Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. Kõrgem Sõjakool. Taktika õppetool

Transcription

1 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Kõrgem Sõjakool Taktika õppetool MARGUS SANDER 6. põhikursus Otsuse vastuvõtmise protsess rühmaülema tasemel Lõputöö Juhendajad MA Ken Kalling Kapten Tarmo Metsa Tartu 2005

2 REFERAAT Töö autor: Margus Sander Töö pealkiri: otsuse vastuvõtmise protsess rühmaülema tasemel Juhendajad: Ken Kalling, MA Tarmo Metsa, kapten Töö tüüp: lõputöö Lehekülgede arv: 62 Kasutatud kirjanduse ja allikmaterjalide arv: 37 Tabelite arv: - Jooniste arv: 3 Lisade arv: 1 Töö kirjutamise keel: eesti keel Märksõnad: otsus, otsustamisprotsessi analüütiline ja intuitiivne mudel, taktikalised otsustamismängud, otsustamise õpetamine kadettidele ja seersantõppurhele Eesti Kaitseväes. Teema valiku põhjendus: otsustamine on sõjaväelise juhi põhiülesanne. Selleks et teha objektiivsemaid otsuseid, on vaja teada, kuidas erinevates situatsioonides kasutada parimaid otsustamismudeleid. Sõjateaduste valdkond on areneb kiiresti. On vaja olla kursis, kuidas on arenenud otsustamisalane väljaõpe maailmas kõrgelt arenenud Ameerika Ühendriikide armees, et vajadusel saaks teha ettepanekuid muudatuste sisseviimiseks ka Eesti Kaitseväe väljaõppes. Uurimistöö objekt: otsustamismudelid ja nende areng maailmas. Kaardistatakse Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes põhikursuse õppekava raames ja Kaitseväe Võru Lahingukoolis vanemallohvitseride baaskursuse õppekava raames läbiviidavat otsustamisalast väljaõpet ning tehakse vastavas valdkonnas järeldusi ning ettepanekuid. Uurimistöö eesmärk: kaardistada momendil läbiviidav taktikaiise otsustamisealane väljaõpe rühmaülema tasemel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes ja Kaitseväe Võru Lahingukoolis. Leida kitsaskohti ja pakkuda välja valdkondi, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Annotatsioon: Autor annab ülevaate otsustamismudelite väljakujunemise aj aloost Ja hetkeolukorrast Struktuuriliselt on töö jaotatud kaheks suuremaks peatükiks. Esimeses peatükis juhatatakse lugeja teemasse sisse, antakse ülevaade otsustamismudelite teooriast. Teises peatükis annab autor ülevaate Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes ja 2

3 Kaitseväe Võru Lahingukoolis läbiviidavast otsustamisalasest väljaõppest rühmaülema tasemel. Tuuakse välja paralleele ja võrdlusi uuemate otsustamismudelitega, mille on välja töötanud oma ala spetsialistid väljaspool Eestit. Autor pakub välja lahendusi, mida võiks muuta praegu toimuvas otsustamisealases väljaõppes, et õpe oleks efektiivsem. 3

4 LÜHENDITE SELGITUS EKV - Eesti Kaitsevägi FM (jield manual) - lahingumäärustik JVR - j alaväerühm KSK - Kõrgem Sõjakool KVLK - Kaitseväe Lahingukool KVÜÕA - Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused KÜ - kompaniiülem KÜA - kompaniiülema abi ltn - leitnant n-ltn - nooremleitnant MCDP (marines corps doctrinal publication) - merejalaväelaste doktriin OAM - otsustamisprotsessi analüütiline mudel OIM - otsustamisprotsessi intuitiivne mudel OLM - otsustamisprotsessi loomulik mudel ptk - peatükk PÜ - pataljoniülem RÜ - rühmaülem ST ANAG - Standardiseerimiselepe STV - suurtükivägi SõOP - sõjaline otsustamisprotsess TOM - taktikaiine otsustamismäng TT - tankitõrje 4

5 SISUKORD REFERAAT SISSEJUHATUS OTSUSE V ASTUVÕTMISE PROTSESSI ÕPETAMISE JA UURIMISE AJALUGU... Il 1.1. KAASAEGSE USA ARMEE STAABIOHVITSERIDE DOKTRIINI AJALUGU OTSUSTE TEGEMISE MEETODID JA TEOORIAD ANALÜÜTILISED MUDELID - SÕJALINE OTSUSTAMISPROTSESS NA TURALISTLIKUD MUDELID - INTUITIIVNE OTSUSTAMINE OTSUSTAMISMUDELITE VÕRDLUS JA OIM-I TÄHTSUS STRESSI SITUATSIOONIS OODA-SILMUS TAKTIKALISED OTSUSTAMISMÄNGUD OTSUSTAMISALANE VÄLJAÕPE EESTI KAITSEVÄES RÜHMAÜLEMA TASEMEL RÜHMA TASEME OTSUSTAMISALASE VÄLJAÕPPE ÕPPEMATERJALID EKV-S RÜHMAÜLEMA TASEMEL ÕPETATAV ANALÜÜTILINE OTSUSTAMISEPROTSESS EKV-S RÜHMAÜLEMA TASEMEL ÕPETATAV INTUITIIVNE OTSUSTAMINE KOKKUVÕTE SUMMARY KIRJANDUS LISA 1. LAHINGUTEGEVUSE PLANEERIMISE PROTSESS RÜHMAÜLEMA JUHTIMISVÕTTED OLUKORRA HINNANG ÜLESANDE ANALÜÜS FAKTORITE ANALÜÜS : RÜHMAÜLEMA OTSUS JA LAHINGPLAAN

6 SISSEJUHATUS " Ot sus on sõjalise tegevuse juhtimise täht saim osa. Juhtimise kunst seisabki otsuse võtmises ja õige silmapilgu äratundmises, mil tuleb ot sus vastu võtta " (Reek 1937: 7). Otsus on otsustamisprotsessi tulemus. Otsustamisprotsess on tegevus või rida tegevusi, mis viivad järeldustele või ka küsimustele, vastuoludele. Tehes oma igapäevaseid toimetusi seisame silmitsi paljude probleemidega. Peame vastu võtma eri tüüpi otsuseid. Kui planeerime näiteks puhkusereisi, siis mõned meist teevad üksikasjaliku ja loogilise analüüsi, kuhu minna. Olles juba teel, saab kasutada lihtsaid reegleid, et ot sustada, millal ja kus peatuda ning millist marsruuti valida, arvestades kaasnevate fakt oritega - nt liiklusega. (Betsch, Haberstroh, 2004: 3) On oluline mõista, kuidas erinevad otsusevariandid on läbi töötatud. Tundmatu situat siooni korral ei ole meil eelnevaid kogemusi, mis juhiks meid läbi ot sustamisprotsessi. Kuidas siis sellisel juhul valida sobiv otsustamisstrateegia? Tuttava situat siooni korral on probleemi lahendamiseks rohkem kogemusi. Sellisel juhul on osad otsused tõeliselt automaatsed ja ei vaja pikka järelemõtlemist. (Betsch, Haberstroh 2004: 3) " Ot suste tegemine on juhtimise põhiolemus," on öelnud Dwight D. Eisenhower (Puryear 2000: 44). Sõjanduse kontekstis peab otsustaja olema tõeline professionaal. Sõjaväelised juhid on erilised sellepoolest, et nad peavad juht ima inimesi ning seda ekstreemsetes tingimustes nii rahu kui sõja aj al. Iga käsk tuleb põhjalikult läbi mõelda, sest tegemist on inimeludega, ja käskude eest vastutab ainult juht. Sõjaväelisele juhile on vajalikud teatud kindlad iseloomujooned. Ideaaliks on juht, kes püüab igas olukorras saavutada kõige paremaid tulemusi. Kui olukord peaks mingil põhjusel kiiresti muutuma, siis muutuvad ka inimeste püüdluste tasemed. Selleks et ot sus oleks edukas, peaks see olema õigeaegne. Kindral George S. Patton, Jr. on öelnud: " Hea plaan, mis viiakse täide kohe, on parem kui täiuslik plaan järgmisel nädalal " (MCDP-5, 1997: 27). Sõjalises tegevuses ei ole kahte teineteisega samast olukorda. Seepärast peavad sõjalised otsused olema vabad sabloonist ja skemaatilisusest. Teiselt poolt aga sündmused arenevad kiiresti, mistõttu tuleb sõjalise tegevuse juht imiseks arendada ot sustamiskiirust, kusjuures otsused peavad olema paindlikud ja muutlikule olukorrale kergesti kohandatavad; otsused peavad olema konkreetsed ja elustatud vankumata tahtest, olles vabad igasugusest abstrakt susest. (Reek 193 7: 8) 6

7 Autor seabki endale eesmärgiks uurida, kuidas rühma taseme juhid otsuseid vastu võtavad. Uurimustöö toetub väga suures osas autori enda kogemustele, mis on saadud KVÜÕA-s põhikursuse õppekava raames läbitud rühma taseme väljaõppe käigus. Väljaõppe mahuks oli 10 ainepunkti. Esimeses peatükis annab autor ülevaate otsustamisprotsessi erinevatest mudelitest ning sellest, kuidas Ameerika Ühendriikides on toimunud arendustöö selleks, et sõjaväeliste! juht idel oleks paremad tingimused otsustamiseks. Samuti sellest, millised on põhilised probleemid ning kuidas nähakse nende lahendusi. Teises peatükis keskendub autor KVÜÕA-s Ja KVLK-s õpetatavatele ot sustamistehnikatele. Millised on kadettidele Ja seersant -õppuritele õpetetava otsustamismudeli piussid ja miinused, millises mahus neid õpetatakse ning mida võiks paremini teha? Kas otsustamisalane väljaõppe alused annavad rühma taseme juhtidele ettevalmistuse, et toimida tulevases lahinguvälja keskkonnas? Tulevane lahinguvälja keskkond on väga kiiresti muutuv. See nõuab sõjaväeliselt juhilt oskust tulla toime ennenägematute keeruliste olukordadega, ebamäärasusega ja lahingu kiire tempoga. Sellises muutuvas lahinguvälj a keskkonnas tegut semiseks on vaja pidevalt tõhustada otsustamise alase väljaõppe meetodeid. (Gyllensporre 2003:20) 7

8 EELNEV TEEMAKÄSITLUS JA KASUTATAVAD ALLIKAD KVÜÕA raamatukogus olemasoleva otsustamise teemal olemasolevate materjalide hulk on väga väike. Eestikeelse materjali hulk on minimaalne, võib isegi öelda, et olematu. Ainuke raamat, mis eesti keeles otsustamise teemal leidus, oli kindralmajor N. Reek'i poolt a välja antud " Juhi otsus ja selle kujunemine ". Reek oli andekas ohvitser, kes esimese eestlasena lõpetas Prantsuse Kõrgema Sõjakooli. Täites nii Sõjavägede Staabi ülema kui sõjaministri funktsioone, viis ta Eesti sõjaväe väljaõppe kooskõlla Euroopa põhimõtetega (Eesti Kait seväe kodulk, a). Autori arvates on Reek ot suse vastuvõtmise alase välj aõppe jaoks koostanud põhjaliku ja oma aj a kohta vägagi kaasaaegse raamatu. Loomulikult on tegemist rohkem kui pool sajandit tagasi kirja pandud teosega, kuid kõik uus on tavaliselt unustatud vana ning see raamat aitab võrrelda praegust teooriat maailmasõdade vahelise aj aga. Teiseks eestikeelseks kirjatükiks otsustamise teemal oli KVÜÕA 2. keskastmekursuse õppuri Indrek Silla a kirjut atud diplomitöö teemal " Ot sustamisprotsess, otsustamismudelid ja otsustamisoskuste õpetamine ". See on ainuke senimaani kirjut atud otsustamisteemaline diplomitöö KVÜÕA-s. Eestikeelsetest materjalidest pole võimalik mööda minna sõjandusvaramu klassikust Carl von Clausewitz'st ja tema teosest " Sõjast ". Clausewitz on kirja pannud aruka ja sisukait süsteemse sõjateooria, mida peetakse kaasaaegses sõjandusteoorias väga autoriteetseks materjaliks. Eestikeelsetest materjalidest on olemas veel erinevad välisriikide relvajõudude tõlgitud määrustikud (Vene Föderatsioon, Soome Vabariik), kuid need on väga üldsõnalised ja nende põhjal järeldusi teha on raske. Autori arvates on materjali nappus märk sellest, et taktikalisel tasemel otsustamisega on Eesti Kaitseväes ilmselgelt vähe tegeletud. Töö autor on a läbinud KVÜÕA-s sõjaväelise juhtimise õppekava raames rühma taseme kursuse ning see andis tõuke otsustamise teemat põhjalikumalt uurida. Uurimustöös on kasutatud ka autori isiklikke kogemusi, mis on saadud vastava väljaõppe käigus. Eestikeelse materjali vähesuse tõttu tuli hakata informatsiooni otsima võõrkeelsest kirjandusest. Seega sai selgeks tõsiasi, et USA-s käib tihe töö just ot sustamise valdkonnas ning on tehtud ka palju edusamme, et otsustamist efektiivsemaks muuta. Uurimist öös on pööratud suurimat tähelepanu USA armee arengule sellel alal, sest eeskujuks on vaja võtta just riik, kellel on sõjalistes konfliktides ja kampaaniates osalernisel suured kogemused. 8

9 Tuleb aru saada sellest, et lahingusituatsioonis saadud kogemused on hindamatud ning nende põhjal tehtud järeldused veel suurema tähtsusega. Autor pidas vajalikuks uurida, milliste dokumentide põhjal on USA armees otsuse vastuvõtmine reguleeritud. Uurimise alla tulid USA vastava taseme lahingumäärustikud (FM-id) ning doktriinid. FM-e uuendatakse pidevalt, lähtudes viimastes konfliktides saadud kogemustest ja seega ei sisalda need vananenud informatsiooni, vaid hõlmavad uusi lahingukogemusi. Käesolevas töös kasutatakse USA ohvitseride uurimistöid, mis on kirjutatud USA armee Juhtimise -j a Kindralstaabi Kolledzis (Command and General Sta.ff College) Port Leavenworth's. Uurimused käsitlevad otsustamisalaseid probleeme USA armees ja põhinevad kogemuste!, mis on saadud otsustamisoskuse rakendamisel, ning seetõttu peab autor neid oluliseks. Enamik uurimistöös kasutatavaid allikmaterjale on võõrkeelsed. Materjalide otsingu! sai aut or ülevaate tänapäeva juht ivate sõjateoreetikute vastavasisulistest käsitlustest ning neid kasutatakse ka käesolevas töös. Ameerika Ühendriikides on otsuste vastuvõtmise alase uurimistöö eestvedajaks dr Gary Klein. Klein on naturalistliku otsustamise uurimise juht figuur ning kognitiivne psühholoog, samuti ot sustamist uurivate teadlaste grupi (Kl e in Associates, Inc) peaspetsialist ja juhataja. Ta on üks naturalistliku otsustamise uurimissuuna rajaj a, kes on oma uurimistööde tulemusena töötanud välja ot sustamisprotsessi intuitiivse mudeli (recognition-primed decision model). Kleiniga teeb tihedat koostööd kolonelleitnant Pete Thunholm. Ta juhib Rootsis otsustamisalast uurimustööd. Thunholm on erus ning hetkel töötab ta uurija ja projektij uhina Rootsi Riiklikus Kaitsekolledzis (Swedish National Defence College ). Thunholm andis a välja põhjalikel uurimistöödel põhineva raamatu " Military Decision Making and Planning: Towards a New Prescriptive Model ", mis annab väga hea ülevaate militaarses valdkonnas otsustamise alal toimunud arengust ja pakub välja uue alternatiivse sõjalise ot sustamisprotsessi (SõOP) mudeli - " planeerimine aj aliselt piiratud olukorras " (planning under time-pressure), mille aluseks on naturalistliku otsustamise põhimõtted (Thunholm 2003, ptk 5: 3). Thunholmi kirjutis on väga põhjalik ka kasutatud kirjanduse poolest. Sealt sai autor ka enda uurimistöösse palju vajalikke viiteid allikamaterjalidele. Teose järgi viiakse läbi taktikalist planeerimist Rootsi Kaitsekolledzis. See näitab, et Rootsi armee on hakanud USA armee põhimõtete järgi planeerima ja otsustama. Kuigi Rootsi pole NATO liige, on sealsed lahingutegevuse põhimõtted 9

10 ühtlustunud NATO omadega. Koostegevus käib põhiliselt NATO programmi "Partnerlus rahu nimel " (Partnership for Peace (PfP)) raames, mis aitab laiendada ja intensiivistada poliitilist ja sõjalist koostööd kogu Euroopas. Mõlemad eespool mainitud teadlased on oma materjalidega, kesksel kohal ka käesolevas uurimuses. Thunholm ja Klein pingutasid mõlemad selle nimel, et planeerimise jaoks välja anda USA armee uus lahingumäärustik, mis lähtub intuitiivse planeerimise mudelist (recognitial planning model) ning sellel perioodil arutasid nad palju sõjaliste otsustamismudelite teemadel. Üheks kindlaks materjalide kogumise kohaks peab autor ühte juhtivat sõj andusalast aj akirja " Military Review ", kus on autoriteetset e asjatundjat e poolt kirjutatud artikleid ka otsustamise teemadel. Tegemist on teadusliku aj akirjaga, milles käsitletakse sõjandusteooria viimase aj a uuendusi. Aj akiri on saadaval lugemiseks KVÜÕA raamatukogus. Uurides ükskõik millist teemat on alati kasulik küsida nõu oma ala spetsialistideit Selleks, et saada informatsiooni hetkel rühma tasemel toimuva otsustamisalase väljaõppe kohta, küsitles autor KVÜÕA jalaväerühma takt ika õppejõudusid grupivanemat leitnant Rein Essat ja KVÜÕA jalaväerühma taktika õppejõudu nooremleitnant Lauri Aavakivi ning KVLK-i planeerimisjaoskonna ülemat (õppeosakonna ülema ülesannetes) leitnant Kaupo Kai vi. Uurimistöös kasutatud allikmaterjalid annavad tööle tugeva teoreetilise aluspinna. Praktiliste näidetena on uurimistööle lisatud autori isiklikud kogemused, rühma taseme spetsialistide antud üt lused ja USA armee FM-id ning taktikaiise taseme juhtide lahingusituatsioonidest tehtud järeldused. Käesolev uurimistööga tehakse algust takt ikaiise taseme otsustamisealase väljaõppe kaardistamisega. Uurimistöö teema on mahukas ning tööd oleks kindlasti vaja jätkat a järgnevates samal teemal teht avates uurimistöödes. Autor ei jõua käsitleda kõiki otsustamisalase väljaõppe aspekte, kuid toob välja mitmeid probleeme koos võimalike lahendustega. Selline teadmine annab võimaluse kasutada käesolevat uurimistööd ka allikmaterjalina järgmistes samal teemal tehtavates eestikeelsetes uurimustes. 10

11 1. OTSUSE V ASTUVÕTMISE PROTSESSI ÕPETAMISE JA UURIMISE AJALUGU Juhtimise madalamatel tasanditel (rühm, kompanii) on loogiline, et ülem täidab ise kõik juhtimisega seotud rollid. Kõrgemal tasandil on aga vajalik staabi abi, et ülem saaks keskenduda põhiküsimustele ja olla seal, kus ta suudab kõige paremini mõjutada lahinguväljal toimuvat. Staap vastutab otsuste langetamiseks vaj aliku info hankimise eest, aitab koostada plaane ja toetab ülemat kontrolli teostamisel. (Sõjaliste operatsioonide käsiraamat 2002, ptk 2-9) Vajalik on märkida, et rühmaülema otsustamisel on otsene seos staabitööga. Staabi ja rühmaülema ot suste vastuvõtmise erinevus seisnebki tegelikult ainult takt ikaiise taseme erinevuses, mis väljendub informatsiooni mahus ja planeerimise detailsuses. Otsuste vastuvõtmise põhimõtted on staabil ja rühmaülemal samad. Algelised sõjaväe staabitöö protseduurid on arenenud alates aastast e Kr, tõenäoliselt varase Egiptuse armee aegadest. Kuid sõjaajaloolase James D. Hittle andmete järgi, kes on uurinud sõjavägede staabitööd, kujunes modernne staabisüsteem välja alles 19. sajandi lõpus ja Ameerika Ühendriikide armees veel hiljem. Hittle toob välja mõned modernse staabisüsteemi omadused: 1) järj epidev koolitussüsteem staabiohvitseride väljaõpetamiseks; 2) ülema võimu delegeerimine; 3) staabis välja töötatud või läbi vaadatud käsud; 4) kindlad protseduurid, kus ülesanded on jaotatud staabi erinevate sektsioonide vahel. Hittle pakutud omadused iseloomustavad kindlasti edukat 19. saj andi lõpu Preisi kindralstaapi, mida juhtis kindral Helmuth von Moltke. Nimetatud staap vastutas suures osas Saksamaa kiire võidu eest Prant susmaa üle aastal. Industriaalajastul hakkas militaarteooria vaatlema armeesid kui rahvusriikide masinaid. Kindral Helmuth von Moltke aj al tõestas Saksa armee, et armee, mis suudab selgelt planeerida oma ülesandeid, on võimeline oma eeliseid kasutades kiirelt võitma terveid rahvusi mobiliseerinud suuri sõdasid. Kindralstaabi jõud alistas endale kurnava ja järeleandmatu sõjalise ot suse vastuvõtmise protsessi ja planeerimisega tsiviilpoliitika ning hakkas tegelikult juhtima poliitilisi otsuseid. (Paparone 2001: 45) Sõjapidamine muutus järj est keerulisemaks. Loodi doktriine planeerimise ja otsustamise jaoks eesmärgiga aidata juht idel teha ot suseid paremini ja kiiremini kui seda teevad n nde 11

12 vastased. USA valitsus moodustab Ameerika kodusõja perioodil ( ) Saksamaa kindralstaabiga samaneva staabi, kuid hoopis teistsugustel alustel. Tsiviilvõimu kehtestamine sõjaväe üle kirjutat akse USA põhiseadusesse, mis muudab sõjaväe tsivilistidest otsustajatele ja põhiseadusele alluvaks. Hoolimata sellest on kaasaaegsed riigid võtnud ideid ja eeskuju Saksamaa staabi mudelist. (Paparone 2001 :45) 1.1. Kaasaegse USA armee staabiohvitseride doktriini ajalugu Aj al, mil maailm liikus Esimesele maailmasõjale järj est lähemale, puudusid USA armeel st aabitööks vajalikud doktriinid a avaldatud lahinguvälja eeskirjad (Regulations for Field Maneuvers) ei sisaldanud endas staabitöös läbiviidavate protsesside kirjeldusi a ilmunud lahinguvälja eeskirjas (Field Service Regulations) on mainitud vajadust ülemate ja staabi poolt läbiviidavate protsesside kirja panemiseks, kuid see ei kirjeldanud ühtegi neist. (Paparone 2001 :46) Esimese maailmasõja järel a ilmunud versiooni olid lisatud käskude formaadid koos nõutavate lisade, kaartide ja tabelitega. Siiski oli kirjas vaid see, et juhid peaksid esmalt olukorda hindama ja siis kindla tegevuskava näol ot suse vastu võtma. Protsessi läbimise spetsiifikat polnud selgitatud. Võrdluseks USA arengule valmis a sügisel kindralmajor N. Reek'i raamatu " Juhi otsus ja selle kujunemine " algkuju, mille eesmärgiks oli Eesti ohvitseride otsustamisalane ettevalmistamine ning milles on põhjalikult lahti seletatud otsuse mõiste ja selle kujunemine (Reek 1937:6) a valmis USA staabiohvitseride tegevuseeskiri (Sta.ff Officers Field Manual), milles on kirja pandud printsiibid, kuidas informatsiooni ja andmeid nii rahu kui sõja aj al erinevates operatsioonides ja erineval maastikul staabitöös kasutada. Eeskiri sisaldab kõikehõlmavat juht imis- ja staabidoktriini, millel baseeruvad kaasaaegsed protseduurid. (Ibid, 46) a valmistus USA Teiseks maailmasõjaks ja suurendas pidevalt oma isikkoosseisu ning sõja lõpul oli armees juba 8 miljonit sõdurit. Sõjaliste ot suste vastuvõtmise ja nende planeerimise tegi see väga keeruliseks, niisiis oli vaja uuendusi a väljastati USA armee lahinguvälja eeskiri (US Army Field ManuaZ 101-5), staabiohvitseride lahinguvälja eeskiri (Sta.ff Officers Field Manual) ning staabi- ja lahingukäsud (The Sta.ff and Combat Orders). Nende dokumentidega täiendati ja tõhustati doktriini, mis oli välja antud a. Uus meetod, kuidas kasutada staabiohvitseride doktriini, kujunes välja pärast Teist maailmasõda. USA armee juhtimise ja kindralstaabi kolledz (Command and General Sta.ff College) andis välja staabiohvitseride doktriini uuendused. 12

13 Uus doktriin rõhutas pigem planeerimisprotsessi kui käskude formaati a avaldati uus versioon lahinguvälj a eeskirjast 101-5, kuhu olid lisatud administratiivsed juhised, mis keskendus vaid operatsioonide tagalatoetuse osale. Kuna sõjalised konfliktid andsid pidevalt juurde uusi kogemusi ja seeläbi suurenevad ka vajadused, siis lahinguvälja eeskirju ja doktriine uuendati pidevalt. (Paparone 2001: 46) Novembris a ilmunud FM sisaldas endas juba palju uut. Lisati spetsiifiline olukorra hindamise osa personali, luure, operatsioonide, logistika ja tsiviilkoostöö valdkondades. Uudseks oli ka juhi viiepunktilise olukorra hindamise protsessi lisamine koos järelduste ja soovitustega ning otsustamise punktiga. NATO standardiseerimisleppes (STANAG) 2118 esitleti esmakordselt USA armee staabitöö planeerimise doktriini ja sõjaväelise probleemi lahendamise tehnikaid. Autori arvates on erakordselt täht is mõista, et NATO ST ANAG kehtib kõikidele NATO riikidele, mille hulka kuulub ka Eesti. USA doktriini kasutamine NATO STANAG-is näitab, et FM-ides käsitletavad põhimõtted on ennast tõestanud, ja leiavad laialdast kasutamist ka väljaspool USA armeed. Lisaks sellele, et USA doktriini kasutati esmakordselt liitlastele kasulikult, tehti ka selged erinevused operatsiooni käsu ja operatsiooni plaani protseduuride vahel. Juulis a ilmunud FM oli eriline, sest seal olid selgelt eristatud ot suse vastuvõtmise protsess juht imisel ning lahinguoperatsioonidel (Ibid, 46) FM-i on ümber kirjutatud viis korda aj avahemikus a mais, 13 aastat pärast viimase versiooni ilmumist, avaldati järj ekordne FM 101-5, mis keskendub juhtimise ja staabi vahelistele suhetele, staabi erinevatele osadele, staabiohvitseri kohustustele, sõjalisele otsustamisprotsessile ja käskude vormistarnisele a jaanuaris avaldatud FM 5-0 on FM-i viimane versioon. FM 5-0 sisaldab endas ainult planeerimist ja see sisaldab kahte ettekirjutust 1) ülemad vastutavad planeerimise eest, 2) efektiivne planeerimine on osa operatsiooni juht imise kontseptsioonist. (FM : 7) 13

14 1.2. Otsuste tegemise meetodid ja teooriad Selleks et käsitleda mistahes teemat, peaks tegema selgeks terminoloogia, et kõik saaksid üheselt aru, mille üle arutelu käib. Üheks selliseks terminiks on otsus. Otsus on aj aline hetk, milles on põhjendatud valiku võimalused, mida on võimalik eesmärgi saavut amiseks rohkem kui ühel viisil teostada, st on võimalik valida mitme tegevusviisi vahel. USA armee on välj a töötanud otsuse vastuvõtmise vahendid. Nende hulka kuulub sõjaline otsustamisprotsess (SõOP) (military decision making process), mida on juba pikka aega kasutatud. Siiski, mitmete tegevusvõimaluste võrdlus ei pruugi otsustamisel ilmneda, kuna otsustaja jaoks võib hoopis esile kerkida ainult üks võimalik tegevusvariant (Klein 1998: 16). Ot sustel on teatud süstemaat ika. Termin Coup d'oeil (,,pilk" pr k), mida kasutas Clausewitz, sisaldab kahte tüüpi otsuseid, mille tegemist juht peab valdama. Esimene, mida Clausewitz kirjeldab, on ot sus, mis võetakse vastu stressi olukorras. Lahing on sõja aspekt, mis on tähelepanu köitnud esmajoones ja kõige enam sellepärast, et lahingus on aeg ja ruum olulised elemendid ning nad olid seda rohkem perioodil, mil rat savägi oli oma äkiliste ot sustega kõige täht sam. Sellepärast on kiire ja tabava ot suse mõiste kerkinud esmalt esile nimetatud aspekti (aja ja ruumi) hindamisest ning saanud oma tähistuseks väljendi, mis käib vaid õige silmamõõdu kohta. Seepärast on paljud sõjakunsti õpetajad defineerinud Coup d'oei'l'i ka piiratud tähenduses. Kuid on täiesti ilmne, et selle all mõistetakse peaaegu kõiki sooritamise hetkel tehtud tabavaid otsuseid, nt õige ründepunkti äratundmist jne. Niisiis pole see mitte pelgalt füüsiline, vaid sagedamini n-ö vaimne silm, mida Coup d'oeil'i all mõeldakse. (Clausewitz 2004: 76) Clausewitz võrdsustab stressi aj aga. Stressi olukorras ilmneb ot sus siis, kui ot sustaja peab vastu võtma otsuse kohe (lahingutegevuse, keskel) olemasoleva info põhjal (kiire olukorra tunnetamine ). Otsuse langetamise! tuleb kasutada infot, teadmisi ja kogemusi, mis on juba olemas. Coup d'oeil'i ja kindlameelsuse puhul on täiesti loomulik rääkida ka kiirest otsustusvõimest, mis peab etendama olulist rolli sellises ootamatuste valdkonnas, nagu seda on sõda, sest see pole muu kui intensiivne ootamatusest võitu saamine. Kiiret otsustusvõimet imetleme ootamatu kõnetamise peale tabava vastuse leidmise puhul, nagu imetleme seda ka kiire abi leidmisel äkilisest ohust pääsemiseks. Mõlemad, nii vastus kui ka abi, ei pruugi olla tavatud, kui nad on vaid tabavad; sest see, mis pärast põhjalikku ja rahulikku kaalutlemist ei tunduks sugugi tavatuna, seega jätaks meid üldiselt üsna ükskõikseks, võib pakkuda naudingut mõistuse kiire tegut semisena. Väljend " kiire 14

15 otsustusvõime " tähistab kindla peale väga sobivalt mõistuse poolt osutatud abi käepärasust ja kiirust. (Clausewitz 2004: 79) Planeerimine ja otsuste vastuvõtmine on sõjaväes ohvitseri põhitegevuseks. Selline oskus on kõikjal kõrgelt hinnatud. Märkimisväärselt suur hulk aega ja jõupingutusi on kulutatud erinevate tasemete ohvitseride treeninguks, et nad suudaksid teha piiratud aj a jooksul täpseid plaane ja võtta vastu õigeid otsuseid. Erinevate riikide armeed on välja arendanud enda seisukohad selle kohta, kuidas ot suse vastuvõtmine ja planeerimine peaks välja nägema. Kaks põhilist teooriat, kuidas inimesed otsuseid vastu võtavad, on järgmised. 1. Normatiivne teooria - analüütiline otsustamine - see on analüütilisel protsessi! põhinev tegevus, mille eesmärgiks on ot sida probleemile mitmeid erinevaid lahendusi. Seej ärel toimub leitud lahenduste võrdlemine ja lõpuks parima variandi väljavalimine. 2. Naturalistlik teooria - intuitiivne otsustamine - otsustaja läbib väga harva analüütilise protsessi. Selle asemel tugineb otsustaja oma kogemustele ja intuitsioonile, et leida rahuldav tegevusvõimalus. Kui analüütiline ot sustamine põhineb mitmete tegevusvõimaluste võrdlemisel, siis intuitiivne otsustamine baseerub olukorra hindamisel (vaatlemisel). Olukorra hindamisel proovitakse seostada tekkinud probleemi juba varem lahendatud olukorraga. Iga olukorra lahendamisel tekib teatud muster (t egevusvõimalus), mida on võimalik kasutada samaste olukordade lahendamisel tulevikus. (Schmitt 1996: 4) Paljud Lääneriikide armeed on oma otsustamismudeli loomisel lähtunud normatiivse ot suse vastuvõtmise ja probleemilahendamise teooria printsiipidest. Need teooriad toetavad väga traditsioonilist struktureeritud analüütilist protsessi, mille eesmärgiks on luua erinevaid otsustamisevõimalusi. Analüütilise protsessi eripäraks on järj estikune planeerimine, liikumine läbi erinevate planeerimise etappide, mille käigus töötatakse välja mitmed detailsed tegevuskäigud. Tavaliselt töötatakse välja kolm erinevat tegevuskäiku, mida võrreldakse, ning lõpuks valitakse kõige parem variant. Viimase 15 aastajooksul on kasvanud kirjeldavate uurimuste arv ot suse vastuvõtmise osas nii militaarses valdkonnas kui ka mujal, kus on olulisteks võtmesõnadeks otsuse vilunud vastuvõtja, ajaline piirang ja teadmatus. Nende uurimuste tulemused ei ole meeldivad traditsioonilise otsuse vastuvõtmiseprotsessi pooldajatele, sest otsustamisprotsessi analüütilised mudelid (OAM) toimivad reaalses olukorras harva. Selline teadmine tekitas 15

16 loomulikult palju probleeme erinevates sõjaväelistes organisatsioonides, sest siiamaani on vaatamata olukorrale soovitatud otsustamisel lähtuda OAM-ist (Thunholm 2003: 1). Eesti Kaitseväes on rühmaülema tasemel kasutusel samuti OAM-id, mis toimivad reaalses lahingusituatsioonis harva. Mõistmine, millest koosneb otsus nmg millised on otsuse vastuvõtmise meetodid ja teooriad, on aluseks juhtide ettevalmistamisel, kes oskavad teha efektiivseid otsuseid. Igal meetodil on omad eelised ja puudused ning meetodeid on mõistlik kasutada vastavalt olukorrale ja otsuse tüübile. Operatsiooni tingimused ja tüüp dikteerivad ka meetodi, mida kasutades jõuab juht oma otsuseni. Näiteks, kui jalaväe rühmal on vaja sooritada kahe minuti pärast mingile obj ektile rünnak, siis peab üksuse ülem tegema kiire otsuse ja ta saab lähtuda ainult enda intuitsioonist. Aga, kui nädala aj a pärast on vaja rühmituda teatud positsioonidele kait sesse, siis saab rühmaülem viia läbi põhjalikke analüüse ja neid omavahel võrrelda Analüütilised mudelid -sõjaline otsustamisprotsess Üksuse juht imise protseduurid on juhtimisvõtted jao, rühma ja kompanii tasemel ning need annavad üksuse juhile raamistiku planeerimiseks ja operatsioonide ettevalmistamiseks. SõOP on patalj oni tasemel kasutatav vahend planeerimiseks ja otsustamiseks. Põhimõtteliselt on tegemist sarnaste protsessidega, kuid pataljoni tasemel on protsess detailsem ja seda aitab pataljoniülemal läbida staap. Jao -, rühma -j a kompaniiülem peavad protsessi läbima iseseisvalt. SõOP on väga hea näide analüütilisest otsustamismudelist Esimene kahest peamisest otsustamismudelist on OAM. Analüütilised meetodid, nagu SõOP, on põhilised probleemi lahendamise tehnikad. Ot suse tegija kasutab OAM-i, et jõuda loogilisele otsusele, mis põhineb ülesande ja situatsiooni analüüsil. Nii SõOP kui ka teised OAM-id põhinevad ühesugusel probleemi lahendamise metoodika!. Analüütilised mudelid koosnevad neljast etapi st : 1) probleemi defineerimine ja faktide kogumine; 2) võimalike probleemi lahenduste arendamine; 3) ühe lahenduse väljavalimine; 4) lahenduse rakendamine; Sellist tüüpi ot sustamisevahendid põhinevad erinevate tegevusvõimaluste välj atöötamisel ning parima variandi väljavalimisel Analüütilise ot sustamistehnika kasutamine väljendub detailses, kaalutletud, järjestikuses ja aega nõudvas metoodikas(fm , ptk 5-1).. 16

17 Nüüd vaatame, millised on SõOP eelised ja puudused. Analüütilisel SõOP-1 on kolm põhilist eelist intuitiivse otsustamisprotsessi (käsitletakse hiljem) ees. Esiteks püüab see välj a selgitada parimat võimalikku tegevusviisi, võrreldes mitmeid vastase ja omade üksuste tegevusviise. Teiseks toodab see lahenduse, mis on terviklik, koordineeritud ja sünkroniseeritud ning probleemi võtmeaspektide ülevaatamine on minimeeritud. Ja lõpuks - selle tulemuseks on üksikasj alik plaan või käsk. Ainsaks suurimaks puuduseks võib pidada suurt aj alist kulu. (FM , 1997) Analüütiliselt ot sustamine pakub eeliseid siis kui: 1) ei ole aj alist piirangut ; 2) otsustajal puuduvad kogemused, mis on vajalikud intuitiivseks ot sustamiseks; 3) probleem on arvutuslikult nii kompleksne, et intuitiivne protsess on ebaadekvaatne - näiteks mobilisatsiooni detailne planeerimine; 4) on vaj a õigustada ot sust teistele või kui on vaj a lahendada lahkarvamusi, millist tegevuskäiku kasutada; 5) on vaja valida mitmete selgelt defineeritud ja dokumenteeritud valikute vahel - näiteks ot sustamine, milliseid erinevaid varustuse elemente hankida ja kasutusele võtta. (Schmitt 1996: 3-4) Naturalistlikud mudelid- intuitiivne otsustamine Otsustamisel kasutatakse (alateadlikult) erinevaid strateegiaid, kuid ei teadvustat a endale seda, et on olemas erinevaid mudeleid, mille põhjal ot suseid vastu võetakse. Otsustatakse kas juba väljakujunenud hoiakute või siis hoopis teatud analüüsi põhjal. Sõjalised otsused on samuti võrreldavad otsustega, mida teevad paljud inimesed igapäevaseit Kuid milliseid mudeleid on lisaks analüütilistele mudelitele välja töötatud, et sõjaväelised juhid saaksid oma ot suseid mingit kindlat eeskuju järgides teha? Teiseks otsustamismudeliks on naturalistlik ehk loomulik mudel. Sellise otsustamismeetodi puhul on väga suur roll kogemustel Loomuliku! otsustamisel on kolm põhilist etappi: 1) olukorra tunnetamine muutuvas keskkonnas; 2) probleemi äratundmine, toetudes isiklikele teadmistele ja kogemustele; 3) lahenduse rakendamine. Kuigi see on laialdaselt kasutat av lähenemine, on naturalistlikud ot sustamismudelid alles hiljut i jõudnud otsustamisalasesse kirjandusse. (Klein 1998: 17) 17

18 Klein kasutas uurimisgrupina tuletõrjeorganisatsioonide juhte. Oma uurimuses jõudis ta järelduseni, et inimesed ei kasuta analüütilist otsustamismudelit, kui nad peavad otsustama aj aliselt piiratud stressi olukorras. Vastupidi - nad toetuvad naturalistlikele meetoditele. Klein nimetab sellist lähenemisviisi vaimseks simulatsiooniks. Clausewitz nimetaks seda Coup d'oeil. (Klein 1998: 17) Klein on välj a töötanud väga laialt tuntud ja mõjuvõimsa mudeli, kuidas kogenud juhid oma otsuseid vastu võtavad. Seda nimetatakse otsustamisprotsessi intuitiivseks mudeliks (OIM), Qoonis 1), (recognition-primed decision model) ning see kirjeldab, kuidas sõjaväelised juhid pingelistes olukordades, kus tingimused kiiresti muutuvad või paljud sündmused toimuvad samaaegselt, võtavad edukalt otsuseid vastu. (Thunholm 2003: 5) OIM on fenomenaalne kirjeldus, kuidas oma ala spetsialistid otsustavad situatsioonides, millele on iseloomulik aj aline piirang, segased asj aolud ja kõrged panused. OIM kuj unes algupäraselt välja tuletõrjemeeskondade ülematega tehtud intervjuudest ja nende tegevuse vaatlemisest tulekahjude kustutamise!. Mudelit on pidevalt arendatud ja demonstreeritud rohkem kui viiekümnes erinevas elukutses, nagu näiteks autojuhtide marsruudi planeerimine, arvutihäkkerid ja turvaeksperdid, ilmaennustajad ja vastsündinute intensiivravi õed. (Stanard, Hutton 2001: 2) OIM-is ei toetu inimesed, kes peavad otsustama aj aliselt piiratud ja stressi situatsioonides, analüütilistele analüüsidele, vaid hoopis isiklikele teadmistele ja kogemustele, et tõlgendada olukorda kiiresti Ja leida kohese mõistlik lahendus. Erinevate tegevusvõimaluste väljatöötamine ei ole vajalik, kuna esimene tegevusvõimalus, mis ei pruugi olla parim, on teostatav, vastuvõetav ja sobiv ning see põhineb otsustaja varasematel teadmistel ja kogemustel (Kl e in, 1998: 17) Kui ollakse lahingu olukorras sündmuste keskel, siis püüavad juhid pidevalt olukorda hinnates sellega kaasas käia. Selleks et olukorda ära tunda, tuleb jälgida järgnevaid aspekte: 1) kindlad tähelepanekud, mis on tähtsad just selles olukorras; 2) ootused selles osas, mis toimub ja mis hakkab toimuma; 3) püstitatud eesmärgid, mis on sellises situatsioonis saavutatavad; 4) tegevused, mille tulemusena on võimalik olukorda kontrolli all hoida (Thunholm 2003: 5). Järgmiseks mõtleb juht, kuidas tema valitud lahendus töötab reaalses olukorras. Kui mõtlemise ja analüüsimise tulemusena ei tule välj a miinuseid, mis võiksid juhi välj a pakutud lahenduse tulemust muuta, siis järgmiseks tuleb otsus täide viia ning siis hakata 18

19 juba tegelema tekkinud uue olukorraga. Kui aga analüüsimise tulemusena selguvad rniinused, mis võivad saada saatuslikuks plaani täideviirnisel, siis juht rnodifitseerib plaani niikaua, kuni see töötab. Kui see pole võimalik, siis mõtleb juht välja täiesti uue tegevusviisi. Tegevusvõimaluste valik on järj estikune, mitte paralleelne tegevus. (Thunholrn 2003: 6) Ei ole üllatav tõsiasi, et vilunud otsustajad teevad väga harva otsuseid konkureerivate tegevusvõimaluste võrdluse põhjal, ning seda on tõestatud ka mitmete erinevate uurimustega. Vastupidi - kogenud otsustajad kasutavad oma intuitsiooni, et ära tunda tekkinud olukorra tuum ning võtta vastu asj akohane otsus. Klein jt on jõudnud järeldusteni, et reaalses olukorras kasutavad otsustajad vähem kui 10% OAM-i ja rohkem kui 90% OIM-i, et lahendada olukordi. Vilunud spetsialistid kasutavad otsustarnisel intuitsiooni veel suuremal määral, kui väljatoodud protsendid näitavad, samas vähem vilunud otsustajad kasutavad tõenäolisemalt analüütilist lähenemisviisi. (Schmitt 1996: 3) 19

20 Olukorra tunnetamine muutuvas, keskkonnas Olukorra ümberhindamine Uue informatsiooni otsimine on tuttav? Äratundmise neli aspekti Kas ootused on mõiutatavad? eesmärgid ootused tähele panekod tegevused Mõttes olukorra läbi mängimine (n) Jah, kuid Täiustamine Joonis 1. Otsustamiseprotsessi intuitiivne mudel (Thunholm 2003: 6) Kui juht ei tunne juba varakult situatsiooni ära, siis proovib ta koguda selle kohta rohkem informatsiooni ning proovib seda ümber hinnata seni, kuni olukord on talle tuttav. Kui juht ei suuda ka siis olukorda ära tunda, siis ei saa ta ka mõtestatud tegevusviisi välja mõelda. OIM kirjeldab, et tegevusvõimaluste väljatöötamine on tihedalt seotud olukorra hindamisega. Erinevate valikute välj atöötamine on olukorra äratundmise osa. Kui inimene saab tekkinud olukorrast aru, siis üks osa äratundmisest on arusaam, kuidas sellises olukorras tegutseda. Kui mõningate kogemustega ohvitser panna olukorda, kus ta peab vastu võtma sõjalise otsuse, siis OIM näeb ette, et samal aj al, kui ohvitser tunneb ära 20

21 olukorra, suudab ta juba välja mõelda ka otsustamisvariandi. Intuitiivne otsustamismudel kirjeldab käitumist, mis on erinev analüütilistest otsuse vastuvõtmise protsessi mudelitest (nt SõOP), mida kasutatakse paljudes Lääneriikide armeedes. (Thunholm 2003: 7) Klein arendas OIM-i pärast paljusid uurimusi, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas otsuseid tegelikult vastu võetakse. Klein uuris taktikaliste otsuste vastuvõtmist rühmaülema tasemest kuni brigaadi staabini USA riiklikus väljaõppekeskuses (National Training Center) (Klein 1989:57-58). Millised on OIM-i eelised ja puudused OAM-i ees? OIM võtab vähem aega, kuna otsustaja keskendub järj est mitmele tegevusviisile, kuni leiab sobiliku. Tegevusvõimalustele hinnangu andmine võtab vähem aega, kuna vormikohaste analüüside ja võrdluste asemel kujutleb otsustaja, kuidas üks või teine tegevusvõimalus võib sobida (sõjamäng toimub mõttes). Otsustamine võtab vähem aega ka seetõttu, et esimene tegevusvõimalus, mida kaalutletakse, on see õige, sest see põhineb varasema olukorra äratundmisel. Mentaalne sõjamäng lubab otsustajal juba varakult märgata tegevusviisi nõrkasid kohtasid ning juba otsustusprotsessi algses staadiumis on võimalik tegevusviisi kohandamine ning seeläbi selle tugevamaks ja mõistlikumaks muutmine. OIM-il on kolm põhilist puudust. Otsustajal peab olema suur pagas isiklikke teadmisi ja kogemusi, et sellisel viisil edukalt otsustada. Analüüs ja tegevusviisi valik sõltub ühest isikust ja kuna põhirõhk on tegevusviisi rakendamisel, siis otsuse täiuslikkus, koordineerimine ja sünkroniseerimine ilmneb alles pärast teostust. OIM ei ole grupi ega konsensuse meetod. Ja viimaseks: kuigi valitud tegevusviis on teostatav, ei ole see tõenäoliselt kõige optimaalsem ja sõltuvalt otsustaja kogemustest ei pruugi see olla üks parimatest otsustest. (Klein 1998: 30) 1.5. Otsustamismudelite võrdlus ja OIM-i tähtsus stressi situatsioonis On tähtis meeles pidada, et mõlemate!, nii analüütilistel kui ka intuitiivsetel meetodite!, on kindel koht otsustamise maailmas. Analüütiline otsustamine on parem situatsioonides, mis on otsustajale tundmatud või milles on piisavalt palju aega, et läbida terviklik probleemi analüüs, selgitamaks välja parim tegevusvõimalus. Intuitiivset otsustamismudelit on mõistlik kasutada situatsioonides, kus on aj aline piirang ja otsus on vaja kohe täide viia. Üks otsustamismudel ei pruugi olla tingimata parem kui teine ja valik, millist mudelit või mudelite kombinatsiooni kasutada, sõltub situatsioonist, milles otsustaja peab tegutsema. Nendest kahest otsustamismudelist on analüütilist protsessi lihtsam õpetada noortele ja kogenematutele juhtidele. FM 22-1 OO kirjeldab kahte tüüpi otsustamisprotsesse: 1) üksuse juhtimise protseduurid (troop leading procedures) kompanii tasemel ja sellest allpool,.2) 21

22 SõOP pataljoni tasemel ja sellest kõrgemal. Mõlemad kirjeldatud protsessid on analüütilised. Mainitakse, et on veel üks otsustamise meetod, mis baseerub kogemustel ja intuitsiooni!, kuid ei tohi lasta ennast sellele lootes petta, sest see võib peita juhi ebapädevust või laiskust teha kodutööd, mis on vajalik läbimõeldud otsuse tegemiseks (FM , ptk 5-3 ja 5-4, 5-16 ja 5-25). Autori arvates pühendab USA armee suure osa erinevates õppeasutustes läbiviidavast väljaõppest analüütilise SõOP-i õpetamisele, sest erinevates FM-ides on seda palju põhjalikumalt käsitletud kui intuitiivset otsustamist. SõOP on väga tasakaalukas protsess. See võimaldab juhil - teadmiste ja kogemuste poolest algajast kuni eksperdini - probleemide lahendamiseks ja otsustamiseks kasutada tavalisi meetodeid. See peaks andma probleemile optimaalse lahenduse või halvimal juhul plaani, mis ei tohiks läbi kukkuda. Siiski, paljud otsused peavad lahinguväljal või rahu aj al saama vastu võetud kiiresti ning stressi olukorras. Sellises keskkonnas pakub OIM parimaid meetodeid olukorra lahendamiseks. Muidugi peab tõdema, et kogenematu ja võhiklik juht ei suuda OIM-i kasutades teha kõige efektiivsemaid otsuseid ja tihti on tulemuseks plaanide läbikukkumine. Parimad OIM-i kasutavad juhid omavad laialdast kogemuste ja teadmiste pagasit millest lähtuvalt kujuneb välja tegevusvõimalus. Puuduseks on aeg, mis kulub hädavajalike kogemuste ja informatsiooni hankimiseks, et sellisel viisil efektiivselt otsustada. Klein nõustub kriitikaga, et OIM ei ole loodud kõikide situatsioonide jaoks ning ta on öelnud: " Ma ei tahaks, et analüütiliselt otsustav tuletõrjuja tulekahju korral minu maja kustutaks, ja ma ei tahaks, et intuitiivselt otsustav maksuametnik ütleks mulle, kui palju ma makse pean maksma ". Olles öelnud sellise lause, leiab Klein, et siiski on enamikes situatsioonides ebaotstarbekas kasutada analüütilisi otsustamise mudeleid. Ta arvab, et armeed teevad vea, kui nad propageerivad liialt analüütilisi protsesse olukordades, kuhu need tegelikult ei sobi. Selle asemel tuleks juhtidele anda kogemustepagas, et seda saaks rakendada ja seeläbi arendada. (Polk, 2000: 44) 1.6. OODA-silmus Kolonel John Boyd oli USA õhuväe hävituslennuki piloot Korea sõjas. USA lendurid olid selles konfliktis väga edukad: nad saavutasid hävitamise suhte 10 : 1 üle oma Korea ja Hiina oponentide. Sellisest teadmisest lähtuvalt alustas kolonel Boyd uurimistööd, mis algas küsimusega: " Kuidas ja miks meil nii hästi läks? " (Lind 1985: 4). Ta hakkas uurima USA F-86 tüüpi hävitaja ning vastaste MIG-15 hävitaja traditsioonilisi tehnilisi andm id. 22

23 Selgus, et MIG-15 oli ülekaalukalt parem kui F-86, ja seda just seetõttu, et ta suutis kiiremini kõrgust koguda ja kiirendada ning tal oli parem ja stabiilsem pöörderaadius. Samas olid ka F-86-1 omad eelised. Piloot nägi lennukist palju paremini välja, samal aj al kui MIG-i piloodil oli nähtavus rohkem piiratud. Lennukil oli suure võimsuse ja efektiivsusega hüdrauliline juhtimissüsteem, mida MIG-il ei olnud. See tähendas seda, et samal aj al, kui MIG suutis teha erinevaid individuaalseid tegevusi, sealhulgas pöörata, kõrgust koguda ja kiirendada paremini kui F-86, suutis F-86 üle minna ühelt tegevuseit teisele kiiremini kui MIG. Kasutades ära F-86-e head nägemisraadiust, sundisid USA piloodid oma vastaseid erinevaid otsuseid vastu võtma. Iga kord, kui olukord muutus, saavutasid F-86-e piloodid aj alise eelise, sest nad nägid kiiremini, kuidas olukord muutus, ja seega said nad ka oma lennukit juhtida vastavalt muutunud olukorrale. Alati, kui manööver muutus, muutus MIG-i pilootide tegutsemine kohatuks ning lõpuks andis see vastasele hea tulistamise võimaluse. Tihti said MIG-i piloodid aru, et nad on oma tegutsemisega hiljaks jäänud, ning sattusid paanikasse, mis omakorda muutis F-86-e pilootide töö veelgi lihtsamaks (Lind 1985: 5). Boyd hakkas otsima sarnasusi õhus ja maapinnal toimuvate lahingute vahel. Ta lõi ühe manööversõja teooria, mida kutsutakse Boyd'i teooriaks. Boyd'i arvates saab konflikti vaadelda kui aj alist võistlust vaatluse - orientatsiooni - otsuse - tegutsemise tsüklis. Konfliktis algab iga osalus vaatlusest. Vaadeldakse esmalt ennast, oma füüsilisi võimalusi ja seejärel vaenlast. Vaatluse tulemusena orienteerutakse olukorras ja luuakse mõttes hetkepilt Orientatsioonile tuginedes tehakse otsus ning see viiakse täide. Oletades, et tegutsemine muutis olukorda, vaadeldakse uuesti ning protsess algab otsast peale. Tegevus käib mööda kindlat otsuse tegemise ringi, mida nimetatakse OODA-silmuseks (joonis nr 2), (observe - orient -deeide - act) (Lind 1985: 5). 23

24 (+IL v_a A_T_L_u_s ---' TEGEVUS I ANALÜÜS OTSUS Joonis 2. OODA - silmus (Lind 1985: 5) OODA-silmus iseloomustab põhilist tegevuste jada, mille ülem otsustamisel läbib. See kontseptsioon tugineb laiaulatuslikul vastase otsustamiseprotsessi uurimisel õhulahingutes. Kindlaid järeldusi saab OODA-silmusest kohandada igasse kahepoolsesse konflikti, olgu see siis kahe inimese või suurte sõjaliste üksuste vahel. Selline tsükkel lihtsustab tunduvalt väga keerulistest protsessidest arusaamist ja seda saab kasutada, näitamaks, kuidas juhtimine ja kontroll töötab. See rõhutab juhi tähtsust otsustamisel, mis on ülioluline osa juhtimises ja kontrollis (FM , lisa A). Operatsioonide aj al vaatleb ülem esmalt situatsiooni ehk kogub informatsiooni. Ülem kogub andmeid luure, vaatluse ja kõrgemalt üksuselt saadud info kaudu omadest üksustest, keskkonnast ja vaenlasest (FM , lisa Al). Kui situatsiooni on vaadeldud, siis järgmisena orienteerub ülem selles üldise lahingupildi ja staabi hinnangutest saadud info põhjal. Selle tegevuse aj al kujuneb välja ülema lahingupilt, mis põhineb situatsioonist arusaamisel. Konfliktis osalev pool, kes suudab OODA-silmuse kiiremini ja efektiivsemalt läbida, saavutab eelise, sest vastane peab pidevalt tema tegevusele reageerima. Selline pidev reageerimine halvab lõpuks vastase otsustamisprotsessi. Tsükli pidev ja efektiivne läbimine väljendub nn vastase otsustamistsüklisse sisenemises (Meilinger 1997: 366). 24

25 OODA-silmus saavutab oma edu ülema oskusest luua situatsioonist mentaalne pilt. Otsustamise aeg ja täpsus on otseselt seotud orienteerumise ja ümberorienteerumisega kiiresti muutuvas ja ebamäärases situatsioonis. Isiklikud kogemused, haridus ja treening suurendavad juhi mentaalse pildi kujundamise efektiivsust. (Meilinger 1997: 388) Raamatutest õpitud standardsete olukordade lahendused pole piisavad. Tähtis on oskus mõelda, mis võimaldab juhil kasutada oma isiklikke kogemusi, haridust, treenitust, ja kohandada need teadmised hetkeolukorra puuduliku informatsiooniga ning jõuda õigeaegselt otsuseni, mis kindlas olukorras töötab Taktikalised otsustamismängud Sõjalise juhi elukutse on eriline selle poolest, et igapäevaseit ei ole selles võimalik oma oskusi praktikas rakendada. Ainult pidev osalemine sõjalises tegevuses võimaldaks sellist praktikat. Teades sellist tõsiasja, peab leidma mingisuguse teise mooduse, kuidas arendada sõjalisi oskusi. Lahingule sarnase olukorra saab luua, korraldades väliõppusi (näiteks EKV suurõppus Kevadtorm), mängides arvutitel põhinevaid sõjamänge või tehes harjutusi erinevatel simulaatoritel. Taktikalised otsustamismängud (TOM) täidavad sama eesmärki, kuid nõuavad vähem aj alist ja materiaalset ressurssi. TOM-e on lihtne väljaõppes kasutada ja see annab võimaluse neid aj aliselt piiratud olukorras rakendada. Oma ülesehituse poolest on nad võrdselt efektiivsed nii kapralile kui ka kindralile. Kõige olulisem on see, et TOM-id annavad praegustele ja tulevastele juhtidele kogemusi, mis muidu jääksid saamata. Ainult need juhid, kellel on oskus teha otsuseid ning kes suudavad probleemideta suhelda teiste juhtidega, on valmis juhtima üksusi sõjaolukorras. USA Marine Corps University (merejalaväelaste ülikool) on välja töötanud TOM-ide koostamise õpetamiseks raamatu " Tactical Decision Game Workbook: Designing TDG-s ", mille eesmärgiks on suurendada kõige olulisemat lahingute võitmise oskust - otsustamist. (Schmitt 1996, sissejuhatus) Merejalaväe üksused on USA armees kõrgelt hinnatud. Neile määratakse vastutusrikkaid ja raskeid ülesandeid ning nad on ennast nendes tõestanud. Kiire otsustusvõime on kiires ja muutlikus lahingukeskkonnas alati tähtis. Marine Corps University on õppeasutus, kus koolitatakse merejalaväe üksuste ülemaid. Nimetatud raamat annab häid juhiseid, kuidas on TOM-ide abil võimalik otsustamisoskust parandada. TOM-id on lihtsad ja efektiivsed ning nad arendavad juhtide otsustamisoskust ja taktikalist nutikust, parandades seeläbi juhi sõjakunsti oskusi. Nii nagu enamikku oskustest, saab ka taktikalist otsustamise oskust parandada praktilise tegevuse kaudu. TOM-i põhimõtteks qn 25

26 panna juht silmitsi taktikaiise olukorraga, anda talle piiratud aeg ja informatsioon ning nõuda plaani väljatöötamist, et lahendada tekkinud olukorda. Kui sellist tegevust pidevalt korrata, siis juht ei õpi mitte ainult tegema paremaid otsuseid, ka efektiivsemaid otsuseid ja seda lühema aj a jooksul. Tekib oskus taktikalises olukorras kiiresti tähtsamaid faktoreid ära tunda. (Schmitt1996, eessõna) Eriti tähtis on TOM-ide läbiviimisel aj alise piirangu kehtestamine. Tutvudes USA sõjaväe aj akirja Marine Corps Gazatte internetileheküljel TOM-ide valmis versioonidega, äratas tähelepanu nendes otsustamiseks antud aj aline ressurss. Rühmaülema tasemel oli erinevates TOM-ides otsustamiseks antud aeg kolmekümnest sekundist kuni viie minutini. Selline lühike aeg näitab, et rühmaülema tegevus on rutiinide vallandamine, mis jätab otsustamiseks alla viie minuti. 26

27 2. OTSUSTAMISALANE VÄLJAÕPE EESTI KAITSEVÄES RÜHMAÜLEMA TASEMEL Eesti Kaitseväes (EKV) on mitme erineva tasemega juhte. Rühmaülem kuulub taktikaiise taseme juhtide hulka. Selleks et keskenduda taktikaiise taseme juhtimisele, peab esmalt defineerima, mida mõeldakse taktikaiise taseme all. Taktikat võib määratleda kui lahingute võitmise kunsti ja teadust. Taktikaiise taseme sõjapidamine keskendub sõjalise jõu rakendamisele eesmärgiga võita võitlus vastasega teatud aj al ja kohas (US Marine Corps, Fleet Marine Force Manual l, Warfigting1997, ptk 2). EKV -s koolitatakse rühmaülemaid Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemas Sõjakoolis (KVÜÕA KSK), mille eesmärk on ette valmistada professionaalseid, isamaaliseit kasvatatud kõrgharidusega ohvitsere kaitseväele, Kaitseliidule ning teistele sõjaväeliselt korraldatud asutustele ja üksustele (KVÜÕA põhimäärus 2004, 2 lg 1). Kadetid läbivad sõjandusalase väljaõppe raames rühma, kompanii ja pataljoni taseme kursusi. Sõjalistes üksustes ei saa olla asendamatuid inimesi, sest vastasel korral võib ühe lüli puudumisel süsteem kokku variseda. Rühmaülema asetäitjaks on temast astme võrra madalam ülem - rühmavanem. Selleks et rühmavanem suudaks rühmaülemat vajalikul hetkel asendada, peavad tal olema vajalikud teadmised ja oskused. Rühmavanemaid koolitatakse Kaitseväe Võru Lahingukoolis. Seal läbiviidava vanemallohvitseride baaskursuse eesmärgiks on anda kursuse lõpetanule rahuaja ja sõjaaja jalaväerühma rühmavanema kvalifikatsioon. Käsitletav kursus on ainus omataoline Eestis, mille kaudu riviametikohtadel teenivatel vanemallohvitseridel on võimalik saada nooremveebli auaste (Eesti Kaitseväe kodulk, b). Eespool nimetatud õppeasutustel on kandev osa rühma taseme juhtide koolitamisel. Käesolev peatükk keskendub peamiselt rühma tasemel läbiviidavale otsustamisalasele väljaõppele KVÜÕA-s ja KVLK-s. Autor püüab välja selgitada, kas läbiviidav väljaõpe annab rühma taseme juhtidele piisavalt head teadmised ja oskused, et kiiresti muutuvas sõjalises keskkonnas edukaid otsuseid teha. 27

28 2.1. Rühma taseme otsustamisalase väljaõppe õppematerjalid Sõjateaduse ülesanne rahu aj al on vältida valede doktriinide ja väljaõppematerjalide välj atöötamist. Sama saab väita ka rahu aj al läbiviidava taktikaliste juhtide väljaõppe kohta. Kui välj aõpe põhineb valedel alustel, siis hind, mis tuleb maksta inimelude ja läbikukkunud sõjaliste operatsioonide eest, on vapustavalt suur. (Rathgeber 1994: 1) Eesti Kaitsevägi on pärast Eesti taasiseseisvumist jõudsalt arenenud. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 20. augustil aastal alustati nooremohvitseride ettevalmistamist kaitseväe ja piirivalve tarbeks kaitseväe ohvitseride kursusel ja haridusministeeriumi haldusalas olevas Eesti Sisekaitse Akadeemia Kaitsekolledzis (EKV kodulk, e). Oma abi pakkus Soome Vabariik ning a alustati seal Eesti Kaitseväele elukutseliste sõjaväelaste koolitamist (EKV kodulk, d). Palj ud ohvitserid ja allohvitserid, kes praegu töötavad EKV -s, on saanud oma väljaõppe just Soomes. Sealt pärinevad ka paljud õppematerjalid aastal nimetati Eesti Sisekaitse Akadeemia ümber Eesti Riigikaitse Akadeemiaks, mis omakorda nimetati 4. juunil aastal Sisekaitseakadeemiaks. Vabariigi valitsuse 17. märtsi a määrusega moodustati Eesti Riigikaitse Akadeemia Kaitsekolledzi ja KVÜÕA väljaõppekeskuse baasil KVÜÕA koosseisus Kõrgem Sõjakool, kus jätkati uuelt tasemelt nooremohvitseride ettevalmistamist kaitseväe ja piirivalve tarvis (EKV kodulk, e). Suur roll EKV-e arengus on KVÜÕA-1, mille üheks ülesandeks on kaitseväele õppekirjanduse, metoodiliste materjalide ja teiste õppevahendite koostamine (KVÜÕA põhimäärus 2, lg 3, p 3. - VV, RTI 2004, 7: 43). Uurides, millistel alustel viiakse läbi rühma taseme otsustamisalast väljaõpet KVÜÕA-s ja KVLK-s, selgus, et ühtegi kinnitatud materjali ei ole veel olemas (Aavakivi ). Tekib küsimus, milliste materjalide põhjal õpetatakse otsustamist rühmaülema tasemel KVÜÕA - s ja KVLK -s? N-ltn Aavakivi ütluste kohaselt kasutatakse õppematerjalina raamatut " Jalaväerühma lahingutegevus ", mis on koostatud KVÜÕA-s a, kuid mis ei ole veel täielikult valmis, küll on aga valmis 2. peatükk " Lahingutegevuse juhtimise protsess ". Nimetatud teos on saadetud erinevatesse väljaõppekeskustesse üle kaitseväe ning seda kasutatakse juba laialdaselt. Otsuse vastuvõtmist õpetatakse kadettidele rühmakursusel OAM-i järgi. Loenguid otsuse vastuvõtmise protsessist on ette nähtud 0,5 ainepunkti mahus. Lisaks toimub peale loengute ja klassis tehtavate harjutuste ka väliharjutustel pidevalt selle protsessi õpetamine, niisiis juba praktika käigus, kokku umbes 2,5 ainepunkti mahus (Aavakivi ). 28

29 KVLK-s on otsuse vastuvõtmise protsessi õpetamise aluseks samad materjalid m1s KVÜÕA-s ning see on ka loogiline, sest vastavalt õppekavas püstitatud eesmärkidele peavad seersantõppurid olema võimelised täitma sõjaajal rülunavanema ülesandeid ja vajadusel olema võimelised asendama rühmaülemat (s.t, et sekundaarne ülesanne on rühmaülemaks olemine ja vajadusel rühma juhtimine, lahinguplaani koostamine jne). Otsustamisprotsessi käsitlevat õppetundi " Otsustamiseprotsessi õpetamine " ei ole, kuna rülunaülema tegevuse õpetamisel lähtutakse eelkõige erinevatest lahinguliikidest ja rülunaülema tegevust õpetatakse igas lahinguhigis või taktikalises situatsioonis eraldi (näiteks rünnak, kaitse, linnalahing). Iga teema õpetamisel käiakse protsess algusest lõpuni läbi ja sellega tagatakse otsuse vastuvõtmise protsessist arusaamine ning oskus lahinguplaani välja töötada (Kaiv ). Olles saanud informatsiooni välj aõppematerjalide kohta, mille alusel õpetatakse rühma taseme juhtidele otsustamist, ilmnes, et kadettide ja seersantõppurite väljaõppematerjalid on ühtsed. Ühtsed materjalid loovad eelduse ühtseks väljaõppeks ning see ongi välj aõppematerjalide eesmärk. Järgnevalt püütaksegi analüüsida otsustamise õpetamisel kasutatavaid õppematerjale ja võrrelda neid USA armees kasutusel olevate materjalidega. Eesti ohvitseridel on otsustamisoskuse rakendamise kogemus lahingus või sellele samases olukorras minimaalne või peaaegu olematu. Üksuse ülemaid, kes on käinud välismissioonidel, on vähe ja välismissioone ei saa nimetada sõjategevuseks. Siiski võib arvata, et näiteks Iraagis operatsiooni "Iraagi vabadus " raames USA üksuse kooseisus oleva Eesti kergejalaväerühmas rülunaülemana teeninud ohvitseridelt saaks kindlasti väärtuslikku informatsiooni. Teave, mida nad omavad on arvatavasti mitmekülgne, sest välismissioonidel peavad Eesti üksuste ülemad tegema koostööd teiste riikide üksuste ülematega ning see annab ülevaate, mida muj al teisiti tehakse. Saab võrrelda Eestis saadud väljaõpet teiste riikide omaga ning nähtu põhjal on võimalik teha ettepanekuid muudatuste sisseviimiseks. Enesestmõistetavalt peab pärast teatud teema õpetamist kontrollima õppeeesmärkide saavutamist. Seda saab teha mitmel viisil. Teoreetilisi teadmisi kontrollitakse EKV -s üldjuhul kirjalike testidega. Praktilisi oskusi saab kontrollida läbi praktilise tegevuse. Otsustamine on oskus ja seda saab kontrollida ainult praktilise tegevuse kaudu. Rühmaülema tasemel otsustamise harjutamiseks ja kontrollimiseks oleks üks parimaid lahendusi väliharjutus kompanii koosseisus. Lahinguvälj al peavad rülunad tegema omavahel koostööd, samuti kompaniiülemaga, seetõttu on oluline harj utada just vähemalt kompanii suuruse üksusega. Kompanii harjutusi, mille käigus rühmaülemad saavad ennast testida, on väga vähe. Enamik aj ast toimub väljaõppekeskustes aj ateenijate välj aõpe. Alles 29

30 siis, kui aj ateenijaici on piisava tasemeni koolitatud, suudavad nad rühmana toimida, ja on võimalik viia läbi kompanii väliharjutus. Aj ateenistuse jooksul toimub üldjuhul üks kuni kaks kompanii väliharjutust, mis on otsustamise seisukohast peaaegu olematu. Suurim õppus, mis EKV -s läbi viiakse, on suurõppus Kevadtorm. Kevadtorm 2005 oli kolmandat korda läbi viidud kaitseväe suurõppus. Õppusel osales umbes 3000 kaitseväelast ja kaitseliitlast, neist pooled aj ateenijad. Allüksused olid peamiselt moodustatud varsti reservi minevatest sõduritest, kelle väljaõppetsükkel lõppes selle suurõppusega. Õppuse eesmärk oli harjutada allüksuste tegevust 1. Jalaväebrigaadi koosseisus ning samal aj al hinnata osalevate üksuste lahinguvõimet ja väljaõppe taset. (Eesti Kaitseväe kodulk e) Sellised suured õppused on väga head kogemuste omandamiseks. EKV -s ei ole suurõppuse traditsioon veel pikk ning kindlasti läheb iga aastaga korraldamine efektiivsemaks. Tähtis aspekt sellise õppuse korraldamise juures on tagasiside. USA armee teeb igast konfliktist järeldusi ja need kajastuvad ka FM-ides. Muutused ei toimu kunagi lihtsalt ning FM-i uuendustele eelneb põhjalik uurimistöö. Analüüsitakse konfliktides esinenud probleeme ja kui selguvad lahendused, siis kirjutatakse need kiiresti ka lahingumäärustikku, et vältida materiaalsete ja inimressursside kaotamist aegunud FMide tõttu EKV-s rühmaülema tasemel õpetatav analüütiline otsustamiseprotsess Üks suuremaid probleeme väljaõppekeskustes on väljaõppe erinevus. Luuakse erinevaid üksusi, kes peavad olema suutelised tegema omavahel koostööd. Kui väljaõpe erinevates väljaõppekeskustes ei ole ühtne, siis on koostöö erinevatest väljaõppekeskustest pärit üksuste vahel raskendatud. Pärast liitumine NATO-ga on eesmärgiks ka koostöövõime teiste riikide üksustega. EKV -s ei ole veel välja töötatud lahingumäärustikke, nagu seda on tehtud teiste riikide armeedes. Väljaõppe ja sõjapidamise põhimõtete ühtlustamiseks koostatakse erinevaid õppematerjale. Rühma taseme väljaõppe ühtlustamiseks on peaaegu valmis raamat " Jalaväerühma lahingutegevus ". Nimetatud teos on mõeldud kasutamiseks eelkõige ohvitseride baasväljaõppes rühmaülema koolituse!. Seal esitletud tegevuspõhimõtete eesmärgiks on anda rühmaülema juhtimistegevusele ühtne alus. Nende põhimõtete valdamine loob eelduse iseseisvaks praktiliseks tegevuseks erinevates olukordades ja lahingutegevuse eritingimustes. (Essa ) 30

31 " Jalaväerühma lahingutegevuse" alusel toimub hetkel KVÜÕA-s Ja KVLK-s rühma taseme väljaõpe, kus valmistatakse ette rühma taseme juhte. Nimetatud raamatu 2. peatükis on kirjeldatud lahingutegevuse juhtimise protsessi (vt LISA 1 ), mille hulka kuulub ka otsustamine. Joonis 4. Rühmaülema otsuse vastvõtmise ja lahingutegevuse planeerimise protsess. (Jalaväerühma lahingutegevus 2005, ptk 2) lmmnnniiülpm rühmniijpm KÄSK ÜLESANDE ANALÜÜS MAASTIKULUURE ' PLANEERIMINE, LAHINGUPLAANID JA OTSUS LAHINGUKÄSK OSAKÄSK KONTROLL, ETTEVALMISTAMINE JA HARJUTAMINE Joonisel 4 on kujutatud lahingutegevuse planeerimise protsessi, mille üheks osaks on analüütiline otsustamisprotsess. Seda õpetatakse kadettidele ja seersantõppuritele, et nad suudaksid rühma lahingutegevuses edukalt juhtida. See algab käsu saamisega kõrgemalt ülemalt, mille alusel hakatakse protsessi läbima. Rühmaülem võib käsu saada kirjalikult või suuliselt. Käsk antakse kas eelkorralduse, põhikäsu või osakäsuna. Pärast käsu saamist peaks rühmaülem kohe alustama oma üksuse ettevalmistamist tulevaseks ülesandeks. Jooniselt 4 on näha, et otsustamisprotsess on järj estikune tegevus ülesande analüüsist kuni otsuse vastuvõtmiseni, mis välj endub lahingukäsus. Selleks, et rühmaülem saaks oma ülesannet kindlaks määrata, peab ta hindama olukorda, sellest aru saama ning valima võimalikest variantidest välja parima tegevuskäigu, et täide viia talle pandud kohustusi. 31

32 Olukorra hinnang on pidev protsess kogu lahingutegevuse planeerimise, ettevalmistamise ja läbiviimise vältel. Alati, kui olukord muutub, alustab rühmaülem uue olukorra hindamisega. Olukorra hindamine ongi rühmaülema otsustamisprotsess. Kui ei tajuta reaalselt olukorda, siis tehakse ka paratamatult halb otsus. Rühmaülema otsustamisprotsess jaguneb 5 põhilisse tegevusvaldkonda: 1) ülesande analüüs; 2) faktorite analüüs ja erinevate tegevusvõimaluste loomine; 3) tegevusvõimaluste analüüs; 4) tegevusvõimaluste võrdlus; 5) otsuse tegemine. Järgnevalt analüüsitakse rühmaülema otsustamisprotsessi. Kas SõOP on otsustamiseks ja planeerimiseks taktikaiise taseme sõjategevuses optimaalseim meetod? Eesti Kaitseväel ei ole sõjalisi kogemusi ning seetõttu ei ole võimalik koostada ka väljaõppematerjale, mis toetuksid EKV üksuste reaalses lahinguolukorras saadud kogemustele. Lahenduseks on teiste suure lahingukogemusega riikide kogemuste ärakasutamine väljaõppematerjalide koostamisel. Kui vaadata raamatu " Jalaväerühma lahingutegevus " peatükki nr 2 ja võrrelda seda USA FM 5-0 peatükiga nr 4 " Üksuse juhtimise protseduurid " (troop leading procedures), siis tegemist on põhimõtteliselt identsete käsitlustega OAM-ist. Tekib küsimus, kas selline protsess on parim lahendus taktikalisel tasemel otsustamiseks. USA armee SõOP-i on tihti kritiseeritud kui liiga aeganõudvat ja keerukat protsessi. Üksused pühendavad tavaliselt väga palju aega ideaalse plaani väljatöötamiseks ning kui plaan saab valmis, siis jääb liiga vähe aega selle rakendamiseks. Kui aj aline kulu oleks ainuke probleem, siis lahendus sellele oleks lihtne - protsessi tuleb lihtsustada või lühendada. (Shoffner, 2000: 2) Siiski ei ole SõOP-i peamine probleem suur aj a kulu. Isegi kui juhile anda nädal aega planeerimiseks, siis SõOP-i tulemuseks ei ole ideaalne plaan. Viimased kogemused USA riiklikus väljaõppekeskuses (National Training Center) näitavad, et vaatamata suuremahulisele planeerimisele on paljud plaanid kasutud niipea, kui lahingutegevus algab. Selline kogemus on kooskõlas Moltke mõtteteraga: " Ükski plaan ei pea vastu esimesele lasule ". Selline ütlus ei tähenda muidugi seda, et planeerimine on kasutu tegevus: planeerimine on hädavajalik, sest see loob probleemist põhjaliku arusaama. Taktikaiine plaan on kasulik ainult siis, kui seda saab kohandada lahinguvälj a dünaamilise iseloomuga. (Shoffner 2000: 2). 32

33 Klein argumenteerib, et SõOP ei toimi sellepärast, et see nõuab liiga palju aega, kuid isegi kui on piisavalt aega, kukub see ikkagi läbi, sest protsessis puudub paindlikkus toimimaks kiiresti muutuvates lahinguvälj a tingimustes (Klein 1989: 56). Kuulus väejuht Napoleon on öelnud: " Tulevikus võin ma kaotada küll mõne lahingu, kuid ma ei kaota kunagi minutitki ". Aj alist ressurssi peab tähtsaks ka Suvorov, kirjeldades seda lausega: " Ma ei tegutse mitte seaduste, vaid minutite järgi ". Võitlus aj aga on veel ilmsem tänapäevases lahingutegevuses. Põhjus on selles, et täna on aeg suurem väärtus, kui ta oli seda minevikus. Minut lahingus on tänapäeval palju hinnalisem kui minut viiskümmend aastat tagasi. (Leonhard 1991: 82) Mida suurem on üksus, seda rohkem on vaja üksuse ülemal aega planeerimiseks ja otsustamiseks. Rühma tase on nõuab ülemalt kiireid otsuseid. Kas on võimalik rühma tasemel õpetatavat analüütilist otsustamisprotsessi kuidagi kiiremini läbida, et säästa lahingutegevuse suurt väärtust - aega? Ilmselt on. Kuigi sõjas on teadmatus ja ettenägematus normaalsed nähtused, on ettenägemisvõimekus lahingutegevuse planeerimisel rühmataseme juhi ülioluline omadus, sest rühmaülemal puudub "staap ", kes töötaks välja mitu oma ja vastase tegevusvarianti ning katsetaks neid sõjamängus. Madalama astme tasemel lahendab ülem ise kõik juhtimisega seotud küsimused. Ülem otsustab ainuisikuliselt. Rühmaülem analüüsib tegevuskäike peas, võttes aluseks oma üksuste tegevuse vaenlase kõige tõenäolisema tegevuskäigu vastu nii, nagu see peaks juhtuma lahingus. (J alaväerühma lahingutegevus 2005: 1-5) Rühmaülem genereerib mitu tegevuskäiku, mis peavad olema üksteisest põhimõtteliselt erinevad reservide kasutamise, manöövri skeemi ja lahingu raskuspunki osas. Kleini uurimused tõestavad, et mitmete tegevuskäikude väljatöötamine võib olla oodatud tulemusele vastupidise toimega. Mitmete tegevuskäikude väljatöötamine suurendab olukorra ebamäärasust ja sunnib otsustajat võrdlema oluliselt erinevaid tegevuskäike. See omakorda suurendab otsustamiseks ja planeerimiseks kuluvat aega. (Livsey 1993: 18) Selleks et võita aj as, saab kombineerida omavahel OIM-i ja OAM-i põhimõtteid. Esimesest peatükist selgub, et OAM põhineb erinevate tegevusvõimaluste väljatöötamisel ning parima variandi väljavalimisel, mis osutub ülesande täitmisel või probleemi lahendamisel parimaks. Rühmaülemal kulub selleks palju väärtuslikku aega. OIM-s aga ei ole vajalik erinevate tegevusvõimaluste väljatöötamine, kuna esimene tegevusvõimalus, mis ei pruugi olla parim, on teostatav, vastuvõetav ja sobiv. OIM võtab vähem aega, kuna otsustaja keskendub järj est mitmele tegevusviisile, kuni ta leiab sobiliku. Tegevusvõimalustele hinnangu andmine võtab vähem aega, kuna 33

34 vormikohaste analüüside ja võrdluste asemel kujutleb otsustaja, kuidas üks või teine tegevusvõimalus võib sobida (sõjamäng toimub mõttes). Otsustamine võtab vähem aega ka seetõttu, et esimene tegevusvõimalus, mida kaalutletakse, on rahuldav, sest see põhineb varasema olukorra äratundmisel. Mentaalne sõjamäng lubab otsustajal juba varakult märgata tegevusviisi nõrkasid kohtasid ning juba otsustusprotsessi alg-staadiumis on võimalik tegevusviisi kohandamine ning seeläbi selle tugevamaks ja mõistlikumaks muutmine. Kui otsustaja suudab analüütilise ja intuitiivse mudeli omavahel kombineerida, siis jäävad otsustamisprotsessist välja tegevusvõimaluste võrdlus, tegevusvõimaluste analüüs ja parima tegevusvõimaluse valik. Sellisel kujul otsustades jaguneks rühmaülema otsustamisprotsess järgnevateks tegevusteks: 1) ülesande analüüs; 2) faktorite analüüs, tegevusvõimaluse loomine ja täiendamine; 3) otsuse tegemine. Käesoleva uurimistöö esimeses peatükis selgus, et OAM-i kasutatakse taktikaliste otsuste tegemisel väga harva. Põhjus seisneb selles, et protsess nõuab palju aega ega sobi kasutamiseks kiiresti muutuvas olukorras. Sageli, kui otsustamiseks on vähe aega, siis jäetakse analüütilise otsustamisprotsessi läbimise! astmeid vahele ning selle tulemuseks on reaalsele olukorrale mittevastav otsus. Toetudes uurimistöö esimesele peatükile, tundub, et " Jalaväerühma lahingutegevus" annab tulevastele rühma juhtidele head alused otsustamiseks situatsioonis, kus on aega läbida OAM algusest lõpuni ning olukord ei muutu kiiresti. See sobib lahingutegevuse planeerimiseks ettevalmistavas etapis, kuid mitte lahingu keskel, kui juhil ei ole aega, et läbida tervet OAM EKV -s rühmaülema tasemel õpetatav intuitiivne otsustamine Otsuseid saab teha kahel erineval viisil: analüütilise protsessi põhjal või intuitiivselt. Taktikalisel tasemel on suur osakaal intuitiivsel otsustamisel. Rohkem kui 90% otsustest võtab taktikaiise taseme juht vastu, kasutades OIM-i. Kuidas õpetatakse EKV-s rühma taseme juhtidele intuitiivset otsustamist? 34

35 Raamatus " Jalaväerühma lahingutegevus" ei ole räägitud mitte midagi intuitiivsest otsustamisest. Autor küsis ltn Essalt, miks intuitiivse otsustamise teemat seal ei käsitleta. Ltn Essa andis autorile üllatava vastuse: " Meil ei ole vaja jalgratast hakata leiutama, sest analüütilise otsustamise õpetamise mudelit kasutame me praegu ja see mudel on senini ennast õigustanud " (Es sa ). Tundub, et selline väide on liialt pinnapealne, sest tegelikult ei ole EKV -s õpetatavat analüütilist protsessi lahinguolukorras järele proovitud, seega ei saa väita, et see ennast õigustanud on. Samuti ei ole vaja hakata midagi uut välja mõtlema, sest on välja töötatud OIM, mis sobib hästi rühma tasemel otsustamiseks. Rühma kursus, nagu enamik kursusi, mille läbimiseks on vajalik praktiline sooritus, koosnes teooria õppimisest, mida hiljem reaalselt maastikul rakendada prooviti. Kursuse alguses andsid instruktorid üldised alused rühma juhtimiseks erinevates lahinguliikides. Seejärel toimusid väliharjutused, kus teooriat rakendati maastikul rühma juhtides. Väliharjutuses olid autori arvates lahingutegevusele mitteomased tegevused. Need välj endusici just planeerimise -j a otsustamisprotsessi läbimises ilma aj alise piiranguta. Nädala lõpus andsid kursuse läbiviijad kompaniiülema käsu ning kadettide ülesandeks oli esmaspäevaks valmis töötada lahingukäsk, mida siis maastikule katsetama mindi. Maastikul ei olnud üksusi, kes oleksid teinud vastutegevust ehk mänginud harjutuses vastase rolli. Selle asemel käisid üksikud instruktorid ebakorrapäraselt vaenlast mängimas, mis ei andnud lahingusituatsioonist virtuaalselt realistlikku pilti. Probleemiks peab autor seda, et lahingukäsku ei töötatud välja maastikul situatsiooni käigus ning selle koostamise aeg ei olnud piiratud. Kadettide! ei tekkinud ettekujutust, kuidas analüütilist protsessi vahetus lahingusituatsioonis koos kindlate aj aliste piirangutega läbida. Rühma kursusel läbi viidud väljaõpe keskendus pigem lahingu ettevalmistamise etapile kui lahingu juhtimisele ja otsuste vastuvõtmisele seoses vastase tegevusest tingitud muutunud olukorraga. On selge, et intuitiivset otsustamist ei saa õpetada samamoodi nagu analüütilist otsustamist. Analüütiline otsustamine baseerub protsessi! ja selle õpetamiseks on vaja õpetada protsessi. Intuitiivne otsustamine on oskus ja seda saab õppida ainult praktilise tegevuse kaudu. Seda saab võrrelda näiteks jalgpalli mängimisega. Jalgpallur, kes pidevalt mängib jalgpalli, kogeb palju erinevaid mängusituatsioone ning kui need hakkavad korduma, siis ta juba teab, kuidas on mingis kindlas situatsioonis efektiivne tegutseda. Mida rohkem jalgpallur mängib, seda paremaks muutub tema arusaamine erinevatest mängusituatsioonidest ja täieneb oskus muuta kiiresti oma tegevust vastavalt tekkinud olukorrale. Jalgpallis muutub sarnaselt lahinguga situatsioon väga kiiresti ning edukas on 35

36 see meeskond, kes suudab kiiremini olukorras orienteeruda. Olukorrast kiire arusaamine annab võimaluse kiiremini otsustada. Kiiresti otsustades sunnitakse vastast enda tahte järgi reageerima. Nüüd kontrollitakse olukorda ehk on sisenetud vastase OODA - silmusesse. Hea moodus intuitiivse otsustamise õpetamiseks on mängida TOM-e. Autor küsis ltn Essa 'lt ja n-ltn Aavakivi'lt, kas rühma kursuse raames viiakse läbi TOM-e ning kui suures mahus kogu rühma kursuse vältel neid kasutatakse. Ltn Essa ütluste kohaselt saavad kadetid osaleda TOM-ides rühma kursuse raames. Grupitöö alusel saab iga kadett osaleda TOM-is reaalselt umbes nelja ainepunkti ulatuses (Essa ). N-ltn Aavakivi andmete kohaselt aga on kadettidele ette nähtud juhtimispraktika esimesel nädalal 4 õppetundi " Case Study''. Selle õppe eesmärk on arendada intuitiivset otsustamist ehk oskust võtta piiratud aj a jooksul otsus vastu (Aavakivi ). Võrreldes küsitletute vastuseid, erineb intuitiivse otsustamise väljaõppe maht mitukümmend korda, kuigi küsimus oli esitatud ühe ja sama kursuse kohta. Autor pidas vajalikuks täpsustada, kui palju ikkagi TOM-e rühma kursuse raames läbi viiakse ning esitas täpsustavad küsimuse ltn Essale, et veenduda tema poolt antud ütluste õigsuses. Ltn Essa sõnade kohaselt on kogu rühma kursuse maht 10 ainepunkti. See on jagatud teemadeks, mida rühma tasandil käsitletakse. Igas teemas puututakse kokku otsustamisprotsessidega. Kui iga etapp osadeks jagada, siis saab kokku arvutada, kui palju rühma kursuse jookusul tegeletakse TOM-idega ning selleks mahuks on 4 ainepunkti (Essa ). Autor on läbinud rühma kursuse ja võib oma kogemuse põhjal öelda, et suurem osa kursusest õpetati analüütilist otsustamist ning TOM-e lahendati tõesti umbes nelja õppetunni ulatuses. Olles uurinud, kuidas tegelikult lahinguolukorras otsuseid taktikalisel tasemel vastu võetakse, tekib küsimus - miks õpetatakse tulevastele rühma taseme juhtidele põhjalikult analüütilist otsustamisprotsessi, mida tegelikult kasutatakse lahinguolukorras vähem kui 10%? Samas intuitiivse otsustamise õpetamisele pööratakse vähest tähelepanu, kuigi üle 90% taktikalistest olukordadest lahendatakse just OIM-i kasutades. Rühma kursusel läbiviidavad TOM-id võetakse raamatust " Infantry Combat. The Rifle Platoon ". Nimetatud raamat on saadaval KVÜÕA raamatukogus. Selleks, et saada selgemat ülevaadet rühma kursusel läbiviidavatest TOM-idest, luges autor mainitud teost. Raamatus pannakse lugeja USA kergejalaväe rühmaülema ametikohale, kes kohe pärast sõjakooli lõpetamist saadetakse lahingusse. Raamat käsitleb ühte lahingut, mille käigus peab rühmaülem vastu võtma mitmeid otsuseid alustades üksuse rühmitamisega kaitsesse ja lõpetades vastase rünnakute tõrjumisega. (Antal 1995:10). 36

37 Rühmaülemale antakse valida kahe kuni kolme tegevuskäigu vahel. Iga otsus mõjutab lahingukäiku ja lähtuvalt rühmaülema otsusest suunatakse ta raamatu järgmisse peatükki, kus antakse uus olukord ning tegevus kordub. Raamatus ei ole määratud otsustamiseks kindlat aj alist piirangut ning raamatu lugeja ei saa ise genereerida tegevuskäike, vaid need on ette antud. Seose kirjeldatud raamatu lugemisega tekkisid mitmed küsimused ning autor esitas need ltn Essale: 1. Kas raamatus kirjeldatud situatsioonid on originaalse! kujul eesti keelde tõlgitud ja kadettidele lahendamiseks antud või on need modifitseeritud vastavalt EKV jalaväerühma taktikale? 2. Kas kadettidele on TOM-i lahendamiseks seatud aj aline piirang? Kui jah, siis milline? Kas on üldse kehtestatud mingisugused aj alised limiidid otsustamiseks rühmaülema tasemel? (autor ei pea silmas kõrgema ülema käsust tulenevaid aj alisi piiranguid) 3. Raamatus " Infantry Combat. The Rifle Platoon " on kirjeldatud väga palju erinevaid situatsioone. Kas oleks võimalik saada ühte konkreetset eestikeelset TOM-i, mis nimetatud raamatust kadettidele läbi on viidud. Ltn Essa ütluste kohaselt toimub nii üks-ühele situatsioonide ülevõtmist kui ka endi poolt situatsioonide loomist. Aj alised piirangud kehtestab õppetundideks antud aeg ja väljaõppe eelnevalt planeerinud õppejõud. Ühe TOM-i mängimiseks on määratud teatud aj avahemik. Kui aj alised piirangud selle ülesande täitmiseks määramata jätta, ei pruugi lõpplahendus olla positiivne. (Essa ) Selgus, et TOM-ide mängimise! kehtestatakse kindel aj aline piiranguid, kuid jäi selgusetuks kas aj aline piirang on näiteks 3 minutit või kolm tundi. Alapeatükis 1.7 tõi autor välja, et rühmaülema tasemel on otsustamiseks optimaalne aeg kuni 5 minutit. Esimeses peatükis toodi välj a TOM-i põhimõtted: 1. panna juht silmitsi taktikaiise olukorraga; 2. anda juhile piiratud aeg ja informatsioon; 3. nõuda juhilt plaani väljatöötamist, et lahendada tekkinud olukord. Kui võtta TOM üks-ühele üle raamatust " Infantry Combat. The Rifle Platoon ", siis jäävad täitmata TOM-i põhimõtted 2 ja 3. Aj aliselt piiratud olukorras oma plaani väljatöötamine ongi ju tegelikult TOM-i põhimõte ning kui neid põhimõtteid ei ole rakendatud, siis jääb läbiviidava TOM-i eesmärk saavutamata. 37

38 TOM-i valmisülesandeid võib leida USA sõjaväe aj akirja Marine Corps Gazette internetileheküljelt Sealsed TOM-id vastavad nimetatud põhimõtetele ning neile on antud ka lahendused. USA armee peab TOM-e väga efektiivseks õppemeetodiks ja neid kasutatakse laialdaselt. USA merej alaväe noorte ohvitseride väljaõppes õpetatakse TOMide kaudu kriitilist mõtlemist ja otsuste tegemist ning seda loetakse üheks efektiivsemaiks väljaõppemeetodiks. Merejalaväe jalaväeohvitseride kursuse 11 -nädalase väljaõppetsükli jooksul lahendatakse keskmiselt üks TOM päevas. (Sild 2002: 18) Autori arvates peaks KVÜÕA sõjaväelise juhtimise õppekava raames läbiviidav rühma kursus sisaldama tunduvalt rohkem TOM-e, sest 4 õppetundi ei arenda intuitiivset otsustamisoskust piisavalt. Mida rohkem TOM-e mängida, seda suuremaks muutub õppuri kogemuste pagas ning järj est kiiremini suudetakse teha efektiivseid otsuseid. TOM-ide lahendamiseks ei ole vaja suuri materiaalseid ressursse ning seetõttu on nende laialdasem kasutuselevõtt rühmaülema väljaõppes lihtne. Muidugi lihtsalt lahendada lahendamise enda pärast ei tohi olla eesmärk, vaid oluline on otsuse analüüs ja tagasiside õppuritele. See eeldab ka vastavate instruktorite ja koolitaj ate olemasolu, kes on suutelised seda tegema. Iga tehtud otsus peaks sisaldama selle analüüsi kogenud isiku poolt, et tagada õppuri areng. (Sild 2002: 18) Ei ole kahtlustki, et EKV-s tehakse OAM-i õpetamisel head tööd. See on loogiline, sest OAM-i õpetamiseks kulutatakse otsustamisealases väljaõppes suurem osa aj alisest ressursist. Autori kogemused rühma kursuseit näitavad, et otsustamine tundub loogiline ja toimiv senikaua, kuni aega on piisavalt. Tavaliselt ei oska kadetid aega õigesti hinnata või lihtsalt ei suudeta ette antud aj aga OAM-i läbida. Tulemuseks on planeerimise -ja otsustamiseprotsessi katkemine aj alise piirangu tõttu, mis väljendub poolikus plaanis ja läbi mõtlemata tegevuses. OAM näeb ette, et kõik analüüsi etapid tuleb järj estikku läbida, ning selle käigus keskendutakse ainult käsitluse all olevale analüüsile (näiteks omade üksuste analüüs). Protsess ei ole aj alises mõttes paindlik ja seda ei ole võimalik katkestada poole pealt. Et saada selgusele, miks on otsustamisprotsessi õpetamisel selline rõhuasetus, uuris autor ltn Essa käest, milline peaks olema vahekord analüütilise ja intuitiivse otsustamise õpetamise vahel rühma tasemel. Kuna rühma kursusel õpetatakse otsuse vastuvõtmise protsessi analüütilise otsuse vastuvõtmise mudeli järgi ja selle õpetuse tulem on igati toimiv, siis sellest lähtuvalt ei näe ma praeguse analüütilise otsustamise õpetamise mudeli juures intuitiivse otsustamise õpetamise vormi järgi õpetamise jaoks erilist aj alist ressurssi " (Es sa ). 38

39 Toetudes uurimistöö esimesele peatükile ja ltn Essa antud ütlustele selgus, et aj aline ressurss rühma taseme otsustamisalases väljaõppes on valesti jaotatud. Otsustamise õpetamisel peaks lähtuma eelkõige taktikalisest olukorrast ja keskkonnast. On selge fakt, et taktikaiine otsustamine ei ole kontorilaua taga analüüside läbiviimine, vaid pigem kiirestimuutuvas ja segases situatsioonis võimalikult kiire ja vähemalt rahuldava otsuse tegemine. Seega ei saa pidada tõeseks väidet, et rühma kursusel õpetatava analüütilise otsuse vastuvõtmise protsessi õpetuse tulem on igati toimiv. Lisaks aj alise ressursi valele jaotusele on autori arvates suureks probleemiks otsustamisprotsessi õpetamisel aj alise ressursi vähesus. Kadett ei saa näidata oma võimekust otsustamisel väliõppuste käigus. Autoriga koos läbis rühma kursust umbes 40 kadetti. Lihtne on neile klassis õpetada analüütilist otsustamise protsessi. Saab anda kompaniiülema käsu ja püstitada ülesandeks rühma lahingutegevuse planeerimine, mille tulemuseks on rühmaülema lahingukäsk Kõik kadetid läbivad planeerimise käigus analüütilise protsessi ja vormistavad käsu, mille põhjal õppejõud saavad tagasiside, kas kadett on protsessi omandanud või mitte. Ülesandeid antakse erinevate lahinguliikide kohta ja sellega tagatakse, et kadett oskab analüütiliselt otsustada erinevates lahinguliiki des. Kujutage ette situatsiooni väliharjutusel, kus osaleb 40 kadetti ja harjutus kestab 5 päeva. Iga päev mängitakse läbi üks lahingusituatsioon, kusjuures ainult üks kadett saab olla rühmaülem ning teised täidavad ülejäänud ametikohti rühmas. Sellises situatsioonis saab ainult 5 kadetti võimaluse oma otsustamisoskust proovida klassiruumi asemel väliharjutusel. Ülejäänud 35 kadetti jäävad praktilise kogemuseta. Autor oli üks neist paljudest, kes ei saanud praktiliselt rühma juhtides otsuseid vastu võtta. On arusaadav, et rühma kursuse läbiviimiseks on piiratud aeg, kuid ei tohiks tekkida situatsiooni, kus sama kursuse läbinud kadetid saavad erinevad kogemused. Välj aõpe peaks olema ühesugune kõikide kadettide jaoks. Väliharjutuse käigus ei ole reaalselt võimalik kõigil kadettide! rühma juhtida ja see muudab väljaõppe ebaühtlaseks. Probleemi saaks autori arvates lahendada jällegi kasutades TOM-e. Nende läbimängimine annab eeldused, et väliharjutusel oskab kadett kiiremini efektiivsemaid otsuseid teha. Otsustamisprotsessi kiire läbimine annab võimaluse suuremal hulgal kadettide! praktiliselt maastikul rühma juhtida. Niisiis on otsustamine oskus. Rühma taseme väljaõppes õpetatakse ainult analüütilist otsustamisprotsessi ja seega omandatakse teoreetilisi teadmisi, mitte oskust. Järelikult ei arendata otsustamisoskust, vaid õpetatakse protsessi, mida läbides jõutakse otsuseni. 39

40 Mis juhtub siis, kui ei ole piisavalt aega, et analüütilist protsessi läbida? Siis kas jäetakse otsustamata, kuna ei osata ilma analüütilist protsessi läbimata otsuseni jõuda, või otsustatakse intuitiivselt. Selleks et vältida otsustamatust, oleks kindlasti vaja õpetada intuitiivset otsustamist, mitte jääda lootma kadettide isikuomadustele ja kogemustele, mida on vaja intuitiivsel otsustamisel ning mis ei ole tõenäoliselt piisavad, et intuitiivselt otsus vastu võtta. On lihtne võtta USA armee tarbeks välja töötatud TOM-id ning need eesti keelde tõlkida. Seejärel anda eestikeelne ülesanne kadettidele, kes selle klassiruumis ära lahendavad. Klassiruumis läbiviidud välj aõpe ei ole realistlik - isegi kui väga pingsalt lahingutegevust ette kuj utada ei teki lahingusituatsioonile samast olukorda. Kadettide! on ette antud joonise alusel raske kindlaks määrata näitaks maastiku kõrguste vahesid ja nähtuvust, mis on lahingutegevuse seisukohast väga tähtsad. Lahingutegevuses on olulised pisiasj ad, kuid neid ei ole võimalik jooniselt välj a lugeda. Klassiruumis on õppurid üldjuhul rahulikud ja nad ei satu neile ette loetud lahingusituatsioonist ärevusse, ning seetõttu, on kehtestatud aj aline piirang ainuke faktor, mis mõjutab otsustamist. Autor teeb ettepaneku viia TOM-id maastikule. Kujutlege olukorda, milles kadett on maastikul lahinguvarustuses. Kindel on see, et klassiruumis on mugavam istuda, kui maastikul kiivri, rakmete ja relvaga ringi joosta. Kadetile antakse positsiooniks üks kaevik, millest tuleb tal TOM-i mängida. Informatsiooni saab kadett vaadeldes reaalselt maastikku ning seeläbi on ka olukorra hindamine tõepärasem. Enam ei ütle koolitaja, milline ala on nähtav ja milline mitte, vaid kadett saab oma silmaga analüüsida enda ees olevat maastikku. Selleks, et olukorda veel reaalsemalt kujutada, saab kombineerida TOM-i ka lahingutegevuse müra. Kuulmise kaudu on võimalik inimese otsustamisvõimet kahandada. Valju lahingumüra on kindlasti paljudele kadettidele segavaks faktoriks. Audiotehniliste vahenditega on võimalik luua lahingutegevust imiteerivat müra. Lisaks audiotehnikale on võimalik kasutada erinevaid sihtmärkide makette ning nendega kujutada vastase tegevust. Boyd'I teooria ütleb, et kui kadett vaatleb oma silmaga lahingu käiku, siis suudab ta selles ka paremini orienteeruda ning luua olukorrast hetkepildi. Orientatsioonile tuginedes tehakse otsus ning see viiakse täide. Autori arvates on vajalik viia TOM-id maastikule just realistlikuma hetkepildi saamiseks. Autori arvates on TOM-ide maastikule viimine meie oludes teostatav. Sellise õppemeetodiga on võimalik kadettide otsustamisoskust tublisti parandada ning muuta otsustamisalast välj aõpet rohkem praktilisemaks. 40

41 KOKKUVÕTE Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli kaardistada momendil läbiviidav taktikaiise otsustamisealane väljaõpe rühmaülema tasemel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes ja Kaitseväe Võru Lahingukoolis. Leida kitsaskohti ja pakkuda välja valdkondi, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Uurimus oli üles ehitatud esimeses peatükis esitatud otsuste vastuvõtmise teoreetilistele alustele, teises peatükis kirjeldatud autori isiklikele kogemustele rühma kursuse läbimise! ja rühma taseme väljaõppe eest vastutavate õppejõudude antud ütlustele. Esimeses peatükis anti ülevaade analüütilisest - ja intuitiivsest otsustamise mudelist ning võrreldi neid omavahel Jõuti järelduseni, et reaalses olukorras kasutavad otsustajad vähem kui 10 % otsustamisprotsessi analüütilist mudelit ja rohkem kui 90 % otsustamisprotsessi intuitiivset mudelit, et lahendada taktikalisi olukordi. Teises peatükis leidis kinnitust fakt, et momendil läbiviidav taktikaiise otsustamisealane väljaõpe rühmaülema tasemel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes ja Kaitseväe Võru Lahingukoolis keskendub põhiliselt otsustamisprotsessi analüütilise mudeli õpetamisele ning, et ei nähta vajadust ja aj alist ressurssi otsustamisprotsessi intuitiivse mudeli õpetamiseks. Sellest tulenevalt leidis autor, et otsustamisalane välj aõpe rühmaülema tasemel ei toeta vajalikul määral otsustamisprotsessi intuitiivse mudeli õpetamist, mis sobib kasutamiseks tänapäeva kiiresti muutuvas ja ebamäärases lahinguolukorras. Autor teeb ettepaneku vaadata üle otsustamise õpetamiseks ettenähtud aj aline ressurss ja suurendada otsustamisprotsessi intuitiivse mudeli õpetamise mahtu KVÜÕA põhikursuse ja KVLK vanemallohvitseride baaskursuse õppekavade raames. Autor näeb lahendusena suures mahus taktikaliste otsustamismängude kasutusele võtmist, mis annavad vajalikud kogemused intuitiivseks otsustamiseks. Et väljaõpet veel efektiivemaks muuta leiab autor, et taktikalised otsustamismängud tuleks viia maastikule. Samuti on vajadus modifitseerida momendil õpetatavat otsustamisprotsessi analüütilist mudelit, et see oleks paindlikum ja vähem aj alist ressurssi nõudev. Autor tõi teises peatükis välja võimaluse, kuidas otsustamisprotsessi intuitiivse mudelit Ja otsustamisprotsessi analüütilist mudelit kombineerides on võimalik hoida kokku lahinguväljal väga väärtuslikku aega. Otsustamisealane välj aõpe peab võimaldama sõjaväelisel juhil toime tulla ennenägematute keeruliste olukordadega, ebamäärasusega ja lahingu kiire tempoga. Sellises muutuvas lahinguvälj a keskkonnas tegutsemiseks on vaja pidevalt tõhustada otsustamise alase 41

42 väljaõppe meetodeid. Käesolev uurimustöö pakkus välja otsustamisprotsessi intuitiivse mudeli, mis võimaldab juhil kirjeldatud keskkonnas efektiivselt otsuseid vastu võtta. 42

43 SUMMARY The title of this thesis is "Platoon leader's decision making process ". The purpose of this rnonograph is to exarnine how well Estonian Defense Forees prepare in Estonian National Defense College and Battle School of the Defense Forces, platoon level leaders for decision making. This thesis is divided into two chapters. The first chapter contains a literature review that provides a thearetieal background of decision making rnethods and theories. The airn of second chapter is to investigate arnount of decision making training and education received in Estonian National Defense College and in Battle School of the Defense Forees on platoon leader's level. In second chapter current decision making training is cornpared with latest decision making rnodels of United States Army. The rnonograph coneludes with recornrnendations how to rnake decision making training rnore effective. The research shows that current rnilitary decision making pracess affords a common rnethod for solving problerus and making by individuals possessing knowledge and experience from the novice through the expert. It use should produce optirnal solution to the problem or, at worst, produce plans that should not fail. However, many of the decisions required on the field of battle or field of peace must be accornplished quickly under stressful conditions. In this environment, the recognitionprirned decision making rnodel of decision making the best rnethod of operation. The author's opinion is that platoon level leaders must be trained for making quick intuitive decisions. Solution is to dedicate rnore time to tactical decision garnes and rnodify current rnilitary decision making process. 43

44 KIRJANDUS 1. Antal, J., F Infantry Combat. The Rifle Platoon. Novato, CA: Presidio Press. 2. Betsch, T., Haberstroh, S The routines of decision making. Mahwah, NJ: Lawrence Erlbaum Associates. 3. Clausewitz, C Sõjast. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 4. Gyllensporre, D., T Decision Navigatsion. Coping with 21 - th Century Challenges in Tactical Decisionmaking. - Military Review, September - October, pp Klein, G., A Strategies of Decision Making. - Military Review, May, pp Klein, G Sources of Power: How People Make Decisions. Massachusetts: Institute of Technology. 7. Klein, G., A The Recognition-Primed Decision Model. - Military Review, July - August, pp Leonhard, R The Art Of Maneuver: Maneuver - Warfare Theory And Air-Land Battle. Novato, CA: Presidio Press. 9. Meilinger, P. S The Paths of Heaven: The Evolution of Airpower Theory. Maxweil AFB: Air University Press. 10. Paparone, C., R US Army Decision Making: Past, Present, and Future. - Military Review, July - August, pp Puryear, E American Generalship: Character IS Everything: The Art of Command. California: Presidio Press. 12. Reek, N Juhi otsus ja selle kujunemine. Tallinn: Sõjavägede staabi VI osakonna väljaanne: 13. Schmitt J. F Tactical Decision Game Workbook: Designing TDG-s. Quantico, VA: Marine Corps University. 44

45 ALLIKAD 1. Fleet Marine F orce Manual 1: Warfigting US Marine Co rp s, Department of The Navy. 2. FM Staff Organization and Operations Washington, DC: Department of the Army Headquarters. 3. FM Army Leadership Washington, DC: Department of the Army Headquarters. 4. FM 5-0 Army Plauning and Orders Production Washington, DC: Department of the Army Headquarters. 5. FM 6-0 Mission Command: Command and Control of Army Forees Washington, DC: Department of the Army Headquarters. 6. Jalaväerühma lahingutegevus Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused (kinnitamata versioon ) 7. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste põhimäärus RT I, 7, lk Livsey, T., D Teaching Tactical Decision Making: What Is Important? Fort Leavenworth, Kansas: United States Army Command and General Staff College, School of Advanced Military Studies. 9. Polk, R. B A Critique of The Boyd Theory - Is It Relevant to the Army. Fort Leavenworth, Kansas: United States Army Command and General Staff College, School of Advanced Military Studies. 10. Rathgeber, D. G Training Tactical Level Leaders in the United States Marine Corps: Meeting the Challenges of the New World Order. Fort Leavenworth, Kansas: United States Army Command and General Staff College, School of Advanced Military Studies. 11. Shoffer, W., A The Military Decision Making Process: Time For A Change. Fort Leavenworth, Kansas: United States Army Command and General Staff College, School of Advanced Military Studies. 12. Sild, I Otsustamisprotsess, otsustamismudelid ja otsustamisoskuse õpetamine. Tartu: KVÜÕA, KSK, Sotsiaal -j a humanitaarteaduste ÕppetooL 13. Sõjaliste operatsioonide käsiraamat Tallinn: Kaitsejõudude Peastaap. 45

46 INTERNETI KAUDU SAADUD INFO 1. Eesti Kaitsevägi, 2005a. Rahuaegsed kaitsejõud. << ( ) 2. Eesti Kaitsevägi, 2005b. Kaitseväe Võru LahingukooL Vanemallohvitseride baaskursus. << ( ) 3. Eesti Kaitsevägi, 2005c. KVÜÕA Kõrgema Sõjakooli aj alugu. < < aope&sisu=soj aj alugu2> >, ( ) 4. Eesti Kaitsevägi, 2005d. Kaitseväe kronoloogiline aj alugu. Kaitseväe taastamine. < <http :// ee/index. php?menu=aj al ugu&sisu=kronol> >, ( ) 5. Eesti Kaitsevägi, 2005e. Kevadtorm. << ( ) 6. Stanard T., Hutton, R. J. B A Computational Model of Driver Decision Making at an Intersection Controlled Bye a Traffic Light. USA, Ohio, Fairbom: Klein Assotciates Inc. << 20Papers/65 stand.pdf>>, ( ) 46

47 E-POSTI KAUDU SAADUD INFO 1. Aavakivi, L. Margus Sander < > kirja vastus: " Kõrgemas Sõjakoolis läbiviidav otsustamisalane väljaõpe rühmaülema tasemel ".< > Essa, R. Margus Sander < > kirj a vastus: " Kõrgemas Sõjakoolis läbiviidav otsustamisalane väljaõpe rühmaülema tasemel". < rein.eesa@ksk.edu.ee > Essa, R. Margus Sander < maxzandrowic@hotmail.com > kirja vastus: " Kõrgemas Sõjakoolis läbiviidav otsustamisalane väljaõpe rühmaülema tasemel". < rein.eesa@ksk.edu.ee > Essa, R. Margus Sander < maxzandrowic@hotmail.com > kirja vastus: " Kõrgemas Sõjakoolis läbiviidav otsustamisalane väljaõpe rühmaülema tasemel". < rein.eesa@ksk.edu.ee > Kaiv, K. Margus Sander < maxzandrowic@hotmail.com > kirja vastus: " Kaitseväe Võru Lahingukoolis läbiviidav otsustamisalane väljaõpe rühmaülema tasemel ". <kaupo.kaiv@mail.ee>

48 LISA 1. LAHINGUTEGEVUSE PLANEERIMISE PROTSESS 1.1. Rühmaülema juhtimisvõtted RÜ otsuse vastvõtmise ja lahingutegevuse planeerimise protsess jaguneb üldjoontes järgmiselt: I kn mnrmiiülpm _ KÄSK L------'_1. _ 1 j rühmniijpm ÜLESANDE ANALÜÜS... MAASTIKULUURE ' PLANEERIMINE, LAHINGUPLAANID JA OTSUS LAHINGUKÄSK... KONTROLL, ETTEVALMISTAMINE OSAKÄSK JA HARJUTAMINE "' 48