TAJU STRUKTUUR ARISTOTELESE FILOSOOFIAS

Transcription

1 TALLINNA ÜLIKOOL EESTI HUMANITAARINSTITUUT FILOSOOFIA ÕPPETOOL OTT KAGOVERE TAJU STRUKTUUR ARISTOTELESE FILOSOOFIAS MAGISTRITÖÖ JUHENDAJA: Andres Luure, PhD Tallinn 2011

2 EESSÕNA Teemani, mida käsitlen käesolevas töös, olen jõudnud kahte teed pidi. Ühelt poolt on tegemist Aristotelese tajuteooriaga, mille vastu huvi sai alguse juba bakalaureuse tasemel puutudes kokku Aquino Thomasega, kelle tekste erinevates seminarides lugema pidin. Vaatamata algsele huvile Aristotelese vastu, ei plaaninud ma magistriõpinguid alustades seda huvi rahuldada, vaid soovisin tegeleda hoopis Hegeliga. Minu juhendaja Andres Luure soovitas mul Hegeli loogika mõistmiseks lugeda ka Aristotelest. Huvitaval kombel sai üsna pea selgeks, et Hegelist palju rohkem huvitab mind Aristoteles ise ning sellega seoses tuli ka magistritöö teemavahetus, milleks sai Aristotelese käsitlus tajust. Teine tee, mis kajastub Luure sekstetiteooria kasutamises, on saanud samuti alguse juba bakalaureuse õpingute ajal, külastades mitmeid Luure seminare ja iganädalast filosoofia sümpoosioni. Idee neid kahte omavahel siduda sai alguse vestlustest Luurega, kus Aristotelese mõistmiseks ja tema erinevate seisukohtade seostamiseks kasutasime analoogiat sekstetiga. Töö kirjutamine on olnud üpris pikk protsess, alustades materjali kogumisest ja läbitöötamisest, lõpetades töö kirjutamise ja toimetamisega. Selle protsessi on teinud väga meeldivaks minu pere, kellest soovin eriliselt tänu avaldada oma õele Karoliina Kagoverele, kelle filoloogilise abita oleks see töö palju kahvatum. Samuti tänan teda kreeka keele erinevate nüansside selgitamise eest ja abi eest inglise keelsete tekstilõikude tõlkimisel. Ühtlasi tänan Teri-Liis Toomet ja tema vanemaid, kelle hubases ja vaikses kodus sain tihti rahus lugeda ja kirjutada. Lisaks neile soovin tänu avaldada ka oma juhendajale Andres Luurele, kelle mitmekülgse abita oleks töö kirjutamine olnud võimatu. Tänan ka Jean-Louis André Bernard Hudryd, kellega vestlusest ja kelle soovitatud kirjandusest oli suurt abi. Lisaks neile soovin tänada oma sõpru ja kursusekaaslaseid, kes on antud teemal (ja ka muudel filosoofilistel teemadel) alati valmis arutlema. 2

3 SISUKORD EESSÕNA...2 SISUKORD...3 SISSEJUHATUS LUURE MÄRGI JA TÄHENDUSE SEKSTETT Esimene aste null-astme märk Teine aste kordav tähendus Kolmas aste kategoriaalne tähendus Neljas aste osutav tähendus Viies aste poeetiline tähendus Kuues aste müstiline tähendus TAJUSEKSTETT Esimene aste erimeelte taju Teine aste kopeeriv kujutlus Kolmas aste kategoriseeriv kujutlus Neljas aste - mälu Viies aste - kogemus Kuues aste - algprintsiibid ERIMEELTE TAJU Taju objekt Erimeelte suhe tajutava objektiga Taju mehhanism: taju organid, -objektid ja meedium Meelte eksimatus, passiivsus ja selektiivsus Meedium Ühismeel Esimese astme taju KUJUTLUS Kujutlus, kui koopia KATEGORISEERIV KUJUTLUS Kategoriseeriv kujutlus ja kategoriseeriv tähendus MÄLU Mälu objekt KOGEMUS Kogemuse ratsionaalsus ja mitte-ratsionaalsus Primitiivne kogemus (primitive experience) ALGPRINTSIIBID Kasvav kogemus (growing experience) TAJUSEKSTETI KOKKUVÕTE...59 KOKKUVÕTE...60 SUMMARY...62 LÜHENDID...65 KASUTATUD KIRJANDUS...66 Lisad

4 SISSEJUHATUS Käesolev töö keskendub Aristotelese tajuteooriale. Sõna teooria on siin kasutusel umbmääraselt, sest Aristotelesel ei ole ühte konkreetset, koherentset käsitlust tajust. On tõsi, et oma käsitluse tajust esitab ta peamiselt kahes teoses On the Soul (edaspidi DA) ja Sense and Sensibilia (edaspidi Sens), kuid need käsitlused jätavad palju lahtiseid küsimusi: milline roll on täpselt kujutlusel, mis mõttes on tajuorgan samane objektiga, kas aeg võiks olla üks ühismeele tajuobjektidest ning muud. Kõige selle tõttu ei ole Aristotelese tajukäsitluse puhul täpne kasutada sõna teooria, kuid mugavuse mõttes olen selle sõna siiski kasutusele võtnud, et osutada kimbule ideedele, mis kõik käivad ühe asja kohta. Sõnaga teooria kokku puutudes peab seega meeles pidama eelöeldut, et see sõna ei tähista siin ühte väljaarendatud koherentset teooriat, vaid kimpu ühe valdkonna (taju) kohta käivaid ideid, mis leiduvad peamiselt kahes raamatus, kuid laialipillutatult ka raamatutes nagu On Memory and Reminiscence (edaspidi MR), Metaphysics (edaspidi Meta) ja Posterior Analytics (edaspidi APo). Selle töö aluseks on võetud teatav tajustruktuur, mille Aristoteles on esitanud Meta I (A), 1. ja APo II, 19. Olulised väljavõtted nendest peatükkidest on järgmised: Elukad (zōia) sünnivad loomu poolest meeltetaju omavatena, aga selle põhjal ühtedesse ei teki mälu, teistesse tekib. (Meta 980a28) Inimestel tekib kogemus mälust; sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu [(teine tõlgendus: ühe kogemise võime)] (mias empeirias dynamin apotelousin). Ja teaduse (epistēmēi) ning kunstiga tundub olevat ligikaudu sarnane ka kogemus, aga teadus ja kunst tuleb (apobainei) inimestele kogemuse läbi. (980b27-981a12) 1 And if perception is present in them, in some animals retention of the percept comes about (APo 99b36) ( ) So from perception there comes memory, as we call it, and from memory (when it occurs often in connection with the same thing), experience; for memories that are many in number form a single experience. And from experience ( ) there comes a principle of skill and of understanding of skill if it deals with how things come about, of understanding if it deals with what is the case. (100a3-9) 2 [Ja kui taju on neis kohal, ilmneb mõndades loomades taju säilitamine (APo 99b36) ( ) Nii et tajust tuleneb mälu, nagu me seda kutsume, ja mälust (kui 1 vana-kreeka keelest eesti keelede tõlkinud Andres Luure (Aristoteles 2011) 2 Selles peatükis ma ei tegele nende lõikude sügavama analüüsiga, vaid esitan need ainult selleks, et anda ülevaade töö aluseks olevale taju liigendusele. 4

5 see juhtub sageli seoses sama asjaga), kogemus; sest hulk mälesutusi moodustavad ühe kogemuse. Ja kogemusest ( ) tulenevad oskuste ja arusaamise printsiibid oskuste osas, kui puutub sellesse, kuidas asjad tekivad, arusaamise osas, kui puutub sellesse, millega on tegu. (100a3-9)] 3 Mõlemas lõigus kirjeldab Aristoteles protsessi, mis saab alguse tajust, tajude kuhjumisest (säilitamisest hinges) tekib mälu ning mälust ehk mitmest tajust sama asja kohta, tekib kogemus. Erinevalt teistest loomadest, inimesed tuletavad kogemusest kahte tüüpi printsiipe teadmise printsiibid, mis ütlevad, et nii on, näiteks et tuli on kuum ja kunsti ja teaduse printsiibid, mis on seletuslikud printsiibid ning ütlevad, miks nii on, miks tuli on kuum. Kuigi Aristoteles eristab siin taju mälust ja kogemusest, interpreteerin ma esitatud struktuuri (taju, mälu, kogemus, printsiibid) tajutervikuna. Selle interpretatsiooni aluseks on seisukoht, et taju (mis eelnevalt esitatud lõikudes on esimesel kohal) iseseisvana jääb poolikuks. Sellel astmel on taju piiratud erimeelte (kuulmine, nägemine, haistmine, maitsmine ja kompimine) ja ühismeelega 4. Need fakulteedid on esmane kontakt välismaailmaga, kuid tajuvad sellest ainult väikest osakest. Taju saab terviklikuks alles siis, kui tajub välismaailma ja selle objekte 5 sellistena nagu need on ning see saab võimalikuks alles kogemuses. Sellest lähtudes võiks eristada üldist taju võimet (see on hinge osa, mis tegeleb tajumisega, vastandudes hinge osale, mis tegeleb mõtlemisega ehk siis intelligentsile või mõistusele) ning erinevaid taju fakulteete, mille alla kuuluvad erimeeled, ühismeel, mälu, kujutlusvõime ja kogemus. Iga konkreetne tajufakulteet tegeleb ühe kindla osaga välismaailma tajumisel, mis iseeneses võetuna jääb poolikuks (ainult osaks tervikust). Kõik need fakulteedid aga kokku moodustavad tervikliku välismaailma taju. Kõikide loomade seast on inimesel taju kõige enam välja arenenud ning tänu sellele oleme me võimelised tajuma ka algprintsiipe. Algprintsiipide taju on üks eriskummaline taju, sest õigupoolest tajutakse seal midagi sellist, mida otseselt tajuda ei saa, vaid see on teatav segu tajust ja 3 Nurksulgudes siin ja edaspidi autori tõlge inglise keelest. 4 Ühismeel tajub erimeeltele ühiseid kvaliteete, milleks on suurus, kuju, liikumine, paigalolu, arvulisus. 5 Aristotelesel puudub uusajafilosoofiale omane skepsis välismaailma ja selle objektide eksistentsi ja ligipääsetavuse asjus, seega, nende mõistete kasutamine on siin õigustatud. 5

6 intelligentsist. Otseselt kuulub see aga siiski taju valda, sest ei ole ilma selleta võimalik. Printsiipide haaramine on aga koht, kus tekib mõtlemine ning teaduslik teadmine, sest algprintsiibid (kõige üldisemad algprintsiibid, need, millel on aksioomi staatus) on aluseks tõestusele (deduktsioonile), mis kindlustavad tõesed teaduslikud teadmised. Käesolevas töös annan ma ülevaate igast olulisest astmest, mida taju peab läbi tegema, et jõuda tervikliku tajuni kogemuse ja lõpuks printsiipide tajumiseni. Selle astmestiku või tajustruktuuri väljajoonistamiseks ja analüüsimiseks kasutan Andres Luure poolt välja töötatud seksteti meetodit. Seksteti on Luure avaldanud oma doktoritöös (Luure 2006) ja mõningates artiklites (2008, 2009). Et olla järjepidev ja kasutada ühte konkreetset mudelit, olen võtnud töö aluseks seksteti, mille Luure on avaldanud oma artiklis Meanings Come in Six (2008). Selles artiklis rakendab ta sekstetti tähenduse ja märgi suhte analüüsimiseks, jagades (sekstetile iseloomulikult) märgi ja tähenduse suhte kuueks erinevaks tüübiks. Antud töös jagan seksteti abiga Aristotelese tajuteooria samuti kuueks astmeks. Nendeks astmeteks on 1) erimeelte taju, 2) kujutlus ehk taju vaimne koopia, 2) kujutlusvõime kategoriseeriv funktsioon, 4) mälu, 5) kogemus ja 6) algprintsiibid. Nagu näha, lisan Meta ja APo s toodud astmetele ka kujutluse kaks funktsiooni. Töö üldine struktuur on järgmine. Esimeses peatükis annan ülevaate Luure sekstetiteooriast ning selle illustreerimiseks kirjeldan üksikasjalikult tähenduse ja märgi sekstetti. Teises peatükis näitan lühidalt, kuidas selle (tähenduse ja märgi) seksteti astmed on seotud Aristotelese tajuteooriaga. Alates kolmandast peatükist asun Arsitotelese tajuteooriat põhjalikumalt lahti kirjutama ning seon need kirjeldused sekstetiga. Kolmas peatük kirjeldab erimeelte taju. Neljas ja viies peatük kirjeldavad kujutlusvõimet, keskendudes kujutlusvõime kopeerivale (neljas peatük) ja kategoriseerivale (viies peatük) funktsioonile. Kuues peatükk kirjeldab mälu ning seitsmes peatükk kogemust ning sattumuslikku taju. Kaheksas ja viimane peatükk kirjeldab kogemuse ja algprintsiipide suhet. Lõpetuseks jõuan järelduseni, et Aristotelese tajuteooria sisaldab endas seksteti struktuuri. See töö on seega üheaegselt Aristotelese vaadete selgitus ning sekstetiteooria esmakordne sellelaadne rakendus. Töö uudsus seisnebki uue meetodi rakendamises ning 6

7 sellest lähtuvalt Aristotelese tajuteoorias uute tulemuste ja interpretatsioonide leidmises, mis seisnevad iga astme spetsiaalse funktsiooni välja toomises ning nende sidumine terviklikuks struktuuriks. Tõsi, neid funktsioone on märganud ka varasemad kommentaatorid ning nende seisukohad leiavad siin töös ka kajastamist, kuid varem ei olda neid funktsioone esitatud nii kompaktselt ning selle kompaktsuse ja terviklikkuse võlgnen sekstetiteooriale. 7

8 1. LUURE MÄRGI JA TÄHENDUSE SEKSTETT Üldises plaanis seisneb sekstetiteooria idee mingisuguse nähtuse või asja 6 analüüsimises kuueks tasandiks, mis esitab antud asja teatava terviku, alustades kõige primitiivsemast asja esinemise viisist ning lõpetades kõige väljaarenenumaga. Antud analüüsi korral eristatakse alati kahte, mingis mõttes vastandlikku külge, mis antud asja konstitueerivad, näiteks tegevus ja eesmärk või märk ja tähendus. Asi, mida sekstetiga analüüsida, on siinkohal meelega jäetud umbmääraseks, sest nagu iga loogika puhul, on seksteti ambitsioonid universaalsed - ideaalkujul peaks sekstett olema rakendatav ükskõik millise asja analüüsimiseks. Aristotelese tajuteooria analüüsimisel kasutan märgi ja tähenduse sekstetti, mille Luure on avaldanud oma artiklis Meanings Come in Six (2008). Selles artiklis esitab Luure tähenduse ja märgi seksteti, millega ta laiendab tähenduse ja märgi kontseptsiooni semiootilisele null-tasemele. Luure väidab, et alates Augustinusest 7 on märgi kontseptsiooni püütud defineerida kõnes ja keeles kasutatavaid märke üldistades. Mõned semiootikud on aga neile üldistustele proovinud piiri tõmmata, näiteks Umberto Eco (1979: 6), kes tõmbas loomuliku piiri (natural boundary) semiootilise ja mittesemiootilise vahele väites, et loomuliku piiri taga ei ole midagi, millele saaks omistada märgifunktsiooni. See loomulik piir ei läinud palju kaugemale inimühiskonna piiridest, biosemiootika (Sebeok 1986:15) aga nihutas seda piiri edasi, eristades sellega elusat (mis on semiootiline) elutust (mis on mitte-semiootiline). Thomas Sebeok väitis (Sebeok 1986:15), et enne elusat on informatsioon. Luure aga leiab, et see väide on samuti märgi kontseptsiooni üldistus ning tekib küsimus, miks peaks märgi kontseptsiooni üldistus siin lõppema. See piir ei tulene märgi taolise asja puudumisest, vaid üldistamise motivatsiooni puudumisest ning see ei ole Luure jaoks piisav põhjus. Luure annab märgi kontseptsiooni käsitluse, mis hõlmab ka informatsiooni taset, mille eesmärk on viia märgi kontseptsioon oma suurima üldisuse ja universaalsuseni. 6 Luure on seda kasutanud nt tegevuse ja eesmärgi (2009), märgi ja tähenduse (2008), grammatilise käänamise (2006) jpm analüüsimiseks. 7 Vaata Augustine 397:II

9 Luure alustab oma analüüsi selgitades kõigepealt märgi ja tähenduse suhet, mis seisneb selles, et märk üheaegselt avaldab ja varjab tähendust. Märk avaldab tähendust, sest ta omab endas mingit osa seda sama informatsiooni, mida omab tähendus. Kuid märk varjab tähendust, niivõrd kui ta erineb tähendusest. Märk on siin justkui vahendaja, mida võiks võrrelda tõlkega iga tõlge üheaegselt annab informatsiooni edasi ja moonutab seda. Sekstett kujutabki endast kuut erinevat moodust, kuidas märk tähendust avaldab. See, kuidas märkidest aru saadakse või neid üldse märgatakse, käib tähenduse äratundmise kaudu märgis. Null-astme märgid ei ole enamasti semiootikute poolt märgiks tunnistatud, sest neil puudub üks põhiline märgi omadus tähenduse eest seismine; null-astme märgil ei ole märgist erinevat, eraldiseisvat tähendust. Kui see nõue asendada avaldamise ja varjamisega, siis selline funktsioon on null-astmel olemas ning me saame märgi ja tähenduse eristusest rääkida. Edasi annan ülevaate Luure märgi ja tähenduse sekstetist aste astmelt Esimene aste null-astme märk Null-astme märk paneb paika tähenduse määramatuse ja määratuse skaala, kus null-astmel asub kõige määramatuma tähendusega märk. Null-astme märgid on elementaarmärgid (Luure 2008: 497). Luure kasutab siin eristust tüübi (type) ja eksemplari (token) vahel. Elementaarmärgid on eksemplarid. Elementaarmärgid ei avalda mingisugust tähendust peale iseenda ning seetõttu ei saa neid võrrelda teiste märkidega (tokens) (märkide võrdlemine saab võimalikuks alles teisel astmel) või märkide tüüpidega (märkide paigutamine tüüpide või kategooriate alla saab võimalikuks kolmandal astmel). Null-astme märke ei saa ka mäletada, sest nagu Luure väidab, mäletatakse märke nende tähenduse kaudu, siin ei ole aga märgil mingisugust tähendust peale iseenda. Seega nullastme märgi mäletamine oleks märk ise. Illustreerivalt võiks siin tuua näite, kus keegi soovib õuna, kuid mitte õuna mõistet või mingisugust õuna kogemust, vaid õuna kui füüsilist objekti. Kuulates sellist soovi jääb meil arusaamatuks, mida üldse sellega öelda tahetakse, sest mälu kui teatava vaimuseisundi sisu saab olla ainult mentaalne. Sama kehtib 9

10 null-astme märgi kohta. Oma artiklis võrdleb Luure märki ja tähendust Ferdinand Saussure i keelemärgiga (linguistic sign) (Saussure 1916 [1959]:66 67), mis jaguneb tähistajaks ja tähistatavaks. Keelemärgi puhul on tähistajaks märgi vorm, mis seisneb teatavas foneemide või tähtede jadas. Tähistatuks aga kontsepti või mõistet või mentaalset objekti, mis tekib meie peas, kui me loeme või kuuleme tähistajat. Luure võrdleb tähistajat märgiga ja tähistatut tähendusega. Null-astme märgi mäletamise korral oleks aga olukord selline, kus keegi soovib mäletada ainult tähistajat see on aga võimatu. Samuti saab nullastme mälu võrrelda olukorraga, kus keegi soovib näha või tajuda asju iseeneses (Immanuel Kanti mõistes). Oluline on silmas pidada, et kuigi null-astme märke ei saa mäletada, on siiski oluline märgi selline tüüp eristada, sest sellist tüüpi märk on aluseks kõikidele hilisematele märgitüüpidele. Null-astme märgid on kõige selgemad märgid, sest neis ei ole midagi arbitraarset, kuna märk ja tähendus langevad kokku. Saussure kirjeldab tähistajat kui läbini arbitraarset, sest tõesti on see ju sattumuslik, et märk piim tähistab mõistet piim. 8 Nullastme märgi puhul ei saa aga välja tuua mingisugust sattumuslikku seost tähistaja ja tähistatu vahel, sest tähistaja tähistab iseennast. Sellise suhte tõttu on null-astme märgid ka kõige tähendusetumad, sest kõik, mis on esil, on märk, mitte tähendus. Kui me ei saa selliseid märke mäletada ning tundub, et ka nende tajumisega on meil lood kehvad, sest inimesed enamasti tajuvad kolmanda ja neljanda astme märke, siis võiksime küsida, millest meil üldse jutt ning kas selline jutt on ka tähenduslik? Vastus sellele küsimusele on positiivne ning proovin seda selgitada mõningate näidetega. Kuigi antud artiklis ei too Luure esimese astme kohta selget näidet, toob ta sellise oma doktoritöös (Luure 2006: 14), rakendades sekstetti sõnade käänamise analüüsimiseks. Käänamise esimene aste seisneb selles, et kui inimesel ei ole mingisuguse sõna käänamisel näiteks mitmuse vormi kusagilt võtta (mälust või mõnest suulisest või kirjalikust allikast), peab ta selle vormi ise välja mõtlema (Luure 2006: 14). Selline käänamise viis on aluseks kõikidele hilisematele käänamise tüüpidele, sest igasugune käänamine peab alguse saama 8 Tähistaja sattumuslikkust väljendavad ka erinevad keeled: kui nt sõnal piim oleks oma tähistatuga mingisugune olemuslik seos, siis peaks ka teiste keelte sõnadel, mis tähistavad sama asja (nimelt piima) olema sarnane vorm. Sõnade piim, milk ja die Milch vahel ei ole aga mingisugust sarnasust, vaid nende vorm on sattumuslik. 10

11 sellisest leiutamisest, olgugi, et tänapäeval on meie keelekasutus niivõrd arenenud, et enamasti ei ole me sunnitud sellist leiutamist keelekasutuses rakendama. Selle näite analoogial võiks illustreerida esimese astme märki kui miskit, mida me ei ole kunagi enne näinud. Me ei saa seda asja seostada ühegi teise asjaga ega paigutada seda mingisuguse teadaoleva kategooria alla. See asi on meile täiesti uus ning sellisel juhul on see asi meile üheaegselt märk, sest ta esitab meile midagi 9 ja tähendus, sest see, mida ta esitab, ei ole enamat kui tema ise. Sarnaselt käänamise näitega puutume me enamasti kokku teistsugust tüüpi märkidega, kuid ometi peab igasugune märgitüüpide tekkimine alguse saama justnimelt sellistest tundmatutest märkidest. Sellised märgid on märgitüüpide toormaterjal. Seega seisneb null-astme märgi olulisim iseloomujoon selles, et märk ja tähendus langevad kokku ning nende vaheline eristus on võimatu Teine aste kordav tähendus Kui null-astme märki ei saa ühegi teise märgiga võrrelda, siis teisel astmel saab võrdlus võimalikuks. See võrdlus seisneb kahe märgi vastastikuses identifitseerimises, kus üks märk on lihtsalt teise märgi jätkamine, kordamine. Oluline tähelepanek on siin see, et antud suhe kahe märgi vahel, mis märgid identifitseerib, ei nõua mingisugust kategooriat, vaid seisnebki märkide omavahelises suhtes. See märk, mida korratakse, saab või annab kordavale märgile tähenduse. 10 Luure toob välja, et keeles võib selline kordamine toimuda näiteks puhtalt fonoloogilisel baasil, ilma et me mõistaksime korratud märgi tähendust. Seda võiks illustreerida laste keelekasutusega, kes ei tea sõnade tähendust, kuid sellegi poolest keele õppimise käigus kordavad kuuldut (seda nimetatakse laste lalinaks). 9 Kui see asi kord juba meie pilgu on püüdnud, siis funktsioneerib see märgina, kuigi me ei tea, mida see tähendab. 10 Luurel on selle kohta väga hea inglise keelne näide, mille siinkohal jätan tõlkimata: In speech, this is realised in repeating the same token, as, e.g., the second token of the word in in this sentence repeats the first token of this word. (2008: 498) 11

12 Kui vaadelda teise astme märgi selgust 11 ja arbitraarsust 12, siis siin on märgi selgus piiratud identsuse suhtega. Märgist valitakse kordamiseks ainult teatav osa ning see valik on märgi suhtes väline (Luure 2008: 499). Kui esimese astme märgis ei ole midagi arbitraarset, siis teise astme märgis tekib esimene arbitraarne nihe märgi ja tähenduse vahele, sest koopia ei ole kopeeritava absoluutne koopia (ei ole 100% samane). Siin võiks jälle tuua näite Luure doktoritööst (2006: 14). Teise astme käänamine seisneb sarnase sõna leidmises ja selle sõna analoogia põhjal käände leidmises. Näiteks sõna arboretum mitmuse vormi saab leida sõna memorandum mitmuse vormi baasilt arboretum i mitmuse vorm on arboreta, mis tuletatakse memorandum i mitmuse vormist, milleks on memorata. Kui me vaatame seda sama näidet tähenduse ja märgi kontekstis, siis saame seda näidet parafraseerides öelda, et märk memorata annab märgile arboreta tähenduse. Sellist kordavat suhet ei saa aga seada tingimuseks, sest see võib olla ekslik. 13 Seega on teise astme märgi juures oluline märki identifitseeriv suhe teise märgiga. See suhe võib olla fonoloogiline (kõlaline), visuaalne vms, kuid igatahes ei eelda see mingisugust kategooriat, mille tõttu kaks märki oleksid sarnased, vaid just seda suhet, kus üks märk kopeerib teist Kolmas aste kategoriaalne tähendus Sellel astmel tekib märgitüüp, mida Saussure nimetab keelemärgiks (linguistic sign). Siin on märgi tähenduseks kategooriad, mille alla märgid kuuluvad. Kui puutume kokku kolmandat tüüpi märgiga, siis tunneme kohe ära märgi tähenduse (Luure 2008: 499), mis seisneb märgi teatavasse kategooriasse kuulumises. Näiteks tunneme kohe ära, et sõna 11 Märgi selgus tähendab seda, kui palju märk oma tähendust avaldab, mida selgem märk, seda rohkem tähendust see avaldab. 12 Arbitraarsus on siin mõeldud Saussure'i mõistes, mis peab silmas märgi vormi arbitraarset valikut tähenduse suhtes. (Vaata sõnade piim ja milk arbitraarsust oma tähenduse suhtes joonealuses märkuses nr 8) 13 Nt nglise keelsest sõnast dog s ei saa tuletada vormi man s, vaid õige on men. 12

13 jooksma on tegusõna või et mõne konkreetse käeviipe puhul on tegemist žestiga, mitte suvalise liigutusega. Sellise märgi mäletamine on märgist iseseisev ning toimub kategooria kaudu. Teise astme märgi puhul pean mäletama märkidevahelist identifitseerivat suhet, mida ei saa neist märkidest eraldi välja tuua. Kolmanda astme puhul on mul aga eraldiseisev kategooria, mis ei ole mingisugusel erilisel kombel antud eksemplar-märgiga seotud. Mul on olemas tegusõnade või žestide kategooria, mis ei ole ühegi oma liikmega kuidagi eriliselt seotud see kategooria ei lakka olemast, kui mõni üksik tegusõna või žest lakkab olemast 14. Seega ma mäletan kategooriat ja tunnen selle kaudu ära märgi. Sellel astmel on tähendused (kategooriad) märgile omistatud arbitraarselt ning ühele märgile võib omistada mitu tähendust (homonüümia) (Luure 2008: 499). Selles valguses saab selgeks, et kolmandat tüüpi märkide puhul on tegemist Saussure i keelemärkidega (linguistic sign), kus märk (tähistaja) on oma tähenduse (tähistatava) suhtes läbini arbitraarne. Kokkuvõtvalt võib öelda, et siin tekib kaks erinevat ühikut (vastupidiselt eelmisele kahele astmele, kus märk ja tähendus on üksteisega tihedalt seotud) märk ja tähendus, kus märgi tähendus seisneb kategoorias, mille alla märk paigutatakse Neljas aste osutav tähendus Neljandal astmel on märk (osutav väljend) ja tähendus (väljendi osutus) täiesti iseseisvad. Luure võrdleb seda astet teise astmega (kordav aste) ning nendib, et ka siin on tegemist eksternaalse (väljapoole suunatud) suhtega. Kuid vastupidiselt teisele astmele ei ole siin märk ja tähendus selle suhte poolt määratud, vaid see suhe on märgile ja tähendusele väliselt peale pandud. Nendeks tähendusteks on keelevälise (extralinguistic) maailma 14 See, kas siis, kui kõik tegusõnad või žestid lakkavad olemast, jääb kategooria alles, on omaette metafüüsiline probleem, mis siin ei nõua vaagimist. 13

14 objektid, mille hulka kuuluvad nii reaalsed kui ka fiktsionaalsed objektid ning ka keelelised ühikud ise (linguistic units). (Luure 2008: 499) Neljanda astme märkide tähendus sõltub maailmas olevatest asjaoludest, mis seisavad keelest eraldi. Sellist keelt nähakse kui universaalset välismaailma kirjeldavat vahendit, millega kõike, mida saab keelest eraldiseisvalt tajuda, saab ka sellise keelega kirjeldada. Sellise keele tähendused ulatuvad keelest palju kaugemale. (Luure 2008: 500) Sellised märgid on osutavad väljendid, nagu näiteks see õun või Inglismaa praegune kuningas, esimene neist osutab ühele konkreetsele õunale, teine ühele konkreetsele inimesele, kes juhtub olema praegune Inglismaa kuningas. Neljanda astme märkide hulka võiks arvata ka kõik pärisnimed, sest need osutavad mingisugusele objektile, ükskõik, kas reaalsele või fiktsionaalsele. Seega kuuluvad neljanda astme märkide hulka ka märgid nagu ükssarvik, James Bond ja vürst Mõškin. Seega määrab neljanda astme märgi tähenduse ära märgi osutus Viies aste poeetiline tähendus Viiendal astmel ei ole enam märk ja tähendus eraldiseisvad, vaid märgid hakkavad ise tähendusi genereerima ning need tähendused on sellised, mida ei saa märgist välistele asjadele taandada. Siin on märk ühenduses asjadega, mida me ise ei ole võimelised tajuma, kuid mida antud märgid on võimelised väljendama. Sellel astmel sõltub iga tähendus just antud märgis. (2008: 500) Selle illustreerimiseks võib tuua järgmised näited. Võtame näiteks märgid: MÄRK, märk, MÄRK Teksti fonti võiks nimetada visuaalseks intonatsiooniks. 14

15 Siin antud märkide tähendus sõltub sellest konkreetsest märgist, mitte sõna märk keelelisest või sõnaraamatu-tähendusest. Kirjutatud märgi font annab märgi tavatähendusele teatava poeetilise lisatähenduse, mis ilmneb ainult selle konkreetse märgi (fondi) puhul, mitte aga märgi igapäeva kasutuses. Poeetiline tähendus sõltub tugevalt kontekstist. Kui keegi kirjutab robustse käekirjaga seinale sõna punk, siis see ei tähenda lihtsalt punki, vaid väljendab lisaks sellele teatavat poeetilist tähendust, teatavat kultuurilist koodi, mida ainult selline (sellise vormiga) märk sellises kohas 16 saab vahendada. Võib-olla lihtsam näide on klassikalise kunsti vallast. Võtame näiteks Vincent van Goghi autoportree 17 ning interpreteerime seda maali kui ühte märki. Seda maali vaadates saame aru, et selle pildi tähendus ei seisne üksnes maali osutuses (neljanda astme tähenduses), milleks on van Gogh ise, vaid see pilt väljendab ka teatavat poeetilist tähendust. Seda tähendust annab edasi kogu maal (jooned, värvid, kompositsioon jne) ning väikseimad muudatused võivad siin muuta maali tähendust kui van Gogh naerataks, kui jooned või värvid või kompositsioon oleksid teised, siis ei oleks tegu sama maali ega sama tähendusega. Selles mõttes sõltub viienda astme märgi puhul tähendus otseselt märgist. Van Goghi maali puhul võiksime küsida, mis on selle maali kui märgi tähenduseks. Kunstikriitikutel oleks siin palju öelda see pilt väljendab kunstniku eksistentsiaalset kriisi, maailma absurdsust vms. Kõik need tähendused on märgi suhtes transtsendentsed, kuid mingil konkreetsel moel väljendab antud märk just selliseid tähendusi. Arvatavasti kõige selgem näide ilmneb igapäevasest keelekasutusest, kus lausutud sõnadele annab nende poeetilise tähenduse intonatsioon. Kui ma olen vihane ning karjun kellelegi Välja!, siis see lausung omab hoopis teistsugust tähendust kui silt välja poeuksel. Sama märgi erinev tähendus tulenebki poeetilisest lisatähendusest, mis sõltub märgi (antud juhtudel) fonoloogilisest (kõlalisest) või visuaalsest vormist ning ka kontekstist. Kontekst on siin oluline, sest sama intonatsiooniga lausutud lausung Välja! võib erinevates kontekstides omandada erineva poeetilise tähenduse päriselu situatsioonis võib see olla vihane käsk, filmilinal aga hoopis nali. Nendel põhjustel ei saa 16 On suur tähenduslik vahe, kas robustses käekirjas kirjutatud sõna punk asub vihikuserval või majaseinal. 17 Vaata lisa üks, lk

16 sellist tüüpi tähendust seada märgile kategooriliseks, sest nagu nägime, ei kaasne see tähendus märgiga alati, vaid nõuab teatavaid (erilisi) tingimusi. Iga esitatud näite puhul on olukord sarnane: märk on see, mis annab oma tähendusele vormi ning tähendus, mis annab märgile sisu. Viiendal astmel sõltub sisu otseselt vormist ning see tuleneb sellest, et vorm väljendab sisu, mitte ei osuta sellele, nagu neljandal astmel. Iga näite puhul on tähenduse edastamise oluliseks faktoriks märgi vorm, mille muutmine muudab ka märgi tähendust. Viienda astme märgi eripära seisneb seega tähenduse otseses sõltuvuses märgist ehk märgi vormist Kuues aste müstiline tähendus Kuuendal astmel on märk arusaamatult (unperceivably) oma transtsendentse tähenduse täielik kehastus. Luure toob siin erinevaid näiteid, millest enamus on religioossed: Besides the religious example s (in different doctrines such signs may be God s names as God s incarnations, mantras as gods incarnations, Holy Scripture as God s incarnation), in some cases a piece of inner speech may be construed as the embodiment of a thought having absolutely no understandable connection to the piece of speech. (2008: 500) [Lisaks religioossetele näidetele (erinevais doktriinides võivad sellised 'märgid' olla Jumala nimed Jumala inkarnatsioonide, mantrad jumalate inkarnatsioonide, Pühakiri Jumala inkarnatsioonidena), võib mõnikord sisekõne tõlgendada mõtte kehastusena, ilma et sel oleks arusaadavat seost selle kõnega.] Antud näidetes (Jumala nimi, püha tekst, mantra kui Jumala kehastus, sisemine kõne kui mõtte kehastus, millel ei ole mingisugust mõistetavat seost) on märk täielik tähenduse kehastus nimi või tekst ongi Jumal. See seos on aga kõrvaltvaatajale täiesti arusaamatu. Sarnasele asjale juhib tähelepanu Mircea Eliade oma raamatus Sakraalne ja profaanne (Eliade: 1992). Eliade toob välja, et absoluutselt igasugune objekt võib olla või saada hierofaania (ilmutuse) kandjaks. Selle illustreerimiseks toob ta väga tabava ning Luure käsitlusega haakuva näite: 16

17 On võimatu üle tähtsustada igasuguses hierofaanias, isegi kõige elementaarsemas, avalduvat paradoksi. Iga objekt saab sakraalset avaldades millekski teiseks, jäädes siiski iseeneseks, kuna ta osaleb edasi teda ümbritsevas kosmilises miljöös. Püha kivi jääb kiviks; nähtavalt (või täpsemini, profaansest vaatepunktist) ei eralda mitte miski seda kõikidest teistest kividest. Nende jaoks aga, kellele kivi end pühana ilmutab, muutub selle vahetu reaalsus üleloomulikuks reaalsuseks. Teisisõnu, religioosset kogemust omavate jaoks on kogu loodus võimeline end ilmutama kosmilise sakraalsusena. Kosmos võib tervikuna hierofaaniaks saada. (1992, nr 4, lk 53) Siit lähtudes saame järeldada, et ka kõige tavalisema objekti, näiteks hambaharja kaudu võib religioosses kontekstis sündida ilmutus. Selles situatsioonis oleks hambahari kuuenda astme märk, olles täielikuks Jumala (või kosmose, kui kasutada Eliade näidet) kehastuseks, mille kaudu Jumal kõneleb ja ilmutab ennast. Kuna märgi ja tähenduse suhe on absoluutselt arusaamatu, siis ei ole mingisugust objektiivset võimalust väljaselgitamaks, kas antud märgi tähendus on tõesti Jumal või hoopis Saatan. Sellegi poolest on antud märk oma tähenduse (kas siis Jumala või Saatana või kellegi kolmanda) täielik kehastus. Luure toob veel välja, et müstilise astme märgid on kõige varjavamad märgid, sest märgil ja tähendusel ei ole mingisugust sarnasust. Ometi on need märgid kõige paremad märgid, sest tähendus on neis vahetult olemas, mitte ei sõltu teatavast suhtest märgi ja tähenduse vahel, nagu teisel, kolmandal, neljandal ja viiendal astmel (Luure 2008: 500). Kuuenda astme märgi põhiline omadus on seega oma tähenduse absoluutne kehastamine, nii et märgi ja tähenduse vaheline seos jääb täiesti seletamatuks. Sellega on ülevaade Luure tähenduse ja märgi sekstetist antud. Edasi näitan, kuidas see sekstett on seotud Aristotelese tajukäsitlusega ning mil viisil aitab see meil Aristotelese seisukohti analüüsida. 17

18 2. TAJUSEKSTETT Eelnevalt esitatud sekstett esitab kuus erinevat märgitüüpi. See eristus saab aga võimalikuks tänu märgi ja tähenduse eristusele ning iga märgitüübi defineerib teatav suhe märgi ja tähenduse vahel. Märki ei käsitleta kunagi üksi, vaid alati koos tähendusega, sest iga tüübi eriline funktsioon seisneb antud suhtes. Taju analüüsimisel järgime sarnast käsitlust. Taju iga aste eristab teatava taju tüübi: erimeelte taju, kujutlus, mälu, kogemus ja muud, kuid teeb seda nii, et toob välja igal astmel antud taju tüübi erilise suhte oma objektiga 18. Kuigi ma antud töös ei kasuta otseselt vormi ja mateeria mõisteid, on siin tegu vormi ja mateeria suhtega ning selles mõttes on tegemist teatava vormi ja mateeria sekstetiga. Taju tüüp on see, mis esitab meile vormi ja taju objekt see, mis esitab mateeria - mateeria võtab igal astmel erinevat tüüpi vormi või õigemini mateeriat tajutakse igal astmel erineva vormi kaudu. See vorm, mille kaudu objekti tajutakse, jääb igal astmel samaks, kuid iga tajufakulteet interpreteerib antud vormi erinevalt ning seob selle vormi objektiga erilisesse suhtesse. Antud töös käsitlen taju kahes suhtes. Taju kui üldine fakulteet või võime, mis tegeleb välismaailma tajumisega üldiselt ning väiksemad taju fakulteedid või taju tüübid, mille kaudu see üldine võime tegutseb (aktualiseerub). Üldist taju struktuuri saab kirjeldada kahtepidi: alustades tervikpildist ning samm sammult analüüsides selle lahti koostisosadeks. Sellisel juhul me alustaksime sellest, kuidas me praegu maailma tajume, kasutades kõiki erinevaid taju tüüpe, liikudes üldiselt üksikule. Teistpidi saaksime aga liikuda üksikult üldisele, alustades kõige primitiivsemast taju tüübist ning sealt edasi, samm sammult, kirjeldades taju iga astet ning nii jõudes kõige täiuslikuma ja keerulisema taju tüübini. Selles töös kasutan ma viimast strateegiat, alustades taju kõige primitiivsema tüübi kirjeldamisest ning lõpetades kõige keerulisemaga. Olles nii kõiki tüüpe kirjeldanud, anname ülevaate taju üldisest struktuurist, mis kokku moodustab tervikliku taju. 18 Tajul on alati millestki. 18

19 Tervikliku taju all pean silmas sellist taju, milles on rakendatud (aktualiseeritud) kõik erinevad tajutüübid. See on taju, mis on arenenud kõige primitiivsemast tajust (erimeelte tajust) kõige keerulisemani (printsiipide tajumiseni). Kuna Aristotelese tajustruktuur on üles ehitatud nii, et iga eelmine aste annab teed järgmisele ning iga järgmine aste ei saa tekkida ilma eelmiseta, siis tervikliku taju eeltingimuseks on iga üksiku tajuastme väljakujunemine. Tajuseksteti üldine astmestik on järgmine: 1) erimeelte taju, 2) erimeeli kopeeriv kujutlus, 3) kategoriseeriv kujutlus, 4) mälu, 5) kogemus, 6) algprintsiipide haaramine. Järgmiseks annan lühiülevaate igast astmest ning esitan selle astme seose tähenduse ja märgi sekstetiga Esimene aste erimeelte taju Luure kirjeldab tähenduse ja märgi seksteti esimest astet sellisena, kus märk ja tähendus langevad kokku. Märgil ei ole siin muud tähendust kui tema enda materiaalne vorm. Märk ei seisa siin millegi teise eest, vaid osutab iseendale ning selles mõttes on see märgitüüp kõige tähendusetum, kuna omab kõige vähem endast erinevat (transtsendentset) tähendust. Sarnane vahekord ilmneb taju esimesel astmel Aristotelese käsitluses. Esimese astme taju seisneb erimeelte tajus, kus taju objekt ja taju organ on esimest korda kontaktis. Selles situatsioonis tajuobjekt on aktuaalselt punane, omades tajukvaliteeti punane ning tajuorgan, olles enne potentsiaalselt punane, saab tajuaktis aktuaalselt punaseks, võttes vastu tajuobjekti vormi. Selles situatsioonis, kui Luure artiklist lähtuda, ei ole tajutud vormil muud tähendust kui see, mille määrab ära tajuorgani mateeria. Tajuorgani mateeria ei määra aga ära muud, kui ainult valib välja endale sobivad kvaliteedid. Organ võtab need kvaliteedid vastu vahetult, neid kuidagi interpreteerimata. Selles mõttes saame öelda, et organi mateeria ja vorm langevad siin kokku, sest tajutud vorm seisneb lihtsalt teatavas mateeria tüübis, mis sisaldab endas potentsiaalselt kõiki võimalikke aktuaalsusi. 19

20 Huvitaval kombel on ka tajuobjekti enda vorm materiaalne ehk tajutav vorm langeb objekti mateeriaga kokku. Tajuobjekti mateeria koosneb neljast elemendist, mis omakorda jagunevad kuumaks, külmaks, kuivaks ja märjaks. Selline mateeria kombinatsioon determineerib antud objekti tajukvaliteedid ning annab neile teatava põhjusliku jõu, mis kokkupuutel tajuorganiga aktualiseerib vastava organi potentsiaalsuse. 19 Selles mõttes võime me öelda, et tajukvaliteedid ja mateeria on üks. Seda interpretatsiooni võiks võrrelda materialistliku käsitlusega vaimuseisunditest, mille seisukoht on, et vaimuseisundid ei tulene mingisugusest kehast erinevast hingest või vaimust, vaid inimese aju närvirakkudest ning on selles mõttes füüsilised protsessid 20. Sellisel juhul ei ole tajukvaliteedid midagi muud, kui teatav materiaalsete elementide kombinatsioon ning neid ei pea kirjeldama kuidagi transtsendentselt kehast eraldi eksisteerivatena. Luure toob välja ka teise olulise iseloomuomaduse, mis seisneb selles, et esimese astme tähendust ei saa meelde jätta (Luure 2008: ). Samuti on lood erimeelte taju puhul. Erimeelte taju ei saa mäletada, vaid ainult tajuda, sest see on seotud praeguse hetkega, mälu aga minevikuga mäletada saab ainult minevikusündmuseid. Lisaks aja möödumisele on tarvis mäletamiseks ka kujutlust, mis tekib alles teisel taju tasandil. Selgituseks peab veel mainima, et esimene aste on ka selle tõttu mateeriaga piiratud, et siin ei ole ülejäänud tunnetuslikud võimed veel välja arenenud. Seda tüüpi taju (erimeelte taju) ei eelda mingisuguseid sisemisi psühholoogilisi protsesse või võimeid, mis opereeriksid tajuorganist keerukamalt. Erimeelte taju seisneb ainult organi teatavas võimes püüda kinni vastavad signaalid ning selleks piisab eriliselt konstrueeritud, teatavat tüüpi mateeriast. 19 Vaata Tracy (1969: ) 20 Vaata nt Block (1980), sarnane seisukoht on ka Rorty (1965) 21 Selles valguses paistab Aristotelese tajuteooria üpris kaasaegsena. Aristotelese tajuteooria kaasaegsusele juhib tähelepanu Terrell Ward Bynum (1993: ) 22 Eliminatiiv materialistliku hüpoteesi korras võiks siin küsida, kas vormi mõiste ei muutu üleliigseks, kui selle seletamiseks piisab mateeriast, ehk siis teatavast elementide kombinatsioonist? Elementide kombinatsioonide tekkimiseks ei oleks siin tarvis vormi mõistet, sest need võiksid tekkida ka juhuslikult, nt evolutsiooni teel. See on muidugi lihtsalt hüpotees, mida ma lähemalt vaatlema ei hakka ning selge on see, et kuigi siin ilmneb antud eliminatiivne dendents, ei saa Aristotelese filosoofias nii lihtsalt, nii fundamentaalset mõistet nagu vorm hüljata. Sellegi poolest on huvitav see dendents välja tuua. 20

21 2.2. Teine aste kopeeriv kujutlus Teine aste on seotud kujutlusvõimega ning see seisneb selles, et kujutlusvõime teeb esimesel astmel tajutud vormist mentaalse koopia ehk kujutluspildi, mis jätab jälje inimese kognitiivsesse keskusesse, milleks Aristotelesel on hing. See vastab täpselt märgitähenduse seksteti teisele astmele, mis seisneb esimese astme tähenduse jäljendamises (Luurel repetitional meaning) või kopeerimises Kolmas aste kategoriseeriv kujutlus Kolmas aste seisneb selle interpretatsiooni järgi üksiku kujutluse seostamises teatava kategooriaga (Luurel categorial meaning). Aristoteles kirjeldab kujutlusvõime funktsiooni tajumisel kaheselt. Üks neist on taju kopeerimine kujutluses ning see kuulub teise astme juurde. Teine kujutluse funktsioon seisneb kopeeritud kujutluse seostamises kategooriatega nagu söök, mitte-söök, meeldiv, ebameeldiv jms. Vahekokkuvõttena peab mainima, et esimesed kolm astet on teatavas mõttes subjektiivsed. Suund on siin väljaspoolt sissepoole, mille käigus tegeletakse välismaailma stiimulite subjektiivse interpreteerimisega. Kolme viimase astme puhul on aga tegu teatavat tüüpi objektiivsete astmetega, kus sisemised vaimuseisundid seostatakse välismaailmaga. Lihtsalt väljendudes võiks esimest kolme astet kirjeldada kui protsessi, mille käigus saadakse välismaailmast informatsiooni, see kopeeritakse ning koopia kategoriseeritakse. Järgmistel astmetel tajutakse välismaailma koopiast ja kategooriast lähtuvalt Neljas aste - mälu Neljas aste, mida Luure on nimetanud osutavaks astmeks, seisneb taju puhul mälus. Mälu on Aristotelesel sarnane kujutlusvõimele. Mõlemad, nii mälu kui ka kujutlusvõime, vajavad opereerimiseks kujutlust (st üksikut kujutlust, teatavat mentaalset pilti ). Mälu 21

22 puhul on aga oluline, et antud kujutlusele vastaks ka kindel tegelik objekt objekt, mille kohta antud kujutlus ja mälestus käivad. See objekt võib olla ka sündmus, kui mäletame näiteks eilset kinos käimist. Kujutlus aga sellist vastavat objekti ei vaja, sest võime kujutleda ju mida iganes. Selles tähenduses osutab mälestus objektile, kuna on sellega paratamatus suhtes ning ei oleks ilma sellise osutava suhteta üldse võimalik. Aristoteles toob välja, et see osutav suhe saab võimalikuks selle tõttu, et mälestused säilitavad meie hinges oma ajalise järjestuse ning siit tekib ka põhjuslikkuse taju. Kui tajume midagi alati samas järjekorras, siis ka mäletame seda samas järjekorras ning meil tekivad nii objektide suhtes teatavad ootused (MR 452a10-23) kui näen, et klaas kukub maha, siis tekib ootus, et klaas läheb ka katki. Mäletamise puhul aga, kui soovin midagi meenutada, siis lähen samm sammult mööda mälus säilinud sündmuste toimumise ajalist järjekorda, kuni jõuan soovitud sündmuse mäletamiseni. Kui soovin meenutada, mida sõber eile ütles, siis kõigepealt meenutan eilset päeva, siis seda, mida koos tegime, siis meie vestlust, kuni jõuan soovitud seigani. Oluline on, et antud seik oleks kindlasti varem aset leidnud. Kui juhtub, et ma sõbraga eile ei vestelnudki, siis on tegemist lihtsalt kujutlusega. Minu mälestus ei osuta ühelegi reaalsele situatsioonile ning seega luhtub ja osutub hoopis kujutluseks Viies aste - kogemus Viies aste on kogemus, mis seostab säilitatud kujutlused objektiga. Kogemus on seotud sellega, mida Aristoteles nimetab sattumuslikuks tajuks ning see seisukoht haakub väga hästi Luure kirjeldatud viienda astmega ehk poeetilise tasandiga. Märgi ja tähenduse puhul seisneb poeetilise astme eripära selles, et märk esitab meile tähendust, kuid seda teataval erilisel moel, kus see esitus on unikaalne ja mingis mõttes kohaspetsiifiline ning seda esitust ei saa seada reeglipäraseks. Näiteks kui luuletaja ütleb igav liiv ja tühi väli, siis see fraas omab teatava poeetilise tähenduse, mis ei avaldu seal alati. See tähendus ilmneb ainult selle luuletuse kontekstis ning ei ilmu selle fraasi tavakasutuses. 22

23 Kogemuse puhul on tajutud kvaliteedi seostamine konkreetse subjektiga kogemusespetsiifiline. Kui ma tajun valget värvi ja sealjuures kogen, et tegemist on Diarese pojaga 23, siis see suhe ei ole paratamatu, sest alati, kui ma tajun valget värvi, ei taju ma Diarese poega. Kui see nii oleks, oleks olukord üpris kummaline. Me ei saaks tajuda ühtegi teist valget objekti peale Diarese poja. Kui seda mõtet absurdini ajada, siis võiksime küsida, kas olukorras, kus sattumuslik taju on seatud reeglipäraseks, võiks juhtuda nii, et alati, kui ma näen valget pilve või paberilehte, arvan ma nägevat Diarese poega. Minu käitumine maailmas, kus sattumuslik taju on reeglipärane, peaks olema äärmiselt veider, kui mitte vastuoluline. Samuti oleks olukord absurdne märgi ja tähenduse korral, kus iga kord kui ma lausuksin igav liiv ja tühi väli, täidaks mind teatav poeetiline meeleliigutus. Viies aste on sattumuslik, sest see, mida me sattumuslikult tajume, ei ole olemuslikult seotud tajutud kvaliteediga ning on selles mõttes kontekstist sõltuv või kohaspetsiifiline. Nagu eelnevalt näidatud, on sarnane iseloom ka poeetilisel tähendusel Kuues aste - algprintsiibid Kuues aste on mingis mõttes tajuülene, sest printsiipe ei saa otseselt tajuda ning see nõuab teatavat intelligentsi. Luure on tähenduse ja märgi puhul nimetanud seda astet müstiliseks ning kirjeldanud seda kui märki, milles on transtsendentne tähendus täielikult kehastunud. Kogemuse ja algprintsiipide suhe on sarnane. Kogemus on partikulaarne, käib ühe konkreetse asja kohta, algprintsiibid on aga universaalsed ning käivad iga asja kohta. Luure on kirjeldanud müstilist suhet kui märki, mis ei oma iseenesest mingisugust vihjet tähendusele, kuid on samas antud tähenduse täielik kehastus. Samuti ei oma kogemus, olles partikulaarne, mingisugust sarnasust universaalse printsiibiga, olles samas selle täielik kehastus, sest väljendab niiöelda printsiipide korda. Konkreetne kogemus on sarnane printsiibiga, sest printsiipi ei oleks ilma kogemuseta (me vajame kogemust, et printsiipide tajuni jõuda) ning spekulatiivselt, kogemust ei oleks ilma printsiibita ehk siis kui asjad ei alluks printsiipidele, siis ei oleks meil neist ka kogemust. 23 Diarese poja näide on laenatud Aristoteleselt (DA II, 6.) 23

24 Vaatamata sellele ei saa öelda, milles see suhe seisneb, sest kogemus, mis on seotud partikulaaridega, ja printsiip on niivõrd erinevad, et nende omavaheline suhe on seletamatult paradokslik. Illustreerivalt võib aga öelda, et eelnevalt toodud näide Jumalast, kes kehastub hambaharjas, sisaldab sarnast paradoksi, sest tajutavalt jääb see suhe arusaamatuks ning on selles suhtes müstiline. Siin peab natuke selgitama ka kogemust. Kogemus käib partikulaaride kohta, kuid seal tekivad kahte tüüpi universaalid. Ühed, mis konstanteerivad fakti, ütlevad, et nii on, (näiteks et tuli on kuum) ning teised on seletuslikud universaalid, mis ütlevad, miks tuli on kuum. Mis on siin see algprintsiip? Tundub, et ka siin on teatav printsiipide hierarhia. Ühelt poolt saame seletuslikud printsiibid, millega opereerivad kunst ja teadus ning need on need, mis seletavad, miks tuli on kuum, osutades asjade põhjustele. Teist laadi algprintsiibid on aga kõige universaalsemad ning need väärivad aksioomi staatust, näiteks üks ja sama asi ei saa olla korraga tõene ja väär. Minu seisukoht on, et aksioomi ja konkreetse kogemuse suhe on see, mis on müstiline. Nagu näha, on antud sekstett ja Aristotelese tajuteooria ülesehitatud nii, et iga järgmise astme teeb võimalikuks sellele eelnev. Meil ei saaks olla teist astet ilma esimeseta ehk siis kujutlust ilma, et taju annaks meile materjali, millest kujutlus teha. Kolmas ei saaks olla ilma teiseta, sest kui ei oleks üksikut kujutlust, siis ei oleks midagi ka kategoriseerida. Neljas ei saaks olla ilma kolmandata, sest mälu vajab kujutlust, mis jätab tajutud sündmusest jälje. Viies ei saaks olla ilma neljandata, sest mälu abil, mitmest tajust sama asja kohta, tunneme lõpuks ära, et tegemist on sama asjaga ning nii, mälestuste akumuleerumisel, tekib kogemus. Kuues ei saaks olla ilma viiendata, sest ainult kogemuse baasilt haaravad inimesed algprintsiibid. Huvitaval kombel aga ei ole need astmed üles ehitatud nii, et kui eelnev aste on olemas, siis paratamatult areneb sellest ka järgmine. Sellisel juhul oleks kõikidel loomadel inimestega võrdselt välja arenenud tajuaparatuur, sest piisaks ühe tajuastme olemasolust, et areneksid kõik hilisemad. Nii see aga ei ole. Aristoteles kategoriseerib loomi tajuaparaadi välja arenemise järgi, nimetades kõige primitiivsemateks loomad kellel on ainult üks, kõige pimitiivsem taju, milleks on kompimismeel. Kõige täiuslikumad loomad on 24

25 Aristotelese järgi inimesed, sest neil on tajust arenenud ka mõistus. Taju on aga oluline omadus loomade määratlemisel, sest taju olemasolu järgi tõmbab Aristoteles piiri loomade ja taimede vahele. Lisaks sellele on oluline märkida, et üldises plaanis kirjeldab see sekstett induktsiooni, sest Aristoteles nimetab protsessi, mille käigus kogemusest haaratakse algprintsiibid, induktsiooniks (epagoge). Aristoteles eristab aga vähemalt kolme erinevat tüüpi induktsiooni nagu Jaakko Hintikka välja toob (2004: ). Hintikka järgi on need induktsiooni tüübid järgmised: 1) esimene lähtub Prior Analytics II, 23. ning seostab induktsiooni mõningate süllogismidega, 2) teine lähtub APo II, 19., mis seletab seda, kuidas teaduste printsiibid saadakse, 3) kolmas lähtub raamatust Topics I, 12. ning seob induktsiooni teatavate dialektiliste argumentidega. Kuna tajusekstett jõuab välja algprintsiipide haaramiseni, siis ilmselgelt kirjeldab see sekstett induktsiooni teises tähenduses. Tavatähenduses kirjeldatakse induktsiooni kui arutlusviisi, kus mitmest üksikust faktist tuletatakse üldine väide. Printsiipide haaramisel ei ole tegemist arutlusega, vaid psühholoogilise protsessiga (kuigi ka arutlus on psühholoogiline protsess), mille käigus üksikutest tajudest tuletatakse üldine printsiip, mis neid üksikuid tajusid ühendab ja seletab. Aristoteles eristab kahte tüüpi universaale seletuslikke ja iseenesest tõeseid, mis väärivad aksioomi staatust; universaale, mis on samuti seletuslikud, kuid kõige fundamentaalsemad, sest seletavad kõiki teisi printsiipe. Nende printsiipideni jõutakse seksteti viimasel astmel ning sellega on sekstett jõudnud oma lõpule ning taju saavutanud oma täiuse. Sellega on antud Luure tähenduse ja märgi seksteti ja Aristotelese tajuteooria võrdlus. Edasi kirjeldan igat taju astet üksikasjalikumalt. 25

26 3. ERIMEELTE TAJU Erimeelte taju tutvustades räägib Aristoteles tajust üldiselt. Ta eristab taju võime (capacity) ja organi. Võime on justkui teatav üldmõiste, mis hõlmab endas palju väiksemaid võimeid, millest osad on piiratud organiga, teised mitte. Kui lihtsalt loetleda taju koostisosasid ehk siis neid väiksemaid võimeid, mis tajus asuvad, siis nendeks on viis meelt, mille funktsioon on tajukvaliteetide vastuvõtmine ning neid nimetataksegi erimeelteks. Neil meeltel on ainsana füüsiline organ. Lisaks neile on ühismeel, mis ei ole piiratud ühe konkreetse organiga ning mille funktsioon on meeleandmete struktureerimine ning kolmandaks sattumuslik taju. Neid kolme loetleb Aristoteles kirjeldades tajuobjekte ning ütleb, et me oleme võimelised tajuma kolme tüüpi objekte: erimeele kvaliteete, ühismeele objekte ja subjekti sattumuslikult. Lisaks nendele võimetele on tajuga lähedalt seotud kujutlusvõime, mälu ja kogemus. Neile kõigile on pühendatud eraldi peatükk. Selles peatükis annan kõigepealt üksikasjaliku ülevaate Aristotelese erimeelte käsitlusest, tuues välja erinevad komponendid, mis erimeelte taju võimalikuks teevad. Nendeks komponentideks on tajuobjekt, meedium ning tajuorgan. Lisaks sellele kirjeldan ühismeelte toimet erimeelte taju juures, toon välja mõningad üldised erimeelte taju iseloomujooned ning seon eelöeldu tajusekstetiga, näidates, milles seisneb esimese astme taju Taju objekt Nagu eelmisest lõigust võis juba aru saada, võib tajuobjektist rääkida kahte moodi. Aristoteles nimetab tajuobjektiks seda, mida üks konkreetne meel on võimeline tajuma. Erimeelte (nägemine, kuulmine, maitsmine, kompimine, haistmine) objektiks on vastavad kvaliteedid värv, heli, maitse jne. Ühismeele objektideks on ulatus, kuju, liikumine, paigalolu, arvulisus (arv, number). Sattumusliku taju objektiks on subjekt, mida tajutakse, näiteks Diarese poeg (DA 418a20-25). Siin ei pea ma aga neid objekte silmas, vaid selles 26

27 peatükis kirjeldan materiaalset objekti, mis on antud tajukvaliteetide kandjaks (erimeele eriobjektidest lähemalt järgmises peatükis) Erimeelte suhe tajutava objektiga Erimeelte taju eraldab materiaalsest objektist ehk ühest partikulaarsest subjektist selle tajutavad kvaliteedid ehk tajutavad vomid. Objekt on nende kvaliteetide kandjaks ning see on teatav mateeria ja vormi suhe. Siit aga ilmneb, et objektidel on mitut tüüpi vorme. Ühed vormid on objekti tajukvaliteedid (värv, lõhn ja maitse) ning need on otseselt tajutavad. Teist tüüpi vormid on teatavad universaalsed vormid näiteks inimesel on inimese vorm, mis annab inimesele tema liigitunnused ning seda vormi me ei taju erimeeltega. Kui võrrelda neid kahte tüüpi vorme, siis võiks inimese vormi vaadata ülemhulgana ning erinevaid tajukvaliteete (tajutavaid vorme) ülemhulga alamhulkadena. Selles tähenduses saab selgeks, et erimeelte ja ühismeele taju korral tajutakse objekti vormist ainult ühte väikest osa (ainult ühte alamhulka). Taju arenedes aga vallutatakse üha rohkem objekti vormist, kuni lõpuks kogemuse puhul tajutakse vormi täielikult. Seda silmas pidades on tajuobjekt (ehk siis mitte teatava taju eriobjekt, vaid välismaailmas asuv materiaalne objekt) igasuguse taju aluseks. Meie taju seisneb selle objekti vormi haaramises ning me teostame selle samm sammult. Alustades tajukvaliteetide tajumisest, lõpetades objekti enda kogemisega. Igal taju astmel oleme selle objektiga ühenduses, sest tajumisel on meie ülesandeks objekti vormi haaramine. Välismaailma objektidest rääkides peab mainima, et Aristotelese filosoofias puuduvad uusajafilosoofiale omased kartesiaanlikud kahtlused välismaailma eksistentsi ja meeleandmete õigsuse asjus. Aristotlese jaoks on meie tajuorganid otseses kontaktis välismaailmaga (reaalsusega) ning tajuvad seda vahetult. Seega on meie taju objektid päriselt eksisteerivad asjad välismaailmas, mida me tajume otseselt. Kogu info välismaailma kohta saame mõistagi läbi meelte, kuid Aristotelese arvates meeled ei peta, kui just ei ole tegemist mingisuguse füüsilise rikkega haiguse või muu deformatsiooniga, mis halvab tajuorgani tegevust. 27

28 3.2. Taju mehhanism: taju organid, -objektid ja meedium Taju mehhanism on Aristotelesel üpris keeruline, sest vormi vastu võtmiseks ja selle tunnetamiseks teevad kaastööd üpris paljud taju koostisosad. Järgmiseks ma kirjeldan neid koostisosi ning annan ülevaate nende koostööst. Aristotelesel koosneb taju viiest meelest - kompimisvõime, maitsemeel, kuulmine, nägemine ja haistmine. Igal meelel on oma organ ning vastav meedium, mis vahendab sellele meelele tema tajuobjekti. Kõigepealt ma kirjeldan nägemise, kuulmise ja haistmise vahekorda organi, meediumi ja objektiga ning siis kompimise ja maitsemeele organit, meediumi ja objekti, sest nende puhul on asi veidi keerulisem Meelte eksimatus, passiivsus ja selektiivsus Nägemise organid on silmad ning objekt, mida nägemine tajub, on värv. Sõna objekt ei tähista siin asja või substantsi (näiteks hobust, inimest vms), vaid teatavat kvaliteeti (või kvaliteete), mis on tajutav ainult ühele konkreetsele taju organile. Taju organid on ehitatud nii, et esiteks ei eksi nad kunagi oma objekti suhtes: kui mu nägemismeeles on punane värv, siis see on fakt, eksida võin aga selles osas, mis asi see on, mis on punane. Sarnast situatsioon on kirjeldanud Descartes Meditatsioonides (Descartes 2001), rääkides kujutlustest ja illusioonidest. Kui meil on illusioon, siis see on alati tõsi, et meil on illusioon, see on justkui fakti konstanteering, fakti, mis kirjeldab meie vaimuseisundit. Vead tekivad aga otsustuste kohapealt, kui hakkame tegema otsuseid illusiooni sisu ontoloogilise staatuse kohta. Kui ma näen ükssarvikut, siis see, et minu vaimus on ükssarviku kujutlus on tõene, kuid otsustus, et ükssarvik on päriselt siin ja praegu, minu 28

29 toas olemas, on väär. 24 Meeled ei eksi selles samas tähenduses kunagi, sest nad võtavad kvaliteete vastu passiivselt ning ei langeta kunagi otsuseid vastuvõetud kvaliteetide asjus. See eksimatus tuleneb meelte teatavast iseloomust. Aristoteles kirjeldab meeli läbini passiivsetena 25, meeled ise ei tee midagi, vaid kogu aktiivsus tuleb tajuobjektist. Kui objekt on meeleorganiga kontaktis, siis (ja ainult siis) võtab organ vastu objekti tajukvaliteedid. Lisaks sellele on iga organ ehitatud nii, et ei ole võimeline vastu võtma teiste meelte objekte me ei ole võimelised kuulma värve, nägema helisid ega haistma maitset ning seda nimetatakse erimeelte selektiivsuseks. Erimeelte selektiivsust kirjeldab Aristoteles aktuaalsuse ja potentsiaalsuse ning vormi ja mateeria terminites. Igas taju organis on teatavad potentsiaalsused: silm on potentsiaalselt võimeline tajuma värve, kuid ei ole potentsiaalset võimeline tajuma heli. Kui teatav organ puutub kokku mõne objektiga, siis antud objekt aktualiseerib organi vastava potentsiaalsuse. Näiteks on silm potentsiaalselt võimeline tajuma punast värvi, kuid tajub punast värvi aktuaalselt alles siis, kui puutub kokku mõne punase objektiga. Sellel objektil on teatav vorm aktuaalselt, mis organil on enne kokkupuudet vaid potentsiaalselt. Kui organ on kokkupuutes objektiga, siis kvalitatiivselt on objekt ja organ samased, sest nad omavad sama vormi (DA 418a5). Selles tähenduses on meeled väga valivad, sest nad saavad vastu võtta ainult neid vorme, mis neis potentsiaalselt juba olemas on. Nende potentsiaalsuste aktualiseerimisel ei eksi meeled kunagi. Kõik need omadused eksimatus objekti suhtes, passiivsus ja suutmatus tajuda teiste meelte objekte ehk selektiivsus, asuvad tajus ning nad toimivad läbi erimeelte. 24 Mis nüüd puutub ideedesse, siis kui neid vaadata iseeneses ega suhestada millegi muuga, siis nad õieti väärad olla ei saa; sest kujutlegu ma kitse või kimääri, see, et ma kujutlen ühte, ei ole vähem tõsi kui see, et ma kujutlen teist. Ka tahtes ehk afektides enestes ei ole karta mingit väärust; sest kuigi ma võin soovida halbu asju ja kuigi ma võin soovida neid asju, mida mitte kusagil ei ole, ometi ei ole seepärast ebatõde, et ma neid soovin. Ja niisiis jäävad üle ainult otsustused, milles eksimisest ma pean hoiduma.. (Descartes 2011, kolmas peatükk) 25 Vaata Bynum 1993: 94 29

30 Meedium Erimeeled vajavad tajumiseks meediumi, mis vahendab objekti tajukvaliteedid organini. Nägemise ja kuulmise meedium on õhk, mille oluline funktsioon on läbipaistvus. Nägemisel on tajude hulgas eriline staatus, sest nägemine vajab lisaks meediumile ka valgust. Silm koosneb Aristotelese jaoks veest ning selle tõttu saame tajuda nii õhu kui ka vee vahendusel, sest need mõlemad on läbipaistvad. Aristoteles ütleb aga, et kõrv on õhust, mis esialgu kõlab veidi kentsakalt, kuid täpsustab siis, et ta peab silmas sisekõrvas asuvat õhukambrit, mis isegi vee all olles jääb kuivaks ning selles mõttes on kõrv õhust, sest on õhuga homogeenne ning saame kõrvaga kuulda nii vee kui ka õhu vahendusel (sest mõlemad on läbipaistvad). Haistmise puhul, ütleb Aristoteles, on meediumiks üks kahest, kas vesi või õhk. (DA 424b25-425a9) Kompimise ja maitsmise puhul on olukord keerulisem. Aristoteles on siin teatavas kimbatuses: nimelt alustab Aristoteles liha (flesh) analüüsimisega ning leiab lõpuks, et liha on kompimise meediumiks ning kompimise organ peab seega asuma kusagil sügavamal kui liha. (DA 423b18-26) Segaseks jääb, kas organ peaks asuma kusagil liha sees või liha taga. Liha taga asub kont, kuid ilmselt oleks see isegi Aristotelese jaoks liiga ulmeline väide, et kompimismeele organ on kont. Seega võime oletada, et kompimise organ asub kusagil liha sees, mis see on ja kus see täpsemalt asub, jääb aga lahtiseks. See seisukoht ei teki Aristotelesel tühja koha pealt, vaid on teatav loogiline järeldus meediumi nõudest, mille üks põhjenditest tuleneb taju puudumisest organi ja objekti vahetu kontakti korral ehk siis kui objekt on asetatud organi vastu, siis taju ei toimu. Tõepoolest, kui õun panna vastu silma, siis me ei näe selle värvi ning nii on iga meeleorganiga, kui objekt asetada vastu organit, siis taju tuhmistub. Kompimise puhul tekib siin aga probleem, sest kompimine seisnebki objekti vahetus puudutamises, kompimises. Sellest Aristoteles järeldabki, et kompimisel ei ole tegu objekti ja organi 30

31 otsese kokkupuutega, vaid see, mis on objektiga vahetus kokkupuutes, on liha. (DA 423b17-423b26) Liha on seega kompimise meedium ning vahendab kombitavaid tajukvaliteete kompimise organile. Organ ise aga asub kusagil kaugemal. Samad objekti ja meediumi suhted rakenduvad ka maitsemeele puhul, kuid maitsmisel on meediumiks keel (DA 422b17). Eelnevast sai selgeks, et erimeeled on kontaktis välismaailma objektidega ning meediumi vahendusel võtavad neilt vastu spetsiaalseid tajukvaliteete (iga meel endale vastava kvaliteedi). Erimeeled ise on passiivsed ja väga selektiivsed Ühismeel Lisaks erimeeltele asub tajus ka ühismeel, mis seisneb erimeelte poolt tajutud kvaliteetide struktureerimises. Ühismeel tajub liikumist, paigalolu, ulatust, kuju ja arvulisust (DA II, 3.). Need on ühismeele tajuobjektid. Seega, kui erimeeled võtavad vastu kvaliteedi punane, siis ühismeel on see, mis eristab antud värvi ulatuse (suuruse), kuju, arvulisuse (kas üks või kaks punast värvilaiku), liikumise ja paigalolu (kas värvilaik on paigal või liigub). Lisaks sellale opereerib ühismeel erinevate meelte vahel, eristades meeli üksteisest (DA III, 2.). Aristoteles toob välja, et heli ja värvi eristamine peab toimuma ühes tajufakulteedis, mitte kahes erinevas, sest erinevat tüüpi kvaliteedid (nt heli ja värv) peavad eristamiseks kokku saama. Erinevas fakulteedis need jääksid aga eraldi. (DA 426b17-29) Selleks fakulteediks, mis erinevaid meeli eristab on ühismeel. Sellest järeldub ka miks ühismeelel ei ole organit, sest nii jääks see erimeltest eraldatuks ning tajuks erimeelte kvaliteete ainult sattumuslikult, nagu seda teevad erimeeled omavahel. Seega võiks ühismeelt kirjeldada, kui teatavat keskust, kuhu meie tajukvaliteedid kokku jooksevad ning kus neile antakse 31

32 teatav, esimene eristus. 26 Ühismeelele ei ole antud sekstetis eristatud eraldi astet, sest ühismeel on kohal igal astmel. Erimeelte- ja ühismeele objekte võiks kirjeldada kui algelised, primitiivsemaid ja taandumatud kvaliteete. Need on midagi sellist, millele Descartes viitab oma Meditatsioonides rääkides kujutlusvõimest. Descartes väidab, et me ei saa kunagi midagi täiesti uut välja mõelda. Isegi, kui me mõtleme välja midagi täiesti fantastilist, siis koosneb see ikkagi joontest, omab teatavat kuju, värvi või muud sarnast ja ei ole seega täiesti uus. 27 Need kvaliteedid, mida siin Descartes loetleb on samad, mida Aristoteles kirjeldab erimeele kvaliteetidena ja ühismeele objektidena. Seega, viis meele kvaliteeti (nägeminevärv, kuulmine-heli, haistmine-lõhn, maitsmine-maitse, kompimine-vorm ja materjal) ja viis ühismeele kvaliteeti (liikumine, paigalolu/püsivus, kuju, suurus, arv, ühtsus) moodustavad teatava taju raamistiku. Erinevad asjad, substantsid ja kogemused ilmnevad meile nende kümne kvaliteedi erinevate kombinatsioonide kaudu. Ühismeele puhul on huvitav see, et ühismeele objektid ei ole meie subjektiivsed arustruktuurid või arukatgooriad (kui Kantilikult väljendada), mis maailmale peale pannakse, justkui struktureerivad prillid, mille läbi me maailma vaatame. Vaid need objektid, mida ühismeel tajub, on maailmas olemas. Ühismeel on lihtsalt (kui banaalselt väljenduda) spetsiaalselt disainitud vastuvõtja, mis iga taju korral oma objekti (liikumise, kuju jne) üles leiab ja teistest tajudest eristab. Siin on oluline mõista, et Aristotelesel ei ole uusajafilosoofiale omast kartesiaanlikku skepsist välismaailma suhtes, vaid tema jaoks välismaailm on olemas ning see ei nõua omakorda filosoofilist seletust ega valmista probleeme. Kirjeldamist vajab hoopis see, kuidas me maailma vastu võtame. Selles mõttes 26 Vaata Ackrill (1981: 67), Bynum (1993: ) 27 Tõepoolest, ka maalikunstnikud, isegi siis, kui nad püüavad kujutada väga ebatavalise kujuga sireene ja saatüreid, ei suuda ju anda neile täiesti uut kuju, vaid ainult segavad kokku erinevate loomade kehaosi, või kui nad ehk mõtleksidki välja midagi niivõrd uut, et sellesarnast pole iial nähtud, seega midagi täiesti fantastilist ja ebatõelist, siis peavad ikkagi vähemalt värvid, millest nad selle kokku panevad, olema tõelised. Ja samamoodi, olgugi et ka need asjad üldse silmad, pea, käed jms võivad olla kujuteldavad, peab ikkagi paratamatult tunnistama, et vähemalt mingid muud asjad, mis on veel lihtsamad ja üldisemad, on tõelised, ning neist, justnagu tõelistest värvidest, kujunevad kõik need asjade pildid olgu siis tõesed või ebatõesed, mis on meil mõtetes. Seesugune paistab olevat kehaline loomus üldse, ja selle ulatuvus; samuti ulatuvate asjade kuju; samuti kvantiteet, ehk nende suurus ja arv, samuti koht, kus nad asuvad, ja aeg, mille jooksul nad kestavad, jms. (Descartes 2011: esimene peatükk) 32

33 tundub, et lisaks erimeeltele, on passiivsed ka ühismeeled, sest nad nii öelda ei loo midagi ise, vaid kõik, mis neis on, on välismaailmast saadud ja see pilt, mis meil maailmast lõpuks kokku tuleb, ei ole meie tajude poolt moonutatud, vaid on välismaailma täpne koopia. Kui meie tajuaparatuur töötab laitmatult, siis me ei pea kartma, et nad meile valetavad. Vastupidiselt võiks aga öelda, et Kanti kirjeldatud arustruktuurid justnimelt koguaeg valetavad, selles mõttes, et nad moonutavad reaalsust. Nad ei anna meile edasi maailma nii nagu see on, ei vahenda meile asju iseeneses (Dinge an sich), vaid näitavad maailma läbi arukategooriate prillide. Selles valguses saab selgeks, miks Aristoteles kirjeldab tajumist, kui passiivset tegevust. Tajude ülesanne on välismaailmast vastavate vormide leidmine. Tajuorganid ja ka ühismeel on ehitatud nii, et kui nad mõne objektiga kokku puutuvad ning sel objektil vastavad kvaliteedid on, siis taju need kvaliteedid ka vastu võtab. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et esimene kontakt välismaailma ja looma vahel toimub erimeelte kaudu ning nendega võetakse vastu vastav vorm, ehk kvaliteet. Seda vormi struktureerivad ühismeeled, ehk siis eristavad ühe kvaliteedi teisest. Nt kui ma näen õuna, siis värvikvaliteedi võtab vastu nägemismeel, kuid tumedama ja heledama punase toonid eristab üksteisest ühismeel. Kui õun peaks maas veerema või puu otsast alla kukkuma, siis eristab ühismeel õuna ulatuse ja kuju, arvulisuse (kukub üks, mitte kaks õuna) ja liikumise, mis väljendub kukkumises Esimese astme taju Taju mehhanismist lähtudes saab välja joonistada mõningad esimese astme tajule iseloomulikud jooned. Esiteks peab mainima, et sellel astmel ei ole tajuja tajumisest ega objektist teadlik, ei ole teadlik välise ja sisemise maailma eristusest. Tajuprotsessis on see kõige esimene ja algelisem samm, sest see on kõikidele loomadele omane 28. Sel esimesel astmel tajuvad kõik loomad ühtemoodi. Siit saab välja joonistada ka teatava loomade 28 Kõikidel loomadel on taju ning see on see, mis eristab loomi taimedest. (DA 413b1-5) 33

34 hierarhia, alustades loomadest, kellel on tajudest ainult too esimese astme primitiivne taju. 29 Selle tõttu on algeline taju isoleeritud inimesele omasest teadmisest ja refleksiivsusest taju protsessis, sest muidu ei kuuluks taju kõikidele loomadele, vaid ainult inimesele, sest nõuaks teatavat ratsionaalsust. Esimese astme taju põhiline iseloomujoon on tema materiaalsus kvaliteet, mida tajutakse, on tingitud tajuorganist. Kui objekt on vastu võetud, siis saame rääkida ka ühismeelest, mis teeb tajus esimesed eristused, kuid siin ilmneb juba üleminek esimeselt astmelt teisele. Selles valguses saab selgeks, et ühismeeltel on oluline roll taju edendamisel ja kujutluse tekkimisel. 29 Aristoteles joonistab loomade hierarhia viie taju omistamise alusel, kus kõige primitiivsemad loomad on need kellel on ainult üks, kõige algelisem taju kompimismeel, kõige arenenumad on loomad kellel on kõik viis meelt ning lisaks sellele ka mõistus. (DA 414a29-30; 414b14-19) 34

35 4. KUJUTLUS Kujutlusvõimel on antud sekstetis keskne roll, sest kujutlusvõime mängib olulist rolli iga seksteti astme korral, välja arvatud esimese ja kuuenda juures. Teine ja kolmas aste on seotud otseselt kujutlusega. Neljandal, mälu astmel, on kujutlus see, mille vahendusel ollakse ühenduses mineviku sündmustega kujutlus on justkui märk, mis osutab mineviku sündmusele. Viiendal, kogemuse astmel, seisneb sattumuslik taju kujutluse seostamises tajutud objektiga. 30 Seega oleks siin paslik Aristotelese vaimus öelda, et kujutlusel on mitu tähendust, igal astmel erinev. Nagu Aristoteles ütleb (MR 449b32), vajab igasugune intelligentne tegevus kujutlust, nii ka mõtlemine. Kuidas kujutlus kaasneb mõtlemisega, ei puutu aga hetkel asjasse ning piirdun siin kujutluse kirjeldamisega ainult taju seisukohast. Kuigi kujutlus kaasneb ka mõtlemisega, kuulub kujutlus siiski olemuslikult taju juurde ning kaasneb mõtlemisega ainult sattumuslikult (MR 450a14) Kujutlus, kui koopia Aristoteles alustab oma kujutluse käsitlust (DA III, 3.) väitega, et kujutlus on see, mille tõttu kujutlused (kujutluspildid, appearances, phantasma) meis tekivad, esile tulevad ning esitab küsimuse, kas kujutlusvõime on iseseisev üksus või kuulub see taju (aesthesis), arvamuse (doxa), teadmise (episteme) või mõtlemise (nous) valda, sest need on fakulteedid, mis kujutlust kasutavad (DA III, a1-4). Aristoteles näitab, et ükski neist ei ole kujutlus. Taju puhul on põhjused järgmised: kujutlusvõime ei ole taju, sest taju on kas taju fakulteet (ehk taju võime) või aktiivne tajumine (mis seisneb tajuorgani kontaktis taju objektiga, see on antud seksteti esimese astme taju), kujutlused aga toimuvad mõlema 30 Nagu Gregoric ja Grgic välja toovad (2006). 35

36 puudumisel, näiteks unenägemisel (DA 428a7-7). Tajud on alati tõesed, kujutlused aga enamasti väärad (DA 428a11). Arvatavasti peab Aristoteles siin silmas tõde kui vastavust mentaalse kujutluse ja aktiivse taju vahel. Siin võiks öelda, et võrreldes kujutlust mäluga, on kujutlus alati väär, sest kujutluse erinevus mälust seisneski kujutlusele vastava objekti, sündmuse puudumises. Sellest lähtudes saaks kehtestada kujutluse ja mälestuse vahele teatava reegli: kui kujutlusele vastab mingisugune päriselt eksisteeriv välismaailma objekt või sündmus, siis kujutlus osutub mälestuseks ning vastupidi, kui mälestusele objekti või sündmust ei vasta, siis mälestus osutub kujutluseks. Seega osutuks iga tõene kujutlus mälestuseks ning iga väär mälestus kujutluseks. Aristoteles aga leiab, et kujutlused on enamasti väärad, mitte aga alati väärad, seega kehtib antud võrdlus kitsalt ainult kujutluse ja mälu võrdlusel. Kujutlus saab tõene olla kahel viisil. Esiteks on kujutlus alati tõene tajumise hetkel, sest see on hetk, mil kujutlus tekib, mil tehakse mentaalne koopia aktiivsest tajust. Aktiivsele tajule vastab alati objekt, selles situatsioonis vastab seega ka kujutlusele objekt. 31 Teine võimalus on sattumuslik tõesus, näiteks võime me midagi ette kujutada, mis juhtub olema tõene juhuslikult. Oletame, et ma kujutan ette, kuidas mu sõber istub loengus ja igavleb ning puht juhuslikult mu sõber istubki loengus ja igavleb. Kujutluse sattumusliku tõesuse korral ei osutu kujutlus mälestuseks, sest kuigi kujutlusele vastab reaalne objekt või sündmus, ei vasta kujutlusele minu tajuakti antud objektist või situatsioonist. Seega peavad mälestused olema alati minu mälestused ehk minu mineviku tajud. On tõsi, et mälestused ei piirdu ainult tajude mäletamisega, vaid võin mäletada ka mõningaid kujutlusi, kuid sel juhul peab mälestusele vastama minevikus toimunud kujutlemise sündmus ehk minu mineviku mentaalne akt. Need kujutluse omadused näitavad, et kujutlus ei ole sama asi, mis taju. Vaadates, mis on ja mis ei ole kujutlus, kriipsutab Aristoteles maha kõik fakulteedid, millest väärus on välistatud, nagu teadmine ja intelligents (DA 428a16-17). Siin Aristoteles peab silmas teadmist kui tõestatud teadusliku teadmist. On tõsi, et meie teadmised võivad 31 Selle kohta vaata Frede (1997: ) ja DA 428b25-30, kus Aristoteles näitb, et olles kontaktis tajuga on kujutluse eksmimine väike, sattumusliku taju korral uurem ja ühismeelte korral kõige suurem. 36

37 osutuda vääraks, kuid sellisel juhul võiksime öelda, et kui meie teadmised osutuvad vääraks, siis tegelikult meil ei olnudki tegemist teadmisega (või vähemalt ei olnud tegemist teadmisega tema rafineerituimal kujul, milleks on teaduslik teadmine, mille tingimus on tõestus, mis tagab teadmise tõesuse). Kujutlus ei ole ka arvamus, sest arvamus sisaldab uskumust, kuid mõndadel loomadel, kellel leidub kujutlusvõime, ei leidu uskumusi (DA 428a20-22). Sellest kõigest Aristoteles järeldab, et kujutlusvõime ei ole ükski eelnimetatuist. Olles näidanud, mis kujutlusvõime ei ole, asub Aristoteles näitama, mis kujutlusvõime on. Ta kirjeldab kujutlusvõimet teatava liikumisena, mis saab alguse tajust ja on ilma selleta võimatu. Kujutlus ilmneb ainult neil, kes on tajuvõimelised ehk siis kõigil loomadel, ning tema sisuks on see, mida saab tajuda ja ta (kujutlus) on sellega (tajuga) sarnane (DA 428b9-15; 429a2). Dorothea Frede juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kujutlused ei seostu ainult visuaalsega (Frede 1997:286) 32, kuigi, nagu Aristoteles ise välja toob (DA 429a3-4), tuleneb Kreeka keelne sõna phantasia (kujutlus) sõnast phaos, mis tähendab valgust, ilma milleta ei ole nägemine võimalik. Aristoteles mainib, et see tuleneb lihtsalt nägemismeele erilisest staatusest, sest nägemismeel on inimestel kõige rohkem väljaarenenud. Seega võib meil olla ka kujutlus kombitavast või ükskõik millest, mis on tajuga haaratav. Heaks näiteks on siin fantoomjäsemed, mis on teatavat sorti fantasmid, illusioonid, kuid mis ei ole visuaalse iseloomuga, pigem taktiilse. Samuti saame kujutleda meloodiaid või laule, mida oleme kuulnud, helisid näha on aga ilmselgelt võimatu, kuid helidega võivad kaasneda mentaalsed pildid sattumuslikult. Lisaks sellele mainib Aristoteles, et kuna kujutlused jäävad tajuorganisse alles ning kujutavad (esitavad) tajusid, siis paljud loomad juhinduvad neist. Kujutlus saab neile teatavaks mõistuse aseaineks, sest need loomad, kellel mõistus puudub, juhinduvad kujutlustest otseselt. Inimesed aga, kellel ainsana loomadest on mõistus, juhinduvad 32 Pikemat ja põhjalikumat pilditeooria kriitikat vaata Nussbaum (1978: ). 37

38 kujutlustest ajutise mõistuse tuhmumise või juhmistamise tõttu, mis juhtub tunnetega seoses või magamise ja haiguse puhul (DA 429a5-8). Frede (1997: 285) juhib tähelepanu sellele, et kujutlused tekivad siis, kui taju veel toimib ehk siis aktiivse taju ajal. Aristotelese lause: The first kind of derived motion is free from error while the sensation is present [Esimest tüüpi saadud liikumine on eksimisest vaba, sel ajal kui taju on kohal] (DA 418b27) ütleb, et aktiivse taju ajal kujutlus ei eksi. Seega peavad kujutlus ja taju mingil hetkel toimuma üheaegselt. Frede põhjendab seda Aristotelese käsitlusega põhjuslikkusest, viidates Aristotelese raamatutele Physics ja APo'le 33. Põhjus ja tagajärg peavad toimima samaaegselt, sest muidu tekiks nende vahele põhjuslik auk. Sama kehtib ka kujutluse ja taju kohta. Kui taju on kujutluse põhjuseks, siis kujutlus peab tekkima tajuga üheaegselt, sest muidu tekiks nende vaheline katkestus ning tekiks küsimus, kuidas ja millal on põhjus tagajärje põhjustanud. 34 Need kujutluse omadused kuuluvad tajusekstetis teise astme juurde. Aristoteles näitab, et kuigi kujutlus ei ole sama, mis taju (ega arvamus, teadmine või mõtlemine), kuulub kujutlus sellegipoolest taju juurde, kuna ilma tajuta ei saaks ta eksisteerida. Taju on kujutluse põhjuseks, andes kujutlusele sisu, ning selles mõttes seisneb teine aste taju kopeerimises (kordamises) kujutlusega. 33 Physics 202a6-9; 242a57-62, APo 95a Frede juhib tähelepanu samale asjale (1997: ). 38

39 5. KATEGORISEERIV KUJUTLUS Selles peatükis kirjeldan kujutluse kategoriseerivat funktsiooni, mis moodustab tajuseksteti kolmanda astme. See, mida ma nimetan teise astme kujutluseks, on Aristotelesel peaasjalikult kirjeldatud DA III, 3. Kolmanda astme kujutlus on Aristotelesel seotud isu (appetite), tegevuse ja loomade liikumise kirjeldamisega ning sellest kirjutab ta DA III, 9-11 ja Movement of Animals'is (edaspidi MA). Kõigepealt peame vaatama, milles seisnevad isu (appetite) ja himu, sest need on lähedalt seotud liikumise ja kujutlusega. Isu ja himu vaatleb Aristoteles DA II, 3 alguses, kus ta eristab kõigepealt viis psüühilist võimet: toite-, isu-, taju-, liikumise ja mõtlemise võime. Taimed erinevad loomadest selle poolest, et neil on ainult toitevõime, loomadel aga kõik viis. Peatükk varem (DA II, 2) eristab Aristoteles loomad taimedest (ja kõigest muust elavast) selle järgi, et loomadel on tajuvõime (DA 413b2-3) ning kui kellelgi on taju, siis paratamatult ka kompimismeel (DA II, 3, 414b1), sest see on kõige primitiivsem taju. Kompimismeelega kaasneb paratamatult isulisus (the appetitive power) ning isulisuse alla kuuluvad ja sellega kaasnevad iha (desire), kirg (passion), soov (wish). Lisaks sellele kaasneb tajuga alati meeldiva ja ebameeldiva tunnetuse võime ning see on lähedalt seotud ihaga, sest kui mingi objekt ilmneb meile meeldivana, siis kaasneb sellega alati iha, mis on isu meeldiva järele (DA 414b1-6). Sellest järeldame, et kõikidel loomadel on taju ning sellega koos alati isu ja himulisus. Hiljem (DA III, 9-11) asub Aristoteles lähemalt vaatama loomade liikumist (self movement) ning seob selle lähedalt kujutluse ja ihaga, sest liikumine on alati seotud millegi vältimise või püüdlemisega. DA III, 10 alguses ütleb Aristoteles järgmist: These two at all events appear to be sources of movement: appetite and thought (if one may venture to regard imagination as a kind of thinking; for many men follow their imaginations contrary to thought, and in all animals other than man there is no thinking or calculation but only imagination). 39

40 [Need kaks paistavad kõikidel juhtudel olevat liikumise allikateks: isu ja mõte (kui võiks kujutlusvõimet võtta teatud moodi mõtlemisena; kuna paljud inimesed järgivad oma kujutlusi mõtlemise asemel, ja kõigi muude loomade puhul peale inimese ei leidu ei mõtlemist ega arvestamist, vaid ainult kujutlusvõime.] (DA 433a10) Nagu näha, ütleb Aristoteles antud lõigu alguses, et iseenesliku liikumise (self movement) põhjusteks on mõtlemine ja isulisus ning lisab sulgudes, et ta peab silmas ka kujutlust kui teatavat tüüpi mõtlemist. Kujutlus on universaalsem kui mõtlemine, sest mõningatel loomadel puudub mõtlemine, kuid neil on kujutlus, mis täidab neis loomades mõtlemise funktsiooni. Seega on kõikidel loomadel isulisus ja kujutlus, kuid ainult osadel loomadel on mõtlemine, seega omab kujutlus liikumise põhjusena laiapõhjalisemat rolli kui mõtlemine. DA III, 10 viimases lõigus ütleb Aristoteles järgmist: To sum up, then, and repeat what I have said, inasmuch as an animal is capable of appetite it is capable of self-movement; it is not capable of appetite without possesing imagination; and all imagination is either calculative or sensitive. In the latter all animals partake. [Kokkuvõtvalt siis, ning korrates, mida olen öelnud, sama palju kui loom on võimeline isuks, on ta võimeline iseeneslikuks liikumiseks; ta ei ole võimeline isuks omamata kujutlusvõimet; ja kogu kujutlusvõime on kas arvestuslik või tajuline. Viimasest saavad osa kõik loomad.] (DA 433b27-30) Aristoteles ütleb siin selgelt, et isulisus on iseenesliku liikumise põhjuseks ja et isulisus on võimatu ilma kujutluseta. Ka jagab ta kujutluse kalkulatiivseks ja tajuliseks. Tundub, et mõtlemine, mille Aristoteles seob varem isulisusega, on sarnane kalkulatiivse kujutlusega, tajuline kujutlus on aga see, mis kuulub kõikidele loomadele. Lisaks DA'le kirjeldab Aristoteles liikumist, himu ja kujutlust ka MA's, kus ta ütleb samuti, et liikumise põhjuseks on mõtlemine ja isulisus, kuid et kujutlus ja taju on mõtlemisega ühel pulgal, sest nad kõik on eristavad fakulteedid (MA 700b10). Kuna selles töös keskendun tajule, siis mõtlemise rolli ja eripära ma ei vaata, vaid keskendun tajule ja kujutlusele kui liikumise põhjustele, sest selle kaudu avaldub ka kujutluse kategoriseeriv funktsioon. 40

41 Liikumise ja kujutluse suhte võtab hästi kokku Nussbaum, kes ütleb, et iha ja kujutlus on liikumise olulised komponendid. Liikumine on võimatu ihata ning iha kujutluseta, mis peab iha ette valmistama enne, kui see saab looma liikumiseni viia (Nussbaum 1978: ). Mida see ettevalmistus tähendab, ütleb Nussbaum veidi hiljem, väites, et kujutluse roll ei seisne ainult aktiivsete tajude jäädvustamises, vaid et kujutlus esitab meile oma objekti kui teatavat tüüpi objekti: (...) Aristotle, suggested to us that phantasia is the faculty in virtue of which the animal sees his object as an object of a certain sort, so that we can say the perception has for him some potentially motivating content [Aristoteles pakkus välja, et phantasiaon fakulteet, mille tõttu loom näeb objekti kui teatavat tüüpi objekti, nii et võime öelda, et see taju omab tema jaoks potentsiaalselt motiveerivat sisu] (Nussbaum 1978: ). Aristotelesel on kujutluse interpreteeriva funktsiooni kohta hea näide: I want to drink, says appetite; this is drink, says sense or imagination or thought: straightaway I drink. In this way living creatures are impelled to move and to act, and desire is the last cause of movement, and desire arises through perception or through imagination and thought. [Ma tahan juua, ütleb isu; see on jook, ütleb taju või kujutlusvõime või mõte: otsekohe ma joon. Sel moel on elusolendid ajendatud liikuma ja tegutsema, ja liikumise viimane põhjus on iha, ja iha tõuseb läbi taju või läbi kujutlusvõime ja mõtte.] (MA 701a27-701b1) Sellest näitest on näha, et taju, kujutlus ja mõtlemine esitavad meile midagi himulisena. Siin on oluline see, et igaüks neist (taju, kujutlus, mõtlemine) esitab objekte himulisena erineval moel. Kuidas täpselt teeb seda taju, võib olla seotud lõiguga, millele viitasin varem (DA 414b1-6), kirjeldades primitiivset taju, millega kaasneb meeldiv ja ebameeldiv. Erinevuse selle vahel, kuidas kujutlus ja mõtlemine esitavad meile objekte, toob välja Terrell Ward Bynum (1993: ). Ta eristab kolme tüüpi kujutlusi. Esimest tüüpi kujutlus kaasneb tajuga ning see eristab ühe objekti teisest, interpreteerides objekte kui teatavat tüüpi objekte (hea, halb, meeldiv, ebameeldiv jne) 35. Mõtlemisega kaasneb aga kolmandat tüüpi kujutlusvõime, mis esindab kujutlusi konkreetsete objektide või 35 Teist tüüpi kujutlused on vahepealsed, sellised, millest kõik loomad osa ei saa, kuid see ei kuulu ka ainult inimestele. 41

42 asjaoludena. Kolmandat tüüpi kujutlustest Bynum lähemalt ei räägi ning see ei puutu ka otseselt siinsesse töösse, kuid võime oletada, et Bynum peab silmas midagi kontseptsioonide sarnast ning et kontseptsioonid on need kujutlused, mis esitavad meile objekte. Arvatavasti kaasneb kontseptuaalse tajuga ka propositsionilne taju. Bynum toob hea näite tajuga kaasneva kujutluse kohta (1993: ), osutades primitiivsetele loomadele, kellel on tajudest ainult kompimismeel. Kuna sellisel loomal on ainult kompimismeel, siis see meel, olles passiivne ja väga valiv, eristab automaatselt ainult need objektid, millega ta on vahetus kontaktis, sest kompimismeel ei suuda tajuda distantsilt. Seega on selline loom võimeline tajuma kvaliteete nagu kuum, külm, kuiv, märg, terav, pehme jne. Nagu näha, on enne, kui loom rakendab kujutlust, teinud kompimismeel juba suure hulga eristavat eeltööd, kuid lisaks sellele eristab kujutlus, millised objektid on meeldivad, millised ebameeldivad, millised toit, millised mitte-toit. Seega, kui kompe-kujutlus jõuab südame piirkonda, siis tajuline kujutlusvõime interpreteerib antud kujutlust kui meeldivat, ebameeldivat jne. Bynum märgib siin (1993: 104), et selline eristamine ei eelda loomalt 'meeldiva' või 'toidu' kontseptsiooni (sest see eeldaks intellekti). Piisab sellest, et kujutlused põhjustavad valu või mõnu ning sellest lähtuvalt loom kas väldib või otsib kokkupuudet antud objektiga, mille taju on kujutluse põhjuseks (DA 431a8-9). Seega võtab Bynum eelneva kokku tõdedes, et tajuline kujutlus seisneb mõnu ja valu tundmises ja neist lähtuvalt vastava liikumise tekitamises ebameeldivast objektist eemaldumist, meeldiva objektiga ja toiduga aga kontakti otsimist (Bynum 1993: 104). Kokkuvõtvalt võib öelda, et kujutluse kategoriseeriv funktsioon seisneb mingi objekti esitamises mingisugusena (objekt x on F), st paigutamises mingi kategooria alla (objekt õun kuulub kategooriasse 'söök') ning selle paigutusega seoses on loomal teatavad ihad ja isud, see esitus põhjustab looma teatavad liikumised. Oluline on veel märkida, et see esitus ei ole propositsionaalne ning ei eelda, et loomal oleksid ihadele ja isudele vastavad kontseptsioonid või et loom oleks antud kategooriatest või kategoriseerivast tegevusest teadlik. Kujutluse kategoriseeriv funktsioon kaasneb igasuguse tajuga paratamatult, sest 42

43 nagu Aristoteles näitab, kaasneb see funktsioon ka kõige primitiivsema tajuga, milleks on kompimismeel Kategoriseeriv kujutlus ja kategoriseeriv tähendus Kategoriseeriva tähenduse ja kategoriseeriva kujutluse sarnasused on ilmselged. Luure kirjeldab kategoriseerivat tähendust järgmiselt: The categorial meanings are the categories the signs are recognised to belong to. The signs are perceived immediately as meanings. The meanings are taken from a limited stock of possible meanings. [Kategoriseerivad 'tähendused' on need kategooriad, kuhu märgid ära tuntakse kuuluvat. 'Märke' tajutakse kohe kui 'tähendusi'. Tähendused võetakse piiratud hulga võimalike tähenduste seast.] (Luure 2008: 499) Kujutluse puhul on olukord sarnane. Kategooriad, mille alla kujutlused paigutatakse, annavad kujutlustele tähenduse, enne seda paigutust on kujutlused interpreteerimata ning tähendusetud. Nussbaum juhivad tähelepanu asjaolule, et meil ei saagi olla tähendusetuid kujutlusi: there is no uninterpreted or "innocent" view of it 36, no distinction ( ) between the given, or received, and the interpreted. [Ei ole interpreteerimata ega 'süütuid' vaateid sellele, eimingit eristust ( ) antu või saadu ja interpreteeritu vahel] (Nussbaum 1978: 261). Luure tsitaadi teine pool ütleb: The meanings are taken from a limited stock of possible meanings. See kehtib ka kujutluse korral. Igal loomal on piiratud hulk kategooriaid, mille alla kujutlusi paigutada. Mida primitiivsem loom, seda väiksemat hulka kategooriaid ta omab või nagu Bynum ütleb: The story gets much more complicated when animals, like humans, acquire intellect and reason, and so become capable of a wide variety of pleasures, pains, pursuits, desires and so on. [Lugu läheb palju keeulisemaks, kui loomad, nagu inimesed, saavad intellekti ja mõistuse ning seetõttu on võimelised paljudeks erinevateks naudingutks, valudeks, soovideks, ihadeks ja nii edasi] (1993: 105). Kui järgida Luure sekstetti, siis kategooriate hulk (meeldiv, ebameeldiv, toit, mitte-toit jne) peaks olema igal loomal piiratud, kuid objekte, mida kategoriseerime, on lõpmatu arv. 36 It all peab Nussbaum silmas pertsepte või kujutlusi. 43

44 Seda silmas pidades on mõnu (pleasure) üks kategooria, kuid objekte, mida mõnusaks liigitada on lõputult erinevad toidud, tegevused (sport, magamine, päevitamine, lugemine), asjad (riided, autod, majad) jne. Bynum juhib tähelepanu ka sellele, kuidas loodus on loomad ehitanud nii, et igal loomal on just talle vastavad mõnud ja valud - näiteks koer, hobune ja inimene naudivad erinevaid asju (Bynum 1993: 104). 37 Koer eelistaks kullale toitu, vastupidiselt inimesele, kes peab kulda väga ihaldusväärseks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kujutlusvõime annab erinevatele kujutlustele tähenduse, paigutades need vastavate kategooriate alla ning selles seisneb kujutluse kategoriseeriv funktsioon. 37 Bynum viitab siin Aristotelese Nicomachose eetikale 1176a4-8 44

45 6. MÄLU Mälu on vaimuseisund 38, mis opereerib kujutlustega ning tema eripära seisneb selles, et mälu käib alati mõne reaalse objekti või sündmuse kohta, st kujutlused on seotud tajutud objekti või sündmusega. Samas aga kujutlusvõimes, mis samuti opereerib kujutlustega, on kujutlused tihti meie enda psüühika poolt põhjustatud, näiteks unenäod või hullumeelse illusioonid, mis ei oma välismaailmas endale vastavat objekti. Selles samas tähenduses on mälu seotud neljanda astme tähenduse ja märgi suhtega, kus märk saab tähenduse oma osutuselt. Siin saab mälu oma tähenduse või täpsemalt oma sisu samuti objektilt või sündmuselt, millele ta osutab. Seega, nagu näha, on meil kaks fakulteeti, mis opereerivad kujutlustega kujutlusvõime ja mälu, kuid mälu tegeleb ainult nende kujutlustega, millel on osutus. Järgmiseks annan detailse ülevaate Aristotelese mälukäsitlusest ning sellega kaasnevatest probleemidest Mälu objekt Esimene asi, mida Aristoteles uurima hakkab, on mälu objekt. Mälu objekt ei tähista siin ühe konkreetse mälestuse osutust, mingisugust reaalset asja või sündmust, mille kohta antud mälestus käib, vaid nagu ka erimeelte puhul, peab Aristoteles tajuobjekti all silmas mingisugust erilist kvaliteeti, mida ainult see konkreetne fakulteet (mälu) on võimeline tajuma. Mälu puhul, leiab Aristoteles, on selleks minevik. Ta näitab, et selleks ei saa olla tulevik, sest tulevik on arvamuse ja ootuse objekt ning oleks absurdne öelda, et keegi mäletab tulevikku. Samuti ei saa mälu objektiks olla olevik, sest oleviku kohta on ainult meeltetaju 39. Seega jõuab Aristoteles järelduseni, et mälu objekt on minevik (MR 449b11-15). Minevik, tulevik ja olevik on ajakategooriad ning nende tajumisks peab loom olema 38 Aristotelese kontekstis oleks muidugi täpsem öelda hingeseisund. 39 Kui ma praegu vaatan (ehk tajun nägemismeelega) mingit objekti, siis mälu on välistatud, sest see saab tekkida ainult aja möödumisel. Taju ja mäletamine ei saa toimuda ühel ajal, ühes ja samas suhtes. See on vastupidine olukord kujutlusele, mis peab tekkima tajuga samaaegselt. 45

46 võimeline tajuma aja möödumist ehk omama ajataju ning siit järeldab Aristoteles, et mälu ja ajataju toimivad sama fakulteedi kaudu (MR 449b37-29) ning selleks fakulteediks on taju (perception). Mälu, ajataju ja tajufakulteedi suhet hakkab Aristoteles kirjeldama kujutlusvõime sissetoomisega. Ta väidab, et igasugune intelligentne tegevus vajab toimimiseks kujutlust. Võtkem mõtlemine kui ma mõtlen millegi peale, mis iseenesest ei oma ajalist või ruumilist suurust ega ulatust, siis sellegipoolest kujutlen ma seda asja ruumilise ja ajalisena ning selle kujutluse pinnalt toimub edasi abstraktsioon üldise asja mõtlemisele (MR 450a3-4). Järgmiseks lisab Aristoteles, et suurust ja liikumist tajutakse sama fakulteediga, millega tajutakse aega (ja mälu, kuna aega ja mälu tajutakse sama fakulteedi kaudu) ning selleks fakulteediks on ühismeel. Ühismeelega tajutakse ulatust, kuju, liikumist ja muud ning Aristoteles ütleb, et see põhjustab kujutluse. See väide on eriti huvitav, sest mujal ei seo Aristoteles kujutlusi ühismeelega, vaid ainult kujutlusvõimega. Sellegipoolest ei teki siin vastuolu, sest arvatavasti peab Aristoteles silmas, et kuigi kujutlused tekivad tänu kujutlusvõimele, annab ühismeel teatavad olulised tingimused kujutluse koostamiseks. Samamoodi nagu ühismeel on tarvilik taju struktureerimiseks, nii on ka ühismeel tarvilik kujutluse struktureerimiseks, sest kujutlus ja taju on sarnased. Selles mõttes saab selgeks, et mälu on otseselt seotud ajatajuga, sest tema objektiks on minevik. Ajataju on aga otseses suhtes ühismeelega, sest liikumise, suuruse ja aja tajumine toimuvad ühismeele kaudu. Lisaks sellele sõltuvad ühismeelest kujutlused ning kujutlustest omakorda mälu, sest kuna mälul ei ole otsest kontakti aktiivse tajuga, peavad kujutlused mälule taju vahendama. Ühismeel on aga primaarne taju funktsioon ning mälu, ajataju ja kujutluse sõltuvus ühismeelest seob need kolm olemuslikult tajufakulteediga. Mõtlemisega on mälu ja kujutlus seotud sattumuslikult. On tõsi, et me oleme võimelised meenutama kontseptsioone ja mõisteid, kuid nagu Aristoteles ütleb, eelneb sellele alati teatav sündmus, mille aluseks on taju. Näiteks olen ma võimeline mäletama mingisuguseid mõisteid või teoreeme, mida ma olen varem õppinud või lugenud. Õppimine ja lugemine on aga teatavad tajuaktid ning sellest järeldab Aistoteles, et mälu kuulub mõtlemise juurde sattumuslikult. Teine põhjus, miks mälu kuulub mõtlemise juurde sattumuslikult, seisneb 46

47 selles, et kui mälu kuuluks mõtlemise juurde olemuslikult, siis me ei saaks seletada fakti, et paljudel loomadel, kellele puudub mõistus, on sellegipoolest olemas mälu. (MR 451a17-18) Väärib veel mainimist, et aja seostamine ühismeelega on huvitav, sest jääb mulje nagu aeg võiks olla üks ühismeele objektidest, kuigi mujal 40 ei loetle Aristoteles aega ühismeele objektide hulka. Ometi on selge ja sellele juhib tähelepanu David Bloch (2007: 60-61), et kui ajataju kuulub üldise taju fakulteedi alla ning see fakulteet tajub erimeele objekte, ühismeele objekte ja sattumuslikke objekte, siis jääb arusaamatuks, kuidas saaks ajataju kaasneda erimeele- või sattumusliku tajuga. Järelikult kaasneb ajataju ühismeeltega ning samuti ka mälu. Võime oletada, et Aristoteles ei loetle aega ühismeele objektide hulka, sest aeg on teatavat tüüpi liikumise ja muutuse tajumine. Seega, kui Aristoteles loetleb ühismeele objektide hulka liikumise, siis eeldab ta, et aeg on liikumise alamliik. See on muidugi spekulatsioon, millele tekstuaalne kinnitus puudub, kuid sellegipoolest võib see aidata Aristotelese mõistmisel. Tasub veel märkida, et kujutlusel on mälu juures väga oluline roll. Nagu varem selgitasin, saab kujutlus alguse tajust. Kujutluse ja mälu alguse ja toimimisega tekib huvitav ristpisteline suhe. Kujutlus peab tekkima aktiivse tajuga samal ajal, sest muidu tekiks nende vahele põhjuslik auk ning taju ei saaks olla kujutluse põhjuseks. Mälu ei saa aga tekkida tajuga samal ajal, vaid ainult aja möödudes, mil aktiivne taju on lõppenud 41. Peale aktiivset taju jäävad kujutlused hinge alles ning kujutlemisel (kujutlusvõime kasutamisel) ei pea kujutlused olema seostatud varem toimunud tajuaktidega. Vastupidiselt on mälu puhul see seos tarvilik. Seega vajavad kujutlused tekkimiseks kontakti tajuga, mälu vajab kontakti kujutlustega. Taju annab kujutlusele sisu ning kujutlus annab omakorda mälule sisu. Pidades seda silmas, juhib Bloch tähelepanu järgmisele probleemile: kuidas täpselt mälu tajuaktile osutab, kui tegelikult on ta otseses kontaktis ainult kujutlusega (Bloch 2007: 59)? Sarnasele probleemile juhib tähelepanu ka Aristoteles: 40 Nt DA II, Bloch väljendab seda sama asja, kuid veidi süstemaatilisemalt, vaata Bloch 2007:

48 ( ) when one remembers, is it this affection (pathos) that he remembers, or is it the thing from which this was derived? If the former, it would follow that we remember nothing which is absent; if the latter, how it is possible that, though perceiving directly only the impression, we remember that absent thing which we do not perceive? Granted that there is in us something like an impression (typos) or picture, why should the perception of this be memory of something else, and not of this itself? For when one actually remembers, this impression is what he contemplates, and this is what he perceives. How then will he remember what is not present? [( ) kui keegi mäletab, siis kas see on mulje, mida ta mäletab või mäletab ta asja, millest see saadi? Esimesel juhul tuleneks sellest, et me ei mäleta midagi, mida kohal ei ole; kuidas oleks aga teisel juhul võimalik, tajudes otseselt ainult muljet, mäletame me puuduolevat asja, mida me ei taju? Eeldades, et meis on midagi mulje- või pildilaadset, miks peaks taju sellest olema mälestus millestki muust ja mitte temast enesest? Sest kui keegi tegelikult mäletab, siis on mulje see, mida ta vaatleb ja see on see, mida ta tajub. Kuidas siis saab ta mäletada seda, mida pole kohal?] (MR 450b12-19) Probleem seisneb siin selles: kui me ütleme, et me mäletame mingisugust mineviku tajuakti, siis kuidas me saame mäletada seda, mida enam ei ole? Mäletamise hetkel oleme kontaktis mingisuguse kujutlusega (muljega) ning kas ei oleks siis õigem ölda, et me mäletame kujutlust, mitte sündmust ennast? Aristoteles lahendab selle probleemi juhtides tähelepanu asjaolule, et kujutlused on mälus esil kahes suhtes: kui kujutlused iseeneses ning kui viited sellele, mida nad kujutavad (MR 450b21-27) ning neid suhteid ei tohi segamini ajada, sest muidu tekivad eelmainitud probleemid. Kui ma küsin, kuidas ma saan mäletada seda mida enam ei ole, sest mälus on mul ainult kujutlus, mitte tajuakt, siis see tuleneb sellest, et ma vaatlen kujutlust kui lihtsalt kujutlust. See on sarnane maali vaatlemisega lihtsalt pildina, kus ma keskendun maali värvidele, kompositsioonile ja muule sellisele, kuid mitte sellele, mida maal esitab 42. Kui me vaatleme kujutlust kui sellist, ei märka me tema tajuaktile viitavat iseloomu ning hakkame viidet valest kohast otsima. Viite leidmine nõuab teatavat teistusugust vaatamist. Seksteti seisukohast on mälu osutav funktsioon samane: mälu on üldine fakulteet, mis opereerib kujutlustega, millel on iseseisev olemine, kuid mis osutavad mineviku tajuaktidele. Eelnev peatükk seletab mälu ja kujutluse suhet ning sekstetis on see teise, kolmanda ja neljanda astme omavaheline suhe, mis näitab, kuidas esiteks kujutlus teeb mälu võimalikuks ja teiseks, kuidas mälu ületab kujutluse. Mälu ületab kujutluse, sest mälu 42 Siin kohal tekkis mul üks huvitav mõte: võibolla abstraktne kunst ja ehk ka kubism ning impressionism üritavad maalida maale, kui lihtsalt pilte, mis ei viita millelegi, ega esinda midagi, näiteks vaikelu, vaid keskenduvad kujutlusele. See muidugi ei tähenda, et sellised maalid oleksid tähendusetud, kuid, vähemalt abstraktse kunsti korral, need maalid on osutuseta. 48

49 seostab kujutlused tajuaktidega. See on midagi, mida kujutlusvõime ise ei suuda, sest kujutlusvõime iseeneses ei saa teha vahet kujutlustel, mis viitavad tajuaktile (näiteks kujutlus minu hommikusöögist) ja kujutlustel, mis ei viita tajuaktile (näiteks ükssarviku kujutlus). Kujutlusvõime jaoks on kõik kujutlused võrdsed ning selle tõttu Aristoteles ütlebki: imaginations are for the most part false [kujutlused on enamasti väärad] (DA 428a11). Siin saab selgeks ka mälu sarnasus neljanda astme märgi ja tähenduse suhtega. Neljandal astmel saab märk oma tähenduse objektilt, millele ta osutab. Selleks objektiks võib olla mõni asi (näiteks õun, mis annab märgile õun tähenduse) või sündmus (näiteks võidujooks, mis annab märgile võidujooks tähenduse) või muu sarnane. Mälu seisukohast võiks võrrelda kujutlust märgiga ja tajuakti tähendusega. Mälu on see, mis vaatleb kujutlust ja tajuakti osutavas suhtes. Kujutlusvõime tegeleb samuti kujutlustega, kuid tema funktsioon piirdub ainult kategoriseerimisega. Näiteks õudusunenägude puhul kujutlusvõime kategoriseerib antud kujutlused ebameeldivateks, kuid ei tee vahet ulmadel ja mälestustel. 49

50 7. KOGEMUS Käesoleva töö jaoks on kogemusel väga oluline roll, sest kogemus seisab niiöelda murdepunktis, seal kus taju paneb aluse mõtlemisele ning kasvab üle mõtlemiseks algprintsiipide haaramise kaudu. Paradoksaalne on aga see, et Aristoteles on selle murdepunkti kirjeldamisel väga kidakeelne, piirdudes ainult paari lühikese peatükiga (Meta I,1. ja APo II, 19). Need peatükid ei keskendu otseselt kogemusele, vaid kirjeldavad üldist protsessi, kuidas tajust jõutakse mälu kaudu kogemuseni ning kuidas kogemusest tuletatakse algprintsiibid. Seda protsessi kirjeldab järgmine lõik: Nii et teised [elukad] elavad kujutluste (phantasiais) ja mälestustega, kogemusest aga saavad osa (metechei) vähe; inimsugu aga [elab] ka kunsti (technēi) ja arutlustega (logismois). Inimestel tekib kogemus mälust; sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu [(teine tõlgendus: ühe kogemise võime)] (mias empeirias dynamin apotelousin). Ja teaduse (epistēmēi) ning kunstiga tundub olevat ligikaudu sarnane ka kogemus, aga teadus ja kunst tuleb (apobainei) inimestele kogemuse läbi. 43 (Meta 980b26-981a6) Lisaks üldisele protsessile, mille käigus tajust jõutakse printsiipide haaramiseni, juhib see lõik tähelepanu mitmele asjale, mis nõuavad selgitust kogemuse kirjeldamisel. Aristoteles ei piira kogemust (või kogemist) ainult inimestega, vaid ütleb, et ka ebaintelligentsed loomad saavad sellest osa (teised [elukad] elavad kujutluste (phantasiais) ja mälestustega, kogemusest aga saavad osa (metechei) vähe). Järelikult ei ole kogemus (vähemalt üleni) ratsionaalne protsess, sest ebaintelligentsetel loomadel puudub ratsionaalsus. Samas ütleb Aristoteles, et kogemus on teaduse ja kunstiga väga sarnane, kuid teadus ja kunst nõuavad tekkimiseks algelist ratsionaalsust. Aristoteles ei samasta kogemust teaduse ja kunstiga, vaid ütleb, et teadus ja kunst tekivad kogemuse kaudu. Kuidas saab aga mitte-ratsionaalne seisund olla ratsionaalse seisundi põhjuseks? Aristoteles ütleb, et mitte-ratsionaalsed loomad saavad kogemusest osa vähe seega tundub, et kogemusel on kahetine iseloom, milles see iseloom aga seisneb, nõuab lähemat vaatlemist. Järgnevalt kirjeldangi kogemuse kahetist iseloomu ehk kuidas saavad kogemusest osa mitte-ratsionaalsed loomad ning kuidas see primitiivne kogemus areneb inimesespetsiifiliseks kogemuseks, mis eeldab teatavat ratsionaalsust. See kirjeldus hõlmab antud 43 Vana-kreeka keelest tõlkinud Andres Luure (Aristotles 2011) 50

51 töös kaks peatükki (7. ja 8.) ning tegeleb tajuseksteti viienda astmega, mille funktsioon on tajude seostamine objektiga ehk aktsidentside seostamine subjektiga ning kuuenda astmega, mille funktsioon seisneb printsiipide haaramises. Viienda astme kaudu jõuab taju teatava täiuseni, sest erimeelte taju (seksteti esimene aste) eraldab tajutavast reaalsusest vaid ühe viilu, kogemuses tajutakse aga objekti üleni, mitte ainult objekti mõnda kvaliteetidest Kogemuse ratsionaalsus ja mitte-ratsionaalsus Antud peatükis toetun peamiselt Pavel Gregorici ja Filip Grgici artiklile Aristotles Notion of Experience (2006), kus tegeletakse samuti kogemuse ratsionaalsuse ja mitteratsionaalsuse küsimusega. Kuna Aristoteles omistab kogemuse ka mitte-ratsionaalsetele loomadele, siis esitavad nad kahetise kogemuse käsitluse, kus nad eristavad primitiivse kogemuse, mis ei vaja toimimiseks ratsionaalsust ning kasvava kogemuse (growing experience) 44, millest saavad osa ainult inimesed ning mis eeldab teatavat ratsionaalsust. Järgnevalt annan ülevaate primitiivsest kogemusest Primitiivne kogemus (primitive experience) Primitiivse kogemuse kirjeldust alustavad Gregoric ja Grgic analüüsides järgmist lauset: Inimestel tekib kogemus mälust; sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu (980b28-981a1) Nad toovad välja, et siin tekib mitu küsimust: mis on see üks ja sama asi ja mida tähendab arvukad mälestused sellest asjast, mis on üks kogemus ja mis on selle kogemuse jõud. Neid küsimusi asuvad nad samm sammult vaatlema ning selle tulemusena annavad ülevaate primitiivsest kogemusest. Esimesena asuvad nad vaatlema, mida tähendab 'üks ja sama asi' (the same thing) ning näitavad, et kreeka keelne sõna pragma (nagu ka selle inglise keelne vaste thing ) võib 44 Sellest lähemalt kaheksandas peatükis. 51

52 tähendada mitut asja. Aristotelesel tähistab see enamasti keskmise suurusega füüsilist aja, kuid sellega võib tähistada ka tegevusi, sündmusi, asjaolusid ja fakte. Gregoric ja Grgic jäävad selle juurde, et antud lõigus tähistab see sõna keskmise suurusega füüsilist objekti, näiteks lauda. (2006:10) Järgmiseks vaatlevad nad, milles seisneb arvukad mälestused ühest ja samast asjast' ning toovad selle kohta kolm näidet Johnist, kes tajub lauda. (samas lk 10-11) 1) John on erinevatel aegadel tajunud (näinud ja puudutanud) erinevaid laudu ning iga selline taju on jätnud tema hinge vastava jälje, millest mõningad jäljed on Johni hinges säilinud ja neid on John võimeline taastama (uuesti esile kutsuma). See protsess on samane Aristotelese kirjeldusega mälust ning selles tähenduses võib öelda, et Johnil on mitu mälestust samast asjast. Sellegi poolest, väidavad Gregoric ja Grgic, ei saa me siin öelda, et Johnil on kogemus lauast, sest kirjeldatud protsessi toimimiseks piisab ainult tajust ja mälust ning ei ole tarvis sisse tuua kolmandat mõistet, milleks on kogemus. Teine viis (2), kuidas Johnil saab olla mitu mälestust samast asjast on see, kui lisaks sellele, et John tajub laua siledust, värvi ja kuju, tajub ta ka, et laud on stabiilne, sel on neli jalga, et laud on tehtud puust, et laua jalgu ühendavad puuliistud ning et laua osad käivad kruvidega kokku. Siin same me samuti öelda, et Johnil on ühest asjast mitu kogemust, kuid Gregoric ja Grgic leiavad, et ka sellest ei piisa kogemuse tekkimiseks, sest antud faktid võivad Johnil olla suvaliselt ja sattumuslikult. Näiteks läheb John metsa, näeb puud ja talle meenub, et laud on samuti puust, kui ta vaatab aga lauda, ei pruugi talle alati meenuda, et laud on puust, kuigi varem on ta seda märganud. Selles mõttes on Johnil ühest asjast mitu mälestust, kuid ebaorganiseeritult. Selles järeldavad Gregoric ja Grgic, et (3) kogemuse tekkimiseks peavad meie tajutud faktid olema säilitatud organiseeritult, käima just ühe asja kohta. Nad toovad välja, et kogemuse tekkimiseks on meil tarvis kolme asja: a) me peame olema võimelised tajuma asjade kohta erinevaid fakte, b) suutma neid fakte mälus säilitada ja vajadusel taas esile kutsuda ning c) tegema seda organiseeritud viisil ehk siis seda konkreetse objektiga seostades. Siin teevad Gregoric ja Grgic kaks täpsustust (samas lk 11-13): esiteks, et faktide organiseerimine toimub mälu kaudu ning seda kirjeldab Aristoteles MR 451b10-22, tuues välja, et mälestused säilitavad mälus oma ajalise järjekorra, eriti siis, kui mingisuguseid 52

53 asju (sündmuseid) tajutakse tihti samas järjekorras (näiteks lülitile vajutades läheb alati lamp põlema). Selle ajalise järjekorra säilitamisest piisab tajutud faktide organiseerimiseks ning oluline on siin see, et selleks piisab täiesti mälust ja ratsionaalsus ei ole siin tarvilik. Teine täpsustus ilmneb 1), 2) ja 3) erinevuses, mis seisneb selles, et 1) puhul me tajume midagi, mis on tajutav iseeneses (erimeelte ja ühismeele objektid), 2) ja 3) puhul tajume aga midagi, mida saab tajuda ainult sattumuslikult (incidental perception). Seda on hea illustreerida Gregorici ja Grgici tsitaadiga: It seems that experience of a thing necessarily requires perception of at least one incidental sensible, namely that thing. ( ) The table is not perceptible in itself, but incidentally, because some features that are perceptible in themselves happen to belong to it, i.e. because the table is brown and square. John must perceive the table in order to perceive various facts about the table, and to remember them in an organised manner. (...) Obviously, in the interpretation we are putting forward, incidental perception plays a crucial role in the acquisition of experience. [Tundub, et kogemus mõnest asjast vajab vähemalt ühe sattumusliku tajutava nimelt sellesama saja tajumist. ( ) Laud ei ole tajutav iseenesest, vaid sattusmuslikult, sest mingid omadused, mis on tajutavad iseenesest, juhtumisi kuuluvad sellele, kuna laud on pruun ja kandiline. Et tajuda erinevaid fakte laua kohta ning et neid korrastatud moel mäletada, peab John tajuma lauda. (...) Ilmselgelt mängib tõlgenduses, mida me välja pakume, sattumuslik taju olulist rolli kogemuse saavutamisel.] (2006: 12) Nagu sellest lõigust näha, on kogemuse kirjeldamisel sattumuslikul tajul väga oluline koht ning Gregorici ja Grgici interpretatsiooni kohaselt seisnebki kogemuse erilisus sattumuslikus tajus ehk objekti, mitte pelgalt tema kvaliteetide, tajumises. Gregoric ja Grgic toovad aga välja, et see interpretatsioon eeldab, et sattumuslik taju on tõesti taju, mitte aga teatavat tüüpi järeldamine vms, nagu mõned kommentaatorid leiavad. 45 Sellegi poolest ei taju me kohe sattumuslikult (käesoleva töö seisukohast ei taju me sattumuslikult esimesel neljal astmel), vaid see nõuab teatavat arengut ja abi teistelt tunnetuslikelt võimetelt, nagu mälu ja kujutlus (representation). Sattumuslikku taju soodustab ka ratsionaalsus (keele võime ja mõistus), kuid ratsionaalsus ei ole sattumusliku taju eeltingimus, sest muidu ei omaks sattumusliku taju ebaintelligentsed loomad. Seetõttu on siin kirjeldatud kogemuse puhul tegemist primitiivse kogemusega, kuna see ei vaja toimimiseks ratsionaalsust ning sellest saavad peale inimese osa ka paljud teised loomad. 45 Gregoric ja Grgic viitavad siin neile: Beare (1906: 286), Block (1960: 94), Kahn (1966: 46) ja (1992: ), Ross (1961: 34). 53

54 Lisaks sellele toovad Gregoric ja Grgic välja veel ühe olulise omaduse primitiivse kogemuse juures, milleks on kogemuse jõud (mias empeirias dynamis). Kogemuse jõud, Gregorici ja Grgici järgi, seisneb looma võimes kogemuse pinnalt midagi saavutada ning selle asja suhtes, millest loomal kogemus on, midagi teha. Gregoric ja Grgic toovad selle kohta näite koerast, kes olles mitu korda vaadelnud fakti, et rihmal on midagi tegemist peremehega ja välja minemisega, peaks olema võimeline rihma peremehele viima ning sellega saavutama oma eesmärgi, milleks on õue minek (Gregoric, Grgic 2006: 14). Siin ilmneb kogemuse produktiivne iseloom, mis teeb kogemuse kunsti ja teadusega sarnaseks. Produktiivsus on kogemuse sarnasus kunsti ja teadusega, kuid nende erinevus seisneb selles, et kogemus piirdub ainult faktide tunnistamisega, kunst ja teadus aga osutavad asjade põhjustele (kogemus ütleb, et tuli on kuum, kunst ja teadus aga, miks tuli on kuum). Lisaks sellele omistavad Gregoric ja Grgic kogemusele veel ühe omaduse (samas lk 14), milleks on kasvamine. Nad toovad välja, et me oleme kogemuses faktide kogumise kaudu võimelised üha uusi fakte teada saama. Näiteks kui mul on mälus faktid laua kohta, et sel on neli jalga, et laud on stabiilne ja et jalad käivad kruvidega laua külge, siis võin ma neist tuletada uue fakti, et kruvide lahti kerimisel kaotab laud stabiilsuse. Selle võime poolest ületab kogemus taju, mis samuti teavitab meid faktidest, kuid mis ei ole võimeline kasvama. Samas aga piirduvad taju ja kogemus mõlemad faktidega ning ei suuda näidata loomale sündmuste põhjuseid. Sellega on ülevaade primitiivsest kogemusest antud. Primitiivne kogemus saab võimalikuks tänu sattumuslikule tajule ning sellega saavutab taju oma terviklikkuse. Selles taju funktsioonis seisneb antud taju-seksteti viies aste. Gregoric ja Grgic eristavad lisaks primitiivsele kogemusele ka kasvavat kogemust, kuid see kirjeldab juba otsesemalt järgmise ehk kuuenda astme funktsiooni ning on seetõttu järgmise peatüki teema. 54

55 8. ALGPRINTSIIBID Selles peatükis kirjeldan algprintsiipe ning nende suhet kogemusega, mis väljendab teatavat paradoksi. Tähenduse ja märgi seksteti seisukohast on see paradokslik suhe müstiline. Enne selle suhte käsitlemist kirjedan kõigepealt protsessi, kuidas kogemus valmistab ette printsiipide haaramist. Selleks annan ülevaate Gregorici ja Grgici käsitlusest kasvavast kogemusest Kasvav kogemus (growing experience) Gregoric ja Grgic toovad välja (samas lk 15), et kogemusel on kombeks kasvada kahes suunas: horisontaalses ja vertikaalses suunas. Horisontaalset kasvamist oleme juba kirjeldanud eelmises peatükis ning selline kasvamine avaldub primitiivse kogemuse korral. Horisontaalne kasvamine seisneb olemas olevate faktide baasilt uute faktide teada saamises samal üldisuse astmel. See tähendab, et kui ma tean mõningaid fakte selle laua kohta, siis saan neist tuletada ka teisi fakte ning selles mõttes mu kogemuse horisont kasvab ma saan üha rohkem teada selle konkreetse laua kohta. Kogemuse vertikaalne kasv toob aga kaasa üldisuse astme kasvamise. Oletagem, et John on tajunud palju erinevaid laudu ning selle tõttu omab erinevate laudade kohta palju erinevaid fakte (see on horisontaalne kogemuse kasvamine), kuid aja möödudes ja piisava faktihulga tajumise tagajärjel on John võimeline tajuma fakte laudade kohta üldiselt. Näiteks, et laudu on erinevate värvidega, erinevatest materjalidest, et laudadel on enamasti neli jalga ja nii edasi. Eeldades, et John on tajunud, kogunud (säilitanud hinges) ja organiseerinud selliseid fakte piisava hulga, saame öelda, et Johnil on kogemus laudadest (mitte ühest lauast). Samuti saame öelda, et kui John on tajunud erinevaid fakte erinevate mööbliesemete kohta (laudade, toolide, kappide), need säilitanud ja organiseerinud, siis Johni kogemus on kasvanud veel rohkem (vertikaalselt) ning me saame öelda, et tal on kogemus ühest tervest asjade hulgast mööblist Sellega seoses juhivad Gregoric ja Grgic (samas lk 16) tähelepanu kahele asjaolule. Esiteks, et vertikaalne telg on horisontaalsest sõltuv. Mida rohkem meie kogemus kasvab horisontaalselt, seda rohkem soosib see vertikaalset kasvu. Ilma horisontaalse kasvuta oleks vertikaalne kasv aga üldse 55

56 Siit ilmneb, et kogemus ei ole ainult partikulaarne, vaid et me suudame vertikaalsel teljel arenenud kogemuse baasilt teha ka üldiseid otsustusi 47. Gregoric ja Grgic toovad siin meditsiinialase näite (samas lk 19): kui mõnel arstil on kogemuse pinnalt teada, et alati, kui kellelgi on see konkreetne haigus, siis mõjub talle tervendavalt see konkeetne ravim. See on üldine otsustus, mis on alati partikulaarse iseloomuga, sest seda kinnitavad konkreetsed partikulaarsed juhtumid. Teist tüüpi üldise otsustuse viivad inimesed läbi kunsti ja teaduse puhul ning sellega osutatakse asjade seletuslikele põhjustele. Siin, kui vaadata seda sama meditsiinialast näidet, teame samuti, et selle konkreetse haiguse puhul mõjub see konkreetne ravim, kuid me teame ka seda, miks see ravim mõjub. Kui esimesel juhul me teame, et ravim on tõhus selle tõttu, et meie kogemus on seda seni kinnitanud, siis teisel juhul me teame seda selle tõttu, et me teame käesoleva kunsti või teaduse (antud juhul meditsiini) seletuslikke printsiipe. Selle teadmise tõttu saame me öelda, et see ravim on tõhus ja miks see ravim on tõhus me teame, et nii on ja miks nii on. Eelnevaga on antud ülevaade horisontaalsest ja vertikaalsest kogemuse teljest. See illustreerib kogemuse ning kunsti ja teaduse erinevust, kuid ei näita veel, kuidas kogemusest täpselt kunst ja teadus välja kasvavad või kuidas me kogemuse baasilt haarame algprintsiipe. Gregoric ja Grgic juhivad siin tähelpanu sellele, et kogemus, kogudes fakte, kogub kokku ka seletuslikke printsiipe, kuid ei suuda vahet teha printsiipidel ja faktidel (samas lk 29). Nad väidavad, et see on tarvilik tingimus selleks, et kui inimene hakkab mõtlema põhjuste üle ja tunneb ära seletuslikud printsiibid, peavad need talle juba ette antud olema. Samas ei seleta see veel seda, miks inimene üldse hakkab põhjustele mõtlema. Aristotelese vastus antud küsimusele, kui otsustada Meta I, 1. põhjal, võiks seisneda selles (nagu Gregoric ja võimatu. Teiseks, vertikaalne kasv ei ole piiratud substantsi kategooriaga, vaid, kui Johni kogemus kasvab vertikaalselt, siis John ei puutu kokku ainult üldmõistetega nagu laud ja mööbel, vaid ka üldmõistetega nagu stabiilsus, kõvasus jne. See on oluline, sest kunsti ja teaduse seletuslikud faktid ei saa olla piiratud ainult substantsikategooriaga. 47 See et kogemuses suudetakse teha üldiseid otsustusi on Gregorici ja Grgici originaalne vaade, mille nad esitavad seisukoha vastu, mis omistab universaalsed otsustused ainult kunstile ja teadusele. Gregorici ja Grgici sarnast seisukohta väljendab ka Politis (2004: 38). 56

57 Grgic välja toovad (samas lk 20)), et piisavalt rikka kogemustepagasi korral hakkame me loomulikult mõtlema asjade põhjuste üle ning nii aktualiseerime endis võime printsiipide märkamiseks. Sellega on ülevaade Gregorici ja Grgici seisukohtadest antud ning järgmiseks ma näitan, kuidas see on seotud seksteti kuuenda ehk müstilise astmega. Märgi ja tähenduse korral seisnes müstiline aste märgi ja tähenduse vahelises suhtes, kus tähendus kehastub täielikult märgis, jättes aga meeleliselt tajumatuks nende omavahelise suhte. Kui küsida, kuidas ikkagi Jumal kehastub raamatus või mis vahe on raamatul, milles Jumal on kehastunud ja milles Jumal ei ole kehastunud, siis vastust sellele küsimusele on anda raske, kui mitte võimatu. Vaatamata sellele on religioosse inimese jaoks raamat identne Jumalaga. Tajuseksteti kuuendal astmel seisneb see suhe kogemuse ja printsiipide omavahelises suhtes. Kui rääkida iseenesest tõestest printsiipidest ehk neist, mis on kõige primitiivsemad, algelisemad ja esimesed printsiibid ning mis ise seletust ei vaja (APo 70b20-24; 72b23-24), kuid mis seletavad kõiki muid printsiipe, siis iga meie kogemus, iga tajutud fakt sisaldab neid. See tähendab, allub nende korrale ja väljendab seda. Siin peaksime küsima, kuidas kogemused neid printsiipe väljendavad. Kogemus on partikulaarse iseloomuga ja tajupõhine, algprintsiibid aga universaalsed ja mõistelised. Ometi omistab Aristoteles printsiipide haaramise kogemusele. Müstiline 48 on siin see, et me kogeme midagi, mida otseselt ei ole võimalik kogeda, midagi, mis ei ole tajuline. Huvitav on see, et kogemuse üks olulisemaid iseloomujooni tundubki olevat selliste asjade tajumine, mida ei saa otseselt tajuda. Kogemuse esimene funktsioon seisneb objektide tajumiseses ning see toimib sattumusliku taju kaudu. Teine kogemuse funktsioon võiks seisneda partikulaarse iseloomuga üldiste otsustuste tegemises ning ka siin astutakse, kogemuse esimesele funktsioonile toetudes, tajust eemale. Kogemuse kolmas funktsioon võiks seisneda printsiipide haaramises ning siin hüljatakse taju üldse, kogedes (et mitte öelda tajudes) midagi, mida justkui ei saaks tajuda. Pidades silmas antud sekstetti, ei ole 48 Sõna 'müstiline' nõuab siin teatavat selgitust. Esiteks, ei soovi ma sellega väita, et Aristoteles oleks müstik või et siin avaldub teatav müstiline, gnostiline või üleloomulik Aristotelese filosoofia struktuur. Sõna müstiline on siin eemaldatud oma tavatähendusest, mis viitab maagiale ja esoteerikale, vaid tähistab rangelt ühte tüüpi suhet, kus näiteks märgi ja tähenduse või kogemuse ja intellekti vaheline suhe jääb otseselt tajumatuks, kahe osapoole maksimaalse erinevuse tõttu. 57

58 selline liikumine üllatuseks, sest esitatud sekstett annab teatava taju terviku, mille viimane aste paneb aluse mõtlemisele. Sellega on ülevaade tajuseksteti kuuendast astmest antud. Toetudes Gregoricile ja Grgicile eristasin kahte tüüpi kogemuse (primitiivse ja kasvava). Primitiivne kogemus kirjeldab tajuseksteti viiendat astet, kasvava kogemuse korral aga tekib algprintsiipide haaramine ning see kirjeldab kuuendat astet. 58

59 9. TAJUSEKSTETI KOKKUVÕTE Olles kirjeldanud neid kuute taju astet olen andnud Aristotelese tajuteooriale sekstetist lähtuva interpretatsiooni, mille eesmärk on kirjeldada taju tema tervikus, alustades kõige primitiivsemast tajust ning liikudes sealt, aste astmelt, kõige komplitseerituma tajuni. Iga taju aste on analüüsitud kahest vaatepunktist: a) antud astme funktsioonist lähtudes ning b) astmete omavahelistest suhetest lähtudes. Astme funktsiooni väljendab astme ja tajuobjekti suhe ning need suhted on järgmised: 1) erimeelte taju suhe välismaailma objektiga, millelt saadakse esimene tajukvaliteet, 2) kujutlusvõime suhe erimeele taju kvaliteediga, mida kujutlus koopeerib, 3) kujutlusvõime suhe üksiku (konkreetse) kujutlusega ning selle kujutluse paigutamine kategooria alla, 4) mälu suhe kujutlustega, mis vahendavad mälule mineviku tajuakte 5) kogemuse suhe välismaailma objektiga, mida tajutakse sattumuslikult, 6) kogemuse suhe algprintsiipidega, algprintsiipide kogemine. Astmete omavahelised suhted on kirjeldatud detailsemalt igas peatükis, kuid nende suhete üldine iseloom väljendab iga järgneva astme paratamatut suhet eelnevaga. Näiteks kolmas aste ei saa tekkida ilma teiseta ning selles mõttes on kolmanda suhe teisega kolmanda astme jaoks paratamatu. Olles need kaks tahku (funktsioon ja suhe) välja toonud, olen Aristotelese tajuteooria ammendavalt lahti analüüsinud. 59

60 KOKKUVÕTE Käesolev töö esitab Aristotelese tajuteooriale Andres Luure sekstetiteooriast (vaata Luure 2009, 2008, 2006) lähtuva interpretatsiooni, mille eesmärk on esitada teatav taju terviklik mudel. Taju tervikliku mudeli all pean silmas taju, mis kirjeldab välismaailma objektide taju terviklikult, mitte mingis mõttes poolikut taju, mille käigus tajutakse ainult mõnda konkreetset objekti tajukvaliteeti. See terviklik taju saab Aristotelesel võimalikuks kogemuses. Sekstetiteooria eesmärk on loetleda kõik võimalikud tajutüübid, mis konstitueerivad ehk samm-sammult rajavad teed tervikliku taju tekkimiseks. Sekstetiteooria abiga näitan, kuidas nende tüüpide omavahaelised suhted on tarvilikud ning nende järjekord paratamatu sest järgnev aste ei saa tekkida ilma eelneva astme väljakujunemiseta. Astmed ja nendevahelised suhted moodustavad taju struktuuri. Antud töös on aluseks võetud Andres Luure tähenduse ja märgi sekstett, mis on avaldatud artiklis Meanings Come in Six (Luure 2008). Selles artiklis esitab Luure kuus erinevat märgitüüpi, eristades neid märgi ja tähenduse omavahelise suhte kaudu. Märgi ja tähenduse suhe seisneb selles, et märk samaaegselt nii varjab kui ka avaldab tähendust. Esimene märgitüüp on kõige primitiivsem, sest avaldab tähendust kõige vähem, kuues märgitüüp aga kõige komplitseeritum, sest avaldab tähendust kõige rohkem. Kuus märgitüüpi on Luurel esitatud nii, et paratamatult vajab iga järgmine aste eelmist väljakujunemiseks. Selle paratamatu seose tõttu märgitüüpide vahel esitavad kuus tüüpi teatava üldise ja ühtse märgi ja tähenduse struktuuri, mille alusel olen ehitanud Aristotelese tervikliku tajustruktuuri. Nagu Luure tähenduse ja märgi seksteti puhul, nii alustan ka tajustruktuuri väljajoonistamist kõige primitiivsemast tajutüübist, milleks on erimeelte taju ning mis seisneb ühe konkreetse tajukvaliteedi tajumises. See taju on tarvilik, sest ilma üksiku tajukvaliteedi vastuvõtmiseta ei saaks järgnevad tajuastmed tekkida. Meie interpretatsiooni kohaselt (sekstetist lähtuvalt) seisneb selle astme isikupära tema materiaalses iseloomus, sest kvaliteet on determineeritud organi mateeria poolt. Teine tajutüüp seisneb esimesel astmel tajutud kvaliteedist koopia tegemises (kopeeriv funktsioon). Siin on oluliseks fakulteediks kujutlusvõime ning antud koopiaks üksik kujutlus. Kolmas tajutüüp on kategoriseeriv kujutlus, mis seisneb teisel astmel tehtud koopia (kujutluse) paigutamises 60

61 mingisuguse kategooria alla (meeldiv, ebameeldiv, söök, mittesöök ja nii edasi). Neljas tajutüüp on mälu, mille funktsioon seisneb toimunud tajuaktide meenutamises. Ka siin mängib tähtsat rolli kujutlus, sest mälu ei saa tajuda mineviku tajuakte otseselt ning see tõttu vajab kujutlust, mis talle tajuakte vahendaks. Viies tajutüüp on kogemus ning siin saavutab taju oma terviklikkuse, sest kogemuses tajutakse välismaailma objekte endid, mitte mõnda nende kvaliteetidest (nagu esimesel astmel). Viienda astmega tajustruktuur ei lõppe, vaid sellele lisandub ka kuues aste, mis seisneb algprintsiipide haaramises. Kui esimesed viis astet näitavad seda, kuidas taju saavutab terviklikkuse, siis kuuendat astet võiks spekulatiivselt nimetada taju tulemuseks ehk siis selleks, mida otseselt enam tajuda ei saa, kuid mis tekib tervikliku taju (ehk kogemuse) pinnalt. Astmete omavahelisi suhteid on kirjeldatud detailsemalt igas peatükis, kuid nende suhete üldine iseloom väljendab iga järgneva astme paratamatut suhet eelnevaga. Näiteks kolmas aste ei saa tekkida ilma teiseta ning selles mõttes on kolmanda suhe teisega kolmanda astme jaoks paratamatu. Siin ilmneb paralleel tähenduse ja märgi sekstetiga, kus samuti on oluliseks omaduseks astmetevaheliste suhete paratamatus. Erinevad tajutüübid ja nende funktsioonid on Aristoteles esitanud raamatutes nagu On the Soul, On Memory, Metaphysics ja Posterior Analytics (ja teistes), kuid sekstetiteooria abiga saame neist tüüpidest anda ühtse ülevaate, milles seisnebki antud töö eesmärk ja ülesanne. 61

62 SUMMARY In this work (The Structure of Perception in Aristotles's Philosophy) I will present an interpretation of Aristotle's theory of perception which is based on Andres Luure's theory of sextet (Luure 2009, 2008, 2006), with the aim to interpret perception in its fullness. By the fullness of perception I mean perception which perceives a full object, not only a certain quality of it (e.g. color, sound, a specific flavour, smell, or a tactual quality).in Aristotles account, this fullness of perception is achieved on the level of experience (empeiria). The aim of a sextet is to present all possible types of perception, which constitute, or rather make way, step by step, for the achievement of a fully developed perception. With the help of a sextet I will show that the relations between different types of perception are in a sense necessary, because the later types cannot be achieved without the full development of the former type (in this sense the types may be called steps of perception). The types (or steps) and their relations constitute the full structure of perception. In this work I am using a sextet which is presented by Luure in his article Meanings Come in Six (Luure 2008). In this article Luure presents six different types of signs, which are differentiated by the relation between a sign and its meaning. The relation between a sign and its meaning is constituted by the fact that a sign at the same time hides and reveals its meaning. In the article the first sign type is the most primitive, because here the hiding function of the sign functions in its maximum and the revealing function in its minimum. Thus the most primitive signs are the ones with the least of meaning. In contrast, the sixth sign type is the one with the most meaning, because the revealing function of the sign has reached its maximum. The six types of sign are presented thus that every following type needs its predecessor necessarily. You cannot reach, achieve, or express a higher level sign, before mastering the former levels. As an example, it is impossible to express the second sign type before achieving the first sign type, because the second type functions as a copy of the first. Without having the first there is nothing to make the copy of. Because of the necessary relations between the sign types these six types present a certain general and unified structure, by which I have build the structure of the notion of perception in Aristotles philosophy. 62

63 On the basis of analogy with the sextet of sign and meaning I will begin the description of perception with the most primitive type, which is the perception of special sensibles, which perceives a certain perceptual quality. This type is necessary because without the perception of a certain sensible quality the further types could not develop. In this interpretation the special character of this type is expressed by its materiality, because the perceived quality is determined by the matter of the sense organ. The second type of perception is characterized by the function of copying the perceived quality. This copy is done in the faculty of imagination and the copy is an image of the quality. The third type is the categorial type, which consists in the categorizing function of imagination. In this type the images are recognised as belonging to certain categories, like pleasant, painful, food, non-food and others. The fourth type is memory. Memory has as its function the memorising and evoking of past perceptions, but memory cannot do it by itself, because past perceptions no longer exist and thus it is impossible to perceive them (past perceptions) directly. For these reasons memory needs imagination to mediate the past perceptions to it. The fifth type is experience and here perception reaches its fullness, because in experience the objects are perceived in full (as they are), not only a quality of it (as in the first type). In this step the structure of perception does not reach its end, but is completed with a sixth type, which consists in the grasping of basic principles (the principles of art an science and the true basic principles the self-evident axioms). If the first five types show how perception reaches its fullness, then the sixth type may be speculatively called the result of perception, because in this type we are dealing with what cannot be perceived directly, but what is achieved on the basis of experience. The relations between different types are characterized in detail in specific paragraphs of the work, but the general character of these relations is the necessary connection of the succeeding type with its predecessor. As an example the third type cannot develop without the second in order to categorize the image (it is the third function of perception), it is necessary that the image has been developed (making of the image is the second function of perception), and in that sense the relation between the second and the third type is necessary for the development of third type. 63

64 The different types of perception and their functions are presented by Aristotle in various books: On the Soul, On Memory, Metaphysics and Posterior Analytics (and in others), but with the help of the method of sextet we are able to give a unified account of the notion of perception in Aristotle's philosophy and this is the aim of this work. 64

65 LÜHENDID DA - DM - MR - APo - Sens - Meta - De Anima (On the Soul) De Motu Animalium (Movement of Animals) De Memoria (On Memory and Reminiscence) Analytica Posteriora (Posterior Analytics) De Sensu (Sense and Sensibilia) Metafüüsika (Metaphysics) 65

66 KASUTATUD KIRJANDUS Ackrill, J. L. (1981): Aristotle the Philosopher. Oxford: Clarendon. Aristoteles (2011): Metafüüsika. Tõlkinud A. Luure. Vikipeedia, ( ) Aristoteles (2007): Nikomachose eetika. Tõlkinud ja kommenteerinud A. Lill. Tartu: Ilmamaa Aristoteles (1991): Movement of Animals. Tõlkinud A. S. L. Farquharson. J. Barnes (toim). The Complete Works of Aristotle, Vol 1, Princeton: Princeton University Press. - On Memory. Tõlkinud J. I. Beare. J. Barnes (toim). The Complete Works of Aristotle, Vol 1, Princeton: Princeton University Press. - On the Soul. Tõlkinud J. A. Smith. J. Barnes (toim). The Complete Works of Aristotle, Vol 1, Princeton: Princeton University Press. - Physics. Tõlkinud R. P. Hardie and R. K. Gaye. J. Barnes (toim). The Complete Works of Aristotle, Vol 1, Princeton: Princeton University Press. - Posterior Analytics. Tõlkinud J. Barnes. J. Barnes (toim). The Complete Works of Aristotle, Vol 1, Princeton: Princeton University Press. - Prior Analytics. Tõlkinud A. J. Jenkinson. J. Barnes (toim). The Complete Works of Aristotle, Vol 1, Princeton: Princeton University Press. - Sense and Sensibilia. Tõlkinud J. I. Beare. J. Barnes (toim). The Complete Works of Aristotle, Vol 1, Princeton: Princeton University Press. - Sophistical Refutations. Tõlkinud W. A. Pickard-Cambridge. J. Barnes (toim). The Complete Works of Aristotle, Vol 1, Princeton: Princeton University Press. 66

67 - Topics. Tõlkinud W. A. Pickard-Cambridge. J. Barnes (toim). The Complete Works of Aristotle, Vol 1, Princeton: Princeton University Press. - Metaphysics. Tõlkinud W. D. Ross. J. Barnes (toim). The Complete Works of Aristotle, Vol 2, Princeton: Princeton University Press. Augustine 397. De doctrina Christiana. Tõlkinud ja toimetanud R. P. H. Green Augustine De Doctrina Christiana. Oxford: Clarendon Press Beare, J. I. (1906) Greek Theories of Elementary Cognition from Alcmeon to Aristotle. Oxford: Clarendon Press Bloch, D. (2007): Aristotle on Memory and Recollection. Leiden: Koninklijke Brill NV Block, I. (1960): Aristotle and the Physical Object. Philosophy and Phenomenological Research 21: Block, N. (1980): Troubles with Functionalism, N. Block (toim.). Readings in the Philosophy of Psychology, Vol 1, Cambridge, MA: Harvard University Press. Bynum, T. W. (1993): A New Look at Aristotle's Theory of Perception. M. Durrant (toim), Aristotle's De Anima in focus. London: Routledge. Descartes, R. (2011): Meditatsioonid esimesest filosoofiast (esimene meditatsioon). Tõlkinud A. Luure. Vikipeedia, ( ). Eco, Umberto (1979): A Theory of Semiotics. Bloomington: Indiana University Press. Eliade, M. (1992): Sakraalne ja profaanne: Religiooni olemus. Tõlkinud M. Tiits. Vikerkaar nr

68 Frede, D. (1997): The Cognitive Role of Phantasia in Aristotle. M. C. Nussbaum, A. O. Rorty (toim) Essays on Aristotle's De Anima. Oxford: Oxford University Press. Gregoric, P., Grgic, F. (2006): Aristotles Notion of Experience. Archiv für Geschihte der Philosophie 88(1): Hintikka, J. (2004): Aristotelian induction. Analyses of Aristotle. Dordrecht: Kluwer Academic Publishers. Kahn, C. H. (1966): Sensation and Consciousness in Aristotle s Psychology. Archiv für Geschichte der Philosophie 48: (1992): Aristotle on Thinking. M. C. Nussbaum, A. O. Rorty (toim), Essays on Aristotle s De Anima. Oxford: Oxford University Press. Luure, A. (2009): Action in signs. Sign Systems Studies, 37(1/2), lk Luure, A. (2008): Meanings come in six. Sign System Studies, 36(2), lk Luure, A. (2006): Duality and sextets: a new structure of categories. (Doktoritöö, Tartu Ülikool) Tartu: Tartu University Press. Nussbaum, M. C. (1978): Aristotles's De Motu Animalium. Princeton: Princeton University Press. Ross, W. D. (1961) Aristotle: De Anima. Oxford. Rorty, R. (1965): Mind-Body Identity, Privacy, and Categories, Review of Metaphysics 19:

69 Saussure, F [1959]. Cours de linguistique générale. Paris: Payot. English translation: Course in General Linguistics. New York: Philosophical Library. Sebeok, T. A. (1986): I Think I Am a Verb. New York: Plenum. Tracy, T. J. (1969): Physiological Theory and the Doctrine of the Mean in Plato and Aristotle, Amsterdam: Mouton. 69

70 Lisad 1. Vincent van Gogh Autoportree 70