Võrgustikutöö, juhtumikorraldus ja supervisioon kolm päästvat ideed Eesti lastekaitse erialadiskursuses 1

Transcription

1 Võrgustikutöö, juhtumikorraldus ja supervisioon kolm päästvat ideed Eesti lastekaitse erialadiskursuses 1 Marju Selg Sissejuhatus Eesti lastekaitse on taasiseseisvumise järel jõudsalt arenenud: olemas on vajalikud institutsioonid ja ametikohad, arendatakse teenuste süsteemi, ilmutatakse erialakirjandust, koolitatakse spetsialiste ning teostatakse lastega seotud probleemide ja lastekaitse praktika alaseid uurimusi. Eesti lastekaitse ja sotsiaaltöö üldse peaks erialana olema piisavalt küps, et tõsiselt ja edasiviivalt arutleda eriala missiooni ja eesmärkide, spetsialistide pädevuse ja kutse-eetika, töömeetodite, aga ka lastekaitse erialakuvandi ja staatuse üle teiste erialade seas. Lastekaitse kui sotsiaaltöö ühe eriala areng pole lahutatav kogu sotsiaaltöö arengust, seetõttu kasutan hõlmavamat sotsiaaltööd, kui jutt on üldistest suundumustest sotsiaaltöös, ja erialanimetust lastekaitse, kui osutan just selle erialaga seotud ilmingutele. Arenenud riikide sotsiaaltöö 20. sajandi jooksul läbi käinud professionaliseerumise teekonna tal on teatud koht ja ülesanded ühiskonnakorralduses, oma koolitussüsteem ja ühiskonda rikastavad väärtused (Payne 2006: ). Ajaloo keerdkäikude tõttu pole Eesti sotsiaaltööl nii hästi läinud. Sotsiaaltöö loomuliku arengu katkestas nõukogude periood. Sotsiaaltööle omaseid funktsioone täitsid siis teised, tolle aja märke kandnud struktuurid. Lastekaitse institutsioon nõukogude perioodil küll toimis, kuid selle tegevuspõhimõtted ja väärtused olid muu maailma omadest paljuski erinevad. Nõukogude perioodilt päritud alusele tuli 1990ndate aastate alguses rajada demokraatlikule riigile omane sotsiaalhoolekande, sh lastekaitse süsteem. Alguses oli puudus kõigest. Polnud teadmisi ega kogemusi, polnud spetsialiste ega koole, kus neid õpetada, raske oli sisse elada sotsiaaltöö väärtuste süsteemi, sõnaga puudus oli kõigest sellest, millele viitab Payne (vt ülal). Kui raudse eesriide taga on sotsiaaltöö arenenud loomulikul moel käsikäes ühiskonna arenguga, siis meie olime sunnitud käiku laskma kõik korraga: institutsioonid, õppekavad, väärtused, meetodid. Ametipostid tuli mehitada, süsteem tööle panna. Seda omamoodi kriisiperioodi ja ka järgnenud arenguid on tänaseks vähe uuritud, põgusalt on seda käsitlenud Taimi Tulva (1998) ja Valdeko Paavel (2004). Võtan endale julguse piltlikult väita, et Eesti sotsiaaltöö installatsiooniketas saadi Läänest, kuid arvuti, millesse see pisteti, oli nõukogude päritolu. Eesti sotsiaaltöö sai jalad alla tänu teotahtelistele inimestele ja ärkavale kodanikeühiskonnale, mis oli heaks pinnaseks kogemuste jagajatele ja koolitajatele Rootsist, Soomest jt maadest, toimus rohkesti õppereise, humanitaarabina saadi kirjandust jne. Milline oli nende hoopis teistsugustest süsteemidest imporditud juhiste ja mudelite teoreetiline baas ja rakendamise põhjendus, millist sotsiaalpoliitikat nende edukas elluviimine eeldanuks need on küsimused, mida oskame püstitada alles oma praegusel teadmiste tasemel, ning küsimusi on veel. Milliste protsesside tulemusena on tänapäeva Eesti sotsiaaltöö oma praegust nägu? Millel on põhinenud sotsiaaltöö/lastekaitse üldised strateegilised otsused? Miks soositakse ja rakendatakse ühtesid töösuundi ja meetodeid ning hüljatakse teisi? Milliste mõjutuste (ühiskonnas valitsev ideoloogia, erialakirjandus, koolitussüsteem, sotsiaaltöö korraldus, konkreetsed inimesed oma ametipostidel jm) tulemusena on kujunenud sotsiaaltöötajate/lastekaitsetöötajate arusaamad 1 Uurimus on valminud Eesti Teadusfondi grandi nr 6672 Vägivald ja väärkohtlemine: spetsialistide perspektiiv ja EV Sotsiaalministeeriumi lepingu nr 9.6-4/1868 Lapse ja perekonna hindamisjuhendi väljatöötamine toetusel. 1

2 oma töö mõttest ja sisust ning klientidest? Eesti sotsiaaltöö tuleviku kujundamiseks oleks kõike seda kasulik teada. Käesoleva artikli eesmärk on analüüsida võrdlevalt kolme sotsiaaltöö rakenduse võrgustikutöö, juhtumikorralduse ja supervisiooni mõistmise viise rahvusvahelises ja kodumaises erialateadmuses, osutamaks Eesti sotsiaaltöö teadlikuma ja teaduslikuma arendamise vajalikkusele. Kardetavasti ei suuda ma ammendavalt vastata ühelegi eelpool loetletud olulistest küsimusest, pigem püstitan juurde uusi küsimusi järgmiste uurimuste tarbeks. Teoreetiline lähe Lähtun arusaamast, et sotsiaaltöö koos kõige selles sisalduvaga praktika ja teadmus, sotsiaaltöötaja ja klient, kogemused ja väärtused, sotsiaalsed ootused ja koolitussüsteem on loodud sotsiaalse praktika käigus ja teiseneb käsikäes ühiskonna, kultuuri ja majanduse, inimeste elujärje ja arusaamade muutumisega (Payne 2005, 2006). Sotsiaaltöö on inimeste loodud ja inimeste kätes on selle arendamine ja ümberkujundamine. Sotsiaaltöö sotsiaalse konstrueerimise rahvusvahelises protsessis osalevad praktikud, poliitikud, juhid-korraldajadarendajad, teadlased ja koolitajad, endised-praegused-tulevased kliendid ja nende lähedased ning meedia vahendusel üldsus. Peamised tegijad on siiski sotsiaaltöötajad, kes sotsiaaltööd tehes ja sotsiaaltööjutte rääkides-kirjutades ei piirdu olemasolevate tegutsemisviiside, arusaamade ja tähenduste kordamisega, vaid võtavad kasutusele üha uusi meetodeid ja mõtestavad värskeid kogemusi. Nõnda kuuluvad sotsiaaltöö kui professiooni juurde lisaks tegutsemisele ka kogemuste ja teadmiste pagas ning eriline mõistete ja tähenduste süsteem erialakeel. Kõik see kokku on sotsiaaltöö erialadiskursus, mis väljendub erialases kõnes ja kirjalikes tekstides (vt Taylor 2001). Võtan vaatluse alla ühe osa Eesti lastekaitse erialadiskursusest, ühe lastekaitse praktiku sõnul kolm imeasja võrgustikutöö, juhtumikorraldus ja supervisioon, millest kõik räägivad, aga keegi täpselt ei tea, mis need on. Need on rakendusvaldkonnad (meetod pole õige sõna), mille arendamisega jõuliselt tegeldakse ning mida on viimastel aastatel käsitletud Eesti algupärases erialakirjanduses (Rääk 2003, Korp ja Rääk 2004, Paavel 2006, Juhtumikorralduse käsiraamat 2006 jt) ja EV Sotsiaalministeeriumi suunistes (vt ( )). Minu töö kuulub kriitilise sotsiaaltöö-uurimuse valdkonda, rakendan kriitilise diskursusanalüüsi ideid (vt Fook 2002). Varjatud tähenduste nähtavaletoomine (deconstruction) lastekaitse erialadiskursuses pole omaette eesmärk. Tähtis on vaidlustada arusaamu ja toimimisviise, mis on vastuolus humanistlike põhimõtete ja heade praktikatavadega, aidates nõnda kaasa uue praktika ülesehitamisele (reconstruction). (Fook 2002: ) Materjali esitamine on üles ehitatud uurimisobjektide kaupa. Võrgustikutööd ja juhtumikorraldust käsitlen koos, sest need on Eesti sotsiaaltöö diskursuses tihedalt seotud. Seejärel lähen supervisiooni juurde, mis pealiskaudsel vaatlusel justkui polegi sotsiaaltöö osa. Analüüsi ja arutelu käigus suhestan Eesti diskursuses ilmnenud tähendusi ja tõlgendusi rahvusvahelises erialakirjanduse ja uurimustega esitatuga, integreerides eri valdkondi. 2

3 Võrgustikutöö ja juhtumikorraldus Spetsialistide-asutuste vahelist koostööd ning lapse/perekonna võrgustikke peetakse sotsiaaltöö, sh lastekaitse ja perekonnasotsiaaltöö alases kaasaegses kirjanduses võrdselt tähtsaks. Lastekaitsetöötaja ning laste ja peredega töötav sotsiaaltöötaja peab oskama üles leida, taastada, koondada, jõustada ja ühise eesmärgi nimel tegutsema panna nii formaalseid (spetsialistide-asutuste) kui mitteformaalseid (lähi-)võrgustikke. Formaalse võrgustiku loomist ja selle poolt kliendile hüvede (teenuste) pakkumise koordineerimist nimetatakse juhtumikorralduseks. Rahvusvahelises kirjanduses on formaalsete võrgustikega tegelev juhtumikorraldus ja konkreetse teenuse raames toimuv töö kliendi lähivõrgustikuga selgelt lahus. Võrgustik (network) ja võrgustikutöö (network, networking) on sotsiaaltöö/lastekaitse diskursuses kasutusel nii metafooride kui terminitena, neil on palju tähendusnüansse. Näiteks on oluline on silmas pidada, et sageli nimetatakse mistahes koostööd võrgustikutööks (networking). Nende tähenduste analüüs on põnev ja kasulik teema tulevikuks. Sotsiaaltöö erialakirjanduses leidub palju võrgustiku/võrgustikutöö käsitlusi ja juhiseid. Need lähtuvad erinevatest teoreetilistest suundadest ning on mõeldud tööks (hindamine, sekkumiste kavandamine) mitmesuguste sihtgruppide ja probleemidega. Sotsiaaltöö praktikas levinuim võrgustikke tähtsustav paradigma haarab ökoloogilist metafoori, süsteemide teooriat ning öko-sotsiaalset lähenemist (Bronfenbrenner 1979; Germain, Gitterman 1980; Hartman, Laird 1983; Berns 1985: Jack, Jack 2000; O Donoghue, Maidment 2005; Healy 2005; Collins jt 2007 jpt). Võrgustike mõistmisel ja ülesehitamisel lähtutakse sel puhul kliendist/perekonnast; lähivõrgustikku, spetsialiste/asutusi ning ümbritsevat sotsiaalset ja füüsilist keskkonda hinnatakse ja kaasatakse kliendi perspektiivist lähtudes. Analüüsides kriitiliselt öko-süsteemset lähenemist, väidab Healy (2005: ), et põhitõde, mille järgi muutus ühes süsteemi osas kutsub esile muutuse teistes osades ja kogu süsteemis, sisaldab paljuski intuitiivset, testimata teadmist. Lisaks toob Healy (ibid, viidates Wakefield ile) välja öko-süsteemse lähenemise vastuolud sotsiaaltöö väärtustega; ta pooldab feministlike kriitikute tähelepanekut, et kõik süsteemi osad pole võrdsed, seega ei suuda nõrgemad perekonna/kogukonna liikmed naised ja lapsed vastu seista struktuursele ebavõrdsusele ja võimu väärkasutamisele. Öko-süsteemset lähenemist rakendades on oht rõhutada liialt indiviidi kohanemist ja vältida sotsiaalseid muutusi, allutada indiviid süsteemi vajadustele, normidele ja kontrollile; jõupingutused suunatakse süsteemi stabiilsuse säilitamisele ja homöostaasi kõigutavaid konflikte tajutakse ohtlikena ning see pärsib muutusi (Holland, Kilpatrick 2003:21-22, Healy 2005: ). Healy (ibid) osutab ka, et sotsiaaltöötaja silmis võib hägustuda iga inimese ainukordne isikupära ning individuaalne vastutus muutuste eest ning et öko-süsteemse lähenemise bioloogiline, füüsikaline ja matemaatiline keelekasutus võib võõrandada sotsiaaltöötajat tema töö sisust ja süvendada lõhet teooria ja praktika vahel. Öko-süsteemne lähenemine aitab kogutud info põhjal hoomata süsteemi, kuid raske on leida sekkumisprioriteete, keerukaid süsteeme uurides on oht infosse uppuda ning kaotada selge siht. Lisaks eelnevale toob Healy (ibid, viidates taas Wakefieldile) välja vastuolu: öko-süsteemse lähenemise pooldajad väidavad, et see soosib holistilist praktikatava, kuid sotsiaaltöö areng liigub pigem spetsialiseerumise suunas. Õigustatud kriitika tõrjumiseks on öko-süsteemset paradigmat uuenduslikult integreeritud konstruktsionistliku teooriaga (Kilpatrick, Holland 2003; Iversen jt 2005): öko-süsteemne lähenemine määratleb tegevusvälja ning konstruktsionistlik (narratiivne, fenomenoloogiline) aitab leida jagatud ja alternatiivseid kogemusi-tähendusi sellel. Konstruktsionistlik sotsiaaltöö vastustab võimu väärkasutamist ning on soodustab toetavaid, mitte hierarhilisi ega 3

4 paternalistlikke suhteid nii perekonnas kui ka professionaalsete abistajatega (vt Holland, Kilpatrick 2003:26). Kogukonna arengu perspektiiv (Berns 1985; Matthies jt 2001; Wise 2005; Mafile o 2005) tähtsustab nii klientide lähi- ja spetsialistide/asutuste formaalseid võrgustikke. Kogukonna kaasamine on seotud juhtumikorraldusliku lähenemisega teenuseid, mida kliendile võimaldada ja koorineerida, leiab ideaaljuhul kogukonnast. Juhtumikorraldusse loomulike ressursside kaasamise üheks ilminguks on perekond juhtumikorraldajana, mispuhul perekond ise tegeleb spetsialisti-juhtumikorraldaja toetusel võrgustike mobiliseerimise ja teenuste juhtimisega (Woodside, McClam 2006:68-70, ). Öko-süsteemsetes ja ökosotsiaalsetes lähenemistes (vt ülal) on kogukond oluline kliendi sotsiaalse keskkonna tasand, mis aitab olukorda mõista ja muuta; konstruktsionistliku perspektiivi lisamine (vt ülal) rikastab ka kogukonnatööd. Sotsiaalse kapitali teooria rakendamine on sotsiaaltöö praktikas mõnevõrra uudne. Healy ja Hampshire (2002) tutvustavad Austraalia näitel sotsiaalse kapitali tekitamise sünergiamudelit: kuidas sotsiaaltöö ühendab ühiste eesmärkide nimel kogukonna võrgustikke, avalikke institutsioone, MTÜ-sid ja äriilma. Kasulik viis raskustesse sattunud üksikisikute/perekondade elu-olu ning abistamisprotsessi mõistmiseks on elaviku (Lebenswelt) vs. süsteemi (Systemwelt) kontseptsioon, mida on sotsiaaltöö kontekstis rakendanud Soome uurija Erik Arnkil (vt Seikkula, Arnkil 2006). Arnkil hoiatas juba 90ndatel, et kui süsteem, st formaalne teenuste võrgustik (juhtmikorrraldus!) haarab kliendi endasse, on oht, et multiprobleemsest kliendist saab lisaks ka multiinstitutsionaalne klient, kelle olukord ei parane, pigem lisandub stressi. Need lähenemisviisid võrgustikele ja võrgustikutööle on enamasti läbi põimunud, peamine, mida rõhutatakse, on vajadus mõista üksikisikuid ja perekondi keerulistes sotsiaalsetes kontekstides ning suurendada sotsiaalset sidusust võrgustike tugevdamise teel. Sotsiaaltöötajal professionaalina tuleb aga olla selgusel selles, mis tähendus on inimeste seotusel ja sidususel, võrgustikesse kuulumisel ja vastastikusel toetamisel sotsiaaltöö kontekstis, kelle heaks ja kuidas seda oma töös kasutada. Jaakko Seikkula ja Tom Erik Arnkil alustavad oma raamatut Dialogical Meetings in Social Networks (2006) meelespidamist väärivate sõnadega: Inimesed elavad sotsiaalsetes suhetes, isegi kui ametimehed lähenevad neile individuaalselt (ibid: 1). Eesti erialakirjanduses leiduvad võrgustikutöö kirjeldused positiivse erandina olgu välja arvatud Klefbeck i ja Ogden i Laps ja võrgustikutöö (2001) põhinevad Bronfenbrenneri (1979) ökoloogilise süsteemide teooria 2 ümberjutustustel ja tõlgendustel, mis näivad olevat Eestisse jõudnud Lääne koolituste ja (eriti 90ndate alguses isiklike kontaktide teel, sh humanitaarabina saadud) erialakirjanduse kaudu. Kuna seda protsessi pole uuritud, pole kontaktidest ega allikatest ülevaadet. Mingi pildi annab siiski tutvumine Eestis ilmunud erialatekstidega. Käsiraamatu Lastekaitsetöö kohalikus omavalitsuses (Korp, Rääk 2004) nõrk seos kaasaegse lastekaitse teadmusega kajastub kirjanduse loetelus, kus on esindatud vaid kuus autoriteetsemat välisallikat ajavahemikust , ning tekstis on viited üksnes kahele neist. Olles kirjanduse loetelus toodud allikatega tuttav (mitteviitamine jäägu praegu kõrvale), võin väita, et võrgustikutöö juhiste koostamisel on lähtutud valdavalt mitte nendest, vaid muudest viitamata allikatest, tõenäoliselt koolituskursuste materjalidest. Võrgustikutöö 2 Bronfenbrenner vaatleb lapse sotsialiseerimist mikro-, meso-, ekso- ja makrosüsteemide ökoloogilise vastastoime väljal kulgeva protsessina. 4

5 suunitlus on ambivalentne: rõhutatakse lapse lähivõrgustiku olulisust, kuid põhitähelepanu on ametnike ja spetsialistide koostööl ja võrgustikel. Ebajärjekindlad on ka võrgustiku keskse subjekti tõlgendused: kord on keskmes laps, kord lapse probleem, siis perekond või hoopis lastekaitseametnik. Võrgustikke nii formaalseid kui mitteformaalseid on kõnealuses tekstis kujutatud viisil, millest ei selgu üheselt, kas võrgustikutöö on mõeldud toetama lastega töötavat spetsialisti/ametnikku või last ja perekonda (vt ka Selg 2007). Sama stiili esindavad võrgustikutöö käsitlused Juhtumitöö käsiraamatus (Medar 2006: 43-64) ning käsiraamatus Lapse väärkohtlemine II (vt Popova 2007: 79-80), ainus võrgustikutöö käsitlemisel viidatud allikas on mõlema puhul Lastekaitsetöö kohalikus omavalitsuses (Korp, Rääk 2004). Juhtumikorralduse (edaspidi JK) käsitlemist alustagem protsessi kirjeldava, praktikutele suunatud definitsiooniga. USA Riikliku Sotsiaaltöötajate Assotsiatsiooni (NASW) kodulehel avaneb põhjalik JK käsitlus, sh definitsioon: Sotsiaaltöö JK on teenuste pakkumise viis 3, mille puhul sotsiaaltöötaja hindab kliendi ja tema perekonna vajadusi ja, kui see on vajalikuks osutub, korraldab, koordineerib, jälgib, hindab ja eestkõneleb, pakkumaks erinevaid teenuseid, mis rahuldavad konkreetse kliendi komplitseeritud (või liit-) vajadusi. Erinevalt teistest JK vormidest on sotsiaaltöö JK nii mikro- kui makroloomuline, sekkumised toimuvad nii kliendi kui süsteemi tasandil. ( sw_case_mgmt.asp#def ( )). Juhtumikorraldus-praktikat on kirjeldatud eri mudelite abil, vaadakem mudeli-jaotust kahes erinevatele auditooriumitele suunatud allikas, Woodside i ja McClam i (2006) üldsotsiaaltöö juhtumikorralduse käsiraamatus ning Greene i ja Kropf i (2003) artiklis perekonnasotsiaaltöö käsiraamatus (Kilpatrick, Holland 2003). Eristatakse järgmisi mudeleid, loomulikult tuleb neid mõista mitte ülaltpoolt kehtestatud normidena, vaid aktuaalse praktika üldistustena: 1) Rollipõhine ehk üldsotsiaaltöö mudel (generalist model), kus juhtumikorraldaja (nt kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja) teeb ise palju klienditööd ära ja on vastavalt vajadustele erinevates rollides, nagu vahendaja, nõustaja, kooskõlastaja jm. 2) Organisatsioonipõhine ehk juhtumikorraldus-töörühma mudel. Keskus või meeskond on loodud eesmärgiga pakkuda rohkete (eelkõige vaimsete ja füüsiliste erivajadustega seotud) probleemidega kliendile võimalikult laialdast teenuste komplekti. Interdistsiplinaarse grupi igal liikmel on teenuste pakkumisel selge sihitusega funktsioon (sotsiaaltöö, füsioteraapia, kõneravi jm). Greene ja Kropf (2003: 89) eristavad selle mudeli alaliigina vaimse tervise alal toimiva terapeut-juhtumikorraldaja mudeli. 3) Kohustuste-põhine JK ehk toetav hooldus (supportive care), mis tugineb kliendi loomulikul keskkonnal ja toimub kliendi lähivõrgustikus. Juhtumikorraldaja ülesandeid täidab selleks ettevalmistatud pereliige, võrgustiku liige, vabatahtlik või klient ise. Selle mudeli rakendamise peapõhjuseks asjaolu, et klient vajab jätkuvalt abi ka pärast seda, kui JK ettenähtud aeg on läbi. (Woodside, McClam i 2006: 60-70; Greene, Kropf i 2003: 89) Oluline on rõhutada, et JK haarab kahte liiki võrgutikke ja töötamist nendes/nendega: JK toimub spetsialistide/teenusepakkujate võrgustiku ühistööna ning kliendi/perekonna lähivõrgustiku loomine, taastamine ja tugevdamine peaks olema üks JK-teenuste eesmärke. JK viib kokku kliente ja erinevaid abiressursse ning tagab teenuste järjepidevuse, põhieesmärk on hoida kliente pudenemast läbi sotsiaalhoolekande süsteemi lõhede (Wood, Tully 2006: 170). 3 Inglise method i eesti vasteteks sobib nii meetod kui viis või vorm, nt method of manufacture on tootmisviis. Nii ka juhtumikorraldus on pigem teenuste pakkumise viis, ning teenuseid pakkudes rakendatakse sotsiaaltöö meetodeid, nagu hindamisintervjuu, teraapiagrupp jms. 5

6 JK on oma paarikümneaastase ajaloo vältel teinud läbi märgatava arengu ning pälvinud sotsiaaltöö ja lastekaitse teoreetilistes analüüsides tähelepanu ja ka kriitilist analüüsi. Kuigi JK 80ndate lõpus Eesti sotsiaaltöösse otseselt ei puutunud, on kasulik teada, et sel perioodil valitsenud JK määratlus oli kahetine: ühelt poolt, üldpõhimõttena, mõisteti JK klientide, teenusepakkujate ja haldurite vaheliste suhete süsteemina; teiselt poolt, protsessina, aga teenuste pakkumisena, misläbi klient saab toimida võimalikult normaalsel tasemel (Wood, Tully 2006: 169; Weil, Karls 1985, viidanud Wood, Tully 2006: 169). Teine kahetine definitsioon nägi JK-t ühelt poolt probleemilahenduse protsessina ja teiselt poolt süsteemina, mis toimib tänu administratiivsele toetusele, järjekindlale korraldusele ja nii formaalsete kui mitteformaalsete kogukonnaressursside kaasamisele (O Connor 1988, viidanud Wood, Tully 2006: 169). Wood ja Tully (ibid) rõhutavad, et see kahetine defineerimisviis osutab JK toonasele ebakindlale staatusele, ning tänapäeval tuleks JK-t mõista pigem rollina, mille sotsiaaltöötaja endale võtab, kui klient seda vajab. See roll on hästi edenenud ja tänapäeval tunnustatud sotsiaaltöötaja põhirollina (Wood, Tully 2006: 169). Seega on mingis vormis juhtumikorraldus tänapäeva sotsiaaltöö praktika ja sotsiaaltöötaja pädevuse olemuslik osa, mitte mingi imeasi, mida on vaja administratiivselt kehtestada ja normatiivdokumentidesse kirjutada. Seda arusaama toetab kuulsa briti sotsiaaltöö-uurija ja -teoreetiku Nigel Parton i (2000: 452) klassikaks saanud idee, et sotsiaaltööle on iseloomulik ebamäärasus, kahtlused ja kõhklused, mis nõuavad sotsiaaltöötajalt kogemustest lähtuvat, loovat ja reflekteerivat tegutsemist, mitte lähtumist formaalsest ratsionaalsest tõenduspõhisusest. Sotsiaaltöö praktika peab olema ühtaegu nii paindlikult ennastpeegeldav kui ka juhitud (Holloway 2005: 66). Niisiis, tänapäevane JK võiks leida tuge reflekteeriva praktikatava (reflective practice) kontseptsioonist (vt Fook 2002; Adams, Dominelli, Payne 2005; Payne 2002, 2005; Baldwin, Walker 2005; Fook, Gardner 2007; Gould, Baldwin 2004; White, Fook, Gardner 2006). Austraalia sotsiaaltööuurija ja -teoreetiku Jan Fook i (2002) kriitiline analüüs näitabki, kuidas JK käsukorras rakendamine muudab selle sotsiaaltöö väärtustele vastutöötavaks. Fook (ibid) osutab, et olukorras, kus juhtimis- ja halduskontroll praktikute ja klientide üle üha suureneb, kujuneb iseenesest mõistlikust JK-st tööviis, mis keskendub pigem süsteemile kui kliendile; teenib erialaste või kliendi huvide asemel pigem administratsiooni huve; on pigem tehnokraatlik ja lihtsustav kui mitmetahuline, holistiline ja pikale perioodile suunatud ning seetõttu hoolib vähem isikustatud, individuaalsetest vajadustest; on juhitud majanduslik-ratsionalistlike põhimõtete vaimus. Fook osutab, et JK-t koos sellele omase isikustamispüüuga kiputakse võtma kui väljapääsu senise sotsiaaltöösüsteemi vajakajäämistest. Nii võib juhtuda, et tähelepanu nihkub klientide vajaduste rahuldamiselt hoopis sellele, kas kliente juhitakse ja koordineeritakse korralikult, ning areneb süsteemisisene võistlus kes on antud kontekstis legitiimseim juhtumikorraldaja. Fook rõhutab, et sotsiaaltöötajad ei tohiks omaks võtta ideed, et JK on ainuvõimalik lahendus kõikvõimalikele sotsiaalhoolekandesüsteemi puudustele. (Fook 2002: ) Kriitiliselt orienteeritud Kanada sotsiaaltöö teoreetik Bob Mullaly (2007: 87) osutab omakorda, et kui ühiskonnas hinnatakse eelkõige iga inimese individuaalset toimetulekut ja vastutust, võib JK kujuneda inimeste aitamise asemel inimeste käitumist kontrollivaks meetmeks, mille eesmärk on kõrvalda olemasolevat sotsiaalset korda ohustavaid ilminguid. Eesti sotsiaaltöö/lastekaitse praktikasse juurutatakse viimastel aastatel jõuliselt juhtumikorraldust võrgustikutöö meetodil ehk juhtumipõhist võrgustikutööd. Seda pürgimust kajastab EV Sotsiaalministeeriumi koduleheküljel ( ( )) leiduv materjal: Lastekaitsetöö kohalikus omavalitsuses (Korp, Rääk 2004), 6

7 Juhtumikorralduse käsiraamat (2006), Lastekaitse kontseptsioon, Lapse õiguste tagamise strateegia, Lapse õiguste tagamise strateegia aasta tegevuskava jm. Kõigis neis tekstides esitatakse JK kui kohustuslikku ja ainuvõimalikku tööviisi, kui ideoloogiat, mille sobivus põhineb uskumusel ega vaja teaduslikku põhjendamist. Jagatakse küll rakendamisõpetusi, kuid ei vaagita JK erinevate mudelite iseärasusi, lähtudes Eesti kontekstist ja kliendigruppide eripärast. Tekstides puuduvad viited mõistete juhtumipõhine võrgustikutöö ja juhtumikorraldus võrgustikutöö meetodil päritolule. JK-st kirjeldustes domineerib tehniline, bürokraatlik stiil, kliendile lähenetakse võimupositsioonilt, esemestades teda, nt: Juhtumikorraldus (case management) on terviklik lähenemine lapse vajadustele, tema vajaduste hindamine ja rahuldamine kõige ratsionaalsemal ja mõjuvamal viisil. Eesmärk on parandada lapse ja perekonna toimetulekut ja selle kaudu nende üldist elukvaliteeti. Juhtumikorraldus tähendab juhtumi lahendamist algusest lõpuni ühe ja sama lastekaitsetöötaja juhtimisel. (Korp, Rääk 2004: 23) 4. Juhtumikorralduse käsiraamat (2006) on põhiteema käsitlemisel lähenemisviisidelt ja stiililt ebaühtlane. Näiteks tsitaat Juhtumikorraldaja on hindaja, kes uurib klienti kui tervikut tema sotsiaalses kontekstis eesmärgiga selgitada välja kliendi võimalused ja piirangud tema konkreetses elukeskkonnas. (Kiis 2006: 5) esindab ülalesitatud näitele sarnast esemestav-tehnilist stiili, kuid sealsamas on tänapäeva sotsiaaltöö väärtustel põhinev jõustamise alapeatükk (Narusson 2006: 6-11). Superviseerimine sotsiaaltöös Sotsiaaltöö superviseerimist või tööjuhendamist (edaspidi SV) kui mitmetahulist praktikavaldkonda on raske lühidalt määratleda. Hong Kongis tegutsev sotsiaaltöö superviisor ja supervisiooni-uurija Ming-sum Tsui (Tsui 2005) koondas supervisiooni definitsioonid kolme lähenemisviisi alla: 1) Normatiivne standardite otsimine, millest ideaalne SV peaks lähtuma. SV vahetu eesmärk on töötajate tõhususe tõstmine, pakkudes head töökeskkonda, teadmisi, oskusi ja emotsionaalset toetust, kuid lõppeesmärk on klientide hea teenindamine, mille tagatiseks on eesliini töötajate töörahulolu ja erialane pädevus. 2) Empiiriline uuringute abil vastuste otsimine küsimustele, nagu mis supervisiooni ajal toimub, mida superviisor teeb jms. 3) Pragmaatiline SV funktsioonide määratlemine ja tööjuhiste väljatöötamine, lähtudes praktilistest vajadustest. Näiteks otsitakse tasakaalu supervisiooni erinevate funktsioonide juhtimise-juhendamise, harimise ja toetamise vahel. Kas ja kuidas suudab SV tagada otstarbekat ja inimesi säästvat töökorraldust ja spetsialistide pidevat erialast arengut ning pakkuda emotsionaalset tuge, selle ümber keerleb nii või teisiti kogu supervisioonialane kirjandus (Tsui 2005, 11 14). Need kolm defineerimisviisi võiksid aidata mõtestada SV asendit ja korraldust Eesti sotsiaaltöös. Tuleb tõdeda, et Eestis pole sotsiaaltöö superviseerimist eraldi uuritud, seda on tehtud vaid muude uurimisprojektide raames (Selg, Strömpl 2002, Strömpl, Selg 2002). Sotsiaaltöö SV eripära eesti keelses kirjasõnas tänini vähe tutvustatud (ainus näide Selg 2006). Sotsiaalministeeriumi lastekaitset suunistes SV heal juhul mainitakse, kuid ei mõtestata lahti ei selle sisu ega rakendamisviisi. Sotsiaaltöötaja kutsestandard loeb SV sotsiaaltöötaja pädevusse kuuluvaks ning sõnastab selle põhioskuste ja -teadmiste rubriigis järgmiselt Supervisioon III kesktase; IV, V kõrgtase 1) enesetäiendamine, -arendamine; 2) enesekaitse võtted; 3) kolleegide superviseerimine (Kutsestandard. 4 Lastekaitse kliendi mõistmist ja keelekasutust lapse ning ema ja isa käsitlemisel muuhulgas ka mainitud käsiraamatus on analüüsinud Karin Auväärt (2007) ja Jane Ivanova (2007). 7

8 Sotsiaaltöötaja III, IV, V 2006: 8). Kajastatud on erialase arendamise ja mingil määral ka emotsionaalse toetuse funktsioon, kuid mitte juhtimine ja töökorraldus. Kolleegide superviseerimise nõue on küsitav ilma SV olemuse ja funktsioonide mõistmiseta, mida Kutsestandard aga ei eelda. Juhtumikorralduse käsiraamatus leiduv ainus vihje SV-le Abistava töö tegijal / / peab olema võimalus saada regulaarset supervisiooni kvalifitseeritud superviisorilt. (Saari 2006: 22) kinnitab SV mõistmist peamiselt emotsionaalse toetusena. Peamine praktikutele kättesaadav teave pärineb supervisiooni pakkujate Interneti-reklaamist ning on mõistetav, et seal valitseb ärihuvi ning pakutakse psühholoogide-psühhoterapeutide poolt imporditud n-ö universaalset, mitte sotsiaaltöö erialastest teadmistest, oskustest ja väärtustest tulenevat supervisiooni. Niisiis pole imeks panna, et sotsiaaltöö/lastekaitse praktikud ja korraldajad mõistavad supervisiooni eelkõige litsentseeritud spetsialistilt sisseostetud kalli eriteenusena, super visioonina, kus keegi super vaatab praktikute peale ning toetab/nõustab neid. Praktikute suhtumine SV-sse on ambivalentne: ühelt poolt tunnistatakse selle vajalikkust, teiselt poolt aga peljatakse. Hirmud on seotud usaldamatusega, praktikutele on üldiselt võõras oma töö pideva reflekteerimise ja kriitilise analüüsi idee. (Selg, Strömpl 2002, Strömpl, Selg 2002 ja autori avaldamata uurimistulemused) Erinevalt Eestis levinud arusaamast, räägitakse kaasaegses rahvusvahelises kirjanduses sotsiaaltöö SV-st peamiselt kui asutusesisesest, oma ressurssidega korraldatud süstemaatilisest tööjuhendamisest, tegelgu sellega siis keskastme juht, kogenum kolleeg või töökaaslaste rühm, ning sisseostetav individuaalne, organisatsiooni- või grupisupervisioon täiendab seda vajadusel (vt Brashears 1995, Phillipson 2002, Cousins 2004, Karvinen-Niinikoski 2004, Tsui 2005). Mida paremini on korraldatud asutuse-sisene igapäevane tööjuhendamine, seda väiksem on vajadus kalli sisseostetud SV järele. Samad autorid leiavad ka, et pole õige tõmmata piiri niiöelda päris-sv ja kolleegide spontaansete arutelude vahele, viimased täidavad SV funktsioone vahel isegi tõhusamalt kui see formaalses kontekstis välja kukub. Sotsiaaltöö pakub ootamatusi ja dilemmasid (vt eespool) ning keerulistes olukordades on hea kasutada otsuste tegemisel kolleegide loomulikku tuge, lükkamata otsustamist edasi formaalse supervisiooniseansini. Oluliseks peetakse SV rolli ladusa töökorralduse ning tuge pakkuva ja areneva organisatsioonikultuuri tagamisel. Neil Thompson (1996) seostab SV vastutavuse (juhtimisvastutus, accountability) põhimõttega, nimelt loob pidev kollegiaalne toetus, järelevalve ja suunamine töötajate ümber turvalisuse võrgu ka juhtudeks, kui asjad ei lähe nii nagu peaks. SV kuulub olemuslikult sotsiaaltöö juurde, ta kulgeb paralleelselt sotsiaaltöö sekkumistega, olles ühtaegu nii sotsiaaltöö orgaaniline osa kui selle peegeldaja (Tsui 2005, 34; Phillipson 2002, ), niisiis on parimaks superviisoriks vastava väljaõppega kogenum kolleeg. SV on praktika peegeldamise ja selle najal õppimise katkematu protsess, millest saavad kasu eelkõige klient ja sotsiaaltöötaja, kuid sellel on lisaväärtus teenuseid pakkuva organisatsiooni või koostöörühma, sotsiaaltöö eriala ja superviisori enda arengule. SV rakendamine Eesti sotsiaaltöösse pole kulgenud nii jõuliselt kui võrgustikutöö ja juhtumikorralduse rakendamine. Sellel on ka häid külgi: meil on veel võimalus sotsiaaltöö SV eesmärgid, võimalused ja sisu lahti mõtestada, läbi arutada ning meie oludele kohandada. Kokkuvõtteks Eesti lastekaitse ja sotsiaaltöö üldse on erialana piisavalt küps, et tõsiselt ja edasiviivalt arutleda oma missiooni, eesmärkide ja töö sisu üle. Edasiminekuks on oluline uurida Eesti 8

9 sotsiaaltöö/lastekaitse erialateadmuse kujunemise protsessi taasiseseisvumise järel, saamaks ülevaadet imporditud kontseptsioonide ja rakenduste algallikatest ning teekonnast Eesti ametlikesse suunistesse, koolitussüsteemi ja praktikasse. Juhtumikorraldus ja võrgustikutöö, nii nagu neid Eesti praktikas mõistetakse, on sellise laenamise iseloomulikumateks näideteks: neid propageeritakse ja rakendatakse, kuid avamata on jäänud nende olemus ja koht sotsiaaltöö teadmussüsteemis. Sotsiaaltöö superviseerimine võib käesolevas käsitluses näida esmapilgul liigsena, ometigi on tema seos ülejäänud kahe teema ja kogu sotsiaaltööga ilmselge. Nimelt on superviseerimine üks keskseid protsesse, mis tagab sotsiaaltöö peegeldusliku, reflekteeriva praktikatava (vt eespool, Fook 2002). Parim supervisioon on kollegiaalne arutelu, mis ei peaks piirduma igapäevastele situatsioonidele lahenduste leidmisega. Sotsiaaltöö korraldajad, koolitajad või praktikud, kes tänu supervisiooniharjumusele oma teadmisi, arusaamu ja tegevust pidevalt reflekteerivad ja kriitiliselt analüüsivad, on pädevad esitama endale ja kolleegidele küsimusi ka sotsiaaltöö korralduse ning rakendatavate meetodite ja töösuundade põhjendatuse kohta. Täna võime paraku tõdeda, et Eesti sotsiaaltöö/lastekaitse erialakirjandus ja praktikajuhised on kooskõlas pigem 20. sajandi viimaste kümnendite kui 21. sajandi alguse rahvusvahelise erialateadmusega. Teiste maade praktikast on võetud ja võetakse jätkuvalt üle töösuundi ja praktikameetodeid, mille kaasaegsus ja sobivus meie oludesse on vaieldav. Selline laenamine hoiab Eesti sotsiaaltööd uue ja vana, oma ja võõra erialakultuuri segadikus. Üleminekuühiskonna arengud ning rahvusvahelise sotsiaaltöö kultuuriga lõimumine on vaja on läbi teha, kuid samal ajal on vaja arendada Eesti oludele vastavat sotsiaaltöö praktikat, uurimust ja koolitussüsteemi. Kõige sellega toimetulek objektiivselt keeruline ning võib tunduda ahvatlev leida abi teiste maade kogemuste importimisest. Praeguses olukorras on pigem kasulik mõelda sotsiaaltööst kui üha uusi, ainulaadseid ja ootamatuid olukordasid pakkuvast alast, mis nõuab sotsiaaltöö praktikutelt ja korraldajatelt, aga loomulikult ka uurijatelt ja õpetajatelt loovat ja reflekteerivat tegutsemist, mitte lähtumist formaalsest tõenduspõhisusest ega võõraste kogemuste mehaanilist ülevõtmist. Allikad Adams, Robert; Dominelli, Lena; Payne, Malcolm (2005) Transformational Social Work. Adams, Robert; Payne, Malcolm; Dominelli, Lena (Eds). Social Work Futures: Crossing Boundaries, Transforming Practice. Palgrave Macmillan. Lk Auväärt, Karin (2007) Lastekaitse erialadiskursus lastekaitse käsiraamatutes. Lapse arvamuse kuulamine ning koostöö lapsega. Ülikoolilt Tartu linnale. Sotsiaaltöö-teemaliste üliõpilasuurimuste kogumik IV. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk Berns, Roberta M. (1985) Child, Family, Community. CBS College Publishing. Holt, Rinehart and Winston. Baldwin, Norma; Walker, Linda (2005) Assessment. Adams, Robert; Dominelli, Lena; Payne, Malcolm (Eds). Social Work Futures: Crossing Boundaries, Transforming Practice. Palgrave Macmillan. Lk Brashears, Freda (1995). Supervision as Social Work Practice: A Reconceptualization. Social Work. 40, 5. Lk Bronfenbrenner, Urie (1979) The ecology of human development: experiments by nature and design. Harvard University Press. 9

10 Collins, Donald; Jordan, Cathleen; Coleman; Heather (2007) An Introduction to Family Social Work. Second edition. Thomson. Brooks/Cole. Cousins, Carolyn (2004). Becoming a Social Work Supervisor: A Significant Role Transition. Australian Social Work. 57, 2. Lk Fook, Jan (2002) Social Work Critical Theory and Practice. Sage Publications. Fook, Jan; Gardner, Fiona (2007) Practising Critical Reflection. A Resourse Handbook. Open University Press. Germain, Carel B., Gitterman, Alex (1980) The Life Model of Social Work Practice. Columbia Uuniversity Press Gould, Nick & Mark Baldwin (Eds) (2004) Social Work, Critical Reflection and the Learning Organization. Ashgate. Greene, Roberta R., Kropf, Nancy P. (2003) A Family Case Management Approach for Level I Needs. Kilpatrick Allie C., Thomas P. Holland. Working with Families: An Integrative Model by Level of Need. 3 Rev ed. Allyn & Bacon. Lk Hartman, Ann; Laird, Joan (1983) Family-centered Social Work Practice. New York, Free Press. Healy, Karen; Hampshire, Ann (2002) Social Capital: a Useful Concept for Social Work? Australian Social Work, 55, 3, lk Healy, Karen (2005) Social Work Theories in Context: Creating Frameworks for Practice. Palgrave Macmillan. Holland, Thomas P.; Kilpatrick, Allie C. (2003) An Ecological Systems Social Constructionism Approach to Family Practice. Kilpatrick, Allie C.; Holland, Thomas P. Working with Families: An Integrative Model by Level of Need. 3 Rev ed. Allyn & Bacon. Lk Holloway, Margaret (2005) Planning. Adams, Robert; Dominelli, Lena; Payne, Malcolm (Eds). Social Work Futures: Crossing Boundaries, Transforming Practice. Palgrave Macmillan. Lk Ivanova, Jane (2007) Eesti lastekaitse erialadiskursus lastekaitse käsiraamatutes. Ema ja isa käsitlemine. Ülikoolilt Tartu linnale. Sotsiaaltöö-teemaliste üliõpilasuurimuste kogumik IV. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk Iversen, Roberta R.; Gergen; Kenneth J.; Fairbanks; Robert P. (2005) Assessment and Social Construction: Conflict or Co-Creation? British Journal of Social Work, 35, lk Jack, Gordon; Jack, Delia (2000) Ecological Social Work: The Application of Systems Model of Development in Context. Paul Stepney & Deirdre Rord. Social Work Models, Methods and Theories. Russell House Publishing. Lk Juhtumikorralduse käsiraamat (2006) EV Sotsiaalministeerium, TÜ Pärnu Kolledž. %20käsiraamat.pdf ( ). Karvinen-Niinikoski, Synnöve (2004). Social Work Supervision: Contributing to Innovative Knowledge Production and Open Expertise. Gould, Nick; Baldwin, Mark (toim). Social Work, Critical Reflection and the Learning Organization. Ashgate Kiis, Karin (2006) Juhtumikorralduse mõiste, eesmärgid, põhiprintsiibid ja -rollid. Juhtumikorralduse käsiraamat. EV Sotsiaalministeerium, TÜ Pärnu Kolledž. %20käsiraamat.pdf ( ). Lk 3-6. Kilpatrick Allie C, Thomas P. Holland (2003) Working with Families: An Integrative Model by Level of Need. 3 Rev ed. Allyn & Bacon. Klefbeck, Johan & Terje Ogden (2001) Laps ja võrgustikutöö. Lapse arengu ökoloogiline perspektiiv ja võrgustikuteraapia meetodid töös lastega. Norra keelest tlk Riina Kiik. 10

11 Korp, Erki; Rääk, Reet (2004) Lastekaitsetöö kohalikus omavalitsuses. EV Sotsiaalministeerium, Tervise Arengu Instituut. Kutsestandard. Sotsiaaltöötaja III, IV, V (2006) Tervishoiu ja sotsiaaltöö kutsenõukogu ( ( )) Mafile o, Tracie (2005) Community Development: A Tongan Perspective. Nash, Mary; O'Donoghue, Kieran; Munford; Robyn. Social Work Theories in Action. Jessica Kingsley Publishers. lk Matthies, Aila-Leena; Närhi, Kati; Ward, Dave (eds) (2001) The eco-social approach in social work. SoPhi Academic Press, Finland. Mullaly, Bob (2006) New Structural Social Work: Ideology, Theory, Practice. 3rd Revised edition. Oxford University Press. Narusson, Dagmar (2006) Jõustamisest sotsiaaltöö praktikas. Juhtumikorralduse käsiraamat. EV Sotsiaalministeerium, TÜ Pärnu Kolledž. %20käsiraamat.pdf ( ) O Donoghue, Kieran; Maidment, Jane (2005) Nash, Mary; O'Donoghue, Kieran; Munford; Robyn. Social Work Theories in Action. Jessica Kingsley Publishers. Lk Paavel, Valdeko (2004) Sotsiaaltöö ümber mõtestamine. Avahoolduse Arenduskeskus. Tallinn. Paavel, Valdeko (koostaja) (2006) Enne ja pärast võrgustikutööd. Abimaterjal laste- ja peretöö praktikutele. Tallinn. EV Sotsiaalministeerium, TAI koolitus- ja teabekeskus. Parton, Nigel (2000) Some Thoughts on the Relationship between Theory and Practice in and for Social Work. British Journal of Social Work 30 (4), Payne, Malcolm (2002) Social Work theories and Reflective Practice. Adams, Robert; Lena Dominelli; Malcolm Payne. Social Work: Themes, Issues and Critical Debates. Palgrave. Lk Payne, Malcolm (2005) Social Work Process. Adams, Robert; Payne, Malcolm; Dominelli, Lena (Eds). Social Work Futures: Crossing Boundaries, Transforming Practice. Palgrave Macmillan. Lk Payne, Malcolm (2006) What is Professional Social Work? 2nd Revised edition. Policy Press. Rääk, Reet (2003) Lastekaitse käsiraamat. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet. Saari, Mari (2006) Koostöösuhte loomine kliendiga. Juhtumikorralduse käsiraamat. EV Sotsiaalministeerium, TÜ Pärnu Kolledž. %20käsiraamat.pdf ( ). Lk Seikkula, Jaakko; Arnkil, Tom Erik (2006) Dialogical Meetings in Social Networks. Systematic Thinking and Practice Series. Karnac. Selg, Marju, Strömpl, Judit. (2002) Perekonna diskursus sotsiaaltöö praktikas. Pereliikmete väärtushinnangud ja demograafilised käitumiseelistused ning perekonna diskursus Eesti sotsiaaltöö praktikas. EV Valitsuse Rahvastiku-uuringute komisjoni projekt. Selg, Marju (2006) Superviseerimine ehk tööjuhendamine Eesti sotsiaaltöös arutamist vajav teema. Sotsiaaltöö, 4. Lk Selg, Marju (2007) Lapsekesksuse tõlgendusi eesti lastekaitse käsiraamatute võrgustikutöö juhistes. Artikkel on avaldamisel TÜ Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi Kääriku, veebruar, konverentsi kogumikus. Strömpl, Judit; Selg; Marju (2002) Ülevaade Tartu linnas lastega, noortega ja reproduktiivses eas perekondadega tehtavast tööst. Uurimislepingu aruanne. ( ) 11

12 Taylor, Stephanie (2001) Locating and Constructing Discourse Analytic Research. Wetherell, Margaret; Taylor, Stephanie; Yates, Simeon J. (toim). Discourse as Data. A Guide for Analysis. (Lk 5-48) Sage Publications. Thompson, Neil (1996) People Skills. A Guide to Effective Practice in the Human Services. Macmillan. Macmillan. Tulva, Taimi (1998) Estonian Welfare Transition. Munday, Brian; Lane, George (Eds.) The old and the New. Changes in Social Care in Central and Eastern Europe. European Institute of Social services, University of Kent at Canterbury. Lk White, Sue; Fook, Jan; Gardner, Fiona (2006) Critical Reflection in Health and Social Care. Open University Press. Wise, Judith Bula (2005) Empowerment Practice with Families in Distress. Columbia University Press. Wood, Gale Goldberg, Carol T. Tully (2006) The Structural Approach to Direct Practice in Social Work: A Social Constructionist Perspective. 3Rev ed. Columbia University Press. Woodside, Marianne; McClam, Tricia (2006) Generalist Case anagement. A Method of Human Service Delivery. Thomson Brooks/Cole. 12