mihhail epsteini essee esseest eesti y-kirjandus : trepp keskele argo riistan räägib lauri pilteriga teatav viidingu kriitika jürgen rooste putšist

Transcription

1 10 9 eesti kirjanduse seltsi kvartalikiri nr 9 : talv 2004 esimene raund ÕUNAPUU LUHAMETS mihhail epsteini essee esseest eesti y-kirjandus : trepp keskele argo riistan räägib lauri pilteriga teatav viidingu kriitika jürgen rooste putšist

2 s vihik nr 9 : talv 2004 eesti kirjanduse seltsi kvartalikiri toimetaja : priit kruus vastutav väljaandja : berk vaher küljendus : fonograaf & lendav hollandlane trükk : bookmill trükikoda ja kirjastus ISSN : X tänu tartu linnavalitsuse kultuuriosakonnale tartu kultuurkapitalile ja suurele kultuurkapitalile eesti kirjanduse selts ei vastuta vihiku eest vihik.tfd.ee populaarne telefonimäng europarlamendi moodi näeb välja nii, et üks ütleb flaami keeles «zwitserland» ning see tõlgitakse inglise keelde «russia» epl 20. oktoober 2004

3 S I S U K O R D TOIMETAJA Huvitav : Priit Kruus : 02 PÕHIKIRI Y-kirjandus : Aare Pilv & Berk Vaher : 03 LÄHIVÄLIS Essee esseest : Mihhail Epstein : 14 Järelsõna Epsteini artiklile : Alla Diomidova : 18 ESIMENE RAUND Täiesti salajane : Ervin Õunapuu : 20 Põlvkondade kogemus : Joel Luhamets : 24 PUTŠ & PLOMBIIR Tšapajev ja tühjus. Sissejuhatus mällu : Jürgen Rooste : 26 USUTLUS Lauri Pilter : Argo Riistan : 31 KRIITIKA KRIITIKA Kõukagrill : Hedda Maurer : 43 Teatud kriitika : Lauri Eesmaa : 45 TÕLKETELEFON Siht : Pehk : Ploom : Jaaks : Ojalo : 48 AVANTPOP Kompromiss hullumeelsega : Matis Song : 51 L.i.n.h : Mzz Crow : 54 Tiitrite mäss : Erkki Luuk : 56 SKRIPTKA Gebardis : Aesma : Tamm : Vabat : 62 EISEL VICE Rene Zapeck: mäng : Gabriel Eisel : 81 HOROSKOOP 21. sajandi horoskoop : Aarne Ruben : 86 KIIΛKIRI acoustic counterpoint : andreas w : 93 1

4 toimetaja 2 Huvitav Priit Kruus Jumala olemasolust või temasse uskujate mõistuse(tuse)st võivad rääkida need, kes on jõudnud läbitunnetuseni. Uus rubriik «Esimene raund» esitleb kahte sellist inimest: ateismi esivõitleja Ervin Õunapuu ja praost Joel Luhamets, kes selle artikli kirjutamise ajal kandideerib Eesti peapiiskopiks. Mulle meeldib nende debati juures see, et ei minda isiklikuks, kuigi esitatud nägemused on kardinaalselt erinevad. Üllatavat ja sümpaatset on aga Õunapuus ja Luhametsas rohkemgi. Ristiusu tampija Õunapuu kirjutab kihutustöö nimel juba aastaid raamatuid ja artikleid, teeb filme ja annab intervjuusid vasakule ja paremale. Selline hulk kulutatud energiat viitab minu arvates isiklikule otsingule eesmärk on leida keegi, kes teeks selgeks tühjuse ja hirmutunde põhjused, mis on tabanud kunagi sügavalt uskunud inimest. Kas on võimalik, et Õunapuu hoolib religioonist vähem kui EELK juhtivad tegelased? Tegelikult vaevalt. Õunapuul on pigem potentsiaali saada suuremaks märtriks kui mõni vagatseja. Tänu sellele, et ta näitab avameelselt oma isiklikku viha ja võimalikku ummikusolekut. Erinevalt ateist Õunapuust ei vaevu praost Joel Luhamets küsima: miks pean ma uskuma? Luhametsa artikkel erineb oma tonaalsuselt harjumuspärasest õhkuahmimisest, millega haavunud kirikutegelased vastavad uskumatute (provotseerivatele) kahtlustele. Luhametsa artikkel ütleb selgelt: usun, sest mina tahan nii. Religioon ja usk põhjustasid sel aastal kaks kohtuasja: lisaks Õunapuule esitati süüdistus ka Lauris Kaplinskile, keda ähvardab lausa vangla. Vihik soovib poolte valimise asemel õhutada siirate seisukohtade avaldamist. Mida rohkem, seda parem. Kas on oluline see, kas me üldse usume või ei? Või see, kuidas me sellest räägime? Ja kas me laseme ka teistel rääkida? Kui ainult me kõik oskaksime jõuda õige tunnetuseni, siis võiksime näha paljude väikeste universumite sündi. Äkki oleks meil nende keskel huvitav meil ja meie jumalatel. Te loete Vihikut. Akna varastamine : eesti Y-kirjandus Berk Vaher & Aare Pilv Viimastel aastatel on Eestis ilmunud mitmeid isevärki teoseid, mis oma julges lahknemises kirjanduse keskvoolust ja ühtlasi mõneti retseptiivsesse lünka või hõrealasse sattudes evivad teatavat «perekondlikku sarnasust». Autorid ja teosed, kellest lähtume käesolevas artiklis, on 1 : 14NÜ, kuhu kuuluvad Mait Laas, Paavo Matsin, Maarja Vaino, müstifikatoorne Marianne Ravi ja postuumselt aastate vähetuntud kirjamees Johannes Üksi, mõnikord on liikmena mainitud ka Tripp Jarvis. Rühmitus on alates aastast avaldanud kümmekond üllitist, mis mängivad raamatu vormistuse ning teksti ontoloogiaga nende põhiformaat on nn ribaraamat, mille algidu pärineb ideest köita raamatuks trükikojast üle jäänud poognaservad ning trükkida neile oma tekst. Seni viimane väljaanne on «Ekskursioonijuhi Laptop », mis on ka nende esimene veidigi laiemat tähelepanu leidnud raamat. Valdur Mikita, kes on kaitsnud semiootikadoktori kraadi teemal «Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias» ning kelle kaks tekstikogu «Äparduse rõõm» (2000) ja «Rännak impampluule riiki» (2001) on tema teooria praktilised näidised eksperimentaalsed loovusharjutused. Mikita tegevusvaldkonnaks on keelelisus, keele nägemine kõikjal verbaalse keele kõrval maailma paabellikkus, mida Mikita registreerib teadlase süstemaatilisuse ja mänguri kirega. Mikita pakub välja kõikvõimalikke viise lugeda maailma nähtusi keelena, millest saab moodustada luuletusi (nt puuvõra liikumine kui omaette keel), või lugeda verbaalset keelt tavapärasest erineval viisil, nii et harjumuslike dominantsete keele dekodeerimise strateegiate asemel on põhitähelepanu perifeersetel (nt lause mõnede sõnade asemel sümbolid, nii et lause grammatiline struktuur jääb ometi arusaadavaks). Lisaks toob ta näiteid «võimatutest tekstidest» (nt raami sees asuvatest punktidest koosnev pilt, mis väidetakse olevat luuletus, kus väidetakse, et seda luuletust on võimatu lugeda; või kujutis peeglist ning küsimused, mis lähtuvad eeldusest, et peeglit võetakse luuletusena). Erkki Luuk, samuti hariduselt semiootik, kes on avaldanud luulet ja kriitikat ajakirjades ning raamatu «0rnitoloogi pealehakkamine», mis pälvis aastal Betti Alveri debüüdiauhinna. Tegemist on tekstiga, mida võiks ehk võrrelda kujutava kunsti abstraktsionis- nii et harjumuslike dominantsete keele dekodeerimise strateegiate asemel on põhitähelepanu perifeersetel y-kirjandus : vaher & pilv 3

5 põhikiri 4 viljelnud eksperimentaalset elektroonilist muusikat osaleb praegu melodeklamaatorina kultusansamblis luarvik luarvik miga, aga siin on värvide ja vormide asemel lause süvastruktuurid. Seejuures on tekst sidus ja süžeeline, mis on seesuguse keelekäsituse puhul kõige üllatavam. Kiwa (altenatiivsed nimekujud ki wa ja ki wa), kes on juba mõnda aega tuntud maali- ja videokunstnikuna, viljelnud eksperimentaalset elektroonilist muusikat ja osaleb praegu melodeklamaatorina kultusansamblis Luarvik Luarvik. Ta on avaldanud luulekogu «Lasteaiast põgenenud mänguasjad» (2002) ja esseistlikke tekste ajakirjas Vihik ning on avaldamas pikemat proosateksti «Roboti tee on nihe». Mõnevõrra sarnane Luugiga, kuid impulsiivsem ja vohavam, mängib rohkem erinevate keelekasutuste tühjendavale tulistamisele, kuni see muutub täiesti vabaks pidevaks hüüdeks. Ta kirjutistes liitub tehnošamanistlik müstika vaimustusega sundimatust assotsiatiivsusest, mida Kiwa omistab teisme-eelsete tüdrukute kõnepruugile ja maailmatajule. Kaspar, kes on seni avaldanud stiilse enda illustreeritud miniatuuride (bagatellide) kogu «Ummakumma» (2003) lõbus dändi ja mullipuhuja, kes mängib sõnade ja kõrgkirjanduslike klišeede vaba, kuid samas maneristlikult väljapeetud assotsieerimisega. Mainida tuleks ka ajakirja Vihik, mis asutati aastal Tartus ning ongi nimetatud autorite üheks põhiliseks avaldamispaigaks. Kindlasti on uue alternatiivse kirjandus- ja kultuuriajakirja teke üks eeldusi kõnealuse kogumi märgatavusele eesti kirjandusruumis. Ei ole ehk vajadustki kuulutada neid globaalselt läbinisti pretsedendituks (futurism ja dadaism, Gysini-Burroughsi cut-upid, e e cummings, Rubinstein ja üldse vene kontseptualism, Oulipo on vaid mõned võimalikud paralleelid; ka saksa avangardisti Arno Schmidti hiljuti eesti keelde tõlgitud «Pharosel» on Erkki Luugi «0rnitoloogi pealehakkamisega» mitmeid kokkukõlasid). Samas ei ole kõikvõimalikud pretsedendid muutnud kõnesolevaid eesti näiteid keskvoolulisele kirjanduskäsitlusele kergemini hoomatavaks. Etteaimatav on vastuväide, et juba mingist ühtsest keskvoolust rääkimine on puhtretooriline võte ilma reaalse sisuta ja tegelikult polegi kirjanduses mingit keskvoolu ega saagi olla. Ent pikemas kirjandusloolises perspektiivis on küllap siiski võimalik tuvastada teatavaid konstante ka kirjanduse «ekspertide» hinnanguis, mitte vaid «laiemas lugejaskonnas» (ehkki nende kontingentide vastastikune kausaalsus on ka ilmne). Näiteks proosas võime pidada keskvoolu konstandiks narratiivi nii lugejad kui kriitikud tahavad reeglina ikka «lugusid»; nii fragmentaarsusel kui «teadvuse voolul» tuginevad kirjandusteosed jõuavad kaanonisse märksa harvemini. Laiemas plaanis võib keskvoolu konstandiks olla ka «olustikulisus» kui üldkinnistunud ettekujutus siinpraegusest või ajaloolisest tegelikkusest. Hõlpus oleks keskvoolust lahknevat kirjandust liigitada «avangardiks» (mis juba iseenesest sugereeriks heakskiitu) või «perifeeriaks» (mis oma ambivalentsuses annaks hinnangu andmiseks vabamad käed), kuid need mõisted ei vasta siiski päriselt meie ettekujutusele siin vaadeldavate teoste loomusest traditsioonilisema kirjanduse suhtes. «Avangard» kui «eelsalk» ei pruugigi ju loomuldasa keskvoolu väärtkirjandusest lahkneda, vaid võib olla just selle hoogne löögirusikas, mis «rahva jälle raamatute juurde toob» (või nagu noor sotsiaalkriitilise hoiakuga luuletaja-esseist Jürgen Rooste on deklareerinud: kirjandus ei vaja eliiti, vaid avangardi). Ka «perifeeria» on õigupoolest kohmakas termin: kirjanduslikuks perifeeriaks peetakse ju mitte ainult «avangardi», vaid ka või lausa ennekõike halba, magedat, ideevaest, stampiderohket kirjandust, mille probleem ju tegelikult seisneb liigses truuduses tsentri väärtustele, see on siis nagu kirjanduse mädanenud tuum. (Selle võttestik pole sugugi omane ainult härdameelsetele külatädidele/onudele või gümnaasiumigootikutele, kes igavesti autsaideriks jäävad; ka tunnustatud autorid võivad eduga mugandudes samasse esteetikasse kalduda isegi mitte enam teadliku nihkega, vaid tõsiusklikult, ja see võib olla sama halb kui «perifeeriasse» jääv, aga autori positsiooni või varasema loomingu tõttu ikkagi enamal määral tähele pandud.) Et vältida igasuguseid «avangardi» ja «perifeeria» soovimatuid lisatähendusi, kasutame siin käsitletava kirjandusvoolu kohta ad hoc tühja sõna Y-kirjandus. Y muutub «avangardiks» või «perifeeriaks» vaid siis, kui Y sisaldab mingit kalduvust või tõmmet kaanoniks muutuda, kui tal on mingeid «võimu» ambitsioone. 2 Puhas Y lööb aga kanoonilisel kirjandusruumil aknaid puruks, ent kildude saamiseks, mitte akna kaudu ruumi tungimiseks. Y-kirjandus on «varas», kes purustab akna, sest tal on vaja klaasikilde, mitte midagi toast. Ja võib-olla on Y-kirjanduse suurim probleem asjatus lootuses, et klaasikildudel on alles nii sisse- kui väljavaate värvid. Ja võib-olla on Y-kirjanduse suurimad õnnestumised suutmistes neid värve tõesti säilitada. Mis juhtub aga selle käigus kaanoniga (toaga) akna august tuleb värske või lausa külm õhk sisse, peab uue klaasi panema, uus klaas on aga alati selgem ja pakub puhtamat vaadet. puhas y lööb kanoonilisel kirjandusruumil aknad puruks kildude saamiseks mitte akna kaudu ruumi tungimiseks y-kirjandus : vaher & pilv 5

6 põhikiri 6 esialgne pidepunkt y-i piiritlemiseks või äratundmiseks võikski olla mitte-integratsioon Ometi oskavad ja tahavad vähesed sellist kirjandust lugeda. Sellesse suhtutakse kui mitte just lausa vaenulikult, siis vähemalt pealiskaudselt, suutmata vastu võtta, mida see pakub. Võib ju väita, et ka «tavalisest», keskmelähedasest kirjandusest suudetakse harva võtta kõike, mida see pakub; pakkumise ja nõudluse vahekord on alati kirjanduse kahjuks, see temast kunsti teebki. Kuid tavakirjanduse retseptsioon lähtub vaadeldavast ikka ja alati just kui (päris)kirjandusest, tundes ära selle suure või väikese kirjandusliku väärtuse. Y-kirjanduse retseptsioon on aga pärsitud: kui seda ka tõsiselt võetakse, on sellele raske kohandada tavapärast kirjandusteooriat, ent sageli ei peeta seda tõsise kirjandusliku analüüsi väärilisekski seda võetakse kui pelka mängu, «vormieksperimenti», mis on küll lõbus, aga patta panna ei kõlba, päriskirjanduse mõõtu välja ei anna. 3 Kuidas analüüsida ja väärtustada Y-kirjandust nii kaanoni ja sellega otseselt haakuva suhtes kui ka iseeneses? Kultuuris, kus kirjandus ja kunstid üldse keskenduvad üha enam ühiskondlikust normist lahknevale, on see tegelikult kogu ühiskonna jaoks oluline küsimus, sest kunstid tervikuna, tükkis oma kaanonitega, on ühiskonna suhtes analoogilises seisus Y-iga nende endi sees. Riskides asjassepühendamatule lugejale tunduda abstraktse ja obskuursena, keskendume siin ikkagi ennekõike Y-kirjanduse lugemiseks ja hindamiseks kasulikele äratundmistele, pakkudes konkreetsete teoste ja autorite analüüsi neile vaid illustratsiooniks. Selline lähenemine tundub õigupoolest uuritavaga isomorfne, kuivõrd esialgne pidepunkt Y-i piiritlemiseks või äratundmiseks võikski olla mitte-integratsioon (st tähenduste ja tähistajate isoleerimine sidusast kontekstist, et neid siis luubi all uurida) ehk lausa kultiveeritud teadmatus kirjanduslike ja kognitiivsete konventsioonide ja nende sisemiste seoste suhtes (sest mitte-teadmine positsioonina on alati heuristilisem kui teadaolevais eeldusis liikumine). See teadmatus on just nimelt kultiveeritud, mitte loomulik, kuna selleks, et kilde saada, peab ju teadma, kus on aken või misasi see üleüldse on. (Eesti Y-kirjanikud tunduvad kõik olevat väga suure lugemusega.) Samas jällegi, kui käituda aknaga tavamõistes «teadjana», siis teadmisse kuulub, et aken käib lahti, tal on hinged ja kremoonid, teda ei pea lõhkuma, et õhku tuppa lasta (ja et aknaklaasil omaette pole mingit kasu, saati siis kildudel.) Kaanonisse pääsev kirjandus taastoodab traditsiooni, kuna justkui nõuaks jäljendamist (inspireerides lugejais-hindajais «hea kirjanduse» reegleid, millega teose esiletõstmist põhjendada). Vaevalt autor ise taotleb eeskujulikkust jäljendatavuse mõttes, ent ega vist püüa seda ka välistada (olles ju ilmsesti huvitatud millegi «üldinimliku» tabamisest ja tõeluse üldarusaadavalt adekvaatsest kujutamisest). Nõnda ta kirjapandut ja kirjutamise viisi jäljendataksegi, tahes kui ka tahtmata, hästi ja halvasti ja kõik see vaid tugevdab nii «originaali» kui kummati ka traditsiooni positsiooni kaanonis. Y aga esmapilgul rikub rängalt «kirjanduse tegemise» reegleid, jättes demonstratiivselt tee vabaks ja ometi on autor teadlikult välistanud võrdväärse järeletegemise, pagenud vastutusest uute reeglite kehtestamises. «Sissemurdja» lõhub akna ja kaob kildudega (nõnda õigupoolest sissemurdjaks ega vargaks osutumatagi! ehk vaid huligaaniks); talle järgneja ja katkisest aknast tuppaastuja (sama klaasi ta enam purustada ei saa!) aga juba võib saada süüdistuse sissemurdmises (mida ta pole ju teinudki!) eesmärgiga toas ebaseaduslikult elada või sealt midagi varastada. (Ja nagu ikka, üritatakse kinnipüütut ümber kasvatada, «tubaseks» taltsutadagi tuppamurdmisest loobunu aga võib jääda vabadusse.) Y-it eristab pelgast «avangardist» püüd saavutada tõelist traditsioonitust, nii et seda poleks võimalik nö miinusvõttena kirjanduslikule traditsioonile taandada. Ka neile, kes soovivad edaspidi Y-stki rääkida kui «avangardist», peaks see eristus andma võimaluse omakorda eristada ontoloogilist avangardi poliitilisest (väga päevakajatus tähenduses; ning pidades siin konkreetsemalt silmas kirjanduspoliitikat, ei evi me illusioone selle täieliku kaotatavuse osas kirjanduspoliitika on paratamatu niivõrd, kui sünnib lugemise organiseerimise ja teadmise süsteemsuse nimel.) Y-i sünnitajaks on aga ikka sügav rahulolematus kirjandusega, kirjasõna kasutamise viisidega, lõpuks keele enesega või selle tavapärase ilmnemisega. Y-kirjanduse keskseid lähteküsimusi on mis on kolmas võimalus keele ja vaikimise kõrval? (Küllap ei jäta seda küsimata ka mitmed traditsiooni ja kaanoni suhtes leplikumad autorid, kuid Y-i puhul tundub see lausa vältimatuna.) Sellega seondub küsimus keele (sh normaalseks peetava keelekasutuse) piiridest ja paratamatustest kirjanduses, selle keskvoolu ja äärealade kehtestamisel, analoogiliselt ülalmainitud konstantidega. Kas Tammsaare on sellepärast klassik, et ta kirjutab nii, nagu normaalsed inimesed keelt tajuvad? Aga kas ta üldse kirjutab nii? Või tundub ta normaalne/normatiivne sinnamaani, kuhumaani ise on juba toda tavapärast keeletaju mõjutanud? y-i sünnitajaks on sügav rahulolematus y-kirjandus : vaher & pilv 7

7 põhikiri 8 kaanani ja y-i vahekord on sõda tegelikkuse eluspüsimise eest kui mikita oleks tammsaare kas siis tammsaare oleks mikita? Ehk täpsemalt: kas Tammsaare on oma positsioonil selle pärast, et ta on sinna mängitud ühiskonna hinnangumustreid matkiva kirjanduspoliitika poolt, või on ta seda puhtalt oma asukoha tõttu keeleliste konventsioonide väljal? Muidugi on need kaks omavahel seotud, aga kumb on esmasem sest kui kirjandusväli on esmasem, siis on meil alati võimalus mängida kaanoni tekke kontingentsusele ja see annab võimaluse Y-it näha kui «avangardi» ja «perifeeriat» (antud juhul siis ennekõike pisut nagu rõhutud ja vähemõistetud kirjandust, millel on loomuldasa õigust enamale); aga kui keeleväli on esmasem, siis lisandub olukorrale kaanoni paratamatuse münt, sest keele sisemised võimalikkused pole nii kontingentne nähtus kui sotsiaalsed mustrid, ja siis on Y-i perifeersus täiesti seaduspärane ja loomulik ja isegi soovitav. (See on valik demokraatliku ja aristokraatliku kirjanduskäsituse vahel.) Esimesest võimalusest lähtuvad spekulatsioonid: kas Y võiks olla midagi muud (nihutada keele piire veel kaugemale), kui kanooniline kirjandus oleks midagi muud? Kui Mikita oleks Tammsaare, kas siis Tammsaare oleks Mikita või oleks Mikita kohal midagi lausa senikujutlematut? Teisest võimalusest tuleneb vähemalt tõdemus: Tammsaare on klassik seepärast, et inimesed tajuvad oma keeletajumist nii, et see ühtib Tammsaare kirjutatuga. Kuidas nad tegelikult keelt tajuvad, on iseasi 4, ja seda esile tuua ongi Y-i ülesanne; aga see ei saa olla kanooniline, nii nagu ei saa inimene elada pidevalt psühhoanalüütilises aususes. Nii ei saa Mikita kunagi Tammsaareks, ja Tammsaareks saamine ei annaks Mikitale ka midagi juurde, sest sel juhul toimuks ka paratamatu kohandamine ja nö koolikõlblikuks taandamine, mida Mikital vaja pole. Mõlemast võimalusest saab tuletada ühe Y-i konstandi realismi ümberdefineerimise. Kunsti/kirjanduse vastavus tegelikkusele on olnud oluline igal ajal, küsimus on ainult selles, millisena määratletakse seda tegelikkust (reaaliat) ja milliste ülekandemustrite kaudu saavutatakse kirjanduse vastavus selle reaaliaga. Dilemma seisneb selles, kas avastada keele kaudu uut reaalsust, uusi «asju», või leida keelest seletust/õigustust käibiva reaalsuse kehtivusele. Alati leiutatakse realismi, ei kunagi kunsti, mis ei räägiks «tegelikult» olemasolevast. Kirjanduse ajaloo võib niimoodi esitada üksteisele järgnevate lausungitena «aga tegelikult on nii», «aga tegelikult on naa» jne. Y ongi siis see, mis ütleb «aga tegelikult». Kaanoni ja Y-i vahekord on sõda tegelikkuse eluspüsimise eest. Kaanon hoiab oma tegelikkust elus, Y viib oma tegelikkust ellu võidab see, kelle tegelikkus on parajasti tegevam, tegusam, toimivam. Mille poolest Y aga igal juhul kogu kirjandusele ja kultuurile võiks oluline olla, on see, et ta suhtub keelde ja inimese keelevõimesse sine ira et studio, st ilma seda üle- või alahindamata (kuigi just ülehindamist on sel siiski raske vältida). Ülehindav tekst oleks näiteks Valdur Mikita puuvõra-luuletuse üleskirjutus ilma kommentaarita; kujutame ette, et see on puuvõra sahina salvestus koos kõigi puulehtede liikumise matemaatiliselt väljendatud graafikuga, mille juures oleks siis ka kõigi eristatavate tämbrite ja kõigi erinevate graafide kataloog, mis oleks siis nö sõnastiku ülesandes. See oleks tekst, mis tegelikult oleks ehk huvitav muusikalise kuulmise ja matemaatilise andega puudele enestele, kuid ei anna mingit tõelist inimlikku infot. Järelikult on vaja mingit lisakommentaari, mis viiks asja inimlikku mõõtmesse ja hindaks õigesti seda, mida puuvõra-luulel oleks inimesele öelda. Alahindav oleks see, kui lihtsalt filmida suvalist puuvõra viis minutit sahisemas, ja ütelda, et see on poeetiline; või anda lihtsalt mingi enam-vähem luuleline looduskirjeldus sellest, jättes täiesti ähmaseks, mis keelt siin õigupoolest räägitakse (st räägitakse lihtsalt «looduse ilu keeli», sellist antropomorfiseerivat luulet, kus loodus on isomorfne «hingemaastikega».) See «ilma üle- või alahindamata» tähendab tegelikult «viimse pinguloleku piirini», sest üle selle piiri asi enam ei toimi. See sine ira et studio tähendab: ilma pragmaatiliste huvideta selle keele kasutamise suhtes, ja see puudutab nii seda, et tekst ei pea olema tingimata kommunikatiivne ses tähenduses, nagu seda nõuab igapäevane sotsiaalne infovahetus, ega pea tekst olema tõhus kirjanduspoliitilise relvana, millegi «pikema ja kõvemana». See sine ira et studio tähendab ideaalis kirjandusfilosoofiat kirjanduse enda vahenditega, eneseläbimist; mitte mõnelt metatasandilt toimetatavat vaatlust pragmaatilise keelekasutuse üle, vaid uue metatasandi ülesehitamist, keele uut kahekorra pööramist (nii et keele laip ennast hauas ümber pööraks). Ja selle mittepragmaatilisuse juures ei saa unustada, et keel tegelikult on esmajoones pragmaatiline nähtus. Keele pragmaatika on kõne, keele mittepragmaatika on vaikimine, ja nende kahe vahel tasakaalus olemine ongi see sine ira et studio hoiak. 5 Valdur Mikita ongi eesti Y-kirjanduses omakorda erandlik nähtus, teatud mõttes meta-y. Mikita on mitte niivõrd avastamata maade avastaja, kuivõrd maakaardi looja, kes esitab meile keelelisuse- meta-y y-kirjandus : vaher & pilv 9

8 põhikiri 10 see sarnaneb interaktiivsele draakoni konstrueerimisele kataloogi. Seetõttu langeb ära ka alailma Y-it painav küsimus «kas see pole juba varem olnud?», sest sellise kataloogi eesmärgiks pole «mitte-varem-olnud»-olemine (see on «avangardi» «poliitiline» implikatsioon), vaid lihtsalt «see kõik on võimalik ja seega olemas», kus «varem-juba» või «mitte-veel» ei tule üldse arvesse. Keelelisus kui selline «on alati juba olemas olnud». Mikita tegutseb teadlase süstemaatilisusega ja on seega «uue kirjanduse» diskursusest väljaspool. Ainus, mis tekitab seoseid «avangardsuse» ja «uudsusega» (mis annab asjale «poliitilise» maigu), on see, et ta nimetab seda kõike luuletusteks ja kirjanduseks, kuigi tegelikult on need mõisted suuresti vaid pragmaatilisusest vaba keelelisuse metafoorseks sünonüümiks. Sellises käsitluses on Mikita ja Erkki Luuk isegi mõneti vastandlikud. Kui Luuk otsib «tundmatut», mida keel kombib (ja millele keel tuleb peale laotada nagu loor nähtamatule asjale, et tundmatu kontuurid välja tuleks), siis Mikita jaoks on keel igal pool äratuntav igast asjast paistab tema keelelisus välja, ja see võib-olla üldse ongi ainus põhjus, miks me üldse maailma mingisuguse konkreetsusena tajuda suudame (keel loob samamustrilisuse mitteteadvuse «tühjade» ornamentide ja teadvuse tähenduslike konfiguratsioonide vahel). Samas jällegi pole Luuk oma tegevuses enamasti äärmuslikult ekspansiivne, vaid pigem keeleline/diskursiivne geenitehnoloog, kes loob imetabaseid keele-elukaid, kombineerides ometi juba mingeid olemasolevaid tekstuaalseid parameetreid. See sarnaneb interaktiivsele draakoni konstrueerimisele, millega populaarne loodusteadlane Aleksei Turovski ilmestas üht oma loengut alkeemia zooloogilistest aspektidest. Seesama tekstuaalne ristamine on omane 14NÜ-le (kuigi mõneti teistelt kultuurilistelt lähtepunktidelt ja suurema kontrastsusega) ja Kasparile (suurema dändiliku manerismi ja samas intensiivsema sulandamisega). Äärmuslikem tundmatu jahtimisel keelega on Kiwa «Roboti tee on nihe» pole isegi enam manifesteeriv nagu ta esseed, vaid lausa alateadvuse suhtes piraatlikult kolonialistlik! Aga ega ta ise ei eitagi seda. Kiwal on ka too «avangardi» «poliitiline» eneseteadvustamine enim välja arenenud. Kui ta vestab oma tekstidest, mis erinevais väljaannetes žanrilise ebamäärasuse või lihtlabase arusaadamatuse tõttu on avaldamata jäänud, siis kaanonile on see küllap lüüasaamiste kroonika, «avangardile» lüüasaamiste pööramine saavutusteks (ja Y-le küllap lihtsalt oma eemalseismise nending). Keerulisem on Erkki Luugiga. Võtkem näiteks autorivaba kirjandusesteetikat manifesteeriv kõne, mille ta pidas Betti Alveri debüüdipreemiat vastu võttes. 6 Kas autorieitus ongi vaid see, millena ta on esitatud teksti, kirjaliku keele emantsipatsiooni kaitsekõne (puutudes seega peamiselt keelt) või on selles ka teatavat äraspidist autorikujundi tekitamist, «poliitilise» dominandiga Alveri-preemia-diskursusesse sisenemist ja selle ümberkujundamise üritamist? Või teistpidi üteldes kas Luuk neelab selle kõnega alla preemia-andjate kodustava konksu või näitab see kõne just sellest konksust loobumist? Esimesel juhul on tegu «avangardiga», teisel puhul puhta Y-iga. Võimalik, et Luuk on teadlikult püüdnud liikuda mõlemas suunas korraga ja see püüd üha süveneb, kuigi muutub ka üha raskemaks. (Praegu on veel ka vara väita, kas Luugi looming toitub suundade ületamatust vastuolust või just kummatise ühisosa leidmisest. 7 ) Luugi luule läheb üha enam «pöördesse» võib lausa kurta, et kohati pole luuletuste kontseptuaalne kontekst tekstist endast välja loetav, st on niivõrd solipsistlik ja esoteerne, et ei tee aknaklaasi vastu häält ka, rääkimata klaasi purustamisest. Võimalik, et see (Luugi enda sõnaga) «antisotsiaalne» luule ongi puhas, «ontoloogiline» Y, mis isegi silmanurgast kaanoniga ei flirdi; samas, välistades juba täielikult keele pragmaatilisust, kaldub see üle kirjanduse serva. Kriitiku ja esseistina on Luuk aga saanud püsiautoriks keskvoolu kirjandusmeedias (eriti Postimehe kirjanduskülgedel, mille toimetajat Rein Veidemanni kindlasti tulihingeliseks konservatiiviks võib pidada!). Luugi käsitlused Jaan Oksast või Heiti Talvikust tabavad peenelt nende eripärasid, kuid just nõnda töötavad neid jõulise autoriteediga kaanonisse. Vastuoluline on ka Y-i tõlgitavuse küsimus, tõlkimisega kaasnev roll eesti kirjanduse esindajana mõnes teises kultuuris. Ehk on antud juhul vähemasti osalt tegu tekstidega, mis kasutavad üht keelt võimalikest, eesti keelt keele kui sellise esindajana, pars pro toto, ega püüdle üldse olla allutatud eeldustele ja nõuetelegi, mis eesti kirjandusele omistatakse. Sel juhul oleks kohatu neid tekste käsitada just eesti kirjanduse «avangardina» või isegi võimalusena «avangardiks». Ent millena siis? Ka igal teisel rahvuskirjandusel on ilmselt oma läved, mille ületamine mõjub olulise sammuna selle kirjanduse arengus. Need läved on sageli (alati? paratamatult?) meie jaoks mujal kui nende endi jaoks, õigemini me mõistame nende ületamist teisiti kui teised kultuurid. See, mis teiste kultuuride jaoks kas luuk neelab selle kõnega alla preemia-andjate kodustava konksu ontoloogiline y y-kirjandus : vaher & pilv 11

9 põhikiri 12 mikita nagu juba mõista antud leiab aga tõenäolisemalt koha staabis mitte rindel selle läve tegelikult ületada võiks, ei pruugi siinmail sellisena ära tuntud ollagi. Või siis me peame läveületajaks midagi, mis seda lõppkokkuvõttes (sel määral) ei ületagi. (Kas Emil Tode «Piiririik» tegelikult ületas Ida- ja Lääne-Euroopa vahelise piiri?) Ja kummati võiks eesti keelest tõlgitud Y välislugejale mingit «ahhaa-elamust» pakkuda sel paradoksaalsel (ja viimaks ikkagi kogu huvipakkuvale kirjandusele omasel) põhjusel, et Y toimib ju kogu oma idiosünkraatilisuses kummati äratuntavail maailmakirjanduslikel viiteväljadel. Luuk, Kaspar, Kiwa ja 14NÜ on kõik väga teadlikud maailmakirjanduse kaanoni äärtest, romantilisest/ modernistlikust/dekadentlikust «vahekihist» ja paigutuvad mugavasti selle mõttelistele pikendustele kaanoni äärte taha (ehk siis konverteeruvad eesti Y-ist maailmakirjanduse avangardiks, on eri kultuuride avangardi poolt rakendatavad virtuaalsete palgasõduritena, ilma et nad oleksid mingilgi mõistlikul moel haavatavad). Olulisem: nad võivad hakata toimima katalüsaatorina Y-i tekkeks teistes kultuurides. Mikita, nagu juba mõista antud, leiab aga tõenäolisemalt koha staabis, mitte rindel. (Viimases Estonia ajakirjas, mida toimetab Cornelius Hasselblatt, ongi juba lühitutvustus Mikitast ja tõlgituna «Destruktiivne lehekülg».) Igatahes võib Y olla kultuuriliselt tõlgitavam ja huvipakkuvam kui ilmsemalt traditsiooniline, «eurosõbralikuks» disainitud kirjandus. mõtlesin, et milline huvitav aisting, ühtaegu kuidagi küllane, mingis mõttes «kõnekas», teisalt täiesti tähendusetu, ühest küljest minu kui mõtleva olendi jaoks tumm, teisalt ainult minu kui seda aistingut tundva ja samas abstraheerida suutva olendi jaoks võimalik; samal ajal vabises üle tee haab, lehed tegid üksteise vastu seda haava-häält, ja siis jäin mõtlema («mõtlema» on vale sõna, pigem just jäin kuidagi luuletama mikitaliku puuvõra-luule mõttes), et kui mina oleksin haavalehe asemel, õigemini, kui haavaleht aistiks oma kahisevat puudutust teise haavalehe vastu, kas ta tunneks midagi sarnast, mida mina oma jalatallaga vastu muru, kas ta tunneks sedasama rohelise lehe-aine õhkõrna niiskust ja jahedust ja loomulikku pehmust ja riivamisi-puudet; ja siia lisaks see, et õigupoolest ainus, mille kaudu ma seda võrdlust sain teha, oli lehtede üksteise puudutamise hääl, selles hääles näis sisalduvat mingi info selle puudutuse enda kohta, mis võimaldas mul võrrelda lehtede puudutust oma jalatalla ja muru puudutusega. Täielik sünesteesia, ja ei saa öelda, et tegu polnud mingisuguse keelelisuse-võime harjutusega, sest tegu oli tõlkeharjutusega. [AP] 6 «Autori surm jms» Vikerkaar 3/2004 lk Tõsieluline anekdoot: istusime kord ööhakul kultuurse seltskonnaga Rasputinis, Luuk oli ka seal ja tõdes: «Siin on trepp, mis läheb üles, ja trepp, mis läheb alla. Aga kus on see trepp, mis keskele läheb?» Sestpeale on Vihiku toimetajal Priit Kruusil siinkäsitletava kirjanduse üldnimetuseks just «trepp keskele». [BV] Kommentaarid 1 Loetelu pole range ega lõplik, kuid haarab meie arvates olulisemat ja olemuslikumat. 2 Mõnel juhul on sellise kirjanduse esindajatest Eestis räägitud ka kui «mikrokirjanduslikest», rõhuga idiosünkraatilise siseilma kujutamisel; see kriteerium võimaldab aga hõlmata ka näiteks Mehis Heinsaart, keda on juba põhjust pidada eesti kirjanduskaanonisse kuuluvaks. Teisisõnu: Y-kirjandus võib suuresti mikrokirjandusega kattuda, ent on tehnoloogiliselt küllap siiski mõistetud kirjanduse hämaralale, kuhu mikrokirjandus ilmtingimata ei pruugi jääda. Küllap on Y ise oma olemuselt ennekõike ad hoc-nähtus: kui loeme Alliksaart või Laabanit (aga ka Krulli või Kivisildnikku), siis on nad enda ümber juba kogunud sellise retseptsioonikonteksti, mis teeb ühese sidumise Y-iga raskeks. Nii Y-i määratlemisel pelgast teksti-iseloomustusest ei piisagi; see on just teatav retseptsioonipinnas, millesse need tekstid kukuvad ja millest võrsudes saavad just selle ilme, et neid saab tajuda Y-ina. Nende tekstide mõistev (mitte ilmtingimata imetlev!) retseptsioon tunneb vajadust ka senisest kirjanduskriitikast radikaalselt erineva metakeele kasutuselevõtuks nimetagem arvustajaist Jaak Tombergi, Neeme Loppi, Alvar Loogi, esseistidest eriti andreas w-d (kelle jaoks too metakeelne nihe on lausa ristisõda gerilja positsioonilt, samas kui Lopp ja Loog ei põlga põhimõtteliselt kaanonit, neil on lihtsalt intellektuaalselt huvitavam servapealsetest asjadest kirjutada). 3 Betti Alveri nimelise debüüdipreemia andmist Erkki Luugi «0rnitoloogi pealehakkamisele» võib julgelt pidada pigemini tookordse žürii koosseisust johtuvaks õnnelikuks ja värskendavaks juhuseks kui säärase kirjanduse läbimurdeks keskvoolu. 4 Analoogia: Lacan näitab, kuidas inimesed tegelikult psüühiliselt toimivad, aga inimesed usuvad ennast toimivat nii, et see ühtib näiteks Carnegie käsitlusega. 5 Muuseas, selle eelnevaga tuli mul meelde üks kõrvalepõikeline juhtum, kus ma mõtlesin tegelikult seda Mikita puuvõra-teksti edasi. Olin Puurmanis, kõndisin õhtuse juba pisut jaheda hästi pöetud muru peal paljajalu, tundsin sellest jalataldade aistingust mõnu ja y-kirjandus : vaher & pilv 13

10 lähivälis 14 inimene, siis olen ma täiesti ilma mäluta inimene... Sest ma lasen öelda teistel seda, mida ma ei oska nii hästi öelda, kas oma nigela keelepruugi või oma nigela mõistuse tõttu.» Essee sündis viletsast ja mittesüsteemsest filosoofiast, viletsast ja lünklikust belletristikast, viletsast ja ebasiirast päevikust ning äkki selgus, et just tänu oma armetule sugukondlusele on see žanr erakordselt paindlik ja hea. Olles koormamata raskest pärandist on essee sarnane plebeile oskuses kohanduda paremini elu lõputute muutustega ja omapäraste loovisikutega, erinevalt nendest žanridest, mis pärinevad muistsest ajast. Esseism on segu erisugustest puudujääkidest ja lõpetamatustest, mis lasevad osa saada sellisest terviku osast, mis jääb nähtamatuks selgemate žanride puhul, millel on omad täiuslikkuse eeskujud (poeem, tragöödia, romaan jt) ning seetõttu piiravad kõike, mis ei mahu raamidesse. Essee koostisosadeks on: eksistentsiaalne usaldusväärsus, mis pärineb päevikust, arutlev kokkuvõte, mis pärineb filosoofiast, sümbolistlik täpsus, mis pärineb kirjandusest. Siinkohal selgub, et essee polegi tühjalt kohalt võrsunud ja et ta on täitnud tervikteaduse selle ruumi, mis enne oli müüdi päralt. Žanri juured ulatuvad kaugminevikku, nii et taassündides 20. sajandil tundub ta imelikult võõras olevat ning traditsioonideta. Tegelikult pürib essee sellise elu-, mõtte- ja kujundiühtsuse poole, mis oli algselt, sünkreetilises vormis, juurdunud müüdis. Alles hiljem jagunes müüt kui tervik kolmeks omaette võrsuvaks haruks: argielu, kujundlik ja mõisteline; kirjeldav-dokumentaalne, kunstifantaasiale sarnane ja filosoofilis-mõtteline. Ning üks peen ja habras essee idand tärkas nende müüdi kolme haru lahknemiskohast, ning osutus võrsudes ja harunedes äkki põhitüve järeltulijaks, keskpunktiks sellele elu-mõtte-kujundi tervikule, mis teistes, aina lahknevates teadmise harudes on juba ammu laiali pudenenud. Ja nüüd, mütoloogia taassündimise ajastul, võtab vaimsete kogemuste terviklik ülesmärkimine sageli essee vormi. F Nietzsche ja M Heideggeri esseistika muutub filosoofiaks, T Manni ja R Musili oma kirjanduseks, V Rozanovi ja G Marseille päevikuks. Olles mitte enam perifeersed, vaid kultuurikesksed, omandavad nähtused esseistliku kärmuse, soravuse, sundimatuse, mahavaikimise varjundi. Kõikjal on tunda tõmmet tervikliku mütoloogia poole, mis essee puhul esineb mitte teostuse, vaid võimalikkusena ja kiindumusena. Pea kõik uued kujundid-mütologeemid Camus Sisyphos, Marcuse Orfeus, Manni Dr Faustus ja «võlumägi», Kafka «loss» ja «protsess», Saint-Exupery «lend» ja «tsitadell«on looebakindluse ja hoolimatuse segu pagulase nukrus ja hulkuri jõhkrus Essee esseest Mihhail Epstein Essee on osalt ülestunnistus nagu päevik, osalt arutlus nagu artikkel, osalt pajatus nagu jutustus. Tegemist on žanriga, mis püsib koos oma põhimõttelise žanrituse tõttu. Kui ajada taga avameelsust ning südamepuistamist, saab sellest pihtimus või päevik. Kui asetada rõhk loogikale, dialektilistele üleminekutele ja mõtete loomisele, muutub see artikliks või traktaadiks. Kui tegeleda rohkem looga, sündmuste kirjeldamisega, mis arenevad vastavalt süžee seadustele, on meie ees tahtmatult novell, jutustus või pikem proosatükk. Essee jääb iseendaks üksnes siis, kui ta oma soovist rännata, püüdlusest kõike kogeda ja samas mitte anduda millelegi, ületab alalõpmata teiste žanride piire. Kui hetkeks peatuda, siis laguneb essee ekslik pale põrmuks. Kui ausameelsus läheb liiga kaugele, siis varjub esseist selle abstraktse arutelu taha ning niipea, kui arutelu hakkab kujunema kindlapiiriliseks metafüüsiliseks süsteemiks, purustab kirjutaja selle mõne ootamatu detailiga, juhusliku episoodiga. Essee püsib koos tänu vastuolulisuse energiale, omavahel mittesobivate osade hõõrdumisele ja takistusele. Oma kõige sügavamas loomuses sisaldab essee, kes iganes selle ka kirjutanud on, teatud žanrilist intonatsiooni hägust, katkendlikku: pidev enesedistsiplineerimine ja -piitsutamine, ebakindluse ja hoolimatuse segu, pagulase nukrus ja hulkuri jõhkrus. Esseist ei tea kunagi, mida ta järgmisel hetkel teeb, seepärast võib ta lubada endale seda, mis talle endale meeldib. Ta on pidevas hädas ja puuduses ning mõttega oma peas võib ta kulutada ühel real või lehel nii palju rikkusi, et see teiste jaoks võrdub ühe suure romaani või traktaadi pika ja täisväärtusliku eluga. Hea esseist ei ole just eriti siiras inimene, mitte väga järjekindel mõtleja ega tavaline jutustaja vaese kujutlusvõimega. Rämedalt öeldes, esseel on teiste žanridega sama palju ühist nagu alistajal ja alistujal. See, kes kaotab romaanis või traktaadis nõrga süžee või süsteemi tõttu, võidab essees, kus järeleandmised on hinnalised. Essee on alistumise, järeleandmise kunst, siin võidab nõrgem. Žanri rajaja Michel Montaigne tunnistab oma «Esseedes» pea igal leheküljel oma loomingulist ja vaimset nõrkust, võimetust luua ilmekat, lõplikku ning üldinimlikku teksti. «...Kes paljastab mu harimatuse, ei solva mind sellega üldse, sest selle eest, mis ma räägin, ma teiste ees ei vastuta, kuna ma ei vastuta isegi iseenda ees; ega ole sellega rahul... Ja kui ma olengi üht-teist lugenud sündis viletsast ja mittesüsteemsest filosoofiast viletsast ja lünklikust belletristikast viletsast ja ebasiirast päevikust essee esseest : epstein 15

11 lähivälis 16 on kategooriliselt vaenulik kõikide autoriteedil põhinevate mütoloogiate paindumatu dogmaatilisuse suhtes dud esseistlikus kirja-stiilis, mis on osalt arutlev, osalt kirjeldav ning osalt pihtiv ja jutlustav, st püüab eksistentsist mõtet välja tuua ning juhatada eksistentsi poole. Esseismi sängi voolavad kirjanduse ja filosoofia suurveed ja osalt ka 20. sajandi teadus: K Jung ja T Adorno, A Schweitzer ja K Lorenz, A Breton ja A Camus, P Valery ja T S Eliot, J L Borges ja Octavio Paz, Yasunari Kawabata ja Abe Kobo, G Miller ja N Mailer, S Sontag ja Octavio Paz. Vene literaatidest saab esile tõsta järgmiseid autoreid: V Ivanov, L Šestov, D Merežkovskij, M Tsvetajeva, O Mandelštam, V Šklovskij, I Erenburg, A Solženitsõn, J Brodsky, A Sinjavskij, G Gatšev, A Bitov, S Averintsev. Esseism on palju laiem ja võimsam suund kui ükski teine filosoofia- või kunstisuund, see on avaram kui fenomenoloogia või eksistentsialism, sürrealism või ekspressionism, jne seda just seepärast, et ta ei ole võrsunud ühest kultuuriharust, vaid omab kaasaegse kultuuri üleüldisi omadusi, milles peitub ka tema iha neomütoloogilise terviklikkuse järele, lisaks veel iha nii kultuurisisese kujundi ja tähenduse kui ka kultuuri ja kultuurivälise eksistentsi kokkusulamise järele. Esseism on loomingulise teadvuse valdkond ning ta on kõikehõlmav, olles üle teistest vooludest, mis temasse suubuvad, niisamuti kui mütoloogia, millest nad on välja voolanud. Kuid on olemas üks põhimõtteline erinevus enne liigendunud kultuuri sündinud mütoloogia ja varsti pärast seda sündinud esseismi vahel. Esseism ühendab erisugused: kujundi ja tähenduse, väljamõeldise ja tegelikkuse, hävitamata nende iseseisvust. Seetõttu erineb esseism muistse aja sünkreetilisest mütoloogiast ja 20. sajandi totaalsetest mütoloogiatest, mis liidavad sunniviisiliselt kokku asju, mis muistsel ajal ei läinud lahku loomulikul teel, nimelt nõuavad, et ideaali tunnustataks faktina ja isegi võimatust tegelikkusena, abstrktset mõtet materiaalse argumendina ja ühiskonna liikumapaneva jõuna, ühte isikut teiste isikute eeskujuna. Esseism taasühendab kultuuri lagunenud osi, kuid jätab nende vahele palju iroonia-, refleksiooni-, võõrdumis- ja mänguruumi, mis on kategooriliselt vaenulikud kõikide autoriteedil põhinevate mütoloogiate paindumatu dogmaatilisuse suhtes. Esseism on autorlusega mütoloogia. Üksikisiku eneseteadvus katsub läbi oma võimalikud tahes-tahtmata suhtelised sidemed ühtse maailmaga. Siinjuures isiksuse vabadus ei kao «isikupäratu» müüdi kasuks, vaid saab õiguse luua oma personaalne müüt ja leida eneses isikuvälist ja üli-isiklikku. See autori vabadus luua müüte, mis sisaldab ühtlasi vabadust müüdi ületatavast loogikast, vormib ise žanri. Essee kõigub pidevalt müüdi ja mitte-müüdi, samasuse ja erinevuse vahel: üksik langeb kokku ühtsusega, mõte kujundiga, eksistents tähendusega, kuid need ei ühti täielikult, vaid ilmuvad osaliselt nähtavale, luues konarusi, nihkeid... Ja ainult niiviisi, lootes tervikule, kuid samal ajal mitte unustades selle koostisosade erinevusi, saab teostuda kaasaegne maailmatunnetus. Essee tähendab sõna-sõnalt «kogemust» ja selleks ta alati jääbki. See on eksperimentaalne mütoloogia, tõe järk-järguline ja mitte-lõplik lähenemine müüdile, mitte aga võlts kokkulangemine sellega. Esseism on katse ennetada nii kultuuri pihustamist kui ka selle sundlõimumist; nii lahku minevate üksikosade pluralismi kui sallimatu terviklikkuse tsentrismi; nii kitsalt spetsialiseerunud seltkonnakultuuri killustatust kui ka ilmaliku kildi monoliitsust, mida taaselustatakse seda suurema fanaatilise innukusega, mida võimatum tundub ühendada fantaasia ja tegelikkuse alasid ning mida raskem on neid kokku liita kõigutamatuks usudogmaks. Esseismil on kogemus liita ilma sunduseta, kogemus oletada kokkusobivust, surumata peale ühtesobitust, kogemus, mis jätab uue Terviku südamikku ebakindluse läbielamise, võimalikkuse ruumi, sellise montaigne liku ettevaatliku «ei oska ei tea», mis on eriti püha sakraliseerunud massi-mütoloogia ees. «See, mis ma asjade kohta arvan, näitab ainult minu nägemise mõõtu, mitte asjade mõõtu.» (Montaigne). Nägemuse häbematus ja austus nende samade asjade ees. Eelduste kartmatus ja järelduste malbus. Üksnes tänu neile kahele essee lisatingimusele saab meie ajastul tekkida midagi tõeliselt head. Meie essee muutis oma teemat «essee», minnes üle märkimisväärselt laiemale, kogu kultuurile lootustandvale mõistele «esseism». Kuid tundub, et teema muutumine tähendabki essee puhul ustavust oma žanrile. Vene keelest tõlkinud Igor Kotjuh katse ennetada nii kultuuri pihustamist kui ka selle sundlõimumist essee esseest : epstein 17

12 lähivälis 18 ta loob uue teadusharu mis tegeleb vaikusega vaikimistega pausidega ja annab sellele nimeks sailentoloogia Järelsõna Epsteini artiklile «Essee esseest» Alla Diomidova Idees kirjutada Mihhail Epsteinist pool lehekülge on midagi kramoolset. Poolel leheküljel jõuab loetleda autori põhilised (kõige tuntumad) teosed, jättes välja õpetlase eluloo ja teaduslike huvide sissetoomise. Seepärast viitan kohe Epsteini võrguprojektile «Raamatute raamat» («Книга книг»), kus lisaks tekstidele leidub autori pikem elulugu, publikatsioonide loetelu ja muljetavaldav teadushuvide kirjeldus, millest ilmneb, et uurija ei tegele mingi konkreetse ning kitsa humanitaaralaga. Mihhail Epstein on institutsionaalselt USA Emory ülikooli professor, formaalselt filoloog, kirjandusteadlane, kulturoloog. Kuid needki alad piiravad Epsteini andekust. Kõige täpsemalt, minu arvates, määras Epsteini eriala veel üks tuntud vene õpetlane, Aleksandr Genis, kes ütles, et Epsteinile «sobib see haruldane eriala, mille kriitikud mõtlesid välja spetsiaalselt Walter Benjamini jaoks, poeetilise mõtte meister». Mihhail Epstein on tuntud eelkõige oma suurepäraste esseedega erinevatel teemadel Ameerikast, Venemaast, Läänest, rohelistest, intelligentsist. Peale selle võib Epsteini pidada sõnavormide meistriks. «Sõna and» («Дар слова») on tõenäoliselt ainus kvaliteetne, regulaarselt uuenev lehekülg vene Internetis, mis on mõeldud lingvistidele. Kuid see pole kõige huvitavam Epsteini võrguprojekt idee on küll ilus, aga teostus pole põnev. Ja tänapäeval pole ka sugugi põnev kuuluda pea et salaseltskonda. Ja mõelda välja uut keelt. Kui see mainitud «uus keel» ilmub nähtavale praktiliselt meie silme ees segu inglise keelest, reklaamlausetest ja arvutižargoonist. Filoloogist ja kirjandusteadlasest Epstein on tuntud kui nüüdisaja üks huvitavamaid kulturolooge. Enne artikli kirjutamist külastasin jälle «Raamatute raamatu» lehekülge, kuna olen harjunud lugema sealtoodud tekste, kuid seekord vaatasin eessõna. Selgus, et «Raamatute raamatu» autor jagab ohtralt oma ideesid teistega tulge, vormistage autoriõigused, arendage minu ideed minu järelvalve all. Paistab, et Epsteinil endal pole aega (või tahtmist) oma ideede lõpuni mõtlemiseks (professionaalsel tasandil) ja nende põhjal monograafiate kirjutamiseks. Ta loob uue teadusharu, mis tegeleb vaikusega (vaikimistega, pausidega jne), annab sellele nime (sailentoloogia) ja laseb sellel rännata mööda maailma võib-olla kellelgil läheb vaja, ja keegi teine näeb vaeva määramaks definitsioone, objekti, mõtlemaks välja kontseptuaalse aparaadi selle metakeelega jne. Siiski pole mingit tahtmist mängida Epsteiniga autoriõiguste üleandmist. Palju hõlpsam on kasutada tema kirjutatud tekste eesmärgikindlalt naudingutunde saamiseks suurepärasest kirjastiilist ja haaravatest mõtteliigutustest. A Genise eessõna M Epsteini artiklile «Kakskultuursus ja vabadus» Zvezda 2001 nr 7 Alla Diomidova on Vilniuse ülikooli doktor. Järelsõna vene keelest tõlkinud Igor Kotjuh. järelsõna : diomidova 19

13 esimene raund 20 sageli kuuleb inimene korralduste taustal imelist muusikat Täiesti salajane Ervin Õunapuu Levinud on ütlemine: keda jumal tahab karistada, sellelt võtab ta mõistuse. Mul pole põhjust selles väites kahelda, kui arvestada, et eranditult kõik religioossed inimesed mõtlevad ja tegutsevad nende endi sõnul «jumala meelevallas». Kus lõpeb religioosne lumm ja algab fikseerunud idee ehk isiksuse hälve? Seda ja teisi samas teemas püsivaid küsimusi esitasin tuntud psühhiaatrile. Tahtsin ka filmida, aga ta keeldus järsult. Seoses dokumentaalfilmi «Lihtsad küsimused» salvestusega tegin ettepaneku mitmele psühhiaatrile ja narkoloogile eranditult kõik, nii naised kui mehed, leidsid ühe või mitu isiklikku põhjust keeldumiseks. Kompromissiks pakkusin välja kommentaari kaadritaguse häälena läbi kõnesüntesaatori, peale nädalast kaalumist ei nõustutud ka sellega. Leppisime kokku ei mingeid nimesid ega viiteid. Kuna ma ei põe salajast lindistamismaaniat ega muid spioonikomplekse, taastan vestluse märksõnade ja mälu järgi. Isiksuse häireid on erinevaid ja kindlalt ei saa haiget liigitada ühessegi kitsasse lahtrisse iga juhtum on individuaalne. Enamjaolt ongi tegemist oletustega, mida illustreerivad eredad näited. Religioossel isikul võib kujuneda seletusluul, et konkreetseid mõtteid ja tegusid mõjustavad üleloomulikud jõud. Tihti muutub mõtlemine veidraks ja ilmnevad kuulmishallutsinatsioonid, näiteks jumala ja inglite hääled, mis annavad korraldusi ja täpseid juhiseid, kuidas antud olukorras käituda, et mitte teha ainsatki viga. Pole harvad juhused, kus inimest õpetavad ja suunavad mitu nn instruktorit. Sageli kuuleb inimene korralduste taustal imelist muusikat, mida tekitavad mittemaist päritolu instrumendid, enamasti meenutavad kuuldud helid pasunaid, keelpille, orelit ja trumme. Kui meeldiv meloodia asendub ähvardavaga, nähakse selles hoiatavat märki kui vältimatu ohu ennet. Tihti ilmnevad püsivad luulumõtted religioosse või poliitilise identiteedi kohta, näiteks Rooma paavst on veendunud, et ta on mingisuguse kõrgema olendi, nn jumala, asemik maa peal. Sama arvavad ka, ei tihka kirjutada usuvad, kümned miljonid katoliiklased. Sageli soovib haige omistada endale mõne kuulsa isiku nime. Tallinna, Tartu ja Jämejala (kui piirduda Eestiga) psühhoneuroloogiahaiglates viibib sundravil mitu patsienti, kes väidavad end olevat Napoleon, Alexander Suur, Konstantin Päts, Rooma paavst, Tunne Sink või mõni muu tuntud isik ajaloost või kaasajast. Normaalsest elust kõrvalekalduja nõuab, et kõik nimetaksid teda nimega, mille ta ise endale võtab. Arstid oletavad, et tõukeks on viha sünnipäraste vanemate vastu (põhjendatud või seletamatu), kelle pandud nimi ei sobi. See väide leiab kinnitust ka Poola päritolu kodanik Karol Wojtyla puhul, kes valis endale lausa kaks uut nime: Paulus ja Johannes, kes on tuntud kui apostlid müütide kogumikust, mida nimetatakse kokkuleppeliseks Uueks Testamendiks. Lisaks täiend II Teine. Teatavasti on Wojtyla paisanud müügile ka heliplaadi omaloodud lauludega, mis on otseselt inspireeritud jumalaks kutsutud fantoomisikust. Tihti väidavad usklikud inimesed, et neil on üliinimlik jõud (oskus) ravida haigusi, eemale peletada kurje vaime, tõrjuda nn saatana sepitsusi ja korda saata muud üleloomulikku. Sagedased on ka nägemishallutsinatsioonid, mil visuaalsed kujutluspildid tungivad reaalsusse ja vaatlejal on järjest keerulisem aru saada, mis toimub päriselt ja mis on konkreetse haiguse selge ilming. Ajaloost kaasajani võib tuua tuhandeid näiteid nn pühakutest ja imetegijatest, nii nais- kui meessoost. Toon vaid ühe, kõige drastilisema näite Itaaliast. Teise maailmasõja ajal kaitses St Giovanni Rotondo linna kaputsiin Pio. Püha isa tõusis katedraali kellatorni tipust õhku, hõljus ilma abivahendeid kasutamata kõrgel linna kohal ja tõrjus liitlasvägede pommituslennukeid nagu peletaks musträstaid sõstrapõõsalt käteplaksudega. Pealtnägijad kinnitavad, et vaenlase lennukid lahkusid. Üks tunnistaja möönab, et abivahendeid Pio siiski kasutas palvehelmed ja rist olid imelisel lendajal alati kaasas. Harvem esineb luulumõtteid ja hallutsineerimist (heli, pilt, maitse, valu) alaealistel, nende puhul ei söenda arstid diagnoosi panna, tihti on tegemist lapse üliarenenud fantaasiaga. Iseloomulik sümptom on tardumine mingisse kindlasse sundasendisse, mida haiged ise nimetavad palvetamiseks ehk mediteerimiseks. Sundasendid toimivad kindlaksmääratud aegadel: hommikul ärgates hommikupalve, õhtul angelus ehk õhtupalvus, lisaks liturgiad, missad, armulaud ja teised sakramendid. Sundasendid on eri religioonides erinevad, kuid lähe on sama. Ka enesesse sulgumine ja sotsiaalne isoleerumine (inimene kaotab huvi ühiskonna ja perekonna vastu, lahkub töölt) on kõrvalekalle üldkehtestatud kaanonist. Iseloomustavamad näited: kõrbeüksiklased ja eremiidid, kes tõusevad kõrgele mägedesse ja elavad üksildastes koobastes; sellesse kategooriasse kuuluvad ka erinevad ordud, sektid ja ühendused, kõik munga- ja nunnakloostrite asukad. püha isa tõusis katedraali kellatorni tipust õhku hõljus ilma abivahendeid kasutamata kõrgel linna kohal ja tõrjus liitlasvägede pommituslennukeid nagu peletaks musträstaid sõstrapõõsalt psüühhiline häire : õunapuu 21