MAAILM TOIMUB. Tiit Kärner

Transcription

1 MAAILM TOIMUB Tiit Kärner Woland: Kui jumalat ei ole, kes siis, küsin ma, juhib inimese elu ja üldse korraldab kõike maa peal? Bezdomnõi: Inimene ise juhibki. Mihhail Bulgakov, Meister ja Margarita Meie praeguste teadmiste kohaselt sai maailm alguse tavalisest vaakumi kvantfluktuatsioonist. Kuna meie universumi koguenergia on nagu ikka, meie praeguste teadmiste kohaselt; edaspidi ma seda fraasi enam ei korda täpselt null, siis enamat vaja polnudki. Kuid erinevalt enamikust häiritustest ei osutunud see virtuaalseks: ta juhtus olema ulatuslikum ja kestvam (> sekundit) ning jõudis piirini, kus käivitas vaakumi faasiülemineku. See inflatsiooniks nimetatud protsess suurendas maailma mõõtmeid sekundi jooksul umbes korda, täitis ta osakestega ja andis talle paisumishoo, mida võime jälgida veel nüüdki, 13,7 miljardit aastat hiljem. Meie maailm oli sündinud. Vast sündinud maailm pidi nagu äsja munast koorunud kilpkonnapoeg endaga ise hakkama saama. Kuid ta oli selleks hästi ette valmistatud: ta sündis äärmiselt mittetasakaalulisena, see tähendab arengu eelduseks oleva rikkaliku negatiivse entroopia (negentroopia) varuga, ta oli stohhastiline, võimeline moodustama materiaalseid struktuure ning talle kaasa antud valikureeglid (loodusseadused) soosisid arengut. See muutis edasise arengu paratamatuks. Järgnenud protsessi nimetatakse iseorganiseerumiseks. Osakestest tekkisid aatomid, aatomeist tähed, tähtedest galaktikad, plahvatanud tähtede materjalist planeedid, planeetidel tekkis elu. Nii moodustus järjest korrastatum süsteemide hierarhia. Igal tasemel käivitusid sellele omased iseorganiseerumisprotsessid, mis ehitasid üles järgmise. Igal järgmisel tasemel süsteemi korrastatus ja struktuurne keerukus kasvab, süsteemi täiustumine 195

2 Maailm toimub toimub madalamate süsteemide entroopia kasvu arvel. Tekib nn negentroopiline püramiid. 1 Eluslooduse evolutsioon on üks etapp selles isearengus. Bioloogiline areng on viinud inimese tekkeni. Inimese kui bioloogilise olendi kohale on aga kerkinud uus, sotsiaalne struktuur ühiskond. Sündmuste sees olles, lähivaates on sündmuste üldist korda raske näha. Nii jäi ka inimese endaga vahetult seotud arengutasemete seos eelnenutega pikaks ajaks mõistmata ja isegi teadvustamata. Üle-eelmisel sajandil, mil ülalkirjeldatud maailma isearengu teooria ehk globaalne evolutsionism (Vene akadeemiku Nikita Moissejevi sõnastuses) oli veel kauge tulevik (see arusaam tekkis 20. sajandi viimase veerandi algul), sõnastas Karl Marx kaks väidet, mis on senini jäänud valdavalt kehtiva sotsiaalteaduste paradigma aluseks. Teesides Feuerbachi kohta määratleb Marx inimese olemuse kui ühiskondlike protsesside kogusumma (6. tees) ning ütleb, et filosoofide asi pole mitte niivõrd maailma seletada, kui seda muuta (11. tees). Sellega seletades inimest ühiskonna ja ühiskonda inimese kaudu lõikas Marx kaks viimast maailma arengu etappi eelnenuist ära ja sulges hermeetiliselt iseendasse. Tekkis illusioon, et inimene saab ühiskonda ning selle kaudu ka inimest oma parema äranägemise kohaselt muuta. Selle tagajärjed olid ootamatud ja rasked. Tegelikult kannavad kõik kõrgemad tasemed madalamatelt päritut endas, igale tasemele omane uus täiendab eelmist, mitte ei asenda seda. Meie maailma ürgne stohhastilisus muudab väärtusetuks kõik ajaloolise materialismi tüüpi ajalooennustused (Popper 2000). See ei avaldu mitte ainult üldiste ajaloolise arengu teooriate paikapidamatuses. Philip Tetlock, raamatu Ekspertide poliitilised otsustused: Kui head need on? Kas me saame seda teada? (2005) autor, küsitles 284 endale poliitilise ja majandusliku nõustamisega leiba teenivat inimest, paludes neid hinnata teatud sündmuste toimumise tõenäosust lähemas tulevikus. Vastusevariante oli kolm: positiivne areng, negatiivne areng ja status quo. Tulemus oli hävitav; ka vastuseid juhuslikult valides poleks see halvem olnud. On iseloomulik, et eksperdid keeldusid oma eksimusi tunnistamast. Nurka surutuna leidsid nad kõikvõimalikke 1 Selle protsessi üksikasjalikumat kirjeldust vt Rebane Tiit Kärner seletusi: vastus oli õige, aga ajastus vale, ettenägematud asjaolud, tulemus oli küll vale, kuid põhjendused õiged, jms. Miks me ei märka seda stohhastilisust? Tegelikult märkame, kuid evolutsioon on meid harjutanud tõlgendama kõike deterministlike põhjus-tagajärg-tüüpi mudelite abil. Piltlikult öeldes: kui meie kauge esivanem kuulis võsas krabinat, oli tal kasulikum mõelda, et seal varitseb mõõkhambuline tiiger, kui hakata kalkuleerima, milline on tõenäosus, et see krabin on lihtsalt tuulest. Evolutsioonis on liigi jaoks oluline ellujäämine, mitte tõe tunnetamine. (Sellesama triviaalse tõe väljaütlemise eest sooviti ametist kõrvaldada kaitseministrit. ) Jõudsime kehtiva sotsiaalteaduste mudeli (SSSM Social Science Standard Model) teise saatusliku vea juurde: me ei suuda mõista inimest ja tema käitumist, sest eirame kõike inimese poolt evolutsiooni käigus omandatut. Standardmudeli järgi sünnib inimene ratsionaalse ja õppimisvõimelisena, kuid tunnetuslikult puhta lehena ; kõik oma kogemused saab ta elu käigus. Viimase paari aastakümne teadusuuringud on selle arusaama kummutanud, 2 kuid inimesed suudavad vankumatult uskuda kui tahes absurdseid seisukohti, kui neid toetab vennaskond kaasuskujaid. See lause kuulub psühholoog Daniel Kahnemanile (2011: 217), kellele tema uuringud inimeste otsustuste mehhanismidest ja käitumisest tõid a Nobeli majandusauhinna. Milles seisnes tema Nobeli preemiat väärt teadustulemuste uudsus? aastate sotsiaalteadlased olid üldiselt omaks võtnud kaks ideed inimloomuse kohta. Esiteks, inimesed on üldiselt ratsionaalsed ja nende mõtlemine on usaldusväärne. Teiseks, hälbeid ratsionaalsusest põhjustavad enamikul juhtudel emotsioonid, nagu hirm, kiindumus, vihkamine. [---] Me dokumenteerisime süstemaatilisi vigu normaalsete inimeste mõtlemises ja leidsime, et need on seletatavad pigem tunnetuse masinavärgi Vt Jaak Aaviksoo artiklit Infokonfliktid ja enesekaitse ajakirjas Diplomaatia (2011, märts, ja vastukaja sellele paljudes Eesti meediaväljaannetes. Toim. 2 Nende uurimistulemuste populaarset esitust vt Damasio 2003; Pinker 1994,

3 Maailm toimub konstruktsioonivigadega kui emotsioonidega (Kahneman 2011: 8). Uurimine näitas, et inimese mõtlemine toimub kahe erineva mehhanismi vahendusel (Kahnemani termineis 1. süsteem ja 2. süsteem), millest esimene on evolutsiooniga kaasa antud. Konstruktsiooniviga seisneb esiteks selles, et pärilik mehhanism toimib automaatselt, vähimagi pingutuseta, samal ajal kui 2. süsteemi rakendamine ja toimimine on seotud tõsise jõupingutusega, mis füüsiliselt väljendub pulsisageduse ja vererõhu tõusus, silmaava laienemises jms. Tulemuseks on, et diskursiivne mõtlemine jääbki enamasti rakendamata, ehk nagu on öelnud Bertrand Russell: Paljud inimesed pigem surevad kui mõtlevad. Tegelikult nad teevadki seda. Teiseks, nagu juba eespool öeldud, on pärilik 1. süsteem orienteeritud ellujäämisele, mitte aga stohhastilises, tõenäosuslikus maailmas parimate lahenduste otsimisele. 1. süsteem varustab teid muljetega, mis sageli muutuvad teie uskumusteks, ning on allikaks impulssidele, mis sageli saavad teie valikuiks ja tegudeks. Ta annab vaikimisi tõlgenduse sellele, mis toimub teiega ja teie ümber, seostades olevikku minevikuga ja lootustega tuleviku suhtes. Ta sisaldab maailma mudelit, mis hetkeliselt liigitab sündmused kas normaalseks või üllatavaks. Ta on teie kiirete ja sageli täpsete vaistlike otsustuste allikas. Ja ta teeb enamikku sellest ilma, et te tema tegevusest üldse teadlik oleksite. 1. süsteem on aga ka teie intuitsiooni paljude süstemaatiliste vigade allikaks (Kahneman 2011: 58). Oma raamatus analüüsib Kahneman üksikasjalikult neid tavamõtlemisega kaasnevaid vigu ning näitab, et meie ettekujutus maailma korrastatusest ja selles valitsevatest põhjuslikest seostest on suures osas meie enda kujutlusvõime loodud; ta näitab inimese otsustusmehhanismide juhuslikkust ja järjekindlusetust, näitab, mil määral meie otsustusi ja tegusid määravad välised, meie poolt teadvustamata jäävad mõjutused (ideomotoorne efekt ehk praiming). Praiminguefektide uurimine on viinud avastusteni, mis ohustavad meie ettekujutust endast kui oma otsustuste ja valikute teadlikust ja iseseisvast autorist (Kahneman 2011: 55.) Kokkuvõte on pole kuigi lohutav: Meie rahustav veendumus, et maailmal on mõte, asub kindlal vundamendil: meie peaaegu piiritul võimel eirata oma teadmatust (Kahneman 2011: 201). 198 Tiit Kärner aastal avaldas akadeemik Harald Keres artikli, milles ta tõenäosusteooriale ja statistilisele füüsikale tuginedes näitas, et inimeste arvukus Maal on piisavalt suur selleks, et ühiskonnas toimuvates protsessides leiaksid väljendust süsteemi statistilised seaduspärasused (Keres 1980). Ja tõepoolest, nii see on. Et mitte üldsõnaliseks jääda, paar näidet. (1) Kaootiliselt põrkuvate osakeste arvukuse jaotus nende energia järgi kujutab eksponentsiaalselt langevat kõverat. Seda jaotust nimetatakse Boltzmanni jaotuseks ning see kirjeldab näiteks gaasi molekulide käitumist. Jaotuse matemaatilise kuju määravad kaks tegurit: süsteemi statistiline iseloom ja energia jäävus. Analoogilist suurt statistilist süsteemi kujutab endast majandus, kusjuures osakeste rollis on inimesed ja ettevõtted, energia rollis raha ning põrgetele vastavad rahalised tehingud nende vahel. Viktor Jakovenko artiklist (Yakovenko 2008) võib leida ülevaate aastate keskel alanud sellesisulistest uuringutest. Kuna käigus oleva või asjastatud raha hulk (nagu energiagi oma) on võrdlemisi muutumatu, on ka tulemused sarnased. Protsessi matemaatiline modelleerimine näitas, et üksikisiku käes olev raha jaotub algtingimustest ja rahaliste tehingute konkreetsest viisist sõltumatult ümber nii, et lõpptulemuseks on Boltzmanni jaotus. Selle põhjal arvutatud kaheliikmeliste perede sissetulekute jaotust võrreldi USA vastavate olemasolevate andmetega. Tulemused langesid sisuliselt kokku nii jaotus ise kui ka selle põhjal leitud Gini kordaja. Teoreetiline Gini kordaja on 3/8 ehk 0,375; see vastab olukorrale, kui riik sissetulekuid ümber ei jaota. Väiksem kordaja (Skandinaavia riikidel 0,25 kandis) tähendab sissetulekute ümberjaotamist vaesema elanikkonnakihi kasuks, kordaja üle 3/8 tähendab vastupidist. Ladina-Ameerika ja Aafrika riikide Gini kordaja jääb vahemikku 0,4 0,7, Eesti kordaja on 0,31, Euroopa Liidu keskmine 0,30. Kas Eesti võiks Skandinaavia kombel vaesemaid veelgi rohkem toetada? See on kahe teraga mõõk. Sissetuleku suurus mängib ühiskonnas sama rolli mis potentsiaalne energia füüsikas: kõik püüdlevad selle maksimumi (potentsiaalse energia korral miinimumi) poole. Ja nii nagu füüsikas on liikumapanevaks jõuks potentsiaali gradient, nii on seda ühiskonnas sissetulekute erinevus. Suurema 199

4 Maailm toimub võrdsusastmega ühiskonnad on vähem dünaamilised. See on valiku koht: kas eelistada suuremat võrdsust või suuremat edasiliikumise kiirust. Psühholoogiast on aga teada, et inimesed ja ühiskonnad, kes on valmis tulemuste nautimist edasi lükkama, on kokkuvõttes edukamad. Niisiis: John võib minna pankrotti, Sam aga võita loteriil see kõik on vaid müra, mis miljonite inimeste hulgas nivelleerub ja hajub; mis jääb, on Boltzmanni jaotuse kiretu eksponent. (2) Majandus- ja poliitikateadlastele on hästi tuntud kollektiivsete otsustuste kohta käiv Arrow teoreem, mida on poliitikateaduses laiemalt kasutatud küll vaid seoses valimiste teooriaga, kuid mis oma universaalse toime tõttu (kollektiivsed otsused väga mitmesugustel tasemetel on inimeste ühiskondliku elu lahutamatu osa) on pika ajaloo käigus andnud inimkonna ühiskondlikele institutsioonidele oma näo. Nimelt on Arrow teoreem tõlgendatav kui väide, et kollektiivsete otsuste langetamine ei saa olla üheaegselt ratsionaalne (mõtestatud), tõhus (kiire ja õigeaegne) ja demokraatlik (Blair, Pollak 1983). See tähendab, et eripalgelise otsustajaskonna korral saab kiiresti üksmeelseid otsuseid vastu võtta vaid liisku tõmmates; kui tahetakse, et otsus oleks maksimaalselt arukas, ei jõuta kunagi kokkuleppele, ning kui vajatakse kiiresti arukat otsust, peab kellelgi olema õigus otsustada ( diktaator ). Arrow teoreemi tõestus on puhtmatemaatiline ja selleks analüüsitakse individuaalsete eelistusjärjestuste võrdlemisel tekkivaid vastuolusid ( surnud ringid ). Vastav katse ja eksituse tulemusena ladestunud ühiskondlik kogemus on viinud veetše tüüpi demokraatia asendumiseni esindusdemokraatiaga ja lävendi kehtestamiseni parlamendivalimistel ning säilitanud ainujuhtimise kiiret otsustamist nõudvais olukordades (sõjaseisukord, laeva juhtimine). Aktuaalse näitena võib siia lisada palju vaidlusi ja ärevust tekitanud loobumise konsensusnõudest Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingus, mis oli mõeldud eelkõige selleks, et kinnitada euroliidu võimet vajaduse korral kiiresti olulisi otsuseid teha, leevendades sellega psühholoogilisi hirme euroliidu tuleviku suhtes. Euroopa praegused hädad näivad muide üldse seotud olevat euroopaliku arusaamaga demokraatiast, mille kohaselt saab otsuseid langetada ainult täieliku üksmeele kor- 200 Tiit Kärner ral (kuidas peaks see aga üldse võimalik olema?). Sel juhul on võimalik vastu võtta ainult järelemõtlematuid populistlikke otsuseid, mida lõunapoolsed Euroopa riigid on seni ka teinud. Nüüd aga, kui tulemuse parandamiseks tuleb langetada arukaid otsuseid, ei suudeta seda kuidagi teha. Senikaua, kui olukord ei nõua, et neid tuleb kiiresti teha, pole asi veel väga hull. Kui aga olukord seda nõuab, on demokraatia (või meie praegune arusaam sellest) ohus. See võib olla põhjus, miks mõned ebademokraatlikud riigid on vastupidi meie senisele ettekujutusele ootamatult edukaks osutunud. Oleme nimelt sisenenud muutuste aega, mis nõuab aru ja kiiret otsustamist. Samas ei tasu meil ka läänelikku demokraatiat idealiseerida; see, mida me temast mõelda armastame, ja see, mis ta tegelikult on, ei pruugi kattuda. Kasutades reklaamiteoreetik Linnar Priimäe sõnu, valimisi ei võideta aususe, vaid propagandaga (Priimägi 2011). Teisisõnu, propaganda ja massimeedia kaudu juhitud demokraatia võibki olla ainus reaalselt võimalik demokraatia. Ja seda enam, mida kirevamaks ja mitmekultuurilisemaks ühiskond muutub. Eeltoodud näidete statistilised seaduspärasused (suurte arvude pealisehitised) tulenevad inimühiskonna väga üldistest omadustest: kombest vahetada kaupu ja järjestada oma eelistusi. Mõlemal juhul võiksime inimesed asendada vastavalt funktsioneerivate masinatega ja tulemus oleks täpselt sama. Süsteemide statistilised seaduspärasused (süsteemi statistika) sõltuvad aga otseselt süsteemi moodustavate osakeste individuaalsetest omadustest. Poolearvulise spinniga (fermionide) statistika on hoopis teistsugune kui täisarvulise spinniga osakeste (bosonite) oma. Kus avalduvad selles inimühiskonna suurte arvude pealisehitises spetsiifiliselt inimlikud omadused? Harald Keres: Igal loomaliigil on omad spetsiifilised iseärasused. Inimesel on selleks tema mõistus. Mõistuse abil loodi teadus ja seda võimsat vahendit kasutab inimene nüüd nii liigiväliste kui liigisiseste vahekordade klaarimisel. Võiks arvata, et selle tulemusel on nelja miljardi inimese elupilt tervikuna igati mõistuspärane ja arukas. Aga imelikul kombel ei ole! Nähtavasti on tegemist neljamiljardilises inimkollektiivis kujunenud suurte arvude pealisehitisega, mis on läbinisti irratsionaalne (Keres 1980). Seda- 201

5 Maailm toimub sama tuleb nentida nüüd, üle 30 aasta hiljem, kui inimeste arv on jõudnud seitsme miljardini. Ainus märgatav areng on toimunud inimeste ühishuvi kergemaks äraelamiseks vajaliku tehnoloogia arendamise valdkonnas, kõik muud probleemid on süvenenud; on lisandunud uusi, mis ohustavad inimese eksistentsi ennast. Eelnenu põhjal peaks mõistetav olema, mis on selle akadeemik Kerest hämmastanud nähtuse põhjus. Viimaste aastakümnete uuringud on näidanud, et inimene ei kasuta oma mõtlemisvõimet märkimisväärselt. Tema käitumist käivitavad impulsid on pigem juhuslikud kui läbi mõeldud ning mõisted ja arusaamad, mille abil ta maailma mõtestab, suures osas ebaadekvaatsed, ka need, mis puudutavad teda ennast. Sellest tingitud müra on nii suur, et ühiskonna ratsionaalne ühisosa ei pääse mõjule. Kujutlus inimkonnast kui kindlal käel oma laeva soovitud sadamasse tüürivast kaptenist ei pea paika. Pigem võib teda võrrelda mehega, kes on klammerdunud kärestikulisel jõel triiviva pöörleva puunoti külge ja püüab seal meeleheitlikult tasakaalu hoida. Inimkonnal on saatus, mida ta pole võimeline mõjustama senikaua, kuni tema tegevust kontrollib juhus (Keres 1980). Ja nüüd on meil valida kahe erineva maailmamõistmise ja käitumise vahel: kas jääme truuks senisele arusaamale, mille kohaselt maailm peaks liikuma piki meie soovidega seatud rööpaid; kui ta seda ei tee, peab sellel olema kindel põhjus ja põhjustaja süüdlane, kes tuleb leida ja paljastada, või võtame omaks (Kahnemani sõnadega), et põhiline ei ole mitte see, et inimesed, kes püüavad tulevikku ennustada, eksivad; see on sõnadetagi selge. Esimene õppetund on see, et ennustusvead on vältimatud, sest maailm on ennustamatu, ning teine, et tugev subjektiivne veendumus ei ole usaldusväärsuse indikaator (Kahneman 2011: 220). Võib-olla lõpetame tigetsemise, vihkamise ja süüdlaste otsimise, sest on väär süüdistada kedagi valeennustuste tegemises ennustamatus maailmas. Kuid tundub õiglane laita professionaale selle eest, et nad uskusid suutvat võimatut (Kahneman 2011: 241). Kui me loobuksime maailma tõlgendamisest deterministlikult, lihtsate põhjus-tagajärg-seoste abil (mis on väär!), ega esitaks täidetamatuid nõudmisi, säästaksime nii ennast kui teisi. Kõik ei saa saada vähemalt keskmist palka; sissetulekute ebavõrdsus ei tulene üldjuhul kellegi pahast tahtest, vaid on statistiline para- 202 Tiit Kärner tamatus; katsed seda oluliselt muuta lõpevad, nagu oleme kogenud, läbikukkumisega; demokraatia, mille puhul otsused vastaksid kõigi soovidele, on võimatu. Minnes konkreetsemaks: Euroopa majanduskriis ei ole pankade ega vabamüürlaste ega kellegi teise poolt ette kavatsetud; see, et esineb lahkarvamusi, sealhulgas ka rahva ja valitsuse vahel, on paratamatu ning tähendab tõepoolest arvamuste lahknemist, mitte seda, et valitsus sülitab rahva peale ; tõenäosus, et kõik meie poliitikud, suures osas meie endi valitud, on sulid, on olematu. See, et suur osa inimestest on valmis kõike seda uskuma ning läheb kaasa ajakirjanduse genereeritud arulagedate hüsteeriapuhangutega 3 (Korv 2012), ongi põhjus, miks me oleme mängukannid saatuse käes. Arukama käitumisega võidaksime selle, et suurte arvude pealisehitis hakkaks kerkima sootuks teistsugusele vundamendile. Oleme ise oma ekslike arusaamade ja vaenuliku suhtumisega ehitanud maailma, mida me praegu näeme ja millega rahul ei ole, ning ka ehitusmaterjaliks oleme olnud ise; see maailm on meie peegelpilt. Maailm toimub ja kujundab meie saatust ning me ei saa talle ette öelda, kuidas just ta seda tegema peab. Kuid ta kasutab materjalina meid, ning muutes iseennast, saaksime muuta tema toimimist ja sellega ka oma saatust. Kirjandus B l a i r, D. H., R. A. P o l l a k Rational collective choice. Scientific American, vol. 249, no. 2, pp D a m a s i o, Antonio Looking for Spinoza: Joy, Sorrow, and the Feeling Brain. San Diego: Harcourt K a h n e m a n, Daniel Thinking, Fast and Slow. New York: Farrar, Straus and Giroux K e r e s, Harald Juhus ning suured arvud. Looming, nr 12, lk K o r v, N Ükskord prahvatab vimm. Postimees, Kahneman kasutab selle kohta mõistet availability cascade (2011: 142; otsetõlkes kättesaadavuskaskaad ) ja peab selle all silmas ise ennast alal hoidvat sündmusteahelat, mis võib alata ajakirjanduses ilmuvatest teadetest mõne võrdlemisi tähtsusetu sündmuse kohta ning viia avaliku paanikani ja valitsuse jõuliste sammudeni. 203

6 Maailm toimub P i n k e r, Steven The Language Instinct. New York: William Morrow and Company P i n k e r, Steven The Blank Slate: The Modern Denial of Human Nature. New York: Viking Press P o p p e r, Karl Historitsismi viletsus. Tallinn: Olion P r i i m ä g i, Linnar Valimisi ei võideta aususe, vaid propagandaga. R e b a n e, Karl Energia, entroopia, elukeskkond. Tallinn: Valgus T e t l o c k, Philip E Expert Political Judgment: How Good Is It? How Can We Know? Princeton: Princeton University Press Y a k o v e n k o, V. M Econophysics, Statistical Mechanics Approach to. TIIT KÄRNER (sünd. 1942) on lõpetanud Tartu ülikooli füüsikuna (1965), füüsika-matemaatikakandidaat (1979, ENSV TA Füüsika Instituut). Töötanud Tallinna Polütehnilises Instituudis assistendina, alates aastast TÜ (varem TA) Füüsika Instituudis. Praegu TÜFI ioonkristallide laboratooriumi vanemteadur, peamiseks uurimisalaks dielektrikute kiiritusfüüsika ja kiiritusdefektide elektronide paramagnetiline resonants-spektroskoopia. Akadeemias on temalt varem ilmunud artiklid Globaalsetest kriisidest (2005, nr 9, lk ), Inimene, ühiskond ja sotsiaalteaduste uus paradigma (2009, nr 2, lk ) ning Kultuur ja vabaduse piirid (2010, nr 5, lk ). ARTUR KUUS. Psühhomeetria (2012) 204

7 Ilmar Tõnisson RAHVUSLUS KUI KULTUURIMISJON Ilmar Tõnisson Isamaatunne on kogu tsivilisatsiooni põhijõude. Lucien Romier, Nation et Civilisation Maurice Barrès väidab kusagil 1, et rahvuslus on teatava determinismi omaksvõtt. Aga rahvuslus on õigusepärast enam kui paljas paratamatuse aktsepteerimine. Rahvusluse juures on oluline just anduv tahtlikkus ja vankumatu teadlikkus oma eneseväärtuse suhtes. Rahvus ise on kultuurimisjon, ning rahvuslus on tahe seda teostada. Lucien Romier l on õigus öelda, et midagi ei kattu niivõrd tsivilisatsiooni (ja kultuuri) üldise mõistega kui loomulik isamaaarmastus. Ei saa ju olla inimlikku edu eriliste kultuuriülesanneteta, ega teostu nad, ilma et iga üksikisik neile teadlikult ja tahtlikult anduks. Tõepoolest näitab ajalugu, et kultuuripinge ja rahvuslik endaning eneseteadvus on käinud käsikäes. See ei ole avaldunud üksi järeluhkuses oma saavutiste üle, vaid palju ürgsemalt ning loovamalt teadvuses oma erisugususest, oma misjonist ning ülesandest. Helleenid ja Iisrael, Keskriik ja Itaalia seotus koduga ning iseendaga on olnud igal pool niivõrd põhjapanev, et vastakus võõraga sai paratamatuks. Aga see vastakus ei ole olnud tühine ning asjata. Ta on saanud loovteguriks; mõisted barbar ja võõras kurat, juutide pöördumine oluvõõra vastu need on olnud positiivseteks väärtusteks nende rahvuste sisemises kasvamises, paratamatud ning tarvilikud nende eneseteostumisel. Üliõpilasleht, nr 9, 16. X 1931, lk Maurice Barrès, Scènes et Doctrines du Nationalisme I, lk Seepärast ei saa rahvusluse näilikult negatiivseidki avaldumisvorme hinnata miskist esteetilisest vaatenurgast. Naeruväärne on haletsevi südami vastuolude pärast mõista hukka tervet ülevahutavat rahvuslikku keevust. Kus valgust seal varju, aga varju pärast ei saa eitada valgust. Seepärast tohib ka rahvusluse eitavaid, vastuolusid tekitavaid ja hävitavaid külgi hinnata ainult nende rahvuste kultuuri enda piirides. Kui tõstetakse küsimus, mis on natsionalismis püha ja mis kardetav, siis šokeerub küll esteeditsev silm ja humaanne süda iga radikaalsema avalduse juures. Aga kui juletakse vastata üldväärtuste seisukohalt, siis leitakse kardetavus mitte liiga suures rahvustundes, vaid tuntakse hädaohtu liiga nõrgas rahvuslikus pinges. Kuna tõsine rahvuslus ikka on olnud loov tegur, katkestab vedel internatsionalism ning kosmopolitism igasuguse arengu. Kui keegi mõtleb nagu 18. sajandi Veneetsia patriits, et peen inimene leiab igal pool kodumaa siis on tema kodumaa lõpp tõepoolest ligi jõudnud! * Rahvus on kaua edenenud purustatud inimsuse kulul. Rabindranath Tagore, Nationalism Ilutsevate hingede poolt tehakse tihti rahvuslusele etteheiteks tema arvatav vastuolu üldinimsusega. Kuna seda oleks õige raske tõestada tõikudega, Cogniard idest saadik valitakse pilke või sapi märklauaks õõnes karikatuur šovinism. Šovinism saab tekkida ainult žestikuleerival lõunamaal, kõik see naeruväärsus, mida tahetakse šovinismiga tabada, on meie laiuskraadil olematu. Küll aga on kindlasti meilgi sama intensiivset patriotismi kui kolmevärvilise kokardi kangelasel. Aga see on midagi hoopis teist, sügavamat, võib-olla süngemat. M e i l e i s a a o l l a l i i g a p a l j u r a h v u s l u s t. Mitte ainult sellepärast, et meie iseloom ise meid seob, et eestlase juures tundeline liialdus on peaaegu võimatu. 207

8 Rahvuslus kui kultuurimisjon Sellepärast, et noor ja väike kultuuriüksus üldse ei saa olla küllalt tihe ja endassekiindunud, igatahes mitte küllalt võrreldes väliste hädaohtudega. Natsionalismi hädaoht võib peituda ainult liiga suures kvantiteedis, mis tekitab niisuguse toore jõu, et ahvatleb hulgalt vähemaid kultuuriüksuseid hävitada. Meil ei ole seda karta: meie rahvuslus püüab iseendas teostuda, ja seda ei saa teha iialgi liiga põhjalikult, liiatigi, kui oleme alalise sisemise ja välise hädaohu ähvardatud. Ses mõttes meie rahvuslus on loovtegur, mis ei saa olla liiga radikaalne ega liiga intensiivselt mõjuv. Meie rahvuslus on kultuuriline eneseteostumine, püüd olla inimene o m a l viisil ja taotella omapärasuses üldinimlikke väärtusi. Ses mõttes meie rahvuslus on osa ülesehitavast inimsusest, mille kohta ülekohus tarvitada õrna poeedi kahjutunnet inimkonna käristatusest. Mitte eraldumine eraldumise pärast ei ole meie deviis, vaid eraldumine iseseisvaks loominguks. Ja kui me peame endid asetama teistega vastuollu, siis mitte spordiks või teiste rõhumiseks, vaid hädavajadusest ja enese säilitamise tungist. Kui saab olla põhiliselt negatiivset hurraapatriotismi, siis mitte rahvuse-, vaid riigivaimustuses. Sest riik ei pruugi veel olla kultuuriväärtus, ja seepärast ei pühitse tema oma nimel tehtud tegusid. Meil aga on ka riik kultuuriväärtus sest ta on rahvusriik. Ja kui teostada tema ülesanne ja teda tõeliselt muuta rahvusliku mõtte teostuseks, siis on eestlus muutunud võimalusest realiseerunud väärtuseks. * Meie kõik ei saa teenida isamaad ühteviisi. Goethe Meie ei saa olla küllalt radikaalsed rahvuslased, et teotseda eestluse eduks. Aga meie ei saa teotseda kõik ühteviisi. Meie riigi liberaalne põhikonstruktsioon nõuab ametlikku erapooletust ka rahvusküsimuses. Kuni see põhimõte pole muudetud, peab jätkuma praegune suund. Ja ta jätkub pole kaht- 208 Ilmar Tõnisson lust. Sest Eesti Vabariik on niivõrd riigistatud, et eraalgatusele on jäänud üle ainult parteide kaudu organiseerumine selle riigivõimu teostamise oma kätte saamiseks. Meil ei ole enam seltskonda. See, mis oli eesti seltskond enne iseseisvust, on saanud riigitegelaste pereks. Meil ei ole ka veel seltskonda. Aga meil on noorus! Meie noorsoo ülesandeks on üritada rahvuslik eneseteostamine meie riigis, milleks oma põhilaadi tõttu meie riik ise ei ole võimeline. Just üliõpilasnoorsoole langeb eesvõitleja osa selles rahvuslikus ürituses. Üliõpilaskond on vastutusrõõmsalt endale võtnud eestluse ülesande. Ei kahtle, et võitlustes meie üliõpilased annavad oma parima ja vääriliselt täidavad oma kohustuse. Aga üliõpilaskond peab meeles pidama, et mitte ainult võitluse kaudu ei teostu meie rahvuslikud pingutused eestlusele tema oma riigis kodu luua. Rahvuslik eneseteostumine peab algama radikaalsete abinõudega, isegi välises võitluses võib ta avalduda. Aga kindlasti peab ta arenema pikapeale pidevaks, püsivaks, positiivseks tööks, mis avalduks igas üksikus rahvuslases ja tema elus. Rahvuslik liikumine on esmalt selleks üritatud, et avardada pinda omakultuuri tekkimisele; selleks et puhastada tõketest ja häiretest meie kodumaad. See avardumine peab enesega ka s ü v e n e m i s e kaasa tooma. Sest ainult selles viimases on peidul tõsised jäädavad väärtused, kuna ekstensiivsus on hinnatav ainult selle tekkimiseks vajaliku eeldusena. Kui igas üksikus kaasvõitlejas jäädvustub leegiks ainuski säde, mis sünnib hulkliikumistel esimese astme teostamiseks, siis pole vaja kartust ka teise astme pärast. Sest kui eestlane teeb argitööd, s e e t u l u k e rinnus, siis teeb ta kõike seda rahvuslasena, ja mis tähtsam rahvusluse tähe all. Iga üksiku tööd siduda ühtsete kultuurimõistete ja kultuurisihtidega see aga ongi rahvusluse eesmärk! 2 209

9 Rahvuslus kui kultuurimisjon ILMAR TÕNISSON ( ) lõpetas Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna 1935, mag. phil Ajalehe Postimees siseuudiste osakonna toimetaja , stipendiaat Londonis doktoritööks valmistumiseks ; Tartu üliõpilaskonna edustuse abiesimees ning esimees 1932 ja ARTUR KUUS. Füsioloogiliste funktsioonide muutused (2012) 210

10 Indrek Paavle HIRMU JA LOOTUSE VAHEL Eesti elanike ettekujutus rahvusvahelisest olukorrast aastate teisel poolel Indrek Paavle aastate Euroopa oli täis poliitilisi pingeid, mis kümnendi lõpul lahvatasid senise ajaloo suurimaks sõjaks. Sellal kui poliitikud üritasid üksteist üle kavaldada ja riigimehed tegelesid saladiplomaatiaga, pidi ärevuses rahvas sündmuste käiku kõrvalt jälgima. Tollases Euroopas oli enamikus riikides suuremal või vähemal määral loobutud demokraatlikust valitsemiskorrast ja erandiks polnud ka Eesti Vabariik, kus pärast aasta märtsi oli hakatud üle minema autoritaarsele korrale, millega kaasnes ka mõningane sõnavabaduse piiramine. Käesoleva artikli eesmärgiks on selgitada, milline oli aastate teisel poolel Eesti elanike ettekujutus teistest riikidest, rahvusvahelistest suhetest ja nende arenguväljavaadetest. Avalikku arvamust tollases Eestis on seni uuritud peamiselt ajakirjandust appi võttes, eeldades, et see on avaliku arvamuse olulisemaid mõjutajaid ja ka peegeldajaid (Alenius 2010; Rannast 2008; Rannast-Kask 2012; Valge 1999; vt ka Treufeldt 2012). Selle lähenemise üheks erivormiks võib pidada ka rahvusvahelise olukorra mõistmise käsitlust ajakirjanduses avaldatud karikatuuride kaudu (Medijainen 1998). Laialt on levinud ka nn egodokumentide (mälestused, päevikud, erakirjavahetus) analüüsimine rahva hoiakute selgitamisel. Rahva suhtumisi on mõnevõrra uuritud ka rahvaluule abil (Sarv 1996). Ajakirjanduse aluseksvõtmise eeliseks on lihtne ligipääs allikatele ja nende rohkus, aga samas ei 212 pruugi need ajakirjandusvabaduse piirangute puhul avalikku arvamust sisult katvalt peegeldada. 1 Näiteks on arvatud, et aastate teisel poolel võis ajakirjanduses ilmunu olla mõnevõrra pehmem keskmise Eesti inimese arvamusest (Valge 1999: 89). Egodokumentide puhul kipub probleemiks kujunema allikate vähesus või usaldusväärsus: mälestustes on raske eristada tolleaegseid seisukohti nendest, mis on kujunenud aastaid hiljem; päevikuid, kirjavahetust jm hilisematest mõtetest vabu allikaid ei pruugi leiduda üldistuste tegemiseks vajalikul määral. Seepärast püütakse järgnevas tollast Eesti avalikku arvamust rekonstrueerida meeleoluraportite ehk ettekannete põhjal, mis võimude tellimusel koostati rahva arvamuse teadasaamiseks. Neid ettekandeid kirjutasid peamiselt poliitilise politsei agendid ja kohalikud konstaablid rahva seas liikudes, inimestega rääkides ja tähelepanekuid tehes. Kohalike ettekannete põhjal koostati omakorda kokkuvõtted politsei juhtkonna ja valitsusasutuste jaoks. Et tegu on dokumentidega, mis juba ongi üldistused, võiks eeldada, et need annavad rahva hoiakutest üsnagi objektiivse pildi. Me ei tea muidugi, kui tõsiselt ettekannete koostajad oma töösse suhtusid, ning oleme seepärast sunnitud lähtuma eeldusest, et nad tegid seda korralikult ja nende ettekannetes sisalduv on tõepoolest rahva hulgas levinud juttude üldistus. Sellele töölõigule hakati suurt tähelepanu pöörama pärast ülemineku algust autoritaarsele valitsemissüsteemile. 18. aprillil 1934 said politseiprefektid korralduse hakata korrapäraselt koostama ettekandeid rahva meeleolude kohta oma tegevuspiirkonnas. Pealiskaudsuse vältimiseks tauniti ettekannete koostamist aasta detsembris kehtestati Eestis ajakirjanduspiirangud ja hakati juurutama tsensuuri. Selle põhieesmärgiks oli kontrollida ja suunata valitsuse tegevuse kajastamist, aga piirangud laienesid ka rahvusvaheliste suhete käsitlemisele. Keelati teadete, kirjutiste ja kujutiste avaldamine, mis võiksid rikkuda riigi välispoliitika huve aastast karmistati kontrolli ja rahvusvahelist olukorda objektiivsemalt kajastavate artiklite avaldamine muutus üha keerulisemaks. See suundumus süvenes pärast Punaarmee baaside rajamist Eestisse aasta sügisel, kui ajakirjandusest näiteks välispoliitikat ja eriti Nõukogude Liitu puudutavad karikatuurid üldse kadusid (Harro 1994: 95 96; Medijainen 1998: 94; Valge 1999: 89). 213

11 Hirmu ja lootuse vahel vabas vormis ning anti ette kindlate punktidega küsimustik (Riigiarhiiv (= ERA) , l 5). Selliste ettekannete koostamist jätkati ka pärast Eesti okupeerimist aastal, mil muutunud oludest annab märku 17. augusti korraldus teha kokkuvõtteid võimalust mööda ka vene keeles. Teadaolevalt pärineb viimane ettekanne 26. augustist 1940, kui Eesti oli olnud juba kolm nädalat Nõukogude liiduvabariik (ERA , l ). Avaliku arvamuse vastu tundsid tollal huvi ka teised ametkonnad, aga nende peatähelepanu all oli rahva reageerimine eelkõige sisepoliitilistele sündmustele. 2 Seevastu aasta aprillis peaministrile saadetud ülevaated, mis valmisid Isamaaliidu ja Riikliku Propaganda Talituse koostöös, 3 pidid uurima ka välispoliitiliste sündmuste mõju rahva meeleoludele (ERA , l 28 50). Uuringu teostasid Isamaaliidu kohalikud ametnikud: nad vestlesid inimestega, kel oli palju kokkupuuteid rahvaga (vallasekretärid, maksuametnikud, arstid, kaupmehed jt). Politsei meeleoluraporteid on seni kasutatud Eesti poliitilise politsei ajaloo käsitluses ning avaliku arvamuse uurimisel sisepoliitiliste sündmuste raamistikus (Krikk 2006; Valge 1997). Isamaaliidu ettekandeid on abiks võetud aasta sündmusi puudutavas uurimuses (Ant 1999) ja ajakirjandust erinevates ühiskondlikes tingimustes käsitlevas doktoritöös (Treufeldt 2012: , 116). Käsitlust, mis hõlmaks võimalikult paljusid ettekandeid, kataks kogu nn vaikiva ajastu ja keskenduks rahva hoiakutele rahvusvaheliste suhete kohta, seni kirjutatud ei ole. 2 Näiteks sõjaväeasutuste ja -osade informatsiooniohvitserid koostasid ülevaateid oma informaatorite saadetud ettekannete põhjal aastal korraldati ühekordne aktsioon riigimetsade valitsuses, mille direktori salajase korralduse alusel pidid kohalikud metsaülemad koostama ettekanded oma piirkonna elanike meeleolude kohta (ERA , l 31 82). 3 Aastail tegutsenud Isamaaliit koondas valitsusmeelseid poliitikuid, olles sisuliselt ainuke legaalne erakond, ehkki seda määratleti üldkultuurilise ühinguna. Riiklik Propaganda Talitus (RPT) oli aastal loodud riigiasutus, mis tegeles muu hulgas tsensuuri ja propagandaga. Osalt kattus RPT juhtkond Isamaaliidu omaga, aga talitusel puudus kogu Eestit hõlmav infovõrgustik, mis Isamaaliidul oli olemas oma kohalike organisatsioonidena (Hiio 2012; Vaan 2005). 214 MILLEST RAHVAS RÄÄKIS? Indrek Paavle Võimulolijaid huvitas eelkõige küsimus, mida rahvas arvab oma valitsusest ning kuidas reageerib kodumaistele sündmustele. Seetõttu on enamikus ettekannetes rahvusvahelistele sündmustele pühendatud üsna vähe ruumi, mis arvatavasti ei peegelda tõeselt rahva hulgas arutatud teemade mõõdusuhet. Võib arvata, et välismaal toimuv pakkus siiski hoopis rohkem kõneainet kui kodused asjad: ettekannetes kordub väide, et sisepoliitiline olukord ei paku kellelegi huvi ning kõik räägivad sündmustest Lääne- Euroopas. Näiteks aasta oktoobris teatati, et rahvamassid tegelevad rohkem Hispaania, Palusalu, sõjaohu ja kullahinnaga, kui sisepoliitiliste küsimustega (ERA , l 123). Rahvas oli põnevil, jälgiti kõiki sündmusi, igasugust infot püüti võimalikult ruttu kätte saada, ajalehti telliti üha rohkem ja inimesed ostsid senisest enam raadioid (mis võimaldas hankida infot ka välismaalt) (ERA , l 3; , l 30 31). Välismaal toimuvast räägiti mõne väite järgi rohkem seetõttu, et kodus toimuv olevat igav ja välismaast rääkimine ohutum. Nagu nenditi ühes aasta ettekandes: sisepoliitilist olukorda peetakse üldiselt sedavõrd kindlaks ja väljakujunenuks, et selle üle ei maksa pead murda ega sõnu kulutada. Teisal öeldi, et sisepoliitilised nokitsemised on jäänud tagaplaanile (ERA , l 55; , l 32). Ühes ettekandes aasta aprillist teatakse, et rahvas hoidub igasugustest mõtteavaldustest praeguse korra kohta, sest praegu ei või usaldada oma vendagi. Teine ettekanne sama aasta maist osutab samuti süvenevale ettevaatusele: rahva seas süveneb spionaaži kahtlus, kardetakse mõtteavalduste teisitimõistmist ja etterääkimisi, sellepärast hoidutakse eriti poliitilistest kõnelustest avalikkuses (ERA , l 11, 28). Ka metsaülemad raporteerisid aastal, et poliitikast palju ei räägita ning et poliitiliste koosolekute keeld ja erakondade tegevuse lõpetamine on igal pool mõjunud kainestavalt (ERA , l 34 p, 80). Näib, et juba valitsuse esimesed sammud sõnavabaduse piiramisel ehmatasid inimesed ära. Sageli kerkisid jututeemad esile ajakirjanduses avaldatud informatsiooni põhjal, aga levis ka kuuldusi, mis kuidagi ei saanud pärineda avalikest meediakanalitest. Mõned sündmused leid- 215

12 Hirmu ja lootuse vahel sid siiski ka laiemat kõlapinda, aga ettekannetesse ei pidanudki jõudma iga viimane kui kuulujutt, vaid üksnes aktuaalsem probleem rahva keskel (ERA , l 25). Näiteks avaldati pidevalt uudiseid välismaa riigitegelaste Eesti-visiitidest ja Eesti poliitikute välisvisiitidest, aga rahvas ei saanud neist aru, rääkis neist vähe ja kui need jutuks tulidki, siis kohati üpris tõekaugete oletustena. Vähemalt osalt oli põhjus selles, et ajalehtedes avaldatu oli lakooniline ja väheütlev. Inimesed ei saanud teada, mida neil kohtumistel tegelikult arutati või otsustati. Rahva seas kõlas korduvalt mõte, et valitsus peaks Euroopas toimuva kohta rohkem infot jagama ja sündmusi selgitama (ERA , l 15 p; , l 152) aastate teisel poolel pakkusid inimestele kõneainet eelkõige Saksamaa relvastumine ja teiste riikide reageeringud sellele, sõjad Hispaanias, Abessiinias ja Kaug-Idas, Poola-Leedu piiritüli, hiljem Anschluss ning Tšehhoslovakkia ja Klaipėda hõivamine Saksamaa poolt. Mujal toimuvat püüti võrrelda koduste sündmustega. Näiteks aastal jälgiti Saksamaa sündmusi ja otsiti neile võrdlusi Eesti vabadussõjalaste tegevusega. 4 Vabadussõjalaste esiletõusule otsiti rööpjooni ka Hispaaniast, kus kommunistide tegevuse elavnemine tõi kaasa fašistide võimuambitsioonid aastal räägiti aga NSV Liidus Suure Terrori käigus kõrvaldatud kindralitest, tõmmates protsesside lavastuslikkuse puhul võrdlusjooni Eesti vabadussõjalaste protsessiga (ERA , l 126; , l 73). Teistest riikidest ja rahvastest Riikide hulk, millest räägiti, oli võrdlemisi väike. Kõige rohkem kõneldi Saksamaast ja NSV Liidust, palju ka Inglismaast 4 Vabadussõjalaste eeskujud ja suhted Saksamaa natsionaalsotsialistidega tekitavad ajaloolaste hulgas endiselt vaidlusi. Viimastes uurimustes väidetakse, et vabadussõjalaste võrdlemine natsionaalsotsialistidega pärines eelkõige nende poliitilistelt vastastelt. Teatud välised sarnasused olid kahel poliitilisel organisatsioonil olemas, aga ideoloogiliselt ühendas neid eelkõige ainult antimarksism ning tõsisemaid suhteid, rääkimata esimeste otsesest abist Eesti vabadussõjalastele, pole suudetud tõestada (vt Valge 2009; Pajur 2009). 216 Indrek Paavle ja Itaaliast, vähem Prantsusmaast. Ülejäänud riigid sattusid kõneaineks pigem episooditi. Näiteks Poola oli jututeemaks eelkõige võõrtööliste tõttu. 5 Põhjanaabritest räägiti võimaliku liidulepingu kontekstis Eestiga ja Soome-teema tõusis aastal huviorbiiti Talvesõja tõttu, millega seoses olid eestlased kindlalt Soome poolt. Rahvas oli üldse enamasti väikeriikide ja kannatajate poolt. Abessiinia sõja ajal elati kaasa abessiinlastele ning kujutati Itaaliat kallaletungijana. Sellele aitas kaasa ajakirjandus: väljaandeid täitsid Itaalia-vastased artiklid ja karikatuurid. Sama kordus Hispaania kodusõja ajal, kui Euroopa demokraatlike ja eriti väikeriikide avalik arvamus pooldas vabariiklasi ning ründas ägedalt Francot, kellest sai ka Eesti karikaturistide töödes ilmselt kõige sagedamini kujutatav välisriigi poliitik (Medijainen 1998: 83, 90). Saksamaa ja Tšehhoslovakkia konfliktis kuulus rahva poolehoid viimasele, ehkki öeldi leiduvat ka sõjaväelasi, kes tundsid sümpaatiat hoopis Saksamaa vastu. Tõrvati Tšehhoslovakkia tükeldamisest osa saanud Ungarit: hakkab juba häbi, et meie oleme niisuguse ahne, apla ja võimuhaaraja rahvaga hõimlased kui seda on ungarlased. Miks nad ei võta asja rahulikult ja tegutsevad teiste eeskujul terroristidena? (ERA , l 194 p) aastal rõõmustati Albaania vastupanu üle Itaalia vägedele. Klaipėda hõivamine Saksamaa poolt aasta märtsis aga erilist pahameelt esile ei kutsunud, sest seda peeti endiseks Saksa riigi osaks (ERA , l 71). Vigu leiti peaagu kõigi riikide ja rahvaste käitumises, kellest üldse midagi arvata osati. Üks väheseid riike (Soome kõrval), millesse rahvas alati hästi suhtus, oli Ameerika Ühendriigid, kes end Euroopa asjadest eemale hoidis ja oli Eestit Vabadussõja ajal abistanud. Selline suhtumine tuli hästi välja 14. märtsil 1938 ekspresident Herbert Hooveri Eesti-visiidi ajal. Hoover viibis Tallinnas umbes kaks ja pool tundi, külastas Tallinna raekoda ja käis Kadriorus riigipea residentsis, kus tegi sissekande külalisraamatusse. Rahvas oli pahane, nimetades vastuvõttu ükskõikseks: Balti jaa- 5 Eestis töötavatesse Poolast ja Leedust pärit kaevandus- ja põllutöölistesse suhtumises läksid rahva seisukohad lahku. Töölised olid nende sissetoomise vastu, kohati kuni füüsilise arveteklaarimiseni välja, taluperemehed seevastu tervitasid poolakate tulekut, muretsedes kevadiste põllutööde pärast, mida kardeti poolakate puududes tegemata jäävat. 217

13 Hirmu ja lootuse vahel mas olevat presidendil vastas olnud ainult Tallinna linnapea (see oli praeguses tähenduses abilinnapea ametikoht), kes pealegi jäi hiljaks. Riigihoidja ei vaevunud külalisega Kadriorus üldse kohtuma. Rahva arvates ei julgenud Konstantin Päts Hooverile näole anda, sest Eestil olid ameeriklastele tasumata Vabadussõja-aegsed võlad (ERA , l 2, 10 p; Uus Eesti, 14. III 1938). 6 Agressiivsete riikide Saksamaa, Itaalia ja NSV Liidu käitumist seletati sellega, et välispoliitiliste sündmuste provotseerimisega hoiavad nende juhid rahva pilgu eemal kodustest majandusprobleemidest. Nimetatud kolme diktatuuririigi majandus arvati olevat kuristiku serval, mida toodi hoiatavaks näiteks autoritaarsele Eestile (ERA , l 97 p; , l 153). NSV Liidu majandusraskuste üle rõõmustati, sest nende tõttu ei peetud võimalikuks kommunistliku liikumise tõusu Eestis (ERA , l 74). Venemaa majanduse kujutamine hädisena nagu rahvas seda tegi ei lange kuigi täpselt kokku ajakirjanduse tooniga, kuhu aastate teisel poolel tekkis imetlusenoot NSV Liidu industrialiseerimissaavutuste üle, ehkki kollektiviseerimist vaadeldi algusest peale võõristusega (Valge 1999: 93). Võrdluses Saksamaaga räägiti Venemaast (vähemalt enne aastat) vähem ja enamasti oli see kuidagi seotud Eestiga. Näiteks aasta detsembris pakkus kõneainet Andrei Ždanovi Balti riikidele suunatud ähvarduskõne ja veebruaris 1937 Punaarmee kindralstaabi ülema marssal Aleksandr Jegorovi külaskäik aastal hakkas rahvas tõsiselt ja kestvalt nurisema Tallinna kinodes näidatavate Nõukogude filmide üle. Ehkki need olid pealtäha süütud, oli rahvas veendunud, et NSV Liidus ilma propagandasihita filme ei toodeta, ja arvas, et nende filmide sissetoomine tuleks keelata aastal oli see teema endiselt päevakorral, konkreetseks näiteks toodi noorsookasvatusest rääkiv film Gümnasistid, mis olevat Narvas esile kutsunud koolirevolutsiooni. Läbinähtud katsetesse NSV Liidu elu kiita suhtuti ettevaatuse ja umbusuga, näiteks sai aasta lõpul rahva pa- Indrek Paavle hameele osaliseks Riigi Ringhäälingu juhataja Fred Olbrei, kes pärast NSV Liidu külastamist oli asunud selle riigi saavutusi ülistama (ERA , l 163; , l 2, 7p, 12 p). Ka aastal sügisel, pärast Punaarmee baaside rajamist Eestisse, registreeriti juhtumeid, kus punaarmeelased olid püüdnud oma riiki kiita neid küll kuulati, aga ei usutud (ERA , l 1 2). Objektiivset infot Venemaa kohta oli vähe. Teiste riikidega oli suhtlemine märksa tihedam, sest Eesti Vabariik ei teinud inimestele takistusi välismaale reisimisel ja välismaalased külastasid Eestit, kirjad liikusid. NSV Liidu piirid olid aga suletud, üle piiri käisid salakuulajad ja salakaubavedajad, kes oma reisimuljeid rahvaga ei jaganud. Reisid NSV Liitu olid enamasti korraldatud propagandistlikel eesmärkidel VOKSi 7 poolt, kus külalistele tehti ajupesu ja näidati Potjomkini küla. Eesti ajakirjanduses avaldati Venemaa-teemalisi kirjutisi aastate teisel poolel aastaaastalt üha vähem (Rannast-Kask 2012: 61). Jutte levis mingil määral Eesti meremeeste kaudu (seetõttu käsitleti meeleoluraportites meremehi sageli eraldi) aasta suvel pakkus tallinlastele suurt huvi George VI kroonimispidustustelt naasva NSV Liidu sõjalaeva Marat külaskäik, eriti kuna see oli üldse esimene seda laadi sündmus. Mingit asjalikku infot ei õnnestunud linlastel vaatamata püüdlustele madrustelt välja meelitada, sest need ei tohtinud rääkida. Järeldusi kiputi aga tegema juba laeva külaskäigu faktist ning ainuüksi asjaolu, et bolševistlik riik osales kapitalistliku riigi pidustustel, lõi mulje, et NSV Liidu väärtushinnangud on muutumas. Järeldusi tehti ka sellest, et madrused naasid linnast tohutute ostukandamitega, mis kinnitas arvamust, et NSV Liidus on madal elatustase. Rahva hulgas käis sellinegi jutt, et NSV Liit on tugev riik, aga sääl tugevas riigis saavat kergesti oma elust lahti, Eesti on väike, aga elu püsib ilusti sees ja keegi sind ei puutu, kui ise soovid elada (ERA , l 60, 63). 6 Jaamas oli presidendil vastas siiski rohkem inimesi, sh välisministeeriumi protokolliülem Elmar Kirotar. Ehkki hiljem on väidetud, et Hoover siiski kohtus Pätsiga (Johnson 2008), seda ilmselt tõesti ei juhtunud VOKS = Vseso znoe obwestvo kulьturmoĭ sv zi s zagraniceĭ = Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Üleliiduline Ühing (lähemalt vt Ilmjärv 2004: ). 219

14 Hirmu ja lootuse vahel Sõjahirm ja võõraviha Ettekannete läbiv teema on sõjahirm. See tekkis maailmas toimuvate sündmuste peegeldusena iga natukese aja tagant, et siis mõneks ajaks taas vaibuda aasta suvel vallandus sõjahirm seoses natsionaalsotsialistide riigipöördekatsega Austrias. Alates aastast kerkisid esile jutud NSV Liidu ja Saksamaa võimalikust sõjast (ja jäid päevakorda selle sõja puhkemiseni). Sõja kartuses olid inimesed hakanud välispasse hankima (ERA , l 15; , l 2, 9, 21 22, 41 42, ) aasta kevadel puhkesid sõjajutud uue hooga, kõikjal räägiti Reinimaa sündmustest, Locarno lepingute tühistamisest ning Prantsusmaa ja Belgia ähvardusest sellega seoses Rahvasteliidust lahkuda. 8 Ettekannetes teatatakse, et sõda kardetakse väga ja sellest on rahva hulgas väga palju juttu, samas loodetakse, et Eesti jääb kuidagi sest mängust välja (ERA , l ; , l 2 17; , l 17 20) aasta augustis said sõjakuuldused uut indu, mille aluseks olid sedapuhku teated Saksamaa ja NSV Liidu sõjaväe ning relvastuse suurendamisest ja piirikindlustuste rajamisest Nõukogude Liidus. Sõja laienemist kardeti ka NSV Liidu-Jaapani konflikti, Hispaania kodusõja ja eriti Abessiinia sõja puhul (ERA , l 52; , l 26) aasta lõpul teatati ühes ettekandes, et meie kodanike hulgas on laialt levinud mingisugune sõja psühhoos, mis pidurdab majandusarengut ja mõjub pärssivalt sündivusele. Ettekandja arvas, et riigijuhid peaksid püüdma rahvast kuidagi rahustada (ERA , l 252) aasta kevadel puhkenud Poola-Leedu konflikti 9 ajal liikusid kuuldused, et Eesti reservohvitseridele on juba antud salajane käsk mobilisatsiooniks valmis olla (ERA , l 6, 10p). Sügisel oli osa inimesi Tšehhoslovakkia sündmustest 8 7. märtsil 1936 viis Saksamaa Versailles rahulepingut rikkudes sõjaväe Reinimaa demilitariseeritud tsooni ning teatas oma läänepiiride puutumatust kinnitanud Locarno lepingute (1925) tühistamisest märtsil 1938 nõudis Poola Leedult ultimatiivselt diplomaatiliste suhete sisseseadmist ja hakkas koondama vägesid Leedu piirile. Leedu andis järele, teatades 19. märtsil oma piiride avamisest Poola kodanikele ning lubas loobuda Poola-vaenulikust poliitikast, mida oli aetud alates aastast. 220 Indrek Paavle ajendatuna hakanud soola, suhkrut ja petrooleumi kokku ostma, osa aga oma raha Soome ja Rootsi pankadesse viima. Öeldi, et Euroopa istub püssirohutünnil (ERA , l 31, 33 36, 39; , l 134 p, 139 p, 143) aasta algul ennustati sõja puhkemist kevadel või suve hakul (ERA , l 240). Sõjaendeid leiti kõikjalt. Jutte peagi puhkevast sõjast põhjustasid nii aasta suvel toimunud Eesti kaitseväe reservväelaste kordusõppused kui ka sügisene rutiinne hobuste loendus. Samuti märgati, et kaupmehed, eriti juudid, ostvat kokku kulda, nagu see maailmasõja päevil oli sündinud (ERA , l 95, 122, 117 p, 126). Võrdlused eelmise suure sõjaga olid sagedased nagu kindralid valmistuvat alati eelmiseks sõjaks, nii ei oska ka rahvas võrdlusi mujalt otsida. Sellised võrdlused ulatusid absurdini, näiteks NSV Liidu marssali Jegorovi Baltikumi-visiidis aastal nähti sõja eelaimust, sest enne maailmasõda käis Saksa Villem ka Vene Nikolail külas (ERA , l 250 p). Igasugused poliitikute ja diplomaatide visiidid tundusid niikuinii kahtlased. Koos sõjahirmuga tuli hirm võõraste ees, mis paisus kohati ksenofoobiaks. Kõikjal nähti võõramaa salakuulajaid ja välisriikide käsilasi. Võõraid ei usaldatud aasta jaanuaris nurises rahvas, et NSV Liidust tulnud hobuseostjatel lastakse vabalt mööda külasid liikuda ja venelased võivad kohaliku rahva usaldust kuritarvitada (ERA , l 257) aastal kiruti valitsust, kes lubab vabalt ringi rännata mujalt saabunud sakslastel, kes teevad maakaartidele täiendusi ja parandusi. Samasugune kuuldus levis ka aastal, kuid siis nähti ringi kolamas itaallastest ülikonnariide müüjaid, kes Wehrmachti ülesandel Eesti teede kaarti koostavat. Tšehhoslovakkia sündmuste taustal tekitas aastal Saaremaal ärevust Saksamaalt saabunud ekskursantiderühm: arvati, et turistid on maskeeritud Saksa sõdurid, kes valmistuvad saart okupeerima (ERA , l 57). Selle taustal levisid ka kuuldused, et Saksamaa on nõudnud Saaremaad endale sõjalaevastiku baasiks, et valitsus ei üritagi saart kaitsta või et Eesti valitsus on Saksamaa sooviga juba nõustunud aasta kevadel aga teati rääkida, et valitsus on lubanud Saaremaa sõjaliseks baasiks hoopis venelastele (ERA , l 29). Hirm koondus eelkõige Saksa-vastastesse meeleoludesse, mida aeg-ajalt nimetati ka ürgseks vaenuks. Kohalikke sakslasi kaht- 221

15 Hirmu ja lootuse vahel lustati hitleriseerumises : isegi 8 9 aastased kooliplikad, tervitades üksteist, sosistavad Heil Hitler, nagu oli pandud tähele ühel koolilaste spordivõistlusel aastal. 10 Liikusid jutud, et sakslased loodavad sõja puhkemise järel Eesti muutmist Saksa provintsiks. Selliseid kuuldusi olevat levitatud ka saksa koolides. Samuti pidavat sakslased korraldama ühiseid raadiokuulamisi, kus siis elatakse kaasa Hitleri kõnedele. Nagu raporteeris poliitilise politsei agent Evald Mikson aasta sügisel: Olin ise ühe säärase ühiskuulamise tunnistajaks. Hitleri vängema lause juures tõusis põrgulik kisa ja kui kõne lõppes, siis suudeldi ja kaelustati üksteist (Krikk 2002: ). Saksamaa agressiivsuse taustal Saksa-vaenulikkus üha suurenes. Seda soodustasid näiteks Saksa sõjalaevade külaskäigud aasta novembris peatus Tallinna sadamas miiniristleja Leipzig ja juulis 1939 ristleja Admiral Hipper. Öises linnas puhkes Saksa madrustega kaklusi ja rahvas sarjas kohalikke tüdrukuid, kes väljamaa meremeeste vastu huvi ilmutasid. Kuna üks kaklejatest oli kommunist Vassili Riisi vend, kahtlustati kommunistide provokatsiooni, aga ametlik versioon jäi siiski selle juurde, et tegu oli kohalike purjus pättide algatatud löömingutega (samas: ). Veidi varem, aasta suvel toimunud Nõukogude sõjalaeva visiit nii ägedaid tundeid ei tekitanud aasta kevadel räägiti, et sakslased ostavad mis tahes hinna eest talusid Eesti rannikule ja Tallinna ümbruses olevat rannikul juba iga kümne kilomeetri peale vähemalt üks sakslase talu (ERA , l 6, 10 p). Samal sügisel süvendasid kahtlusi kuuldused, et meie sakslased püüavad viimasel ajal organiseeruda eriti intensiivselt, kus ei näi puuduvat juhtnöörid Saksamaalt. Üks poliitilise politsei agent teatas aasta kevadel juttudest, et sakslased avalikult räägivad, et kahe aasta pärast Eestit Euroopa kaardil pole (Krikk 2002: 127). Ka Klaipėda hõivamine aasta märtsis (mida muidu peeti mõistetavaks 10 Ajaloolaste hinnangul on baltisakslased võrreldes teiste Euroopa riikide saksa rahvusvähemustega natsionaalsotsialistliku ideoloogia vastuvõtmisel olnud ühed leigemad. Natsionaalsotsialistlikus liikumises osalejaid oli nende hulgas võrdlemisi vähe (Eestis ja Lätis kokku kuni tuhat inimest), kuid see seltskond oli väga lärmakas ja kompromiteeris nii kogu rahvusrühma (Loeber 1989: 1238). 222 Indrek Paavle kui Saksa alade tagasivõtmist) süvendas kahtlusi, et Saksamaa kavandab Baltikumi vallutamist. Tallinnas levis koguni kuuldus, et kohalikud sakslased on juba saatnud Hitlerile abipalve, et neid kiusatakse Eestis taga. Poliitilisel politseil ei õnnestunud kuulujutu allikat välja selgitada (ERA , l 332 p). Saksa-vaen ulatus selleni, et Saksamaa kallaletungi puhul ähvardati kohalikud sakslased ja kadakad kõik ära tappa a kevadel küsiti omavahelistes jutuajamistes, kas sul on oinas juba valmis vaadatud, s.t kas sul on välja valitud sakslane või kadakas, kelle kallaletungi puhul maha lööd (ERA , l 34). Ühel samal ajal toimunud Isamaaliidu koosolekul oli aga vastu võetud resolutsioon, et keegi ei tohi sakslaste ja kadakate äridest midagi osta. Ühtlasi leiti, et saksa rahvusest pastoritelt tuleks ära võtta õigus kandideerida eesti koguduste õpetajaks, sest nad võivad vanematele inimestele halvasti mõjuda (ERA , l 40). Kõneainet pakkusid ka Saksamaalt ja Austriast saabunud juudid, kes taotlesid Eestis varjupaika. Rahvas ei suhtunud sellessegi kuigi hästi. Arvati, et kasu nendest ei sünni, küll aga kuhjaga kahju. Juute peeti riigimaksudest kõrvalehoidjateks. Kardeti koguni seda, et kui juute Eestisse rohkem sisse lastakse, siis see meelitab Hitleri siia (ERA , l 109; , l 339). Pahandati ka selle üle, et kohalikud juudid eestistavad oma nimesid (ERA , l 152). 11 Tulevikustsenaariumid Ärevate rahvusvaheliste sündmuste taustal vaidles rahvas elavalt lehest loetud või ise väljamõeldud tulevikustsenaariumide üle. Neid arutlusi kroonis mure oma riigi saatuse pärast. Pingestuv olukord Euroopas sundis rahvast küsima, kas keegi meile vajaduse korral ka appi tuleb. 11 Näiteks toodi tallinlane Solomon Meerovitsh, kes oli uueks nimeks võtnud Saardo Meriste. Näib, et Meriste oligi juutide seas populaarne perekonnanimi, mille võtsid endale Jerkovits, Bertelson, Minkoviz jt (vt Eesti onomastika andmebaas, ( )). 223

16 Hirmu ja lootuse vahel Juba aastal leiti, et Saksamaa relvastumine on loonud täiesti uue rahvusvahelise olukorra, mille puhul Eesti enam Inglismaa abile loota ei saa aasta kevadel uskusid ühed, et Saksamaa asub nüüd tungima itta, Venemaa kistakse sõtta ja ujutab Eesti oma sõjaväega üle. Räägiti Eesti okupeerimisest Saksamaa või Venemaa poolt. Muu seas hakati muretsema Eesti energiavaru pärast ja hoiatati, et siinne tööstus ei tohiks liialt sõltuda põlevkivist, mille maardlad paiknevad idapiiri lähedal ja selle ala vaenlase kätte sattumisega jääb kogu tööstus seisma. Teised seevastu uskusid, et Saksamaad läheb korda taltsutada ja sõda niipea ei puhke, sest Saksa majandus pole sõjaks valmis. Selle väljendust nähti Hitleri ettepanekus sõlmida naabritega mittekallaletungi lepingud (ERA , l 2; , l 17 20) aasta detsembris oli päevakorral Andrei Ždanovi 29. novembril Moskvas peetut kõne, milles väljendus selge ähvardus Balti riikide iseseisvusele. 12 Seda tõlgendati rahva seas mitmeti: küll arvati Soome ja Läti kohta käivaks, küll oli kuulda arvamust, et see toob varsti sõja ka meile (ERA , l 136). Oli ka optimistlikumaid seisukohti, näiteks Hispaania sündmuste taustal rõõmustas rahvas aasta suvel, et kohalikud kommunistid on rahulikud, sest piiritagused seltsimehed on suundunud Hispaaniasse ja Prantsusmaale, kus kommunistidel on lootus seaduslikul teel võimule tulla. Kui see on aga sündinud, järgneb sama samm piiriäärsetes väikeriikides aga juba sõjalise aktsiooni toel (ERA , l 117) aasta märtsis jälgiti ärevusega Austria annekteerimist Saksamaa poolt. Räägiti, et kas mitte ühel päeval ei marsi meile sisse venelased või ei tule merd mööda sakslased ning kardeti, et abi pole sel juhul kuskilt loota, sest kes tahab end meie pärast määrima hakata? (Krikk 2002: 126). Laideti Müncheni sobingut ning oma senise populaarsuse oli kaotanud Inglismaa, keda nimetati kaubajuudiks, kes värviliste asumaade päästmiseks kupeldab 12 Andrei Ždanov kõneles 29. novembril 1936 Moskvas nõukogude kongressil NSV Liidu asendist akna taga, kust võib näha Euroopas toimuvat, ja kinnitas, et kui NSV Liidu naabruses paiknevad väikeriigid lähevad oma hämarates tegudes liiga kaugele, siis võib Punaarmee raudne sõjapealik Vorošilov akna hoopis suuremaks raiuda ja minna vaatama, mis selle taga toimub (Medijainen 1998: 108). 224 Indrek Paavle sakslastele valgeid rahvaid. Usuti, et Poola peab Poola koridori kaotamisega leppima, kuid et ta vajab juurdepääsu merele, siis peab selle saama Läti ja Leedu arvel. Kõige rahulikumaks ja sobivamaks lahenduseks peeti Läti ja Leedu kuulumist Poolale, mis hoiaks ära Saksamaa edasise ittatungimise. Arvati, et tulevases sõjas ei ole võitjaid ega kaotajaid, kuid tõenäoline on mõne poliitilist olukorda valesti hinnanud rahvuse ja riigi, näiteks Poola kokkuvarisemine ja jaotamine. Poolat peeti kohati isegi suuremaks süüdlaseks kui Inglismaad koos selle Müncheni-sobinguga (ERA , l 46) aasta meeleolud olid pessimistlikud, rahvusvahelise olukorra kiiret stabiliseerumist ei usutud, ehkki loodeti, et selle võiks päästa Ameerika Ühendriikide sekkumine. Need, kes ei uskunud Saksamaa sissetungi, arvasid, et NSV Liit ei lase sel sündida, vaid tuleb ja vallutab Eesti ise. Arvati ka, et sakslased ei tahagi Eestit vallutada, vaid ainult Lätit, samal ajal kui Eesti teeb liitriigi Soomega ja jääb jamadest kõrvale. Sõjaväelaste hulgas ringles väidetavalt kuuldus, et sõja korral tahab Saksamaa Eestilt ainult kahte diviisi, vastutasuks saab Eesti aga Ingerimaa (ERA , l 28 29). Rahvusvahelistesse garantiidesse suhtuti skeptiliselt (mõningad lootused mitmele riigile Suurbritannia antud garantiidega seoses siiski olid). Populaarsust kogus Suur-Soome idee, sest ühisriik pidi aitama Eestil sõjast kõrvale jääda. Oli neidki, kes oleksid heameelega Suurbritannia alamad, ja paljud vanemad inimesed unistasid koguni vanast heast Rootsi ajast (ERA , l 45). Ettevaatlikumad kritiseerisid kõiki valitsuse samme, mis võiksid esile kutsuda mõne suurriigi viha. Valitsuse poliitika olevat liiga Saksa-vaenulik. Eeskuju tuleks võtta Soomest ning mitte liialt sõbrustada ka lätlaste ja venelastega (ERA , l 105). Igasuguseid välislepinguid ja liite peeti ohtlikuks aasta mais tekkis kindralstaabi ülema Nikolai Reegi Moskva-visiidi puhul kuulujutt, et kavandatakse Eesti, Läti, Leedu ja NSV Liidu sõjalist koostööd. 13 Seda peeti hädaohtlikuks, sest sõja korral appi tulnud 13 Moskvasse kutsuti Eesti, Läti ja Leedu sõjaväedelegatsioonid, kellele tehti seal tõepoolest ettepanek sõlmida vastastikuse abistamise lepingud

17 Hirmu ja lootuse vahel liitlasväge ei saa pärast enam maalt välja, mis tähendab lõppu Eesti iseseisvusele (ERA , l 74) aastal kevadel tehti oletusi Punaarmee kindralstaabi ülema marssal Aleksandr Jegorovi Eesti-külaskäigu puhul. Ühed rääkisid, et valitsus sondeerib pinda NSV Liiduga ühinemiseks, sest iseseisvust pole niikuinii enam kauaks. Need, kelle arvates Jegorov käis siin mingit sõjalist lepingut sõlmimas, mõistsid selle hukka, sest asudes teineteise suhtes vaenulike NSV Liidu ja Saksamaa vahel, ei ole hea ühega neist liiga lähedastest suhetes olla, sest siis satume kohe teise viha alla. Teised rääkisid, et visiidi eesmärk on ainult Saksamaa hirmutamine. Jegorovi külaskäik olevat ka üksnes sõbraliku näo tegemine idanaabri poolt, mis ei tähenda midagi, sest tegelikud sihid eelkõige soov saada oma käsutusse Balti mere sadamad on jäänud endiseks (ERA , l ). Samal ajal ootas rahvas neutraalseks jäämist Hispaania kodusõjas. 17. augustil 1937 teataski Eesti ühinemisest sellesse mittesekkumise kokkuleppega. Hiljem aga nimetati rahva hulgas seda lepet veaks ja raharaiskamiseks. Kui valitsus võttis suuna Eesti erapooletusele ja hakkas seda jõuliselt propageerima, muutus selline lähenemine ka rahva eelistuseks. Hakati nõudma Rahvasteliidust väljaastumist, sest see organisatsioon meid niikuinii hädaohu korral aidata ei suuda (näiteks toodi Abessiinia ja Hiina) ning suurt osavõtumaksu pole mõtet tasuda. Osa leidis, et rahvusvahelistest organisatsioonidest tuleb välja astuda ja sõlmida kahepoolsed mittekallaletungilepingud nii Saksamaa kui ka NSV liiduga, sest see kindlustab meie iseseisvust palju rohkem (ERA , l 222, 235; , l 44 p). Igasuguste liitude mainele andis lõpliku hoobi Poola-Leedu konflikt aasta kevadel. Leiti, et mis tahes liit võib meid sõtta kiskuda, ja tänati õnne, et omal ajal kavandatud sõjaline liit Leeduga teoks ei saanud. Selles valguses ei meeldinud rahvale enam ka vormiliselt kehtiv liiduleping Lätiga. Mitteühinemise pooldamine polnud siiski ainuke laiemalt levinud seisukoht, vaid tervitati näiteks lähenemist Poolale, sest see riik pole suunatud ühegi suurriigi poole (ERA , l 95). Kuna informatsiooni oli vähe, aga mujalt maailmast teati näiteid, kus mõni välisvisiidile läinud riigitegelane oli alla kirjutanud pealesunnitud lepingule, siis tundusid Eesti riigitegelaste 226 Indrek Paavle välisvisiidid rahvale samuti ohtlikud aasta kevadel liikus kuuldusi Eesti välisministri Karl Selteri Ungari-visiidi puhul. Leiti, et valitsus on sakslastega mestis, sest Ungari on ühinenud Berliini-Rooma teljega. Ühed rääkisid, et välisminister on jäänud kadunuks, teised, et ta käis hoopis Saksamaal. Viimase variandi pooldajate arvamused läksid omakorda lahku: räägiti, et Ribbentrop polnud meie ministrit vastu võtnud, samuti et välisminister oli naasnud Saksamaa esitatud nõudmistega. 14 Ühel Muhu saarel peetud rahvakoosolekul kõlas aasta kevadel koguni ettepanek tähtsamate riigitegelaste välisriikidesse sõitmine üldse ära keelata, et me ei satuks siis sarnaste lepete küüsi nagu Tšehhoslovakkia (ERA , l 40) aasta kevadel päevakorda kerkinud Suurbritannia ja NSV Liidu sõjalise liidu kavades nähti Eestile samuti hädaohtu, leides, et kui Eestil oleks muidu võimalus Läänes toimuvatest sündmustest kõrvale jääda, siis sellise liidulepingu puhul enam mitte, sest venelased on sunnitud kasutama Eesti territooriumi üleminemiseks. Liikus kuulujutt, et inglased olevat juba vastutasuks liidulepingu eest kas kogu Baltikumi või Eesti venelastele lubanud ning uus piirgi olevat paika pandud. Moskva olevat Eesti valitsusele juba ka vastava nõudmise esitanud, mille see siiski tagasi lükanud. Eesti valitsus olevat ka pöördunud Inglismaa poole, taotledes kallaletungi korral toetust, ja saanud äraütleva vastuse. Toetust küsitud ka Saksamaalt, kes lubanud seda tingimusel, et Eesti suudab kallaletungi korral 24 tundi ise vastu pidada. Laialt levinud kuulujutt kõneles ka sellest, et välisminister Karl Selter oli Eestit pakkunud Saksamaa ülemvalitsuse alla, mis olekski teoks saanud, kui NSV Liit poleks sekkunud ähvardusega Eesti kohe vallutada (ERA , l 30 31, 41 44). 14 Eesti välisminister sõitis Ungarisse 18. märtsil Kirjeldatud kuulujuttude taga võib kaudselt olla 21. märtsil Saksamaa poolt Poolale esitatud nõudmine loovutada Gdańsk ja võimaldada läbipääs Poola koridorist. Berliinis viibis Eesti välisminister 7. juunil, kui koos Läti välisministriga kirjutati alla mittekallaletungilepingud Saksamaaga. 227

18 Hirmu ja lootuse vahel Kui peaks juhtuma kõige halvem aasta kevadel pidas osa inimesi Eesti saatust juba otsustatuks, leides, et Eesti vallutamine emma-kumma poolt on vältimatu. Samal ajal otsiti vastust ka küsimusele, mis saab siis, kui muutub paratamatuks välisabi otsimine, mis ilmselt toob kaasa ka okupatsiooni. Kumb variant oleks vähem halb, kas NSV Liit või Saksamaa? Oli mõlema pooldajaid, aga selgelt rohkem kaldus rahvas eelistama NSV Liitu. Selle põhjuseks oli ajalooline kogemus sakslaste ülemvõimu all elamisest ning ka Venemaa keisririigi aegse sugupõlve noorpõlvenostalgia. Paljudel enne enamlaste võimuletulekut üleskasvanud inimestel olid oma noorusest ilusad mälestused, samas kui stalinliku NSV Liidu kohta oli usaldusväärset infot vähe. Kohalikesse venelastesse oli aga iseseisvuse aastatel kujunenud neutraalne suhtumine, sest põhiliselt tööliste ja talupoegade hulka kuuluv rahvusvähemus oli keskmiselt vaesem ja vähem haritud kui eestlased. Sakslaste kui märksa elitaarsema kihi kohta aga säilisid sajandite jooksul kujunenud eelarvamused (Mertelsmann 2005: 47). Isegi anekdoote ei räägitud aastatel mitte niivõrd venelastest, vaid pigem sakslastest, lätlastest ja juutidest (Sarv 1996: 108). NSV Liidu poolt olid töölised, samas kui haritlaste ja kodanlaste arvamused läksid lahku. Mängu tulid stereotüübid: NSV Liidul oli töörahva riigi kuvand ning tööliskond ootas kommunistlikult riigikorralt oma olukorra parandamist. Ka levis arvamus, et valitsus pooldab sõja puhul ühinemist NSV Liiduga just seetõttu, et siis on meie haritlastel võimalik teenistust leida, mis Saksamaa variandi puhul on välistatud (ERA , l 262). Põllumeestest kaldusid NSV Liidu poolt olema asunikud, kes Saksa okupatsiooni puhul kartsid oma taludest ilma jääda. 15 NSV Liidu variandi pooldajad uskusid oma rahvuskultuuri elujõulisusse idanaabri ülemvõimu all, mis aitavat saavutada autonoomiat, samas kui Saksamaalt seevastu oodati tasalülitamist. Arvati, et Saksamaa rüpes jäävad eestlased kolmanda järgu rahvaks, aga NSV Liidus on vähemusrahvad alati olnud samaväärsed või 15 Asunikud olid talupidajad, kes olid oma maad nn asundustalud saanud aastate maareformi käigus suurmaaomanikelt (põhiliselt sakslastelt) äravõetud mõisamaadest. 228 Indrek Paavle isegi juhtivad (ERA , 47 49). Tallinnas räägiti, et abi peaks otsima venelasilt, sest kui me ka selle abistamise tagajärjel NSV Liidu võimu alla satume, on see ikka parem kui sakslaste hulgas, sest venelane on vähem arenenud ja lollide hulgas on kergem elada (ERA , l 28). Ei kardetud mitte niivõrd Venemaad ja venelasi, kui kommunistlikku korda. NSV Liit ilma kommunistideta tundus paljudele vastuvõetava variandina. Vene-võimaluse eelistajad püüdsid seetõttu nii ennast kui teisi veenda, et NSV Liit ei suuda oma piire igavesti suletuna hoida ning kommunistlik kord ei saa kaua kesta, ja siis oleme me päris heas olukorras. Siin kõneles jälle kaasa ajalooline kogemus, sest enne aastat elas Venemaal kümneid tuhandeid eestlasi, kellest paljud olid jõudnud üpris jõukale järjele. Öeldi, et stalinism pole enam mingi kommunism, vaid kompromiss kodanliku korraga, sest lubab teatud eraomandust (näiteks kuni rubla raha); samuti, et kommunismi tippaeg on möödas ja rahvussotsialismi oma alles ees. Seetõttu ei peetud kohati ka Vene-ohtu enam tegelikuks, aga Saksamaa agressiivsusel oli tõhus mõju NSV Liidu pooldajate arvu suurendamisel (ERA , l 47 49). Saksa-variandi pooldajad kinnitasid, et NSV Liiduga liitumine on iseseisvusele siiski suurem oht. Seda kaldusid eelistama kinnisvaraomanikud, äriringkonnad, põllumehed, osa haritlastest ning parempoolse maailmavaatega töölised. Nende põhiargument oli eraomandus, mis Saksamaal erinevalt NSV Liidust oli säilinud. Saksamaa poole kaldujad vastandasid ka asiaatidest venelasi ja saksa kultuurrahvast (ERA , l 47 49) aasta kevadised ettekanded, mis koostati ühel ajal kõigis Eesti maakondades, näitavad, et seisukohad olid üle Eesti võrdlemisi sarnased ega lahknenud palju ka linna- ja maaelanikkonna vahel. Kõikjal oli pooldajaid nii Saksa- kui Venevariandile 16 ja kõiki piirkondi iseloomustas suur poolehoid Soomele. Viljandimaal kalduti ka pooldama liitu Lätiga (ERA 16 Jüri Ant on nende ettekannete põhjal arvutanud, et üheteistkümnest maakonnast üheksas peeti Eesti tõenäoliseks ründajaks Saksamaad, kuna Valgamaal nähti peamise ohuna Saksa-Vene sõda Eesti territooriumil ja Petserimaal nähti vallutaja rollis Venemaad (1999: 35). Kui Petserimaa näib teistest selgesti eristuvat, siis mujal oli pooldajaid mõlemale 229

19 Hirmu ja lootuse vahel , l 46). Meenutagem, et sealsete Lätiga piirnevate alade jõukatel talupoegadel olid sügavale 19. sajandisse ulatuvad Läti turgudel kauplemise kogemused. Erandi moodustas Petserimaa, kus valitsesid Saksamaa-vastased meeleolud ja poolehoid NSV Liidule oli suures ülekaalus aastate teisel poolel muretseti valitsusasutustes tõsiselt piirimaade venestumise pärast. 17 Sealsetes koolides käis töö vene keeles, eestikeelseid õpetajaid peaaegu polnud ning vene koolides käies kippusid kohalikud eesti lapsed venestuma (ERA , l 13 16). Piirimaade lõimimisega oli Eesti Vabariik tegelnud kakskümmend aastat, aga see töö oli pooleli ja sugugi kogu rahvas polnud seal lojaalne Eesti Vabariigile. Kui setude puhul oli lõimimine tulemuslik ja aastaks pidas enamik neist end osaks eesti rahvast, siis venelased pidasid end Eesti ühiskonnas endiselt võõrkehaks. Erinevalt sisemaast olid piiriäärsed venelased meelestatud riigivastaselt, ehkki äärmustest hoiduti (Lõuna 1999: ). Näiteks Narva jõe idakalda aladelt raporteeris kohalik metsaülem aasta suvel, et vene elanikkonna hulgas käsitatakse Eesti valitsust üldiselt kui mööduvat nähtust ja neid alasid peetakse Venemaale kuuluvaks, mis varem või hiljem liidetakse NSV Liiduga (1944. aasta lõpul liidetigi see ala Vene NFSVga). Õige riigipiir olevat Iisaku-Kuremäe joon, mida käsitati keelepiirina. Petserimaal oli neid, kes tegid Sudeedimaad, s.o võrdlesid olukorda Tšehhoslovakkia sakslaste asualaga, mille Saksamaa hõivas aastal (ERA , l 49 50; , l 37 38) aasta aprillis puhkes Petserimaal lühiajaline sõjapaanika, mille kaja ulatus Tallinnasse. Kuuldusi võimendas NSV Liidu 28. märtsi noot Eestile, millest oli lehest loetud, aga mille täpset sisu ei teatud. 18 Paanika põhjustasid piiri taga nädala jooksul toivariandile ja ainuüksi nende ettekannete põhjal nii täpse statistika tegemine näib natuke meelevaldne aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Petseri maakonna rahvastikust venelased 63%. Eestlastest ligi 69% olid setud (Rahvastiku : 47) märtsil 1939 esitas Moskva Eestile ja Lätile noodid, milles hoiatas lepingute eest kolmandate riikidega. See näitas, et Baltikumi peeti oma huvipiirkonda kuuluvaks. 230 Indrek Paavle munud Punaarmee manöövrid, mille alguses mängiti läbi ratsaväe rünnak Eesti piiride suunas (Ant 1999: 34). Rahvas rääkis, et Punaarmee koondub Pihkvasse ja venelased teevad teisel pool traataeda ettevalmistusi rünnakuks. Petserimaa okupeerimine arvati olevat päevade, kui mitte tundide küsimus, ja oli inimesi, kes otsisid veoautosid oma vara sisemaale evakueerimiseks (ettekande koostaja tänas õnne, et paanika puhkes lihavõttepühade ajal, sest muidu oleks rahvas tormanud pankadest raha välja võtma). Kohalikud venelased aga rääkisid, et nüüd meie omad tulevad (ERA , l 37 38). Üldiselt oldi ka Petserimaal Eesti riigiga rahul, aga piiriäärsetes valdades arvati punase Venemaa pooldajate osakaaluks kolmandikku kuni poolt elanikkonnast. Üle aia vahtimine oli moes ja tuli ette ka üle piiri Venemaale põgenemist. Muide, osa venelasi nurises venekeelsete saadete puudumise üle Eesti raadios, mistõttu vene noored kuulavat Nõukogude raadiojaamu ja olevat hakanud nende mõjul Venemaale minema (ERA , l 156). Ühes ettekandes öeldakse, et Eesti riigiga lepitakse kui olukorraga kus on rahulik ja vaba olemine, teise ettekande järgi lepitud aga seetõttu, et riik kohalikke venelasi väga palju ei sega (ERA , l 37 38). Valik Venemaa või Saksamaa kasuks lähtus kokkuvõttes siiski teoreetilisest eeldusest, kui peaks juhtuma kõige halvem, aga anastajat oleks võimalik valida. Põhiosa rahvast soovis ja lootis ka edaspidi iseseisvas riigis elada. Kõigi kõhkluste ja hirmude taustal teatati kogu maalt (ka piirimaadelt ja suurtest tööstuskeskustest, näiteks Sindist), et valitseb sõjakas meeleolu ning kindel soov mis tahes vaenlasele relvaga vastu astuda. Rahvas võrdles oma olukorda tšehhide omaga, kelle eeskujule meie küll ei järgne. Ettekannetes rõõmustati ka selle üle, et omavahelised lahkhelid on taandunud ning ärev rahvusvaheline olukord on mõjunud rahvast ühendavalt (ERA , l 28 29, 32 33). See sõjakus oli mõjutatud propagandatalituse üllitistest ja riigijuhtide kõnedest, kus väsimatult korrati, et Eesti rahvas on valmis tagasi lööma mis tahes agressiooni (Ant 1999: 30 32). Samas pole mingit põhjust arvata, et kakskümmend aastat iseseisvas riigis elanud rahvas oleks ilma propagandata mõelnud kuigi palju teistmoodi. 231

20 Hirmu ja lootuse vahel Usuti sedagi, et Punaarmeega saadakse hakkama, aga kui rünnak peaks tulema Saksamaa poolt, on olukord väga raske või isegi lootusetu. Teised analüüsisid võimalusi realistlikumalt ja arvasid, et Eesti suudab end NSV Liidu vastu kaitsta juhul, kui see peab sõdima kogu läänepiiril, kui aga ainult Eesti või Lätiga, on lugu kehv. Läti vastupanuvõimesse ei usutud üldse. Saksavastaste meeleolude süvenemisel ärbeldi ka sellega, et Saksamaa ei julgegi üldse Eestit rünnata, sest on korra juba peksa saanud. Kui sõda oli käes... Kaua ennustatud ja kardetud sõda puhkes aasta sügisel. See polnud ootamatu, küll aga oli seda Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP) ehk kahe ideoloogilise vaenlase leppimine, mis mõjus kogu maailma avalikus arvamuses pommina ja tekitas kõikjal arutlusi selle tagajärgedest (Ilmjärv 2004: 576). MRP tagajärjel sõlmitud Eesti ja NSV Liidu mittekallaletungi lepingu kohta polnud rahvas üksmeelsel seisukohal. Osa kiitis kokkuleppe tuliselt heaks, uskudes ametliku propaganda juttu, et see suurepärane kokkulepe väikeriigi liit maailmariigiga kindlustab nüüd tõepoolest Eesti eemalejäämise sõjast ja suurematest vapustustest. Teised pidasid lepingut valitsuse liigseks järeleandlikkuseks või lausa Eesti iseseisvuse mahamüümiseks venelastele (ERA , l 109; Ilmjärv 2004: 674; Laar 2010: ). Mittekallaletungi lepinguga kaasnes Punaarmee baaside rajamine Eestisse. Nii Punaarmee juhtkond kui ka Eesti võimud püüdsid baasivägede ja kohaliku elanikkonna suhtlemist võimalikult palju piirata. Punaarmeelastel oli keelatud NSV Liidu elust rääkida ning nad olid NSV Liidu elu ülistamisel ja Eesti tuleviku ennustamisel tagasihoidlikud selliseid juhtumeid on teada mõni üksik (vt Kubi 2007: 86, 96; Niglas 2004). Suhtlemist polnud siiski võimalik täielikult välistada ning selle põhjal hakkasid levima kuuldused Eesti peatsest okupeerimisest ja sovetiseerimisest. Riiklik propaganda tõttas rahvast rahustama, ja et NSV Liit kuni aasta suveni hoidus avalikult Eesti siseasjadesse sekkumast, ärevus vaibus (ERA , l 1). Uut hoogu said jutud NSV Liidu madalast elatustasemest, aga Venemaad puudutava usaldusväärse info hulk baasivägede tulekuga ei suurenenud. Pigem soodustasid 232 Indrek Paavle need kontaktid uute kuulujuttude levimist, millel oli vahel vähe pistmist tegelikkusega. 19 Teine lepingute otsene tagajärg, mis aasta sügisel pakkus palju kõneainet, oli Umsiedlung baltisakslaste lahkumine Eestist ja Lätist oma ajaloolisele kodumaale. See tuli kõigile üllatusena, seda ei mõistetud ja sellesse suhtuti kaheti. Vähem oli neid, kes tundsid kaasa vastumeelselt lahkujatele, ja neid, kes muretsesid selle mõju pärast Eesti majandusele. Teisalt leidus hulk parastajaid, sakslaste lahkumisega kaasnenud lärmi on nimetatud isegi rahvuslikuks eufooriaks (Loeber 1989: 1236; Kukk 2010; Kivimäe 1989). Hiljem räägiti palju ka baltisakslaste käekäigust oma uuel kodumaal aasta kevadel, Saksamaa eduka sõjakäigu taustal, tundus baltisakslaste lahkumine tagantjärele veelgi positiivsem. Usuti, et selles olukorras oleks Eestis võinud tekkida lahkhelid nende ja meie vahel (ERA , l 39). Siis tuli Talvesõda. Soome delegatsiooni äkiline ärasõit Moskvast ning NSV Liidu ja Soome läbirääkimiste katkemine aasta novembris tuli Eesti rahvale üllatusena. Enne seda oli levinud veendumus, et Soomel tuleb oma majandusliku olukorra tõttu lõpuks ikkagi järele anda ja Moskva tingimused vastu võtta (ERA , l 1 3). Eesti rahvas oli kindlalt Soome poolt, ehkki selle väljendamisel tuli olla ettevaatlik. Ajalehtedelt nõuti sõja kajastamisel neutraalset tooni, mistõttu toimetused püüdsid oma suhtumist näidata uudiste paigutuse, pealkirjade sõnastuse ja kirjatüübi valiku kaudu, mis võimaldas rõhutada Soome seisukohti. Rahva suhtumist näitasid ka sajad poolehoidu väljendavad kirjad ja postkaardid, mida eestlased saatsid Soome ringhäälingule (Alenius 2010: 20). Suurem ärevus valitses Petserimaal, kus Soome analoogia põhjal kardeti, et NSV Liit tahab maakonda omale. Räägiti, et üleandmine toimub paari nädala jooksul, ja inimesed tegid põgenemisplaane, aga Talvesõja lõpp tõi kergendustunde (Lõuna 1999: 147). 19 Näiteks aasta sügisel kõneldi, et NSV Liidus antakse pensioniikka jõudnud inimestele, kes enam tööd ei jaksa teha, mingisugust magusat putru, mis nende elupäevad lõpetab. Selle allikaks olevat olnud Punaarmee sõdur, kes oli imestanud selle üle, et Eestis on võrreldes Venemaaga väga palju vanu inimesi (ERAF 1.1.4, l 36). 233

21 Hirmu ja lootuse vahel aasta kevadel oli rahva meeleolu võrdlemisi rahulik ja suurt ärevust polnud, aga rahvusvaheliste sündmuste vastu tunti endiselt elavat huvi. Talvesõda oli lõppenud Soome iseseisvuse säilimisega ja ka Punaarmee baasidega oldi harjunud. Teadvustati, et sõda Euroopas on kahju toonud majandusele kaeveldi elukalliduse tõusu ja mõnede kaupade puuduse üle. Oli neid, kes arvasid, et sõda ei too Eestile siiski kaasa suuremaid raskusi ja meil õnnestub sõjast eemale jääda, kuid leidus ka täpselt vastupidise uskujaid. Üldine meeleolu olid sõja tõttu pigem siiski rõhutud. Saksa sõjaline edu tekitas imetlust, samas oli Saksmaa poolehoidjate hulk kahanenud väga väikeseks. Taani ja Norra vallutamise puhul nenditi, et Saksamaa maade ahnitsemisel pole piire (ERA , l 25). Valdav oli siiski neutraalne suhtumine ja kiideti erapooletust deklareerinud valitsuse tarka välispoliitikat. Neutraalsus oli agressioonile vastuseisu kõrval teine riikliku propaganda levitatud põhiväide aastate lõpul. Kuid ka sellel puhul on loomulik, et sellise suhtumiseni jõudis üks väikerahvas ilma propaganda mõjutagi aasta mais, kui sõjasündmused Skandinaavia sõja lõppemisega Eestist jälle kaugemale kandusid, suurenes usk, et Eesti jääbki sõjast puutumata. Suve hakul käsitleti elavalt Wehrmachti pealetungi Belgias ja Hollandis, mille sõjaline kokkuvarisemine kutsus järeldusi tegema. Oli selge, et väikeriigid pole suutelised suurtele sõjalist vastupanu osutama ning võrdluses Saksamaaga on nõrgad ka Lääne-Euroopa suurriigid. Põhiliseks kujunes meeleolu, et võitku kes tahes, kui aga rahu tuleks (ERA , l 25; , l 43). Viimased meeleoluraportid koostati juba pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt. Välispoliitilised küsimused olid arusaadavalt jäänud tagaplaanile. Juuni lõpul teatati, et mõni usub, et tuleb sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel, sest kui Saksamaa on koos Itaaliaga täielikult purustanud Prantsusmaa ja Suurbritannia, siis leiab Saksamaa, et seda on veel vähe ja alustab sõda NSV Liidu vastu (ERA , l 110). Ettekuulutus, mille täitumist sovetirežiimi tegeliku palge paljastudes üha enam oodati, osutuski aasta hiljem tõeks. 234 KOKKUVÕTE Indrek Paavle Üleminek autoritaarsele valitsemiskorrale tõi aastate teise poole Eestis kaasa sõnavabaduse piiramise ning osa rahva kõrvalejäämise avalikust poliitikast. Seda enam tunti rahva hulgas huvi rahvusvaheliste sündmuste vastu, millele aitas kaasa Euroopas üha ärevamaks muutuv poliitiline olukord. Võimaluste piires jälgiti kõiki tähtsamaid sündmusi ja võimete piires kujundati oma tulevikustsenaariume. Kõige tähelepanelikumalt jälgiti mõistagi sündmusi, mis toimusid lähemal või mida käsitati ohuna Eesti julgeolekule. Seetõttu tunti suurt huvi eelkõige NSV Liidus ja Saksamaal toimuva vastu aastate ajakirjanduse põhjal on järeldatud, et NSV Liidu ja Eesti vahel kujunes juba Eesti iseseisvumisest alates veelahe ning eestlaste hulgas süvenes ettekujutus Venemaast kui poolmetsikust ja ettearvamatust riigist, mis ohustab Eesti julgeolekut (Valge 1999: 94). Ehkki ajakirjanduses ilmnevad seisukohad ei langenud täiesti kokku sellega, mida rääkis rahvas omavahel, võib selle järeldusega üldiselt nõustuda. NSV Liidu suletusest tingitud infonappus soodustas stereotüüpse kuvandi süvenemist. See ei tähenda, et kõik, mida teati või ette kujutati, oleks olnud vale. Pigem olid ettekujutused lihtsustatud või ajast maha jäänud. NSV Liitu kujutati töörahva riigina, kus proletariaadil on hea elu, aga inimelu üldiselt odav. NSV Liidu välispoliitikat peeti agressiivseks ja selle eesmärke kommunistliku ideoloogia levitamist ja riigi territooriumi laiendamist naabritele ohtlikuks. Arvati, et NSV Liidus tegeldakse palju propagandaga, kultuur on meie omast primitiivsem ja majandus nõrk. Sellele vaatamata ei nähtud Venemaas kõige hirmuäratavamat tonti ja usuti normaalse kooseksisteerimise võimalust ka otsese idapoolse agressiooni korral. Kardeti kommuniste, aga venelastesse suhtuti pigem neutraalselt. Saksamaad kardeti ja sakslasi vihati rohkem kui NSV Liitu ja venelasi. Mida selgemaks sai Hitleri režiimi agressiivsus, seda enam suurenes ka Saksa-viha. Järsk muutus nendes hoiakutes toimus sovetirežiimi esimese aasta jooksul aastate teise poole avalik arvamus kõikus hirmude ja lootuste vahel. Kardeti kõige hullemat sõda ja iseseisvuse kaotust, lootes siiski, et Eesti jääb kuidagi sest mängust välja, kui 235

22 Hirmu ja lootuse vahel ka kõigil naabritel nii hästi ei lähe. Tagantjärele teame, et lootused osutusid asjatuks ning tegelikkus loodetust palju trööstitumaks. Kirjandus A l e n i u s, Kari Talvesõda ja eestlaste arvamus sellest. Kaitse Kodu, nr 1, lk A n t, Jüri Eesti : Rahvast, valitsemisest, saatusest. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus H a r r o, Halliki Ajakirjanduse õiguslik regulatsioon Eestis aastail ja Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus H i i o 2012 = Hiio Toomas. Sluжba gosudarstvennoĭ propagandy Зstonskoĭ Respubliki v gg. Obraz Drugogo strany Baltii i Sovetskiĭ So z pered Vtoroĭ mirovoĭ voĭnoĭ. Moskva: ROSPEN, s I l m j ä r v, Magnus Hääletu alistumine: Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus aastate keskpaigast anneksioonini. Tallinn: Argo J o h n s o n, Eric A Ameerika onu ehk USA ekspresident Hooveri külakäik Tallinna. Eesti Päevaleht, 29. III K i v i m ä e, Jüri Raske lahkumine: Baltisakslaste ümberasumine eestlaste rahvuslikus vaatevinklis. Looming, nr 9, lk K r i k k, Mai Eesti poliitiline politsei Tallinn: Olion K u b i, Eve Nõukogude sõjaväebaasid Eestis: Baaside lepingust Narva diktaadini. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool K u k k, Kalev Umsiedlung: Ootused ja tagajärjed. Akadeemia, nr 11, lk L a a r, Mart Suhtumine iseseisvuse kaotamisse. Sõja ja rahu vahel. II: Esimene punane aasta. Peatoimetaja Enn Tarvel, köite toimetaja Meelis Maripuu. Tallinn: S-Keskus, lk L o e b e r, Dietrich André Baltisakslaste ümberasumine Eestist ja Lätist: Tagasivaade 50 aasta distantsilt. Looming, nr 9, lk L õ u n a, Kalle Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki : Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool M e d i j a i n e n, Eero Maailm prowintsionu peeglis: Rahvusvahelised suhted ja Eesti välispoliitika karikatuuridel Tartu: Ajalookirjanduse Sihtasutus Kleio M e r t e l s m a n n, Olaf How the Russians turned into the image of the national enemy of the Estonians. Pro Ethnologica, Vol. 19, pp Indrek Paavle N i g l a s, Aivar Sõjaväebaasides paiknevate vägede ja kohalike elanike suhted. Sõja ja rahu vahel. I: Eesti julgeolekupoliitika aastani. Peatoimetaja Enn Tarvel, köite toimetaja Tõnu Tannberg. Tallinn: S-Keskus, lk P a j u r, Ago Vabadussõjalaste retseptsioon Pätsi ajast kaasajani. Tuna, nr 3, lk R a h v a s t i k u koostis ja korteriolud: 1. III 1934 rahvaloenduse andmed. Vihk II. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo R a n n a s t, Liisi Enamliselt kaldalt : Nõukogude Venemaa eluolu ja suhted Eesti Vabariigiga Päevalehe ja Postimehe põhjal Magistritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool R a n n a s t - K a s k 2012 = Rannast-Kask Liĭzi. Osvewenie sovetskoĭ deĭstvitelьnosti v Зstonskih eжednevnyh gazetah Postimeзs i P зvaleht v godah. Obraz Drugogo strany Baltii i Sovetskiĭ So z pered Vtoroĭ mirovoĭ voĭnoĭ. Moskva: ROSPEN, s S a r v, Kadi Poliitiline anekdoot. I: Poliitiline anekdoot Eesti Vabariigis ( ). Mäetagused, nr 1/2, lk T r e u f e l d t, Indrek Ajakirjanduslik faktiloome erinevates ühiskondlikes tingimustes. (Dissertationes de mediis et communicationibus Universitatis Tartuensis 16.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus V a a n, Laura Propagandatalitus Eesti Vabariigis Tuna, nr 3, lk V a l g e, Jaak Rahva meelsus vaikiv ajastul. Luup, nr 17, lk V a l g e, Jaak Vaateid naabri majandusele: Nõukogude Liit ja Eesti Vabariik aastatel Tuna, nr 2, lk V a l g e, Jaak Eesti vabadussõjalased ja Saksa natsionaalsotsialistid: Ideoloogia, poliitiline taktika ja kontaktid. Tuna, nr 3, lk INDREK PAAVLE (sünd. 1970) on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo alal 1998, ajaloomagister 2003, ajaloodoktor Töötanud Riigiarhiivi arhivistina , Eesti Ajalooarhiivi arvutioperaatorina ning Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutuse teadurina ; SA Eesti Mälu Instituudi teadur a-st Akadeemias on temalt ilmunud arvustused teose Sõja ja rahu vahel I köite (2004, nr 8, lk ) ning Atko Remmeli doktoritöö Religioonivastane võitlus Eesti NSV-s aastail : Tähtsamad institutsioonid ja nende tegevus (2011, nr 10, lk ) kohta. 237

23 EUROOPA IDENTITEEDIST EESTIS Alar Maas ARTUR KUUS. Mõtlemine (2012) Igal ajal on oma probleemid, vastuolud ja lahendamist vajavad küsimused. Nende teadvustamine on ka ajas peituvate võimaluste kasutamise eelduseks. Tänapäeva Eesti jaoks on need võimalused ja probleemid seotud eelkõige Euroopaga ja eurointegratsiooniga. Põhiküsimuseks Euroopa kui terviku saatuse seisukohast üldiselt ja Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriigi saatuse seisukohast eraldi on, kas Euroopa Liit jääb rahvusriikide liiduks või muudetakse ta föderatsiooniks. Teadliku enesejuhtimise eelduseks on küsida, milleks siis ikkagi on olemas Eesti riik ja milleks Euroopa Liit, milleks on neid vaja, mis on nende olemasolu õigustus, et siis sellest otstarbest lähtudes määratleda nende suhte täpsem määr ja viis. Ei Eesti ega Euroopa Liit saa olla eesmärgiks omaette, vaid ikka mingisuguste eesmärkide saavutamise vahendiks. Nende eesmärkidena ei ole põhjust pidada silmas niivõrd neid, mis on vaid vahendiks, näiteks poliitiline või majanduslik korraldus, vaid neid, millel on kultuuriline mõõde. Ennekõike tuleb piiritleda, kes me oleme ning mida kujutab endast Euroopa oma kultuurilises muutumises. Vastused nendele küsimustele peaksid sisaldama informatsiooni nii selle eripära kui ka tema käsitlemise viisi kohta. Tänapäevane identsus tähendab ju minevikusündmuste ja -protsesside tulemust ning ühtlasi nende kestust, mille mõistmiseks on oluline silmas pidada nii fakte kui ka tõlgendusi. Seepärast püüab käesolev arutlus määratleda Eesti ja Euroopa eripära ning nende seondumise võimalusi ja vajadust, võttes aluseks nii selle eripära kujunemisloo kui ka tänapäeva olukorra. Kuigi kaugemasse minevikku jääva käsitlemine teeb käsitluse keerukamaks, on see ometi vältimatu, sest küsimus on meie uuema identiteedi määratlemiseks kasutatavates kategooriates, mille sisu on kujunenud varem. Sellisteks kategooriateks on näiteks Eesti, 239

24 Euroopa identiteedist Eestis Euroopa, Lääne-Euroopa, Ida-Euroopa. Seega on küsimus kategooriates, mis määratlevad nii Eestile ja Euroopale üldiselt olemuslikku, kui ka kuuluvust või jaotuvust regioonideks. Religiooni praegusest märksa olulisema osa tõttu on see küsimus seotud religiooni mõju hindamisega identiteedi kujunemisele. Niisamuti on ilmne, et Eesti puhul on liiga vähe tähelepanu pööratud rahvakultuuri ja seda korrastanud muinasusundi mõjule ka ajaloolisel ajal. Neid küsimusi ei ole muidugi võimalik ammendavalt käsitleda. Aga käsitlemine ja küsimine on oluline igal juhul. EUROOPA JA EESTI SUHESTUMINE KUI PROBLEEM Euroopa Liiduga liitunud ja liituvate riikide muutumine selles kehtiva korralduse eeskujul on käesoleval ajal üheks peamiseks Euroopas toimuvaks protsessiks. Euroopa Liidu laienemise ja sisemise ümberstruktureerimise tõttu haarab see üha laiemaid ning sügavamaid pindu. Niisuguse laienemise eeldusena käsitatava muutumise taganttõukajaks on teatav nõue muunduda suuremal või vähemal määral Euroopa-sarnaseks. Nagu kirjutas poolteist kümnendit tagasi Rein Ruutsoo: Eesti liitumine Euroopaga on legitiimse protsessina kujutletav vaid siis, kui koos Euroopaga moderniseerub ka Eesti identiteet (1998: 36). Kui nii, siis tähendab see, et eeldatakse teatavat olemuslikku teisenemist mitte üksnes vormilises, vaid ka sisulises mõttes. Sisulises mõttes niivõrd, kui eeldatakse ka euroopaliku maailmakäsitusviisi omandamist koos selles sisalduva enam-vähem kindlas järjestuses aktualiseeritud kogumi arusaamade, hoiakute, küsimuste ja vastustega, probleemide ja lahendustega. Et küsimusi on aga alati rohkem, kui neid on võimalik tõstatada, ning kõikide probleemide võrdväärne rõhutamine ei ole võimalik, on oluliseks küsimuseks nii tõstatatud küsimuste valik kui ka neile osaks saanud tähelepanumäära adekvaatsuse küsimus. Ning edasi on probleemiks, kuivõrd võib sellise pingereana päevakorda võetud probleemide kogum olla universaalselt otstarbekas. Seega tuleks tähelepanu pöörata nii probleemidele, mis on suuremal või vähemal määral päevakorras, kui ka neile, mida me sealt ei leia. 240 Alar Maas Kindlasti on moderniseerumine koos üleilmastumise ning seejuures ka Eesti ja Euroopa ühisosa suurenemisega ühtaegu nii paratamatu kui ka vajalik. Mida aga tähendab see moderniseerumine täpsemalt ning kui pädev on arusaam sellest nn avaliku arvamuse tasemel? Milliseid aspekte see sisaldab, milliseid peaks sisaldama? Milliseid tahke Euroopas kui tervikus ning milliseid Eestis? Ning millises seoses on sellega Euroopa ja Eesti ning nende omavaheline suhe? Sedavõrd jõulise väljaspool sündinud ideede impordi tingimustes nagu Eestis on ka oluline küsida, kuivõrd on muu Euroopa probleemide tõstatamise ning neile lahenduste otsimise viis ülekantav Eestile, kuivõrd on seda probleemide valik ning nende tähtsusjärjekord. Ehk teisisõnu: kuivõrd on muu Euroopa probleemid samal kujul olemas ka Eestis? Kuivõrd aitab nende lahendamine kaasa Eesti ees seisvate ülesannete lahendamisele ning mil määral oleneb kaasaja võimaluste kasutamine Eestist, mil määral Euroopast? On tehtud manitsevaid üleskutseid selleteemaliseks aruteluks (nt Laffranque 2008: 67; Õispuu 2006: 165; Tafel, Terk 2003: 64). Hoolimata niisuguste üleskutsete tungivast laadist ei ole vähemalt nn avaliku arvamuse pinnal ei liitumise eel ega hiljem tekkinud sisuliste aspektide analüüsini küündivat mõttevahetust (vt nt Kirch 2007: 156). Kuna lõimumise tõttu Euroopa Liiduga vajavad ümbermõtestamist meie arusaamad demokraatiast, suveräänsusest, kodakondsusest, esindatusest, rahvusriigist, rahvuslusest, identiteedist ja legitiimsusest (vt nt Väljataga, Tamm 2003: 8 9), sellest, mis on Eesti, teiste Euroopa riikide ja Euroopa ühishuvid, siis tekib küsimus, millised võiksid olla need veel olulisemad küsimused, mis vääriksid ühiskonna kaasamist mõttevahetusse. Tähelepanu peaks ju pälvima seik, et just vanemate inimeste usaldus Euroopa Liidu vastu oli nõrgem (vt Kirch 2007). Kas selle tagamaid on piisavalt uuritud ja teadvustatud? Miks ikkagi pole need, kellel ju olemas Euroopa-kogemus, suhtunud küsimusse vähemalt niisama entusiastlikult kui nooremad, kas või arvestades sellest tuleneva võimalusega oma majanduslikku olukorda parandada? Eestil on praegu käsil jõuline muundumine, ent paljusid selle aspekte ei võimalusi ega ohtusid ei ole küllaldaselt teadvustatud. Arvestades võimalust, et tänapäeva Euroopas aset leidvatele kultuurilistele, poliitilistele ja majanduslikele protsessidele osaks 4 241

25 Euroopa identiteedist Eestis saanud terav kriitika (nt Majone 2009; Scharpf 2010) on vähemalt osalt põhjendatud, tundub see ähvardavana. Sellealase temaatika suhestamisel nn avaliku arvamusega on meie Euroopa-arutelu iseärasuseks olnud kalduvus vaadelda Euroopa ja Eesti seost jah-ei-pinnal (Euroopa Liiduga lõimumise poolt või vastu) või emb-kumb-pinnal: Euroopa või Eesti identiteet (Kirch, Kirch 2004: 42 1 ). Heaks näiteks sellisest käsitlusviisist on Euroopa Liidu ja Eesti suhetega tegelevate organisatsioonide nimetused: Jah Euroopa Liidule!, Ei Euroopa Liidule! Eurodispuudi pidamisel kasutatav mustvalge meetod ei ole aga ainus asi, mis teda koormab probleemi juured on sügavamal. Euroopas praegu keskseks küsimuseks oleva Euroopa Liidu laienemise ja samal ajal toimuva sisemise struktureerimise edukuse seisukohast on selle ideoloogilisel aspektil tegelikult otsustav tähendus. Vastava ideoloogia kandepinnaks, selle õigustuseks saab olla aga paratamatult vaid identiteet. Seega määrab eurointegratsiooni kulu ja võimaliku edukuse seda kandev identsuse laad, kusjuures on oluline jälgida selle iseärasusi nii mõõduandvate (juba lõimunud) etalonriikide kui ka mõõtuvõtvate riikide seisukohast. Peaküsimusteks on, mida arvab üks või teine pool endast ja teistest, kui pädevad on need arvamused ning mil määral on nad suhestatavad omavahel ning muu maailmaga. Mõni arusaam identiteedist tundub ka välistavat võimaluse, et Eestil ja Euroopa Liidul võiksid olla ühised huvid. Euroopa Liidu laienemist kommenteerivate arutluste ja uurimuste puuduseks on asjaolu, et täpsemalt on määratlemata nende arutluste alus nii objekt, mille sarnaseks peetakse vajalikuks muutuda, kui ka muutuv suurus ise, nii lähtepositsioon kui ka siht. Paljuski pole praeguses argumentatsioonis kasutatavad mõisted ja määratlused muud kui ühtaegu aksiomaatilised ja udused kujutelmad. Need tuleks täpselt fikseerida. Niisuguste uduste pealiskaudsete määratluste, seega pigem määratlematuse tõttu 1 Siin osutatakse Peter Weinreichi väljatöötatud struktuurianalüüsi meetodile (1989). See on metateoreetiline raamistik, mis aitab uurida indiviidi või rühma identiteedi konstrueerimist, arvestades ajalist perspektiivi ning sisaldades agentsust oluliste teistega, mille vahendusel vastandutakse minevikule, olevikule ja tulevikule. 242 Alar Maas jääb ka küsimus eestlaste eurooplusest, eurooplasteks saamisest või Euroopasse minekust (vt nt Lauristin, Vihalemm 1997), mis on endiselt päevakorras, paratamatult umbmääraseks. Kuivõrd sel kombel on arutluste alus täpsustamata ja sisustamata, on raske ka lähemalt hoomata, kuivõrd on arutluste käigus tõstatatud küsimused ja neile antud vastused põhjendatud ning kuivõrd on seega ka probleeme ja võimalusi nähtud adekvaatsena. Paljuski on juba arutluste käigus kasutatud kategooriad nagu Ida- ja Lääne- Euroopa või postkommunism kas kaotanud aja jooksul mõtte või olnud tegelikult algusest peale suurel määral küsitavad. See küsitavus seisneb selles, kuivõrd ikkagi on põhjendatud poliitilise või majandusliku sisuga kategooriatele kogu ühiskonda iseloomustava tähenduse andmine. On oht, et kasutame oma seisundi määratlemiseks kõlbmatuid kategooriaid. Teiste hulgas on sellele tähelepanu juhtinud ka Toomas Hendrik Ilves. Ta kirjutab: Ma olen veendunud nii selles, et me elame üle nihet seni valitsevas Euroopa vaimses geograafias, kui ka selles, et mida rutem me tunnistame vanade kategooriate kehtimatust, seda kiiremini saame hakata tegema konkreetseid poliitilisi valikuid. Unustagem hetkeks meie pisikeste erinevuste nartsissism, nagu seda nimetas Sigmund Freud, mille puhul me keskendume sellele, mis eristab eestlasi lätlastest, soomlasi rootslastest ja rootslasi taanlastest. Keskendugem pigem nende riikide hämmastavale sarnasusele ja nähkem selle taga tõika, et need ühised jooned eristavad seda piirkonda ülejäänud Euroopast (2011: 3). 2 Ent küsimus pole ainult kategooriates, vaid ka neid kandvates mõtteskeemides. Nende mõtteskeemide ja neid toetavate ideoloogiate kandepinnaks, sünnitajaks ja õigustajaks saab olla paratamatult vaid identiteet arusaam seda kujundanud osistest ning nende kujunemisloost. 2 Ligilähedasel teemal on kirjutanud ka Edward Lucas (2011), kes puudutab küsimust vaid Euroopa regionaalse kategoriseerimise aspektist ning räägib vajadusest suuresti Euroopa enda loodud kategooriaid ümber defineerida; küsimus seostub aga kindlasti ka Euroopa üldise määratlemisega, mille aluseks saaks olla meie maailmajao iseärasuste määratlemine võrdluses teiste maailmajagudega. 243

26 Euroopa identiteedist Eestis Eesti ja Euroopa suhte käsitlemisel on oluline uurida ühtaegu mõlemat poolt ja nende seost. Mida kujutab endast Eesti? Mis on Eesti identiteedile omane, mida on olnud selles püsivat, mis on teisenenud ning millisel määral temas sisalduv teadvustatud? Mida kujutab ta endast iseenesest ja mida võõrsilt tulevaid ideid tõlgendava pinnana? Kuivõrd on põhjust tõstatada küsimus Eesti kuuluvusest Euroopasse? Kuivõrd ning kuidas on eestlased Euroopa kultuuri kandjaks? Kuivõrd ning millisel kombel on tegemist olnud meie euroopastumisega? Mis eristab Eestit muust Euroopast, mis ühendab sellega? Millisesse Euroopa regiooni kuuluvaks tuleks meid arvata, kuidas liigitada? Kas me kuulume pigem Ida-Euroopasse, Lääne-Euroopasse, Kesk-Euroopasse või Põhja-Euroopasse? Teiseks: mida kujutab endast ikkagi Euroopa? Kas selle all tuleks nii praegu kui edaspidi mõista eelkõige Euroopa Liidu asutajaliikmeid, nn Läänt, Euroopat tema praeguses suuruses, või koguni Euroopat pärast selle edasisi võimalikke laienemisi? Milline on selle objekti, selle Euroopa täpsem ulatus, sest see ulatus ju muutub? Mis on talle omane, kui palju see võib teiseneda ning mida peaks haarama see muutumine? Kas on mõeldav, et Euroopaks nimetatav võiks mingil moel mõõtu võtta ka temaga hiljem liitunutelt? Euroopa ning euroopalike ideede kuju ja toimimislaadi täpsemaks määratlemiseks tuleks täpsustada, mida nimetame Euroopa kultuuriks, millisel moel on see seotud Euroopaga ning milliste tunnuste alusel piiritletakse ja on mõtet piiritleda Euroopas eri geograafilisi regioone. Ja kolmandaks: Euroopale ja Eestile omase ning nende seose leidmiseks ning täpsemaks määratlemiseks tuleks vaadelda nende kujunemislugu. Millise skeemi alusel oleks otstarbekas vaadelda Eesti jaoks kõige otsustavamate suhete kujunemist Euroopaga? Lähtutud on järgmisest. ÄRKAMISAJA TÄHTSUS Eneseteadvuse kujunemise ja muutumise seisukohast, s.t kultuurilise arengu aspektist on Eesti ajalugu jaotatav kolmeks: 1) kuni 13. sajandi alguseni võib rääkida eesti kultuuri iseseisvast, 244 Alar Maas sõltumatust arengust; 2) 13. sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani kahe kultuuri s.o eesti kultuuri ja kristlik-euroopaliku kultuuri kooseksistentsist, kusjuures eesti kultuur loovutab viimasele järjest positsioone; 3) 19. sajandi keskpaigast kuni tänapäevani on tegemist juba kristlik-euroopalikult korraldatud eesti kultuuri kujunemise ja järgneva eksistentsi ajajärguga. Olgugi et võib ilmselt esile tuua neidki aspekte Euroopa mõjust ja tähendusest eri aegadel, mis võiksid sellele jaotusele vastu rääkida, tundub ta põhilise aluskonstruktsioonina siiski vastuvõetavana. Nii ei ole näiteks esimese perioodi määratluse seisukohast oluline võimalik tihedam varasem kontakt kristluse või üldse euroopaliku ühiskonnakorraldusega otsustava tähtsusega on ikkagi seik, et olid säilinud nii võimalused oma saatuse kujundamiseks kui ka domineeriv muinasusund. Teist perioodi määratledes ei ole suuremat tähtsust eestlaste vormilisel kristlusel. Kindlasti püsis kogu selle aja vältel vägagi terav vastandumine vallutajatena saabunud võõrastele ning nende võimu kaitsvale kristlikule kirikule. Teiselt poolt osutab asjaolu, et eesti rahvakultuuri kohta teada olev kujutab endast suurel määral 19. sajandi kihistust, et kuni selle ajani oli vana rahvakultuur veel end elavalt loov ja kujundav. Vastandus säilis teisteski inimelu aspektides ja vastanduvad pooled olid võrdlemisi selgesti teineteisest eraldatud. Seetõttu on põhjust rääkida võõraste toodu juurdumisest suuremas ulatuses alles 19. sajandil. Väide, et Eestis on nn ärkamisajast saati tegemist uue kultuurilise reaalsuse kujunemisega, tähendab mõistagi, et sellele on antud tavapärasest erinev tähendus, et teda pole hinnatud mitte niivõrd ärkamise, eneseteadvuse kujundamise, vaid uue elukäsituse õppimise ja varasema unustamise seisukohast. On lähtutud tõigast, et tõepoolest toimus murrang ning et igal juhul on küsitav, kumb oli see eelkõige: kas ärkamine, eneseteadvuse suurenemine, või eemaldumine vanast kultuurist. Kui enamasti nähakse ärkamisajas eesti kultuuri jõulise arenemise ajajärku, käsitades teda olemasoleva kultuuri jätkuna, siis käesolevas artiklis tõdetakse, et muutuse laad ja ulatus annab piisavalt alust rääkida kultuurivahetusest. Selline käsitus on põhjendatud nii toimunud murrangu ulatusega kui ka sellega, et ta välistas kontakti senise elu- ja mõtlemiskontekstiga seega katkestas kultuurikestvuse (vt Kõpp 1991). Selline murrang ja senise kultuurikonteksti 245

27 Euroopa identiteedist Eestis kadumine oli niivõrd ulatuslik, et nooreestlaste loosung eurooplaseks saamisest ja eestlaseks jäämisest jäi oma viimases osas paljuski deklaratiivseks. Samuti väärib märkimist, et paradoksaalsel kombel muutis just selle loosungi esimene pool küsitavaks eestlaste euroopluse sest vähemalt aktsepteeriti avaliku loosungina euroopluse puudumist ühe võimalusena eestlaste määratlemisel. Kuivõrd ning mis mõttes on vaadeldaval ajajärgul põhjust rääkida eesti kultuurist kui kristlik-euroopaliku kultuuri eesti variandist? Eesti puhul ei ole terminit kristlik kasutatud vahetult. Kaudset tarvitamist põhjendab asjaolu, et Euroopa tolle aja kultuuri on nimetatud kristlik-euroopalikuks ning et Eestis on Euroopa kultuur juurdunud. Ühtlasi on endale selgelt aru antud, et Eesti puhul on sellise mõiste kasutamine küsitavam kui mujal Euroopas. Nimelt sellepärast, et Eestis on kristlikul usul väiksem tähendus ühiskondliku elu ning mõtte korraldajana kui mujal Euroopa kultuuriruumis. Siinkohal oleks oluline veel rõhutada, et kirikule vastandumise tendents oli mõjukas juba nn ärkamisajal. Nii olid Carl Robert Jakobsoni kolmest isamaakõnest kaks (1869; vt Jakobson 1991) suurel määral kantud just kristliku kiriku vastastest mõtetest. Niisuguseid kristlust kritiseerivaid ideid aitas kandvaks muuta kiriku mõju vähenemine Euroopa kultuuriruumis ning asjaolu, et kirik oli tajutav võõrvõimu tööriistana. Muidugi võib oletada, et selliseks vastandamiseks rajasid suurel määral kandepinda ka säilinud eelkristlikud arusaamad ja neile omane maailmakäsitus, mis ei tahtnud sulanduda kristlikusse. Hiljem oli üheks mõjukaks kristlusvastaste ideede kandjaks nn kalendrikirjanik Mats Tõnisson (vt Üllaste 1997). Ühiskonna kui terviku hoiaku kujundajana olid need kalendrid, mis väga populaarsetena ilmusid oma aja kohta tohutus tiraažis (kuni eksemplari), oletatavasti ka väga mõjukad. Siiski on ka otsest põhjust eesti kultuuri kristlikuks nimetada: kui Eestis on tegemist eriti jõulise vastandumisega usule, siis eelkõige just sellele kujutlusele usust, mille on loonud kristlus. See tähendab aga, et vastav kristlik kujutlus usuala märgitsemiseks on siiski omandatud. Koos vana usundiga kadus ka seda raaminud ettekujutus sellest, mis usk üldse on või milline ta võiks olla. Arusaam usust on vaid üks aspekte uuest kujutluste süsteemist inimese ja maailma kohta, mis oli asendanud varasema. 246 Alar Maas Ärkamisajaga alguse saanud ajajärk kujutab endast aset leidnud protsesside ning neid kandnud üldise vaimsuse seisukohast ühtaegu nii terviklikku kui ka eelnevast järsult eristuvat ajavahemikku ja selle vältel toimunu on oma põhiosas tänapäevase eneseteadvuse kujunemise seisukohast endiselt aktuaalne. Seega on põhjendatud kogu selle perioodi koondamine ühe ülevaatliku käsitluse raamesse. See on ka käesoleva artikli põhieesmärgiks. MIS ON EUROOPA? MIS ON EUROOPA KULTUUR? Euroopa kultuuri puhul on tähelepanuväärne, et see, mis selle loome ja püsimise seisukohast enamasti tähelepanu pälvib, on suurelt jaolt laenatud, ning Euroopa oma algupära materjal (v.a kreeka kultuuri puutuv) on pälvinud vähem tähelepanu, kui vääriks. Euroopa kultuurina 3 käsitatakse valdavalt ja ka allpool üksikisikute mõtte ning tegevuse korrastatust, mis on moodustunud põhiliselt kreeka, pärsia ja juudi algest ning kujunenud peamiselt koos kristluse muutumisega Rooma riigi valitsevaks ideoloogiaks 4. sajandil. Selle ajani on tegemist kolme aspekti sünteesiga, millest üks on pärit geograafilisest Euroopast ning kaks väljastpoolt seda Euroopa jaoks algselt pigem võõrnähtusega, mis tõrjus välja seni valitsenud arusaamad ning elukorralduse alul Rooma riigi territooriumil ning seal elanud rahvaste juures, hiljem ülejäänud Euroopas. Käsitlusviis, mis näeb selles protsessis 3 Kultuurina on järgnevas silmas peetud üksikisikute mõtte ja tegevuse teatavat süsteemset korrastatust, mis ilmneb ühiskondlikus korralduses. Keskse tähendusega aspektiks sellise korrastatuse kujunemise ja püsimise seisukohast ka siis, kui see peaks olema suuremal või vähemal määral teadvustamata on peetud sellele mõttele iseäralikku inimese, maailma ning nende omavahelise suhte määratlust (arusaamad inimesest, elust, surmast, ajast, maailmast, inimteadvuse olemusest ja tunnetusvõimest, inimese ja maailma seosest, inimese ja riigi seosest, ühiskonnast). Nende käsituste kujunemise seisukohast olgu toonitatud keele tähendust: niisugused määratlused jäävad paratamatult suuresti abstraktseks ja hüpoteetiliseks ning nende täpsem kuju seega sõltuvusse keele iseärasustest. 247

28 Euroopa identiteedist Eestis kultuurilist arengut, kõrgema ühiskonnakorralduse kujunemist ja muud sellist, on sündinud sellesama arengu käigus. Seejärel sattus Lääne-Rooma riik põhjapoolsest Euroopast pärit vallutajate mehitatud poliitilise võimu ja nende kujundatud ühiskondlik-poliitilise korralduse alla. Seejuures on põhjendamatult vähe tähelepanu pööratud küsimusele, mil määral ja kuidas rääkis vallutajate kultuur edaspidi kaasa Euroopa ühiskondliku ja poliitilise korralduse ning neid kandnud arusaamade kujunemisel. Niisiis kuivõrd on põhjust rääkida Põhja-Euroopa kultuurist kui neljandast aspektist Euroopa kultuuri kujunemises? Näiteks kui olulisel määral võis Põhjamaadele omane demokraatlik ühiskonnakorraldus mõjutada vallutajate hulgast pärineva feodaalide kihtkonna sisemise korralduse kujunemist ning kuivõrd võivad tänapäeva Euroopa demokraatlikud olud olla sellest võrsunud. Lääne-Rooma riigi langusele järgnenud ajal Lääne- ja Ida- Euroopas valitsenud erinevad riigikorralduslikud olud ning nende peegeldumine valitsevas kristlikus ideoloogias viis Euroopa kultuuris Lääne- ja Ida-Euroopa kultuuri eristumiseni. Vaatamata selgetele erinevustele mõlema kultuuri ilminguks olevas mentaliteedis ja ühiskonnakorralduses tundub ülepakutuna nende kultuuride käsitamine vastandina. Eriti juhul, kui Ida-Euroopana peetakse silmas Venemaad, mis on vähemalt ametlikult elanud Lääne- Euroopast pärit riigikorralduslikus kontekstis kolme sajandi vältel ning Läänest laenanud ka kõik oma riigikorralduslikud ideed. Ühiskondliku mõtte peamise korraldaja, usu seisukohast jäid peale Rooma riigis valitsenud olud, ja neis valitsenud kujutelmad on oma põhiosas inimese, maailma ja nende omavahelise seose määratluses püsinud kuni tänapäevani paljuski muutumatuna, erinedes seejuures oluliselt arusaamadest, mis meile teadaolevalt valitsesid kristluse-eelses Euroopas või millega on tegemist näiteks Idamaades või teistes maailma paikades niivõrd, kui neid ei ole mõjutanud seesama Euroopa kultuur. Seejuures näib sel pinnal olevat sarnasus mis tahes kristluse-eelsete kultuuride vahel suurem kui mis tahes sellise kristluse-eelse kultuuri sarnasus kristliku Euroopa kultuuriga. Mõisteid euroopalik, Euroopa kultuur on järgnevas käsitatud kristlik-euroopaliku kultuuri tähenduses. 248 Alar Maas Kuivõrd ning mis mõttes on vaadeldava ajajärgu Euroopa kultuuri põhjust iseloomustada kristlik-euroopalikuna? Oleme juba mõneti põhjendanud, miks Euroopa kultuuri kujunemises rolli mänginud teguritest on peetud kristluse tähendust kõige kaalukamaks. Olgu veel lisatud, et selleks on põhjust andnud just kristlikule kirikule iseloomulik, iseäranis jõuline ning teisi võimalusi välistav arusaam teatava kindla inimeseks olemise viisi ning seda kandva kujutluste süsteemi loomisel. Niisamuti asjaolu, et selles kujutluste süsteemis on olnud väga tähtsal kohal arusaam sellest, mis on, mida kujutab endast usk. Ütleme, et tegemist on erilise, kristlusele omase kujutlusega usust. Või, nagu vaadeldaval ajajärgul iseäranis, ka vastandumisega, isegi jõulise vastandumisega sellele kujutlusele usust. Võib küsida, kuivõrd ateismi puhul on tegemist usu eitamisega, kuivõrd kristluse loodud usukujutelma eitamisega. Igatahes ei maksa alahinnata ka sellise vastandumise tähendust ateistliku inimtüübi loojana. Euroopa kultuuri on põhjust pidada kristlik-euroopalikuks eelkõige niivõrd, kui olulist tähendust me sellele kujutlusele usust omistame, olgu siis mõjutajana või endale vastanduse tekitajana. Samuti asjaolu, et Euroopa kultuuri piirkonnas on kristlik kirik vähemalt religoosses sfääris suurel määral säilitanud oma monopoli tänapäevani. Mittekristlikud usundid on hoolimata lubatavaks muutumisest jäänud marginaalseks. Samuti asjaolu, et võib täheldada kristlusele omaste mõtteskeemide kandumist mittereligioossetesse ideoloogiatesse, näiteks selles mõttes, nagu Paul Tillich on näinud nende kandumist marksismi (1991). Terminit kristlik-euroopalik on kasutatud eelkõige võimalikult üldhaarava nimetaja tähenduses. Mitte mingil juhul ei tähenda selle mõiste kasutamine püüet eitada Euroopas tol ajal toimunud muutusi mõtte- ja vaimuelus, niisamuti ka sellega kaasnenud kiriku tähenduse vähenemist, samuti mitte püüet neile muutustele varju heita või nende tähendust vähendada. Kui kultuuri loova ja alalhoidva mõtte kujunemise ning püsimise seisukohast on oluline tähendus keelel, siis kas on võimalik rääkida Euroopa keelest? Üldisemas mõttes võib Euroopa keelena käsitada indoeuroopa keelkonda, mille spetsiifiline ülesehitus ning sõnavara iseärasused kujundavad ja piiritlevad raamstruktuurina euroopaliku mõtlemise laadi ning võimalusi. See 249

29 Euroopa identiteedist Eestis väide ei ole absoluutne. Ent suurel määral võib öelda, et temale omase mõtte edastamine teistesse keelkondadesse kuuluvatesse keeltesse eeldab nii nihkeid nende keelele omase sõnavara tähendusväljades ja selle sõnavara omavahelises seostamises ning ühtaegu uue sõnavara loomist kui ka neis teiste keelkondade keeleruumis elavate-mõtlevate inimeste erilist ettevalmistamist selle mõtte omandamiseks. Sest uue sõnavara lisamine keelde on äärmiselt keeruline seetõttu, et võõraid mõisteid on raske siduda keelestruktuuris juba leiduva süsteemiga. 4 Keelkonnale omase mõtte tabamine eeldab muidugi võimet võrrelda keelkonda teistega niisiis seda tabada püüdva isiku puhul nii vastava keelkonna kui ka teiste tundmist. See eeldab keeleoskust, mis haarab terveid keelkondi. Kitsamas mõttes võib euroopa keeleks pidada ladina keelt, olgu siis keelt ennast või tema mõju teistele Euroopa keeltele või neisse laenatud sõnavara silmas pidades. Selleks annab alust eelkõige ühtse ladina kirikukeele olemasolu pikema aja vältel, niisamuti sellesama ladina keele kujunemine peaaegu et üleeuroopaliseks teaduskeeleks. Selle keele vahendusel oli ju Euroopa haritumale ühiskondlikule kihile tagatud vastastikune arusaamine kogu Euroopa ulatuses. Väiksemal määral võib samast rollist rääkida ka kreeka keele puhul. Olgugi et need keeled on oma niisuguse koha tänapäevaks kaotanud, on neist pärineva osakaal ja tähendus teadusliku ning filosoofilise sõnavara moodustamisel sedavõrd suur, et annab alust rääkida eraldi keele olemasolust neis valdkondades (kusjuures suur osa sellele omasest sõnavarast on mõistetav jällegi kogu Euroopa kultuuri haritlaskonnale) ning möönda selles mõttes erinevat olukorda näiteks Hiinast, kus filosoofiliste tekstide loomisel ei ole kasutatud võõrkeelset terminoloogiat ning kus võib oletada nii selle võimalusi avaldada vahetumalt mõju ilma erilise ettevalmistuseta ühiskonnaliikmete teadvusele. Euroopa rahvaste suhtlemises tähtsat rolli mänginud keeltena võib hilisemat aega silmas pidades Euroopa keeltena 4 Pean silmas keele filosoofilist struktuuri uute sõnade sulandamine sellesse võib olla keerukas. 250 Alar Maas käsitada ka saksa, inglise ja prantsuse keelt, arvestades eeskätt nende osa teaduses. 5 5 Kuivõrd ja kuidas saab keel olla kristlik, paganlik jne? On oluline rõhutada, et keelekorralduslike küsimuste ainuõigus kuulus Eestis aastani kristlikule (luteri) kirikule. See oli 22. juuni a provintsiaalsinodi otsuse tegelik sisu: kirik loobus oma monopolist, andes vastavad volitused akadeemik Johann Ferdinand Wiedemannile. Seni oli keelt kujundanud piiblitõlge (Paul 1991: 574 jj, 583; 2012: 81). Niisuguse monopoli pidamine sunnib juba iseenesest küsima, milleks teda tarvitati. Kahtlemata kristlikust kirikust lähtuva mõtte mõju suurendamiseks, või kui ka mitte vahetult sel eesmärgil, siis ikkagi seda silmas pidades. Kuidas seda aga tehti? Näib, et nii heebrea, kreeka, ladina kui ka saksa keelest pärit mõistetele teatavate kindlate vastete valiku, neile vastetele kindla sisu andmise kui ka keelestruktuuri muutmise abil. On põhjust küsida, miks ikkagi on näiteks Piibli tõlkes kasutatud just neid sõnu ning miks sellistes konstruktsioonides. Eriti kui need konstruktsioonid ise on võõraste loodud. Kui palju oli see põhjustatud halvast eesti keele tundmisest, oskamatusest eesti keelt kasutada niihästi sõnavara kui ka struktuuri seisukohast, ja kui palju tahtmisest võimalikult täpselt võõrast mõtet edasi anda ning keelt selleks muuta, sest võõras mõte oli eesti keelele olemuslikult täpselt väljendamatu? Nii on põhjust näiteks Piibli avaridade puhul küsida peaaegu iga sõna kohta, miks on kasutatud just neid. Mõned neist, näiteks jumal, on küll varem valitud, kuid küsitavaks jäävad nad siiski. (Vrd näiteks sõna jumal võimalikku asendamist näiteks sõnaga väli ( kannatamine on väljakannatamine ).) Ning miks kasutatakse konstruktsiooni taevas ja maa, kui eesti keeles on olemas oma ja tol ajal veel palju kindlamini sellesse konteksti sobiv termin maailm (vrd hiina tiandi taevasmaa, ilmamaa, maailm, universum.) Arvatavasti väljendub selles, nagu ka üldse toona uue, vastandusi soosiva sidesõna ja ohtras kasutamises seni pigem ühtsusena käsitletud kõiksuse polariseerimise taotlus, muutmaks teda kohasemaks kristlikule maailmakujutlusele. On alust oletada, et keelekorraldus toimis suurel määral keele kui mõtlemisvahendi kristianiseerimise sihti silmas pidades. Sellega seoses võib oletada ulatuslikke nihkeid eestlaste maailmatajus ja maailmakäsituses. Muidugi vajaks see täpsemat uurimist. 251

30 Euroopa identiteedist Eestis EESTI KUULUVUSEST JA ERIPÄRAST Võib vaielda, kas pidada eesti kultuuri kestuseks Läänemere ääres viit või kümmet tuhandet aastat (vt arutlusi Meri 2003: 112). Kestvama variandi suurema vastuvõetavuse kasuks näib rääkivat rassiline kuuluvus põhjaeurooplaste hulka. Ühtlasi paistab olevat üsna kindel, et see geneetiline kooslus, mis moodustab eestlaskonna, on oma vähemalt aastase eksistentsi vältel elanud pidevalt Euroopas (Künnap 1996b, 1996a: 2025). Eestlased kuuluvad kindlasti kõige kauem Euroopas ja sealjuures ühes paigas elanud rahvaste hulka. Kui nii, siis on eestlastel üks kõige pikemaid Euroopas elamise kogemusi ning nende euroopluses ei saa juba seetõttu olla mingit kahtlust. Küsimustele, kas siiski on põhjust rääkida Eesti euroopastumisest ning millisesse Euroopa regiooni meid tuleks paigutada, ei ole tegelikult võimalik üheselt vastata. Euroopastumisest on võimalik rääkida kristliku Euroopa kultuuri omaksvõtmise mõttes. Piirirahvana kuuluvad eestlased ühtaegu Lääne-, Ida-, Kesk- ja Põhja-Euroopasse ning teatud mõttes tõesti koguni Euroopa-välisesse konteksti. Eesti erisust tuleks näha pigem asjaolus, et ta on käsitatav mitmel moel sõltudes sellest, millist aspekti me tähenduslikuks peame. See sõltub täpsemast küsimuse asetusest ning vastusest, mida me ootame. Kristlikku Euroopa kultuuri sulandumise seisukohast on kõigepealt oluline märkida, et suurematest Euroopa rahvastest säilis kristluse-eelne kultuur ja seda kandev usund kõige kauem just eestlaste juures mõtte- ja elukorralduse peamise kujundajana kuni 19. sajandi keskpaigani. Perioodi lõpul oli tegemist küll juba haavatud, moonutatud kultuuriga, mis aga sellest hoolimata oli suurel määral säilitanud oma süsteemse terviklikkuse. 6 Seega oleksime viimased kristluse-eelse, niisiis Euroopa vana, ja ehk võib öelda ka, et oma kultuuri kandjad. Meie üheks peamiseks iseärasuseks on põhjust pidada märgatavalt väiksemat seost kristliku kirikuga, kui näeme teiste Euroopa rahvaste juures (erandiks 6 Vähemalt osaliselt on siin tegemist keeleliste probleemidega, mis tulenesid sellest, et Eesti ei kuulunud kristlik-euroopaliku kultuuri jaoks harjumuspärasesse indoeuroopalikku keelealasse, ja kristliku mõtteviisi import näib olevat eeldanud ulatuslikke keelelisi nihkeid. 252 Alar Maas ehk lätlased), ning see näib tulenevat seigast, et eestlaste olemuslik seondumine kristliku Euroopa kultuuriga langes aega, mil kristlik kirik oli hakanud loovutama oma positsioone valitseva ideoloogia kujundajana Euroopas. See ei tähenda, et eestlasi oleks põhjust pidada hoiakult uskmatuiks, seda on nad vaid kristlikus mõttes. Seda hoiakut ning muidki iseärasusi (nagu väidetav individualism) võib olla põhjust seostada kristluse-eelse aluskultuuriga, mille mõju on Eestis tuntavam kui mujal Euroopas. Nii näib eestlasi kuni tänapäevani iseloomustavat tihe side loodusega ning seega ka võib-olla mingil määral kristluse-eelsest usundist või mentaliteedist pärinev taoistlikku laadi religioosne suhe sellega. Eripäraks olev hõre asustus on soodustanud sellise kontakti püsimist. Eesti kuuluvus Lääne-Euroopasse on põhjendatav mitmeti. Üheks argumendiks on asjaolu, et ametlikult kehtis Eestis kristlikeuroopalik elukorraldus oma läänelikus vormis juba 13. sajandist peale. 7 Hakkasid ju sellele omased mõtte- ja elukorralduslikud põhimõtted ametlikult kehtima koos Eesti langemisega Lääne-Euroopast pärit vallutajate võimu alla ning sellega kaasnenud ametliku kristianiseerimisega. Teiseks juurdus kristlikeuroopalik elukorraldus ka sisuliselt siin vaadeldava ajajärgu algul (s.o 19. sajandi keskpaigas) just läänelikul kujul. On ka oluline märkida, et kristlik-euroopaliku kultuuri Ida vormiga, mis on seondunud kreekakatoliku ideoloogiaga Ida-Euroopaga, tuli püsivamaid kokkupuuteid alles ajajärgul, mil sealgi oli vähemalt poliitilise süsteemi tasemel maksvusele pääsenud Lääne-Euroopast üle võetud poliitiline korraldus. Hiljem on Eestis juurdunud ikkagi Lääne-Euroopast pärinevad ideed ka siis, kui niisuguseid on kohatud Ida-Euroopa kultuuriväljas teisenenud kujul, on otsitud ikkagi nende algupära. Eesti käsitamine Ida-Euroopa osana on tulenenud üksnes ajutisest seigast, et ta koos mitme teise Lääne-Euroopa kultuurkonda kuuluva rahvaga seoti Teise maailmasõja tulemusena Ida-Euroopaga majanduspoliitilise korralduse kaudu (mille kandvad ideed olid liiatigi sinna imporditud Läänest, olgugi et Ida-Euroopa kultuuriruumis teisenenud). Teatud mõjule 7 Selle põhimõtte järgi jagab Euroopa eri kultuurideks näiteks Samuel P. Huntington (1999). 253

31 Euroopa identiteedist Eestis vaatamata ei näi olevat põhjust sellele seigale erilist kaalu anda. Ei toonud ta ju kaasa mingit olulist identiteedinihet: kui üldse tõi, siis pigem tugevdas olemasolevat Lääne-identiteeti. Seda seetõttu, et nn nõukogude propaganda mõjus pigem antipropagandana. Ka võimalus määratleda Eestit Põhja-Euroopa riigina on põhjendatav mitmel moel. Väärib märkimist, et selleks kõige tavapärasemalt kasutatav argument kunagine poliitiline seotus Rootsi riigiga ei ole neist ehk kõige kaalukam. Rohkem on kaalu olnud vormilisel ja mitmes aspektis ka sisulisel kuuluvusel luterliku kirikukorralduse mõjupiirkonda, mis on väidetavasti kujundanud mingit eriomast Põhja-Euroopa mentaliteeti. Tundub küll õigem väita, et see on toetunud mingile juba olemasolevale Põhja-Euroopa mentaliteedile ning identiteedile, olnud mitmes mõttes sellise ilminguks ning ühtaegu neid arendanud või ümber kujundanud. Sellise mentaliteedi võimalik olemasolu juhib vahest kõige kaalukama argumendini Eesti käsitamiseks Põhja-Euroopa maana. Selleks on seisukoht, et kogu Põhja-Euroopa Skandinaavia, Baltikumi, Põhja-Saksamaa mõtte- ja elukorralduses ning eluhoiakus ja maailmakäsituses on põliseid ühisjooni, millele omase inimese ja maailma suhestamise viisi põhilise korrastatuse on algselt kujundanud siinsetel aladel enne indoeurooplasi ja soomeugrilasi elanud rahvastik, kelle mõjul neist on eristunud vastavalt germaanlased ja läänemeresoomlased (Maas 2001: 175 jj; Kulmar 2004, 2007: 229 jj). Kogu Põhjalale, aga eeskätt Skandinaaviale ja Baltikumile ühiste joonte olemasolust on kindlasti põhjust rääkida, küsitav on vaid nende täpsem olemus, haare ja ulatus, niisamuti ka kujunemislugu. Eestit võiks määratleda ka piirirahvana, kelle saatuseks on aegade vältel olnud kuuluda eri regioonidesse, kord ühel, kord teisel pool piiri. Sellise piirilisuse juures võib eristada mitut tasandit. Pikema aja vältel 11. sajandist (s.t lääne- ja idanaabrite kristianiseerimisest) kuni osalt 19. sajandini oleks põhjust eestlasi käsitada piirirahvana kristliku Euroopa ja kristluse-eelse Euroopa piiril. Mitmete eestlastest põhja ja ida poole jäävate keelesugulastest väikerahvaste juures oli eelkristlikku kultuuri säilinud samuti tähelepanuväärsel määral. Neist tuleks nimetada vadjalasi, kuralasi, liivlasi ja laplasi. Eesti ja eestlaste suhteid nendega 254 Alar Maas järgnenud aegadel on vähe uuritud, samas on need ilmselt väga tugevad, näiteks lapi mõju meie rahvaluules võib olla tugevam kui läti oma. Edasi on eestlasi arvatud paiknevat ka Euroopa ning idamaise kultuuri piirimail. On väidetud koguni suuremat loomupärast seost Idaga. Selliseid väiteid on põhjendatud peamiselt eesti keele kui eestlaste mõtlemisvahendi ja tema maailmaliigitamissüsteemi iseärasustega. Soomeugrilastena kuuluvad ju eestlased Euroopa mitteindoeuroopalikku keelelisse vähemusse. Peale teistsuguste mõisteväljade ja teistsuguse viisi ühendada mõisteid, mis seonduvad loomulikult mõisteväljade aspektide kaupa, eristab neid keeli indoeuroopa keeltest muu hulgas sugude puudumine, verbide rohkus ja konkreetsus, vastanduste vähene intensiivsus seega mustvalge maailmapildi puudumine. On rohkesti käsitlusi eesti keele seostest indoeuroopa keeltega, vähe on aga uuritud võimalikke seoseid ning sobivust muude keelkondadega ning neile toetuvate kultuuridega. Ometi võib väidetel kõnealuste tihedate seoste ja järelikult ka suhtlemisvõimaluste kohta olla rohkem kandepinda, kui me seda tänapäeval arvata oskame. 8 Kõige suuremat tähelepanu pälvib tänapäeval poliitiline piiriasend, asumine suurel, erinevaid kultuurilis-poliitilisi-majanduslikke süsteeme eraldanud Lääne- ja Ida-Euroopa piiril. Asumine kord ühel, kord teisel pool seda on tähendanud eri kultuurisüsteemide konteksti kuuluvate ideoloogiliste süsteemide kogemist. Lisaks tuleb arvestada, et piiril asumine tähendab ikka, et ollakse teadlik mingist teisest olukorrast, et on olemas võrdlusvõimalus ning mida suuremad peaksid olema erinevused, 8 Nii vaatleb Uku Masing eesti keelele kui mõtlemisvahendile eriomast idamaisest vaatevinklist: Olen tänulik, et olen mõistnud Buddha õpetust. On väärt palju tänu, sest vähesed mõistavad ega saa õpetada teistele midagi: nende (indoeuroopa keeleruumis elunevate-tegutsevate õpetlaste) keel ei võimalda. Eesti keeles tuleb ta (budistlikud põhiväited) lausa lööklauseliselt rabav ja lihtne. Olemine on oletus ja kannatamine on väljakannatamine (Masing 1989a: 1). Mõistagi on alust oletada, et samavõrd kui mingist idamaisest keeleloogikast kantud mõte on kodune, on indoeuroopalikust keeleloogikast kantu olnud eesti keelega raskesti ühitatav. Võib oletada, et sõnavalik Piibli tõlkes on väga suurel määral tulenenud sellise ühitamise püüdest. 255

32 Euroopa identiteedist Eestis seda paremaks mõtteaineks need osutuvad. 13. sajandil aset leidnud iseseisvuse kaotusest tulenev otsekontakt kristliku Euroopa kultuuriga ning järgnenud kristliku Euroopa kontekstist pärit võimusüsteemide sage vaheldumine ning selle tõttu muutunud ideoloogiline keskkond on kokkuvõttes andnud erakordselt mitmekesise kogemuse erinevaist euroopalikest ideoloogiatest ning nende vahelduvusest. 9 Ja lõpuks tuleb nentida, et Eesti on väike. Eestlased on maailma väikseim mandrirahvas, kellel on õnnestunud luua oma riik ning seda ka alal hoida. Kordagi pole see täiel määral kaduma läinud (nõukogude ajal oli see küll reaalselt olematu, ent ometi ametlikult Nõukogude Liidu siseseadustes aktsepteeritud ning ka paguluses juriidiliselt edasi kantud). Islandlaste järel on eestlased väikseimaiks riiklust kandvaks rahvaks Euroopas. Väiksus ning asuala suurte rahvaste naabruses on paratamatult tähendanud vajadust neist suuremal määral arvesse võtta suuremate riikide seisukohti nii reaalpoliitiliselt kui ka ideoloogiliselt ning seepärast ka oma huvide ja tõdemuste väiksemaid elluviimisvõimalusi. Ent hoolimata sellest, et väiksuse tõttu on nii riigi loomine kui ka alalhoidmine osutunud väga keerukaks, ei ole põhjust seda väiksust käsitada üksnes probleemina. Temas leiduvad eelised peituvad kas või selles, et selline väiksus tähendab juba iseenesest teist vaatepunkti eestlased nagu ka teised väiksemad lihtsalt ei saa teistest rahvastest mööda vaadata, nagu see suurematel pahatihti kombeks (Pistohlkors 2001: 377). 10 Ning paratamatult tähendab väiksus ka riigi ja rahva tihedamat suhet, ning asjaolu, et üksikisikul on suuremal määral kui suures riigis võimalusi toimuvat mõjutada, tähendab omakorda, et moodsal demokraatlikul riigikorral on siin suuremal määral tegelikku sisu. Arvatavasti on nii eelmainitud kogemus kui ka väiksus teatud põhjuslikus seoses asjaoluga, et tänapäeva Euroopa kultuurilisel 9 Ent kuigi perifeeriat kasutatakse peamiselt negatiivse mõistena, on perifeersusel ka omad eelised. Just äärealal paiknemine võib anda aluse intensiivseks eneseteadvuse kujundamiseks et võidelda vastandlike mõtetega teispool piiri. 10 Gert von Pistohlkors tsiteerib siin Eesti Vabariigi presidendi Lennart Mere intervjuud 26. augustist a, kus Meri omakorda tsiteerib Uku Masingut. 256 Alar Maas taustal tuleb üllatuslikult möönda just Eesti moodsust, eesrindlikkust ning seda nüüdseks juba üsna pikaajalises mõõtmes. Üllatuslikult sellepärast, et tänapäevased käsitlused, mis toonitavad vajadust moderniseeruda, õppida Euroopalt, loovad pigem vastupidist arusaama (nt Ruutsoo 1998; Lauristin, Vihalemm 1997). Igatahes on meil paljudest teistest Euroopa riikidest varem omandatud üldine kirjaoskus, tegemist on olnud suure lugemusega (Salupere 2003; Jackson 2008: 131, jt). 11 ; on tekkinud naiste üldine tööhõive (Eestis 1940., Läänes aastatel); naised on kaasatud poliitikasse (Eestis naistel üldine valimisõigus 1920, Prantsusmaal 1946); mõju on kaotanud kristlik kirik (Eestis kirik ja riik lahutatud 1920, Rootsis 1974); aset on leidnud majanduslik liberaliseerumine. Niisiis: kuna Euroopas toimuvaid põhiprotsesse võib määratleda demokratiseerumise ning sekulariseerumisena, võib möönda Eesti tuntavat edumaad Euroopa keskmisega võrreldes. Soome (1906) ja Rootsi ( ) kohta võib küll näiteks tuua ligilähedase arengu üldise valimisõiguse rakendumise seisukohast, ent tunduvalt hilisema sekulariseerumise. On hoopis iseküsimus, kuivõrd niisugune eesliinil või osalt koguni pigem katsepolügoonil paiknemine on olnud ning on eeliseks. Kuidas aga seletada niisugust moodsust? Miks osutusid aastail aset leidnud reformid nii jätkusuutlikuks? Osalt ehk seetõttu, et modernistlikul ajastul Euroopas kujunenud ühiskondlik-poliitilisel mudelil on tõepoolest ühisjooni just vanema Põhja-Euroopa mudeliga, mistõttu on põhjust olnud rääkida Euroopa nihkumisest just Põhjala mudeli omaksvõtu poole (Sarv 2001: 40 41). Tuleb ju arvestada, et samas kui Kreeka demokraatiat piiras oluliselt asjaolu, et ta kuulus orjandusliku ühiskonna konteksti, haaras Põhjala demokraatia kogu ühiskonda märksa suuremal määral. See oli palju rohkem vabade inimeste ühiskonna demokraatia. Ja kuivõrd me võime rääkida Eesti muinasühiskonna korrastatusest Põhjala mudeli alusel, siis ühtlasi ka Eestis põliselt 11 J. Hampden Jackson juhtis juba aastal tähelepanu Eesti erandlikule eesrindlikkusele demokraatlike põhimõtete juurutamisel, hariduselu edendamisel võrreldes teiste Euroopa maadega, sh Inglismaaga. Sellise seisukoha tõepärasus näib eriti ilmsena nüüd, kui võime seda vaadata kaugemast ajaperspektiivist

33 Euroopa identiteedist Eestis aktsepteeritud ühiskondliku mudeli omaksvõtust. Tõepoolest on ju näiteks põhjust möönda, et Muinas-Eestile (s.o enne 13. sajandi vallutust eksisteerinud ühiskondlik-poliitilisele korraldusele Eesti alal) iseloomulikud jooned, niipalju kui me neist teame, sarnanevad suuremal määral tänapäeva ühiskonnas aktsepteeritavate joontega, kui on keskaegsele Euroopale iseloomulikud. Nii oleks ka ajavahemikus toimunud äärmiselt ulatuslikku murrangut, mis kehtestas ametlikuna moodsa riigi- ja ühiskondliku korralduse, teatud määral põhjust vaadelda eestlaste tagasipöördumisena nende poolt põliselt aktsepteeritud riigi- ja ühiskonnakorraldusliku süsteemi juurde. EESTI IDENTITEEDI KUJUNEMISEST Kui perioodi algul on eestlased rahvas, kes eelkõige on allunud võõrale, euroopalikule haldusele ning teravalt seisusliku korra tingimustes oma talupoeglikku rahvuskultuuri säilitades end sellele võõrvõimule pigem vastandanud, siis tänapäevaks on nad olnud Euroopast pärit mõttesuundumuste kandjaks juba õige mitmendat põlve. Niisiis on Eesti selle ajajärgu vältel äärmiselt ulatuslikult teisenenud. Kõige selle tuumaks on olnud tahtmine end maksma panna rahvuse kui kultuurikehandina, end sellisena säilitada ja teostada ning selle tahtmise kohtumine modernistliku Euroopa mitmesuguste ideoloogiliste hoovustega. Selle tuuma kui eesmärgiga on võistelnud erinevad majanduslikul, sotsiaalsel ning poliitilisel pinnal tekkinud ideoloogilised taotlused. Niisuguseid taotlusi on sellest hoolimata, et nad on sageli ilmnenud eesmärgina omaette, siiski põhjust käsitada pigem vahenditena isegi kui nende kandjad seda ei ole teadvustanud, mis on relvaks või sirmiks eesmärgina kvalifitseeruvate taotluste elluviimisel. Ühelt poolt on see kõik paratamatult tähendanud ka pidevat eemaldumist rahvakultuurist, teisalt aga üsnagi tagasihoidlikke võimalusi eelnimetatud õigusi kui vahendeid rahvuskultuuri edendamiseks kasutada. Euroopa, kuhu Eesti on sulandunud, on vaadeldava aja jooksul olnud võitlusväljaks, kus võitlusvahendina kasutatavad ideoloogiad on mänginud nii võimalusi avavat kui ka neid võimalusi sulgevat, otseselt hävitavat rolli. On paradoksaalne, et needsa- 258 Alar Maas mad ideoloogiad, mis on eestlastele olnud vahendiks eneseteostusvõimaluste loomisel, on teistele rahvastele olnud relvaks, mille abil nad on püüdnud end teostada eestlaste arvel. Seda võib öelda nii nn rahvuslikku kui ka sotsiaaldemokraatlikku suundumusse kuuluvate ideoloogiate kohta. Iseäranis suurrahvaste käes on mõlemaid ühtviisi edukalt kasutatud šovinistlike eesmärkide maskeerimiseks. See näib ühtaegu vihjavat ka suur- ja väikerahvaste põhimõttelisele erinevusele Euroopa kultuuriruumis. Sest needsamad ideoloogiad ei ole väikerahvaste käes, olgu nendeks siis näiteks soomlased, rootslased, taanlased või norralased, üldiselt kujunenud vahendiks oma tahte pealesurumisel teistele rahvastele. Teine paradoks on seisnenud võimalustes nendes ideoloogilistes hoovustes kätkevat jõudu kasutada ning sellega kaasnevas ohus neisse hoovustesse uppuda või sulanduda. Vastava ideoloogia mõju ei puuduta ju üksnes kultuuri kui tegevusvälja, vaid ka sellel tegevusväljal toimivate kultuurikandjate omadusi; see ei puuduta üksnes tegevusvabadust, vaid vaieldamatult ka identiteeti ja mentaliteeti. Vaieldavad on üksnes neis aset leidnud nihete määr ning seose laad vastava ideoloogiaga. Nii näiteks võime ideoloogilise mõju puhul arvestada nii otsese kui ka kaudse mõjuga, nii võrdelise kui ka pöördvõrdelise seosega jne. Eesti seisukohast võiks toimunut kokku võttes toonitada kahte aspekti. Esiteks on selle tulemusena oluliselt vähenenud kultuuriline mitmekesisus nii Eesti ümbruses kui ka Eestis eneses. Eesti ümber on hävinud mitu rahvast. Nii on praeguseks lõppemas liivlaste, vadjalaste ja isurite eksistents, hävimisohus on ka karjalased. Ning kuigi nende hääbumise protsess oli käivitunud juba varem, on just vaadeldaval ajajärgul aset leidnu seda oluliselt kiirendanud. Eestis eneses on eestlaste kõrval selle aja algul elanud endise viie suurema vähemusrahvuse sakslaste, venelaste, juutide, rootslaste ja mustlaste asemel praegu tegelikult tegemist vaid ühega need on venelased. 12 Liiatigi on nendestki suurem osa uusimmigrandid, 13 kes ei saa olla mingigi kultuuri kui 12 Eraldi väärib märkimist, et seejuures on ebavõrdselt vähe tähelepanu pälvinud mustlaste likvideerimine Saksa okupatsiooni ajal, eriti arvestades üldist tähelepanu sel ajal toimunud repressioonidele. 13 Rahvastiku põlisust tähistavaid määratlusi on mitmesuguseid. Olgu meenutatud, et Esindamata Rahvaste Organisatsioonis on rahvaste 259

34 Euroopa identiteedist Eestis tervikliku süsteemi kandjaks kaugeltki sel määral, kui seda võib öelda nende kohta, kellega eestlastel oli varem tegemist. Vaevalt et saaksime sellise tervikliku süsteemi kandjaina arvestada ka mis tahes võimalikke uusi tulijaid. Igal juhul on eestlased nii suurel määral kaotanud toetuspunkti enda võrdlemiseks ja hindamiseks. Piltlikult öeldes kui varem oli end võimalik silmitseda viiest võrdlemisi terviklikust peeglist, siis nüüd vaid ühest ja mõranenust. Teiseks on paratamatult toimunud omaenda rahvakultuurist eemaldumine. Edendava ja rakendatavana on aktsepteeritud ainuüksi Läänest pärit ideoloogilisi suundumusi olgu siis vaimsel, poliitilisel, majanduslikul või sotsiaalsel tasandil. 14 Kahest eestlase küljest sellest, mis neid Euroopas eriliseks teeb, ning sellest, mis on muu Euroopaga ühine, on meie euroopalikku algupära haridussüsteem keskendunud viimasele. Kui parafraseerida tuntud nõukogulikku määratlust sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik, siis võiks öelda, et meie elukäsitust on sisustanud üldeuroopalikud ideed, meie enda oma on jäänud paljuski vormiküsimuseks. Kui identiteet peaks sisaldama teadvustust vähemalt kolmes aspektis oma vana rahvakultuur, oma üldeuroopalik kultuurikihistus ning nende omavaheline seostuvus, siis on meie kooliharidus katnud vaid üldeuroopalikku kultuurikihistusse puutuvat ehk seda, mis meid tänapäeva Euroopas teadvustatuga ühendab. Vaid oma euroopalikku külge on meid õpetatud nägema ning süsteemselt käsitlema. Seda, mis meid iseäralikuks teeb, mis ainuüksi meie olemasolu õigustuseks saab olla, millest lähtudes võiksime tõepoolest midagi erilist Euroopa kultuurilisse mosaiiki anda, pole meid õpetatud mõistma, vähemalt mitte süsteemselt. 15 Ka siis, kui peaksime eeldama, et meie omapära kusagil sisemuses on säilinud, kehtib öeldu ikka selle teadvustamise kohta. Vaadelda võiks seda omapära varjatud omaduste ning võimetena, mille kasutamist segab asjaolu, et me liikmelisusel nõutavaks paiksustsensuseks viissada aastat. Kõigil Eestis elanud viiel vähemusrahval olnuks see nõue täidetud või vähemalt peaaegu täidetud (mustlaste esmamaining 1533). 14 Hinnanguid selle kohta vt nt Liidak 1934: 3 8; Masing 1989b: Haridussüsteemi mõjust kultuuriloomele vt nt Tulviste Alar Maas pole neist teadlikud ning mis teadvustamatuks ning kasutamatuks jäädes on määratud ka hääbumisele. EUROOPA JA EESTI IDENTITEEDI SUHESTUMISEST Nii Euroopa kui ka kitsamalt Eesti ajaloos eristub vaadeldaval perioodil neli suurt murrangut. Niisugusteks murranguteks on nn rahvusliku ärkamise aeg ( ), Esimese maailmasõja ning sellega kaasnenud revolutsiooniliste ümberkorralduste ajajärk ( ), Teine maailmasõda ja sellele järgnenud aastad ( ) ning ajajärk, mida võiks piiritleda aastatega Iga murrang kui dünaamiline ajajärk on kujundanud raami talle järgnenud, üsnagi staatilisena püsinud perioodile, mille vältel on täitunud sisuga murrangu käigus kujunenud ideoloogiline, poliitiline ja majanduslik struktuur. Kõik neli vaadeldaval ajajärgul Euroopas toimunud murrangut on nii sündmuse enda kui ka selle loodud uue korralduse vahendusel euroopalikku identiteeti ulatuslikult teisendanud. Nad on oluliselt muutnud eurooplaste arusaama maailmast ja iseendast, kusjuures tuleb rõhutada, et neid arusaamu teisendasid eelkõige seda tootnud maailmakäsituses toimunud muutused. See tuleneb nii poliitiliselt, majanduslikult kui kultuuriliselt tähenduslike jõudude ning nende kantud ideoloogiate vastandumisest kui ka nende jõudude vahekorra muutumisest. On oluline, et identiteeti kujundanud ideoloogiad on eri aegadel rõhutanud inimliku olemise eri mõõtmeid vaimset, poliitilist ja majanduslikku. Olles määratud küll peamiselt Euroopa ajaloos toimunud protsessidest, neid kandnud ideoloogilistest suundumustest ning nende käigus aset leidnud jõuvahekordade muutumisest, on Eestis toimunu olnud ka Euroopa üldise ajaloo kontekstis erakordselt vaheldusrikas. Periood sisaldab nelja suurt ja põhimõttelist murrangut, mille käigus muutus põhjalikult nii eesti rahva seisund kui ka arusaam sellest. Kõigepealt tähendas rahvuslik ärkamine 19. sajandi keskpaigas ning sellele järgnenud rahvusriikide kujunemine uue rahvuslikkultuurilise maailmakäsituse võidukäiku ning ühtlasi selle põhimõtte rakendumist riigikorraldusliku ideoloogiana. Ühelt poolt tähendas see tähelepanu keskendumist rahvuslik-kultuurilistele 261

35 Euroopa identiteedist Eestis iseärasustele ning selles peituvatele võimalustele, teisalt ühitus ta olemasoleva imperialistliku ideoloogiaga ning tõi sel kombel kaasa Euroopa riikide terava vastandumise üksteisele ning ka kogu ülejäänud maailmale. Riigiga rahvastele tähendas selle ideoloogia võidukäik tõusu, riigita rahvastele jällegi likvideerimisohtu riigirahvaste poolt. Seejärel tõi Esimene maailmasõda kaasa euroopaliku mõtte keskendumise poliitilisele mõõtmele. Võimalused enda maksmapanekuks teiste rahvaste juures olid järsult vähenenud ning vabanenud tähelepanu seondus Euroopas endas toimuvate riigikorralduslike nihetega niisiis poliitiliste küsimustega. Oli ju Euroopa poliitiline konstruktsioon teisenenud korraga kahel olulisel tasandil. Kõigepealt oli demokraatlik riigikorraldus muutunud üldtunnustatuks ning seda kandev parteipoliitiline põhimõte omandanud otsustava tähenduse. Teiseks toimusid muutused Euroopa riiklikus korralduses mõnede vanade riikide varemeile tekkis rida uusi ning muutus poliitiliste üksuste jõudude vahekord. Algas Euroopa lõhenemine kaheks omavahel võistlevaks ja võitlevaks pooleks. Väliselt ilmnes see asjaolus, et ühes Euroopa osas Venemaal näilise ülidemokraatia kattevarjus kujunenud terroristlik diktatuur eraldas selle muust Euroopast ning ühtaegu vastandas end sellele. On oluline, et see vastandus kandus paljuski üle ka Euroopas reaalselt arvestatavaks jõuks kujunenud erakonnapoliitikale, mille pahempoolne, erineval moel sotsiaaldemokraatliku ideoloogiaga sisustatud osa seadis end vastu end suuresti muust Euroopast eristanud poliitilise jõu Venemaa / Nõukogude Liidu mõjul olemasolevale poliitilisele ja ühiskondlikule korraldusele. See tähendas, et kuigi uute riikide tekkimine oli tähistanud rahvusliku-kultuurilise põhimõtte võitu, tekkisid nüüd tingimused seni riigikorralduslikus plaanis valitsenud rahvuskultuurilise diskursuse mõjukuse taandumiseks, selle muundumiseks üheks võimalikuks vaateviisiks sotsiaaldemokraatlikku laadi majanduskeskse vaateviisi kõrval. Euroopa üldine majanduslik nõrgenemine sõja tulemusel oli loonud soodsa pinnase sellise protsessi toimumiseks. Teise maailmasõja tulemusena aset leidnud Euroopa jagunemine kaheks teineteisest eristuvaks ja teineteisele vastanduvaks pooleks tähendas ühtaegu kahte asja. Esiteks tähendas see pa- Alar Maas ratamatult rahvuslik-kultuurilise diskursuse eitamist ning teiseks majanduslik-poliitist laadi diskursuste võidukäiku (vrd Judt 1994: ). Tähelepanu väärib siin kaks asjaolu. Kõigepealt tekib küsimus, kuivõrd ja kuidas seejuures aset leidnud rahvuslikkultuurilise diskursuse kadumine tähelepanuväljast tõi kaasa selle, et Euroopat hakati järjest vähem tunnetama väärtusena nii süsteemse terviku kui ka selle koostisosade tasemel (Kundera 1989). Teiseks on oluline märkida, et Lääne- ja Ida-Euroopa eeskätt majandus-poliitilised süsteemid arenesid nende vastastikuse võitluse ja võistluse tingimustes. Nad kujunesid teineteisele vastanduvate jõududena, mistõttu ka mõlema süsteemne terviklikkus ning teovõime sõltus vastaspoole olemasolust aastate vahetusel toimunud murrangu käigus hävis neist süsteemidest ühtaegu nii vähem tõhus kui ka pahelisem. Käivitunud positiivseid nihkeid, nagu Teise maailmasõja tulemusena Venemaa kontrolli alla sattunud Euroopa-osa riikide iseseisvuse taastamine, poliitilise ja majandusliku korralduse liberaliseerumine nii seal kui ka Venemaal, näib tulevikus ohustavat kaks asjaolu. Esiteks on Euroopa (Lääne) süsteem jäänud endiselt mõtestatuks peamiselt majanduslik-poliitilisel pinnal ning teiseks on ta seejuures kaotanud oma konkurendi. Sedavõrd kui Lääs oli kujunenud vastukaaluna Idale, tähendab konkurendi kadu talle ka tema süsteemi nii väljast kui ka seesmiselt (parteipoliitilisel tasemel) ideoloogiliselt ja reaalselt tasakaalustanud jõu kadumist (Judt 1995; Fukuyama 1990). Teiseks on eelnenud perioodile omase Lääne- ja Ida-Euroopa peamiselt majanduslik-poliitilise vastanduse mõjul marginaalseks taandunud rahvuslik-kultuuriline mõõde ning seega ka tegelik alus euroopaliku identiteedi kujunemiseks jäänud endiselt ebavõrdselt tagasihoidlikult esindatuks. On oluline märkida, et just selline ebaproportsionaalsus ühelt poolt majanduslik-poliitiliste ja teiselt poolt kultuurilist laadi diskursuste esindatus inimliku teadvuse sisustajatena nn avaliku arvamuse tasandil näib olevat üks tänapäeva Euroopa Liidu peamisi tunnusjooni, mis eristab teda muudest maailma regioonidest. Euroopa käekäigu huvides tuleks seda asjaolu senisest suuremal määral teadvustada. Juba praegu võib öelda, et vaatamata välise drastilisuse puudumisele aastate teisenemise juures ei ole selle mõju

36 Euroopa identiteedist Eestis väiksem kahe maailmasõja omast. Ning ühtlasi on ilmne, et juba asjaolul, et viimatise teisenemise käivitatud protsessid alles toimuvad, ei ole sugugi kogu tema tähenduse ulatus veel hoomatav. Niisamuti võivad inimestel, kes on selle sündmuse kaasaegsed, segi minna sellega seotud soovunelmad ning tegelikult toimuv. Soovunelmad ning murranguga seostatud lootused võivad veel pikemat aega oluliselt moonutada tegelikult toimuvast hoomatavat pilti, takistada sellega seoses käivitunud protsesside olemuse ja suuna teadvustamist ning protsessiga seonduvate probleemide ja võimaluste mõistmist. Eestis on need muutused aastail olnud iseäranis põhjalikku ja intensiivset laadi. Väga suurel määral on iga uue ajajärgu puhul olnud tegemist eelmisele põhimõtteliselt vastanduvaga ning eelmist eitavaga. See käib nii üldisemas mõttes väärtushinnangute kui ka konkreetsemat laadi elukorralduse kohta. Ärkamisajal aset leidnud murrangu ulatusest oli juttu eespool. 16 Peale muutuste elukorraldust tootvais mõttesuundumustes on need murrangud Eestile kaasa toonud ka võimusuhete teisenemise mitmel tasandil: piirkonna suveräänsusastme ja valitsemiskorralduse muutumise, valitseva rahvuse ja riigikeele asendumise, eliidi väljavahetamise. Ehk teisisõnu: on loonud tingimused omariikluse eelduste tekkeks, oma riigi tekkeks, oma riigi kaoks, oma riigi taastekkeks. 16 Eesti riigi tekkega toimunud muudatustest kirjutab John Hampden Jackson (2008 (1948): 122): Ajaloos ei ole selgesti eristatavaid kihte, kuid harva on ajalugu eelnenust nii puhtaks pühitud, nagu tegid seda nende kahe aasta sündmused Eestis. Peaaegu iga poliitiline, majanduslik või kultuuriline institutsioon, mis oli eksisteerinud enne aastat, oli aastaks minema pühitud. Samas vaimus kirjeldab uusi olusid aastal Hermann von Keyserling, kes möönab muu hulgas, et eestlaste teadvuses eristasid aastaid 1918 ja 1920 sajandid (1928: 367, 368). Ent Esimene maailmasõja järel juhtunu ei kujutanud ka võrreldes järgnevalt juhtunuga erandit. Nii on Voldemar Miller ( ) aastal rääkinud: Eesti ajaloos on olnud 17 suurt pööret [tegelikult kõneles ta 14 pöördest; osundatud raamatus on trükiviga A. M.] minu põlvkond on neist üle elanud 8. Seega, kui arvestame eesti ajalugu aastast 1200, on meiesugused kaugelt üle 400 aasta vanad, oma elukogemuste põhjal muidugi. Oleme korduvalt näinud, kuidas absoluutne tõde muutub absoluutseks valeks (Aarelaid 1998: 85). 264 Alar Maas Vaadeldava ajajärgu võib jaotada kahte perioodi. Neist esimese vältel ( ) kujunesid eestlased kristlik-euroopaliku kultuuri kontekstis tekkinud ühiskonnakorraldusega terviklikult seotud ning selle kontekstis võrsunud ideid kandvaks ja jagavaks rahvaks. Selle perioodi peasisuks oli võitlus õiguse eest määrata ise oma saatust ning kokkuvõttes tagas see võitlus niisuguste õiguste-võimaluste ulatusliku suurenemise. Teise perioodi vältel ( ) on eestlased elanud euroopaliku ühiskonnakorraldusega orgaaniliselt seotuna erinevate euroopalike ideoloogiate kontekstis, meil on olnud võimalik niisuguste ideoloogiate ilminguna kujunenud elukorraldusi omal nahal läbi proovida. 17 TÄNAPÄEVA EUROOPA JA EESTI IDENTITEET Igasuguse identiteedi kujunemise ja püsimise seisukohast on otsustava tähendusega sellele omane ümbrusekäsitus, enda eristamine sellest ning sellega seotud vastandused. Tänapäeva Euroopa identiteedile on samastudes iseloomulik vältida vähemalt vähegi avalikult mis tahes sisemisi vastandumisi poliitiliste üksuste või nende juurde kuuluvate kultuuriliste üksuste (rahvuste) tasandil. Samuti ei eristuta geograafilise ja kultuurilise Euroopa välistest üksustest ega vastanduta neile. Seda nõuab poliitiline korrektsus. Pigem vastandatakse neile üksustele Euroopa Liidu kui terviku huvid. Ja samuti võib täheldada võrdlemisi 17 Kuna tänapäeva mõttesuundumused lähtuvad paratamatult varasematest, väärib endiselt tähelepanu nn Külma sõja aegne ideoloogiline kontekst. Tony Judt käsitab seda järgmiselt: Teise maailmasõja lõpust kuni a. revolutsioonideni määras Euroopa piire ja koos sellega euroopalike identiteetide erivorme peamiselt kaks asjaolu: Jaltas ettevõetud kontinendi ärajagamine ning mõlemal pool piiri olemasolev soov unustada lähiminevikku ja luua uut kontinenti. Läänes taotleti selleks supranatsionaalset ühinemist, mis oli seotud Lääne-Euroopa majanduse ülesehitamise ja moderniseerimisega, Idas pakuti ülalt lähtuvat tootlikkusele fikseeritud analoogilist ühtsust ühiste sotsiaalrevolutsiooniliste huvide nimel. [---] Tulevikule orienteeritud sotsiaalse harmoonia ja materiaalse parendamise vokabulaarium täitis seda lünka, mis oli maha jäänud vanadest polariseerivatest ning provintsiaalsematest pretensioonidest ja eelarvamustest (1994: 1644). 265

37 Euroopa identiteedist Eestis avalikku ja karistamatut vastandumist kunagisel raudse eesriide joonel. 18 Sellise vastanduse juurde kuulub kindel väärtustus, mille kontekstis lääne pool kunagist raudset eesriiet paiknevad rahvad/riigid peavad end paremaks, kunagi teisel pool seda eesriiet elanuid aga halvemaks sellisteks, kelle asjaks peaks olema õppida. Nn Ida-Euroopat ning seejuures Eestit ei peeta võrdväärseks ning kindlasti tähendab see juba iseenesest ka kahtlemist nende kantud maailmanägemise vastuvõetavuses (Ilves 2011: 3 4; Lucas 2011). Väärib märkimist ka selle vastanduse näiv püsivus. Juba rohkem kui kaksümmend aastat on see peaaegu samasuguse jõulisusega kõneaineks ning isegi Saksamaa vanade ja uute liidumaade vahel näivad vastuolud olevat endiselt suured. Osalt näib siin tegemist olevat teadliku taotlusega. Mida arvata seejuures vastastikustest arusaamadest Lääne ja Venemaa suhete pinnal? Kuivõrd on põhjust rääkida Venemaa ja Lääne olude vastandlikkusest aastal, kui palju praegu ning eeldatavalt tulevikus? On huvitav, et kuigi seda oleks igati loogiline eeldada, ei näe me niisugust vastandumist Vene-Lääne suhetes sugugi nii teravana. Siin võime tõepoolest täheldada vastuolude vähenemist ning tuleb möönda, et vastav lähenemine ning koguni samastumine ei ole sugugi käsitatav üksnes ühesuunalise protsessina. Kui näha Venemaas siiski probleemi allikat, siis ei ole selle lähteid ilmselt põhjust otsida niivõrd sealt, kust seda enamasti otsitakse mingist raskelt piiritletavast idaeuroopaliku kultuuri loomusest või Venemaal pikemat aega kehtinud poliitilise ja majandusliku korralduse püsivast pärandist. Eelkõige on probleemiks ikkagi pikaajaliselt suurriiklikust rollist ning selle rolliga tagatud üsnagi karistamatusest tulenev mentaliteet, mis on võimaldanud väiksematest ühtaegu nii mööda vaadata kui end neile ka hävituslikult vastandada. Tänapäeva Euroopa kui ideoloogilise ruumi valdavalt majanduspoliitiline sisustus, asjaolu, et poliitiliselt korrektseks ei peeta püüdu eristada end ei väljaspool Euroopat leiduvast ega ka Euroopa-siseselt, selles leiduvate riikide ja rahvaste tasemel, ning Euroopa-sisene vastandumine Idaks ja Lääneks võimaldavad teatud määral rääkida Külma sõja ajal kujunenud suhtumis- ja suhtle- 18 Nn Poola torulukksepa lugu on heaks näiteks niisugusele suhtumisele. Sellele juhib tähelepanu ka Toomas H. Ilves (2011: 4). 266 Alar Maas mismallide jätkuvast olemasolust. Niisuguse vastandumise puudumine Euroopa-välisega ja samas seesmise vastanduse olemasolu muudavad väga küsitavaks ka tegelikult toimeka euroopaliku identiteedi kujunemisvõimaluse. Seda muu hulgas ka seetõttu, et see tähendab endateadvustamise piiritlemist suuresti vaid majanduslikku ja vähemal määral ka poliitilisse mõõtmesse jäävaga. Seda oleks põhjust hinnata samastumisena peamiselt vahendi tasemel, kusjuures eesmärk jääb tähelepanu alt välja. Kultuuriline ja vaimne mõõde ning seda kandvad eksistentsiaalset laadi küsimused inimliku olemise tähendusest ja mõtestusest, kõigest sellest, mis teeb inimesest inimese, kujundab mingi inimesekontseptsiooni, on surutud tagaplaanile. Kuivõrd Euroopa peamiseks eeliseks on ikkagi põhjust pidada tema sisemist kultuurilist (vaimset) mitmekesisust, tähendab katse tagada Euroopa jätkuvat mõjukust üleilmses konkurentsis Euroopa majanduslik-poliitilist laadi mõtestamise ja ühtlustamise kaudu selle katse ilmset läbikukkumist. Niisuguse oma eripäraga maksmise tulemuseks oleks päris kindlasti see, et Euroopal puuduks edaspidi vajalik vaimne kapital end maailmas maksma panna. Nii Euroopa üldine kui ka sisemisel poliitilisel-rahvuslikul liigendusel põhinev identsus saaks püsida terviklikuna üksnes ühelt poolt Euroopa kui terviku eristumisel teistest maailma piirkondadest ning vastandumises neile, teiselt poolt aga Euroopas endas leiduvate poliitiliste ja etniliste üksuste selgel eristamisel. Vaid sellisel juhul oleks mõeldav, et ta sisaldaks peale inimliku olemise majandusliku ja poliitilise aspekti ka selle seisukohast peamist s.o vaimset mõõdet. Ühtaegu välistab Euroopa-sisese vastanduse püsimine Külma sõja rindejoonel ja sellesama sõja vaimus loomuliku mõttevahetuse ning Lääne-Euroopa jaoks võimaluse Ida-Euroopa kogemustest õppida. Suur osa neist kogemustest puudutab kooselu Venemaaga ning sellele omaseks olnud majanduspoliitilisena mõtestatud süsteemiga, mis asjaoludel, et ta oma paljudes aspektides on pärandunud süsteemi lagunemisele järgnenud aega, on Läänele endiselt tähelepanu väärivaks küsimuseks. Ei ole ju paraku sugugi nii selge, mida sellele süsteemile omaseks olnust on põhjust lõppkokkuvõttes kõige olulisemaks pidada milliseid jooni peaksime vaatlema näiteks vallutava ja oma võimu vallutatud 267

38 Euroopa identiteedist Eestis maades kindlustanud riikluse tehniliste vahenditena, milliseid pidama tema majandusliku ja poliitilise süsteemi iseärasusteks ning milliseid seejuures sotsialistliku inimese- ja ühiskonnakäsituse ilminguiks. 19 Eesti nõrkusena on põhjust eespool nimetatud tugevate külgede kõrval, millest erilist tähelepanu väärib erisuguste euroopalike ideoloogiate läbielamisest omandatud kogemus, möönda talle tänapäeval valdavalt omase Lääne- ja enesekäsituse mõningaid aspekte. Pikemaaegse Lääne-Euroopast eraldatuse ning samas valdavaks olnud Ida-Euroopa oludele (nn nõukogude võimule) vastandumise peamisteks järelmiteks on ühelt poolt iganenud ettekujutus Lääne-Euroopast selle olemusest ja rollist maailmas ning teiselt poolt ka iganenud kujutlus endast. Kujutlus enda ja end ümbritseva iseärasuste kohta kuuluks nagu üle-eelmise ajastu konteksti, mis jäi Eesti jaoks liialt lühikeseks, et ta saanuks selles kui kultuuriajastus peituvaid võimalusi vajalikul määral kasutada oma rahvusriigi ülesehitamiseks. Nõukogude Liidu okupatsioonist pääsemise rõõmus ja iseseisvuse taastamise õhinas ei tekkinud ehk küllaldaselt kriitilist pilku, et hinnata adekvaatselt Lääne ühiskonna eripära. Paljuski võttis maad kujutlus sellest kui teatavast utoopilisest, oluliste probleemideta ühiskonnast. Eesti ise peab end kindlalt Lääne-Euroopa kultuurikonteksti kuuluvaks riigiks ning vastandab ennast Venemaale. See vastandus ja ajaloo ning ka tänapäeva oludega põhjendatud hirm Venemaa ees on ühtaegu peamiseks mootoriks lõimumisel Euroopa Liidu struktuuridesse. Ent Euroopas on mõjukas vastupidine arvamus, s.t Eestit on Euroopa tänapäevases, loomult majanduspoliitilises käsituses vaadeldud Ida-Euroopa osana, mille tunnus- 19 Ida- ja Lääne-Euroopa vastandamise kõrval on viimasel ajal kõneaineks kerkinud ka Põhja ja Lõuna vastandus. See võib osutada kunagise Rooma riigi alale jääva Lõuna-Euroopa leppimatusele, isegi sobimatusele ülejäänud Euroopa mentaliteediga. Uue vastanduse positiivseks kaasnähuks võiks olla Külma sõja aegse vastanduse ning selle tagajärjel tekkinud mustvalge regioonikäsituse murendamine. See muutus on juba andnud põhjust näidata Eestit paremas valguses ja võiks ühtlasi tähendada Euroopa muutumist Eesti põlise elukorralduse suunas ning seega ka Eesti mentaliteedile vastuvõetavama Euroopa kujunemist. Esialgu jääb aga peamiseks Ida ja Lääne vastuolu. 268 Alar Maas joontena rõhutatakse eelkõige kunagist kuuluvust nn sotsialistliku maailmasüsteemi poliitilise ja majandusliku korralduse konteksti. Hoolimata kriitikast Euroopas valitsevate arvamuste kohta Eestist (vt neid arvamusi nt Meri 2003: 110; Õnnepalu 2003: 67) on Euroopaga suheldes siiski tulnud üldjoontes leppida selle pakutava, eeskätt majanduspoliitiliselt mõtestatud kujutlusega idaeurooplasest. Seetõttu on kaldutud ka Eestit käsitama vähearenenud riigina. Näib ju selliselt mõtestatud idaeurooplane läänlase silmis vaese, ahne ja vähem arenenud olendina, kes vaevleb majanduslike ja poliitiliste väärarusaamade käes ning võtab visalt õppust (Ilves 2011: 3). Kultuuriline-vaimne mõõde koos läbielatud kogemustega ja pikaajalise üsnagi hea haridustasemega 20 on kahtlemata Eesti tugevamaks küljeks, aga see pole suuremat tähelepanu pälvinud. Sellise kujutluse kõrval on tulnud leppida ka euroopalike arusaamadega. Ajalooliselt pole niisugune suhe midagi uut: nagu eespool kirjeldatud, on eestlastel meie alaväärseks tembeldamisega ja vajadusega sellele vastu seista olnud tegemist ka varasematel aegadel. Keskendumine organisatsioonilis-tehnilistele küsimustele Euroopa ja Eesti majandussuhetes on võimaldanud mööda vaadata mõningatest sisulistest küsimustest, nagu kapitali ebavõrdeline vähesus nn Ida-Euroopas ning sellest tulenevad ohud võimalusele üles ehitada kogu Euroopat hõlmavat tasakaalustatud majandussüsteemi. Kerkib küsimus, kas Eestil on eeldusi Euroopas toimuvatest majandusprotsessidest kasu saada või nende pinges üldse vastu pidada. Et Eestist pärit inimesed võivad oma samasuguste kogemuste juures sama töö eest teenida näiteks nii Soomes kui ka Rootsis kolm-neli korda rohkem kui Eestis, 21 tekib küsimus, kuivõrd, millisel pinnal on seejuures põhjendatud umbmäärane jutt majanduslikust ebatõhususest, sest on ju tegemist alarahastusega (Ilves 2011: 3) ja omandi kuuluvuse küsimusega tähendab 20 Näiteks J. Hampden-Jackson esitab üliõpilaste suhtarvu Eestis ja teistes Euroopa riikides aastal, kui Eestis oli üks üliõpilane iga 332 elaniku kohta, Inglismaal aga 885, Taanis 657, Norras 522 elaniku kohta (2008: ). 21 Mõni aasta tagasi on Eestis ühe tunni töö maksumuseks koos kõigi maksudega hinnatud 8 9 eurot, Rootsis eurot. Vt Peaminister

39 Euroopa identiteedist Eestis see ju, et kapitali vaba liikumise juures puuduvad meie inimestel vahendid sellisest liikumisest tulenevaid võimalusi piisaval määral kasutada. On põhjust küsida, kuidas täpselt ikka on saanud nii püsivalt võimalikuks sellised erinevused näiteks palgaoludes, mida põhjendatakse majandusliku mahajäämusega. On põhjust küsida, milliste parameetrite alusel ikka mõõdetakse sellist mahajäämust, siis oleks võimalik ka teada, kas on tegelikku alust loota selle vähenemisele. Võiks arvata, et peamiselt oleneb mahajäämus inimeste võimetusest teha vajaliku kvaliteediga ning vajaliku intensiivsusega tööd. Meie inimestele omane võimekus aga ei takista neile maksmast mitu korda suuremat tasu naaberriikides. Väärib märkimist, et analoogiliste nähete ilmnemist Saksa-Leedu vahekordades Esimese maailmasõja lõpul (Leedus madalamad palgad, madalamad toorainehinnad) määratleb Eberhard Demm klassikalise kolonialismi ilminguna (1994: 195). Praegune palgavahe koos tööpuudusega on tekitanud tegeliku väljarändamise sellises ulatuses, et seda oleks põhjust nimetada evakueerumiseks. Inimesed siirduvad välismaale ning seovad end seal pikemaks ajaks, kui mitte alatiselt. See tähendab ühtaegu seda, et on raske hinnata Eestis tegelikult puudu olevate töökohtade arvu. Ametlikult arvele võetud töötutele tuleks liita need inimesed, kes on siirdunud välismaale. Kui adekvaatselt on meie statistika suutnud hinnata tegelikult välismaal elavate inimeste arvu ja seda, kui paljude lahkumisega tuleks meil veel arvestada; kalkuleerida, kui paljude naasmisega võime arvestada ning milliste tingimuste korral, millises soolises vahekorras jne. Ühtlasi tuleks hinnata ka neid, kes on läinud välismaale õppima, ja esitada muu hulgas küsimus, kuivõrd meie riigis leiduv töökohtade struktuur vastab tegelikult rahva ootustele. Hariduse andmist ei tuleks käsitada poolikult eelkõige väljaminekuna. Meie haritud inimesed on suur väärtus, mida ehk liiga suurel määral oleme võimaldanud kasutada teistel riikidel, makstes kinni võõrsile läinud inimese hariduse omandamise üldiselt kuni keskhariduse omandamiseni (mis ju PISA hinnangute järgi on vägagi korralik), suurelt jaolt ka nende kõrghariduse. Meil olemas arvukas rahvusvaheliste kogemustega eliit, kellele on siin vaja üksnes rakendusvõimalusi luua. Jutt talentide tagasikutsumisest oman- Alar Maas daks tõelise sisu vaid siis, kui loodaks vajalikul arvul töökohti. Rohkem investeerides oleks võimalik ka seni investeeritut kasutada. Vaid kõige selle täpsem analüüs võimaldaks mingilgi määral suunata toimuvaid protsesse. Igal juhul on välismaale siirdunute suhtarv väga suurel määral ületanud mõistliku ja võib-olla koguni rahvuskultuuri jätkusuutlikkust võimaldava piiri. Mõttetu oleks end püüda lohutada asjaoluga, et Lätis või Leedus on asjad veelgi hullemad. Liiatigi võib selle taga näha kumamas suuri sotsiaalseid probleeme, lagunenud perekondi jms. Kerkib küsimus, kui suur osa riigilaeva meeskonnast võiks evakueeruda, et säiliks veel aluse juhitavuse lootus. Tänapäevale iseloomulik majanduskeskne mõtteviis pöörab probleemile tähelepanu ja võimendab seda omakorda. Välismaal töötava eestlaskonna teadvuses on Eesti palgaolude probleem olulisel kohal. Need tunduvad väga ebaõiglased. Arvamus oma kodumaast on langenud, tuntakse suurt pettumust. Nii ähvardab see sotsiaalse sidususe lõhkumise kõrval otseselt ka rahvuslikku identiteeti, mille hoidjaks ju kodumaa on. Kui rääkida taas riigilaeva juhitavusest, siis asi on pigem selles, kuhu seda riigilaeva juhitakse, millist laadi tegevusväljale ta viib. Küsimus ei ole riigis kui vahendis, vaid eesmärgis, mida see vahend teenib. Küsimus ei ole niivõrd õigluses, kui selles, mil määral praegune olukord pärsib Eesti võimalusi end teostada nii omaenda kui ka kogu Euroopa hüvangu seisukohast. Küsimus on selles, kas praegune olukord võimaldab kogu Euroopa ulatuses vastastikku kasulikku partnerlust inimliku olemise erinevatel tasanditel. Või kas on alust arvata, et hakkab võimaldama. Euroopa lõimumisele ei tule pidada ohuks mitte neid inimesi, kes on end avalikult määratlenud suuremal või vähemal määral euroskeptilisena. Nende kriitika juhib ikkagi tähelepanu võimalikele ohtudele või probleemidele olgu siis olemasolevatele või võimalikele ning aitab neid seega ületada või vältida. Vähegi kaugemas perspektiivis on kriitika üldiselt ikka tervitatavaks nähtuseks. Probleemiks Euroopa Liidu kujunemisel ning ühtaegu ehk suurimaks ohuks on pigem nähe, mida nimetaksin varjatud euroskeptilisuseks. See avaldub Euroopa Liidu pidamises millekski Nõukogude Liidu sarnaseks ning tema sisemist rahvusriiklikku struktuuri ning selles sisalduvaid võimalusi tema

40 Euroopa identiteedist Eestis arengu suunamiseks seepärast illusoorseks. Seega võetakse teda nagu Nõukogude Liitu, mis oli liit ainult ametlikult, seega fiktiivse struktuuriga moodustisena, mille paljusid elemente nende ametliku funktsiooni seisukohast kasutada ei saa. See tähendab aga nende võimaluste kasutamata jätmist, mis rahvusriikidel on Euroopa käekäigu kujundamiseks, ja tõukab seega praegust Euroopa Liitu tõepoolest omaaegse Nõukogude Liiduga sarnastumise teele. Niisugune suhtumine näib tänapäeva Euroopa Liidus olevat küll erineval määral ja viisil, ent ometi mõjukas kogu tema ulatuses, mitte üksnes varem Nõukogude Liidu mõju all olnud aladel. Teise tõelise ohuna nii Euroopas üldiselt kui ka Eestis tuleb nimetada samuti suuresti omaaegse nõukoguliku ideoloogia ilmse mõjukuse pärandina kujunenud nn sotsialistlikku, täpsemalt öeldes nõukogulik-sotsialistlikku käsitust inimesest, kes on kõikjal sisuliselt ühetaoline, olemuslikult lihtne ja sellisena motiveeritud peamiselt majanduslikult ning kelle rahvuslik-kultuurilisel kuuluvusel on pigem teisejärguline, üksnes vormiline tähendus. Rahvuskultuuridest mööda vaatamist soodustab omakorda seik, et Euroopas toimuva käsitlemisel ja järelikult ka tegelikkuse kujundamisel omandab järjest suuremat tähendust inglise keel oma iseärasustega ning et selles keeles on johtuvalt mõiste nation laiast tähendusväljast rahvusriiklusest rääkimine teatud määral keeruline. Sellise sisuliselt kultuurilist kuuluvust ja kultuurist tingitud iseärasusi vormiküsimusena ja inimesi sisuliselt põhimõtteliselt ühesuguseks pidava käsituse ilminguna on põhjust nimetada muu hulgas asjaolu, et nn rahvusvahelistumine on meie kõrgharidussüsteemis omandanud kuju, kus ingliskeelsete õppekavade juurutamises ning vastavalt emakeelsete õppekavade kaotamises on tekkimas midagi kõrgkoolidevahelise võistluse taolist ning see on muutunud nende õppeasutuste edukuse hindamise kriteeriumiks. 22 Esimesel iseseisvusajal aetud hariduspoliitikaga võrreldes näib praegu Eestis aetav taotlevat enam-vähem täpselt vastupidiseid sihte. Vähemalt selles mõttes, mis puudutab arusaama rahvuskultuuri kohast meie elus. Varjatud ohule, mis peitub avaliku ruumi muutumises üha ingliskeelsemaks, osutab näiteks Mati Hint (2012). Rein Raud leiab, et olemegi ta- 22 Sellise käsitluse näidet vt Raun Alar Maas gasi Nõukogude Liidus, poolingliskeelsetena poolvenekeelsete asemel, aga sisuliselt väga sarnastena (2012). Tegelikult on selles vallas mindudki juba kaugemale, kui seda suutsid saavutada Nõukogude Liidu võimud kogu okupatsiooniaja vältel. Kuna emakeelse kõrghariduse olemasolu kõigis valdkondades on rahvuskultuuri püsimise seisukohast otsustava tähendusega, kujutab rahvusvahelistumise käsitamine eelkirjeldatud viisil kahtlemata nende jõudude võidukäiku, kes ei poolda rahvusriikide Euroopat. Kirjandus A a r e l a i d, Aili Ikka kultuurile mõeldes. (Gramma 7.) Tallinn: Virgela D e m m, Eberhard Anschluss, Autonomie oder Unabhängigkeit: Die deutsche Litauenpolitik im Ersten Weltkrieg und das Selbstbestimmungsrecht der Völker. Journal of Baltic Studies, Vol. 25, No. 2, S F u k u y a m a, Francis Ajaloo lõpp? Looming, nr 3, lk H i n t, Mati Meil on kohustus esivanemate vastu. Intervj. Trivimi Velliste. Sirp, 31. VIII, lk 6 7 H u n t i n g t o n, Samuel P Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujundamine. Tlk Mart Trummal. Tartu: Fontes I l v e s, Toomas Hendrik Uus ja Vana Euroopa aastal. Tlk Marek Laane. Diplomaatia, nr 1, lk 2 4 J a c k s o n, John Hampden 2008 (1938). Eesti. Tlk Peeter Villmann, Hillar Tali. Tallinn: Olion J a k o b s o n, Carl Robert Kolm isamaa kõnet: Kriitiline väljaanne käsikirjast kommentaaride ja järelsõnaga. Teksti ette valmistanud Rudolf Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat J u d t, Tony 1994 (1993). Minevik on teine maa: Poliitilised müüdid sõjajärgses Euroopas. Tlk Jaan Isotamm. Akadeemia, nr 8, lk ; nr 9, lk J u d t, Tony Milline ajastu lõppes Euroopas aastal? Tlk Märt Väljataga. Vikerkaar, nr 5 6, lk K e y s e r l i n g, Graf Hermann Das Spektrum Europas. Heidelberg: Kampmann K i r c h, Aksel Eesti Euroopa Liidus: Tagasivaade läbi sotsioloogi peegli. Muutused, erinevused ja kohanemised eesti kultuuriruumis ja selle naabruses. Koost. Madis Arukask. Viljandi: Tartu Ülikool; Viljandi Kultuuriakadeemia, lk

41 Euroopa identiteedist Eestis K i r c h, Marika, Aksel K i r c h Muutuvad identiteedid Eestis ja Euroopas. Eesti Euroopa teel: Arenev majanduskeskkond ja uuenevad identiteedid = Estonia on the Way to Europe: Developing Economic Environment and Changing Identities. (Audentese Ülikooli Euroopa uuringute instituudi toimetised = Institute for European Studies at Audentes University: Proceedings 2.) Toim. Aksel Kirch. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk K u l m a r, Tarmo The importance and meaning of sagas in the ideas of the Estonian Germanist Rein Sepp. Sagas & Societies: International Conference at Borgarnes, Iceland; September Ed. by Stefanie Würth, Tõnno Jonuks, Axel Kristinsson. Tübingen: Universitätsbibliothek Tübingen. Vt tobias-lib.unituebingen.de/volltexte/2004/1079/pdf/26 tar 1.pdf K u l m a r, Tarmo Muinaspõhja ühisaeg ja ühiskodu. T. Kulmar. Tõsilood muinasrahvastest. (Eesti mõttelugu 76.) Toim. Simo Runnel, Urmas Tõnisson. Tartu: Ilmamaa, lk K u n d e r a, Milan 1989 (1984). Pantvangis Lääs. Tlk Malle Talvet. Looming, nr 11, lk K õ p p, Johan 1991 ( ). Mälestuste radadel. I IV. 2. tr. Tallinn: Eesti Raamat K ü n n a p, Ago 1996a. Maakaart maskis: Taas uurali asjust. Akadeemia, nr 10, lk K ü n n a p, Ago 1996b. Mea culpa, aga omakeelsed Eesti põlisasukad oleme olnud ehk juba aastat. Keel ja Kirjandus, nr. 8, lk L a f f r a n q u e, Julia Lissaboni leping: Väliselt olemasoleva lepingu reform, kuid sisult siiski põhiseadus? Riigikogu Toimetised, nr 17. Tallinn, lk L a u r i s t i n, Marju, Peeter V i h a l e m m Postkommunistlik siirdeaeg Eestis: Tõlgendusvõimalusi. Akadeemia, nr 4, lk L i i d e m a n n, Karl Mõtteid Eesti rahvuslikust ideoloogiast. Tartu: Üliõpilasselts Liivika Kirjastus L u c a s, Edward Kategooriliselt vale. Tlk Marek Laane. Diplomaatia, nr 1, lk 5 6 L u i g a, Juhan 2003 (1924). Eesti vabadusvõitlus : Harju mäss. 2. tr. Tallinn: Olion M a a s, Alar Rein Sepa vaimsest testamendist; Rein Sepa kirjadest ja kirjavahetusest. Verbum habet Sakala: Korp! Sakala koguteos Koost. Tarmo Kulmar, peatoim. Ülo Siivelt. Tartu: Korp! Sakala, lk Alar Maas M a j o n e, Giandomenico Europe as the Would-be World Power: The EU at Fifty. Cambridge: Cambridge University Press M a s i n g, Uku 1989a. [Pealkirjata.] Eesti AO Sõnumitooja, nr 13 14, lk 1 M a s i n g, Uku 1989b. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Akadeemia, nr 1, lk ; nr 2, lk ; nr 3, lk ; nr 4, lk M e r i, Lennart Kui suur on Euroopa? Mõtteline Euroopa: Valik esseid Euroopa Liidust. Koost. Marek Tamm, Märt Väljataga. Tallinn: Varrak, lk P a u l, Toomas Eesti piiblitõlke ajalugu: Esimestest katsetest aastani. (Emakeele Seltsi toimetised 72.) Tallinn: Emakeele Selts P a u l, Toomas Piibli tõlkimise problemaatika. Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat Annales Societatis Litterarum Estonicae in Svecia XIV ( ). Stockholm: Eesti Teaduslik Selts, lk P e a m i n i s t e r Andrus Ansip ei heida meelt: Intervjuu Eesti Päevaleht (Stockholm), nr 8, 4. III, lk 3 P i s t o h l k o r s, Gert von Gedachte Gemeinschaften: Nationalismus und historische Erinnerung. Kollektivität und Individualität: Der Mensch im östlichen Europa. Festschrift für Prof. Dr. Norbert Angermann zum 65. Geburtstag. (Studien zur Geschichtsforschung der Neuzeit, Bd. 23.) Hrsg. von Karsten Brüggemann, Thomas M. Bohn, Konrad Meier. Hamburg: Kovač, S R a u d, Rein Back in the USSR: Paljud inimesed tunnevad, et neid valitsevad moraalsed värdjad. Eesti Päevaleht, 29. X, lk 4 R a u n, Alo Tallinn edestab välistudengite poolest Tartut. Pealinna ülevõim: 75 protsenti välistudengitest alustas tänavu õpinguid Tallinna taustaga ülikoolides Postimees, 26. XI, lk 4 5 R u u t s o o, Rein Euroopa Liit ja Eesti rahvusriik. Eesti Euroopa Liidu lävepakul. Koost. ja toim. Rein Ruutsoo, Aksel Kirch. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk S a l u p e r e, Malle Eestlased on Euroopa kirjarahvas. Eesti Ekspress: Areen, 20. II, lk B S a r v, Heno Põhja-Lõuna vastuolu Euroopa kultuuris. Luup, nr 2, lk S c h a r p f, Fritz W The socio-economic asymmetries of European integration or Why the EU cannot be a Social Market Economy. Sieps: European Policy Analysis. October Issue. Vt 10epa.pdf

42 Euroopa identiteedist Eestis T a f e l, Külliki, Erik T e r k (toim.) Euroopa Liidu tulevik ja Eesti: Kolm institutsionaalset tulevikuvisiooni. Tallinn: Riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaat T i l l i c h, Paul Inimene kristluses ja marksismis. Tlk Elmar Salumaa. Akadeemia, nr 8, lk T u l v i s t e, Peeter Mõtlemise muutumisest ajaloos. (Mosaiik 37.) Tallinn: Valgus V ä l j a t a g a, Märt, Marek T a m m Sissejuhatus. Mõtteline Euroopa: Valik esseid Euroopa Liidust. Koost. Marek Tamm, Märt Väljataga. Tallinn: Varrak, lk 7 30 W e i n r e i c h, Peter Variations in ethnic identity: Identity structure analysis. New Identities in Europe: Immigrant Ancestry and the Ethnic Identity. Ed. by Karmela Liebkind. Aldershot, Hants, England; Brookfield, Vt., U.S.A.: Gower, pp Õ i s p u u, Jane Euroopa Liidu tulevikuväljavaated ja Eesti: Võimalused ja valikud. Riigikogu Toimetised, nr 14. Tallinn, lk Õ n n e p a l u, Tõnu Kas Euroopa Liit on demokraatlik? Mõtteline Euroopa: Valik esseid Euroopa Liidust. Koost. Marek Tamm, Märt Väljataga. Tallinn: Varrak, lk Ü l l a s t e, Pilvi Matsi raamat: Mats Tõnisson Tallinn: K. Lavi ALAR MAAS (sünd. 1960) on lõpetanud Tartu ülikooli ajalooteaduskonna ajaloo erialal 1985, a-st 2009 Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete instituudi doktorant aastast tegutsenud õppejõuna Tallinna Ülikoolis, Eesti Humanitaarinstituudis, Tallinna Tehnikaülikoolis jm, lugedes kursusi Eesti ja Euroopa aja- ning kultuuriloost; töötanud ka ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana. ARTUR KUUS. Tahteelu (2012) 276

43 Erki Tammiksaar PÕLEVKIVITÖÖSTUSE ALGUS EESTIS EELDUSED JA PÕHJUSED Ajalooline sissevaade Erki Tammiksaar EESTIMAALASED JA NENDE SEOSED PÕLEVKIVIUURINGUTEGA VENEMAAL AASTA NOVEMBRINI Enne aasta suve ei teadnud Eestimaa kubermangu avalikkus põlevkivist ega selle kasutusvõimalustest suurt midagi. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul olid eestikeelsetes ajalehtedes küll ilmunud mõned artiklid Eesti põlevkivist ja selle kasulikkusest kütteainena, kuid ise polnud peaaegu keegi põlevkivi oma ahjus põletanud aasta suvel Pogrebovi ja Krutikovi juhtimisel alanud põlevkiviluure ning Rabinovitši 10. juuli ettekande refereerimine eesti ajakirjanduses (nt Uus põletisaine ) muutsid olukorda. Eesti ajakirjanduses võtsid nüüd sõna mitmed inimesed Jõhvi kihelkonnast ning avaldasid arvamust põlevkivi tuleviku ja kasutusvõimaluste kohta. 19. juulil 1916 avaldas Tiido Laur ( ) Jõhvi kihelkonnast Tallinna Teatajas artikli, milles kirjutas omakandi rahva ja perekonna mälestustest seoses põleva kiviga. Kuna tal oli veel hästi meeles Johansoni artiklitele järgnenud huvi põlevkivi vastu ja selle pärastine vaibumine, Algus eelmises numbris. 278 tegi ta ettepaneku, et Eesti- ja Liivimaa kubermangu linnad ja firmad võiksid ise asuda põlevkivi uurima (Laur 1916). Uurimiseks vajalikku põlevkivi soovitas Laur küsida Järve vallakirjutajalt Jüri Ibruselt. Viimane teatas, et saadaks meelsasti ühe vagunitäie (arvatavasti Järve vallamaja taga asunud august), kui keegi sooviks põlevkivi teaduslikult uurida näiteks Tartu ülikool. Ibrus pidas põlevkivi oma kogemustele toetudes ka heaks väetiseks (Ibrus 1916). Erinevalt mõnest eraisikust avaldasid Tallinna linnavalitsuse paljud liikmed aasta sügisel siiski vastuseisu ettepanekule tegelda Tallinna linnalaboratooriumis põhjalikumalt põlevkiviuuringutega (Tallinna ümbruskonna ; Tallinna linnavolikogu ). See ärritas Päevalehe ajakirjanikku R. Walperit. Ta pöördus Tartu ülikooli erakorralise analüütilise keemia professori Georg Landeseni ( ) ja Peterburi Teaduste Akadeemia geoloogi Aleksandr Fersmani ( ) poole, küsides nende arvamust põlevkivi tuleviku kohta Eestis. Kuna mõlemad leidsid, et uuringud Pogrebovi juhtimisel alles käivad ja seepärast pole põlevkivi tööstuslik väärtus veel päris selge (W[alper] 1916), püüdis Walper välja selgitada Pogrebovi hinnangut põlevkivi tulevikule. Ta kirjutas Pogrebovile, paludes talt arvamust, et see Päevalehes avaldada. 69 Tõenäoliselt Pogrebov Walperile siiski ei vastanud, sest Päevalehes Pogrebovi arvamust ilmunud ei ole. Võimalik, et Pogrebovi arvamus polnudki enam nii oluline, sest aasta algul said eestlased Tallinna Teataja, Postimehe ja Päevalehe kaudu teada Ajutise Valitsuse sammudest põlevkivi masskaevandamise alustamiseks Järvel ning selle tähtsusest kütteainena. Eesti lugejale tutvustati ka esimesi põlevkivi uurimise tulemusi (Põlev kivi. 1917a, 1917b; Põleva kivi uurimisele ; Põleva kivi tööstus ; Ministrite ; Roger 1917; Veel Eestimaa ). Tallinna Teataja pühendas põlevkivile isegi ühe juhtkirja, märkides, et seoses põlevkivi kaevandamisega ärkab maa uuele elule ja et eestlased ei tohi selles asjas kõrvaltvaatajaks jääda ([Juhtkiri.] 1917). Tallinna Teatajal oli õigus. Eestlased pidid põlevkivist loodavatest rikkustest osa saama. Seda asjaolu rõhutas aastal 69 RGIA, , l. 304ob (Walper Pogrebovile, ). 279

44 Põlevkivitööstuse algus Eestis ka geoloog Hendrik Bekker. Ta kirjutab: Põleva kivi tarvitamist kütteks, nagu seda mitmed vabrikud Peterburis mineval suvel tegid, tuleb barbaariliseks teoks nimetada ja võib ainult äärmise kütteainete puudusega erakordsel ajal seletada. Põlev kivi on aga hinnaline materjaal keemiliseks ümbertöötamiseks. Vedelaid produkte saab temast 20% raskuse järgi. Nendest võib mitmesuguseid määrdeid, õlisi, kõige paremat õhusõidu bensiini saada (Bekker 1919a: 16). Paraku polnud eestlastel mingeid põlevkivi utmise ja keemilise uurimise kogemusi. See info oli Vene teadlaste ja inseneride valduses. Eesti võime ise põlevkivitööstus rajada sõltus eelkõige inimestest, kel oli võimalus olla põlevkivi uurimise juures. Üks selline inimene oli baltisaksa keemik ja Tallinna bakterioloogialaboratooriumi juhataja Henry von Winkler. 70 Winkler tegeles graptoliitargilliidist ja põlevkivist õli saamisega juba aasta kevadest saadik. Mis asjaoludel ta neid uuringuid alustas, see ei selgu ühestki allikast (Winkler 1916: 289, joonealune märkus; Tallinna ümbruskonna ; Gustavson 1976: 763). Pärast Rabinovitši 10. juulil 1916 Petrogradis peetud ettekannet põlev- 70 Ulvi mõisaomaniku pojana sündinud Heinrich (Henry) von Winkler õppis Tallinna reaalkoolis ja seejärel Dresdeni kuninglikus Saksimaa tehnikakõrgkoolis keemiat. Ta rajas aasta novembris Tallinnas esimese uurimislaboratooriumi (see asus Kiek in die Kökis), mille eesmärgiks oli analüüsida nii meditsiiniasutuste, linna ja eraisikute proove (veeproovid, hügieeniga seotud proovid) kui ka tehnilisi proove (väetised, maavarad, toiduained; ERA , l 5, 11. Eestimaa rüütelkond. Das Gesuch des H. von Winkler um die Bewilligung einer Subvention für die Einrichtung eines hygienischen Laboratoriums). Siiski ei tulnud Winkler kuidagi ots otsaga kokku ja nii asus ta aastal tööle ka Tallinnas samal aastal rajatud bakterioloogialaborisse, kus ta tegi keemilisi analüüse. Esimese maailmasõja puhkedes mobiliseeriti kogu laboratooriumi töötajaskond rindele, v.a Winkler, kes sai endale laborijuhi kohustused (Gustavson 1972: 42 45). Pärast enamlaste võimupööret aastal Winkler vahistati lühikeseks ajaks. Iseseisvas Eestis tegeles ta nii saksa- kui eestikeelsete geograafia- ja geoloogiaõpikute väljaandmisega ning oli tegev Saksa kapitalile kuuluvas Kiviõli põlevkiviutmise tehases. Teda tuleb pidada Eesti põlevkivikeemia pioneeriks (Henry von Winkleri elulugu. Maria Limbergi eraarhiiv, Berliin. Koopia eluloost autori valduses). 280 Erki Tammiksaar kivi riiklikust tähtsusest kirjutas Winkler ajakirja Vestnik prikladno i himii i himiqesko i tehnologii toimetuse palvel vastuse Rabinovitši seisukohtadele. Winkler üritas Vene lugejatele Šamarini ja Schmidti andmetele toetudes tõestada, et Petrogradi kütteprobleemi lahendamisel on Eesti põlevkivi tähtsust üle hinnatud (Winkler 1916). Petrogradi kütteainete peakomitee ja sealsete teadlaste veendumust põlevkivi perspektiivikuses kütteainena Winkleril aga väärata ei õnnestunud. Kuigi Winkler ei näinud põlevkivitööstusel Eestis esialgu suurt perspektiivi, oli ta edaspidi teadlik venelaste siinsetest uuringutest. Andmed küll puuduvad, kuid on võimalik, et Winkler ja Pogrebov kohtusid Eestis juba aasta suvel. Sel ajal tegi Winkler näiteks ettepaneku alustada Tallinna ümbruses leiduva põlevkivi keemilist uurimist ning Tallinna linnavalitsus tegigi talle ülesandeks välja selgitada Tallinna ümbruse põlevkivivarud (Tallinna ümbruskonna ). Igal juhul tõestavad kirjad, et oktoobrist 1916 oli Winkler sidemetes nii Petrogradi kütteainete peakomitee põlevkiviosakonna juhi Lomšakovi kui ka Pogreboviga. Samuti analüüsis Winkleri juhitud bakterioloogialaboratoorium Järvelt kaevandatud Eesti põlevkivi ja tegi katseid sellest gaasi saamiseks. 71 Kuna hiljem osutus otstarbekamaks põlevkivigaasi uurimine Valgise juhtimisel Petrogradi tehnoloogiainstituudi gaasivabrikus, pühendus Winkler Lomšakovi korraldusel koos oma kaastöölise keemiainsener N. Demidoviga bakterioloogialaboratooriumis põlevkivi koostise uurimisele ja sellest õlide saamisele (Pogrebov 1919: 319). 72 Nende uuringute eest sai Winkler Lomšakovilt tasu ning tema uurimistulemused kajastusid ka Nikolai II-le ja riigiduumale esitatud ettekandes põlevkivi kaevandamise alustamise kohta Eestis aastal. 73 Peale selle pidas Winkler läbirääkimisi Uhtna ja Kohala mõisnikega, et need lubaksid oma maadel põlevkiviluuret teha aastal osales Winkler ka isiklikult vähemalt ühel Petrogradi kütteainete 71 RGIA , l ERA, , l 56 (Märt Raua koostatud ülevaated põlevkivitööstuse tekkimisest, Eesti põlevkivitööstuse arengust, kaevanduste projektidest ja põlevkivi kasutamisest [mustandid], 1948). 73 RGIA, , l. 90ob; 95ob. 74 RGIA, , l

45 Põlevkivitööstuse algus Eestis peakomitee istungil, kus oli juttu põlevkivi kasutamise perspektiividest (Pärtel 1991: 23). 75 Samuti tutvustas Winkler oma uurimistulemusi Tallinna ringkonna vabrikute ja tehaste vahelise nõukogu komitees (Põleva kivi uurimisele ). Kõik need põlevkivi- ja graptoliitargilliidiuuringud (vrd Pogrebov 1919: 292), mida ta jätkas ka ja aastal, 76 tegid Winklerist suure põlevkivi-eestkõneleja Eestis (Winkler 1920; Winkler, Rübenberg 1925). Nii pole ime, et ta pühendas oma hilisema elu põlevkivikeemiale, mis tipnes entsüklopeedilise koguteose väljaandmisega Eesti põlevkivist (Winkler 1930). Winklerit huvitas ka Eesti fosforiidivarude kasutuselevõtt ja tema oli ühtlasi üks esimesi, kes selle teemaga tegeles (Öpik 1929: 7 10). Põlevkivikeemia arengule Eestis ja Venemaal on Winkler veel ühe olulise teene osutanud. Nimelt töötas hilisem tuntud Eesti põlevkivikeemik Paul Kogerman a detsembrist a aprillini Tallinna linna keemia-bakterioloogia laboratooriumis ja Tallinna linna laboratooriumis (nii nimetab Kogerman Winkleri juhtimisel töötanud laboratooriume oma Tartu ülikooli õppejõutoimikus) Winkleri käe all ja tegeles seal vabal ajal kildkivi (kukersiidi) destilleerimisega [utmisega]. 77 See fakt on küll teada olnud (vt Martinson, Martinson 1981: 10; Martinson 1987: 225; Kogerman 2004: 16), kuid asjaolu, et toonases Eestis polnud ühtki teist laboratooriumi, kus selliseid katseid teha saanuks, pealegi veel nii kogenud põlevkivi keemilise koostise uurija juhatusel, pole allakriipsutamist leidnud. See on Eesti põlevkivikeemia arengu seisukohalt märksa tähtsam kui senises põlevkivialases kirjanduses rõhutatud asjaolu, et Tartu ülikooli üliõpilasena õppis Kogerman põlevkivi utmist orgaanilise keemia küsimustele pühendunud professori Aleksandr Bogojavlenski ( ) juures 78 (Martinson, Martinson 1981: 10; Kogerman 2011: 551). Töötamine Winkleri juu- 75 RGIA, , l. 64, ERA, , l Eesti Ajalooarhiiv, edaspidi EAA, , l 1 1p, Põlevkivi saatis Tartu ülikoolile aastal Tallinna linnavalitsus (Tallinna linnavolikogu ), kelle alluvuses Winkler põlevkiviuuringutega tegeles. Pole alust kahelda, et Tartu ülikoolile saadetud orgaanilist päritolu materjal sattus just Bogojavlenski kätte. Bogojav- 282 Erki Tammiksaar res oli ühtlasi otsustavaks teguriks, mis võimaldas Kogermanil minna põlevkivikeemiaga edasi tegelema Inglismaale. Näib, et ka Märt Rauale soovitas Kogermani just Winkler, 79 sest peale Winkleri polnud aastal kogu Eestis ühtki teist inimest, kes põlevkivikeemiast midagi teadnuks. Märt Rauda on Eesti teadlased (Adamson, Reinsalu, Uibopuu 1997) õigustatult nimetanud Eesti põlevkivitööstuse rajajaks ja tähelepanu on juhitud ka sellele, et Rauda mõjutas põlevkiviga tegelema Pogrebov. See kõik põhineb Raua enda kirjutatul ([Raud] 1928: 15). Sellegipoolest väärivad Raua ja tema kolleegide kontaktid Vene põlevkiviuurijatega lähemat analüüsi, et välja selgitada, kui suures osas või kas üldse toetus Eesti põlevkivitööstuse ja -keemia rajamine Venemaa sellealasele kogemusele. 18. mail 1917 kinnitas Petrogradi Eesti Tehnika Seltsi üldkoosolek seltsi põhikirja. 80 Seltsi asutamine oli eestlaste reaktsioon Veebruarirevolutsioonile Petrogradis ning sel moel loodeti demokraatlikul Venemaal edasi arendada kodumaa elu. Põhikirjas kirjutati: Seltsil on sihiks: Eesti looduse varanduste uurimine, tema tööstuse arenemise[le] kaasaitamine, rahva seas tehniliste ja praktiliste teadmiste laiali laotamine, tehniliste jõudude ettevalmistamine, nende ühinemise ning omaabi organiseerimine ja praktiliste tööde täidesaatmine inseneri ja tehnika töö harudes. 81 Riia Polütehnilises Instituudis ehitusinseneri kutse saanud Raud lenski tegeles põlevkivi keemilise koostise uurimisega ja eriti sellest gaasi saamise võimaluste otsimisega aastal kavatses Tartu linnavolikogu kasutada neid uurimistulemusi linnale gaasi tootmiseks (Põlev kivi ; Eestimaa ). 79 Sellest, et Raud Kogermani tundis, annab tunnistust asjaolu, et Raua toimetamisel ilmunud Eesti Tehnika Seltsi Tehnilise Ringvaate aasta esimeses numbris ilmus Kogermani artikkel Eesti keemiatööstuse väljavaadetest (Kogerman 1919a). Raua arhiivis on säilinud ka Kogermani pühendusega uurimus Kukersiidi lagunemine soojuse mõjul (Termaaldekompositsioon) (ERA, , l p). 80 EAA, , l 205 (EÜS, Petrogradi Eesti Tehnika Seltsi põhikiri jne). 81 EAA, , l 205. On tähelepanuväärne, et Tallinnas 23. juunil 1917 asutatud Eesti Tehnika Seltsi sihid olid väga sarnased Petrogradi seltsi omadega (Tallinna Linnaarhiiv, , l 74 74p). 283

46 Põlevkivitööstuse algus Eestis oli üks seltsi liikmeid. Seltsi põhikirjast juhindudes otsustas Raud pühenduda Eesti linnade veevarustuse probleemidele. Selle juurde sai ta aga asuda alles pärast sõjaväeteenistusest vabanemist detsembris 1917 ([Raud] 1928: 15). Eesti Riigiarhiivis säilitatavate Raua materjalide hulgas on toimik, milles on säilinud tema väljakirjutused ajast, mil ta uuris materjale geoloogiakomitee raamatukogus, kuhu oli kogutud kogu Venemaad puudutav geoloogiakirjandus. Esimene kuupäev selles toimikus on 11. jaanuar Huvitav on see, et mitte kõik Eesti põhjaveeolusid puudutavad materjalid pole Raua enda käega kirjutatud. Põhjavee küsimustega tegeles Raud kuni 2. märtsini Tõenäoliselt luges Raud just sel päeval aastal Pogrebovi kirjutatud artiklit arteesiakaevudest Haapsalu lähistel (Pogrebov 1916a), tehes sellest endale väljakirjutusi. 84 Ning alles sel moel sai ta teada, et geoloogiakomitee raamatukoguhoidja Pogrebov on põhjalikult tegelnud Eesti põhjavee küsimustega. Ta pöördus Pogrebovi poole ja viimane teatas, et aastal peaks ilmuma Eesti geoloogiline kaart, mida saab kasutada ka põhjavee analüüside tegemiseks. 85 Veel on Raud oma väljakirjutustes vene keeles märkinud: Pogrebovi teatel annab põlevkivi uurimine ootamatult häid tulemusi. Neid uuringuid teeb Tallinna laboratooriumis keemik Winkler ja tema teeb ka Balti kubermangude joogivee analüüse. 86 Hiljem on Raud oma kohtumist Pogreboviga kirjeldanud järgmiselt: Hallpää-teadlane seletas M. Rauale innuga, et suurimaks Eesti maapõuevaraks on tingimata põlevkivi, mille üle teadusliku kirjanduse andmed küll juba üle saja aasta vanad, kuid mille ärakasutamisega algust tegi Peterburi kütteainete peakomitee [---], avades 1916/1917. a. Eestimaal Kohtla jaama juures põlevkivikaevanduse ([Raud] 1928: 15). Nii asuski ehitusinsener Raud 82 ERA, , l 113p. (Raud, M. Materjalid Kohtla põlevkivikaevanduse ülevõtmise kohta Saksa firma esindajalt, tööstuse käimapanemise ning põlevkivigaasi ja teiste küsimuste kohta). 83 ERA, , l 122p. 84 ERA, , l 122p 123p. 85 ERA, , l 123p. 86 ERA, , l 123p. 284 Erki Tammiksaar Pogrebovi näpunäidetel lugema Helmerseni, Schmidti, Šamarini, Fokini ja Zalesski uurimusi Eesti põlevkivist, konspekteerides neid innukalt kuni juuli keskpaigani Ehkki see läbitöötatud kirjanduse maht pole kaugeltki nii suur (paarsada nimetust), kui Raud ise on märkinud ([Raud] 1928: 15), pöördus ta Pogrebovi ja tema juhatatud kirjanduse mõjul põlevkiviusku. Entusiastliku usu põlevkivi tulevikku säilitas ta kogu oma hilisema elu vältel, nagu annavad tunnistust isiklikud mälestused Rauast (Lehes, Lang 1965: ). Olulisem kui põlevkivialase kirjanduse läbitöötamine oli aga Rauale võimalus osaleda Petrogradis toimunud koosolekutel, kus oli juttu senistest Eesti põlevkivi uurimise tulemustest ja tulevase põlevkivitööstuse väljavaadetest. See osutus võimalikuks eelkõige enamlaste võimupöörde tõttu, sest varem olid sellised koosolekud kinnised olnud ja sinna oli kutsutud vaid asjassepuutuvaid inimesi. Nendel koosolekutel käimine võimaldas koguda uusimat infot uuringute tulemustest ja teada saada, et venelased loodavad põlevkivitööstuse üles ehitada Šoti kogemusele toetudes. Nii osales Raud aasta 22. juulil Vene inseneride koosolekul, mis oli pühendatud Eesti põlevkivi uuringute esimestele tulemustele mitmesugustes eluvaldkondades ja põlevkivitööstuse suurele tulevikule. Koosolekul osalesid teiste seas Pogrebov, Doepp ja Tsvantsiger 88 ning peaettekandega esines juba aastast Eesti põlevkivi uurimise eest seisnud Rabinovitš. Selle ettekande tähtsust Raua jaoks näitab juba seegi, et ta avaldas selle põhiteesid juubelialbumis Riigi Põlevkivitööstus ning rõhutas, et venelased pöörasid koosolekul tähelepanu sellele, et seni on konstrueerimata põlevkiviga kütmiseks eeskujulik küttekolle ja põlevkivist õli ajamiseks kohane retort ([Raud] 1928: 35 36). Osavõtu tõttu Petrogradi koosolekutest teadis Raud ka venelaste püüetest saada aasta mais oma kontrolli alla Järve põlevkivikaevandus ja jätkata sealt Petrogradi varustamist põlevkiviga, sest Brest-Litovski rahulepinguga jäi Eesti ala juriidiliselt Venemaa osaks. Põlevkiviteemalisi läbirääkimisi pidas 87 ERA, , l 123p ERA, , l 143p. 285

47 Põlevkivitööstuse algus Eestis Berliinis Saksa okupatsioonivõimudega Doepp, kuid need jäid tulemusteta ([Raud] 1928: 10) aasta augustis tuli Raud koos perega Nõukogude Venemaalt sakslaste okupeeritud Eestisse ja tal õnnestus mõningaid materjale Eesti põlevkivi uuringutest Venemaal endaga kaasa tuua (A/S Esimene : 11). Milliseid materjale täpselt silmas peeti (Raua väljakirjutused Vene teadlaste töödest?), pole teada. Vaatamata sellele Raua sidemed Vene põlevkiviuurijatega ei katkenud, sest tema otseseks huviks oli saada enda valdusesse kõik uuemad Venemaal tehtavate uuringute tulemused, võimaluse korral isegi täielik põlevkiviuuringuid ja Järve kaevandust puudutav dokumentatsioon. Igal juhul tõestab 3. mail 1920 Rauale Petrogradist saadetud kiri, et ta oli Pogreboviga tol ajal kirjavahetuses. Viimane saatis talle oma kõige põhjalikuma artikli ja aasta uurimistulemustest Kukrusel ja Järvel (ilmunud Pogrebov 1919). Selle artikli nagu ka mitmed teised Venemaalt saadetud artiklid töötas Raud põhjalikult läbi ja kasutas neid andmeid hiljem oma kirjutistes (nt Raud 1919a, 1919b). 89 Raual oli ka ligipääs enamlaste loodud põlevkivikomitee juhile Tsvantsigerile ja tema kaudu pidi ta saama ametlikult seal tehtud rehkendused ehk põlevkivi keemiliste uuringute tulemused. 90 Seda, et Raud sai tõesti kõik Venemaal tehtud põlevkiviuuringute tulemused, kinnitab Pogrebovi aastal avaldatud artikkel. Pogrebov kirjutab, et pärast Tartu rahu sõlmimist anti Eesti Vabariigile üle kõik andmed, mis olid saadud Eesti territooriumil Kukruse [põlevkivi] kohta tehtud luure käigus, ja samuti kõik andmed katsetest Kukruse põlevkiviga (Pogrebov 1923b: 686). Venemaal õppinud ja seal pikemalt elanud põlevkivikeemik Karl Luts ( ) hindab venemaalaste osa Eesti põlevkivitööstuse sünnis oma populaarses raamatus Põlevkivi meie rahvuslik suurvara järgmiselt: Uus 20. sajand tõi [põlevkivi uurimisse] muudatuse. Nüüdsest peale on tööd peaaegu eranditult 89 Näiteks kasutas Raud oma artiklites Valgise kaastöötaja Zarembo käsikirjalist uurimust Vyderжka iz rabot po issledovan kukerskih slancev (ERA, , l 24 42p; Raud 1925: 7). 90 ERA, , l 35 (N. Villem M. Rauale, [Petrograd], 18. aprill 1920). 286 Erki Tammiksaar kirjutatud vene keeles ja autorid ise on ka suurelt osalt venelased. Paleobotaanik prof. Zalesski, siis tol ajal veel lihtkeemik ja nüüd professor L. Fokin, geoloog N. Pogrebov, keemik V. Valgis ja palju teisi on tõhusalt suurendanud meie teadmisi põlevkivi üle ajavahemikus (Luts 1939: 12). EESTI PÕLEVKIVITÖÖSTUSE SÜND Augustis 1918 jõudis Märt Raud Eestisse. Peavarju leidis ta oma isakodus Viljandimaal. Eestis selgus, et Saksa okupatsioonivõim oli põlevkivi riigi omandiks kuulutanud ja eraisikutel oli kaevandamine ilma eriloata keelatud ([Raud] 1928: 10 11). Eesti põlevkivi uurisid aastal Saksa rakendusgeoloogiale aluse pannud Franz Beyschlag ( ) ja baltisaksa geoloog Leo von zur Mühlen ( ). Nad olid arvamusel, et põlevkivi kaevandamist venelaste uuritud piirkonnas takistab põhjavesi ja et kaevandamine nõuab suuri kulutusi. Kas need kulutused põlevkivist saadava õli ja gaasiga end ka ära tasuvad, sõltuvat kõige rohkem nafta ja ammoniaagi maailmaturuhinnast pärast sõja lõppu (Beyschlag, Mühlen 1918: 149; Mühlen 1921: 21 23). Kuna erinevalt Mühlenist tundis Raud venelaste uusimaid uuringuid põlevkivi alal, siis ei tekkinud tal kahtlustki põlevkivi tasuvuses ja potentsiaalis. Sellest, et põlevkivitööstuse arendamine pidi Raua arvates muutuma vabas Eestis kiirkorras esmatähtsaks tööstusvaldkonnaks, annab tunnistust asjaolu, et üks päev pärast seda, kui Antandi riikide ja Saksamaa esindajad olid allkirjastanud Compiègne i vaherahu ning Tallinnas oli tegevusse astunud Eesti Ajutine Valitsus (11. november 1918), alustas ta Viljandis põlevkivialase kirja mustandi koostamist Inglismaal resideerivale Eesti esindajale Ants Piibule ( ). 91 Kirja lõpetas ta juba Tallinnas 18. novembril. 92 Nimelt oli Eesti esimene rahandusminister Juhan Kukk ( ), kes oli aastal pärast sakslaste sissetulekut Eestisse end Petrogradis Raua pool varjanud, 17. novembriks kokku kutsunud rahvamajanduse komisjoni 91 ERA, , l ERA, , l

48 Põlevkivitööstuse algus Eestis koosoleku, mille üheks liikmeks oli ta määranud Raua. 93 Raua tegevus venelaste kogemuse kogujana Eesti põlevkivi uurimise alal oli Kukele hästi teada ja ta hindas seda kõrgelt. Sellest annab tunnistust 17. novembri koosoleku üks punkt, mille kohaselt tuli arutusele Kirde-Eesti põlevkivikaevanduste tulevik. Sellel koosolekul kanti ette ka Raua kirja mustand Piibule, sest kirja ärakiri on säilinud koosoleku protokolli juures. Raud kirjutas Piibule, et põlevkivi peamine kasutamise viis on õlide väljaajamise tööstus, kivi kuivalt raudretortides destilleerides [uttes]. See tööstus on Schotimaal tehniliselt kõige praktilisemalt välja arenenud. Õlikivi tööstuse sisseseades on esimese järgu tähtsus nimelt destilleerimise retortidel, millede suurus ja kuju ümbertöötava kivi physiliste omadustele vastama peab [---]. Et Eestimaa põlevkivi tööstus elule tärkades kindlal sammul edeneda võiks, on otstarbekohaste retortide valik üks pääülesanne, sellepärast palun Teid: Otsige Schotimaal õlikivi tööstuse vabrikud ülesse ja pärige järele, mis tingimustel nemad valmis oleksivad meie põlevkiviga katseid tegema, ja kui mitukümmend tonni põlevat kivi nende katsete tarvis sinna peaksime saatma. 94 Kuigi dokumente pole säilinud, võib kindel olla, et üks esimesi Raua käike Tallinnas oli Winkleri juurde, et tema laboratooriumi ja uurimistulemustega tutvust teha. Kas see toimus enne 25. novembrit 1918, mil Raud võttis Ajutise Valitsuse nimel Saksa firmalt Internationales Baukonsortium Järve kaevanduse üle või veidi hiljem, polegi nii oluline. Igal juhul peeti seda päeva aastatel Eesti põlevkivitööstuse sünnipäevaks ([Raud] 1928) ja nii on see veel praegugi, nagu näitab aastal ilmunud mahuka raamatu 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis pealkiri (Varb, Tambet 2008). Samas tõestab eelnev analüüs, et see tööstus sündis Eestis tegelikult juba aastal, nagu on arvanud ka mõned teised autorid (vrd Allik 1966; Stepanov 1966; Viilup 1966; Kattai, Lokk 1998: 102, 106; Kattai 2003: 42). 93 ERA, , l 2 (Rahandusministeerium. Kirjavahetus välisministeeriumi ja Eesti välissaatkondadega [---] Eesti raha maksmisest välispankadesse ja põlevkivi eksportimise küsimused). 94 ERA, , l Erki Tammiksaar 1918./1919. aasta talv ja enamlaste lühiajaline okupatsioon ei võimaldanud ülevõetud kaevandustes enne 5. maid 1919 kaevandamist alustada ([Raud] 1928: 12 14). Kuna sellel ajal oli kodusõda Venemaal täies hoos ja ka Eesti territooriumil käisid lahingud, oli karta, et Eestit ootab 1919./1920. aasta talvel küttekriis, nagu see endiselt kestis Petrogradis. Nagu Vene insenerid, nii nägi ka Raud põlevkivis Eesti peamist võimalust küttekriisist jagu saada. Selleks tuli aga põlevkivi kui uut kütteainet rahvale nüüd ka tegelikult ja mitte ainult ajakirjanduse kaudu tutvustada. See polnud lihtne. Raud kirjutab: Aastal 1918 oli põlevkivi Eestis kõigile täiesti teadmata, väljaarvatud Port-Kunda ja Aseri tsemendivabrikud [---]. Sellega on seletatav nähtus, et aastal ainult kaks asutust põlevkivi tellisid, nimelt [---] Tallinna gaasivabrik [---] ja Viljandi linavabrik. Põlevkivi pakkumine vabrikute ühingule ja Tallinna väike- ja kesktööstuse liidule ei andnud a. tagajärgi. Maikuu alguseks 1919, mil kaevanduse tööd Kohtla-Järvel uuesti algasid oli põlevkivi tellimine ainult 27 vaguni peale. [---] Esimese nelja kuu jooksul pidi Kohtla-Järve põlevkivi kaevandus töötama peaasjalikult lattu. Järgmisel neljal kuul tuli tellimusi põlevkivi peale nii palju, et neid ei suudetud enam täita. Aasta lõpuni saadeti välja 577 vagunit põlevkivi, kuid täitmata tellimusi jäi peale ette tervelt 557 vagunit. Niisuguse pöörde sünnitajaks oli ühelt poolt talve kättejõudmine, kui küttepuu puudumisel Tallinna elanikkudele tuli väikemüügi kaudu enne jõule tervelt 101 vagunit põlevkivi [---] müüa ja teiseks andis tööstuse omanikele tõuget põlevkivi kütteainena tarvitusele võtmisel põlevkivi propageerimise otstarbel sügisel korraldatud demonstratsioonid ja üksikute töösturite poolt mitmesugustel aladel põlevkivi tarvitamisele võtmise katsetused. Näiteks sõitis aurik Wrangel septembris 1919 põlevkiviküttel Tallinnast Viimsisse ja tagasi, oktoobris katsetati põlevkivi raudteerongides, Tallinna gaasivabrik ajas põlevkivist gaasi, Tallinnas köeti trepprestidega aurukatlaid. Kõigi nende põlevkivi tarvitamise katsete korraldamisel oli sihiks näidata nii tööstuse kui ka valitsuse ja parlamendi ringkondadele, et põlevkivi kõlbab vabrikute kütteks, kirjutas Raud a aastast pärinevad järgmised read: Nii sai põlevkivi Eestis, seni tundmatu kohalik kütteaine, juba 7 289

49 Põlevkivitööstuse algus Eestis esimesel aastal õige laialise tarvitajate ringkonna tähelepanu osaliseks ja katsete objektideks. 95 ([Raud] 1928: ). Seega tuli põlevkivi Eestis kütteainena kasutusele aasta jooksul. Keerulisem oli aga lugu põlevkivikeemiatööstuse rajamisega. Eestit polnud aastal veel ükski riik tunnustanud ja nii ei kandnud ka vilja Piibu katsed saada infot Šoti põlevkivitööstuse ja sealse valmisoleku kohta eestlastele õliretorti projekteerida. 96 Raud tahtis aga aega viitmata Eesti põlevkivitööstust käima panna ja tema soovitusel (21. märtsist 1919) 97 kiitis ajutine valitsus 12. mail 1919 heaks ettepaneku jätta kukersiidi lademed riigi omandisse. Ühtlasi otsustas ajutine valitsus Raua ettepanekul aprillis 1919 saata kaks teadlast Šotimaale, et tutvuda seal põlevkivi utmise meetoditega. Raud leidis, et ise neid katseid teha läheks liiga kulukaks. 98 Eestis oli aga vaid üks põlevkivikeemik, keda Inglismaale saata Paul Kogerman. 99 Ta esitas vastava palve Tartu ülikooli kuraatorile 16. märtsil Toona ülikoolil endal 95 ERA, , l ERA, , l 131 (M. Raud jt. kaubandus- ja tööstusministrile, ). 97 Vt ERA, , l (Põleva kivi kohta käiv kirjavahetus, ). 98 ERA, , l 20 20p; ERA, , l Teine teadlane, kelle uuringud seostusid põlevkivitemaatikaga, oli geoloog Hendrik Bekker. Temagi täiendas end Inglismaal (Ajutise Valitsuse otsus 7. märtsist 1919 (ERA, , l 40)). Bekkeri kitsamaks uurimisalaks sai Eesti aluspõhjakivimite stratigraafia (sh Kukruse kihi oma) ja paleontoloogia ning tal õnnestus seda Schmidtiga võrreldes oluliselt täpsustada ja uusi andmeid lisada (Bekker 1921, 1922, 1924). Bekkergi polnud Eesti põlevkivi uurimises päris uustulnuk aasta suvel oli ta Toilas koduõpetaja ja kasutas seda aega, et võtta venelaste tehtud šurfidest kukersiidiproove oma aastal alanud paleontoloogiliste uuringute jätkamiseks (Audova 1926: 22). Sel teemal valmis tal aasta aprillis uurimistöö Predvaritelьnye dannye ob issledovanii fauny mxanok Kukerskogo gorizonta Зstl ndii (EAA, , l 35 94). Bekker jätkas Inglismaal ja hiljem Tartu ülikooli geoloogia kabineti juures kukersiidis sisaldunud paleontoloogiliste leidude analüüsi (Bekker 1921: 5). 100 EAA, , l 2p. 290 Erki Tammiksaar väliskomandeeringuteks raha veel ei olnud. 101 Selle eraldas Ajutine Valitsus haridusministri ettepanekul. Seega võib Raua ettepanekut Ajutisele Valitsusele (21. märts 1919) saata Inglismaale kaks teadlast vaadata kui omamoodi toetusavaldust Kogermani palvele jätkata õpinguid Inglismaal. Kogermani katsed Inglismaal Eesti põlevkiviga (saadeti talle septembris 1919 õppimiskohta Londonisse) 102 ja inspektsioonireisid Šoti põlevkivitehastesse koos Eesti Ajutise Valitsuse Londonisaatkonna sekretäri Jaan Kopvillemiga 103 ( ) tõestasid kiiresti, et Eesti ja Šoti põlevkivi polegi nii sarnased, kui venelaste oletuste põhjal loodeti. Seega nõudis Eesti põlevkivist toorõli saamine teistsuguseid retorte. Selgus ka, et kivisöe analüüsiks kasutatavad meetodid põlevkivi puhul ei sobi (Kogerman 2004: 17). Erinesid ka toorõlist utmisel saadavad fraktsioonid. Sellest oli Järvel väljakaevatud põlevkivi struktuuri uurides ja Tallinnas katseid tehes aru saanud ka Raud. 104 Just seda asjaolu silmas pidades kirjutas Raud aastal ilmunud Eesti põlevkivitööstuse juubeliväljaandes: [Venelastelt] päritud teadmusi ja kogemusi [tuli 101 ERA, , l ERA, , l 38, ERA, , l 7 (Kogermani õppejõutoimik). Näib, et Riia Polütehnilises Instituudis keemiat õppinud Kopvillemile kandus selle reisi käigus üle Kogermani usk põlevkivi kasutamise perspektiivi Eestis ning ta otsustas oma tuleviku siduda selle maavara keemilise uurimisega. Sisuliselt sai Kopvillemist Kogermani kõrval teine sellest teemast huvitunud keemik ning ta alustas koos viimati nimetatuga Londoni Kuninglikus Teaduse ja Tehnika Kolledžis õpinguid ja põlevkiviuuringuid ( ). Pärast Eesti Vabariigi iseseisvumist käis kogu kirjavahetus, mis puudutas inglaste huvi osaleda Eesti põlevkivitööstuse ülesehitamises, Londoni ja Eesti vahel Kopvillemi kaudu (ERA, Rahandusministeeriumi kirjavahetus välisministeeriumi ja Eesti välissaatkondadega [---] põlevkivi eksportimise küsimuses). Hiljem täiendas ta end veel Leipzigis ja Zürichis. Zürichi tehnikakõrgkoolis kaitses Kopvillem oma doktoritöö Eesti õlikivide uuringute alal (Kopvillem 1927) ning töötas hiljem Tartu ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis keemilise tehnoloogia professorina. 104 ERA, , l p (M. Raud jt. Kaubandus- ja tööstusministrile, ). 291

50 Põlevkivitööstuse algus Eestis mitmeti] õiendada ja täiendada ja nii mitmeski suunas koguni uut otsida ja leida ([Raud] 1928: 36). Tõepoolest tuli ümber orienteeruda ja anda riiklike kontsessioonidega peale Eesti kodanike võimalus kukersiidi kaevandamisel ja väärindamisel õnne proovida ka välismaalastele. (1920. aastatel arendasid siin põlevkivitööstust riikliku vabriku kõrval ka inglased, sakslased ja rootslased; huvi tundsid ka taanlased, soomlased ning emigreerunud venelased, kuid tegudeni nad siiski ei jõudnud. 105 ) Pealegi selgus, et kukersiit sarnaneb omadustelt pigem Saksamaal leiduva pruunsöega, ja esimene riiklik põlevkiviõli katsevabrik pandigi aastal käima Saksa tehnoloogiale tuginedes aastal avati samal tehnoloogial põhinev esimene suur siseküttega õlivabrik ([Raud] 1928: 72 76). 106 Nii olid eestlased venelaste tehtuga võrreldes suure sammu edasi astunud. Peale selle hakati arendama oma põlevkivikeemiat ja põlevkivi utmise tehnoloogiat, sest Eesti valitsus soovis põlevkivist saada pigem bensiini kui määrdeõlisid. 107 See keeruline riiklik ülesanne nõudis põlevkivi teadusliku uurimise jätkamist Eestis. Seda tehti aastal Kohtlas Riikliku Põlevkivitööstuse asutatud põlevkivilaboratooriumis (direktor Karl Luts; Luts 1934, 1944) ning aastal Tartu ülikooli juurde rajatud õlikivide uurimise laboratooriumis (direktorid Paul Kogerman, Jaan Kopvillem ja Michael Wittlich; 108 Kogerman 1931). Kohtla põlevkivilabor oli Eesti esimene spetsiaalne uurimisüksus meie tähtsaima maavara keemiliseks uurimiseks (vrd [Raud] 1928: ); ülikooli õlikivide uurimise laboratooriu- 105 ERA, (Põleva kivi kohta käiv kirjavahetus, ); (Õlikivi kohta käivad teated ja kontsessioonid koos kirjavahetustega samas küsimuses). 106 Vrd ka ERA, , l 131 (M. Raud jt. Kaubandus- ja tööstusministrile, ). 107 ERA, , l 133 (M. Raud jt. Kaubandus- ja tööstusministrile, ). 108 Michael Wittlich ( ) sündis Kunda mõisa rehevanema pojana, omandas keemiaalase kõrghariduse Riia Polütehnikumis (a-st 1896 Riia Polütehniline Instituut) ja töötas keemikuna Tallinnas, Riias ja Moskvas ning alates aastast Tartus ülikooli keemilise tehnoloogia professorina. 292 Erki Tammiksaar mil oli aga au olla esimene omataoline Eesti teadussüsteemis (vrd Martinson 1989). See tõestab, et Lutsu ja Kogermani vahel oli terav konkurents Eesti esipõlevkiviuurija tiitlile. (Rootslaste teenistuses arendas põlevkivikeemiat Rudolf Zeidler (1933). Põlevkivi uurimist jätkas ka Winkler.) Intensiivne põlevkiviuurimine ja põlevkivitehnoloogia riiklik arendamine viis Eesti aastate lõpuks põlevkiviuurimise ja põlevkivikeemia alal maailma juhtivaks riigiks. Seda väärtuslikku kogemust vajas ka majanduslangusest välja tulnud Venemaa, eriti aga ikka veel energianappuses vaevlev Leningrad (Hissin 1934) aastal ilmuski Venemaal kogumik Himi зstonskih slancev (Kogerman, Luts, Hüsse 1934), milles Nõukogude Venemaale tutvustati Eesti põlevkivikeemia uusimaid saavutusi. Vene keelde tõlgiti ka Zeidleri uurimus ning mitmed Lutsu tööd (vrd Pata 1968). Eesti kogemus võimaldas hakata arendama põlevkivitööstust Slantsõs, et varustada energiaga kütustevaesesse piirkonda rajatud hiigelmetropoli Leningradi. Sel moel tasusid eestlased venelastele oma tänuvõla Eesti põlevkivitööstuse sünni eest. KOKKUVÕTE aastatel, mil Eesti ühiskonnas oli juba juurdunud arusaam, et põlevkivi on Eesti tähtsaim maavara, tekkis ka loomulik soov viia põlevkivialased teadmised nii kaugele ajalukku kui võimalik, s.t anda Eesti põlevkivitööstuse ajaloole rohkem väärikust. Eesti põlevkivitööstuse alguse juures seisnud kaks võtmeisikut Märt Raud ja Henry von Winkler paigutasid esimesed kirjalikud teated Eesti põlevkivi kohta vastavalt aastasse ([Raud] 1928: 32) ja aastasse (Winkler 1930: 1, ). Kolmas oluline põlevkiviuurija Agu Aarna üritas hiljem tõestada, et Eesti põlevkivi avastajaks oli rahvas ja tegi seda veel varem kui aastal (Aarna 1989: 21). Kõike seda tuleb aga vaadata pigem üksteise sõbraliku ületrumpamisena kui teaduslikele argumentidele tugineva analüüsina, sest ükski ülalnimetatu polnud tegelnud geoloogia ajaloo probleemidega. Praegu teadaolevale kirjalikule andmestikule toetudes on vääramatu fakt, et põlevkivi leidumine Eestimaa kubermangus sai Kohala rahvale ja 293

51 Põlevkivitööstuse algus Eestis mõisnikule teatavaks aastal ning teadlastele aastal. Juba siis oli selge, et põlevkivi sobib kütteaineks aastatest alates kogunes põlevkivi põlemisväärtuse kohta üha rohkem infot. Ometi ei hakatud põlevkivi Eestis kütteainena kasutama, sest riik, mida esindas geoloogiakomitee, pidas põlevkivi kaevandamist perspektiivituks. Ka erahuvi Eesti põlevkivi kasutamise vastu polnud märkimisväärne, sest Eestis tööstus kui selline 19. sajandi lõpukümnendini sisuliselt puudus; ja kui see tööstus tekkis, kasutati seal kivisütt. Kogu maailma tööstus põhines toona kivisöel, nafta alles hakkas oma võidukäiku tegema. Pealegi oli kivisöetehnoloogia juba välja töötatud ja see oli odav. Põlevkivi jäi oma põlemisomadustelt kivisöele alla ning põlevkivi varud Eestis olid korralikult läbi uurimata. Seepärast polnud majanduslikku mõtet seda kohapeal kütta ega ka Peterburi viia. Teine lugu oli põlevkivist saadava õli ja selle fraktsioonidega. Põlevkiviõli väärtuslikkust rõhutasid kõik põlevkiviga katseid teinud teadlased ja insenerid alates Georgist 18. sajandil ning lõpetades Fokiniga 20. sajandil. Kuigi 20. sajandi esimese kümnendi lõpul tehti tõsine katse alustada põlevkiviõli tootmist, jäi see tõenäoliselt raha või ka inimressursi puudusel siiski pooleli. Vajas ju põlevkivi keemiline töötlemine oma tehnoloogiat ja kaevandamine olulisi eeltöid, näiteks põhjavee ärajuhtimist tulevasest kaevanduspiirkonnast Järvel. Tööjõudu polnud aga hõredalt asustatud Kirde-Eestis kusagilt võtta. Nii oli ka veel 20. sajandi algul aktuaalne mäeinsener Pavel Aleksejevi seisukoht, et põlevkivitööstuse rajamine on jõukohane vaid riigile või suurtele erafirmadele, kes suudavad vajalikku rahalist koormust kanda. Nemad aga põlevkivist ei huvitunud ja nii elas teadmine Eesti põlevkivist ja selle suurest potentsiaalist vaid mõne inseneri ja teadlase peas, mitte aga avalikkuses. Venemaa avalikkuses oli põlevkivi täiesti tundmatu kütteaine. Seega pidi Vene impeeriumis juhtuma midagi väga erakordset, et teadmine põlevkivi kasulikkusest jõuaks riigi võimuladviku ja laiema avalikkuseni ning tuleks tõuge selle kasutamiseks. Esimene maailmasõda ja sellest tulenev kütusenappus Petrogradis mõjuski põlevkivi kasutuselevõtule hästi aastal tööd alustanud Petrogradi kütteainete peakomiteel oli ülesanne lahendada ükskõik mis viisil pealinna varustamine ammu tuntud või täiesti 294 Erki Tammiksaar uute kütteainetega. Ja siis meenuski Petrogradi lähipiirkonnas Balti raudtee liinil asuv Eesti põlevkivi. Petrogradi kütteainete peakomitee hinnangul vääris põlevkiviluure tegemist ning selle tulemused (põlevkivimaardla ulatus ja -kihtide paksus) ületasid igasuguseid lootusi. Ka seni põlevkivi kasutuselevõttu skeptiliselt suhtunud geoloogiakomitee juhtkond pidi oma viga tunnistama. Geoloogiakomitee audirektor Aleksandr Karpinski teatas Venemaa erakorralisele kütteainete nõukogule aasta juulis: Kuni viimase ajani näis, et praktilist kasu Kukruse kivist ei ole. Nüüd on aga asjaolud muutunud. 109 Petrogradis asuti aasta sügisel Järvelt kaevandatud põlevkiviga aktiivselt katseid tegema. Need osutusid toonast küttega varustatuse mõttes kriitilist aega silmas pidades väga edukaks. Põlevkivi sobis teatud mööndustega kasutamiseks küttematerjalina kivisöeküttele projekteeritud vabrikutes, koduahjudes ja aurukateldes. Kuid mis veelgi olulisem, katsed Petrogradi, Tallinna ja Jekaterinoslavli (Dnepropetrovsk) uurimislaboratooriumides kinnitasid, et põlevkiviõlil ja -gaasil on keemiatööstuses suur perspektiiv. See asjaolu pööras paljud põlevkiviga katseid teinud inimesed näiteks Aleksei Lomšakovi, Nikolai Pogrebovi, Georg Doeppi, Lazar Rabinovitši, Vladimir Valgise, Mihhail Jatsevitši, Boriss Tsvantsigeri, Pavel Krutikovi ja Henry von Winkleri põlevkiviusku. Nende veendumus põlevkivi kasulikkuses, mida valitsusringkondadesse süstis eelkõige Lomšakov, nakatas ka riigi juhtkonda aasta jooksul muutus põlevkivi tundmatust suurusest riiklikuks küsimuseks ning Petrogradi küttekriisi päästerõngaks. Aktiivselt tehti ettevalmistusi põlevkivi ulatuslikuks avakaevandamiseks aasta algul lahvatanud Veebruarirevolutsioon, Nikolai II lahkumine troonilt, kaksikvõimu teke, millega kaasnes poliitiline ebastabiilsus riigis, kriitiline olukord rinnetel ja suur joobumine süllekukkunud vabadusest, mis omakorda süvendas anarhiat, muutsid Vene impeeriumi püsimise äärmiselt keeruliseks. Oma mõju avaldas kujunenud olukord ka põlevkivi kaevandamisele Järvel aasta suvel ja sügisel. Riigi juhtkonnal tuli tõdeda, et põlevkivi suuremahuline kaevandamine on võimalik al- 109 RGIA, , l

52 Põlevkivitööstuse algus Eestis les aastal. Sai selgeks, et põlevkivi kasutamine nõuab teistsugust tehnoloogiat kui kivisöe oma; abi loodeti saada Šotimaa kogemusest. Kodusõjast vaevatud Venemaal polnud aga võimalik seda kogemust kuidagi hankida. Küll oli šotlaste põlevkivi kasutamise kogemusi võimalik rakendada eestlastel. 30. märtsil 1917 moodustas Ajutine Valitsus ühtse Eestimaa kubermangu ja tekkis autonoomiasugemetega omavalitsus. Petrogradi eestlased tervitasid oma rahvuskubermangu teket ja sellel nähti demokraatliku Vene riigi koosseisus suurt tulevikku. Üks niimoodi mõelnuid oli Petrogradis elanud ehitusinsener Märt Raud. Õnnelik kokkusattumus viis ta kokku Pogreboviga ja tema mõjul pöördus Raud samuti põlevkiviusku. Ta pääses ligi Venemaal kogutud infole Eesti põlevkivi ja selle kasutusvõimaluste kohta. Kuigi Eesti 24. veebruaril 1918 ametlikult iseseisvus, ei saanud see Rauale Petrogradis vähimakski takistuseks uusima teabe kogumisel põlevkivi kohta ei aastal ega ka aastal, sest Vene teadlastele oli tähtsam, et põlevkivi leiaks lõpuks väärilise koha teiste tööstuslikult kaevandatavate maavarade seas. Mitte asjata ei kirjutanud Raud aastal, mil tähistati Riigi Põlevkivitööstuse 10. aastapäeva: Väärib erilist allakriipsutamist, et kõik veneaegsed uurimised ja nende najal Eesti põlevkivitööstuse juhtide poolt Petrogradis omandatud materjalid ja teadmised etendasid põhjapanevat osa Eesti riigi põlevkivitööstuse rajamisel, temale sihtide andmisel ja ka võitluses tema olemasolu eest. [---] Eesti, esimes[es] järjekorras aga Eesti põlevkivitööstuse teeneks jääb Vene teadlaste ja inseneride poolt alatud põlevkivitööstuse arendamise hästi korda läinud tegelik läbiviimine tööstuslikus masstaabis ([Raud] 1928: 16). 110 Juba aastaks oli Eestis rajatud põlevkivielektrijaam ja õlitehas ning rongid sõitsid põlevkiviküttega. Põlevkivi osatähtsus kütteainena oli saavutanud Eestis teiste kütteainetega võrreldes esikoha ([Raud] 1928: 107, graafik; Valge 1995: 1719, graafik). Samas tuleb rõhutada, et ükski teine riik ei hakanud (ega tee seda tänapäevani) Eesti kombel massiliselt põlevkivi kasutama. Seega on Eesti põlevkivil olnud eelkõige kohalik tähtsus, sest ta on kivisöe ja naftaga võrreldes väga ebaefektiivne kütteaine ning 110 ERA, , l Erki Tammiksaar keemiatööstuse toorainena kapriisne (palju raskesti eemaldatavaid jääkprodukte põlevkiviõli eri fraktsioonides ning diislis ja bensiinis) aastal sündinud Eesti Vabariik oli aga vaene ja siinses maapinnas ammu tuntud kütteaineid ei leidunud. Seega tuli mõelda alternatiivsetele kütteainetele. Polnuks venelaste uurimusi ja investeeringuid Järve kaevanduse taristu rajamiseks, jäänuks Eesti põlevkivitööstus tõenäoliselt sündimata. Märt Raua tähtsus seisnebki eelkõige selles, et ta oli venelaste arvamusele toetudes veendunud põlevkivi tööstuslikus tulevikus ning suutis edukalt kaitsta oma ideid Eesti Ajutises Valitsuses ja tööstusringkondades. Tänu Eesti põlevkivikeemikutele, eelkõige aga Märt Raua tegevusele Riigi põlevkivitööstuse juhina oli võimalik vähem kui kümne aastaga ellu viia Lomšakovi unistus toimivast põlevkivitööstusest, mis juuretasandil muutis eeskätt Kirde-Eesti, kuid ka kogu Eesti tööstuselu. Põlevkivi tagas Eestile energiasõltumatuse ning see aspekt on meie (majandus)poliitikas aktuaalne praegugi. Artikli valmimisele aitasid kaasa Haridus- ja Teadusministeeriumi sihtfinantseering (teema SF s09) ning uurimistoetus IUT Minu siirad tänusõnad kuuluvad sõbralike kommentaaride eest Alfred Elenurmele, Tullio Ilometsale, Jaak Leimannile, Aliis Liinile, Anto Raukasele ja Maie Roosile. Eraldi soovin esile tõsta Taavi Paed ja Mait Seppa, kes juhatasid mind Eesti põlevkivi uurimise ajaloo teema juurde. Mõlemad aitasid mind ka mitmete kirjandusallikate ja kommentaaridega. Ühtlasi tänan Helene von Schillingit ja Maria Limbergi Henry von Winkleri elulooliste andmete täiendamise eest ning Eesti Kirjandusmuuseumi töötajaid Ave Pilli ja Helje Laasi, kes aitasid mul tutvuda mitmesuguste materjalidega Eesti põlevkivi uurimise ajaloo kohta. Kirjandus A a l o e, Aasa Kukersiidi geoloogilise uurimise ja kasutamise ajaloost. Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, nr 7, lk A a l o e, Aasa, Heikki B a u e r t, Alvar S o e s o o Kukersiit Eesti põlevkivi. Tallinn: MTÜ GeoGuide Baltoscandia A a r n a, Agu Põlevkivikeemia probleeme Eesti NSV-s. Tallinn: Eesti Raamat A a r n a, Agu Põlevkivi. Mosaiik. Tallinn: Valgus 297

53 Põlevkivitööstuse algus Eestis A a r n a, Agu, Karl K a s k, Alfred R e i e r, Ilmar Ö p i k Põlevkivi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus A d a m s o n, Alo, Enno R e i n s a l u, Lembit U i b o p u u Märt Raud Eesti põlevkivitööstuse rajaja. Insenerikultuur Eestis, nr 3, lk 8 16 A l e k s e j e v 1878 =Alekseev, Pavel. O balti iskom gor qem slance i sravnenii ego s Oloneckim antracitom i drugimi gor qimi materialami bliz S.-Peterburga. Zapiski Imperatorskogo Russkogo tehniqeskogo obwestva, 1, str A l l i k, Anatoli Esimesed sammud. Kaevurite päevaks ja Eesti põlevkivibasseini 50. aastapäevaks. Leninlik Lipp, nr 139, A l l i k, Anatoli (toim.) aastat põlevkivi kaevandamist Eesti NSV-s. Tallinn: Valgus A / S E s i m e n e Eesti Põlevkivitööstus, endine Riigi Põlevkivitööstus: tagasivaade tööstuse tegevusele ja saavutustele tööstuse XX aastapäeva puhul 25.XI Tallinn: A/Si esimene Eesti Põlevkivitööstuse Kirjastus A u d o v a, Aleksander Hendrik Bekkeri elust. Tartu Ülikooli Loodusuurijate Seltsi Aruanded, nr 32 (1), lk B a c k o n, H a m o r 1920 = Bekon, R. F., Gзmor, V. З. Slancevoe delo v Xotlandii. Neft noe i slancevoe hoz istvo, 1(4 8), str B a u k o v, Sergei, Evald M u s t j õ g i Eesti NSV põlevkivi leiukoha geoloogilise uurimise ajalugu. Anatoli Allik (toim.). 50 aastat põlevkivi kaevandamist Eesti NSV-s. Tallinn: Valgus, lk B e k k e r, Hendrik Pae seinast ja Kukruse põlevast kivist. Geoloogiline katkend. Sirvilauad, lk 1 16 B e k k e r, Hendrik The Kuckers stage of the Ordovician Rocks of NE Estonia. Tartu: Mathiesen B e k k e r, Hendrik Ülevaade Eesti ordoviitsiumi ja siluuri kohta käivatest uurimistest. Loodus, nr 3, lk ; nr 4, lk B e k k e r, Hendrik Mõned uued andmed Kukruse lademe stratigraafiast ja faunast. Tartu: Mathiesen B [ e l s k i ] 1919 = B[elьski i], I. Opyty po primeneni gor qih slancev. Жeleznodoroжna tehnika i зkonomika, 1, str B e l s k i 1919 = Belьski i, I. Slancy severnogo ra iona. Novy i putь, 4 5, str B e y s c h l a g, Franz, Leo von zur M ü h l e n Die Bodenschätze Estlands. Zeitschrift für praktische Geologie, B. 26 (10), S Erki Tammiksaar E e s t i m a a põlev kivi Tartu linnavolikogus Tallinna Teataja, nr 47, F o k i n 1913 = Fokin, Leonid. O stroenii i produktah bituminoznyh gornyh porod Зstl ndii. Gorny i жurnal, 2(5), str F u n k 1869 = Funk, Karl. Otkrytie zaleжe i guano v Зstl ndii. Zemledelьqeska gazeta, (35)27, str G a r a j e v s k a j a 1996 =Garaevska, I. A. Pëtr Palьqinski i. Biografi inжenera na fone vo in i revol ci i. Moskva: Rossi moloda G e k k e r 1971 = Gekker, Roman. Povestь o Nikola i Fedoroviqe Pogrebove. Uqenye Geologiqeskogo Komiteta. Oqerki po istorii geologiqeskih znani i, 13, str G i t t i s 1920a = Gittis, V. Slancy v gazogeneratornyh ustanovkah (iz laboratori i Teplovyh Dvigatele i 1-go Petrogradskogo Politehniqeskogo Instituta. Neft noe i slancevoe hoz istvo, 1(4 8), str G i t t i s 1920b = Gittis, V. Slanceva smola v Dvigatelь h vnutrennogo sgorani. Neft noe i slancevoe hoz istvo, 1(4 8), str G o d o v õ j e = Godovye oqety po ispolьnennym rabotam, ne predusmotrennym programmo i. Izvesti Geologiqeskogo Komiteta, 37(1), str G u s t a v s o n, Heino Kiltkivikeemia ajaloost Eestis. Eesti Loodus, nr 11, lk 763 G u s t a v s o n, Heino Meditsiin Tallinnas XIX sajandist kuni a. Tallinn: Valgus G v o z d o v 1920 =Gvozdov, S. Materialy dl bibliografii gor qih slancev. (Inostranna literatura po voprosu issledovani i primenenii gor qih slancev.) Neft noe i slancevoe hoz istvo, 1(4 8), str H e h n, Richard Die Produkte der trockenen Destillation des Brandschiefers. Baltische Wochenschrift, B. 9 (1 2), S , H e l m e r s e n 1838a = Gelьmersen, Grigori. Otqety po issledovani m, proizvedennym v 1838 godu nad mestoroжdeni mi gor qego slanca, otkrytogo v Зstl ndsko i gub. v okrestnost h Myzy Fall, prinadleжawe i g. General-ad tantu grafu Benkendorfu, i myzy Tolks barona Vrangel. Gorny i жurnal, 3, str

54 Põlevkivitööstuse algus Eestis H e l m e r s e n, Gregor von 1838b. Über den bituminösen Tonschiefer und ein neuentdecktes, brennbares Gestein der Übergangsformation Ehstlands, mit Bemerkungen über einige geologische Erscheinungen neuerer Zeit. Bulletin scientifique publié par l Académie Impériale des Sciences de Saint-Pétersbourg, t. 5 (4 5), p H i s s i n 1934 =Gisin,. I. Predislovie. Kogerman, P., L ts, K., H sse, I. Himi зstonskih slancev. Sbornik. M. L. ONTI, Goshimtehizdat, str I b r u s, [Jüri] Eestimaa põlevast kivist. Päevaleht, nr 165, 30.07/12.08 I e v v e 1898 = Ievve. Revelьskie izvesti, 21, / I e v v e = Ievve (Gor qi i kamenь). Riжski i vestnik, 94, I l o m e t s, Tullio Paul Kogerman. Akadeemia, nr 12, lk J a k u b o v 1920 = kubov, V. Neft i slancy v зkonomiki Rossii. Neft noe i slancevoe hoz istvo, 1(4 8), str J a t s e v i t š 1917a = ceviq, Miha il. O pererabotke gor qih slancev v Xotlandii. Izvesti osobogo Sovewani po toplivu, 3, str J a t s e v i t š 1917b = ceviq, Miha il. O sosto nii rabot po razvedke i issledovani gor qego slanca жn. pobereжь Finsk. zaliva. Izvesti osobogo Sovewani po toplivu, 2, str. 31 J o h a n n s o n, Willem Põlevast kivast. Postimees, nr 26, [ J u h t k i r i. ] Tallinna Teataja, nr 26, 01./14.02 K a t t a i, Vello Kukersiidi rakendusliku geoloogilise uurimise ajalooline ülevaade. Vello Kattai, Tõnis Saadre, Leonid Savitski (koost.). Eesti põlevkivi geoloogia, ressurss, kaevandamistingimused. Tallinn: Eesti Geoloogiakeskus, lk K a t t a i, Vello Põlevkivi õlikivi. Tallinn: Eesti Geoloogiakeskus K a t t a i, Vello Põlevkivi rakenduslikest geoloogilistest uuringutest Eestis. Eesti Põlevloodusvarad ja -jäätmed, nr 1 2, lk 6 K a t t a i, Vello, Uve L o k k Historical review of the kukersite oil shale exploration in Estonia. Oil Shale, no. 15 (2), pp K i n d 1920 = Kind, V. Slancy v cementnom dele. Neft noe i slancevoe hoz istvo, 1(4 8), str Erki Tammiksaar K i r s s, Odette Kohtla-Järve. Linn ja rajoon. Tallinn: Eesti Raamat K i v i s e l j a, Paul Kilde põlevkivitööstuse ajaloost. Vello Tarmisto (toim.). Kohtla-Järve rajoonis. Kodu-uurijate seminarkokkutulek augustini Artikleid. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, lk K o g e l, Fanz Põlevkivigaas. ETS Tehniline Ringvaade, nr 1 (11), lk K o g e r m a n, Aili Paul Kogerman ja tema aeg. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus K o g e r m a n, Aili Professor Paul Nikolai Kogerman and the success of Estonian kukersite. Oil Shale, no. 28 (4), pp K o g e r m a n, Paul 1919a. Keemiatööstuse arenemise tingimused. ETS Tehniline Ringvaade, nr 1 (1), lk 1 3 K o g e r m a n, Paul 1919b. Shoti kildkivi koosseis. ETS Tehniline Ringvaade, nr 1 (7), lk K o g e r m a n, Paul On the Chemistry of the Estonian Oil Shale Kukersite. Tartu: Mattiesen K o g e r m a n, Paul Eesti põlevkivi ja selle rahvamajanduslik tähtsus. Tallinn: Poliitiline Kirjandus K o g e r m a n, L u t s, H ü s s e 1934 =Kogerman, Pavel, L ts, Karl, H sse, Iogannes. Himi зstonskih slancev. Sbornik. M. L. ONTI, Goshimtehizdat K o n j a j e v 1920 = Kon ev, G. Slancy v metallurgii. Neft noe i slancevoe hoz istvo, 1(4 8), str K o p v i l l e m, Jaan Beitrag zur Untersuchung der estländischen Schieferöle. Inaugural-Dissertation zur Erlangung der philosophischen Doktorwürde. Zürich K o r r e s p o n d e n t s i j a =Korrespondenci. Ievve. Narvski i listok, 5, /05.02 K u z n e t s o v 1960 =Kuznecov, Dmitri i Trofimoviq. Oqerki razviti slancevo i promuxlennosti Зstonsko i SSR. Leningrad: Gostoptehizdat L a u r, Tiido Eestimaa põlevast kivist. Päevaleht, nr 152, 08./21.07 L e h e s, Viktor Põlevkivi Eesti pruun kuld. Ervin-Jüri Nõmmera (toim.). Kodumaal ja võõrsil. ÜS Liivika koguteos. Toronto: ÜS Liivka Kirjastus, lk L e h e s, Viktor, H. L a n g Märt Raud. Ervin-Jüri Nõmmera (toim.). Kodumaal ja võõrsil. ÜS Liivika koguteos. Toronto: ÜS Liivka Kirjastus, lk

55 Põlevkivitööstuse algus Eestis L e v õ k i n 1947 = Levykin, Vitali Vasilьeviq. Gor qie slancy Pribaltiki (geologi, gidrogeologi, uslovi зkspluatacii). Leningrad Moskva: Lengostoptehizdat L o i t, Aleksander Foreign involvement in Estonian oil-shale industry in the interwar period. The Swedish case. Anders Johanson et al. (eds.). Emancipation and Interdependence. The Baltic States as New Entities in the International Economy, (Studia Baltica Stockholmiensa, no. 13.) Pp L u t s, Karl Põlevkivi. E. Rosenberg (toim.). Virumaa. Maakonna minevikku ja olevikku käsitav koguteos. Rakvere: Viru maakonnavalitsus, lk L u t s, Karl Der estländische Brennschiefer-Kukersit, seine Chemie, Technologie und Analyse. Tartu: Mattiesen L u t s, Karl Põlevkivi meie rahvuslik suurvara. Elav Teadus, nr 91. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts L u t s, Karl Der estländische Brennschiefer-Kukersit, seine Chemie, Technologie und Analyse. Reval: Revaler Buchverlag M a r t i n s o n 1987 = Martinson, Helьe. Stanovlenie himiqesko i nauki i promyxlennosti v Зstonii. Himi v Зstonii do 1917 g. Tallin: Valgus M a r t i n s o n, Helle Tartu Ülikooli õlikivide uurimise laboratoorium. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, nr 23, lk M a r t i n s o n, Helle, Karl M a r t i n s o n Paul Kogerman. Tallinn: Valgus M [ i c k w i t z ], A[ugust von] Nochmals der sog. brennende Stein bei Jewe. Revalsche Zeitung, Nr. 31, 07./19.02 M i c k w i t z, August von Silurische Formation. Brandschiefer oder Kuckersche Schicht. K. R. Kupffer (Hrsg.). Baltische Landeskunde. Riga: Löffler, S M i n i s t r i t e n õ u k o g u on rbl. põleva kivi tööstuse tarvis Põhja-Lääne raudtee piirkonnas, oma viimasel istumisel krediiti määranud Tallinna Teataja, nr 27, 02./15.02 M ü h l e n, Leo von zur Die Ölschiefer des europäischen Russlands. Osteuropa in Breslau. Quellen und Studien. Leipzig und Berlin: Teubner, dritte Abtheilung, 4. Heft M ü ü r i s e p p, M u s t j õ g i 1986 = M risepp, Karl, Must- iygi, Зvalьd. Istori razviti gornodobyva we i promyxlennosti. Vi iding, Herbert, Kalьo, Dmitri i (red.). Istori geologiqeskih nauk v Зstonii. Tallin: Valgus, str Erki Tammiksaar N o v õ i = Novy i gor qi i material v Pribalti iskom krae. Torg.-P.Gaz. Vestnik prikladno i himii i himiqesko i tehnologii, 1(5), str. 308 O b z o r = Obzor de telьnosti Teplovo i Komissii. Materialy po obzoru de telьnosti osobogo Sovewani po toplivu za pervy i god ego suwestvovani. T. 1 (mineralьnoe toplivo). Petrograd, str O v o z g a r a j u š t š e i = O vozgara we i zemle iz Revelьskogo namestniqestva. Trudy Volьnogo Зkonomiqeskogo Obwestva, 45(15), str O t s, Arvo Põlevkivi põletustehnika. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool O t š e t = Oqet o sosta nii i de telьnosti Geologiqeskogo Komiteta za 1902 g. Izvesti Geologiqeskogo Komiteta, 22(4), str P a h h u n o v 1919 =Pahunov, A. Russkie gor qie slancy. Novy i putь, 13, str P a t a 1968 = Pata, Зndelь. Gor qie slancy Pribalti iskogo mestoroжdeni. Himi i tehnologi. Bibliografi Tallin: Akademi nauk Зstonsko i SSR, T. 1 2 P o g r e b o v 1915 = Pogrebov, Nikola i. Ob artezianskih burovyh skvaжinah goroda Revel. Geologiqeski i vestnik, 1(5), str P o g r e b o v 1916a = Pogrebov, Nikola i. Artezianska burova skvaжina bliz Gapsal. Geologiqeski i vestnik, 2(4), str P o g r e b o v 1916b = Pogrebov, Nikola i. O nahodke asfalьtoobraznogo mineraal v niжnem silure Зstl ndsko i gub. Geologiqeski i vestnik, 2(3), str P o g r e b o v 1918 =Pogrebov, Nikola i. Kukersit (Gor qi i slanec). Fersman, Aleksandr, Ereminova, E. V. (red.). Himiko-tehniqeski i spravoqnik. Iskopaemoe syrьe. Petrograd: Tipografi Petr. Komiteta Voennotehn. Pomowi. Q. 1, vyp. 1, str P o g r e b o v 1919 = Pogrebov, Nikola i. Pribalti iskie gor qie slancy. Estestvennye proizvaditelьnye sily Rossii. Poleznye iskopaemye, sostavlen Geologiqeskim Komitetom. T. IV. 20, str P o g r e b o v 1923a =Pogrebov, Nikola i. Kukersit (Gor qi i slanec). Fersman, Aleksandr, Cerbakova, D. I. (red.). Himiko-tehniqeski i spravoqnik. Iskopaemoe sy- 303

56 Põlevkivitööstuse algus Eestis rьe (vidy syrь ). Q. 1. Petrograd: Nauqno him.-tehn. izdatelьstvo. 2-e izdanie, str P o g r e b o v 1923b = Pogrebov, Nikola i. Neskolьko slov o mestoroжdeni h kukersita v Зstonii. Neft noe i slancevoe hoz istvo, 4(4 5), str P o g r e b o v, K i n d 1920 = Pogrebov, Nikola i, Kind, V. A. Literatura po Pribalti iskim gor qim slancam. Neft noe i slancevoe hoz istvo, 1(4 8), str P r o t o k o l = Protokol zasedani Otdeleni Geologii i mineralogii, 08 ma 1910 g. Trudy Imperatorskogo S.-Peterburgskogo Obwestva Estestvoispytatele i, 49, vyp. I, 5 6, str P õ l e v k i v i Päevaleht, nr 221, /11.10 P õ l e v k i v i Tallinna Teataja, nr 30, 06./19.02 P õ l e v k i v i Läänemere rannamail ja mujal Postimees, nr 21, /03.02 P õ l e v k i v i Virumaal Postimees, nr 89, P õ l e v a kiviseltsi üle Põllumees, nr 4 (2), lk 60 P õ l e v a k i v i t ö ö s t u s algamas Postimees, nr 36, 13./26.02 P õ l e v a k i v i u u r i m i s e l e riikline tähtsus antud Tallinna Teataja, nr 25, /13.02 P õ l e v a d k i v i d. Sõnumid ja teatused Põllumees, nr 3 (11), lk 349 P õ l e v a s t k i v i s t Virulane, nr 114, P ä r t e l, Aksel Eesti Põlevkivi ajaloolehekülgi aastaist Eesti põlevkivitööstuse 75. aastapäevaks. Kohtla-Järve R a b o t y = Raboty qinov Komiteta, ne vhod wi v obwi i plan sistematiqeskogo issledovani Rossii i programmo i na 1916 g. ne predusmotrenny. Kukkerskie gor qie slancy. Izvesti Geologiqeskogo Komiteta, 36(1), str R a z r a b o t k a = Razrabotka gor qih slancev v Зstl ndsko i i Petrogradsko i guberni h. Narodnoe hoz istvo, 1(6 7), str R a u d, Märt 1919a. Portland-tsemendi põletamine kukersiidiga. Katsete tagajärjed Port-Kunda tsemendivabrikus novembrikuul ETS Tehniline Ringvaade, nr 1 (1), lk 6 8 R a u d, Märt 1919b. Põlevkivi. ETS Tehniline Ringvaade, nr 1 (11), lk Erki Tammiksaar R [ a u d ], Märt Põlevkivi õlitööstuste üle. ETS Tehniline Ringvaade, nr 2 (1 2), lk 7 8, R a u d, Märt Põlevkivi ja põlevkivi-tööstus Eestis. [Tallinn]: Riigi Põlevkivi-tööstus [ R a u d, Märt] Riigi põlevkivitööstus Tagasivaade tööstuse tegevusele ja saavutustele tööstuse X aastapäeva puhul 25. XI Tallinn: Riigi Põlevkivitööstuse Kirjastus R a u k a s, Anto Põlevkivid. A. Raukas (koost.). Eesti Loodus. Tallinn: Valgus ja Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk R e i n s a l u, Enno Põlevkivi nuhtlus või uhkus. Sirp ja Vasar, nr 51 52, 18.12, R e i n s a l u, Enno Ainulaadne põlevkivi ootab kaevandamist. Eesti Loodus, nr 11, lk 6 9 R o g e r, J Viru ranna põlev kivi. Postimees, nr 115, /08.06 S c h a m a r i n, Alexander Chemische Untersuchung des Brandschiefers von Kuckers. Dorpat: Laakmann S c h m i d t, Carl Das vermeintliche Guanolager von Kuckers. Baltische Wochenschrift, B. 7 (34 35), S S c h m i d t, Friedrich Untersuchungen über die Silurische Formation von Ehstland, Nord-Livland und Oesel. Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands, I Serie, B. 2 S c h m i d t 1879 = Xmidt, Fedor. Vzgl d na nove ixee sosto nie naxih poznani i o siluri isko i sisteme S.-Peterburgsko i i Зstl ndsko i guberni i i ostrova Зzel. Trudy S.-Peterburgskogo obwestva estestvoispytatele i, 10, str S c h m i d t, Friedrich Revision der ostbaltischen silurischen Trilobiten nebst geognostischer Übersicht des ostbaltischen Silurgebietes. Abth. I. Phacopiden, Cheiruriden, Encrinuriden. Mémoires de l Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg, VIIe série, t. 30 (1) S c h m i d t, Friedrich On the Silurian (and Cambrian) Strata of the Baltic Provinces of Russia, as compared with Athose of Scandinavia and the British Isles. Quarternal Journal of the Geological Society of London, no. 38 (152), pp S c h m i d t, Friedrich Bericht an den Verein für Naturkunde Ehstlands über die bei Gelegenheit des VII. internationalen geologischen Congresses ausgeführte Exkursion durch Ehstland. Reval: Lindfors S c h r ö t e r, Eberhard Johann Anzeige der Ursachen der Kälte einigen Wohnzimmer und instruktive Anweisungen wie die in St. Petersburg wegen Holzsparung u.s.s. gut befundenen Stubenöfen zu 8 305

57 Põlevkivitööstuse algus Eestis bauen sind. Auswahl ökonomischer Abhandlungen, welche die freie ökonomische Gesellschaft in St. Petersburg in deutscher Sprache erhalten hat, B. 3, S S e p p, Mait Piiludes põlevkivitööstuse hälli. Eesti Loodus, nr 11, lk S e p p, Mait, Taavi P a e, Erki T a m m i k s a a r Põlevkivi avastamise lugu. Eesti Geograafia Seltsi Aastaraamat. [Ilmumas] S i i m, A., Ü. U l u o t s Labidast sammuva ekskavaatorini. Anatoli Allik (toim.). 50 aastat põlevkivi kaevandamist Eesti NSV-s. Tallinn: Valgus, lk S o l o v j o v 1920 = Solovьev, P. P. Topki dl gor qih slancev. Neft noe i slancevoe hoz istvo, 1(4 8), str S t e p a n o v, V Monument kaevuritööle. Leninlik Lipp, nr 169, Š m i d e r, Erich Kohtla-Järve. Tallinn: Perioodika Š m i d e r, Erich [Kohtla-Järve]. Oskar Vihandi. Kohtla-Järve. Tallinn: Eesti Raamat, lk 3 5 Z a l e s s k i 1917 = Zalesski i, Miha il. O morskom sapropelite siluri iskogo vozrasta, obrazovannom sinezeleno i vodoroslь. Izvesti Peterburgsko i Akademii Nauk, t. 6, 1, str Z e i d l e r, Rudolf Neue Wege der Verwertung des Ölschiefers und seiner Umwandlung in Öle. Reval: Kluge Ž u r n a l = Жurnal Prisutstvi Geologiqeskogo Komiteta zasedanie 12-go okt br 1910 goda. Izvesti Geologiqeskogo Komiteta, 29(9), str Ž u r n a l = Жurnal Prisutstvi Geologiqeskogo Komiteta zasedanie 5 aprel 1916 goda. Izvesti Geologiqeskogo Komiteta, 35(6), str T a k k i n, Arnold Eesti Esimese maailmasõja aastail. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus T a l i h ä r m, V Kohtla kaevanduse ajalugu. Anatoli Allik (toim.). 50 aastat põlevkivi kaevandamist Eesti NSV-s. Tallinn: Valgus, lk T a l l i n n a l i n n a v o l i k o g u koosolek, 21. sept Päevaleht, nr 211, /05.10 T a l l i n n a ü m b r u s k o n n a põleva kivi uurimine Päevaleht, nr 191, /12.09 T a m m i k s a a r, Erki, Taavi P a e 2012a. Eestlaste esimesed kogemused põleva kiviga. Eesti Loodus, nr 12, lk Erki Tammiksaar T a m m i k s a a r, Erki, Taavi P a e 2012b. Esimene eestlasest põlevkiviuurija - Wilhelm Johanson. Eesti Loodus, nr 11, lk 18 23, 25 [T a m m i k s a a r, Erki, Taavi P a e] 2012c. Tolli kraav. Eesti Loodus, nr 11, lk T o o m i k, Arvi Saateks. Nikolai Varb, Ülo Tambet (koost.). 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis. Tallinn: GeoTrail KS, lk T s v a n t s i g e r 1918 =Cvanciger, Boris. Raboty slancevogo otdela Petrogradskogo gorodskogo komiteta po toplivu (s 1-go avgusta po 1-vo no br 1918 g.). Narodnoe hoz istvo, 12, str T š a h h o t i n 1916 = Qahotin, S. Vozniknovenie, rabota, sovremennoe sosto nie i zadaqi Komitetov Voenno- Tehniqesko i Pomowi. Vestnik Komitetov voennotehniqesko i pomowi, str U g o l n õ i k r i z i s = Ugolьny i krizis. Russkie vedomosti, U i b o p u u, Lembit The story of oil shale mining research. Oil Shale, no. 15 (2), pp U s s o v a 2010 = Usova, Tatь na. Pererabotka gor qih slancev s poluqeniem himiqeskih produktov. Dissertaci na soiskanie uqeno i stepeni kandidata tehniqeskih nauk. Moskva U u s p õ l e t i s a i n e Petrogradile Päevaleht, nr 140, V a l g e, Jaak Riikliku põlevkivitööstuse majandamistingimused ja -tulemused ja aastatel. Akadeemia, nr 8, lk ; nr 9, lk V a l g i s 1917 = Valьgis, Vladimir. Svetilьny i gaz iz slancev. B lletenь osved.-stat. Otd. B ro pri Himiq. Otd. Petrogradskogo Komiteta Voenno-tehniqesko i pomowi, 10, str V a l g i s 1920 = Valьgis, Vladimir. Slanec kak material dl poluqeni setilьnogo gaza. Neft noe i slancevoe hoz istvo, 1(4 8), str V a r b, Nikolai, Ülo Tambet (koost.) aastat põlevkivi kaevandamist Eestis. Tallinn: GeoTrail KS V e e l E e s t i m a a põleva kivi üle Postimees, nr 156, 14./27.07 V i i l u p, Väino Täidame põlevkivitööstuse tehnilise progressi ülesanded. Kaevurite päevaks ja Eesti põlevkivibasseini 50. aastapäevaks. Leninlik Lipp, nr 145,

58 Põlevkivitööstuse algus Eestis V j a h h i r e v 1917 =V hirev, S. V. K voprosu ob ispolьzovani gor qih slancev жnogo poberжь Finskogo zaliva v produktah, poluqennyh pri suho i ih peregonki. Vestnik inжenerov, 3(7), str V n u t r e n n i j a = Vnutrenni izvesti. Ievve. Revelьskie izvesti, 224, 04./16.10 V o n e i n e r feuerfangenden Erde aus der Revalschen Stadthalterschaft Auswahl ökonomischer Abhandlungen, welche die freie ökonomische Gesellschaft in St. Petersburg in deutscher Sprache erhalten hat, B. 3, S W [ a l p e r ], R Kaks teadlast Eestimaa põleva kivi kohta. Vested teaduse ja oskuse aladelt. VIII. Päevaleht, nr 223, 06./19.10 W i n k l e r 1916 = Vinkler, Genri. O gor qem materialy Зstl ndsko i gubernii. (Predvaritelьnoe soobwenie.) Vestnik prikladno i himii i himiqesko i tehnologii, 1(5), str W i n k l e r, Henry von Über Umfang und Abbauwürdigkeit estländischer Bodenschätze. Greifswald: Ratsbuchhandlung L. Bamberg W i n k l e r, Henry von (Red.) Der Estländische Brennschiefer: Untersuchung, Gewinnung und Verwertung. Reval: Wassermann W i n k l e r, Henry von, Leonid R ü b e n b e r g Zur Kenntnis der Leichtöle aus Kuckersit. Beiträge zur Kunde Estlands, B. 11 (3), S Ö p i k, Armin Der estländische Obolenphosphorit. Tartu Ülikooli Geoloogia-Instituudi Toimetused, nr 18 Ö p i k, Ilmar Emeriitprofessori elu lugu ja mälestusi. Tallinn Erki Tammiksaar 1999, nr 3, lk ), Ulmanni afäär Tartu ülikoolis a novembris (1999, nr 12, lk ), Baer, Tartu rütm ja looduse meloodia (koos Kalevi Kulliga; 2002, nr 12, lk ) ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia süsteemi lagunemine: Eneseotsingute aastad (koos Ken Kallinguga; 2008, nr 10, lk ) ning arvustuse Jaanus Paali raamatu Kamtšatka lugu (1993, nr 12, lk ) ja Ilo Käbini raamatu Eesti ajalugu arsti pilgu läbi kohta (1999, nr 4, lk ). ERKI TAMMIKSAAR (sünd. 1969) on lõpetanud Tartu ülikooli geograafia erialal 1993, omandanud magistrikraadi 1995 ja doktorikraadi Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna filosoofia osakonna teadur , Eesti Põllumajandusülikooli zooloogia ja botaanika instituudi ja Tartu ülikooli geograafia instituudi vanemteadur , Eesti Maaülikooli Karl Ernst von Baeri maja teadusloo uurimise keskuse juhataja a-st 2005, a-st 2006 Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ökoloogia- ja maateaduste instituudi inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetooli vanemteadur. Akadeemias on ta avaldanud artiklid Ääremärkusi Hugo Vihvelinist (koos Vaino Vahinguga;

59 VEINILAUL Ibn al-fāriḍ Tõlkinud ja kommenteerinud Kalle Kasemaa ARTUR KUUS. Tundeelu (2012) Me jõime armsama meenutuseks veini, olles joobunud sellest enne, kui viinapuu loodi. Tema karikaks oli täiskuu ning ta ise päike, mis keerutab noorkuud. Kui teda segati, kuipalju tähti tuli nähtavale! Kui poleks tema lõhna, poleks ma leidnud teed tema kõrtsi. Kui poleks tema sära, poleks tekkinud temast kujutlust. Aeg ei jätnud temast muud kui viimse hingetõmbe, otsekui oleks ta mõistlike rinda varjule pandud. 5 Ent kui teda meenutada suguharus, saavad inimesed joobnuks, ilma et neil lasuks häbi ja süü. Savikruuside sisemusest tõusis ta üles, ega jäänud temast tõelusesse muud kui nimi. Ent kui ta tuleb ühel päeval kellelegi mõttesse, asub rõõm temasse ja mure lahkub. Kui märkaksid joomasõbrad tema kruusi pitserit, joobnuksid nad sellest pitserist, ilma temata. Kui niisutaksid temaga haua mulda, pöörduks tema juurde tagasi surnu vaim ja elustuks keha. 10 Kui pandaks tema viinamäe müüri varju juba lõppemas haige, lahkuks ta haigus. Kui tema kõrtsi lähedale toodaks halvatu, kõnniks see, ning kõneleks tumm, kui mainitaks tema maitset. Kui hoovaks idas tema aroomi hõngu, nohusolijale läänes tuleks tagasi lõhnataju. Kui värvuks tema karikast puudutaja pihk, ei lähe ta eksi öösel, sest ta käel on täht. Kui ta salamahti paljastada pimedaltsündinule, 311

60 Veinilaul saab see nägijaks, ning tema kurnamist kuuleb kurt. 15 Kui karavan suunduks tema kasvumaa poole, siis salvatud ratsurit ei kahjusta mürk. Kui võlur kirjutab tema nime hullusest tabatu laubale, kiri tervendab hullunu. Ning kui on kirjutatud tema nimi väesalga lipule, joobub igaüks lipu all sellest kirjast. Vein peenendab joomasõprade loomust ning juhib kindlale teele selle, kellel pole kindlust. On helde see, kelle käsi ei tundnud heldust, ning leebe vihale see, kellel polnud leebust. 20 Kui suguharu tobuke annab selle kurnale suudluse, suudlus teeks talle selgeks ta varjatud tubliduse. Mulle öeldakse: Kirjelda teda, sest sa tead tema kirjeldust. Jah, küll, ma tean tema omadusi. Puhas, aga mitte vesi, peen, aga mitte õhk, valgus, aga mitte tuli, vaim, aga mitte keha. Ta eelneb kõigile maailma loodud asjadele igavikus, kui polnud olemas vormi ega kuju. Tema läbi asjad (loodi) tarkuses, selle läbi varjas ta end kõigi taibutute eest. 25 Mu vaim ihkas teda, nii et nad ühinesid ühinedes mitte keha, millesse tungib keha. Vein ilma viinapuuta, sest Aadam on mu isa, ning viinapuu ilma veinita, sest selle ema on mu ema. Anumate peenus tõepoolest tuleneb sisu peenusest, ning sisu kerkib neis, kui toimunud lahutus, ja kõik on üks, ning meie vaimud on vein ja meie kehad on viinapuu. Tema ees pole mingit ees ning tema järel pole järel, järelmise eelnevus on tema loomuses. 30 Tema pressimine oli enne, kui tekkis aeg, ning pärast teda meie isa aeg; tema aga on vanemateta. Kaunidused, mis viivad kiidukõnelejad teda kirjeldama. Kaunilt räägib temast nende proosa ja luule. Võlutud see, kes teda ei tunne, kui teda mainitakse, nagu Nu mi ihaldaja, iga kord kui mainiti Nu mi. Nad ütlesid: Sa jõid pattu! Oh ei, vaid 312 Ibn al-fāriḍ ma jõin seda, millest loobuda on patt. Kloostrirahva terviseks! Kui palju on nad temast joobunud, ehkki nad temast ei joonud, ometi nad ihkasid. 35 Mina aga olin temast joobunud, enne kui ma olemas olin, ma jään alatiseks, ehkki kondid kõdunevad. Joo teda puhtalt, aga kui tahad, sega teda. Ülekohus oleks armsama suuveest eemale hoida. Otsi teda kõrtsis ja võta talt loor, lauluhelide saatel saab ta saagiks. Ta ei ela iial murega samas kohas, nagu ka mure ei ela koos lauluga. Ja kui joobud temast ainult tundki, näed aega kuuleka sulasena, ning sinul on käsk. 40 Pole elu maailmas sellel, kes elab kainelt, ja kes sureb, mitte joobunud temast, sellel on läinud tarkus. Enda pärast nutku see, kes oma elu on kaotanud, ning polnud tal sellest (veinist) jagu ega osa. IBN AL-FĀRIḌ JA TEMA VEINILAUL Oma Veinilauluga on Ibn Al-F āriḍil ( ) kindel koht araabia veiniluules. Juba varakult võtsid sufid kasutusele veinisümboolika, et joobumuse abil ilmestada müstilist vallanemist argimõistuse ratsionalistlikust kammitsetusest. Müstilisi veinilaule on teada juba vähemalt 12. sajandist, seega araabia luule klassikajärgse aja algusest. Ibn al- F āriḍil oli ses suhtes mitmeid eelkäijaid, kuid tema khamr īja 1 on islami maailmas eriliselt hinnatud; ka tänapäeva teadlased tõlgivad ja tõlgendavad seda sagedamini kui teisi tema luuletusi. Laulu värsimõõt on ṭaw īl, pikk, mille skeem on järgmine: v v v v v // v v v v v ehk araabia sõnastruktuuri mudeleid kasutades (näidiseks on võetud sõnajuur f- -l, tegema ): 1 Araabia keeles khamr, vein, pl khum ūr, alkohoolsed joogid, khim ār, naise loor, kham īra, leiva juuretis; pärm ; tegusõnajuur kh-m-r tähendab varjama, kinni katma; käärima panema, aga ka konspireerima ja küpseks saama (nt mõtete kohta). 313

61 Veinilaul Fu ū lun maf ā lun ī fu ū lun maf ā ilun Fu ū lun maf ā lun ī fu ū lun maf ā ilun. Luuletus kõneleb jumaliku veini toimest, mida võis puhtal kujul nautida enne maailma loomist, mil see oli veel mateeriast rüvetamata, ning millest aineliste esemete maailmas on vaid aeg-ajalt üksikuid jälgi leida. Sellegipoolest on selle veini meenutamine müstikute palve- ja meditatsiooniharjutustes tugev küllalt, et saata korda mitmesuguseid imesid. Enamiku kommentaatorite arvates tähendab vein Jumala armastust, mis avaldub kogu kosmoses. Võimalik aga ka, eriti kui arvestada autori kaasaegse müstiku Ibn Arab ī ( ) õpetust, et tegemist on jumaliku 2 olemisega, mis kätkeb materiaalses maailmas ning mida müstik peab hoomama ja tunnetama. Sellise mõistmise kasuks räägivad värsiread Luuletus jätab tervikliku mulje, kusjuures värsiread erinevad suurema abstraktsuse poolest ning katkestavad mõttelise seose värsiridade 22 ja 31 vahel; mõnedes (vanemates) käsikirjades on need read (23 30) kirjutatud punase tindiga. Üldise arvamuse kohaselt on tegemist algse luuletuse teksti kiilutud lisandiga, kusjuures pole kindel, kas autor on need ise lisanud nii arvab araabia pärimus, või on seda teinud hilisem, Ibn Arab ī mõju all olnud käsi. 2 Muhammad Ibn Arab ī,aš-šaikh al-akbar ehk suurim õpetaja on Hispaaniast pärinev nn teosoofilise sufismi tuntuim esindaja, kelle kalamos ele omistatakse mitusada teost, millest kuulsaim on Al-Fut ūh āt al-makkijja, Meka ilmutused/avanemised teos, mis araabia keeles moodustab neli köidet mahuga ligi 3000 lehekülge ning mille tükatiste tõlgete (täit tõlget pole üheski keeles) järgi võiks arvata, et mõnes Euroopa keeles oleks selle mahuks vähemalt lehekülge, sealjuuures ilma kommentaarita ning milles ta arendab wahdat al-wudž ūd i ehk olemise ühtsuse teooriat (nimetus on antud küll hilisemate poolt). Selle kohta, mida tähendab Ibn Arab īlwudž ūd, on kirjutatud dissertatsioone; semiidi keeltes puudub verb olema, seepärast tuleb olemist väljendada teiste sõnadega. Tegusõnajuur w-dž-d tähendab leidma, aga ka jõudma (millelegi), saama ning selle tuletis wudž ūd leidmist; olemist, eksistentsi; olemasolu; kohalolu; asumist, viibimist. Seepärast võib wahdat al-wudž ūd i mõista ka kui eksistentsialiseerumise ja selle pertseptsiooni ühtsust, kui kasutada Annemarie Schimmeli sõnu, nii et wudž ūdsaab sünonüümseks sõnaga šuh ūd, kaemus; vaatlus; tunnistus (nende mõistete vahetatavuse üle on hilisemas müstikas väga palju arutletud). 314 Ibn al-fāriḍ Üksikute värsside kohta: 1. Müstikute kokkutulekut kirjeldatakse kõrtsis peetava joominguna. Rituaalselt meenutavad nad jumalikku veini, mida joodi enne, kui loodi viinapuu mis tähistab materiaalset maailma, Jumala üle puhtalt ja segamatult mõtiskledes. 2. Araabia kommentaatorite järgi tähendab täiskuu (badr) täiuslikku teadjat/tunnetajat (al- ārif al-k āmil), keda teosoofilises sufismis nimetatakse ka täiuslikuks inimeseks (al-ins ān al-k āmil), kes on jumalikust veinist täidetud, s.t kelles Jumal avaldub kõigis oma omadustes. Päike (šams) kui valguse läte ja tekkekoht tähendab veini ning noorkuu (hil āl) müstikut, kes on veel teel päikese poole. Veini segamine veega oli Idamaal tavaline ning sellest on tekkinud rikkalik metafoorika veiniluules; Ibn al-f āriḍkasutab siin pilti taevatähtede nähtavale tulemisest. Allegoorilise seletuse järgi (Reynold A. Nicholson. Studies in Islamic Mysticism. Cambridge, 1921, lk 184) tähendab veini segamine müstilise kogemuse ühitamist normatiivse religiooniga, mille juures islami nõudeid järgiv müstik kulgeb oma eesmärgi poole otsekui ööpimeduses tähtede järgi orienteerudes. 22. Originaalis valgus (n ūr) ja tuli (n ār) Materiaalse maailma ajalikkusele vastandatakse Jumala olemise/olemuse ajatus. Sellega puudutatakse filosoofilise sufismi üht põhiprobleemi, ühtsuse ja paljususe küsimust ühe hilisema müstiku, Abdul Kar īm al-dž īl ī (surnud pärast 1408) sõnul on Jumal universumi substants ning on võrreldav veega, kui maailm oleks jää: jää ja vesi on nähtustena erinevad, substantsilt aga üks. 25. Selle värsirea mõistmiseks tuleb teada, et islami müstikas on vaimul (r ūh) ja hingel (nafs) eri funktsioonid: inimese vaim on võimeline kokkupuuteks ajatu ja jumalikuga, hing aga kuulub ajaliku maailma valdkonda. 26. Tekst on mõistatuslik ja valmistab tõlgendajatele peamurdmist; ka erinevad käsikirjad ja trükiväljaanded ning sellele vastavalt tõlkedki. Käesoleva teksti põhjal võib arvata, et enne inimese maist esiisa ja enne viinapuud oli olemas spirituaalne vein, ning et (aineline) viinapuu on niihästi (ainelise) veini ema kui ka inimese ema. Ilmselt esineb viinapuu siin kahetises tähenduses: ühelt poolt ainelise vastandina jumalikule veinile, seega allegooriliselt, teiselt poolt aga konkreetses tähenduses kui veini saamise vältimatu eeldus. Mida sellest värsist veel on võimalik välja lugeda? 27. Anumate all mõeldakse maise maailma esemeid, mis kätkevad endas jumalikku substantsi kui sisu ; sisu saab ilmsiks anumates, ker- 315

62 Veinilaul kib neis, muutudes hoomatavaks inimestele. Ühtlasi antakse mõista, et jumaliku substantsi ühtsusest/ainulisusest tuleb esile esemete paljus, millest kõneleb ka järgnev värss. 29. Samasugust väidet on araabia luules sajandeid varem kasutatud armastuse kohta: Selle (armastuse) jaoks pole mingit enne ega pärast (fa-laisa lahu qablun wa-laisa lahu ba d). 30. Jumalik vein on ajatu; alles hiljem algas aeg ning loodi meie Isa Aadam. Vein ise on vanemateta orb, sest igavikus on kõik juba olemas, midagi ei teki. 32. Nu m (araabia k hüve, õnn, heaolu ) on beduiiniluulest tuttav naisenimi; ühes Ibn al-f āriḍi luuletuses tähistab see nimi jumalikku Armastatut. 34. Vihje sellele, et kristlikes kloostrites müüdi veini; seepärast seostati veiniluules kloostreid tihti joomapaikadega. Siin ütleb autor, et ehkki kristlased pole jumalikku veini joonud, on neil sellest aimu, ning juba aimustki piisab joobnustamiseks. 36. Mõeldud on taas veini segamist veega. 37. Ibn al-f āriḍpooldab sufismis vaidluse all olnud muusika kuulamist (sam ā ) müstilise rituaali osana. Teisedki luuletused väljendavad autori armastust muusika vastu. Nüüd veel autorist ja tema loomingust. Šaraf ad-d īn Ab ū l-q āsim Umar ibn Al ī ibn al-muršidibn Al ī al-hamaw ī al-misr ī, tavaliselt nimetatud Umar ibn al-fāriḍ ( F āriḍi poeg ) sündis Kairos aastal. Nimest võib järeldada, et perekond pärines Hamatist Süürias, kust asus ümber Egiptusesse (Misr). Vanaisa iseloomustatakse sõnaga al-muršid (araabia k (õigele teele) juhtija ), millega tähistati vaimulikke juhte, ning isa liignimi al-f āriḍ tähistas religioooniõiguse (fiqh) spetsialisti, kelle erialaks olid naiste pärandiosa (fur ūḍ) küsimused. Nii kasvas luuletuse autor tugevate vaimsete traditsioonidega perekonnas. Küpses eas elas Ibn al-f āriḍ viisteist aastat Mekas. Viimased neli eluaastat veetis ta uuesti Kairos ning suri seal aastal. Tema viimased luuletused annavad tunnistust igatsusest Meka järele ning neist on näha, et ta ei tundnud end Egiptuses enam kodus olevat. Ibn al-f āriḍilt on säilinud luuletuskogu, d īw ān(araabia sõna tähendab peale luuletuskogu veel majapidamise arveraamatut; valitsusasutust; kantseleid, bürood; riigikogu; nõukogu; valitsust; kohtukoda; saali; polsterdatud istepinki seina ääres; kupeed raudteevagunis ) 15 luuletusega, kokku 1512 värsirida (luuletuste pikkus on värsirida, 316 Ibn al-fāriḍ kuid üks poeem on 761 värsirida pikk); lisaks tosin ebaehtsat luuletust ja värsistatud mõistatust. Siit on näha, et luuletaja pärand pole kuigi suur. Mis teeb selle siis järeltulevatele põlvedele hinnatavaks? Tänapäeval peetakse Ibn al-f āriḍi, armastajate vürsti (sulṭ ān al- ašiq īn) islami traditsiooni järgi, tähtsamaks araabiakeelseks müstiliseks luuletajaks ning üldse üheks suurimatest poeetidest araabia kirjandusloos. Tema kuulsus põhineb kolmeteistkümnel klassikalises kasiidalaadis kirjutatud luuletusel (qaṣ īdakohta vt Akadeemia 1991, nr 5), Veinilaulul ning ülipikal õpetuspoeemil Teekonna kord (naẓm as-sul ūk). Luuletused on tavaliselt mitmekihilised ning neis on võimalik näha mitut tasandit: poeetiline tasand, kus kõrberännakut võib inimeksistentsi kirjelduseks pidada, religiooosne tasand palveränd Mekasse, ning müstiline tasand, sest palveränd on ühtlasi müstiline teekond jumaliku Armastatu poole; lõpuks võib neis näha ka autobiograafilist tasandit, sest luuletaja kõneleb ju iseenda püüdlustest. Luuletaja stiili iseloomustab erakordne keeleline meisterlikkus, mängimine keele morfoloogiliste ja fonoloogiliste vahenditega; kõlaefekte, metateese ning sama sõnajuure eri tuletisi kasutatakse nii meisterlikult, et iga värss moodustab tihti omaette kunstiteose. Lisaks tulevad arvukad viited Koraanile ja varasematele luuletajatele, kelle hulk enne Ibn al-f āriḍi oli leegion (vanim araabia luule ulatub arvatavasti 5. sajandi lõppu m.a.j). Ka müstikute osas oli Ibn al-f āriḍil arvukalt suuri eelkäijaid, kellelt ta ilmselt on saanud innustust ja mõjutusi; Jumala armastamise motiivi poolest võib talle lähedaseks pidada eriti al-ḥall ādži (hukatud a 922) ning tolle õpetajat Džunaidi (surnud 910). Nii paigutub Ibn al-f āriḍ määratu suurde ajalis-ruumilisse islami kultuuriruumi. Luulekogu 10. luuletust Pilkude ja südamete lahinguväljal peetakse üheks kaunimaks araabiakeelseks armastusluuletuseks. Selle luuletuse põhjal võib rääkida Ibn al-f āriḍi müstilisest esteetikast, sest autor ilmutab selles ebatavalist tundlikkust selle maailma ilu suhtes, olgu selleks inimeste kunstiteosed, nagu luule ja muusika, või loodusnähtused. Luulekogu 3. kasiidat Jah, idatuulega ihkab mu süda armsamaid on tihti nimetatud 3 ka väikeseks t ā īja ks, sest kõigi 103 värsirea riimiks on täht t (araabia k t ā ). 3 Tegemist on sõnamänguga, sest tegusõna ṣab ā tähendab laps olema, lapsena käituma, samuti püüdlema; ihkama, igatsema, kuid selle nimisõnaliste tuletiste hulgas, mille tähendusteks enamasti on nooruslikkust, lapselikku/nooruslikku himustamist väljendavad mõisted, esineb ka idatuul. 317

63 Veinilaul Suur t ā īja (al- t ā īja al-kubr ā) aga on 761 värsireast koosnev õpetuspoeem Teekonna kord. Sellest luuleteosest on Euroopa islamistikas üsna palju kirjutatud; seda vähem aga leiab selle usaldusväärseid tõlkeid (nt Arthur J. Arberry. The Poem of the Way. London, 1952). Seda teost on peetud luuletaja müstiliseks kreedoks, ent selles võib näha ka sufi autobiograafiat ning teekonna kirjeldust müstilise Armastatu juurde mitte ilmaasjata pole Austria islami kirjandusloo isa Joseph von Hammer-Purgstall ( ) avaldanud selle pealkirja all Das arabische hohe Lied der Liebe. K. K. ARTUR KUUS. Välimus ja käitumine (2012) 318

64 Peter Strawson VABADUS JA PAHAMEEL Peter Strawson Tõlkinud Uku Tooming I Mõned filosoofid väidavad, et nad ei taipa, mida determinismitees endast kujutab. Teised ütlevad või annavad mõista, et nad seda taipavad. Mõned neist ilmselt pessimistid usuvad, et selle teesi tõesuse korral ei ole kõlbelise kohustuse ja vastutuse mõistetel tegelikku rakendust ning õigustamatuks osutuvad karistamis- ja süüdistamistavad, millega väljendatakse kõlbelist hukkamõistu ja heakskiitu. Teised ilmselt optimistid usuvad, et need mõisted ja tavad ei kaota determinismiteesi tõesuse korral kuidagi oma olemasolu põhjendust. Mõned isegi usuvad, et nende mõistete ja tavade õigustamine nõuab selle teesi tõesust. Leidub ka vähem levinud arvamus, mille kohta võiks öelda, et see iseloomustab tõelist moraaliskeptikut. Selle järgi on kõlbelise süü, etteheite ja kõlbelise vastutuse mõisted sisemiselt vastuolulised ja meil on seda võimalik näha, kui võtame arvesse determinismi tõesusest või väärusest tulenevaid järelmeid. Selle arvamuse pooldajad nõustuvad pessimistidega, et neil mõistetel puudub determinismi tõesuse korral rakendus, lisades pelgalt, et rakendus puudub ka determinismi vääruse korral. Kui küsida, millisesse filosoofide rühma mina kuulun, pean ma valima need, kes ei tea, Freedom and Resentment. Peter F. Strawson. Freedom and Resentment and Other Essays. London: Methuen, 1974, pp Esmakordselt ilmunud: Proceedings of the British Academy, vol. XLVIII, mida determinismitees endast kujutab. See aga ei takista mul tundmast teatavat poolehoidu ka teiste vastu ja soovi neid lepitada. Kui asju ratsionaalselt võtta, kas ei peaks mu teadmatus seda poolehoidu tõkestama? Loomulikult, aga pimedusest hoolimata elab minus siiski teatav aimus, mingi arusaam sellest, mis sorti asjast jutt käib. Siinne loeng on mõeldud tolle lepituskatsena, tundudes tõenäoliselt kõigi jaoks põikpäisena. Kas on aga üldse võimalik lepitada selgesti vastukäivaid seisukohti, nii nagu pessimistide ja optimistide vaated seda on? Põhimõtteliselt võiks aset leida vormiline taandumine ühel poolel ning sisuline järeleandmine teisel. Oletagem, et optimisti seisukohta saab väljendada nõnda: (1) meile teadaolevad tõsiasjad ei näita determinismi väärust; (2) meile teadaolevad tõsiasjad annavad sobiva aluse mõistetele ja tavadele, mille puhul pessimist tunneb end ohustatuna võimalusest, et determinism on tõene. Sellisel juhul võib olla nii, et kuigi optimistil on õigus, kipub ta meile teadaolevaid fakte sobimatult sedastama ning seletama seda, kuidas nood moodustavad sobiva aluse problemaatilistele mõistetele ja tavadele; nii et tema pakutavad põhjendused tolle aluse sobivuse kohta on ise sobimatud ja vaatavad mööda millestki olulisest. Võib olla nii, et pessimisti mure on siinkohal õigustatud ning oma mure kütkes tunneb ta, et on vaja minna teadaolevatest tõsiasjadest kaugemale; ta tunneb, et seda olulist asja, millest optimist mööda vaatab, saab tagada vaid tõsiasi, et determinism on väär. Kas oleks äkki võimalik teda veenda vormiliselt taanduma, kui teha vastu oluline järeleandmine? II Las ma alustuseks täiendan juba öeldut. Mõned optimistid determinismi suhtes osutavad karistustegevuse ning kõlbelise hukkamõistu ja heakskiidu tõhususele käitumise reguleerimise juures sotsiaalselt soovitaval viisil (vt Nowell-Smith 1948). Nende järgi seisneb sobiv alus nendele tavadele nende tõhususes; ja see ei tõesta kuidagi determinismi väärust. Pessimistid vastavad selle peale optimistidele kiiresti, et õiglane karistus ja kõlbeline hukkamõist eeldavad kõlbelist süüd, süü eeldab kõlbelist vastutust, kõlbeline vastutus eeldab vabadust ning vabadus eeldab determi

65 Vabadus ja pahameel nismi väärust. Optimistid vastavad sellele omakorda, et need tavad eeldavad vabadust teatavas mõttes ning tolle vabaduse olemasolu selles mõttes on üks meile teadaolevaid tõsiasju. Siinkohal aga ei tähenda vabadus muud kui teatavate tingimuste puudumist, mille kehtides oleksid kõlbeline hukkamõist või karistus sobimatud. Nad peavad siin silmas selliseid tingimusi nagu sundimine teise poolt, kaasasündinud võimetus, hullumeelsus, mõni leebemat sorti psüühikahäire või olukord, mille puhul mingi muu valiku tegemine oleks kõlbeliselt lubamatu või tähendaks inimeselt liiga palju nõuda. Sellesse nimekirja kipuvad nad lisama ka muid tegureid, mis, olemata piirangud vabadusele, võivad muuta kõlbelise hukkamõistu või karistuse sobimatuks või pehmendada nende jõudu: nendeks on mõned teadmatuse, eksimise või õnnetuse vormid. Üldiselt peetakse põhjuseks, miks kõlbeline hukkamõist või karistus on neil juhtudel sobimatu, seda, et need tavad on üldiselt tõhusad vahendid käitumise reguleerimiseks soovitaval moel üksnes siis, kui kõnealused tegurid ei ole jõus. Pessimist samas tunnistab, et meile teadaolevad faktid hõlmavad vabaduse olemasolu, vabade tegude esinemist tolles optimisti kaitstavas negatiivses tähenduses; ning tunnistab, isegi nõuab, et vabaduse olemasolu selles mõttes on kooskõlas determinismi tõesusega. Mida siis pessimist näeb siit üldse puudu olevat? Kui ta üritab sellele küsimusele vastata, kõigub ta keelekasutus väga tuttava ja väga võõra vahel. 1 Ta võib seega tuttaval kombel öelda, et õigustatud karistuse, süüdistuse või kõlbelise hukkamõistu objektiks olev indiviid peab selle tõepoolest ära teeninud olema; ja siis võib ta ehk lisada, et vähemalt juhtudel, mil teda süüdistatakse teo sooritamise, mitte selle tegematajätmise pärast, lähevad tingimused, mille korral ta tõesti on hukkamõistu ära teeninud, kaugemale negatiivsetest vabadustest, mida optimist tunnistab. Tegemist peaks olema tahte ja teo tõeliselt vaba samastumisega. Just selline tingimus ei ole kooskõlas determinismi tõesusega. Tüüpiline, ent leplik optimist ei pruugi veel alla anda. Ta võib öelda: inimesed tõepoolest otsustavad midagi teha, tõepoolest kavatsevad teha, mida nad teevad, tõepoolest teavad, mida nad tee Nagu Nowell-Smith osutas ühes hilisemas artiklis: Nowell-Smith 322 Peter Strawson vad; nende eeldatavad tegutsemisalused ei ole pelk viis teo ratsionaliseerimiseks, vaid on tõepoolest tegutsemisalusteks. Ka need faktid on hõlmatud meile teadaolevate faktide hulka. Kui just seda pidada vabaduseks tahte ja teo samastumiseks, võib jällegi möönda vabaduse olemasolu. See mööndus on aga taas kooskõlas determinismiteesi tõesusega, kuna sellest teesist ei järeldu, et keegi ei otsusta midagi teha, et keegi ei tee kunagi midagi kavatsuslikult või et on väär, et inimesed vahel teavad väga hästi, mida nad teevad. Ma püüdsin anda vabadusele negatiivse määratluse. Sa tahad seda määratleda positiivselt. Praegu pole aga meie vahel erinevust. Keegi ei eita vabadust antud tähenduses või tähendustes ja keegi ei väida, nagu tõestaks vabaduse olemasolu antud mõttes determinismi väärust. Just siinkohal on aga võimalik näidata lünka optimistlikus lähenemises. Pessimist võib nimelt küsida: miks õigustab nõnda mõistetud vabadus süüdistamist jms? Sa pöördud kõigepealt vabaduse negatiivse ja siis positiivse näo poole, mida keegi ei eita. Samas ainsaks sinu pakutud kõlbelise hukkamõistu ja karistuse põhjenduseks on sellise vabaduse olemasolu korral nende tavade tõhusus, mis reguleerivad käitumist sotsiaalselt soovitud viisil. See aga ei ole piisav alus, isegi mitte õiget tüüpi alus neile tavadele, nii nagu meie neid mõistame. Selle peale ei võta optimist, selline inimene nagu ta on, siinsel juhul abiks intuitsiooni säärase aluse sobivuse kohta. Tal ei ole seega midagi rohkemat öelda. Pessimistil, sellisel inimesel nagu ta on, on öelda veel vaid seda, et nende tavade lubatavus, nii nagu me neid mõistame, nõuab teist sorti vabadust, mis omakorda nõuab determinismi väärust. Kas me aga ei võiks veenda pessimisti sellest väitest loobuma, andes optimistile öelda midagi rohkemat? III Ma olen maininud karistamist ning kõlbelist hukkamõistu ja heakskiitu. Seoses nende tavade ja hoiakutega on optimistide ja pessimistide vaidlust või kui olla pessimist, siis deterministide ja libertaaride oma peetud eriti oluliseks. Ma ei kavatse aga alguses kõnelda nendest tavadest ja hoiakutest. Need lubavad 323

66 Vabadus ja pahameel või isegi eeldavad teatavat eraldumist objektiks olevatest tegudest ja toimijatest. Tahan vähemalt esialgu rääkida millestki muust: hoiakutest, mis ei ole distantseerunud, ja nende inimeste reaktsioonidest, kes üksteisega vahetult läbi käivad; nende hoiakutest ja reaktsioonidest, kellega on halvasti või hästi käitutud; sellistest asjadest nagu tänu, pahameel, andestus, armastus ja haavumine. Võib-olla kerkib midagi selletaolist optimistide ja pessimistide vahelise vaidlusobjektiga esile ka selles lähedases valdkonnas, ning kuna see valdkond on vaidlevatest pooltest vähem ummistunud, on siin küsimusi lihtsam lahendada ning nende lahendamise korral siin võib neid olla lihtsam lahendada ka vaidlusküllases valdkonnas. Mu jutt koosneb laias laastus käibetõdedest. Seetõttu on mu keelekasutus nagu käibetõdedele kombeks üpris ebateaduslik ja ebatäpne. Keskseks tõsiasjaks, mida ma tahan rõhutada, on nende hoiakute ja kavatsuste äärmine olulisus, mis teistel inimestel meie suhtes on, ja meie isiklike tunnete ja reaktsioonide tihe sõltuvus või kaasatus sellest, mida me nende hoiakute ja kavatsuste kohta usume. Ma pole võimeline andma lihtsat kirjeldust selle käibetõe kohta, kuna tegu on liiga keeruka valdkonnaga. Suur osa kujutlusvõimelisest kirjandusest on pühendunud nende keerukuste uurimisele ning meil on selleks ulatuslik sõnavara. Leidub lihtsustavaid viise selle teema üldiseks käsitlemiseks. Me võime näiteks nagu La Rochefoucauld asetada enesearmastuse, enesehinnangu või edevuse pildi keskpunkti ja osutada, kuidas seda võib hellitada teiste lugupidamine või siis haavata teiste ükskõiksus või põlgus. Me võime teist kõnepruuki kasutades rääkida armastusevajadusest ning kindlustunde kaost armastusest ilmajäämise korral või inimese eneseaustusest ja selle seosest indiviidi väärikuse tunnustamisega. Säärastest lihtsustustest on mulle kasu vaid niivõrd, kui nad aitavad rõhutada seda, mil määral me tegelikult hoolime, kui palju meile korda läheb, kas teiste inimeste teod ja eriti just mõne kindla inimese omad peegeldavad meie suhtes heatahtlikke, kiindunud või lugupidavaid hoiakuid ühelt poolt ning põlglikke, ükskõikseid või pahatahtlikke hoiakuid teiselt. Kui keegi tallub kogemata mu käe peal, samal ajal püüdes mind aidata, ei pruugi valu olla vähem terav võrreldes juhuga, kui ta tallub selle peal põlgliku ükskõiksuse või pahatahtliku sooviga mind vigastada. 324 Peter Strawson Üldiselt tunnen ma aga teisel juhul teatavat pahameelt, mida ma esimesel juhul ei tunne. Kui kellegi teod aitavad mul saada midagi, mida ma soovin, siis olen ma sellest igal juhul kasu saanud; kui ta teeb seda kavatsusega mulle üldisest heatahtlikkusest tingitult abiks olla, olen ma loomulikult tänulik. Säärast tänu ei peaks ma sugugi tundma juhul, kui heategu oli mingi teistsuguse eesmärgiga tegutsemisplaani juhuslik tulem, mida tegija ei kavatsenud või koguni kahetses. Need näited on tegude kohta, mis põhjustavad head või toovad kaasa halba; mis lähevad kaugemale heast või halvast, mida põhjustab hoiaku või kavatsuse pelk ilmnemine. Me peaksime ka silmas pidama, kui suures osas meie käitumisest seisneb mainitud hea või halb pelgas hoiaku ja kavatsuse ilmnemises. See puudutab niihästi häid kombeid ja mõndagi sellest, mida me nimetame lahkuseks, kui ka plaanipärast ebaviisakust, läbimõeldud ükskõiksust või solvangut. Peale pahameele ja tänutunde mainisin ma andestust. Tegemist on üpris ebapopulaarse teemaga praeguses moraalifilosoofias, ent vahel me palume seda teistelt, ning vahel ütleme teistele, et anname neile andeks. Andestust paluda tähendab osalt tunnistada, et meie tegudes ilmnevat hoiakut võib õigusega halvaks panna, ja sellest oma edasises tegevuses osalt lahti öelda (vähemalt lähitulevikus), ja ise andestada tähendab tunnistada sellest hoiakust lahtiütlemist teise poolt ning tagasi võtta oma halvakspanu. Me peaksime mõtlema paljudest suhtetüüpidest, mis meil saavad olla teiste inimestega kui ühiste huvide jagajatega, kui pereliikmetega, kui kolleegidega, kui sõpradega, kui armastajatega, kui juhuslike tuttavatega igasuguse läbikäimise ning erinevate kohtumiste käigus. Sellisel juhul peaksime ka mõtlema kõigi nende seoste olulisusest, mida me omistame nende inimeste hoiakutele ja kavatsustele, kes on meiega säärastes suhetes; me peaksime mõtlema ka mitmesugustest reaktiivsetest hoiakutest ja tunnetest, millele oleme altid. Me nõuame neilt, kes on meiega säärastes suhetes, üldjuhul teatavat heatahtlikkust või arvessevõtvat suhtumist, kuigi nõutav suhtumine võib võtta eri olukordades eri vorme. Nende reaktiivsete hoiakute ulatus ja intensiivsus, mida me võtame teiste heatahtlikkuse, selle puudumise või selle vastandi suhtes, ei varieeru sugugi vähem. Olen eraldi maininud pahameelt ja 325

67 Vabadus ja pahameel tänulikkust, mis kujutavad endast tavaliselt vastandite paari. Leidub aga terve reaktiivsete hoiakute ja tunnete kontiinum, mis ulatub läbi vahepealse, kõige mugavama ala neisse kahte äärmusesse. Nende käibetõdede väljatoomise eesmärgiks on üritada meeles pidada midagi, mis kergesti ununema kipub, kui tegeleme filosoofiaga, eriti selle kaasaegses jahedas stiilis, nimelt, mis tunne on tegelikult osaleda igapäevastes inimsuhetes, mis ulatuvad kõige lähedasematest kõige pealiskaudsemateni. IV Üks asi on uurida mainitud reaktiivsete hoiakute üldisi põhjuseid, teine asi on uurida neile omaseid variatsioone, konkreetseid tingimusi, millal nad tunduvad või ei tundu loomulikud või mõistlikud või sobivad. Kolmas omaette küsimus on, mismoodi oleks või on neid mitte kogeda. Ma ei vaeva end eriti esimese küsimusega, kuid kindlasti teisega ja võib-olla kolmandaga enamgi veel. Mõelgem niisiis neile juhtudele, mil tuntakse pahameelt: kui isik on teise teo pärast solvunud või haavunud ja kui eritingimuste puududes on loomulik ja normaalne eeldada, et solvunud inimene tunneb pahameelt. Mõelgem nüüd nende eritingimuste peale, mis eeldatavasti muudavad või pehmendavad seda tunnet või üleüldse kõrvaldavad selle. Ei ole vaja öeldagi, kui mitmekesised need eritingimused olla võivad. Minu eesmärke silmas pidades võib nad aga jagada kahte rühma. Esimesse kuuluvad need tingimused, mis võivad anda alust säärasteks väideteks nagu Ta ei kavatsenud seda, Ta ei taibanud, Ta ei teadnud, ja ka need, mis võivad anda alust kasutada väljendeid nagu Ta ei saanud midagi parata, kui see on toetatud niisuguste fraasidega nagu Teda lükati, Ta pidi seda tegema, See oli ainus viis, Talle ei jäetud muud võimalust jne. Loomulikult erinevad kõik need ettekäänded ja olukorrad, kui nad on sobivad, üksteisest märgatavalt ja mitmel viisil. Mu praeguste eesmärkide valguses on neil siiski veel olulisem ühisosa. Ükski neist ei kutsu meid toimija suhtes oma tavapärastest reaktiivsetest hoiakutest hoiduma, ei tema teo ajal ega enne või pärast seda. Nad ei kutsu meid vaatama toimijat kellenagi, kelle suhtes pole need hoiakud sobivad. Nad kutsuvad meid vaatama ülekohut millenagi, mille suhtes mingi konkreetne 326 Peter Strawson reaktiivne hoiak oleks sobimatu. Nad ei kutsu meid nägema toimijat kui kedagi, kes poleks täielikult vastutav. Nad kutsuvad meid nägema ülekohut kui midagi, mille eest ta ei olnud täielikult või üldsegi mitte vastutav. Nad ei anna alust arvata, et toimija oleks mingilgi viisil sobimatu objekt hea tahte või arvessevõtu nõudele, mis peegeldub meie tavapärastes reaktiivsetes hoiakutes. Nad annavad selle asemel alust arvata, et ülekohtu fakt ei olnud antud juhul kokkusobimatu selle nõude täidetusega; et too fakt oli enam-vähem kooskõlas sellega, et toimija hoiak ja kavatsused olid sellised, nagu me neid temalt nõuame. 2 Toimija oli üksnes teadmatuses enda põhjustatud ülekohtust või oli kaotanud tasakaalu, kuna teda oli tõugatud, või oli vastumeelselt põhjustanud ülekohut säärastel alustel, mis arvessevõetaval viisil kaalusid üles tema vastumeelsuse. Sääraste ettekäänete esitamine toimija ja nendega nõustumine kannataja poolt ei räägi mingilgi moel vastu tavapärastele suhetele ega tavapäraste reaktiivsete hoiakute ilmnemisele inimeste vahel ega kuulu väljapoole neid. Kuna asjad võivad minna valesti ja olukorrad on keerukad, on see olemuslikuks ja lahutamatuks elemendiks läbikäimistes, mis hoiavad neid suhteid elus. Teiste eritingimuste rühm on hoopis teistsugune. Ma jaotan selle veel kaheks alarühmaks, millest esimene on palju vähem oluline. Seoses esimese alarühmaga võime mõelda säärastest väidetest nagu Ta ei olnud tema ise, Ta on olnud viimasel ajal suure pinge all, Ta toimis hüpnoosi mõju all ; seoses teisega võime mõelda väidetest stiilis Ta on kõigest laps, Ta on lootusetu skisofreenik, Ta vaim on läbinisti väärdunud, See on temapoolne sundkäitumine. Sellised ettekäänded kutsuvad meid erinevalt esimese rühma omadest katkestama oma tavapärased reaktiivsed hoiakud toimija suhtes, kas siis ta tegevuse ajal või üleüldse. Nad ei kutsu meid nägema toimija tegu kooskõlalisena tavapäraste reaktiivsete hoiakute alalhoimisega ega kokkusobimatuna mingi kindla hoiakuga. Nad kutsuvad meid nägema toimijat ennast teises valguses kui see, milles me tavaliselt toimijat näeme. Ma ei peatu kauem esimesse alarühma kuuluvatel tingi- 2 Võib-olla mitte alati ainult nii, nagu me neid temalt nõuame, kuid igal juhul mitte ainult nii, nagu me nõuame, et nad ei oleks. Antud kontekstis need erinevused ei loe. 327

68 Vabadus ja pahameel mustel. Kuigi nad võivad lühiajaliselt tõstatada küsimusi, mida pikema perioodi vältel tõstavad teise alarühma omad, võime nad kõrvale lükata ilma neid küsimusi arvesse võtmata, suhtudes samas teenitud tõsidusega imetlusväärselt sisendusjõulisesse, kuigi loogilises plaanis koomilisse fraasi Ta ei olnud tema ise. Me ei tunne pahameelt inimese vastu, kui ta sooritatud teo ajal polnud tema ise; igal juhul me tunneme midagi vähemat. Me satume tavaliselt temaga suhtlema normaalse pinge all, nii et meie hoiak tema suhtes ebanormaalse pinge all ei ole sama mis tema tavapäraste tegude ajal. Teine ja olulisem eritingimuste alarühm lubab seda, et olukord oleks normaalne, aga kujutab toimijat psühholoogiliselt ebanormaalsena või kõlbeliselt alaarenenuna. Toimija oli tema ise, aga ta oli hälbinud või meeltesegaduses, neurootiline või kõigest laps. Kui me näeme kedagi sellises valguses, muunduvad sügavalt kõik meie reaktiivsed hoiakud. Ma pean siin keskenduma jämedatele dihhotoomiatele ja eirama igati huvitavaid ja valgustavaid vahepealseid juhtusid. Ma tahan vastandada kaasatud või osavõtlikku hoiakut (või hoiakuid) inimsuhetes ühelt poolt ja seda, mida võib kutsuda objektiivseks hoiakuks (või hoiakuiks), teiselt poolt. Peab lisama, et isegi samas olukorras ei ole nad täiesti üksteist välistavad; aga nad vastanduvad sügavalt üksteisele. Omaks võtta teise inimese suhtes objektiivne hoiak tähendab näha teda ehk vaid sotsiaalse töötluse objektina; selle toimingu objektina, mida laias laastus võib kutsuda ravimiseks; millenagi, mida tuleks arvesse võtta, ehk isegi ennetavalt; mida tuleks hallata või käidelda või ravida või treenida; võib-olla lihtsalt vältida kuigi see gerundiiv ei ole iseloomulik vaid objektiivsele hoiakule. Viimane võib olla mitmel viisil emotsionaalse värvinguga, kuid mitte igal viisil; ta võib kaasata jälestust või hirmu, ta võib kaasata haletsust või isegi armastust, kuigi mitte iga tüüpi armastust. Ta ei saa aga kaasata kogu reaktiivsete tunnete ja hoiakute ulatust, mis kuuluvad inimestevahelistes suhetes olemise ja osalemise juurde; ta ei saa kaasata pahameelt, tänu, andestust, viha või seda sorti armastust, mida kaks täiskasvanut võivad vahel vastastikku teineteise suhtes tunda. Kui su hoiak kellegi suhtes on täiesti objektiivne, võid sa temaga küll võidelda, aga sa ei saa temaga tülitseda, sa võid temaga küll kõnelda, isegi läbi rääkida, aga sa ei saa temaga 328 Peter Strawson aru pidada. Enim, mis sa teha saad, on temaga tülitsemist või arutlemist teeselda. Näha seega kedagi hälbinuna või meeltesegaduses olevana, kompulsiivselt käituvana või iseäranis õnnetute kujunemistingimuste ohvrina näha kedagi sellistel viisidel tähendab vähemalt tsiviliseeritud inimeste hulgas tema teataval määral eraldiseadmist normaalsetest osavõtlikest reaktiivsetest hoiakutest ja tema suhtes objektiivse hoiaku võtmist. Sellele on aga veel midagi huvitavat lisada. Objektiivne hoiak ei ole miski, mida me loomu poolest kipuksime omaks võtma vaid sellistes olukordades, kus osavõtlikud hoiakud on osalt või täielikult pidurdatud hälvete või ebaküpsuse poolt. See on ressursina kättesaadaval ka teistel juhtudel. Me vaatame objektiivse pilguga neurootiku sundkäitumist või väga väikese lapse väsitavat askeldamist, mõeldes vastavalt ravile ja harjutamisele. Me võime mõnikord vaadata samamoodi ka normaalse ja küpse isiku käitumist. Meil on see ressurss olemas ja me võime seda mõnikord kasutada: nii-öelda varjupaigana seotudolemise kurnavusest; või oma eesmärkide saavutamise abivahendina; või lihtsalt pelgast intellektuaalsest huvist. Inimestena ei saa me normaaljuhtudel sellisel viisil pikalt toimida või ei suuda me seda üldse. Kui näiteks teisega seotud olemise kurnavus püsib, siis peame tegema midagi muud, näiteks loobuma temaga suhtlemisest. Kõige huvitavam on aga meis olev pinge osavõtliku hoiaku ja objektiivse hoiaku vahel. Võib olla kiusatus öelda: meie inimlikkuse ja intelligentsi vahel. Öelda midagi sellist tähendab aga mõlema mõiste moonutamist. See, mida ma kutsusin osavõtlikeks reaktiivseteks hoiakuteks, on inimestele olemuselt loomulikud reaktsioonid nendepoolse hea või halva tahte või ükskõiksuse suhtes, nii nagu need väljenduvad teiste hoiakutes ja tegudes. Kerkib küsimus: mis mõju oleks või peaks olema üldise determinismiteesi omaksvõtul nende reaktiivsete hoiakute suhtes? Täpsemalt sõnastades, kas teesi tõesuse omaksvõtt viiks või peaks viima kõigi nende hoiakute kadumise või tagasilükkamiseni. Kas see tähendab või peaks tähendama tänu, pahameele ja andestuse, kogu täiskasvanute vastastikuse armastuse, kõigi olemuslikult isiklike vastuolude lõppu? Kuidas saan ma aga sellele küsimusele vastata või seda isegi püstitada, ilma täpselt teadmata, millega determinismiteesi näol 329

69 Vabadus ja pahameel tegemist on? Noh, midagi me tõepoolest teame: et juhul, kui leidub koherentne determinismitees, siis peab determineeritusel olema ka selline tähendus, mille järgi tolle teesi tõesuse korral oleks igasugune käitumine selles mõttes determineeritud. Seda silmas pidades saame vähemalt mõelda, millised võimalused on formaalselt lahtised; ja siis ehk võime näha, et küsimusele saab vastata, ilma täpselt teadmata, mida determinismitees endast kujutab. Me saame mõelda, millised võimalused on lahtised, kuna meil on juba kirjeldus nendest viisidest, kuidas konkreetsed reaktiivsed hoiakud või reaktiivsed hoiakud üldiselt võivad olla ja meie hinnangu kohaselt ka peaksid olema pidurdatud. Ma seetõttu kaalusin eespool kaalutluste rühma, mis kipuvad pidurdama ja meie hinnangul ka peaksid pidurdama pahameelt teatavatel juhtudel, kui toimija on kahju põhjustanud, pidurdamata tema suhtes reaktiivseid hoiakuid kui selliseid. See kaalutluste rühm ei saa loomulikult mängida rolli meie küsimusele vastamisel, kuna see küsimus puudutab reaktiivseid hoiakuid üldiselt. Pahameelel on aga konkreetne huvi; tasub seega lisada, et keegi pole kunagi väitnud, et determinismi tõesuse tagajärjeks on see, et üks või teine nendest kaalutlustest oleks jõus iga toimija poolt põhjustatud kahju korral; et determinismi tõesusest järelduks, et igaüks, kes põhjustas kahju, tegi seda kas teadmatuses oma rollist selles või omas sobivaid aluseid selle tegemiseks või... jne. Säärase õnneliku asjadeseisu ülekaal ei oleks mitte determinismi universaalse valitsemise, vaid universaalse hea tahte tagajärjeks. Me ei saa seega leida siit jaatava vastuse võimalust oma küsimusele, isegi mitte konkreetse pahameelejuhu jaoks. Järgmiseks märkisin ma, et osavõtlik hoiak ja isiklikud reaktiivsed hoiakud üldiselt kalduvad andma ruumi tsiviliseeritud inimeste jaoks ka peavad andma objektiivsetele hoiakutele, just sedavõrd, kui toimija on välja jäetud tavapärastest inimsuhetest sügava psühholoogilise ebanormaalsuse tõttu või lihtsal põhjusel, et tegemist on lapsega. See, et ebanormaalsus on üldine seisund, ei saa aga olla ühegi teesi järelmiks, mis pole enesele vasturääkiv. Säärane võimaluse tagasilükkamine võib tunduda liiga lihtne ja mingis mõttes ta seda ka on. Mis iganes on aga kiirelt tagasi lükatud, on lubatud jaatava vastuse võimalikus vormis, mis on alles jäänud. Olen öelnud, et me saame mõnikord ja teatavas ulatu- 330 Peter Strawson ses vaadata normaalseid indiviide (neid, keda hindame normaalseks ) objektiivse pilguga, mida oleme õppinud tegema teatud paikapandud ebanormaalsetel juhtudel. Meie küsimus taandub sellele: kas determinismiteesi tunnistamine võiks meid viia või peaks meid viima objektiivse hoiaku üldistamiseni kõikide suhtes igal ajal? Nimelt see on ainus tingimus, mis väärib kaalumist, kui küsimuse all on see, kas determinismi tunnistamine võiks viia osavõtlike reaktiivsete hoiakute lagunemise ja tagasilükkamiseni. Selline olukord ei tundu olevat iseenesele vasturääkiv. Niisiis oletatavasti me peame ütlema, et see võimalus ei ole täiesti kujuteldamatu. Ma kaldun aga tugevalt arvama, et see on selliste olendite jaoks nagu meie samahästi kui kujuteldamatu. Inimese seotus igapäevaste isikutevaheliste suhetega on minu meelest meie jaoks liiga läbiv ja sügavalt juurdunud, võtmaks tõsiselt mõtet, et üldine teoreetiline veendumus võiks muuta meie maailma nõnda, et siin ei eksisteeriks enam midagi sellist nagu inimsuhted tavapäraselt mõistetuna; ja olla seotud inimsuhetega, nii nagu me neid tavaliselt mõistame, tähendab just olla avatud kõnealustele reaktiivsetele hoiakutele ja tunnetele. See on niisiis osaline vastus meie küsimusele. Inimestevahelise hoiaku püsiv objektiivsus ja inimlik eraldatus, mis sellest tuleneks, ei tundu olevat midagi, milleks inimesed võimelised on, isegi kui mõni üldine tõde selle teoreetiliseks aluseks oleks. See ei ole aga kõik. Lisandub veel üks punkt, mis oli varjul eelnevas ning mis tuleb ilmseks teha. Ma olen öelnud, et erandjuhtudel saame vahetult läbi käia teiste inimestega ilma igasuguse isikliku seotuseta, koheldes neid pelgalt olenditena, keda enda, oma kaaslaste, ühiskonna või isegi nende endi huvides ära kasutada. Vaimse meeltesegaduse äärmisel juhul on kerge näha seost täiesti objektiivse hoiaku võimalikkuse ja selle võimatuse vahel, mida me mõistame tavapäraste inimsuhetena. Sellise võimatuse korral pole omaksvõetav mingi muu tsiviliseeritud hoiak kui selline, mis vaatab meeltesegaduses isikut pelgalt kõige soovitumal viisil mõistetava ja kontrollitavana. Vaadata teda väljaspool isiklike suhete ulatust tähendab tsiviliseeritute jaoks teda juba säärasel kombel näha. Me võime teise töötlemise või enesekaitse eesmärgil omaks võtta fundamentaalselt samalaadse hoiaku normaalse inimese suhtes; sellega keskenduda arusaamisele, kuidas ta funkt- 331

70 Vabadus ja pahameel sioneerib, selleks et määrata vastavalt oma tegevusmeetod, või leides sellisest arusaamisest kergendust sotsiaalse seotuse pingetele. On igal juhul tõsi, et ebanormaalsel, aga mitte normaalsel juhul on objektiivse hoiaku omaksvõtt selle tagajärg, et me vaatame toimijat mingis suhtes võimetuna tavapärasteks inimsuheteks. Ta võib olla ehk võimetu tõsiasja tõttu, et tema pilt reaalsusest on puhas kujutelm, et teatavas mõttes ei ela ta üldse tegelikus maailmas; või tõsiasja tõttu, et tema käitumine on osalt ebarealistlik toimimine alateadlike eesmärkide ajel; või tõsiasja tõttu, et ta on idioot või kõlbeline idioot. Kuna aga midagi sellist on tõene, siis leidub midagi muud, mis sama kindlalt pole tõene. Selleks on selline determineerituse tähendus, mille järgi (1) kui determinism on tõene, on kogu käitumine selles mõttes determineeritud, ja (2) determinism võib olla tõene, s.t ta ei ole kokkusobimatu faktidega, nagu me neid teame, eeldamaks, et kogu käitumine võiks olla selles mõttes determineeritud, ja (3) meiepoolne objektiivse hoiaku omaksvõtt ebanormaalse suhtes on eelnevalt omaksvõetud uskumuse tagajärg, mille järgi kõnealuse inimese käitumine või osa sellest on selles mõttes determineeritud. Ei normaalsel ega ebanormaalsel juhul ole seega tõene, et me objektiivse hoiaku omaksvõtu korral teeme seda, kuna meil on säärane uskumus. Mu vastus koosneb seetõttu kahest osast. Esimese järgi ei saa me sellised, nagu me oleme tõsiselt kujutleda ennast omaks võtmas täielikku hoiaku objektiivsust teiste suhtes teoreetilise determinismi tõesuses veendumise tõttu; ja teise järgi, kui me ka konkreetsel juhul sellise hoiaku omaks võtame, ei ole see teoreetilise veendumuse tulem, kujul Determinism antud juhul, vaid selle tagajärg, et me oleme eri põhjustel, sõltuvalt olukorrast, hüljanud igapäevased isikutevahelised hoiakud. Võidakse öelda, et see kõik jätab tegeliku küsimuse vastuseta ja ma ei saa loota sellele vastata ilma täpselt teadmata, mida determinismitees endast kujutab. Tegelik küsimus ei ole see, mida me reaalselt teeme ega miks me seda teeme. Selleks ei ole isegi küsimus, mida me tegelikult teeksime, kui teatav teoreetiline veendumus muutuks üldiselt tunnustatuks. Selleks on küsimus, mida oleks determinismi tõesuse korral ratsionaalne teha, küsimus meie tavapäraste isikutevaheliste hoiakute ratsionaalse õigustuse kohta üldiselt. Ma vastan sellele esmalt, et säärane küsimus saab tun- 332 Peter Strawson duda tõeline vaid isiku jaoks, kes pole üldse suutnud hoomata eelneva vastuse tähendust, tõsiasja, et me oleme oma inimliku loomu poolest seotud tavapäraste inimestevaheliste hoiakutega. Too seotus on osa inimelu üldisest raamistikust, mitte miski, millest saab üle vaadata nii, nagu saab üle vaadata konkreetseist juhtudest tolle üldise raamistiku sees. Teiseks vastan ma, et kui me saaksime kujutleda, mis meil nimelt puudub, ehk siis valikut antud valdkonnas, saaksime ratsionaalselt valida ainult inimelusse puutuvate tulude ja kulude, selle rikastumise ja vaesumise valguses; ja üldise determinismiteesi tõesus või väärus ei mõjutaks selle valiku ratsionaalsust. 3 V Selle arutluse eesmärgiks, kus vaatlesime reaktiivsete hoiakute seost determinismiga või tolle seose puudumist, oli tuua meid võimalikult lähedale ühele kompromissi toetavale seisukohale, mis kuulub tavapärasema vaidluse alla. Praegu ei ole õige aeg arutleda reaktiivsete hoiakute üle, mis kuuluvad olemuslikult kahjuvõi kasusaajatele. Arutleda tuleb hoopis reaktiivsete hoiakute üle, mis olemuslikult ei kuulu või kuuluvad pelgalt juhuslikult kahjuvõi kasusaajatele, on aga minu arvates sellegipoolest suguluses nende hoiakutega, mille üle ma olen arutlenud. Ma asetasin pahameele eelneva arutluse keskmesse; nüüd võtan käsile kõlbelise nördimuse või kõlbelise hukkamõistu, kui kasutada nõrgemat sõnastust. Seni vaadeldud reaktiivsed hoiakud on loomu poolest reaktsioonid teiste tahte kvaliteedile meie suhtes, nii nagu see ilmneb 3 Küsimus ratsionaalsuse ja teiste suhtes objektiivse hoiaku omaksvõtu vahelise seose kohta on seega valesti esitatud, kui ta on pandud sõltuvusse determinismiküsimusest. Leidub aga teine küsimus, mille peaks tõstatama kas või selleks, et eristada seda valesti esitatud küsimusest. Kas täiesti eraldi determinismiküsimusest ei võidaks öelda, et me peaksime olema lähemal täiesti ratsionaalsetele olenditele, mida enam meie suhe teistega oleks domineeritud objektiivse hoiaku poolt? Ma arvan, et seda võib öelda; ainult tuleb taas lisada, et kui selline valik on võimalik, ei oleks tingimata ratsionaalne otsustada olla rohkem ratsionaalne, kui me seda oleme. 333

71 Vabadus ja pahameel nende käitumises: nende heale või halvale tahtele või ükskõiksusele või hoolimatusele. Pahameel või see, mida ma pahameeleks kutsun, on seega reaktsioon ülekohtule või ükskõiksusele. Nüüd arutluse alla tulevaid reaktiivseid hoiakuid võib kirjeldada osavõtlikena, kaasaelavaina, ebaisikulistena, erapooletutena või üldistatud analoogidena nendele reaktiivsetele hoiakutele, mida me oleme juba arutanud. Nad pole reaktsioonid teiste tahte kvaliteedile mitte meie, vaid teiste suhtes. Oma ebaisikulise või kaasaelava iseloomu tõttu anname neile eri nimesid. Näiteks seda, kes elab kaasa pahameelele, kutsutakse nördinuks ja hukkamõistvaks, või kõlbeliselt nördinuks ja kõlbeliselt hukkamõistvaks. Siin on tegu pahameelega teise nimel, kus inimese enda huvisid ja väärikust pole puudutatud, ja seda hoiakut ning teisi võib pidada kõlbeliseks selle ebaisikulise ja kaasaelava iseloomu tõttu. Nii minu kirjeldus kui ka nimi nendele hoiakutele on ühes olulises mõttes natuke eksitav. Ei ole päris nii, et need hoiakud on olemuslikult kaasaelavad on võimalik tunda nördimust endaga juhtunu tõttu, kuid nad on olemuslikult kaasaelatavad. Ma säilitan siiski antud nimetuse selle sisendusjõu tõttu ja loodan, et selle eksitavust saab järgnevaga parandada. Isiklikud reaktiivsed hoiakud põhinevad ootusel ja nõudel ning peegeldavad ootust ja nõuet, et teised ilmutaksid meie suhtes teatavat heasoovlikkust või arvessevõttu; vähemalt ootust ja nõuet, et teised ei ilmutaks meie suhtes aktiivset pahatahtlikkust ega ükskõikset hoolimatust. (Mida kunati peetakse hea või halva tahte või hoolimatuse ilmnemiseks, muutub vastavalt konkreetsele suhtele, mis meil teise inimesega on.) Üldistatud või kaasaelavad isiklike reaktiivsete hoiakute analoogid põhinevad täpselt samal ootusel või nõudel ja peegeldavad seda üldistatud kujul; nad põhinevad nõudel või peegeldavad seda, et teistepoolne hea tahe või arvessevõtt ilmneks mõistlikul määral mitte ainult enda, vaid kõigi nende suhtes, kelle nimel kõlbelist nördimust saab tunda, mis tähendab praegusel ajal selle ilmnemist kõigi inimeste suhtes. Selle nõude üldistatud ja üldistamata vormid ning kaasaelavad ja isiklikud hoiakud, mis neil põhinevad ja mida nad peegeldavad, ei ole seotud pelgalt loogiliselt. Nad on seotud inimlikus plaanis; ja mitte ainult üksteisega. Nad on seotud ka üht teist tüüpi hoiakutega, mida peab tervikpildi andmise huvides mainima. Olen 334 Peter Strawson kirjeldanud kahest vaatepunktist nõudeid, mida me teistele esitame, ja meie reaktsioone teiste potentsiaalselt ülekohtustele tegudele. Nendeks vaatepunktideks oli selle oma, kelle huvid olid otseselt puudutatud (kes näiteks kannatasid kahju), ja teiste oma, kelle huvid ei olnud otseselt puudutatud (kes ise kahju ei kannatanud). Olen nõnda kõnelnud reaktiivsetest hoiakutest esimeses seoses ning nende kaasaelavatest analoogidest teises. Pilt ei ole aga terviklik enne, kui võtame arvesse nende hoiakute korrelaate, mis kuuluvad teo kordasaatjatele, nendele, kellele nõuded on esitatud. Nii nagu on olemas isiklikud ja kaasaelavad reaktiivsed hoiakud, mis seostuvad nõuetega teistele enese suhtes ja teistele teiste suhtes, nii leiab ka eneselesuunatud reaktiivseid hoiakuid, mis seostuvad nõuetega endale teiste suhtes. Siin peame mainima selliseid nähtusi nagu seotud või kohustatud olemise tunne ( kohusetunne ); süümepiin; süü, kahetsuse või vähemalt vastutuse tunne; ja keerukam nähtus häbi näol. Kõik need kolme tüüpi hoiakud on inimelus üksteisega seotud. See, kes ilmutab tugevalt isiklikke reaktiivseid hoiakuid, aga ei näita välja mingitki kalduvust võtta omaks nende kaasaelavaid analooge, tundub ebanormaalse kõlbelise enesekesksuse juhuna, mingit sorti kõlbelise solipsistina. Eeldagem, et ta on täiesti teadlik nõuetest, mis teistel on tema suhtes, olles aldis enesele suunatud reaktiivsete hoiakute mitmekesisusele. Ta näeks sel juhul ennast ainulaadsena, nii indiviidina (ühe ja ainsa indiviidina), kel on üldine nõue teistepoolse arvessevõtu järele, kui ka indiviidina (ühe ja ainsana), kelle suhtes inimestel kui sellistel on säärane nõue. See kujutaks endast mingit tüüpi kõlbelist solipsismi. Tegu on aga pelgalt mõistelise võimalikkusega; kui isegi sellega. Teatavate piirangutega, aga üldiselt me nõuame nii teistelt teiste suhtes kui ka endalt teiste suhtes sellist arvessevõtmist, nagu me nõuame teistelt meie enda suhtes. Kas me saame kujutleda peale kõlbelise solipsismi veel mingit juhtu, mille puhul on välja arenenud üks või kaks nendest kolmest hoiakutüübist, aga millega ei kaasneks mingilgi määral ülejäänud tüüpi või tüüpe? Kui me saame seda teha, siis kujutleme midagi, mis on kas palju madalam või kõrgem meie inimlikkuse tasemest kas kõlbelist idiooti või pühakut. Põhjus on selles, et kõigil neil hoiakutel on ühised juured meie inimloomuses ja meie kuuluvuses inimkogukonda. 335

72 Vabadus ja pahameel Nüüd peaksime uurima nii isiklikke reaktiivseid hoiakuid kui ka nende kaasaelavaid analooge ning küsima, mis juhtudel ja mis kaalutlusel neid pidurdama kaldutakse. Mõlemat tüüpi hoiakud kaasavad või väljendavad teatavat sorti nõuet, et inimestevahelistes suhetes arvestataks üksteisega. Tõsiasi, et kellelegi on kahju tehtud, kujutab endast prima facie selle nõude eiramise või täitmata jätmise ilmingut. Me nägime pahameele puhul, kuidas üks rühm kaalutlusi võib osutada sellele, et see ilming on kõigest näivus, ja nõnda pidurdada küll pahameelt, aga mitte pidurdada ega asendada seda sorti nõuet, mille üheks väljenduseks on pahameel, nii et me mingilgi moel ei tühista oma tavapäraseid isikutevahelisi hoiakuid toimija suhtes. Seda laadi kaalutlused toimivad täpselt samal moel, samadel alustel seoses kõlbelise hukkamõistu või nördimusega; nad pidurdavad nördimust, ilma mingilgi moel pidurdamata seda sorti nõuet toimija suhtes, mille väljenduseks saab olla nördimus, seda tüüpi hoiakuid tema suhtes, mille hulka nördimus kuulub. Selles seoses võime aga väljendada fakte uue rõhuasetusega. Me võime öelda, rõhutades nõude kõlbelist, üldistatud aspekti, et seda laadi kaalutlused ei sunni meid nägema toimijat teisel viisil kui kõlbeliselt vastutavat toimijat; nad kõigest lasevad meil näha konkreetse kahju põhjustamist millenagi, mille eest ta polnud kõlbeliselt vastutav. Selliste süüst vabastavate ettekäänete pakkumine ja nendega nõustumine ei kahanda mingil viisil meie silmis toimija staatust kõlbeliste suhete osalisena. Vastupidi, kuna asjad võivad minna valesti ja olukorrad on keerukad, kujutab see endast olemuslikku osa selliste suhete elust. Eeldagem aga, et me näeme toimijat teises valguses: kelle maailmapilt on hullumeelne luul; või kelle käitumine või osa tema käitumisest on meile, võib-olla isegi temale, teadlike eesmärkide kaudu mõistetamatu ja mõistetav vaid teadvustamata eesmärkide kaudu; või kes pole isegi vastuvõtlik enesele suunatud hoiakutele, millest ma rääkisin, olles nii-öelda ilma kõlbelise meeleta. Ma ütlesin, et kui näha toimijat sellises valguses, siis kaldub see pidurdama pahameelt hoopis teisel kombel. See kaldub pidurdama pahameelt, kuna see kaldub pidurdama tavapäraseid inimestevahelisi hoiakuid üldiselt ning seda tüüpi nõuet ja ootust, mida need hoiakud kaasavad, ning seega pigem soodustama puhtobjektiivset vaadet toimijale, mille kohaselt viimasega seonduvad probleemid 336 Peter Strawson on pelgalt intellektuaalse mõistmise, haldamise, ravi ja kontrolli probleemid. Paralleel kehtib ka nende toimijale suunatud üldistatud või kõlbeliste hoiakute kohta, millega me praegu tegeleme. Sama ebanormaalne kontekst, milles toimija ilmneb meile kui keegi, kelle suhtes isiklikud hoiakud ja isiklik nõue tühistuvad, ilmutab meile teda ka indiviidina, kelle suhtes ebaisikulised hoiakud ja üldistatud nõue tühistuvad. Alles nüüd, eraldudes vahetust isiklikust huvist, võime esitada fakte uue rõhuasetusega. Me võime öelda: niivõrd kui me näeme toimijat selles valguses, ei võeta teda inimesena, kelle suhtes nõuded ja ootused on paigas sellisel konkreetsel kombel, nagu me arvame, kui räägime kõlbelisest kohustusest; teda ei võeta selles mõttes kui kõlbeliselt vastutavat toimijat, kui kõlbelistes suhetes osalejat, kui moraalikogukonna liiget. Ma märkisin ka, et tavapäraste inimestevaheliste hoiakute tühistamine ja puhtobjektiivse vaate kultiveerimine on mõnikord võimalik isegi siis, kui meil selleks ei ole mainitud aluseid. Kas see on võimalik ka kõlbeliste reaktiivsete hoiakute puhul? Ma arvan, et on; ja võib-olla on see isegi lihtsam. Mis puutub aga kõlbeliste reaktiivsete hoiakute täieliku tühistamise motiividesse, siis on neid vähem ja ehk on nad ka nõrgemad: neid on vähem, kuna üksnes eelneva isikliku seotuse korral saame rääkida motiivist otsida pelgupaika seotud-olemise pingetest; nad on ehk nõrgemad, kuna pinge vaate objektiivsuse ja kõlbeliste reaktiivsete hoiakute vahel on ehk nõrgem kui pinge vaate objektiivsuse ja isiklike reaktiivsete hoiakute vahel, nii et me saame kõlbeliste reaktiivsete hoiakute puhul hõlpsamini kindlustada vaate objektiivsuse spekulatiivseid või poliitilisi eeliseid, mitte neid hoiakuid tühistades, vaid teataval viisil kõrvale jättes. Need äsjased märkused on ebakindlad ning praegusi eesmärke arvestades ka ebaolulised. Praegu läheb meile korda uurimine seoses isiklike reaktiivsete hoiakutega, nagu enne, mis tähendus on üldisel determinismiteesil nende hoiakute kaasaelavate analoogide jaoks. Vastused on jällegi paralleelsed; kuigi ma lähenen neile natuke teises järjekorras. Kõigepealt peame tähele panema nagu ennegi, et kui säärane hoiak või hoiaku tühistamine leiab aset mingil konkreetsel juhul, siis pole uskumuse tagajärjeks, et kõnealune käitumine oli determineeritud teataval viisil, kunagi

73 Vabadus ja pahameel see, et igasugune käitumine võiks olla ja determinismi tõesuse korral ongi sel viisil determineeritud. Nimelt pole üldise determinismiteesi tagajärjeks see tees võib olla tõene, et keegi ei tea, mida ta teeb, või et kõigi käitumine on mõistetamatu teadvustatud eesmärkide kaudu või et igaüks elab eksiarvamuste kütkes või et kellelgi pole moraalimeelt, mis tähendab vastuvõtlikkust enesele suunatud reaktiivsetele hoiakutele jne. Tegelikult ei puutu üldise determinismiteesi tõesuse jaoks vajalik determineerituse tähendus kunagi asjasse meie tegelike kõlbeliste reaktiivsete hoiakute tühistamise juures. Teiseks, eeldagem, nii nagu ma olen juba väitnud, et me ei saa võtta tõsiselt mõtet, et teoreetiline veendumus sellises üldises teesis viiks kõlbeliste reaktiivsete hoiakute täieliku lagunemiseni. Kas me saame võtta tõsiselt mõtet, et selline veendumus veendumus, mis ju ka paljudel on olnud, nii on nad vähemalt väitnud viiks samas nende hoiakute kaasaelavate analoogide täieliku lagunemise või tagasilükkamiseni. Ma arvan, et muutust sotsiaalses maailmas, mis jätab meid haavatavaks isiklikele reaktiivsetele hoiakutele, mitte sugugi aga nende kaasaelavatele analoogidele, ebanormaalset enesekesksuse üldistumist, mis sellest tuleneks, on meil ehk veel raskemgi ette kujutada kui mõlemat tüüpi hoiakute lagunemist koos. Kuigi leidub mõningaid paratamatuid ja mõningaid sattumuslikke erinevusi nende viiside ja juhtude vahel, kuidas need kaht tüüpi hoiakud toimivad või kuidas nende toimimine on pidurdatud, püsivad või kaovad nad üldiste inimvõimete või -kalduvustena ikkagi koos. Viimaks, kui võtta edasine küsimus, kas ei oleks determinismiteesi üldise omaksvõtu korral ratsionaalne muuta maailma nii, et kõik need hoiakud oleksid täielikult tühistatud, siis pean ma sellele vastama nagu ennegi, et sellist küsimust esitav inimene ei ole mingilgi moel suutnud taibata eelneva vastuse tähendust, inimliku seotuse loomust, mis siia on kaasatud: on kasutu küsida, kas ei oleks meil ratsionaalne teha midagi, mida me loomu poolest pole võimelised tegema. Sellele pean lisama nagu ennegi, et kui meile avaneks kas või hetkekski sellise jumaliku valiku võimalus, oleks selle tegemise või sellest keeldumise ratsionaalsus määratud hoopis teiste kaalutlustega kui kõnealuse üldise teoreetilise doktriini tõesus või väärus. Viimane kaalutlus oleks lihtsalt ebaoluline; ja kui tuletada meelde, et need, kes on veendunud, et determinismi tõesus ikkagi 338 Peter Strawson muudaks ühe valiku ratsionaalseks, siis saab paradoksaalsel kombel selgeks, et alati on olnud ületamatult keeruline mõistetavalt seletada, kuidas selle teesi väärus võiks muuta ratsionaalseks vastandliku valiku. Olen teadlik, et sellisel viisil oma argumenti esitades ja väga huvitavaid erinevusi eirates pole ma esitanud rohkemat kui skeemi, kasutades mõnikord oma väljenduses tooreid vastandusi seal, kus valitseb suur nähtuste keerukus. Eriti jõhkralt toores ja samas keskne võib tunduda lihtne vastandus ühelt poolt objektiivsete hoiakute ja teiselt poolt mitmesuguste vastupidiste hoiakute vahel, mida ma olen neile vastandanud. Las ma peatun, et leevendada natuke seda tahumatust ja ühtlasi tugevdada üht oma keskset väidet, mainides mõningaid asju, mis neid vastandlikke hoiakutüüpe omavahel ühendavad. Nõnda näiteks vanemad ja need, kes tegelevad väikeste laste eest hoolitsemise ja nende kasvatamisega, ei saa end puhtal ja kitsendusteta kujul siduda kumbagi tüüpi hoiakutega. Nad käivad läbi olenditega, kes on potentsiaalselt ja aina enam võimelised omandama inimlike ja kõlbeliste hoiakute täielikku mitmekesisust ja nende objektiks olema, ent ei ole kummakski veel täiesti võimelised. Selliste olendite kohtlemine tähendab seega teatavat sorti kompromissi tegemist, pidevat hoiaku vahetamist, võttes ühel hetkel omaks objektiivse ja siis jälle väljaarenenud inimese oma. Harjutamine viib märkamatult tõelise soorituseni. Lapse karistamine nii on kui ei ole sarnane täiskasvanu karistamisega. Eeldagem, et me üritame seostada sellist lapse arengulist kujunemist vastutavaks olendiks, mitteobjektiivsete hoiakute objektiks, selle determineerituse tähendusega, mis juhul determinismi võimaliku tõesuse korral kogu käitumine võib olla determineeritud, ja mis juhul determinismi tõesuse korral kogu käitumine on determineeritud. Mis mõju saaks olla sellisel determineerituse tähendusel meie hoiakute arenenevale muutusele laste suhtes? Kas poleks imelik mõelda lapse arengust kui progressiivsest või ebaühtlasest kujunemisest, nii et enne oli ta käitumine ses tähenduses determineeritud ja nüüd enam ei ole? Mis iganes determineerituse tähendust vaja on, et determinismiteesi sõnastada, vaevalt saab see olla säärane, mis lubab kompromisse, piirjuhtusid vastustes küsimusele Kas see käitumine on determineeritud või mitte?. Laste puhul on aga loomu poolest tegu piirjuhuga, varju- 339

74 Vabadus ja pahameel lise alaga, milles me liigume. Võtkem ka näiteks hoopis teistsugune juhtum pinge psühhoanalüütiku suhtes oma patsienti. Temapoolset hoiaku objektiivsust, temapoolset tavapäraste reaktiivsete hoiakute tühistamist teisendab tugevasti tõsiasi, et tegevuse eesmärgiks on muuta säärane tühistamine ebavajalikuks või vähem vajalikuks. Me võime siinkohal rääkida ja loomuldasa ka räägime toimija vabaduse taastamisest. Vabaduse taastamine tähendab aga selle võimaldamist, et toimija käitumine oleks mõistetav teadvustatud, mitte ainult teadvustamata eesmärkide kaudu. Just see on tegevuse sisuks; ja ainult niivõrd, kui see saavutatakse, saab paika panna, et tavapäraste kõlbeliste hoiakute tühistamine või pooleldi tühistamine ei ole enam tarvilik või sobiv. Siin näeme jällegi selle determineeritud olemise mõiste ebaolulisust, mis peab olema determinismi keskne mõiste. Me ei saa nimelt nõustuda ei sellega, et psühhoanalüütiku tegevuse eesmärk on saavutatav, ega ka sellega, et tollel saavutusel on säärane tulemus, samal ajal arvates, et (1) neurootiline käitumine on determineeritud ses tähenduses, mille kohaselt kogu käitumine võib olla determineeritud, ja et (2) see on nii, kuna neurootiline käitumine on determineeritud tähenduses, mille kohaselt objektiivseid hoiakuid saab pidada neurootilise käitumise suhtes sobivateks. Me ei saa sellega igatahes nõustuda, süüdistamata ennast ebakooskõlalise hoiaku võtmises psühhoanalüütilise ravi suhtes. VI Nüüd saame üritada täita tühimikku, mis eksisteerib pessimisti jaoks selles, kuidas optimist kõlbelise vastutuse mõistet kirjeldab, ja selles, mis on kõlbelise hukkamõistu ja karistuse aluseks; ja täita seda meile teadaolevate tõsiasjadega. Nimelt, nagu ma olen juba märkinud, kui pessimist katsub seda tühimikku täita, tormab ta kaugemale tõsiasjadest, nagu me neid teame, ja väidab, et seda pole võimalik täita, kui determinism pole väär. Pessimisti vaimule on aga kindlasti ilmne meile teadaolevate tõsiasjade osaline tähendus. Kui optimist, tema vastane, üritab näidata, et determinismi tõesus ei raputaks kõlbelise vastutuse mõiste ja kõlbelise hukkamõistu ning karistuse aluseid, siis viitab ta rohkem või vähem põhjalikul moel harilikult nende ta- 340 Peter Strawson vade tõhususele käitumise reguleerimisel sotsiaalselt soovitud viisil. Neid tavasid võetakse ainult kui sotsiaalse töötluse vahendeid, kui individuaalse ravi ja sotsiaalse kontrolli meetodeid. Pessimist eemaldub sellest pildist; ja tema eemaldumine sisaldab endas tavaliselt emotsionaalset šokki. Ta on valmis palju muu hulgas ütlema, et haavaja ise on haavatud säärasest vaatest enda hukkamõistule ja karistusele. Meile on juba nähtavad selle eemaldumise põhjused, mis seletavad emotsionaalset ja mõistelist šokeeritust. Optimisti pakutud pilt on antud kujul, mis sobib olukorraga, mida kujutatakse olevat täielikult määratud hoiaku objektiivsusest. Ainsateks toimivateks mõisteteks selles pildis on sotsiaalne töötlus, ravi ja kontroll. Samas välistab täielik hoiaku objektiivsus kõlbelisi reaktiivseid hoiakuid välistades ühtlasi kõlbelise hukkamõistu ja kõlbelise vastutuse mõistete juurde kuuluvad olemuslikud elemendid. See annab alust mõisteliseks šokiks. Sügavam emotsionaalne šokk ei ole pelgalt reaktsioon sobimatule mõisteanalüüsile, vaid vihjele muutuse kohta maailmas. Ma märkisin, et kui hoiaku objekt ei ole kõrvale heidetud arenenud inimestevahelistest ja kõlbelistest hoiakutest ebaküpsuse või ebanormaalsuse tõttu, on teatud juhtudel ja teatud põhjustel võimalik viljelda hoiaku erandlikku objektiivsust. Optimisti kirjeldus paistab sisaldavat ettepanekut, et sellise hoiaku peaks üldiselt omaks võtma kõigi süüdlaste suhtes. See on pessimisti silmis piisavalt šokeeriv. Selle šoki tõttu teravdunud silmad näevad tal aga kaugemale. Seda jaotust oleks inimloomuse suhtes raske teha kui juba kõigi süüdlaste, siis kogu inimkonna suhtes. Enamgi veel, kellele peaks selline soovitus olema mõeldud? Vaid võimupositsioonil olevatele isikutele, autoriteetidele. Nõnda paistavad avanevat tumedad sügavikud. (Vt Mabbott 1956.) Me piirame aga oma tähelepanu süüdlastega. Meid huvitavateks mõisteteks on ühelt poolt vastutus ja süü, mida võetakse kui kõlbelisi ja mis seostuvad moraalikogukonda kuulumisega, ning teiselt poolt nõue, nördimus, halvakspanu, hukkamõist, mida võetakse kui kõlbelisi ja mis seostuvad karistamisega. Nagu pahameel kipuvad ka nördimus ja halvakspanu pidurdama või vähemalt piirama meie heatahtlikkust nende hoiakute objekti suhtes ja soodustama vähemalt osalist ja ajutist heatahtlikkusest loobumist; nende mõju on proportsioonis nende tugevusega; ja nende 341

75 Vabadus ja pahameel tugevus on proportsioonis sellega, mida tuntakse kahju suurusena ja kuivõrd toimija tahe sellega samastub või on selle suhtes ükskõikne. (Need seosed ei ole muidugi sattumuslikud.) Säärased halvakspanevad ja nördinud hoiakud on aga just kõlbelise nõude korrelaatideks neil juhtudel, mil tuntakse, et nõudest pole välja tehtud. Nõude esitamine ongi kalduvus säärasteks hoiakuteks. Erinevalt objektiivsetest hoiakutest ei kaasa nende omamine oma komponendina objekti nägemist moraalikogukonda mittekuuluvana. Osaline heatahtlikkusest loobumine ja teise suhtes esitatava üldise nõude muudatus, et teist peaks võimaluse korral säästma kannatustest, mida need hoiakud implitseerivad, on pigem selle tulemus, et teda nähakse püsivalt moraalikogukonna liikmena; ainult kui kellenagi, kes on selle nõudeid rikkunud. Karistuse olemuslikuks osaks olev valmisolek kaasa minna süüdlasele kannatuste põhjustamisega on seega kooskõlas jutuks olevate hoiakute kogu mitmekesisusega. Kõne all pole pelgalt kõlbelised reaktiivsed hoiakud süüdlase suhtes. Mainida tuleb ka süüdlaste enesele suunatud reaktiivseid hoiakuid. Nii nagu teistele suunatud reaktiivsed hoiakud on seostatud valmisolekuga kaasa minna süüdlasele kannatuste põhjustamisega karistuse institutsiooni piires, nii on ka enesele suunatud reaktiivsed hoiakud seostatud süüdlase valmisolekuga alluda säärasele karistusele, ilma esile toomata reaktsioone (nt pahameelt), mida ta tavaliselt ilmutaks, kui talle kahju tehakse; s.t valmisolekuga n-ö aktsepteerida karistust kui kohast või õiglast. 4 Ma ei taha sugugi öelda, et sellise valmisolekuga alluda, olgu siis süüdlase enda või teiste poolt, kaasneksid või et sellele eelneksid alati või tavaliselt nördinud ärritus või süümepiinad; ma tahan vaid öelda, et meile kuulub hoiakute ja tunnete kontiinum, mille hulka selline valmisolek alluda kuulub. Ma ei taha ka sugugi öelda, et tolle hoiakute kontiinumi hulka kuulub see, et peaksime olema valmis kaasa minema süüdlastele kannatuste põhjustamisega viisil, mida me peame küllaltki meelevaldseks või kooskõlas olevaks meetmetega, mida peame täiesti kasutuks. Vastupidi, olgu see metsik või tsiviliseeritud, aga me usume min- 4 Loomulikult mitte igasugust karistust igasuguse teo eest, mida võidaks pahaks panna. 342 Peter Strawson gilgi määral hukkamõistmis- ja karistamistavade kasulikkusesse. Nende tavade ühiskondlik kasulikkus, mida optimist nõnda teravalt rõhutab, ei ole aga praegu kõne all. Kõne all on pessimisti õigustatud kahtlus, et rääkida vaid ühiskondlikust kasulikkusest tähendab jätta välja midagi äärmiselt olulist, mis kuulub kontseptsiooni, mis meil nendest tavadest on. See äärmiselt oluline asi on taastatav, kui pöörame tähelepanu tollele hoiakute ja tunnete keerukale võrgule, mis moodustab olemusliku osa meile tuttavast kõlbelisest elust ja on pinges hoiaku objektiivsusega. Ainult sellele hoiakute mitmekesisusele tähelepanu pöörates võime tagasi võita meile teadaolevatest tõsiasjadest selle tähenduse, mida me s.t meie kõik silmas peame, kui räägime moraalikeeles teenest, vastutusest, süüst, hukkamõistust ja õiglusest. Aga me ka tegelikult võidame selle tähenduse tagasi. Me ei pea minema mainitud tõsiasjadest kaugemale. Kuna optimist eirab neid hoiakuid või mõistab neid valesti, väidab pessimist õigusega, et tema kirjeldusest on leitav tühimik. Me saame tema jaoks tolle tühimiku täita. Vastutasuks peame aga nõudma pessimistilt, et ta loobuks oma metafüüsikast. Optimist ja pessimist mõistavad fakte valesti väga erimoodi. Nende eksimustel on aga sügavas mõttes midagi ühist. Mõlemad püüavad eri viisil fakte üle intellektualiseerida. Kõnealuste inimlike hoiakute ja tunnete võrgu üldises struktuuris on lõputult ruumi muutmisele, ümbersuunamisele, kriitikale ja õigustamisele. Õigustusküsimused on aga struktuuri suhtes sisemised või seostuvad muudatustega, mis on selle suhtes sisemised. Hoiakute üldise raamistiku olemasolu on midagi, mis on antud koos inimkogukonna olemasoluga. Tervikuna see ei vaja ega luba välist ratsionaalset õigustust. Nii pessimist kui optimist näitavad end erineval viisil võimetuna seda tunnistama. 5 Optimisti viis fakte üle intellektualiseerida kujutab endast tüüpjuhul ebatäielikku empi- 5 Võrdle seda induktsiooni õigustamise küsimusega. Inimlik pühendumine induktiivsele uskumustekujundamisele on algupärane, loomulik, mitteratsionaalne (mitte irratsionaalne) miski, millest me mingilgi moel ei saa loobuda. Ratsionaalne kriitika ja refleksioon saavad ometi täiustada standardeid ja nende rakendamist, pakkuda reegleid põhjuse ja tagajärje hindamiseks. Alates sellest, kui Hume tõsiasjad selgeks tegi, on inimesed tõrkunud neid tunnistamast. 343

76 Vabadus ja pahameel rismi, ühekülgset utilitarismi. Ta proovib leida sobivat alust teatavatele ühiskondlikele tavadele nende kalkuleeritud tagajärgedes, aga kaotab silmist (võib-olla isegi soovib kaotada) inimlikud hoiakud, mida need tavad osalt väljendavad. Pessimist ei kaota neid hoiakuid silmist, aga ei suuda tunnistada tõsiasja, et just need hoiakud täidavad tühimiku optimisti kirjelduses. Seetõttu arvab ta, et tühimikku on võimalik täita ainult siis, kui mingi üldine metafüüsiline propositsioon on korduvalt tõestatud, tõestatud kõigil juhtudel, mil on sobiv omistada kõlbeliselt vastutust. Selle propositsiooni koherentne ja mõistetavalt relevantne väljendamine tundub talle niisama raske kui selle deterministliku vastandi väljendamine. Isegi kui on leitud vormel ( kontrakausaalne vabadus või midagi sellist), paistab siiski säilivat lünk selle praktikas rakendamise ja eeldatavate kõlbeliste tagajärgede vahel. Vahel torkab ta sellesse lünka midagi, mis intuitiivselt paistab seda täitvat haletsusväärne vidin filosoofi jaoks, mida kanda amuletina iseenda inimlikkuse äratundmise vastu. Isegi moraaliskeptik pole kaitstud endale omase soovi suhtes üleintellektualiseerida sellised mõisteid nagu kõlbeline vastutus, süü ja hukkamõist. Ta näeb, et optimisti kirjeldus on sobimatu ja pessimisti libertaarne alternatiiv tühi; ja ta ei leia muud võimalust, kui kuulutada kõnealused mõisted sisemiselt vastuoluliseks, väites, et hukkamõist on metafüüsiline. Metafüüsika oli aga metafüüsiku silmades. On kahju, et kõlbelistest tundmustest kõnelemine on langenud soosingu alt välja. See väljend oleks päris hea nimi selle inimlike hoiakute võrgustiku jaoks, tunnistamaks selle iseloomu ja kohta, millest me minu meelest leiame ainsa võimaluse lepitada siinseid vaidlevaid pooli üksteise ja faktidega. Praegusel ajal leidub tegureid, mis mõneti paradoksaalsel kombel teevad selle tunnistamise raskemaks. Need inimlikud hoiakud on oma arengus ja oma ilmingute mitmekesisuses ise aina enam muutunud uuringute objektiks sotsiaal- ja psühholoogiateadustes; ja inimese eneseteadvuse säärane kasv, mis peaks vähendama leppimisraskusi, tegelikult mitut moodi suurendab neid. Üheks võrdlemisi vähetähtsaks teguriks on kasvav ajalooline ja antropoloogiline teadlikkus nende vormide mitmekesisusest, mida need inimlikud hoiakud võivad võtta eri aegadel ja eri kultuurides. See tekitab õigustatud ettevaatlikkust väite suhtes, et hoiakuvormid, 344 Peter Strawson mis võivad olla olulised lokaalselt ja ajutiselt, on olemuslikuks tunnuseks moraali mõistele kui sellisele. Kahtlemata peegeldasid minu kirjeldused inimlike hoiakute kohta mingil määral meie kultuuri lokaalseid ja ajutisi tunnusjooni. Teadlikkus vormide mitmekesisusest ei tohiks meid aga takistada ka tunnistamast, et nende vormide täieliku puudumise korral on kaheldav, kas võiks olla midagi, mida meie saaksime mõista inimsuhete süsteemina, inimkogukonnana. Üpris teistsugune ja tähtsam tegur on see, et psühholoogilised uuringud on õigusega kõigutanud meie usaldust kõnealuste hoiakute paljude ilmingute suhtes. Seda silmapaistvat ala hõlmavad enesepettus, mitmemõttelisus ja ähmasus, süü ülekandmine, alateadlik sadism ja muu. Ent vaid ülepaisutatud õud, mida ennast on võimalik kahtluse alla seda, muudaks meid võimetuks tunnistama tõsiasju põhjusel, et eksisteerib ka nende tõsiasjade pahupool. Viimaks, võib-olla kõikidest kõige olulisemaks teguriks on nende teoreetiliste uuringute endi maine. See maine on kõrge ja võib panna meid unustama, et hoolimata sellest, et filosoofia on teoreetiline, peame selles arvesse võtma faktide kogu tähendust; me ei saa eeldada, et filosoofidena peame vaatama või võime vaadata ennast, inimesi, distantseerununa hoiakutest, mida me teadlastena uurime distantseerunud positsioonilt. See ei tähenda mingilgi moel, et nende uuringute valguses poleks võimalik ega ihaldusväärne oma inimlikke hoiakuid ümber suunata või teisendada. Me võime aga õigusega pidada ebatõenäoliseks, et meie teadmiste kasv oma teatavate aspektide kohta viib nende aspektide täieliku kadumiseni. Võib-olla on kujuteldav, et nii peaks minema, ja ehk siis täituksid mõne filosoofi unistused. Kui me piisavalt ehk radikaalselt muudame optimisti vaadet, siis on see tõene. Ei ole kaugeltki vale rõhutada kõigi nende tavade tõhusust, mis väljendavad või ilmutavad meie kõlbelisi hoiakuid, reguleerides käitumist soovitud viisidel; või lisada, et kui meie teatavad uskumused mõnede kõnealuste tavade tõhususe kohta oleksid väärad, oleks meil hea põhjendus nendest tavadest loobuda või neid muuta. Vale on aga unustada, et need tavad ja nende omaksvõtt, reaktsioonid nendele tõepoolest on meie kõlbeliste hoiakute väljenduseks ja mitte pelgalt vahenditeks, mida me kasutame kalkuleerivalt regulatiivseks otstarbeks. Meie tavad ei ka- 345

77 Vabadus ja pahameel suta pelgalt ära meie loomust, nad ka väljendavad seda. Isegi selle tõhususe tegelik mõistmine, mis meie hoiakute väljendustel on, sõltub selle mäletamisest. Kui me seda mäletame ja muudame vastavalt optimisti seisukohta, parandame samal ajal selle mõistelisi puudujääke ja hoiame eemal ohte, mis sellega paistavad kaasnevat, tuginemata hämarale ja paanilisele libertaarsele metafüüsikale. Kirjandus M a b b o t t, J. D Freewill and Punishment. Contemporary British Philosophy. 3rd series. London: Allen & Unwin N o w e l l - S m i t h, P. H Freewill and Moral Responsibility. Mind, vol. LVII N o w e l l - S m i t h, P. H Determinists and Libertarians. Mind, vol. LXIII Sir PETER FREDERICK STRAWSON ( ), Inglise filosoof. Õppis Oxfordi St Johni kolledžis, alates 1948 Oxfordi University kolledži õppejõud sai Waynflete i metafüüsilise filosoofia professoriks Oxfordi ülikoolis ja Magdalene i kolledži liikmeks, emeriteerus Oli Briti Akadeemia ja Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liige, aastal löödi rüütliks. Teoseid: Introduction to Logical Theory (1952); Individuals: An Essay in Descriptive Metaphysics (1959); The Bounds of Sense: An Essay on Kant s Critique of Pure Reason (1966); Logico-Linguistic Papers (1971, artiklikogumik); Freedom and Resentment and Other Essays (1974, artiklikogumik); Subject and Predicate in Logic and Grammar (1974); Skepticism and Naturalism: Some Varieties (1985); Analysis and Metaphysics: An Introduction to Philosophy (1992); Entity and Identity and Other Essays (1997, artiklikogumik) ja Philosophical Writings (2011, artiklikogumik). Akadeemias on Strawsonilt varem ilmunud Isikud (1999, nr 12, lk ; tlk B. Mölder) ning Esimene isik ja teised (1999, nr 12, lk ; tlk B. Mölder). ARTUR KUUS. Taju (2012) 346