanduse sees omakorda eristub omavahel üpris selgelt erinevate kirjandusvoolude keel. Rahvusromantilise teose keel erineb realist likust, realistlik uusromantilisest ja see omakorda modernistlikust proosast. Piisab kui võrrelda näiteks Eduard Bornhöhet, Anton Hansen Tammsaaret, August Gailitit ja Mati Unti. Milline on kirjanduse keel allkeelte mudeli taustal? Kirjanduse, eriti proosakeelt on ikka peetud kirjakeeleks ning just proosast on otsitud palju näiteid kirjakeele sõnaraamatutesse. Tegelikult on ilukirjandus väga keerukas allkeel, mis on süntees teistest keelevariantidest, sisaldades kirjakeelt, erinevaid murdeid ja registreid. Ilukirjanduse keel on erinevate allkeelte süntees, mis kombineerib kirjakeelt, murdeid ja registreid. Ühiskeelne kirjandus Kõigepealt saame eesti kirjanduse jagada kahte harusse: ühiskeelne ja murdekeelne kirjandus. Ühiskeelne kirjandus ei ole aga täielikult ühiskeelne ega ka kirjakeelne, vaid sisaldab erinevaid allkeeli. Sealjuures on keskne vahe autori- ja tegelaskõne vahel. Eesti proosas hakkas kujunema 20. sajandi alguskümnenditest peale tavaks, et autorikõne järgis kirjakeele norminguid, tegelaskõnes aga kasutasid eri kirjanikud lisaks erinevaid allkeeli. Reegliks sai see alates aastatest ja kestis kuni aastateni.* Murdejooned dialoogis Kõige levinum oli dialoogis murdejoonte kasutamine. Murde kasutamine tegelaste iseloomustamiseks algas juba 19. sajandi teisel poo- * Tuleb muidugi meeles pidada, et eri allkeelte kasutuse eesmärk kirjandusdialoogis ei ole olnud mitte ainult osutada nt tegelaste territoriaalsele või sotsiaalsele päritolule, vaid neil on oma roll ka autori muudes kunstilistes taotlustes. 133

135 Ptk 17. Ilukirjandus allkeelte süntees lel ja on jätkunud tänaseni. Kesksed on siin lõunaeesti (Jaan Lattik, Vii vi Luik, Mats Traat jt) ja saarte murrakud (August Mälk, Jüri Tuulik jt). Harva on kasutatud idamurret (Juhan Liiv) ja keskmurret (A. H. Tammsaare). Näiteks A. H. Tammsaarel kõneleb Oru Pearu Tões ja õigu ses murdepärast keelt, kasutades keskmurde jooni (näide 17.1). Näide A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus I Aga sina ei tulnd, tuli sinu eit nüüd viisime ta ära, Essuke olgu temaga! nonäh, tuli sinu eit ja ütles niisuguse pehme jaalega: Kallis nuabrimees, miks sa aja eest ära lõhud, meie sead lähvad ju sinu rukkisse? Siia juurde sobib lisada kolm täiendust. Esiteks, läbivalt on murret ka murdepäritoluga tegelaste kõnes kasutatud vähe (ehk parim näide on Mats Traadi Palanumäe-sarja Tartu murre). Tavaliselt piirdutakse üksikute murdesõnade ja murdejoontega. Teiseks, kirjanik ei pea piirduma ühe paiga murdejoontega. Näiteks Oskar Lutsu Kevades pidevalt korduv o>õ (põle) on idamurde joon, aga a-lõpulised määrsõnavormid (eila/eilane jutt, võtke vasta) hoopis läänepoolse eesti keeletava. Kolmandaks, tavaliselt ei kasutata murret mitte tegelaste päritolukoha osutamiseks, vaid nende sotsiaalseks iseloomustamiseks. Sotsiolektid dialoogis Sotsiolektid on kirjanduses olnud olulised tegelaste sotsiaalse päritolu näitajad ja sotsiaalse suhtluse normide väljatoojad. August Kitzberg kirjutas aastal 1901 jutustuse Veli Henn, milles räägitakse muuhulgas palju keelest ja keelepoliitikast. Selles loos tegutseb linnas haridust saanud noor daam Kniks-Mariihen, kelle kadakasaksaliku kõne pani Kitzberg kirja nii nagu näites Näide A. Kitzberg, Veli Henn Kas teie ka kuulete, kuida Nachtigallid schlagivad? Üks kiriküüt, kiriküüt ja to-biits, tu-biits. Kuidas teie ennast amiseerite? Ilus sotsiaalse keelekasutuse näide leidub Lutsu romaanis Suvi, kus üle paljude aastate kohtuvad esimest korda vanad koolivennad Toots ja 134

136 Ptk 17. Ilukirjandus allkeelte süntees Kiir. Kiir on elanud kogu aja Paunveres, Tootsist on aga saanud vahepeal Venemaal mõisavalitseja. Näites 17.3 kõneleb Kiir. Näide O. Luts, Suvi Noh, ütleb ta, kuidas te...sa ka siia saite. Teid...sind...teid pole peale kooliaega enam näha olnud. Näeme, kuidas Kiir valib alguses pöördumisvormeliks teie, siis parandab selle peale pausi (Lutsul kolm punkti) sinaks ja jätab samas öeldise mitmusesse (saite)! Järgnevat lauset alustab ta uuesti teie-vormis, vahetab selle sina vastu ja viimase uuesti teie vastu. Mis siin toimub? On näha, kuidas Kiir proovib paranduste ja pauside abil lahendada klassikalist suhtlemise probleemi: kes ja mis tingimusel räägivad sina ja teie? Ja mida teha siis, kui tekivad vastuolud eri mõjurite vahel? Just selline on olukord selles vestluses, kus korraga mõjutavad valikut kaks tegurit: koolivendlusest tulenev võrdne positsioon ja sina ning Tootsi nüüdsest mõisavalitseja staatusest tulenev erinev sotsiaalne positsioon, mis eeldaks teie kasutust. Suulised ja argijooned dialoogis Vähem on ilukirjanduses kasutatud suulise keele jooni, milles otse geniaalne on Oskar Luts. Tema tekstides on eriti olulised eneseparandused, mille tegemiseks pruugivad tegelased palju kordust ja pausi. Nii kasutab Arno näites 17.4 järje otsimiseks nii pausi kui sõnakordust. Näide O. Luts, Kevade Jaa, aga kui ma võru ei too, siis...siis hakkab tema ise Teelega plaani pidama. Samuti leiab Lutsul täpselt suulise keele malli järgi moodustatud infot küsivaid ja kinnitust ootavaid üldküsimusi. Nii vormistab Visakule küsimusi esitav köster Kevade kuulsas saapanööpide otsimise stseenis infoküsimuse kas abil ja vastust pakkuva küsimuse jutustava lausega (näide 17.5). 135

137 Ptk 17. Ilukirjandus allkeelte süntees Näide O. Luts, Kevade /-/ Kas sa peale seda varsti magama jäid? Jah. Nutsid enne ja jäid siis magama. Jah. Kirjanik võib kasutada oma tegelaste iseloomustamiseks ka argikeelt või slängi nagu teevad paljud tänapäeva kirjanikud. Näiteks sobib katke Peeter Sauteri raamatust Luus (näide 17.6). Näide P. Sauter, Luus Rebi siva siia. Eks ma vaata. Pea lõuad ja rebi siia. Okei. J oli hea mees. Ei hüpanud alt ära. Meile oli vaja paar segu, muud midagi. Taksot polnud meile vaja. Aga paar segu otsustas kõvasti. Kas me saame olla meie ise, kas me oskame ja julgeme. Mitmed kirjanikud ei piirdu eripärase allkeelega dialoogis, vaid ehitavad oma teoseid nagu kollaaže, pannes juba autoriteksti kokku dokumente, teadustekstide katkeid jms. Tulemuseks on eri allkeelte keerukas põiming (vt nt Mati Undi Sügisball). Murdekirjandus Ühiskeelse kirjanduse kõrval on olnud ikka olemas murdes kirjutatud kirjandus, mis on valdavalt olnud luule.* Sealjuures ei vastandanud murdekirjandus ennast ühiskeel sele kirjandusele, vaid määratles ennast eesti kirjanduse osana. Ka on väga vähe autoreid, kes kirjutasid * Luulekeelega me selles raamatus eraldi ei tegele. Murdeluule klassikud on Võru murret kasutanud Artur Adson ja Raimond Kolk ning Mulgi murdes kirjutanud Henrik Adamson, Nikolai Baturin ja Eha Lättemäe. Gustav Suits (Kerkokell) ja Mats Traat on kasutanud Tartu murret ning Anna Haava (Vai sedasi suad mehele) ja Mari Vallisoo idamurret. Eesti murdeluulest annab ülevaate Siim Kärneri koostatud antoloogia Ime kütken tähe poole kist. 136

138 Ptk 17. Ilukirjandus allkeelte süntees valdavalt murdes. Tavaliselt on tegu mõne murdekeelse teosega ühiskeelses loomingus. Murdeproosa on palju haruldasem nähtus. Juhan Liiv on kasutanud mitmes jutustuses Kodavere murrakut, nii laastudes Juak ja Pildikene Peipsi rannalt, aga ka jutustuses Vari (näide 17.7). Näide J. Liiv, Vari Mets pime ja paks nagu kott, õtsin sõrmega tiirada taga. Mes kaugemale mia saen, sedä koledamaks läks mets. Niisugusel kõrral one nõnda, jüsku vajotatasse, jüsku lotsitosse sulle rinde piäle. Õmete ei tule mia kua mitte enam tagasi, assun aga edesi ja mõtlen: mes sia siis õege pelgäd? Kerikun käid, kedägi pattu ei õle tehnod: ei mõisa rehest teri varastanud, ei metsäst suari toonod, ei isäle vassa löönud. Ei mitte kõege vähämäd. Juhan Smuul on kirjutanud Muhu murrakus Muhu monoloogid, muuhulgas kultusfilmi Siin me oleme aluseks olnud monoloogi Suvitajad (näide 17.8). Näide J. Smuul, Suvitajad köib ja ja so katuse all makab. Sõuksed suvitajad oo puhas rõem. Meil olli kaks tükki mees ja naene. Nii kut nad meile tullid, voatas mees vaikselt ää, kus ämber ja kao oo, ja niikaua kui nad meil ollid, seisis vesi toas ja saunakütmise aal põln muud, kui näita aga kätte aastate lõpust on kujunenud uut tüüpi murdekirjandus, mis ma nifesteerib ennast regionaalkirjandusena. Seda esindab uues võru kirjakeeles kirjutatud kirjandus ja sellest oli juttu regionaalkirjanduse juures (peatükis 15). Oma keel Lisaks võib humorist või avangardistlik kirjanik leiutada ka täiesti oma keele. Nii on Oskar Lutsul följetonisari, milles vestlevad omavahel kir janik ja Tartu pisipoodnik Karl Martin Uhhuu, kõneldes segamini ühiskeelt ning mingit lõunaeesti murrete põhjal konstrueeritud Tohuvabohu saare murrakut (näide 17.9). 137

139 Ptk 17. Ilukirjandus allkeelte süntees Näide O. Luts, Härra K. M. Uhhuu kaupleb põletuspuudega Kuis läit, kirjaniku-härrä? Mes ta kurask lähese... Shvahh! Kai, tuu kurask sealt alt, tuu, nõglamiis, tuu ütli, et and raha, no, kae, kos ta olli! Mitte üits teng! Küll ma vandse. Aga kai, tuu es avita. Sõss nakse pallema, et kai, ämm on koton vihane kui üits üijääne, ku ma ilma lähese. Tu ka es avita. 20. sajandi alguse avangardistlik kirjandus, eriti futuristlik luule püüdis luua täiesti uut ja seniolematut keelt. Eesti kirjanduses on sellise keelekasutuse esimene näide futurist Erni Hiire tekst Armluul, mille algus on toodud näites Näide E. Hiir, Armluul Kii...kii...kiii! Kippee ri-rindari kippe Ko sütt-amm arm Sütt-amm arm Mo sütt-amm süttiskelle Aaa! Schkvaal schkvaal schmaal aal Simm surgu-surm turgu turm Sellise keelekasutuse puhul võime öelda, et kirjanik ei kasuta ühtegi allkeelt, vaid tegeleb erinevate keelereeglite ja normide süstemaatilise rikkumisega. Norme rikkudes äratab selline tekst omakorda lugeja keeleteadvuse, mis paneb teda keelt hoopis uue pilguga nägema. Seega võime näha, et normide rikkumine võib olla ka loovuse alus ja allikas. Lõpuks tuleme küsimuse juurde: kas saame nii suurte erinevuste puhul üldse kõnelda kirjanduskeelest kui ühest allkeelest? Kindlasti saame, sest kasutatud erijooned ja nende abil loodud keerukas süntees eristavad ilukirjanduskeele selgelt tarbetekstide kirjakeelest. Küsimuseks jääb aga see, kas kirjanduskeel on samal ajal ka register, sotsiolekt või midagi muud. 138

140 Kirjandus Kasutatud ja soovitatav kirjandus Nagu kõik õpikud, toetub ka see raamat autorite endi ja nende kollee gide paljudele uurimustele. Nagu õpikutes tavaks, ei ole allikatele raamatu tekstis viidatud. Kesksed rahvusvahelised allikad Kõigepealt toome mõned rahvusvahelised tööd, millele toetudes on loodud siinsed allkeelte kontseptsioonid. Allkeelte liigenduse aluseks on ennekõike Peter Trudgilli, Charles Fergusoni ja Douglas Biberi lä henemised. Douglas Biberilt pärinevad ka olulised ideed registrite kohta, Trudgillilt sotsiolektide ja dialektide kohta. Suulise keele osas on arvestatud vestlusanalüüsi ja suhtluslingvistika arusaamu ning Wallace Chafe i töid. Netikeele osas on olulised Naomi Baroni ja Susan Herringi tööd. 139