LOOMING. 6/2013 Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Ilmub aastast SISU

LOOMING 6/2013 Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Ilmub 1923. aastast SISU Peep Ilmet Täitsa võimalik... / Luule kulg jt. luuletusi 747 Peeter Sauter Snark 750 Kalle Käsper Mülgas / *Nii kirglikult mind suudles täna surm jt. luuletusi 773 Maarja Kangro Armas haamer 777 Mathura Itaalia etüüdid 787 Kai Aareleid Nende viimane suvi 790 Tiiu Jüriado *Nii lopsakas on rohi sellel suvel / *Saja aasta pärast / Mu mure 795 Krafinna *kui vares jääb / *juba vaarema teadis et jt. luuletusi 796 Olev Remsu Supilinna armastajad. Katkend triloogia viimasest osast 799 Mae Mets Raiesmikud / Vaikus jt. luuletusi 815 Heino Kiik Ei sure kirjanik. Mälestused 1976 1979. (Katkendeid) 822 Madis Kõiv Tuhatkunstnik Heino Kiik 839 Andres Langemets Kirjanikust ja ajast, kui kehtis tõhib ja ei tõhhi... 842 Maarja Vaino Koerad ja suremine Tammsaare loomingus 847 Elle-Mari Talivee, Kadri Tüür Libahunt: loom, inimene või naine? 857 Marju Kõivupuu Ole sa loom või inimene... 868 Maarja Pärtna Ühe kohatunnetuse portree 872 Ott Kilusk Käsiraamat nähtamatule tallinlasele 874 Indrek Ojam Jutte sellest ainsast maailmast 876 Ülo Tonts Hugo Raudsepp mõtteloolasena 879 Kroonikat 881 Estica 883 Marja Unt Prima Vista 2013 884 Anu Saluäär Eesti ja Norra minevikus ja olevikus 886

Autorid, 2013 Looming ilmub Eesti riigi toetusel. 2013. aastal on ajakirja rahaliselt abistanud: Kultuurkapital SA Kultuurileht Kirjanike Liit ISSN 0134-4536

Peep Ilmet Täitsa võimalik... Jõesilla käsipuul luuleraamatut loeb tuul voolule ette. 747 Peep Ilmet. Luule Luule kulg Silla käsipuul käsikiri eks kellelgi unus see sinna nyyd tuul seda jõe poole tirib et võiks allavoolu see minna kõik need laotusest langenud mõtted saanud paberil varesejalgeks pole läbind veel trykitöö võtteid pole päikses veel pleekinud valgeks tuul nyyd sillal lehitseb luulet kinni laksab siis kiirköitja kaaned kyllap mõtteid tõid taevased tuuled kyllap paber ja kaaned on laanest tõuseb käsikiri siis lendu tuul veel luuletusi loeb ette pannes hetkele erilist rõhku puistab paberid laiali vette kandub vetevoos lahustuv luule kuhu mujale ikka vaid merre osa voolu jääb osa jääb tuulde osa alles jääb meelde ja verre. * Mida võiks tähendada vastsyndinud lapse kisa? Kas lihtsalt: Emm-aaa! Olen paljas ja näljas! või Emm-aaa! Ruttu-ruttu mind synnita tagasi! või siis

748 Peep Ilmet. Luule Emm-aaa! Tahan ikka veel juua su sydame verd! või ehk Emm-aaa! Kuidas sa ometi võisid? ehk siis Emm-aaa! Kas sul tõesti kahju ei olegi? või hoopis Emm-aaa! Ah nyyd sa siis said mida tahtsid! igatahes isast kyll juttu ei tehta isegi mitte hirmust uue kohutava maailma ees. Oma ema rinnapiimgi on vaid asendustoit ema sydame verele. All lubjastudes pakseneva rabeda kultuurikooriku aina tuikab ja tuikab suur verejanu. * Kui võrrelda armastust kriitilise massi tõmbega siis vahel synnib sellest palju soojust ja valgust endale ja teistele ja vahel synnib sellest katastroof endale ja teistele kas kohe või laste läbi. * Koltuvas kaasikus korrga tunnen keegi jälgib ja piidleb mind pingsalt oo kas tõesti too olla võib Jumal jumala ilves mis ilves. * Kõigil neil kes ytlevad et on Jumalat mõistnud on yks yhine joon nad on Jumalat mõistnud puudulikult. Kõigil neil kes ytlevad et Jumalat pole olemas on yks yhine joon nad pole Jumala peale yldse mõelnud.

Lahkunud ei lahku lõplikult Pärast seda kui mu isa keha oli Raadi leinaliivikusse liidetud tuli ta igal öösel mu unne ja me rääkisime edasi nagu poleks midagi juhtunud eks sellepärast mu poisikesemõistus kahtlustaski et kõik on ainult teiste kuri salanõu mu vastu et nii kuri salanõu ei saa kesta kaua ja et siis nad alles näevad kui isa jälle yhel päeval uksest sisse astub just nagu siis kui ta Stalini vangilaagrist vabanedes astus yllataval kombel mu teadlikku ellu. 749 Peep Ilmet. Luule Salanõu kohta pärisin isalt unes ka järele et miks salatsetakse minuga nii julmalt isa kehitas õlgu ja lausus vaid ah tead neid ju kyll nad ei tea isegi mis nad teevad kuid kui kysisin millal sa ometi päriselt tagasi tuled siis ta vaid ohkas ma tõesti ei tea. Hiljem jäid isa kylaskäigud harvemaks aga mina juba teadsin et rändamine yle elu ja surma piiri pole seotud toaukse avanemisega et ei isegi isa saa tulla mu juurde kui minu meel on suletud. Omasoodu kulgenud aastakymnete järel ei käi isa enam kuigi tihti mu juures võib-olla on tal nyyd lihtsalt palju kaugem tulla. * Yheksa vaksa pikk kaks ja pool vaksa lai on mu hingemaa uks et ma pead ära ei lööks.

750 Peeter Sauter. Snark Peeter Sauter Snark 1 Ärgates nägin kitsast horisontaalset valgustriipu. Kust see valgus tuli? Tundus, et suure ukse alt. Kus ma olin? Tundus, et suures, hämaras ruumis. Ja ma teadsin, et polnud siin üksi. Ja teadsin ka, et mul pole mõtet hakata otsima või ringi vaatama, kus on see, kes on siin koos minuga, või kes see on. Aga kust ma seda kõike teadsin, seda ma ei teadnud teps. Valgus tõmbas ligi. Tõusin ja sain aru, et olin tukkunud põrandavaibal, ja tahtsin minna valgustriibu juurde. Läksin, aga valgustriip nihkus üha kaugemale. Tegin paar kiiret sammu, aga valgus kadus nii kaugele, et endise laia, sooja ja kutsuva triibu asemel nägin vaid peenikest külma triibukest kauguses. Ma ei tahtnud seda valgust päris ära kaotada. Seisin. Ootasin, kas see, kes on ruumis koos minuga, naerab. Ta ei naernud. Ta jälgis mind küll. Aga kas see talle huvi pakkus, mis ma edasi teen, ei oska ma öelda. Korraga oli mul kummaline tunne, et see, kes mind jälgib, olen ka mina. Mingi osa minust, millega ma olen kontakti kaotanud. Kuidas seda tagasi saada? Oled sa siin? küsisin. Hääle kõla järgi tundus, et ruum ei olegi eriti suur. Mingit kaja ma ei kuulnud. Aga mu hääl oli kõlanud mulle üsna võõralt. Justkui naise hääl. Olen, vastati kohe, vaikselt ja loomulikult. Ja see hääl tundus tõesti mulle rohkem minu hääle moodi kui hääl, millega olin ise rääkinud. Minu vana väsind ninahääl. Oled see sina? küsisin. Ja see oli jälle uus hääl, mis mul seekord oli. Madal ja selge hääl, niisugust pole mul kunagi olnud. See olen mina, vastati minu häälega. See valgus. Kuidas ma valguse juurde pääsen? Sellel minu häälel oli masina kõla. Miks sa sinna tahad? Ma ei tea. Kas ei tohi? Kui vaja, tuleb ta ise sinu juurde. Kellele vaja? Talle? Sulle? Mulle? Nüüd naerdi tõesti vaikselt, aga tundus, et mitte vaenulikult: Heida pikali ja sule silmad. Heitsin pikali. Sulgesin silmad. Ja suletud silmadega nägin valgustriipu uuesti. See kihutas lähemale. Nagu hääletu rong. Ma võpatasin tahtmatult tahapoole, niipalju kui see põrandal lamades oli võimalik. Ja sundisin ennast paigale ja klammerdusin põrandasse. Lähemale kihutav valgustriip jäi nagu otse peale kihutanud ja järsult pidurdanud auto seisma minust ehk meetri kaugusel. Valgustriip oli nüüd kollakas, sõrmelaiune, ja sealt kostis ka kaugeid hääli, justkui tänavamüra. Jah, ma sain selgelt aru, see oli ukse alt sisse voogav valgus.

Valguse lähemalekihutamisest ehmunud süda tagus. Ma pühkisin käega üle näo. Ja samas jäin vaatama oma kätt, mis oli valgusjoas hämaralt eristuv. Käsi oli võõras vanamehekäsi. Aga käes... käes oli minu nägu, millest käsi oli just üle liikunud. Ma ei saanud aru, kas silmad olid suletud või avatud. Vist suletud. Minu suletud silmadega nägu. Aga see oli minu nägu seestpoolt. Nagu ma oleksin endal maski eest võtnud, näost täpselt tehtud jäljendi, ja vaataksin seda nüüd seestpoolt. Mu nägu oli läbipaistev, aga samas seest vaskne. Kõhklesin, kas pöörata mask ringi ja vaadata teiselt poolt. Aga mis ma sealt silmadest siis näeksin? Oleksid need tühjad silmakoopad nagu maskidel ikka? Või võiksid silmad avaneda ja mulle otsa vaadata? Libistasin käe oma näoga uuesti üle oma silmade, ja kui käe ära võtsin, oli see minu kergenduseks tühi. Ikka seesama võõras, pisut kondine käsi. Milline ma ise võin välja näha? Luukere? Parem, kui peegli ette ei satuks. Samas märkasin seinal suurt peeglit, mis oli musta riidega üleni kinni kaetud. Ma ei teadnud, kes oli peegli kinni katnud, aga tundsin tänumeelt. Tahtsin piiluda ukse alt läbi. Mis on teisel pool? Kartsin, et kui lähemale rooman, hakkab valgus jälle eest põgenema. Muud ei osand teha, nihutasin end siiski hästi tasa, ettevaatlikult lähemale. Ja seekord ei läinud valgus eest ära. Lõpuks olin nii lähedal, et võisin pead põrandale surudes ukse alt läbi vaadata. 751 Peeter Sauter. Snark Teispool ust oli Võidu väljak unises laisas suvepäevas. Volgad ja Žigullid veeresid, vana tramm kriiksus. Üksikuid inimesi liikus ringi. Kohvik Moskva ees seisid mõned räämas sellid, paar tüdrukut, vist punkarid. Kõik see oli ja toimis häirimatus rahus. Ühtegi tuttavat vaatepildis ei olnud. Ega mind ennastki. Jäin tükiks ajaks vaatama. Võisin jälgida iga detaili. Tolmuseid tuvisid. Varblasi. Käkrus Noorte Häält, mida tuul laisalt edasi lükkas. Räpasest prügikastist tõusvat nõrka tossu. Tundsin isegi justkui prügikastitossu haisu. Aeglaselt, loginal ja kolinal sõitis Harju tänavat pidi lähemale kongiga miilitsavillis. Sellises oli mind kunagi kainerisse viidud küll. Mis aeg see on? Minu kooliaeg? küsisin. Just. Seda sa ju näha tahtsid, kuulsin vastust. Aga palju on möödas, sellest kui... Ikka on. Mõned kuud. Aga kas ma saaks sinna korra päriselt tagasi. Ise sinna sisse? Kuhu täpsemalt? Sinna, kus ma olin. Sa olid paljudes kohtades ja paljude inimestega. Ma tahaks Laurat näha. Mis tast on saanud. Sina tead, mis on saanud? Mida ikka inimestega saada saab. Olin vait. Ära ju mulle otse ei öeldud. Tuba oli endiselt pime, ühtki häält ei kostnud. Kuigi, kas seal polnud vaikselt kuulda kellegi hingamist? Või oli see minu hingamine? Või polnud siiski midagi?

752 Peeter Sauter. Snark Sa reegleid tead? küsiti. Ja kohe ma teadsingi neid reegleid. Nüüd tean. Ennast tunda anda ei tohi. Midagi muuta ei tohi. Ei tohi liialt sekkuda. Mis tähendab liialt? Nagunii, kui ma seal olen. See on tunde küsimus. Muidu. Ma tean nüüd, mis muidu tuleb. Midagi erilist ei tule. Siin oleks sul ju hea pisut puhata, rahutu hing. Ma ei ole rahu saanud. Siis pead sa endale kuju valima. Kuju? Näo ja soo. Hääle ja olemise. Nime kas või. Segadusi ei ole vaja tekitada. Aga see, mis seal kuju sees on? See oled ikka sina. Siis on ükskõik, mis see kuju on. Võimalikult tavaline. Selline sa enne just olidki. Kinnisideed. Siin ka. Ikka kinnisideed. Kas siis teistsugust tavalist ei ole, kui see minu tavaline? Olgu, hoia nüüd piip ja prillid, sul on minek... Aga!?... 2 Aga!? kuulsin ma veel oma uut imelikku häält, kui olingi kohal. Ma hõljusin öise Tallinna kohal. Olin nähtamatu. Või peaaegu nähtamatu, nähtamatu enamikule. Aga see ei olnud minu kooliaegne linn. Ma ei tahtnud praegu sinna tagasi. Ehk pärast käin. See oli linn praegu (kui sellist sõna on mõtet kasutada), poolteist kuud pärast minu äraminekut. Vaatasin natuke aega seda linna. Oli sügis, oktoober. Kõrgetes majades põlesid tuled. Tänavad olid vihmamärjad. Puude lehed laperdasid laternavalguses. Pooltühi Vabaduse plats. Joodikud lähevad Kukusse ja paar tükki tuiguvad juba välja. Nonii. Koidu tänaval käib Kapsastes mingi melu, mingi sumin. Minu korteri akendes on valgus. Hmm? Juba? Või jätsin ma tookord ise tule põlema? Aga ma ei lähe praegu sinna. Nukker ja kena. Juba selle nägemiseks tasus korra tagasi tulla. Ja mitte kiirustada edasi. Nüüd ma juba teadsin, et tähtsam kui vaadata tagasi oleks liikuda edasi, ükskõik kuhu siis. Aga mulle anti see tagasivaatamisevõimalus ja mul oli hea. Ma teadsin, kuhu ma lähen. Kas ma lähen sinna nähtamatuna? Aga kui seal on minu asemel juba keegi teine ees? Siis pole ju viisakas. Ja ega ma ise ka ei rõõmusta. Kahju, et ei saa järjest mitut erinevat kuju võtta. Võiksin vene naisena kõigepealt korteriga eksida ja uksele koputada, et mingit sotti saada. Ja kas ta on üldse kodus? Ma võin ju vaadata, kas aknad on valged. Läksin sinna. Kristiinesse. Vindi tänavale. Nägin juba eemalt. Laura aknad kolmanda korruse nurga peal olid val-

ged. Liikusin veidi ebamugavust tundes lähemale ja piilusin sisse. Aken oli paokil. Musakeskus möirgas täiel jõul. Järelikult on kõik hästi? Läbi kardinate ei paistnud kuigivõrd, mis sees on. Kus ta on? Köök oli justkui tühi. Ja tuba ka. Vetsus? Poes? Kas hiilin sisse? Kiusatus oli suur. Ja ma läksin sisse. 3 Läksin sisse ja nägin kohe ta magab. Nii vara? Nina täis? Kummardusin Laura kohale. Ma ei saanud aru, kas ta hingab. Kummardusin veel lähemale. Ei, pisut hingas ta siiski. Hingas kiiresti, aga väga vaikselt, nõrgalt ja vaevaliselt. Suu paokil. Joogihaisu tunda polnud. Mis tal on? Katsusin ettevaatlikult laupa. Palavikku polnud, pigem oli tal nõrkus. Vaatasin ringi. Tablette näha ei olnud. Pudeleid ka mitte. Kui ma pulssi katsun, kas ta ärkab? Märkasin, et tal oli seljas minu vana punane luru T-särk. Katsusin kaelalt pulssi. Veen võbeles õrnalt nagu väikse linnu süda. Ei tuksunud, võbeles kiiresti tuk-tuk-tuk. Läksin kööki ja tõmbasin külmutuskapi lahti. See oli täiesti tühi. Vaatasin prügikasti. Prügikastis oli kilekott ja see oli täiesti tühi. Tegin kiiresti suhkruvett. Leidin paar puljongikuubikut, panin kopsiku pliidile ja muutusin nähtavaks. Mida talle siukses seisus üldse anda tohib? Kui kaua see juba kestab? Minu äraminekust saati? Poolteist kuud? Kas keegi teda siis otsinud pole? Töölt. Keegi sugulastest. Laual oli ta mobiiltelefon. Välja lülitatud, ilmselt tühi. Torkasin selle laadima. Vaatasin, töötas. Lauatelefonis vastamata kõnesid polnud. Ma aimasin, et ta keeldub nii suhkruveest kui puljongist. Äkki veinist ei keelduks? Paneks veini veega pooleks. Tuppa minnes nägin vilksamisi ennast peeglist ja jäin korraks vaatama. Ma polnud ennast veel näinud. Ah selline siis. Veider. Selline tüüp. Enam-vähem minuvanune vist. Aga üldse mitte minu moodi. Teised juuksed, teine nägu, habe. Esimest korda habemik, hm. Riided õnneks lihtsad. Aga mitte minu teksad. Vene matkamehe riided. Mis ma tast nüüd vaatan? Endast. Edevus nagu ikka? Et on ta parem kui mina, sportlikum, saledam, mehisem? Võib-olla läheks talle selga minu riided siit kapist. Kui need on veel siin kapis. Lükkasin kapiukse lahti. Kõik mu T-särgid ja pesu oli pestud ja korralikult kuhjadesse laotud. Milleks? Ilmselt oleks mulle paksu inimese riided nüüd suured. Ja ma ei saaks neid ju selga panna. Laura ees mitte. Nuusutasin särke. Pestud, aga ikkagi tuttav minu lõhn. Vaatasin korraga Laura poole, et kas ta vaatab mind. Ei, tal olid silmad kinni, ta oli audis. Toetasin Laurat, tõstsin istuli, ta oli tõesti kerge, ja surusin veeklaasi talle huultele. Õnneks ta jõi. Paar lonksu. Silmi ei avanud. Hingeldas, joomine oli suur töö, aga ta kummardus juba ise klaasile lähemale ja ma aitasin, ta jõi klaasi tasapisi tühjaks ja ma lasin ta uuesti voodile. Ta avas silmad ja vaatas mind kaugusest. Ja oli vait. Kohe saab puljongit, ütlesin ma. Muud praegu ei ole. 753 Peeter Sauter. Snark

754 Peeter Sauter. Snark Laura ütles midagi, aga ma ei kuulnud. Kummardasin lähemale, et kuulda, aga nüüd oli ta suu kriips. Ei tulnud sealt enam midagi. Kas ta ütles selle tuttava Ma ei taha midagi...? Toksisin lusikaga puljongikuubiku väikses vees pudiks. Peaasi, et Laura ei taipaks. Muidu on kõik läbi. Ma kaon ja mis tast siis saab? Ja kas mulle üldse öeldi, kaua ma siin olla tohin? Ja kuidas ma Laura sellest seisust välja toon? Kõigepealt peaks ta tilguti alla panema. Aga ta rebib need kanüülid välja. Seotakse jälle voodisse kinni? Nagu tookord hullumajas. Mis asja ta jamab. Korraga ma teadsin, mis oli juhtunud. Ta üritas mulle järele tulla. Või nii. Aga kas me seal oleks kokku saanud... Pigem kuskil hiljem, kui me mõlemad mingi aja pärast päriselt uuesti tagasi tulnuks. Nagu need asjad käivad. Sündinud kuhugi. Aga ega siis ka ei tea, kas oleks kohtunud. Ja kui oleks, kas siis oleks ära tundnud? Ma ei mäleta, et viimane kord kokku saades oleks olnud tunnet, et see on juba varem ka juhtunud, et me tunneme teineteist. Panin tassi kuuma puljongiga külmaveekopsikusse ja segasin hajameelselt ringi. Tundsin, et keegi on mu selja taga ukselävel. Vaatasin. Laura seisis seal, hingeldas, toast tulek oli ta ära väsitanud. Mu suur särk rippus ta luukerekõhna keha ümber. Laura toetus jõuetult uksepiidale. Kao minema, sisistas ta, kes sa oled ja kes sind saatis, kao minema. Ma kohe lähen. Teen ainult selle puljongi ja... Ma ei taha. Aga ma tooksin poest ühe veini. Kas toon punase või vahuveini? Kuidas sa, raisk, sisse said? Mulle anti võtmed. Kes? Ei ole praegu tähtis. Sa, raisk, oled see, kes võttis postkasti eest mu võtmed, kui ma need sinna unustasin. Rahu, rahu, ma teen ainult puljongit. Nägin, et Laural hakkab pilt eest kaduma, aga ma ei julgenud appi minna. Kui ta ka kukub, mis siis. Ta on nii kerge, vaevalt, et ta ennast valusalt ära lööb. Laura põrnitses mind natuke aega kurjalt ja ma sain aru, et ta püüdis iga hinna eest oma ringikäivat pead teadvusel hoida. Põrandale maha vajuda ta minu ees ei tahtnud. Ta pöördus ja liipas tagasi toa poole ja ma ei saanud aru, kas tal on aluspüksid jalas, sest särk ulatus üle tagumiku. Oleks tahtnud ligi astuda ja särki kergitada, vaadata seda tuttavat tagumikku ja kannikatele tätoveeritud nimetähti PS. Viisin mõne aja pärast puljongi tuppa. Istusin voodiservale. Laura. Ta lõi silmad lahti ja vaatas mind kurjalt. Ma toetan sind, ma aitan sul selle ära juua. Püüdsin teda uuesti istukile tõsta. Laura kukkus kätega sihitult vehkima. Kuuma puljongit pritsis sinna-tänna. Sokutasin puljongitassi kiiresti lauaservale ja püüdsin ta käsi kinni hoida. Mis sa jamad! Sa rabeled ennast surnuks. Lõpeta ära!

Aga ta ei lõpetanud. Võib-olla läks talle peale mõte, et ta võib ennast surnuks rabelda. Ta silmad läksid suureks, pupillid tumedaks. Vehkis nagu tuuleveski. Korraga oli tal hirmsasti jõudu. Ma ei suutnud ta käsi kinni hoida. Sain mitu valusat vopsu vastu pead, ehkki ta ei sihtinud mingit lööki mu pihta, vehkis sihitult. Aitab, aitab. Ma lähen kohe minema, lõpeta ainult ära. Aga ta vist ei kuulnudki mind. Tagus nagu pöörane. Ta käed pekslesid ka vastu seina ja ma kartsin, et ta võib sõrmeluud murda. Heitsin kogu oma keha raskusega talle peale ja surusin ta käed vastu voodit. Laura pistis kriiskama, röökis nagu loom, mingeid sõnu ses pöörases kisas ei olnud. Nagu siga aia vahel, sisistasin talle kõrva, et teda sellega peatada. Aga ta ei kuulnud mind. Või kuulis siiski, sest igatahes lõi ta hambad mulle näkku ja see oli kõrvetavalt valus, ma kargasin automaatselt püsti ja tema oli valmis mulle järele sööstma ja tõusiski voodis püsti, aga jalad ei kandnud teda. Ta vaarus voodi veerel. Lükkasin Laura sõrmeliigutusega voodile pikali ja ta kukkus nagu langev leht. Laura haprad ja nõrgaks vajunud käed üritasid ikka veel vehkimist jätkata, kui ta pikali oli. No tõuse jah lendu, helikopter, ütlesin vaikselt, lihtsalt, et ta vehkimist peatada. Aga ta peksles edasi. Nüüd üsna jõuetult. Läksin kööki. Istusin ja mõtlesin, mis teha. Matsud kõrvaltoas jäid tasapisi harvemaks ja vaikisid. Piilusin ukse vahelt. Laura lamas liikumatult, aga kuidagi vibuna kangeks tõmbunult. Krambis? Alukaid tal jalas polnud ja jalgevahest rippus tampooni nööriots. Kes teab, kui kaua tal mingi vana tampoon juba sees on. Ega see ka hea ei ole. Puudutasin ettevaatlikult ta nägu. Ei mingit reaktsiooni. Aga lihased olid ikka alles pinges. Mul telefoni polnud. Leidsin Laura telefonist Margiti numbri ja helistasin. Kutsus kaua. Margit vastaski: Noh, jah, mis on? Ta oli kas unine või vintis. Või mõlemat. Margit. Sa peaksid kohe oma kliinikusse tulema. Laura... Mis temaga on? Halvasti on. Mis seisus ta on? Kas juhtus midagi? Ta on järjekordselt üritanud ennast surnuks näljutada. On ta ise nõus haiglasse sisse tulema? Ta ei ole teadvusel. Aga ma ei saa praegu sõita... Sa oled joonud. Ma tulen sulle taksoga järele. Ei, ma võtan ise takso. Aga kes helistab?...snark, mõtlesin endale kiiresti nime välja. Margitile see ei klikkinud: Kes? Ma ei tunne. Olgu, see pole tähtis. Ma tulen kohe. 755 Peeter Sauter. Snark

756 Peeter Sauter. Snark Tõmbasin Laural kuivanud verega kaetud tampooni ettevaatlikult välja. Ta ei reageerinud. Mässisin Laura kõhna keha tekkidesse ja kiskusin villased sokid talle jalga. Leidsin kapist oma vana püksirihma ja tõmbasin tekkidele ümber. Tsiklisõidu balaklava ümber pea. Oma vana suusamütsilodu sinna otsa. Me peame natuke lendama. Ma ei oska põmm sinna kohale minna. Enne oli mul ka külmavõitu lennata. Kuigi ma ei tunne enam peaaegu midagi. Võtsin kapist oma vana jope. Kõhklesin ja võtsin Laura poollaetud punase telefoni ja panin taskusse. Kõhklesin veel ja koukisin ta käekotist rahakoti, võtsin sealt kogu raha ja surusin sadakond eurot oma teksapükste tagataskusse. Kuskilt hangin ma talle selle tagasi. Aga haiglas pole tal kohe nagunii võimalik seda kasutada. Nad oleks võinud mulle natuke vahendeid kaasa anda, kui nad mu siia kupatasid. Olgu, hea, et mingidki riided seljas olid. Mis tähendab, et ei tohi sekkuda? Kas ma otse kliinikusse sisse võin minna? Või ei saa ma koos Lauraga läbi seina minnagi? Tema ju ei mahu. Ei, parem mitte minna, Margit võib kahtlustada, kui ma ta kabinetis juba ees istun. Teadmata, kas mul õnnestub Laura koos endaga läbi seina tõmmata, viskasin ta nagu pambu õlale. Võtsin naela otsast oma vanad korterivõtmed ja läksin uksest välja. Koridorirõdult tõusime lendu. 4 Hea oli lennata. Hea vaba tunne. Nagu siis, kui me kunagi koos tsikliga sõitsime. Laura oli liikumatu ja kaaluta ja ma tahtsin unustada ta õlale ja lihtsalt lennata lusti. Ehk meeldiks tallegi, kui ta silmad lahti teeks. Parem mitte. Lend oli nagu unenägu. Ah soo, kas ma und veel näen? Kas ma üldse magan? Söön? Joon? Keppi teen? Tundub küll, et olen justkui tavaline inimene. Ma olin mõtetes, kui laskusin Margiti kliiniku juurde ja läksin otse ta kabinetti. Ei olnud probleemi koos Lauraga sisse saada. Panin Laura kušetile. Oli ta külma saanud? Katsusin laupa. Külm muidugi. Vaatasin nägu. Ta hingas nagu ennegi peaaegu märkamatult. Pulss tagus, nõrgalt ja kiirelt. Vist oli ta endiselt teadvuseta. Ma ei pidand ju sisse tulema. Ah, ei hakka Laurat siit kuhugi välja vedama. Milleks. Keegi tuli välisuksest. Läksin kiiresti läbi seina kõrvalkabinetti. Ootasin, kuni Margit kabinetti jõudis. Sain ta liikumisest aru, et ta oli vintis. Hea, et ta viitsis tulla. Kas ta üldse ise saab Laurale midagi süstitud, vitamiine või midagi? Tilguti alla pandud? Läksin läbi seina koridori ja koputasin Margiti kabineti uksele. Sees oli vaikus. Uh, koputamine oli loll mõte. Kes koputab öösel tühjas, lukustatud majas. Aga nüüd oli parem sisse minna. Paotasin ust. Margit oli valge kitli selga tõmmanud ja Laura lahti pakkinud.

Kes teie veel olete? Margit mõõtis Laura vererõhku. Jah, Margit oli vintis küll, aga ta oli õppind seda hästi varjama. Silmad siiski läikisid. Ma tõin Laura siia. Mis temaga on? Juhtus midagi? Ei. Tavaline asi. Ta ei ole kaua aega söönud. Ma mõtlesin, et ta ei tee seda enam kunagi. Et tal on see möödas. Vaatasin, Margit oli endiselt ilus. Kui ma olen nüüd keegi teine, kas ma võiksin temaga liini ajada? Lauraga nüüd ju ei saa. Ja ma nägin kohe, et Margit nägi, mis mu silmis oli. Elukogemused. Kes te üldse olete?...snark. Keegi Peetri sõpradest? Tunnete teda? Ei... tunne. Ma tean, aga ei tunne. Kas ta saab siia jääda? Mis mul üle jääb. Ma jään hommikuni ise siia koos temaga. Ja tundub küll, et ta jääb meile sisse. Margit võttis resoluutselt kotist lapiku pudeli ja sealt lonksu ja vaatas mind hindavalt. Ma tundsin seda nagu komplimenti oma välimusele. Et mõjusin usaldusväärselt. Neutraalne välimus oli hea valik. Ma siis lähen, katkestasin Margiti järelemõtlemise. Ma tulen lasen teid välja. Läksime koos mööda koridori. Mis Märdist on saanud? küsisin, enne kui jõudsin järele mõelda. Missugusest Märdist? Margit jäi seisma. Ma läksin edasi: Pole tähtis. Margit tuli järele: Kui jutt on minu endisest patsiendist, siis tema on nüüd hooldekodus. Tema enese õnneks. Margit jäi jälle seisma. Te siis ikka tunnete neid. Olete samast kambast? Ma ei vastanud. Aga küsisin tahtmatult: Nii et Märt hakkas ikkagi uuesti jooma? Mis siis muud. Mida muud oligi oodata. Jah, kas ma ise polnud sama arvanud? Ei olnud ilus nii arvata. Aga näe, Märt oli kogu joomise juures veel elus. Läksin välisukseni, seisatasin. Margit avas mulle ukse ja ma astusin välja. Oodake, ütles Margit mu seljale, kuidas te üldse sisse saite? Mul ei olnud vastust. Ma ei peatunud ega pöördunud. Ei öelnud isegi head aega. Ma ei tohi sekkuda ega midagi muuta ega end reeta. Astusin lihtsalt minema. Ootasin, et uks mu taga klõpsatab, aga ma ei kuulnud klõpsu. Läksin edasi ja edasi, lasin jalgadel end viia. 757 Peeter Sauter. Snark 5 Jalad viisid all-linna. Lihtsalt oli kergem mäest alla liikuda. Ma ei teadnud, mis teen. Emotsioon oli üleval. Tahtsin maha rahuneda. Ehk kuskil istuda. Oli hea sügisene karge õhk. Tänavalaternad põlesid. Mul oli tunne nagu teismelisena üksi öösel pruudi juurest koju minnes. Hea, vaba ja tühi. (Välja? Loodetavasti tuleb Laura oma seisust välja. Aga mis teha, et ta enam ei jamaks endaga? Ei tea.)

758 Peeter Sauter. Snark Seinal oli mu vari. Terav vari. Ah jaa, siia oli mingi madal latern pandud tee äärde. Vari libises poeaknale. Jäin seisma. Vaatasin varju, mida olin näinud silmanurgast. See oli tuttav. Nüüd, kui varju otse vaatasin, oli see mittemidagiütlev. Keerasin ennast nii, et sain musta siluetti vaadata profiilis. Silmanurgast. Varjul polnud habet nagu minul. See ei olnud minu vari. Praeguse minu, Snarki. Aga varjul oli tuttav poole pealt suunda muutev nina, mida mul praegu enam polnud. See oli eelmise minu vari. Peetri vari. Selge. Nemad ei tohi seda näha. Tuttavad. Teiste puhul on vist ükskõik. Läksin edasi. Oli vaba, tühi, mõttetu aeg. Sellist olin alati tahtnud. Polnud kohustusi, eesmärke, soove. Ei, ma olin suure jupi elust varemgi nii elanud. Ja vist oligi see üks parem aeg, mis oli. Hea, et nüüd veel jupp sellist aega kingiti. Mis ma temaga peale hakkan? Arvatavasti mitte midagi. Nii ongi kõige parem. Laura võiks ju kuidagi järjele aidata, aga kuidas? Ja nagunii ei teaks, mis temast saab homme. Kui ma jälle kaon. Olin tahtnud näha, mis ja kuidas temaga on, ja olingi näinud. Olin ma rahul, et ta mind igatses ja oli end selle käigus peaaegu ära tapnud? Hirmus küll, aga see vist mulle meeldiski. Ma oleks olnud ju õnnetu, kui ta oleks lõbusalt kellegi teisega aega veetnud. Mis kahtlemata oleks talle parem olnud. Ei, ei ole surm mind mitte milleski muutnud. Ja ma ei ole isegi targem, nagu ehk võiks pärast surma olla. Siis ei ole küll enam mitte kuskilt mitte midagi oodata või loota. Ongi hea. Oleks võinud sellega juba varem leppida. Aga kas ma tegelikult praegugi leppisin? Kahtlane, ikka oli vist vaikne lootus, et lähen tagasi ja ühel hetkel avatakse mulle kõik maailma saladused. Mis punane neoonvalgus seal on? Jajah, see on stripiklubi, kus me kunagi luulet lugesime. On mul raha, et seal õlut juua? Seal olid joogid kallid. Aga õlut tookord pakuti. Joogid kallid nagu ööklubis, aga poolsoojad, ja nad olid tänulikud, kui sa lasid uue õlle valada oma senisesse klaasi. Võimalik, et neil oli köögis probleeme nõudepesuga. Äkki ei olnud neil kraanivett. Aga see põlve-otsas-värk oli mingitpidi sümpaatne. Tagahooviööklubi, miks mitte. Lähen ja istun natuke, et energiat maha laadida? Miks mitte. Ükskõik, kus istuda. Trepist alla minnes tundsin, et seal oleks võimalik ju naistegagi midagi ette võtta. On lihtsalt selline koht. Kindlaks teha, kas ma olen veel mees või lihtsalt vaim. Sest Lauraga ma nüüd ju midagi ette võtta ei saa, ei tohi. Võin teda ainult eemalt kiibitseda. Tillukese letijupatsi ääres oli väike joogiootajate saba. Seisin ja mõtlesin korraga, et kas ma oleks saanud paluda ka, et mind kuhugi teise kohta saadetaks. Näiteks sinna, kus on isa ja ema praegu, või Kustas. Aga kas see oleks üldse huvitavam olnud? Võtsin Alexandri õlle ja maksin Laura rahaga. Leigevõitu õlu, täpselt nagu tookord. Koht oli tühi ja ma sain istuda suure laua äärde üksi, nagu mulle meeldiski. Teise laua taga istusid kaks värvitud tüdrukut, vaatasid mind silmanurgast ja jahedalt. Ei, ega ma teile välja tegema ei hakkakski.

Istusin ja sain aru, et tegelikult ma ikkagi ootasin neid strippareid. Et kas on needsamad, kes meie luuleõhtul. Olja ja... kes nad olidki. Suured pikad vene tüdrukud, uhkete rindadega ja veel igavesti kõrgete kontsadega kingad jalas, uhked ja tugevad nagu iseenese turvamehed. Mis nendes võlus? Vaadata, kuidas nad rinnad paljaks võtsid? Küllap see ka. Aga veel miski muu. Nad olid ka strippi tehes kuidagi nukrad ja võõrandunud ja üksildased. Võib-olla oli see vaid stripi ajal, kui nad pidid tõmbama mingi piiri enda ja publiku vahele, et rollijaotus oleks selge, et ligi ei aetaks. See on stripp ja mitte midagi muud. Tahtmatult jäin mõtlema, missugused ja kes nad on iga päev, kui strippi ei tee. Emad, perenaised, tütred. Võib-olla õpetajad või müüjad. Võib-olla empaatilised, ja üldse mitte külmad ja üksi. Ja siin vahtisid üksildased mehed külmi ja üksildasi ilusaid naisi. Lõpetasin õlle ja tõusin. Pikk vene tüdruk seisis minu ees: Kurit budete? Da net u menja sigaret. Aga mul on. Mis? Kas te pakute mulle suitsu? Jaa, pakun. Tüdruk oli kena ja viisakas. Ja jube ilus ka. Pikk ja atleetlik, ehk üks stripparitest. Kõhklesin. Tahtsin ju sugulashingega koos olla, lihtsalt kõrvuti olla... Požaluista ne obižaites, no mne nado idti. Nu tštož... Tüdruk silitas kergelt mu jakirevääri, võ odinokii takoi... Ma ei suutnud minna, ma ei suutnud jääda, kuigi oleks tahtnud. Seisin, paus venis. Ja ma tegin lõpuks tahtmatult, mida poleks tohtinud. Ma lihtsalt hajusin, haihtusin ta käe alt. Tüdruk silmitses tühja kohta, kus ma olin seisnud ja... ei pannudki eriti imeks. Ohkas vaid korra ja läks siis uhkel kõnnakul oma teed. Olin taas Tartu tänaval ja ei saanud aru, miks ma olin teinud, nagu olin. Kartsin? Arg nagu ikka. Mida ma kartsin? Et nukrus võib kurbuseks minna. Kui luua kontakt, mis samas mitte kuhugi ei vii. Kõige vähem õndsusse, õnnistusse. Tänav oli tühi ja ma tõusin läbi pimeduse lendu Tartu kohale. Lendasin suunda valimata. 759 Peeter Sauter. Snark 6 Lendasin suunda valimata. Mõtlesin ikka veel tüdrukust stripiklubis. Võiks ju minna vaatama, mida ta päeval ja kodus teeb. Ehk päeval kuskil mujal kokku saada. Lihtsalt niisama kohvikus istuda. See ei teeks ehk halba tunnet. Ma polnud endas kindel. Lendasin ja ootasin, millal selgub, kuhu ma lendan. All oli Lõuna-Eesti. Aga ma ei saanud aru, mis kohad. Pime oli. Mingi järv oli. Läheks ujuma. Üksi ei viitsi. Üksi ei viitsi suurt midagi. Tahaks, et Laur oleks ka. Kas ma oleks tagasi tulnud, kui teadnuks, et pean Laura haiglasse panema ja siis üksi olema. Oleks lasknud tal pigem surra? Sest surm pole ju midagi eriti

760 Peeter Sauter. Snark hullu. Lihtsalt harjumatu. Ei, ikka oleksin tulnud. Teda ma ju tahtsin näha. Kes teab, kuhu tema oleks surres läinud. Kas ma sinna üldse oleks tahtnud järele minna. Käsikirjad! kumises mul kuidagi mõttes. Mis nendest poolikutest tekstidest on saanud? On need ära visatud? Millest ma viimati üldse kirjutasin? Ja Märdi juurest võiks läbi käia. Sealt hooldekodust. Seal võib niru olla. Olin korraga oma Koidu korteri akna taga. Kardin oli ees. Sees valgus. Läksin nähtamatuna sisse. Voodis magas tüdruk. Ma ei saanud aru, kui vana. Ilus tüdruk. Ma polnud teda kunagi näinud. Kuidas nii kiiresti on uus inimene korteris? Võibolla Lilli ja Jaan lasid tagavaravõtmega mõne oma sõbra öömajale? Peab olema julge tüdruk. Magab hiljuti surnud mehe korteris. Sophie küll nii ei teeks. Vaatasin teda öölambi valgel päris lähedalt. Ilus jah. Peeter, sa ei tohi sekkuda. Aga mis on sekkumine? Nagunii ma sekkun, kui ma siin olen. Tüdruk liigutas. Ma astusin kaugemale ja kuulsin oma astumist. Ma teen nähtamatuna ka häält? Järelikult on kuulda ka mu hingamist. Püüdsin kuulata oma hingamist. Sain aru, et selleks, et oma hingamist kuulata, pean hinge kinni. Läksin tasa oma kirjutuslaua juurde. Mu käsikirjad olid tõstetud laua ühte otsa virna. Nojah. Need käsikirjad ei tohi koos olla. Need on nii erinevad asjad. Need ei sobi ühte virna. Keset lauda oli suur joonistuspaber ja pooleldi läbijoonistatud vaade aknast, täitepliiatsid ja söejupid ja kustutuskummipuru. Kunstiõpilane. Või üliõpilane. Vaatasin teda veel kord. Las ta siis magab siin minu voodis. Ei, tegelikult oli see ju vanasti Laura diivan. Laura vana diivan, kus me oleme üksjagu keppi teind kunagi. Ja tont teab, kes enne meid seal magas või keppis ja puuksu lasi. Diivan oli vana juba siis, kui Laura ta koos korteriga sai. Tõstsin vaikselt oma poolikuid käsikirju. Kirjutaks mõnda nats edasi? Ega ikka ei kirjuta. Veider, ei mäletanudki, et ma kirjutasin neid asju. Nüüd tuleb meelde küll. Võtsin paar poolikut käsikirjapakki ja läksin kööki. Köögiaken oli lahti nagu minu ajalgi. Ja akna kõrval köögilaual suitsupakk. Ma polnud kaua suitsetanud. See oli kiusatus. Kas tohib? Panin mustast pakist Marlboro ette ja põlema. Hm, täitsa hea. Nii see siis oli. Kepp võiks ka üllatus olla. Et kuidas see oli. Või kuidas see on selles kehas olles. Kuidas see keha asjaga toime tuleb? Keerasin käsikirjalehti. Ah nii, selline mees siis. Selliseid tekste tegin. Nojaa. Ühtpidi võõras, samas tuttav värk. Miks ma seda kõike tegin? Ma ei taht ju kuulus kirjanik olla. Või valetasin endale, et ei tahtnud. Valetasin endale ka, et kirjutan ainult sellepärast, et kirjutamisest saab kaifi. Sest kas alati ikka sai? Kas lõpuotsas sai? Miks ma kirjutasin? Harjund tegevus? Ei osand muud teha. Hoidsin harjund asjast kinni, et poleks üksildane ja kurb. Kuigi kõik, mis mul kirjutada oli, oli ära kirjutatud? Tegin lihtsalt ridu juurde? Kas siis oligi õige ära minna? Ma oleks muudkui aga juurde kirjutanud, mind oleks ka trükitud, aga see kraam oleks olnud üsna kesk-

pärane. Nojah, aga kas kastanipuult nõuab keegi, et ta kannaks igal aastal uusi ja enneolematuid mune? Käivad needsamad tuttavad iga-aastased küll. Toauks esikusse kiiksatas. Õigus, uksehinged jäidki õlitamata. Ma tean, kus õli on, võiks kas või nüüd... Krabasin käsikirja kokku, ja suits suus, kadusin aknast välja. Unustasin hetkeks lennata ja kukkusin jupi maad allapoole, enne kui lendu sain. Laperdasin seal õhus, käsikirjalehti pudenes käest pimedasse hoovi ja sädemeid suitsu otsast. Ise vaatasin köögiakna poole. Aga kööki ei tulnud kedagi. Plika oli vetsu läinud. Piilusin kööki eemalt puude vahelt. Ei tuld sinna kedagi. Läksin alla pimedasse hoovi ja korjasin kokku maha liuelnud käsikirjalehed. Need olid kasteses rohus veidi niiskeks saanud. 761 Peeter Sauter. Snark 7 Seisin tänaval, käsikirjapakk kaenlas nagu läinud sajandi alguse luuletajal. Kuhu? Vantsisin kesklinna poole. Ei jäänud trolli ootama. Polnud kindel ka, kas need veel käisid. Jah, piletikontrollile poleks mul ID-kaarti näidata. Kuhu mind siis viidaks? Kuidas isik kindlaks tehtaks? Ja mis saab neist, kelle isikut ei õnnestugi kindlaks teha? Kas antakse uus ID-kaart ja isiksus? Küllap on igasugu hulguseid ja prükkareid, kel pole ühtki dokumenti. Kuidas nad elavad? Kuidas neid karistada saab, kui nad pätti teevad? Karistuse andmiseks peab kõigepealt andma identiteedi, et paberites oleks selge, keda karistati ja miks. Ma ei tohi tähelepanu äratada, segadust tekitada, sekkuda. Aga pagan võtaks, oma käsikirjad tohin ma ikka ära varastada. Kuhu ma need üldse panen? Laura juurde? Mis ta nendega teeb? Keegi ei tee nendega midagi. Aga näe, ma ise hoian kõvasti kinni, nagu oleks tähtis asi. Ja samas hea, et muud pole, millest tahaks niimoodi kinni hoida. See on ju hea. Jalad viisid mu Vabaduse platsile. (Vabadus, mis veider sõna ja mõte!) Ja edasi kuhu? Viiraltisse. See oli lahti, tuled kutsusid, tuba oli üsna tühi. Kunstnik istus oma aknaalusel diivanil ja jõi mullita vett nagu vanasti. Akna all väikses lauas istus ilus keskealine naine, tagasihoidlikult riides, ja vaatas konjakit ja kohvi enda ees laual. Tundus, et täitsa kaine. Või siis sellises seisus, kus justkui enam rohkem purju ei jäädagi. Võtsin tumeda õlle ja piruka, kuigi ega mul vist sööki vaja olnud. Jookigi mitte. Võtsin rohkem nostalgiast. Aa, raha. Õigus, mul on see Laura raha. Jah, seda veel oli. Mis saab, kui rahad läbi? Istusin, sirvisin ajalehte. Käsikirjapakk oli laual, aga ma ei tahtnud neid tekste siin lugeda. Ehk hiljem. Tundsin, et naine mind korraks vaatas. Ja siis vist uuesti. Ma ei vaadanud naise poole, aga siis kuulsin, kuidas ta vaikselt naerab. Ikkagi purjus. Irratsionaalses seisus. Selline võib olla huvitav kaaslane, aga võib olla ka tüütu. Kui aus see irratsionaalne seis on, absurditunne, kuivõrd tehtud?

762 Peeter Sauter. Snark Vaatasin ta poole ja tema vaatas üksisilmi mind. Ma ei suutnud teda ära tunda, ehkki tundsin siin väikses linnas pea kõiki. Kas me tunneme teineteist? Sõltub sellest, kelleks te ennast peate. Ma ei saanud aru. Vaatasin teda. Polnud ta nii purjus midagi. Kes te siis olete? uuris ta. Ma polnud küsimuseks valmis....mul pole head vastust. Ma olen tavaline joodik. Oi kui peen... ja pretensioonikas. Ma olen Snark. Lihtsalt. Naine kortsutas kulmu, mõtles hetke ja hakkas uuesti vaikselt naerma: Boojum ise? 1 Oled tagaotsitav või jälitad kedagi? Naise vaikne, aga siiski hüsteeriline naer katkes ja ta põrnitses mind. Ma ei viitsinud lasta enda kallal nokkida. Peitsin pilgu ajalehte. Mõne aja pärast võttis naine käekoti, kotist peene suitsupaki ja välgumihkli ja läks välja. Vaatasin tahtmatult talle järele. Tegelikult oleksin ma suitsu tahtnud. Aga suhtlemist mitte eriti. Mis siis, suitsu võib ikka teha. Tõusin, aga jäin kõheldes laua kõrvale seisma. Naine seisis kohvikuakna valguses, ja kuna platsi valgus oli maha tõmmatud, joonistus temast asfaldile pikk vari. Vaatasin seda tahtmatult. Vari ei sobinud tema figuuriga. See vari... Ah, ma tean, kes sa oled. Sina ka siis. Ma läksin otsustavalt välja. Lasin ukse kinni naist polnud. Aga seal ta läks eemal, kiirel sammul, suits ikka veel käes. Oota, hüüdsin. Ta hakkas jooksma. Ma tegin mõned sammud: Kati, kuhu sa jooksed, oota nüüd. Ta lisas kiirust. Küllap oleksin ta kätte saanud. Aga ma lasin sammu aeglaseks ja jäin enne lillemüüjaid tasapisi seisma. Kati oli silmapiirilt kadunud. Tema ka? Miks tema tagasi tuli? Keda otsima? Mis asja ajama? Ta ei tulnud ju mind otsima. Me polnud palju aastaid näinud. Hea oleks olnud pisut lobiseda. Aga ta järgis reegleid. Ta ei tahtnud veel sinna tagasi minna. Kas meiesuguseid on siin linnas palju? 8 Ja nüüd? Õigus, käsikiri. Kõmpisin tagasi Viiraltisse. Kuigi see käsikiri oleks võinud sinna ka jääda. Aga ma polnud seda veel läbi lugenud. Käsikiri rääkis Laurast ja oli mõnda aega seisnud. Võtsingi ühe terava. Metaxa, et mitte liiga romantiliseks muutuda. Istusin päris kaua, jõin ja lugesin. Sain aru, et nad tahavad kinni panna, aga ma ei tahtnud kuhugi lärmakasse kohta edasi liikuda. Levikasse. Vii- 1 Lewis Carrolli Snargijahi tegelasi. Mati Soomre tõlkes ( Tänapäev, 2010) Kõmak. Teos lõpebki ridadega: Ta vaevu üht sõna seal ütlema hakkas, / kesk naeru ja täis meelehead, / kui pehmelt ja äkitselt olemast lakkas / Snark oligi Kõmak, kas tead. Toim.

sin oma käsikirja leivakorvi, kuhu kirju ja pakke jäetakse, ostsin suitsu ja läksin välja. Jahe oli. Läksin läbi seina Jaani kirikusse ja panin suitsu ette. Kas Toomas Paul pahandab? Vaevalt küll suitsuhais oluliselt siia sisse jääb. Ka kirikus oli külm. Ja suure ruumi tühi öine atmosfäär. Pisut kumas sisse valgust Palace i poolt. Kui neil siin ka suitsuandur peaks olema, vaevalt see reageerib. Istusin esimesse pinki ja vaatasin hämarust. Mis siis, kui keegi teine minusugune sisse jalutab? Mõni surnud õpetaja? Mõnele sobiks ehk suitsugi pakkuda. Uku Masingule. Aga tema tiirutab juba kes teab mis tiire. Läksin tagasi õue. Viiralt oli kinni, aga sees oli öine valgus. On seal alarm? Kas see minule reageerib? Astusin nähtamatuna läbi suure akna sisse ootasin vaikus. Võtsin leivakorvist oma käsikirja ja valasin nüüd endale tõesti riiulilt pitsi kalvadost ja istusin lugema. Valgust oli vähe. Ja mul polnud prille. Aga silmad olid sama halvad kui vanasti. Istusin nähtamatuna akna alla. Ei olnud see käsikiri eriti hea. Ei olnud ma ennast vabaks ja ausaks saanud. Olin edevalt oma ridade juures meelisklenud. Kirjutaksin ma nüüd paremini? Aga millest või kellest enam? Korjasin käsikirja kokku ja lendasin sealt minema. Lähen vaatan, mis seisus Laura on. 763 Peeter Sauter. Snark 9 Laura magas. Voolik oli küljes, aga ainult toitelahuse veenikanüül. Söögitorust makku polnud juhet aetud. Pole tal seis nii hull midagi. Teki alt paistis haiglapidžaama krae. Kapil oli väike raadio ja raadio taga, ennäe, kahesajagrammine punase veini pudel. Kena kliinik. Kas ta sisikond peab siis veini kinni? Avasin pudeli ja nuusutasin. Oligi vein, aga vist veega pooleks. Lonksasin... ptüi, veega pooleks jah. Lonks rummi oleks Laurale etem. Tahtsin ta pikaks kasvanud siilijuukseid silitada, aga kartsin, et ta ärkab. Olin küll nähtamatu. Aga las ta magab. Tundsin, kuidas oleks tahtnud ta rindu vaadata ja kogu alasti keha, tuttavat. Aga las ta magab. Laura lamas selili, suu oli pisut paokil ja ta norskas vaikselt ja magusalt. Kes norskab, see veel ei sure. Mulle tuli meelde, kuidas Laura oli lindistanud minu larisevat norskamist, et ma aru saaksin, miks ta öösiti end voodis teistpidi keerab, nii et hommikul on jalad mul näos. Aa, see norin on mul ju taskus. Laura telefonis. Aga mul polegi siiani vaja olnud kuhugi helistada. Pidin telefoni ta kapile panema, siis meenus Märt. Kas Laura telefonis on ta number? Läksin koridori ja seda mööda nii kaugele kui andis. Number oli. Kutsus kaua. Kes seal on? Märt, vanamees, kus sa oled omadega? Jõid ennast vanadekodusse? Ma unustasin, et ma ei ole mina.

764 Peeter Sauter. Snark Kes seal on... Pedja, oled see sina? Ei, maga edasi. Oota, ma vaatan, mis telehvoonilt sa helistad... Laura telehvoonilt! Oledki sina, Pedja. Märt ei tea ehk, et mind ei ole enam. Kaua ta juba hooldekodus passib? Läks enne mind? Sina, Pedja, ei tohtinud enne mind ära minna. Kas sa ei mäleta, mis ma sulle rääkisin. Kõigel siin elus, kõigi asjade tegemisel on oma kindel järjekord. Ja surmas. Sa ei pea korrast kinni, Pedja. Kuidas nii saab? Ma katkestasin kõne ja lülitasin telefoni välja. Hm, loodame, et see nüüd keelu alla ei läinud. Aga kuidas ma siin olen ja liigun, nii et kuhugi ei sekku? Iga tegu on sekkumine. Ma püüdsin elada ka sekkumata, aga või see õnnestus. Nüüd, tuli välja, et on veel keerulisem. Läksin kikivarvul tagasi palatisse. Palatis oli kolm voodit, kaks tühja, Laura lesis keskmises. Aknast paistis nõrka tänavavalgust. Viskasin ennast nähtamatuna akna-alusesse voodisse ja lugesin käsikirja edasi sealt, kus pooleli. Nõrk, nõrk. Huvitav isegi, aga nõrk. On mul pastakat? Katsusin taskuid. Ei olnud. Laura kapikeses olid vildikad ja ajakirjad, mille piltidest ta oli tükke välja rebinud, et kollaaže laduda nagu vanasti. Selge, liim kollaažide kleepimiseks oli, aga kääre polnud nad talle veel andnud. Tookord hullumajas küll anti. Lesisin akna all ja kirjutasin paberite tühjadele servadele mõned read. Mõned parandused ja lisad. Uni tuli. Ennäe, mul tuleb veel uni. Ma oskan magada ka. Oskan juua, suitsu teha, kirjutada, ainult keppimist pole veel proovind. Ja kempsus pole käinud, imelik. Ja süüa pole tahtnud. Olen ma materiaalne või?... Lasin paberid põrandale ja keerasin ennast magama. See oli nii hea... Keegi koputas kuskil kaugel. Kopsis. Kus, mis? Kes norskab? Kes kurat siin norskab! Ei lasta ära surra ja magada ka ei lasta. Norskab, nii et sein väriseb. Tegin silmad lahti. Laura tagus väikse raadioga palatiseina oma näo kõrval. Ja jättis järele. Sest norskamist enam ei kostnud. Noh, aitab norskamisest, kes sa seal oled. Keera teine külg. Enam ei norska, selge! Ma lasen su siit hullarist välja kirjutada. Naeratasin. Laural oli vunk sees. Püsti tõusta ta ei jaksanud, aga õiendada ja kätega vehkida jaksas. Laura haaras kapilt oma pooliku veinipudeli ja keeras korgi maha. Püüdsin teha hääletult. Poetasin ennast otse läbi radiaatori ja aknaaluse seina välja. Jõudsin näha veel, kuidas Laura kahtlustavalt mu kriiksuvat voodit põrnitses, endal pudel suul.

10 Lendasin ajaviiteks, et mõtteid mõlgutada, aga külm hakkas. Peaks midagi soojemat selga otsima. Muidu võib ha-ha haigeks jääda. Aga ma ei tahtnud kuskilt poest lihtsalt võtta. On üldse midagi veel, mida ma teha tahan? Või lähen tagasi, kust tulin, ja ütlen aitäh. Ei, enne ei lähe, kui Laura koju saab ja ma talle kuidagi aru pähe panen. Kuidas? Jah, ainus võimalus oleks ennast reeta, talle kõik ära rääkida ja kaduda igaveseks. Natuke liiga kõrge hind. Kas ma nii palju teda armastan, et igaveseks kaduda? Ja ta ei pruugiks mind uskuda. Praegust mind. Peaks mind veidrikuks ja mina häviks. Milleks? Pealegi on vist üsna lootusetu tegevus kellegi enesetapule vahele segada. Millegipärast me seda siiski üritame. Kadedusest? Kus hooldekodu on, ma teadsin. Märt ei olnud seal esimest korda. Valvur magas. Jalutasin garderoobi ja tõmbasin endale hooldekodu kulunud ja viledad hõlstid ümber. Pidžaama ja hommikumantli. Jalutasin Märdi palatisse. Ka tema oli üksi. Ma ei hakanud Märti lähemalt uurima ja keerasin kõrvalvoodis vinklisse, selg Märdi poole. Tule, uni. Tahakski sind proovida. Kõrvalvoodi kägises: Enne sind siin polnud. Ma olin vait. Millal sind sisse kirjutati? Olin vait. Kas sul midagi joodavat on kaasas? Midagigi? Olin vait. Einoh, inimene ei taha rääkida. Ärgu rääkigu. Ega mina ei sunni... Mis seal väljas üldse toimub? Ma ei mäleta täpselt, kaua ma siin olen olnud. Mis aastaaeg on? Sügis vist. On mul õigus? Kes Toompeal võimul on? Vahepeal ma rääkisin hallutsinatsioonidega, enam ei viitsi. Aga sina ei ole hallutsinatsioon. Ma saan tegelikult aru küll, kes on kes. Arst arvab, et ei saa. Arst ei saa ise pooltest asjadest aru. Ah, tead, kunagi oli mul arst. Teda ma armastasin. Ja sellepärast ma ta kaotasin. Hakka veel kedagi armastama. See läheb alati vett vedama... Jah. Sa räägid. Oled eestlane või? Nu da. Kuule, sa oled ju päris selges seisus. Sa ei olegi joomise pärast sees või? Märt tuli ümber voodi ja vaatas mulle otsa. Ei, ega ma ei pane tuld põlema. Ma lihtsalt vaatan, kes sa oled. Inimene oled. Seda ma arvasin. Tead, tore on inimest kohata. Ma pole juba ammu ühtki näinud. Ta sirutas käe välja: D Artagnan. Vahel ka Aramis. Ma ei tõusnud püsti, aga viskasin viis: Snark. Snark. Kuidagi tuttav nimi. Kas me oleme kohtunud? Sõjaväljal või kuskil? Tead, Aramist ei tohi alahinnata, mõistad seda? Mis Aramis ütles? tõstis Märt näpu. Maailm on haud. Ja sõbrad on varjud. Nii ütles Aramis. Sain aru, et Märt on paremas seisus, kui ma olin kartnud. Vist on ta 765 Peeter Sauter. Snark

766 Peeter Sauter. Snark pikalt sees olnud. Ta polnud luukõhn nagu tavaliselt pärast paarikuust joomist, kui ta hall ja hõre habe tudiseb ja ta räägib nagu taoistlik munk ainult tarkusesõnu. Nüüd oli ta juba üles leidnud oma tavapärase joviaalsuse ja plära. Mees oli elus. Märt istus kräginal mu voodi servale: Ütle mulle, miks sa siin oled? Kas sind saadeti minu juurde? Vastuluurest? Ma ei tunnista midagi üles, selles võid kindel olla. Ära mitte üritagi. Vaatasin teda: Ma olen siin selleks... Noh? Et täita su soov. Mitte kolm soovi. Üks soov. Aga mul ei ole mitte mingisugust soovi. Enam ei ole. Nojah, praegu ma just küsisin, kas sul juua on. Aga sul ei ole ju, va nuhk. Kas see ongi su ainus soov? Pudel viina? Iseenesest pole ju paha, kui see on inimese ainus soov. Ja ta on kõigist teistest soovidest vaba. Selline inimene palju kurja ei tee. On mul õigus, Snark? Mis nimi see selline on, Snark? Luuletaja oled või? Ma olen ammu tahtnud luuletajaga pisut vestelda. Tõelise luuletajaga. Sellisega nagu... Nagu sina... Ei, mis mina. Mina olen luuletaja ainult hingelt. Mõistad? ainult hingelt. Ja ega seda hingetossu ka palju enam sees pole. Ma tahtsin öelda... ma ei mäleta, mida ma tahtsin öelda. Midagi ei mäleta enam. Ja ei taha ka mäletada. Midagi head pole mäletada. Või kui just see Margit. Ah, kõik naised on saatanast. Tegelikult, üks soov mul oleks, kui sa nii küsid... Aga see on võimatu. Mis see on? Väga lihtne. Kas või korraks tahaks oma kodu näha. Koertele süüa anda. Korraks jõe ääres istuda. Aga me oleme, kurat, luku ja riivi taga. Kuidas võib inimese, kes ei ole midagi kurja teinud, luku taha panna! Mina sellest aru ei saa. Sa hakkasid jälle jooma ja Margitil ei jäänud muud üle. Kust sina tead, nuhk? Te kõik mängite kokku. Märt tõusis solvunult ja läks oma voodisse pikali: Ah, ma tean, see kõik on ainult paranoia. Ja sina, mees, oled ka hallutsinatsioon. Sa arvad, et sa ei ole. Aga pane tähele oled küll. Tõusin voodis istuli ja saatsin Märdile pika pilgu. Märt vaatas vastu: Nooh? Ta ootas, et kas läheb seisuks. Tõusin ja jalutasin ta nina ees otse läbi seina ja paari sekundi pärast tagasi. Seisin ta voodi ette ja ootasin. Vaat see on tase, ütles Märt. Sellist deliiriumi pole mul varem olnudki. Nii päris. Ma võin su siit korraks koju viia, kui see on su suurim soov. Aga sa ei peaks kellelegi rääkima. Muidu läheb mul kehvasti. Lähme siis.

11 Vaatasin õues Märdile korra otsa. Märt oli fatalistliku hoiakuga, täiesti ükskõikne. Haarasin ta kaenlasse ja me lendasime üle puulatvade Kaberneeme poole. Hakkab sul külm? Mul endal oli külm, aga ma teadsin, et see ei tee mulle tegelikult midagi. Ei, sosistas Märt ja ajas käed laiali. Kurat, see on etem, kui mootorrattaga. Kas mulle süstiti midagi? Ma võin viina täitsa maha jätta. Praegune on etem. Täitsa narkolaks. Ära rabele, kukud alla. Kukun alla! Nagu ma varem ei oleks unes kukkunud. Lennanud oled ka. Jah, aga mitte nii. Sa raisk. Kuu paistis. Vahepeal tulid pilved ette, aga tuul ajas nad ruttu edasi ja siis nägi jälle all metsa ja maanteid. Mõned üksikud autotuled liikusid. Põrnitsesin alla, et Kaberla jõgi ja... Näed, maja on seal, näitas Märt ja lisas kurvalt, ükski tuli ei põle. Ohkas: Aga maja on alles. Kaks tumma ja pimedat autot seisid endiselt õues. Noh, kus te olete, hüüdis Märt, issi tuli! Ta läks kiirel sammul ja virutas jalaga vastu kuuti. Haaras siis ketist ja sikutas. Kett tuli kõlinal järele ja Märdile jäi pihku keti ots. Sa raisk. Mis nad on teiega teinud. Ta läks ja raputas ka teise kaukaaslase tühja ketti. Siis läks kiirel sammul majani. Vaatas ust: Laenuhaldur ja politsei igatahes ust veel kinni pitseerinud ei ole. Märt koukis peidikust võtme ja avas ukse: Sees ei ole nagunii kedagi. Ma tean, et ei ole. Märt röögatas: Lapsed! Ja pomises: Kuhu ta lapsed on viinud? Märt kadus sisse ja ilmus varsti tagasi, poolik pudel viina käes: Tead, ikka natuke külm hakkas. Tahad ka väikest lonksu? Ei. Ise tead. Märt võttis pika sõõmu. Ja siis kohe veel ühe. Ja nentis rahulolevalt: Täpselt sama maitse. Vana tuttav. Kulkut nad üles ei leidnud. Ja mul on üks veel. Kui on. Märt silitas kõhtu: See jääb sisse pidama, ma tunnen, et jääb. Nii pikk vahe on olnud. Ta vaatas mind: Kuule, ma ei tea, kes sa oled, aga tule, lähme istume alla jõe äärde. Läksime alla jõe äärde ja ma nägin, et tal on hea. Ja tundsin, et mis siis, kui ta korraks nina täis võtab. Küllap ta vajub varsti ära ja küllap leiavad nad ta homme siit üles ja viivad tagasi. Pagan, ma olin jälle sekkunud. Liiga vara olin sekkunud. Istusime jõe ääres, aga korraga Märdile meenus midagi, ta tõusis ja läks kiiresti majja. Ja oli üsna pea tagasi, teises käes samuti poolik viinapudel. Kanäe. Ta istus mu kõrvale, ohkas, võttis lonksu ühest pudelist ja siis teisest. Ootasin, et ta küsib mult midagi, aga teda ei huvitanud. Ta kuulas jõge ja mõtles minevikule. Ja mida ikka saab su kujutlus sulle öelda, mida sa ise ei suudaks endale öelda. 767 Peeter Sauter. Snark