Eetikakeskuse panus eetiliste probleemide käsitlemisse Eesti meedias

Transcription

1 E TEGEMISED 165 Eetikakeskuse panus eetiliste probleemide käsitlemisse Eesti meedias Kristi Lõuk Tartu Ülikooli eetikakeskuse projektijuht Sissejuhatus Tallinna Ülikooli rektor, toonane Eesti Humanitaarinstituudi professor Rein Raud küsis Tartu Ülikooli arengukonverentsil oktoobris 2003, et miks on nii suurel ülikoolil, kui seda on Tartu Ülikool, nii vähe avalikke intellektuaale, miks professorid ei avalda oma arvamust 53. Et akadeemiline vaim peaks ju hästi elav olema ning seega ka ägedalt vaidlema. Eetikakeskuse inimesed on oma ülesandeks pidanud diskussiooni algatamist eetikaküsimustes. Samuti ühiskonnas toimuva lahtimõtestamist ning väärtushinnangute sõnastamist. Alljärgnev on ülevaade sellest, kuidas eetikakeskus seda oma jõudude piires on püüdnud teha. Etteruttavalt võib öelda, et vaatluse all olevate aastate jooksul kujunesid läbivateks teemadeks, milles eetikakeskus aktiivselt osales, aru- 52 Artikkel on esmalt avaldatud Tartu Ülikooli eetikakeskuse juubelikogumikus Eetika: interdistsiplinaarsed lähenemised (koost. M. Sutrop, K. Simm, Eesti Keele Sihtasutus 2006). 53 Prof Rein Raua sõnavõtu võib leida Tartu Ülikooli Arengukonverentsi materjalide kogumikust Ülikooli väljakutsed, Tartu Ülikooli teadus- ja arendusosakond (koost), Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk Eetika.indd :22:33

2 166 E TEGEMISED telu teaduseetika rollist ja selle vajadusest, diskussioon Eesti Geenivaramu eetiliste aspektide üle, sotsiaalse õigluse ja võrdsuse temaatika. Lühidalt peatusime meditsiini- ja keskkonnaeetika põhiküsimustel, samuti käsitlesime küsimust eetika õpetamisest koolides, sh küsimusel religiooni ja eetika omavahelisest vahekorrast ning hariduse eetilisel loomusel. Uurisime ühiskonnas valitsevaid väärtusi ja arutlesime poliitilise eetika üle. Teaduseetika aasta septembris toimus viies Saksa-Eesti teadusnädal, mille raames pidas aulaloengu Teadus ja eetilised mõõdupuud professor Jürgen Mittelstraß, kes lisaks Konstanzi Ülikooli filosoofia ja teadusteooria keskuse juhatamisele on eetikakeskuse rahvusvahelise kuratooriumi esimees. Samuti kutsuti kõiki osalema diskussioonis Eetilised dilemmad teaduses, kus arutleti selle üle, missugused on tänapäeval teadlaste ees seisvad eetilised valikud ja kas on olemas lahendamatuid eetilisi probleeme. 21. septembri 2001 Universitas Tartuensis tõi välja aulaloengust kõlama jäänud teesi, et teadlane on eelkõige kodanik ja teaduseetika kodanikueetika. Teadlaste seisukohta esindas diskussioonis rakubioloogia professor ja eetikakeskuse abijuhataja Toivo Maimets, kes käsitles teaduseetikat teaduse ja ühiskonna piiripunktina ning rõhutas, et teadus ongi loodud piire ületama. Professor Mittelstraß soovitas eristada piire, mida teadus ei tohi mingil juhul ületada (nt natside käitumine vaimuhaigetega) või piire, mille üle on võimalik diskuteerida (nt tüvirakkude uurimine). Ta näitas, et teaduse ja tehnika protsess on olemuselt mõõdutu. Progressi piirid saavad olla üksnes meie eneste seatud ja progressi mõõdupuu saab olla vaid iseendale seatud mõõt. Need endale seatud piirid on eetilised piirid. Professor Sutrop tõi välja probleemi, mis puudutab universaalsete standardite loomist eetikaküsimuste lahendamisel, kui ilmneb, et teaduslikus praktikas õigeks või valeks peetav lahendus sõltub sellest, mida vastavas ühiskonnas õigeks peetakse. Kui prof Mittelstraß avaldas lootust, et ehk tulevikuühiskonnas lähenevad moraalid üksteisele, siis avaliku halduse professor, eetikakeskuse abijuhataja Wolfgang Drechsler välistas eri kultuuride ja ühiskondade kokkuleppimise võimaluse. Eetikakeskuse Eetika.indd :22:33

3 E TEGEMISED 167 nõukogu esinaine, hematoloogia-onkoloogia professor Hele Everaus avaldas lootust, et ehk jõutakse üksteisemõistmisele lähemale, kui suudetakse suhelda eri kultuuride ja religioonidega, ehk sünnivad ühishuvid siis informeeritud arusaamisest. Teaduseetika-teemalisest diskussioonist kirjutas eetikakeskuse projektijuht, filosoofiadoktor Kadri Simm 27. septembril 2001 Eesti Ekspressis. Autor pidas vajalikuks rõhutada, et teaduse ja eetika suhe ei ole kindlasti mitte ühepoolne, vaid pigem on tegemist pidevalt areneva dialoogiga seda vähemalt ideaalis. Samuti on eelkõige konkreetne sotsiaalne kontekst see, mis kokkuvõttes mõjutab eetilist tulemit. Konkreetsele situatsioonile saab eetilise hinnangu anda ikkagi vaid silmas pidades olukorra sotsiaalset, kultuurilist ning poliitilis-majanduslikku tausta, kõigile ei või lajatada ühesuguse abstraktse üldinimliku mõõdupuuga. Võib olla üsna kindel, et teaduse edasise arengu käigus tuleb eetilisi ja moraalseid tõekspidamisi pidevalt läbi arutada ja võibolla ka üle vaadata. Oluline on, et käärid teaduse arengu ning eetiliste arusaamade vahel ei kasvaks lõputult, et osataks ja tahetaks üksteisega rääkida aasta sügisel, kaheksanda Academica raames toimus teaduskonverents Teadus ja teadmistepõhine ühiskond. Tegemist oli rahvusvahelise ning tõeliselt interdistsiplinaarse konverentsiga. Eetikakeskuse inimestest esinesid ettekannetega prof Wolfgang Drechsler ning prof Anne Lill. Konverentsi Humaniora sektsiooni, mis oli pühendatud teaduse ja ühiskonna vahelistele pingetele, juhatas prof Margit Sutrop. Neist pingetest kirjutas professor Sutrop ülevaate 15. oktoobri 2004 Sirbis. Pinged tulevad deformatsioonidest, mis teaduse ja ühiskonna suhetes tähendab valesid ootusi. Teadlased ootavad ühiskonnalt midagi, mida ühiskond pole valmis andma, ühiskond ootab aga teadlastelt midagi, mida need ei saa teha. Teadlased hindavad uurimisvabadust, ühiskond aga esitab oma tellimuse. Probleem on aga selles, et kui teadlane teeks vaid seda, mida ühiskond tellib, ei oleks temast kuigi palju kasu, sest see, mida ühiskond järgmisena vajab, ei ole ette teada. Teadlased peavad ühiskonna vajadusi ette aimama, ent ühiskond ei taha finantseerida seda, mille kasu ta veel ei näe. Konverentsi materjalid ilmusid kogumikus Teadus ja teadmistepõhine ühiskond. Missugused probleemid ilmnevad teaduse rakendamisel, seda vaatlen alljärgnevalt Eesti Geenivaramu ümber tekkinud diskussiooni näitel. Eetika.indd :22:33

4 168 E TEGEMISED Geenivaramu eetilised probleemid Jaanuaris 2001 kehtima hakanud Inimgeeniuuringute seadus (IGUS) võeti Riigikogus vastu pikema aruteluta. Üldse tuleb nentida, et sisulist arutelu geenivaramu projekti üle Eesti ühiskonnas ei tekkinud. Nii on välja kujunenud olukord, kus projekti olulistele aspektidele on tähelepanu osutanud Helsingis töötav meditsiinidoktor Tiina Tasmuth ning Tartu Ülikooli eetikakeskus eesotsas selle juhtaja prof Margit Sutropiga. Tuleb ära märkida, et meedias ilmunud kriitika kujutab endast suures osas reaktsiooni varasemalt vastu võetud otsustele 54. Margit Sutrop kirjutas a 18. jaanuari Eesti Päevalehes, et Eesti ei ole veel valmis võimaldama geenidoonoritel oma andmetega tutvumist. Senini pole läbi mõeldud, kuidas geenidoonoritele nende geeniandmeid ja terviseriske teatavaks tehakse, kuidas neid nõustatakse ja vajadusel abistatakse. Kuigi IGUS jätab inimesele võimaluse oma geeniandmeid mitte teada, on otsustamine jäetud iga inimese enda hooleks. Aga mille alusel peaks geenidoonor otsustama? Kas teadmine teeb elu paremaks või halvemaks? Kuidas geeniuuringute tulemuste teadmine muudab inimeste ettekujutust iseendast, oma elust ja tulevikust? IGUSi seletuskirjas öeldakse, et geenidest tingitud haigustest teadasaamine mõjutab inimese elu, kuid selline determineeritus ei pruugi olla negatiivse iseloomuga, vaid pigem innustada isikut intensiivsemalt elama. Mis saab aga inimestest, kes peale teadasaamist kaotavad üldse isu elada? Siinkohal on oluline rõhutada, et projekti eelarves ei ole ette nähtud mingit raha nõustamise tarvis. Teatavasti see, kuidas andmeid tõlgendatakse ja inimestele esitatakse, määrab reaktsiooni ja seega edasise käitumise. Samuti ei ole selge, kes nõustamise eest tasub. Hoolitseb selle eest geenivaramu, on teenus geenidoonorile kättesaadav selle eest ise makstes või aitab teatud määral kulusid hüvitada haigekassa? Need on küsimused, millele vastust pole. Samas viimaste variantide käikuminemisel tõusevad küsimused sotsiaalsest (eba)õiglusest, sest kõigil doonoreil ei pruugi olla vahendeid ise nõustamise eest tasumiseks või haigekassakaartigi. 54 Tänan siinkohal Piia Tammpuud, kelle artikkel Constructing Images of New Genetics and Gene Technology: The Public Discourse on Estonian Human Genome Project, mis ilmus ajakirja Trames erinumbris Ethical, legal and social aspects of human genetic databases (Vol 8, No 1/2, 2004), aitas anda selgesõnalisemalt ja täpsemat ülevaadet Eesti meedias Geenivaramu kohta kirjutatust. Eetika.indd :22:33

5 E TEGEMISED 169 Peale seda, kui sotsiaalministri määrusega kinnitati geenidoonori nõusoleku vorm, oli taas kord põhjust mõtiskleda geenivaramuga seotud eetiliste aspektide üle. Projektiga seotud inimeste sõnul 55 ei ole alust karta, et kedagi võidaks diskrimineerida tema pärilikkusriskide pärast, sest geenidoonori õigused on kaitstud IGUSi ja Euroopa Nõukogu biomeditsiini ja inimuuringute konventsiooniga. Lisaks valvab eetikanormide täitmist ka geenivaramu eetikakomitee. Küsimuse, kas eetikakomitee on ikka sõltumatu, esitas Margit Sutrop 10. jaanuaril 2002 Eesti Päevalehes. Nimelt ei ole tagatud eetikakomitee arvamusvabadus, sest IGUSi järgi on võimalik eetikakomitee liige ennetähtaegselt tagasi kutsuda, kui ta kahjustab Eesti Geenivaramu huve. Seega kui näiteks mõni eetikakomitee liige leiaks, et projekti läbiviimisel esineb tõsiseid eetilisi rikkumisi, siis nende avalikustamisega kahjustaks ta geenivaramu huve ning vastava eetikakomitee liikme saaks õigusega tagasi kutsuda. Eriti ennekuulmatuks peab Margit Sutrop aga seda, et eetikakomitee hinnang on geenivaramu tegevusele IGUSi järgi mittesiduv. Eetikakomitee nõusolekut on vaja vaid geenidoonori andmete tagasikodeerimiseks, muudel juhtudel võivad eetikakomitee liikmed oma arvamust avaldada, kuid sellega ei pea arvestama. Kuidas saab komitee, kelle otsustest midagi ei sõltu, valvata eetikanormide täitmise üle? Nii on välja kujunenud situatsioon, kus eetikakomitee liikmed on esinenud vaid projekti toetavate hinnangutega 56. Geenivaramu eetikakomitee on seega kujunenud pigem legitimeerimise kui kontrolli organiks, sest projektiga ühinemisel kaasnevaid ohte doonori privaatsusele, enesemääramisele ja võrdsele kohtlemisele on peetud olematuks. Samuti toob Sutrop eelmainitud artiklis välja, et tekkinud on kummaline ja ohtlik olukord. Teadusmaailmas käibiva praktika järgi on biomeditsiini valdkonna uuringute tulemuste publitseerimiseks vaja teadusuuringute eetikakomitee hinnangut. Kõnealusel juhul, kus tegemist on kogu Eesti elanikkonna geneetilise kaardistamisega ja kogutud andmete töötlemise ja uurimisega, pole eetikakomiteel praktiliselt mingit sõnaõigust. Kas selline olukord pole kummaline ja ohtlik? Peale pilootprojekti käivitamist, ajal, mil enamik meediatähelepanu kulus tehnilistele aspektidele: labori sisseseade, proovide säilitami- 55 Vt Arvo Tiku artiklit Inimuuringud ja eetikakomiteed Postimees, Vt Piia Tammpuu Constructing Images of New Genetics and Gene Technology: The Public Discourse on Estonian Human Genome Project. Trames, Vol 8, No 1/2, Eetika.indd :22:33

6 170 E TEGEMISED ne ning kohaletoimetamine, kirjutas professor Sutrop 23. novembril 2002 Postimehes artikli, mis käsitles geeniprojekti kõige nõrgemaks lüliks olevat andmekaitset, eelkõige andmete täiendamist. Selles osas vabade käte andmine võimaldab küsida paljude aasta(kümnete) jooksul doonori kohta infot raviarstidelt, hankida seda vähi- ja muudest registritest. Kuid igasugune andmete kogumine annab võimaluse nende lekkimiseks. Samuti on väga lihtne täiendamise või kontrollimise sildi all tutvuda geenidoonori andmetega. Mistõttu olgu geenivaramu loodud turvamise süsteem kui kõrge tahes, senikaua kuni kogu info ei liigu krüpteeritud kujul, on võimalik kogu toimiv süsteem ebakindlaks ning seega mitteusaldusväärseks muuta. 13. detsembril 2002 kirjutas kultuurilehes Sirp prof Margit Sutrop biotehnoloogiast ja bioeetikast. Artiklis tõdes professor, et enamik kaasaegseid bioeetikakäsitlusi lähtub liberaalse moraali põhimõtetest, mille tuumaks on individuaalsed õigused ning nendele vastavad kohustused. Liberaalse moraali keskseks väärtuseks on individuaalne autonoomia ehk enesemääramisõigus. Individuaalsete õiguste kaitse abil tahetakse inimestele anda mänguruumi, et ta saaks realiseerida omaenda ettekujutust heast elust. Niisiis langevad kriitika alla kõik katsed, mida võidakse ette võtta inimeste individuaalsete moraalsete õiguste piiramiseks. Samuti seistakse hea selle eest, et jälgitaks sotsiaalset õiglust. Liberalistlikule moraalile, mis postuleerib, et indiviid on tähtsam kui ühiskond, vastandub kommunitaristlik, mis leiab, et ühiskond on tähtsam kui indiviid. Kommunitaristide jaoks on põhiväärtuseks solidaarsus ja vastutus. Kommunitaristliku moraali rakendamise poolt bioeetikas räägib asjaolu, et üksikisikut ei saa selles valdkonnas käsitleda üksiku aatomina, vaid ta on seotud teiste inimestega. Samas võib kommunitaristlik moraal osutuda jõuetuks inimeste kaitsmisel teaduse ja tehnika ohtlike rakenduste eest, sest kui esiplaanil on kollektiivne kasu, siis võib selle nimel tuua ohvriks iga üksikisiku. Olles kaardistanud mitmesugused lähenemised, küsib Sutrop samas artiklis, kumb mõtlemine on meile omasem, kas individualismi ja üksikisiku õigusi kaitsev liberalism või solidaarsust ja ühistunnet väärtustav kommunitarism. Autor arvab, et praegu on meile omasem kommunitarism, mis väärtustab ühistunnet, seda kinnitab üldrahvalik valmisolek minna kaasa geenivaramu projektiga. Projektis osalemine Eetika.indd :22:33

7 E TEGEMISED 171 olevat võimalus anda oma panus kogu inimkonna hüvanguks. Tegemist on aga olukorraga, kus partnerid pole võrdsed. Projektis osalejatelt oodatakse altruismi, projekti algatajaid innustab aga eelkõige omahuvi geenivaramu kui äriprojekti vastu. Muidugi lubatakse ka geenidoonoritele projektist teatavat isiklikku kasu. Geenidoonoritele lubatakse, et juba lähitulevikus saavad nad geenivaramust väljastatava info alusel kasutada individuaalseid (genotüübile vastavaid) ravimeid. Professor Margit Sutrop leiab, et pole õige tekitada inimestes lootusi, et õige varsti saavad kõik inimesed abi individuaalsetest ravimitest. Farmaatsiatööstus pole huvitatud sellest, et arendada välja mitut ravimit eri inimgruppidele, kui varem raviti kogu elanikkonda ühe ravimiga. Eetilised probleemid tekivad siis, kui farmaatsiafirmad hakkavad arendama ravimeid suurte gruppide jaoks, aga mõne väiksema grupi jätavad hoopis ilma ravimita. Viimane küsimus puudutab otseselt ka eestlasi. On vägagi võimalik, et uued ravimid tulevad küll turule, kuid jäävad kallist hinnast tulenevalt eestlastele kättesaamatuks. Võib-olla on need ravimid välja töötatud geenivaramusse kogutud andmete alusel. Sellisel juhul ei ole geenivaramu projektis osalemisest eestlastele endile mingit kasu. Lähtudes asjaolust, et üleminek individuaalsele meditsiinile võib olla vastuolus sotsiaalse õigluse põhimõtetega, tuleb otsustada, mida pooldada. See, missugune seisukoht võetakse, sõltub jällegi sellest, kas tähtsamaks peetakse individuaalseid õigusi või ühishuvi. Artiklis Geneetikast eetikani: mida me suudame ja mida me tohime, mis ilmus Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatus 2002, kirjutab Margit Sutrop, et kuigi esmapilgul tundub, et üldrahvalik valmisolek kaasa minna geenivaramu projektiga näitab Eesti ühiskonna panuse tegemist kommunitaristlikele väärtusele. Ent see mulje osutub ennatlikuks, kui olukorda lähemalt vaadata. Tegemist on mänguga, kus partnerid pole võrdsed. Geeniprojekti algatajad eeldavad projektis osalejatelt altruismi, ise aga tegutsevad erahuvides, kuna tegemist on suurejoonelise äriprojektiga. Geenivaramut rahastanud EGeen esitas aasta lõpul soovi hakata andmeid koguma haigusgruppide kaupa. Geenivaramu oli seisukohal, et kui EGeen saab teada huvitavate haigusgruppide andmed, taandutakse edasise andmekogumise rahastamisest ning populatsioonipõhise andmebaasi loomiseni ei jõuta. Eetikakeskuse referent Eetika.indd :22:33

8 172 E TEGEMISED Kristi Lõuk kirjutas aasta 13. veebruari Eesti Päevalehes, et kui geenivaramu ja EGeen ära ei lepi ning riik otsustab üritusse rohkem raha panna, tuleks tellida projekti suhtes põhjalik teaduslik ja eetiline ekspertiis. Ka aasta hiljem, mil oli kõne all varamule raha eraldamine Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu, rõhutas Kristi Lõuk aasta 8. veebruari Eesti Päevalehes projektile põhjaliku rahvusvahelise teadusliku ja eetilise ekspertiisi tellimise vajalikkust. Kevadel 2006 on geenivaramu õigusliku staatuse küsimus veel lahtine. Projektiga seotud inimeste sõnul on kõik eetiliselt ja teaduslikult korras, mistõttu ekspertiisi pole vaja ning projekti kontseptsiooni ei muudeta 57. Ülevaatliku artikli geenivaramu eetilistest probleemidest venekeelses meedias ilmus Margit Sutropi sulest ajakirjas Novõi Tallinn, 3 4/2003. Geenivaramute eetilisi, juriidilisi ning sotsiaalseid aspekte käsitleb ajakirja Trames erinumber Human genetic databases: ethical, legal and social issues (Vol 8, No 1/2, 2004). Sotsiaalne õiglus ja tervishoiusüsteem Sotsiaalse õigluse küsimus tervishoiusüsteemis kerkis päevakorda aasta aprillikuus. Siis tulid ilmsiks solidaarsusprintsiibist lähtuva süsteemi probleemid ja puudused. Diskussiooni käivitas Marge Valdmanni ja Glivec i juhtum. Valdmann oli tol hetkel aastane finantsjuhina töötav naine, kellel diagnoositi krooniline müeloidne leukeemia ehk rahvakeeli verevähk. Tulenevalt asjaolust, et patsient talus keemiaravi ning sellele järgnenud interferoonravi halvasti, mindi arsti soovitusel üle uuele ravimile ehk Glivec ile, mis andis kiiresti häid tulemusi. Kuid see ravim on väga kallis, ühekuulise kuuri hind on krooni. Rahalises kitsikuses olev Haigekassa kompenseeris Valdmannile ravimit kahe kuu ulatuses. Edasine ravimi kompenseerimine oleks väidetavalt saanud toimuda vaid teiste patsientide arvelt. Niisiis kerkis päevakorda küsimus, kas nii kalli ravimi kasutamine on ikka õigustatud. Meditsiiniringkondadest kostis soovitusi patsiendile luuüdi siirdamiseks. Kuid filosoofiline põhiprobleem selle juhtumi puhul 57 Info pärineb Tartus 15. märtsil 2006 toimunud seminarilt Geenivaramu roll uute teadmiste kujundamisel. 58 Marge Valdmanni elutee lõppes juulis Eetika.indd :22:33

9 E TEGEMISED 173 on sotsiaalse õigluse küsimus. Jättes kõrvale juhtumiga seotud kohtuprotsessi ning seal toimuva, keskendun alljärgnevalt sotsiaalse õigluse küsimusele. 9. aprilli 2002 ajalehes vastab prof Sutrop Eesti Päevalehe poolt esitatud küsimusele, kuidas jagada haigekassa vähest raha, et ressursside jagamise aluseks peaks olema sotsiaalse õigluse põhimõte. Paraku on sotsiaalse õigluse mõiste ise paljutähenduslik. Ühtede meelest tähendab õiglane jaotamine võrdset jaotamist, teiste meelest tuleks lähtuda vajadusest, kolmandad viitavad inimeste endi panuse olulisusele. Missugust jaotusprintsiipi eelistatakse, sõltub väärtushoiakutest. Paraku pole poliitilised jõud Eesti ühiskonnas oma eelistusi selgitanud, ühiskonnas pole toimunud peaaegu mitte mingit põhimõttelist arutelu selle üle, mida pidada õiglaseks jaotamiseks. Sutropi arvates peaks ideaalne sotsiaalse õigluse kontseptsioon ühendama kõiki kolme aspekti, tagades inimeste põhivajadused, arvestades kallimate protseduuride puhul inimeste enda panust oma tervise eest hoolitsemisesse ning jättes igaühele võimaluse parema ravi eest ise maksta. Tervishoiukorralduse professor, eetikakeskuse abijuhataja Raul- Allan Kiivet kirjutas 16. aprilli 2002 Eesti Päevalehes õiglasest tervishoiukorraldusest, kus ta rõhutas, et Eestis on solidaarne ravikindlustus kehtinud kümme aastat ning selle ajaga on inimesed ära unustanud, mida tähendas aeg, mil arstiabi ja ravimid olid kättesaadavad vastavalt ühiskondlikule staatusele ja eriteenetele. Samas rõhutab ta, et solidaarse ravikindlustuse põhimõte tähendab seda, et ravikindlustuse raha jaotamine on ebaühtlane. Seega ei ole kohane Valdmanni argument, et olles kõrgepalgaline töötaja, on ta aastate jooksul palju maksu maksnud ning seetõttu oma osa justkui välja teeninud. Asjaolu, et iga päev tuleb turule uusi kalleid ravimeid, mida haigekassa ei suuda (lõpuni) kinni maksta, on põhjus, miks tuleks arutada, kas ning mil määral võiks või peaks inimestel olema kohustus ja/või võimalus ise oma tervise ja parema ravi saamise nimel kaasa aidata. Sotsiaalse õigluse küsimusest kirjutas ka filosoofiamagistrant, eetikakeskuse referent Kristi Lõuk kultuurilehes Sirp 19. septembril Kajastades geenifoorumit, tõdes autor, et personaalset meditsiini ei tule, kui selle all mõelda aega, mil inimene läheb geenivaramu poolt väljastada lubatud isikliku geenikaardiga apteeki ja saab sealt kohe endale sobiva ravimi. Samuti rõhutati artiklis, et siiani ei teata, kuidas nii üksikisiku kui ühiskonna tasemel tulla toime sellega, et paljud uut Eetika.indd :22:33

10 174 E TEGEMISED tüüpi ravimid jäävad eestlastele kättesaamatuks. Õigluse aspekt kerkis esile ka seoses teranostika rakendamise võimalusega. Autor kirjutab, et on lihtne nõustuda arusaamaga, et ravimit peaks saatma spetsiifiline diagnostiline test, mis võimaldaks selgitada, kas ravim on inimesele sobilik või mitte. Kuid mida teha siis, kui selgub, et ravim jääb kättesaamatuks kõrge hinna tõttu või sobivat ravimit ei ole? Need on küsimused, millele siiani vastust anda ei osata. Tervishoiukorralduse professor, eetikakeskuse abijuhataja Raul- Allan Kiivet peab vajalikuks 11. novembri 2005 Postimehes vajalikuks rõhutada, et tervise valdkonnas tegeletakse pärismurede asemel pseudoprobleemidega. Ühe näitena peatus ta aasta riigieelarve eelnõul, kus kulutused tervishoiule loodetakse jätkuvalt katta ravikindlustusmaksu laekumisest ja mingit märkimisväärset täiendust sellele vajalikuks ei peeta. Asjaolu, et sotsiaalmaksu laekus rohkem kui arvati, võimaldas katta augu haigekassa eelarves ning ravijärjekorrad oluliselt ei pikenenud. See andis võimaluse otsustamist edasi lükata. Unistus rekordilisest majanduskasvust surub ohutunde maha, kirjutab Kiivet. Nii aga võib väita, et tulevikule mõeldes eitatakse jätkuvalt reaalseid probleeme Eesti rahva peamiseks terviseriskiks on HIV/AIDSi levik ja peamiseks terviseprobleemiks arstiabi kättesaadavuse vähenemine. Kiivet leiab, et olukorra lahendamiseks tuleb kõigile eestimaalastele (sh neile le Eesti elanikule, kel pole praegu kindlustatu õigusi) laiendada kindlustatu staatus ja sellest tulenev õigus arstiabile. Samuti tuleb ravikindlustuse vahenditele lisada riigi teistest maksulaekumistest kordades rohkem kuni seni. Vaid sellisel juhul võivad Eesti elanikud loota, et AIDSi ravi ei toimu ülejäänud haiguste ja tervisehädade arvel. Meditsiini- ja bioeetika Eetikakeskuse abijuhataja, kriminaalõiguse professor Jaan Sootak kirjutab 13. juulil 2005 Eesti Päevalehes, et tänapäeva õigusteadus on ühiskonnateadus. Seda selles mõttes, et järgitakse tegeliku elu käitumismustreid. Õigus kujundab ühiskonda, toimib normatiivselt. Õigusteadus peab hoolitsema ka selle eest, et selgitada välja ühiskonna muutumise võimalused ja piirid. Näiteks küsib ta, et millal saabub surm. Eetika.indd :22:33

11 E TEGEMISED 175 Selgub, et üheselt vastata sellele küsimusele ei saa. See aga tähendab seda, et arstid, juristid ja filosoofid peavad kokku leppima, kuhu tõmmata saatuslik piir, millal on tegemist veel patsiendi seisundiga, millal aga surnud inimesega. Õigusteadus peab täpselt jälgima ühiskonna eetilisi arusaamu ning leidma aja, millal ühiskond on valmis tunnistama inimese enesemääramist sellises ulatuses, et ta võib nõuda oma surma ka teiselt inimeselt. Teadus on uue teadmise loomine. Ühiskond muutub üha keerulisemaks. Loodus-ja reaalteadused muutuvad üha võimsamaks, humanitaarteadused peavad nendega kaasas käima. Küll mitte nende võimalusi teenindavana, vaid inimest ja tema väärikust teenivana. Filosoofiadoktorant ja eetikakeskuse stipendiaat Aive Pevkur kutsub oma 13. aprillil 2005 Postimehes ilmunud artiklis arutlema selle üle, kus jookseb Eesti ühiskonnas sallivuse piir elu ja surma küsimustest? Pevkur leiab, et oleks parem need diskussioonid enne ära pidada kui probleemid kohtusaalidesse jõuavad. Samuti on ta seisukohal, et multikultuurses maailmas ei saa eetilistele probleemidele enam anda üheseid vastuseid, kuid reegleid on ikkagi tarvis. Kuidas suhtuda elu väärtuse teesi? küsib filosoofiadoktorant Külli Keerus ajakirjas Akadeemia 2003, nr 1 ilmunud ning aasta parimaks tunnistatud artiklis. Keerus näitas, et absoluutsena mõistetud elu väärtuse tees tekitab moraalikonflikte, mille lahendamiseks tuleb sellest teesist paratamatult loobuda. Keskkonnaeetika Oktoobris 2005 peeti Jakob von Uexkülli keskuse ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvõttel Tartus keskkonnaeetika konverents Väärtused ja konfliktid keskkonnaeetikas. Korraldajad andsid välja ka ettekannete teese sisaldava kogumiku. Laiema avalikkuseni jõudis küsimus looduse väärtustamisest aga seoses talvise naftareostusega Loode-Eestis. Filosoofiadoktorant, eetikakeskuse stipendiaat Külli Keerus kirjutab 13. jaanuari 2006 Sirbis inimkesksest vaatest. Keerus kirjutab, et inimkeskne maailmakäsitlus näib olevat süüdi kõigis ökohädades. Selle järgi on loodus vaid instrument ehk inimeste huvide ja vajaduste rahuldamise vahend. Selline arusaam põhjustavat looduse arutut tarbimist, Eetika.indd :22:33

12 176 E TEGEMISED selmet seda säästa. Mõjukamate keskkonnaeetikute arvates tuleks säärane suhtumine ökokriisist väljumiseks kummutada. Vastumürgiks pakutakse looduse seesmise väärtuse tunnustamist, st iseväärtus ei ole mitte ainult inimesel, vaid ka loodusel. Milline on selles väärtussüsteemis inimese positsioon? Juhul kui tuleb valida inimese ja ülejäänud looduse vahel kumma kasuks langeb siis keskkonnaeetikute vaekauss? On oluline vahet teha, kas väita, et loodusel on ka väärtus või et loodus on väärtuslikum kui inimene. Keerus jõuab järelduseni, et inimkeskse maailmavaate vastu argumenteerides ei ole keskkonnaeetikud tahtnud muud kui lihtsalt näidata, milliste moraalsete võikuste ees oleme siiani silmad kinni pigistanud. Religiooni- ja eetikaõpetus ning koolivägivald aasta kevadel lõi laineid küsimus religiooniõpetuse õpetamisest koolides. Kava muuta religiooniõpetus koolis kohustuslikuks tekitas palju vastukaja 59. Professor Sutropi poolt üles võetud arutelu religiooni ja eetika omavahelise suhte kohta aitas muuta debati viljakamaks ning rikkamaks, tuues välja põhjused, miks oleks mõistlik lasta lastel otsustada, kas ta soovib õppida eetikat, religiooni või mõlemat. Sügisel tuli teade selle kohta, et katseliselt hakkab religiooniõpetust õpetama 10 kooli ning lastevanematelt küsitakse, kas nad on nõus, et nende laps(ed) neis tundides osalevad. Küsimus filosoofia või täpsemalt eetika õpetamise kohta koolides kerkis päevakorda seoses SA Domus Dorpatensise ja eetikakeskuse poolt korraldatud konverentsiga Kuidas jõuda vägivallavaba koolini, mille lõpus vastu võetud ühisavalduses sisaldus soovitus viia alates algklassidest õppeprogrammidesse sisse väärtus- ja tundekasvatus. Konverentsil tõusis taas kord küsimus ka religiooniõpetusest. Kuigi esialgu pandi ette toetada usundiõpetuse kehtestamist, jäi see avalduse lõppvariandist välja, sest ettepanek ei leidnud üksmeelset toetust. Ühel meelel olid osalejad selles, et eetikaõpetus aitab vähendada tõsiseks probleemiks olevat koolivägivalda. Prof Margit Sutropi ettekanne avaldati 12. detsemb ilmus Postimehes artikkel Eesti koolidesse on jõudmas kohustuslik religiooniõpetus (autor Villu Päärt), mis tutvustas kava muuta religiooniõpetus koolides kohustuslikuks. Artikkel sai internetis üle 800 kommentaari. Eetika.indd :22:33

13 E TEGEMISED 177 ri kultuurilehes Sirp. Eetikakeskuse juhataja kirjutas, et koolivägivald on meie ühiskonna nägu. Selleks, et vägivallaga võidelda, peame kõigepealt harjuma peeglisse vaatama. Koolivägivalla põhjused on meie ühiskonnas levivates väärtushinnangutes: meil lokkab sallimatus, egoism ja autoritaarsus a 13. detsembri Postimees avaldas prof Jürgen Mittelstraßi poolt konverentsil peetud ettekande, milles autor rõhutab hariduse ja kasvatuse rolli, sest mida teha siis, kui õigus on jõuetu vägivallatsejad alaealised ning täiskasvanute õigus nendeni ei ulatu? Tartu Ülikooli audoktori sõnul on oluline, et hariduse mõiste ühineks orienteerumise mõistega. Nende mõistete kokkukuulumine ei avaldu mitte nii väga teadusvormis, vaid elu- või oskamise vormina. Kool peab ühiskonnas toimuvatele muutustele vastama sotsiaalsete pädevuste vahendamise varal. Eesti Päevalehe poolt internetis läbi viidud arvamusküsitlus näitas, et koolides eetika õpetamise ideed toetas 70% vastanutest. Haridus ja eetika Õpetajate Lehes 1. aprillil 2005 ilmunud loos Hariduse eetiline loomus kirjutab prof Sutrop, et õpetaja kui haritlane ei saa jääda ükskõikseks, sest ta kannab vastutust ühiskonnale oluliste väärtuste püsimajäämise eest. Haridus annab inimesele orientiirid ja aitab teha teadlikke valikuid. Haridus kuulub juba oma loomu poolest eetikasse. Eetika keskne küsimus on antiikajast peale olnud, kuidas peaks elama. Eetika ülesanne on kaitsta väärtusi, mis on meile olulised. Professor tõdeb, et meie haridusreformide puhul on küsimus missugust inimest soovime kasvatada jäänud kahjuks tagaplaanile. Sutrop peab Eesti ühiskonna suurimaks probleemiks usalduse puudumist, sest usalduseta pole koostööd ja koostööta toimivat ühiskonda. Samuti leiab ta, et usalduse puudumise all kannatab ka eesti kool. Ent usaldust on vaja kõigis suhetes, kusjuures kõikide suhete puhul peavad mõlemad pooled vaeva nägema, et usalduslik suhe saaks tekkida ja püsida. Sutropi arvates sõltub usalduslik vahekord kooli ja kodu vahel paljuski õpetajatest. Õpetajal tuleb võita nii lastevanemate kui õpilaste usaldus. Jõuga ei saa õpetaja kedagi õpetada. Hea õpetaja on nagu karja juht, kes Eetika.indd :22:33

14 178 E TEGEMISED märkab kõiki ega lase kedagi maha jääda. Õpetaja peab nägema igas õpilases inimest ja leidma üles selle hea, mis väärib temas esiletõstmist ja arendamist. Väärtuskasvatusest koolis kirjutab prof Sutrop pikemalt 17. veebruari 2006 Õpetajate Lehes. Eetikakeskuse juhataja leiab, et õpetaja ei tohiks oma väärtusi õpilastele peale suruda ega pidada neid ainuvõimalikeks, tema kui kõlbelise kasvataja ülesanne on toetada õpilase eneseotsinguid ja moraalse selgroo kasvamist. Õppekavas on vähe aineid, mis suunavad õpilasi mõtlema selle üle, kes nad on või kuidas nad peaksid toimima. Isegi kirjanduse ja ajaloo tunnis ei osata tihtipeale ajaloolises ja kirjanduslikus materjalis näha võimalust panna õpilasi mõtlema eetiliste valikute üle. Ent hariduse sisu sõltub väärtustest, mida ühiskonnas hinnatakse. Meie ühiskonnas on diskussioon väärtuste üle alles algamas ja kokkulepped saavutamata. Niisiis tuleb kõigepealt sõnastada, missugust inimest me soovime kasvatada, alles seejärel saab öelda, mida ja kuidas õpetada. Kahjuks pole seni veel selgeks räägitud, kes peaks väärtuskasvatusega tegelema ja kuidas seda korraldada. Õppekavakonverentsil oli üks sektsioon pühendatud teemale Väärtustav kool. Selles sektsioonis pandi hääletusele küsimus, kas õppekava peaks gümnaasiumi osas ette nägema eraldi õppeaine, mille raames oleks võimalik arutleda väärtuste üle. Selgus, et kõik osavõtjad pidasid väga vajalikuks, et gümnaasiumiõpilased läbiksid vähemalt ühe väärtusõpetuse kursuse. Arvati, et see võiks vastavalt kooli valikule olla kas filosoofiline eetika, religiooniõpetus või maailmavaade aasta sügisel ilmus ajakirja Haridus erinumber Filosoofiaõpetuse eri, nr 10/2005. Ka seal pidas Sutrop vajalikuks rõhutada, et abituriendid ei tea, kes nad on ja mida nad tahavad. Ent kui me soovime, et me lapsed mõtleksid oma elu ja tegemiste üle järele tuleks neile õpetada filosoofilist eetikat, mille keskne küsimus on antiikajast peale olnud Kuidas peaks elama?. Eetika ei tee kedagi moraalseks. Küll aga paneb inimesi mõtlema selle üle, mida nad teevad või tegemata jätavad, mida nad väärtustavad ja missugused on nende kohustused. Filosoofiline eetika ei tegele moraali jutlustamisega, vaid moraalinormide põhjendamisega. Filosoofia õpetamist gümnaasiumis, hetkeolukorda ja tulevikunägemusi, ajakirja erinumber käsitleski. Eetika.indd :22:33

15 E TEGEMISED 179 Väärtused ühiskonnas Kui moraalinormid erinevad religiooninormidest eelkõige põhjendamise poolest, kusjuures põhjenduseks ei ole jumalik autoriteet, vaid inimeste mõistus, kokkulepped ja emotsioonid, siis isekeskis pole moraalifilosoofid loobunud ühiste väärtuste otsimisest. Seda kinnitavad nii meedias trükivalgust näinud ettekanded eetikakeskuse ja SA Domus Dorpatensise korraldatud konverentsilt Ühiseid väärtusi otsides ( ) kui intervjuud esinejatega Ene Ergma, Matti Häyry ja Tuija Takalaga. Astrofüüsik, toonane Riigikogu esimees, Ene Ergma jätkas parasjagu aktuaalset arutelu teaduseetika teemadel. Oma ettekannet tehes tugines Ergma aasta aprillikuu Akadeemias ilmunud artiklile Teadus, moraal ja kvaliteet, kirjutatud koostöös Lydie Koch- Miramond i ja Beat Sitter-Liver ga. Ene Ergma pidas vajalikuks rõhutada, et endise teadlasena sooviks ta, et teadlastel oleks absoluutne vabadus. Kuid väga tihti on nii, et avastuse kasutamist enam teadlased ei kontrolli ning rahamaailmas on suur huvi ära kasutada kõike uut, mida nt biotehnoloogias avastatakse. Ergma pidas vajalikuks rõhutada, et geenivaramu projekti puhul ei tohi teha populistlikku propagandat (igale inimesele oma ravim mis ei ole aga võimalik). 19. juuni Eesti Ekspressis ilmunud intervjuul peatus Ergma ka Tartu Ülikooli eetikakeskuse rollil Eesti ühiskonnas. Ergma arvas, et eetikakeskuse ülesanne ei ole toimida moraali valvekoerana, vaid keskenduda avalikkuse harimisele, korraldades selleks kursusi, seminare ja muud taolist. Ta pidas oluliseks, et kui neist asjadest räägitakse, siis ei ole valvurit enam vaja. 26. juuni Eesti Ekspressis leidis Mele Pesti, et kõige ootamatuma teemapüstitusega esinesid konverentsil soomlastest teadlastepaar Matti Häyry ja Tuija Takala, kes rääkisid oma ettekandes Ameerika ja Euroopa väärtustest bioeetikas. Teema valikut põhjendati Euroopa uurijate kartusega, et ameeriklased püüavad oma väärtusi eksportida. Aga nendest väärtustest ei piisa, lisaks peavad olemas olema ka spetsiifilised eriti euroopalikud väärtused. Pärast Euroopa Komisjoni tehtud uuringut otsustasid seal osalenud, et fundamentaalsed väärtused, mis peaks jääma Euroopa eetiliste otsuste aluseks, on väärikus, terviklikkus, autonoomia ja haavatavus, lisaks veel ettevaatuse kontseptsioon ning Eetika.indd :22:33

16 180 E TEGEMISED solidaarsus. Viimane pakub alternatiivi ameeriklaste õiglusprintsiibile, mis indiviidi üle tähtsustab. Loetletud väärtused kehtivad laiemalt kui bioteadustes. Taoline lähenemine põhineb arusaamal, et Ameerikas ja Euroopas kodanikuks olemine tähendab eri asju. Rõhutati, et USA ja Euroopa võrdlemine on alles algus, sest mujalt maailmast ei ole lihtsalt andmeid. Kuid on teada, et ka mujal Aafrikas, Ida-Aasias hakatakse oma eetikapõhimõtteid välja töötama või pigem olemasolevatele nimesid andma. Siia juurde tasuks ära tuua eetikakeskuse stipendiaadi, filosoofiadoktorandi Aive Pevkuri seisukohad, mis ilmusid 5. septembril 2003 kultuurilehes Sirp. Artikkel käsitles Euroopat ja väärtusi, ühtsust ja mitmekesisust. Autor küsib, millised on väärtused, millest Eesti ei tohiks loobuda, mis on olulised meie identiteedi säilimiseks, kas riigi kuulumine riikide liitu pigem edendab või pärsib meie oluliste väärtuste olemasolu? Pevkur leiab, et ühiskonnad ei ole suletud süsteemid, nad muutuvad koos inimestega, kes selle ühiskonna moodustavad. Samamoodi muutub ühiskondlik moraal. Eesti ühiskond on väärtuste pideva muutumise ajajärgus. Ühest küljest võidutsevad individualistlikud suundumused, teisalt mõistetakse, et ühiskond tervikuna ei saa toimida vaid individualistlikele väärtustele tuginedes. See tekitab küsimuse, millised väärtused Eesti ühiskonda rohkem iseloomustavad? Kuidas lahendada riiklike eripärade ja Euroopa regulatiivorganite ühtsete reeglite vastuolu? Kas ja kes peaks sellisel juhul ühiskondadevahelises koosluses kandma seda rolli, mida ühe ühiskonna piires kannab ühiskondlik moraal? Kas oleks võimalik leida nn euroopa alusväärtused, mis moodustaksid aluse reeglite väljatöötamiseks ühtses Euroopas? Eesti ühiskonna väärtusi käsitles väärtuste konverentsil ka prof Rein Taagepera, kelle sõnavõtt avaldati 19. juuni 2003 Eesti Ekspressis 60. Rääkides iibeküsimuse lahendamisest, tõi Taagepera üllatuslikult sisse usalduse temaatika. Tema sõnul seisneb probleem selles, et mehed ei julge nõrgad olla, ei julge olla avatud ja usaldavad. Pigem eelistavad viinapudelit ja lühendavad sellega oma eluiga. Rahvastiku tasandil tähendab see väljasuremist, sest kui naistel on last saades viiskümmend-viiskümmend väljavaade jääda tema kasvatamisel üksi, siis kärbib see soovi lapsi saada. 60 Lugu ilmus hiljem ajakirjas Akadeemia, 2005, nr 1, kandes pealkirja Julgus olla nõrk. Eetika.indd :22:34

17 E TEGEMISED 181 Väärtustest kõneldes ei saa üle ega ümber Eesti ühiskonna ühest suurest mädapaisest sallimatusest. Prof Sutrop käsitleb seda teemat 23. augusti 2004 Eesti Päevalehes. Tallinna kunstigümnaasiumi direktori Märt Sultsi rünnaku objektiks olid homod. See on Sutropi arvates puhas juhus. Tegemist on lihtsalt levinud püüdega leida kõikidele hädadele süüdlast. Märt Sultsi artiklis on taunimisväärne see, et autor ei tunnista liberaalse eetika printsiipi, mille järgi igal inimesel on õigus valida endale sobiv eluviis. Ja et riik ei tohi sekkuda inimese moraalsetesse (sh seksuaalsetesse) valikutesse. Artikli autor tahab oma õiget arvamust teha ainukehtivaks ja karistada neid, kes tema moodi elada ei mõista. Liberaalse maailmavaate kohaselt ei tohi riik piirata kellegi vabadust, kuni tema tegevus ei ohusta teisi inimesi. Isegi kui inimene on eksituses ja valib valesti, on parem, kui tal lastakse elada nii, nagu ta soovib. Sallivus on üks pluralistliku demokraatliku ühiskonna põhiväärtusi. Sallivus tähendab hoiakut, mille puhul inimene, kes satub vastamisi tema omast erineva hoiaku või arvamusega, otsustab mitte kasutada ära oma jõupositsiooni. Ta eelistab mitte sekkuda, lastes eriarvamusel edasi eksisteerida, seda samal ajal heaks kiitmata. Lõpetuseks tuleb tunnistada, et ükski väärtus pole absoluutne. Sallivus ei saa olla absoluutne, sest peab kaitsma end sallimatuse vastu. Tolerantsuse ja sallivuse küsimuse on professor välja toonud ka eliitkoolide ja koolikatsete puhul. 22. veebruari 2005 Postimehes kirjutab Margit Sutrop, et soov panna oma lapsed eliitkooli on nõukogude pärand, kus haritlastel polnud muid soodustusi kui hea haridus oma lapsele. Ent sellest suhtumisest mõned on võrdsemad pole me ikka veel vabanenud. Ühe tuntud kooli direktor teatas, et nende kooli pürgiv laps peab olema füüsiliselt ja vaimselt terve. Küll andekad, kuid närvilised lapsed peaksid tema meelest õppima tavakoolis. Sutrop küsib, et kas sellisest tervete inimeste kultusest pole vaid üks samm eugeenikani? Tema sõnul oleks arenenud demokraatiaga riigis selline sõnavõtt mõeldamatu, kuid meie inimeste õiglustunne on taandarenenud. Ka praegune koolisüsteem, mis võimaldab koolidel vastu võtta parimate eeldustega lapsi, süvendab ühiskonna sotsiaalset kihistumist. Noorte väärtustest andis 2. aprilli 2004 Eesti Päevalehes ülevaate Margit Sutrop. Professorit hämmastas tohutu edukultus, mis läbis kõiki noorte üle-eestilisele esseekonkursile laekunud töid. Tuli välja, et Eesti noored tajuvad maailma stabiilsena, nad ei muretse globaalprob- Eetika.indd :22:34

18 182 E TEGEMISED leemide, ülemaailmse terrorismiohu ega konfliktikollete pärast. Neid ei tee eriti ärevaks keskkonna saastumine, ülerahvastatus ega ka eesti rahva madal iive. Nad ei karda sõdu ega nälga. Nad kardavad vaid, et nad ise pole piisavalt läbilöögivõimelised. Hirm mitte jõuda edukate hulka osutuks suurimaks. Professori arvates peegeldub meie lastes tagasi meie endi, täiskasvanute väärtusmaailm. Mistõttu peaksid lapsevanemad järele mõtlema, et kas nad on ikka oma lastele andnud õiged hoiakud? Kas ei tekitata lastes asjatut stressi, võttes neilt võimaluse olla õnnelik? Professori sõnul tuli esseedest selgelt välja, et väärtuseks on omada haridust, mitte olla haritud. Noorte jaoks on haridus ja teadmised vahendid mille abil midagi saavutada. Mõte, et on suur väärtus midagi uut teada saada, tundub olevat võõras. Nii ei vaeva noori enam küsimused kuidas tekib elekter, töötab inimese mälu või mismoodi toimib ühiskond, vaid küsimus, milline eriala on kõige prestiižikam. See on professori arvates taas järelemõtlemise koht täiskasvanuile. Oleme õpetanud lapsi vaeva nägema, et nad elus edasi jõuaks, ent sealjuures me ei tea, kes meie lapsed inimestena on, mida nad tahavad, mis neile rõõmu teeb või mille all nad kannatavad. Nii kujuneski koondpilt, et liiga palju läheb noortele korda see, mida arvavad teised, mida ootab neilt ühiskond, selle asemel, et öelda, mida arvavad nemad. Diskussioon noorte väärtuste üle jätkus noorte väärtuskonverentsi põhjal valminud kogumikus Olla või omada?. 12. augusti 2005 Sirbis kirjutab eetikakeskuse juhtaja prof Sutrop, et töölisklassi huvide eest ei seisa praegu keegi. See on suur probleem, et pole kujunenud eneseteadlikku, poliitiliselt organiseeritud töölisklassi. Ilma oma tööstuse ja haritud sinikraedeta ei ole ei meie majandusel ega ka ühiskonnal tervikuna tulevikku. Teiseks on liberalismi ja liberaalse ideoloogia võidukäik Eestis seletatav sellega, et individuaalseid väärtusi eelistatakse kollektiivsetele. Professori sõnul on pendel liikunud lihtsalt teise äärmusesse, tahetakse põgeneda nõukogude ajal pealesurutud kollektivismi eest. Paraku aetakse segi totalitarism ja kollektivism. Samuti on Sutropi arvates mõtlemapanev, et eestlased hoiavad ikka veel kinni arusaamast, nagu oleksid inimesed teeninud ära ebavõrdse kohtlemise. Ei osata näha, kuidas ühiskond ise oma ebaõiglase elukorraldusega soodustab ühtede inimeste edasijõudmist ja teiste mahajäämist. Oleme unustanud, mida tähendab tegelik solidaarsus. Nii jõuab professor järelduseni, et Eesti ühiskond pooldab individualistlik- Eetika.indd :22:34

19 E TEGEMISED 183 ke väärtusi, sest ühenduste tähendusest esineb vale arusaam. Ühishuvi ei tohi võrdsustada ühe grupi erahuvil põhineva hüvega, mida esitati kui ühishüve. Pikemalt peatus prof Margit Sutrop arutlenud Eesti ja Euroopa väärtuste teemal Riigikogu Toimetistes (11/2005) ilmunud artiklis Kas Eesti jagab Euroopa väärtusi?. Õiglus ja võrdsus ning vanemahüvitis Poliitikutel on oma arusaamad, milliste vahenditega iibeküsimust lahendada. Koalitsioonilepingust Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu vahel võib lugeda järgnevat: Meie pingutustel on mõtet vaid siis, kui on lapsi, kellele pärandada oma töö viljad. Rahvuslik perepoliitika peab olema pikaks ajaks ette planeeritud. Vanemad peavad olema kindlad, et saavad laste kasvatamisega hakkama ja emad säilitavad konkurentsivõime tööturul. Selleks säilitatakse emale palk enne ja pärast sünnitust kokku 12 kuu jooksul. Ilma sissetulekuta emad saavad vastavat toetust alampalga alusel. Emale säilitatava palga ülemmäär on minimaalselt kolm keskmist palka. Ettevalmistuste tegemine selle abinõu rakendamiseks (alates ) tõi päevakorda taas küsimuse sotsiaalsest õiglusest. Kui lähtuda võrdsuse printsiibist, siis peaks riik kõikidesse kodanikesse võrdselt suhtuma. Kõnealuse küsimuse puhul on see lähenemine kõrvale heidetud ning aluseks võetud teenitav palk. See tekitab küsimuse, kas vabaturul teenitud palk on õiglane? Siinkohal võiks meenutada prof Aaviksoo ettekannet Tartu Ülikooli arengukonverentsil 61, kus rektor viitas oktoobris ilmunud uudisele, et Tallinnas teenivad riigi keskmist brutopalka (2003. aasta teises kvartalis oli see 6915 krooni) lihtsamat sorti vastuvõtusekretärid ja assistendid. Turundusassistentide palganumber on suurem, kuna nende töö nõuab spetsiifilisemaid teadmisi ja majanduslikku kõrgharidust. Sekretärid tahtvat ka juba kuni krooni brutopalka saada. Kuid niisugused sekretärid peavad oskama protokollida ja valdama võõrkeelt. 61 Prof Aaviksoo ettekanne on leitav Tartu Ülikooli Arengukonverentsi materjalide kogumikust Ülikooli väljakutsed, Tartu Ülikooli teadus- ja arendusosakond (koost), Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk Eetika.indd :22:34

20 184 E TEGEMISED Võrdluseks siia kõrvale, et kõrgharidusega inimese miinimumtasu ülikoolis oli samal ajal ehk aasta sügisel 6250 krooni. Vanemapalgast ja sotsiaalsest (eba)õiglusest kirjutas 30. oktoobri 2003 Eesti Ekspressis eetikakeskuse projektijuht, filosoofiadoktor Kadri Simm. Autor rõhutas, et kui vanemapalga maksmise eest hoolitseksid eraasutused, oleks diferentseerimine nende õigus. Riigilt oodatakse siiski teistsugust lähenemist. Isegi kõige äärmuslikumad parempoolsed libertaarlased ei väida enam, et vabaturul põhinev hüvede jaotus oleks õiglane, pigem on nad veendunud, et edasine hüvede ümberjagamine vaid halvendaks olukorda. Kui lähtuda asjaolust, et vabaturu poolt paika pandud palgad ei pruugi olla õiglased, siis plaan võtta taoline situatsioon aluseks vanemapalga kalkuleerimisel tähendab riiklikku kavatsust kinnistada ja institutsionaliseerida vabaturu poolt loodud ebaõiglust. Siinkohal on võimalik küll esitada vastuargument, et võrdne kohtlemine tähendabki vajadust inimesi erinevalt kohelda. Kuid küsimus on, kas see, et mõni on harjunud rohkema, parema ja kallimaga, on moraalne argument taoliseks vahetegemiseks? Olgu eeltoodud küsimusele vastamisega kuidas on, igal juhul tuleb diferentseeritud hüvitise maksmise puhul arvestada, et selle lähenemisega kaasnevad uued probleemid, mis ei pruugi üldse mitte lihtsamad olla. Võrdsuse ja vanemapalga teemal kirjutas ka eetikakeskuse stipendiaat, filosoofiadoktorant Marek Järvik aasta 20. novembri Eesti Ekspressis. Järvik kirjutab, et riigi üheks peamiseks ülesandeks on tagada oma liikmetele maksimaalne heaolu, arvestades sealjuures loomulikult riigi võimalustega. Heaolu oluliseks komponendiks on autori sõnul võrdne suhtumine inimestesse. Ent võrdsust ei saa luua inimesi võrdsustades, sest see oleks põhjendatult ebavõrdsete võrdne kohtlemine. Riigil on võimalik oma liikmete võrdsuse, nende heaoluks vajaliku komponendi jaoks midagi ära teha. Riigi ülesanne on luua võimalused, et inimesed saaksid oma soove rahuldada. Nende võimaluste loomise tingimuseks on, et need oleksid kõigile võrdsed. Võrdsete võimaluste loomine tähendab ideaalis seda, et kõigil inimestel on piisava pingutuse korral võimalik ühiskonnas edukas olla. Kellegi sünnijärgne päritolu või sotsiaalne staatus ei tohiks olla sotsiaalse edu või edutuse põhjuseks. Kuna see, millisesse perre laps satub, on juhus, ei tohiks Järviku arvates riik seda võimaluste ebavõrdsust (makstes diferentseeritud vanemapal- Eetika.indd :22:34

21 E TEGEMISED 185 ka) veelgi süvendada. Autor leiab, et riigil on vaja leida lahendus, kuidas pakkuda kõigile nii võrdseid võimalusi kui vähegi võimalik. Vanemahüvitisest kirjutas ka eetikakeskuse juhataja prof Margit Sutrop 21. novembri 2003 Eesti Päevalehes. Sutrop pooldab diferentseeritud lähenemist, sest sama summa maksmine ei taga kõigi laste võrdset kohtlemist. Seda seetõttu, et lapsed sünnivad erinevatesse peredesse. Raha kulub kogu pere vajaduste katteks. Seega need, kes nõuavad kõigile võrdset vanemahüvitist, unustavad, et kaotajateks võivad jääda just mitme lapsega pered. Samuti peab professor oluliseks välja tuua, et hüvitise sidumine eelneva palgaga annab neile naistele, kes ei saa loota meestele, võrdse võimaluse hoolitseda oma järglaste eest. Tihtipeale on naised pere peamised toitjad või saavad loota ainult iseendale. Eelneva palga säilimine annaks naistele kindlustunde ja vähendaks nende sõltuvust meestest. Autori sõnul on oluline, et riik looks lapse jaoks sobiva arengukeskkonna ning vanemate jaoks võimalused ühitada lapsekasvatamine muu eneseteostusega. Ühiskondlikust lepingust Iibeprobleemi käsitles ka ühiskondliku lepingu ümber toimunud diskussioon, mis muutus eriti ägedaks sügisel 2003, mil jõuti küsimuseni, kas seda on ikka vaja. Unistus ühiskondlikust lepingust sellist pealkirja kandis 18. septembri Eesti Ekspressis ilmunud artikkel filosoofiadoktorant Marek Järvikult. Autori järgi tugineb Eesti ühiskondlik leping teistele alustele kui lepingu klassikalised eelkäijad. Nimelt ei räägita Eestis vajadusest luua riiki, sest see on meil olemas. Räägitakse sellest, kuidas muuta olemasolevat riiki kodanike jaoks paremaks. Kõlama on jäänud vajadus leppida kokku soodusarengu prioriteetides, milleks on projekti koostajate poolt valitud lapsed ja haridus. Kuid miks näha vaeva lepingu koostamise ja sõlmimisega, kui lapsi ja haridust soosivat poliitikat toetaksid kõik niikuinii? Järviku sõnul vajatakse lepingut, kuna Eesti vaesuse tõttu nihkub poliitiline tähelepanu lastele ja haridusele teiste valdkondade arvelt. Leping peab tagama, et ühiskond nõustuks tervikuna, üldist vaesust arvestades, prioriteetse valdkonna pikaajalise rahastamisega. Järviku sõnul peaks muret tundma, kas see lepe, milleni lõpuks jõuti, on Eesti ühiskonnale piisavalt Eetika.indd :22:34

22 186 E TEGEMISED oluline? Tähtis on mõista, et kui rahvas tajub, et temaga lepingu sõlmimisest hoolimata ei arvestata, ei olda valmis ka lepingut täitma. Seega peab saavutatav siht kõigile vastuvõetav olema. Niisiis võime tõdeda, et esines probleeme mõistmisega, mida tähendab, et tegemist on moraalse leppega mis sunnib väärtustama haridust ja tarkust ning mille täitmist kontrollib avalikkus oma suhtumisega. Avalikul arvamusel pole senini olnud pea mingit (mõju) jõudu ning teiseks peetakse mitte kodanikualgatuse korras, vaid ülalt alla sõlmitud lepingut rahvakaugeks. Siinkohal tuleks meenutada eetika aluste põhitõdesid selle kohta, mille poolest erinevad üksteisest moraal ja seadused. Nimelt tagatakse õigusnormide täitmist riiklike institutsioonidega ning nende mittetäitmisele järgnevad sanktsioonid (karistused), moraalinormid on aga mitteformaalsed ning nende mittetäitmisele järgnevad sanktsioonid on teiste (hukkamõistev) suhtumine ning tegija enda häbi- või süütunne. Moraalist ja karistuspoliitikast, st riigi võimalustest moraali kujundamisel kirjutas 14. augusti 2003 Eesti Ekspressis filosoofiadoktorant Marek Järvik. Autor selgitab, et karistus on spetsiifiline õppetund, millest karistatav võtab õppust, kui karistus on arusaadav ja efektiivne. Lisaks on karistamise eesmärgiks saata sõnum kõikidele teistele potentsiaalsetele rikkujatele. Kuid karistus peab olema süüga proportsionaalne. Liiga range karistus ei tarvitse ühiskonnale kasulik olla. Rangest karistusest efektiivsem on tõhus kontroll. Nii asendub karistamatuse tunne teadmisega võimalusest saada karistatud. Järvik tõdeb, et vaid ühendades efektiivse karistuse tõhusa kontrolli ja ajakirjanduse huviga, on riigil lootusi kujundada rahva hoiakuid ning võidelda moraalse lõtvuse vastu. Eesti ühiskondlikust leppest kirjutas samuti Margit Sutrop 25. oktoobri 2003 Postimehe lisalehes Ühiskondlik Lepe. Artiklis pidas professor vajalikuks rõhutada, et lepet on vaja kõigile, mitte ainult neile, kes on ühiskonna hüvedest seni vähem osa saanud. Leppe tekstis öeldakse korduvalt, et ühiskonna areng peab tuginema ühiskondlikel õiglusprintsiipidel. Missugune on see õiglane ühiskonnakorraldus? Ühed poliitikateooriad peavad õiglaseks hüvede võrdset jaotamist, teised vabaduse võrdset jaotamist. Leppe tekstis õiglust defineeritud pole. See oli lepingu sõlmimisel eeliseks, sest nii said end sellega samastada erineva maailmavaatega lepingupooled. Mõned märgid näitavad Eetika.indd :22:34