Diabeedi klassifikatsioon, diagnoosimine ja kompensatsiooni kriteeriumid Eesti Arst 2006; 85 (6): 362 365 Maire Lubi TÜ Kliinikumi sisekliinik diabeet, diabeedi klassifikatsioon, diabeedi diagnostilised kriteeriumid Praegu rahvusvaheliselt kehtiv etiopatogeneesil põhinev diabeedi klassifikatsioon ja diagnoosimise kriteeriumid võeti vastu 1997. aastal. Eristatakse 4 diabeeditüüpi: 1. tüüp, 2. tüüp, spetsiifilised tüübid ja gestatsioonidiabeet. Diabeedi diagnoosimiseks soovitatakse määrata plasma glükoosiväärtus enne söömist (nn tühja kõhu glükoosi väärtus on normaalselt <7 mmol/l). Õigeaegseks diagnoosimiseks ja tüsistuste vältimiseks soovitatakse suure diabeediriskiga inimesi aastas korra kontrollida. Diabeedi klassifikatsioon ja diagnoosimine Praegu kehtiva etiopatogeneesil põhineva diabeedi klassifikatsiooni ning diagnoosimise kriteeriumid võttis 1997. a vastu rahvusvaheline eksperdikomitee (International Expert Committee) (1). Varasem klassifikatsioon kehtis 1979. aastast (2). Eksperdi komitee 1997. a tehtud muudatused olid järgmised (3): Identifitseeriti 4 diabeeditüüpi (1. tüüp, 2. tüüp, teised spetsiifilised tüübid ja gestatsiooni diabeet) varasema 2 tüübi asemel (insuliinist sõltuv ehk I tüüp ja insuliinist mittesõltuv ehk II tüüp). Diabeedi tüübi tähistamisel hakati kasutama araabia numbreid (vt tabel 1). Diabeedi diagnoosimiseks (vt tabel 2) soovitati kasutada glükoosi määramist plasmas enne söömist nn tühja kõhu glükoos (ingl fasting plasma glucose, FPG). Patoloogiliseks peetakse glükoosi väärtust >7 mmol/l (varem >7,8 mmol/l). Kui puuduvad diabeedi sümptomid (polüuuria, polüdipsia, kaalulangus), on diabeedi diagnoosi kinnituseks vähe malt 2 korral eri päevadel leitud plasma tühja kõhu glükoosi väärtus >7 mmol/l. Uue klassifikatsiooni järgi diabeedi diagnoosimise kriteeriumiks olevat glükoosi väärtust alandati, sest uuringute tulemusena leiti, et juba mõõdukalt suurenenud glükoosisisaldus põhjustab diabeedi kaugtüsistuste progresseerumist. Tühja kõhu plasma glükoosi normaalväärtus peab olema vähem kui 6,1 mmol/l. Glükeeritud hemoglobiini fraktsiooni A1c (HbA1c) määramine ei sobi diagnostiliseks testiks, peamiselt seetõttu, et normväärtused erinevates laborites on erinevad. Glükoositolerantsustest (GTT) on soovitatav teha juhul, kui plasma tühja kõhu glükoos on vahemikus 6,1 6,9 mmol/l; glükoositolerantsuse häiret (impaired glucose tolerance, IGT) diagnoositakse, kui plasma glükoosi väärtus 2 tundi pärast GTTd on 7,8 11,0 mmol/l. Tühja kõhu plasma glükoosi väärtust vahemikus 6,1 6,9 mmol/l nimetatakse häirunud tühja kõhu glükoosiks ehk glükeemiaks (impaired fasting glucose, IFG). 2. tüüpi diabeet võib aastaid kulgeda asümptomaatiliselt ja seda diagnoositakse sageli siis, kui on välja kujunenud diabeedi hiliskomplikatsioonid. Diabeedi õigeaegseks diagnoosimiseks tuleks suure riskiga isikuid testida aastase intervalliga. 2. tüüpi diabeedi risk on suurem neil, kel ilmnevad järgmised tunnused: vanus > 40 a, diabeet lähisugulastel, BMI > 25 kg/m 2, abdominaalne rasvumine, kardiovaskulaarsed haigused anamneesis, metaboolne sündroom, gestatsioonidiabeet anamneesis, lapse sünnikaal > 4 kg, väljendunud adipoossus (PCOC), 362
Tabel 1. Diabeedi klassifikatsioon 1. 1. tüüpi diabeet - autoimmuunne - idiopaatiline 2. 2. tüüpi diabeet - domineerib insuliiniresistentsus suhtelise insuliinidefitsiidiga - domineerib insuliini sekretsiooni defekt koos või ilma insuliiniresistentsuseta 3. Teised spetsiifilised tüübid - β-rakkude funktsiooni geneetilised defektid - insuliini toime geneetilised defektid - endokrinopaatiad - pankreasehaigused - ravimitest ja mürkidest põhjustatud diabeet - infektsioonid - teatud geneetiliste sündroomidega seotud 4. Rasedusaegne ehk gestatsioonidiabeet Tabel 2. Diabeedi diagnoosimise kriteeriumid Diabeedi sümptomaatika ja plasma glükoosi väärtus 11,1 mmol/l VÕI Tühja kõhu plasma glükoosi väärtus (FPG) 7 mmol/l VÕI GTT: 2 tundi pärast 75 g glükoosi plasma glükoosi väärtus 11,1 mmol/l varem leitud glükoositolerantsuse häire või häirunud tühja kõhu veresuhkur. Diabeedi kompensatsiooni hindamisel on oluline määrata nii glükosüleeritud hemoglobiini (HbA1c), tühja kõhu (FPG) kui ka söögijärgse glükoosi (PPG) tase (vt tabel 4). Glükosüleeritud hemoglobiin (HbA1c) on olnud pikka aega diabeedi kompensatsiooni hindamise põhikriteeriumiks (vt tabel 3, 4). Enamikus ites seatakse eesmärgiks saavutada raviga HbA1c väärtus kuni 6,5%. 1. ja 2. tüüpi diabeedi korral on ravi eesmärgid sarna sed, kuid plasma glükoosi normväärtuste taotlemine 1. tüüpi diabeedi korral suurendab oluliselt hüpoglükeemia tekke riski. Iga patsiendi ravi eesmärkide seadmisel tuleb arvestada patsiendi võimekusega aru saada Tabel 3. Ravi eesmärgid: 1. tüüpi diabeet, glükoos kapillaarverest kodusel enesekontrollil Hea Mitterahuldav HbA1c % (norm < 6,1) 6,2 7,5 >7,5 Tühja kõhu glükoos (mmol/l) 5,1 6,5 >6,5 Söögijärgne glükoos (mmol/l) 7,6 9,0 >9,0 Enne uinumist glükoos (mmol/l) 6,0 7,5 >7,5 Allikas: Euroopa diabeedijärelevalve töörühm 1998, IDF Euroopa regioon, ja jälgida oma igapäevast ravi ning muude patsiendipoolsete teguritega (nt väikelapsed ja eakad patsiendid; lõpp-staadiumi neerupuudulikkus; rasked kardio vaskulaarsed või tserebrovaskulaarsed jt haigused, mis võivad oluliselt eluiga lühendada). Uuring DCCT (Diabetes Control and Complication Trial) demonstreeris veenvalt, et intensiivne insuliinravi 1. tüüpi diabeediga patsientidel vähendas 50 75% mikrovaskulaarseid ja neuropaatilisi tüsistusi (HbA1c oli intensiivse insuliinravi rühmas 7,2% vs 9,0% konvent sio naalse ravi rühmas). Diabeedi kaugtüsistuste riski vähenemine korreleerus positiivselt HbA1c väiksemate väärtustega. Kirjeldatud uuringu tulemusena leiti, et normoglükeemia võib ennetada tüsistuste teket (10). Inglismaal korraldatud uuring UKPDS (United Kingdom Prospective Diabetes Study) on seni kõige ulatuslikum uuring 2. tüüpi diabeediga patsientidel. UKPDS andmete analüüs näitas, et on kindel seos mikrovaskulaarsete tüsistuste riski ja glükeemia vahel. Iga ühe protsendilise HbA1c vähenemisega kahanes mikrovaskulaarsete tüsistuste risk 37% (9). HbA1c-d tuleb soovituslikult kontrollida kord kvartalis. Mitmete uuringute tulemusena on leitud, et söögijärgne glükoosisisaldus (PPG) on parem glükeemilise kontrolli marker kui tühja kõhu / söögieelne glükoosisisaldus. Avignon kaasautoritega hindas plasma glükoosi taset Tabel 4. 2. tüüpi diabeedi kompensatsiooni kriteeriumid ADA ACE IDF HbA1c <7% 6,5% 6,5% Tühja kõhu glükoos, mmol/l 5 7,2 <6,1 <5,6 Söögijärgne glükoos, mmol/l <10 <7,8 <7,5 ADA American Diabetes Association; ACE American College of Endocrinology; IDF Inernational Diabetes Federation 363
Tabel 5. Düslipideemia ja diabeet mmol/l Väike risk Keskmine risk Suur risk Üldkolesterool < 4,8 4,8 6,0 > 6,0 LDL-kolesterool < 3 3,0 4,0 > 4,0 HDL-kolesterool > 1,2 1,0 1,2 < 1,0 Triglütseriidid < 1,7 1,7 2,2 > 2,2 Allikas: Euroopa diabeedijärelvalve töörühm 1998, IDF Euroopa regioon, päeval erinevatel kellaaegadel enne ja pärast söögikordasid ning leidis, et HbA1c väärtusega korreleerub kõige paremini lõunasöögijärgne plasma glükoosi sisaldus (ehk glükoos 2 tundi pärast suurimat söögikorda; kui õhtusöök on suurim, siis 2 tundi pärast õhtusööki) (8). DECODE (Diabetes Epidemiology Collaborative analysis of Diagnostic criteria in Europe) uuringus leiti, et suurenenud söögijärgne glükoosisisaldus oli seotud ateroskleroosi ja kardio vaskulaarsete haiguste riski suurenemisega ning oli parem üldsuremuse ja kardio vaskulaarse suremuse riski näitaja kui tühja kõhu glükoosi sisaldus (6). Samuti on leitud, et kõrgenenud söögijärgne glükoos suurendab retinopaatia ja nefropaatia tekke riski (7). Diabeedihaige soovitatavateks vererõhuväärtusteks on <130/80 mm Hg. Kui haigel esineb ka proteinuuria, tuleks raviga saavutada süstoolse vererõhu väärtus 115 125 mm Hg (11). UKPDS uuringus leiti, et 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kel rakendati aktiivset hüpertoonia ravi (keskmine RR = 144/80 mm Hg), vähenes makrovaskulaarsete tüsistuste risk 34% ja suremuse risk 32% (9). Kui diabeet on kompenseeritud, siis 1. tüüpi diabeedi korral düslipideemiat enamasti ei esine. 2. tüüpi diabeedile on iseloomulik HDLkolesterooli vähenemine ning triglütseriidide ja LDL-kolesterooli taseme suurenemine. Enamikus ites peetakse optimaalseks raviga saavutada LDL-kolesterooli väärtus <2,6 mmol/l ning HDL-kolesterooli väärtus meestel >1 1,1 mmol/l ja naistel >1,3 1,4 mmol/l (vt tabel 5). Kui diabeedihaigel esinevad kliiniliselt väljendunud kardiovaskulaarsete haiguste tunnused, on soovitatav raviga hoida lipiidide väärtused madalamal tasemel: üldkolesterooli väärtus <4,5 mmol/l ja HDL-kolesterooli väärtus <2,5 mmol/l (5). Kirjandus 1. Report of the Expert Committee on the Diagnosis and Classification of Diabetes mellitus. Diabetes Care 1997;20:1183 97. 2. Classification and diagnosis of diabetes mellitus and other categories of glucose intolerance. National Diabetes Data Group. Diabetes 1979;28:1039 57. 3. The Expert Committee on the Diagnosis and Classification of Diabetes Mellitus: Follow-up report on the diagnosis of diabetes mellitus. Diabetes Care 2003;26:3160 7. 4. 1. tüüpi diabeedi. Rahvusvaheline Diabeedi Föderatsioon Euroopa Regioon; 1998. 5. Eesti südame- ja veresoonkonnahaiguste preventsiooni juhised. Eesti Arst 2006;85(3):182 216. 6. DECODE Study Group, on behalf of the European Diabetes Epidemiology Group. Glucose tolerance and cardiovascular mortality: comparison of fasting and 2-hour diagnostic criteria. Arch Intern Med 2001;161:397 405. 7. American Diabetes Association. Clinical practice recommendations 2003. Diabetes Care 2003; 26(Suppl 1):S1 156. 8. Avignon A, Radauceanu A, Monnier L. Nonfasting plasma glucose is a better marker of diabetic control than fasting plasma glucose in type 2 diabetes. Diabetes Care 1997;20:1822 6. 9. Stratton IM, Adler AI, Neil HA, et al. Association of glycaemia with macrovascular and microvascular complications of type 2 diabetes (UKPDS 35): prospective observational study. BMJ 2000;321:405 12. 10. Diabetes Control and Complications Trial Research Group: The effect of intensive treatment of diabetes on the development and progression of long-term complications in insulin-dependent diabetes mellitus. N Engl J Med 1993;329:977 86. 11. Choi KL, Bakris GL. Hypertension treatment guidelines: practical implications. Semin Nephrol 2005;25:198 209. 364
Summary Diagnosis, classification and compensation criteria of diabetes mellitus Classification and diagnosis of diabetes mellitus since 1997 include four types of diabetes mellitus, simplification of the diagnostic criteria for diabetes mellitus to two abnormal fasting plasma determinations and a lower cut-off for fasting plasma glucose to confirm the diagnosis of diabetes mellitus. These changes provide an easier and more reliable means of diagnosing persons at risk of complications from hyperglycemia. Large prospective randomized trials found a correlation between glycemic control and reduction in the progression of chronic complications associated with diabetes. Measurement of glycosylated hemoglobin (HbA1c) remains a gold standard for the assessment of glycemic control in patients with diabetes. Recent investigations have studied the correlations between Hba1c levels, postprandial glucose (PPG) and fasting plasma glucose (FPG). maire.lubi@kliinikum.ee
Vabandage! Eesti Arsti 2006. a 6. numbris on lk-l 362 eksitav viga. Õige on: tühja kõhu glükoosi väärtus normaalselt on <6,1 mmol/l. Samuti on lk-l 364 ekslikult märgitud HDL-kolesterooli väärtus <2,5 mmol/l. Õige on LDL-kolesterooli väärtus <2,5 mmol/l. Toimetus