ASENDUSKODUST ELLUASTUNUD NOORTE TOIMETULEK SOS LASTEKÜLA NÄITEL

Transcription

1 Tallinna Ülikool Sotsiaaltöö Instituut Aive Makko ASENDUSKODUST ELLUASTUNUD NOORTE TOIMETULEK SOS LASTEKÜLA NÄITEL Magistritöö Juhendaja: Anne Tiko, PhD Tallinn 2014

2 Deklaratsioon Mina Aive Makko (sünnikuupäev: ) 1. Olen koostanud magistritöö iseseisvalt. Teiste autorite uurimistööd, olulised seisukohad kirjandusest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud. 2. Annan Tallinna Ülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud teose Asenduskodust elluastunud noorte toimetulek SOS Lasteküla näitel mille juhendaja on Anne Tiko, säilitamiseks ja üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu repositooriumis. 3. Olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile. 4. Kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi. Magistritöö autor: ees- ja perekonnanimi Aive Makko... (allkiri) Kaitsmisele lubatud. Juhendaja: ees- ja perekonnanimi Anne Tiko, dotsent... (allkiri) Kaitsmine toimub Tallinna Ülikooli Sotsiaaltöö Instituudi bakalaureusetööde/magistritööde kaitsmiskomisjoni avalikul koosolekul aastal kell. Tallinnas, aadressil.. ruumis... Tallinnas (kuupäev) 2

3 RESÜMEE Aive Makko. Asenduskodust elluastunud noorte toimetulek SOS Lasteküla näitel. Magistritöö 2014, 78 lk., 40 kasutatud kirjanduse allikat, 3 joonist, 2 lisa. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on hinnata SOS Lastekülast elluastunud noorte iseseisva eluga toimetulekut ja rahulolu ning selgitada välja, kas pikaajalise traditsiooniga SOS Lasteküla kontseptsioon õigustab end ja pakutav asenduskoduteenus on kvaliteetne. Eesmärgist lähtuvalt püstitati kolm uurimisküsimust. Kuidas tulevad toime Keila SOS Lastekülast elluastunud noored, kas nende põhivajadused: eluase, töö, sissetulek, tervis, haridus on rahuldatud ja kas nad on õnnelikud ning rahulolevad? Kuidas mõjutab iseseisvas elus hakkama saamist: suhe SOS emaga, bioloogilise perekonnaga ja SOS perekonnaga; elu noortekodus ja suhe noortekodu usalduskavatajaga; pooliseseisev etapp; ökoloogilised üleminekud bioloogilise perekonna juurest lastekülasse, lastekülast noortekodusse, noortekodust poolisesesvasse etappi? Mis on olnud määravam, kas sisemine tugevus või välised mõjud? Kvalitatiiv-kvantitatiivsel segameetodil ülesehitatud empiirilise uurimistöö käigus on läbi viidud SOS Lastekülast elluastunud viie noorega poolstruktureeritud intervjuud ja kõikse valimiga ankeetküsitlus. Teoreetilise viiteraamina on kasutatud Allardti heaoluteooriat, Bronfenbrenner i sotsio-ökokultuurilise süsteemiteooriat ja resilienstuse teooriat. Läbi uurimistulemuste on leitud vastused uurimisküsimustele, mille põhjal saab järeldada, et uurimistöö eesmärk on täidetud, SOS Lastekülast elluastunud noored on toimetulevad ja SOS Lasteküla kontseptsioon - tegutsemispõhimõtted ja pikaajaline rahvusvaheline kogemus perepõhise perevanemaga asenduskoduteenuse pakkujana õigustab end. SOS Lasteküla pakub kvaliteetset teenust ja sobib hästi teenäitajaks Eesti asenduskodumaastikul. Võtmesõnad: asenduskoduteenus, noortekodu, perepõhine hooldus, järelhooldusteenus. 3

4 ABSTRACT Aive Makko. Youths' Coping After Leaving Foster Care of SOS Children s Village Example. Master s Thesis 2014, 78 pages, 40 references, 3 figures, 2 appendices. The purpose of this study is to evaluate the SOS Children s Village youths ability to cope with independent living, and to investigate if the long-term traditional concept of SOS Children s Village is justified and continues to provide quality foster care service. According to the objective of this study, the following three research questions were defined: How are the youths, who have transitioned into independent living from Keila SOS Children s Village, coping as adults; are the basic needs in terms of income, housing, employment, health and education met; are the youths content and fulfilled? How is coping with independent living affected by the relationships with the SOS mother, the biological family and the SOS family; life in the youth facility and the relationship with the youth facility trustees, semi-independent living phase; ecological transitions from the biological family to children s village, from children s village to youth facility, from youth facility to semi-independent living phase? Which is a more determining factor in transitioning into independent life, selfefficacy or external influences? The empirical study, based on qualitative-quantitative mixed method, was conducted through semi-structured interviews with five youths following their leaving from the SOS Children s Village, and all inclusive questionnaire. For a theoretical frame of reference, the research used Allardt s sociological theory of welfare, Bronfenbrenner s Ecological Systems Theory, and the Resilience Theory. The results of this research succeeded in providing answers to the research questions, and on the basis of the results it is concluded that the objective of this study was achieved, the youths are coping after leaving care from SOS Children s Village, and the concept of SOS Children s Village - principles and longterm international experience providing foster care service based on family and parent model is justified. SOS Children s Village offers quality service and is a good example for foster homes landscape in Estonia. Keywords: Foster Home Service, Youth Facility, Family-Based Care, Aftercare Service 4

5 SISUKORD JOONISTE JA TABELITE LOETELU...6 EESSÕNA SISSEJUHATUS TEOREETILINE JA KORRALDUSLIK RAAMISTIK Uuringu lähtealused Asendushoolduse korraldus ja kitsaskohad Eestis SOS Lasteküla ajalugu ja kontseptsioon Uuringu teoreetilised lähtekohad Ülevaade temaatilistest uuringutest Uurimisprobleemi asetus METOODIKA Uurimisstrateegia valik Andmekogumismetoodika ja valim Andmeanalüüsi metoodika Uuringu kvaliteet ja eetika TULEMUSED JA ARUTELU Tulemused SOS ema ja SOS pere Heaolumõõtmed Üleminekud Resilientsus Kommentaarid ja ettepanekud Arutelu KOKKUVÕTE...65 KASUTATUD KIRJANDUS...67 LISAD...71 Lisa 1. Poolstruktureeritud küsimustik...71 Lisa 2. Küsimustik. Uuring SOS Lastekülast elluastunud noorte toimetulek

6 JOONISTE JA TABELITE LOETELU Joonis 1. Materiaalne toimetulek...39 Joonis 2. Hinnang emotsionaalsele seisundile...42 Joonis 3. Murettekitavad olukorrad

7 EESSÕNA Käesoleva magistritööga Asenduskodust elluastunud noorte toimetulek SOS Lasteküla näitel tahan anda oma panuse asenduskoduteenuse arengule Eestis. Uurides elluastunud noorte kaudu, SOS Lasteküla, kui liidrirollis oleva asendukoduteenusepakkuja tulemuslikkust. Elluastunud noortega läbiviidud intervjuude kaudu sain sügava teadmise ja arusaamise, kuidas edendada ja millele tähelepanu pöörata oma edasises töös Tallinna SOS Noortekodus. Kogesin, et noortelt, kes on astunud asenduskodust iseseisvasse ellu on väga palju õppida, eelkõige sisemist tugevust ja tolerantsust. Selle töö õnnestumise eest tänan kõige enam SOS Lastekülast elluastunud noori, kes olid valmis mind usaladama ja jagama oma elukäiku. Tänan ka neid noori, kes leidsid aega ja toetasid minu tegemisi, osaledes ankeetküsitluses. Samuti Tänan SOS Lasteküla Eesti Ühingu juhtkonda, kes toetas mind igakülgselt sellel teel. Töö lõpliku õnnestumise eest tänan juhendaja Anne Tikot, kes hoidis mind õigel kursil, oli mõistev ja igati toetav. 7

8 1. SISSEJUHATUS H. Gmeiner on öelnud: Selline ülemaailmne hoolekandevõrk nagu SOS lasteküla saab alles jääda ja tegutseda ainult juhul, kui püütakse jätkuvalt reageerida konkreetse ühiskonna muutuvatele oludele ning reageeritakse laste heaolu puudutavatele uutele väljakutsetele (Gmeiner, 2000). Täna ollakse Eestis silmitsi paljude poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete muutustega, mis mõjutavad lapsi. Palju on lapsi, kes elavad koos vaeste vanematega vaesuses, kes kannatavad perevägivalla käes, kelle vanemad on langenud meelemürkide ohvriks. Lapsi kes on jäänud vanemliku hooleta ohustab diskrimineerimine ja tõrjutus, mis omakorda võib kahjustada lapse arengut ja kasvamist täisväärtuslikuks kodanikuks. Siiski saab kogu asendushoolduse arengut silmas pidades eesmärk olla vaid üks asenduskodudes peaksid elama vaid need lapsed, kelle parimates huvides see on (Sotsiaalministeerium, 2014a). Kuigi lapse seotuskogemused oma vanematega mängivad olulist rolli lapse arengus, pole siiski kunagi liiga hilja tuua positiivseid muutusi lapse ellu. Neid saab pakkuda ka mõni teine inimene, kes pole lapse bioloogiline vanem, kuid kellega laps tunneb end turvaliselt ja kes teda mõistab (Wieland, Riis, 2012, 40). Selleks võib olla hooldusvanem või asenduspere kasvataja või õpetaja, sugulane, lastekaitse või sotsiaaltöötaja, nõustaja (ibd). See suhe võib mängida väga olulist rolli lapse edasises arengus (ibd). SOS Lasteküla pikaajaline perepõhine hoolekanne toetub neljale põhimõttele. Esikohal on - igal lapsel on hooliv ema. SOS ema loob talle usaldatud lapsega lähedase suhte ning jagab turvatunnet, armastust ja kindlust, mida vajab iga laps. Laste professionaalse hooldajana elab ta koos lastega, suunab nende arengut ja juhib iseseisvalt oma majapidamist. Ta tunneb ja austab iga lapse perekondlikku ja kultuurilist tausta ning religiooni. (SOS-Kinderdorf International, 2003.) Sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt ühest perekonnast pärit õed ja vennad tuleb jätta kodust ja perekonnast eraldamisel kokku, välja arvatud, kui see on vastuolus laste huvidega (RT I,1995, 21, 323). Seda seisukohta toetab kindlalt SOS Lasteküla teine põhimõte, mille kohaselt tuleb igati hoida ja arendada peresuhteid. Eri vanuses tüdrukud ja poisid elavad õdede-vendadega koos ühes SOS peres, bioloogilised õed ja vennad jäävad alati kokku samasse peresse. Lapsed ja SOS ema 8

9 loovad emotsionaalsed sidemed, mis kestavad kogu nende elu. SOS Lasteküla kolmas ja neljas põhimõte tähtsustavad pere ja kodu, kui väärtust ja ühiskonna osa: iga pere loob oma kodu ja iga pere on ühiskonna osa. (SOS-Kinderdorf International, 2003.) Peremaja on pere kodu, oma ainulaadsete tunnete, rütmi ja tavadega. Selle katuse all kogevad lapsed tõelist turva- ja kuuluvustunnet. Lapsed kasvavad ja õpivad koos, jagades kohustusi ja igapäevaelu rõõme ja muresid. Pered on kohaliku kogukonna liikmed ning annavad sellesse oma panuse. Oma pere, küla ja kogukonna kaudu õpib iga laps osalema aktiivselt ühiskonna elus. (SOS-Kinderdorf International, 2003.) SOS Lasteküla peremudeli on asenduskodude perekesksemaks muutmisel võtnud aluseks ka Eesti riik (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2014). Eestis viimasel kümnendil toimunud olulisema arenguna võib välja tuua riigipoolse otsuse ja tegevuse, milleks on riiklike asenduskodude renoveerimine ja reorganiseerimine ning uute peremajatüüpi asenduskodude ehitamine (Sotsiaalministeerium, 2013). Seega asenduskodudes elavatele lastele on tänaseks loodud peresarnased tingimused ning elukorraldus sarnaneb paljuski peres elavate laste omaga (Sotsiaalministeerium, 2014a). Keila SOS Lastekülas tähistab tänavu 1. aprillil 20 tegutsemisaastat esimene SOS pere ja külast on ellu suunatud 73 last. Õige aeg on küsida elluastunud lastelt, kuidas nad ennast tunnevad tänases elus, kas hästi kõlavad ja paljutõotavad väga pikaajalise traditsiooniga SOS Lasteküla põhimõtted õigustavad ennast? Esimese SOS Lasteküla asutas aastal peale Teist maailmasõda Hermann Gmeiner koos sõprade ja sponsorite abiga. Sellele järgevalt asutati veel mitmeid lastekülasid Austrias (Gmeiner, 1991, 25). SOS Lasteküla Eesti Ühing on mittetulunduslik organisatsioon, mis pakub perepõhist asenduskodu vanemliku hooleta lastele, et nad saaksid kasvada üles armastuse, austuse ja turvatunde õhkkonnas. Esimene SOS Lasteküla Eestis loodi aastal. Lastekülad ja noortekodud on Keilas, Tallinnas, Narva-Jõesuus ja Põltsamaal, kus elab üle 150 lapse. (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2014.) aasta lõpu seisuga oli Eestis asenduskoduteenusel 1048 last (Sotsiaalministeerium, 2014b). SOS Lasteküla pakub kodu 14 % -le asenduskodu lastest, mis on märkimisvääselt suur osa Eestimaa lastest, kes väärivad parimat hoolitsust, et kasvada õnnelikeks ja edukateks ühiskonna liikmeteks. Keila SOS Lasteküla oli Eestis esimene, kes alustas perevanemaga asenduskodu pakkumist vanemliku hoolitsuseta lastele. Tänaseks tegutsevad uudse lahendusena Põltsamaal juba perevanemad ema ja isa. Tuginedes riigi 9

10 prioriteetidele ja ühiskonna valukohtadele on käivitatud lisaks perepõhisele asenduskoduteenusele peretugevdusprogramm Narvas, mis keskendub vanematele, kes on sattunud oma lapse kasvatamisel raskustesse ning tegeletakse lasteõiguste ja -kaitsega ja kahes koolis haridusprogrammiga.tänaseks on aidatud üle 1000 lapse. (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2014.) Käesoleva magistritöö Asenduskodust elluastunud noorte toimetulek SOS Lasteküla näitel eesmärgiks on välja selgitada, kas SOS Lasteküla, kui pikaajalise traditsiooniga asenduskoduteenust pakkuv organistatsioon õigustab end, olles liidrirollis asenduskodu teenuse edendamisel Eestis. Organisatsioon, kellel on tahet ja julgust laste heaolu arvestades vastu võtta uusi väljakutseid ja otsida innovaatilisi lahendusi. Küsitledes Keila SOS Lastekülast elluastunud noori otsin vastuseid küsimustele: kuidas tulevad toime ja tunnevad end need noored, kas neil on kodu, töö; kas nad on emotsionaalselt rahulolevad; mis mõjutas kõige enam, kas isiksuslik tugevus või väline keskkond; kas SOS ema asendab pärisema ja kas iseseisvumine noortekodus on vajalik etapp. Milline mõju on SOS kontseptsioonil tervikuna? Ainult noored, kes on kasvanud SOS Lastekülas ja sealt naasnud iseseisvasse ellu, saavad meile öelda, kas töö mida me teeme õigustab ennast ja SOS Lasteküla pakutav teenus on kvaliteetne. Elluastunud noored on ka õiged inimesed, kes oskavad tähelepanu juhtida kitsaskohtadele ja anda nõu muutuste tegemiseks. Kasutan teoreetilise viiteraamina kolme sotsiaaltöö teooriat. Elluastunud noorte tänase elustandardi hindamisel toetun Allardti sotsiaalse heaolu teooriale, mille kohaselt on inimese heaolul kolm mõõdet: omamine, armastamine/kuulumine ja olemine. Allardt käsitles vajadusi kui võrdselt olulisi heaolutegureid. (Allardt, 1993, ) SOS Lastekülast elluastunud noortel on olnud värvikas ja mitemekülgne lapsepõlv, kindlasti on arengut mõjutanud nii sisemised, kui väliseid tegurid. Resilientsuse teooriale toetudes hindan, kui palju noore arengut mõjutab tema enda sisemine tugevus ja millises osa on mõjutaja väline keskkond. Resilientsus on suhteline nähtus, mis sõltub vastastikest komplekssetest suhetest loomupäraste omaduste ning elu asjaolude vahel (Schoon, 2006, 15). Resilientsuse mõistet saab kasutada inimese ja keskkonna vastasmõju profiilide kirjeldamisel (Schoon, 2006, 16). See on dünaamiline protsess, mis koosneb mitmetest pidevatest vastastikustest ülekannetest indiviidi ja keskkonna vahel ja peegeldab raskete olukordadega kohanemist (Schoon, 2006, 17). 10

11 Toetudes Bronferbrenner i (1979) rajatud sotsio-ökokultuurilisele teooriale, mis käsitleb lapse ja tema keskkonna vahelisi vastastikuse mõjutamise suhteid laieneva süsteemina, kus iga aste on järgmisega seotud (Korp, Rääk, 2004,14.), vaatlen lapse-noore arengut eelkõige mikrokeskkonna tasandil. Kuidas mõjutab lapse arengut ühest mikrosüsteemist teise üleminek bioloogilise pere juurest lastekülla, lastekülast noortekodusse, noortekodust poolisesesvasse programmi kuni täieliku iseseisvumiseni. Mikrokeskkond on tegevuste, rollide ja inimestevaheliste sidemete muster, mida arenev isik kindlas eluvaldkonnas kogeb (Bronfenbrenner, 1979, vt Tiko, 2004, 10 järgi). Magistritöö põhineb kombineeritud ehk segameetodil, mis koosneb kvalitatiivsest kesksest osast ja kvantitatiivsest täiendavast osa. Kvalitatiivse osa andmekogumismeetodina viin läbi poolstruktureeritud intervjuud viie elluastunud noorega, valim koosneb kolmest naisest ja kahest mehest, kes on kasvanud erinevates SOS peredes, kellest kaks on ellu astunud Keila Noortekodust, Kaks Tallinna Noortekodust ja üks lastekülast. Kvantitatiivse osa andmed kogun ankeetküsitluse kaudu, küsitledes kõiki SOS Lastekülast elluastunud noori, seega kõikne valim, mis koosneb 73-st elluastunud noorest. Oma töö esimeses pooles annan ülevaate Eesti asendushoolduse olukorrast ja kitsaskohtadest, SOS Lasteküla ajaloost ja tegutsemispõhimõtetest. Töö teises pooles kirjeldan uurimistöö metoodikat ning annan ülevaade saadud tulemustest ja nendel põhinevast analüüsist. Töö lõpus esitan ettepankud SOS Lasteküla juhtkonnale, pereemadele ja noortekodude kasvatajatele. Minu uurimistöö on aktuaalne, sest siiani pole Eestis uuritud, kuidas tulevad toime SOS Lastekülast elluastunud noored. SOS Lasteküla on Eestis liidrirollis asenduskoduteenuse edendajana olles suurim perepõhist asenduskodu pakkuv organisatsioon võttes kasutusele esimesena perevanemaga ja perevanematega hooldusmudeli. Lisaks asenduskoduteenusele on käivitatud peretugevdusprogramm, haridusprogrammid ja lastekaitse ja -õiguste programm. SOS Lastekülal on hästi lahti kirjutatud tegutsemispõhimõtted, mis toetuvad paljude riikide kümnete aastate kogemusele. Erinevalt teistest asendukodudest võimaldatakse noortele pikemaajalist toetust ja hooldust seoses pooliseseisva programmi ehk järelhooldusega. SOS Lasteküla on valmis uuteks ja innovaatilisteks väljakutseteks lähtudes abivajavate laste ja perede vajadustest ning riigi sotsiaalpoliitilistest suundadest. Uurimistöö on otseselt aktuaalne ka minu jaoks. Olen sotsiaalhoolekande valdkonnas töötanud palju aastaid, neist viimased kuus Tallinna SOS Noortekodus. Olles näinud asenduskodude arenguid Eestis läbi paari aastakümne on mul väga põnev ja asjakohane 11

12 teada saada, kuidas SOS Lasteküla mudel töötab, kuidas SOS Lasteküla tööpõhimõtted toetavad lapse arengut iseseisvumise teel. Oma töövaldkonna piires saan eelkõige mõjutada ja edendada noorte hoolekande protsesse SOS Lastekülas ja läbi selle ka Eestis. Uurimistöö tulemustele toetudes saan teha järeldusi, kas SOS Lasteküla asendushoolduse mudel õigustab ennast ja SOS Lasteküla, kui teenäitaja Eestis. Töös on kasutatud järgmisi põhimõisteid: asenduskoduteenus, noortekodu, perevanema süsteem, perepõhine hooldus, järelhooldusteenus. Asenduskoduteenus on teenuse osutaja poolt lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, talle turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täiskasvanuna (RT I, 1995, 21, 323). Noortekodu üks hoolekandeasutuse liike, mis seaduses toodud määratluse kohaselt on asenduskodust, erivajadustega õpilaste koolist või koolkodust pärit või vanemliku hoolitsuseta jäänud üle 15-aastastele noortele elamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus (RT I, 1995, 21, 323). Vanemliku hoolitsuseta ning asenduskodus kasvanud laste puhul on noortekodu näol praktikas tegemist asenduskoduteenuse osutaja poolt loodud eraldi teenuse osutamise üksusega, kus osutatakse asenduskoduteenust lastele ja noortele, kes oma vanuse tõttu on asenduskoduteenuselt mõne aja pärast iseseisvasse ellu astumas (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2013, 16). Perevanema süsteem tähendab asenduskodu toimimist perekeskse alternatiivina ehk koos hoolealuste laste ja noortega elab ka perevanem, kes elab ööpäev läbi koos kasvandikega. perevanemaga asenduskodu peres tohib olla kuni 6 last, kelle eest hoolitsevad perevanemad (Riigikontroll, 2009, 26). Perepõhine hooldus tähendab lapse hooldamist perekeskses keskonnas, lisaks perekonnas hooldamisele on perepõhise asendushoolduse vormideks eestkoste seadmine ja lapsendamine (Puhm, 2012). SOS Lasteküla mõistes perepõhine hooldus tähendab eelkõige perekeskset lähenemist laste kasvatamisel perevanemaga süsteemis Igal lapsel on pere, kus ta saab kasvada armastuse, austuse ja turvatunde õhkkonnas (SOS Children s Village International, s.a., 10). 12

13 Järelhooldusteenuse all mõeldakse laste hoolekandeasutuses või kasuperes täisealiseks saanud noore abistamist ja toetamist iseseisva elu alustamisel. Järelhooldusteenuseid on iseseisvunud noortele kohustatud pakkuma kohalik omavalitsus, kust noor on asenduskoduteenusele määratud (Turk, 2011, 18). 13

14 2. TEOREETILINE JA KORRALDUSLIK RAAMISTIK 2.1. Uuringu lähtealused Asendushoolduse korraldus ja kitsaskohad Eestis Uurimisteema tausta avamisel pean oluliseks anda põgus ülevaade asenduhoolduse hetkeolukorrast Eestis ja põhjalikumalt peatuda asenduskoduteenuse arengu kitsaskohtadel. Iga laps on omaette väärtus ja väga oluline meie väikese riigi kestvuse seisukohalt. Lapse paigutamine asendushooldusele on väga äärmuslik abinõu ja vältimatu ainult juhul, kui kodused tingimused takistavad lapse arengut. Lapse eraldamist kodust ja perekonnast reguleerib Eestis Sotsiaalhoolekande seadus, mille kohaselt võib lapse sotsiaalteenuse ja muu abi osutamiseks eraldada kodust ja perekonnast ainult järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel: - puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu, tervist või arengut või kui laps ise oma käitumisega seab ohtu oma elu, tervise või arengu; - perekonna ja lapse suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik; - lapse eraldamine perekonnast toimub lapse huvides.(rt I 1995, 21, 323.) aastal oli 259 last perekonnas hooldamisel ja 1048 last asenduskoduteenusel (Sotsiaalministeerium, 2014b). Sotsiaalhoolekande seaduse ja Perekonnaseaduse alusel võib vanemliku hoolitsuseta ja perekonnast eraldatud laste puhul eristada põhimõtteliselt nelja asendushoolduse vormi: perekonnas hooldamine, eestkoste, asenduskoduteenus, lapsendamine (RT I, 1995, 21, 323, RT I, 2009, 60, 395). Sotsiaalministeeriumi poolt läbi viidud ja avaldatud Asendushoolduse kontseptsiooni alusanalüüs (2013) toob välja, et Eesti juba varasemad asendushoolduse arengusuunad on ühelt poolt vajadus suurendada perekonnas hooldamise osatähtsust ning teisalt reorganiseerida senised asenduskodud ning muuta need perekesksemat hooldust pakkuvateks hoolekandeasutusteks. Seega riigi strateegiline eesmärk viimasel kümnendil on küll perekonnas hooldamine, kuid vastupidiselt püstitatud eesmärkidele on selle osatähtsus laste asendushoolduses vähenenud (Puhm, 2009). Riigikontrolli (2009) hinnangul on asendushoolduse vormidena vajalikud nii perekonnas hooldamine kui ka asenduskoduteenus. Samas on riik vaatamata sõnastatud prioriteedile arendanud tegelikult hoogsamalt hoopis asenduskoduteenust, mitte perekonnas hooldamist (Riigikontroll, 2009). Sotsiaalministeeriumi spetsialisti Piia Tammpuu sõnul on oluline, et vanemliku hoolitsuseta jäänud ja seetõttu asendushooldusele paigutatud lastel oleks võimalus kasvada peres või võimalikult peresarnastes tingimustes. Selleks on ühelt poolt 14

15 vajalik arendada hooldusperede süsteemi, teisalt muuta asenduskoduteenust peresarnasemaks nii teenuse osutamise füüsilise keskkonna kui ka teenuse sisu ja korralduse mõttes. (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2014.) Asenduskoduteenuse osatähtsust ei saa kuidagi alahinnata aastal viibis asenduskoduteenusel 1048 last (Sotsiaalministeerium, 2014b). Asendushooldusel olevate laste arv on küll vähenenud, mis on kindlasti osalisel tingitud üleüldisest laste arvu vähenemisest, on siiski asenduskoduteenuse osakaal säilitanud märkimisväärse osa asendushooldusest. Puhm (2009) ütleb, et nn rühmahoolduse vormid ehk institusionaalne hoolekanne jääb meile veel aastakümneteks, küll aga peame liikuma selle poole, et hoolekandeasutuses viibimine jääks lapsele võimalikult lühiajaliseks ning asenduskoduteenus oleks veelgi perekesksem. Oluline on, et asenduskodu oleks lapsele kodu, kus lähtutakse lapse parimatest huvidest ning valmistatakse teda igakülgselt ette iseseisvasse ellu naasmiseks. Riik reguleerib asenduskoduteenust Sotsiaalhoolekande seadusega, mille kohaselt asenduskoduteenus on teenuse osutaja poolt lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, talle turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täiskasvanuna (RT I 1995, 21, 323). Viimase kümnendi arengud näitavad liikumist perepõhise asendushoolduse poole. Suuremateks riigipoolseteks otsusteks peresarnase elukeskkonna loomisel asendushoolduse valdkonnas on aastal alustatud riiklike asenduskodude renoveerimine ja reorganiseerimine ning uute peremajatüüpi asenduskodude ehitamine, üleandmine kohalikele omavalitsustele ning asenduskoduteenust puudutava regulatsiooni täiendamine ja muutmine (Sotsiaalministeerium, 2013, 8-9). Reorganiseerimise käigus ehitatakse kuni 40 peremaja ja üks tegelusmaja, mida rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Švetsi koostööprogrammi kaasabil (Puhm, 2009). Tänaseks on uued ja kaasaegsed peremajad Viljandimaal, Pärnus, Vinnis, Tartus, Elvas, Juurus, Tallinnas, Haapsalus, Narva-Jõesuus ehitsusjärgus on Kuressaares, alustatud on Narva ja Lõuna-Eesti piirkonnas Põlvamaa/Võrumaa. Seega välised tingimused uued moodsad peremajad on valdavalt loodud, et minna üle lastekesksema peresarnase asenduskodu pakkumisele. Kahjuks siiski, vaatamata positiivsetele arengutele on suutnud perevanemaga asenduskoduteenust pakkuda 35 asenduskoduteenuse pakkujast 10, kellest enamik on MTÜd ja valdavalt ühe asenduskoduga pered (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2014). Riigikontrolli (2009) audit 15

16 näitas, et enamus asenduskodudes tegeleb iga lapsega keskmiselt viis kasvatajat. Vahetustega töö tõttu jääb lapse arenguks vajalik lähedussuhe kasvatajaga puudulikuks. Soovitus Sotsiaalministeeriumile on toetada sisuliselt peremudelil põhinevaid asenduskodusid ja julgustada teenuse osutajaid töötama perevanema süsteemi alusel, et igal lapsel oleks üks peamine kasvataja, kes elab temaga ööpäeva ringi koos (Riigikontroll, 2009). Riiliku regulatsiooni kohaselt on perevanem füüsiline isik, kes elab ööpäevaringselt koos asenduskodu perega, ta peab olema täieliku teovõimega isik, kes on vähemalt 25- aastane. Perevanem võib kasvatada ja hooldada korraga kuni kuut last ja tal peab olema vähemalt nooremkasvatajale kehtestatud nõuetele vastav osalise või täistööajaga töötav abiline. (RT I 1995, 21, 323). Kahjuks vaatamata loodud tingimustele uued peremajad, seadusega reguleeritud perepõhine hooldus, pole siiski valdavas osas asenduskodudest mindud üle perevanematega hooldusmudelile ning enamus asenduskodudes viibivatest lastest ei saa veel kasvada peresarnastes tingimustes, perevanema hooliva ja toetava pilgu all. Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt saab laps viibida asenduskoduteenusel kuni 18 aastaseks saamiseni; õppides statsionaarses õppes või tervislikel näidustustel muus õppevormis põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses põhi- või keskhariduse omandamise korral kuni järgmise kooliaasta alguseni; õppides kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või kõrgkoolis bakalaureuse- või magistriõppes esmase õppekavajärgse nominaalse õppeaja lõpuni (RT I 1995, 21, 323). Juhul kui laps ei õpi, siis peale 18 aastaseks saamist ootab teda ees iseseisev elu. Sageli just madalama õpivõimekusega lapsed on sunnitud varakult asenduskodust lahkuma. 18 aastane noor läheb ellu, olles sageli täiesti üksi ja ilma igasuguse toetuse ja turvatundeta. Sageli puuduvad neil noortel psühholoogiline valmisolek ja elementaarsed eluoskused. Paljud asendushooldusel viibinud lapsed võtavad täiskasvanuikka jõudes kaasa psühhosotsiaalsed probleemid. (Sotsiaalministeerium, 2013, 6; Stein, 2012, 41.) Asendushoolduselt iseseisvasse ellu liikumine on keeruline psühholooogiline üleminek, mida kirjeldab Bridges i (2002) hoolduselt iseseisvasse ellu ülemineku kolme etapiline mudel: hoolduse lõpetamine, mis algab ettevalmistusega asenduskodus, viibimine vahepealses tsoonis, mis on psühholoogiliselt kõige keerulisem ja kolmas etapp, ehk uus algus, on periood, mis kirjeldab noore täielikku sotsiaalset üleminekut - iseseisvumist (Dima, Skehill, 2011). Vahepealne tsoon on kõige kriitilisem etapp, kus noor on lahkunud hoolduselt ning esimestest vabanemise rõõmudest reaalsesse ellu langenud. Selles etapis 16

17 noored ei tule üldjuhul toime ilma toetuseta ja võivad lõksu jääda aastateks. Kolmandas etapis on noor kohanenud eluga ja ei vaja üldjuhul enam kõrvalist abi (ibd). Olemasolev statistika näitab selgelt seost, et asendushooldusel, eeskätt institutsionaalsel hooldusel viibinud lastel on suurem risk jääda kodutuks, sooritada mitmesuguseid kriminaalseid rikkumisi, saada ise enne 20-aastaseks saamist lapsi ning põhjustada nende endi laste asendushooldusele paigutamist. (Sotsiaalministeerium, 2013, 6). Toetudes Dima, Skehill i (2011) uurimusele, kus on viidatud 16 erineva sotsiaalhoolekande süsteemiga riigi kogemusele, võib järeldada, et asendushoolduselt lahkunud noori tabab ühtne probleem keeruline psühho-sotsiaalne üleminek. Asendushoolduselt iseseisvasse ellu astumise individuaalne ettevalmistus ja püsiv toetamine, kuni lõpliku iseseisvumiseni, mis võib võtta aastaid, on äärmiselt oluline. Kahjuks ei ole järelhoolduse meetmed Eestis riiklikult reguleeritud, v.a. ühekordne riiklik elluastumistoetus asenduskodust, perekonnas hooldamiselt või eestkostelt iseseisvalt elama asunud noortele, mida makstakse juhul, kui noor asub uude kohta iseseisvalt elama hiljemalt kahe aasta möödumisel asenduskoduteenuselt, perekonnas hooldamiselt või eestkostelt lahkumisest (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2013). Alates 2010 aastast on Sotsiaalministeeriumi algatusel käivitatud projektipõhine tugiisikuteenud, mida koordineerib Eesti Asenduskodu Töötajate Liit ja rahastab Euroopa Sotsiaalfond (Eesti Asenduskodu Töötajate Liit, 2014). Tugiisikuteenusele on õigustatud noor, kes on lahkunud kuni 24 kuud tagasi perekonnas hooldamise või asenduskodu teenuselt ja on omandanud eriala või ei ole omandanud eriala aga on hetkel töötu või noor kes on teenuselt lahkumas 6 kuu jooksul ja kes on omandanud, on omandamas või ei ole omandanud eriala (ibd). Aga ka noor, kes on lahkunud teenuselt kuni 24 kuud tagasi hetkel töötav noor, kuid kellel on oht nõrkade sotsiaalsete oskuste või muude probleemide pärast töökoha kaotada (ibd). Seega on asenduskodust elluastuval noorel võimalik saada riiklikku elluastumistoetust 383,60 eurot, mis määratakse, kui toetust on taotletud kuue kuu jooksul, arvates uude elukohta iseseisvalt elama asumisest (Sotsiaalkindlustusamet, 2014) ja osaleda tugiisikuteenuse projektis. Kui laps on paigutatud hooldusele väljaspoole elukohajärgse kohaliku omavalitsuse halduspiirkonda on Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt kohalikul omavalitsusel kohustus säilitada sidemed endise kodukohaga, luua lapsele tingimused sinna tagasitulekuks ja aidata kaasa tema elluastumisele (RT I 1995, 21, 323). Noorel on ka võimalus taotleda 17

18 toetusi vastavalt kohaliku omavalitsuse teenuse ja toetuse korrale. Lapsed, kes on suunatud elama eemale oma kodukohast, kaotavad sageli sideme kodukohaga ja ei ole huvitatud sinna tagasi liikuma. Kohaliku omavalitsuse poolt pakutavad tingimused ei ole tihtipeale elamiseks sobivad äärmiselt halvas korras korter ja väljavaated tööle saada on kesised. Ligikaudu 40% iseseisvasse ellu astuvatest noortest ei soovi minna elama valda või linna, kust nad pärit on (Turk, 2011, 60). Seega olukorras, kus noor ei lähe tagasi kodukohajärgsesse omavalitsusse, ei tunnegi noore elukäigu kohta keegi enam huvi. Üldistatavad andmed ja informatsioon asendushoolduselt lahkuvate laste ja noorte edasise elukorralduse ning sotsiaalse staatuse kohta Eestis puuduvad. Sotsiaalministeeriumi kogutav statistika võimaldab erinevatelt asendushoolduse vormidelt lahkuvate laste puhul välja tuua vaid osalised liikumissuunad, nt kas asenduskodust lahkutakse iseseisvasse ellu või täiskasvanute institutsionaalsele hooldusele (üldhooldekodusse või psüühilise erivajadusega inimestele mõeldud erihooldekodusse) või jäädakse asenduskodu juurde eluasemeteenusele vms. (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2013). Asendushoolduse kontseptsiooni alusanalüüsis (Sotsiaalministeerium, 2013, 6) tuuakse välja, et asendushoolduse kvaliteeti ja laste õigusi tagavate standardite rakendamine on jätkuvalt nõrk ning kaasab vähesel määral lapsi ja nende perekondi. Soovituslik on kohendada seadusandlust ÜRO laste asendushoolduse juhistega vastavaks (Sotsiaalministeerium, 2013, 7). ÜRO juhised annavad selge raamistiku standardite väljatöötamiseks ja rakendamiseks kõikidele osapooletele ja asutustele, kes on seotud asendushoolduse korralduse ja pakkumisega. Lisaks ÜRO juhistele loovad kasuliku raamistiku nt ka Quality4Children asendushoolduse standardid. Koos standarditega tuleb rakendada ka vastav järelevalve süsteem (ibd) SOS Lasteküla ajalugu ja kontseptsioon SOS Lasteküla Eesti Ühing on rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks, mis tegutseb üle maailma ja mida juhib SOS Kinderdorf International (SOS KDI) Austrias. SOS Lastekülade idee sai alguse pärast Teist maailmasõda aastal, kui Austria arst Hermann Gmeiner hakkas otsima lahendust, kuidas aidata sõjaorbe ja kodutuid lapsi ning kuidas luua neile kasvamiseks võimalikult kodulähedane keskkond. Idee realiseerus esimese lastekülana Austrias Imstis. (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2014.) Hermann Gmeiner on öelnud: Kogu lastekülade kasvatuslik töö on saanud aluse ühest lihtsast ideest - ükski laps ei saa elada ilma pereta, laps vajab peret arenemiseks ning oma füüsilise, vaimse ja hingelise jõu avastamiseks (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2004a, 15). 18

19 Tänaseks on SOS Lastekülad 133 riigis ning uue armastava kodu on leidnud ligi last (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2014). Ülevaade SOS Lasteküla Eesti Ühingu ajaloost: 1992 sõlmivad Eesti Vabariigi valitsus ja SOS Kinderdorf International lepingu lasteküla ehitamiseks Eestisse 1994 detsembris kolib esimene pere uude kodusse Keila SOS Lastekülas 1995 aprillis elab külas juba 37 last. 1. septembril avatakse Keila SOS Lasteküla juures väike ja lapsesõbralik Keila SOS H. Gmeineri nimeline lasteaed-algkool 1999 sügisel avatakse Keila SOS Noortekodu, kuhu asuvad elama esimesed viis noort 2002 aasta lõpus avatakse teine SOS Noortekodu Tallinnas. Keila SOS Lastekülas elab kokku 69 last Keila SOS Noortekodu kolib uude ja ruumikamasse majja. Lastekülas elab 76 last ning noortekodudes 16 noort. 6 noort on ellu astunud ning elavad iseseisvat elu 2006 lastekülas elab 67 last, kahes noortekodus kokku 22 noort 2010 avati SOS Lasteküla peremajad Põltsamaal, kus hoolitsevate perevanematena asusid tööle abielupaarid 2012 mais avati SOS Lasteküla peremajad Narva-Jõesuus, kus ühes majas elavad ainult sügava vaimse ja füüsilise puudega lapsed. (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2014.) Tänaseks on SOS Lasteküla tegevusvaldkond laienenud hariduprogrammide, peretugevdusprogrammi ja lasteõiguste ja -kaitse valdkonnas. Asendushooldusel on üle 150 lapse ja aidatud on kokku üle 1000 abivajava lapse (ibd). Lastekülade peamine eesmärk on pakkuda lastele nende arenguks võimaluste piires parimat keskkonda ning aidata neil kasvada iseseisvas elus toimetulevateks täisväärtuslikeks isiksusteks (ibd). Visioon, mille poole SOS Lasteküla püüdleb igal lapsel on pere, kus ta saab kasvada armastuse, austuse ja turvatunde õhkkonnas (SOS Children s Village International, s.a, 10). SOS Lasteküla pakub perevanemaga perepõhist hooldust. Perekeskne lähenemine toetub neljale põhimõttele: Iga laps vajab ema ning kasvab kõige loomulikumalt üles koos vendade ja õdedega, nende enda kodus, toetavas külakeskkonnas (SOS-Kinderdorf International, 2003). 19

20 Lapse sirgumine täisealiseks on korraldatud 3-etapiliselt: lasteküla, noortekodu, pooliseseisev programm ehk järelhooldus. SOS Lastekülas kasvavatel lastel tuleb kogeda erinevaid ökoloogilisi üleminkuid ühest mikrokeskkonnast teise. Kõigepealt alustab laps oma teekonda bioloogiliste vanemate juurest lastekülla, lõpetades põhikooli, liigub edasi noortekodusse ja noortekodust soovi korral pooliseseisvasse programmi ehk järelhooldusele. Lapse arengut toetatakse lastekülas temale turvalise ja kindla kasvukeskkonna loomisega ja esmavajaduste rahuldamisega. Tema võimetest lähtuva hariduse võimaldamiseks ja arengu igakülgseks toetamiseks alustatakse kohe arenguplaani koostamisega. Arenguplaani koostamine on jätkuv protsess, mis lõppeb alles noore asumisel iseseisvasse ellu (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2002, 4). Külajuhataja, SOS emad ja noorte juhendajad on SOS Lasteküla võtmetöötajad. Neid toetavad SOS tädid ja pereabilised, laste arenguga tegelevad töötajad, administratiivtöötajad ja hooldustöötajad (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2004a, 13). Kõige tähtsam nõuandja ja lapse arengu tagaja on ema. SOS ema sotsiaalhoolekandeseaduse mõistes perevanem. SOS ema on SOS pere juht ning vastutab iga tema hoolde usaldatud lapse kasvatamise ja arendamise eest (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2004a, 10). Ema põhikohustused on: luua kodu, juhtida oma SOS peret, kindlustada laste heaolu lapsevanemana, arendada enda heaolu, teha vajalikke majapidamistöid, suunata lapsi vastutust võtma, suhelda kogukonnaga (ibd). SOS Lasteküla Eesti Ühingu tegevdirektor Margus Oro on öelnud, et oma töös tunnetab ta iga päev, et lapsed vajavad kedagi, kellele öelda ema. Need lapsed on läbi elanud suure trauma ning stabiilsus ja turvalisus on parim, mida me pakkuda saame (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2014). SOS Lasteküla tavaks on, et lapsed kutsuvad oma esmast hooldajat või perevanemat emaks. Lapse esmane hooldaja, kelleks on tavaliselt lapse ema, peaks varajases lapsepõlves olema lapsele tähtsaim turvalisuse allikas (Wieland, Riis, 2012). Ta peaks olema inimene, kes on püsivalt lapse jaoks olemas, tunneb ja rahuldab nii lapse bioloogilisi, kui ka emotsionaalseid vajadusi ja aitab lapsel toime tulla kogemustega, millega see veel arenguliselt toime tulla ei saa (ibd). Turvaline seotuskogemus on väga oluline lapse positiivsel arengul, selle mõju saadab last terve elu (ibd). Iseseisvas elus toimetulekuks vajalikke oskusi hakkab laps omandama lastekülas ema juhendamisel juba varases eas. Emad õpetavad lapsi enda eest hoolitsema isiklik hügieen, 20

21 oma riiete, asjade ja toa korrashoid jms. Oluline on lapsele töösse positiivse suhtumise kasvatamine, kaasates teda erinevatesse majapidamistöödesse ning maja ja külaga seotud lihtsamatesse remondi- ja korrastustöödesse. Alates 14. eluaastast on kohustuslik suvine töötamine. Sotsiaalsete oskuste arendamiseks leitakse lastele võimalus osaleda huviringide töös, õpetatakse suhtlemist erinevates asutustes (polikliinik, raamatukogu, pank, kauplus jne) ja toetatakse last suhtlemisel sõpradega. (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2002, 4-5.) Peale põhikooli lõpetamist liiguvad lapsed noortekodusse. Noortekodu on lasteküla allasutus, kus jätkatakse lastekülas alustatut, olles teiseks etapiks 3-astmelises struktuuris. Ettevalmistus noore minekuks noortekodusse algab juba lapse lastekülasse vastuvõtmise esimesest päevast. See tähendab ema ja kõigi töötajate kohustust suunata last iseseisvumisele tema vastutuse ja kohustuste järkjärgulise suurendamisega, et üleminek noortekodusse oleks loomulik ja oodatud samm iseseisvumise suunas. (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2002, 5.) Lõpliku otsuse noore üleminekuks teevad lasteküla juhataja ja ema tuginedes psühholoogi, noortekodu juhataja ja nooruki arvamusele (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2002, 6). Noortekodus elamise jooksul teostatava hoolekande ja nõustamise eesmärgiks on aidata ja suunata noori sotsiaalsete ja praktiliste oskuste arendamisel, võimetekohase ja tööturu olukorda arvestava elukutse valikul ja töö leidmisel, mis võimaldab noortel liikuda täieliku isesesvumise suunas ja valutult integreeruda ühiskonda (ibd). Noortekodus elamise maksimaalne aeg ei tohiks ületada nelja aastat. Erandiks on üliõpilased, kes võivad noortekodus elada kauem (ibd). Noortekodus tegelevad noortega noorte juhendajad (noortekodu juhataja ja/või kasvataja). Noorte juhendaja: vastutab noorte arengu toetamise eest ning juhtimise eest iseseisvasse ellu (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2004a, 32). Noorte juhendajad juhivad noortekodus elavate noorte arenguplaneerimise protsessi (ibd). Juhendajad konsulteerivad ja teevad koostööd SOS emade ja külajuhatajaga noortekodus elavate noortega seotud oluliste otsuste tegemisel (ibd). Igal noore juhendajal (kasvatajal) on omad usaldusnoored, kelle jaoks ta on usalduskasvataja. Usalduskasvataja on noorele igakülgne tugi ja nõuandja, kelle poole võib noor igal ajal pöörduda abi saamiseks. Usalduskasvataja on noore jaoks olemas kuni pooliseseisva aja lõpuni. Peale noortekodu etappi (erandina peale lasteküla) siirdub noor pooliseseisvasse programmi. Pooliseseisev programm on järelhoolduse peamine vorm, mis on viimaseks faasiks SOS Lasteküla poolt pakutavas laste hoolekandes. Selles etapis vähendadakse samm-sammult noorele pakutavat emotsionaalset ja materiaalset toetust ning etapi lõppedes peab noor oskama toime tulla ilma teiste abita iseseisvalt. Pooliseseisvasse programmi üleviimiseks peab noor olema vähemalt 18 aastane, 21

22 omandanud eriala ning käima regulaarselt tööl või erandina õppima statsionaarselt kõrgkoolis ning peab olema ka leidnud elamispinna. Pooliseseisevas programmis osaleb noor maksimaalselt kolm aastat. Kui noor otsustab peale noortekodu etappi lahkuda SOS Lasteküla hoolduselt on tal õigus ühe aasta jooksul taotleda avalduse alusel osalemist pooliseseisva programmis. (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2007, 4.) Noorele, kes ei osale pooliseseisva programmis koostatakse üheaastane järelhooldusleping (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2007, 9). Järelhooldusele üleviimise otsus tehakse lähtuvalt noore individuaalsest arenguplaanist. SOS noortekodust pooliseseisvasse programmi liikunud noore jaoks peab olema lahendatud elamispinna probleem. Osaliselt asuvad noored elama elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poolt pakutavale elamispinnale, noored, kelle elukohajärgne kohalik omavalitsus asub eemal ja millest ollakse võõrdunud, üürivad endale korteri piirkonnas, kus nad on kasvanud ja ellu astunud. SOS Lastekülal on ka noorte jaoks, kes on vanemad kui 18 ja kes vastavad täielikult rahalise toetuse saamise eeltingimustele ja kellel ei ole lahendatud eluaseme küsimus, võimalus taotleda rahalist abi SOS Lastekülast, kas korteri ostmiseks või oma juba varem tema omanduses oleva elamispinna renoveerimiseks (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2003, 5). SOS Lasteküla tegevus on väga põhjalikult reguleeritud erinevate alusdokumentide ja standarditega. Hästi on reguleeritud: lasteküla poliitika, mis sisaldab igakülgset laste- ja noortega tehtavat tööd nii lastekülas, kui ka noortekodus, laste õiguste poliitikat, ennetustööd, personalipoliitikat, palgasüsteeme ja finantskorraldust. Kvaliteedi edendamisega ja teenuste arendamisega tegeleb pidevalt hulk kvalifitseeritud inimesi nii rahvusvahelisel, kui Eesti tasandil. Olemas on pikaajaline strateegiline plaan, mida vaadatakse üle kord aastas ja muudetakse vastavalt vajadusele lähtuvalt ühiskonna ja organisatsiooni arengutest. SOS Lasteküla spetsialistid on kaasarääkijad ja nõuandjad riiklikul tasemel nii seaduseloome, kui laste õiguste tasandil, samuti ka Euroopa standardite kohandamisel Eesti tingimustele näiteks Quality4Children (Asendushoolduse standardid Euroopas) (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2004b). SOS Lasteküla algatusel on asendushoolduse edendamiseks Eestis teostatud asenduskoduteenust käsitletavaid uuringuid (Soova, 2009) ja analüüse (Oro, Soova, 2008; SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2013) aastal taotleti EQUASS Assurance kvaliteedistandardit, mille käigus tehti põhjalik töö ja kontrolliti SOS Lasteküla regulatsioonide vastavust asenduskoduteenusele 22

23 kehtestatud nõuetele Euroopas, uuringusse olid kaasatud nii lapsed, töötajad, kui juhtkond läbi viidud auditi tulemusel hinnati Keila SOS Lasteküla, Tallinna ja Keila SOS Noortekodude teenused Euroopa Kvaliteedistandardi EQUASS Assurance sertifikaadi vääriliseks (Männik-Sepp, 2013). Asendushooldusel olevast 1048 lapsest Eestis on 14%-le koduks SOS Lasteküla. Seega SOS Lasteküla osa Eesti maastikul teenuse pakkujana on märkimisväärselt suur. Olles liidrirollis asenduskoduteenuse edendamisel on väga oluline uurida, kas oma tegevusega SOS Lasteküla täidab ootusi ja kontseptsioonile tuginedes saadab ellu hästi toimetulevaid, kindlameelseid ja õnnelikke inimesi. Helmut Kutin on öelnud Täiskasvanueas tuleb välja, kui õnnelik meie lapsepõlv oli. Lapsepõlve kvaliteet on ülitähtis see võib olla hilisemas elus, kas abiks või takistuseks (SOS Children s Village International, s.a, 18). Tänaseks on SOS Lastekülast ja noortekodudest ellu astunud 73 noort. Kahjuks puudub ülevaade ja analüüs, kuidas elavad ja tunnevad end noored praeguses elus Uuringu teoreetilised lähtekohad Teoreetilise viiteraamina kasutan kolme teooriat. Allardt i heaoluteooriat, Bronferbrenner i sotsio-ökokultuurilist süsteemiteooriat ja resilientsuse teooriat. Erik Allardti heoluteooria sobib hästi iseseisvasse ellu astunud noorte toimetuleku ja heaolu uurimiseks. Teooria käsitleb inimest ümbritseva keskkonna tingimusi, kui ka materiaalseid ja mittemateriaalseid vajadusi (Allardt, 1993, 90-91). Samuti vaatleb personaalseid oskusi ja elu juhtimise oskusi ning elukogemusi (ibd). Olulisel kohal on lapsepõlvemälestused ja kogemused, mis on aluseks tänasele eluviisile ja rahulolule (ibd). Allardti mudel on üles ehitatud vajadustepõhiselt, mõõdab vajadusi, kui võrdselt olulisi heaolutegureid ning jaotab need kolmeks heaolumõõtmeks: omamine hõlmab selliseid elatustaseme näitajaid nagu eluase, töötamine, sissetulek, tervis, haridus; armastamine/kuulumine peegeldab suhteid sõpradega, perekonnaga, kuulumist kogukonda; olemine iseloomustab isiksuslik kasvamine, mis on seotud inimese staatusega, prestiižiga (ibd). Sotsio-ökoloogilist süsteemiteooriat saab kasutada kõigis elulisi probleeme käsitletavates uurimistöödes, kus uuritakse indiviidi ja keskkonna omavahelisi seoseid ja muutusi. Bronferbrenner i (1979) rajatud sotsio-ökokultuuriline teooria käsitleb lapse ja tema keskkonna vahelisi vastastikuse mõjutamise suhteid laieneva süsteemina, kus iga aste on järgmisega seotud. Seda süsteemi saab vaadelda ühelt poolt lapse, kui abivajaja seisukohalt ning teiselt poolt hoolekandesüsteemi ja sotsiaalvõrgustiku ning ametnikevõrgustiku 23

24 vaatenurgast, mispuhul need võrgustikud osaliselt kattuvad ja tekivad võrgustikevahelised nn üleminekuvõrgustikud. (Korp, Rääk, 2004, 14.) Sotsio-ökoloogilise teooria järgi vaatlen eelkõige lapse-noore arengut mikrokeskkonna tasandil. Mikrokeskkond on tegevuste, rollide ja inimestevaheliste sidemete muster, mida arenev isik kindlas eluvaldkonnas kogeb (Bronfenbrenner, 1979; Tiko, 2004, 10 järgi). Seega kuuluvad arengukonteksti mitte üksnes keskkonna objektid ja nende omadused, vaid ka viis, kuidas neid omadusi selles keskkonnas kogetakse. Arengut mõjutavad eelkõige need asjaolud, millel on isiku jaoks tähendus (ibd) Tiko (2004, 11) toob välja, et Bronfenbrenner vaatleb arengut kui üha komplekssemate tegevuste ja sidemete omandamist. See leiab aset mikrosüsteemis, kuid arengu käigus laieneb eluvaldkondade hulk, millele inimesel on juurdepääs. SOS Lastekülast elluastuvad noored läbivad arengu jooksul mitmeid erinevaid mikrosüsteeme bioloogiline perekond, kasvamine lastekülas, noorukieas elamine noortekodus, millele järgneb järelhoolduse etapp ehk pooliseseisev periood ja seejaärel iseseisev elu. Kõik need üleminekud on tähtsad sammud lapse arengus ja mõjutavad tema elukäiku. Tähtsad sammud elus on uute eluväljade hõlvamine, mida Bronferbrenner nimetab ökoloogiliseks üleminekuks. Ökoloogiline üleminek toimub, kui isiku positsioon keskkonnas muutub rolli, konteksti või mõlema muutuse tõttu (Bronfenbrenner, 1979, 26, tsit. Tiko, 2004, 11). Antud töös huvitab mind noore üleminek asendushoolduselt isesesivasse ellu, kus elukäigus on läbitud erinevaid mikrokeskkondi. Resilientsuse teooria on sobiv lähtealus, et uurida asenduskodusse sattunud noorte arengut ja elukäiku mõjutavaid sisemisi ja väliseid tegureid. Resislientuse teooria tekkimise algusaegadel selgitati reisilientsuse terminit, kui indiviidi omadust. (Boyden, Mann, 2005, 9). Schoon (2006, 16) väidab, et resilientsus ei ole ainult indiviidi iseloomujoon, sest rasketes olukordades edukalt toimimine ei sõltu ainult indiviidi omadustest, vaid on mõjutatud protsessidest ning vastastikkusest mõjust tema perekonna ning laiema kogukonnaga. Resilientsus on suhteline nähtus, mis sõltub vastastikest kompleksetest suhetest loomupäraste omaduste ning elu asjaolude vahel (Schoon, 2006, 15). Resislientsuse mõistet saab kasutada inimese ja keskkonna vastasmõju profiilide kirjeldamisel (Scoon, 2006, 16). See on dünaamiline protsess, mis koosneb seeriast pidevatest vastastikkustest ülekannetest indiviidi ja keskkonna vahel ja peegeldab raskete olukordadega kohanemist (Scoon, 2006, 17). Indiviidide tunnuseid nagu tugevus (ing. k. hardiness), vastupidavus stressile, ego tugevus ja ego resilientsus on kasutatud inimeste 24

25 iseloomustamiseks, kes tänu neile omadusele suudavad stressiolukordades vastu pidada püsivaid kahjustusi saamata (Schoon, 2006, 16). Greene on resilientsuse sünonüümidena kasutanud ka termineid püsivus (ing. k. persistence) ja edukas toimetulek (Mets, 2010, 17 järgi). Kui palju sõltub asenduskodus elava noore areng ja elukäik tema enda sisemisest tugevuset või millises osas mõjutab väline keskkond. Millised tegurid on toetavad, millised ohustavad ehk resilientsuse teooria järgi kaitse-ja riskifaktorid. Greene toob välja, et kaitsvad tegurid (kaitsefaktorid) on sündmused või tingimused, mis aitavad vähendada riski ning suurendavad kohanemist (Mets, 2010, 20 järgi). Riskifaktor seevastu (nimetatakse ka haavatavuse faktoriks (ing. k. vulnerability factors) seostub iga sündmuse, olukorra või kogemusega, mis suurendab tõenäosust, et probleem formuleerub, säilib või süveneb (Schoon, 2006, 76). Uurimuse käigus selgitan välja, kas kasvamine SOS Lastekülas peresarnases keskkonnas koos SOS emaga, bioloogiliste ja SOS õdedevendadega, elamine noortekodus ja pooliseseisev etapp on noore jaoks kaitsefaktoriteks või hoopis riskifaktoriteks. Kas kaitsefaktotiks on turvaline lähedussuhe SOS emaga ja noortekodu kasvatajaga? 2.3. Ülevaade temaatilistest uuringutest Põhjaliku üle Eestilise uuringu viis läbi Poliitikauuringute Keskus PRAXIS aastal SOS Lasteküla Eesti Ühingu tellimusel. Uuringu Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks eesmärk oli välja selgitada, milline on Eesti asenduskodudest ellu astuvate noorte valmisolek iseseisvumiseks ning leida võimalusi, kuidas seda protsessi nende jaoks hõlbustada (Turk, 2011, 5). Erinevaid uuringuid väiksemas mahus, haarates mõnda konkreetset piirkonda või teemavaldkonda on läbi viidud mitmeid. SOS Lasteküla eestvedamisel on teostatud asenduskoduteenust käsitletavad uuringuid Hoolekandest väljuvate noorte õiguste analüüs (Soova, 2009) ja Laste olukord Eestis. Laste õigustel põhinev ilma vanemliku hoolitsuseta laste või vanemliku hoolitsuseta jäämise ohus olevate laste olukorra analüüs (Oro, Soova, 2008). Tallinna Ülikoolis viis Kalle Laane (2012) läbi SOS Lastekülaga otseselt seotud uuringu Keila SOS Lasteküla laste koolikogemus ja arengu planeerimine. Asenduskodust elluastuvaid noori on uurinud Kiili (2004) Lastekodust elluastuvate noorte toimetulekut mõjutavad tegurid ja Õunap (2004) on teinud bakalaureusetööna uuringu Elluastuvate noorte toimetulekut mõjutavad tegurid Viiratsi Lastekodu näitel. Tartu Ülikoolis kirjutas Ratassepp (2004) bakalaureusetöö teemal Eesti laste- ja noortekodud kui kasvatusasutused. Tartu Ülikooli tudengite Alliku, Rebase ja Viigimetsa poolt valmis (2004) uuring Klaasikillumäng ehk lastekodust lahkunud noorte iseseisva elu alustamine. 25

26 Protsess ja mõjutegurid, mille peamine eesmärk oli välja selgitada kuidas toimub lastekodulaste iseseisvaks eluks ettevalmistamine ning milliseks kujuneb nende elu pärast iseseisvumist (Turk, 2011, 15 järgi) Uurimisprobleemi asetus Eestis puuduvad regulaarsed uuringud asendushoolduselt lahkunud noorte edasise elukäigu kohta ja on keeruline anda adekvaatseid hinnanguid selle kohta, kui suur osa neist missuguseid toimetulekuprobleeme kogeb. (SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2013). Riigikontrolli (2009) auditi raames Riigi tegevus laste riikliku hoolekande korraldamisel, kus andmeid koguti kohalike omavalitsuse esindajatelt sotsiaalseid riske leidis vaid 29% omavalitsuste esindajatest, et asenduskodus viibinud noored saavad elus hakkama, 17% leidis, et toimetulek on rahuldav ning 45% arvas, et nad ei saa hakkama. Seega murettekitavad arvud, riik kulutab suuri summasid, kuid tulemused ei ole ootuspärased. Toetudes asendushoolduselt lahkumise Bridges i psühholoogilisele üleminekumudelile hoolduse lõpetamine, vahepealne faas ja lõplik iseseisvumine (Dima, Skehill, 2011) ja kõrvutades seda mudelit SOS Lasteküla hooldusmudeliga on võimalik leida paralleele, mis iseloomustavad SOS Lastekülast elluastuvate noorte toetusprogrammi. Hoolduse lõpetamine - ettevalmistus liikumiseks iseseisvasse ellu algab juba lapse saabumisel lastekülasse, mida jätkatakse noortekodus. Vahepealne, psühholoogiliselt eriti raske faas 3 aastane pooliseseisev programm ehk järelhooldus, kus noor on asunud elama iseseisvalt, on toetatud nii rahaliselt kui usaldusliku inimese poolt. Lõplik iseseisvumine või uus algus noorele jääb suhe SOS emaga ja noortekodu usalduskasvatajaga, ta tunneb ennast turvaliselt ja kindlalt. SOS emaga tekkinud turvaline seotuskogemus saadab last terve elu. Samuti on kasvamise perioodil igati hoitud ja edendatud lapse suhteid bioloogilise perega ja SOS perega, mis on toetavaks võrgustikuks iseseisvas elus. Uurimistöö eesmärk on püstitatud leidmaks lahendusi asenduskoduteenuses valitsevatele kitsaskohtadele. Uurimistöö eesmärk: Hinnates SOS Lastekülast elluastunud noorte iseseisva eluga toimetulekut ja rahulolu, selgitada välja, kas pikaajalise traditsiooniga SOS Lasteküla kontseptsioon õigustab end ja pakutav asenduskoduteenus on kvaliteetne? Uurimisküsimused: 26

27 -Kuidas tulevad toime Keila SOS Lastekülast elluastunud noored: kas nende põhivajadused (eluase, töö, sissetulek, tervis, haridus) on rahuldatud ja kas nad on õnnelikud ja rahulolevad? -Kuidas mõjutab iseseisvas elus hakkama saamist: suhe SOS emaga, bioloogilise perekonnaga ja SOS perekonnaga; elu noortekodus ja suhe noortekodu usalduskavatajaga; pooliseseisev etapp; ökoloogilised üleminekud bioloogilise perekonna juurest lastekülasse, lastekülast noortekodusse, noortekodust poolisesesvasse etappi? -Mis on olnud määravam, kas sisemine tugevus või välised mõjud? 27

28 3. METOODIKA 3.1. Uurimisstrateegia valik Uurimistöö on teostatud kombineeritud ehk segameetodil (mixed-meetod), mis koosneb kvalitatiivsest kesksest osast ja kvantitatiivsest täiendavast osa (kvalitatiiv-kvantitatiivne). Õunapuu (2014, 25) ütleb, et tegelikult ei eksisteerigi eraldi kvalitatiivset ja kvantitatiivset teadust, vaid teadus koosneb kahest loomulikult integreeritud komponendist kvalitatiivsest ja kvantitatiivsest millel on täita oma funktsioon tervikus. Töös on ühendatud kvalitatiivne ja kvantitatiivne uurimismeetod eesmärgiga saada võimalikult objektiivset teadmist kaasates uuringusse võimalikult suur hulk SOS Lastekülast elluastunud noori. Kvalitatiiv-kvantitatiivse uurimstöö kirjeldused ja võtmetunnused: mixed - meetodi puhul kombineeritakse nii kvalitatiivse kui ka kvantitatiivse uurimistöö elemente (nt mõlemat tüüpi käsitlus või järeldamisviis, andmete kogumine ja analüüs) eesmärgiga laiuti ja sügavalt mõista ning kinnitust leida; mixed-meetod tähendab, et uurija integreerib ühes ja samas uurimistöös kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid käsitlusviise või meetodeid andmete kogumiseks, tulemuste ühendamiseks ja järelduste tegemiseks (Johanson jt. 2007, 123; Tashakkori ja Creswell 2007, 4; Õunapuu 2014, 69 järgi). Uurimisprobleemi käsitlemisel on lisaks välja toodud ja ülevaade antud SOS Lasteküla kontseptsioonist ja kitsaskohtadest Eesti asendushoolduse maastikul. Tuginedes kvalitatiivkvantitatiivsete uurimismeetodite kaudu saadud tulemustele, viiakse läbi võrdlev analüüs kirjeldatud teoreetiliste lähtealustega. Uurimistöö teostamiseks valitud segameetod (kvalitatiiv - kvantitatiivne meetod) on sobiv eelkõige kahel põhjusel. Ühe ja sama küsimuse lahendamiseks saab kasutada rohkem kui ühte meetodit mida nimetatakse meetodite triangulatsiooniks ja teine põhjus on täiendatavus, mis tähendab, et ühel meetodil saadud tulemusi täiustatakse, laiendatakse ja selgitatakse teisel moel saadud tulemustega, et jõuda nähtuse põhjalikuma mõistmiseni (Õunapuu, 2014, 70) Andmekogumismetoodika ja valim Keskses kvalitatiivses osas on kasutatud andmekogumismeetodina poolstruktureeritud intervjuud ja täiendavas kvantitatiivses osas on läbi viidud kirjalik ankeetküsitlus. Intervjuu läbiviimisel on kasutatud poolstruktureeritud küsimustikku, mis sisaladas 29 põhiküsimust (vt Lisa 1). Intervjuud on läbi viidud ajavahemikul Keskmine intervjuu pikkus oli 1,5 tundi. 28

29 Valim koosnes viiest Keila SOS Lastekülast ajavahemikul elluastunud noorest. Valimi moodustamise kriteeriumid: kaks meest (m), kolm naist (n); kasvanud erinavates lasteküla peredes; kaks (m+n) Keila Noortekodust, kaks (m+n) Tallinna Noortekodust ja üks (n) lastekülast. Nimetatud kriteeriumide alusel oli lõplik valim käepärane. Respondentide keskmine vanus on 25,6 a. Kõige noorem 23 a ja kõige vanem 30 a. Keskmine vanus lastekülasse saabudes oli 6,8 a. Haridustase: 2 kutsekeskharidusega, 1 keskkharidusega, 1 kutseharidusega, 1 põhikool. Perekonnaseis: 3 vabaabielus, 2 vallalist Kvantitatiivse osa ankeetküsitlus SOS Lastekülast elluastunud noorte toimetulek 2014 on läbi viidud ajavahemikul 28. jaanuar-7. aprilll online uuring connect.ee toel (Connect.ee, 2014) Kõikne valim eesmärgiga uurida kõiki 73 noort, kes astusid täisealisena Keila SOS Lastekülast ellu ajavahemikul a. 40 noort astusid ellu Keila Noortekodust, 20 noort astusid ellu Tallinna Noortekodust ja 13 noort astusid ellu otse lastekülast, kellest neli olid seotud pooliseseisva noore lepinguga noortekoduga (kolm Tallinna Noortekoduga, üks Keila Noortekoduga). Küsimustik sisaldab 26 küsimust: 13 valikvastustega, neist 8 on avatud teksti võimalusega; 6 avatud tekstiga küsimust; 7 hinnanguskaala küsimust vali skaalal 1-10, kus üks kõige madalam/negatiivse mõjuga ja 10 kõige tugevam/positiivse mõjuga (vt Lisa 2) Küsimustik saadeti laiali erinevaid kanaleid kasutades - e- postiga, facebook i kaudu, posti teel, 65 noorele. üks noor on surnud ja seitsme noore andmeid ei õnnestunud leida, kellest 4 viibivad kinnipidamisasutuses ja 3 kohta andmed puuduvad. Küimusimustele vastas 35 noort, seega tulemus 53,8%. Vastanute hulgas oli 15 meest, 20 naist, keskmise vanusega 25,8 aastat, neist Keila Noortekodust ellu astunud 15 noort, Tallinna Noortrekodust ellu astunud 12 noort ja lastekülast ellu astunud kaheksa noort Andmeanalüüsi metoodika Poolstrukureeritud intervjuu helisalvestised on transkribeeritud ehk litereeritud ja andmed on analüüsitud kvalitatiivse sisuanalüüsi kaudu temaatilise kategoriseerimise teel. Transkribeerimisel on kasutatud Laherand (2008, 281) välja toodud transkribtsioonimärkide näidisel olevaid märke. Hsieh ja Shannon (2005) defineerivad kvalitatiivset sisuanalüüsi, kui uurimismeetodit, mida rakendatakse tekstiandmete sisu subjektiivseks tõlgendamiseks süstemaatilise 29

30 liigendamis ja kodeerimisprotsessi ning teemade või mustrite kindlakstegemise abil (Laherand, 2008, 288). Empiirilise uurimuse käigus kogutud andmed on jaotatud viieks teemavaldkonnaks: SOS ema ja SOS pere; heaolumõõtmed; üleminekud; resilientsus; kommentaarid ja ettepanekud Intervjuu on läbi viidud poolstruktureeritud küsimustiku alusel (vt Lisa 1) kahe osana sündmused minevikus ja praegune elu (olevik). Teemavaldkonnad jaotuvad toetavate teooriate alusel kolme gruppi: heaolumõõtmed - Allardti heoluteooriale tuginedes toimetuleku ja heaolu uurimine läbi kolme heaolumõõtme omamine, mis hõlmab selliseid elatustaseme näitajaid nagu eluase, töötamine, sissetulek, tervis, haridus, armastamine/kuulumine, mis peegeldab suhteid sõpradega, perekonnaga, kuulumist kogukonda ja olemine iseloomustab isiksuslikku kasvamist, mis on seotud inimese staatusega, prestiižiga (Allardt, 1993, 90-91), üleminekud - Bronfenbrenner i sotsio-ökokultuurilise süsteemiteooriast lähtuvalt ökoloogilise ülemineku mõju ühest mikrosüsteemist teise ehk uuritakse kuidas noore arengut iseseisvumiseni on mõjutanud liikumine bioloogilise pere juurest lastekülla, lastekülast noortekodusse ja noortekodust pooliseseisvasse etappi kuni lõpliku iseseisvuseni. Teemavaldkond üleminekud uurib lapse arengulugu läbi erinevate etappide elu lastekülas, elu noortekodus, pooliseseisev periood ja iseseisev elu. resilientsus- lähtuvalt resilientsuse teooriast, kui palju lapse/noore edukas toimimine sõltub tema enda isikuomadustest ja kui palju on see tingitud välisest mõjust seotuna tema perekonna ja keskkonnaga. Resilientsuse uurimine toimub kolmel tasandil: indiviiditasand, perekonna tasand, mis omakorda jaguneb kaheks -bioloogiline perekond ja SOS ema; keskonna tasand, mis jaguneb lasteküla ja noortekodu, kool, hobid, sõbrad ja tuttavad, sissetulek, pahed. Teemavaldkond SOS ema ja SOS pere aluseks on SOS Lasteküla kõige olulisemad põhimõtted. Selles grupis on eraldi fookuses nii bioloogiline perekond, kui SOS perekond. See teemavaldkonda on vaadeldav läbi kõigi kolme teooria Allardti heaoluteooria, Bronfenbrenner i sotsio-ökokultuurilise süsteemiteooria ja resilientsuse teooria. Heaoluteooriale toetudes võib öelda, et nii ema, kui pere on kindlasti määrava tähtsusega lapse arengus luues aluse tänasele elule. Perekonda ja suhet SOS emaga saab hinnata kui kaitse- või riskifaktoreid, mis on olulised resilientsuse näitajad. SOS emaga ja perega on vähemal või rohkemal määral seotud kõik ökoloogilised üleminekud. Kommentaarid ja ettepanekud on teemavaldkond, mis sisaldab intervjueeritute ja respondentide antud tagasisidet eluperioodile lastekülas ja noortekodus ning ettepanekuid. Intervjuu esimeses pooles käsitletakse põhiliselt minevikuga seotud teemasid, mis 30

31 kirjeldavad üleminekuid ühest mikrosüsteemist teise ja teises pooles uuritakse noore olevikuga seotud toimetuleku ja heaolunäitajaid. Resilientsuse näitajate, kaitse- ja riskifaktorite uurimine toimub läbivalt minevikust tänapäevani. On küsimusi, mis katavad mitut teemat. Näiteks suhe SOS emaga on vaadeldav nii kaitsefakorina, kui ka on iseloomulik heaolumõõtmele armastamise/kuulumine. Kvalitatiivne sisuanalüüsi meetod võimaldab kasutada tekstianalüüsi, mis taotleb tekstimaterjali vähendamist parafraseerimise, summeerimise ja kategooriate moodustamisega (Laherand, 2008, 285). Kvantitatiivse uuringu andmed on kogutud Online uuringud Connect.ee. süsteemi abil. Küsimustik (vt Lisa 2) koosneb neljast plokist: esimene osa on üldandmed ja küsimus üks, teine ja kolmas osa toetuvad Allardti heoluteooriale - teine osa puudutab omamist (küsimused 2-8), kolmas osa armastamist/kuulumist ja olemist (küsimused 9.-15, 19-21, 23), neljas osa on üles ehitatud toetudes sotsio-ökokultuurilisele süsteemiteooriale ja käsitleb ökoloogilisi üleminekuid ehk ühest mikrosüsteemist teise ülemineku mõju noore arengule (küsimused 16-18, 24, 26). Küsimused 22 ja 26 on seotud resilientsusega ja küsimuses 25 on ettepanekud Uuringu kvaliteet ja eetika Magistritöö on üles ehitatud vastavalt Üliõpilastööde koostamise ja kaitsmise juhendile Uuringus on viidatud kõikidele kasutatud teiste autorite andmetele ja tekstidele. SOS Lasteküla kontseptsiooni kirjeldamisel on viidatud asutusesisestele dokumentidele, mis on kättesaadavad SOS Lasteküla Eesti Ühingu kontorist. SOS Lasteküla Eesti Ühing on toetanud uurimistöö läbiviimist ja ühingu tegevdirektor M. Oro on tõendanud seda kirjaliku nõusolekuga e-posti teel. Uuring puudutab tundlike teemade käsitlemist ja tundlikku sihtgruppi. Kvantitatiivse küsitluse käigus saadud andmed on anonüümsed ning tagatud on igakülgne konfidentsiaalsus, millest on informeeritud kõiki respondente küsimustikuga koos saadetud kaaskirjas. Informeeritus tähendab seda, et uuritavad teavad, mis uuringu käigus toimub ja juhtuda võib, ning et nad neile antud infot mõistavad (Hirsijärvi, Remes&Sajavaara, 2005, vt Laherand, 2008, järgi). Intervjuudel osalenud respondentide käest on küsitud kirjalik nõusolek intervjuu käigus avaldatud informatsiooni kasutamiseks. Nõusolek tähendab, et uuritav on pädev andma ratsionaalseid ja küpseid hinnanguid ning tema nõusolek uuringus osaleda on vabatahtlik (Hirsijärvi, Remes&Sajavaara, 2005, vt 31

32 Laherand, 2008, 50 järgi). Anonüümsuse tagamiseks ei ole transkribeeritud täistekstiga intervjuusid lisadena esitatud. 32

33 4. TULEMUSED JA ARUTELU 4.1. Tulemused Tulemused on esitatud viie alateemana. Grupid on moodustatud lähtuvalt loogikast, mis on kõige otstarbekam leidmaks vastuseid uurimistöös püstitatud küsimustele. Esimene suur grupp - perekeskse lähenemise alustalad: SOS ema ja SOS pere on moodustatud lähtuvalt SOS Lasteküla kõige olulisematest põhimõtetest, mis on aluseks perepõhise asenduskoduteenuse pakkumisel ja aitab leida vastuseid teisele uurimisküsimusele, kuidas mõjutab iseseisvas elus hakkama saamist: suhe SOS emaga, bioloogilise perekonnaga ja SOS perekonnaga. Kolm järgmist suurt gruppi annavad vastused ülejäänud uurimisküsimustele ja on liigitatud seotuna toetavate teooriatega. Grupist üleminekud leiab vastused küsimustele, kuidas mõjutab iseseisvas elus hakkama saamist: elu noortekodus ja suhe noortekodu usalduskavatajaga; pooliseseisev etapp; ökoloogilised üleminekud bioloogilise perekonna juurest lastekülasse, lastekülast noortekodusse, noortekodust poolisesesvasse etappi. Küsimusele - kuidas tulevad toime Keila SOS Lastekülast elluastunud noored, kas on rahuldatud nende põhivajadused (sissetulek, eluase, töötamine, tervis, haridus), kas noored on õnnelikud ja rahulolevad, kas nad tunnevad end turvaliselt, omavad perekonda, sõpru, lähedasi, leiame vastused grupist heaolumõõtmed. Küsimusele, mis on olnud määravam, kas sisemine tugevus või välised mõjud, leiame vastused grupist resilientsus. Kindlasti on tulemusi, mis segunevad kõigi nelja eelnimetatud grupiga ja on sobilikud mitmetesse gruppidesse. Viimase viienda grupi moodustab kommentaarid ja ettepanekud. Tulemuste esitamisel on kasutatud segameetodit, seega intervjuude käigus kogutud andmeid ja ankeetküsitluse käigus kogutud andmeid SOS ema ja SOS pere Turvaline lapsepõlv ja usalduslik seotuskogemus emaga mängivad suurt rolli iga lapse kujunemisel iseseisvaks toimetulevaks inimeseks. SOS Lasteküla kasvatusmudeli alustala on SOS ema. Ema on lapse kasvamise ja mõjutamise võti, ema on pere süda, ema annab kodule hinge ja soojuse. Ema roll on väga oluline. SOS Lasteküla traditsiooni kohaselt kutsuvad lapsed oma esmast hooldajat emaks. See väga suure tähendusega ja sellega eristub SOS Lasteküla enamikest asenduskodudest Eestis. SOS-ema nimetamine 33

34 Kõik viis intervjueeritut reeglina nimetasid oma SOS ema emaks. Emaks R1, Emaks. Kohe alguses. R2, Emaks...Ma arvan, et me rääkisime sellest, istusime maha ja rääkisime. Alguses ma arvan, et me kutsusime teda nimepidi, aga see tuli mingi aeg, ma arvan et sellepärast, et ((väikevend)) hakkas teda emaks kutsuma, ta oli ju väike 4-ne ja eks see läks siis nii. R4, Alguses emaks, aga hiljem kui suuremaks sain, nimepidi... R3 Alguses vist ei kutsunudki nagu kuidagi, lihtsalt oli, ei julgenud pöörduda ka tema poole, ta oli ju võõras inimene, aga ükshetk oligi lihtsalt ema ja oligi ema. R5 Emaks kutsumine kujunes neljal inervjueeritul loomulikult ja ei tekitanud mingisugust võõristust. Jah, sest ega meil ei olnud ju ema ja see oli nagu hea, et oli kedagi. R4, Esimesel aastal ma küsisin, kuidas ma sind kutsuda võin. Ta ütles: sa võid kutsuda mind emaks, sa võid kutsuda mind nimega, sa võid kutsuda mind tädiks ei ole mingit vahet, see on teie vaba valik... R2,... Aga minu jaoks oli nii, et ema on ikka see, kes kasvatab R5, mäletan, et teisel nädalal ma küsisin ta käest, kas ma võin sind emaks kutsuda, tema kallistas mind ja ütles, et loomulikult. R1. Neljale inervjueeritule sai SOS emast, kui pärisema. Ta on nagu ema peab olema, selline normaalne. Ta on nagu päris ema, ei ole mingit vahet. Ma isegi ütlen, et lasteküla ema on rohkem ema, kui minu bioloogiline ema. R2, Jah, kindlasti. Kui ma SOS-is teda emaks hakksin kutsuma siis tuli see südamest, oli päris - R1... Minul oli ikkagi see esimene sos ema ikka nagu pärisema ja on siiamaani tegelikult. Suhtleme ja kirjutame ja räägime ja helistame ja... R5 Ega see ei tähenda, et nad ei ole nende bioloogilised lapsed, et nad ei võta neid nagu oma lapsi. R4. Ühe intervjueeritu jaoks tekitas SOS- ema kutsumine emaks võõristust. Kutsuma hakkas ta teda emaks lihtsalt teiste eeskujul. Kogu aeg oli võõristus. Ta ei olnud ikka päris ema...see on harjumuse asi, kõik kutsusid ja nii hakkasin mina ka kutsuma. See tuli loomulikult. R3. Üks intervjueeritu pidas oluliseks mainida, et ema mehest sai tema jaoks isafiguur. Oluline oli ka see, et ema mees oli mulle isafiguuriks. R1 Hinnang suhetele SOS-emaga Kaks intervjueeritut pidas suhet sos-emaga väga heaks või heaks. Väga heaks kujunesid, isegi kui ta praegu enam lastekülas ei tööta me ikka suhtleme kogu aeg. - R2, Head, eks ma ikka natuke turtsusin ja plärtsusin, ma oleks tahtnud natuke rohkem vabadust, ma olin ju natuke vanem aga meil oli see, et kõik olid ühe pulga peal, see oli see mis mind häiris. R4 Üks intervjueeritu peab SOS ema kõige olulisemaks....kõige rohkem on mulle mõjunud minu SOS ema. R2. Üks intervjueeritu ei pidanud suhet SOS emaga eriti heaks. Mu suhe ei olnud eriti hea. Ema ütles ise ka, et kõik lapsed läksid südamesse, aga minuga tal 34

35 sellist asja ei olnud...alguses olid head, aga pärast ei olnud enam nii head. R3 Head suhted on säilinud SOS emaga neljal intervjueeritul ja käiakse läbi kuni tänaseni. Väga head, just käisid külas. Helistame pidevalt, umbes iga 2 nädala tagant. - R1, Alles nädal aega tagasi olime koos. Loomulikult ta iga päev ei jõua helistada, kui vaja siis helistame. Emal on ju lapsi rohkem kui kaks ja kolm, kokku 15. R2, Hästi saame läbi, siiamaani usaldan ma talle asju ja ta käib ju lapsi hoidmas ja (.). R4, Ta elab nüüd mujal linnas, me jäime suhtlema, käime perega külas ja ta käib siin ja. R5. Üks inervjueeritu ei suhtle oma SOS emaga ja ei tunne sellest ka puudust. Ei mäleta millal viimati suhtlesin. ((Kas tunned sellest puudust?)) Kui aus olla siis ei tunne. R3 Intervjuu käigus selgus, et ühel intervjueeritul lahkus ema töölt, kui ta oli teismeline ja suhe uue SOS-emaga ei kujunenud heaks, tekkis frustreeritus ja viha. Usalduslikku suhet ei tekkinud. Eks mul oli see pubeka iga ka vist ja eks ma olin vihane selle uue inimese peale kes tuli ja. Temal oli ka see, et me peamegi talle nüüd ütlema ema ja tema ongi meie ema ja eks see ajas vihale ja kõik tema need ümbertõstmised seal, need köögis ümberpaigutamised ja suures toas (.)... ja eks see ajas vihale ja siis ma olingi kogu maailam peale vihane...ma olin siis juba ka nii vana, temaga ei tekkinud üldse seda suhtlust ja sidet ja üldse mitte midagi.... Midagi sellist, et ma hakkan nüüd oma juttu rääkima või usaldama midagi sellist asja ei olnud. R5. Ema vahetumine tekitas intervjueeritus võõristust ja ta tundis häbi, et elab SOS Lastekülas. Selle tulemusena tegi ta suure otsuse ja vahetas kooli....minu jaoks oli imelik see, et kuidas ma siis seletan klassijuhatajatele, et mul on jälle uus ema ja kui see ema muutus oli, siis ma tulingi 7-sse klassi Keila Gümnaasiumisse. Ja see oli põhjus, et ma tulin Keila Gümnaasiumisse, seal niikuinii kõiki teati, et ongi selline koht olemas, et minu jaoks ei olnud seda, et ma peaksin häbi tundma. Ema käis ikka koosolekutel ja mis iganes jutuajamised ja arengusvestlused seal olid, võttis ikka osa. Ja nüüd tuleb keegi uus naine ja ütleb, et on minu ema, minu jaoks oli see nagu imelik. R5. Biloogiliste õdede-vendade mõju Intervjueeritutest neljal on õed ja vennad, ühel intervjueeritul ei ole õde ega venda keda ta tunneks ja oleks koos elanud. Kaks tunnistasid, et õdedest-vendadest oli lapsepõlves neile mõju ja tugi....tänu vanemale õele me üldsegi sealt kodust ära saime. R2, Ma olen kasvanud nendega koos. Kõige suurem mõju on nooremal vennal. R1. Oma bioloogiliste õdede vendadega suhtlevad praeguses elus kõik neli intervjueeritut. Vanema õega suhtlen rohkem, nooremaga vähem... Mul on oluline, et nad mul olemas on. R2, Kõige rohkem suhtlen noorema vennaga. Ta on kindlalt olemas. Saame üksteist aidata.... ja siis teistega... Vanematega mitte eriti nad hakkavad alati üksteisele ära panema ja ma ei viitsi seda 35

36 kuulata. Aeg ajalt suhtlen ka zzz ja ccc, kes on kõige vanemad. Nendega on ainult isa ühine. R1...mul ongi siis nooremad õde ja vend, kellega mina suhtlen(.) nooremad ikkagi ja siis kasuõde (.) ühest perest ikkagi... R5. Üks intervjueeritu võttis kaasa lapsepõlvest vanema õena vastutava ema rolli, millest tal oli keeruline lahti lasta....alguses oli nii, et kuna mina olin nendega kodus üksi, siis oli mul hästi raske sellest vastutusest lahti lasta, et nüüd on keegi kes jälgib, ma kogu aeg kontrollisin kus on õde, kus on vend, kus on õde? Kogu aeg ma kontrollisin. Ma kogu aeg nagu hoidsin neid. Mul oli raske aru saada, et ma ei ole ema. R4. Ta tunnistab, et siiamaani ei ole sellest rollist suutnud lahti lasta. Mingil määral on ikka siiamaani see tunne. Ikka tahan õpetada ja(.). Mingil ajal hakkasin ma aru saama, et on keegi kes hoiab ja ei pea enam mina kogu aeg valvama. R4. Kõige lähedasemaks peab bioloogilist õde või venda kaks intervjueeritut. Vend, ma elan temaga koos. - R1, Õde, ta on küll eemal, aga me saame alati kõigest rääkida ja tema on nagu parim sõbranna. R4. Üks intervjueeritu tunneb puudust, et ei saa nii palju kui tahab oma õdede-vendadega suhelda. Võibolla muudaksingi seda, et saaks õdede-vendadega tihedamini kokku, kõigil on ju oma elud, oma pered, ja töökohad... R5 Hinnang suhtele SOS-pere teiste lastega Ühe intervjueeritu SOS peres kasvasid ainult bioloogilised õed ja vennad. Kolm intervjueeritut kirjeldavad suhet teiste SOS pere lastega kui lähedast õe/venna suhet.... yyy oli päris väike, tema oli täitsa meile nagu väikevend... R5 Eks me ikka võtsime, et me olemegi õed-vennad ja kuigi me saime aru, et nad ei ole päris, aga ega me sellepärast ei suhelnud nendega vähem. Ei käitunud nendega kuidagi teistmoodi...me suhtleme ju siiamaani. R4 SOS perekonnaga nii SOS-emaga, kui bioloogiliste õdede-vendadega ja SOS õdede vendadega suhtleb ja peab seda oluliseks kaks intervjueeritut. Ongi minu pere, minu oma pere ja minu bioloogilised õed vennad ja ema, nemad on mulle kõige olulisemad. Ikka sünnipäevadel ja pühadel saame kokku....sünnipäevadel käivad ju meie juures ja jõulude ajal ja pere aastapäeval oleme ema juures. R4, Jõulude ajal me saame ema juures kõik kokku. See tore traditsioon on kestnud juba aastaid. Kui ema lastekülast ära läks, siis ta ütles, et enam vist ei tulegi selliseid ühiseid jõule. Aga me ütlesime, et vahet ju pole kus sa oled, me tuleme ikka sinu juurde ja nii ongi läinud. R2 Ankeetküsitluses (hinnanguskaala küsimus) vali skaalal 1-10 andsid hinnangu kuidas on mõjutanud suhe SOS emaga arengut ja kujunemist 35 respondenti ja kekmine vastus oli 36

37 7,51 valides vahemikus mõjutas väga palju ja negatiivselt - mõjutas väga palju ja positiivselt. Kokkuvõtvalt võib öelda, et reeglina on SOS ema roll inervjueeritute (viiest intervjueeritul neljast) ja respondentide jaoks oluline ja lapsepõlves on tekkinud usalduslik seotuskogemus. SOS ema on lähedane ja suheldakse tänaseni. Suhted bioloogilite õdede-ja vendadega on olulised, nii lapsepõlves, kui praeguses elus. Saab öelda ka, et suhted teiste SOS-pere lastega on lähedased (neljast intervjueeritud kolmel) ja suheldakse tänaseni. Traumaatiline on, kui SOS ema vahetub, uue emaga ei tekkinud seotust ja usalduslikku suhet Heaolumõõtmed Heaolumõõtmed alapeatükis on hinnatud mitmeid erinevaid heaolu mõõtvaid näitajaid, uurimistulemused on kogutud ankeetküsitluse ja intervjuude kaudu. Tulemused kajastavad noorte toimetulekut, nii põhivajaduste osas, kui emotsionaalse rahulolu osas. Hinnang elukohale Ankeetküsitluse tulemuste põhjal enamus respondentidest 35-st 16 elab üürikorteris, 10 respondenti elab elukaaslase juures, viis endale kuuluvas korteris, kaks endale kuuluvas majas (ridaelamus) ja üks kas üürimajas või kuskil mujal venna juures. Elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poolt antud korteris ei ela keegi küsitletutest. Intervjueeritutest kolm elavad üürikorteris. Mulle meeldib elamine üürikorteris. See on Euroopas hästi tavaline. See on midagi mida ma muuta ei taha. R2. Kaks elavad endale kuuluvas majas...saaks maja täiesti valmis ja siis võiks hakata elama. R5. Elukoha suuruseks on kõige suuremal hulgal 17 respondendil kolme või enama toaga elamispind, 12 respondenti elavad kahetoalises korteris, kaks ühetoalises korteris. Neljal respondenil on elamispinnaks mingi muu variant, kas kuuetoaline maja, kahekorruseline maja mitmete tubadega, üks tuba majast, tallihoone juurdekuuluva elamublokiga. Elamispinnaks on valdavalt üürikorter või elatakse elukaaslase juures. Suuruselt on kõige enam korterid 3 või enama toalised. Viis respondenti elavad endale kuuluvas kas korteris või majas ja kaks intrevjueeritut elavad endale kuuluvas maja. Kohaliku omavalitsue poolt eraldatud korterites ei ela keegi. Kokkuvõtlikult saab öelda, et noored elavad mitte kitsastes ja kasinates oludes. Hinnang tööga hõivatusele ja sissetulekule 37

38 Enamus uuritavatest on tööga kindlustatud - 19 respondenti 35-st. Neli respondenti nimetavad, et on endale ise tööandjad. Seitse uuritavat on lapsega kodus. Respondentidest üks on ajateenistuses, üks nimetab end koduseks ja üks on asutamas oma ettevõtet. Töötuks nimetavad end neli respondenti, kellest üks oli äsja õpilane. Tööga või muude tegevustega hõivatus on suhteliselt hea kuigi töötuid on ikkagi 11,4% (neli 35 st). Intervjueeritutest töötavad neli ja üks on lapsega kodus. Kõik neli hindavad oma tööga hõivatust heaks, vaadeldes, kas sissetulekut või töö iseloomu. Mulle meeldib praegune töö. Teeksin seda tööd elu lõpuni, kui elukvaliteet ei muutu. R1, Töötan juba pikemat aega ju selliste vanurite ja haigete inimestega. R5,...Kui ma puhkusel olin siis ma sain aru, et siin pole ka midagi. Palk oleks väiksem. Rootsis on praegu parem, saab ehk kõrvale panna. R3...ma arvan, et mul läheb hästi...6 aastat, natuke üle. Mulle meeldib stabiilsus, aga töökoha valikul on oluline, et mulle peab meeldima see mida teen ja kus olen... R2 Samuti üks respondentidest rõhutab, et tal ei ole muret seoses töökohaga....olen minu tööga väga rahulik ja õnnelik, töötan keevitajana ühes ehitus firmas. Vastanutest teenivad palka, mis ulatub keskmise palgani või pisut üle 10 respondenti (28,6%) eurot, seitse respondenti üle keskmise palga - kolm (8,6%) eurot, neli respondenti (11,4%) 1500 eurot või rohkem. Kokku 35 st respondendist 17 Alla keskmise teenivad 11 respondenti (31,4%) eurot, kolm respondenti (8,6%) eurot ja neli respondenti (11,4%) alla 196 euro. Seega ligi pooled teenivad kas ligilähedaselt kesmist palka või rohkem. Hinnates Eesti keskmist palka ja üleüldist vaesust võib seda pidada heaks tulemuseks. Kahjuks sissetuleku järgi liigitub neli respondenti süvavaesteks. Töökaohaga seoses on kaks respondenti toonud välja murekohaks madala palga. Mure on see, et palgad ei tõuse, elu kallineb koguaeg aga palgad ikka samad varsti niimoodi ei saa enam hakkama Kaks asja, väike palk ja vähe töötajaid. Ühe respondendi jaoks on murekohaks võõrkeele oskus võõrsil töötades. Jah. Kuna elan hetkel võõras riigis siis keele takistus on. Aga kuna olen aasta aega õppinud keelt siis usun et, saan hakkama. Sissetuleku seisukohalt, kas piisab sinu (sinu pere) toimetulekuks, hindas kõige suurem hulk respondente 19 (54,3%) Jah, sellest üldiselt piisab, kuus respondenti vastas (17,1%) Jah, saan(me) endale lubada kõike, mida soovime, seitse respondenti (20%) vastas Ei, sellest piisab vaid toiduks ja eluasemeks, kaks respondenti (5,7%) vastas Ei, pean pidevalt mõtlema, kuidas toime tulla ja üks respondent (2,9% vastas, et Ei, tule üldse toime ja täpsustas kuna hetkel saan ainult lapseraha, mis ei ole just kõige suurem. 38

39 Sissetulekutest lähtuvalt need asjad, millest respondendid peavad eelkõige loobuma on põhiliselt riiete ja kosmeetikatootede ostmine (viiel korral), reisimine (neljal korral), pidutsemine (kolmel korral) ja üks respondentidest pidas oluliseks vaadata toidu ja asjade hindu, üks nimetas hobisid. Tulemuste põhjal saab järeldada, et 25 respondenti arvavad, et saadavast sissetulekust piisab ja 10 respondenti leiavad, et sellest ei piisa toimetulekuks. Seega 71% respondentidest hindavad lähtuvalt sissetuleku suurusest ennast toimetulevaks. Üevaate materiaalsest toimetulekust esitab joonis 1. Joonis 1. Materiaalne toimetulek Haridustasemelt on 13 respondenti põhiharidusega, 11 respondenti kutseharidusega, kolm nimetavad oma haridustasemeks lõpetamata kutsehariduse, neli respondenti on keskharidusega, kolm bakalaureusekraadiga ja üks magistrikraadiga. Hea sissetulek ja tööga hüivatus võib olla tingitud asjaolust, et rohkem kui pooltel on kutseharidus ja keskkharidus ja lausa neli respondenti on kõrgema haridusega. Tervis, kui oluline heaolumõõde Oma tervist hindasid väga heaks kaheksa respondenti (22,9%) Väga hea, 25 respondenti (71,4%) Hea, ei kurda, kaks respondenti (5,7%) oled haiglane. Intervjueeritutest peavad üldjuhul kõik oma tervist heaks, kuigi intervjuu hetkel ei ole just tervis kõige parem kolmel. Ei saa kurta, harva olen haige, ma pole vist aasaid ega aastaid juba haiguslehel olnud, aga (.) ei saa kurta. R5, Praegu on kehva, muidu üleüldiselt on hea. R1, Praegu viimasel ajal ei ole väga hea, aga muidu olen ma tugev. R4, Praegusel hetkel ma olen nohune natuke. Üldine tervislik seisund on selline, et kroonilisi haigusi mul pole. R2. 39

40 Kokkuvõtlikult saab tervisliku seisundile tulemuste põhjal anda väga hea hinnangu. Valdav osa uuritavatest on oma tervisliku seisundiga rahul, kas väga või ei kurda. Mitte keegi respondentidest ei valinud vastuseid Oled sageli haige ja Väga halb. Kuuluvus/armastamine, kui heaolunäitajad See uurimisvaldkond on seotud perekonnaga, lastega, sõpradega ja kuulumisega kuhugi kogukonda. Perekonnaseisu või staatuse kohta ütleb 18 respondenti (51,4%), et nad on vabaabielus, 14 respondenti (40%) on vallalised ja kolm respondenti (8,6%) on abielus. Laste arv respondentidel - 16 (45,7%) ei ole lapsi, üks laps on 10 respondendil (28,6%), kaks last on seitsmel respondendil (20%), kolm last on kahel respondendil (5,7%). Lähtuvalt respondentide keskmisest vanusest 25,8 aastat on tulemus eriti laste osas üllatav, sest 19 respondendil on lapsed ja üheksal kaks või enam. Samas staatuse järgi on 18 respondenti vabaabielus ja kolm abielus. Sõpru respondentidel on, ainult kaks respondenti ütlevad (5,7%) Ei, mul ei ole lähedasi sõpru, ülejäänud 33-l on sõpru 20 respondenti (57,1%) vastab Jah, mul on kuni viis head sõpra, 11 respondenti (31,4%) vastab Jah, mul on 5-10 head sõpra ja kaks respondenti (5,7%) vastab Jah, mul on rohkem kui 10 head sõpra. Intervjueeritud peavad sõprade olemasolu väga vajalikuks ja kõigil on sõbrad....on küll, mitte küll nüüd nii palju, paar üksikut on täitsa sellised, et kellele võib helistada öösel ka, kui vaja. Ja muidugi on töökaaslased need. R5, Palju just ei ole, aga on jäänud üks töökaaslane kellega ma suhtlen, kaks tegelikult. Lapsel on lasteaiakaaslase ema või kelle perega me käime reisidel koos ja xxx-ga saame viimasel ajal hästi läbi ja. Tutvusringkond on mul suur, aga lähedasi inimesi on vähe. R4, Sõpradega on teine lugu, sõbrad jäävad. Tüdrukud aga tulevad ja lähevad. R3,...mul on üks sõbranna, kellega ma sain tuttavaks Tema kasvas mitte väga heades tingimustes ja tänaseks on ta lõpetanud magistriõppe ja töötab õpetajana ja nüüd nad ostsid ka maja. Hästi oluline inimene minu elus. R2, Kuskil 5-6 inimest on, keda ma pean ikka lähedaseks. R2. Kuuluvus kuhugi kogukonda või huvitegevuse gruppi saab vaadelda, kui heaolunäitajat. 21 respondenti (56,8%) ei kuulu kuhugi, kuus respondenti (16,2%) kuulub treeninggruppi (mingi kindla spordialaga tegelev seltskond, kuhu sa kuulud), viis respondenti (13,5%) kuulub usulisse kogukonda, neli respondenti (10,8%) kuulub huvitegevuse gruppi (mingi kindla huvitegevusega (nt. käsitööring, tantsuring, jne.) tegelev seltskond, kuhu sa kuulud) ja üks respondent käib Tartus salsa-bachata tantsu kursustel kui rahakott lubab ja on ise ühe arvutimängukommuuni juht. Üle poolte respondentidest ei tegele millegagi, ei kuulu kuhugi. Tähelepanuväärne on ka usulisse kogukonda kuulumise 13,5% suur protsent. 40

41 Intervjueeritud viiest noorest hetkel ei kuulunud keegi kuhugi huvigruppi ega tegelenud konkreetselt mingi spordialaga. Kaks on lihtsalt sportliku eluhoiakuga ja tegelevad erinevate liikumisharrastustega. Mulle meeldib liikuda, vabas õhus liikuda. Mul on ratas, rulluisud. Ma ei ole igapäevategija, aga natukene siin, natukene seal. R2,...aeroobikat ma olen teinud, rullitanud, jalgrattaga sõitnud. Ma teen seda siiamaani. Trennis ma käin ka siiamaani, eks ikka on mingeid aastaseid või kaheaastaseid pause tulnud, aga suvel ikka jalgrattaga sõidan ja rullitan ja. Nüüd ma käin ka pool aastat trennis, jaanuarist alustasin. R4. Hinnang emotsionaalsele seisundile Respondendid hindasid oma emotsionaalset seisundit. Üks respondent (2,9%) vastas Olen väga õnnelik ja rahul, 14 respondenti (40%) vastasid Olen õnnelik ja rahul, 10 respondenti (28,6%) vastasid Saan hakkama, ei kurda, üheksa respondenti (25,7%) vastas Nii ja naa- on rõõmsamaid ja kurvemaid päevi. Hea näitaja on, et ükski respondent ei vastanud Olen õnnetu. Üks respondet (2,9%) valis muu vastuse ja põhjendas Ma olen lootusetult positiivne, mul läheb hästi ka siis kui raha ei ole sest raha ei ole siin elus peamine. Seega tulemuste põhjal saab öelda, et emotsionaalselt tunnevad ennast 16 respondenti õnnelikuna ja 10 ei kurda ning seda kinnitasid ka kolm intervjueeritut Olen vist küll, ma ei teagi, mulle polegi palju õnneks vaja vist. Ongi oluline, et oma kodu, töö, pere ja(2) rohkem polegi vist midagi. R5, Õnnelikuna. ((Mis sind õnnelikuks teeb?)) Vabadus, valikuvabadus. ((Mida sa selle all silmas pead?)) Noh, ma ei tea materiaalne vabadus, mind ei hoia miski kinni. Ma ei sõltu kellestki. R1, Jah ma olen õnnelik, ma olen koguaeg õnnelik. R2, Jah, olen küll õnnelik R4. Kaks intervjueeritud nimetasid rõõmu allikaks oma lapsed. Kõige rohkem rõõmu teeb minu laps mulle, kes saab see suvi 5 aastaseks, energiat täis ja ma näen, et sa oled suutnud teda kasvatada nii nagu sa oled ise tahtnud, et mis moodi on temal hea ja mis moodi on siis teistel hea, kes temaga elama peavad. R5, Lapsed ja noh pere ja kodu ja loomad ja, ongi. R4. Kaks intervjueeritut sidusid õnnelikuks olemise töötamise, raha ja materjaalse kindlustatusega. Palgapäev. Olen eluga rahul. See on majanduslik kindlustatus. Raha avab uksed, annab vabaduse. R1, Käed jalad on terved ja saan tööd teha. R3. Intervjueeritutest kaks tõid välja probleeme, mis nende õnne varjutab....on raskeid ja kergemaid aegu, aga ei ole midagi hullu, võibolla minu puhul on see, et sain lapsed ja ennast ei ole piisavalt palju realiseerinud. Praegu ma olengi täiskohaga ema.... ega ma midagi muuta ei taha ja ei kahetse ka... R4, Õnnelik olen ma siis kui ma olen oma etapid elus saavutanud. Praegu ei ole. Unistan, et oleks oma elamispind, juhiload ja üks tore kaaslane. R3. 41

42 Õnnetuid noori respondentide hulgas ei ole. Seda kinnitab ka hinnnguskaala tulemus vali skaalal 1-10, kus respondentide keskmine vastus, mis mõõtis rahulolu tänase eluga on 8,06 valides vahemikus ei ole üldse rahul - olen väga rahul. Respondentide emotsionaalset seisundit esitab joonis 2. Joonis 2. Hinnang emotsionaalsele seisundile Erinevate heaolunäitajate uurimise põhjal saab tõdeda, et SOS Lastekülast elluastunud noorte toimetulek on hea. Elamistingimused on lahedad, kõige enam elatakse kolmetoalistes ja suuremates korterites. Seitsmel respondendil on elamispinnaks temale kuuluv korter või maja. Ligilähedaselt pooled 17 respondenti teenivad ligilähedaselt keskmist või üle keskimise palga ja 71% respondentidest hindavad ennast sissetulekust lähtuvalt toimetulevateks. Tervislik seisund on hea, mitte kellelgi ei ole tervis halb ja ei ole sageli haige. Valdavalt kõigil respondentidel on sõpru (33-l 35-st). Emotsionaalselt rahulolevad on 26 respondenti ja üheksal esineb nii rõõmsamaid, kui kurvemaid päevi, aga õnnetuid ei ole. Murettekitavateks arvudeks on töötus 11,4%, elamine alla toimetulekupiiri 11,4%, kahel respondendil ei ole sõpru. 56,8 % ei kuulu kuhugi huvitegevuse ringi või gruppi. Hinnaguskaala järgi (1-10) hinnatakse oma eluga rahulolu tulemusega 8,06 maksimaalne olen väga rahul Üleminekud Alapeatükis analüüsitakse üleminekuid ühest mikrosüsteemist teise. Bioloogilise pere juurest lastekülla, lastekülast noortekodusse, noortekodust poolisesesvasse etappi kuni lõpliku iseseisvumiseni. Lapse jaoks esimene raske üleminek ühest mikorosüsteemist teise 42

43 on tema lahutamine bioloogilisest peret. See mälestus ja tunne saadab lapsi terve elu. Mõned lapsed mäletavad paremini, mõned võib olla ei tahagi mäletada. Intervjueeritud olid vanuses 5-10 aastat sel hetkel kui nad eraldati bioloogilise pere juurest ja paigutati lastekülla. Hinnag SOS lastekülla kolimisele ja elule Perest eraldamise protsess sinnani, kui laps jõuab asenduskodusse on lapse jaoks sageli keeruline ja aeganõudev, mida ei mäletata või ei taheta jagada. Enne lastekülla paigutamist elasid kolm intervjueeritut turvakodus. Mäletan tohutuid kolimisi(.) kolisime kriisikottu siis turvakottu ja sealt jälle tagasi turvakottu... R2, Meile tuldi järgi, ega ma eriti ei mäleta. Me olime ju siis turvakodus. R5, Minu arust kas politsei või sotsiaaltöötaja tuli järgi. Meile nagu midagi ei räägitud. Mina sain aru, et lähme ajutiselt kuhugi ja siis lähme koju tagasi. R4. Üks intervjueeritu oli kadalipu läbi teinud elades erinevate sugulaste juures....see oli kolmas pere. Kolid jälle, siis kolid jälle. Peale vanaema jäi maja küll samaks, juhtkond vahetus. Võtsin seda tuimalt. R1. SOS Lasteküla laste vastuvõtmise korra kohaselt tutvuvad enne SOS Lasteküla juhtkonna esindaja ja pereema uute lastega. Intervjueeritutest mäletasid neli, et nad olid kohtunud oma SOS emaga...pärast räägiti, et meid oli ikka mitu korda enne vaatamas käidud. R5. Esimesed mälestused lastekülla kolimisest on erinevad. Nelja intervjueeritu mälestused lastekülla kolimisest on head. Mis meile meeldis, ilus suur maja oli ja kõik oli sopane, muru midagi ei olnud, kõik oli välja kaevatud. Ei olnud midagi hullu. R4, Palju rohkem mänguasju oli. Normaalne, ilus kodu. - R1, Lapsepõlves ja puberteediajal olid mälestused head... R3,..Ja siis enne osteti meile riided selga, sellised inimlikud ja ma olin väga rõõmus, et ma sain mantli ja roosad kindad endale. R5. Kaks intervjueeritut mäletavad, et nad ei tundnud häid tundeid, pigem olid segaduses ja teadmatuses. Läksin sinna koos oma õdedega. Mäletan, et xxx ei tahtnud üldse minna. Ja ma ei teadnud lihtsalt mis mind ees ootab. Ma arvan, et mulle jõudis kohale alles aasta hiljem, kuhu ma kolinud olin. R2, Mäletan, et tulime tädiga mööda teed jalgsi ja kui jõudsime lastekülla siis ta ütles, et proovi üks nädal ja siis ütled, kas sulle meeldib või ei. Ja kui ta tuli mind vaatama siis ma ütlesin, et ma ei taha siin olla. R3. Lapsepõlv lastekülas möödus üldjuhul kõigi itervjueeritute jaoks õnnelikult ja rõõmsalt. Rõõmsameelsena. Sain pättuste eest karistada. Väikesed poiste pättused. R1 Tegelikkuses oli lihtne elada seal, kõik tehti ette-taha ära. Käisid seal, kus huviringis ainult tahtsid. Mina ei muretsenud mitte millegi pärast. Arved tulid kuskile ja kuskilt need läksid makstult. Põhimõtteliselt nagu lihtne elu, mitte millegi pärast sina ei muretsenud tuli auto, viis auto. 43

44 Käisid, olid ära, kõik need erinevd üritused, noh selline mõnus lapsepõlv. R5, Meenutada on hea seda, et sai mõningaid pättusi tehtud, salaja aknast välja hiilida ja kauem õues olla. Välja läksid oli alati tegevus olemas, meid oli ju nii palju, sai jalgpalli mängida. R3,...võimaldati meile tegelikult üpris palju, me saime käia laagrites, me saime reisida, meil ei jäänud ühestki kooli üritusest osa võtmata. R2,...me käisime hästi palju väljas sealt lastekülas, mulle hästi meeldis, et käisime emaga tema vanemate juures ja lõbustusparkides ja loomaaias... R4. Lapsepõlv kindlasti ei ole ainult roosiline ja paremateski peredes on muresid või probleeme. Neli intervjueeritut toob välja ka raskeid momente ema äraminek, Võibolla ongi ainult see üks raske moment, kui läks ema ära ja tuli teine... võibolla oligi see kõige kurvem, et sa teadsid, et ta läks ära ja samas sa pidid harjuma järgmisega ja lihtsalt see vahepealne aeg, et sa nagu ei teadnudki, et kuidas edasi või mismoodi... R5, kodukorraga seonduvalt, samas ta mõistab miks nii käituti,...mulle ei meeldinud see et meie vastu oldi liiga range. Kell 8 pidi toas olema...,... et elad nagu hirmu all, kohati ikka natuke ülekohtune. Võibolla meid pidigi nii karistama. Sel hetkel oli meiesuguseid noori palju. Ja tehti päris palju jamasid R3, koolivahetus oli paratamatu, ka see tekitas raskusi Kooli suhtes oli raske.... kõik jälle uued tuttavad ja sõbrad... R4, üks intervjueeritu toob välja, et harjumine oma uue koduga võttis aega... Kindlasti mingitel hetkedel mõtlesid selle peale, et miks ma ei oleks võinud kodus elada.. Ema on mulle rääkinud seda, et mina ikka kolisin lastekülast ära umbes üle nädala, pakkisin enda asjad kokku ja ütlesin, et lähen nüüd koju tagasi ja teie võite kukele minna... R2. Üks intervjueeritu ei tundnud millestki puudust Kui elad väga minimaalsetes tingimustes ja tuled kohta, kus on ilus soe maja, mänguasjad, toit. Ei tunnegi millestki puudust. R1. Ankeetküsitluses hindasid respondendid lastekülla sattumise mõju skaalas 1-10 keskmise vastusega 7,34 vahemikus mõjutas väga palju ja negatiivselt- mõjutas väga palju ja positiivselt. Kokkuvõtlikult saab öelda, et lastekülla sattumine ja elu seal on jätnud positiivse tunde. Lapsed võtavad eraldamist bioloogilisest perekonnast, kui paratamatust. Esimesed mälestused elust lastekülas on üldjuhul positiivsed. Üks intervjueeritu toob siiski välja, et tema ei tahtnud lastekülla jääda ja ühel võttis harjumine rohkem aega. Negatiivsed kogemused kahel juhul on seotud lasteküla töökorraldusega ema lahkumine ja range kodukord. 44

45 Hinnang noortekodusse üleminekule SOS kontseptsiooni kohaselt liiguvad lapsed lastekülast edasi noortekodusse. Üleminek noortekodusse toimub üldjuhul peale põhikooli lõpetamist, erandolukordades ka hiljem või varem. Eeldatavalt on noortekodu noore jaoks iseseisvumise harjutamiseks sobivaim keskkond. Noored lähevad noortekodusse alates 16 aastaselt, erandjuhtudel ka varem või hiljem. On ka olukordi, kus külajuhtkonna otsusel laps ei lähe noortekodusse. Intervjueeritutest neli olidki 16 või vanemad, kui liikusid edasi noortekodusse. 17, põhikooli ma lõpetasin ära. Ma ei ütleks, et ma väga noorelt läksin, aga võibolla oli ka see, et minu enda minapilt oli juba välja kujunenud. - R2. Sain 16. R1, 19. Ma ootasin, et ma saaks. Minu arust ma olin 18 või 19, ma olin suht vana juba. R4,..ma jõudsin juba 1 aasta ära käia ametikoolis. R3. Üks inervjueeritutest ei asunud noortekodusse, temale arusaamatutel põhjustel. Ma ei tea, mulle ei pakutud ka seda varianti kusjuures. Minu puhul võeti nii iseenesestmõistetavalt, et ma nagunii tulen ja olen siin ((praegune elukoht)).... Ma ei mäleta, et oleks juttu olnud üldse... ja võibolla see ka et mul ei olnud kindlat plaani minna edasi õppima, et sel põhjusel ei oleks ka olnud mõtet seal olla. R5 Üleminek turvalisest SOS perekeskonnast uutesse, hoopis teistesse oludesse mõjub noorte jaoks erinevalt. Intervjueeritutele, kes olid vanuses mõjus noortekodusse minek hästi ja oli oodatud käik. Jah, ma sain kätte selle niinimetatud oodatud vabaduse ja vastutada ise enda eest.... Aga ma ei ütleks, et ma liiga vara läksin ja ebaküps olin. Ja juhtus ka see, et ma hakkasin samal ajal tööl ka käima. R2, Vanemad ((vennad))olid ju läinud juba ühikasse ja noortekodusse. Me tulime ju kolmekesi... see oli vendadega koos ja ei olnud seal midagi. R1. Kaks intervjueeritavat tunnistavad, et soovisid noortekodusse minna juba varem, kui lasteküla töökorraldusest tingituna ei olnud see võimalik....mhmh, ma üldse ei põdenud noortekodusse minekut, ma tahtsin tegelt juba varem sinna saada...seal ei olnud vist kohtasid. Selles oli asi. R3, Mina ootasin, ootasin täiega, ootasin liiga kaua, ma olin täiesti valmis. Ma tundsin ammu juba, et mina olin valmis. R4. Lasteküla ema tööülesanne on lapsed ettevalmistada noortekodusse minekuks. Ettevalmistusest sõltub suurel määral noore käitumine ja enesetunne noortekodus. Kaks intervjueeritut hindavad ettevalmistust noortekodusse minekuks asjakohaseks ja vajalikuks. Minu ema hakkas minuga suviti harjutama seda rahadega majandamist. Kui ma käisin kuskil, siis 10 krooni oli mul oma raha päevas, et ma ei peaks sõpradega ennast halvasti tundma. R2... ema juba lastekülas harjutas taskurahaga, pidime tegema aruannet ja mina pesin oma pesu ise ja. R4. Üks intervjueeritu toob välja, et ettevalmistus tema jaoks oli liiga raske, 45

46 Jah mind valmistati ette nii, et mulle anti söögiraha ja ma pidin ise süüa tegema. See oli mulle päris raske sest ma käisin koolis ja trennis päris suur tamp oli taga. See raha oli nii väike, sellega oli raske majandada ja see tekitas minule stressi....ma ei mäleta seda summat, aga väga raske oli ära majandada. R3, samas tundis ta, et õppimine lasteküla ajal kutseõppeasutuses teises linnas oli tema jaoks, kui loomulik ettevalmistus noortekodusse minemiseks Ma sain selle valmisoleku juba ametikoolis. Ma olin ju niimoodi, et 2 nädalat olin seal ja siis ainult nädalavahetusel tulin koju. Mul oli tegelt isegi lihtsam sealt liikuda noortekottu. R3. Elust noortekodus mäletatakse erinevaid asju. Noortekodud paiknevad Keilas ja Tallinnas. Keilas on elupaigaks maja. Esialgsed tingimused esimeses noortekodus olid keerulised ja noored pidid ise panustama oma elamisse ja aia eest hoolitsemisse. See oli igatipidi kasulik. Võibolla sel hetkel ei viitsinud ja ei tahtnud ja, ja eks ma ikka kütsin siis me pidime ju talvel seda sütt seal peksma, siis ma olin küll vihane nii mõnigi kord, aga samas see jälle väga palju õpetas. Minu arust oli see väga kasulik. R4. Intervjueeritu arvas, et elamine sellistes tingimustes oli vajalik ja asjakohane ettevalmistus isesesvaks eluks. Meenutades elu noortekodus toovad kaks intervjueeritut välja, et reeglid olid pisut ranged ja ülekohtused Mõned seadused olid mis olid natuke nõmedad. Mul meeldis ka palju väljas käia ja siis öösel ei lasta sisse, ilmselgelt kui oled juua täis ei saa sisse lasta. Ei ole nagu kodutunnet, ei ole tekkinud, ei saagi tekkida, kui koju sisse ei lasta. R3. Samas on väited vastuolulised ja intervjueeritu arvab, et elu oli hoopiski liiga lihtne ja noori hoitakse liialt heades, ebarealistlikes tingimustes. Kui teed midagi halba saad palju rohkem karistada kui kiitust mingi hea asja eest. Kui suvel tööl ei käinud, võeti raha ära va toiduraha... Rahadega kotiti(.) ah, ei väga ei olnud ka. Elu oli lihtsalt liiga kerge, hoiti liialt vati sees... R1. Kaks intervjueeritut nimetavad noortekodu väärtusena võimalust saada osa väljasõitudest ja üritustest. Väljasõidud olid toredad. R1,...palju korraldati neid väljasõite, aga mitte keegi ei tahtnud, ma olin alati ainuke siis ma kunagi ei saanud, sest keegi ei tahtnud minna. R4. Noortekodus saab noor endale usalduskasvataja. Usalduskasvataja on inimene, kes pakub noorele igakülgset tuge ja abi. Eeldatavalt on usalduskasvataja noortekodus noore jaoks kõige lähedalseisvam inimene kellega tekib usalduslik suhe. Hinnates suhet uslduskasvatajaga. Suhted usalduskasvatajatega olid erinevad ja muutuvad. Kaks intervjueeritut ei näe usalduskasvataja olemusel suuremat rolli, lähedast usalduslikku suhet ei tekkinud ja usalduskasvatajast ei olnud abi ega tuge. Ma arvan, et väga suurt rolli ei ole olnud. R2,...täiesti mõttetu, mingisuguseid arenguvestlusi pidi minuga maha pidama....ta ei olnud see inimene ka kellega mul oleks see usaldus tekkinud. R4. Kaks intervjueeritut peavad suhet toetavaks ja piisavaks. Täiesti piisav. Rohkem kui piisav. Oleks võinud vaiksemaks võtta. 46

47 Ta ei lasknud mul olla vaba, koolist poppi teha niipalju kui tahtsid. R1, Usalduskasvataja on mind toetanud, raha laenanud, kui on vaja. Ta on mind väga palju toetanud. R3. Ühe intervjueeritu jaoks võttis suhte kujunemine aega, kuid tänaseks on ta rahul, et tema elus on see inimene olemas....mul on kahju ka, et ma olen teda igale poole saatnud... Samm sammult mul temaga suhted paranesid ja mul on täiega hea meel, et ta on mu usalduskasvataja. R3 Ankeetküsitluses hindasid respondendid suhet usalduskasvatajaga ja usalduskasvataja mõju arengule ja kujunemisele skaalas 1-10 kesmise vastusega 6,66 vahemikus mõjutas väga palju ja negatiivselt - mõjutas väga palju ja positiivselt. Noortekodus elamise ajal valmistatakse noor ette iseseisvaks eluks. Noortekodu etapp reeglina kestab neli aastat. Erndjuhtudel ka rohkem või vähem lähtuvalt noore individuaalsest vajadusest. Intervjueeritud elasid noortekodus vähem kui neli aastat. Ma olin 2,5 aastat. R3, 2-3, siis kui ma lõpetasin keskkooli ära siis ma...kas äkki 2 aastat, siis ma tulin ju kohe linna ja vist mingi aasta olin veel seal nimekirjas. R4, Elasin noortekodus 3 aastat ja 1 päev. R1. Kolm intervjueeritut pidasid noortekodu etappi vajalikuks ja asjakohaseks, kui iseseisvumiseks vajalikku aega. Rõhutati, et noorel on kasulik õppida elu läbi eksimuste, lasta kukkuda ja aidata üles. Toodi välja, et liigne hoidmine ja turvamine ei ole arengule kasulik, tuleb rohkem noori usaldada ja anda otsustamisõigust siis tekib ka oskus vastutada. Ma sain rohkem isesesvuda ja läbi oma vigade õppida. Jällegi nii, et mul lasti teha asju nii nagu mina arvasin ja kui nähti, et see hakkab kursist väga kõrvale kalduma siis tõmmati mind jälle tagasi. R2,...peaks laskma võimalikult palju noortel ise teha...ja ka ise otsustada. Ja isegi kui need otsused tunduvad meie jaoks valed, ongi nii, et pead laskma tal ise eksida.... kui sa ühe korra juba oled eksinud siis sa teisel korral juba mõtled. Aga kui sulle ei antagi võimalust eksida, millest sa siis õpid. R4, Noortekodu hoiab vati see. Kontrollib liiga palju. 18 aastased inimesi ei peaks nii palju kontrollima. See paneb vati sisse. R1. Üks intervjueeritu märgib ka ära, et noortekodus on rohkem riske...õppisin alkoholi rohkem tarvitama. Suurem vend oli ju ees. R1 Ankeetküsitluses hindasid respondendid lastekülast noortekodusse ülemineku mõju skaalas 1-10 kesmise vastusega 5,51 vahemikus mõjutas väga palju ja negatiivselt - mõjutas väga palju ja positiivselt. Kõik intervjueeritud, kes noortekodusse liikusid, pidasid lastekülast üleminekut loomulikuks ja vajalikuks käiguks. Seda kinnitab ka ankeetküsitluse tulemus, kus 47

48 ülemineku mõju on üle keskmise positiivse mõju suunas. Noortekodu sisulise külje pealt olid hinnangud erinevad ja kõhklevad, nii häid kui halbu arvamusi, samuti ka suhted usalduskavatajatega olid ebamäärased. Hinnang pooliseseisvale etapile ehk järelhooldusele Noortekodust lähevad noored pooliseseisvasse etappi ehk järelhoolduse programmi. Noortekodus elamise aja jooksul omandab noor hariduse ja noortekodust lahkudes omab ta reeglina töökohta ja alustab isesesvat elu enda elamispinnal. Noore jaoks tähendab poolisesesev etapp, et ta jääb suhtlema usalduskavatajaga, kes on talle vajadusel toeks ja abiks ning saab SOS Lastekülalt rahalist toetust, mis aastatega väheneb. Poolisesesev periood kestab reeglina kolm aastat. Noortekodust väljumist ja pooliseisva perioodi algust pidasid ajaliselt õigeks ja loomulikuks elukäiguks kaks intervjueeritut. Põhimõtteliselt oli õige aeg... R1, Mina olin väga rahul. Kõik läks kuidagi nii loomulikult ja. R4. Kaks inervjueeritut siiski ei olnud selleks veel valmis.... mul ei olnud valmisolekut, mul ei olnud töökohta ega elukohta. R3, See oligi õige aeg ära minna, aga ma ei olnud veel valmis. R1. Pooliseseisva etapi ajal puutuvad noored esimest korda kokku päris eluga. Usalduskasvataja on noore eluga kursis ja vajadusel ka toetab noort. Samuti jätkub lastekülapoolne rahaline toetus, mis järk-järgult väheneb. Esimene suurem väljakutse on lahendada elukoha küsimus. Elukohajärgse kohaliku omavalitsue kaudu ei saanud intervjueeritavatest mitte keegi elamispinda. Intervjueeritu, kes ütles, et ei olnud valmis noortekodust lahkuma alustas isesesvat elu sõprade juures. Ma läksin sõprade juurde. Esimesed nädalad ma elasin nende juures, siis saime ühe tööotsa Soome. Ja kui tagasi tulime siis saime korteri võtta. R3. Kolm intervjueeritut üürisid korteri. Kui ma korteri üürisin siis tõin ikka asjad ära ja mind viidi üle poolisesesvasse. R4 Noor, kes astus iseseisvasse ellu otse lastekülas, asus kohe elama praeguse elukaaslase juurde. Noh oligi, et ükshetk olin siin ja Keilas pakkisin oma asjad ja tulin ja jäingi ja siis jäin ka tööle siiakanti ja oligi. R5. Tänasel päeval elab 35-st respondentist 6 välismaal Hispaanias kaks, Soomes üks, Rootsis üks, Austraalias üks ja Tsiilis üks. Raskustena pooliseseisvas etapis tõid inervjueeritud välja erinevaid probleeme ja murekohti: üksindus - Eks ikka oli hetki, kus sa tundsid end üksikuna ja oleks tahtnud, et oleks mingi inimene kellega nagu rääkida... R4, enesekindlus - Kõige raskem oli see, et sul puudus tohutult enesekindlus. Pea oli laiali otsas ja ei olnud enesekindlust. R3, - mure töö leidmise 48

49 pärast, elamispinna ja toidu pärast Oligi töö otsimine. Tööd lihtsalt ei olnud. Oli mitu perioodi, kus tööd polnud. Olid põhiliselt juhutööd talvel Soomes. Seepärast oligi nii. R, Tööd oli vaja, oli elamist vaja ja üksi elamist võtta ei jõua ilmselgelt. Võitsime sõpradega koos korteri kolmekesi kokku ja see oli midagi väga õudsat. R3, Toiduga, kui tööd ei olnud. Läksime halval ajal ellu. R1, Jah, eks mul oli ka aegu, kus ma sõin kuu lõpus ainult makarone, aga midagi hullu küll ei olnud. R4. Toetamise seisukohalt nimetasid kõik neli intervjueeritut oluliseks rahalist toetust Rahaline tugi ehk küll ja kindlasti mõni vajab oma pinna peal ka jälgimist... R2 Ikka oli oluline selles suhtes, et ta ikka rahaliselt aitas väga palju... R4 Kasu, mis on, on see, et raha tuli arvele. Sellest oli ka ainuke kasu ma arvan. R3. Usalduskasvataja tuge vähesel määral nimetas üks intervjueeritu. Pisut oli, ta tõi kartuleid... Usalduskasvataja käis koristamas... R1. Usalduskasvataja toest tundis puudus üks intervjueeritu, kelle ootused olid, et oleks inimene kellega vahel rääkida, et mitte koormata oma SOS ema ja kes oleks kooliasjade korraldamisel toeks olnud....kellega rohkem rääkida ja ka kes kooliosas oleks rohkem toetanud ja utsitanud. Siis ei oleks võibolla jäänud pooleli. R4, Vahest oli see, et ei tahtnud emaga rääkida, ema mitte koormata, tal oli ju raske. Siis oleks võinud olla võibolla mõni usalduskasvataja või keegi... R4. Hinnates pooliseseisva etapi vajalikkust, pidasid kaks intervjueeritut seda mittevajalikuks enda puhul, kuid nägid vajalikkust teatud noorte jaoks. Jah. Kõigile ei ole vaja. See sõltub väga palju ikkagi isiksuset ja maailmavaatest ja eesmärkidest. Kõige rohkem vajavadki seda need, kes ei ole aru saanud, mis on nende elu eesmärk ja kuhu nad jõuda tahavad.... Ma saan aru, et see on toetatud aeg, aga mulle tundub, et see peaks olema individuaalne kellele on vaja ja kellele mitte R2. See ei olegi mitte miskit. Sama hästi võiks kohe noortekodust ellu astuda. poolisesesvat etappi pole vaja. R1. Pooliseseisev etapp on vajalik, kui inimene tuleb otse koolist ja pole tööd teinud. Siis kindlasti on mõtet. Kui inimene on tööd teinud ja teab mis on töö, siis saab hakkama. R1. Intervjueeritu, kes ei läbinud noortekodu ega pooliseseivat etappi ei tunne sellest puudust ega ole kurb, et temale neid võimalusi ei olnud....ma ei ole kurb, et ma ei ole saanud seal olla. Ma ei tea mida see endast kujutab...ei ma ei tunne puudust ja ma ei arva, et ma oleksin üldse pidanud seal olema. R5. Üks intervjueeritu toob kindlalt välja vajalikkuse, sidudes selle rahalise toetusega Ma käisin ju poole kohaga ka tööl, aga muidu ma ei oleks saanud ju ülikoolis ikka käia, oleksin pidanud täiskohaga tööl käima. R4 49

50 Ankeetküsitluses andsid respondendid hinnangu skaalas 1-10 pooliseseisva etapi mõjust elukäigule keskmise vastuse 7,14 vahemikus mõjutas väga palju ja negatiivselt - mõjutas väga palju ja positiivselt, seega mõju oli oluline ja positiivne. Kokkuvõtlikult hinnates intervjuude tulemusi saab öelda, et poolisesesev etapp on vajalik eelkõige rahalise toetuse näol. Suhet usalduskasvatajaga ei rõhutatud, vajalikuks pidas otseselt seda ainult üks intervjueeritu. Samas jäi kahe intervjueeritu poolt kõlama mõte, et pooliseseisva etapi vajadust tuleb vaadelda lähtuvalt noore toimetulekust individuaalselt. Murettekitav oli, et valmisolekut poolisesesvasse ellu asutmiseks kahel intervjueeritul ei olnud. Respondentide hinnangust pooliseseisva etapi mõjust elukäigule saab järeldada, et pooliseseisev etapp on vajalik ja mõju elukäigule on pigem oluline ja positiivne. Hinnang iseseisvasse ellu astumisele Peale pooliseseisvat etappi ootab noort ees täielikult iseseisev elu. Lapse ettevalmistus iseseisvaks eluks algab juba lastekülas, jätkub noortekodus ja pooliseseisvas etapis kuni täieliku iseseisvuseni. Noort ootab ees täiesti iseseisev ja sõltumatu elu. Raske on piiri tõmmata, kust lõppeb pooliseseisev etapp ja algab iseseisev elu. Reeglina peabki see nii olema, et lõplik iseseisvumine on sujuv üleminek. Ma julgen väita, et ma olin niipalju iseseisev, nii täiskasvanud juba.... Minu jaoks ikkagi lastekülla tulek lõppes iseseivasse ellu minekuga noortekodust lahkudes. R2, Ma ei mäleta küll, et ma oleks midagi vajanud. R4. Ankeetküsitluses tõid respondendid välja 79 probleemi, mis on osutunud isesesvas elus murettekitavaks. Kõige enam oli murettekitav rahaline kindlustatus 23 respondenti, suhted 12 respondenti, töö leidmine 10 respondenti, üksildus seitse respondenti, alkoholiga seotud probleemid kuus respondenti, narkootikumidega seotus probleemid neli respondenti, kriminaalne tegevus neli respondenti, tervis kaks respondenti, perevägivald üks respondent, ja 10 respondenti valis vastuse, et miski ei tekitanud muret. Üks intervjueeritutest tõi välja iseseisvas elus murettekitava probleemina üksilduse ja vajaduse usaldusliku inimese järgi Ma arvan, et oligi see, et oleks tahtnud vahest kellegagi rääkida. Kasvõi see, et ikkagi võiks helistada ja uurida ma arvan nende noorte käest kuidas läheb ja. Ikka vahest oli üksindus, ma mõtlesin, et ma olen nii üksi ja mitte et ma nii reaalselt oleks olnud üksi aga.... Peaks ikka olema selline inimene keda sa usaldad ka siis ikka räägid ka midagi... R4. Üks intervjueeritu nimetas hirmu eluga hakkama saamise ees, arvete tasumise ees. Kõige suurem risk on arvete tasumine....hirme on olnud. Kas ma ikka saan hakkama. Kuidas ma toime tulen, mis siis saab kui nii läheb, kuhu ma siis lähen. R2. 50

51 Ankeetküsitluses tõid respondendid välja millest nad tundsid kõige enam puudust iseseisvasse ellu astudes. Kahel korral nimetati pereelu Tegelikult tundsin puudust Pere elust, soojast kodu elust ja ema armastusest, Perest usaldavast inimesest, söögist ja kindlustatusest Kindlustatusest nii rahalises kui materiaalses mõttes, Seal olid vajalikud asjad alati olemas aga kui astud oma ellu pead ikka kõik ise muretsema.olin 15 kui lahkusin ja oli raske aga saan ja sain hakkama. Nimetatud oli ka, et nii lasteküla kui noortekodu kasvukeskkond ei vasta päris reaalsele elule Lastekülas ja noortekodus puudus reaalse elu vaade. Neli respondenti ei tundnud millestki puudust. Iseseisvas elus kõige enam murettekitavad olukorrad on näha joonisel 3. Joonis 3. Isesesvas elus kõige enam murettekitavad olukorrad Alapeatüki üleminekud kokkuvõtteks saab üldistada, et laste eraldamine perekonnast üldjuhul lastele väga haigettegevaid mälestusi pole jätnud ja elu lastekülas on olnud positiivne, üleminek noortekodusse on oodatud ja vajalik, elukorraldus noortekodudes vajab ülevaatamist. Usalduskasvataja on vajalik, kuid kasutegur on suurem, kui suhe on uslduslik. Pooliseseisev etapp on vajalik, eelkõige rahalise toetuse pärast. Pooliseseisva etapi vajadust tuleb hinnata lähtuvalt noore individuaalsetest vajadustest. SOS Lasteküla kolmeetapiline hooldusmudel on noore kujunemisel toimetulevaks iseseisvaks inimeseks kindlasti toetav. 51