Rahuvalvemissioonil osalejate ootused sotsiaalsetele garantiidele ja missioonijärgse eluga kohanemine

Transcription

1 Rahuvalvemissioonil osalejate ootused sotsiaalsetele garantiidele ja missioonijärgse eluga kohanemine KAIRI KASEARU, TIIA-TRIIN TRUUSA Ühiskonnateaduste instituut, SJKK TIIA-TRIIN TRUUSA Ühiskonnateaduste instituut, SJKK Sissejuhatus Peale iseseisvumist aastal olid Balti riigid teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega võrreldes erilises seisus. Suur osa nendest riikidest pidi hakkama tegelema oma sõjaväe ja sõjaväelise installatsioonide kaasajastamisega, kuid Balti riikidel ei olnud oma sõjaväge (Sapronas 2005: 115). Nii nagu Leedus ja Lätis, tuli ka Eestil luua oma sõjavägi, sellega seotud seadusandlus ja traditsioonid. Poliitiliselt võeti peale iseseisvumist Eestis väga kiiresti suunaks liitumine NA- TO ja Euroopa Liiduga, ka rahva hulgas oli toetus NATOga liitumisele suhteliselt stabiilne (Kasekamp, Pernik ja Siil 2006: 101). Koheselt, kui selleks avanes võimalus asus Eesti panustama rahvusvahelistesse missioonidesse. Esimesed rahuvalveoperatsioonid, millel osaleti, olid NATO Partnership for Peace programmi raames. Antud programm loodi muuhulgas ka selleks, et arendada militaarsuhtlust NATOga, ühtlustamaks planeerimist, väljaõpet ja õppuste läbiviimist koos NATO riikidega (Luha 1998). Sinna juurde kuulus võimaluste loomine NATO liikmekandidaatide osavõtuks erinevatest rahuvalvemissioonidest. Juba aastal osalesid Eesti kaitseväelased rahuvalve operatsioonidel Horvaatias ja aasta hiljem ka Liibanonis ning Bosnias ja Hertsegovinas (Operatsioonid alates 1995). Alates aastast on meie kaitseväelased olnud

2 Rahuvalvemissioonil osalejate ootused sotsiaalsetele garantiidele 85 pidevalt seotud erinevate missioonidega, kuid esimene reaalne lahingukogemus saadi Iraagis ja Afganistanis. Need missioonid tõid endaga kaasa ka teatud muutused ühiskondlikul tasemel. Esimesed hukkunud ja raskelt vigastatud tekitasid laiema arutelu nii selle üle, miks Eesti sõjalistel operatsioonidel osaleb kui ka selle üle, kuidas riik oma missioonilt tagasi pöördunud sõduritesse suhtub, millised sotsiaalseid garantiisid ja tagatisi pakub. Veelgi enam hakati suuremal määral, ka avalikkuses, pöörama tähelepanu sellele, et kaitseväealase elukutse nõuab temalt ja tema perelt palju, eriti missioonide ajal. Aastal 2012 rakendus Eestis veteranipoliitika, mille elluviimisel on riigi seadusandluses viidud sisse mitmeid muudatusi, eesmärgiga pakkuda meie veteranidele ja nende peredele võimalikult head sotsiaalmajanduslikku ja psühholoogilist tuge kogu missiooni tsükli vältel. Poliitika Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide osas (Poliitika kaitseväe 2012) defineerib veteranina inimese, kes vastab ühele järgmisest kolmest tingimusest: 1. on Kaitseväe koosseisus osalenud riigi sõjalisel kaitsmisel; 2. on Kaitseväe koosseisus ja rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse alusel osalenud kas rahvusvahelisel või kollektiivse enesekaitse operatsioonil; 3. on Kaitseväes teenistusülesannete täitmisel või Kaitseliidu tegevliikmena sõjaväelisel väljaõppel kaotanud püsivalt töövõime aastal oli selle definitsiooni alusel ja Kaitseväe Peastaabi andmetel Eestis ligi 2700 veterani, kellest 1800 olid lahkunud tegevteenistusest. Siiani on meil väga vähe uuringuid selle kohta, kuidas kaitseväelastel läheb pärast missioone pikemas perspektiivis, milline on olnud missioonil osalemise mõju või kuidas kaitseväelased ja nende pered missiooni kogemusi mõtestavad. Seda, millise hinnangu kaitseväelane oma missioonikogemusele annab mõjutavad väga mitmed tegurid. Kindlasti on tähtsal kohal motivatsioon missioonile minekuks, selle kulg, toimetulek üksuses, alluvussuhtes, kuid ka suhted lähedastega, kes koju jäävad.

3 86 Kairi Kasearu, Tiia-Triin Truusa Toetudes kirjandusele (Padden ja Agazio 2013, van den Berk Clark jt 2015) võib tuua välja missioonitsükliga seotud protsessid, mis mõjutavad nii kaitseväelast kui ka tema peret. Sellest hetkest, kui kaitseväelane saab teada, et ta on määratud missiooniga ühinema algab missiooni-eelne periood. Eestis on missioonile minek vabatahtlik ning võib olla ka perekonna teiste liikmetega kooskõlastatud perekondlik otsus, kuid see ei muuda missiooni-eelsel perioodil toimuvat. Kaitseväelasel algab intensiivne treeningperiood, mil lisaks muule väljaõppele, valmistub ta emotsionaalselt ette missioonipiirkonda minekuks, mis tähendab, et vaatamata füüsilisele kohalolule, on kaitseväelane oma mõtetes juba väga palju seotud eelseisva missiooniga. Selle perioodi kohta on tehtud vähe uuringuid, kuid kaitseväelase pereliikmetes võib see periood tekitada protesti ja emotsionaalset distantseerumist. Samuti lisandub ebakindlus tuleviku suhtes, ebakindlus selles osas, millal täpselt üksus teele asub, ja suhtega seotud ebakindlus (Maguire 2015). Erinevalt eelpool väljatoodust on missioonil viibimise perioodi suhteliselt palju uuritud. Mitmed stressoritest on pere seisukohast iseloomulikud just pikale lahusolekule, millele siiski lisanduvad veel militaarkontekstist tulenevad probleemid, nagu hirm kaaslase turvalisuse pärast ja soov hoida kaaslast (nii seda kes asub missioonipiirkonnas kui seda, kes on koju jäänud) ebameeldivate ning lisastressi tekitavate sõnumite eest (Maguire 2015). Samas võib selline informatsiooni ja ka emotsioonide mittejagamine tekitada emotsionaalset kaugenemist kaitseväelase ja tema lähedaste vahel, mis mõjutab missioonijärgset ehk kohanemisperioodi. Perede jaoks võib selle perioodi algus olla emotsionaalselt keeruline, kuid praktilisest vajadusest lähtuvalt püütakse uue olukorraga võimalikult kiiresti toime tulla ja peres tekib rollide ümberjaotamine. Mõneti ootamatu on see, et üldiselt peetakse missiooni keskel toimuvat puhkust kõige keerulisemaks perioodiks. Ka meie kaitseväelaste perede hulgas on neid, kes leiavad, et üheks kõige pingelisemaks perioodiks on just puhkus, tavaliselt on see tingitud osapoolte erinevatest ootustest puhkusele. Teisalt on probleemiks teineteise mittemõistmine. Sõjaväelasel võib olla keeruline suhelda nendega, kes ei ole temaga samas olukorras viibinud (Maguire 2015).

4 Rahuvalvemissioonil osalejate ootused sotsiaalsetele garantiidele 87 Missioonijärgne kohanemisperiood võib kesta väga kaua ja olla ühtlasi ka üks keerulisemaid. Lühidalt on selle perioodi ülesanneteks rollide ümberdefineerimine, ootuste ja tööjaotuse uuesti paikaseadmine, emotsionaalsest vaoshoitusest väljumine, läheduse taasloomine ning kooselu taasmõtestamine (Bowling ja Sherman 2008). Kõige suuremad kohanemisega seotud küsimused on lahendada haavatute ja vigastatute peredel, seda nii füüsiliste kui psüühiliste vigastuste korral. Käesoleva analüüsi seisukohast tuleb tuua välja mesinädalate efekt (Maguire 2015), mis tihti järgneb vahetult peale missioonilt naasmist ja kestab kuni selle hetkeni, kui algab perekonnasiseses rollijaotuses uue tasakaalu leidmine. Andmed ja metoodika Ankeetküsitlus viidi läbi ESTPLA-19 kooseisus ÜRO rahuvalvemissioonil UNFIL Liibanonis osalenud kaitseväelaste hulgas. Küsitlus toimus psühholoogiapäeval administratiivnädala raames, mis leiab aset koheselt peale missioonilt naasmist Paldiskis ja selle viisid läbi väejuhatuse toetusteenuste keskuse psühholoogid. Administratiivnädalal viibivad kaitseväelased päeval Scoutspataljonis, samas peale tööpäeva saavad nad minna kuhu soovivad. Meie missiooniüksustes võivad olla kaitseväelased, kelle pere asub Paldiskist kaugel ning sellisel juhul elatakse ja ööbitakse kasarmutes. Mõned kaitseväelased, kelle pered on lähiümbruskonnas, võivad juba elada ka kodus. Tegemist on kõikse valimiga ning küsitlusele vastasid kõik missioonil osalenud kaitseväelased, kokku 36 indiviidi. Seoses vastajate väga väikese arvuga ei ole võimalik analüüsimisel rakendada keerulisemaid statistilisi analüüsimeetodeid, teisalt tuleb aga konfidentsiaalsuse ja anonüümsuse tagamise eesmärgil andmeid analüüsida grupitasandil. Missioonil osalenud kaitseväelaste keskmine vanus oli 28,3 eluaastat (SD=5,5) ja keskmine missioonidel osalemise arv 2,8 (SD=2,3). Vastanute seas oli nii neid, kes olid missioonil osalenud ühe korra kui ka neid, kes on osalenud viiel või enamal missioonil. Üks kolmandik kaitseväelastest olid kaitseväes teeninud kuni kolm aastat, pooled 4 10 aastat ja veerand üle kümne aasta. Kaks kolmandikku vastanutest on keskhariduse

5 88 Kairi Kasearu, Tiia-Triin Truusa või keskeriharidusega, ülejäänud jagunesid võrdselt põhi- ja kõrgharidusega indiviidideks. 20 vastanut elas koos elukaaslase/abikaasaga ja 16 olid vallalised üksikud. Seitsmel vastanul olid peres kasvamas lapsed. Pooled vastanutest on pärit Eesti suurematest linnadest ja pooled väikelinnadest või maapiirkonnast. Missioonil osalemise põhjused ja ettevalmistus osalemiseks Välismissioonidel osalemise otsuse puhul saab eristada mitmeid otsustustasandeid: esiteks poliitiline otsus kas Eesti saadab oma üksuse missioonile; teiseks institutsionaalne otsus kes võiks olla üksuse juht, kuidas üksus komplekteeritakse jne; kolmandaks individuaalne otsus kas indiviid on valmis missioonile minema. Missioonidel osalemise individuaalse tasandi motivatsiooni saab jagada kaheks: motivatsioon missioonile minekuks ja motivatsioon missioonil olemiseks. Missioonil olemise kestel reeglina motivatsioon langeb missiooni ajaliseks keskpaigaks ning hakkab peale seda uuesti tõusma, kuid ei jõua samale tasemele kui oli missiooni varajases staadiumis (Juvan ja Vuga 2011). Samuti hakkab tõusma uue missiooniga liitumise motivatsioon pärast koju naasmist (Tomforde 2005). Neli kõige tähtsamat tegurit, mis mõjutavad missioonile minekut on: 1) tähendusrikkad ülesanded missiooni vältel, 2) ühtsustunne kaaslastega (comradeship), 3) hea palk ja 4) talutav missiooni pikkus (Klein ja Lippert 1998, viidatud Tomforde 2005 kaudu). Samas on toodud välja ka see, et tänapäeval mõjutavad missioonidele mineku motiveeritust tsiviilühiskonna suhtumine missioonidesse ja riigi sõjaväesse laiemalt, viimane moodustab osa postmodernse sõduri motivatsioonist (Battistelli 1997). Seetõttu vaatame järgnevalt, millised on motiivid ja põhjendused, millega vastajad oma missioonil osalemist selgitavad. Enim ollakse nõus väitega, et missioonile mindi oma kaitseväelise arengu huvides pooled missioonilkäinutest hindasid antud aspekti väga oluliseks. Teisena leidis poolehoidu väide, et missioonile mindi suurema töötasu pärast. Antud väite pooldajate seas oli rohkem neid mehi, kel varasem missioonikogemus juba olemas. Esimest korda mis-

6 Rahuvalvemissioonil osalejate ootused sotsiaalsetele garantiidele 89 sioonil käinud meeste jaoks oli aga mitmendat korda missioonil osalevate meestega võrreldes olulisem enese proovilepanek ja reaalse sõjalise kogemuse saamine. Sellist initsiatsiooni motiivi kohtab ka teiste riikide sõdurite motivatsioonis missioonile minekul (Tomforde 2005). Missioonil osalemise taga peitub kindlasti palju laiem ampluaa motiive ja põhjuseid, mida ankeetküsitluses ei ole käsitletud, kuid tinglikult võib järeldada, et esmakordset missioonile suundumist seostatakse paljuski uue ja praktilise kogemuse saamisega, mida peetakse oluliseks etapiks nii sõjalise karjääri kujundamisel kui ka isikliku arengu jaoks. Missiooni edukus ja rahulolu selle käekäiguga on paljuski sõltuv eelnevast ettevalmistusest. Eelneva ettevalmistuse osas paluti vastajatel hinnata, kuivõrd hästi oldi enne missioonile minemist informeeritud missioonipiirkonna elu- ja teenistustingimustega, millisest eelteabest jäi vajaka, mis oli oodatust raskem ja millega ei osanud eelnevalt arvestada, hinnang sõjalisele väljaõppele. Eelneva informeeritusega missioonipiirkonna eluolu kohta jäi rahule 60% kaitseväelastest, kes leidsid et info oli täiesti või üldiselt piisav ja vastas tegelikule olukorrale, samas 40% ei jäänud eelteabega rahule. Sealjuures olid kriitilisemad pigem need mehed, kes olid ka varem missioonidel osalenud. Seda saab vähemalt osaliselt seletada sellega, et viimaste aastate missioonid, kus Eesti kaitseväelased on osalenud, on olnud NATO juhitud operatsioonid ning selgelt sõjalise iseloomuga. Väljaõppetsüklis võisid nii väljaõpet andvate kui väljaõpet saavate kaitseväelaste ootused olla osaliselt mõjutatud nende eelnevatest kogemustest. Peamised valdkonnad, mille puhul leiti, et informatsiooni oleks võinud rohkem olla, võib jagada kaheks: (1) kohalik kultuur, tavad ja kombed; (2) rahuvalvemissiooni tegelikkus, tööülesanded ja varustus. Seega toodi ühelt poolt esile ebapiisav teave kohaliku eluolu kohta, näiteks milline on kohalike suhtumine rahuvalvajatesse, millised on kohalike grupeeringute omavahelised suhted, millised on traditsioonid ja pühad jne. Teine teemade plokk iseloomustab vajadust omada praktilisemat eelteavet seoses rahuvalvemissioonil täidetavate tööülesannetega, mida tähendab rahuvalvajana missioonil viibimine, millised on võimalikud konfliktide tekkimise põhjused kohalike ja rahuvalvajate vahel,

7 90 Kairi Kasearu, Tiia-Triin Truusa milline on missioonil kasutatav varustus ja väljaõpe seoses varustuse kasutamisega. Välismissioonid võivad olla väga erinevad ja seega võib missioonile asujatel olla teine ettekujutus neid eesootavast olukorrast ja tööülesannetest. Siinkohal tooks välja ühe vastaja poolt kirjapandud mõtte: Rahuvalveoperatsiooni eripära on suurem rõhk suhtlusel ja diplomaaditööl mitte sõdimisel. Palju on pataljoni ning UNIFIL raames pseudotegevusi, mida varasematel missioonidel ei ole esinenud, nt paraadid. Nagu osadest arvamustest selgus, oli missioon mõnes mõttes oodatust lihtsam vähem sõjalist tegevust, kuid samas väljakutsuvam seoses sotsiaalsete aspektidega (suhted kohalikega, kohalike omavahelised konfliktid jne.). Euroopa militaarsotsioloogia ühingu ERGOMASi konverentsil 2015 presenteerisid Hollandi teadlased oma uurimust, kus võrreldi Hollandi, Kanada, Belgia ja Eesti sõdurite identiteeti. Eesti sõdurid erinesid teiste riikide sõduritest selle poolest, et pidasid ennast pigem sõduriteks/ võitlejateks (warrior), kui rahuvalvajateks (Boesder jt 2015). Selline tulemus võib taas olla seletatav sellega, et Eesti sõduri identiteeti on mõjutanud rohkem võrdlemisi suured missioonid Iraaki ja Afganistani, kui erinevad rahuvalveoperatsioonid, millesse oleme riigina panustanud. Seega on ka ootuspärane, et enamus missioonil osalejatest hindas missioonile minekule eelnenud sõjalist väljaõpet täiesti või üldiselt piisavaks. Ebapiisavaks hindas väljaõppe viis vastajat, kellest enamiku jaoks oli tegemist esimese missiooniga. Kui aga vaadata, millised on vajakajäämised väljaõppes, siis peamiselt toodi esile just kohalikega suhtlemine missioonil tunti puudust praktilistest kultuuridevahelisest sotsiaalse suhtluse oskustest. Puudu jääb rahuvalvemissiooni eripära arvesse võtvatest praktilistest oskustest: kuidas oleks õige patrullida, erinevates situatsioonides käituda jne. Uuringud Rootsi sõdurite hulgas näitavad, et üldiselt on sõdurite rahulolu NATO juhitud sõjaliste operatsioonidega suurem kui ÜRO juhitud rahuoperatsioonidega. Selgeid käsuliine, täpseid mandaate ja osalevate riikide valitsuste väiksemat sekkumist tajuvad sõdurid positiivsetena ning tagavad kõrgema rahulolu oma tööga missiooni lõppedes (Juvan ja Vuga 2011).

8 Rahuvalvemissioonil osalejate ootused sotsiaalsetele garantiidele 91 Kui vastajatel paluti oma väljaõppe taset hinnata teiste riikide sõjaväelastega, siis enamik leidis, et tase on nii ja naa mõnel parem ja mõnel halvem ning veerand leidis, et teiste riikide missioonil osalejate väljaõpe võib olla isegi kehvem kui eestlastel. Millised on missioonilt naasnud kaitseväelaste ootused sotsiaalsete garantiide ja teenuste osas? Sotsiaalsed garantiid ja teenused on olulised missioonil osalevate kaitseväelaste heaolu tagamisel. Antud teenuseid võib jagada laias laastus kolmeks: 1) üldised garantiid, mis mõeldud kõigile missioonil osalenud kaitseväelastele ja mille eesmärk on toetada missioonijärgset kohanemist tavaeluga (nt tegevteenistuspensioni suurem määr, psühholoogiline nõustamine, SPA-puhkus perele); 2) teenused ja abi vigastatud ja haavatud kaitseväelastele ja nende peredele; 3) toetus ja abi langenud kaitseväelaste peredele. Analüüsides ESTPLA-19 liikmete hinnanguid teenuste ja toetuse vajadusele selgub, et kõige olulisemaks peetakse just vigastada saanute ravi ja nende pereliikmete nõustamist. Nimetatud teenuseid peab väga oluliseks enamik vastanutest (vigastatute ravi 30 meest 36- st ja haavatute perede nõustamist 28 meest 36-st, vt joonis 1). Järgmisel kohal on nii vigastada saanute kui langenud kaitseväelaste perede rahaline toetamine. Sellega seondub ka olulisuselt järgmiseks hinnatud toetusmeede: vigastatutele töökohtade ja teenistuse jätkamise võimaluse loomine Kaitseväes. Kõigile veteranidele suunatud üldistest tugitegevustest, peetakse kõige olulisemaks ümberõppe- ja täiendõppekulude hüvitamist. Selle taga võime taas näha vajadust kindlustada enda ja oma perekonna materiaalne heaolu ning läbi ümberõppe leida töökoht tsiviilsfääris.

9 92 Kairi Kasearu, Tiia-Triin Truusa Nõustamine sotsiaalküsimustes Psühholoogiline nõustamine missioonijärgse Nõustamine tavaeluga kohanemiseks Eluasemelaenu käendus Sihtasutuse KredEx Missioonijärgne lõõgastuspakett SPAs Langenute perede nõustamine ja nendega Tegevteenistuspensioni suurendamine Täiendus- ja ümberõppekulu hüvitamine Vigastada saanute nõustamine Võimaluste loomine haavatutele teenistuse Langenute perede rahaline toetamine Haavatute perede rahaline toetamine Haavatute perede nõustamine Vigastada saanute ravi 0% 20% 40% 60% 80% 100% Väga oluline Küllaltki oluline Mitte eriti oluline Ei ole üldse oluline Ei oska öelda/vastamata Joonis 1. Hinnang Kaitseväe poolt missioonidel osalenud kaitseväelastele pakutavatele sotsiaalsetele garantiidele ja teenustele. Suhteliselt suur on ka toetus tegevteenistuspensioni suurendamisele rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalemise eest. Samas on siin peidus ka teatavad probleemid, näiteks tõstatas üks vastaja probleemi, et seoses tegevteenistuspensioni ülemise piirmäära kehtestamisega ei suurenda missioonil osalemine paljude missioonilkäijate tegevteenistuspensionit. Alternatiivina pakuti välja, et iga missioonil osalemise eest võiks automaatselt ka Eestis teenides lisanduda teatav protsent palgalisa. Seega, kui praegu missioonil teenitav sissetulek on mitmeid kordi suurem tavasissetulekust, tagaks selline protsendipõhine lisasumma missioonil käimisega kaasneva pikemaajalise efekti sissetulekutele ja materiaalsele kindlustatusele. Välja pakuti veel erinevaid maksusoodustusi (auto ostmisel), mida saaks missioonil käimisega seostada. Selliste toetuste alla kuulub ka eluasemelaenu käendus Sihtasutuse Kredex toetusel,

10 Rahuvalvemissioonil osalejate ootused sotsiaalsetele garantiidele 93 kuid nagu ühe kaitseväelase kogemus näitas, ei tasu see panga sõnul hetkel ennast ära, sest sellisel viisil tuleb laen kallim. Nii-öelda pehmed tegevused nõustamine tavaeluga kohenemiseks, sotsiaalküsimustes ja psühholoogiline nõustamine missioonijärgse stressiga toimetulekuks on kaitseväelaste arvastes pigem mitte eriti olulised. Kuigi kaitseväelased ise ei pea neid eriti olulisteks (ilmselt mõeldes ka sellele, et kas nad ise neid teenuseid vajavad või mitte), on nende olemasolu kindlasti vajalik. Rahvusvaheline pikaajaline kogemus on näidanud, et sellise toetuse mittevõimaldamine võib vähendada tegevteenistujate üldist valmidust missioonidel osaleda (Moelker jt 2015). Kaitseväelaste suhteliselt madala hinnangu taga võib peituda taga ka põhjus, et üldiselt ei olda Eestis ja ilmselt veelgi enam militaarsüsteemis harjutud nõustamise kui abistamise vormiga. Seevastu nähakse suuremat tuge konkreetsetest tegevustest, nii toodi eraldi välja, et SPA-puhkus võiks olla pikem, või pakkuda lastega peredele veel erinevaid võimalusi (nt kontserdid, teatrietendused), tagada võimalus, et missioonil käimise eest saadav puhkus oleks võimalik tervelt välja võtta, rohkem puhata, et teha perega kaotatud aeg tagasi. Seega on selge vajadus selliste toetuste ja teenuste järele, mis võimaldavad perega taas intensiivsemalt suhelda ning lähedussuhted uuesti üles ehitada. Missioonil osalemine, naasmine ja suhted lähedastega Missioonil osalemine ei puuduta ainult sõjaväelast ennast, vaid ka tema perekonnaliikmeid: elukaaslast, lapsi, vanemaid, õdesid-vendi. Erinevates riikides sõjaväelaste ja nende pereliikmetega läbiviidud uuringud on näidanud, et missioonil osalemine võib mõjutada pereliikmete, eriti laste psühholoogilist heaolu, viia pereliikmete vahelise võõrandumiseni ja perekondade purunemiseni (Andres, De Angelis ja McCone 2015, Maguire 2015). On leitud, et pereliikmete toetus ja head suhted missioonil olemise ajal parandab oluliselt missioonil viibivate sõjaväelaste sooritust ja heaolu (Juvan ja Vuga 2015). Missioonilt naasnud kaitseväelastest 15 leidis, et perekond pigem pooldas nende missioonile minemist, 11 leidis, et suhtumine oli neutraalne ja 10 tõid esile, et perekond ei pooldanud nende otsust. Vaadates kuivõrd erinev on perekonna hoiak partnerlussuhtes olevate meeste ja vallaliste meeste puhul, siis ilmneb et suuri

11 94 Kairi Kasearu, Tiia-Triin Truusa erinevusi ei esine. Ei saa väita, et vabad ja vallalised ning lastetud mehed tajuksid perekonna (suure tõenäosusega vanemad, õed-vennad) toetust positiivsemalt või negatiivsemalt kui paarisuhtes lastega mehed. Pigem on igal perel oma lugu, miks ollakse poolt või vastu. Osaliselt võib seda seletad ka selle kaudu, et esimest korda missioonil käinud meestel ei ole lapsi, kuid samas võib esimest korda missioonile minek tekitada lähedastes rohkem vastakaid tundeid ja hirme. Lastega kaitseväelastel ja nende peredel oli olemas varasem välismissiooni kogemus, mistõttu ollakse paremini ettevalmistatud missiooniks ja missioonil viibimise perioodiga hakkama saamiseks. Ligemale kaks kolmandikku meestest leidis, et ühenduse hoidmine perekonna ja lähedastega oli missiooni ajal väga hästi tagatud ning kolmandik leidis, et pigem hästi. Ainult üks vastaja ei jäänud suhtlemisvõimalustega rahule. Seega võib järeldada, et võimalused suhete alalhoidmiseks pereliikmetega on igati tagatud, ja võimaluse kasutamine sõltub indiviididest ja peredest endist kuivõrd ollakse harjunud suhtlema IT võimaluste vahendusel, kui efektiivne on see suhtlemisel lastega sõltuvalt laste vanusest jne. Head suhtlemisvõimalused panustavad peresuhete säilimisse: kaks kolmandikku leidis, et missioonil viibimine ei toonud peresuhetes kaasa muutusi, seitsme hinnangul läksid suhted paremaks ning kolme sõjaväelase puhul pigem halvemaks. Suhete paranemist nägid pigem need kaitseväelased, kes viibisid oma esimesel missioonil ning olid pigem vallalised ja lastetud. Võib eeldada, et uues olukorras ja lähedastest eemal viibimine ning mõlemapoolne mure lähedaste käekäigu üle võib pereliikmete suhetele mõjuda pigem positiivselt muutes neid lähedasemaks, samuti jäävad ära võimalused igapäevaste argiprobleemide ja lahkhelide tekkeks. Ehk tegemist võib olla mesinädalate efektiga. Perekonnauuringutes on kasutusel termin abielu kaitsemehhanism (Burman ja Margolin 1992, Waldrong, Hughes ja Brooks 1996), mille kohaselt on leitud, et paarisuhtes inimeste heaolu (nt tervis, alkoholi vähesem tarbimine) on paremini tagatud kui vallalistel, seda tänu teise inimese toetusele, hoolivusele, kontrollile jne. Ilmneb, et ka missioonil osalenud meeste puhul on oma eluga üldiselt rohkem rahul need, kes on paarisuhtes võrreldes vallalistega. Seega

12 Rahuvalvemissioonil osalejate ootused sotsiaalsetele garantiidele 95 võib öelda, et paarisuhtel, kui see on toetav ja probleeme ei ole, on pigem toetav efekt missioonil viibiva kaitseväelase emotsionaalsele heaolule. Kui varasemad uuringud on toonud esile, et missioonilt naasmisega võivad kaasneda kohanemisraskused nii töö- kui peresfääris (Andres, De Angelis ja McCone 2015), siis ESTPLA-19 liikmed näevad samuti teatavaid kohanemisraskusi just tavalise elukorralduse, argielu rahu ja rutiinsusega harjumisel, sellele järgneb mure, kuidas taastada võib-olla vahepeal nõrgemaks jäänud kontakte lähedaste ja sõpradega. Kolmandik nõustub ka väidetega, et pärast missiooni võivad tekkida raskused kohanemisel kollektiiviga, mille atmosfäär võib erineda missiooniüksuse sisekliimast ning võivad tekkida raskused tavaellu naasmisel, sest vaid vähestel on missioonikogemus. Eraldi tõid mõned vastajad esile, et missioonilt naasmisega kaasnevad rahalised raskused, sest on harjutud kõrgema palgaga ning raske on nii-öelda tavapalgaga hakkama saada, samuti tavaelu tegevuste ja toimetustega taasharjumine: söögivalmistamine, üksinda elamine, unerežiim jne. Kokkuvõte Eesti on osalenud välismissioonidel suhteliselt pikka aega, olemas on kogemus nii sõjaliste kui ka rahuvalve missioonidega seoses. Siiski on iga missioon omanäoline ja sellel osalevate kaitseväelaste jaoks ilmselt ainulaadne. ESTPLA- 19 missioon toob selgelt esile, et rahuvalvemissioonil toimub ülesannete täitmine kohalikus kultuurikontekstis, mis tähendab, et väljaõppe faasis tuleks rohkem pöörata k tähelepanu missioonipiirkonna sotsiaal-kultuurilise keskkonna tutvustamisele ja praktilistele kultuuridevahelise kommunikatsiooni võtetele. Kaitseväelaste kogemusele tuginedes võib teise järeldusena tuua esile, et üldised ootused veteranidele suunatud sotsiaalsete teenuste ja garantiide osas kattuvad olemasolevate teenustega, küll aga on võimalus nende edasiarendamiseks. Peamiselt saab tuua välja kaks vajadust: (1) kuidas tagada missioonil käimise pikemaajalisem efekt materiaalsele kindlustatusele ja (2) kuidas hüvitada missioonil veedetud aeg perekonnale ehk tagada paremad võimalused missioonijärgseks koosolemiseks perekonnaga (puhkus, ühiste vaba aja tegevuste toetamine).

13 96 Kairi Kasearu, Tiia-Triin Truusa Kasutatud kirjandus Andres, M., De Angelis, K., McCone, D. (2015). Reintegration, reconciliation, and relationship quality. R. Moelker, M. Andres, G. Bowen, P. Manigart, P. (Toim.). Military Families and War in the 21st Century. Comparative perspecitves. New York: Routledge, lk Battistelli, F. (1997). Peacekeeping and the Postmodern Soldier. Armed Forces & Society, 23(3), Broesder, W. op den Buijs, T. Goldenberg, I., Resteigne, D., Jermalavicius, T. (2015) "Different countires, different soldiers? A comparative study of military role identity of Dutch, Canadian and Estonian soldiers. Bowling, U. B., & Sherman, M. D. (2008). Welcoming them home-supporting service members and their families in navigating the tasks of reintegration. Professional Psychology: Research and Practice, 39(4), Burman, B., Margolin, G. (1992). Analysis of the association between marital relationships and health problems: An interactional perspective. Psychological Bulletain, 112, Juvan, J., Vuga, J. (2015). The influence of the primary social environment on members of the Slovenian Armed Forces.. R. Moelker, M. Andres, G. Bowen, P. Manigart, P. (Toim.). Military Families and War in the 21st Century. Comparative perspecitves. New York: Routledge, lk Juvan, J., & Vuga, J. (2011). What Motivates Slovenian Peacekeepers? International Peacekeeping, 18(1), Kasekamp, A., Pernik, P., & Siil, J. (2006). Defence-Related Civil Society in Estonia. In M. Caparini, P. Fluri, & F. Molnár (Eds.), Civil Society and the Security Sector: Concepts and Practices in New Democracies. LIT Verlag Münster. Luha, A. (1998). Enlarging North Atlantic Treaty Organization: A Possible Security Guarantee for the Baltic States (MA Thesis). Tartu University, Tartu. NATO_enl#5, kasutatud

14 Rahuvalvemissioonil osalejate ootused sotsiaalsetele garantiidele 97 Maguire, K. C. (2015). Military Family Communication: A Review and Synthesis of the Research related to Wartime Deployment. In E. S. Parcell & L. M. Webb (Eds.), A Communication Perspective on the Military: Interactions, Messages, and Discourses. Peter Lang Publishing Incorporated. Moelker, R., Andres, M., Bowen, G., Manigart, P. (2015). Military Families and War in the 21st Century. Comparative perspecitves. New York: Routledge. Operatsioonid alates 1995 Kaitsevägi. (n.d.). kasutatud Padden, D., & Agazio, J. (2013). Caring for Military Families Across the Deployment Cycle. Journal of Emergency Nursing, 39(6), Poliitika kaitseväe ja kaitseliidu veteranide osas. (2012). files/kmin/nodes/13586_veteranipoliitika.pdf, kasutatud Sapronas, R. (2005). Lithuania: building from scratch in the Baltic setting. In W. N. Gremann & A. Karkoszka (Eds.), Security Sector Reform in Central and Eastern Europe. Difficult Paths Towards Success. Tomforde, M. (2005). Motivation and self-image among German peacekeepers. International Peacekeeping, 12(4), Waldrong, I., Hughes, M.E., Brooks, T.L. (1996). Marriage protection and marriage selection prospective evidence for reciprocal effects of marital status and health. Social Science & Medicine 43, van den Berk Clark, C., Balan, S., Scherrer, J., Widner, G., Shroff, M., & Price, R. K. (2015). Role of substance abuse in physical and mental health trajectories throughout the deployment cycle: A national guard study. Drug and Alcohol Dependence, 146, e9 e10.