Looduskaitse arengukava aastani 2020 I osa

Transcription

1 2.1. Loodusvarade säästlik kasutamine Looduskaitse arengukava aastani 2020 I osa Loodusvarade 1 säästlik kasutamine on muutunud looduskaitse korralduses järjest olulisemaks teemaks. Loodusvarade kasutamisel lõikuvad inimese ja looduse suhted enim, aga samas on just siin võimalus lõimida looduskaitse säästliku ressursikasutusega. On ressursikasutusi, mille mõju loodusele ei ole hinnatud ja selle tulemuseks on hävitatud või rikutud ökosüsteemid, mille taastamine on kulukas või isegi võimatu. Looduse kaitsega seondub ka taastuvate loodusvarade (mets koos oma kõrvalsaadustega, tuuleenergia, päikesenergia) ja taastumatute loodusvarade (mineraalsed ressursid ja turvas) kasutamine ning nende tegevuste mõju ökosüsteemide toimimisele ja maastiku ilmele. Järjest enam pälvib looduskaitses tähelepanu bioloogilise mitmekesisuse, sh geneetiliste ressursside säilitamine ja bioloogiline ohutus. Loodusvarade kasutamise ja keskkonnahoiu seisukohast on oluline nn ökosüsteemne lähenemine, mille järgi mineraalsete ressursside, vee ja eluslooduse kasutamisele tuleb läheneda integreeritult, et tagada nende pikaajaline säästlik ja õiglane kasutamine. Ökosüsteemne lähenemine baseerub parimal teaduslikul teadmisel ökosüsteemi kui terviku, aga selle eri osade omavahelistest suhetest ja toimimisest. Selle lähenemise järgi on ka inimene osa ökosüsteemist koos oma traditsioonilise looduskasutuse viisidega, mis ei koorma ökosüsteemi. Näiteks on merendus- ja merekaitse poliitikas hakatud kohaldama integreeritud lähenemist, mis vaatleb merekeskkonda kui ökosüsteemi, mille kaitsmiseks kaasatakse mereküsimuste lahendamisse valdkondadeüleselt kõiki asjassepuutuvaid valitsusasutusi ning huvitatud sidusrühmasid. Läbivateks teemadeks on integreeritud merendus- ja merekaitsepoliitika, mereala ruumiline planeerimine, koordineeritud mereseire ning andmete kogumine ja töötlemine integreeritud viisil. Need neli teemat on üksteisega tihedalt läbipõimunud Ökosüsteemide 2 toimimise tagamine Looduskaitse ruumiline struktuur sisaldab erinevat piiride käsitlust. Linnalise ja maalise kasutusega alade piir on tinglik ja hägus, sisuliselt seda piiri ei ole, on erineva linnalisuse ja erineva inimmõju määraga alad. Eestis on km 2 maismaad, lisaks siseveekogud (1538 km 2 ) ja merealad, ehk kokku peaks Eesti hea seisma Maa pinna eest umbes km 2 suurusel alal. Selle ala seesmised tinglikud piirid on seni tuletatud erinevate nähtuste välja tugevuse (kontsentreerituse) muutusest, neist olulisim on inimtegevuse määr. Selgepiirilised (aga kokkuleppelised) on administratiivpiirid. Looduskaitse seisukohast on olulisimad kaitstavate alade piirid, samas ei saa ökosüsteemi kui terviku toimimise tagamiseks looduskaitse toimuda ainult kaitsealadel. Bioloogilise mitmekesisuse kaitse kaitsealadel ja mittekaitsealadel seisneb looduskaitse meetmete ja nende rakendamise viiside erinevuses. Põhimõtted bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks peavad olema üldkehtivad kõikjal, nende rakendamise viis ja ulatus peavad lähtuma igal konkreetsel juhul vajadusest. Ökosüsteemide toimimise säilitamine on oluline metsade majandamisel. Turba kaevandamisega, aga ka metsa- ja põllumaa kuivendamisega on sageli ökosüsteemide toimimise tasakaalu rikutud. 1 Loodusvarad (loodusressursid) on inimkonna olemasoluks ning majanduse ja kultuuri edendamiseks tarvilikud keskkonnakomponendid: maavarad, muld, tuuleenergia, vesi, organismid ja nende kooslused jm, ka ökoloogilised olud kliima. On taastuvad, taastumatud ning potentsiaalsed loodusvarad (mida veel ei kasutata) Ökoloogia leksikon. 2 Õkosüsteem on funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete kaudu seotud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva areneva terviku. Põhikomponendid on autotroofsed taimed, taimtoidulised ja loomtoidulised loomad, lagundajad ja eluta keskkond. Ökosüsteemi geograafiline määratlus on tihedalt seotud mõistega biogeotsönoos (looduslik kompleks, kuhu kuuluvad eluskooslus ja selle elupaiga eluta keskkond). Territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse piirid. Ökoloogia leksikon. 1

2 Mulla viljakuse ja mullaelustiku mitmekesisuse säilimine on kõigi maismaaökosüsteemide toimimise alus. Järjest enam muutuvad inimese jaoks oluliseks ökosüsteemi pakutud nii-öelda tasuta teenused (hapnik, mullaviljakus, tolmendamine, bioloogiline lagunemine ja veekogude isepuhastusvõime jne). Veeökosüsteemide toimimine on eelduseks veeressursi jätkusuutlikule kasutamisele. Siin on paratamatu, et veekasutus peab toimuma käsikäes looduskaitsega, seetõttu on oluline, et kaitsekorralduskavad ja veemajanduskavad on omavahel kooskõlas. Ökosüsteemide toimimist tervikuna on rõhutatud üldiste printsiipidena nt Säästva arengu seaduses, kui igapäevases tegevuses domineerib valdkondlik/harukondlik/territoriaalüksuslik lähenemine ja terviku arvestamiseni ei jõuta või ka ei osata jõuda. Ökosüsteemide vastastikused mõjud on suure ulatusega ning keerukad ja sageli ei oska me neid praktikas näha enne, kui avalduvad ebasoovitavad tagajärjed. Probleemid 1. Puudub lähenemine ökosüsteemile tervikuna- juhendid, tegevuskavad ja planeeringud on omavahel seostamata. 2. Korraldamata on ökosüsteemide hea seisundi säilitamine väljaspool kaitsealasid. 3. Maakasutuse polariseerumine: osa maast on kasutamata või rikutud, teise osa kasutamisintensiivsus on liiga suur (s.h. inimasustuse koondumine rannikualadele mõnes piirkonnas). 4. Loodusvarade kasutamise üle otsustamisel arvestatakse vähe elustiku kaitse vajadust väljaspool kaitstavaid alasid. 5. Loodusvarade kasutamise planeerimisel järgitakse vähe ökosüsteemse lähenemise ja ökosüsteemi teenuste tagamise põhimõtteid. 2

3 Rikutud või hävinud ökosüsteemide korrastamine ja kasutusfunktsioonide mitmekesistamine Rikutud ökosüsteemide all mõistetakse ökosüsteeme, mille looduslikult välja kujunenud struktuuri ja funktsioneerimist on olulisel määral muutnud inimtegevus. Kuigi ökosüsteem võib muutuda ka loodusõnnetuse tagajärjel (suured metsatulekahjud, üleujutused, erosioon vm), siis LAKis käsitletakse vaid nende ökosüsteemide taastamist, mida on rikkunud inimtegevus (kaevandused, maaparandustööd, ehitustegevus jms). Sageli pole võimalik endist ökosüsteemi taastada, kui ökosüsteem on hävinud üle kriitilise taastumispiiri ning sel juhul räägitakse hävinud ökosüsteemide korrastamisest ja kasutusfunktsioonide mitmekesistamisest (turbaväljad, karjäärid jm). Järgnevalt käsitletakse peamiselt rikutud turbaalade ja siseveekogude probleeme, sest muud ökosüsteemid on suuresti kaetud teiste alapeatükkide all: metsaökosüsteemidega seonduvat käsitletakse põhjalikult alapeatükis ning ka metsanduse arengukavas. Kaevandatud alade rekultiveerimist 3 ja taaskasutuselevõttu käsitletakse maapõueseaduses, Keskkonnaministri 26. mai 2005 määruses nr. 43 Üldgeoloogilise uurimistööga, geoloogilise uuringuga ja kaevandamisega rikutud maa korrastamise kord, samuti põlevkivi kasutamise arengukavas ning looduslike ehitusmaterjalide arengukavas. ;Mõnedes jäätmekavades (nt Narva ja Ida-Virumaa jäätmekavad) on eesmärgiks võetud tuhaväljade rekultiveerimine. Rekultiveerimist eraldi eesmärgina LAKis välja ei tooda. Mereökosüsteeme on käsitletud 2. alapeatükis, põllumajanduslikud ökosüsteemid on reguleeritud Maaelu arengukavas. Osalise inimmõju, nagu niitmise, karjatamise, aga ka kuivendamise lakkamisega muutuvad kujunenud poollooduslikud kooslused. Pärandkoosluste hulka arvatud niitmise/karjatamise mõjul tekkinud koosluste muutusi käsitleme peatükis 2. Kunagi kuivendatud alade põllu- ja metsamaade niiskusrežiimi taastumine looduslikuks võib tekitada probleeme nii nende alade ressursside kasutamisega kui mõjutada kasvuhoonegaaside bilanssi. Seesuguste muutuste mõju tuleks detailselt analüüsida ning niiskusrežiimi taastumist kas pidurdada (jätkata kuivendusrežiimil) või kiirendada (taastada looduslik kuivenduse eelne veerežiim). Rikutud turbaalad on majanduslikust kasutusest välja langenud sood, muud märgalad ja/või nendega seotud alad, mille ökoloogiline seisund ei ole looduslik ning mille ökoloogilised funktsioonid on täielikult või osaliselt lakanud toimimast. Nendeks on nt ammendatud turbakaevandusalad, õhusaaste või muu reostusega rikutud sooalad, põllumajanduslikel ja metsanduslikel eesmärkidel kuivendatud sood ja soometsad, tehnorajatistega (nt teetammid) rikutud sooalad jms. OÜ Eesti Geoloogiakeskus on lõpetamas riiklikku maavarade registrisse kantud rikutud turbaalade, nn jääksoode, üleriigilist inventeerimist, mille käigus täpsustatakse nende pindala ja asukoht, hinnatakse jääksoode praegust seisundit, sh turba jääklasundi tüsedust ning jääklasundi edasise kasutamise võimalusi. Inventuur ei hõlma käsitsi kaevandatud turbakarjääre, ndail aastail mahajäetud freesvälju ega põllu- ja metsamajanduslikus kasutuses olnud turbaalasid, millel majandamine on lõppenud. Kokku on mahajäetud turbaalade pindala 12 uuritud maakonnas seisuga 9300 ha a lõpetati inventeerimine viimases kolmes maakonnas, kus hinnanguliselt on mahajäetud välju ~ 1500 ha. Rikutud siseveekogude kaks suuremat gruppi on rikutud loodusliku veerežiimiga veekogud ning reostunud veekogud. Veeökosüsteemide rikkumine ja sellest tulenevad abiootilised muutused on peamiselt põhjustatud tammidest, mis vee sissevoolu või väljavoolu takistavad, kraavide kinniajamisest või kaevamisest. Veeökosüsteemide looduslikkuse muutumise põhjused võivad olla ka klimaatilised või tuleneda muutunud veekasutusest. Tagajärjeks võib olla seisu- või vooluveekogude (peaaegu) kuivaks jäämine, või, vastupidi, ümbritsevate alade üleujutus. Samuti võivad toimuda vooluveekogudes 3 kaevandamisega rikutud maa korrastamine, Maapõueseadus 3

4 voolukiiruse, voolusängi kuju jm. muutused. Väikeveekogusid, mis on loodusliku mitmekesisuse seisukohast väga olulised (elu- ja sigimispaik nii veeselgrootutele kui ka kahepaiksetele), aetakse sageli ehitus- (nt elamuehitus, teede ehitus) ja põllumajandustegevuse käigus kinni.. Kõik need toovad kaasa ka elustiku muutumise. Veekogude loodusliku seisundi taastamiseks on sellisel juhul vaja muutuste põhjused kõrvaldada. Reostunud veekogude puhul on sageli tegu kiire eutrofeerumisega 4. Tuleks selgitada eutrofeerumise põhjused, need kõrvaldada ning soovitavalt veekogu põhjast osaliselt või täielikult - mineraalkihini - eemaldada settekihid. Muda eemaldamine tagab kiire vee seisundi paranemise ja sageli ka kiire elustiku taastamise. Sellist koorimist on tehtud näiteks väikeveekogudele Lõuna-Eestis väga heade tulemustega. Põllumajandusmaastiku poolt mõjutatud veekogud tuleks eutrofeerumise vältimiseks ümbritseda senisest laiema loodusliku taimkattega puhveralaga. Kemikaalreostused toimuvad sageli õnnetuste tagajärjel ja vajavad kiiret sekkumist. Suuremate reostuste puhul, kus töö ei ole väga spetsiifiline, on vabatahtlike kaasamine väga oluline. Rikutud veekogude taastamine on keeruline ja kulukas. Veekogu taastamisele peab eelnema põhjalik analüüs jõudmaks selgusele, kas taastamine on mõttekas Probleemid: 1. Turbavarud kahanevad ülemäärase kuivendamise ja kaevandamise tõttu. 2. Rikutud turbaalade ökoloogiline seisund ei ole looduslik ning ökoloogilised funktsioonid on täielikult või osaliselt lakanud toimimast; 3. Soode seisundit ja väärtust käsitlev andmestik on katkendlik, turbaalade laialdase kuivendamise tagajärgedest puudub ülevaade; 4. Ulatusliku kuivenduse ja piirdekraavide rajamise tõttu ümber soode on ligikaudu kahel kolmandikul Eesti turbaaladest turba ladestumine katkenud ning seal leiab aset orgaanilise aine lagunemine; 5 Kuivendatud sooalad on oluliseks süsihappegaasi atmosfääri paiskajaks ja kasvuhooneefekti soodustajaks. 6. Veekogude kinniajamine, risustamine ja reostamine. 7. Tammide rajamisega kaasneb looduskahju, mida sageli eiratakse või peetakse sellega kaasnevat looduskahju teisejärguliseks. 8. Liigniiskete jäätmaade kujunemine hüljatud põllu- või metsamajandusmaal; 9. Maastikud on risustatud kasutute lagunevate rajatistega; 10. Rikutud territooriumide maastikke (rikutud ökosüsteeme) ei ole piisavalt taastatud ja taastatu kvaliteet on sageli halb; 11. Puudub tava hinnata rikutud maastike taastamise tulemuslikkust. 4 veekogu toitelisuse tõus 4

5 Maavarade säästlik kasutamine Mineraalsed ressursid Olulisemad maavarasid käsitlevad arengukavad Eestis on Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava (Riigikogu kinnitas oktoobris 2008) ning Looduslike ehitusmaterjalide kasutamise riiklik arengukava Looduskaitse arengukava seisukohast on olulisim arengukavades seatud eesmärgiks keskkonnamõju vähendamine. See teema on otseselt seotud ka rikutud maastike ja nende korrastamisega. Põlevkivi jm maavarade kaevandamise tõttu laienevad rikutud maastikud, hävitatakse looduslikku vetevõrku ja kannatab põhjavee kvaliteet, suurenevad jäätmeladestuse all olevad territooriumid ning võivad hakata suurenema ka ohtlike ainete heitmed õhku ja vette. Keskkonda mõjutavad ka jääkreostuse kolded. Oluline on, kuidas ettevõtted kontrollivad ja reguleerivad oma reostust. Eelpool toodud probleemide lahendamiseks on ette nähtud mitmed meetmed, neist olulisemad on keskkonnakaitse erimeetmete rakendamine, kaevandatud alade taaskasutuselevõtu optimeerimine, kaevandamislubade andmisel keskkonna- ja sotsiaalelunõudeid arvesse võtvate tingimuste seadmine. Kaevandamise kavandamise põhimõtteks peaks olema, et kaevandatud aladel taastatakse kaevandamiseelse maastikuga samaväärne olukord. Endiste karjäärialade kasutamiseks on leitud mitmeid ratsionaalseid lähenemisi (järvestik potentsiaalse suvituskoha jaoks, kalatiigid, automotorajad, korrastatud põllu- ja metsamaad), mis võivad anda korrastatud maale isegi suurema väärtuse kui oli enne kaevandamist Kuna mineraalsete ressurssidega seonduvad probleemid on toodud kahes eelpool nimetatud arengukavas ning eelmises alapeatükis, siis siinkohal neid ei korrata ja nende probleemide lahenduseks ka meetmeid ja tegevusi välja ei pakuta. 5

6 Turvas Turvas on osaliselt lagunenud taimejäänustest ja huumusest koosnev mullahorisont, mis tekib soostunud muldade ja soomuldade veerohkes ja hapnikuvaeses pindkihis. Eesti ligi 1 milj. ha-st turbaalast on ulatusliku piirdekraavide rajamise tõttu ümber soode ligikaudu kahel kolmandikul turba ladestumine katkenud ning toimub orgaanilise aine lagunemine. Kõigis Eesti kuivendamata soodes kokku ladestub igal aastal umbes 0,7 milj tonni turvast, seevastu kuivendatud ja kuivendusest mõjutatud turbaaladel mineraliseerub ja haihtub süsihappegaasina õhku või kantakse vooluveega minema ligikaudu 5 milj tonni orgaanilist ainet. Nõnda kahanevad aastatuhandete jooksul ladestunud turbavarud pidevalt mitte ainult kaevandamise jagu, vaid eelkõige (sageli mõttetu) kuivendamise tõttu. Kuivendatud sood on Eestis tööstuse järel teiseks oluliseks süsihappegaasi atmosfääri paiskajaks ja kasvuhooneefekti soodustajaks. Uuritud ning majanduslikest, tehnoloogilistest ja keskkonnakaitselistest aspektidest kaevandamiseks sobivat turba aktiivset tarbevaru 5 on keskkonnaregistri maardlate nimistus arvele võetud (seisuga ) 216 mln t. Aktiivset reservvaru on Eesti turbamaardlates kokku 823 mln t, erinevatel põhjustel passiivseks arvatud varusid aga 561 mln t. Keskkonnaregistri maardlate nimistusse on praegu kantud 279 turbamaardlat (üldpindalaga ~ ha, kus hästilagunenud ja vähelagunenud turba aktiivset tarbevaru leidub ~ ha ja aktiivset reservvaru ~ ha). Turbamaardlatega kattuvaid aktiivseid ja kehtivaid mäeeraldisi on kokku 105, (üldpindalaga ~ ha). Vastavalt valitsuse 12. detsembri a määrusele nr 293 Turba kriitilise varu suurus ning kasutusmäärad on Eesti kasutatav turbavaru 573,1 mln t. Turvast kaevandatakse umbes hektaril, teist samapalju on kas ammendatud või on seal kaevandamine lõpetatud. Eesti on praegu turba ekspordi mahult koos Saksamaaga kohal maailmas (eespool on Kanada ja Iirimaa). Nõudlus vähelagunenud sfagnumturba järele suureneb, kuna mitmetes Euroopa riikides on turbavarud ammendunud või lõpetatakse ökoloogilistel kaalutlustel kaevandamine. Praegu on pindalaliselt 25% ja varude hulgalt 33% meie soodest planeeritud turba kaevandamiseks. Valdav osa kunagistest põllumajanduslikest sookuivenduse objektidest on hüljatud. Kuivendatud soometsad kas on juba raieküpsed või saavad raieküpseks aasta jooksul. Ammendatud turbaaaladel soo enamasti iseeneslikult ei taastu. Hetkel on Eesti õigusruumis kasutusel paralleelselt käsitlus turbast kui taastuvast ja taastumatust maavarast. Turvast tuleb edaspidi käsitleda taastumatu loodusvarana, kuna praeguste kaevandamisviiside juures rikutakse raba pöördumatult ja uut turvast seal enam ei teki. Ka Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiv 2001/77/EÜ käsitleb turvast fossiilse kütusena ja seda ei arvata taastuvate energiaallikate hulka. Sellest lähtub ka Riigikogus vastu võetud Kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava aastani 2015 milles turvast on käsitletud fossiilse kütusena. Eelnimetatut asendab Energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020, mis võeti Riigikogus vastu Samuti ei ole turvast taastuva energiaallikana käsitletud elektrituruseaduses, mille lõikes muid taastuvaid energiaallikaid loetletakse. Uute turba-alade kuivendamine tuleb peatada, sest juba praegu ületab kaevandamine säästva looduskasutuse piirid. Lisaks on kaevandamisel mitmeid alles avatud turbamaardlaid, mille majanduslik jätkusuutlikkus on küsitav, küll aga on kindel, et need rabad väga pikaks ajaks rikutakse. Varude säästlikumaks kasutamiseks tuleks kaevata lõpuni juba avatud turbamaardlad. Lõpuni kaevatud ja rikutud turbaalad tuleks rekultiveerida eelistatult märgaladena. Viimase aastakümne jooksul on Eestis turvast kaevandatud ~ 1 mln t aastas, sellest umbes kaks kolmandikku moodustab vähelagunenud turvas. Vähelagunenud turvas paikneb hästilagunenud turba peal ning ilma seda kaevandamata ei ole hästilagunenud turba kättesaamine võimalik. 5 Maavaravaru jaguneb olenevalt uurituse detailsusest tarbevaruks, reservvaruks ja prognoosvaruks. Tarbevaru ja reservvaru jaotatakse nende kasutamisvõimalikkuse ja majandusliku tähtsuse (kaevandamisväärsuse) alusel aktiivseks ehk tõestatult kaevandamisväärseks ja passiivseks ehk tinglikult kaevandamisväärseks. Keskkonnaministri 21. aprilli a määrus nr 29, RTL 2005, 47, 650 6

7 Seepärast rajati tootmisalad, mis pidid andma allapanu- või aiandusturvast, vähelagunenud turbalasundiga rabadesse, energeetika vajadusi rahuldavad tootmisalad aga hästilagunenud turbalasundiga soodesse. Viimastel aastatel on ka hästilagunenud turvast hakatud aina enam kasutama aianduse tarbeks. Lisaks on Balti riikides tehtud suuri investeeringuid turbale lisaväärtuse andmiseks. Valminud on mitmed kaasaegsed pakketsehhid, kus valmistatakse kvaliteetseid kasvumuldasid. Viimasel ajal on mitmed ettevõtted soovinud alustada turba kasutamist koostööjaamades. Ka riiklikult on astutud mitmeid samme turbavarude kasutamise parandamiseks a võttis Riigikogu vastu elektrituruseaduse muutmise seaduse, millega nähakse turbast koos soojatootmisega saadavale elektrile ette dotatsioon. Prognoosi kohaselt väheneb ekspordi osatähtsus turbatootmises lähiaastatel kaevandatud mahust 90 %-lt %-ni. Samas suureneb ekspordis vääristatud turba, briketi, kasvusubstraatide jms osatähtsus. Siiski säilib ka tulevikus freesturba kui toorme eksport, sest paljud tarbijad valmistavad endale vajalikud tooted ise kohapeal Kehtiva maapõueseaduse alusel antavate kaevanduslubade puhul on tagatud, et turvast kaevandatakse kogu aktiivse varu ulatuses. Õiguslik regulatsioon ei sätesta aga keeldu avada uusi kaevandusalasid enne, kui juba avatud alad on ammendatud (see puudutab eelkõige alasid, mis on avatud, kuid millel ei ole kehtivat kaevandusluba). Eelnimetatud probleemide vähendamiseks on vajalik muuta maapõueseadust, sätestades selles kaevandamisloast keeldumise alusena, et kaevandusloas taotletava uue kaevandusala avamine ei ole otstarbekas, sest leidub juba avatud kaevandusalasid, millel kaevandamiseks on võimalik kaevandusluba taotleda. Samas tuleb sellise regulatsiooni kehtestamiseks eelnevalt analüüsida, kas tegemist saab olla absoluutse tingimusega (näiteks kas see tingimus kehtiks kogu Eesti piires või tuleb uue kaevanduse avamiseks ammendada avatud turbakaevandused maakonna piires). Eesti on ühinenud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga ja selle Kyoto protokolliga, milles nähakse ette konventsiooniosalise kohustused pidada arvestust süsinikuvarude ja nendes toimuvate muutuste üle Kyoto protokolli lisas loetletakse majandusharusid ja heiteallika liike, mille kaupa tuleks kasvuhoonegaaside heitkoguste arvestust pidada. Ehkki selles ei ole otseselt soode kuivendamist mainitud, on ühe tööstusharuna nimetatud maavarade kaevandamist ning lisaks ei ole toodud loetelud ammendavad, vaid võimaldavad lisada muid heitkoguste allikaid. Seega sõltub tegevussuuna elluviimine vastavatest uuringutest ja poliitilisest tahtest nii nende rahastamiseks kui tulemuste kandmiseks Eesti vastavasse aruandlusse. Probleemid 1. Tagatud ei ole kõrge väärtusega looduslike soo-alade säilimine 2. Turba kasutamise seaduslikus regulatsioonis on vastuolu säästva arengu seaduse ja muude õigusaktide vahel (taastumatu vs taastuv loodusvara) 3. Turba kaevandamisalasid ei kasutata lõpuni 4. Puudub riiklik turba kaevandamise kava 5. Kütte- ja aiandusturba kaevandamist ei eristata 6. Turba lagunemisel on suur osa kasvuhoonegaaside bilansis (hinnanguliselt vahemikus 1,4-5,3%), eriti hüljatud põllumajanduslikud sookuivenduse objektid; 7. Soode seisundit ja väärtust käsitlev andmestik on katkendlik, turbaalade laialdase kuivendamise tagajärgedest puudub ülevaade; 8. Ulatusliku piirdekraavide rajamise tõttu ümber soode on ligikaudu kahel kolmandikul Eesti turbaaladest turba ladestumine katkenud ning seal leiab aset orgaanilise aine lagunemine; turbavarud kahanevad sageli kuivendamise tõttu; 9. Rikutud turbaalad on majanduslikust kasutusest välja langenud, nende ökoloogiline seisund ei ole enam looduslik ning ökoloogilised funktsioonid on täielikult või osaliselt lakanud toimimast. 7

8 Loodusressurside säästlik kasutamine Mets Üle poole Eesti maismaast on kaetud metsa või metsamaaga 67. Eesti metsad kasvavad boreaalses ja hemiboreaalses vööndis. Arvestades klimaatilisi tingimusi ja Eesti väikest pindala võib Eesti metsi pidada üsna liigirikasteks. Eestis on 51 liiki pärismaiseid puid ja 29 liiki põõsaid, mis on kasvanud siin juba enne 18. sajandit. Arvatakse, et Eesti metsades võiks elada üle liig selgroogseid ja selgrootuid, alla poole neist (veidi üle liigi) on praeguseks leitud. Eesti metsi klassifitseeritakse mitmete keskkonnatunnuste alusel nagu mulla tüüp, niiskus ja veerežiim, taimestik jne. Lõhmus (2006) on eristanud viis tüübiklassi, 14 tüübirühma ja 31 kasvukohatüüpi. Kasvukohatüübid jagunevad omakorda alltüüpideks ja metsatüüpideks. Kõige laiemalt levinud kasvukohatüübid on palumetsad (dominantliigiks harilik mänd Pinus sylvestris), soovikumetsad (kask Betula spp.), laanemetsad (harilik kuusk Picea abies) ja salumetsad (hall lepp Alnus incana ja kask). Inimmõjuga metsadest on tavalisemad kõdusoometsad (kask ja mänd). Enam kui 50% metsaalast koosneb looduslikult märgadest metsadest ja neist omakorda pooled on kuivendatud 8. Eesti metsadest on haruldased laialehised metsad kaltsiumirikastel loomuldadel ja üleujutatavatel aladel, samuti nõmmemetsad ja rohusoometsad (madalsoometsad). Laialehised metsad on Eestis oma leviku põhjapiiril ja viljakamatel muldadel olnud metsad on muudetud põllumajandusmaaks. Suur osa lodusanglepikuid on kuivendatud. Eesti metsade kaitse ja majandamise ulatus ja viisid on määratud peamiselt looduskaitseseaduse ja metsaseadusega. Otseselt metsamajandamise aluseks on metsa majandamise eeskiri. Lisaks Eesti pärismaistele puudele võib ilma eraldi luba taotlemata kasvatada võõrliike, mis on kantud määrusesse metsa uuendamisel kasutada lubatud võõrpuuliikide nimekiri. Aastal 1997 kiitis Riigikogu heaks Eesti metsapoliitika, sellest tulenevalt on metsanduse arengul kaks üldeesmärki: 1) säästlik (ühtlane, pidev ja mitmekülgne) metsandus, mille all mõeldakse metsade ja metsamaade hooldamist ja kasutamist sellisel viisil ja sellises tempos, mis tagab nende bioloogilise mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ja potentsiaali praegu ning võimaldab ka tulevikus teisi ökosüsteeme kahjustamata täita ökoloogilisi, majanduslikke ning sotsiaalseid funktsioone kohalikul, riiklikul ja globaalsel tasandil; 2) metsade efektiivne majandamine. Metsanduse suunamiseks koostatakse iga kümne aasta jaoks arengukava. Metsanduse arengukava põhieesmärgiks on metsade tootlikkus ja elujõulisus ning mitmekesine ja tõhus kasutamine. LAKi seisukohast olulisimad eesmärgid on metsade kui elu- ja looduskeskkonna säilimise tagamine, investeeringute suurendamine teadus- ja arendustegevusse ning puhke- ja vaba aja veetmise võimaluste mitmekesistamine metsades. Mets on Eesti üheks valdavaks ökosüsteemiks ning metsandus on olulisim taastuvat loodusressurssi kasutav ja looduslikku mitmekesisust mõjutav majandusvaldkond. Metsade seisundi muutumine on 6 Aastaraamat Mets 2007 andmetel mln ha ehk 51.5 % 7 Metsaseaduse järgi on mets ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. Metsamaa on maa, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest: 1) on metsamaa kõlvikuna kantud maakatastrisse; 2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti. Metsamaaks ei loeta õuemaad, elamumaad, pargi, kalmistu, haljasala, marja- ja viljapuuaia, puukooli, aiandi, dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike maad. 8 A. Lõhmus et al Loss of old-growth, and the minimum need for strictly protected forests in Estonia 2004 Ecological Bulletin 51:

9 pikaajaline protsess ning seda saab hinnata vaid pikaajalises perspektiivis. Metsade säästva majandamise eesmärk on metsade küpsemise voo pidevuse tagamine ehk metsa juurdekasvu hoidmine ja suurendamine. Metsade kaitse-eesmärk on säilitada looduslikke protsesse ja Eestile omast elustikku. Kui suur osa metsast peab olema kaitse all, sõltub palju sellest, milline on metsamajandamise intensiivsus ja majandamismeetmed. Intensiivse metsamajanduse korral peaks kaitsma suuremat osa metsa kui ekstensiivse metsamajanduse korral. Sellel teemal ei ole momendil ühiskonnas eri huvigruppide vahel kokkulepet. Eesti metsanduse arengukava aastani 2010 kohaselt on eesmärk tõsta rangelt kaitstavate metsade pindala osakaal 10%-ni aastal kasvanud 2,25 mln hektarilisest metsapindalast. Kokku on praegu rangelt kaitstavaid metsi hektarit (9.3%) 9. Lisaks on hoiualadel kaitstud ligi hektarit metsaelupaiku. Erinevate kaitsepiirangutega alad moodustavad 30.5% metsamaast, nedest rangete piirangutega metsad 7,8% ning vääriselupaigad 0,4% metsamaast 10. Metsanduse arengukava eesmärk - 10% rangelt kaitstavaid metsi - looduskaitse huvigruppe ei rahulda ning nende hinnangul 11 katavad Eesti metsakaitsealad 45-60% kaitset vajavatest vanadest metsadest. Vanade metsade kaitse on ainult üks osa metsakaitsealade eesmärgist. Rangelt kaitstavate metsaalade määratlemisel lähtuti Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekti tulemustest, mille kohaselt alade valikul võeti arvesse kaitsealuste ning haruldaste ja ohustatud liikide elupaiku, haruldasi metsatüüpe, põlismetsi ning kaitsealade tsoneeringut. Projekti käigus valiti välja valdavalt suuremad kaitsealad, kus on piisavalt ruumi metsa arenemiseks. Väiksemaid bioloogiliselt väärtuslikke alasid, mida võrgustikuga ei saanud liita, kaitstakse vastavalt looduskaitseseadusele või vääriselupaikadena vastavalt metsaseadusele. Lisaks eelnevale seab metsaseadus ka majandusmetsades täiendavad piirangud metsa majandamisele, mis toetavad metsaelustiku säilimist: raielankide suuruse piiramine, lankide parem planeerimine, seemnepuude, mõnede vanade puude ning eri vanuses surnud puidu raielangile alles jätmine, loodusliku iseuuenemise toetamine, monokultuurpuistute vältimine, metsade mitte väetamine, uue kuivenduse vältimine ning majandusmetsades säilinud vääriselupaikade kaitsmine. Nii saab metsi looduslähedaselt majandada ja nende meetmete kasutamist peaks võimalikult palju propageerima. Ühest arusaamist pole ühiskonnas ka kasvukohatüüpide kaitstuse osas. Looduskaitse huvigruppide arvates 12 on suur osa kaitstud metsadest noored või keskealised metsad, mis pole vana metsa liikidele sobivad, lisaks ei esinda praegu kaitstavad metsad proportsionaalselt kõiki kasvukohatüüpe, eriti majanduslikult väärtuslikke salumetsi ja laanekuusikuid. Samas on need kasvukohatüübid ühed kõige levinumad kasvukohatüübid ja läbi aegade enim majandatud. Kaitsealuste metsade seas on üle-esindatud rabastuvad ja soometsad ning rangelt kaitstavate metsade hulgas on ka kuivendatud soometsi (ei ole looduslik metsatüüp). Eesti metsades toimuvad looduslikud häiringud (põlengud, tuulemurd) pikema intervalliga kui. metsamajanduslikud häiringud (raied). Majanduslikud häiringud ei imiteeri looduslikke häiringuid, mille puhul puit jääb metsa (nt tormihete, tuulemurru puhul) ning pakub kõdunedes elupaiku ja substraati neile spetsialiseerunud liikidele 13. Seetõttu kaovad majandusmetsadest mitmed looduslikke häiringuid vajavad liigid Keskkonnaministeeriumi Info ja tehnokeskuse Eesti Looduse Infosüsteemis tehtud päring, juuli andmed 10 Aastaraamat Mets A. Lõhmus et al Loss of old-growth, and the minimum need for strictly protected forests in Estonia 2004 Ecological Bulletin 51: Vajalik viide!see viide saaks olla mingile ELFile vmt. 13 A. Lõhmus et al Loss of old-growth, and the minimum need for strictly protected forests in Estonia 2004 Ecological Bulletin 51:

10 Kaitsealustes metsades on vajalik elustiku säilitamise jaoks lamapuidu ja surnud puidu metsa jätmine. Metsamajandamise eeskiri sätestab säilikpuude jätmise kohustuse, mis toetab elustiku taastumist ka majandusmetsades. Analüüsida tuleks, kas pragune kohustuslik 5 tihumeetrit hektari kohta on piisav elustiku säilimise jaoks majandusmetsades. Oluline on majandamiskeeluga metsade võrgustiku olemasolu, mis kaitseks liike, kes ei saa elada majandusmetsades. Väiksemad kaitstavad elupaigad või loodusliku metsa elemendid majandusmetsas tekitavad levikukoridore suuremate kaitstavate metsade vahele, võimaldades geenisiiret. Sellisel juhul toimivad rangelt kaitstavad alad tuumikaladena, kust on haruldastel liikidel võimalus soodsate tingimuste korral välja levida. Viimase kümnendi jooksul on oluliselt paranenud ülevaade metsade seisundist ja kasutamisest (süstemaatiline statistilise metsainventeerimise läbiviimine); metsainventeerimise ja metsamajanduslike tegevuste andmed on haldusala asutustele efektiivselt kasutatavad (arendatud on metsaressursi arvestuse riiklikku registrit ning loodud säästva metsanduse seire infosüsteem); tõhustunud on keskkonnajärelevalve metsades (ebaseaduslike metsaraiete ja muude rikkumiste arv on oluliselt vähenenud), paranenud on ülevaade metsade uuenemisest (metsauuendusalade inventuurid) ja seisundist (jätkuvad metsaseire alased uuringud). Kaitstavate metsaalade pindala on suurenenud, läbi on viidud vääriselupaikade (VEP) inventuur (riigimetsamaal paiknevad VEP-d on kaitstud Keskkonnaministri käskkirjaga, erametsades on kaitstud lepingutega ca 500 ha VEP-e vabatahtlikkuse printsiibi alusel), metsaseadusega on sätestatud loodusväärtuste kaitsemeetmed tulundusmetsades. Suurenenud on kvaliteetse paljundusmaterjali tootmine (investeeringud taimekasvatusse, seemnevaru pidamine), tõhustatud on tööd metsaselektsiooni objektidega (valikseemnepuistud, geenireservimetsad, seemlad); käivitatud investeeringutoetused metsauuendustöödeks ja noore metsa hooldamiseks. Välja on arendatud erametsanduse nõustamissüsteem, rakendunud on metsandustoetused SA Erametsakeskuse ja PRIA kaudu (toetatakse nii metsaööde tegemist kui ka ühistegevust ja nõustamist). Probleemid 1. Metsaomanike madal teadlikkus majandusmetsade võimalikult looduslähedase majandamise kohta (õigete ja efektiivsete majandusvõtete info, metsamajandamisalaste teabepäevad) 2. Puuduvad meetmed, mis soodustaksid puidu kui taastuva energia suuremat kasutamist. 3. Säilib vajadus pidevalt kaasajastada andmeid Eesti metsade looduslikkuse ja bioloogilise mitmekesisuse seisundi ning metsakoosluste esinduslikkuse kohta 4. Vaatamata andmete rohkusele vajab jätkuvat kaasajastamist ülevaade eramaal asuvate metsade ja jätkuvalt riigi omandis olevate metsade loodusväärtuste kohta (sh ka kaitsealadel) 5. Vanad metsad, eriti okasmetsad ning tulevikus ka haavikud, on majandussurve all. 6. Väga oluliselt lahknevad arvamused kasvukohatüüpide kaitstuse osas ning selles, kui suur osa metsast peab olema kaitse all. 7. Puudub ühene arusaam, kas pragune kohustuslik 5 tihumeetrit hektari kohta on piisav elustiku säilimise jaoks majandusmetsades. 14 Honnay, O. et al, Ecological perspectives for the restoration of plant communities in European temperate forests. Biodiversity and Conservation 11: , viidatud First-Generation Forests Are Not Necessarily Worse than Long-Term Managed Forests for Lichens and Bryophytes Lõhmus ja Lõhmus 2008 Restoration Ecology Vol. 16 järgi 10

11 Ulukid Jahiulukite arvukus ja liigirikkus on Eestis võrreldes muu Euroopaga suhteliselt hea. Jahiulukite hulka on arvatud Eestis 18 liiki imetajaid ja 36 liiki linde, neist suurulukeid on seitse: põder, punahirv, metskits, metssiga, karu, hunt ja ilves. Suurulukite asurkonnad on väga heas seisus ning nende tekitatud kahjustused metsa ja põllumajandusele on pingestanud jahinduse ja looduskaitse suhteid maaomanike või -kasutajatega Oluliselt on vähenenud kunagiste populaarsete jahiulukite hall- ja valgejänese arvukus, mille peamisteks põhjusteks loetakse rebase, kähriku ja ka metssea negatiivset mõju. Jahiulukite loendus- ja küttimisstatistika JAHIULUK L* K** L K L K L K L K Põder Punahirv Metssiga > 8122 > > > > Metskits > 7669 > > > > Karu Hunt Ilves Kobras *L loendusandmed; **K küttimisandmed; <, =, > - trendid (Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse andmetel) Suurenev maaomanike huvi jahindust mõjutada ja jahinduslikus tegevuses osaleda või jahindusest tulu teenida muudab järjest aktuaalsemaks jahiõiguse küsimuse. Kõige suuremaks ühiskondlikuks muutuseks on olnud maaomanike teadlikkuse kasv ja heaperemehelik loodusressursside kasutamine, mistõttu muutub lähitulevikus üha olulisemaks jahiulukite tekitatud kahju temaatika. Jahiulukite ohjamisel lähtutakse üha rohkem kolmest muutujast: metsandus-herbivooridkarnivoorid. Suurkiskjate mõju suurenemine võib leevendada ka arvukate väikekiskjate negatiivset mõju muule elustikule. Jahiulukite seire ja rakendusuuringute sihipärasemaks muutmisel osatakse paremini hinnata liikidevahelisi suhteid ja kavandada meetmeid ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks. Jahinduse valdkonda reguleerib jahinduse arengukava, mille alusel liidetakse koostöös Keskkonnaametiga jahipidamise korraldamiseks suurematel looduskaitsealadel ja rahvusparkides kaitsealade territooriumid külgnevate jahipiirkondade maa-aaladega või moodustatakse uus jahipiirkond. Väikesaari, sh suurulukite küttimiseks vajaliku territooriumi erisuse kehtestamist, käsitletakse edaspidi üldisest jahikorraldusest eraldi. Jahipidamise tingimused määratakse kaitseeeskirja ja kaitsekorralduskavaga, nende koostamisse kaasatakse jahindusspetsialistid. Jahinduslik tegevus mõjutab otseselt kõiki suurulukeid. Kaudselt mõjutab jahinduslik tegevus ka teiste liikide asurkondade olukorda. Omavahel on tihedalt seotud põllu- ja metsamajanduslik tegevus, jahinduslik tegevus, sõralistele ning suurkiskjate arvukus, mis kõik avaldab mõju erinevate liikide arvukusele. Jahindust tuleb käsitleda ühe liigikaitse meetmena, tagamaks ökoloogiline tasakaal. Oluline on, et ei panustataks liialt jahinduslikult populaarsetele liikide arvukuse suurendamisele (nt metssiga), jättes samas tähelepanuta nende liikide negatiivse mõju muule elustikule. Jahinduslikult vähepopulaarsete võõrliikide kähriku ja mingi mõju meie ökosüsteemidele on negatiivne ning on raske ette kujutada probleemi lahendamist või leevendamist ilma jahindusliku tegevuseta. 11

12 Probleemid: 1. Liigne keskendumine jahinduslikult populaarsetele ulukitele (nt metssiga), millega mõjutatakse ökoloogilist tasakaalu; 2. Jahisaaduste vähene kasutamisvõimalus, mistõttu väikekiskjaid kütitakse liiga väikeses mahus. 3. Seire ja rakenduslike teadusuuringutega tegelevate asutuste killustatus ning selge visiooni ja kokkulepe puudumine valdkonna institutsionaalseks korraldamiseks; 4. Puudub riigile kompetentseks partneriks olev ja sihipäraselt toimiv jahimeeste keskorganisatsioon; 5. Säästliku loodusvaru kasutamise põhimõtetega on vastuolus mõnede jahiulukite aastaringse küttimise lubamine 12

13 Muld Muld 15 on ökosüsteemis peamine biogeokeemilise aineringe reguleerija. Muld on pika aja jooksul ja pidevalt arenev (muutuv) loodusnähtus, mis inimelu kestel muutub looduslike protsesside mõjul vähe. Mulda peetakse taastuvaks ehk uuenevaks loodusvaraks, kuigi muld ei ole üheski seaduses loodusvaraks defineeritud. Eestis on mullad hästi uuritud. Eesti mullastiku 16 suuremõõtkavalist kaardistust alustati Eestis juba aastal. Peale muldade leviku koguti andmeid nende ülesehituse, veerežiimi, mehaanilise koostise, keemiliste näitajate, hetkeseisundi ja viljakuse kohta. Aastatel digitaliseeriti eelnevate aastate jooksul koostatud mullastiku kaart (1:10 000). Hästi on arvel põllumajandustoetust saavad pinnad. Põllumassiivide register loodi 2002 aastal ja Euroopa Liidu pindalapõhiste põllumajandus- ja maaelu arengu toetuste menetlemiseks viidi läbi kohustuslik põllumajanduslike maade deklareerimine aastal. Mulla kvaliteedi ja seisundi muutusi jälgitakse keskkonnaseire kaudu. Kõige rohkem mullaseirega tegelevaid jaamu asub okasmetsas, 168 rohumaadel ja 129 põldudel. Mullaseire on jaotunud Põllumajandusministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi haldusala vahel. Vajalik on kooskõlastatud tegevus, seirealade optimeerimine jm. Põllumuldade seireks on rajatud 30 uurimisala erinevatel muldadel ja erineva maakasutusega ning põllumuldade agrokeemilise seire käigus on määratud muldade happesus, P ja K sisaldus ca ha (2008 a lõpu seisuga). Muld omaette terminina Eesti seadustes ei esine, välja arvatud mõned üksikud näited (nt maapõueseadus, maaparandusseadus, jäätmeseadus). Looduskaitseseadus mulda eraldi ei käsitle. Erinevalt õhu- või veekeskkonnast on mulla saastumine paikse leviga, seetõttu on mulla kaitse eelkõige siseriiklik mure ning rahvusvaheliste lepetega praktiliselt reguleerimata, kuigi mitmed lepped käsitlevad kaudselt seda temaatikat. Üleriigilises planeeringus Eesti 2010 on kavandatud aktiivkasutuses oleva haritava maa pindalaks 1 miljon hektarit a. esitati põllupindasid ühtse pindalatoetuse saamiseks ha, millest rahuldati ha). Eesti keskkonnastrateegias aastani 2030 on ühe prioriteetse probleemina üles tõstatatud muldade ulatusliku soostumise ja umbrohtude laialdase leviku prognoos, ent tähelepanu on pigem agropoliitiline ja suunatud põllumuldadele kui muldade seisundile tervikuna. Senised tegevuskavad näevad enamasti mullakaitset kui ressursi kaitset. Eesti maaelu arengukava (MAK) alusel makstavate pindalapõhiste keskkonnatoetuste eesmärgiks on parandada põllumajandustootjate keskkonnateadlikkust, aidata säilitada poollooduslikke kooslusi, avatud maastikke ja väärtuslikke maastikuelemente, säilitada maakasutus ning hüvitada tehtud kulutused ebasoodsamates ja keskkonnaalaste kitsendustega piirkondades ning aidata kaasa mahepõllumajanduse levikule. Eesti oma ökoloogiliste tingimuste poolest võimaldab mulda kasutada väga mitmekesiselt: põllumajandus, metsandus, loodusturism. Põllumajandusmaa on tähtis riiklik majanduslik ressurss, mille väärtus globaalsete kliimamuutuste taustal võib järjest kasvada. Eesti põllumajanduslik maafond koosnes a ca 1,12 miljonist haritava maa (24,8%) ja loodusliku rohumaa hektarist aastaks oli kasutatava põllumajandusmaa pindala vähenenud ca 38% ja eriti drastiliselt, ca ⅔ võrra, vähenes kasutatavate looduslike rohumaade pind. Haritavast maast oli 2003 aasta alguse seisuga Eestis 31% parasniisked, kuivendatud 56% ja liigniiskeid 13%). Seega ⅔ põllumajandusmaast sõltub maaparandusega loodud veerežiimist aastal tehtud maaparandusuuringute alusel on kuivendatud maast vaid 11% heas, 63% rahuldavas ja 26% puudulikus kuivendusseisundis. Põllumajandusmaa vähenemine on mullakaitseliselt 15 Muld on maakoore pindmine kobe kiht, mis on tekkinud elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel 16 Muldkate ehk mullastik on mingi maa-ala muldade kogum 13

14 põhjendatud, sest liigniiske mulla kasutamine tavaliste põllukultuuride kasutamiseks on üldiselt keskkonna- ja mullakaitseliselt lubamatu. Mulla kui loodusressurssi väärtus, mida inimene võib oma hüvanguks kasutada põllumajanduses või metsanduses, sõltub eelkõige produktiivsusest. Üldiselt, kuid mitte alati on kõrgema viljakusega mullad suurema puhverdusvõimega ka keskkonnahäiringute suhtes. Mullakaitse seisukohalt kui ka ökoloogilise produktiivsuse seisukohalt on elamu- ja ärimaaks muutmisel tähtis mitte niivõrd pindalaline kaotus, kui see, millise kvaliteediga ehk viljelusväärtusega mullal muutused aset leidsid. Avatud kaevandused ning 32 koksi-, tuha- ja aherainemäge ning kambermeetodil kaevandatud maaala arvestades on rikutud maastike muldkatet vähemalt 5% Ida-Virumaa territooriumist. Mullakaitse seadusandlik olukord Eestis aastal valmis Keskkonnaministeeriumis mullastikuseaduse eelnõu, mis jäi eelnõu faasi, sest eelnõu ei olnud kõike rahuldav ning jäädi ootama EL mulladirektiivi kehtestamist, et kaasaegne mullastiku seadus teha vastavuses EL direktiivil nõuetele. Mulladirektiiv, mis määratleb EL liikmesriikide jaoks mullakaitse ühised eesmärgid ja põhimõtted, on välja töötamisel, kuid 2009 aastal kokkulepet ja direktiivi vastuvõtmist veel ei saavutata. Kui EL tasandil mullakaitse direktiiv vastu võetakse, siis vastavalt direktiivile hakatakse looma ka Eesti mullakaitset reguleerivat seadusandlust ja tegevusprogramme. Looduskaitse seaduse alusel looduse üksikobjekti kaitse alla võtmisel moodustatakse selle ümber 50 meetri raadiuses piiranguvöönd, kui ei kehtestata piiranguvööndi väiksemat ulatust. Selles vööndis peaks muld olema kaitstud, aga see ei pruugi tagada veerežiim ja kasvukoha püsimise, kui nt karjäär või intensiivne kuivendusvõrk rajatakse vaid 50 m kaugusele. Veerežiimi muutused võivad ulatuda oluliselt kaugemale kui 50 m. Rahvusvahelistest konventsioonidest mullakaitse osas olulisimad on Kyoto protokoll ja kõrbestumist tõkestav konventsiooni, millega Eesti pole veel liitunud. Kyoto protokolli järgi on muld suurim süsinikuvaramu, mida tuleb kaitsta ning võimaluse korral suurendada. Kõrbestumise tõkestamist käsitlev konventsiooni (Eesti pole veel ühinenud) olulisim punkt Eesti jaoks pikaajaliste riiklike mullastikukaitse programmide ja kvaliteetset elukeskkonda tagavate arengukavade ettevalmistamine kuni kohaliku omavalitsuse tasandini. Konventsioonis nõutud regulaarsete riiklike aruannete koostamiseks vajaliku informatsiooni hankimine vajab mullastikukaitsega seotud institutsioonide, monitooringu ja läbiviidavate uuringute finantseerimise suurendamist. Oluline on suurendada järelvalvet tegevuste täitmise üle. Kuuendas Euroopa keskkonnategevuse programmis on aastateks seitse strateegilist teemat, millest üks on mulla kvaliteet. Kaks põhiprintsiipi selleks on a) vältida muldade füüsilise ja funktsionaalse degradatsiooni protsesside mastaapset jätkumist; b) rekultiveerida rikutud mullad sellisel tasemel, mis võimaldaks neid kasutada ohutult praegusel tasemel või parendatud tasemel ja teha selleks vajalikud kulutused. Muldade taksonoomiline kaitse Muldade taksonoomiline kaitse põhineb unikaalsetel loodusharuldaste muldade kaitsmise vajadusel, mida võiks piltlikult kasutada muldade punase raamatu nimekirjana, eriti kuna mullaelustiku mitmekesisus on meil praktiliselt teaduslikult uurimata. Eesti muldade kaardistamisühikute nimekirjas on 112 mulla liiki, millest tehnogeensed liigid moodustavad 22 ühikut. Kaitsmist vajavad 90 mullaliiki, kuid kuna mullad levivad maastikul kooslustena, ei ole tingimata vaja 90 mullakaitseala. 14

15 Mullatüüpide esindatus looduskaitsealadel vajab välja selgitamist, eriti mineraalmuldade osas. Looduskaitsealadest pea pooled on sookaitsealad, metsadest on rangelt kaitstavate metsade osatähtsus 6,3%. Kaitsealade mullastik praktiliselt ei hõlma tavalisi Kesk-Eesti viljakaid muldi. Põhja-Eesti pankranniku rusukalde muldadel kasvavad liigirikkad laialehised metsad on Natura 2000 tähtis metsaelupaik. Samas lammi-lodumetsad ja laialehised lammimetsad, mis kasvavad suuremate jõgede lammidel, ei seostu sageli lammimuldadega. Alluviaalseid setteid on Eesti väikejõgede lammidel sageli praktiliselt raske tuvastata 17. Seega ka lammimullad on eelmise sajandi jõgede süvendamiste tagajärjel tuvastatavad vaid jõeäärse asukoha alusel ning kihilised lammimullad on seega muutunud haruldasteks. Lisaks võiks kaaluda 18 Lääne-Eesti madalikul ja Pärnu kandis otse viirsavidele tekkinud gleimuldade kaitsmist ja tüsedalt leetunud nõrgkiviga leede-gleimuldade kaitsmist. Savimuldi on vaid 4,8%, nendest tähelepanuväärivamad mullalähtekivimid on jääpaisjärvede avamusaladel levivad viirsavid. Neid leidub küll ka Lääne-Eesti sookaitsealade turbalasundite all, kuid eksponeerimiseks on paremad mineraalmuldade alad, kus nad on maapinnale lähemal ca 0,3-0,5 m. Kesk-Eesti moreentasandike ja Pandivere alal on leostunud ja leetjate muldade erinevate veerežiimidega mullakooslus praktiliselt kaitsmata. Lisaks langeb leostunud ja leetjale mullale omane jänesekapsa kuusiku maapealse fütoproduktiivsus põlluökosüsteemiks viimisel 1,5 kuni 1,8 korda (6,0-7,4 t ha 1 ) 19. Sellised metsad oleksid ökoloogilise produktiivsuse alusel Eesti metsamuldade etalonid, kuhu võiks tekitada tulevastele inimpõlvedele ürgmetsa näite. Euroopas ohustatud elupaigatüübi järgi kasvavad rohundirikaste kuusikute (9050) hulka kuuluvad lopsaka alustaimestikuga liigirikkad salukuusikud ja soostuvad kuusikud. Okasmetsad oosidel ja moreenikuhjatistel (9060) on oosidel, moreeniküngastel ja voortel kasvavad sürjametsad. Sürjametsad koos oma kiviste muldadega on ohustatud ka kruusakaevandamise surve tõttu. Looduslikke kuuse ülekaaluga kooslusi esineb piiratult Endla Looduskaitsealal, Neeruti maastikukaitsealal, kuid esindusliku pindalaga kaitseala puudub. Tulevaste metsakaitsealade valikul tuleks lähtuda rohkem ka mullastikust, et need oleksid võimalikult mitmekesised. Kaitse-eeskirjade koostamisel tuleks senisest enam arvestada ka mullastiku kaitsega.. Peamised muldi kahjustavad protsessid Eestis 1. Mulla erosioon Mulla erosioon võib olla looduslik protsess, aga sageli on see protsess võimendatud inimtegevuse tulemusena (näiteks loodusliku taimkatte hävitamine metsade maharaiumine, looduslike rohumaade ülesharimine; aga ka muud muutused maakasutuses näiteks püsirohumaade muutmine haritavaks maaks, põllumajanduse intensiivistumine). Erosiooniprotsessid toimuvad aladel, kus selleks on soodsad looduslikud tingimused Eestis on eeskätt vee-erosioonist ohustatud Lõuna- Eesti künklikud alad, kus vee-erosiooniga kaasneb sageli ka tehnogeenne erosioon. Tuuleerosioon ohustab peamiselt suurema tuultega rannikualasid, peamiselt liiv- ja turvasmuldi, kuid tuuleerosiooni mõju muldadele on Eestis väiksem kui vee-erosioonil. Kuigi tegemist on piiratud aladel toimuvate protsessidega, tuleks siiski uurida maakasutuse muutusi, vajadusel võtta kasutusele erosiooni tõkestavad meetmed ja teha seiret erosiooniohtlikel aladel. 17 Kull, A.; Idavain, J.; Kull, A.; Oja, T.; Ehrlich, Ü.; Mander, Ü The changing landscapes of transitional economies: the Estonian coastal zone. Mander, Ü.; Wiggering, U.; Helming, K. (Toim.). Multifunctional land use: Meeting future demands for landscape goods and services ( ). Berlin Heidelberg: Springer. 18 Rooma, I Kaitset vajavad mullad Eestis. L. Reintam,. (toim.) Mullakaitse probleeme Eestis. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon. Valgus. Tallinn, lk Kõlli, R Kultuur- ja looduslike ökosüsteemide produktiivsuse erinevustest. Eesti Põllumajanduse Akadeemia teaduslike tööde kogumik 109: lk

16 2. Mulla orgaanilise aine vähenemine Mulla orgaanilise aine vähenemine esineb meil peamiselt turvasmuldade mineraliseerumisel. Põhjuseks on peamiselt inimtegevus, kus orgaanikarikkad märjad mullad kuivendatakse, eemaldatakse looduslik taimkate ja haritakse intensiivselt. Mulla orgaanilise aine sisaldus võib oluliselt väheneda ka mineraalmuldadel intensiivse majandamise tingimustes, kus mulda ei tagastata piisavalt orgaanilist ainet. Orgaanilise aine kadu põhjustab liigsügav künd ja intensiivne mullaharimine, samuti suurtes kogustes lämmastikurikaste väetiste kasutamine. Selle tulemuseks on muldade huumusesisalduse vähenemine ja produktiivsuse langus. Põllumuldade orgaanilise aine sisaldust jälgitakse nii seirealadel kui ka põllumajandusettevõtjatelt võetud mullaproovides (valikuliselt). Oleks vajalik kaardistada haritavad turvasmullad ja soodustada nende rohumaade alla viimist. Vajadusel võtta kasutusele vähemintensiivsed mullaharimisvõtted (minimeeritud harimine, otsekülv). 3. Muldade saastamine Eristatakse laiaulatuslikku ehk difuusset ning kohalikku ehk lokaalset saastamist. Laiaulatusliku saastamise alla lähevad atmosfäärisaaste (näiteks happevihmad), samuti põllumajandusest tulenev reostus ja reovee käitlemisega kaasnev reostus. Lokaalne mullareostus võib olla seotud peamiselt intensiivsete tööstuste ümbrusega, samuti sõjaliste objektide alad, kaevandused, prügimäed ja õnnetuste korral reostunud alad. Juhul, kui mulla looduslik puhverdus-, filtreerimis- ja transformeerimisvõime on häiritud, võib nendel saastatud muldadega aladel toimuda veereostus, samuti akuutne või krooniline mürgistus, taimede poolt mürgiste ühendite omastamine jne. Tuleks kaardistada nii need alad, kus juba on toimunud muldade saastumine, kui ka need alad, kus asuvad potentsiaalsed ohuallikad. Seirata muldade saastumist ja vajadusel rakendada meetmeid saastumise ennetamiseks või saastatud aladel muldade seisundit parandada. 4. Muldade hapestumine Muldade saastamise all võib kõnelda ka muldade hapestumisest inimtegevuse tulemusena tekivad happevihmad, kuid Eestis on nende mõju suhteliselt väike. Peamiselt Lõuna-Eestis, kuid ka mujal Eestis leiduvate happeliste muldade põhjuseks on looduslikult karbonaadivaene lähtekivim ja läbiuhteline veerežiim, mille tulemusena kahevalentsed katioonid mullaprofiilist välja kantakse. Tugevalt happelised on meil leedemullad ja rabamullad, kuid põllumajanduslikult neid ei kasutata. Mõningaseks probleemiks on happelised põllumajanduslikult kasutatavad mullad, mis vajavad produktiivsuse tõstmiseks lupjamist. 5. Muldade tihenemine (tallamine) Muldade tallamine on põhjustatud raskete masinate kasutamisest mullaharimiseks, transpordiks jne. Tagajärjeks on tihenenud kihi tekkimine mullas, mille tulemusena väheneb bioloogiline aktiivsus mullas, samuti väheneb muldade produktiivsus, väheneb vee infiltratsioonivõime ja suureneb erosioonirisk. Muldade tihenemist Eestis ei seirata, küll aga on tehtud ühekordseid uuringuid, mis näitavad põllumuldade tihenemist mõningates piirkondades. 6. Mulla bioloogilise mitmekesisuse vähenemine. Mullas on palju elusorganisme ja nende mitmekesisuse vähenemist hinnatakse nii kvantitatiivselt ehk koguseliselt kui ka liikide kaupa. Eestis on muldade bioloogilist mitmekesisust suhteliselt vähe uuritud (vastavate spetsialistide nappusel, töö on ka võrdlemisi aeganõudev ning kulukas). Seiratud on vihmausse põllumuldades. Kuid selleks, et adekvaatselt hinnata muldade seisundit (tervist), oleks vajalik sisse viia muldade bioloogilise mitmekesisuse seire. 7. Muldade katmine Ehitustegevuse surve viljakatel muldadel, planeeringud peaksid arvestama enam ja konkreetsemalt mullastikku (näit seatakse piirangud ehitustegevusele viljakatel muldadel). 16