milleks see mulle see pole ju münt 2 RAUD

Transcription

1 REIN RAUD magava kuninga linnas surub uni ministrite laugudele kohtunik teeskleb pehmes tugitoolis süvenemist keerulisse kaebusse ja ametnikud haigutavad mida kõrgem seda laiema suuga apteeker norskab mensuuride kõlinal trammijuhid nõksatavad vaid peatusteks ärkvele ja turumüüjate pilk on udune ainult kerjusel tänavanurgal on kesköölgi kirgas silm me tulime väga kaugelt, kurtmata kõrbepäikese kuumust ja liiva hammaste all mere raevukat embust kui jalge all lagunes laev allesjäänud mäletasid rohkem üksteisest kui teadsid endast me tulime väga kaugelt, ja meiega oli sõnum, nii lihtne et me isegi ei saanud temast päriselt aru sõnum nagu võti mis avab roostes luku sõnum nagu märklauast jälgi jätmata läbi lendav nool kaua oodatud ja ikka ootamatu 1

2 aga kui me kohale jõudsime magas kogu maailm õndsaliku vaikuse pehme udu laotus linnale nagu sulgtekk voogas mööda tänavaid nagu herkulotumm rikka vaikuse raske ja soe lumi millesse keegi ei jätnud jälgi kuni lõpuks leidsime ainsana ärkvel kerjuse tänavanurgalt leidsime tema silmad mis ainsana nägid leidsime tema kõrvad mis ainsana kuulsid ja sõnum sai tema omaks ta vaatas meid nagu peeglit ja küsis milleks see mulle see pole ju münt 2 RAUD 2

3 MAARJA KANGRO IMPOTENT JA SURM Pooltoores pardirind oli väga hea. Võtsin seda neli tükki. Vasikaliha ribasid kuhjasin taldrikule samuti nii palju kui mahtus. Lõherulle, sellerisalatit ja muud, mis võtta oli. Pidu. Pidu, sõbrad. Kes siin siis kohal olid. Armas Birgit. Parajalt purjus, liigutav desperaado. Tahtsin minna temaga rääkima, aga nägin, et ta ajas mingi hobusenäolise prilliga intensiivselt, viimast peaaegu füüsiliselt rünnates juttu. Olgu, pärast ehk. Püstijalalaua ääres seisis Ingrid, meie osakonna ilus assistent. Tal oli seljas must kampsun, mille külge oli õmmeldud valge krae. Ma mõtlesin, et mul võiks ka selline olla, elu oleks kohe selgemini raamides. Tere. Tule muidugi meie lauda. Issand, kus sul on taldrik. Ma olen ahjualune. Ise lasite mind peole. Issand. Sööd akadeemikute viimase liha ära. Näe, saa tuttavaks, see on Adam, õpetab siin noori finantsjuhte. Ingrid osutas pikale tumerohelises ülikonnas mehele. Adam on Prahast. Adam naeratas viisakalt, samal ajal oli ta näol ilme, justkui oleks ta toimuvast muhedalt üle. Justkui ta teaks küll. Tal olid suured pruunid silmad ja tihedad tumedad juuksed. Adami olekust oli tunda, et ta on arglik, aga saadaval. Ingrid ütles mu nime Adamile ja lõi siis meie mõlemaga klaasi kokku. Terviseks, ütles Adam eesti keeles ja naeratas. Rohkem ta eesti keelt ei rääkinud, küll aga olevat ta Rahvusraamatukogust võtnud raamatu Indrek z Vargamäe : talle kui väliskülalisele anti see koju. Korraks tuli meie lauda armas purjus Birgit ja ütles, et prill on küps. Ta ütles, et me kõik oleme nüüd niikuinii kadedad, ja pahvatas naerma. Prill nägi välja nagu pan Aloisi Pan Kleksi Akadeemiast. Mehike seisis kohvitassiga eemal seina ääres ega naeratanud mulle vastu, kui ma tema Kõik selles loos esinevad tegelased ja sündmused on välja mõeldud ning nende igasugune sarnasus tegelike isikute ja sündmustega on juhuslik. KANGRO 3 3

4 suunas klaasi tõstsin. Birgit ütles, et pan Aloisi on jurist, õpetab rahvusvahelist õigust, aga olla mõned aastad tagasi hakanud luuletusi kirjutama. Birgit oli talle isegi öelnud, et kirjutab värsiõpetusest magistritööd, aga jurist ei häbenenud midagi. Kas luuletamist siis vist ikka peetakse kuidagi seksikaks või? küsis Birgit ja lõkerdas ( lõkerdama oli sõna, mis sobis talle rohkem kui kellelegi teisele, põsed olid tal ka punased). Ju vist. Kuigi, kas luuletamisega ei käi mitte kaasas ka teatav ohohluse-oht, ütlesin, ja me mõlemad naersime. Olime mõlemad kunagi ka midagi kirjutanud, ei saanud salata. Rääkige inglise keeles, ütles Ingrid. Adam kehitas õlgu. Et jah, mida suuremale visionäärlusele ja sügavamale arusaamisele luuletaja pretendeerib, seda suurem on ka totakuse oht. Nagu ikka. Ja noh, viiuldaja ja maalikunstnik on justkui seksikamad. Mis mõttes? Et nad tegelevad rohkem füüsilise maailmaga või? küsis Birgit. Minu meelest on ka viiuldaja ja maalikunstnik seksikamad, ütles Ingrid. Kas või filmides, vaadake. Kas luuletaja kõlbaks Bondi-tüdrukuks? küsisin ma. Sihuke Emily Dickinson näiteks. Mis dþentelmen arvab? Adam kehitas õlgu. Mõtlesin, et ta võiks öelda: Oleneb sellest, kas juuresviibivad daamid on luuletajad või mitte. Aga ta vastus oli hoopis: Ma ei ole suur Bondi-fänn, nii et minu pärast küll. Arutasime natuke aega, milline luuletaja võidaks seksikaima tiitli: naiste, meeste, eesti ja maailma luule kategooriates. Keegi ei osanud öelda, kas Koidula oli seksikas. Adam ütles, et rahatähel olemine ei tee seksikamaks. Mina arvasin, et teeb: lisab kannatusi ja teeb seksikamaks. Clara Schumann kunagisel sajademmisel oli seksikas. Adam ei meeldinud mulle nii väga, aga ma otsustasin ta ära skoorida. Võib-olla ma muidu hiljem kahetseksin, et üks kergelt püütav kalake sai mööda lastud. Hakkasin kogemata ümisema üht Pink Floydi laulu sõnadega just another dick, aga sain siis pidama. Ülikooli kevadpeole olid õhkkonna elavdamiseks palgatud rahvatantsijad ja sel hetkel hakkasid nad jenkareas läbi saali hüppama. Kust vähegi andis, tõmbasid nad publikut endaga kaasa. Asi läheb tõsiseks, ütlesin mina ja vaatasin Adami poole. Tundsin, 4 KANGRO 4

5 et oleksin tahtnud ka hüppama minna. Ingrid kadus ja Birgit liitus kargajatega. See on nii saksalik, ütles Adam. Ma näen siin niipalju asju, mis on äärmiselt saksalikud. Hmm Jenka on ju küll soome tants, aga ilmselt tõesti saksa või noh, mingit keskeuroopa päritolu. Äkki teie endi oma, hehee? Ma ei tea. Aga jah, kui meenutada seda filmi, Suurt jalutuskäiku, Louis de Funesiga, siis seal ju tõesti sakslased Mis seal oli? Seal pidid de Funes ja see teine tüüp koos Saksa sõduritega häda sunnil toolitantsu tantsima. Tead, niimoodi, et istud kaksiratsi toolile selga, võtad korjust kinni ja siis hüppad. Nagu kepphobusega! Mul ei olnud püstijalapeol seda millegagi näidata. Ja trimmis natsiarmee poisid haukusid laulda ja hüppasid, ja vaesed prantslased ähkisid Adam naeris kõrgel häälel. Tundub jube. Tundsin, et oleksin tahtnud minna jenkat hüppama. Tantsusaba läks jälle meist mööda ja seal oli paar võluvat inimest, kellest oleks tõesti tahtnud kinni võtta. Kas ma toon sulle veel veini? küsis Adam. See keha ei ärata mus kirge ega midagi. Aga ma võtan ta, praegu. See on nagu seenelkäik: nopi pilvikuid, kuni tuleb riisikas. Kirg on küll õnneasi, aga pigem on ta seene- ja jahi- kui loteriiõnn. Pead ikka püssi laskma ja püüniseid panema ka, ja metsaalust tundma. Ja vahel lihtsalt korjama seda, mis on et mitte nukrutsema jääda ja mitte metsa solvata. Mõtlesin, et oleksin võinud oma elust koostada pilvikute ja riisikate keti. Jälgida vaheldumist, teha järeldusi. Aga sain aru, et nii mõnelgi juhul polnud piir eri liikide vahel päris selge, palju oli hübriide ja üks võis muutuda teiseks, riisikas rabeneda. Mõni oli küll lõpuni hinge jäänud. Üldiselt arvasin ma, et armastan inimesi. Kas tuled väikesele nightcap ile? Hea meelega. Adam vaatas mulle säravi silmi otsa. Võtsin Bloody Mary, Adam jõi Caipirinhat. Tšehhi keel, jah. Ega ma tast suurt midagi tea, robota, mám hlad ja miluji te. Ega mina pole eesti keeles kaugemale jõudnud. ^ KANGRO 5 5

6 Olen küll korra Prahas käinud, aga ei tea ühtegi asjalikku sõna. Kuidas siis tšehhi keeles türa on? Midagi hui-sarnast? Olin tähele pannud, et sel teemal andis mehi ikka intrigeerida ja nendega teatavat lähedust saavutada. Pealegi oli mu huvi siiras. Jumal küll. Adam itsitas. Ma olen liiga hästi kasvatatud. Siin on inimesed ümberringi. Eestikeelsed inimesed, türa, raisk. urák. Okei. Aga vitt? Ma pean tunnistama, et üks Eesti linn kannab seda nime. Mitu tähte? Mis tähega algab? Viis. K-ga. Keila ja Kehra vist ei sobi, ütleb mu tšehhi keele intuitsioon, nii et siis on Kunda, jah? Hehehee See on ju küll ilus nimi linnale, elu nagu emaüsas. Oh jumal, ma küll loodan, et minu ema üsk selline ei olnud. Adam punastas oma lause peale. Ma pole Kundas käinud, ütlesin. Kunagi olid seal puulehed tsemendist. Enam ei ole. Mul on auto tegelikult siia lähedale pargitud. Tõesti, pole isegi enam sadat meetrit. Või tulen ma sinu juurde teed jooma? Kaineks saama? Irvitasin omamehelikult. Mul oleks väga hea meel. Trepikojas ajasin Tšehhi-teemalist iba edasi. Sihuke vesternikomöödia oli teil kunagi: Limonaadi Joe. Ma mäletan, lapsepõlvest mäletan, kuidas Kukus, see on sihuke loominguinimeste kõrts, võib-olla oled kuulnud või käinud noh, Kukus ütles üks helilooja kunagi ammu pohmellipäevadel, et tema on täna Limonaadi Joe. Nüüd on ta kuulus helilooja. Mulle ainult räägiti Limonaadi Joest, ma ei näinud filmi kunagi. Tundsin, et olen täis. Aa, Limonádový Joe! Sa pead hääldama joe, mitte dþou. See oli hea lugu. Jah, kunagi sai keskkooliga Prahas käidud. Ikaruse-bussiga, kus peldikut polnud. Kus kaasavõetud supiliha ussitas. Ja Lazdijai piiripunktis 6 KANGRO 6

7 sai öösel täitsa uskumatu praegu Mehukatti ja autoostjad Mis see mehukatti on? Kontsentraat solgi Soome ja kus alles 90ndate algul söödi solki ja paastuti, tõesti, nagu karistati ennast, Ida-Euroopas paastulaager kui omaalgatuslik initsiatsiooniriitus Royal-piiritusega, vot Ja siis ilmus eesti keeles ju Olemise talumatu kergus, ja just selle järgi hakkasime me kasutama väljendit Suur Marss. Et kelle elu oli Suur Marss ja kelle oma mitte, minu oma vist mitte Adam tegi jasmiiniga rohelist teed. Vaatasin ta korteriaknast märga varakevadist vanalinna. Tegin akna lahti ja hingasin mõnda aega niisket õhku sisse. Panin akna uuesti kinni, istusin diivanile Adami kõrvale ja jõin ettevaatlikult sõõmu tulist teed. Toanurgas seisid suusad ja rulluisud. Sul on nii palju toataimi. Siit ostsid? Ei, ma lasksin need Prahast ära tuua. DFDS-iga. Oi. Liigutav. See ei olnud iroonia, miskipärast liigutas see mind tõesti; üldse oli nüüd sobiv hetk, ja nii võtsin ma Adamil ümbert kinni ja tõmbasin ta enda vastu. Suudelda ma teda ei tahtnud, sest ta ei tundunud armsalt lapselik. Sellest pidi saama lihtsalt seks. Adami keha värises ärevusest. Ta helehall särk osutus Pierre Cardini omaks; kõrva taga oli tal tumepunane furunkel, mida ma enne polnud märganud. Püüdsin seda mitte vaadata; mõtlesin toataimedele ja see erutas mind. Ma pean sulle midagi ütlema, ütles Adam. Minust käis läbi väike ehmatuselaine. Mingi haigus? Nii kodusel poisil? Ära oota mult liiga palju, ütles Adam. Esimesel korral. Panin käe talle jalge vahele. Seal oli kõik pehme. Tõmbasin ta püksiluku lahti, ta ise ajas aluspüksid maha, silmis läige ja näol naeratus, mis mulle siiski nii väga ei meeldinud. Hoidsin ta türa käes, pigistasin tasakesi, mängisin selle peaga, aga miski ei muutunud. Ta tahab harjumist. Esimesel korral ta võõrastab. Oh. Äkki õnnestub mul talle oma kujutlusega energiat anda. Vaatame. Vahel ma kujutasin ette, et mu mõtted võiksid kuidagi mehe erektsioonile kaasa aidata. Teinekord oli tore mõelda, et mis oleks, kui usuks mingit uua-uua energiavärki. Adami kahvaturoosa londike püsis lootusetult püdel. KANGRO 7 7

8 Ta rahuldas mind suuga. Kujutasin ette, et see on X. Või Z. Või Y. Ühel hetkel tundus see ebaaus, ja ma kujutasin ette, et ta on lihtsalt mu ori. Jää ööseks siia. Kumba pidþaamat sa tahad? Ma olin uimane. Mõte võimetu keha kõrval (ja tema pidþaamas) magamisest ei võlunud mind, aga ma olin tõesti uimane. Olgu, jään. Enne magamajäämist ajas Adam endal siiski pidþaamapüksid maha ja rähkles mu ümber mõnda aega pehme türaga. Ta oli omal ajal jõusaalis käinud ja ta ülakeha oli jäntske. Kui tundus, et vars hakkas veidi tahenema, hüüdis ta yes! ja sopsutas ja nühkis vaest riista erilise ägedusega, aga sinna see ka lõppes, varsti oli väike sõber sama vedel nagu enne. Paistis, et ta ei taha sugugi seda, mida mees, kelle küljes ta on. Mul oli Adamist kahju, aga kahjutunne oli ainult teoreetiline, kuiv moraalne kohustus ebaõnnestujale kaasa tunda. Kuule, jääme parem magama. Ma olen väsinud, ja sina ju ka. Magasin halvasti ja hõredalt. Hommikul ärkasin ehmatusega, unenäo lõpus ilmus mulle mingi suur ja võõras nägu väga lähedale, ja ma tegin õudusvõpatusega silmad lahti. Tuba täitis piimjas valgus. Adam oli juba enne mind ärkvel olnud, nüüd veeretas ta end minu juurde, kummardus mu kohale ja ütles magusalt: Hello. Mmmh. Kobasin toolilt kella järele. Kell on pool üheksa. Adam suudles mind ja ma suudlesin viisakusest vastu. Täna on laupäev. Meil on terve maailm aega. Või nii. Piimjas valguses tundus Adam mulle korraga suure kahvatu Mikihiirena. Ta hakkas oma puusi minu puusade kohal liigutama, aga jalge vahel, tundsin ja nägin, oli kõik pehme. Meil on terve maailm aega. Had we but world enough, and time, this impotence, man were no crime? Mõtlesin, kas seda Marvelli vana head luuletust võiks niimoodi edasi arendada. Kui meil oleks palju, lõputult palju aega, nii et poleks vahet, millal miski juhtuma peab, sest kõik jõuab niikuinii juhtuda, siis ei tähendaks üks impotendiga veedetud öö või kas või kümme mitte midagi. 8 KANGRO 8

9 Siis kangastus mulle võimalus igavikust, kus ma jäängi sellesse piimjasse magamistuppa ja mees sopsutab igavesti ilma mingi muutuseta oma riista. See oleks põrgu üks variante: unine, muutumatu, surematu impotents. Miski ei realiseeru. Your impotence were still a crime. Oh mind, julma. Meil on terve maailm aega. Tegelikult vist ei ole. Ma pean minema piknikule. Sõbranna ja tema boyfriend iga. Pool üheksa hommikul? Ma pidin enne veel poest läbi käima, midagi kaasa ostma, ja kodunt ka muidugi, riided vahetama ja Kas ma võin sulle hommikusööki teha? Muidugi. Adam tegi piima-banaanikokteili ja kohvi. Ta näitas mulle brošüüri oma vanaonu graafiliste lehtedega antiikmütoloogia teemadel ja mina püüdsin vene keele põhjal piltide tšehhikeelseid kommentaare tõlkida. Mul oli temast kahju, ja ta rääkis asjadest sellisel moel, milles polnud sooja irooniat ega kergust. Korter oli hästi köetud, aga hommik jäi mulle meelde valkja ja külmana. Mõtlesin, et me ei kohtu Adamiga enam kunagi. Sõitsin koju ja käisin seal uuesti duši all. Mõtlesin sellele potentsile, mis kunagi kasutust ei leia, kunagi teoks ei voola. Kas lõputult leev potents on üldse potents, või kuulub potentsi juurde omadus ikkagi teoks saada ja tühjaks voolata? Anne, mis pakitseb, aga kunagi väljundit ei leia kas see üldse on olemas olnud? Noh, vist ikka on. On ju olemas selline asi nagu raiskuminek. Eile tulid jutuks poeedid. Et kes on seksikas ja kes mitte. Hakkasin mõtlema, kui suur on olnud kellegi potents ja kui tugevasti see tema tekstist välja paistab. Mulle tuli pähe Leopardi, kes ei saanud, vaeseke, väidetavasti kordagi naisega magada. Samas tundus ta oma pettumuses nii kirglik, et vaevalt ta impotent oli. Ja vaene Emily Dickinson. Veidi tüütu visionäär oli ta küll, aga energiat näis tal olevat ja temastki hakkas kahju. Nimes juba dick sees, aga vist ei saanud elu jooksul kah midagi. Süütalaste potents kisendab taeva poole valusamalt kui miski muu. KANGRO 9 9

10 Hakkasin õnnetutele uusi elulugusid välja mõtlema ehk nad ikka said kellegi kätte, ehk said, kas või üheainsagi ja vajusin uuesti magama. Muusika on kõige vägevam. Muusika, kõigi kuningas, surelike ja surematute. Kelle võim, selle muusika, kelle muusika, selle võim. Muusika, bioloogia. Puudutab seda, kust me liikuma hakkame. Olin lugenud, et ta leevendab halvatuste tagajärgi, ravib närvihaigusi, aitab insuldist toibujaid. Jah, ja Alzheimeri-haigete muusikaline mälu säilib kauem kui muu salvestatu ja selle maht on kõige muuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Kõige vägevama potentsiga kunst aitab mul maha pesta mälestuse, sest mina olen ju jõu poolel, ja mitte seal teisel, ei. Jõin pohmelliraviks neljandat kannu püssirohuteed ja kuulasin Bachi kantaate. Siis Louis Andriesseni De Stijli. Siis Hairi muusikalist valitud lugusid. Kargasin mööda tuba ja räuskasin: Le-e-e-et the sunshine in, le-ee-e-et the sunshine in! Mobiil helises. Adam. Ta oli mulle mõne tunni eest saatnud sms-i sisuga aitäh, et süütasid minus uuesti leegi, millele ma polnud vastanud. Halloo-oo. Oh. Tere. Ei ole kaua näinud! Kuidas Ha-ha-haa. Kellestki on siin väga puudust tuntud. Kuidas oleks ühe kena lihtsa õhtusöögiga Hooka House is? Ma ei tea. Mul on muidu üsna kiire Hakkasin juba ütlema, et mul teine telefon heliseb, aga siis tuli meelde, et mul olid piletid ühele Eesti Muusika Päevade kontserdile. Olin püüdnud kaht vana sõpra angaþeerida, aga see polnud õnnestunud. Olgu peale, läheb Adam loosi. Niisugune üritus on tõeliselt õilis: anda teine võimalus kehale, kes tegelikult justkui eriti ei meeldi. Tundsin end suuremeelse ja ebatarbijalikuna. Ma ei jõua ära oodata, millal ma sind jälle näen. Sa oled mulle lootuse tagasi andnud. Mm Noh, aitäh. Või, see tähendab Ma tean. Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtles. Ta jutt peletas mind. 10 KANGRO 10

11 Kontserdi järgi jäi Adamil mulje, et eesti helilooja koondkuju on kena väike neiu. Mängiti Tanja Kozlovat, Mari-Liis Valkoneni, Pille Kangurit, Mirjam Tallyt ja Helena Tulvet. Kaks poissi olid ka, Märt-Matis Lill ja Ülo Krigul. Adam hakkas kontserdi teise poole alguses seletama, kuidas ta ei mõista, miks pidi Lille When the Buffalo Went Away olema ingliskeelne. Noh. Las ta oli. See algne kaebelaul vist oligi inglise keeles. Selle crow-indiaanlaste pealiku või Siin on ju suur sisuline vastuolu. See on kolonistide keel. Selle keele kõnelejad hävitasidki indiaanlased! C mon. Kas inglise keeles ei või indiaanlaste kannatustest laulda? Minu meelest see just ongi asjakohane. No ja kas vene või saksa keeles ei või eestlaste või tšehhide kannatustest laulda? Aga oleks ju võinud indiaani keeli uurida? Ma muide tean üht sioux -keelset sõna. Filmist Tantsib koos huntidega. Oled sa seda näinud? Ei ole. Tead, kuidas pühvel on? Ei tea. Uus lugu oli kohe algamas. Algaski. Tatanka! hüüdis Adam kõva naksaka häälega. Tatanka! Tatanka! Kaks pead meie ees olevast reast pöördusid. Naeratasin pahandajatele ebalevalt. Nüüd siis läks pauk lahti, mees. Proovisime valgel karvasel padjal kamina ees. Ei midagi. Imestasin, et mind ta keelekas ikkagi erutas. Kas see tuli perverssest võimutundest ja teise alandusest? Mõtlesin, kas vägistamise erutus toimib samamoodi teine ei taha, ja sinu tahtmine saab teoks. Ainult et praegu sundis vaene Adam end arvama, et ta tahtis. Ta naeratas unelevalt ja suudles mind. Mis tunne on iseennast maitsta? Mis seal nii väga Mis tunne on? See küsimus tundus mulle eheda impotendi-meelusena. Ja perverssusena: sihuke enesekohasus huvitab perverti. Ei mingit tunnet. Adam itsitas. KANGRO 11 11

12 Ta hakkas jälle riista nühkima ja minu ümber visklema. Vaatasin veidi aega, kuidas ta rähkles, hüüdis aeg-ajalt yes! ja higistas. Ta tahtis nii väga, et ta oleks tahtnud. Ja mina olin ta mittetahtmise, ta tahtmiskujutluse objekt. Saamatu iha, võimetuse objekt. See saamatu iha määris ja lämmatas: impotentne meelus on nagu Medusa pilk, mis muudab lõpuks kõik lõdvaks ja hädiseks! Tundsin iiveldust ja tõusin püsti. See ei tule välja. Ma lähen nüüd koju, mul on üks kiire töö ära lõpetada. Ma ei valetanud ka. Kella kahe paiku leidsin oma meilikastist kirja. Istun siin arvuti ees, mõtted lihtsalt voolavad ja ma sirutan aeg-ajalt oma vaimu välja, et mõni neist kinni püüda. Kui ma pööran pead ja näen valget patja, oled sa minu jaoks ikka veel seal. Suudlen ikka veel seda kohta su vasaku rinna ja kaenlaaluse vahel: see on mu lemmikkoht, sel peaks olema nimi! Minu jaoks pole enam tagasiteed. Ja ma usun, et ka sina oled võimeline enesele seda Suurt Küsimust esitama. Ma ju nägin, et sa tahtsid end üleni mulle anda, ma tean, et sa tahad mulle anda kõik, mis sul on. Igatsen veel tunda seda täielikku ühekssaamist meie kehade vahel, nii et üks ei tea enam, kus tema lõpeb ja teine algab. Kuule, mul pole tõesti aega. Kahju küll. Aga see on eelmise aasta Oscar. Ma olen seda juba näinud. See on väga hea, isegi minu jaoks oli mõni koht jube. Maniakk Anton Chigurh oli seal täpselt ühe mu sõbra nägu. Tõesti? Siis see peab küll õudne film olema. Hahaa. Aga muide, mul on kutsed ühe näituse avamisele. Kafka-teemaline. Ta rääkis kultuuriasjadest mekutava tooniga, justkui mõista andes, et piisavalt haritud loom peab selle sööda peale välja tulema. Ahaa. Huvitav. Millal? Kolmapäeval kell viis? Vot siis kohe kuidagi ei sobi, kahjuks. Pärast on veinide degustatsioon. Mhmh. Tore. Võib-olla siis Kerli tahab tulla. Väga hea. Kutsu. 12 KANGRO 12

13 KANGRO 13 Aga laupäeval on Sonja juures pidu. Ma mõtlesin, et äkki Oh. Hmhh Äkki oleks see uus seenelkäik. Sonja oli jõuline üksik sakslanna ja töötas saatkonnas. Mina olin ta sünnipäevapeol ainus eestlane. Kuidagi läks Sonja juures türa-jutuks põhiliselt pronkssõduri tõttu, kelle ümbertõstmisest pidi varsti mööduma aasta. José, hele hispaanlane, kes oletas, et baski päritolu nimel García on seos eesti karuga, nimetas pronkskuju emakese (Venemaa) falloseks ja rõõmustas oma kujundileiu üle väga. Hollandi poiss, kelle nimest ma aru ei saanud ja kes külalistele poolvägisi imepärastes värvides kokteile segas, käis mulle kui Eesti esindajale niikaua pinda, kuni ma ütlesin, et jah, kuju äraviimine oli õige. Pärast üritasin talle tükk aega selgeks teha, et ma pole tige rahvuslane ega parempopulismi ohver, aga eriti see ei õnnestunud, kuna hollandlane kukkus enne ära. Natuke aega räägiti sellest, kuidas parempoolsed ja eriti paremkonservatiivid on sihukesed fallilised jõud, kelle usk sunnib neid fallosi püstitama ja teiste omi lõikama. Peoperenaine Sonja küsis, kas emantsipeerunud vasakpoolsusega võiks kaasas käia näiteks usk, et fallos on oma aja nii ära elanud, et kukub ise lõpuks küljest. Adami blond ilus rahvuskaaslane Ondrej ütles, et vaadaku vasakpoolseid totalitaarseid reþiime. Ja üldse, kuskile ta sul ei kuku, looda sa. Ondrejl olid peened näojooned ja malbe naeratus. Vahepeal üritas Sonja filmi Ehast koiduni soundtrack i järgi tantsida, aga kuna keegi vedu ei võtnud, istus ta varsti diivanile tagasi ja teatas, et fallosest räägitakse liiga palju ja teda nähakse liiga palju. Tegelikult pole ta üldse nii igal pool. Sonja vaatas rõõmsalt ringi. Ja peenisekadedus on haige väljamõeldis. Freud polnud vist üheltki naiselt küsinud. Ma mäletan ka lapsepõlvest, ütlesin mina, et pigem oli mul poistest kahju, et neil see küljes rippus. Ja mu õde oli pidanud naabripoisi nokut tõsiseks haiguseks. Nii et peenise-haletsus oleks siis õigem termin või? küsis ilus Ondrej. Sonja naeris ja tagus käsi vastu põlvi. Jah, mõtle, kui palju temaga jama on! Vaatasin Adami poole. Ta istus suuremal nahkdiivanil magava norra härra kõrval, kes oli juba peo algul nii purjus olnud, et tutvustas end mulle kaks korda. Mõtlesin, et kogu see jutt võis Adami suhtes olla växviker pmd 13

14 ga ebadelikaatne. Adam aga muheles. Ta nägi kollases särgis täitsa kobe välja. Pärast pidu läksime siiski Adami juurde. Ma olin vist piisavalt võtnud, lisaks tundsin ma, et türa-juttu võiks kuidagi pehmendada, käituda, nagu ma ei peakski teda impotendiks. See oli poliitilise korrektsuse üks variante. Seis oli niisugune nagu ikka, lämmatustunne ja õudus igikestva lõtvuse ees tulid kiiresti. Poliitiline korrektsus taandus ja ma panin end riidesse. Ütlesin, et Adami arusaam enese üleni andmisest oli kahjuks sügavalt ekslik ja et mõte niisugustele kirjadele teeb võib-olla talle endale hiljem haiget. Loodetavasti sa ei solvu. Muidugi võis kõige armsamatelgi meestel juhtuda, et ei tõusnud. Muidugi. Aga see oli siis midagi muud kui olemas oli see side, mille võimalikkus tundus mulle üha enam sünnipärane. Ja lõpuks, millalgi, ükskord ikkagi tõusis ju! Adam ise rõhutas teinekord oma liiga head Kinderstube t ja ma tajusin, et see ei olnud tingimata irooniline. Temas oli kõvasti moraalset etteheidet maailmale ja mulle tundus, et see kibestunud õige olemine, etteheide ja seksuaalne saamatus moodustasid paratamatu orgaanilise terviku. Jah. Ma ei pea tahtma iga vennikese lunastajaks saada. Olin jahtinud ainult üht keha. Korraks küsisin ma endalt, et kui mõni mulle väga meeldinud mees kaotaks seksuaalfunktsiooni täielikult, siis kas kooselu temaga oleks nauditav. See nõudis hetkekese kujutlemist, aga mulle tundus, et vast jah, kuigi füüsiline suhe oleks siis vist pidanud olema kellegi teisega. Ja fantaasia kaudu ikkagi ehk selle toreda inimesega. Või oleks sellega kogu keemia kuidagi muutunud? Ei tea. Rohkem ei tahtnud ma sellele mõelda. Ma ei teadnud, kas Adami häire oli orgaaniline või puhtpsühhogeenne (ta ise väitis justkui viimast), aga ma ei suutnud tema keha enam vaadata. Mulle tundus see ähvardav ja pahaendeline, nagu oleks tal olnud mingi õudne, hukutav tagamõte. Kui Adami maja välisuks mu järel kinni langes, hakkasin meelekergusest jooksma. Autosse jõudes avastasin sms-i: Ma vajan sind. See võib olla mu suur viga, aga ma vajan sind. Ma ei suutnud välja mõelda, mida vastata, ja vastus jäigi saatmata. 14 KANGRO 14

15 Ja siiski uskusin ma, et armastan inimesi. Miskipärast uskusin, et armastan: omal abstraktsel ja füüsilisel moel. Uskusin, et kui seda usun, ju see siis nii ongi. Vahel, täis peaga, mõtlesin, et oleksin nõus isegi hukkuma inimkonna õndsuse näiteks haiguste kaotamise nimel. Eriti täis peaga mõtlesin, et oleksin seda nõus tegema isegi anonüümselt. Õnneks polnud mult keegi küsinud, kas ma oleksin nõus näiteks üht neeru Adamile loovutama. Aga ega Adam ju ei armastanud inimesi. Jah, nüüd tahtsin ma uskuda, et Adam inimesi ei armastanud. Ta oli impotent, ma olin temas kogemata mingi fantaasiapöörise üles keerutanud ja tahtsin temast nüüd lahti saada. Ju ta siis ikka ei armastanud inimesi ega tundnud nendega ühtsust ega vendlust. Impotentne ja ebaempaatiline, mõtlesin. Ebaempaatiline ja impotentne. Adam helistas. Mul on kahju selle solvangu pärast. Mis solvangu? Mingit solvangut pole olnud. See on naisele suur solvang. Misasja. Ma tahaksin seda heastada, kutsuksin sind enda juurde sööma. Ma ei tea. Mul on kahjuks kõik õhtud nii kinni Ma tahtsin sulle teha ühte spetsiaalset rooga, kartulipannkooke lihaga. Selle nimi on bramborek. Või midagi niisugust ma telefonis kuulsin. Mul hakkas bramborekkidest kahju, ja Adamist hakkas kahju. Ja ma jäin nõusse. Bramborekkidel polnud viga. Nad olid väga rasvased ja soola oli vähevõitu. Mu kaasatoodud Nebbiolo vein andis lõunale mekki juurde. Sõna brambor on pärit Saksamaalt nagu teie kartoffelgi. Arva ära, kust. Ma ei tea. Bramborgi ei ole ju. Bramburg No Brandenburgist või? Jah. Ära arvasid. Noh. Adam istus mulle mõnikümmend sentimeetrit ligemale. Ta vaatas erilist libaõrnust täis pilguga mulle otsa. Ma ei taha palju. Ma tahan lihtsaid asju. Milliseid lihtsaid asju? Näiteks seksi! KANGRO 15 15

16 Hmm. Lihtsalt seksi! Kuule Lihtsalt seksi. Ma arvan, et sa peaksid professionaalset abi otsima. Adam vaatas mulle otsa ilmega, et ma ei ole kunagi millestki aru saanud. Ma ei ole impotent. Ah soo. Ta on töötanud küll! On küll! Kui ta lõpuks harjub. Mu keha ei usalda sind. Tema ei taha sind. No vot. Ega sinna ei ole siis midagi teha. Mu keha püüdis mulle kogu aeg midagi öelda. Ta on targem kui mina. Ta teadis, et sind ei saa usaldada. Ma ei saa magada naisega, kelle suhtes mul on nii sügavad emotsionaalsed kahtlused. Türa nagu turvalukk, jah. Mõtlesin, kas me võiksime temaga kaklema minna. See ei tundunud tõenäoline. Mu jumal. See väljendus ja Mul on tunne, et ma alles siin, Eestis, hakkan suureks kasvama. Näen, milliseid inimesi maailmas on. Tead, ma hakkan nüüd minema. Nii on parem. Adam kohkus. Oota. Oota veel natuke. Ma ju tegin neid bramborekke nii palju Mis ma nendega siis peale hakkan. Ma tegin nad sulle õhtusöögiks. Mul oli alati toidust kahju. See oli imelik joon. Ilmselt üks mu maailmaarmastuse väheseid manifestatsioone: toidu järelejätmine tundus mulle maailma haavamisena. Koka haavamisena, selle aine haavamisena, mis kunagi oli elus ja pidi nüüd taldrikul minuga suhestuma. Kole oli mõelda, et kartul suri, siga suri, inimene tegi kunsti ja siis visati see minema, suhtlemist ei toimunudki. Keegi oli kavatsenud midagi, mis ei läinud täide. Miskipärast oli mul seda valus vaadata, ja kui ma vähegi suutsin, sõin kõik alati ära. Sõin bramborekke edasi ja me rääkisime õõnsat juttu. Kuidas õhk tänavatel olevat tänapäeval tegelikult vähem saastatud kui 70ndatel. Kuidas Dub ek oli rahvuselt slovakk. Rääkisin täis suuga. Adam alustas mõistukõnelist juttu elu ebaõiglusest ja ta põsed läksid tasapisi punaseks. Bramborekke oli ikka veel terve kuhi. 16 KANGRO 16

17 Äkki sa võtad need ülejäänud kaasa? Ma ei söö neid üksi ära. Okei. Anna. Adam pakkis bramborekid hoolikalt kilesse ja pani nad seejärel paberkotti. Palun. Aitäh. Järgmine nädal on üks huvitav belgia film. Ahah. Aitäh bramborekkide eest. KANGRO 17 Järgmisel hommikul sõin hommikusöögiks bramborekke, kuna midagi muud suurt polnudki. Mõtlesin, et sellise varustatusega ei saaks must lapsevanemana asja ega midagi: elasin nagu tudengipoiss. Greibid, kohv, hapukoor ja bramborek. Ajasin pannkoogid kuumaks ja puistasin koriandri ja soolaga üle. Valasin hapukoore peale sojakastet ja sõin. Lugesin uudiseid. Ülejärgmisel hommikul ärkasin kõhuvaluhoo peale. Järsk happeline sähvak sööstis must läbi, nii et ma kargasin valust istuli. See ei ole mao ülehappesus, ei. Ülehappesuse tunne on ju pigem vastik lainetus, aga see, mida mina tundsin, oli justkui noaga suskimine koos iiveldusega. Bramborek. Bramborek. See ta oli! See oli bramborek. Kas võis tõesti olla, et ta pani sinna mingit ainet sisse? Mu pea hakkas kuumama. Silme ette tuli pilt surevast Litvinenkost: haiglapadi ja jõust tühjaks voolanud nägu. Ainult et mina kõngeksin meedia tähelepanu ja õilsa case ita. Või on see impotentsusefrustratsioonist tingitud äkkhaavand, äkkvähk? Olin mitmelt poolt kuulnud, et partneri kestev impotentsus põhjustab psühhosomaatilisi haigusi. Või ikkagi mürgitus, mis avaldub ööpäev hiljem? Mis keemiline aine see võiks olla? Traumapunkt. Jah, efektiivsem kui kiirabi. Käisin bramboreki-hoogudega võideldes duši all, panin end võimalikult optimistlikus stiilis riidesse ja sõitsin Mustamäe traumapunkti. Parklas polnud ühtegi kohta ja ma jätsin auto ohutuledega parkimiskeelu märgi alla. Autost välja astudes tabas mind järjekordne lõikav bramboreki-hoog. Üks naine jalutas šoti terjeriga mööda. Uuh, panen siiasamma kutsa selga paki ei ei pane veel natuke. Ultraheli pilt oli korras. Vereproov oli korras. Mind saadeti ka gastroskoopiasse sondi neelama, mis oli äärmiselt ebameeldiv ja mida ma suutxviker pmd 17

18 sin üle elada ainult tänu sellele, et meenutasin, et sondi neelamas oli millalgi käinud ka noormees, kelle vastu olin viimati tundnud suurt kirge. Ma kujutasin ette, kuidas tema seda pidi kannatama, ja elasin asja kuidagi üle. Gastroenteroloog naeratas. Arst vaatas mind kahtlustavalt. Midagi rasket ei ole tõstnud viimasel ajal? Rase ei ole? Ei. Ei. Ma annan teile need analüüsid. Te võite nendega perearsti juurde minna, kui tahate. Need on korras. Mul hakkas piinlik; vaatasin ootesaali rahvast, nende kahvatuid nägusid, ergavpunaseid või mustavaid ninu ja silmi, veriseid või kollaseid sidemeid, õõtsuvaid rindkeresid, paistes jalgu, mustaküünelisi käsi, ringisõitvaid kanderaame, ja ma ei osanud midagi teha, ja ma ei tahtnud praegu inimkonna eest surra. Tänasin arsti ja taandusin uksest välja. Õues tabas mind uus, aga märksa nõrgem bramboreki-hoog. Autot polnud teisaldatud. Kõrvalteelt lähenes suur sinine veoauto. Ma nägin teda küll ja mind üllatas veidi, et ta nii kiiresti sõitis. Kas see idioot kavatsebki niimoodi talda anda või? No kurat, mina olin peateel. Õigus ja seadus olid minuga, mis sest, et ma olin temast mitu korda väikesem. Mulle näis, nagu oleks veoauto sinisele kastile olnud kirjutatud Sovtransavto, aga nii ei saanud see ju olla. Noh, raibe. Lasksin signaali. Sekund hiljem otsustasin alla anda ja pidurdasin. Sinine pind sööstis pikalt ja kiiresti mu silme eest mööda. Mingi maja lendas õhku, või vähemalt raksakas oli selle vääriline. Ja siis see juhtus. Valge siidine paks mass purskus mulle näkku ja täitis kogu maa ja taeva. 18 KANGRO 18

19 HASSO KRULL * On see tõsi? Tõesta. Vaevalt olen nii kirjutanud, kui kõrvu kostab lõikav hädakisa, otsekui ihutaks käiaga klaasi. Mis seal imestada: kassipojad on püüdnud noore rähni, lind lebab selili põrandal ja kiljub, ümberringi nõutud karvakerad. Memm läks metsa maasikale. Isakassid takkajärgi. Pojad on saagiga üksi, nad ei oska murda lõpuni, ei suuda seda tõestada. Rähnil on ju nokk. Võtan varju alt labida ja lühikese kõpla. Rähn vaatab mind, jalad vastu taevast, tähnilised tiivad katki, silmades küsimus: On see tõsi? Roobitsen ta labidale. Mustad silmad ütlevad: Tõesta. Surun kõpla rähni kaelale, tihedalt vastu rauda. Nüüd liiguvad jalad nagu sõudes, nokk vaagub, ja ma ütlen: Sure, rähnike. Nii saad jälle vabaks. Tõesti, labidal on linnu laip. Tulin, nägin, tõestasin. KRULL 19 19

20 * Jah, ma kirjutasin: päike ja kuu. Kumb neist on suurem? Öösel muidugi kuu, aga päeval tavaliselt päike, siis kui kuud näha ei ole. Võiks aga mõelda vastupidi: päike on suurem öösiti, kui me teda ei näe, sest on liiga pime, päeval aga jällegi kuu, sest päikesekiired paistavad silma ega lase kuud vaadata. Teen pool silma lahti ja piilun. Kuu. Tõesti tohutu suur. Teen lahti pool teist silma ja piilun. Päike. Niisama suur, tõesti. Tohutu. Kuidas neid võrrelda? Mina ei tea. Ainult kirjutasin. 20 KANGRO 20

21 * Puud on katkised. Mõned puuoksad on katkised. Teised kõiguvad tuule käes, see neid ei murra, ei, terveid oksi. Tuul puhub läänest. Õige vali. Vali õige tuul. Oksad kõiguvad, tuul neid ei murra, mõne toob maha, mullale, ilusaid terveid oksi. See ei jõudnud kuhugi. Ei tea miks. Puuokste vahelt paistab taevast, tükati, tervet taevast, see taevas ei ole katki, aga kõiguvad tuule käes. Tuul puhub läänest. Mõned oksad on katki. Mõned on terved. Taevas terve, katki. See on üks ja see sama. Kuhugi ei jõudnud. Puud on katkised. KRULL 21 21

22 * Hommikul aknad alt kinni tuisand. Lume silmapiir. See on nii lähedal, et ei raatsi seda puudutada, las ta olla veel puutumatu, helendav, külm. Siis tuleb Hiina saatkonna ees meeleavaldus Tiibeti pärast. Olen olnud ka meeleavaldusel sõja pärast, meeleavaldusel loomade pärast, kõnelnud meeleavaldusel meeleavalduse pärast Lume silmapiir. Võiksin seda ninaga puudutada. Võiksin puudutada keelega. Silmaga. Ripsmetega. Võiksin lund nuusutada maitsta ülilähedalt näha, nii et ei näegi, nii ligidalt. Lume meeleavaldus. Silma meeleavaldus. Silmapiiri meeleavaldus, ikka alles nii lähedal, et ei raatsi seda puudutada. 22 KRULL 22

23 * Kõrged lained, nendel õõtsub praam ja vikerkaar on tekkind akna taha, et sõita mööda tormist merd. Siis lükkab laine laeva, ja vikerkaar kustub hetkeks. Jagatakse plastikkotte. Ei tea, mis tunne on tüdrukul, kes ootesaalis istus saba kõrvale ja laotas käed ümber kõhu? Silmad poolkinni, huuled vedamas õhku, jalad ette sirutatud. Küllap see talle on tontlik reis, pilved hüppavad akendes üles-alla, nõud kõlisevad baarileti taga ja keegi kõhu sees tunneb: tormine meri. Tema ise on rahulikus meres. Kõik helid jõuavad sinna summutatult, ainult südame trumm taob tugevasti, kogu aeg taob ja taob ja taob ja taob ja taob ja taob ja taob ja taob. KRULL 23 23

24 * Isa, kas sa ei näe, et ma põlen? Nõnda kõneles väike poiss Freudile. See aga oli juba tukkuma jäänud. Küünal käes, pea rinnale langenud, nõnda ta tuikus ja nägi unes: ta oli alles väikene poiss, jooksis mööda kõnnitee äärt, päike paistis palavasti, ja ülalt tuli üks kotkas ja nokkis tal silmad peast. Kuidas näha nüüd und, mõtles Freud, kui mul enam silmi ei ole; kuidas kõnnitee servalt mitte kukkuda? Selle mõtte juures Freud ärkabki üles. Tema kohale kummardub väike poiss, käes surnuvalve küünal, ja räägib: Ükskord elas üks mees, kes ei olnud kunagi näinud ühtegi unenägu. 24 KRULL 24

25 * Hasso, tule vaata, siin on üks koht. Lähen talle järele. Plangu taga on suur vana sõjaväekrunt, kasarmute varemed, igasugust sodi ja krohvipuru. Sumame läbi heina ja jõuame võpsikusse. Seal on mingi vana garaaþ, betoonikuubikud, ta istub ühe äärele ja ütleb: Vaata ringi. Vaata ometi, kas sa ei näe? Vaatan ümberringi. Kõik tundub kuidagi tuttav. Nõgesed, umbrohi, mõni pikk põdrakanep ehitusprahi hunniku otsas. Kuule, ma ei näe siin midagi. Nüüd ta ohkab. Ma arvasingi, et sa ei näe. Solvun hetkeks. Siis äkki taipan: see ongi see koht, mida kunagi ei tunta ära, ja nüüd me oleme kohale jõudnud. Hasso, tule vaata. KRULL 25 25

26 KÄTLIN KALDMAA Mõrv Loe mu luuletusi kisu need alasti nopi oma suurte kohmakate sõrmedega nende küljest ebemed ja okaste külge takerdunud paplinõiad rebi need tükkideks nii et mu südameveri hakkab nõrguma ja läbi veenide õhukeste seinte välja imbuma tee mulle haiget nii et ma hammaste kriginal pean oma luud uuesti kokku kasvatama ja koed ja sooned, südamegi, taaslooma tapa mind ära et saaksin uuesti sündida sõnas, ja puhata seitsmendal päeval 26 KALDMAA 26

27 Tahavad Inimesed tahavad sõita Venemaale, Tšiili, Udmurtiasse, Peterburis ülluse hõngu tunda, Luxoris väikese poisi pühamut torkida Inimesed tahavad minna läbi paksu ja vedela puuda soola nahka pista Inimesed tahavad ennast segi kammida, igavust otsida, armastuse puudutust tunda Inimesed tahavad midagi head Mis on hea? Täius, uni, igatsuse täideminek? Lendamine, tõusmine, pilvitamine? Inimesed tahavad oma kohta leida, aga vaata, ühe nokaga lind lendab, laulab ega taha On. kuidas kuidas lähen õhtuti töölt koju tee peal käin läbi poest, kui vaja, ostan midagi, kui vaja, KALDMAA 27 27

28 teen juurde võtmeid lunastan fotopoest pildid teen kõike, mis vaja kuidas lähen suurest valgest kastist välja läbi pargi suvel häbitult, siivutult lokkavad rohelised puud talvel hämaras nähtamatuks muutunud kevadel paljad oksad, kuldroheline kuma ümber sügisel kõigepealt lõõm, seejärel kõledus, tühjus, kuidas pargis, inimesi täis, ei kohta kedagi kuidas tähele panemata jälgin maamärke, mida kõik peale minu näevad, aga keegi peale minu ei tunne, neid, mis kokkuvõttes, tervikuna, kõnelevad ainult mulle lugu oma päevast, kuidas lindistan kõik, mida näen, kuulen, tunnen, et hiljem, kui vaja, mälu rippmenüüst see alla laadida, kui vaja, kõik uuesti üle mängida, kui vaja kuidas pärast poodi korjan välja võtmed kuidas iga kord mõtlen, et tuleb ikka tütrele öelda, milleks võtmed veel head on peale ukse avamise, kui vaja, ja ükski päev ei mäleta kas olen seda juba teinud, on vaja kuidas astun lehevarjulisse, võravarjulisse, hämarasse, pigipimedasse tuppa kuidas vasakule maha panen koti kuidas vannitoa lävele istun, kingad võtan jalast kuidas astun tuppa, ohkan, panen asjad kappi 28 KALDMAA 28

29 kuidas panen teevee kuidas võtan tassi kuidas mõtlen, millist teed peaks jooma, kas musta ja kanget piimaga, kas sõbralikku kummelit kas turvapunast rooibost kas teovõimelist rohelist kas värvitut vaikset valget kuidas tee saab tehtud, see ei ole kuidas, see on, kui ma usuks, jumal, kuidas laps tuleb oma toast või ei tule kuidas räägin lapsega või ei räägi kuidas teen võileiva või võtan küpsisepurgi kuidas istun laua taha või diivanile kuidas panen tee lauale või lauale kuidas istun natuke niisama kuidas võtan raamatu või puldi kuidas kerin ennast kokku kuidas kerin ennast tuttavasse kookonisse kuidas klikin mõttes pildi peale kuidas vaatan seda kuidas puhta tahtejõuga surun ära igatsuse kuidas ta küünitab teispoole ookeane ja mandreid kuidas tapan ta osavate nokalöökidega kuidas manan ennast mõtlema, on vaja kuidas veenan ennast jääma, on vaja kuidas korjan ennast kokku siit- ja sealtpoolt ookeane ja mandreid, on vaja kuidas elan homseni, on vaja KALDMAA 29 29

30 TÕNU VIIK In Berlin zu Hause Nr 4 Sügis akna taga. On hommik. Õhu lõhn on kuidagi tuttavalt selge, mis siis et maitsele on sügistaevas eriliselt mõru, vist sellepärast, et pilved juba kannavadki talve. On sissepoole pöördumise aeg. Puud jäävad seisma. Peatuvad majad. Tardunud ootuseks, läbib värin ilmalava linnu sulgi. Ja siis väljub Hegel, jah seesama, surnuaia väravast. (2001) In Berlin zu Hause Nr 42 Nii lõputult kaua olin ma unistanud sinust, aga kui sa siis tulid, käed avali, nägu naerul, läbi Berliiniöö vihmasaju, ilmsi astusid mu tuppa, 30 VIIK 30

31 siis kustus kõik. Kas sa üldse tead, mis sa tahad? Kogu elu olen sind oodanud, aga miks oli su tulek nii üleliigne, ei saanud ma aru. Oli kuulda tänavate tundlemist, tuksusid reklaamid, Ma valmis olin sinuks vaateaknaklaasil aga mitte oma voodilinadel. In Tallinn zu Hause Eesti, ma sinu hingeõhku joon nagu meretuult, mu libu, mu liblikas Tallinn kergemeelne ja särav, sätendavate kirjude tiibade külge aheldatud, et lennelda halli sogase mere kohal, randuda, asutada kultuur kidurale rannale ja laulda, vinguda heita end alla tusaste vaevatud silmadega, poripritsmetega tiibadel, Me toetame teie sõda, Me allume teie seadustele, Me räägime nagu teie, Me olemegi nagu teie, oleme alati olnud, oh uskuge, palun. Oh Eesti, see on ka minu salasoov, see katse vanduda valet, see surmatung, see mure. Eluhirmud on meil ühed. Aga sinu meretuult, su hinge adrust õhku tarvitab mu keha kui ma näen ta merre kummardunult soolvett joob Kui kaunid sul siis paistavad tiivad, mu Tallinn, mu Eestimaa, kui õilsad siis on sinu mured, kui armsad su tusased silmad ja lootus, meie lootuse valge Siljaline sadamasse tuleb. (2004) VIIK 31 31

32 Joonistavad Jacques, Ain ja mina: Kuidas portreteerida lindu? küsib Ain ja vastab Jacques: Kõigepealt tuleb joonistada puur. Aga kuidas portreteerida inimest? küsin mina ja loen vastust: Selleks tuleb joonistada teised. Aga kuidas portreteerida sind, mu kallim, keda ma niiväga armastan? Selleks tuleb joonistada minu käed, kes sind hoiavad kiivalt ja kindlalt nagu kirstukaas. 32 VIIK 32

33 JAN KAUS PAUK 1. Asjaosaline A KAUS 33 No vaata vaid. Vaata ainult. Uskumatu. Ikka veel keelduvad mu silmad seda uskumast. Ja siis see Ansip. No mida kuradit ta ajab. Astugu oma mäe otsast alla ja tulgu korraks siia. Tehku meiega üks tiir. Ja hakaku siis rääkima. Siis kireks kukeke kohe teisiti. Või oleks vait. Siin saaks teha kohe ühe kursusetöö. Uurimuse. Uurimuse eesti värgist, eesti asjast. Kurat, kui maksate, võiksin selle ise ära teha. Aga palun. Kõigepealt uuriksin nägusid. Ilmeid. Iseloomujoon number üks keegi ei vaata sulle otsa. Keegi ei vaata kellegi poole. Kõik vaatavad alati kuhugi mujale. Aknast välja. Mitte kuhugi. Mõned sulevad silmad. Päikseprillid talveõhtul. Need, kes on karjakesi, vahivad muidugi julgelt ringi. Kahekesi kohe julgem, kolmekesi tõuseb hääl juba õige kõvaks. Aga kui oleks üksi, hakkaks nagu võluväel eikuhugi vahtima. Mina ei saa nii. Ma pean kohe seda ahvikarja vaatama. Kes see oli, kes ütles, et värdjad? Mingi riigikogu värdjas. Kohtla või mis ta oli. Kohtlane, hah! Ah Kundla, jah, Kundla. Nojah, aga tal oli ju mõnes mõttes õiguski. On ju värdjad. Palun väga, astu aga sisse ja kuku lahterdama. Hakka koostama värdjate välimäärajat. Mida siin kurdetaksegi, et Eesti on pime ja porine. No aga tulge siia, näete pori nii et seda nägu. Eriti need, kes on üksi, neil on ju sellised näod, et kui julged nende poole pöörduda, hakkavad kohe porisema. Porisejate vabariik. Tõesti, värdjad, midagi pole öelda. Jah, hah-hah. Mis mul siin muud teha kui mõelda, et millised on need kõige suuremad värdjad. No ei teagi. Ei, tean küll! Näe, näe, üks istub seal! Akna all, raisk, on pugenud akna alla. Tüüpiline! Naeruväärne, ma ütlen, raisk, kurb. See hakkab pihta juba enne, kui nad sisse saavad. Tulevad oma portfellidega, need on kindlasti veel nõukaaegsed, täis mingeid mõttetuid pabereid. Võib-olla nad kõik vallandati eile ja siis toppisid oma nõmeda portfelli pabereid täis. Olgu. Mis neid iseloomustab? Number üks, neil on portfellid, või õlakotid või mõni muu lömmis kott, mida nad istudes vastu kõhukesi suruvad. Number kaks, keskiga, kiilasxviker pmd 33

34 tumine, kõõmastumine, kõhuke, lühinägelikkus, ilane suu. Võidunud, raisk. Nad pole mitte võitjate, vaid võidunute põlvkond. Ja need siis trügivad vanamutikestest ette, sest nendest käib jõud veel üle. Naistest ja lastest käib jõud üle. Siis tormavad nad kohale ja krabistavad oma ripendavate nurkadega portfellidest pabereid ja hakkavad neid lollakalt uurima. Graafikud, ristsõnad, sudoku, telekava. Näod on küll sellised, et loevad surmakuulutusi. Kui peale tuleb naine väikse titega, mingi planeedisuuruse titevankriga, siis need pööravad oma pilgu hirmunult ära, suruvad oma rasvased ninad sudokusse. Peaasi, et ei peaks kohalt tõusma ja teist aitama! Las jääb parem maha, kes käskis last teha. Mina aitan neid alati, neid lapsevankriga. Aitan ja vaatan samal ajal istme külge nagu kleebitud hädavareseid, mõõdan neile soolase pilguga. Aga mis neil sest! Surgu nende kõrval seisev vanamutike kas või jalapealt, neil ükskõik. Üks uuris kunagi oma pahna lausa luubiga. Tema kõrval tudises minestuse äärel mingi muldvana mutt, aga ei, see värdjas ei teinud märkamagi, see uuris luubiga oma pabereid. Idikas. Kõige suuremad värdjad, kõige suurem värdjate grupp. On ka vanamutid muidugi. Teevad vaevatud näo pähe, äää, hakkan surema, andke mulle istekoht, noormees, noormees, vuih millised kombed. Möliseda jaksavad küll. Siis, kui istekoht vabaneb, hakkavad kännud jooksma nagu see jamaikalane seal olümpiamängudel. Naeruväärne. Ma ei istu kunagi. Esiteks, istmed haisevad. Need keskealised jobud ju ei pese ennast, rääkimata lollakatest asotsiaalidest, kellest Ansip kindlasti midagi ei tea. Teiseks, ma ei kannata seda kohtade jagamist. Kurat ise teab, kuidas nad seda teevad. Teadustöö teema, ma ütlen, hah-hah, kuigi vihale ajab. Semiootika või mis see oli. Bussis istumise ja seismise semiootika. Vot see oleks alles teadustöö. Sotsioloogiline uurimus. Aasta üldistus, ma ütlen. Vanamuttidele ja keskealistele kohvrivärdjatele meeldivad kõige rohkem üksikud pingid akende all. Nad vahivad neid nagu raisakotkad surevaid eesleid. Ja kui üks selline peaks vabanema, kus siis tormavad. Jalust maha. Surev vanamutt muutub murdjaks tiigriks, Säästumarketist ostetud külmunud pekiga ribidesse. Ei, ma ei ütle midagi. Värdjaid on teisigi. Noored ülbikud, kes lösutavad ega paku kellelegi istet. Närivad nätsu, nii et tatt lendab. Aga keskealised mehed on eriline klass. See limukas siin on eriti tore. Portfell on. Paberid on. Pilk paberites on. Vahib oma pabereid. Mida sa vahid, 34 KAUS 34

35 raisk, paku endast vanemale istet! Kurat, astugu Ansip korraks siia sisse, siis näeks alles. Kuradi lösakas viiner. Torka tasse auk ja sealt valgub välja löga. Mis jääb järele paar konti ja pähklisuurune aju. Aga oot-oot. Ma tean! Oi, ma tean! Mina selliseid ei karda. Aga mis oleks kui Hoh-hoh-hoo, vot, raisk, siis saad. Oi-oi. Oi raisk. Oi sa ei tea. No vaata mul. No vaata siia. Vaata-vaata. Raisk. Küll sa vaatad, sa ju tead, et ma vaatan. Sa ju tead, ära teeskle. Noh, tõsta oma pilk paberilt, ahv, ära vahi oma kümne aasta taguseid riigikontrolli prügikastist korjatud lollusi. Vaata siia. Vaata aga. Tüüpiline eesti mees, raisk, vaata siia. 2. Asjaosaline B ja asjaosaline A Ma ei kannata, kui kõnnitakse mu selja taga. No ma lihtsalt ei kannata. Ma tahan distantsi. Jäetagu mind mõnekski minutiks rahule! Mitte et mulle inimesed ei meeldiks. Meeldivad küll. Selle tõttu on Eestis eriti raske. Eestlased on nii mornid. Naeratavad nii vähe. Võiks rohkem naeratada. Võiks rohkem suhelda. Olla avalamad, avameelsemad. Viisakamad, mitte nagu see mu selja taga. Kuhu see õige tükib? Eestlastel pole iseloomuga vedanud. Oh jah. No nii, pööran ära. Aga ikka. Ikka kõnnib mu järel. Lausa kandadel. Issand, mingi pätt. Oi jumal. Mingi pätt. Ma olen seda koguaeg kartnud. Ütlesin ju naiselegi, et kullake, mul pole uue elukoha vastu midagi, aga mõnikord on kõhe ikkagi pool kilomeetrit bussipeatusest läbi surnuaia. Oh, issand, ta hingab mulle kuklasse. Aga kas sa oled mees või mitte? Oled sa mees või supinahk, nagu küsis mu isa. Ei, ma ei tohi. Ei tohi. Ma pööran ümber. Jään seisma ja pööran ümber. Issand, ongi see mees. Ta vaatas mind juba bussis. Koguaeg vaatas. Ebameeldiv, väga ebameeldiv. Buss on selliseid põrnitsejaid täis. Kogu maailma peale vihased. Kahjuks. Kõiksugu tüübid roomavad kokku. Kas ma tunnen teid? Ei, aga mina tunnen teid! Vabandust? Vaikus. Ma pole teda elu sees näinud! Kas te tahate midagi? KAUS 35 35

36 36 KAUS Miks ma peaksin midagi tahtma? Võtan rahakoti ja näitan talle seda. Mida ta naerab? Pange see ära. Mul on kaardi peal ainult kuussada krooni. Mida ta krimpsutab oma nägu? Ma ei taha teie raha! Mida siis? Ma kõnnin. Mida? Vabandust? Ma kõnnin. Te kõnnite? Ah jah, ma näen, et te kõnnite. Lihtsalt mingi hull. Miks te peate kõndima nii lähedal? Oi, härra, palun vabandust. Mis, ta teeb nalja või. Halvad naljad, halvad naljad. Mulle ei meeldi, kui võõrad inimesed liiga lähedal on, ütlen. No vahetame aga siis kohad. Mees naeratab nagu madu-uss, nagu madu-uss, ma ütlen. Peaasi, et astuma hakkab. Hakaku astuma. Hakkabki. No kust sellised küll välja hüppavad? Kaltsakas? Ei, täitsa korralikult riides. Keskklass, nagu öeldakse. Madalam keskklass, võib-olla pisut madalam kui mina. Tüüpiline eestlane, ei oska suhelda. Ma lahendasin asja elegantselt. Hea on kõndida. Kergendus. Aga mis nüüd? Mis asi see nüüd siis on? Kas ma peaksin ikkagi kartma? Mis ta teeb? Palun laske mind mööda. Ta ei lase mind mööda. Palun laske mind mööda. Esimest korda näen sellist asja! Inimene jääb keset teed seisma. Seljaga minu poole. Ega lase mind mööda. Surub mulle seljaga kõhtu. Mis teil vaja on? Issand, kui peenikesena mu hääl korraga kõlab. Einoh, vabandust, härra, ega härradel on ju kiire, palun väga, ütleb see hull nüüd. Laseb mind mööda. No milleks seda vaja on? Milleks mina? Miks just mina pean sellist asja taluma, kas ma küllalt pole? Jäetagu mind ometi rahule! Miks ta mind piinab? Ma pole ju noh selline rikas ja edukas nagu praegu ollakse. Või kas see on mõni vihane lapsevanem? Haavatud sellest, et ta võsukene parimat hinnet ei saanud? Kas ma peaksin talle rääkima üha lollimatest lastest? Üha väiksexviker pmd 36

37 mad klassid ja üha rohkem lolle. Ta võib tõesti olla mõne asja eest kahe saanud poisikluti isa. Ta ütles, et tunneb mind. Ma õige küsin temalt, et kuidas on võrrandi NaOH + HCl teine pool. Või lugegu mulle üles Päikesesüsteemi planeedid. Lisan sammu. Issand, tema ka! Mis ta ometi tahab! Jälle kandadel. Hingab kuklasse. Kähinal, nagu hüään. Kui ta tahab mulle peksa anda, mida ta siis ootab. Tahab enne piinata, tahab, et mul süda saapasäärde vajuks. Ei lähe läbi, seda ma sulle ei kingi! Mul on ka piir, kõrini. Olen aastaid rabanud, nüüd aitab. Aitab. Iga nolk mulle ikka ütlema ei tule. Kuulge, aitab. Mis siin toimub? Midagi! Kaks inimest kõnnivad mööda teed. Mööda pimedat jalgrada. Palun öelge, mis teil öelda on. Kas te tunnete mind? On teil mingi isiklik probleem? Hah-hah. Einoh, härral kõlbas istuda küll, külg külje kõrval seisvate inimeste lähedal, aga nüüd ei kõlba külg külje kõrval kõndida. Mida? Ta on hull. Hull on lahti lastud. Mida te räägite? Istuda kõlbas, kõndida ei kõlba! Te olete hull. Kuidas? Palun vabandust, kuid te olete hull. Head päeva jätku! Päeva jätku? Ma lahkun nüüd ja jätan teid siia järele mõtlema. Järele mõtlema! Teate, teate. Noh? See on juba päris naljakas. Te te te olete loll! Kuidas palun? Aga palun! Loll! Teiesuguste ülbete ja hoolimatute inimeste pärast ongi Eesti elu perses! Teid huvitab ainult teie enda heaolu! Nüüd aitab! Ma ütlen! Kas mina sõidan autoga, ah? Mida? Kas mina sõidan autoga? Mina ei sõida autoga! Mina ei aja alla väikseid lapsi ega loomi. Mina ei pidurda liiklust! Mina ei riku reegleid! Ma olen elanud üle nõukogude aja, elan üle ka teiesugused! Jah, aga teiesugused pidurdavad arengut! Oh taevas, kuidas sattus see hull nõnda ilusasse õhtusse? Ei, nüüd tõesti aitab! Aitab! Nüüd ma ütlen, kõik, kõik KAUS 37 37

38 3. Meediakajastusi SEPTEMBER: VÕIGAS JUHTUM SURNUAIA LÄHEDAL. Seda siiani lahendamata juhtumit, esimest, kuid mitte kahjuks viimast omalaadsete seas, mäletatakse veel pikka aega. Jube tüli lõppes soolikate väljalaskmisega, kirjutas Postimees. Veri lendas kilomeetri kaugusele, kuulutas Õhtuleht. Mitmed selgeltnägijad tunnistasid, et nad nägid sellist asja ette. Üks neist oli aasta alguses kirjutanud, et Amburid peavad leidma aega puhkuseks, ning kuna üks ohver oli Ambur, siis on kahju, et ta hoiatust kuulda ei võetud. Teine tuntud nõid sõnastas oma artikli nii: Kas UFO-d on lõpuks hakanud teostama kirurgiat? Artiklis küsis ta: Kas UFO-d viisid minema kahe tavalise eesti mehe sisikonnad? Kas see on järgmine samm meiega kontakteerumiseks? Nad tülitsesid minu pärast, on korduvalt öelnud Anu Saagim. Siiski pole siiani suudetud tuvastada, kas tegu oli mõrvaga, kaksikmõrvaga, enesetapuga, kahe enesetapuga, kas tülis oli olnud kaks või enam osapoolt või kas oli ülepea olnud tegemist tüliga. Asja juures oli palju segadust tekitavat. Näiteks ei õnnestunud tuvastada motiivi, kõigi eelduste kohaselt ei tundnud mehed teineteist. Mõlemad olid eestlased, seega välistati rahvusküsimus. Tõesti, räägiti, et suurem osa meeste sisikondadest on siiani kadunud. Ning kilomeetri kauguselt leitud verepritsmed polnud liialdus. Kõnealuse juhtumiga seotud ja anonüümseks soovida jäänud tuttava arsti sõnutsi meenutasid leitud laibad kestasid. Nad olid justkui õhust tühjaks lastud ujumispardid, lausus arst mulle peaaegu sosinal. Kuigi ma tuttavat arsti pinnisin, ei olnud ta nõus ametlikku seisukohta võtma, väites, et meditsiin on sellise juhtumi ees praeguse seisuga võimetu. Kui te tahate teada mu isiklikku arvamust, ütles ta lõpuks, kui see jääb meie kahe vahele, siis ma pakuksin, et neid tabas nakkusliku, võib-olla koguni epideemilise iseloomuga (siin pidas arst pausi) lõhkemine. Mu küsimusele, kas tegu oli pommiga, vastas arst eitavalt. Jäägu see meie vahele, kuid tegu polnud pommiga. Pomm või muu lõhkeseadeldis ei saa plahvatada inimese sees, keset inimest. Saate aru? Minu pearaputuse peale lisas arst: See polnud plahvatus, see oli lõhkemine. Nad lõhkesid. Minu hinnangul täiesti iseenesest. 38 KAUS 38

39 MAARJA KANGRO Vivat, crescat, floreat Sibulad, siga ja ananass lõhnasid pikal laual. Beavis ja Butthead möönsid, et koos viibis haritud rahvas. Siis kostis mõnusast vestlusest üle lusikakõlin. Valges kuues tõsine mees hüüdis: Silentium! Butthead taipas, et näitleja. Mees ütles pidulikult: Road on küll head, aga nüüd on aeg korraks ka Eestile mõelda. Mõelgem, mida saab iga mees oma riigi heaks teha? Kõigepealt: kauneid ja tugevaid, puhtaid eesti soost lapsi! Puhtust igal tasandil seda on Eestile vaja! Beavis ja Butthead muigasid. Kuhu ta naljaga tüürib? Karmust ka! Vahel peab panema kappi Platoni teosed, sealtsamast kapist haarama esiisade püssid! KANGRO 39 39

40 Beavis ja Butthead ootasid. Millal saab plaksutada? Koomik ent hüüdis valjusti: Vivat, crescat, floreat patria! Vivat! kostis ka rahva seast. Beavis ja Butthead lõid vaikselt teistega klaase kokku ja lootsid, et neid ei nähta. Väljas krabises suvevihm, õhtu eel tundus ta mahe. Aga vahel võib temagi olla kellegi poolt. Maadlus rahvusraamatukogus iga kord tunnen raamatukogus et tahaksin maadelda riiulite vahel nagu unenäos kampsunites inimesed prillidega inimesed tahaksin maadelda pärismaadlejad on igavad tüütud bondid kaotaksin kohe lugejad aga sosistavad vaatan teid laudade taga oh kuidas raamatukannatus kütab tekst kütab ja kütab see siin on vaikne lõbumaja inimesed võtavad raamatuid, tellivad, kannatavad ja erutuvad 40 KANGRO 40

41 ega tea, et omakorda vaatan neid riiuli varjust mina ah mul on raske nii raske mmm-kampsun-mmm-prillid-oh babymmm-kampsun-mmm-prillid-oh babymmm-kampsun-mmm-prillid-oh babyiga kord raamatukogus tahaksin maadelda teiega, kaunid, oh kaunid lugejad kui ma väravaist läbi lähen hakkab teinekord muide detektor piiksuma Masinate pilk varases septembriöös Oh kombainikesed, oh traktorid: heledad on teie silmad! Pime on septembriöö. Tulete nagu valgustusajastu: heidate oma silmadest valgust maailmale ja kruusateele, saate sellest targemaks. Teate, et nägemises on tarkus, lapsed õpivad: video wise. Sellele, kes peab ilmsiks tulema, võib teie pilk ehk valuski olla. KANGRO 41 41

42 Mina ei lase teil teada saada! Hüppan te heleda pilgu eest pimeda põllu peale: mängin, et inimene on saladus. Väntsutaja-jumalaks Jumal tahtsin ma olla juba väikesest peast, jätta kõik asjad maailma alles, peksta nad ise segi, võtta see enda peale. Mängisime vanas veskis, spordiväljakul, ehitusel mõrtsukaid, kõrilõikajaid, kägistajaid. Vanaema vaatas Õhtulehest ja Edasist surmakuulutusi. Mõnikord hüüatas: Heldus! A (või Z) on läinud! Minul käis justkui ajust läbi kuumalaine, kartsin neid inimesi, kellest sain teada alles siis, kui nad olid surnud. Rebiks või lehed välja silmi kinni hoides, säilitaks inimesi siis ent tuleks ka välja mu hirm ja saaks mind kätte ja paisuks ja hakkaks irvitama. 42 KANGRO 42

43 Nii on asjad ka jäänud: paljudest kuuleb vaid siis, kui nad on juba surnud, ja üksnes sellepärast. Mumbays või maanteel otsasaaja esimene tegu me jaoks on sageli otsasaamine. Kirjandus, arvab mõni, sünnibki surma läbi. Juba lapsena tahtsin olla ülbe jumal, enese tahtest turvatud, ise kaitsta ja märatseda. Mängisin mõrtsukat: jumal, kes väntsutab. Tollal ei öeldud, erootika. Ikkagi. Abjektide eakus Sitt, Kusi, Pask, Tatt ja Okse hakkasid vanaks jääma. Eks nemadki nagu kõik teised. Tõmbusid kortsu, hakkasid ennast kordama. Vanakeste hais polnud enam see, kui nad nurgas istusid ja suutsid vaevu kedagi paeluda. Mõnda last ehk ja õnnetut meest aga muidu nad lükati kõrvale. Üha rohkem heljus nüüd nende ümber tõepoolest, vahest ta hooldaski neid üks kaunis tütarlaps. Temast räägiti: iginoor haldjas, igivõitmatu: vahel kaob, KANGRO 43 43

44 ent ilmub siis jälle välja. Tema nimi oli Tüütus. Aga surematu ta pole, väitis vana elutark Sitt, sest ta on ju parasiit. Elus ja kunstis: Tüütus on parasiit, sureb koos maailma, meiega. Nii rääkis elutark Sitt. Latriin 2 Kallid sõbrad, ma armastan teid ja mitte peldikuid. Peldikusse ma peidan end teie, teie juttude, meie eest. Vaimukad restoranipeldikud, vaat et subliimsed kohvikupeldikud kaitsevad ikka veel. Tundub. Harva tuleb siin pähe Hölderlin, maailma pilvi ei peegelda uriin. Kindel on: teispool seina räägite teie. Peldik on see, mis hoiab sõprade eest. Mis hoiab sõprade eest, saab olla vaid peldik. Vaat, öeldud ongi; ja tulen jälle te sekka. 44 KANGRO 44

45 Vintis utopist Ta vaatab rongiaknast välja. Sookased ja gaasitoru. Raudteejaama nimi on number: mitmesaja mitmekümnes. Ei tea, kas see vennike ongi siis FSB-st? Sööb kausist loomaliha kartuliga (see on mage), joob viina, aitab kohvrit tõsta, õhetab. Pane maakaardil pliiats siia ja sa tunned juba sellest klaustrofoobiat. Aga praegu, näe, sõidame, ja kased ja sinine gaasitoru. Jah, mõtleb ta heldinult, jah, hukkumisel, ja isegi minu hukkumisel poleks häda midagi, kui see, mis tapab, oleks erand, aga see, mis päästab, reegel, mis päästab reegel, mis päästab mis KANGRO 45 45

46 REIN RAUD MAGUS KAARIK Jah, pomises preester, Jumal eelistab kindlasti meid! Parem niisugused sead nagu meie, ahned, alatud, valelikud, kui need priimused, kes iial tema poole ei pöördu. Mis rõõmu võib Jumal niisugustest olenditest tunda? Ja mis mõtet on elul, kui pole halba, pole kahetsust, pole nuttu? Dino Buzzati Kell võis olla umbes pool kuus hommikul, kui Alfons ärkas äratati, sest väljas oli hakanud juba hahetama, aga oli ometi juuni ja pimedaks ju õieti ei läinudki. Seepärast ei saanud Alfons õhtuti pikalt und ja talle meeldis hommikul magada nii kaua kui võimalik ning veel pärastki Barthi ja Tillichi seltsis paar tundi voodis lamada, enne kui ta trepist alla läks ja endale kohvi keetis. Muidugi kui ei olnud pühapäev ja vaja jutlus üle vaadata. Aga ka seda võis teha kell kaheksa. Pool kuus hommikul asemelt tõusta ei meeldinud talle kohe üldse. Õuest kostis võimsa mootoriga auto müra, purjus tüdrukute kilkeid ja mingit umbmäärast valjut muusikat, mis võis ka dþäss olla. Alfons vaatas aknast välja ja nägi, et tema maja ees muruplatsil on parkinud suur valge ameerika auto, mille roolis istus valge ülikonna ja suurte päikeseprillidega mees ehkki nii valged ei olnud need ööd ju ka mitte, tagaistmel aga kolm nappides riietes tüdrukut, üks blond, üks brünett ja üks punapea. Nad olid ilmselt üpris vintis, itsitasid ja kiljusid vaheldumisi, nagu teeks miski neile kogu aeg nalja. Auto külge oli riputatud suur hulk värvilisi õhupalle, millest suurem osa sihtis taeva poole, aga paar tükki olid rohu peale ära väsinud. Auto raadiost kostis valjuks keeratud When all the saints come marchin in. Ohates tõmbas Alfons hommikumantli selga ja löntsis trepist alla. 46 RAUD 46

47 Te ei tohi siin parkida, hõikas ta lärmakale seltskonnale ukselt. Ja üldse, vaadake, mis kell on? Kell? hõikas autojuht vastu. See on huvitav küsimus. Ja mis ta siis teie arvates on? Poole kuue ringis, vastas Alfons väsinult. Hakake nüüd sõitma. Ja miks me siin parkida ei tohi? küsis mees. See maa on eraomand, ütles Alfons. Sellel maal tohib viibida ainult omaniku loal, saate aru. Eraomand, ütlete, kehitas mees õlgu. Kus te seda siis öösiti hoiate? Mõni äkki tuleb ja viib veel ära. Teate, mul pole mingit tahtmist siin teiega hommikupoole ööd vaielda, läks Alfons vihaseks. Aeg on liikuma hakata. Elusorganismid viibivad muide kogu aeg pidevas liikumises, itsitas mees. Kas teie olete selle maa omanik, et te mind siin keelate? Ei ole, ohkas Alfons. See on kiriku maa. No siis las tuleb kirik siia ja viskab meid ise välja. Ma esindan siin kirikut, teatas Alfons. Ma olen siin kirikuõpetaja. Nüüd tuli mees autost välja, võttis prillid eest ja vaatas Alfonsile selgete, sügavate, tumesiniste silmadega otsa. Kui nii, ütles ta, siis õpetage mind pisut. Ta võttis vasturääkimist mittesallival ilmel Alfonsil küünarnukist kinni ja lükkas ta maja uksest sisse. Mis meie niikaua teeme? hõikas üks tüdrukutest neile autost järele. Kohvi ja võileibu, vastas mees neile üle õla vaatamata. Või võtame tutvumise puhul äkki hoopis klaasikese šampust, ah? Ma ei tarvita, raputas Alfons pead. Hommik kah natuke varane, nõustus mees. Tuigerdava Alfonsi järel astus ta kööki ning võttis laua ääres istet. Mõned asjad, mis kirik teeb, mulle muide täitsa meeldivad, nentis ta. Ema Teresa ja muu sihuke värk. Nooremast peast lugesin ise ka Piiblist paremad kohad läbi, nii et minustki oleks võinud päris hea kristlane saada. Aga siis tuli miski vahele. Ei ole ju ilus uskuda millessegi, millest aru ei saa, eks ole? Mul tekkis nimelt üks küsimus, mida keegi ei osanud ära vastata. Äkki teie saate hakkama. Mis siis nimelt? päris Alfons, kelle uni oli nüüd juba lõplikult läinud. RAUD 47 47

48 See Jeesus, eks, alustas mees. Ta on inimene ja Jumal korraga, kas pole. On, noogutas Alfons. Ja nagu kogu aeg, eks ole. Kogu aeg, nõustus Alfons. No vot, see mind segadusse ajabki. Sest evangeeliumis on paaris kohas juttu sellest, kuidas Jeesus sööb koos igasuguste tüüpidega endal kõhu täis. Inimesed söövad, selge see. Nii et ma oletan, et pidi seda ka ette tulema, tead küll, et Jeesus käis sital. Mis sest, et evangeelium seda ei kirjuta. Muidu ta oleks ju pidand kogu aeg paksemaks minema. Loogiline, kehitas Alfons õlgu. Seda ma just mõtlengi, jätkas mees, et kui Jeesus sital käis, et kas ta siis ikka see hetk oli ka Jumal. Kui ta kuskil võsas kükitas ja punnitas, neil potte polnud ju niikuinii sel ajal, pealegi, ma mõtlen, tal võis ju aeg-ajalt kõht kinni ka olla, nad sõid ju mingit suht kuiva leiba seal ja kitsejuustu põhiliselt. Puuvilja oli neil piisavalt, arvas Alfons, see käib jälle kergemalt läbi. No just, nõustus mees, siis võis tal jälle aeg-ajalt ilge sitahäda kõige ootamatumas kohas peale tulla, saad aru, äratab parasjagu mingit duudi surnust üles ja järsku tunneb, et kõhus võtavad ploomid protsessi juhtimise üle. Pühakirjas sellest juttu ei ole, teatas Alfons kuivalt. Selge see, noogutas mees, ega nad seal ei peagi iga asja üles kirjutama, mis mõtet on inimesi ilmaasjata segadusse ajada. Kirjutada tuleb kõige olulisemast. Ajalehes kirjutatakse ka ikka seda, et näiteks mingid teadlased mõtlesid uue ravimi välja, mitte et neil läks see katse saja neljandat korda metsa, kuigi pidi minema niikuinii, ega neil esimese korraga ei saand ju välja tulla. Ja mis sellest järeldub? küsis Alfons. Muud midagi, vaatas mees teda läbitungivalt, kui et ma tahaks lihtsalt teada, kas te õpetategi mulle mingit sittuvat Jumalat või mis. Kes see sihukest usub. Mees jäi korraks mõttesse. Või siis äkki oli nii, jätkas ta, et kui ta sital käis, siis oli ta ikka ainult inimene, aga muidu oli mõlemat. 48 RAUD 48

49 Hm, ütles Alfons. Nii võis olla küll. Just! Mees tõstis võidurõõmsalt näpu püsti. Aga siis tekib kohe küsimus, et kumma nad ära tapsid! Sest kui on kord juba võimalik, et Jeesus vahel oli Jumal ja vahel polnd, siis võis ta oma Jumala-poolega risti pealt ka jalga lasta, eks ole? Tappa saab ju ikka inimest, eks ole? Kui me siin nagu väga nietzscheks ei lähe. Selle koha pealt, ütles Alfons, on asi siiski täitsa selge. Kui Jeesus surnuist üles tõusis, oli ta jälle nii inimene kui Jumal, seetõttu Kuule, isake, või kuidas sind siin nimetatakse seetõttu oli ta Jumal ka surres, lõpetas Alfons end häirida laskmata lause. Vaat nii. Ei tea midagi, ütles mees. Tehniliselt oli ju võimalik, et ta risti peal rippudes endal korra püksid täis tegi. Viimsest õhtusöömaajast oli ju tükk aega möödas ka juba. No teate Mis ta seal risti peal hõikaski? Mu jumal, mu jumal, miks sa oled mu maha jätnud? Äkki see oli inimene Jeesus, kes küsis seda Jumal- Jeesuse käest? Sest tal oli just törts säärde tulnud ja ta sai aru, et Jumal on jälle lesta lasknud ja tema peab seal üksi ära surema? Kuigi kogu jama oli tegelt just Jumal kokku keeranud? Kogu teoloogilises traditsioonis ei ole veel keegi midagi sellist üritanud väita, kohmas Alfons. No vot ongi, nõustus mees. Aga küsimus on ju oluline. Mis lunastamine see niimoodi on, kui Jumal kõige otsustavamal hetkel uttu tõmbab? Muidugi, ütles Alfons ettevaatlikult, kristlusel on ka monofüsiitlik traditsioon olemas, armeenia kirik näiteks. Seda ma mõtlen ka, elavnes mees, et armeenlased on tegelikult asjale kõige täpsemalt pihta saanud. Inimene või Jumal, üks Jeesus puha. Ühe otsaga äratab surnuid üles, teisega käib peldikus. Kõike teeb täie rauaga. My kind of guy. Aga selles ometi seisnebki kristluse suur erinevus antiikmaailmast, üritas Alfons seletada, et temas saavad lõplikult ja lahutamatult kokku inimlik ja jumalik, mitte nagu antiikjumalatel, kes võisid meelevaldselt inimese kuju võtta. Ja kas teate, siit tagant terendabki kristluse suur sõnum. RAUD 49 49

50 50 RAUD Selles asjas on sul küll õigus, nõustus külaline. See antiikjumalate värk käib mulle ka närvidele. Plõks ja oled kes tahes. Ta lasi käega nipsu. See oli neil umbes nagu viagra eest, arvan ma, jätkas ta. Inimkuju oli sihuke keppiv ülikond, tead küll. Kui Zeus tahtis mingit tšikki panna, siis tõmbas endale mingi noore kuti füüsise ümber ja oli hommikuni kõva mees. Selge, et Herale selga ronida polnud pooltki nii huvitav. Või siis tegi midagi veel kinkimat, ronis härja või luige sisse, eks, sa tead neid asju paremini. Temaga võrreldes oli Jeesusel ikka raudselt tõsi taga. Sel hetkel avanes uks ja sisse astus mehe autosse jäänud punapea, käes kandik kahe aurava kohvitassi ja kahe taldriku võileibadega. Thanks, poetas mees talle ja pakkus võileibu Alfonsile. Mis sulle rohkem meeldib, kalamari või hanemaks? Ei oska öelda, ütles Alfons. Kange ja aromaatse kohvi lõhn täitis ta sõõrmed. Ah, siin jätkub kumbagit, lõi mees käega. Kuhu me jäimegi? Kreeklaste juurde. Aga hindud on muidugi veel friigimad, need treblavad ühest kerest teise nii, et ei jõua kõiki kokku lugedagi. Aga see on umbes sama huvitav kui arvutiefektidega tehtud kaklusstseenid mingis Hongkongi filmis. Pole näinud, ei tea, poetas Alfons. Noo? Mis kirikuõpetaja sa siuke oled, kui sa nagu väga kursis ei ole, mis värk inimestele peale läheb? Jalgpalli ikka jälgid või? Mind, teatas Alfons rõhuga, huvitab nende juures vaid see, kuidas läheb neile peale Jumala Sõna. Nihukese ätituudiga sa küll kaugele ei purjeta, nentis mees. Aga olgu peale, ma näen, et ega sa mu küsimust ikka ära ei vasta. Ei kavatsegi, ütles Alfons. Jeesuse juures on minu jaoks oluline miski hoopis muu kui seedimine. Erinevalt teist, nähtavasti. Minu usk, kui te tingimata teada tahate, on vundament minu väärtustele, mind kui inimest koos hoidev eetiline selgroog. Midagi minus, mille üle ma võin uhkust tunda. Sa ei jaga ikka üldse matsu, kohmas mees püsti tõustes. Sitta mul sest tema sitast. Ma küsin seda, et kas inimene on su meelest inimene üleni või on meie loomulik olek mingi puue ja haigus, mis tuleb välja ravida? Kas Tema armastas kõiki inimesi sellistena, nagu nad on, või aixviker pmd 50

51 nult mingeid näidislapsukesi, keda sai avalikel üritustel sülle võtta? Mis sa arvad? Ma arvan, et teil on nüüd aeg, võttis Alfons oma mehisuse kokku. Seda arvan minagi, ohkas mees ja astus uksest välja. Kahjuks. Ta jäi korraks mõttesse. Aga tead mis, Alfons? Mul on täna hea tuju, ütles ta siis. Äkki teed ikkagi meiega koos ühe väikse sõidu? Mis sest, et sa seda Jeesuse-värki eriti ei jaga, ma ju näen, et sa vähemalt püüad. Teine kord, ütles Alfons talle trepilt. Oled kindel? Mees vaatas talle nii tõsiselt ja murelikult otsa, et Alfonsil hakkas natuke kõhe. Kindel mis kindel, ütles ta. No tule juba, hõikasid meest tüdrukud autost ja ta pööraski pilgu ära. See on paraku pakkumine, mida teist korda ei tehta, hõikas mees üle õla ja istus autosse. Nüüd jääd sa meil musta tõlda ootama. Rohule longu vajunud õhupallid tõusid korraga reipalt kikki ning raadiost hakkas kostma paksu neegritädi mahlaka häälega lauldud Swing low, sweet chariot. Mootorimüra vaibus ning aeglaselt ja majesteetlikult kerkis valge limusiin õhku ja liugles edasi üles, pilvede poole, jättes Alfonsi trepile järele mõtlema, kust ikkagi oli saladuslik võõras tema nime teada saanud. RAUD 51 51

52 ÜLAR PLOOM Juuli ja August 5 läbikirjutatud etüüdi 1. Lõhnavad lõhmused. Nurmelillelaigud. Siivutu Juuli küüni harjal haigutab, päevitab jalgu. 2. Nüüd õitsevad siin pärnad ja Võromaal häitsäsõ lõhmusõ. Mee lõhn meelitab möödunut ligi. Mida siis? Toda lõhmust, mida ammu pole, ja sumisevaid kobaraid, uimastavaid. Ja meid ja mesipuuaida ja vanaisa Jaani ja traatvõrgust mesinikukübarat ja vanaema Roosi hallitriipu pruntsi. Vaatan möödujaid, ja nende riideid, ja suvekübaraid: kuidas kõik muutub, kuidas kõik on sama. 52 PLOOM 52

53 3. Juuli on taas tõmmanud selga lõhmuseõielise kleidi ja kui vihmameistrid äigavad üle poognate, nirisevad lõhnavad joad sirinal Juuli kaunile kaelale, nõrguvad alla rindade vahelt, aitavad aimata sillerdavat puusajoont, süle hullu sügavust, ja maamees kuulab ja vahib silm punnis ning suu ammuli, sest Juuli ilu puhkeb raskes märjas klorofüllitüllis Põhja piigale väärilisel moel ilma Fashion Show ta ja Love Parade ita. Oo, mu Daam, ärge liigutage! Jäägegi nii. 4. Nurmelillepükstes Juuli tantsib ja tallab hommikuti kergelt, pärastlõunal rambelt, õhtu hakul rohkelt ja lubavalt üle Eestimaa väsinud ihu. (Massaaþ, muide, on ajastu vaimu vastaselt enamasti tasuta.) PLOOM 53 53

54 Ja millised ööd, mu härrad, te ärge magage neid maha! Ohvriande mõistagi on: uppunutele nende unenäod, sodiks sõidetutele ja vägistatule solvatud terviklikkus. Aga kellele tuleks pähe Juulit süüdistada? Tema tantsib ikka oma Jumalast määratud tantsu; tantsib ega peatu, sest noor, ehkki esiti alles lapseohtu härra August juba hõikab, armunäljas käed õieli, va riivatu. 5. Nüüd on Juuli juba vanatüdruk, eks tal selline vanapoolne nimigi, aga näe, hakkas semmima Augustiga. No mis neist kahest tahta?! Niikuinii astuvad ämbrisse või toobrisse, varem või hiljem. No mis ma ütlesin! Seitsmes ajanõu on ämber, kaheksas toober, siis jälle kaks korda ämbrisse. Oh neid Vana-Eestimaa Juulisid ja Augusteid! 54 PLOOM 54

55 KALJU KRUUSA Mururoa mururoale tagasi ei saa sunniti minema minema loovutime oma aareteta saare ja pidime tulema tulema mururoale ei saa tagasi ta rannikki ei roostu oi mururoa me vana armastusena ei roostu ei saa tagasi mururoale ei saa kunagi tagasi rahu kuna kaua aega tagasi vaikse ookeani keskele maha jäi me korallirahu * hiina keelt kribin ja transkribin tintenpennikrabin seinatagant krybin KRUUSA 55 55

56 öörongivurin tuleb majavärin Taevas täna mulle tundus et käisin taevas hommikul voodis teki all pikali olles tundusin veel kogu kehaga maa peal olevat aga tänavale astudes taipasin järsku taevas olevat ega suutnud kujutleda kus mujal ma veel üldse olla saaksingi tundsin ennast taevas nii paratamatult taevas algas umbes 1 mm kyrguselt ei juba 1 /2 mm kyrguselt kui mitte koguni 1 /3 mm lausa 1 /4 mm ei suisa 1 /8 mm kyrguselt numbrid vurisesid mu peas kohutava kiirusega numbrid vohasid olin peaaegu kogu kehaga taevasse jyudnud tundsin peapööritust ainult jalatallad tundsid rohujuure tasandil kokkupuudet maaga kummardasin ja sidusin kingapaelad tugevamini kinni sellal tippis must mööda üks naine oma tikkkontsadel oli ta üleni taevas pea aegu pilvedes liueldes jäin taevalikule naisele järele vaatama vaadates ta taevalikku puusahööritust tundsin peapööritust kahtlustasin et maa peale enam tagasi ei saa 56 KRUUSA 56

57 Ei osanud olla midagi pidin ma tegema, niisama seda asja jätta ei saanud. olukord oli nii neetult tragikoomiline, et ma ei teadnud, kas nutta vyi naerda. seisin nagu kits kahe heinakuhja vahel, see üks on nutmine ja teine naermine, katsusin vaagida poolt- ja vastuargumente. ma olin üksi. seega ei saanud ka vargsi teiste pealt piiluda, kuidas nad teevad, kas nutavad vyi naeravad. nagu koolis, näiteks rühmavyimlemise eeskava ajal. muidugi, kui oleks ka keegi, et saaks piiluda, siis osa vyib ju nutta ja teine osa naerda, ja abi poleks midagi. ja ma olin ju ometi koolis yppinud igatsugu binaarseid opositsioone ja dihhotoomiaid ja muid tarku asju, aga praegu oli see täiesti tühja, ma ei suutnud täpsemalt midagi meenutada. ah, muidugi, kas ma suudaksin korraga nii naerda kui ka nutta? aga kas see oleks reeglitele vastav? kas on lubatud korraga nii nutta kui naerda? tysiselt, ma olin hädas, ma ei teadnud, kas nutta vyi naerda. persse, ma ei olnud üldse selliseks olukorraks valmis, mis elutegelikkus mu eluteele veeretas. KRUUSA 57 57

58 ma oleksin ju vyinud varem vähemalt peegli ees harjutada. oleksin vyinud proovida silmadega nutta ja samal ajal suuga naerda vyi ka vastupidi, kui nii lihtsam olnuks. nii ma siis seal endamisi kuidagi noh nagu kohatult kohtlaselt virilalt naeratasin ega osanud kuidagi olla. tundsin ennast elusolendina, kel lasus olemiskohustus, aga kes järsku lihtsalt ei osanud olla. * tegu on tundega ja nii kirkaga nagu kivi et viruta kirkaga tegu on unega ja nii kergega nagu lucukivi mis vett katkestab katkestab juhtunu sattunu toimunu ei unu 58 KRUUSA 58

59 KIRMEN URIBE Baski keelest autori kaasabil tõlkinud Kalju Kruusa Mai Las ma vaatan neid silmi. Ma tahan teada, kuidas sul läheb. Rainer W. Fassbinder Näe, käes on mai, laotanud sadama üle oma sinised silmalaud. Tule, ma ei ole sust pikka aega kuulnud, sa oled aina hirmul, me lapsepõlves uputatud kassipoegade kombel. Tule ja võtame uuesti üles needsamad sõnad, heaolemise väärtusest, kahtlustega toimetulemise vajadusest, kuidas eneses olevaid tühemikke täita. Tule, tunne näol hommikut, alati kui oleme kurvad, tundub kõik tumedana, alati kui oleme tarmukad, variseb aga maailm kokku. Igaüks hoiab eneses igavesti mõnda teise varjatud külge, olgu saladust, või viga, või viibet. Tule ja paljastame võitjad, sillalt alla hüpanud eneste üle naerame. Vaatame vaikselt sadamakraanade töötamist, vaikselt koos olemine sõpruse peamiseks tunnistuseks. Tule minuga, ma tahan riiki vahetada, oma keha samasse kõrvale jätta ja pugeda sinuga teokarpi, eneste väiksuses, tigude kombel. URIBE 59 59

60 Tule, ma ootan sind, jätkame tervelt aasta tagasi katkenud lugu, otsekui jõekalda valgele kasele polekski üht ringi juurde kasvanud. Reisivihik: Bhutan Turistid jõuavad kurnatuna ulualla. Pikk mägitee on olnud järsk. Majaperemees valmistab sooja õhtusöögi. Akna taga täiskuu, Himalaya valged tipud. Üks turist ütleb teisele: Nad ei pruugigi veel teada, et inimene on kuu peal käinud. Ta räägib sest vallutusest majaperemehele. Bhutanlane jääb mõttesse. Ei ole sugugi üllatunud ega imestunud näoga. Kortsutab kulmu ja kostab tagasihoidlikult: Ja mitu šerpat läheb vaja, et vesi nii kõrgele üles kanda? Täiuslikud asjad Kuigi head jalgadele, on saabastele sandaletid paljalt skeletid. Õlipuu võib elada kahe tuhande aastaseks, aga ei mäleta midagi. Täiuslikud asjad on hirmutavad. Nad ei meeldi mulle. Mu käekiri on kaldus, kõnnak kaldusemgi, püüan anda parimat. 60 URIBE 60

61 KIRMEN URIBE on sündinud aastal Baskimaal Biskaia lahe äärses, maaliliste mägede jalamil asuvas kümne tuhande elanikuga Ondarroa kalurilinnakeses. Kohtasin Uribet aasta kevadel kaptenite külas Käsmus korraldatud tõlketalgutel, kus mitmete (nurgataguste) maade luuletajad üksteise loomingut tõlkisid. Oma helge olemisega, avala naeratusega ja muidugi baski keele kõlaga kõiki osalejaid võlunud Uribe luule tundus mulle ebatavaliselt tavaline, üleni selge, põhjani settinud ja läbipaistev, peaaegu mitte(luule)keeleline. Käesolev kimbuke pärineb luuletaja esikkogust Hoia mul senikaua käest (Bitartean heldu eskutik, 2001), mis ilmudes osutus baski luules teedrajavaks ja pälvis Hispaania Kirjanduskriitikute Liidu auhinna Premio de la Crítica parimale baski luulekogule. Tänaseks on kogu tervikuna ilmunud ka hispaania, prantsuse ja inglise keeles, lisaks on ta luuletusi avaldatud mitmete maade ajakirjades ja antoloogiates. Peale luuletamise on Kirmen Uribe tegutsenud laste- ja noorsookirjanikuna, esseistina, näitekirjanikuna, ajakirjanikuna, telestsenaristina, tõlkijana. (Tõlkinud muuhulgas Raymond Carveri, Sylvia Plathi, Anne Sextoni, Mahmoud Darwishi ja Wis»awa Szymborska luulet.) Ta ei pelga multimeediatki, näiteks on ta esitanud oma luulet muusikute Mikel Urdangarini, Bingen Mendizabali ja Rafa Ruedaga, andnud koos nendega välja raamatplaadi Liiga vana, liiga väike, mine tea (Zaharregia, txikiegia agian, 2003). Võimalik, et tänu mitmetele New Yorgi ringreisidele võis Uribe avastada ennast eelmisel suvel mahukast antoloogiast Uusi Euroopa luuletajaid (New European Poets, 2008). Juhtub. Eesti keeles on varem ilmunud kaks Uribe luuletust Doris Kareva ja Hasso Krulli tõlkes (Sirp, ). Tema esinemisi saab kuulatavaadata ka Youtube ist. K.K. URIBE 61 61

62 VLADIMIR NABOKOV Vene keelest tõlkinud Maria-Kristiina Lotman * Oo öö, ma kuulun sulle! Kurjus unub, on elu selge ja on hämar surm, mu avanenud hinges peegeldunud on hiilgav taevakumm Ja mulle näib, et viirastuslik vene mind üle öise taeva lennutab. ja lõppu pole sillerdaval sinel, ma temas, minus ta. Ma sõuan, sõuan, tähti möödub üha, mu vene nende juures seisatab, ja teemantlaine tabamatus mühas ta sööstab lennul taas. Ma sulle kuulun, öö! Mu hinges hiilgad, kõik patune maa peale maha jäi, ja minu lauba peale ingel hingab, kui sõuan püstipäi. 18. aprill 1918 * Nõnda lihtsa ja rõõmsana unes nägin üksinda trepi peal sind, käsi tõrjumas loojangupunet, palgel lõkendav päikesekild. 62 NABOKOV 62

63 Langes kerges ja kasteses kumas vari lävele, kleidile helk, aga aias kui pisike jumal kirkalt naeratas puul iga leht. Ja mu unelus, mõtlikku pilku hoidsid kauguses sinkjal alleel, heitis väreldes lehtede vilku selge peeglina vastu su kael. Mida tähendab see, ma ei teagi, miks ma ärkasin, pisarad näol... Hinges naerab ja nutab mul keegi, kui sind ukse peal päikeses näen. 13. august 1919 Sküüt Öö täissöönd Rooma kohal hargnes ja sinas amforate õõs ja väreles kesk oleandreid toa aknaavas tähelõõsk. Just nagu öö lasuurses tulvas mu juurde voogas lüüraviis. Ning paljas rambes naistehulgas ma lõvinahal suikusin. Mu üle uni lendas, virvles, mu õrritaja, piinaja. Ma nutsin: viirastusid pilved ja stepid kodus, Sküütias. NABOKOV 63 63

64 * Mu sõber, siiralt kaasa tunnen, kui keegi kõndides alleel, silm vajund salajasse unne, ei näinud, kuis puulehtedel on kuldseid köbrulisi täppe ja imeline soontevõrk, ja jätnud oma saagjad täkked neil sinisarveline tõuk. 2. jaanuaril 1920 Liblikas (Vanessa antiopa) Sametmustana veiklemas küpsete ploomide soojust, näe, end lahti ta lõi, elava sameti seest sulnilt lasuurjas-rukkilillsinine täpiviirg küütleb mööda narmastikäärt, mis on kui rukkivoo kuld. Istus puutüvele, ergavad õhkõrnad täkitud tiivad, naaldudes koorele kord, andes end kiirtele kord Oo, kuis nad hõiskavad, kuis jumalikuna helgivad! Ütled: raamib asuursilmset ööd kollane koitudepaar. Tere, oo tere, sa põhjamaa kasesalude unelm, lõputu nooruseea armastus, värin ja naer. Jah, imepäraselt ilmunud Seeravis tunnen su ära, tunnen su tiibadekaart, mustritki püha sel peal. 10. jaanuaril 1921 * Sa kirka valge pilve süles mu üle lendad taevalael. Ja niiskes rohus pärna all 64 NABOKOV 64

65 su ahta vöö ma leian üles. Mind pimestab ta hõbelus Ma eemaldun. Ja laulul kargel drüaadile, kes kuulab malbelt, ma vestan oma üksildust. Ja pärna all on laulev allik, tal tumenevad kiired vood. Seal ööbikud on õhku toond erkvärvilised kõlapallid Näe, kumab merevaigukuu. Ja nõiduslikus õhtusäras sind taevalaotusesse ära viib õrna puhanguga tuul Paradiisis Mu hing, sind kauges surmas nähes on pilt mu mõtteis selline: üks veidrik paradiisi läheb, provintslik loodusteadlane. Seal laanes metsik ingel puhkab, poolpaabulindlik elukas, ning teadmisjanus teda surkad oliivikarva sirmiga, artikli juba vaimusilmas sa tema kohta kirjutad, kuid ajakirju sealses ilmas ei ole, ega lugejaid. Ning seisad seal sa, uskumata veel oma tumma ängistust: sest kellele siin kirjeldada võiks sinist, rambet olevust? NABOKOV 65 65

66 Kus maailm on, kus roosiliigid ning muuseum ja topised? Pilk pisarates aga viibib neil nimetutel tiibadel. Berliin, 1927 Me nii tahtsime uskuda Me nii tahtsime uskuda oleva seost, aga vaatasin tagasi just: olen hämmastund, sest on kaduma läinud, mu noorus, su näost minu värvid, on näojoontes tõelisus ähmastund. Ja ma mõtlen see on nagu uduveesein, mis mind sinust ja uppujat madalast lahutab, või siis tähiseid näen ja vaid tagantpoolt sind, kes sa poolvõidusõidukil õhtusse kihutad. Ammu pole sa mina, vaid üksnes eskiis, iga avaloo sangar, ent uskusin ikkagi, et see tee niiskeist orgudest katketa viib mägismaa kanarbikuni. Pariis, NABOKOV 66

67 Maleülesandeid 1 2 Matt kolme käiguga Selles miniatuuris (koostatud Montreux s, Šveitsis 1. märtsil 1965) teevad küllaltki sirgjoonelise võtme tasa variandid ja katsetused. Kaks näidismatti, rida ja liin peegeldavad üksteist. Probleem ei ole nii lihtne, kui see esimesel silmapilgul tundub. Vastus Valge: Ke1, Lh2, Va1, Ee5, g2 Must: Ka8, a3 Matt kolme käiguga Võti: L-h K-b8, 2 V x e! (mitte V-d1? mille trumpab üle K-c8!); K-c8 3 V-a8 matt 1... E-a2 L-b1! (mitte V-d1? mille trumpab üle E = L, mis kinnistab V); K-a7 3 V x E matt 1 Tõlkes on säilitatud Nabokovi partiide ülesmärkimise süsteem ja konfiguratsioon, vaid malendite sümbolid on asendatud eesti lühenditega. Peamised erinevused võrreldes Eestis kasutatava süsteemiga on järgmised: 1) etturit tähistatakse eraldi sümboliga (E); 2) löömist tähistab kooloni (:) asemel korrutusmärk (x); 3) tuld ei tähistata plussmärgiga, vaid inglise lühendiga ch; 4) võrdusmärk tähistab etturi muutumist lipuks. Eesti lugejale peaks pakkuma ülesannete lahendamisel lisapõnevust malelaua orientatsiooni äraarvamine. NABOKOV 67 67

68 6 Matt kolme käiguga. Võti on petlik, sest see näib takistavat L võimalikku kasutamist kõnealusel ruudul; ja igal juhul näivad teised kaheksanda rea ruudud usutavamad. Selle elegantse probleemi (koostatud Põhja-Itaalias Ponte di Legnos Grande Albergo Excelsioris 18. juulil 1966, vihmasel pausil keset pingelist liblikapüüdmist, ning avaldatud ajalehes The Sunday Times, London, 5. novembril 1967) peamine idee on see, et valge K avab tee oma hukule valge malendi elimineerimisega. Kokkuvõttes minu kõige rahuldustpakkuvam kolmekäiguline. Vastus Valge: Ka4, Lh2, Va8, Rc3, Ec4, d3 Must: Kd4, Ea5, c5, c6 Võti: V-h K x R 2 V-h3; K-d4 3 L-b2 matt 1... K x E 2 V-h3 ch; K-d4 (või x E) 3 L-f4 matt 1... K-c3 2 V-h3 ch; K-d4 3 R-e2 matt Head katsed (nt 1 K-b3; E-a4 ch 2 K-c2; E-a3 3 L-f4 matt) 68 NABOKOV 68

69 9 Matt kolme käiguga. Koostatud Genova lähedal Camoglis Cenobio de Dogis 15. aprillil 1967, entomoloogiliselt pettumust valmistav; avaldatud ajalehes Evening News, London, 14. oktoobril Selle pisut vanaaegse miniatuuri peamine mõte on valge R naasmine oma algsele väljale peamises variandis. Vastus Valge: Kf8, Vc1, Rf6, f7, Ed2, e4 Must: Kd4, Ed3, d5 Matt kolme käiguga Võti: R-d K x E 2 V-f1; E-d4 3 R-f6 matt ; K-d4 3 V-f4 matt 1... E x E 2 R-b6; E-e3 3 V-c4 matt NABOKOV 69 69

70 MIHHAIL LOTMAN Nabokov ja luule 1. Laiale lugejaskonnale sai Nabokovi nimi tuttavaks pärast romaani Lolita skandaalset avaldamist aastal. Proovinud seda eelnevalt edutult avaldada Ameerika juhtivates kirjastustes (sealhulgas Harper and Brothersis), õnnestus tal see lõpuks ära trükkida peaaegu tundmatus Pariisi kirjastuses Olympia Press. Päris tundmatu see kirjastus siiski ei olnud, kuid ta tuntus oli spetsiifiline: seal ilmusid peamiselt erootilised, et mitte ütelda pornograafilised teosed. Kuid ka mitte ainult: aastal avaldas Olympia Press Becketti Unnamable i ; üldse ilmus seal palju teoseid, mis ei mahtunud mainstream i. Hiljem väitis Nabokov, et ta ei teadnud kirjastuse spetsiifikat, kuid see on talle tüüpiline ütlus, millesse tuleb suhtuda cum grano salis. Tegemist on Nabokovi lemmikvõttega, mida võiks nimetada mimikriks. Kõigepealt maskeerib ta oma romaani pornokirjanduseks, kuid samal ajal on talle on väga oluline, et tõeline lugeja märkaks teose õigeid omadusi. Me ei tea, milliseks oleks Nabokovi saatus kujunenud, kui Graham Greene (kes ilmselt samuti kogemata selle kirjastuse produktsiooni peale sattus) ei oleks osutunud selliseks õigeks lugejaks ja poleks oma ülevaates nimetanud Lolitat aasta kolme parima raamatu hulgas. Nabokov balansseerib kõrge estetismi ja madala, lausa labase maitse vahel, ning romaani erakordne populaarsus rajanebki sellel, et ta sobib erinevatele lugejatele. Nabokovi poeg Dmitri (ooperi bassilaulja ja võidusõitja) rääkis mulle, et ta kollektsioneerib Lolita -kitši üle maailma kõige huvitavamad näited pidid olema Jaapanist, ning oli rõõmus eesti poplaulu üle, mille refräänis leiduvad sõnad: Õrn hell Lolita hea aega viita. Pärast Lolitat tulid kuulsus ja ka raha, romaan osutus majanduslikult väga edukaks. Nüüd jahtisid juba suured kirjastused Nabokovi teoseid, ta sai loobuda ülikooliõppejõu vihatud ametist ning pühenduda kirjandusele. Selleks ajaks aga oli Nabokov kahe ingliskeelse ( The Real Life of Sebastian Knight ja Bend Sinister ) ja mitme venekeelse romaani autor ning juba enne sõda tõusnud Bunini kõrval juhtivaks vene pagulaskirjanikuks (on räägitud koguni Nabokovi ajastust). Ent alustas ta oma kirjanikuteed luuletajana, mis iseenesest on üsna tavaline. Vähem tavaline on aga see, et ta jätkas luuletamist ka siis, kui sai kuulsaks prosaistiks, kogu oma loomingulise tee vältel. Ning vähe sellest, et ta jätkas venekeelset luuletamist, kirjutas ta mitu luuletust ka inglise keeles. Tema väidetavalt esimene luulekogu ilmus aastal (väidetavalt seetõttu, et sellest pole ühtegi eksemplari säilinud). Ka järgmine kogumik ( Luuletused, 1916) avaldati autori kulul. Järgmised Nael ja Mägitee ilmusid juba paguluses (mõlemad 1923). Tuleks ka nimetada valikkogu Luuletused (1952) ning kaht ingliskeelse pealkirjaga kogumikku: Poems. Garden City (1959) ja Poems and Problems (1971). Viimane sisaldab nii Nabokovi ingliskeelseid tõlkeid oma luulest koos originaalidega kui ka inglisekeelset luulet, eraldi rubriigina on lisatud maleülesanded. Sellele võiks lisada Nabokovi mitmeaastase töö Jevgeni Onegini tõlkimisel ja kommenteerimisel, mille tulemuseks oli aastal ilmunud neljaköiteline väljaanne. On huvitav märkida, et Nabokov, kelle originaalloomingus on variatsioone Onegini stroofist, eelistab tõlkes 70 NABOKOV 70

71 vabavärssi. Tõestamaks, et tegemist on sihiliku valikuga, mitte suutmatusega, kirjutab ta ingliskeelse luuletuse On translating Eugene Onegin (1955) nimelt Onegini stroofides. 2. Et Nabokovit mõista, tuleb teada, et ta presenteeris end alati aristokraadi ja anglomaanina. Nabokovid ei olnud eriti vana aadlisuguvõsa, tiitli said nad alles 17. sajandil, kuid tema vanaisa oli tsaarivalitsuse justiitsminister, isa aga märkimisväärne ühiskonna- ja poliitikategelane. Lapsepõlvest saadik ei orienteerunud tulevane kirjanik mitte prantsuse (ehkki oskas seda keelt täiuslikult, milles pole vene aadlike puhul midagi haruldast) ega saksa (mida kasutati sageli õukonnas), vaid inglise kultuurile ning aastal 1919 asus õppima Cambridge i ülikooli, mille lõpetas aastal. Kuid selleks ajaks oli tema elus aset leidnud sündmus, mis muutis kogu ta elukäiku: nimelt oli Venemaal toimunud revolutsioon. Tema isa, samuti Vladimir Nabokov, oli konstitutsiooniliste demokraatide (kadettide) üks liidreid ning Veebruarirevolutsiooni perekond tervitas, Oktoobripööret aga mitte. Koos valgekaartlastega emigreerusid nad läbi Krimmi Euroopasse ning perekond asus elama Saksamaale. Erinevalt paljudest pagulastest ei olnud nende materiaalne olukord väga halb, kuna osa perekonnavarast õnnestus kaasa võtta. Järjekordne pööre tema saatuses toimus aastal, kui ta isa päästis atentaadi ajal kadettide liidrile Miljukovile viimase elu, ise hukkudes. Puuduva isa kohalolekut näeme sellest ajast peale kõikides tähtsamates Nabokovi teostes, kus see sulab kokku puuduva kodumaa teemaga kõige sirgjoonelisemalt romaanis And (1938), kus isatuse all kannatab nii protagonist kui ka tema armastatu, aga isegi näiteks Lolitat ei saa mõista väljaspool seda konteksti. Saksamaa ja sakslased ei meeldinud Nabokovile kunagi. Ta tundis ennast seal võõrkehana ja eelistas Inglismaad. Ta hakkas kirjutama inglise keeles juba enne seda, kui aastal Ameerikasse elama asus (natsi-saksamaalt lahkus ta juba aastal). Nii saigi temast ameerika kirjanik, kes, tõsi küll, eelistas suurema osa ajast veeta Šveitsis, kus ta aastal ka suri ja on maetud Montreux s Clarensi kalmistule. On ülimalt iseloomulik, et ehkki ta aastast alates viibis peaaegu lakkamatult Montreux s, ei rajanud ta endale seal kodu, vaid elas kuni surmani Montreux Palace Hotellis. Ta ei ole mingi kohalik, isegi mitte pikemaks ajaks peatunud välismaalane. Ta on vaid ajutine külaline (sarnaselt väitis Igor Severjanin, et ta pole pagulane, vaid suvitaja). Ja need, kes on süvenenud Nabokovi loomingusse, saavad aru, et mitte üksnes Šveitsis, vaid siin maa peal üldse. 3. Kirjanikutöö oli kindlasti tähtsaim, kuid sugugi mitte ainus tegevus Nabokovi elus. Nii oli ta kirglik entomoloog: tema esimene amet Ameerikas oligi liblikate kollektsiooni kuraator Harvardi ülikooli võrdleva zooloogia muuseumi juures aastal avastas ta liblikaliigi Lycaeides melissa samuelis ning oli entomoloogina ka küllaltki tunnustatud: tema auks on nimetatud koguni üks liblikaperekond (genus Nabokovia). Lisaks oli ta suurepärane joonistaja, joonistamine oli ainus kunst, mida ta oli põhjalikult õppinud. Ennekõike joonistas ta muidugi liblikaid, aga mitte ainult. Veel oli ta NABOKOV 71 71

72 sportlane. Berliinis teenis ta raha tennise- ja poksitundidega. Ja muidugi male. Kuid siin eelistas Nabokov võistlustele rahvarohketes täissuitsetatud ruumides ülesannete ja etüüdide loomist üksinduses ja rahus. Just siin on spordi ja kunsti seos eriti nähtav. Veel tegeles ta, tõsi küll, pigem olude sunnil kui südame kutsel, vene kirjanduse õpetamisega; tema loengukursused on nüüdseks avaldatud ja neis leidub nii mõnigi originaalne mõttekäik. Jevgeni Onegini tõlget on juba mainitud. Et aru saada Nabokovi maailmast, tuleb silmas pidada, et tal oli kaugelearenenud sünesteesia ning asju liigendas ta sünesteetilistest seostest lähtudes, mitte niivõrd harjumuspäraseid skeeme järgides. Nii on tema luule tihedalt seotud värvidega ja selles mõttes läheneb ta joonistustele, samas kui helisid on rohkem tema proosas. See seletab ka, miks male on tema jaoks sisuliselt sama mis luule. Neid ühendavad originaalsus, täpsus, harmoonia ja hiilgav ebasiirus. Maleetüüdid seonduvad omakorda liblikatega, nende sümmeetria ja mimikriga. Hea maleetüüd nagu luuletuski on midagi muud, kui ta paistab olevat, samuti köidavad teda ebatriviaalse sümmeetria võimalused nii värsis, liblikates kui ka maleülesannetes (vrd nt maleülesandeid nr 2 ja nr 9 tema kogumikust Poems and Problems ). 4. Lääne lugeja tutvus Nabokovi loominguga kronoloogilises mõttes peaaegu pöördpidises järjekorras: kõigepealt ingliskeelsed romaanid, seejärel venekeelsed (enamasti autori enda ja ta poja Dmitri Nabokovi tõlkes), ja alles siis tema luulelooming. Ning siin ootas lugejat ees ebameeldiv üllatus. Tundus, et proosa ja luule on kirjutanud täiesti erinevad autorid: snobismini peen proosastiil, vürtsitatud dekadentliku pahelisusega, ja peaaegu et lihtsakoeline luulestiil ja -temaatika, siiras ja aateline autoripositsioon, mis kõik on midagi täiesti muud kui see, mida Nabokovi austajad temas hindavad. Ma olen poeet on üks tema luuleloomingu motiividest. Selline klišee on tema proosas täiesti mõeldamatu. Vaid ta luulest selgub, et tegu on religioosse autoriga: proosateoste autor on skeptiline agnostik (tõsi küll, Kutses tapalavale 1936 pigem gnostik). Ka sellistele teemadele nagu nostalgia läheneb Nabokov luules ja proosas täiesti erinevalt: ülipeenelt ning enamasti vihjamisi proosas, peaaegu et stampides luules, kust ei puudu isegi igatsus kasekeste järgi. Huvitaval kombel võib see proosas olla isegi luulelisem kui värssides, vrd nt romaani And motot: Tamm on puu. Roos on lill. Hirv on loom. Varblane on lind. Venemaa on meie isamaa. Surm on vältimatu. P. Smirnovski, Vene keele grammatikaõpik. 72 NABOKOV Siiski ei ole ka luulega asi nii lihtne. Suurema osa proosast avaldas Nabokov oma nime all, venekeelseid luuletusi aga varjunime all Sirin. Viimane tähendab naisekehaga lindu vene mütoloogias (nimi on tuletatud kreeka sireenist). Vene folklooris figuxviker pmd 72

73 reerib Sirin mõnikord paradiisilinnuna (vahel on ta, vastupidi, ktooniline olend), kes ilmub vaid õnnelikele inimestele, kuid jumalik on ainult tema laul, igasugune südamlikkus on talle võõras. Kuid siin on veel üks aspekt: mütoloogilised linnud sirin ja alkonost olid vene modernismis tähtsad sümbolid. See kajastub ka sümbolistide kirjastustegevuses: aastal loodi kirjastus Sirin, 1918 kirjastus Alkonost. Miks Nabokov valis endale just Sirini varjunime, ei ole teada. Esteetiliselt olid Nabokovile sümbolistid võõrad, ta kuulus järgmisesse, nn postsümbolistlikku generatsiooni. Tema loomingut võiks võrrelda Mihhail Kuzmini klarismiga, Ossip Mandelštami akmeismiga ning Vladislav Hodassevitši luulega, kes küll ametlikult kuulus sümbolistide hulka, kuid kelle poeetika jäi neist juba kaugele. Igatahes sümbolistide müstika, mitmekihilised sügavad kujundid ja keeruline intertekstuaalsus olid Sirinile võõrad. Aage Hansen-Löwe vastandab kaht kirjanduse laadi: kalüptiline ja apokalüptiline, kusjuures etalonide funktsioonis on tal nimelt Nabokovi (kalüptika) ja vene sümbolistide (apokalüptika) looming. Vene sümbolistide loomingus on väga oluline ilmutuslik aspekt: nad avavad sügavalt varjatud tähendusi, tehes seda tihtipeale vaid vihjamisi, arendades välja keerulise tsiteerimistehnika. Võiks märkida, et lisaks vene sümbolistidele kuulub ka juhtivate akmeistide nagu Anna Ahmatova ja Ossip Mandelštami looming nimelt sellesse valdkonda. Kalüptiline looming seevastu ei ole orienteeritud süvatähendustele, eesmärgiks on tekst ise. Võiks isegi öelda, et just kalüptilises loomingus avaldub kõige selgemini Roman Jakobsoni keele poeetiline funktsioon (tuletagem meelde, et tema esteetilised vaated formeerusid vene postsümbolismi, täpsemini futurismi raames). Kui apokalüptilise teksti ideaaliks on sakraalsus, selle põhimõtteline mitmemõttelisus, keskpunktis pole isegi niivõrd tekst ise kui selle rohked ja üksteisele mitte taanduvad interpretatsioonid, siis kalüptilise teksti ideaaliks on mõistatus, millel on ühemõtteline lahendus. Maleülesanded kuuluvad selgelt samasse kategooriasse. Apokalüptilisus seondub tumedusega ja seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses: pimedus on lemmikteema (vrd Bloki tsüklit Ante lucem või Brjussovi Tertia vigiliat ), tume on teksti semantiline struktuur. Kalüptilisele poeetikale, vastupidi, on omane valgus, keerukust ei saavutata mitte sügavuse, vaid peegeldustega, valguse murdumisega, kui see läbib poolläbipaistvaid tasapindu ja asju. Selle ideaaliks on sümmeetria ja kombinatoorika. Sirini luules domineerivad valgus ja sära. Isegi öö kirjeldustes kasutab ta rohkesti värve ja hiilgavaid objekte, kusjuures ei hiilga mitte üksnes tähed, vaid ka taevas ise. Sirini luulemaailma iseloomustab lendavate, eriti tiivuliste olendite rohkus (ennekõike loomulikult liblikad oma poolläbipaistvate tiibadega, kuid ka linnud ja inglid), kusjuures nende komponendid on tihti ümber kombineeritud. Sirini luule visuaalsus ei piirdu looduskirjeldustega. Sinna kuulub kindlasti ka maalikunst, kusjuures ennekõike nimelt sümbolistlik. Iseäranis palju paralleele leiame me Mihhail Vrubeli loominguga, vrd eriti tema deemoneid, kellest osadel on läbipaistvad tiivad, kuid selgelt on näha ka paabulinnusulgi. Nagu Nabokovil, nii domineerivad Vrubelilgi erinevad sinise värvi varjundid, mis tihti muutuvad läbipaistvaks, vrd eriti ta Sirelit. Võibolla üks ajend sellise varjunime võtmiseks oli Viktor Vasnetsovi maal Sirin ja Alkonost. Rõõmu ja kurbuse linnud (1896). Sarnaselt Vrubeli deemonitega on nad kombineeritud kujud: naise kehad linnutiibadega. NABOKOV 73 73

74 5. Rääkides Nabokovi luuleloomingust, ei saa piirduda üksnes ta avaldatud luulekogudega. Luule on oluline osa tema proosast ja seda ennekõike juba mainitud romaanis And, mille peategelane Fjodor Godunov-Tšerdõntsev on luuletaja, kes kirjutab ka proosat, ning tema teos Tšernõševski elu moodustab osa Nabokovi romaanist. Tšernõševski elu (proosateos) algab kahe tertsetiga ja lõpeb kahe katrääniga. See tähendab, et alguses on lõpp ja lõpus hoopis algus. Godunov-Tšerdõntsev loob kalüptilise, enigmaatilise teksti, kuid kriitikud oma ebakompetentsuses ei mõista seda ega saa aru üheselt lahendatavast mõistatusest (kujuteldava romaani kujuteldavad retsensioonid on Nabokovi romaanis samuti ära toodud kui kõverpeeglipeegeldused). Ent romaani teistes osades on olulisel kohal ka Godunov-Tšerdõntsevi loominguline protsess ja selles mõttes on And üks tähtsamaid allikaid luuletaja loomepsühholoogia valdkonnas. Nabokov mitte üksnes ei too ära oma tegelase luuletused, vaid annab ka kõik nende tekstivariandid esialgsest impulsist kuni viimistletud tekstini, mis on selle impulsi vastand. Ka siin mängib Nabokov tihtipeale lugejaga. Peaaegu kõik Godunov-Tšerdõntsevi tekstid on paigutatud in continuo, nii et lugeja peab esiteks ise avastama, et tegu on värssidega, ning teiseks need vastavalt liigendama (kumbki polegi tihti nii lihtne ülesanne). Kuid ka luuletustes endis on peidetud mõistatused. Nii luuletab Godunov-Tšerdõntsev voodis pikutades ja unega võideldes: Êàê çâàòü òåáÿ? Òû ïîëó-ìíåìîçèíà, ïîëóìåðöàíüå â èìåíè òâîåì (Kuis hüüda sind? On pool sust Mnemosyne, poolvirvendus su nimes ) Kui nüüd küsida, mis on tema luule adressaadi nimi, siis valdav osa lugejatest ei lahenda seda ülesannet, ehkki nimi on selles värsireas sees, peategelase armastatu nimi romaanis veel nimetamata on Zina Merts (ïîëó-ìíåìîçèíà, ïîëóìåðöàíüå). Nabokov kasutab siin sõnu nii nende otseses tähenduses kui ka autonüümselt. Polumnemozina tähendab autonüümselt poolt sõnast Mnemozina, samamoodi tähendab polumertsanje poolt sõnast mertsanje. 6. Nabokovi maailm on selge. Süvastruktuuride ja -motiivide otsingud on talle võõrad, koguni vaenulikud. Nii oli talle täiesti vastuvõetamatu Freudi psühhoanalüüs, mille vastu ta kirjutab eraldi följetoni ja millele pühendab mitu mürgist lehekülge oma teostes (vrd kas või Lolitas ). Veel huvitavam on tema (naturalisti!) ettevaatlik suhtumine geneetikasse. Vähemalt entomoloogia valdkonnas, väitis ta, ei saa geneetilised andmed olla taksonoomia aluseks, ning ta klassifitseeris liblikaid hoopis nende genitaalide analüüsile toetudes. P.S. Iroonilisel kombel selgus paar aastat tagasi ootamatult, et DNA ribakoodistamisega (vähemalt praeguste meetoditega) ei õnnestu Nabokovi avastatud liblikaliiki Lycaeides melissa samuelis üheselt määratleda ja talle lähedasest liigist eristada. 74 NABOKOV lk74.p , 13:55

75 saad0901.p , 12:53 Viktor Vasnetsov. Sirin ja Alkonost. Rõõmu ja kurbuse linnud

76 TÕNIS SAADOJA KODULINN TALLINN Kohaspetsiifilise akvarellinäituse alustaladeks on kodutunne, turism ning äsja lõppenud kinnisvarabuum, mille käigus Tallinn on käesoleva kümnendi jooksul kapitaalselt ümber ehitatud. Asetatuna uue kodu toorikusse, astub ekspositsioon otsekontakti väga paljude eestlaste argipäevaga, sest kinnisvaraga seonduv puudutab täna vist juba peaaegu kõiki ning jälg kümnendi algul elavnenud ehitustegevusest jääb meie teadvusesse ilmselt väga pikaks ajaks. Põlise tallinlasena jälgin ma linna muutusi kord õhina, kord ahastusega, aga ükskõikseks ei jäta need mind kunagi. Isiklikult tähendasid vilgas ehitustegevus ja uue kodu buum minu perekonna jaoks seda, et viimase 7-8 aasta jooksul toimunud kinnisvaratehingute tulemusena on kõik minu pereliikmed vahetanud elukohta ning kunagi meile kuulunud korterid ja suvilad on täna juba uute omanike käes. Nii et see Tallinn, kus ma sündisin, ning majad ja kohad, mida seniajani kodudeks pean, on kas tundmatuseni muutunud või muul moel kättesaamatud. Olulise tegurina käesoleva näituse puhul peab välja tooma kaugele lapsepõlve ulatuva kiindumuse igasuguste Tallinna motiivide vastu, mis on mällu jäänud jalutuskäikudelt ja autosõitudelt või raamatust Merelinn Tallinn, mille ma iga kord vanaema juurde sattudes kaanest kaaneni läbi lappasin. Ikka needsamad tuttavad pildid olümpiamängude purjeregati puhul välja antud klantsköites. Äratundmisrõõm ja võrdlusmomendid võimendusid kordkorralt. Võõraste linnade pilte (eriti veel nende, kus ma ise käinud ei ole) ei viitsi ma seniajani eriti vaadata, Tallinna omi seevastu võin vaadata lõpmatuseni. Samuti ei tüdine ma vist iial Tallinnas jalutamisest. Ei ole midagi mõnusamat, kui mõne sõbraga kuskil aedlinnas lonkida ja maju kommenteerida: Näe, see on päris šeff või Vaata, kui lolli maja see mees endale ehitanud on või Hm, omal ajal võis see päris lahe olla... ja nii edasi. Teine mind mõjutanud raamat, aga pisut hilisemast ajast, on aastal ilmunud Pliiatsi ja blokiga mööda Nõukogude Eestit vastupandamatute sotsrealistlike tuši- ja söevisandite kogumik toonastel industriaalsetel ja urbanistlikel motiividel. See raamat tekitas aastaid kiuslikke küsimusi, milline võiks välja näha sotsrealistlik maal või joonistus 21. sajandil või õigemini, kuidas tuua see kummaline fluidum tänasesse aega? aasta sügistalvel ostsin ma Pikast jalast rõõmsas kollases tonaalsuses akvarelli, millel oli kujutatud kõrval asuva Lühikese jala vaadet. Kui ma selle pildi raamist välja võtsin, siis selgus, et tegemist on üllatus, üllatus akvarellipaberile tehtud värvilise koopiaga, mille kunstnik on hiljem lilla pliiatsiga signeerinud, et asi 76 SAADOJA 76

77 ehtsam välja näeks. Ma ei osanud ju arvata, et paarisaja krooni eest on võimalik sedasama pilti originaalina erinevates formaatides ja eri kauplustest osta. Ma ostsin pildi, et täpsemalt järele vaadata, millest ja kuidas on tehtud Tallinna vanalinna suveniirikaubanduses ringlevad legendaarsed taiesed ning seejärel maalida ise päris akvarellid, võttes (enda arvates) adekvaatsemalt arvesse 21. sajandi Tallinna olustikku, ja vormistada oma tööd siis suveniirpiltidena. Raekoja platsi jõuluturult sain varustaja kontakti ning seejärel ühest Sõpruse puiestee korterist piltide vormistamiseks vajalikud originaaltarvikud raamiliistud, klaasid ja kinnituskonksud. Ja töö võis alata. Ma ei olnud enne pildistanud arhitektuuri ega teinud akvarelle (siinkohal tuleb maalihuvilistele aga täpsustada, et paljud pildid on lisaks ka akrüüliga tuunitud). Piltide valmimise käigus paranes järk-järgult nende kvaliteet, nii algse foto kui hilisema maali mõistes nüüd oskan esmalt Photoshopis objektiivimoonutusi kohendada ja vaatan hoolsamalt kaadri kompositsiooni, teen sisulist vahet akvarellipaberil ja suvalisel paberil, samuti erinevatel pintslitel. Tempo on neli korda aeglasem kui alguses. Kodulinn Tallinn koosneb praeguse seisuga kaheksast peatükist, see ei jälgi Tallinna administratiivseid piire, vaid kaardistab objekte ka eeslinnades ja linnaservades, Tallinna mõttelises levialas. Samuti ei ole piltidele pikemas perspektiivis temaatilisi ega arvulisi piiranguid. Igasse peatükki võib aja jooksul lisa maalida. Ainsaks piiriks on seni olnud minu võimed kahe aasta jooksul 93 pilti ning on paradoksaalne, et maalimine katkeb hetkel ehitustegevust kujutavas peatükis, mis on küll keskseks teemaks, ent lükkus teostusena pidevalt edasi. Mütoloogilised paralleelid linna valmimise ja veeuputuse vahel on siinkohal ehk siiski liigsed. Loomulikult on minu valikutes palju klišeesid ja n-ö kohustuslikke repliike, aga kuidas muidu saakski rääkida pretensioonikal teemal Mis linnas tegelikult toimub ning püüda seda teha veel 360 kraadi raadiuses. Ma olen ka täiesti teadlik, et programm, mille algselt käivitas iroonia suveniirpiltide ja postkaartide üle, on ka ise sujuvalt postkaardistunud ning tegelikult see polegi halb, pikemas perspektiivis ehk paratamatugi. Tõsi küll, kadunud Sakala keskust sel väljapanekul veel ei kohta, aga fotod on mul olemas ning peatükk Enne ja nüüd ootab oma järge. Muutused Tallinna linnapildis on nii kiired, et kui maalikunst (ma ei väida, et minu meetod kõneleb maalikunsti eest tervikuna, ilmselt kaugeltki mitte) kujuteldaval kiirendusvõistlusel linnaehitusega ühele joonele panna, siis ta stardist eriti kaugemale ei jõua. Aga roomamise tempo ongi kujundlikum ja aitab peaaegu meditatiivsel tasemel endale ja loodetavasti ka teistele näidata, et linn, kus ma elan, on mulle oluline ja ma olen nõus kulutama oma aega ja energiat, et teda pildile saada. SAADOJA 77 77

78 JAANUS ADAMSON MEIE OLEMISE TUUMAST aastal ilmunud teoses Nali ja selle seos teadvustamatusega 1 nimetab Sigmund Freud nalja (Witz) korduvalt kahenäoliseks Januseks, kahte isandat teenivaks kelmiks ( Nali on iseenesest kakskeelne kelm, kes teenib korraga kahte isandat N, lk 183). Nalja või täpsemalt naljategija kelmus ja kahepalgelisus seisnevat selles, et naljatades kasutatakse teisi, nalja kuulajaid, omakasupüüdlikult ära: alles teiste naer kui teatav alibi ja kriitilise instantsi leevendaja võimaldab naljatlejal endal oma naljast lõbu tunda, iseennast nautida ( Nii jääb täielikult mulje, et naljaprotsessi lõpuleviimiseks on kolmas isik vältimatu N, lk 183). Nalja rääkimine teistele, teiste naerutamine on niisiis seotud omakasuga, teiste ärakasutamisega enda lõbuks ( kui ma ajan kellegi oma nalja jutustades naerma, siis kasutan teda tegelikult ära, et äratada omaenese naeru N, lk 184). Püüan siinses kirjutises näidata, et naljafenomeni analüüsimisel käitub Freud ka ise kahepalgelise kelmina, omakasupüüdliku naljamehena. Mida ma sellega silmas pean? Vastuolulisust on Freudi kirjutistele sageli ette heidetud kas pole vastuolulisus enamasti lihtsalt üks kahekeelsuse, kahepalgelisuse avaldumisvorm? ja kedagi ei tohiks üllatada seegi, et rakenduslikku psühhoanalüüsi harrastades küünitas Freud teiste valdkondade (kirjanduse, kunsti jne) järele vaid selleks, et otsida omakasupüüdlikult kinnitust oma teooriatele. Ja ega Freud ei varjagi ta pigem rõhutab seda, et liigub naljaraamatus unenägudelt naljadele ja avastab põhimõtteliselt vaid seda, mida oma eelteadmistest või hüpoteesidest lähtudes oskab (või tahab?) avastada, nii et põhimõtteliselt leiame vaid kinnitust oma ootustele, millega asusime unenäost lähtuvalt nalja uurima (N, lk 195). Siiski tundub, et Freudi vastuolulisus ja omakasupüüdlikkus et mitte öelda kelmus ja hämamine väärivad naljaraamatus erilist tähelepanu. Mõiste unenäotöö (Traumarbeit) eeskujul võtab Freud sujuvalt kasutusele naljatöö (Witzarbeit) mõiste, kuna väidetavalt on naljatehnikad (st tehnikad, mille abil antakse väljendatule naljakas, lõbustav, naerma ajav vorm) identsed unenäotöös kasutatavate tehnikatega (tihendus, nihutus jne). Juba teose alguses esitab Freud ka põhjapaneva väite, et nii nali kui ka unenägu lähtuvad samadest psüühilistest (teadvustamata) protsessidest ja täidavad sama funktsiooni ( Ei saa kahelda, et meie ees on seesama psüühiline protsess, mida tunneme ära identsete soorituste järgi (N, lk 1 S. F r e u d, Nali ja selle seos teadvustamatusega. Tlk M. Tarvas. Tallinn, Edaspidi viited tekstis (N). 78 ADAMSON 78

79 33). 2 Nalja- ja unenäotöö kattuvus tekitab Freudi sõnul ootuse, et nalja ja unenäo võrdlemisest saab ammutada mõndagi nalja lahtiseletamiseks (N, lk 33). Ja tõesti tulemused, milleni Freud nalju uurides aastal jõudis, on osutunud sedavõrd olulisteks või huvitavateks, et paljudes naljavõi koomikakäsitlustes peetakse tema naljateooriale viitamist tänapäevani vajalikuks. Kuid kas ei võiks nalja- ja unenäotöö võrdlemisest tulenev kasu olla nii-öelda mõlemapoolne? Kas pärast liikumist unenäolt naljale ei võiks targema ja selgemapilgulisena liikuda tagasi naljalt unenäo juurde? Niisiis, kas nalja ja unenäo võrdlemisest ei võiks ammutada mõndagi ka unenäo lahtiseletamiseks? Kujutlus sellest, et psühhoanalüüsi teooria seisukohalt marginaalse tähtsusega Nali ja selle seos teadvustamatusega võiks mingiski avastuslikus plaanis konkureerida psühhoanalüüsi alusteoseks peetava Unenägude tõlgendamisega (ja et nali võiks psühhoanalüütilise uurimisobjektina konkureerida unenäoga), nõuab muidugi sügavalt juurdunud mõtteinertsi ületamist eks pidanud Freud ju teadvustamatuse tundmaõppimisel kuninglikuks teeks 3 just nimelt unenägude tõlgendamist. Kuid eks ole Freud ise ka väitnud, et psüühikas on kõik seotud, marginaalne kesksega, tähtsusetu tähtsaga, madal ülevaga jne ( psüühilised ilmingud on kõik sisimas seoses; äratundmine, mis tõotab psühholoogilisele äratundmisele ühel perifeersel alal hindamatut väärtust ka teistes sfäärides N, lk 17). Kui narride kohuseks ja privileegiks on öelda välja varjatud, mahasalatud tõde kuningate kohta, siis kas naljade kohuseks ei võiks pidada tõe väljaütlemist unenägude kohta? Primaarsed protsessid Alustagem neist psüühilistest (teadvustamata) protsessidest, mis on Freudi väitel nii unenäo- kui ka naljatöö juures määrava tähendusega mis protsessidega on tegu? aastal ilmunud Unenägude tõlgendamises nimetas Freud neid protsesse primaarseteks protsessideks ja vastandas need sekundaarsetele protsessidele (laias laastus vastab see vastandus psüühika jaotamisele kaheks süsteemiks, teadvustamatuseks ja teadvustatuseks, millest esimest valitseb naudinguprintsiip, teist reaalsuseprintsiip). 4 Primaarsed protsessid iseloomustavad Freudi järgi psüühikaaparaadi töö- 2 Freud selgitab seda väidet korduvalt: Asendusmoodustistega tihendamise huvitavad protsessid, mis me leidsime olevat sõnanalja tehnika tuumaks, suunasid meid unenägude moodustumise juurde, mille mehhanismis avanevad samad psüühilised protsessid. Just sellele viitavad ka mõttenaljad: nihutamine, mõtteviga, mõttevastasus, kaudne kujutamine, kujutamine vastandi kaudu, mis kõik ilmnevad uuesti unenäotöös. ( ) Nii kaugele ulatuv naljatöö ja unenäotöö vahendite kattuvus ei saa olla juhuslik.. ( ) Me lähtume tõsiasjast, et naljatehnikad viitavad samadele protsessidele, mida tunneme unenäotöö iseärasustena (N, lk 104, 195). 3 Unenägude tõlgendamine on aga Via regia /lad kuninglik tee/ teadvustamatuse tundmise juurde hingeelus. S. F r e u d, Unenägude tõlgendamine. Tlk A. Lill, M. Tarvas. Tallinn, 2007, lk 539. Edaspidi viited tekstis (U). 4 Vt lähemalt U, lk Vt ka: S. F r e u d, Inimhinge anatoomiast. Tlk A. Lill. Tartu, lk 76, 90, 101. ADAMSON 79 79

80 tamise viisi, mis on vabastatud pärssumusest (U, lk ), nad on ärrituste ärajuhtimise (st hõivanguenergia vabastamise) teenistuses: Nende protsesside peamise joonena võib näha, kuidas peamine tähtsus on pandud sellele, et muuta hõivanguenergia liikuvaks ja võimeliseks välja voolama; sisu ja päris tähendus nendel psüühilistel elementidel, mille külge hõivangud haakuvad, muutub kõrvalise tähtsusega asjaks (U, lk 529). Erilist tähelepanu tasuks pöörata eelneva tsitaadi lõpuosale jätkem edaspidiseks meelde, et juba Unenägude tõlgendamises osutab Freud sellele, et primaarse või fundamentaalse psüühilise naudingu (hõivanguenergia vaba liikumise ehk ärritushulkade äravoolu) saavutamisel on kujutluselementide sisu ja päris tähendus kõrvalise tähtsusega. Jätkem meelde seegi, et juba Unenägude tõlgendamises osutab Freud ka sellele, et primaarsete (teadvustamata) protsesside saadused mõjuvad teadvusele koomiliselt ( me saavutame koomilise efekti, mille ülejääk juhitakse ära naeru abil, kui laseme nendel mõtlemise kulgemisviisidel tungida teadvusesse U, lk 537). Niisiis pole unenäod vähemasti meie teadvuse (teadvustatud Mina) silmis sugugi naljast kaugel. Psühhogeneetilises plaanis saab ka nali alguse samadest primaarsetest protsessidest ja väljendub algselt mänguna, et ammutada sõnade ja mõtete vabast kasutamisest naudingut (N, lk 163). Kui unenäo puhul viitas Freud veel üsna tagasihoidlikult sisu- ja tähendusaspekti kõrvalisusele, siis lähtudes mängust kui nalja algvormist, peab ta mõttetuse köidikust vabastamist, st sisu- ja tähendusaspekti täielikku eiramist juba julgelt kogu naljanaudingu fundamentaalseks tingimuseks: Nalja psühhogenees õpetas meile, et naljanauding tuleneb sõnadega mängimisest või mõttetuse köidikutest vabastamisest (N, lk 155 tõlget muudetud, J. A.). Kõige algsemal ja olemuslikumal kujul ning kõige sügavamas tähenduses on naljast saadav nauding niisiis mõttevabaduse või õigemini mõttevastasuse nauding mõttetuse nauding ( mõttetus on naljas eesmärk iseeneses N, lk 148, 206). Freudi järgi on mõttetusest tulenev nauding tõsielus kahtlemata kaduvuseni varjatud (N, lk 148) ja mitte ainult varjatud see on eelkõige keelatud, taunitud (represseeritud) nauding. Põhjuseks on kriitilise mõistuse vastuväited, puhta mõttetuse ( vabastava mõttevabaduse ) kultuuriline mitteväärtustamine. Freud kirjutab lapse kohta: Ta reastab sõnu, seostamata neid mõtteseostega, et saavutada kas nende rütmi või riimiga naudinguefekti. See nauding keelatakse tal aegapidi ära, kuni talle jäävad lubatuks vaid mõttekad sõnaühendused. ( ) Kriitika rõhub lapsepõlve hilisemal perioodil ja puberteediaega ulatuva õppimisperioodi lõpuks on see nii suureks kasvanud, et vabastava mõttevabaduse nauding julgeb harva otseselt väljenduda (N, lk 149). 5 Sellist algset ja infantiilset naudingut on 5 Haritud ja n-ö normaalsed inimesed lihtsalt ei söanda enam mõttetustega lagedale tulla (st vabastava mõttevabaduse naudingule avalikult anduda), küll aga võib sellist naudingut täheldada veel laste ja noorukite, samuti neurootikute ja alkoholi- või narkootikumiuimas isikute ajuvabas käitumises, nende seletamatutes lollustes, totrates väljendites jne. Freud kirjutab: 80 ADAMSON 80

81 hilisemas elus võimalik kogeda ainult ajutiselt ja osaliselt, varjatult ja vahendatult, muuhulgas nalja vahendusel, naljaks vormistatuna. Nalja kaudu saab mõttetuse naudingut kõige edukamalt kogeda mingi enam või vähem hoomatava tendentsi (mõtte) kattevarjus, mille eesmärgiks on panna vaikima kriitika vastuväide : Mõttetult kokku pandud sõnadel või mõttevastaselt reastatud mõtetel peab siiski olema mõte. Naljatöö kogu kunst võetakse ju ette üksnes selleks, et leida selliseid sõnu ja mõttekonstellatsioone, mille puhul on see tingimus täidetud. ( ) Algselt tendentsitu nali, mis algas mänguna, omandab sekundaarselt seose tendentsiga, mille eest ei pääse püsivalt miski, mis moodustatakse hingeelus (N, lk 153, 157). Algse naudingu seisukohalt on nalja mõte (tendents) niisiis alati sekundaarne, see on vaid alibi, väline fassaad, mis on määratud üksnes kaitsma naudingut kriitika kaudu ärakaotamise eest (N, lk 155). Lühidalt, nalja mõtte mõtteks (eesmärgiks) on lihtsalt tagada mäng ja mõttetus mõistuse vastuväidete vastu (N, lk 170), see mõte on alati kuigi enamasti kaduvuseni varjatult mõttetuse, mõttevastasuse teenistuses. Nalja varjatud tuumaks (Kern) on primaarne mängunauding (ehk mõttevastasuse nautimine), nalja avalikuks kestaks (Hülle) on aga sekundaarne nauding, mis tuleneb mõistuse vastuväidete ja moraalsete pärsingute ületamisest mingi nii-öelda vaimukuse (või pigem mõttekuse-illusiooni) mahitusel: naljanaudingu tuum peitub algses mängunaudingus ja kestaks on ületamisnauding (N, lk 163). 6 Üheks nalja trikiks ongi mõttekuse-illusiooni tekitamine, oma mõttelise sisu suuremana näitamine: nali petab meid ära nii, et anname nalja sisule liiga kõrge hinnangu (N, lk 109). 7 Nii nagu unenäod ja hüsteeriasümptomid, on ka naljad kokkuvõttes kahte vastandlikku nõuet rahuldavad kompromissmoodustised, nad loovad kompromissi mõistliku kriitika nõuete ja tungi vahel, mis ei luba meil loobuda vanast sõna- ja mõttetusenaudingust (N, lk 238). Erilist esiletõstmist väärib viimane teksti- mulle näib, et ka poistele tüüpiline kalduvus teha mõttetuid ja eesmärgita tegusid tuleneb otseselt mõttetuse naudingust. Patoloogilistel juhtudel astendatakse seda kalduvust kergesti sellisel määral, et see valdab ka õpilase kõnet ja vastuseid; mõned neuroosi haigestunud gümnasistid veensid mind, et nende eksitoimingute tekitatud mõttetuste teadvustamatult toimiv nauding ei olnud sugugi väiksem kui nende tegelik teadmatus (N, lk ). 6 Meenutagem siin Roland Barthesi retoorilist küsimust Teksti mõnus : kes suudaks häbi tundmata välja kannatada vasturääkivusi? Vt: R. B a r t h e s, Teksti mõnu. Tlk T. Lepsoo. Tallinn, 2007, lk 8. Kui tekstinauding eeldas Barthes i jaoks vasturääkivuste ületamist, siis naljanauding eeldas Freudi jaoks põhimõtteliselt sama häbi tühistumist, mida tunneme mõttevastasuste nautimisel. 7 Freud on kirjutanud, kuidas nalja vormist või väljendusviisist (leidlikust sõnamängust, üllatavast tähendusnihkest jne) saadud naudingu tõttu omistatakse ka nalja sisule suurem väärtus: Mõte otsib naljarüüd, sest sellega kütkestab ta meie tähelepanu, saab näida meile olulisema, väärtuslikumana, esmajoones aga sellepärast, et see rüü petab ära ja eksitab meie kriitikat. Me kaldume kirjutama mõtte arvele seda, mis meile nalja vormis meeldis, ega kipu pidama ebaõigeks midagi, mis valmistab meile mõnu, et nii ajada kinni üht naudingu allikat. Kui nali ajas meid naerma, on meis tekkinud kriitikale ebasoodne seadumus (N, lk 157) ADAMSON 81 81

82 saad0901.p , 12:53 Tõnis Saadoja. Seeriast Kodulinn Tallinn. Akvarell, paber, akrüül. 21x29,7 cm

83 saad0901.p , 12:53 Tõnis Saadoja. Seeriast Kodulinn Tallinn. Akvarell, paber, akrüül. 21x29,7 cm

84 koht aga selle poolest, et see, mida Freud seal tungi (Trieb) all silmas peab, ei ole mitte seksuaal- või mis tahes muu tung, vaid tung, mis ei luba loobuda vanast sõna- ja mõttetusenaudingust. Kogu eelnevat juttu arvesse võttes võiksime seda tungi mis mõnes teises kontekstis võiks kanda ka soovi (Wunsch, Wunschregung) või iha (désir) nime nimetada niisiis ka psüühikaaparaadi primaarseks ja immanentseks mängu- ja mõttetusetungiks, tungiks, mille fundamentaalseks sihiks on primaarsete (teadvustamata) protsesside tõrgeteta kulgemisest tulenev nauding. Mäng ja mõttetus Nüüd jõuamegi Freudi kahekeelsuse ja vassimiseni. Kui meil tekkis tunne, et naljateooriast lähtudes peaks Freudil olema hõlpus teha üldistusi psüühikaaparaadi primaarse töötamisviisi ja selle naudingutaotluste kohta (mõttetus on primaarne, mõte sekundaarne jne) ka muus vallas, siis me eksisime kõik üldistused jäävad tegemata. Selle asemel rõhutab Freud ootamatult oma seisukohtade hüpoteetilisust ja kriipsutab järsult alla oma huvi ammendumist ( Selle viimase panusega, esimesel isikul aset leidva hüpoteetiliseks jääva naljatöö seletusega, on aga meie huvi nalja vastu rangelt võttes ammendunud N, lk 210). Ootamatu ja arusaamatu kannapöördena mõjub ka tema järgnev selgitus: Muus osas on need kaks, nali ja unenägu, kasvanud välja sootuks erinevatest hingeelu aladest ja neid tuleb psühholoogilises süsteemis paigutada teineteisest kaugele. Unenägu on alati soov, ükskõik kui äratundmatuks teda ei ole tehtud; nali on arendatud mäng (N, lk 211). Millest siis ikkagi selline äkilisena mõjuv ärapöördumine naljadest? Ja mis kahtlasel alusel vastandab ta unenäo kui soovi ja nalja kui arendatud mängu? Kas naljas mis on alati mäng, kuigi arendatud, sotsialiseerunud mäng ei ilmnenud Freudi järgi samuti soov (tung, iha)? Ja miks tahab ta unenäod ja naljad teineteisest nii kaugele asetada, neid distantseerida, nende vahele selge piiri tõmmata, kui sarnaselt nalja sooviga pärineb unenäo soov samuti teadvustamatusest ( tõukejõud unenäo kujunemiseks peab tulema teadvustamatuse juurde kuuluvast soovist U, lk 496) ja kuulub varajasse lapsepõlve ( soov, mis unenäos väljendub, peab kuuluma lapsepõlve U, lk 493)? Unenägu on küll asotsiaalne ja nali sotsiaalne (eelteadvust ja teadvust kaasav), nagu Freud rõhutab, aga just selle sotsiaalse nähtuse, nalja juures oli ta avastanud lapsepõlve kuuluva asotsiaalse (teadvustamata) soovi, primaarse mängu- ehk mõttetusesoovi. Kontseptuaalset järjekindlust taotledes st loobudes kahekeelsest vassimisest, milleni Freud oma naljaraamatus ootamatult laskus või takerdus tuleks meil jõuda kui mitte kindla järelduseni, siis vähemalt tõsise kahtluseni, et unenäo soov (ükskõik kui äratundmatuna see ka ei esineks) ja nalja soov (ükskõik kui kaugele nali mängust ka oleks arenenud) on fundamentaalselt üks ja seesama soov. Arutlegem selle Freudi ja kogu psühhoanalüüsi jaoks valusa järelduse (või kahtluse) tagajärgede üle veidi pikemalt. Psühhoanalüütilises kirjanduses olen küllalt sageli kohanud viiteid Freudi sõnadele meie olemise tuuma (Kern unseres 84 ADAMSON 84

85 Wesens) kohta, kuid ma ei mäleta, et keegi oleks täpsemalt selgitanud, mida Freud selle tuuma all õieti mõtles (kas mingeid ebamääraseid tunge, teadvustamatust kui sellist, teadvustamatuse subjekti ). 8 Algallika juurde pöördudes võime veenduda, et meie olemise tuuma all ei mõelnud Freud mitte midagi muud kui psüühilist naudingut (hõivanguenergia vaba äravoolu) taotlevaid primaarseid protsesse; ta kirjutab psüühikaaparaadi kohta: fakt on see, et primaarsed protsessid on seal algusest peale olemas, samas kui sekundaarsed kujunevad alles järk-järgult elu jooksul, pärsivad primaarseid protsesse ja paigutuvad nende peale, saavutades oma täieliku võimu nende üle võib-olla alles elu kõrgperioodil. Meie olemise tuum, mis koosneb teadvustamata soov-impulssidest, jääb sekundaarsete protsesside hilise saabumise tõttu eelteadvuse jaoks selliseks, mida ei saa tabada ja pärssida (U, lk 535 tõlget muudetud, J. A.). Selle tsitaadi puhul on niisiis oluline mõista, et kui Freud väidab meie olemise tuuma koosnevat teadvustamata soovidest, soov-impulssidest (aus unbewussten Wunschregungen), ei viita ta mitte seksuaalsetele (näiteks oraalsetele, anaalsetele või oidipaalsetele) tungidele või ihadele, nagu sageli on vulgariseerivalt ja lodevalt mõistetud, vaid psüühikaaparaadi enda immanentsele ja fundamentaalsele soovile töötada primaarsel, naudingulisel viisil, soovile, mille väljenduseks ja lahenduseks ongi absurdseid tihendusi ja nihkeid (unenägude sisulist segasust) põhjustavad primaarsed protsessid. Oma naljaraamatus määratles Freud seda soovi aga mängu- ja mõttetusesoovina, psüühika soovina töötada mõttevabalt, mõttevastaselt (psühhogeneetilises plaanis on tähenduseefekti tekkimine alati sekundaarne, retroaktiivne ja kompromislik). 9 Liikudes nalja-freudilt unenäo-freudile (Freudi naljateoorialt tema unenäoteooriale) tuleks meil seega oletada, et meie olemise naudinguline, naudinguprintsiibile alluv tuum seesama tuum, millele Freud Unenägude tõlgendamises viitas peab seisnema MÄNGUS, tähendusetus, mõttevabas, mõttevastases mängus. Kui Freudil jätkus geniaalset läbinägelikkust ja intellektuaalset julgust väita läbinisti sotsiaalse, kultuurilise ja interpersonaalse nalja kohta, et mõttetus on naljas eesmärk iseeneses (N, lk 206), siis oleks 8 Näiteks on Alan Bass leidnud, et Freudi psühhoanalüüs on esitanud teadvustamatust kui meie olemise tuuma subjektsuse tõelise alusena ega ole kummutanud subjekti metafüüsikat (metaphysics of subjectivity in general). Vt: A. B a s s, Psychopathology, Metaphysics. American Imago. Studies in Psychoanalysis and Culture, kd 50, 1993, nr 2, lk Selle primaarse soovi rahuldamise kõrgemaks (sotsiaalseks) vormiks ei ole mitte ainult nali, vaid nagu Freud tagasihoidlikult viitab ka esteetika (kunst, kirjandus, luule jne). Just sellest kontseptsioonist tulekski lähtuda psühhoanalüütilisel kunsti- ja luuleteoorial: Kui me ei kasuta oma psüühikaaparaati parajasti just hädavajaliku rahuldamiseks, siis laseme tal mõnu pärast töötada, otsime naudingut tema enese tegevusest. Ma oletan, et see on ülepea tingimus, millele allub igasugune esteetiline kujutlus, ent ma mõistan esteetikast liiga vähe, et seda väidet tõestada; kuid nalja kohta saan ennist saavutatud tõdemuste põhjal väita, et see on tegevus, mille eesmärgiks on psüühikaprotsessidest kas intellektuaalsetest või muudest naudingut ammutada (N, lk 113). ADAMSON 85 85

86 saad0901.p , 12:53 Tõnis Saadoja. Seeriast Kodulinn Tallinn. Akvarell, paber, akrüül. 21x29,7 cm

87 saad0901.p , 12:53 Tõnis Saadoja. Seeriast Kodulinn Tallinn. Akvarell, paber, akrüül. 21x29,7 cm

88 tal võinud jätkuda julgust väita ka läbinisti asotsiaalse ja absoluutselt nartsissistliku unenäo kohta, et mõttetus on unenäos eesmärk iseeneses. Selline julgus või soov (?) Freudil paraku puudus, kuigi see oleks aidanud tal väljuda nii mõnestki teoreetilisest tupikust. Näiteks Unenägude tõlgendamises tunnistab ta: Ma pole jõudnud selgusele ilmselt äratuntavas probleemis, miks saavad unenäomõtted tunda moonutamist tsensuuri tõttu ka siis, kui nad loobuvad progressiivsest edasiminekuteest teadvuse juurde ja otsustavad regressiooni kasuks (U, lk 537). Vastus sellele probleemile võiks olla ju lihtne, nimelt unenäod, mis loobuvad progressiivsest edasiminekuteest teadvuse juurde ja otsustavad regressiooni kasuks ei olegi moonutatud tsensuuri tõttu, täpsemalt, nad pole üleüldse moonutatud, nad on sellised, nagu nad on, primaarsete protsesside tõttu, mis taotlevad mõttetuse naudingut ( mõttetuse köidikust vabastamist ). Tsensuuri Üli-Mina (superego) esindava instantsi fundamentaalseks objektiks ei ole mitte keelatud ihad või amoraalsed mõtted, mida tsensuuri ninapidi vedamiseks tuleks unenägudes kuidagi peita või moonutada (nagu standardne psühhoanalüütiline selgitus kõlab); tsensuuri esmaseks funktsiooniks on tsenseerida primaarsete protsesside mõttevabadust ehk siis pidurdada täielikku psüühilist regresseerumist mõttevastasuse naudingusse. Tsensuuri esmaseks objektiks on pidurdamatu mõttetus. Seega ei ole unenäod segased või moonutatud mitte vajadusest tsensuuri (moraalset halvakspanu, mõistuse vastuväiteid jms) üle kavaldada, nad on segased just nimelt selle vajaduse kiuste, sellest vajadusest hoolimata. Primaarsed protsessid, mis väljenduvad unenäotöös ja vastutavad ainsana unenäo sisu eest, 10 ei vaja käivitumiseks tsenseerivat mõistust ja moraalitunnet; nad eelnevad tsensuurile (mis on alati sekundaarne) ja nad kehtestavad end alati seal, kus tsensuur mingil põhjusel vähegi lõdveneb (mängudes, unenägudes, naljades, luules, luuludes jm). 11 Freudiliku psüühikaaparaadi tööd tuleks seega kujutleda kompromissi taotleva protsessina, täpsemalt, primaarsete ja sekundaarsete protsesside pideva võitlusena ( primaarsed protsessid on seal algusest peale olemas, samas kui sekundaarsed kujunevad alles järk-järgult elu jooksul, pärsivad primaarseid protsesse ja paigutuvad nende peale ). Sekundaarsete protsesside toime ei avaldu mitte ainult naljades (mõtte või tendentsi lisandumisel mõttetusele), vaid ka unenägudes, nende teks- 10 Freud kinnitab Unenägude tõlgendamises : Õigupoolest pole unenägu midagi muud kui üks meie mõtlemise eriline vorm, mille teevad võimalikuks magamisseisundi tingimused. Unenäotöö on see, mis selle vormi loob ja tema on ainsana une nägemise juures oluline, selle eripära ainuke seletus (U, lk 452). Selle tsitaadi puhul saab Freudi väljendusviisi unenäo nimetamist mõtlemise vormiks seletada vaid tema ilmse soovimatusega tunnistada unenägude mõttetust, mõttevabadust, mõttevastasust. Justkui usuks ta sõnamaagiat: kui me unenägudes öeldavasti mõtleme, ei saa unenäod olla mõttetud. 11 Huvitavalt kombel kinnitab Freud seda isegi, kuid ei tee sellest vajalikke järeldusi: magamisseisund teeb unenäo kujunemise võimalikuks sellega, et alandab psüühikasisest tsensuuri (U, lk 469). 88 ADAMSON 88

89 tuuris, koes. Unenägude tõlgendamises kirjutab Freud unenäosisu sekundaarsest töötlemisest selle sidusamaks ja mõttekamaks muutmisest, mis leiab aset juba unenägude nägemise, eriti aga nende meenutamise ja jutustamise ajal. Sekundaarse töötlemise käigus saavad unenäod tunda kõige põhjalikumat töötlust ärkveloleku mõtlemisega sarnase psüühikatoime kaudu; nad näivad mõttekad, kuid see mõttekus on unenäo tegelikust tähendusest ülimalt kaugel (U, 438). Kindlasti muudab unenägude jutustamine (narrativiseerimine) neid mingil moel tähenduslikuks või mõttekaks ja kindlasti on see mõttekus näiline. Kuidas mõista aga Freudi sõnu, et see näiline sekundaarse töötlemise teel saavutatud mõttekus on unenäo tegelikust tähendusest ülimalt kaugel? Mis on unenägude tegelik tähendus? Kas neil ongi seda üldse? Või küsigem nii: kas unenägude tegelik tähendus on tõesti midagi varjatut või tahab Freud seda ise nii iseenda kui ka teiste eest meeleheitlikult peita, varjata, kuna selle tähenduse ilmsikstulek õõnestaks kogu psühhoanalüüsi vundamenti, tõmbaks Freudile narrimütsi pähe ja muudaks tema unenägudeteooria naljanumbriks? Naljaraamatus jõudis Freud sellele tegelikule tähendusele liiga ohtlikult, tagasipõrkumist väärivalt lähedale, ta jõudis liiga lähedale tähendusetusele, mõttetusele meie olemise tuumas. ADAMSON 89 89

90 saad0901.p , 12:53 Tõnis Saadoja. Seeriast Kodulinn Tallinn. Akvarell, paber, akrüül. 21x29,7 cm

91 saad0901.p , 12:53 Tõnis Saadoja. Seeriast Kodulinn Tallinn. Akvarell, paber, akrüül. 21x29,7 cm

92 EIK HERMANN LAABAN JA KOERAD Mina olen kaelkirjak ja inglased, kes minust kirjutavad, on hästitreenitud koerad. Sellest ei saa iial midagi head tulla, sest need kaks looma on liiga erinevad. Teie väidate, et ma meeldin teile, aga uskuge mind, ma ei meeldi teile, te vihkate vaistlikult seda looma, kes ma olen D.H. Lawrence. On üks pealtnäha süütu võte, mida Ilmar Laabani oma luules tihti kasutab. Minu jaoks on see alati tähendanud sürrealismi pärisosa. Alles üsna hiljuti taipasin, et seda võtet ei kasuta samahästi kui ükski prantsuse ega saksa sürrealist. See, mis minul on alati seostunud sürrealismiga, on seostatav ainult Laabaniga, eriti tema Ankruketi -aegse luulega. Selle võtte kaudu saab näidata, miks psühhoanalüüs pole eriti hea vahend Laabani lahkamiseks. Loomulikult, me kõik teame, et Laaban oli Freudi teostega üsna hästi tuttav ning kasutas psühhoanalüüsi teiste inimeste teoste lahtimuukimiseks. Ometi tundub mulle, et psühhoanalüüs ei ole hea vahend, just hoolimata sellest, et Laaban ise oli ses suhtes ilmselgelt teisel arvamusel. 1 Toon kolm üsna juhuslikku näidet: ehk aimate ise ära, millisest võttest jutt käib? Esimene on luulekogu avaluuletusest Ankruketi lõpp on luule algus : Tähtede okstel ja kivide kellis / keset äikese seebimulle ja eesriide taga / milles lüümisid peopesade jäljed / mängisid liivaterad / oma kiiret hämarat mängu / nagu puhunuks tuul tasa üle kaetud laua / nagu muutunuks veeks lindude kuld // Kalad rändasid trepest üles-alla / magasid heinakuhjade all / nad sündisid päikese unustushetkist / Sürrealismi konverentsil Tartus Kirjanduse Majas peetud ettekande täiendatud variant. 1 Nii ütleb Laabani intervjuus Margus Jukkumile oma writer s block e analüüsides, et see on minu isiklik põhiprobleem lapsepõlvest. See on minu äärmine ambivalents ema suhtes ja tõenäoliselt juba minu ema äärmine ambivalents minu suhtes, mis kujunes ikka täiesti ragisevaks konfliktiks. Ta suri, muidugi, kui ma olin 12 aastat vana. Teataval määral kajastub see loomingus. Psühhoanalüütiliselt võttes, kui sa lood midagi, siis sa viid selle kingitusena oma emale. Aga mis sorti kingituse sa teed, selleks annab isa sulle näpunäiteid. (M. J u k k u m, Ilmar Laaban: Intervjuu, Kausala Helsingi, Mana, nr 59, 1999, lk 57.) Veel kaugemale läheb oma Laabani-teemalises uurimuses Arne Merilai, kes kirjutab: Ainult freudismi abil võib lahti mõtestada Laabani poeetika tegeliku sõnumi Teistsugune lähenemine jääb ainult tühjade fraasidega þongleerimiseks, omamoodi tõeväärtuseta sürrealismiks. Ka Merilai peab oma analüüsis põhilisimaks Laabani suhteid emaga ja viimase varast surma. (A. M e r i l a i, Kivikõueköha: Ilmar Laabani luule psühhoanalüüs. Keel ja Kirjandus, 1993, nr 5, lk 257.) 92 HERMANN 92

93 nende surm oli kerge iil / mis sasis kristallide juukseid / naeratustekaevu pilkases õõnes. Teine katkend on luuletusest Jääpank täis mürsukilde : Jääpank täis mürsukilde, nõmme deemon söömas pilvi, / linnatänavail hülgeparved, nõgiseid seebimulle / hõljumas ilusa ilma keldris, kuhu roomavad kivid. Ja viimane on luuletusest Üle päeva peatunud jõe : näen linnusulgi kasvamas kõrbede liival / meresid naeratamas vulkaane nutmas & loomi tantsimas jahedate välkude all / ümber tuulikute igaviku. Tahaksin sellele võttele tähelepanu juhtides ühtlasi küsida luule kohta laiemalt: mis toimub, kui me luuletust loeme? Või, veel täpsemalt: kus toimub? See pole juhuslik, kus toimub, sest kõik me naudime luuletusi natuke omamoodi. Millise võimaluse luuletusi nautida millise võtmeaugu millisele uksele? loob Laaban üksi ja mitte keegi muu? Niisiis. Kas panite tähele, kui palju kasutab Laaban oma luuletustes mitmust? Soovitan lahti lüüa Laabani luulekogu ja selles ringi vaadata. Mulle tundub, et ta kasutab mitmust sedavõrd palju, et ainsuses sõnad jäävad vähemusse, tunduvad erandlikuna, äraeksinuna ning vajavad selgitust. Veel enam, ka ainsuses sõnad nakatuvad mitmusega, omandavad uue tundetooni. Mis selle mitmusega siis on? Ma tahan öelda, et need mitmused ei käitu siin sugugi süütult. Me kõik teame seda lõpmatuseni leierdatud krahv Lautréamonti võrdlust, mida meile ikka ja jälle sürrealismist rääkides mainitakse ja mis järele mõeldes on rohkem anti-võrdlus, võrdlust HERMANN 93 lammutav võrdlus: Ilus nagu õmblusmasina ja vihmavarju ootamatu kohtumine lahkamislaual. Ainult et Laaban ei ütleks kunagi nii. Tema ütleks: Ilus nagu õmblusmasinate ja vihmavarjude kohtumised lahkamislaudadel. Oluline on tähele panna, et huvitavad efektid ei hakka pihta igasugusest mitmusest, vaid nõuavad topeltmitmust ühe mitmuse kohtumist teisega. Võtkem neli lauset ja keskendugem sellele, kuidas lausete mõju muutub vastavalt väikestele muudatustele: I. Hambaarst läheb väljakule jalutama. II. Hambaarst läheb väljakutele jalutama. III. Hambaarstid lähevad väljakule jalutama. IV. Hambaarstid lähevad väljakutele jalutama. Viimane, neljas lause on olemuslikult erinev eelmisest kolmest, seda juhul, kui me mõtleme siin hambaarste mitte ühtse gängina, vaid täiesti lahusolevate inimestena, kes teistest sõltumatult jalutavad, üks ühel, teine teisel väljakul, kolmas kolmandal jne, kusjuures mõned neist satuvad võib-olla samale väljakule kokku, aga see on ikkagi hajutatud. Siin toimub midagi kummalist. Me ei saa enam tegevust lokaliseerida. Tegevus toimub väljakutel. Aga kus on väljakutel? Ja kes seda ütleb? Ükski mina seda kogeda ei saa, korraga kõiki neid hambaarste kõikidel neil väljakutel. Hambaarstid lähevad väljakutele jalutama. See lause annab aimu ühest võõrast vallast, võõrast ilmast, mida võiks nimetada pärismitmuse ilmaks. Mitmus on siin järeleandmatult mitmene, keeldudes taanxviker pmd 93

94 saad0901.p , 12:53 Tõnis Saadoja. Seeriast Kodulinn Tallinn. Akvarell, paber, akrüül. 21x29,7 cm

95 saad0901.p , 12:53 Tõnis Saadoja. Seeriast Kodulinn Tallinn. Akvarell, paber, akrüül. 21x29,7 cm

96 dumast ühelegi ühtsusele. See on see, kui midagi on juba nii palju, et me keeldume loendamast, või kui me ei saagi loendada, sest see on juba ette võimatu, ja järsku avastame end hoopis teisest kogemisolekust, kus loendamine polegi tähtis, kõik on vaistlikum ja sellest hoolimata väga täpne. Mis vahet sel on, mitu õit on õitevaibas või mitu mesilast sülemis? Pärismitmusel on püsimatus juba sünnipäraselt sees. Tähtsaks saavad siin kogu kogumi muutused, variatsioonid. Meid ei huvita õienuppude arv niitu katvas õitevaibas, samas suudame kergelt märgata tuuleiili, mis sellest üle käib, nii nagu me paneme tähele toonimuutusi mesilassülemi suminas. Pärismitmuse muutlikkus teeb temast ajalise. Elav sülem ongi oma sumina ja kihina rütm, ning seda ajalisust temast välja kiskuda ei saa, enne lahkub mitmus ise, taandudes kõigepealt arvuliseks mitmuseks ehk selleks, kui on lihtsalt mitu tükki, ja siis, järjest enam mitmust minetades, tükivad indiviidid ja ühikud järjest enam silma siis saame lõpuks ometi jälle aru. 2 Ah, see siis oligi see, õhkame rahulolevalt. Aga see ei ole kunagi see, kuigi me vahel tahame takkajärgi nii mõelda. See ei saa see olla, sest pärismitmus on muutlikkus. See ei ole miski. Me ei saa sellest aru saada, vaid ainult vahel tunnetada. Midagi on õhus, ütleme siis. Aga õhus ei ole midagi peale muutuste. Siiski, siiski: muutub ju alati miski? Mitte tingimata. Mõtelgem kas või sõnade ilm ja atmosfäär peale, mis on pärismitmusesse lahutamatult sisse kirjutatud. Mitte alati ei saa täpselt näppu peale panna, mis vaheldub, kui ilm on vahelduv, või mis muutus, kui atmosfäärist sai pahaendeline. Võib-olla kõik ise? Atmosfäär või ilm on see, mis meis mitme mitmuse segunemisel tekib. Nii saavad näiteks lauses rahvas valgus täna- 2 Aru saamise ja arvususe seoste kohta bergsonlikus võtmes vt A. S a a r, Tähesadu, [ ], eriti seeriaid Saar on hästi mõistnud pärismitmust ning selle lahutamatut seost ajalisusega. Ta nimetab preikonograafiliseks kõike seda, mis toimub enne ar(v)u saamist, enne ühena, tajujana kohalejõudmist. Paikapanemised, ruumistumised toimuvad alati üleüldise ajastumise raames ja sõltuvad ajastusest. Sestap peab iga olukirjeldus, kui ta tahab jõuda tuumani, olema eelkõige ajakirjeldus, mitte ruumikirjeldus. Saare teksti võibki lugeda kirgliku manifestina selle muutuse mõistmiseks. Ta soovitab unustada asjad, unustada näiteks puud, keskenduda selle asemel kestustele, näha puu asemel vaid kasvuiha, ei muud kui kasvuiha (vt seeriat ). Siis on pärismitmusel raske mitte esile kerkida. Nii näiteks asetab Saar meid jalutama Karlova tänavatele, soojast suvisest vihmast pestud pärastlõunastele tänavatele, mil erk ja lõhnav lämbus läheneb inimkeha lõpmatu soojuse pinnamaile. Pole lineaarseid jooni iga tänav jõnksatab millalgi Õnne ristudes Tähega, Sõbra Kesk iga; käänd Lootuse tänavas murrab teravaks nr 29nda aianurga iga maja, kuur ja garaaþ, iga plank ja piirdeaed on üht- või teistpidi vildakil, kolmandatpidi on seekaudu vildakil sirged jooned ja pinnad; viimaks kogu linnajagu alla Emajõe poole lääpas... Jasmiini- ja sirelipõõsad ei püsi hoovides, koertest-kassidest kõnelemata. Pohmelusehais ja peretülid lekivad avatud akendest tänavaile; pärastlõunane armastus ühes naaberkorteri söögilõhnadega kogu Karlova siseelu on tänava pinnal koos (seeria ). 96 HERMANN 96

97 vatele kokku kaks mitmusliini rahvastumine ehk rahvlemine (aga sama hästi me võime öelda ka tunglemine ) trehvab tänavastiku ehk tänavastumisega (tänavastik kui marsruutide mitmus) ning tegusõna valguma määrab selle kokkusaamise mõjusuuna ja -rütmi: suund tunglemisest marsruutide poole ja rütm lodevalt sujuv. Laabani luule ongi atmosfääriline. Ei tasu imestada, et kui tema mitmuse ilm kord käima läheb, siis see nakatab oma toimimisega kõik sõnad, ka need, mis pealtnäha on ainsuses. Nii saab ainetest lõppematu ja jagamatu ainelisus, käegakatsutav ja nahkakriipiv materjalilisus. Kui Laaban räägib verest, siis see pole enam minu veri või sinu veri, vaid veresus, verelaotus, ilmatäis verd, soontesiseses ja soontevälises tukslemises. See on minu veri ja sinu veri ainult niivõrd, kui need on osa suurest verest. Kui me loeme leivast, siis see ei ole päts leiba, vaid igavene leib, ilmlõpmatu leivasus, leivnemine. Sama kehtib ka abstraktsete sõnade kohta. Ka need asuvad kihama, nii et Laaban saab rääkida meeleheite dþunglist, vaikuse õunast ja abstraktsetest juustest. Abstraktsus võib vahetada olekut ja muutuda mõttelisest korraga vedelaks, tõde võib voolata, pursata ning murduda, niisamuti nagu võivad vedelduda ka kõige kõvemad asjad kaljud ja marmortahvlid. Ja me näeme, kuidas see maailm võtab üle ka minu. Ka mina on siin laotuslik, sumisev: Ma hajun laiali üle oma laua / ma hajun laiali üle lagendiku / ma hajun laiali üle oma elu / Mu substants on nii hõre / et ta vahedes süttivad / väikesed hämarad tähed. 3 Tekib küsimus, mida see pärismitme vald Laabanile annab? Mida ta sellega saavutab, mida ta ei suudaks saavutada teiste vahenditega? Enne selleni jõudmist tahaksin ma aga, nagu lubatud, natuke peatuda psühhoanalüüsil. Sest just pärismitmuse vallas satub psühhoanalüüs lootusetult raskustesse. Põhimõtteliselt võib öelda, et Freud lööb põnnama, ja seda teevad ka tema järelkäijad. Ühelt poolt Freud ise avastab selle valla, aga siis pöörab ruttu sellele selja, teostades kõiksugu taandamisi, lihtsustusi ja ümbersuunamisi, et seda valda ohutuks teha. Selle näitlikustamiseks valisin ma Huntmehe juhtumi, mida on väga ilmekalt kommenteerinud Félix Guattari ja Gilles Deleuze raamatus Tuhat platood. 4 3 Andres Ehin arvas pärast mu ettekannet peetud vestluses, et mina (ja sina ) pidamine Laabanil mitmuseliseks tundub natuke konstrueeritud. Siiski, siiski, jäin ma pärast mõttesse. Kas tõesti keegi teist ei ole minu kombel unistanud enda ühtsena tundmisest, nii kas või vahelduseks? Kas keegi teist pole sattunud hämmeldusse, kokutusse, kui on vaja ütelda sina, aga pole teada, millist sina parasjagu mõeldakse? Kas keegi pole tõesti tundnud kordagi vajadust kas või oma armastatut kõnetades teda teietada, pidades silmas mitte ainult kõiki neid sinasid, vaid üldse kõike seda (kibelemist, praksumist, mida iganes), mis ikka ja jälle kõigiks nendeks koondub? 4 Vt G. D e l e u z e, F. G u a t t a r i, A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia. Trans. B. Massumi. London, 1988, 2. ptk. Guattari ja Deleuze i tekst ei ole Laabani kontekstis sugugi juhuslik. Laaban oli hästi tuttav vähemalt Anti-Oidipusega. Esimese, üsna anekdootliku vihje sellele leiame ühes aasta oktoobrilõpu Eesti Elu numbris, kus Arno Oja HERMANN 97 97

98 Huntmees ja pärismitmus Huntmees oli üks Freudi patsient. Tal ilmnesid täiskasvanueas rasked hingehädad: kollaps 18-aastaselt, võimetu iseseisvat elu elama jne. Kõigepealt, miks selline nimi Huntmees? Asi oli selles, et Freud pidas antud juhtumi juures väga oluliseks üht unenägu, mida Huntmees oli lapsena näinud: kuus või seitse hunti istusid puu otsas; kusjuures pildile joonistas ta hoopis viis hunti. Huntmees ise jutustas oma unenägu nii: Ma nägin unes, et on öö ja ma laman voodis (mu voodijalutsi oli akna all ja akna taga oli terve rida vanu kastaneid). Ma tean veel, et unenägu leidis aset talvel ja öösel. Järsku avaneb aken, lihtsalt niisama, ilma ühegi kõrvalise abita, ja oma kohkumuseks näen ma, et akna taga suure kastani okstel istub terve kari valgeid hunte. Neid oli kas kuus või seitse. Hundid olid üleni valged ja nägid välja rohkem nagu rebased või lambakoerad, sest neil olid suured kohevad sabad nagu rebastel ja nende kõrvad olid kikkis nagu koertel, kes midagi jälgivad. Ilmselgelt hirmust, et hundid tulevad ja mind alla kugistavad, ma karjatasin ja ärkasin. 5 Nüüd, Guattari ja Deleuze tahavad ütelda, et pole vahet, mitu hunti täpselt oli. Küsimus on ju karjas. Täpne number pole oluline, sest pärismitmes see ei mängi rolli. Ainult Freudile oli see tähtis, sest tema mõistis leiba ainult tükikaupa mõõta. Essees Teadvustamatus selgitab Freud koostatud Kultuurimosaiik annab meile püüdlikult edasi Laabani järgmised sõnad: Mis puudutab jungiaanlikku aspekti, siis tõstaksin esile eelkõige kahe prantslase teoseid. Üks neist on Jean Deloy Anti-Oidipus, teine Michel Carroughs Poissmehe-masinad. Mõlemad on väga olulised raamatud. Esimene neist, mis vastandab paranoiat ja skisofreeniat, propageerides viimast, olevat omal ajal oluliselt kaasa aidanud vasakterrori tõkestamisele Prantsusmaal. (A. O j a, Kultuurimosaiik. Eesti Elu, , lk 10.) Laabani või üleskirjutaja segadus võis tuleneda asjaolust, et Guattari oli omal ajal ise vasakterroristidega seotud. Teine vihje prantsuse autoripaarile on aga tunduvalt konkreetsem ja asjalikum, see pärineb ühest Laabani artiklist, mis kõigepealt ilmus aastal ja mille Looming aastal uuesti trükkis koos autori uue järelsõnaga, kus ta kirjutab muu seas järgmist: Loov jatk Browni ja Marcuse mõtetele kerkib esile a. liikumise kiiluvees Prantsusmaal. Kaksikautorid Gilles Deleuze ja Félix Guattari, esimene neist filosoof ja teine psühholoog, annavad oma kaheköitelise teose Capitalisme et schizophrénie (Kapitalism ja skisofreenia) esimese osaga Anti-Oedipe (Anti-Oidipus) sellele põlvkonnale tema filosoofilise tugitala. Sellele lisaneb Jean-François Lyotard i raskemini ligipääsetav, kuid mitte vähem epohhiloov Economie libidinale (Libiidoökonoomia). Mõlemal teosel on ühine iha kategooria tulipunkti seadmine, samuti libiidovoolude kontseptsioon: indiviidi ja inimühiskonna ajalugu taanduvad lõppinstantsis nende voolude kanaliseerimise, vooluringidesse sulgemise ja kanalitest-ringidest väljamurdmise millele võib järgneda uus sulgumine vaheldumisele. (Selles seoses arendab Anti-Oidipus säravalt edasi Nietzsche igavese võla ja Browni akumuleeriva süü teemasid.) Ühine mõlemal teosel on totaalse jaatuse taotlus, millest tuleneb poleemiline pöördumine ka dialektika vastu. Deleuze i ja Guattari d paneb see agressiivselt hülgama psühhoanalüüsi ennastki. (I. L a a b a n, Uusi valgusvihke ühiskonnale ja kultuurile. Looming, 1991, nr 8, lk 1097.) 5 S. F r e u d, From the history of an infantile neurosis [The Wolfman ]. Rmt-s: S. Freud, Wolfman and Other Cases. Trans. L. A. Huish. London, 2002, lk HERMANN 98

99 erinevust neurootiku ja psühhootiku vahel, võttes näiteks asenduskujutlused seoses sukkadega. Kui neurootiku puhul asendab sukk vulvat või masturbeerivat mehekätt, siis seda tänu augule sukas, mille kaudu sukka jalga tõmmatakse: Jalg on peenise sümbol, suka jalgatõmbamine onanismiakt ja [neurootik] peab sukka vahetpidamata jalga panema ja ära võtma, osalt selleks, et onaneerimiskujutlust täielikumaks muuta, osalt selleks, et see ei toimuks. 6 Ent psühhootiku puhul toimub asendus hoopis teisiti. Nii räägib Freud patsiendist, keda sukkade jalgatõmbamisel häiris näiteks mõte, et võib koesilmad, niisiis augud, lahti tõmmata, ja iga auk oli talle naise suguelundiava sümboliks. 7 Terve sukk kui vulvade väli! Niisamuti mainib Freud patsienti, kes suhtus analoogiliselt oma nahapooridesse. 8 Jällegi pärismitmus, lugematu arv vulvasid nina peal. Freud ei ole rumal, loomulikult ta saab aru, et see erinevus asenduskujutlustes pole süütu. Vaevalt et hüsteerik peaks sellist pisikest augukest nagu nahapoor vagiinaks, mida ta muidu võrdleb kõigi võimalike objektidega, mis on seest õõnsad. Samuti arvame, et aukude rohkus takistaks teda võtmast neid naise suguelundina. 9 Kuid erinevuse märkamine ei pane Freudi sugugi rääkima pärismitmusest, isegi kui ta rohkuse eraldi ära märgib. Ta pakub hoopis, et psühhootikul domineerib sõnaseos asjaseose üle. Sarnasus komedoonide väljapigistamise ja peenisest ejakuleerimise vahel on sisuliselt tõesti tühine, veel tühisem on see loendamatute pindsete nahapooride ja vagiina vahel; aga esimesel juhul pritsivad mõlemad tähistatavad midagi välja ja teise kohta kehtib sõna-sõnalt küüniline lause: auk on auk. 10 Nii oleme jälle tagasi ühtsuste juures ning võime kergemalt hingata: isegi kui asjad on muutunud loendamatuks, jäävad vähemalt sõnad, mis pillustunud asjadepuru asemel loendamise enda kanda võtavad. Ka Huntmehe juhtumi puhul ei suuda Freud huntidele eripärast rohkust ehk hundikarja oluliseks pidada. Guattari ja Deleuze küsivad: Kes ometi võiks mitte teada, et hundid liiguvad alati karjakaupa? Ainult Freud. Isegi lapsed teavad seda. Aga Freud mitte. Üksnes teeseldud kõhklus sunnib teda korraks peatuma ja küsima: millega seletada seda asjaolu, et selles unenäos on kord viis, kord kuus ja kord seitse hunti? 11 Freud peab teada saama, mitu täpselt, sest tal on vaja strateegiat, kuidas tagasi üheni jõuda. Kõigepealt teeb ta mitmusest mitu tükki ja taandab need omakorda staartükile. Tagajärg on alati sama, sest alati on küsimus selles, kuidas jõuda tagasi isiku ühtsuseni või identiteedini või objektini, mis oli väidetavalt kadunud. Seepärast 6 S. F r e u d, Teadvustamatus. Rmt-s: S. Freud, Inimhinge anatoomiast. Tlk A. Lill. Tartu, 1999, lk Sealsamas. 8 Sealsamas, lk Sealsamas. 10 Sealsamas, lk G. D e l e u z e, F. G u a t t a r i, A Thousand Plateaus, lk 28. HERMANN 99 99

100 tuleb ka huntidest paljusus välja uhada. 12 Freud ei mõista seda, mis liigub sülemitena. Tal on vaja teada, mitu täpselt. Kuna Huntmees talle seda ei ütle, paneb ta selle ise paika. Ta otsustab alata seitsmest. Mis edasi saab? Ma võtan lühidalt kokku Guattari ja Deleuze i analüüsi. Niisiis meil on seitse hunti ja taandamine võib alata. See käib põhimõtteliselt samamoodi nagu Agatha Christie krimiloos Kümme väikest neegrit. Häbitu jultumusega kaovad päise päeva ajal meie silme alt kõik karjaliikmed, alfast eetani. 7 hunti: kõigepealt võtab Freud kasutusele seose muinasjutuga Hunt ja seitse kitsetalle. Ühe liigutusega on meil huntide asemel kitsetalled, ning Freud ei tee erilist numbrit sellest, et kitsetalledest polnud esialgses unenäos haisugi. 6 hunti: seitsmes kitsetall oli kellakapis peidus, see olevat Huntmees ise. 5 hunti: Huntmees ilmselt kas nägi oma vanemaid seksimas kella viie ajal või siis teise võimalusena viitab Freud rooma V-le ehk V-tähele, mis meenutab naise laiali jalgu suguaktis. Kolm hunti (ja ärge üldse hakake küsimagi, kuhu neli jäi): võib-olla ta vanemad seksisid kolm korda. Kaks hunti: võib-olla oli esimene vanematevaheline suguakt, mida poiss nägi, more ferarum (ehk doggiestyle), võib-olla nägi ta esimesena üldse koerte suguakti. Üks hunt: see on isa, nagu me kõik algusest peale hästi teadsime. Null hunti: see seostub looga, mida vanaisa oli Huntmehele jutustanud, ja seal tõmmatakse ühel vanal hundil saba otsast ära see sümboliseerib loomulikult kastratsiooni. Niisiis, kastreerija ehk isa oli ühtlasi ka kastreeritu. 13 Guattari ja Deleuze küsivad: Keda Freud siin õieti petta üritab? Huntidele ei anta mingit võimalust oma karja päästa. Algusest peale oli paika pandud, et loomad kõlbavad vaid vanemate suguakti esindamiseks või, vastupidi, selleks, et vanemate suguakt neid esindaks. Ilmselgelt ei tea Freud mitte midagi huntide lummusest, tõmbest huntide poole, nende vaikse kutsungi tähendusest, kutsest huntsaamisesse, huntlemisse. Hundid jälgivad ainitise pilguga magavat last. Kas pole õudne? Loomulikult on palju lihtsam ütelda, et unenäos toimus ümberpööramine ja et tegelikult on hoopis laps see, kes jälgib, ja ta näeb hoopis koeri või seksivaid vanemaid. Freud tunneb ainult oidipaliseeritud hunti või koera, kastreeritud ja kastreerivat issi-hunti, koerakuudi-koera, psühhoanalüütiku auh-auhi. 14 Guattari ja Deleuze selgitavad kannatlikult, et on idiootne isegi küsida kellegi käest, kas ta tahaks olla hunt või kas ta tahaks tunda ennast hundina. Huntlemine ei käi niimoodi. Ei saa olla üks hunt, saab olla üksnes kaheksa või üheksa, kuus või seitse hunti. Mitte üksinda ja ühekorraga kõik need kuus või seitse hunti, vaid olla üks hunt teiste seas, olla koos viie või kuue hundiga. 15 Huntlemine on taandamatult paljune, 12 G. D e l e u z e, F. G u a t t a r i, A Thousand Plateaus, lk Sealsamas, lk Sealsamas, lk Sealsamas, lk HERMANN 100

101 isegi olukorras, mida nimetatakse üksiku hundi omaks. Ka üksik hunt on rohke, ta kannab oma karja endaga kaasas. Just see on see küsimus, ärataandamise küsimus, mida Guattari ja Deleuze psühhoanalüüsile ette heidavad miks on vaja kõigepealt tuua esile ja näidata tervet ihamaailma, pulbitsemise ja vohamise maailma, ning siis asuda seda süstemaatiliselt taandama, ära seletama, tõlgendama, ühtlustama, ehk siis valida rada, mis viib pärismitmest kõigepealt mitmele tükile, millest omakorda laotakse täispusle ehk pärisüks? Lõks oli juba algusest peale üles seatud: Huntmees ei kõnele mitte kunagi. Ta võib rääkida huntidest nii palju kui hing ihaldab, ta võib kas või hundi moodi ulguma pista, Freud teda ei kuule; tema pilgu ees on ikka ja alati üksnes koer, kellele ta ütleb: No see on isa. ( ) Huntmees aina ulub ja ulub: Kuus hunti! Seitse hunti! Freud küsib: Kuidas palun? Sa ütlesid kitsetalled, jah? Kui huvitav! Tõesti, ja kui kitsetalled ära võtta, jääb ainult üks hunt järgi, eksole, ja see tähendab su isa muidugi Just sellepärast tunneb Huntmees sellist väsimust: tal ei jää muud üle kui seal lihtsalt lamada, kõik need hundid endiselt kõri vahel, kõik need pisikesed augukesed endiselt nina peal. 16 Ringluste vallapäästmine Nüüd tuleks vastata küsimusele: mis selles pärismitmuse taandamises halba on? Ma ei pea silmas ainult psühhoanalüütilist taandamist, vaid iga operatsiooni, mis viib mitmuselt tagasi ühtsusele. Kas hundikari teeb koos Laabaniga midagi, mida koer ei suudaks? Alustagem kaugemalt. Andres Ehin rõhutab, et sürrealistlik luule on eelkõige maagiline. Sürrealism tahab tühja maailma täita ja on seega vastuolus müstikaga, mis tahab täit maailma tühjendada. ( ) Tung tühja maailma täita avaldub Laabanil alatasa. 17 Ent millega sel juhul seletada seda väga tavalist valulist reaktsiooni Laabani luulele, seda nõutust, jahmatust, vakatust, mida tema luule vähemalt algusaastail esile kutsus? Võtame kas või Ristikivi: Nii seisabki tavaline surelik täielises arusaamatuses Laabani luuletuskogu ees, ta ei tea, kas naerda või kutsuda välja Punase Risti auto. Tal on raske uskuda, et Laaban pole ümbrusele ohtlik, et ta mõistus on koguni väga korras, ja et ta lisaks muule on võtnud oma ülesannet täiesti tõsiselt. 18 Hando Runnel on leebem. Ta ei ütle isegi, et ta ei mõista Laabani luulet, vaid et ta ei oska seda mõistetavalt seletada. Temagi kasutab selgitamisel pigem taandavaid, pidurdavaid mõisteid: Ütleja nägu on öeldule taust, millest just õigupoolest tähendus algab. Kuid pimedas öeldu on näotu! Oh, ka Laabani luule on osutavast tähendusest tühi, nagu pimedus, tihti. Laused, mis Laaban on lausunud luulena eeskätt ei tähenda midagi muud, kui et 16 G. D e l e u z e, F. G u a t t a r i, A Thousand Plateaus, lk A. E h i n, Ankruketist kinni. Looming, 1996, nr 12, lk K. R i s t i k i v i, Ankruta luule. Välis-Eesti, HERMANN

102 nad ON. Kõrvutised sõnad, kui nad on endisest tähendusest tühjendatud, ei ühinegi enam kujunditeks ega metafoorideks, milles avaneksid igaveste asjade uued tähendused mis ja kuidas. Pigem on nad ebakujundid, ebametafoorid: nende sõnade kõrvutine olek pole tähenduslik, neid hoiab koos tähenduslikust keeletraditsioonist rudimentsena säilitatud süntaks (alus, öeldis, sihitis...). 19 Siiski tundub mulle Runneli kirjeldus väga terane ja tabav. Kui mõtleme pärismitmuse peale tagasi, siis selle olemuslik püsitus ei lasegi sel arusaadavaks muutuda. Pärismitmus ei anna ennast paigalolevana kätte kui ta kinni püüda ja peatada, saab temast juba midagi muud. Temaga saab liini ajada ainult kaasa joostes. Õigus on nii Ehinil kui Runnelil. Küsimus on ainult, mida tühjendatakse ja mida täidetakse ja millega. Ühtsuse seisukohast on Laabani luule oluliselt tühjem, siin on tavalisest vähem osutavat argitähendust, seda ütleja nägu, millest Runneli jaoks tähendus alles algab. Siin ei ole isiklikke tundeid, suuri sõnu ega kujundite arengut, kujundite töötlust kõike seda, mida ootab Ristikivi: Autor on parim seal, kus ta mõttekäik on püsinud ühe keskse probleemi või pildi ümber ja kus ta pole hakanud tahtlikult iseäratsema või ropendama. 20 Arule on Laabani luule üks suur kõrb. Aga kõrb see on suurepärane. See on järjekordne pärismitmus: liivarohkus ning beduiinide hordid. Kõrbes käib samuti elu, aga teisiti. Kõrb on paksult täis. Milleks siia veel liivakastid? Loogika kõrvaleheitmisel satub sürrealistlik luule mittemõistmise hädaohtu, hoiatab Ristikivi. 21 Aga see hädaoht on ühtlasi võimalus. Runnel ei pannud pimedas tähele, et ONist saab ka läbi astuda. Kui aruline ja arvuline tähendus peatub, avab see ju uue ukse, uue pilu. Mõni pressib ennast sellest läbi, mõni ei kipugi sisse, sest teda ei kutsutud. Koerad jäetakse ONi taha, sest ees ootab randevuu huntidega. Pärismitmus saab toimida üksnes kihades, mis ühtlasi tähendab, et ta saab mõjuda üksnes kihama pannes. Küsimus ei ole enam: mida see tähendab? Mõõtühik ei ole enam: kui sügavalt see tähendab? Küsimus kõlab nüüd: kas see liigutab mind ja kus see mind liigutab? Ja mõõtühikuks saab: kui suur ja kui võimas keharinglus? Pärismitmuse ilm annabki Laabanile ligipääsu tundevoogudele, tunde kui sellise liikumisele. Kujund ei teki siin mitte metafoorselt, keelesiseselt; erinevaid kujundeid tekitavad siin hoopis tundetämbrid, tundevärvingud, kõlad ja pooltoonid. Needki ju liigutavad meid, aga teistmoodi kui sõnad. Vahel oluliselt rohkem. Tihti kuulamegi me ju sõnade sisu asemel pigem hääletooni. Aga ka igal sõnal on oma afektiivne ümbrus. Näiteks sõna päike puhul on ümbruseks kõik see, mis jääb, kui me mõtleme päikesele ja lahutame sellest sõnaraamatutähenduse ja kontekstuaalse 19 H. R u n n e l, Laaban. Sirp, K. R i s t i k i v i, Ankruta luule. 21 Sealsamas. 102 HERMANN 102

103 objektiivse tähenduse. Kogu see poolteadvustatud eelisiklik kraam, mis üle jääb, ongi tundefoon, sõna afektiivne taust, mida Laaban ära kasutab, et võimsamaid tunderinglusi tekitada. Kuidas ta kasutab? Niimoodi, et ta võtab sõna välja tema tavalisest kontekstist, millega koos see sõna hakkaks tähistama reaalset argimaailma. Ta paneb sõnaraamatutähenduse ketti ja päästab valla afektide liikumise mööda meie keha. Ta jooksutab sõnad paari- või kolmikukaupa üksteise vastu, nii et need ei saa enam tähendada tavaliselt. Aru jookseb kokku ja tunded pääsevad keha peale hullama. Näiteid leidub igal sammul, näiteks kubiseb sellistest taandamispaaridest luuletus Autoportree, milles Laaban teatab muu seas: ma olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt / ma olen automootor mis õgib sipelgaid / ma olen must lipp ahvi peos / / Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis / ma olen sülekoer-käsigranaat, ja veidi hiljem: ma olen lindude müstiline selgroog. Või mida võiks tähendada dekoratiivne meri? Iseenesest mitte midagi argitähenduslikku, aga siiski, kui me hakkame mõtlema dekoratiivse mere peale, siis midagi ju tekib, mingi tähendus, mis on küll vastuoluline, aga ta on olemas. Dekoratiivsus ja meresus, kui me laseme neil oma asja ajada, hakkavad meid tänu oma tundefoonile mingis suunas liigutama. Ning edasi tulevad järgmised sõnad, järgmised fantasmagoorilised stseenid, mis, kuna nad on küll ette kujutatavad, aga ei tähenda midagi, hakkavad suhtlema üksteisega hoopis tundetoonide tasandil, tekitavad omaette tundevälja, mis voogab hoopis teises rütmis kui nende sisu kuigi on selle sisuga kahtlemata tugevalt seotud. Ja kuna see side on tugev, siis on alati tarvis kõigest hoolimata proovida Laabani luuletusi endamisi ette kujutada ja läbi mängida. Ebaõnnestumisest ei tasu heituda, vaid vahelduseks seda otsidagi: tihtipeale elab tundetähendus päris tähenduse seljas, luhtumisest tekkiva tähendustevahelise pingena. Selles mõttes võib Laabanist rääkida kui teatavat sorti mehaanikust, kes mängib erinevaid vooge üksteise vastu välja, üksteisega kokku, loksumisse ja särtsumisse. Ta võtab tundefoonid ja paneb need kehas ringlema, hakkab ühte fooni teiste foonide abil tempereerima. Ka Ristikivi siunatud ropendamine ei ole niisama. Nagu Henry Miller, nii kasutab Laabangi erutuse tekkimist, et meelitada tunderinglusi väisama ka alakeha piirkondi muidu kipuks kõik piirduma üksnes aju ja rinnaku vahelise alaga, mis ammenduks neetult ruttu, samas kui niuded annavad ringlustele uut toitu. Tundevoogudele lisab Laaban veel ühed liitlased nimelt häälikuvood. Siin saab oluliseks tema muusikaharidus. Tavapäraste ilusate kõlakujundite asemel, mis avaldavad muljet eelkõige vaimule, eelistab Laaban luua häälikulisi atmosfääre, mida tuntakse kehameelega ja mis pääsevad mõjule valjult välja hääldades, tekitades kõhu, rinna, kõri ja suu vahelises resonantsiväljas erinevaid konfiguratsioone. Kui kõlakujundid jäävad tähendusest lahku, moodustades nende juurde kõigest ühe lisakihi, mis tähendust toonitab, siis häälevood seevastu võivad tunderinglustega otse kokku saada. Nii näiteks võib HERMANN

104 südant kammitsev hirm pääseda otseresonantsi kumeda m-häälikuga ja suguelunditest tõusev erutus s-idega mestis sahisema lüüa. Sellest ka Laabani armastus magusate, kõhust ja kõrisügavikust tulevate helide ja häälikuühendite vastu, mida saab väljaütlemisel hoida 3. välde! ja mis kõlavad veel eriti hästi bassihäälsena. Laaban mängib kogu selle voogude kupatuse hämmeldusttekitavalt nõtliku tundlikkusega omavahel kokku, mulksuvasse ja praksuvasse sümfooniasse. Ei saagi enam öelda, et Laaban luuletaks, ta rohkem huugab, komponeerib ja posib. Just seda Laabani luuletustes ringituulavat voogude möllu ja virvarri silmas pidades tekib eriti teravalt küsimus psühhoanalüüsi ja Laabani suhtest. Sest just säärast lühiühenduslikku alkeemiat kipub psühhoanalüüs ohutuks tegema: ta küll adub afektiivseid vooge, tundetoonide radasid ja liikumisi, aga kanaliseerib need tupikutesse, tupikteedele. Siin on kolmnurk emme-issi-mina, mis on nagu väljapääsudeta ringtee, lõputu igav lugu, mis paneb kõik paika. Millega meid sinna ringteele meelitatakse? Vastus: keelu abil. Guattari ja Deleuze näevad kõvasti vaeva, et selgitada keeld ei tule pärast üleastumist, vaid loob kõik järgnevad üleastumised. Ta on primaarne ning tal on võime iha ümber suunata. Keeld tekitab trotsliku tahtmise keeldu ületada me võib-olla tahtsime enne hoopis midagi muud, veel enam: me võib-olla tahtsime enne hoopis teisiti. Keeld paneb meid tahtma asju kui meile keelatakse asjade ihaldamist, siis me hakkame asju salamisi seda rohkem tahtma. Me ei taha enam pulbitseda, vaid suuname iha objektidesse. Seevastu puhas iha ei ole kunagi objektile suunatud, ta suundub objekti alles siis, kui midagi läheb katki kui protsess peatub. 22 Ilmselt seesama keelu loogika toimis ka Laabani puhul ja pani teda väärtustama seda psühhoanalüüsi piiravat ja igavat osa oidipaalsust. Seda ei saa talle pahaks panna keelu lummus on väga tugev, see on väga peibutav. Ikka ja jälle näitas Laaban oma loominguga, et teda ei ole tegelikult küll kuhugi lõplikult ära kanaliseeritud. Ta oli ülevoolav ja pillavalt viljakas. Rääkides eesti luulest, tundub mulle just Laaban olevat see, kes pärismitmuse Pandora laeka avas. Jääb siiski viimane küsimus: kui isegi nii võimas loojanatuur nagu Laaban, kes pealegi koerlemist kogu hingest vihkas, ikkagi sellele teele sattus, siis kuidas on lugu meie ülejäänute lihtsurelikega? Ons huntidel enam üldse võimalust? 22 Vt ükskõik millise Guattari ja Deleuze i teose kaante vahele. Eriti sobilikud on siiski Kapitalismi ja skisofreenia kaks köidet. 104 HERMANN 104

105 JAAN PUHVEL KEELELOO LUMM Inglise luuletajal Robert Browningul on poeem nimega A Grammarian s Funeral (Keelemehe matus). See on õieti õpilaste kõnekoor, kes kannavad oma õpetaja maiseid jäänuseid kõrgele mäetipule, et teda tuulte ja välgusähvatuste keskkonnas väärikalt mulda sängitada. Teekonna käigus meenutab koor õpetlase elukäiku, kuidas ta varakult irdus tühisest ja maisest, et end argielamise asemel teadmisele pühendada, olles veendunud, et selline on inimese püha kutsumus. Kui teda juba vaevasid vanadus ja ihuhädad, nühkis ta jätkuvasti vanakreeka grammatika kallal ja lummas õpilasi viimseni lausepartiklite õigesti asetamisega. Sellist sangarit ei sobinud tavapäraselt matta, sellest siis õpilaskonna omakorda kangelaslik tõus kõrgustesse. Browningu luuletus on ühtaegu läbinisti irooniline ja siiski omajagu kaasatundev. Erinevalt oma lüürilisest kaasaegsest Alfred Tennisonist oli Browning ülimalt intellektuaalne laulik, seega enam tundlik selle suhtes, mida Roman Jakobson on sõnastanud kui the poetry of grammar. Seda mõistet pole kerge tajutavaks ja hinnatavaks teha. Ei mõiganud ma seda isegi veel, kui sõjaaegses pimendatud Tallinnas, Westholmi kooli õhtuses vahetuses, üks range härrasmees Osvald Kerem püüdis mulle ladina keele põhitõdesid pähe tuupida. Äratus saabus hiljem ja teisel maakamaral. Veelahe toimus, kui tuli aasta jooksul siirduda eesti keelelt soome keelele, siis kohe edasi rootsi ja peagi inglise keelele. Õppisin hindama nende erinevusi ja rikkusi ning pühendusin võrdlevale keeleteadusele. Tajusin varsti, et ajalooline süvalood on ainulaadne abinõu, et keelendid ja neid kandvad kultuurid ühiselt elavaks muuta. See omakorda väärtustas eelkõige vanu tekste ja nendes peituvat. Palju olenes ainese rohkusest ja mitmekesisusest, mida pakkusid eelkõige ürgsed kultuurikolded. Valik langes indoeuroopa keelkonnale ning ka selle varajastele suhetele Lähis-Ida ja uurali keeltega. Head võimalust pakkus indoeuroopa keeleteaduse vastseim osis, hetiidi keel ja teised vanad Väike-Aasia keeled. See on rikas aineala, avastatud viimase sajandi jooksul. Kaevandid on esile toonud kümneid tuhandeid savitahvleid Türgis, Süürias ja isegi Egiptuses, avades suure, teise aastatuhande e.m.a. kultuuri, ja seda kõike vanimas kirjalikus indoeuroopa keeles. Hakkasin sellega tegelema aastast ega olegi lakanud. Töö keskmes on paljuköiteline hetiidi keele võrdlev sõnaraamat, kus üksainus arutelu võib katta palju tihedaid lehekülgi. On ilmunud seitse köidet alates aastast 1984, jäänud on veel neli. Kokku on seni umbes kaks tuhat lehekülge; komplekt Berliini kirjastuses De Gruyter maksab 800 eurot. On olemas nii Tallinna kui Tartu akadeemi- PUHVEL

106 listes hoidlates. Töö jätkub kaheksanda köite kallal. On ilmnenud uut ja tihtipeale huvitavat, mis on mõjutanud ka varemtuntud keelte uurimist ja mõistmist, seda nii Lähis-Ida (sumeri, akadi, hurri, heebrea) kui indoeuroopa sugulaskeelte osas. Kreeka, ladina, kelti, germaani, balti ja slaavi filoloogiad on kõik saanud lisa ja tuge võrdlusest uute avastustega. Sellise arengu üldisemalt nähtavaks ja hinnatavaks ilmestamine pole aga lihtne, sest kahe tundmatu võrdlemine võib pahatihti mittepühendunule tuunjaks jääda. Näiteks täpsem arutlus hetiidi ja kreeka ühisleidude üle kipuks kõrvalseisjale igavaks minema. Tooksin hoopis mõned näited, kuidas tulemused aitavad selgitada ka eesti keele tahke. Sel moel tegeleme vaid ühe tundmatuga. Sõnade tuletus, moodustus ja algupära on oluline võrdleva keeleloo osis, paraku aga arutihti ebapädeva arutluse ohver. Seetõttu tuleb etümoloogiat viljelda vaid rangelt ajaloolise ja võrdleva grammatika abil. Igasugune asjaarmastus võib siin hundiaugus lõppeda. Tõsise keeleloo nõiavitsaga võib aga vahel soonele sattuda. Arutlegem esimese isendina, kust tuleb eesti sõna saun. Teame soome vastet sauna, aga kaugemale ürglevi ei ulatu. Teadlased on üksmeelel, et algupära on tume. Uus otsing on käinud keerulist rada. Hetiidi keeles on nimisõna h~s topelttähenduses tuhk ja seep. Leidub ka tahvel õpetusega, kuidas leelisetuhast ja rasvainest seepi valmistada. Seostasin seda 3500 aastast juhist mälestusega, kuidas sõjaaegses Eestis saunakatlas koduseepi keedeti. Meenus ka, et muinaskultuurid Lähis-Idas ja Kreekas ei tundnud seepi kui sellist, vaid kasutasid üksnes taimeollust. Esimesena kirjeldab meie mõistes seepi 1. sajandi rooma teadusemees Plinius: seep on ex sebo et cinere rasust ja tuhast. Seebi ladina nimetus on s~pç, omastav kääne s~pçnis, mis on läänegermaani laensõna ürgsuguluses ladina sõnaga s bum. Anglosaksi vaste on s~pe (lõpptulemus inglise soap), ja alamsaksa keelest on laenatud eesti seep. Nii et tänapäeva seebi nimetus läks käiku Kesk-Euroopast germaani keelekujul. Kreeklasteni jõudis ta alles hilisrooma ajastul ladina keelest kui laensõna s~pçn. 5 On sellel sõnal tegemist saunaga? Silmanähtavalt mitte, pigemini võiks ju sauna pealiskaudselt seostada soome sõnaga savu suits ja mõelda suitsusaunale. Esimeseks sammuks peab aga hoopis olema keelesiseste teisendite eritlemine. Soome murretes esineb sakna ja eesti lõunamurretes sann ja saan. Ühine fennobalti nimetaja peab esindama kogu rodu: sakna, sanna, saana, sauna. Esimest kolme seletab assimilatsioon, nagu näiteks *litna > linna, lõunaeesti liina (Vastseliina, Tarto liin). Hoopis keerulisem on sakna ja sauna vahekord. Aga siingi on rööpareng olemas: eesti kael, soome kaula on balti laensõna, leedu keeles kãklas, algtähenduses pööraja, indoeuroopa ürgvormis *kwekwlo, millest johtub sanskriti chakra, teisalt kreeka kúklos ratas, aga germaani alal hoopis seaduspäraselt *hweula, millest anglosaksi hweol, inglise wheel, rootsi hjul. On mõeldav, et vanagermaani *sapna laenati Fennobaltiasse alternatiivselt kui *sakna (seda pn-tarja ebatavalisuse tõttu) ja et *kn (või ka 106 PUHVEL 106

107 *pn ) > un seletub rööparenguna *kl > ul taustal. Võib siis küsida, kas saun on tõesti nime poolest seebikoda, nii et hoopis pigem eesti saunaseep kui soome savusauna on figura etymologica (sõnaliide, mille osad on algupäralt keelelises suguluses). Asine tõenäolisus jäägu etnoloogide otsustada. Leidub aga juhuslik tõik, mis tunnukse toetavat seda hüpoteesi. Üks Oskar Kallase reisikiri 19. sajandi lõpukümnendist kirjeldab sauna Konstantinoopolis, kus saunamehe ametinimi oli Abu Sabun Seebi-isa. Seebi nimetus on siin ilmselt ottomanide laen kreeka sõnast s~pçn, 5 aga tiitel kui selline vihjab ka türgi saunale kui nime pidi seebikojale. Sarnane asutus oli ürgselt omane nii Euraasia põhjarahvastele kui ka sealt edasi rännanud Põhja-Ameerika ürgelanikele (indiaani sweatlodge). Fennobalti käibenime pälvis saun aga vahest alles germaani seebi-sõna laenutusel. Oluline osa eesti sõnatüvedest on iidset indoeuroopa päritolu, olgu siis indoiraani laenud, nagu puhas, vasar (sanskriti pãtas, vanapärsia vazra), või balti nagu hernes, kirves (leedu þìrnis, kirvis), # või germaani nagu kaunis, kuningas. Kulgedes läbi eesti sõnavara, tunneb võrdlev keeleteadlane end paiguti justkui mingis lahtiharutust vajavate muumiate muuseumis. Eesti keel on tulvil indoeuropisme, umbes nagu inglise keel gallitsisme ja latinisme (viimane hoop on aga meilide, disainide ja luuserite tulvaga just sealt tulemas!). Aga veel üks ürgne näide, mis alles vastselt seletust leidnud. Nagu varem sauna puhul, oli siingi algtõukeks tegelemine hetiitide keelega, nende seadusi lugedes (ilmunud eesti tõlkes Muinasaja seadusekogumike antoloogias ). Paaris pügalas on juttu murdvargusest, muuhulgas varga kinnipüüdmisest veel enne majja sisenemist. Säärast seika tähistab dabessar, juriidiline oskussõna, mis kirjeldab väärteo katsetust. Vasteks sobib gooti keele verb ga-daban peale sattuma, juhtuma, saksa er-tappen, keelendis auf frischer Tat ertappen värskelt teolt tabada. Germaani verb on laenatud Fennobaltiasse, kus soome tapahtua tähendab juhtuda ja tavata on sama mis eesti tabada. Terve väljend tabada varga on ürgne germanism, sest varga vaste on vanapõhja vargr, õieti kägistaja ja siis niihästi kurikael kui ka hunt. Juriidiline varjund on siin nii juurdunud, et ulatub hetiidi koodeksist läbi germaani vastete meie tänapäeva keelepruugini. Keeleline rahvuslane võib nüüd küll ühmata, et kas siis meie poolt midagi ka välja laenutatud pole. On ehk sedagi olemas, nagu ilmneb järgmisest isendist. Taas tuleb abiks vanarooma loodusloolane Plinius. Naturalis Historia kirjeldab merevaiku, Pliniuse ajal maale toodud luksuskaupa, millega keiser Nero kaunistas gladiaatorietenduste tapalavasid ja mida jõukad emandad ehteina pruukisid. Keiser ise oma luuleponnistustes võrdles abikaasa Poppaea kuldseid kiharaid merevaiguga, ja varsti oli Rooma naissoo seas selline juuksevärv moehaiguseks. Plinius taunis väärpruuki, mitte aga ravitoimet terve rea ihuhädade puhul, kurgutõvest sisehaigusteni, amuleti kujul või lahusena. Ta kirjeldab merevaiku kui männipuude kivistunud eritist. Eotseeni tohutuist ajamõõtmeist polnud tal teadagi aimu, küll PUHVEL

108 aga täheldas ta kapseldunud sipelgaid, sääski ja sisalikke, süttimisel erituvat männilehka ja hõõrumisel tekkivat elektritoimet. Veidi hiljem mainis Tacitus Germanias balti helmeranniku tahumatut ja kohtlast rahvasugu Aestii, kellele nende kandi rikkalik merevaigu uhe oli kasutu, kuni nad avastasid selle hinna Rooma hangeldajate juures ja tormasid randu roobitsema. Tacituse arvates oli samuti tegemist männitarretisega, mis süütamisel põleb kui tungal. Roomlased nimetasid merevaiku sãcinum või succinum, mida rahvasuu ning ka Plinius ja Tacitus seostasid sõnaga sãcus mahl. On hoopis mõeldav, et siin on mingi side leedu sõnaga saka«vaik. Germaani nimena annab Plinius glaesum, Tacitus _ gl sum, mida kinnitab anglosaksi glaer ja mis üldiselt elab edasi klaasi tähenduses. Teine germaani nimetus tähendas hoopis põlevkivi, saksa bernstein, mis on laenatud ka poola (bursztyn) ja ungari keelde (bórostyan). Ka keskaja ladina keeles oli merevaik lapis ardens leekiv kivi. Leedu giñtaras, läti dzintars ja vene jantár on ilmselt ühest allikast, aga nii moodustis kui ürgpäritolu on tume (teine läti nimetus gl sis tundub olevat germaani laen). Liivi keeles oli merevaik elmaz, Kihelkonna saaremurdes elmes. Muidu on eesti helmes saanud laiema tähenduse kudrus või pärl. Merevaik on Wiedemannil mere-helmes, merekivi, merevaik, perlest n (< saksa bernstein). Soome keeles puudub helmes, on vaid meripihka. Ka Eestis on merevaik olnud ravimiks, Wiedemanni sõnul oli tema nimeks nii J zuse-ema-rohi kui perglepulber. Helme algupära on tuunjas. Paul Ariste on välistanud nii laiema soomeugri päritolu kui välislaenu, oletades mingit kohapealset igipaiksust. Võib kaaluda ürgbalti laenu samast indoeuroopa tüvest *ghel- kui germaani nimedes (võrdluseks leedu þelvas/ # roheline [ = ladina helvus kollane ] või þeltas # kuldne ). Sellise kolkliku ummikuga asi siiski ei lõpe. Balti merevaik oli eksportkaup lõunasse. Vanu kaubateid pidi jõudis ta ammu enne Roomat Kreekasse ja Lähis-Itta. Balti päritolu on tuvastatud vaigus leiduva ainulaadse happe läbi, samuti vanus kuni 2000 aastat e.m.a. Seega oli merevaik tuntud juba varases Süürias ja Mesopotaamias, kusjuures ta levimisel olid olulised jõestikud (Visla, Doonau, Dnepr) ja mereteed. Samuti kui Roomas oli merevaik luksusese, akadi keeles elmešu. Gilgamešis lubab Ištar sangarile elmešu-ehtelise sõjavankri (ilmselt oli jumalataril sama maitse kui hiljem keiser Nerol). Akadi sõnaga seostub heebrea hašmal. prohvet Hesekieli keerubivankri kirjelduses, kus tule keskel hiilgab otsekui hašmal.. Kreeka ja ladina piiblitõlked ( Septuaginta ja Versio Vulgata ) andsid vastena lektron 5 ja electrum, mis seostub vanakreeka päikesenimega léktçr ja on mõisteliselt seotud heleda säraga. Kreeka lektron 5 oli topelttähenduses nii merevaik kui väärismetall (kulla ja hõbeda sulam). Ta sobis ka naisenimeks (Elektra), just nagu akadi Elmeštu, eesti Helmi või inglise Amber (viimane omasoodu araabia päritolu anbar). Lääneilmas põlistus siiski merevaigu mõiste; sellest tuleneb moodne elekter. Piiblikeeles kinnistus aga teine 108 PUHVEL 108

109 tähendus: eesti tõlkes loeme Thor Hellest kuni tänapäevani, et tule keskelt paistis otsegu hiilgav metall. Ometi on juudi rabilikus pärimuses säilinud merevaigumälestus, ja ka ametlikus inglise piiblis seisab out of the midst of the fire the color of amber. Siit lähtusid ka moodsa heebrea keele loojad, sest nüüdses Iisraelis on elektri nimetuseks hašmal.. Hebraistikas taastatakse hašmal. algkujul kui *helmeš, mille idasemiidi (akadi) vaste on elmešu. Sellele on rajatud Uku Masingu julge (kuigi targu kõhklev) võrdlus liivi-eesti sõnaga *(h)elmes (Emakeele Seltsi Aastaraamat, nr 23, 1977). Siin tuleb ettevaatlikult kobada üle eelajaloo kõnnumaa. Konkreetne probleem on alghäälik. Semiidi helitut larüngaali on raske seostada fennobalti sõnaalgse h-häälikuga, mille ajalooliseks allikaks on tihti hoopis *š- või þ-, nagu laensõnades hall härmatis (leedu šalnà) või hernes (leedu þìrnis). Aga oletagem siiski, et ürgsõna leidis juba pronksiajal tee Lähis-Itta koos kaubaga, mille hele läige ja ere leek avaldas muljet nii Gilgameši autorile kui vanaprohvet Hesekielile. Nii et võimalik on, et helmerannikult sattus midagi heebrea keelde aastatuhandeid enne, kui sealt jaanalind ja tuudaimimarjad Maarjamaale vastu laenati. Et ring saaks täis: olen leidnud merevaiku ka hetiidi tekstides. Põhja poolt saabunud hetiitidel võis selline kaup ja pärimus sellest kaasuda sisserännuga Väike-Aasiasse umbes aastal 2000 e.m.a, ega olnud ta seega olenev kunagistest kaubateedest. Merevaigu ravitarvitus hetiidi rituaalides ühtib paljuski Pliniuse kirjeldatuga, olgu siis amuleti moel või põletatult, pihustatult ja lahustatult sisse võetuna. Nimeks on hust, mis tähendab põletis (ladina ustus põlend, vanapõhja usti palang ), seega sama tähendusvarjund kui saksa bernstein il. Pole seega võimatu, et hetiidid tõid merevaigu tundmise, kasutuse ja nime kaasa ürgleiu lähipaikadest, samast kandist, kust helmes omasoodu jõgesid ja meresid pidi Mespotaamiasse jõudis. Niisiis seostub keelelugu tihedasti kultuurilooga. Eesti sõnad põimuvad paljukoeliselt teiste keelkondadega. Saun(a) tuleneb Germaania seebist, on aga omakorda tänapäeval käibel üle keelepiiride. Helmes tegi vahest ilma juba pronksiaja muistseis kultuurihällides, kajastub aga veel kaudselt tänapäeva Jeruusalemma elektrivõrgus ja uhtub ikka veel randa Kihelkonnas Saaremaal. Keeleloos tuleb söösta tundmatu taarnasse, et avastada uut! PUHVEL

110 ÜLAR PLOOM TEKSTILISEST OLEMISEST Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures (Jh 1.1). Ja Sõna sai Lihaks (Jh 1.14). Minge siis ja tehke minu jüngriteks kõik rahvad (Mt ) aasta artiklis Tekst ja interpretatsioon väidab Hans-Georg Gadamer, et keelel on tekstis topeltfunktsioon olemise suhtes: ta ilmutab ja peidab; olles küll sillaks inimeste vahel, on ta ühtlasi ka takistuseks. Gadamer defineerib seda kui Sein zum Text: olemine, mis on asetatud teksti(le). 1 Küllap on see heideggerliku idee mõistmisest ja interpretatsioonist Etwas als Etwas, ehk miski kui miski edasiarendus. Kuidas mõista olemist, mis on asetatud teksti ehk teisisõnu tekstilist olemist? Ja kuidas mõista, et keel tekstis ilmutab ja sealsamas ühtlasi kaldub varjama? Nendele küsimustele püüangi siinse essee kirjutamisel vastata aasta traktaadis Lector in fabula arendab Umberto Eco edasi Algirdas J. Greimase aasta teesi semeemi virtuaalsetest laienemistest. 2 Mis tahes semantiline üksus, näiteks kalur, kätkeb endas potentsiaalset narratiivset programmi või õigemini programme, sest lausumise protsessis saab lausutuks (tekstiks) ehk aktualiseerub vaid see kõigist võimalikest programmidest, millele vastuvõtja loob/ aktualiseerib ette nähtud (või ette nägemata) kaasteksti, mis tähendab olemise tõsistumist mingis võimalikus tekstuaalsuses. Selline tõsistumine ehk ilmsiks saamine varjab teised võimalused. Kõige efektiivsemalt selgub see siis, kui saatja eeldatav kaastekst ja vastuvõtja aktualiseeriv kaastekst on erinevad, mis võib kutsuda esile kommunikatsiooni täieliku või osalise nurjumise. Või luua illusiooni kommunikatsiooni õnnestumisest. Eco väidab, et tekst on laisk mehhanism, aga võib ka väita, et lausung on liiga vilgas mehhanism, et suuta või tahta eksplitseerida kaasteksti küllaldases mahus ja viisil. Pealegi toob nii mõnigi kord suurem seletamine kaasa ka suurema varjumise. Meil kõigil on oma isiklik kogemus, vahetu või vahendatud, selle kohta, mida tähendab kalur. Muidugi võimaldab kommunikatsiooni meie ühine entsüklopeediline stsenaariumide repertuaar (nt võrgud, 1 H.-G. G a d a m e r, Tekst ja interpretatsioon. Rmt-s: H.-G. Gadamer, Hermeneutika universaalsus. Tlk A. Tool. Tartu, 2002, lk U. E c o, Lector in fabula. Tlk Ü. Ploom. Tartu, PLOOM 110

111 paadid, kala, meri, paadihukk, aga võibolla hoopis tiik, korv, sööt, parv vms). Meil kõigil on oma personaalne entsüklopeedia (võib-olla peaks siin kasutama mingit teist terminit, et eristada teda kollektiivsest entsüklopeediast), mille abil me mingis lausungis mingi semeemi aktualiseerime (tekstualiseerime), samas ei ole see tingimata personaalselt kogetu, vaid me võime aru saada ka sellest, et meile tundmatu taim näiteks lõhnab imalalt, sest meil on mingi kogemuslik ettekujutus lõhnast, mille suhtes me oleme kokku leppinud, et seda peaks väljendama sõnaga imal, mispuhul on ka tavaks (käitumuslik kood) krimpsutada nägu ja teha mingeid väk -häälitsusi, jne. Igal juhul peame lausungi aktualiseerimiseks arvestama nii konteksti kui kaasteksti. Ecot mõtestades võiks kontekst olla seotud kitsamalt keelelise koodiga ja kaastekst kultuurilise koodiga. Seega konteksti näiteks on keeleline tants kuke ümber, kus kukk võib olla kas tedrekukk või hoopis püssikukk. Näiteks: Võtsin kuke kirbule, aga kukk ei kuulanud sõna. (Eco itaaliakeelses tekstis käib sõnamäng koera ümber, sest päästik on cane nagu koergi ; kirpu itaalia keeles sihiku tähenduses ei eksisteeri.) Kultuuriline kood aga seonduks kaastekstiga ehk sellega, et vastuvõtvas kultuuris on samuti tuntud jaht kui niisugune, et näiteks tedrekukkesid tulistatakse püssist, et seejuures jahimees sihib ja vajutab päästikule, mis võib tõrkuda, jne. Seega tekst (aktualiseeritud lausung) erineb entsüklopeediast selle poolest, et ühte faabulat avaldades teised faabulavõimalused sulguvad. Teiseks on muidugi see tõsiasi, et ei eksisteeri keelt, mis võimaldaks edastada tervet kogemust või isegi mingit kogemust. Keeleline kommunikatsioon annab edasi keelelise informatsiooni kogemuse kohta, mis tuleb alles kogemuslikuks tõlkida. Charles Sanders Peirce olevat oma aknast asaleasid vaadates ja nende lõhna tundes nentinud, et saab suurepäraselt aru, et ei näe asaleasid ega tunne ka nende lõhna, vaid et see lihtsalt on ainuke viis, kuidas sellest, mida ta teeb, teistele märku anda. Seega on keel lahutamatult seotud tema põhifunktsiooniga: olla kommunikatiivne. Ja ometi ei piisa keelelisest koodist kui abstraktsest koodist. Tuleb tunda teisi koode, mis realiseeruvad kontekstis ja kaastekstis. Seega on keeline kommunikatsioon alati tekstuaalne ja kultuuriline, isegi sel juhul, kui tegemist on minimaalsete lausungitega. Näiteks sellisega: Jaama? Otse. Küllap on kerge ette kujutada kohvriga kiirustavat isikut, kes isegi ei peatu, vaid küljega vastutulija poole pöörates ja juba edasi tõtates vastuse tagantjärele kinni püüab. Ja loomulikult ei suuda me ju ette kujutada, et Jaama? võiks kuidagiviisi teisiti interpreteerida, kui et Kuidas pääseb kõige otsemini jaama?. Kõne allagi ei tuleks, et Kas selles linnas jaama on? või Kas teil läheb jaama tarvis?, nagu näiteks järgnevas situatsioonis: Suitsu? Ei suitseta. PLOOM

112 Sellise keelelise ja kultuurilise koodi ühe- ja mitmemõttelisuse peale on rajatud näiteks Carlo Manzoni sinjoor Veneranda lood. Astub sinjoor Veneranda Milano- Torino kiirteel jalgsi piletiputka juurde ja ütleb: Torino. Piletöör vahib silmad kangeks, sest ei näe kusagil Veneranda autot. Auto? küsib ta. Mis auto? küsib Veneranda. Järgneb pikk jahumine selle ümber, et mis auto, mis kiirtee ja miks peaks keegi, kui ta isegi satub kiirteele, seal ainult autoga olema, pealegi võib iga vaba inimene igal ajahetkel öelda Torino, nii nagu ta oleks võinud muide öelda ka Rooma või Genova või mida iganes, ja üleüldse, miks ta peaks matsist piletööri meeleheaks endale veel auto ostma. Ega ei peagi. Võiks ka vastata nii: Jaama? Ei, õlut jooma. Ja ometi on teksti laiskus või õigemini kommunikatiivse lausungi väledus see, mis inspireerib harilikku kaaskodanikku looma murdosa sekundi jooksul säärast kaasteksti: no sel vaesel kuradil on nii kiire, et ta isegi ei peatu, aga no kellel siis mõnikord poleks, mis siin venitada Otse. Aga esimese osa kokkuvõtteks taas gadamerlikult: olemine ilmutab ja varjab end tekstis, mis on vahemaailm (Zwischenwelt) inimeste vahel. 2. Kas oleks võimalik koostada mingi tekstide tüpoloogia, mis ilmumist ja kadumist kuidagi paremini seletaks? Minu meelest oleks võimalik ekstreemsel viisil eristada kaht tüüpi tekste: ühed on need, milles tekst (aga ma pean pigem silmas teksti diskursiivset tasandit) on määratud kaduma, ja neid, milles tekst (ja ma pean jällegi silmas lineaarset diskursiivset teksti) on määratud eriti nähtavaks saama. Esimesse tüüpi kuuluvad pigem praktilised, ütleksin isegi, et utilitaarsed tekstid: kasutamisjuhendid, manuaalid jms. Neis on valdav informatiivne ja pragmaatiline laad. Kui kodutarvik funktsioneerib, võib üldjuhul instruktsiooni minema visata. Tekst täidab oma funktsiooni, sest kutsub esile vastava käitumusliku akti: ma suudan tarvikuga toime tulla. Esmapilgul tundub, et ka eeltoodud teeküsimise situatsioon kuulub seesuguste tekstide hulka: Jaama? Otse. Niipea, kui selgub lausungi pragmaatiline sisu, mis kutsub esile vastava käitumusliku aktualiseeringu, võib öelda, et see tekst on surnud. Muidugi on tegemist lihtsustusega. Sellisena see esiteks ladestab (kinnitab ja kinnistab) varasemaid tekstilisi kogemusi. Aga see võib ka kujuneda hoopis teistsuguseks, oleneb lausungi asjaoludest. Piisab, kui kujutada ette sellist lausungilist situatsiooni: The station? Go ahead, lover boy. 112 PLOOM Kas siis enam üldse jaama minnaksegi? Te ütlete, et see on niimoodi ainult filmis. No just, seda ma tahtsingi öelda. Igal juhul oleme väga lähedal teksti tüpoloogia kardinaalsele muutumisele. Kui tekst jääb situatsiooni hõlmatud isikute vahele, vaxviker pmd 112

113 litseb kindlasti lausungi pragmaatika (ehkki muidugi meeskodanik võib ka juba õnnelikult rongis kupees istudes mõelda sellele, kui võluvalt otse daam talle vastas, aga sellisel juhul looks ta juba uut lausungilist situatsiooni, uut teksti). Kui aga sama situatsioon esineks raamatus või filmis, omandaks see kohe täiesti uued jooned. Ka filmis võib esineda näiteks ainult: Jaama? Otse. Aga kindlasti pole enam tegemist ainult informatsiooniga või n-ö tavapragmaatikaga, vaid esteetilise tekstiga, mis kohe omandab lisaks situatiivsele pragmaatikale teistsuguse pragmaatika. See ei ole ainult dialoog A ja B vahel, vaid see on dialoog A ja B vahel, mille X edastab Y-le, näiteks reþissöör vastava kaadriga (ütleme, et näeme suures plaanis vastaja huuli) vaatajale. Seega saab lausung niisugused konnotatsioonid, mida informatiivses tekstis ei ole, ehkki lineaarne tekst absoluutselt ei muutu. Kirjanduses näiteks võib (kas või nn uue romaani poeetikas) olla autori kavatsuseks esitada erakordselt verevaest teksti, mis sellisena omandab täiesti uudse tekstuaalse strateegia vms. Seega on olemas tekstid, milles tekst kui lineaarne diskursiivne tasand on määratud eriliselt ilmsiks tulema, kusjuures see ei sõltu niivõrd keele kui esmase koodi iseloomust, vaid kommunikatsiooni þanri (või kunstilise kommunikatsiooni üldse) kui teisese koodi iseloomust (vrd Juri Lotmani käsitust keelest kui esmasest modelleerivast süsteemist ja kunstist kui sekundaarsest modelleerivast süsteemist). 3 Nende tekstide tüpoloogias, milles tekst kui diskursiivsus on määratud eriliselt avalduma, teeksin ma omakorda eristuse: a) sakraalsed ja müütilised tekstid, milles tekst (nii keeleline diskursiivne tasand kui kultuuriline kaastekst) pole määratud muutuma: siia kuuluvad legendid, müüdid, sakraaltekstid, k.a Piibel, ehk siis need tekstid, milles minevik on määratud saama ka nende olevikuks, ja b) kunstilised ehk pigem puhtesteetilised tekstid, mis ei pelga ajas muutumist, vaid vastupidi ongi kutsutud muutuma, sest muidu nad jääksid unarusse, ajaloolaste ja filoloogide museaalseks huviobjektiks. Seega väidangi taas Gadameri toel, et kunstiteose olulisi karakteristikuid on see, et ta suudab säilitada oma olevikulisuse, mis ei saa olla (ainult) see olevikulisus, mis tal oli minevikus, vaid et ta peab oma olevikulisuse alles omandama pidevas saamisprotsessis. Viimane muidugi ongi fenomenoloogilise kunstikriitika põhiväiteid (kunst on kunstiks saamise protsess). Sestap siis üha uued ja erinevad vanade, aga ka uute kunstiliste tekstide tõlgendused. Ja tõlked. Tekst säilitab oma elujõu, on olevikuline (Gegenwart) tänu üha korduvatele reinterpretatsioonidele ja uutele tõlgetele. Seejuures on siin huvitav just see re-. See on Derrida võtmes nii korduv kui ka ümber, nii jääv kui ka muutuv. Eluväe jätku- 3 J. L o t m a n, Kultuurisemiootika. Tlk P. Lias, I. Soms, R. Veidemann. Tallinn, PLOOM

114 mise kontseptsioon avaldub ühtlasi Walter Benjamini käsitluses Tõlkija ülesanne. 4 Tõlkimine (aga ka tõlgitavus) näitavad kunstilise teksti elujõudu ja garanteerivad talle elususe. Tulen interpretatsiooni ja tõlkimise erinevuste juurde hiljem tagasi, aga esialgu küsin, mis on tõlgitavus. Minu meelest eelkõige interpretatsiooni võimalus. Willard van Orman Quine on rääkinud radikaalse (ehk siis ammendava) tõlke võimatusest. 5 Kindlasti mäletavad kõik kuulsat näidet välilingvistist ja pärismaalasest, kes ei valda ei teineteise keelt kui koodi ega ka kultuurikoodi ning satuvad pikas rohus jänese otsa, kellest paistavad vaid liikuvad kõrvad, mis aeg-ajalt üle rohunuttide kerkivad, kui nende omanik põgeneb. Pärismaalase hüüd Gavagai! jääbki Quine i meelest tõlkimatuks. See ei pruugi sugugi tähendada Jänes!, vaid võib-olla hoopis Ettevaatust!, Põgeneb!, Tulista!, Ah sa poiss!, Kuradi kolonisaatorid! jne, igaühele tema fantaasia kohaselt. Siinkohal tasub meenutada ka Eco näidet Montezuma hobustest, sest asteekide meelest istusid konkistadoorid hirvede seljas, ja Marco Polo ükssarvikust, sest veneetslane tundis Indoneesias ninasarvikus ära ükssarviku, ehkki see tema meelest oli bestiaariumidest ehk keskaegsetest loomaentsüklopeediatest loetuga võrreldes teistsugune, hoopis vähem elegantne. 6 Ometi tuleb tunnistada, et ehkki radikaalne tõlge näib tõesti olevat võimatu, on vähemalt inimeste vahel (see ei pruugi sugugi olla nii näiteks tulnukatega või muidu väljaspool inimkultuuri olevate võimalike teadvustega) mingisugune interpretatsioon ja tõlkimine võimalikud. Ka Gavagai-näites on mõlemad ju ikkagi midagi näinud ja on sellest ka vastastikku teadlikud. Võib-olla on see mingisuguse mõistmise võimalus juba väärtuslikum informatsioon kui mõni palju ammendavam triviaalsus, mis võib osutuda müraks (vrd Juri Lotmani käsitust sellest, kuidas informatsiooni väärtus on pöördvõrdelises sõltuvuses nn keeleruumide kattuvusest). 7 Igal juhul on samuti selge, et teksti interpretatsioon ja tõlkimine panevad keele kui lingvistilise koodi ja selle konteksti, aga ka kaasteksti, lausumise asjaolud ja kultuurikoodi, situatiivselt ikka ja jälle proovile, küsivad nende järele, loovad need uuesti. Peirce i semiootika põhjal oleks see eelkõige seotud ground i ehk põhja (võiks öelda ka aspekti või profiili) küsimusega, mis teeb vahetust tunnetuse ja kommunikatsiooni objektist dünaamilise objekti, ehk kutsub mingi märgi (representamen) puhul esile intellektuaalse/käitumusliku (lausungi lõpeta- 4 W. B e n j a m i n, Tõlkija ülesanne. Tlk T. Relve. Vikerkaar, 2000, nr 2/3. Benjamin muidugi püüdleb puhta keele poole, mis oleks juba omaette teema. 5 W. van O. Q u i n e, Tõlge ja tähendus. Rmt-s: W. van O. Quine, Sõna ja objekt. Tlk A. Unt. Tartu, 2005, lk U. E c o, Kant e l orintorinco. Milano, J. L o t m a n, Kultuur ja plahvatus. Tlk P. Lotman. Tallinn, PLOOM 114

115 mise ehk tekstualiseerimise) reaktsiooni interpretandi ehk tõlgendi. 8 Mida sa mõtlesid, kui hüüdsid Jänes!? Ma mõtlesin, et Tulista!. Ma mõtlesin, et Veel on olemas puutumata loodus!. Ma mõtlesin, et Elu on nii ilus!. Ma mõtlesin tegelikult, et Jänedal on loomi, aga ütlesin kogemata Jänes. Viimast näidet ei tule sugugi ainult naljana võtta. Nii nagu iga semeem sisaldab virtuaalselt kogu narratiivset programmi, mis eelkõige seondub süntagmaatilise ehk loogilis-narratiivse teljega, sisaldab iga lekseem ühtlasi virtuaalselt ka poeetilist programmi, mis eelkõige seondub paradigmaatilise ehk valikuteljega, millel on ka väga tugevad alateadvuslikud konnotatsioonid. Kalur on seega ühtlasi alus, rula, Santa Claus, suur kala, valus kurat jne jne. Ja siit selgubki, et interpretatsiooni ja tõlkimist tuleb tõlkimise protsessis eristada. Tõlkimine ei ole interpeteerimine, ehkki see kindlasti sisaldab ühe komponendina interpretatsiooni, mis hõlmab nii teksti diskursiivset ja poeetilist kui loogilis-narratiivset telge. Võrreldes interpretatsiooniga, mis on pigem reageeriv ja seletav tegevus, on tõlkimine eelkõige rekreatiivne tegevus, kus re- on ikkagi nii uuesti kui ümber. Heaks näiteks sobiks siin Eco tähelepanek naerust kui Peirce i mõttes energeetilisest interpretandist anekdoodile. 9 Ometi on selge, et see pole tõlge. Seega pole tõlge mitte interpretant, vaid tõlge alles kutsub esile interpretandi vastuvõtja intellektis, naeru või nõutuse, vastavalt tõlke õnnestumisele. Selles mõttes saab ka anekdooti vaadelda kui kunstilist teksti. Ehkki nali võib olla vana, on selle uue esituse juhul kui see on uus näiteks seetõttu, et rääkija räägib teatud asju erinevalt, näiteks teeb seda teistsuguse häälega, või on rääkimine esile kutsutud uuest situatsioonist, või kõik teavad, et see nali tuleb, mis on mõnes mõttes rituaalne, aga keegi ei tea, kuidas see nüüd õnnestub jne tekstiline realiseerumine garanteeritud ainult lausumisega, ilma milleta tekst oleks museaalne objekt. Niisiis, kokkuvõtteks: ehkki analüütiliselt on võimalik jagada tekstid oma tüpoloogialt nendeks, milles tekst kui diskursiivne lineaarsus on määratud kas pigem kaduma või pigem eriti teravalt esile tulema, on lausumise ülesanne tekst tekstiks muuta. Nii võib koomilises situatsioonis lugeda ka televiisori manuaali kui anekdooti, leinameeleolus aga rongide sõiduplaani kui surmakuulutust. Tekst saab tekstiks tekstilises situatsioonis, kuhu lausumisprotsessi kaudu on hõlmatud subjektide teised tekstid. 3. Aga nüüd pisut lähemalt kaastekstist ehk kultuurilis-ajaloolisest koodist. See on seotud suurima interpretatsioonilis-tõlkealase probleemiga üldse. Ma ei käsitle 8 C. S. P e i r c e, Collected Papers of Charles Sanders Peirce. Cambridge (MA), U. E c o, Dire quasi la stessa cosa. Milano, PLOOM

116 siinkohal mitte materiaalseid kultuurireaale, nagu et kuidas adekvaatselt edastada juust, sõir, sõr, cheese, kohupiim, curds, mozzarella jne problemaatikat, vaid mind huvitavad praegu eelkõige vaimsed reaalid ning nende ajalooline, ühiskondlik ja ideoloogiline aspekt. Kultuuriliste erinevuste all pean eelkõige silmas horisontaalseid erinevusi (kultuuri kandjad on eri keel-kultuuride esindajad) ja vertikaalseid erinevusi (kultuuri kandjad võivad isegi olla sama keele, aga ajastuti erineva väärtuskoodi kandjad). Vertikaalse telje erisuste puhul on kõige tavalisem komplikatsioon selles, et sõnavara ei oma enam sellist tähendust nagu minevikus. Näiteks Dante sonettide puhul on Gianfranco Contini näidanud, et peaaegu mitte ühelgi sonetis Tanto gentile e tanto onesta pare kasutataval võtmesõnal (nt onestà, umiltà, salutare jne) pole tänapäeval seda põhitähendust, mis tal oli 13. sajandil. 10 Lekseemi väärtus selgub alles kultuurikontekstis ja potentsiaalsetes kultuurilistes kaastekstides, mida lekseem enda ümber mingil ajastul kogub ja mis teda siis tõlgendavad, kusjuures see toimub komplementaarsete ja vastandtähenduste süsteemis. Võtkem näiteks substantiiv virtù, mille väärtus on kardinaalselt erinev keskaja väärtussüsteemis ja Machiavelli Valitsejas. Mingi mõiste omandab oma tähenduse mitte üksnes ses suhtes, mis ta on, vaid ka ses suhtes, mida ta kindlasti ei ole, millele ta vastandub. Virtù kui voorus välistab keskaja kultuuris pahe. Traditsiooniliselt ütleme, et voorus võitleb pahega. Machiavelli Valitsejas on see hoopis teistmoodi. Virtù abil ei võidelda mitte pahede vastu, vaid selleks, et alistada Fortuna. Selgub isegi, et nii mõnedki omadused, mis keskaegses väärtussüsteemis kvalifitseerunuksid pahedeks (nt vale, vägivald, sõnamurdmine jne), võivad väga hästi olla osa machiavellilikust reaalpoliitilisest virtù st. Niisiis ei saaks me seda küll kuidagi interpreteerida traditsioonilise kristliku voorusena, vaid pigem meheliku vaprusena või tublidusena, mille abil leidlik ja osav mees võidab naiseliku ja sõnakuulmatu Fortuna. Kuidas aga on lood virtù või voorusega näiteks tänapäeva Eesti kultuuris? Üks magistrant juhtis mu tähelepanu sellele, et tänapäeval on voorus kui mõiste Eestis negatiivse konnotatsiooniga. Kuna keegi niikuinii ei saavat üldise arvamuse järgi olla vooruslik, siis need, kes sellest räägivad, on silmakirjatsejad. Seega viitab vooruslik pigem irooniale või silmakirjalikkusele (vrd vooruse verstapost ). Mis kuuluks sellisel juhul pahede hulka? Pigem tervisele kahjulikud eluviisid: suitsetamine, alkohol jne. Seega jõuamegi ringiga tõdemuseni, et keskaegne salutare ehk tervislik vaimses või hingetervise mõttes on seda praegu üksnes füüsilises mõttes. Selleks, et viia läbi kultuurilis-semantilist analüüsi, on välja töötatud nn raamsemantiline meetod (frame semantics). Raam tähistab siin stsenaariumi, mille 10 G. C o n t i n i, Esercizio d interpretazione sopra un sonetto di Dante. Rmt-s: G. Contini, Un idea di Dante. Torino, 1976 (1970). 116 PLOOM 116

117 piires tehakse vastavaid inferentse, et fikseerida narratiivi topic. 11 Kui näiteks peaksime analüüsima keskaegset raidkirja Nicolaus fecit (Nicolaus teostas), mille oleme leidnud kas kirikust või mõnelt taieselt vms, siis pole faabula ehk narratiivse selgroo tuvastamine sugugi lihtne. Antud juhul võib olla tegemist kahe eri stsenaariumiga. Nicolaus võib olla nii kunstnik, kes on teose loonud, kui ka töö tellija, sest keskajal võis töö tellija olla tähtsam kui selle teostaja. Antud juhul on meil ühe ja sama raami sees, milles X on kunstiteos, A kunstnik ja M tellija, kaks eri stsenaariumi: a) A (M) või b) M X (A). Kuid vaadakem ka mõnd näidet horisontaalsetest erinevustest neis kultuurisituatsioonides, millesse on hõlmatud sama ajastu isikud, kes on eri kultuuride kandjad. Ehkki nad pealtnäha kasutavad samu mõisteid, on nende mõistetud mõistete sisu üpriski erinev. Igal aastal tuleb mul uute üliõpilaskandidaatide vastuvõtuvestlusel tõdeda, et nii mõnigi vene kultuuritaustaga kandidaat ei suuda meenutada Eesti Vabariigi nime, isegi juhul kui tema eesti keele oskus on täiesti rahuldav. Mõni koguni imestab, kui kuuleb, et respublika on vabariik. Ja tõepoolest, on tõesti, mille üle imestada. Respublika, nagu ka republic või repubblica või république, ei ütle sedasama mis vabariik. Kõikidest sotsiaalkultuurilistest ja poliitilistest erisustest (ja neid on kindlasti päris palju) hoolimata ütlevad res publica variandid, et selle tuumsisusse (contenuto nucleare on Eco termin) 12 kuulub kollektiivsus, mis vastandub näiteks oligarhiale või diktaatorlikule reþiimile, või avalikkus, mis vastandub näiteks kinnisele valitsemissüsteemile; et aetakse mingit ühist asja ja seda tehakse avalikult. Tähtis pole antud juhul, kas see ka tegelikkuses nii on, vaid et selle termini tuumsisu kutsub esile ettekujutuse sellistest ja sellistest järelmitest. Termini vabariik tuumsisu on seevastu eelkõige seotud iseseisvuse ja sõltumatusega, mis esitub lekseemis vaba. Jätan siinkohal kõrvale riigi, mis etümoloogiliselt viitab rikkusele, sest kollektiivses alateadvuses ei ole see sellisena tõenäoliselt aktiivselt talletatud. (Siinkohal meenub Cromwelli Inglise Vabariigi nimetus Commonwealth, millel on kahtlemata seos inglise utilitarismi ideedega.) Seega on meile, eestlastele, Vabariigi esimene kollektiivne konnotatsioon seotud iseseisvusega, alles siis tuleb avalikkus ja demokraatlikkus ja kõik muu olgugi et kõik väga hästi teavad, et on parlament ja on võimude lahusus ja iseseisev ja sõltumatu kohtusüsteem jne. 13 See muidugi ei tähenda, et Eesti Vabariiki tuleks näiteks inglise keelde tõlkida 11 Vrd U. E c o, Lector in fabula. 12 Vt nii Kant e l ornitorinco (1997) kui Dire quasi la stessa cosa (2003). 13 Muide praeguse sambasõja ning õigluse ja õiguse kontekstis häirib mind, kui keegi väidab, et Riik kõneleb läbi Kohtu. See oleks eriti räige võimude lahutatuse ja lahususe printsiibi rikkumine. Riik kõneleb läbi kõikide oma institutsioonide, seega ka läbi Prokuratuuri ja Kaitse jne. Ja just niimoodi ja ainult niimoodi (lisaks kodanikuühendused) ongi heal juhul võimalik püüelda nii õiguse kui õigluse poole. PLOOM

118 kuidagi teistmoodi kui The Republic of Estonia (igatahes kindlasti mitte kui The Free State of Estonia, mis oleks kuidagi eristaatuses vabalinna liinis liikumine, ega ka mitte kui The Independent Wealth of Estonia, eriti praeguses globaliseerumissituatsioonis jne). Samuti ma ei arva, et tuleks kaaluda eestikeelse termini muutmist näiteks soomlaste Tasavalta malli järgi Võrdriigiks, sest see oleks sama tobe kui hümni muutmine. Nii hümn kui ka Vabariik on samuti tekstid, pealegi mitte esteetilised, vaid just nimelt sakraalsed tekstid, ja seega on nende olevikulisus suures osas seotud nende mineviku ja järjepidevusega. Tuleb lihtsalt hoomata mõistete sisutasandi reaalse osa ning kollektiivse ja sakraalse teadvuse sisuosa dialektikat. Seega on interpretatsioon ja tõlkimine eri asjad. Interpreteerimisel tuleb kindlasti pidada silmas terminite kultuurisemantilisi erisusi, sest muidu pole poliitiline dialoog võimalik. Ühtlasi selgub, et keel (aga muidugi keel tekstides ning nende tekstide interpreteerimine kontekstis ja kultuurilises kaastekstis ehk nende tõsistumises) on sotsiokultuuriliste ja ideoloogiliste väärtuste süsteemis mitmekordselt kodeeritud. Ja kindlasti kannab keel kaasas (ehk mäletab) eelmiste kommunikatiivsete aktide mõju ja taaka. Näiteks tänapäeva itaalia keeles on suur erinevus keelenditel gioventù ja giovinezza. Esimene on neutraalne noorus, teine on see termin noorus, mida kasutas oma propagandakõnedes Mussolini. Ehkki mõlemaid saab eesti keelde tõlkida noorusena, on Itaalias nende kollektiivne tuumsisu erinev. Ja seetõttu mõistagi võib mõtlev ja loominguline tõlkija kaaluda võimalust tõlkida giovinezza kui noorurlus, uljurlus vms. Eesti tänases kultuuriruumis on üks huvitavamaid kaasusi seotud terminitega kodanlus, kodanlane, kodanlik. Eestlasele on kodu püha. Ja koda on nii ürgne. Ajalooliselt on kodanlane seotud linlase mõistega (vrd itaalia borgo, saksa Burg, prantsuse bourg) ehk siis nende vabade linlastega, kes rajasid oma õigusja valitsemissüsteemi feodaalide kiuste ja nendega võrreldes omamoodi. Seega peaks termin Eesti Kodanlik Vabariik olema midagi uhket ja hääd, aga kes on käinud Nõukogude Eesti koolis, teab väga hästi, et sellest kujunes sõimusõna. Seetõttu on vähemalt osa eestlaste alateadvuses mälestus terminist kodanlik kui millestki negatiivsest, aga see pole mitte see negativism, mida näiteks kannab endas tõsimeeli nõukogulik mõtleja ja hoomaja burþuaa suhtes. Mõlemal on tunne negatiivne, aga hoopis vastupidistel motiividel. Ühtedel on tekkinud negatiivne hoiak termini nõukoguliku antirahvusliku ülekodeerimise tõttu (kusjuures kodanlased on ka need, kes pole kodanlased, nagu ka fašistide puhul, pealegi on nad klassivaenlased jne), teistel nõukoguliku klassivaenuliku ülekodeerimise tõttu (sest nad on ajaloo prügikasti kaup, vrd Viktor Kingissepale omistatud ütlust Olen Eesti Kodanliku Vabariigi hauakaevaja ). Seega tekib ühtedel negatiivsus pigem nende meelest ära rikutud termini ( kodanlane ) ja moonutatud tuumsisu kui niisuguse vastu ( kui mul on oma kodu, aga mõni teine elab üürikorteris, siis kas ma olen kodanlane? ), teistel aga selle nende meelest õige tuumsisu suhtes (burþuaznõi), mis 118 PLOOM 118

119 sellise ülekodeerimisega on loodud. Seega on kodanliku ja burþuaznõi tuumsisud kindlasti erinevad. Samas ilmselt on muidugi ka Itaalias neid inimesi, kelle suhtumine giovinezza sse on sarnane paljude eestlaste hoiakuga kodanliku suhtes. Seega on paradoksaalselt nii giovinezza kui ka kodanliku kui burþuaznõi tuumsisu eri sotsiaalsete gruppide jaoks erinev. Ja nii kujunevadki ühiskonnas sotsiaalsete kataklüsmide perioodidel keeles välja tabuterminid, nagu ka müütilised terminid, kusjuures sageli saavad viimastest esimesed. Ajalooline sotsiaal-poliitiline kaastekst jääb keelde kinni, muutudes sajandeid hiljem sageli peaaegu hoomamatuks. Kui vaatasin hiljuti üht ajaloolist seebikat, üllatusin, miks bretooni rüütlid ei kanna raudrüüd, vaid on hoopis mingites nahast hõlstides. Üllatus oli seda üllatavam, et ma olin juba ammu mõelnud, et eesti rüütel ja näiteks itaalia cavaliere või prantsuse chevalier on erinevate tuumsisudega mõisted. Eestlase jaoks rüütel kannab eelkõige raudrüüd. Ja ilmselt algul olidki raudrüütlid. Sest eelkõige eristas saksa Ritter eid eestlaste pealikest raudne turvis, mitte hobuste omamine, neid oli meie meestel ka. Nii et ehkki ma olin mõttes tuumsisude erinevuse juba ammu paika pannud, ei lubanud mu alateadvusse surutud hoiakud, nähes nahksärkides rüütleid, kogetut ilma jahmatuseta vastu võtta. 4. Seega, tuumsisude interpretatsioon on hädavajalik kultuurisemantika seisukohast ja seondub nii interpretatsiooni kui ka tõlkimisega, ehkki tõlkes ei pruugi see tingimata avalduda. Näiteks ühes Juhan Viidingu luuletuses (olen seda näidet sageli kasutanud) on keskne värsirida, mille kohaselt poeet on Tuletorn udus. Seda võib interpreteerida kolmel eri viisil: a) tuletorn udus b) tuletorn udus või c) tuletorn udus, kusjuures igal juhul on tähendus erinev. See ongi muidugi kunstilise teksti kui samuti mitmekordselt kodeeritud teksti spetsiifika, nii et tähendus sõltub väga palju lausumise asjaoludest (ehk tekst, mille luuletaja on öelnud, saab kuuldavaks seda lugedes, ehk tekst tõsistub lausumisprotsessis lausungina, nagu juba eespool öeldud). Seega võib luuletus, mis võrreldes proosaga on palju kodeeritum (muidugi on siin vahevorme, nagu James Joyce i proosa vms) ehk tekstina suletum, hakata interpreteerimisel ehk teda lugevate teiste tekstide valguses rääkima eri viisidel, st olla eriti avatud eri tõlgendustele. Samas pole see antud luulerea puhul probleemiks teksti tõlkimisel, sest eri tähendused lähevad tõlkes üldjuhul kaasa, kui muidugi ei eksisteeri sellist kultuuri, kus udu kultuuriline konnotatsioon on ähmasuse asemel näiteks õnnelikkus vms. Ei või teada. Aga nüüd vaatlen lähemalt üht juhtumit, kus teksti diskursiivne tasand ja loogiline süvatasand on omavahel nii tugevas vastuolus, et see kahtlemata kujuneb tõlkimisel esmaseks probleemiks ja pakub ka kognitiivsest aspektist suurt huvi. Eesti keeles on seesugune väljend: selge nagu seebivesi. ÕS-is (1999) esineb see märksõna selge all. Aga vabandage, kuidas saab seebivesi olla selge? Seebivesi on sogane. Oleks absurdne tõlkida selge nagu PLOOM

120 seebivesi inglise keelde kui as clear as soap water, või itaalia keelde kui chiara come l acqua insaponata. Aga kas see siis eesti keeles polegi absurdne? Ei, sest eestlane saab aru, et seda väljendit kasutatakse siis, kui miski on lihtne ja selge, nagu ükskordüks näiteks. Ja tõepoolest, ÕS-is seisabki: selge nagu seebivesi, nagu üks kord üks, ehkki praktikas kasutatakse esimest poolt ka ilma teise pooleta. Noh, siis ei tohiks ju olla komplikatsioone, sest kui väljend tähistab lihtsust, siis ongi asi lihtne. Aga ei ole, sest tähistajatasandil ei seisa mitte lihtne ega ka mitte lihtne nagu seebivesi, vaid ikkagi selge nagu seebivesi. Loogiliselt on asi kas selge või sogane. Tertiam non datur. Seebivesi on kas selge või sogane. Aga keeleloogika on kompleksne, sest see ühendab mõisteloogika ja kujundiloogika, antud juhul kõlakujundiloogika, millel on oma liikumine ja laienemine, nii nagu mõistel on oma loogika ehk semeemiloogika, millest oli juttu essee alguses. Ja need ei pruugi kattuda ja antud juhul ei kattugi. Aga vaatame keelendit veel korra mitte fraasi tasandil, vaid lause ehk siis minimaalse teksti tasandil: Peetril on ükskordüks selge nagu seebivesi. For Peter times tables are as clear as soap water. Asi ei parane karvavõrdki. Eestlane mõistab asja ühtmoodi ja inglane (sellise tõlke korral) risti vastupidiselt. Ehk: eestlane mõistab, et Peeter oskab ükskordühte, aga inglane, et ei oska. Inglasele võib tunduda asi isegi irooniline (ka eestlane võib seda kasutada irooniliselt, aga sellest hiljem). Kuidas siis eestlane omamoodi aru saab? Mõistmine toimub kahe tasandi (diskursiivse tähistajatasandi ja tähistatu ehk süvatasandi) koosmõjus. Tähistajatasandil tekib 8-silbilises eestikeelses fraasis selge nagu seebivesi väga eriline rütmija kõlapilt, nii tänu häälikukordustele see-see-es kui ka fraasi enda rütmilisele voolavusele, mis tekitab mingi ikoonilisuse, mingi pildi kiirusest, nobedusest, libedat liikumist väljendavast, vrd: läheb ludinal it is so easy and so feasy ça va de soi (kusjuures prantsuse keeles tekib siin isegi konnotatsioon siidisusega: soie). See tähendab, et me tõlgime tähistaja tasandil Peetril on ükskordüks selge nagu seebivesi ümber tähistatu telje kaudu. Sest se-e-see-es annab kiiruse, nobeduse, libeduse tähistatu teljele projitseerudes ka mingi virtuaalse transfeemi ehk ülekantava üksuse, mis kõla aluselt alles otsib vastavat keelendit. Sellise sugeneva transmeleemi mõjul aga transformeerub kindlasti ka tähistatu endine tasand vähemalt mingil määral. Endise Peeter oskab ükskordühte hästi, st annab õigeid vastuseid asemel on nüüd tähistatu tasandil Peeter annab õigeid vastuseid ja teeb seda kiiresti. Muidugi ongi n-ö korralikku ükskordühe oskamisse sisse kirjutatud mõlemad: teada vastust peast ja kiiresti. Seega ei ole kõlakujundi ehk kõlalise tähistajaüksuse ehk meleemi tasand eestikeelses Peetril on ükskordüks selge nagu seebivesi enam sellelt pinnalt, mis Peirce i semiootikas on rajatud esita(ta)va märgi (representamen) 120 PLOOM 120

121 ja tõlgendava märgi (interpretant) suhtele, omavahel vastuolus. Kõla- ja rütmikujundite pinnalt (see oleks siis nn kõlaline põhi ehk kõla-ground) tekib mingi ikoonilisus, mingi libedaltmineku võrdum, ja seda saab interpreteerida kui selgust ehk selgeksolemist just sellelt põhjalt. Ma olen läinud üle saussure iliku tähistaja ja tähistatu dialektikalt peirce iliku märgipõhja ehk ground i juurde. Aga mis teha. Juba Aristoteles õpetab, et selleks, et näha ära, et miski on kolmnurk või siis pole seda, tuleb eelkõige seda kujutleda, st see tuleb konstrueerida (või see on juba konstrueeritud ja sellisena mälus) ning siis seda võrrelda sellega, mida nähakse. Sarnasus, mida me peame nägema pro mõistma (inglise keeles on mõlemad I see), tugineb kas absoluutsele võrdumile (Descartesi ideaalne kogu A = C, juhul kui kogu A = kogu B ja kogu B = kogu C) või siis võrreldavate mingile ühispõhjale. On ilmne, et me sellist totaalse ground i loogikat oma näite peal (aga ühest keelest ja ühest kultuurist teise tõlkimisel vist peaaegu mitte kunagi, ning muidugi on Quine il ses suhtes õigus) küll kuidagi kasutada ei saa. Samas on Peirce i ground seotud ainult mingi teatud suhtega, mingi aspekti või profiiliga. Märk esitab oma objekti mingis semioosiselõigus mingist aspektist ja paneb tema tähendusele aluse mingilt põhjalt. Ja interpretant võib saada omakorda muu funktsiooni uues tähistamisahelas. Nagu nägime, lõi kõlaselgus, rütmivoolavus/libedus sellel põhjal, objekti selles ja esialgu ainult selles profiilis võimaluse interpreteerivaks märgiks voolavusele/libedusele (ikoonilisus) virtuaalsel väljendustasandil (1. ahel): selge nagu seebivesi libedalt, ludinal vms, mis projitseerudes sisutasandile loob interpretandiks Peetril läheb ükskordüks ludinal (2. väljendusahel). Ja sellelt pinnalt on võimalikud juba uued transformatsioonid: Peetril on ükskordüks selge. Peetrile on ükskordüks lihtne. PLOOM 121 Ja siit muidugi ilmneb taas kord, et keel on metafooriline (st tähistajatasandi võimalikke laienemisi ja tähistatutasandi võimalikke laienemisi kombineeriv) ka seal, kus me seda esialgu ei arvagi olevat. Selge (pro läbipaistev) on selge, aga ka seebiveena libe on selge. Selge kui kontseptuaalse kolmanda jaoks on olulised esimesel juhul veena läbipaistvus (mis virtuaalsest ikoonilisusest viiakse osundava, indeksaalse teisesuseni), aga teisel juhul seebiveelibedus. Siit aga selgub, et tegelikult tuleks Jakobsoni kolmeülbalist tõlkesüsteemide jaotust a) intralingvistiline tõlge; b) interlingvistiline tõlge; c) intersemiootiline tõlge revideerides tuvastada, et intersemiootiline tõlge (pildist sõnaks ja vastupidi) esineb kindlasti ka intralingvistilise tõlke puhul. Selge ehk läbipaistev ehk arusaadav või lihtne on juba metafoor mingist varasemast võrdlusest, näiteks selge nagu vesi. Mida me võime suurexviker pmd 121

122 päraselt ette kujutada. Kui aga naasta seebivee selguse juurde, siis tõenäoliselt tuli kunagi niisugune loogiline põhi (et ka see võiks olla lihtne ja selge) alles luua, kusjuures esialgu võis see tekitada kummastust, aga praeguseks on selline kõlaikoonilisusel põhinev võrdum eesti keele oskajatel sellesama väljendina keelemälus olemas. Kusjuures oluline on pöörata tähelepanu sellele, et kunagise semioosiseahela tulemusena on väljend justkui kaotanud esialgse tähistajapildi, st seda ei visualiseerita mitte visuaalse pildina, vaid just nimelt kõlapildina (võimalik muidugi siiski, et niisugust visuaalset pilti pole sel keelendil kunagi olnudki, et see ongi algselt kõlapildiline). Ikoonilisus pole mitte fotograafiline fenomen, mitte millegi koopia, vaid just nimelt mingi virtuaalne omadus (esmasus), mingi stiimul, mis kutsub esile mingi teise stiimuli, aga see toimub juba mingi profiili loomisena (teisesus) mingis osunduses (indeks), mis mingil põhjal (ground) tekitab mingi kontseptualiseeringu (kolmasus). Seebiveeselgus libedus/ladusus oskamine selgeolek. Samalaadse ikoonilisuse, kus visuaalne on osaliselt kadunud või vähemalt oma esialgse tähenduse teisendanud, leiame ka niisugusest väljendist nagu See on siililegi selge (tähenduses: see on nii lihtne, et lollgi saab aru), kus siili intellektuaalseid omadusi ei seata rohkem kahtluse alla kui näiteks mõne muu looma omasid: vrd väljendeid See on oravalegi selge või See on vihmaussilegi selge. Siil on ju meie rahvuskangelase parim nõustaja, nii et asi pole siilis, vaid kontseptuaalses profiilis loomalegi selge, inimesest rääkimata. Samas annab kõnekäänus selguse mõiste siingi paremini edasi kõlapildiline see-sii-se-ge, nii et tegemist pole mitte siilide diskrimineerimisega, vaid oravatel lihtsalt pole selles keelendis mingit šanssi, vihmaussidel juba rohkem. Nende viimaste näidetega olen ma jõudnud Ezra Poundi melopoeia ehk kõlapoeetika, phanopoeia ehk visuaalse poeetika ja logopoeia ehk mõistepoeetika juurde, kusjuures Poundil on logopoeia seotud ka intertekstuaalsusega: kirjanduslik sõna on see, millel on ajalugu, mida ei saa niisama lausuda, ilma et ei kajaks kaasa eelnev kultuur, mis on seotud selle sõna või keelendi varasema kasutusega. Igal juhul võivad potentsiaalselt kõik kolm poeia t olla meelelisloogiliseks alusmaterjaliks, millelt võrdumipõhi (ground) või kontseptuaalne profiil luuakse. Aga see selgub juba teksti kulgemise käigus, kus lugeja/kuulaja Eco sõnutsi ( Lector in fabula ) käivitab oma entsüklopeediast lähtuvalt mitmesuguseid stsenaariume, st teeb oletusi ehk supositsioone. Eco nimetab neid ka inferentsiaalseteks käikudeks, mida mudellugeja teeb tekstist välja, st oma isiklikku kogemusse või varasematesse tekstikogemustesse. Näiteks toob Eco Alphonse Allais jutustuse Un drame bien parisien, mille peategelasteks on teineteist armastav ja armukadetsev abielupaar Raoul ja Marguerite. Ühes peatükis lähevad kired nii kaugele, et Raoul peaaegu teeb midagi ekstreemset: Rusikas õieli, kulm kortsus, vunts nagu vihase kassi vurr turris, marssis Raoul 122 PLOOM 122

123 Marguerite i poole, kelle senine kindlameelsus lõi nüüd äkitselt vankuma. 14 Eco ütleb, et lugeja on oma entsüklopeedilises teadmises kutsutud mõistma, et Raoul tõstab löömiseks käe. Pärast selgub, et seda ei toimu, vaid et Marguerite ja Raoul sööstavad teineteise embusse. Muidugi on tekst laisk mehhanism ses mõttes, et väldib ülearust. Näiteks ei ütle tekst nii: Rusikas õieli muide, kui kellelgi on rusikas õieli, siis sellega harilikult lüüakse marssis Raoul Marguerite i poole. Samas on ikkagi selge (kui mudellugeja välja jätta, kes on tekstistrateegia osa küll, aga sellisena minu meelest pisut autori teisik), et tegelik lugeja on samuti väga laisk mehhanism, kes teab ühtlasi kogemuslikult sedagi, et rusikaga ei pruugita ainult lüüa, vaid sellega saab ka ähvardada, nii et vaatame parem, mis tuleb. Minu mõte on selles, et lugeja ei pea ega saagi kogu teksti aktiivselt vaadata, st on vahe teksti tähistamistasandi visualiseerimise intensiivsuses. Lugeja ei hakka iga koha peal kaasteksti looma ning kogu oma entsüklopeedilist pagasit kasutama, ehkki tekst seda muidugi ei keela. Seega ei hakka eesti lugeja pikalt juurde kujutlema, kui loeb näiteks niisugust teksti: Peeter tuli koolist ja ütles, et ükskordüks on temal nüüd selge nagu seebivesi. Ta ei hakka tõenäoliselt mõtlema sellele, kuidas Peeter koolist koju tuli, jalgsi või bussiga. Tõenäoliselt ei mõtle ta ka Peetri ütluse peale, et kas seebivesi ikka on selge, vaid loeb hoopis edasi. Seega olen arvamusel, et lugeja üldjuhul ei vaata, ei näe ega kuule enne, kui ta on sunnitud ise oma kaasteksti loomiseks tekstist välja minema. Peeter tuli koolist ja ütles, et ükskordüks on temal nüüd selge nagu seebivesi. Isa arvas seepeale, et siis see peab ikka küll sogane olema. Ema aga ütles, et mis sa last nöögid. Alles sogase koha peal on lugeja sunnitud pöörduma väljendi selge nagu seebivesi poole ja kujutama ette, kuidas Peeter tuleb koju ja kasutab uhkelt fraasi, mille ta on õppinud mõnelt täiskasvanult. Võib-olla oli nii öelnud matemaatikaõpetaja või näiteks isa ise või keegi kolmas. Tegelikult ma pole kindel, et lugeja tingimata nüüdki seebivett näeb, see on ikkagi mingi mentaalne pilt. Ta teab küll oma kogemusest, et seebivesi on sogane, aga ta ei näe seda muidu, kui et talle lööb mingi enda mälupildi või epifaania ette, mida ei pruugi igas kohas üldse mitte juhtuda. Seda, mis ta on kord näinud, ei pruugi ta enam viitsida tekstis näha, st ta ei viitsi minna tekstist välja oma kogemuse juurde. Kas igasugune tegelik nägemine on siis täiesti elimineeritud? Minu kogemuses võib see juhtuda siis, kui mingi mentaalne pilt mälupildina on millestki seni loomata ja selle ettekujutamine nõuab mingit teravdatud refleksiooni. Eco romaanis Baudolino elab preester 14 U. E c o, Lector in fabula, lk 228. PLOOM

124 Johannese riigiga piirnevas diakon Johannese riigis igasugu keskaja vaimus soerdeid. Muide Eco on need kujud loonud keskaegsete jooniste alusel, aga neid vist on üldse näinud vaid mõni üksik lugeja (mina nägin selliseid jooniseid ühes Lotmani arhiivis leiduvas ajakirjas, milles oli ära toodud säärase käsikirjalise pildi faksiimile, aga alles kaks aastat pärast Baudolino tõlkimist). Üks liik diakon Johannese maa soerdeid on panotsid, kellel on suured laperdavad kõrvad. Tsitaat eestikeelsest tõlkest: Ardzrouni [tegelase nimi Ü. P.] pani ette kasutada panotsisid nende lehvivate kõrvade tõttu liuglendudeks. Kui linnud püsivad tiibu lehvitades õhus, miks ei võinud panotsid teha sedasama kõrvade abiga 15 Ma ei tea, kas ma tõlkimise protsessis nägin päriselt lendavat panotsit kui niisugust, aga kõrvu lehvitava miski lendamine kusjuures see miski laperdas kõrvadega nagu lind tiibadega tekitas mingi erilise mittetrafaretse visuaalsuse küll. See oli eriti naljakas, kuna seondus sujuvat kõlapilti loova liuglendudega, misläbi pidi ette kujutama näiteks toonekure liugvel laskumist, aga samas nägema kure asemel hoopis vene multifilmi Tšeburaškat (eesti Potsatajat), mis seondus samas mõistega kõrv, mis pole ju lendamiseks, vaid kuulmiseks mõeldud. Just selline profiilide vahelduv kasutamine ja üleminekud tekitavad väga tugeva väljavaatamise tekstist ehk tõlkimise ühest märgisüsteemist teise ja sellisena kaastekstide loomise, isegi mõningase ehtsa visuaalsuse, mida kulunud võrdlused harilikult ei võimalda. Seetõttu on tõlkija võib-olla autori enda kõrval, võib-olla mõnikord isegi hoopis rohkem, just selline mudellugeja, kes on suurim vaataja, kujutleja ja oletaja, suurim tähistatu tasandi nägija ja tähistaja tasandi ära-, läbi- ja juurdenägija. Italo Calvino räägib oma Ameerika loengute visuaalsusele pühendatud peatükis fantaasiast ja ratsionaalsusest kui eri tasanditel liikuvatest loogikatest. Calvinol tekkis sageli enne jutustama asumist mingi kujund (näiteks jutustuses Parun puu otsas oli see puude otsas elav poiss). Calvino jaoks oli ettekujutus haaramatu, ratsionaalsus küll siiski tõlkis ja pidurdas seda, aga päriselt ei seletanud kunagi. Goethe aga tõlgendas romantilist sümbolit kui midagi pildist (Bild) lähtuvat, mida saab tõlkida, aga mis oma erilisuses jääb haaramatuks, erinevalt allegooriast, mis lähtub ratsionaalsest mõistest (Begriff). Selge on see, et mõisteid küll tõlgitakse piltidesse, aga need pole enamasti mitte visuaalsed pildid, vaid mõistepildid, ehk nagu ütleb Saussure, intellektis tekib seos mõiste (concept) ja akustilise kuju (image acoustique) vahel. Selliselt saab minu meelest ka Saussure ist lähtudes jõuda nii tähistaja kui tähistatu laienemisteni. Aga mingi eriline visuaalsus tekib minu meelest ikkagi ainult siis, kui peaaegu automatiseeritud mõistepildid varisevad, kui tekib mingi eriline tekstist väljaminek. Lugejate ja tõlkijatena kui teksti kaasloojatena tegeleme mõlemaga. 15 U. E c o, Baudolino. Tlk Ü. Ploom. Tallinn, 2003, lk PLOOM 124

125 5. Olen oma essee algusest liiga kaugele läinud ja aeg on otsi kokku tõmmata. Üheks võimaluseks, kuidas esteetilised tekstid säilitavad oma olevikulisuse (Gegenwart), on teha seda interpretatsiooni ja/ või tõlke performatiivsuse kaudu. Performatiivsuse all pean siinkohas silmas kultuuripragmaatikat. Vastavalt kultuurilisele situatsioonile või tõlkekultuuri positsioonile mingis kultuuris mingil perioodil võib tõlketekst asetuda vastuvõtvas kultuuris kas rohkem tsentrisse või rohkem perifeeriasse. Tel Avivi tõlketeoreetikud (Itamar Even Zohar jt) räägivad kultuuri polüsüsteemsusest. Tõlketekst on ühtlasi osa tõlkekultuurist, kirjanduslikust kultuurist, aga ka laiemalt kultuurist (koos ideoloogiaga jne) üldse. Seega suhtleb tõlgitud tekst teiste tõlgetega selles kultuuris, kogu kirjandusega üldse, aga ka kogu kultuuriga. Kommunikatiivsest aspektist on igal tekstil vähemalt kolm pragmaatilist tasandit. Esimene on selle lausungi tasandil, mis leiab aset tegelase ja tegelase vahel (a), teine on see, mis leiab aset autori ja lugeja vahel (b), ja kolmas on see, mis leiab aset kultuuri ja kultuuri vahel (c). Mõnikord tähendab performatiivsus lihtsalt originaali muutmist vastuvõtva kultuuri ja ühiskonna seisukohast. Sellisel juhul üritatakse vastuvõtvas ühiskonnas ja kultuuris tekitada retseptsiooni vastu aktiivset huvi, kahjuks sageli originaali moonutamise hinnaga. Ühe sellise näite leiame Norbert Eliase Tsiviliseerumisprotsessist. 16 Kui itaalia keelest tõlgiti saksa keelde Giovanni della Casa Galateo, siis smugeldasid saksa tõlkijad teksti ka sellise ideoloogilise kontrabandi, mis ideoloogiliselt sobis kokku saksa lugeja ootustega. Galateo ütleb nii: Aadlimees ei pea mitte tänavat pidi jooksma ega kiirelt kõndima, sest see sobib mühakale, aga mitte isandale. Ega pea ta käima ka nii aeglaselt ega peetult kui naisterahvas või matroon. Saksakeelne tõlge (1609) teeb ühe kõneka lisanduse: tõlkes säilib küll aadlimees, aga lisatakse juurde muidu auväärne mees, sest nii läks see kokku sakslastest raehärrade ootustega, et nooblid käitumiskoodid ka neile laienevad või milleks üldse muidu tõlkida. Originaali moonutamisest hoolimata avaldub siin väga selgesti tõlkimise performatiivne funktsioon. Sellisena pole tegemist mitte kultuurilise informatsiooniga kauge Itaalia eluolust, vaid tõlge peab ühtlasi kutsuma vastuvõtvas kultuuris esile soovitud muutusi. Teine performatiivse tõlkimise hea näide on Douglas Robinsonilt, kes räägib Macbethi tõlkimisest Québeci prantsuse keelde. 17 Nimelt ei tõlgi tõlkija Macbethi vaenatud MacDuffi sõnu I remember, millega too meenutab oma klannile tehtud ülekohut, inglise keelest mitte Kanada mõttes nn neutraalsesse Pariisi prantsuse keelde, vaid Québeci prantsuse kõnekeelde, mis tekitab erilise olevikulisuse ja samas ka topeltretseptsiooni: laval ei kõnele mitte ainult Macbethi perekonna poolt pagendatud Macduffi, vaid ka Kana- 16 N. E l i a s, Tsiviliseerumisprotsess, I II. Tlk T. Relve. Tallinn, 2005; D. R o b i n s o n, Peformative Linguistics. Speaking and Translating as Doing Things with Words. London; New York, PLOOM

126 da inglise kogukonna poolt alla surutud prantsuse kogukonna hääl. Derrida on näidanud, et iteratiivsus on samaaegselt võimatu ja võimalik (ladina iterum kui uuesti ja sanskriti itara kui teine ). Väljendit ma mäletan (I remember) võib täita väga paljude eri sisudega, mis garanteerivad sellele ajaloolisele ja museaalsele vormelile ka tema oleviku, kus ühtlasi kajavad vastu kõikide eri aegade kõikvõimalikud ma mäletan, millele aktiivsel kuulajal on juurdepääs, mis aga kindlasti löövad kõlama mingis konkreetses sotsiaal-ajaloolises kontekstis. Kes vanemast põlvkonnast ei mäletaks bulgaaria autori Georgi Dþagarovi näidendit Prokurör Noorsooteatri laval, mille etendust (representatsiooni) loeti ja tõlgendati just sellises ma mäletan võtmes. Representatsioon on just nimelt re-presentatsioon, ehk taas- ja ümberolevikustumine. Tõlke performatiivne funktsioon võib aga teostuda ka kavatsusega vastuvõtvat keelt radikaalselt muuta, nagu seda harrastasid näiteks Noor-Eesti keeleuuenduse eestvedajad Aavik ja Ridala. D Annunziot tõlkides huvitas Ridalat süntaksiikoonika ja kõlaikoonika aspekt, mis kohati viis radikaalsete lahendusteni. 18 Põhimõtteliselt toimub iga tõlkimine (aga ka iga keeletegu üldse) vastuvõtva keele ja muude koodide, näiteks þanrikoodi konserveerimise (nt kui Puškini Jevgeni Onegin on itaalia keeles tõlgitud jambilisest pentameetrist traditsioonilisse 11-silbikusse) ja muutmise (performatsioon) teljel. Kusjuures absoluutses mõttes tähistavad mõlemad originaalsust. Originaalne on ühtlasi nii see, mis oli kõige alguses (konserveerimine), kui ka see, mis on algus nüüd ja praegu (performatiivsus). 6. Luban endale veel keelelõbu. Alguses oli Sõna. Alguses (in principio) on nii alguses ajaliselt kui ka printsiibis, ehk loogiliselt. Ja Sõna oli Jumala juures. Mis on Jumala juur? Jumala juures olev Sõna on seeme, millest kasvab taim. Või mis saab Lihaks. Lausumine ja tekst. Ja Sõna sai Lihaks. Aga see ei saa niimoodi teadmatuks jääda. Tekst peab aktualiseeruma uutes lausungites, et tekst oleks elus. Epifaania tuleb läbi tõlgendamise ja tõlkimise: Minge siis ja tehke minu jüngriteks kõik rahvad. 7. See on teadagi seesama. 18 Vt: Ü. P l o o m, D Annunzio Innocente ja Ridala Süütu : mõningaid vähem teadvustatud aspekte seoses Noor-Eestiga. Eelmärkeid ja hüpoteese. Looming, 2005, nr 12, lk PLOOM 126

127 TÕNU VIIK KOLM TEESI KULTUURIVORMIDE LOOMUSE KOHTA Järgnevad teesid puudutavad meile nii lähedast kultuurifenomeni, et me seda enamasti märgatagi ei oska nii harjumuspärased ja igapäevased on meie jaoks need reaalsused, mille kujul rullub lahti meie elu, milles avalduvad meie ideaalid ja unistused, meie tegemiste põhimõtted ja eeskujud. Need moodustavad ühe erilise koha, mida ma olen nimetanud ilmalavaks. 1 Ilmalava asustavad asjad, mida nimetaksin kultuurivormideks ning mille olemuse selgitamisele ongi pühendatud käesolev kirjatükk. Alustame järgmisest miniatuursete näidete jadast: Miks sa niiviisi teed? See on minu töö. Miks sa ei aita? See pole minu vastutusvaldkond. Miks sa nii käitud? Sest ma teen, mida tahan. Miks sa nii käitud? Sest mu tahe on murdunud. Igaüks on oma õnne sepp. Ära rabele, õpi oma saatust usaldama. Tee nagu vaja. Ära kuula neid, kes arvavad, et teavad, kuidas vaja. Miks sul nii ebamugavad riided seljas on? Sest ma olen cool. Ja miks sul neid riideid seljas pole? Sest ma pole trendipede. Miks sa nii kramplikult käitud? Sest ma tahan välja näha loomulik, aga tean, et pean veel palju harjutama. Miks te seda naist kividega loobite? Sest ta murdis truudust. Miks te seda imelikku juttu nii pikalt kuulate? Sest see, kes räägib, on õppejõud. Miks sa põlvili oled? Sest nii tuleb palvetada. Miks sa põlvili ei ole? Sest mina juba põlvitama ei hakka. Miks te tahate selle naise vette visata? Sest ta on nõid. Miks te neid inimesi loomavagunisse ajate? Sest nad on sotsialismi vaenlased. Miks te seda inimest sõimate? Sest ta on meie rahva reetur. Miks sa olid nii vägivaldne? Ma olen ju mees! Miks sa nõusid ei pese? Ma olen ju mees! Miks seda aparaati ära ei paranda? Sa oled ju mees! No vaata, mis ta teeb. Oled sa mees või ei ole? Miks sa kogu aeg naeratad? Sest see on viisakas. 1 Vt T. V i i k, Kultuuri fenomen. Looming, 1997, nr 10, lk VIIK

128 Miks sa kunagi ei naerata? Sest naeratamine on totakas. Miks sa teda kaitsed? Sest nii on õige. Miks sa teda ei kaitse? Sest tal pole õigus. Miks sa nii teed? Mul on selleks õigus. Ära sina nii tee, sul pole selleks õigust. Neil polnud mingit õigust nii öelda, käituda, arvata. Maailmas pole õiglust. Sellepärast ma midagi jagama ei hakka. Lõpuks võidab õiglus niikuinii. Vahet pole, kas jagad nüüd või hiljem. Ära kiirusta, kõik tuleb omal ajal. Kannatust! Kui jääd ootama, siis midagi ei saa. Võitle enda eest, pane ennast maksma! Miks ma hüppasin? See on loomulik, ma kardan surma. Aga miks mina hüppasin? Sest ma ei karda surma. Kõik need read moodustavad minimaalse ühelauselise ilmalavastuse, kus subjekt seob millegi ideaalse, üldise ja üldarusaadava sellega, mida ta parasjagu teeb, väidab või usub, nii et need üldised ideaalsused annavad tema konkreetsele tegevusele, suhtumisele või ütlemisele mingi tähenduse või mõtte. Näiteks viimases kahes näites on hüpe seotud surmahirmuga või selle puudumisega; eespool on subjekti tegevuse piirid seotud arusaamaga oma tööülesannetest ja vastutusvaldkonnast jne. Kõik nimetatud ideaalsused töö, vastutusvaldkond, tahe, selle puudumine, õnn, saatus, kohustus, teiste arvamusega arvestamise mõttekus, stiilsus, trendikusega liialdamine, loomulikkus, truudus, õppejõu või üliõpilase staatus, palvetamine, eneseallutamine ja sellest keeldumine, nõidus, vaenlase karistamine, reetmine, ühiskondlikud soorollid, viisakus ja selle reeglid, õigus, õiglus, surmahirm ja selle trotsimine toimivad indiviidil tähendusloome horisontidena. Indiviidi teadvuses, kui ta neid lauseid ütleb või ka ainult mõtleb (tegelikult ei pea isegi mõtlema, piisab sellest, kui subjekt neid eeldab või on võimeline neid ütlema või mõtlema), lisandub tema tegevus- või kommunikatsiooniaktile üks eriline semiootiline lisaväärtus, mis tema käitumist kas põhjendab, õigustab, legitimeerib, vabandab või heroiseerib. See lisaväärtus ei ole tajutav ainult subjektile endale ega ka kõigile inimestele üldse, vaid ainult neile, kes on oma tegevusi ja suhtumisi harjunud samasuguste ideaalsuste vahendusel mõtestama ja seletama. Need ideaalsused pole järelikult ei individuaalsed ega ka üldinimlikult universaalsed, vaid kollektiivsed omased teatavatele kultuurilistele kogukondadele, mis on moodustatud ühiste ideaalsuste baasil ja mis nendesamade ideaalsuste tõttu teistest kogukondadest erinevad. Need ideaalsused kuuluvad pigem kultuuri kui indiviidi juurde. Nimetagem neid kollektiivseid ideaalsusi kultuurivormideks. 1. Kultuurivormid on tähenduslikud üksused, mis funktsioneerivad ühe kultuurilise kogukonna ja selle liikmete poolt teostatavates tähendusloome protsessides kui mõtet, tähendust, korda, ilu või õiglust ja nende vastandeid loovad ning vastavat tunnetust struktureerivad printsiibid. 128 VIIK 128

129 Kultuurivormideks võib pidada sõnade tähendusi, aga ka kõiksugu ideaale ja antiideaale (nt demokraatia vs türannia, vabadus vs vangistatus), väärtusi ja pahesid (nt heasoovlikkus vs kuritahtlikkus, õiglus vs ebaõiglus), ihaldusväärsete ja tülgastust tekitavate objektide prototüüpe (nt noore mehe või naise keha, päikesepaisteline liivarand, praetud mahlane lihatükk vs roiskuv lihatükk, roe, kõdunev ja lagunev inimkeha), mõisteid, teooriate, uskumuste, religioonide ja maailmavaateliste ettekujutuste tähenduslikke ühikuid ja palju muud. Me oleme harjunud neid vaatlema süstemaatiliste konfiguratsioonide kaupa, kus kultuurivormid moodustavad ideoloogiaid või selliseid maailmavaatelisi skeeme nagu terve mõistus või religioon, või siis moodustavad nad professionaalsete ja subkultuuriliste kogukondade ning nende elustiilide ja -praktikate juurde kuuluvaid väärtussüsteeme ja käitumisreegleid jms. Kõigil neil juhtudel toimivad kultuurivormid indiviidi tasandil mõtlemise, käitumise, uskumise ja otsustamise printsiipidena, nende ümber koonduva kultuurilise kogukonna tasandil aga sidususe, ühisuse (ja siia juurde kuuluva teisele kogukonnale vastandumise), kommunikatsiooni ja koordineerimise printsiipidena. Võib öelda, et kultuurilise kogukonna tasandil moodustavad nad sellele kogukonnale omase kollektiivse tegevuse ja maailmatunnetuse nomoi ühiskondliku tegevuse reeglid. Eri teadustes on kultuurivormid erinevate nimetuste all jutuks tulnud. Sotsioloog Max Weber kutsub kultuurivorme ideedeks; tema kuulus Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim näitab, kuidas kalvinistlik idee maailma üle kohut mõistvast jumal-isiksusest ei mõjuta mitte ainult inimeste uskumisi nende hauatagusest saatusest, vaid ka nende igapäevaseid tööharjumusi. Kuigi psühholoogias kutsutakse kultuurivorme enamasti sotsiaalseteks representatsioonideks, kasutab Richard A. Shweder siiski Max Weberi idee-mõistet, et selle abil kultuuripsühholoogia objekti määratleda: Konkreetse kultuurilise kogukonna kultuuripsühholoogiline uurimine tähendab tavaliselt selle ühiskonna spetsiifiliste ideede uurimist selle kohta, mis on tõene, hea, ilus ja kasulik, mis väljendavad ennast [inimeste] käitumises. Selleks, et need tõe, headuse, ilu ja kasulikkuse kohta käivad ideed võiksid kvalifitseeruda kultuurilisteks, peavad need olema sotsiaalselt omandatud ja harjumuspärased; ning need peavad tegelikkuses konstitueerima erinevaid eluviise ja mängima rolli ühiskonna liikmete eneseidentifikatsiooni loomises. 2 Jaan Valsiner räägib kultuurivormidest kui hüperüldistatud väärtustest : Käitumise reguleerimiseks kasutatavad märgid on samaaegselt ka mäluvõtted, mis võimaldavad inimestel memoreerida mingi elujuhtumi üldist tundetooni või omaenda kujutlust sellest. Semiootilise kodeerimise kõrgeima astme moodustavad hüperüldistatud väärtused, mille järgi inime- 2 R. A. S h w e d e r, Cultural Psychology. Rmt-s: International Encyclopedia of the Social and Behavioral Sciences. Ed. N. Smelser, P. B. Baltes. Oxford, 2001, lk VIIK

130 sed elavad, kuid mida nad ei suuda selgelt sõnastada. 3 Antropoloog Clifford Geertz nimetab kultuurivorme tähistusvõrkudeks või tähistusstruktuurideks ehk sümboliteks, 4 mis toimivad kui mudelid või programmid sotsiaalsete ja psühholoogiliste protsesside jaoks. 5 Pierre Bourdieu rõhutab kultuurivormide põhimõttelist seotust sotsiaalsete praktikatega ja nimetab neid kognitiivseteks struktuurideks, taju vormideks ja kategooriateks ning käsitus- ja eristusprintsiipideks: Kõige tooremad jõusuhted on samal ajal ka sümboolsed suhted ja alistumis-, kuuletumisaktid on kognitiivsed aktid, mis sellistena käivitavad kognitiivseid struktuure, tajuvorme ja -kategooriaid, käsitus- ja eristusprintsiipe: sotsiaalsed agendid konstrueerivad sotsiaalse maailma läbi kognitiivsete struktuuride ( sümboolsete vormide, nagu neid nimetab Cassirer, klassifikatsioonivormide, nagu ütleb Durkheim, käsitus- ja eristusprintsiipide, mis kõik on erinevad viisid ütlemaks üht ja sedasama rohkem või vähem eralduvates teoreetilistes traditsioonides), mida on võimalik rakendada kõigi asjade kohta maailmas ja iseäranis sotsiaalsete struktuuride kohta. 6 Meie jaoks on siin oluline märkida, et kultuurivormid on kollektiivsed, st ühised teatavale inimkollektiivile, ja et nad on seotud intersubjektiivselt tõlgendatava tähenduseloomega selles kollektiivis. Üksikindiviidi tasandil on nad vaadeldavad indiviidi elukogemust konstitueerivate struktuuridena, millele keskendub järgmine tees. 2. Kultuurivormid on indiviidi kogemuse ja tema praktilise elutegevuse ajaloolised transtsendentaalsed figuurid. Lähtudes Immanuel Kanti kolmest kriitikast sai filosoofidele selgeks, et inimese igasugune tunnetus, igapäevastes olukordades orienteerumine ja tegevus algab sellest, et tema teadvuse- ja eluvoog liigendatakse äratuntavateks ja tähendust kandvateks üksusteks. Selle kognitiivse liigenduse teevad võimalikuks subjekti teadvuses justkui ees-olevad tajuvormid ja kategooriad, erinevad klassifikatsioonimudelid, käsitlus- ja eristusprintsiibid, tüüpfiguurid, ideaaltüübid ja -kujundid ning nendest moodustatud skeemid, konfiguratsioonid ja süsteemid. Nii näiteks on empiirilise taju väli liigendatud ruumilisteks objektideks, mis asetuvad lineaarsele ajateljele; subjekti elu ajaline tervik on tekitatud enamasti narratiivse struktuuri abil, elulised otsused võetakse vastu maailmavaateliste skeemide abil jne. Need subjektiivsed struktuurid eelnevad konkreetsetele 3 J. V a l s i n e r, Kultuuripsühholoogia. Keel ja kirjandus, 2008, nr 8/9, lk Vt C. G e e r t z, Tihe kirjeldus: Tõlgendava kultuuriteooria poole. Tlk T. Pakk-Allmann. Vikerkaar, 2007, nr 4/5, lk C. G e e r t z, Religioon kui kultuurisüsteem. Tlk T. Pakk. Akadeemia, 1990, nr 11, lk P. B o u r d i e u, Praktilised põhjused: teoteooriast. Tlk L. Tomasberg. Tallinn, 2003, lk VIIK 130

131 tunnetus- ja tegevusaktidele ning teevad selles mõttes tunnetuse ja tegevuse võimalikuks; ehk teiste sõnadega: neil on aprioorne (kogemusele eelnev) ja transtsendentaalne (kogemust võimaldav) iseloom. Hegel kasutas kultuurivormide tähistamiseks termineid mõtlemise vorm (Denkbestimmung) ja loogiline vorm (logische Bestimmung). Nii näiteks väidab ta Loogikateaduse aasta eessõnas, et igapäevaelus kasutame me mõtlemise vorme alateadlikult ja instinktiivselt, sest enamasti pöörame tähelepanu objektidele, millest me mõtleme, ega muuda mõtlemise vorme endid mõtlemise objektiks. Sellepärast tundubki meile igapäevaelus, et meie mõtted sõltuvad ainult objektidest, millest me mõtleme, kuid tegelikult sõltuvad need samavõrra mõtlemise vormidest, mis objektide ilmumise teadvuses antud kujul üldse võimalikuks teevad. 7 Kantist alates on kogemusele tema sisemist kuju andvaid ja selles mõttes kogemust võimaldavaid teadvuse struktuure transtsendentaalseteks kutsutud. Ajaloolane ja filosoof Michel Foucault räägib kultuurivormidest samuti kogemuse võimalikkuse terminites, 8 kuid märgib, et kultuurivorme ei saa võtta kui šabloone või väliskujusid, mis meelelistele andmetele teatava vormi annaksid, nagu Kant seda Puhta mõistuse kriitikas kirjeldas. Foucault enda termin kultuurivormide tähistamiseks Teadmise arheoloogias on formatsioonireeglid : need struktureerivad ühte või teist diskursiivset formatsiooni, mis ühendab endas eri tasandite kollektiivsed ideed vastavate ühiskondlike praktikatega. Nii näiteks valitsevad ühed ja samad formatsioonireeglid nii neid teoreetilisi diskursusi, mis teataval ajastul hullumeelsuse kohta teoreetilist tõde võimaldavad, kui ka noid ühiskondlikke praktikaid, mida linnatänavatel ning isoleerimis- ja raviasutustes samal ajal hullumeelsete suhtes rakendatakse. Seega ei saa formatsioonireegleid mõista ka eraldiseisva ideaalsete tähenduste süsteemina, millele praktika allutatud on, vaid pigem kui selle praktika mille hulka kuuluvad ka teoreetilised tegevused enda toimemehhanismi: Need reeglid ei defineeri mitte mingi reaalsuse tumma olemist ega mingi sõnavara kanoonilist kasutust, vaid objektide reþiimi, mis ei seisne enam diskursuste mõistmises märkide kooslustena (tähistavate elementide kooslustena), mis viitavad sisudele või esitustele, vaid nende mõistmises praktikatena, mis moodustavad süstemaatiliselt objekte, millest nad räägivad. 9 Selline arusaam kultuurivormidest lähendab Foucault seisukohta eelkõige Bourdieu ja Valsineri vaadetele. Foucault kordab ka Hegeli vastuväidet Kantile, et kogemust ja praktilist tegevust võimaldavatel struktuuridel ei ole universaalne, vaid 7 G. W. F. H e g e l, Werke in 20 Bänden und Register, Bd.5. Wissenschaft der Logik I. Die objektive Logik. Ed. E. Moldenhauer, K. M. Michel. Frankfurt a. M., 1996, lk Vt M. F o u c a u l t, The order of things: An archaeology of the human sciences. London etc, 2006, lk xxiii; M. F o u c a u l t, Teadmise arheoloogia. Tlk K. Sisask. Tartu, 2005, lk M. F o u c a u l t, Teadmise arheoloogia, lk 49. VIIK

132 ajalooline ja kultuurisõlteline iseloom. Sellepärast kutsubki Foucault oma formatsioonireegleid ajalooliseks a priori ks. 10 Kultuurivormide ajaloolisus markeerib küll nende kultuurisõltelisust, kuid ei tähenda nende täielikku relativeerimist, sest lisaks kultuurivormide diakroonsele (kultuurisisesele ajaloolisele) ja sünkroonsele (kaasaegsele kultuuridevahelisele) variatsioonile toob nende vaatlus välja ka märkimisväärselt suure ühisosa. Seda ühisosa võib seletada ja on seletatud inimese kui bioloogilise liigi ehitusest lähtuvalt (näiteks üleval all või külm soe tüüpi eristused), olulisel määral samasugustest elutingimustest lähtuvalt (asjade substantsiaalne samasus ja erinevus, ajalised struktuurid, nagu enne ja pärast, protsesside kordumine jne) ja/või ühiselu organiseerimise vajadustest lähtuvalt (hea halb, õiglane ebaõiglane, kangelane põlualune). Kuid samal ajal peab meeles pidama, et igasugune kultuurivormide ühisosa kirjeldamine on alati mitteuniversaalne vähemalt selles mõttes, et ta sõltub konkreetsest kirjelduskeelest ja seda moodustavast professionaalsest sõnavarast, mis jääb alati kultuurisõlteliseks. Tahaksin siinkohal mitte nõustuda sageli strukturalistlikuks peetud seisukohaga, et kultuurivormid võtavad inimeselt tunnetusliku aktiivsuse üle ning inimene muutub passiivseks keelelistele ja teistele tunnetuslikele struktuuridele allutatud olendiks. Kultuurivorme on alati võimalik teadvustada, ühtesid identifitseerimis-, grupeerimis- ja liigendamissüsteeme teiste vastu välja vahetada ning neid selle kaudu eitada. Inimene ei ole allutatud mingile fašistlikule keelevõimule 11 nii, et tal ei oleks võimalik teist keelt kasutama hakata. Inimene võib küll olla ühe sõnavara negatiivse või piirava mõju all, aga ainult inimene ise saab sellise keelevõimu enda jaoks kehtestada; sõnavara seda ei tee. Kultuurivormide rolli indiviidi kogemuse tähendusloomes tuleb pidada palju laiemaks pelgalt empiirilise taju ja teoreetilise mõtlemise kujundamisest. Indiviidi igapäevase praktilise tegevuse puhul ei toimi kultuurivormid mitte ainult teadvuse fookuses, kus nad annavad vormi sellele, millest eksplitsiitselt mõeldakse või mida teadvuse ja tähelepanu täie keskendamisega tehakse, vaid nad toimivad samalaadselt kunstis, kirjanduses ja teaduses kehtivate þanrireeglitega ka teadvuse perifeerias. Sealt kehtestavad nad antud tegevuse või materjali käsitlemise reeglid, viisid ja vormid, määratlevad selle tegevuse normatiivse adressaadi tegija jaoks ja tema enda autoripositsiooni 12 koos selle juurde kuuluva sümboolse ja sotsiaalse staatusega, tegevusvabaduse ja -piirangutega jne. Näiteks praegu, kui ma neid ridu kirjutan, 10 Vt M. F o u c a u l t, The order of things, lk xxiii; M. F o u c a u l t, Teadmise arheoloogia; M. F o u c a u l t, The birth of the clinic: An archaeology of medical perception. New York, 1973, lk xv. 11 R. B a r t h e s, Autori surm: Valik kirjandusteoreetilisi esseid. Tallinn, 2002, lk 145. Tlk M. Tamm. 12 Vt M. F o u c a u l t, Mis on autor? Tlk K. Talviste. Vikerkaar, 2000, nr 11/12, lk ; M. F o u c a u l t, Teadmise arheoloogia, lk VIIK 132

133 on mu tähelepanu fokuseeritud ühe konkreetse mõtte sõnastamisele, kuid see tegevus ei viiks oma ülesannet täitva teksti moodustumiseni, kui ma ei teaks ja ei kasutaks eesti keele sõnavara ja grammatikat, filosoofias jt teadustes kasutatavaid termineid ning neis teadustes tänapäeval kehtivaid tõereþiime oma ootuspäraste ja üldaktsepteeritavate väitesüsteemidega. Ma pean ette kujutama selle teksti lugeja terminoloogiateadlikkust ja eelnevat lugemust, et ta saaks minu tekstis esitatud väidetega haakuda, ma pean uskuma, et ka lugeja hakkab pärast minu esialgseid selgitusi nägema probleemi seal, kus minagi seda näen; et see, mida ma ütlen, tunduks talle teoreetiliselt vähemalt mõttekana, kui mitte olulisena jne. Seega on mu teadvus konstrueerinud sellele tekstile lugeja ammu enne, kui ma teksti ennast kellelegi näidata saan, ja isegi enne, kui see tekst valmis on. Kusjuures ma ei ole eraldi aega võtnud ega tematiseeritult mõelnud Vikerkaare lugeja huvide ja ettevalmistatuse üle, kuid sellele vaatamata eksisteerib minu teadvuse perifeerias teatavate suhteliselt abstraktsete ja isikupäratute, aga siiski kindlate omadustega tegelane, kellele mu tekst on adresseeritud ja kelle kohalolu või pilk minu teksti formeerumisel oma rolli mängib. Ja mu tekst ei pea vastama mitte ainult minu teadvuses loodud lugeja nõudmistele, vaid formeeruma ka selliseks, et i manusena avatud dokument klassifitseeruks ajakirjas avaldatavaks artikliks minu poolt konstrueeritud toimetajategi teadvuses, kellele ma oma teksti kõigepealt saadan; ka neile kriteeriumidele pole ma seda artiklit kirjutama asudes eraldi mõelnud, VIIK 133 kuid sellegipoolest kuulub siia hulk reegleid, nõudeid, ootusi, tegevusvabadusi ja -piiranguid, ilma milleta see tekst ei formeeruks nii, nagu ta on. Nende juurde kuulub teksti võimalik pikkus või lühidus, käsitletavate teemade ringi eelmääratlus (mis toimib ka juhul, kui toimetaja ütleb, et kirjuta vabal teemal), nüüd juba minu poolt konstrueeritud toimetajate poolt ette kujutatud normatiivse lugeja eeldatav haridustase ja informeeritus nii nagu mina seda toimetajate poolt loodud normatiivset lugejat mõistan konstrueerida, teatavad väljendusvormilised reeglid, mis puudutavad mu sõnastuste traditsioonilisust või uudsust, nende sobivust, nende huvitavaks, igavaks, kohatuks või ajakohatuks muutumise tunnuseid, tõsiduse ja akadeemilisuse astmeid, sellega ülepingutamise ja arvestamata jätmise reegleid jne. Oma mõtet sõnastades ei mõtle ma enda ega oma kuvandi peale, kuid ma formuleerin oma sõnu siiski teatavalt autoripositsioonilt, eristades seda, mida mina ütlen, teiste öeldust, kasutan selle eristuse tegemiseks mulle ja teistele autoritele tuttavaid osutamise, viitamise ja teiste autoritega arvestamise reegleid. Selles tekstis eristub minu autoripositsioon nn kanooniliste autorite mina-positsioonidest, keda niisugustes kirjutistes ikka tsiteeritakse; ma omistan oma kirjutavale minale pigem kanoonikuid asjatundlikult lugeva kui kanoonilisi tekste tootva positsiooni. Samas väljendan ma siiski ka enda seisukohti, millel pole mitte ainult oma kindel sisu see, mis on kirjutades tähelepanu fookuses, vaid ka omad vormid, mis puudutavad peale kasutatava keele ja sõnavara ka esituse ambitsioonikust või taxviker pmd 133

134 gasihoidlikkust, sõnastuste hoogsust ja spekulatiivsust või analüütilisust, konstruktiivsust või kriitilisust, täpsust või mõttelennukust. Viimast tüüpi väljendusvormide kasutamine näitab, millise kirjutajana ma ennast ette kujutan, kuigi ma pole fokuseeritult ja tematiseeritult iseenda peale seda teksti sõnastades mõelnud. Täpsem olekski öelda, et tegelikult ei kujuta ma ennast selle teksti autorina mitte kuidagi ette, kuid see olematu ettekujutus annab sellegipoolest oma kindla panuse lõpptulemuse kujunemisse. Õigupoolest saangi ma oma mõtteid formuleerida ainult siis, kui ma ei pööra vähimatki tähelepanu neile perifeersetele figuuridele (adressaat, mina-positsioon jne), mis aga sellele vaatamata lõpptulemusse oma vajaliku jälje jätavad. Ehk tegelikult just nimelt tänu sellele, et ma neile figuuridele teadlikult mõtlema ei pea, on mul võimalik oma mõtete sisule keskenduda ja see sõnastada. Ja kui see tekst kukub lisaks sisulistele aspektidele ka vormiliselt välja selline, et ta on Vikerkaares ära trükitav, siis on teatavad kultuurivormid transtsendentaalsete figuuridena võtnud enda peale osa selle teksti vormiloomest. 3. Kultuurivormid on sümboolse kuju (sõnalise, pildilise, helilise või ruumilise vormi) saanud kollektiivsed ideaalkehad, mis vahendavad kultuurikogukonnale tema reaalsusi. Kultuurivormide ontoloogiline staatus on kõige paremini mõistetav järgmise neljaastmelise eristuse kaudu: 1. märk / tähistaja 2. tõlgend / representatsioon / noeem 3. kultuurivorm 134 VIIK 4. asi ise (1) Märk ehk tähistaja on selline empiiriline objekt, mida inimesel on võimalik oma meeltega registreerida ja mis kannab teatavat tähendust. See on kultuuriobjekt ehk sümboolne formatsioon, kus miski ideaalne (tähendus) on seotud millegi materiaalsega (empiiriliselt tajutav vorm). Empiirilise vormi tõttu on märgil oma kindlad aeg-ruumilised koordinaadid ning teda iseloomustab ajalooline ühekordsus ja partikulaarsus, mis jääb teatud astmel kehtima isegi märgi või teksti tiraþeerimise puhul. Märgi tähendus on intersubjektiivselt dešifreeritav ja interpreteeritav tänu konkreetsetele kultuurikoodidele, millega vastava kultuurikogukonna liikmed peavad tuttavad olema. (2) Tõlgend on märgi tähendus konkreetse indiviidi teadvuses. Husserli terminites saab öelda, et see on noeem suuremal või vähemal määral isoleeritav ühik indiviidi teadvuse voos. Sellel ühikul on noeesi käigus ehk subjekti kogemuse aktis tekkiv mõte või tähendus. Tõlgend on seega subjekti poolt dešifreeritud märgi tähendus tema teadvuses. (3) Kultuurivormi võib samuti märgi tähendusena defineerida, aga see tähendus ei ole subjektiivne, vaid objektiivne ideaalsus, millest subjekti kogemuses tekkis subjektiivne koopia. Selliste objektiivsete ideaalsuste hulka kuuluvad kõik töö algul esitatud näidete jadas toodud kollektiivsed ideaalsused alates tööst ja vastutusvaldkonnast kuni võitluse, kannatuse ja surmani. Kultuurivormid moodustavad järelikult subjektiivse ettekujutuse objektiivse sisu mitte enam individuaalses, vaid kollektiivses teadvuses. Need on tähenduxviker pmd 134

135 sed, mis on ennekõike teada teistele ja alles siis subjektile endale, ehk teiste sõnadega, kultuurivormil on individuaalse teadvuse suhtes see eest-leitav staatus, mis märgib asjaolu, et teised seda tähendust juba teavad. (4) Asi ise on aga see reaalsus, mida kultuurivorm ühes kultuurikogukonnas representeerib see miski, millele kollektiivne tähistaja viitab. Seega on asi ise indiviidi poolt vaadates teise järgu tähistatav, geneetiliselt ja loogiliselt mõeldes aga see, millest nii individuaalne kui ka kollektiivne tähendusloome protsess algab. Neid eristusi on hea selgitada kuulsa vaidluse abil gravitatsiooniseaduse staatuse kohta: kas gravitatsiooniseadus oli olemas enne Newtonit? Ülaltoodud eristuse abil võib öelda, et enne Newtonit ei olnud vastavat kultuurivormi üheski teaduskogukonnas ei tuntud teoreetilist postulaati, mis oleks öelnud, et kaks masspunkti tõmbuvad teineteise poole jõuga, mis on võrdeline nende massidega ning pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga. Veel enam: kui Newton oli tõesti esimene, kes selles teoreetilises postulaadis sisalduvat mõtet mõlgutas, siis ei olnud varem ühegi inimese teadvuses tekkinud vastavat noeemi subjektiivset ideed ühe füüsikalise nähtuse olemusest. Seega võib väita, et gravitatsiooniseadus kui kultuurivorm tekkis Newtoni avastuse käigus ja on sellest ajast peale leidnud endale koha aina rohkemate kultuurikogukondade kollektiivses mälus. Küll aga eksisteeris tõenäoliselt enne seda, kui Newtonile tuli mõte gravitatsioonijõu olemusest, see asi ise ning toimis sõltumata sellest, kas keegi gravitatsioonijõudu formuleerida või temast mõtelda oskas või mitte. Pisut keerulisem on seda neljaastmelist eristust mõista arvude ontoloogilise staatuse näitel. Kas arvud olid olemas enne seda, kui inimesed arvutama õppisid? Kui ei olnud märke, millega arvusid tähistada, ei olnud vastavaid tähendust kandvaid ühikuid ühegi inimese teadvuses ega ka kollektiivselt tunnustatud teooriates kas arvud ise olid, nii nagu gravitatsioonijõud oli? Vastus sellele küsimusele jagab filosoofid platonistideks ja nominalistideks. Esimesed ütlevad, et matemaatika avastas arvud; teised ütlevad, et matemaatikud lõid arvud ning et empiirilises reaalsuses inimesest sõltumata midagi niisugust olemas ei ole. Indiviidi positsioonilt ei ole neil seisukohtadel olulist vahet, sest indiviidi suhtes on arvud objektiivselt olemas ka juhul, kui need on matemaatikute loodud: need on igal juhul eestleitavad ja tundmaõpitavad reaalsused oma kindlate omaduste ja võimalustega. Sama tuleb öelda ka õigluse, ilu jt artikli algul toodud näidete jadas esitatud kollektiivsete ideaalsuste ontoloogilise staatuse kohta: ka need on indiviidi suhtes igal juhul substantsiaalsed ja objektiivsed. Me oleme harjunud mõtlema nii, et objektiivsed on ainult need asjad, mis on ontoloogiliselt substantsiaalsed, ehk siis asjad ise; ning kõik kultuuripraktikate käigus loodud ideaalsused, näiteks jumalad või nimisõnade tähendused, oleksid justkui välja mõeldud ja seetõttu ontoloogiliselt mitte-olevad. Näiteks oleme harjunud mõtlema, et kuna jumalad on kultuuriliste praktikate käigus loodud, siis neid tegelikult pole olemas jne. Kuid see seisukoht põhineb optilisel moonutusel, VIIK

136 136 VIIK mille tekitab kollektiivsete ideaalsuste kohta käiva sõnavara ja teooriate puudumine. Viimase paarisaja aasta jooksul on seda lünka korduvalt üritatud täita, kuid enamasti on väljapakutud teooriaid süüdistatud metafüüsikas, spekulatiivsuses ja müstitsismis, millele tõsine teadus ennast vastandab. Sellegipoolest hakkavad 21. sajandi kultuuriteadused kultuurivormide kui iseseisva reaalsuse uurimisele aina lähemale jõudma. Nii näiteks levib üha laiemalt Foucault metodoloogiline revolutsioon ajalooteaduses, mis seisnes selles, et kui ta hulluse, haiguse, karistuse ja seksuaalsuse oma ajalugude objektideks muutis, siis vaatles ta neid kui kultuurivorme ning mitte kui asju endid. Nagu öeldud, on kultuurivormid indiviidi suhtes igal juhul objektiivsed ja eestleitavad, isegi kui need on ajaloo käigus loodud. Enamasti ongi kultuurivormide asi ise konstrueeritud retroaktiivselt ehk tagasiulatuvalt. Jumalad on siin üks ilmekamaid näiteid: nad on loodud religioossete praktikate käigus (nii nagu gravitatsiooniseadus loodi teaduslike praktikate käigus), kuid nad on loodud selliselt, et üksikindiviid leiab nad eest ja saab nendega kas arvestada või nende vastu mässata. Seega on indiviidi seisukohalt jumalad olemas ka siis, kui ta neisse ei usu. Jumalad võivad taanduda olematusse ainult kollektiivse ühistegevuse tulemusena, nagu see nüüdisaegses Lääne kultuuris on toimunud. Kas ei võiks seepärast kaotada eristust kultuurivormide ja asjade eneste vahel? Konstruktivistlik positsioon sotsioloogias ja relativistlik positsioon filosoofias on seda teinud, väites, et inimese elu on struktureeritud selliste asjade vahendusel nagu keel, arvud, jumalad, vaba tahe, töö, vastutusvaldkond, õnn, saatus, kohustus, stiilsus jne, kusjuures kõik need asjad olevat konstrueeritud sotsiaalsete praktikate käigus ja on seega ebatõelised ja relatiivsed. Tahaksin selle teesi teise poole ümber pöörata ja väita, et kuna need asjad on loodud sotsiaalsete praktikate käigus, siis on nad juba ka tegelikuks saanud nendesamade praktikate vahendusel. Kõik kultuurivormid loovad reaalsusi ja muudavad neid tegelikuks, andes neile eestleitu näo ja pannes inimesi neile vastavalt tegutsema. Indiviidide ühistegevus loob selle maailma, mille nad kõik eraldi eest leiavad. Maailm ei ole ju samuti midagi muud kui üks kultuurivormidest, mille asi ise see koht, mis meile maailmana avaldub on meie jaoks mõistetav, hoomatav, unistusi võimaldav või pettumust valmistav seetõttu, et me ta enda jaoks mingil kindlal viisil kultuurivormina konstrueerinud oleme. Meie maailm sisaldab palju enamat kui meie igapäevase elutegevuse territoorium või ümbrus; tal on nii religioossetes kui ka teaduslikes mõttemudelites oma algus ja lõpp, mis leiavad aset ajaskaalal, millel on vähe ühist meie elu-ajaga. Maailm ulatub kaugemale, kui me eales käia või vaadata saame, ta sisaldab palju enamat, kui me oma elu jooksul empiiriliselt kogeme, ja kätkeb endas võimalusi, mida me kunagi ei realiseeri. Ja sellegipoolest on ta seal; õigemini, meie oleme seal tema sees. See, mille sees me oleme, ei ole vormitu, tähendusetu ega olematu, vaid erinevate teooriate, kujundite ja lugude poolt vahendatu; osadest neist oleme vaxviker pmd 136

137 hetult teadlikud, osad aga jäävad meie teadvuse perifeeriasse, nii et me neid vaevu tematiseerida oskame, kuid siiski mängivad need oma määravat osa selles, kuidas me oma ellu suhtume nii nagu terve rida kultuurivorme mängib oma rolli selle teksti kirjutamisel, ilma et teksti autor neist eksplitsiitselt mõtlema peaks. Maailma vahendatus alates tervemõistuslikest ettekujutustest kuni teaduslike teooriateni erinevate sõnade, teooriate, kujundite, narratiivide ja mudelite abil tingib selle, et meie maailma-kogemust ei kujunda mitte maailm ise, vaid kõige erinevamad kultuurivormid, milles maailm ennast meie kultuurikogukonnas mõisteliselt, pildiliselt, heliliselt või plastiliselt näitab. Maailma vahendavad meie jaoks tuhanded kultuurivormid: alates koolisüsteemides kultiveeritavatest universumimudelitest kuni ettekujutusteni neist võimalusi täis avarustest, mis peegelduvad meie kirjandus- ja filmikangelaste lootusrikkalt tulevikku vaatavates silmades; linnaruumi ratsionaalse korralduse põhimõtetest kuni meie kodudes loodud ruumikasutuse praktikateni. Nad kõik peegeldavad meile seda elamise kohta, mida võib kõige üldisema sõnaga maailmaks kutsuda, kuid mida me ei näe kunagi iseendana, vaid tema mõne konkreetse ilmalavastuse vahendusel, millele on kuju andnud üks või teine meie poolt loodud kultuurivormidest. VIIK

138 REIN RAUD KULTUURILINE UNIVERSALISM VS RELATIVISM Küsimus, kas inimkultuuris on rohkem ühtsust või varieeruvust, on pikka aega olnud kultuuriteoorias probleem, mis lahutab uurijad selgelt vastandlikeks leerideks ja millel on ka ideoloogilisi kaasnähteid. Tõepoolest, kui kultuurierinevusi põhjustavad olemuslikult samaste teadvusstruktuuride pinnapealsed variatsioonid, siis ei pruugiks me neile kuigi suurt tähelepanu osutada ega nende kadumise üle kurvastada; juhul kui need aga on maailma fundamentaalse kontseptualiseerimise alternatiivsete viiside ilmingud, siis on nende olemasolu ilmselt õigustatud ja ühest kultuurist teise tõlkimise ülesanne muutub raskemaks, aga eneseteadlikult mitmekülgses maailmas ka raskemini välditavaks. Näib, et selles küsimuses on võimalik visandada nelja olulisema seisukoha piirjooned. Esiteks tugev universalistlik seisukoht, mille järgi tõsiasi, et kõik kultuurid jagavad olemuslikult sama alust ja erinevad üksnes pealiskaudsete joonte poolest, tuleneb inimkonna bioloogilisest ühtsusest. Seda positsiooni esindavad need, kes (näiteks paljud mõjukad kognitiivteadlased) on veendunud, et inimkeel on olemuselt ühesugune ja kõvas ühenduses [hardwired] ajuga, mis analüüsib sissetulevaid tajuandmeid nn mõttekeele [Mentalese], lingvistilise alussüsteemi mõistetes, millel on oma leksikaalne taksonoomia ja grammatika. Kõik loomulikud keeled on tõlked mõttekeelest, mitte reaalsusega vahetult tegelevad modelleerimissüsteemid. Seda radikaalset bioloogilist determinismi laiendatakse kõigile kultuurinähtustele: kõik need on meile koos inimkeha ja ajuga valmiskujul kaasa antud süvastruktuuride pinnalised teisendused, millele me oma kultuuri õppides anname lihtsalt ühe spetsiifilise sattumusliku vormi. Kultuurilised erinevused üle maailma võivad olla küll huvitavad, kuid mitte olemuslikult tähtsad, sest kõik kultuurid on variatsioonid ühest ja samast põhilisest inimkultuurist, täpselt nagu kõik keeled on aktualiseeritud versioonid mõttekeelest. Tugevast universalistlikust seisukohast järeldub, et kõigile omavahel suguluses olevatele kultuurilistele nähtustele saab läheneda ühesuguse metodoloogiaga. Kõigepealt saame uurida ja lahata omaenda kultuuri ja teha kindlaks, milline on põhiline kultuuristruktuur, ja seejärel läheneda teistele kultuuridele, mida asume kirjeldama samas mõisteraamistikus. Tugevad universalistid jätavad ruumi perspektiivide sotsiaalselt tingitud erinevustele (lõppude lõpuks ei oleks väide, et kõik meeste ja naiste kultuuriliste hoiakute erinevused on seletatavad bioloogiliste põhjustega, kuigi populaarne), kuid põhimised sotsiaalsed struktuurid näivad olevat ühtmoodi universaalsed. 138 RAUD 138

139 Nõrk universalist lubab kultuurilistele nähtustele märksa enam autonoomiat, ehkki temagi usub, et inimkonna psüühiline ühtsus ja kognitiivse aparaadi bioloogiline samasus määravad ära teatud kogumi süvastruktuure, mis on ühised kõigile kultuuridele. Kummatigi ei järeldu sellest nõrga universalisti silmis, et õpitud kultuuriline teadmine oleks sattumuslik: inimesed teostavad end inimestena enkulturatsiooni teel oma konkreetsesse kultuurilisse keskkonda, mis mõjutab tugevasti nende eelsoodumusi, uskumusi ja käitumist. Nõrga universalisti jaoks on kultuur see kollektiivne avalik tähendustesfäär, mida võib konstrueerida mitmesugustel küll sarnastel, aga mitte identsetel viisidel, ja mille tekste saab üksteiseks tõlkida sisutasandil, aga mille kognitiivne tuum (subjektiivne tõde) ei pruugi tingimata kultuuripiire ületada; ja see ei ole pelk efemeerne pealispindne nähtus, mille võiks kõrvale heita. Sellest hoolimata püsib nõrk universalist arvamusel, et on olemas kõiki kultuure seletada suutev kultuurideülene teooria, kuid erinevalt oma kolleegist tugevast universalistist ei ole ta veendunud, et seda saaks täies ulatuses tuletada ainult omaenda kultuurist. Sest see, mis on kognitiivselt oluline meie jaoks, ei pruugi seda olla kõigile, ja eksisteerida võib ka tähtsaid laialdaselt jagatud kultuurilisi hoiakuid, mis ei ole küll meie kõigi jaoks sugugi kognitiivselt olulised, kuid vajavad sellegipoolest seletamist. Niisiis on nõrk universalist valmis tunnistama terve legitiimsete, kultuuriliselt konstrueeritud vaatenurkade spektri olemasolu, kuid kinnitab, et põhimõtteliselt on need RAUD 139 seletatavad sama suurema raamistiku sees. Kõike seda eitab tugev relativist, kelle silmis iga kultuur on adekvaatselt seletatav ainult selle enda mõistetes, nagu usuvad paljud postmodernistlikud antropoloogid. Iga kultuuri väited reaalsuse olemusest ja meist endist selle sees moodustavad terviklikke ja hästi kokkupandud teooriaid (niivõrd kui need rahuldavad oma kultuurilisi kogukondi), ja neid ei saa hinnata universaalsete kriteeriumide abil, sest nood kujutavad endast tavaliselt üksnes meie imperialistlike, omaenda üleolekut kinnitavate väidete kattevarju. Kindlasti ongi teatav osa inimloomusest bioloogiliselt determineeritud, kuid see osa on meile samuti kättesaadav ainult kultuuri vahendusel. Kindlasti on iga laps oma sünnihetkel võimeline ära õppima mis tahes inimkultuuri, kuid iga konkreetne kultuur suudab tema vaimu täiel määral konstrueerida, tema mentaalsed struktuurid üles ehitada omaenda konkreetsel viisil. Ei ole mingeid süvastruktuure, mingeid põhireegleid, mingeid üleüldisi esteetilisi põhimõtteid, mingeid aluspõhiseid uskumustemalle. Ilu on vaataja silmades, ja kõik muud tähenduseliigid kusagil sealsamas lähedal. On päris ilmne, et tugev relativist lükkab tagasi igasugused katsed luua kõikehõlmavat teooriat. Enamik kultuure on välja arendanud mõningase enesepeegelduse, ja nende oma teooriatega tulebki meil läbi ajada, sest need suudavad tähendusrikkaid detaile paremini arvesse võtta kui väljastpoolt pealesurutud skeemid, mis arvatavasti peavad vastava kultuuri tähtsaid aspekte pelgalt müraks. Kultuuridexviker pmd 139

140 vaheline kommunikatsioon on võimalik teatud piirini (kuid võib ka päris tõenäoliselt põhjustada konflikte, milles kumbki pool päriselt süüdi ei ole), ja ainult selle piirini võime me teisest kultuurist osa saada: me võime küll kuulata ja isegi nautida Aafrika või Ladina-Ameerika muusikat, aga me ei saa kunagi päriselt mõista, mis tunnet tekitab see nendes, kes seda ise teevad. Nõrga relativisti silmis on see natuke palju öeldud. Ta möönab, et iga kultuur loob ise oma reaalsusemudeli, täpselt nagu iga keel suudab reaalsusest oma eripäraseid malle vormida, aga tema silmis ei tulene sellest veel, et kõik kultuurid oleksid põhiolemuselt ühismõõdutud, ega ka et kultuuri iga kandja vaim oleks mõistetud jäävalt püsima selle piirides. Iga keel kasutab reaalsuse modelleerimiseks ja kirjeldamiseks erinevaid ja mõnikord tõepoolest vastastikku lepitamatuid vahendeid, kuid iga keel on võimeline omaenese piires väljendama suuremat osa tähendustest, mida suudavad lausuda teisedki keeled. Sama kehtib kultuuriliste nähtuste kohta: ehkki nad ei lase end jäägitult tõlkida, ei tähenda see veel, et teised suudaksid neid mõista ainult pindmiselt ja pealiskaudselt. Vastupidi oma algupärasest kontekstist välja rebitult võivad nad anda alust uutele viljakatele tõlgendustele ja kohandustele. Relativistlikule seisukohale truuks jäädes ei peeta neid uusi tõlgendusi väärtõlgendusteks ja need ei asu tingimata oma lähtepunktist kaugemal kui sama nähtuse muutused ajas tema päritolukultuuris. Nõrk relativist aktsepteerib universalistlikku seisukohta, et kultuuriline varieerumine ei ole juhuslik ega lõputu, aga ta ei 140 RAUD pea seda tõestuseks, et iga üksiku kultuuri aluskihis oleksid olemas süvastruktuurid ja põhimised universaalsed tähendusmallid näiteks seoses piirangutega, mida seab loodusega läbikäimisele meie keha valu, haigus, uni ja unenäod, iha, joovastavate ainete esilekutsutud muutunud teadvusseisundid või siis teiselt poolt vägivalla, domineerimise, rõhumise, koostöö, vahetusreeglite, grupisuhete, seksuaalse partnerluse, hõimluse, meie/nemad vastanduse puhul; pigem on need küsimused, millega tuleb tegelda, ja osa probleemidest, mis tuleb tähenduste loomise käigus lahendada, mitte aga bioloogiliselt valmiskujul edasiantavad tähendusmallid, mida tuleb vaid konkreetsetele tingimustele kohandada. Muidugi on olemas ka kultuurilised konstandid näiteks normist kõrvalekalduv keelekasutus teatud kindlatel puhkudel või mingite ülesannete (luule) puhul, visuaalsed ja kehalised eneseväljendusviisid, kultuurilise teadmise edasiandmise tehnikad ja säilitamise institutsioonid, maailma seletavad diskursused (religioon, teadus, filosoofia), mis ei ole vahetult tingitud bioloogilistest ja sotsiaalsetest konstantidest, aga need ei allu ühtedele ja samadele absoluutsetele reeglitele kogu maailmas. Asjakohane näide on religioon: me võime julgesti oletada, et kõigil inimühiskondadel on midagi sellelaadilist olemas, kuid on tõesti raske panna kokku religiooni ja religioossuse kõikehõlmavat definitsiooni, mis ei kataks mitte ainult judaismi, kristlust, islamit, hinduismi ja mahajaana budismi, vaid ka theravaada budismi, konfutsianismi ja šintoismi, samuti teisi kõikjal maailmas esinevaid prakxviker pmd 140

141 tikaid, mida me kipume selle sildi alla kokku võtma. Theravaada ja konfutsianism ei väida ühegi jumaluse olemasolu. Šintoismil ei ole doktriini ja paljud selle jumalused ei ole üleloomulikud, vaid täiesti loomulikud nähtused, ja konfutsianistlikus traditsioonis ning selle harudes leidub templeid, mis on pühitsetud inimestele. On niisuguseid religioosseid süsteeme, kus ei ole ei templeid ega pühapaiku, ja teisi, kus puudub preesterkond. Nii palju kui ma tean, on neil kõigil olemas vähemalt mingisugusedki rituaalid, kuid rituaalidest ei piisa religiooni defineerimiseks, sest eksisteerib ka hulgaliselt mittereligioosseid, ehkki muus osas sarnaseid rituaalseid praktikaid. Niisiis näib, et ainuke mõistlik viis religiooni defineerida oleks teatud tunnuste nimekirja kaudu, ja iga kultuurisüsteemi, millel on olemas piisav hulk neid tunnuseid, võiks õigusega nimetada religiooniks. Sama kehtib ka luule kohta, millel võib esineda riimi-, silbi-, rõhu- ja tonaalsusereegleid või siis süntaksi ja osutuse deregulatsioon ning muid iseloomulikke tunnuseid, ent ühestki neist üksi ei piisa, et määratleda teatud tekstide rühma luuleks. Samamoodi on lugu enamiku teistegi kultuurinähtuste liikidega. Nii nähtuna on eri liiki kultuurinähtuste varieeruvus kultuuridevaheliselt tähendusrikas selles mõttes, et neile ei saa universaalselt rakendada ühtesid ja samu alusdefinitsioone, ehkki kõnealused nähtused võivad eksisteerida universaalselt. Muidugi on kultuure, millel on ühiseid arusaamu mõningatest kultuuriliste praktikate tüüpidest, samal ajal kui nad on eriarvamusel teiste suhtes, nii et teatavast vaatevinklist on need sarnased või moodustavad koguni tüki suuremast kultuurilisest tervikust, aga teise kandi pealt vaadates on omavahel otse vastandlikud. Teatud mõttes võime rääkida Euroopa kultuurist, teises mõttes võime esile tuua erinevusi Põhjamaade ja Vahemeremaade vahel. Sama liiki kultuurilist variatsiooni võib esineda ka tavaliselt üheks kultuuriks peetava moodustise raames, nii ei ole näiteks kunagi olnud lihtne kujundada endale selget pilti saksa kultuuriareaalist. Ja isegi siis, kui kogukond üldiselt on selle piirid piisavalt selgesti omaks võtnud, püsib endiselt märkimisväärseid erinevusi sotsiaalsete, etniliste või ametialaste subkultuuride vahel kuni üksikisikute tasandini välja, kes tegutsevad alati oma kultuurikeskkonna sees, aga mitte tingimata kooskõlas sellega. Nõrk relativist ei näe selles kõiges mingeid probleeme. Tema kujutluses koosneb inimkonna globaalne kultuuriline ehitis väiksematest üksustest, mida seob omavahel perekondlik sarnasus igaühel neist on mõningaid ühisjooni mõne teisega, suuremalt distantsilt aga sarnasused ähmastuvad, kuni jõuame punktini, kus selle hulga kahel liikmel ei ole enam (peaaegu) midagi ühist. (See peaaegu on üleilmastumise tagajärg kui meie teame midagi nendest, siis teavad nemad tõenäoliselt midagi ka meist, koos kõigi tavaliste tagajärgedega.) Ometigi ta ei kujutle, et kusagil selles hoones võiks asuda direktori kabinet mingi eesõigustatud positsioon, millelt on õigus hinnata kõiki teisi kultuure nii, et nood selle hindamise tulemusi peaksid aktsepteerima. Siiski on igal kultuuril õigus iseenda tarbeks teiste kultuuride kohta teooriaid luua. Seetõttu ei ole RAUD

142 midagi lahti, kui näeme vaeva teiste kultuuride äraseletamiseks omaenda mõistetes, senikaua kui peame meeles, et need seletused on mõeldud ainult meile ja et teised kultuurid ei pruugi neid tunnistada adekvaatseteks väideteks enda kohta. Lõppude lõpuks, kui me peame falsifitseeritavust üheks teadusliku diskursuse peamiseks kriteeriumiks isegi loodusteadustes ja seega tunnistame, et meie teadmine maailmast on teadmine tänase päeva seisuga, miks ei peaks me siis aktsepteerima sedagi, et see on meie kultuurikeskkonna teadmine, eeldades, et nii meie enda kui ka kultuurilise Teise teadmist on võimalik muuta ja rikastada kommunikatsiooniaktide kaudu, milles kumbki ei peaks uskuma, et tal on igas suhtes absoluutselt õigus? Seega ei ole konkreetseks ülesandeks, mille nõrk relativist endale seab, mitte kultuurilise Teise elumaailma äraseletamine mingis universaalses vaatluskeeles ega ka selle Teise enesekujutelma edasiandmine Teise enda mõistetes. See on Teise kultuuri nähtuste tõlkimine omaenda kultuuri ja selle tõlgendamine oma mõistetes, mida ta ei püüagi kuulutada igavesti ega universaalselt kehtivaks. Leides ühisjooni, võtab ta need teatavaks; kohtudes nähtustega, mis on struktureeritud täiesti teisiti, püüab ta teha kindlaks, millistele maailma tõsiasjadele need nähtused oma kontseptualiseerimismallidega vastavad. Nõrk relativist usub, et kultuurilised süsteemid tekivad meie bioloogiliselt ühesuguste kehaliste omaduste ning meie loodusliku ja sotsiaalse keskkonna konkreetsete väljakutsete vastastikuse toime tulemusel, aga ta möönab ka, et bioloogilisi ja sotsiaalseid konstante saab kontseptualiseerida mitmel eri moel ja et iga kultuuriline kogukond valib kasutamiseks välja need, mida peab kõige kohasemaks, neid aja jooksul edasi arendades ja mõnikord täielikult välja vahetades. Jääb veel lisada, et nõrk relativist saab nõrga universalistiga päris hästi jutule. Teatud piirini on ta valmis möönma, et nende vaadete erinevus võib tuleneda kas üldise või üksiku rõhutamisest mingis nähtuses, milles need mõlemad jooned olemas on. Jagamata küll oma universalistist kolleegi vaimustust süvastruktuuride ja alusmallide vastu, ei eita ta kui-nii-siisnii tüüpi korrapärasusi seal, kus puudub empiiriline tõendusmaterjal vastupidise kohta. Ta ei usu, et tema universalistist kolleeg suudaks iialgi avastada seadused, mille ilminguid võiks tegelikult täheldada kõigis kultuurides, ja kirjutab selle universaalsete seaduste vajaduse tolle kultuuritraditsiooni arvele, millest nad mõlemad on tulnud, aga ta on päris varmalt valmis astuma nõrga universalistiga liitu nii tugeva universalisti kui ka tugeva relativisti liialduste vastu. Et kaks viimatinimetatut vaevalt kunagi seesuguse alliansi suudavad moodustada, siis on lootust, et ajapikku jääb nõrk positsioon peale. Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk 142 RAUD 142

143 LORENZO CAÑÁS BOTTOS MÕNED PÕHJUSED, MIKS MA EI KASUTA KULTUURI MÕISTET Käesolev kirjatöö on mõneti vastuoluline, kuna ma kavatsen vaidlustada kultuuri mõistet. Ühe sotsiaal- ja kultuurantropoloogi puhul võib selline hoiak tunduda veider, on ju kultuur meie töös nii kesksel kohal. Kummatigi oleme meie, antropoloogid, just oma lähedase suhte tõttu kultuuriga seda mõnikord küll tuliselt kaitstes ka selle kõige vihasemad kriitikud. Minu ettekanne koosneb reast lähendustest ja mõnest kõrvalepõikest. Esmalt tahan valgustada oma kirjutise saamislugu. See on osa dialoogist, mida olen palju aastaid püüdnud vältida. Ma olin sellest tüdinud juba tudengipõlves, kui iga järgmine kursus, iga järgmine antropoloog esitas omaenda uue kultuurimääratluse, mille järjekordsed täpsustused näitasid kestvat püüdlust perfektse definitsiooni poole. Nagu paljud teised antropoloogiatudengid, nii ei tahtnud minagi muud kui pääseda välitöödele ja selle asjaga ükskord ühele poole saada. Mida võiks minul olla lisada sellele pikale ja üha edasi looklevale arutelule kultuuri mõiste definitsiooni üle? Pealegi oleks juba üksnes katsegi sellesse vestlusse astuda nõudnud hulga rohkem tööd, kui ma olin valmis tegema. Arvasin juba, et olen selle palli igaveseks oma väljakupoolelt minema läkitanud, kuid hiljaaegu rääkis Rein Raud mulle oma peagi ilmuvast raamatust ja sellest, kuidas ta kasutab seal Kroeberi ja Kluckhohni ülevaadet ma ei mäleta enam kui mitmest kultuuridefinitsioonist. Kähku ja liigselt lihtsustades vastasin ma, et leian kultuurimõiste olevat nii paljude ohtude piiramisrõngas, et eelistan seda vältida iga hinna eest. Tol korral ei olnud tal eriti rohkem aega, sest rektoriks olemine näib jätvat vähe aega akadeemiliste arutelude nautimiseks. Siis paluti mind esinema üritusele, mis kandis nime Kultuuri keeled. Ma leidsin, et see on hea võimalus katkenud vestluse jätkamiseks. Kõigepealt otsisin inspiratsiooni Lila Abu-Lughodi artiklist Kirjutades kultuuri vastu, mis on ilmunud teoses Tagasivõidetud antropoloogia, 1 ühes paljudest vastulausetest postmodernistliku antropoloo- Käesoleva artikli kirjutamist on toetanud Euroopa Liidu Regionaalarengufond, Eesti Teadusfondi grant nr 7360 ja EV Haridusministeeriumi sihtfinantseeritud projekt SF s07. 1 L. A b u - L u g h o d, Writing Against Culture. Rmt-s: Recapturing Anthropology: Working in the Present. Ed. R. G. Fox. Santa Fe (NM), BOTTOS

144 gia manifestile Kultuuri kirjutamine. 2 Kuid tema keskendus rohkem kultuuride ülestähendamisel tehtavatele eksimustele ja strateegiatele nende parandamiseks kui kultuurile enesele. Minu arutluskäik läheb teisi radu. Püüdes alal hoida oma tudengiaegset välitöödele pääsemise ja sellega ühele poole saamise vaimu, koondan ma tähelepanu mõningatele sellistele kultuuriga seonduvatele probleemidele, millega antropoloogid (ja teisedki sotsiaalteadlased) satuvad silmitsi otsekohe, kui asuvad sotsiokultuurilisi nähtusi empiiriliselt uurima (ja mitte siis, kui nad neid üles kirjutavad). Selle probleemi juured lähevad tagasi keele ja kultuuri vahekorra juurde. Selle aluseks on asjaolu, et antropoloogid kasutavad oma oskustöö riistadena mõisteid, mis vähemalt nime poolest kattuvad meie igapäevakeele sõnadega. Ma pean silmas, et sellistel sõnadel nagu kultuur, struktuur, tegevus, toimiv jõud [agency], veelgi selgemalt aga ekspluateerimine, intsest, vägivald, sõprus, hõimlus jne jne on sotsiaalteadlase töövahenditena väga täpne tähendus, mis erineb samade sõnade tähendusest argikasutuses. Laias laastus võib öelda, et antropoloogi kultuuri segiajamine argielu kultuuriga on ohtlikum kui vahetada keemiku Bunseni põleti ära tema köögipliidiga (ehkki mõlemat saab kasutada mõneti samalaadsel moel, läheb eksperiment köögipliidil nurja palju tõenäolisemalt). Et uurida kultuuri, kasutame me kultuurilisi kõrvalsaadusi. Ja üks säärane tööriist on kultuuri mõiste ise. Alati varitseb oht neid kaht segi ajada, ja et seda piiri valvata, peame säilitama episteemilise valveloleku, nagu Bourdieu, Passeron ja Chamboredon seda nimetavad, 3 kuid see ei ole alati lihtne. Sellele lisandub veel teinegi argitarkuse saadus, nimelt meie kui ühiskonnas praktiliselt tegutsevate toimijate ühiskonnatundmise segiajamine meie teadusliku ühiskonnatundmisega, mis võrsub kontseptuaalsete tööriistade rangest kasutamisest. Lubatagu mul tuua näide, mida oma loengutel armastan kasutada. Me kõik ütleme aru saavat, kuidas televiisoripult töötab, sest me oskame selle abil telekanaleid vahetada, häält valjemaks või vaiksemaks teha jne. Kummatigi ei pruugi me seejuures midagi teada sellest, kuidas elektrilaeng muundatakse infrapunakiireks, mis kannab kodeeritud signaali, mille teler siis vastu võtab ja dekodeerib kanalivahetuse, helitugevuse muutmise või väljalülitamise käsuks. Lühidalt: nagu ütleb Pierre Bourdieu, on praktiline teadmine midagi muud kui praktikateooria. 4 Mina arvan, et keegi, kes 2 Writing Culture: The Poetics and Politics of Ethnography. Ed. J. Clifford, G. E. Marcus. Berkeley, (Selle teose pealkirja mitmetähenduslikkusest vt T. Gross, Sotsiaalse ja kultuurilise reaalsuse esitamisest antropoloogias.vikerkaar, 2007, nr 4/5, lk 160. Tlk.) 3 P. B o u r d i e u, J. C. C h a m b o r e d o n, J. C. P a s s e r o n, B. K r a i s, The craft of sociology: epistemological preliminaries. Berlin, New York, P. B o u r d i e u, Outline of a Theory of Practice. Cambridge, 1977; P. B o u r d i e u, The Logic of Practice. Stanford, BOTTOS 144

145 on lugenud Marcel Maussi Kingitust, 5 ei saa enam kunagi näha jõule ega sünnipäevi endises valguses. Millegi puhul, mis praktikas näib vabatahtliku, omakasupüüdmatu ning spontaansena, ilmneb tegelikult, et sel on olemas oma õiged viisid, oma õige struktuur, et see on kohustuslik ja toimub kindlaksmääratud ajal teatud kindlate inimeste vahel, ning et kingituste ja vastukingituste väärtuses ja ajastuses ilmneb empiirilise analüüsi tagajärjel terve rida probleeme, mida kinkimisakt endas varjab. Pealekauba aitavad kingitused tõhusalt kaasa sidususe loomisele, ja seda nimelt seetõttu, et inimesed ei ole neist nähtustest teadlikud. Põhiliselt toimib meie kultuurielu tänu sellele, et me ei pruugi teada, kuidas see õigupoolest toimib. Tegelikult toimibki see suurema osa ajast nagu kinkide tegemisel just sellepärast, et me ei tea, kuidas see toimib. Kummatigi kannab meie teadmine, kuidas kultuuriliselt toimida, endaga kaasas omaenese teooriat sellest, kuidas see toimib, ja mõnikord veetakse need seletused aimamatult salakaubana sisse meie kultuurilistesse seletustesse. Naljaga pooleks võib öelda, et kultuur tõmbab meid alt, pannes meid uskuma, et me teame, kuidas see toimib, selleks et oma tegelikku toimimisviisi meie eest varjata. Nagu too freudistlik unenägu, mis ei lase end tõlgendada, tuues kõigepealt mõttesse väärtõlgenduse. Ja kus võiks olukord olla ohtlikum kui otse teema südames, kultuuri enda määratluse ümbruses? Mis on antropoloogi Püha Graal. Ja mis, täpselt nagu Püha Graalgi, võib neile, kes temast rüübata söandavad, ühtviisi edukalt kas surma tuua või igavese elu kinkida. Viimaste hulgast võiks näiteks tuua Geertzi, Boase, Lévi- Straussi; esimeste killast nood ülejäänud, kes on vajunud unustusse. Seega on neil, kel kultuuri kohta midagi ütelda pole, targem see rahule jätta, kui nad ei taha just tuhaks põleda. Teine probleem on selle kultuurilummuse selge kõrvalprodukt. Ja vastuloitsuks ning selle probleemi sissejuhatuseks sobib parafraas Karl Marxi sõnadest: Kultuur (suure K-ga ja ainsuses) on valitseva klassi kultuur. Ma pean sellega silmas vahetegemist suure K-ga Kultuuri ja väikese k-ga kultuuri vahel (mis siis võimaldab ka mitmusse panemist). Kuid suurtäheline versioon on alati kusagil ootel. Erinevalt kütist, kes ootab saaklooma peitupugenult, näitab suure K-ga Kultuur end avalikult, võttes aset Ministeeriumide ja mitmesuguste riigiasutuste, Ooperiteatrite ja Muuseumide, Raamatukogude ja Ülikoolide ning muuhulgas ka rahvusüleste institutsioonide, näiteks UNESCO taolistes pühamutes. Pealegi varitseb ta lakkamatult juhust, et allutada, kodustada ja standardiseerida mis tahes kultuurilisi moodustisi, mida vaid endale sobivaks toiduseks peab. Siinkohal võime edasi minna kolmes suunas, mida võiks nimetada horisontaalseks, vertikaalseks ja ajaliseks. Vaadelgem esmalt horisontaalset mõõdet. See tähendab pilgu heitmist sellele, kuidas üksteisega 5 M. M a u s s, The Gift: the Form and Reason for Exchange in Archaic Societies. London, BOTTOS

146 silmitsi sattudes määratlevad end erinevad domineerivad kultuurid. Selge näite pakub praegune rahvusriikide maailm. Riik oma laialdase valiku institutsioonidega, kõik ametis selle rahvuskultuuriks kutsutava nähtuse loomisega, on tähtsaim suurtähelise Kultuuri (mis algupäraselt tuletati veelgi monoliitsemast tsivilisatsiooni-mõistest) ehitaja. Isegi noil juhtudel, kus me näeme, et rahvuskultuur valatakse karikatuursesse vormi ja viiakse äärmusesse, on piiride probleem ikka märgatav, kuivõrd kõikjal maailmas kurdavad riigiasutused identiteediprobleemi üle maades, kus on liiga palju sisserändajaid/invasioone/inimeste voolavust/ traumasid jne. Neid tuleks pigem käsitada ettekäänetena suunamaks jõupingutusi nende lahendamisse, see tähendab rahvuskultuuri kui ainulaadse nähte ülesehitamisse ja selle selgesse eristamisse teistest. Nina Glick Schillerit ja Andreas Wimmerit järgides võime käsitada sellist kultuurimõistet metodoloogilise rahvusluse saadusena. 6 Oht seisneb siin selles, et neid kultuure esitletakse kui probleemitute piiridega loomulikult antud üksusi ja seeläbi loomulikke uurimisobjekte. Varju jääb asjaolu, et tegelikult on need kultuurid loodud sotsiaalsete ja poliitiliste jõudude poolt, kes enamgi veel sätestavad ka need kategooriad, mille kaudu me neid loomulikena mõistame. Nii ei ole lugu mitte ainult nn rahvuskultuuride ehk rahvustega, vaid ka kogu ülejäänud sotsiaalsete kuuluvuste gammaga, mis moodustavad osa sellest rahvuslikust asjade korrast, mis väärib käsitlemist suletud kultuurilise üksusena: etniliste rühmade, vähemuste, hõimude ja rahvustega, aga ka sääraste vormidega nagu multikultuursus, subkultuurid, alternatiivsed ja vastukultuurid. Teist mõõdet, mida võiks nimetada vertikaalseks, võib kujutleda esimese mõõtme laiendusena: see on iga kultuuri sisene eeldatav homogeensus või pigemini küsimus, millise astme sisemist erinevust suudab üks või teine kultuur taluda. Ehk kartograafiast metafoori laenates: see hallide toonide ja eri värvide spekter, mida rahvusriigi/kultuuri/ kultuuriareaali monokroomne kujutis kaardil ei näita. Praktikas on need kaks taset omavahel suuremas vastastikuses sõltuvuses, kui mina siin visandasin. Nende kahe taseme vahelist vastastoimet võib kujutleda kui vastastoimet kahe erineva resolutsioonitaseme vahel. Millisel hetkel me otsustame, et sisemiste erinevuste levik on liiga suur ja seetõttu ei ole neid enam võimalik rahumeelselt kõrvuti hoida, vaid osa tuleb välja lükata? Kuidas, kus ja kes märgib maha selle konkreetse kultuuri piirid teiste kõrval? Kus algab üks kultuur ja lõpeb teine? Milliseid kriteeriume me kasutame? Ma ei taha öelda, et maailmas ei ole üldse erinevaid kultuure, vaid et probleem on üheainsa universaalselt rakendatava kriteeriumi paikapanemises. Pealegi, kui meil ka õnnestuks see paika panna, mida see siis 6 A. W i m m e r, N. G l i c k S c h i l l e r, Methodological Nationalism and Beyond: Nation- State Building, Migration and the Social Sciences. Global Networks, 2002, kd 2, nr 4, lk ; A. W i m m e r, N. G l i c k S c h i l l e r, Methodological Nationalism, the Social Sciences, and the Study of Migration: An Essay in Historical Epistemology. International Migration Review, 2003, kd 37, nr 3, lk BOTTOS 146

147 tähendaks? Mis tulemusi see annaks? Kogu asja sügavamaks tuumaks on erinevus enda ja teise vahel, mis ulatub otse inimsuse määratluse endani. Ja lõpuks viimane probleem, ajalisus, mida võib parafraseerida küsimusena Herakleitosele: kas kultuurid saavad kümmelda kaks korda ühes ja samas jões? Vastust võib igaüks oma silmaga näha: kui kultuurid on olemas, siis meie oma kui me saame kokku leppida, et meil säärane olemas on on teinud muutumisest oma iseloomuliku tunnuse. Kuid isegi niisugused ühiskonnad, kus valitsev ideoloogia on muutumatus näiteks amišid ja mennoniidid muutuvad, ja seda palju kiiremini, kui me sageli oskame ettegi kujutada. Lõpetuseks pöördugem tagasi kultuuri ja keele vahekorra juurde. Minu arvates on kolm viimasena mainitud probleemi jälgitavad kuni Lääne loogika ja filosoofia läteteni. Meie argitark arusaam kultuurist kätkeb pinget ühelt poolt samasus- ja vasturääkivuspõhimõtete, teiselt poolt järjepidevuse ja muutumise vahel. Vähemalt inglise ja hispaania keeles on kultuur nimisõna, ja vahetu tunne, mida selle kasutamine esile kutsub, sarnaneb pigem betoonplokist kui voolavast jõest või piiritust soost kõnelemise tundega. Eriti veel siis, kui jutt käib multikultuursusest, hübriidsusest, kultuurikontaktidest, alternatiivkultuuridest jne. Kõiki neid kujutelmi saadavad varjudena eelarvamused lõpetatusest, terviklikkusest, piiratusest ja muutumatusest. Häda on selles, et sõna kultuur osutus ei ole midagi asjataolist, ehkki me metodoloogiliselt võime talle sel kombel läheneda. Meie käsitus kultuuridest niisiis ajendab meid omistama kaugeltki mitte tahketele parema sõna puudusel nähtustele liigagi tahke oleku. Andmaks edasi oma tegelikku mõtet, peame lisama hulgaliselt eelhoiatusi: kultuurid muutuvad, kultuuridel ei ole mingeid rangelt mahamärgitud piire jne. Ja pahatihti need hoiatused kas unustatakse arutluse käigus või siis lastakse neil meelega ununeda, et retooriliselt tõsta analüüsitava aine tahkusastet. Need on mõned põhjused, miks mulle ei meeldi sõna kultuur. Sellegipoolest arvan ma, et analüüsi kultuurilisel tasemel on antropoloogilises uurimistöös keskne koht, et see on täiesti ainulaadne analüüsitase, mis eristub nii füüsikalisest, bioloogilisest, keemilisest, anatoomilisest kui kõigist teistestki analüüsidest. Ja et selle taseme nähtusi tuleks seletada samal tasemel toimuvate protsesside kaudu. Minul ei ole oma uurimistöös veel kordagi tulnud kasutada kultuuri mõistet kui mahutit või silti diskreetsete üksuste märkimiseks. Selle asemel eelistan ma kasutada niisuguseid mõisteid nagu kultuuriline kontroll, kultuurilised protsessid, kultuurianalüüs ja kultuurilised konfiguratsioonid. Pakuksin neid välja kui mõnd võimalust otsimaks niisugust terminoloogiat, mis ei tooks endaga varjatult kaasa jäikust, paindumatust, piiratust ega samasust, vaid aitaks mõistel püsida paremas kooskõlas oma osutusega. Kaugemale ma täna siiski enam ei lähe, sest sügavamale kultuuri kaevumine oleks sama hea kui söandada võtta lonks pühast Graalist. Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk BOTTOS

148 TRIIN KALLAS MÕLEMAL ON ÕIGUS Platoni dialoogiline mõtlemine Oma maadlustreeneri poolt Jässakaks ehk Platoniks ristitud mees, kelle surmast on tänaseks möödas 2355 aastat, ei väsi siiani meid üllatamast. Kas ei aita juba Platonist, küsivad vahel tudengid. Kas ei ole kõik juba niigi läbi uuritud? Eks ole ajalugu juba tõestanud, et ta eksis, väidavad julgemad. Ja ometi täheldatakse vastalanud aastatuhandel taas lausa Platoni-uurimise buumi, mida sageli iseloomustavad sõnad teistmoodi, uus, postmodernistlik või interdistsiplinaarne. Läbi Platonipeegelduse annavad need sissevaated õigupoolest aimu mõtteviiside muutumisest: tegu ei ole ajaloolise tõe väljaselgitamisega Platoni kohta, vaid filosoofia jätkumisega siin ja praegu. Platoni Riik on tõenäoliselt üks tavalisemaid teemasid loengutel, kus räägitakse raamatutest, mida ei ole kunagi ise loetud. Isegi kui huviline selle raamatu lõpuks ise avab, on tema ettekujutuses juba piisavalt selgepiiriline arusaam sellest, mis ees ootab. Sajandite jooksul kinnistunud karikatuur ei ole kindlasti sündinud pahatahtlikkusest, pigem vastupidi: Platoni autoriteet ja paljude palav armastus tema ideede vastu panevad neid otsima kinnitust oma seisukohtadele, ehitama oma süsteeme tema õlgadele. Samuti tundub, et Platoni kirjutamisviisis on midagi, mis soosib mitmehäälsust ja seega leiavadki tema tekstides endale kinnitust väited, mis eraldi võetuna näivad vastuolulised. Platoni abil näib olevat võimalik tõestada, et demokraatia on parim valitsusvorm, aga ka seda, et riiki peaks ainuvalitsema karmi käega teadjamees; väita, et kunst ja kirjandus on labane meelelahutus ning keskenduda tuleks puhtale ratsionaalsele teadmisele, või hoopiski näidata, et Platon oli oma ajastu suurim stiili- ja kujundimeister. Eriti teravalt torkab silma vastuolu tema tegude (Platon on esimene kreeka filosoof, kes pühendub õpetamise kõrval ka kirjutamisele) ja tema tekstides öeldu vahel (kirjasõna umbusaldamine, kirjanike pagendamine riigist jms). Küllap see on ka põhjus, miks hilisemad tõlgendajad on keskendunud sellele, mida ta eeldatavalt ütleb, ja mitte sellele, kuidas ta seda teeb. Platoni tõmmatud hierarhiline piir filosoofia kui range mõtlemise ja kirjanduse kui müüdiloome vahele on olnud nii veenev, et armastavad jüngrid on pidanud oma pühaks kohuseks puhastada tema maine kõigest kirjanduslikust. Paradoksidesse sumbumisel on kaks peamist põhjust, mis mõlemad tulenevad sellest, et filosoofias on traditsiooniliselt ignoreeritud Platoni kirjutiste kirjanduslikku vormi. Esiteks harjumus taandada 148 KALLAS 148

149 Platoni teoste lauseid argumentideks, otsida ja abstraheerida tema dialoogidest teooriaid ja õpetusi. Kui Platon oleks soovinud selgelt ja ratsionaalselt edastada oma teooriat, oleks ta ju võinud dialoogide asemel kirjutada traktaate? Järjest rohkem ilmub käsitlusi Platoni uurijatelt, mis väidavad, et dialoogi vorm ei olnud juhuslik valik ega moevool või väline sund, vaid Platonile omane filosofeerimise viis on lahutamatult seotud tema arusaamaga filosoofiast ning sama ei oleks võimalik väljendada näiteks kõigile teadusindeksite reeglitele vastava artikliga. 1 Teiseks on sageli jäetud tähele panemata see, et õpikulikud laused Platoni arvates või Platoni väitel viitavad enamasti mõnele kohale Platoni tekstis, kus mõne probleemi üle arutlevad kaks või enam vestluspartnerit. Oleks ilmselt veider öelda, et Oskar Luts ei osanud nime Capital pudelisildil kokku lugeda, ükskõik millise viinaninana me teda ka ei tunneks kuulus repliik kuulub ikkagi selgelt ühele ta riiulil kõlkuvale tegelasele. Kui jätta kõrvale kõige ebaõnnestunumad näited, kus Platonile on omistatud arusaamu, mis dialoogis kuuluvad selgelt ümberlükkamisele, on enamasti Platoni omaks loetud Sokratese rolli neis draamades. Kuid on see alati õigustatud? Ka Sokratese positsioon ei ole ühtne ega alati oma seisukohtades järjekindel, mille seletamiseks on traditsiooniliselt kasutatud nn arenguteooriat: dialoogide kirjutamise kronoloogiat, mille abil seletatakse Platoni küpsemist ning iseseisvumist Sokratese mõju alt. Samas on hulk dialooge, mille lõpuks ei ole sugugi ilmne, kes vaidluses üleüldse peale jäi: lugejale ei näidata alati näpuga, kelle juttu ta peaks uskuma. Kõik Platoni teosed peale kirjade (mille ehtsust on sageli kahtluse alla seatud) on mitme tegelase kaudu esitatud draamatekstid, mis sageli on seotud tegelikult toimunud vestlustega, olemata siiski kunagi nende vahetud üleskirjutused. Sokraatilised vestlused (sokratikoi logoi) ei ole kaugeltki Platoni leiutatud: see oli populaarne þanr juba varem, millest on säilinud mitmeid näiteid (Xenophon, Aristophanes) ja viiteid teistele, nüüdseks hävinud tekstidele. Platoni kirjutiste valmimise aeg võib dialoogi sündmuste ajast erineda aastakümnete võrra, samuti ei varja Platon, et ta nii mõnegi olulise vestluse juures ise kunagi ei viibinudki näiteks Sokratese surmastseeni kujutavasse dialoogi Phaidon kirjutab ta enda puudumise sisse. 2 Ainult ühes kolmekümne viiest 1 Mõjukamad on olnud nt: Plato s Dialogues: New Studies and Interpretations. Ed. G. A. Press. Lanham, 1993; The Third Way: New Directions in Platonic Studies. Ed. F. J. Gonzales. Lanham, 1995; C. K a h n, Plato and the Socratic Dialogue: The Philosophical Use of a Literary Form. Cambridge, 1996; Plato as Author: The Rhetoric of Philosophy. Ed. A. N. Michelini. Cincinnati, 2002; Philosophy in Dialogue: Plato s Many Devices. Ed. G. A. Scott. Evanston, Platon olnud haige (Phaidon 59b). Uurijatele on palju peavalu valmistanud Sokratese viimane soov ohverdada Asklepiosele kukk. Milleks ohver tervisejumalale pärast surma? Selle asemel et otsida põhjendusi enesetapu kui elamisest terveks ravimise juurest, keskenduksin ma siin just Platoni haigusele: ehk peitus selles hüvastijätus soov tema kiireks paranemiseks? KALLAS

150 tekstist, mille autoriks on tõenäoliselt Platon, esineb ta ise ajaloolise isikuna: see on Sokratese kaitsekõnel põhinev, teistest märksa monoloogilisem Apoloogia. Me ei leia ühestki tegelaste nimestikust mis valdavalt koosnevad ajalooliselt identifitseeritavatest isikutest tegelast nimega Platon. Siit on välja kasvanud tõlgenduste koolkond, mis lähtubki nn Platoni vaikimisest ja oma äärmuslikumas vormis tunnistab dialoogid ebaoluliseks, eelkõige Riigis öeldu põhjal kerglaseks meelelahutuseks, ning keskendub esoteerilisele. Viimane tähendab püüdu konstrueerida dialoogides esinevate vihjete ja õpilaste kirjutiste põhjal seda õpetust, mida Platon jagas Akadeemias ainult suulises vormis, toetudes sellele, mida Platon tunnistab oma Seitsmendas kirjas (341c): tõde ei saa kirja panna, kuna ülim on sõnades väljendamatu. Ka Aristoteles mainib (Füüsika 209), et Platoni kirjutamata õpetusest said osa vaid lähimad kaasamõtlejad. Esoteeriline (Tübingeni) koolkond taotleb seega veelgi suuremat abstraktsuse astet kui tavapärane, dialooge argumentidele taandav Platoni tõlgendamine. Siin otsitakse kõiksuse valemit. Millised võimalused oleksid Platonil veel olnud oma sõnaseadmisoskust näidata? Asjalugu oli nimelt nii: mulle on sageli tulnud möödunud elus üks ja sama unenägu, ilmudes küll iga kord erineval kujul, üteldes aga ühte ja sama. Sokrates, loo ja tee muusikat! ütles ta (Phaidon 60d). 3 Sokrates selgitab, et tõeline poeet ei loo kõnesid, vaid müüte, ja proovib vanglas kohtuotsuse täitmist oodates värsistada paar Aisopose valmi. Samamoodi toimisid tolleaegsed tragöödiakirjanikud, kes kasutasid kirjandusliku raamina mütoloogiast tuntud süþeesid: lugusid ei olnud lubatud lõhkuda ega sündmusi ümber kirjutada. 4 Vaatajate huvi keskendub sellele, kui hästi neid veenda osatakse, kuna nad teavad ette, mis näidendi lõpus juhtub. Peamine, mida vaataja etendusel kogeb, on moraal: talle pakutakse võimalust järele mõelda teatud teguviisi tagajärgede üle. Kirjandusliku meisterlikkuse poolest olnuks Platon suurepärane tragöödiakirjanik. Samuti oleks tragöödia sobinud selleks, mida paljud filosoofiaõpikud väidavad teda tegevat: oma eetilise õpetuse esitamiseks ja tõendamiseks. Ometi Platon ei kirjutanud tragöödiaid. Tema teostes ei ilmu kunagi jumalad oma sõnumit kuulutama (välja arvatud kuulus hääl Sokratese kõrvus, mis talle küll kunagi tõde ei too, vaid aina takistab midagi tegemast), tema teostes ei ole jutustajat ega koori, kes selgitaks vaatajale asjaolusid või kommenteeriks sündmusi n-ö objektiivsest vaatenurgast. Ainus läbiv teadmine, mida Sokrates kuulutab, on arusaam sellest, et ta midagi ei tea olenemata sellest, kas vestluskaaslased peavad seda poosetamiseks või kipub see tema edasisele elule saatuslikuks saama, ei loobu Sokrates oma iroonilisest maskist. Platon edastab järeltulevatele põlvedele kirjelduse tema olemise viisist 3 P l a t o n, Teosed I. Tartu, 2003, lk 53. Tlk M. Lepajõe. 4 A r i s t o t e l e s, Poeetika b. Vt ka: A. L i l l, Tragöödialeksikon: Teemad ja tegelased antiikkreeka teatris. Tartu, KALLAS 150

151 kõigis selle vastuoludes. Ilmselgelt tark ja sõnaosav tegelane võib hetkiti olla tüütu ja naeruväärne. Samamoodi nagu Sokratese jüngrid ei torma oma kangelase eluviisi matkima, jäävad paljud filosoofilised küsimused selge vastuseta või on vestlejate järeldused esitatud poolikute ja esialgsetena. Lugejale näidatakse mõtlemise ja arutlemise viise, mille hulgast leida oma, ning veelgi olulisem: õppida seda pidevalt kahtluse alla seadma. Dialoogides tuuakse meie silme ette aina olukordi, kus keegi küsitletutest loobub oma veendumusest, et teab antud küsimusest juba piisavalt, ning muutub tänu sellele õpetatavaks, arenemisvõimeliseks. Pierre Hadot kirjeldab Platoni Akadeemiat kohana, kus igaühel oli õigus arendada ja kaitsta oma filosoofilisi seisukohti. Speusippos, Xenokrates, Eudoxos ja Aristoteles kuulutasid teooriaid, mis ei olnud mingilgi moel kooskõlas Platoni omadega, eriti Ideedesse puutuva osas. Nad olid eri meelt isegi hüve olemuse küsimuses, kuna me teame, et Eudoxos pidas naudingut ülimaks hüveks. 5 Seega ei olnud kaugeltki tegu kooliga, mis levitanuks ühtset, hiljem platonismi nime alla koondatud filosoofilist õpetust. Akadeemias koos käinud inimesi ühendas soov arutleda ja teada saada, ning just see avatus dialoogile eristas neid üldlevinud retoorikakoolidest, kuhu tuldi kindla sooviga omandada teatud käsitööoskusi elus läbilöömiseks. See oli elu vorm (kui kasutada Jürgen Mittelstrassi väljendit), mida vestluskaaslased harrastasid, kuna dialoogi käigus end subjektina paika pannes nad ühtlasi ületasid iseenda piire, kogesid logos t, mis inimest ületab. Veelgi enam, nad kogesid ka seda armastust hüve vastu, mis on iga dialoogi eelduseks. Selles mõttes on diskussiooni objekt ja selle õpetuslik sisu teisejärgulised. Mis loeb, on dialoogi praktika ja transformatsioon, mille see kaasa toob. Mõnikord võib dialoogi ülesandeks isegi olla ummikusse (apooriasse) joosta, et nii esile tuua keele piire, selle ajutist võimetust eetilisi ja eksistentsiaalseid kogemusi edasi anda. 6 Dialoog ei ole vaidlus, milles pooled faalanksina oma veendumuste eest seisavad (viimane oli Ateenas väga tavaline, võitja väljaselgitamine on eesmärgiks nii kohtutes, avalikel väitlustel kui spordivõistlustel). Sokrates vastandab ennast ja filosoofi hoiakut korduvalt neile, kes taotlevad selgeid veendumusi ja ühest kohtumõistmist. Surma eel sõpradele kõneldes ütleb ta järgmist: Ärgem laskem mõtet hinge, et arutlustes pole küllap üldse midagi tervet, vaid et pigem pole meie ise veel terved ning on vaja mehisust ja soovi, et terveks saada; sulle on seda vaja ja teile teistele eeloleva elu pärast, mulle aga surma pärast, sest on ju oht, et ma pole praegu selles asjas filosoof, vaid lihtsalt võiduhimuline nagu see on omane täiesti harimatutele. Kui neil on milleski lahkarvamusi, ei muretse nad ju, kuidas sellega on, mille üle arutletakse; nad näevad vaeva ainult sellega, et juuresolijad arvaksid nii, nagu nemad asja esita- 5 P. H a d o t, What is Ancient Philosophy. Cambridge, 2002, lk G. A. S c o t t, Philosophy in Dialogue, lk xxxii, 27. märkus. KALLAS

152 vad. Mulle näib, et praegu erinen ma neist üksnes selles, et mina ei näe vaeva, kuidas juuresolijaid veenda selle tõesuses, mida ma räägin kui, siis tuleb see muu kõrvalt; vaid et veenda õigupoolest iseennast, et see on nii (Phaidon 90e 91a). 7 Dialoogi eesmärgid on samavõrra praktilised kui teoreetilised: eelkõige isiksuse kujundamine, enese loomine ja tunnetamine see kuulus kreeka gnçthi seauton. Siinkohal tuleb kriitiliselt üle vaadata veel üks levinud eelarvamus Platoni kohta. Tüüpiliselt nähakse tema kahe-maailmamudeli taga selget hierarhiat: ühele poole jääb ratsionaalne, mõistusega haaratav reaalsus, teisele poole aistinguline arvamuste ja näivuste maailm. Teadmiste poole pürgija peab end läbi murdma kõigest muutlikust ja ajalisest, et üles leida teine, tõelisem olemine teispool materiaalset. Kui maailma jaotus kaheks reaalsuseks on tõepoolest läbiv seisukoht dialoogide nn filosoofiliste tegelaste kõnes ja kaasaegsete sõnul ka Platoni suulises õpetuses, siis ei saa sellest sugugi järeldada, et ta omistas filosoofiale kui tegevusele pelgalt ratsionaalseid eesmärke. Siin ei tule analüüsida mitte Platoni tegelaste sõnu, vaid tema enda tegusid. Nagu juba öeldud, ta ei kirjutanud traktaate, vaid esitas oma mõtted läbi erinevate kujundite, analoogiate ja võrdluste, apelleerides mõistuse kõrval alati ka meeltele ja kujutlusvõimele. Puhas mõistus on inimesena sündinule kättesaamatu; filosoofiks pürgija peab õppima kasutama õigeid päästikuid, et luua silme ette puhtaid kujundeid ideid. Sillaks ideede maailma on aga siiski maiste silmadega nähtud pildid ja maiste kõrvadega kuuldud lood: Kui näha joonistatud hobust või joonistatud lüürat kas see võib meenutada inimest, ja kas joonistatud Simmiase nägemine võib meelde tuletada Kebese? Kindlasti. Ja järelikult joonistatud Simmiase nägemine võib meenutada ka Simmiast ennast? Tõepoolest saab, ütles too. Kas nüüd sellest kõigest ei järeldu, et meenutamine juhtub vahel sarnase põhjal, vahel ka mittesarnase põhjal? Järeldub. Kui nüüd miski meenub sarnase põhjal, kas sellele seisundile ei lisandu paratamatult, et mõeldakse järele, kas sarnane jääb sarnasuselt tollest, mis meenub, milleski maha või mitte? Paratamatult, ütles Simmias. Vaata siis, jätkas tema, kas on nii: me ütleme ju, et on olemas miski võrdne, ma ei mõtle, et puu on võrdne puuga või kivi kiviga ega midagi muud taolist, vaid selle kõige kõrval midagi teist, sedasama võrdset ennast? Kas me väidame, et see on midagi või ei ole? Väidame tõepoolest, Zeusi päralt! ütles Simmias. Vapustav! (Phaidon 73e 74b). 8 Side kahe maailma vahel tekib inimeses tänu assotsiatsioonidele, mida äratavad 7 P l a t o n, Teosed I, lk P l a t o n, Teosed I, lk KALLAS 152

153 temas maised kujundid nii toimibki meenutamine, anamn sis. Nagu igasuguse kujutamise puhul, võib siin tekkida vigu, mis paneb Platoni tegelasi sageli arutama selle üle, millised kujundid ja matkimise viisid on paremad ja millised kehvemad. Siiski peavad need päästikud paratamatult kuuluma meelelisse ja muutlikku maailma. Meenutamine seob ühte keha ja hinge. Filosoofia saab paratamatult aset leida vaid kehastunud maailmas: ideid ei oleks kogemusmaailmata ning elu ei oleks terviklik ilma pürgimuseta tema voolust väljapoole. Samas on selge, et vaimse tööga seotud pingutus ei ole kõigile jõukohane ja isegi mitte huvitav. Mis on see, mis sunnib inimest mõtlema? Mitmes dialoogis mainitakse põgusalt, millised on need olukorrad, mis kõige tõenäolisemalt äratavad mõttetegevuse, ja need näited on enamasti seotud piltide või kujunditega. Tavaline pilt, mis kujutab ( jäljendab ) näiteks mõnda materiaalses maailmas leiduvat eset, ei pane mõtet tööle, vaid tekitab tühipalja äratundmisefekti. Kujundid ei ole aga sugugi kõik põlastusväärsed teatavasti pühendab Platon ise hulga aega oma tekstide ümberkirjutamisele ja aina täpsemate kujundite ning (mõistu)lugude sõnastamisele, rääkimata mõistete piiritlemisest nii neis tekstides kui Akadeemia vestlustes. Riigis (523c 524e) öeldakse, et mõtlemise äratavad need kujundid, mis näivad olevat samaaegselt miski ja selle miski vastand; arusaamine, et miski on üks ja mitte üks teeb hinge nõutuks (aporia) ning sunnib liikvele tema sees peituva mõistusliku alge. Dialoogid toovad niisuguse seesmise konflikti nähtavale, haaravad tähelepaneliku lugeja kaasa mõtlema ja vaidlema. Platoni teadmata kes kirjutas need tekstid pigem oma lähemate jüngrite ringis kasutamiseks on sellesse ringi haaratud juba uskumatu hulk inimesi. Dialoogi tegelased esindavad mõtteviise, mille vahel Platon ise säilitab anonüümsuse: ükski ei ole taandatav autori enda veendumusele. Meile on jäetud võimalus õppida nii kangelase elutarkadest sõnadest kui ka tema vigadest ning mis kõige olulisem võimalus õppida neil vahet tegema. Platon tõi käibele filosoofia mõiste, vastandades selle teistele teadmise viisidele. See on läbi teinud muundumisi, ja ometi on taas Platon see, kes on võimeline meid tagasi järje peale aitama. Kui jutud humanitaarteaduste järjekordsest pöördest ajavad juba muigama, siis filosoofiale ei tuleks sugugi kahjuks üks filosoofiline pööre. KALLAS

154 ALARI ALLIK VÄHE ON PALJU William James kirjutab 20. sajandi alguses, et moodne inimene peaks taas õppima julgelt laulma ülistust vaesusele, sest me oleme hakanud vaesust sõna otseses mõttes kartma. Me põlgame igaüht, kes on valinud vaesuse, et lihtsustada ja päästa oma siseelu. Kui keegi ei ühine rahategijate segasummaga, siis peame teda selgrootuks ja ambitsioonituks. Me oleme kaotanud võime kujutleda, milles seisnes kunagi ammu vaesuse idealiseerimise mõte. 1 Vaesust kujutletakse enamasti ainult negatiivsetes terminites raha, kinnisvara, asjade puudumisena, kuid jäetakse tihti tähelepanuta see, mida inimene võiks vaesuse läbi võita. Näiteks võib ainult vaene inimene olla tõeliselt sõltumatu oma aja poliitilistest ja majanduslikest peavooludest. James ütleb: Kujutlege vaid jõudu, mida isiklik ükskõiksus vaesuse suhtes võiks meile anda ebapopulaarsete eesmärkide saavutamisel. Me ei pea enam hoidma keelt hammaste taga ja kartma hääletada revolutsiooniliste või uuenduslike kandidaatide poolt. Meie aktsiad võivad langeda, lootused ametikõrgendusele kaduda, meie palgad jääda laekumata, klubide uksed sulguda meie ninade ees, aga seni, kuni me veel elame, anname vääramatult tunnistust vaimu tugevusest ja meie eeskuju aitaks vabastada terve põlvkonna. 2 Jamesi üleskutse vaesele ja tagasihoidlikule elule paneb mõtlema, kas me oleme veel suutelised tegema ebamugavaid otsuseid ja mõtlema ebamugavaid mõtteid? Ka meie oleme korraga sealmaal, kus peaksime hakkama endalt küsima: kas suudaksime elada ka ilma nende hüvedeta, mis meid tänases Eestis ümbritsevad, kas oleksime ka praegu suutelised mõne ülla eesmärgi nimel (näiteks eluslooduse säilimine) läbi ajama vähemaga? Sellised kampaaniad, kus soovitatakse kustutada toast lahkudes tuli või sõita rohkem bussiga, on asjatud, kui ei suudeta avardada neid alustõdesid, millele inimene oma argikäitumise rajab. Mugavusest loobumine nõuab rasket otsust, milleks tänasel inimesel puudub vaimne ettevalmistus. Meid on koolitatud ihkama uut, vallutama ja edasi liikuma meil puudub igasugune valmidus mõõdukuseks. Mõõdukas inimene on enamuse silmis loser, kellel pole silmapaistvatele tulemustele orienteeritud tänapäeva ühiskonnas mingit kohta. Samas näitab rohelise liikumise järjest kasvav populaarsus seda, et tootmine, tarbimine ja rikastumine on paljude 1 W. J a m e s, The Varieties of Religious Experience. London; New York, 2008, lk Sealsamas. 154 ALLIK 154

155 jaoks end ammendanud. Jaan Kaplinski kirjutab: On küllalt neid, kes tahaksid elada tagasihoidlikult, isegi vaeselt, kellele loobumine, eemaldumine ja jagamine on lähedasemad ideaalid kui küllus, osalemine ja omandamine. 3 Kaplinski arvab, et Läänes võiks juurduda budistliku õpetuse roheline pool, mis aitaks meil aru saada, miks peaksime vaalade, kaljukotkaste, lõhede või öökullide heaks mõnest oma mugavusest ja osast oma sissetulekust loobuma. 4 Kurb on aga see, et igasugune sõnum, mis sisaldab selliseid sõnu nagu loobumine ja vaesus, ehmatab inimesi ning tekitab krambi, mis ei lase mõttel enam edasi liikuda. Iga tekst, mis räägib tagasihoidlikust elust, manab lugeja silme ette külluse ja selle vastandi äärmusliku askeesi, millega võib nõus olla ainult poolearuline usuhull. Seistes valiku ees, kas see või teine, ei pea pikalt mõtlema. Kahe silma vahele jääb aga asjaolu, et siin valikut tegelikult polegi need kaks on oma äärmuslikkuses ühe ja sama mündi kaks külge. Budistlik ja taoistlik traditsioon ei õpeta meile mitte valiku langetamist, vaid valikute teadvustamist ehk püsima jäämist mündi serval kahe valiku vahel. Buddha lausus surivoodil oma õpilastele: Kui inimesed pakuvad sulle toitu, juua, süüa, riietust, voodit või ravimeid, siis hinda nende kogust ja kaalu, vaata, kui palju on piisav. Võta nii palju, kui vajad, ja ära kuhja ülejääki. 5 Siit on näha, et budismis ei jutlustata sugugi mitte täielikku loobumist kõigest, vaid teadvustatud piisavust oskust mõista, millal on küll. James W. Heisig kirjutab selliseid tekste kommenteerides: Meel, mis on ümber häälestunud piisavusele, on selge, läbipaistev ja nauditav. Oma ihade piiramine pole mingi vilets ja ohakane tee kahe äärmuse täitmatu apluse ja askeetliku enesepiinamise vahel, vaid pigem vaatepunkt, millest need mõlemad paistavad keskpärased. 6 Hiinas langesid säärased budistlikud ideed viljakasse mulda, kuna eelnev taoistlik traditsioon tegeles paljuski just piisavuse tundmaõppimisega. Laozi ütleb: kes palju ihkab, raiskab palju; kes palju kogub, kaotab palju. Tead, mismaani pääsed häbist; tead, mismaani pääsed hädast. 7 Ja veel: Pole suuremat häda kui see, kui ei tea, millal on küll; pole suuremat kurja kui see, kui saad, mida soovid. Kui tunned, millal on küll, on küll; ikka on küll. 8 Sellises positsioonis pole mida äärmuslikku, sest tegelikult õpetatakse meid käituma normaalse elusorganismina, kes võtab ümbritsevast täpselt nii palju, kui vaja enese organismi toimimiseks, või nagu Buddha ütleb saama mesila- 3 J. K a p l i n s k i, Tänapäevase sangha võimalus. Rmt-s: J. Kaplinski, Kõik on ime. Tartu, 2004, lk Sealsamas, lk Tsit rmt-st: J. W. H e i s i g, Dialogues at One Inch Above the Ground: Reclamations of Belief in an Interreligious Age. New York, 2003, lk Sealsamas, lk L a o z i, Daodejing. Tlk J. Kaplinski. Tallinn, 2001, lk Sealsamas, lk 54. ALLIK

156 seks: Ole nagu mesilane, kes võtab lille maitse, kuid jätab värvi ja lõhna puutumata. 9 Kuidas aga käituda nagu mesilane? Kuidas võtta nii, et midagi jääb samal ajal alles? Võib-olla aitaks sellele vastust leida kahe mängu male ja go võrdlemine. Malendite vahel valitseb hierarhia, mis kopeerib tavapäraseid ühiskondlikke võimustruktuure kuningast lihtsõdurini. Igal malendil on oma isikupära ratsu ei käi nagu vanker ja ettur ei näe välja nagu oda. Iga malend seisab oma ruudu keskel, mis representeerib talle eraldatud maatükki ja positsiooni. Go puhul on aga kõik kivid ühesugused, ehk nagu neid iseloomustavad Deleuze ja Guattari: Neil on ainult anonüümne, kollektiivne, kolmanda isiku funktsioon: see teeb käigu. See võib olla mees, naine, täi või elevant. 10 Kivi asetatakse joonte ristumispunkti, mitte ruudu keskele, ja tema jõud tuleneb suhtest teiste kividega, tervest mänguseisust. Kivi tugevus ei seisne mitte selles, et ta on hierarhiliselt kõrgemal positsioonil, vaid selles, et ta asetub sobivasse vahekorda ümbritseva tegelikkusega ta asetub kohale, mis tagab jõulise konstellatsiooni tekkimise. Siin on tegu hoopis teistsuguse õiguse, teistsuguse liikumise, teistsuguse aeg-ruumiga. 11 Meie praegune ühiskondlik elu sarnaneb pigem malega. Meid käivitab arusaam, et ettur võib pika ja pingutava mängu tulemusena üleneda lipuks. Elu kujutab endast meie jaoks eepilist lahingut, mida kroonib edu või ebaedu get rich or die trying. Kõige edukamad oleme siis, kui oleme ära kasutanud kõik meie käsutuses olevad ressursid ja vastase täielikult purustanud. Kui aga mängitakse seda teist mängu, siis liigutakse korraga mitmes suunas silmapaistvate tulemusteni saab jõuda ainult see, kes on võimeline olema märkamatu ja paindlik. Vastasele peab jääma palju ruumi ja õhku liikumiseks. Samas peab olema valmis selleks, et mängulaual tekkinud mustri tähendus võib iga kivi lisamisega muutuda, ja seega pole oma esialgsetest plaanidest alati võimalik lõpuni kinni pidada. Sellises süsteemis on inimene lihtsalt see. Aga see peidab endas võimalust avalduda kellenagi, kes on parajasti õigel ajal ja õiges kohas just sellena, kes seal kogu aeg justkui pidigi olema. Selline suhe tegelikkusega ei lase gokivil ennast kunagi tunda lihtsalt etturina suures mängus või mutrikesena suures masinas (jällegi hierarhiline metafoor) ja mõelda, et temast ei sõltu niikuinii midagi. Ei, tema kaal on täpselt sama suur kui teistel tema ümber. Ta omab samapalju jõudu kui kõik teised. Laozi sõnutsi seab ta iseenda tahapoole, aga saab ettepoole; jätab oma keha, aga keha kestab. Eks ole nii, et tal pole oma nii saab ta oma kätte. 12 Mõlema mängu puhul on laud ruu- 9 Tsit rmt-st: J. W. H e i s i g, Dialogues at One Inch Above the Ground, lk G. D e l e u z e, F. G u a t t a r i, A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia. London, 1987, lk Sealsamas, lk L a o z i, Daodejing, lk ALLIK 156

157 duline, mõlemas mängus on nupud, aga nende asetus ja sellest asetusest tulenev tähendus on sootuks teine. Ettepoole liikudes tuleb iseennast seada tahapoole. Et midagi kätte saada, tuleb kõigepealt teha samm tagasi nii ihaldatud asjast kui ka iseendast, kes asja poole ihaldavalt liigub, ja tuleb valmis olla võimaluseks, et asja enese tähendus sellisel juhul muutub. Mängunupud jäävad alles, mängulaud jääb alles nendest ei loobuta, muutub ainult meie suhe mängu olemusse. Üks viis harjutada säärast eluhoiakut, kus loobutakse oma ühiskondlikust positsioonist, et saada selleks, on nii Hiinas kui Jaapanis pikka aega olnud erakuelu, kuid samas on eraku positsioon ühiskonnas olnud väga ambivalentne. Erak on ju teatud mõttes individualist, kes oma tegevusega justkui ütleks, et ma ei taha enam teie ühistes asjades osaleda. Budistlikku õpetust tuleks aga teostada ühiskonna sees, mitte sellest lahus. Ian Reader kirjutab, et Jaapanis pole ühelgi religioossel inimesel kunagi olnud kerge astuda väljapoole rühma piire, sest selline eraldumine käib üldlevinud konformismi ja sotsiaalse korra põhimõtete vastu. 13 See kord lähtub vanasõnast: deru kugi ga utareru väljaulatuv nael lüüakse sisse. Readeri arvates ongi just see jaapani kultuuriloo juures tähelepanuväärne, kuidas rühmaidentiteedile suunatud ühiskond on vaatamata kõigele tootnud tohutul hulgal väljapaistvaid isiksusi. Ta ütleb: Individuaalsed religioossed aktivistid ja karismaatilised harjutajad ulatuvad välja kõikide nende eest ja kõikide nende kasuks, kes ise sedasi toimida ei saa, ning käituvad nõnda meediumina, mille kaudu teised võivad oma unistusi ja vajadusi teostada. 14 Nii võib öelda, et erakuks hakkamine on lubatud ainult tingimusel, et selle teo viljad aitavad muuta tervet ühiskondlikku konstellatsiooni. Kui pöörduda tagasi go-terminite juurde, siis erak peab olema see kivi, mis muudab terve mustri tähendust, mille kaudu teised kivid saavad terviklikuks. Selliseid karismaatilisi isiksusi, kes ei tegelenud ainult budistliku õpetuse levitamisega, vaid panid käe külge kõikvõimalikes ühiskondlikes ettevõtmistes, on Jaapani ajaloos olnud väga palju. Nara perioodil sai Munkade ja nunnade seaduse (sçniryç) alusel loa mungaks või nunnaks hakata piiratud arv inimesi kõikidel seda võimalust polnud. Vaatamata seaduse poolt kehtestatud piirangutele hakkasid paljud loata budistideks ja moodustasid anarhilisi rühmi, mis rändasid mööda maad ringi, jutlustasid budistlikke põhitõdesid ja aitasid inimesi nende igapäevastes tegemistes. Ühe sellise suure rühma juht oli Nara perioodil GyÇgi ( ), kelle tegevust 984. aastal kirjutatud Kolme kalliskivi piltides kirjeldatakse niimoodi: Ta rändas ühest maakonnast teise, selgitas inimestele õpetust, juhatas neid buddha teed käima ja teostas niiviisi buddhadharmat. Kohtades, mida GyÇgi läbis, ei jäänud ükski inimene kunagi koju kõik tormasid üksteise võidu tema sealviibimisest osa saama. Viletsatele teedele rajas ta sildu ja kaitsetamme. Sobivat 13 I. R e a d e r, Religion in Contemporary Japan. Honolulu, 1991, lk Sealsamas, lk 110. ALLIK

158 kohta märgates ehitas ta sinna halli (dç) või püstitas templi (tera). Pealinna ümbruses on neid kokku kolmkümmend üheksa ja teistes maakondades veelgi rohkem. Kõik need templid leiavad ikka veel kasutust ja õitsevad tänase päevani. 15 Kuigi GyÇgi oleks võinud ametiredelil ülespoole liikuda budistliku institutsiooni sees, otsustas ta mingil hetkel sellest hoopis lahku lüüa ja hakata tegelema lihtsate inimeste vajadustega. Suurejoonelised ehitusprojektid olid aga võimalikud ainult tänu sellele, et oli tekkinud piisavalt suur hulk teisitimõtlejaid. Oli olemas terve hulk ühiseid väärtusi jagavaid inimesi, keda keskvõimu jaoks ei eksisteerinud, kes aga GyÇgi oskuste ja teadmiste kaudu said ennast teostada. Kuna ametlikesse templitesse neil asja polnud, siis rajasid nad halle (mõnes tekstis dç, mõnes aga dçjç), kus vaatamata valitsuse piirangutele sai rahulikult budismiga tegeleda. GyÇgist on raske mõelda lahus sellest inimparvest, kellega koos ta oma asju ajas neil on ühine keha, ühine teadvus. GyÇgi kaudu käivitus terve inimkonstellatsioon. Aga alati ei pidanud need ühiskondlikud projektid olema nii suurejoonelised. Hea näide sellest, kuidas elada tagasihoidlikku elu inimesi aidates, on lugu erakmunk Gempinist, mille aasta paiku on üles kirjutanud Ren in. 16 Gempin loobus valitseja poolt pakutavast kõrgest vaimulikuseisusest ja kadus jäljetult isegi tema õpilased ei teadnud, kus ta on. Aastaid hiljem aga nägi üks tema õpilastest oma pikal rännakul üht lihtsas kanepirüüs pikajuukselist paadimeest, kes tundus talle kuidagi tuttav. Õpilane uuris inimeste käest, kus vanamees elab, et talle tagasiteel külla minna. Kui ta aga viimaks kohale jõudis, oli ülevedaja juba kadunud: Nüüd otsustas õpilane asja lähemalt uurida. Oli siin jah säärane munk. Töötas aastaid ülevedajana. Ta polnud sugugi mitte harilik munk, vaid väga pühendunud mees puhastas lakkamatult oma meelt ja lausus muudkui Buddha nime. Ta ületas jõge lugematuid kordi, kuid ei võtnud iialgi muud tasu peale igapäevase toidu ta ei ihaldanud ühtegi asja. Seepärast armastasid teda ka kõik inimesed siin külas. Huvitav, mis küll pidi juhtuma, et ta mõnda aega tagasi niiviisi päevapealt kaduma läks, jutustati talle. Seda kuuldes täitus õpilase süda kahetsusega, sest kuid ja päevi kokku lüües sai ta aru, et õpetaja oli kadunud just sellel päeval, kui nad kohtusid. Gempin ei tahtnud, et tema asupaik inimestele teada oleks, ja otsustas taas kord põgeneda. Ma olen kuulnud, et see lugu on kirja pandud ühes raamatus. Mina olen selle üles kirjutanud sama puudulikult, nagu ma seda teiste inimeste käest kuulsin. Veel on Vanema ja uuema luule kogus selline luuletus: üksik munk valvab nukrana mägipõlde hernehirmutis keegi ei tule külla sügis on juba läbi 15 SanbÇe. Shin nihon kotenbungaku taikei, nr 31, lk Ren ini kohta lähemalt vt: Vikerkaar, 2003, nr 1/2, lk ALLIK 158

159 Öeldakse, et see luuletus on tollesama Gempini sulest. Ta liikus ringi pilvede ja tuulena ning küllap valvas nii vahetevahel ka põlde ja muud. 17 Gempini eesmärgiks budistina oli kahtlemata olla lihtsalt see. Kord oli ta paadimees, kord hernehirmutis, kord oli ta pilved ja tuul. Ta ei võtnud kunagi oma tegevuse eest tasu rohkem, kui oli vaja enda elus hoidmiseks. Ja lõpuks saavutas ta selle, et isegi seda väikest tasu enam vaja ei olnud. Gempin tegi läbi selle, mida mõned jaapani õpetlased nimetavad topelteraldumiseks. Kõigepealt loobus ta tavalisest õukondlikust karjäärist, et hakata mungaks, kuid mõistis peagi, et mungakloostrite ja templite maailm kujutab endast samasugust hierarhilist süsteemi, ja otsustas loobuda ka sellest maailmast. Selleks, et jõuda maailma eneseni, pidi ta kaks maailma selja teha jätma. Kuid pärast seda avastas ta olemise lihtsa rõõmu, mis avaldus vajadusena aidata inimesi vahetult minna ja teha midagi ära omaenese kätega. See oli tema jaoks piisav. Nende näidete põhjal peaks olema selge, et GyÇgi, Gempin ja teised nendesarnased inimesed ei läinud küll kaasa oma ajastu poliitiliste ja majanduslike peavooludega, kuid samas ei saa ka väita, et tegu oleks olnud selgrootute ja ambitsioonitute inimestega. Ükskõiksus omandi ja vara vastu, igasugune hirmu puudumine vaesuse ja tagasihoidlike olude ees lubas neil anda tunnistust vaimu tugevusest ning olla eeskujuks tervetele põlvkondadele, nende ajal ja peale neid. Selline positsioon on aga võimalik ainult siis, kui tuntakse oma tegelikke vajadusi, kui osatakse vajadusel loobuda selleks, et saada. William James on paljude teiste hulgas öelnud, et läbi aegade on inimesed ikka kuulunud kahte eraldiseisvasse leeri: ühed on need, kes omavad, ja teised need, kes on. Eeloleva jutu valguses peaks olema selge, et neid kahte pole sugugi vaja vastandada. Olemas olla saab ka omamise keskel see ei tähenda sugugi seda, et ma ei oma asju, vaid hoopis seda, et asjad ei oma mind. Pole vaja ka mingeid äärmuslikke askeetlikke loobumisakte, vaid piisab iseenda tegeliku olukorra teadvustamisest käesoleval ajahetkel. Nagu ütleb 13. sajandi zen-õpetaja DÇgen: Inimene võib kõhklemata loobuda elust, lõigata enda küljest liha või raiuda maha oma käe või jala see kõik on tehtav. Sellise mõtteni võib jõuda igaüks, kes tahab oma nime maailmas kuulsaks teha. Raske on hoopis puudutada parajasti kättejõudnud ajahetke ja asjadega kooskõlas oma meelt korrastada. 18 Mitte loobuda asjadest, vaid näha asjadest läbi ja kaugemale see ongi minu arvates paljude vanade tarkade õpetus. Nii et meid ei peaks juhtima mitte kirg omamise järele, vaid kirg olemise järele ja olemist ei saa kunagi olla liiga palju. 17 Hosshinshã. ShinchÇ nihon kotenbungaku shãsei, lk ShÇbÇgenzÇ-zuimonki. Nihon kotenbungaku zenshã, nr 27, lk ALLIK

160 MIKKO LAGERSPETZ MIDA ON IDA-EUROOPAL SOTSIOLOOGIALE ANDA? Avalik loeng Åbo Akademi professori kohale asumisel 20. aprillil 2007 Viimase kahe aastakümne jooksul on Euroopa subkontinent teinud läbi põhjaliku geopoliitilise ümberstruktureerimise suurema, kui ealeski varem ilma sõjategevuseta aset on leidnud. Eksisteeriva sotsialismi langus ja Nõukogude Liidu lagunemine andis tulemuseks sellegi, et Euroopa kaardile ilmus hulk uusi iseseisvaid riike aastal osales Euroopa meistrivõistlustel jalgpallis 32 riiki, samas kui aastaks oli nende arv kasvanud 48-ni 1. Kuid veelgi tähtsam kui uute või taasloodud riikide teke oli see, et Euroopa ja maailm polnud enam jagatud kaheks võistlevaks ja teineteisest niinimetatud raudse eesriidega lahutatud osaks. Raudse eesriide kadumine avas tee Ida-Euroopa riikide lõimumisele kapitalistlikku maailmamajandusse ning mõnede jaoks neist isegi poliitilisele ja sõjalisele integreerumisele sellistesse Lääne organisatsioonidesse nagu Euroopa Liit ja NATO. Lõimumine kujunes kapitali, institutsionaalsete mudelite ja poliitiliste diskursuste ekspordiks Läänest Itta ning mitmeski mõttes ka rikka läänemaailma ja Ida- Euroopa vahelise suhte kehtestamiseks, milles esimene on juhtiv partner ning teine allhankija. Poliitiline ja majanduslik süsteem, mida läänemaised kommentaatorid pange tähele, et mitte ametlik ideoloogia ega ka asjassepuutuvad populatsioonid ise varem nimetasid kommunismiks, andis teed postkommunismile (või postsotsialismile), nagu seda nimetama hakati. Postkommunismi mõiste kasutamiskõlbulikkus on iseenesest samuti küsimärgi alla seatud. Kui heidame pilgu kõigile neile riikidele Kasahstanist Tšehhi Vabariigini, Albaaniast Eestini, mida umbes kümnendivahetuseni 1990 valitseti kookõlas mingi algselt Nõukogude Venemaale omase ühiskonnamudeli versiooniga ja kus sestsaadik on kehtestatud uus poliitiline ja majandussüsteem, peame tõdema, et õigupoolest on tegemist äärmiselt erinevate ühiskondadega. Nendevahelised erinevused puudutavad nii kultuuri, majandust kui ka poliitilist süsteemi; kõigis neis aspektides on endistel sotsialismimaadel olnud erinevad stardipositsioonid ja viimase viiekümne aasta jooksul on nad ka edasi arenenud erinevas tempos ja eri suundades. Seega ei tule eeldada, et mõiste postkommunism (või postsotsialism) vastaks mingile kindlale ühiskonnatüübile. Seevastu usun ma, et seda võib väga hästi Mikko Lagerspetz, Vad har Östeuropa att ge åt sociologin? Sosiologia, 2007, kd 44, nr 3, lk C. P i e r s o n, The Modern State. London; New York, 1996, lk LAGERSPETZ 160

161 kasutada, juhtimaks tähelepanu kõigele vaatamata olemasolevatele ühisjoontele, mida need üksteisest vägagi erinevad ühiskonnad jagavad. See, mis neid ühendab, on nende sarnaste ajalooliste kogemuste tulemus. Need hõlmavad aastakümnete pikkust elu totalitaarsete ambitsioonidega ühtsustava reþiimi all; edasi sellele reþiimile vastanduvate erinevate vastupanuvormide väljaarenemist ja mõistagi neid spetsiifilisi väljakutseid, mida nüüd esitab majanduse, poliitilise süsteemi ning sotsiaalse ja kultuurielu samaaegne teisenemine. 2 Seda ühiskonna kõigi oluliste koostisosade kiiret ja üheaegset muutumist nimetas saksa demokraatiauurija Claus Offe kolmiktransformatsiooniks. 3 Algselt sündis sotsioloogia vajadusest mõista ühiskondlikku muutust. Positivistid nagu Saint-Simon ja Comte, evolutsionistid nagu Spencer ja Westermarck ning funktsionalistid nagu Durkheim ja Parsons tahtsid näidata, miks ja kuidas ühiskond areneb, ja kas siis otseselt või kaudselt ka seda, mida ühiskond võib teha selleks, et suuta üle saada säärase muutuse põhjustatud tagajärgedest ühiskonnaliikmete elus. Moodsa, keskse juhtimisega ning mitmefunktsioonilise rahvusriigi tekkega on saanud faktiliselt võimalikuks teadlik ühiskonnaplaneerimine ja muutunud vajalikuks niisugune teadus nagu sotsioloogia. Minerva öökull alustab oma lendu alles siis, kui öö varjud kogunevad, kirjutas Hegel oma Õigusfilosoofia eessõnas. See tarkus, mida Minerva öökull sümboliseerib, langeb ühe ühiskonnavormi vaatlejale osaks alles siis, kui tema huviobjekt on muutunud millekski muuks; olemasoleva elu vorme teadvustatakse tihtipeale alles tagantjärele. Varasemad ühiskonnateoreetilised ja -filosoofilised katsetused olid tegelnud eelkõige riigi ja selle erinevate juhtimisvormidega. Idee, et ühiskond ja selle struktuurid moodustavad eraldi uurimisvaldkonna, tulenes sellestki, et paljud selle koostisosad seati kapitalistliku moderniseerumise käigus küsimärgi alla ning muutusid seeläbi ka nähtavaks. Seisusliku ühiskonna vahetas välja klassiühiskond; varajaste sotsioloogide keskseks ülesandeks sai nende jõudude kindlakstegemine, mis võisid ühiskonda koos hoida pärast seda, kui selle varasemad formaalsed alustalad olid lakanud eksisteerimast. Sel eesmärgil kujuneski välja sotsioloogiale iseloomulik viis vaadelda ühiskonda koosnevana erinevatest struktuuridest, institutsioonidest ja allsüsteemidest. Pildil, mida kohtab see, kes vaatleb postsotsialistlikku Ida-Euroopat, on salgamatuid sarnasusi piltidega kapitalistliku moderniseerumise varasematest protsessidest. Käimasolev areng hõlmab majanduse kiiret muutumist, mis omakorda annab tulemuseks osa inimeste marginaliseerumise ja uue majanduseliidi tekke, poliitiliste võimusuhete ümberkujundamise ning kiired muudatused normides, mis kehtivad inimestevahelistes suhetes, meenutades olukorda, mida Émile Durkheim 2 L. H o l m e s, Post-Communism: An Introduction. Cambridge, 1997, lk C. O f f e, Varieties of Transition: The East European and East German Experience. Cambridge (MA); London, LAGERSPETZ

162 nimetas omaloodud uudismõistega anoomia. Durkheimi surma-aasta (1918) oli ühtlasi aasta, mil lagunesid Austria-Ungari, Vene ja Osmani paljurahvuselised impeeriumid. Uute rahvusriikide ülesehitamine sai alguse selles piirkonnas ning sama toimus ka seitse aastakümmet hiljem. Sarnasustele sõjaeelse moderniseerumisprotsessi ja praeguse arengu vahel on tegelikult osutatud arvatavasti kõigi postsotsialistlike maade avalikus diskussioonis. Samas ei tohi me sarnasuste leidmisega liiale minna. Rahvusriik ja turumajandus, mida 20. sajandi alguses üldiselt peeti ühiskonna edasiminekuks, paistsid sama sajandi lõpus millegi varem olemasolnu, ent kaotsiläinu taastekkimisena. 4 Siit ehk leiamegi kõige olulisema erinevuse toonase ja nüüdse vahel: kapitalismi ja poliitilise suveräänsuse taaskehtestamine oli ühtlasi restauratsioon aasta paiku toimunud revolutsiooniliste protsesside näol oli suuresti tegemist kommunistlikuks villitud modernsuse hülgamisega. Pole juhus, et kui Poola solidaarsusliikumine 1980ndate aastate esimesel poolel lämmatati, suunati järgnevad kommunistliku reþiimi vastased protestilained Ida-Euroopas kõigepealt nende tagajärgede vastu, mis kaasnesid majanduse ja tehnoloogia progressiga seoses keskkonna hävitamisega. Võime meenutada meeleavaldusi hüdroelektrijaamade rajamise vastu Lätis, Ungaris ja Bulgaarias; leedulaste proteste nafta puurimise vastu nende ranniku lähedal Läänemeres ning eestlaste nn Fosforiidisõda Kirde-Eestisse fosforiidikaevanduste rajamise vastu. Tšernobõli katastroof oli juba andnud veel ühe hoiatuse tehnika arenguga seotud riskide kohta. Ühes essees aastast kirjutas Václav Havel, toonane opositsiooniline näitekirjanik ja hilisem Tšehhoslovakkia president, oma vaadetest oma ühiskonnale ning globaalse tsivilisatsiooni arengule järgmist: Moderniseerimine ei saa olla ainult ülbe gigantomaanlik ja läbinisti brutaalne isikupäratu Teaduse sissetungimine äsja kooli lõpetanud agronoomi või teaduslikku maailmavaadet esindava bürokraadi näol. (...) Inimene... sai oma vastutusest lahti nagu mingist subjektiivsest pettepildist ja seadis selle... asemele kõikide seniste hulgast kõige ohtlikuma pettepildi: konkreetsest inimlikkusest vabastatud objektiivsuse fiktsiooni, kõiksuse ratsionaalse mõistmise konstruktsiooni, abstraktse skeemi näilisest ajaloolisest paratamatusest ning kõige tipuks visiooni puhtteaduslikult väljaarvutatavast ja puhttehniliselt kättesaadavast üldisest heaolust, mida on võimalik uurimisasutustes välja mõelda ning tööstuse ja bürokraatia vabrikutes teoks teha. Et selle pettepildi ohvriks langevad miljonid inimesed teaduslikult juhitud koonduslaagrites, see kaasaja inimest (kui ta juhuslikult ise sinna ei satu...) ei vaeva. (...) Mis puutub Lääne- Euroopa vahekordadesse totalitaarsete süsteemidega, siis ma arvan, et kõikide vigade hulgast, mida ta teha võib, on suurim see, mille ta kõige tõenäolisemalt teebki: ta ei näe totalitaarsetes süsteemides kogu 4 M. L a g e r s p e t z, Post-socialism as a return: Notes on a discursive strategy. East European Politics and Societies, 1999, kd 13, nr 2, lk LAGERSPETZ 162

163 moodsa tsivilisatsiooni kõverpeeglit ning tungivat, võib-olla viimast üleskutset analüüsida eneserefleksiooni. 5 Need read pani paberile küll kirjanik ja mitte sotsioloog, kuid siiski väljendavad need samasuguseid ideid, mida käsitles näiteks Ulrich Beck oma kaks aastat hiljem ilmunud raamatus Riskiühiskond 6. Oma skepsises ühiskonna ratsionaalse planeerimise suhtes on Ida-Euroopa opositsioonidiskursusel ühisjooni Lääne postmodernistlike teooriatega; oma praktilises toimimises omandasid Ida-Euroopa opositsioonilised ühiskondlikud liikumised vorme, mis meenutasid niinimetatud uusi sotsiaalseid liikumisi ülejäänud Euroopas. See, mida Havel ja paljud teised Ida-Euroopa opositsioonilised intellektuaalid olemasolevate institutsiooniliste vormide asemel propageerisid, oli... mittepoliitiline poliitika. Poliitika ei pruugi olla võimu ja temaga manipuleerimise tehnoloogia või inimeste küberneetilise juhtimise või otstarbekuse, mahhinatsioonide ja intriigide kunst. Poliitika on üks viisidest otsida ja püüelda elumõtte poole, viis kaitsta elu ja teda teenida. (...) Poliitika alt. Mitte aparaadi, vaid inimese poliitika. Mitte teesist, vaid südamest võrsuv poliitika. 7 Kui vaadata, mida on küsitlusuuringutel jutustada suhtumistest poliitikasse tänases Ida-Euroopas, on näha, et kodanike usaldus demokraatia funktsioneerimise vastu oma ühiskonnas on Euroopa idapoolses osas järjekindlalt madalam kui läänepoolses. Näiteks kaks aastat tagasi läbi viidud uurimuses ISSP 2004 oli nende vastanute osakaal, kes arvasid, et nende maal funktsioneerib demokraatia väga hästi või hästi, Lääne-Euroopas keskmiselt 53%, samas kui endistes sotsialistlikes EL-riikides ulatus vastav osakaal 20,5 protsendini ja Venemaal üksnes 17 protsendini. 8 Samas võib öelda, et valijate usalduse langus institutsionaalse poliitika suhtes on juba kaua olnud tõsiasi Lääneski. Üks võimalik tõlgendus on, et tegu on ühe ja sama poliitikast võõrandumise tendentsiga, mida Lääne demokraatiates on siiski teatud määral pidurdanud olemasolevate institutsioonide tugev positsioon, ent mis Ida-Euroopas on saanud vaba mänguruumi. Kui sellised mõisted nagu demokraatia ja poliitika on muutunud problemaatiliseks, siis sedasama võib öelda ka mõiste ühiskond kohta. Nagu öeldud, sai see mõiste algselt päevakajaliseks seeläbi, et teadvustati vajadus mõista ja rahvusriigi abil juhtida sotsiaalset arengut. Seoses globaliseerumisega on vahepeal muutunud üha kahtlasemaks, kuivõrd selline juhtimine on võimalik ja kuivõrd saab üldse olemas olla sotsiaalseid üksusi, mis omaksid nii iseseisvat eksistentsi, et oleks õigustatud sellise sõna nagu ühiskond kasutamine. Vähemasti võib öelda, et rahvusriigil ei ole tänapäeval mitte mingil ilmselgel moel sellist positsiooni. See on ilmne, kui mõelda sellistele riikidele nagu Soome ning suurem osa Euroopa postkommunistlikke maid, mis on Euroopa Liidu (EL) liikmed; kuid 5 V. H a v e l, Poliitika ja südametunnistus. Tlk J. Tomeð. Vikerkaar, 1989, nr 9, lk 44 45, U. B e c k, Risikogesellschaft. Auf dem Weg in eine andere Moderne. Frankfurt-am- Main, V. H a v e l, Poliitika ja südametunnistus, lk M. L a g e r s p e t z, Still Citizen vs. State? Post-Communist prospects for democracy in Europe (avaldamata käsikiri). LAGERSPETZ

164 isegi selline riik nagu Norra ei saa oma seadusandlust arendada, ilma et võtaks arvesse signaale Euroopa Liidust. Majanduse valdkonnas on kogu maailma maad lootusetult kokku põimunud, tahab nende elanikkond siis seda või mitte. Ja mis puutub inimeste identiteeti, võib endale hõlpsasti ette kujutada, et ühtekuuluvustunne, mida inimene tunneb sama poliitilise üksuse teiste elanike suhtes, võib tema jaoks olla vähem tähtis kui tema ühtekuuluvustunne näiteks välismaiste akadeemiliste kolleegidega, tema esindatava globaalse noortekultuuri teiste liikmetega või kas või usukaaslastega Salt Lake Citys. Võib vastu vaielda, et Ida-Euroopa pöörete üheks tulemuseks oli tegelikult rea uute rahvusriikide rajamine mida ma oma loengu alguses ka mainisin. Seda võib ju tõlgendada nõnda, et rahvusriikide aeg ei ole veel möödas. Kuid samaaegselt peame mõistma, et need uued riigid on enamjaolt võtnud poliitilise suuna liberaalse majanduse poole, mis minimeerib riigi reguleerivat funktsiooni majanduselus, ja et esimesel võimalikul juhul loobusid nad täielikust poliitilisest suveräänsusest rahvusvaheliste ühenduste liikmeks oleku kasuks. Me ei tohi ka unustada, et kõige dramaatilisemad sündmused üleminekul kommunismilt postkommunismile puudutasid tegelikult riikide lagunemist. Õigupoolest formuleeriti revolutsiooniline sõnum mitmel pool võitlusena riigi ja ühiskonna vahel. Selle tulemusena lõpetasid Nõukogude, Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia riigid lihtsalt eksisteerimise. Selle üle, kuivõrd ja mil moel sel kombel tekkinud osad olid juba varem olnud omaette eraldi ühiskonnad või hiljem niisugusteks said, võib vaielda. Näiteks võib mõtiskleda selle üle, kelle poole pöördub Vene president, kui ta kõnetab oma kuulajaid kaasmaalastena : lisaks Venemaa elanikele hõlmab see nimetus ka endise Nõukogude Liidu territooriumil elavaid vene keelt kõnelevaid inimesi. (Samaaegselt esineb vene meedias ning ühiskondlikus arvamuses tugev tendents jätta rahvusvähemused näiteks tšetšeenid vene ühiskonnast välja.) Samuti võib näiteks küsida, kas Kosovo albaanlased on serbia ühiskonna liikmed nende endi arvates, serblaste arvates või mõnest muust kriteeriumist lähtudes. Suutmaks sellele küsimusele vastata, peaks oletatavasti täpsustama, millises tähenduses võib neid pidada teatud kindlasse ühiskonda kuuluvaks või mitte kuuluvaks; sealjuures tuleb ka välja, et ollakse sunnitud diskuteerima nende erinevate viiside üle, mil ühiskonna mõistet saab defineerida, et see erinevates suhetes viljakas oleks. Ent üks artikkel 1990ndate aastate sotsioloogiast aladel, mis jäid järele Jugoslaaviast, kannab pealkirja Sociology without Society? 9 Ajalooline pööre tuletab meile meelde, et suur osa inimeste elu suunavatest asjaoludest seisneb tegelikult konkreetsetes materiaalsetes tingimustes ja paratamatustes. Mis sotsioloogiasse puutub, kujuneb üks võimalik järeldus järgmiseks ma tsiteerin professor Risto Alapuro suurt tähelepanu pälvinud artiklit Sosiologit, 9 K. T u r z a, Sociology without Society? Yugoslav Sociology after Rmt-s: Sociology in Central and Eastern Europe: Transformation at the dawn of a new millennium. Ed. M. F. Keen, J. L. Mucha. Westport; London, LAGERSPETZ 164

165 Suomi ja Itä-Eurooppa : Nõukogude Liidu pankrot toob dramaatilisel moel nähtavaks nii selle, kuidas vaesed maad sõltuvad rikastest, kui ka selle, kuidas väikesi riike mõjutab pööre suures riigis. Järjepidevused ja struktuurid, mida peeti kadunuks, saavad taas nähtavaks ning inimesed võitlevad nende surve all. Massiliikumised tõstavad esile tõsiseid küsimusi tõest ja valest, autentsusest ja ebaautentsusest, ning nende võitluse tulemus mõjutab miljonite inimeste elusid. Vähim, mida võime öelda, on see, et ei semiootika ega ülalpool visandatud diskussioonid [ühiskonna struktuuride] erosioonist ole kuigi tundlikud vahendid nende nähtuste analüüsimiseks ja mõistmiseks. 10 Seitseteist aastat tagasi tegi Alapuro seega sotsioloogidele ettepaneku, et nad pööraksid vähem tähelepanu kultuuri-uuringutele ning hilis- ja postmodernsuse teooriatele mis tema seisukohalt olid saavutanud Soome sotsioloogilises diskussioonis juhtiva koha ning keskenduksid taas teist tüüpi järjepidevustele ja struktuuridele kui seda on kultuurilised. Peab aga lisama, et Alapuro ise on hiljem kirjutanud vägagi teraseid analüüse, mis käsitlevad just nimelt Ida- Euroopa arengute kultuurilist, diskursiivset poolt. 11 Minu enda lõppjäreldus kujuneb osalt teistsuguseks. Mõistagi pole mõtet eitada seda, et revolutsioonilised liikumised olid reaktsiooniks konkreetsetele olukordadele ning et need toimusid konkreetse sotsiaalse tegelikkuse raamides. Ent sotsiaalse tegelikkuse ümberkujundamine osutus palju võimalikumaks, kui keegi kunagi varem oli arvanud. Kuna need sotsiaalsed liikumised suutsid ümber defineerida seda, mida varem peeti kindlaks, muutumatuks tegelikkuseks, võisid nad juhtida omaenda ja teistegi asjasse puutuvate toimijate tegevust uute eesmärkide suunas, mida senini oli peetud objektiivselt saavutamatuks. Ja pärast süsteemivahetust sõltuvad vastloodud demokraatlikud institutsioonid ning kapitalismi funktsioneerimiseks vajalikud majanduslikud institutsioonid samamoodi sellest, milliseks rahvastik neid peab. Kui üldiselt leitakse, et demokraatia funktsioneerib mõnes riigis halvasti või et riik on pigem repressiivne institutsioon kui kõigi ühine asi, tabavad demokraatiat selle praegusel kujul varem või hiljem tõsised probleemid. Ja kui demokraatia omandab näiteks tsiviilühiskonna uue aktiveerumise kaudu uusi kujusid, toetuvad need sellele, kuidas kodanikud ise mõistavad omaenda huvisid, rühmakuuluvusi ja kohustusi. Need ei tarvitse ühte langeda oletuslike objektiivsete struktuuridega, mida sotsioloogia on tuvastanud varem, teistsuguses ajaloolises olukorras. Rootsi keelest tõlkinud Ene-Reet Soovik 10 R. A l a p u r o, Sosiologit, Suomi ja Itä-Eurooppa. Sosiologia,1990, kd 27, nr 3, lk Tsit lk 202, tõlgitud autori rootsikeelsest tõlkest. 11 Vt R. A l a p u r o, Estonian Views of Collective Action and Democracy. Journal of Baltic Studies, 2003, kd 34, nr 4, lk ; ja R. A l a p u r o, Vene ja Eesti kodanikuühiskonna diskursuse võrdlev analüüs. Rmt-s: Algatus, osalus ja organisatsioonid: uurimusi Eesti kodanikuühiskonnast. Toim E. Rikmann. Tallinn, 2007, lk LAGERSPETZ

166 VAATENURK MAREK TAMM Stiilne vestern suurtel teemadel REIN RAUD. VEND. Tuum, Tallinn, lk. Hind 125 kr. Nimetusse väikelinna saabub laia kübara ja lehviva mantliga nimetu mees Igaüks, kes on vaadanud vesterne, oskab oletada, mis juhtuma hakkab: rida efektseid kahevõitlusi, karistatud kurikaelad, õppetunnid linnaelanikele, väike, aga kirglik flirt, kuniks viimases kaadris kaob laia kübaraga kangelane mantli lehvides silmapiiri taha. Rein Raua Vend on eesti kirjanduses tõenäoliselt esimene katse kirjutada kirjanduslik vestern. 1 Nagu þanr sätestab, ilmub raamatu esimesel leheküljel linna laia kübaraga Vend, kes viimasel leheküljel mantli lehvides minema jalutab. Nende kahe stseeni vahele jääb sadakond lehekülge, mis kuuluvad viimaste aastate eesti kirjanduse stiilsemate hulka. Esmapilgul on Vend kättemaksuromaan: Vend maksab kätte neile, kes tegid ülekohut tema õele Lailale. Laila, nagu meile antakse teada nii teose alguses kui ka lõpus, on inimene, kes tõmbab ebaõiglust külge, nagu kanarbik mesilasi (lk 6 ja 112). Pärast Venna saabumist linna käivitub allakäiguspiraal kõigi jaoks, kes on Laila suhtes ülekohtuselt käitunud. Sellel tasandil on Vend justkui järjekordne töötlus pikkade traditsioonidega neimakirjanduse vallast. Kuid see sarnasus on vaid näiline. Vend ei räägi peentest mahhinatsioonidest, mis tasandaksid ebaõiglust, nagu Dumas romaanis Krahv Monte-Cristo, ega karmidest võtetest, millega nuheldakse nurjatuid, nagu Aleksei Balabanovi kultusfilmis Vend (1997). Rein Raua romaanikangelane ei astu väliselt ühtegi sammu, et karistada ülekohtutegijaid. Vend on vestern, kus kehtib taoistlik printsiip toimi toimimata ( Daodejing, III). Üks tegelastest iseloomustab Venda: Ma ei ole kunagi varem näinud inimest, kelles nii täiuslikult puuduks igasugune tahe peale jääda. Õigupoolest ongi mind ikka üllatanud Ameerika vesternide ja Aasia mõõgafilmide ideeline sarnasus. Otsustavates olukordades selgub lõpptulemus enne, kui kõlavad paugud või ristatakse mõõgad; jõu vahekord pannakse paika silmsides, võitlevad pilgud, mitte relvad, võidab moraalselt, mitte füüsiliselt tugevam. Vennas kaotavad need, kes soovisid võita; võidab aga Laila, kes ei soovinud muud, kui suuta maailmast läbi libiseda ilma temasse ühtki jäävat jälge jätmata (lk 11). 1 Intervjuus Postimehele ( ) tunnistab Raud tagasivaateliselt: Tegelikult olen ma ammu tahtnud spageti-vesterni kirjutada hiljuti oma vanu tekste üle vaadates leidsin, et esimene katse selles vallas on mul juba esimeses luulekogus Paljajalu aastast tsükkel proosaluuletusi pealkirjaga Trahter. 166 VAATENURK 166

167 Vend on Venna saladuslik peategelane, kes saabub eikusagilt selge missiooniga, mille tagamõte jääb lugeja eest peidetuks. Ta oleks võinud rääkida lugu isa kõige viimasest sõnumist, kus ta palub õde üles otsida ja kui vaja, siis aidata teda hädas, jah, seda lugu oleks ta võinud rääkida, muidugi ära ütlemata peamist, sest polnud veel aeg (lk 9). See aeg ei jõuagi raamatus kätte. Seega jääb lugejat vaevama küsimus, kes on see mõistatuslik Vend. Raamatus on selge vihje, et Laila ainus ja tegelik (pool)vend hukkus koos isaga juba aastate eest tulekahjus (lk 102). Ent kummatigi teab Vend kõike Lailast, tema isast ja emast. Just isa oli see, kes andis talle ülesande minna appi õele. Tõsi, meile vihjatakse, et see vestlus isaga võis toimuda Vennal endamisi ja mõttes (lk 112). Julgen oletada, et autori soov jätta Venna identiteet lahtiseks, on taotluslik. Sellele oletusele annab tuge Venna üks peamiseid eeskujusid, Clint Eastwoodi film High Plains Drifter (1973). Selles filmis saabub Lago-nimelisse linnakesse nimetu püstolikangelane, kes nagu vaatajale tasapisi selgub on siin eesmärgiga maksta kätte paar aastat tagasi ülekohtuselt tapetud šerif James Duncani eest. Eastwood on jätnud teadlikult lahtiseks, kes on see Võõras, keda ta muide ise mängib: kas elluärganud James Duncan, tolle vend või sootuks mõni üleloomulik kangelane. Segadust suurendab tõik, et Duncani rolli valis Eastwood oma vana dublandi, kellega ta on väliselt väga sarnane. Kui filmi algkäsikirjas oli vihjatud, et Võõra puhul on tegemist Duncani vennaga (ja nõnda esitavat filmi ka prantsus- ja saksakeelsed dubleeringud), siis Eastwood otsustas jätta vaataja Võõra identiteedi osas teadlikult segadusse, andes viimases kaadris kõigest mõista, et tolle nimi on sama, mis tapetud Duncanil. Vend ei varja, et tema sündi on esmajoones mõjutanud kaks autorit: Clint Eastwood ja Alessandro Baricco. Neile mõjudele on viidatud nii romaani sees (lk 21 ja 55) kui ka selle järelmärkuses (lk 114). See eeskujude nimepidi nimetamine toob meelde Eastwoodi otsuse paigutada High Plains Drifteris põgusalt esineval surnuaial teiste hauakivide kõrvale kaks, millele ta lasi kirjutada oma kahe peamise eeskuju, Sergio Leone ja Don Siegeli nimed. Nagu Eastwood ise kommenteeris, mattis ta sel moel sümboolselt kaks oma kõige olulisemat mõjutajat. Võiks öelda, et teatud mõttes on Vend eastwoodilik süþee jutustatuna bariccolikus stiilis. Kuid see on sedalaadi üldistus, millega pole eriti midagi peale hakata. Sest Vend pole vestern ainult süþeelt, vaid samuti kompositsioonilt (rida lähikaadreid, millesse lõikuvad üldkaadrid). Ja samas pole Vend lihtsalt vestern, vaid väga stiilne vestern, selle laused on viimseni lihvitud, alles on jäetud ainult see hädavajalik, mis aitab lugu edasi viia ja mõistetavana hoida. Lugejalt nõutakse süvenemist, et mitte järge kaotada, sageli antakse alles lõik või lehekülg hiljem teavet, mis aitab mõista eelnenut. Nii nagu Baricco Siid mahutab pelgalt mõnekümnele leheküljele ühe inimese elu, suure kire ja pikad reisid, loob kõigest veidi mahukam Vend väga veenva maailma veenvate karakteritega, ilma et tulemus oleks liialt literatuurne või skemaatiline. VAATENURK

168 Kuigi väga teadlik þanriteos, on Vend üks Rein Raua kõige elavamaid proosaraamatuid. Kõikidel lugudel on oma muusika, kirjutab Baricco saatesõnas oma Siidile. Vend on musikaalne teos vähemalt kahes mõttes. Esiteks on tema stiil musikaalne, selles on seda väikest muusikat, mida Céline pidas hea romaani puhul möödapääsmatuks. Vend ei räägi mitte üksnes silmale, vaid ka kõrvale; kusjuures niihästi lausete kui ka pausidega. Teiseks on muusika, mida Céline nimetas oma suureks rivaaliks, Vennas kohal lausa vahetul moel. Autor tunnistab teose järelmärkuses, et igal teose kolmel peamisel naistegelasel on oma meloodia (lk 114). Kuuleka lugejana kuulasingi ma romaani teisel lugemisel muusikat, mida autor teose mõistmiseks soovitab (T-Bone Burnett, Bulat Okudþava, Chavela Vargas, Beth Gibbons). Ja need põhilaadilt aeglased, käheda häälega ette kantud melanhoolsed lood aitasid tõesti luua teosele vajalikku atmosfääri, sättida õiget lugemistempot ja avada teatud mõttes isegi karaktereid. Mõttes koostasin ühtlasi täiendava nimekirja, mida tihkan lugemise soundtrack iks soovitada: Portishead, Eels, Damien Rice, Leonard Cohen, Tom Waits, Lila Downs, Lhasa de Sala. Või miks mitte Ennio Morricone Sergio Leone spagetivesternide meeldejääva filmimuusika autor. Vend ei ole romaan kättemaksust, vaid vabadusest ja headusest, armastusest ja õiglusest, sellest, kuidas need, kes ihkavad ainult võita, võivad kaotada kõik. Mahult väike, räägib Vend väga suurtest teemadest, nendest, mis on ikka olnud inimkonnale tähtsad, räägib sellest, kuidas kulgetav kulg on püsitu kulg / nimetatav nimi on püsitu nimi ( Daodejing, I; tlk Linnart Mäll); sellest, kes ei käi õelate nõul, / ei kõnni patuste teel, / ei istu pilkajate killas ( Taaveti laulud, I; tlk Vello Salo ja Indrek Hirv). Kuid ennekõike on see romaan väga stiilne vestern, millest võiks pealegi teha suurepärase filmi. TÕNIS KAHU In vino veritas MIHKEL RAUD. MUSTA PORI NÄKKU. Tammerraamat, Tallinn, lk. Hind 234 kr. Eks üldsus natuke nagu ise noris seda raamatut. Mitte et Mihkel Raud oleks korrakski kujunenud mingiks Eestis üsna tavaliseks ühe-teema-kuulsuseks. Ei, aga nende mitmete teemade seas, millest Rauaga näiteks meedias vestelda sooviti, oli tema alkoholiküllane minevik kindlasti alati üks. Kas sa tõesti olid nii põhjas? Kuidas sa sealt ikkagi tulema said? Ja lõpuks muidugi veel see, et kui sa nüüd korra uuesti pisut prooviksid, kas siis läheks varsti jälle silme ees kõik mustaks? Nagu küsisite, nii ka saite. Läks mustaks ja läks porisekski. Mihkel Raud ei hakanud tingimata just päriselt jälle jooma, aga kujundlikus mõttes midagi sinnapoole ikkagi. Raamatuga Musta pori näkku läks ta tagasi sellesse kunagisse maailma ja ladus kõik välja. Enam küsimusi ei ole saime oodatud kinnituse, et see väärikas ülikonnas mees, kes koduselt 168 VAATENURK 168

169 teleriekraanilt tuppa paistab, on sisemiselt mäda. Musta pori näkku pole Raua rehabiliteerimiskatse ega eneseteraapia, pole kahetsus ega tagantjäreletarkus. Tema soov oli kõik ausalt ära rääkida ja välja kukkus lopsakalt külluslik pasarahe, mis määrib lustlikult kirevaks nii autori enda kui ka paljud teised tema ümber. Tulemus on ehk Eesti viimaste aegade väljapaistvaim valehäbiraamat. Eks inimesed ju räägivad omavahel, et siin-seal mindi nüüd selle või teise asjaga pisut liiale näiteks see osa raamatust, mis lõpeb leheküljel 264 lennuka üldistusega: See ilmselge arengupeetusega neiu, kelle suhu ma mõne minuti eest poolkõva, meega maitsestatud munni olin toppinud, ongi kõigi rokkarite poolt müstifitseeritud muusa. Aga tegelikult on neil küllap ka natuke piinlik selle pärast, et nad lugesid tolle raamatu läbi natuke liiga kiiresti ja natuke liiga õhinal. Müüginumbrite keelde pandud sotsioloogiline uurimus on sõna saanud ja rääkinud: näib, et Vene aja lõppu ja Eesti lähiajaloo murdumishetki taasiseseisvuse suunas sobib meil kõigil mäletada ühe purjus teismelise pilgu läbi, kes mängis rockbändides kitarri. Ning raamat näitab, et selline üksikosade summa viin pluss rockmuusika annab tulemuseks üpris letaalse kombinatsiooni. Mihkli rockmuusikatunnetus toetub sajandist pärit romantistlikele arusaamadele. Lühidalt öeldes tähendab see usku vabasse eneseväljendusse, mis oma sisemise tõe otsingul trotsib mis tahes sotsiaalseid kitsendusi ja on selle nimel valmis ka enesehävituslikuks kokkupõrkeks argimaailma mis tahes seaduspärasustega. Rock-kultuuri kaalukas osa on kogu aeg rõhutanud, et igasugune loova jõuga tõde saab olla ainult räpane, ning Mihkel Raud paigutab sellekohase eelduse juba oma raamatu eessõnasse: Kunsti ei defineeri mitte niivõrd värvid ja toonid, sõnad ja laused, pausid ja misanstseenid, noodid ja viiulivõtmed, kui räpased ja nilbed seosed, võikad ja verised assotsiatsioonid, iiveldamaajavad paralleelid ning fantastilised müüdid nende loojatest, mis kunstile tegeliku tähenduse annavad (lk 5). Raamatus annab selle tarviliku räpasuse-mõõtme just nimelt alkohol ja kõik sellest tulenev. Sellest sünnib halemeelsust ja meeltesegadust, sünnib irveid ja irooniat. Viin annab peategelasele teatava sisemise, mürgise valgustatuse, erilise kontsentratsiooni, mis kindlustab talle maailmaga suheldes omamoodi immuunsuse. Kuid üks mõõde on veel ja selles mõttes vajab viinasõltuvus omakorda rockteadvust sealt saab ta paatose, heroilise poosi, eksistentsiaalse ängi alibi. Ma ise ei võta seda kombinatsiooni teoreetilises plaanis ülearu tõsiselt. Ma ei usu, et kunsti näiteks rockmuusika tõde on leitav tema sünni räpastes asjaoludes. Ma olen ikka tahtnud pigem teada, mis juhtub pärast seda, kui too kunst on tema loojate käest ära võetud. Nii et kui Mihkel Raud ikka sealsamas eessõnas küsib, kas biitlite Helter Skelter oleks ikka sama laul ka siis, kui see poleks inspiratsiooniallikana osalenud Charles Mansoni kuritegudes, siis vastaksin, et jah, muidugi. Ent võtaksin täpselt sama tõsiselt ka mis tahes vähem veriseid reaktsioone sellele laulule. Aga siiski on tolles teoreetilises plaanis ehk naiivses kujutluses kunsti varjus hiilivatest madalatest instinktidest ole- VAATENURK

170 mas oma müütiline energiaväli, mis tekitab respekti. Ma võin ju jumalat mitte uskuda, kuid pean tõsiselt võtma kõike seda, mida tolle jumala nimel maailmas korda on saadetud. Kusagil nende argumentide sees on kindlasti peidus ka Mihkel Raua raamatu menu allikad. Musta pori näkku oskab fassaade rebida ja kuigi on raske otsesõnu öelda, mida täpselt me selle käigus teada saame, on see akt ise väga dramaatiline ja sisendusjõuline. Või kui ma tohiksin raamatu kesksed tunnusjooned kuidagi lihtsamalt kokku võtta, siis ütleksin küll aimates, et raamatukriitika selletaolisi vormeleid reeglina ei harrasta et Musta pori näkku kicks ass Tuleks ehk küsida, et kelle ass see on. Oh, päris pika loetelu saaks. Oma raamatus kõnnib Mihkel sündmuspaigast teise ja muudkui kikib. Saavad proovisaalis hiiliv homoseksuaal ja õpetajad koolis, saavad muusikutest kolleegid ja pime sõber kõik, kes rohkem, kes vähem sõbralikult. Saaksime ka mina ja teie, kui oleksime Mihkliga neil aegadel kokku juhtunud. Minakangelane on raamatus pidevas liikumises, kuid laseb end selle käigus võrdlemisi vähe mõjutada. Ta ei viitsi kuulata, mis maailmal talle öelda on. Tihti ei lase ta maailmal suudki avada ja räägib ninatargalt vahele, sebib, laiutab, kehtestab ennast. Ühesõnaga, jah, teeb seda, mida juba mainisin. Kikib. Otse tagumikku. Kuid seda meeleolukat kujundit tasuks ehk veelgi süvendada. Maailma kollektiivse tagumiku kloppimine pole mitte ainult raamatu-mihkli enesetunnetuse oluline aspekt. Ma pidasin isegi rohkem silmas hoopis seda, et suuresti on see ass-kicking raamatu stilistiline ja struktuuriline element. Kui ma nii ütlen, siis seepärast, et ta rokib. Aga rokib ta muuseas sellepärast, et mõndagi selle raamatu toimes meenutab päris jõuliselt rocklaulu dünaamikat. Ütleme, et see on mulje, mitte tingimata rohkem. Ja ma ei usu, et see võrdlus saaks meid teab mis kaugele välja kanda, aga korraks võiks ju siiski proovida. Aastaid tagasi kirjutas Briti muusikateoreetik Andrew Chester nimelt lähemalt sellest, kuidas muusikalise vormi võib jaotada ekstensionaalseks ja intensionaalseks. Esimese puhul viitas ta põhiliselt nn klassikalise muusika loogikale lihtsad elemendid moodustavad muusika konstruktsioonis keerukaid kooslusi. Intensionaalne struktuur toimib aga hoopis nii, et neid lihtsaid elemente moduleeritakse, deformeeritakse, aktsentueeritakse ikka ja jälle korduste käigus nii, et muusikalise vormi lihtsus on kokkuvõttes näiline just nii nagu rockis. Ja nimelt selline intensionaalne, intensiivne on minu arust Mihkel Raua raamat. See on nagu kitarrisoolo, mille skeem on lihtne, aga see-eest äärmuseni laetud, pingesse krutitud. Mihkel on muusikuna olnud hea kitarrist, aga ma olen natuke üllatunud, kui funktsionaalses mõttes edukalt see ka siin, sõnades, töötab. Samas ei saa öelda, et Mihkel Raud oleks oma raamatus tingimata esmaklassiline luguderääkija, nende lugude lavastaja ja süvendaja. Just kirjanduslikus mõttes kindlasti mitte. Aga seda ongi parem mõõta teistmoodi energeetiliste nüansside kaudu. Tema kirjeldused ei hoia värve 170 VAATENURK 170

171 kokku, on lopsakad ja tihedad, adrenaliinist piitsutatud sõnad on tihti koormavas hunnikus koos. See on väga lärmakas maailm. Kui mõni ta stooridest hakkab kuju võtma, siis ei hoia ta end autorina tagasi, vaid ruttab osalema, helitugevusnuppu punasesse keerates. Kui kusagil on lähenemas midagi naljakat, siis naerab ta juba ette. See kõik on tegelikult samuti üks võimalikke luguderääkimise viise, aga mitte kirjalik, mitte kirjanduslik. Niimoodi praalides ja pillerkaaritades räägitakse lugusid omavahel, näiteks õhtul baaris, mõõdukas viin juba organismis. Siin pole sihiks mitte loo sisemist loogikat järgida, vaid seda pigem ületada. Just nagu hea kitarrisoolo mõnes rocklaulus püüab lausa vägisi oma teed minna ja laulu ennast justkui maha jätta. Samas on ka head kitarrisoolod tihti iseenesest formalistlikud, klišeelikud ja Musta pori näkku on seda oma kõneviisilt nõndasamuti. Ta ropendab rohkem kui vaja, ropendab autopiloodil, ja ma ei ütle seda mitte moraali seisukohalt lihtsalt raamat muutub sellest lõdvemaks, pingevabamaks, kommunikatsioonilt tühjemaks. Samamoodi tuleb ilmselt võtta siinseid misogüünseid ja homofoobseid passaaþe needki on puhtalt stilistilised musklipingutused, noore joobes rokkari argisläng, mitte tingimata rohkem. Ja kui kohati lood otsa saavad, kisub raamatu tempo madalamaks, nagu ka seda baarivestlustes tihti juhtub pikaleveninud ülevaade Singer Vingeri plaadikaanel ülesvõetud isikutest on näide just sellisest pidurdumisest. Mõistagi oleksin ma sedasorti hetkede asemel soovinud aeg-ajalt midagi rängemat ja riskantsemat Mihkel Raua suhe oma isaga näiteks on antud fragmentaarselt, kuid paljulubavalt, ja ma tõesti oleksin tahtnud näha, kuidas seda oleks andnud kokku sulatada mitmete muude arenguliinidega selles raamatus alates Hendrik Sallerist kui alternatiivsest isakujust ja lõpetades rockmütoloogiaga paratamatult kaasnevate isatapu-ambitsioonidega, mida möödaminnes päris hoogsalt vilksatab. Aga Mihkel ei teinud mõtestamise-raamatut. Ta küttis ennast neil lehekülgedel lihtsalt jälle üles ning näib, et küttis üles palju teisigi. See on nakkav raamat ja muidugi võib ta ka väga ärritav olla. Musta pori näkku on energiavampiir, mitte tasakaalukas kaaslane. Ma ei kujuta ette, mil moel see raamat teie koduses riiulis kasvada võiks, et näiteks kahe aasta pärast kuidagi parem olla. Aga siin ja praegu lõi ta oma ägedamas osas lugejail kõrvad lukku ja kel seda tunnet veelgi vaja läheb, saab olulisi lõike üle sirvides selle ka edaspidi pohmelusevabalt kätte. VAATENURK

172 MARILIIN VASSENIN Kordub ah kordub see uni JOEL SANG. OHVITSERIDE MAJA. Vagabund, Tallinn, lk. Hind 140 kr. Joel Sanga koondkogu Ohvitseride maja sisaldab lõviosa ta luuleloomingust: enamasti tekste, mis on näinud trükivalgust Närvitrüki -kogumiku tsüklis Lätteasemed (1971), Abisõnades (1985) ja Vigade paranduses (1988). Niisiis pole tegemist sugugi uute tekstidega, kuid ka mitte päris ära unustatud luuletustega, ning kõigest hoolimata mõjuvad nad kummaliselt värsketena. Viiest tsüklist ( Palveveski, Kraakjalg, Ohvitseride maja, Eksterritoriaal ja Tina ) koosnevas raamatus valitsevad grotesk ja (enese)iroonia, nimitsükkel näib aga kuuluvat ekspressionistliku luule valda. Groteski võib siin mõista nii liialdamise, veidruste rõhutamise ja reaalsuse absurdini moonutamisena satiiri eesmärgil kui ka bahtinlikus tähenduses üleva madaldamisena, hierarhiate pea peale pööramisena ja abstraktse füüsilisele tasandile toomisena. Oma roll on ka inimkeha semiootikal kehalised kujundid on JS-i luules sageli grotesksed ning asjade ja nähtuste elu on toodud kehalisele tasandile personifikatsiooni kaudu. Sellist groteskset keha, kus kehtivad inimkeha reeglid, kuid mis eksisteerib omaette mikrokosmosena, kohtab näiteks tekstis Taob süda kui kellakara ja mingil määral ka luuletustes Igatahes on kevad 1 Vt M. B a h t i n, François Rabelais looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur. (Väljavõtteid.) Tlk L. Mäll. Rmt-s: M. Bahtin, Valitud töid. Tallinn, VAATENURK ning Palava päeva käes maas. Grotesksed piirjooned omandab ka teine, sina, paisudes kord gigantseks lumepalliks, millest saab tulekera ( Taob süda kui kellakara ), kord hiidnaiseks või koguni Gaiaks ( Mäletan sind kuskil tühjal rannal ). Kõige sagedamini võrsub grotesk keelest endast. Näiteks luuletuses August rõhutab seda ka poeetiline etümoloogia: Aeg on august. Kempsuaugust / tõuseb vänge lehk. / Suurest kosmilisest paugust / räägib ajaleht. // Räägib sündmustest Angoolas, / Pekingis ja Tais. / Liha oli vähe soolas / sellest vist see hais. Niisiis räägib ajaleht ajaloosündmuste varjus füüsilistest sündmustest, bioloogilistest protsessidest pekis ja tai(liha)s. Kui aga bahtinlik groteskikujund ühendab surevat ja sündivat, vana ja uut, selles on näha nii metamorfoosi algust kui ka lõppu ning seda läbib tugev karnevalielement, mis paiskab kehtivad hierarhiad segi, tühistades ja tõmmates nad alla hauda, mis on ühtlasi üsk, kust sünnib kohe uus, 1 siis JS-i luule puhul näib grotesk olevat lõhe, kuhu kukutakse. Grotesk sünnib keelest, see on keele sisemine naeruväärsus, ja sellisena õõvastav. Sest kui karnevaligrotesk oli läbinisti jaatav nähtus, mille juhtmomendiks olid kasv, uuenemine ja kehtiva korra ümbermängimine, siis JS-i luule küll pöörab konventsioonid pahupidi, kuid ei raja otseselt midagi. JS-i satiir loob pinge, mis jääbki lahenduseta. Keele sisemise naeruväärsuse esiletoomiseks kasutatakse Ohvitseride majas mitmeid võtteid: polüseemiat, homonüümiat, tautoloogiat, identriimi, poeetilist etümoxviker pmd 172

173 loogiat. Tähendustasand on JS-i luules justkui pinnas, mis väetab grotesksete kujundite kasvu. Nii on see näiteks Küüntest kübaras, kus küüneviha muutubki sõna otseses mõttes vihasteks küünteks, mis kübara küljest pähe on kasvanud ega taha enam kuidagi lahti tulla. Näib, et küüneviha jaoks on konstrueeritud nimme kontekst, mis avab polüseemia. Mitmetähenduslikkusega mängib ka luuletus Mis seal tossab linna taga, kus nimisõna aru kahte tähendust ümbritseb neid elegantselt ühendav satiiriline kontekst. Bahtini mõistes groteskse keha leiame näiteks luuletusest Eksterritoriaal. Siin kujutab suurlinn inimkogumi ühist keha, mille piiril eikellegimaal, seal, kuhu lõppevad teed, / voolavad kokku ja lahku fekaal-, / heite- ja looteveed. See keha piir, kus keha puutub kokku temast väljapoole jääva kaosega ehk eikellegimaaga, seostub siin hullusega. Järgneb irooniline refrään: Pole veel leidnud keegi / pääseteed oma hulluseööst. / Rüüpa teed! Asi seegi, / seegi trööst. Niisiis, groteskne pinge lahendust ei saa ja ainus, mis kaosest sünnib, on homonüümia: pääseteed pole, seevastu võib juua teed, mis pole küll päris sama, aga peaks pisut aitama. Sageli tekibki JS-i luulet lugedes déjà vu tunne. Homonüümia viib meid tagasi selle juurde, mida just lugesime, muutes eneseväljenduse ja oluliste teemade käsitlemise teatud mõttes võimatuks. Selle eriti heaks näiteks on Kordub ah kordub see uni : Kordub ah kordub see uni / üle mu taevas tähis / rinnuni ulatuv lumi / embab ei lase lahti / rabelen enesest välja / ainiti jätkan jahti / sa kaugened ainuke tähis / kesk külma kiirgavat välja // vaevaga püsin jalul / varase hommikuni / kõik on sama mis alul / sina väli ja lumi. Siin on kaks identriimi: tähis:tähis ja välja:välja. Mõlemal puhul on tegu homonüümiaga. Luuletuses justkui toimuks kaugenemine, kuid sõnad jäävad samaks. Lõpuks ollakse sunnitud tunnistama, et miski pole muutunud, mingit liikumist pole toimunud ja mitte midagi pole juhtunud ikka on seal sina, väli ja lumi. See seostub ka tiirutamis-, pöörlemis- ja veeremismotiividega. Juba palveveski kujund ise, mis on valitud raamatu esimese osa pealkirjaks, ning sageli esinevad veskimotiivid kätkevad igavese ringiliikumise ja samasse paika tagasijõudmise ideed. Lugedes hakkabki näima, et pole võimalik rääkida tõsiseltvõetavalt, nõnda, et ei komistataks tautoloogiale ( Õhk oli õhukene ) või et mõni konnotatsioon öeldut õõnestama ei hakkaks. Sõnad kipuvad sisust tühjaks voolama, nagu epigrammilises Ma ükskord tundsin elumeest / kes vapralt varjas laste eest, / et kõiki ootab surm. JS-i luule ongi nagu veski, mis sõnad ja tähenduse läbi jahvatab ja ootamatutes seostes välja sülgab. JS-i grotesk kaldub aga rohkem uusaegse groteskikontseptsiooni poole, nii nagu seda on käsitlenud Wolfgang Kayser, 2 kellel see on seotud absurdi, jubeduse, hingetu mehaanilisuse ja õõvastavaga. Ohvitseride maja pilab küll keelt ja kohati ka poeeti, kuid selles pilamises on samapalju ängi ja õudust tähenduse kadumise või selle ees, et tähendust pole kunagi olemas olnudki. 2 Vt W. K a y s e r, The Grotesque in Art and Literature. New York, VAATENURK

174 BERK VAHER Sa oled mul teine ANTI SAAR. NEMAD KAKS. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, lk. Hind 110 kr. Anti Saare debüütraamat Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin (2007) tekitas eesti kirjanduselus pinnavirvenduse, mida paljud debüüdid ja uudisteosed ei tekita kes vaimustus üle hulga aja tõeliselt huvitavast uustulnukast; kes jällegi tundis tülgastust niivõrd eneseteadliku ja, mis seal salata, tükati ka ennastimetleva kirjutamisest kirjutamise üle. Samad võtted, mis viisid Saare Betti Alveri debüüdipreemia künnisele, jätsid ta sellest ka napilt ilma. Mine tea, ehk ka see viis tõigani, et Anti Saare teise raamatu Nemad kaks arvustuse lõpetas Tõnu Kaalep Areenis sõnadega: Aasta esimene veenev debüütraamat minu jaoks? Ilmselt küll. 1 See on isegi progress planeedil Ekspress esimese raamatu kohta ei tahtnud Areeni toonane kirjandustoimetaja Kadri Kõusaar üldse arvustust avaldada, olles patusest postmodernismist konservatiivsemate väärtuste juurde pöördunud. Ent kogu see minu norin Areeni kallal puänteerugu siinkohal sellega, et see oli Kaalepil üks õnnelik õnnetus. Nemad kaks mõjub paremini, kui seda lugeda debüütteosena. Kus kõik veel lubatud. Mõjuks paremini, arvan ma. Saamata seda ju niimoodi lugeda. Mis ei tähenda, et raamat oleks nõrk. Ta pole isegi ilmtingimata nõrgem kui tegelik debüüt. Maitse asi. Esimeses raamatus avas Anti Saar kogu oma (praeguse) (meta)fiktsionaalsete võtete pagasi ja suutis sellega toreda lendava tsirkuse püsti panna. Sellise, milles fragmentaarsus muutub plussiks ja lugeja heakskiit loob fragmentidest terviku. Teist raamatut alustab ta samalaadse lubadusega kirjutamistsirkusest, hüpitades starte ja stoppe lausa närvidelekäiva edevusega ent suubub siis tehniliselt ja süþeeliselt üsnagi üllatustevaesesse noortekasse, kuhu ta vaid moepärast ja enamasti üsna tarbetult autorina vahele põikab (nt lk 87 88). Kirja pandud on lugu küll lobedalt ja elegantselt, aga niivõrd sirgjooneliselt, et näiteks esimese raamatu lopsakast linnapoeetikast ei ole teise peaaegu midagi järele jäänud (ehkki võimalusi oleks küllaga). Ent mõnele meeldib selline keskendatus just rohkem. Lõpu poole näib hüperaktiivne autor väsivat ja jutt muutub rohkem tavalise loojutustamise sarnaseks. Kes alguses ehmusid autori voolavate kõnevalingute üle ja lõpuni ei jõudnud, neist on natuke kahju. Nii ligipääsmatu see tekst ka pole, kui süveneda, kirjutab Tõnu Kaalep. Mina jõudsin lõpuni, mul on natuke endast kahju. Ma ehmusin voolavate kõnevalingute taandumise üle (kuigi kui autori ja enda suhtes päris aus olla lõpupoole tulevad need siiski tagasi). Aga ma pole esiteks vist ka sihtgrupp. Anti Saar on ise raamatut esitlenud kui katset kirjutada naistekat ja vähemasti 1 Eesti Ekspress, VAATENURK 174

175 mõnede naisblogijate hinnangutest võib järeldada, et katse õnnestus. Samas pole raamat müügitabeleid vallutanud, nii et tibiturg jäi tabamata. Ja esmapilgul see häiribki kõige rohkem. Või on üks asi, mis kõige rohkem häirib. Nemad kaks pole ei lõpuni suhete-naistekas, vähimagi metata ja irooniata klišeede suhtes (mis oleks mind Saare vastu välja vihastanud, aga vähemasti olnuks see tugev emotsioon!), ega ole see ka lõpmatuseni suhteline kirjutamisest-kirjutamine (mis võib ka kiiresti tüütuks muutuda, aga eelistan seda tüütust iga kell lamedusele, milleni võib taanduda tavaline loojutustamine ). Teine asi, mis häirib ja mille Aare Pilv ühes me vestluses ära sõnastas raamatu pikkus. See võinuks olla tihe novell või absurdsuseni eneseküllane proustilik romaan. Praegusel kujul pole see kumbagi, on tänamatuim kõigist þanridest lühiromaan või jutustus. Üheöösuhteks palju, armumiseks vähe. Ja kõige selle peale ütlen ma veel, et päris hea raamat? Ütlen jah. Olles raamatu äsja teistkordselt läbi lugenud. Võib-olla selles ongi asja tuum. Esiteks on kasvanud ajaline distants autori esikteose lugemise ja arvustamisega ning ei teki enam nii pingsat võrdlusmomenti (venitasin ise seda distantsi veelgi, nii et see arvustus peaks ilmuma peaaegu kaks aastat Saare esikteose avaldamisest hiljem). Teiseks on teistkordse lugemise eelduseks teadmine sellest ja leppimine sellega, mida raamatus on ja mida ei ole seal mitte. Ning see omakorda võimaldab esile tulla kõigel, mis esimesel korral varju jäi. Ennekõike tegelastel kes paradoksaalselt on ju kõige selgemalt nähtaval. Edumees Andreas, tema seksikas tüdruk Mirei ja viimase hetkekiindumus, luuletaja Juhan (kui nüüd naisteka-iseloomustusi kasutada). Esmalugemisel olin ma valmis selleks, et autor hoiab neid lõpuni tinglikena, pelkade pabernukkudena teksti lahtimängimisel ja ei läinud päris nii. Tegelased tõrjusid tekstimängu tahaplaanile, ent ei saavutanud ka õiget inimlikku kohalolu. Ma ei tõtanud seda hukka mõistma, aga omaks ka hästi ei võtnud. Ei osanud nendega midagi peale hakata. Teistkordsel lugemisel aga oli võimalik kõigi kolme kohta tekstis antuga see puudujääk ära põhjendada kõik kolm tuginevadki sellele lõpetamatusetundele, nende endi sisemine vajadus omaenda valmissaamatuse järele loobki nende identiteedi. Andreas on alles painavalt pikal ja iiveldama ajaval bussisõidul silmitsi mälestustega oma iivelduse lätteist koduküla tööja kartulikultuurist ning ilmutuslikust peaaegu-kohtumisest praamiga, mille latern ta lõpuni läbi valgustanuks (kõlab kokkuvõttes somnambuulselt, aga lugege raamatut ja näete ise). Nõnda omandab kõivuliku teise plaani tegelane, kes esmapilgul ei lisa midagi eduinimese stereotüüpsele kujutamisele eesti kirjanduses (ka mitte siis, kui Mireid Juhaniga tantsimas nähes vuajeristlikult oma omandikirge õrritab või eriti mitte siis). Juhan jõuab Mireiga sinna, kuhu juhusuhted naistekais ikka ja paratamatult viivad, ent heitub sealt ise tagasi sõnadesse, millel oma ilukogemust välja elada heitub nagu raamat ise lugejast, kes on seda uskuma jäänud ja kaotanud nii silmist selle, kuidas ta on uskuma jäänud. VAATENURK

176 Ja Mirei enese lõpetamatus on õigupoolest autori ülestunnistus sellest, et ta ei ole kindel, kuidas tegelane kujunenud olukorrast mõtleb ja Juhani lahkumist õigustab. Autori versioon on veenev ( Kes vajub vee alla, tunneb, et märg, ent suud ei tohi ta selle tunde väljendamiseks avada Et kirjeldada suudluse maitset, tuleb viivitada, kuni see lõpeb; tuleb lahutada oma huuled teise omadest, et õhk pääseks vahele ja suu saaks hääldama sõnu, lk 136) aga see on ikka vaid kirjutaja enesekahetsus, millele äsjahüljatud noor sire neidis ei pruugi alla kirjutada. Jääb (tema) ilu enese argument, selle eneseküllane elujõud miski, mida sõnad ei suuda ületada ei kaitstes ega rünnates; ehk ainult tabada väikeste osade haaval (näiteks tüdruku puusanukke kirjeldades). Või millegi määratult suurema kaudu (Ülemlaulu remiks lk ). Keegi, kes on ihaldusväärne ka siis just siis kui tema isiklikus edetabelis on esikohal mitte armsama kehaosa, vaid Globuse konservherned. Ja nii saab kõige lihtsakoelisemast tegelasest kõige tugevam. I will survive. Ometi. Kõige sellegi juures süvenes lugedes tunne, et Anti Saar on teine. Mitte niivõrd other, kui second. Mitte mingites üksikutes võtetes, vaid kogu teose õhustiku, teemaderingi, karakteriloome ja rõhuasetustega. Jah, siit aimub mõjusid, mõningaid on autor ise tunnistanud ja teised seosed on nähtavasti meelevaldsed, nagu nad ikka on Undusk, Unt, Vahing, Raudam, Tode, Kõiv Aga ka keegi, kes juba nende mõjude ristumispunktis näib tegutsevat. Jah, Anti Saare Nemad kaks sarnaneb nii mitmes punktis Jan Kausi romaanile Tema, et sellest tuleks lausa eraldi arvustus kirjutada. Teine. ( Tema. Kaks? Nemad = kaks?). Ja mis selleski halba on? Tema oli ju hea raamat ja raamatute sarnasusest sünnibki kirjandus kui elust (inimestest, asjadest, suhetest) kirjutamise viiside kogum. Aktsepteeritavalt, äratuntavalt, loetavalt kirjutamise kogum. Seda, kui keegi kirjutab nagu keegi teine (esimene), heidab kriitika või lugeja või rahataotluse hindaja ette ikka siis, kui ta teadlikult või alateadlikult ei taha enam teist sellist raamatut näha (sest ei osanud esimestki lugeda) siis tekivadki süüdistused mõttetus pseudoavangardses ponnistamises, mis kõik juba 20. sajandi alguses palju huvitavamalt ära tehtud, samas kui nürimeelset realismi võib toota lõpmatuseni. Saar ei esinda aga kumbagi ja tema puhul jääb see sarnasus millegi varasema, ent käegakatsutavas läheduses asuvaga ambivalentselt kummitama. See, millega Saar siis viimaks end eraldi mängib, on ikkagi just eklektilisus stiilimõjude ja kirjanduskeelte rõhutatud dissonantsus, just ühe (möönmisi) tervikliku teksti piires. Mida ikkagi esimeses raamatus oli rohkem, kuid on piisavalt ka siin. Milline teine eesti kirjanik võiks maha saada millegi nii kämbilt peenutsevaga kui: Ühes garderoobinumbriga tagastab Mirei ka popurrii klubi joogikaardist, mis vestibüüli põrandavaibal taasesitatuna algsest tublisti entroopsemat kuju ilmutab (lk 60 tüdruk oksendas, eks ole)? No neid ikka on. Ent milline neist kirjanikest suudaks samas raamatus lehekülgede viisi mõnuga ja asjatundlikult kujutada külarahva kalastamiskombeid (lk 40 42) ja poiste kartulisõja relvatehnilisi nüansse (lk 78 79)? 176 VAATENURK 176

177 Mulle, vurlele, olidki nood Kavastuleheküljed õigupoolest kõige põnevamad mõjudes juba mikitaliku maagilise realismina. (Ja jällegi tol teisel lugemisel, kui Mikita Metsik lingvistika juba vahepeal loetud). Ent paarilõiguline lugu sellest, kuidas isa Druþba-sae surmasuhu jättis, on oivaline novelliidee ka lihtsalt külarealismi piiresse jäädes. Säh sulle nürimeelsust 1:0 kohaliku kirjandustraditsiooni kasuks. Kas see aga jäänuks nii siredana silma keset omasuguseid, või tundus nii värskendavana just keset ööklubisid ja modereerimisi, puusanukikesi ja metafiktsiooni nipikesi? 1:1, eksperimentaatorid viigistavad. Kuhu Anti Saar siit edasi liigub ei tea. Kas veelgi eklektilisema ja haralikiskuvama tekstiloome poole see mulle juba meeldiks vist? Kaua võib? Või hoopis väljapeetuma ja läbikomponeerituma kirjandusliku maastikuarhitektuuri poole nagu Rein Raua Vend? (Sarnasusi on, kuid ilmselt tahtmatuid taksoga kui mobiilse non-lieu ga alustamine; viide tegelasele, kes igal hommikul ärkab uue inimesena need on pigem modernistliku kirjanduspärandi kinniskujundid kui ainulaadsed leiud.). Miks ka mitte, Saarel on talenti nii malbusteks kui metsikusteks. Aga jah, tiba läbitöötatum võiks tekst olla isegi metsikuste eelistamisel. Teine lugemine tõi ka ilmsiks, et raamatusse eksitused ei jõua (lk 87) on ise ekslik ning toimetaja pole autorile märku andnud, et ülaltoodud joogikaardi-popurriile järgnevas lõigus maksab Andreas kinni ka kaotatud garderoobinumbri, niisiis polnud Mireil midagi tagastada. Ning see Suurbritanniataust jääb raamatus poolikuks nagu tärklisevaene kartul. Ei idane, ei mädane. Tulvil usutavaid asitõendeid, aga muuga eriti ei haaku. Oleks kärbitud, saanuks ehk novelli; oleks laiendatud (jah! palun!), saanuks romaani. Aga tuli nagu tuli ja on nigu on. Hea raamat siiski. Ainult et lugege seda raamatut kaks korda. Kindlasti, vähemalt. Kui kuidagi teistmoodi ei saa, mõelge lugedes, et see ongi teine kord. Kui nii ka ei saa, eks siis unustage, et see on autori teine raamat ja lugege seda kui ta esimest. Kus on ju veel kõik lubatud. Siis peaks rahuldus olema garanteeritud Kui te sellega piirduda tahate. Aga autorile Et pastakas liigub kergelt, aga maa väriseb tera all (lk 101) seda ei pea kartma ega vältima, nagu sinu sõnastatud tegelased raamatus, see on ainus kirjutamine, mis üldse oma teostumist väärib. Ja et lugeja seda tunneb. Omal nahal. VAATENURK

178 ANDREI HVOSTOV Nüüdismaailma kriisi jutlustajate allakäik RENÉ GUÉNON. NÜÜDISMAAILMA KRIIS. Prantsuse k-st tlk Haljand Udam. Johannes Esto Ühing, Tartu, lk. Hind 202 kr. René Guénon pole eestikeelses kirjasõna tundmatu nimi. Seda tänu Haljand Udamile, kelle guénoniaanat on aastate kestel olnud nii Vikerkaares, Loomingus kui Tunas. Sel sügisel ilmus eestindatuna ka üks Guénoni alustekste Nüüdismaailma kriis, mille prantsuskeelne originaal nägi ilmavalgust juba aastal. Raamatu toimetaja annab järelsõnas teada, et eestikeelne käsikiri oli valmis juba kümmekond aasta tagasi. Miks see alles nüüd trükis ilmub, seda ta ei seleta. Aga hea, et see tekst on nüüd eesti keeles kättesaadav aastatel paksudest ajakirjadest loetud viited ja vihjed tunnustamata geeniusest René Guénonist tekitasid siinkirjutajas kannatamatut kripeldust saada ometigi teada, mida ta õpetas, millised senitundmatud teadmised avanevad tema teostes. Ma ei arva, et René Guénoni looming peakski jääma vaid esoteeriliste ringkondade vaimuvaraks. Populariseerimine juba käibki. Näiteks kirjanduskriitik Paavo Matsin lahkab kultuurilehes Andres Ehini luuleraamatut, pühendades tekstimahust tubli kolmandiku René Guénoni ideede tutvustamisele. 1 Matsin on seotud internetiajakirjaga Kriteerium, mille peatoimetaja Peeter Helme on vist (ma ei kleebi silte, ma oletan) konservatiivse revolutsiooni maaletooja me tuulepealsele rannikule. Matsin ei anna armu: Läänemaailma kultuuriinimene võib teha ükskõik mida, aga Guénoni käest ta ei pääse, ja eriline häda muidugi talle, kui ta on veel hipi, ateist või sots nagu Eestis tavaline. Kuigi vahet pole, ka katoliiklasest kultuuriinimese lood on kehvad, sest isegi vana traditsiooni tuum on löönud mitmes mõttes kõikuma ja taganenud põhimõtetest, luterlusest pole mõtet üldse rääkidagi. Guénon annab neile kõikidele lõuahaagi. Pärast lõuahaagist toibumist katsun Guénoni Nüüdismaailma kriisist mõned spikrilaadsed ülestähendused kirja panna. Lisan pinnapealsed kommentaarid (pinnapealsust pole praegusajal vaja häbeneda, ammugi veel millestki esoteerilisest rääkides, sest juba Matteuse evangeeliumis öeldakse, et mõned kuulevad aga ei mõista, sest nende südamed on kalestunud, aga kui südamega on kõik korras, küll siis saadakse aru). René Guénon ( ) on nn integraalse traditsionalismi silmapaistvamaid esindajaid. Liitmõistet osadeks lahutades integralism on õpetus ühiskonnast kui orgaaniliselt ühtsest organismist; klassivastuolusid seal pole, on koostöö ja liikumine ühise eesmärgi poole, kus iga kiht täidab talle antud rolli. Üldiselt meenutaks see kõik justkui fašismi, ent integralistid on siiski pigem monarhistid ja elitaristid, ei apelleeri fašistide kombel pööblile. Traditsionalismist raamatu kirjutanud Mark Sedgwick ( Moodsa maailma vastu: 1 P. M a t s i n, Ehini hambuline toit. Sirp, VAATENURK 178

179 traditsionalism ja 20. sajandi salajane intellektuaalne ajalugu 2 ) väidab aastal veebiajakirjale Religioscope antud intervjuus, et on olemas puhtalt guénonlik traditsionalism, millel on muude traditsionalismi vormidega kokkupuuteid, aga mis on siiski omaette nähtus. Kui nii, siis muudab see Guénoni veelgi tähenduslikumaks tal võiks olla lausa oma koolkond. Traditsionalistide järgi pole nüüdismaailm tekkinud pimedusest valgusesse progresseerumisel, vaid vastupidi maailm, kus me elame, on regressi tulemus ja see konkreetne ajastu, kus me praegu elame, on järgmise uuestisünni eelne madalaim punkt. Guénon lähtub hinduismi neljast kosmilisest tsüklist, millest viimane kalijuga ongi meie praegune seisund. Inimkonna kuldajastul oli meil võime osaleda Jumalas, Absoluudis, transtsendentses, ülemeelelises. See võime hakkas kaduma kunagi 6. sajandil e.m.a, kui tekkis filosoofia-nimeline harrastus. Guénon nimetab seda profaanseks filosoofiaks, mis on pelgalt inimesepärane tarkusetaotlemine. Allakäigutrepi järgmine aste oli renessanss. Guénoni järgi tähendas renessanss kreeka-rooma tsivilisatsiooni juurde naasmisel (või pigem näilisel naasmisel) üksnes kõige välisema ülevõtmist, kuna see väline oli ainsana kõige selgemal moel väljendatud kirjalike tekstide kujul. Küsimusele, mida siis veel võinuks üle võtta peale kirjapandu, saame vastuseks, et antiigi tõeline varamu olid kõiksugu müsteeriumid dionüüsilised, orfilised, muud ekstaatilised. Millede kirjeldusi pole säilinud, sest ilmselt pole neid kunagi kirja pandudki. Järgmine samm sügavikuteel on Guénoni järgi humanism, siis tuli valgustuse-nimeline õnnetus ning põhi saavutati Suure Prantsuse revolutsiooniga. (Kui Solþenitsõn nimetas end kunagi antihumanistiks ja kontrrevolutsionääriks, siis ta mõtles sellega ainult head ja kõige paremat.) Humanism tähendas Guénoni kohaselt kõige taandamist üksnes inimesega piirduva mõõduni, enda eraldamist kõrgema tasandi printsiibist, selja pööramist taevale maa vallutamise ettekäändel. Teaduse jagab Guénon sakraalseks ja profaanseks. Tänapäeva teadus on profaanne. Guénon süüdistab tänapäeva selles, et teadused soovitakse eraldada kõrgemast printsiibist, tuues ettekäändeks nende iseseisvuse tagamise, jättes nad ilma igasugusest sügavamast tähendusest, mistõttu nad ei paku enam tunnetuslikust seisukohast ehtsat huvi ja juhivad vaid ummikteele. Häda on selles, et metafüüsika on teadusest eraldunud. Näiteks on nüüdisteadused astronoomia ja keemia pelgalt astroloogia ning alkeemia mandumise tulemus. Guénoni põhimõisteid on intellektuaalne intuitsioon, mida ta nimetab kõige vahetumaks ja kõige kõrgemaks tunnetusviisiks, see on absoluutselt sõltumatu kõikidest meelte ja ka mõistuse valdkonda kuuluvatest mõjudest. Moodsa inimese põhipatu sõnastab 2 M. S e d g w i c k, Against the Modern World: Traditionalism and the Secret Intellectual History of the Twentieth Century. New York; Oxford, VAATENURK

180 Guénon järgmiselt: Tänapäeva inimese meelest eksisteerib tegelikult vaid see, mida saab näha ja katsuda; kui teooria tasemel sellegipoolest mööndakse, et olemas võib olla ka miski muu, siis kuulutatakse see viivitamatult mitte ainult tundmatuks, vaid ka tunnetamatuks, millega vabastatakse end kohustusest selle üle mõelda. Guénon jõuab kalijuga paratamatuse üle arutledes järelduseni, et poolel teel peatuma jääda pole enam võimalik ja et oleme jõudnud kalijuga lõppfaasi, kus pimeda aja pimedus on kõige sügavam, lõpliku lagunemise aega, kust edasi pääseb vaid läbi kataklüsmi. Lõpuks traktaadis peituvast vastuolust: kui kataklüsm on paratamatu ja kui sellele järgneb uuestisünd ning uus kuldajastu, siis miks tahab Guénon langust pidurdada? Küllap on Nüüdismaailma kriis kirjutatud mingil eesmärgil. Millisel? Guénon kutsub üles looma väikesearvulist eliiti, kes paneks end jõuliselt maksma, allutaks endale massi ja juhiks seda nii, et sel ei tekiks käsitust tema olemasolust ega tema kasutada olevatest vahenditest. Eliit peab hoidma kõike seda, mis säilib praegusest maailmast ja on lähtealuseks tulevase maailma rajamisel. Kuna Guénoni arutlused ei vasta Karl Popperi falsifitseeritavuse kriteeriumile neid teooriaid ei saa ümber lükata ega tõestada, siis taandub kõik lõpuks usule. Või intellektuaalsele intuitsioonile. Usk (intuitsioon) Guénoni on olemas või seda ei ole. See on iga lugeja vaba valik. Ent samas on aastal kirjutatud Nüüdismaailma kriisis mõndagi sellist, mida maailmas ringi vaadates ja igapäevasele kogemusele toetudes on võimatu eitada. Lääne ühiskonna nõrkuste väljatoomisel mõjub Guénon lausa prohvetlikult. Ka eespool mainitud Mark Sedgwick ütleb intervjuus: Ma ei ole traditsionalist, ometigi on minus teatav annus sümpaatiat mõnede traditsionalistlike vaadete ja seisukohtade suhtes. Jah, kellel siis poleks sümpaatiat traditsionalistide mõningate vaadete suhtes. Ateistid, sotsid, hipid ja punkarid, nagu me oleme. Mis on Guénoni vaadetes uut praegusele eesti lugejale? Opus Dei või siis Vene eurasisti Aleksandr Dugini tegemistest lugenud inimesele tuleb nii mõnigi asi tuttav ette. Pärast Asimovi Asumit, Le Guini Meremaa lugusid, Pelevini Tšapajevit ja Pustotad, Carlos Castaneda sarja don Juanist või siis näiteks äärmuslike islamistide tekste (aga aastast alates oleme ilmselt me kõik nende vastu kas või pinnapealset huvi tundnud) pole Guénoni mõttekäigud sugugi keerulised hoomata. Sedgwick ütleb, et traditsionalismi antimodernsuses on midagi väga modernset. Tegelikult võiks isegi väita, et traditsionalism on omamoodi postmodernismi eelkäija. Selle fenomeni seletamiseks ilmus aastal veel üks tähelepanuväärne raamat pealkirjaga Occidentalism. The West in the Eyes of its Enemies ( Oktsidentalism. Lääs tema vaenlaste silme läbi ), autoriteks Ian Buruma ja Avishai Margalit. 3 Esimene on Ida-Aasia ja teine 3 Vt ka: A. M a r g a l i t, I. B u r u m a, Oktsidentalism. Tlk K. Pruul. Vikerkaar, 2003, nr 1/ VAATENURK 180

181 Lähis-Ida asjatundja. Kui selle sisu lühidalt kokku võtta, siis on Lääne-viha saanud alguse Läänes endas: Enamik mässe Lääne imperialismi ja selle kohalike võrsete vastu laenasid väga palju Lääne ideedelt. Saksa romantikud põlastasid Prantsusmaa kehastatud külma ja hingetut tsivilisatsiooni. Vene slavofiilid vaid matkisid neid, laiendades oma põlguse juba kogu Lääne-Euroopale. Kolmandaks maailmaks nimetatud riikide ja rahvaste iseseisvusvõitlejad õppisid Lääne ülikoolides ja seal õppisid nad ka Lääne tsivilisatsiooni vihkama. Ning kuigi tänased islamiäärmuslased võivad tulla Kairo ülikoolist või Pakistani koraanikoolidest, on sealsete koolide professoritel otsene kogemus seotud Läänega. Nagu ka araabia ühiskondadel tervikuna, sest pärast Teist maailmasõda on araabia riigid järginud kas marksistlikku arengumudelit või natsionaalsotsialismist inspireeritud baath-partei teed. Guénoni tsivilisatsioonikriitilised mõtted on paljudele Lääne haritlastele arusaadavad, omased ja sümpaatsedki. Guénoni järgijate ning edasiarendajatega on lood juba keerulisemad. Traditsionalismi teine suur guru Julius Evola arvas, et kosmiliste tsüklite võidujooksus tuleb võitjaks ikkagi Lääs, sest Lääne allakäik on sügavaim, järelikult jõutakse siin ka kataklüsmini esimesena: kui Ida alles siseneb kalijuga pimedaimasse faasi, on Läänes taassünd juba täies hoos. (Kunagi pajatati meil mõistukõnet sellest, et paja ühes servas ei saa keeta rammusamat suppi kui teises; Evola järgi siiski saab.) Seega pole valgel rassil vaja muretseda, kosmiline ratas toob meid taas võitjate kilda. Vene eurasist Aleksandr Dugin sümboliseerib aga juba täielikku allakäiku (Haljand Udam on avaldanud tema ideedest ülevaate ja tuleb märkida, et see on üpriski heatahtlik) 4. Duginist rääkides võib piirduda sellega, et ta propageerib Hollandi-Saksa esoteeriku Herman Wirthi ideid, mille järgi kõik hea ja väärtuslik tuleb aastat tagasi eksisteerinud Hüperboreast. Wirth oli seotud SS-i egiidi all tegutsenud Ahnenerbega; organisatsiooni eesmärgiks oli nagu nimestki nähtub (aarialastest) esivanemate pärandi kogumine ja talletamine. Ning muidugi selle revitaliseerimine. Traditsionalismi muundumine poliitiliseks praktikaks ei olnud kindlasti Guénoni soov. Tema panustas nähtamatule eliidile ja salaühingutele. Ja neist, kui nad on olemas, ei pea me midagi teadma, sest muidu nad poleks nähtamatud ega sala. Esoteerika muundumine poliitikaks seevastu on väga nähtav ja tuntav. Seda võib ka Guénonist endast lähtudes nimetada tema ideede allakäiguks. 4 H. U d a m, Aleksander Dugini postmodernistlik bolševism. Looming, 1999,nr 6. VAATENURK

182 MART NUTT Mõtisklusi Burke ist ja tema ühiskonnapildist EDMUND BURKE. MÕTISKLUSI PRANT- SUSE REVOLUTSIOONIST ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega. Inglise k-st tlk Triinu Pakk-Allmann. Varrak, Tallinn, (Avatud Eesti raamat). 424 lk. Hind 229 kr. Esmalt tekib Edmund Burke i aastal ilmunud Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist lugedes kindlasti küsimus, mis tingis selle avaldamise eesti keeles. On ju maailma ühiskonnafilosoofia-alane kirjandus nii rikkalik ja võimalused eesti keeles midagi avaldada nii piiratud miks just Burke? Mina arvan, et Burke i põhiteos on midagi sellist, mis peab kindlasti tõlgitud olema, ja püüan seda siin põhjendada. Et raamat on ilmunud aastal, see ei vähenda, vaid suurendab tema väärtust, näidates nii tolleaegse Briti tippintellektuaali ja alamkoja poliitiku ettenägelikkust kui ka piiratust. Burke pole kaugeltki tüüpiline, vaid pigem erandlik arvamusliider, kes samas suutis kaante vahele paigutada peaaegu kogu ideoloogia, millele toetus 18. sajandi lõpu Briti monarhia. Burke i väidetega võib nõustuda või mitte, kuid neid ei tohi välja kiskuda kontekstist, milles nad on kirja pandud. Tema väärtus tänapäeva jaoks on pigem ajalooline kui ideoloogiline, hoolimata mõningaist katseist teda just ideoloogiavankri ette rakendada. Raamat on vormistatud pika isikliku kirjana, mistõttu tekst on liigendamata, kohati ebaühtlane ja eklektiline. Värvikas keel ning täpsed sõnastused, hästi argumenteeritud väited ja riigiõiguse perfektne tundmine pakuvad aga nauditavat lugemist. Algusest peale on selge, et hoolimata kirjavormist on teos suunatud Briti avalikkusele ning sel on selge tagamõte kujundada avalikku arvamust. Kuigi Burke süveneb põhjalikult Prantsusmaa ühiskonnaellu, ajalukku, poliitikasse, majandus-, rahandus-, sotsiaalproblemaatikasse, õigusesse, maksusüsteemi ja paljusse muusse (mis tänapäeva lugejale on ehk raamatu huvitavaim osa), on see siiski vaid vahend debatis Suurbritannia olude üle. Burke oponeerib Briti liberaalide radikaalsele osale st dr Price ile ja Old Jewry Revolutsiooniühingule, kes näevad Prantsuse revolutsioonis võimalust vabaduseideaali, võrdsuse ja demokraatia teostumiseks ja soovitavad brittidelgi neid kogemusi kasutada. Tänapäeval on osa Burke i kritiseeritud seisukohtadest näiteks õigus valida ise oma valitsejaid, neid väärkäitumise korral tagandada ja moodustada ise oma valitsust enesestmõistetavad ja kuuluvad nüüdisaja demokraatia raudreeglite hulka. Burke i kriitika lähtub aristokraatlikust positsioonist, ta vaidleb neile põhimõtetele vastu, seades ideaaliks järjepidevusele tugineva võimu: valitsejat ei ole õige valida, tema võim peab olema pärilik. Seega ei ole rahval ka õigust valitsejat tagandada ning kui valitseja võimu kuritarvitab, peavad teda tasakaalustama parlament ja kohus; valitsuse moodustamisel on kesksel kohal institutsioonide jagatud võimupädevus, mille aluseks on seisuslik 182 VAATENURK 182

183 kord. Burke ile on stabiilsus ja seaduslikkus väärtused omaette, mis kaaluvad üles vabadusele, võrdsusele ja inimõigustele toetuvad argumendid. Burke on aasta Inglismaa Hiilgava revolutsiooni ning sellel põhineva aristokraatliku demokraatia (siinkirjutaja termin) veendunud apologeet. Tema kindel veendumus on, et vabadus ilma tagatisteta pole hüve: vabaduse iseloomu määrab seos institutsioonide ja religiooniga, omandi ja maneeridega. Ta ei nõustu arusaamaga, nagu tähendaks vabadus õigust teha, mida süda kutsub. Ent Burke ei ole kindlasti mitte reaktsionäär, tema arusaamad võimu allikast on lähemal valgustusfilosoofiale kui absolutismile. Jumalast ei tulene mitte konkreetse monarhi võim, vaid pigem monarhia kui loomulik, kõrgemalt poolt antud valitsemiskord; algselt oli monarh valitud kõrge ametnik ja seega rahva teener. Troonipärimiskorra ja seisusliku võimu ülim eesmärk on tagada ühiskonna sujuv areng, kaose, kontrollimatu vägivalla ja türannia vältimine ning loomupäraste, ajaloos kujunenud õiguste säilimine. Kiriku roll riigi funktsioneerimises on pigem institutsionaalne kui jumalik ning seisneb väärtushinnangute, kõlbluse ja traditsiooni säilitamises (usk pühitseb riigi). Vabadused on esivanematelt tulnud põlispärand, mida peame omakorda pärandama tulevastele põlvedele. Burke väidab, et Prantsuse revolutsioon ei andnud õigusi, vaid hoopis võttis need ära, kaotades ajaloos väljakujunenud seisused ja privileegid. Samas ei eita Burke õigust kukutada seaduslik valitseja, kui see võimu ulatuslikult ja püsivalt kuritarvitab. Monarh ei tohi muutuda türanniks. Siingi jääb Burke truuks aasta revolutsiooni apoloogiale, pidades dünastia vahetamist ja absolutismile konstitutsiooniliste piirangute seadmist õiguspäraseks. Selles avaldub Burke i klassikaline konservatiivsus: ta ei eita muutusi, vaid peab neid, vastupidi, lausa vajalikuks. Need peavad aga olema kaalutletud, järkjärgulised, põhjendatud ja seaduspärased. Burke i teose õpetlikem osa on kahtlemata nende ohtude teadvustamine, milleni võib viia ühiskonnas väljakujunenud reeglite ulatuslik eiramine. Prantsuse revolutsiooni koleduste kirjeldamisel küll puhuti ehk liiga emotsionaalseks minnes teeb ta väärtuslikke tähelepanekuid, mis on osutunud paikapidavaks hilisemategi revolutsioonide puhul. Revolutsiooni põhjuseks pidas ta seadusetuse ja kaose tekitamist võimu anastanud inimeste poolt, kes kaaskodanikke ära kasutades ja ise millegagi riskimata taotlesid võimu monopoliseerimist ja rikastumist. Ebaõiglane maksukorraldus ja tühjaks pillatud riigikassa olid ajendid. Rahvahulgad tõmmati kaasa näiliselt ebaõiglusevastase, tegelikult aga kadedust ja kättemaksuhimu õhutava retoorikaga. Vanale võimule heideti ette seda, mida tehti ise, õigustades nii oma tegevust. Näiteks kirikuvastasus ei johtunud vaimulike kuritegelikkusest, vaid soovist kirikuvarasid röövida. Revolutsioonilised lahendused aga ei loo kunagi olukorda, mille poole püüeldi. Inimeste võrdsustajad ei kingi neile iialgi võrdsust. Nad haaravad hoopis ise võimu, kujunedes uueks ülemkihiks (ehk kõige võrdsemateks). Riigi ja teiste inimeste saatuse üle ei tohi otsustada need, kes eiravad seaduslikkust, moraali, traditsioone, väärikust ja VAATENURK

184 kõlblust. Iga võimu teostav inimene peab tegutsema usalduse alusel; võimu kollektiivsus ning institutsioonide seadusega selgelt piiritletud pädevus hoiab ära kuritarvitused, kohustab andma aru ja vastutama. Nende põhimõtete eiramine tähendaks lipitsejate, põhimõttelagedate karjeristide, oportunistlike tuulelippude ning kurjategijate pääsemist võimule, mille tagajärjed riigile ja rahvale on katastroofilised. Jagamatu võim viib aga paratamatult türanniale, nii ilusad kui ka ei oleks loosungid, millega seda õigustatakse. Burke peab aristotellikult täielikku demokraatiat häbituks, kuna avalikku arvamust kujundatakse enesekiituse abil. Samas kritiseerib ta Prantsuse revolutsiooni muuhulgas ka demokraatlikult positsioonilt, näidates, et Briti parlamendi alamkoda on demokraatlikum kui Prantsuse näiliselt rahva poolt valitav Rahvuskogu. Rahvuskogu ei valitud otse, vaid astmeliselt, mis tõi mitmekordse selektsiooni kaudu võimule uue oligarhia. Konfiskeerimiste ja paberraha (assignaatide) abil sai oligarhia oma kontrolli alla ka varad, mistõttu seisuseid ei asendanud võimu juures mitte rahva valitud esindajad, vaid advokaatidest, börsimaakleritest, agentidest, volinikest jt vahendajatest tekkinud oligarhia. Nii võõrandus Rahvuskogu kiiresti rahvast, keda väitis esindavat, ja pidi eriarvamusi lahendama rahvuskaardi abil. Burke küsib retooriliselt: kas need ongi inimõigused? Burke mõistis, et Prantsuse absolutism on end ammendanud, kuid nägi väljapääsu Briti eeskujus, mitte vägivaldses revolutsioonis. Teda hämmastas naiivsus, millega revolutsiooni tervitati, pigistades silmad kinni kõigi sellega kaasnevate koleduste ja kannatuste ees. Burke tabas ära türannia mehhanismi: kuidas vabaduse ja võrdsuse ideed pöörduvad enda vastanditeks enneolematuks õigusetuseks ja ebavõrdsuseks aastal, mil Burke raamatu ilmutas, olid suurimad koledused Prantsusmaal alles ees. Kuid Burke suutis ette näha kogu revolutsiooni verist käiku. Igaüks, kellel on mingigi kokkupuude võimuga, võiks Burke i lugeda. Hilisem konservatism pole Burke i juures hinnanud mitte niivõrd ta arusaamu õiglasest riigikorraldusest, vaid pigem ta välja pakutud meetodit, et püsima jäävad muudatused saavad toimuda üksnes järkjärguliselt ja vägivallatult. Burke i raamatu tõlkimine pidi olema ränk ja vaevarikas ettevõtmine, et anda ühemõtteliselt edasi tema keeruline keel ja filosoofiline mõttekäik. Triinu Pakk on teinud suurepärase tõlke, mis toob raamatu eestikeelse lugejani kogu selle terviklikkuses ja täpsuses. 184 VAATENURK 184

185 AET ANNIST Märkmeid lagunevast Misantroopiast ROBERT D. PUTNAM. ÜKSI KEEGLISAA- LIS. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd. Inglise k-st tlk Jürgen Innos, Marian Raamat, Irja Toots. Hermes, Tartu, lk. Hind 239 kr. Moodsa inimese sotsiaalse elu käsitlemise alal jätkab Putnam pikka traditsiooni, mis rajaneb näiteks Émile Durkheimil ja George Simmelil, aga ka üldisemal arusaamal sellest, et sooja ja tiheda vastastikuse suhtluse asemel iseloomustab moodsat ühiskonda individualism, kalkuleerivus ja ratsionaalsus. Üksi keeglisaalis kätkeb endas süviti minevat ülevaadet kogukonnaelu kokkuvarisemisest, selle mõnede põhjuste veenvat tuvastamist ja kliinilist analüüsi sellest, mis varingule järgneb: tervise, õnne, heaolu, majandusliku õitsengu, demokraatia järkjärgulisest mandumisest ja kaosest. Putnam pakub kvantitatiivset sotsioloogiat selle parimal kujul, sugedes täikammiga läbi uskumatult detailseid, mitmekülgseid ja pikaajalisi rahvastikuuuringuid ning pannes paika dekaadid, kust alates ameeriklased on üha enam hakanud oma ligimestest irduma. Peale selle analüütilise ülevaate aga osutab optimist Putnam ajaloolisele kogemusele, mis näitab, et sellesarnased protsessid võivad olla ka ümberpööratavad. 19. sajandi viimase veerandi sotsiaalse allakäigu peatamiseks teadlikult edendatud ühiselu viis aastateni kestnud kodanikuliikumise kuldajastusse. Tollal elavnenud vabatahtlik tegevus ja sotsiaalettevõtlus tugevdasid sotsiaalset kapitali üle ootuste edukalt, polsterdades ühiskonda kriiside vastu ja koolitades möödaminnes nii äri kui poliitika vallas ka uusi liidreid (lk 404). Tolle kuldaja mõju oli tunda veel isegi aastail. Sealtpeale aga on Ameerika sotsiaalne kapital, võibolla pöördvõrdeliselt majanduslikuga, hakanud kaduma. Putnam ei kahtle, et ka nüüdsete, vääramatuna näivate lagunemisprotsesside pidurdamiseks on vastav võimekus olemas, ning innustab kaasmaalasi juba aastaks muutusteni jõudma. Siiski sõltub see ka tahtest, millega alati on lugu märksa keerulisem. Tahte kõrval aga ehk veelgi olulisem roll on paratamatuse sunnil näiteks kriisidel ja sõdadel, mis aktiveerib ühtsuse vahel väga kiiresti aasta vaatekohalt arvab Putnam, et Ameerikat ei ole kahjuks ja õnneks ähvardamas mingeid virgutavaid hädaohte (lk 412). Raamatu avaldamisele järgnenud aastatel on seda riiki ometi üksteise järel tabanud terrorirünnakud, sõjad, looduskatastroofid ja nüüd veel ka majanduslangus. Selles valguses väärib Putnam erilist tähelepanu, sest sotsiaalse kapitali lagunemine on osalt olnud ka kriiside põhjus. Putnam kirjeldab, kuidas tänast poliitilist ja kodanikuaktiivsust ning vabatahtlikku tegevust lisaks selle üldisele kahanemisele iseloomustab ka kommertsialiseerumine ja professionaliseerumine protsess, mille juured peituvad tegelikult juba kuldaja tehnokraatlikus elitismis (lk 409). Ühtlasi individualiseerib see tarbijaks muutunud kodanikku. Nii näiteks värbavad tänapäeva VAATENURK

186 kodanikuühendused endale liikmeid sageli otsepostituste teel. Reaalselt säärased inimesed omavahel kokku ei puutu ja sidusust ei loo, ning olude muutudes lagunevad nende kooslused ühisjälge jätmata laiali (lk 54). Ametiühinguisse liitunud üksmeelne tööliskond on tänaseks asendunud töötajatega, kelle suhteid kolleegidega iseloomustab läheduse ja vastastikuse toe puudumine. Koondamistele ja ümberstruktureerimistele reageerib säärane grupp ühise protesti asemel sellega, et keskendub isiklikele probleemidele (lk 89 jj). Sotsiaalne kõledus ja ühistegevuse delegeerimine professionaalsetele aktivistidele on Putnami hinnangul tunnuslik ka religioossele ja poliitilisele elule ning koguni sõprussuhetele. Igapäevavahetuste tasandil iseloomustavadki tänapäeva neoliberaalset majandussüsteemi just niisugused jooned: osava naabrimehe asemel torujüri, vanaema asemel palgaline lapsehoidja, sõpradega koos naermise asemel ekraanimeelelahutus ja lõppematu tööorjus, et saaks neid rahast sõltuvaid vajadusi rahuldada. Kokkuvarisenud kogukonnaelu tingimustes on see sõltuvus aina suurem ja hirmutavam: kui raha teenida ei suuda, pole ka sotsiaalset kapitali, mis pankrotti läinut või töötuks jäänut toetaks. Kuidas sobib selline areng süsteemile, mis ülimuslikustab majanduskasvu? Aga suurepäraselt. Hästitoimival, sotsiaalse kapitali poolest rikkal, usaldaval ühiskonnal on turul pakutavat vähem vaja. Ortodoksse majanduskasvu-usu seisukohalt kujutab niisugune ühiskond endast probleemi. Ent uues situatsioonis, kui on selgunud, et kogu finantssüsteem ongi vaid püramiidskeemi sünonüüm, osutub probleemseks hoopis ühiskond, mis on üles ehitatud (või kui täpsem olla, maha lammutatud) turu heaks. Kui usaldust garanteerib vaid raha, mitte vastastikusus ega sotsiaalne kontroll, siis on võimalik teenida ja laenata ilma igasuguse vastutustundeta. Lõpptulemuseks on pindpinev ühiskond, mis lõhkeb sama kergesti kui kinnisvaramull. Ilmselt selle eest Putnam ameeriklasi hoiataski. Ta tegi seda igati nutikalt, kasutades majandusogaras maailmas terminit sotsiaalne kapital, kuigi võinuks samahästi rääkida lihtsalt sotsiaalsest sidususest, vastastikususest, võrgustikest või usaldusest. Muidugi on seda lähenemist mitmest suunast kritiseeritud, ja ka teenitult. Ühest küljest ei pööra see tähelepanu sotsiaalse kapitali jaotumisele ebavõrdses ühiskonnas. Teisalt ei suuda ka kõige põhjalikum kvantitatiivne analüüs arvestada sotsiaalse kapitali paigutumist sotsiaalsetesse suhetesse, selle kontekstispetsiifilist olemust ning üldistatud sotsiaalses kapitalis reaalselt peituvate nüansside tähendust konkreetsetele inimestele. Aga samal ajal on märgiks niisuguse sotsioloogia- ja majandusterminoloogia ühendamise edust see, et Putnami sotsiaalse kapitali definitsioon on jõudnud nii majandusteooriasse kui ka näiteks Maailmapanga arenguabipraktikatesse. Lahenduste edukus omakorda sõltub ikkagi sellest, mis niisugustes kohandustes rohkem ahvatleb, kas sotsiaalne või kapital. Praegune kriis on ehk viimast veidigi esimese arvel diskrediteerida suutnud. 186 VAATENURK 186

187 JUHAN SAHAROV Märkmeid presidendi (m)ajast VACLAV HAVEL. LÜHIDALT PALUN. Vestlus Karel Hvíþd alaga, märkused, dokumendid. Tšehhi k-st tlk Leo Metsar. Tammerraamat, Tallinn, lk. Hind 248 kr. Aasta tagasi, Praha Karli ülikoolis õppides, sattusin kaastudengitega istuma ühte kesklinna nooblisse kohvikusse, mis kandis nime Cafe Slavia. Kui mu käest küsiti, millest ma magistritööd kirjutan, ja ma vastasin, et aastate Tšehhoslovakkiast ning Havelist, tähendas mu tšehhist kaaslane, et siis me oleme täiesti õiges kohas. Tuli välja, et seesama kohvik oli 70ndatel tihti dissidentide kohtumispaigaks ning ka Haveli enda lemmikkohaks aastate alguses, erastamise saabudes, kohvik suleti, mõne aasta möödudes aga avati president Haveli eestvõttel uuesti ning nüüd on sellest saanud kuulus koht, mida külastab palju turiste. Haveli enda elukäik on tema lemmikkohviku omaga üsna sarnane. Näitekirjanikust, tagakiusatud dissidendist, oma vaadete pärast viis aastat vangis istunud mehest sai lõpuks riigi president, kes osutus üheks olulisemaks persooniks läänemaailma ja Visegrádi riikide (Poola, Tšehhi, Ungari) suhete taastamisel. Lühidalt palun on peamiselt Haveli presidentuuriaja ( ) poliitikast kõnelev tekstikogumik. See on kirjutatud omapärase kollaaþina, kus üksteisega põimuvad kolm erinevat liini esiteks intervjuu (Karel Hvíþd alaga) Haveli elust nii dissidendi kui presidendina, teiseks presidendi ametikohal olles koostatud ametlikud dokumendid ja märkused ning kolmandaks Haveli isiklik päevik. Peab kohe mainima, et üks huvitavamaid liine teoses ongi too intiimne päevik, kus suurest poliitikast erru läinud Havel kirjeldab enda kui ekspresidendi mõtisklusi igapäevaelust aastal. Kui algul tundub taoline kollaaþ ebamugav ja keeruline lugeda, siis varsti selgub, et erinevad lõigud ja nopped moodustavad mõtestatud terviku, ka ajaline hüplikkus õigustab ennast näiteks mõtteid abikaasa surmast väljendavad nii aasta märkus presidendi kantseleile, intervjuulõik Hvíþd alaga pärast teist presidentuuri kui ka sissekanne aasta päevikusse. Haveli pikast presidendikarjäärist hoolimata tunneb enamik lugejaid teda arvatavasti siiski näitekirjaniku ja poliitilise esseistina. Eesti keelde on tõlgitud tema näidendeid, presidendikõnesid ja artikleid, ometi on jäänud tõlkimata minu jaoks kõige paeluvam osa Haveli loomingust aastatel kirjutatud poliitilised esseed, mis pakuvad kommunistliku ühiskonna edasiarenenud (posttotalitaarsest) vormist väga sügava analüüsi. Kõige tuntumad neist on Kallis hr Husák (1975) ja Võimutute võim (1978), millest viimane sai Tšehhoslovakkia ja Poola dissidentidele teatavaks teoreetiliseks aluseks, millelt lähtudes oma tegevust põhjendati. 1 Mis oli sellise mõjukuse põhjuseks? Peale 1 Kanada politoloog Barbara J. Falk on uurinud nn poliitiliste intellektuaalide kirjatööde otsest mõju sotsiaalsetele liikumistele Ida-Euroopas ning märgib teoses The Dilemmas of VAATENURK

188 Haveli kõneosavuse kindlasti veel see, et ta suutis dissidentide retoorikasse ja argumentatsiooni tuua jõulisemalt kui kunagi varem moraali kategooria. Haveli järgi seisnes Tšehhoslovakkia (ja tegelikult kogu kommunistliku ühiskonna) kriis aastatel selles, et jätkus inimeste ebamoraalsus ja püsis automatiseeritud käitumisega ühiskond. Haveli ideid kasutasid ära uued tärkavad dissidentlikud liikumised. Harta 77 ja Solidaarsus raamistasid ja argumenteerisid oma nõudmisi, toetudes just moraalile ja inimõigustele, mis osutus õigeks taktikaks pärast Helsingi protsessi algust tekkis kahepalgelise retoorikaga reþiimil suuri raskusi kodanike veenmisega selles, et tegu on tõepoolest demokraatliku ja inimõigusi kaitsva riigiga. Lühidalt palun erineb Haveli varasemast poliitilisest esseistikast vähemalt kahes aspektis. Esiteks saab kiiresti selgeks, et tegu on eelkõige presidendi ja mitte dissidendi kirjutatuga: palju on juttu riigi institutsionaalsest ülesehitamisest aastate algul, tolleaegsest sisepoliitikast, majandusest, rahvusvahelistest suhetest, diplomaatiast jne. Teiseks on tegu memuaaridega, mis on kirjutatud vaba ja iseseisva Tšehhi Vabariigi ajal, st puuduvad ridadevahelised vihjed reaalsele kommunistlikule süsteemile, mis Haveli varasemates kirjatöödes oli üheks oluliseks allteemaks. Haveli poliitilisi esseid ja viimaseid memuaare seob üks läbiv teema. Havel taandab poliitilised ja rahvuslikud ülesanded inimlikeks, eksistentsiaalseteks ülesanneteks. Kui Milan Kundera üritas aasta sündmuste järel kuidagi õigustada tšehhi rahva käitumist, vastas Havel, et poliitikat ei saa õigustada abstraktselt, näiteks luues nägemuse kriitilisest ja oma selgroogu säilitavast tšehhi rahvast (nagu tegi Kundera), vaid alati konkreetsete tegude kaudu, mida teevad konkreetsed inimesed ja mitte rahvas. Inimese aususe säilimine poliitikas oli teema, millest sai alguse ka Haveli otsene sekkumine poliitikasse. Pärast aasta kevadet seisis Tšehhoslovakkia kompartei peasekretär Dub ek Moskva nõudmiste ees reformid peatada. Havel saatis Dub ekile avaliku kirja, kus ta rõhutas eelkõige tõe ja moraali tähtsust sellistes olukordades. Seda, et Dub ek ei võtnud tõde kuulda ja läks Moskvaga kompromissile, põhjendab Havel oma hilisemas essees Võimutute võim reformikommunistide (ehk inimnäolise sotsialismi) otsustava veana see seisnes vanadest poliitilistest kategooriatest, n-ö rituaalidest kinnihoidmises ning posttotalitaarse süsteemi olemuse mittemõistmises. Haveli järgi pole posttotalitaarses ühiskonnas tõeliseks poliitiliseks relvaks mitte otsene poliitiline tegevus, vaid käitumine ausa inimesena, moraalist ja tõest kinnihoidmine. Kuigi Havel ei identifitseeri end teadlikult vasak- ega parempoolsena, sest enda ideoloogiline sildistamine vaid piirab mõtlemist, teeb ta seda ometi ta on demokraat selle sõna valgustusaegses tähenduses. Havel kannab endaga aasta ideaale ning seetõttu pole üllatav, et tema erilise Dissidence in East-Central Europe, et oma intervjuudes mainis enamik neist liikumistest (Harta 77, Solidaarsus, aga ka muud) osavõtnuid end enim mõjutanud kirjutisena Haveli Võimutute võimu (selle lähimaks konkurendiks oli Adam Michniku Uusevolutsionism ). 188 VAATENURK 188

189 sümpaatia osaliseks saab USA poliitiline kultuur ja traditsioonid. Reisides tekib tal aeg-ajalt tõeline Ameerika-vaimustus, tema päevikus seisab: Need inimesed armastavad oma maad nende poliitikud on töökad, energilised ja rõõmsameelsed mispärast meie [Tšehhi poliitikud] oleme sellised igavesti äravaevatud, igavesti ärritatud? Miks me alailma midagi kirume, selle asemel, et korralikult töötada? (lk 107). USA-s võeti teda omakorda alati vastu kui muinasjutuprintsi, kui tõelist näidet American Dream ist dissidendist presidendiks. Seda rõhutas veelgi fakt, et see kõik polnud aset leidnud mitte Ameerikas, vaid kommunistlikus riigis. Pärast külma sõja lõppu toimus NATO identiteedi muutus sõjalisest klubist inimõiguste ja demokraatia kaitsjaks, kasutusele tuli programm Partnerlus rahu nimel ning aastal võeti esimeste Ida-Euroopa riikidena vastu Visegrádi riikide grupp. Haveli panus sellesse muundumisse NATO arengus oli märkimisväärne. Lühidalt palun memuaaridest selgub, et peale ameeriklastega ühise arusaama inimõiguste- ja demokraatiakontseptsioonist etendas oma rolli ka sõbrasuhete loomine aastate USA tšehhi päritolu välisministrist Madeleine Albrightist sai Haveli lähedane sõber, lähedaseks kujunesid Haveli suhted ka Clintonite perekonnaga. 2 Olen täheldanud, et mõnikord peetakse Havelit liiga idealistliku ja naiivse hoiakuga, oma poliitilistes visioonides isegi sentimentaalseks autoriks. Ta ise toonitab oma memuaarides, kunagise Tšehhoslovakkia presidendi Masaryki sõnu kasutades, vajadust peade ja südamete revolutsiooni järele 21. sajandi poliitikas. Havel kuulub seltskonda, kes edendab rahu, kaitseb inimõigusi, võitleb rassismi vastu jne, temast on saanud globaalse haardega humanist. Ja huvitaval kombel on väga raske kritiseerida nii Haveli poliitilist programmi kui ka tema (utoopilist?) seisukohta inimese eksistentsiaalse ning sealt edasi ka poliitilise revolutsiooni võimalikkusest. Kõige otsesemal kujul näitasid seda aastate lõpu Harta 77 ja Solidaarsus, mis kujutasid endast tõepoolest teatud vaimset revolutsiooni, kus võitis arusaam, et poliitikat ei tule muuta mitte poliitika enda, vaid ühe palju sügavama inimese mõtlemist mõjutava sfääri moraali kaudu. Muidugi võib vastu väita, et seesugused revolutsioonid (kas ka mitte aastate lõpu sündmused Eestis?) leiavad aset vaid teatud murdehetkedel, kus moraal ise muutub paljalt vahendiks, n-ö poliitiliseks relvaks, ning mingi aja möödudes too eksistentsiaalne revolutsioon lahustub uute reformide ja poliitiliste võitluste tuules. Nii või teisiti, ausus, olgu see siis siiras tunne või poliitiline relv, jääb alati alles ning ootama oma järgmist võimalust. 2 USA ja Tšehhi suhetes oli tähtsal kohal ka asjaolu, et Albrighti ja inglise keelega pidevalt hädas oleva Haveli suhtluskeeleks sai tšehhi keel. VAATENURK

190 EEVA PARK Vestlus maailmaga WISºAWA SZYMBORSKA. OMA AJA LAP- SED. Poola k-st tlk Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse, lk. Hind 134 kr. Poola luuletaja, esseisti ja tõlkija Wis»ava Szymborska puhul meenub kõigepealt kaks esmapilgul vastuolulist fakti: luuletaja on kirjutanud või täpsemalt siis avaldanud oma pika elu jooksul (sünd. 1923) vaid 250 luuletust, saanud aga selle, kokkuvõttes ju ülinapi loomingu eest Nobeli preemia (1996), olles auhinnatute maskuliinses reas naisautorina sealjuures ka selgelt vähemuse esindaja. Hendrik Lindepuu koostatud eestikeelnegi valikkogu pole just tekstimahukas, kuid on seda kaalukam. Kasutatud on peamiselt Szymborska nelja hilisema luulekogu luulet. Neist viimane, Dwukropek (Kaksikpunkt, 2005), muide koosneb tunnusomaselt vaid 17 luuletusest. Selliste eelteadmistega varustatult avasin Oma aja lapsed üsna ettevaatliku käega. Prantsuse filosoof Gaston Bachelard nendib: Poeetilise kujutluse uurimisel ei ole abi kultuursest minevikust; tulemust ei too ka pikaajaline, nädalate ja kuude pingutus mõtete ühendamiseks ja mõttekonstruktsioonide loomiseks. Minu meelest räägib Bachelard siin otsesest kogemusest, mis kas sünnib või siis ei sünni luulega kokkupuutumisel. Eeldades ja teades, et Szymborskat peetakse ülimalt intellektuaalseks, irooniliseks, paradoksaalseks luuletajaks, kelle 190 VAATENURK tihked tekstid moodustavad omamoodi eksistentsiaalse pusle, üllatas mind eelkõige just nimelt nende lihtsus, ütlemise argisus. Tänu sellele on tal võimalik oma luules rääkida meie, eesti luulekeeles vaat et kasutuskõlbmatuks kulutatud ja kuulutatud hingest vt Veidi hingest (lk 9). Ja kuigi see luuletus vastab tõepoolest kõikidele tema luulet ametlikult kirjeldavatele omadustele, on see ikkagi midagi hoopis muud, on enamat kui irooniline ja tarkusest kibe filosoofilisus, sest kohe hakkavd tööle ka teistsugused, Bachelardi poeetilise kogemuse mõttekonstruktsioonid. Szymborska ei loo mitte üksnes irooniliselt eksistsentsiaalset luulet, vaid ta loob ja väheste vahenditega ka selgelt mõjuvaid nägemuspilte. Ta tajub tavalises selle sisimat tavatust Ta on olnud selles ilmas juba üle aasta / ja selles ilmas ei ole kõik veel järele uuritud / ega võetud kontrolli alla ( Väike tüdruk tirib laudlina, lk 18) ning teeb ka selle tavatu nähtavaks ja selgelt aistitavaks. Luuletuses Mõned armastavad luulet (lk 21) ütleb ta, et luulet armastavad kaks inimest tuhandest ( arvestamata koole, kus peab, ja luuletajaid endid ), ning lisab siis nimekirja sellest, mida inimesed veel armastavad: puljongit nuudlitega, sinist värvi, silitada koera Samas annab ta määratluse luule raskesti sõnastatavale olemusele: päästev käsipuu üks paremaid luule definitsioone, mida ma tean, eriti kui kujutleda seda käsipuuna peadpööritava tühjuse treppidel. Luuletus Õe kiituseks (lk 20) aga õhkab oma leebes tänulikkuses sedavõrd tarka soojust, et saad aru, miks Szymborska iga luuletust Poolas sündmusena oodatakxviker pmd 190

191 se ja tegelikult hoopis laiemalt hinnatakse, kui vaid needsinatsed kaks inimest tuhandest lubaksid arvata. Üldse on ta kirjutanud sama vaba lähenemisviisiga, nagu kõikidest teistestki eluasjadest, ka luulest ja luuletajast (mis alati on ju olnud teatud mõttes kirjanduslik tabuteema, vähemalt toimetajate õpetlaslikus nägemuses). Sest Szymborska just nagu lihtsalt vestab elust ning teeb seda targalt ja süvenenult, peaaegu alati kaasvestlejat usaldades, talle mõtlikult silma vaadates. Mitte kusagil, ka mitte sellistes temaatiliselt ohtlikes luuletustes nagu Eleegiline aruanne (lk 62) või Vihkamine (lk 70), ei ole tal märkigi paatosest. Ainult paar korda tundus mulle, et luuletaja tahtnuks oma poeetilist kujundit juba nagu liiga pikalt lahti seletada ja ühe sellise luuletuse nimi oligi siis Üleliia (lk 55), sest mida veel lisada ridadele: Avastati uus täht, / mis ei tähenda, et nüüd oleks valgem, / või et saime midagi, millest tunti puudust? Meil, kes me oma suurtelt naisluuletajatelt oleme harjunud ikka ootama ja kõrgelt hindama ka hingematvat ilu, tuleb Szymborska puhul tõdeda, et tema luule näib pärinevat kui mitte just teemade, siis tundeskaala ja kohati ehk ka maailmatajumise poolest otsekui maskuliinse luuletaja sulest ning et just see omadus, see vaimne siksak teeb ta tekstid nii vetruvalt intellektuaalseks, et kusagilt ei paista otseselt silma suure poetessi seelikupalistust. Kuigi, jah, ühe viimase aja ilusama ja kurvema armastusluule-elamuse sain lugedes luuletust Kõnelus kiviga (lk 35): Koputan kivi uksele. / See olen mina, tee lahti. / Tahan tulla sinu sisse, / vaadata ringi, / hingata sind kui õhku. / Mine ära, ütleb kivi. / Ma olen kõvasti kinni. / Isegi tükkideks lõhutult / olen ma kõvasti kinni. / Isegi liivaks hõõrutuna / ei lase ma kedagi sisse. Szymborska reageerib kõigele, mis just nüüd ja praegu meie maailmas juhtub ( Foto 11. septembrist, lk 76; Terrorist, see vaatab, lk 74). Ta puudutab kargetes, keerulisest lihtsaks, lihtsast keeruliseks muunduvates metafoorides eetilisi probleeme, peegeldab oma rangelt valitud tekstides kogu inimkonna eksistentsi küsimusi ja piire, nii nagu peegeldatakse klaasikildu püütud teravat valguskiirt hoopis teise, ootamatu nurga alt, sulle põletavalt otse silma. VAATENURK

192 sexm0706.p , 23:40