2. TEOORIA Milline riik on väikeriik?

Transcription

1 8 2. TEOORIA 2.1. Milline riik on väikeriik? Segadus, mis valitseb väikeriigi teadusliku määratluse osas, on esmapilgul kummastav, lähemal süvenemisel aga oma põhjustes ja ontoloogias täiesti mõistetav. Väiksus ja suurus ei tulene ju kunagi joonlauast, iseenesest ja objektiivselt. Suuruskategooriad jäävad alati mõõtja-poolseks lahterduseks, mille täpne mehhanism sõltub mõõtja valitud protseduurist ja eesmärkidest. Kujutatagu endale siinkohal korraks ette maletajat X, kelle kohta esitatakse küsimus, kas tegemist on väikese või suure maletajaga. Rääkimata sellest, kuhu tõmmata väikese ja suure vaheline piir, on siin võimalik anda järgmisi põhimõttelisi vastuseid: X on väike / suur, kuna ta on 1 meeter 80 sentimeetrit pikk, X on väike / suur, kuna ta kaalub 85 kilogrammi, X on väike / suur, kuna ta kaalub 1,2 korda vähem selle turniiri raskeimast maletajast, X on väike / suur, kuna ta on võitnud neli turniiri järjest, ja seda rida võiks veelgi pikendada. Ent kui keeles juurdunud praktika seostab maletaja suuruse harilikult siiski tema edukusega malelaua taga, siis riikide puhul on olukord tunduvalt ebamäärasem. Nii eesti kui inglise keele semantika lubab riigi väiksuse / suuruse all kirjeldada sisult ja vaatenurgalt vägagi erinevaid asju. Järgnevalt püütakse korrastada senistes sotsiaalteaduslikes uuringutes kasutatud väikeriigi definitsioone kindlasse loogilisse maatriksisse, ning määratleda ühtlasi siinse uurimuse aluseks võetav väikeriigi tähendus.

2 Väiksus läbi seisundi ja protsessi Ühe loogilise võimalusena saab väikeriiki piiritleda riigi füüsiliste ressursside kaudu. Väikeriik on sel juhul riik, mis on väike pindalalt ja rahvaarvult, majanduslikult ja militaarselt võimekuselt; riik, millel on madal iive ja kirjaoskuse protsent, mis on vaene loodusvaradelt ja rahvusvaheliselt tuntud isikute poolest, mis mängib väikest rolli maailmakaubanduses ja omab nõrka positsiooni nii teaduse-, tehnoloogia- kui kultuurisaavutuste vallas. (Schwind 1972: 349; von Däniken 1998: 44) See loend olgu siin esitatud avatud, näitlikul kujul. Erinevate füüsiliste lähteressursside nimetamine ja omavaheline kaalumine on hetkel oluline kui printsiip, mis eristub põhimõtteliselt järgmisest võimalusest. Väikeriigiuuringutesse toob suure annuse segadust asjaolu, et väiksust piiritletakse sageli mitte lähtekoha, vaid tulemuse kaudu. Selliste definitsioonide tüüpiliseks näiteks on järgmine Robert Keohane i skeem: Joonis 1. Riigi suurus reaalse võimu alusel. (Keohane 1969: 295) Seejuures ei ole väiksus sugugi a priori seotud füüsiliste parameetrite külge, tegemist võib olla ka mentaalse kuvandiga. Näiteks argumenteerib üks viimaste aastate tunnustatumaid väikeriigiuurijaid Laurent Goetschel, et väiksus on psühholoogiline

3 10 mõõde, mida võimendavad osaliselt just alaväärtustunde poolt süvendatavad autonoomiaja mõjudefitsiit: Joonis 2. Riigi suurus enesehinnangu alusel. (Goetschel 1998: 17) Nii nagu Keohane, lähtub ka Goetschel väikeriigi defineerimisel riikidevahelistest suhetest, ja mõõdab väiksust / suurust riigi reaalsete saavutuste ning neist johtuva enesehinnangu baasil. Võrreldes ülalkäsitletud füüsilise väiksuse määratlustega on rõhuasetus siin selgelt muutunud, liikudes ressursside omamiselt nende kasutamise võimekusele. Kui esimene definitsioonide rühm lähtub seisundist, siis teine vaatleb pigem protsessi; kui esimene keskendub lähtepotentsiaalile, siis teist huvitab ennekõike hetkesuutlikkus. Käesoleva töö eesmärgiks on uurida tegelikku vahekorda nende kahe erinevalt defineeritud väikeriigi vahel: millistel tingimustel ja kuidas on ühel riigil võimalik end füüsilisest väiksusest suuremaks käituda? Vältimaks kergesti tekkivat segadust, kasutatakse sõna väikeriik allpool alati lähtekoha mõistes üldnimena füüsilistelt ressurssidelt väiksele riigile. Kui tahetakse viidata ühe riigi väiksusele poliitilise võimekuse ja staatuse mõttes, lisatakse vastava tähendusega märgis (nt mõjuvõimult väike riik, väikese tegutsemisautonoomiaga riik jne).

4 Füüsilise väiksuse absoluutne ja suhteline määratlus Võimalused erinevate mõõdupuude valmistamiseks ei ole sellega aga veel kaugeltki ammendatud. Väikeriiki võib defineerida nii absoluutse kui suhtelise kategooriana. Absoluutset piirjoont füüsiliselt väikese ümber on vedanud kümned uurimused. Kõige sagedamini võetakse aluseks riigi rahvaarvu suurus, territooriumi ulatus ning majanduslik võimekus (harilikult sisemaise kogutoodangu aastamahu järgi). Seejuures loeb suurem osa autoreid väikeriigiks vähem kui miljoni elanikuga riigi (Höll 2000; Jazbec 2000), majanduslike ja territoriaalsete näitajate osas tundub pilt olevat mõneti kirjum. 3 Nii võib väikeseks lugeda näiteks ruutkilomeetrilise pindalaga riiki (nt Senjur 1993), aga samamoodi ka ruutkilomeetrilise pindalaga riiki. (Damijan 1997) Omaette huvitava süsteemi väikeriikide tuvastamiseks lõi 1970-ndatel aastatel saksa poliitgeograaf dr Martin Schwind. (Vt. tabel 1, lk 12) Riigi suurusklassi pani Schwind paika 8 kaalutud indikaatori (territoorium, rahvaarv, loodusvarad, tööstuse osakaal sisemajanduse kogutoodangus, riigi osa maailmakaubanduses, sissetulek elaniku kohta, kirjaoskamatute osakaal, iive) alusel, mis andsid koguindeksi skaalal (Schwind 1972: 349) Tähelepanuväärseks muudab Schwindi süsteemi aga just asjaolu, et suurusklasside piirid on siin sõltuvusse seatud ühiskondlik-majanduslikust korraldusest ajaloo vältel on riikide keskmine suurus pidevalt muutunud (Taagepera 1997), ja nii ei pruugiks tänases mõistes väikeriik olla sugugi nii väike mõnes teises ajastus. 3 Kõikumisi esineb loomulikult ka rahvaarvu puhul. Näiteks on Briti Ühenduses väikeriik praegu ametlikult defineeritud kui alla 5 miljoni elanikuga riik. (Henrikson 1999: 2) Samuti leidub selliseid väikeriigiuurijaid, kelle jaoks väikeseks saab pidada vaid alla 1 miljoni elanikuga riiki. (Clarke & Payne 1987)

5 maailmariik > 75 8 ressursinäitaja põhjal koostatud kompleksindeks suur > 50 suur > 40 keskmine suur väike keskmine keskmine Väike väike TÖÖSTUSRIIK AGRAAR-INDUSTR. RIIK AGRAARRIIK Tabel 1. Riigi suurus füüsiliste ressursside koondindeksi alusel. (Schwind 1972: 349) Siit jõuame viimastel aastatel väikeriigiuuringutes järjest kindlamalt maad võtnud arusaamani, et väiksus on ennekõike suhteline kategooria, mis iseloomustab ühte riiki võrdluses teiste samas ajas ja ruumis tegutsevate riikidega. (Knudsen 1999: 4) Lõpuks on ju selge, et ka näiliselt täiesti absoluutne väiksuse definitsioon muutuks mõttetuks ajalisfüüsilises vaakumis. Väike ollakse alati suhteliselt ja kellegi teisega kõrvutatuna. Kuna tundub iseenesestmõistetav, et näiteks Rootsi ja Soome on võrreldes Venemaaga väikeriigid, jäetakse suhteline väiksus sageli vaid tunnetuslikuks määratluseks (vt nt Knudsen 1996) ega püütagi suurusklasse täpsemalt operatsionaliseerida. Teadusliku korrektsuse seisukohalt valmistab selline lähenemine hulganisti probleeme, kuna jääb sõltuma uurija subjektiivsest suvast ja ole üle kantav teistele empiirilistele juhtumitele. Lause X on väike võrreldes Y-ga peaks võimalusel siiski tuginema kindlale loogilisele tehtele, mis annaks üheseltmõistetava tulemuse ükskõik millise X ja Y väärtuse korral.

6 Väikeriik käesolevas töös Käesolevas töös loetakse väikeriigiks selline riik, mille rahvaarv, majandusmaht (aastane SKT reaalses ostujõus) ja militaarne võimekus (viimase 10 aasta keskmine kaitsekulutus 4 ) on väiksem mingi ajahetke, võrdluskonteksti ja -valdkonna aritmeetiliselt keskmisest näitajast ja ühtlasi vähemalt kaks korda väiksem selle ajahetke, võrdluskonteksti ja valdkonna suurima riigi vastavast näitajast. Näiteks järgneva kolme riigi X, Y, Z hüpoteetilises võrdluses oleks väikeriigiks Y: Rahvaarv < aritm. Keskmine < ½ max SKT < aritm. Keskmine < ½ max Kaitsekulutus < aritm. keskmine < ½ max Väike-riik? X Y W < 8,4 < 10 < 61,7 < 50 < 24,8 < 25 Tabel 2 a. Väiksus läbi füüsiliste ressursside võrdluse. Esitatud definitsiooni puhul tuleb kohe vastata kahele olulisele küsimusele. Esiteks: millise põhjendusega seatakse piiriks aritmeetiline keskmine ja vähemalt kaks korda väiksem suurimast? Loogika algab siin talupoeglikust arutlusest, mille kohaselt väike on see, mis on väiksem tavalisest ehk keskmisest siit ka aritmeetilise keskmise reegel. Kohaldades seda universaalset mõttekäiku aga riikide suuruste võrdlemisele, osutub vajalikuks lisatingimuse sissetoomine. Aritmeetilise keskmise kui joonlaua puuduseks on 4 Nii rahvaarv kui riigi reaalne ostujõud on lühikeses ajaperspektiivis suhteliselt stabiilsed näitajad, kaitsekulutuste maht võib seevastu suures ulatuses muutuda ning teiseneda reaalseks militaarseks võimsuseks alles keskpika perioodi vältel (Biemer & O Brien 2000). Sel põhjusel arvestatakse viimase näitaja puhul viimase kümne aasta keskmise väärtusega.

7 14 väärtuste omavaheliste suhete eiramine; nii võiks ühtlase jaotuse (s.t. suuruselt pea võrdsete riikide) korral tekkida olukord, kus väga sarnastest suurustest mõned liigitatakse aritmeetilise keskmise alusel automaatselt väikesteks, teised suurteks. (Vt. tabel 2b) Suurima riigi kui etaloniga võrdlemine aitab sellist paradoksi sobivalt lahendada, tuues ühtlasi jõuliselt sisse eelnevalt mainitud arusaama, et suurus on alati suhteline mida suurem on suurim riik, seda rohkem on süsteemis väikeriike. 5 Pakutud kombinatoorset fiksatsiooni toetab kaudselt ka tõik, et selle alusel saadud tulemused kattuvad väga suurel määral (nagu selgub töö teises osas) intuitiivsete, igapäevasesse praktikasse juurdunud loenditega. Rahvaarv < aritm. keskmine < ½ max SKT < aritm. keskmine < ½ max Kaitsekulutus < aritm. keskmine < ½ max Väike-riik? X Y W 19, < 20,2 < 10,5 < 90 < 50 < 49 < 27 Tabel 2 b. Väiksus läbi füüsiliste ressursside võrdluse: sarnased riigid Teiseks vajab selgitamist, miks vaadeldakse just antud kolme näitajat rahvaarvu, majanduslikku ja militaarset võimekust ning miks on väikeriik vaid rangelt k õ i g i s kolmes kategoorias väike riik? Siin on peamiseks motiiviks konstrueerida selline lähtestsenaarium, kus võimalikud häirivad lisamuutujad mängiksid hüpoteesi testimisel hästi minimaalset rolli. Kuna käesolev töö keskendub nn pehme võimu tõhususele rahvusvaheliste suhete areenil, siis on uurimisobjektiks võetud osaleja, mille füüsiline e. 5 Kas ei piisaks siin ainult teisest tingimusest, vähemalt kaks korda väiksem suurimast? Põhimõtteliselt võimalik, kuid nõnda tekiks võimalus, et loendis 100; 49; 2; 2; 2; 1; 1; 1 osutub väikeseks ka suurus 49, mis olles küll ehk väike võrreldes suurimaga (100) on süsteemi kui terviku seisukohalt siiski pigem suur. Seetõttu tuleks eelistada just kahe tingimuse liitmist, mis peegeldab ühtaegu nii suhteid koguhulgas kui võrdluses kõige suurema hulga elemendiga.

8 15 militaarne jõud on viidud juba definitsiooni abil miinimumini. 6 Kui selline riik tahab loota eluspüsimisele rahvusvahelises riikide süsteemis ja, veelgi enam, soovib seda süsteemi oma huvidele vastavalt kujundada ja mõjutada, siis tuleb sel leida mingid muud ressursid peale toore musklijõu. 6 Just sel põhjusel on loobutud arvestamast näiteks riigi territooriumi kui tänastes militaarsetes jõuvahekordades suhteliselt väheolulise faktoriga.

9 Rahvusvaheliste suhete süsteem Nõrk või tugev, väike või suur, ambitsioonikas või mitte, oma tahte kehtestamiseks peab riik omama võimu, see tähendab suutlikkust toime tulla passiivse või koguni otseselt vaenuliku olukorraga. Ühe suurima üldistusjõuga võimu definitsiooni on välja käinud sotsiaalteaduse klassik Max Weber: Võim on ükskõik millisele alusele toetuv tõenäosus, et üks sotsiaalse suhte osapool suudab oma tahet võimalikule vastuseisule vaatamata ellu viia. (Weber 1922: 415) Nii väikesed kui suured riigid tegutsevad rahvusvaheliste suhete ruumis, kus valitsevad oma kindlad reeglid ja seaduspärad ning mida võib seetõttu käsitleda tervikliku süsteemina. Et seda süsteemset välja mõistmata on väikeriikide välispoliitilise võimu kohta väga raske midagi põhjapanevat öelda, tuleb siinkohal kontseptuaalset raamistikku veelgi avardada Rahvusvaheliste suhete süsteemimudelid Rahvusvaheliste suhete süsteemi kirjeldamiseks ja selgitamiseks on loodud mitmeid erinevaid teoreetilisi mudeleid. Neist mudelitest vaadeldakse järgnevalt kahte, realismi ja institutsionalismi. Esimest seetõttu, et juba Thykididese ja Machiavelliga alguse saanud realistlik koolkond on andnud rahvusvaheliste suhete teooriasse väga põhjaliku ja sisemiselt järjepideva poliitilise võimu analüüsi. (Aguirre 1995: 4) Realistide selget arusaama võimust ja anarhiast tasub välja joonistada kasvõi ainult seetõttu, et see kehastab endas teravaimat vastuväidet käesoleva töö hüpoteesile. Kui realistidel peaks

10 17 õigus olema, ei saa kinnitust leida institutsionalistlikule mudelile projitseeritud nägemus pehme võimu võidukäigust Realism Realistide koolkonna tuntuimad esindajad rahvusvaheliste suhete vallas on olnud Reinhold Niebuhr, Hans Morgenthau, Nicholas Spykeman, George Kennan, Walter Lippman, Arnold Wolfers, Henry Kissinger, E.H.Carr, George Schwarzenberger, Martin Wrigth, Raymond Aron. (Aguirre 1995: 7) Nii erinevad ja puhuti üksteisele vasturääkivad kui nende teaduslikud vaated ka polnud, ühendas neid kõiki veendumus, et rahvusvaheliste suhete süsteemi keskseks mõisteks oli, on ja jääb pürgimus võimu poole. Hans Morgenthau sõnadega on rahvusvaheline poliitika, nagu kogu ülejäänud poliitika, valimatu võitlus võimu eest. (Morgenthau 1960: 27) Ja võim on siin võrdne toore füüsilise jõuga. Suveräänsetest riikidest koosnev rahvusvaheliste suhete süsteem on oma olemuselt anarhiline; kõikvõimalikud normid, ühised tavad ja ühendavad kultuurimõjud on kaugelt liialt nõrgad, et kehtestada mingit muud seadust peale jõuseaduse. (Vt nt Bull 1977) Kirjutamata, ammudefineeritud mängureeglite järgi käitutakse ainult juhul, kui kehtib ajutine jõutasakaal ja selle rikkumisest võiks tõusta enam kahju kui kasu. (Goldstein 1994: 69) Sest rahvusvahelisel areenil oma poliitilisi alternatiive kaaludes ei tule riikidel järgida mitte teiste riikide kavatsusi, vaid pigem nende jõupotentsiaali ja selle rakendamise suutlikkust. (Ibid.: 70) Nii muutuvad sõjaline võimekus ja seda tootvad tegurid realistide nägemuses võimu ja tegutsemisvabaduse allikaks, ühtaegu vahendiks teiste eesmärkide saavutamisel kui ülimaks sihiks iseeneses. Iga riik on täpselt nii suur, kui suur on selle riigi jõuressurss Institutsionalism Selline anarhia ja muskli mudel domineeris rahvusvaheliste suhete tõlgendustes eriti jõuliselt pärast Teist Maailmasõda. Aastate möödudes hakkasid mitmed põhimõttelise tähtsusega arengud realismi autoriteeti aga tuntavalt õõnestama. Ühelt poolt sai selgeks, et rahvusvaheline areen pole enam üksnes rahvusriikide pärusmaa, vaid järjest

11 18 keerulisem võrgustik valitsustest, rahvusvahelistest organisatsioonidest, valitsusvälistest organisatsioonidest ja mõjukatest hiidkorporatsioonidest. (Aguirre 1995: 10) Teiselt poolt kasvas kriitika välja tõdemusest, et realistid olid liialt tähtsustanud rahvusvahelise subjekti puhtmilitaarset suutlikkust. Globaalses maailmas on sõjaline jõud kaotanud poliitika instrumendina nii oma endist kasutusala kui senist tõhusust. (Keohane & Nye 1977: 23-25) Kõigest sellest koorus välja vajadus uue funktsionalistliku lähenemise järele, mis mõtestaks tegelikkust koostöö, rahvusvaheliste institutsioonide ja rahvusvahelise integratsiooni terminites. Taksonoomiaid võib luua erinevaid, kuid kui institutsionalismi määratleda just nende põhimõistete alusel (vt nt Baylis & Rengger 1992: 9-25), kuuluvad sellesse koolkonda nii kahe maailmasõja vahelised idealistid, realistide esimesed tugevamad kriitikud Ernest Haas ja David Mitrany (Mitrany 1946; Haas 1964) kui ajaliselt hilisemad voolud eesotsas vastastikuse sõltuvuse teoreetikutega. Institutsionalistliku mudeli põhialuseks on väide, et rahvusvaheline ruum ei ole sugugi anarhiline, vaid korrastatud erinevate rahvusvaheliste režiimide poolt. Rahvusvahelised režiimid võivad üksteisest oma valdkonnalt (majandus / julgeolek / keskkond / jne) ja formaalsusastmelt vägagi erineda, kuid üldistatult on tegemist sellise kaudsete või otseste põhimõtete, normide, reeglite ja otsustusprotseduuride avaliku kogumiga, mille ümber rahvusvaheliste suhete mingis konkreetses vallas osalejate ootused koonduvad (Krasner 1983: 2). Skemaatiliselt võiks institutsionalistide nägemust rahvusvahelisest süsteemist esitada järgmisel kujul. (Vt. joonis 3, lk.19) Rahvusvahelises suhete ruumis tegutsevad mitmed autonoomsed osalejad: riigid, valitsusvälised organisatsioonid, rahvusvahelised organisatsioonid ja suurfirmad, võib-olla koguni üksikud indiviidid (Aguirre 1995: 10). Osalejate vaheline suhtlus toimub rahvusvaheliste režiimide mõjuväljas, mis kehtestavad korra nii kõige üldisemates väärtustes (nt inimõigused) kui kitsastel asistel aladel (nt kolmepoolne kalanduskokkulepe). Loomulikult on mõned osalejad režiimidega rohkem seotud ja teised vähem, kuid oma tegevuses peavad k õ i k nendega arvestama kasvõi kalkulatsioonina, milliseid tagajärgi tooks kaasa võimalik režiimi eiramine.

12 19 Joonis 3. Rahvusvaheliste suhete süsteem institutsionalistide käsitluses. Oluline on siin mõista, et iga režiim, luues korrastatud välja konfliktide ennetamiseks ja rahumeelseks režiimisiseseks lahendamiseks, vähendab oma olemasoluga takistamatult toimiva füüsilise jõu tähtsust. Jõuvektori koha täidavad otsusekindlus, läbirääkimissuutlikkus ja teised režiimi läbi võimenduvad tegurid. (Garnett 1989: 75-6) Ülalesitatud Weberi võimudefinitsioonist lähtudes võib öelda, et osaleja A võim osaleja B üle A B vahelises suhtes hakkab sõltuma konkreetse režiimi poolt loodud kontekstist ja sellest, millise määrani osaleja A oma eeliseid ära suudab kasutada. Enne väikeriikide ja režiimide omavahelist sidumist keskendugem korraks sellele võimufunktsioonile, käesoleva uurimuse ühele kontseptuaalsele teljele.

13 Võim ja selle komponendid Võim on oma ülesehituselt ja tekkelt niivõrd keeruline nähtus, et selle tulemuslik analüüs sotsiaalteadustes eeldab terviku lahutamist osadeks (Caporaso & Haggard: 100). Võimumehhanismi mõistmisel on käesolevas töös abiks võetud läbirääkimiste teooria üks keskseid autoreid, William Mark Habeeb, kelle aastal ilmunud teos Power and Tactics in International Negotiation: How Weak Nations Bargain with Strong Nations on pälvinud tunnustust just võimu ja selle algosade empiiriliselt testitud mudeli poolest. (Aguirre 1995: 16) Võimufunktsioonist rääkides teeb Habeeb vahet kolmel alamkomponendil: summaarsel struktuursel võimul, spetsiifilisel struktuursel võimul ja käitumuslikul võimul. (Habeeb 1988: 12) Joonis 4. Võimu kolm komponenti. 7 Esimene neist komponentidest tähistab osaleja füüsiliste ressursside absoluutset kogusummat vis-a-vis kogu väline maailm. (Ibid.: 17) Rahvusriikide puhul tulevad kõne 7 Joonise aluseks on käsitlus (Habeeb 1988).

14 21 alla näiteks militaarsed, majanduslikud ja demograafilised näitajad, aga ka potentsiaalset diplomaatilist võimekust, administratiivset suutlikkust jms iseloomustavad indeksid. (Morgenthau 1960: 29) Just seda komponenti võrdsustavad realistid võimu kui sellisega; Habeebi nägemus võimust on tunduvalt mitmetahulisem ja õigustab pigem institutsionalistlikke teooriaid. Habeebi uurimuse järgi on tegelikus võimusuhtes summaarsest struktuursest võimust märksa olulisemad teised kaks algkomponenti. (Habeeb 1988: 129) Spetsiifiline struktuurne võim tuleneb konkreetsest suhtest, milles võimu rakendatakse: küsimus on probleemis, selle püstituses ja lahendamiseks vajalikes / võimalikes ressurssides. (Ibid.: 19) Nii võimusuhet ümbritsev režiim kui küsimuse olemus seavad koguressursi kasutamisele omad piirangud. Mõned ressursid väärtustuvad, teised kaotavad antud kontekstis võib-olla sootuks tähenduse näiteks teatud keskkonnakaitserežiimi raames peetavatel läbirääkimistel kasvuhoonegaaside emiteerimise vähendamise küsimuses ei määra tulemuse kujunemist tõenäoliselt ühe või teise osaleja militaarne suutlikkus, küll aga läbirääkijate diplomaatiline võimekus ja kaubandus-majanduslikud survevahendid. Omaette teguriks võimu lõplikul kujunemisel on siin osaleja käitumine. Habeebi järgi on käitumuslik võim protsess, mille läbi osalejad liigutavad, esitavad ja kasutavad oma ressursse soovitud tulemuse saavutamise eesmärgil. (Ibid.: 23) Teiste sõnadega on tegemist võimufunktsiooni komponendiga, mis koostab tegutsemiskava (taktika), ja selle ühtlasi võimalikult edukalt ellu viib. Taktika ähvarduste, veenmise, huvi äratamise, olukorra soodsas valguses esitamise, faktide varjamise vms teadvustatud tegevuse 8 sihiks on muuta vastaspoole alternatiive, pühendumust ja kontrolli agenda / lahenduste üle. Oskusliku taktikaga võib osaleja algset spetsiifiliste ressursside vahekorda tuntavas ulatuses enese kasuks kallutada. (Ibid.: 24) Käesoleva uurimuse eesmärke silmas pidades on üldise võimufunktsiooni puhul eriti oluline rõhutada, et sihipärane käitumine ja režiimide loodud kontekst aitavad väikeriikidel füüsilise nõrkuse ja sellest tuleneva summaarse struktuurse võimunappuse 8 Taktika ei pea tingimata objektiivselt peegeldama osaleja tegelikku ressursibaasi. Ometi ei saa reaalsust ka täiesti eirata ja lõpuni bluffida, sest sel juhul kaotaks taktika küllalt ruttu oma usaldusväärsuse. (Aguirre 1995: 21)

15 22 kiuste rahvusvahelise süsteemi suuremate osalejate tahtele vastu seista. Veelgi enam, need muutujad annavad väiksusele sageli suhtelisi eeliseid. Välispoliitika passiivsetest tarbijatest võivad nii saada välispoliitika aktiivsed kujundajad.

16 Väikeriik rahvusvaheliste suhete süsteemis Väikeriikide võimalusi ja tegutsemisvabadust rahvusvaheliste suhete süsteemis on harjutud käsitlema teatud miinimumprogrammina, mis parimal juhul tagab väikestele rahuliku eluspüsimise. Väikeriik on juba olemuslikult teistsugune kui suurriik, sest suurtega sarnasest sisemisest otsustusprotsessist ja rahvuslike huvide ratsionaliseerimisest ei piisa veel sarnaste tulemusteni jõudmiseks. Mida lähemal realismile on vaatleja nägemus rahvusvahelisest ruumist, seda enam kiputakse väiksust tõlgendama ennekõike takistava ja piirava paratamatusena. (Knudsen 1996: 3-4) Kuid isegi need uurijad, kes möönavad rahvusvaheliste organisatsioonide ja režiimide järjest kasvavat rolli küünilise jõupoliitika pehmendamisel, jäävad väikeriikide välispoliitilise võimekuse osas sageli skeptilisele seisukohale. Tõsi, ühelt poolt praegune rahvusvaheline õigus ja kujunenud suhete süsteem just nagu legitimiseeriks poliitilise üksuse selle suurusele vaatamata. Teisalt pole väikestest riikidest enamasti aga funktsionaalset kasu, kuna süsteemi defineerijateks, ülalhoidjateks ja suunajateks peetakse endiselt suuremaid riike. (Bauwens et al 1996: xv; ka Kaplan 1957; Walz 1979) Selline arusaam võib osutuda teaduslikult põhjendamatuks Väikeriikide suhtelised eelised Eelmises osas käsitletud võimufunktsiooni komponente mõjutavad erinevad muutujad. Teoreetiliselt on olemas kolm võimalust: need muutujad on riigi suurusega kas

17 24 praktiliselt tähtsusetus korrelatsioonis, annavad suhtelise eelise suuremale riigile või, vastupidisel kombel, just väiksemale riigile. Esimese võimaluse illustreerimiseks võib tuua riikide administratiivse suutlikkuse taseme või toetuse teistelt riikidelt / rahvusvahelistelt organisatsioonidelt (Goetschel 1998: 18), kuid sellised muutujaid on teisigi. Käesolevat uurimust huvitab siiski just võimu seos võimukandja suurusega, ja siin võib eelnevatest arutlustest tõukudes kohe teha ühe tähelepanuväärse järelduse. Suurriikide suhteliseks eeliseks on pro definitio kõik see, mis puudutab üldisi struktuurseid ressursse. See annab omakorda vihje väikeriikide tugevuste otsimiseks: kui füüsiliselt pisikestel ja nõrkadel üleüldse on välispoliitilise võimu kehtestamisel mingeid põhimõttelisi eeliseid, peavad need asuma spetsiifilise ressursikonteksti ja riikide käitumise vallas. Senised süstemaatilisemad ja empiirilisele materjalile tuginevad analüüsid näivad seda oletust kõigiti kinnitavat. Nii nenditakse, et kui keskmiste ja suurte riikide juures on märgatav realiseerumata võimu paradoks (Wood 1988: 19), siis väiksemad riigid suudavad konkreetsete küsimuste puhul oma valikuid paindlikumalt kaaluda ja reaalseid arengustsenaariume kiiremini ette ennustades hetkeressurssi väga tõhusalt ära kasutada. (Antola & Lehtimäki 2001: 18) Seesugust ärksat keskendumist võimaldab näiteks asjaolu, et väiksematel riikidel on vähem ambitsioonikad rahvushuvid (Ibid.: 38), mida on sellevõrra kergem ühendada mingi rahvusvahelise koosluse tervikhuvidega. Teiselt poolt koondub nende ulatuselt tagasihoidlike, ent olemuselt eluliste väikeriiklike huvide taha sageli kodumaine poliitiline konsensus. (Lorenz 96: ) See aga on ressursside hõõrdevaba mobiliseerimise ja rakendamise üheks olulisemaks eelduseks. Küsimus ei seisne siiski üksnes selles, kuidas mobiliseerida ja rakendada antud olukorras tähenduslikke ressursse. Niisama suurt kui mitte suurematki rolli mängib siin käitumine, riigi osavus välispoliitilises suhtluses laiemalt: vähest paindlikkust ainelistes vahendites kompenseerib paindlikkus taktikas. Vastukaaluna paratamatule kvantitatiivsele nõrkusele on väikeriigid keskmisest võimekamad läbirääkijad ja nišidiplomaatia edendajad. (Cooper 1997: 8-9) Seejuures on väikeriikide diplomaatilis-taktikaliseks nišiks just usaldusväärne vahendustegevus, elujõulise konsensuse kujundamine ja oskus ringi käia

18 25 mitte-sunniliste meetmetega (non-coercive ways). (Goetschel 1998: 16, vt ka Gehring 1995: 210; Young 1991) Kuidas sellist käitumuslikku eelist seletada? Üheks võimaluseks on Sasha Baillie teooria, mille kohaselt läbirääkimistele põhinevas võimukontekstis tuleneb väikeriigi edukus kolmest omavahel seotud tegurist. Kõigi kolme teguri aluseks ja eelduseks on ressursinappus, mis loob tugeva soodumuse konflikte ennetavaks ja vältivaks käitumiseks. (Baillie 1998: ) Esmalt tõdeb Baillie, et suuresti on edu võtmeks vana eelarvamus, mis seostab väiksuse a priori nõrkuse ja ohutusega (1) : Väikeriigi piiratud ressurssidest johtuvalt on üldiselt vähetõenäoline, et teised riigid näeksid siin endale tõsist ohtu. Teised riigid leiavad end olevat väikeriigiga mitte-võistluslikus läbikäimises, ja see suurendab sallivust väikeriikidega suhtlemisel. Suurem osapool näitab tavaliselt üles mõistmist väiksema vastu. See lubab väikeriigil tegutseda omahuvidest lähtuvalt, ilma et selline käitumine ärgitaks teisi osapooli opositsiooni astuma. Isegi olulised võidud, mida väikeriik sedasi saavutab, näivad suurematele riikidele tähtsusetu tühjatähjana. (Baillie 1998: 202) Piiratud ressursibaas ja otseste survevahendite nappus mõjutab loomulikult ka väikeriigi enda käitumist. Teatud paratamatusena on väikeriigid pidanud õppima oma huvide saavutamist madalat profiili hoides, lastes suurematel riikidel prožektorivalguses kraagelda ja sekkudes aktiivselt üksnes tõeliselt oluliste küsimuste korral. Nõrkus muutub siin moraalseks eeliseks, sest riik, sidudes end valikuvabaduse pöördumatu ohverduse külge (Ibid.: 203), seab vastaspoole alati ebamugavasse seisu. Mida tihedam on siin osalejatevaheline režiimiline ja institutsionaalne seotus, seda tõenäolisemalt tagab selline valikulise sekkumise strateegia väikeriigile soodsa tulemuse. (2) (Ibid.: 204) Ühtlasi võimaldavad piiratud välispoliitilised huvid väikeriigil tihti esineda erapooletu vahendajana (honest broker). Väikeriik hõivab sellega suhtlusprotsessis kriitilise, keskse koha esmane ligipääs informatsioonile võimaldab olukorda analüüsida ja tüürida võimuprotsesse suunas, mis osutuvad vahendaja enda seisukohalt võimalikult meelepäraseks. (3) Selline võimalus tuleneb tõigast, et režiimi sees ei ole väikeriik

19 26 kunagi lõplikult neutraalne ja protsessist väljaspool seisev osaleja. (Ibid.) Ka vahendajana on sel oma kaudsed huvid ja eelistused, mida keegi ei keela järgida; väikeriigi teeneid kasutatakse siin lihtsalt seetõttu, et need huvid ja eelistused on enamasti tunduvalt tagasihoidlikumad kui suuremate osalejate puhul Hüpotees Eelnevaga on sõnastatud üks omanäoline nägemus rahvusvaheliste suhete süsteemist ja väikeriikide suutlikkusest selles olulist osa etendada. Ei oleks midagi intrigeerivamat, kui esitatud visiooni ühe järjest mõjukama ja ometi jätkuvalt väheuuritud välispoliitilise režiimi Euroopa Liidu Ühise välis- ja julgeolekupoliitika (PESC) peal testida. Et järgnevat empiirilist osa vajaliku määral fokuseerida, olgu teoreetilisest arutlusest tulenenud põhiväide esmalt teravdatud kujule viidud: tänu spetsiifilisest struktuursest ja käitumuslikust võimust tulenevatele eelistele suudavad väikeriigid Euroopa Liidu Ühise välis- ja julgeolekupoliitika (PESC) kontekstis olla võimult suured, s.t. mõjutada ja suunata režiimi olemust ja selle raames tehtavaid otsuseid. Rahvusvahelise välispoliitilise režiimi seisukohalt avaldub igasuguse võimu tulemus kahe loogilise väljundina. Esiteks omab osalejate võim instrumentaalset väljundit s.t. üldist püüdu luua selline režiim, mis oleks rahvusvaheliste suhete ruumis võimalikult tõhus ja dominantne. Teiseks on osalejate võim suunatud partikulaarsesse väljundisse s.t. iga osaleja püüdesse tarbida olemasoleva režiimi vahendeid ja võimalusi oma rahvuslikest huvidest lähtuvalt. (Krasner 1983: 13) Empiiriline osa uurib PESC-is tegutsevate väikeriikide võimu nii instrumentaalse kui partikulaarse väljundi osas.