Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII. keelevahetus

Transcription

1 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII ülikool ja keelevahetus Tartu Ülikooli muuseum 2014

2 Toimetaja: Lea Leppik Keeletoimetaja: Sirje Toomla Resümeede tõlked inglise keelde: Scriba tõlkebüroo, autorid (Eve-Liis Roosma, Triin Roosalu, Peep Nemvalts). Kolleegium: PhD Lea Leppik, Dr iur Marju Luts-Sootak, Dr (uusaja ajalugu) Olaf Mertelsmann, PhD Erki Tammiksaar, PhD Tõnu Tannberg, DSc Tõnu Viik, PhD Seppo Zetterberg (Jyväskylä Ülikool), cand hist Jüri Kivimäe (Toronto Ülikool) Küljendus: OÜ Intelligent Design Autoriõigus Tartu Ülikool, 2013 ISSN (trükis) ISSN (võrguväljaanne) ISBN (trükis) ISBN (pdf) Väljaannet toetab riiklik programm Eesti keel ja kultuurimälu Kaanepilt: Tartu Riikliku Ülikooli inglise keele kateedri foneetika labor, aprill 1969 (foto: R. Velsker, TÜM)

3 Sisukord Sisukord Saateks Artiklid Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing English-Medium Studies in the Estonian National University: Globalisation and Organic Change Ingliskeelne õppetöö Eesti rahvusülikoolis: üleilmastumine toetab järkjärgulist muutumist Eve-Liis Roosmaa, Triin Roosalu, Peep Nemvalts Doktorantide teadustöö keele valikutest On language choices among Estonian doctoral students Terje Lõbu Eesti ülikooliks võõrkeelte abil Becoming an Estonian University with the Help of Foreign Languages Евгени Петров Диглоссия и билингвизм русского зарубежья: Барон Корф в университетах Финляндии, Эстонии и США.. 80 Bilingualism in the Russian Expatriate Communities. Baron Sergei Korff at the Universities of Finland, Estonia and the USA Kakskeelsus Välis-Vene kogukonnas. Parun Sergei Korff Soome, Eesti ja USA ülikoolides

4 Ljudmila Dubjeva Professor õppekeele vahetuse situatsioonis: Jevgeni Šmurlo Tartu ülikoolis A Professor during the Change of the Language of Instruction: J. F. Shmurlo at the University of Tartu in Kersti Taal Keeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis The Language Question in the Learned Estonian Society Muuseumikogud Leili Kriis, Sirje Sisask Eesti muuseumide meditsiinilooliste kogude ja esemete väljaselgitamine Mapping of the Collections of History of Medicine in Estonian Museums Tullio Ilomets Pikaõlalised analüütilised kaalud Tartu Ülikooli muuseumis. 147 Long-beam Precision Balances at the University of Tartu Museum Valdur Tiit Kompaktne vaakummonokromaator TMC Compact Vacuum Monochromator TMC Kroonika Mariann Raisma Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi aasta aruanne

5 keelevahetus ülikoolis Saateks Siinsesse kogumikku on koondatud artiklid, mille teemaks on õppekeele vahetus ülikoolis ja selle sotsiaal-kultuurilised tagajärjed. Suurem jagu neist on valminud Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis 6. detsembril 2013 toimunud konverentsil Keelevahetus ülikoolis probleem või võimalus? peetud ettekannete põhjal. Tartu Ülikoolis on viimastel aastatel korraldatud mitmeid konverentse, kus kõneks on olnud õppetöö keel ja teema on aktuaalne jätkuvalt. Maailmas eksisteerivate tuhandete keelte ja dialektide seas on ainult sadakond sellist, millel on omakeelne kõrgharidus ja eestlased võivad oma alla miljonilise rahvaarvuga sellele saavutusele õigusega uhked olla. Viimasel ajal on aga üha enam esiplaanil rahvusvahelisus, ja paraku on selge, et kõiki suundi korraga üks väike rahvas arendada ei suuda. Kõrgkoolide õppetöö keelega on paljuski ära määratud, kes on kutsutud õppima ja õpetama ning millisesse kultuuriruumi peaksid vilistlased saadud haridusega kuuluma. Tartu ülikooli peaaegu neljasaja-aastane ajalugu on väga kujukas näide sellest, kuidas ülikooli õppetöö keelt on muudetud vastavalt soovile distantseeruda ühest ja läheneda teisele kultuuriruumile. 17. sajandi ladinakeelne ülikool pidi aitama kinnitada sõjalise edu arvel suurvõimuks tõusnud Rootsi kuuluvust Euroopa kultuurrahvaste perre. 19. sajandi saksakeelne ülikool tahtis rõhutada Venemaa Läänemere provintside eripära ja sidet saksa keeles loodava teadusega. Ülikooli muutmine venekeelseks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses teenis selgelt Vene impeeriumi moderniseerimise ja ühtlustamise vajadusi aastal tegevust alustanud eestikeelse ülikooli ülesannet nähti noore riigi iseseisvuse kindlustamises rahvusliku haritud eliidi kasvatamise 5

6 kaudu. Vene keele osaline sissetung kõrgharidusse nõukogude perioodil teenis muu hulgas riigis ühtse ideoloogia levitamise ja kindlustamise eesmärki. Taasiseseisvunud Eesti püüdis kiiresti liituda ingliskeelse kõrgharidus- ja teadusruumiga. See viimane keelevahetus on kokku langenud meie silme all toimuva infoühiskonna sünniga, mis on juba muutnud nii ülikoolihariduse sisu kui vorme. Näib aga, et me oleme alles selle teekonna alguses. Muuseumi konverentsil käsitleti ülikooli keelevahetuse erinevaid aspekte, võrreldi Eesti, Läti ja Leedu ülikoolide edusamme teel rahvusvahelistumise suunas, vaadeldi põhjalikumalt humanitaaride keelevalikuid Lätis ja piiriäärsete provintside piiriülesele koostööle suunatud venekeelsust Hiinas. Kuigi neoliberaalne majandus, inimeste ja ideede vaba liikumine ja rahvusluse taandumine on loonud soodsa fooni inglise keele järjes suuremale kohaolekule kõrghariduses, kõlas siiski ka mõte, et rahvuskeeled ei kao vähemalt esialgu veel kuhugi. Kaasaegset massiülikooli ei saa võrrelda keskaegse ladinakeelse eliidiülikooliga. Kui ühest generatsioonist asub kõrgharidust omandama ligi pool, siis on praktika tänaseks näidanud, et kõigile ei ole kõrghariduse omandamine võõrkeeles jõukohane või kannatab tugevasti selle kvaliteet. Konverentsil juhiti tähelepanu ka ülikooli keelevahetusega kaasnevale kultuurikao ohule. Tavaliselt moodustavad ülikoolide mineviku suurkujud ja nende looming osa sellest ühisest kultuurilisest kapitalist, mida nooremale põlvkonnale edasi antakse. Kuid eelmiste põlvkondade saavutused muutuvad kultuuriliseks kapitaliks ainult siis, kui nad töötavad meie kultuuris ka täna edasi neid tuntakse, loetakse, tõlgitakse, kasutatakse. Tartu Ülikooli eelmiste põlvkondade teadlaste ladina, saksa, vene või muukeelsed teosed kipuvad aga kaasaegses Eestis jääma noorema põlvkonna jaoks mälupiiri taha ja ligi 400 aastat varasemat ajalugu, mis võiks teenida kaaluka kultuuripagasina, ei tee seda. Irooniline on sealjuures, et sageli on paljud Tartuga seotud nimed minevikust väga hästi tuntud kusagil mujal, 19. sajandi juristid näiteks Venemaal, paljud meedikud Saksamaal jne. Kogumiku avaartikkel on pühendatud Tartu Ülikooli ingliskeelsele õppele, mille 20. aastapäeva aastal pidulikult tähistati. Eesti taasiseseisvumise järel püüti teha kõik selleks, et pööre oleks 6 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014)

7 Saateks võimalikult täielik, muu hulgas rakendada Tartu Ülikool lahti Nõukogude Liidu vene keeles toiminud kultuuriruumist ja siduda see võimalikult kiiresti lääne (ingliskeelse) teadusmaailmaga. Autorid keskenduvad arengusuundadele alates aastast, näidates, kuidas protsess ei toimunud alguses soovitud kiirusega, kuid on hoogustunud just viimastel aastatel. Uus kvaliteet tuli aastal 2004, kui avati esimene täielikult ingliskeelne kraadiõppe õppekava Balti õpingute magistriõpe. Üliõpilaste arv on aga seni jäänud siiski väikeseks (8,6% välisõppejõude ja 3,6% välistudengeid), Eesti ühiskonna hirmud on suured ja pideva avaliku tähelepanu all on paraja tasakaalu leidmine rahvusvahelisuse ja omakeelsuse hoidmise vahel osutunud võrdlemisi keeruliseks. Kindlasti hakkab 21. sajandi alguses toimunud arengu kiirenemises oma rolli mängima lisaks administratiivsele survele selle põlvkonna ülikooli ja tööellu jõudmine, kes on kogu oma elu elanud vabas Eestis ja üles kasvanud oma vanematest hoopis erinevas kultuurikeskkonnas. Kogumiku teine artikkel esitlebki Eesti kõrgkoolide doktorantide seas korraldatud uuringu tulemusi, selgitamaks välja nende õppeja teadustöö keele eelistusi. Reaalteaduste ja meditsiini valdkonna doktorandid on nüüdseks juba harjunud pidama oma esimeseks teaduskeeleks inglise keelt ja neile valmistab kohati raskusi eesti keeles kirjutamine. Nagu autorid näitavad, viitab see tegemata tööle terminiloome vallas. Humanitaarvaldkonna noorteadlased peavad end siiski paremaks pigem eesti keeles kirjutades, sest keel on siis paindlikum ja nüansirikkam. Siin on viidatud ühele ülemaailmsele probleemile keel, mida kõik kasutavad võõrkeelena, muutub vaesemaks ja lihtsamaks, sellele on antud juba ka oma nimi Globalish (pro English). Teine probleem on selles, et humanitaar- ja sotsiaalteadustes on uurimisküsimused ise sageli kultuurispetsiifilised, mistõttu nende uurimisest oleks rohkem kasu vastavale kogukonnale, samas kui ingliskeelne tekst on küll rahvusvaheliselt kättesaadavaks tehtud ja võimaldab ehk võrdlusi, kuid ei täida oma tegelikku eesmärki. Autorid toovad ära murettekitava fakti, et kõigest umbes 20% kogu maailma ingliskeelseist teadustöödest pärineb autoritelt, kelle emakeel ei ole inglise keel, st muu emakeelega autorid on ülemaailmses teadusloomes selgelt nõrgemal positsioonil. Inglise keel teaduskeelena on mõnes valdkonnas siiski ilmselt vältimatu, seepärast 7

8 Saateks pakutakse lahendusena välja, et Eestis kaitstavad muukeelsed doktoritööd oleks kindlasti varustatud teadusartikli mahus eestikeelse kokkuvõttega see sunniks tegelema terminiloomega ja annaks kõik olulise edasi ka eesti keeles ning aitaks vältida valdkonnakaotust. Kogumiku järgmises artiklis annab Terje Lõbu ülevaate eestikeelse õppe algusaegadest. Veel sada aastat tagasi ei julgenud eestlased emakeelsest ülikoolist unistadagi. Tolleaegne pedagoogiline mõte pidas emakeelset haridust väga oluliseks, kuid ennekõike algharidust silmas pidades. Kui Vene impeerium aasta revolutsioonides kokku varises, asuti otsima uusi arenguteid. Muu hulgas nõudis Eesti üliõpilaste ja vilistlaste kongress aasta kevadel Tartu ülikoolis seitsme õppetooliga soome-ugri jaoskonna avamist, 1 tervest emakeelsest ülikoolist ei suutnud ka need noored radikaalid unistada. Enne aastat oli Tartus eesti keele õpetamine piirdunud lektori tasemel praktilise keeleõppega ja aastal loodud eestikeelse (selle kõrval ka lätikeelse) praktilise usuteaduse õppetooliga. Kui 1919 võeti vastu julge otsus hakata üles ehitama eestikeelset kõrgharidust, polnud selleks vajalikke õppejõude kusagilt võtta. Ülikooli teadusliku taseme hoidmiseks kutsuti Tartusse õppejõude välismaalt ja lubati õppetöös kasutada erinevaid keeli. Nii multikultuurne kui kahe sõja vahel pole Tartu ülikool vist olnud enne ega pärast. Arhiiviallikatest selgub, et välismaalastel lubati üsna kaua lugeda võõrkeeltes. Näitena toodud tudengi konspekt demonstreerib, kuidas ka üliõpilane pidi ülikoolis õppimiseks olema võimeline konspekteerima nii eesti-, vene- kui saksa keeles. 20 aastaga kasvatati üles esimene eesti haritlaste põlvkond. Nagu teada, sattus paraku suur osa neist Teise maailmasõja ajal ja järel eksiili ning kohapeal tuli pärast sõda mitmes mõttes uuesti alustada. Kersti Taal võtab vaatluse alla eesti keele positsiooni Õpetatud Eesti Seltsis, mille põhikirjaline eesmärk oli uurida eesti keelt ja kultuuri. Artiklis näidatakse, kuidas läbi raskuste õnnestus lõpuks anda välja eesti-saksa sõnaraamat koostöös Peterburi teaduste akadeemiaga. See nn Wiedemanni sõnaraamat on ajaloolastele ja keelteadlastele tänini asendamatu. Seltsi koosolekutel hakkas eesti keel kõlama alles 1928/29. aastal, kui eestlased seltsi juhtimise üle 1 Mare Viiralt, Esimene Eesti üliõpilaste ja vilistlaste kongress, 75 aastat Eesti ülikooli Tartus, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXIX (Tartu, 1997),

9 Saateks võtsid. Seltsi esimees, rahvusvaheliselt tuntud muinasjutu-uurija, rahvaluule professor Walter Anderson arvas toona, et eesti keel ei ole teaduskeel ja selles keeles pole mõtet teadust teha. Tänapäevaks on iroonilisel kombel juhtunud nii, et Walter Andersoni väga kõrge tasemega saksakeelsed tööd on jäänud paljude jaoks mälupiiri taha, sest saksa keele oskajaid on väheks jäänud. Kaks artiklit on kogumikus pühendatud inimestele, kes olid seotud sajandi vahetuse venekeelse ülikooliga. See on periood ( ), mida seni on vaadeldud üsna ühekülgselt. Saksa historiograafia nägi selles vana hea Dorpati ülikooli lõppu ja omaaegsest ajakirjanduslikust poleemikast alguse saanud negatiivne hoiak ajab võrseid tänini. 2 Nõukogude ajal keskenduti ennekõike revolutsioonilisele liikumisele tollases ülikoolis. 3 Tuleb tunnistada, et Tartu Ülikooli senises ajaloos oli tegu ilmselt kõige suurema sotsiaalkultuurilise murranguga, kus õppekeele vahetus muutis täielikult ülikooli üldilmet. Selle mõjud ulatusid kaugele üle ülikooli piiride. Tartusse tulid varasemast erineva sotsiaalse ja kultuurilise taustaga õppejõud ja üliõpilased, muu hulgas vaesed ja mässumeelsed. Neid oli palju rohkem kui varem, mistõttu ehitati ülikooli tarvis linnaruumi hulk uusi hooneid (ühiselamu, Vanemuise tänava õppehoone, Maarjamõisa kliinikud) aasta ja Esimese maailmasõja vahel aset leidnud Vene impeeriumi avamine Lääne kapitalile tõi kaasa ka senisest palju elavama kultuurisuhtluse, mis ülikoolidele tähendas õppejõudude ja teadmiste aktiivsemat liikumist Venemaa ja Lääne vahel. Professor Eugene Petrovi ülevaade ühe Vene föderalismi teoreetiku parun Sergei Korffi ( ) eluloost viib meid sajandi vahetuse Venemaa liberaalse intelligentsi elu- ja töömaailma. Tartu Ülikool võib Korffi pidada oma vilistlaseks, sest just Tartust sai ta doktorikraadi. Nagu praegugi, ei olnud ka tol ajal igale doktorikraadiga noorele teadlasele kindlustatud akadeemilist positsiooni. Tänapäevaste liiklus- ja kommunikatsioonivahenditega harjunule võib tunduda üllatav, kuidas õnnestus parun Korffil jagada end Peter- 2 Paljuski ka seetõttu, et endiselt on saksakeelses kultuuriruumis standardteos 19. sajandi Tartu ülikooli kohta poleemilises stiilis kirjutatud Roderich v. Engelhard, Die Deutsche Universität Dorpat in ihrer geistesgeschichtlichen Bedeutung (Hannover-Döhren: Hirschheydt, 1969). Esmatrükk ilmus 1933 Münchenis. 3 Vt Tartu Ülikooli ajalugu. II , koost Karl Siilivask (Tallinn: Eesti Raamat, 1982), ptk VI, VII, VIII. 9

10 Saateks buri, Helsingi ja Ameerika Ühendriikide vahel, kuid temasarnaseid oli 20. sajandi algul juba kaunis arvukalt, abiks raudtee, telegraaf ja regulaarselt sõitvad aurulaevad. Autor rõhutab, kuidas Korffile tuli kasuks vene-inglise kakskeelsus, mis aitas tal end väga kiiresti leida Ühendriikide teadusmaailmas, kui ta oli pärast revolutsioonisündmusi Venemaalt emigreeruma sunnitud. Korff oli esimesi läbilööjaid ja määras paljuski hilisemate Venemaa-uuringute suuna Ühendriikides. Praegu võime ainult imestada, kui õigus oli luuletajal, kui ta ütles, et Korff võib küll langeda kodumaal unustusse 10 aasta pärast, kuid teda mäletatakse 100 aasta pärast. Kui parun Korff oli poliitiliselt aktiivne maailmakodanik, siis teise loo kangelane, ajalooprofessor Jevgeni Šmurlo ( ) oli rahulikuma saatusega, kuigi ka tema pidi pärast revolutsiooni emigratsiooni minema. Ljudmila Dubjeva näitab, kuidas üleminek vene keelele nägi välja selles protsessis osalenu poolt vaadates. Professorite väljavahetamine toimus järk-järgult, võimalust mööda lasti endisel professoril pensionile minna. Seega oli tegelikult pärast ametlikku üleminekut vene õppekeelele veel pikka aega ülikoolis ka saksakeelne õpe. Neid sakslasi, kes ei olnud Vene riigi alamad, vene keelele üle minema ei sunnitud ja nii jäid Tartu ülikoolis näiteks August Rauberi anatoomia- ja Julius Kenneli zooloogialoengud peaaegu keiserliku ülikooli lõpuni saksakeelseks, rääkimata usuteaduskonnast, mis jäi lõpuni saksakeelseks, sest valitsus ei soovinud, et Vene riigis (mille riigiusk oli õigeusk) luterlikku usuteadust vene keeles õpetataks. Šmurlo oli esimesi vene päritolu professoreid, kes Tartusse saadeti (juba 1891) ja kuna tema õppeaine oli Vene ajalugu, siis oli tegu kahtlemata ideoloogiliselt kaalutud valikuga. Tasub toonitada, et Vene ajalugu oli ka eelmine professor Alexander Brückner ( ) pidanud vajalikuks lugeda vene keeles. Tolleaegne hariduskontseptsioon lihtsalt ei pidanud võimalikuks, et Vene ajalugu saaks õppida ilma keelt oskamata. Peensused räägiti üle saksa keeles peetud seminarides. Šmurlo mõju pidi Tartu ehk Jurjevi ülikoolis jääma paraku vähemalt alguses väga piiratuks, sest kogu ajaloo-keeleteaduskonnas oli lihtsalt väga vähe tudengeid, keda õpetada. Olukord muutus alles pärast I järgu vaimulike seminaride lõpetajate lubamist Tartu ülikooli Kuigi artikli kangelane püüdis end polii- 10

11 Saateks tilistest pingetest kõrvale hoida, tuli ka temal tegemist teha Tartu professorite jagunemisega ühiskondlik-poliitiliste vaadete järgi (liberaalid ja konservatiivid) ja kultuuriliselt (vene ja saksa professorite eraldi õhtused kooskäimised). Kogumiku muuseumikogusid puudutavas osas jätkab Tullio Ilomets kolmanda artikliga seeriat, mis on pühendatud ajaloolistele analüütilistele kaaludele. 4 Seekord on vaatluse all kaks muuseumikogus leiduvat 19. sajandi nn pikaõlalist analüütilist kaalu. Muuseumi peavarahoidja Leili Kriis ja kuraator Sirje Sisask annavad ülevaate aastal kultuuriministeeriumi toel ette võetud andmete kogumisest Eesti muuseumides leiduvate meditsiinikogude ja selleteemaliste üksikesemete kohta. Viimasena kirjeldab insener Valdur Tiit üht nõukogude ajal Tartus ehitatud innovaatilist teadusriista vaakuummonokromaatorit aastal muuseumi jõudnud aparaat on seeläbi varustatud kirjeldusega, mis pärineb otse algallikast, ühelt aparaadi ehitajalt. Kogumiku lõpetab traditsiooniliselt muuseumi möödunud tööaasta (2013) aruanne. 4 Vt Tullio Ilomets, Ajalooline aastast pärinev Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXX (Tartu, 2012), ; Tullio Ilomets, Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XLI (Tartu, 2013),

12 Artiklid English-Medium Studies in the Estonian National University: Globalisation and Organic Change Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing Introduction As observed in the early twentieth century by A. Gramsci, Every time that the question of language surfaces, in one way or another, it signifies that a series of other problems are beginning to impose themselves, referring to a reorganisation of cultural hegemony. 1 It 1 Antonio Gramsci, Quaderni del carcere (Prison Notebooks), 29, Selections from the Prison Notebooks (International Publishers: 1971). 12 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014)

13 English-Medium Studies is, perhaps, no surprise that a host of events touching on the language question have been organised recently in Estonia, accompanied by debates in the public media. Estonia has, in the past decade, joined both the European Union and NATO, and has undergone dramatic social and political changes domestically. At the same time, higher education on the global level has undergone an explosion in pressures to internationalise and rationalise teaching and research; Estonia joined the Bologna process early and has signed on to other moves to unify the European Higher Education and Research Area. Most domains of public life and social structure have undergone reorganisation in the past two decades. The conference on language shift at universities, which inspired the present contribution, was organised in Autumn 2013, when the University of Tartu also celebrated twenty years of English-medium studies and began compiling its Development Plan for the period until Marking the actual beginning of English-based study at Tartu may be subject to debate, but it is clear that in the wake of the dissolution of the Soviet Union, Estonia entered a new period in many fields, including social demographics and education. This paper focusses only on the post-soviet period, and is not concerned with the longer view on various languages of tuition used over Tartu s nearly four centuries of existence. The authors of the paper have been involved in the University of Tartu s international study programme development, international student recruitment, and mobility on the policy and administration side for approximately one decade. Hence, in describing the latter period of English-medium programme development, we rely to a large extent on our own experiences and discussions with colleagues. Language shifts have occurred before, but the influx of English seems to be unique. The very communication patterns and interconnectedness of today may help create this appearance, but they also play a role in making this different from earlier language shifts. Today, everyone is entitled to voice his or her opinions; both media and 2 Another conference organised that semester was Twenty Years of English-Language Studies at the University of Tartu: What s Next? which both celebrated two decades of international studies and discussed future policy: see twenty-years-english-language-studies-university-tartu-whats-next ( ). 13

14 Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing the democratic process demand that platforms be available for those opinions to be voiced and heard. Additionally, the ongoing changes are very rapid, and much more dependent on that which is happening in the society beyond the ivory tower, even globally. This underscores the powerful forces behind the move toward English instruction, and the reason English seems to pose such a threat to academic work in Estonian and other small languages. 3 On the other hand, the hegemonic dominance of English may not be as permanent as it currently seems. Indeed, in another two decades, it is possible that English will not have cemented its global position as a lingua franca but will rather have ceded the central role to accommodate other major languages and shifting power structures. The current changes in language balance and international outlook are felt on every level of the university, and the language question rears its head in a wide array of contexts, from lower school classrooms to the University of Tartu s Vision Conference, held in April Questions concerning language policy clearly need more open debate. The academic world is less isolated than in earlier generations the language issue sits alongside other ubiquitous terms such as employability, relevance to society and interdisciplinarity. In 2013, a total of 579 international degree students were studying at the University of Tartu, making up 3.6% of the student body; 8.6% of academic staff were international. Hence, as the University of Tartu achieves various goals of internationalisation and as it drafts its next Development Plan, this is an appropriate moment to take stock of the progress of English-medium studies until now, and to review the debate on the topic. Development of international programmes The Estonian language is Estonia s prized possession its most unique asset and the strongest glue binding the nation as well as its greatest challenge in meeting today s calls for internationalisa- 3 See, e.g. Ulrich Ammon, Global scientific communication. Open questions and policy suggestions. AILA Review 20 (2007), ; and Robert Philipson, English, a cuckoo in the European higher education nest of languages? European Journal of English Studies 10(1) (2006),

15 English-Medium Studies tion. These calls stem from both economic arguments and the sociopolitical context. It is highly important from the perspective of the Estonian nation to maintain Estonian as a language of instruction in schools and universities. 4 For incomers, however, the language poses some obvious obstacles, including a general perception of its difficulty and the low likelihood of immigrants having studied the language previously: it is not a foreign-language option in most countries of origin, either for children in schools or for adults, let alone being a popular choice. 5 If Estonian universities have an interest in drawing international students in larger numbers than the dedicated few interested in Estonian language and culture, then they must offer the possibility of studying in languages other than Estonian. This has been clear for some time. After the dissolution of the Soviet Union in 1991, the movement toward English-language study had a slow beginning, followed by much faster growth in recent years. Previous to 1991, the University included Russian-medium curricula and drew a student body from across the Soviet Union in certain fields, but these students, though non-estonian, were not classified as international. As set forth in the introduction, this paper s focus is on the period which began in 1991, after which English-medium instruction became a possibility. The first bilateral institutional agreement was signed with Turku University in However, it was when the University of Tartu (UT) joined ISEP (International Student Exchange Programs 6 ) in 1992, and welcomed to Tartu the first ISEP and other exchange students (who spoke neither Russian nor Estonian) that the need for developing English-language courses to offer exchange students became clear. This was complemented by the new opportunity for Esto- 4 See below for various documents enshrining this principle, including the Estonian Higher Education Strategy, , the Development Plan of the Estonian Language, , and the Universities Act. Also see Josep Soler-Carbonell (forthcoming), University language policies and language choice among Ph.D. graduates in Estonia: the (unbalanced) interplay between English and Estonian, Multilingua 33(3-4), However, let it be noted that an effective programme for supporting Estonian language teaching abroad is in place. For more information, see php? ( ). 6 See for more information ( ). 15

16 Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing nian students to go abroad, which also required having courses to reciprocate with. Hence, the following year, UT was the first in Estonia to develop a full semester programme to offer international students, Semester in the Baltics, coordinated by Prof. Paul Kenkmann. This was offered directly through Lamar University, and drew a full group of students in its first year. This module became a regular semester programme the following year, 1994, and has been offered continuously since then. The year 1993 also saw the founding of UT s EuroFaculty (to become today s European College, as of 1998), in order to bring international scholars and lecturers to Tartu, aiming to modernise the field of Social Sciences in Estonia. This scheme was directed primarily toward teaching domestic students, meaning that both sides of the English-medium studies coin were already in place two years after the re-establishment of independence: international scholars teaching Tartu s domestic students, to broaden competence, as well as international students coming to Tartu for their education. Two years later, the foundation was laid for international degree-seeking students, when the integrated programme in Medicine opened its doors with two years of English-taught studies, after which international students had the chance to join the regular Estonian programme. Because of the difficulty of learning the language in the short space of time, alongside regular medical studies, the twenty students attending this programme were primarily Finnish indeed, the two years of English-language studies were designed primarily with this cohort in mind. Hence, for the last twenty years the English-medium medical programme has mostly attracted Finnish students, helping make Finns the most numerous nationality in the international student population at UT. Though the basis on which international student numbers are calculated may have changed over the years, the available statistics show that around 150 international degree-seeking students were enrolled at UT in In addition to Finns studying Medicine and Estoniantaught disciplines, the second largest group of international students (around 30%) came from the Russian Federation and mostly represented Finno-Ugric ethnic groups. The Estonian universities have been teaching students from the Finno-Ugric minority nations in the Russian 16

17 English-Medium Studies territory since In addition to these, students with various personal histories and motivations came from abroad to study in Estoniantaught programmes, but their numbers were inevitably small. Nevertheless, these were auspicious beginnings: a full semester in regional studies implemented a mere two years after the dissolution of the Soviet Union, and the first groups of degree students matriculated annually in the medical programme in the second half of the 1990s. There followed a lengthy plateau, however, where these remained the only programmes taught in English alongside some individual English-taught courses, with little support for further development, either among academics or in the administration. Meanwhile, the University joined the European Union s Socrates Erasmus mobility programme in 1998, which was also instrumental in the move toward bringing internationalisation into the University s core activities. The more central role of international relations could be seen in such official moves as the founding of a Centre for Baltic Studies to coordinate English-language courses in Social Sciences in 1999, the first institutional competition to develop centrally funded international courses (taught in languages other than Estonian) in 2000, and the campaign to join the prestigious Coimbra Group of Universities, which led to membership in International Degree Programmes: Phase One, The new phase of English-taught programme development began in 2005, when the first full international Masters degree programme was launched, based on the Baltic Studies module; the programme has undergone various changes, but remains in operation today as the Masters in Baltic Sea Region Studies. This marked a new era in UT s international studies. The University Development Plan (A2008, adopted at the end of 2003) named four breakthrough areas, including both internationalisation and the strengthening of the national university. 8 An Office of International Relations was formed 7 Kindred Peoples Programme I ( ), see: php?id=20173 ( ). 8 Tartu Ülikooli arengukava 2008, University of Tartu Development Plan

18 Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing in 2004, a new International Marketing team launched the quest for degree programmes that would meet the demands of the international market, and some faculties were beginning to take an interest in developing English-language programmes. Experience with international exchange students boosted the interest of academics to take part, and many faculties had begun to offer a large enough number of assorted courses in English to satisfy incoming international students in their fields for at least one semester. A critical mass of international presence was achieved in some academic units, and this was probably the single most important factor in changing attitudes toward English-language study. In addition, funding mechanisms were developed at this time both within the university and on the national level which greatly supported the development of (and attention to) English-medium teaching. The first graduate schools were launched in 2005, encouraging international and institutional collaboration. Two new international Masters programmes followed the first in 2007, and additional ones were launched in each successive year through 2011, as shown in Table 1. The six-year period from 2005 to 2011 can be characterised as a period of energy and excitement in pioneering international studies at the University of Tartu, supported and encouraged by national and European funding, as well as a healthy rivalry with competitors, as other domestic universities caught up with and (on occasion) surpassed Tartu in the amount of English-language offerings and other universities in the region also drew international students in increasing numbers. In addition to the graduate schools, the national DoRa programme 9 was implemented in 2008 (funded in large part from the European Social Fund), in order to support doctoral and master-level studies and internationalisation, giving further fuel to the drive to internationalise. Both marketing wisdom in the context of growing competition and UT s own perspective on market demand underscored the need to differentiate the study programmes offered in order to target top international students. This led to attempts to devise unique programmes and increasingly forge and emphasise the connection to the labour market. Hence, international programmes did not supplant existing Estonian-language , see more information at: programm-dora/ ( ). 18

19 English-Medium Studies programmes, but were, instead, launched alongside them. This opened new fields up to international students as well as providing a supplementary opportunity for Estonian students, and it often translated into cross-disciplinary studies which augmented the more traditional disciplinary programmes taught in Estonian. Some programmes were taught in parallel with Estonian programmes (the Masters in Semiotics is the best example, taught in parallel because of the very differing levels of preparation among domestic and foreign students), but for reasons of economy and limited human resources, this was not the preferred model. Table 1. Degree programmes offered in English at the University of Tartu, Listed according to year of first enrolment, by area of teaching and research (Humanities, Social Sciences, Natural and Exact Sciences, Medicine). Programmes offered jointly with other Estonian universities are marked in italics. Doctoral programmes are not included, as many doctoral seminars took place in languages other than Estonian, depending on both the students and the professors. 10 Year launched Humaniora Socialia Realia et Naturalia 2005 Baltic Studies (today: Baltic Sea Region Studies) Applied Measurement Science; Financial and Actuarial Mathematics 2008 European Union-Russia Studies 2009 Semiotics Wellness and Spa Design and Management Software Engineering; Materials and Processes in Sustainable Energetics; Cybersecurity Medicina As noted above, the two-year Medicine programme was already in place before 2005, and a full degree programme in Medicine was launched after Phase One, in

20 Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing 2010 Bachelor s in Business Administration 2011 Sound Engineering Arts; Design and Development of Virtual Environments Crossmedia Production English-language courses The launching of quite a number of English-language degree programmes, naturally, did not occur in isolation. The overall numbers of courses taught in English at the University grew significantly during this period. These numbers may give a better sense of the real internationalisation of the university during this period, as they show the growth of English-language offerings intended for all students, including also domestic and short-term visiting students. In the academic year, 6% of all courses attended by students were taught in English. Just three years later, in , the proportion rose to 10% 11 and UT was operating 13 English-taught degree programmes in the I and II cycle, as shown in Table 1. Table 2 shows the total numbers of courses taught in English, including both those taught as part of international degree programmes and those which were taught in the framework of Estonian programmes or as electives and optional courses. The table reveals tremendous variation, both in proportions of courses in English and in the balance in attendance of those courses between domestic and foreign students. Nevertheless, the share of English-taught courses does not demonstrate the level of internationalisation of a particular unit, as the units are not of comparable size, in either courses or numbers of students. The European College, with its interdisciplinary bent, a Masters programme in EU-Russia Studies and a healthy host of international scholars, shows the greatest proportion of English-language courses and draws two thirds of its students from abroad. 11 The numbers we cite here exclude language teaching, as these skew the picture in terms of actual internationalisation on campus. The most recent data we are able to include at the time of writing comes from the academic year

21 English-Medium Studies Table 2. English-taught courses in the academic year. Listed by academic unit, according to balance of attendance (between domestic and international students). In the Students attending column, the total for the two student groups is not 100% in cases where the courses were also attended by continuing education learners. English-taught courses Students attending Academic unit Proportion International Number out of all Domestic (degree and courses visiting) Faculty of Medicine 17 4% 26% 73% European College 21 66% 31% 67% Faculty of Economics and Business Administration Faculty of Sports and Physical Education 41 18% 37% 62% 1 1% 40% 20% Faculty of Law 30 10% 55% 42% Pärnu College 38 14% 61% 39% Faculty of Science and Technology Faculty of Social Sciences and Education 48 5% 63% 33% 75 10% 71% 28% Faculty of Theology 13 13% 77% 22% Faculty of Mathematics and Computer Science 48 18% 79% 19% Faculty of Philosophy % 80% 16% Viljandi Culture Academy 47 8% 87% 11% Narva College 25 11% 99% 1% The table illustrates that in most of the academic faculties and colleges, English-taught courses are also attended by Estonian students, and some units have achieved quite an even balance between them for the year The shift toward international classrooms which are academically challenging and enhance multiple competencies, for both local and international students, has been one of the overt goals of the University s internationalisation pro- 21

22 Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing cess. Some units have a very small share of international students, such as the regional colleges in Narva and Viljandi, which are just beginning to build their international networks and whose incoming student population is currently still rather modest. The information given in the table speaks to the question: who is served by the English-medium courses? How much does English-medium teaching serve to educate domestic and international students together, thereby indicating true internationalisation of teaching at UT, and in what proportions do the two groups participate? This allows us a glimpse of what is happening inside the faculties and colleges which have devoted energy to developing English-medium studies, and how well the reality matches the rhetoric. Goals of developing English-medium studies Before moving on to discuss the language policy framework and language attitudes, it is worth pausing to ask what was behind the initial motivation for international programme development. It was clear that internationalisation was gaining importance in the assessment of institutions evaluation, rankings, and student recruitment all provided real and powerful motivation for a push toward internationalisation on all levels. However, the authors of this paper believe that these measurable, more pragmatically motivated factors were paired with a genuine ambition to enhance the quality and standards of the university through international development. Certainly the aims of developing English-medium courses and degree programmes were and still are integrated with the larger aims of internationalisation at UT, including: 1. Enhancement of core activities (primarily teaching and research); 2. Support for international experience and collaboration among academic staff; 3. Development of competitiveness and intercultural competence of graduates; 4. Promotion of visibility and international reputation of UT and Estonia. Despite a sea change in attitudes toward internationalisation during the first decade of the new millennium, much ambivalence was 22

23 English-Medium Studies expressed regarding the effects of opening up to a larger international component of the student body. This can best be understood by looking at the discussions around language policy and the national university s responsibilities to the Estonian language, culture and nation. Language policy According to many, Estonia s greatest achievements are connected to the strong position which has been forged for the Estonian language. As Estonians form a relatively small (or medium-sized 12 ) linguistic community (numbering just under one million speakers), it is remarkable that Estonian is clearly among the 50 most technologically developed languages in the world, as Professor Karl Pajusalu has emphasised. 13 The maintenance of an entire educational system in the language, including tertiary and doctoral studies, is just as laudable, and just as telling. In line with the aims set forth in the national constitution, the University of Tartu the flagbearer for Estonian higher education also has specific responsibilities toward Estonian culture. UT is a comprehensive, research-intensive university with a dual mission: to aspire to worldclass achievements in research while also serving as the national university of Estonia. 14 UT s responsibili ties as the national university are not limited to teaching and researching the fields of Estonian language and culture, but rather encompass the broad remit of ensuring that Estonianlanguage tertiary education is guaranteed across disciplines. A central, crucial task of the Estonian nation is to preserve and develop the Estonian language. The use of the language in tertiary education is considered necessary for an educated Estonian public but also for the vitality of the Estonian language, the maintenance of highlevel terminology across disciplines and the existence of scientific discussion to support policy decisions in various fields. This is not seen to 12 Francis Xavier Vila & Vanessa Bretxa, The analysis of medium-sized language communities, Francis Xavier Vila (ed.), Survival and development of language communities: Prospects and challenges (Multilingual Matters 150), (Bristol, 2013), Mart Zirnask, Estonian language and culture: Multilingual Estonian, University of Tartu Vision Conference 2032 (UT Special Edition, 2014), See also, e.g. Martin Ehala, Väike-Eesti ja Suur-Eesti, Postimees: Arvamus UT University of Tartu Strategic Plan, strategy ( ). 23

24 Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing be in conflict with the expectation that all graduates have some level of proficiency in English. This aim is promoted by the inclusion in all curricula, including those taught in Estonian, of some foreign-language components. However, the more English-language courses emerge, serving the international students and dictated by an increasing body of international lecturers, the more the language issue seems to come up amidst expressions of concern, dismay, and reassurance. The question of language is addressed in many official contexts, from the Estonian Constitution to the Strategy for the Internationalisation of Estonian Higher Education, 15 which laid the groundwork for supporting international curricula in their early years, and the current Development Plan of the Estonian Language, The Universities Act 17 stipulates that Estonian is the language of university tuition, but the power to decide upon the use of other languages is vested in the university councils. The Development Plan mandates that institutions of higher education should develop their own language poli cies, while it contains more specific details on the teaching of Estonian. The Estonian Higher Education Strategy, , 18 outlines some specific measures, such as a programme for supporting the compilation of tertiary-level textbooks and teaching materials in Estonian. The Strategy for the Internationalisation of Estonian Higher Education, , while setting plans for increasing mobility and valuing the international dimension, also takes care to point out that: In opening up Estonian higher education and introducing the international dimension into every curriculum, we must ensure the preservation of the Estonian language as the primary language of teaching and research at institutions of higher education. In this context, then, the Language Principles of the University of Tartu, approved by the University Council on 30 January 2009, Strategy for the internationalisation of Estonian higher education, Estonian Ministry of Education and Research. Development Plan of the Estonian Language, ( ). 17 Estonian Universities Act ( ). 18 Estonian Higher Education Strategy, ( ). 19 Language Principles of the University of Tartu, documents ( ). 24

25 English-Medium Studies are forward-thinking, as they are the first official language policy document in Estonian institutions of higher education, and yet fairly cautious, primarily striving to find a balance between the national university s responsibility for the preservation and development of national culture for the nation and people of Estonia and the understanding that openness and tolerance are the pillars of academic culture. Language competence in the native language, the official language and various foreign languages is underscored as a key component of the policy, but English is mentioned distinctly as the lingua franca of academia. Likewise, the University s Strategic Plan guarantees that studies in the first level of higher education are based on Estonian-language curricula in every field of study, which also contain courses or modules taught in other languages. The restriction to the first level of study has been questioned as posing a possible conflict with the Estonian Higher Education Strategy , but there is not necessarily a conflict. That document mandates that Estoniantaught curricula be maintained on every level in every field of study: hence, if at least one curriculum on every level of a particular field of study is taught in Estonian at some university, then this mandate is fulfilled (see also Soler-Carbonell, forthcoming, for discussion of a similar tension between the Development Strategy of the Estonian Language, , 20 and the Strategy for the Internationalisation of Estonian Higher Education 21 ). Tartu s history has included university tuition in various languages: from Latin, during Swedish rule in the seventeenth century, to German in the nineteenth, and Russian at the end of the nineteenth century, and finally Estonian, dating to the establishment of the Estonian Republic in From that time on, Estonian-medium tertiary education has been supported, although research was widely pub lished in Russian in the Soviet era, and Russian-medium curricula were also taught in parallel to Estonian. In this perspective, it is no wonder that the threat of English is seen as real, and that 20 Developed by the Estonian Language Council, see ( ). 21 Strategy for the internationalisation of Estonian higher education,

26 Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing safeguards have been created for Estonian as a viable language of research and higher education. However, the usefulness of an institutional language policy with no specific monitoring procedure or tools to enact its princi ples and aims is questionable. 22 Compare the generality of UT s Language Principles and lack of implementation plan with the specificity of directives and monitoring of the Irish Official Languages Act 23 and imple mentation in universities in Ireland. 24 Currently the role of English and its potential threat to the domain-general use of even many medium-sized European languages seems to be snowballing. 25 Public discussion: English-medium instruction Hence, we turn from the mandates of official documents to statements by opinion leaders in the national media. In 2012, the newly appointed Rector of the University of Tartu, Volli Kalm, caused uproar among humanities scholars and language advocates when he said, at the Pärnu Leadership Conference: The difficult questions regarding the future of Estonian Higher Education are tied to the competitiveness of Estonian HE compared to English HE. Master s and doctoral studies are inevitably becoming more English-based... We are often unaware of the price of preserving Estonian-language higher education. 26 (Quotes are translated by the present authors.) This sparked a flurry of responses, both supportive and critical, many of which took the statement above out of context and continued 22 Council of Europe Guide for development of language education policies in Europe: From linguistic diversity to plurilingual education. Draft 2002, 17. www. coe.int/t/dg4/linguistic/source/fullguide_en.pdf ( ). 23 Official Languages Act Available at: ( ). 24 See, e.g., John Walsh, Pushing an open door? Aspects of language policy at an Irish university, V. Vihman & K. Praakli (eds.), Negotiating Linguistic Identity: Language and Belonging in Europe (Nationalisms across the Globe, 14). (Oxford: Peter Lang: 2014) 25 See, among others: Robert Philipson, English, a cuckoo in the European higher education nest of languages? European Journal of English Studies 10 (1) (2006), 13 32; and Virve-Anneli Vihman & Jürgen Barkhoff, Introduction: The shaping of linguistic identity in Europe, V. Vihman & K. Praakli (eds.), Negotiating Linguistic Identity: Language and Belonging in Europe (Nationalisms across the Globe, 14) (Oxford: Peter Lang: 2014). 26 Pärnu Leadership Conference, , 26

27 English-Medium Studies a more general conversation about the changing balance of languages. The ensuing debate displayed the deep emotional resonance of the language question in Estonia during a period of global collaboration, paired with Europeanisation and homogenisation. On one hand, the Rector of the Estonian Business School Arno Almann responded that studying especially business only in Estonian is pointless for tomorrow s students. We are moving step by step toward entirely English-language education and I believe that EBS will surely get there before On the other side of the public debate, for instance, UT Professor of Biosemiotics and Head of the Semiotics Department Kalevi Kull, made a stirring statement in the widely read daily newspaper Postimees, calling for Estonian universities to remember their duty to uphold and teach in Estonian: A culture is alive only if it teaches its young people in the language of that culture... The first duty of Estonian universities is to teach Estonian youth the values, customs and speech of Estonian high-culture. We can justify teaching the youth of other cultures in those fields in which we are the best Rector Kalm eventually responded to the debate in the same national daily by clarifying his initial intention to underline that... delivering internationally competitive higher education in Estonian is expensive, but it is our nation s, universities and especially the University of Tartu s responsibility. 29 This was an especially intensive discussion, but the debate continues today. Looking to the future of Estonian Higher Education ahead of the University s Vision Conference, in April 2014, Kalm modified this slightly. Though he repeated the idea that The preservation and development of Estonian language and culture is the duty of the national university, he also went on to narrow the application of this sentiment: Of course teaching in Estonian is important at the level of the first cycle of higher education. The understanding that the culture or the research language will survive only if we maintain 27 Arno Almann, EBSi rektor: äri õppimisel ainult eesti keeles puudub mõte, majandus24.postimees.ee/rubriik/juhtimine ( ). 28 Kalevi Kull, Kalevi Kull: eesti keel valitsegu eesti ülikooli, Postimees. Arvamus Volli Kalm, Volli Kalm: ahistavad keelehirmud, Postimees. Arvamus

28 Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing teaching in the national language on all levels, including doctoral studies, is becoming outdated. 30 The same publication, accompanying the Vision Conference, contained voices from linguists discussing Estonian as a research language. 31 If a language does not fill some of the functional domains society requires, then other languages will take its place. UT s Dr. Tiit Hennoste voiced the most concern regarding the future of Estonian, and is quoted as saying: The fewer roles it fulfills, the weaker the language becomes. In this sense, it is quite clear that Englishlanguage publication in research is destroying Estonian [...] Do we want to conduct top-level research or not there is a clear contradiction coded into this question. In many ways it s a question of making a decision. On the other hand, he continues, a small nation cannot manage to uphold all possible institutions, even including all fields of education, in its own language. 32 Hence, although Estonian is among the 50 most technologically developed languages, Estonian society is nevertheless wary, and University scholars and leaders are far from complacent. The language question: Points of concern Ongoing discussions reveal several recurring issues regarding development of English-language studies. The question of limited resources always underlies discussions of what to prioritise. In most European countries, university budgets are stretched and changing strategies call for careful analysis. While internationalisation may have the global reputation of being a profit-making venture, at UT this aim has been excluded in the interest of maintaining quality and finding the best students. Although selected disciplines might be in a position to sell their curricula internationally, UT s general understanding is that internationalisation will continue to require additional resources for some time, rather than earning a profit. In 30 Marju Himma, Volli Kalm: The challenge is to maintain fundamental research, University of Tartu Vision Conference 2032 (UT Special Edition, 2014), See also, e.g., Soler-Carbonell (forthcoming) for discussion. 32 Mart Zirnask, Estonian language and culture: Multilingual Estonian, University of Tartu Vision Conference 2032 (UT Special Edition, 2014),

29 English-Medium Studies Estonia, not only are financial resources cause for consideration, but human and administrative resources are also limited: if a decision is made to teach a field in English, then there may simply not be enough academic staff to teach in Estonian, not just in one university but in the nation overall; the numbers of people qualified to teach a particular field are often quite limited in a population of 1.3 million. Secondly, the quality of English-medium instruction is a matter of intense scrutiny, as it should be. The intended effect of translating a curriculum to both a different language and a broader auditorium is to raise the quality, as stated in the aims of internationalising curricula, but the process carries with it an implicit risk of resulting in just the opposite. This risk may surface during any element in the process, from the lecturer s linguistic skills, time and ability to recreate the teaching process in English, to the linguistic level and academic competence of the international students recruited, and the suitability of the new curricula to their knowledge and interests. Finally, behind all discussions of language policy and language use in Estonian universities is the issue of whether and how much of a threat English poses to Estonian-language education. This question may arise regardless of whether a faculty or college has plans to develop courses or curricula in English, as so many teaching materials are in English and any visiting lecturers are much more likely to teach in English than in any other language. Hence, the motivation and need for Estonian graduates to learn English are much stronger than the motivation of international students to learn Estonian. One reason some units have made the decision to begin teaching a particular field in English is the decline in population and lack of domestic students interested in the discipline. Academic units which only a few years earlier had no intrinsic interest in opening up to international students may feel the need once the negative demographic trends of Estonian society have an effect on matriculation numbers. In this case, teaching in English and attracting students from abroad may be one of the few options for keeping a particular programme running, and for supporting an academically motivating environment for domestic students as well. 29

30 Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing The changing environment During the first period of development of English-taught degree programmes, Phase One as described above, not only were internal attitudes and conditions changing, but the external environment was changing as well. New funding mechanisms were the primary direct influence. The Estonian Ministry of Education and Research translated the Internationalisation Strategy into specific measures to support the development and marketing of international curricula and increasing mobility; this took place while the European Union was also stepping up measures to encourage global cooperation. The environment which supported efforts to devise new degree programmes also supported international mobility. Incoming scholars had a major influence on attitudes toward internationalisation among academics, as well as actual opportunities for developing international courses and curricula. The growth in numbers of international scholars and students resulted in an augmentative effect, which prompted many more academic units to take initiative in English-medium teaching. Hence, the environment has changed on many levels. The growth in international student body and individual success stories have an effect. But even domestic students have shown a greater readiness to attend courses in English. Their perception of the need for English, regardless of how they intend to apply their studies, and their English-language proficiency have been growing steadily. The growth in mobility cannot be underestimated. As opportunities are increased for students and staff, international experience comes to affect domestic experience in a multitude of ways. The academic faculty now perceive the need for internationalisation in a much more personal way than a decade ago. Their increased readiness to develop and teach courses in English is evident, and to a large extent comes from experience working with international faculty and students. We would claim that the development of English-taught degree programmes has entered a new phase. Up until now, the presence of international faculty and general interest in internationalisation has brought more English-medium courses bit by bit. However, the rhetoric of the top administration, the readiness of academic units, and the new system in Estonia of performance indicators used to as- 30

31 English-Medium Studies sess and fund universities all point to a new approach. The indicators and goals related to internationalisation set by a Performance Agreement based on the contract between the universities and the Ministry for Education and Research 33 and by the University s own strategies suggest that we may be seeing more rapid change in the near future. The recent decision to teach Philosophy on the Masters level in English (beginning in Autumn 2014) was seen to be radical, particularly as this is such a fundamental discipline. Yet, this may be only the first example of basic curricula undergoing a language shift. With each new field turning to English, the need for broader discussion will be felt more acutely. Agreement will have to be reached regarding (1) how much English-medium teaching the University of Tartu is willing to allow, or is interested in developing, and (2) how to guarantee the development of Estonian as a language of Higher Education alongside the continued development of curricula in English and how to guarantee the harmonious coexistence of the two languages. Both questions may be handled at both the institutional and the national level, and should involve an amount of debate and consensus regarding division of labor and concerted cooperation among the universities. However, both questions necessarily also point to the role of Tartu as the national university, as well as the leading research university in Estonia 34 : this duality of roles, though paradoxical, may not be in conflict, and may in fact each support the other. However, if English-language teaching continues to grow at the rate currently predicted, then the two missions will each need a clearer strategy to preclude inadvertent missteps and to avert disastrous situations: both international reputation and maintenance of the national culture are critical to the University of Tartu s goals, and those of the nation. Hence, walking the tightrope between English and Estonian may become less manageable in the next decade. Uncomfortable decisions 33 See, e.g., 4.4 in the Contract, available at akt/ ( ). 34 UT has been the only university in Estonia and the Baltics positioned as high as the bracket in the Times Higher Education World University Rankings for three years, in 2013, 2012 and 2011 (see ( ). 31

32 Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing may need to be made regarding whether the academic community and society at large is ready to accept Anglicisation in certain fields. Questions regarding quality assurance need to be answered and safeguards must be implemented, regardless of the language of teaching. In order to ensure high teaching quality, good competence in English among both students and staff must be guaranteed and enabled. When competence to teach a field in Estonian is lacking in the country, then a limited set of options present themselves: specialists can be sent abroad for their education, or international lecturers can be brought to Estonia to educate a new generation of specialists, as was done in 1993 with the EuroFaculty. Both solutions involve putting the language question on the line, but these steps are inevitable in a medium-sized linguistic population. Finally, how to approach internationalisation as a performance indicator is also a strategic decision, which necessarily involves introspection regarding aims and competences, but also external comparison and international market analysis. Conclusions and final thoughts We see the development of English programmes up to now as an example of organic growth. Top-down competitions to allocate funds for programme development have not met with success unless they are collaboratively executed in line with the academic interests of teaching staff. The factors which lead to academic units perceiving the need for English-medium programmes are complex, and those which lead to action are not easy to pinpoint precisely. A mixture of experience with international exchange students and staff mobility, demography reduced numbers of domestic students matriculating to programmes and ambition might paint a fairly accurate picture. Additionally, the value of positive examples of success and international students in one field to inspire academics in other units and fields must not be underestimated. Incoming scholars, mobile students and faculty build an English-language competence base, all of which leads to an appropriate context to consider developing English programmes, and all come from the inside and bottom-up. These are the elements which lead internationalisation at home to becoming not just a slogan, but a real aim. Once this is adopted by a faculty or department, it becomes easy 32

33 English-Medium Studies to integrate with other basic goals, such as broadened competence in teaching and pursuit of excellence in research. Alongside the question of motivation, the Estonian social context always requires looking at language attitudes, language policy and language balance. Thus far, the changes we have described in the linguistic balance at Tartu have not meant replacement. The addition of English as a medium of instruction alongside Estonian can mean the combined usage of two languages in various ways, from academic literature to the language used in lectures and teamwork. In order for this sort of coexistence of two languages to work well, UT s members must support the complementary functioning of two languages of instruction both by promoting language learning and honing skills of academic expression, and by setting positive examples of the dual use of languages in class and in research projects. For the younger generation in Estonia, the increased use of English in homework and classwork is increasingly seen to be a natural extension of the foreign language preparation they have received prior to entering higher education, and a clear bonus in terms of employability and honing practical, personal and professional skills. It is self-evident that UT requires a broad pool of scholars to achieve its mission to act as the leading force driving the development of knowledge-based society in Estonia through innovation, cooperation and service to society. 35 This necessarily means increased internationalisation, and this in turn leads to the increased presence of the English language in situations where Estonian is not an option. The challenge is to find the right linguistic balance. Another voice from the autumn of 2012, when UT s Rector Kalm inspired debate about language in higher education, came from Kalle Tammemäe, the Vice-Rector for Academic Affairs at Tallinn University of Technology: The universities are always ready to... search for that always-moving point of balance which would, on one hand, meet the global quality requirements of higher education and research, and on the other, meet the needs of Estonian businesses and the linguistically sensitive expectations of Estonian society University of Tartu Strategic Plan, ( ). 36 Kalle Tammemäe, Kalle Tammemäe: eesti keel pärsib kohati läbilööki, Postimees. Arvamus

34 Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing Tammemäe s words ring true, and we hope they are not overly idealistic: in terms of the universities ability to listen to, estimate and meet the expectations of society, as well as their dedication to the pursuit of both global and local prominence, delivery of excellence, and equal commitment to both research and education. As Professor Martin Ehala has said in various opinion pieces, 37 an open, inclusive approach to Estonian identity, including linguistic identity, will help the sustainability of the culture and nation much more than a rigid, inward-facing approach. If the universities can lead the way to a more tolerant society, as well as bringing new, educated people from abroad to contribute to economic, cultural and social progress, then the internationalisation of universities will serve several aims, including that of survival and continuity of the nation. Virve-Anneli Vihman, PhD, on Tartu Ülikooli eesti keele vanemteadur, oli välissuhete osakonna juhataja ja rektori rahvusvaheliste suhete nõunik Ülle Tensing, mag (kirjalik tõlge) on Tartu Ülikooli rahvusvahelise õppe peaspetsialist. 37 See, e.g. Martin Ehala, Rahvustunne töötab rahvuse püsimisele vastu, Postimees. Arvamus and Martin Ehala, Väike-Eesti ja Suur-Eesti, Postimees: Arvamus

35 English-Medium Studies Ingliskeelne õppetöö Eesti rahvusülikoolis: üleilmastumine toetab järkjärgulist muutumist Virve-Anneli Vihman, Ülle Tensing Tartu Ülikool Käesolev ülevaateartikkel kirjeldab inglise keele kui õppekeele kasutamist Tartu Ülikoolis alates Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest. Artikli esimeses pooles antakse kokkuvõtlik ülevaade ingliskeelsete ainekursuste ja semestriprogrammide loomisest aastatel. Artikli teine pool kirjeldab sellele järgnenud sotsiaalseid, poliitilisi ja hariduskorralduslikke muudatusi hõlmavat perioodi, mis mõjutas ülikoolis ingliskeelsete õppekavade kujunemise esimest etappi, aastatel Artiklis heidetakse pilk Tartu Ülikooli rahvusvahelistumise hoogustumisele ja peatutakse küsimusel, kuidas keelepoliitika dokumentides ja ühiskonnas toimuvates aruteludes on käsitletud inglise keele rolli suurenemist viimase kahekümne aasta jooksul. Artikli autorid leiavad, et ülikooli akadeemilise ja tugipersonali hoiakud, põhimõtted ja tegevuste ulatus on oluliselt muutunud võrreldes ingliskeelse õppe arenduse esimese etapiga. Ingliskeelne õpe on jõudnud teise etappi, kus selle osakaal ülikooli õppetöös kasvab märgatavalt kiiremini ja see on suunatud kõigile õppijatele, mitte üksnes välisüliõpilastele. Kasvav kokkupuude välisüliõpilastega ja paremad võimalused kaasata välisõppejõude on andnud tõuke ingliskeelse õppe väärtustamisele teiste akadeemilist keskkonda mõjutavate eesmärkide kõrval, nagu õpetamisoskuste arendamine ja teadustegevuse konkurentsivõime suurendamine. Nii ülikoolis kui ühiskonnas arutatakse selle üle, millist mõju avaldab ingliskeelne õppetöö eestikeelsele haridusele ja teadusele ning kuidas parandada ja tagada inglise keeles toimuva õppetöö kvaliteeti. Arutelude lähemal uurimisel on näha, et inglise keele osatähtsuse kasv ärgitab tuliseid sõnavõtte ja hoiakud õppekeelte mitmekesisuse suhtes on vastandlikud. On oluline, et avalikud arutelud eesti ja inglise keele kasutusest ja nende tasakaalust Eesti kõrghariduses jätkuvad ka ingliskeelse õppe teises etapis, mida iseloomustab selle keele oluliselt ulatuslikum kasutamine õppetöös eesti keele kõrval. 35

36 Doktorantide teadustöö keele valikutest 1 Eve-Liis Roosmaa, Triin Roosalu, Peep Nemvalts Rahvuskeelte taandumine teaduses ja kõrghariduses teeb muret paljudele eurooplastele kõikjal, kus inglise keel pole emakeel. 2 Inglise keeles kirjutavad ka üleilmastumise tingimustes peamiselt need teadlased, kelle emakeelgi on inglise keel. Seda näitab mitmest sõltumatust uuringust ilmnev tõik: kõigest umbes 20% kogu maailma ingliskeelseist teadustöödest pärineb muu emakeelega autoreilt, valdav osa aga sünnilt ingliskeelsetelt teadlastelt, olgugi et neid on märksa vähem muukeelsetega võrreldes. 3 Muu emakeelega teadlased on seega sageli ebavõrdses olukorras, kuigi igal kõrghariduse ja teaduse keelena toimival rahvuskeelel on omapäraseid tunnetus- ja väljendusvahendeid, mis aitaksid maailma rikastada, kuid võivad jääda kõrgkooliõpinguis teadvustamata. Need mured on päevakorral peale Euroopa ka Aasias. 4 1 Uurimistööd on toetanud Euroopa Liit ESFi programmi Primus kaudu. Projekti töörühm: Peep Nemvalts, Airi Kabanen, Helen Kõrgesaar, Jüri Kruusvall, Triin Roosalu, Eve-Liis Roosmaa. 2 Kees de Bot, Applied linguistics in Europe, Susan M. Gass; Sinfree Makoni (toim) World applied linguistics, AILA Review, 17 (2004), 57 68; Ulrich Ammon, Global scientific communication: open questions and policy suggestions, Augusto Carli, Ulrich Ammon (toim), Linguistic inequality in scientific communication today, AILA Review, 20 (2007), ; J. Flowerdew, The non-anglophone scholar on the periphery of scholarly publication, Augusto Carli, Ulrich Ammon (toim), Linguistic inequality in scientific communication today, AILA Review, 20 (2007), C. Guardiano, M. E. Favilla, E. Calaresu, Stereotypes about English as the language of science, Augusto Carli, Ulrich Ammon (toim), Linguistic inequality in scientific communication today. AILA Review, 20 (2007), P. Bruthiaux, Multilingual Asia: Looking back, looking across, looking forward, Lisa Lim, Ee-Ling Low (toim.), Multilingual, Globalizing Asia. Implications for 36 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014)

37 Doktorantide teadustöö keele valikutest Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegias aastateks , kinnitatud haridus- ja teadusministri käskkirjaga nr 16, on rõhutatud: Ligi sajandi vältel pole meie ajaloos olnud teist sellist aega, kus eestikeelse kõrghariduse ees oleks olnud sedavõrd suured, üheaegselt võimalusi ja ohte sisaldavad väljakutsed: tippspetsialistide võimalik lahkumine kodumaalt, kõrge kvalifikatsiooniga välisspetsialistide tööleasumine meie teadus- ja haridusasutustesse, eesti keele kui teaduskeele säilimine ja areng, võõrkeelse õppe mahu kasv, välistudengite osakaalu suurendamine. Kõik need protsessid on paratamatud, kuid ühiselt ning läbimõeldult tegutsedes suudame neid trende teatud määral mõjutada. Eesti kõrghariduselt eeldatakse aastal kinnitatud strateegia alusel rahvusvahelistumist, kuid justkui sellele vastukaaluks seab aastal vastu võetud Eesti keele arengukava eesmärgiks eestikeelse kõrghariduse tagamise kõigil õppeastmetel kõigis õppekavarühmades. Analüüsimata siinkohal kõrghariduse strateegias seatud eesmärke või nende saavutamist (seda on põhjalikult teinud nt Tamtik jt), 5 tekib igal juhul küsimus sellest, kuidas täpsemalt peaks rahvusvahelistumine mõjutama eesti keele kui teaduskeele säilimist ja arengut. Kas ja millisel määral tajub pealekasvav teadlaskond eesti teaduskeele püsimajäämise olulisust rahvusvahelistumise kontekstis? Sügisel 2012 korraldasime uuringu, et selgitada doktoriõppe näitel, kui palju kaitstakse Eestis eestikeelseid doktoritöid; kuidas hindavad Eesti doktorandid oma eesti (aga ka võõrkeelse) teaduskeele oskust ning eesti keele kasutamist teadustöös; ja milline on doktoritööde eestikeelsete kokkuvõtete keeleline tase. 6 Analüüsimaks eesti teaduskeele olukorra võimalikke mõjureid, tuleb pöörduda ühiskonna kui terviku käsitlemist võimaldavate sotpolicy and education, AILA Review, 22 (2009), ; S. Canagarajah, The plurilingual tradition and the English language in South Asia, Lisa Lim, Ee-Ling Low (toim), Multilingual, Globalizing Asia. Implications for policy and education, AILA Review, 22 (2009), M. Tamtik, L. Kirss, M. Beerkens, R. Kaarna, Kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia vahehindamine. Lõpparuanne (Tartu: Praxis, 2011). ( ). 6 Vaatluse all olid ka doktoritööde juhendid, et uurida, missuguseid soovitusi on neis töö keele kohta antud. 37

38 Eve-Liis Roosmaa, Triin Roosalu, Peep Nemvalts sioloogiliste teooriate poole. Siinkohal on meie lähtekohaks tõdemus, et Eesti teaduskeele probleem ei ole ainult (teadus)kultuuri küsimus, vaid on seotud keeleliste valikutega, mida saab mõista, käsitledes keelekasutust kommunikatsiooniprotsessi osana. Ühelt poolt tuleks Niklas Luhmanni 7 eeskujul näha keelekasutuse osa teaduse kui sotsiaalse süsteemi toimimises. Teisalt on ilmne, et keelt kas siis inglise või eesti keelt kasutatakse eristamise ja eristumise vahendina teaduse väljal. Kasutades Pierre Bourdieu 8 loodud väljade ja neil toimimiseks vajalike kapitalide teooriat, võib väita, et teadusväljale sisenemiseks tuleb uustulijal tõendada sobilike ressursside olemasolu. Üks tähtsamaid ressursse on siinkohal suutelisus osaleda teaduskommunikatsioonis, sealjuures oma ideid väljendada ja jagada ning teiste ideid vastu võtta ja mõista. Administratiivselt on Eestis seatud teadlaseks olemise kriteeriumiks mitmesuguseid standardeid, teiste seas näiteks on doktorikraadi saamise eeltingimus see, et doktorant on avaldanud teadusartikleid, mis oma keele poolest osalevad rahvusvahelises teadusringluses. Ka teadustöökohale kandideerimise eeldus on just rahvusvaheliste toimetuskolleegiumidega ja rahvusvahelise levikuga ajakirjades artiklite avaldamine. Selliste nõuete taga on ilmselt oletus, et rahvusvaheline levik tõendab artikli autori mõtete sügavust ja seega teaduse kvaliteeti, ning seepärast omandab iga selline publikatsioon sümboolse kapitali väärtuse mida sobivas olukorras, näiteks tööleasumisel, on võimalik ka rahaliseks kapitaliks muuta. Teisalt on olemas selge oht, et iga hinna eest vaid inglise keeles kirjutada püüdes kannatab teaduslik täpsus ja mõtteselgus ega saavutata tingimata laiemat lugejaskonda. Seda on mitmel juhul tõdenud ka Eesti tippteadlased. Nii on näiteks Anto Raukase 9 sõnul eestlaste inglise keeles kirjutatud artikleid tsiteeritud väga harva, ent neist samadest mõtetest ja ideedest võiks eesti keeles oma rahvale kirjutatuna olla oluliselt rohkem kasu. Samuti on kohati problee- 7 N. Luhmann, Das Erziehungssystem der Gesellschaft (Frankfurt am Main: Suhrkamp Verlag, 2002); N. Luhmann, Organisation und Entscheidung (Opladen and Wiesbaden: Westdeutscher Verlag, 2000); N. Luhmann, Soziale Systeme (Frankfurt am Main: Suhrkamp Verlag, 1984). 8 P. Bourdieu, Raisons pratiques. Sur la theorie de l action (Paris: Editions du Seuil, 1994); eesti keeles: Praktilised põhjused. Teoteooriast (Tänapäev, 2003). 9 A. Raukas, Eesti Entsüklopeedia eesti teaduskeele hoidjana, Elsa Pajumaa, Tõnu Tender (toim), Eesti keel teaduskeelena ja Euroopa Liit (Tallinn: Tallinna Teadlaste Maja, 2002),

39 Doktorantide teadustöö keele valikutest miks hea eneseväljendus emakeeles, mida on lisaks Anto Raukasele toonitanud ka akadeemik Boris Tamm. Eesti keele kui teaduskeele kadumisohu mõtestamiseks tasub toetuda Jüri Lotmani käsitlusele tuumast ja perifeeriast ning just kultuuride piiril toimuvast vastastikusest vahetusest. 10 Oletagem, et teadusmaailma keskmeks on ingliskeelsed artiklid, mida kirjutavad valdavalt inglise keelt emakeelena tundvad autorid ja neid ümbritsevad kontsentriliste ringidena inglise keelt teise keelena kasutavad teadlased. Viimased jagunevad omakorda vastavalt oma keeleruumi suurusele. On ilmne, et uus teadmine tekib nimelt seal, kus oma piisavalt aktiivse keeleruumi sees mõeldav teadus(käsitlus) kohtub teistes keeleruumides sündinud teadus(käsitlus)tega, sest viimased saavad lisada ühes ruumis domineerivale ja seega laialt teadaolevale oma uudseid nüansse. Seejuures ei lähtu need nüansid tingimata sotsiaalsest keskkonnast ja kultuurist, vaid võivad suuresti tuleneda just keele enda struktuurist. 11 On ilmne, et nüanssides saab mõelda just emakeeles, seepärast võib olla, et domineerivat (nt inglise) keelt teise või võõrkeelena kasutav mõtleja on oma ingliskeelsetes mõtetes piiratum kui emakeelsetes. Sellele on viidanud autorid, kes rõhutavad, et keelt vähem tundvate kasutajate tõttu vaesestumise poole uuenev inglise keel, nn Globalish (vrd English) ei suuda ka ise keerukamaid kontseptsioone piisavalt selgitada, nii et keerulistes või lihtsalt segastes oludes loodav uus teadmine võib jääda võrdlemisi väheütlevaks, aga igal juhul kaotab oma veenvuses ja väljendusjõus. Seepärast on vaja teadvustada teaduskeele kaudu toimivaid kommunikatsioonitõkkeid ja -piiranguid, mida on oma töös süstematiseerinud Jürgen Habermas. 12 Väitekirju on hakatud järjest enam koostama inglise keeles. Näiteks on aastail Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud 45 doktoritööst eesti keeles kirjutatud vaid üks (2%). Tartu Ülikoolis aastatel 10 J. Lotman, B. Uspenski, Kultuuri semiootilisest mehhanismist. Töid märgisüsteemide alalt, TRÜ toimetised, v. 284 (Tartu: TRÜ 1971). 11 Vrd: U. Masing, Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust, toim Urmas Sutrop (Tartu: Ilmamaa, 2004); Uno Mereste, Oskuskeele üldprobleeme kaug- ja lähivaates, Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü (Tallinn: EKS, 2000 (1969)). 12 J. Habermas, The Theory of Communicative Action, Vol. 1: Reason and the Rationalization of Society. Translated by T. McCarthy (Boston, MA: Beacon Press, 1984). 39

40 Eve-Liis Roosmaa, Triin Roosalu, Peep Nemvalts kaitstud töödest on inglise keeles kirjutatud kõik arstiteaduskonna ja kehakultuuriteaduskonna doktoritööd (tööde arv vastavalt 140 ja 27). Samal ajavahemikul kirjutatud töödest on võõrkeelsed 22% õigusteaduskonna, 81% sotsiaal- ja haridus-teaduskonna ning 95% majandusteaduskonna väitekirjadest. Estonian Business Schooli majandusteaduskonnas olid kõik väitekirjad ingliskeelsed ning Eesti Maaülikoolis 45% töödest inglise keeles. Eesti keeles kirjutatud väitekirjade osakaal oli suurim Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 85%. Doktorantide hoiakud ja arvamused Selgitamaks Eesti doktoritööde keelevalikute tagamaid uurisime, mida doktorandid arvavad eesti keele kasutamisest teadustöös ja kuidas see suhestub nende hoiakutega inglise keele kasutamise suhtes. Aluseks on eeldus, et eesti keelt mõtlemistööriistana kasutav noor eesti õpetlane siseneb doktoriõppe vältel suuresti ingliskeelsesse (või siis vahel ka mitmekeelsesse) rahvusvahelisse teaduskeskkonda. Seejuures lähtusime John Berry 13 kultuuridevaheliste strateegiate nelikjaotuse teooriast, mille ta on välja arendanud kahest peamisest otsusest, mida mitmes kultuuris elavad inimesed peavad vastu võtma. Need otsused lähtuvad inimese hoiakust oma päritolurühma suhtes, mis võib olla kas päritolurühmaga seotud väärtusi, traditsioone ja identiteeti säilitada püüdev või mitte; ning hoiakust sihtrühma suhtes, mis võib samuti väljendada eelistust suhelda ka teiste rühmadega, osaledes laiema kogukonna tegevustes, või neist eemale hoida. 14 Kuna need hoiakud on teineteisest peaaegu sõltumatud, kujuneb neli põhilist strateegiat: 1. päritolu- ja sihtrühma väärtustav; 2. päritolurühma väärtustav, sihtrühma mitteväärtustav; 3. päritolurühma mitteväärtustav, sihtrühma väärtustav; 4. päritolu- ja sihtrühma mitteväärtustav. Berry on oma töödes näidanud, kuidas kõige edukamad on sellised kogukonnad, kus võõra päritoluga rühmaliikmed väärtusta- 13 J. W. Berry, Immigration, acculturation and adaptation, Applied Psychology: An International Review, 46 (1997), Vt näit: J. Kruusvall, R. Vetik, J. Berry, The Strategies of Inter-Ethnic Adaptation of Estonian Russians, Studies for Transition States and Societies, 1(1) (2009),

41 Doktorantide teadustöö keele valikutest vad nii omaenda rühma kui ka seda, mille keskel nad nüüd elavad. Siinses uuringus käsitleme Eesti doktorante kui väikse eestikeelse teaduskogukonna esindajaid suures ehkki kirjus ingliskeelses akadeemilises kultuuris. Ühtlasi eeldame, et akadeemilise maailmaga lõimumine eeldab inglise keelest arusaamise ja selles keeles teaduse loomise kõrval ka eesti keeles teadusmõtte väljendamise ja mõistmise soovi. Viimase puudumine, eriti emakeelse vahetu teadussuhtluse võimaluse puudumine aga piirab teadusmõtte sisulist sügavust. Uurimaks arvamusi ja hoiakuid eestikeelse teadustöö suhtes, küsitlesime aasta sügisel seitsme Eesti kõrgkooli doktorante. Veebipõhisele ankeedile vastas 240 doktoranti ning valim on nii kõrgkoolide kui ka valdkondade kaupa esinduslik. Valdavalt vastasid küsimustikule naised (70%), vastanute keskmine vanus oli 33 eluaastat (vahemikus 23 64) ja emakeeleks peamiselt eesti keel (üle 90%-l vastanutest). 15 Veidi enam kui pooled doktorandid peavad oma põhitegevuseks töötamist, kaks viiendikku doktorandiks olemist ja alla kümnendiku nimetavad põhitegevusena mõne muu tegevuse. Meid huvitas, millised on doktorantide kogemused teadusteksti lugemisel ja kirjutamisel eesti ja võõrkeeles, milliseid raskusi on ette tulnud teadustekstidega töötades, milliseks hinnatakse oma keeleoskust ja mis on häirinud teiste autorite kirjutatud eestikeelset teadusteksti või õppeteksti lugedes, milline on teadusteksti kirjutamise protsess ja kuidas hindavad doktorandid oma võimalusi osaleda eestikeelses teadussuhtluses, ning mis innustaks kirjutama rohkem teadustekste eesti keeles. Siinkohal tutvustame lähemalt eesti keele kasutamist teadustöös, teadustekstidega töötamisel esinenud raskusi ja hinnangut keeleoskusele õppevaldkondade järgi. Eesti keele kasutamine teaduskommunikatsioonis Alustuseks anname ülevaate sellest, kuivõrd on doktorandid kasutanud eesti keelt teaduskommunikatsioonis ja kui mitmekesised on nende kogemused eestikeelses teadustöös. 15 Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena küsimustik oli koostatud vaid eesti keeles, seega vähemalt osaliselt mõjutab emakeelega seotud valimi jaotust ka see asjaolu. 41

42 Eve-Liis Roosmaa, Triin Roosalu, Peep Nemvalts Eesti kõrgkoolide doktorandid kasutavad eesti keelt enim populaarteaduslikke tekste lugedes (93%, vt tabel 1), järgnevad konverentsidel osalemine ja teadustekstide lugemine (77%) ning teadustekstide kirjutamine (69%). Kõige vähem on neid, kes on kirjutanud eestikeelseid populaarteaduslikke tekste (62%). Tuleb täpsustada, et see ei näita teadustöö tegemise viiside kaupa keele kasutamise sagedust, vaid ainult seda, millises keeles on üldse teadustööd tehtud. Võrrelduna inglise keelega on eesti keelt rohkem kasutatud vaid populaarteaduslike tekstide kirjutamiseks (inglise keeles on neid kirjutanud 25% doktorantidest). Ühepalju on eesti ja inglise keeles populaarteadust lugenuid. Seevastu teadustekstide kirjutamisel ja lugemisel ning konverentsidel osalemisel ületab inglise keele kasutajate hulk eesti keele kasutajate osakaalu. Vene ja muud keeled on kasutusel põhiliselt tekste lugedes ja vähesel määral ka konverentsidel. Tabel 1. Erinevad teadustöö tegemise viisid keelekasutuse järgi, % Eesti keeles Inglise keeles Vene keeles Muus keeles Sellega pole tegelenud Kirjutanud teadustekste (sh käsikirju) Kirjutanud populaar-teaduslikke tekste Lugenud teadustekste Lugenud populaar-teaduslikke tekste Olen osalenud konverentsidel Et saada ülevaade eesti keele kasutamise mitmekesisusest teaduskommunikatsioonis moodustasime loendustunnuse, mis kirjeldab, mitmel erineval viisil (antud viiest võimalusest) on küsitletud doktorandid eesti keelt kasutanud. Nähtub, et peaaegu kõik doktorandid on kasutanud eesti keelt vähemalt ühes kommunikatsioonivormis ja enamik on seda teinud neljas või viies vormis (67%). Eesti keelt teaduskommunikatsioonis kasutavad keskmiselt rohkem ühiskon- 42

43 Doktorantide teadustöö keele valikutest nateaduste ja kultuuri valdkonna doktorandid (4,2 5-st), vähem mitmekesiselt loodusteaduste kraadiõppurid (3,3 5-st). 16 Analüüsides nn objektiivsete tegurite 17 mõju eesti keele kasutamisele teadustöös selgub, et doktoriõpingute ajal töötavad doktorandid on eelistanud eesti keelt ligikaudu kolm korda enam 18 kui ainult õppimisega tegelevad doktorandid (vt regressioonanalüüsi tulemused tabel L1, lisa). Võrreldes üle nominaalaja õppijatega on lühemat aega õppinuil oluliselt suurem tõenäosus olla eesti keelele orienteeritud (sh esimese ja teise õppeaasta doktorantide puhul ligikaudu viis korda enam kui üle aja õppijatel). Sellist tulemust võiks osaliselt selgitada nii, et mida pikemalt on doktoritööga tegeletud, seda enam ollakse seotud ka teadustöö ja teadlaskonnaga laiemalt, kus väärtustatakse just võõrkeelseid eelretsenseeritud teaduslikke artikleid. Eesti keelele orienteeritus teadustöös on seotud ka mõningate subjektiivsete teguritega. Nii eelistavad näiteks doktorandid, kes hindavad oma eesti teaduskeele oskust väga heaks või heaks, pea viis korda tõenäolisemalt eesti keelt kui need, kes hindavad keele oskust keskmiseks või halvaks. Küsisime ka selle kohta, millest jääb eesti keeles kirjutades keelelises mõttes puudu. Selgub, et võrreldes nendega, kellel ei ole eesti keeles kirjutamisega probleeme, on terminikasutuse raskustega ja korraga mitme keelelise probleemiga (raskused lausete, terminite, sõnavara ja õigekirjaga) doktorandid vähem orienteeritud eesti keele kasutamisele. Keeleoskuse temaatikat puudutame lähemalt allpool. Raskused teadustekstiloomes Rahvusvahelistumise tingimustes on paratamatu, et üha enam teadust tehakse võõrkeeles, peamiselt inglise keeles. Seetõttu võib ko- 16 Eristame kahte suuremat valdkonda: ühiskonnateadused ja kultuur ning loodusteadused ja tehnika (sh bio- ja keskkonnateadused ja terviseuuringud). 17 Sellised tegurid on vanus, põhitegevus (töötamine või doktoriõpe), kõrgkool ja eriala ning õpingute aasta. 18 Regresioonanalüüsi puhul on tulemused esitatud riskisuhtena, mis näitab, kui suur tõenäosus on teatud rühmadel võrreldes referentrühmaga olla suunatud eesti keele kasutamisele teadustöös (suurem väärtus tähistab suuremat riski kuuluda enam eesti keelele orienteeritute hulka). 43

44 Eve-Liis Roosmaa, Triin Roosalu, Peep Nemvalts hati olla raske mõelda ja kirjutada oma valdkonna teadusainesest emakeeles. Küsisime doktorantidelt, kas teadusteksti kirjutades on ette tulnud, et ei leia mõtte väljendamiseks õiget sõna või head vastet tõlgitava erialamõiste väljendamiseks. Tabelis 2 esitatud tulemused näitavad, et ühiskonnateaduste doktorantidest viiendik ütleb, et eesti keeles mõtte väljendamiseks õiget sõna leida pole raske olnud. Loodusteaduste doktorantide hulgas on sedasi vastanuid mõnevõrra vähem. Seega, kui ühiskonnateaduse doktorantidest viiendik tunnistab, et eesti keeles õige sõna leidmine tekitab raskusi sageli, siis loodusteaduste doktorantide hulgas puutub selliste raskustega sageli kokku 35%. Loodusteaduste doktorandid tunnevad end veidi kindlamalt inglise keeles kirjutades, kuid mõnevõrra enam on neid ühiskonnateaduste doktorante, kes leidsid, et neil on olnud sageli raske inglise keeles kirjutades õiget sõna leida (vastavalt 34% ja 40%). Kümnendik mõlema rühma vastanutest nendib, et inglise keeles õiget sõna leida pole raske olnud. Tabel 2. Raskused teadustekstiloomes mõtte väljendamiseks õige sõna leidmisel, % Ühiskonnateadused Ei leia õiget sõna eesti keeles Ei ole ette tulnud Harva Sageli Kokku Ei leia õiget sõna inglise keeles Ei ole ette tulnud 10 9 Harva Sageli Kokku Loodusteadused Teadusteksti kirjutades mingisugusele erialamõistele head vastet leida on osutunud oluliselt keerukamaks just eesti keeles (vt tabel 3). Enam kui pooltel ühiskonnateadusi ja 71% loodusteadusi õppivatest doktorantidest on olnud raske leida head eestikeelset oskussõna erialamõistele. Seevastu inglise keeles probleemi peaaegu et ei tunnetatagi. Üle poole mõlema rühma doktorantidest on puutunud nimetatud raskusega kokku harva ning vaid viiendik sageli. 44

45 Doktorantide teadustöö keele valikutest Tabel 3. Raskused teadustekstiloomes tõlgitavale erialamõistele hea termini leidmisel, % Ühiskonnateadused Loodusteadused Ei leia head vastet erialamõistele eesti keeles Ei ole ette tulnud 6 3 Harva Sageli Kokku Ei leia head vastet erialamõistele inglise keeles Ei ole ette tulnud Harva Sageli Kokku Vahest sellega seostub asjaolu, et ühiskonnateaduste doktorantidel on nende endi sõnul kõige mugavam kirjutada eesti keeles (70%) ja loodusteaduste doktorantidel inglise keeles (61%). Kui palusime avatud vastustes täiendada, mis just teeb teadusteksti kirjutamise vastavas keeles mugavamaks või lihtsamaks, eristus mitu vastuste kimpu. Esiteks, arusaam, et emakeelne kirjutamine on ilmselgelt lihtsam: Kirjutamise mõttes on ju iseenesest mõistetav, et emakeeles kirjutamine on kõige lihtsam Kuna eesti keel on emakeel, siis selles keeles on mõtete väljendamine kõige lihtsam Emakeeles kirjutamine õnnestub ikka oluliselt kiiremalt; on väljendusrikkam; on ladusam ja loomulikum; annab enesekindlust; võimaldab keeleliselt paremini sõnastada Samuti on emakeeles kirjutades võimalik paremini taotleda nii mõtte loogilist tervikut kui nüansside värvikust ehk lugeja kaasa mõtlema meelitada: Emakeeles on lõppkokkuvõttes neid osi, mida täiesti ise lood (meetod, arutelu) ikka lihtsam kirjutada, saab mõtteid põhjalikumalt avada. Loogilist tervikut on keeles, mida hästi ei valda, keeruline luua. Emakeeles kirjutamine, sest ma mõtlen selles keeles, seega saan rõhku panna nüanssidele, sõnamängudele, värvikatele kirjeldustele, täpsusele 45

46 Eve-Liis Roosmaa, Triin Roosalu, Peep Nemvalts Edasi eristuvad need vastajad, kelle jaoks just inglise keel on teaduskeelena käepärasem, sest selles keeles on terminivara tuttavam mis viitab praeguseks tegemata terminitööle eesti teaduskeeles: Kuna loen artikleid enamasti inglise keeles, siis selles keeles on ka lihtsam kirjutada Inglise keeles eksisteerib vastav terminoloogia, eesti keeles seda pole Inglise keeles kasutatav terminoloogia on tuttav ja mugav on seda lugeda Emakeeles üldiselt oskan end väljendada, kuid teaduskeel on minu jaoks pigem inglise keel. On termineid mida eesti keeles ei leidu Lisaks on osa doktorante jõudnud järeldusele, et on põhimõtteliselt vale, kui igaüks räägib oma keelt : Emakeeles kirjutamine on lõpmatult mõttetu tegevus Paabeli torni ehitamine sujus palju paremini, kuni kõik ühte keelt rääkisid Teadustekstide lugemisel on suundumus sarnane: ühiskonnateaduste doktorandid loevad valdavalt meelsamini eesti keeles ja loodusteaduste doktorandid inglise keeles. Küsitluse käigus antud avatud vastustest nähtub, et võõrkeele kasuks toodi enamasti just sobivate terminite olemasolu, mis kinnitab eelpool esitatud tulemusi, mille kohaselt suur hulk doktorante on kimpus erialamõistetele eestikeelsete vastete leidmisega. Kohati on siiski võõrkeeles teadustöö tegemine doktorantide sõnul kurnav: Ilmselgelt on oma emakeeles kõige mugavam lugeda, kuid terminite täpsuse huvides on teinekord mõistlikum (või ka ainuvõimalik) lugeda inglise- ja prantsuskeelseid tekste. Eesti keeles oleks kõige mugavam teadustekste lugeda, kuid tõsi on see, et oma erialal loen tekste ainult inglise keeles (mis on kohati väsitav, keeruline) ning kirjutan samuti ainult inglise keeles. Lisaks küsisime, et kui doktorant loeb või kirjutab võõrkeeles, siis kas enamasti mõtleb tekstiga samas keeles või eesti keeles. Selgub, et valdavalt mõeldakse tekstiga samas keeles (ligikaudu 70% mõlema valdkonna doktorantidest). Kuna aga suuresti tehakse teadust võõrkeeles, siis tulemuseks on see, et vähemalt teadusmaailma sisenejate panus eesti teaduskeele arengusse jääb parimal juhul tagasihoidlikuks. 46

47 Doktorantide teadustöö keele valikutest Hinnang keeleoskusele Soovi kirjutada teadusteksti eesti keeles võib teatud määral mõjutada see, kui heaks oma eesti keele oskust peetakse. Doktorantide hinnangul on nende eesti üldkeele oskus pigem väga hea (5-pallisel skaalal väga halvast väga heani keskmiselt 4,5), ent eesti keele oskust teaduskeelena hinnatakse madalamaks. Siin avalduvad selgemalt ka erinevused valdkonniti. Nimelt ühiskonnateaduste doktorandid hindavad keskmiselt oma eesti teaduskeele oskust üsna heaks, loodusteaduste doktorandid aga vaid veidi kõrgemaks kui kesktase. 19 Samas võib ka olla, et kui on olemas eestikeelsete teadustekstide loomise aktiivne kogemus, siis see lubab oma teaduskeele pädevust hinnata kõrgemaks. Saamaks rohkem eestikeelseid teadustekste, tuleks toetada doktorandi eesti keele oskuse arengut, sh luues rohkem eesti keeles kirjutamise võimalusi, et doktorantide eesti keele oskus saaks paraneda. Selle uuringu andmed ei võimalda küll hinnata põhjuslikku seost, kuid meie uurimisküsimuse seisukohast on siiski tähtis seda seose suunda eristada: kui eesti keeles kirjutavad rohkem need, kes tunnevad paremini keelt, siis peaksid eestikeelsed doktoritööd olema kaunima keelega. Kui aga tegelikust paremaks hindavad oma keeleoskust need, kes on küll oma teadustöös rohkem eesti keelt kasutanud, kuid ei ole keele võimalusi tundma õppinud, olles oma väljendustes näiteks võõrmõjude küüsis vms, siis võib ka doktoritööde keel olla konarlik. Küsisime doktorantidelt ka täpsemalt, millest nad eesti keeles kirjutades just keelelises mõttes puudust tunnevad ehk mille kohta vajaksid lisateadmisi. Jooniselt 1 näeme, et ühiskonnateaduste doktorandid tunnevad end eesti keeles kirjutades kindlamana ligi kolmandik vastab, et nad ei tunne keelelises mõttes millestki puudust. Loodusteaduste doktorantidest on nii vastanud vähem kui viiendik. Kuid probleemide juurde jõudes näeme taas, et enim valmistab raskusi terminikasutus ja eriti just loodusteadusi õppivate doktorantide hulgas (59%). Ligikaudu kolmandik mõlema valdkonna doktorantidest nendib, et eesti keeles kirjutades tekitab raskusi lauseehitus. Õigekirjas ja sõnavormi valikus tunnetatakse probleeme vähem, kuid siin vajavad lisateadmisi enam loodusteaduste doktorandid. 19 Erinevused rühmade keskmistes statistiliselt olulised nivool 0,01. 47

48 Eve-Liis Roosmaa, Triin Roosalu, Peep Nemvalts Joonis 1. Eesti keeles kirjutamisel raskusi tekitavad aspektid (doktoriõppe valdkonna kaupa, %) Erinevusi loodusteaduste ja ühiskonnateaduste doktorantide vahel saab osaliselt põhjendada sellega, et ühiskonnateadused on juba uurimisteemade tõttu enam seotud Eestiga ning seega eesti keeles teaduse tegemisega. Seda kinnitavad ka meie uuringu andmed, mille kohaselt on ühiskonnateaduste doktorandid rohkem tegelenud erinevate teadustöö viisidega eesti keeles. Ühiskonnateaduse doktorantide hulgas on enam neid, kes on lugenud ja kirjutanud teadustekste või populaarteadustekste eesti keeles ning osalenud eestikeelsetel konverentsidel. Kokkuvõte Doktoritöid on üha enam hakatud kirjutama inglise keeles, ent akadeemilise maailmaga lõimumine eeldab inglise keelest arusaamise ja selles keeles teaduse loomise kõrval ka eesti keeles teadusmõtte väljendamise ja mõistmise soovi. Viimase puudumine, eriti emakeelse vahetu teadussuhtluse võimaluse puudumine aga piirab teadusmõtte sisulist sügavust, sh ka loodusteaduste valdkonnas. Doktorantide küsitlusest koorus esiteks arusaam, et emakeelne kirjutamine on ilmselgelt lihtsam ning mõttekäigud saavad loogilisemad ja nüansirikkamad. Need, kes eelistavad teaduskeelena inglise keelt, peavad selle keele terminivara tuttavamaks ning eeldavad, et ühest keelest saavad kõik ühtmoodi aru. See ei pea siiski sageli paika, sest ka teadlaskonnas on keeleoskuse tase ebaühtlane. Pealegi on võõrkeelne teadus- 48

49 Doktorantide teadustöö keele valikutest töö doktorantide sõnul kohati kurnav, samal ajal on suur hulk doktorante hädas, et leida erialamõisteid tähistama eestikeelseid oskussõnu. Järelikult on vaja senisest süsteemsemalt tegeleda eesti terminiloome ja -korrastusega igal kõrgkooliõppe tasemel ning seejuures väärtustada seda tööd kõrgemalt ka akadeemilistele ametikohtadele valimisel. Selgeid eestikeelseid teadustekste eelistavad õppejõud suudavad paremini toetada doktorandi keeleoskuse ja mõtlemisvõime arengut. Ligikaudu kolmandik nii loodus- kui ka humanitaarvaldkonna doktorantidest nendib, et eesti keeles kirjutades tekitab raskusi lauseehitus, mistõttu tuleb ülikoolides tõhustada ja arendada eesti teaduskeeleõpet nii terminoloogiat kui ka keele struktuuri käsitlevana. Rohkem eestikeelse teadusteksti kirjutamise ja avaldamise võimalusi luues edendataks nii iga õpetlase kui ka kogu keele väljendusjõudu. Tuleb sügavalt läbi mõelda, kas ingliskeelne doktorantuur tähendab automaatselt eesti keele nõudest loobumist, või on siiski ühiskonna huvides, et siin kaitstud doktoritöödel oleks vähemalt eestikeelne kokkuvõte? Eestis kaitstavate võõrkeelsete doktoritööde kokkuvõtted on hea võimalus arendada eesti keelt kestliku ja valdkonnakaotusi vältivana. Siin ei piisa saja-paarisaja sõnalisest miniülevaatest, eesti teaduskeelt saab arendada siiski vaid korraliku teadusartikli mahus sisuline kokkuvõte. Analüüs näitab ka seda, et mida mitmekesisemalt on eestikeelse teadustööga tegeletud, seda paremaks hinnatakse oma keeleoskust. Mõju võib olla ka vastupidine: mida kindlamalt end eesti keeles tuntakse, seda altim ollakse eesti keeles teadust tegema. Jääb üle vaid küsida, kui suur on tekkiv keele- ja mõttekadu, kui eesti doktorantidel pole võimalust emakeelseteks aruteludeks ja nad osalevad ainult võõrkeelses teadussuhtluses. Pigem tuleb edendada arusaama sellest, mida emakeelne teadussuhtlus mõttesügavusele annab. Eve-Liis Roosmaa, MA, on Tallinna Ülikooli sotsioloogia doktorant. Triin Roosalu, PhD, on Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi dotsent. Peep Nemvalts, PhD, on Tallinna Ülikooli Eesti Kultuuri instituudi vanemteadur. 49

50 Eve-Liis Roosmaa, Triin Roosalu, Peep Nemvalts LISA Tabel L1. Eesti keele kasutamine teadustöös seoses doktorantide vanuse, põhitegevuse ja õpingute aastaga, logistiline regressioon (väljavõte kahest regressioonmudelist) Riskisuhe Vastuste arv Objektiivsed tegurid Vanus , , , , (ref) 41 Põhitegevus Töötav 3,34** 106 Doktorant (ref) 88 Õpingute aasta 1 5,46* ,14** , ,02* 54 5 ja enam (ref) 32 Konstant 0,18* Subjektiivsed tegurid Eesti teaduskeele oskus Väga hea või hea 4,67** Väga halb, halb või keskmine (ref) Teadmiste puudused eesti keeles Lauseehitus 1,51 Terminikasutus 0,41* Laused-terminid-sõnavara-õigekiri 0,26* Ei ole millestki puudust (ref) Konstant 0,13** Märkus: Objektiivsete tegurite puhul Nagelkerke R-ruut on 0,34 Subjektiivsete tegurite puhul Nagelkerke R-ruut 0,46 Seos on statistiliselt oluline nivool: * p 0,05; ** p 0,01 (ref) referentrühm ehk see rühm, kelle vastu kõigi teiste tulemusi (riskisuhet) võrreldakse 50

51 Doktorantide teadustöö keele valikutest On language choices among Estonian doctoral students Eve-Liis Roosmaa, Triin Roosalu, Peep Nemvalts Tallinn University To explain language choices in Estonian doctoral theses we conducted a survey on the views of doctoral students regarding the usage of Estonian language in research and how this relates to their attitudes towards the usage of English language. We rely on the concept of intercultural strategies, introduced by John Berry (1997) as an extension of his earlier concept of acculturation strategies. In our study we consider Estonian doctoral students as members of small Estonian language research community embedded in large albeit diverse English language academic culture. We also assume that integration with academic world presumes in addition to understanding and knowledge building in English, wish to understand and express scientific thoughts in Estonian too. It appears that doing research in Estonian poses difficulties because doctoral students, especially those in natural sciences as compared to social sciences, cannot find right terms or concepts. However, doctoral students feel that scientific writing is easier, more logical and nuanced in mother tongue. Still, more than third of all respondents admit having problems with sentence construction. We find that doctoral students who have practiced different ways of doing science in Estonian (reading, writing, attending conferences), tend to assess their languages skills better. These are more likely social sciences doctoral students, as their research topics more often relate to studying Estonian specificity and thus overall scientific communication in Estonian is more intense in this field. Hence we find that doctoral students need systematic support in developing academic language in both Estonian and a foreign (often English) language. 51

52 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil Terje Lõbu Sõjast ja poliitilistest pööretest tingitud katkestuste järel alustati Tartu Ülikoolis õppetööd taas 6. oktoobril Kuid selle õppeaasta algus, mille pidulik avamine toimus alles 1. detsembril, oli täiesti eriline. Oli täitunud veel mõnda aega tagasi uskumatuna tundunud unistus uksed avas Eesti oma ülikool, kus õppe-, teadus- ja asjaajamiskeeleks pidi saama eesti keel aasta sügisele oli eelnenud pingeline töö. Eesti ülikooli mõte oli ringelnud meie haritlaste peades ja vestlusringides juba pikemat aega, kuid alles ilmasõda ja sellega kaasnenud Euroopa poliitilise kaardi sassilöömine lõi võimaluse viia eestikeelse suurkooli idee ellu. Konkreetsemad sammud ülikooli rajamisel astuti 11. detsembril 1918 loodud Tartu Ülikooli ülevõtmise komisjoni ja 16. mail 1919 alustanud Tartu Ülikooli taasavamise eeltööde komisjoni eestvõttel, mis tegutsesid Peeter Põllu vedamisel. 1 Juulis 1919 jätkasid ülikooli töö avamise nimel ülikooli ajutine nõukogu ja ajutine valitsus. Rahvusülikooli töölerakendamine polnud lihtne. Lisaks majanduslikele raskustele tuli ülikooli juhtkonnal lahendada terve hulk organisatoorseid probleeme, sealhulgas keelevahetusega seotu. Suurimaks muutuseks alma mater i elus, võrreldes tsaari-ajaga, oligi just õppekeele vahetus, mis tõi kaasa suure osa üliõpilaste ja õppejõudude koosseisu vahetuse. Kui õpihimulisi noori, kes olnuks 1 Helmut Piirimäe (koost), Eesti ülikooli algus. Tartu Ülikooli uuestisünd rahvusülikoolina 1919 (Tartu, 1994), Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014)

53 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil võimelised eesti keeles õppima, leidus piisavalt, siis keerulisem oli leida sobivaid õppejõude, kes saaksid hakkama eestikeelse õppe- ja teadustööga sellisel tasemel, et säiliks ülikooli rahvusvaheline maine. Vaatamata probleemidele sai püstitatud eesmärk eestikeelne ülikool aastaks, mil tuli järjekordne katkestus rahvusülikooli ajaloos, täidetud. Kuidas jõuti selleni, et aastal 1938 toimus 93,2% õppetööst eesti keeles, kuigi õppejõududest oli eestlasi 84,5%, seda käsitleb käesolev artikkel. 2 Õppejõukohtade täitmine Stardipositsioon eestikeelse ülikooli loomiseks polnud kiita. Eestlastest teadusemehi oli vähe, ja needki üle Venemaa laiali. Isegi kontakti saamine eesti soost haritlastega oli keeruline, sest käis sõda ning paljud potentsiaalsed õppejõukandidaadid teiselpool rindejoont. Pealegi, haritud ja laia silmaringiga eestlasi vajas kogu riik, mitte üksnes ülikool. Iga haritum ja helgem pea tuli haarata Eesti riigi erinevate struktuuride loomisprotsessi. Ehkki sihiks seati eestikeelne ülikool eesti soost õppejõududega, tunnistati tõsiasja, et omamaise kaadri kujundamine võtab aastaid. Kuna ülikooli juhid soovisid kiiresti loengutega alustada, siis ei saanud õppejõudude valikul alati esimeste kriteeriumite seas olla eesti keele oskus või selle kiire äraõppimine, paratamatult tuli mõnda aega jätkata osaliselt võõrkeelse õppetööga. Ülikooli vanale, tsaariaegsele kaadrile, kes polnud Tartust lahkunud ning kellest mõnigi oleks võinud saada peagi eestikeelseks (ja mõned saidki), tekkis konkurent Läti ülikooli näol, mis asutati 28. septembril aastal Riia polütehnikumi baasil. Ei olnud ju paljudele siinsetele mitte-eestlastest teadusemeestele enesestmõistetavalt esimeseks valikuks Tartu Ülikool, mis sellest, et võrreldes äsja loodud Läti ülikooliga oli Tartul väärikas ajalugu. Mitmeid baltlasi tõmbas lõunanaabrite poole suurlinn Riia või nende Liivimaa päritolu, samuti ootused ja lootused seoses teadustööga uues ülikoolis. Paratamatult tuli pilk pöörata välismaa poole, kust loodeti saada abi professorikohtade täitmisel. Pärast mõttevahetusi jõuti ühisele 2 Karl Siilivask, Hillar Palamets (koost), Tartu Ülikooli ajalugu. III (Tartu, 1982), 52; Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava aasta I poolaastal (Tartu, 1938). 53

54 Terje Lõbu seisukohale, et meie esimene valik on soomlastest teadlased, seejärel rootslased. Põhjamaalaste, eelkõige soomlaste kasuks rääkis keele- ja kultuurilähedus, mis ei tohtinuks siia tööle tulnuile tekitada suuremaid kohanemisraskusi. Kinnitust selle valiku õigsusele saadi juba üsna pea põhjanaabrite teened meie rahvusülikooli loomisel on hindamatud ning nimed Lauri Kettunen, Aarne Michael Tallgren, Arno Rafael Cederberg, Johannes Gabriel Granö, Ilmari Manninen jt on kinnistunud Tartu Ülikooli ajalukku. Skandinaavia ülikoolide kõrval ei unustatud Kesk-Euroopat. Oldi seisukohal, et kindlasti tuleb alustada läbirääkimisi ka Saksamaa jt riikide teadusmeestega. Kontaktide loomisel ja läbirääkimistel olid abiks nii meie diplomaadid kui ka mitmed välismaalastest õppejõud, kes meie ülikoolile juba jah-sõna öelnud (nt J. Bergmann, L. Kettunen). Püüti leida õppejõude, kellel oleks teaduslikku kaalu, kuid samas oodati neilt valmisolekut peagi eesti keel selgeks õppida. Mitte kõik esialgu sõlmitud kokkulepped ei jäänud kauaks pidama. Mitmed välimaalased, kellega esialgu kaubale saadi, jäid erinevatel põhjustel Tartusse tulemata (nt arstiteadlased J. Grober ja W. Gross). 3 Mõned lahkusid siit üsna pea, näiteks lätlastest veterinaarid Ludvigs Kundzins ja Ernests Paukulis suundusid tööle Läti ülikooli. 4 Lisaks baltisakslastele ja välismaalastele kasvas meie ülikooli teadlaskond Venemaalt põgenenud õpetlaste arvel. Peterburist ja mujalt Venemaalt saabus Tartusse nii venelasi, sakslasi kui venestunud sakslasi, isegi komi Kallistrat Žakov augustil aastal kinnitas Tartu Ülikooli ajutine nõukogu ametisse esimesed professorid, kelle hulgas oli mitmeid, kes lugesid võõras, st vene või saksa keeles, näiteks klassikaline filoloog Johannes Bergmann, keemik Georg Landesen, arstiteadlane Ernst Masing, botaanik Theodor Buchholtz. 6 Ehkki esialgu peeti vaid väike osa loenguid eesti keeles, alustati oktoobris siiski õppetööga. Lugupidamist väärib esimeste välismaalt tulijate julgus tulla tundmatusse väljakujunemata struktuuri ja seadustega väikeriiki, 3 Eesti ülikooli algus, Hain Tankler, Algo Rämmer, Tartu University and Latvia with an Emphasis on Relations in the 1920s and 1930s (Tartu, 2004), Hain Tankler, Algo Rämmer Õppejõudude koosseisu kujunemine Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis 1920-ndatel aastatel, Elmar Roots ja Tartu Ülikool (Tartu, 2000), Eesti ülikooli algus,

55 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil mis oli sõjas suure Venemaaga. Nii välismaalastel kui ka endistel õppejõududel, kes jätkasid eestikeelses ülikoolis, pidi olema usaldus meie ülikooli eestlastest juhtide vastu. Tartu Ülikooli õpetama kutsutute puhul polnud enamasti tegemist noorte alles teaduseteel alustajatega, iga mehe (naisi kandidaatide hulgas polnud) teaduslikke saavutusi kaaluti hoolega. Teadlaskaadrit valides soovisid Tartu Ülikooli juhid, et ka uutes oludes jätkuksid akadeemilised traditsioonid ning kõrgetasemeline teadus- ja õppetöö oleksid endiselt prioriteedid. Tõsi küll, esialgu võidi mõne eestlase puhul teadusliku mineviku suhtes silm kinni pigistada, loodeti tema tulevikutegudele. 7 Arvatud on ka vastupidi, et just eestlaste tee professorini oli keerulisem kui välismaalastel, kuna tuli igati tõestada oma teaduslikku kvalifikatsiooni. Teinekord aitas välismaa teadlast vaid tiitel või kuulus ülikool, mida noortel eestlastel polnud ette näidata. 8 Kuid samas andis Tartu Ülikool mõnele välismaalasele võimaluse ennast teostada, mis kodumaal polnud õnnestunud, näiteks õigusteadlane Andreas Bjerrele 9 või kunstiajaloolane Tor Helge Kjellinile. 10 Seadusega kaitstud Et kindlustada eesti keele positsiooni ülikooli õppe-, teadus- ja asjaajamiskeelena, tuli võtta vastu seadusi ja määrusi, millega reguleeriti eesti ja võõrkeelte kasutamist. Eestikeelse ülikooli töölerakendamisel oli kõige olulisem, et õppetoolid üldse täidetud saaksid. Seetõttu ei jõutud või ei peetud oluliseks teha professoritega kirjalikke lepinguid. Õppekeel lepiti kokku suuliselt, mis põhjustas hiljem mitmel korral segadust ja solvumisi. Kirjalikke lepinguid hakati välismaalaste ja muukeelsete õppejõududega tegema alles aastal, milles võõrkeeles lugevad professorid lubasid mõne aasta pärast üle minna eestikeelsele õppele, kõige kauem võis üleminek kesta 10 7 Karl Laagus Eesti ülikooli rajamisest, Mälestusi Tartu ülikoolist Koost S. Issakov, H. Palamets. (Tartu, 1992), Peet-Henn Kingisepp Farmakoloogia õpetamisest Tartu ülikoolis ajavahemikul , Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXIX (Tartu, 1997), Marju Luts Tartu Ülikooli esimene kriminoloogia professor rootslane Andres Bjerre, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXIX (Tartu, 1997), Eero Kangor Tartu Ülikooli kunstiajalooõpetuse moderniseerimisest ja kollektsioonide rollist kunstiajaloo professori valimistel aastatel , Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXX (Tartu, 2012),

56 Terje Lõbu aastat. 11 Kuna välismaa professorid olid Tartu Ülikooli kutsutud, siis kehtisid neile mitmed erandid: õigus võõrkeeles loenguid pidada, suurem palk, kolimiskulude kinnimaksmine. Dotsentide otsinguil oldi karmimad. Tartu Ülikooli ajutise nõukogu 5. mai 1920 otsuse kohaselt sõltus eradotsendiks valimine eesti keele oskusest. 12 Õpetamist võõrkeeles lubati neile nüüd ainult üheks aastaks, kusjuures tungiva tarviduse korral, kui teaduskond seda ära põhjendas, võidi luba pikendada. Kuid iga üksik kord pidi taas haridusministri poolt kinnitust leidma. Professorist madalamatel ametikohtadel töötavate õppejõudude kohta kehtis Eesti Vabariigi valitsuse otsus 23. novembrist 1921, mille järgi pidid riigiasutuste juhatajad oma asutuses töötavatelt riigikeelt mitteoskavatelt ametnikelt ja teenijatelt nõudma riigikeele oskust nii kõnes kui kirjas 1. maiks Mitteoskajad tuli vallandada. Samuti piirati välismaa kodanike teenistust, kellel lubati töötada vaid seaduses ettenähtud kohtadel. Pärast pikki arutelusid võeti aastal vastu Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli seadus, mille mitmes paragrahvis puudutati ka keeleküsimust. 14 Seaduse 5 järgi oli ülikooli õppe- ja asjaajamiskeel eesti keel. Erakorralistel juhtumitel lubati üksikutes ainetes õppetööd teha ka võõrkeeles, kuid mitte kauem kui viis aastat. Igal korral pidi selleks olema haridusministri luba. Need, kes olid saanud loa võõrkeeles loenguid pidada ning ülikooli teadus- ja õppeasutusi juhtida, võisid seda keelt kasutada ka ülikooli ametiasutustega asjaajamisel. -s 22 oli märgitud, et ülikooli nõukogu liikmed peavad aru saama eesti keelest. -s 37 oli määratud, et teaduskondade dekaanid ja sekretärid peavad mõistma eesti keelt. -s 71 käsitleti assistente jm tehnilist abijõudu, kellelt muu hulgas nõuti eesti keelt kõnes ja kirjas ning eesti keele eksami sooritamist. 72 järgi nõuti ka eradotsentidelt eesti keele oskust kõnes ja kirjas. Erandina lubati pidada loenguid võõrkeeles neil, kes varem olid olnud professorid või dotsendid. Tudengite eesti keel oli määratud -ga 79 nimelt välismaal keskkooli lõpetanud pidid Tartu Ülikooli astumisel sooritama eesti keele eksami, vaid erandina võis haridusministri luba nad sellest 11 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool (Tartu, 1929), Samas, EAA, , l. 349p. 14 Riigi Teataja, 1925, nr 122/123,

57 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil vabastada. -s 102 oli märgitud, et doktoriväitekirjad võivad teaduskonna loal olla kirjutatud peale eesti keele ka mõnes muus keeles. Kaitsmine pidi toimuma aga eesti keeles, kuid teaduskonna loal võis see toimuda ka selles keeles, milles oli kirjutatud. Enne Tartu Ülikooli seaduse vastuvõtmist toimusid selle esialgse versiooni arutelud nii teaduskondade kui ka ülikooli nõukogus. Kirgi küttis 22 (esialgses redaktsioonis 23), millega nõuti ülikooli nõukogu liikmetelt eesti keelest arusaamist. 15 Sellega ei nõustunud matemaatika-loodusteaduskonna nõukogu, kes soovis, et nõutaks eesti keeles asjaajamist, seega enam kui passiivset arusaamist. Kui ülikooli nõukogu vaagis teaduskondade nõukogude ettepanekuid, siis peeti seal matemaatika-loodusteaduskonna soovi liiga nõudlikuks. Ülikooli nõukogu leidis, et eesti keeles asjade ajamine esitab teaduskondadele liialt suuri nõudmisi, kuna eesti keele oskajaid on vähe, eriti õigusteaduskonnas. Õigusteaduskond tõstiski häält selle vastu, et administratsiooni liikmetelt nõutakse eesti keele rääkimist ja arusaamist, nende soov oleks, et haridusministril lubataks tarbe korral kinnitada juhtivatele kohtadele ka isikuid, kes eesti keelt ei oska. Sedavõrd järeleandmisi tegev ettepanek ei leidnud jällegi ülikooli nõukogus heakskiitu. Oma arvamusega esines Peeter Põld, kes ei nõustunud, et ülikooli nõukogu annab võõrkeeles loengupidamise õiguse vaid viieks aastaks. 16 Põld leidis, et vajaduse korral võiks haridusminister seda aega pikendada, kuna ülikoolis oli mitu teadlast, kes olid juba niivõrd eakad, et polnud võimelised eesti keeles lugema hakkama. Vähem kahju tooks Põllu arvates ülikoolile võõrkeeles lugemine kui puudulik eesti keel koos piinlike keelevigadega. Tartu Ülikooli seadus võeti vastu aasta kevadel, kuid juba 30. jaanuaril 1925 andis ülikooli nõukogu välja määruse, mis täpsustas eradotsentide ja assistentide keeleoskuse nõuet. 17 Määruses nõuti kehtiva kirjakeele sõnas ja kirjas täies ulatuses korralikku tarvitamist ja oma teadusala eestikeelse terminoloogia tundmist. Kui peeti vajalikuks, siis oli ülikooli nõukogul õigus eradotsendi või assistendi kohale kandideerija teadmisi kontrollida. 15 EAA, , l Samas, l EAA, , l

58 Terje Lõbu Samm-sammult eesti keelele Eestikeelse ülikooli avamisele oli ajakirjanduses pööratud suurt tähelepanu, seetõttu olid ka avalikkuse ootused suured. Ülikooli sammastest väljaspool ei pruugitud teada ega mõista, kuivõrd keeruline oli kiire üleminek täielikult eestikeelsele ülikoolile. Ülikoolil tuli korduvalt tõrjuda süüdistusi ülikooli saksak(m)eelsuse pärast, vähem pahandas avalikkust ülikooli venekeelsus. Juba päris emakeelse ülikooli tegevuse alguses, aastal andis kuraator Peeter Põld aru ülikooli õppekeelest, võttes appi protsendid. Rahvusülikooli esimesel semestril oli kavas 111 loengut, neist eesti keeles 41,4%, saksa keeles 5,4% ja vene keeles 53,2%. 18 Venekeelsete loengute suurt osakaalu esimesel semestril seletas Põld sellega, et kõik eestlastest õppejõud ei olnud veel Tartusse jõudnud ning baltisakslased lugesid ülikooli valitsuse soovil vene keeles, kuna üliõpilased oskasid rohkem vene kui saksa keelt. 19 Ka edaspidiste õppekeele ning õppejõudude ja üliõpilaste rahvusliku koosseisu muutuste kohta on Põld protsendid välja rehkendanud. 20 (Tõsi, järgnevad protsendid saavad näidata vaid üldist tendentsi, sest õppejõudude ja loengute suhe polnud 1 : 1, mõnel õppejõul oli semestris lausa viis kursust lugeda). Tabel 1. Eestlastest õppejõudude ja üliõpilaste ning eestikeelsete loengute osakaal Tartu ülikoolis II p 1925 II p 1929 II p Eestlasi õppejõude (prof, dots) 53,5% 58,9% 67,7% Loenguid-praktikume eesti keeles 49,8% 61,5% 78,9% Eestlastest üliõpilasi 81,1% 81,1% 82,4% Protsendid näitavad, et eestikeelsete loengute-praktikumide osakaal kerkis rahvusülikooli 10 esimese aasta jooksul märkimisväärses 18 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, Oli ju gümnaasiumiharidus olnud tsaariaja lõpul valdavalt venekeelne, ainus eesti keeles gümnaasiumi tasemel haridust andev õppeasutus oli Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium Tartus. 20 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, 57 58; Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava aasta II poolaastal (Tartu, 1929). 58

59 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil tempos, samal ajal kui eestlastest õppejõudude osakaal tõusis veidi aeglasemalt. Kuid polnudki ju meie ülikooli eesmärk mitte eesti rahvusest õppejõudude osakaalu, vaid eestikeelsete loengute osakaalu tõus. See ka toimis, kuna aegamisi suurenes nende mitte-eestlastest õppejõudude arv, kes läksid üle eestikeelsele õppetööle. Ajavahemikus oli selles oluline osa just soomlastest õppejõududel, hiljem hakkasid tasapisi eesti keelt kasutama ka baltisaksa päritolu õppejõud. Kõige aeglasemalt omandasid eesti keele venelased ja riigisakslased, viimastest mõned võtsidki Tartu Ülikooli kui ajutist töökohta. Küll aga oli Eesti saanud koduks optantidest venelastele ning enamik neist sai ka Eesti kodakondsuse aastal kaitses Põld vajadust kasutada välismaalasi veel mõnda aega, kuna omamaise teadlaskonna ettevalmistamine võtab aega. 21 Põld märkis, et teadusliku stipendiumi kasutamise aeg on alles edasiharimise algus, selleks, et saada nõutav teaduslik küpsus ja jõuda vähemalt doktorikraadini, kulub rohkem aega aasta alguses oli ülikoolis täitmata ligi 20 professori ja dotsendi kohta, lisaks oli õppetooli isikute käes, kes pidanuks peagi pensionile minema. Seega oli suur puudus õppejõudude kaadrist ning täita sai neid kohti ainult välismaalastega, kes paratamatult pidasid loenguid vene või saksa keeles töötas rahvusülikoolis üle 80 mitte-eestlasest õppejõu (professorid, dotsendid, lektorid), kelle seas oli nii välismaalt kutsutuid, kohalikke baltisakslasi kui ka Venemaalt pagenuid, kes said peagi Eesti kodakondsuse. 22 Kõik nendest ei lugenud algusest peale küll võõrkeeles (näiteks mitmed soomlased ja baltisakslased), kuid samas oli etnilisi eestlasi, kes algul kasutasid võõrkeelt (näiteks neurokirurg Ludvig Puusepp). Siiski kasvas küll aeglaselt, aga järjekindlalt peale eestlastest teadlaskond kaitsesid Tartu Ülikooli õppejõud 123 doktoritööd, millest 63% olid eestikeelsed, 32% saksakeelsed ning üksikud vene, inglise või prantsuse keeles EAA, , l Timo Rui on lugenud kokku üle 70 mitte-eestlasest õppejõu, kes töötasid vaadeldaval ajavahemikul Tartu Ülikoolis, kuid nimekirjast on jäänud kõrvale mitmed keeleõpetajad Timo Rui, Ulkomaiset tiedemiehet Tarton yliopistossa ja virolaisten opintomatkat ulkomaille (Joensuu, 2001), Tiiu Sade Dissertatsioonide komplekteerimine, Tartu Ülikooli Toimetised, 910 (Tartu, 1990),

60 Terje Lõbu Eluõiguse ülikoolis sai eesti keel kõigepealt asjaajamiskeelena, seda nii suulisel suhtlemisel kui lihtsamate etteantud vormiga dokumentide täitmisel. Igapäevasel suhtlemistasandil võis hakkama saada kõnekeelega, oskamata korrektset grammatikat. Oli ju mitmetel haritud eestlastelgi eesti keele kasutamine ülikooli seinte vahel harjumatu ja venekeelsete õpingute tõttu kirjutamise kogemused väikesed. Seda, kuivõrd kiiresti sai eesti keel domineerivaks koosolekutel ja õppejõudude omavaheliste vestlustel, võime vaid oletada. Kirjalikud materjalid, näiteks koosolekute protokollid, mis on kirjutatud eesti keeles, ei fikseeri, millises keeles osalejad sõna võtsid. Vaid Lauri Kettunen on kirjeldanud ülikooli algusaastail toimunud filosoofiateaduskonna koosolekuid, kus paarikümnest professorist kolm olid soomlased ja umbes viis umbkeelsed välismaalased. 24 Oma sõnavõttudes kasutasid välismaalased saksa keelt, aga muidu istusid midagi mõistmata, välja arvatud juhtudel, kui küsimus neid endid puudutas (siis neile tõlgiti või refereeriti saksa keeles). Ju võis see olla samamoodi ka teiste teaduskondade koosolekutel. Et eestlaste mälestustes on suhtluskeelele vähe tähelepanu pööratud, võib seletada sellega, et vene-saksakeelsest haridusest tulnud inimesed olid kolme kohaliku keele valdajad ja tagantjärele nende aegade mälestusi kirja pannes ei peetud kuigi oluliseks rõhutada (ja vahel ehk ei mäletatudki konkreetseid juhtumeid), millises keeles omavahel suheldi. Blanketid-sildid jm kantseleimaterjal trükiti juba üsna algusaegadel eestikeelsena (tõsi küll, mõningatel juhtudel oli kasutuses ka venekeelseid blankette), kuid tihtipeale täideti need keeles, millest selle lugeja aru saaks. Selliseid näiteid, kus rektor pöördub eestikeelsel blanketil õppejõu poole vene või saksa keeles, on mitmeid. Polnud ju mõtet eesti keeles kirjutada, kui adressaat aru ei saa. Tõlkida eesti keelest võõrkeelde ja vastupidi tuli nagunii palju, sest ametlik kirjavahetus korraldused, ringkirjad jne olid eesti keeles. See eeldas, et abijõud õppetoolis olid mitmekeelsed inimesed, kes suutsid kirjalikke tekste kiiresti ja hästi tõlkida. Tartu Ülikooli muuseumis säilitatakse kunstiajalookabineti materjale, kus on muu hulgas professor Kjellini kirjavahetuse tõlked mitmed eestikeelsed kirjad on professori jaoks tõlgitud saksa keelde ja professor on vastused kirjutanud valmis saksa keeles, mis vajaduse korral tõlgiti eesti keelde Lauri Kettunen Tartust ja sealsest ülikoolist, Mälestusi Tartu ülikoolist, Tartu Ülikooli muuseum, ÜAM 1300:2-70 Ar. 60

61 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil 61

62 Terje Lõbu Joonised 1-2. Professor Kjellini materjalide seast: eestikeelne trükitud ringkiri ja sama tekst Kjellini jaoks saksa keelde tõlgituna (TÜ kunstiajaloo kabineti dokumente. ÜAM 1300:15 Ar) 62

63 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil Suure töö, mis on seni jäänud tähelepanuta, tegi rahvusülikooli eesti keelele üleminekul abipersonal alates assistentidest kuni masinakirjutajateni. Paljud neist tulid kaasa tsaariaegsest ülikoolist, olles akadeemiliste traditsioonide järjepidevuse kandjad. 26 Need tagaplaanile jäänud töötajad olid haritud ja ülikoolis kasutatavaid keeli eesti, vene, saksa keelt oskavad inimesed, kes lisaks oma igapäevatööle said suure koormuse osaliseks tõlkidena. Kui aeg-ajalt mõningaid tõlkimisega seotud töid tasustatigi, näiteks eksami vastuvõtmist eesti keeles, siis enamik sellest tööst tehti tasuta. Lisaks võõrkeeleoskusele pidid assistendid oskama head eesti keelt, sest nemad olid esimesed, kes puutusid kokku vajadusega luua eestikeelne erialane sõnavara. Saksakeelne arstiteaduskond Kaks teaduskonda, mida peeti kõige saksameelsemateks just sakslastest õppejõudude rohkuse ja sellest tuleneva saksakeelse õppetöö tõttu, olid arsti- ja usuteaduskond. Järgnevalt vaatame lähemalt arstiteaduskonda kas selle saksameelsus oli legend või oligi selles teaduskonnas saksa keelel ja sakslastel suurem eluõigus kui rahvusülikoolile kohane? aastal oli esimeste ametisse kinnitatud professorite hulgas vaid üks arstiteaduskonna õppejõud ja seegi sakslane Ernst Masing. Ka järgmisena ametisse asunud professorid olid sakslased, nii et suure tõenäosusega peeti esimene teaduskonna koosolek 16. oktoobril 1919 saksa keeles, sest sellel osalesid professorid Alfred Sommer, Alexander Lipschütz, Ernst Masing, Anton Schultzenberg ja Johannes Stamm. 27 Isegi kui arstiteaduskonna arhiiv poleks Teises maailmasõjas hävinud, ei annaks koosolekute protokollid sellest teada, sest kuna ülikooli asjaajamiskeel oli eesti keel, said sekretäride vahendusel protokollid kirja eesti keeles. Tegelikult oli kohe ju teada, et arstiteaduskonnas ei saa vähemalt esialgu kindlasti hakkama ainult eesti keelega. Ja nii pidi see kestma veel mõnda aega, sest arstide väljakoolitamine õppejõu taseme- 26 Lea Leppik, Kalefaktoripojast professoriks. Tartu ülikooli teenistujate sotsiaalne mobiilsus (Tartu, 2011), 274, Eesti Vabariigi Tartu Ülikool,

64 Terje Lõbu le võtab aastaid. Pealegi toimusid meditsiini vallas kiired arengud, mistõttu ülikooli teadustaseme hoidmise nimel tuli luua uusi õppetoole, mille täitjaid polnud omalt maalt võtta aasta kevadsemestril, mil kuraator Peeter Põllul tuli tõrjuda süüdistusi, nagu oleks ülikoolis võim sakslaste käes, pidi ta siiski nentima, et arstiteaduskonnas on hääleõigus mitte-eestlaste käes. Sellal töötas teaduskonnas õppejõuna kaheksa sakslast, üks juut, üks ungarlane ja neli eestlast. 28 Mitmed õppejõud esimestel aastatel küll vahetusid, kuid olude sunnil tuli asendused leida ikkagi mitte-eestlaste hulgast aastal õnnestus kodumaale tuua neuroloogiaprofessor Ludvig Puusepp, kes oli aastal rajanud Peterburi psühhoneuroloogia instituudi juurde maailma esimese neuroloogiakliiniku. Omamata kokkupuuteid eesti keelega, palus ta luba esialgu mitte-eestikeelseks õppetööks. Veel aastal võttis Puusepp eksameid vastu vene keeles. 29 Ehkki ülikooli nii õppe- kui asjaajamiskeel oli eesti keel, kasutati veel aastail teaduskonna koosolekutel saksa keelt. Ka mitmete küsimuste lahendamisel jagunes teaduskonna nõukogu eestlased vs. sakslased ja juudid. 30 Tasapisi hakkas aga peale kasvama eestlastest arstiteadlaskond või siis alustas mõni muukeelne õppejõud loengute pidamist eesti keeles. Herbert Normann on meenutanud, et kui ta aastal sooritas doktorieksameid, siis enamik neist tuli teha saksa või vene keeles. 31 Doktoritöö aastal kirjutas ta eesti keeles, kuid oponendid professorid E. Masing ja Rudolf Wanach olid sakslased. Et kirjutatust aru saada, palus Wanach enne Normannilt doktoritöö saksakeelset kokkuvõtet, kaitsmine ise toimus nii eesti kui saksa keelt kasutades. Kuigi õppetöö lubamine võõrkeeles oli reguleeritud seadusega, tekitas eesti keele oskuse nõue arstiteaduskonnas ometigi kaks suuremat diskussiooni-kirjavahetust. Üks neist oli seotud farmakoloog Georg Barkaniga, teine Ernst Masinguga Eesti ülikooli algus, Herbert Normann Mineviku lehekülgi, Mälestusi Tartu ülikoolist, Ken Kalling, Rektor Henrik Koppel (Aasta Raamat OÜ, 2007), Normann, EAA, , l ; , l

65 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil Ehkki arstiteadlased ei olnud usinad eesti keele õppijad, suutis mõni õppejõud siiski üle minna eestikeelsele õppele. Eeskujuks teistele võib tuua aastal operatiivse kirurgia ja topograafilise anatoomia dotsendiks kinnitatud Johannes (John) Blumbergi ( ), kes esimestel aastatel sai loa saksakeelseks õppetööks. Kuid juba aastal juhendas ta praktilisi harjutusi eesti keeles, kuigi loengute pidamist jätkas esialgu saksa keeles, mis aga peagi kõlasid eesti keeles. 33 Seejuures polnud tegemist enam esimeses nooruses õppejõuga, õppekeele muutuse ajal oli J. Blumberg 62-aastane. Teiseks näiteks võib tuua Maximilian Brezowsky ( ), kes juba 1919 kinnitati närvi- ja vaimuhaiguste professoriks. Ehkki esialgu luges ta vene keeles, siis aastal läks üle eesti keelele. 34 Kuna professor Brezowsky oli Tartus töötanud juba tsaariajal, siis eesti keele kiiret omandamist põhjendas ta sellega, et olla selle selgeks õppinud aastate jooksul haigetega suheldes. M. Brezowsky tegeles ka eestikeelse psühhiaatriaterminoloogia loomisega ja see eeldab head eesti keele oskust. Seega, aeglaselt, kuid ikkagi, muutus ka arstiteaduskond eestikeelseks. Kui eestlaste ja mitte-eestlaste suhe arstiteaduskonnas oli aastail 8 : 7, siis aastal juba 14 : 7 eestlaste kasuks. 35 Ometigi kaitses Tartu Ülikoolis esimese eestikeelse doktoritöö just saksakeelses arstiteaduskonnas Arnold Liin aastal, sellele järgnes kohe Albert Valdese samuti eestikeelne doktoritöö. 36 Venekeelseim oli õigusteaduskond Õigusteaduskond on ülikooli üks vanimaid teaduskondi. Selle ala spetsialiste vajas oma seaduste loomisega tegelev Eesti Vabariik kiireimas korras. Sobivate õppejõudude leidmine osutus päris keeruliseks, väljavaade neid kodumaalt leida oli tagasihoidlik. Ehkki 33 EAA, , l EAA, , l. 33; Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli ettelugemiste kava aasta II poolaastal (Tartu, 1925), Kalling, Arnold Liini masinkirjas doktoritöö teemal Superinfektsioon ja depressiooni immuniteet tiisikuse juures asub Tartu Ülikooli raamatukogus. Albert Valdese doktoritöö Glükogeeni hulka vähendavate tegurite mõju üle südame spetsiifilise lihassüsteemi glükogeeni peale on lisaks masinkirjalisele variandile avaldatud Tartu Ülikooli toimetiste sarjas aastal. 65

66 Terje Lõbu õigusteadust õppida soovijaid oli palju, sai õppetööga alustada alles aasta kevadsemestril. Õigusteaduskond oli sunnitud esialgu jätkama Jurjevi ülikooli seaduste järgi ja selle õppekeelega, st vene keeles. Uute õppeprogrammide loomine ja vajalike õppeainete lugejate leidmine võttis aega, kuna võrreldes varasemaga tuli teha suuri sisulisi muudatusi. Algul jätkati tsaariaegse õppekava järgi, millest jäeti välja ainult kirikuõigus ja vene õiguse ajalugu. Ka noores Eesti vabariigis kehtisid tsaariaegsed seadused kuni uutega asendamiseni. Õigusteaduskond ei tegelenud vaid juristide koolitamisega, aastal loodi selle juurde kaubandusosakond. Teaduskond kahe erineva valdkonnaga ei kergendanud üleminekut eesti keelele, vaid muutis asjaajamise hoopis keerulisemaks. Teaduskonna nõukogu koosolekutel kujunes olukord, kus õppejõududel oli raske leida ühist keelt, sest kokku said nii vene kui saksa keelt kasutavad õppejõud ning ametlik õppekeel eesti keel pidi jääma hoopis tagaplaanile. Teisalt, kui aastal soovis teaduskond enda poolitamist, siis just keel oli see, mis sundis neid kokku jätma. Ülikooli nõukogu asus seisukohale, et kui õigusteaduskonna õiguseosakonnas on vaid kolm eesti keelt oskavat õppejõudu ja kaubandusosakonnas oskavad eesti keelt vaid paar kohusetäitjat, kuid mitte ükski alaline õppejõud, siis oleks tarvilik, et mõlemad pooled kokku jääksid. 37 Vaatamata sellele, et sihiks oli võetud eestikeelne ülikool, oli vene keele kasutamine õigusteaduskonnas esialgu teatud määral põhjendatud, kuna Eesti Vabariigi algusaastail kehtisid riigis valdavalt veel seadused, mis loodud tsaariajal. Poolehoidjaid leidis seisukoht, et tudengid peavad tundma Vene seadusi ja neid õppimagi seaduste endi keeles. Kui esialgu sai enamik üliõpilasi, kes tulnud tsaariaegsetest keskkoolidest, vene keelega hakkama, siis aasta-aastalt muutus see neile raskemaks. Ametlikult oli õigus eksam teha eesti keeles, kuid tegelikult eeldas see tõlki, kes oskaks mõlemat keelt ja tunneks ainet. See omakorda tõi teaduskonnale rahalisi väljaminekuid. Juba aastal pöörduti ülikooli nõukogu poole, et see määraks tasu kirjalike eksamite tõlkimise eest. Tollal lükkas ülikooli nõukogu palve tagasi, kuid aastal eraldati siiski õigusteaduskonnale eksamite tõlkimiseks raha. 38 Samal aastal tegi õigusteaduskond ettepaneku seada 37 EAA, , l EAA, , l

67 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil sisse vene keele lektori koht ja nõuda tudengitelt vene keele eksamit. Ülikooli nõukogu leidis, et ajutiselt oleks see tarvilik, sest puudulik keelekasutus pärssis õppetööd aasta aprillis uuris ülikooli valitsus teaduskondadelt, millistele võõrkeeltele peaks keskkoolis panema suuremat rõhku, et edaspidi noored ülikoolis paremini hakkama saaksid. Õigusteaduskonna seisukoht oli, et kuna seadused, millega juristidel tegemist tuleb, on ainult venekeelsed, ja kaubanduslik läbikäimine Eestil tulevikus peamiselt Venemaaga olema saab, siis oleks nii õigusteaduskonna kui ka kaubandusosakonna lõpetajate seisukohalt vene keele oskusel praktilises elus kõige enam tähtsust. Teaduslikust seisukohast peeti aga kõige soovitatavamaks saksa keelt. 40 Kas seda nõu ka kuulda võeti? Tegelikult peeti ülikoolis väga oluliseks õpetada tulevastele majandusinimestele muid keeli. Nii kuulusid aastal majandusüliõpilaste kohustuslike ainete hulka eesti keel, inglise keel ja teise võõrkeelena kas saksa, vene, prantsuse, soome või rootsi keel. Ehkki teaduskonnas valitsesid võõrad keeled, olid siinsed õppejõud oma eriala head asjatundjad. Lisaks vähestele eestlastele, kelle osakaal küll aasta-aastalt kasvas, alustati õppetegevust venelaste, ühe sakslase ja ühe rootslasega, hiljem lisandus üks ungarlane. Kuidas aga edenes neil eesti keele omandamine, vaatame mõningate juhtivate õppejõudude näitel. Rooma õiguse professor sakslane Wilhelm Seeler ( ) oli töötanud juba Jurjevi ülikoolis ning jätkas Tartu Ülikoolis saksakeelsete loengutega kuni aastani. 41 Venelastest õigusteadlased (Tjutrjumov, Berendts, Korsakov, Kurtšinski) olid enamasti Peterburi kooliga teadlased, kes eesti keele õppimisega ei kiirustanud. Finantsõiguse professor Eduard Berendts ( ) oli tegelikult venestunud sakslane, kes valdas hästi saksa keelt, kuid luges loenguid vene keeles. Berendtsi loengud olid niivõrd populaarsed, et esialgu planeeritud loenguruum vajas vahetamist suurema vastu aastal oli Berendts juba küllaltki eakas, et eesti keelt selgeks õppida, pealegi hakkas alates aastast tema silmanägemine halvenema ning lõpuks kaotas ta nägemise. Siiski 39 Samas, 128 p. 40 EAA, , l. 94p Ando Leps Juristiharidusega riigimehed, Haridus, nr 5-6 (2008),

68 Terje Lõbu tegeles ta õppetööga kuni aastani. 42 Statistika ja poliitilise ökonoomia professor Mihhail Kurtšinski ( ) oli väheseid õigusteaduskonna õppejõude, kes suutis üle minna eestikeelsetele loengutele. Kurtšinski oli töötanud Tartus õppejõuna juba tsaariajal , seejärel olnud Peterburis ja uuesti Tartu Ülikoolis Loengukavasid uskudes luges ta kuni aastani nii saksa kui vene keeles, seejärel alustas eesti keeles, kusjuures eksameid oli ta vastu võtnud eesti keeles juba varem. 43 Kurtšinski eesti keele äraõppimine on seletatav ka sellega, et ta oli valitud Riigikogu III koosseisu ja Eesti Rahvuskogu I koosseisu. Eestikeelsete loengutega sai pärast usinat õppimist hakkama ka rahvusvahelise õiguse dotsent Teodor Korsakov ( ), kes alustas aastal venekeelsete loengutega. Kuna dotsentide keelenõuded olid karmimad, tuli ka Korsakovil korduvalt paluda pikendust õigusele vene keeles lugemiseks. Lõpuks aastal alustas ta eestikeelsete loengutega. Seejuures kurtis Korsakov suure tööpinge üle, kuna eestikeelsete loengute puhul peab ta need eelnevalt eesti keeles kirjalikult ette valmistama, kuid nädalas seitse loengut pidades on see koormav ülesanne. 44 Kahjuks suure vaevaga eesti keele ära õppinud teadlane suri juba aastal. Väärikate tiitlitega saabus Tartu ülikooli tsiviilõiguse professoriks Igor Tjutrjumov ( ), kes oli olnud professor Peterburi ülikoolis, Vene riigi ülemprokurör, senaator ja Riiginõukogu liige. Tartu ülikoolis oli Tjutrjumov professoriks , lugedes loenguid vene keeles. Kui aastal sai Tjutrjumov 70-aastaseks ning läks pensionile, siis soovis ta jätkata eradotsendina. 45 Mõni aasta ta lugeski, kuid alates aastat figureerib Tjutrjumovi nimi küll Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde õigusteaduskonna dotsentide nimekirjas, kuid loengud puuduvad. Vaatamata õigusteaduskonna korduvatele soovidele Tjutrjumovile loengukursusi anda ei olnud ülikooli nõukogu sellega nõus. 46 Ülikooli juhtkond ei põhjendanud oma mittenõusolekut, 42 EAA, , l Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava aasta I poolaastal (Tartu, 1933), EAA, , l EAA, , l Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava aasta I poolaastal (Tartu, 1938),

69 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil kuid arvatavasti oli aastate teisel poolel venekeelsete loengute aeg ümber saanud. Lisaks ideoloogilistele kaalutlustele läksid venekeelsed loengud ülikoolile ka kena kopika maksma. Kuna vene keelt oskavate tudengite arv oli vähenenud, määrati aastal Tjutrjumovi tsiviilõiguse ning tsiviil- ja kaubandusprotsessi eksamitel tõlgiks magister Elmar Ilus, kes sai tõlgitöö tasuks 50 senti eksamineeritava üliõpilase pealt. 47 Esimeste õppejõudude hulgas aastal tööle võetud kriminaalõiguse professor rootslane Andreas Bjerre ( ) luges saksa keeles, kuid oma loenguteemade tõttu oli hinnatud lektor. Bjerre õigusfilosoofialoengute hektografeeritud konspektid levisid nii saksa, vene kui eesti keeles. Bjerre teadmised Eesti kasuks ulatusid ülikooli seinte vahelt kaugemalegi, sest ta tegutses nõustajana Eesti Vabariigi kriminaalseadustiku loomisel aastal Bjerre lahkus ülikoolist (samal aastal kahjuks ka elust), kuna tal õnnestus kodumaal töökoht saada. Võib arvata, et kui Bjerret ei oleks kimbutanud sagedased tervisehädad, oleks ta nagu paljud teisedki põhjamaalased hakanud peagi loenguid eesti keeles pidama. Kuid oma teaduskonna kolleegide seas polnud tal keelekeskkonda, mis soodustanuks eesti keele õppimist. Teine õigusteaduskonna silmapaistev teadlane, kes polnud eestlane, venelane ega ka sakslane, oli ungarlane István Csekey ( ). Tartu ülikoolis töötas ta aastail haldusõiguse professorina. Paari aastaga õppis Csekey eesti keele selgeks ja hakkas pidama eestikeelseid loenguid. Pigem tekitas talle probleeme oma venelastest kolleegide teadustöödest arusaamine. Kui Csekey kuulus valimiskomisjoni, kes pidi kaaluma Teodor Korsakovi sobivust dotsendi kohale, siis kurtis ungarlane, et kahjuks ei saa ta Korsakovi artiklitest aru, kuna need kõik on vene keeles. Ainult ühe eestikeelse artikli kohta võis Csekey hinnangu anda, kuid see oli ajaleheartikkel ja rohkem populaarteaduslik kui teaduslik. 49 Vaatamata õigusteaduskonna õppejõudude enamiku mitte-eesti rahvusele peeti aastail juba kõiki kohustuslikke loenguid eesti keeles ning eesti keelde oli tõlgitud ka suurem osa kehtivaid seadusi. 47 EAA, , l Leps, EAA, , l

70 Terje Lõbu Tudengite keelteoskus Rahvusülikooli mitmes teaduskonnas võis tekkida olukord, kus tahvli ees esitatud loengukeel ei pruukinud kogu auditooriumile arusaadav olla. Üliõpilaste rahvuslik koosseis ja keeleoskuse tase oli ebaühtlane. Vaadeldaval ajal ulatus eestlastest tudengite osatähtsus pidevalt üle 80%, lisaks õppis Tartu ülikoolis palju sakslasi, venelasi, juute ning vähem oli esindatud teisigi rahvusi, näit soomlased, rootslased, lätlased, leedulased, poolakad jne. Teaduskonniti oli üliõpilaste rahvuslik koosseis üpris erinev. Kui kõige suurema eestlaste osakaaluga paistis silma filosoofiateaduskond, siis arsti- ja usuteaduskond olid populaarsed ka sakslaste seas. Palju mitte-eestlasi õppis loomaarstiteaduskonnas, näiteks aastal oli seal eestlasi vaid 52,9 %. 50 Loomaarstiteaduskond oli praktiliselt endine Tartu veterinaariainstituut, kus juba traditsiooniliselt olid õppinud erinevast rahvusest tudengeid. Nii jätkus see ka Eesti Vabariigi ajal, mil loomaarstiteaduskonna üliõpilaste hulgas leidus nii eestlasi, venelasi, sakslasi, juute kui soomlasi. Kuna ülikooli algusaastatel olid paljud loengupidajaid võõrkeelsed, siis oli täiesti võimalik, et üliõpilane sai oma stuudiumi läbida väga vähese eesti keele oskusega. 51 See olenes muidugi teaduskonnast ja valitud ainetest. Kuid ilma võõrkeelte oskuseta oli rahvusülikoolis keeruline hakkama saada. Tudengite õnneks oli aastate alguses olukord, mil keskkoolidest tuldi pigem kehva emakeele oskusega, vene ja saksa keelega saadi enam-vähem hakkama. Kerge see muidugi polnud ning mida aeg edasi, seda kehvemaks jäi noorte võõrkeelte oskus. Tudengid kurtsid, et ei suuda võõrkeelseid loenguid konspekteerida, samal ajal polnud ka eestikeelseid õpikuid, mistõttu oli levinud loengute tõlkimine ja seejärel nende paljundamine. Keelte paabelist annab tunnistust Tartu Ülikooli muuseumi arhiivkogus olev tudeng Villem Koerni aastatest pärit ehitusõpetuse konspekt, kus ta on teinud loengutest märkmeid nii eesti, vene kui ka saksa keeles Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, Vt näiteks Lea Leppik Georg Rauch baltisakslane Eesti ülikoolis, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXIII (Tartu, 2004), Tartu Ülikooli muuseumi arhiivkogu, vt joonis

71 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil 71

72 Terje Lõbu Joonised 3-5. Villem Koerni ehitusõpetuse konspektid saksa, vene ja eesti keeles (TÜ Muuseum, Taavet Rootsmäe õppematerjalide irdmaterjalid) Et võõrkeelne õppetöö on raske, selle kohta esines mitmeid kurtmisi. Näiteks olid farmaatsiaüliõpilased hädas professor Julius Kenneli zooloogialoengutega ning palusid luba sooritada zooloogia eksam professor Johannes Piiperile eesti keeles. Ülikooli nõukogu lubaski saksa keelt mitteoskajatel teha eksam professor Piiperile. 53 Sellise järeleandmisega polnud rahul matemaatika-loodusteaduskonna dekaan keemilise tehnoloogia professor Michael Wittlich (eestistatud Mihkel Vitsut), kes leidis, et eksam tuleb sooritada ikka sellele, kes seda ainet loeb, seega antud juhul Kennelile. Wittlich kartis, et sellele üliõpilaste palvele vastutulekule võivad järgneda analoogilised juhtumid, mis tekitavad akadeemilistes ringkondades ärevust. 54 Sarnaseid juhtumeid esineski ka muudes teaduskondades aastal leidis usuteaduskonna professor Adalbert Stromberg, et üliõpilase Lubergi temale kehvalt sooritatud eksami põhjus võib olla viimase 53 EAA, , l. 327p; , l. 144p. 54 EAA, , l

73 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil kehv saksa keel. Sel juhul tuldigi tudengile vastu ja tal võimaldati sama eksam uuesti sooritada eesti keeles, mille võttis vastu professor Hugo Bernard Rahamägi. 55 Õppejõudude keeleõpe Miks võttis õppejõudude eesti keele omandamine aastaid ning mõni ei suutnudki vaatamata aastatepikkusele tööle Eestis selle maa keelt selgeks õppida? Põhjusi ja ka vabandusi oli mitmesuguseid. Esiteks, mitmed õppejõud olid juba üsna eakad ja uue keele omandamine polnud enam lihtne. Võimalik, et ajal, mil elukestev õpe polnud enesestmõistetav, oli vanemaealisel professoril piinlik koos madalamatel ametikohtadel töötavate nooremate kaaslastega eesti keelt õppida. Seda enam, et ühistes keeletundides võis eakam õppija olla vähem edukas, mis riivas professori väärikust. Teiseks, ei saa välistada, et mõnikord oli tegemist tahtmatusega. Mõnel juhul kaasnes sellega lugupidamatu suhtumine eestlastesse või usu puudumine Eesti riiki. Näiteks inglise keele lektor Willy Peters, kes filoloogina omandas küll kergesti eesti keele, kuid esines loengutel eestlasi, eesti keelt ja Eesti riiki mõnitavate arvamustega, misjärel tekkinud pahanduse tõttu tuli tal Tartust lahkuda. 56 Kolmandaks, väga inimlik omadus on mugavus. Kui õnnestus erinevatel põhjustel keeleõpet edasi lükata, leidus põhjusi (mis polnud üldsegi valed) alati: ajapuudus, suur töökoormus, haigused. Kui polnud sundi, siis kiiret polnud. Seda enam, et kuni aastateni pikendati professoritele võõrkeeles lugemise õigusi ilma suuremate probleemideta. Dotsendid ja lektorid olid sunnitud palju kiiremini eesti keele ära õppima, kui soovisid ülikoolis tööd saada. Eesti keele võis kiiresti selgeks saada kõnekeelena ja osati ka lugeda ning kirju kirjutada, kuid loengute pidamine eeldas pikemat praktikat aastal kurtis professor Sten Karling, et seminaride ja proseminaride läbiviimine eesti keeles ei tekita talle raskusi, kuid loengute eesti keeles pidamine vajab veel aega. 57 Ka ladina keele professor Wilhelm Süss põhjendas aastal saksakeelse õppetöö jätkamise vajadust, 55 EAA, , l. 7p. 56 EAA, , l ; ; EAA, , l

74 Terje Lõbu et tegemist pole mittetahtmise või hoolsuse puudumisega, kuna lihtsamaid asju ta eesti keeles räägib, vaid õpetatava aine õpetusega seotud raskustega. Nimelt ladina tõlketekstide puhul on tarvis tunda eesti keele peensusi ning vahel ka improviseeritult tegutseda. 58 Teaduskonnad esitasid oma õppejõududele keeleoskuse erinevaid nõudeid. Kui polnud silmapiiril eestikeelset õppejõudu, kes täidaks võõrkeeles lugeja koha, siis palus teaduskond ilma pikemalt kaalutlemata ülikooli nõukogult luba anda võõrkeeles lugemise õigus. Ülikooli nõukogu pidi omakorda esitama taotluse haridusministrile, kust tavaliselt ka vastav luba saadi. Võõrkeeles lugemise õiguse saamisel polnud vähetähtsad professori isikuomadused: kui tegu ikkagi sümpaatse ja akadeemilisse keskkonda sulandunud õppejõuga, siis suhtuti eesti keeles loengute pidamise nõudesse leebemalt. Õppejõududest keeleõppijate õigustuseks tuleb märkida, et eesti keele õppimisvõimalusi aastate ülikool väga ei pakkunud. Eesti keele kursused toimusid küll üliõpilastele, kuid Tartusse saabunud õppejõud pidi leidma ise aja ja vahendid, et eesti keel selgeks saada. Keeleõppijatel tuleb olla tänulik baltisakslasele Johannes Letzmannile ( ), kes luges eradotsendina mitmeid klimatoloogiaga seotud kursusi. Tema initsiatiivil eraldas ülikooli valitsus aasta sügisest kuni aasta kevadeni õppejõudude eesti keele õppeks kokku 3100 marka. 59 Selle summa eest õpetas huvilistele eesti keelt lektor Johann Voldemar Veski. Kahjuks polnud huvilisi kursustel väga palju. Näiteks aasta kevadel oli osalejaid 11 professorid J. Bergmann, Ernst Blessig, Tor Helge Kjellin, eradotsent Werner Gruehn, lektor Paul Seeberg-Elverfeldt, assistendid Arnold Wilpert, Karl Vogel, Aleksander Mickwitz, Elmar Redlich, Helene Liedemann (Liidemaa) ja J. Letzmann ise. 60 Pärast seda, kui rootslased Bergmann ja Kjellin Tartust lahkusid, jäi kursusel osalejate arv väikeseks. Seepärast otsustati tänada ülikooli valitsust toetusraha eest ja edaspidi toetusraha mitte paluda, vaid tulevikus eratunde võtte. Kuid peamine, selleks ajaks oli kursuste organiseerija Letzmann eesti keele niivõrd selgeks saanud, et oli suuteline pidama loenguid eesti keeles. 58 EAA, , l EAA, , l Samas, l

75 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil Enne aga, kui Letzmann sai hakata auditooriumisse kogunenud geoloogiat ja geograafiat õppivatele tudengitele eesti keeles paleoklimatoloogiast lugema, tuli tal oma eesti keele oskust tõestada aasta jaanuaris pidas Letzmann prooviloengu, mida hindasid eesti keele lektor Veski ja erialaspetsialistina David Rootsmann (Taavet Rootsmäe). 61 Komisjon jäi Letzmanniga rahule, sest ta suutis oma mõtteid lauseis esitada, eesti keele rõhud olid õiged ning tundis eestikeelseid oskussõnu. Veski märkis vaid, et kui esialgu kogenud kõrv märkaski võõrapärast hääldust, siis järjekindla harjutamise teel need puudused kaovad, samuti täieneb kõnelemise ladusus. Kuna Letzmann luges Tartus loenguid veel 15 aastat, kuni Saksamaale lahkumiseni aastal, siis võib oletada, et temast sai hea eesti keele oskaja. Suurepäraselt sai eesti keele oskuse tõestamisega hakkama ka Wilhelm Anderson ( ), kes soovis aastal saada astrofüüsika dotsendiks. Kuna rahvaluuleprofessor Walter Andersoni vanem vend Wilhelm Anderson ei olnud seni teadustöid eesti keeles avaldanud, kuigi oli Tartus elanud juba alates aastast, siis tuli tal vastavalt TÜ seaduse -le 72 tõendada oma eesti keele oskust. Veski palus Andersonil tõlkida saksa keelest eesti keelde teksti J. Scheineri raamatust Populäre Astrophysik ja vabas sõnastuses kirjutada mõttekatkendeid planeetide kohta. 62 Keelemehe hinnang tõlkele oli positiivne grammatilised teadmised silmapaistvalt head, oma ala oskussõnades kodunenud, eesti keeles suudab oma mõtteid täiesti rahuldavalt esitada. Wilhelm Andersoni heale eesti keele oskusele tuli kasuks suhtlemine tartlastega väljaspool ülikooli, mida tal tuli teha, juhtides professorist venna majapidamist. 63 Kokkuvõtteks Vaadates tagasi ajale, mil eesti keelel tuli ennast kehtestada võõrkeelte kõrval võrdväärse teaduskeelena ning olude sunnil kutsuti ülikooli õpetama teadlasi, kelle loengukeeleks oli võõrkeel, leiame sealt enam positiivset kui negatiivset. Miinuspoolele ehk jääbki vaid kehv võõrkeeltest arusaamine, mis mõjus õpitulemustele. 61 Samas, l EAA, , l Piret Kuusk, Indrek Martinson Wilhelm Anderson, Akadeemia,2 (1997),

76 Terje Lõbu Vaatamata soovile teha Tartu Ülikool eestikeelseks, ei suhtutud siin üldsegi vaenulikult välismaalastesse ega võõrkeelte õpetamisse. Võõrkeeli peeti haritlaste kasvatamisel väga oluliseks ja korduvalt tunti muret meie noorte kehva võõrkeelte oskuse pärast. Muu hulgas peeti enesestmõistetavaks, et haritud inimene õpib ladina keelt ning sooritab selles aines kohustusliku eksami. Ladina keelel oli täielik eluõigus ülikooli pidulikel akadeemilistel üritustel, näiteks aastapäevaaktustel või ülikooli 300 aasta juubeli tähistamise üritustel. Välismaalased olid toonud lisaks neilt oodatule kõrge teaduslik tase, mida mõõdeti artiklitega ja kuulati soovitajate arvamust endaga kaasa ka kaudsemaid kasusid meie ülikoolile. Välismaalt tulnud õppejõud tõid kaasa rohkesti uusi ideid, uuendasid teadusmetoodikat ning rakendasid uusi õppevorme, milleks olid näiteks ajalooprofessor A. R. Cederbergi proseminarid või füsioloogiaprofessorite Alexander Lipschützi ja tema järglase Alfred Fleischi töö, mis tõstis füsioloogiainstituudi õppe- ja teadustegevuse maailmatasemele. Kõik need värsked rakendused aitasid provintsistumise vastu, mis omaette tegutsedes oleks võinud kergesti juhtuda. Euroopa ülikoolidest saabunud teadlased aitasid oma isiklike sidemete kaudu luua välismaa kolleegidega kontakte, mis ei katkenud ka pärast kontaktilooja lahkumist Tartust. Tasapisi hakkas eestikeelne Tartu Ülikool looma endale tuntust ja välismaal võeti teadmiseks, et tegemist on endise Dorpati ülikooliga. Välismaalt saabunud õppejõud said aidata siinseid kolleege ja õpihimulisemaid tudengeid oma isiklike raamatukogudega, mis rändasid omanikuga kaasa. Ülikooli algusajal tuli paljudel erialadel läbi ajada ilma teaduskirjanduseta, sest ülikooli raamatukogu oli evakueeritud Venemaale. Sel raskel ajal kulusid igati ära välismaa professorite rikkalikud raamatukogud. Tihe koostöö teiselt maalt tulnutega õpetas meid vaatama end kõrvalt, hindama objektiivsemalt oma võimalusi ja sihte, mille poole liikuda. Olgu selleks kasvõi meie põhjanaabrite soomlaste eeskuju austus oma keele vastu. Andmine oli vastastikune avardus nii välismaa teadlaste kui ka varem siin elanud baltisakslaste kultuuripilt ja vastastikune mõistmine. Lisaks sellele, et õpiti tundma meie keelt, avastasid mitmed teadlased enda jaoks Eesti maa ja rahva, ja nende teadusteemades leidsid need edaspidi kindla koha. 76

77 Eesti ülikooliks võõrkeelte abil Ehkki nimetus emakeelne ülikool võiks eeldada monoetnilist kitsarinnalisust, valitses meie kuue samba vahel aastail multikultuurne õhkkond, mis aastaid mitmekeelses keskkonnas elanud rahva jaoks oli enesestmõistetav. Muidugi loodeti ja räägiti täielikult eestikeelsele ülikoolile üleminekust, kuid sellega ei kaasnenud alma mater i seinte vahel marurahvuslusele iseloomulikke käitumisjooni. Isegi aastatel, mil püüti kiirendada üleminekut eestikeelsele õppetööle, ei toonud see kaasa vaenu ega halvustamist muukeelsete õppejõudude ja ülikooli töötajate suhtes. Terje Lõbu, MA, on Tartu Ülikooli muuseumi ajaloolise kogu kuraator. Becoming an Estonian University with the Help of Foreign Languages Terje Lõbu University of Tartu Museum In the autumn of 1919, when the Estonian-language University of Tartu opened its doors, the issue of finding lecturers was one of the most urgent questions besides other problems. The main purpose of the national university was to make the transition to Estonian-language instruction and research work, which is why they had to find employees capable of working in Estonian. Firstly, negotiations were held with potential researchers of Estonian origin. However, it became clear from the start that the few Estonian researchers scattered across Russia could not fill the positions of all lecturers. The searches turned towards Finland and Sweden, since Scandinavian lecturers were considered the most suitable candidates. They came from similar cultural backgrounds and it was hoped that they would soon be able to lecture in Estonian. That was how it went indeed L. Kettunen, A. R. Cederberg, J. G. Granö, A. M. Tallgren, A. Bierre and others proved their suitability. Likewise, many lecturers hired to the Baltic German University also 77

78 Terje Lõbu learnt Estonian quickly, as they had lived in the language environment for years. Nevertheless, the University had to take on lecturers, who at first lectured in foreign languages: among them were researchers who escaped from Russia (mainly in the Faculty of Law) and people who arrived from Europe many of whom lectured in German. It was specified in the agreements concluded with the foreigners how long they could lecture in a foreign language. Pursuant to the Act of the University of Tartu passed in 1925, professors had the right to lecture in a foreign language for five years, while associate professors had to learn Estonian within a year. Often, the right to hold lectures in a foreign language was extended with the permission of the Ministry of Education but the rules became stricter as of In early 1920s, the Estonian students did not struggle with understanding lectures in a foreign language since they had studied in mostly Russian-language schools during the czarist rule and were taught German as a foreign language it was the poor level of Estonian that was a cause for concern. But as years went by, the more it was complained that students have difficulties with understanding lectures in foreign languages. The instruction remained in a foreign language the longest in the faculties of law and medicine. Russian dominated in the faculty of law since it employed former researchers of law of the Russian empire as professors, and their studies of Estonian progressed very slowly indeed. German dominated in the faculty of medicine since it employed both local Germans as well as foreign researchers, which is why the faculty meetings were mainly held in German. While only 49.8% of lectures were in Estonian in 1920, the proportion had increased to 93.2% by At the same time, 53.5% of the University lecturers were Estonian in 1929, while the respective proportion was 84.5% in 1938 this shows that foreign lecturers succeeded in learning Estonian. Despite the fact that the state and University were striving towards an Estonian-language study environment at the University of Tartu, there were no signs of discord between nationalities, or discrimination. The multicultural atmosphere of the University only enriched Estonian research since the foreign lecturers brought new research methods and instruction forms as well as helped to establish relations with European research centres. 78

79 Диглоссия и билингвизм русского зарубежья: Барон Корф в университетах Финляндии, Эстонии и США Евгени Петров Границы моего языка означают границы моего мира. (Людвиг Витгенштейн) Судьба известного юриста и правоведа барона Сергея Александровича Корфа ( ), получившего степень доктора государственного права в Тартуском университете в 1910 году во многом типична в контексте понимания феномена «диглоссии» и «билингвизма» русского зарубежья. Имя Корфа вошло в историю не только эмигрантской науки, но и в историю многих европейских и американских университетов. С одной стороны, Корф подписал известное воззвание «к Свободным гражданам свободных стран» в годы первой русской революции, которое предопределило его дальнейшую судьбу и лишило придворного сана. Он с честью и достоинством последовательно продолжал отстаивать Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014) 79

80 Евгени Петров либеральные ценности, оставаясь «русским европейцем». Находясь в Финляндии, Корф активно занимался вопросами организации помощи русским политическим беженцам в гг. С другой стороны, он был привержен университетским штудиям, занимая должность профессора Хельсинского университета. Малоизученными в историографии остаются сюжеты его жизни связанные с взлётом карьеры Корфа в финском обществе от учёного-куратора славянской коллекции в гг. до помощника генерал-губернатора Великого княжества Финляндского в марте-октябре 1917 года. 1 В последующие тяжёлые для учёного годы эмиграции, Корф возглавил работу «Русской академической группы в США» на правах председателя, сохраняя за ней право, говорить от имени исторической родины. Менее успешной в эмигрантских кругах считается деятельность учреждённого им Комитета Возрождения России (Committee for the regeneration of Russia) в Нью-Йорке. Вместе с тем, вся его преподавательская деятельность в «американский период жизни», в равной мере, как и успех академической карьеры, был тесно связан с работой в Школе дипломатической службы Джорджтаунского университета, где он оставался ведущим профессором с 1919 по 1924 гг. За недолгих пять лет отведённых ему судьбой он публикует в Америке фундаментальные работы «Autocracy and Revolution in Russia» (1923), «Russia s Foreign Relations During the Last Half Century» (1922), в которых учёный-эмигрант продолжал развивать идеи изложенные в более ранних книгах «Федерализм» (1908), «Административное право» (1910) и т.д. В настоящей статье мы рассмотрим примеры двуязычия в профессиональной деятельности Корфа, в равной мере успешно сочетающиеся с его работой на должности председателя русской академической группы в США и учёного-специалиста востребованного в научных и образовательных проектах многочисленных зарубежных университетских центров. Социальное самочувствие учёных-эмигрантов в иной этнокультурной и конфессиональной среде во многом зависело от языковой адаптации. Не все предста- 1 Serge Alexander Korff. Professor i rysk statsätt och rysk rättshistoria, Tor Carpelan och L.O. Th. Tudeer, Helsingfors Universitet. Lärare och Tjänstemän. FRÅN ÅR 1828.I. A-K. (Helsingfors, 1925),

81 Диглоссия и билингвизм русского зарубежья вители русского зарубежья могли приспособиться к языковым обстоятельствам. Для многих видных деятелей русского зарубежья, в том числе, академика М. И. Ростовцева ( ) и В. И. Вернадского ( ), языковой барьер имел решающее значение. По свидетельству супруги, Ростовцев в сердцах «ругал» английский «собачьим языком». Судьба Корфа в эмигрантской науке, в этом плане, скорее, является исключением. Дело в том, что для него была вполне естественной среда билингвизма, в особенности после заключения брака с американской гражданкой Алетой Ван Рейпен и образования в 1905 году российско-американской семьи Корф-Рейпен. С точки зрения теории, «билингвизм», иначе владение двумя языками, является весьма устойчивым феноменом среди представителей национальных диаспор. Следует оговориться, что двуязычие традиционно рассматривается как сосуществование двух языков, обычно первого родного, и второго приобретенного. Лингвисты трактуют знание двух языков, свойственное отдель ным индивидам, в качестве примера индивидуального билингвизма, для социальной группы говорящих выделяют определение массового билингвизма. В нашем случае рассматривается феномен устойчивого билингвизма и диглоссии свойственное представителям эмигрантской науки. В понимании билингвизма с конца XIX века существовали разные и порой взаимоисключающие оценки. Изначально среди специалистов по социальной лингвистике бытовало мнение, что изучение двух языков ослабляет психические способности личности. В педагогической мысли XIX века билингв воспринимался, как своего рода «инвалид». В 60е 90е годы XX столетия в ряде стран были проведены эксперименты, доказавшие, что «билингвы» обладают обостренными познавательными способностями. Базельский исследователь Жорж Люди писал, что билингвизм повышает гибкость мозговой деятельности, способствует абстрактному мышлению, развивает креативное начало. Современные исследования данного вопроса, проводившиеся под руководством профессора Фрибургского университета Жана-Мари Аннони, подтверждают гипотезу о том, что билингвизм представляет несомненное преимущество для познавательного процесса. Многочисленные исторические данные, пестрящие успешными примерами складывания 81

82 Евгени Петров профессиональных судеб русских учёных-эмигрантов, лишний раз подтверждают данное утверждение. Русская научная диаспора, по упоминаниям зарубежных специалистов, представляла серьёзную академическую силу во многом благодаря тому, что по роду своей профессиональной деятельности учёные-эмигранты были вовлечены в академическую жизнь европейских и американских столиц, успешно сочетая работу в ведущих университетах мира с научными интересами русского зарубежья. История русского зарубежья, которая сегодня в полном объёме воссоздаётся стараниями современной историографии, лишний раз свидетельствует о том, что успех эмигрантской науки во многом был обусловлен не только идеями и трудами, но и обстоятельствами эмигрантского бытия. Когда мы говорим о миссии русского зарубежья и востребованности эмигрантских идей, мы должны признать в качестве отправной точки их успеха не столько феномен социокультурной адаптации, сколько имеющий место случай успешной языковой диглоссии. Нам представляется важным в данной статье обратить внимание на фактор массового билингвизма эмигрантской среды и языковой ситуации, в которой учёные-эмигранты оказалась, иначе, так называемой «диглоссии». В отличие от двуязычия и многоязычия, диглоссия обозначает особый вариант билингвизма, при котором на определённой территории или в обществе сосуществуют два языка, применяемые их носителями в различных функциональных сферах. Из истории России мы знаем примеры франко-русской диглоссии высших слоев общества. Диглоссия, как правило, представляет собой такую форму владения двумя самостоятельными языками, при которой эти языки функционально распределены: например, в официальных ситуациях законотворчестве, делопроизводстве, переписке между государственными учреждениями и т.п. используется официальный (или государственный) язык, а в ситуациях бытовых, повседневных, в семейном общении другие языки, не имеющие статуса официальных или государственных. Важным условием при диглоссии является то обстоятельство, что говорящие делают сознательный выбор между разными коммуникативными средствами и используют то из них, которое наилучшим образом способно обеспечить успех коммуникации. 82

83 Диглоссия и билингвизм русского зарубежья Важно заметить, что факт диглоссии является весьма устойчивой чертой свойственной представителям эмигрантских академических кругов. Для диглоссии характерна ситуация несбалансированного двуязычия, когда один из языков или вариантов выступает в качестве «высокого», а другой «низкого». Из истории нам известны яркие примеры успешной профессиональной адаптации представителей русской диаспоры в европейских и американских университетах. Все они лишний раз иллюстрируют традиции многоязычия в эмигрантских кругах. В историческом архиве Эстонии в фонде Тартуского университета имеется личное дело соискателя степени доктора государственного права барона С. А. Корфа. 2 В нём находится 37 листов. Среди документов значатся: диплом магистра Императорского университета, выданный в 1906 году барону С. А. Корфу, протоколы заседаний юридического факультета о рассмотрении текста книги С. А. Корфа «Административная юстиция в России», рукописный отзыв декана юридического факультета Тартуского университета профессора Л. А. Шалланда, ряд циркулярных писем, в том числе расписок секретаря диссертационного совета о получении необходимых документов. Эти документы представляют собой определённую ценность, поскольку позволяют говорить о начале или отправной точке академической карьеры Корфа в мировой науке. Благодаря удостоенной степени D.C.L. (Doctor of Civil Law), Корф весьма упрочил свои позиции среди международных правовых институтов годы он проводит в успешных поездках по университетам Америки. Благоприятным фактором, позволившим многим русским учёным предпочесть Америку Европе, являлась эклектичная природа американских университетов. В отличие от «старой Европы» с ее нежелательным отношением к иностранцам, позиции американских университетов были более терпимы в отношении иммигрантов. Лидеры либеральной оппозиции из профессорской среды отмечали, что в Америке существовали более благоприятные условия для их деятельности, чем, скажем, во Франции, правительство которой частенько заискивало перед царизмом. Не последнюю роль в аме- 2 Архивное дело С. А. Корфа. Крайние даты гг. Исторический архив Эстонии (EAA), , l

84 Евгени Петров Фото 1. Фотографическая карточка 1905 г. с изображением Аллеты Ван Рейпен и барона Сергея Александровича Корфа (Фотодокумент публикуется с любезного согласия и разрешения руководства архива Bryn Mawr Colledge Archives. Special Collections) 84

85 Диглоссия и билингвизм русского зарубежья риканском выборе русских учёных играла так называемая политика академического инбридинга европейских университетов. По существу она сводилась к тому, что многочисленные вакансии на преподавательские должности, как правило, в Европе занимали выпускники своих же университетов. В случае с Корфом следует заметить, что изначально получив классическое образование в Императорском училище правоведения, Корф был ориентирован на стандарты европейской науки. Его дальнейшее пребывание во время стажировки в Гейдельбергском университете во многом предопределила тему профессиональных интересов и ввела в круг ведущих специалистов. С самого начала карьеры Корф последовательно отстаивал гражданские идеалы и права, представляя интересы России на международной конференции Красного Креста в 1902 году, на международной выставке в Сент-Луисе в гг., выполняя особые поручения Министерства финансов, находясь в Лондоне, Берлине, Париже и Китае в годы русско-японской войны. С точки зрения диглоссии и билингвизма, академическую биографию Корфа можно разделить на несколько этапов. Её начало связано с изучением классических языков в стенах Императорского училища правоведения, затем последовавшей годичной стажировки в Гейдельбергский университет, где он являлся слушателем семинара профессора Еленика. Блестящая языковая подготовка позволила Корфу выполнять обязанности финансового агента Министерства финансов в Маньчжурии, вести переговоры, находясь на должности секретаря миссии Красного Креста и русской секции на международной ярмарке в Сент-Луисе в 1904 году. Все последующие события первой русской революции 1905 года заставят Корфа покинуть Петербург и перебраться в Хельсинки. Здесь он претендует на занятие должности профессора Хельсинского университета. Это был единственный случай, когда на должность выдвигалась кандидатура, не обладающая необходимыми знаниями финского языка, но владевшая шведским, и в силу этих обстоятельств, получившая поддержку консистории университета. Следует заметить, что процедура его назначения на должность профессора университета предполагала обязательную экзаменацию кандидата на знание финского языка. Данное 85

86 Евгени Петров положение проистекало из царского указа от 10 января 1894 г. об обязательном знании финского языка для преподавателей Хельсинского университета. Несмотря на то, что Барон Корф не обладал установленными познаниями по финскому языку, Консистория университета «вошла с всеподданнейшим представлением о разрешении Барону С. А. Корфу, в отступлении от правил быть соискателем на должность профессора русского государственного права». 7/20 февраля 1907 г. последовало высочайшее соизволение (Всеподданнейший доклад по Канцелярскому управлению 1907 года за 4). 3 Согласно заключению юридического факультета Александровского университета, «приобретенная» Бароном Корфом в Санкт-Петербургском университете степень магистра должна быть приравнена к докторской степени. Учитывая это, консистория университета дополнительно сделала запрос относительно компетентности и научных заслуг С. А. Корфа таким специалистам по русскому праву, как В. И. Сергеевич ( ), И. А. Ивановский (1858-?) и В. Н. Латкин ( ). По единогласному мнению профессоров, «компетентность Барона Корфа для занятий профессорской должности признана не подлежащей сомнению». По поводу назначения Корфа у власти были свои сомнения, так как по агентурным сведениям Министерства внутренних дел, в 1908 г. он выполнял функции одного из фактических редакторов издававшегося в Санкт-Петербурге ежемесячного журнала «Финляндия», являвшегося «органом местных сепаратистов». 4 Находясь в Хельсинки, Корф подписал воззвание «к Свободным гражданам свободных стран» от имени комитета для подачи помощи нуждающимся русским политическим эмигрантам. После этого случая барон С. А. Корф был лишен придворного звания камер-юнкера. В 1908 году его ответом властям можно считать работу «Федерализм», где он обосновывал взгляд на то, что «усмирение потребностей народа состоит в укреплении федералистских начал». Во временном правительстве Корф уже исполнял обязанности помощника генерал-губернатора Великого Княжества 3 University of Helsinki, Central Archive, Chancellor s Archive Documents, Serial number FA 82: 7 I, p. K. 4 РГИА. Ф ОП Д. 156., Л ОБ. 86

87 Диглоссия и билингвизм русского зарубежья Финляндского. Будучи приверженцем либеральных взглядов, он не разделял идеологию большевиков и вынужден был покинуть Родину в 1919 г. В эмиграции барон Корф возглавлял работу Русской академической группы в США, председательствовал в работе Комитета Возрождения России (Committee for the regeneration of Russia) в Нью-Йорке, принимал участие в работе международных институтов права в Гааге и Брюсселе. За недолгие годы пребывания в Америке Корф опубликовал несколько научных работ и удостоился высоких похвал, занимая профессорские должности в Джорджтаунском и Колумбийском университетах. Научное наследие Корфа многопланово и во многом остаётся актуальным до сегодняшнего дня. Корф стоял у истоков открытия Академии международного права в Гааге и «советоведческих исследований» в Джорджтаунском университете. Он являлся автором одной из первых работ в Америке, посвящённой вопросам изучения русской революции 1917 года. О Корфе, как политике, учёном, педагоге, администраторе современники часто говорили не иначе, как ключевой фигуре «американо-русского мира». Библиография трудов Корфа составляет более 70 наименований, включая известные книги «Федерализм» (1908), «Административное право» (1910) и т.д. Если верить американской прессе 1920-х годов, то «за голову Корфа большевики обещали вознаграждение». Так это или нет, но последующие 1930-ые годы подтвердили многие прогнозы Корфа о федеративных началах построения будущей России. К этому времени автор работы уже находился в эмиграции. За недолгие пять лет нью-йоркской жизни из под пера Корфа в 1923 году выходит редкая по тем временам книга «Autocracy and Revolution in Russia», годом раньше «Russia s Foreign Relations During the Last Half Century», а в 1920 году Институт международного образования публикует его программу курса лекций «The History of Russia From Earliest Times». Данные работы Корфа позволили широкому кругу американских специалистов ознакомиться с фактами новейшей историей России. Барон Сергей Александрович Корф состоял в переписке со многими видными деятелями своего времени. Он являлся членом многих американских научных обществ: American Historical Association, Аmerican 87

88 Евгени Петров Фото 2. Диплом доктора государственного права, выданный Тартуским университетом барону С.А.Корфу в 1911 г. (Исторический архив Эстонии, EAA, ) Academy of Political and Social Science, Academy of Political Science и Institute of International Law. Он общался и поддерживал контакты с первыми лицами университетской науки США Батлером, Джорданом, Уолшем и др. С 1923 г. С. А. Корф занимал профессорскую должность в Колумбийском университете. Он оставался наиболее авторитетным представителем эмигрантской науки, возглавив в 1921 году в качестве председателя «Русскую академическую группу в США». Обязанности секретаря РАГ при Корфе исполнял М. М. Карпович ( ), который впоследствии станет главой департамента славистики Гарвардского университета ый, последний год в карьере Корфа, но тем важнее для него признание, которое пришло раньше, чем к другим видным представителям русского зарубежья: Ростовцеву, Васильеву, Вернадскому, Карповичу и др. Его «американский опыт» работы позволяет говорить о Корфе, как о ключевой фигуре в развитии российско-американских академических связей в начале 88

89 Диглоссия и билингвизм русского зарубежья века. Корф воспринимал Америку в качестве идеала эмансипаторского движения и среду жизненных устремлений. В 1924 году сердце Корфа не выдержало. Ему много было дано, но, к сожалению, его жизнь оборвалась 7 марта 1924 года. В возрасте 47 лет его не стало. «Он, как всегда, находился на рабочем месте, в ставшем для него уже родным Джорджтаунском университете». Чарльз Хейзен (Charles Downer Hazen) 5 на гражданской панихиде в память о Корфе сказал: «В его симпатиях и взглядах он был намного более американцем, чем многие из нас. Об Александре Гамильтоне говорили, что он «боготворил» Европу. Барон Корф не только «боготворил» Америку, он по праву считал себя учёным американо-русского мира». Его жена, баронесса Аллетта Корф (Alletta Korff) в письме декану Школы дипломатической службы Вильяму Ф. Нотсу (William F. Notz) 6 очень точно передала отношение Сергея Александровича к своим педагогическим обязанностям. Она писала: «Вы знаете, как он любил свою работу и гордился своими «мальчишками». Он был безмерно счастлив, когда они присылали ему свои труды, и с нескрываемой гордостью рассказывал мне о назначениях на государственную службу, которые они получали. Первые годы, проведенные в Америке, были удручающими и трудными, но в дальнейшем мой муж, начав работать в Школе дипломатической службы, почувствовал, что может принять действенное участие в жизни Америки и в то же время послужить верой и правдой интересам своей страны». «По прошествии времени, продолжает баронесса, он нашел много возможностей для плодотворной работы, которую старался делать, как не кто из нас. Он постоянно размышлял, много читал, занимался исследовательской работой, публиковался и преподавал, не останавливаясь ни на минуту, видя в этом смысл жизни. Мы никогда не сможем понять, как он выдерживал подобные на- 5 Чарльз Доунер Хэйзен (Charles Downer Hazen, ), известный американский историк. Автор работ Contemporaneous American Opinion of the French Revolution (1897), Europe Since 1815 (1909), The French Revolution and Napoleon (1917), Alsace-Lorraine Under German Rule, The Government of Germany, Fifty Years of Europe, Modern Europe и двух томов по Французской революции (1932). 6 Вильям Нотц (William F. Notz, ), декан Школы дипломатической службы Джорджтаунского университета. 89

90 Евгени Петров грузки». 7 На гражданской панихиде в прощальном слове Эдмунд А. Уолш сказал, своими стараниями Корф зарекомендовал себя как один из лучших специалистов в области истории, дипломатии, а также сравнительного анализа государственного правления и «своим сверхчеловеческим трудом приобрел высокое звание профессионала в области теории международного права». 8 Творческое наследие Корфа принадлежит близким и родным. В русско-американской семье Корфов-Рейпен остались потомки и наследники. Сын Сергей, по воле жизненных обстоятельств рано потерявший отца и взявший от него имя и отчество, в послевоенной Америке стал известным астрофизиком, а дочь Варвара снискала признание на художественном поприще. Жизнь и творческий путь Корфа, русского европейца и русского американца, в равной мере, как и его наследие, принадлежат сегодня отечественной и зарубежной науке. В судьбе Корфа, волею жизненных обстоятельств, переплетаются, в равной мере, «петербургский» ( гг.), «хельсинский» ( гг.) и «нью-йоркский период» жизни ( гг.). 14 лет, проведённые в Хельсинки самый насыщенный в творческом плане период в жизни Корфа. Важным итогом деятельности Корфа в Финляндии стала публикация в 1908 г. известной работы «Федерализм» и защита докторской диссертации по книге «Административная юстиция в России» в 1910 году. 9 Опасаясь академической опалы после известных событий с «воззванием», Корф вынужден был искать подходящее место для её защиты. Свой выбор он остановил на Тартуском университете. Волею жизненных обстоятельств члены учёного совета Тартуского университета сыграли ключевую роль в дальнейшей академической карьере Корфа. О ходе дискуссий на защите позволяют судить протокол заседания юридического факультета Юрьевско- 7 Georgetown University Libraries Special Collection, Box: 13, Fold: 1042 Korff, Serge A. Letter of Baroness A. Korff to Dean of School of Foreign Service William F. Notz, March 22, Georgetown University Libraries Special Collection, Box: 13, Fold: 1042 Korff, Serge A. Remarks to occasion of the death of Baron Korff at the meeting of the executive faculty of the School of Foreign service Georgetown University on Saturday, March 8; by Dr. Edmund A. Walsh. 9 С.А. Корф, Административная юстиция в России, Кн. 1-2 (СПб: Тренке и Фюсно, 1910). 90

91 Диглоссия и билингвизм русского зарубежья го Императорского университета 5 декабря 1910 года по делу о публичной защите диссертации Корфа. В заседании принимали участие декан Л. А. Шалланд, профессора: П. П. Пусторослев, Е. В. Пассен, А. Н. Миклашевский, А. С. Невзоров, В. Э. Грабарь, Ф. В. Тарановский, А. С. Ященко. Диспут на защите длился 4 долгих часа. Каким образом складывались обстоятельства выбора Корфа в пользу Тартуского университета, нам остаётся только догадываться, но не последнюю роль в них, безусловно, сыграли личные связи и контакты Корфа с тамошними профессорами. Одним из оппонентов по диссертации Корфа выступал известный историк права Фёдор Васильевич Тарановский. Пути Тарановского и Корфа впервые пересеклись ещё во время стажировки в Гейдельбергском университете и продолжились на юридическом факультете Санкт-Петербургского университета в 1905 году. С 1908 года Тарановский занимал должность экстраординарного профессора по кафедре истории русского права в Демидовском юридическом лицее в Ярославле. Корф неоднократно публиковал свои труды в тамошнем юридическом сборнике. В 1908 году Ф. В. Тарановский был избран на должность экстраординарного профессора по кафедре истории русского права в Тартуском университете. В годы преподавания он завершил работу над докторской диссертацией и представил её к защите на юридическом факультете Санкт-Петербургского университета в 1911 году, получив искомую степень доктора государственного права. Принимая во внимание феномен билингвизма в академической среде, следует оговориться, что оппоненты Корфа по защите докторской диссертации Тарановский и Шалланд не по наслышке были знакомы с европейской академической традицией. Успешная защита Корфом основных положений диссертационного исследования закрепила за ним репутацию одного из ведущих специалистов в области изучения истории и теории административного права в России. С другой стороны защита никоим образом не отразилась на его положении в академическом мире столичных университетов Москвы и Петербурга, с которыми он поддерживал постоянную связь. Он так и не смог обрести здесь постоянного места работы. Вместе с тем Корф достаточно активно в этот период откликался на предложения американских университетов, регу- 91

92 Евгени Петров лярно выступая с лекциями. В мае 1910 года американские газеты сообщали о публичных лекциях Корфа в Балтиморе в университете Джона Гопкинса по общей теории государства и права. 10 В Америке он становится членом Академии политических наук в Нью-Йорке. Научные связи и контакты с тамошними университетами сыграли, по признанию самого С. А. Корфа, определяющую роль в эмигрантский период жизни. По возвращению из Америки Корф в 1911 году занял должность временного инспектора славянской коллекции Хельсинского университета. 11 Эти обязанности он выполнял вплоть до 1914 года. Симптоматично, что к комплектованию библиотеки приложили многие видные учёные, начиная с Я. К. Грота. Она изначально задумывалась в качестве «образца для всех университетских библиотек мира». В 1912 г. юридический факультет Санкт-Петербургского университета ходатайствовал о допущении ординарного профессора С. А. Корфа к чтению лекций и зачислении его в состав приват-доцентов с начала 1913 г. Однако ввиду неблагоприятного отзыва Канцелярии финляндского генерал-губернатора Министерство народного просвещения сочло нежелательным удовлетворить эту просьбу. Корфу приходится преподавать в Торговой академии в Петербурге, читать лекции на Высших женских и коммерческих курсах в гг. В этот период гражданская позиция Корфа во многом проявилась в участии и поддержке многочисленных общественных инициатив, таких как: защита детства от жестокого обращения, международных конференций «мира», миссиях Международного Красного Креста. В 1910 году Корф активно вступает в многочисленные европейские и международные ассоциации. В 1911 г. он избирается членом ассоциации сравнительной юрисприденции в Берлине, в 1913 г. принимает участие в работе мирового конгресса исторических наук в Лондоне. В 1912 году состоялось назначение С. А. Корфа на должность исполнительного секретаря IX международной конференции Красного Креста в Вашингтоне, по сути 10 Georgetown University Libraries Special Collection, Box: 13, Fold: 1042 Korff, Serge A.: Baron Serge Alexander Korff (autobiography), 1921, April См. Esko Hakli, Bibliotheken in Finnland, Handbuch deutscher historischer Buchbestände in Europa, Bd. 7.2 (Hildesheim, 1998),

93 Диглоссия и билингвизм русского зарубежья он стал одним из главных помощников американца Эрнеста Бикнела. 12 Корф достаточно успешно справлялся с возложенными на него экспертными обязанностями. Работа международной конференции проходила с 7 по 17 мая 1912 года в Вашингтоне. В честь международных делегаций был устроен приём в Белом доме. На конференции было принято 13 резолюций. Отчёт о проведённой работе был подготовлен и опубликован Корфом. 13 Находясь на посту секретаря, Корф имел возможность общаться и в тоже время развивать американские связи и контакты. Доверительные отношения у Корфа сложились с Президентом Стэнфордского университета Д. С. Джорданом, о чём свидетельствуют материалы переписки, сохранившиеся в Гувере. 14 Джордан в своих дневниковых записках упоминает о неоднократных встречах с Корфом в Европе, то на международной конференции мира в Гааге, то на встречах сторонников мира в Швейцарии. Он отзывался о Корфе, как прогрессивно мыслящем европейце. В Гааге Джордан возглавлял американскую делегацию, представляя интересы общества мира «American Peace Society». В последующие годы Корф продолжал совместную работу с ним в Швейцарии на пацифистских форумах (International Peace Bureau at Berne) и в Англии. По иронии судьбы, вдали от столицы Корф создал труды, которые впоследствии принесли ему признание и известность. Финляндское общество вознесло куратора славянской коллекции книг барона Корфа до звания профессора Александровского императорского университета, а позже февральская революция поднимет его на вершину пирамиды власти. Корф во Временном правительстве занимал должность помощника, а в роковые октябрьские дни 1917 года исполнял обязанности генерал-губернатора Великого Княжества Финляндского. После прихода большевиков к власти, он вынужден был сложить полномочия, о чём свидетельствуют документы, хранящиеся в Национальном архиве Финляндии. В них за подписью Корфа значится следующая 12 Эрнест Перси Бикнелл (Ernest Percy Bicknell, ) заместитель Председателя американского Красного Креста. 13 The American Journal of International Law, Vol.6, 4 (0ct/1912). 14 Джордан Дэвид Стар (David Starr Jordan, ) доктор юридических наук. Президент Университета Индианы и Стэнфордского университета. 93

94 Евгени Петров формулировка: «Командиру 42-го Армейского Корпуса. Имею честь уведомить Вас, что сего числа я не признавая для себя, при создавшихся политических условиях, возможным дальнейшее отправление временно лежащих на мне обязанностей финляндского генерал-губернатора сложил с себя таковые обязанности и передал охрану государственных в пределах Финляндии интересов Командующему Флотом Балтийского моря. За Финляндского Генерал-Губернатора его помощник барон Корф». 15 Общественно-политическая деятельность барона Корфа в качестве помощника финляндского генерал-губернатора достойна более пристального внимания, ввиду чрезвычайных революционных обстоятельств и мер Временного правительства по подготовке конституционного устройства будущей России. Идеал государственного устройства С. А. Корфа демократическая, федеративная республика. После сложения с себя полномочий Корф счёл бессмысленным оставаться на Родине. В 1919 г., в связи с обострившейся политической ситуацией в стране и угрозой ареста, Корф покинул Финляндию и отправился вместе с семьей в Швецию, а потом в Великобританию и Францию. Вместе со Львовым он пытался отстоять за собой право говорить от имени России на Парижской мирной конференции. Его академический опыт и репутация в международных кругах позволили вести активную работу среди эмигрантов. Барон Корф принимал активное участие в политической жизни русской эмиграции, сначала в качестве почетного гостя, а затем председателя «Национального и демократического блока русских политических организаций за границей» и делегата Парижского отделения Всероссийского союза Возрождения России. По мере укрепления Советской власти, Корф, осознавая бесперспективность политической борьбы, вынужден был покинуть Европу и перебраться на постоянное место жительство в США. Начинался новый этап жизненного пути не столь продолжительный, но не менее деятельный. Соединённые Штаты стали для российско-американской семьи Корфа-Рейпен второй Родиной. Его профессионализм, прекрасное знание языков и академический опыт был востребован и по досто- 15 См.: National archives of Finland, Chancellery of governor-general of Finland, personal folder 121, box FH9, Korff. 94

95 Диглоссия и билингвизм русского зарубежья Фото 3. Рукопись анкеты С.А.Корфа в Школе дипломатической службы с указанием степени доктора государственного права полученной в Тартуском университете. 7 июля 1922 г. (Архив Джорджтаунского университета) инству оценен в крупнейших университетских центрах Америки: Джорджтаунском и Колумбийском университетах, где он занимал почетную должность профессора. Во многом, благодаря связям и положению в американском обществе, Корфу удавалось влиять на общественное мнение в русском вопросе, или то, что в Соединённых Штатах именовали «American research on Russia». Его личный опыт и пример позволяют переосмыслить место и роль русской 95

96 Евгени Петров Фото 4. Соболезнования членов «Русской Академической Группы в Эстонии» по случаю смерти барона С.А. Корфа (Georgetown University Libraries Special Collection Box: 13 Fold: 1042 Baron S.A. Korff). научной диаспоры в развитии основных концепций зарубежной лингвострановедческой мысли. Профессиональная деятельность Корфа во многом предопределила отношение университетских кругов Америки к академическим традициям русского зарубежья. Следует заметить, что вся жизнь и деятельность Корфа прошла через войны, революции и социальные потрясения, но и в этих чрезвычайных обстоятельствах он оставался преданным академическим традициям, сочетая в себе качества общественного деятеля и ответственного политика. Корф зарекомендовал себя на многих международных форумах начала века как «русский европеец», в равной мере общающийся в просвещённых кругах Европы и Америки. 96

97 Диглоссия и билингвизм русского зарубежья Сфера научных интересов Корфа лежала в области международного и административного права, но главной темой, проходящей через всё его научное творчество, является проблема федерализма и «перераспределения суверенитетов». В ранних трудах С.А.Корф обратил внимание на прогрессивную тенденцию развития федерализма в странах Европы и Америки в начале ХХ в. и необходимость ее серьезного изучения. Его интерес к исследованию основывался на том глубоком убеждении, что историческая судьба многонациональной России неразрывно связана с этим прогрессивным принципом построения союзного государства. В основе его воззрений лежал скрупулезный анализ опыта применения федеративных принципов и исторического пути развития стран Европы и Северной Америки. Новая Россия строилась без него, но явно федеративной. В Финляндии о нём помнили всегда, в Америке имя Корфа вписано в историю тамошних университетов. «В России через 10 лет забудут, как писала М. Цветаева, но через 100 лет вспомнят». Нам остаётся только дополнить, что имя Корфа непосредственным образом связано с историей Тартуского университета. К сожалению, в нашем распоряжении нет подробных данных о взаимоотношении Корфа с представителями русской академической группы в Эстонии. 16 На сам факт этих отношений указывает телеграмма, хранящаяся в Джорджтаунском университете, со словами соболезнования в адрес вдовы Корфа Аллеты Ван Рейпен, подписанная профессором А. фон Поппеном. В заключение, следует признать, что защита Корфом в Тартуском университете на публичном диспуте в 1910 году основных положений книги «Административная юстиция в России» в качестве диссертационного исследования на соискание учёной степени доктора государственного права, во многом предопределила успех его академической карьеры в европейских и американских университетах. Обретённая Корфом степень «Doctor of Civil Law» открыла для учёного двери в мировую науку. Корф как европейский исследователь состоялся в университетах Хельсинки и Тарту, ещё задолго до вынужденной эмиграции в Америку в 1919 году. Но как специалист мирового уровня и европейского 16 См.: Русская академическая группа в Эстонии: очерк деятельности Академической группы за десять лет (9 дек гг.)

98 масштаба, он окончательно раскрылся именно в США, успешно сочетая исполнение обязанностей профессора Джорджтаунского университета с организацией работы «науки русского зарубежья», позволяющей говорить о нём, как ученом «американо-русского мира» 17, а в нашем случае, как билингве русского зарубежья. Eugene Petrov, PhD, on Peterburi riikliku ülikooli professor. Bilingualism in the Russian Expatriate Communities. Baron Sergei Korff at the Universities of Finland, Estonia and the USA Eugene Petrov St Petersburg State University Individuals who are characterised as bilingual usually speak two languages equally well and choose the language depending mainly of the communication situation. Diglossia refers to a situation where different languages are used in a different social context or social class, and this more likely characterises an entire community. This article discusses how bilingualism and a liberal world view guaranteed success to one of the best Russian administrative law specialists, Baron Sergei Korff ( ), as an emigrant in the USA, on the example of his academic biography. Korff s fate was in many ways typical to Russian expatriate researchers, but his success occurred quicker than that of many others. At the beginning of the 20 th century many European universities preferred to educate their own students to be the next generation of the academia. It was easier for newcomers to find a place in the more 17 Georgetown University Libraries Special Collection Box: 13 Fold: 1042 Korff, Serge A. Remarks to occasion of the death of Baron Korff at the meeting of the executive faculty of the School of Foreign service Georgetown University on Saturday, March 8; by Dr. Edmund A. Walsh, SJ. 98 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014)

99 Диглоссия и билингвизм русского зарубежья open American universities; however, speaking the language was an unavoidable precondition. There are three clearly differentiable stages in the life story of Korff: the periods of St. Petersburg ( ), Helsinki ( ) and New York ( ), but the reality was more complicated. After studies at the St. Petersburg law school, Baron Korff worked at the University of Helsinki in His federal views developed during that time and the works cited to this day were published (e.g., Federalism, 1908). In 1911, he completed his PhD in constitutional law (topic: Russian administrative law) at the University of Tartu / University of Jurjev, however, this did not secure him an academic position. Korff became the director of the Slavonic library of the University of Helsinki. He had to hold lectures in many private institutions of higher education in (women s courses, commerce courses and lectures at the commerce academy) and, from time to time, he would make an appearance with lecture courses in America. In 1917, he quickly became politically renowned as the assistant to the governor-general of Finland. Up until 1919, Korff participated actively in the Russian emigrant activities in Europe but seeing that the Bolshevik s secured their power, he immigrated to the USA in After that, since 1919, he already worked as an emigrant at the universities of Georgetown and Columbia in the USA, where he laid much of the foundations for the Russian studies in the USA. Baron Korff s wife was American, and the reasons for his thriving and quick success as an emigrant in the USA were mostly his fluent language skills and the vast knowledge about both the European and American academy. Kakskeelsus Välis-Vene kogukonnas. Parun Sergei Korff Soome, Eesti ja USA ülikoolides Eugene Petrov Peterburi riiklik ülikool Bilingvism ehk kakskeelsus on tavaliselt omane indiviidile ja sel puhul oskab inimene mõlemat keelt võrdselt hästi ning valib keele ennekõike suhtlemissituatsioonist lähtudes. Diglossia on olukord, kus 99

100 Евгени Петров eri keeled on kasutusel erinevas sotsiaalses kontekstis või eri rahvakihtide seas ja on pigem omane tervele kogukonnale. Artiklis vaadeldakse parun Sergei Korffi ( ), ühe suurima Vene administratiivõiguse spetsialisti, akadeemilise biograafia näitel, kuidas kakskeelsus ja liberaalne maailmavaade tagasid talle edu emigrandina USAs. Korffi saatus oli mitmes mõttes tüüpiline Välis-Vene teadlastele, kuid tema läbilöök toimus kiiremini kui paljudel teistel. Suur osa Euroopa ülikoole eelistas 20. sajandi algul järelkasvu koolitada oma kasvandike seast. Uutel tulijatel oli kergem leida endale kohta akadeemiliselt avatumates Ameerika ülikoolides, kuid vältimatu eeltingimus oli muidugi keele valdamine. Korffi eluloos eristuvad selgelt kolm etappi: Peteburi ( ), Helsingi ( ) ja New-Yorgi ( ) perioodid, kuid tegelikkus oli keerukam. Pärast õpinguid Õigusteaduste koolis Peterburis töötas parun Korff Helsingi ülikoolis , sel ajal arenesid välja tema föderalistlikud vaated ja ilmusid tänini tsiteeritavad tööd (nt Föderalism, 1908) kaitses ta doktoritöö riigiõiguse alal Tartu/Jurjevi ülikoolis (teemal Vene administratiivõigus ), kuid akadeemilist positsiooni see ei kindlustanud. Korffist sai Helsingi ülikooli slaavi raamatukogu juhataja, tuli tal pidada loenguid mitmes Peterburi erakõrgkoolis (kõrgematel naiskursustel, kaubanduskursustel ja kaubandusakadeemias) ja samal ajal astus ta aeg-ajalt üles loengukursustega Ameerikas aastal tegi ta kiire poliitilise tähelennu Soome kindralkuberneri abina. Kuni aastani osales Korff aktiivselt Vene emigrantide ettevõtmistes Euroopas, kuid nähes bolševike võimu kindlustumist, emigreerus 1919 USAsse. Seejärel töötas ta juba emigrandina alates 1919 Georgetowni ja Columbia ülikoolides USAs, kus ta paljuski lõi USA Venemaa uuringute alused. Parun Korffi abikaasa oli ameeriklanna, ja tema edukas ning kiire läbilöömine emigrandina USAs oli tingitud suuresti heast keeleoskusest ja vabast orienteerumisest nii Euroopa kui Ameerika akadeemilisel maastikul. 100

101 Professor õppekeele vahetuse situatsioonis: Jevgeni Šmurlo Tartu ülikoolis Ljudmila Dubjeva 19. sajandi lõpu ülikoolireformi ja õppekeele muutumise tingimustes uuendati Tartu ülikoolis järk-järgult ka õppejõudude kaadrit. Ametlikult hakkasid vene keel õppekeelena ja mitmed struktuurimuutused kehtima aastal. Ajaloo-keeleteaduskonnas leidis ajaloo õppetoolide õppekoosseisu väljavahetamine ja üleminek vene õppekeelele aset sujuvalt ligi kümne aasta jooksul alates aastast, mil Vene ajaloo professorit Aleksander Brücknerit 2 asendas professor Jevgeni Šmurlo 3 ( , Tartus ), seejärel vahetas üldajaloo (keskaeg) professori Richard Hausmanni aastal välja professor Anton Jassinski 4 ( , Tartus ) ja 1 Artikkel on valminud projekti SF s08 raames tehtud teadustöö põhjal. 2 Tiit Rosenberg, Tartu Ülikooli Vene ajaloo professor Aleksander Brückner ( ), Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat (Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 2004), Л. В. Дубьева, Евгений Францевич Шмурло профессор Тартуского (Дерптского/Юрьевского) университета в гг., Российские университеты в XVIII XX веках: Сб. науч. статей, 7 (Воронеж: Изд-во Воронежского государственного университета, 2004), Ludmila Dubjeva, Anton Nikitič Jasinskij als Professor für Allgemeine Geschichte an der Universität Jur ev (Dorpat/Tartu) , Estland und Russland. Aspekte der Beziehungen beider Länder. Olaf Mertelsmann (Hg.). Hamburger Beiträge zur Geschichte des östlichen Europa, Bd. 11 (Hamburg: Verlag Dr. Kovač, 2005), Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014) 101

102 Ljudmila Dubjeva viimasena üldajaloo (uusaeg) professori Otto Waltzi alles aastal professor Pavel Ardašev 5 ( , Tartus ). Kogu üleminek toimus vastavalt sellele, kuidas professorid, teeninud välja pensioni, erru siirdusid, st päevapealt ei vallandatud kedagi. Sellesse aastate suurte muutuste perioodi jääb professor Jevgeni Šmurlo tegevus Tartus ja tema näitel saame kirjeldada probleeme, mille tõi endaga kaasa keelevahetus ülikoolis, ning vaadelda, kuidas see mõjutas õppejõu tegevust ja töötingimusi. Jevgeni Frantsevitš Šmurlo õpetaja oli akadeemik Konstantin Nikolajevitš Bestužev-Rjumin ( ), kelle koolkonnale olid omased riiklik-patriootiline orientatsioon, rõhutatud objektivism ja allikaõpetuslik kallak. Šmurlo lõpetas aastal Peterburi ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna kandidaadikraadiga ja kaitses seal aastal magistrikraadi vene ajaloo historiograafiast. 6 Enne Tartusse tulekut oli ta Peterburi ülikooli eradotsent, keskendudes oma loengutes peamiselt Peeter I ajastule, ja õpetas naiskursustel Peterburis. Tartu ülikoolis oli Šmurlo aastail erakorraline professor ja korralise professori kohusetäitja, aastast Padua ülikooli audoktor (doctor honoris causa). Aastail oli ta Tartu ülikooli raamatukogu direktor, aastal aga valiti Peterburi teaduste akadeemia õpetatud kirjasaatjaks Roomas, kus ta jätkas Vene-Itaalia suhete uuringuid. Professor Jevgeni Šmurlo tulek Tartusse Šmurlo eelkäija Tartus, Vene ajaloo professor Aleksander Brückner (töötas Tartu ülikoolis aastail ) luges Vene ajaloo loenguid vene keeles, kuid selgitusi andis saksa keeles enamik auditooriumist olid ju sakslased. Saksa keeles pidas ta ka seminare. 7 Alates 3. juunist 1891 oli professor Brückner, kellel riigiteenistuse staaž hakkas täis saama, nominaalselt määratud Kaasani ülikooli 5 Людмила Дубьева, П. Н. Ардащев профессор всеобщей истории Юрьевского университета в , Труды Русского исследовательского центра в Эстонии. Вып. 5. (Тарту, Таллинн: Русский исследовательский центр в Эстонии, 2010), В. С. Брачев, А. Ю. Дворниченко, Кафедра русской истории Санкт-Петербургского университета ( ), (СПб.: Изд-во С.-Петерб. ун-та, 2004), В. В. Саханев, Евгений Францевич Шмурло. Биографический очерк, Записки Русского исторического общества в Праге. Кн. 3. Прага Чешская (Нарва, 1937),

103 Professor õppekeele vahetuse situatsioonis professoriks: Kaasani ülikoolis oli professori palk kõrgem 8 ja see võimaldas maksta talle kõrgemat pensioni. Tegelikult Kaasanisse minemata viibis professor Brückner kuni pensionini puhkusel ta oli sel ajal Saksamaal ja sealt tagasi enam ei tulnud. 9 Seega oli professor Šmurlo jaoks situatsioon aasta sügisel, kui ta pidi tulema veel sisuliselt saksakeelsesse ülikooli, komplitseeritud. Kuid, nagu on kirjutatud Prahas aastal ilmunud biograafias, tema taktitunne ja heatahtlikkus aitasid tal raskest olukorrast välja tulla. 10 Nimelt oli Šmurlo Tartus juba varem käinud ja tundis professor Brücknerit isiklikult. Nende kohtumist on kirjeldanud mainitud Šmurlo biograafias tema noorem kolleeg pagulasajaloolane Vsevolod Sahanev ning tugineda võib ka Šmurlo enda mälestustele ja arusaamisele kujunenud situatsioonist. Šmurlol oli temast kõigest neli aastat vanem onu ema vend Pavel K. Pokrovski, 11 kellega nad olid koos kasvanud ja kellega nad eluks ajaks jäid lähedasteks sõpradeks. Samal ajal, kui Šmurlo õppis Peterburi ülikoolis, oli Pokrovski Tartu (Derpti) ülikooli üliõpilane ning Šmurlo külastas teda Tartus. 12 Külaskäigu ajal käis Šmurlo ka professor Brückneri loengul. 13 Saanud teada, et tema auditooriumis viibib üliõpilane Peterburist, soovis professor temaga tutvuda ja kutsus Šmurlo enda juurde lõunale. Kuna biograafia autor Vsevolod Sahanev võis seda kirjeldust kuulda ainult Šmurlolt, siis võib öelda, et tegu on Šmurlo muljega Brücknerist: akuraatne, punktuaalne, kohusetundlik, põhjalik. Sama mulje jätsid Šmurlole ka Brückneri teosed. Lisaks sellele isiklikul kogemusel rajanevale lugupidamisele võib täheldada ka nende Šmurlo puhul küll ajaliselt hilisemate uurimis suundade lähedust: Venemaa euroopastumise teemat Kaasani ülikool töötas juba aasta Vene ülikoolide põhikirja alusel, Tartu ülikoolis kehtis aga oma aasta põhikiri, mille kohaselt professorite palk olid madalam. 9 Rosenberg, Саханев, Евгений Францевич Шмурло, Tartu Ülikooli Album Academicum nr Pokrovski, Paul, a. Orenburg, geb. 1. Juli 1849, rus. Spr. u Lit , Cand.; erhielt 1876 die goldene Preis-Medaille. (Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat (Dorpat, 1889), 707). 12 Саханев, Евгений Францевич Шмурло, Саханев, Евгений Францевич Шмурло,

104 Ljudmila Dubjeva sajandil, mis professor Tiit Rosenbergi hinnangul oli Brückneri erihuvi, 14 käsitles ka Šmurlo oma Peeter Suure ajastule pühendatud töödes ja just huvist selle vastu kasvasid välja ka tema Vene-Itaalia suhete uuringud septembril aastal alustas vastne Vene ajaloo professor Šmurlo aulas oma sissejuhatavat loengut Vene ajaloo ja üldajaloo suhetest oma eelkäija teaduslike teenete iseloomustamisega eelnimetatud biograafias ära toodud vaimus, sealjuures koonerdamata kiidusõnadega, mis avaldas auditooriumile kõige paremat muljet ja millega professor Šmurlo võitis saksa kuulajaskonna poolehoiu. 16 Nii positsioneeris Šmurlo end siis veel põhiliselt saksakeelses ülikoolis. Siinjuures peaks ka lisama, et see ei olnud ainult konjunktuurne samm, kõrgelt hindas ta oma eelkäija teaduslikku panust ka hiljem aastal Peterburis avaldatud professor Brückneri nekroloogis. 17 Professor Jevgeni Šmurlo jätkuvalt reformitavas Tartu ülikoolis aastad olid Vene ühiskonnas poliitiliste käärimiste aeg, mil ühiskond jagunes leeridesse: parempoolsed valitsuse poolehoidjad ja vasakpoolsed liberaalid, kes moodustasid teatava opositsiooni. Samasugune diferentseerumine parempoolseteks ja vasakpoolseteks toimus ka ülikooli akadeemilistes ringkondades. 18 Šmurlo, nagu kinnitavad kõik kaasaegsed, 19 kuulus liberaalselt meelestatute hulka. Ta on ise seda meenutades öelnud: Häda oli selles, et need vasakpoolsed olid tõelised teaduslikud suurused, aga teised / / olid kirglikud venestajad, kuid teadust edasi ei viinud. 20 Arusaadav, 14 Rosenberg, Ljudmila Dubjeva, Põhjasõja, selle põhjuste, eelloo ning järelmõjude käsitlemisest Tartu ülikoolis XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses töötanud ajaloolaste töödes, Tartu Ülikool ja Põhjasõda. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXIX (Tartu, 2011), ; Л. В. Дубьева, Евгений Францевич Шмурло профессор Тартуского (Дерптского/Юрьевского) университета в гг., 117, Саханев, Евгений Францевич Шмурло, Е. Ф. Шмурло. А. Г. Брикнер (некролог) (СПб., 1897). 18 Саханев, Ibid, 44. Vt ka: В. Э. Грабарь, Четверть века в Тартуском (Дерптском, Юрьевском) университете, Труды историко-филологического факультета. Ученые записки Тартуского государственного университета, вып. 35 (Таллин, 1954), Tsitaat teosest: Саханев, Евгений Францевич Шмурло,

105 Professor õppekeele vahetuse situatsioonis et selles situatsioonis erapooletuks jääda polnud kerge. Suhteliselt erapooletuna suutis end hoida näiteks riigiõiguse kateedri professor, Moskva ülikooli kasvandik Aleksandr Nikititš Filippov ( ). Töötades aastail Tartus, uuris ta kõrgemate riigiorganite aastate ajalugu, publitseeris Vene õigusajaloo allikaid, oli prorektor ja rektor aastal siirdus ta Moskva ülikooli. Jagades küll pigem liberaalsete ringkondade vaateid, ei soovinud ta siduda end kellegi poolehoiuga. Saksa professuur jäi sellest vastasseisust enamjaolt kõrvale, kuid toetas tavaliselt pigem liberaale. 21 Hea näide maailmavaadete lahknevusest oli vaidlus, mis arenes kirjanik Lev Tolstoi ( ) Tartu ülikooli audoktoriks nimetamise ümber. Kui aastal tähistati pidulikult 100 aasta möödumist keiserliku ülikooli tegevuse algusest, nimetati sel puhul ka uued audoktorid, ja teiste hulgas sai audoktoriks Lev Tolstoi. 22 Varem, võimalike kandidaatide esitamise ajal oli ajaloo-keeleteaduskonnas mõte Tolstoi audoktoriks valimisest tekitanud parempoolsete seas tõsist vastuseisu. 23 Professor Šmurlo haaras initsiatiivi ja tegi ametliku ettepaneku, põhjendades seda Tolstoi teenetega ilukirjanduses ja jättes kõrvale usulis-filosoofilised vaated, mis parempoolsete jaoks olid vastvõetamatud. See ettepanek läks teaduskonnas vaatamata vastuseisule läbi. Ülikooli nõukogus olid vaidlused suuremad, kuid just saksa professorite toel läks ettepanek läbi ka ülikooli nõukogus. Professor Šmurlo järglane Vene ajaloo õppetoolil aastatel Ivan Ivanovitš Lappo ( ) on samuti rõhutanud, et Šmurlo püüdis alati temale omase delikaatsuse ja austusega kolleegide veendumuste vastu siluda teaduskonna ja nõukogu liikmete vahelisi vastuolusid, jäämaks puhtalt akadeemilisele pinnale. 24 Šmurlo töised ja kollegiaalsed suhted saksa professoritega leiavad kinnitust muu hulgas tema 21. aprilli 1895 kirjas professor Ri chard Hausmannile. 25 Kirjast selgub, et kolleegid arutasid ja analüüsisid 21 Саханев, Евгений Францевич Шмурло, Tartu ülikooli ajalugu. II kd ( ), koost K. Siilivask (Tallinn: Valgus, 1982), Саханев, Евгений Францевич Шмурло, Иван Лаппо, Памяти Б. А. Евреинова, А. А. Кизеветтера и Е. Ф. Шмурло, Записки Русского исторического общества в Праге. Кн. 3. Прага Чешская (Нарва, 1937), TÜR KHO, F 31, s

106 Ljudmila Dubjeva põhjalikult dokumentide publikatsioone Vene-Itaalia suhete kohta. Kiri on kirjutatud saksa keeles, kuid muu hulgas arutatakse ka ühe Vene-Itaalia suhete kohta käiva ajalooallika venekeelse publikatsiooni v e n e keelt. Ka professor Šmurlo rohkearvulised, autori pühendustega publikatsioonid, mis on kingitud professor Richard Hausmannile ja mida säilitatakse Tartu Ülikooli raamatukogus professor Richard Hausmanni memoriaalkogus, kinnitavad nende omavahelisi tihedaid suhteid. Loomulikult polnud kõik pingevaba. Oma hilisemates märkmetes, mis on säilinud Šmurlo isikufondis Vene Föderatsiooni riigiarhiivis Moskvas (kuhu viidi Prahast välisvene arhiiv), kirjeldab ta oma suhteid sakslastega Tartus järgmiselt: Kuigi ma sugugi ei suhtunud sakslastesse kui venestaja, ja nad nägid seda ja ka hindasid seda kõrgelt, oli saksa ideaalide ja minu rahvuslike vaadete vahel teatav vahesein. Ühist meie vahel ei olnud, kuigi ma ei kuulunud nende vene professorite hulka, kes viisid läbi venestuse. 26 Reformieelses ülikoolis oli üks saksa professuuri suhtlemise vorme nn Docenten-abend, kus käidi koos oma vabast ajast. Reformijärgses ülikoolis tekkis ka vene Docenten-abend, kus regulaarselt käidi koos ja vesteldi teadus- ja kirjandusuudistest. 27 Ka professor Šmurlo leidis endale mõttekaaslasi vene Docenten-abend ist osavõtjate hulgast. Šmurlo osalust selles vene liberaalse professuuri suhtlemisvormis kinnitab üks Tartu ülikooli professorite grupifoto (dateeritakse ), kus teiste hulgas näeme ka Šmurlot. 28 Sellel fotol on tsiviilõiguse professor Vassili Netšajev ja proua A. Netšajeva, geoloogiaprofessor Nikolai Andrussov ja proua N. Andrussova (sündinud Schliemann, kuulsa arheoloogi tütar), astronoomiaprofessor Grigori Levitski ja proua Z. Levitskaja; hilisem akadeemik, botaanikaprofessor Nikolai Kuznetsov; hilisem akadeemik, geoloogiaprofessor Franz Loewinson-Lessing; hilisem akadeemik, zooloogiaprofessor Aleksei Severtsov; Rooma õiguse professor Jevgeni Passek, rahvusvahelise õiguse professor Vladimir Grabar, Vene õiguse ajaloo professor 26 Vene Föderatsiooni riigiarhiiv (ГАРФ), , l Е. В. Петухов, Императорский Юрьевский, бывший Дерптский, университет за сто лет его существования ( ). Т. 2: в последний период своего существования ( ) (СПб., 1906), TÜR KHO, Fo 3108D. 106

107 Professor õppekeele vahetuse situatsioonis Mihhail Djakonov jt. Neist eriline sõprus sidus Šmurlot viimasega, Vene õiguse ajaloo professori Mihhail Aleksandrovitš Djakonoviga ( , Tartu ülikoolis ), kes oli samuti Peterburi ülikooli vilistlane. Tihedad sõprussuhted olid tekkinud juba Peterburi ülikooli ajalooringis (Кружок русских историков), kus mõlemad osalesid aastal valiti Djakonov Venemaa teaduste akadeemia adjunktiks ja ta suundus Tartust Peterburi, kus ta töötas algul Peterburi polütehnilises instituudis Vene õiguse ajaloo professorina, alates aastast aga Peterburi ülikoolis, kus ta valiti aastal Venemaa teaduste akadeemia akadeemikuks. Šmurlo aastal ilmunud biograafias märgitakse ka, et ta parempoolselt meelestatud kolleegid koondusid aastal asutatud Õpetatud Kirjandusliku Seltsi ümber ja avaldasid Õpetatud Kirjandusliku Seltsi kogumikke ( Сборник Учено-литературного общества при императорском Юрьевском университете, ilmus ), liberaalsete vaadetega ülikooli liikmed koondusid aga ülikooli toimetiste ümber ja avaldasid oma töid ülikooli toimetistes ( Ученые записки Императорского Юрьевского университета. Acta et commentationes Imp. Universitatis Jurievensis (olim Dorpatensis ), mis ilmusid aastast. 30 Selline vahetegemine võis kehtida just Šmurlo ajal, kes oli aastatel viimati nimetatud väljaande toimetaja, 31 hiljem ilmunud toimetiste vihikute sisu näitab, et neis avaldasid oma teadustöid siiski kõik ülikooli õppejõud maailmavaatest olenemata, ka parempoolsed. Professor Šmurlo peamise õppeaine, Vene ajaloo loengute keele vahetust ei toimunudki, Vene ajaloo loengud jäid venekeelseks, muutus vaid seminari keel aasta sügissemestril kuulas teda 14 inimest, kellest üheksa olid kuulanud ka sama aasta kevadsemestril professor Brücknerit, nii et kursus läks uuele professorile üle sujuvalt. 32 Küll aga muutus pikapeale kuulajaskond aastad olid ajaloo-keeleteaduskonna madalseisu aeg üliõpilaste arv kippus üldiselt jääma alla poolesaja, näiteks aastal oli teaduskonnas 29 Брачев, Дворниченко, Саханев, Евгений Францевич Шмурло, Петухов, Дубьева, Евгений Францевич Шмурло,

108 Ljudmila Dubjeva ainult 33 üliõpilast. 33 Pöörde tõi vaimulike seminaride kasvandike lubamine ülikooli (1897), kuid alles aastast hakkas üliõpilaste arv ületama sadat. Seega ei ole midagi imestada, kui nimekirjade järgi kuulas professor Šmurlo loenguid aastate esimesel poolel üliõpilast, tema viimasel Tartu aastal (1903) aga Kusjuures üliõpilasnimekirjade järgi võib näha ka, kuidas muutus auditooriumi rahvuslik koosseis aastate esimesel poolel olid seal peamiselt saksa nimed (kaks eesti, mõni saksapärane nimi võis kuuluda ka eestlasele, kaks-kolm vene nime). Alates aastast, mil lubati I järgu vaimulike seminaride vilistlaste vastuvõtt ülikooli, 35 mitmekesistus professor Šmurlo auditooriumi rahvuslik koosseis oluliselt ja loengukuulajate seas hakkasid domineerima vene nimed. Aastatel oli professor Šmurlo ülikooli raamatukogu direktor. Tunnetanud professorina üliõpilaskonna rahvusliku koosseisu muutumist, esines ta raamatukogu direktorina niisuguste algatustega, mis protsessile operatiivselt reageerisid ja oma otstarbekusega üllatavalt pikaealiseks osutusid. Nimelt asutati just Šmurlo initsiatiivil üliõpilasraamatukogu tulevane seminarka. 36 Kui selgus, et venekeelsete praktikumide jaoks seni olid Brückneril need olnud saksakeelsed ei ole ülikooli raamatukogus piisavalt kirjandust, tegi ta 5. oktoobril 1898 ettepaneku asutada raamatukogu juurde spetsiaalne õppetöö vajadusi silmas pidav Vene ajaloo osakond, mida üliõpilased saaksid kasutada professori juhendamisel. Šmurlo selgitas, et kehtivad eksamite ja arvestuste nõuded näevad ette praktikumide sooritamist, mis ajaloo-osakonna üliõpilaste puhul võiks seisneda alg allikate lugemises. Põhikogust on neid kas puudumise või eksemplaride vähesuse tõttu raske kätte saada ja see takistab üliõpilaste süstemaatilist ning järjepidevat tööd. Piiratud rahalised võimalused ei luba aga üliõpilastel endale vajalikke raamatuid soetada. Seega, taoline üliõpilasraamatukogu võiks osutada suurt abi õppetööle. Ajaloo-keeleteaduskonna nõukogu toetas 4. novembril 33 Tartu ülikooli ajalugu. II kd ( ), koost K. Siilivask (Tallinn: Valgus, 1982), Дубьева, Евгений Францевич Шмурло, Tartu ülikooli ajalugu. II kd ( ), koost. K. Siilivask (Tallinn: Valgus, 1982), Ljudmila Dubjeva, Tartu Ülikooli Ajaloo-Keeleteaduskonna üliõpilasraamatukogu aastail , Kleio. Ajaloo Ajakiri. Nr 4 (22) (1997),

109 Professor õppekeele vahetuse situatsioonis 1898 seda ettepanekut. Üliõpilasraamatukogu rajamiseks otsustati moodustada komisjon (professorid Jevgeni Petuhhov, Jevgeni Šmurlo, Anton Jassinski ja Aleksandr Nikitski), raamatukogu aga luua nelja osakonnaga: vene ajalugu, keskaja ajalugu, vene filoloogia ja klassikaline filoloogia. 30. novembril 1898 esitas ajaloo-keelteaduskonna nõukogu komisjoni poolt ette valmistatud palve ülikooli valitsusele. See rahuldati 1. mail 1899 ja üliõpilasraamatukogu oligi asutatud. Algatus osutus elujõuliseks ja elas üle mitu riigikorda: aastast oli see filosoofiateaduskonna seminar, lõpuks kandis nime humanitaarraamatukogu, säilitades kõnekeeles seminarka nime. Seminarka oli viimast päeva avatud 27. detsembril Humanitaarraamatukogu suleti ülikooli raamatukoguvõrgu ümberkorraldamise tõttu ja kogud viidi üle ülikooli raamatukogu peakogusse. Seega teenis see J. Šmurlo initsiatiivil loodud asutus ülikooli 106 aastat ja aitas kasvatada mitu humanitaaride põlvkonda, kes mäletavad seminarkat tänuga. Veel üks professor Šmurlo algatus raamatukogu direktori kohal oli ajendatud õppekeele muutmisest ülikoolis: raamatukogu komisjoni istungil 19. septembri 1898 märkis ta, et raamatukogu süstemaatilise kataloogi kasutamise peaks üliõpilastele, kelle saksa keele oskus on puudulik, tegema mugavamaks, mille peale komisjon otsustas, et saksakeelse kataloogi võtme brošüüri kataloogisüsteemiga 37 peaks tõlkima vene keelde. 38 See tõlge ilmus aastal, 39 ja kuna ta juba sisaldas selleks ajaks süstemaatilises kataloogis tehtud täiendusi (kataloogi edasiarendus peatati aga Esimese maailmasõja päevil), on see võti tänini vana süstemaatilise kaartkataloogi kasutamist hõlbustav juhend. Teadustöö viis aga professor Šmurlo Tartu probleemidest kaugele. Vene ajaloo historiograafia temaatikalt läks ta üle Peeter Suure ajastu ning Venemaa ja Euroopa laienevate sidemete uurimisele, vaadeldes Venemaa ja Lääne-Euroopa poliitilisi ja kultuurikontakte laiemas ajaraamis (hõlmates ka saj). See üleminek algas 37 Schlüssel zum systematischen Catalog der Dorpater Universitäts-Bibliothek (Dorpat, 1873). 38 Дубьева, Евгений Францевич Шмурло, Ключ к систематическому каталогу Библиотеки Императорского Юрьевского университета. (Юрьев, 1900). 109

110 Ljudmila Dubjeva veel tema elu Peterburi perioodil, kinnistus ja süvenes aga Tartus. Šmurlo teaduslikud uurimused tuginesid tööle nii Venemaa kui ka välismaa arhiivides, mida ta pidevalt külastas. Seadnud eesmärgiks selgitada välja katoliikliku Euroopa mõju osatähtsuse Peeter Suure reformides (enne teda oli vaadeldud peamiselt suhteid protestantlike maadega), tegi ta oma teadlaskarjääri peamise avastuse ta avastas Vene ajaloo jaoks Itaalia arhiivid ning publitseeris ja tõi teaduskäibesse sealt pärinevaid dokumente. Ei ole sugugi võimatu, et just soov distantseeruda Tartu probleemidest suunas teda selle Tartust kauge problemaatika juurde, soodustades seega ka teaduslikku produktiivsust. Šmurlo tööde bibliograafia, mis avaldati aastal Prahas, näitab, et tema sulest ilmus ajavahemikul , aastatel , ja pärast aastat 85 nimetust. 40 Eri aastate publikatsioonid on mõistagi erineva mahu ja tähtsusega, kuid siiski tuleb Tartu-perioodi lugeda väga produktiivseks. Just siis tehtud avastused Venemaa suhete alal Itaalia ja teiste katoliiklike maadega tagasid teenitud tunnustuse, mis väljendus tema valimises aastal Peterburi teaduste akadeemia õpetatud kirjasaatjaks asukohaga Roomas ja samuti tema valimises Peterburi teaduste akadeemia kirjavahetajaliikmeks aastal. Šmurlo töötas Roomas aastani ja elas aastail Prahas paguluses, kus oli Vene ajalooseltsi asutajaid ja selle esimene esimees. Oma Tartu-aastaid ta ei unustanud ja veel aastatel saatis Prahast oma publikatsioone Tartu ülikooli raamatukogule. 41 Professor Šmurlo oli ajaloo õppetoolide professoritest esimene, kes tuli Tartu ülikooli 19. sajandi lõpu ülikoolireformi käigus. Tema teadlaskarjääri järjekordne etapp üleminek eradotsentuurilt professuurile langes kokku professuuri võimaluse avanemisega Tartu ülikoolis, kus kavandatava õppekeele vahetuse tõttu olid vene emakeelega kandidaadid väga nõutavad. Teda kutsuti ülikooli, kus reform juba käis, ja ta pidi muutustega kaasas käima. Oma isikuomaduste tõttu oskas ta valida tasakaalustatud positsiooni ja leida 40 В. В. Саханев, Библиография печатных работ Евгения Францевича Шмурло, Записки Русского исторического общества в Праге. Кн. 3. Прага Чешская (Нарва, 1937), Friedrich Puksov, Ülikooli Raamatukogu, Eesti Vabariigi Tartu Ülikool E. V. Tartu Ülikooli toimetised. C. 10 (Tartu, 1929),

111 Professor õppekeele vahetuse situatsioonis ühise keele kolleegidega erinevatest leeridest, püsides akadeemilisel pinnal. Õppejõuna pidi ta kohanduma üliõpilasauditooriumi koosseisu muutuste ja arvulise kasvuga. Ülikooli raamatukogu direktorina suutis ta luua uusi struktuure ja võimalusi (seminarka), mis tänu oma läbimõeldusele ja otstarbekusele kestsid 21. sajandini välja. Ljudmila Dubjeva, PhD, on Tartu Ülikooli kirikuloo teadur, ülikooli ajaloo uurija. A Professor during the Change of the Language of Instruction: J. F. Shmurlo at the University of Tartu in Ljudmila Dubjeva University of Tartu Library In the context of the late 19 th century university reform and the transition from German-medium instruction to Russian-medium instruction (officially in 1893) the lecturing staff at the University of Tartu was gradually replaced. The lecturers at the faculty of history and linguistics chair of history were gradually replaced within ten years, and the chair adopted Russian-medium instruction; as of 1891 Aleksander Brückner, Professor of Russian history, was replaced with Professor Yevgeni Shmurlo ( , in Tartu ); Richard Hausmann, Professor of general history (Middle Ages), with Professor Anton Jassinski ( , in Tartu ) in 1896; and Professor of general history (Modern age) Otto Waltz with Professor Pavel Ardashev ( , in Tartu ) as late as in Before coming to Tartu, Shmurlo had been a private associate professor at the University of St Petersburg, focusing mainly on the age of Peter I in his lectures, while he also taught at the women s courses at St Petersburg. In the years he was a Professor Extraordinarius and in the replacement of a Professor in Ordi- 111

112 Ljudmila Dubjeva nary at the University of Tartu. As a historian, he discovered Italian archives for Russian history, and received the title doctor honoris causa from the University of Padua in 1892 for this. Shmurlo began his activities when the University still used German as the medium of instruction. Shmurlo s predecessor, Professor of Russian history Aleksander Brückner (worked at the University of Tartu in ) held lectures on Russian history in Russian but provided explanations and held seminars in German. In case of Russian history, the language of instruction in lectures was not changed at all but when Shmurlo started work, seminars were also held in Russian. While his lectures were attended by 14 people in 1891, autumn semester, 9 of those had been attending A. Brückner s lectures in the spring semester of the same year. As of 1897, when the authorities allowed accepting the alumni of I rank theological seminaries into the University, the student body increased, it started to include students of various nationalities, while Russian students became the majority group. In Shmurlo was the head of the University of Tartu Library. Proceeding from the practical needs of the reformed University, a student library (sources and reference books, a sufficient number of copies) was created upon his initiative; this served Humaniora students until 2005 in only a slightly different format. Around the turn of the century, the professors at the University of Tartu were divided into camps: Germans and Russians, liberals and conservatives, whereas the Russian liberals could more easily find common grounds with the Germans than the conservatives of their nationality. Shmurlo was one of the liberals. Owing to his delicate wording, which emphasised only literary achievements and left religious and philosophical questions aside, Leo Tolstoy was successfully elected an Honorary Doctor of the University of Tartu in Shmurlo s example proves that Russian was used, when necessary, at the University of Tartu even before the transition to Russian-medium instruction, whereas a delicate and intelligent professor could smooth the contradictions between German and Russian professors and their differing world views, so that the relations would stay on strictly academic grounds. 112

113 Keeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis Kersti Taal aasta märtsis, kui Õpetatud Eesti Seltsis (ÕES) arutati eesti keelele üleminekut, ütles seltsi esimees, Tartu Ülikooli rahvaluuleprofessor Walter Anderson: eesti keel ei ole teaduskeel. 1 Nii arvas eesti päritolu baltisakslane, kes ise eesti keeles loenguid pidas. Tänapäeval on tal kahjuks mõttekaaslasi ka eestlaste hulgas. ÕESil on suured teened selles, et eestlastest, tollasest maarahvast, sai kultuurrahvas oma keele ja kultuuriga. Enam kui sajandi jooksul töötati seltsis selle nimel, et eestlastel oleks oma keel, milles juba 20. sajandi esimesel poolel oli võimalik teadust teha. Keeleliselt saab jagada seltsi ajaloo kahte perioodi: saksakeelne Õpetatud Eesti Selts /29 ja eestikeelne Õpetatud Eesti Selts alates 1928/29. Esimestel aastakümnetel uurisid Friedrich Robert Faehlmanni ja Dietrich Heinrich Jürgensoni kõrval eesti keelt sakslastest pastorid Johann Samuel Boubrig, Carl Heinrich Gehewe, Johann 1 Walter Anderson ( ) sündis Minskis, kus ta isa Nikolai töötas õppejõuna. Keeleteadlane Nikolai Anderson ( ) sündis Viru-Jaagupi kihelkonnas, õppis Tartu ülikoolis, oli õpetaja Minski ülikoolis ning seejärel soome-ugri keelte professor Kaasani ülikoolis, ÕESi auliige. Walter õppis klassikalist filoloogiat Kaasani ülikoolis ja Peterburi ülikoolis, aastail oli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Tartu ülikoolis. Lahkus Eestist aastal, suri Kielis. Ta astus ÕESi aastal, oli ÕESi esimees , valiti seltsi auliikmeks. W. Anderson õppis kiiresti ära eesti keele ja ütles keeleõpingute kohta talle määratud õpetaja abil: ennem kustub päike, kui ma selles tempos keele kätte saan. Koosolekul öeldu kohta vt: Võitlus eesti keele pärast Õpetatud Eesti Seltsis. Õpetatud E. Seltsi ametlikuks keeleks Eesti keel. 90-aastane traditsioon, mil eesti keel ukse taga pidi olema, kolikambri heidetud. Eestseisus ei luba eesti keelt seltsi väljaannetesse, Päevaleht, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014) 113

114 Kersti Taal Friedrich Heller, Georg Knüpffer, vennad August ja Rudolf Hollmann 2 jt. 19. sajandi teisel poolel olid keeleuurijateks juba eestlased Jakob Hurt ja Mihkel Veske, vana kirjakeele mälestusmärkide väljaandmisega tegeles Villem Reiman. Alates 1928/29. aastast oli eesti keel ÕESi ametlik keel ja sakslased hakkasid pettunult tagasi tõmbuma. Väljaanded aastaraamat ja toimetised jäid endiselt saksakeelseteks, sest olid mõeldud eelkõige vahetuseks ja seega eesti teaduse välismaal tutvustamiseks. Eestikeelsena hakkas ilmuma Kirjade seeria. Vaatlen keeleküsimust kahest aspektist: eesti keel uurimisobjektina ÕESis 19. sajandil ja saksa keelelt eesti keelele üleminek aastate lõpus ehk Õpetatud Eesti Seltsi muutumine eestikeelseks teadusseltsiks. Seltsi põhikirjas ei ole töökeelt sätestatud: alates asutamisest aastal sai aastakümneid selleks olla vaid saksa keel ning alles Eesti Vabariigi aastail oli võimalik eesti keelele üleminek. Keeleuurimine Õpetatud Eesti Seltsis 19. sajandil ÕES ei alustanud tühjalt kohalt, eesti keelt oli ka varem uuritud. Ilmunud olid Anton Thor Helle ( ), Johann Hornungi (u ), Heinrich Gösekeni ( ) ja Johann Gutslaffi (? 1657) grammatikad. August Wilhelm Hupeli ( ) grammatika koos sõnaraamatuga oli ÕESi liikmetele aluseks eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel. 3 Otto Wilhelm Masing ( ) 2 Johann Samuel Boubrig (1788 Riia 1852 Tartu) õppis TÜs teoloogiat, sai a Tartu Jaani kiriku abiõpetajaks, TÜ eesti keele lektor; Carl Heinrich Gehewe (1796 Tartu 1856 Tartu) õppis , TÜs teoloogiat, aastast 1820 pastor Rõngus, aastast 1831 õpetaja Tartus eesti kogudustes, ÕESi esimees aastail ; Johann Friedrich Heller (1786 Taga-Pommeri 1849 Räpina) õppis Königsbergi ja Halle ülikoolis ning aastail TÜs teoloogiat, pastor Räpinas, aastast 1834 Võrumaa praost; Georg Knüpffer ( ) õppis välismaal, pastor Väike-Maarjas; August Hollmann (1801 Äksi 1849 Tartu) õppis TÜs teoloogiat , aastast 1834 pastor Puhjas; Rudolf Hollmann (1798 Äksi 1858) õppis TÜs teoloogiat , aastast 1823 pastor Harglas ja aastast Rõuges. Kõik nad olid ÕESi asutajaliikmed. 3 Johannes Gutslaff, Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicum (Tartu, 1648); Heinrich Göseken, Manuductio ad Linguam Oesthonicum (Reval, 1660); Johann Hornung, Grammatica Esthonica (Riia, 1693); Anton Thor Helle, Kurzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache (Halle, 1732); August Wilhelm Hupel, Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte (Riia, Leipzig, 1780). 114

115 Keeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis oli oma keelealase ja ajakirjandusliku tegevusega eeskujuks Friedrich Reinhold Kreutzwaldile jt. Siiski oli aastate lõpus tekkinud eesti keele uurimises tühimik: Johann Heinrich Rosenplänteri ( ) väljaantav Beiträge zur genauern Kenntniss der Ehstnischen Sprache oli ilmumise lõpetanud (ilmus ), mitmed keelt uurinud pastorid surnud ja nii avanes ÕES-i ees avar tööpõld aastal asutatud Õpetatud Eesti Seltsi eesmärgiks sai edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste poolt asustatud maast. Seega on eesti keele uurimine kogu ajaloo jooksul olnud seltsi üks peaülesandeid. ÕESi algusaastatel kaheldi, kas eesti keelest saab üldse omaette kultuurkeel ning püüti koguda keelematerjali vähemalt tuleviku tarbeks, et väike rahvakild ei hääbuks jäljetult. See oli aeg, kus ei olnud maarahva tuleviku kohta veel selgust ka Faehlmannil. Tema kõhklused avalduvad vaidluses parun Nolckeniga. 7. jaanuaril 1842 külastas Faehlmann haiget Ernst Nolckenit. Vestluses tema isa Georg von Nolckeniga ( ) esitas too oma kuulsad küsimused: Öelge mulle, mida õieti taotleb teie eesti selts talupojakeele väljakujunemisega? Kas poleks ometi parem, kui see keel jääks täiesti unarusele ja kaoks täiesti see oleks kõige arukam soov ja samuti heategu rahvale. Neid peaks parem sakslasteks tegema. Faehlmann vastas, et see on ka tema ja eesti seltsi arvamine. Seejärel selgitas ta oma seisukohta: esiteks peab seda uurima, mida tahetakse hävida lasta. Eesti keele pärast on tõepoolest liiga vähe vaeva nähtud, ja ta sisaldab palju seesugust, mis keeleuurijale suurt huvi pakuks. Faehlmann jätkas: Kui me tahame mõjutada mingit rahvast, tema kultuuri, tema majanduslikku olukorda ja tahame välja juurida ebausku ning seda, mis ebausuga liidus on, noh, siis peame me ju ise tema keelt tundma õppima, et meid küllalt mõistetaks, me peame, kui see meie võimuses on, katsuma keelt ennast kõrgemale tõsta või rahvast ajendada oma keelt välja arendama. Sest kui rahvas on kultuuris natuke edasi jõudnud, siis muutub tema keel avaramaks ja areneb edasi, ja eesti keel on ülimalt arendatav. Faehlmann arutles, et kui rahvas on kõrgemale kultuuritasemele tõstetud ning ebausk ja eelarvamused on kõrvaldatud, siis igatseb rahvas veel enam haridust ja liitub mõne teise rahvusega. Samas on teada, et eestlasel on suur himu sakslaseks muutuda, kui ta natuke rohkem 115

116 Kersti Taal haridust on saanud. Eesti rahvas läheks täiesti sundimatult ning iseenesest üle saksa rahvusesse, kui me tema kultuurijärge vaid veidi parandaksime. 4 Me saame vaid oletada, kas Faehlmann tõesti nii arvas või oli see vestluses vaid taktikaline käik. Faehlmann ise tegeles aktiivselt keeleküsimustega, sest lisaks seltsis tehtavale nõudis seda Tartu ülikooli eesti keele lektori amet. Lektoriks sai ta aastal pärast Jürgensoni surma. ÕESi algaastate tähtsam ettevõtmine oli eesti-saksa sõnaraamatu koostamine. Sõnaraamatu vajalikkusest räägiti ÕESis esimest korda aasta detsembris. Eestvedajaks sai Jürgenson 5 ja aasta 18. jaanuaril esitas ta üksikasjaliku kava, mis ilmus 20. jaanuaril nädalalehes Inland. 6 Ettepaneku alguses andis ta ülevaate olemasolevatest sõnaraamatutest ja materjalikogudest, mis edaspidise töö jaoks tuleks kokku koguda. Missugune nendest teemadest võikski ennekõike pälvida meie suuremat tähelepanu kui mitte just eestlaste keele uurimine. Jürgenson arvas, et sõnaraamatu koostamine on seltsi vääriline ja seda meenutatakse veel sajandeid. Koostamistöösse planeeriti kaasata võimalikult palju keeletundjaid nii seltsist kui ka väljastpoolt seltsi. Töö otsustati üksikute tähtede kaupa kaastööliste vahel ära jagada ning igale tähele nähti ette kaks autorit üks Põhja-Eesti ja teine Lõuna-Eesti murde tundja. Täiuslikkust taotledes arvas Jürgenson, et arvestada tuleb grammatikat ja etümoloogiat, silmas tuleb pidada sugulaskeeli, esitada ka laen- ja võõrsõnad, murdesõnadel tuleb märkida päritolukoht. Sõnaraamatu koostamisest räägiti seltsi koosolekutel, kuid aasta jaanuariks olid tähtedest välja jagatud vaid a, e, h, i, j, k, r. 7 Kahjuks oli häid keeletundjaid vähe, isegi Kreutzwaldi nõusse saamisega 4 Friedrich Robert Faehlmann, Minu vaidlus Nolckeni ja Liphartiga, Friedrich Robert Faehlmann, Teosed, 1 (Tartu, 1999), Dietrich Heinrich Jürgenson ( ) sündis Vasalemmas mõisakingsepa pojana. Hiljem töötas isa mõisavalitseja, möldri ja väikekaupmehena Tallinnas. Poeg õppis Tallinna kreiskoolis ja kubermangugümnaasiumis ning seejärel TÜ usuteaduskonnas. Esialgu töötas ta koduõpetajana ja aastast kuni surmani Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminari inspektorina, a valiti esimese eestlasena TÜ eesti keele lektoriks. Oli ÕESi asutajaliige ja sekretär. 6 Vorschlag, betreffend die Herausgabe eines vollständigen Ehstnisch-deutschen Wörterbuchs, Das Inland, Nr. 38, 20. September (1839), v Bericht über die Wirksamkeit der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat für das Jahr 1839, Verhandlungen der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat, Bd. 1, H. 1 (Dorpat; Leipzig 1840),

117 Keeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis oli Jürgensonil raskusi. Entusiastlikult alanud töö jäi peagi soiku, sest pärast Jürgensoni varajast surma aasta suvel ei leidunud sobilikku keelemeest, kes asja juhtima oleks hakanud. Jürgensoni surma järel moodustati 5. novembril 1841 sõnaraamatu komisjon: F. R. Faehlmann, C. H. Gehewe, J. S. Boubrig, J. F. Heller ja G. M. Knüpffer. Jürgensoni ettepanekus oli ette nähtud moodustada töö juhtimiseks kohe komisjon seega hilineti kaks aastat ja kahjuks oli selleks ajaks esialgne entusiasm juba raugemas. Selgunud oli ka kurb tõsiasi, et tööks vajaliku keeleoskusega inimesi nappis seltsis ja väljaspool seltsi oli neid veelgi vähem. Kuigi igal aastakoosolekul sõnaraamatust ei räägitud, ei vajunud küsimus siiski unustuse hõlma. Pidevalt saabus seltsi liikmetelt keelematerjali: Kadrinast Arnold Friedrich Johann Knüpfferi rikkalik sõnakogu; J. F. Heller Räpinast saatis seltsile kopeerimiseks oma leksikaalsed lisandid; Carl Reinthal andis seltsile kasutamiseks paljude, sh fraseoloogiliste märkustega varustatud Hupeli sõnaraamatu; Eduard Philipp Körber Võnnust annetas arutluse Liivimaa puunimedest; Johann Jakob Nocks Rakverest saatis kirjutise pühakirjas leiduvatest taimenimedest; Fr. R. Kreutzwaldilt saadi rõiva- ja taimenimetusi aastatel luhtus Äksi pastori Franz Ackermanni katse sõnaraamat kokku seada aasta 4. veebruaril arutati taas sõnaraamatu väljaandmist ning korraldustöödeks moodustati komisjon: professor Ewald Tobien, Carl Reinthal ja Carl Mickwitz, neile jäeti õigus juurde kutsuda Eduard Ahrens ja Fr. R. Kreutzwald. Juunis täiendati komisjoni üliõpilaste Jakob Hurda ja Marcus Salemiga. Keelematerjali saadeti seltsile pidevalt, kuid mees, kes suutis olemasolevatele materjalidele tuginedes sõnaraamatu kokku seada, ilmus alles aastate algul: seltsi liige ja Peterburi teaduste akadeemia akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann. 9 Ta alustas akadeemia toetusel ÕESi materjalidega tutvumist ja keelereise aastate algul. Wiedemanni keelejuhid olid J. Hurt, Fr. R. Kreutzwald, J. W. Jannsen, L. Koidula, M. Veske, Rudolf Kallas, Hugo Treffner 8 Alo Raun, Õpetatud Eesti Seltsi 100-aastasest tööst keeleteaduse alal, Akadeemilise Emakeele Seltsi Toimetised, 35 (Tartu, 1938), Ferdinand Johann Wiedemann (1805 Haapsalu 1887 Peterburi) keeleteadlane, Peterburi TA akadeemik aastast Lõpetas a TÜ õigusteaduskonna. Töötas õpetajana Miitavis (Jelgavas) ja Tallinnas, alates 1858 Peterburi TAs soome-ugri rahvaste keelte ja ajaloo alal. 117

118 Kersti Taal jt. Kreutzwald tundis sõnaraamatu ilmumise vastu suurt huvi ja luges akadeemik Anton Schiefneri vahendusel korrektuurpoognaid. Kindlasti oli Kreutzwaldi eesti keele oskus sel ajal tunduvalt parem kui sõnaraamatu koostamise algaegadel. Kuna seltsil puudus raha sõnaraamatu väljaandmiseks, 10 siis tuli Peterburi teaduste akadeemia ka rahaliselt appi. Sõnaraamat ilmus aastal Peterburis. Wiedemann tänas eessõnas ÕESi eestseisust, Fr. R. Kreutzwaldi, J. Hurta, J. W. Jannsenit, Mihkel Jürgensit Pärnust ja pastoreid Johann Georg Schwartzi Põlvast ning Carl G. Ficki Keilast. Järgnevalt on sõnaraamatust ilmunud kolm trükki: aastal andis Peterburi teaduste akadeemia Hurda toimetamisel välja uustrüki, kuhu olid lisatud Wiedemanni poolt hiljem kogutud sõnad aastal Eesti Kirjanduse Seltsi väljaantud sõnaraamatule kirjutas eessõna Andrus Saareste. Neljas trükk ilmus aastal ja muutus kohe defitsiitseks. 11 Sõnaraamatu koostamine on kindlasti Kalevipoja väljaandmise kõrval üks seltsi tähtsamaid saavutusi, olgugi et töö venis ja väljaandmise au tuli teistele loovutada Wiedemann suutis sõnaraamatu välja anda vaid tänu ÕES-i kogudele, mis olid mitu aastakümmet oodanud andekat ja tarka keelemeest. Keeleküsimused olid lisaks sõnaraamatu koostamisele pidevalt päevakorras aasta 18. jaanuari aastakoosolekul rääkis esimees Gehewe eesti keele uurimise ja säilitamise vajalikkusest, 5. märtsil 1841 moodustati õigekirjutuse reeglite fikseerimise komisjon: Fr. R. Faehlmann, D. H. Jürgenson, C. H. Gehewe, J. Fr. Heller, C. G. Fick, Carl Christian Masing, Carl Gottfried Gustav Masing, Fr. R. Kreutzwald, Nikolai Mühlberg. Kahjuks mõjutas komisjoni tegevust Jürgensoni surm ja Kreutzwald oli sunnitud kurtma, et ko a jaanuaris sai selts Liivimaa Maanõunike kolleegiumilt kirja, milles teatati, et ÕESi toetuspalve eesti keele sõnaraamatu väljaandmiseks on Liivimaa rüütelkonna poolt tagasi lükatud. Vt: Raun, Ferdinand Johann Wiedemann, Ehstnisch-deutsches Wörterbuch (St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, 1869); Ferdinand Johann Wiedemann, Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. Im Auftrage der Kais. Akademie der Wissenschaften redigirt von Dr. Jacob Hurt (St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, 1893); Ferdinand Johann Wiedemann, Eesti-saksa sõnaraamat. Kolmas muutmata trükk teisest, dr. Jakob Hurt i poolt redigeeritud väljaandest. Sissejuhatusega varustanud Albert Saareste (Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1923); Ferdinand Johann Wiedemann, Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest (Tallinn: Valgus 1973). 118

119 Keeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis misjonil on olnud vaid paar nõupidamist ja asi on soiku jäänud. 12 Ortograafiaga tegeles Faehlmann ning esitas oma arutluse eesti keele ortograafiast 5. aprillil 1843 seltsile kaalumiseks. Seltsi toimetistes ilmus artikkel Eesti ortograafiast alles pärast Faehlmanni surma aastal. 13 On arvatud, et Faehlmann hakkas ise oma põhimõtetes kahtlema ja seetõttu jäi kirjutis käsikirja. Iga aasta jaanuaris toimunud ÕESi aastakoosolekutel kõnedega esinedes peatus Faehlmann tavaliselt seltsis tehtul, sealhulgas keelealastel uurimistöödel aasta 31. jaanuari aastapäevakõnes, kui ÕES oli aasta töötanud tema juhtimisel, vaatas Faehlmann tagasi eelnevale aastale. Esimees tunnistas usinust ja agarust, millega käsitleti peaaegu kõiki uuringute ringi kuuluvaid alasid. Kahjuks ei saanud ta rõõmsate sõnadega peatuda rahva keelel, vaid küsis: Kus on Masingu järeltulijad, kes oleksid rahva õpetajad sõna otseses mõttes, nagu oli seda tema? [...] Me peame hakkama uurima tema teoseid, et taas mõista rahva ja tema keele loomust, et tundma õppida vahendeid, millega saaks tulemus- ja õnnistusrikkalt mõjutada rahva vaimu ja südant. Ta mõistis hukka neid (pastoreid), kes arvasid, et kõige õigem ja parem keel on piibli keel. Piiblitõlge oli ilmunud väärikal kujul, kuid sellest oli sajand möödunud ja keel edasi arenenud. Küsimusele, kuidas on selts katsunud lahendada seda sajandi ülesannet, vastas ta lühidalt: need vähesed liikmed, kes tegelevad keelega, on oma osa täitnud ustavalt aasta oligi keele uurimisel edukas: Faehlmann ise pidas seltsi koosolekutel neli ettekannet (eesti deklinatsioonist, määramatust mitmuse akusatiivist, eesti ortograafiast, käänete paremast rühmitamisest). Hargla pastor R. Hollmann esines kahe ettekandega: eesti ja eestlaste nimetusest ning sõna pikne tähendusest, Võnnu pastor Ed. Ph. Körber Liivimaa puuliikide nimetustest ja ülemõpetaja C. Chr. Masing vokaalharmooniast soome sugu keeltes, eriti Tartu eesti keeles. Sõnaraamatu materjalide korraldamise ja täiendamisega tegeles Gehewe, lisamaterjali saatsid Kreutzwald ja Nocks. 12 Kreutzwald Faehlmannile [ ], Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. 1. Kirjad Fr. R. Faehlmannile, D. H. Jürgensonile ja teistele (Tallinn, 1976), Friedrich Robert Faehlmann, Ueber die estnische Ortographie, Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, Bd. 2, H. 4 (Dorpat, 1852), Friedrich Robert Faehlmann, [Rahva keelest. Ettekanne 1844], Teosed, 1,

120 Kersti Taal aasta üldkoosolekul vaagis Faehlmann seltsi töötulemusi ja tegi hulga ettepanekuid: viidates, et Soome kirjanduse seltsi mõju- ja tegevusringkond on olnud märksa laiem ning seltsi töös osaleb agaralt kogu maa, oli Faehlmanni soov, et ka ÕES oma tegevust laiendaks. Ta pidas hädavajalikuks kokku leppida otstarbekohasema ja õigema ortograafia asjus. Eriline tähelepanu tulnuks pöörata rahvakirjandusele. Rahvaraamatuis on eriti silmas peetud rahva õpetamist ja kalendrit võib pidada tõeliselt õpetlikuks rahvaraamatuks. Vähese rahvakirjanduse üheks vabandavaks põhjuseks tõi ta keele raskuse. Raskust võib aga püsivusega ületada. Faehlmann pöördus üleskutsega nende seltsi liikmete poole, kes on head keeleoskajad, võtta oma hoolde see eesti kirjanduse liialt vähe tähelepanu leidnud osa aasta jaanuaris andis Faehlmann põhjalikuma ülevaate seltsi kümne aasta tegevusest. 16 Tehtut hinnates ütles ta, et sihte, mida selts asutamisel endale seadis, on muutumatult silmas peetud ja töötulemused on leidnud tunnustust. Mis kõigepealt puutub keeleharimisse, siis võime uhked olla selle üle, et seltsi väljaannetes ja seltsi liikmete poolt on alustatud uus tulemusrikkam keeleuurimise viis, mida teised on ainult järele aimanud, ja kõigis eesti keeleõpetuse osades on selts astunud esimese sammu; need osad, mida pole veel käsitletud, on puudutamata jäetud ka teiste poolt; nimelt mitmed süntaksi alale kuuluvad teemad. Faehlmann arvas koguni, et järelpõlved hakkavad seltsi asutamisest lugema uut eesti grammatika käsitlusjärku. Samas kurtis ta, et sõnaraamat ei ole kaugele edenenud. Üks inimene peab võtma kogu töö muidu ei tule sellest kunagi midagi. Unarusse jäänud, kuid väga vajalikuks keeleuurimise haruks pidas Faehlmann keelegeograafiat. Näiteks kuuldakse õ-d Peipsi ääres palju sagedamini kui Harju- ja Hiiumaal. Tulevikku vaadates esitas ta küsimuse: Millele võivad seltsi liikmed 25. aastapäeval uhked olla? Kui agarus ja virkus ei jahtu, siis on ehk tulemused seda hiilgavamad. 17 Kahjuks oli ÕESi 25. aastapäevaks 15 Friedrich Robert Faehlmann, [Ettekanne a. üldkoosolekul], ibid., Tegelikult 11 aasta tegevusest. Antud juhul arvestati seltsi algust a jaanuarist, kui rahvahariduse minister Sergei Uvarov kinnitas ÕESi põhikirja. 17 [Praeguse presidendi hr. dr. Faehlmanni ettekanne 19. jaanuaril 1849], Teosed, 1,

121 Keeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis agarus kadunud ning alanud langusperiood, seda ka keeleuurimises. Kreutzwald kurtis juba aastal, et töömesilaste hulgas ei leidu ühtegi keeleuurijat ja seetõttu tuleb toimetistes avaldada teisi eestiainelisi asju, kuni sirguva nooruse hulgast aja jooksul värsked jõud võrsuvad. 18 Kui keeleuurimine oli algaastatel seltsis üks peamisi tegevusalasid, siis sama tähtsaks peeti ka rahvaraamatute väljaandmist, millel oli seltsi rahvavalgustuslikus tegevuses tähtis koht. Kahjuks oli rahvakirjanduse trükki toimetamisel veelgi rohkem tagasilööke kui eesti keele uurimisel. Vaid Marahva kalendrit õnnestus aastail välja anda, kusjuures kõige väärtuslikum kaastöö pärines Faehlmannilt ja Kreutzwaldilt. Raamatutest ilmusid Viina-katk ning Sippelgas. 19 Viimasesse koondati lood, mis Kreutzwald oli kirjutanud hoopiski ajalehe Maarahva Nõuandja jaoks. Seltsis leiti, et kalendrist ja mõnest väiksemast raamatukesest on vähe rahvavalgustuslikuks tegevuseks. Pidevalt ilmuv ajaleht (ajakiri) aitaks kaasa ka rahva majandusliku olukorra paranemisele. 25. septembril 1840 saatis Kreutzwald seltsile ajalehe väljaandmiseks üksikasjaliku kava. Ajaleht pidi valgustama seniseid väära majapidamise viise ja ühtlasi soovitama juba järeleproovitut, käsitlema kodu- ja kooliolusid, selgitama üldist kõlbelist elu, eriti karskusasja silmas pidades, ning andma õpetusi inimeste ja loomade tavaliste haiguste raviks. 20 Kahjuks ei võimaldanud ärevad ajad ajalehe väljaandmiseks luba taotleda (talurahvarahutused, Pühajärve sõda 1841). Peapõhjus, mis rahvaraamatuid nii vähe ilmus, oli tegijate puudus aastal kirjutati seltsist esimest korda eesti keeles: kalendris ilmus artikkel Marahva sündinu asju tundjide koggodus Tartun. 21 Eelkõige tutvustati seltsi arstist sekretäri Emil Sachssendahli töö- 18 Kreutzwald Sachssendahlile. Võrul, 15. märtsil 1853, Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus, 2, Kirjad A. H. Neusile, E. Sachssendahlile ja teistele (Tallinn, 1956), Fr. R. Kreutzwald, Wina-katk. Üks tähhele pannemise väärt jut, mis wanna ning noore rahvale juhhatusseks ja kassuks wälja on antud (Tartu: Lindforsi pär., 1840); Fr. R. Kreutzwald, Sippelgas. Essimene jäggo. Wälja antud Maarahva kele ja kirja koggoduse polest (Tartu: H. Laakmann, 1843). 20 Kreutzwald Õpet. Eesti Seltsile [25. IX 1840], Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus, 1, Marahwa sündinu asju tundjide koggodus Tartun, Ma-rahwa Kalender ehk Tähtramat 1856 (Tartu, 1855),

122 Kersti Taal kabinetti, kus hoiti seltsi muuseumi vanu esemeid. Perno Postimehes ilmus esimene artikkel ÕESist aastal, aastal kirjutati seltsi 25. aastapäevast. 22 Aastapäeva puhul kirjutati ka sellest, mida selts uurib ja kogub: vanad pruugitud sõja-, söögi- ja muud riistad, vanad rahad, ehted ja riided, vanad raamatud, sest nende kaudu võib eesti rahva endisest elust teadmisi saada. Eesti Postimehes kutsuti aastal inimesi seltsile muinasesemeid ja vanaaegseid asju saatma. 23 ÕESi saabus alates sajandi keskpaigast üha enam eestikeelseid kirju: järelikult levis teadmine seltsist rahvahulkadesse ja ÕES äratas nii suurt lugupidamist, et juleti oma muresid kurta. Pidevalt kirjutas eestikeelseid kirju Pärnu bibliofiil Mihkel Jürgens, kes seltsile ka raamatuid saatis ja samas seltsilt raamatuid tellis, et neid enda tarbeks ümber kirjutada. ÕES sai rahva hulgas tuntuks eelkõige kalendrite ja aasta kooliõpetajate ankeedi kaudu. Ankeet, mis avaldati Perno Postimehes, sisaldas küsimusi nii õpetajate kui ka õpilaste kohta. Saabunud vastustes kurdeti sageli õpetajate raske elu üle ja kiideti ka ÕESi, kes on vaevaks võtnud kooliõpetajate vastu huvi tunda. Valdav enamik vastuseid olid eestikeelsed, kuid oli ka saksakeelseid (näit Abja koolmeister ja harrastusarheoloog, ÕESi liige Jaan Jung). 24 ÕES püüdis igati kaasa aidata uue kirjaviisi võidulepääsule. Selts andis aastal välja J. Hurda Lühikese õpetuse õigest kirjutamisest parandatud viisi. Kahjuks oli uuele kirjaviisile ülemineku vastaseid mitte ainult sakslaste, vaid ka eestlaste hulgas: uue kirjaviisi vajalikkus ei olnud kõigile üheselt mõistetav aastal sai selts pika kirja Pilistverest W. Rothbergilt, kes sugugi uut kirjaviisi heaks ei kiitnud: Ei või ka seda vana ära visata, üks vana sõber on ikka enam kui uus sõber. Ta tõi ka arvukalt põhjusi, miks vana kirjakeel kasulik on: Vanad raamatud on kõik vanas kirjas ja neid oleks raske 22 Tarto õppetud Eesti Selts, Perno Postimees, ; Õppetud Eestiseltsi 25-aastane mälestuse päev, Perno Postimees, Õppetud Eestiseltsist, Eesti Postimees, Eesti kihelkonna- ja külla-koolmeistrid ni Tallinna kui Ria kubermangus pallutakse sõbralikkult Tarto õppetatud Eesti-Seltsile kirja läbbi allamal seisvate küsimiste peale vastust anda, Perno Postimees 27.02; 06.02, Ankeedi vastused asuvad Eesti ajalooarhiivis Õpetatud Eesti Seltsi fondis: EAA , 78, 79. Ankeedist põhjalikumalt: Lembit Andresen, Eesti rahvakooli minevikust. Koolide olukorrast Õpetatud Eesti Seltsi ankeediandmete põhjal (Tallinn, 1966). 122

123 Keeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis ümber muuta ja vanad peaks siis hoopis minema viskama. Rahvas on vana viisi õpetatud, kas siis nüüd peaks kõiki uuesti õpetama, ka vanad koolmeistrid on kõik vana viisi õpetatud, kas neid peaks siis uuesti koolitama. Ta pidas vajalikuks ka saksakeelseid koole, sest keeleoskus on väga vajalik ja ega seepärast veel oma emakeelt ei põlata ning õppimine ei too kindlasti kellelegi kahju. 25 Pärast Faehlmanni surma oli keeleuurimisse tekkinud paus. Sajandi teisel poolel hakkasid eesti keelt uurima juba eestlastest teadlased. Hurdale lisandus keeleteadlane Mihkel Veske, kes oma uurimisreisidest pidevalt seltsi koosolekutel rääkis ja ta reisiülevaated ilmusid ÕESi aastaraamatus, samuti keeleuurimused. 26 Pärast Wiedemanni poolt lõpule viidud eesti-saksa sõnaraamatu ilmumist hakati seltsis tegema ettevalmistusi saksa-eesti sõnaraamatu koostamiseks. ÕESi esimees keeleteaduse professor Leo Meyer ( ) tõstatas sõnaraamatu väljaandmise küsimuse aasta 8. mai koosolekul, koostajana nähti Vesket aasta 2. märtsil moodustati isegi komisjon koosseisus L. Meyer, Carl Mickwitz, Carl Heinrich Niggol ja Gustav Blumberg, 27 kuid edaspidi sõnaraamatust enam ei räägitud. Veske käsikirjalise pärandi hulgas leidub vaid sõnaraamatu kavandeid. Nii juhtus aeg-ajalt mõne suurejoonelise ideega, mille elluviimiseni ei jõutud. Villem Reiman pühendus eesti vanema kirjakeele mälestusmärkide väljaandmisele: Mülleri jutlused, Rossihniuse katekismus, 10 eestikeelset jutlust 17. sajandist EAA, , l Mihkel Veske, Bericht über die Ereignisse einer Reise durch das Estenland im Sommer 1875, Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft, Bd. 8, H. 3 (Dorpat, 1876), 40 84; Mihkel Veske, Reisebericht. Vorgetragen in der 433. Sitzung der Gel. Estn. Gesellschaft, Sonderabdruck aus Nr. 239 den Neuen Dörptschen Zeitung 1876 (Dorpat, 1876); Mihkel Veske, Ueber die Verwandschaft der magyarischen Sprache mit der estnischen, resp. Finnischen Sprache, I II, Sitzungsberichte der gelehrten Estnischen Gesellschaft 1885 (Dorpat, 1886), , Sitzung der gelehrten Estnischen Gesellschaft am 8. (20.) Mai 1874, Sitzungsberichte der gelehrten Estnischen Gesellschaft 1874 (Dorpat, 1875), 8; 440. Sitzung der gelehrten Estnischen Gesellschaft am 2. (14.) März 1877, Sitzungsberichte der gelehrten Estnischen Gesellschaft 1877 (Dorpat, 1878), Georg Müller, Neununddreißig Estnische Predigten aus den Jahren Mit einem Vorwort von Wilhelm Reiman, Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft, Bd. 15 (Dorpat, 1891); Joachim Rossihnius, Südestnische Uebersetzung des Lutherischen Katechismus, der Sonntags-Evangelien und -Episteln und der Leidensgeschichte Jesu nebst einem Anhang in das Südestnische übersetzter Kirchenlieder und Stücke der Agende mit einer Einleitung von Wilhelm 123

124 Kersti Taal Kuni Esimese maailmasõjani peeti ettekandeid saksa keeles, mis oli ka omavaheliseks suhtluskeeleks. Häid eesti keele oskajaid oli kogu perioodi jooksul ka sakslaste hulgas, sealhulgas ka keeleuurijaid, eriti esimestel aastakümnetel. Võib oletada, et enamik asutajaliikmetest oskas eesti keelt või vähemalt õppis seda. Kreutzwald kritiseeris kirjavahetuses sageli liikmete kehva keeleoskust, mis seltsi töös osalemist takistab. Mõnikord ei pidanud ta siiski keeleoskust kõige tähtsamaks. Näiteks ülemõpetaja Gustav Moritz Santo ( ) esimeheks valimise puhul aastal kirjutas Kreutzwald: Kuigi ta eesti keelt ei oska, on ta ometi tuntud kui arukas pea ja lugupidamisväärne karakter. 29 Eestlased moodustasid kogu esimese perioodi jooksul umbes 10% seltsi liikmeskonnast. Õpetatud Eesti Seltsi muutumine eestikeelseks teadusseltsiks 1928/29. aastal Kui ÕES aastal taasalustas, olid eestlased endiselt suures vähemuses (1921. aastal 164 liikmest 36) ja tegevus jätkus vanu traditsioone järgides saksakeelsena. Liikmeskond hakkas kiiresti kasvama, kuid esialgu rohkem sakslaste kui eestlaste arvelt (1919. aastal 31 uut liiget, neist 11 eestlast; aastal 89 uut liiget, eestlasi 42; aastal 22 uut liiget, eestlasi 10, aastal 19 uut liiget, 8 eestlast; aastal 14 uut liiget, 7 eestlast). Vahepealsetel aastatel huvi seltsi astumise vastu vähenes, kuid aastal ühines seltsiga juba 51 uut liiget, neist 43 eestlast. Aasta lõpus oli esimest korda võimalus tänu eestlaste ülekaalule valida peamiselt eestlastest koosnev juhatus. Esimese eestikeelse ettekande pidas seltsis TÜ soomlasest professor Lauri Kettunen ( ) aasta 1. märtsil teemal Liivlaste veejumalus Noova. Peagi järgnesid Harri Moora, Matthias Johann Eisen jt. Samal ajal asutati uusi rahvusteaduste seltse Akadeemiline Emakeele Selts (1920), Akadeemiline Ajalooselts Reiman, Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft, Bd. 19 (Dorpat, 1898); Zehn estnische Predigten aus der Mitte des siebzehnten Jahrhunderts. Mit einer Einleitung, Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft, Bd. 20, H. 1 (Dorpat, 1899). 29 Kreutzwald Sachssendahlile [veebr. algul 1853], Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus, 2,

125 Keeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis (1920), Akadeemiline Rahvaluule Selts (1925), Akadeemiline Kirjandusühing (1924), mille liikmeskonna moodustasid peamiselt eestlased. Ka ÕESi hakkas järjest enam astuma eestlasi ning nüüd oli võimalik mõtlema hakata võimuvahetusele ka saksakeelses ÕESis aastal asutatud Eesti Looduseuurijate Seltsis oli eesti keel juba ametlikuks keeleks saanud, vaid peamiselt sakslastest koosnevad Eestimaa Kirjanduse Ühing ja Pärnu Muinasuurimise Selts jätkasid saksakeelsetena. Väiksemates kohtades oli sakslasi seltside edasi tegutsemiseks liialt vähe ja nii lõpetas aastate algul tegevuse Saaremaa Tundmaõppimise Selts ning Viljandi Kirjanduslik Selts kiratses kuni sulgemiseni aastal. Seega nõrgenes baltisakslaste positsioon mitte ainult majanduse vallas, vaid ka teaduselus ja seltsitegevuses. ÕESis võisid sakslased end esialgu kindlalt tunda. Ülikoolis kasvas kiiresti eestikeelsete loengute arv ja Eesti Vabariigi kümnenda aastapäeva eel tõstatati küsimus: kui kaua peab veel taluma saksa keele valitsemist riigilt toetust saavas Õpetatud Eesti Seltsis? aasta 17. veebruaril ilmus Postimehes artikkel Liigub visalt, aga liigub siiski. Võõra keele valitsus Õpetatud Eesti Seltsis. Saksa keel langemas. Rõhutati, et kuni Kettuse ettekandeni seisis eesti keel seltsi ukse taga. Ettepaneku minna üle eesti keelele tegi rektor Henrik Koppel (ÕESi liige aastast 1894) 7. märtsi koosolekul: võtta Õpetatud Eesti Seltsis ametlikuks keeleks eesti keel. Keeleküsimust arutati ka järgmistel koosolekutel ning lõpuks otsustati, et kõik ametlikud teadaanded kantakse ette eesti keeles, kuid lisatakse ka tõlge, protokollid kirjutatakse kahes keeles, ettekannetes ja vaidlustes on lubatud mõlemad keeled ja küsimustele vastatakse selles keeles, milles need esitati. Väljaannete keeleks jäi edasi saksa keel, sest need olid mõeldud välisvahetuse kaudu Eesti teaduse tutvustamiseks välismaal aastal hakkas ilmuma eestikeelne Kirjade sari, kus avaldati kaks rahvaluulele pühendatud köidet (J. Hurda 25. surma-aastapäevaks ja Kalevala ilmumise 100. aastapäevaks), Gustav Ränga monograafiad ning Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus. 30 Seltsi eestikeelseks muutumine pälvis ajakirjanduse tähelepanu Vanavara vallast (Tartu, 1932); 2. Gustav Ränk, Peipsi kalastusest (Tartu, 1934); 3. Kaleviste mailt (Tartu, 1935); 4. Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (Tartu, 1936); 5. Gustav Ränk. Saaremaa taluehitised (Tartu, 1939). 125

126 Kersti Taal Kui tavaliselt avaldati lühiteated koosolekul toimunust Postimehes, harva ka Päevalehes, siis nüüd ilmusid ülevaated aruteludest mõlemas ajalehes. Kuna ametlik protokoll on napisõnaline ja ei kajasta sõnavõttudes öeldut, siis just tänu ajakirjandusele saab toimunust tõesema pildi. Pealkirjad olid emotsionaalsed: 90-aastane traditsioon, mil eesti keel ukse taga pidi olema, kolikambri heidetud jne. 31 Sõnavõttudes püüti naeruvääristada eesti keele lubamist seltsi väljaannetesse: eesti keel ei või väljaannetesse pääseda, sest välismaal mõistab seda keelt vaid mõni üksik; see oleks võõral maal suurele hulgale nagu mõni salakeel ja omal maal ka kõik ei oska eesti keelt; eesti keel oleks nagu malai või albaania keel. Koppel tuletas sõnavõtjatele meelde, et kui otsustatakse eesti keel kõrvale tõrjuda, siis võib see valitsuses ja Riigikogus vastukaja leida, sest selts saab ülikoolilt toetust. Ühtlasi tegi ta ettepaneku alustada mõne uue eestikeelse sarjaga, näiteks rahvaluule alalt. 32 H. Koppel põhjendas eesti keele kasutamist seltsi ametliku keelena Postimehe artiklis. Ta kirjutas, et seltsi põhikirjas ei ole keele kohta sõnagi, kuid enesestmõistetavaks on peetud, et ülikooli õppekeel on ka ülikooli juures asuvate seltside ametlik keel. Olulise põhjusena seltsi eestikeelseks muutmisel tõi ta vajaduse olla teistele humanitaarala seltsidele keskkohaks, mille ümber teised koonduksid ja omi tegevuskavu arutaksid. Saksakeelse seltsi ümber eestlaste seltsid aga ei liituks. Seltsi väljaanded pidid olema ka sisemaa jaoks ja seetõttu oli eestikeelne sari väga vajalik. Rahvaluule arhiivi suuri kogusid oli vaja välja andma hakata. 33 Uus, valdavalt eestlastest koosnev juhatus valiti aasta 4. detsembril. Aasta varem ei olnud otsustavaks pöördeks seltsis veel piisavalt eestlasi. ÕESi esimeheks valiti keeleteaduse professor Ju- 31 Liigub visalt, aga liigub siiski, Võõra keele valitsus Õpetatud Eesti Seltsis, Saksa kants on langemas, Postimees ; Kauplemine riigikeele pärast! Huvitav maadlus Õpetatud Eesti Seltsis. Seltsi enamus hoiab saksa keele poole, Postimees ; Võitlus eesti keele pärast Õpetatud Eesti Seltsis, Õpetatud E. Seltsi ametlikuks keeleks Eesti keel, 90-aastane traditsioon, mil eesti keel ukse taga pidi olema, kolikambri heidetud, Eestseisus ei luba Eesti keelt seltsi väljaannetesse, Päevaleht ; Henrik Koppel, Mitte riigikeele, vaid eesti keele pärast, Postimees ; Õpetatud Eesti Seltsi teoste keeleküsimus, Eesti keel Seltsi trükitöis lubatud, Kaebus tühistatud, Postimees Kauplemine riigikeele pärast! Huvitav maadlus Õpetatud Eesti Seltsis. Seltsi enamus hoiab saksa keele poole, Postimees Henrik Koppel, Mitte riigikeele, vaid Eesti keele pärast, Postimees

127 Keeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis lius Mark, juhatuse liikmeteks Johan Kõpp (abiesimees), Erik Laid (abisekretär), Ferdinand Leinbock (Linnus, laekahoidja), Otto Liiv (raamatukoguhoidja abi), Harri Moora (konservaator), Erik Tender (mündikonservaator). Sakslastest jätkas ainsana raamatukoguhoidja Otto Freymuth. Sekretär jäi esialgu valimata, sest professor Wilhelm Wiget oli kirja teel teatanud ametist loobumisest. Järgmisel aastal valiti sekretäriks Marta Schmiedehelm. Sakslased esitasid juhatusse Heinrich Laakmanni mündikonservaatoriks ja Aleksander Rosenbergi raamatukoguhoidjaks, kuid kumbki ei saanud piisavalt hääli. 34 Seega oli toimunud seltsi elus oluline pööre. Sakslasi ei tõrjutud kõrvale, kuid senine esimees professor Walter Anderson tõmbus ise pettunult tagasi nii seltsi esimehe kui ka väljaannete toimetaja kohalt. Näiliselt toimus eesti keelele üleminek rahulikult: vähemusse jäänud sakslastel ei olnud jõudu avalikuks vastupanuks. Nende protest avaldus eemaldumises seltsi tegevusest. Kui esimene kakskeelne protokoll kirjutati 21. märtsil 1928, siis esimene ainult eestikeelne 5. märtsil Kuidas mõjutas eesti keelele üleminek seltsi igapäevaelu, teadustegevust ja liikmeskonda? Negatiivset mõju ei olnud isegi liikmete arvus: säilinud on vaid üks avaldus eesti keele mittevaldamise pärast seltsist väljaastumise kohta. Eestlaste arv kasvas nende võrra, kes varem saksakeelsesse seltsi astuda ei tahtnud aastatel kuulus ÕESi valdav enamik TÜ filosoofiateaduskonna õppejõududest. Selts ei muutunud monorahvuseliseks ning võõrkeelsed ettekanded ja sõnavõtud olid endiselt lubatud. ÕESi 100 aasta juubeli puhul au- ja korrespondentliikmeteks valitute seas oli nii baltisakslasi kui ka teadlasi Soomest, Ungarist, Rootsist jm. Eesti keelele üleminekuga kaasnesid siiski suuremad muudatused kogu seltsi tegevuses. Ühtlasi toimus põlvkondade vahetus ja seltsi asusid juhtima noorema põlvkonna eesti haritlased, kes olid valdavalt hariduse saanud juba rahvusülikoolis. Välismaa seltsidest ja teadusasutustest ÕES ei kaugenenud. Sidemed Saksamaaga hakkasid nõrgenema juba Esimesest maailmasõjast alates, samas tihenes koostöö Soome ja Rootsi seltside ja teadusasutustega. Vahetuseks mõeldud seltsi väljaanded toimetised ja aastaraamat jäid 34 EAA, , l

128 Kersti Taal võõrkeelseteks ja nii sai Eesti teadust välismaal tutvustada. Senise saksa keele kõrval kasutati väljaannetes üha enam inglise ja prantsuse keelt. Eestikeelsena hakkas ilmuma uus ÕESi kirjade sari. Uus juhatus suutis suurendada seltsi toetuseks saadavaid summasid, peamiselt kultuurkapitalilt. Seltsi väljaanded muutusid mahukamaks ja toimetistes avaldati teaduslukku jäänud Harri Moora, Otto Liivi, Oskar Looritsa, Arnold Soomi, Armin Tuulse monograafiad. Eritoimetiste sarjas ilmus Ilmari Mannise Sachkultur Estlands. 35 Lõpetuseks ÕES tegeles eesti keele uurimisega ajal, kui ei olnud veel eesti keele uurimise ja arendamise ühtset keskust, vältides seega väikese rahvakillu keele hääbumist. 19. sajandi esimesel poolel on suurimad teened keele uurimisel Dietrich Heinrich Jürgensonil ja Friedrich Robert Faehlmannil, kes esimeste eestlastest eesti keele lektoritena viisid Tartu ülikoolis eesti keele õpetuse uuele tasemele. Hinnata tuleb estofiilidest pastorite entusiasmi keelematerjali kogumisel ja keele uurimisel. Eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel tehtu võimaldas Ferdinand Johann Wiedemannil aastail suure töö lõpule viia. 19. sajandi teisel poolel viisid keeleuurimise uuele tasemele Jakob Hurt ja Mihkel Veske, töötades samal ajal ka Eesti Kirjameeste Seltsis. Villem Reimani toimetamisel ja seltsi esimehe Leo Meyeri toetusel toimunud eesti vana kirjakeele mälestusmärkide trükki toimetamine tegi keeleharuldused kättesaadavaks järeltulevatele põlvedele. 1928/29. aastal läbi viidud keelevahetus seltsis, mis eeldas liikmeskonnas eestlaste ülekaalu, oli seltsi edasikestmiseks möödapääsmatu. Tänu Õpetatud Eesti Seltsi eestikeelseks muutumisele ei hää- 35 Harri Moora, Die Eisenzeit in Lettland bis etwa 500 n. Chr. 1. Teil. Die Funde. Tartu 1929; 2. Teil. Analyse, ÕESi toimetised, 25, 29 (Tartu, 1938); Otto Liiv, Die wirtschaftliche Lage des estnischen Gebiets am Ausgang des XVII. Jahrhunderts, I, Allgemeiner Überblick, Getreideproduktion und Getreidehandel, ÕESi toimetised, 27 (Tartu, 1935); Oskar Loorits, Volkslieder der Lieven, ÕESi toimetised, 28 (Tartu, 1936); Arnold Soom, Die Politik Schwedens bezüglich des russischen Transithandels über die estnischen Städte in den Jahren , ÕESi toimetised, 32 (Tartu, 1940); Armin Tuulse, Die Burgen in Estland und Lettland, ÕESi toimetised, 33 (Dorpat, 1942). Ilmari Manninen, Die Sachkultur Estlands, ÕESi eritoimetused, 1 2 (Tartu ). 128

129 Keeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis bunud selts baltisakslaste lahkumisega aastal, nagu juhtus Eestimaa Kirjanduse Ühinguga ja mitme Lätis tegutsenud seltsiga (Riia ajaloo ja muinsuste selts, Kuramaa kirjanduse ja kunsti selts). Kersti Taal, MA (ajalugu), on Tartu Ülikooli raamatukogu bibliograaf. The Language Question in the Learned Estonian Society Kersti Taal University of Tartu Library The purpose of the Learned Estonian Society (LES) established in 1838 became to promote knowledge about the past and future of the Estonian nation, its language and literature and the lands settled by Estonians. Thus, studying and developing the Estonian language was one of the most important tasks of the Society. In this article, the language question is viewed from two perspectives: researching the Estonian language in the 19 th century and the transition from German to Estonian in 1928/1929. LES started its activity at a time when even the first Estonian intellectuals, the founding members of the Society, were not yet certain whether Estonian would develop into a cultural language or whether the language of this small nation would fade away. Both the Estonians and German Estophiles thought that the language should be studied at least for the benefit of the future generations. In addition to the lecturers of the Estonian language at the University of Tartu, D. H. Jürgenson and Fr. R. Faehlmann, language studies were conducted by German pastors in the first decades. The most important linguistic undertaking became the compilation of an Estonian-German dictionary. The work progressed slowly and the dictionary was completed by F. J. Wiedemann, a member of LES and an academician at the St Petersburg Academy 129

130 Kersti Taal of Sciences as late as in the 1860s. The Ehstnisch-deutsches Wörterbuch was published in 1869 by the St Petersburg Academy of Sciences since LES lacked money for it. In the second half of the 19 th century Estonian was studied by the Estonians J. Hurt, M. Veske, and others. Villem Reiman was involved in publishing examples to commemorate the Old Written Language and, thus, LES published Georg Müller s sermons, Joachim Rossihnius s catechism and sermons dating back to the 17 th century. Although Estonian was not spoken in LES in the 19 th century, the Society received letters in Estonian: they were not considered untoward since some of the German members of the society were also fluent in Estonian in addition to the Estonian members. In the 19 th century, only a tenth of the Society members were Estonian. When LES recommenced its activity in 1919 in the Republic of Estonia as a German-language organisation, the Germans still held the majority (in 1921 only 36 of the 164 members were Estonian). The first Estonian-language presentation The water deity Noova of the Livonians was made by Lauri Kettunen, a Finnish professor of the Estonian language on 1 March In 1928, just before the tenth anniversary of the Republic of Estonia, most of the lectures in the University of Tartu were held in Estonian and the public was increasingly asking the question of how long would the Learned Estonian Society, which was supported by the state, continue to be a German-language organisation? During the 1928 March session, the Society started to discuss the proposal of Henrik Koppel, rector of the University of Tartu, to make Estonian the official language of the Learned Estonian Society. Although the Germans did not agree with the decision, they had to accept the situation, as theirs was a minority opinion. The Germans specifically opposed that the Society s publications would be in Estonian. The yearbook and transactions remained in German since they were meant for knowledge exchange and introducing Estonian research abroad. The Letters publication series in which works on folk poetry and ethnography were published was started to be issued in Estonian. The Germans reacted to the LES turning into an Estonian-language organisation with withdrawal; Professor Walter Anderson resigned from the position of the Society chairman and no 130

131 Keeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis longer edited publications. A new, mainly Estonian board was elected as late as on 4 December 1929, as the Estonians did not hold the majority in the previous year. Julius Mark, professor of linguistics, was elected the chairman. The transition to Estonian was accompanied by great changes in the entire activity of the Society. The new management succeeded in getting more financial support for the Society and its publications developed into more extensive works. Since LES turned into an Estonian-language organisation, it did not meet the fate of many other German-language societies (E(h)stländische Literärische Gesellschaft, Pernauer Alterthumforschende Gesellschaft), which ended their activity in 1939 as the Baltic Germans left. 131

132 muuseumikogud Eesti muuseumide meditsiinilooliste kogude ja esemete väljaselgitamine Leili Kriis, Sirje Sisask Tartu Ülikooli muuseum kavandab uut ekspositsiooni ajaloolises vanas anatoomikumis, kus on meedikuid õpetatud Eesti ala ja ümbruskonna tarvis kahe sajandi vältel alates Tartu ülikooli taasavamisest 19. sajandi alguses. Kui paljudele lõpetanutele oli Tartu õpetamise, praktika ja teadusliku tegevuse koht, siis omandatud oskusi rakendati enamasti teistes Eestimaa piirkondades ja läbi ajaloo ka kõikjal välismaal (19. sajandil Saksamaal ja Tsaari-Venemaa aladel, 20. sajandi II poolel endise Nõukogude Liidu piires). 132 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014)

133 Meditsiinilooliste kogude ja esemete väljaselgitamine Huvitusime seetõttu, milliseid meditsiiniloolisi kogusid leidub Eesti teistes muuseumides. Hea võimalus sellist teavet saada avanes kultuuriministeeriumi poolt välja kuulutatud muuseumide arendamise toetusprogrammi abil, milles osalesime projektiga Eesti muuseumide meditsiinilooliste kogude ja esemete kaardistamine ajavahemikul Arvestades projekti täitmisele ettenähtud piiratud aega, oli andmete saamiseks kõige otstarbekam koostada küsitlus, mille adresseerisime eelkõige muuseumide peavarahoidjatele (vt lisa). Positiivse üllatusena enamik küsitluse saajatest ka vastas sellele, ühed põhjalikumalt, teised põgusamalt. Küsitluse vastustele toetudes ongi koostatud alljärgnev ülevaade. Eesti muuseumidest on mahukamaid meditsiiniloolisi kollektsioone SA Eesti Tervishoiu Muuseumil (ETM) ja Tartu Ülikooli muuseumil (TÜM). Eesti muuseumide infosüsteemi MuIS andmetel on ETMi kogudes mitmesuguseid meditsiiniloolisi materjale (arhiividokumente 3554 sü, trükiseid 596 sü, fotosid 7284 sü, esemeid 445 sü). Kodulehe andmetel on esemekogus 3736 museaali farmaatsia, kirurgia, oftalmoloogia, laboratooriumi, neuroloogia, günekoloogia, teraapia, uroloogia, stomatoloogia, esmaabi, otorinolarüngoloogia valdkonna instrumente ja esemeid. Põhjalikum on Tallinna Farmaatsiatehase ja tema eelkäija aktsiaseltsi EPHAG labori toodangu näidiste kogu (ravimipudelid, tuubid, karbid, tabletid). Muuseumil on arvestatav kogu balsameeritud elundeid, elundkondi, balsameeritud inimene ning sapi-, põie- ja neerukivide kogum. 1 TÜMi esemelistest kogudest on alakogu Ajalooline meditsiini kogu all MuISis leitavad 9086 eseme kirjeldused (koos kujutistega). Kogu kajastab meditsiinilise kõrghariduse ajalugu Tartus, peegeldades ühtlasi arstiteaduse arengut siinses Ida- ja Põhja-Euroopa regioonis 19. sajandi algusest tänapäevani. Kogus leidub anatoomia, farmakoloogia, farmaatsia õppe- ja teaduskollektsioone, meditsiiniriistu (kirurgia, stomatoloogia), eksperimentaalseadmeid (füsioloogia) ja mitmesugust aparatuuri (diagnostika- ja laboriseadmed). Lisaks sellele sisaldab muuseumi arhiivkogu arstiteaduskonna instituutide, kliinikute ja professorite arhiivimaterjale, üliõpilaste magistri- ja doktoritöid ning mahukat sisekliiniku haiguslugude kogu 1 Vt ( ). 133

134 Leili Kriis, Sirje Sisask Foto 1. Seadmekomplekt operatsioonihaavade termoraviks Paquelini järgi. Thermo-Cautere de Paquelin. Mon Charriere Collin, Paris, ca 1889 (Narva Muuseum NLM 845/20, foto Irina Kivimäe) 134

135 Meditsiinilooliste kogude ja esemete väljaselgitamine ( ). Fotokogu sisaldab mitmekesist fotomaterjali, sh Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku ja Tartu meditsiinikliiniku patsientide haiguspiltide ülesvõtteid ( ), 2 antropoloogiateemalist klaasnegatiivide kogu Balti provintsidest pärit meessoost isikute ülesvõtetega sajandi vahetusest jm (vanemad materjalid leitavad e-kataloogist ESTER ja TÜ raamatukogu digihoidlast DSpace). 3 Adresseerisime oma küsitluse eelkõige teistele Eesti (riigi- ja piirkondlikele) muuseumidele, kelle kogumisvaldkond ei ole otseselt meditsiin, kuid hõlmab sealjuures ka meditsiiniloolisi materjale. Küsitluse andmetel on nende muuseumide kogude ülesehituslikus korralduses meditsiiniloolised esemed paigutatud kas ajaloolise, kultuuriloolise vms kogu koosseisu ja üldjuhul ei ole nendes kogudes leiduvate esemete arv suur, jäädes näiteks riigimuuseumides museaali piiridesse (Eesti Rahva Muuseumis (ERM) u 300 sü, Eesti Spordimuuseumis (ESM) 250 sü, Eesti Ajaloomuuseumis (EAM) üle 200 sü, SAs Virumaa Muuseumid (VM) u 500 sü, Narva Muuseumis u 100 sü jne). Enam leidub muuseumikogudes meditsiiniajaloolisi arhiivimaterjale ja fotomaterjale (mida käesolevas projektis käsitletakse põgusamalt). Kui riigimuuseumide kogud hõlmavad materjale ka üle Eesti, siis piirkondlike muuseumide kogudes olevad materjalid on valdavalt seotud nende lähiümbruses tegutsenud meditsiiniasutuste (haiglad, apteegid, mudaravilad, sanatooriumid, leprosooriumid) ning tuntud meedikute, farmatseutide ja ravitsejatega (näiteks kollektsioon Haapsalu raviasutused (Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid)). Küsitluse läbiviimise ajaks oli muuseumikogudes olevatest meditsiiniloolistest materjalidest üle poole sisestatud ka MuISi. Kasutatud on märksõnu aadrilaskmine, anatoomia, apteek, arstimipurk, arstimipudel, doping, ennetav meditsiin, esmaabi, etikett, farmaatsia, füsioloogia, haigete hooldamine, haigla, herbaarium, isiklik hügieen, keha füsioloogilised funktsioonid, kirurgia, meditsiiniajalugu, meditsiin, meditsiiniline tegevus, meditsiinivahendid, mikroskoop, mudaravi, nägemine, rasedus-sünnitamine, ravimine, raviasutus, silt, sanatoorium, sotsiaalhooldus, spordimeditsiin, stomatoloogia, suuhügieen, tervishoid ja meditsiin, tervishoiuasutused, tööstusme- 2 Vt Leili Kriis, Historical Photos of the Surgery Clinic of Tartu University : Clinical cases from the history of modern surgery (Saarbrücken, 2010). 3 Vt ( ). 135

136 Leili Kriis, Sirje Sisask ditsiin, uhmer, veterinaarmeditsiin. Vastustes märgiti ka, et kogudes leidub teaduslikult kirjeldamata ja identifitseerimata museaale (vastavate erialaspetsialistide puudumise tõttu), mis on teinud andmete sisestamise MuISi keerukaks. Seetõttu on küllaltki suur osa meditsiiniloolisi museaale sisestatud infosüsteemi vaid nimetuse ja muuseuminumbri tasandil. Muuseumid hindasid oma kogudes leiduvaid haruldasemaid ja tähelepanuväärsemaid meditsiiniloolisi esemeid järgmiselt. ERM tõstis esile rahvameditsiiniga seotud esemeid, millest MuISist on leitavad (koos kujutistega) erinevatest Eesti piirkondadest pärit kupupanemise vahendid 4 (kupusarved, kupurauad, kupumasinad), ravivad kivid (pikse-, naba-, kõrva-, kaarnakivid, mille kuumutamisel tekkinud kuumale aurule omistati valu leevendav toime), aadrilaskmise vahendid, nõu tärpentini hingamiseks nohu korral jm. EAM hindas enam Johann Burchardi ( ) Mon Faible i kollektsiooni 5 ja Eestimaa Kirjandusliku Ühingu muuseumi kogusse kuulunud 11 museaali sajandist (kupunuga ajavahemikust , käe mudel ( ), aadrilaskmise riist, ärritusaparaat, luusaag (kõik )). Tallinna Tehnikaülikooli muuseum (TTÜM) pidas tähtsaks dr Arnold Seppo ( ) luumurdude metallosteosünteesi seadmeid (luufiksaatorid, 4 eset), mis olid omal ajal oluliseks leiutiseks Eesti meditsiinis. 6 Virumaa Muuseumid nimetasid rõugenuga ja hamba väljatõmbamise konksu, mis kuulus Türgi sõjast osavõtnud Anton Ertsenele, kes kasutanud seda ham- 4 Kupupanek on keskajast või veelgi varasemast ajast pärit ravimeetod, mida tol ajal kombineeriti aadrilaskmise ja kaanide panekuga. Ravi toimemehhanism on kombineeritud: kupud avaldavad nahale eeskätt termilist ja negatiivse rõhu toimet. Selle tõttu laienevad nahasisesed veresooned, nahk muutub punetavaks, tekivad iseloomulikud kupurõngad mikroskoopilistest täppverevalumitest. Kuppude toimel suureneb organismi vastava piirkonna verevarustus, seda on võimalik seletada reflektoorse mehhanismiga. Kuppe pandi peamiselt hingamiselundkonna põletikuliste haiguste puhul, kuid neist on abi saadud ka selja- ja liigesevaevuste puhul. Kupumassaaži tegemisel libistatakse kas õhutühja tavalist kupuklaasi või veidi suuremat kumerate servadega sobivat nõud õli või geeliga määritud kehaosal, tavaliselt seljal, sellel on hea toime kaela-õlavöötme pingest tingitud vaevuste leevendamiseks. 5 Vt: Eve Peets, Johann Burchardi kollektsioon Eesti Ajaloomuuseumis, Töid ajaloo alalt, 4 (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2002). 6 Arnold Seppo ( ) töödest on tänapäeval kasutusel Seppo salv põletushaavade raviks, ravinõelad arstimite luu sisse viimiseks, põletuste esmaabivedelik, lahused haavade töötlemiseks, Seppo luufiksaatorid (Saksamaal ja Venemaal). 136

137 Meditsiinilooliste kogude ja esemete väljaselgitamine Foto 2. Homöopaatiline apteek. Центральная гомеопатическая аптека С.-Петербурга, ca 1914 (Viljandi muuseum, VM TA 35) maste väljatõmbamiseks sõjaväes ja hiljem Iila küla elanike hulgas, Viljandi Muuseum saja aasta vanust homöopaatilise apteegi 7 komplekti, Valga Muuseum aadrilaskmise vahendeid ja kupuklaaside komplekti, tuntud kirurgi August Pobuli ( ) 8 arstiriistade 7 Homöopaatia on alternatiivne ravisüsteem, mille eesmärk on stimuleerida keha loomulikku võimet end ise ravida. Arvamuse kohaselt aitavad homöopaatilised ravimid kõrvaldada organismis valitsevat ebakõla, mis väljendub haigussümptomite kujul; homöopaatilised ravimid kutsuvad ise esile olemasoleva haigusega sarnaseid sümptomeid (Sarnane ravib sarnast); preparaatide põhiline eelis on naturaalne iseloom (taimne, loomne ja mineraalne algmaterjal). 8 Aleksander Pille, Eesti legendaarne kirurg August Pobul ( ), Eesti Arst, 88 (7-8) (2009),

138 Leili Kriis, Sirje Sisask Foto 3. Kupuraud, 19. sajand (Järvamaa Muuseum PM_4671:3 Aj1486) Foto 4. Nabakivi, (Eesti Rahva Muuseum ERM 7403) 138

139 Meditsiinilooliste kogude ja esemete väljaselgitamine kogu perioodist ning operatsiooniriistu ja abivahendeid Valga haiglast aastaist Võrumaa Muuseumi kogus on tähelepanuväärsed narkoosiaparaat, aadrilaskmise riistad, eboniidist kuuldetoru ja stetoskoop Teise maailmasõja ajast (tehtud mürsukillust), kogus on veel Võru linnaarsti Rudolf Piho materjalid ja hambaarst Helene Sirki (Zirk) hambaravikabineti sisustus 20. sajandi I poolest. SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumide haruldasemad esemed on pronksist valatud uhmer aastast 1544 ning savist perkolaator droogide ekstraheerimiseks aastast Hiiumaa Muuseum nimetas puust haamrit (tõenäoliselt refleksihaamer); Tartu Linnamuuseum jalasoojendusvanne, silmapesuklaasi ning Tartu proteesitööstuse toodangut (korsetid, proteesid, tallatoed); Pärnu Muuseum dr Kukke süstlaid, apteegikaalusid ja hambaarstiriistu; Eesti Spordimuuseum spordimeditsiini ja dopingut puudutavad esemeid, eriti aga dopinguproovi võtmise komplekti; Harjumaa Muuseum Vaida arstikabineti sisustust; Saaremaa Muuseum mahukat ravimipakendite kogu ning Saaremaa vanimate apteekide materjale. Narva Muuseumi kogudes identifitseerisime vanad refleksihaamrid, kogus on ka valik stetoskoope ja termomeetreid erinevatest aegadest, kirurgia ja hambaraviriistu, nõukogudeaegseid esmaabipakendeid jm. Apteekide kogudest nimetati küsitluse vastustes Rakvere Dehio apteegi (131 sü), Rakvere linnaapteegi (90 sü) ning Rakvere keskapteegi (256 sü) museaale (Virumaa Muuseumid); Paide vana apteegi sisustust (195 eset, annetas apteeker O. Brasche aastal) (Järvamaa Muuseum); Ambla apteegi museaale ning Räpina apteegi 62 puidust rohupurki 19. sajandi II poolest (EAM); Haapsalu ja Läänemaa apteekide ajaloolisi kogusid (Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid) ning Tartu Kivisilla apteegi 20 eset sajandist (Tartu Linnamuuseum). Palamuse apteegihoone on tähelepanuväärne nii ajaloo kui ka apteegi tegevuse poolest, kuna hoone oli ühel eluperioodil koduks kirjanik Oskar Lutsule ja filmirežissöör Theodor Lutsule (Palamuse muuseum). Arhiivimaterjalidest olid küsitluse vastustes ära märgitud mudaravi kasutuselevõtja dr C. A. v. Hunniuse tegevusega seotud materjalid (uurimused, retseptid jm dokumendid) (Haapsalu ja Lääne- 9 Vt Mari Juzar (koost), Peatükke Valga meditsiini ajaloost (Valga: Valga muuseum, 2008). 139

140 Leili Kriis, Sirje Sisask maa Muuseumid); käsikirjad Keila haigla ja apteegi ajaloost, kirurg Peeter Sepa mälestused, Kõue ja Kose meditsiinist (Harjumaa Muuseum); ravimtaimede tutvustused ja rahva tervishoiu käsiraamatud (vanim ) (Saaremaa Muuseum); rõugepanemise õpetus ning registreerimise vihik (rõugepanija Magnus Romm, kes tegutses Sagadi mõisa piirkonnas) (Virumaa Muuseumid); rõugepanemise raamatud ( ), velsker-rõugetepanija Jaan Schmidti rõugepanemise taotlus ja atestaat (Mahtra Muuseum); lendleht pidalitõve vastu võitleva seltsi tegevuse kohta Liivimaal (1908); 2 samariitlase tunnistust ja samariitlaste kursuse läbimise tunnistus, nõukogudeaegsed dokumendid Punase Risti tegevusest, apteegi rohupudelite signatuurid (Valgamaa Muuseum); Haapsalu (Läänemaa) haigla, sanatooriumid ja raviasutused (Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid); Järvamaa maa-arsti ja maahaigla juhataja ning kohaliku seltskonnategelase Peeter Naarise ( ) kogu (Järvamaa Muuseum); uurimistöö Viljandi vana apteegi kohta ning kassaraamatud alates aastast, Ilmar Soomre käsikiri 1000 parajuhtumit, Viljandi linna ja ümbruskonna (Mustla, Jämejala, Karksi) tervishoiuasutuste hoonete projektid (Viljandi Muuseum, Eesti Arhitektuurimuuseum); referatiivne materjal Kärdla haigla ajaloost (Hiiumaa Muuseum); AS Tartu Pärmivabriku vesiravila materjalid (Tartu Linnamuuseum); kirjanik Oskar Lutsu mälestused töötamise ajast mitmetes Eesti apteekides ja Esimeses maailmasõjas (Palamuse muuseum); vastused EÜSi arstiteaduse osakonna küsimuskavale (1937), rahvameditsiini alased käsikirjad, kirjasaatjate mälestused (ERM); muusikute haiguslood, retseptid, kirjavahetus (Teatri- ja Muusikamuuseum); koolinoorte uurimistöid (Võrumaa Muuseum); kooliõpilaste terviselehti (Palamuse muuseum) jpm. Fotomaterjale on Eesti muuseumides kõige arvukamalt, neid on ka kõige rohkem MuISi sisestatud. Meditsiini valdkonnas on vastustes nimetatud Valgamaa arstide, Taheva ja eriti Taagepera sanatooriumi hoonete, personali ja patsientide fotosid erinevatest perioodidest (Valgamaa Muuseum); Audaku leprosooriumi, mudaravilate ja 10 Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat: Ehk magusad ja tullusad juttud ja õppetussed, kuida marahwas woib röömsaste ellada, ausal wisil rikkaks sada, ja isse enesele ja mu rahwale monnesugguses häddas ja wiletsusses abbi teha (Tallinn, 1790). 140

141 Meditsiinilooliste kogude ja esemete väljaselgitamine Foto 5. Apteegipudeli silt, 1934 (Palamuse Muuseum PAL 581:63 Ar413:63) isikute fotosid (Saaremaa Muuseum); Keila haigla kroonika fotosid (Harjumaa Muuseumid) jm. Meditsiiniga seotud valdkondade materjalidest nimetati enim veterinaariat. Muuseumide kogudes leidub velskririistu ja veterinaariamaterjale alates 19. sajandist (Mahtra Muuseum, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, Harjumaa Muuseum). Valga Muuseumis on loomaarst Johannes Niggoli ( ) veterinaarmeditsiiniga seotud esemeid ja trükiseid (luuleraamat, Kamtšatka reisikirjad 11 ), Virumaa Muuseumides esemed (karvapügamise käärid, operatsiooniriistad), trükised (käsiraamatud), arhiivdokumendid ja fotomaterjalid, sh negatiivid Piira veterinaarkeskusest. Isikliku hügieeni vahenditest toodi välja seebid, seebipakendid ja -karbid; hambaharjad ja -karbid, hambapulbri ja -pasta karbid; kreemikarbid; pesemis- ja habemeajamismaterjalid ja pakendid; maniküüritarbed, kammid jm (EAM, Tartu Linnamuuseum, Tallinna Linnamuuseum jt). Toitumise teemal nimetati samuti toidupakendeid ning retseptide ja toiduainete tehnoloogiaga seotud materjale (Valga Muuseum jt). Keskkonnakaitse valdkonnast leidub loodusloo õpikuid, käsiraamatuid ja kooliõpilaste vihikuid (Palamuse muuseum). Nimetati ka karskusliikumise materjale. Tervise edendamise teema all võib märkida Hillar Kalda valmistatud nn koormuse jalgratast (Võrumaa Muuseum). Küsimusele Millised on teie nägemusel meditsiiniloolised materjalid, mis peaksid olema teie muuseumis ka tulevikus vastati kokkuvõtvalt: muuseumi tegevuspiirkonda jääv või siis maakondliku 11 Luuleraamat Kallis kodu (1954), Matkapilte Kamtšatkast (1937). Aastail viibis J. Niggol Kamtšatkal suu- ja sõrataudi likvideerimas. 141

142 Leili Kriis, Sirje Sisask meditsiini ajalugu käsitlev materjal, huvi pakuvad konkreetsed isikud meedikute hulgast, kelle roll kohalikus elus on olnud märkimisväärne või lausa legendaarne. Selliste isikutena on muuseumides dokumenteerimist leidnud või leidmas näiteks Arnold Paroll (Hiiumaa Muuseum), August Pobul (Valga Muuseum), Peeter Naaris (Järvamaa Muuseum), Peeter Sepp (Harjumaa Muuseum) ja teised. Kokkuvõtvalt, kohalike meditsiiniasutuste ajaloo ja arstkonnaga seotud materjalid võiksid ka tulevikus koha leida piirkondlikus muuseumis. Kuigi meditsiinialaste esemete ja arhiivide kollektsioneerimine eraisikute tasandil ei ole Eestis väga levinud, nimetati küsitluse vastustes siiski üksikuid isikuid, kellel kas tänu tööle või kogudes ja säilitades on tekkinud vastava temaatikaga kollektsioonid. Kogumise objektideks on apteegiesemed, kaalud, trükised, veterinaaria jm. Meditsiinikogude omanikena (kes antud küsitlusest on välja jäänud) nimetati veel Hageri Muuseumi (eksponeeritud maa-apteegi interjöör ja ürdituba) ning Tallinna Tehnikaülikooli Tehnomeedikumi (TTÜM). Kokkuvõtteks: Eesti muuseumide kogudes leidub kõige enam apteekidega seotud materjale (nii esemelisi kui arhiivi- ja fotomaterjale). Ka hambaravikabinettide sisustusi leidub mitmetes muuseumides (Pärnu Muuseum, Võrumaa Muuseum jt). Piirkondlikes muuseumides kajastub tavaliselt ka veterinaaria temaatika. Muuseumide kogudes leidub ka tõeliselt haruldasi meditsiiniloolisi esemeid, nagu rõugenuga, kupurauad, aadrilaskmise vahendid, luusaag, ärrituse aparaat, ravivad kivid, homöopaatiline apteek ja palju muud. Arhiivimaterjalidest võiks esile tõsta rõugepanemise materjale, mudaravi temaatikat (Haapsalust dr Hunniuse materjale ning käsikirju, Saaremaa mudaravi ajalugu) ning meedikute käsikirjalisi materjale (ajaloolisi ülevaateid). Kindlasti on neid teemasid enam kui küsitluse vastustes ja siinses põgusas ülevaates nimetatud. Tähelepanuväärne on asjaolu, et muuseumikogudes on dokumenteerimist leidnud sellised teemad nagu doping (ESM); meditsiiniasutuste (haiglad, sanatooriumid jm) projekteerimine (Eesti Arhitektuurimuuseum, Viljandi Muuseum), haigused ja stress ning nende peegeldumine isiksuse loomingus (Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum). Väga hinnatavad on maakonnamuuseumide kogudes leiduvad piirkonnas tegutsenud või tegutsevate ja piirkondlikku eripära kajastavate meditsiiniasutuste (haiglad, apteegid, sanatooriumid, lep- 142

143 Meditsiinilooliste kogude ja esemete väljaselgitamine rosooriumid jt) lood ning kohapeal tegutsenud tuntud meedikute materjalid, samuti alternatiiv- ja rahvameditsiini puudutavad materjalid. Kõik see täiendab Eesti meditsiiniajaloo üldpilti. Töörühm jõudis järeldusele, et MuISi sõnastikku saaks sisuliselt paremini liigendada ning täiendada teemadega, mis kajastuvad konkreetsetes muuseumikogudes (alternatiivmeditsiin, toitumine, keskkond jm). Andmebaasis on olulised infokandjad ka kujutised museaalidest. Haruldased ajaloolised dokumendid väärivad nende ajas hapraks muutuva iseloomu tõttu digiteerimist esimesel võimalusel. Lõpetuseks täname kõiki küsitlusele vastanud peavarahoidjaid ja koguhoidjaid: Riina Reinvelt (Eesti Rahva Muuseum); Sirje Pallo, Maia Madar (Eesti Ajaloomuuseum); Marika Reintam, Kaie Voolaid, Aune Anton (Eesti Spordimuuseum); Karina York (Eesti Tervishoiu Muuseum); Marika Oder (Viljandi Muuseum); Leelo Saar (Järvamaa Muuseum); Arthur Ruusma (Võrumaa Muuseum); Pilvi Põldma (Virumaa Muuseumid); Ingrid Kivest (Valga Muuseum); Mall Siniveer (Harjumaa Muuseum); Eve Otstavel (Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid); Ülli Kont (Pärnu Muuseum); Lea Sillart (Tallinna Linnamuuseum); Aili Vester, Galina Smirnova (Narva Muuseum); Kaie Jeeser, Evi Kärdla, Aime Kärner (Tartu Linnamuuseum); Ave Tarvas (Tallinna Tehnikaülikooli muuseum); Priit Kivi (Saaremaa Muuseum); Helgi Põllo (Hiiumaa Muuseum); Reele Kuuse (Palamuse muuseum), Seidi Raid (Teatri- ja Muusikamuuseum); Anne Lass (Eesti Arhitektuurimuuseum); Piret Kullerkupp (Eesti Kunstimuuseum); Liivi Mölder (Iisaku Muuseum); Rait Talvoja (Mahtra Muuseum); Kaire Ilula (Eesti Põllumajandusmuuseum); Ruth Ristmägi (Eesti Meremuuseum). Leili Kriis, MA (ajalugu), on Tartu Ülikooli muuseumi peavarahoidja. Sirje Sisask, mag (koolikorraldus), on Tartu Ülikooli muuseumi ajaloolise meditsiinikogu kuraator. 143

144 Leili Kriis, Sirje Sisask Lisa. Küsimustik 1) Kas teie muuseumikogus on olemas: a) eraldi väljatooduna arstiteaduse ajalugu käsitlev alakogu; b) meditsiiniloolised museaalid teiste alakogude koosseisus? 2) Materjalide meditsiini kogu/ meditsiiniloolised museaalid olemasolu korral: a) kui mahukas see on; b) kui paljusid esemeid/objekte võib täna leida MuISist; c) milliseid museaale peate kõige haruldasemaks, miks? 3) Missugused meditsiiniteemad (valdkonnad, isikud, sündmused jms) on esindatud teie kogudes? 4) Milliseid erialaseid märksõnu (MuIS või muu andmebaas) kasutate meditsiinilooliste materjalide kirjeldamisel? 5) Millised on teie nägemusel meditsiiniloolised materjalid, mis peaksid olema teie muuseumis ka tulevikus? 6) Milliseid meditsiiniga seotud valdkondi (veterinaaria, isiklik hügieen, toitumine, keskkonnakaitse jms) leidub veel teie muuseumi kogudes? 7) Kas teate teie muuseumi suhtlus-/mõjupiirkonnas meditsiini ajaloole potentsiaalselt huvipakkuvaid kogusid ja isikuid? Mapping of the Collections of History of Medicine in Estonian Museums Leili Kriis, Sirje Sisask University of Tartu Museum The work plan of the University of Tartu Museum for the following years includes creating a new exposition for the university s Old Anatomical Theatre. This made us wonder, what kinds of collections of history of medicine are there in other Estonian museums. A great opportunity to obtain information opened up with the Ministry of Culture s support programme for developing museums that we participated in with our project Mapping of the Collections of History of Medicine in Estonian Museums from 17 April to 31 December To obtain data, we designed a questionnaire for the chief treasurers 144

145 Meditsiinilooliste kogude ja esemete väljaselgitamine of the museums. Based on the answers we received, the following overview was compiled. At the time we conducted the survey, more than half of the materials of history of medicine in the museum collections had been entered also into the Estonian Museum Information System MuIS. Keywords related to the topic of medicine have been used. Most of the corresponding materials in Estonian museums are connected to pharmacies (material objects as well as photographs and archive materials), and furnishings of dental practices (Pärnu Museum, Võru County Museum, etc.). Regional museums also contain objects of veterinary medicine. There are rare items of history of medicine such as an inoculation knife, cupping lancets, bloodletting devices, a bone saw, an irritation instrument, healing stones, a homoeopathic pharmacy, and many more. The most noteworthy archive materials are probably the inoculation materials, mud treatment materials (materials and manuscripts of Dr Hunnius from Haapsalu, mud treatment history of Saaremaa), and manuscripts by medics (historical overviews). Topics like doping (the Estonian Sports Museum), designing medical institutions (hospitals, sanatoriums, etc.) (Museum of Estonian Architecture, Museum of Viljandi), diseases and stress, and how these are reflected in a person s creative work (Estonian Theatre and Music Museum) have also been documented. Most valuable are the stories found in the collections of county museums that tell of medical institutions (hospitals, pharmacies, sanatoriums, leprosariums, etc.) that have operated or are operating in the region and reflect the specific character of the region, as well as the materials of well-known local medics. Also materials related to alternative and folk medicine. All this enriches the general picture of the Estonian history of medicine. Our working group reached the conclusion that the contents of the MuIS dictionary should be structured in a better manner and supplemented with topics that are reflected in specific museum collections (alternative medicine, nutrition, environment, etc.). Images of museum objects are also important data carriers in the database. Rare historical documents deserve to be digitised as soon as possible since they tend to become fragile with time. Regional museums should also find room for materials related to the history and doctors of local medical institutions. 145

146 Pikaõlalised analüütilised kaalud Tartu Ülikooli muuseumis Tullio Ilomets Tartu Ülikooli muuseumi kaalude kollektsioonis leidub mitmeid analüütiliste kaalude ajaloo seisukohast huvipakkuvaid pikaõlalisi analüütilisi täpsuskaale (langarmige Präzisionswaage, long-beam precision balance). Kõige vanem nende hulgas on ilmselt traditsiooni kohaselt Carl Schmidti 1 kaaluks nimetatud kokkupandav analüütiline kaal, mille valmistamisaeg paigutub 19. sajandi esimesse poolde. 2 Teine, oletatavasti noorem pikaõlaline, imposantse väljanägemisega suur analüütiline kaal oli kunagi keemiaosakonna õppejõudude hulgas tuntud kui kilogrammikaal ja kuulub samuti 19. sajandisse. Rahvusvaheliselt tunnustatud kaalude ajaloo ja analüütiliste täpsuskaalude uurija Hans Richard Jenemann ( ) paigutab pikaõlaliste täpsuskaalude konstrueerimise, täiustamise ja kasutamise ajavahemikku Carl Ernst Heinrich Apollon Schmidt ( , ülikoolis ), keemiaprofessor. Vello Past, Tullio Ilomets, Hain Tankler. Chemistry and Pharmacy at the University of Tartu/Dorpat/Yurjev (Tartu 2009). 2 Vt foto 1. Ajaloolisest proovikaalust (ÜAM 899:6/Aj), mida samuti on seotud professor Carl Schmidti nimega, oli juttu eelmises numbris, vt: Tullio Ilomets, Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis, Teadusinnovatsiooni tee praktikasse. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (Tartu: TÜ ajaloo muuseum, 2013), Hans Richard Jenemann, Die Zeit der langarmigen Präzisionswaage. The Age of Long-Beam Precision Balance, Die Waage des Chemikers. The Chemist s Balance (Frankfurt a Main: DECHEMA, 1997), Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014)

147 Pikaõlalised analüütilised kaalud Carl Schmidti pikaõlaline analüütiline kaal Kaalu saabumine muuseumi Kaalu andis aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo muuseumile üle ülikooli anorgaanilise keemia kateedri dotsent Lembit Suit ( ). 4 Kaalu praegune inventarinumber on ÜAM 899:7 /Aj. Kaal on viieks osaks lahti võetuna paigutatav pruuni mahagonipuust kasti lukustatavasse sahtlisse. Sahtlis on kaalu igale detailile ette nähtud kindel asukoht. Sahtlis on, ilmselt vihtide jaoks (?), väikene eraldi kinni käiv luunupuga sahtel. Kaalul puuduvad andmed nii valmistaja kui ka valmistamise aasta kohta. Samuti puudub ülikooli inventarinumber. Kaal on hästi säilinud ja komplektne. Kaal on valmistatud kullavärvi messingist ning on tehniliselt teostuselt väga viimistletud ja täpne. Kaalukasti seisund on hea, v.a kasti peal olev kasti pikkuse ulatusega kinnine pragu. Kaalukasti kirjeldus Kaalukasti (Kasten, case) suurus on 51,5 13,5 8,5 cm. Kasti esiküljel vasakul ja paremal pool on kaalu loodi seadmiseks kõrguse reguleerimise võimalusega messingist jalad, mis on kinnitatud kolmnurkse messingplaadi abil kasti põhja külge. Keermestatud jala pikkus on 4,5 cm ja läbimõõt 0,6 cm. Kolmandaks tugipunktiks on kasti põhja alla keskele taha äärde kinnitatud poolkerakujuline 1,6 cm kõrgune treitud puunupp. Kaalul endal puudub lood. Kasti peal keskel, tagumisest äärest 2,5 cm kaugusel paikneb 3,0 3,0 0,6 cm suurune messingplaat, mille keskel on 1,1 cm läbimõõduga keermestatud ava, kuhu kinnitub kaalu tugisammas. Sahtli mõõtmed on 49,3 12,0 6,5 cm. Esikülje paksus on 1,2 cm. Sahtel on paremal pool jagatud vaheseintega kolmeks väikeseks osaks. Kaks pealmist (6,2 6,2 cm) asuvad kõrvuti ja nende all väikene (6,2 cm laiune) luunupuga sahtel. Ülejäänus on igale kaalu detailile ette nähtud vastav tugialus ja kinnitusriiv. Sahtli esiküljel ülal on metallist lukk ja ees keskel luuümbrisega lukuauk, 5 võti puudub. 4 Ilomets, Ajalooline proovikaal, 231, Vt Foto 1, foto

148 Tullio Ilomets Foto 1. Carl Schmidti kaal kaalukastil (kõik selle artikli fotod: A. Tennus) Foto 2. Lahtivõetud kaal kaalu sahtlis Kaalu kirjeldus Kaal koosneb kahest põhisõlmest: 1. Kaalu sammas. Samba põhiosa on messingsilinder, millele kinnitub pööratav ekstsentrik, kaaluosuti skaala ning samba ülaosas konsool kahe ümmarguse ahhaatplaadiga. Samba liikuv osa koosneb kahest, omavahel kolme vardaga ühendatud, samba ümber paiknevast silindrist. Ülemise silindri üleval äärel konsooliga kohakuti on sisselõigetega raam ning sellega risti olev kaheharuline kaalukangi arretiir. 2. Kaalukang, mille keskpaigas üleval äärel on seade kaalu tundlikkuse reguleerimiseks. Selle all terava servaga kandeprisma 148

149 Pikaõlalised analüütilised kaalud ning all äärel kaalu osuti. Kaaluõlgade otstes on kaalukausside riputusniitide kinnituskohad. Kaalukausid jäävad kaalu kasti paigutamisel kaalukangi külge. Kaalu samba kirjeldus Kaalukangi toetav sammas (Säule, column) on seest täis, 1,9 cm läbimõõduga ja 26,8 cm pikkune messingsilinder, mille alumine laiem osa (läbimõõt 3,0 cm) toetub samba all 0,6 cm pikkuse keermestatud poldi kaudu kinnitatuna vastu neljakandilist messingplaati. Samba alumises osas Foto 3. Kaalu samba alumine osa on sammast läbiv 3,5 cm pikkune lõhe kaalu arreteerimismehhanismi üles-alla liigutamiseks vajaliku 0,4 cm paksuse ekstsentriku 6 tarvis, mille pöördetelg asub kinnitusplaadist 4,5 cm kõrgusel ning mille parempoolses väljaulatuvas otsas on 3,0 cm läbimõõduga pööramisketas (analüütiliste kaalude arreteerimine tähendab kaalu täiendavat tasakaalustamist, näiteks kui kaalukausil juba on midagi ja tahetakse teada lisatava netokaalu toim). Alusplaadist 7,4 cm kõrgusel kinnitub sambale neljakandiline skaala alus, mõõtmetega 4,8 2,9 0,7 cm, mille esikülje raami laius on 0,5 cm. Skaalal on keskmisest nulljoonest nii paremale kui vasakule poole 10 jaotust. 7 Samba ülaosas paikneb samba külge kinnitatud 2,2 cm pikkuselt väljaulatuv, 1,7 cm laiune ja 0,6 cm paksune, ülevalt U-kujuline, kahe ümmarguse, 0,5 cm läbimõõduga ahhaatplaadi kinnitussüsteem-konsool (Konsole, console). Ahhaatplaadid on kinnitatud U-kujulise osa mõlema haru otstele. Neile toetub kaalumisel kaaluõlaga risti oleva terasprisma terav kandeserv (Schneide, knife-edge). 8 6 Ekstsentriku võttis esimest korda tarvitusele Berliini peenmehhaanik Nathan Mendelssohn (vt Pistor). 7 Vt foto 3. 8 Vt foto

150 Tullio Ilomets Foto 4. Kaalukangi paigutus kaalu sambal Kaalu arreteerimiseks on samba välisküljel kahest, tihedalt samba ümber liikuvast, omavahel kolme varda abil ühendatud silindrist koosnev, ekstsentriku abil üles liigutatav mehhanism. Kaalukangi kaalumise asendisse viimiseks peab liikuva osa ülemise osa sees olema sambale toetuv spiraalvedru, sest ainult ekstsentriku abil seda teha ei saa. Üles-alla käigu pikkus on 0,5 cm. Alumine silinder, mille välimine läbimõõt on 2,5 cm ja pikkus 1,7 cm, on alumise äärega vastu liikuma panevat ekstsentriku ketast. Ülemine silinder, mille välimine läbimõõt on 2,5 cm ja pikkus 6,0 cm, on ühendatud alumise silindriga kolme trapetsikujulise läbilõikega 14,5 cm pikkuse messingvardaga. Varraste sambapoolse külje laius on 0,5 cm. Eest vaadates asuvad kaks varrast teine teisel pool sammast ja kolmas samba tagaküljel. Ülemise silindri peale on kinnitatud etteulatuv 3,0 cm pikkune ahhaatplaatide alust ümbritsev raam, mille esi- ja tagaosas on terasprisma teravat serva mahutavad 0,5 cm pikkused sisselõiked. Nendesse jäävad kaalu arreteerimise korral kandma prisma otstest 0,5 cm pikkused lõigud, mis ei puutu kaalumise ajal kokku ahhaatplaatidega. 9 Ahhaatplaatide alusega samale kõrgusele on liikuva silindri ülemisele kinnisele otsale kinnitatud 2,3 cm läbimõõduga kettakujulise peaga kruviga kaalukangi arretiir cm pika kaheharulise (U-kujulise) arretiiri mõlema etteulatuva haru esiotsa peal on süvend, mille laius vastab kaaluõla ülemise raami pak- 9 Vt foto Vt foto

151 Pikaõlalised analüütilised kaalud susele. Arretiir haarab kaalukangi mõlemalt poolt prismat süvenditesse ja tõstab prisma ahhaatplaatidelt. Arretiiri paksus on kogu ulatuses 0,4 cm, etteulatuvate harude pikkus on 2,0 cm ja laius 0,5 cm. Kaalukangi kirjeldus Carl Schmidti pikaõlalisel analüütilisel täpsuskaalul on rombikujuline, kahe vertikaalse tugivarbaga võrejas kaalukang, mille parempoolne kaaluõlg on gradueeritud sellele käsitsi asetatava haralise ratsurkaaluvihi ehk reiteri (Reiter, rider) tarvis. 11 Kaalukangi pikkus kuni otstes paikneva nn luigekaelani 12 on 42,0 cm, kaalukangi paksus kogu kaalukangi ulatuses on 0,4 cm, ülemise osa laius on 0,4 cm, alumise osa ning tugivarva laius on 0,3 cm. Kaalukangi keskel on ovaalse avaga alumist ja ülemist osa ühendav liides, mida ülalt läbib kaalukangiga risti olev, mõlemale poole ulatuv 3,0 cm pikkune terava servaga kandeprisma. Selle kohale on kaalukangi ülemisele servale paigutatud 3,0 cm pikkune keermestatud varras, millel kaks üles-alla keeratavat kettakujulist raskust (vihti). Suurema, alumise ketta läbimõõt on 2,6 cm, ülemisel väiksemal 1,4 cm. Nende abil saab reguleerida kaalu liikuva osa raskuskeset. 13 Ovaalse ava alumisel äärel, kandeprisma teraviku kohal paikneb allapoole suunatud, lahtikruvitav, 16,0 cm pikkune kaalu osuti. Kaalukangi otstest 3,0 cm kaugusel liituvad kaaluõla ülemine ja alumine pool teineteisest 0,2 cm kaugusel ühtseks 0,9 cm laiuseks tervikuks. Selle ülemisele äärele kinnitub kahe kruvi abil 3,0 cm pikkuselt 0,1 cm paksune nn luigekaela kinnitusosa. 14 Kruvid kinnitavad seda ainult pooles ulatuses. Ülespoole keeruga ja 0,4 cm laiuse luigekaela alumine ots on rõngakujuline, läbimõõduga 0,5 cm ning selles on ümmargune ava kaalukausside riputusniitide kinnitamiseks. Luigekaela kaugus kaaluõla otsast on umbes 0,5 cm (muudetav) ja pikkus kaare pealt kuni rõnga alumise ääreni on 1,6 cm. Kaaluõla otsa lähedal peal on luigekaela kinnitusosa läbiv silindrilise peaga 11 Langarmige Präzisionswaagen mit rhombischem durchbrochenen Waagebalken und senkrechten Querstreben. Balken einseitig graduirt zur manuellen Auflage eines Reitergewichtes. Long-beam precision balance rhombic structural beam with vertical crossbars; the beam is graduated an one side for the manual positioning of the rider. Vt Jenemann, Selle loogakujulise, kaalukangi otstes oleva kaalukausside riputusniitide kinnitamise liidese nimetasid juba 16. sajandi kaalumeistrid luigekaelaks. 13 Vt foto Vt foto

152 Tullio Ilomets Foto 5. Kaalkangi keskosa koos terasprisma ja selle kinnitusmuhviga Foto 6. Luigekael lühike kruvi, mis kaaluõlale toetudes võimaldab luigekaela painutada ülespoole, st tõsta kaalukausside kinnituskohta ülespoole. Kaaluõla otsa kohal on luigekaela läbiv silindrikujulise peaga 1,0 cm pikkune kruvi, mis teravikuga kaaluõla otsale toetudes nihutab kaalukausi kinnituskohta kas lähemale või kaugemale. Reguleerimiseks on mõlemal kruvil 0,3 cm läbimõõduga silindrilises peas läbiv auk, millest saab kruvi keeramiseks läbi panna tugeva traadijupi. Kaalukausid 15 on riputatud-kinnitatud kolme peene siidiniidi abil kaaluõlgade luigekaelade külge. Niitidest punutud aas ühendab kaalukaussi luigekaela rõnga kaudu kaaluõlaga. Mõlema kaalukausi läbimõõt on 5,8 cm ja nõgusus 0,7 cm. Kaalukausside riputusniidid on välja veninud, kaalukausse ei saa tõsta. Carl Schmidti kaalu identifitseerimine Kaalu identifitseerimise eesmärk on selgitada, millise meistri või meistri kaalude eeskujul on meie kaal valmistatud ja mis ajastusse kaal võib kuuluda või kuulub. See on võimalik, kui kaalu mingid ehituslikud detailid oleksid iseloomulikud just ühe konkreetse meistri valmistatud kaaludele ja viitaksid ka ajale, mil seda tüüpi kaalud kasutusel olid. Niisuguse esimese vihje leidsin Hans Richard Jenemanni aasta uurimusest, mis on pühendatud keemiateaduse klassiku, 19. sajandi silmapaistva Saksa keemiku Justus Liebigi ( ) 16 Giessenis 15 Vt foto 1, foto Justus Liebig ( ), Giesseni ja Müncheni ülikooli keemiaprofessor, Tartu ülikooli auliige (1852). 152

153 Pikaõlalised analüütilised kaalud asuvas muuseumis olevatele pikaõlalistele kaaludele. 17 Selle uurimuse 60. leheküljel on joonis 18 Oertlingi 19 kaalu kaaluõla otsal olevast luigekaelakujulisest kaalukausi riputusniitide kinnituskohast, mis on väga sarnane meie kaalu omaga. Jenemann viitab aastal ilmunud Müller-Pouillet saksakeelsele füüsika- ja meteoroloogiaõpikule, 20 kus kaalumist käsitlevas peatükis kirjeldatakse üksikasjaliselt August Oertlingi valmistatud kaalu. Märkusena toob Jenemann, et hilisemais kirjutistes tõdetakse, et Oertlingi kaalud on sageli olnud teistele eeskujuks. Müller-Pouillet 21 õpikus toodud Oertlingi kaalu kirjeldusest ja joonistest selgub, et Carl Schmidti kaaluga on sellel kaalul palju ühist. Kaalukangi ehitus on mõlemal kaalul ühesugune rombilise kuju ja kahe tugivarvaga ning kaaluõlgade otstes on luigekaelakujuline liides, mille alumine ots on rõngasavaga. Erinevus on selles, et kaalukausside üles riputamise niidid on seotud luigekaela rõngast läbiva konksu alumise otsa külge, 22 mitte rõnga ava külge nagu Carl Schmidti kaalul. Luigekaela eesmärk 23 on võimaldada tasakaalustada koormuseta kaalukangi ja reguleerida kangiõlgade otstel koormuse toetustelgi samale kõrgusele kandeprisma toetusteljega, et nad oleksid ühel tasapinnal. 17 Hans Richard Jenemann, Die langarmigen Präzisionswaagen im Liebig-Museum zu Gieβen (Giessen: Mettler Instrumente GmbH, 1988). 18 Abb. 44. Ibid., Johann August Daniel Oertling ( ) tegutses Berliinis alates 1826 arvukate täpsusriistade, sealhulgas ka analüütiliste kaalude valmistajana. Vt J. C. Poggendorff. Biografisch-Literarisches Handwörterbuch, Bd. II (1863), 313; Bd. III (1898), 983. August Oertlingi noorem vend Ludwig Oertling ( ) läks Inglismaale ja hakkas Londonis a valmistama Briti Oertlingi täpsuskaale. Vt Tony Morris, ( ). 20 J. Müller, Pouillet s Lehrbuch der Physik und Meteorologie, Bd. I (Braunschweig, 1842), beschreibt die von Oertling hergestellte Waage. In späteren Publikationen werden mehrfach die Waagen Oertlings die als Vorbild für andere gedient haben, hervorgeschoben. Vt object/display/bsb107 Bayerische Staatsbibliothek digitals ( ). 21 Johann Heinrich Jacob Müller ( ), Saksa matemaatik ja füüsik, Freiburgi ülikooli füüsika professor. Vt ( ). Claude Servais Mathias Pouillet ( ) Prantsuse füüsik, Sorbonne i ülikooli professor. Tema õpik ilmus Vt en.wikipedia.org/wiki/claude_pouillet ( ). 22 Vt Müller, 68 (Fig. 59). 23 Bei einer dieser Ausführungen, der sogenannten Schwanenhalsaufhängug, waren die Enden des Balkens bogenförmig nach oben gekrümmt. Man erreichte dadurch, daβ der Balken besser auf Gleicharmigkeit und die Endachsen auf gleiche Höhe mit der Mittelachse justiert werden konnten. Vt Jenemann,

154 Tullio Ilomets Oertlingi kaalul on selleks kaaluõlgade otstes keermestatud vardake, millel on nihutatav kettakujuline raskus. Carl Schmidti kaalul on samas silindrilise peaga kruvi, mille abil saab luigekaela rõngaga osa kaalukangi otsale lähemale või kaugemale nihutada. Kaaluõla peal, luigekaela taga on meie kaalul silindrilise peaga kruvi, mis võimaldab ka rõnga kõrgust muuta. Oertlingi kaalul see puudub. Täpselt niisugune, kahe reguleerimiskruviga kaaluõla otsa joonis on aastal ilmunud Philipp Carli sajandi esimese poole täpsuskaalude ehitusele pühendatud ülevaateartiklis Die Wage 25 leheküljel Kaalukangi keskmine osa, ovaalne ava, on täpselt samasugune, nagu on Carl Schmidti kaalul, samuti kandeprisma paigutus ja raskuskeskme reguleerimise seade kaalukangi ülemisel äärel. Ühesuguse paigutuse ja kujuga on mõlemal kaalul ka osuti ja skaala, samuti ekstsentriku ja selle pööramise ketta paigutus kaalu sambal. Kaalu arreteerimine on lahendatud mõlemal kaalul ühtmoodi. Erinevus on ainult selles, et tõstmist-langetamist toimetab Oertlingi kaalul sambasisene varras, mida alt tõstab ekstsentrik ja tagasi lükkab, kui ekstsentrikut tagasi pöörata, varda ülemises osas samba sees olev spiraalvedru. Varras on ülal ühendatud samba liigutatava osaga, kaalu arreteerimissüsteemiga. Müller-Pouillet õpiku 67. leheküljel on Oertlingi kaalu ülaosa joonis, millelt on näha selle detailne sarnasus Carl Schmidti kaaluga. 27 Niisuguse, õpikus esitatud kaalu arreteerimise mooduse võttis kasutusele August Oertling, 28 nagu märgib Philipp Carl, tuginedes 24 Philipp Hans Heinrich Carl ( ) Saksa füüsik ja astronoom. Vt de.wikisource.org/wiki/adb:carl_philipp_franz_heinrich ( ). 25 Philipp Carl, Die Wage, Repertorium für Physkalische Technik für physikalische und astronomische Instrumentenkunde, Bd. 1 (München: R. Oldenbourg, 1866), 7 41, + jooniste atlas. 26 Autor kirjeldab kaalukausside mitmesuguseid ülesriputamise viise, nende hulgas ka rõnga abil: Aufhängung in Ringen. Weit häufiger kommt die Aufhängung der Wageschalen in einem Ringe vor, wie die Fig. 5 darstellt. 27 Am genauesten müssen die Wagen seyn, welche zu physikalischen und chemischen Untersuchungen bestimmt sind. Die Figur 62 stellt eine der Wagen dar, wie sie in Berlin von Oertling und von Kleiner verfertigt. Die beiden folgenden Figuren 58 und 59 stellen Detaile dieser Wagen dar. 28 Vt 23, lk 31.Müller, 31: Bei den neueren deutschen Wagen wird meistentheils die in Fig. 2, 3, 4, Taf. 1 dargestellte Arretirung des Wagbalkens angebracht, welche Oertling zuerst angewendet hat. Die prismatische Schneide ruht während des Gebrauches der Wage auf den beiden Achatplatten, welche mit der Säule der Wage 154

155 Pikaõlalised analüütilised kaalud Johann Heinrich Buff i ( ) aastal ilmunud raamatus toodud andmetele. 29 Kirjandusest saadud andmetest selgub, et Carl Schmidti kaalul on väga palju ühist ülaltoodud autorite kirjeldatud Oertlingi kaaluga või kaalu tüübiga. Kaalu samba küljes oleva ekstsentriku ja sisemise tõstevarda kasutamisel saaks kaalu ka lahtivõetavaks ja kasti pakitavaks teha. Mülleri-Pouillet õpiku 70. leheküljel on Oerteli kaalu joonis (Fig. 62), millel on ekstsentriku pööramise ketas kaalu samba küljes ja tõstevarras samba sees. Võime ju oletada, et kaalu arreteerimiseks vajalik sambaväline tõstesüsteem on kasutuselt varajasem kui sisevarda kasutamine, aga selle kohta puuduvad siinkirjutajal veel andmed. Võib isegi oletada, et see on Oertlingi valmistatud ja varasemasse perioodi kuuluv kaal. Vajalikud on veel lisauuringud. Kaalu meister, valmistamise koht ja täpne aeg jäävad (võrdlus) andmete puudumise tõttu lahtiseks. Oma tegumoelt võime kaalu paigutada kindlasti 19. sajandi esimesse poolde. August Oertlingi (Berliin) pikaõlaline analüütiline kaal Kaalu saabumine muuseumi See kaal on saadud Tartu Ülikooli anorgaanilise keemia kateedrist ning selle andis ülikooli ajaloo muuseumile üle Tullio Ilomets 11. juunil 1993 koos teiste samast kateedrist pärit ajalooliste analüütiliste kaaludega. Andmed selle kohta, millal see kaal keemiaosakonda muretseti või saadi, on seni selguseta. Kaal on valmistatud messingist, on komplektne ja heas seisundis. Kaalu maksimaalseks koormuseks unverrückbar fest verbunden sind. Diese feste Unterlage ist von einem auf und nieder beweglichen Rahmen umgeben, der mit einer Stange im Innern der Säule zusammenhängt, mittelst einer excentrischen Scheibe im Fusse der Säule gehoben werden kann, und durch eine Spiralfeder am oberen Ende der Stange herabgedrückt wird. In dem Rahmen befinden sich vertikal unter den beiden Enden der Stahlschneide zwei Einschnitte, welche dazu dienen, die Schneide, wenn man den Rahmen hebt, aufzunehmen und von ihrer Achatunterlage abzuheben; zugleich greifen die Arme eines Querstückes unter entsprechende Stellen des Wagbalkens, wodurch diese festgehalten wird. 29 H. Buff, Grundzüge der Experimentalphysik (Heidelberg, 1853), 81. Bayerische Stadtbibliothek München, digital. 155

156 Tullio Ilomets Foto 7. August Oertlingi kaal, eestvaade Foto 8. August Oertlingi kaal, tagantvaade 156

157 Pikaõlalised analüütilised kaalud on suuliste andmete alusel 1 kg. Kirjalikud andmed seni puuduvad. Puudusena tuleb märkida, et kaalu esiküljel, tõsteraami eesäärel paikneva vasakpoolse termomeetri ülemine ots on murdunud. Kaalukasti tagumise, klaasitud akna raami ülemine liist on lahti kõmmeldunud ja põrandas keskel on pikiulatuses kinnine pragu. Kaalu samba messingist ümmarguse aluse ülemisele äärele on graveeritud: Aug. Oertling in Berlin, Kaalu samba taha kaalukasti-kapi põrandale on tuššiga kirjutatud number 808; sama number 808 on ka kaalukausside alla, põrandale kinnitatud kahel ümmargusel messingplaadil. Kaalukapi ülemisele äärele, luku kõrvale, on tušiga kirjutatud number (1994). Ülestõstetava esiraami vasakul üleval nurgas on valge värviga numbrid: number 58 ja maha tõmmatud numbrid 52 ja 808. Raami äärel on paberist väike inventari silt, millel numeraatoriga löödud 052. Muuseumi inventarinumber on kaalul ÜAM 801:5/Aj (nr 52 on vanem, nr 58 on perioodist ; vt TRÜ Anorgaanilise Keemia kateedri inventari raamat 1.V ÜAM 248:2/Ar4811 toim). Kaalukasti(-kapi) kirjeldus Kaal on paigutatud mahagonipuust valmistatud kasti, millel on külgedel lahtikäivad klaasidega uksed ning esi- ja tagaküljel vajalikule kõrgusele ülestõstetavate klaasidega puitraamid. 31 Kaalukasti all, ees äärel nurkades, on kaalu loodi seadmiseks kaks ning kasti tagaküljel keskel üks reguleeritava kõrgusega keermestatud messingist jalg. Kaalukasti pikkus on 80,0 cm, kõrgus 54,0 cm ja laius 24,0 cm. Kaalukasti esikülje alumise osa kõrgus on 6,0 cm. Kast on lukustatav. Lukk asub kasti ülemisel äärel ees keskel, lukuauk on kasti lael. Võti on säilinud. Kaaluruumi põrandal kaalukausside väliskülje ääres on kausside võnkumise summutamiseks pidurid. Piduriks on kaks teineteisest 6,5 cm kaugusel asuvat 1,5 cm pikkust ja 0,6 cm läbimõõduga luust pulka, mis on kinnitatud paremale-vasakule liigutatava 0,1 cm paksuse messingliistu külge. Pidurite käepidemed on vasakul ja paremal pool kaalukasti esiküljel. Mõlema kaalukausi all on kasti põhja läbiv ümmargune auk, mille peal on 3,2 cm läbimõõduga ja 0,1 cm paksune ümmargune, augu pealt 30 See on juba mainitud Johann August Daniel Oertling. 31 Vt foto 7, foto

158 Tullio Ilomets kõrvale pööratav messingist kate. Kaalukasti sees, kaalukangist veidi tahapoole, on kasti lakke kinnitatud 12,0 cm pikkune allapoole ulatuv varb, mille külge kinnitub horisontaalne, 38,0 cm pikkune kasti parempoolse seina küljes olev tugiliist. Tugiliistu süvendis liigub reiterihoidja, mis on ühendatud kaalukastist välja ulatuva juhtvardaga. Kaalukasti põrandale kinnitatud messingist alusplaadi kaarjale esiosale on kinnitatud suur, 7,4 cm läbimõõduga ning 1,1 cm paksune ümmargune, klaasiga kaetud vedeliklood. Klaasi all liikuv õhumull peab kaalu loodis olekul asuma ringi keskel. Kaalu kirjeldus Kaal koosneb kolmest põhisõlmest: 1. kaalu sammas koos ahhaatplaatide paigutusaluse, kaalu arreteerimise tõstemehhanismi ja kaalu skaalade kinnitusraamiga; 2. kaalukang koos kandeprismadega, raskuskeskme reguleerija ning osutitega; 3. kaalukausid koos ülesriputusraamidega. Kaalu samba kirjeldus Kaalu sammas on kinnitatud kasti põranda küljes olevale 16,0 8,3 0,7 cm suurusele messingplaadile. 32 Samba neljakandilise alumise osa mõõtmed on 7,7 7,7 1,1 cm, millel samba 7,6 cm läbimõõduga ringikujuline 0,7 cm paksune aste, mille peale on graveeritud kaalumeistri nimi ja number. Järgneb samba tüvikoonuseline osa. Samba läbimõõt on tõstesüsteemi külgharude väljatuleku kohal 4,0 cm ja samba neljakandilise, 4,8 4,8 1,1 cm suurusega plaadi all 3,0 cm. Samba enda pikkus on alusplaadist kuni neljakandilise osa ülemise ääreni 27,7 cm. Kaalusamba kogupikkus alusplaadilt ahhaatplaatide tasemeni on 33,5 cm. Samba ülemisele suurele plaadile on kinnitatud 4,0 4,0 0,9 cm suurune plaat, mille peal on kaks paralleelselt 1,2 cm kaugusel asetsevat ahhaatplaatide kandjat, mille mõõtmed on 5,8 2,1 1,1 cm. Samba tagaküljel on skaalade kinnitusraam, mille kogupikkus on koos raami otstele kinnitatud skaaladega 61,5 cm. Skaalade suurus on 3,0 1,7 cm. 33 Skaalade tugiraam, millel on kuus vertikaalset tugivarba, kinnitub oma 4,5 cm kõrguse keskosaga 32 Vt foto Vt foto

159 Pikaõlalised analüütilised kaalud samba ülemise, neljakandilise plaadi tagumise serva ning tagumise ahhaatplaadi kandja välimisele küljele kinnitatud lisaplaadi külge. 34 Kaalukangi arreteerimissüsteemi keskne osa on plaat, milles on avad, kuhu täpselt mahuvad ahhaatplaatide kandjad ning mis on ühendatud samba sees üles-alla liigutatava varda ülemise otsaga. Plaat on kahest äärest kinnitatud kaalukangi mõlemalt poolt ümbritseva pika arreteerimisraami 5,4 cm kõrguse keskosa alumise ääre külge. Raami mõlema poole keskosa ülemise ääre laiendis on prismaga kohakuti kolmnurkne sälk. Kaalu arreteerimisel tõuseb raam, prisma haaratakse mõlemast otsast sälkudesse ja tõstetakse ahhaatplaatidelt. Prisma tõstetakse üles otstest, neist kohtadest, mis pole kaalumise ajal kokkupuutes ahhaatplaatidega. Tõsteraami üles-alla käigu pikkus on 1,0 cm. Tõsteraam on 55,0 cm pikkusest kaalukangist otstes 1,0 cm võrra pikem. Raami otstes on riivid, millega suletakse raami pooled, kui kaalukausid on kaaluõlgadele asetatud. Tõsteraami mõlemad pooled on rombikujulised, kuue vertikaalse tugivarvaga ning on teineteisest 2,8 cm kaugusel. Tõsteraami esiküljel on raami ülemisel äärel kaks 19 cm pikkust äravõetavat elavhõbetermomeetrit, mis on kinnitatud kaaluõlgade otste kohale. 35 Kaalu loe alt ulatub kaalu esiküljele välja 1,1 cm läbimõõduga pööramiskettaga varras (telg), mille teine ots ulatub samba all oleva tõstemehhanismi külge. Kaalu arreteerimiseks tuleb kettaga, mille läbimõõt on 5,4 cm, teha kolm täispööret päripäeva ja vabastamiseks kolm täispööret vastassuunas. Kolme pöördega liigub ka ketta varras koos kettaga 0,5 cm võrra väljapoole ja kaalu arreteerimisel tagasi. Kaalu samba all olev mehhanism muudab varda horisontaalse pööramisliikumise samba alumises osas oleva kolmeharulise varda vertikaalliikumiseks. Samba koonilise osa algusest 1,0 cm kõrgusel on sambas kahel pool 3,0 cm pikkused ja 1,0 cm laiused lõhed, millest ulatuvad poolpõiki välja 0,9 0,9 cm läbimõõduga ja 30,0 cm pikad neljakandilised vardad, mis ülevalt on ühendatud tõsteraami kaht poolt alt ühendava ristliistuga. Samba sees olev varras ja sellele kruvidega kinnitatud välised vardad koos kahepoolse raamiga moodustavad jäiga ja täpselt töötava kaalukangi arreteerimissüsteemi. 34 Vt foto Vt foto

160 Tullio Ilomets Foto 9. Messingplaat Foto 10. Skaala Foto 11. Kaalu samba ülemise osa tagantvaade Foto 12. Kaalukangi keskosa detailvaade Foto 13. Kaalukangi parempoolse otsa detailvaade Foto 14. Kaalukaussi kaalukangiga ühendav ühendusraam 160

161 Pikaõlalised analüütilised kaalud Kaalukangi kirjeldus Oertlingi suurel analüütilisel kaalul on rombikujuline, võrejas, kuue vertikaalse tugivarbaga kaalukang. Kaalukangi pikkus on 55,0 cm, laius kandeprisma kohal 5,0 cm ning kaaluõla laius otstes, enne kaheks haruks jaotumist 2,4 cm. Kaaluõla ülemise ja alumise raamiosa laius on 0,6 cm, tugivarbade laius 0,2 cm. Kaalukangi paksus on ühtlaselt 0,9 cm. Kaalukangi mõlema õla ülemise raami esikülg on gradueeritud. Kaaluõlal on kaks erinevat gradueeringut: ülemine ja alumine. Ülemine skaala algab prisma juurest numbriga 10, järgneb 9, kuni nullini, mis asub kaaluõla poole pikkuse peal. Nullil on vasakul miinusmärk, paremal plussmärk. Nullist paremale algavad numbrid 1, 2, viimne on 10, mis asub otsaprisma kohal. Iga numbri vahe on jagatud veel viieks osaks. Alumine skaala algab keskprisma juurest numbriga 1, 2, kuni 10 otsaprisma juures. Numbrite vahe on kaks ülemise numbrivahe pikkust, seega kümme ülemist vahejaotust. Kaalukangi keskel, prisma kohal üleval äärel on 2,0 cm pikkune keermestatud varras, millel üles-alla keeratav ketasviht ning selle all paremale-vasakule pööratav metallist õhuke nelinurk. 36 Ketas reguleerib raskuskeset, pööratav raskus nullpunkti. Kaalukangi mõlema õla lõpus on ülemise haru küljes 2,7 cm pikkune osuti. Kaalukangil on kolm kaalukangi tasapinnaga risti olevat terasest kandeprismat. Keskmise, suure prisma terava serva pikkus on 4,0 cm. Kaks 2,0 cm pikkust prismat asuvad kaaluõlgade lõpus, alumisel harul olevas viie väikese kruvi abil reguleeritavas prismapesas. 37 Neljal kruvil on silindriline auguga pea. Nende kruvidega reguleeritakse prismade asendit, sest kaalukangi kolme prisma teravad kandeservad peavad asuma ühel tasapinnal ning kahe otsaprisma kandeservad peavad olema reguleeritud rangelt paralleelseiks keskmise prisma kandeservaga. Neile kahele prismale toetuvad kaalukausside ülesriputamisraamide ahhaatplaadid. Kaalukausside ja ülesriputusraamide kirjeldus Kaalukausid on veidi nõgusad, allapoole keeratud äärega ning nende põhja alla keskele on kinnitatud väikene metallaas. 38 Kaalukausside läbimõõt on 10,0 cm. Kaalukausside allakeeratud ääre küljes on kaks 36 Vt foto Vt foto Kaalu saab kasutada ka hüdrostaatlisteks mõõtmisteks, vähemalt on see võimalus. 161

162 Tullio Ilomets 0,5 cm läbimõõduga ümaralt väljapoole painutatud ja vastakuti asetsevat messingvarba ning nende peal, otstel, 28 cm kaugusel kaalukausi pinnast, 10,0 cm pikkune ja 0,2 cm paksune horisontaalne liist. Liistu keskel, alumisel äärel on konks kaalutava eseme riputamiseks. Ülal, konksu kohal on liidese kinnituskoht, mis ühendab kaalukaussi kaaluõla otsaprismale toetuva ahhaatplaadi raamiga. Liides võimaldab kaalukausil võnkuda ette-taha ja paremale-vasakule, mis tagab talle vertikaalasendi. Liidese kogupikkus on 2,0 cm. Raami välismõõtmed on 2,6 2,6 0,9 cm. Raami sees üleval ääres on 0,3 cm paksune ahhaatplaat. Raami mõlemal küljel, ülemisest äärest veidi allpool on raami küljes 0,5 cm läbimõõduga 0,8 cm pikkused ümmargused külgharud. 39 Kaalu arreteerimisel haarab tõsteraam külgharud oma sälkudesse ja tõstab ahhaatplaadi prisma teravalt servalt üles. Pikk arreteerimis(tõste) raam vabastab kaalukangi kolm prismat koormusest üheaegselt. Kaalu identifitseerimine August Oertlingi pikaõlalise täpsuskaalu nr 1329 valmistamisaeg jääb seni määramata. Võib arvata, et number tähistab Oertlingi töökojas valmistatud seadmete üldist järjekorranumbrit. Oertling asutas oma töökoja 1823 ja suri 1866, seega võiks arvata, et kaal on valmistatud selles ajavahemikus. Mis Oertlingi firmast edasi sai, pole õnnestunud seni teada saada. Eeldame, et kaal on valmistatud tema eluajal. Kaalu omapära on selles, et kaalukangil pole allapoole suunduvat osutit. Selle asemel on kaalukangi otstes teravikud, mis ulatuvad külgskaaladeni. Philipp Carl peab niisugust tasakaaluseisundi kontrolli lahendust vanemaks. 40 Kaalu arreteerimine on lahendatud põhimõtteliselt Oertlingi kaaludele omaselt: kaalukangi prisma tõstetakse ahhaatplaatide alust ümbritseva raami abil ahhaatplaatidelt ja fikseeritakse raami sälkudesse. Sellel kaalul arreteeritakse ühel ajal ka kaalukausside ahhaatplaatidega riputusraamid, tõstes raamid kaalukangi otsaprismadelt ja fikseerides tõsteraami sälkudesse. Kas see oli uudne lahendus, vajab edasist selgitust. See kaal võimaldas teha ka hüdrostaatilisi 39 Vt foto Vt Carl, 21. Bei den älteren Wagen ist deshalb an dem Wagebalken in der Verlängerung der Axe desselben ein Index angebracht welcher an einer unabhängig davon befestigten Scala erkennen lässt, wenn die Axe des Wagebalkens wirklich genau horisontal steht. 162

163 Pikaõlalised analüütilised kaalud määramisi. Kaalukausside all on metallaasad, mille külge kinnitatakse läbi kaalu põrandas olevate aukude peened metallniidid alumise süsteemiga ühendamiseks. Ilmselt on kaalukangil sel eesmärgil ka kaks eraldi skaalat. Kaal ise paigutatakse spetsiaalsele alusele. Pikaõlaliste täpsuskaalude ajaloost aastateni kasutati teaduslikes uuringutes ikka veel proovikaalu tüüpi kaalusid, mida alates 16. sajandi keskpaigast oli 200 aasta jooksul kaalu tundlikkuse ja mõõtmistäpsuse suurendamiseks täiustatud, kuid oma põhiehituselt jäid need ikka samaks. 41 Ülevaatliku kokkuvõtte kaalude arengust, seisust ja edasistest võimalikest arengusuundadest ning kaalukangi ehitusele esitatud nõuetest annab Jacob Leupold ( ) oma aastal ilmunud raamatus Theatrum staticum. 42 H. Jenemann annab sellele raamatule kiitva hinnangu, nimetades seda ilusaimaks kaalude kohta käivaks raamatuks, mis on kunagi ilmunud. 43 Ta analüüsib raamatut põhjalikult ning tõdeb, et tänu Leupoldi uuendustele osutus võimalikuks esimest korda kaaluda lahutusega (mit einem Auflösungsverhältnis, with a resolution of about) 1:10-5, 44 mis oli ühe suurusjärgu võrra enam, kui varasemad kaalud võimaldasid. Leupold andis ülevaate kõikidest teistest tol ajal kasutusel olnud kaaluliikidest. 45 Leupold oli ka esimene, kes esitas oma raamatus kaalu teooria, mis arvestas aga ainult kaalu üldisi konstruktsioonilisi aluseid. Nimelt korralikult töötaval kaalul peavad kaalukangi otste koormuse rakenduspunktid-teljed olema ühel joonel kaaluõla enda koormuse rakenduspunktiga-teljega ning kaalukangi võnketelg peab olema kaalukangi raskuskeskmest veidi ülalpool aastal Vene keisrinna Katarina I kutsel Peterburi teaduste akadeemiasse tulnud Baseli matemaatik ja füüsik Leonhard Euler 41 Vt Ilomets, Ajalooline proovikaal. 42 J. Leupold. Pars I, Theatri statici universalis, sive Theatrum staticum, Das ist: der Gewicht-Kunst und Waagen von Jacob Leupold, Mathematico und Mechanico (Leipzig, gedruckt bey Christoph Zunkel, 1726). (Heinrich Heine Universität Düsseldorf digital). Tartu Ülikooli raamatukogus on 1. osa aasta kordustrükk. 43 Seine zusammenfassende Übersicht mag das schönste Buch sein, das je über die Waage erschienen ist. Vt Die Waage des Chemikers, Vt Die Waage des Chemikers, Vt foto Vt Leupold, Theatrum staticum (1774), Tab. VI Fig. II. Tartu Ülikooli raamatukogu. 163

164 Tullio Ilomets ( ) esitas aastal võrdõlgse kangkaalu teooria, milles näitas, et kaalu tundlikkus oleneb kaalukangi ehituslikust olemusest. Tundlikkus on proportsionaalne kaalukaalukangi pikkusega ja vastuproportsionaalne kaalukangi massi ning kaalukangi pöördetelje ja raskuskeskme vahelise kaugusega. Seejuures peab kaalukangi raskuskese olema pöördeteljest veidi allpool. Vastasel juhul on kaal ebastabiilne. Hea tundlikkusega võrdhaarsel kaalul peab olema küllalt pikk ja võimalikult kerge kaalukang. Kaalu tundlikkust tan α iseloomustab seos l tan α = k d mb m kus k = konstant, millesse läheb ka süsteemi hõõrdumine, l = kaalukangi pikkus, d = kaalukangi pöördetelje ja raskuskeskme vaheline kaugus, mb = võnkuva süsteemi, iseäranis kaalukangi mass, Δm = tasakaalus kaalu ühele kaalukausile lisatud väike mass, α = osuti kaldenurk väikese lisamassi toimel. 47 Täpsuskaalude konstrueerimine ja valmistamine neid reegleid silmas pidades ei osutunud kaalumeistritele sugugi lihtsaks ülesandeks. Kaalu tundlikkuse suurendamisel kaaluõlgade pikendamise teel peab olema tagatud, et ette nähtud maksimaalse koormuse piirides, nt 100 g, kaalukang ei painduks. Samuti, et ta oleks väikese massiga ja raskuskese paigas ning hõõrdumine minimaalne. Täpsuskaal peab võimaldama lubatud maksimaalse kaalutava massi piirides vajaliku püsiva tundlikkuse, mis tagab tulemuste õigsuse ja reprodutseeritavuse. 18. sajandi viimaseil kümnendeil olid füüsika ja keemia jõudnud tasemele, kus seniste kaalude täpsus enam ei rahuldanud. Oli vaja kaale, mis võimaldaksid nii väikest kui ka suuremat massi täpsemalt kaaluda, kui seda võimaldasid proovi- või apteegikaalud. Lahendu- 47 Hans R. Jenemann, Zur Geschichte des langarmigen Waagebalkens von Präzionswaagen, Zeitschrift für Metrologie, Heft 29 (März 1994), Vt ka Carl, Theorie der Wage, Foto 15. Tab VIII. Fig. III ja IV on kaalukasti peale kinnitatud proovikaalude erinevad tõstemehhanismid. Fig. VIII ja IX on erinevad kaalukasti lakke kruvitavad proovikaalude tõstemehhanismid. Fig. V on tundlik dioptriga proovikaal (empfindliche Probierwaage, sensitive assay balance) klaasitud kaalukapis-kastis (Gehäuse, case). Fig. VII on Nürnbergi dukatikaalu (ducat scale) skits (J. Leupold, a kordustrükk Tartu Ülikooli Raamatukogus, digitaal) 164

165 Pikaõlalised analüütilised kaalud 165

166 Tullio Ilomets seks olid pikaõlalised kaalud. Pikaõlaliste täpsuskaalude ajastu paigutab H. R. Jenemann ajavahemikku alates ligikaudu , mil ülekaalu hakkasid saama lühiõlalised täpsuskaalud (analüütilised kaalud). Üleminek ei olnud järsk, vaid kulges ajapikku. 48 Pikaõlaliste täpsuskaalude algaastail olid kasutusel massiivse, otste poole aheneva lameda kaalukangiga kaalud. Niisuguseid kaale kasutas uue keemia rajaja Antoine Laurent Lavoisier ( ). 49 On säilinud kaal, mille valmistas Lavoisier le Jean Nicolas Fortin ( ). 50 Lavoisier tunnustas ka Londoni meistri Jesse Ramsdeni ( ) täpsuskaale. Londonis on säilinud Inglise keemikule-füüsikule Henry Cavendishile ( ) William Harrisoni ( ) valmistatud lameda massiivse kaalukangiga täpsuskaal. 18. sajandi lõpul hakati pikaõlalise kaalu tundlikkust tõstma kaalukangi massi vähendamise teel, kusjuures kaalukangi kandevõime ei tohtinud väheneda aastal kirjeldas Jesse Ramsden pikaõlalist täpsuskaalu, mille kaalukang oli seest tühi ja kahe pika, põhja äärtpidi kokku liidetud kaksikkoonuse kujuline. Ramsdeni eeskujul on ka mitmed teised kaalumeistrid koonilise kaalukangiga täpsuskaale valmistanud. Näiteks Edward Troughton ( ) 1798 Londo- 48 Vt Jenemann, Die Waage des Chemikers, Vt 38 Jenemann, S Langarmige Präzisionswaagen mit massiven Waagebalken. 50 Jean Nicolas Fortin. Vt ( ). 51 Vt 38, Jenemann, S Langarmige Präzisionswaagen mit hohlem, konischem Waagebalken. Foto 16. Tab. IX Fig. I on dioptriga proovikaal kaalukausside ja kahe väikese kaalumiskausiga. Kaalukausid on ühendatud kandeniitide aasa kaudu kaalukangi lõpus oleva rippuva rõngaga kaksikkonksu abil. Kaalukangi ümmargune kandetelg on rippuvate kinnitusrõngaste kandetelgedega samal kõrgusel. Fig II ja III on kaalu dioptriga tugisüsteemi (Schere, shear) eri variandid. Fig. IV on kaal külgvaates. Fig. V ja VI on Jacob Leupoldi uut tüüpi proovikaal Kaalukangi otstes on rõngaga luigekaelad, kuhu kinnituvad kaalukausi riputusniidid. Kaalul puudub osuti. Seda asendab kaalukangi taga, kasti seinast seina horisontaalselt tõmmatud niit (D-C), mille järgi kaalukang tasakaalustatakse. Kaalul on kaalukausside ja kaalukangi arreteerimisseade, mille tööprintsiip selgub joonistelt. Kangi W alla surumisel läheb kaal kaalumisseisundisse, selle vabastamisel taastub vedru ST jõul kaalu endine arreteeritud seisund (J. Leupold, a kordustrükk Tartu Ülikooli Raamatukogus) 166

167 Pikaõlalised analüütilised kaalud 167

168 Tullio Ilomets Foto 17. Taf sajandi esimese poole nn Berliini tüüpi pikaõlalise täpsuskaalu eest vaade, läbilõige ja detailid (Ph. Carl. Die Wage. Album Tartu Ülikooli Raamatukogu. Vt. 25) nis, Karl Theodor Nathan Mendelssohn ( ) 1808 Berliinis jt. Koonilise kaalukangiga kaalud olid täpsed, kuid neil oli üks oluline puudus. Koonilise kaalukangi valmistamine oli aeganõudev ja seetõttu olid need kaalud väga kallid ning tehti peamiselt erijuhtude tarvis. Oli vaja leida niisugune kaalukangi konstruktsioon, mis oleks kerge ja tagaks sama häid kaalumistulemusi nagu koonilise kaalukangiga kaaludega. Lahendus 52 leiti: varem kasutatud lame massiivne kaalukang muudeti rombikujuliseks võrejaks (durchbrochen), milles olid vertikaalsed tugivarvad-ribid (senkrechte Rippen, vertical crossbars), mis tagasid kaalukangi koormuskindluse. Kaalukangi mass vähenes tunduvalt ja kaalu kaalumistundlikkus suurenes. Londonis alustas rombikujulise kaalukangiga analüütiliste kaalude tootmist aasta paiku Thomas Charles Robinson ( ). Saksamaal Berliinis valmistati esimesed standardsed rombikujulise kaalukangiga täpsuskaalud Carl Philipp Heinrich Pistori ( ) töökojas. 53 Need olid Kesk-Euroopa ulatuses ka esime- 52 Vt 38, Jenemann, S Langarmige Präzisionswaagen mi durchbrochenem Waagebalken. 53 Heinrich Pistor, vt ( ). Heinrich Pistor tegutses pikka aega koos Berliini esimese peenmehhaaniku Nathan Mendelssohniga aastal asutas ta oma mehaanikatöökoja. Pistori juures õppis ja töötas August Daniel Oertling, kes aastal asutas 168

169 Pikaõlalised analüütilised kaalud sed seda tüüpi kaalud. Pistor ja tema õpilane August Daniel Oertling pidid oma töökodades neid Berliini väljatöötlusega kaale üsna varakult tootma, sest juba aastail ilmunud õpikutes, kus kaaludest juttu, on nende kaalude pilte. Ei ole võimalik kindlaks teha, kes esimesena rombikujulise kaalukangi kasutamise mõttele tuli, kas Robinson või Berliini meistrid. Tõenäoliselt mõlemad omaette iseseisvalt. 19. sajandi esimestel aastakümnetel oli Saksa kaalumeistritel tavaks Robinsoni kaale eeskujuks võtta, kuna Inglise meistrite kaalud olid väga hinnatud. Siiski kasutati paljudes Saksa laboratooriumides sel ajal kaale, milledes kaalukang oli valmistatud Berliini kaalumeistrite mustri järgi ( Berliner Ausführung ). 54 Pikaõlaliste täpsuskaalude puuduseks oli kaalumisprotsessi aeglus, kuid vaatamata sellele, toodeti neid veel mõnda aega paralleelselt kiirete lühiõlaliste täpsuskaaludega, millede massiline tootmine algas 19. sajandi viimastel kümnenditel. * * * Tänan Tartu Ülikooli raamatukogu hoidjat Mare Randa ja keemiainstituudi raamatukogu töötajaid Marju Salvet ning Helju Kõrsi kirjandusalase abi eest. Tänan Tartu Ülikooli muuseumi muuseumikogu hooldajat Maris Tuulingut abi eest kaalude ehituse uurimisel ja nende mõõdistamisel ning muuseumi kunstnikku Margot Saksonit fotodega seonduva abi eest. Tullio Ilomets, cand. chem., on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi konsultant. Berliinis oma töökoja, mis saavutas suure tuntuse. 54 Vt foto

170 Tullio Ilomets Long-beam Precision Balances at the University of Tartu Museum Tullio Ilomets University of Tartu Museum There are a number of historical long-beam precision balances in the University of Tartu Museum collection, most probably dating back to the first half of the 19 th century; this article introduces two of those balances more closely. According to oral tradition, the first of the balances belonged to Carl Ernst Heinrich Apollon Schmidt ( ), a professor of chemistry at the University of Tartu in , and the balance was preserved in the department of chemistry chair of inorganic chemistry. The balance was handed over to the museum in The second large analytical balance, a so-called one-kilogram scale was made in the workshop of the famous Berlin balance craftsman Johann August Daniel Oertling ( ). The balance bears the inscription: Aug. Oertling in Berlin The balance was handed over to the museum by the chair of inorganic chemistry on 11 June The balance of Carl Schmidt can be disassembled into five parts that are packed into the drawers of a mahogany balance case, each part to its proper place. The balance is made of light brass. The measurements of the balance case are 51.5 x 13.5 x 8.5 cm. The drawer of the case can be locked. On top of the case, there is a brass plate with the measurements 3.0 x 3.0 x 0.6 cm in the centre of which there is a threaded opening, where the column is connected. The front edge and edges of the balance case have metal feet the height of which can be adjusted. The main part of the column supporting the balance beam is a 1.9 cm-in-diameter solid brass cylinder, while the eccentric and scales are situated just below it. There is a console attached to the top part of the column; on top of that, there are two round agate plates, which support the knife edge of the beam s prism. The full length of the column is 28.5 cm. The moving part of the column consists of two cylinders that are connected with three rods, are positioned around the column and can be moved up and down. A frame with two notches surrounding the console and a forked arrestment device for the beam positioned perpendicularly with the frame are attached to the upper 170

171 Pikaõlalised analüütilised kaalud cylinder. The lower edge of the lower cylinder touches the eccentric. If one rotates the eccentric, the frame moves up and positions itself in the notches above the prisms ends, the forked arrestment device fixes both sides of the beam in the grooves at the ends of the forks. This system of arresting the balance beam was first used by August Oertling. The arresting system of Carl Schmidt s balance is very similar to an Oertling-type balance described in older literature. This except for the fact that in case of Oerlting s balance, the arrestment system of the balance is lifted by the eccentric with the aid of a rod within the column. Carl Schmidt s precision balance has a rhombic structural beam with two vertical crossbars. The beam is graduated on one side for the manual positioning of the rider. The length of the beam is 42 cm. In the middle of the beam on its upper edge there is a device that allows regulating the centre of gravity of the beam; on the lower edge there is a downward pointed needle. On both ends of the balance beam there are the so-called swan necks that are bent upwards into curves and have two regulating screws; their lower ends are circle-shaped and the suspension threads of the balance bowls are attached to these. Oertling s balance also has these swan necks. The balance has no notations regarding its manufacturer, as well as the time and place it was made. Neither does it have a university inventory number. We may presume that the balance is an earlier version of an Oertling-type balance and it belonged to Carl Schmidt personally. Judging by construction, the balance was made in the first half of the 19 th century. Oertling s large analytical precision balance is made of brass and preserved in a mahogany case, which has glazed doors on the sides and glazed wooden frames that can be lifted to the required height on the front and back sides. There are two brass feet with adjustable height under the balance at the corners on the front side and a single brass foot in the centre of the back side. The balance case can be locked. There are dampers that hinder the oscillation of the balance bowls in the bottom of the balance case. Front centre, there is a round fluid level for levelling the balance. Under the balance bowls, there is a round hole in the bottom of the balance case, and it has a brass cover that can be slid aside. A device for mounting the reiter balance beam is attached to the ceiling and right-hand inner wall of the case. The measurements of the balance 171

172 Tullio Ilomets case are 80.0 x 54.0 x 24.0 cm. The height of the lower part of the case is 6.0 cm. The balance column is attached to a brass plate measuring 16.0 x 8.3 x 0.7 cm at the bottom of the case. At the point where the lifting mechanism side forks come out of the column, the diameter of the column is 4.0 cm, upwards, it is 3.0 cm. The total length of the column is 27.7 cm. A plate measuring 4.0 cm x 4.0 cm x 0.9 cm has been attached on top of the upper plate of the column; on top of that, there are two parallel-positioned 5.8 cm high bearers that are 1.2 cm apart these are meant for supporting the round agate plates. A scales mounting frame with a rhombic structure attached with six vertical crossbars is attached to the back of the column; its length together with the scales is 61.5 cm. The moving part of the balance column is made up of the beam s arresting frame that is 67.0 cm long and consists of two halves 2.8 cm apart from each other. Both sides of the frame have a rhombic structure as well and they have six vertical crossbars. The central part of the frame, which is 5.4 cm high, is attached to the plate at the bottom on both sides; the plate features holes that fit the agate plate bearers exactly. The plate is connected to the tip of the rod that moves up and down inside the column. A triangular notch is aligned with the prism at the extension of the upper side of the frame s central part. The two sides of the arrestment frame have been connected with cross strips, while external rods that are 30.0 cm long, reach out from the openings in the lower part of the column, and are connected to the rod inside the column, are attached to the strips. On the ends of the arrestment frame, there are triangular notches above the balance beam s end prisms on the upper edge. Upon arrestment, the frame lifts the middle prism of the beam from the agate plates into the notches. At the ends of the beam, the frame lifts the forked suspension frame of the balance bowl together with the agate plates from the prisms into the notches. The upwards and downwards movement amplitude of the frame is 1.0 cm. The balance can be arrested with a disc on top of the balance case, which is connected to a lifting mechanism inside the column via the axis. Oertling s large scale has a rhombic beam with six vertical crossbars; its length is 55.0 cm, its width at the point of the supporting prism is 5.0 cm and thickness 0.9 cm. In the centre of the beam on its upper edge above the supporting prism there is a device for regulating the centre of gravity of the balance beam. The beam has no pointer. The ends of the beam are 172

173 Pikaõlalised analüütilised kaalud forked. The upper forks have points that reach the scales. The beam is balanced when the points are on 0 noted on the scales. The lower forks of the beam ends have prisms that carry the balance bowls. The front part of the beam s upper edge on both sides of the prism is graduated. There are two graduations: upper and lower. The lower starts from the middle prism and runs to 10. The upper graduation starts from the middle of one side of the beam with 0 and runs to 10 on both sides of the 0, while each of the units is divided into five parts in their turn. The diameter of a balance bowl is 10.0 cm. Under the balance bowl in the middle, there is a loop, which can be used to attach a fine wire or a hook and thread that come from the opening under the balance bowl. This allows to use the balance as a hydrostatic balance. As there are no points of comparison, the time when August Oertling s long-beam precision balance No 1329 was made is unclear for the time being. If we are to presume that the balance was made during Oertling s lifetime, it could be dated to the first half of the 19 th century; the number most probably denotes the serial number of the manufactured devices. The article provides a short overview of the history of long-beam precision scales, mainly on the basis of the researches of Hans R. Jenemann on this subject. Jenemann defines the age of the long-beam precision balances with the years The article also briefly discusses the achievements of the preceding age in perfecting assay balances. The author also introduces the basics of balance theory in connection to the possibilities of increasing the sensitivity of balances. 173

174 Kompaktne vaakummonokromaator TMC-4 Valdur Tiit Nõukogude aja lõpus oli Tartus NSV Liidu üks tugevamaid spektraalaparatuuri väljatöötamise ja valmistamise keskusi, mis ajaloo keeristes hävis aasta suvel anti Tartu Ülikooli füüsikainstituudi kolimise tõttu uude hoonesse gaaslahenduse laborist ülikooli muuseumile üle üks Tartu füüsikute ja inseneride välja töötatud tähelepanuväärne seade. Aparaati, mis lahutab ruumiliselt silmaga nähtava valge valguse ja lähedase ultraviolettkiirguse erineva energiaga kiirteks, nimetatakse monokromaatoriks. Jaotamise tekitab kas prisma või difraktsioonivõre, muutes eri lainepikkustega kiirguse levimissuunda ja lastes neid läbi monokromaatori väljundpilu uuritavale objektile (erijuhul inimese silmale). Looduses kohtame seda nähtust vikerkaarena, mis tekib, kui vihmapiiskade läbimisel muutub päikesekiirguse suund. Nähtavast valgusest mitu korda lühema lainepikkusega ultraviolettkiirgus neeldub alates lainepikkusest ligikaudu 200 nm õhus väga tugevasti ja seepärast saab see levida vaid õhutühjas ruumis vaakumis. Taolise ultraviolettkiirguse jaotamiseks vastavalt footonite energiale kasutatakse peamiselt peegeldifraktsioonivõresid, mis asuvad õhust tühjaks pumbatud ruumis. Sellist seadet nimetatakse vaakummonokromaatoriks. 174 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014)

175 Kompaktne vaakummonokromaator TMC-4 Foto 1. Tartus Füüsika Instituudi APESis valmistatud kompaktne vaakummonokromaator TMC-03 (Valdur Tiidu foto) Pärast Teist maailmasõda kasvasid kiiresti uuringud tuumaenergia ja kosmosetehnoloogia vallas. Seal oli vajalik kasutada ka lühilainelise ultraviolettkiirguse vaakummonokromaatoreid. Kosmoseaparaatide ehitamisse lülitus ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi (FAI) aparaadiehituse sektor (APES) Tõraveres, sest kiirgustajurite valmistamisel ja uurimisel tekkis vajadus taolise spektraalseadme järele. Selgus, et Nõukogude Liidus oli tehtud vaid mõni ultraviolettkiirguse vaakummonokromaator ja neid endale saada oli pea võimatu. Seepärast otsustasime ehitada vajaliku aparaadi ise. Vaatamata algsele skeptitsismile instituudis õnnestus julge ettevõtmine Eestis polnud midagi taolist varem tehtud osalt FAI, aga ka Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi Märja töökoja ning Rõngu elektromehaanika tehase meistrimeeste abil aastal mõne kuu jooksul edukalt realiseerida. Varsti, aastal, ehitati APESis maailma esimene kahekordne peegeldifraktsioonivõredega vaakummonokromaator TVM-3. Järgmistel aastatel ehitati neid seadmeid veel mitu ja saadi ühele variandile ka USA ja Prantsusmaa patendid. 175

176 Valdur Tiit Tartus APESis ja linna servas Riia maantee ääres asuvas aparaadiehituse hoonete kompleksis asutatud Teaduste Akadeemia Spetsiaalse Konstrueerimisbüroo Tartu filiaalis (TA SKB TF) valmistatud unikaalsed spektraalseadmed olid paljude aastate vältel väga vajalikud teadusuuringute tegemiseks Nõukogude Liidu mitmes eksperimentaalfüüsika laboris ning abiseadmeteks avakosmoses tähtede vaakuumultraviolettkiirguse mõõtmisel. Seega oli eelnimetatud töödega pandud Tartus hea alus kaasaegsete spektraalseadmete ehitamisele. Selle ühe haruna, kasutades Leningradis riiklikus optika instituudis valmistatud uudseid muutuva sammuga difraktsioonivõresid, konstrueerisime APESis ja valmistasime aastail FI ja TA SKB TF töökodade abil väikesed, hästi kompaktsed vaakummonokromaatorid TMC-03 1 (vt foto 1) ja TMC-04 (vt foto 2). Neist esimene, TMC-03, valmistati lepingu alusel Moskva riiklikule ülikoolile ja teine, TMC-04, jäi Tartusse. Nimetatud vaakummonokromaatorite peamised tehnilised andmed on järgmised. 1. Peamine tööpiirkond asub spektrialas nm, kus lahutusvõime on umbes 0,05 nm. 2. Veidi halvema spektraalse lahutusega saab töötada lühemate lainepikkuste poole kuni 40 nm ja pikemate poole kuni 400 nm. Seadme kontrolliks saab vaadata ka spektri nulljärku. 3. Spektri skaneerimine toimub samm-mootori abil erinevate kiirustega. 4. Kiirgusallikaks on kas heeliumi või vesinikuga töötav kõrgepinge gaaslahendustoru. 5. Pilude liigutamine justeerimiseks toimub väljastpoolt süsteemi vaakumit rikkumata. 6. Spektri II järgu lühilainelise osa saab eraldada väljundpilu ruumis asuva filtri liigutamisega väljastpoolt ilma vaakumit rikkumata. 7. Vaakumi tekitab eelvaakumpump, mille abil saab eraldi tühjaks pumbata vesiniklambi sektsiooni, võrekambri ja väljundpilu (lisaseadmete) ruumi. 8. Transpordiks saab eelvaakumpumba lihtsalt kinnitada põhiosa külge. 1 Известия Академии Наук ЭССР. Физика. Математика, 38, 4 (1989),

177 Kompaktne vaakummonokromaator TMC-4 Foto 2. Kompaktne vaakummonokromaator TMC-04 koos abiseadmetega (Valdur Tiidu foto) Foto 3. Vaakummonokromaatori TMC-04 fluorestsentsi uurimise seade (esiplaanil) ja gaaslahenduslamp (paremas servas) (Valdur Tiidu foto) 177

178 Valdur Tiit 9. Võrekambri külge on vajaduse korral võimalik ühendada kõrgvaakumpump. 10. Võretoru (põhitoru) pikkus on umbes üks meeter. Teaduste Akadeemia füüsikainstituudis kasutati vaakummonokromaatorit TMC-04 esimest korda maailmas kõrgete ja ülikõrgete rõhkude mõju uurimisel kristallide optilistele spektritele. 2 Pärast APESi tegevuse lõpetamist aasta kevadel kasutati vaakummonokromaatorit TMC-04 Eesti Põllumajandusülikooli (nüüd Eesti Maaülikool) keskkonnaaparatuuri laboris ionisatsioonikambrite akende läbipaistvuse uurimisel Eesti Teadusfondi grandi nr 2168 täitmisel aastal 3 ja mõnede mootoriõlide fluorestsentsi uurimisel spektri vaakumultraviolettkiirguse piirkonnas. 4 Tartu Ülikooli muuseumis leidis aparaat esimese väärika koha näitusel Tehtud Tartus, mis avati muuseumi valges saalis aasta augusti lõpus rahvusvahelise teadusinstrumentide komisjoni 33. sümpoosioni raames. Valdur Tiit oli ENSV TA Aparaadiehituse sektori juhataja. 2 Väljavõte ENSV TA Füüsika Instituudi a. aruandest. Probleem: Pooljuhtide füüsika (1990), V. Scherbakov, A. Laisaar, V. Tiit, Vacuum-ultraviolet low-temperature spectroscopic study of free exitons in alkali halide crystals under hydrostatic pressure, Abstract, XXIX Annual Scientific Meeting Oct Thessaloniki Greece. Physics of materials under high pressure (Aristotle University of Thessaloniki, 1991), 149. V. Scherbakov, A. Laisaar, V. Tiit, Vacuum-ultraviolet low-temperature spectroscopic study of free exitons in alkali halide crystals under hydrostatic pressure, High Pressure Research, Vol. 9 (Gordon and Breach Science Publishers, 1992), V. Tiit, Ultraviolettkiirguse ühest täiustatud mõõtesüsteemist, Eesti Põllumajandusülikooli teadustööde kogumik, 189, Põllumajandustehnika ja energeetika (Tartu, 1996), Eesti Põllumajandusülikooli tehnikateaduskonna aasta teadustegevuse üldiseloomustuses on näidatud, et vaakummonokromaatorit TMC-04 saab kasutada mootoriõlide uurimisel. V. Tiit, EPMÜ Tehnikateaduskond Keskkonna aparatuuri labor. Teadustegevuse aruanne, 1 (1997), p

179 Kompaktne vaakummonokromaator TMC-4 Compact Vacuum Monochromator TMC-4 Valdur Tiit At the end of the Soviet times, one of the strongest centres for developing and producing spectroscopic devices in the Soviet Union was located in Tartu. A vacuum monochromator developed by the physicists and engineers of Tartu was given to the University museum in the summer of 2014 by the University of Tartu Institute of Physics Gas Discharge Laboratory. Constructing a short wavelength ultraviolet radiation vacuum monochromator was connected to producing radiation sensors that were, among other things, needed in space instruments. There were only a couple of such instruments in the Soviet Union and Estonian engineers constructed such a device themselves in The world s first vacuum monochromator TVM-3 with double reflection diffraction gratings was constructed in Tartu in During the following years, many more similar instruments were constructed and one of the versions was also patented in the USA and France. Using modern diffraction gratings with variable spacing constructed in the Optical Institute of USSR in Leningrad, small very compact vacuum monochromators TMC-03 (for the Moscow State University) and TMC-04 (remained in Tartu and is in the museum now) were constructed in Tartu in They mainly function in the spectral range of nm, where the resolving power is about 0.05 nm, the source of radiation is a high voltage gas-discharge tube working either on helium or hydrogen. The vacuum monochromator TMC-04 was used in the University of Tartu Institute of Physics for the first time in the world for researching the influence of high and extra high pressure on the optical spectrum of crystals. After the Department of Equipment Development (APES) was closed down in the spring of 1993, the vacuum monochromator TMC-04 was used at the Estonian University of Life Sciences environmental equipment laboratory for studying the transparency of the windows of ionization chambers. 179

180 kroonika kroonika Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi aasta aruanne Mariann Raisma Tartu Ülikooli Muuseumide jaoks oli aasta muudatuste ettevalmistamise aasta seda nii struktuuriliselt kui ka sisuliselt (pidades eelkõige silmas loodusmuuseumi uue ekspositsiooni ettevalmistusi) aasta II poolel valmistati ette muuseumide reformi, mille tulemusena on alates 1. jaanuarist 2014 ülikoolis kaks eraldi muuseumi: Tartu Ülikooli muuseum (ülikooli ajaloo muuseumi ja kunstimuuseumi baasil) ning Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed. Valmistati ette uute asutuste põhikirjad ning muudatused sisestruktuuris. 180 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014)

181 kroonika Tartu Ülikooli muuseumi kontekstis oli üks suurimaid muutusi asutuse nime muutus (Tartu Ülikooli muuseum), mistõttu siinses aruandes on viimast korda kasutusel nimetus TÜ ajaloo muuseum. Tartu Ülikooli muuseum on nimetusena arusaadav, lühike; näitab kuuluvust, kaudselt ka teemat; on piisavalt suure üldistusega; näitab, et muuseum on kõikide valdkondade muuseum; on sisuliselt selge kaob küsimus, mis muuseumiga on tegemist (ajaloomuuseum või ajaloo muuseum); sobib oma üldisuse tõttu nn asutuse katusnimeks; samuti pole vähetähtis, et muudatus on väike ning selle kasutuselevõtt ei tohiks tekitada suuri arusaamatusi. Tartu Ülikooli muuseum koondab lisaks ülikooli ajaloo muuseumile ka tähetorni, vana anatoomikumi ja kunstimuuseumi. Muutus ka struktuur: asutusel on üks direktor, teadusdirektor, peavarahoidja ja arendusjuht. Lähiaastate eesmärk on tegutseda suunal, et muuseumil oleksid ühised eesmärgid, ühine kompetents ning selge tööjaotus, kus poleks dubleerimist. Struktuur on järgmine: 181

182 Mariann Raisma Arutlusel oli ka valdkonna valimise temaatika. Kuna ülikool läks üle valdkondlikkuse põhimõttele (neli valdkonda: humaniora, socialia, medicina, realia et naturalia), siis pidid ka muuseumid valima oma valdkonna: loodusmuuseum valis realia et naturalia ning ülikooli muuseum socialia. Kui loodusmuuseumi valik küsimusi ei tekitanud, siis ülikooli muuseumi puhul oli valik keerulisem, sest muuseumi ülesanne kui soovida jätkata senisel kursil on siiski olla kogu ülikooli muuseum ning olla seotud mitme valdkonnaga. Socialia valdkonna kasuks otsustasime järgmiste argumentide toel: 1. Eelmise rektoraadi ajal võeti suund sellele, et muuseum oleks avalikkusele suunatud ülikooli tutvustav asutus, kus olulisimal kohal on kommunikatsioon ja teaduse populariseerimine seega, et ei hakata arendama iseseisvat ja instituutidega konkureerivat teadustegevust. Loomulikult toimub teadustegevus kogude baasil koostöös erinevate institutsioonidega, kuid see on seotud eelkõige muuseumi teiste põhifunktsioonidega. 2. Kuna TÜ muuseum soovib jätkata ja arendada koostööd kõigi valdkondadega, siis on keeruline teha otsust teemapõhiselt. Valiku aluseks võiks olla funktsioonipõhisus. Tänapäevase muuseumi põhifunktsioonide hulka kuuluvad haridus, kommunikatsioon ja infokorraldus, mida arendatakse just praeguses haridus- ja sotsiaalteaduskonnas. Koostöö saaks olla nii õppe- kui teadustegevuses (sh nii andmebaaside arenduse ja kogude korraldamise kui ka teadusprojektide ning näituste ja haridusürituste korraldamise praktikabaas). Mainitud funktsioonide arendusi või tulemusi saab muuseum rakendada hiljem sisulistes koostööprojektides erinevate valdkondade spetsialistidega. Seega ei välistata socialia valdkonnaga liitumisega sisulist ja teemapõhist koostööd teiste valdkondadega, vaid soovitakse saada ka teiste valdkondade tugevamaks partneriks. 1. Socialia valdkond võiks toetada kõige enam muuseumi suunatust interdistsiplinaarsusele, sh soodustada koostööd kõikide valdkondadega, kuna socialia valdkonnana on ise kõige interdistsiplinaarsem ning tegutseb valdkonnaülesuse nimel. 2. Kuna muuseum on oma loomult haridusasutus ning soovib seda suunda tulevikus enam arendada, siis võiks praegune hari- 182

183 kroonika Foto 1. Hauakivi paigaldamine Toomkiriku fuajees toimus säilitamisspetsialist Tiina Vindi valvsa pilgu all Foto 2. Hullu Teadlase kabineti avapidu 1. mail

184 Mariann Raisma dusteaduskond olla muuseumi üks peamisi partnereid seotus uusima haridusmõttega (nt uurimusliku õppe rakendamine). 3. Kommunikatsioonivaldkonna arendamine on muuseumi arengus võtmeküsimus, kuna selle järgi määratletakse muuseumi tähendus ühiskonnas. Muuseumi eesmärk on kujuneda värske lähenemise ja uusima metoodika abil oluliseks teaduskommunikaatoriks. 4. Infoteadus kui arenev valdkond võiks samuti soodustada kvaliteedi paranemist ülikooli mäluasutustes ning konkreetsemalt ka muuseumi teemal nimelt museoloogia kui eriala väljaarendamise näol. Peame Eesti väiksust arvestades oluliseks, et ka edaspidised muuseume ja laiemalt mäluasutusi puudutavad algatused oleksid arendatud kesksest kohast. 5. Muuseum soovib suurendada teadus-arendustöö mahtu koostöös erinevate valdkondadega nii teadusloo, kunstiajaloo kui ülikooli ajaloo uurimise näol. Loomulikult on ka veenvaid argumente, mis kallutaksid kaalukausi humaniora poole personali sarnase taustsüsteemi kõrval on kõige kaalukam sarnane teaduse tegemise loogika ja metoodika. Oluline on rõhutada, et nii humaniora kui socialia ga liitudes peaks muuseum olema ja jääma sisuliseks partneriks. Samuti ei tohiks muuseum muutuda üheainsa valdkonna või teaduskonna muuseumiks. Nõukogu toetas muuseumi ettepanekut ning rektoraat kinnitas, et need otsused saab veel üle vaadata, enne kui põhimõttelisemate otsustega edasi minnakse. Struktuurimuudatuste tõttu lõpetas töö senine teadusnõukogu. Personal 31. detsembri 2012 seisuga oli Tartu Ülikooli Muuseumides (kunsti-, ajaloo, loodusmuuseum) 86 töötajat (täidetud ametikohti 68,1). Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis oli 31. detsembri 2012 seisuga 28 töötajat (täidetud ametikohti 21,55). Toomkiriku tornides töötasid hooajalised piletimüüjad asus näituste meistrina tööle Harry Rull; arendusjuhina Mairo Rääsk. Eesti teaduse populariseerimise konkursil sai elutöö preemia Tartu tähetorni üks hingi Helle Jaaniste koos Jaak Jaanistega. Aasta kolleegipreemia aasta Tullio sai Made Sokk. 184

185 kroonika Remont Aasta mahukamate tööde hulka kuulusid esimese korruse fuajee remont ja lifti restaureerimine. Remondi käigus uuendati aastaid uuenduskuuri oodanud tambur, fuajee, garderoob, tualetid ning kassaruum. Kõige suurema muutuse tegid kahtlemata läbi tualetid, mis on nüüd hoone väärilised. Tualettide remondi käigus avastati fuajees ka hästi säilinud keskaegne hauakamber, mistõttu algselt planeeritud hauakivi eksponeerimise projekt tehti ümber ning otsustati näidata terviklikku lõiku keskaegsest kirikust kui matmispaigast (hauakamber, skeletikoopia, hauaplaat). Eestis ainulaadne ekspositsioon oli ka Eesti muuseumide aastaauhindade nominent muinsuskaitse kategoorias (projektijuhid: Mariann Raisma, Tiina Vint, Margot Sakson) aasta läheb ajalukku ka sellega, et restaureeriti Tartu vanim lift (Schindler & Co, ), millega saab nüüd üle aastate taas sõita. Kuigi omatulu võrreldes aastaga vähenes (üks põhjuseid oli remont), olid heaks toeks meie väärt partnerid. TÜ ajaloo muuseum sai lisaks Tartu Ülikoolile toetust ka Tartu Linnavalitsuselt, Eesti Kultuurkapitalilt, Tartu Kultuurkapitalilt, Hasartmängumaksu Nõukogult, SA-lt Archimedes, SA-lt Eesti Teadusagentuur ning Haridus- ja Teadusministeeriumilt. Lisaks toetasid muuseumi tegevust oma toodetega ka mitmed firmad. EAS-lt sai toetuse projekt Tartu tähetorni astronoomiline 3D-virtuaalreaalsusruum, kuid ülikool otsustas seda projekti mitte realiseerida. Näitused ja haridustegevus Näituseprojektidest oli aastal kindlasti kõige kaalukam muuseumi aastanäitus, mis sel korral tehti koostöös Tallinna Tehnikaülikooli muuseumiga. Näitus Eesti jälg kosmoses kosmose jälg Eestis (TÜ ajaloo muuseumi kuraatorid: Viljar Valder, Lea Leppik, Janet Laidla, Kadri Tinn, kujundus: Tea Tammelaan ja Mari Kadarik) avati 11. aprillil. Esimest korda algatasid näituseprojekti kaks ülikoolimuuseumit koos, see võimaldas projekti panustada mõlema ülikooli parimatel spetsialistidel. Tegemist on lisaks atraktiivsele 185

186 Mariann Raisma Foto 3. Kosmosenäituse perepäev 5. oktoobril

187 kroonika väljapanekule ka teaduslooliselt väga kaaluka näitusega, kuna suur osa materjalist on esimest korda kokku kogutud, dokumenteeritud ning eksponeeritud. Näitus oli Eesti muuseumide aastaauhindade nominent näituste kategoorias. Oluline arendus oli 1. mail avatud Hullu Teadlase kabinet (idee: Virko Annus, Kadri Kasterpalu, Mariann Raisma; projektijuhid: Virko Annus, Terje Lõbu; kunstnik: Margot Sakson), mis on mõeldud muuseumi kõige väiksematele külastajatele. Hullu Teadlase kabinet on uus teaduse populariseerimise algatus, millega muuseum soovib pakkuda lastele vanuses 5 15 aastat atraktiivsel ja inspireerival moel erinevaid teadust populariseerivaid tegevusi ja programme. Lisaks on Hullu Teadlase osalusel toimunud nii muuseumis kui väljaspool suurüritusi, mille sihtgrupp on hästi vastu võtnud. Eriti populaarseks on osutunud mitmesugused sünnipäevaprogrammid. Püsiekspositsiooni lisandus juunis 2013 interaktiivne mäng kolmanda korruse fuajees Kui hästi tunned Tartu Ülikooli ajalugu? (projektijuhid: Terje Lõbu, Margot Sakson, Mariann Raisma; teostus: Dada, Vako Värkstuba). Uue museaali vitriinis Tulnukas oli väljas jaanuarist märtsini spikripintsak ( aastad) ja septembrist detsembrini vesivann Pharm. Institut zu Dorpat Maist septembrini oli muuseumis üleval näitus Fotod ellu! (kuraatorid: Terje Lõbu, Virge Lell, Aile Tammiste; kujundus: Margot Sakson). 12. juulist 15. septembrini võis Pärnu Muuseumis näha koostöös Eesti Rahva Muuseumiga valminud näitust Kellu ja kitarriga. Eesti üliõpilasmaleva töösuved (TÜ ajaloo muuseumi poolne kuraator Terje Lõbu). Rändnäitus Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed: Eesti rikkalikem kalmistu muinas- ja keskaja piirilt oli näha 13. detsembrist 2012 kuni 23. veebruarini 2013 Võru Muuseumis ja rändnäitus Tervise kaitsel 30. oktoobrist 15. detsembrini Tartu Kiirabis. Toomkirikus tehti 81 giidiga ekskursiooni (42 eesti, 19 inglise, 11 saksa ja 9 vene keeles), osalenuid kokku Haridusprogramme korraldati 50, osalenuid Tähetornis tehti ekskursioone 47 (umbes 1100 õpilast) ja planetaariumietendusi 60 (umbes 1300 õpilast). Võrreldes aastaga on ekskursioone tellitud vähem ja planetaariumietendusi rohkem. 187

188 Mariann Raisma Suurim rühm oli 4. klasside õpilased. Haridusprogramme viidi läbi 111 (1751 õpilast). Hullu Teadlase sünnipäevaprogramme toimus (alates septembrist) 88, osalenuid oli Jätkusid teeõhtud teadlasega (7) ja kohviõhtud korüfeedega (4) ning suur hulk tähtpäevaüritusi (muuseumiöö, hansapäevade teaduslinn, teadlaste öö jpm). Töö kogudega Ülikooli ajaloo muuseumi kui Eesti kultuuriloolise rahvuskollektsiooni osa finantseeriti HTM kaudu, see võimaldas jätkata kollektsioonide sisestamist andmebaasidesse (ESTER, DSpace, MuIS) ja digiteerimist. Eesti muuseumide Infosüsteemi (MuIS) on sisestatud museaali andmed. Muuseumi põhifond koosneb: 1. ajalooline esemeline kogu (teadusriistad, õppevahendid, kultuuriloolised esemed) Aj sü, 2. ajalooline kunstikogu AjK 793 sü, 3. arhiivkogu (trükised, dokumendid) Ar sü, 4. fotokogu (fotod, negatiivid, digifotod) F sü. Kokku seisuga sü. Põhifondi juurdekasv aastal oli kokku 855 museaali: 1. Aj 47 sü; 2. AjK 4 sü; 3. AjKF -18 sü; 4. AjM 34 sü; 5. Ar 242 sü; 6. F 510 sü. Kokku seisuga sü. Muuseumikogu on täienenud TÜ geograafia, keemia, farmaatsia, füüsika jt instituutidest kogutud ajalooliste esemete ja arhiivmaterjalidega (L. Kriis, T. Ilomets). Annetustena laekusid professor Ain-Elmar Kaasiku Uppsala ülikooli audoktori diplom jt rahvusvaheliste seltside tunnistused, TÜ närvikliiniku ajalugu kajastavad digifotod, ülikooli õppejõudude Mustametsa sporditare ( ) arhiiv (üleandja Arvo Tikk), fotod Tartu Ülikooli aastapäeva (2002) tähis- 188

189 kroonika tamiselt (üleandja Reet Mägi), Eesti ajaloolise kliima ( ) kartoteek (üleandja Andres Tarand), Tartu Ülikoolis konstrueeritud tele-elektrokardiotahhograaf (üleandja Leo-Henn Humal) jpm. Ostudena soetati trükiseid ning müomeeter Myotom 3 (autor Arved Vain). Teadus TÜ ajaloo muuseum jätkas teadusprojektiga TÜ ajaloo muuseumi kultuuriloolised kogud (Haridus- ja Teadusministeerium) (projektijuht L. Kriis) ja täitis Kultuuriministeeriumi muuseumide arendamise programmi projekti Eesti muuseumide meditsiinilooliste kogude ja esemete kaardistamine ( ), viimase käigus saadi ülevaade Eesti muuseumides asuvatest meditsiiniteemalistest kogudest (projekti täitjad L. Kriis, S. Sisask, K. Kalling). Anti välja 41. number Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi pealkirjaga Teadusinnovatsiooni tee praktikasse (294 lk), mida toetasid Tartu Saksa Kultuuri Instituut ja Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendus. Selle e-versioon sai esimest korda eraldi ISSN ja ISBN numbri. Lisaks on muuseumitöötajad avaldanud artikleid ka teistes väljaannetes ja esinenud mitmete ettekannetega kodu- ja välismaistel konverentsidel. 6. detsembril toimus TÜ muuseumi rahvusvaheline aastakonverents Keelevahetus ülikoolis probleem või võimalus? (12 ettekannet, sh kolleegidelt Venemaalt ja Lätist). Külastused TÜ ajaloo muuseumi külastatavus jäi suures plaanis samale tasemel eelmise aastaga: kokku teenindas muuseum üle inimese (neist muuseumikülastust; lisaks teaduslinna külastused ning valge saali üritused, mida toimus kokku 110 ühtekokku osavõtjaga). Positiivseks võib lugeda, et oluliselt on suurenenud toomkiriku külastuste arv (tornide külastatavus on vähenenud) ning samuti näeb tõusutrendi nii ekskursioonide kui haridusprogrammide osas eriti tasub esile tõsta huvi tähetorni haridusprogrammide vastu (111 programmi). Koos teaduslinna ja vastuvõttude külalistega teenindasid TÜ Muuseumid kokku üle inimese. 189

190 Mariann Raisma Joonis 1. Külastuskordi TÜ muuseumides Joonis 2. TÜ ajaloo muuseumi külastuste ja üritustel osalejate arv

191 kroonika Joonis 3. TÜ ajaloo muuseumi külastuste statistika hoonete ja piletitüüpide kaupa 2013 Koolitamine ja juhendamine Mariann Raisma koordineeris muuseumitöötajate täiendkoolituskursuse programmi (koos TÜ elukestva õppe keskuse ja Kultuuriministeeriumiga) ja pidas loenguid Eesti Kunstiakadeemias; Janet Laidla pidas loenguid ja juhendas TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi üliõpilasi, Virge Lell ja Tiina Vint juhendasid muuseumis TÜ infoja dokumendihalduse tudengite arhiivihalduse praktikat, Tiina Vint korraldas Lääne-Virumaal väikemuuseumite koolituspäeva pabermaterjali säilitamisest muuseumis, Lea Leppik pidas loenguid Viljandi kultuuriakadeemias ja TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis ning juhendas üliõpilastöid seminaritööst doktoritööni Viljandi kultuuriakadeemias ja TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudis. Mariann Raisma, MA, on Tartu Ülikooli muuseumi direktor. 191