Koopia: rahandusminister Sven Sester Ettepanekud ja selgitused Riigihangete seaduse eelnõu redaktsiooni kohta

Transcription

1 Arto Aas riigihalduse minister Rahandusministeerium Endla 13, Tallinn e-post: telefon: Koopia: rahandusminister Sven Sester Ettepanekud ja selgitused Riigihangete seaduse eelnõu redaktsiooni kohta Käesoleva pöördumise eesmärkideks on esitada ettepanekud riigihangete seaduse eelnõu (edaspidi Eelnõu) suhtes, lähtudes selle redaktsioonist, muuhulgas üldpõhimõtete rakendamise kohta ja lihthanke instituudi ning summeerimise küsimuses; esitada oma täiendavad seisukohad siduva eelotsuse osas; esitada oma seisukohad meile saadetud Rahandusministeeriumi välisvahendite osakonna kommentaaride osas struktuuritoetuseid puudutavas. Soovist saada välist arvamust ülikoolide ettepanekute teostatavuse kohta, oleme palunud oma ettepanekutele õigusarvamuse, mille tulemused on kajastatud all järgnevates ettepanekutes ja argumentides Käesolevas pöördumises viitame Rektorite Nõukogu seisukohtadele eelotsuse küsimuses ja ettepanekutele sellest eeskätt p 1 ja p 2.4 proportsionaalsus seoses kohustusega rakendada RHS põhimõtteid ka allapoole riigihangete piirmäära ja p 3 eeldatava maksumuse määramise reeglite osas. Alljärgnevalt esitatud viited EL riigihangete direktiivile puudutavad nn klassikalise sektori direktiivi 2014/24EL, kui otsesõnu ei ole öeldud teisiti. 1. Eeldatava maksumuse määramise reeglid (Eelnõu 24 lg 6 ja 29 lg 2) Meie ettepanekuks on jätkuvalt see, et eeldatava maksumuse määramisel peaks olema hankijal kohustus soetuste maksumused summeerida üksnes juhul, kui tegu on samaliigiliste ja tehniliselt koostoimivate esemetega. Eelnõu praegune regulatsioon 29 lg-s 2 on veel ebaselgem kehtivast seadusest, kuna jääb täiesti ebaselgeks, millistel juhtudel esinevad objektiivsed põhjused soetuste

2 maksumuste liitmata jätmiseks ja millal mitte. Teiseks, on ülikoolide sooviks, et Eelnõust nähtuks selge regulatsioon soetuste summeerimiseks struktuuritoetusest rahastatavate projektide raames ülikoolide soovi kohaselt peaks struktuuritoetusest rahastatavate projektide raames tehtud soetused summeeritama samaliigiliste ja tehniliselt koostoimivate asjade või teenuste osas vaid sama projekti piires. Puutuvalt Eelnõu 24 lg-sse 6, on sellist reeglit keeruline järgida suurtel hankijatel, kelle ostuotsuste tegemine on detsentraliseeritud sisuliselt kohustab Eelnõu kõiki hankijaid viima oma hankeid läbi tsentraliseeritult, mis ülikoolide puhul tähendaks mistahes ostuotsuste tegemist üksnes läbi keskse hankeüksuse. Kuigi tsentraliseeritud hangete läbiviimine võib ilmselt olla õigustatud suuremate hangete läbiviimisel, mis nt ületavad rahvusvahelist piirmäära, on riigihanke piirmäära või lihthanke piirmäära ületavate soetuste tegemine nt ülikooli-üleselt väga kohmakas. Direktiivi art 5 (2) sätestatud reegel tuleb üle võtta vaid rahvusvahelist piirmäära ületavates hangetes, mistõttu ei ole allolev ettepanek Eelnõu 24 lg 6 osas vastuolus EL õigusega. Ettepanek: 1) muuta Eelnõu 29 lg 2 lisades sinna laused: Eelduslikult ei või hankija jaotada riigihanget osadeks samaliigiliste või tehniliselt koostoimivate asjade või teenuste hankimisel. Struktuuritoetustest rahastatavate projektide puhul on hankijal keelatud riigihanget osadeks jagada samaliigiliste või tehniliselt koostoimivate asjade või teenuste hankimisel sama projekti piires. ; 2) Eelnõu 24 lg 6 muuta järgmiselt: Kui hankija koosseisus on mitu erinevat üksust, võetakse konkreetse riigihanke eeldatava maksumuse määramisel aluseks kõigi üksuste poolt sama esemega riigihangete eeldatav kogumaksumus, kui kõigi üksuste selliste sama esemega riigihangete eeldatav kogumaksumus ületab rahvusvahelist piirmäära. Kui eelmises lauses nimetatud juhul sama esemega riigihangete eeldatav kogusmaksumus kõikide üksuste lõikes rahvusvahelist piirmäära ei ületa, võetakse iga üksuse poolt läbiviidava konkreetse hanke eeldatava maksumuse määramisel arvesse üksnes konkreetse hanke enda raames hangitavate asjade, teenuste või ehitustööde eeldatavat maksumust. 2. Riigihangete üldpõhimõtete rakendamine allapoole riigihanke piirmäära ja lihthanke piirmäära Eelnevalt oli Eelnõus sõnaselgelt reguleeritud RHS üldpõhimõtete (Eelnõu 3) järgimise kohustus (sh võrdlevate pakkumuste võtmise ja kontrolljälje säilitamise kohustus) vaid alates hangetest maksumusega EUR, redaktsioonis on see Eelnõust kadunud. Kohustus järgida RHS põhimõtteid põhimõtteliselt esimesest kulutatud sendist kehtib ka tänase RHS kohaselt, mis tekitab praktikas olulisi probleeme ja ebamõistlikku halduskoormust hankijatele. Eelnõu seletuskirjast ei leia selget põhjendust, miks on eelnevast lähenemisest loobutud ja selle asemel eelistatud hankijatele ebamõistlikku ja ebavajalikku halduskoormust põhjustavat regulatsiooni. Kuivõrd riigihangete üldpõhimõtete hulka kuulub ka proportsionaalsus ja rahaliste vahendite kasutamise efektiivsus, siis siseriikliku piirmäära kehtestamisega peakski seadusandja andma liikmesriigi oludest lähtuva hinnangu sellele, allapoole millist rahalist maksumust soetuste puhul

3 muutub hankemenetluse nõuete järgimine, võrdlevate pakkumuste võtmine ja läbipaistvuse tagamiseks kontrolljälje säilitamine ebaproportsionaalseks ja ebaefektiivseks soetuse maksumust arvestades. Kuigi allapoole lihthanke piirmäära Eelnõu kohaselt ei pea hankija läbi viima hankemenetlust, tähendab praktikas RHS põhimõtete järgimine kohustust võtta vähemalt kolm võrdlevat pakkumust, valida pakkumuste seast hankija jaoks soodsaim (ja kui tegu pole hinnalt odavaima pakkumusega, siis põhjendada, millistel objektiivsetel põhjustel ei olnud hind ainus hankija jaoks soodsust määrav aspekt) ning säilitada kõige selle kohta ka kontrolljälg, mis võimaldaks ka aastaid hiljem üheselt tuvastada võrdlevate pakkumuste võtmise ja hankija valiku põhjendused. Mõistetavalt kulub hankija ametnikul või töötajal sellisel juhul rahaliselt tühise maksumusega soetuse tegemiseks ebaproportsionaalselt palju aega ja seeläbi ka avalikku ressurssi ametnikule või töötajale makstava töötasu näol. Probleem on iseäranis terav struktuuritoetustest rahastatavate projektide puhul, kus iga rahastusotsuse kohta täidab rakendusüksus üksikasjaliku pea 40-leheküljelise kontroll-lehe. Struktuuritoetuste kontekstis tekitab täiendavat ebaselgust veel Eelnõu 230, mille kohaselt struktuuritoetuste puhul peaks hankija järgima RHS põhimõtteid alates soetustest maksumusega 5000 eurot see ei saa omakorda olla loogiline, arvestades, et põhimõtteliselt võiks struktuuritoetuste puhul jaatada vajadust suurema läbipaistvuse ja kontrollitavuse järele võrreldes muudest allikatest rahastatavate hangetega. Eelnõu praegune regulatsioon on sellega vastuolus, kehtestades oluliselt rangemad nõuded muudest allikatest rahastatavate soetuste suhtes (RHS põhimõtete rakendamise kohustus alates esimesest sendist) võrreldes struktuuritoetustest rahastatavate hangetega (kohustus rakendada RHS põhimõtteid alates soetustest maksumusega 5000 eurot). Eelnõu 230 osas on üksikasjalikum käsitlus esitatud allpool, kuivõrd Rektorite Nõukogu hinnangul on põhjendamatu ka 5000 eurose piirmäära kehtestamine. Olukorra muudab õiguslikult veelgi vastuolulisemaks asjaolu, et nn kääbushangete puhul üldpõhimõtete sisustamiseks adekvaatsed pidepunktid puuduvad. Lihtsustatud korras tellitavate teenuste (tinglikult sotsiaal- ja eriteenuste senine analoog) kontekstis nendib isegi Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna analüüs, et [r]iigihanke korraldamise üldpõhimõtted on ebamäärased ja võimaldavad üsna erinevat sisustamist. 1 Nimelt ei ole riigihanke üldpõhimõtete sisustamine kääbushangete puhul kohtupraktikas käsitlemist leidnud. Samad arusaamad, millele tuginedes on riigihankeid sisustanud Euroopa Kohus, ei pruugi aga selliste kaasuste suhtes automaatselt ülekantavad olla. Põhjus on, et proportsionaalsuse üldpõhimõte omab seda tugevamat mõju, mida madalam on riigihanke eeldatav maksumus. Kirjanduses on näiteks leitud, et hankelepingu eeldatava maksumusega võrreldes asjatu halduskoormuse vältimiseks tuleb riigihanke direktiivide reguleerimisalast täielikult või osaliselt välja jäävate hangete puhul 1 E Põllu. Lihtsustatud korras teenuste tellimine. Kättesaadav pdf, ( ), lk 5.

4 avalikustamise nõuet kohaldada ettevaatlikult ja proportsionaalselt. 2 Muuhulgas tuleb halduskoormuse puhul arvestada mitte ainult avalikustamise, aga näiteks ka avalikustamisele vastuseks laekuvate potentsiaalsete pakkumuste läbivaatamiseks kuluva ressursiga. 3 Näiteks võib koosmõjus proportsionaalsuse üldprintsiibiga küsida: kas läbipaistvuse tagamiseks alla riigihanke piirmäära jäävate hangete puhul võiks olla piisav kuludokumentide olemasolu ja hankelepingute avalikustamine hankija kodulehel? Kas lepingute avalikustamine peab toimuma enne hankelepingu sõlmimist, võimaldamaks huvitatud pakkujate osalemist, või pärast, tagamaks hilisemat kontrolli toetuse kasutamise üle analoogselt riigihanke aruandele? 4 Võib väita, et praegusel kujul tekitab viide riigihanke üldpõhimõtete järgimise kohustusele nii hankijate kui pakkujate jaoks kindlusetuse selles, milline käitumisviis on õiguspärane. Seetõttu, kuigi avatud õigusmõistetena on üldpõhimõtete kasutamine iseenesest tunnustatud normitehniline võte, võib see antud juhul olla vastuolus Põhiseaduse 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Ettepanek: allapoole siseriikliku riigihanke piirmäära sõnaselge regulatsioon, et RHS põhimõtteid rakendama ei pea (Eelnõu 16 lg 1 asemel sõnaselge regulatsioon, et Eelnõu regulatsioon, sh Eelnõu 3 sätestatud põhimõtteid ei pea kohaldama soetustel allapoole riigihanke piirmäära) ja analoogne regulatsioon ka struktuuritoetuste kontekstis (Eelnõu 230, muuta ka STS 26 lg 6 ja 28 lg 3). 3. Lihthanke instituudi kaotamine ja siseriiklike piirmäärade tõstmine Eelnevas redaktsioonis puudus Eelnõus ka lihthanke regulatsioon, kuna praegu kehtiv lihthanke regulatsioon on äärmiselt ebapraktiline, kohustades hankijaid valdavalt järgima kõiki hankemenetluse reegleid juba ostudest alates eurost Eelnõu redaktsiooni on lihthankemenetlus uuesti sisse viidud, küll alates piirmäärast eurot, ent muus osas jäävad hankija kohustused lihthanke läbiviimisel samavõrd koormavateks kui praegu kehtiva RHS alusel. Eelnõu seletuskirjas on lihthanke instituudi taastamist põhjendatud sellega, et valdav osa soetustest Eestis toimub justnimelt lihthanke piirmäära ja siseriikliku piirmäära vahelise maksumusega, mistõttu selliste ostude reguleerimata jätmine annaks tagasilöögi läbipaistvusele. Neil kaalutlustel on Eelnõus siseriiklikeks piirmääradeks asjade ja teenuste osas määratud eurot (EL direktiividest tulenev rahvusvaheline piirmäär riigiasutustel eurot, muudel klassikalistel hankijatel eurot) ja ehitustööde osas eurot (EL direktiividest tulenev 2 A Brown. Seeing through transparency: the requirement to advertise public contracts and concessions under the EC treaty. Public Procurement Law Review, 2007, p M Gorgazjan. Läbipaistvuse põhimõte lihtsustatud korras tellitavate teenuste riigihangetes: magistritöö; juhendaja M A Simovart, Tallinn: Tartu Ülikool, 2012, kättesaadav ( ), lk Vt ka M Gorgazjan, 2012, lk

5 rahvusvaheline piirmäär eurot); lihthanke piirmääradena on Eelnõus ette nähtud asjade ja teenuste puhul eurot ja ehitustööde puhul eurot. Seejuures tuleb tähele panna, et Eelnõu kohaselt siseriiklikku piirmäära ületavates hangetes hankemenetluse regulatsioon on põhimõtteliselt samavõrd koormav kui rahvusvahelist piirmäära ületavates hangetes erinevused on minimaalsed, nt kohustus rahvusvahelist piirmäära ületavas hankes avaldada lisaks teade ka EL tasandil, samuti veidi pikemad pakkumuste/taotluste esitamise tähtajad rahvusvahelist piirmäära ületavates hangetes, ka teatud osas laiem valikuvabadus hankemenetluse liikidena võistleva dialoogi või konkurentsipõhise läbirääkimistega menetluse või väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetluse rakendamiseks allapoole rahvusvahelist piirmäära hangetes. Ent hankemenetluse liigiti menetluslikud nõuded hankemenetluse läbiviimiseks ja sellega kaasnev halduskoormus hankijale on oma põhisisult nii siseriiklikku piirmäära kui rahvusvahelist piirmäära ületavates hangetes samasugused. Seejuures lihthankemenetluse regulatsioon on Eelnõus põhimõtteliselt samastatav siseriiklikku piirmäära ületavate hangete regulatsiooniga Eelnõus märgitu, et lihthankemenetluses piirduvad hankija kohustused hanketeate ja hiljem aruande avaldamisega, on ilmselgelt eksitavad. Vastupidi, Eelnõus on võrreldes kehtiva lihthankemenetluse korraga lihthankemenetluse läbiviimisega seonduvat halduskoormust veel suurendatud - nii on Eelnõu 125 lg 3 pikendatud minimaalset pakkumuste esitamise tähtaega 7 päevani võrreldes hetkel kehtiva 4 tööpäevaga; samuti on Eelnõu 125 lg-s 8 kehtestatud uudsena kohustuslik ooteaeg enne lepingu sõlmimist 7 päeva alates eduka pakkumuse otsuse tegemisest. Võrdlusena on riigihanke piirmäära ületavates hangetes avatud hankemenetluses pakkumuste esitamise minimaalne tähtaeg 15 päeva ja rahvusvahelist piirmäära ületavates hangetes 30 päeva, kohustuslik ooteaeg mõlemal juhul 14 päeva eduka pakkumuse kohta otsuse tegemisest. Eelnevast johtub, et juba pelgalt ajaliselt ei olegi võimalik ühtegi hankelepingut maksumusega üle eurot sõlmida kiiremini kui minimaalselt kolme nädalaga, kuivõrd täiendav ajakulu vähemalt 7 päeva tekib lihthanke dokumentatsiooni koostamiseks, registris avaldamiseks, pakkujate ja pakkumuste kontrollimiseks, nende toimingute kohta põhjendatud kirjalike otsuste tegemiseks ja otsuste edastamiseks kõikidele menetlusosalistele. Seejuures on ainuüksi ajalist dimensiooni arvestades erinevused siseriiklikku ja rahvusvahelist piirmäära ületavate hangetega võrreldes minimaalsed esimesel juhul on täiendav ajaline puhver tulenevalt pikemast pakkumuste esitamise tähtajast 8 päeva ja teisel juhul 23 päeva. Kuigi Eelnõu 125 lg 4 viitab vaid kohustusele järgida lihthankemenetluse läbiviimisel RHS põhimõtteid, tuleb silmas pidada, et sisuliselt tähendab hanketeate avaldamine registris ikkagi seda, et hankija koostab ka lihthankemenetluses hankedokumendi, milles määratleb hanke eset arvestades nii pakkuja kvalifitseerimistingimused kui ka hanke eset iseloomustava tehnilise kirjelduse, samuti pakkumuste hindamiskriteeriumid ja vajadusel ka eraldi läbirääkimiste korra vastasel korral oleks kaheldav läbipaistvuse põhimõtte järgimine. Lisaks on hankija

6 lihthankemenetluses kohustatud kontrollima ka kõrvaldamise aluseid pakkujatel (Eelnõu 125 lg 6). Eelnevat arvestades ei ole ei täna ega saa olema ka Eelnõu kohaselt lihthankemenetlusega kaasnev halduskoormus hankijale olulisel määral erinev võrreldes riigihanke piirmäära või isegi rahvusvahelist piirmäära ületavate hangetega. Just ebaproportsionaalselt suur halduskoormus lihthangete läbiviimisel oligi põhjuseks, miks lihthanke instituut oli Eelnõu eelnevast redaktsioonist välja jäetud. Ei saa pidada EL direktiivide eesmärkide saavutamiseks vajalikuks ega proportsionaalselt sisult analoogsete menetluslike nõuete järgimist siseriiklike hankijate poolt hangetes, mille maksumus jääb pea 7 korda allapoole rahvusvahelistest piirmääradest asjade ja teenuste puhul ja pea 9 korda allapoole rahvusvahelisest piirmäärast ehitustööde puhul. Eelnõu seletuskirjas (lk 44) on mh toodud andmed hankemenetluse korraldamise kulude kohta, mis on Eestis ühe riigihanke menetluse puhul keskmiselt ligikaudu 7500 eurot, sh hankija kulud ca 2500 ja ühe pakkuja kulud ca 1500 eurot, Euroopa Liidus aga ligi eurot. Selliste kulude valguses ei saa kuidagi proportsionaalseks pidada nõuet teostada hankemenetlust juba eurosest piirmäärast alates. Kuigi võib nõustuda, et ka allapoole rahvusvahelisi piirmäärasid on põhjendatud teatud ulatuses hankemenetluste läbiviimise reguleerimine, on Eelnõus selleks kehtestatud lihthanke ja siseriiklikud piirmäärad ebaproportsionaalselt madalad võrreldes rahvusvaheliste piirmääradega, pidades seejuures silmas, et hankija kohustused lihthankemenetluse või siseriikliku hanke läbiviimisel oma põhisisult ja sellega kaasnev halduskoormus ei erine võrreldes rahvusvahelist piirmäära ületavate hangetega. Rektorite Nõukogu hinnangul ei peaks siseriiklikud piirmäärad olema väiksemad kui vähemalt 50% vastavatest rahvusvahelistest piirmääradest, eeldusel, et sisuliselt on siseriiklikku piirmäära ületava hanke ja rahvusvahelist piirmäära ületava hanke läbiviimise menetluslik kord ja kaasnev halduskoormus analoogne. Ettepanek: kaotada lihthanke instituut Eelnõust (kustutada Eelnõu 15 lg 1, 125 ja Eelnõus läbivalt kõik viited lihthankele). Tõsta siseriiklikke piirmäärasid asjade ja teenuste soetamiseks vähemalt euroni ja ehitustööde puhul euroni. 4. Siduv eelotsus Uue direktiivi 2014/24/EL preambula p 121 rõhutatakse, et riigihangete tõhusust aitab oluliselt suurendada avaliku sektori hankijate ja ettevõtjate parem juhendamine, teavitamine ja toetamine. Seega uus direktiiv võimaldab siseriiklikul seadusandjal ise otsustada, kas ja mil määral riigihangete valdkonnas nõustamine reguleerida. Kuigi Rahandusministeerium nõustab põhimõtteliselt ka täna kehtiva regulatsiooni kohaselt riigihangete valdkonnas tõusetuvates küsimustes, on vajadus justnimelt siduvate eelotsuste järele väga suur ja seda iseäranis selleks, et maandada riigihangete alastele rikkumistele tuginevalt toetuste tagasinõudmise riske.

7 Sellist suurt praktilist vajadust kinnitab tegelikult ka Rahandusministeeriumi välisvahendite osakonna koostatud analüüs märtsi 2015 seisuga struktuurivahendite kasutamisel avastatud rikkumiste kohta 5. Viidatud analüüsist nähtub, et struktuuritoetuste tagasinõuete alusena moodustavad RHS rikkumised finantskahju osakaalult 25% kõikidest tagasinõuetest, olles osakaalult teisel kohal tagasinõuete põhjustest toetatud tegevuse lõpetamata jätmise järel hankereeglite rikkumistest põhjustatud toetuste tagasinõuded moodustavad 25% kogu finantskahjust, mis on ca 12 miljonit eurot aastas. Seejuures analüüsi lk 8 kohaselt 45% kõikidest rikkumistest avastatakse justnimelt hangetes ehk siis rikkumiste arvult on hangetega seotud rikkumised toetuste tagasinõudmisel esikohal. Pädevust arvestades võib eelduslikult pidada selliste siduvate eelotsuste andmiseks kõige sobivamaks Rahandusministeeriumi, mis on nii riigihangete läbiviimise üle riikliku järelevalve teostaja kui ka struktuuritoetuste kontekstis auditeeriv asutus ja korraldusasutus, kellel on STS kohaselt pädevus anda siduvaid juhiseid ja otsuseid nii toetuse saajate, rakendusüksuste kui ka rakendusasutuste suhtes. Põhimõtteline alternatiiv oleks anda siduvate eelotsuste tegemine rakendusüksuste ja rakendusasutuste pädevusse, mis välistaks praktikas sagedased juhtumid, kus rakendusüksus või asutus annab toetuse saajale eelkontrolli raames RHS rakendamise osas juhised, ent hiljem teeb toetuse tagasinõude otsuse lähtudes vastupidisest seisukohast samas RHS rakendamist puudutavas küsimuses. Rektorite Nõukogu hinnangul tagaks ühtsema praktika siiski siduvate eelotsuste andmise pädevuse koondamine ühe asutuse kätte. Mõistetavalt võib seeläbi algperioodil suureneda ministeeriumi (või alternatiivi korral rakendusüksuste või rakendusasutuste) halduskoormus, ent võimalik lahendus oleks siin kehtestada siduvate eelotsuste väljastamiseks mõistlik riigilõiv, mis suurenenud halduskoormust tasakaalustaks. Lisaks tuleb arvestada siduvate eelotsuste pinnalt tekkiva õiguskindlusega, mis omakorda vähendab halduskoormust toetuste tagasinõudmisega tegelevate asutuste osas ning vähendab riigi kulusid toetuste tagasinõudmisega seotud vaidluste lahendamisel. Arvestades statistikat, mille kohaselt moodustavad valdava osa finantskahjust toetuste tagasinõudmisel justnimelt riigihangetega seotud rikkumised, võib eeldada siduvate eelotsuste toimel finantskorrektsioonide mahu olulist vähenemist ja sellega seoses ka rakendusüksuste halduskoormuse ja tegevuskulude olulist vähenemist, mis omakorda võimaldaks rakendusüksustel teostada efektiivsemalt toetuse saajate suhtes eelkontrolli ja nõustamist. Eelnõu kooskõlastamisprotsessis on siduva eelotsuse vajadusele lisaks Rektorite Nõukogule tähelepanu juhtinud ka Eesti Kaubandus- Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit ja Riigikontroll. Rahandusministeerium on põhjendanud siduva eelotsuse andmise võimatust oma septembris 2015 koostatud ja Rektorite Nõukogule esitatud analüüsis Eelotsuse instituudi inkorporeerimine riigihangete seadusesse (edaspidi viidatud Rahandusministeeriumi analüüs), kuid paraku ei ole need põhjendused Rektorite Nõukogu 5 Kättesaadav Rahandusministeeriumi kodulehel

8 hinnangul õiguslikult pädevad ega veenvad. Alljärgnevalt esitame kokkuvõtte vastuväidetest Rahandusministeeriumi analüüsis esitatud põhjendustele Direktiiv 2014/24/EL ei välista kuidagi siduva eelotsuse institutsiooni siseriiklikult Direktiivi 2014/24/EL põhjenduspunkt 121 sätestab järgmist: Better guidance, information and support to contracting authorities and economic operators could also greatly contribute to enhancing the efficiency of public procurement, through better knowledge, increased legal certainty and professionalisation of procurement practices. Such guidance should be made available to contracting authorities and economic operators wherever it appears necessary to improve correct application of the rules. The guidance to be provided could cover all matters relevant to public procurement, such as acquisition planning, procedures, choice of techniques and instruments and good practices in the conduct of the procedures. With regard to legal questions, guidance should not necessarily amount to a complete legal analysis of the issues concerned; it could be limited to a general indication of the elements that should be taken into consideration for the subsequent detailed analysis of the questions, for instance by pointing to case-law that could be relevant or to guidance notes or other sources having examined the specific question concerned. Vastupidiselt Rahandusministeeriumi analüüsis viidatule, ei ole direktiivi põhjenduspunkti 121 mõtteks mitte mingil moel välistada ega keelata juriidilistes küsimustes siduvate eelotsuste andmist see on ilmne põhjenduspunkti sõnastusest, et liikmesriigil on õigus ise otsustada, mil moel ellu viia hankijate ja pakkujate tõhusamat toetamist. Juriidilistes küsimustes ütleb direktiivi põhjenduspunkt seda, et õiguslikes küsimustes ei pea ilmtingimata selline toetustegevus seisnema küsimuse all olevate teemade täielikus analüüsis ja seda võib (kuid ei pea) piirata ka üldiste juhtnööridega seega vastupidiselt Rahandusministeeriumi järeldusele direktiivi põhjenduspunkt 121 ei välista siduvat eelotsust ega isegi mitte viita, et juriidilistes küsimustes peaks nõustamine piirduma üldiste juhtnööridega. Rahandusministeeriumi järeldus oleks grammatiliselt põhjendatud, kui väljendi should not necessarily asemel oleks kasutatud väljendit shall not, ja väljendi could be asemel väljendit shall be Siduv eelotsus ei oleks vastuolus Euroopa Kohtu ega siseriiklike kohtute pädevusega õigust mõista Täpselt nii nagu siduv eelotsus maksude valdkonnas ei välista kohtute pädevust asuda Maksuameti poolt antud eelotsusest teistsugusele seisukohale, ei välistaks siduv eelotsus õigusmõistmist kohtute poolt ka riigihangete kontekstis. Nagu Rahandusministeerium maksude kontekstis eelotsuse puhul õigesti märgib, toimib eelotsus riigivõimu enda suhtes piiranguna riigihangete puhul oleks sellel selge väljund just struktuuritoetuste kontekstis toetuste tagasinõuete puhuks, kuna riigivõim ise teostab struktuuritoetuste kasutamise üle kontrolli ja teeb finantskorrektsioone; muudes riigihangetega seotud küsimustes eelotsus oleks siduv Rahandusministeeriumi enda suhtes järelevalvetegevuses. Teisisõnu, kui eelotsus on antud ja hankija on sellega kooskõlas toiminud,

9 siis analoogiliselt maksude puhul eelotsusega kannaks ka riigihangete osas eelotsuse andmine õiguskindluse printsiibi elluviimise eesmärki. See ei murenda kuidagi kohtute pädevust õigust mõista kui hankija peaks eelotsusega mitte nõustuma ja teisiti toimima, millele järgneb toetuse tagasinõue või sanktsioon riikliku järelevalve korras, siis ei ole kohtu pädevus kuidagi piiratud Horisontaalne siduvus Esmalt on vajalik eristada siduvaid eelotsuseid struktuuritoetuste kontekstis ja siduvaid eelotsuseid muudes riigihangetega seotud küsimustes, mis ei seondu struktuuritoetuste kasutamisega need kannavad erinevat eesmärki: a) Struktuuritoetuste kontekstis oleks eelotsuse taotlejaks toetuse saaja, kelle eesmärgiks on maandada riigihangete rikkumisest tulenevat tagasinõude esitamise riski. Horisontaalne siduvus kõikide konkreetse toetuse saaja suhtes finantskorrektsiooni tegemiseks pädevate asutuste suhtes on sellise eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. b) Muudes riigihangetega seotud küsimustes oleks eelotsuse eesmärgiks eeskätt soov muuta vaidlustusmenetluse ja kohtumenetluse perspektiivid ettenähtavamaks, vaidlustusmenetluse või kohtumenetluse välistamine ei ole olnud kunagi eesmärgiks ja seepärast ei ole ka kunagi olnud küsimus sellise eelotsuse siduvusest pakkujate või potentsiaalsete pakkujate suhtes nende kaebeõiguse välistamiseks või piiramiseks. Eeskätt oleks see institutsioon vajalik hankijatele hankemenetluse planeerimisel ja läbiviimisel paraku on riigihangete regulatsioon keerukas, mistõttu vaieldamatult esineb objektiivne ebaselgus, millele Rahandusministeerium ise viitab kui eeldusele eelotsuse tegemiseks maksude kontekstis. Fakt on ka see, et kuigi vaidlustus- ja kohtumenetluse tähtajad riigihangete puhul on võrreldes muude menetlustega nobedad, halvab faktiliselt vaidlustusja kohtumenetlus Riigikohut arvestamata iga vaidlustuse kohta hankemenetluse vähemalt 4-6 kuuks. See omakorda seab surve alla ka pakkujad, kellel on raske planeerida pideva vaidlustamisohu tõttu hankelepingu täitmise eeldatavat aega. Rahandusministeeriumi siduv eelotsus kaheldavas õiguslikus küsimuses omaks praktikas eeldatavasti vaidlustamisele oluliselt vähendavat mõju isegi siis, kui see ei ole rangelt siduv kolmandate osapoolte suhtes tihtipeale ei ole vaidlustamise põhjuseks mitte absoluutne veendumus oma õiguste rikkumises, vaid õiguslik ebaselgus, mida püütakse vaidlustus- ja kohtumenetluses lahendada. Kohtumenetluses on võimalik kaasata ka haldusorgan (HKMS 2 4), kui vaidlusaluse õigusnormi tõlgendamisel või vaidluse lahendamisel võib sellise haldusorgani arvamus olla asjakohane. Riigihangete-vaidlustel Rahandusministeeriumi kui riigihangete teostamise üle järelevalve teostaja kaasamine kohtumenetluses kannab sisuliselt sama eesmärki kui Rahandusministeeriumi poolt antav siduv eelotsus erinevus praeguse nõustamisteenusega oleks kvalitatiivne, kuna siduv eelotsus annaks signaali, et Rahandusministeerium on esitatud küsimuse põhjalikult läbi analüüsinud ja jääb esitatud seisukoha ja tõlgenduse juurde. Nõustamisteenuse raames sellist kvalitatiivset garantiid paraku ei ole ning Rahandusministeeriumi KKK lehel esitatud soovitused on vasturääkivad. Arusaadavalt ei piiraks selline eelotsus kohtu

10 vabadust ise õigust mõista. Siduvus seisneks antud juhul selles, et Rahandusministeerium kui riigihangete suhtes järelevalve teostaja kinnitab seeläbi eelotsuse taotlusele vastuses vaidlusaluse õigusnormi tõlgendust või rakendamist taotluses märgitud asjaoludel eelotsusega vastuolus ei saaks Rahandusministeerium taotleja suhtes nt riikliku järelevalve korras asuda enam teistsugusele seisukohale. Alljärgnevalt analüüsime horisontaalse kehtivuse küsimust struktuuritoetuste kontekstis antava eelotsuse puhul, kuna just struktuuritoetuste kontekstis on Rektorite Nõukogu hinnangul iseäranis suur vajadus siduva eelotsuse järele. Kui Rahandusministeerium näeb probleemi horisontaalse kehtivuse tagamises, siis see kitsaskoht oleks lahendatav seeläbi, et anda siduva eelotsuse andmise pädevus konkreetsele rakendusasutusele või rakendusüksusele, kelle pädevusse kuulub konkreetse toetuse saaja suhtes struktuuritoetuse kontrolli ja finantskorrektsiooni teostamine sellele võimalusele on viidanud ka Rahandusministeerium ise oma analüüsis (lk 14). Sellele vaatamata on Rahandusministeeriumil korraldusasutusena ja auditeeriva asutusena meie hinnangul samuti pädevus anda rakendusüksuste ja rakendusasutuste suhtes siduvaid eelotsuseid ilma, et tekiks Rahandusministeeriumi analüüsis viidatud probleeme horisontaalse siduvusega. Nimelt STS lg 1 kohaselt on korraldusasutuseks Rahandusministeerium ning sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui hankelepingu eeldatav maksumus on võrdne riigihangete seaduses nimetatud riigihanke piirmääraga või ületab seda, võib valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga määrata, millise meetme, meetme tegevuse, asja või teenuse korral kontrollib korraldusasutus riigihangete seaduse järgimist. 11 lg 1 kohaselt on Rahandusministeerium ka auditeeriv asutus, mis sama paragrahvi lg 3 kohaselt omab õigust auditeerida korraldusasutust, sertifitseerimisasutust, rakendusasutust, rakendusüksust ja toetuse saajat ning saada juurdepääsu auditeeritava ja partneri ülesannete ja kohustuste täitmisega ning toetuse kasutamisega seotud teabele, sealhulgas raamatupidamisele, teha tõenditest kaasavõtmiseks koopiaid, esitada auditeeritavale ja partnerile küsimusi ning viibida auditeeritava ja partneri ruumides ja territooriumil. Sama seaduse 45 lg 4 järgi on finantskorrektsiooni otsuse tegemise pädevus mh vahetult korraldusasutusel endal, samas on 42 lg 2 p 3 kohaselt korraldusasutusel õigus teha siduvaid ettekirjutusi ka rakendusüksusele, kui projekti kontrollimisel avastab korraldusasutus puudusi. Eelnevast nähtub veenvalt, et struktuuritoetuste kontekstis on rakendusüksused ja rakendusasutused, ent samuti vahetult toetuse saajad subordinatsioonisuhtes Rahandusministeeriumi kui korraldusasutuse ja auditeeriva asutusega seetõttu ei saa olla õige Rahandusministeeriumi vastuväide, et horisontaalset siduvust eelotsuse puhul riigihangete kontekstis ei ole võimalik tagada Eelotsuse andmise eeldused Rahandusministeerium toob välja, et eelotsuse andmine eeldab taotluse isikustamist (anonüümsete taotluste suhtes eelotsust ei tehtaks, piirdutaks vaid nõustamisega) ja piisavalt üksikasjalikku konkreetsete asjaolude kirjeldust taotluses koos taotleja enda hinnanguga. Kuigi võib nõustuda, et

11 kõik hankijad ei pruugi olla piisava põhjalikkusega võimelised olulisi asjaolusid kirjeldama ja analüüsima, võib sellistes olukordades analoogiliselt maksudega keelduda eelotsuse andmisest ja piirduda nõustamisega küll aga peaks nõustamisega kõrvuti olema võimalik siiski taotleda ka siduvat eelotsust puhkudeks, kus hankija on võimeline asjaolusid üksikasjalikult kirjeldama ja analüüsima. Lisaks toob Rahandusministeerium välja, et eelotsuse tegemine oleks ajakulukas samas peaks see jääma eelotsust taotleva hankija hinnata, kas kulutada kasvõi 60 päeva eelotsuse taotlemisele ja saada selgus mõnes hankemenetlust puudutavas olulises küsimuses või võtta risk ebaselge perspektiiviga vaidlustusteks kestusega pool aastat või enamgi või risk toetuse tagasinõueteks koos intressidega pärast projekti elluviimist. Sama kehtib ka riigilõivu osas ka siin on hankija ise vaba oma hindama, kas eelotsusest saadav õiguskindlus on väärt riigilõivu. Oluline on rõhutada, et eelotsuse institutsioon ei peaks asendama nõustamist, vaid olema lisavõimalus nõustamise kõrval Rahandusministeeriumi analüüsist võib jääda mulje nagu oleks tehtud ettepanek nõustamise asendamiseks eelotsuste süsteemiga Kas eelotsust reguleerida RHS-s või struktuuritoetustega seotud aktides? Ilmselt tuleks regulatsioon kehtestada mõlemas õigusaktis struktuuritoetuste kontekstis antav siduv eelotsus tuleks reguleerida STS-s ja selle annaks Rahandusministeerium korraldusasutusena või auditeeriva asutusena või siis alternatiivselt rakendusüksused või asutused; muudes RHS küsimustes antav eelotsus peaks olema Rahandusministeeriumi kui riigihangete järelevalve teostaja pädevuses RHS kohaselt ja kõrvuti nõustamistegevusega Usalduskaitse piiratusest struktuuritoetuste kontekstis Rahandusministeerium märgib õigesti, et liikmesriigil ehk riigivõimul lasub kohustus tagada struktuuritoetuste õiguspärane kasutus ja korraldada toetuse tagasinõudmine, ent siduva eelotsuse andmine toetuse saajale ei oleks siin EL õigusega vastuolus, küll aga asetaks suurema vastutuse toetuste kasutamist kontrollivale ja tagasinõudeid esitavale riigivõimule endale teostada riigivõimu sel moel, et oleks tagatud nii EL reeglite järgmine kui ka samal ajal toetuse saaja usalduskaitse. Sellest aspektist on Rahandusministeeriumi analüüsi lk 15 viidatud Euroopa Kohtu lahendid asjakohatud ja vaidluse tuum saab olla vaid selles, kas struktuuritoetuste kasutamise üle kontrolli teostajad ja tagasinõuete esitajad on valmis võtma vastutuse nende endi poolt EL õiguse ellurakendamise ühetaolise ja vastuoludeta rakendamise eest. Diskussiooni põhjuseks ongi see, et hetkel puudub toetuse saajatel igasugune usalduskaitse, kuna struktuuritoetuste üle kontrolli teostavad ja tagasinõudeid esitavad asutused tegutsevad vastuoluliselt, ent riigivõimu vastuolulise ellurakendamise negatiivsed tagajärjed toetuste tagasinõuete näol langevad vaid toetuse saajatele. Finantskorrektsiooni tegemine Euroopa Komisjoni poolt vahetult on praktikas haruharv nähe.

12 Eelnevat arvestades on Rektorite Nõukogu seisukohal, et puuduvad õiguslikud takistused Rahandusministeeriumi poolt siduvate eelotsuste andmiseks riigihangete valdkonnas. Ettepanek: täiendada Eelnõu 180 Rahandusministeeriumi kohustusega anda taotleja päringu alusel siduvaid eelotsuseid RHS rakendamise küsimustes, seejuures struktuuritoetustest rahastatavate projektide puhul oleks eelotsus siduv ka rakendusüksuse ja rakendusasutuse suhtes ning mistahes allikast rahastatavate projektide puhul oleks eelotsus siduv ka Rahandusministeeriumi enda suhtes riikliku järelevalve teostamisel. 5. Eelnõu 230 hankija kohustuste kooskõla struktuuritoetustest rahastatavates hangetes ja muudes hangetes Struktuuritoetustest rahastatavate hangete raames ei peaks hankija kohustused olema hankemenetluse läbiviimisel teistsuguse mahuga kui muudest allikatest rahastatavates hangetes. Hetkel on tekkinud kurioosne olukord, kus muudest allikatest rahastatavate hangete puhul peaks Eelnõu praeguse versiooni (ja ka kehtiva RHS) järgi hankija järgima RHS põhimõtteid justkui esimesest kulutatud sendist (sh võtma võrdlevaid pakkumusi, tagama läbipaistvuse ja kontrollitavuse jne), seevastu struktuuritoetuste kontekstis oleksid hankijal samalaadsed kohustused alates soetustest 5000 eurot. Ilmselt võib jaatada seda, et struktuuritoetustest rahastavate projektide õiguspärase läbiviimise vastu peaks riigil olema iseäranis suurt huvi, samas tuleks RHS põhimõtete ellurakendamisel arvestada koosmõju ka proportsionaalsusega kääbushangete puhul võrdlevate pakkumuste võtmine ja pakkujatega suhtlemise kohta kontrolljälje säilitamine on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Ülikoolide hinnangul peaks RHS regulatsioon ja STS regulatsioon olema omavahel kooskõlas puutuvalt kohustustesse hangete korraldamisel. Lisaks tuleb tähelepanu juhtida, et STS-s kehtestatud 5000 euro piirmäär ei tulene EL regulatsioonist vastupidiselt Rahandusministeeriumi analüüsis märgitule. Perioodi struktuuritoetuse seaduse (STS ) 26 lg 6 kohaselt kui toetuse saaja ei pea järgima riigihangete seadust ja teenuse, asja või ehitustöö eeldatav maksumus on ilma käibemaksuta võrdne 5000 euroga või sellest suurem, peab ta järgima riigihangete seaduse -s 3 sätestatud põhimõtteid. STS seletuskirja kohaselt reguleeritakse 26 lõikega 6 juhtumeid, mil toetuse saaja ei ole hankija RHS tähenduses. Sellisel juhul peab toetuse saaja tõendama, et ostu maksumuse kujunemisel on järgitud RHS 3 sätestatud nõudeid, kui selle maksumus on võrdne või suurem kui 5000 eurot ilma käibemaksuta. Eelkõige peab kulu maksumuse tekkimisel tõendama, et ostuhind kujunes konkurentsi korral erinevate erapooletute ja võrreldavate pakkumuste võrdlemise teel ja et konkurentsi on efektiivselt ärakasutatud. RHS tähenduses mittehankijate kohustust ühtlustatakse RHS tähenduses hankijate kohustusega, sest mõlemal juhul on tegemist avaliku

13 ressursi kasutamisega. Seletuskiri täpsustab, et piirmäära sissetoomise mõte on selles, et kui eeldatava tehingu hind ilma käibemaksuta jääb alla 5000 euro, siis kulu abikõlblikkuse juures ei kontrollita RHS -st 3 sätestatud põhimõtete järgimist, et tagada üldine toetuse kasutamise kuluefektiivsus, vähendada poolte halduskoormust, sh vaidlusi, ja suunata tegevus tulemuste saavutamise tagamisele. STS lg 3 kohaselt, kui toetuse saaja tellib lihtsustatud korras tellitavaid teenuseid riigihangete seaduse 19 tähenduses või korraldab riigihanke, mille eeldatav maksumus jääb alla lihthanke piirmäära, kontrollitakse riigihanke kooskõla riigihangete seaduse -s 3 nimetatud põhimõtetega ning kõnealusele riigihankele kohalduvate riigihangete seaduse sätetega üksnes siis, kui riigihanke eeldatav maksumus ilma käibemaksuta on võrdne 5000 euroga või sellest suurem. STS seletuskirja kohaselt nähakse 28 lõikega 3 ette erikord RHS järgimise kontrollimiseks, kui toetuse saaja tellib lihtsustatud korras tellitavaid teenuseid RHS 19 tähenduses või korraldab riigihanke, mille eeldatav maksumus jääb alla lihthanke piirmäära. Sellisel juhul kontrollitakse riigihanke kooskõla RHS -s 3 nimetatud põhimõtetega ning vastavale riigihankele kohalduvatele RHS sätetele üksnes siis, kui riigihanke eeldatav maksumus on võrdne või suurem kui eurot ilma käibemaksuta. Seletuskirja kohaselt on piirmäära sissetoomine ajendatud sellest, et tagada üldine toetuse kasutamise kuluefektiivsus, vähendada poolte halduskoormust, sh vaidlusi, ja suunata tegevus tulemuste saavutamise tagamisele. Rahandusministeeriumi analüüsi kohaselt ei ole kõnealune 5000 eurone piirmäär seotud riigihangete seaduses kehtestatud piirmääradega ning seadusandja on selle ette näinud kõigile toetuse taotlejatele lähtudes Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatava finantseeskirja põhimõtetest. Tegemist on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL, EURATOM) nr 966/2012, (edaspidi Määrus) mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/ Määruse II jaotises sätestatakse eelarvepõhimõtted, millele eelduslikult Eesti seadusandja on tuginenud STS euro piirmäära sätestamisel. Määruses nimetatud põhimõtted on: 1. Ühtsuse ja eelarve õigsuse põhimõte (art 7jj) 2. Aastasuse põhimõte (art 9jj) 3. Tasakaalu põhimõte (art 17jj) 4. Arvestusühiku põhimõte (art 19) 5. Kõikehõlmavuse põhimõte (art 20jj) 6. Sihtotstarbelisuse põhimõte (art 24jj) 7. Usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõte (art 30jj) 8. Läbipaistvuse põhimõte (art 34jj) 6

14 Tegemist on põhimõtetega, mida vastavates artiklites küll konkretiseeritakse EL eelarve kontekstis, kuid sätted on piisavalt üldised ning ei ole otseselt ühendatavad ega ülekantavad struktuuritoetuste konteksti. Veelgi enam, ei nähtu nimetatud põhimõtetest vähemalgi määral konkreetseid piirmäärasid või isegi soovituslikke piirmäärasid sellisteks puhkudeks nagu neid käsitleb STS ja 28. Võttes arvesse, et Määruse V jaotises on käsitletud hankeid ja VI jaotises on käsitletud toetusi, siis on võimalik, et Eesti seadusandja on lähtunud STS euro piirmäära sätestamisel ka nendest sätetest, kuid taas ei tulene viidatud Määruse jagude sätetest konkreetseid piirmääri, mille ülevõtmine siseriiklikkusse õigusesse õigustaks STS-s sätestatud 5000 eurost piirmäära. Kuigi piirmäära kehtestamise põhistuses on viidatud kooskõlale Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatava finantseeskirjaga, siis ei nähtu meie hinnangul viimasest konkreetset alust ega isegi põhimõttelist alust just vastava konkreetse piirmäära 5000 eurot kehtestamiseks STS Täiendavalt tuleb märkida, et STS reguleerib struktuuritoetuse andmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/ artikli 96 tähenduses ühtekuuluvuspoliitika fondide majanduskasvu ja tööhõive investeeringute eesmärgi rakenduskava osas, samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1299/ artiklis 8 nimetatud koostööprogrammi osas. Seejuures ei leidu määruses nr 1303/2013 ega määruses nr 1299/2013 aluspõhimõtteid ega sätteid, mis võiksid olla Eesti seadusandjale aluseks STS vastava piirmäära 5000 eurot kehtestamisel. Kuigi määruse (EL) nr 1303/2013 art-s 85 jj käsitletakse finantskorrektsioone ja art-s 122 jj liikmesriikide kohustusi haldus- ja kontrollsüsteemide loomisel, siis ei nähtu nimetatud sätetest suuniseid, mille alusel peaks liikmesriigi vastav asutus kontrollima toetuse saaja poolt riigihangete üldpõhimõtetest juhindumist riigihangete piirmäärast allapoole jäävates soetustes. Lähtuvalt määruse (EL) nr 1303/2013 art-st 72 ja art-st 4 (8) tuleb Komisjonil ja liikmesriikidel rakendada usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet kooskõlas finantsmääruse artikliga Määruse art 30 (1) kohaselt kasutatakse assigneeringuid usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtete kohaselt, milleks on säästlikkus, tõhusus ja tulemuslikkus. Määruse art 30 (2) kohaselt tähendab säästlikkuse põhimõte, et vahendeid, mida institutsioon oma tegevuses kasutab, tehakse õigel ajal kättesaadavaks ning et nende kogus ja kvaliteet on sobivad ja nende hind võimalikult soodne. Tõhususe põhimõte tähendab parimat võimalikku suhet kasutatud vahendite ja saavutatud tulemuste vahel. Tulemuslikkuse põhimõte tähendab seatud eesmärkide ja kavandatud tulemuste saavutamist. Seega peaks ka STS ja 28 sätestatud piirmäär järgima eelviidatud põhimõtteid, s.t. tagama avalike vahendite säästliku, tõhusa ja tulemusliku kasutuse Finantsmäärus = määrus (EL, EURATOM) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002

15 Eelnevat arvestades ei leidnud me oma analüüsi käigus, et STS ja 28 sätestatud piirmäär 5000 eurot tuleneks EL õigusaktidest, mistõttu ei saa ka takistused sellise piirmäära muutmiseks tuleneda EL õigusaktidest. Ettepanek: STS kontekstis (eeskätt STS 26 lg 6 ja 28 lg 3) oleks hankija kohustatud RHS nõudeid, sh RHS põhimõtteid rakendama alates riigihanke piirmäärast (mitte lihthanke piirmäärast ega 5000 eurost ega mistahes muust summast allapoole riigihanke piirmäära). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tiit Land Rektorite Nõukogu juhatuse esimees Hanna Kanep telefon: e-post:hanna.kanep@ern.ee