ja ka tuum pöörleb, ainult et vastupidises suunas. Selle on Korvjakovläbipaistva vurriga katse~des selgeks saanud. Tuuma

Transcription

1 Seda pealkirja on tihti kasutatud. Küllap on enamik autoreid tundnud ka salajast soovi küsimärk viimaks ometi ära jätta. Niisugust julgust on aja jooksul ju ette tulnud, kuid alati on leidunud peavangutajaid, kes ütlevad, et vara veel: pole mingeid tõendeid, et see või teine hüpotees paika peaks. Ühe neist avaldas "Paradoksi" toimetus eelmises numbris. Jüri ulm tutvustab aga 13. märtsi "Esmaspäevas" uhiuut teooriat. Idee autori Nikolai KOrvJakovi kohta ütleb Lüm, et too tegutseb Tuulas ning et hüpotees on teoreetiliselt vattpidav ning tugineb ka praktilistele laboratoorsetele katsetele. Kust tuli küll raha selliste imelike uuringute tegemiseks? Kõik muutus siis, kui N. Liidu Kaitseministeerium Korvjakovioma hõlma tõmbas. Nimelt töötasid sealsed kindralid ja teadlased välja tektooniiistseismoloogiiist relva ning Korvjakovioli neil väga vaja. MidaTuula mees on avastanud? Korvjakovkujutleb, et maakera on nagu toores kanamuna, kus munakoor on Maa väliskest, munavalge magma ja rebu tuum. Tuum on väliskesta suhtes ekstsentriliseitvabas ujuvas olekus. Maakera pöörleb ja ka tuum pöörleb, ainult et vastupidises suunas. Selle on Korvjakovläbipaistva vurriga katse~des selgeks saanud. Tuuma mõjutavad Päikese, Kuu ja planeetide gravitatsioonijõud ning seepärast kipub ta 10 perdama ja togib aegajalt maakoort, kutsudes esile tektooniiist tegevust. Maakera telg on teatavasti kaldu. Seetõttu peab tuum suvel ümber paigutuma rohkem põhjapoolkera ja taivellõunapoolkera suunas. Sel põhjusel ei ühti tuuma ekvaator Maa omaga, vaid jääb 28. paralleeli kohale. Just sellel joonel paiknevadki salapärased ja ohtlikud tsoonid, sealhulgas Bermuda kolmnurk (vt. ka "Paradoks" 2/94 "30. paralleeli mõistatus"). Maa tuumal on tugev gravitaame väli, mille magma üldjuhul ekraneerib. Kuid seal, kus maakoor on õhuke või katkenud, lööb tuuma gravitaame väli võimsa kiirena pinnale, tekitades "gravitaarseid tsükloneid". Neid tekib õigupoolest kõikjal, kuid mujal on nad nõrgemad kui Bermudas. Olukorda, millesse "kolmnurgas" sattuda võib, on Liimiloos värvikaltkirjeldatud. "Taevas tuhmub järsult saabub täielik pimedus. Häda lennukile või laevale, mis ei jõudnud neetud kohast lahkuda. Võimalik, et radist jõudis veel anda edasi SOSteate. Seda ei kuule aga keegi, sest katastroofilise tsükloni piirkonnas on raadiolainete levi blokeeritud. Keerise südamiku sisse sattunud laev kaotab võime ruumis ümber paikneda ja... sukeldub sügavusse põhjani. Kui tsüklon vaibub, vajuvad laevale peale mitme kilomeetri paksused veemassid. Tsükloni kesktsoonist väljuvad laevad on kas ilma meeskonnata või muutunud ujuvateks sumukirstudeks. Selles keerlevas põrgus kogub iga elav rakk endasse tohutu koguse energiat, mis lõpptagajärjena lõhub ta. Energia kogumise kiirus oleneb laeva liikumise suunast. Juhul kui liigutakse vastupidiselt tsükloni keerlemisele, koguneb energiat maksimaalselt. Sel juhul ootab inimesi momentaanne surm. Ainus, mida nad ilmselt võivad tunda, on väljakannatamatu valu. Siit ka leitud ohvrite valugrimassides moondunud näod. Juhul kui laeva liikumissuund kattub tsükloni keerlemise suunaga, hakkab energiakogumis valu kasvama aeglasemalt, kuid pidevalt suurenedes. See viib inimese hullumiseni. Piinadest pääsemiseks viskutakse möirgavatesse voogudesse." Tsükloni äärealadel viibides ei tunne inimesed ebameeldivaid aistinguid, kuid ajaga võib olla arusaamatusi. Kui laev või lennuk liigub tsükloni keerisega ühes suunas, saab ta ajalise tõuke ja saabub sihtpunkti varem, kui aga vastassuunas, siis hilineb: lennukikellad jäävad taha, lennuk võib näiteks radariekraanidelt kaduda ning pärast ei ole dispetšeril muud öelda kui et jumaluke, mehed, teid ju 10 minuti vältel ei eksisteerinudki.

2 Mäletatavasti jõudis 1960ndate aastate keskel või teisel poolel eesti ajakirjandusse niisugune salapärane nähtus nagu "Bermuda.kolmnurk". (Kui mälu ei peta, kirjutati too Bermuda tollal küll kahe uga.) Purjekate ja lennukite kummaline kadumine, inimtühjade laevade triivimine ja nende meeskonnaliikmete "haihtumine" kolmnurka meenutavas piirkonnas Atlandi ookeanil to Rico Bermuda saared) sai uudiseks, mis tõlkematerjalide kaudu raputas paljusid lugejaid. Täiesti usutavaid teooriaid Bprobleemi lahendamiseks pakuti välja mitmeid: seda seostati Golfj hoovuse ja Maa magnetvälja eriliste omadustega, ookeani põhja ehitusega, UFOde ja teiste tsivilisatsioonidega. Oks põnevamaid seletusi väitis, et Bkolmnurk on just see piirkond, kus "ruum muutub" ja laevadlennukid haihtuvad "teise ruumi". Tänaseks on teadmisi ja analüü'se seoses &juhtumitega juur, de tulnud, mõiste "Bermuda kolmnurk."aga muutunud otsekui sünonüümiks paljudele saladuslikele nähtustele. Küllap see oligi põhjuseks, miks käesolev väljaanne sai endale nimeks "Paradoks B". (Miami Puer HERMUBA KOLMNURK. MUST AUK UFO TEINE MOODE MARKUS SEPP,'. o ~. : ' Mõni sõna Suuringute ajaloost. Juhtumid, millele hiljem vajutati pitser "Bermuda kolmnurk", on toimunud alates 18~. aastast, mõiste ise läks arvatavasti käibele aastal, kui ilmus ameeriklase E. Jonesi brošüür "Bermuda kolmnurk" ("Bermuda Triangle"). Erilist tähelepanu see 17leheküljeline ja 6 fotoillustratsiooniga raamat aga ei pälvinud. Elevus B ümber tekkis alles aastal, kui ameeriklane Vineent Gaddis kirjutas artikli "Surmatoov Bermuda kolmnurk" ("The Deadly Bermuda Triangle") ning avaldas selle spiritistliku ajakirja "Argosy" veebruarinumbris. Hiljem kogus ta täiendavat informatsiooni ja pühendas Bprobleemile terve peatüki oma populaarses raama, tus "Nähtamatud hori sondid" (" Invizible Horizons"), Järgmised 15 aastat tõid kaasa tõelise Bbuumi, kusjuures peamiseks sepikojaks kujunesid~ Suurbritannia ja USA kirjastused. Esimeseks bestselleriks sel teemal sai John Spenceri raamat "Kadunukeste kolikamber" ("Umba of the Lost"), 1969, kus käsitleti ka muid üleloomulikke ilminguid. Järgnesid AdiKent Jeffrey' ("The Bermuda Triangle", 1973), Richard Wineri ("The Devil's Triangle", 1974) jmt. raamatud, samuti artiklid ja telesaated. Juba varem, oli ekraanile ilmunud R. Wineri INFRAHELI, ~,.,\'"\~\_\\.,"'~ ~~\\\\\\\\\\ \\\\\\\\.", "",,\~~~,,\,\\\"\\I\\\\\\\\\\\\"\"\\\\\ \\\))) MOISTATIJSTE _aistatijs.. film "Saatanlik kolmnurk" ("The Devii' s Triangle"). haarasid raamatu lennult, see ilmus ("The Bermuda Triangle"). Kirjastajad Siiski oli see kõik vaid avamäng, sest aastal ilmus lugejate odavas taskuväljaandes 20 miljonilise arvukates kordustrükkides ning jõudis ette Bkolmnurga saladuste kroonimata kuningas CHARLESBELlTZ saladusi oli jõudnud käiivas esitu.kogutiraažini. Maailma põnevamaid koos raamatuga"bermudakolmnurk" ses kõige laiema lugejaskonna kätte.

3 _.'. Vastukaaluks Bsaladuse apologeeskolmnurga saladusi okultsete teadustidele tekkis ka autoreid, kes hoiatasid te vaatepunktist.~ pealiskaudse lähenemise eest ja püüdnüüd asub Z. Kukal vaatlema sid tõestada, et midagi mõistusevälist esimese kahe. grupi seisukohti ning seoses Bprobleemiga polegi. Tun illustreerib järgnevat vaatlust karikatumaid neist on ameeriklasest ajakirja tuuriga, mille tõime ära eelmisel lehemk Lawrence David Kusehe raamatuküljel. Mõned neist nähtustest olevat ga..bermuda kolmnurga saladus on puhtaima fantaasia vili, teist~,1 olevat lahendatud" (..The Bermuda Triangle siiski mõningaid kokkupuutepunkte M.ystery Solved"), Tema oli '"teadusega. Viimaste analüüsist Z. konsultandiks teisele USAs vändatud Kukal alustabki. Bfilmile (1976). Kuseh e' jälgedes 1. INFRAHELI või "MERE HÄÄL". liigub (pikki lõike sõnasõnalt maha Me ei kahtle. selles, et suure kirjutades) ka "uskmatu" fšehhoslointensiivsuse korral võib infraheli vakkia geoloogiaprofessor Zdenek mõjuda hukutavalt organismile, kuid Kukal raamatuga..bermuda kolmnur me ei usu seda, et mert! lainetusest ga saladus" ("Z ahada bermudskeho tekkiv infraheli võib olla.nii intensiivtrojuhelniku"), Mõlema autori ne, et ta sunniks madruseid üle parda poolt leiab põhjalikku käsitlemist um hüppama. Infrahelion madala sagedubes 50 markantsemat Bjuhtumit; sega (alla 20 Hz) heli, mida kõrv ei põhjaliklcuse näiteks olgu või see, et kuule. On usutav, et infraheli võib Kusehe"l olid kasutad~ kõik "New. teatud tingimustes olla eluohtlik, aga '.York Times'i" artiklid.aastaist 1881see ei tähenda sugugi, et meres saaks 1974 tekkida niisuguse tugevusega infrahekuivõrd kerg~ on Bprobleemist li, mis oleks võimeline mõjutama üle libiseda ja probleemitsejaid nae inimese psüühikat.. ruvääristada, ilmneb Z. Kukali raamaz. Kukal väidab, eha pole infraheli tust, kus ta võrdleb BIegende nakkus alal spetsialist, veel vähem teab ta haigustega: nakkust kandvad viirused seda, millist mõju avaldab infraheli levivad märksa kiiremini, kui sellelepsüühikale, aga ta toetub akadeevastu seisev ter,!endav vaktsiin. Ala mik L. Brehhovskihhi arvamusele, mai toetuma Z. Kukali raamatu venemille too ütles välja 1983~ aastal. Ja keelsele tõlkele.ia pakume tema nimelt: troopilistejormide ajal võivad..tervendava vaktsiini" näiteks ülevaateatud tingimustes tõesti tekkida infrate peatükist, mis kõneleb heli lained, ent väga nõrgad, mitmeid kordi nõrgemad neist, mida võiks, tajuda inimese organism. Käsitluse lõpetab väide: "Ma arvan, et infrahelist rohkem rääkida pole mingit mõtet." 2 Sko/mnurgast kõneldes teritavad MAGNETANOMAAllAD ookeani oma fan.taasiat v~ga palj,!d saladuste põhjas. Nende olemasoluga seletatakarmastajad. Igauhel neist on oma se kõike kõrvalekaldeid mõõteriistameet~d ja!tiil. Oh~ ~e~uvad t~ad~~ de. tõös, laevade ja lennukite kadusele Ja motlevad valja,"frahel, VOl mist, pö.öriseid, valgusefekte jm. mustade aukude hukatusliku. mõju, Z. Kukal on veendunud, et Sko/mteised annava,d lae!ade ja len~ukit~ nurgas pole nii tugevaid magnetsaa~use. atlantlde ~a~e~e, ~es J~stk~, anomaaliaid, mis võiksid mõjuda varjaksid en~ "slmstes sugavlk~s, kompassidele või avaldada mingit kolmandad leiavad lahenduse "telses muud mõju. mõõtmes". Jne. 3. HUKATUSlIKUD PÖÖRISED Niisiis.. või~s need autorid jagada mis tõmbavad laevu. ookeani põhja: kolme gruppi., B,ko/mnurga piirkonnas on küllalt 1. Ohed arvavad, et. laevade Ja i suuri pööriseid neid on uuritud lenn,!~ite kadumist ei ole võimalik fotografeeritud, mõõdetud on nend~ loogiliselt se!etada,. s~.st see.on liikumiskiirust. Nad tekivad tõusude ja ~!"tud salaparaste Ja u/e/oomu"ke mõõnade tegevuse tagajärjel. PööriJoudud~ tegevusega... sed võivad olla küllaltki tugevad ja 2; TeIsed pooldavad marksa moõdu kujutada ohtu.väikeste/e laevadele kamat s~isukohta ja tunnistavad, et kuid neis pole midagi salapärast eg~ mõnikord võib ka laevadega juhtuda üleloomulikku. õnnetusi ning lennukeid võib tabada pikselöök. Kuid kõiki kadumise juhtunüüd kõneleb Z. Kukal fantastilismeid sellisel ratsionaalsel teel muidu test hüpoteesidest. gi seletada ei õnnestu, kuna neid Kõige populaarsem nende hulgas juhtumeid on lihtsalt liiga palju. olevafhüpotees olenditesfja mehha3. Kolmandad ei vääri tõsist tähelenismidest "sinistes sügavikes". Fantapanu, sest nemad opereerivad para sööride.arvates olevat neiks atlantide psühholoogiaga ning lahendavad järeltulijad, kes on kohanenud eluga ". LOOMULIKEST JA ÜLELOOMULIKEST NÄHTUSTEST vee all, ehitanud sealilinnu ja loonud keerukaid tehnilisi seadmeid. Võimalik, et nad ei tahtvat inimestele kahju teha, kuid mõnikord võivad sellesse piirkonda sattunud laevad ja lennukid langeda nende laserikatsetuste ohvriks. At/antidel olevat ookeani põhjas meres tekkioma stardiväljakud vad valgusnähtused polevatki midagi muud, kui nende rakettide tulesabad, millega atlandid kosmosesse lendavad. "Sinised sügavikud" pole siiski nii sügavad, ütleb Z. Kukal, et kaasaegsete okeanograafiliste mõõteseadmete abil poleks võimalik selgeks teha, kas sügavikes võib kohata midagi erilist peale korall irihide... Küllaltki populaarsed olevat lood Skolmnurga s.ügavikes elavatest kole'tistest, kusjuures nendel koletistel olevat selline koletuslik jõud, et nad suutvat isegi väga suur:i laevupõhja vedada. Merepõhjas on kahtlemata paljugi mõistatuslikku, nendib autor, aga siiski polevat selge, kas Loch Nessi koletis ikka eksisteerib või mitte. Oheaegselt UFOmaaniaga olevat '', viimastel aastatel tekkinud jutud sellest, et tulnukad on valinud Sko/mnurga oma laboratooriumiks ning püüavad nüüd lennukeid, laevu ja' nende meeskondi oma uuringute tarvis.. Toetutakse sellele, et lennuk "C119" kadus just sel hetkel, kui USA astronaut James McDivitt nägi "Gemini 4" pardalt midagi UFOtaolist lendamas Kariibi mere kohal. Aga pole ju mingeid tõendeid, et see oleks tõesti olnud "lendav ta/drik'i, ja mitte keegi ei saa kinnitada, et ta oleks lennuki kaasa viinud. Ja lõpuks, mustad augud. Avamee/selt öeldes, ütleb Z. Kukal, ma püüdsin uurida kirj~ndust mustade aukude kohta, aga ma ei saanudki aru, millega nad fantastikakirjanikke köidavad. Küllaltlei populaarne olevat ka laevade ja lennukite kadumine "teise '" mõõtmesse", kuigi jäävat arusaamatuks, miks just Skolmnurgas toimub see sagedamini, kui teistes kohtades. Ja nii me näeme, resümeerib Z. KukaI, et lugudele Sko/mnurgast on spetsialiseerunud šar/atanid, kuna neile olevat see "uute" ideede ja hüpoteeside '. ammendamatu varasalv. Sama võivid öelda ka Atlantise, Loch Nessi koletise ja UFO~.e kohta. Charles Serlitz olevat asunud "tööt/emij" ka Atlantise probleemi ning avaldanud aa6tal raamatu "Maail ma lõpp 1999". Z. Kukallõpetab irooniliselt:elamenäeme. "PB" järgmises numbris peatume siiski mõnel Bkolmnurga salapärasel juhtumil ja katsume uurida seda, mida "kõiketeadjatel" pole 6nnestunud "ära seletada".

4 Toimetuselt. Kui väga me ka ei tahaks vältida ühes numbris pakutavate lugude järgnemist teise või isegi kolmandasse numbrisse, ei paista meil see õnnestuvat. Vähemalt "PB" esimeste numbrite koostamisel ei suuda me sellele tendentsile vastu seista. Ka ei ole see reklaaminipp, nagu mõni lugeja on arvanud, lihtsalt teemade käsitlus (vaatamata lühendamisele) ei mahu kahele "PB" leheküljele ära, aga rohkem ruumi ühele teemale peame õigeks anda vaid erandkorral. Siin esitatav Bermudakäsitlus jääb samuti vaid kergeks teemapuudutuseks, kuigi materjalipuudust see valdkond ei tunne. Et aga taolinegi põgus puudutus võib vajalik olla, nähtub tallinlase K.K. kirjast: "Bkolmnurk. Teadsin teinast üpris vähe, õieti ainult nime ja tagajärgi. Täpsemalt lugesin,,phil_st. Asja sisu on huvitav, seda peab arendama. Võin avaldada Ic:a oma mõtteid: BIc:olmnurk pole midagi muud Ic:uiruumilc:õver. Ei tea, Ic:asIc:aajalc:õver. Kui BIc:olmnurgast olelc:s mõni pääsenud, siis saalc:stema jutu põhjal selgema pildi.ii Kuigi M. Sepa väike ülevaade lõpeb selles numbris, kavatseme Bprobleemist vahel edaspidigi juttu teha. BERMUDA KOLMNURK. '. MARKUS SEPP.Oheks salapärasemaks Bermudajuhtumiks, võibolla isegi neist teadatuntud 5060 juhtumi st kõige salapärasemaks peetakse lugu brigantiiniga "MARY CELESTE". '' See 103 jala pikkune ja 282 tonnise veeväljasurvega laevavastati 4. detsembril aastal triivimas 800 km kaugusel Gibraltarist lääne suunas. Kapten Briggsi,juhtimisel oli. "Mary Celeste" lahkunud New. Yorgi reidilt kuu aega varem, 7. novembril, ning võtnud kursi Gibraltarile. Veteavarustes ilma meeskonnata seigelnud brigantiini avastajaau kuulus transpordilaeva "Dei Gratia" kaptenile Moorhouse'ile, kes hiljem jutustas: kui ta nägi "Mary Celestet". purjetavat mitte otsejoones, vaid siksakiliselt,oli ta, noistiittjste noistiitus kohe aimanud halba ning käskinud madrustel paadi vette lasta ning välja uurida, mis laevaga on juhtunud. Selgus, et laevoli täiesti terve, aga inimtühi päästepaadid seisid tekil oma kohtadel ja meeskonna nai seisnud pudelike masinaõliga, mis kajutis oli laud olnud kaetud. Teisest viidanud sellele, et meeskonna lahkumise allikast võib lugeda, et lisaks kapten ning laeva avastamise vahelisel ajaloli Briggsile viibisid laevas tema naine, tütar meri olnud rahulik. Laeva lastiks oli.ning kaheksa meeskonnaliiget, samvti 1700 barrelit piiritust ja see kõik olevat seda, et laeva ainus päästepaat oli siiski seisnud puutumatuit. Trümmides oli vaid' kadunud. Viimast kinnitab ka suurima mõni sentimeeter vett, teistel andmetel laevakindlustuskompanii register, nn. küll kolm ja pool jalga, ~a seegi olevat "Lloydi RegisterU ("Lloyd's Register of ookeanilaeva puhul tavaline nähtu,s. Kuid Shipping"). peale vahižurnaali olnud kõik muud Erinevad autorid kirjelclasid olukorda dokumendid ning kalaeva navigatsioonimahajäetud laeval erinevalt, kuid ometi seadmed kadunud. See viitavat sellele, et meeskonna lahkumi ne laevast oli mõtestaoldi üksmeelei selles, et miski ei viidanud ärev~le olukorrale "Mary Celeste" pardal. tud tegevus. Kapteni isiklikud asjad olid Vaid mõned purjed olnud pisut rebeneterved ja alles, tema voodil lebasid lapse nud. Mis siis ikkagi sundis kapten it ja mänguasjad. Seinaloli rippunud (või meeskonda laevalt lahkumal Oli ju lauale lebanud voodi all) üks vereplekkidega jäetud leiba ja võid, pekki ja mune, (või roosteplekkidega) saabel; ühtedel mõnedel andmetel isegi jahtumata kohvi andmetel olid seinad' ja isegi purjed või teed tassis. Samuti olevat õ,,!blusmasi vereplekke täis, teised andmed ei räägi verest midagi. Toitu ja joogivett oli laeva varudes kuueks kuuks. Ka see ei saanud olla lahkumise põhjuseks. Viimane sissekanne laeva žurnaali oli tehtud 24. novembril, 10 päeva enne avastamist, kui alus oli asunud 100 miili Asoori saartest läine pool. Ta avastati aga sellest kohast 500 miili ida pool. Kapten Moorhouse vedas "Mary Celeste'i" puksiiris Gibraltarisse ning sai avastamise eest pärast Sündmuse pikka kohtulikku arutamist ka väikese autasu, kuigi midagi sisulist laeva saatuse kohta kohus ei otsustanud. Kapten Moorhause'i ja tema meeskonda hakati hiljem isegi' piraatluses süüdistama: nad olevat oma mehed juba varem laevale sokutanud, õige meeskonna maha tapnud ja üle parda visanud ning jäinud siis "piistjat" ootama....

5 I ~ l Tollane USA rahandusminister William Richard avaldas "New York Times'is" kahtlust, et..laeva kapten, tema naine, tütar, ja võimalik, et ka vanemabi tapeti " metsistunud ja purjus madruste poolt, kes olid nähtavasti piirituselaadungile ligi pääsenud". Kas madrusedhukkusid meres (päästepaati ju polnu~) või nad kargasid mõnele seks. teisele laevale, jäävat mõistatu lisaks" proosalistele versioonidele saladuse lahendamiseks on pakutud ka selliseid, kus tegelasteks loodusjõud. Laeva kadumist on näiteks seostatud võimsa vähemvesipuksiga, ohtlik kui mis merel ei ole tormilado maismaal. Võimalikukš on peetud ka veealust maavärinat, mis tekitas laeval paanikat ning sundis teda maha jätma. On oletatud ka kohtumist ringiuitava saarega, niiöelda liivase leetseljandikuga, millesse "Mary Celeste" jäänud nagu madalikule kinni. Ja muidugi nähakse uhe loomulikumapöhjusenä tormi kätte sattumist, kuigi sellele räägib dus. vastu eeltoodud toidulauakirjel aastalolevat välja ilmunud mees, kes. kinnitas, et ta on ainuke pääsenu "Mary Celeste" pardait. Tema jutu järgi oli kapten kutsunud vanemabi võistuujumisele umber laeva, kuid kahjuks oli hai nad nahka pistnud. Kõik teised olnud reelingu ääres võistlust jälgfmas ning 'OOtamatu laine oli nad laevalt merre puhkinud... ~ ' Bkolmnurga salapäraste juhtumite" hulgas on aga siiski rohkem semseid, kus oletuste spekter on ~ntud tingimuste poolt kitsamalt määratletud. On nähtud veealuseid helendusi, täheldatud ootamatuid kõrvalekaldeid elektrisusteernides, tajutud magnetanomaaliate mõju, põrkutud vastu uduseinu ja nähtud palju muudki. Püüame mõne sõnaga neistki nähtustest rääkida. EBATAVALI SED VALGUSNÄHUD.. Sellesse laia mõistatuslikku valdkonda kuuluvad näiteks salapär:ane poolvalgus; helendus, mis on kaetud,,!usta uduga; helendavad geisrid; tulekerad horisondil; suured leegitsevad helendavad triibud vees ning" roheline kiir. UDUSEINAD. Udu "ja uduseinu on kirjeldatud. paljudel juhtudel kui midagi arusaamatut, paksu ja tihedat, väremvat ja ootamatut. Pole ka ime, sest. Bermuda saarestiku piirkonnas täheldatakse aastas umbes 60 udust päeva. VEESEINAD JA VEESAMBAD. On teateid, et laevale liikus vastu mitme meetri kõrgune veesein, mõnikord isegi mitu veeseina järjestikku. ELEKTRllISED NÄHTUSED. Lennukitetiibadel ja korpustel, laevade mastidel ning teistel väljaulatuvatel osadel täheldatakse helendust, mis põhjustavat elektriseadmete töö katkelt:lise ning akumulaatorite tühjenemise. Mõnikord kord kaasnevad nendega magnetnõela kõikumised ja valgusnähud. MAGNEETllISED HÄ IRED. Bkolmnurga salapäraste nähtuste hulgas peetakse nende mõju vahel isegi kõige tähtsamaks; magnetvälja häirete ja magnettormidega on puutud seletada" mitmete laevade ja lennukite kadumist. VALGE VESI. Nn. valge vee (whitings) triipe täheldatakse Bkolmnurga aladel tõepoolest rohkem kui kuskil mujal maailmaookeani avarustes. SINISED AUGUD. Ka. neid on peetud Bkolmnurga suurimateks mõistatusteks. Lennukitelt ja sputnikutelt on selgesti näha ummargused tumesinise vee piirkonnad ja n"eid umbritsevad hamkasrohelise vee väljad. Erinevatel aegadeian kõik need nähud tekitanud hirmu ja uudishimu, aga siison tulnud teised ajad, kus nende äraseletamiseks on jätkunud piisavalt teaduslikku mõistust: Praegu näib valdavat seisukoht, et Bkolmnurk pole midagi muud kui kunstlikult fabritseeritud mustifikatsioon. "Ta tekkis lohakait läbiviidud uurimuste tagajirjel, kuld arendati edasi ning põlistaii autorite poolt. kes kas teadllk~lt või siis puhlast lihtsameelsusest kasutasid eksiikke teooriaid ning argumente Ja ka tühlpaljlh sensalsioonilisi avastusl. Legendi 8kolmnurgast on korrutatud mustluhat korda ja lõppude lõpuks on ta kaotanud oma usaldusviärsuse," resumeerib Lawrence David Kusche raainatus "Bermuda kolmnurga saladus on lahendatud". Aga siiski, kas on?

6 BERMUDAKOLMNURK... KASAKENKOSMOSESSE? SELLEMAAILMA Charles Berlitz on aimekirjanikuna ja uurijana ~äiesti omalaadne (ning igati tõsiselt võetav) nähtus. Ta on kuulsatest kuulsama Berlitz School of Languages asutaja lapselaps. Olgu lisatud, et meie seekordne autor, Yale'i Ülikooli kasvandlk, kõneles vabalt rohkem kui 25 keelt. Väga kaua maailmas levinud tegeles ta Berlitzi terves keelekoolidega ning andis välja seda erilist süsteemi järgivaid keeleõpikuid käsiraamatuid. Põhitöö kõrvalt ja on Charles Berlitz süvenenuit tegelnud AtIantise ja kosmose, samuti ailveearheoloogia ja UFOde probleemistikuga. Olgu veel öeldud, et Charles Berlitzile anti sellealaste publikatsioonide eest aastal Dag Hammarskjöldi prlx International. AIgav artikliseeria on kokku seatud Ch. Berlltzi aastal Münchenis ilmunud nelikteose "Die ungelösten Geheimnisse dleser Welt" ("Selle maailma Jahendamata mõistatused") materjalidest. Atlandi ookeani lääneosas, Ameerika Ühendriikide kagukalda ees mida nimetatakse Bermuda laiub ala, kolmnurgaks. See ulatub Bermuda saartest kuni LõunaFlorida ja Puertoriikoni. Siin on ammusest ajast peale aset leidnud salapärased ilmingud. Just selles paigas on jäljetult kaduma läinud rohkem kui 100 laeva ja lennukit ning viimasel ajal on seal eluga hüvasti jätnud üle 1000inimese. Ometi pole leitud ainsatki laipa, mitte ühtki laevavrakki või purunenud lennuki detaili, isegi mitte tillukest veepinnale jäänud õlilaiku. Bermuda kolmnurga meresügavused peavad niisiis peitma endas tervet hukkunud laevade ja lennukite armaadat. Vähemalt niisama paeluvon seegi, mis toimub Bermuda kolmnurga kohal taevas: miks nähakse just seal nii arvukalt UFOsid? Kas on tõesti tegemist "taevas oleva auguga", mida mõne teadlase arvates. kasutavad Maavälised olendid, et enesele "uurimisobjekte hankida',? Viimasel ajal on kadumisjuhtumid hakanud sagenema, kuigi nüüd saab korraldada põhjalikumaid otsimisekspeditsioone ja ka niisuguste salapäraste ilmingute kohta kirjapandud teated osutuvad kahtlemata täpsemaks kui varasematel aastatel. Mitmel lennukil on kuni kadumise hetkeni olnud oma lennuvälja või sihtkohaga normaalne raadioühendus. Samas on teiste meeskonnad läkitanud eetrisse kõige hämmastavamaid sõnumeid: mõõteriistad ei tööta, kompassinõelad pöörlevad otsekui vurrid, taevast on kirjeldatud kollase ja udusena (muide teiste pilootide andmete järgi absoluutselt selge ilma puhul!) ning meri (lähikonnas täiesti rahulik) on tundunud meeskonnale "ebatava

7 line", (msjuures teadetes pole kordagi niisugustele füüsikanähtustele nagu elektleidunud ainsat sõnakest selle kohta, m i s romagnet või gravitatsioonivälja turbunimelt ei tahtnud tavalisega võiteldes lentsid, mis võiksid lennukeid alla kukutada ja laevu uputada. Edasi peetakse klappida. 5. detsembril 1945 startis viiest Amee silmas, et vee ja õhusõidukeid võisid kaarika mereväe TBM'"Avenger"tüüpi lennu perdada lendavad või veealused UFOd. kist koosnev rühm Fort Lauderdale'i Need tundmatud objektid võivad olla tugipunktist õppelennule. Kui need mehitatud kas antiikajast pärit kultuuri ootamatult kaduma jäid ja otsingutele järglastega, kaugete kosmoseasukatega läkitatud lennuk "Martin Mariner" samuti või isegi niisuguste tulevikuolenditega, kes tagasi ei tulnud, korraldati merel ja õhus vajavad uurimisaineks praegusaegsete suurejooneline otsimis ja päästeaktsioon, Maaelanike eksemplare. * põhjalikum kui ükski varem ettevõetu. Meres ei nähtud ühtki lennukitelt pärit Fort Lauderdale'ist aasta 5. detpäästeparve, detaili või kahtlast õlilaiku. sembri pärastlõunal startinud ja kadunuks Kadunuks jäänud lennukite hulgas on jäänud viie lennuki harjutuslennu kodeeriolnud ka reisilennukeid, mille komandö tud nimetus oli "Flight 19". Iga lennuki rid olid lennujuhtimistomist maandumis meeskond koosnes ohvitserist ja veel kainstruktsioone nõutanud ja need ka saa, hest liikmest. Kõigil oli pardal kütust vänud. Näis, nagu oleksid lennukid läbinud hemalt 1000 miili läbimiseks. Päike paismingi "atmosfääri augu", kui korrata ühe tis, näha oli üksikuid pilvi ja puhus nõrk ametliku uurimisraporti väljendit. kirdetuui. Kõik samal päeval varem starsamuti on Bermuda kolmnurgas ka tinud piloodid rapbrteerisid, et lennuilm on duma läinud igas suuruses laevu, kusjuu ideaalne. Ülesande täitmiseks oli "Flight res jääb mulje; otsekui oleksid need terve 19"leette nähtud kaks tundi. Start oli kell meeskonnaga mingisse t e i s e d i m e n ja üksust juhtis kogenud leitnant s i 0 0 n i sisenenud. Isegi nii suured alu Charles Taylor. Nii piloodid kui ülejäänud sed nagu 129 meetri pikkune kaubalaev meeskonnaliikmed olid osavad lendurid ja "Marine Sulphur Queen" ja 19 OOOton kellelgi polnud põhjust arvata, et seda nine Ühendriikide laev "Cyelops" (pardal rutiinset retke võiks tabada midagi, 309 inimest) ei sattunud pärast kadunuks ebatavalist. jäämist enam iial kellegi silma alla. Samas Ometi juhtus nendega just nimelt on BeITDudakolmnurgas nähtud triivimas midagi ebatavalist. Umbes kella 15.15,kui mitmeid mahajäetud laevu, mille pardal oli ülesanne pommitada üht laevavrakki oli teinekord ainsa elusolendina mõni loom edukalt täidetud ja lendu jätkati, võttis Fort kanaarilind või koer. Loomulikult ei Lauderdale'i radist Taylorilt vastu iseärasaanud need olendid toimunust jutus Iiku sõnumi. Tegelikult ootas ta lennuki tada. Igatahes on kord juhtunud, et koos komandörilt andmeid eeldatava tagasimeeskonnaga jäi kadunuks ka üks kõne pöördumisaja kohta, et hakata siis maanlev papagoi. dumisjuhendeid edastama. Kõnelus on Praegugi toimub Berrnuda kolmnur salvestatud magnetlindile ning kulges nii: gas mõndagi seletamatul. Iga kord, kui Komandör (leitnant Charles Taylor): rannavalve peab mõne laeva või lennuki "Kutsume tomi... Hädaolukord. Oleme taas kadunuks kuulutama ja otsingute nähtavasti kursi kaotanud. Me ei näe jätkamine,tunnistatakse otstarbetuks, maad... Kordan...me ei näe maad!" süveneb veelgi päästemeeskondade ja LennukontrolIitom:"Kuste asute?' avalikkuse arvamus, et sellel paigal peab Komandör: "Me pole oma asukoha olema seos mõningate iidsetest aegadest suhtes kindlad. Näib, et oleme eksinud." tuntud, kuid seni seletamatu te nähtustega. Torn: "Võtkekurss läände!" Seda seisukohta toetavad ka eluga Komandör: "Meei tea, kuhu poole jääb pääsenud lendurid ja laevamehed, kellel lääs. Kõik on sassis;.. Kummaline... Me ei on kolmnurgas olnud uskumatuid üle suuda mingit suunda määrata isegi elamisi. Nii kujunevadki välja uued legen meri ei ole selline, nagu ta peaks olema..." did, sest maailmamere selles piirkonnas Atmosfäärihäirete tõttu muutus üha varitsevate ohtude tõeline põhjus on seni raskemaks "Flight 19" meestelt uusi teaajani jäänud lahendamata mõistatuseks. teid saada. Nähtavasti ei saanud n enendele hämmastavatele õnnetusjuh m a d enam vastu võtta lennujuhtimistumitele ja kaotsiminekutele on aegade tomist edastatavat, kuid samal ajal kuuldi vältel korduvalt üritatud leida arukaid tomis üksikute lennukite vahel toimuvat selgitusi. Ühelgi juhul pole seni suudetud jutuajamist võrdlemisi hästi. Kõneldi leida eeldatavas katastroofis hukkunute ohtliku It nappivast kütusest seda jätkus laipu! Hüpoteeside hulgas on palju fantas veel kõigest 144 kilomeetriks, samuti tiiisi ja isegi neid on tõsiselt kontrollitud. kiirusega 100 km/h puhuvast tugevast Muu hulgas kõneldakse võimalusest, et tuulest ja ärevusttekitavast nähtusest, et jõuline veealune maavärin on vallandanud kõik gürokompassid ja magnetkompassid hävingut toonud tõusulaine; teisal räägi on rivist väljas "on hulluks läinud". takse meteooridest või. merekoletiste Mehed kinnitasid, et iga navigeerimisriist kallaletungist, ruumi ja ajanihkest, mis näitas erinevat suunda. Samal ajal ei toob enesega kaasa siirdumise mingisse suutnud Fort Lauderdale'i tugev saatja Iloopis teise dimensiooni. Toetutakse ka lennukitega üldse ühendust võtta, kuigi, nagu juba öeldud, nende oljli\vahelis('(~ kõnelused olid lennujuhtimistomis SUhlf'liseit hästi kuulda. Seepeale läkitati otsingule lennukeid, nende hulgas ka Banana Riveri mereväelennuväljalt kahe mootoriga "Martin Mariner", pardal 13 meest. Kell 16 kuuldi lennujuhtimistornis ootamatult, kuidas leitnant Taylorandis lennu juhtimise üle teisele piloodile, kapten Stiverile. Tema väga ärritunud lausest võis järeldada, et ikka veel ei teatud lennukite õiget asukohta. Mõned tomis viibinuist mäletavad ka sellist lausekatkendit: "Me satume valgesse vette... oleme lõplikult ära eksinud!" Peatselt saabus teade ka ühelt "Martin Marineri" ohvitseriit, kes ütles, et nad sattusid 1800 meetri kõrgusel tugevasse tuulde. Need jäid viimasteks sõnadeks, mida sellelt otsimislennukilt kuuldi. Seegi jälkadunuks. Pärast kella 19 tabati Miami lähedal asuva mereväelennuvälja raadiokeskuses eetrist väga nõrk kahest tähest koosnev radiogramm: "FT... FT". Just see kombinatsioon oli osa õppelennukite rühma "Flight 19" kutsungist. Kui radiogramm pärines tõepoolest kadunuks jäänuilt, ei jäänud üle muud kui tõdeda, et see pidi saadetama tervelt kaks tundi pärast kütusevarude lõppemist. Vaatamata ühele ajaloo suurejoonelisemale otsinguaktsioonile, milles osales 240 lennukit, nendele lisaks 67, mis startisid lennukiemalaevalt "Solomon", 4 hävitajat, mitu allveelaeva, 18 rannavalvelaeva, hulk otsimis ja päästekaatreid! sadu eralennukeid, jahte ja paate, Banana Riverist startinud lennukeid ja Britilaevastiku üksusi, ei leitud merest mitte midagi. Veel mitme nädala vältel jälgiti hoolikalt Florida ja Bahama randu, et avastada triivivaid esemeid, mis võiksid pärineda kadunuks jäänud lennukitelt. Seegi mee leheitliküritusjäi \ iihimagi tulemuseta.,, Hiljem raporteeriti, et ühelt kaubalaevalt oli kõnealusel päeval kell nähtud taevavõivii plahvatust. Kui see oli tõesti nende viie "Avengeri" lõpp, siis pidid lennukid õhus olema viis tundi pärast kütuse lõppemist! Kui niiviisi proovitakse selgust tuua kõigi viie lennuki kadumisse, tuleks pealegi eeldada, et need pidid kokku põrkama ja ühel ajal plahvatama. Tähelepanu pälvib asjaolu, et ei "Flight19" ega esimene otsimislennuk ei lähetanud ühtki SOSteadet. "Avenger"tüüpi lennukid võivad avarii korral täiesti ohutult merre laskuda ja püsida pinnal tervelt 90 sekundit. Pealegi olid kõik meeskonnad treenitud niisugusel puhul lennukist 60 sekundiga lahkuma. Lennukite välisküljele kinnitatud uppumiskindlad päästeparved oleksid lisaks tingimata vees triivima hakanud ja need oleks hiljem kahtlemata üles leitud. Omapärane "valge vee" raport võis muidugi seostuda tiheda uduga, mis sealsesse piirkonda päris sageli ilmub. See võiks teha mõistetavaks ka radisu märkuse, et meri ja päike "ei ole sellised,

8 nagu nad ol~ma peaksid".kuidsamas ei saa udu kompasse mõjutada! Üks juhtunut uurinud komisjoni liige ütles: "Nad kadusid nii jäljetult, nagu oleksid lennanud Marsi/e."Niiviisilisandus sellesse ammusesse probleemistikku ka kosmoselennunduse ja UFOde kallaletungide kütkestav temaatika. See on vahepeal saanud Bermuda kolmnurga legendide kindlaks koostisosaks. Igati arvestatava renomeega teadlased ja okeanograafid on läbi töötanud mitmekesiseid hüpoteese. Leidub õpetlasi, kes arvavad, et mõistet "kadunuks jäämine" ei saa "Flight 19" meeskonna juhtumi puhul siiski pidada tõendiks, nagu oleks meeskond surma saanud. Dr. Manson Valentine kirjutas ajalehes "MiamiNews": "Nad on veel siin, kuid mingis hoopis teised magnetilise fenomeni dimensioonis, mille või') esile kutsuda UFO." 29 aastat hiljem avaldas reporter ja kirjanik Art Ford, kes oli kõik need aastad "Flight 19" probleemistikuga tegelnud, üllatava teate. Leitnant Taylor olevat lennu ajal raadio kaudu öelnud: ''Ärgetulge meile järele... Näib, nagu oleksid nad saabunud kosmosest..." Ford lisas, et oli niisuguse info saanud esialgu kelleltki raadioamatööriil. Ta polnud siis imelikule teatele erilist tähendust omistanud, kuid leidis sellele aastaid hiljem kinnitust lennukontrollitomi ja lennukite vahel peetud kõneluste protokollidest, mida oli pikka aega salajas hoitud. Selles leidus vähemalt üks lause, mis sõnasõnalt ühtis raadioamatööri pakutuga. Ka edaspidi kadusid era, sõjaväe ja kaubalennukid ehmatava reeglipärasusega. 3. juulil 1947 startis Bermudalt Ameerika armeele kuuluv C54, pardal kuus meest. Viimased teated temast saadi siis, kui ta oli Bermuda saartest umbes 100 miili kaugusel. Taas ei leitud veest mingeid katastroofi jälgi... Nelja mootoriga reisilennuk "Star Tiger" kadus 29. jaanuaril 1948, olles teel AssoorideIt Bermuda saartele. Pardal oli kuus meeskonnaliiget ja 25 reisijat, nende hulgas ka Briti õhujõudude kindralleitnant sir Arthur Cunningham. Pisut enne ettenähtud maandumisaega saatis piloot lennukontrollitomi teate, mis kinnitas ilma ja lennutingimused suurepärasteks ning eelseisva maandumise plaanikohaseks. Lennuk oli siis Bermudast 380 km kirdes. Pärast seda ei saabunud enam ühtki teadet selle kohta, et tingimused oleksid halvenenud, polnud ka SOSsignaali. Ometi jäi "StarTIger"kadunuks. Niisama ebatavaline ja mõtlemapanev juhtum toimus napilt aasta hiljem "Star TIgeri" sõsara "Star ArteIlga". See lennumasin jäi kadunuks Bermuda saarte ja Jamaika vahel. 35 minutit pärast Bermudal tehtud vahemaandumist, kus võeti kütust 10 lennutunniks, tuli piloodilt järgmine rutiinne raadioteade: "Oleme saavutanud normaalkõrguse. Ilm on ilus. Saabume Kingstoni, nagu on ette nähtud."

9 Pärast seda sõnumit polnud "Star Arielist" enam midagi kuulda. Mitte kusagil ei nähtud hiljem vees lennuki kollaseid päästepaate või täispuhutud pruune ujumisveste. 72 otsingutele lähetatud lennukit kammis madallennul puhuti lausa "tiib tiiva kõrval" läbi km2 merepinda. Ühtki eset, mida võinuks kadunuks jäänud lennuki osadeks pidada, ei suudetud leida. Samal ajal "hailitus" veel teinegi reisilennuk, seekord teel San Juanist Miamisse. Ilm oli jällegi laitmatu ja öine taevas täiesti selge. Miami lennujuhtimistom võttis vastu radisti teate: "Läheneme lennuväljale... oleme kõigest 50 miili lõuna pool... Juba näeme Miami tulesid. Pardal on kõik konas. Kutsume teid hiljem uuesti, et saada maandumiseks instruktsioone." Selleltki lennukilt ei tulnud enam mingeid teateid ning veel ja maal korraldatud otsingud ei toonud päevavalgele ühtki identifitseeritavat rusu. Piloot oli viimaseks asupaigaks andnud 50 miili Miamist lõuna suunas. Seda hämmastavam tundub, et mitte keegi ei näinud mingit plahvatust või valgusesähvatust ega võtnud vastu SOSteadet. Lennuk lihtsalt kadus. Vesi lahes on selge ja selle sügavus ei ületa 7 meetrit. Kirjeldatu on vaid üks paljudest' juhtumitest, kui lennuk lennu väljast peaaegu nägemiskaugusel olles koos reisijatega lihtviisiliseltdemateriali seerub. Teistegi kadunuks jäänud lennukite puhul on kõik kordunud samasuguse malli kohaselt: algul kulgeb lend normaalselt, siis järgneb arusaamatu "eimiski"ja lõpuks ei suudeta leida vähimaidki jälgi

10 rususid, õlilaike, triivivaid esemeid... kas või haikalade kahtlustäratavat kogunemist. Lennukeid kaob Bennuda kolmnurgas praegugi kümnete ja kümnete kaupa aastas. Üks hilisema aja õnnetusjuhtumeid meenutab "Flight 19" lugu. Seekord oli tegemist Nassaust Bahama poole suunduva, kuid nähtavasti Great Abaco saare lähistele sattunud eralennuki SOSteatega. Piloot kinnitas raadio kaudu, et lendab läbi udu ja ei suuda lennuki all saari eristada... kuigi kõik teised samas piirkonnas viibivad lendurid rääkisid ideaalsest nähtavusest. Seekord ei jäänud lennuk siiski päris kadunuks: otsingutel leiti meres triivimas selle tiivajupp. Ajavahemikus jäi Bennuda kolmnurga piirkonnas kadunuks 14 reisilennukit ning arvukalt sõjaväe ja eralennukeid. Pealegi tundub, et need nähtused pole lõppenud. Sellest Ga mitmest veelgi huvitavamast juhtumist ning nende tõlgendustest) tuleb juttu juba järgmises numbris.

11 SELLEMAAILMAjälge. LABElIDAMATA KADUNUKSJÄÄNUD laevade MERI SALADUSI Üheski teises maakera piirkonnas kadunuks osutunud laevade ja lennukite arv pole võrreldav Bermuda koironurgas hukkunute (?) koguarvuga. Lennukeid juhtisid kogenud piloodid ja neid abistasid väljaõppinud navigaatorid. Kõigil olid raadiosideseadmed ja päästevarustus ning kõik jäid kadunuks ilusa ilmaga. Seepärast on mitme autori meelest alust oletada, et mängus on mingi hoopis olulisem mõjur kui lihtne juhus. Võibolla on siin tegevuses mingi seletamatu jõud, mis purustab laevu ja lennukeid. Huvitavon seegi, et Ameerika ja Briti võimud on kuulutanud sealse ala ametlikult ohupiirkonnaks. Juba ammu enne lennukeid tabama hakanud katastroofe oli kõnealune meri tuntud kui laevade kalmistu. Aja jooksul on seal registreeritud hulk müstilisi juhtumeid, kui suured laevad jäid pisimatki SOSsõnumit saatmata kadunuks ja hiljemgi pole keegi kohanud nendest vähimatki jälge mingeid triivivaidesemeid ega muud. Lennukite kadumine juhtis Bermuda kolmnurgale kogu maailma tähelepanu. Igatahes olid I a e vad sealkandis juba hoopis varem ja koos meeskonnaga (teinekord ka ainult meeskonnad) kaduma läinud. Mõned nende laevaavariide seigad meenutavad suuresti õhus toimunud salapäraseid õnnetusjuht4meid, teised aga demonstreerivad üllatavalt omapäraseid jooni. Enamik Bermuda kolmnurga seletamatuid laevaavariisid on juhtunud Sargasso meres ulatusiikui rahulikul veeväljal. Kõige varasematel aegadel, millest üldse on laevahukuteateid, süüdistati nendes juhtumites peamiselt ilmastikku ja piraate. Kuid hoopis hiljem, päevil, kui piraatlus oli lakanud olemast tulutõotav tegevus, jätkus selles piirkonnas laevade reeglipärane kadumine. Seda juhtus ühtepuhku ka ilusa ilmaga. Edaspidi võidi üha kindlamalt veenduda, et lained ei uhtunud. Atlandi ookeani rannikule ja saartele ühtki vrakidetaili või laipa. Bermuda kolmnurgas pärast Teist maailmasõda toimunust on eriti mõtlemapanevad Brasiilia sõjalaeva "Sao Paulo" kadumise asjaolud. Alus oli määratud vanametalliks ja seda vedas kaks merepuksiiri, kuid öösel kadus see trosside otsast. Ajal, kui lennukid ja laevad seda otsisid, täheldati isepäraseid nähtusi: seletamatuid öiseid valgushelke ja tumedaid kogusid või kontuure, mis kerkisid merepinnast kõrgemale. Kuid "Sao Paulost" ja selle meeskonnast ei leitud vähimatki Need, kes on Bermuda kolmnurga probleemistikuga põhjalikumalt tegelnud, väljendavad arvamust, et laevade, lennukite ja inimeste arusaamatu kadumine seostub arukate maiste või Maaväliste olendite tegevusega. Niisugune seisukoht võidab enesele üha rohkem pooldajaid; võibolla ka põhjusel, et ükski teine selgitus ei vii edasi. Ivan Sanderson ja dr. Mansan Valentine püstitasid teooria, et vee all eksisteerivad mingid intelligentsed olendid. Samas väidab üks teine seisukoht, mida populariseerib peamiselt John Spencer, et Maavälised olendid külastavad perioodiliselt Maad ning "ärandavad" inimesi ja tehnilist materjali, et määrata selle kaudu meie arengu taset. Esimesi kaubalaevu, mis teadaolevalt niisugusesse avariisse sattus, oli aastal Havanna poole teelolev prantsuse "RosaIle". Seekord ei kadunud alus, vaid ainult selle meeskond ja reisijad. Laev leiti heisatud purjedega ja täie lastiga, pardal ainult kanaarilind. Kui tegemist olnuks mereröövlitega, siis poleks laadung laeva

12 le jäänud; kui ootamatu äkiline haigus oleks meeskonna hävitanud, jäänuksid sellest kahtlemata järele mingid jäljed. Lausa uskumatu juhtum seostus Ameerika kuunariga "Ellen Austin", mis kohtus Assooridest läänes teise mahajäetud kuunariga. Pardal oli kõik laitmatus korras, purjed hoolikalt kokku rullitud ja taglas terve. "Ellen Austint" kapten kasutas juhust ja pani leitud laevale priisi(meresaagomeeskonna. Veel enne kui sellel purjed täiesti üles saadi, tõukas ootamatu tuulehoog aluse eemale ja möödus tervelt kaks päeva, enne kui see taas nähtavale ilmus. Kuid.... priisimeeskond oli kadunud, kusjuures polnud ühtki märki, miks oleksid nad pidanud üle parda minema. Kapten jäi kangekaelseks: suurivaevu õnnestus tal veenda paari tõrkuvat vabatahtlikku ja leitud laeva pardale pandi juba teine priisimeeskond.. Ei laeva ennast ega sellele jäänuid nähtud enam iialgi.kuiniisugune idee liiga fantastiline ei tunduks, võiks arvata, et see priisilaevtoimis mingisuguse püünisena. Kui kõneldakse Sargasso meres või selle naaberaladelookeanis triivivatest mehitamata laevadest, nimetatakse peaaegu alati "Mary Celeste'l" kui meresõidu ajaloo kuulsaimat mahajäetut. Briti kahemastiline purjekas "Dei Gratia" leidis selle aluse aasta novembris Sargasso mere põhjatipu lähikonnast. Laevalt märgati "Mary Celeste'i" sihitut triivimist ja hõigati läbi megafoni päring. Kui vastust ei järgnenud, läksid mehed pardale ja leitud laev võeti pärastpoole priisiks. Alkoholilaadung selleloli täiesti puutumata, vee ja toiduvarusid küllaldaselt, kuid ometi oli 10 inimest pardalt jäljetult kadunud. Raha, piibud, isiklikud tarbeesemed ja isegi laeva logiraamat olid alles, puudus ainult sekstant. "Mary Celeste'l" mõistatus jäigi selgitamata. Ühe lahendusena on viidatud võimalusele, et jahuvarud sisaldasid tungalteri: nendes leiduv mürkaine on varemgi meeskondade käitumist ettearvamatuks muutnud, mõistust mõjutanud ja lõpuks inimeste surmagi esile kutsunud. Selline kollektiivne hullumine võib olla põhjus, miks meeskonnad paaniliselt oma laevadest lahkuvad ja need "kummituslaevadeks" muudavad. PäraSt priisikohtu otsust korraldati "Mary Celeste" uuesti merekõlblikuks ja see hakkas jälle merd kündma, kuid ei saanud enam lahti meeskonnale ohtusid ja surma toova õnnetuselaeva kuulsusest. Arusaamatute juhtumite hulka kuulub ka "Carol Deering", mis aastal PõhjaCarolinas randa kinni jooksis. Meeskonda enam peal polnud, kuigi äsja serveeritud toit seisis puutumatult laual. Teiste mahajäetud laevade puhul torkab. silma, et kaduma lähevad ainult inimesed, kuid koduloomad, laevameeste armastatud maskotid jäävad pardale. Samas on teada, et ükski meeskond ei jätaks ka sunnitud lahkumise korral neid kaasa võtmata. Siitvõib tuleneda oletus, et inimesed sunniti pardalt lahkuma näiteks võisid seda teha väevõimuga olendid, kes vajasid mingiks otstarbeks ainult kõnevõimelisi indiviide. Ivan Sanderson peab omapäraseks sedagi, et meeskonnata triivivateltlaevadelt on leitud kasse, koeri ja kanaarilinde, kuid ''papagoid kaovad nähtavasti koos inimestega". Võimalikuks põhjuseks toob see autor asjaolu, et "maakeral domineerivate isendite (s.o. inimeste) üheks ühistunnuseks on seostatud (või seostamata) kõne". 'Wltehcrafti" Gaht, mis oli konstruktsioonilt uppumiskindei) juhtum on kujukamaid näiteid pisikese laeva hetkelisest kadumisest, ajal kui see asus sadamast nähtavuse kaugusel ning oli lisaks veel ühe poi külge kinnitatud. Sealt, vaevalt miili kauguseit ja täiesti vaikse ilmaga, saatis kapten rannavalvele ootamatu appikutse ja lisas täpsed andmed oma asupaiga kohta: "poi nr. 7 juures". Paarkümmend minutit hiljem jõudis pärale valvepaat, kuid 'Wlteheraftist" polnud enam jälgegi. Kuihoolikad otsingud tulemusteta lõpetati, teatas rannavalve paradoksaalselt: "Nad on kadunud, kuid me ei usu, et võis toimuda laevaõnnetus!" Terve meeskonnaga kadunuks jäänud aluste nimistu on imposantne. Enamik neist kadus ilusa ilmaga ega jätnud enesest järele ühtki triivivateset, õlilaiku, päästepaati, ujumisvesti või laipu ei vahetult merre ega naabruses asuvatele randadele. Täpipealt nagu kadunud lennukite puhul, ei edastatud ka niisugusteit õnnetuselaevadelt SOSteateid, kinnitati hoopis, et pardal on kõik parimas korras. Talvel 1924 võeti Jaapani kaubalaevalt vastu dramaatiline ning üldse viimaseks jäänud teade, enne kui "Raifuku Maru" Bahama saarte ja Kuuba vahel kadunuks jäi. Telegramm sisaldas arusaamatut ja ebatavalist appikutset: "Oht otsekui mõõk... Tulge kähku... ma ei saa pageda..." Neid sõnu ei defineeritud ega kirjeldatud, millise konkreetse ohuga tegemist oli. Ootamatu tormi või vesipüksi puhuloleks telegrafist normaaljuhul andnud täpset infot, selle asemel et pakkuda selliseid ülimalt fantastilisi võrdlusi. * Üks USAmereväeohvitser on korduvalt öelnud (mõistagi mitteametlikult): "See on tõeline saladus. Mitte keegi mereväes ei naera nende asjade üle. Oleme alati teadnud, et Bermuda kolmnurgaga on lahti midagi kummalist. Kuid mitte kunagi pole suudetud sellest aru saada. Näiliselt puuduvad igasugused füüsikalised või loogilised põhjused. Tundub, nagu kaetaks laevad täiesti ootamatult mingi elektroonilise varjevõrguga." Iroonilise kokkusattumusena tundub, et see juba ürgsetest aegadest pärit legendides kuulus ja kurikuulus piirkond, mida hiljem "Surmamerena" kartma hakati, on oma imepärase aura ja saladused säilita. nud kuni meie kqsmoseajastuni. Hämmeidustunne selle mõistatuse üle seob niisuguseid inimesi, keda võiks avastajate spektri vastandpoolustele asetada Christoph Kolumbust ja... "Apollo 12" astronaute. Kolumbus oli esimene, kes kõneles Bahama saarte lähikonnas Sargasso mere läänepiiri juures esinevast arusaamatult heikivast ja fosforestseerivast "valgest veest". Ta vaatles seda nähtust "Santa Maria" pardalt Il. oktoobril 1492, kaks tundi pärast päikese loojumist. Astronaudid võisid peaaegu pool aastatuhandet hiljem sedasama ilmingut,

13 vees heikivaid triipe või kanaleid näha viimase Maaltpaistva valgusena. Kuid Kolumbuse esimese reisi ajal tuli ilmsiks veel teisigi salapäraseid fenomene, mida Bermuda kolmnurga piirkonnas praegugi kohatakse ning mis sünnitavad mõistagi mitmesuguseid spekulatsioone ja oletusi. 15. septembril 1492 võis ta koos oma meeletult ehmunud meeskonnaga Sargasso mere lääneosas vaadelda hiiglaslikku tulekiirt, mis nihkus üle taevavõlvi ja kadus siis merre. Paar päeva hiljem olid mehed taas hirmu küüsis, sest laevakom pass hakkas omapäraselt käituma see oli Uue Maailma avastamise eelõhtul asetleidnud isevärki ennustus nendest elektromagnetilistest häiretest, mis praegugi segavad navigatsiooni Bermuda kolmnurga õhus ja vees. Üks Sargasso mere lahendamata mõistatusi seostub ihtüoloogiaga. Euroopa angerjad ujuvad täiskasvanuks saades Atlandi ookeani poole, kus moodustavad suure aeglaselt liikuva parve. See suundub ühte Sargasso meres asuvasse paika, kus kalad hakkavad suures sügavuses paljunema. Vanad surevad peatselt pärast kudemist ja noored alustavad Golfi hoovuses tagasiteed Euroopasse reisi, mis vältab umbes kaks aastat. Ameerika angerjate liikumine on sellele vastupidine: need ujuvad itta, kohtuvad oma liigikaaslastega Sargasso meres ja noored isendid siirduvad tagasi kodukohta, Ameerika vetesse. See imelik käitumine, nostofüülia (kodupaiga või kudemiskoha meenutus) on esile toonud mitu huvipakkuvat teooriat. Üks väidab, et angerjate algne paljunemiskoht oli kunagi ammu Atlandi ookeanis praeguses Sargasso meres s e I I e I k 0 h ala s u n u d k 0 n tin e n d i suures jões. Kontinent on nüüd kadunud tuhandete meetrite sügavusse merepinna alla. * Sargasso mere ja selle ümbruse mitmesuguste mõistatuste hulgas on laevade ja lennukite jäljetu kadumine muidugi kõige põnevam. Pole välistatud, et igaks üksikjuhuks leidub loogiline põhjendus ja niisugused terminid nagu atmosfääri aberratsioon, atmosfääri augud, seletamatutest õhupööristest esilekutsutud desintegratsioon, "taevased püünised", gravitatsiooni lakkamine ning hüpotees, et laevu ja lennukeid anastavad tundmatud olendid, osutuvad vaid abituteks katseteks selgusetusse selgust tuua. Ometigi seostub nende salapäraste seikadega veel üks element, üsnagi ootamatu asjaolu, mis on ilmunud alles viimasel ajal. Varem, kui laevad ja lennukid Bermuda kolmnurgas kadunuks jäid, ei olnud teadaolevaid ellujäänuid ega suudetud ka laipu leida. Praegu on fänu Bermuda kolmnurga temaatika rohkele käsitelule mõned piloodid ja meremehed hakanud lahti saama igati arusaadavast hirmust, mis oli neid varem takistanud oma ebatavalistest läbielamistest teistele jutustamast. Nüüd kirjeldatakse üleelatut ja sedagi, kuidas neil õnnestus kolmnurgas toimivate arusaamatute jõudude küüsist vabaneda. Kui neid kirjeldusi võrrelda, ilmnevad mõningad paralleelid. Need kujundavad veidi ühtsema trafareti, mis võiks hakata selgust looma, kuidas (aga mitte miks) mõned õnnetusjuhtumid ikkagi aset leidsid. ÕNNELIKULT PÄÄSENUD... Ootamatult sundis automaatne tüürimisseade lennukit järsule parempöördele. Pidin seadme välja lülitama ja käsitsijuhtimisele siirduma. Ma ei saanud enam ühtki elektroonilist mõõteseadet kasutada, sest need kas ei töötanud üldse või näitasid tont teab mida. Varsti helkis juba terve lennuk, kuid tegemist polnud mingi peegeldusega valgus lähtus tõepoolest lennukist enesest. Mulle torkas silma, et sinirohekait heikivad tiivad paistsid kuidagi helbelised. Ma ei saanud enam ei gürokompassi, tehishorisonti ega kõrgusemõõturit usaldada. Orienteeruda ei õnnestunud ka silma järgi, sest oli saabunud öö. Seni olin muidugi lennanud tehishorisondi näituri abil. Helendus oli selleks ajaks juba nii tugevaks muutunud, et polnud näha isegi tähti. Jäi üle ainus võimalus: lõpetasin igasuguse juhtimise ja lasksin lennukit minna sinna, kuhu "tema tahtis". Helendamine muutus peatselt veelgi intensiivsemaks, lausa sitmipimestavaks valgeks valguseks, mis kestis veel viis minutit, et siis tasapisi järele anda ja kaduda. Seejärel hakkasid mõõteriistad taas normaalselt käituma. Kohe kontrollisin, ülepingekaitsmeid, need olid ko"as. Lennuk funktsioneeris uuesti, nagu ette oli nähtud, ja kütusevaru mõõturi osuti langes Bahama saartele suunduvatel lennukitei ilmnevad teinekord isepärased elektrilised ja magnetilised häired. Endine merelennuväe piloot ja nüüd kohaliku tähtsaima lennuameti president Jim Richardson oli ühel varahommikul teel Floridast Turk Islandile, kui tema lennuki kompassi nõel hakkas ootamatult vastupäeva pöörlema. Teadupärast pidavat see alati juhtuma, kui ühesl Moselle'i rahu lähedal asuvast sügavast kohast üle lennatakse. Pealegi võib öösiti samas näha salapärast valgust ja kohalikud kalurid kinnitavad üksmeelselt, et "seal juhtub midagi ime taas õigele jaotusele. likku". Magnetkompass rahunes ja nüüd Kogenud lendur Chuck Wakeley jutus võisin näha, et olin kursist hälbinud ainult tas veel ühest niisama arusaamatust paar kraadi. Lülitasin sisse autopitoodi ja seigast. Teel Nassaust Fort Lauderdale'i seegi toimis nagu alati. " võttis tema lennuki üle võimust mingi * arusaamatu elektriline mõjur või nähtamatu jõualiikas: Ajakiri "Pursuit", mida annab välja So''Asusin Nassaust tagasilennule pisut ciety for the Investigation of the Unexenne hämardumist. Taevas oli täiesti selge plained (Seletamatute Nähtuste Uurimise ja tähed särasid. Esialgu jälgisin Nassau Ühing), on avaldanud Bermuda kolmnurraadiomajakat ja poolel teel tahtsin kinni gas möllanud hävitava jõu kohta ühe püüda Bimini oma. Umbes kell 2] ületasin pealtnägija kirjelduse. Androse põhjatipu ning nägin juba sealsete Robert Durand jälgis seda "Boeing 707" asulate tulesid. juhikabiinist lennul San Juanist New Yorki Lennu kõrgus võis olla 2400 meetrit ja arvasin, et kõik kulgeb samamoodi nagu II. aprillil Kõik juhtus paigas, mille eelmisel rutiinsel lennul. Ometi märkasin koordinaadid on 19 54'põhjalaiust ja 66 47' Androsest 3050 miili kaugusel, kui võtsin läänepikkust. (See asub maailmamere põhja ühe kursi otse Biminile, seekord midagi sügavama kanjoni, PuertoRico süvendi isepärast: mu lennuki tiivad hakkasid üsna kohal. Veekihi paksus on seal 8400 nõrgalt helendama. meetrit.) Algul pidasin nähtut silmapetteks Arusaamatut vaatepilti märkas kõigearvasin, et seda võis põhjustada juhikabiinist tulev valgus, mis peegeldus pealt teine piloot. Stardist oli siis mööduvärvilistest pleksiklaasist akendes. Nimelt nud 20 minutit ja nende reaktiivlennuk oli näis, nagu oleksid tiivad muutunud juba saavutanud 9500meetrise kõrguse. läbipaislvaks ja pealegi siniroheliseks, Nähti, kuidas umbes viis miili kursist kuigi tegelikult olid need hoopis valgeks paremal meri ootamatult hiiglaslikuks ümmarguseks koonuseks kerkis, otsekui võõbatud. Viie minuti jooksul tugevnes helendus oleks vee all toimunud aatomiplahvatus. sedavõrd, et instrumentide näitude luge Lennuki meeskonna hinnangu kohaselt mine muutus päris tülikaks. Magnetkom pidi tohutu veemäe läbimõõt olema ligi passi nõel hakkas aegamööda, kuid üht mii! ja kõrgus sellest poole vähem. laselt pöörlema, kütusevarumõõturi osuti, Mõistagiei riskitud sellele loodusilmingule mis pärast starti seisis tähisel ]/2, kerkis tarbetult läheneda ja püsiti ettenähtud kursil. maksimumi näitama.

14 Lennuki eemaldudes hakkas see hiigelmõõtmetega keeriseline moodustis juba madalamaks jääma. Teine piloot pöördus seejärel mitme pädeva ametiasutuse, nende hulgas rannavalve, FBI ja maavärinaspetsialistide poole, kuid vastustest selgus, et kõnealusel ajal polnud andmeid mingite ebatavaliste ilmingute maavärina, suure tõusulaine või vesipüksi kohta. Samas on mõtlemapanev, et isegi kui jätta arvestamata võimalikud sõjalise päritoluga tegurid, asus punkt, kus kirjeldatud nähtus toimus, ikkagi selle~ saladuslikus Bermuda kolmnurgas. Teada on ka juhtum, kui kolmnurgas varitsevate ohtude käest õnnestus pakku pääseda. See toimus Biscayne Bay's ühel aasta septembriõhtul diisellaevaga, mis kandis pahaendelist nime "Nightmare" ("Luupainaja").Too alus oli öösel tagasiteel oma kodusadamasse, pardal kolm kalameest. Featherbed Banksi juures märgati kohkunult, et kõik laevukese kompassid näitasid 90 võrra valesti! Coconut Grove'i sadamatuled olid selgesti näha ja nende järgi polnud raske kompasside imelikku hälvet. hinnata. Samal ajal hakkas elektrivalgus pardal nõrgenema ja kustus peatselt, otsekui oleksid kõik patareid lühises. Tüürimees loobus tarbetuks muutunud kompassi kasutamast ja orienteerus kaldalt paistvate tulede järgi, üritades võtta täiskäigul kurssi läände. Kuid samas selgus, et laev liikus hoopis põhja poole! Niimoodi võis terve meeskond näha, kuidas kaldatuled lõunasse libisesid. Tervelt kaks tundi üritati kurssi püsivalt ranna suunas hoida, kuid sai selgeks, et edasi el pääsetudk!. Tundus, et liigutakse hoopis tagurpidi! Samal ajal märgati suurt tumedat laiku, mis laeva ja sellest paar miliiläänes asuva Matheson Hammocki nime kandva asula vahel seni täiesti selges taevas tähti varjutama hakkas. Peatselt võis näha mingit IiIkuvat valgusaliikat, mis sisenes tumedasse piirkonda, jäi sellesse paariks sekundiks püsima ja kustus siis. Kompass hakkas taas õigesti näitama, generaator hakkas akusid laadima ja laev vabane s seni liikumistvaljastanud kammitsatest. Teadupärast oli midagi samalaadset toimunud juba paar aastat varem, nimelt nädalapäevad enne aasta jõule, kui üks Bahama Fireporti suunduv 10meetrine diiselmootoriga kalapaat ei saanud mitu tundi ühest ja samast paigast kaugemale ning nihkus Isegi tubli tüki maad tagasisuunas. Elektrivalgustus, raadioseadmed ja. generaator lakkasid muidugi seegi kord toimimast ning kompassinõel pöödes jälle otsekui vurr. Täpselt nagu "Nightmare'i" puhul, võis meeskond seegi kord näha oma kursil asuvat musta korrapärase kontuuriga laiku, mille piires polnud ühtki tähte näha. Samas oli veepind täiesti rahulik ja igal pool mujal särasid tähed täpipealt nagu tavaliselt. Veidi hiljem sisenesid tumedasse alasse üksteise järel kolm salapärast valgusaliikatja kadusid. Lõpuks laik hajus ja nüüd võis paat takistamatult ettenähtud teekonda jätkata. Nii elektrivalgustus kui patareitoitega raadioseadmed töötasid taas normaalselt ja kompass käitus nagu tavaliselt. Huvitav on meie lugejalgi tõdeda, mida selle kalapaadi kapten hiljem teada sai: täpselt samal ajal oli 40 miili nendest eemal üks Golfi hoovuses navigeeriv kaubalaev Fort Lauderdale'ist läänes liivamadalikule sõitnud. Põhjus oli järgmine: kõik kompassid andsid 90kraadise vea! * 15. novembril 1972 toimus kahemootorilise "BeachcrafUga" teel Georgetownist Exumasse Bahama saarel vahejuhtum, mis samuti võib näitlikustada sealses piirkonnas avalduvate seletamatute jõudude toimet. Seekord olid salapärased mõjurid oma "ohvri" suhtes pigem sõbralikult kui vaenulikult meelestatud... kui nende arvele üldse mingit motivatsiooni või eesmärki kirjutada tohib. Fort Lauderdale'ist pärit psühholoog dr. S.F. Jablonsky kirjeldas toimunut järgmiselt: "Meie lennuk lahkus Georgetownist õhtuhämarikus. Pardaloli üheksa inimest, viis nendest piloodid. Ilm oli eeskujulik, meri rahulik ja nähtavus suurepärane. Kagust puhus kerge briis. Umbes 10 minutit pärast startimist lakkasid toimimast kõik elektrijõul töötavad seadmed kompass, raadio, valgustus, isegi maandumisteliku hüdraulikasüsteem. Näis, nagu oleksid kõik patareid täiesti tühjenenud. Olukorda arvestades kavandas piloot esmalt maandumist New Providence'is,sel juhuloleks õnnestunud orienteeruda loojuva päikese järgi, kuni Nassau tuled nähtavale ilmuvad. Ometi mõtles ta ümber, ja täiesti arukai põhjusel: lennuki sideseadmed ja valgustid olid rivist väljas, seepärast polnud vähimatki võimalust teatada raadio või valgussignaalide abil lennujaama oma saabumisest. Nii võetigi kurss otsejoones Androsel asuva lähima maandumisraja poole. Juba peatselt võisid reisijad seda saare lõunatipule näha. rajatud väikest lennuvälja Niisugustes eritingimustes maandumiseks tegi lendur kõigepealt suure parempöörde, veendumaks, et rada on vaba. Hüdraulikasüsteem ei töötanudja telikut ei õnnestunud väljutada, samuti polnud valgust maandumishelgiheitjais."

15 Dr. Jablonsky kirjeldas laskumist: hiljem seda "Lennuk toetus otsekui õhkpadjale. Esimesena puudutasid maapinda propelleri tipud, kuid kardetud uperpalli ei järgnenud oli vaid arusaamatu täiesti sujuv liuglemine mööda maandumisrada. Pärast selgus, et lennu,ki kerel polnud vigastusi, isegi madalamal asetsevad õhukogumisavad olid täiesti terveks jäänud." * Üks "Cunard Utle'i" ookeaniaurik, nimelt "Queen Ellzabeth II" pääses kord Bermuda kolmnurga piirkonnas suurivaevu tõsisest katastroofist. 3. aprillil 1973 lakkasid ühekorraga töötamast kolm aurukateit, samuti langes selle arvel rivist välja terve elektri ja kliimaseadmestlk ning suurimatest reisilaevadest moodsaim seisis Sargasso meres paigal nagu pigis. Selle seiga puhul võis tegemist olla tõepooleslainult tehnilise rikkega, kuid... ühel rannavalvekaatril, mis sõitis tollesama reisilaeva järel, märgati korduvalt, et "Queen Ellzabeth II" lihtsalt k a d u s radariekraanilt. Ometi võis seda merehiiglast samal ajal palja silmaga suurepäraselt nähal Hetkest, kui ookeanigigant ominoosse kolmnurga vetesse jõudis, lakkas raadioside rannavalvekaatriga ja selle ekraanidelt kadus ka radaripiit. Muidugi ei söanda keegi seepeale küsima hakata, kas Bermuda kolmnurgas võimutsevatel salapärastel jõududel võis ka "Queen Elizabethi" energiaseadmete imeliku rikkega midagi tegemist olla, sest pole välistatud võimalus, et radarit häiris sealkandis tavapärane elektromagnetiline anomaalia.. Kui pidada silmas Bermuda kolmnurgas seni kadunuks jäänud lennukite ja laevade aukartust äratavat koguarvu ning muidugi ka juhtumeid, kui inimesed on selles piirkonnas varitsevatest ohtudest õnnelikult pääsenud, tuleb ikkagi arvestada, et nendegi seikade jaoks peaksid leiduma mingid loogilised selgitused ja põhjendused. Ometi: mida sügavamale sellesse probleemideringi sukeldume, seda tõsisemalt hakkame iseendait küsima, kas kellelgi õnnestub üldse teadusliku tunnetuse teadaolevatest piiridest sellele loogilistselgitust leida.

16 I 1 See on olnud ja ilmselt jääb meie tsivilisatsiooni suurimaks mõistatuseks. Teadlased ja meremehed, lendurid ja maadeuurijad murravad juba sajandeid pead: miks kaovad seal jäljetult laevad ja lennukid, miks katkeb raadioside ja kompassid "tantsivad" kui pöörased? Teadlane Bruce Oenardo Monterrey (USA, Kalifomia) kõrgemast navigatsioonikoolist teatas hiljuti, et teab vastust: hiigellainerid langevad Bermuuda kolmnurgas metaanimullide ohvriks! Sellest teooriast on ka varem juttu olnud. Sealne ookeanipõhi on rikas metaanivaru nõustuda de poolest, mis mullidena veepinna poole kerkides muudavad vee nii hõredaks, et see laevad neelab. Denardo tahtis aga tõestada selle paikapidamatust, oletades, et suurtele gaasimullidele järgnevad ka jõulised veemassid, mis peaksid laevu just vastupidi veest välja paiskama. Katseks lasi ta basseini õhuga täidetud te raskuulid. Niipea, kui ta bas ~ seini põhjas asuva metaanisi" ~... fooni sisse lülitas, läksid kuulid põhja! Tulemus vapustas Denardot: selle asemel, et tõestada mulliteooria alusetust, tõestas ta vastupidist. Ometi ei kao seal ainult laevad, vaid ka lennukid. Denardo arvates on ookeanipõhjas metaani nii palju, et see võib ka sammastena õhku paiskuda. Samas on teada, et mistahes mullid peaksid õhuga kokku puutudes lagunema. Denardo viitab asjaolule, et metaan kui õhust kergem gaas tõuseb vee kohale ja kontsentreerub pilvedeks. Ometi tuleb tal jällegi olulise vastuväitega: lennutrassid asuvad ca 10 km kõrgusel, ja ammu enne sinnani jõudmist ei peaks metaanist enam midagi alles olema. Nii et Bruce Denardo ei väida, et on Bermuuda mõistatuse lahendanud. Ja endiselt on eluõigus ka järgmistel versioonidel: UFO'd ja "mustad augud". Ameeriklane Charles Berlitz, bestselleri "Bermuuda kolmnurga mõistatused" autor, märgib: "Lennukid kadusid, nagu oleksid nad Marsile lennanud..." Niisuguse fraasi olevat poetanud selle komisjoni liige, mis uuris USA sõjaõhujõudude pommitajate ja torpeedode kandja Avenger' 5. detsembril 1945.a..jäljetult kadumise asjaolusid. Kõigepealt kadus lennukitega raadioside, siis ka lennukid ise. Bermuuda kolmnurgas asus müstiline Atlantis. Berlitzi oletust mööda leiutasid atlantiidid erilised kristallid, mis talletasid enesesse tohutuid energiavarusid. Kui Atlantis ookeani kadus, langesid kristallid põhja, ja avaldavad sealt tänini mõju lennukite ja laevade navigatsiooniseadmetele. Avaused aja ja ruumispiraalis. Kompanii National Airlines lainer kadus raadiolokaatori ekraanilt kümneks minutiks, ja täpselt niisama kauaks seiskusid ka kõigi reisijate kellad. Seda selgitab Berlitz Einsteini relatiivsusteooriaga: aja kulg võib võimsates gravitatsiooniväljades märgatavalt aeglustuda. Kuu faaside ja päikese su I I I hetest olenevad tõusudmõõ! nad. Need võivad ookeani põhjas esile kutsuda ioniseeri "\ tud magma liikumist, mis omakorda tekitab magneetilisi " anomaaliaid. Ookeanipinna madaldumi I ne Bermuuda akvatooriumis. Selletulemusena tekivad hiiglaslikud looduslikud nõgusläätsed, mis koondavad veepinnalt tagasipeegelduvad päikesekiired üheks võimsaks. vihuks. Selle fookusse sat, tudes põlevad lennukid põr, muks. ***, Meresõitjatest puutus Ber \ muuda mõistatusega esimese. na kokku Christophorus Co I lumbus. Teel Ameerikasse läii bis ta Sargassomere ja selle ra~ jooni, mida nüüd Bermuudar I kolmnurgaks nimetatakse. Tema logiraamatus on kirjas, et kompassinõel "tantsis" pidevalt, siis kerkis karaveliide ette hiiglaslik tulekeel ja veepind helendas müstiliseit. Arvatakse, et sellest ajast alates ongi Sargasso merel "neetud paiga" kuulsus. 1 ' I I