EESTI MAJANDUSE VISIOON: HAJUTATUD RISKIDE JA VÄHESE VAESUSEGA Ideed sotsiaalsest liberalismist Eesti puhul

Similar documents
Maitsjast maitseni Santa Maria moodi. Rainer Tammet 29. aprill 2015

Competitiveness of textile and clothing industry

Liberaalne vähiravikorraldus keskhaiglad versus regionaalhaiglad

Humanistlikud pedagoogilised süsteemid II. Ene-Silvia Sarv Kursus: kasvatusteadus ja kasvatusfilosoofia Kasvatusteaduste Instituut 2009

OMA HALDJARIIKI KAITSTES

Travel List I Estonian with English captions

From the brain to intelligent systems: The attenuation of sensation of self-generated movement

RIIGI MAJANDUSARENGU JA INDIVIIDI SUBJEKTIIVSE HEAOLU HINNANG PALGATÖÖTAJATE LÕIKES

NÜÜDISKULTUURI HÄÄLEKANDJA KOLMEKÜMNE VIIES number : JUUNI/JUULI 2014 HIND 2 / VABALEVIS TASUTA #35

KÄSIRAAMAT. Organisatsiooni ARENDAMINE. KIRJUTAS Kristina Mänd

MIS OHUSTAB AVATUD ÜHISKONDA TÄNAPÄEVAL?

Adaptation of the KOOS questionnnaire for the use in Estonia Ann Tamm University of Tartu, Estonia ;

Tõeliselt vastutustundlik ettevõtlus

Infootsing ravijuhendite koostamiseks. Ravijuhendid. Pärnu Otsime: ravijuhendeid. süstemaatilisi ülevaateid

ONLINE KASSASÜSTEEMIDE KASUTAMISE VÕIMALUSED EESTI TOITLUSTUSETTEVÕTETES

TARTU ÜLIKOOL Matemaatika-informaatikateaduskond Arvutiteaduse instituut. Referaat. XP vs. RUP. Autor: Martin Mäe. Juhendaja: Erik Jõgi

Kultuur ja isiksus. Jüri Allik, Anu Realo. Teaduse sõjad

Noorsootöö muutuvas maailmas NOORTE VABATAHTLIK TEGEVUS ETTEVÕTLIKKUS MIHUS 06/11 1

Lev Võgotski teooria täna

KORPORATIIVBRÄNDI KASUTAMINE ÄRITURUL AS SCANDAGRA JUHTUM USING CORPORATIVE BRAND ON THE BUSINESS MARKET THE CASE OF AS SCANDAGRA

Ajakiri Sotsiaaltöö 2001/5 Eessõna

Bo Hejlskov Elvén ja Tina Wiman PAHURAD LAPSED. Miks lapsed tujutsevad ja kuidas sellega toime tulla?

Ettevõtluse toetusmeetmed Riigieelarve Strateegias

MAJANDUSLIKE OSTUOTSUSTE MÕJUTAMINE AASTASTE NOORTE NÄITEL

NÜÜDISKULTUURI HÄÄLEKANDJA KUUEKÜMNE NELJAS NUMBER : MAI 2017 HIND 2 #64 : RÄNNUD

TARTU ÜLIKOOLI NARVA KOLLEDŽ EESTI KEELE JA KIRJANDUSE LEKTORAAT

NÜÜDISKULTUURI HÄÄLEKANDJA NELJAKÜMNE KOLMAS number : APRILL 2015 HIND 2 #43

SOTSIAALMEEDIA ETTEVÕTTE STRATEEGIAS NASDAQ OMX TALLINN NÄITEL

ETTEVÕTTE ÜHISKONDLIK VASTUTUS AS ERICSSON EESTI, AS TALLINK GRUPP JA AS TALLINNA KAUBAMAJA GRUPP NÄITEL

Noorsootöö identiteet ja tulevik

2. TEOORIA Milline riik on väikeriik?

noorteseire aastaraamat NOORSOOTÖÖ TULEMUSLIKKUSE HINDAMINE

IT-revolutsiooniks Gartneri uuring Nõuandeid

HeaKodanik nr. Kuidas levivad. teadmised, huvi ja oskused? november EMSLi ajakiri kodanikuühiskonnast

Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduskond. Riigiteaduste Instituut. Magistritöö. Laidi Surva VABATAHTLIKU TEGEVUSE ARENDAMINE KOLMEL TASANDIL:

LOOMADE POOLT Kadri Taperson

RAVIMIAMETI STATISTIKA AASTARAAMAT STATISTICAL YEARBOOK OF THE STATE AGENCY OF MEDICINES

Data Mining Research Project Report Generating Texts in Estonian Language. Author: Robert Roosalu Supervisor: Tambet Matiisen

Juhtimine. Juhi Sina majandust! TTÜ majandusteaduskond annab selleks parima hariduse! TEADMISTE KAUDU EDUKAKS!

15 : SUVI. tartu ja maailma kultuurileht VIIETEISTkümnes number : SUVI 2011 Kolleegium: Kaisa Eiche, Indrek Grigor, Põim Kama,

Tööturuinfo teejuht nõuandeid karjäärispetsialistile tööturuinfo mõistmiseks

BRÄNDIMISE TÄHENDUS EESTI ERAETTEVÕTETES

Kognitiivse pöörde puhul ei saa vist väita, et pööre puudutas ainult

Noorte Uurides identiteeti ning selle rolli rahvusvahelises noorsootöös mõistmine

KÄSIRAAMAT A M E T N I K E L E J A VABAÜHENDUSTELE KAASAMINE. avalikus sektoris ja vabakonnas. KIRJUTASID Urmo Kübar ja Hille Hinsberg

EESTI STANDARD EVS-ISO 7305:2003. JAHVATATUD TERAVILJASAADUSED Rasva happesuse määramine. Milled cereal products Determination of fat acidity

Vajame inimesi, kes oskaksid iseseisvalt õppida.

aastat ravimistatistikat Eestis Years of Estonian Statistics on Medicines

KODANIKUÜHENDUSTE ÜHISKONDLIKU MÕJU HINDAMINE KÄSIRAAMAT

PERSONALI MOTIVEERIMINE JA TÖÖRAHULOLU AS NARVA JÕESUU SANATOORIUMI NÄITEL

Innovatiivse teenuse väärtusloome Fits.me juhtumi näitel

TARTU ÜLIKOOL Sotsiaal- ja haridusteaduskond Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut

DEVELOPING METHODS FOR ANALYSIS AND EVALUATION OF REGRESSION TESTING PROCESS

Vastutustundlik ettevõtlus Eestis. Näidete kogumik

KLIENDI RAHULOLU JA LOJAALSUSE KUJUNDAMINE INSTRUMENTARIUM OPTIKA OÜ TARTU LÕUNAKESKUSE KAUPLUSE NÄITEL

MAAILM TOIMUB. Tiit Kärner

Poiss, keda kasvatati nagu koera

probleemidest tuleb rääkida kohe LK 34 Mobiilisõbralik koduleht toob kliendid teie juurde

Head oskused. Aune Valk. Head

INNOVATSIOON JA SEDA TAKISTAVAD TEGURID EESTI EHITUSSEKTORIS

KÄRGPERES ELAVAD LAPSED: LAPSE PERSPEKTIIV

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor. Ettevõtluse Instituut Turunduse eriala

Tartu Ülikool Geograafia Instituut

Consumption of Antiretroviral Drugs in Estonia. Retroviirusvastaste ravimite kasutamine Eestis

KUIDAS MUUTA MEIE IDEID SELGEKS *

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL. Sotsiaalteaduskond. Tööstuspsühholoogia instituut. Kadri Lipp

tartu ja maailma kultuurileht kolmekümnes Number : PÖÖriPÄeV 2013 #30

NOOR PUUDEGA LAPSE PERES

Agressiivsus. Sinu tark laps. Sinu tark laps. Jesper Juul. Jesper Juul Agressiivsus. Teejuht agressiivsete laste ja noorte paremaks mõistmiseks

Õpetajate Leht. Ideedest ei tule puudust Sirje Tohver. Austatud haridusrahvas!

nr 1 (59) talv 2014 Terves kehas hea kodanik

TeeLeht aasta suuremad teetööd. Korruptsioon ja Maanteeamet. Tee annab tööd küll, jätkuks vaid tegijaid. Tuhandete kilomeetrite võrra targemaks

HTM-i aasta-analüüs 2016: Täiskasvanute osalus elukestvas õppes. Täiskasvanute osalus elukestvas õppes. Mart Reinhold

HEATEGEVUSE TOETAMINE ETTEVÕTETE POOLT VÄHIRAVIFONDI KINGITUD ELU NÄITEL

Mobiiliäpid turunduses must auk?

EESTI VABARIIGI PREEMIAD 2015 TEADUS F. J. WIEDEMANNI KEELEAUHIND KULTUUR SPORT

Nutiseadmete kasutajate turvateadlikkuse ja turvalise käitumise uuring. Uuringuaruanne TNS Emor. Tellija: Riigi Infosüsteemi Amet

ASPERGERI SÜNDROOMIGA TÄISKASVANUTE SOTSIAALNE SUHTLEMINE

TARTU ÜLIKOOL. Profileerimise tajumisest internetis gümnaasiumiõpilaste seas. Sotsiaalteaduste valdkond. Ühiskonnateaduste instituut

TÄNUSÕNAD PIIRID PUUDUVAD

Jesper Juul. Sinu tark laps

Avasta. Maailma 2017/2018

Ülikoolis alustab üle 3200 uue tudengi

Isikuandmete kaitse delikaatsetes registrites

Lülisamba traumaatiline vigastus (TLICS) 5. veebr Erki Parri

SÕNAJÄRG, INFOSTRUKTUUR JA OBJEKTI KÄÄNE EESTI KEELES

Koha vaimne reostus: Raadi

TÖÖTAJATE RAHULOLU- JA MOTIVATSIOONIUURING OÜ KÄPP GRUPP NÄITEL EMPLOYEE MOTIVATION AND JOB SATISFACTION IN THE EXAMPLE OF KÄPP GRUPP

Subjekti eneseloome võimusuhetes: Agambeni, Badiou ja Foucault subjektsuseteooriad semiootilisest vaatepunktist 1

Eesti ettevõtete uuendusmeelsus ja innovatsiooni vation studies Inno toetamise võimalused

MITMIKE PEREDE RAHULOLU JA TOIMETULEK IGAPÄEVAELUGA

AASTAST 1925 HUGO TREFFNERI GÜMNAASIUM JUUNI 2016 MIILANG

Sotsiaalne kaasatus. Sotsiaalne kaasatus. Sotsiaalne kaasatus

Ei ole üksi ükski maa. Ülevaade kodanikuühiskonnast 2 ( e p

NAIS- JA MEESTARBIJATE MOTIIVID KOSMEETIKA OSTMISEL JA KASUTAMISEL

VARIATIONS IN TACTILE SIGNING THE CASE OF ONE-HANDED SIGNING

Akadeemilise motivatsiooni skaala adapteerimine eesti keelde

ORGANITRANSPLANTATSIOON: AINA SUURENEV LÕHE OOTENIMEKIRJA JA OLEMASOLEVATE SIIRDEORGANITE VAHEL

Infektsioonhaigused 21. sajandil

Indrek Otsus Ott Kiivikas

Transcription:

EESTI MAJANDUSE VISIOON: HAJUTATUD RISKIDE JA VÄHESE VAESUSEGA Ideed sotsiaalsest liberalismist Eesti puhul President Toomas Hendrik Ilves kasutas Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 22. aastapäeval 20. augustil 2013. aastal Kadrioru roosiaias peetud kõnes kujundit noorest inimesest, kel puudub meelepärane töö, kes teistsugust (tööd) ei tahagi ning kellele hakkab huvi pakkuma kapitalismikriitika. Eestis on umbes 30 000 inimest, kelle tööalased valikud on nii elukoha kui ettevalmistuse tõttu väga piiratud nende seas paraku ka palju noori, kelle jaoks kodumaalt lahkumine või vastandumine kapitalistlikule majanduskorrale on arvestatavad alternatiivid. Samal ajal ilmutas Eesti majandus 2013. aastal väga väikest reaalkasvu. Mitmed majandusanalüütikud on selle juurpõhjusena välja toonud senise majandusmudeli võimetuse viia Eesti majandus järgmisesse kasvutsüklisse. Soovitatud on liikuda väärtusahelas üles, toota innovatiivsemaid ning rohkem lisandväärtust pakkuvaid tooteid või parandada tootlikkust. Ettevõtjate seisukohast pole tegu kuigi mõistlike soovitustega: leidub väga vähe ettevõtjaid, kes ei sooviks suurendada kasumit, turuosa, käivet või parimal juhul neid kõiki korraga. Ent kuidas seda teha? Siinkohal pöörduvad pilgud sageli poliitikute poole, kes paraku jäävad napisõnaliseks: plaan parema Eestini jõudmiseks või parem Eesti Sinule ei ole paraku andnud selgitust, kuidas homsele vastu minna. Siiski on ka 459

erandeid ning ühena tooksin välja Arengufondi nutika spetsialiseerumise arutelu. Kas selline lähenemine meeldib või mitte, on igaühe enda otsustada, kuid vähemasti on esitatud selge visioon tuleviku arenguks. Käesoleva essee eesmärgiks on pakkuda Eesti majandusest visioon, mida on võimalik ellu viia päevapoliitikast või majanduse hetkeseisust sõltumata. Olgu rõhutatud, et kirjapandu eesmärk on aidata kaasa Eesti elu arengu kindlustamisele, mitte vastanduda ühelegi praegusele maailmavaatele ega üksiksõnavõtule. Kas pakutav visioon on vasak- või parempoolne? Sellele küsimusele ei ole teadlikult vastatud. Maailmavaatelt võib sellele kõige lähedasemaks pidada sotsiaalset liberalismi, kuid ilma riigikapitalismita. Kirja pandud ideed rajanevad eelkõige eeldusel, et sotsiaalsed süsteemid tänapäeva maailmas on komplekssed ning lootus neid valemitega kirjeldada ei ole reaalne. Pigem vastupidi: sotsiaalsete süsteemide mudelisse valamine, prognoosimine või veelgi hullem programmeerimine viib kaugemas tulevikus krahhini. Puhtast liberalismist (vt Kitt 2012) eristab seda aga teine kandev idee: teatud riigipoolne sekkumine, et tagada rahvuse ja rahvuskultuuri säilimine. Me peame olema avatud maailmale, kuid me ei saa võtta ühtegi riski, mis seaks ohtu meie kultuuri ja keele olemasolu. EESTI MAJANDUSE PIKAAJALINE PROBLEEM: MEIE RAHVAARV Eesti majanduse kõige olulisemaks probleemiks praegu on rahvaarv. Eilne probleem ehk liigne võlakoormus on praeguseks selja taha jäetud. Tänase probleemiga ehk Eesti ettevõtete konkurentsivõimega maailma majanduses on küllalt edukalt tegeldud. Homne probleem ehk puuduvate töökäte leidmine vajab ühiskonnas aga arutamist. Kui Eesti 1991. aastal omariikluse taastas, puudusid majandusarenguks üliolulised usaldusväärsed institutsioonid: pangad, rahasüsteem, eelarve- ja maksupoliitika ning kapital. Pärisime galopeeriva inflatsiooni (1991 1993 küündis tarbijahinnaindeksi kasv 460 30%-ni aastas 1 ) ning nõukogudeaegse tootmisbaasi. 1990. aastate reformid ja nende tulemused on omaette ulatuslik teema ja kindlasti käsitlevad majandusajaloolased seda mujal. Samas on tõsiasi, et vähem kui kümne aastaga suudeti üles ehitada enam-vähem usaldusväärsed institutsioonid, mille tõenduseks oli juba 1990. aastate lõpul rahvusvaheliste reitinguagentuuride poolt omistatud investeerimisjärgu riigireitingud. Tähelepanek nr 1: 2008. aasta kriisi juurpõhjuseid viis aastat hiljem enam ei eksisteeri Finantsturgude ja majanduse liberaliseerimine on tekitanud kommentaatorites vastakaid emotsioone. Vaba turumajanduse pooldajad (nimetagem neid liberaalideks) süüdistavad kriiside tekkimises liigset reguleerimist, samas kui sotsiaalse demokraatia pooldajad osutavad näpuga just liberaliseerimise poole. 2 1 Siin ja edaspidi on kasutatud Eesti Statistikaameti andmeid, kui pole märgitud teisiti. 2 Nagu eelnevalt öeldud, ei ole siinkohal eesmärgiks analüüsida ühe või teise vaatekoha plusse ega miinuseid. Tõsi on aga see, et 1980. aastatel sai Ronald Reaganist ja Margaret Thatcherist alguse ennetundmatu liberaliseerimine koos reguleerimise vähendamise, riigi vara erastamiste ning valitsuse üldise rolli vähendamisega majanduses. 1990. aastate lõpul jõudis nn liberaliseerimine ka finantssektorisse, kus võtmetegelasena tuuakse välja USA tolleaegset rahandusministrit Robert Rubinit. Rubini algatusel loobuti 1999. aastal 1933. aasta Glassi-Steagalli seadusest, mis laias laastus keelas kommertspankadel (lihtsustatult pangad, mis korjavad avalikkuselt hoiuseid) tegelda väärtpaberivahendusega. Tagantjärele võib ehk öelda, et selle õigusakti kaotamine tõi kaasa 2000. aastaid iseloomustanud finantsalkeemia ning üleilmse finantsturu kokkuvarisemise 2008. aastal. Võib-olla tõesti, kuid keegi ei saa väita, et ilma regulatsioonita ei oleks kriis tekkinud muudel põhjustel. Samuti ei saa kümne aasta pärast väita, et nn Lehmani kukkumisest (investeerimispanga Lehman Brothers pankrott 2008. aasta sügisel, mida peetakse finantskriisi keskmeks) alguse saanud reguleerimislaine ei põhjusta järgmist kriisi 2020. aastal. On ju selge, et ametliku reguleerimisega antakse tarbijatele rohkem kindlust (hoiuste parem tagamine, nõustamiskvaliteedi kontroll ja kõrgendatud pangajärelevalve) 461

Finantsturu, nii aktsia- kui ka võlakirjaturu puuduliku arengu tõttu iseloomustab Eesti majanduse laenukoormust ilmselt kõige paremini pankade laenude ja hoiuste suhe. See suhtarv annab hea hinnangu haavatavusest võimaliku kriisi korral. 2002. aastal oli Eesti Panga statistika järgi Eesti pankades kogutud hoiuseid ja väljastatud laene võrdselt umbes 50 miljardi krooni väärtuses (u 3,2 miljardit eurot). 2002. aastal oli laenude ja hoiuste suhe seega 1,0 ning lihtsustatult võib öelda, et majandus oli iseseisvalt võimeline oma säästudest kõik laenud tagasi maksma. Alates 2002. aastast ületas aga laenude kasv tunduvalt hoiuste kasvu ning aastaks 2008 jõudsime laenu/hoiuse suhtega 1,75-ni. Olgu rõhutatud, et majanduse jaoks ei pruugi 1,0 olla optimaalne arengustsenaarium. Liiga madal laenude tase võib investeeringuid pärssima hakata ning mõjutada majanduskasvu pikema aja jooksul negatiivselt. Kindlasti ei saa ka väita, et laenude ja hoiuste võrdsuse juures on majandus igal juhul tasakaalus: erinevusi leidub nii tähtaegades, majandussektorite kui ka eraisikute ning ettevõtete vahelises jaotuses. Samas on antud suhtarv hea ja lihtne lahendus majanduse bilansi kirjeldamisel. Tollase massiivse laenukasvu taga olid elav sisetarbimine ning kinnisvaraarendus. Finantsturgude liberaliseerimise järellainetus Läänemere soppidesse tõi kaasa kapitali vaba sissevoolu, mis võimaldas paljudel peredel osta endale unelmate kodu ning tööstustel soetada maailmatasemel seadmeid. Siiski on huvitav jälgida just ettevõtluslaenude statistikat (allikas Eesti Pank). Sellest on näha, et aastail 2002 2012 said ettevõtted u 2 miljardit eurot laenuraha aastas; erandiks aastad 2005 2007, mil väljastati 3 4 miljardit eurot. Teiste sõnadega: buumiaastate lisamiljard või paar suundus betoonisegumasinate kaudu kohalikku kinnisvarasse. Kriisi saabudes rahakraane de facto ei suletud, vaid pöörduti tagasi kriisieelse normaalsuse juurde. Tõsi, väljastatud eluasemelaenude maht ei jõua ilmselt niipea 2007. aasta tasemele, kuid 2013. aasta statistika järgi on mõõdukas laenukasv näha ka eraisikute puhul. 2013. aasta II kvartalis oli laenude/hoiuste suhe Eesti pankade koondbilansis 1,15. Näitaja on sellel tasemel püsinud alariigile võetavate kohustuste arvel. Küsimus ei ole selles, kas finantsturge üldse reguleerida, vaid reguleerimise mõistlikus tasemes. 462 tes 2011. aastast, pärast kiiret langust aastail 2008 2010. Palju on räägitud Eesti madalast võlatasemest. Selle all peetakse silmas eelkõige valitsussektori võlakoormust (võlatase suhtarvuna SKTsse), mis on tõesti Euroopa väiksemate hulgas. Samas on ka erasektori võlakoormus langenud (2010 16 miljardit eurot ehk 100% SKTst vs. 2012 15 miljardit eurot ehk 85% SKTst) ning Eesti koguvõlg on Euroopa keskmiste hulgas. Seega võib väita, et 2008. aasta kriisi põhjuseid Eestis praegu enam ei ole. Laenude-hoiuste suhe on langenud normaalsele tasemele, riigi võlakoormus on vähenenud ning ettevõtete maksevõime oluliselt paranenud. Muutused peegelduvad nii käitumises kui ka finantssuhtarvudes. Tähelepanek nr 2: Eesti ei ole banaanivabariik Mitmed väliskülalised ja -ajakirjanikud on küsinud, millel põhineb Eesti majandus. Millised on maailmanimed meie majanduses, millised on suuremad sektorid ning kes suuremad tööandjad? Selgub, et meie majandus on laiapõhjaline ja hajutatud nii toodetud kaubagruppide kui ka ekspordi sihtriikide kaupa ning tööhõive aspektist vaadates. President Lennart Merit parafraseerides võib öelda, et Eesti Nokia on see, et meil puudub oma Nokia. SKT lisandväärtusest moodustavad kõige suurema osa töötlev tööstus (2012. aastal 15,4%), hulgi- ja jaekaubandus (12,3%) ning kinnisvarategevus (11,9%), mis annavad kokku u 40% rahvusliku kogutoodangu lisandväärtusest. Huvitav on märkida, et umbes samasugune jaotus kehtib ka tööhõive puhul, kus need kolm sektorit katavad umbes kolmandiku tööhõivest. On selge, et kaubandus on orienteeritud peamiselt sisetarbijaile, samuti suures osas ehitus. Töötlev tööstus aga on pärast 2008. aasta majanduskriisi leidnud oma kliendid väljastpoolt Eestit. Eesti kaupade eksport on alates 2011. aastast olnud u 1 miljard eurot kuus ehk 12 miljardit aastas. Tõsi, Ericsson Eesti osa sellest on u 10% ning teise 10% moodustavad mineraalkütused ja elekter, ent ülejäänud eksport on vägagi hajutatud. Eestis on kaheksa kaubagruppi, mis suudavad eksportida üle 65 miljoni euro vääringus aastas (ehk Eesti kroonides üle miljardi). Need grupid on elektrimasinad, mineraalkütus, me- 463

tallitooted, puidutooted, mööbel, keemiatööstus, toidukaubad ja autokaubad. Kakskümmend kaheksa suuremat eksportööri annab tööd 26 000 inimesele ja maksab keskmiselt palka rohkem kui 1100 eurot kuus oluliselt üle Eesti keskmise. Suured töösturid sõltuvad peaaegu täielikult välisturgudest, mullu ekspordi kasv aga pidurdus. Palgasurve samal ajal süvenes 23 suurematest tööstusettevõtetest suurendas töötajate keskmist palka. Sõltudes välisturgudest, tähendab palgatõus puhtalt tootmissisendi hinna kasvu, mis avaldab negatiivset mõju ettevõtete majandustulemustele. 16 ettevõttel ongi mullu rohkem kui viiendiku võrra vähenenud kulumieelne ärikasum (EBITDA 3 ) ning vaid neli ettevõtet on suutnud kasumit kasvatada. Eesti ei ole üleilmne, vaid pigem regionaalne eksportöör. Meie tooted leiavad ostjaid eelkõige lähinaabrite juures. Eesti ettevõtete peamisteks sihtturgudeks on Rootsi (16% ekspordikäibest) ja Soome (15%). Suuruselt kolmandaks kaubanduspartneriks on tõusnud Venemaa (12%), edestades Lätit (9%) ja Leedut (4%). Mitmed majanduseksperdid on kritiseerinud, et toodame regionaalset allhanget ning loodav lisandväärtus jääbki kiratsema, kuni me oma lõpptootega tarbijani ei jõua. Teoreetiliselt võib see ju nii olla. Praktiliselt teeb aga iga ettevõte nii keerulist toodangut, kui tal selleks vahendeid ja pädevust jagub. Et regionaalsest kaubavahetusest iseenda lõpptoodanguga välja murda, on vaja tuntust, mida ei koguta üleöö. Lisaks on vaja mastaapi, mida Eestil loomuliku eelisena ei ole. Seega võib üldistades öelda, et Eesti majanduse alustala on töötlev tööstus, mis on nii tööhõive kui ka ekspordimahu poolest suurim ning kõige olulisem raha sissetooja. Eesti töösturid on edukalt üle elanud 2008. aasta kriisi ning suutnud sellest tugevamana väljuda. Seda kinnitab ka Rahvusvahelise Valuutafondi statistika, mis näitab Eesti eksportmüügi 60%-list kasvu võrreldes 2009. aastaga, kuid maailm tervikuna ning euroala on samal ajal kasvanud vaid 22%. Eesti ei ole banaanivabariik: me toodame ja müüme palju erinevaid kaubagruppe ning peamiselt oma lähinaabritele. 3 S.t earnings before interest, taxes, depreciation and amortization. 464 Tähelepanek nr 3: Kahepalgeline tööturg ning 30 000 töötu probleem Eestis on 695 000 16 74-aastast inimest, kes soovivad tööd teha. Neist oli 2013. aasta III kvartalis tööta 55 600. Majanduses on pidevalt inimesi, kes liiguvad ühest töökohast teise, mis võtab teatud aja. Majandusteoorias tuntakse mõistet loomulik töötusemäär, mis iseloomustab olukorda, kui töö kaotanute ning leidnute arv on võrdne. Üldise hinnangu järgi on riigi majandus ja tööturg heas seisus, kui loomuliku töötuse määr jääb 3 5% kanti tööhõivest: Eesti näitel võiks selleks numbriks olla umbes 30 000 inimest. Kuigi loomuliku töötuse määra arvutamine on üsnagi keeruline, jääb see eri hinnangute põhjal Eestis praegu u 9 10% tasemele. Ehk teisisõnu: meie praegune töötuse määr on loomuliku taseme lähedal, kuid loomulik töötus võiks siiski olla madalam. Kuidas saavutada, et see alaneks rohkem kui kaks korda? Lahutades praegu tööta inimeste arvust (u 56 000) eesmärgiks oleva loomuliku töötuse (u 30 000), saame tulemuseks veidi vähem kui 30 000 inimest, kes võiksid praegu töötada. 30 000 töötu probleem iseloomustab töö pakkumise ja nõudluse tasakaalutust ning see väljendab Eesti tööturu ehk sisetasakaalu suurimat probleemi. Kus on Eesti töötud? Kõige suurem oli tööpuudus mullu Ida- Virumaal, küündides 17,5%-ni, kus ilma tööta on 15 000 inimest. Protsentuaalselt on lood kehvad ka Valgamaal (15%), kuid see puudutab vaid 2000 inimest, mis on teiste maakondadega võrreldes suhteliselt väike arv. Töötust on maakondades, mille keskuseks on suured linnad: Harjumaal (sh Tallinnas) 27 000 (8,9%), Pärnumaal 5000 (10,9%) ja Tartumaal 6000 (8,2%) inimest. Kõige suurem on tööhõive Viljandimaal (tööpuudus 6,9%) ja Võrumaal (6,8%). Sageli püütakse seostada töötust madala haridusega. Eesti statistika seda siiski ei kinnita. Tööjõu struktuur haridustaseme järgi on Viljandimaal, Võrumaal ja Ida-Virumaal üsna sarnane: 15% põhiharidusega, 60% keskharidusega ja 25% kõrgharidusega inimesi; Tartus ja Tallinnas on kesk- ja kõrgharidusega töötajaid võrdselt 45%, põhiharidusega tööjõudu aga vaid 10%. Kindlasti vajab see statistika põhjalikumat uurimist, sest kogu maakonna tööjõu hariduse struktuur ei pruugi kuigi täpselt peegeldada töötute haridustaset. 465

2013. aasta sügisel Viljandimaa ettevõtjatega vesteldes selgus, et uut tootmiskompleksi nad Viljandisse ei ehitaks. Selle põhjuseks on töökäte puudus. Sama kinnitavad ka mitmed suurtöösturid: puudu on spetsialistidest, oskustöölistest ning tootmisjuhtidest. Samal ajal on Eestis 30 000 inimest, kes ei suuda tööd leida, ning mitmed erialad, kus keskmine palk jääb tugevasti alla Eesti keskmise. Tuntumaks selliseks valdkonnaks on kaubandus, kus lihttöötaja palgatase ei pruugi ületada 500 eurot kuus. Samas, nagu eelnevalt öeldud, on suurtes tööstusettevõtetes palgatase üle 1000 euro kuus. Seega eksisteerib Eestis kaks tööjõuturgu: ühel puuduvad tööstusettevõtetesse sobivad inimesed ning teisel ei leia rakendust oma aega ja füüsilist kohalolekut müüvad inimesed (kaubandus, hõredamalt asustatud piirkonnad). Kahe tööjõuturu lõhet ületada on raskem, kui esmapilgul paistab. Sealtsamast Viljandist pärineb näide, kus maapiirkonnas asuv metallitöötlusettevõte on proovinud kodukülla tagasi meelitada sealt pärit poisse, pakkudes nii head palka kui ka elamispinda, kuid üsnagi edutult: elu maal ei ole perspektiivikas ning pigem proovitakse linnas kehvemates tingimustes hakkama saada. Mingil määral on loomulikult tegu ka muna-kana-probleemiga: kui pole inimesi, pole kultuurielu, kuid ilma kultuurita ei tule maale ka inimesi. Eesti kultuuri ja rahvuse seisukohast on kõige olulisem lahendada just 30 000 töötu probleem. Eelkõige tähendab see tähelepanu pööramist maapiirkonnas olevatele inimestele, sest inimeste väljavool linnadesse ning välismaale parema elu peale on paraku vaid ühesuunaline. Probleemi lahendamine on äärmiselt keeruline ja kompleksne: millised on maakondlikud koolitusvõimalused? Millised on töötajate ja tööandjate ambitsioonid? Need on vaid mõned aspektid, mida peaks uurima. Alati võib aluseks võtta homo economicus e, majandusteoorias üldlevinud ratsionaalse käitumise eelduse. Ent see eeldus ütleb eos, et ei ole tõhus ülal pidada nii väikest keelt ja kultuuri. Nagu Arengufondi mõtteraamatus Pilgud ette (Kokerov 2013) on kirjutanud ettevõtja Jaan Puusaag: Eesti edu saab kaugemas tulevikus mõõta vaid ühe mõõdikuga kas me suudame säilitada oma rahvuse ja kultuuri. Tööpuuduse leevendamine on selle teekonna üks esimesi ning võib-olla ka kõige raskem vahe-eesmärk. 466 EESTI MAJANDUSE STRATEEGILISED KONKURENTSIEELISED Uusim Eesti inimarengu aruanne (vt Heidmets 2013) pakub hulga statistikat Eesti positsiooni võrdlemiseks teiste riikidega. Üldiselt läheb Eestil hästi ning kahesaja riigi hulgas asume peaaegu kõikide näitajate poolest teise veerandsaja seas. Üldjuhul edestame Lätit ja Leedut, kuid jääme peaaegu kõiges alla Skandinaavia naabritele. Võrdlusaluse valiku abil saame ennast tunda kas siis hästi või halvasti. Sõltumata kohtadest rahvusvahelistes pingeridades on meil just sellised looduslikud ja sotsiaalsed tingimused, nagu meil on, ning ajalugu me tulevikku vaadates muuta ei saa. Küll aga tasub mõelda, millised võiksid olla Eesti-suguse väikeriigi konkurentsieelised maailma majanduses ning kas, kuidas ja kelle huvides neid eeliseid peaks kasutama. Loodusvaradest on meil olemas puit, toit ja põlevkivi pole just palju ning suurt rikkust need praeguse tehnoloogia toel kuigi kiiresti ei too. Eestis elab 1,3 miljonit inimest ning vist ei ole ühtegi huvirühma, kes sooviks seda arvu (sisserändajaid kasutades) kiiresti ja suurel hulgal kasvatada. Geograafilist asukohta ja kliimavöödet me ka mõjutada ei saa. Jääb üle vaid inimvara ehk Eesti inimesed, kellele tuleb üles ehitada kogu strateegiline eelis. Ja see on täiesti võimalik ning saavutatav. Sissepõige komplekssüsteemidesse Jüri Engelbrechti 2010. aasta ning minu 2011. aasta Akadeemiaartiklid komplekssüsteemidest annavad aimu meie ümber toimuvatest protsessidest, mida ei õnnestu kirjeldada ei lihtsate ega keerulisemate valemitega teatud määramatusega tuleb leppida. Komplekssüsteemid ei ole kunagi stabiilselt tasakaalus, muu hulgas on sellised ka elussüsteemid. On öeldud, et rakk on tasakaalus vaid siis, kui ta on surnud. Elusrakkudes toimuvad pidevalt protsessid, mis ei ole tasakaalulised. Ometi saab ka mittetasakaalulist arengut looduses modelleerida. Kas aga ka sotsiaalsetes protsessides, sh majanduses? Nagu selgub, ei ole sotsiaalsete protsesside modelleerimine mitte ainult eksitav, vaid sageli lausa hukatuslik. 467

Kuidas tekib komplekssüsteem? Lihtsustatult võib välja tuua kolm põhjust: 1) süsteemis esineb mittelineaarsus (näiteks väheneb ühikuline tootmiskulu hüppeliselt toodangu mahu kasvades); 2) protsessi keskväärtus ei koondu ehk dispersioon on lõpmatu (näiteks Pareto seadus ehk rikkuse jaotus); 3) protsessis on mälu ehk tulemus sõltub käitumisest minevikus (näiteks aktsiate hinnakõikumine börsil, mis on aluseks nn tehnilisele analüüsile). Loomulikult on võimalik kõiki neid allikaid kombineerida, muutes protsessid seeläbi ilmselt ka matemaaliselt kirjeldamatuks. Kindlasti on süsteem aga kompleksne, kui temas esineb astmeseadus: rikkuse jaotus, kaubamärkide tuntus, raamatute müük, katastroofides hukkunud inimeste arv, linnade ja lennujaamade suurus ning ettevõtete käive on vaid mõned näited, mille puhul väiksel hulgal indiviididel on kasutada suur osa ressursist. Erinevus looduslike ning sotsiaalsete protsesside vahel on laias laastus selles, et loodusseadused on üleüldised. See tähendab, et sõltumata ajast ning ruumist kehtib üks ja seesama seadus. Sotsiaalsed süsteemid aga üleüldised ei ole. Majandusteooria aluseks olev ratsionaalne käitumine (või homo economicus) ei ole üheselt määratletav. Isegi väide rohkem raha on parem kui vähem raha ei ole üldkehtiv näiteid sellest võib leida nii sõjaolukordadest kui ka mitmest religioonist, kus ainelisi hüvesid liiga pühaks ei peeta. Prantsuse matemaatik Henri Poincaré on öelnud, et matemaatilised mudelid kehtivad täpselt nii kaua, kui kehtivad nende aluseks olevad eeldused. Sotsiaalsed süsteemid on enamasti komplekssed ning ebastabiilsed. Selle kindlustavad sisendmuutujate paljusus ning mõjutegurite pidev muutumine. Seega on ülimalt ohtlik kirjeldada mineviku põhjal loodud mudelite abiga sotsiaalseid komplekssüsteeme (teiste sõnadega, suvalisi inimestevahelisi ja majandussuhteid), sest puudub igasugune põhjus, miks need mudelid peaksid tulevikus kehtima. Kolmas tööstusrevolutsioon Jeremy Rifkin esitab oma hiljutises raamatus hüpoteesi kolmandast tööstusrevolutsioonist (2011; vt ka The Economist 2012). Tuletagem meelde, et esimeseks tööstusrevolutsiooniks peetakse käsitööliste koondumist manufaktuuridesse 17. sajandi lõpul Ing- 468 lismaal, mis kahandas tootmiskulusid oluliselt. Teise tööstusrevolutsiooni lipulaevaks sai tööstur Henry Ford, kes juurutas massseeriatootmise. See tõi kokkuhoiu, mis muudeti odavamaks hinnaks. 20. sajandi jooksul täiustati Fordilt alguse saanud ideed ideoloogiliselt, mis tipnes 1980. aastatel Deng Xiaopingi ellukutsutud vabamajandustsoonidega Hiina mereäärsetes provintsides. Tootmise sisseost (ingl k outsourcing) sai kogu läänemaailma suundumuseks. Ökonoomika aluseks oli loogika, et odav must töö tehakse ära kaugel Hiinas, kohapeal aga tegeldakse kõrget lisandväärtust pakkuva inseneritööga. See toimis mitukümmend aastat, kuid 21. sajandi alguseks oli paradigma murdunud: esiteks olid tootmisprotsessid arenenud üle kogu maailma niivõrd tõhusaks, et erinevate modifikatsioonide loomine muutus standardiks (salongist ei välju ju kunagi kaks täiesti identset autot). Teiseks kippusid aga insenerid tootmisele järgnema (või muutusid nad kodumaal lihtsalt kasutuks), mis tõi omakorda kaasa sotsiaalseid probleeme. Kolmanda tööstusrevolutsiooni idee seisneb seeriatootmise isikustamises invdividuaallahendusteni. Teiste sõnadega, liinidelt saabub personaliseeritud tooteid. Tarbijad soovivad erinevaid asju peaaegu keegi ei taha ju käia samasuguse jopega, mida kannab naaber. Samas ei soovita kauba eest kuigi palju maksta, mis survestab ettevõtete marginaale. Ja kõik soovivad oma asju kätte saada kohe. Oodatakse laitmatut kvaliteeti, kiiret logistikat ning seda kõike üksiktellimustena. Väikeriigil või -tootmisel on selge võimalus! Nagu ütles üks Hiiumaa ettevõtja, meie võimalus on toota uue toote käivitamis- ja sulgemisfaasis tooteid. Vahepealsed miljonipartiid jäägu hiinlastele. Väikeriigi võimalus on toota paindlikult, tõhusalt ja väikestes kogustes asju, mis suurtele tegijatele huvi ei paku või mida ei ole logistiliselt mõistlik sealt tellida. Loomulikult mängivad siin oma osa ka arusaadav ärikultuur ning laitmatu logistika. Kuidas on aga seotud komplekssüsteemid ning kolmas tööstusrevolutsioon? Väga lihtsalt: kolmanda tööstusrevolutsiooni idee siseneb uksest, mille jätsid paokile komplekssüsteemid. Inglise ajaloolane Niall Ferguson on raamatus Tsivilisatsioon (2013) toonud ära kuus läänemaailma võidukat rakendust, millega ta 469

põhjendab siinse tsivilisatsiooni domineerimist viimase viiesaja aasta jooksul. Peale teaduse, omandi, meditsiini ja töö on nende hulgas ka konkurents ning tarbimine. Viimased kaks aga põhinevad otseselt inimeste suhtevõrgustikel ehk komplekssüsteemidel ning kolmanda tööstusrevolutsiooni võidukäigul. Heaks näiteks edututest katsetest ühiskondlikke ning majanduslikke protsesse raamidesse suruda oli Nõukogude Liit. Kui riik ei suuda pakkuda oma elanikele võimalust osta teksapükse, siis ei saa ta pikalt toimida, ütleb selle riigi kohta Ferguson. Eesti anti-banaanivabariigiks! Tänapäeva maailm muutub järjest ühendatumaks ning keerulisemaks. Inimeste igapäevaelu mõjutav komplekssüsteemide võrgustik (näiteks päevauudised, igapäevased tarbimisvalikud või Facebooki sõprade nimekiri) tiheneb iga päevaga. Sama kehtib ka kaupade tootmise ja logistika kohta, mis muutuvad iga päevaga keerulisemaks ning ennustamatumaks. Komplekssüsteemide tõttu võivad eilsed edutegurid ning eelised muutuda homseks taagaks. Mitte kunagi varem ei ole maailm nii kiiresti muutunud ega võitjate ennustamine olnud nõnda raske. Banaanivabariik on seega praegu ohtlikum olla kui kunagi varem. Seda sellepärast, et kunagi ei saa olla kindel banaanide nõudluses ja hinnas. Füüsik Luciano Pietronero on näidanud (vt Caldarelli jt 2012), et on olemas tugev seos ühiskonna rikkuse, seal toodetud kaubagruppide keerukuse ning nende hulga vahel. Mida vähem kaubagruppe ehk mida suurem sõltuvus banaanidest, seda madalam on üldiselt inimeste elatustase. Väikeriigi strateegiline ülesanne on hoida ennast banaanide eest. Seda saab teha, hajutades tootmise ja ressursid võimalikult paljude erinevate tegevuste vahel. Anti-banaanivabariigi staatus on seega strateegiline võimalus. Kuna homse võitja äraarvamine on lootusetu ning muutub ajas järjest keerulisemaks, kasutab nutikas riik võimalust saada osa võimalikult paljudest muutustest. Isegi kui mõni katsetus (tööstusharu, ettevõte) läbi kukub, on selle juhtumi mõju majanduses ja ühiskonnas piiratud. Kui mõni ettevõtmine osutub aga edukaks (näiteks Skype), kandub positiivne mõju üle ka paljudele teistele sektoritele. 470 Anti-banaanivabariigi üheks võluks on ka suhteline sõltumatus. Tootes võimalikult erinevaid kaupu ja teenuseid võimalikult paljudes sektorites ja erineva keerukusega, saame ennast pikaajaliselt muu maailma hädadest lahti haakida ning olla oma tegemistes sõltumatu. Kui spetsialiseeruda väikestele kogustele, on ühe ostja, kaubagrupi või tooteliini äralangemisel võimalik asendada see teisega. Kui kogu maailmamajandus korraga hangub, nagu see juhtus 2009. aasta alul, pole paraku siiski lootust mitte kellelgi. Kindlasti on siis probleem (ja ilmselt varem ning suurem) ka banaane turustaval vabariigil. Milles on siis Eesti-suguse väikeriigi strateegiline konkurentsieelis? Sellealased märksõnad on üldistatud ka ühes varasemas tekstis (vt Kitt 2011, vt ka 2014), kuid terviklikkuse huvides esitame nad ka siin: Avatus ja rahvusvaheline konkurents. Üleilmastuv maailm on tootjaid ning tarbijaid üksteisele lähendanud ning kolmas tööstusrevolutsioon on tarbijate mentaliteeti lõplikult muutnud. Kõik tooted ja paljud teenused on avatud rahvusvahelisele konkurentsile ning kõik pakkujad peavad sellega arvestama. See viib tootjad välja mugavustsoonist, andes samas võimaluse väikeriigile, sest meie ettevõtjad konkureerivad just väikeste kogustega. Sallivus ja ideede mitmekesisus. Pidevalt muutuvas maailmas on raske mõõta ühe otsuse täpset mõju. Ideede mitmekesisus võimaldab katsetada erinevaid võimalusi nähtus, mille tuuma on totalitaarsetel süsteemidel raske mõista. Komplekssüsteemid ei ole kunagi tasakaalulised. Seega on ohtlik korraga suuri samme ette võtta, sest suure häirituse korral võib süsteem kokku kukkuda. Tänapäeva maailmas on katseeksituse meetod kindlasti turvalisem kui suurte hüpetega juhtimine, sest keegi ei tea, milline väike tegur võib uue idee edu aluseks osutuda. Väikeriigi võimalus on kõikide abinõudega soosida arvamuste paljusust, valdkondadevahelisust ja erinevate ideede katsetamist. Iseseisvus ja vastutus. Milton Friedman, Friedrich August von Hayek ja Karl Popper on öelnud (vt Kitt 2011, 2012 ja viiteid neis tekstides), et vabadus tähendab ka vastutust. Kui inimene on vaba, ei tähenda see, et ta võib teha kõike, mida 471

süda soovib. Vabadus tähendab eelkõige vastutust oma tegude eest. Ettevõtjad vastutavad oma otsuste eest isikliku heaoluga. Igasugune sekkumine sellesse võrrandisse viib ettevõtluse tasakaalust välja. Riigi liigne sekkumine majandusarengusse on ohtlik, sest see tekitab ettevõtetele lühiajaliselt võltsturvatunnet. Eesti võimalus on lasta ettevõtlusel vabalt tegutseda, pannes neile ühtlasi ka vastutuse endaga hakkama saamise eest. Riskide analüüs. Tootmine ja teenindus on muutunud aja jooksul keerulisemaks ning ettevõtjaid valitsevad riskid ohtlikumaks. Erinevate turgude avanemisega on erinevate ja ootamatute kaupade hinnad (nt elekter ja toit) järjest suuremal määral kõikuma hakanud. Ühest küljest on tegu võimalusega, kuid samas ka ohuga. Ettevõtjad ja tarbijad on sattunud suuremasse määramatuse alasse kui kunagi varem. Mõningatel puhkudel on tegu ka pikaajalist investeerimist pärssiva nähtusega (vt Kitt 2014). Hea riskijuhtimine ei tähenda riskide minimeerimist, vaid nende teadvustamist ning mõistlikus mahus maandamist. Eesti strateegiline võimalus seisneb seega ettevõtjates, kes konkureerivad teiste omataolistega maailmaturul. Komplekssüsteemide areng on teinud ennustamise järjest keerulisemaks ning Eesti võimalus praeguses määramatuses on katsetada võimalikult palju erinevaid ideid, mida toota ja millest tulu lõigata. Tagasilöökide puhul olgu aga majandus kaitstud kontsentratsiooniriski eest. Ühegi sektori hättasattumine ei tohi ohtu seada rahvuse heaolu. EESTI MAJANDUSE PIKAAJALINE VISIOON Eesti sotsiaal-majandusliku tulevikuvisiooni pakkumisel kasutan nii ratsionaalset kui ka eetilist vaatenurka. Mõistuspärane lähenemine põhineb eelnevalt kirjeldatud anti-banaanivabariigi lähtepunktil, eetiline aspekt lähtub aga 30 000 töötu probleemist. Majanduse kirjeldamisel püüan vastata kahele põhiküsimusele: 1) küsimus kasvust: millel peaks põhinema tuleviku kasvumudel, 472 ning 2) küsimus ümberjagamisest: mis eesmärgil ja kuidas teenitud tulu ümber jaotatakse. Küsimus tuleviku kasvumudelist: jätkusuutlik majandus saab loota vaid iseenesele Olen veendunud, et majanduse jätkusuutlik ja pikaajaline kasv saab püsida vaid sisemisel pädevusel ja ressurssidel. Eesti tuleviku majanduskasv ei saa ega tohi sõltuda rehepaplikust Euroopa (või Venemaa) abirahade ümberjagamisest ega mõnest muust heaolunisast, millest on mugav piima välja lüpsta. Samasuguse seisukoha esitas 2013. aasta novembris SA Kredex seminaril ka Indrek Neivelt. Teda tsiteerides, ükski lapsevanem ei õpeta oma last tasuta komme lunima miks me siis riiklikul tasemel seda Euroopa suunas teeme ning samas jätame kasutamata võimalused äriks ida suunal? Tõepoolest, abirahade kasutamine võtab ära agiilsuse, iseseisvuse ja vastutuse, mis on tänapäeva terviklikus majandusruumis ainuvõimalik viis pikaks ajaks ellu jääda. Sama kehtib ka avatuse ning rahvusvahelise konkurentsi kohta: pikaajaline ning järjepidev välisabi kasutamine tekitab mugavustsooni, mis ei ole rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Loomulikult võib väita, et välisabi on vaja tootmise ja pädevuse ülesehitamiseks, kuid olgu siis see ka otse välja öeldud. Samuti võib väita, et teised riigid toetavad ühte või teist sektorit ning ilma toetusteta ei saaks meie ettevõtjad võrdsetel alustel konkureerida. Taas kord: eks tulevik annab arutust selliste toetusmehhanismide jätkusuutlikkuse kohta. Olukord, kus ettevõtja kasum ei sõltu mitte toote enda, vaid abiraha projektitaotluse kvaliteedist, on lühiajaline ning mineviku majandusõpikutesse määratud. Seda sellepärast, et kindlasti leidub kusagil keegi, kes tuleb ja konkureerib oma parema tootega abirahade rasvakihi sees mugavlenud ettevõtjad surnuks. Korea päritolu majandusmõtleja, Cambridge i professor Ha-Joon Chang ütleb teoses 23 asja, mida teile kapitalismist ei räägita (2014), et kui USA autotootjad oleksid Kongressis lobistamise asemel koondanud tähelepanu paremate autode tootmisele, ei oleks kogu USA autosektor võib-olla praegu pankrotis. Euroopa Liidu toetused moodustavad tänapäeval umbkaudu kuuendiku Eesti riigieelarve tuludest ning katavad u 50% inves- 2 473

teeringutest. Tänu nendele fondidele on Eestis rajatud sadu kilomeetreid kergliiklusteid ning ehitatud pompoosseid ristmikke. Ka ettevõtjad on toetusest osa saanud ning see on tõstnud Eesti elu uuele kvaliteeditasemele. Ärgem aga unustagem sellise toetusmehhanismi hukutavat mõju meie pikaajalisele konkurentsivõimele. Äriplaanis või valla arengukavas peaks alati sisalduma stsenaarium majandamisest ilma toetusteta. Oluline kontrollküsimus võiks olla, kas kõnealune investeering oleks tehtud ka oma raha eest. Paralleelina võiks tuua 22-aastase nooruki, kes vanemate raha eest õpib ülikoolis eriala, millest ta ise sugugi vaimustuses pole. Kas tudeng ka oma raha eest seda eriala õpiks? Kas üldse õpiks? Ehk läinuks ta hoopis ametikooli? Huvitava aspektina võiks teiselt poolt välja tuua ka negatiivsete tulemustega riikliku sekkumise. Riiklik poliitika võib olla takistuseks mõne sektori arengul asjaolu, millega ilmselt kõik transiidisektori ettevõtjad nõustuvad. Eesti asub geograafiliselt kohas, kus rahvusvahelise ida-läänesuunalise kaubaveo väärtusahelast osasaamine oleks loomulik. Paraku on Eesti ettevõtjate võimalused siin mitmel põhjusel kasutamata. Edasi hajutatud majandusega Küsimusele, kas majandust peaks arendama mõne sektori väljavalimise ning eelisarendamise teel või vastupidi, riske võimalikult hajutades, sai juba vastatud. Eesti strateegiline võimalus on hajutada tootmist ning majandust viisil, kus ühegi sektori ärakukkumine ei annaks tagasilööke kogu majandusele. Samas annab paljudes eri sektorites toimetamine võimaluse olla avatud ka positiivsele arengule valitud niššides. Majanduse hajutatus peaks olema kahemõõtmeline: hajutatust ei tuleks soosida mitte ainult sektorite, vaid ka keerukustasemete osas. Kõigist ei saa kirurge keegi peab haiglas ka lihtsamaid töid tegema. Selline lähenemine aitaks leevendada ka 30 000 töötu probleemi. Kindlasti võib selline majandusmudel tunduda äärmuse ning utoopilise üldistusena. Võib-olla see nii ongi. Ent teiseks äärmuseks on väikese hulga majandussektorite väljavalimine ning kogu arendus- ja tootmisressursi koondamine nendesse. Ilmselt on reaalne majanduselu ristand kahest toodud stsenaariumist. Olu- 474 line ei ole siinkohal mitte tulemus ehk majanduse struktuur, vaid sinna jõudmise viis, mis siiski omakorda mõjutab lõpptulemusena ka struktuuri kujunemist. Teiste sõnadega taandub majanduse hajutatuse küsimus valikule keskse planeerimise ja laissez fairekapitalismi vahel. Eesti ettevõtjatele on ette heidetud vähest tootlikkust ning vähest uuenduslikkust. Madala tootlikkuse küsimus taandub tihtilugu sellele, et me ei tooda lõpptarbijatele mõeldud kaupu, vaid teeme kaubamärgiomanike jaoks allhanget. Järgmine kasvufaas peakski tekkima väärtusahelas ülesliikumisest, mis sünnib lõpptarbijaile suunatud kaubamärkide omamisest. Edasises lähevad aga arvamused lahku. Vaba turumajanduse pooldajad usuvad ettevõtjate enda tegutsemisvõimesse ega poolda majandusarengusse sekkumist. Kaubamärkide väljatöötamine ning nendega maailmakaardile jõudmine on nende hinnangul evolutsiooniline protsess, mis võtab oma aja. Välise sekkumisega ei saa ületada arengulõhet ega kiirendada lisaväärtuse loomist. Majanduse kontsentreerumise pooldajad aga väidavad, et kasvu saavutamiseks on piiratud ressursside tingimustes vaja tõhusamalt majandada. Muu hulgas peetakse selle all silmas eelisarendatud majandusharude väljavalimist ning riigi ressursside toel teadus- ja arendustegevuse ning kaubamärgi turunduse edendamist. Majanduse kontsentreerumise vastaseks põhiliseks etteheiteks on peale riskide koondumise ka vaba ettevõtluse piiramine. Eesti strateegiline eelis saab olla seotud vaid siin elavate ja tegutsevate ettevõtjatega, kes otsivad endale rahvusvaheliselt turult rentaableid nišše. Ellujäämise nimel võitlev ettevõtja on kindlasti elujõulisem majanduse kasvataja kui kontoris majandust planeeriv poliitik, ametnik või teadlane. Ilma eelisarendamiseta on edukate ideede sünd võimalik igas majandusharus. Majanduse moonutamine võib, ent ei pruugi tuua edu väljavalitud sektorites, kuid selle tagajärjel ei toimu kindlasti mitte midagi perspektiivitus sektoris. Sest miks peaksid ratsionaalselt kaalutlevad ettevõtjad valima tegutsemiseks valdkonna, mida riik ei toeta? Kontsentratsioonipoliitika kõige suurem puudujääk ning kõige teravam kriitika on seotud valiku tegemisega. Nagu eelnevalt öeldud, on ennustamine majandusprotsessides tänamatu ning küllalt lootusetu tegevus. Mul ei ole mitte mingeid pretensioone 475

kontsentratsiooniga saavutatud majandusmudeli ökonoomikale. 4 Küsimus on vaid selles, et kogu see ökonoomika on rajatud tõenäosuslikule mudelile, mille kehtivusel (ehk võimel ennustada tuleviku majandusarengut) puudub igasugune põhjendus. Milline võiks olla aga riigi osa majanduse arendamisel kõrgema lisandväärtuse loomiseks? Vaba turumajanduse ning liberaalse ettevõtluse pooldajana teen kolm ettepanekut: I. Keskkonna loomine vaba ettevõtluse arendamiseks. Vähene bürokraatia, soodsad maksud ning uute ideede ja inimeste sissetoomine ettevõtlusmaastikule on ajakirjandusest korduvalt läbi käinud. Märksa vähem on räägitud riigiettevõtete eesmärkidest ning riigi sekkumisest majandusse riiklike äriühingute kaudu. Majandusministeeriumis korraldas sellealase uuringu Erkki Raasukese juhitud töörühm ning leidis, et riik peaks olema oma varale parem peremees. Pikemalt on sellest kirjutatud näiteks Arengufondi mõtteraamatus Pilgud ette (Kokerov 2013). II. Ettevõtluskeskkonna lahutamatuks osaks on ettevõtja. Ühiskonna tasandil on oluline aru saada, et ettevõtja ei ole kohustatud ettevõtlusega tegelema ettevõtja võtab vabatahtlikult iga päev riske ning loob samal ajal töökohti. Tõelisele ettevõtjale ei ole mainekujundus vajalik ettevõtjad on pragmaatilised ning neile piisab sageli ettevõtte heast käekäigust. Ettevõtja maine on aga oluline noorte hulgas. Riigi võimalus on peale ettevõtjate ettevalmistamise (mida gümnaasiumiastmes tehaksegi) ka noorte suunamine ettevõtlusse. III. Uute ideede sünni ja elluviimise kiirendamine klastrite ning tõukefondide kaudu. Riigi võimalus on aidata suhteliselt väikeste vahenditega kaasa idufirmade, prototüüpide ning kasvualade rahastamisele. Hea näide sellest valdkonnast on Arengufondi nutika spetsialiseerumise algatus. Riigi sekku- 4 Paberil ning Exceli tabelis on kontsentratsiooniökonoomika kindlasti tõhusam, kuid paber ja Excel eeldavad mingi mudeli kasutamist. Komplekssüsteemidele tuginedes ei ole aga mingit alust väita, et see mudel töötaks. Seega: mudelile mul pretensioone pole, mudeli kasutamisele aga küll. 476 mine teadusparkide, ülikoolide ning sihtasutuste kaudu on olnud märgatav ning loodetavasti tõuseb sellest ka silmapaistvat tulu. Eesti majanduse tulevikuvisiooni keskmes on ettevõtja, kes otsib endale võimalusi. Riigi roll ei ole sekkuda ülalt alla majandusarengusse ega ettevõtjatele tegevusvaldkondi ette kirjutada. Riigi osa on luua keskkond ettevõtluseks ning toetada võimaluste piires uuendusi. Ütlematagi on selge, et abirahadele toetuval majandusmudelil pole tulevikku ning mida varem me iseseisvume, seda parem on see pikaajalisele arengule. Küsimus ümberjagamisest: eesmärgiks peab olema vaesuse vähendamine Eesti 30 000 töötut ei huvitu väga majanduspoliitikast. Sama võib väita osa miinimumpalka teenivate inimeste kohta. Karl Popper toob raamatus Avatud ühiskond ja selle vaenlased (2010 2011) välja asjaolu, et me ei saa armastada inimesi, keda me ei tunne, kuid me saame neile õnnetuse korral kaasa tunda. Laiendades seda mõtet ühiskondlikule tasandile, ei ole ühiskonna rikkuse suurendamine omaette eesmärgiks, ühiskonna vaesemate liikmete heaolu parandamine aga on. Sama meelt on ka John Rawls, kes raamatus Õigluse teooriast (1999) leiab, et ümberjagamine on põhjendatud, kui kasusaajaks on kõige kehvemalt hakkama saavad kodanikud. Vaesuse vähendamise ökonoomikast Rikkuse jaotus ühiskonnas on olnud üks esimesi tähelepanekuid mittelineaarsetest jaotusseadustest nii ühiskonna- kui ka täppisteadustes. Vilfredo Pareto täheldas juba sadakond aastat tagasi, et 20% maaomanikele kuulub 80% maast ning et selline jaotus on sarnane nii Itaalias kui ka näiteks Peruus. 80/20-reeglit on sellest ajast peale küllaltki palju kasutatud mitmesuguste nähtuste tõlgendamiseks, mille ühisnimetajaks on astmeseadus ehk mittelineaarne jaotus. Kõik Pareto seadusele alluvad nähtused on komplekssed ehk tegu on komplekssüsteemidega. Miks see aga vaesuse kontekstis oluline on? Sellepärast, et rikkuse jaotus on peaaegu alati kontsentreeritud. 80/20-seaduse võib kirjutada ka 477

50/1-seadusena, sest 80/20-reegel kehtib ka rikkama 20% hulgas. Ehk 20%-le rikkamast viiendikust kuulub 64% kõikidest ressurssidest ning 0,8%-le rikkamatest 51,2% kogu rikkusest. Kirjutatu kehtib ka vaesema poole kohta: viiendikule vaesemast 80%-st kuulub omakorda 80% allesjäänud ressurssidest ehk 16% koguressursist. Seda loogikat jätkates saab näidata, et 51,2%-le rahvastikust kuulub vaid 0,8% ressurssidest. Seega, kui rikkuse jaotuses kehtib Pareto seadus, on vaesem pool elanikkonnast alati vaene. Eelnev kriitika sotsiaalsete süsteemide ennustatavuse kohta kehtib ka siin: mitte kusagil ei eksisteeri põhjust, miks on rikkus kuhjunud rikkamate elanike kätte, kuid samas näitab statistika, et tänapäeva maailmas see kõikjal tõepoolest niimoodi on (vt Wikipedia: Gini indeks). Mittelineaarsus on oluline, et mõista erinevust vaesuse vähendamise ökonoomika ning rikkuse suurendamise ökonoomika vahel. Rikkuse ökonoomikat võib mõtestada järgmiselt: suurendades rikkama 1% vara 10% võrra, suureneb kogu rahvuse vara 50% 10% = 5% võrra (meenutagem, et 1%-le rikkamatest kuulub 50% koguvarast). Vaesuse vähendamise ökonoomikas tuleks samaväärse edu kordamiseks suurendada 99% inimeste vara 10% võrra. Kui võtta aga eesmärgiks riigi rikkuse suurendamine, piisab sellest, kui tegelda 1% rikkamate vara suurendamisega, ning eesmärk saavutatakse. Vaesuse vähendamine on aga palju keerulisem teema, sest hõlmab tegelikult kogu elanikkonda. Jättes kõrvale vaesuse vähendamise eesmärgi keerukuse, võib küsida: kumb loob rohkem heaolu kas vaesuse vähendamine või rikkuse suurendamine? Majandusteooriast nähtub, et kindlasti vaesuse vähendamine, sest teooria ütleb, et heaolu on kahaneva piirkasulikkusega. Tõepoolest, tõstes 500-eurose palgaga inimese palka 500 euro võrra, on töötaja heaolu kasv suurem, kui 5000-eurose palga tõstmine 500 euro võrra. Seega on samade investeeringute juures majanduspoliitika tegevust vaesemate inimeste heaolu tõstmisele suunates võimalik inimeste heaolu palju rohkem tõsta. Kokkuvõttes on näha, et vaesuse vähendamise ökonoomika on kogu rahva elujärje parandamise seisukohast mõistlikum rikkuse suurendamise ökonoomikast: rikkuse suurendamine puudu- 478 tab liiga väikest hulka inimesi ning vaesuse vähendamisest saadav heaolu on suurem kui rikkuse suurendamisest saadav heaolu. Eesti majanduse visioon: hajutatud riskide ja vähese vaesusega Eestil on peale üldfilosoofiliste ja humaansete küsimuste lahendamise ka täiendav eesmärk: oma rahvuse ja kultuuri säilitamine ning arendamine. Kui käisin aastaid tagasi Singapuris, mainis üks sealne pankur, et nende pensionisüsteem on väga lihtne: no one no money (mitte kellelegi mitte pennigi). Liberaal ütleb (vt Kitt 2012), et kui inimene ise ei seisa hea enda tuleviku eest, ei pea seda mitte keegi tema eest tegema. Sisuliselt kinnitab see Singapuri pensionisüsteemi, mille puhul äraelamine on inimese enda probleem ja mitte riigi ega kellegi teise oma. Tõepoolest, Singapur võib seda endale lubada. Kosmopoliitse (ja samas ebademokraatliku) keskusena tõrjub ta sobimatud välja. Sama kehtib Manhattani kohta: kui ei ole raha seal elada, tuleb asjad kokku pakkida. Eesti riigi asi on aga sekkuda kõikidesse protsessidesse, mis seavad ohtu meie kultuuri või rahvuse säilimise. Meil ei ole ega tule võimalust keerata selga ühelegi inimesele. 30 000 töötut on nii riigi kui ka 640 000 tööl käiva inimese probleem. Meil ei ole luksust neid inimesi minema suunata või ära põlata. Meid on vaid 1,3 miljonit ning igaüks 30 000 seast on oluline kultuuri kandja. 2013. aasta üheks makroökonoomiliseks võtmesõnaks on olnud palkade kiire kasv. See näitab, et tööjõupuudus on muutunud krooniliseks ning töötajad suudavad seeläbi muuta palgakasvu ootuse tööandjate probleemiks. Ettevõtjate ees seisab järgmine raske ülesanne: kuidas olla kasumlik sellise kulustruktuuri juures? On vist ütlematagi selge, et Eesti konkurentsieelis ei ole enam ammu odav tööjõud. Pigem on meie loomulikeks eelisteks paindlikkus, kvaliteet, väikesed kogused, arusaadav ärikultuur ning logistika. Eesti ettevõtja on taltsutamas komplekssüsteemi nimega üleilmastuv majandus ning seda on ta teinud küllalt edukalt. Kas suudame ellu jääda suurema palgafondi juures on tegelikult majandusteadlase tõlgendus küsimusest kas suudame ellu jääda nii väikese rahvaarvu juures. 479

Kui tunnistame komplekssüsteemide mõjuvõimu nii maailmamajanduses kui ka rikkuse jaotuses, sõltub Eesti majanduse ja kultuuri jätkuv areng võimest pakkuda normaalset elukeskkonda vähekindlustatutele ehk meie suutlikkusest vaesust vähendada. See omakorda viib vajaduseni, et ettevõtlus ja kogu majandus oleksid võimalikult hajutatud. Vaesuse ökonoomikat silmas pidades peaks majandus olema hajutatud töö keerukuse skaalal, et võimaldada tööd ja palka väiksema ettevalmistusega ning seega vähem tasustatud inimestele. Komplekssüsteemide mõju tõttu peaks majandus olema hajutatud erinevate tööstusharude skaalal, et kahandada kontsentratsiooniriski, mis on ohuks kogu majandusele ja seeläbi igaühele Eestis. Riigi võimalus on ühest küljest luua ettevõtlusele hea arengukeskkond, katsetades samas tulevikutehnoloogiate võimalusi. Tänan lugematute diskussiooniminutite eest Eesti majanduse teemadel Urmas Simsonit ja Kristjan Tamlat. Samuti Kristi Roosti ja Priit Perensit motivatsiooni ning julgustuse eest ette võtta nii käesolev essee kui ka selle aluseks olnud ettekanne 2013. aasta Metsaülikoolis. Kirjandus C a l d a r e l l i, Guido, Matthieu C r i s t e l l i, Andrea G a b r i e l l i, Luciano P i e t r o n e r o, Antonio S c a l a, Andrea T a c c h e l l a 2012. A Network Analysis of Countries Export Flows: Firm Grounds for the Building Blocks of the Economy. Vt arxiv.org/abs/1108.2590 (1. XII 2013) C h a n g, Ha-Joon 2014 (2010). 23 asja, mida teile kapitalismist ei räägita. Tlk Kristjan Tedre. Tallinn: Argo E n g e l b r e c h t, Jüri 2010. Komplekssüsteemid. Akadeemia, nr 8, lk 1347 1362 F e r g u s o n, Niall 2013 (2011). Tsivilisatsioon: Kuus läänemaailma võidukat rakendust. Tlk Kalle Hein. Tallinn: Menu H e i d m e t s, Mati (peatoim.) 2013. Eesti inimarengu aruanne 2012/2013: Eesti maailmas. Tallinn: Eesti Koostöö kogu. Vt ka www.kogu.ee/wp-content/uploads/2013/05/eia20122013.pdf K i t t, Robert 2011. Komplekssed sotsiaalsüsteemid. Akadeemia, nr 10, lk 1787 1800 K i t t, Robert 2012. Viiskümmend aastat kapitalismi ja vabadust. Akadeemia, nr 10, lk 1831 1845 480 K i t t, Robert 2014. Economic Decision Making: Application of the Theory of Complex Systems. Santo Banerjee, Şefika Şule Erçetin, Ali Tekin (Eds.). Chaos Theory in Politics. (Understanding Complex Systems.) Berlin: Springer (ilmumas) K o k e r o v, Margo (toim.) 2013. Pilgud ette: Arengufondi mõtteraamat 2013. Tallinn: Eesti Arengufond P o p p e r, Karl 2010 2011 (1945). Avatud Ühiskond ja selle vaenlased. I: Platoni lummus. Tlk Ene-Reet Soovik; II: Prohvetluse kõrgaeg: Hegel, Marx ja järellainetused. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Triinu Pakk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus R a w l s, John 1999 (1971). A Theory of Justice. Rev. ed. Cambridge (Mass.): Belknap Press of Harvard University Press R i f k i n, Jeremy 2011. The Third Industrial Revolution: How Lateral Power is Transforming Energy, the Economy, and the World. Basingstoke New York: Palgrave Macmillan T h e E c o n o m i s t 2012. A Third Industrial Revolution, editorial in April 21st 2012 issue. Vt www.economist.com/node/21552901 (1. XII 2013) W i k i p e d i a : Gini indeks. Vt et.wikipedia.org/wiki/maailma riikide j%c3%a4rjestus sissetulekute ebav%c3%b5rdsuse j%c3% A4rgi (1. XII 2013) ROBERT KITT. Vision of the Estonian economy: development with diversified risks and limited poverty. Ideas of social liberalism in terms of Estonia Estonia s economic development has achieved a slow and steady growth by 2013. The economy is very small and open, which in turn creates both threats and opportunities. As Estonia has just recovered from the big economic downturn, it is the time to think of the future growth models. The analysis provided in this article can be implemented irrespective of everyday politics or current state of the economy. The vision provided is liberal, with a strong social aspect attached. The vision proposed is based on the description of Estonia s current economic state as well as the study of complex systems. The essay presents a brief report on the Estonian economy and an overview of the competitiveness of small economies based on the author s former works. To characterise the current state of the economy, the following three observations are made: (1) there has been significant deleveraging in the balance sheets that eliminate the root cause of the 2008/2009 finan- 481

cial crisis; (2) Estonian economy is reasonably diversified; it relies on multiple companies operating in various economic sectors which minimises concentration risk altogether Estonia is sort of an anti-bananarepublic it has opportunities to benefit from advances in multiple economic areas; (3) the labour market is stretched from two opposite directions: there is a shortage of labour in exporting industries, and there are clusters of unemployment and/or poverty across the country. The strategic competitive advantage of a small country like Estonia lies in the following keywords: openness and international competition; tolerance and variety of ideas; self-reliability and low dependence on external help. When discussing Estonia s future socio-economic vision, the author addresses the issues of growth and poverty. The former concerns the sources of tomorrows growth: should it come from a few selected areas or a wider spectrum of economic activities? The latter deals with the nation s wealth targets: should the maximisation of wealth or the minimisation of poverty be the targets for the society? The strategic opportunity open for Estonia is to diversify production and the whole economy in order to avoid concentration risks. The concentration of the economy on a particular sector needs choice that should be based on a certain model. The article explains that, although concentration may be economically efficient, any choice is based on a model that has no theoretical reasons to work in the futuure. The diversification of the economy works in two dimensions: variety should be desired in terms of economic sectors as well as in the complexity of jobs. Society can only work well if there are enough opportunities for its weakest (in terms of skills and competence) members. Therefore, the minimisation of poverty should be the goal of any economic policy-maker. As a small nation and state, Estonia cannot afford not to care about the individual carrying the cultural values of the country. (Auth.) tast Swedbank ASi juhtkonna liige, ettevõtete panganduse tegevdirektor. Aastast 2012 Vabariigi Presidendi mõttekoja liige. Akadeemias on temalt ilmunud artiklid Komplekssed sotsiaalsüsteemid (2011, nr 10, lk 1787 1800) ning Viiskümmend aastat kapitalismi ja vabadust (2012, nr 10, lk 1831 1845). ROBERT KITT (sünd. 1977) on lõpetanud 1999. aastal Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna rahvamajanduse erialal; majandusteaduste magister (2001) ja tehnilise füüsika doktor (2005; TTÜ Küberneetika Instituut). Aastast 2002 töötanud TTÜ Küberneetika Instituudis mehaanika ja rakendusmatemaatika osakonna teadurina, 2001 2007 olnud TTÜ majandusteaduskonnas lektor. Aastast 1994 tegev panganduses: finantsturgude analüütik ja maakler 1994 1997 ning fondijuht 1998 2007, seejärel mitmesugustel juhtivatel ametikohtadel, 2010. aas- 482 483