HIINA RAHVAVABARIIGI KUVAND EESTI RAHVUSRINGHÄÄLINGU ARVAMUSLUGUDES

Transcription

1 TALLINNA ÜLIKOOL Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut Martin Vainu HIINA RAHVAVABARIIGI KUVAND EESTI RAHVUSRINGHÄÄLINGU ARVAMUSLUGUDES Bakalaureusetöö Juhendaja: Peeter Vihma Kaitsmisele lubatud: TALLINN 2015

2 Resümee Hiina on ülemaailmses võimuvõitluses üha tähelepanuväärsemalt esile tõusev riik majandus, teadus, meedia ja sõjaline jõud kõik need potentsiaalse mõjuvõimu sfäärid kogevad Hiina dominatsiooni pidevat kasvu, kuid sarnased arengud võivad ometigi üle kanduda ka kultuurisfääri. Selle maailma kõige rahvarohkema riigi olulisust ei tohi seetõttu alahinnata ega ignoreerida, kuid arvestades vaieldamatult tähtsat rolli, mida meedia mängib tänapäevases globaliseerunud 21. sajandi maailmas inimeste arusaamade kujundamise juures, on äärmiselt vajalik paljastada need viisid, kuidas meedia kujundab Hiina kuvandit, ning ka välja selgitada Hiinaga seoses presenteeritavad motiivid. See konkreetne uurimistöö keskendub Hiina kuvandile sotsiaalkonstruktivistlikust perspektiivist, mille põhjal on sotsiaalne reaalsus inimeste vaheliste interaktsioonide otsene tagajärg ning seetõttu ka lahutamatult seotud inimühiskonna eksistentsiga. Lähtuvalt varasemaist akadeemilistest uurimistöödest, peetakse, vähemalt hiinalikust vaatenurgast, Hiina kajastust Lääne meedias negatiivse presentatsiooni suunas kallutatuks, kuigi Lääne meedia esindajad ise kipuvad rõhutama meedia tähtsust just nimelt Hiina ühiskonda iseloomustavate peidetud või allasurutud probleemide esiletoojana globaalse audientsi tähelepanu alla. Hiina kuvandit Eesti Rahvusringhäälingus, mida võib kirjeldada ühe Lääne meedia ilmselge esindajana, kuivõrd tegemist on sellistesse läänelikesse organisatsioonidesse, nagu Euroopa Liit ja NATO, kuuluva riigi rahvusliku meediakanaliga, uurin ma käesolevas töös arvamuslugude diskursuseanalüüsi teel, mis on pärit nimetatud meediakanali ametlikult veebisaidilt. Uurimistöö tulemused näitavad, et kuigi Hiina ei kannata otseselt rangelt negatiivse meediakuvandi all, käsitletakse Hiinat siiski ennekõike üksnes täiendava materjali allikana tüüpilistes arvamuslugudes, mis keskenduvad Eesti kõige märkimisväärsemate liitlaste või vastaste või globaalsete nähtustega seotud üldisemate teemade kajastusele, ja kui Hiinat nähakse üleüldse tulevase globaalse suurjõuna, siis, kui vaid teadusvaldkond kõrvale jätta, pigem ikkagi ülemaailmseis küsimustes kõva jõu rakendaja perspektiivist. Võtmesõnad: globaalsed teemad, pehme jõud, kõva jõud, Lääne meedia, riigi kuvand, sotsiaalne konstruktsioon, diskursuseanalüüs, arvamuslood, USA-Hiina suhted, Eesti Rahvusringhääling, domineerimine, tajumine, hiinalik perspektiiv ~ 2 ~

3 Abstract China is a significant emerging nation in the global struggle of power economy, science, media and military force all of theses spheres of potential influence are being more and more dominated by China, with a possible scenario of Chinese domination in the cultural sphere as well. The importance of this world's most populous country cannot be therefore underestimated and ignored, and given the undeniably important role that media plays in shaping peoples's perceptions in our globalized world of the 21st century, it is imperative to uncover the ways how media shapes the image of China and which are the themes that are being presented about it. This particular research focuses on the image of China from the social constructionist perspective, whereby social reality is the direct result of human interaction and therefore vitally connected with the existence of human society. Based on previous academic research, the image of China in Western media is believed to be biased towards negative presentation, at least from the Chinese perspective, although representatives of Western media tend to emphasize the role of media in bringing the hidden or supressed issues of Chinese society into the limelight of global audience. The image of China in Estonian Public Broadcasting, which can be described as a clear representative of Western media, for being the national broadcast channel of a member country of such Western organizations as the European Union an NATO, was explored through a discourse analysis of its opinion stories retrieved from the official website of this particular media channel. The results of the research suggest that although China doesn t particularily suffer from a strictly negative media image, it is still being first and foremost treated as a source of supportive material in the opinion stories centered around the most significant allies or foes of Estonia or around some general themes of global phenomena, and if China is seen as a prospective global force at all, then, apart from the field of science, rather from the perspective of an implementer of hard power in global affairs. Key Words: global affairs, soft power, hard power, Western media, image of a country, social construction, discourse analysis, opinion stories, US-Chinese relations, Estonian Public Broadcasting, domination, perception, Chinese perspective ~ 3 ~

4 Sisukord Resümee... 2 Abstract... 3 Sisukord... 4 Mõisted ja lühendid... 5 Sissejuhatus Teaduskirjanduse ja varasemate uuringute ülevaade Riigi kuvand ja üldisemad kommentaarid meedia suhtes Hiina pehme ja kõva jõu diskursus Arengud ja ambitsioonid Hiina kohalikus meedias kodune ja globaalne mõõde Hiina ja USA globaalsed arengud ja ameerikalik nägemus Hiina kajastus Lääne meedias empiiriline ja teoreetiline vaade Uurimistöö Hiina kajastusest Eesti meediaväljaandes Uuringus rakendatav teooria sotsiaalkonstruktivism Uurimismeetod diskursuseanalüüs Kasutust leidvad andmed ja analüüsi käik Uurimisküsimused ERR-i arvamuslugudes esinevate diskursuste ülevaade Domineerivad diskursused Hiina kui Venemaa kindel partner Hiina kui (tõusev) majanduslik suurvõim Hiina ja hiinlased kui märkimisväärsed toimijad haridus- ja teadusmaastikul Hiina kui ebademokraatlik ja repressiivne režiim Hiina kui USA peamine rivaal (21. sajandi maailmas) Hiina kui tegelik niiditõmbaja Väiksema kõlapinnaga diskursused Hiina kui erineva kaalukusega ametnike ja poliitikute võõrustaja Hiina kui kultuuri- ja mõttepärandi allikas Hiina kui kommunistlik riik Hiina kui (USA-vastaste) küberrünnakute lähtepunkt Hiina kui loodusvarade valdaja Eridiskursus: Hiina kui Jaapani vankumatu oponent Diskussioon Kokkuvõte Kasutatud allikate loetelu Lisa Lisa ~ 4 ~

5 Mõisted ja lühendid Kuvand imago; esemest, olendist või nähtusest loodud kujutluspilt; üldine mulje, mida inimene, organisatsioon, toode (või antud kontekstis riik) esindab avalikkuse silmis Diskursuseanalüüs üldnimetus paljudele erisugustele lähenemistele, analüüsimaks kirjalikul, suulisel või viipekeele teel edastatud teksti või laiemalt kõikvõimalikke märkimisväärseid semiootilise olemusega nähtuseid Sotsiaalkonstruktivism sotsioloogiline teooria, mis rakendab üldisemat filosoofilist konstruktivismi epistemoloogiat sotsiaalse sfääri kontekstis ja väidab, et ühiskondlik reaalsus saabki eksisteerida üksnes inimühiskonna kontekstis ning on läbinisti selle poolt tekitatud Pehme jõud teiste poliitiliste toimijate mõjutamine ja veenmine atraktiivsuse ja kaasamise kaudu; selle komponentideks on mõjustusvõimega kultuur, tunnustatud poliitilised väärtused ning legitiimse ja moraalselt autoriteetsena tajutud välispoliitika (Nye Jr. 2011: 84) Kõva jõud sõjaliste ja majanduslike sunnimehhanismide rakendamine teiste poliitiliste toimijate käitumise või huvide mõjutamiseks; seda tüüpi poliitiline jõud on sageli agressiivne ja efektiivseim siis, kui tugevam poliitiline toimija rakendab niisugust strateegiat sõjaliselt või majanduslikult nõrgema suhtes Revisionism selliste ideede ja uskumuste toetamine, mis erinevad ja üritavad muuta antud hetkel üldisemalt aktsepteeritud ideid ja uskumusi, eelkõige viisil, mida tajutakse vale või ebaausana Domineerimine valitsemine, ülekaalus olemine; mõjuvõimu ja jõu rakendamine kellegi või millegi üle Lääs see [on] üpris selgelt piiritletud geograafiline mõiste, mida [võib] nimetada Euro- Atlandi või Euro-Ameerika regiooniks, kummatigi on [see] samavõrra või isegi rohkem väärtuseline või kultuuriline mõiste; [sellel] on põhimõtteliselt ühine majanduslik ja poliitiline ajalugu ja ühised vaimsed lätted (Havel 2001) ERR Eesti Rahvusringhääling; ETV Eesti Televisioon; Hiina KP Hiina Kommunistlik Partei; Hiina RV Hiina Rahvavabariik; Pekingi OM Pekingi Olümpiamängud; USA Ameerika Ühendriigid; ÜRO Ühendatud Rahvaste Organisatsioon ~ 5 ~

6 Sissejuhatus Valisin oma lõputöö teemaks Hiina Rahvavabariigi kuvandi Eesti Rahvusringhäälingus ning täpsemalt selle veebiväljaandes, kuna nimetatud teema annab hea võimaluse põimida omavahel nii rahvusvaheliste suhete valdkonda ja Aasia uuringuid, mis mulle huvi pakuvad, kui ka sotsioloogiat e. antud uurimistöö puhul on ilmselgelt tegemist ühe interdistsiplinaarse tööga. Täpsemalt Hiina kasuks otsustasin ma seetõttu, et Hiina näol on tegemist ühe väga kaaluka, kuid ka erakordselt vastuolulise riigiga nt. Amnesty International tõi oma a. raportis Hiina puhul välja nii inimeste meelevaldse kinnipidamise ja piinamise, surmanuhtluse, sõnavabaduse allasurumise, usklike tagakiusu kui ka rahvusvähemuste diskrimineerimise (Amnesty International 2015), samas kui Hiina on oma nominaalse sisemajanduse kogutoodangu poolest tõsnud USA järel maailmas juba 2. kohale (2013. a. andmed), edestades Jaapanit juba peaaegu kahekordselt (UN data: GDP 2015). Isegi kui võtta arvesse hüpoteetilist võimalust, et Hiina tugev majanduskasv ja sealne inimõiguste rikkumine võivadki olla üksnes ühe ja sama mündi kaks erinevat poolt, väljendab see seda otsesemalt ERR-i arvamusartiklite autorite subjektiivset valikut, kas nad otsustavad Hiina Rahvavabariiki kujutada kui üht võimsat ja tugevalt areneva majandusega superriiki, millesse peaks seetõttu suhtuma suure austusega, või hoopis ühe alatu ja repressiivse kommunistliku režiimina, mis piirab igakülgselt inimeste õigusi, kuna nende mõlema külje esiletõstmiseks peaks eelnevast tulenevalt olema tegelikkuses justkui objektiivset alust... Seejuures on Hiina oma maailmaareenil üha kasvavast võimsusest hoolimata eestlaste jaoks enamjaolt usutavasti lihtsalt üks suur riik kusagil kaugel ehk Hiinas ja seda ümbritsevates Ida- Aasia riikides aset leidvate täpsemate arengute kohta puudub inimestel tihtipeale selge ettekujutus, mida võib 21. sajandi maailmas toimuvate arengute adekvaatse tajumise vaatenurgast pidada üsnagi kahetsusväärseks ja ebaratsionaalseks nähtuseks, kuivõrd Hiinateemaline teaduskirjandus, mis leiab antud uurimistöös ulatuslikumalt tutvustamist, on peaaegu täielikus üksmeeles selles osas, et Hiina mõjukuse vaieldamatu kasv globaalses sfääris nõuab vältimatult kõnealusele riigile põhjalikuma tähelepanu osutamist. Seejuures tuleks siiski selguse huvides ära märkida ka niisugune tõsasi, et Ida-Aasia regioon erineb oma tunnuste poolest vägagi tugevalt Lääne-Aasias asuvaist araabiariikidest, mis on viimase kümnendi jooksul olnud erinevate sõjaliste operatsioonide tõttu eesti meedias see-eest vägagi tugevalt pildil. Meedia mängib tänapäeval märkimisväärset rolli inimeste väärtushinnangute kujundamise ~ 6 ~

7 juures ning kui minu uurimismaterjali näol on tegemist just nimelt ERR-i arvamuslugudega, peaks nimetatud meediakanalist lähtuv informatsioon olema kooskõlas ka Eesti Rahvusringhäälingu seadusest tulenevate kõrgete standarditega, kuivõrd kõnealune seadus sätestab järgnevat: ERR peaks oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel olema sõltumatu ning lähtuma üksnes seaduse nõuetest ( 3), vahendama maailmakultuuri parimaid saavutusi ( 5, lõige 7) ning rahvusringhäälingu uudistesaated peavad olema mitmekülgsed, tasakaalustatud, sõltumatud ja korrektsed. Enne uudiste edastamist peab nende aluseks olevat informatsiooni mõistliku hoolega kontrollima. Fakt ja kommentaar peavad olema uudistesaates selgelt eristatud ( 6, lõige 4) (Eesti rahvusringhäälingu ). Eelnev väljavõte puudutab küll eelkõige ERR-i uudistelt nõutavat kvaliteeti, millest arvamuslood oma subjektiivse olemuse poolest loomulikult olulisel määral erinevad, kuigi sellest hoolimata on ka ERR-i arvamuslugude puhul kahtlemata võimalik rääkida vähemalt seaduses sätestatud tasakaalustatuse, korrektsuse ja sõltumatuse nõude implitsiitse täitmise kohustusest, kuivõrd nt. ilmselgeid faktilisi ebakorrektsusi, adekvaatse argumentatsioonita vandenõuteooriaid, poliitikute kallutatud sõnavõtte ning üleüldiselt viha ja vaenulikkust õhutavaid arvamusavaldusi ERR-is kui riigipoolse rahastusega avalik-õiguslikus meediakanalis Eesti avalikkus ometigi ei aktsepteeriks, mida võis julgusega järeldada ka antud uurimistöö raames analüüsitava materjali esmase ülevaate põhjal. Minu uurimistöö keskendub seega eelkõige ERR-i veebiportaali arvamuslugude põhjal formuleeruvale Hiina kuvandile, mida võibki käsitleda Hiina sotsiaalse konstrueerimisena, kuivõrd nendest diskursustest lähtuvalt, mida on ERR-i arvamuslugude põhjal võimalik fikseerida, kujuneb välja ka tervikpilt Hiinast kui riigist. Seesuguse meedias loodud Hiina kuvandi olulisust saab väga hästi väljendada sotsiaalse õppimise teooriaga, mille põhjal on õppimine sotsiaalses keskkonnas aset leidev protsess, mis võib toimuda ilma igasuguste sunnimehhanismideta üksnes vaatluse või juhendamise kaudu (Bandura 1963) ning meedia täidab just nimelt seesuguse juhendaja rolli a. lõpus teostatud TNS Emori uuringu tulemused Eesti institutsioonide usaldusväärsuse kohta rahva hulgas (mis oli küll muuseas ka ERR-i enda poolt tellitud ) tõestasidki vägagi selgelt, et Eesti rahvas tõepoolest usub, mida ERR-is räägitakse ja kirjutatakse: Päästeametit usaldab kõnealuse uuringu põhjal 91 %, ERR-i 83,5 % ning väga napilt kolmandale kohale jäänud Politsei- ja Piirivalveametit 83,2 % Eesti elanikest, seejuures kuulusid viimased kohad vaid 53 %-ga peaministrile ja 50 %-ga Riigikogule (Uuring: institutsioonidest 2014). ~ 7 ~

8 Oma uurimistöö alusena plaanin ma niisiis rakendada sotsiaalkonstruktivistlikku teooriat, kuna nimetatud teooriaga saab adresseerida seda, kuidas meedia (antud juhul ERR-i arvamuslood) toimib Hiina Rahvavabariigi kuvandi konstrueerijana, ent kas ja millisel määral meediatarbijad neis arvamuslugudes konstrueeritud kuvandi sotsiaalse õppimise teooria alusel ka tegelikkuses omaks võtavad, jääb juba edaspidiste uuringute ülesandeks välja selgitada. Käesolev uurmistöö sisaldab aga esmalt ülevaadet Hiina-teemalisest teaduskirjandusest koos varasemate Hiina kuvandit Lääne meedias analüüsinud ja kirjeldanud uuringute tutvustusega. Seejärel esitan ülevaate uuringu lähtepunktiks olevast sotsiaalkonstruktivismi teooriast, diskursuseanalüüsi meetodist, andmestiku olemusest ja analüüsi käigust ning ka peamistest uurimisküsimustest. Analüüsi tulemusi presenteerin väga mahukas, kõiki artikleid hõlmavas ja kommenteeritud diskursuste ülevaates, et vähendada uurimistöö kallutatuse astet, mis tuleneks paratamatult artiklite ja vahetult diskursust väljendavate tsitaatide valikulisest esitamisest, ent mainitud kommentaaride funktsiooniks on asetada minu isikliku mõtestuse teel diskursuseid ka laiemasse sotsiaalsesse ja ajaloolisse konteksti, mida paratamatult nõuab subjektiivse olemusega diskursuseanalüüs (Hardy et al. 2004: 19-22). Uurimistöö lõpetavad aga analüüsi tulemustest lähtuv diskussioon eelnevalt välja toodud uurimisküsimuste vaatenurgast ning kogu materjali üleüldine kokkuvõte ja kasutatud allikate loetelu. 1. Teaduskirjanduse ja varasemate uuringute ülevaade 1.1. Riigi kuvand ja üldisemad kommentaarid meedia suhtes Buhmann ja Ingenhoff (2015: 103) kirjeldasid oma artiklis paljudele teadustekstidele tuginedes riikide kuvandi tähendust ja selle kuvandi praktilist mõju. Viidates Kunczikule (2003), tõid nad välja, et uuringute põhjal tähistab riigi kuvand kognitiivset representatsiooni, mida inimene selle suhtes omab. Autorite ülevaate põhjal mõjutab iga konkreetse riigi kuvand kriitilisel määral nii antud riiki saabuvaid välisinvesteeringuid, turismisektori edukust, kohaliku tööturu atraktiivsust, haridussüsteemi, poliitilist mõjukust kui ka rahvusvaheliste suhete stabiilsust. Ka Yoo et al. (2014: 90) vahendasid oma artiklis Kotler et al.-i (1994) definitsiooni teatud ~ 8 ~

9 koha (mis võib tähistada ka riiki) kuvandist, kui kõigi emotsionaalsete ja esteetiliste omaduste summat, mis inimesele antud kohaga seonduvad (nii kogemused, uskumused, ideed, mälestused kui ka muljed). Li ja Wormi põhjal (2011: 83) kujundavad ühe riigi rahvusvahelist kuvandit valitsuse käitumine ja saavutused, mitmerahvuselised korporatsioonid, tooted ja brändid ning inimesed. Seoses nn. pehme jõuga, on riigi rahvusvaheline kuvand väga oluline, kuna pehme jõud põhineb riigi atraktiivsusel. Seega, kui välismaalased tajuvad mingisugust riiki vaese, tagurliku või tsiviliseerimatuna, on kõnealuse riigi käsutuses vähe pehmet jõudu teiste mõjutamiseks. Tulenevalt sellest, et üha rohkem välismaalasi külastab Hiinat õppetöö, turisimi või äriga seotud eesmärkidel, kanduvad Li ja Wormi (2011: 85) sõnul nende muljed hiinlastest tasapisi ka üle kogu maailma. Lisaks sellele kujundavad otsesemalt nt. Hiina kuvandit ka sellest riigist pärit teadlased ja tudengid ning seejuures ongi viimastel aastatel oluliselt kasvanud just välismaal õppivate hiina tudengite hulk. Kuigi globaalne meedia ning meediaalased uuringud püsivad kindlalt Lääne, või õigemini isegi ameerikaliku diskursuse rüpes, nõuab Thussu (2013: 40-41) sõnul a. järgset maailma iseloomustav uus reaalsus globaalsuse mõiste ümberhindamist. Autori väitel on huvitav mõelda, missugune informatsioon ja millises keeles hakkab internetiavarustes ringlema siis, kui 90 % hiinlastest ja indialastest internetis surfates aega hakkavad veetma (2011. a. kasutas autori väitel, lähtuvalt a. Internet World Stats-i andmetest, vaid 40% hiinlastest ja 10 % India elanikest internetti). Hiina on märgatavalt tugevdanud oma kõrgharidussektorit, julgustades välismaiseid eliitülikoole riigis oma ülikoolilinnakuid (kampuseid) avama. Kuigi Thussu (2013) põhjal on Rohn (2010: 371) küll ennustanud, et suure tõenäosusega pole 30 aasta pärast ilmuvais meediaõpikuis sõna ameerikalik üleüldse kasutatudki, peab ta ise seda siiski ebatõenäoliseks, arvestades kõike seda ulatuslikku meedia, kommunikatsiooni ja informatsiooni jõudu, mida USA endast praegu kujutab e. Hiina ja India poolt esitatav väljakutse ei suuda Thussu (2013:42) hinnangul vähemalt lähiajal õõnestada seesugust mitmekülgset ülemvõimu meedia üle, mida praegu rakendab USA. Iwabuchi (2010: 403) põhjal on viimase kahe dekaadi jooksul olnud võimalik täheldada dramaatilisi arenguid lääneväliste riikide meediakultuurides ning sellised arengud on tõstatanud küsimusi ameerikalike meediakultuuride ülemvõimu ja euro-ameerikaliku kultuurilise dominatsiooni õigustatuse üle. Sellest tulenevalt muutub vajalikuks meedia ja kultuurilise globaliseerumise uuringute mitte-läänelikustamine, kuna euro-ameerikalikust kogemusest tuletatud teooriad suudavad vaid osaliselt hoomata protsesse, mis leiavad aset ~ 9 ~

10 mitte-läänelike riikide kontekstis. Seejuures lisas Iwabuchi (2010: 403) veel ka täienduseks, et just nimelt Ida-Aasia on üks neist võtmeregioonidest, kus seesugused läänelikule vaatenurgale alternatiivi pakkuvad kultuurilised väljendusvormid on löönud õitsele. Ka Florini (2011: 32) sõnul on möödas päevad, mil Lääne ja eelkõige ameerika intellektuaalid ja poliitikud said kehtestada omapoolsed reeglid rahvusvaheliste suhete alases debatis ning ülemaailmsete probleemidega tegelemise asjus, kuna tuleviku maailmakorda mõjutab äärmiselt tugevalt just see, mida arvavad nende kolleegid Hiinas ja Indias ning millest nimetatud riikides üldse otsustatakse mõelda. See-eest Tang (2011: 81) juhtis tähelepanu sellele, kuidas ülelihtsustatud üldistused, nagu stereotüübid ja bipolaarsed dihhotoomiad konkreetsete toimijate või nähtuste meediakajastuses, võivad pigem osutuda kahjulikeks kui abistavateks, kuna võivad tekitada usaldamatust ja vaenulikke tundeid ning raskendada probleemide ja konfliktide lahendamist. Nii et kuigi äärmuslikud arvamused ja võitluslikud kaadrid võivad küll ajakirjanikele pakkuda häid lugusid, ei tohiks nad siiski unustada oma sotsiaalset vastutust või ajakirjanduslikku professionaalsust. Lisaks sellele rõhutas Tang (2011) ka võõrkeelest tõlgitud uudistega seonduvat algteksti vääritimõistmise ohtu, mis on põhjustatud asjatundmatute tõlkijate tegevusest Hiina pehme ja kõva jõu diskursus Dingi (2010: ) sõnul viitab enamik Hiina vaatlejaid selle riigi territoriaalsele ja demograafilisele suurusele, kiiresti kasvavale majandusele ja ühe suurenevale sõjalisele eelarvele kui tõenditele seoses sellega, et Hiinast võib saada revisionistlik võim, mis on suuteline domineerima Ida-Aasia regiooni üle ja esitama väljakutse USA huvidele e. teisisõnu kiputakse Hiina tõusu vaatlema tähelepanuga selle nn. kõvale jõule, mida võib autori sõnul kirjeldada kui riigi võimekust rakendada majanduslikku survet ja sanktsioone või sõjalist ohtu ja invasioone, selleks et saavutada oma tahtmist. See-eest Hiina pehme jõud on pälvinud Dingi (2010) sõnul nii akadeemilises kui ka poliitilises maailmas vähe tähelepanu, kuigi tegelikult on Hiina võimud riigi moderniseerimisprotsessi käigus rakendanud uut globaalset pehme jõu strateeegiat, mis põhineb atraktiivsusel ja (rahvusvahelisel) teema-asetusel (agenda-setting). Kuigi paljud analüütikud kahtlevad, kas Hiina jääb ka pikemas perspektiivis püsima oma praeguse pehme jõu põhise globaalse strateegia juurde, on Ding (2010) sellegipoolest veendunud, et erinevalt Nõukogude Liidu ja teiste ajalooliste revisionistlike ~ 10 ~

11 jõudude tõusust, ei ürita Hiina sekkuda ülemaailmsesse võimuvõitlusesse ega asuda ideoloogilisse võitlusse USA või teiste maailma suurjõududega, kuna Hiina kujutab end arenguriigina, mis üritab praktiseerida iseseisvat rahule suunatud välispoliitikat. Kuid selleks, et julgustada Hiinat jätkama oma riiklikku arengut rahumeelsel ja vastutustundlikul moel ning suurendada riigi valmidust alustada tõelisi poliitilisi reforme ja austada inimõigusi, peaksid teised riigid aitama Hiinal integreeruda eksisteerivasse rahvusvahelisse poliitilisse ja majanduslikku süsteemi. Dingi & Saundersi (2006: 26-28) hinnangul kogeb Hiina ka kultuurilisest vaatenurgast praegu oma kunagise võimsuse kiiret taastumist, mis sai eelkõige alguse 1970ndate lõpus riigis algatatud moderniseerimisprotsessist. Autorite hinnangul on Hiina kultuurilise võimsuse taastumine toonud endaga kaasa riigi kuvandi paranemise, tugevad rahvusvahelised kultuurivahetused, suurema sise- ja välisturismi jne. Tulenevalt hiina keele globaalsest turundamisest, mis aitab samuti suurendada Hiina ülemaailmset kultuurilist staatust, esineb väidetavalt üha rohkem ennustusi, et 21. sajandi lõpu poole võib hiina keel isegi asendada inglise keele ülemaailmselt domineeriva keelena, sellel eeldusel, et Hiina jätkab Ida-Aasia regioonis USA arvelt oma mõjuvõimu suurendamist. Kuid oma rahumeelse kultuurilise tõusuga seoses seisab Hiina Dingi ja Saundersi (2006) sõnul vastamisi kahe olulise väljakutsega: 1) tulenevalt Hiina kirjust minevikust Ida-Aasia regiooni hegemoonina, tunnetavad Hiina naaberriigid ka kõnealuse riigi kultuurilist tõusu enese jaoks ähvardava arenguna, mis õõnestab Hiina välispoliitilisi ponnistusi; 2) Hiina peaks suutma end maailmas turundada kultuurilise ikoonina, mis nõuab riigilt lepitavat välispoliitikat ja põhjalikku lähenemist Hiina väärtuste, kultuuri ja keele turundamisele, kuid senimaani, kui maailmale jääb ebaselgeks, kuidas on Hiina oma traditsioonilise kultuuri võtmeelemente kaasaegses Hiinas uuesti elustanud, jäävad viited Hiina globaalsele kultuurilisele tõusule autorite sõnul siiski üsnagi ebaveenvaiks. Monshipouri et al.-i (2011: 290, 307) sõnul on pildid Hiinast kui tõusvast militaarjõust ja kasvava majandusega riigist viinud tähelepanu eemale tegelikult ulatuselt, kuidas demokraatlikud normid ja väärtused on Hiinas marginaliseeritud. Olemasolev Hiinateemaline kirjandus on tavapäraselt keskendunud üha konkurentsitihedamale majanduslikule globaliseerumisele, mis on asetanud Hiina 21. sajandi tõusvate suurvõimude hulka, kuid autorite sõnul tuleks rahvusvahelisel kogukonnal tingimata teadvustada, et selline Hiina arengumuster, mis eelistab majanduslikku kasvu poliitilistele vabadustele, võib suure tõenäosusega anda murettekitavat eeskuju ka kõigile teistele demokraatiale üleminekuga vaevlevaile riikidele, toetudagi majandusliku arengu huvides hoopis autokraatlikule ~ 11 ~

12 valitsusstiilile. Niisuguste arengute vältimiseks peaks rahvusvaheline kogukond tingimata nõudma Hiina liidritelt seaduste ülimuslikkuse, demokraatlike printsiipide ja õigusalase reformi austamist, selle asemel, et lasta end Hiina tugevast majanduslikust arengust petta. Autorite sõnul saavad Hiina kohalikud valitsusametnikud ja ärijuhid tegelikult siiski aru, et tagasihoidlik rahvuslik kuvand kahjustaks nii Hiina üldisemaid huvisid kui ka riigi potentsiaalse võimsuse astet. Keith (2004: 507, ) nimetas Hiinat esimeseks arengumaaks, millest on kujunenud maailmajõud. Hiina näeb globaliseerumist, eelkõige majanduslikku, küll vältimatuna, kuid sellegipoolest vastandab Hiina riikliku suveräänsuse hegemooniale ja maailma unipolaarsusele. Erinevad Hiina eksperdid, kelle arvamuste põhjal Keith (2004) oma artikli koostas, jagasid autori sõnul seisukohta, et Hiina RV seisab vastamisi tõsiste praktiliste probleemidega, kohanemaks oma staatusega ülemaailmse jõuna globaliseerunud maailmas ning areneva riigina, mis vaevleb üha süvenevate sotsiaalset õiglust ja inimõigusi puudutavate probleemidega. Keithi (2004) väitel ei vaeva Hiina end enam kapitalismi kukutamisega, kuid on endiselt just nimelt revisionistlik riik, kuna vastandub teiste suurriikide püüdlustele domineerida või saavutada täielikku julgeolekut, lisaks sellele näib Hiina ka idealistlik, kuna väärtustab kollektiivset julgeolekut ja rahvusvahelist koostööd (multilateralismi). Shambaugh (2011: 7-8) väitel iseloomustas aga Hiina rahvusvahelist tegevust aastatel varasemate aastatega võrreldes kasvavalt jõuline ja pealetükkiv käitumine, mis pani paljud vaatlejad omakorda juurdlema selle üle, kui kaua küll niisugune uus jõulisus võib kesta, ning kui tegemist on Hiina puhul tõepoolest pikaajalisema kvalitatiivse nihkega suurema arrogantsuse ja enesekehtestuse suunas, kuidas peaksid siis teised riigid sellele reageerima? Shambaugh (2011) sõnul on sellised karmistuvad arengud Hiina intensiivse sisedebati tulemuseks, mis väljendub konservatiivsemalt ja natsionalistlikumalt meelestatud kildkondade konsensuses karmistada riigi välispoliitikat ja rakendada valikuliselt Hiina riigi jõudu. Sellegipoolest väidab Shambaugh (2011), et üheski riigis pole esinenud sellist ulatuslikku, värvikat ja mitmekülgset siseriiklikku diskursust seoses oma rolliga maailma peamise tõusva võimuna, nagu seda võis kogeda Hiinas viimase dekaadi jooksul. Kuigi kõnealuses riigis on endiselt esindatud ametliku arvamuse segmendid, mille põhjal on Hiina kõigest üks arenev sotsialistlik riik, mitte aga suurvõim, või parimal juhul üksnes regionaalne võim, on Hiinasiseses diskursuses siiski ülekaalu saavutanud seisukoht, mis tunnistab riiki globaalse suurjõuna või vähemalt selgelt niisuguses suunas liikuva riigina. Seejuures illustreerib Shambaugh (2011) põhjal Hiina ametlikku välispoliitikat jägnev tunnuslause: Suurvõimud ~ 12 ~

13 on võti, ümbritsevad piirkonnad on peamine prioriteet, arenguriigid on vundament ja mitmepoolsed foorumid (e. rahvusvahelised assambleed) on tähtis lava. Kuid Chini & Helleineri (2008: 99) hinnangul sõltub Hiina suutlikkus ka oma rahvusvahelist finantspotentsiaali globaalseks võimuks pöörata ennekõike sellest, kui hästi suudab riik ületada ideoloogilised piirangud nimelt on viimase kolme kümnendi jooksul Hiina välispoliitikat domineerinud endise riigijuhi Deng Xiaopingi juhised, et Hiina peaks igal juhul säilitama rahvusvahelises sfääris madalat profiili ning ühe sotsialistliku riigina hoidma alati arengumaade poolele. Artikli autorid väljendasidki ühtlasi oma muljet, et Hiina eelistab tõepoolest pigem jääda tegutsema regionaalsel mitte globaalsel tasandil 1.3. Arengud ja ambitsioonid Hiina kohalikus meedias kodune ja globaalne mõõde Atkinsi (2003: 484) sõnul on sellele raske vastu vaielda, et tema artiklile eelnenud dekaadi jooksul olid satelliit- ja kaabeltelevisioon ning internet tugevalt avardanud võimalusi Ida- Aasias informatsiooni levitamiseks. Sellegipoolest oli vähe tõendeid selle kohta, et need arengud oleksid süstemaatiliselt aidanud tekitada selgelt liberaalsemat keskkonda, mis õõnestaks autoritaarsete valitsuste võimekust kontrollida informatsioonivoogu. Kuigi aastate jooksul on Hiina propagandaaparaat nihkunud pigem uudiste blokeerimise juurest nende sisu suunamise poole, tabab Tai (2014: 185, 206) sõnul kommunistliku režiimi legitiimsusele otseseid väljakutseid esitavaid uudislugusid enamajaolt endiselt konkreetne avaldamiskeeld ning seejuures on võimude eesmärgiks poliitiliste väljakutsete tasalülitamine ja riigist positiivsema kuvandi esitlemine. Tsensuurivõtete kohandumine on aga endaga kaasa toonud režiimi vastupidavuse hoolimata piiramatust korruptsioonist, üha rohkematest protestidest ja süvenevast ebavõrdsusest rikaste ja vaeste vahel. Nii et sellest vaatenurgast jääb autori hinnangul Hiina kodanike võitlus tõese informatsiooni omandamise nimel lähitulevikus endiselt keerukaks. Kuukirjas Tibetan Review kirjutati a. sellest, kuidas Hiina lubas kulutada 30 miljardit jüaani e. 4,4 miljardit USA dollarit oma riigimeediale, et toota rahvusvahelise auditooriumi jaoks usutavaid ja ahvatlevaid uudiseid, eesmärgiga levitada läänemaailmas Hiina suhtes soosivamat kuvandit. Hiina KP ametnike hinnangul aitaksid selle raha eest loodavad uued väljaanded Pekingil tutvustada oma isiklikku nägemust maailmasündmustest ja vastanduda selliste tundlike teemadega, nagu inimõigused ja olukord Tiibetis, seonduvale pidevalt ~ 13 ~

14 negatiivsele kajastusele niisuguse käigu põhjendusena oli artiklis välja toodud Renmini Ülikooli ajakirjanduse suuna asedirektori Yu Guomingi seisukoht, et Lääne meedias esitatud kuvand Hiinast viis riigi ametnikud arusaamale, et nende vaated globaalsetes küsimustes on välismaa auditooriumi jaoks kodumaa elanikega võrreldes oluliselt ebaveenvamad (China throws 2009). Ka Mustafi (2012) kirjeldas oma Hiina meediamaastiku arenguid puudutanud artiklis seda, kuidas Hiina valitsus on otsustanud viimastel aastatel tugevalt panustada rahvusvahelisele meediamaastikule sisenemise nimel, et nt. Hiina Kesktelevisioon (CCTV) suudaks tulevikus konkureerida isegi BBC (British Broadcasting Corporation) ja CNN-iga (Cable News Network), kuna hiinlased on tugevalt häiritud sellest negatiivsest kuvandist, mida nad tajuvad domineerivana Lääne telekompaniide Hiina-kajastuses ning mida iseloomustavad pildid linnaõhu saastatusest, ennastohverdavaist Tiibeti munkadest ja madalapalgalistest tehasetöölistest. Selle asemel sooviksid hiinlased kujutada meedias hoopis riigi kiirelt arenevaid linnu ja jõukat uut tarbijate klassi. Seejuures ollakse aga CCTV juhtkonnas siiski teadlikud, et pikaks ajaks Läänes juurdunud arusaamu Hiinast pole sugugi kerge muuta, kuid Mustafi (2012) avaldas skeptilisust ka selles osas, kuidas peaksid hiina ajakirjanikud üldse suutma ühildada rahvusvahelisel ajakirjanduslikul areenil tõe suunas püüdlemise ja Hiina valitsuse teada-tuntud staatuse meedialugude kontrollijana? Lähtuvalt Center for International Media Assistance i uuringust toodi eelnevalt mainitud kuukirjas Tibetan Review a. välja ka 4 peamist strateegiat, mida Hiina KP kasutab, et mõjutada rahvusvahelist meediat 1) Hiina diplomaatide, ametnike ja julgeolekujõudude tegevus nii siseriiklikult kui ka väljaspool Hiinat, et segada ajakirjanike andmekogumisprotsessi, takistada ebasoovitava teksti avaldamist ja karistada väljaandeid, mis piirangutest kinni ei pea; 2) majanduslik piits ja präänik, et põhjustada enesetsensuuri välismaiste meediaomanike ja nende väljaannete hulgas; 3) kaudne surve kohapealsete esindajate vahendusel (turundajad, satelliitfirmad, välisriikide valitsused), mis ennetavad või karistavad Pekingi suhtes kriitilise materjali avaldamist, nt. kasutades küberrünnakuid või isegi füüsilisi kallaletunge, mida ei suudeta otseselt seostada Hiina keskvõimuga, lisaks sellele takistatakse ka ebameeldivat materjali avaldanud ajakirjanikele reisiviisade väljastamist või keeldutakse sellest otseselt; 4) majanduslikud hüved või komplikatsioonid firmadele ja publikatsioonidele tulenevalt neis väljenduvast Hiina kajastusest kõik need moodustavad vaid põgusa ülevaate repressioonidest, mida Hiina valitsus suudaks põhjustada isegi ühele USA meediakanalile (Chinas's censorship 2013). ~ 14 ~

15 1.4. Hiina ja USA globaalsed arengud ja ameerikalik nägemus Lee (2002: 343, ) põhjal pole Hiina külma sõja järgsel perioodil mitte üksnes kaotanud oma strateegilise liidu USA-ga vastandumaks Nõukogude Liidule, vaid on tõusnud lausa esile USA kujuteldava vaenlasena. Ajalehe New York Times diskursus ameeriklaste Hiina poliitikast aastatel koosnes kolmest ideoloogilisest paketist : need olid Hiina ohjamine (containment), kaasamine ja globaliseerimine. Neist esimese diskursuse esindajad soovisid Hiinat karistada diktatuurilise kapitalismi eest, mis oli demokraatia asemel riigi majandusliku arengu tagajärjeks, teise raames sooviti pidada Hiinaga läbirääkimisi USA jaoks soodsamate koostöötingimuste saavutamiseks, ning kolmanda raames sooviti Hiina tõmmata kapitalistlike demokraatiate globaalsesse keskkonda. Lee (2002: 355) sõnul vastas Hiina kõigele sellele, viitega Changile (2001), vulkaaniliste reaktsioonidega riiginatsionalismi (statist nationalism) vormis, väljendades vastumeelsust, haavatud uhkust ning rahumeelse arengu kartust. Shor (2012: 165) väljendas see-eest arvamust, et kuigi Hiina ja USA üha suureneva konkurentsi ja konflikti lõplikud tagajärjed on praegu veel ebaselged, on ometigi täiesti ilmselge see, et USA on maailma perspektiivist üha väheneva hegemoonilise jõuga surev impeerium... Kuid kas USA hegemoonilise jõu asendab mõni teine riik (eelkõige nt. Hiina) või kujuneb maailm hoopis ümber multipolaarseks e. paljudel võrdselt tugevatel riikidel põhinevaks, on Shori (2012) arvates veel üsnagi lahtine küsimus. Yang ja Liu (2012) analüüsisid nn. Hiina ohu narratiivi kujutamist USA viies peamises ajalehes aastatel , mille raames fikseerisid nad kolm selgemat diskursust: Hiina eskaleeruv militaarne jõud, Hiina kasvav majanduslik võimekus ja mõju ning Poliitilised/ideoloogilised erinevused Hiina ja USA vahel. Kuigi poliitiliste/ideoloogiliste erinevuste motiiv on USA meedias endiselt selgesti tajutav, on sellega seonduv mure ning ühtlasi ka huvi antud motiivi kajastamise vastu aja jooksul muudkui hääbunud, seejuures püsis Hiina militaarsest jõust tulenev oht domineerivaima motiivina läbivalt kogu analüüsis kasutatud perioodi (e ) vältel, mille käigus esines ka mitmeid aasta või paar väldanud järske hüppeid selle motiivi intensiivsuses, kuid majandusliku ohu motiiv on viimastel aastatel eelkõige 21. sajandi algusega võrreldes olulisel määral intensiivistunud (mis väljendus vastava suunitlusega artiklite hulgas). Viidates poliitilisele psühholoogiale, tõdesid autorid, et kui inimesed hakkavad mingisugust nähtust kord juba ohuna tajuma, jääb see taju ~ 15 ~

16 üsnagi vankumatult ka inimeste mõtteviisi püsima, nii et isegi heatahtlikku sammu tuntud ohustaja poolt võetaks vastu suure kahtlusega, mis muudab ühtlasi ka Hiina ja USA normaalse koostöö tulevikuski äärmiselt keeruliseks. Arvestades aga Hiina kestvat kasvu, end üha enam kehtestavamat välispoliitilist strateegiat ja Lääne meediale omast löövate uudiste lembust (breaking-story-seeking nature), jääb Yangi ja Liu (2012) hinnangul Hiina ohu narratiiv ilmselt kogu ettenähtavaks tulevikuks Hiina uudiste vaatenurgast meedia tähelepanu keskpunkti. Kolme USA nädalalehe põhjal viisid uurimuse läbi ka Stone ja Xiao (2007), mille käigus uuriti mõnevõrra vanemaid väljaandeid aastatest ja , kuna autorite eesmärgiks oli vaadelda Hiina kajastust USA trükimeedias enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Kõnealuse uuringu tulemusena leiti, et Hiina kajastus oli pärast Nõukogude Liidu lagunemist mahuliselt enam kui 3-kordselt tõusnud; sisu poolest kujutati esimesel perioodil Hiinat õitsva arenguriigina, millel olid head suhted teiste riikidega, kuid siseriiklikult oli tegemist rõhuva kommunistliku süsteemiga. See-eest teisel perioodil kujutati Hiinat siseriiklikult veelgi rõhuvamana, kuid ka suhteid USA-ga esitati pingelistena e. Hiina kajastus oli nädalalehtedes muutunud oluliselt negatiivsemaks, mis oli ilmselges vastuolus Stone'i ja Xiao (2007) eeldustega. Seesugust Hiina meediakuvandi halvenemist selgitasid autorid Hiina tõusmisega suureks konkurendiks USA-le, kuna pärast Nõukogude Liidu lagunemist sai Hiinast maailma suurim kommunistlik riik, mida hakati seetõttu käsitlema pigem vaenulikuna, ning selle põhjal osutasid autorid selgele võimalusele, et nii USA kui ka iga teise riigi massimeedia peegeldab tegelikkuses üksnes konkreetse riigi valitsuse suhtumist teistesse riikidesse. Kuid nimetades ka ise järgnevat mõtet veelgi ekstreemsemaks võimaluseks, sõnastasid Stone ja Xiao (2007) oma uurimistöö tulemustele tuginedes, et ilmselt vajabki iga riik enesele teist vastanduva või vaenlase rollis riiki, millest saab esmalt poliitiline sihtmärk ning selle tagajärjel ka negatiivse meediakajastuse sihtmärk Hiina kajastus Lääne meedias empiiriline ja teoreetiline vaade Zhangi (2010: ) väitel on enamiku maailma inimeste jaoks meedia peamine informatsiooni hankimise allikas ning muuhulgas kehtib see ka erinevate riikide poliitilise eliidi esindajate kohta. Nii varasemad välispoliitika kujundajaid ja uudismeediat puudutanud uuringud kui ka Zhangi (2010) enda poolt teostatud intervjuud Euroopa Liidu ametnikega, ~ 16 ~

17 tõestasid selgelt, et meedia pole ka poliitikute jaoks väga oluline vahend mitte üksnes maailma kaardistamise mõttes, vaid see on ka arvestatav tegur otsuste langetamisel valitsuste tasandil, mis ilmselgelt viitab riikide meediakuvandi suurele tähtsusele. Bu (2013: ) kirjeldas oma ülevaates Ariane Knüseli raamatust Framing China: Media Images and Political Debates in Britain the USA and Switzerland, (2012) seda, mille poolest erines 20 sajandi I poolel Hiina kuvand USA-s, Suurbritannias ja Šveitsis. Seejuures sõltus konkreetsete Hiina kajastajate isikust ja nende otsestest huvidest fundamentaalsel määral nii meedias formuleerunud diskursus, kasutatud informatsiooniallikad, avalik arvamus ja teatud määral ka valitsuste Hiina-suunaline poliitika. Nt. Suurbritannias ja USA-s täheldatud Hiina kuvandid (nii üldisemalt ühiskonna kui ka meedia tasandil) ei erinenud üksteisest mitte üksnes tulenevalt nende riikide erinevatest huvidest vaid ka tulenevalt viisidest, kuidas konkreetses riigis tajuti oma seisundit nii suhetes Hiina kui ka ülejäänud maailmaga. Enamik inglasi tolleaegses Hiinas olid kaupmehed, kellel oli Hiinast üsnagi negatiivne nägemus, samas kui suurem osa ameeriklastest olid misjonärid, kelle mõjukad meediaraportid kajastasid Hiina-Ameerika suhteid sõprusena, milles USA omandas Hiina mentori rolli. See-eest Šveitsil olid üsnagi piiratud poliitilised ja majanduslikud huvid Hiinas ja sealne meedia pühendas vähem tähelepanu Hiina revolutsioonile selle revolutsiooni enda pärast, vaid eelkõige hoopis selle seotuse tõttu üldisemate demokraatiat ja imperialismi puudutavate teemadega. Guo (2012: 83-84) võrdles oma uurimistöös Hiina kohalike õpetlaste ja Hiinas tegutsenud Lääne meediaväljaannete korrespondentide arusaamu a. Lääne meedias Hiinaga seoses esitatud uudiste olemusest, ning pidi tõdema, et arusaamades valitses paraku väga suur lõhe. Guo (2012) sõnul võisid nii Lääne ajakirjanikud kui ka Hiina õpetlased olla lausa šokis tulenevalt sellest, et hoolimata 30 aastat väldanud Hiina reformidest eelkõige majandussektoris, olid nende meediataju ja vastavate kodumaade ühiskondade kultuurilised ja meediatraditsioonid endiselt niivõrd erinevad - Hiinas on nt. meedia ülesandeks aidata kaasa riigi sotsiaalse stabiilsuse säilimisele ja soodustada kultuurilisi vahetusi, mida Lääne vaatenurgast tõlgendatakse kui katseid kontrollida ja lämmatada erisuguseid vaatenurki või meediavabadust üldisemalt. Hiinlaste mõtteviisi kohaselt rõhutaks liialt palju kriitilisi või negatiivseid uudiseid riigi kohta Hiina ühiskonna pimedamat poolt ja seejuures ignoreeriks riigis toimuvaid positiivseid arenguid, kuid Lääne korrespondentide arvates on kriitilisus meedia loomulik osa ning ka nende meediaauditoorium on huvitatud kriitilistest uudistest Hiina kohta, kuid ühtlasi oleks vaba meediaruum väga kasulik ka Hiina ühiskonna tervislikule arengule.. ~ 17 ~

18 Lisaks sellele tõi Guo (2012: 84) välja ka seesuguse huvitava tähelepaneku, et nii nagu võib täheldada Lääne meedias esinevaid negatiivseid stereotüüpe Hiina kohta, suhtuvad ka hiinlased ise Lääne meediasse negatiivse eelarvamusega kuigi viitega ühele Li (2008) vahendatud Tsinghua Ülikooli uuringuraportile seoses Hiina-teemalise meediakajastusega a. Pekingi OM-i ajal fikseeriti Aafrika meedias isegi suuremas mahus Hiina-kriitilisi uudiseid kui Lääne meedias, ei väljendanud Guo (2012) uuringu põhjal ükski Hiina õpetlane nördimust Aafrika meedia pärast, vaid nende tähelepanu pälvis ikkagi Lääne meedia kallutatus ja stereotüüpsus Hiina suhtes... Goodrum et al. (2011) uurisid Hiina kajastust Kanada meedias ning tegid järelduse, et hoolimata Hiina mõjust kogu maailmale ja Kanadale endale, kujutasid Hiina-teemalised uudised üksnes marginaalset täiendust riigi välisuudiste kogumis ning üldpilt Hiinast jäi negatiivseks. Autorite sõnul aitavad Hiina üha suurenev mõjukus majanduslikus ja militaarses jõus tugevalt kaasa Hiina üldisemalt negatiivsele kuvandile Lääne meedias. See-eest vaatega Kanada meediale, fikseeriti uuringus vahemikus jaanuar märts 2008 Kanada riiklikus telekompaniis CBC (Canadian Broadcasting Corporation, mis on seega ERR-i otsene vaste) 24 Hiina-teemalist teleuudist ja 22 uudist veebiportaalis (CBCNews.ca), neist viimases jaotus suurem osa uudistest võrdselt rubriikide Raha ja Sport vahel. Vaid 3 lugu pääsesid veebiportaalis rubriiki Tipp-pealkirjad (Top Headlines), neist prominentseim keskendus sellele, kuidas Hiina suursaadik Kanadas hurjutas rahvusvahelist meediat ning dalai-laamat ja tema toetajaid. Kuigi rubriigis Raha oli Hiina teiste rubriikidega võrreldes küll tugevalt esindatud, mida autorid ei pidanud sugugi üllatavaks, kuivõrd a. liigitati Hiinat maailma suuruselt kolmandaks majanduseks, moodustas kõigi Hiinaga seotud artiklite kogumaht rubriigis Raha analüüsitaval perioodil siiski vähem kui ühe protsendi kõigist konkreetses rubriigis avaldatud uudistest...ning seejuures oli mitmel juhul viidatud Hiinale üksnes ühelauselise repliigina tulenevalt antud riigi majanduslikust tegevusest või mõjust. See-eest rubriikides Teadus ja tehnoloogia ning Kunstid ja meelelahutus esines jaanuarist märtsini kummaski vaid üksainus Hiinaga seotud uudis, neist viimane kekendus ühe hiina naisnäitleja sattumisele musta nimekirja oma kodumaa ametnike eestvõttel, kuna oli näidelnud ühes ebatsensuurse sisuga põnevikus... Sullivan ja Seiler-Hermelt (2012: 196, 202) käsitlesid oma artiklis ajalehtede kajastust teemal Hiina tegevus Vaikse ookeani lõunaosas viimase 20 aasta jooksul ning leidsid, et riikides, millele Hiina aktiivsuse tõus antud regioonis otsese väljakutse esitab (nt. Austraalia ja Uus- Meremaa) kujutatakse Hiinat meedias oma eravaldustesse tungimise pärast pigem ~ 18 ~

19 negatiivses valguses, mis suurel määral lähtub Hiina diplomaatilisest tegevusest antud regioonis ja geopoliitilistest ambitsioonidest. Seejuures esitatakse teisi Hiina tõusule viitavaid motiive (nt. neid, mis on seotud majanduslike ja kultuuriliste aspektidega) oluliselt positiivsemas valguses. Hiina kajastust Lääne meedias põhjalikumalt uurinud Šveitsi Lausanne'i ülikooli teadlase Otto Kolbli (Swiss Expert. 2012) väitel on lausa suurem osa hiinlastest nende riigist Lääne meedias konstrueeritud kuvandi pärast ärritunud, kuid ilmselt tulenevalt kultuurilistest eripäradest pole ka see hiinlaste nördimus laiemat kõlapinda saavutanud. Seejuures esitavad hiinlased Kolbli (2011) sõnul Lääne meedia vastu peamiselt kolm järgnevat argumenti: 1) Lääne meedia esitab Hiinaga seoses üksnes negatiivseid külgi, mis on vastuolus tasakaaluka meediakajastuse standardiga; 2) Lääne meedia on teinud ilmselgeid vigu, eelkõige a. märtsis Tiibetis aset leidnud rahutuste kajastuses; 3) Läänel pole õigust kritiseerida Hiinat inimõiguste rikkumise pärast, kuna ka lääneriikidel endil on inimõigustega seoses mitmesuguseid probleeme, ning pealegi on inimõigused hiinlaste sõnul riigi siseasi, millesse sekkumise teiste riikide poolt keelustab selgelt rahvusvaheline õigus. Otto Kolbli (2011) hinnangul ei aktsepteeri Lääne ajakirjanikud siiski seesuguseid argumente, tulenevalt põhilistest läänelikest väärtustest ja läänemaailma kontseptsioonist meedia ühiskondliku rolliga seoses. Kuna Lääne meedias peetakse raporteerimist probleemidest ja rikkumistest selgelt tähtsamaks kui raporteerimist edukalt toimivatest nähtustest, ning suurest kommertsialiseeritusest tulenevalt määrab turg suuresti teemapüstituse, võibki Lääne meediat juba oma üldisema tonaalsuse ja teemavaliku poolest pidada negatiivsemaks kui Hiina meediat. Seejuures rõhutas aga Kolbl (2011), et ka kriitika peab siiski tingimata olema aus, mitte Hiina suhtes ülepaisutatult ülekohtune. Ka Jamie Peters (2014) viitas oma arvamusloos spetsiaalselt Hiinale keskendud veebisaidil echinacities.com Hiina meediamaastiku prominentsete isikute traditsioonilistele süüdistustele, mille põhjal on Lääne meedias esitatud vaated Hiinale tugevalt kallutatud. Autori sõnul oleks neid süüdistusi Hiina enda ekstreemset meediakontrolli ja propagandakampaaniaid arvestades küll üsnagi kerge tembeldada paranoilisteks ja isegi absurdseiks, kuid sellegipoolest jääb alles küsimus Kuidas kujundavad Lääne meedia reportaažid Lääne inimeste arusaama Hiinast? Seda kuvandit, mida näevad Petersi (2014) sõnul meie sõbrad, pereliikmed, naabrid ja kõik teised, kes on kunagi esitanud meile küsimuse Kas nad tõepoolest söövad seal koeri? Autori sõnul ei tegeleta Läänes küll Hiina tempoka arengu ja majanduslike saavutuste eitamisega, kuid selle arengu toimumise viisi peetakse ~ 19 ~

20 peavoolu meedias lihtsalt valeks. Samal ajal, kui Hiina meedia on tugevalt kaldus president Xi Jinpingi poliitiliste tegemiste kajastamise suunas ning ilmutab lausa ülemeelikut huvi teistes riikides aset leidvate rahutuste ja katastroofide suhtes, piiritleb suur osa Lääne meediast omakorda meie nägemust Hiinast ja hiinlastest märksõnadega veider, rõhutud ja ohtlik, mistõttu Peters (2014) koputas kõigi inimeste südamele, kuivõrd tähtis on siiski enesele teadvustada, miks ja kuidas me Hiinat näeme, selleks et ebaratsionaalsed üldistused ei võtaks meediapildis ülemvõimu...ning seda just eelkõige kõigi nende inimeste pärast, kellel puudub vahetu isiklik kontakt Hiina kui riigi või sealse rahvaga. Barrett (2014: 43) lisas Hiina-teemalisse diskussiooni ka hariduse vaieldamatu mõju, kirjutades sellest, kuidas lääneriikide hariduses on Aasia ajalugu ja kultuuri reeglina õpetatud ka läänelikelt autoritelt pärineva materjali põhjal, mis muudab Aasia elanike vaatenurga mõistmise Lääne õpilaste ja sellest tulenevalt ka täiskasvanute jaoks vägagi keeruliseks, kuid õnneks suureneb tema sõnul vahetult Aasiast pärit inglise keelde tõlgitud primaarsete allikate hulk siiski iga mööduva aastaga, mis avab ajalooõpetajatele ühe suuremaid võimalusi ka originaalina Aasiast pärit ajalootekstide tutvustamiseks õpilastele a. 320 USA tudengi hulgas läbi viidud uuringu põhjal järeldas siiski Zhang (2011: 68-69), et ameerika tudengitel seonduvad hiinlastega tegelikult vägagi positiivsed stereotüübid hiinlased on eelkõige töökad ja nutikad ja negatiivse külje pealt toodi põhiliselt välja vaid eelarvamuslikkus (prejudice). See-eest Hiina valitsusse suhtuvad ameerika tudengid oluliselt negatiivsemalt e. Hiina valitsust peetakse kitsarinnaliseks, korruptiivseks, arrogantseks ja agressiivseks, ning positiivse poole pealt üksnes nutikaks. Zhang (2011) vihjas seesuguste tulemuste võimaliku selgitajana otseselt USA meediale, kus samamoodi kajastatakse hiinlasi üldjoontes positiivses valguses, kuid Hiina valitsust esitatakse negatiivses võtmes, ja tüüpiliselt kipuvadki inimesed omistama mingisuguse riigiga seonduvaid negatiivseid aspekte just nimelt selle valitsusele. Ka Li ja Wormi sõnul (2011: 85) tajutakse hiinlasi välismaal tavaliselt viisakate, mõõdukate, vaiksete ja töökatena ning ühtlasi nad jagasid ka Zhangi (2011) arvamust, et Lääne meedia üleüldisemalt on mänginud väga olulist rolli inimeste Hiina-taju kujunemise juures, nii et kõnealust riiki nähakse eelkõige autoritaarse režiimina. Millal iganes kajastatakse USA meedias Hiinat, eelkõige televisioonis, tuuakse Zhangi (2011) sõnul alati välja viide kommunistlikule Hiinale, mis ameeriklastele seondub negatiivsete tunnetega, ja üleüldse keskendutakse USA meedias Hiina negatiivseile külgedele, nagu demokraatia vähesus ja ~ 20 ~

21 inimõiguste rikkumine. Autor sõnastas konkreetselt, et positiivse meediakajastuse tagajärjeks on positiivsed stereotüübid ja negatiivse puhul täpselt vastupidi, mis annab aimu meedia üsnagi määrava tähtsusega rollist. Kuid omapärase tõsiasjana joonistus uuringu põhjal välja ka see, et mida parema mulje jättis ameerika tudengitele a. toimunud Pekingi OM, seda positiivsemalt suhtuti ka hiinlastesse ja isegi Hiina valitsusse... Kuigi nt. Zeng et al.-i (2011: 332) põhjal ei parandanud Pekingi OM siiski sugugi Hiina ülemaailmset kuvandit meedias... Hiina kultuurile ja keelele keskendunud veebisaidi YellowBridge artiklis on aga kirjeldatud nii Hiina kui tegelikult ka Lääne meedia isegi paratamatut kallutatust ning sellega seoses on esitatud ka järgnev huvitav mõttekäik: Lõppude lõpuks polegi objektiivsust võimalik leida uskudes pimesi vaid ühtainsat uudisteallikat. [Kõikjal] esineb teatud määral erapoolikust. Me saame leida tõe vaid olles niivõrd informeeritud kui võimalik, kasutades niivõrd palju erinevaid allikaid kui võimalik ning enesele teadvustades, millist tüüpi kallutatust võib erinevates allikates esineda (Chinese and Western ) Uurimistöö Hiina kajastusest Eesti meediaväljaandes Vägagi tugevat ühisosa käesoleva uuringu temaatikaga võib aga leida ka siinsamas Eestis värskelt e a. valminud Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi tudengi Andrei Liimetsa bakalaureusetöös pealkirjaga Hiina pehme jõud ja selle käsitlus Eestis, mille raames teostas autor sisuanalüüsi Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse poolt välja antava kuukirja Diplomaatia põhjal, mida ta iseloomustas kui Eesti ainsat rahvusvahelistele suhetele ja diplomaatilistele küsimustele keskenduvat väljaannet. Vaatluse all olid kõnealuses kuukirjas viimase kümnendi jooksul avaldatud umbkaudu kakskümmend Hiinaga seotud artiklit, mille autoreiks olid tingimata just Eesti eksperdid ja arvamusliidrid e. välismaiste autorite eesti keelde tõlgitud artiklid jäid analüüsi koosseisust välja. Oma uurimistöö tulemustele tuginedes väitis Liimets (2014), et valdavalt käsitleti Hiinat kuukirjas Diplomaatia ennekõike kõva jõu vaatenurgast e. pehme jõu diskursusega seonduvad mõisted pole Eesti ekspertide seas laiemasse kasutusse veel jõudnud. Sellegipoolest võis leida mõningaid viiteid Hiina multilateraalsusele, mittesekkumisele, võrdsetele suhetele välisriikidega ja harmoonilise maailma kontseptsioonile. Üldjoontes pidas ta Eesti ekspertide nägemust Hiina suhtes skeptiliseks ja sageli kriitiliseks ning Hiina võimalike tulevikuarengute suhtes jäädi kuukirjas pigem äraootavale seisukohale ja üldsõnaliseks. Kuigi autori sõnul jääb artiklite põhjal mulje, et Hiina on oma väärtused ja ~ 21 ~