Jesper Juul Paraku vaadatakse sellist agressiivsust üha enam vaid lapse probleemi või häirena. Selline käsitlus on ohtlik laste vaimsele tervisele, enesehinnangule ja sotsiaalsele enesekindlusele. Me peame mõistma ja endale tunnistama, et oleme sattunud väga ohtlikule rajale. Me peame õppima agressiivsusega toime tulema enne, kui liiga paljud inimesed kahju saavad, ütleb tuntud Taani pereterapeut ja mitmete lastekasvatusraamatute autor Jesper Juul. Selles raamatus avab Jesper Juul laste agressiivsuse tagamaid ning selgitab, miks kodudes ja lasteasutustes sageli kasutatavad kasvatusmeetodid agressiivse käitumise vähendamiseks tulemusi ei anna ja mida teha, kui teie laps muutub kodus või mujal agressiivseks. Jesper Juul Teejuht agressiivsete laste ja noorte paremaks mõistmiseks Sinu tark laps Mida peab iga lapsevanem teadma lastekasvatusest ja suhetest lapsega 21. sajandil Jesper Juul Sinu tark laps Mida peab iga lapsevanem teadma lastekasvatusest ja suhetest lapsega 21. sajandil Jesper Juul sündis 1948. aastal Taanis ja on ametilt pereterapeut ja -nõustaja. Juul on rahvusvaheliselt tunnustatud peresuhete autoriteet ja mitmete raamatute autor. Ta on pereteraapia keskuse Kempler Institute of Scandinavia direktor ning töötab ka Horvaatia rahvusvahelises perenõustamise keskuses, jagades oma aega Kopenhaageni ja Zagrebi vahel. Agressiivsus Jesper Juul Agressiivsus Kui üheksa-aastane koolipoiss oma õpetajat või vanemat solvab või isegi füüsiliselt ründab, on ilmselge, et nad kõik vajavad abi. Poiss vajab abi, et õppida oma frustratsioonist aru saama ja seda vähem (enese)hävituslikul moel väljendama. Täiskasvanud vajavad abi, et õppida autoriteedi ja enesest lugupidamisega oma isiklikke piire kehtestama.
Jesper Juul Agressiivsus
Jesper Juul Agressiivsus Teejuht agressiivsete laste ja noorte paremaks mõistmiseks
Tõlgitud raamatust: Jesper Juul Aggression. A new and dangerous taboo? Copyright Jesper Juul 2012 Published by agreement with Leonhardt & Høier Literary Agency A/S, Copenhagen Jesper Juuli koduleheküljed asuvad aadressidel: www.dfti.dk/ www.family-lab.com www.jesperjuul.com Tõlkija: Heili Saia Toimetaja: Merle Hirvlaan Korrektor: Merle Hirvlaan Kujundus: Anna Lauk Tõlke autoriõigus: Heili Saia ja Väike Vanker, 2013 Autoriõigus: OÜ Väike Vanker, 2013 Tõlke kõik õigused kaitstud. Ilma autoriõiguse omaniku eelneva kirjaliku loata pole lubatud ühtki selle väljaande osa paljundada ei mehaanilisel, elektroonilisel ega muul viisil. Kirjastus Väike Vanker teavitab Teid e-posti teel iga uue raamatu ilmumisest, kui registreerite: http://www.print.ee/registreeri/ ISBN 978-9949-9152-3-1
Sisukord Autori eessõna 7 Ära ole nii vihane! 9 I Vaimne tervis 13 Eneseteadvus 17 Täiskasvanute agressiivsus 20 II Me ei taha vägivalda! 28 Kuidas agressiivsust ja vägivalda defineerida? 29 Või muidu...! 34 Lastevaheline agressiivsus 39 III Agressiivsuse juured 42 1. Vajadus tunda end teise inimese jaoks väärtuslikuna 46 2. Koostöö 48 3. Lojaalsus 49 Tõkestatud suhtlusprotsessid 50 1. Vanus 50 2. Sugu 50 3. Kultuuriruum 51 4. Enesehinnang 52 Kui agressiivsus vallandub 53
Kes on vastutav? 55 Lapsed on ohvrid 56 Kuidas lapsed koostööd teevad? 59 Provokatsiooni allikad 62 1. Lapsevanemad 62 2. Lasteaiad 65 3. Koolid 66 IV Agressiivsusega toime tulemine 68 Konstruktiivne ja destruktiivne agressiivsus 69 Tõelised kiusajad 77 Täiskasvanute oluline ja abistav käitumine 78 Lapsevanemad kui kiusajad 79 Õdede-vendade vaheline võistlus 80 V Moraalne või eksistentsiaalne? 83 Viis sammu 89 1. Dialoog 90 2. Huvi 91 3. Uudishimu 92 4. Märkamine ja kinnitamine 93 5. Isiklik tagasiside 93 Protsess ongi eesmärk 94 Oluliste inimeste kaasamine 96 VI Empaatia vastumürk vägivallale 98 VII Kui teie laps on agressiivne 101 VIII Kokkuvõte 105 6
Autori eessõna Valisin hoolikalt selle raamatu ingliskeelse väljaande pealkirja ja alapealkirja: Agressiivsus! Kas uus ja ohtlik tabu? Siin tõstatub kaks olulist küsimust: 1. Kas emotsioonide kogum, mida psühholoogid agressiivsuseks nimetavad, on saanud uueks tabuks? 2. Kas agressiivsuse tabuks muutmine on ohtlik? Minu motivatsioon selle raamatu kirjutamiseks on kindel uskumus, et vastus neile kahele küsimusele on selge Jah! Ma mäletan selgelt, kui ma esimest korda mõistsin, et agressiivsus on saanud (teatud laste puhul) professionaalsete pedagoogide, psühholoogide, terapeutide ja lastevanemate standardvastuseks. 1997. aastal juhendasin ühe n-ö käitumisraskustega laste asutuse personali. Me rääkisime mõningatest katsumustest, millega töötajad teatud laste puhul kokku puutusid. Töötajad tutvustasid mulle mõnd last sõnadega: See on (John) ja tal on probleem agressiivsusega. Olles seda juba paar korda kuulnud, küsisin neilt: Mida te sellega mõtlete? Ma ei olnud selle pseudodiagnoosiga tuttav. Mulle vastata püüdes kordasid töötajad lihtsalt oma esialgset standardvastust, esitades seda seekord kui kliinilist diagnoosi. Kui proovisin nende mõttekäigu kohta rohkem uurida, muututi kannatamatuks, ja teatati pikema jututa: Ta on agressiivne! Mina küsisin selle peale: Ja kelle jaoks see endast probleemi kujutab? Nüüd oldi juba minu suhtes täiesti lootust kaotamas. Kuigi neile näis see diagnoos täiesti loomulik, tavaline ja enesestmõistetav, ei suutnud mina sellega kuidagi nõustuda. 7
Kui töötajad rääkisid veel ühest käitumisraskustega poisist (95% neist olid poisid), andes talle sarnase diagnoosi, küsisin ma: Kas keegi on temalt kunagi küsinud, mille pärast või kelle peale ta vihane on? Töötajad vaatasid mind tummakslööduna. Kohusetundlikult tuhnisid nad oma failid läbi ja raputasid päid. Lastelt ei olnud mingit tagasisidet. Keegi ei olnud iialgi küsinud kõige rohkem asjasse puutuvatelt isikutelt kõige ilmsemaid küsimusi. Kui õppisin neid noori ja nende taustu paremini tundma, mõistsin, et oli isegi ime, et keegi neist polnud veel kedagi ära tapnud. Oli õudne ja hirmutav kuulda sellest vägivallast ja väärkohtlemisest, mida olid laste kallal toime pannud nende vanemad, kasu- või vanavanemad ja/või kasvatajad-õpetajad. Ja ometi iseloomustati neid vaid nende agressiivsuse kaudu ja raviti nende agressiivset sotsiaalset käitumist. Need lapsed ei olnud traditsioonilises mõttes vägivaldsed. Nad ei rünnanud oma vanemaid, kasvatajaid ja terapeute kaigaste, nugade ega isegi mitte rusikatega. Nende relvadeks olid enamasti vaid vandesõnad ning vahel tuli noortel ette ka mõningaid omavahelisi rüselemisi. Siiski oli nende enesevalitsus tublisti parem, kui enamik täiskasvanuid selleks võimelised on eriti olukordades, kus nad on viimse piirini aetud. Sellele vaatamata oli eesmärk nende agressiivsust ravida. Minu meelest on see sama, mis ravida raske kopsupõletikuga inimest vaid köhasiirupiga, ilma antibiootikume kirjutamata. Või diagnoosida ja ravida inimestel teisi täiesti inimlikke emotsioone, nagu armastus, õnn, kurbus või lein, nagu need oleksid tõsised kliinilist ravi vajavad haigused. Selline hoiak põhjustab hoolimatust, samamoodi nagu hoolimatus, mida noored on kogenud, põhjustab neil seda viha ja frustratsiooni, mida püütakse ravida. Paljudes riikides on jõutud selleni, et professionaalide hoolimatus on suurem kui hoolimatus peredes. Statistika küll seda ei näita see näitab vaid, et järjest rohkem lapsi on erivajadustega, käitumisraskustega või sotsiaalselt ebapädevad. Saatuse irooniana väljastavad seda statistikat need samad professionaalid, keda võib lugeda selle hoolimatuse eest vastutavaks. Hiljutine Taanis tehtud uurimus (2012) esitas paljastavaid fakte. Esimest korda sotsiaalteaduste ajaloos küsiti eelkooliealiste laste käest oma vaate- 8
nurga avaldamist. 24% poistest ei tundnud end lasteaias või muus lastehoiuasutuses hästi. Sellele vastasid nende (enamasti naissoost) kasvatajad, väites, et 22% poistest kuulusid riskigruppi oma probleemse käitumise tõttu. Õpetajate selline hinnang tähendab, et peaaegu veerand kolme- kuni kuueaastastest poistest saavad sildi külge. Vaid väga väike osa neist poistest on koduse hoolimatuse ja väärkohtlemise ohvrid. See on nii professionaalne kui riiklik häbi Taani haridussüsteemile, mida üle maailma peetakse tihti haridussüsteemide etaloniks ja ideaalseks mudeliks. Karmid sõnad, mõtlete kindlasti, ja teil on õigus. Me peame mõistma ja endale tunnistama, et oleme sattunud väga ohtlikule rajale. Me peame õppima agressiivsusega toime tulema enne, kui liiga paljud inimesed kahju saavad. Ära ole nii vihane! Me mõistame sind. Tõesti, mõistame... aga sa ei tohi nii vihane olla! Teraapia nimel kannavad professionaalid seda sõnumit tuhandete väärkoheldud ja hüljatud lasteni. Nad on seda teinud aastaid ja jätkavad sellega. See ajab mind vihaseks. Professionaalid peaksid teadma, mida teevad. Ma mõistan, miks paljud lastevanemad sellega kaasa lähevad, seepärast pean igal võimalusel andma oma parima, et nende vaatenurka muuta. Sajandivahetusest alates on hakatud lastehoidudes, -sõimedes, -aedades ja koolides vihaseid ja frustreeritud lapsi diskrimineerima. Nüüdseks on see tendents jõudnud sellisele tasemele, kus agressiivsusest on saanud tabu. See on sarnane seksuaalsuse küsimusega, mis põrkus samuti moraalsete hinnangutega ilma professionaalsuse ja inimliku mõistmissoovita. Tegelikult võib agressiivsus tabuna seksuaalsuse küsimusest isegi ohtlikum olla, kuna viimane üksnes võõrandas inimesed naudingust ja lähedusest. Agressiivsus kui tabu on aga ohtlik laste vaimsele tervisele, enesehinnangule ja sotsiaalsele enesekindlusele. 9
Selleks raamatuks valmistudes otsisime akadeemilisi viiteid uurimustele, mis puudutavad üleüldist vastumeelsust laste agressiivsuse tähenduslikel viisidel mõtestamise suhtes. Meie teada selliseid uurimusi olemas ei ole. Ainsad asjassepuutuvad tööd, mille suutsime leida, olid väga teoreetilised ja sisaldasid konstrueeritud juhtumiuuringute näiteid. Enamik neist ei erista vägivaldseid täiskasvanuid agressiivsetest lastest, samuti ei soovitata agressiivsusega toime tulekuks teisi viise peale nende, mis põhinevad moraalil ja ennetusel. Sellegipoolest on erandiks kadunud Donald W. Winnicott, briti lastearst ja psühhoanalüütik küllap seetõttu, et tal olid laste ja nende arengu kohta sügavamad teadmised. Kui ükski akadeemiline leid seda veel kindlaks pole teinud, kust siis agressiivsus tuleb? Siin raamatus ma uuringi selle olulise küsimuse erinevaid tahke ja pakun sellele vastuseid. Samuti kavatsen ma väga selgelt defineerida eristuse destruktiivse ja konstruktiivse agressiivsuse vahel. Ei ole kahtlustki, et mõlemad eksisteerivad täies elujõus. Samuti ei ole kahtlust, et destruktiivne agressiivsus purustab ja hävitab elusid ega ole just tsiviliseeritud ühiskonnale vääriline omadus. Kui üheksa-aastane koolipoiss oma õpetajat või vanemat solvab või isegi füüsiliselt ründab, on ilmselge, et nad kõik vajavad abi. Poiss vajab abi, et õppida oma frustratsioonist aru saama ja seda vähem hävituslikul (mis on alati ka enesehävituslik) moel väljendama. Täiskasvanud vajavad abi, et autoriteedi ja enesest lugupidamisega oma isiklikke piire kehtestada. See on just see koht, kus perepsühholoogia, süsteemiteooria ja neurobioloogia omavahel puutepunkti leiavad: agressiivsus on meie ajus tekkiv sotsiaalne reaktsioon. See ei ole geneetiline. Võime olenemata vanusest ükskõik kelle agressiivset käitumist lahti seletada on võrdne võimega näha kaugemale moraalist ja oma eneseteadlikkuse tasemest. Minu igapäevane töö leiab aset umbes tosinas eri riigis üle maailma. Kõigil neil on oma kultuur ja ajalugu. Mõni riik kannatab siiani sõjakogemuse või kollektiivse trauma (mis on sageli samuti sõja pikaajaline tagajärg) all. Selle tagajärjel on eri riikide inimestel eri viisid selleks, kuidas nad seletavad 10
ja tõlgendavad oma vastumeelsust agressiivsuse suhtes või keelavad oma lastel agressiivsust väljendada, et hoida ära uut sõda. Siiani pole ükski rahvus suutnud (või tahtnud) leida viisi oma sõjaveteranide väärikaks kohtlemiseks. Sellest tuleneb lõputu hulk vägivalda ja enesehävituslikku käitumist, mis enamasti pärandatakse ka oma järgnevatele põlvedele. Mind ei üllatanud avastus, et eelnev aitas kaasa üldisele agressiivsusevastasele hoiakule. See ei erine kuigi palju poiste ja tüdrukute olukorrast käitumisraskustega laste institutsioonis, millele enne viitasin. Ometi on üks asi selgitada viha, raevu, vägivalla ja vihkamise tõelist päritolu, hoopis teine asi aga on leida viise, kuidas nendega peredes, õppeasutustes ja linnatänavatel toime tulla. 40 aastat kliinilist ja pedagoogilist praktikat on varustanud mind mõne vastusega. Ma esitan need hiljem selles raamatus. Ma hakkasin agressiivsust mõistma ühel nõustamisseansil 11aastase afroameeriklasest poisiga, kes oli kurikuulus oma vägivaldse ja agressiivse käitumise poolest, nii et keegi polnud suutnud talle lähedale saada. Ta alustas meie esimest jutuajamist järgneva sõnavõtuga: Ma ei kavatse enam mitte kunagi kelleltki mingit paska kuulata... mitte kunagi! Kas see on selge, härra?!! See oli mulle täiesti selge. Ta tahtis hoopis öelda: Kui sa tahad, et ma sind tõsiselt võtaks, pead sa tõestama, et sa näed mind. Ära iialgi! arva, et võid mulle öelda, kes ma olen ja kes ma olema peaksin! Mul on õigus end ise defineerida, nii et ära parem alustagi!!! Viimastel aastatel on mõne lapse agressiivsust nimetatud problemaatiliseks. Veelgi enam, vihjatakse, et ükski emotsioon (peale õnnelikkuse) pole kodus, lasteaias või üheski teises haridusasutuses teretulnud. See kihutabki vanemad inimloomusest eemale. Nii muutuvad nad aeglaselt näitlejateks. Veel kord, eelnev käitumisviis ei tulene faktiteadmistest selle kohta, mis inimestele tegelikult hea on. Ometi moodustab see aeglaselt, kuid kindlalt meie nägemuse sellest, kuidas hea või edukas inimene käituma peaks. Mina nimetan seda hinge botoxi-sündroomiks ja loodan, et tulete mulle appi, et töötada millegi parema ja vähem pealiskaudse nimel. 11
Konstruktiivne agressiivsus on nagu seksuaalsus ja armastus: need kõik teevad elu elamisväärseks, rikastavad meie suhteid ja viivad kõrgema mõistmise ja elukvaliteedini. Seda aktsepteerides suudate teha endas ruumi laste ja noorte jaoks, kes vajavad teie kindlameelset nõustamist. 12
I Vaimne tervis Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organization) ei määratle tervist kui haiguse puudumist, vaid kui täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit. Füüsilise ja vaimse tervise tähtsus igaühele meist individuaalselt ja ka ühiskonnale laiemalt ei vaja ilmselt seletamist. Tervise puudumine on valulik ja vähendab nii üksikisiku kui tema pere elukvaliteeti. Ühiskonna ja seal elavate inimeste tervise tase on riigi eelarve jaoks otsustava tähtsusega. Paljugi saab öelda vastastikuse seose kohta selle vahel, kuidas erinevad ühiskonnad funktsioneerivad ja üksikisiku ning tema pere tervise vahel. Kahtlemata on ühiskonna efekt siin suurem üksikisiku omast. Kui ühiskonda juhtivad võimud otsustavad lasteaedade toetamist kärpida (või selle lõpetada), on sellel sügav mõju ühiskonna üldisele tervisele. Ühe lasteaia sulgemine tähendab, et lausa 30 kolme- kuni kuueaastast last jääb iga päev seitsmeks tunniks vaid ühe täiskasvanu hoole alla (välja arvatud need kaks tundi lõuna paiku, kui töötab kaks täiskasvanut, et aidata lapsed magama sättida). Kui eelnevalt kujutatu näib liiga ekstreemne, külastage üht Lõuna-Euroopa riikidest või Rootsit, kus lasteaedades on ametlikult ette nähtud kahe täiskasvanu kohta kuni 18 last. Sellel on kõigi tervisele tõsised tagajärjed. See seab ohtu nii laste kui ka nende perede ja hooldajate tervise ning heaolu. Hooldaja, kellel üksinda lasub vastutus nii paljude laste ees ja kes ei saa ametist lahkuda, kuna ta pere sõltub tema sissetulekust, satub lõpuks 13
süütunde küüsi, kuna ei suuda oma tööd teha piisavalt hästi. Aeglaselt imetakse temast välja energia, mis algselt toitis ta kirge lastega töötada. Varem või hiljem muutub ta partneri või emana vähem kättesaadavaks. Selle lõpptulemuseks on läbipõlemissündroom, millega sagedasti kaasneb lahku kolimine ja lahutus. Alternatiivseks stsenaariumiks on elukutse vahetus. See tähendab, et ühiskond kaotab iga sendi, mis on tema haridusse investeerinud, ja jääb tõenäoliselt vaevlema sobiva asendaja otsinguil. Sellistes tingimustes reageerivad lapsed kas agressiivse ja/või hüperaktiivse käitumisega või allaandmisega. Neist saavad indiviidid, kes võitlevad selle tähelepanu ja abi eest, mida vajavad, või nad annavad alla ja neist saavad hästi toime tulevad, hästikasvatatavad ja kuulekad indiviidid. Esimest rühma määratletakse peatselt kui erivajadustega lapsi neist saab kiiresti väga kulukas rühm. Psühholoogid, eripedagoogid, tegevusterapeudid, füsioterapeudid ja logopeedid lähevad sellega kaasa, lohutades endid mõttega, et aitavad lapsi. Üldiselt peetakse seda küll ülla eesmärgi nimel tegutsemiseks, ometi ei pruugi see tingimata vastata nende professionaalse eetika standarditele või olla nende endi veendumustega kooskõlas. Paljud riigid on juba kogenud sellise poliitilise tegevuskava tulemusi, mis nõuab kõigi laste lõimimist ja kaasamist lastehoidudesse ja koolidesse. Kuidagi on poliitikutel õnnestunud seda müüa humaansuse nime all, toetudes iga lapsevanema soovile omada normaalset last. See on siiski küüniline, lühinägelik ja veelgi kulukam. Kohane poliitiline tegevuskava varustaks kasvatajad ja õpetajad piisava mõistmise ning oluliste oskustega, et vältida nii paljudele lastele sildi erivajadustega kleepimist. Ilmselgelt on palju lapsi erivajadustega nende füüsilise või vaimse olukorra tõttu. Nemad vajavad tõesti erilist hoolt ja tähelepanu palju rohkem kui seda enamikule lastest vaja on. Erivajadustega laps on nii mõnegi lapsevanema jaoks ülim õudusunenägu. Sellesse lahtrisse liigitamine asetab väga raskesse olukorda nii lapsevanemad, nende abielu kui ka nende võime tööl toime tulla. Häbi ja süütunne on nii tugevad, et enamasti kannatatakse neid omaette, nagu oldaks ise midagi valesti teinud. Kaasatud kogukondadele ja ühiskonnale laiemalt on tervise ja sotsiaal- 14
hoolekandega seotud kulud ning tagajärjed tohutud, ometi ei ole sel teemal siiani tehtud ühtki akadeemilist uurimust. Valitsused valivad väga hoolikalt, millist uurimust nad tellivad, millist finantseerivad ja millist avaldavad! Teise rühma lastest neist, kes tõmbuvad tagasi, annavad alla ja kellest saavad hästi toime tulevad, hästikasvatatavad ja kuulekad indiviidid ei saa enamasti ühiskonnale majanduslikku koormat enne, kui nad jõuavad puberteediikka. Siis leiame, et ärevust tekitavalt suur osa neist vajab laste- ja noortepsühhiaatrite teenuseid. Lisaks varajastele ja kujundavatele kogemustele lastehoius on nad pidanud kannatama ka terve kooliaja, kuna õpetajad usuvad ikka veel, et lihtsad lapsed on terved lapsed. Enamik selle rühma lapsi on loomulikult tüdrukud. Riikides, kus naiste emantsipatsioon ja õigus end väljendada arenevad aeglaselt, näeme neid tüdrukuid (nüüd hilistes kolmevõi neljakümnendates naistena) külastamas tihti oma perearste, esitamas avaldusi lahutuseks, kannatamas depressiooni, ärevuse ja teiste sümptomite käes, mille selline viletsa kvaliteediga elu on põhjustanud. See oli väga põgus, ent tegelikkusele vastav kokkuvõte tagajärgedest, mis on tekkinud lasteaedade kvaliteedi pealt raha kokkuhoidmise tõttu. Sellise kokkuhoidmise õigustamiseks kasutatakse tihti argumenti, et kvaliteet on kulukas. Tõsi, väljaminekud on kõrged, kuid kaugemas perspektiivis läheb kvaliteedi puudumine veel rohkem maksma. Kõige kulukamaks fenomeniks on ebaintelligentne ja vastutusvõimetu poliitiline juhtkond, kuhu kuuluvad inimesed mõtlevad vaid järgmiste valimiste peale see on vaid paar aastat tuleviku plaanimist. Ma mõistan, miks professionaalid sellega kaasa lähevad, aga pean ütlema, et see mulle ei meeldi! Professionaalid, spetsialistid ja niinimetatud eksperdid on viimase kolme aastakümne jooksul väga palju võimu ja avalikkuse tähelepanu pälvinud, seega arvan, et on aeg palju rohkematel meist võtta omaks sotsiaalne vastutus ka poliitilisel tasemel. Nii palju rohkem on vaja öelda üksikisiku ja ühiskonna vastastikuse sõltuvuse kohta, kuid praegu peab piisama sellest, mis ma eespool ütlesin. Püüan hoopis olla vähem poliitiline ja keskenduda rohkem üksikisikutele, peredele ja professionaalidele ning nende rollidele vaimse tervise ülesehitamisel ja alalhoidmisel. 15
Ma olen psühhoterapeut. Ajaloo vaatepunktist on mu amet verivärske see pole veel lasteaiastki välja saanud. Paljud meie viimase sajandi avastused on vaid kinnitanud antiikset tarkust, ent seda teisest perspektiivist ning osalt tuginedes teadusele. Ma olen ka pereterapeut ning tegelen inimsuhete kvaliteediga, seega võiks öelda, et ma esindan kaht suhteliselt uut fenomeni: et iga üksikindiviid on väärtuslik ja et armastusel põhinevates suhetes on mõned kvaliteedid, mis on väga olulised. Kõik saab alguse perest ja eksistentsiaalselt olulisest suhtest lapsevanema ja lapse vahel. Selle suhte kvaliteet nagu ka suhte kvaliteet teiste hooldajatega on iga noore inimese tervise peamine mõjutaja, kuigi teatud rolli mängivad ka toitumisse ja haridusse puutuvad sotsiaal-majanduslikud tegurid. Poliitilised tegurid mängivad rolli üldise ennetava tervisekaitse kättesaadavuse suhtes. Vanemad, lasteaiakasvatajad ja kooliõpetajad on lastele peamiseks vaimse ja sotsiaalse tervise allikaks alates sünnist kuni 14. eluaastani. Küsimus on niisiis: Mida oleme õppinud vaimse ja sotsiaalse tervise kohta ja kuidas aidata kaasa selle arengule oma laste puhul? Kui suudaksime kõik psühhoterapeudid, pereterapeudid ja psühholoogid ühte hiigelruumi kokku ajada, saaksime neilt küsida: 1. Mis olid need algsed tegurid, mis vallandasid teie kliendi probleemid? Probleemid, mida nad kogevad endi, oma sugulaste, partnerite, laste, tööandjate ja sõprade suhtes? 2. Milline oli kõige olulisem õppimisprotsess, mis teie kliendi neist probleemidest välja aitas? Ma olen veendunud, et üldine vastus mõlemale küsimusele oleks: Tegur, mis vallandas meie klientide esialgsed probleemid, oli sama, mis need lahendas: nende eneseteadvuse tase ja sellest olenevalt nende võime end identifitseerida ning määratleda oma isiklikud vajadused ja piirid oskusega öelda ei või jah, kui nad seda mõtlesid. See on vaimse ja sotsiaalse tervise tuum, isegi kui traditsioonilised käsitlusviisid seda ei kinnita. See on just nii lihtne ja nii keeruline. 16
Eneseteadvus Siinkohal on oluliseks küsimuseks: Kuidas see agressiivsusesse puutub? Ainult kõrgelt arenenud eneseteadvus, oma emotsioonide aktsepteerimine ja meie individuaalsed sisemised ning välised reaktsioonimustrid suudavad meid varustada piisava enesehinnanguga, et öelda ei või jah, kui see on kohane või meie vaimse tervise ja sotsiaalse heaolu jaoks vajalik. Lapsed ei õpi esmajoones juhendamise, vaid kogemise kaudu. Nad õpivad nagu teadlased: nad esitavad teooria, testivad neid läbi kogemuse ja õpivad nii oma läbikukkumistest kui õnnestumistest. Nad õpivad, mis juhtub, kui ronida toolile, mängida klaverit, püüda maailma parimaks jalgpalluriks saada, armuda, seksuaalvahekorras olla või kuidas impulsiivset agressiivsust loovaks ja konstruktiivseks käitumiseks muundada. Mul on kahju, et pean pettumuse valmistama neile, kes soovivad, et nende lapsed oleksid kõik selle saavutanud enne viieaastaseks saamist. See võtab terve lapsepõlve aega ja selleks on vaja saada armastavat, empaatilist tagasisidet ning vanemaid, kes vähemasti mingil määral teadvustavad oma isiklikke väärtusi ja piire. Kas see on tõesti ainuke viis, kuidas lapsed saavad õppida? Ei, on veel teinegi viis. Võime neile peale sundida karmid moraalsed ja/või religioossed standardid. Et need oleks tõhusad, peavad olema kaasatud kehaline karistus või sotsiaalse väljaheitmise ähvardus või mõlemad. Selline laste kohtlemine on võimalik veel vaid väikestes eraldatud kogukondades. See on peaaegu kadumas, kuna tänapäeva lapsed kasvavad üles palju globaliseerituma maailmavaatega, mis tähendab, et ei ole enam tugevat ja üldist moraalset üksmeelt. Selline laste kohtlemine aga pole iial viinud nende individuaalse terviseni ega väärikusel põhinevate sotsiaalsete suheteni. Et lapsed saaksid oma tervet enesehinnangut arendada, peavad nad tundma, et on oma vanematele väärtuslikud ning seega väärivad nende armastust ja kiindumust. Sellel põhinedes areneb nende enesehinnang: 17
1. kvantitatiivsel tasandil ja 2. kvalitatiivsel tasandil. Kvantitatiivne areng toimub iga päeva igal minutil, kui lapsed õpivad tundma ennast ja oma potentsiaali, piiranguid, mõtteid, emotsioone ja reaktsioone. See areng kestab nii kaua, kui elame, areneme ja muutume. Kuhjuv teadmistekogum iseenda kohta kasvab järjest suuremaks. Just seetõttu on eneseteadvusel otsustav tähtsus. Kvalitatiivne tasand sõltub peaaegu täiesti suulisest ja mitte-suulisest tagasisidest, mida lapsed saavad oma vanematelt, teistelt olulistelt täiskasvanutelt ja õdedelt-vendadelt just selles järjekorras. 18kuused lapsed naudivad maailma tundmaõppimist endale asju suhu pannes. Nende enesehinnangu areng sõltub vanemate tagasisidest. Kui vanemad suudavad oma lapsi juhtida mõistmisele, et kõike ei tohiks suhu panna, ilma laste uurimisjanu hukka mõistmata, on kõik hästi. Kui vanemad ei suuda empaatiliselt juhtida, tunnevad lapsed end halvasti ja neil ei ole kõik hästi. Kui kahe ja poole aastane vanem vend kallistab oma õde lämbumiseni ning vanemad sekkuvad, õpetades talle õrnemaid viise, kuidas oma õe vastu armastust üles näidata, siis saab poisiga kõik korda. Kui vanemad aga selle asemel vihaseks saavad, poisi peale karjuvad ja teda kätest rebivad, jääb ta ilma olulisest kogemusest, nimelt sellest, kuidas armastada teist inimest tema isiklikke piire austades. Sellel on kaks põhjust: 1. Mõni aasta tagasi avastas ja kinnitas neuroteadus, et lapse võime õppida (nii sotsiaalselt kui ka vaimselt) väheneb, kui õppimiskeskkond on kriitiline. Nii moodustavad kriitilised vanemad ja õpetajad lõpuks nõiaringi, muutudes frustreerituks ja pahaseks, kuna peavad kõike kordama miljon korda. Lapsed jällegi tunnevad, et neil pole õigus, et nad on rumalad ega vääri lugupidamist. 2. Teine põhjus on hästi tuntud emotsionaalne järeldus, milleni kõik lapsed jõuavad: Kui mu vanemad pole minuga rahul, peab minuga midagi valesti olema. 18
Neist põhjustest tulenevad mehhanismid on alati aktiivsed, ja laste enesehinnangu tase ning seega ka vaimne ja sotsiaalne tervis sõltuvad peaaegu täielikult tagasisidest, mida nad oma vanematelt saavad. See kehtib olenemata nende emotsionaalsest seisundist: olgu nad õnnelikud, entusiastlikud, mängulised, kurvad, õnnetud, tundku nad valu või olgu vihased ja agressiivsed. Lõppkokkuvõttes takistame agressiivsust ühiskondlikuks tabuks muutes üht tähtsamatest õppimisprotsessidest. Lapsed peavad saama süvendada oma teadmisi iseendist ja õppima, kuidas oma emotsionaalseid reaktsioone küpselt ning sotsiaalselt vastuvõetavalt ohjata. Ometi jätame nad sellest ilma. Kui agressiivsusest saab tabu, keelame neile ka võimalust oma enesehinnangut ja seega empaatiat arendada. See on sarnane olukorraga, kus kritiseerime pidevalt käekirja lapsel, kes püüab õppida, kuidas oma sõnu kirjaks muundada. Me pöörame tähelepanu tema vormile ja stiilile ning eirame sisu. Suurima tõenäosusega kaotab ta selle tagajärjel huvi end kirjas väljendada ja ilmselt arendab välja käekirja, mis on loetamatu. Nii oleme jälle loonud nõiaringi, kus pole võitjaid. Lapsed läbivad kasvades tohutul hulgal õppimisprotsesse. Esimese paari aasta jooksul viib enamik neist frustratsioonini, mis on kokteil kurbusest ja vihast. Kui neile pakkuda piisavalt aega ja heakskiitu, õpivad lapsed neid kaht emotsiooni eristama ja oma olemise osana lõimima. Kaheksanda ja üheksanda eluaasta vahel teavad nad, kuidas oma piiranguid leinata ning kuidas oma viha plaanipäraseks tegevuseks muundada. Samamoodi õpivad nad sõpruse kohta ja selle kohta, kuidas teistele lastele eri viisidel läheneda ning seega oma sotsiaalseid võimeid arendada. Need õppimisprotsessid peegeldavad seda, kuidas meie aju areneb, ja saavad käitumismustriteks, mis omakorda ehitavad üles terve enesehinnangu. Terve enesehinnang võiks olla määratletud kui kaine, nüansirikka ja teistega arvestava minapildi olemasolu. See on vaimse tervise tuum, mis muudab meie psühhosomaatilise kaitsemehhanismi tugevaks. Kui lugeda eespool olevat määratlust, võib märgata, et selles esinev minapilt on midagi enamat kui hea või halb, positiivne või negatiivne, ulakas 19
või kuulekas. See eristabki tervet enesehinnangut tugevast enesekindlusest või ülepaisutatud egost. Inimesed ei ole head ega halvad nad on need, kes nad on. Vähemasti nii peame neile professionaalses kontekstis vaatama, ükskõik kas neid nimetada lasteks, õpilasteks, klientideks või kellekski muuks. See ei tähenda, et ma heidan kõrvale moraali kui ühiskonna olulise teguri. See tähendab vaid, et professionaalid ei tohi oma professionaalseid teadmisi eirata ja neid oma käitumisstandarditega asendada, ükskõik kui tolerantsed need ka oleks. Kui seda siiski juhtub ja juhtub kaugelt liiga tihti, muutub see eetiliseks probleemiks, sest vähendab selle ohvriks langenute elujõudu ja elurõõmu. See alandab oluliselt nende võimet terveks saada ja tervena püsida. Moraal on hulk isiklikke uskumusi ja väärtusi. Nende summa sellega oleks iga lastehoiu või õppeasutuse töötaja nõus moodustab väärtused, mis juhivad kasvatusasutuses kõigi käitumist. See ei ole ainult vältimatu, vaid ka positiivne elu osa, kui iga indiviidi julgustatakse oma isiklikke piire määratlema ja alal hoidma. See ongi viis, kuidas me saame hakkama igasuguse agressiivse käitumisega, kaitseme üksteise isiklikku terviklikkust ja aitame agressoril oma agressiivsusega hakkama saada. Sellele teemale olen pühendanud raamatus eraldi peatüki. (Peatükk VI Empaatia vastumürk vägivallale ) Täiskasvanute agressiivsus Nüüdseks minevikku jäänud ülihierarhilises patriarhaalses tuumperekonnas, kus lapsed pidid olema nähtamatud ja kuuldamatud, loeti lapse iga agressiivset käitumist vanema vastu loomulikule võimule vastuhakuna. Seda peeti sõnakuulmatuseks ja selle eest karistati agressiivselt. Kuni 1960ndate aastateni oli eelistatuimaks (ja soovitatuimaks) lastekasvatusviisiks agressiivne ja kompromissitu kriitilisus. Nüüdseks oleme sellisest traditsioonist küll aeglaselt, kuid kindlalt eemaldunud, ent siiski näeme siiani lastevanemaid, 20
kelle arvates kehaline karistus on lastele vajalik ja isegi hea. Skandinaavias usuvad sellisesse karistusse väga vähesed, ometi ei suuda paljud lastevanemad mõista, et lapsi on võimalik hästi kasvatada ilma nendega tõrelemata ja sõnalist agressiivsust kasutamata. Umbes 55% Euroopa lastevanematest tunnistab, et kasutab aeg-ajalt kehalist karistust. Vanad harjumused on visad kaduma! Selline füüsilise ja verbaalse karistuse eelistamine ja kasutamine võib olla põhjuseks nii paljude üle 50aastaste täiskasvanute armetule vaimsele tervisele. Kui arvestada veel ulatuslikku psühhosomaatilist kannatamist ja äärmuslikku seaduslike ravimite tarvitamist, tõuseb kahjuprotsent märkimisväärselt. Täiskasvanute vaatenurgast võib ju olla midagi positiivset öelda vanade heade aegade kohta (kui naised ja lapsed pidasid oma suud ja tegid, nagu kästi!), kuid üksikisiku ja ühiskonna tasandil oli ja on tervise ja heaoluga asjad väga halvasti. Tõsiasi, et nii paljud professionaalid olid samuti oma vanemate agressiivsuse ja vägivalla ohvrid, ning suudavad siiski oma lapsi kohelda ilma oma esivanemate vigu kordamata, annab au nende moraalsetele standarditele ja enesedistsipliinile. Minu lugupidamine! See kehtib kindlasti ka muljetavaldava hulga teiste lastevanemate kohta. Ometi on tõsiasi ka see, et enamik neist professionaalidest ei ole (veel!) suutnud oma agressiivsete emotsioonidega toime tulla. Eriti raske on see naiste jaoks, kuna nende naissoost esivanematel ei lubatud eales oma agressiivseid emotsioone väljendada ei laste ega täiskasvanutena. Elul on palju aspekte, mis pole meile lõpuni kättesaadavad, kui meil pole täielikku ligipääsu oma agressiivsusele ja kui me ei suuda seda kasutada. Üks neist aspektidest on meie võime end väärikalt defineerida ja oma isiklikke piire seada. (Seda teemat käsitlen üksikasjalikumalt III peatükis Lapsed on ohvrid.) Kahjuks on eelnevalt kirjeldatud võime üks lastevanemate ja õpetajate vajalikumaid oskuseid, rääkimata partnerlusest ja sõprusest. Isikliku autoriteedi puudumisest eriti kui asi puudutab lapsi ja noori on samuti saanud probleem, millega seisavad silmitsi paljud professionaalsed mehed ja isad. 21
Minuga rääkides kipuvad sellised isad oma autoriteedi puudumist seletama avaldusega, et alternatiiviks näevad nad vaid üht käitumist nende endi auto riteetsete isade ja vanaisade oma. Ja sellised ei taha nad kindlasti olla. Sellise valiku ees olevatele naistele ja meestele on tulnud appi kaks nähtust: 1. Üldlevinud uskumus, et lapsed vajavad piire. Terminit piirid kasutatakse tihti reeglite sünonüümina. On tõsiasi, et ükskõik milline inimgrupp vajab käputäit reegleid, et oma ühist eesmärki saavutada. Ei ole olemas aga mingit teaduslikku ega akadeemilist tõestust selle kohta, et lastel on nende järele eriti suur vajadus. Ometi annab see uskumus täiskasvanutele alibi oma võimu kasutamiseks ja tagajärgede käiku laskmiseks viimane on postmodernistlik väljend karistuse kohta. 2. Sisse on seatud uus moraalistandardite (arvamused, hoiakud) kogum, mis käsib meil käituda teiste inimestega vägivallatult kaasa arvatud lastega. See on ju kõigile hea uudis! Mitte ainult muljetavaldav, vaid ka imetlusväärne on see, millise piirini on paljud täiskasvanud võimelised end kontrollima. Inimesed suudavad järjest rohkem kohandada ja piirata oma spontaanset käitumist, mis on neile põlvkondade viisi pärandatud. Mina näen neid saavutusi üleminekuna nende vahel, mis oli ja mis tuleb. See on siire vanalt paradigmalt uuele. Nende kahe vahepeal on välja arenenud üleminekukultuur. Seda saab kirjeldada mitmel värvikal moel, kuid lühidalt on see lõputu vool õrnu ja leebeid seletusi. See on põhjustatud teatud romantilisest nägemusest laste ja täiskasvanute suhete kohta. Ei professionaalsed õpetlased ega lastevanemad ole veel suutnud lahti lasta vana paradigma eesmärkidest. Nimelt, et lapsed oleksid (alati) kenad, hästikohanevad ja kuulekad. Nad tahavad saavutada vana paradigma eesmärke pehmemate vahenditega. Pärast 40 aastat praktilisi kogemusi usun ma, et see hästi kavatsetud sooritus ei ole olnud edukas kuigi see on kindlasti edasiminek sellest, mis oli varem. 22
See uusromantiline distsipliin on asetanud lastevanematele peaaegu võimatu koorma olla igavesti kena, lahke, mõistev, leebe ja tasase jutuga. See tõstatab küsimuse, millele ma ei ole veel suutnud vastust leida. Ükski avaldatud psühholoogiline või sotsioloogiline uurimustöö ei sisalda sellele vastust samuti ei ole ma seda leidnud ühestki jutuajamisest asjassepuutuvate isikutega. Küsimus on järgmine: Teatud punktini suutis mu põlvkond vana autoriteeti ja autoriteetseid uskumusi maha raputada ning end vabaks rabeleda. Vabaks igasugusest autoriteedist, mis dikteerib, mis ja kuidas peaksime olema, et olla vabad olemaks, kes me tegelikult oleme. Vabad rollimängudest ja seetõttu vabad oma identiteeti ja elu eesmärki otsima. Kuid miks me (ja meie lapsed pärast meid) siis muutsime selle vabaduse lihtsalt uute reeglitega järjekordseks rollimänguks? Mina ei tea sellele vastust. Aga ma tean, et see on aeglustanud meie arengut, meie evolutsiooni inimestena. See on aeglustanud seda sama psühholoogilist ja eksistentsiaalset küpsemist, mis oleks meil lubanud selle muutuva maailma väljakutsete ja ohtudega toime tulla. Lastevanemad ja õpetajad on end vangistanud rollidesse, mis muudavad nad ebaõnnestunud eeskujudeks oma lastele ja õpilastele. Nad on keelanud endale võimalust elada terve hulga loomulike ja tervete emotsioonidega (ja neid väljendada), kaasa arvatud agressiivsus, ja seega jätnud lapsed osalt ilma tõelisest inimkontaktist ja soojusest. Nii mõneski tsiviliseeritud maailma riikidest ei ole õpetajatel lubatud oma õpilasi füüsiliselt puudutada kauem kui 15 sekundit, ja sedagi vaid õlast isegi siis, kui need on kukkunud ja end vigastanud. Miks? Sest ametivõimud tahavad lapsi kaitsta väärkohtlemise ja nende isikliku terviklikkuse rikkumise eest. Ma olen (peaaegu!) kindel, et sel on head kavatsused kuid see on ühtlasi tülgastav! Tegelikult on see lihtsalt alibi poliitikutele ja bürokraatidele, kes ei suuda välja mõelda, kuidas last lohutada. Seepärast loovad nad reeglid, mis neid ennast kriitika eest kaitseks. Mida peaksid lapsed õppima neilt iseennast õigustavatelt ja emotsionaalselt leigetelt täiskasvanutelt? Empaatiat? Armastust? Kirge? Kaastunnet? 23
Tutvusin kolme lapse emaga. Ta lähenes mulle ühe koolituse vaheajal. Pisarsilmil rääkis ta mulle: Ma tunnen end nii halvasti ja süüdlasena, ma kardan, et ma olen oma lastele liiga teinud. Ma olen viimase kahe kuu jooksul kolm korda nende peale karjunud. Palun vabandust, et ma teid pausi ajal tüütan, kuid mul on liiga piinlik seda grupis avalikult öelda. Ma olin ühtlasi šokeeritud ja liigutatud, nii et kallistasin teda kõvasti (lubamatu, ma tean!) ja kinnitasin talle, et ta ei olnud oma lastele mingit kahju tekitanud ega ka oma suhet nendega rikkunud. Ta oli vaid olnud normaalne inimene, mis on just seda tüüpi inimene, kellega lapsed võimalikult palju kokku peaksid puutuma, eriti kui nad veedavad ülejäänud päeva rollimängijatest kasvatajate või õpetajate seltsis. Ma ütlesin talle, et ta peaks olema lihtsalt aus ja vastutama oma käitumise eest. Ja ta ei tohiks järgida traditsiooni end lapsi süüdistades välja vabandada. Järgnes loogiline küsimus: Kas kõik teised lastevanemad ja professionaalid on olemise ülemale tasandile jõudnud, kus armastus eksisteerib vaid nende südametes? Ei, kindlasti mitte! Nad on vaid omandanud sellised rääkimise ja käitumise viisid, mis ei ole formaalselt agressiivsetena äratuntavad. Lahkuse ja korrektsuse vägivald, nagu selle kohta öelda võiks. See on selline maskeeritud agressiivsus ja verbaalne vägivald, mida väga kõneosavad inimesed tihti ja sundimatult noorematele ning vähem kõneosavatele peale suruvad. Nad teevad seda riskeerimata, kuna vaid kõige haavatavamad osapooled saavad seda vägivalda paljastada. Ent kuna haavatava osapoole avaldusi võetakse harva tõsiselt, jätkuvad sellised laste sisemist kooskõla rikkuvad teod peatamatult. Üks Taani uurimus laste ja täiskasvanute kogemuste erinevustest näitas, et enamik uuritud lapsi tundis, et nendega tõreletakse 80% ajast. Täiskasvanud aga tundsid, et tõrelevad vaid 20% ajast. Märkimisväärne erinevus seisnes selles, et täiskasvanud nimetasid enda käitumist agressiivseks vaid siis, kui nad tõstsid häält ja demonstreerisid vihast (näoilmet) või agressiivset keha hoiakut. 24
Perekonnas püüavad lapsed seda tihti vanematele selgeks teha, pannes endale näpud kõrvadesse. Kodus võib see neil ju läbi minna, kuid kasvatusasutustes mitte. Ainus võimalus, mis neile seal jääb, on kurdi mängimine mille tagajärjel neile lõpuks üks või teine diagnoos pannakse. Arvukalt uuringuid näitab, et paljusid koolilapsi kiusavad nende õpetajad mitu korda nädalas. Õpetajad ja haridusasutused eitavad seda süstemaatiliselt. Kuidas see neil õnnestub? Nad on lihtsalt palju kavalamad kui kaasõpilasi kiusavad lapsed nad teevad seda peenemalt, kaudsemalt ja palju ennastõigustavamalt. Tõsiasi, et sellist käitumist esineb, on haridusasutustele väga häbistav möödalask tegelikult on see isegi hoolimatus. Selle asemel, et näha viga oma personalis, heidavad haridusasutused hoopis agressiivseid lapsi koolist välja. Nii rakendatakse meil demokraatlikke väärtusi ja esitatakse meie lastele eeskujusid. Kas mu jutt pole ebaõiglane, võite küsida. Ühtlasi jah ja ei. See on ebaõiglane selles mõttes, et õpetajad on samuti vaid inimesed, nagu me seda ühtelugu ja paradoksaalselt väljendame. Minu eesmärk ei ole süüd lastelt õpetajatele tõsta. Ma tahan vaid tähelepanu tõmmata sellele, mis juhtub siis, kui me hoiame jätkuvalt kinni vanast paradigmast, kus kõige nõrgemad ja haavatavamad alati süüdi jäävad. Uus paradigma ei toeta sellist subjekti-objekti suhet, vaid hoopis subjekti-subjekti suhet ja rõhutab, et viimane mõjub iga suhte igale osapoolele palju tervemini. Uus paradigma väidab ka, et suhte kvaliteedi eest peaks vastutama see, kel on suurem võim. Selleks, et kindlustada parim tervis nii täiskasvanuile kui lastele, on ülimalt tähtis, et täiskasvanud käituksid nagu tõelised inimesed kõigi erinevate emotsioonide ja reaktsioonidega ka nendega, mis ei ole mõistuslikud. Teisisõnu: me peame riskima olla haavatavad, elavad ja nii tõelised kui võimalik. Mu kindel uskumus on, et meie vanemate ja õpetajatena peame kiiremas korras hakkama oma suhetele laste ja õpilastega lähenema terve mõistuse ning inimlikkusega. Poliitiline korrektsus aitab meil vaid süüdistustest pääseda, ja formaalsused ehitavad vundamendi vaid pealiskaudsele kooseksisteerimisele. Idee, et professionaalne suhe peab olema osavõtmatu suhe, 25
ei ole eales lastele ja noortele hästi mõjunud. See on paljud professionaalid oma parimatest omadustest vabastanud ja vähendanud seega nende töö edukaid tulemusi. Selleks, et muuta need ülitähtsad suhted mõistuspärasteks, edasiviivateks, väljakutset pakkuvateks ja viljakateks, peame nendesse investeerima kogu meis peituva emotsionaalse kunsti ja luule sealhulgas ka ärrituvuse, frustratsiooni, viha, raevu ja vihkamise. Vaid kõiki emotsioone väljendades ja vahetades saame küpseda selle sõna tõelises mõttes. Tõsiasi, et meile kõigile on antud (või oleme ise võtnud) rollid, ei tähenda tingimata, et peamegi elama ja töötama kui näitlejad. Teeksin nüüd oma viimase tähelepaneku lastevanemate ja (enamasti naissoost) professionaalide kohta, kes praegu eemaldavad lapsi kasvatusasutustest ja muudest rühmadest ning isegi pere söögilaua äärest. Tegelikult kordavad nad ülimalt rõhuvat (loe: agressiivset) käitumisviisi, mis oli omane psühhiaatriale sada aastat tagasi, mil naistel, kes lubasid endale viha, frustratsiooni või raevu väljendamist, diagnoositi hüsteeria ja nad suleti psühhiaatriahaiglatesse meeste poolt. Ma soovitan naistele siiralt: ärge minge seda teed! Selle asemel võtke tagasi oma õigus olla opositsioonis, astuge oma isikliku autoriteedi eest välja ning ärge laske lahti oma õigustatud ja irratsionaalsest vihast. Olles kirjeldanud vaimse tervise eelduseks olevaid optimaalseid tingimusi, võiks tekkida küsimus, kas ma teie arvates usun, et igasugune vaimuhaigus tuleneb ebatervete käitumismallidega isiklikest ja sotsiaalsetest suhetest? Ma ei oska sellele täielikult vastata ja arvan, et siin pole koht sellekohase pika debati arendamiseks. Siiski mäletan ma, kui töötasin ühe Ameerika perega ema, isa ja nende kolm teismeeas poega. Psühhiaater oli emale pannud diagnoosi depressiivne. Talle oli välja kirjutatud Prozac ja see töötas juba paari nädala jooksul. Isa ütles: Te ei kujuta ettegi, milline raske süükoorem mu õlult langes! Õnneks tuli keemia appi! Tuli välja, et tema ja ta naine olid ravimist nii vaimustunud, et kogu pere hakkas Prozacit võtma hommikusöögiks, profülaktika 26
mõttes. Mul tekib tõsine küsimus selle skeemi taga oleva psühhiaatri vaimse tervise kohta. Inimesed, kes kannatavad ükskõik millise ametlikult tunnustatud vaimuhaiguse all, saavad alati kasu emotsionaalselt avatud ja terves keskkonnas elamisest. Sama kehtib ka nende elukaaslaste, vanemate, laste ja õdede-vendade kohta, kes peavad ajutise või alalise pereliikmena samuti selle vaimuhaigusega toime tulema. Peale vaimuhaiguste kehtib see ka muude krooniliste haiguste või puuete kohta. Ilmselgelt on oluline ja iseenesest väärtuslik uurida diagnoosini viiva käitumise põhjuseid. Pole tegelikult oluline, kas haigus tuleneb ebatervetest suhetest perekonnas, keskkonna mürkidest või on asi geenides, patsiendile ja tema lähedal elavatele inimestele mõjuvad emotsionaalselt soojad ja ehedad suhted igal juhul vaid hästi. 27