LÄHISUHTEVÄGIVALD JA SELLE KÄSITLEMINE EESTI EKSPRESSI, EESTI PÄEVALEHE JA POSTIMEHE VEEBIVÄLJAANNETES

Transcription

1 Sisekaitseakadeemia Sisejulgeoleku instituut Liis Vihmar LÄHISUHTEVÄGIVALD JA SELLE KÄSITLEMINE EESTI EKSPRESSI, EESTI PÄEVALEHE JA POSTIMEHE VEEBIVÄLJAANNETES Magistritöö Juhendaja: Marianne Paimre PhD Kaasjuhendaja: Uno Traat MA Tallinn 2018

2 MAGISTRITÖÖ ANNOTATSIOON Kolledž/instituut: Sisejulgeoleku instituut Kaitsmise kuu ja aasta: 2018 juuni Töö pealkiri eesti keeles: Lähisuhtevägivald ja selle käsitlemine Eesti Päevalehe, Eesti Ekspressi ja Postimehe veebiväljaannetes Töö pealkiri võõrkeeles: Representations of intimate partner violence in the online editions of Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht and Postimees Lühikokkuvõte: Magistritöö on kirjutatud eesti keeles, võõrkeelne resümee on inglise keeles. Töö maht on 82 lk. Käesolev magistritöö keskendub lähisuhtevägivallale ja selle käsitlemisele Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehe ja Postimehe veebiväljaannetes. Magistritöö uurimisprobleemiks on see, kuidas Eesti ajakirjandusartiklites käsitletakse LSV temaatikat. Töö eesmärk on selgitada välja Eesti kolme ajalehe veebiväljaannete ning kommentaariumite käsitlusi LSV teemal. Uurimismeetodina on kasutatud ajakirjandusartiklite sisuanalüüsi ehk kvantitatiivset kontentanalüüsi ning kommentaariumite puhul lähilugemist kui diskursuse analüüsi üht alaliiki. Töö tulemused näitavad, et Eesti press on viimastel aastatel LSV-d kajastanud sageli: kokku ilmus aastatel Postimehes, Eesti Päevalehes ja Eesti Ekspressis 183 lugu. Kuigi väljaannete käsitlemine LSV teemal on pigem ühekülgne, mõistetakse ajakirjanduses siiski LSV valdavalt hukka. Mõnevõrra teistsugune pilt tuli ette kommentaariumites, kus oli neid, kes LSV-d kindlalt taunisid, kuid samas esines ohvri süüdistamist ning kriitikat selle osas, et sellised kaasused üldse avalikkuse ette tuuakse. Lisad: Lisa 1. Kodeerimiskava Võtmesõnad: vägivald, lähisuhtevägivald, naistevastane vägivald, meestevastane vägivald, lastevastane vägivald, Istanbuli Konventsioon Võõrkeelsed võtmesõnad: violence, intimate partner violence, violence against women, violence against men, violence against children, Istanbul Convention Töö autor: Liis Vihmar Olen koostanud lõputöö iseseisvalt. Kõik lõputöö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, seisukohad, kirjalikest allikatest ja mujal allikates saadud info on nõuetekohaselt viidatud. Olen nõus oma lõputöö avaldamisega elektroonilises keskkonnas. Allkiri: Kommentaar (soovi korral) Vastab lõputöö nõuetele Juhendaja: Marianne Paimre Kaasjuhendaja: Uno Traat Allkiri: Allkiri: Kaitsmisele lubatud Rektor: Katri Raik Allkiri:

3 SISUKORD 1. LÄHISUHTEVÄGIVALLA OLEMUS JA TEOREETILISED LÄHENEMISED Lähisuhtevägivalla olemus ja avaldumisvormid Lähisuhtevägivald kui sotsiaalne probleem Lähisuhtevägivalla tüpoloogiad Lähisuhtevägivalla teooriad Sotsiaalkonstruktsionistlik vaatenurk meediauuringutes LSV käsitlemisel LÄHISUHTEVÄGIVALLA KURITEGUDE ÜLEVAADE JA ENNETUS Lähisuhtevägivalla kuritegude ülevaade Eestis Istanbuli Konventsiooni olulisus lähisuhtevägivalla käsitlemisel AJAKIRJANDUSARTIKLITE VALIM JA MEETODID Valim Ajakirjandusartiklite sisuanalüüs Kommentaariumite diskursusanalüüs TÖÖ TULEMUSED Ajakirjandusartiklite žanriline liigitus Kõneisikud Ajakirjandusartiklites kajastuvad peamised teemad Vägivallatsejad ja ohvrid Tiit Ojasoo kaasuse kommentaaride lähilugemine Järeldused ja ettepanekud...61 KOKKUVÕTE...67 SUMMARY...72 KASUTATUD KIRJANDUS...74 Lisa 1. Kodeerimiskava

4 SISSEJUHATUS Lähisuhtevägivalda (LSV) kui tõsist sotsiaalset probleemi teadvustatakse aina enam nii rahvusvahelisel, riiklikul kui ka kogukondlikul tasandil ning LSV ennetamisele ja selle vastu võitlemisele pööratakse üha suuremat tähelepanu. LSVle kui ühiskondlikule probleemile viitas aastapäeva kõnes ka Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid (Kaljulaid, 2017). LSV probleemiga tegelemise olulisust ning kõrgendatud tähelepanu pööramise vajadust selliste kuritegude ennetamisele, rõhutatakse riiklikult kehtestatud kriminaalpoliitika arengusuundades Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani Samuti on Riigikogus ühehäälselt vastu võetud Vägivalla ennetamise strateegia aastateks , mis hõlmab nii lastevahelist vägivalda, laste väärkohtlemist, perevägivalda (lähisuhtevägivalda), seksuaalvägivalda ja inimkaubandust. Ka Eesti meedia on toonud viimastel aastatel avalikkuse ette mitmeid LSV juhtumeid. Olgugi, et LSV leiab enamasti aset koduseinte vahel, on tegemist siiski kogu ühiskonda puudutava nähtusega, millel võivad olla kaugele ulatuvad tagajärjed. Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (2011, p 2) kohaselt on LSV puhul tegemist terve rea inimõiguste rikkumisega. Seejuures on LSV aga üsna latentne kuritegu, sest politseini jõuab kõigist vägivallategudest vaid murdosa (FRA, 2014, lk 7). Seega on probleemiga tegelemine ühiskondlikul tasandil võtmetähtsusega. Teema laiem teadvustamine annab ennetavaid teadmisi ning aitab muuta sotsiaalsetest suhetest juurdunud eksiarvamusi, et peresisene vägivald on mingil tasandil normaalne või aktsepteeritav. Oluliseks arengupiduriks LSV probleemi ennetamisel ja lahendamisel on peetud inimeste hoiakuid ja suhtumist vägivalda. On tõdetud, et avalikkus ei taju LSV-d operatiivset lahendamist nõudva probleemina. (Salla, et al., 2014, lk 3) aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringus on välja toodud, et iga kümnes inimene peab elukaaslase füüsilist korralekutsumist lubatavaks. Viiendik täiskasvanutest 4

5 peab LSV-d pere siseasjaks ning üle poole elanikest peab ohvrit vägivallas osaliselt süüdlaseks. (Salla, 2013, lk 52-53) Ka TNS Emori uuring näitas, et sageli kiputakse süüdistama hoopis ohvrit (Emori, 2014, lk 23). Avalikkuse suhtumise kujundamisel on tähtis roll meedial (Bentele & Beck, 1994, p 33). See, kas ja kuidas meedia mingit ühiskondlikku nähtust kajastab, võib oluliselt mõjutada, kuidas inimesed seda nähtust tunnetavad ja milliseks kujunevad nende hoiakud (Entman, 1991, p 6). Seetõttu on väga oluline uurida, kuidas mingit ühiskondlikku probleemi meedias kajastatakse ning kas ja kuivõrd seda tähtsustatakse. Aastatel on LSV alaseid uuringuid läbiviidud mitmeid. Esimene lähisuhtevägivallale keskendunud uuring Eestis viidi läbi aastal. Uuring näitas, et iga viies naine oli uuringule eelnenud aasta jooksul kannatanud füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla all (Pettai, 2001, lk 17) aastal viidi läbi uuring Vägivald ja naiste tervis, millest ilmnes, et kõigist uuringus osalenud naistest oli aasta jooksul vägivalda kogenud viiendik, mis kordas aastal läbiviidud uuringu tulemusi. (Pettai & Proos 2003, lk 9) LSV alased uuringud on olnud erineva teemapüstitusega ja suunatud LSV erinevate tahkude uurimisele. Käesolev töö on esimesi põhjalikumaid empiirilisi uuringuid LSV käsitlemisest Eesti meedias. Samal teemal uurimusi Eestis teadaolevalt tehtud ei ole. Rahvusvahelisel tasandil on mõningaid sellesarnaseid uuringuid varem tehtud, näiteks aastal läbi viidud Oxfordi Ülikooli uuring Media Representations of Domestic Violence ; aastal läbi viidud NYC Mayors Office uuring News Coverage of Intimate Partner Homicides in New York City ja aastal läbi viidud USA National Institute of Health uuring Newspaper Coverage of Intimate Partner Violence: Skewing Representations of Risk. Kõigi kolme uuringu ühine joon oli, et arvestades, millist mõju avaldab meedia ühiskondliku arvamuse kujundamisele, on meedia võim ühtmoodi probleem kui ka lahendus. Paljudel juhtudel ei kasuta meedia võimalust oma mõju abil teatud probleemidele tähelepanu tõmmata ning suunata avalikkuse tähelepanu nende probleemide hukkamõistuks. Samuti leiti, et meedia abil on võimalik teatavaid vaatepunkte mingist probleemist, näiteks LSV-st, fookusesse tuua, samal ajal 5

6 mõnda teist vaatepunkti kõrvale jättes. See mõjutab nii üleüldist poliitika arengut kui ka avalikkuse arvamust. Käesolev uurimistöö vaatleb LSV-d kui sotsiaalset probleemi ning põhineb LSV-l ja selle kujutamisel Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehe ja Postimehe veebiväljaannetes. Magistritöö uurimisprobleem on püstitatud küsimusena: Milline on Eesti ajakirjandusartiklite käsitlus LSV temaatika kajastamisel? Magistritöös on püstitatud neli uurimisküsimust: Kuivõrd käsitlevad Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehe ja Postimehe ajakirjandusartiklid LSV-d? Millised on Eesti Ekspressis, Eesti Päevalehes ja Postimehes LSV-d käsitlevate artiklite peamised teemad? Kuivõrd kutsuvad LSV teemalised artiklid üles abistama ohvreid/vägivallatsejaid? Milline on kommentaarides avaldunud hoiak LSV-sse ühe meedias kajastunud LSV juhtumi näitel? Käesoleva magistrtöö eesmärk on selgitada välja Eesti ajalehtede veebiväljaannete ning kommentaariumite käsitlus LSV teemal. Töö uurimisülesanneteks on (1) luua ülevaade lähisuhtevägivalla olemusest ja võtmetunnustest, (2) analüüsida Eesti kolme ajalehe veebiväljaannetes ilmunud artikleid, mis puudutavad LSV temaatikat, (3) selgitada välja avaldatavate artiklite fookus LSV teemade kajastamisel ning (4) analüüsida lugejate kommentaarides väljendunud hoiakuid. Magistritöö on jaotatud neljaks peatükiks. Töö esimeses peatükis annab autor ülevaate lähisuhtevägivalla olemusest, avaldumisvormidest ning kirjeldab lähisuhtevägivalla asetust sotsiaalse probleemi kontekstis. Samuti on töö esimeses peatükis tutvustatud lähisuhtevägivalla tüpoloogiaid ning kahte peamist, teineteisele vastanduvat, probleemi käsitlevat teooriat. Lisaks on esimeses peatükis vaadeldud sotsiaalkonstruktsionistlikku vaatenurka meediauuringutes. Töö teine peatükk loob ülevaate lähisuhtevägivalla kuritegudest Eestis ning vaatleb 6

7 lähisuhtevägivalda reguleerivat Istanbuli Konventsiooni. Töö kolmandas peatükis on kirjeldatud valimit ning uurimismetoodikaid. Lõpuks on uuringu tulemused kokku võetud, neid analüüsitud ning tehtud järeldused ning ettepanekud selle kohta, kuidas võiks meedia LSV-d kui ühiskondlikku probleemi ajakirjandusartiklites käsitleda. Uurimistöö on empiiriline. Püstitatud eesmärgi saavutamiseks ja uurimisküsimustele vastamiseks viis autor läbi ajakirjandusartiklite sisuanalüüsi ehk kvantitatiivse kontentanalüüsi. Valimisse kuulusid Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehe ja Postimehe veebiväljaannetes kahe aasta jooksul ilmunud artiklid, mis käsitlevad LSV-d. Analüüsi kaasati võimalikult laia lugejaskonna ning vaba kättesaadavusega väljaanded, perioodiks valiti Töös on kasutatud sihipärast valimit. Lisaks kontentanalüüsile, viis autor läbi diskursusanalüüsi. Töös analüüsiti, lähilugemise meetodil, ühe meedias ilmunud LSV-d käsitleva kaasuse kommentaariumeid. Analüüsi tulemused aitasid vastata töös püstitatud uurimisküsimusele - milline on kommentaariumites avaldunud hoiak LSV-sse. Lähisuhetes olevate inimeste vahel aset leidvast vägivallast kõneledes kasutatakse erinevaid mõisteid: lähisuhtevägivald, perevägivald, koduvägivald, paarisuhtevägivald. Üldises kõnepruugis neid termineid tähenduslikult ei eristata. Autor kasutab käesolevas töös läbivalt mõistet lähisuhtevägivald (LSV). LSV on laiem mõiste, mille all mõistetakse kõiki eespool välja toodud mõisteid. Sõna perekond all mõistetakse enamasti abielupaari koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda (Langemets, 2009, lk 177). LSV termin, nagu ka käesolev töö, ei erista osapooli, kes on abielus, nendest, kes oma kooselu riigi ees sõlminud ei ole ning hõlmab ka neid vägivallaakte, mis pannakse toime isikute vahel, kes on intiimselt seotud aga ei kuulu samasse leibkonda. 7

8 1. LÄHISUHTEVÄGIVALLA OLEMUS JA TEOREETILISED LÄHENEMISED 1.1 Lähisuhtevägivalla olemus ja avaldumisvormid Vägivalda, sealhulgas LSV-d on aja jooksul defineeritud erinevalt, mistõttu on sellele ühest määratlust keeruline leida. Peatüki eesmärk on anda ülevaade LSV mõiste määratlemisest ja selle erinevatest avaldumisvormidest. Jeff Hearn i (1998, p 16) järgi on vägivald äratuntav järgnevate elementide järgi: jõu kasutamine; teisele kahju tekitamine on kavatsuslik; ohver tajub tegevust enese vastu suunatud vägivallana; kolmas osapool, näiteks korrakaitseorganid, tuvastavad ründaja käitumises vägivaldsuse. Maailma Terviseorganisatsiooni (2014, p 9-10) järgselt on vägivald tahtlik füüsilise jõu või mõjuvõimu kasutamine või sellega ähvardamine, mis on suunatud enda, teise isiku, inimrühma või kogukonna vastu ning mis põhjustab vigastusi, psühholoogilist kahju, arengu häirumist, õigustest ilmajätmist või surma. Maailma Terviseorganisatsioon on rõhutanud vägivalla puhul just füüsilise jõu kasutamist. Jeff Hearn oma definitsioonis füüsilist jõudu välja ei too. Mõlema määratluse kohaselt on vägivald teise inimese vastu suunatud kavatsuslik tegevus, kasutades jõudu või mõjuvõimu ning see võib põhjustada nii füüsilist kui ka vaimset kahju. LSV võib sõltuvalt oma avaldumisvormist erineda, vägivald võib olla füüsiline, emotsionaalne, seksuaalne või majanduslik. Kõige sagedamini räägitakse LSV puhul siiski just füüsilisest vägivallast. Füüsiline vägivald on tahtlikult teise inimese suhtes vastu tema tahtmist füüsilise jõu kasutamine, põhjustades vigastusi, füüsilist valu või isegi surma. Füüsiline vägivald on üldjuhul kõige kergemini kindlaks tehtavaks LSV liigiks, sest on kõige lihtsamini tuvastatav ohvri nähtavate füüsiliste kahjustuste näol. Füüsiline vägivald võib väljenduda tõukamise, kriimustamise, raputamise, mingi esemega viskamise, 8

9 löömise, peksmise, kägistamise, hammustamise, mürgitamise, põletamise, kinni hoidmise või juustest tirimisena. (Linno, et al, 2011, lk 6) Füüsiline vägivald on väga tõsiste tagajärgedega juba esmakordsel kokkupuutel. Järjepidev vägivalla all kannatamine võib põhjustada pöördumatuid tervisekahjustusi. Korduv vägivald võib põhjustada seedeprobleeme (kõhulahtisus, spastilise käärsoole sündroom, kõhukinnisus, ärritunud soole sündroom, iiveldus, söögiisu vähenemine, söögiisu tõusmine, kõhuvalu), samuti põiepõletikku, neerupõletikku ja probleeme urineerimisel, ka tõsiseid menstruaaltsükli häireid, minestamist, krampe, kroonilist selja- või kaelavalu. Vägivalla all kannatavad inimesed haigestuvad kergemini külmetushaigustesse ning grippi. (Lockhart & Danis 2010, p 30) Emotsionaalne vägivald (ka vaimne, psühholoogiline) on verbaalne või mitteverbaalne rünnak, mis kahjustab teist inimest emotsionaalselt ning alandab tema eneseväärikustunnet. See on pidev ja tahtlik teisele inimesele haiget tegemine ja tema tunnete riivamine. Vägivallatseja püüab ohvrit oma kontrollile allutada. Emotsionaalne vägivald on kõige levinum vägivallavorm, mida on kõige raskem tuvastada. Seega on emotsionaalset vägivalda sageli raske ka tõendada, jättes ohvri olukorda, kus ta on võimetu ennast kaitsma. Emotsionaalne vägivald võib avalduda halvustamise, sõimamise, süüdistamise, alandamise, ähvardamise, kontrollimise, isoleerimise, manipuleerimise või ignoreerimisena. (Linno, et al, 2011, lk 6) Emotsionaalse vägivalla all kannatamine võib põhjustada traumajärgset stressihäiret, depressiooni, enesetapumõtteid, ärevushäiret, unetust, enesehinnangu langemist (Lockhart & Danis 2010, p 30). Seksuaalne vägivald on igasuguse seksuaalse sisuga käitumine, mille kaudu kontrollitakse, manipuleeritakse või alandatakse teist inimest (Linno, et al, 2011, lk 6). Anne Pierce (2012, p 107) kirjeldab oma raamatus seksuaalset vägivalda kui igasugust tahtevastast seksuaalvahekorda või katset seksuaalvahekorda astuda. Samuti soovimatuid teise isiku poolt tehtud seksuaalse alatooniga kommentaare, lähenemiskatseid või tegevusi. Siinkohal ei määra rolli kas isikud on omavahel intiimsuhtes või vägivallaakti toimepanemise koht (kodus, tööl, tänaval). Seksuaalse vägivalla all kannatanul võib sunnitud seksuaalakt põhjustada 9

10 tupepõletikku, vaginaalset veritsust ning valulikkust, kroonilist kõhuvalu ja kuseteedepõletikku. Samuti võib ohver nakatuda seksuaalsel teel levivatesse haigustesse nagu HIV (Lockhart & Danis 2010, p 30). Majanduslik vägivald lähisuhetes väljendub vägivallatseja kontrollis partneri raha kasutamise üle või temale kuuluvate materiaalsete ressursside üle, mis raskendab ohvri majandulikku toimetulekut ning teeb isiku vägivallatsejast sõltuvaks. Majandusliku vägivalla alla võib lugeda erinevate tehingute tegemise piiramist, takistamist või kritiseerimist, töötamise või õppimise takistamist, sundimist ebaseaduslikes tehingutes osalemiseks, ühisvara enda nimele kirjutamist jm. Majandusliku iseseisvumise puudumine muudab inimesed haavatavamaks ja seega on raske vägivaldsest suhtest lahkuda. (Linno, et al, 2011, lk 6) Eelnimetatud vägivalla erinevate avaldumisvormide tagajärjed võivad olla äärmiselt tõsised. Esmapilgul tundub nagu oleks just füüsiline ja ka seksuaalne vägivald oma avaldumisvormilt kõige jõhkramad ja pöördumatute negatiivsete tagajärgedega. See võib olla seetõttu, et vägivalla tagajärjed on silmaga näha, kuid tähelepanuta ei tohiks jätta ka vaimset vägivalda. Järjepidev alandamine ja manipuleerimine võib põhjustada tõsiseid vaimseid häireid, millest taastumine võib olla väga pikaajaline või lausa pöördumatu. Lähisuhetes esinev vägivald on oma avaldumisvormidelt erinev aga olenemata sellest, millist vägivallavormi teise inimese suhtes kasutatakse, on igasugune vägivald negatiivse mõjuga. Eeltoodust lähtudes võib vägivalla avaldumisvormid võtta kokku üheselt teisele isikule vastu tema tahtmist tekitatud kahju on ebameeldiv ning võib põhjustada tõsiseid, tihti pöördumatuid füüsilisi või emotsionaalseid tervisekahjustusi. Vägivald võib olla ka seksuaalne või majanduslik. Vägivalla kasutamisega taotletakse võimu ja kontrolli saavutamist ohvri üle, ohvri tahte murdmist ja ohvri allutamist. Eesti karistusseadustiku muudatuse eelnõu seletuskirjas (554SE, RK XII koosseis, lk 51) on lähisuhet defineeritud kui kahe või rohkema inimese vaheline pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhe, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, 10

11 usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paari- ja armastussuhted. Lähisuhe võib, kuid ei pea sisaldama füüsilist lähedust. Lähisuhetes aset leidev vägivald on keeruline, varjatud ning kaugele ulatuvate tagajärgedega probleem. LSV-d võib defineerida sunniviisilise käitumise mustrina, et kontrollida teist inimest läbi füüsilise vägivalla, seksuaalse rünnaku, sotsiaalse isolatsiooni, hirmutamise või majandusliku sunduse. (Lockhart & Danis 2010, p 30) Enamasti on LSV-d määratletud kui naiste vastu suunatud emotsionaalset, psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset laadi vägivalda (Carlson, 2008, pp ). Ka Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni ehk Istanbuli Konventsiooni preambulis rõhutatakse just naistevastase vägivalla vastu võitlemise olulisusest (Istanbuli Konventsioon, lk 2). Sellise rõhuasetuse poolt kõneleb ka LSV-d puudutav statistika (vt. peatükk 2.1). Kuigi LSV puhul kõneldakse enamasti just naistevastasest vägivallast ja tihtipeale toetab seda ka kuritegevuse statistika, ei erista LSV mõiste vägivallatseja ning ohvri sugu. Tänapäeval nähakse LSV puhul ka naiste agressiivsust oma meessoost partneri vastu või partnerite vastastikust vägivalla kasutamist. Nii liigitub LSV alla ka eakatevastane vägivald, vanema vägivaldsus laste vastu ning lapse vägivaldsus vanema vastu, samuti laste omavaheline vägivallatsemine. (Kase & Pettai 2006, lk 15-16) Siinkohal ei eristata heteroseksuaalseid, homoseksuaalseid, biseksuaalseid ega transseksuaalseid suhteid (Lockhart & Danis 2010, p 30). LSV toimepanijaks võib olla nii praegune kui ka endine intiimpartner või tuttav (Kase & Pettai 2006, lk 15-16). On tõdetud, et naiste poolt kasutatav vägivald erineb oluliselt meeste vägivallast nii raskusastme, motivatsiooni, tagajärgede kui ka situatsiooniliste tegurite poolest. Järgnevalt on esitatud naiste ja meeste vägivalla peamised erinevused (Linno, et al, 2011, lk 7): Naistepoolne vägivald on peamiselt vaimne. 11

12 Mehed kasutavad rohkem füüsilist vägivalda (peksmine, jalaga löömine, kägistamine). Seksuaalset vägivalda kasutavad peamiselt mehed. Naistepoolne vägivald on enamasti reaktsioon stressi või frustratsiooni korral või enesekaitse mehe vägivaldsuse puhul. Meeste vägivald on seevastu oluliselt enam ajendatud domineerimise ja kontrolli vajadusest. Ka naised võivad kasutada kontrolli oma eesmärkide saavutamiseks, kuid naised rakendavad kontrolli pigem lühiajaliselt ja situatiivselt sõltuvalt teatud olukorrast. Meeste kontroll on püsivam ning tervet paarisuhet läbivam. Meestepoolne vägivald võib tekitada naistes kestva hirmutunde, kuid mehed näivad tundvat harva hirmu naiste vägivalla ees. Nad tajuvad naiste vägivalda pigem häiriva kui ohustavana. Naised, kes kasutavad vägivalda meeste vastu, on paljude uuringute kohaselt kogenud ise vägivalda mehe poolt. LSV on eeltoodust lähtuvalt keerukas probleem, sest leiab aset inimeste vahel, kes on üksteisega lähedaselt seotud. Kuigi levinumad LSV määratlused käsitlevad vägivallatsejana pigem meessoost isikuid ja ohvritena pigem naissoost isikuid, ei ole reaalsus alati selline. Oma partneri vastu võivad vägivaldsust üles näidata ka naised ning lähisuhtevägivalla probleemi puhul ei saa jätta tähelepanuta ka meesohvreid. Samuti on oluline rääkida LSV puhul partnerite vastastikusest vägivallast, vanemate vägivallast oma laste vastu, laste poolt suunatud vägivallast oma vanemate vastu, eakatevastasest vägivallast ning laste omavahelisest vägivallast. Kuigi Linno jt on kirjeldanud meestepoolset vägivalda tõsisemate tagajärgedega ja raskemakujulisena, ei saa väita, et see alati just nii on. Kindlasti on intiimpartnereid, kelle vahelise suhte domineerivamaks ja füüsiliselt agressiivsemaks pooleks on justnimelt naine. Samuti ei saa kindlalt väita, et mehed vägivaldse partneri ees hirmu ei tunne. LSV puhul ei saa siiski rääkida vaid ohvrist ja vägivallatsejast. LSV poolt võivad mõjutatud olla ka ülejäänud pereliikmed (nt lapsed), kas siis pealtnägijatena või 12

13 lihtsalt ebasoodsa mikrokliima tõttu kannatajatena (Khan, 2000, p 21). LSV pealt nägemine, näiteks lapsel, võib tuua kaasa traumaatilise kogemuse, mis võib mõjutada tema edasist elu. Sotsiaalse suhtlemise, vaatluse ja enda kogemuste kaudu võib hakata vägivalda pealtnägev inimene tulevikus kasutama samu meetodeid teiste suhtes ja nii kujuneb välja vägivalda aktsepteeriv käitumismudel, mille laps kodust kaasa võtab. Üsna tihti on lapsepõlves LSV-ga kokku puutunud inimesed täiskasvanueas kas LSV ohvrid või juba ise vägivallatsejad. (Linno, et al, 2011, lk 9) Eeltoodule tuginedes võib väita, et LSV on vägivald, mis leiab aset mistahes lähisuhetes, kus kasutatakse oma võimupositsiooni teise isiku üle, tekitades talle emotsionaalset, seksuaalset, majanduslikku või füüsilist kahju. LSV ohver võib olla igaüks: mees, naine, laps, naaber, eakas, kogukond. LSV ohvrid võivad olla partneriga nii abielulises suhtes kui paarisuhtes. LSV võib olla suunatud vanemate poolt lapsele ja vastupidi. LSV ei erista klassi-, rassi- ega etnilisi piire. LSV leiab aset inimeste privaatelu sfääris ja on avalikkuse eest varjatud ja väljapoole raskesti nähtav. Kuna LSV puhul toimub väärkohtlemine lähedase inimese poolt, on selle vägivalla vormi puhul äärmiselt oluline probleemi tõstatamine ühiskondlikule tasandile. Enamasti otsitakse tuge ja kaitset justnimelt lähisuhetest ning seetõttu on lähedase inimese poolse vägivaldse käitumisega raskem toime tulla. 1.2 Lähisuhtevägivald kui sotsiaalne probleem Sotsiaalne hoiak mingisse probleemi kujuneb ühiskonnas pika aja jooksul. Hoiakute kujunemisel on erinevaid tegureid ja juba juurdunud tõekspidamisi on raske muuta. Järgnev peatükk vaatleb LSV tõusetumist peresisesest probleemist ühiskondliku probleemi tasandile. Maailmas pole riiki, kus puuduks LSV. Ometi peeti veel mõnikümmend aastat tagasi maailmas LSV-d perekondade eraasjaks, millesse kõrvalseisjad sekkuma ei 13

14 peaks (Kase 2004, lk 23). LSV-le hakati maailmas tähelepanu pöörama suhteliselt hiljuti, 20. sajandi 60ndatel aastatel, kui selgus, et vägivallajuhtumeid paarisuhetes on ootamatult palju. Naised kui ohvrid julgesid kodus toimunud vägivallast rääkida ja abi otsida. Tekkisid ühiskondlikud organisatsioonid naiste kaitseks, nii näiteks loodi aastal Londonis Pekstud naiste liikumine, asutati esimesed naiste varjupaigad, kriisikeskused jms. (Pettai, et al, 2015, lk 156) aastate alguses oli enamike riikide õigussüsteemides mehel õigus oma naise vastu vägivalda kasutada. See polnud küll seadusega reguleeritud, küll aga välja kujunenud ühiskondlik normaalsus aastatel muutus suhtumine naistevastasesse vägivalda eraküsimusest avalik-õiguslikuks probleemiks, aastal sotsiaalsest küsimusest kriminaalset laadi probleemiks ja alates aastate keskpaigast käsitletakse seda valdkonda üha enam kui inimõiguste rikkumist ja diskrimineerimisega seotut. (Saar, 2013, lk 193) Kui varem oli mehel lubatud oma naise vastu vägivalda kasutada, siis aasta-aastalt on ühiskond liikumas selles suunas, et vägivaldsust teise inimese suhtes ei tolereerita. LSV on seega alles mõnekümne aasta jooksul tõusnud perekondade eraasjast ühiskonnas teravaks probleemiks, millega tegelemine on muutunud riiklikul tasandil oluliseks. Eestis on LSV-le hakatud tõsist tähelepanu pöörama alles paarkümmend aastat tagasi, mil ilmusid esimesed teemakohased uuringud. Viimaste aastate jooksul on vägivalla levikust ning olemusest märksa parem ülevaade. Olulisemaid nihkeid ühiskonna arengus viimastel aastakümnetel on ilmselt kaasa toonud inimeste teadlikkuse kasv. Kui varem paljud tolereersid LSVd ning nägid ohvrit süüdlasena, siis nüüd, teadlikkuse kasvades, ei tolereerita enam mitte mingisugust lähisuhetes aset leidvat vägivalda. Samuti on kasvanud kodus aset leidvast vägivallast teavitamine ja sellest rääkimine. Ühiskonnas on hakatud vägivallateema olulisust üha enam prioritiseerima, kuid LSV-d taunivad hoiakud on muutunud vaid osaliselt. Ühiskonnas juurdunud tõed kujunevad pika aja vältel ja nende tõekspidamiste ümber kujundamine on pikk protsess. Veel leidub palju neid inimesi, kes usuvad, et LSV on iga pere isiklik mure ning ühiskonna seisukoht pole LSV probleemi osas Eestis veel üheselt välja kujunenud. 14

15 See, kas ühiskond suhtub vägivalda taunivalt või kui paratamatusse ja loomulikku konfliktide reguleerimise viisi, määravad ära ühiskonnas valitsevad käitumisnormid. Uuringud näitavad, et patriarhaalsetes ühiskondades, kus meestel on majanduslik võim ja naistel puudub võimalus lahutada, on vägivalla tase kõrgem, perevägivalda suhtutakse kui millessegi loomulikku ja õiglasesse (Pettai, et al, 2015, lk ). Ometi on salliv suhtumine LSV-sse omane ka Eestile. Selgemalt avaldub salliv mõtlemisviis ohvrite süüdistamises. Enam kui pooled (54%) TNS Emori aasta uuringus osalenud Eesti elanikest peavad ohvrit perevägivallas osaliselt süüdlaseks ja ligi poolte (47%) arvates põhjustavad naised ise ohvriks langemise. Meeste hulgas on neid, kes peavad ohvrit juhtunus osaliselt süüdlaseks enam kui naiste hulgas vastavalt 58% ja 50%. Esineb selge trend, mida vanema earühmaga on tegu, seda enam on nende hulgas inimesi, kes ohvril vähemalt osalist süüd näevad. Kui 15 24aastastest peab ohvrit osaliselt süüdlaseks 36% ja aastastest juba pooled, siis 75-aastastest ja vanematest peaaegu kolmveerand (73%). (TNS Emor, 2014, lk 23) Mõtteviis, mille puhul peetakse vägivaldset käitumist ohvri käitumisest tulenevaks, toetab ja õigustab vägivalda ja asetab vastutuse ohvrile endale. Ühiskonna seisukoht peegeldub ka ohvritele ning väheneb tõenäosus, et vägivaldsest käitumisest teatatakse. Olgugi, et Eestis on riiklikul tasandil LSV-ga seotud prioriteedid oluliselt muutunud, ei pruugi see tähendada hoiakute ja eelarvamuste muutust Eesti elanike seas ja näiteks ohvritega tegelevate spetsialistide hulgas. Mõnevõrra leebest suhtumisest LSV-sse, ohvritega tegelevate spetsialistide hulgas, kõnelevad ka järgnevalt esitatud aastal läbiviidud uuringutulemused. Justiitsministeeriumi ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna poolt koostööna aastal läbiviidud uuringus Kokkuvõte Eesti elanike, politseinike, prokuröride ja kohtunike karistushinnangutest selgus, milline on Eesti ühiskonna silmis lähisuhtevägivalla kuritegude eest õiglane karistus, võrreldes teiste kuritegudega. Uuringus osalesid Eesti elanikud, politseinikud, prokurörid ning kohtunikud. Omavahel võrreldi murdvargust, omastamist, röövimist ning perevägivalda. Uuringus osalenud inimestel paluti rakendada rikkumiste eest hüpoteetiline 15

16 karistus, valides sobiva karistustüübi. Uuringust selgus, et kõige kergemat karistust vääriks LSV toimepanija, seejärel omastaja, röövija ning lõpuks murdvaras. LSV toimepanijale eelistaksid kõik uuringus osalenud grupid v.a politseinikud, määrata tingimisi vangistuse. Politseinikud soovitasid vägivallatseja puhul rakendada ühiskondlikult kasulikku tööd. (Sööt, et al, 2014, lk 3) Eeltoodust nähtub, et Eesti ühiskonnas suhtutakse teisele inimesele eraelulises kontekstis/keskkonnas füüsiliste ja emotsionaalsete kannatuste põhjustamisse siiski pigem leebelt. LSV-d nähakse vähem tõsise probleemina ning pigem ollakse veendumusel, et selle lahendamine ei vaja välist sekkumist. Ühiskonna üleüldine hoiak mõjutab probleemile lahenduste leidmist. Samuti ei ole selline suhtumine julgustav vägivalla all kannatajatele abi saamiseks ja otsimiseks. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (European Union Agency for Fundamental Rights) naistevastase vägivalla uuringust (2014, lk 11) selgus, et ainult 14 protsenti naistest pöördub politsei poole ka pärast tõsisemat vägivallaakti (Eestis 10%) ning vaid 4-6% otsivad abi naiste tugikeskustest või ohvriabist. 1.3 Lähisuhtevägivalla tüpoloogiad Tüpoloogia kujutab endast tüüpide komplekti ning üksikut üksust tüpoloogias nimetatakse tüübiks (Traat & Vanaisak, 2016, lk 7). Käesoleva peatüki eesmärk on kirjeldada lühidalt LSV tüpoloogiaid, mis aitavad luua ülevaate, milliseid LSV tüüpe on võimalik eristada. Tüüpide kujundamisel on lähtutud vägivalla tunnusjoontest (toimumise sagedus, raskusaste, eskaleerumine), vägivallatsemise kontekstist, vägivallatseja psühhopatoloogiast ning vägivalla tagajärgedest (Carlson & Jones, 2010, pp 250). Tunnustatud LSV uurija ja peresotsioloog professor Michael P. Johnson liigitas LSV nelja tüüpkategooriasse, mis aitavad vägivalda kirjeldada. 16

17 Lähisuhteterrori puhul on üks partneritest vägivaldne ja kontrolliv ning teine passiivne kannataja. Sellises suhtes on võim ühe poole käes, kes kasutab teise poole kontrollimiseks muu hulgas majanduslikke ja vägivaldseid meetodeid ning emotsionaalset alandust ning hirmu tekitamist. Lähisuhte terrori puhul on tegemist üsna sageli lähisuhtes esineva vägivalla vormiga. Lähisuhteterrorit kasutavad enamasti lähisuhtes mehed, kes võivad olla vägivaldsed vaid kodus ja jätta avalikkuses endast hea mulje. Lähisuhteterrorit iseloomustab sundiv kontroll: vaimne ja füüsiline vägivald, materiaalsete ressursside piiramine, lastega manipuleerimine, sotsiaalne isoleeritus. Lähisuhteterrori mõju on kauakestvate psühholoogiliste tagajärgedega ja kulgeb varjatult, mistõttu on see raskemini tuvastatav. (Johnson ja Leone, 2005, p 322) Vägivaldse vastupanu puhul hakkab üks pool teise vägivallale vastu selle jaoks, et end kaitsta või vägivaldsest suhtest põgeneda. Johnsoni (2008) sõnul kasutavad vägivalla all kannatajad sagedasti vastuhakuks samuti vägivalda, kuid see ei ole kontrolli allutav. Kuigi vastuhakkaja ei kasuta sundivat kontrolli, võib tema vastupanu lõppeda tõsiste vigastustega või isegi vägivallatseja tapmisega. (Johnson, 2008, p 10) Situatsiooniline vägivald viitab konkreetse olukorra tagajärjel tekkinud vägivallale. Situatsioonilise vägivalla puhul kasutab üks partneritest vägivalda emotsionaalses olukorras. Johnson (2008) toob välja, et situatsioonilise vägivalla puhul on mehed ja naised võrdselt esindatud ning sellist vägivalda esineb lähisuhetes kõige sagedamini. Selle vägivalla puhul esineb paarisuhte terrorile iseloomulikku sundivat kontrolli väga harva. Emotsionaalne pingeseisund või lahendamata probleemist tingitud olukord võib eskaleeruda vaimseks või füüsiliseks vägivallaks. (Johnson, 2008, p 11) Vastastikuse vägivalla puhul on vägivaldsed ja kontrollivad mõlemad partnerid. Sellises suhtes on mõlemad partnerid justkui paarisuhte terroristid. Nii vägivaldset vastuhakkamist kui ka vastastikust vägivaldset kontrolli esineb Johnsoni sõnul väga vähe. (Johnson 2008, p 12) 17

18 Erinevaid avaldumisvorme on kirjeldatud peatükis 1.1, kuid lisaks vägivalla erinevatele avaldumisvormidele saab LSV puhul rääkida erinevatest tüüpidest, mis kirjeldavad paarisuhetes esineva vägivalla tunnusjooni. Varem nimetatud erinevad tüpoloogiad viitavad sellele, et vägivalla põhjused võivad olla erinevad soov kontrollida, konflikti lahendada või ennast kaitsta. Eeltoodu kinnitab, et iga paari suhtes aset leidnud vägivalla juhtum on erinev ning annab põhjuse süveneda vägivallatsemise põhjustesse. Põhjuseid, miks lähisuhetes esineb vägivalda, aitavad seletada erinevad teooriad. 1.4 Lähisuhtevägivalla teooriad Vägivald lähisuhetes on aastakümneid olnud omaette uurimisteemaks, millele saab läheneda väga erinevatest teoreetilistest vaatepunktidest. Alljärgnevas peatükis esitatakse lühike ülevaade kahest suuremast üksteisele vastanduvast koolkonnast soopõhine paradigma ja sooneutraalne paradigma LSV kirjeldamisel. Soopõhine paradigma LSV puhul keskenduvad mitmed teoreetilised käsitlused naiste vastu suunatud vägivallale. Üks enam kasutatud käsitlus nii uuringutes kui ka rahvusvahelistes dokumentides on soopõhine paradigma, mille kohaselt on vägivallatsejaks enamasti just meessoost isik ning ohvriks naissoost isik. Paljud teoreetikud leiavad, et sugu on vägivaldse käitumise puhul väga suur faktor. (Groves & Thomas, 2014 p 19) Alison Cunninghami ja tema kaasautorite arvates on patriarhaalsele ühiskonnale omane meeste vägivalla õigustamine ja naiste vägivalla taunimine (Cunningham, et al, 1998, p 20). Vaatamata sellele, et hilisemad feministliku lähenemise esindajad on nentinud naistepoolset vägivalda, nähakse praktikas ohvrina siiski naist (Soo, 2010, lk 5). 18

19 Feministlik liikumine on lähisuhtevägivalla selgitamisel ilmselt kõige levinum ja toob esile meeste ajaloolise privilegeerituse, rõhutades, et sooline sotsialiseerumine toimub seaduste ning normide kontekstis, mille on loonud ja kindlustanud mehed. LSV naiste vastu on loogiline jätk meeste poolt loodud sotsiaalsete suhete funktsioneerimisele (Dobash & Dobash, 1979, p 47). Soopõhise teooria kohaselt on sostiaalselt konstrueeritud arusaam, et mees peaks olema naisest tugevam, vastupidavam, kiirem, targem. Kui püüame mõista seda, mis defineerib mehelikkuse ja maskuliinsuse, aitab see ka mõista, miks vägivald paarisuhetes mehe ja naise vahel üleüldse tekkida võib. Uuringutest tuleneb, et mitmed mehed, kes on oma partneri suhtes vägivalda kasutanud, tunnevad pärast vägivalla kasutamist end tugevama, võimsama ja n-ö rohkem mehena. (Sinder, 1998, p 25) Lundgreni (2004, p 31) toob välja, et meestepoolne vägivald oma partneri vastu, on seotud patriarhaalse ühiskonna normiga, mis soosib meeste ülemvõimu. Vägivaldse käitumise eesmärgiks on soov allutada ja kontrollida partnerit ning seeläbi suurendada oma maskuliinsust. Eeltoodule tuginedes võib väita, et ühiskonnas valitsevad tõekspidamised määravad selle, kuidas koheldakse ja suhtutakse vägivallatsejasse. Kui ühiskond lähtub arvamusest, et meeste ülemvõim ja maskuliinsus on paarisuhtes normaalne ja vajalik, siis lähtutakse samast põhimõttest ka olukorras, kus üks partner kasutab suhtes teise üle vägivalda. Kokkuvõtvalt võib öelda, et soopõhise paradigma pooldajate arvates annavad maskuliinsuse ja feminiinsusega seotud sotsiaalsed ootused suhetele nende kuju. Patriarhaalne ühiskond soosib meeste ülemvõimu naiste üle ning naiste allumist meestele. See tähendab, et suhtumine armastusse ja suhetesse on mõjutatud soost. Samas ei ole feministid nõus sellega, et vastavad rollid on kaasasündinud, vaid on sotsiaalselt konstrueeritud. Koduvägivald ei ole seega mingil juhul ainult individuaalne, vaid ka sotsiaalne probleem. Sooneutraalne paradigma Enamasti viidatakse lähisuhtevägivallast rääkides just naistevastasele vägivallale ja palju rõhutakse just soolist aspekti. Samas leidub järjest rohkem on neid arvamusi, 19

20 mille hinnangul ei tulene isiku vägivaldsus tema soost. Murray Straus (1979, p 75) vaatleb vägivalda sooneutraalsena ning leiab, et vägivaldset akti võivad toime panna nii mehed kui ka naised. Kuigi võib väita, et meestepoolne vägivald kipub olema tõsisemate tagajärgedega kui naistepoolne, tuleks siiski mõlemast soost ohvritele tuge ja abi pakkuda (Johnson, 2008, p 105). Meeste vastu suunatud vägivalla puhul saab peamiselt rääkida kätega löömisest, kodumajapidamises leiduva esemega (nt noa, vaasid, toolid) löömisest või sellega viskamisest, hammustamisest, kõrist kinni haaramisest ja kriimustamisest. Isegi rohkem esineb meestevastase vägivalla puhul emotsionaalset (vaimset) vägivalda. Kõige levinumad on kiusamine, eiramine, ähvardamine, väljapressimine ja majandusliku kahju tekitamine. (Drijber, et al, 2013, p 173) Ka Donald G. Dutton (2007, p ) usub, et vägivaldust ei tuleks vaadelda tulenevalt isiku soo, vaid teatud soost sõltumatute isikuomaduste või hälvete põhjal. Lisaks leiab ta, et lähisuhtevägivalla mõtestamisel on valitsevad ülekaalukalt just feministlikud teooriad, mis jätavad kõrvale teised vaatenurgad. Üheks selgituseks, miks meestevastast vägivalda niivõrd palju käsitletud pole, on ilmselt asjaolu, et meestel on raskem pidada end ohvriks. Sellest tulenevalt ei pea mehed naiste poolt neile suunatud rünnakuid ka üldiselt kuritegudeks ning seetõttu ei teavitata taolistest juhtumitest ka politseid. Kindlasti on üheks põhjuseks ka häbi tundmine juhtunu ees. Kaasaegse ühiskonna mehelikkuse kuvandile on võõras asjaolu, et mees võiks naise käest peksa saada või kannatada naise rünnete all. Selliste asjaolude jõudmine avalikkuseni on kõige kiirem viis mehe maine hävitamiseks. Seetõttu ei julge mehed vägivallast teada anda. Tihtipeale on naiste vägivalda näidatud enesekaitsena, vähemtõsise või erineva nähtusena. Tegelikkuses on naiste vägivaldsusnäitajad meeste omadega võrdsed või ületavad neid, hõlmates ka vägivalda mittevägivaldsete meeste vastu. LSV on oma dünaamilisuse ja esinemisviisi poolest äärmiselt kompleksne ning seda tuleb vaadelda erinevatest vaatenurkadest - nii sellest vaatenurgast, mille puhul on peamiseks ohvriks naine kui ka sellest vaatenurgast, mille puhul on 20

21 ohvriks just meessoost isik. Tihtipeale vaadeldakse naisi sellistena nagu ühiskond on harjunud neid nägema. Avalikus diskussioonis naist tavaliselt vägivaldsena ei kujutata ning neid, kes on vägivaldsusega silma jäänud, pigem esitletakse erandina. (Palin-Davies 2006, p 200) Meesohvritel on keerulisem leida kaitset oma naispartneri eest, kuna mehi nähakse pigem vägivallatsejana kui ohvrina ning nende vigastusi kiputakse minimeerima (Dutton, 2007, pp ). Samuti oleneb vägivald pigem isiksusetüübist, üleskasvamiskeskkonnast ja sotsiaalsest keskkonnast. Palin-Davies (2006, p 200) on seisukohal, et naised on võimelised toime panema sama raskusastmega kuritegusid nagu mehed, lihtsalt mehed annavad enda vastu suunatud vägivallast harvem teada ega määratle end nõnda kergelt ohvritena. Ta leiab, et meeste eiramine ohvritena ja naiste eiramine ründajatena toob kahju mõlemale sugupoolele. LSV- le lähenetakse enamjaolt soopõhiselt, mis tähendab, et abi osutatakse eelkõige naistele ehk kannatajale. Sooneutraalse paradigma kohaselt ei ole vägivallatseja alati mees ja vägivalla all kannataja naine. Usutakse, et naised on võimelised toime panema meestega samaväärse raskusastmega kuritegusid ning põhjus, miks meestevastasest vägivallast vähem räägitakse on see, et mehed ei tunne end nii kergelt ohvrina. Kahte eeltoodud paradigma omavahel kõrvutades võib välja tuua peamised erinevused. Soopõhise paradigma kohaselt on vägivallatsejaks eelkõige meessoost isik ja ohvriks naine ning inimeste omavahelised suhted tulenevad patriarhaalsetest ühiskondlikest suhetest, kus mehel oligi määratud suurem võim. Sooneutraalse paradigma kohaselt ei saa vägivaldsust omistada soole, vaid see tuleneb isiksuseomadustest, keskkonnast, kasvatusest jne. See tähendab, et vägivallatseja ja ka ohver võib olla igaüks, olenemata tema soost. 21

22 1.5 Sotsiaalkonstruktsionistlik vaatenurk meediauuringutes LSV käsitlemisel Sotsiaalkonstruktsionistliku paradigma kohaselt konstrueeritakse ühiskondlikud probleemid sotsiaalse praktika käigus (Berger & Luckmann, 1966, p 28). Meedias antakse näiteks mingi probleemi kommenteerimiseks osaledele ekspertidele sõna, teistele mitte, probleemi mingeid aspekte rõhutatakse, teised jäetakse tagaplaanile ja nii toetatakse üksnes probleemi teatud määratlusi (Paimre, 2013, lk 45). Sotsiaalset konstruktsionismi võib määratleda kui perspektiivi, mis tõdeb, et väga suur osa elust on selline nagu ta on justnimelt sotsiaalsete ja inimestevaheliste mõjude tõttu (Gergen, 1985, p 3). Näiteks kuidas ühiskondlikud, poliitilised ja sotsiaalsed protsessid mõjutavad seda, kuidas inimesed erinevaid sündmusi mõistavad (Bohan, 1996, lk 13). Sotsiaalkonstruktsionistlik vaatenurk võimaldab uurida ka selliseid sotsiaalseid probleeme nagu seda on LSV. Nagu esimeses peatükis nähtub, on vägivalda defineeritud väga mitmeti. Tihtipeale sõltubki definitsioon defineerijast ja tema veendumustest. Inimesed on reeglina huvitatud aga vaid sellistest vägivalla määratlemisviisidest, mis välistavad nende endi käitumise. (Baumeister, 1996, p 31) Järelikult see, kelle käitumist määratletakse kui vägivaldset ja millistel asjaoludel seda tehakse ning kes selle üle otsustab, peegeldab võimulolijate huve. Tihtipeale vähem mõjuvõimsate inimeste püüdlused kahtluse alla seada juba valitsevaid tõekspidamisi ja püüdlused ühiskonnas valitsevate veendumuste muutmisteks, on väga vähetõenäolised ja ilma suurema eduta. Seega, kui naised on püüdnud hakata vastu sellele, kuidas neid koheldakse, esitab see väljakutse juba vägivalla laialdaselt tunnustatud definitsioonide vaidlustamiseks. (Groves &Thomas, 2014, p 19) Eeltoodust lähtuvalt võib väita, et sotsiaalteadustes ühest universaalset definitsiooni, mis tahes mõiste (sh LSV) määratlemiseks, ei ole olemas ning definitsioon sõltub sellest, kes on defineerija ja millistest veendumustest defineerija lähtub. Seega kajastavad tihtipeale mõisted nende inimeste huve, kellel on 22

23 mõjuvõim. Sotsiaalkonstruktsionistlikust vaatenurgast lähtudes kaasneb suurema võimuga ka suurem mõju sotsiaalsete probleemide määratlemisele ja kujundamisele. Analüüsides, kuidas LSV määratlused ja seletused aja jooksul on muutunud, näitab, kuidas need mõisted on sotsiaalselt konstrueeritud, mitte fikseeritud tähendusega. Varem oli meeste vägivaldne käitumine naiste suunas ühiskonnas aktsepteeritud, sest nii oli välja kujunenud veendumus tähtsamate inimeste hulgas. Mõjutajaks võis olla mõisahärra, arst, poliitik või valitsus. Tänapäeval võib üheks taoliseks mõjutajaks pidada ka meediat. Meedia olulisuse ja selle mõju ulatuse kasvamine on muutnud ühiskonnas toimuva läbipaistvamaks, meie ühiskond on muutunud avatumaks ning informatsioon on peaaegu et põhiõigus (Hennoste, 2001). Benetle ja Beck (1994, p 33) kirjeldavad meediat kui justnimelt ühiskonnas toimuva samasuguse defineerijana, mitte peegeldajana, kes omab sotsiaalsete tõdede kujundamises suurt rolli. Samamoodi on meediat kirjeldanud Eesti tuntud meediauurija professor Raivo Palmaru (2001, lk 7), kes toob samuti välja selle, et meedia konstrueerib tegelikkust, mitte ei peegelda selles toimuvat. See, kuidas meedias käsitletakse erinevaid sotsiaalseid probleeme, mõjutab seda, kuidas ühiskonnaliikmed tajuvad maailma, selles esinevaid probleeme ja lahendusi nendele probleemidele (Entman, 1991, lk 8). Niisiis võib meedia määrata ära selle, kuidas ühiskond tajub probleemi ja sellele reageerib. Meedial on väga suur võim, mis asetab ta ühiskonnas defineerija rolli. See, millisena meedia sotsiaalseid probleeme esitleb, ei peegelda tegelikkust, vaid kujundab seda. Seepärast on oluline pöörata suuremat tähelepanu sellele, millisena LSV temaatikat meedias käsitletakse. Eesti ühiskond peab LSV-d valdavalt siiski peresiseseks asjaks ja levib arvamus, et väline sekkumine pole vajalik (Kase, 2002, lk 329). See näitab selgelt, et probleemiga tegelemiseks tuleb alustada hoiakute kujundamisest meie inimeste hulgas. Holstein ja Miller (1993, ref Paimre, 2013, lk 43) kohaselt ei ole ühiskondlikud probleemid inimtegevusest ja teadmistest väljaspool asetsevad muutumatud üksused, vaid inimesed ise kujundavad ühiskonda tähenduste loomise 23

24 interaktiivses protsessis. Üheks hoiakute, tõekspidamiste ja väärtushinnangute kujundajaks meie ühiskonnas on kahtlemata meedia (Bentele & Beck, 1994, p 33). LSV kajastamine meedias mõjutab nii arusaamu probleemi leviku põhjuste kui ka probleemi esinemise põhjuste osas (Carlyle, et al, 2008, pp 4-5). Eeltoodule tuginedes võib öelda, et meedia on tähenduste looja ning inimesed elavad suuresti meedia loodud tähenduste väljas. Seepärast ei saa meedia puhul kõnelda vaid võimalusest erinevaid ühiskondlikke probleeme käsitleda, vaid pigem kohustusest seda teha. LSV on terav sotsiaalne probleem, mille laiem ja järjepidev teadvustamine toob selle ühiskonnale ja inimestele lähemale. See avardab teadmisi, aitab muuta eksiarvamusi ja juurutada hoiakuid. Eelnevates peatükkides on välja toodud Eesti ühiskonna ja ka ohvritega tegelevate spetsialistide hoiakud LSV suhtes ollakse arvamusel, et LSV on perekonna siseasi ja tihtipeale peetakse ohvrit ennast vägivallas süüdlaseks. Ohvri süüdistamine (victim blaming) on ühiskonnas leviv patriarhaalne väärtushinnang, mille kohaselt õigustatakse vägivalda soosivaid ning ohvreid süüdistavaid hoiakuid (Bell & Naugle, 2008, pp 5-6). TNS Emor (2014, lk 23) läbiviidud uuringust nähtus, et ligi pooled uuringus osalenud inimestest leiavad, et vägivalla ohver on ise vägivallaakti asetleidmises süüdi. Mitmed seksuaalvägivallaakti toimepannud mehed on ise selgel seisukohal, et süüteod on fabritseeritud. Vägivallatsejad ei tunnista oma süüd, kuigi on kohtulikult karistatud ja viibivad vanglas. Kõik kinnitavad, et ohvrid olid ise provotseerivad ja vägivallaaktis süüdi, sealhulgas ka lapsed. Ka meedia kontekstis jääb vahel mulje, et enamikule väljaannetest on iseloomulik hukkamõistev suhtumine, mitte püüe mõista ja aidata. Kase (2002, lk 329) toob välja näiteks politseitööd kajastavad uudistelood meedias, kus vahel näidatakse ka sündmuskohta ja sündmuse sisu. Olukordades, kus on aset leidnud vägivallajuhtum paarisuhtes, milles on osaline ka alkohol, on kajastuse hoiak selline, et asjaosalised on kõik ise olukorras süüdi. Olenemata sellest, et vägivalla kasutamist teise inimese suhtes ei tohiks õigustada miski, sealhulgas alkoholi sisaldus veres. 24

25 Eeltoodud käsitluste kohaselt omistatakse meediale ühiskonnas defineerija roll, mistõttu on tähtis pöörata tähelepanu sellele, millisena ajakirjandus erinevaid ühiskonnas valitsevaid sotsiaalseid probleeme meedias kujutab. Ka meedia ise võiks oma rolli teadvustada. Ajakirjandus peaks probleemidele suuremat tähelepanu pöörama, instantse leidma, kes nende probleemidega tegelevad või tegelema peaksid ja sellest kõigest avalikkust informeerima. Seni kuni püsib ühiskonnas veendumus ja peegeldub ka meedias arvamus nagu oleks ohver ise vägivallaaktis süüdi, ei kao ka probleem. Meedia vastutustundlik teavitustöö aitab suurendada inimeste üldist teadlikkust probleemist. LSV-d võidakse meedias kajastada väga erinevast vaatenurgast. See, millises raamis on probleemi meedias esitatud, aitab määratleda, kuidas avalikkus probleemi tajub ja interpreteerib (Jewkes, 2011, p 10-11). Raamistamine (framing) on sotsiaalkonstruktsionistlikku paradigmasse kuuluv mõiste, mis kirjeldab, kuidas meedia mingit konkreetset nähtust või probleemi kajastab ja kuidas see võib sihtgruppi mõjutada (Entman, 1991, p 14). Goffman (1974, pp 21-24) nimetab raamistamiseks kognitiivset struktuuri, mis juhib igapäevaste sündmuste representatsiooni ja aitab sõnumit interpreteerida. Raamimisteooria aluseks on see, et meedia keskendub teatud sündmustele ja seejärel asetab need tähendusvaldkonda, nii et probleem esitatakse avalikkusele erinevatest raamidest või vaatenurkadest lähtudes. Meedias väljenduvat raamistamist on oluline uurida, sest raamistus võib mõjutada seda, kuidas auditoorium konkreetset probleemi tunnetab. On leitud, et inimesed kasutavad meediakajastusi komplekssete probleemide mõtestamiseks. See, kuidas meedia informatsiooni esitleb, mõjutab inimeste valikuid, kuidas saadud informatsiooni enda jaoks selgitada. Raamistamine mõjutab publiku uudiste tajumist, see kujundamise vorm ei räägi mitte ainult sellest, mida mõelda, vaid ka seda, kuidas mõelda (Deetz, et al, 2000, p 73). Raamistamise analüüsimine võimaldab täpselt vaadelda, kuidas inimteadvust mõjutatakse läbi kõne, uudisloo või mõnel muul viisil. Seega, isegi kõige vabama meedia juures tuleb arvesse võtta, et ajakirjanduses püsivad teatud faktorid, mis lõppkokkuvõttes hakkavad kujundama avalikku arvamust (Entman, 1993, p 52) 25

26 Raamistamine põhineb faktil, et inimesed ei suuda maailma oma suures keerukuses mõista ning püüavad liigitamise ja tõlgendamisega seda lihtsustada. Meedia raamistus võibki mõjutada seda, kuidas avalikkus probleemi enda jaoks tõlgendab. Järelikult on oluline, milline on meediakajastuste fookus teemade kajastamisel. Kui meedia kajastab LSV-d kui normaalset ühiskonnas valitsevat nähtust, tajub seda sellisena ka auditoorium. Kui meedia mõistab LSV ühekülgselt hukka, kandub see tõenäoliselt üle ka avalikkusele. Kõneaine kujundamine (agenda setting) on massimeedia protsess, mille puhul meedia esitab mingeid probleeme sagedamini ja esiletulenevamalt kui teisi ning sellest tulenevalt tajubki suur osa auditooriumist neid probleeme ülejäänutest tähtsamatena (Coleman, et al. 2009, p 147). Teisisõnu - mida rohkem mingit teemat kajastatakse, seda tähtsam see inimestele on. Kõneaine kujundamine ehk agenda setting näitab meedia mõjuvõimu selle võimet määratleda, millised teemad on olulised ja millised mitte (Semetko & Valkenburg, 2000, p 93). See tähendab, et lisaks fookuse rajamisele on roll ka sellel, millised teemad muutuvad oluliseks ja millised mitte. Meedia tõmbab üldsuse tähelepanu teatud teemadele ning otsustab mida, millal ja kus inimesed mõtlevad. Seega võivad meedia- ja meediaväljaandjad määrata seda, kuidas vaatajad tõlgendavad meedias pakutavat. Kõneaine kujundamise puhul toob massimeedia inimeste mälust osasid teemasid esile. Nende teemade alusel, mida meedia ajusoppidest üles kutsub, panevad indiviidid ka maailmas toimuvale hinnanguid. Meedia keskendumine ainult valitud konkreetsetele teemadele ja probleemidele loob fookuse ja annab ühiskonnale signaali, et just see on hetkel aktuaalne. 26