Tartu Ülikool Arstiteaduskond Õendusteaduse osakond

Transcription

1 Tartu Ülikool Arstiteaduskond Õendusteaduse osakond Jaana Veski PATSIENDIKESKSUS TÄISKASVANUTE INTENSIIVRAVIS KOOLITUSINTERVENTSIOON PERSONALILE Magistritöö õendusteaduses Tartu 2010

2 Juhendaja: Ilme Aro, RN, MSc /allkiri/ /kuupäev/ Otsus kaitsmisele lubamise kohta: /TÜ AROT nõukogu otsus, koosoleku protokolli nr ja kuupäev/ 1

3 KOKKUVÕTE Patsiendikesksus täiskasvanute intensiivravis koolitusinterventsioon personalile. Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada ja analüüsida täiskasvanute intensiivravi osakonna personalile koolitusinterventsiooni programmi koostamist, interventsiooni läbiviimist ja hindamist. Koolitusinterventsiooni eesmärgiks oli täiendada ja süvendada töötajate teadmisi patsiendikesksusest ning arendada nende oskusi patsiendikeskseks tegevuseks. Koolitusinterventsioon viidi läbi ajavahemikul ühes Eesti tervishoiuasutuse III astme täiskasvanute intensiivravi osakonnas. Koolitusinterventsioonile registreerus 84-st osakonna töötajast 19 ning koolituse lõpetas 17 töötajat, neist 15 olid õed ja 2 arstid. Koolitusinterventsiooni programm koostati neljaetapilisena ajavahemikul Iga etapi järgselt andsid sellele tagasisidet erinevad eksperdid. Koolitusinterventsiooni programmi mahuks oli 80 tundi, millest 32 tundi oli auditoorset tööd ja 48 tundi iseseisvat tööd. Auditoorne töö viidi läbi kaheksal seminaril, kus ühe seminari kestus oli neli akadeemilist tundi. Õppemeetodina kasutati loenguid ja erinevaid aktiivõppe meetodeid. Iseseisva töö raames koostati kaks kirjalikku tööd rühmas ning loeti soovituslikku kirjandust. Koolitusinterventsiooni esimesel seminaril selgus, et osalejate teadmised on tehnilist laadi ja meditsiinikesksed. Koolituse jooksul soovisid nad täiendada oma teadmisi patsiendi ja lähedaste vajadustest, parandada meeskonnatööd, tõsta enesehinnangut, arendada patsiendikeskse tegevuse ja tagasiside andmise oskust ning väärtustada teisi kutsealasid. Koolitusinterventsiooni lõpuks valmisid iseseisva tööna postrid, mis kajastasid patsiendi- ja lähedasekeskset meeskonnatööd-, infovahetust- ja tagasisidet ning need pandi üles intensiivravi osakonda. Koolitusinterventsioonile seatud eesmärk ja osalejate poolt seatud eesmärgid saavutati. Koolitusinterventsioonil kasutati hindamismeetodina tagasisidet ja arvestust. Tagasiside põhjal polnud alati võimalik analüüsida seminariks seatud eesmärgi saavutamist. Koolituse lõpus said arvestuse 15 õppijat ja kahele väljastati tõend koolituse läbimisest pooles mahus. Koolitusel osalenud töötajad hindasid kursuse väga heaks, heaks ja rahuldavaks. Märksõnad: patsiendikesksus, intensiivravi, intensiivravi osakonna personal, koolitusinterventsioon 2

4 SUMMARY Patient-centredness in adult intensive care educational intervention for personnel. The aim of the research is to describe and analyze the compilation, conducting and assessment of the educational intervention programme for adult intensive care unit personnel. The purpose of the educational intervention was to amend and enchance the knowledge of personnel about patient-centredness and to develop their abilities for patient-centred care. The educational intervention was conducted during the period from till in an Estonian Health Facility 3 rd stage adult intensive care department. The number of people enrolled into the educational intervention was 19 out of the 84 department employees, of which 17 completed the course 15 medical nurses and 2 doctors. The educational intervention programme was conducted in 4 stages between and Feedback about the programme was given by different experts after each stage. The total duration of the educational intervention programme was 80 hours, of which 32 hours was in the classroom and 48 hours of independent working. Auditory work was conducted during eight seminars and the duration of each seminar was four academic hours. The method of studying was through lectures and different active learning methods. Independent work included conducting two written assignments working in groups and reading recommended literature. The first educational intervention seminar showed that the participants knowledge was technical and medically centered. During the training course the participants expressed their wish to enchance their knowledge of the needs of the patients and their relatives, improve teamwork skills, raise their self-esteem, develop patient-centered care, develop the skills of giving feedback and also to value other professions. At the end of the educational intervention participant produced posters which were displayed in the department and demonstrated the patient, and relative centered, teamwork, information exchange and feedback. The purpose of the educational intervention and the goals of the participants were achieved. The assessment methods used in the educational intervention programme was feedback and evaluation. The feedback didn t always enable analysis of whether or not the goal set for the seminar was achieved. At the end of the training course the 15 participants were assessed to have passed and met the necessary requirements for completion. Two participants were given 3

5 certificates for completing the training course in half capacity. The particiapants of the educational intervention assessed the training course as very good, good or satisfactory. Keywords: patient-centredness, intensive care, intensive care unit personell, educational intervention, 4

6 SISUKORD KOKKUVÕTE SUMMARY 1. SISSEJUHATUS TEOREETILISED LÄHTEKOHAD Patsiendikesksus täiskasvanute intensiivravis Koolitusinterventsioon Koolitusinterventsioonil kasutatavad õppe- ja hindamismeetodid Varasemad uurimistööd koolitusinterventsioonidest intensiivravi osakonna personalile Varasemad uurimistööd patsiendikesksuse kohta KOOLITATAVAD PROTSESS JA TULEMUSED Koolitusinterventsiooni programmi koostamine Koolitusinterventsiooni läbiviimine Koolitusinterventsiooni hindamine Tagasiside. Arvestus Kursuse hindamine Õppimise hindamine Õpetamise hindamine ARUTELU JÄRELDUSED...52 KASUTATUD KIRJANDUS...53 LISA 1. Koolitusprogramm Patsiendikesksus täiskasvanute intensiivravis LISA 2. Rollimäng LISA 3. Poster Patsiendi- ja lähedasekeskne meeskonnatöö LISA 4. Poster Patsiendi- ja lähedasekeskne tagasiside LISA 5. Poster Patsiendi- ja lähedasekeskne infovahetus LISA 6. Ankeetküsitlus hindamaks läbitud kursust ja õpetamist 5

7 1. SISSEJUHATUS Patsiendikeskne tervishoiuteenus on kvaliteetse tervishoiu põhikomponent (Mead ja Bower 2000, Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamine Eestis 2005, Põlluste jt 2006). Samas kinnitavad uurimistööde tulemused, et intensiivraviteenused ei ole sageli patsiendikesksed (Barnato jt 2007). Mitte alati pole intensiivravi osakonna personali teadmised patsiendikesksusest piisavad ega nende arusaamad kooskõlas patsientide ja nende lähedaste tegelike vajadustega (Henneman ja Cardin 2002, Damboise ja Cardin 2003, Laks 2009). Ameerika autorite Davidson jt (2007) arvates on tänapäeval intensiivravi osakondades vajadus patsiendikeskse hoolduse järele suurem, kui see seal tegelikkuses on. Nad rõhutavad, et tervishoid peaks olema rohkem patsiendikeskne kui haigusekeskne. Ravi soovitused ja otsused peaksid olema kohaldatud patsiendi vajadustele ja eelistustele (Henneman ja Cardin 2002, Damboise ja Cardin 2003, Kelleher 2006). Kätlin Laksi magistritöö Patsientide lähedaste vajadused ja nende rahuldamine täiskasvanute intensiivravis õdede vaatekohast (2009) tulemused ja käesoleva uurimistöö autori kogemused kinnitavad, et ka Eestis ei ole personali teadmised patsiendikesksusest sageli piisavad, et pakkuda hoolitsust, mis lähtub patsiendi ja tema lähedaste eelistustest, vajadustest ning väärtushinnangutest. Intensiivravi eesmärk on säilitada patsiendi elu. Sageli jäävad sel põhjusel märkamata patsiendi ja tema lähedaste vajadused, kuna personali tegevus on suunatud elupäästavale ravile. Seega on oluline täiendada ja süvendada töötajate teadmisi patsiendikesksusest, et nad oskaksid märgata haiguse kõrval ka patsienti ja tema lähedasi, kellel on vajadused, millega tuleb arvestada, kui tahame pakkuda kvaliteetset tervishoiuteenust. Lewin jt (2001) uurimistöö tulemused kinnitavad, et koolitusinterventsioonid, mille abil arendatakse personali teadmisi patsiendikesksusest, parandavad tervishoiuteenuse kvaliteeti ja suurendavad patsientide rahulolu pakutava teenusega. Patsiendikeskne hoolitsus aga assotsieerub paremate ravi ja hoolduse lõpptulemustega (Damboise ja Cardin 2003) ning vähendab tervishoiutöötajatel tööstressi, parandab töökultuuri ja suurendab nende rahulolu tööga (Henneman ja Cardin 2002, Damboise ja Cardin 2003). Lisaks rõhutavad Ong jt (1995), et tervishoiutöötajate ja patsiendi vaheline usalduslik suhe on kvaliteetse tervishoiu oluline komponent. Magistritöö on osa teadusprojektist ETF7597 Patsiendi-/kliendikesksus täiskasvanute intensiivravis ja eakate hooldusravis, mille üks eesmärk on toetada Eesti haiglates patsiendi- /kliendikeskse intensiivraviteenuse osutamist täiskasvanud patsientidele ja nende lähedastele 6

8 ning selle kaudu suurendada nii patsientide ja nende lähedaste heaolu kui ka personali rahulolu oma tööga. Projekti raames: Viidi aastal Eesti haiglate III astme täiskasvanute intensiivravi osakondades läbi ankeetküsitlused patsientide, nende lähedaste ja tervishoiutöötajate seas hindamaks patsiendikeskse teenuse osutamist. Toetudes saadud ankeetküsitluste tulemustele, viiakse töö teises etapis läbi koolitusinterventsioon. Pärast koolitusinterventsiooni viiakse läbi korduv ankeetküsitlus ning tulemusi võrreldakse varem tehtud ankeetküsitluse tulemustega, et hinnata interventsiooni mõju. Magistritöös kasutatakse ingliskeelse mõiste care vastena eestikeelset mõistet hoolitsus, mis sisaldab endas nii meditsiinilist ravi, õendusabi ja hooldust kui ka sotsiaalabiteenuseid. Teadaolevalt ei ole Eestis ega mujal maailmas läbi viidud koolitusinterventsioone täiskasvanute intensiivravi osakonna personalile parandamaks nende teadmisi patsiendikesksusest. Käesoleva uurimisega kirjeldatakse ja analüüsitakse täiskasvanute intensiivravi osakonna personalile koolitusinterventsiooni programmi koostamist, interventsiooni läbiviimist ja hindamist. Koolitusinterventsiooni mõju hindamine ei ole antud magistritöö eesmärk. Saadud teave võimaldab arendada õenduspraktikat, kuna koostatud koolitusinterventsiooni programmi saab edaspidi kasutada tervishoiutöötajate tööalases koolituses. Uurimistöö eesmärk on kirjeldada ja analüüsida täiskasvanute intensiivravi osakonna personalile koolitusinterventsiooni programmi koostamist, interventsiooni läbiviimist ja hindamist. Uurimistöö eesmärgist lähtuvalt on püstitatud järgmised ülesanded: 1. Kirjeldada ja analüüsida koolitusinterventsiooni programmi koostamist. 2. Kirjeldada ja analüüsida koolitusinterventsiooni läbiviimist. 3. Kirjeldada ja analüüsida koolitusinterventsiooni hindamist. 7

9 2. TEOREETILISED LÄHTEKOHAD 2.1. Patsiendikesksus täiskasvanute intensiivravis Intensiivravi on raskes või üliraskes seisundis haigete ravi, mille vältel patsient viibib pideva jälgimise all, tema elundifunktsioone kontrollitakse ja vajadusel hoitakse ülal eriaparatuuri abil (toim. Ootsing jt 2004). Intensiivravipatsiendi kogemused on olulised hoolduse kvaliteedi näitajad. See, mida patsiendid intensiivravil viibides kogevad ja mäletavad, mõjutab oluliselt nende elukvaliteeti ja hilisemat heaolu. (Granja jt 2005.) Intensiivravil viibival patsiendil on spetsiifilised probleemid ning neist tulenevad vajadused, millega personal peab arvestama, et tagada patsiendikeskset hoolitsust (Granberg jt 1998, Hofhuis jt 2008). Intensiivravipatsiendi peamine vajadus on tunda ennast turvaliselt (Hupcey 2000, Aro jt 2009). Seda vajadust aitab rahuldada personal, kes annab tõest informatsiooni tema seisundi ja prognoosi kohta (Hupcey 2000, Hofhuis jt 2008) ning lähedased, kes on talle selles olukorras toeks (Hupcey 2000). Lisaks turvalisuse vajadusele on intensiivravipatsientidel oluline ka vajadus füüsilise mugavuse järele ning olla respekteeritud kui unikaalne indiviid (Aro jt 2009). Samuti vajavad nad lootust, usaldust personali suhtes ning enesekontrolli saavutamist enese üle ja osalemist otsustamisel (Hupcey 2000). Intensiivravipatsiendi seisund on sageli liiga raske, et suhelda ning osaleda ravi ja hoolduse otsuste tegemisel (McKinley ja Elliott 2007). Seetõttu on oluline patsiendi hooldusesse kaasata tema lähedased (Gavaghan ja Carroll 2002, McKinley ja Elliott 2007), kuna nad pole ainult külalised intensiivravi osakonnas (Latour 2005). Lähedased annavad personalile informatsiooni haige igapäevaelu kohta ning tänu sellele on võimalik patsiendi hooldus individualiseerida (Gonzales jt 2004). Lisaks mõjuvad nad patsiendile toetavalt, kuna aitavad tõlgendada personalilt saadud informatsiooni ja sisendavad lootust (Hupsey 2000). Sageli on patsiendi lähedased ise šokis ja silmitsi olukorraga, mis on neile raske (Ǻgǻrd ja Harder 2006). Intensiivravi osakonna personal peab selles olukorras toetama patsiendi lähedasi ja olema teadlik nende vajadustest. Sel viisil toimides saab vähendada nende ärevust ja suurendada toetust, mida nad peavad patsiendile andma. (Wesson 1997, Bijttebier jt 2001.) Uurimistööde tulemustest aga selgub, et patsiendi lähedaste vajadusi alahinnatakse ja need on tihtipeale rahuldamata (Verhaeghe jt 2005, Laks 2009). 8

10 Intensiivravipatsiendi lähedased vajavad arusaadavat informatsiooni oma haige kohta (Bijttebier jt 2001, Ǻgǻrd ja Harder 2006, Vandijck jt 2009), mis jätab ruumi lootusele (Gavaghan ja Carroll 2002, Verhaeghe jt 2005). Nad tahavad olla veendunud, et personal teeb patsiendi heaks kõik, mis on võimalik (Bijttebier jt 2001, Verhaeghe jt 2005). Lisaks soovivad nad, et intensiivravi osakonna külastusaeg oleks paindlik (Gonzalez jt 2004, Verhaeghe jt 2005, Ǻgǻrd ja Harder 2006). Uurimistöödest selgub, et paindlik külastusaeg aitab rahuldada nii lähedaste informatsiooni- ja kindlustunde vajadust kui patsiendi vajadusi (Henneman ja Cardin 2002, Gonzalez jt 2004). Uurimistööde tulemused aga kinnitavad, et sageli on intensiivravi osakonnas külastamine piiratud või koguni keelatud (Berti jt 2007, Vandijck jt 2009). Patsiendikesksus intensiivravis tähendab eelkõige patsiendi ja tema lähedaste vajaduste kindlaks tegemist ning nendega arvestamist patsiendi ravi ja hoolduse planeerimisel ning elluviimisel. Patsiendikeskne osakond vaatleb patsiendi lähedasi kui ühte osa, mille eest tuleb hoolitseda ning organiseerib hoolitsuse patsiendile ja tema lähedastele. (Henneman ja Cardin 2002, Damboise ja Cardin 2003, Kelleher 2006.) Patsiendi ja tema lähedaste vajadused saavad rahuldatud, kui tagada neile tõene ja arusaadav informatsioon, kaasata nad koostöösse ning rakendada osakonnas paindlikku külastusaega (Wesson 1997, Henneman ja Cardin 2002, Damboise ja Cardin 2003). Patsiendikeskne hoolitsus intensiivravi osakonnas assotsieerub paremate ravi ja hoolduse lõpptulemustega. (Damboise ja Cardin 2003.) On tõestatud, et patsiendikeskne hoolitsus vähendab ka tervishoiutöötajatel tööstressi, parandab töökultuuri ja suurendab nende rahulolu tööga. Tähtis on, et kogu osakonna personal rakendab oma töös patsiendikeskset hoolitsust. (Henneman ja Cardin 2002, Damboise ja Cardin 2003.) Patsiendikeskse hoolitsuse rakendamine intensiivravis ei ole raske, vaid nõuab personalilt teadmisi, oskusi ja aega ning meeskonnatööd (Henneman ja Cardin 2002, Damboise ja Cardin 2003, Latour 2005) Koolitusinterventsioon Koolitusinterventsioon on sekkumine õpetamise kaudu, kus õpe on planeeritud, eesmärgipärane, muutustele orienteeritud ning õppijakeskne protsess. Ta on ajaliselt piiritletud ning eesmärgiks on läbi teadmiste parendamise saavutada soovitud muutused õppijate hoiakutes ja suhtumises. (Lauver 2002, Frame 2004.) Aktiivõppe kasutamine õppetöös aitab mõjutada õppijate hoiakuid ja suhtumisi ning tagab protsessi õppijakesksuse (Märja jt 2003). Õppijakeskne õppetöö on üles ehitatud õppijate huvidel, kus õppejõul on pigem juhendaja kui õpetaja roll. Lisaks arvestatakse koolituse eesmärkide püstitamisel iga õppija individuaalsust. (Exley ja Dennick 2004.) Seega 9

11 võimaldab aktiivõpe kasutada õppijais enestes peituvat potentsiaali, kogemusi, eelnevaid teadmisi ning arendada kommunikatiivseid ja koostööoskusi (Märja jt 2003). Koolituse kavandamisel analüüsitakse koolitusvajadust, määratakse õppe peamised suunad ja eesmärgid. Seejärel valitakse õppemeetodid, planeeritakse hindamisega seonduvad tegevused ning kooskõlastatakse koolitusprogramm. (Märja jt 2003.) Koolituse kavandamisel on oluline lähtuda ka sihtgrupist, keda koolitama hakatakse. On teada, et mõned täiskasvanud on iseseisvad, motiveeritud ja ennastjuhtivad õppijad, samas kui teised sõltuvad õpetajast. Seega tuleb koolituse planeerimisel arvestada konkreetse sihtgrupi ja kontekstiga. (ed. English 2008.) Kui õppetöös kasutatakse aktiivõppe meetodeid, siis tuleb arvestada ka grupiprotsessidega (Valgmaa ja Nõmm 2008). Efektiivne grupp suudab määratleda eesmärgid ning edukalt tegutseda nende suunas. Eesmärk, mis on kõigile arusaadav ja vastuvõetav, muutub inimeste käitumist suunavaks, juhtivaks, motiveerivaks ja koordineerivaks jõuks. Grupi edukuse hindamisel lähtutakse grupi seatud eesmärkidest ja ülesannetest. (Exley ja Dennick 2004, Valgmaa ja Nõmm 2008.) Samas võib grupp muutuda mitmetel põhjustel düsfunktsionaalseks. See võib tingitud olla nii halvast õppe korraldusest kui ka grupiliikmete tegevusest. Seetõttu on oluline, et koolituse planeerimisel pööratakse tähelepanu nii õppe ettevalmistusele kui ka oodatavatele tulemustele. (Exley ja Dennick 2004.) Koolitusinterventsiooni hindamise kavandamine ja analüüs on otsustava tähtsusega nii õppe tulemuslikkuse kui ka mõju osas (Lauver 2002, Frame 2004). Hindamise eesmärgiks on toetada õppija õppimist (Pilli 2008) ning see peab olema kooskõlas koolituse eesmärkidega (Iwasiw jt 2005). Hindamine võib olla kokkuvõttev (summative) või kujundav (formative) (Iwasiw jt 2005, Pilli 2008). Kokkuvõttev hindamine mõõdab õppeprotsessi efektiivsust selle lõpus ning seda väljendatakse tähe, protsendi või numbri kujul. Kujundav hindamine pakub õppeprotsessi kestel nii õppijale kui õpetajale võimalust oma arengut kesksete eesmärkide seisukohalt hinnata ja see võib toimuda ka enesehindamise vormis. Kujundav hindamine on väljendatud sõnaliselt ja selle eesmärgiks on õppeprotsessi korrigeerida. Hindamise juures on oluline eristada ka hindamismeetodeid ja hindamiskriteeriumeid. Hindamismeetod viitab viisile, kuidas õpiväljundite omandamist kontrollitakse. Hindamiskriteeriumid on detailsemad kirjeldused selle kohta, milliseid tedamisi, oskusi ja hoiakuid, mis tasemel ja mõõdus ning mil viisil peab õppija konkreetse hindamismeetodi kaudu eksponeerima. Hindamismeetodeid ja kriteeriume planeeritakse tavaliselt koos. (Pilli 2008.) Hindamine peab olema valiidne ja reliaabel ning motiveerima õppijaid õppima, toetama arusaamisega õppimist, olema õigesti ajastatud, eeldama 10

12 õppijapoolset pingutust ja andma võimaluse erinevate õpistiilidega õpilastele. Hindamiskriteeriumid peavad olema selged ja läbipaistvad. (Bradshaw ja Lowenstein 2007, Pilli 2008.) 2.3. Koolitusinterventsioonil kasutatavad õppe- ja hindamismeetodid Koolitusinterventsiooni õppe- ja hindamismeetodid valitakse lähtuvalt koolituse eesmärgist (Pitkala jt 2004). Mitmed koolitusinterventsioonid tervishoiu personalile on üles ehitatud aktiivõppele (McCann ja Sharkey 1998, Dick jt 2004, Pitkala jt 2004, Williams jt 2006, Sherrif jt 2007), kus õppemeetoditena kasutatakse loenguid (McCann ja Sharkey 1998, Williams jt 2006), rühmatööd (Dick jt 2004), rollimängu (Dick jt 2004, Pitkala jt 2004), diskussioone (McCann ja Sharkey 1998, Sherrif jt 2007), jutustust/refleksiivset kirjutamist (Dick jt 2004, Pitkala jt 2004) ning seminare patsientide-, õdede- ja sotsiaaltöötajatega (McCann ja Sharkey 1998). Hindamismeetoditena on kasutatud tagasisidet ja reflektsiooni (Dick jt 2004, Pitkala jt 2004). Loeng Loeng on teema süsteemne esitus, mis annab kuulajaile ette loogilise struktuuri. Loengu eesmärk ei ole niivõrd edastada mahukat materjali, kuivõrd anda selle omandamiseks juhtnööre. (Märja jt 2003.) Kuna loeng on siiski õpetajakeskne, võib loengut tõhustada näiteks ülesannete andmisega, kutsuda osalejaid kaasa arutama, luua seoseid teooria ja praktika vahel või muuta mingi osa öeldust vaieldavaks (Kidron 1999). Loengut on sobiv kasutada teema sissejuhatamisel ning ta loob raamistiku iseseisvaks tööks (Märja jt 2003). Rühmatöö Rühmatöö kasutamine võimaldab suurendada osalejate aktiivsust, arendada mõtte paindlikkust, muuta rühma liikmed info suhtes vastuvõtlikumaks, saavutada üksteisemõistmist, rahuldada suhtlemisvajadust, toetada käitumuslike muudatuste kujunemist, kiirendada sotsiaalsete oskuste kujunemist, arendada emotsionaalset intelligentsust, tunnetada ühisvastutust protsessi ja selle tulemuse eest (Märja jt 2003, ed. English 2008). Rühmatöö läbiviimisel on oma kindlad põhimõtted (Märja jt 2003, Jõgi ja Ristolainen jt 2005). Peamine nõue on, et osalejatele oleksid arusaadavad rühmatöö otstarve, eesmärgid, oodatav tulem ning sisemised kokkulepped. Rühmi võib moodustada mitmetel alustel, kuid alati tuleb lähtuda rühmatöö otstarbest ning eesmärgi/eesmärkide saavutamisest. Klassikalise rühmatöö all mõistetakse sellist töökorraldust, kus osalejad jagunevad õppeülesande täitmiseks 3-14 liikmelistesse rühmadesse. (Märja jt 2003.) 11

13 Rollimäng Rollimäng julgustab osalejaid etteantud situatsioonis improviseerima teise inimese käitumist. Rollimängudes on määratud probleemi taust ning piirangud, mida rolli täites tohib teha. Osalejatel võimaldatakse elada sisse teise inimese rolli, kogeda nii teise inimese tundmusi ning mõista tema rollikäitumist. Pärast rollimängu toimub diskussioon, kus analüüsitakse situatsiooni ja tegelaskujude käitumist ning antakse osalejatele võimalus selgitada oma tundeid. Rollimängu kasutatakse, et arendada õppijates otsuste tegemise ja probleemi lahendamise oskust. (Exley ja Dennick 2004, Bradshaw ja Lowenstein 2007.) Meetodi puudusena on välja toodud, et rollimängu on raske seostada tegelikkusega. Samuti ei saa rollimängu käiku täpselt ette ennustada ning seega sõltuvad õppimise tulemused konkreetsetest rollimängijatest. Rollimängu ettevalmistus võib olla aeganõudev ning meetodi tõhusust on raske hinnata. Üksikutel isikutel võib tekkida kriise, millele õpetaja, kes ei oma vastavat ettevalmistust, ei pruugi osata asjatundlikult reageerida. (Jarvis 1998.) Paaristöö Paaristöö on kõige lihtsamini korraldatav koostöö vorm. Paarile antud ülesandeid saab kasutada ka loengu käigus. Õppeülesandeid koos kaaslasega lahendades tõuseb õppijate aktiivsus ja paraneb tehtud töö kvaliteet, sest enesekontrollile lisandub paarilise kontroll. Täiskasvanukoolituses on jagatud vastutustunne sageli õpimotivatsiooni parandava mõjuga. (Exley ja Dennick 2004.) Jutustus Jutustus on refleksiivne koostöömeetod, kus süstematiseeritakse individuaalseid kogemusi (Galbraith 1998, Valgmaa ja Nõmm 2008) ning tal on mitmeid erinevaid variatsioone (Exley ja Dennick 2004). Jutustuse kui meetodi puhul on kõik osalejad üheaegselt nii oma loo esitajad kui uurijad ning küsimuste esitajad. Lisaks avaneb siin ka võimalus arendada kuulamis- ja küsitlemisoskust. Meetodi kasutamine peab olema hästi ettevalmistatud, sest ainult loenguid kuulanud õpperühm ei pruugi käivituda, kuna nad ei mõista jutustuse kui tegevusliku lähenemisviisi tähendust õppeprotsessile. Kokkuvõtlikult võib öelda, et loo rääkimine aitab inimestel mõista, mis nendega tegelikult juhtus. (Galbraith 1998, Valgmaa ja Nõmm 2008.) Meetodil on viis tegevuskäiku: 12

14 Teemale häälestumine. Esmalt panevad osalejad mingil üldisel teemal individuaalselt oma mõtted paberile. Seejärel moodustatakse kolmeliikmelised rühmad, kelle ülesandeks on teistele tutvustada oma mõtteid. Etapi eesmärgiks on osalejate ettevalmistamine ühise, konkreetseid sündmusi kirjeldava jutustuse kirjutamiseks. Ühise jutustuse kirjutamine. Iga rühm vormistab maksimaalselt 1-2leheküljelise jutustuse, mis kirjeldab reaalset olukorda ning konflikti. Kirjutatavas jutustuses peab olema nii selge sündmustik kui ka provokatiivsed allhoovused, mis ergutaksid kaasinimesi loost huvituma. Ühise jutustuse ettekandmine, kuulamine ja arutamine. Rühmad jagunevad uuteks kolmeliikmelisteks gruppideks. Iga rühma liige loeb eelmises rühmas koostatud jutu ette ning seejärel jutustab oma sõnadega veel kord ja selgitab tema arvates olulisemat. Kui ta on oma seletuse lõpetanud, saavad kaaslased õiguse esitada küsimusi, mis peavad olema täpsustava iseloomuga. Järgneb arutelu, milles jutustuse esitaja osaleb üksnes kuulajana. Teised tõlgendavad jutustust ja selgitavad nende arvates keskse probleemi ning võimalikud lahendused. Sama protsessi läbivad kõik rühma liikmed. Väikese grupi refleksioon. Järgnevaks etapiks antakse aega minutit. Kolmeliikmelised rühmad leiavad endale partnergrupi, nii et moodustuvad kuueliikmelised grupid. Grupisiseselt otsitakse vastuseid teatud küsimustele. Kogu grupi refleksioon. Kõik kuuesed grupid kannavad ette oma eelmise etapi tulemused. Etapp kestab seni, kuni kõik oslaejad on saanud soovi korral võimaluse arutlusse midagi omalt poolt lisada. (Valgmaa ja Nõmm 2008.) Lumepalliveeretamine Lumepalliveeretamise eesmärgiks on saada rühmatöö tingimustes ühiselt aktsepteeritav tulemus suhteliselt lühikese ajaga, rangelt reglementeeritud situatsioonis, kus osalejatel tuleb teha valikuid suhteliselt kitsastes piirides. Lumepalliveeretamine võimaldab kõigi teadmisi ja kogemusi ära kasutada ning õpiprotsessis osalevad kõik. Meetod aitab kaotada ka suhtlemisbarjääre ning seda on soovitatav kasutada kursuse algusetapis jäälõhkumise harjutusena. Meetod algab iga õpilase individuaalse tegevusega, kuid muutub siis rühmategevuseks. (Jaques 2000, Märja jt 2003.) 13

15 Telefonivestlus Telefonivestlus on meetod, mille kaudu saab käsitleda informatsiooni edastamise ja vastuvõtmise ning koostöö problemaatikat. Harjutuse kaudu saab kogeda ka meeskonnatöö sünergeetilist efekti. Meeskonnatöö sünergeetiline efekt ilmneb selle kaudu, kui meeskonna tulemus on parem kui iga üksiku grupiliikme individuaalne tulemus. (Salumaa jt 2006.) Meetodi rakendamiseks moodustatakse 4-6liikmelised rühmad ning seejärle jagab õppejõud kõikidele osalejatele töölehed. Õppejõud loeb ette loo pealkirjaga Telefonivestlus ning palub pärast loo kuulamist vastata loo kohta käivatele väidetele. Õppejõud ühelegi küsimusele loo kohta ei vasta. Need, kes on veeru kuulnud täitnud, saavad paljundatud loo Telefonivestlus ning neil tuleb individuaalselt täita tabelis veerg lugenud. Kui kõigil on individuaalne töö täidetud, tuleb rühmades kokku leppida, milline on nende meelest õige vastus ning täita veerg grupp. Grupis hääletamine ei ole lubatud, tuleb jõuda konsensusele. Õppejõud endiselt ei vasta loo kohta käivatele küsimustele. Seejärel toimub arutelu klassis, kus ühiselt vaadatakse üle kõik väited. (Salumaa jt 2006.) Kujundatud nimed Kujundatud nimed on meetod, kus osalejad saavad ennast teistele kujundlikult iseloomustada ning saavad teistelt tagasisidet. Meetodit sobib kasutada pärast mingit suuremat osalejate omavahelist koostööd nõudnud ülesannet. Meetodi rakendamiseks saab iga osaleja suure paberilehe ning kujundab sellele oma nime maksimaalselt ¼ lehe ulatuses. Nimi tuleb kujundada nii, et see iseloomustaks nime omanikku kõige paremini. Suured paberilehed kinnitatakse seintele ning iga osaleja kirjutab ühe positiivse omaduse igale lehele. Osalejad saavad endale oma nimega lehe. (Salumaa jt 2006.) Iseseisev töö Iseseisev töö on õppimise oluline osa, kuna aitab muuta õppejõult ja õppematerjalidest tuleneva informatsiooni isiklikuks. Toimub ka teadmiste ümberstruktureerimine ja uue teadmise konstrueerimine ning teooria seostub praktikaga, abstraktne muutub konkreetseks. Eriti tõhus on protsess siis, kui iseseisev töö lähtub õppijale olulistest küsimustest ja probleemidest, arvestab tema individuaalsust ja võimeid. Iseseisev töö annab võimaluse saada tagasisidet nii õppejõult kui rühmalt ning seda tehakse harilikult ettevalmistatud juhendi ja õppematerjali põhjal. Töö olulisuse ja suure mahu tõttu täiskasvanuõppes on tähtis seda hästi planeerida ja teostada. Äärmiselt oluline on anda õppijale sisulist ja samas julgustavat tagasisidet. Iseseisval tööl on ka 14

16 miinuseid ja ohte, kuna täiskasvanul on võrreldes päevaõppe õppuriga rohkem rolle ja kohustusi, mille tõttu aega töö tegemiseks pole alati piisavalt. (Jõgi ja Ristolainen jt 2005.) Tagasiside ehk kujundav hindamine Õppijale antav tagasiside peab olema õigeaegne, konstruktiivne, kirjeldav, õiglane ja austav (Jaques 2000, Exley ja Dennick 2004). Tagasisidet tuleb anda õppeprotsessi käigus. Isiklik tagasiside annab võimaluse õppijatel konkreetselt oma tugevusi arendada ja puudujääke likivideerida. Õppijatele antav tagasiside peab toetuma hindamiskriteeriumitele ning kirjeldama situatsiooni. Tagasisidest on abi, kui tuuakse esile nii ebaõnnestumised kui võimalused nende parandamiseks. (Pilli 2008.) Arvestuslik hindamine Arvestusliku hindamise korral antakse hinnangut õpitulemustele. Hindamisel otsustatakse tervikliku aineosa omandamise üle. Hindamine põhineb arvestuslikel hindamiskriteeriumidel, mis pannakse välja vastavalt varem kokku lepitud ja kõigile osapooltele teada olevate normide alusel. (Krull 2000.) Õpimapp ehk portfoolio Õpimapi ehk portfoolio taotlus on panna õppija ise oma tööd eesmärgistama, kavandama, täide viima ja lõpuks hindama. Õppija kogub oma mappi teatud aine jooksul saadud konspektid, uurimused, kirjalikud tööd, enesehinnangud jne. (Krull 2000.) Õpimapp kui hindamisvahend toetab reflekteerivat praktikat, kutsub üles sisulisele dialoogile, eksponeerib saavutatud dünaamiliselt, on arengut ja kasvu toetavaks vahendiks. Õpimapid annavad võimaluse teadmiste ja oskuste kõrval esile tuua ka suhtumisi ja väärtusi. Samas on õpimappide koostamine ja hindamine ajamahukas ning ilma hästi läbimõeldud hindamiskriteeriumiteta on oht keskenduda üksnes prodkutile ja mitte protsessile. (Pilli 2008.) 2.4. Varasemad uurimistööd koolitusinterventsioonidest intensiivravi osakonna personalile Käesoleva uurimistöö autorile teadaolevalt ei ole Eestis ega mujal maailmas seni tehtud uurimistöid, mis kirjeldaksid koolitusinterventsiooni, mille eesmärgiks on täiskasvanute intensiivravi osakonna personali patsiendikesksete teadmiste ja oskuste täiendamine. Küll on intensiivravi osakondades teostatud uurimistöid, mille eesmärgiks on koolitusinterventsiooni mõju hindamine. Antud uurimistöödes kirjeldatakse lühidalt ka interventsiooni kestust, sihtgruppi ja vähesel määral õppemeetodeid. Läbiviidud koolitusinterventsioonid on 15

17 meditsiinikesksed, näiteks korrektne käte hügieen vähendamaks nosokomiaalseid infektsioone (Lam jt 2004, Raskind jt 2007, Gould jt 2008), veresoonte kateetrite infektsioonide- (Lobo jt 2005, Warren jt 2006) ja ventilaatorpneumoonia vähendamine (Babcock jt 2004) ning valu juhtimine (Erkes jt 2001). Lisaks on intensiivravi osakondades teostatud uurimistöid, kus hinnatakse personali (De Lucio jt 2000) ja meditsiiniüliõpilaste (Lorin jt 2006) seas läbi viidud suhtlemisalaste koolitusinterventsioonide mõju. De Lucio jt (2000) uurimistöö eesmärgiks oli hinnata, mil määral suhtlemisalane koolitusinterventsioon parandab õdede suhtlemisoskust kriitiliselt haige lähedasega. Koolitusinterventsiooni eesmärgiks oli õdedele õpetada sotsiaalseid suhtlusoskusi kriitiliselt haige patsiendi lähedastega ja enesekontrolli tehnikaid. Õppeprogramm sisaldas erinevaid enesekontrolli tehnikaid koos lõõgastusharjutustega ning suhtlemisoskuse treeningut nagu kuulamine, informeerimine, ei ütlemine, emotsioonidega hakkama saamine ja empaatiavõime. Koolitusinterventsiooni maht oli 25 tundi, mis oli jaotatud viiele nädalale viietunnisteks sessioonideks. Uurimistöö tulemused näitasid, et koolitusel osalenud õdede kuulamise ja suhtlemisoskus kriitiliselt haige lähedastega paranes võrreldes õdedega, kes ei osalenud koolitusel. Lorin jt (2006) rõhutavad oma uurimistöös, et personali oskus patsiendi lähedastega suhelda on oluline, et tagada adekvaatse informatsiooni edastamine patsiendi seisundi kohta lähedastele arusaadavas keeles. Sageli on patsiendi haigestumine ootamatu ning tekitab lähedastes stressi, seetõttu tuleb seda suhtlemisel arvesse võtta. Nad viisid läbi uurimistöö, mille eesmärgiks oli hinnata, mil määral saab parandada neljanda kursuse medistsiiniüliõpilaste suhtlemisoskust patsiendi lähedasega. Koolitusinterventsioon keskendus intensiivravi patsiendi lähedasega kohtumisele ja sisaldas suhtlemisalaseid loenguid, mille järel kasutati õpitud teadmisi rollimängus. Uurimistöö tulemused näitasid, et üliõpilaste suhtlemisoskust saab parandada koolitusinterventsiooni kaudu Varasemad uurimistööd koolitusinterventsioonidest patsiendikesksuse kohta Uurimistöid, milles käsitletakse ka koolitusinterventsioone, mille eesmärgiks on patsiendikeskse teenuse arendamine on teostatud nii personalile (Woodcock jt 1999, Alamo jt 2002, Dick jt 2004, Bergvik jt 2008) kui ka lapsevanematele ja nende lastele (Tzeng jt 2010). Antud uurimistööde eesmärgiks oli hinnata koolitusinterventiooni mõju ning nad keskendusid teatud haigusele, näiteks patsiendikeskse koolituse mõju diabeedihaigete hooldusele (Woodcock jt 1999), 16

18 patsiendikeskse lähenemise hindamine üldise lihasluukonna valu korral fibromüalgia patsientidel esmatasandi hoolduses (Alamo jt 2002), tuberkuloosi põdevate patsientide hooldus keskendudes patsiendikesksusele (Dick jt 2004), õdede koolitus edastamaks patsiendikeskset informatsiooni koronaararteri operatsioonile tulevatele patsientidele (Bergvik jt 2008) ning lastevanematele ja nende astma diagnoosiga lastele suunatud patsiendikeskse koolitusprogrammi hindamine (Tzeng jt 2010). Woodcock jt (1999), Alamo jt (2002) ja Bergvik jt (2008) koolitusinterventsioon oli suunatud arstidele ja/või õdedele ning selle kaudu täiendati nende teadmisi patsiendikesksusest (Woodcock jt 1999, Bergvik jt 2008) ning arendati informatsiooni edastamise (Bergvik jt 2008) ja suhtlemisoskust konsultatsioonil (Alamo jt 2002). Koolitustel kasutati nii teoreetilist kui ka praktilist õpet (Woodcock jt 1999), juhiseid patsiendikeskseks suhtlemiseks (Alamo jt 2002) kui ka juhtumite arutelusid (Bergvik jt 2008). Koolitusinterventsioonide kestus oli erinev ulatudes ühest kuust (Woodcock jt 1999) kuni kahe aastani (Bergvik jt 2008). Teostatud koolitusinterventsioonide mõju hinnati patsientidelt saadud tagasiside põhjal. Dick jt (2004) on läbi viinud uurimistöö, mille eesmärgiks oli koolitusinterventsiooni programmi väljaarendamine ja läbi viimine Lõuna-Aafrika esmatasandi tervishoiutöötajatele, kes hoolitsesid tuberkuloosi diagnoosiga patsientide eest. Koolitusprogramm keskendus patsiendikesksusele, probleemi lahendamise oskustele ja enesekriitikale. Töötati välja seitse õppemoodulit, kus iga moodul täiendas eelnevat. Koolitus toimus seitsme nädala jooksul, igal nädalal kolmetunnise õppena. Õppemeetoditena kasutati rühmatööd, rollimängu ja jutustust. Osalema oli kutsutud kogu personal, kes oli seotud tuberkuloosi diagnoosiga patsientidega õed, arstid, juhtkond ja tugipersonal. Koolituse viisid läbi kaks õde, kellel oli 20-aastane töökogemus antud valdkonnas. Koolitusinterventsiooni hindamine toimus kriitilise refleksiooni kaudu. Tseng jt (2010) uurimistöö eesmärgiks oli hinnata õdede poolt juhitud patsiendikeskse koolitusprogrammi mõju. Uurimistöösse oli kaasatud 75 lapsevanemat koos lapsega, kellest 38 said õpet, kuidas toime tulla astmaga koduses keskkonnas patsiendikeskse koolitusprogrammi järgi ning 37 rutiinset individuaalset õpet. Koolitus kestis kolm kuud ning tulemustest selgus, et patsiendikeskne koolitusprogramm parandas vanemate oskusi lapsega toimetulemiseks koduses keskkonnas ning vähendas lastel astma sümptomeid ja parandas kopsude funktsiooni. 17

19 3. KOOLITATAVAD Koolitusinterventsioon viidi läbi aastal ühe Eesti haigla III astme täiskasvanute intensiivravi osakonnas, kus aastal oli projekti raames läbiviidud ankeetküsitlus. Uurimistöö teostamiseks oli olemas Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee luba (protokolli nr 161/12, ). Koolituse läbiviimiseks saadi nõusolek haigla struktuuriüksuse ja osakonna juhtkonnalt aasta märtsi seisuga töötas selles osakonnas 84 töötajat, neist 48 õde, 9 arsti ja 27 hooldajat. Personali teavitamiseks pandi osakonna puhkeruumi koolitusinterventsiooni programm, millega oli võimalik tutvuda ühe kuu jooksul. Lisaks tutvustas koolitust õendusjuht. Koolitusinterventsioon oli suunatud kõigile osakonna töötajatele, kuid koolitusele registreerumine oli vabatahtlik. Koolitusele registreerus 19 osalejat, kellest õdesid oli 16, arste 2 ja 1 arst-resident, kes viibis kolmes esimese seminaris ning teise asutusse tööle suundumise tõttu enam koolitusest osa ei võtnud. Esimeses seminaris oli kohal 17 ning koolituse lõpetas 17 osalejat, neist 15 oli õde ja 2 arsti. Koolituse lõpetanute arv moodustas 20,2% osakonna töötajate koguarvust. Koolitusel osalejad olid kõik naissoost, nende keskmine vanus oli 39 aastat (24 59). Osalejatest 76,5% (13) oli rakenduskõrgharidus, 17,6% (3) kõrgharidus ja 5,9% (1) keskeriharidus. Keskmine tööstaaž tervishoius oli 17 aastat (2 40) ning intensiivravis 16 aastat (2 34). Koolitusinterventsioonil osalejate taustaandmed on esitatud tabelis 1. 18

20 Tabel 1. Koolitusel osalejate taustaandmed Sugu (n=17) Vanus aastates (n=17) Haridus (n=17) Tööstaaz tervishoius aastates (n=17) Tööstaaz intensiivravis aastates (n=17) Amet (n=17) Taustaandmed n % Naine Mees , , , ,5 keskeriharidus 1 5,9 rakenduskõrgharidus 13 76,5 kõrgharidus 3 17, , , , , , , , ,5 Arst 2 11,8 Õde 15 88,2 19

21 4. PROTSESS JA TULEMUSED 4.1. Koolitusinterventsiooni programmi koostamine Koolitusinterventsiooni programm koostati Tartu Ülikooli õendusteaduse osakonnas õppeaines Õenduse didaktika ajavahemikul Programmi koostamine toimus neljas etapis: 1) koolitusinterventsiooni kavandamine; 2) koolitusinterventsiooni metoodiline ettevalmistamine koos juhendi ja tunniplaaniga; 3) hindamissüsteemi ja -vahendite väljatöötamine; 4) koolitusprogrammi lõplik vormistamine ja esitamine. Esimeses etapis koguti tõenduspõhist kirjandust koolitusinterventsiooni ja patsiendikesksuse kohta täiskasvanute intensiivravi osakonnas ning täiskasvanu- ja aktiivõppe kohta. Olemasoleva info põhjal koostati koolitusprogrammi sissejuhatus, õppe eesmärgid ja kursuse sisu. Esmalt määrati sihtgrupp ning koolituse üldeesmärk. Sihtgrupiks oli kogu intensiivravi osakonna personal, kuna see võimaldas saavutada üldeesmärki, milleks oli täiendada ja süvendada osalejate teadmisi patsiendikesksusest ning arendada nende oskusi patsiendikeskseks tegevuseks täiskasvanute intensiivravis. Kursuse mahuks planeeriti 80 akadeemilist tundi (2 ainepunkti), millest auditoorset tööd oli 32 tundi ja iseseisvat tööd 48 tundi. Seejärel koostati seminaride plaan, kus määrati ära iga seminari eesmärk. Kõik seminarid dubleeriti kahele erinevale päevale samal nädalal, et võimaldada töötajatel koolitusel osaleda. Teises etapis valiti välja aine õpetamiseks sobilikud õppemeetodid. Õppemeetodite valikul lähtuti sellest, et õppimine oleks aktiivne ja kaasaks kogu grupi õppetöösse ning aitaks saavutada eesmärke, mis olid igaks seminariks püstitatud. Seetõttu valiti erinevaid aktiivõppe meetodeid, mida kursuse raames kasutada. Lisaks aktiivõppe meetoditele valiti üheks õppevormiks loeng, mille ülesanne oli anda vastava seminari teemast tõenduspõhine ülevaade. Samuti planeeriti iseseisvaks tööks kaks rühmatööd ning koostati soovitusliku kirjanduse kaust, mis sisaldas artikleid patsiendikesksuse kohta täiskasvanute intensiivravi osakonnas. Lõpuks valmistati ette lühitund, kus kaasüliõpilaste peal prooviti lumepalliveeretamise meetodit. Kolmandas etapis töötati välja koolitusel kasutatav hindamissüsteem. Selle jaoks määrati ära hindamise vajalikkus, eesmärgid ja viisid. Õppijate hindamine oli vajalik seetõttu, et saavutada eesmärgid, mis olid koolitusele püstitatud. Õppijate ja õpetamise hindamismeetodiks valiti 20

22 tagasiside. Osalejatele valmistati mapid õppematerjalidega, kuhu neil oli võimalik koguda kõik seminarides kasutatud materjalid ning lektoritelt ja kaasõppijatelt saadud tagasiside. Kursuse lõpus hindasid kõik osalejad kursust kui ka õpetamist. Kursus lõppes arvestusega, mille hindamiskriteeriumiks oli seminarides osalemine ja kahe iseseisva töö koostamine rühmas. Iga etapi järgselt andsid koolitusprogrammile tagasisidet Tartu Ülikooli õenduspedagoogika üliõpilased, õppejõud ja magistritöö juhendaja. Viimases etapis vormistati lõplik koolitusprogramm (vt lisa 1) ning esitati see hindamiseks õppeaine Õenduse didaktika õppejõule. Lisaks andsid lõplikule koolitusprogrammile tagasisidet projektijuht, kaks intensiivraviõde, kes ei olnud antud uurimistööga seotud ning tervishoiuasutuse struktuuriüksuse ja osakonna juhtkond, kus koolitusinterventsioon läbi viidi Koolitusinterventsiooni läbiviimine Koolitusinterventsioon viidi läbi ajavahemikul Koolitusinterventsiooni raames toimus kaheksa seminari: aprillis, juunis, septembris, detsembris üks kord kuus ning mais ja oktoobris kaks korda kuus. Algselt oli planeeritud, et seminarid toimuvad ühe nädala kahel erineval päeval. Kuna osalejaid oli vähe ning nad soovisid seminaridel käia ühes rühmas, siis toimus õppetöö ühel päeval. Seminari aeg lepiti osalejatega kokku vastavalt koolitusprogrammis toodud kuupäevadele. Seminaride läbiviimisel osalesid lisaks uurimistöö autorile kaks õendusteaduse osakonna lektorit, kes viisid läbi loenguid, kus käsitleti projekti raames valminud uurimistööde tulemusi. Koolituse lõpetamine toimus aasta jaanuarikuus, mille raames pandi osakonda üles iseseisva tööna valminud postrid, jagati osalejatele tunnistused ning arutleti koolituse üle. I seminar Esimene seminar toimus 16. aprillil 2009 ja sellest võttis osa 17 töötajat. Seminari eesmärk oli analüüsida ja hinnata osalejate olemasolevaid teadmisi ja oskusi ning nende täiendamise vajadust patsiendikeskseks tegevuseks. Seminar koosnes viiest osast: 1) Sissejuhatus. 2) Paaristöö teemal Mida me oskame ja teeme? 3) Loeng teemal Mida arvame endast, oma patsientidest ja nende lähedastest. 4) Rühmatöö teemal Mida me tahame teada ja osata? 5) Tagasiside seminarile. 21

23 Sissejuhatuses tutvustas iga osaleja ennast, öeldes oma nime ja kui kaua on ta intensiivravi osakonnas töötanud. Osalejatele tutvustati koolitusprogrammi ning neil oli võimalus esitada korraldusliku poolega seotud küsimusi. Kõigile osalejatele jagati mapid õppematerjalidega ning tutvustati portfoolio ideed, mis oli kirjas ka kursuse juhendis. Portfoolio koostamine ei olnud kohustuslik. Paaristöö eesmärgiks oli analüüsida ning hinnata oma teadmisi ja oskusi. Osalejad pidid paarides arutlema ja välja selgitama kolm sarnast ning kolm erinevat teadmist ja oskust, mida nad oma igapäevatöös kasutavad. Rühmatöö kokkuvõttes selgus, et teadmised ja oskused olid kirjeldatud tegevustena ning need olid tehnilist laadi ja meditsiinikesksed, näiteks arteri kanüülimine. Patsiendikesksetest teadmistest ja oskustest toodi välja suhtlemisoskus patsiendi ja kolleegidega, lähedaste informeerimise oskus ning empaatiavõime. Loengu eesmärgiks oli anda osalistele ülevaade aastal nende osakonnas läbiviidud ankeetküsitluse tulemustest ning selle põhjal panna nad mõtlema, millised võiksid olla edasise arengu vajadused, valmidus ja võimalused. Loengu pidas õendusteaduse osakonna lektor. Tulemustest selgus, et patsiendi hinnangud reaalsuses toimuvale olid personali hinnangutest kõrgemad. Personal oli teadlik patsientide olulistest vajadustest, kuid need vajadused jäid tegelikkuses piisava tähelepanuta. Õed võrreldes teiste kutsealadega olid kõige vähem rahul oma tööga. Märkimisväärne oli asjaolu, et ainult 19% vastanutest oli nõus väitega, et personal saab tagasisidet oma töö kohta patsientidelt ja nende lähedastelt. Loengu lõpus rõhutati, et patsient on oma keha, hinge ja vaimu parim asjatundja ning tal on unikaalsed teadmised ja kogemused iseendast ja oma tervisest. Rühmatöö eesmärgiks oli analüüsida ning hinnata oma teadmiste ja oskuste täiendamise vajadust patsiendikeskseks tegevuseks ning igapäevase töö arendamise vajadust patsiendikeskuse aspektist. Õppemeetodina kasutati lumepalliveeretamist ning rühmatöö tulemused sõnastati eesmärkidena, mida sooviti seminaride sarja lõpuks saavutada. Eesmärgid olid järgmised: Enesehinnangu tõstmine. Meeskonnatöö parandamine. Teadmiste arendamine patsiendi ja nende lähedaste vajadustest. Patsiendikeskse tegevuse arendamine. Tagasiside oskuste arendamine. Arendada teiste kutsealade väärtustamise oskust. 22

24 Tagasisidet seminarile võeti kirjalikult ning vastata tuli neljale küsimusele: Minu ootused koolitusele? Minu ootused õppejõududele? Mulle meeldis täna... Mulle ei meeldinud täna... Tagasisidet analüüsides selgus, et koolituselt oodati eelkõige teadmiste ja oskuste täiendamist ehk kuidas olla oma töös patsiendikesksemad. Sooviti, et koolitus oleks mitmekülgne, huvitav ja arendav. Õppejõududelt oodati huvitavaid teemakäsitlusi, loovat lähenemist ja head suhtlemist. Osalejatele meeldis esimene seminar, esile tõsteti ankeetküsitluse tulemustest saadud teavet ning aktiivset töötamist rühmas. Esimeseks seminariks valitud õppemeetodid toetasid seminari eesmärki. Paaristöö käigus said osalejad analüüsida ning hinnata oma teadmisi ja oskusi, mis olid valdavalt meditsiinikesksed ja tehnilist laadi. Seetõttu oli väga hea, et nad seadsid endale eesmärgiks koolituse jooksul täiendada teadmisi patsiendi ja lähedaste kogemustest ja vajadustest ning arendada oskusi patsiendikeskseks tegevuseks. Lähtuvalt loengust saadud teabest, et nende oskonnas ei toimi alati meeskonnatöö ning tagasiside saamine on puudulik, seadsid nad endale eesmärgiks meeskonnatöö ja tagasiside andmise oskuse arendamise. Läbi tagasiside on võimalik tõsta oma enesehinnanagut ning suurendada patsientide ja lähedaste rahulolu intensiivravi teenusega. Toetudes saadud tagasisidele soovisid osalejad seminaride sarja jooksul täiendada ning süvendada teadmisi ja oskusi patsiendikesksusest, et suurendada patsientide ja lähedaste rahulolu intensiivraviteenusega, mis oli ka koolituse üldeesmärk. II seminar Teine seminar toimus 15. mail 2009 ning sellest võttis osa 17 töötajat. Seminari eesmärk oli täiendada ja süvendada osalejate teadmisi patsiendi kogemustest ja vajadustest intensiivravi osakonnas. Seminar koosnes viiest osast: 1) Kokkuvõte eelmisest seminarist ja tagasisidest ning sissejuhatus seminari. 2) Loeng teemal Patsiendi ootused ja vajadused ning nende täitumine intensiivravi osakonnas. 3) Patsiendi kogemused intensiivravi osakonnas. 4) Rühmatöö. 5) Tagasiside seminarile. 23

25 Seminari alguses tehti lühike kokkuvõte eelmisest seminarist. Rühmatöö käigus püstitatud eesmärgid vaadati veel kord läbi ning arutleti nende saavutamise üle. Leiti, et kõik eesmärgid on seminaride käigus reaalselt saavutatavad, kuid see, et hooldajad koolitusel ei osale, võib saada takistuseks eesmärgi arendada teiste kutsealade väärtustamise oskust saavutamisel. Lisaks rõhutati veel kord, et iga patsient on individuaalne ning tal on teadmised ja kogemused iseendast ning vajadused, millega personal peab arvestama, kui soovib pakkuda kvaliteetset teenust. Osalejatele anti ka lühike ülevaade teise seminari sisust. Loengu eesmärgiks oli täiendada ja süvendada osalejate teadmisi patsiendi ootustest ja vajadustest ning nende täitumisest intensiivravi osakonnas. Loengut pidas õendusteaduse osakonna lektor. Loengu käigus anti ülevaade aastal läbiviidud ankeetküsitluse tulemustest, mis kajastasid patsiendi kogemusi intensiivravi osakonnas. Loengul said osalejad teada, et ankeedis küsitletud vajadused olid olulised nii patsientidele kui ka personalile. Siiski olid personali hinnangud patsientide hinnangutest alati madalamad. Patsiendid hindasid personali tegevusi kõigis aspektides kas rahuldavateks või üsna heaks. Loengu jooksul tekkis mitmeid kordi arutelu, kus osalejaid üllatas, et patsiendid olid hinnanud personali käitumist ja tegutsemist kõrgemalt kui personal ise. Seminari külastas patsient, kes rääkis oma kogemusest intensiivravi osakonnas. Patsiendi külastuse eesmärgiks oli arendada osalejates tagasiside võtmise ja selle analüüsimise oskust. Patsiendile oli võimalus esitada küsimusi ning seda tehti väga palju. Küsimusi esitati nii patsiendi rahulolu, mugavuse, ebameeldivuste kui ka tervenemise kohta. Vestluse kestus ei olnud ajaliselt piiratud, kuna tähtis oli, et osalejad saaksid patsiendilt tagasisidet, mis aitaks analüüsida nende igapäevatöö arendamise vajadust. Vestlus kestis kokku 45 minutit, mille jooksul said osalejad palju positiivset tagasisidet, mis oli nende jaoks üllatav, kuid samas meeldiv. Selgus, et osakonnas puudus tagasiside võtmise ja andmise võimalus. Rühmatöö eesmärk oli arendada osalejate empaatiavõimet. Rühma ülesandeks oli arutleda patsiendikesksete väidete üle, mis olid võetud tõenduspõhisest kirjandusest ning seda tuli teha nii personali kui ka patsiendi rollis olles. Arutelu järgselt toimus refleksioon, kus rühmad said põhjendada oma arvamusi. Leiti, et kõik väited on vastuvõetavad nii personali kui ka patsiendi rollis olles, kuid sageli võib tekkida olukord, kus personal ei saa tegutseda nii, nagu oleks vaja. Näiteks väide Efektiivne suhtlemine ja aktiivne kuulamine on patsiendikesksuses olulisel kohal on küll õige, kuid sageli ei ole personalil suure töökoormuse tõttu piisavalt aega, et iga patsiendiga pikemalt vestelda. 24

26 Tagasisidet seminarile anti kirjalikult. Iga osaleja kirjutas, mis talle antud seminaril meelde jäi. Tagasisidet analüüsides selgus, et osalejatele jäi enim meelde patsient ja tema positiivne tagasiside. Samuti oldi üllatunud ankeetküsitluse tulemuste üle, kuna patsiendid olid personaliga rohkem rahul kui personal ise. Toodi välja ka loengu käigus saadud teave lähedaste olulisusest intensiivravi osakonnas ning nende positiivsest mõjust patsiendile. Ühele osalejale jäi seminaril meelde see, et tal oli külm. Teiseks seminariks valitud õppemeetodid toetasid seminari eesmärki, välja arvatud tagasiside. Selle abil ei saanud hinnata, kas osalejad täiendasid ja süvendasid oma teadmisi patsiendi vajadustest intensiivravi osakonnas. Toetudes tagasisidele, võib oletada, et seminari eesmärk jäi saavutamata, kuna osalejatele jäi seminaril enim meelde patsient, kes andis nende tööle positiivset tagasisidet. Samuti oli kirja pandud loengu käigus saadud positiivne tagasiside, et vaatamata personali rahulolematusele, olid patsiendid nende tööga rahul. Samas oli loengu eesmärgiks eelkõige täiendada ja süvendada osalejate teadmisi patsiendi ootustest ja vajadustest ning nende täitumisest intensiivravi osakonnas. Ainult neli osalejat märkis oma tagasisides, et süvendasid seminari käigus teadmisi patsiendikesksusest, näiteks lähedased mõjuvad patsiendile positiivselt; patsiendi privaatsus on oluline.. Muret tegi ühe osaleja tagasiside, sest tal jäi seminaril meelde ainult see, et tal oli külm. Seega on teadmata, kas tema õppimist häiris jahe õpperuum või oli tema õpimotivatsioon kadunud. III seminar Kolmas seminar toimus 27. mail 2009 ning sellest võttis osa 16 töötajat. Seminari eesmärk oli täiendada ja süvendada osalejate teadmisi patsiendi lähedase kogemustest ja vajadustest intensiivravi osakonnas. Seminar koosnes neljast osast: 1) Kokkuvõte eelmisest seminarist ja tagasisidest ning sissejuhatus seminari. 2) Loeng teemal Patsiendi lähedase ootused ja vajadused ning nende täitumine intensiivravi osakonnas. 3) Patsiendi lähedase kogemused intensiivravi osakonnas. 4) Tagasiside seminarile. Seminari alguses tehti kokkuvõte eelmisest seminarist ning tagasisidest. Osalejad püstitasid esimesel seminaril eesmärgiks enesehinnangu tõstmise. Lähtudes eelmise seminari tagasisidest võib järeldada, et personal soovib saada tagasisidet oma tegevusele. Positiivne tagasiside on nende jaoks innustav ning aitab parandada enesehinnangut. Osalejad tunnistasid, et tagasiside saamine patsientidelt ja nende lähedastelt on puudulik. Selle põhjuseks toodi intensiivravi 25

27 osakonna eripära, kus stabiilses seisundis patsient saadetakse nii ruttu kui võimalik ära teise osakonda ning ainus tagasiside, mida vahetevahel patsiendilt saadakse, on aitäh. Sageli ei ole tagasiside võtmise aega. Osalejatel anti ka lühike ülevaade seminari sisust. Loengu eesmärgiks oli täiendada ja süvendada teadmisi patsiendi lähedaste ootustest ja vajadustest ning nende täitumisest intensiivravi osakonnas. Loengut pidas õendusteaduse osakonna magistrant. Lektor andis ülevaate oma uurimistöö tulemustest, mis käsitlesid patsientide lähedaste vajadusi ja nende rahuldamist intensiivravi osakonnas. Osalejad said teada, et patsiendi lähedased vajavad täpset ja mõistetavat informatsiooni, mis jätab ruumi lootusele. Lisaks soovivad nad külastada patsienti piiramata ajal ja neile on oluline teada, et patsient saab parimat võimalikku abi. Uurimistöö tulemustest aga selgus, et sageli on patsiendi lähedaste vajadused rahuldamata. Loengu käigus toimus paaristöö, kus iga osaleja pidi individuaalselt kirja panema viis lähedase vajadust intensiivravi osakonnas ning koos paarilisega kirjutama kolm olulisemat. Kõik paarid tõid välja informatsiooni vajaduse, mis on üks olulisemaid. Selle juures rõhutati, et informatsiooni andmine lähedastele peab toimuma arusaadavas keeles ning personal peab lähedastesse suhtuma lugupidavalt. Seminari külastas intensiivravis viibinud patsiendi lähedane, kes ise oli tervishoiutöötaja. Ta rääkis oma kogemusest lähedasena intensiivravi osakonnas ning rõhutas, et tänu oma ametile oli tal võimalus viibida patsiendi juures ka öösel, mis oli tema jaoks sel hetkel kõige olulisem. Lähedase kogemused panid osalejad aktiivselt arutlema selle üle, kui paljud tervishoiutöötajad kasutavad oma ametit, et saada adekvaatsemat informatsiooni lähedase seisundi kohta. Tagasisidet seminarile võeti kirjalikult, kus osalejatel tuli vastata kahele küsimusele: Mis on see, mis jäi tänasest seminarist kõlama? Mida tahan veel teada saada? Tagasisidet analüüsides selgus, et osalejatele jäi seminarilt kõige enam meelde suhtlemise olulisus patsiendi lähedastega ning nende soovidega arvestamine. Edaspidi sooviti teada saada, kuidas mujal maailmas on lähedased patsiendi hooldusesse kaasatud ning kuidas toimub patsientidelt tagasiside võtmine. Samuti sooviti seminaridesse veel üllatuskülalisi. Üks osaleja andis tagasisidet joonistades lille. Kolmandaks seminariks valitud õppemeetodid toetasid seminari eesmärki. Loengu käigus rõhutati, et patsiendi lähedaste üks olulisemaid vajadusi on informatsooni vajadus, mille tõid ka osalejad välja paaristööd tehes. Lähtudes tagasisidest võib öelda, et osalejad täiendasid seminari 26

28 käigus oma teadmisi, kuna rõhutasid suhtlemise olulisust patsiendi lähedastega. Antud seminari tagasiside küsimus oli samalaadne kui eelmisel seminaril, kuid tulemus oli teine ning toetas eesmärgi saavutamist. Lisaks soovisid osalejad järgnevates seminarides täiendada oma teadmisi sellest, kuidas patsiendi lähedasi hooldusesse kaasata. Osalejatele tuletati meelde, et nende kasutada on soovitusliku kirjanduse kaust, millest võib leida artikleid patsiendi lähedaste kaasamise kohta. Seega võis järeldada, et nad ei olnud veel tutvunud soovitusliku kirjanduse kaustaga. Jätkuvalt tekitas muret ühe osaleja antud tagasiside, kus ta väljendas oma arvamust lille joonistamisega. Sellest tulenevalt tekkis küsimus, kas talle seminar meeldis ja ta väljendas ennast läbi joonistuse või oli tal igav ning seminaril ei olnud tema jaoks midagi uut. IV seminar Neljas seminar toimus 11. juunil 2009 ning sellest võttis osa 11 osalejat. Seminari eesmärk oli analüüsida reaalse tööelu juhtumeid ja lahendada need patsiendikeskselt. Seminar koosnes neljast osast: 1) Sissejuhatus seminari. 2) Osakonnas läbi viidud vaatluse tulemused. 3) Juhtumite analüüsimine ja lahendamine patsiendikeskselt. 4) Tagasiside seminarile. Seminari alguses pandi õpperuumi seinale eelmise seminari tagasiside ning sellega oli võimalus kõigil tutvuda. Samuti anti ülevaade algava seminari sisust. Osalejatele tutvustati ka esimest iseseisvat tööd (vt lisa 1), mille käigus tuli rühmatööna kirja panna ühe patsiendi ravi- ja hoolduseprotsess. Iseseisva töö jaoks moodustati kolm rühma. Rühmad moodustati vabatahtlikuse alusel. Ainsaks tingimuseks oli, et igas rühmas on esindatud erineva ametiala esindajad. Osakonnas läbi viidud vaatluse eesmärgiks oli anda osalejatele ülevaade nende tegevustest kahe sõltumatu vaatleja poolt, kes ei olnud osakonnaga seotud. Vaatlus viidi läbi maikuus ning vaatlejal oli vaatluse jaoks aega üks tund. Eelnevalt oli vaatlus kokku lepitud õendusjuhiga. Vaatlejatel olid täita vaatlusprotokollid, mis olid koostatud käesoleva töö autori poolt, aastal osakonnas läbi viidud ankeetküsitluse põhjal. Protokollis tuli ära märkida, kas väitega oldi nõus, pigem nõus või ei oldud nõus. 27

29 Vaatluse tulemustele tuginedes ei oldud nõus kahe väitega ning seda ühe vaatleja poolt. Väitega - osakonnas on meeldiv, turvaline ja vaikne - ei olnud vaatleja nõus. Ta põhjendas seda sellega, et patsiendile protseduure tehes vestles personal omavahel kõrvalistest asjadest. Väitega patsiendile tehakse kõik ravi- ja hooldusprotseduurid nii, et protseduuriga mitteseotud inimesed ei näe seda ei olnud ta ka nõus. Põhjenduses oli ära toodud, et ühte patsienti pestes ei olnud tagatud tema privaatsus ning ühele patsiendile protseduuri teostamisel, tuli sinna protseduuriga mitteseotud inimene ja vestles personaliga asjadest, mis ei olnud patsiendiga seotud. Antud väited tõid kaasa aktiivse arutelu, kus osalejad püüdsid põhjendada, miks vaatleja ei olnud väidetega nõus, näiteks Vaatleja ei teadnud, et tegelikult oli protseduuriga mitteseotud inimene meie osakonna arst-resident.. Arutelu käigus jõuti järelduseni, et vaatleja oli intensiivravi osakonnaga mitteseotud isik, kes nägi personali tegutsemist teise pilguga ning ei saanud aru, miks nii toimitakse. Vaatluse eesmärk ei olnud saadud tulemuste üldistamine, vaid osalejate panemine mõtlema selle üle, kuidas osakonnaga mitteseotud inimene näeb nende tegevust ja toiminguid. Sageli on intensiivravi osakonnaga mitteseotud inimeseks patsiendi lähedane. Reaalsete tööalaste juhtumite kirjeldamiseks ja analüüsimiseks kasutati õppemeetodit Jutustus, mille eesmägiks oli arendada osalejates oskust lahendada probleeme patsiendikeskselt. Kõik kirjapandud lood kirjeldasid reaalsest olukorrast võetud juhtumit. Lugude põhjal sai välja tuua probleemi või konflikti, mis vajas kindlasti lahendamist, kui sooviti tegutseda patsiendikeskselt. Kahe loo puhul oli kirjeldatud olukorda, millega personal sageli kokku puutub suhtlemisest tingitud arusaamatused. Lugude põhjal püstitatud probleemid ja võimalikud lahendused olid sarnased. Probleemiks oli personali käitumine kiiret sekkumist vajavas töösituatsioonis, kus sageli unustati ära, et patsient või tema lähedane vajas selgitusi ja informatsiooni toimuva kohta. Lahendusena toodi välja, et sellistes töösituatsioonides tuleb eelkõige märgata patsienti ja tema lähedast ning leida personali seast inimene, kes annab neile adekvaatset informatsiooni toimuva kohta. Osalejad tunnistasid, et lahendused on lihtsad ning nende peale oleks pidanud tulema juba reaalses olukorras tegutsedes. Ühe loo probleemiks oli telefoni teel antud vähene informatsioon, mille põhjal patsiendi lähedane pidi langetama olulise otsuse. Antud lugu oma probleemi ja lahendusega oli kõigile õpetlik. See rõhutas veel kord personali poolt antud adekvaatse ja arusaadava informatsiooni tähtsust, mis on oluline, et patsient ja tema lähedased saaksid langetada otsuseid, mida nad hiljem kahetsema ei peaks. 28

30 Ühe loo keskmes oli lähedane, kellel ei õnnestunud pääseda intensiivravi osakonda, et külastada patsienti. Abi saamiseks pöördus ta kõrval asuvasse osakonda, kus temaga käituti ebaviisakalt ning tal jäi abi saamata. Loo olulisus seisnes ka selles, et rühm, kes selle kirja pani, oli seda seminari oodates pealt näinud. Lahendus selle loo puhul oli lihtne ja kergesti teostatav juhendid ja viidad lähedastele ning aitaks tulevikus vältida ebameeldivusi. Kokkuvõttes võib öelda, et kõik lood olid väga õpetlikud. Lahendused, mis välja pakuti olid patsiendikesksed ning lihtsalt rakendatavad. Osalejad nägid juhtumeid kõrvaltvaataja pilguga ja suutsid neid objektiivsemalt hinnata. Tagasisidet seminarile võeti kirjalikult ning vastata tuli kahele küsimustele: Tänane seminar oli... Mida ma mõtlen patsiendikesksuse all? Seminar oli osalejate arvates eelkõige huvitav, informatiivne ning mõtteid liikuma panev. Veel toodi välja, et seminar oli ka emotsionaalne. Patsiendikesksuse all mõtlevad osalejad esiteks patsienti tema vajaduste ja otsustamisõigusega ning teiseks koostööd patsiendi, tema lähedaste ja tervishoiupersonali vahel. Neljandaks seminariks valitud õppemeetodid toetasid seminari eesmärki. Eelkõige toetas eesmärgi saavutamist õppemeetodi Jutustus kasutamine. Reaalses töösituatsioonis aset leidnud juhtumid said osalejate poolt läbi analüüsitud ning patsiendikesksed lahendused välja toodud. Osalejad tunnistasid, et kõik lahendused on töösituatsioonis teostatavad. Tagasisidele toetudes võib öelda, et seminar oli nende jaoks informatiivne, kuna nad said analüüsida ja arutleda erinevate juhtumite üle, mis nende töös ette võivad tulla. Antud seminaris jõuti koolitusega poole peale ning seetõttu sai osalejate käest tagasisides küsitud, mida nad mõtlevad patsiendikesksuse all. Positiivne oli, et nad rõhutasid patsiendikesksuse juures koostöö olulisust nii patsiendi, tema lähedase kui tervishoiupersonali vahel. V seminar Seminaride sarja viies ja kuues seminar vahetati omavahel ära. Koolitusprogrammi koostades arvas uurimistöö autor, et pärast patsiendi ja tema lähedase külastuskäiku ning reaalsete tööalaste juhtumite analüüsimist on osalejad valmis ennast samastama teise inimese rolliga. Algselt oli planeeritud viiendaks seminariks rollimäng. Toetudes osalejatelt saadud tagasisidele ja iseseisvatele töödele, pidas uurimistöö autor loogilisemaks töötada esmalt läbi teemad, mis kajastavad patsiendikesksust intensiivravi osakonnas ning seejärel kasutada õpitut. 29

31 Koolitusinterventsiooni viies seminar toimus 17. septembril 2009 ning sellest võttis osa 10 osalejat. Seminari eesmärk oli täiendada ja süvendada osalejate teadmisi patsiendikesksusest tervishoius ning intensiivravis. Seminar koosnes viiest osast: 1) Kokkuvõte toimunud neljast seminarist ning sissejuhatus seminari. 2) Rühmatöö. 3) Loeng teemal Patsiendikesksus tervishoius ja intensiivravi osakonnas. 4) Iseseisvate tööde analüüs ja hindamine. 5) Tagasiside seminarile. Seminari alguses tehti lühike kokkuvõte neljast esimesest seminarist, sest vahele oli jäänud pikk paus. Meelde tuletamaks iga inimese individuaalsust tehti harjutus, mille käigus sai iga osaleja ajalehepaberi ning ülesande ajalehepaber kokku murda ja rebida ära parem nurk. Toimingut tuli teostada nii kaua, kui oli võimalik ajalehepaberit kokku murda. Kui kõik olid harjutusega valmis saanud, siis võeti ajalehepaber lahti ning laotati enda ette põrandale. Kõigile osalejatele anti ühine ülesanne, kuid tulemused olid erinevad. Harjutuse kaudu kogesid osalejad oma individuaalsust ning veel kord leidis kinnitust, et iga inimene on oma keha, hinge ja vaimu parim asjatundja ning tal on unikaalsed teadmised ja kogemused iseendast. Lisaks tuletati meelde eesmärgid, mis said esimesel seminaril püstitatud. Käsitleti enesehinnangu ja meeskonnatöö parandamist ning teadmiste arendamist patsiendi ja nende lähedaste kogemuste ja vajaduste põhjal. Arutelu käigus tõdeti, et enesehinnangu parandamiseks on oluline tagasiside andmine ja võtmine nii patsientidelt, nende lähedastelt kui ka kolleegidelt. Osalejad tõid välja, et eelnevate seminaride jooksul on põhjalikult käsitletud patsientide ning nende lähedaste kogemusi ja vajadusi. Seminaride sarja käigus saadud teave on pannud nad mõtlema selle üle, kui suurt rolli mängivad patsiendi lähedased intensiivravi osakonnas. Sageli ollakse arvamusel, et kui lähedane tuleb patsienti külastama, siis soovib ta temaga üksinda olla ning talle ei ole oluline ümbitsev personal. Seetõttu on personal sageli jätnud lähedase patsiendiga omavahele. Antud koolitusel on mitmeid kordi rõhutatud meeskonnatöö olulisust patsiendikeskses hoolduses ning ka osalejate poolt püstitatud eesmärgist ja tagasisidest võib järeldada, et meeskonnatöö arendamine on nende jaoks oluline. Rühmatöö eesmärgiks oli hinnata osalejate meeskonnatöö oskust. Moodustati kolm rühma, kelle ülesandeks oli 10 minuti jooksul joonistada maja. Ülesande ajal ei tohtinud rühmas omavahel vestelda. Rühmatöö käigus vahetas koolitaja rühmaliikmeid, kuid ei selgitanud miks ta seda teeb. Rühmatöö lõppedes arutleti kas koolitaja poolt läbi viidud vahetused häirisid osalejaid, kuidas tundis ennast vahetatav ning kuidas tundsid 30

32 ennast teised rühmaliikmed. Vahetatavaid ei häirinud, et koolitaja nad teise rühma viis. Rühmaliikmetes tekitas vahetus hetkelist segadust, kuid see ei härinud nende tööd. Tähelepanu pälvis üks rühmaliige, kes ise otsustas teise rühma suunduda, kuigi koolitaja tal seda teha ei palunud. Märkimisväärne oli selle juures asjaolu, et teised rühmaliikmed ei olnud seda tähele pannud. Arutelu käigus selgus, et antud töötaja läheb vajadusel sageli teistele appi. Samuti leiti, et osalejate vahel toimis meeskonnatöö, sest vahetatavad suutsid sulanduda teise meeskonda ning teised rühmaliikmed võtsid uue liikme positiivselt vastu. Loengu eesmärgiks oli täiendada ja süvendada personali teadmisi patsiendikesksest lähenemisest tervishoius ja intensiivravis. Loengut pidas käesoleva töö autor. Loengu jooksul tehti kaks paaristööd, kus osalejad pidid arutlema esmalt patsiendikesksuse üle tervishoius ning seejärel patsiendikesksuse üle intensiivravis. Paaristöö tulemused oli sarnased. Leiti, et patsiendikeskus tervishoius ei erine patsiendikesksusest intensiivravis. Nii tervishoius kui ka intensiivravis tuleb patsienti ja tema lähedasi kohelda ühtemoodi. Oluline on patsiendi ja tema lähedastega suhtlemine ning adekvaatse informatsiooni jagamine. Osalejad peavad patsiendikesksuse juures väga oluliseks inimeste omavahelist suhtlemist ning seda nii ambulatoorsel vastuvõtul, statsionaaris kui ka intensiivravi osakonnas. Esimese iseseisva töö eesmärk oli kirjeldada, analüüsida ja hinnata oma igapäevast tööd, mis andis hea võimaluse siduda teoreetilisi teadmisi praktilise tööga. Töö käigus pidi rühm valima oma osakonnast ühe patsiendi ning kirjeldama tema ravi- ja hoolduseprotsessi osakonda saabumisest kuni lahkumiseni. Lisaks tuli kirjeldada eri ametialade esindajate tegevust patsiendi ja tema lähedastega ning nende omavahelist koostööd. Valminud töö tuli saata koolitajale kolm päeva enne viienda seminari algust. Esimest iseseisvat tööd said rühmad teha kolm kuud, kuna vahele jäi suveperiood, mil seminare ei toimunud. Osalejad tunnistasid, et iseseisvaks tööks planeeritud aeg oli pikk, mistõttu mitmed rühmad alustasid oma töö tegemist alles siis, kui said e-posti teel meeldetuletuse. Osalejad tõdesid, et kuigi töö tegemiseks oli piisavalt aega, ei leidnud nad suveperioodil sellist aega, et üheskoos tööd teha. Iseseisva töö vormistamisel küsis koolitajalt nõu üks rühm, kes esitas ka oma töö esimesena. Kõik tööd laekusid õigeaegselt. 31

33 Seminaris tuli iseseisvaid töid analüüsida patsiendikesksuse aspektist. Tööde analüüsimine toimus esmalt individuaalselt, kus 15 minuti jooksul tuli ette antud loost välja kirjutada märksõnad, mis viitasid patsiendikesksusele. Seejärel ringiratast liikudes tutvusid kõik osalejad teiste poolt kirja pandud märksõnadega. Ülesandeks oli vajadusel lisada omapoolne kommentaar või küsimus, et täpsustada teise poolt kirja pandud patsiendikeskseid märksõnu. Tööde analüüsimisega ei saanud osalejad väga hästi hakkama, kuna kommenataarid ja küsimused olid pigem loo sisu täpsustavad kui teise poolt välja kirjutatud patsiendikesksete märksõnade kohta, näiteks Kes tundis hirmu ja süütunnet?. Märgati ka, et üks osaleja oli loost välja kirjutanud rohkelt protseduure, näiteks Toodi välja rohkelt protseduuridega seostuvat. Muud olulist infot nagu ei osatud välja lugeda. Lisaks protseduuridele oli üks osaleja välja toonud informatsiooni, mis viitas patsienikesksele lähenemisele, näiteks Lühikese ajaga on märgatud peale protseduuride ka muud olulist informatsiooni: patsiendi vajadused, privaatsuse tagamine. Kokkuvõttes võib öelda, et osalejaid huvitas eelkõige kirjeldatud loo sisu ning patsiendikesksetele märksõnadele ei pööratud erilist tähelepanu. Tagasisidet seminarile võeti kirjalikult ning vastata tuli kahele küsimusele: Mida võtan tänaselt seminarilt kaasa? Mulle meeldis täna kõige rohkem? Osalejad rõhutasid antud koolituse tähtsust patsiendikesksuse osutamisel, kuna nad on märganud, et personal, kes koolitusel ei osale, ei taha patsiendi lähedastega eriti suhelda. Samuti on koolitus andud neile julgust ja enesekindlust, et suhtlemisel patsiendi ja lähedastega ennast arusaadavaks teha. Rõhutati koostöö ja suhtlemise olulisust patsiendikeskse teenuse osutamisel. Välja oli toodud inimene kui unikaalne indiviid, kellel on omad vajadused ja tõekspidamised. Seminari juures meeldis osalejatele aktiivne töötamine, eriti tõsteti esile meeskonnatöö harjutust ja iseseisvaks tööks kasutatud analüüsimise meetodit. Viiendaks seminariks valitud õppemeetodid toetasid seminari eesmärki, kuna süvendati nende olemasolevaid teadmisi patsiendikesksuse kohta. Eesmärki aitas saavutada ka individuaalne töö ajalehepaberiga, kus läbi osaleja kogemuse rõhutati inimese individuaalsust. Lisaks loengul saadud teabele oli igal osalejal võimalus oma teadmisi patsiendikesksuse kohta rakendada iseseisvate tööde analüüsi juures. Kahjuks tööde analüüsimisega väga hästi hakkama ei saadud ning seetõttu võib järeldada, et osalejad ei oska veel õpitud teadmisi kasutada. Iseseisvate tööde puhul oleks võinud rakendada vahehindamist, kuna töö tegemise aeg oli pikk ning see oleks aidanud juhtida rühmade tähelepanu nende vigadele. Murelikuks teeb aga seminarile antud 32

34 tagasiside, kuna esimene küsimus jäi vastuseta ning rõhutati vaid koolituse olulisust. Siiski võib järeldada, et seminari eesmärk saavutati ning osalejate teadmisi patsiendikesksusest süvendati, sest järjekordselt oli välja toodud koostöö oskus, millele viidati ka eelmise seminari tagasisides. VI seminar Koolitusinterventsiooni kuues seminar toimus 01. oktoobril ning sellest võttis osa 14 osalejat. Seminari eesmärk oli samastada ennast kellegi teise rolliga ning leida tekkinud probleemile patsiendikeskne lahendus. Seminar koosnes neljast osast: 1) Tagasiside iseseisvatele töödele. 2) Rollimäng. 3) Rühmatöö. 4) Tagasiside seminarile. Osalejad said koolitajalt tagasisidet iseseisva töö kohta, kuna eelmisel seminaril ei olnud nad loo analüüsimisega väga hästi hakkama saanud. Koolitaja oli kõik kolm lugu läbi analüüsinud ning välja kirjutanud märksõnad, mis viitasid patsiendikesksusele. Kokkuvõttes võis järeldada, et iseseisva tööna kirja pandud lood ei olnud patsiendikesksed ning lugude kirjeldamisel keskenduti patsiendi diagnoosidele ja protseduuridele. Kolmest tööst ühes oli lisaks protseduuridele kirjeldatud ka patsiendikeskset lähenemist. Kriitilises seisundis patsient oli kaasatud ravi- ja hooldusprotsessi. Talle jagati informatsiooni seisundi kohta ning pakuti emotsionaalset toetust. Rollimänguks oli ettevalmistatud situatsioon, milles oli kuus rolli ( vt lisa 2) patsiendi abikaasa ja tütar, arst, õde, õendusjuht ning osakonna juhataja. Ülejäänud osalejad olid vaatlejad, kelle ülesandeks oli täita vaatlusleht ning anda selle põhjal pärast rollimängu omapoolne hinnang. Rollid jagati vabatahtlikkuse alusel. Kõigile loeti ette situatsioon, kus kerkis esile probleem, millele tuli lahendus leida. Rollimängus osaleja sai indivduaalselt juhised, mida tuli oma rollis olles täita. Üks valitud osaleja keeldus rollimängus osalemast, kuna tal oli sarnane juhtum tööalaselt aset leidnud ning ta ei soovinud seetõttu mängida. Tema asemel leiti uus inimene, kes oli nõus rollimängus osalema. Rollimängus ei leitud probleemile lahendust, mis oleks rahuldanud patsiendi abikaasa ja tütre vajadusi, kuigi kõik mängijad suhtusid sellesse tõsiselt. Rollimängu järgses refleksioonis oli õendusjuhi rollis olnud inimene ennast mängus üleliigsena tundnud. Teda kaasati probleemi lahendamisse väga vähe ning ta ei otsinud ka ise võimalust aktiivsemalt mängus osaleda. Rollimängus olid aktiivsed kolm rolli patsiendi abikaasa ja tütar ning arst, kes omavahel 33

35 püüdsid situatsiooni välja mängida ning probleemile võimalikke lahendusi leida. Väga hästi mängis oma rolli patsiendi tütar. Patsiendi abikaasa ja tütre rollis olevad osalejad tõdesid, et rollimäng pani neid mõtlema lähedaste peale, kes on sarnases olukorras ning nad tundsid ennast mängitavas rollis hästi. Rollimängus tundis ennast halvasti osakonnajuhatajat mänginud õde. Osakonnajuhatajal oli antud situatsioonis kandev roll ning kuna osaleja ei tundnud ennast rollis hästi, siis ei suutnud ta teisi suunata, et probleemile patsiendikeskne lahendus leida. Rühmatöös kasutati telefonivestluse meetodit, mille eesmärgiks oli arendada informatsiooni edastamise ja vastuvõtmise oskust. Rühmatöö järel toimus arutelu, kus osalejad tunnistasid, et olid küll edastatavat informatsiooni kuulnud ja ise lugenud, kuid olid seda mõnes kohas siiski valesti tõlgendanud. Antud meetodi abil said nad kogeda, et inimesed võtavad informatsiooni vastu valikuliselt ja emotsionaalselt. Kui informatsioon on lünklik, siis täidetakse lüngad ise ning ei saada aru, et see on välja mõeldud. Informatsiooni edastamisel on oluline meeles pidada, et edastatav info tuleb koostada nii, et see oleks üheselt arusaadav. Meetodi Kujundatud nimed abil toimus kirjalik tagasiside andmine üksteisele, mis oli anonüümne ning mille eesmärgiks oli teist iseloomustada positiivse omadussõnaga. Tagasisidet seminarile ei võetud, vaid osalejad pidid ennast samastama patsiendi abikaasa ja tütre rolliga. Kirja tuli panna patsiendi lähedaste vajadused. Antud teabe põhjal otsustas koolitaja järgmisel seminaril korraldada rühmatöö, et leida püstitatud probleemile patsiendikeskne lahendus. Kuuendaks seminariks valitud õppemeetodid toetasid seminari eesmärki. Rollimängus ei leitud patsiendikeskset lahendust, mis oleks lähedasi rahuldanud. Põhjus, miks eesmärk jäi saavutamata, võis olla tingitud nii osalejatest kui ka koolitajast. Osalejad ei kasutanud või ei osanud kasutada rollimängus kõiki teadmisi ja oskusi, mida nad seminaride jooksul olid omandanud. Koolitaja ei olnud põhjalikult ette valmistanud rollimängu situatsiooni ja rolle. Rollimängus sõltub palju ka mängijatest ning seega on raske ette näha, milline on rollimängu lõpptulemus. Kui mängija ei suuda ennast samastada mängitava rolliga, siis rollimäng ei täida oma eesmärki. Koolitaja oleks võinud rollimängu käigus muuta rollide jaotust, võib-olla see oleks andnud parema tulemuse. Tagasisidet seminaril ei võetud, vaid osalejatel tuli samastada ennast patsiendi abikaasa ja tütre rolliga ning kirja panna nende vajadused. Antud teabe põhjal otsustas koolitaja järgmisel seminaril korraldada rühmatöö, et leida püstitatud probleemile patsiendikeskne lahendus. 34

36 VII seminar Koolitusinterventsiooni seitsmes seminar toimus 22. oktoobril ning sellest võttis osa 8 osalejat. Seminari eesmärk oli täiendada osalejate teadmisi osakonna muutmisest patsiendikesksemaks. Seminar koosnes neljast osast: 1) Rühmatöö. 2) Loeng teemal Kuidas muuta intensiivravi osakond patsiendikesksemaks? 3) Paaristöö. 4) Tagasiside seminarile. Rühmatöö eesmärk oli leida eelmisel seminaril toimunud rollimängu probleemile patsiendikeskne lahendus. Selle jaoks moodustati kaks rühma. Osalejatele loeti ette rollimängu situatsioon (vaata lisa 2) ning kolme minuti jooksul pidi üks rühm kirja panema abikaasa vajadused ja teine rühm tütre vajadused. Seejärel jagati rühmadele eelmisel korral tagasiside käigus kirja pandud patsiendi abikaasa ja tütre vajadused. Arutelu käigus pidid rühmad leidma abikaasa ja tütre esmased vajadused ning võimalikud lahendused osakonnajuhataja, arsti, õe ja õendusjuhi poolt. Rühmade arvates olid patsiendi abikaasa ja tütre vajadused sarnased. Eelkõige vajasid nad arusaadavat informatsiooni patsiendi seisundi kohta ning lahket suhtlemist ja aega arusaamiseks. Mõlemad rühmad tõid välja, et rollimängus oli kandev roll osakonna juhatajal, kes oleks pidanud kontrollima olukorda ning suunama suhtlemist lähedaste ja töötajate vahel. Arst ja õde oleksid pidanud lähedastele jagama patsiendi seisundi kohta adekvaatset informatsiooni ning selle tagasisidestama. Rühmad soovitasid õendusjuhil pöörduda tagasi tööpostile, võimalusega tagasi tulla ning vastata õendus- ja põetusprotsessiga seotud küsimustele. Loengu eesmärk oli anda ülevaade võimalikest muudatustest, mis lubavad osakonda patsiendikesksemaks muuta. Loengu pidas käesoleva töö autor. Loengu käigus arutleti, kas muudatuste ettepanekud, näiteks juhendite koostamine uutele töötajatele ja lähedastele ning personali koolitamine, on ka reaalses olukorras teostatavad. Selgus, et osakonnas on intensiivravi tutvustav juhend lähedastele. Samuti on protseduuridega seonduvaid juhendeid töötajatele. Samas tuleks need juhendid lähtuvalt patsiendikesksest lähenemisest üle vaadata ja vajadusel ümber teha. Lisaks oleks vaja koolitada kogu personali, et nad oma töös lähtuksid patsiendikesksusest. Jõuti järelduseni, et osakonna muutmine patsiendikesksemaks ei ole raske, kuid nõuab aega. Oluline on kaasata kogu personal, et kavandatud muudatusi sisse viia. Loengu järel said osalejad ülevaate teisest iseseisvast tööst (vaata lisa 1), milleks oli postri koostamine. 35

37 Rühmad iseseisvaks tööks moodustati vabatahtlikkuse alusel. Ainsaks tingimuseks oli, et igas rühmas on esindatud erineva ametiala esindajad ning rühma pidi kuuluma üks inimene, kellel oli kogemus postri valmistamisest. Teise iseseisva töö eesmärk oli kavandada patsiendikeskne muudatus oma osakonnas ning koostada selle põhjal poster. Postril tuli ära näidata hetkeolukord, kavandatud tegevused ning eesmärk, milleni sooviti jõuda. Algselt oli koolitusprogrammis planeeritud, et iga rühm arutleb ja kavandab võimalikud, reaalsed patsiendikesksed muudatused oma osakonnas. Lähtuvalt osalejate poolt esimesel seminaril püstitatud eesmärkidest ja sarja jooksul saadud tagasisidest, otsutas koolitaja ise ette valmistada kolm teemat, mille kohta postrid koostada. Seminaridel rõhutasid osalejad läbivalt infovahetuse olulisust patsiendi, tema lähedaste ja tervishoiupersonali vahel. Seetõttu sai valitud üheks postri teemaks Patsiendi- ja lähedasekeskse efektiivse infovahetuse arendamine. Samuti pidasid osalejad väga oluliseks meeskonnatööd, et osutada patsiendikeskset hooldust. Sellest lähtuvalt sai teiseks teemaks valitud Patsiendi- ja lähedasekeskse meeskonnatöö arendamine. Kolmas teema Patsiendi- ja lähedasekeskse tagasiside süsteemi arendamine sai valitud seetõttu, et osakonnas puudus tagasiside võtmise võimalus patsientidelt, lähedastelt ja kolleegidelt. Postri teemad jagati loosimise teel ning iga rühm sai endale ka postri koostamise juhendi. Paaristöö eesmärgiks oli üksteisele efektiivse informatsiooni edastamine. Igaüks individuaalselt pidi mõtlema ühe lause, kus oleks kirjeldatud sündmus, sihtgrupp, toimumisaeg ning -koht. Seejärel loeti lause paarilisele ette ja tema ülesandeks oli see lugejale tagasi peegeldada. Harjutus näitas veel kord, et oluline on koostada edastatav informatsioon nii, et see oleks üheselt arusaadav ning alati tuleb kontrollida, kas vastuvõttev pool on sellest õigesti aru saanud. Heaks näiteks oli ühe osaleja poolt koostatud lause: 17. juulil 2010 aastal toimub Tartus Dorpati keskuses seminar teemal Vihmapiisad, kes arvavad, et nad pole uputuses süüdi mis on suunatud kõikidele inimestele. Vastuvõtja palus lauset lugeda kaks korda, kuid tagasisidestamisega tekkis raskusi. Nimelt jäi tal meelde, et seminar oli suunatud vihmapiiskadele, mistõttu ei suutnud ta ülejäänut informatsiooni meelde jätta. Tagasiside seminarile oli kirjalik ning lõpetama pidi viis lauset: Patsiendi vajadused intensiivravi osakonnas on Patsiendi lähedase vajadused intensiivravi osakonnas on Patsiendikeskses hoolitsuses osalevad Lähtudes patsiendikesksest lähenemisest, on vaja teada 36

38 Ma lähtun oma töös patsiendikesksest lähenemisest, sest Osalejad tõid välja, et patsient vajab intensiivravi osakonnas turvalist keskkonda, adekvaatset informatsiooni ning parimat võimalikku ravi ja hooldust. Patsiendi lähedane vajab samuti adekvaatset informatsiooni patsiendi seisundi kohta ning teadmist, et personal teeb kõik endast oleneva, et võidelda patsiendi elu eest. Lisaks vajavad lähedased emotsionaalset toetust ja sõbralikku õhkkonda. Patsiendikeskses hoolitsuses peavad osalema kõik, kes patsiendiga kokku puutuvad. Lähtudes patsiendikesksest lähenemisest on vaja teada, mida see endas sisaldab ning koostööd kõigi vahel, kes patsiendiga kokku puutuvad. Oma töös lähtuvad nad patsiendikesksusest seetõttu, et see on vajalik ning oluline patsiendi paranemisel. Seitsmendaks seminariks valitud õppemeetodid toetasid seminari eesmärki, sest loengu kaudu anti osalejatele ülevaade võimalustest, kuidas osakonda patsiendikesksemaks muuta. Loengu käigus oli võimalus arutleda muudatuste üle ning need reaalsesse olukorda kanda. Osalejad leidsid, et patsiendikesksuse rakendamine ei ole raske, vaid vajab aega ja inimesi. Lähtuvalt saadud tagasisidest võib järeldada, et osalejatel on teadmised ja oskused, mis on vajalikud patsiendikeskse teenuse osutamiseks. Postri abil saab hinnata, kas osalejad suudavad oma olemasolevad teadmised ühildada praktikaga. Samuti sai seminari käigus arutletud rollimängu probleemi üle, mis peaks osalejatele julgust andma, et planeerida oma osakonnas patsiendikeskseid muudatusi. VIII seminar Koolitusinterventsiooni kaheksas seminar toimus 15. detsembril 2009 ning sellest võttis osa 10 osalejat. Seminari eesmärk oli esitleda oma postrit ning anda ja võtta konstruktiivset tagasisidet teistelt rühmadelt. Seminar koosnes kolmest osast: 1) Postri ettekandmine ja tagasisidestamine. 2) Postrite parandamine. 3) Kursuse, oma õppimise ja õpetamise hindamine. Iseseisvat tööd said rühmad teha 1,5 kuud. Seejärel tuli poster saata koolitajale vahehindamiseks, et saada oma tööle tagasisidet. Vahehindamiseks saabunud tööd ei vastanud postri tegemise juhendile ning kõik kolm rühma said ühesuguse tagasiside parandusettepanekutega. Samuti saadeti neile näidisposter. Rühmad ei olnud postrite valmistamisel lähtunud eesmärgist, milleni nad tahtsid jõuda. Tegevused eesmärkide saavutamiseks olid ebamäärased ja ei olnud reaalses olukorras teostatavad. Eesmärgid tuli sõnastada nii, et need vastaksid küsimusele, mida teeme ning need oleksid reaalses olukorras teostatavad. Samuti tehti korrektuure postrite pealkirjades 37

39 ning uued pealkirjad olid: patsiendi- ja lähedasekeskne meeskonnatöö, patsiendi- ja lähedasekeskne infovahetus, patsiendi- ja lähedasekeskne tagasiside. Postrite parandamiseks anti aega kaks nädalat, mille järel tuli need uuesti saata koolitajale tagasiside saamiseks. Teistkordsel esitamisel oli üks rühm lähtunud saadud tagasisidest. Kahe rühma tööd ei vastanud nõuetele ning nemad said koolitajalt eraldi tagasisidet. Üks rühm suhtles aktiivselt koolitajaga e- posti teel, kuna ei saanud aru, mida oli vaja teha. Postrite lõpliku esitamise järgselt otsustas koolitaja, et ei prindi neid paberkandjal välja, vaid laseb neid seminaril teistelt saadud tagasiside põhjal parandada. Kuna kaheksas seminar oli planeeritud viimaseks kokkusaamiseks, siis otsustati jaanuarikuus veel kokku saada, et koolitus lõpetada. Postrite esitlemine toimus MS programm PowerPointis ning kõigil oli kohustus anda tagasisidet valminud töödele. Tagasisideks oli koolitaja ette valmistanud ankeedi, mida täitsid kõik seminaril osalejad. Samuti sai tagasisidet anda suuliselt. Tagasiside eesmärgiks oli panna osalejad kriitiliselt hindama oma postreid ning parandama vead, mis ei võimaldanud postrist üheselt aru saada. Postritel olid osad tegevused kirjeldatud üldsõnaliselt, mida reaalses olukorras on raske teostada. Postrid pidid olema üheselt mõistetavad ja aitama personalil, kes koolitusel ei osalenud, mõista patsiendikeskse lähenemise olulisust. Pärast tagasisidet said rühmad postreid kohapeal parandada. Seminari lõpus jagati igale osalejale koolitaja poolt koostatud ankeet (vt lisa 6), milles tuli hinnata kursust, oma õppimist ja õpetamist. Ankeeti sai täita nädal aega, seejärel kogus üks osaleja kokkulepitud kuupäevaks ankeedid ümbrikusse ning saatis need postiga koolitajale. Ankeetide täitmine oli anonüümne. Koolituse lõpetamine Seminaride sarja lõpetamine toimus 21. jaanuaril 2010 ning sellest võttis osa 8 osalejat. Üheskoos pandi osakonda üles postrid. Postrid paigutati järgmiselt: Personali puhkeruumi poster Patsiendi- ja lähedasekeskne meeskonnatöö. (vt lisa 3) Külastajate puhkeruumi Patsiendi- ja lähedasekeskne tagasiside. (vt lisa 4) Osakonna seinale Patsiendi- ja lähedasekeskne infovahetus. (vt lisa 5) 38

40 Valminud postrid kirjeldasid osakonnas valitsevat hetkeolukorda ning andsid tegevusjuhised, et saavutada eesmärk, mis on patsiendi- ja lähedasekeskne. Postrite valmimise protsess oli küll pikk, kuid tulemus seda väärt. Postrid sai osakonda üles pandud ning kogu ülejäänud personal sai neid näha ja lähtuda seal kirjas olevatest tegevusjuhistest, et anda oma panus osakonna patsiendikesksemaks muutmisel. Seminaril arutleti veelkord koolituse üle, kus jõuti järeldusele, et patsiendikeskne lähenemine on oluline nii patsientidele, lähedastele kui ka personalile. Tõdeti, et selle olulisusest saame kõige paremini aru siis, kui oleme ise patsiendi või lähedase rollis. Lõpetuseks jagati osalejatele tunnistused, mille väljastamisel lähtuti koolituse hindamiskriteeriumitest. Kuna kaks osalejat ei olnud osa võtnud teisest iseseisvast tööst ning olid osalenud ainult neljal seminaril, siis said nemad tunnistuse asemel tõendi, mis tõendas, et nad on kursuse läbinud pooles mahus Koolitusinterventsiooni hindamine Tagasiside, arvestus Iga seminari lõpus andsid osalejad tagasisidet seminarile, mille abil oli koolitajal võimalik hinnata õppijate õppimist ning seminariks püstitatud eesmärgi täitmist. Iga järgneva seminari alguses andis koolitaja osalejatele kokkuvõtte eelmise seminari tagasisidest. Üksteisele andsid osalejad tagasisidet jooksvalt seminaridel ning lisaks rühmatööna valminud iseseivatele töödele. Kokkuvõttes võib öelda, et osalejate tagasiside oli üksteisele positiivne ning kriitikat ei tehtud. Koolitus lõppes arvestusega. Arvestuse said 88,2% (15) osalejatest, kes täitsid koolitusele seatud hindamiskriteeriumid ehk osalesid enam kui pooltel seminaridel ning koostasid ja esitasid koos rühmaga kaks iseseisvat tööd Kursuse hindamine Kaks osalejat võtsid osa kõikidest toimunud seminaridest, kaasa arvatud koolituse lõpetamisest. Seminaridel puudumise peamine põhjus oli tööl viibimine. Kursuse maht 2 ainepunkti (80 tundi) oli kõigi osalejate arvates piisav. 88,2% (15) osalejatest sobis, et ühe seminari kestuseks oli 4 akadeemilist tundi. Auditoorse ja iseseisva töö mahtu hindas 94,1% (16) osalejatest piisavaks. Hinnang kursuse ülesehituse kohta on esitatud tabelis 2. 39

41 Tabel 2. Kursuse ülesehitus Kursuse ülesehitus n % (n=17) Kursuse maht 2 ainepunkti (80 tundi) oli piisav Auditoorse töö maht oli piisav 16 94,1 Iseseisva töö maht oli piisav 16 94,1 Ühe seminari kestus 4 akadeemilist tundi oli piisav 15 88,2 Kursuse juures meeldis osalejatele koolituse põhjalikkus ja mitmekesisus, ankeetküsitluse tulemused, tagasiside patsiendilt ja lähedastelt, meeskonnatöö, rollimäng ning arutelu võimalus. Kursuse juures ei meeldinud osalejatele selle pikk kestus, teoreetilise osa põhjalik käsitlemine loengutel ning osalejate koosseis koolitusel oleks võinud olla rohkem arste ja ka hooldajaid. Kursuse hindas väga heaks 17,6% (3), heaks 41,2% (7) ja rahuldavaks 41,2% (7) osalejatest. 82,4% (14) osalejatest soovitaks seminaride sarja oma kolleegile. Osalejate arvates võiks kursus olla lühem ning kaasta võiks rohkem patsiendi lähedasi, kes räägiksid oma kogemusest intensiivravis. Üldhinnang kursusele on esitatud tabelis 3. Tabel 3. Üldhinnang kursusele Üldhinnang kursusele n % (n=17) Väga hea 3 17,6 Hea 7 41,2 Rahuldav 7 41,2 Halb 0 0 Väga halb 0 0 Soovitaksin seminaride sarja kolleegile 14 82, Õppimise hindamine Alla poole ehk 47,1% (8) osalejatest luges iseseisvaks tööks planeeritud soovitusliku kirjanduse kaustast artikleid. Vastanutest kaks luges neli artiklit, kolm kaks artiklit, kaks ühe artikli ning üks luges alla kümne, kuid täpset artiklite arvu ei mäletanud. Lisainfot patsiendikesksuse kohta otsis 52,9% (9) osalejatest. Vastanutest kaheksa otsis infot internetist ning üks oma materjalidest. Mõlemad iseseisvad tööd tehti kolmes rühmas, kus kahes oli kuus liiget ja ühes viis liiget. Enamus ehk 94,1% (16) osalejatest osalesid aktiivselt mõlemas rühmatöös. Üks osaleja ei osalenud rühmatöös, kuna talle ei sobinud ajad, millal teised iseseisvat tööd tegid. Enamus iseseisvast tööst tehti koos rühmakaaslastega ning tavaliselt oli ühe rühmaliikme ülesanne saata valminud töö koolitajale. 40

42 76,5% (13) osalejatest meeldis iseseisva töö raames rühmatööd teha. Põhjus, miks osalejatele ei meeldinud iseseisvat tööd teha oli, tingitud vähesest ajast ning sellest, et kõik rühmaliikmed ei osalenud iseseisva töö tegemisel. Andmed iseseisva töö kohta on esitatud tabelis 4. Tabel 4. Iseseisev töö Iseseisev töö n % (n=17) Lugesin soovitusliku artikli kasutast artikleid 8 47,1 Otsisin lisainfot patsiendikesksuse kohta 9 52,9 Osalesin rühmatöös 16 94,1 Ei osalenud rühmatöös 1 5,9 Meeldis iseseisvat tööd teha 13 76,5 Ei meeldinud iseseisvat tööd teha 4 23,5 16 osalejat täiendasid ja süvendasid seminaride sarja jooksul erinevaid teadmisi ja oskusi patsiendikesksuse kohta täiskasvanute intensiivravi osakonnas. Need olid: oskus hinnata patsientide ja lähedaste vajadusi; oskus kaasata patsient ja lähedane ravi- ja hooldusprotsessi; oskus muuta osakonda patsiendikesksemaks; meeskonnatöö oskus; suhtlemisoskus kolleegide ja lähedastega; postri tegemise oskus; tagasiside andmise oskus; teiste kutsealade väärtustamise oskus; empaatiavõime; teadmine emotsionaalse toetuse, privaatsuse ja turvalisuse olulisusest patsiendile; teadmine patsiendikesksuse olulisusest patsiendile ja lähedastele; teadmine, et ka lähedane vajab personali. Uusi teadmisi ja oskusi patsiendikesksuse kohta omandas 12 osalejat. Need olid: teadmine lähedaste olulisusest intensiivravi osakonnas; teadmine, et intensiivravis viibimine mõjutab patsiendi hilisemat elukvaliteeti; oskus hinnata lähedaste vajadusi; oskus kaasata lähedased hooldusprotsessi; suhtlemisoskus lähedastega; postri tegemise oskus; informatsiooni edastamise oskus; tagasiside andmise oskus; oskus panna ennast teise inimese olukorda; 41

43 meeskonnatöö oskus. Osalejate arvates saab õpitud teadmisi ja oskusi igapäevatöös rakendada, kui suhelda patsientide ja lähedastega, anda neile informatsiooni ning tagasisidestada see. Samuti tuleb arvestada patsiendi individuaalsusega tema ravi- ja hooldusprotsessi planeerimisel Õpetamise hindamine Lektorite pädevust loengute temaatikas ja õppejõudude oskust läbi viia seminare hinnati rahuldavast väga heani, vastavalt. Omavahelist suhtlemist õppejõudude ja seminaril osalejate vahel hinnati heast väga heani 70,6 29,4%. Õppejõududelt saadud tagasiside vastas väga hästi ootustele 47% (8) osalejate arvates. Õppejõududele ettepanekuid ei tehtud, toodi välja, et seminarid olid huvitavad, eriti need, kus sai ise kaasa teha või aktiivselt kaasa mõelda. Hinnang õpetamisele on esitatud tabelis 5. Tabel 5. Õpetamise hindamine Õpetamise hindamine n % Lektorite pädevus loengute temaatikas Väga hea 9 52,9 (n=17) Hea 5 29,4 Rahuldav 3 17,6 Halb 0 0 Väga halb 0 0 Õppejõudude oskus viia läbi seminare (n=17) Õppejõudude ja osalejate omavaheline suhtlemine (n=17) Õppejõududelt saadud tagasiside (n=17) Väga hea 5 29,4 Hea 11 64,7 Rahuldav 1 5,9 Halb 0 0 Väga halb 0 0 Väga hea 5 29,4 Hea 12 70,6 Rahuldav 0 0 Halb 0 0 Väga halb 0 0 Väga hea 8 47,1 Hea 7 41,2 Rahuldav 2 11,8 Halb 0 0 Väga halb 0 0 Koolitusinterventsiooni eesmärk oli täiendada ja süvendada osalejate teadmisi patsiendikesksusest ning arendada nende oskusi patsiendikeskseks tegevuseks täiskasvanute intensiivravi osakonnas. Toetudes osalejatelt saadud tagasisidele, võib öelda, et eesmärk sai täidetud. Eelkõige saab hinnata osalejate teadmiste täienemist ja süvendamist, kuna praktiliste oskuste hindamiseks peab viibima praktikas, et seda näha. Ankeetküsitluse tulemustest ja seminaridel saadud tagasisidest on näha, et osalejate jaoks oli uueks teadmiseks patsientide lähedaste olulisus intensiivravi osakonnas. Koolituse jooksul süvendasid nad ka teadmisi 42

44 meeskonnatööst, mis oli samuti üks kursuse eesmärk. Koolitusel omandatud teadmiste ja oskuste all olid ära toodud kõik esimesel seminaril püstitatud eesmärgid, seega võib järeldada, et ka osalejate poolt püstitatud eesmärgid said seminaride sarja jooksul saavutatud. 43

45 5. ARUTELU Patsiendikeskne tervishoiuteenus on kvaliteetse tervishoiu põhikomponent ning on tõestatud, et see suurendab patsientide ja lähedaste rahulolu pakutava teenusega. Seega sõltub patsiendi ja lähedase heaolu suuresti sellest, millised on personali teadmised patsiendikesksusest ning oskused patsiendikeskseks tegevuseks. Käesolev uurimistöö Patsiendikesksus täiskasvanute intensiivravis koolitusinterventsioon personalile koostati eesmärgiga kirjeldada ja anlüüsida täiskasvanute intensiivravi osakonna personalile patsiendikesksusele keskenduva koolitusirventsiooni programmi koostamist, interventsiooni läbiviimist ja hindamist. Koolitusinterventsioon viidi läbi ühes Eesti haigla täiskasvanute intensiivravi osakonnas, kus aasta märtsikuu seisuga töötas 84 töötajat, kellest 17 lõpetas koolituse. Koolitusinterventsiooni osalejate seas ei olnud abiõdesid, hooldustöötajaid ega meessoost õppijaid. Seetõttu ei saa antud magistritöö tulemusi üldistada kogu osakonna personalile. Lugejatel võib tekkida küsimus, miks koolitusele registreerunute arv oli nii väike. Autor võib ainult oletada võimalikke põhjuseid. Võib-olla hirmutas töötajaid koolituse pikk kestus, mistõttu ei soovitud sellel osaleda? Või puudus neil huvi antud teema vastu? Samas võis põhjus olla ka koolituse piiratud reklaamis, sest koolitusprogramm pandi üles personali puhkeruumi ning seetõttu ei pruukinud kõik seda märgata. Käesoleva töö autorile teadaolevalt ei ole Eestis ega mujal maailmas teostatud uurimistöid, mis kirjeldaksid täiskasvanute intensiivravi osakonna personalile suunatud koolitusinterventsiooni, mille eesmärgiks on parandada personali teadmisi patsiendikesksusest. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et patsiendikesksust täiskasvanute intensiivravi osakonnas on uuritud äärmiselt vähe. Olemasolevad uurimistööd keskenduvad enamasti patsiendikesksuse üksikutele aspektidele, nagu patsiendi lähedaste vajadused (Bijttebier jt 2001, Verhaeghe jt 2005) või paindlik külastusaeg intensiivravi osakonnas (Henneman ja Cardin 2002, Gonzalez jt 2004). Küll on intensiivravi osakonna personali seas läbi viidud protseduuride- ja meditsiinikeskseid koolitusinterventsioone. Kellaher (2006) väidab, et sellises keskkonnas nagu intensiivravi osakond ongi raske rakendada patsiendikesksust, kuna rõhk on asetatud tehnoloogia kasutusele ja komplekssele elupäästvale ravile. Võib-olla on see üks põhjuseid, miks läbi viidud koolitusinterventsioonid keskenduvad meditsiinilistele probleemidele, kuna läbi nende on võimalik parandada intensiivravi osakonnas ravi kvaliteeti. See võib põhjustada olukorra, kus 44

46 patsiendi ja tema lähedaste vajadused jäävad arvestamata ning personal lähtub ravi ja hoolduse planeerimisel eelkõige patsiendi diagnoosist. Samas on teostatud mitmeid uurimistöid, mille tulemused tõestavad, et esmatasandi personalile ning patsiendi lähedastele suunatud koolitusinterventsioonid edendamaks patsiendikeskset hooldust on vajalikud, kuna aitavad parandada patsiendikeskse teenuse osutamist (Woodcock jt 1999, Alamo jt 2002, Dick jt 2004, Lewin jt 2004, Bergvik jt 2008, Tzeng jt 2010). Seetõttu on antud magistritöö tulemustel nii teoreetiline kui ka praktiline väärtus. Autor leiab, et tulemused aitavad teadvustada koolitusinterventsiooni vajalikkust personali koolitamisel ning selle positiivset mõju patsiendikesksuse edendamisel intensiivravi osakonnas. Õenduspraktika arendamise seisukohalt saab koostatud koolitusinterventsiooni programmi edaspidi kasutada tervishoiutöötajate tööalases koolituses. Siiski on edaspidi vajalik veel uurida, kui suurt mõju antud koolitusinterventsioon personali tegevusele andis ning kas läbi koolitusinterventsiooni on võimalik muuta personali hoiakuid ja suhtumisi. Eetilisi probleeme uurimistöös ei esinenud, kuna uurija tagas koolitatavatele õiguse olla teadlik uurimistöö eesmärgist ja uurimisprotsessist, jääda anonüümseks ning osaleda vabatahtlikuse alusel. Magistritöö kirjutamisel ei mainitud koolitusinterventsioonis osalenud intensiivravi osakonna nime. Samas oli intensiivravi osakonna personal koolitusest teadlik ning seega ei saa uurimistöö autor kindlustada, et osakonna nimi ei ole üldsusele teada. Uurimistöö tulemuste kirjeldamisel on kasutatud autori poolt üles märgitud seminaride kirjeldusi, rühmatööde kokkuvõtteid ning tagasisidet. Dick jt (2004) on koolitusinterventsiooni käigus läbiviidud seminarid lindistanud ning hiljem ümber kirjutanud, mida oleks võinud teha ka antud magistritöö puhul, et parandada tulemuste usaldusväärsust. Varasemad uurimistöö tulemused kinnitavad, et intensiivraviteenused ei ole sageli patsiendikesksed (Barnato jt 2007) ning personali teadmised ei ole piisavad, et pakkuda patsiendikeskset hoolitsust, kus lähtutakse patsiendi ja lähedaste vajadustest (Barnato jt 2007, Laks 2009). Magistritöö tulemustest selgus, et personal kirjeldas oma olemasolevaid teadmisi ja oskusi meditsiinikeskselt ning need olid tehnilist laadi. Seetõttu julgeb autor arvata, et personali teadmised ei olnud piisavad, et pakkuda patsiendile ja lähedastele nende vajadustest lähtuvat hooldust. Antud arvamust toetab ka õppijate poolt koolitusele seatud eesmärk, milles nad soovisid arendada teadmisi patsiendi ja lähedaste vajadustes ning arendada oskusi patsiendikeskseks tegevuseks. Lisaks soovisid nad parandada meeskonnatööd, tõsta enesehinnangut, arendada tagasiside andmise oskust ja väärtustada teisi kutsealasid. 45

47 Koolitusinterventsiooni läbiviimiseks koostati mitmes etapis koolitusprogramm, kus iga etapi järgselt saadi sellele erinevatelt ekspertidelt tagasisidet. Oma koolitusinterventsiooni on koostanud mitmes etapis ka Dick jt (2004). Käesoleva töö autorile oli koolitusinterventsiooni programmi koostamine ning koolituse läbiviimine esmakordne kogemus. Eelnev õpetamise kogemus pärineb õendustöötajatele täiendkoolituse raames erinevate lühemate loengute pidamisest. Antud koolituse läbiviimine andis autorile julgust ja enesekindlust töötamisel pärast magistritöö edukat kaitsmist õenduspedagoogina. Autor arvab, et koolitusinterventsiooni programmi koostamine mitmes etapis aitas tõsta läbiviidava koolituse kvaliteeti. Koolituse planeerimisel määrati kindlaks sihtgrupp, millest lähtuvalt sai seada eesmärke ning valida sobivad õppemeetodid. Sihtgrupist oli teada, et nad on täiskasvanud õppijad, erinevas vanuses ja kogemustega ning töötavad täiskasvanute intensiivravi osakonnas. Märja jt (2003) on väitnud, et õppijate erinevad vanused, rollid ja kogemused loovad hea pinnase loominguliseks tegevuseks. Seetõttu otsustati õpetamisel kasutada aktiivõppe meetodeid, kuna ka mitmed teised uurijad (McCann ja Sharkey 1998, Dick jt 2004, Pitkala jt 2004, Williams jt 2006, Sherrif jt 2007) on personali koolitamisel lähtunud aktiivõppest. Magistritöö tulemustest selgus, et kõik auditoorseks tööks valitud õppemeetodid toetasid koolitusinterventsiooni eesmärgi saavutamist. Loengute käigus täiendati ja süvendati õppijate teadmisi patsiendikesksusest ning esitati neile küsimusi, et panna nad mõtlema edasise arengu vajaduste osas. Mitmed teemad tõid kaasa arutelusid, mis näitab, et õppijad olid huvitatud käsitletavatest teemadest. Samas täheldas autor, et õppijad olid loengutel enim huvitatud teemadest, kus käsitleti ankeetküsitluse tulemusi. Antud tähelepanekut toetas ka õppijatelt saadud tagasiside. Loengut on kasutanud õppemeetodina ka McCann ja Sharkey (1998) ning Williams jt (2006) personalile suunatud koolitusinterventsioonides. Rühmatöö valiti koolitusinterventsioonil õppemeetodiks seetõttu, et koolituse käigus sooviti süvendada õppijate teadmisi meeskonnatööst ning parandada nende arusaama meeskonnatöö tähtsusest patsiendikeskses intensiivravis. Läbi rühmatöö on võimalik rühmaliikmed liita ühiseks meeskonnaks, kus on võimalik saavutada üksteisemõistmist, toetada käitumuslike muudatuste kujunemist ning tunnetada ühisvastutust protsessi ja selle tulemuste eest (Märja jt 2003, ed. English 2008). Koolituse käigus läbiviidud rühmatööd toetasid koolitusinterventsiooni eesmärgi saavutamist, kuna nende kaudu oli võimalik koos rühmaliikmetega probleeme analüüsida, hinnata ja arendada oskusi patsiendikeskseks tegevuseks. Autori arvates õigustas rühmatöö ennast antud koolitusel, sest nii oli võimalik kogu grupp kaasata õppetöösse ning anda kõigile 46

48 võimalus avaldada oma arvamust. Autori arvamust toetab õppijatelt saadud tagasiside, mis näitab, et neile meeldis rühmas töötamine. Ka Dick jt (2004) on oma koolitusinterventsioonis kasutanud ühe õppemeetodina rühmatööd. Paaristööd kasutati koolitusel nii iseseisva õppemeetodina kui ka loengute käigus. Sageli andis paaristöö häid tulemusi, mis toetasid seminariks püstitatud eesmärgi saavutamist. Näiteks selgus paaristöö tulemusel, et ka töötajate arvates on lähedaste üks olulisemaid vajadusi intensiivravi osakonnas informatsiooni vajadus, mida toetavad ka mitmed uurimistööde tulemused (Bijttebier jt 2001, Ǻgǻrd ja Harder 2006, Vandijck jt 2009). Toetudes kirjandusele võib väita, et õppeülesandeid koos kaaslasega lahendades tõusis õppijate aktiivsus ja paranes tehtud töö kvaliteet. Lisaks arvab autor õppijatelt saadud tagasiside põhjal, et paaristöö tulemusel paranes töötajate omavaheline suhtlemine, kuna varem oli võib-olla suheldud ainult tööalaselt. Bradshaw ja Lowenstein (2007) ning Exley ja Dennick (2004) rõhutavad, et rollimängu kaudu on võimalik arendada õppijates probleemi lahendamise oskust ning mängija saab kogeda teise inimese tundmusi ja mõista tema rollikäitumist. Rollimängu refleksiooni tulemustest selgus, et osad mängijad kogesid tundeid ja emotsioone, mis selles situatsioonis patsiendi lähedastel võivad tekkida. Autor arvab, et osad mängijad ei sobinud neile määratud rollidesse ning seetõttu jäi rollimäng lahenduseta. Seda arvamust toetab kirjandus, kus Jarvis (1998) on väitnud, et rollimängu käiku ei saa ette ennustada ning seega sõltuvad õppimise tulemused konkreetsetest rollimängijatest. Lisaks oleks võinud rollimängu filmida ning selle läbivaatamisel oleks saanud täpsemalt analüüsida, mis läks valesti, et püstitatud probleemile lahendust ei leitud. Rollimängu filmimine oleks parandanud ka uurimistöö tulemuste usaldusväärsust. Rollimängu on edukalt oma koolitusinterventsioonides kasutanud ka Dick jt (2004), Pitkala jt (2004) ning Lorin jt (2006). Juhtumite analüüsimiseks valis autor õppemeetodi Jutustus, kuna on ise kogenud antud meetodi kasulikkust probleemide lahendamisel. Lisaks on see hea koostöömeetod, mis aitab reflekteerida oma individuaalseid kogemusi. Jutustusel kui õppemeetodil on mitmeid variatsioone, mida on edukalt kasutanud oma koolitusinterventsioonides ka Dick jt (2004) ning Pitkala jt (2004). Toetudes õppemeetodi tulemustele selgus, et reaalses töösituatsioonis aset leidnud juhtumeid on võimalik patsiendikeskselt lahendada. Autor arvab, et kui töötajad saavad situatsiooni kõrvaltseisjana vaadata, siis suudavad nad seda objektiivsemalt hinnata ning lähtuda oma tegevuses patsiendi ja lähedaste vajadustest. 47

49 Koolitusele kutsuti üks patsient ja lähedane, kes rääkisid oma kogemustest intensiivravi osakonnas. Taolist meetodit on kasutanud ka McCann ja Sharkey (1998). Õppijatele meeldis enam patsiendi külastus ning temalt saadud positiivne tagasiside. Samuti tehti kursust hinnates ettepanek, et sellist meetodit võiks koolitusel rohkem kasutada. Seega arvab autor, et personalil oli suur positiivse tagasiside vajadus, mistõttu jäid märkamata patsiendi vajadused intensiivravi osakonnas. Uurimistöö tulemustest selgus, et personal ei saa tihtipeale oma tööle tagasisidet. Seega tuleks osakonnas üle vaadata võimalused, kuidas saaks patsientidelt ja lähedastelt tagasisidet võtta ning mil moel saaks personal anda tagasisidet patsiendile ja lähedastele. Autor julgeb arvata, et positiivne tagasiside parandab töökultuuri, mille läbi võib paraneda patsiendikeskse teenuse osutamine ning suureneda tervishoiutöötajate rahulolu oma tööga. Autori arvamust toetavad mitmed uurimistööde tulemused (Henneman ja Cardin 2002, Damboise ja Cardin 2003). Uurimistöö tulemustest selgus, et õppijate jaoks on oluline suhtlemisoskus lähedastega. Suhtlemise olulisust lähedastega on rõhutanud ka Lorin jt (2006), kes koostasid meditsiiniüliõpilastele koolitusinterventsiooni, mille eesmärgiks oli parandada nende suhtlemisoskust patsiendi lähedastega. Autor arvab, et suhtlemisoskus patsiendi ja lähedastega on patsiendikeskse teenuse osutamisel väga oluline, kuid sageli võib arusaamatuste põhjuseks olla edastatav informatsioon, mis ei pruugi vastuvõtjale mõistetav olla. Seetõttu on lisaks suhtlemisoskusele oluline ka informatsiooni edastamise oskus. Informatsiooni edastamise oskust said töötajad harjutada nii meetodi Telefonivestlus kaudu kui ka paaristöö käigus. Harjutuse tulemustest selgus, et sageli tõlgendame me teiselt inimeselt saadud informatsiooni teisiti ning seega on oluline alati kontrollida, kas info, mida soovime edastada, on mõistetav ka vastuvõtjale. Uurimistööde tulemused kinnitavad, et lähedased küll vajavad informatsiooni, kuid vajavad seda arusaadavas keeles (Bijttebier jt 2001, Ǻgǻrd ja Harder 2006, Vandijck jt 2009). Varasemate uurimistööde tulemused kinnitavad, et kogu osakonna personal peaks oma töös rakendama patsiendikeskset hoolitsust (Henneman ja Cardin 2002, Damboise ja Cardin 2003). Toetudes koolitusinterventsiooni käigus läbi viidud vaatluse tulemustele võib arvata, et mitte alati ei lähtunud personal oma tegevustes patsiendikesksusest. Antud arvamus tõi seminaril kaasa arutelu, kus töötajad püüdsid õigustada oma tegevust. Kuid kas personalil on võimalus põhjendada oma tegevust ka patsiendile ja tema lähedastele? Seetõttu tuleb oma töös alati lähtuda patsiendikesksusest, et ära hoida hilisemaid arusaamatusi. Autor arvab, et koolitusel osalenud töötajates on arenguvaru olla oma töös veelgi rohkem patsiendikesksemad ning oma eeskujuga innustada kogu ülejäänud osakonna personali lähtuma töös patsiendikesksusest. 48

50 Koolitusinterventsioonis oli iseseisvaks tööks planeeritud 48 tundi, mis moodustas 60% kogu õppe mahust. Jõgi ja Ristolainen (2005) rõhutavad, et iseseisev töö täiskasvanuõppes on oma mahu tõttu oluline ning tähtis on seda hästi planeerida ja teostada. Siinkohal peab autor tõdema, et iseseisvate tööde planeerimine antud magistritöö raames oleks võinud olla parem. Tuleb tunnistada, et esimene iseseisev töö ei täitnud oma eesmärki tööde analüüsimise osas. Autor oleks pidanud töö analüüsimist ja hindamist paremini planeerima. Töö teostamise ajal oleks võinud kasutada vahehindamist, et anda õppijatele tehtud töö kohta tagasisidet ning jälgida töö valmimist. Lisaks seminaril kasutatud rühmatööle oleks võinud rühmad üksteisele tagasisidet anda. Autor arvab, et antud ebaõnnestumine võis olla tingitud tema vähesest kogemusest pedagoogina. Postrite teemad valiti lähtuvalt õppijate vajadustest ning need toetasid nende endi poolt seatud eesmärkide saavutamist. Postrite tegemiseks koostas autor lisaks koolitusprogrammis olevale juhendile õppijatele lisajuhendi. Tööde tegemise ajal toimus mitu vahehindamist, mis olid vajalikud, kuna võimaldasid rühmadele anda konstruktiivset tagasisidet. Seega toetudes Jõgi ja Ristolainenile (2005) arvab autor, et täiskasvanuõppes on oluline iseseisvat tööd hästi planeerida ning anda õppijatele sisulist, kuid julgustavat tagasisidet. Hästi planeeritud ja teostatud iseseisev töö aitab hinnata koolitusele seatud eesmärgi saavutamist. Autori arvamust toetab ka Iwasiw jt (2005), kes rõhutavad, et hindamine peab olema kooskõlas koolituse eesmärkidega. Lisaks kahele rühmatööle oli iseseisvaks tööks planeeritud aeg mõeldud ka soovitusliku kirjanduse lugemiseks. Soovitusliku kirjanduse kaustast luges artikleid alla poole õppijatest. Autor arvab, et kuna tegemist oli soovitusliku lugemisega, siis ei pööranud õppijad sellele suuremat tähelepanu ning koolitajal puudus kontroll loetud artiklite üle. Toetudes osalejate tagasisidele võib öelda, et sageli ei olnud neil piisavalt aega iseseisvate ülesannetega tegeleda. Autori arvamust toetab ka Jõgi ja Ristolainen (2005), kes ütlevad, et täiskasvanul on võrreldes päevaõppe õppuriga rohkem rolle ja kohustusi, mille tõttu aega töö tegemiseks pole alati piisavalt. Samas tuleb tõdeda, et artiklite lugemine oleks abistanud õppijaid iseseisvate tööde tegemisel. Seetõttu võiks edaspidi koolitusprogrammis olla artiklid, mille läbi lugemine on õppijatele kohustuslik. Kursuse hindamisel selgus, et artikleid ei loetud seetõttu, et ei osatud piisavalt inglise keelt. Antud põhjendus on küll mõistetav, kuid rühmade moodustamisel iseseisvateks töödeks oleks võinud sellega arvestada ja üheks rühmaliikmeks valida inimese, kes oskab inglise keelt. 49

51 Hindamise eesmärgiks on toetada õppijate õppimist (Pilli 2008). Koolitusinterventsioonil kasutati põhilise hindamismeetodina tagasisidet. Toetudes uurimistöö tulemustele võib öelda, et mitte alati ei saanud tagasiside põhjal hinnata, kas selle abil toetati õppimist ning kas seminariks seatud eesmärk sai täidetud. Seega oleks pidanud käesoleva töö autor tagasisidet paremini planeerima ja lähtuma eesmärkidest, mida sooviti seminaril saavutada. Samuti oleks pidanud õppeprotsessi käigus õppijatele andma konstruktiivset, kuid samas toetavat tagasisidet. Tagasiside ehk kujundav hindamine aitab parandada õppeprotsessi ning sellest on abi, kui tuuakse esile nii ebaõnnestumised kui võimalused nende parandamiseks (Pilli 2008). Edaspidisel koolitusinterventsiooni programmi kasutamisel tuleks üle vaadata koolitusel kasutatavad hindamismeetodid. Lisaks võiks hindamismeetodina kasutusele võtta portfoolio ehk õpimapi, mis peaks õppijatele kohustuslik olema. Portfoolio abil on koolituse lõpus võimalik analüüsida ja hinnata, milline on olnud õppijate areng ning mil moel saavad nad oma teadmisi edasi arendada. Lauver (2002) ja Frame (2004) rõhutavad, et koolitusinterventsiooni hindamine on üks olulisemaid etappe ning seetõttu on selle kavandamine ja analüüs otsustava tähtsusega nii õppe tulemuslikkuse kui ka mõju osas. Kursuse, oma õppimise ja õpetamise hindamine toimus ettevalmistatud ankeetküsitluse põhjal ning seda tegid kõik koolitusinterventsioonis osalenud töötajad. Koolituse maht oli kõigi osalejate arvates piisav, kuid planeeritud liiga pikale ajale. Seetõttu tehti ettepanek, et kursus võiks olla lühem. Autor arvab, et koolituse pikk kestus võis olla üks põhjuseid, miks seminaridest osavõtmine oli kasin. Uurimistöö tulemused näitavad, et kolmel esimesel seminaril oli kõige rohkem osavõtjaid. Seetõttu arvab autor, et õppijaid huvitasid koolitusel enim ankeetküsitluse tulemused ning edaspidine seminaridel käimine lähtus iga õppija võimalustest ja vajadustest. Seminaridelt puudumise põhjuseks oli põhiliselt tööl viibimine. Kõik seminarid olid õppijatele varakult ette teada ning koolitust oleks saanud oma töögraafikusse planeerida. Koolitust hinnati rahuldavast väga heani. Koolituse juures meeldis õppijatele selle mitmekesisus, tagasiside patsiendilt, meeskonnatöö, rollimäng ja arutelu võimalus. Autor arvab, et tervishoiupersonalile suunatud koolitusinterventsioonid peaksid põhinema aktiivõppel, seda toetavad ka mujal maailmas läbiviidud koolitusinterventsioonid, mis on suunatud tervishoiu personalile (McCann ja Sharkey 1998, Dick jt 2004, Pitkala jt 2004, Williams jt 2006, Sherrif jt 2007). Aktiivõppe meetodite rakendamisel on võimalik kasutada õppijate erinevaid kogemusi ja kogu grupp õppetöösse haarata ning saavutada eesmärk, mis on koolitusele püstitatud. 50

52 Õppejõudude pädevust loengute temaatikas ja oskust viia läbi seminare hinnati rahuldavast väga heani. Õppejõudude ja õppijate omavahelist suhtlemist hinnati heast väga heani. Märkimisväärne on asjaolu, et üheski aspektis ei hinnatud koolitust halvaks või väga halvaks. 82,4% (14) töötajatest soovitaks koolitust oma kolleegile. Antud tulemuste põhjal julgeb autor arvata, et töötajad jäid koolitusega rahule. Exley ja Dennick (2004) ning Valgmaa ja Nõmm (2008) väidavad, et üheks olulisemaks grupi efektiivsuse aspektiks loetakse grupi võimet määratleda eesmärki ning edukalt tegutseda selle suunas. Koolitusel osalejad püstitasid esimesel seminaril endale eesmärgid, mida nad soovisid kursuse lõpuks saavutada. Lisaks rõhutavad Exley ja Dennick (2004) ning Valgmaa ja Nõmm (2008), et grupi edukuse hindamisel lähtutakse grupi seatud eesmärkidest ja ülesannetest. Antud uurimistöö tulemustest selgus, et töötajate poolt seatud eesmärgid saavutati. Koolituse jooksul arendasid õppijad oma teadmisi patsiendi ja lähedaste vajadustest ning omandasid oskusi patsiendikeskseks tegevuseks. Eelkõige omandasid nad teadmisi patsiendi lähedaste olulisusest intensiivravi osakonnas. Läbi rühmatööde parandasid nad oma meeskonnatöö oskust ning õppisid tundma ja väärtustama üksteist. Postri koostamisel arendasid nad patsiendi- ja lähedasekeskse tagasiside andmise ja võtmise oskust. Toetudes koolituse jooksul õppijatelt saadud tagasisidele, kus nad mitmel korral rõhutavad, et koolituse käigus said nad juurde julgust suhelda patsiendi lähedastega ning neid üllatas, et patsiendid nende tööd kõrgelt hindavad, siis julgeb autor arvata, et koolituse käigus tõsteti ka töötajate enesehinnangut. Kokkuvõttes võib väita, et koolitusele seatud eesmärk ja osalejate poolt seatud eesmärgid saavutati, personali teadmisi patsiendikesksusest täiendati ja süvendati ning arendati nende oskusi patsiendikeskseks tegevuseks. Magistritöö on osa uurimisprojektist, mille vältel lisaks koolitusinterventsiooni läbiviimisele hinnatakse ka selle mõju. Pärast koolitusinterventsiooni viiakse läbi korduv ankeetküsitlus, andmed analüüsitakse statistiliselt ning tulemusi võrreldakse varem tehtud ankeetküsitluse tulemustega. Käesoleva töö tulemused kirjeldasid täisaksvanute intensiivravi osakonna personalile koolitusinterventsiooni programmi koostamist, läbiviimist ning selle hindamist. Mitmed uurimistööde tulemused on tõestanud, et koolitusinterventsioonid edendamaks patsiendikeskset hoolitsust võivad oluliselt parandada patsiendikeskse teenuse osutamist. 51

53 6. JÄRELDUSED Koolitusinterventsiooni programmi koostamine toimus neljas etapis, kus iga etapi järel andsid eksperdid sellele tagasisidet. Koolitusinterventsiooni eesmärgiks oli täiendada ja süvendada osalejate teadmisi patsiendikesksusest ning arendada nende oskusi patsiendikeskseks tegevuseks. Koolituse maht oli 80 tundi, millest auditoorset tööd oli 32 tundi ning iseseisvat tööd 48 tundi. Auditoorne töö toimus kaheksal seminaril, millest igal oli oma eesmärk, mis lähtus koolituse põhieesmärgist. Kaheksale seminarile lisaks toimus koolituse lõpetamine. Iseseisva töö raames koostati kaks kirjalikku tööd rühmas ning loeti soovituslikku kirjandust. Koolitusel osalenud grupp töötas meeskonnana, püstitades enestele eesmärgid, mida nad soovisid koolituse lõpuks saavutada. Ühe iseseisva tööna valmisid postrid, mis pandi üles osakonda, et kogu personal saaks nende alusel oma tööd patsiendikesksemaks muuta. Iseseisvaks tööks planeeritud soovituslikku kirjandust luges alla poole osalejatest. Koolitusinterventsiooni hindamismeetoditena kasutati tagasisidet ja arvestust. Arvestuse said 15 osalejat, kahele väljastati tõend, mis tõendas, et nad on koolituse läbinud pooles mahus. Koolitusinterventsioonil osalejad hindasid koolituse väga heaks, heaks ja rahuldavaks. Koolitusinterventsiooniks seatud eesmärk ja osalejate poolt seatud eesmärgid saavutati. Osalejate jaoks oli koolituselt saadud uueks teadmiseks patsientide lähedaste olulisus intensiivravi osakonnas. 52

54 KASUTATUD KIRJANDUS Ǻgǻrd, A.S., Harder, I. (2006). Relatives, experiences in intensive care Finding a place in a world of uncertainty. Intensive and Critical Care Nursing, 23: Alamo, M.M., Moral, R.R., de Torres, L.A.P. (2002). Evaluation of a patient-centred approach in generalized muscloskeletal chronic pain/fibromyalgia patients in primary care. Patient Education and Counseling, 48: Aro, I., Pietilä, A.-M., Vehviläinen-Julkunen, K. (2009). Needs of critically ill adults and meeting the needs in intensive care units of Estonian Hospitals. 1st International Congress on Nursing Education, Research and Practice. Thessaloniki, Greece. Final program proceedings&abstract book, Babcock, H.M., Zack, J.E., Garrison, T., Trovillion, E., Jones, M., Fraser, V.J., Kollef, M.H. (2004). An Educational Intervention to Reduce Ventilator-Associated Pneumonia in an Integrated Health System. A Comparison of Effects. Clinical Investigations in Critical Care, 125: Barnato, A.E., Kahn, J.M., Rubenfeld, G.D., McCauley, K., Fontaine, D., Frassica, J.J., Hubmayr, R., Jacobi, J., Brower, R.G., Chalfin, D., Sibbald, W., Asch, D.A., Kelley, M., Angus, D.C. (2007). Prioritizing the organization and managment of intensive care services in the United States: The Promis conference. Critical Care Medicine, 35(4): Bergvik, S., Wynn, R., Sǿrlie, T. (2008). Nurse training of a patient-centered information prodcedure for CABG patients. Patient Education and Counseling, 70: Berti, D., Ferdinande, P., Moons, P. (2007). Beliefs and attitudes of intensive care nurses toward visits and open visiting policy. Intensive Care Medicine, 33(12): Bijttebier, P., Vanoost, S., Delva, D., Ferdinande, P., Frans, E. (2001) Needs of relatives of critical care patients: perceptions of relatives, physicians and nurses. Intensive Care Med, 27:

55 Bradshaw, M.J., Lowenstein, A.J. (2007). Innovative Teaching Strategies in Nursing and Related Health Professions. Jones and Bartlett Publishers, Sundbury, Massachusetts. Damboise, C., Cardin, S. (2003). Family-centered critical care. How one unit implemented a plan. American Journal of Nursing, 103(6): 56AA 56Ei. Davidson, J.E., Powers, K., Hedayat, K.M., Tieszen, M., Kon, A.A., Shepard, E., Spuhler, V., Todres, D.I., Levy, M., Barr, J., Ghandi, R., Hirsch, G., Armstrong, D.(2007). Clinical practice guidelines for support of the family in the patient-centered intensive care unit: American College of Critical Care Medicine Task Force Crit Care Med, 35(2): De Lucio, L.G., Lopez, F.J.G., Lopez, M.T.M., Hesse, B.M., Caamano, M.D. (2000). Training programme in techniques of self-control and communication skills to improve nurses, relationships with relatives of seriously ill patients: a randomized controlled study. Journal of Advanced Nursing, 32(2): Dick, J., Lewin, S., Rose, E., Zwarenstein, M., van der Walt, H. (2004). Changing professional practice in tuberculosis care: an educational intervention. Journal of Advanced Nursing, 48(5): ed. English, L.M. (2008). International Encyclopedia of Adult Education. Palgrave Macmillan, New York. Erkes, E.B., Parker, V.G., Carr, R.L., Mayo, R.M. (2001). An Examination of Critical Care Nurses, Knowledge and Attitudes Regarding Pain Management in Hospitalized Patients. Pain Management Nursing, 2(2): Exley, K., Dennick, R. (2004). Small Group Teaching. Tutorials, seminars and beyond. RoutledgeFalmer Taylor&Francis Group, London and New York. Frame, K. (2004). Intervention, Intervene, Interfere What are we doing? Nursing Forum, 1: Galbraith, M.W. (1998). Adult Learning Methods. Malabar, Krieger Publishing Company, Florida. 54

56 Gavaghan, S.R., Carroll, D.L. (2002). Families of critically ill patients and the effect of nursing interventions. Dimensions of Critical Care Nursing, 21(2): Gonzalez, C. E., Carroll, D. L., Elliott, J. S., Fitzgerald, P. A. & Vallent, H. J. (2004). Visiting preferences of patients in the intensive care unit and in a complex care medical unit. American Journal of Critical Care, 13(3), Gould, D.J., Drey, N.S., Moraleyo, D., Grimshaw, J., Chudleigh, J. (2008). Interventions to improve hand hygiene compliance in patient care. Journal of Hospital Infection, 68: Granberg, A., Engberg, I. B., Lundberg, D. (1998). Patients, experience of being critically ill or severely injured and cared for in an intensive care unit in relation to the ICU syndrome. Part I. Intensive and Critical Care Nursing, 14: Granja, C., Lopes, A., Moreira, S., Dias, C., Costa-Pereira, A., Carneiro, A. (2005). Patients, recollections of experiences in the intensive care unit may affect their quality of life. Critical Care, 9(2): R96 R109. Henneman, E., Cardin, C.(2002). Family-centered critical care: a practical approach t omaking it happen. Critical Care Nurse, 22: Hofhuis, J.G.M., Spronk, P.E., van Stel, H.F., Schrijvers, A.J.P., Rommes, J.H., Bakker, J. (2008). Experiences of critically ill patients in the ICU. Intensive and Crtical Care Nursing, 24: Hupsey, J.E. (2000). Feeling Safe: The Psychosocial Needs of ICU Patients. Journal on Nursing Scholarship, 32(4): Iwasiw, C., Goldenberg, D., Andrusyszyn, M-A. (2005). Curriculum Development in Nurisng Education. Jones and Bartlett Publishers, Mississauga and London. Jaques, D. (2000). Learning in Groups. A handbook for improving group work. RoutledgeFalmer Taylor&Francis Group, London and New York. Jarvis, P. (1998). Täiskasvanuharidus & pidevõpe. Teooria ja praktika. Kirjastus SE&JS, Tallinn. 55

57 Jõgi, L., Ristolainen, T. (2005). Õppimine ja õpetamine avatud ülikoolis. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu. Kelleher, S. (2006). Providing patient-centred care in an intensive care unit. Nursing Standard, 21(13): Kidron, A (1999) 122 õpetamistarkust. Andras ja Mondo, Tallinn. Krull, E (2000) Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus. Laks, K. (2009). Patsientide lähedaste vajadused ja nende rahuldamine täiskasvanute intensiivravis õdede vaatekohast. Magistritöö õendusteaduses, Tartu Ülikool. Lam, B.C.C., Lee, J., Lau, Y.L. (2004). Hand Hygiene Practices in a Neonatal Intensive Care Unit: A Multimodal Intervention and Impact on Nosocomial Infection. Pediatrics, 114(5): e565 e571. Latour, J.M. (2005). Is family-centred care in critical care units that difficult? A view from Europe. (2005). British Association of Critical Care Nurses, Nursing in Critical Care, 10(2): Lauver, D.R., Ward, S.E., Heidrich, S.M., Keller, M.L., Bowers, B.J., Brennan, P.F., Kirchhoff, K.T., Wells, T.J. (2002). Patient-Centered Interventions. Research in Nursing&Health, 25: Lewin, S.A., Skea, Z.C., Entwistle, V., Zwarnstein, M., Dick, J. (2001). Interventions for providers to promote a patient-centred approach in clinical consultations. Cochrane Database of Systematic Reviews, Issue 4. Art. No.: CD DOI: / CD Lobo, R.D., Levin, A.S., Brasileiro Gomes, L.M., Cursino, R., Park, M., Figueiredo, V.B., Taniguchi, L., Polido, C.G., Figueiredo Costa, S. (2005). Impact of an educational program and policy changes on decreasing catheter-associated bloodsterm infections in a medical intensive care unit in Brazil. Association for professionals in Infection Control and Epidemiology, 33(2): Lorin, S., Rho, L., Wisnivesky, J.P., Nierman, D.M. (2006). Improving medical student intensive care unit communication skills: A novel educational initiative using standardized family 56

58 members. Critical Care Medicine, 34(9): McCann, T.V., Sharkey, R.J. (1998). Educational intervention with international nurses and changes in knowledge, attitudes and willingness to provide care to patients with HIV/AIDS. Journal of Advanced Nursing, 27: McKinley, S., Elliott, R.M. (2007). Implications for Australian practice of North American guidelines for the support of the family in patient-centred intensive care. Collegian, 15: Mead, N., Bower, P. (2000). Patient-centredness: a conceptual framework and review of the empirical literature. Social Science and Medicine, 51: toim. Ootsing, S., Trapido, L. (2004). Meditsiinisõnastik. Kirjastus Medicina, Tallinn. Märja, T., Lõhmus, M., Jõgi, L.(2003). Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. AS Kirjastus ILO, Tallinn. Ong L.M.L., de Haes J.C.J.M., Hoos A.M., Lammes F.B. (1995). Doctor-patient communication: a review of the literature. Social Science and Medicine, 40(7): Pilli, E. (2008). Hindamine kõrgkoolis. Tartu Ülikooli Kirjastus. Pitkala, K.H., Blomquist, L., Routasalo, P., Saarenheimo, M., Karvinen, E., Oikarinen, U., Mantyranta, T. (2004). Leading groups of older people: A description and evaluation of the education of professionals. Educational Gerontology, 30: Põlluste, K., Alop, J., Merisalu, E., Suurorg, L., Härm, T. (2006). Tervise edendamise ja kvaliteedi tagamine Eesti haiglates. Eesti Arst, 85(1): 2 8. Raskind, C.H., Worley, S., Vinski, J., Goldfarb, J. (2007). Hand Hygiene Compliance Rates After an Educational Intervention in a Neonatal Intensive Care Unit. Infection Control and Hospital Epidemiology, 28(9):

59 Salumaa, T., Talvik, M., Saarniit, A. (2006). Aktiivõppe meetodid II. Merlecons ja Ko OÜ, Tallinn. Sherriff, K., Wallis, M., Chaboyer, W. (2007). Nurses, attitudes to and perceptions of knowledge and skills reagrding evidence-based practise. International Journal of Nursing Practice, 13: Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamine Eestis. EV Sotsiaalministeerium. Tallinn, ( _24veebr2005.doc) Tzeng, L.-F., Chiang, L.-C., Hsueh, K.-C., Ma, W.-F., Fu, L.-L. (2010). A preliminary study to evaluate a patient-centred asthma educastion programme on parental control of home environment and asthma signs and symptoms in children with moderate-to-severe asthma. Journal of Clinical Nursing, 19: Valgmaa, R., Nõmm, E. (2008). Õpetamisest: eesmärgist teostuseni. Eesti Vabaharidusliit Kirjastus. Vandijck, D.M., Labeau, S.O., Geerinckx, C.E., De Puydt, E., Bolders, A.C., Claes, B., Blot, S.I. (2009). An evaluation of family-centered care services and organization of visiting policies in Belgian intensive care units: A multicenter survey. Heart & Lung: The Journal of Acute and Critical Care, 39(2): Verhaeghe, S., Defloor, T., Van Zuuren, F., Duijnstee, M., Grypdonck, M. (2005). The needs and experiences of family members of adult patients in an intensive care unit: a review of the literature. Journal of Clinical Nursing, 14: Warren, D.K., Zack, J.E., Cox, M.J., Cohen, M.M., Fraser, V.J. (2006). An educational intervention to prevent catheter-associated bloodstream infections in a nonteaching, community medical center. Critical Care Medicine, 31(7): Wesson, J.S. (1997). Meeting the informational, psychosocial and emotional needs og each ICU patient and family. Intensive and Crtical Care Nursing, 13:

60 Williams, A.B., Wang, H., Burgess, J., Wu, C., Gong, Y., Li, Y. (2006). Effectiveness of an HIV/AIDS educational programme for Chinese nurses. Journal of Advanced Nursing, 53(6): Woodcock, A.J., Kinmonth, A-L., Campbell, M.J., Griffin, S.J., Spiegal, N.M. (1999). Diabetes Care from Diagnosis: Effects of training in patient-centred care on beliefs, attitudes and behaviour of primary care professionals. Patient Education and Counseling, 37:

61 Lisa 1. Kursuse juhend PATSIENDIKESKSUS TÄISKASVANUTE INTENSIIVRAVIS Seminaride sari intensiivravi personalile SISSEJUHATUS Seminaride sari Patsiendikesksus täiskasvanute intensiivravis on mõeldud kõigile täiskasvanute intensiivravi osakondade töötajatele ja ka kõigile teistele spetsialistidele, kes puutuvad kokku täiskasvanud patsientidega intensiivravi osakondades. Uurimistööde tulemused kinnitavad, et patsiendikeskne intensiivravi aitab olulisel määral kaasa patsiendi paranemisele ja positiivsetele tulemustele, vähendab patsiendi ja tema lähedaste stressi ning suurendab nende üldist heaolu ja rahulolu tervishoiuga. Samuti on tõestatud, et patsiendikesksus tervishoius vähendab tervishoiutöötajatel tööstressi, parandab töökultuuri ja suurendab rahulolu tööga. EESMÄRGID Seminaride eesmärk on täiendada ja süvendada osalejate teadmisi patsiendikesksusest ning arendada nende oskusi patsiendikeskseks tegevuseks täiskasvanute intensiivravis. Seminaride käigus süvenevad ka teadmised meeskonnatööst ning paraneb arusaam meeskonnatöö tähtsusest patsiendikesksele intensiivravile ja osakonna tegevuse arengule. Seminaride käigus püütakse arendada eeskätt selliseid teadmisi ja oskusi mis on kooskõlas nii sinu kui ka intensiivravi meeskonna vajadustega. ÜLESEHITUS JA SISU Kursus kestab aprillist detsembrini aastal ning selle korraldab Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õendusteaduse osakond (Nooruse 9 314, Tartu, Kursuse maht on 2 ainepunkti ehk 80 tundi, mis jaguneb auditoorseks ja iseseisvaks tööks. Auditoorne töö (kokku 32 tundi) viiakse läbi kaheksa seminarina ning ühe seminari kestus on neli akadeemilist tundi. Seminarides kasutatakse erinevaid aktiivõppe meetodeid ja loenguid. Kõik seminarid on dubleeritud kahele erinevale päevale samal nädalal, millest sa saad valida ühe, sinule sobiva päeva. Iseseisvaks tööks on planeeritud 48 tundi. See aeg on mõeldud soovitusliku kirjanduse lugemiseks ja kahe kirjaliku töö koostamiseks rühmas. 60

62 I SEMINAR SISSEJUHATUS TEEMASSE. Toimumise aeg: 13. ja 16. aprill 2009 kell Sisu Sissejuhatus Rühmatöö ja arutelu teemal: Mida me teame, oskame ja teeme? Loeng teemal: Patsiendikesksus intensiivravis aastal läbi viidud küsitluse tulemused. Rühmatöö ja arutelu teemal: Mida me tahame teada, osata ja teha? Seminaris osaleja: Saab ülevaate kursusest. Analüüsib ja hindab oma teadmisi ja oskusi patsiendikeskseks tegevuseks. Analüüsib ja hindab oma igapäevast tööd patsiendikesksuse aspektist. Saab ülevaate: - patsientide ja nende lähedaste ootustest ja hinnangutest intensiivravile, - personali arvamustest patsientide ja nende lähedaste ootuste kohta, - personali hinnangutest intensiivravile. Analüüsib ja hindab oma teadmiste ja oskuste täiendamise vajadust. Analüüsib ja hindab oma igapäevase töö arendamise vajadust. II SEMINAR PATSIENDI KOGEMUSED INTENSIIVRAVIS. Toimumise aeg: 12. ja 15. mai 2009 kell Sisu Loeng teemal: Patsiendi ootused ja vajadused ning nende täitumine intensiivravi osakonnas. Kuulatakse ühe patsiendi kogemusi intensiivravi osakonnas ning analüüsitakse neid arutelu käigus. Seminaris osaleja: Süvendab oma arusaamist kriitilise haigestumise mõjust patsiendile. Täiendab ja süvendab oma teadmisi patsiendi ootustest ja vajadustest ning nende täitumisest intensiivravi osakonnas. Võtab vastu tagasisidet patsiendilt ning analüüsib seda kuuldud loengu ja oma igapäevase töö arendamise kontekstis. III SEMINAR PATSIENDI LÄHEDASE KOGEMUSED INTENSIIVRAVIS. Toimumise aeg: 25. ja 27. mai 2009 kell Sisu Seminaris osaleja: Loeng teemal: Süvendab oma arusaamist kriitilise Patsiendi lähedase ootused ja vajadused ning haigestumise mõjust patsiendi lähedastele. nende täitumine intensiivravi osakonnas. Täiendab ja süvendab teadmisi patsiendi lähedase ootustest ja vajadustest ning Kuulatakse ühe patsiendi lähedase kogemusi intensiivravi osakonnas ning analüüsitakse neid arutelu käigus. nende täitumisest intensiivravi osakonnas. Võtab vastu tagasisidet patsiendi lähedaselt ning analüüsib seda kuuldud loengu ja oma igapäevase töö arendamise kontekstis. 61

63 IV SEMINAR JUHTUMITE LAHENDAMINE PATSIENDIKESKSELT. Toimumise aeg: 8. ja 11. juuni 2009 kell Sisu Seminaris osaleja: Rühmatöö käigus analüüsitakse erialases Analüüsib juhtumeid ja lahendab need kirjanduses kajastatud juhtumeid. patsiendikeskselt. V SEMINAR PATSIENDI, TEMA LÄHEDASE VÕI KOLLEEGINA INTENSIIVRAVI OSAKONNAS. Toimumise aeg: 14. ja 17. september 2009 kell Sisu Rollimängu käigus mängitakse läbi igapäevasest lust võetud situatsioon, milles osalevad patsient, tema lähedased ning kõik patsiendiga tegelevad tervishoiutöötajad. Seminaris osaleja: Paneb ennast kellegi teise rolli, kasutades eelnevalt õpitut ning mängitava rolli kaudu kujundab endas vastava inimese identiteedi. Õpib igapäevases töös esinevaid situatsioone paremini mõistma erinevate asjaosaliste aatekohast. VI SEMINAR PATSIENDIKESKSUS INTENSIIVRAVI OSAKONNAS. Toimumise aeg: 28. september ja 01. oktoober 2009 kell Sisu Loeng teemal: Patsiendikesksus tervishoius ja intensiivravis. Rühmatöö käigus analüüsitakse ühte oma igapäevases töös aset leidnud juhtumit. Seminaris osaleja: Täiendab ja süvendab oma teadmisi patsiendikesksusest tervishoius ja intensiivravis. Analüüsib juhtumit, planeerib ja lahendab selle patsiendikeskselt. VII SEMINAR PATSIENDIKESKSETE MUUTUSTE PLANEERIMINE. Toimumise aeg: 19. ja 22. oktoober 2009 kell Sisu Loeng teemal: Kuidas muuta intensiivravi osakond patsiendikesksemaks. Moodustatakse kaks rühma, kelle ülesanne on arutleda võimalike reaalsete patsiendikesksete muudatuste üle osakonnas ja kavandada muudatuste eluviimise plaan. Seminaris osaleja: Omandab teadmisi osakonna muutmisest patsiendikesksemaks. Arutleb ja kavandab võimalikud reaalsed patsiendikesksed muudatused osakonnas. 62

64 VIII SEMINAR PATSIENDIKESKNE INTENSIIVRAVI OSAKOND. KURSUSE HINDAMINE. Toimumise aeg: 14. ja 17. detsember 2009 kell Sisu Kumbki rühm esitab oma posteri, mis kirjeldab osakonna patsiendikesksemaks muutmise protsessi. Postrite hindamine ja arutelu. Hinnatakse kursust, õpetamist ja õppimist ning antakse tagasisidet õppijatele ja õppejõududele. Seminaris osaleja: Esitab posteri ning arutleb selle sisu üle. Annab ja võtab vastu tagasisidet. Hindab kursust, õpetamist ja oma õppimist. Annab ja võtab vastu konstruktiivset tagasisidet ning analüüsib seda. MEETODID Käesoleval kursusel on oluline, et õppimine oleks aktiivne ning see toimub meeskonnas, kus kaasõppijate teadmised, oskused ja kogemused üksteist täiendavad. Seepärast kasutatakse seminarides erinevaid aktiivõppe meetodeid nagu rühmatöö, lumepalliveeretamine, juhtumianalüüs, kalavaagen, öötuba, rollimäng ja suunatud diskussioon. Lisaks toimub kursuse jooksul viis loengut, mille ülesanne on anda vastava seminari teemast tõenduspõhine ülevaade. Ühe loengu kestus on 45 minutit. Loengud viivad läbi Tartu Ülikooli õendusteaduse osakonna õppejõud ja magistrandid. Olulisel kohal on ka iseseisev töö, mis sellel kursusel tähendab soovitusliku kirjanduse lugemist ja kahe kirjaliku töö tegemist rühmas. Esimene kirjalik töö kujutab endast ühe patsiendi ravi- ja hooldusprotsessi kirjeldust intensiivravi osakonnas (vaata lisa 1). Teise töö tulemuseks on poster ehk stendiettekanne, mis kirjeldab osakonna patsiendikesksemaks muutmise protsessi vastavalt rühma ettekujutustele ja osakonna võimalustele (vaata lisa 2). HINDAMINE Hindamise meetoditena kasutatakse enesehindamist ja tagasisidet. Parim meetod oma õppimise hindamiseks on portfoolio ehk õpimapp. Mõtiskle kursuse alguses selle üle, mida Sa juba tead patsiendikesksusest ja mida tahaksid juurde õppida ning kirjuta see oma õpimappi. Kogu oma mappi kõik kasutatud materjalid (loengumaterjalid, rühmas tehtud kirjalikud tööd, loetud artiklid jne) ning lektoritelt ja kaasõppijatelt saadud tagasiside. Kursuse lõppedes analüüsi ja hinda, milline on olnud sinu areng ja kuidas saaksid oma teadmisi edasi arendada. Ka tagasiside aitab sul oma õppimist hinnata ja toetab sinu arengut. Õppejõud hindab Sinu aktiivsust ja edusamme kogu kursuse vältel ning annab selle kohta tagasisidet iga seminari lõpus. Rühmatööna koostatud kirjalikke töid hinnatakse nii õppejõu kui kaasõppijate poolt. Kursus lõpeb arvestusega. Arvestuse eelduseks on seminarides osalemine ning kahe kirjaliku töö koostamine ja esitamine seminaris koos rühmaga. Kursuse lõppedes palutakse sul anda hinnang nii kursusele kui ka õppejõududele (vaata lisa 3). Hindamise käigus esita ka oma ettepanekud, kuidas kursust tulevikus edasi arendada. 63

65 KIRJANDUS Azoulay, E., Pochard, F., Chevret, S., Arich, C., Brivet, F., Brun, F., Charles, P.-E., Desmettre, T., Dubois, D., Galliot, R., Garrouste-Orgeas, M., Goldgran-Toledano, D., Herbecq, P., Joly, L.-M., Jourdain, M., Kaidomar, M., Lepape, A., Letellier, N., Marie, O., Page, B., Parrot, A., Rodie-Talbere, P.-A., Sermet, A., Tenaillon, A., Thuong, M., Tulasne, P., Le Gall, J.-R., Schlemmer, B. (2003). Family participation in care to the critically ill: options of families and staff. Intensive Care Medicine, 29: Bijettebier, P., Vanoost, S., Delva, D., Ferdinande, P., Frans, E. (2001). Needs of relatives of critical care patients: perceptions of relatives, physicians and nurses. Intensive Care Medicine, 27, Curtis, J.R. (1998). The "patient-centered" outcomes of critical care: what are they and how should they be used? New Horizons, 6(1): Damboise, C., Cardin, S. (2003). Family-centered critical care. How one unit implemented a plan. American Journal of Nursing, 103(6): 56AA 56EI. Davidson, J.E., Powers, K., Hedayat, K.M., Tieszen, M., Kon, A.A., Shepard, E., Spuhler, V., Todres, D.I., Levy, M., Barr, J., Ghandi, R., Hirsch, G., Armstrong, D. (2007). Clinical practice guidelines for support of the family in the patient-centered intensive care unit: American College of Critical Care Medicine Task Force Critical Care Medicine, 35(2): Granberg, A., Engberg, I.B., Lundberg, D. (1998). Patients experience of being critically ill or severely injured and cared for in an intensive care unit in relation to the ICU syndrome. Part I. Intensive & Critical Care Nursing, 14(6): Henneman, E., Cardin, S. (2002). Family-centered critical care: A practical approach to making it happen. Critical Care Nurse, 22, Hupcey, J.E. (2000). Feeling safe: The psychosocial needs of ICU patients. Journal of Nursing Scholarship, 32(4): Kelleher, S. (2006). Providing patient-centred care in an intensive care unit. Nursing Standard, 21(13): Lee, L.Y.K., Lau, Y.L. (2003). Immediate needs of adult family members of adult intensive care patients in Hong Kong. Journal of Clinical Nursing, 12, McCauley, K., Irwin, R.S. (2006). Changing the work environment in ICUs to achieve patient-focused care. Chest, 130(5): Perceptions of Healthcare. A Survey of Patient Organizations Concerns. International Alliance of Patients Organizations. A global voice for patients. Consensus Research Group Inc ( Russell, S. (1999). An exploratory study of patients perceptions, memories and experiences of an intensive care unit. Journal of Advanced Nursing, 29(4): Verhaeghe, S., Defloor, T., Van Zuuren, F., Duijnstee, M., Grypdonck, M. (2005). The needs and experiences of family members of adult patients in an intensive care unit: A review of the literature. Journal of Clinical Nursing, 14, Wesson, J.S. (1997). Meeting the informational, psychosocial and emotional needs of each ICU patient and family. Intensive & Critical Care Nursing, 13(2):

66 MÄRKUSED Kui sul on ideid või ettepanekuid, mida sooviksid arutada või on sul probleeme ja küsimusi seoses kursusega, siis võta julgesti ühendust: Jaana Veski (lektor) Tartu Ülikooli õendusteaduse osakonna magistrant Tel e-post: ***************************************************************************** LISA 1. PATSIENDI RAVI- JA HOOLDUSPROTSESSI KIRJELDUS INTENSIIVRAVI OSAKONNAS RÜHMATÖÖ JUHEND Iseseisva töö jaoks moodustatakse V seminaris kaks rühma. Mõlemas rühmas on esindatud erinevate ametialade esindajad (arst, õde, abiõde, hooldaja). Iseseisva töö eesmärgiks on kirjeldada, analüüsida ja hinnata oma igapäevast tööd. Töö annab hea võimaluse siduda teoreetilisi teadmisi praktilise tööga. Iseseisva töö käigus rühm: valib oma osakonnast välja ühe patsiendi, kirjeldab patsiendi ravi- ja hoolduseprotsessi osakonda saabumisest kuni lahkumiseni, kirjeldab eri ametialade esindajate tegevust patsiendi ja tema lähedastega ning nende omavahelist koostööd, vormistab kirjaliku töö, milles kirjeldab valitud patsiendi ravi- ja hoolduseprotsessi võimalikult detailselt ühe juhtumina, teeb seminaris juhtumist suulise ettekande, analüüsib teise rühma poolt kirjeldatud juhtumit (ühe patsiendi ravi- ja hoolduseprotsess osakonda saabumisest kuni lahkumiseni) ja hindab seda patsiendikesksuse aspektist. Kirjaliku töö pikkus on kuni 3 lehekülge. Töö vormistatakse arvutil, kiri Times New Roman, tähe suurus 12 ja reavahe 1,5. LISA 2. POSTER MEIE OSAKOND ON PATSIENDIKESKNE RÜHMATÖÖ JUHEND Iseseisva töö jaoks moodustatakse VII seminaris kaks rühma. Mõlemas rühmas on esindatud erinevate ametialade esindajad (arst, õde, abiõde, hooldaja). Iseseisva töö eesmärgiks on arutleda ja kavandada võimalikud reaalsed patsiendikesksed muudatused oma osakonnas ning hiljem analüüsida ja hinnata muudatuste realiseerumist. Iseseisva töö käigus rühm: arutleb võimalike reaalsete muudatuste üle oma osakonnas, mille abil muuta osakond patsiendikesksemaks, kavandab tegevused muudatuste elluviimiseks, koostab postri, mis kirjeldab osakonna patsiendikesksemaks muutmise protsessi (postril on ära näidatud hetkeolukord, kavandatud muudatused ning olukord, milleni soovitakse jõuda), teeb seminaris suulise ettekande (esitab postri), analüüsib ja hindab teise rühma koostatud postrit. 65

67 Interneti linke postri koostamiseks LISA 3. KURSUSE JA ÕPETAMISE HINDAMINE Alljärgnevalt palume sul analüüsida ja hinnata läbitud kursust ning õpetamist. Küsimused kursuse kohta Mida uut kursusel õppisid? Millised saadud teadmistest on sulle kõige olulisemad ja miks? Kuidas saad õpitut kasutada oma igapäevases töös? Mis sulle kursuse juures meeldis/ei meeldinud (sisu, ülesehitus, meetodid jne)? Kas soovitaksid kursust ka oma kolleegidele? Milline on sinu üldhinnang kursusele (hinda skaalal 1 (=väga halb) kuni 5 (=väga hea))? Milliseid kursuse käigus tekkinud mõtteid tahaksid jagada kursuse korraldajatega? Küsimused õpetamise kohta (hinda skaalal 1 (= väga halb) kuni 5 (=väga hea)) Milline oli lektorite pädevus loengu temaatikas? Milline oli õppejõudude oskus viia läbi seminare? Kuidas hindad õppejõudude ja kursusel osalejate omavahelist suhtlemist? Kuidas vastas õppejõududelt saadud tagasiside sinu ootustele? Millised on sinu soovitused/ettepanekud õppejõududele? 66

68 LISA 2. Rollimäng Situatsioon Haiglasse on sattunud peale rasket liiklusavariid 45 aastane meesterahvas. Tal on hulgitraumad, ta on intubeeritud ja sedateeritud. Patsiendi abikaasa tuleb teda liiklusõnnetuse järgsel päeval vaatama. Enne kui abikaasa patsiendi juurde läheb, vestleb ta arstiga. Valvearst informeerib abikaasat detailselt patsiendi seisundist ning ütleb, et hetkel on ta kriitilises seisundis ning prognoosi ei oska öelda tuleb oodata. Abikaasa ei esita valevarstile küsimusi, vestluse ajal noogutab pead. Peale vestlust arstiga, soovib abikaasa patsienti näha. Arst juhatab abikaasa õe juurde ning lahkub. Õde juhatab abikaasa patsiendi voodi juurde. Patsiendi voodi juures hakkab ta nutma, õde lohutab teda ja ütleb, et nad võitlevad tema elu eest. Peale seda soovib ta lahkuda. Järgmine päev on patsiendi abikaasa koos oma täiskasvanud tütrega tagasi ja nõuavad kohtumist arsti, õe, osakonna juhataja ja õendusjuhiga. Patsiendi abikaasa Sa ei taha vestlusest osa võtta ja selgitusi anda. Sageli tikub sulle nutt peale. Sa ei mäleta hästi, mis infot sulle eile anti, sest sind valdab hirm. Koju jõudes ütlesid sa tütrele, et isa on väga halvas seisus ja sa ei tea, kas ta üldse selle üle elab. Muret põhjustab ka asjaolu, et võib-olla jääb abikaasa invaliidiks ning mis saab siis. Patsiendi tütar Oled väga emotsionaalne ja ründav. Ärritud kergesti. Nõuad tõest infot patsiendi seisundi ja prognoosi kohta, kuna ema ei osanud eile muud öelda, kui seda, et kas isa selle üldse üle elab. Tervishoiu personali selgitustele vastad omapoolsete kommentaaridega, milles tugined kuskilt kuuldule (nt internet, tuttavad). Arst Püüad selgeks teha, et andsid eile tõest infot selle kohta, mida sel hetkel teadsid. Sa arvasid, et patsiendi abikaasa oli sinust aru saanud, kuna pidevalt noogutas ja ei esitanud täpsustavaid küsimusi. Tunnistad, et sul oli eile väga kiire ning sa ei kontrollinud, kas abikaasa kõigest õieti aru sai, kuid lootsid, et õde vastab kõigile tema küsimustele. Oled kindel, et tegemist on arusaamatusega ning teil kõigil on mõistlik patsiendi heaolu nimel teha omavahel koostööd. 67

69 Õde Oled rahulik. Püüad detailselt põhjendada ja selgitada, mis sa patsiendi abikaasale ütlesid. Soovid, et leitakse lahendus, mis rahuldaks patsiendi lähedasi. Tahad koostööd teha nii patsiendi, patsiendi lähedaste kui ka teiste erialade spetsialistidega. Osakonnajuhataja Sinu ülesanne on juhtida vestlust nii, et kõigi arvamus saaks ära kuulatud ja et jõuaksite lahenduseni, mis rahuldaks patsiendi lähedasi ja personali. Oled tasakaalukas ja rahulik. Püüad vestlust juhtida nii, et patsiendi lähedastele jääks osakonnast hea mulje. Sa ei süüdista kedagi. Õendusjuht Kaitsed õde. Sul on kiire ja sa ei mõista, miks sa oled siia vestlusesse kaasatud. Oled ärritunud, kuna sul on olnud eelnevalt ühe kolleegiga ebameeldiv vestlus 68

70 LISA 3. Poster Patsiendi- ja lähedasekeskne meeskonnatöö PATSIENDI- JA LÄHEDASEKESKNE MEESKONNATÖÖ PROBLEEM Osakonnas ei toimi alati patsiendikeskne ne meeskonnatöö Lähedasi ei kaasata piisavalt patsiendikesksesse meeskonnatöö öösse TEGEVUSED Suhtleme omavahel sõbralikult Oleme kannatlikud kolleegide suhtes Loome lähedastega l usaldusliku suhte Kuulame ära kõik meeskonnaliikmed Arvestame patsiendi eripäraga Arvestame kolleegide ja lähedaste l arvamusega Võtame vastu meeskondlikud otsused EESMÄRK Osakonnas toimib meeskonnatöö öö,, milles osalevad kõik, kes tegelevad patsiendiga, kaasa arvatud lähedasedl

71 LISA 4. Poster Patsiendi- ja lähedasekeskne tagasiside Patsiendi- ja lähedasekeskne tagasiside PROBLEEM Vähene tagasiside patsientidelt personalile Vähene tagasiside lähedastelt personalile Vähene tagasiside meeskonna siseselt TEGEVUSED Küsin patsientide arvamust nende enesetunde kohta toimingute ajal Küsin lähedastelt arvamust patsiendi enesetunde muutuste kohta Annan patsientidele tagasisidet tema tegevuste kohta Annan lähedastele tagasisidet patsiendi edusammude kohta Toetan ja tunnustan teisi meeskonna liikmeid EESMÄRK Patsiendi ja lähedasekeskne tagasiside 70

72 LISA 5. Poster Patsiendi- ja lähedasekeskne infovahetus PATSIENDI- JA LÄHEDASEKESKNE INFOVAHETUS PROBLEEM Infovahetus ei vasta alati patsiendi vajadustele ja lähedaste soovidele TEGEVUSED Alustan ise vestlust patsiendi lähedasega Selgitan välja patsiendi vajadused, lähedaste soovid Varun aega ja kannatlikkust suhtlemisel patsiendi ja tema lähedasega Jagan informatsiooni tõeselt, arusaadavalt ja konfidentsiaalselt Jagan infot igapäevatoimingute ja patsienti ümbritseva keskkonna kohta Küsin tagasisidet patsiendilt ja tema lähedaselt Olen lähedase jaoks olemas kui ta külastab patsienti Julgustan lähedasi patsiendiga suhtlema, võimalusel osalema ka hooldustoimingutes EESMÄRK Patsiendi vajadusi ja tema lähedaste soove arvestav infovahetus