Kärt Jänes-Kapp Kalev Katus Allan Puur Asta Põldma. Demograafiast. ja rahvastikuarengu seaduspärasustest

Transcription

1 Kärt Jänes-Kapp Kalev Katus Allan Puur Asta Põldma Demograafiast ja rahvastikuarengu seaduspärasustest

2 Kaas: Endla Toots Toimetaja: Kärt Jänes-Kapp Kunstiline toimetaja: Endla Toots Küljendus ja joonised: Gädvi Tammann 1. trükk Tal linn, 2005 ISBN X Kärt Jänes-Kapp, Kalev Katus, Allan Puur, Asta Põldma 2005 Kirjastus Koolibri, 2005 Kõik õigused on kaitstud. Ilma autoriõiguse omaniku eel ne va kir ja li ku nõusolekuta po le lu ba tud üht ki selle raamatu osa paljundada ei elektroonilisel, mehaanilisel ega muul viisil. Postiaadress: AS Koolibri, pk 223, Asukoht: Lehola 8 / Hiiu 38, Tallinn

3 Sisukord 1. Demograafiateaduse lätted 5 2. Rahvastikuteooria põhitõed Rahvastikuarengu iseseisvus Rahvastikuarengu universaalsus Rahvastikuarengu inertsus Pikk tee minna Demograafiline üleminek ja uue taastetüübi kujunemine Traditsiooniline taastetüüp Demograafiline üleminek Ülemineku tüübid Üleminekujärgne ajastu Beebibuum Teine demograafiline üleminek Eesti rahvastikuarengu pioneermaa Ajajärk demograafilise ülemineku lõpuni Traditsiooniline taastetüüp Euroopa abiellumustüüp jõuab Eestisse Demograafiline üleminek ja rahvastikuplahvatus Eesti moodi Ränderevolutsioon Demograafilise ülemineku järgne aeg Ühiskonna murrangute sajand Sündimusarengu lained Vabaabiellumuse levik ja seksuaalrevolutsioon Suremusseisak Rahvastikuarengu kajastumine 21. sajandi ühiskonnas Põlisus ja ränne Rahvastikuvananemine Inimkeskne ühiskond toetub teabele 71 Mõisteid 75

4

5 1. Demograafiateaduse lätted Demokraatliku ühiskonna ülesehitamise ja arendamise aluseks on teave rahvastiku kohta. Ainult see maa ja rahvas, kes langetab nii poliitilised, majan duslikud kui sotsiaalelu puudutavad otsused rahva vajadustest lähtudes, suudab oma arengut tõhusalt juhtida. Rahvastikuteabe kogumisel, analüüsimisel ja rakendamisel on Euroopa kultuurmaades aastasadade pikkune ajalugu, Eestiski ulatuvad demograafia ehk rahvastikuteaduse juured 17. sajandisse. Nüüdisaegsele sündmusstatis tikale pani aastal aluse Rootsi kuningas Karl XI, kes andis välja kiriku seaduse, mille järgi tuli edaspidi registreerida kõik ristimised (ehk siis sisuliselt sünnid), laulatused ehk abiellumised ja matused (ehk sisuliselt surmad). Karl XI otsuse muudab oluliseks just nimelt fakt, et registreerida tuli kõik nimetatud sündmused, sõltumata mis tahes asja oludest. Nii oli kirikuõpetaja kohuseks kirja panna ühtviisi mehed ja naised, nii abieluvälised lapsed kui ka need, kes maeti kirikuaia taha. Esimene modernne rahvaloendus viidi Eestis läbi aastal. Omariikluse saavutamisel suudeti Eestis juba aastatel kiiresti luua üks tolle aja täiuslikumaid rahvastikualaseid teabesüsteeme, mis andis tõuke ka rahvastikuteaduse arengule. Nõukogude okupatsiooni aastatel ehk järgneva poole sajandi vältel ei pidanud võimud rahvastiku alast teavet aga enam tarvilikuks, mistõttu tänases Eestis tuleb õppida uuesti teadvustama, kui olulised demograafiaalased teadmised õigupoolest on. Ajal, mil Euroopa rahvad tegelevad demograafia kui eraldi õppeaine sisseviimisega keskkooli, puudub Eestis demograafiakursuste süsteem veel ülikoolideski. 5

6 John Graunt John Graunti raa matu Natural and Political Observations Mentioned in the Following Index, and Ma de Upon the Bills on Mortality tiitelleht Rahvastikuarengu põhijooned, nii nagu neid tänapäeval tuntakse, avanevad kõige selgemini läbi ajaloolise vaatenurga. Rahvastikuteaduse tekkeloos on erakord ne koht John Graunti ( ) raa matul Natural and Political Observations Mentioned in the Following Index, and Ma de Upon the Bills on Mortality ( Surmakirjetel põhinevad loodus- ja sotsiaalteaduslikud tähele panekud ), mis nägi ilmavalgust ligi 350 aastat tagasi Lon do nis. Kõ ne alust tööd peetakse sageli rahvastikuteaduse alguspunktiks. Sel leks on ka kaa lu kas põh jus, sest John Graunt esi tas esmakordselt ja andmeanalüüsile toetudes rahvastiku elu ja surma kohta statistilised ning teoreetiliselt lahtimõtestatud seaduspärasuslaadsed seo sed, mi da polnud tar vis põhjendada mõne kõr ge ma jõu sekkumisega. Mitmed Graunti teoses käsitletud rahvastikuarengulised seosed kuuluvad tänapäevalgi demograafiaalaste teadmiste raudvarasse. Graunti töö kõigutas 17. sajandil ainuvalitsenud arusaama inimesest ja te ma ko hast maa il mas. Selle töö mõju on täiesti võrreldav mõni aeg varem maailmapilti ümber kujundanud Mikołaj Koperniku uuri mu stega. Demograafia jäi pik ka aega teadusalaks, mis tegeles eel kõi ge and me te ko gumi se ja kor ras ta mi se ning läbitöötamise ga. Sel les seo ses on põh just ära mär ki da mitmeid tuntud matemaatikuid, astronoome ning teisi, peamiselt täppis- ja loodusteaduste alal tuntud isikuid, keda võib edukalt ka demograafideks nimetada. Paljude teiste hulgas on nii teaduslukku läinud Leonhard Euler, Benjamin Gompertz, Achille Guillard, Edmund Halley, Pierre Laplace, Wil helm Lexis, Alfred Lotka, Adolphe Quételet. Nimekiri võiks muidugi olla oluliselt pikem, asjahuviline leiab äratundmisrõõmu pakkuvaid nimesid rahvastikuteaduslikke entsüklopeediaid sirvides. Esimese tõsise katse ühendada kogutud ja läbitöötatud rahvastikualased andmestikud sotsiaalteaduslikuks teooriaks tegi omamoodi kuulus Robert Malthus ( ). Peamiselt rahvaarvu kasvu ja majandusarengu vaheliste seos te uuri mi se pin nalt sõ nas tas ta de mo graa fi li se aren gu sea dus pä ra su sed. Malthus väitis, et optimaalsetes oludes kasvab rahvastik geomeetrilises, elatusvahendite tootmine aga aritmeetilises progressioonis. Tagajärjeks on kahvel 6 DEMOGRAAFIATEADUSE LÄTTED

7 rahvaarvu ja elatusvahendite hulga vahel. Iseregulatsiooni oludes lahendavad selle disproportsiooni sõjad, epideemiad ja nälg, millele Malthus püüdis leida mõistuspärast alternatiivi. Tagantjärele vaadates on Malthuse väited ühekülgsed ja lihtsustatud, nagu mitmed tollased sotsiaalteaduslikud seisukohad. Õnne tu seks lähtuti Malthuse teoreetilistest vaadetest ühiskonnapoliitilises tegevuses, eriti vaesemate rahvakih ti de vas tu suu na tud poliitika teostamisel. Selle tulemusel sai Malthusest 19. sajandi enimkritiseeritud sotsiaalteadlane ja tükiks ajaks kahanes kõigil tahtmine sõnastada mis tahes rahvastikuarengu printsiipe. Tänapäeval hinnatakse Malthuse panust hoopis tasakaalukamalt ja tõstetakse esile tema püüet demograafilist andmestikku sotsiaalselt mõtestada. Selle katsega jääb Malthus püsivalt teaduslukku. Robert Malthus Demograafia uus, murranguline arengujärk algas aastatel, mil formuleeriti demograafilise ülemineku teooria ja esitati rahvastikuarengu peamised sea dus pä ra su sed. Ennekõike tuleb mainida selliseid nimesid nagu Adolphe Landry prant sus keel ses ning Warren Thompson ja eri ti Frank Notestein ingliskeelses teadusmaailmas. Tollal sõnastatud demograafilise ülemineku kontsept sioon on jää nud tä na se ni mit te ainult pü si ma, vaid see on üle pea ainus ajaproovile vastu pidanud teooria rahvastikuteaduses. Seda eeskätt põhjusel, et aastateks oli rahvastikuarengu kohta kogutud suhteliselt hea, ruumi- ja ajamõõtmes võrreldav andmestik. Samuti oli mitmesaja-aastase töö tulemusena välja töötatud metoodika, kuidas selle andmestikuga ümber käia. Nõnda avanes võimalus pakutavad teoreetilised mudelid põhjalikult läbi kontrollida, mistõttu rahvastikuteaduses pole kunagi tekkinud kõikvõimalike üldkontseptsioonide ja teooriate uputust, mis sotsiaalteadusele üldiselt on nii tüüpiline. Isegi Stalin, kes Trofim Lõssenko abil matistas bioloogia, jäi demograafiaga kim pu. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui see tea dus suund aas ta tel Nõukogude Liidus hoopis keelustada. Veidi hiljem pandi taoline ideoloogia maks ma ka Ees tis. See asjaolu mõjutab tänaseni meie arusaamist rah vas ti kuarengust. Demograafiateaduse lätted 7

8 8 RAHVASTIKUTEOORIA PÕHITÕED

9 2. Rahvastikuteooria põhitõed Järgnev rahvastikuteaduse ning selle aluseks oleva demograafilise ülemineku teoo ria põ hi tõ de de tutvustus on surutud kokku mõnekümnele leheküljele ning seevõrra mui du gi liht sustatud. Tänapäevase rahvastikuteooria olu li semad seisukohad on esitatud kolme üldisemat laadi sõlmküsimuse kaudu Rahvastikuarengu iseseisvus Esimene sõlmküsimuste ring puudutab rahvastikuarengu kohta ühiskonnas ning seoseid teiste sotsiaalprotsessidega. Eespool nimetatud põhimõtteline pööre rah vas ti ku arengu mõistmis el, mi llele tug ineb mo o dne demog raa fia te o or ia, seisnes iseenesest lihtsas asjaolus: rahvastikuarengut ei püütud enam seletada teiste sotsiaalsete protsesside kaudu ja abil. Mõisteti, et rahvastik toimib omaette sotsiaalsüsteemina ning allub spetsiifilistele seaduspärasustele. Rahvastikuarengu vaatlemine iseseisva sotsiaalsüsteemina võimaldas seda käsitleda hoopis terviklikumalt, kui seda oli tehtud varem. Põhimõtteliselt uue vaatenurga kasutamine rahvastikuprotsessidesse süüvimisel ühelt poolt omakorda kinnitas se da sa ma põhimõtet, teisalt aga aitas seda täp sus ta da ja eda si arendada. Põhjapanevad tööd sündimuse ja taasteprotsesside, abiellumuse ja peremoodustuse, tervise ja suremuse, rände, rahvastikutrendide rekonstruktsioo ni ja mit mes teises vallas kinnitasid veel kord, et rah vas ti ku aren g kulgeb omasoodu ega ole taandatav teistele ühis konnaprotsessidele, -nähtustele ja -seisunditele. Demograafias käibinud hü po tee si de kontrollimisse on andnud märkimisväärse panuse nn Princetoni projekt, mis just seetõttu siinkohal ka nimetamist väärib. Princetoni projekt, mis toimus Princetoni ülikooli koordineerimisel ja Ansley Coale i juhtimisel (demograafias käibivad tänapäeval nii Princetoni kui Coale i indeksid), oli enam kui kaks küm mend aas tat väl da nud üle euroo pa line uuring, olles arvatavasti üldse kõige ulatuslikum võrdlusuuring, mis sotsiaalteaduses kunagi läbi viidud. Selle raames valmis kümmekond süvaanalüütilist monograafiat ja hulk muud teadusproduktsiooni. Kõik need tõdesid, et põhjapanevaid muutusi demograafilises arengus pole võimalik põhjendada tööstusliku 9

10 pöörde, linnastumise, hariduse leviku, individualiseerumise, usukuuluvuse ning paljude teiste majanduse, sotsiaalarengu või psühholoogia valdkonda kuuluvate protsessidega. Küll aga vastupidi rahvastikuarengu käik võimaldab seletada paljutki näiteks Euroopa majanduskasvus, rahvastiku hariduslikus edenemises ja koguni sõjaliste konfliktide puhkemises. R ah vas ti ku süste emi tervi kliku ja su htelis elt autono oms e arengu tunnet amine võimaldas heita varasemad kammitsad, mille järgi rahvastikuprotsesse käsitleti mingite sotsiaalsete muutuste tagajärjena. Muidugi on rahvastikuareng teiste ühiskonnaprotsessidega mitmel moel seotud, aga reeglina pole need seosed põhjuslikud. Rahvastik ise moodustab ühiskonna ühe peamise allsüsteemi, mis allub ennekõike valdkonnasisestele ehk demograafilistele seaduspärasustele ega sõltu kuigivõrd teistest sotsiaalsetest osasüsteemidest. Igatahes on see sõltuvus nõrgem kui mis tahes teiste sotsiaalsüsteemide puhul. Kinnitust on leidnud hoopis tõsiasi, et demograafiline areng on tugevas vastastikuses mõjutuses rahvastiku paiknemisala territooriumi või eluruumiga. Selle põhjusliku seose rõhutamiseks kõneldakse rahvastikust kui geodemograafilisest süsteemist. Vahemärkusena olgu lisatud, et see seisukoht on tõstnud kolmandaks olulisemaks demograafiliseks tunnuseks soo ja vanuse kõrval just p õ li su s e, mil le süsteemne rakendamine omakorda on silmanähtavalt kasvatanud rahvastikuteadusliku analüüsi sügavust. Eraldi väärib tähelepanu, et rahvastikuarengu iseseisvuse tõdemine on otseses vastuolus marksismiga, mis peab ühiskonnaarengu alusmootoriks majandussu hteid. Just siin peitub üks põh jus, miks de mo graa fia jäi Nõukogude Liidus ka pä rast Sta li ni surma pik ka aega kee la tud teaduseks. Hil jem küll lu bati seda viljeleda, kuid demograafia ei saanud kunagi soositud teadussuunaks. Huvitav on meenutada, et rahvastikuteadust salliva otsuse järel, mis langetati aastal, tehti Nõukogude Liidus katse formuleerida sotsialistlik või kommunistlik rahvastikuarengu kontseptsioon, kuid tulemus jäi tolleks ajaks kogutud teadmiste taustal kõhetuks. Arvatavasti tuleb siit otsida üht tõuget, miks just demograafiast sai esi me ne sot siaal tea dus Nõukogude Liidus, kus ju ba aas ta te lõ pus võeti aluseks vabas maailmas välja töötatud ja marksismiga sisulises vastuolus olev rahvastikuarengu teooria. Ametlik teaduskorraldus jäi muidugi endiselt marksismi juurde, mis määras demograafia poolillegaalseks teaduseks. 10 RAHVASTIKUTEOORIA PÕHITÕED

11 2.2. Rahvastikuarengu universaalsus Teine rahvastikuteooria sõlmküsimuste ring seostub demograafiliste seaduspä ra sus te universaalsuse ehk ül di su sega. Rohked uuri mu sed on samm-sam mult esile toonud tõsiasja, et paljude maailma rahvaste käsitlused kipuvad viima sarnastele järeldustele rahvastikuarengu seaduspärasuste kohta. Nõnda toetub nüüdisaja demograafiateadus tõdemusele, et demograafilise arengu sea dus pä rasused on põhimõtteliselt ühesugused ning ei sõl tu konk reet sest rah vast ja elukeskkonnast, kultuurist, traditsioonidest, religioonist ja paljudest muudest rahvaid eristavatest asjaoludest. Selline väide võib esialgu isegi pentsik tunduda näiteks tänapäeva Läti ja Nigeeria rahvastikuolukord on ju pigem vastandlik kui sar na ne. Teisi samasuguseid näi teid on liht ne tuua nii mi ne vi kust kui nüü disajast. Vastuolu lahendus peitub aga rahvastikuarengu ajastuse lahknevuses. Nimelt ei leia sarnased rahvastikuolukorrad maade ja rahvaste lõikes aset mitte ühel ja samal ajamomendil, vaid pigem erinevatel, vahel lausa märkimisväärselt kaugetel ajaperioodidel. Ajastuse lahknevus tuleb eriti ilmekalt esile murrangulistel ajajärkudel, eeskätt muidugi demograafilise ülemineku käigus, millest tuleb pikemalt juttu edaspidi. Seetõttu ei pruugi eri rahvaste demograafiline hetkeseis sugugi kattuda ning võib teatud protsesside osas koguni vastanduda. Rahvastikuarengu seaduspärasuste üldisuse näitlikustamiseks võib mõttes nihutada sarnase iseloomuga, aga eri aegadel (koguni eri sajanditel) toimuvad protsessid ajaskaalal koha kuti ehk teisisõnu vähendada reaalaja ja mis tahes sellega seotud sündmuste mõju teisejärguliseks. Nii toimides ei jää rahvastevahelistest demograafilistest erisustest kuigi palju järele ja ka pealispinnal pääsevad mõjule ühisjooned, mille taga seisavad üldised seaduspärasused. Selline eri maade ja rahvaste demograafilise arengu tasandamine ajateljel on eriti tähtis ruumiliste võrdluste korral, teisisõnu rahvastikust rääkides tuleb alati jälgida, et käsitletakse omavahel võrreldavaid arenguetappe. Rahvastikuarengulist teavet niiviisi korrastades saab selgeks, et seaduspärast kulgu järgivad protsessid algavad esmalt ühes või mõnes geodemograafilises süsteemis. Seejärel kanduvad need lühema või pikema aja möödudes edasi teiste rahvaste juurde. Kõnealuse tõsiasjaga seoses on tavaks rääkida r a h va d e mo g r aa fi li s est aren gu ast mest, kusjuures tuuakse välja rahvastikuarengu pioneerriigid (pioneerrahvad). Siinkohal väärib tähelepanu, et demograafiale iseloomulik periodiseerimine ei ühti su gu gi harjumusliku ette kujutus ega aja lo o p er io dis e er imis est. Rah vas tikuarengu murdepunktid ei lange reeglina kokku ajaloo teiste põhisündmustega ja vas ta valt siis ka mit te ta va pä ra ste ajaloope rioodidega. Pi gem on asi lau sa vastupidine rahvastikuareng ei kattu poliitiliste tähtsündmuste ja pööretega. Rahvastikuarengu universaalsus 11

12 Nõnda pole rahvastikuteaduses suurt midagi peale hakata vana-, kesk- ja uusaja ning lähimineviku ja/või nende alajaotustega. Lühemate ajavahemike puhul on tavapärase ja demograafilise periodiseeringu kokkusobimatus veelgi ilmsem, näiteks kas või Eesti rahva saatuses nii keerdkäigulise 20. sajandi osas, millest tuleb juttu neljandas peatükis. Rahvastikuarengu periodiseerimisel on kesksel kohal üks nähtus, milleks on demograafiline üleminek, täpsemini aga selle kaks külge de mo graa fi li se ülemineku ajas tus ning tüüp. Sageli esitatakse ka ülemineku etapid, millest pikemalt tagapool. Siinkohal viidakem põgusalt vaid Euroopa demograafilise arengu olulisematele ajaraamidele paari viimase sajandi vältel. Rahvastikuarengus eristatakse demograafilise ülemineku eelset ehk traditsioonilist ning üleminekujärgset ehk modernset taastetüüpi. Demograafilise ülemineku eelsest perioodist tuuakse reeglina välja eeskätt Euroopa abiellumustüü bi le vik, mida peetakse esi meseks tõ siseks mär gu andeks, et rah vas ti ku tra ditsiooniline taastetüüp hakkab lagunema. Üleminekujärgses arengus aga eristatakse beebibuumi ja nn teist demograafilist üleminekut. Mõnevõrra detailsemaks minnes on põhjust välja tuua nüüdisaja jätkusuutmatu sündimuse ja depopulatsiooni ajajärk. Samavõrra on ka traditsioonilise taastetüübi raames võimalik eristada osaperioode. Niisugusteks on näiteks demograafilised kriisid, s.o rahvaarvu järsud langused, mis on kaasnenud sõdade, näljahädade ja/või epideemiatega. Ainuüksi ülalviidatud rahvastikuarengu ajajärkude loetelust, ilma nende ajaraame täpsustamata, piisab mõistmaks, et tavapärase ajalooperiodiseeringuga need kokku ei lange. Pe rio di see ri mi se taustal on põh just veel kord mee nu ta da ja rõhutada aja kulgemise mitmeplaanilisust demograafias. Nimelt on rahvastikuarengu käsitlemisel tarvis arvestada aja ka hest kulgu põlvkondlikku või individuaalset perspektiivi ning kalendaarset perspektiivi. Nõnda võib tavapärase ja rahvastikuteadusliku ajalooperiodiseerimise erinevuse võtta kokku ka sedaviisi, et esimesel juhul on tegemist aja ühe-, teisel aga kahedimensioonilise kulgemisega. Sellel tõsiasjal põhineb nn Lexise võrk (vt lk 14 15), mis kõige muu kõrval on suu re osa demograafiliste meetodite aluseks. Tänapäeval on kiiresti arenenud samale põhimõttele toetuv sündmuslooline analüüs, mida rakendab ka Euroopa Pereja Sündimusuuring üks viimase aja tähelepanuväärsemaid ettevõtmisi demograafias. Rahvastikuarengu seaduspärasuste universaalsus on tänapäeval aluseks mitmelaadilisele rakenduslikule tegevusele. See seostub näiteks ÜRO, sealhulgas ÜRO Rahvastikuameti tööga, mis koostab rahvastikuprognoose kõigi maailma riikide kohta. Neid tehakse alates aastast 1951, viimastel kümnenditel iga kahe aasta tagant. Rahvastikuprognoosid on osutunud päris täpseiks teiste ühiskonna- 12 RAHVASTIKUTEOORIA PÕHITÕED

13 arengu valdkondadega võrreldes, olgu nende teostajaks siis ÜRO või muud institutsioonid. Seevõrra on rahvastikuprognoosid leidnud laialdast kasutamist, sealhulgas arenguplaanimise alusena ja Maailmapanga tegevusorientiirina. Rahvastikuprognoosi koostamisel toetutakse mõistagi just tõdemusele, et rahvastikuareng allub teatud üldistele seaduspärasustele. Eesti rahvastik ÜRO viimases rahvastikuprognoosis ÜRO prognoositud maksimumvariant väidab, et Eesti rahvaarv langeb aastaks le, miinimumvariant, et Eesti rahvaarv langeb aastaks poole miljoni ligidale, ning tõenäoseima prognoosi järgi on Eesti rahvaarv aastal Näitaja Maksimumprognoos aastaks 2050 Miinimumprognoos aastaks 2050 Tõenäoseim prognoos aastaks 2050 Rahvaarv Mehed Naised Rahvastiku soosuhe (mehi 100 naise kohta) 86,9 80,9 84,0 Vanusrühm 0 4 (%) 6,3 3,1 4,6 Vanusrühm 5 14 (%) 13,0 6,8 10,0 Vanusrühm (%) 11,1 6,9 9,1 Vanusrühm 60 või enam (%) 35,3 48,2 41,4 Vanusrühm 65 või enam (%) 26,6 36,3 31,2 Vanusrühm 80 või enam (%) 7,9 10,8 9,3 Naised vanuses (%) 33,8 26,9 30,7 Mediaanvanus (aastates) 43,3 58,8 52,3 Rahvastiku tihedus (inimesi km 2 ) Rahvastikuarengu universaalsus 13

14 Lexise võrk Wilhelm Lexis ( ) on Saksa päritolu rahvastikuteadlane ja statistik, kes pakkus välja elegantse viisi, kuidas visualiseerida rahvastikuteaduse seisukohalt nii olulist aja mitmemõõtmelisust ning ühtlasi näidata individuaalse ehk põlvkondliku ja kalendaarse aja seoseid. Igatahes kuulub kalendri- ja individuaalaega ühtsesse koordinaatsüsteemi koondav Lexise võrk juba rohkem kui sada aastat rahvastikuteaduse raudvara hulka. Kuigi laiem üldsus ei pruugi Lexise võrku tunda, on sellega pidanud tutvust tegema igaüks, kes läbinud demograafia üldkursuse. Teadusloolise vahepõikena olgu öeldud, et Bonni ja Pariisi ülikooli kasvandik Wilhelm Lexis on seotud ka Eestiga, sest töötas aastatel Tartu ülikoolis geograafia, etnograafia ja statistika õppetooli professorina. Veelgi enam asjaolud viitavad sellele, et Lexise läbimurdeline idee küpses just Tartu perioodil, kuivõrd tema asjakohane töö Einleitung in die Theorie der Bevölkerungstatistik ( Sissejuhatus rahvastikustatistika teooriasse ) ilmus aastal. Lexise võrk lähtub tõsiasjast, et aeg kulgeb kaheselt ühelt poolt kalendaarselt, teiselt poolt individuaalselt. Individuaalse aja kulgemist peegeldab kõige arusaadavamalt indiviidi vanus, mille arvestamine algab iga isiku enda sünnihetkest, kalendaarne aeg on aga üks ja seesama kõigile. Sellist aja kahemõõtmelist kulgemist näitab Lexise võrk koordinaatteljestikul, mille horisontaaltelg mõõdab aja kalendaarset kulgu (sellele on kantud kalendriaastad, -kuud ja -päevad), vertikaaltelg aga aja individuaalset kulgu (sellele on kantud vanusaastad, -kuud ja -päevad). Individuaalne ehk põlvkondlik aeg VANUSAASTA 4 Joonis 1 VANUSAASTA 4 Joonis A 5. okt jaanuar okt jaanuar jaanuar jaanuar jaanuar 1992 Kalendaarne aeg KALENDRIAASTA 0 1. jaanuar jaanuar jaanuar jaanuar jaanuar 1991 KALENDRIAASTA Võtame lapse, kes sündis 5. oktoobril Tema sünnimomenti märgib vastav punkt kalendaarse aja teljel (vt joonis 1). Kui laps saab aastaseks, on tema elujoon jõudnud punktini A, millele vastab vertikaalteljel vanus üks aasta ja horisontaalteljel 5. oktoober Mõlemal teljel on möödunud ühepikkune ajavahemik, mille rahvastikuteaduslik tähendus on aga erinev. Ent aastal sündis Eestis kokku last (keskmiselt 71 last päevas), kes kokku moodustavad aastal sündinud põlvkonna ehk aasta sünnipõlvkonna. Kõigi ajavahemikus 1. jaanuar detsember 1988 k.a sündinute elujoont saab Lexise võrgu abil kujutada nii, nagu seda on tehtud joonisel RAHVASTIKUTEOORIA PÕHITÕED

15 Miks rahvastikuteaduses aja kahemõõtmelisus nii olulist rolli etendab, seda ilmestavad järgmised joonised. Joonisel 3 tähistab ruut ABCD 2-aastaste laste vanusrühma aastal. Joonis näitab selgelt, et nende hulgas on lapsi kahest sünnipõlvkonnast 1987 ja Joonis 3 Joonisel 4 tähistab rööpkülik EFGH aasta sünnipõlvkonda aastal, näidates ilmekalt, et see jaguneb kahte vanusrühma ühel osal põlvkonnast on täitunud üks eluaasta, teisel osal juba kaks. Joonis 4 VANUSAASTA 4 VANUSAASTA 4 3 D 1987 C 3 G 2 A 1988 B 2 H F 1 1 E 0 1. jaanuar jaanuar jaanuar jaanuar jaanuar 1991 KALENDRIAASTA 0 1. jaanuar jaanuar jaanuar jaanuar jaanuar 1991 KALENDRIAASTA VANUSAASTA Teine maailmasõda aastate sünnipõlvkond aasta sünnipõlvkond 1991 Eesti taasiseseisvumine Joonis KALENDRIAASTA Lexise võrk aitab hästi illustreerida põlvkonna saatust ning näi tab kujundlikult, millised ajaloosündmused ühel või teisel põlv konnal millises elutee punktis on tulnud üle elada. Joonisel 5 toodud Lexise võrk demonstreerib, et näiteks aastail sün dinud rahvastikupõlvkond sat tus Teise maailmasõtta teismeeas ja kahekümnendate elu aastate algu poolel ning nägi Eesti taasiseseisvumist juba üle 65 olles, mis tõttu kogesid need inimesed kaas nenud ühiskondlikku vapustust pensionärina aastal sündinud põlvkond oli Eesti taasiseseisvumisel seevastu neljakümnendate eluaastate alguses ja seega hoopis teistsuguses elu tee järgus, mistõttu ka nende ees seisnud probleemid olid sel murrangulisel ajajärgul teistsugused. Lexise võrk 15

16 2.3. Rahvastikuarengu inertsus Kolmas rahvastikuteooria sõlmküsimuste ring on seotud demograafiliste protsesside inertsusega. Inertsus väljendub selles, et rahvastikuarengu seaduspärasused ei avaldu tavapärase ajaühiku (aastaga) mõõtes, vaid selleks otstarbeks tuleb rakendada demograafilist ajasammu põlvkonda. Rahvastikuarengu inertsuse põhjuseks on olulisel määral demograafiliste protsesside kumulatiivsus ehk elu ea väl tel toi muv sündmuste ladestumine või kuhjumine, seda nii iga inimest eraldi kui kogu sünnipõlvkonda tervikuna käsitle des. Kumulatiivsus indiviidi tasandil avaldub näiteks asjaolus, et kolmanda lapse sünnitamiseks peavad olema täidetud mitmed tingimused ehk siis juba eelnevalt ladestunud mitmesugused sündmused: naine peab olema saanud täiskasvanuks, alustanud seksuaalelu, ehk ka abiellunud, igal juhul aga sünnitanud eelnevalt esimese ja teise lapse. Kumulatiivsus põlvkonnas tähendab näiteks seda, et alguses pole põlvkonnas kellelgi last, teatud aja möödudes aga on laps(ed) pea kõigil. Rahvastikuprotsesside inertsuse põhjuseks ongi tõsiasi, et taoline kumuleerumine võtab paratamatult aega kõik ühe põlvkonna inimesed ei abiellu päris kindlasti ühel päeval, ühel nädalal ega isegi mitte kuul, vaid see protsess kestab aastaid. Ja alles teatud aastate möödudes saab teha kokkuvõtte, milliseks kujunes põlvkonna abiellumus ja sündimus ning kuivõrd see erineb eelmiste ja järgnevate põlvkondade omast. Põlv kon na pikkuste ajavahemike käsitlemine on rahvastikuteaduses kuju nenud enesestmõistetavaks lähenemisviisiks. See ei tähenda muidugi lühemate ajaperioodide jooksul toimuva kõrvaleheitmist, kuid lühemaid ajavahemikke käsitledes ei saa teha üldistavaid järeldusi rahvastikuprotsesside seaduspärasuste kohta. Lühemat ajaperioodi hõlmava analüüsi puhul on põhjust kõnelda eelkõige juhuvõngetest ning aeg-ajalt tõesti ka tõsisemat laadi uussuundumustest, mida siis põlvkonnapikkuse ajajärgu käsitlus peab kinnitama või ümber lükkama. Rah vas ti ku arengu või mõne demograafilise protsessi käsitlemisele lühemate ajavahemike vältel on Gerald Calot ( ) andnud omaette nimetuse konjunktuurdemograafia. Oskus eristada rahvastikuprotsessides ikka esinevaid võnkeid demograafilistest seaduspärasustest kuulub rahvastikuteadusliku algkooli juurde. Teaduse integratsiooni ning piirteaduste kiire arengu ajajärgul on aga rahvastikuteabega sageli tegemist ka demograafilise ettevalmistuseta uurijatel, kel kõnealusest oskusest kipub puudu jääma. Iseenesest triviaalset laadi metodoloogiline tõsiasi, täpsemini selle eiramine, on määranud äpardumisele aukartustäratava hulga 16 RAHVASTIKUTEOORIA PÕHITÕED

17 Esmasünni ajastus põlisrahvas tiku põlvkondades Vanuskumulatiivne % Ema vanus Esmassünni kuhjumine ehk lades tumine põlvkonnas ilmestab hästi rahvastikuprotsesside kumu latiivsust. Joo nisel on näha, et vaadeldavates rahvastikupõlvkon dades on suhteliselt väike osa naisi jõudnud emaduseni teismeeas (näi teks sünnipõlvkonnas ,1 protsenti, aga sünnipõlvkonnas juba 20 protsenti naisi). Põhiline osa naisi on sünnitanud esimese lapse siiski kahekümnendates eluaastates ning teatav osa veel kolme kümnendates ja neljakümnendateski aastates. Alles sünnitus ea ehk fertiilse ea lõppedes saab öelda, milliseks kujunes põlvkonna esmassündimus tervikuna ehk kui suur osa põlvkonna naistest jõudis emaduseni või jäi lastetuks. Viimast näitab joonisel sajast protsendist puudu jääv osa. Rahvastikuarengu inertsus 17

18 uurimusi, kus demograafilised indeksid koos mitmesuguste muude näitarvudega kaasatakse nii- või naasugustesse mudelitesse ilma rahvastikuprotsesside inertsust arvestamata. Sedaviisi saadakse sisutu tulemus, mis mõnikord uurijale endale ei pruugi selgudagi. Näiteks leiab majandusteadusest rohkesti töid, mis seletavad madalat sündimust raske ainelise olukorra ja väikese sissetulekuga. Ent nendega kõrvuti on uuri mused, mis põh jen da vad se da sa ma just vas tu pi di, tuues põhjuseks parema elujärje ja raharohkuse ning sellest tulenevad alternatiivsed eneseteostusvõimalused. Rahvastikuarengu inertsist tuleneb veel üks metodoloogiline tõsiasi, mis on eriti oluline poliitilise otsustusprotsessi seisukohalt. Nimelt on demograafilise arengu mõjutamine ja isegi selle arengu tühipaljas arvestamine, võrreldes paljude muude ühiskonnaalaste otsuste tegemisega, suurusjärgu võrra keerukam, kuivõrd rahvastiku puhul eraldab põhjust ja tagajärge üksteisest reeglina pikk ajavahemik. Lihtsaks näiteks siinkohal on täna üha kasvavat tähelepanu pälviv rahvastikuvananemine. Selle protsessi põhjus demograafiline üleminek jääb Euroopa kontekstis 19. sajandi keskpaika, tulemus oma küpseis ilminguis aga avaldub 21. sajandi esimestel kümnenditel. Mõne teise demograafilise protsessi puhul pole põhjus ja tagajärg ehk nii pika ajavahemikuga eraldatud, kuid pea alati on tegemist tuntava ajadistantsiga. Kõnealune asjaolu nõuab seadusandlike ja muu de t ähts ate ü hiskonnaotsuste järj epidevust demog raafilis es, s e e t ä hendab põlvkondlikus ajaskaalas, ja seda ajaloo keerdkäikudest hoolimata. Kirjeldatud kontekstis tuuakse sageli näiteks Prantsusmaa rahvastikupoliitika, mida on suudetud enam-vähem põhimõttekindlalt säilitada enam kui sada aastat. Sealhulgas isegi läbi Saksa okupatsiooni, kuigi ühiskond tervikuna oma järjepidevuse kaotas. Ja tõepoolest Prantsusmaa sündimus on täna kõrgeim Euroopas, olles näiteks 44 protsenti kõrgem Saksamaa, 54 protsenti kõrgem Itaalia, 62 protsenti kõrgem Tšehhi Vabariigi ja 71 protsenti kõrgem Ukraina tasemest. Jättes murrangulised ajajärgud kõrvale, on rahvastikuarengu ja selle mõjustamise ajasamm ülepea pikem tavapärasest poliitilisest valimistsüklist, vähemalt demokraatliku riigikorra tingimustes. Niiviisi panevad rahvastikupoliitika läbiviimise soov ja sellesuunalised katsetused poliitikategelased alati tõsiselt proovile, sageli asjaosaliste endi teadmata. Teisisõnu rahvastikuteadus pakub huvitava kri tee riu mi, mis võimaldab eristada tõelisi rii gi mehi kar je ris tidest ja mui du õn ne ot si ja test p oliit ikas. 18 RAHVASTIKUTEOORIA PÕHITÕED

19 2.4. Pikk tee minna Toetudes kolmele kirjeldatud metodoloogilisele põhiseisukohale (rahvastikuarengu iseseisvus; arengu seaduspärasuste universaalsus ja ajas tu se eri su s; kumulatiivsus ja inertsus) ning juhtides veel kord tähelepanu paratamatule lihtsustusele niivõrd lühidal käsitlusel, saab viimase poolsajandi rahvastikuteadusliku mõt te aren gu ja t änap äevas e te o re et ilis e s eisu esit ada a l ljärgneva lt. Jär j est enam on kinnitust leidnud seisukoht, et rahvastikuarengu seaduspärasused on üldkehtivad ning iseseisvad teiste eluvaldkondade suhtes. Samuti on tasapisi avanenud nende seaduspärasuste sisu ja toime, mis muu hulgas on teinud võimalikuks tulevikukäsitlused täpsusega, mis ületab suurusjärgu võrra majandus- ja teiste sotsiaalvaldkondade prognoosid. Öeldule vaatamata on rahvastikuteadus jäänud olulisel määral empiirilisele alusele nagu põhitõdede formuleerimise algusaegadel. Muidugi on mäekõrguselt kasvanud demograafiline andmestik ja selle läbitöötatuse aste. Samuti on mitmesuunaliselt ja sageli detailsel tasemel läbi uuritud demograafiliste suundumuste sotsiaalsed seosed jms. Aga rahvastikuarengu seaduspärasuste seletamisel ning arengut määravate põhjuste tundmisel on inimkond 21. sajandi hakul pea sama tark kui pool sajandit tagasi. Tähelepanuväärival kombel on siiski kogunenud hulk n-ö negatiivset teavet, sest tõestust on leidnud erilaadsetes hüpoteesides eeldatud põhjuslike seoste paikapidamatus ja/või vasturääkivus eri rahvaste ja kultuurikeskkondade võrdleval analüüsil. Teisisõnu uurimistöö on tõestanud, et paljud demograafilise arengu varem eeldatud põhjused ja tegurid ei kehti. Näiteks on selgunud, et ühiskonna majanduslik jõukus ei aita kuidagiviisi lahendada demograafilisi muresid. Kui aga seost otsima hakata, on pigem nõnda, et selle jõukuse tekitamine on muresid võimendanud: näiteks on kõikide rikaste riikide sündimus püsivalt alla taastetasandi ja valitsuste püüdlus olukorda muuta, sealhulgas kopsakate abirahade toel, ei ole andnud piisavat tulemust. Teisalt on üsna ühemõtteliselt kinnitust saanud tänapäeval nii oluline rahvastikuarengu ajastuse erisus ning selle järjest kasvav ühiskondlik tähtsus nii rahvaste-riikide kui ka maailmajagude lõikes. Pole ülepakkumine öelda, et riikide majandusarengu sügav lahknevus, julgeolekupoliitilised probleemid, rahvaste ha r i dus t a s eme er isus e d, rändep otentsiaali eb avõrdne jaotus ja pa ljud tei s e d sedalaadi ülemaailmsed mured tulenevad otseselt või kaudselt rahvastikuarengu ajastuserisusest ehk demograafilise ülemineku alguse väljavenitatusest ligikau du 150 aas ta pea le. Pikk tee minna 19

20 20 DEMOGRAAFILINE ÜLEMINEK JA UUE TAASTETÜÜBI KUJUNEMINE

21 3. Demograafiline üleminek ja uue ttttaastetüübi kujunemine Rahvastikuarengu üldistest seaduspärasustest on nüüdisajal vaieldamatult olulisim tõdemus, et kõik rahvad läbivad varem või hiljem paratamatult demograafili s e re vo lut si o oni ehk ülemineku. Demograafilise ülemineku käigus asendub rahvastiku traditsiooniline taastetüüp uue ehk modernsega. Seda uut taastetüüpi iseloomustab rahvastikuprotsesside hoopis teistsugune omavaheline seos ning varasemale koguni vastanduv toi me ja ta sa kaal. Va hel on tek ki vat uut taastetüüpi nimetatud ka ratsionaalseks. Demograafiline üleminek on tõepoolest paratamatu, kuivõrd täna saab tõdeda, et kõi gil maa il ma rah vas tel on see alanud. Teisisõnu po le enam üh te gi demograafilisest üleminekust kõrvale jäänud rahvast. Iseenesest kulgeb demograafiline üleminek ka üsna kindla skeemi järgi ning on pöördumatu. Kui see on kord alanud, pole enam võimalik tagasi pöörduda endiste, traditsioonilisele taastetüübile omaste demograafiliste seoste ja protsesside juurde. Meenutagem, et just kõnealuse ülemineku kirjeldusest ja selgitamise püüetest saigi nüüdisaja rahvastikuteooria alguse. Tänaseks on erinevate rahvaste demograafilise ülemineku kohta kogunenud rohke andmestik. Demograafiliselt arenenud maade puhul, millised on selle ülemineku läbinud, hõlmab see teave kogu pikka protsessi, kuigi ülemineku algus on arusaadavalt halvemini dokumenteeritud kui hilisemad järgud. Euroopa riikide kõrval kuuluvad sellesse demograafiliselt arenenud maade rühma ka Vanast Maailmast pärit väljarändajate poolt asustatud maad. Seetõttu liigitab ÜRO Euroo pa re gioo ni näi teks ka sellised riigid nagu Ameerika Ühendriigid ja Kanada. Rahvastikuarengu hilisema ajastusega rahvaste kohta on andmestik esialgu veel poolik, kuivõrd demograafiline üleminek neis maades alles kestab. Tei selt poolt olid aga need maad õigel ajal val mis in for mat sioo ni tal le ta ma ja nii on mõ nigi riik kogunud asjalikku tea vet se ni käi dud üle mi ne ku tee koh ta. Täh tis osa on selles olnud rahvusvahelistel organisatsioonidel, samuti tugevamatel rahvuslikel demograafiakeskustel, kes and mekogumist on ülemaailmselt juhtinud. Kõi ge sel le juu res ei pruu gi imes ta da, kui poo le sa jan di pä rast on nii mõ nelgi tänasel arengumaal demograafilise ülemineku kohta rohkem informatsiooni kui Euroo pa rii kidel. 21

22 Demograafilise ülemineku käsitlustest on rahvusvaheliselt tuntuim, nagu juba viidatud, Princetoni projekt, mille raames analüüsiti eeskätt demograafilise ülemineku võtmevaldkonda sündimus arengut. Princetoni projekt vaatles ajavahemikku traditsioonilise kõrge sündimuse languse algusest 19. sajandil kuni ülemineku lõpuni 20. sajandi keskpaigas, kajastades niiviisi rahvastikutaaste põhitrende enam kui saja aasta jooksul. Ruumiliselt hõlmas projekt kogu Euroopa kontinenti ja, mis eriti tähelepanuväärne, mitte riikide, vaid väiksemate territoriaalüksuste (provintsi/maakonna) tasemel. Projekti kahekümne tööaasta vältel koguti rahvastikuteabe kõrval andmestik ka teiste peamiste ühiskonnaprotsesside osas, et sündimusülemineku põhjuste selgitamisel oleks võimalik kontrollida mitmelaadseid hüpoteese. Niisiis on töö, mis rahvastikuarengu murrangulise perioodi käsitlemiseks on tulnud ja tuleb ette võtta, väga mahukas. Toda sajandipikkust ajalookulgu on mitmel korral lõhkunud sõjad ja muud vapustused, ruumilist võrreldavust väiksemate territooriumide tasandil pole sageli lihtne saavutada isegi ühe riigi raames (meenutagem kas või väikese Eesti piiride muutumisi viimase saja aasta jooksul). Ometi on Princetoni projekti kõrval tänaseks teostatud hulk teisi tõsiseid käsitlusi, mille põhimõtteline eesmärk on olnud sama: analüüsida demograafilist üleminekut, süüvida selle põhjustesse ning mõtestada modernse taastetüübi tek ke ja juurdumis e kaudu la ht i tulevikusuundumus e d. S eda tö ö d on Euroopas teiste kõrval koordineerinud ÜRO Majanduskomisjon ja Euroopa Rahvastikukomitee, toetudes juhtivatele rahvuslikele demo graafiakeskustele. Kui gi ka täna pole veel päris selge, millised olid de mo graa fi lise üle mi ne ku algpõhjused ja miks see toi mus, on rah vas ti ku prot ses si de arengut kõnealusel murranguperioodil ometi süstemaatiliselt analüüsitud ja üldistatud Traditsiooniline taastetüüp Rahvastiku traditsioonilisele taastetüübile oli iseloomulik abielu-, sündimus- ja seksuaalkäitumise, tegelikult kõigi inimese ilmaletulekuga seotud protsesside range ühtsus. Tervikuks liitumine toimus läbi abielu institutsiooni. Kui tänapäevane abielu tähendab eeskätt kahe inimese omavahelist suhet, siis traditsiooniline abielu oli põhimõtteliselt teise ja hoopis laiema tähendusega. Abielu sõlmimine tähistas sisuliselt täiseastumist, st iseseisva vastutuse teket ühiskonna majandus- ja sotsiaalelu korralduses kõige laiemas tähenduses. See sündmus oli ennekõike kogukonna, siis vanemate ja alles viimases järgus, kui üldse, abiellujate endi asi. Pulmapidu oli avatud kõigile, lä hema kogukonna tarvis poolenisti kohustuslik. Pruut-peigmees polnud kutsujad, vaid hoopis läbikatsutavad. Kõik see peegeldus rikkalikes pulmakommetes, mida ka Eestis on kogutud-analüüsi- 22 DEMOGRAAFILINE ÜLEMINEK JA UUE TAASTETÜÜBI KUJUNEMINE

23 tud. Tänaseks on omaaegsetest pulmatavadest saanud ajaviitelised mängud, aga va rem oli as jal vä ga gi tõ si ta ga. Kaua aega olid ini me se täis kas va nuks tun nis ta mine ja te ma abi el lu mi ne ühe ning sa ma sünd mu se kaks kül ge. Traditsioonilise taastetüübi raames ei olnud sotsiaalse kontrolli all mitte ainult abielu sõlmimine, vaid mitmesugused normid ja käsud-keelud, peamiselt traditsioonide kaudu, läbisid kogu inimese elu surmani välja. Isegi sinnamaani, kas kadunuke sai maetud kirikuaeda või mitte. Nor mi de jär gi mise kind lus tas ühelt poolt tollane suurpere oma eakamate liikmete kaudu, ennekõike aga kogukond tervikuna. Tänapäevane kahe inimese omavahelisse privaatellu mittesekkumine oli siis koguni tundmatu. Abieluinstitutsiooni tähendus traditsioonilise taastetüübi oludes tõi kaasa täieliku abielulisuse, st pea kõigi vastavas eas inimeste kohustust meenutava astumise abiellu, mis püsis kuni ühe abikaasa surmani. Ning mää ras ka abiellu as tu mi se kül lalt varases nooruses. Abielusidemetest jäid kõrvale vaid, tänapäevases kõnepruugis, puu de ga ini me sed, val la li seks ehk siis vanatüdrukuks või vanapoisiks jäämist kä sit le ti kui ko gu pe re õn ne tu st. Sek suaal suh ted kuu lu sid abielu juurde, Euroopa kultuuriruumis koguni abielukohustusena, aga nende omaette naudinguline eesmärgistus oli taunitav. Viimane vaatenurk läks selleni välja, et vanima elukutse pidajad, kes (ameti)rühmana on eksisteerinud läbi kogu ajaloo, püüti selgepiiriliselt muust rahvast eristada kas või omamoodi dokumenteerimise (hiljem kollane pass) vormis. Sündimuskontrolli ei rakendatud ja abielurahvas ei osanud selle peale mõeldagi. Seevõrra lähenes abielusündimus normaaloludes loomulikule sündimusele. Samas mõjutas seda siiski oluliselt esmane ehk kaasasündinud ja teisene ehk elu jooksul tekkinud vil ja tus ning eriti te ge li ku abi elu kes tus. Kõik need asjaolud kokku mää rasid põlv kon na kesk miseks sün di mu seks traditsioonilise taastetüübi oludes lõppkokkuvõttes 4 5 last. Selline oli olukord Euroopas ja Eestis kuni Euroopa abiellumustüübi kujunemiseni Demograafiline üleminek Nagu eelnevalt nimetatud, andis rahvastiku tra dit sioo ni li se taastetüübi la gu nemisest kõigepealt märku Euroopa abiellumustüübi le vik. Sel le al gus ula tus otsapidi 17. sajandi lõppu ja see hõl mas nn Hajnali lii nist ehk mõttelisest Peterburi- Trieste joonest lää ne poo le jää vaid rah vaid. Kõnealune joon tõepoolest sõna otseses mõttes poolitas Euroopa. Näiteks kulges see läbi tollase Austria-Ungari ja sealgi mitte mööda rahvuspiire, jagades kaheks mitu rahvast, nagu näiteks poolakad ja horvaadid. Demograafiline üleminek 23

24 Kvantitatiivselt tähendas Euroopa abiellumustüüp pelgalt abiellumisea vananemist 5 6 aasta võrra ja vallalisuse kasvu naispõlvkonnas 1 2 protsendilt kümnele ning üle selle. Seevastu sisuliselt tähistas Euroopa abiellumustüüp ühiskonna kor ral du se põh ja pa ne va tei se ne mi se al gust. Esimest korda tunnustas ühiskond üksikindiviidi tõsiseltvõetava inimesena abi elu seisundist sõl tu ma ta. Igatahes pärinevad kõik demograafilise ülemineku pioneerrahvad eranditult Euroopa abiellumustüübiga hõlmatud alalt. Abiellumisea vananedes ja abielust kõrvale jääva põlvkonnaosa kasvades hakkas langema rahvastiku kogusündimus. Tõsi, samaaegselt tekkis vallassündimus esmakordselt ajaloos protsessi, mitte üksikjuhtumite tähenduses. Aga sel polnud algselt jõudu kompenseerida kogusündimuse vähenemist kümnendikugi võrra. Nõnda siis omandasid abielulisus ja sündimus langustrendi n-ö välistegurite mõjul, kusjuures peresiseselt toimis traditsiooniline taastetüüp esialgu puu tu ma tult edasi. Demograafilise ülemineku enese käivitumise alguseks peetaksegi aga just nimelt peresiseste suhete teisenemist, ennekõike sündimuskontrolli leviku algust. Üldist kin ni tust on leid nud tõ si asi, et sündimuskontroll, st soov ja toimimine selle nimel, et saa da tea tud kin del arv lap si ning pea le gi so bi vas elu tee punktis, tuli kasutusele järjestusspetsiifiliselt. Ülemineku algetapil jäi abielusündimuse esmas-, teises-, kolmandas- ja neljandassünni tõenäosus enam-vähem stabiilseks, aga märgatavalt langesid kõrgemate järjekordade sündide tõenäosused. Nõn da ei le vinud sün di mus kont roll kui uus näh tus ühtlaselt kogu rahva hulgas, vaid selle kandjaks olid perekarjääri teatud punkti jõudnud paarid, kes järgmist last enam ei soovinud. Alles hiljem laienes sündimuskontroll perekonnaelule ter vi ku na ning ha k kas t as apisi kujunema vä lja jub a enne tegeliku abielu a lgust. Kirjeldatud muutuste toimel langes põlvkonna keskmine sündimus demograafilise ülemineku vältel 4 5 lapselt kuni taastetasandini või koguni allapoole. Vahemär ku se na ol gu öel dud, et rahvastiku taastetasandi arvväärtuseks on ligikaudu 2,1 last (summaarne sündimuskordaja 2,1), milleni väljajõud mine tähistab ühtlasi sündimusülemineku lõppjärku. Oluline on märkida, et sündimuskontroll ja sellest tulenev sündimuse langus haaras järjestikuste põlvkondade kaupa kõiki mehi-naisi. Paljulapsesus küll ei kadunud, ega ole kadunud senini, kuid marginaliseerus, ning sün ni jär jestuse seisukohalt toimus tugev ühtlustumine ehk statistilises keeles jaotuse koondumine teatud kindlate väärtuste ümber. Nõnda on tänapäeval harva leida lapselist perekonda ja enamik lõpetab oma fertiilse karjääri 1 3, kõige sagedamini 2 lapsega. Koon du mi ne leidis aset ka sünniajastuses, seda te ge li ku rep roduk tiiv ea lü he ne mi se näol 35 aastalt poole peale või isegi enam. 24 DEMOGRAAFILINE ÜLEMINEK JA UUE TAASTETÜÜBI KUJUNEMINE

25 Teisisõnu demograafilise ülemineku käigus kujunes ajaloos esmakordselt välja, eriti oluliste tagajärgedega naisrahvastikule, nn lastejärgne elufaas. Lastejärgne elufaas on eluperiood, mil lap sed on täiseastunud ja lah kunud veel igati elujõus vanemate juurest. Teatud mõttes traditsioonilise taastetüübi jäänukina vahepeal tugevnenud lastekesksus hakkas maad andma põlvkondade uuelaadsele tasakaalule, mis tähendab mitme järjestikuse põlvkonna üheaegset, võrdselt väärtustatud elamist. Viimasena nimetatud suundumused osutusid võimalikuks tänu põhjapanevatele muutustele rahvastiku tervises ja suremuses. Need muutused toi musid enam-vähem paralleelselt kõigi teiste rahvastikuprotsesside teisenemisega. Demograafilise ülemineku käigus pikenes keskmine eluiga eluaastalt üle aasta. Pikenemisega kaasnes suremuse ühtlustumine: elulemus tõusis enim imiku- ja varases lapseeas, hoopis vähemal määral eakamates vanusrühmades ja kõige vähem raugaeas. Teisisõnu ühtlustus ajavahemik, mis iga ilma sündinud inimest ees ootas. Viimases tähenduses on nüüdisaja eluaastat palju rohkematele inimestele ka tegelik eluiga, kui seda oli traditsioonilise taastetüübi statistiline kesk mi ne. Sünni- ja surmahetke vahele jääva ajavahemiku pikenemine ja ühtlustumine on mõjutanud pea kõiki ühiskonnaprotsesse, ennekõike inimtegevuste omavahelist hierarhiat ja tähendust. Jäävad ju mis tahes teod ja tegemised eranditult sünni ja surmaga piiritletud vahemikku, mis demograafilise ülemineku järgselt on varasemast enam kui kaks korda pikem. Kujundlikult öeldes kinkis demograafiline üleminek juurde aega (muidugi rahvastiku tasandil), mida ei saaks ka näiteks kõi ge suu re ma raha eest os ta. Su re mus e langus e t aga olid p õhimõttelis e d muutus e d ra hvast iku tervis es ning haigus- ja surmapõhjuste struktuuris. Veel enne ülemineku algust, traditsioonilise taastetüübi lagunemisetapil, hakkas vähehaaval taanduma perioodilisi rahvastikukriise põhjustanud liigsuremus, mida tingisid epideemiad, sõjad ja näljahädad. Seevõrra hakkasid keskmised suremusnäitajad järjest enam liikuma kriisiaastatele vastanduvate normaalsete aastate suunas. Teisisõnu üldine suremustase langes samuti n-ö välistegurite mõ jul. Demograafilise ülemineku vältel andsid järk-järgult järele traditsioonilises rahvastikutaastes valitsenud eksogeensed sur ma põh ju sed (nakkus- ja parasitaarhaigused) ning kas vas en dogeensete osa, tooniandvaiks muutusid veresoonkonnahaigused ning kasvajad. Tõsi, modernne taastetüüp toob kaasa uuelaadsed eksogeensed tervisekao ja sur ma põh jused, mil le ta ga sei sa vad nüü dis aeg se ühis kon na kor ral du se uus riskid (liiklusõnnetused, aids). Demograafilise ülemineku käigus ei vahetu pelgalt taastetüüp. Selle prot ses siga kaasuvad või saavad sellelt algse tõuke mitmed teised muutused ühiskonnas. Demograafiline üleminek 25

26 Esiteks demograafiline üleminek toob alati ja kõikjal kaasa muutuse rän deprotsessides. Kõ ne alu se tei se ne mi se ole mus, mil le sõ nas tas esimesena Wilbur Zelinsky, seisneb asjaolus, et ligikaudu paar aastakümmet pärast demograafilise ülemineku algust toimub r än d e re vo lut si o o n, st tõuseb rändeintensiivsus ehk rahvastiku ruumiline liikumus kasvab mitu korda. Rändeintensiivsuse tõusu vahetuks põhjuseks on rahvastiku plahvatuslik kasv, mis pole põhimõtteliselt ühitatav eksisteeriva sotsiaal- ja majanduskorraldusega, agraarühiskonna oludes peamiselt põllumajandusliku maakasutusega. Niiviisi käivitub demograafilise ülemineku teisel poolel järjest intensiivistuv väljaränne, ja seda ka hes suu nas: migratsioon rahvus(riigi)ruumi linnalistesse asulatesse ja emigratsioon välismaale. Etnilise ruumi piirides tekivad rändeprotsesside tulemusel uued linnalised asulad, varasemate omaette seisnud üksiklinnade asemel kujuneb välja nii linnu kui maa-asulaid ühendav rahvuslik asustussüsteem. Rahvastikurände hoogustumist soodustab seejuures asjaolu, et demograafilise ülemineku käigus ahenevad ajutiselt põlvkondadevahelised sidemed nõrgenevad kiiresti kasvava täisealise rahvastiku seosed nii laste kui eaka rahvastikuosaga. Pikemas ajaraamis osutub massiline väljaränne lõppkokkuvõttes mööduvaks episoodiks, mille kaudu ühelt taasterežiimilt teisele siirduv demograafiline süsteem end ruumiliselt tasakaalustab. Nõnda järgneb paari-kolme aastakümne pikkusele kõrgperioodile rändeintensiivsuse alanemine. Veel mõne aja möödudes asendub aastakümneid valitsenud väl ja rän ne hoopis sisserändega ja endine emigratsioonimaa kujuneb immigratsioonimaaks. Rahvastikuarengu pioneerrii ki del on sel li ne muu tus ju ba aset leid nud ja vii nud suu re ma või väik se ma arvu ku s e ga välispäritolu rahvastiku kujunemisele. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et metodoloogilisest seisukohast on esmasprotsess just väljaränne, igasugune sisseränne kujutab endast alati eelnevat väljarännet. Muidugi pole tegu formaalse eelistusega, vaid määrav on asjaolu, et rahvastikuarengu seaduspärasused ilmnevad just väljarändes, samas kui selle suunda ehk sisserännet kuhugi teise piirkonda mõjutavad paljud välised asjaolud. Ränderevolutsiooni põhiskeem on osutunud paikapidavaks seletusmudeliks ajajärgu kõigi globaalsete ja regionaalsete rahvastikurännete puhul alates Ameerika koloniseerimisest kuni Euroopa Liidu rändeprotsessideni. Pikka aega valitsenud alternatiivsed seletusmudelid ja teooriad, sealhulgas need, mis põhjendavad rännet sotsioloogilis-psühholoogiliste tegurite või indiviidi ratsionaalsete, enamasti majanduslike kaalutlustega, pole viinud protsessi üldsuundumuste mõistmisele, kuigi on lisanud huvitavaid detaile. Ränderevolutsiooniga kä si käes tähtsustub niisugune nähtus nagu p õ li su s. 26 DEMOGRAAFILINE ÜLEMINEK JA UUE TAASTETÜÜBI KUJUNEMINE

27 Teiseks täisea pikenemine demograafilise ülemineku käigus loob es makordselt ajaloos võimaluse vabastada lapseiga täisea toimingutest ja pühendada see hoopis sobivamatele tegevustele. Nende hulgas võib olla selliseid, mille jaoks lapsepõlv on üldse parim aeg, nagu näiteks õppimine. Demograafilise ülemineku tulemusena tekib võimalus anda igale inimesele tema elutee alguses haridus kõigepealt lühema ja järk-järgult pikeneva kestusega. Nii vahetub demograafilise ülemineku käigus välja aastasadu toiminud korraldus, mis kitsendas hariduse omandamise väga väikesele osale igast põlvkonnast, tavaliselt kiriku ja kloostrisüsteemi kaudu. Rahvastiku haridustaseme üldine kasv soodustab efektiivsemate töövõtete levikut ja niiviisi saab majandus tugeva arengutõuke, mis kerkib eriti silmatorkavalt esile siis, kui üleminekuaegne suurim sünnipõlvkond täiseastub ja parimasse tööikka jõuab. Seda ajajärku iseloomustab ka ajaloo madalaim ülalpeetavussuhe, kuivõrd kogurahvastikus on vanureid veel ning lapsi juba vähe. D e mo graa fi li s e ü lemineku p o olt ots es elt p õhjust atud ja s el lest mõjut a tud prot s es si de nimekirja on li htne jätkat a. Kindlast i väär ivad nimet amist individualiseerumine, traditsioonilise sugudevahelise tegevusjaotuse teisenemine ning palju teisi protsesse kuni üleilmastumiseni välja. Nende käsitlemine oleks aga juba omaette teema. Ühele olulisele demograafilise ülemineku põhjustatud nähtusele on tarvis siiski omaette tähelepanu pöörata tegemist on üleminekuaegse rahvaarvu kiire kasvu ehk rahvastikuplahvatusega Ülemineku tüübid Demograafilise ülemineku eelset rahvaarvu kasvu on hinnatud vahemikku 0,001 0,0001 juurdekasvuprotsenti aastas. Demograafilise ülemineku ajal ületab sama näitarv ühe protsendi piiri, aga mõnel rahval on see ulatunud kolme protsendi piirimaile või koguni üle selle. Niisiis on rahvaarvu aastakeskmine juurdekasv demograafilise ülemineku ajal korda suurem kui kogu varasema ajaloo jooksul. Sedavõrd erandlik ajajärk rahvaarvu dünaamikas väärib tõepoolest omaette oskussõna, millises tähenduses on juurdunud rah vasti kuplah va tus. Teatud kontekstis on peetud sedagi terminit liiga väheütlevaks ning suurema rõhu andmise nimel on kasutatud väljendit rahvastikupomm. Rahvastikuplahvatus on taas üks paratamatu nähtus, mis kõigil demograafilist üleminekut läbivatel rahvastel tuleb üle elada. Kõnealuse nähtuse peamiseks põh ju seks on asjaolu, et keskmine elu aas ta te ar v enam kui ka he kor dis tub vä ga lü hi ke se aja jook sul. Tei si sõ nu hüppeliselt kasvab ühel ajal elavate järjestikuste põlvkondade arv ehk põlv kon da de kooselulemus. Mil määral see teoks saab, see sõltub juba demograafilise ülemineku konkreetsest kulgemisest, mis kirjeldatud Demograafiline üleminek 27

28 kasvupõhjust vähem või rohkem võimendab. Taoline võimendumine toetub demograafilise ülemineku omapärale, mis seisneb selles, et ühe taastetüübi asendu mi sel tei se ga on rahvastikutaaste tervikuna tasakaalust väljas. Nimelt evi vad erinevad rahvastikuprotsessid ennekõike sündimus ja suremus küllalt suurt iseseisvust ja võivad areneda üksteise suhtes üsnagi ebasünkroonselt. Tüüpiliselt võimendab rahvastikuplahvatust olukord, kus sündimuse langus jääb maha sure mu s e ala nemis est. Demograafilise ülemineku aegse rahva arvu kasvu ehk rahvastikuplahvatuse tüübid Prantsuse tüüp Inglise tüüp Jaapani-Mehhiko tüüp Sündimuse intensiivsus Sündimuse intensiivsus Sündimuse intensiivsus Suremuse intensiivsus Suremuse intensiivsus Suremuse intensiivsus Aeg Aeg Aeg Rahvastikuteadus eristab de mograa filise üle mineku oma pära ja sellest tuleneva rah vastikuplah va tuse tu gevuse järgi kol me suu remat tüüpi. Prantsuse tüü biks kut sutakse asjade käiku, mi da ise loomustab su remuse ja sün dimuse lan guse kül lalt kõr ge pa ral leelsus. Rah vas tikuplah va tust või menda va te te gurite toi me on sel juhul nõrk ning üle mineku jooksul kas vab rah va arv suu rusjärgus kaks kor da, näi teks Prant susmaa pu hul on vastav hinnang 78 prot senti. Inglise tüü bi kor ral jääb sün dimuse lan gus mõ ne küm nendi võr ra hilisemaks ja rah va arv võib kas va da küm nekord seks, na gu näiteks Hol landis teoks sai. Jaapani-Mehhiko tüü bi tun nusjooneks on su remuse kiire lan gus maale toodud me ditsiinisaa vutuste ra ken damise toel, mil le taustal sün dimus vähene mise ase mel esi algu hoopis tõu seb. Pa ra nenud rah va tervisest tu lenev kasv võib viia sün dimuse mit meks aastakümneks isegi märgatavalt kõr gemale, kui oli tra ditsioonilise tüü bi nor maaltase, ning põhjustada vä ga ula tusliku rah vas tikuplah va tuse. 28 DEMOGRAAFILINE ÜLEMINEK JA UUE TAASTETÜÜBI KUJUNEMINE

29 Suuresti erinev rahvaarvu kasv, mida toetavad demograafilise ülemineku mitmed muud ebasünkroonsused, on rivistanud ning rivistab rahvad ja riigid nende asendi ning tähtsuse mõttes maailmas ringi. Taoline pööre ei pruugi olla kiire, kuid on kindlasuunaline, teatavas mõttes paratamatu ning seetõttu seda muljetavaldavam. Näiteks käis USA Iseseisvussõja ajal tollaselt suurriigilt Prantsusmaalt abi palumas, poolteist sajandit hiljem polnud Prantsusmaal jõudu isegi Alžeeriat kammitsais hoida. Varsti muutub rahvaarvult Euroopa suurimaks riigiks Türgi, mille rahvaarv vaid sajand-poolteist tagasi oli võrreldav Rootsi omaga. Kui siia lisada veel mõne rahva soov oma esilekerkimist kiirendada ja mõne teise püüd status quo säilitada, pole imestada, et demograafilise ülemineku ajajärgul kasvab jõudsalt rahvastevaheliste konfliktide tõenäosus. Vahemärkusena olgu öeldud, et konfliktioht kipub muudel võrdsetel tingimustel tõusma eriti kõrgeks seal, kus naaberrahvaste demograafilise arengu ajastuserisus on suur. Kuivõrd nüüdisajal iseloomustab rahvastikuplahvatus rekordarvu maailma rahvaid, ei tule arvestada mitte ainult kohalike konfliktikolletega, vaid ka ülemaailmse vägivalla võimalusega, kas või hoogustuva terrorismi näol. See kõik muudab rahvastikuprobleemid demograafilise ülemineku ajajärgul tõepoolest globaalseks Üleminekujärgne ajastu Demograafilisele üleminekule järgnev periood rahvastikuarengus ei ole selgelt määratletud ning on mõneti kokkuleppeline. Sündimus on selleks ajaks langenud taastetasandile, sündimuskontroll on saanud üldiseks, surmapõhjuste struktuuris valitsevad endogeensed tegurid, rahvastiku vanuspüramiid on teisenenud vanuspuuks jpms. Ülemineku lõppu isegi aastakümne täpsusega dateerida on siiski kül lalt kee ru kas ja sel lest siis kok ku lep pe li su s. Ent üks kõik ku hu demograafilise ülemineku lõpudaatum ka ei asetataks, oluline on mõista, et järgnev ajajärk ei tähenda modernse ehk ratsionaalse taastetüübi igakülgset valitsemist kohe algusest peale. Nii nagu demograafilisele üleminekule eelnes läbi paari sajandi ettevalmistusperiood, kulub ka ratsionaalse taastetüübi juurdumiseks arvatavalt küllalt pikk ajavahemik, mida nimetatakse demograafilises kirjan du ses vei di lo hi se valt üleminekujärgseks perioodiks. Sel le eta pi eri sus üleminekust on aga ilmne, kuivõrd rahvastikuprotsesside ühesuunaline muutumine on asendunud lainetusega. Pole võimatu, et sarnaselt demograafilisele üleminekule eelnenud ettevalmis tus pe rioo di ga on ka üle mi ne ku järg ne pe riood pi kem nen del rah vas tel, kes jõuavad sinna esimesena, ehk pioneerrahvastel. Igatahes on selge, et üleminekujärgsel etapil pole veel tasakaalustatud arengule iseloomulikke tunnusjooni, esi- Üleminekujärgne ajastu 29

30 algu toimub liikumine selle poole läbi mitmelaadsete, nii lühema- kui pikemaajaliste kõrvalekallete. Osa või koguni enamik nendest võngetest ei pea ilmtingimata iseloomustama hiljem üleminekujärgsesse perioodi jõudvaid rahvaid, kellel on võimalus õppida pioneerrahvaste kogemusest. Püüdes üldistada ligikaudu poolsajandi pikkust ajavahemikku, mille varase rahvastikuarenguga maad on pärast demograafilise ülemineku lõpulejõudmist läbinud, tuleb tõdeda, et leidub hulk argumente, mis räägivad ratsionaalse taastetüübi kujunemisperioodi eristamise kasuks. Üleminekuaegne pidev ja ühesuunaline areng on tõepoolest lõppenud ja selle asemel annavad tooni erisuunalised muutused. Vähemalt kaks korda aastatel ja aastate teisel poolel on muutused Euroopa rahvastikuprotsessides tekitanud üksteist võimendava ning seevõrra eriti tugeva efekti. Mõlemad jõulised võnked on saanud ka omaette nimetuse, silmatorkavaima tunnusjoone järgi kutsutakse neid vastavalt beebibuumiks ja teiseks demograafiliseks üleminekuks. Täht-tähelt võttes pole kumbki termin õnnestunud, aga oskussõnad on kord juba kokkuleppelised ning tähtis on nende sisu ühene mõistmine Beebibuum Beebibuumi kesk ne joon on sün di mu se mär ki mis väär ne tõus põhiliselt alates aastatest nendel rahvastel, kelle jaoks demograafiline üleminek oli lõppemas juba enne Teist maailmasõda ja sündimus langenud taastetasandi lähedale või allapoole seda. Viidatud tõus on oluline kahest vaatenurgast: uuesti ületati (ja reeglina oluliselt) taastetasand ning suhteliselt kõrge sündimus püsis kaks aastakümmet ehk pea põlvkonnapikkuse ajajärgu. Märkimisväärne on seegi asjaolu, et beebibuum kulges sõjaeelse madala sündimusega rahvastel kaunis sarnaselt. Tollase arengu käsitlemisel on veidi varju jäänud teised muutused, mis ei pruugi olla sugugi vähemtähtsad. Just samal ajal oli kiiresti kadumas Euroopa abiellumustüüp. Ennekõike tõusis taas rahvastiku abielulisus ja perekonna kui institutsiooni tähendus kasvas silmanähtavalt. Hiljem on beebibuumi perioodi kutsutud abielu kuldseks ajajärguks. Abielulisuse kasvu kõrval hakkas abiellumus ka kiiresti noorenema, paralleelselt samasuunalise trendiga sündimuses ja teistes taasteprotsessides. Veel enam on beebibuumi nimijoone varju jäänud perioodi sama olulisena iseloomustanud rändepotentsiaali ammendumine, moder ns e asus tussüste emi vä ljakujunemine, linnastumisprots essi st abilis eer umine ning väljarände asendumine sisserändega. Tagantjärele väärib tähelepanu, et beebibuum ei leidnud siis ega ole leidnud veel praegugi eriti sügavat lahtimõtestamist. Isegi rakendatud oskussõna viitab pigem ajakirjanduslik-populaarsele vaatenurgale kui rahvastikuarengu omanäolisele perioodile. Iseenesest pole seda möödavaatamist kuigi raske mõista. Laas- 30 DEMOGRAAFILINE ÜLEMINEK JA UUE TAASTETÜÜBI KUJUNEMINE

31 tava sõja järel tundus nii loomulik, et inimesed pürgivad abielu poole, tehes seda siis ka elutee varasemal etapil. Tollased sündimuskäsitlused vaatasid erandlikuna pigem sõjaeelset taastetasandist madalamat sündimust ja otsisid seletust selle le. Näi teks lei dub hul ga nis ti töid, kus sõ ja eel set ma da lat sün di must seos ta takse aastate majanduskriisiga. Niiviisi tundus beebibuum normaalolukorra taastumise ja teatud määral ka erakorraliste aastate kompensatsioonina. Teistele taasteprotsessidele ei osatud esialgu veel samaväärset tähelepanu pöörata ning näiteks seksuaalsuse noorenemine jäi kuni seksuaalrevolutsiooni lahvatamiseni hoopis lahti mõtestamata. Koguni tähele panemata, vähemalt teoreetiliselt, jäi ka pööre rändearengus, mis sundrände valitsemise tingimustes sõja ajal ning sageli ka järel pole samuti üllatav. Öeldule toetudes tundub loomulik, et beebibuum ei saanud omal ajal rahvastikuteadusliku, veel vähem teiste teadusharude süvakäsitluse aineseks. Vähem loomulik on asjaolu, et rahvastikuprotsesside tolleaegset arengut pole siiani piisavalt uuritud. Üht-teist on muidugi ära tehtud, huvipakkuvamad on ehk sündimusanalüüsi tulemused. Nimelt on näidanud Gerard Calot, et demograafiliselt are ne nud rah vas te sün di mus hak kas tõu suks pöör du ma ju ba sõ ja eel, aastatel , ning seevõrra pole alust pidada beebibuumi peapõhjuseks sõjajärgset kompensatsiooni. Sõda peatas ajutiselt alanud suundumuse, mis avaldus aga s e da võim s a ma lt p ärast olude normalis e er umist. Kahel ot s e s est s õja tegevu s est kõrvale jäänud Euroopa rahval, šveitslastel ja rootslastel, sündimuse tõusutrend ei kat kenud ning neil valitses bee bi buum tõepoolest ju ba sõ ja ajal. Vä he haa val kogunenud teave näitab, et beebibuumi kui omanäolise etapi taga seisab pigem erinevate rahvastikuprotsesside võngete kokkulangevus ja vastastikune võimendumine, kui et tegu oleks mingi omaette seaduspärasusega Teine demograafiline üleminek Modernse rahvastikutaaste olemust beebibuumiaegne olukord muidugi ei peegelda. Selles küsimuses ollakse täiesti ühel meelel ja seda on üsna üheselt kinnitanud aastate keskpaigas jõudu koguma hakanud uued suundumused. Tol ajal võimendasid demograafilise ülemineku järgsed rahvastikuprotsessid üksteist uuesti, tuues niiviisi eredalt esile arengumudeli teisenemise. Sarnaselt beebibuumiga ei osatud uut ajajärku kohe alguses üldistavalt käsitleda, kuid erinevalt beebibuumist jõuti üldistuseni juba aastate teisel poolel. Etapile anti ka intrigeeriv nimetus teine demograafiline üleminek. Nimetus on muidugi pretensioonikas, ent ju tundusid muutused niivõrd olulised. Tänaseks on teavet olulisel määral lisandunud, ainuüksi ajalises mõttes on uustrendid olnud pikemalt jälgitavad, kuid aastatel esitatud põhiseisukohad on jäänud püsima. Üleminekujärgne ajastu 31

32 Milliseid muutusi teine demograafiline üleminek hõlmas? Sündimus langes uuesti, või seda seni mitte kogenud rahvastel esmakordselt, alla taastetasandi. Pealegi oli langus järsk. Sündimus on jäänud tänini, niisiis põlvkonnapikkuse ajavahemiku jooksul, madalaks või väga madalaks, moodustades sageli vaid protsenti taastetasandist. Üheaegselt asendus beebibuumiaegne sündimuse noorenemine vananemisega. Väärib äramärkimist, et sündimusarengu uut etappi kaldutakse seostama individualiseerumise süvenemisega. Individualiseerumise käigus asendus vahepeal valitsenud lastekesksus täiskasvanute/abielupaari enesekesksusega, mille kohaseid püüdlusi lapsed võivad pigem segada. Protsessil väidetakse olevat laiem taustsüsteem, sotsioloogilises kõnepruugis seostatakse seda moderniseerumise edasikasvamisega postmoderniseerumiseks. Rahvastiku vanuskoostist peegeldavad ilmekalt klassikaline vanuspüramiid ja selle modernsemad vormid vanuspuu ja vanusseen (r stabiilne iibekordaja). Vanuspüramiid (r>1) Vanuspuu (r=1) Vanusseen (r<1) Tüüpiline vanuspüramiid iseloomustab traditsioonilisele taastetüübile iseloomulikku rahvastiku vanuskoostist. Vanuspuu iseloomustab rahvastiku vanuskoostist üleminekuperioodil traditsiooniliselt taastetüübilt modernsele ja peegeldab protsessi, mida nimetatakse rahvastikuvananemiseks. Vanusseen iseloomustab rahvastikuarengu pioneerriikides nüüdisajal toimuvat rahvastiku liigvananemist. 32 DEMOGRAAFILINE ÜLEMINEK JA UUE TAASTETÜÜBI KUJUNEMINE

33 Noo re ne mi se asendumist vananemisega ei toimunud aga teistes taasteprotsessides, kindlasti mitte seksuaalsuses. Just seksuaalsuse noorenemise jätkumine ja lõpuks nihkumine ettepoole sotsiaalsest küpsemisest vallandas nähtuse, mida tänapäeval tuntakse seksuaalrevolutsioonina. Teise olulise tegurina toetas se da sa ma nüüdisaegsete rasestumisvastaste vahendite ehk kontratseptiivide tu ru le tu lek ja kiire levik, mida omakorda nimetatakse kontratseptiivrevolutsiooniks. Vahendite efektiivsus tõusis sedavõrd, et juba demograafilise ülemineku käigus välja kujunenud sündimuskontroll, sh rasedushoidumine, mis nüüd oli sisuliselt garanteeritud, arenes edasi rasedusajastuseks. Teisisõnu rasedusvastaste vahendite varasem negatiivne põhifunktsioon kasvas järk-järgult üle positiivseks pereplaanimiseks. Taasteprotsesside teisenemine ei olnud demograafilise arengu pioneerrahvaste juures just punktipealt üheaegne ega ühetugevune, kuid siiski märkimisväärselt sarnane. Igatahes ületas sarnasus erijooned. Muutustega abiellumuses ja laiemalt perekonnaelu valdkonnas tervikuna olid asjaolud siiski veidi teisiti, eriti ajastuse osas. Laias laastus tähistas teine demograafiline üleminek beebibuumiaegse suhteliselt üldise ja ka varajase abielu valitsemise lõppu. Põhjapoolsetes Euroopa riikides hoogustus vabaabielu le vik, mis tä na seks on mitmel rah val kasvanud koguni valdavaks kooselu algusvormiks. Ka on uus abielutüüp pidevalt lõuna poole nihkunud, eriti kiiresti viimasel aastakümnel. Esialgu, aastatel, vabaabielu Lõuna-Euroopasse peaaegu ei ulatunud, seevõrra andis just Va hemeremaades to oni abiellumus e vananemine. R a hvast ikuarengu ebaühtlust suurendas tublisti la hu tu mu se kasv, mis mõ ne rah va va ra se ma ajaloo, sealhulgas beebibuumiaegse kogemuse taustal võttis koguni plahvatusliku ilme. Kõige tipuks mitmekesistusid, ja muidugi jälle ebaühtlaselt, kooselu- ja perekonnatüübid, kuni samasooliste kooselu (ametliku) tunnustamiseni välja. Veel iseloomustab teist demograafilist üleminekut rahvastiku vanuskoostise aeglane, kuid sihikindel kohandumine modernsele taastetüübile, millist protsessi tuntakse r ahvastikuvananemi s ena. Rahvastiku vanuskoostise pikaajaline teisenemine demograafilise ülemineku käigus on tänaseks viinud liigvananemiseni, mille olemust ku jutab hästi va nuspüramiidi oma pä ra ne vorm vanusseen. Niiviisi mõjutab rahvastikuareng varasemast hoopis jõudsamalt kogu ühiskonnaelu korraldust majandusest kuni julgeolekupoliitikani. Koos eluea jätkuva pikenemise ja surmapõhjuste struktuuri biologiseerumisega kujuneb välja rahvastiku nn kolmas elufaas. Vahemärkusena olgu öeldud, et tõenäoliselt just see rahvastiku kolmas elufaas saab demograafiliselt arenenud rahvaste vananemispoliitika proovikiviks. Üleminekujärgne ajastu 33

34 Uuelaadse vanuskoostise tekkimisega samaaegselt on demograafilise ülemineku järel hoogu võtnud sis se rän ne ku jun da nud enamikus rahvastikuarengu pioneerriikides välispäritolu rahvastikurühma ja koos sel le ga täies ti uue in tegratsioonitarviduse. Tõenäoselt jõuab varsti kõrgpunkti ka su gu de va he li se võrdõiguslikkuse tagamise surve. Siinkohal sai rahvastiku protsesside põhisuundumusi teise demograafilise ülemineku ajajärgul pelgalt nimetatud. Tänaseks on tuhanded asjaomased uurimistööd lisanud hulganisti detaile ja täpsustusi. Pole kahtlust, et sarnaselt beebibuumiga on tegemist omalaadse etapiga üleminekujärgses rahvastikuarengus. Etapi omapära võib tunduda koguni sedavõrd põhjapanev, et demograafilise ülemineku aegsete seaduspärasuste tundmisega võrreldes jääb oskus nüüdisaja suundumusi mõista ja seega ka rahvastiku arengut ette näha suurusjärgu võrra nõrgemaks. Tuntud rahvastikuteadlased Jean-Claude Chasteland ja Louis Roussel võtsid selle mure eriti drastiliselt kokku, kirjutades, et rahvastikuteadus on ilma jäänud orienteerumiseks tarvilikust kaardist ja kompassist. See tõdemus kinnitab, kuivõrd uuelaadsed on tänased rahvastikuprobleemid. Mitmekesistele muutustele vaatamata on iseküsimus, kas teiseks demograafiliseks üleminekuks kutsutav arenguetapp rahvastikutaastes on võrreldav n-ö päris- ehk tõelise üleminekuga. Esialgu poleemikat tekitanud asjas on tänaseks peale jäänud eitav seisukoht. Pärisüleminek asendas ikkagi ühe rahvastikutaaste tüübi teisega, selle protsessi käigus muutusid põhjapanevalt kõik demograafilised seosed ja seaduspärasused. Teine demograafiline üleminek kajastab modernse taastetüübi ühe etapi asendumist järgmisega, kusjuures ei beebibuum ega teine üleminek ei esinda rahvastikutaaste uut tasakaalu, mõlemad etapid on ajutised. Veel enam, üks neist jär ku dest või ko gu ni mõ le mad ei pruu gi ol la pa ra ta matud aren gu eta pid ning mõ ni rah vas võib need va he le jät ta. 34 DEMOGRAAFILINE ÜLEMINEK JA UUE TAASTETÜÜBI KUJUNEMINE

35 4. Ees ti rah vastikuarengu pioneermaa Milline on olnud Eesti rahvastikuareng, eestlaste peamiste demograafiliste murrangute ajastus naaberrahvaste ja kogu Euroopa taustal? Ettekujutus neist protsessidest aitab anda lihtsa seletuse mõnelegi esmapilgul kummalisele nähtusele, aga ka vastupidi, mõni harjumuspärane nähtus võib osutuda hoopis keerukaks. Järg neva lü hi üle vaa te eesmärk on anda lugejale kõige üldisemad teadmised, mis aitaksid mõista Eesti rahvastikuarengut Ajajärk demograafilise ülemineku lõpuni Traditsiooniline taastetüüp Eesti rahvastikuarengut traditsioonili se taastetüübi raames on kõige põhjalikumalt uuri nud Hel dur Pal li. Sa ma põhjalikku uuri mis tööd po le keegi teinud ei meie lähemate naaberrahvaste ega ka hetsusväärsel kombel ka mitte 19. sajandi Eesti, sealhulgas siis meie demograafilise ülemineku algusaja kohta. Heldur Palli süvakäsitlus, mis hõlmab kol me ki hel konda (Ka ru set, Ote pääd ja Rõn gut), nagu ka kõik tei sed as ja oma sed uuri mu sed ei jä ta kaht lust, et Ees ti rahvastikutaaste kulges sajandil sarnaselt teiste Euroopa rahvastega. Sündimus oli traditsioonilise taastetüübi kohaselt suhteliselt kõrge, keskmiselt sündis ka Eestis nai sel elu ea jook sul 4 5 last, kel lest täis eani jõu dis 2 3. Su re mus oli samuti kõr ge ja arvutatud elutabelite alusel võib väita, et sün ni elu iga kõikus eluaasta vahel. Vahemärkusena olgu öeldud, et 17. ja 18. sajandi vahetusel tabas Eestit ligi kahekümneaastane rahvastikukriisi ajajärk: suur nälg andis teatepulga laastavale Põhjasõjale, mis tipnes viimase jõulise katkuepideemiaga aastail Rahvaarvu äkiline, enam kui kahekordne vähenemine kriisiperioodil asendus küllalt kiire rahvaarvu tõusuga 18. sajandil. Sellele aitas kaasa tollane kasvuks soodne rahvastiku vanuskoostis, mis on iseloomulik kriisijärgsele rahvas tikule peab ju sellises olukorras kõige edukamalt vastu just parimas elujõus olev rahvastikuosa, suremus laste ja eakamate inimeste hulgas on seevastu suurem. Aga rahvaarvu kasvu soodustas ka järgnev su re mu se pi ka aeg ne pü si mi ne Ajajärk demograafilise ülemineku lõpuni 35

36 n-ö normaaltasandil (st kriisiaastate puudumine) ning sisseränne vahetult pärast sõja lõppu. Peamist põhjust tuleb siiski otsida traditsioonilisele taastetüübile omasest põlvkondade intensiivsest vaheldumisest, mille toel depopulatsiooni tagajärjed suhteliselt kiiresti ületati. Olgu rõhutatud, et just teistsugune, märksa aeglasem põlvkondade vaheldumine on peamine põhjus, mis nullib ära tänapäevase populistliku optimismi stiilis, et kui saime rahvastikukaost jagu pärast Põhjasõda, saame ka nüüd. Samuti on rahvastiku vanuskoostis tänapäeval liigvananemise tõttu peaaegu et vastupidine, kui see oli pärast Põhjasõda Euroopa abiellumustüüp jõuab Eestisse 18. sajandi algupoolel, seega enam-vähem samal ajal kui teistel demograafilise arengu pioneerrahvastel, ilmnesid ka eestlastel esimesed tundemärgid, mis viitasid traditsioonilise taastetüübi lagunemise algusele. Olulisim neist oli Euroopa abi el lu mus tüü bi kujunemine ja le vik, sest Eesti jäi ju lääne poole nn Hajnali liini ehk mõttelist Peterburi-Trieste joont, mis poolitas Euroopa kon ti nen di sõltuvalt selle abiellumustüübi levikust. Tu leb rõ hu ta da, et uue abi elu mu de li le vi ku idapiiri nihutamine Peterburini ei ole üksnes vormiline ja tingitud asjaolust, et siis saab viidata piir kon na suurimale lin na le, vaid niisugusel jaotusel on ka si suline alus. Euroo pa abi el lu mus tüüp haa ras tõe poo lest ka Ingerimaad ja seal elavat soome-ugri päritolu rahvastikku. Ingerimaa hilisemat üm ber rah vas ta mist ar ves ta des oleks Hajnali joone põhjapoolne alguspunkt aga õigem paigutada Narva linna. Nõnda on olnud Eesti saatuseks sattuda uute demograafiliste arengusuundade leviala idapiirile. Euroopa abiellumustüüp oligi esimene oluline nähtus, mis eristas Eesti rahvastikuarengu selgepiiriliselt Venemaa, samuti enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa maade arengust tervikuna. Geopoliitiliselt küll tol ajal Vene impeeriumi koosseisu lülitatuna Ida eelpost Läänes, osutus Eesti demograafilise aren gu vaa te nur gast hoo pis Lää ne eel pos tiks Idas. Ka võib suu res ti just 18. sajandisse arvata Baltoskandia regiooni tänapäeva ulatuva omapära kujunemise. Baltoskandia olemus hakkas nii teaduslikus kui praktilises tähenduses selguma 20. sajandi esimesel poolel. Piirkonna terviklikkuse katkestas, ilmselgelt ajutiselt, Vene okupatsioon Baltimaades, mis küll paraku pikale venis ja nüüdse Eesti ilmet õige tugevasti mõjutab. Õpetlik on tähele panna, et ligikaudu kolmsada aastat tagasi kujunenud Eesti ja Venemaa demoarengu ebasünkroonsus on jäänud oluliseks Eesti rahvastikuolukorda mõjutavaks teguriks tänaseni. 36 EESTI RAH VAS TIKUARENGU PIONEERMAA

37 Demograafiline üleminek ja rahvastikuplahvatus Eesti moodi Princetoni sündimusindeksid, Euroopa riigid aastatel Euroopa riikide Princetoni ehk Coale i sündimusindeksid, nagu need on arvutatud aastate kohta, näitavad, et sel ajal leidus Euroopas vaid kolm-neli riiki, kus sündimus oli veel madalam kui Eestis. Prantsusmaa Iirimaa Šveits Rootsi Norra Portugal Austria Taani Šotimaa Belgia Inglismaa Läti Soome Itaalia Tšehhi Holland Saksamaa Hispaania Ungari Leedu Kreeka Poola Bulgaaria Rumeenia Serbia Venemaa Madalam kui Eestis Kõrgem kui Eestis Üldsündimus Abielusündimus -40% -20% 0 20% 40% 60% 80% 100% Riikide järjestus üldsündimusindeksi järgi Demograafilise ülemineku enese otsest algust tähistavad muutused tõusid Eestis esile 19. sajandi keskpaiku. Kuigi suremus ja sündimus olid juba mitu kümnendit näidanud langustrendi, algas kõnealuste rahvastikuprotsesside intensiivsuse pidev alanemine aastatel. Eesti territooriumi hõlmanud esimesest nüüdisaegsest rahvaloendusest (1881) alates on võimalik jälgida sündimuse kui tähtsaima demograafilise arengu ajastusindikaatori trendi rahvusvahelist metoodikat rakendades. Eesti ala kohta arvutatud Princetoni indeksid Ajajärk demograafilise ülemineku lõpuni 37

38 näitavad, et sündimusülemineku poolest kuulub Eesti rahvastik, Prantsusmaad kõrvale jättes, viie-kuue varaseima ajastusega rahva hulka. Kõige muu kõrval väljendub see asjaolus, et taastatasandist madalam sündimus kujunes Eestis juba aastate lõpus. Just aastatel kin nis tus Baltoskandia rah vas ti kuarengu ühtne samm, kus Eesti-Rootsi-Läti (täpsemini Läti Liivi- ja Kuramaa osa) sünkroonse ajas tu se üm ber koondusid ti he dalt tei sed regiooni rah vad. Soome ja Leedu sündimusüleminek jäi veidi hilisemaks. Suhtmuutus 1881=100% Üldsündimusindeks Abielusündimusindeks Üldsündimus- ja abielusündimusindeks Eestis loendusaastatel Üldsündimusindeks ja abielusündimusindeks langesid aastatel kaks korda, viies sündimuse Eestis alla taastetasandi. Suremusüleminek kulges Eestis sündimuse langusega üsna paralleelselt ehk varemkirjeldatud Prantsuse tüübi kohaselt aasta rahvaloenduse vanuskoostisele tuginevalt arvutatud elutabel annab kolme Balti kubermangu Ees ti-, Lii vi- ja Ku ra maa kesk mi seks sün ni elu eaks 39,1 aas tat mees tel ja 42,7 aastat naistel. Sedavõrd kõrged näitarvud, eriti naaberkubermangude taustal, ja ka sünnieluea sooerisus naisrahvastiku kasuks, räägivad selget keelt juba paar aastakümmet varem alanud suremusüleminekust. Sama võib järeldada imikusuremuse trendi alusel aastate alguseks oli keskmine sünnieluiga tõusnud meestel 53,1 ja naistel 59,6 eluaastani. Aga mis veelgi olulisem surmapõhjuste struktuuris olid ülekaalu saavutanud modernsele taastetüübile iseloomulikud endogeensed põhjused. Eluea pikenemine jätkus Eestis küllalt ühtlase tempoga aastate lõpuni (viimasel kümnendil eriti imikusuremuse languse arvelt), ent põhimõtteline pööre modernsele suremusele oli aset leidnud juba enne Teist maailmasõda. Ehkki Eesti ei kuulunud suremuse languse kiiruse ja intensiivsuse osas, erinevalt sündimusarengust, Euroopa juhtmaade hulka, edestas ta ikkagi kesk- 38 EESTI RAH VAS TIKUARENGU PIONEERMAA

39 mi se sün ni elu ea poo lest Ida- ja Lõu na-euroo pa maid. Teis te Põh ja- ja Lää ne- Euroo pa rii ki de ga võr rel des alanes Ees tis sel perioodil mõnevõrra aeglasemalt imikusuremus, mis mõistagi madaldas süstemaatiliselt sünnieluiga. Suremus- ja sündimuslanguse suhteline üheaegsus, teisisõnu demograafilise ülemineku kulgemine Prantsuse tüübi kohaselt, väljendus lõppkokkuvõttes Eesti rahvaarvu suhteliselt aeglases kasvus kogu demograafilise ülemineku jooksul. Eesti rahvastikuplahvatuse kõrgpunkt oli aastatel, ent vaid mõ nel üksikul aastal küündis rahvastiku keskmine juurdekasv 10 promillini, mis enamiku rahvaste puhul on üleminekuaegse kasvu alampiir. Eesti rahvaarvu kasv kippus maha jääma isegi Prantsusmaast enesest ja jäi muidugi mitmekordselt alla naaberrahvastele Baltoskandias. Niiviisi sisaldab demograafiline üleminek Eestis pa ra dok si: just kõi ge kii rema rahvaarvu juurdekasvu ajastul jäi Eesti rahvaarvu kasv tegelikult teistest järsult ma ha, ol les võib-ol la väik seim maa il mas. Jakob Hurda poolt välja öeldud mõ te kui me ei saa suu reks ar vult, või me se da ometi saa da vai mult ka jas tab tagantjärele vaadates iga ti adek vaat selt rah vas ti ku taastearengut siis ja sa ma võrra tänapäeval Ränderevolutsioon Eesti rahvastiku rändeareng demograafilise ülemineku käigus vastab üsna täpselt migratsioonirevolutsiooni üldisele mudelile. Eestlaste kui demograafilise ülemineku pioneerrahva väljaränne etniliselt territooriumilt võttis seaduspärase ilme 19. sajandi teisel poolel. Mitme teguri koosmõjul suundus väljaränne Eestist peamiselt itta, tolleaegse Vene impeeriumi aladele. Kõige arvukamad rändevood olid seejuures suunatud Eesti lähialadele: Peterburi linna, Ingerimaale ja Pihkva kubermangu. 19. ja 20. sajandi vahetuseks oli ees ti asun dus te geo graa fia aga laie ne nud. Selle taga seisis pal juski Tsaari-Venemaa poliitika, mille eesmärk oli asustada tühjad ääre maad idas ning Türgilt hõivatud alad. Ent põhiliselt oli suunamäärajaks tollal kiiresti arenev raudtee, mis võimaldas ida poole ümberasujail kaasa võtta nii koduse kraami kui isegi koduloomad, mida üle mere sõitjad ei saanud endale kuidagi lubada. Eest la si võis nüüd lei da Kaug-Idas, Si be ris, Kau kaa sias, Krim mis, Vol ga jõ gikonnas ja mujal. Eesti asunduste rajamise kõrgaeg langes Esimese maailmasõja ja Eesti riigi tekkimise eelsetesse aastatesse, mida on süstemaatiliselt käsitlenud August Nigol. Nigoli and meil ra ja ti Ve ne keis ri rii gi ala del kok ku 318 Ees ti asundust ja hulk asupaiku. Euroopa mastaabis võib eestlaste väljarännet pidada silmatorkavalt intensiivseks, hinnangute kohaselt ulatus väljaspool rahvusruumi, mujal Vene impeeriumi maa-alal elavate eestlaste arv Esimese maailmasõja Ajajärk demograafilise ülemineku lõpuni 39

40 puhkemise ajaks li gi kau du kahesaja tuhandeni, mis moo dus tas prot sen ti tollasest eestlaste koguarvust. Intensiivse emigratsiooni üheks põhjuseks on pee tud Eesti lin na de aren gupeetust, mil les omakorda män gis kindlat osa rõ hu tatult võõrapärane ehk saksa-vene elukorraldus. Esimese maa ilmasõja jä rel hak kas Ees ti rah vastiku rändepotentsiaal ammenduma. Pea legi kanaliseerus sel le val dav osa, eri nevalt va rasemast, ko haliku asus tussüsteemi aren gusse, ja aas tate vä lisrändevooge võib pidada üs na ta gasihoidlikeks. Ar vukama rän devoona naa sis Ees ti rii gi loo mise jä rel, pä rast Va badussõja lõp pu, osa va rem Ve nemaale väl jarännanutest. Samuti võt tis Ees ti vas tu hul galiselt teis test rah vustest põ genikke bolševistlikult Ve nemaalt, nen de arv ula tus li gi ka hekümne viie tu handeni. Demograafiline üleminek Eestis I maailmasõda Rahvastikukriis s algus 19. s keskpaik aastad aastate lõpp TRADITSIOONILISE TAASTETÜÜBI LAGUNEMINE DEMOGRAAFILINE Rahvastikukriis Euroopa abiellumustüübi kujunemine Demograafilise ülemineku algus (suremuse langus edestab sündimuse langust) Sünnib suurim eestlaste põlvkond Demograafilise ülemineku II etapp (sündimuse langus edestab suremuse langust) Sündimus langeb taastetasandini (2,1) VÄLJARÄNNE 40 EESTI RAH VAS TIKUARENGU PIONEERMAA

41 Märkimisväärse osa sõ dadevahelise pe rioodi emig ratsioonist moo dustas osundatud põ genike eda siränne teis tesse rii kidesse. Suh teliselt väi kesearvuline eestlaste väl jaränne aas tatel oli üp ris ki reva geo graafiaga nagu üksikrändele iseloomulik. Ni metatud pe rioodi lõ pupoole hak kasid ku junema märgid, et lähenemas on rän dearengu uus eta pp ning ees seisab vä lisrände suuna pöör dumine. Näiteks aastate lõpul praktiseeris Eesti, kui kasutada tänapäevast sõnapruuki, piiratud ulatuses odava tööjõu importi Poolast. Sissetoodud töölised leidsid rakendust peamiselt põllumajanduses ja põlevkivikaevandustes. Kogu Ees ti de mograafilise üle mineku ajas tuse ko hast tead mist kok ku võttes võib väita, et sel le aja raamid jäävad va hemikku Sellele eel nes pikk et tevalmistusperiood Euroo pa abi ellumustüübi le viku näol ja on järgnenud mo dernse taastetüübi se ni kes tev juur dumisaeg kõi gi oma võn gete ja pööretega. II maailmasõda Rahvastikukriis aastate keskpaik aastate lõpp aastad ÜLEMINEK MODERNSE TAASTETÜÜBI KUJUNEMINE Beebibuumi aeg II demograafiline üleminek Sündimus langeb alla taastetasandi (1,3) SISSERÄNNE Demograafilise ülemineku järgne aeg 41

42 4.2. Demograafilise ülemineku järgne aeg Ühiskonna murrangute sajand Demograafilise ülemineku järgne aeg algas Eestis sisuliselt Põhjasõja aastaid meenutava kriisiperioodiga, et mitte öelda rahvastikukatastroofiga. Seegi asjaolu on üks Eesti rahvastikuarengu eripära, milles on süüdi eelkõige ühiskonnaarengu järjepidevuse enneolematu tugevusega katkestused, mis nii või teisiti mõjutasid ka rahvastikku. Eesti rahvastikuarengule jättis sügava jälje loomulikult ka Esimene, eriti aga Teine maailmasõda ning selle ühiskonnaarenguline järelmõju. Muidugi laastasid sõjad enamikku Euroopa maid, kuid tagajärjed Eesti rahvastikutaastele olid mit me tei se ga võr rel des suuremad just see tõt tu, et te gemist oli demograafiliselt arenenud piirkonnaga, teisisõnu juba välja kujunenud aeglase põlvkondade vaheldumisega, kus rahvastikukriisi haavad säilivad hoopis pikemat aega või osutuvad koguni ravimatuks. Tei s e maa il mas õja ning s ellele järgnenud repressio onide tekit atud inimkaotusi eestlaste hulgas on hinnatud 17,5 protsendile. Sellele tuleb lisada kohalike vähemusrahvuste pea täielik häving. Kokku kaotas Eesti viiendiku põlisrahvastikust, arvestamata seejuures aastakümneid laagrites-asumisel viibinud, kuid siiski ellu jäänud inimeste suurt hulka. Suhtarvudes on see ikkagi mõneti vähem kui Poola, Valgevene või Leedu inimkaotused. Ent valitseva demograafilise arenguetapi tõttu oli tollaste sündmuste tähendus Eesti rahvastikule kokkuvõttes siiski märgatavalt suurem. Nõnda on lätlased ja eestlased ainsad omariiklusega rahvad Euroopas, kelle tänane arvukus on väiksem 20. sajandi alguse arvust, eestlaste puhul ligikaudu 10 protsenti. Tulevikuarengu seisukohast on samavõrra oluline mõista, et 20. sajandi sõdade ja repressioonide poolt põhjustatud arvulist kaotust ei suuda Eesti põlisrahvas ku na g i ta sa te ha, kui võrd tä napäeva iseloomustav depopulatsioon säilib vanuskoostise toel veel aastakümneid ise gi siis, kui sün di mus mõ ne aja möö du des peaks tõusma palju kõrgemale kui Euroopa keskmine. Eraldi on tarvis tähelepanu juhtida seigale, et Teine maailmasõda ja Euroopa geopoliitiline teisenemine muutis oluliselt Eesti rahvastiku koostist. Ni melt kujunes Eesti pea absoluutseks rahvusriigiks, kuigi lühikeseks perioodiks. Kõi ki vähemusrahvustega aset leidnud muutusi arvestades tõusis eestlaste osatähtsus Eesti uuel, vähendatud territooriumil sõja lõpuks koguni 97,3 protsendile. Nõnda kao tas Eesti suurriikide poliitika tulemusena peale neljandikuni vähenenud eestivenelaste kõik põlised vähemusrahvused. Sel le ga Tei se maailmasõja poolt põhjustatud geopoliitilise ühis konnamuutuse mõju kaugeltki ei piirdunud. Eesti rahvastiku koostise teisenemine jätkus veel 42 EESTI RAH VAS TIKUARENGU PIONEERMAA

43 järsemal moel. Määravaks kujunes tõik, et Eesti liideti demograafiliselt teistsugusel arenguetapil oleva riigi külge. Nimetatud erisus leidis ilmekalt väljenduse rahvastiku rändepotentsiaalis: 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses kujutasid Vene impeeriumi alad väljarändeareaali Eesti- ja Liivimaa kolonistidele, nüüd, vastuoksa, oli kõrge rändepotentsiaal omane rõhuvale osale Nõukogude Liidu rahvastikust, kelle jaoks Eesti kujunes ligitõmbavaks sihtregiooniks. Muidugi suundus slaavi rahvaste üldisest väljarändevoost Eestisse suhteliselt väike osa, ent rah va ar vu erineva suu rus järgu tõt tu oli see Ees ti jaoks siiski meeletult suur. Eesti põlis- ja välispäritolu rahvastik aastatel * (ilma okupatsiooniväe koosseisuta) Loendusaasta Kogurahvastik Eestlased Põlisrahvastik Vähemusrahvused Välispäritolu rahvastik ?? ?? ?? / ??? * Alates 1945 ENSV ter ritoorium, va ra semast 2334 km 2 võr ra väik sem. Eri mää rat luste üht lustamine lä bi aja po le nõu ta va täp susega või malik, ar vudesse tu leb see tõttu suh tuda pi gem kui li gikaudseisse. 1 Hinnang 1. jaa nuar Rahvastikutaaste sei suko halt rühm puu dub, ük sikisikute arv si saldub vä hemusrah vuste ar vus aas ta rah va loendus. 4 Eesti Statistikaamet, hin nang 1. jaa nuar Demograafilise ülemineku järgne aeg 43

44 Eesti ja Vene impeeriumi rahvastikuarengu ebasünkroonsuse tulemusena iseloomustab tänapäeva Eestit Euroopa kontekstis silmapaistvalt kõrge välissündinute osakaal, mis küündib 26 protsendini kogurahvastikust (1989). Lisades välissündinutele ka nende teise põlvkonna, moodustab välispäritolu rahvastik Eestis tervikuna ligikaudu 36 protsenti, olles sellisena nii arvuliselt kui ka koostiselt kaunis lähedane mitte-eestlaste rahvastikurühmale (38,5 protsenti) riigis. Ent rõhutagem, et rahvusvaheliselt tunnustatud määratluse kohaselt mahub ligikaudu mitte-eestlasest rahvusvähemuse mõiste alla vaid vene ja ingeri põliselanikku, ülejäänud kuuluvad välispäritolu rahvastiku hul ka. Viimane rahvastikurühm ühendab inimesi, kelle mõlemad vanemad ja kõik vanavanemad on sündinud väljaspool riiki. Massiline sisseränne on hoidnud Eesti rahvaarvu kasvu suhteliselt kõrgel tasemel kogu sõjajärgse aja kuni taasiseseisvumiseni. Seejuures tuleb otsemõju kõrval arvestada veel sisserände kaudset rahvaarvu kasvatavat jõudu: immigrantide noor vanuskoostis tagas kõrgema sündide arvu ja väga madala surnute arvu mitmeks aastakümneks. Nimetatud tegur on mõneti ootamatult ka eestlaste arvu suurenemise peamiseks põhjuseks sõjajärgsetel aastakümnetel. Oli ju idaeestlastest naasevrändajate puhul tagasiränne oli muuseas märkimisväärs elt in ten siiv ne s amut i tegemist no ore vanusko ost is ega ra hvast ikur ü hmaga, eriti kodueestlastega võrreldes. Samal ajal on Eesti põlisrahvastiku sisearengut iseloomustanud taastetasandist madalam põlvkondade vaheldumine. Idaeestlaste sisserände mõju kuivas mõistagi aegamisi kokku ja rahvastikukadu ilmnes eestlastel juba aastate keskpaiku. Kogurahvastiku loomulik ehk demograafiline iive muutus negatiivseks aastal Sündimusarengu lained Üleminekujärgse rahvastikuarengu esimesed viis aastakümmet Eestis on kulgenud veel mit mes muuski olu li ses faa sis silmatorkavalt erinevalt kui ena mi kul võrreldava demograafilise arenguga rahvastel. Esiteks eelnevast on teada, et demograafilise ülemineku pioneerrahvaid iseloomustas sündimuse tõus Teise maailmasõja järel ja omanäoline beebibuumi ajajärk. Eestis jäi beebibuumi-taoline sündimuse tõus olemata. Arvatavasti võib taastetasandist õhkõrnalt kõrgema sündimuse aastate lõpul kirjutada eelkõige sissesõitnute arvele, keda tol ajal iseloomustas põlisrahvastikuga võrreldes mär ga ta valt kõr gem sün di mus. Üldiselt püsis sündimus Eestis taastetasandist allpool veel paar aastakümmet, mistõttu läbi aas ta te iseloomustas Eesti rahvastikku Euroopa ning järelikult ka maailma üks madalamaid kui mitte kõige madalam sündimus. 44 EESTI RAHVASTIKUARENGU PIONEERMAA

45 Teiseks Eestis jäi samuti olemata teise demograafilise ülemineku algust kuulutanud suhteliselt järsk sündimuslangus aastate teisel poolel. Vastuoksa, kõnealusel perioodil põlisrahvastiku sündimus hoopis tõusis, kolme-nelja aastaga peaaegu viiendiku võrra. Seejuures polnud nimetatud kasv iseloomulik Eesti välispäritolu rahvastikule, kelle sündimus järgis üldjoontes nende päritolumaale vastavat langustrendi. On tähelepanuväärne, et Eesti põlisrahvastiku sündimus jäi taastetasandist kõrgemale koguni kahekümneks aastaks. See polnud küll beebibuumi iseloomustanud tüüpiline kõrgtase, aga ometi mõnevõrra sarnane tollele etapile aastatel algas aga välispäritolu rahvastiku sündimuse tõus ja kümnendi lõpul ehk laulva revolutsiooni aegu ületas Eesti kogurahvastiku vastav summaarkordaja koguni 2,2 piiri just tänu välispäritolu rahvastikule, jõudes viimase 80 aasta kõrgeimale tasemele. Euroopas oli tol ajal näputäis, pealegi hoopis hilisema demograafilise arenguga maid, millega Eesti tollast kõrget sündimust võrrelda annab. Euroopa riikide summaarne sündimuse kohortkordaja sünnipõlvkondades Sellises Euroopa riikide võrdluses tunneb Eesti rahvastiku sündimuse alati ilmeksimatult ära. Summaarkordaja 3,50 3,25 3,00 2,75 2,50 Belgia Taani Prantsusmaa Saksamaa Itaalia Norra Hispaania Rootsi Šveits Suurbritannia Eesti 2,25 2,00 1,75 1, Demograafilise ülemineku järgne aeg 45

46 Eesti summaarne sündimuskordaja aastail Joonisel on eriti selgelt näha viimasel kümnendil tooni andnud sündimuse äkk-kiire langus tasemeni ligikaudu 1,3. Summaarkordaja 2,50 2,25 2,00 1,75 1,50 1,25 1, Kokkuvõtet tehes peab aga ütlema, et kõigist kirjeldatud võngetest hoolimata on Eesti rahvastiku sündimus olnud Euroopa kontekstis ainulaadne ennekõike just sündimuse erakordselt pikka aega väldanud stabiilsuse tõttu. Muidugi on see stabiilsus olnud iseenesest suhteline, kuid kontinendi teiste rahvastega võrreldes tunneb Eesti sündimustrendi alati ilmeksimatult ära. Joonisel (lk 45) esitatud Eesti põlisrahvastiku kohortsündimus aastatel on asunud Euroopa kontekstis üsna stabiilses vahemikus ca 1,9 2,1 summaarkordaja järgi, jäädes kõrvale Põhja- ja Lääne-Euroopa rahvaid iseloomustanud tõusudest ja langustest. Viimasel kümnendil on aga tooni andnud hoopis sündimuse äkk-kiire langus, tasemeni ligikaudu 1,3. Sündimuse kukkumises on osalenud kõik rahvastikurühmad enam-vähem võrdselt, piirkondlikus lõikes on esirinnas suuremad linnad, eriti Tallinn. Esialgu on vara hinnata, mil määral on langus tingitud rahvastiku sündimusarengu põhimõttelisest muutusest ning kui suur on ajastuse sündimuse vananemise panus. Sõltumata põhjustest, on uus sündimustrend toonud kaasa rahvastiku vanuskoostise laine, mis 21. sajandi teise kümnendi lõpul kumuleerudes teravdab ühiskonnakorralduse probleeme. Ühtlasi on lõppenud pikaajaline sündimuse stabiilsusperiood Eestis, mis iseenesest on veel üks ebasünkroonne muutus sarnase demograafilise arenguga rahvaste taustal. 46 EESTI RAH VAS TIKUARENGU PIONEERMAA

47 Kuigi tekkinud vanuslaine on paratamatu, jääb aastate ja nooremate eesti sünnipõlvkondade määrata, kuivõrd otsustav on lõppkokkuvõttes pööre rahvastiku vaegtaastele. Valik sõltub omajagu sellest, mil määral need põlvkonnad oskavad hinnata püsivamaid eluväärtusi. Aastakümneid valitsenud väikese osakaalu tõttu ei suuda lapserohked pered kaalukaussi ei ühele ega teisele poole kallutada, rahvastiku taastearengu seisukohalt on nüüd ja jääb edaspidi otsustavaks 3-lapseliste emade ning 1-lapseliste/lastetute vahekord igas põlvkonnas. Tõsi täna, 21. sajandi alguses, iseloomustab taastetasandist madalam sündimus pea kõiki Euroopa regiooni rahvaid, erandiks on vaid Türgi. Viimaste hulgas langesid taastetasemest allapoole Azerbaijan ja Albaania. Seejuures pole tegemist lihtsalt kvantitatiivse tõdemusega, vaid valitsusvahelised rahvastikualased konverentsid on hinnanud Euroopa kontinendi tänase sündimusarengu jätkusuutmatuks. Niisugust käitumisviisi saab harrastada ükskaks, mõnel juhul ehk koguni kolm põlvkonda, mille järel asjaomane rahvas peab loobuma tänapäeva sündimuskäitumisest või on määratud rahvusena kaduma. Nii elab nüüdisaja Euroopa, sealhulgas Eesti, demograafiliselt võlgu, võib-olla majandusliku võlguelamise eeskujul. Jätkusuutmatu sündimuse peapõhjus rahvastikuarengu omanäoline etapp on üldjoontes ju ammu teada, ent lihtsat rohtu, mis aitaks probleemi lahendada, pole leitud. Igatahes ei peitu lahendus edukas majandusarengus, kuivõrd jätkusuutmatu sündimus ja seeläbi rahvastikutaaste tervikuna vaevab eranditult kõiki maailma rikkaid rahvaid. Eesti põlisrahvastiku lapsesuskoostis sünnipõlvkondades Joonis näitab, et lapserohkete perede osakaal on olnud väike juba aastakümneid. Rahvas tiku taastearengu seisukohalt on otsustav just 3-lapseliste emade ning 1-lapseliste/lastetute vahekord igas põlvkonnas. protsenti ja rohkem last 4 last 3 last 2 last 1 laps 0 Demograafilise ülemineku järgne aeg 47

48 Vabaabiellumuse levik ja seksuaalrevolutsioon Kui Ees ti sün di mus areng 20. sajandi teisel poolel ei mee nu ta põr mu gi tei se demograafilise ülemineku saabumist, siis mitme muu taasteprotsessi ja ennekõike abi el lu mu se va ral saab ometi edukalt näidata, et vas ta v pöö re toimus ka siin aastatest algab järjepidev va ba abi el lu mu se levik, mille poolest Eesti põlisrahvastik on siiamaani olnud Islandi, Rootsi ja aeg-ajalt Taani järel kolmandalneljandal kohal maailmas. Ema perekonnaseis esmas sünnil Eesti põlisrahvastiku sünnipõlvkondades Joonis kummutab trafaretse aru saamise, mis seni on võrdsustanud vallassündimuse üksik vanemlusega. Tegelikult on üksik vanemlus püsinud isegi ootamatult järjekindlalt 10 protsendi piiri mail kogu sõja järgse aja, abielusündimuse arvelt on aga kasvanud just vabaabielusündimus. % Partnerita Vabaabielu Abielu, 1 6 kuud Abielu, 7 ja rohkem kuud Rahvastikuteoreetiliselt on huvipakkuv asjaolu, et vabaabielu kujunes Eesti põlisrahvastikus pereformeerumise peateeks juba sügaval Vene ajal, mil vabaabielust ei räägitud ning mujal Nõukogude Liidus oli see lausa erandlik nähtus. Raudse eesriide taguse Eesti puhul on vabaabielu varast levikut üsna raske põhjendada mingite rahvastikuarengu suhtes väliste teguritega ning see kinnitab taas kord rahvastikuarengu sõltumatust muudest ühiskonnaprotsessidest. Eesti põlisrahvastik astus okupatsioonist hoolimata sama sammu Baltoskandiaga. Igatahes viis vabaabielu vormide levik koos ülikõrgele hüpanud lahutumusega Eesti rahvastiku perestruktuuri mitmekesistumisele, nagu see on olnud iseloomulik teise demograafilise ülemineku tüüpskeemile. 48 EESTI RAH VAS TIKUARENGU PIONEERMAA

49 Ka väljaspool ametlikult registreeritud abielu ehk vallassündimuse poo lest on Eesti põlisrahvastiku käitumine olnud väga sarnane Põhjamaadele ehk teise demograafilise ülemineku näidisriikidele. Enam kui pooled eesti lastest sünnivad tänapäeval väl jas pool ju rii di liselt vormistatud kooselu, esmassünniga lõppevatest rasedustest aga algab väljaspool registreeritud abielu koguni üle 90 protsendi. Samuti leidis seksuaalrevolutsioon Eestis aset samaaegselt ülejäänud demograafiliselt arenenud rahvastega. Esmasseksuaalsuhte ajastus Eesti põlisrahvastiku sünnipõlvkondades Joonis näitab selgelt, et seksuaalsuhte algus on 20. sajandil nihkunud üha nooremasse ikka. Vanuskumulatiivne % Vanus Suremusseisak Beebibuumi ja teise demograafilise ülemineku periodiseeringusse ei sobitu lisaks sündimusele ka Ees ti rah vas ti ku su re mus areng, mis on kulgenud oma laadset tren di mööda. Ni melt on Eestis sel gelt eristatav suremusseisak, mis al gas aas ta te lõ pul ja pea tas tol le aja ni kest nud jär je kind la, ise gi sõ ja- ja rep ressiooniaastaid trotsinud eluea pikenemise. Sealtpeale hälbib Eesti rahvastiku suremusareng demograafiliselt võrreldavate Põhja- ja Lääne-Euroopa rahvaste suun du mus test. Seejuures tuleb rõhutada tõsiasja, et suremusolukord ja -suund on vaieldamatu ja kindel rahva tervisliku seisundi mõõdupuu. Tervise olemasolu või selle puudumist saab muidugi mõõta mitut moodi ja tihti leidub vastavais hinnanguis subjektiivsust, ent inimese surm on üks väheseid absoluutseid asju meie suhtelises maailmas, ja see sündmus kajastab tervise lõplikku kadumist vormis, mis ei tekita vaidlusi. Demograafilise ülemineku järgne aeg 49

50 Niisiis ei langenud Eesti rahvastiku suremusarengu murdepunkt kõige raskematele aegadele ega olnud sünkroonne ka taasteprotsesside pööretega. Pealiskaudsel vaatlusel võib koguni tunduda, et demograafiline areng ja ühiskonnaolu d on omavahel otse vas tu olus. Sel le näilise vasturääkivuse selgituseks on paslik meenutada rahvastikuprotsesside inertsust. Põlvkondade elujõud ei murene sugugi lühikese aja jooksul, repressioonide ja kehvade elutingimuste mõju Eesti rahvastiku tervisele suremusprotsessi kaudu ilmnes alles paar aastakümmet hiljem, kui kõige raskemad ajad hakkasid tegelikult juba mööda saama. Keskmine eeldatav eluiga vanuses 0 ja 5 aastat Eestis aastail Tabel ilmestab hästi Eestit tabanud suremusseisakut. ÜRO hindab eurooplase keskmiseks sünnielueaks 21. sajandi alguses meestel 70,1 ja naistel 78,2 aastat. Aasta Mehed Naised Sünnieluiga Vanuses 5 aastat Sünnieluiga Vanuses 5 aastat ,71 62,62 73,07 70, ,33 63,28 74,33 70, ,44 62,23 74,52 70, ,96 61,68 74,76 71, ,27 60,93 74,26 70, ,65 61,12 74,49 70, ,70 60,91 74,90 70, ,39 58,71 74,71 70, ,36 62,28 76,56 72,56 Pa ra ku on kõnealune su re mus sei sak osutunud kõigele lisaks ka veel ül la tavalt püsivaks ning 21. sajandisse jõudis Eesti rahvastik aastate suremustasemega. Tähelepanuväärne pole seejuures mitte ainult suremuse languse peatumine aastakümneteks, vaid veel enam keskmise eluea sta biliseerumine rahvastikutaaste modernse tüübi vaatevinklist vä ga ma da lal ta se mel. Kõigi teiste rahvastikuprotsessidega võrreldes eristab nüüdisaja Eesti rahvastikku teistest demograafiliselt arenenud Euroopa rahvastest kõige rohkem just üldine kõrge suremustase ja sünnieluea väga suureks kärisenud sooline ebavõrdsus. 50 EESTI RAH VAS TIKUARENGU PIONEERMAA

51 Rahvatervise pikaajalise seisaku tõttu on üks riik teise järel Eestist mööda läinud ja nüüdisaja olukord rahvusvahelises võrdluses pakub kurba pilti. Näiteks on mitme Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasia arengumaa rahvastiku keskmine eluiga Eesti rahvastiku, eriti meesrahvastikuga võrreldes tuntavalt pikem, vahe küünib koguni kümmekonna eluaastani. Muidugi võib eneselohutuseks leida veelgi madalama elueaga riike Aafrikas ja Aasias, kuid ka kõige suurema otsimise peale ei leidu maad, kus seisak rahvatervises oleks kestnud neli kümnendit. Vähe pakub lohutust ka teadmine, et paar kümnendit tagasi hakkas Euroopas kujunema üldisem ida-lääne suunaline suremusarengu ebakõla, mis seisnes selles, et rahvatervise edenemine jätkus vaid lääne pool. Viimase aastakümne vältel on see kahestumine tugevnenud ning selle näol on tegemist sisult ainsa tõsisema vastandusega Euroopa rahvastikuarengus üldse. Naiste keskmine eluiga kõrgem, aastat Keskmise eeldatava eluea sooerisus Eestis aastail Joonis näitab, et n-ö keskmine Eesti naine peab viimased kümmekond aastat elus ilma abikaasata hakkama saada. 4 2 Keskmine eeldatav eluiga sünnihetkel Keskmine eeldatav eluiga vanuses 5 a Kui Eesti inimene põleb enam kui kümme aastat keskmisest eurooplasest varem läbi, siis pole tegemist kitsalt tervishoiuküsimusega. Selline inimene jõuab paratamatult ning väga erinevates väljendusvormides elu jooksul hoopis vähem korda saata. Niisuguse märkimisväärselt suure erinevuse tõttu kipuvad ka mitmed ühiskonnakorralduslikud sammud kujunema Eestis teistsuguseks kui Euroopas tavaks. Näiteks pole Eestis kaugeltki mitte samaväärselt asjakohased nn kolmanda elufaasi sihiseaded, mis tänapäeva arenenud riikides on saamas keskseiks investeeringupoliitika, rahvastiku tarbimisstruktuuri, hariduselu, aga ka halduse ja poliitilise korralduse ajakohastamisel. Lühidalt, rahvatervise n-ö mittevastavuse tõttu eurostandardile peab Eesti tegelema hoopis teiste probleemidega kui need, mida muu Euroopa täna tulevikkuvaatavalt arutab. Demograafilise ülemineku järgne aeg 51

52 52 RAHVASTIKUARENGU KAJASTUMINE 21. SAJANDI ÜHISKONNAS

53 5. Rahvastikuarengu kajastumine ttt21. sajandi ühiskonnas Rahvastik on ühiskonna osa ning mõjutab mõistetavalt kõik teisi ühiskonnaprotsesse. Erilist tähelepanu väärivad selles tähenduses demoarengu kaks suundumust rändeprotsesside mõjul toimunud muutused rahvastiku põlisuses ja rahvastikuvananemine, mis eristuvad teistest kahel olulisel viisil. Esiteks nende kahe protsessi mõju ühiskonnale on 20. sajandi jooksul samm-sammult tugevnenud ja nende tähendus saavutab maksimumi just 21. sajandi algupoolel. Teiseks nende protsesside toime on mitmeplaaniline ja avaldub mitte niivõrd otsesel kui kaudsel moel. Taolist mitmekülgset kaudset mõju on sageli raske tervikuna hoomata. Järgnevalt peatume kõnealustel protsessidel mõnevõrra pikemalt Põlisus ja ränne Eelnevast selgus, kuivõrd on ränne mõjutanud Eesti rahvastikuarengut viimase (pool)sajandi jooksul. Juttu on olnud ka sellest, et rah vas ti kuteooria üheks nurga ki viks on aru saam rah vas ti kust kui geodemograafilisest süsteemist. Tei si sõnu rahvastikutaastet käsitletakse ajalis-ruumilise tervikuna ning rahvastik on alati seotud kindla geograafilise asualaga. Seejuures pole tegemist pelgalt sõnakõlksuga, vaid rahva ja territooriumi sisulise ühtekuuluvusega, mis määrab paljuski rahvastikuarengu. Seda ühtekuuluvust väljendab elukoha- ja sünni/päritolumaa vahekorda kätkev rahvastiku põ li sus, üks kol mest pea mi sest de mo graafilisest tunnusest soo ja vanuse kõrval. Sünnimaa on midagi niisugust, mida elu jooksul muuta ega valida ei saa, piltlikult öeldes otsustavad selle inimese eest tema isa ja ema. Es ma täh tis po le mit te sün ni ko ha fakt kui selline, vaid asjaomase loodus- ja sotsiaalkeskkonna olemus, kuhu inimene sündides satub. Ehkki lapse eas toi mu vast sotsialiseerumisprotsessist ei teata veel pii sa valt, on ome ti kindel, et koos vanematelt päritud geneetilise pagasiga määrab sünnijärgne keskkond ära lõviosa isiku sotsiaalsetest tunnusjoontest (sealhulgas näiteks toidu, riietuse, eluaseme, elatusallikad, pärimuse) ja sel le kau du kuu lu vu se tea tud rahva ehk geodemograafilise süsteemi hulka. Põlisus ja ränne 53

54 Kui asukohamaa vahetub, tuleb inimesel läbi teha uus adapteerumisprotsess ehk teistkordne sotsialiseerumine uude geodemograafilisse kooslusse. Üksikisikuna ja teatud kitsamaid aspekte silmas pidades näiteks keele ja kodakondsuse omandamine võib mõni inimene läbida teisese adapteerumise suhteliselt kiiresti, rahvastikurühma kui terviku jaoks pole kõnealune protsess aga ühe inimpõlve vältel kuidagi võimalik. Väga mitmekesise suhtekompleksi kaasamise tõttu kulub selleks tavapäraselt mitte vähem kui kolm põlvkonda, millise aja jooksul ühtlustuvad päritolumaa traditsioone kandvast vanematekodust ja asukohamaa keskkonnast saadavad mõjustused, paikneb ümber isiku jaoks oluliste suhtevõrgustike geograafiline raskuspunkt, samuti leiab aset lõimumine asukohamaa keelelisse, kultuurilisse ja sotsiaalsesse struktuuri jms. Kui uue asukohamaa keskkond erineb tunduvalt sünnimaa omast või pole selle sotsialiseeriv mõju piisavalt intensiivne, võib vastav protsess põlistumine ehk integratsioon kulgeda aeglasemalt. Kõnealuse protsessi vältel kuulutakse uuel asukohamaal sis s e r ännanute ehk immigrantide hulka, milline rahvastikuosa erineb vähemal või suuremal määral põlisrahvastikust. Arusaadavalt ei moodusta välispäritolu rahvastik, kelle hulgas omakorda tuuakse tavaliselt välja välissündinud ning nen de järeltulijad, põ lis rah va ga ühist ter vi kut. Et Eesti ajakirjanduses ja koguni teadustekstides valitseb selles osas suur terminoloogiline segadus, on mõistlik sellele asjaolule erilist tähelepanu pöörata. Välispäritolu rahvastiku sünonüümina on kasutatav termin immigrantrahvastik. Arvestades Eesti välispäritolu rahvasti ku pretsedenditult kõrget arvukust Euroopa kontekstis ja põlistumisprotsessi pikaajalist pärsitust ning kõige selle suurt mõju rahvastikutaastele, kujuneb Eesti rahvastikuarengu põhisuundumustest õige pilt ainult siis, kui käsitleda mõlemat taasterühma põlis- ja im mig rantrah vas ti kku kõigepealt eraldi ja alles siis kogurahvastikuna koos. Nagu öeldud, tegi Eesti rahvastiku evolutsioonilist rada pidi kulgenud arengule äkilise lõpu Teine maailmasõda ja sellega kaasnenud Eesti geopoliitilise asendi muutumine. Eelnevast selgus ka, kuhu need sündmused Eesti rahvastikuarengu lõppkokkuvõttes tõukasid. Tasub veel kord rõhutada, et esialgne nihe toimus hilisemale sootuks vastupidises suunas ning tõi endaga kaasa Eesti rahvastikukoostise ühtlustumise. See trend on eriti tähelepanuväärne sõjaeelse rahvastiku niigi suure homogeensuse taustal, eriti naaberriikide Läti, Leedu ja Vene Föderatsiooniga võrreldes. Viimasel sõjaeelsel rahvaloendusel (1934) moodustasid eestlased teadupärast 88,1 protsenti riigi kogurahvastikust. Ülejäänud, arvuliselt inimest, kuulusid lõviosas viie vähemusrahvuse venelaste, sakslaste, rootslaste, juutide ja lätlaste hulka. Kõik nad omasid Eestis enam või vähem pikaajalist, sakslased ja rootslased kuue-seitsme sajandi pikkust asustustraditsiooni. 54 RAHVASTIKUARENGU KAJASTUMINE 21. SAJANDI ÜHISKONNAS

55 Eesti vähemusrahvused Enne Teist maailmasõda elas Eestis viis suuremat vähemusrahvust, sõjast väljus Ees ti pea puh takujulise rah vusriigina, kus eest lastest ena mus moo dustas 97,3 prot senti ko gurah vas tikust. tuhat Venelased Sakslased Rootslased Juudid Lätlased Geopoliitiliste ümberkorralduste käigus kaotas Eesti oma viiest vähemusrahvusest neli. Ligikaudu kaks kolmandikku eestisakslasi lahkus peatselt Molotovi- Ribbentropi pakti sõlmimise ja Hitleri kutse järel, esialgu paigale jäänud kolmandik sõitis ära esimese Vene okupatsiooni ajal Rootslastel õnnestus lahkuda organiseeritult, kokkuleppel Saksa sõjaväevõimudega, enne Punaarmee tagasitulekut Enamik väikesearvulisest juudi kogukonnast küüditati või põgenes Venemaale, kohalejäänud viiendik hukkus Saksa okupatsiooni ajal. Pärast sõda naasis vaid väike osa küüditatud või Nõukogude Liidu tagalasse evakueerunud juutidest. Rin de jõud mi sel Ees ti pin na le, niisiis juba aasta enne sõja lõppu, kiirustas Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu piiride ümberkorraldamisega, mille tulemusena Narva-tagused vallad ja enamik segaasutusega Petserimaad ühendati Venemaaga. Koos ulatuslike repressioonidega vene emigrantide hulgas esimesel nõukoguokupatsiooni aastal ligines kaotus kolmele neljandikule vene vähemusrahvusest. Territoriaalse ümberkorral dusega kaasnes ka ligikaudu kolmandiku eestilätlaste üleminek Vene Föderatsiooni koosseisu. Kõiki neid muutusi arvesse võttes väljus Eesti sõjast rah vastikukoostise poolest pea puhtakujulise rahvusriigina, kus eestlastest enamus moodustas 97,3 protsenti kogurahvastikust. Vähemusrahvusena säilisid vaid eestivenelased, kuigi neli korda vähenenud arvukuses. Põlisus ja ränne 55

56 Sõja järel muutus Eesti emigratsiooniriigist immigratsioonimaaks. Võrreldava demograafilise arenguga rahvaste taustal iseloomustab Eesti sisserännet kümmekond aastat varasem algus, peamiselt aga rändevoogude pretsedenditu suurus. Massilise sisserände põhjustas mitme objektiivse ja subjektiivse teguri kokkulangemine. Objektiivsest küljest oli Venemaa demograafiline üleminek aastateks jõudnud kõrge rändeintensiivsuse ajajärku. Rändepotentsiaali kõrgtase Venemaal, nagu teisteski slaavi vabariikides, langes parasjagu kokku Eesti annekteerimisega ning kujunenud geopoliitiline olukord lõi soodsad tingimused selle potentsiaali realiseerimiseks uute läänekolooniate suunas. Sedasama nõudis tarve kinnistada sõjalist okupatsiooni. Protsessi tugevdas rände lähte- ja siht piirkonna rahvaarvu kahe suurusjärguni ulatuv erisus, Eestit Venemaast lahutava riigipiiri de facto äralangemine, suured rahvastikukaotused sõja ja sellele järgnenud sotsiaalsete ümberkorralduste käigus, samuti riiklikul tasemel viljeldud sovetiseerimis- ja venestamispoliitika. Eespool on juba viidatud, et Eesti rahvastikukaotusi sõja, repressioonide ja pealesunnitud põgenemise läbi on hinnatud veidi enam kui viiendikule sõjaeelsest rahvaarvust. Rahvaarvu järsk vähenemine, Nõukogude Liidu üldisel taustal suhteliselt arenenum infrastruktuur, kõrgem elustandard ja muud tegurid avasid sisserändajatele soodsad võimalused töö- ning elukoha valikul. Vahemärkusena on huvitav tõdeda, et just rahvastikuarenguliste realiteetide tõttu osutus Baltimail Leedu käekäik Eestist ja Lätist küllalt erinevaks. Kuigi üldised sotsiaalsed tingimused, poliitilistest rääkimata, olid üsna sarnased, ei kogenud Leedu tänu demograafilise arengu hilisemale ajastusele kaugeltki nii ulatuslikku sisserän net kui kaks ülejäänud Bal ti riiki. Eesti sõjajärgne välisränne on läbinud mitu küllalt eripalgelist arengujärku. Esimene suurem rändelaine algas üheaegselt teise Vene okupatsiooniga, sisserändevoo poolest on esimene sõjajärgne aastakümme jäänud ületamatuks. Just seda aega iseloomustab eriti tugev administratiivselt mahitatud sisseränne. Rändetagamaa seisukohalt domineerisid esimeses sisserändelaines Eesti lähipiirkonnad. Seda täiendas siin asunud okupatsiooniarmee ilmselt sihiteadlik demobi li s ee r i mi ne E est i pinna l. Kooskõlas rändepotentsiaali kahanemisega Venemaa Euroopa-osas hakkasid rändevood mõne aja pärast näitama langustrendi. Langusele aitas kaasa admi nist ra tiiv s e rän de kom p o nen di os a t äht su s e vä he ne mi ne St a li ni sur ma jä rel ning represseeritud põlisrahvastiku tagasirände ammendumine. Sisserändevoo viis uuele tõusule Eesti rändetagamaa hüppeline avardumine aastate teisel poolel. Tagamaa laienes Nõukogude Liidu lõuna- ja idapiirkondade, Volgamaa, Põhja-Kaukaasia ja Kesk-Aasia suunas, kus rändepotentsiaal püsis esialgu kõrge. Sel le tulemusena jäid rän de vood suh te li selt suureks veel aas ta tel gi. 56 RAHVASTIKUARENGU KAJASTUMINE 21. SAJANDI ÜHISKONNAS

57 1980. aastad tõid kaasa rände uue langustrendi, kooskõlas rändepotentsiaali alanemisega nüüd juba ka laienenud tagamaal. Euroopa võrdlusperspektiivis äratab tä he le pa nu Eesti üli suur rän de käive. Andmed näitavad, et vaid ligikaudu iga seitsmes sissesõitnu jäi Eestisse pidama, üle jää nud kuus on va rem või hil jem lah ku nud. Rän de käibe kogumaht aastail ulatub 3,04 miljoni inimeseni kahesajatuhandelise rändeiibe juures, kusjuures ei tohi unustada, et selles arvus ei kajastu sõjaväeterritooriume puudutav liikumine. Niisuguse rändekäibe poolest oli Eesti võrreldav Kaug-Ida ja Siberi koloniaalpiirkondadega ega mahu kuidagi isegi Euroopa suuremate immigratsioonimaade, näiteks Šveitsi, Rootsi või Saksamaa konteksti. isikut Eesti rahvusvaheline ränne aastail Rändekäibe kogumaht aastail ula tus 3,04 mil joni ini meseni, kusjuures vaid iga seits mes sis sesõitnu jäi Eestisse pi dama, üle jäänud kuus on va rem või hil jem lahkunud Sisseränne Väljaränne Eesti rahvastiku- ja ühiskonnaarengu seisukohalt on sõjajärgsete rändeprotsesside kõige olulisemaks tulemuseks arvuka välispäritolu rahvastiku kujunemine. Et demograafilise ülemineku lõpulejõudmisel asendub emigratsioon kõikjal immigratsiooniga, seevõrra on välispäritolu rahvastik kasvanud 20. sajandi teisel poolel kiirelt kogu Euroopas ja selles mõttes on Eesti rändeareng üldiselt võetuna tüüpiline. Ent lõpptulemusena siin kujunenud välissündinud rahvastiku suhtarv on Euroopa maade hulgas rekordiline. Juba välissündinutegi osa kaa lult, mis aastal oli 26,3 prot sen ti, on Ees ti rekordihoidja nii Euroo pa rii ki de seas kui ka en di se Nõukogude Liidu raa mis ti kus, aga na gu eespool öeldud, tõstab teise põlvkonna lisamine välispäritolu rahvastiku osakaalu veel kümne protsendipunkti võrra. Ja kuigi jutuks olnud kõrge rändeintensiivsuse perioodist lahutab meid juba rohkem kui kümnend, toimivad mineviku rändeprotsessid jätkuvalt edasi ning Ees tis on üs na ras ke lei da vald kon da, mi da see mõ ju ot se selt või kaud selt ei puudutaks. Põlisus ja ränne 57

58 Peapõhjus, miks Eesti välispäritolu ja põlisrahvastikku eristada, seisneb asjaolus, et nende de mo graa fi li ne taaste eris tub süs teem selt teineteisest. Ühelt poolt on selle põhjuseks Eesti ja rändetagamaa rahvastikuarengu ajastuserisus, mille algus jääb kahe ja poole sajandi tagusesse minevikku. Nagu eelnevast teada, näitavad Eesti ja Venemaa üht suuremat kui mitte kõige suuremat vahet naaberrahvaste rahvastikuarengu ajastuses ja see ulatub ligikaudu poole sajandini. Teisalt tingib immigrantrahvastiku demograafilise eristumise muidugi tavapärane rände poolt kujundatud vanuskoostis. Põhjustest sõltumata on Eesti põlisja välispäritolu rahvastik olnud püsivalt eripärased kogu sõjajärgse perioodi vältel. Varasemate käsitluste põhjal võib kinnitada, et see avaldub pea kõigis rahvastikuprotsessides. Mitmel puhul on tegu lausa vastandlike trendidega, mis kogurahvastiku tasandil on üksteist summutanud eeskätt seetõttu, et suurusjärgu poolest on Eesti välispäritolu ja põlisrahvastik täiesti võr rel da vad. Eesti välispäritolu rahvastiku vanuskoostis Joonisel on eral di väl ja toodud vä lissündinud ja immigrantrahvastiku tei ne põlv kond, võrd luseks on ku jutatud ka rah vusva helise de finitsiooni kohaste vä hemusrah vuste arv. Selgelt eristub sis serännanute va nuskoos tise tüü piline eba ühtlus, mis aval dub jär jestikuste rah vas tikupõlvkon dade arvukuse mit mekord ses eri suses. Üs na ootus pära selt peegeldab kõ nealune mus ter üld joontes Ve ne Fö derat siooni rah vas tiku va nuskoos tist, mil le eba tasasusi on või mendanud rän delained. inimest Välissündinud Välispäritolu rahvastiku teine põlvkond Vähemusrahvused Üldisemast mõjust alustades tuleb rõhutada, et just välispäritolu rahvastik on hoidnud Eesti rahvaarvu kasvu ebatüüpiliselt kõrgel tasemel läbi kogu sõjajärgse aja taasiseseisvumiseni välja. Seejuures on rändeiibe otsene mõju olnud enamasti väiksem kui sisserände rahvaarvu kasvatav kaudne mõju. Nimelt on sisserännanutel põlisrahvastikuga võrreldes alati noor vanuskoostis. Kõige muu 58 RAHVASTIKUARENGU KAJASTUMINE 21. SAJANDI ÜHISKONNAS

59 kõrval tähendab see kõrget sünnitusealiste naiste osakaalu ja kõrgeid sündimuse üldnäitajaid. Suremuse üldnäitajad seevastu on aasta jooksul tavapärasest hoopis madalamad. Niiviisi võib kogu sõjajärgse rahvaarvu kasvu omistada välispäritolu rahvastikule, mis pealegi on korvanud ka põlisrahvastiku arvulise vähenemise alates aastatest. Kokkuvõttes seletab just välispäritolu rahvastiku tugev mõ ju es ma pil gul kum ma li se as ja olu 20. sajandi viimasel veerandil on Eestit võrreldava demograafilise arengujärguga riikide taustal iseloomustanud suur rahvaarvu kasv. Immigrantrahvastiku vanuskoostise tähtis tunnusjoon esialgne nooruslikkus on äärmiselt tugevalt mõjutanud Eesti kogurahvastiku vananemistrendi. Mittepõlisrahvastiku hoogne kasv peatas kogurahvastiku vananemise ligikaudu pooleks sajandiks ja näiteks rahvastiku mediaanvanus, üks kahest rahvastikuvananemise enamkasutatavast üldnäitajast, püsis kuni aasta rahvaloenduseni koguni allpool aasta taset. Põlisrahvastiku vananemisprotsess muidugi ei peatunud, vaid tõrjuti lihtsalt tagaplaanile. Muu hulgas varjutas immigrantrahvastiku kasv peaaegu märkamatuks põlisrahvastiku arvukaima sünnipõlvkonna (sündinud aastail) eluõhtu, mis tavaoludes märgib rahvastikuvananemise kõrgpunkti. Ruumilisest vaatenurgast iseloomustab välispäritolu rahvastikku, sarnaselt teistele Euroopa immigratsiooniriikidele, väga ebaühtlane paiknemine. Nõnda on üle 90 protsendi välispäritolu rahvastikust koondunud linnadesse, kusjuures seni ei ole märgata selle suundumuse nõrgenemist. Eesti asustussüsteemi arengus põhjustas sisseränne urbaniseerumislaine ainulaadse kordumise, mille arvestamiseta pole lootust Eesti linnastumisprotsessi mõista. Väärib rõhutamist, et teine linnastumislaine ei jaotunud esimese laine poolt kujundatud asustussüsteemis ühtlaselt, vaid valdav osa sellest kanaliseerus suhteliselt väikesearvulisse asularühma. Maakondlikult olid eelistatud Harju- ja Ida-Virumaa, asula tasandil mängis tähtsat rolli sõjaväeterritooriumi lähedus. Nimetatud selektiivsuse tulemusena muutus mittepõlisrahvastik mitmes Eesti linnas tooniandvaks enamuseks, kohati põlisrahvastikku välja tõrjudes. Kõnealusel ümberrahvastumisel aitas teostuda rände administratiivne regulatsioonimehhanism sissekirjutuse näol: Nõukogude Liidus sanktsioneeris elukohavahetust eriline lubatäht ehk propiska. Selle aastatel N Liidus välja arendatud ja pärast Teist maailmasõda Eestis rakendatud süsteemi peaeesmärgiks oli inimeste liikumise politseiline kontrollimine. Vahemärkuse korras on huvitav tõdeda, et teise urbaniseerumislaine sihtpiirkondade hulka ei kuulunud ükski eestivenelaste põlisalale jääv linnasula, kuigi rahvus- ja keelekeskkonna läheduse tõttu võinuks seda eeldada. Üldisemas plaanis seostub just välispäritolu rahvastiku paiknemisega Eesti asustussüsteemi proportsioonide nihestatus ja regionaalse ebaühtluse tekkimine. Põlisus ja ränne 59

60 Välispäritolu rahvastiku erijooned laienevad enamikku rahvastiku- ja ühiskonnaarengu valdkondadesse. Majandusülemineku kontekstis tuleb kindlasti mär ki da sis s erännanute ko ondumist mitmesugustess e tegevusva ld konda des s e, mis teenisid endise suurriigi majanduslikke ja poliitilisi sihte. Olude teisenemisel on see ootuspäraselt tekitanud kohanemisprobleeme, mida on võimendanud liigkitsalt spetsialiseeritud kutseoskused, sotsiaalsete võrgustike piiratus ja muud seesugused tegurid. Eluaseme- ja rahvastikuteabe enam kui poolsajandilise lahususoleku tõttu polnud kuni viimase ajani teada põlis- ja välispäritolu rahvastiku eluasemeolude süstemaatiline erisus. Täna teame, et muu hulgas paistab Eesti immigrantrahvastik Euroopa sisserännumaade taustal üsna tavatult silma eluaseme keskmisest tublisti kõrgema mugavusastme poolest, mille taga peitub eelmainitud paiknemisiseärasuste kõrval migrante soosinud korterijaotusmehhanism. Sarnaselt teiste maadega on Eestis kinnitust leidnud sisserännanute suurem kuriteokalduvus, mis hälbiva käitumise uurijate hulgas on üldteada ja tingitud juurtetusest, sotsiaalsete võrgustike ahtusest jms teguritest. Eriti märgatavat erisust põlisrahvastikuga võrreldes on täheldatud isikuvastaste vägivallakuritegude toimepanemisel. Märkimisväärseid erisusi võib samuti leida immigrantrahvastiku suremuses ja haigestumuses, mille üheks väljenduseks on aastaid tagasi alguse saanud ja hiljaaegu epideemia ulatuse omandanud aidsi levik. Eesti välissündinud rahvastiku päritolumaa Päritolumaalt on immigrandid kaasa saa nud kom bed, väärtushinnangud ja hoiakud, mil lel põ hineb suur osa inim va jadusi. Lähi-Venemaa 25,8% Muu 1,3% Baltimaad 2,4% Taga-Kaukaasia 1,3% Kesk-Aasia 3,4% Valgevene 6,2% Ukraina 11,4% Venemaa 48,1% 60 RAHVASTIKUARENGU KAJASTUMINE 21. SAJANDI ÜHISKONNAS

61 Taastearengu seisukohalt kujutab välispäritolu rahvastik endast paratamatult mar gi naal set näh tust aja jook sul see kas põlistub (nõnda kujunebki vähemusrahvus) või lahkub, rännates tagasi kodumaale või edasi kolmandatesse riikidesse. Kuigi isikutasandil on ühel või teisel määral esindatud kõik nimetatud kolm tulevikuteed, pole rahvastikurühma tasandil eri mudelite realiseerumine kaugelt ki võrd se tõe näo su se ga, pea le gi võib areng ka ühe ja sa ma mu de li raa mes kulgeda oma tulemuse ja ajastuse poolest küllalt erilaadselt. Eesti puhul viitab kogu olemasolev teave tõsiasjale, et välispäritolu rahvastiku tagasirände tõenäosus on möödunud kümnendi vältel kahanenud üsna minimaalseks, sedasama tõendavad ka reaalsed rändevood. Teisisõnu peab Eesti arvestama sisserände tagajärjel ka hestunud rahvastiku pil di eda si kan du mi se ga küllalt kaugesse tulevikku, lähi- ja keskpikas perspektiivis võib põlis- ja immigrantrahvastiku eristumine mõnes valdkonnas koguni süveneda. Taolise tendentsi fooniks on muidugi ühiskonna üldise mitmekesisuse (taas)tekkimine ja hüppeline kasv pärast erisusi tasalülitanud režiimist vabanemist. Põlistumis- ehk lõimumisprotsessi on pärs si nud ühelt poolt välispäritolu rahvastiku erakordselt kõrge suhtarv, eriti selektiivse sisserände käigus kujunenud kontsentratsioonialadel, teisalt aga maa põlisrahvastiku taastepotentsiaali sõlteajast pärit nõrgestatus. Rahvastikuarengu vaatenurgast on põlistumise aeglase ede nemise kindlaks märgiks immigrantide teise põlvkonna käitumiserisuse säilimine põlisrahvastikuga võrreldes, kasinast kee le os ku sest ja vähesest naturaliseerimisest pereplaanimisviisi de ni välja. Põlistumisprotsessi käsitlemis el tuleb omaette tõsiasjana arvest ada välisp ä- ritolu rahvastiku enda tähelepanuväärset etnilist, keelelist ja usulist heterogeensust, mille aluseks on mitmekesine päritolugeograafia. Kuigi esmapilgul oleks loomupärane eeldada, et enamik immigrante pärineb lähipiirkonnist, on Eestiga ajaloolistes sidemetes olnud Venemaa naaberaladelt tegelikult pärit vaid neljandik välissündinuid. Transiitmigrante kõrvale jättes puuduvad immigrantide hulgas praktiliselt sisserändajad teistest Balti riikidest, igatahes on Kesk-Aasiast ja Taga-Kaukaasiast pärit immigrantide suhtarv hoopis suurem. Taolise ulatusliku heterogeensuse põhjuseks tuleb pidada eelnevalt mainitud rändetagamaa laienemist aastatel. Etnilise enesemääratluse poolest on välispäritolu rahvastiku hulgas kokku esindatud ligikaudu 120 rahvusrühma, keeleliselt on asjaomane kirevus pisut väiksem, ulatudes 80 emakeeleni. Kaheldamatult on ka Eestisse asunud immigrandid, sarnaselt mis tahes Euroopa riigi vastava rahvastikuosaga, saanud kaasa sünnipaiga ja vanemate sotsiaalkultuurilise keskkonna, kombed, väärtushinnangud ja hoiakud, millel põhineb suur osa inimvajadusi. Kultuurilt ja käitumiselt üs na eri laad sed või vad ol la ju ba Ar han gels kist ja Ast ra ha nist pärit venelasedki, rääkimata islamiusulistest tatarlastest või Kesk- Aasia, Volgamaa ning Taga-Kaukaasia rahvastest. Põlisus ja ränne 61

62 Vaagides eelneva taustal Eesti institutsioonide tegevust taasiseseisvumisest möödunud aja vältel, tuleb möönda, et rahvastiku põlisusest ja taastearengu kahestatusest pole seni suuremat hoolitud. Kuigi integratsioonialasest ettevõtlikkusest pole iseenesest puudu ja sellealastele programmidele kulub omajagu nii Eesti enda ressursse kui lahkete doonorriikide abi, on metodoloogilise aluse vildakus tulemuse juba ette ära määranud. Valitsevaid seisukohti iseloomustab omalaadne topeltviga. Esiteks asendatakse rahvastiku põlisusel baseeruv jaotus rahvuserisusega, tüüpiliselt eestlaste ja muulaste, mõnevõrra harvemini ka eestlaste ja venelaste või venekeelse elanikkonna vahel. Arvuliselt ei pruugi vildakus silma paistagi, kuid jäme me to d o l o o g i li ne ek si tus lä heb lah ti sealt maalt, kus põlis- ja immigrantrahvastiku vahelisi erisusi asutakse käsitlema rahvuserisusena. Seda eksitust on vahest kõige lihtsam demonstreerida Eestis asuva vene vähe mus rah vu se eestivenelaste näitel. Eestivenelaste eristumine samast rahvus est sis s e rän da ja test on tu ge v : li s aks ees ti kee le os ku s e mi tu kor da kõr ge ma le t a s e me le ja pra kt ilis elt s ajaprots endilis ele E est i kodakondsus ele vä lj endub s e e näiteks ka täiesti erinevas sündimustrendis või eluasemekoostises, võrreldes sisserännanud venelastega. Vahepõikena on siinkohal huvitav märkida, et eluaseme poolest on Eesti enam kui kahesaja omavalitsusüksuse seas nõukogulaadsest korraldusest üheks kõige puutumatumaks jäänud just Raja vald eestivenelaste ajaloolisel asualal. Osundatud topeltvea teiseks pooleks on välispäritolu rahvastiku seesmise he te ro geen su s e ignore er imine ja immigrant ide käsitlemine ü hts e s o otsiumina integratsioonipoliitika teostamisel. Asi ei oleks veel hull, kui tegu oleks pelgalt riigiaparaadi siseküsimusega. Temaatika aga seostub paraku inimõigustega ning asub rahvusvaheliste organisatsioonide teravdatud huvikeskmes. Eesti-vastaseks kriitikaks on kasutatud nii ÜRO kui Euroopa Nõukogu tribüüni, OSCE missioonist rääkimata. Kõige selle põhjuseks on viidatud topeltviga, teisisõnu riigiaparaadi enda poolt segi aetud rah vus ja põlisus. Välispäritolu rahvastiku kõrge suhtarvu kõrval on niisiis tähenduslik selle rühma sotsiaalarengu süsteemne erisus põlisrahvastikuga võrreldes. Sageli kujutab Eesti kogurahvastik pigem statistilist summat kahe, suurusjärgult teineteisega võrreldava rahvastiku eripalgeliselt kulgevatest protsessidest. Kõik seni läbi viidud riigiuuringud on aga süvendanud arusaama, et enamiku sotsiaalprotsesside puhul on otsustava tähtsusega just põlisustunnus. Selles valguses on endisest ühiskonnast pärit muulaste kontseptsioonile tuginev nn integratsioonipoliitika pinnapealne. Pikaajaline sisuline tegevuskava ja vastav sihiteadlik riigipoliitika, mis püüdleks tagasi Eesti rahvastiku taastearengulisele terviklikkusele, alles ootab kujundamist. 62 RAHVASTIKUARENGU KAJASTUMINE 21. SAJANDI ÜHISKONNAS

63 5.2. Rahvastikuvananemine Enam kui poolteist sajandit tagasi Euroopas alanud rahvastikuvananemine on tänaseks jõudnud järku, kus see on väljunud teaduskäsitluse raamest ja tõusnud ühiskonna laiemasse huviorbiiti. Maailma eri paigus on rahvastikuvananemine jõudnud küll erineva tasemeni, ent lõppkokkuvõttes seab see kõigi rahvaste ette üsna sarnased probleemid. Tegemist on põhjapaneva protsessiga, mis ühendab kolme aastasada: ühiskonna ette seatav sotsiaalse elukorralduse muutmine jääb peamiselt 21. sajandisse, rahvastikuvananemise otsene põhjus ise pärineb aga eelmisest ja sügavam aluspõhjus koguni üle-eelmisest sajandist. Rahvastikuvananemine pole pelgalt vanusrühmade kvantitatiivse vahekorra muutus, vaid demograafilise ülemineku tulemprotsess, mille käigus teiseneb põhimõtteliselt ja pöördumatult kogu ühiskond. Rahvastikuteadlased on tõdenud, et vananemise näol on tegu ühiskonna progressiga, võimalik, et suurimaga ajaloos. Uued võimalused ei avane aga iseenesest, vaid tuleb ühiskonna teenistusse sobitada välja tuleb töötada vananemispoliitika. Vanurrahvastikule suunatud sotsiaal- ja rahvastikupoliitika ehk lühidalt vanuripoliitika on juba enam kui sajand vana, vähemasti üksikute elementide mõttes, nagu näiteks pensioni sisseviimine. Teisisõnu vanuripoliitikat hakati kujundama vaid mõni kümnend pärast vananemisprotsessi käivitumist ja tänaseks on see läbi teinud soliidse arengu. Demograafiliselt arenenud maades jõuti aga mõnda aega tagasi seisukohale, et rahvastikuvananemine loob vajaduse veel teise, mõneti hoopis mitmeplaanilisema sotsiaal- ja rahvastikupoliitika järele, mida ongi hakatud nimetama vananemispoliitikaks. Vananemispoliitika eesmärk on suunata ühiskonnakorraldust nii, et paratamatu ja pöördumatu rahvastikuvananemine ei pärsiks arengut, vaid vastupidi tooks kasutusse uued arenguressursid. Tuleb tõdeda, et kui vananemisprotsess on paratamatu, siis edukas vananemispoliitika pole sugugi kindel asi ning saamatutele rahvastele ja riikidele saab rahvastikuvananemine suureks väljakutseks. Vananemispoliitika on niisiis noor tegevusvaldkond ka demograafiliselt arenenud ja rikastes riikides. Pole siin ju tegemist niivõrd mingite üksikute meetmete rakendamisega, vaid ühiskonna kui terviku sihipärase kohandamisega uutele oludele. Eelkõige tähendab see rahvastikukeskset lähenemist ühiskonna poolt teostatava poliitika kõigile olulistele suundadele, üheks võtmeküsimuseks kujuneb kindlasti majandussihtide allutamine inimarengu eesmärkidele. Euroopa rikkad riigid on kogenud, et vanuripoliitika on väga kulukas. Tänaseks on selge, et vaatamata pidevale maksukoormuse tõusule hakkab pensioni reaalväärtus järgnevatel aastakümnetel vähenema kõigis heaoluriikides. Eesti on demograafilise arengu seisukohalt nende maadega sarnases arengu- Rahvastikuvananemine 63

64 faasis, ent kuulub majanduse vaatevinklist pigem arengumaade hulka. Selline kombinatsioon arenenud rahvastik ja mahajäänud majandus on maailmas peaaegu unikaalne, sellest tulenev konkurents olemasolevate ressursside pärast aga eriti tugev. Muu hulgas jätab see hoopis vähem võimalusi ka traditsiooniliseks vanuripoliitikaks. Võib-olla on kõnealune ebakõla üks olulisemaid Eestit tabanud Nõukogude okupatsiooni tahke üldse, aga kindlasti avaldub see probleem oma täies jõus 21. sajandil. Kui kehvapoolsest vanuripoliitikast annab sageli teada vastava sihtrühma nurin, siis nõrga vananemispoliitika tõttu langeb kogu ühiskonna efektiivsus. Probleemi tunnetavad kõik, aga konkreetset häda nagu polekski ja keegi ei oska osutada konkreetsetele lahendustele. See on võimalik üksnes tõsisele andmeanalüüsile tuginedes, kusjuures tõsidus ei tähenda siin pelgalt teaduslikkust, vaid oskust välja tuua, kuidas põlvkonnad järjestikuseid elufaase läbivad ja omavahel põimuvad. Tegu on niisiis mitte hetke, vaid hoopis pikemat ajavahemikku (kahte-kolme põlvkonda) hõlmava analüüsiga ja ka vananemispoliitika peaks olema suunatud pikema aja peale ette. Esimene tõsine samm riigi vananemispoliitika väljatöötamisel on sedalaadi keerukat ühiskonnaanalüüsi võimaldava erinevaid elufaase ja põlvkondade seoseid hõlmava andmestiku loomine. Vananemispoliitika mittetoimimise puhul pakutakse sageli lahenduseks inimeste (tööjõu) sissetoomist, mille kaudu püütakse säilitada ühiskonna senist struktuuri. Selles nähakse justkui alternatiivi rahvastikuvananemisele. Ometigi on Eesti enese kogemuse näitel ilmne, et niisugune lahendus ei toimi sisserännanud rahvastiku osakaal on Eestis juba praegu väga suur, aga rahvastikuvananemine pole seepärast sugugi aeglasem, vaid vastuoksa Euroopa kiireim. Vananemispoliitika tähendab täiesti vastupidist mõtteviisi uue rahvastikustruktuuri kohase ühiskonna ja majanduse ülesehitamist. See nõuab selliste esmapilgul erinevatena tunduvate valdkondade nagu pensioni-, tervise-, elamu-, maksu-, transpordi-, info-, regionaal-, sotsiaalteenuste-, sotsiaalkaitse- jms poliitika integreerimist üheks tervikuks. Muidugi jääb nende valdkondade igapäevakorraldus vastavate ametkondade juurde, aga põhimõttelised sihid peavad vastama rahvastikuarengu vajadustele. Eesti kogurahvastiku vanuskoostises leidsid suuremad muutused aset juba 19. sa jan di tei sel ja 20. sa jan di esi me sel poo lel. Sel ajal valitses Baltoskandias ja üldse kõigi kümmekonna demograafiliselt enamarenenud rahva seas sarnane põhisuundumus tõusis rahvastiku keskmine vanus ja kasvas vanuriosakaal. Eestis katkestas tüüpilise arengu Teise maailmasõja järgne suur sisseränne. Viimase tõttu on Eestis rahvastikuvananemise alusprotsessid viimase poolsajandi jooksul sageli üksteist tasandanud ning kogurahvastiku vanuskoostise teise- 64 RAHVASTIKUARENGU KAJASTUMINE 21. SAJANDI ÜHISKONNAS

65 nemine demograafilise ülemineku käigus oli esialgu tavapärasest väiksemgi. Ilma selle tasandava toimeta oleks rahvastiku traditsioonilise taastetüübi asendumine modernsega toonud kaasa suuremaid nihkeid rahvastiku vanuskoostises, na gu demograafiliselt sarnased rahvad on seda ko ge nud. Rahvastiku kol me suu re va nusrühma osa tähtsuse dü naamika ja keskmine vanus Eestis loendusaastatel Loendusaasta Koondvanusrühmad (%) Keskmine vanus ,3 58,6 8,1 23, ,9 58,3 9,8 24, ,5 62,7 11,8 28, ,2 63,2 13,6 31, ,0 60,4 15,6 34, ,7 62,2 15,1 31, ,1 61,2 16,7 33, ,6 62,1 16,3 33, ,3 60,9 16,8 34, ,2 60,8 21,0 37,80 In ten siiv ne siss eränne ning suremusarengu s eis a k hoidsid vanur ios akaalu Eestis küllaltki stabiilse ligikaudu neli kümnendit, kuni aastateni. Väga kitsas piiris toimunud vanuriosakaalu liikumine on kaheldamatult taas üks Eesti demograafilise arengu tähelepanuvääriv omapära, mille poolest Euroopa maade ja rah vas te seas teist võr rel da vat näi det po le. Ometi taastus Eestis hiljuti vananemisprotsess ja selle tulemusena on Ees ti küllalt lähedases tulevikus rah vastikuvananemise poolest järele jõudmas võrreldava demograafilise arenguga rahvas te le. Veelgi enam lõppkokkuvõttes just selle suure sisserände tõttu käib rahvastikuvananemine Eestis rekordilise tempoga, sest eelkõige esimese sõjajärgse immigrandipõlvkonna jõudmine vanuriikka aastatel andis muude teguri te kõrval Eesti rahvastikuvananemisele eriti järsu tõuke. Küm nend Rahvastikuvananemine 65

66 on kujunenud läbi aegade kõige intensiivsemaks vananemisperioodiks. Euroopas pole teist sedavõrd hüppelise vananemisarenguga maad kui Eesti. Hüppeline rahvastikuvananemine on põhjustanud veel ühe Eesti omapära, milleks on kolmanda aastatuhande algusesse koonduv liigvananemise ajajärk, mille jooksul realiseerub sisserände poolt kuhjatud vananemispotentsiaal. Tuleb tähele panna, et see liigvananemine leiab aset tingimustes, kus nii kogu- kui tööealise rahvastiku iive on negatiivne. Seejuures polegi probleem niivõrd maksubaasis, kui leibkonnakoostise teisenemises, mille tagajärjel inimeste perekondlik toimetulekukorraldus võtab uue ilme. Veel tasub meenutada järsku jõnksu rahvastiku terviseseisundis aastatel, mis teeb keeruliseks terviseprognoosid, eriti sajandivahetuse suurearvulise vanurikohordi kohta. Nii näiteks võib meeste keskmine eelseisev pensioniea pikkus varieeruda koguni kaks korda, sõltuvalt sellest, kas rahvastiku terviseseisund paraneb käsikäes teiste Euroopa rahvastega või säilitab senise ilme. Niisiis avaldub Eesti rahvastiku kahestumine põlis- ja välispäritolu rahvastikuks rahvastikuvananemise üldises käigus. Ent sellega nimetatud kahestumise mõju ei piirdu. On selge, et välispäritolu rahvastiku vanuripõlvkonnad erinevad põlisrahvastikust nii oma vajaduste kui toimetulekuvõimaluste poolest. Eriti tähelepanuväärne on nende teistsugune leibkonna- ja perekonnakoostis. Nõnda seisab Eesti ühiskonna ees dilemma kas viia ellu ühtset vanuripoliitikat või poliitika diferentseerida. Esimesel juhul tuleb eirata tegelikult mõlema vanurrahvastiku erivajadusi, teisel aga kanda hoopis suuremaid kulusid. Väärib meeldetuletamist, et välispäritolu rahvastik pole kaugeltki homogeenne, mistõttu diferentseerimisvajadus ei lõpe vanuripoliitika kahestamisega. Seni on Eesti sotsiaal- ja rahvastikupoliitika üldse ning vanuripoliitika sealhulgas põlisustunnust lausa ignoreerinud. Selle põhimõtte jätkamine tõstab tublisti sotsiaalseid pingeid ning sotsiaalpoliitiliselt pinnalt võrsuvate väljaastumiste tõenäosust, mis paratamatult kipuvad võtma rahvuspoliitilise vastasseisu vormi. Kõike seda isegi siis, kui rakendatavale poliitikale polegi homme ette heita muud kui ebapiisavat paindlikkust, st kõik vananemis- ja vanuripoliitika majandus- ja juriidilisse baasi puutuvad jms küsimused on leidnud eduka lahenduse. Teiselt poolt loob vanurrahvastiku põlisuse ignoreerimine hea pinnase ainelise heaolu kiirele diferentseerumisele ja teatud vanurirühmade vaesumisele. Nii võib käsikäes vanurrahvastiku keskmise elujärje paranemisega tõusta üheaegselt vajadus toimetulekuabi järele. Veel olulisem on rahvastikuvananemise mõju ühiskonna sotsiaalelu korraldusele. Asetleidvate muutuste tulemuseks on ju omalaadse kolmanda elufaasi ehk paarikümnele eluaastale läheneva eluetapi esiletõus rahvastikus. Teise ilme 66 RAHVASTIKUARENGU KAJASTUMINE 21. SAJANDI ÜHISKONNAS

67 saab rahvastiku üldine perekonna- ja leibkonnakoostis, töö ja tarbimise vahekord ühiskonnas, tööjätu sotsiaalne tähendus, rahvastiku geneetiline ja tervisestruktuur jms. Eriti jõuliselt teiseneb seejuures vanurrahvastiku leibkonna- ja perekonnakoostis. Eesti eripärana rõhutab kõnealust muutust veel omakorda välispäritolu rahvastiku kõrge osakaal, meeste ja naiste keskmise eluea ebanormaalne vahe ning sõja ja repressioonide edasikandunud mõju. Tegus vananemis- ja vanuripoliitika arvestab reeglina vanurrahvastiku leibkonnakoostist vähemalt kogemuslikult, kui küsimuse teoreetilised alused pole piisavalt hästi läbi töötatud. Sel juhul aga võib probleemiks kujuneda periood, mil leibkonnakoostis suuresti muutub, sest siis pole varasemast kogemusest suurt kasu. Just sellise ajajärgu toob kaasa Eesti lähitulevik. Muidugi on mõistlik arvestada leibkonna- ja perekonnakoostise täisskaalat, aga eriti üksielavat vanur- ja vanavanurrahvastikku. Lihtsustades tähendab nende sotsiaalse sidususe ja ainelise toimetuleku tagamine kaks korda suuremat kulu mitmepõlvkonnalises leibkonnas elava vanurrahvastikuga võrreldes. Teisisõnu, kui ainelised vahendid on ühesuured, jääb üksielava vanuri elustandard kaks korda madalamaks kui tema eakaaslasel, kes elab mitmepõlvelises leibkonnas. Vananemispoliitiline valik tuleks sedavõrd suurt erisust arvestades langetada teadlikult. Mitmed rikkad maad pole suutnud tagada vanurrahvastiku sotsiaalset sidusust ja toimetulekut nende tavapärases leibkonnas, vaid selleks on välja arendatud asutusleibkondade süsteem. Seda hoolimata üldisest seisukohast, et ka kõrvalist abi vajav vanur peaks saama soovi korral elada oma kodus või vähemalt võimalikult lähedases keskkonnas. Eestile iseloomulik varane lesestumine, kõrge lahutumus, välispäritolu rahvastiku arvukus, säästude kadumine rubla hüperinflatsiooni ajal, kesised eluasemetingimused jms viitavad, et demograafiliselt sarnases arenguetapis olevate maadega võrreldes on meil vajadus asutusleibkondade järele pigem suurem. Tegelikult on Eestis asutusleibkondi mitu korda vähem, aga vaevalt on tegemist Eesti vananemispoliitilise valikuga. Pealegi puudub Eestis asutusleibkondade tarvilik mitmekesisus, sealhulgas lühiajalist või osapäevast abi pakkuvad vormid. Eesti majandusreform on olnud mõnevõrra radikaalsem kui teistes üleminekumajandusega Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Majandusstruktuuri teisenemise seisukohalt on läbi käidud pikk tee, mis on tähendanud paljude endiste töökohtade kaotamist. Märkimisväärselt ja kiiresti on seejuures kahanenud traditsiooniliselt tugev põllumajandus. Ometi pole majandusprotsessidega kaasnenud kõrget tööpuudust, pigem on see naabritest madalamal tasemel. Peamine põhjus on tähelepanuväärselt kõrge tööjätuvanus enne majandusreformi, mis võimaldas suure osa vabastatud tööjõust suunata pensionile, mitte tööturule. Tänaseks on ametlik ja tegelik tööjätuvanus ligikaudu võrdsustunud ning endi- Rahvastikuvananemine 67

68 sele lahendusele enam loota ei saa. Kui riik soovib rahvastikuvananemise ajastul vältida kiiret töötuse kasvu, tuleb välja töötada uus tööpoliitika, milles on tähtis roll vanurihõivel. Peegeldub ju sama protsessi teine külg vanurrahvastiku majandusseisundis, täpsemini mitmete sissetulekuallikate kokkukuivamises. Sõltuvus pensionist on enam kui kahekordistunud, mistõttu tähtsustuvad üha enam selle suurus ja saamistingimused. Riiki ootab ees arvatavalt mitu pensioniseaduse eelnõu ja oleks hea, kui suudetakse ühitada pikaaegselt toimivad põhimõtted ajutistega, mis reguleerivad nende põlvkondade pensionilejäämist, kes on poole või üle selle oma töökarjäärist juba läbinud. See polegi nii lihtne, pealegi muudab asja keerulisemaks säästude nullimine majandusülemineku käigus, mis tollase vanurrahvastiku kõrval puudutas pea sama valusalt vanurieelses eas rahvastikku. Kõige selle juures tuleb muidugi arvestada, et koos keskmise eluea pikenemisega kasvab ka pensioniea pikkus, mille taustal poliitikute soov säilitada või isegi langetada maksukoormust ei ole kooskõlas sooviga ajada tegusat vananemispoliitikat. Vanurrahvastiku majandustegevuse ja sissetulekuga seonduvaid probleeme on siiski lihtsam lahendada, kui tagada kolmanda elufaasi rahvastiku sotsiaalne sidusus. Vähemalt niimoodi on asjade üldseis enamikus Põhja- ja Lääne- Euroopa maades. Rahvastikuvananemise ilmselt keskset sõlmprobleemi teravdab Eestis, ühelt poolt, kolmanda elufaasi rahvastiku nõrk väljakujunemine, ja teiselt poolt liigkiire üleminek kolmandast elufaasist neljandasse. Lahendustee valikust sõltumata on tõenäone, et vananemispoliitika mõjutab suuresti demokraatia üldist arengusuunda Eesti ühiskonnas ja kujunevat hariduskorraldust. Samuti teiseneb põlvkondadevaheline pärimiskorraldus. Küllaltki omanäoline on Euroopa kontekstis ka Eesti vanurrahvastiku ränne. Tööjäturände puudumine või väga nõrk ilmnemine peegeldab kaheldamatult kasinaid ainelisi võimalusi, aga võib-olla ka suuremat kodupaigaarmastust. Ometi ei jää elukohavahetus(ed) vanurieas ära, vaid toimuvad Eestis hilisemas eas kui teistes võrreldava demograafilise arenguga maades. Iseenesestmõistetavalt toob ränne eakamas vanuses kaasa suuremaid kohanemisprobleeme, sest vanuse kasvades adaptatsioonivõime langeb. Samavõrra võib probleemiks olla sotsiaalse sidususe tagamine, kui tegemist pole laste/sugulaste leibkonda asumisega. Vanuriränne on Eestis sedavõrd uurimata valdkond, et pole vist sobilikki nõuda asjakohaste vananemispoliitiliste põhimõtete olemasolu. Kui aga eeldada Euroopa heaolumaade arengutrendide nihkumist Eestisse, peaks sellesse valdkonda suhtuma äärmiselt tõsiselt. Pealegi on lühi- ja põlvkonnapaikse rahvastiku omavaheline suhe küllalt oluline tegur, mis kujundab paikkonna arengupotentsiaali ja üldise sotsiaalse keskkonna ehk teisisõnu kannab kohalikku järjepidevust. 68 RAHVASTIKUARENGU KAJASTUMINE 21. SAJANDI ÜHISKONNAS

69 Eesti vanurrahvastiku korteritingimustes avaldub värvikalt aastakümneid viljeldud omanäoline eluasemepoliitika. Vanurrahvastiku eluase on pinnalt suurem ja mugavusastmelt kehvem kui täisealisel rahvastikul ehk teisisõnu see on kõige ebamõistlikum variant võimalikest. Eluaseme suurus võiks ju olla positiivne, ent üksnes siis, kui sissetulek võimaldaks seda korras hoida ja tarvidusel nüüdisajastada. Tegelik olukord on aga selline, et just liigsuurte eluasemekulude tõttu langeb märgatav osa vanurrahvastikust allapoole vaesuspiiri. Samas suunas tõukab ka kesine mugavusaste. Samuti tuleb mugavuste puudust sageli kompenseerida märkimisväärse füüsilise koormusega, mida vanavanurieas inimene enam ei suuda. Läbimõtlemata eluasemekorraldusele lisab värvi asjaolu, et nooremaealised ja eelkõige väikelastega pered elavad tihelioleku tingimustes, mis on kehvemad enne sõda valitsenud keskmisest olukorrast. Eluasemekorraldus saab kaheldamatult olema üks kulukamaid vananemispoliitika osiseid, sest tegemist on väga suure lõhega vajaduse, võib öelda ka Euroopa standardi, ja tegeliku olukorra vahel. Omaette valdkonna eluasemepoliitikas moodustab vanuriasutuste süsteem. Sellest vaatepunktist on Eesti vananemispoliitika ees hulk põhimõttelisi küsimusi, millele on mõneti lihtsam leida vastuseid seetõttu, et nüüdisaegne vanuriasutuste süsteem praktiliselt puudub ja tegemist on ühiskonnakorralduse n-ö puhta lehega. Üks küsimus on vanuriasutuste võrgu regionaalsus, kuivõrd paari järgneva kümnendi jooksul muutub oluliselt vanurrahvastiku paiknemine Eestis. Teine tõsisemat laadi ülesanne on seotud asutusleibkonna sisulise moodustumisega, mida peaks soosima eluaseme suurus, arhitektuur, vanurikooslus jt sedalaadi tegurid. Kindlasti ei tule selle ülesande lahendamisele kasuks ennekõike meditsiinilise teeninduse pakkumine, teisisõnu vaja on koolitada hoopis uute oskustega sotsiaaltöötajaid. Alalise elupaiga ja ajutise viibimiskohana kasutatavate vanuriasutuste omavaheline suhe kerkib tõsisemalt üles kümne-viieteistkümne aasta pärast, kui on suudetud rahuldada elementaarne vajadus. Üldisemas plaanis kaasneb rahvastikuvananemisega depopulatsioon, kõige muu kõrval langeb sel ajajärgul rahva eluruumi hõlmatus. Võimalike arengutena tõusevad päevakorda rahvusterritooriumi geograafiline ahenemine ja asulavõrgu hõrenemine. Ning mis Eestis ja siirdemajanduse tingimustes eriti oluline teisenema peab ruumiline ühiskonnakorraldus. Piirkondlikult on juba toimunud maakondade ümberrivistus: täna keskmisest vanema rahvastikuga maakonnad olid sadakond aastat tagasi tollasest keskmisest nooremad, peatselt saab rahvastikuvananemise lipulaevaks Virumaa. Rahvastikuvananemine 69

70 Kogurahvastiku vananemisprotsessi raames iseloomustavad erinevad, reeglina vastandlikud suundumused ka maa- ja linnarahvastikku. Eesti vanurrahvastik paikneb samm-sammult ümber maa-asulatest linnalistesse. Käesolev ajajärk on selles osas küllalt vastuoluline, sest vanurrahvastiku absoluutarv valdades küll kahaneb, suhtarv aga reeglina tõuseb ja eriti kõrge on vanavanurite osakaal. Maavanurite erivajaduste halb tundmine tühjendab enneaegu nii mõnegi küla ja kahandab valdade arengupotentsiaali. Linnavanuritele on iseloomulikud teist laadi probleemid, oskamatus neid arvestada sünnitab üha enam kodutuid ja kerjuseid. Just vanurrahvastiku ümberpaiknemine tõuseb oluliseks teguriks Eesti asustussüsteemi teisenemisel 21. sajandil. Viimase kulgemine nõuab teedevõrgu ja transpordi, side ja elektrivarustuse, samuti teenindusvõrgu ja palju muu ümberkorraldust, tegelikult uut territooriumi hõlmamise kava tervikuna. Rahvastikuvananemise regionaalne erisus on ühe olulise tegurina mõjutanud Eesti majandusarengu piirkondlikku diferentseerumist. Mitme asjaolu kokkusattumisel on osa valdu ja linnu tänaseks olukorras, kus maksubaas ei võimalda vanuripoliitika läbiviimist ja mingit paranemist pole loota. Lahendus peitub haldusreformis või teatud omavalitsustelt nende kohustuste ülevõtmises. Ka arengupotentsiaali omavate valdade ja linnade puhul on rahvastikukoostisest tulenevad erisused iseseisva eelarve tagamiseks liialt erinevad. Vananemisja vanuripoliitika üks aktuaalne suund on kaheldamatult omavalitsuste majandusvõimaluste ühtlustamine. Rahvastikuvananemine on loomas uut olukorda Eesti idapiiril. Teatavasti on ajalooliselt välja kujunenud ja piisavalt tihe asustus piiri puutumatuse ning pidamise üks efektiivsemaid tagatisi. Piiriala Vene Föderatsiooniga tühjeneb kagus kiiresti, kirdes (Vaivara vallas jm) asendub põlisrahvastik välispäritolu inimestega. Kuigi põlisasustuse järjepidevuse tagamine piirialal on hoopis odavam kui täiendavate vahendite eraldamine tühja piiritsooni kaitsmiseks, on teine tee päris suurel osal piirialadest ilmselt paratamatu, ehkki veel mitte igal pool. Ilmselt moodustab kõnealune probleemistik Eesti vananemispoliitika olulisima julgeolekupoliitilise tahu. Tõsiasi on, et aeglane, aga paratamatu ja pöördumatu rahvastikuvananemine paneb proovile ühiskonna ja tema juhtide perspektiivitunde. Maailm näeb veel kord rahvaste ja riikide ümberrivistumist ning uue julgeolekualase ja majanduspoliitilise tasakaalu kujunemist, kus määravaks saab eaka rahvastiku potentsiaali edukas rakendamine. Kaheldamatult on see väikerahvale šanss, mis võib kujuneda ka katastroofiks. 70 RAHVASTIKUARENGU KAJASTUMINE 21. SAJANDI ÜHISKONNAS

71 6. Inimkeskne ühiskond toetub teabele Poliitilise murrangu järel on Euroopa rahvad istunud ühise laua taga ning valitsusvahelised konverentsid Genfis (1993), Budapestis (1998) ja Strasbourg is (2005) on teadlaskonna tööle toetudes jõudnud ühisele arusaamisele, milles seisnevad Euroopa rahvastikutaaste üldised sõlmprobleemid. Olgu veel kord üle korratud, et nendeks on jätkusuutmatu sündimusareng, kohanemine rahvastikuvananemisega, Lääne- ja Ida-Euroopa tervise- ja suremusarengu ebaühtlus ning välispäritolu rahvastiku kasv ja põlistumisraskused. Kõik need sõlmprobleemid on omased ka Eestile. Endistviisi astub Eesti rahvastikuareng ühte sammu Põhja- ja Lääne-Euroopaga ning sarnasus rahvastikutaastes valitseb ühemõtteliselt erisuste üle. Kui viimaseid otsida, siis leidub neidki, ent mitte niivõrd teistlaadi suundumustes, vaid asjaolus, et samad probleemid on teravamad. Nendest neljast on Eesti tuleviku vaatevinklist kahtlemata keskne välispäritolu rahvastikuga seonduv, mille kohase riigipoliitika edukus või ebaedukus võib osutuda määravaks maa ja rahva saatuses 21. sajandil. Miks Euroopa regioonis alates Lääne-Euroopa heaoluriikidest ning lõpetades Kaukaasia ja Kesk-Aasia üleminekuriikidega on rahvastikuarengu küsimustes õnnestunud üksmeelele jõuda? Pole ju paljudes valdkondades, näiteks majanduses, transpordis või keskkonnakaitses, niisugust kokkulepet saavutatud, rääkimata ühise tegevuskava vastuvõtmisest. Vaevalt saab asja põhjendada sellega, et rahvastiku- ja arengukonverentsidel osalevad väga koostööaltid valitsusliikmed. Üksmeele aluseks on põhjalikud teadmised rahvastikuarengust ja küllalt täpsed prognoosid poolsajandi perspektiivis. Need ongi aidanud esile tuua sõlmküsimused, millega on raske mitte nõustuda, isegi kui need ühele või teisele valitsusele hetkel ei meeldi. Rahvastikuarengu käsitlemisel tuleb teoreetiliste põhitõdede tundmise kõrval rõhutada teabe olemasolu tähtsust. Tarviliku andmestiku loomiseks on tehtud pikka sihikindlat tööd. Lisaks rahvaste ja riikide poolt tehtule algas juba 19. sajandi keskel rahvusvaheline koostöö rahvastikuandmestike ühtlustamiseks. Saja viiekümne aasta jooksul on kokku lepitud andmemetodoloogias alates definitsioonidest kuni üksikute mõõdikute arvutamise meetoditeni nii sündmus-, loendus- kui küsitlusstatistikas. Sellele pikaajalisele koostööle ei suutnud isegi 71

72 raudne eesriie lõppu teha. Muidugi oli eesriidetagune andmekorraldus hoopis nõrgem, ideoloogiliselt kammitsetud ja ebajärjekindel, aga mingit rahvusvahelisele vastanduvat omaette sotsialistlikku rahvastikustatistikat ei suudetud luua, nagu näiteks majanduse ja kultuuri vallas ära tehti. Pigem leiti tollal lahendus selles, et rahvastikustatistika salastati. Kui salastamine kadus ja ligipääs rahvastikuandmetele taastus, siis olemasolev teave isegi juhul, kui tegu oli piskuga osutus põhimõtteliselt ühildatavaks rahvusvahelise standardiga. Samavõrra räägiti ühises mõistesüsteemis. Sellele tegusale alusele toetubki Euroopa koosmeel rahvastikuarengu sõlmküsimustes. Eesti rahvastikutaaste koondnäitajad (sageli lahknevate suundumustega Eesti põlis- ja välispäritolu rahvastik kokku) Ajavahemik Summaarne sündimuskordaja Keskmine sünnieluiga Mehed Naised Rahvastiku keskmine vanus ,40 49,1 55,6 28, ,13 49,7 56,1 29, ,98 52,4 58,8 30, ,97 54,0 60,6 32, ,21 56,7 65,9 32, ,99 63,1 71,0 31, ,95 65,4 73,5 32, ,96 66,1 74,5 33, ,12 65,7 74,7 33, ,04 64,5 74,5 34, ,10 64,4 74,4 33, ,21 65,9 74,9 33, ,65 63,5 74,5 34, ,30 64,4 75,7 36,2 72 INIMKESKNE ÜHISKOND TOETUB TEABELE

73 Ühise arusaama alusena on andmestik sedavõrd keskne, et tuleb paratamatult riivata ka Eesti rahvastikuandmestike olukorda, kuigi see pole raamatu peateema. Muidugi oli Eesti andmekorraldus sõlteajal suurusjärgu võrra või enamgi nõrgem ka võrreldes omariikluse säilitanud raudse eesriide taguste rahvastega (olgu Poola, Ungari või isegi Albaaniaga), rääkimata Euroopa demokraatlikest riikidest. Samavõrra kehva pilti pakkus võrdlus Eesti sõjaeelse rahvastikuteabega. Paraku pole uus iseseisvusaeg selles valdkonnas toonud põhimõttelist paranemist rahvastikuandmete täpsus on jätkuvalt madal, viimase kümnendi andmed pole ei ajas ega ruumis võrreldavad ning sündmus-, loendus- ja küsitlusstatistika ei astu ühte jalga. Hiljuti on koguni leitud, andmekaitsele viitavalt, nagu polekski tarvis või koguni ei tohiks rahvastikuandmeid koguda ja töödelda. Statistikaamet on mõttest kinni haaranud ja aastast puudub meil peamiste rahvastikuprotsesside (isegi sündimuse, suremuse, abiellumuse) kohane üldteave. Rahvusvahelistes väljaannetes ja andmepankades seisab Eesti kohal auk, mille sarnane teadmatus valitses siinmail viimati Põhjasõjaga kaasnenud katku ajal ( ). Muidugi on haldussuutmatus saanud niisugusel kujul teostuda jällegi seetõttu, et rahvastikualane haridus ja teave on Eestis viimase poole sajandi vältel piirdunud kitsa erialainimeste ringiga. Areng inimkeskse ühiskonna poole, kus otsustajad teenivad rahvast, mitte rahvas otsustajaid, tähendab paratamatult seda, et otsused langetatakse kõikide inimrühmade vajadusi silmas pidades. Neid vajadusi saab arvesse võtta siis, kui on olemas piisavalt täpne ja detailne informatsioon. See on peamine põhjus, miks rahvastikukohane teave on 20. sajandi jooksul oma mahus ja täpsuses teinud läbi hüppelise arengu. Nagu eespool nimetatud, on see areng olnud ka tõhusa poliitilise koostöö aluseks Euroopas. Samuti on tegus andmestik ja sellega ümberkäimise oskus pikaajaliste ning küllalt täpsete tulevikusuundumuste selgitamise vahendiks. Taoline tegevus on olnud sedavõrd edukas, et teaduse kõrval on ka riigihalduses asutud väärtustama pikaajalisi sihte ning õpitud neid rakendama lühiajaliste (näiteks ühe valitsemistsükli) sihtide seadmisel. Kõnealune pööre algas Euroopas 20. sajandi viimasel veerandil. Eestis on inimkeskse ühiskonna kujunemise teel n-ö pudelikaelaks kujunenud just andmekorraldusega seonduv, milline olukord on päris ainulaadne. Eesti ühiskonna, riigiaparaadi ja kohaliku omavalitsuse soov vaadata kaugemasse tulevikku tundub olevat tugevam kui andmestiku kandevõime. Loodetavasti aitab käesolev raamat rahvastikualaste teadmiste lünka natukenegi täita, mis annab lootust, et Eesti andmekorraldus tõhustub ja augud andmeridades saavad tulevikus täidetud. Inimkeskne ühiskond toetub teabele 73

74 74 RAHVASTIKUTEOORIA PÕHITÕED

75 Mõisteid Rahvastikuteaduslikke mõisteid väljendatakse sageli nendesamade sõnadega, mida kasutatakse laialdaselt igapäevakeeles, ainult et neile on antud täppisteaduslik tähendus. Kõnealune asjaolu on aga põhjuseks, miks mõni väljend selles raamatus võib tunduda kuidagi väänatud ja sõna taga peituv mõiste jääda tabamata. Väärib rõhutamist, et rahvastikuteaduses on oskussõnavaral pikaajalised traditsioonid. Läbi terminoloogia aastatepikkuse ühtlustamise jõuti ÜRO eestvõttel aastail mitmekeelse demograafiasõnastiku väljaandmiseni ja sedakaudu juba asjaomase keele korrastamiseni laiemas ulatuses. Prantsus- ja ingliskeelne väljaanne tulid trükist aastal ning järgneva paari aastakümne jooksul ilmus sõnastik enamikus suuremates kultuurkeeltes. Nõnda räägivad rahvastikuteadlased ja ametnikud tänapäeval n-ö ühes keeles ning mõistavad üksteist paremini kui mõneski muus valdkonnas. Mõistagi on Mitmekeelne demograafiasõnastik kättesaadav ka eesti keeles. Allpool on toodud valik mõisteid, mis on leidnud kasutamist käesolevas raamatus. abiellumus vt koosellumus, kooselu abielusündimus sündimuse osaprotsess, mille kandjaks on abielurahvastik; vt sündimus, vallassündimus depopulatsioon ehk rahvastikukadu rahvaarvu kahanemine, mille tingib surmade arvu ülekaal sündide arvuga võrreldes elulemus elutabeli näitaja, mis kajastab ellujäänute ehk elulejate arvu põlvkonnas mingi kindla vanuseni jõudmisel; näiteks Eesti aasta elutabeli järgi sureb sündinud poisslapsest 1097 imikueas, st enne 1-aastaseks saamist, elulejate arv vanuses 1 on seega ; vt elutabel elutabel suremuse kui protsessi arvmudel, mis kajastab sünnipõlvkonna arvulist vähenemist elutee vältel Euroopa regioon ÜRO on maailma jaganud viieks regiooniks; Euroopa regiooni kuuluvad 55 riiki, sealhulgas geograafiliselt väljaspool Euroopat asuvad, aga arenenud rahvastikuga ülemeremaad Kanada ja USA Hajnali liin Briti demograafi John Hajnali järgi nime saanud mõtteline joon Peterburist Triesteni, mis jagab Euroopa rahvastiku kaheks, lääne poole Hajnali liini jäävaid rahvaid iseloomustas Euroopa abiellumustüüp, idapoolseid mitte keskmine eluiga elutabeli näitaja, mis kajastab eelseisvate eluaastate keskmist arvu mingis kindlas vanuses; näiteks Eesti aasta elutabeli järgi jääb 60-aastasel meesterahval elada keskmiselt 15,5 eluaastat, sama vanal naisterahval aga 21,2 aastat; vt elutabel; sünnieluiga kohort vt põlvkond kontratseptiiv rasestumisvastane vahend; ÜRO liigitab rasestumisvastased vahendid traditsioonilisteks ja modernseteks, selle klassifikatsiooni kohaselt kuuluvad modernsete hulka steriliseerimine, pillid, emakasisesed vahendid, hormoonkapslid koosellumus rahvastikuprotsess, mis hõlmab koosellu astumist; vt kooselu Mõisteid 75

76 kooselu üldmõiste, mis hõlmab nii traditsioonilist ametlikult registreeritud abielu kui ka uusi kooselu vorme, nagu vabaabielu, külastusabielu, samasooliste kooselu jt kumulatiivsus sündmuste kuhjumine/ladestumine põlvkonna/inimese eluea jooksul Lexise võrk Saksa statistiku Wilhelm Lexise poolt välja töötatud viis, kuidas visualiseerida rahvastikuteaduslikku aja mitmemõõtmelisust ning näidata individuaal- ja kalendaaraja seoseid liigsuremus suremuse järsk tõus sõja, epideemia ja/või nälja tagajärjel traditsioonilise taastetüübi raames, st enne demograafilist üleminekut; tänapäeva kontekstis kasutatakse liigsuremuse mõistet ka rahvastikurühmade erisuste väljatoomiseks, näiteks meeste liigsuremus naiste suhtes, narkomaanide liigsuremus loomulik sündimus sündimus, mille puhul puudub igasugune sündimuskontroll; loomulikku sündimust on hinnatud sündimuskontrolli täielikult eitanud huterriitide näitel; loomuliku sündimuse tasemeks on summaarse sündimuskordaja näit 12,3; vt sündimuskontroll paiksus rahvastikutunnus, mis iseloomustab samas paikkonnas elamise kestust; näiteks sünnipaikne on inimene, kes on elanud järjepidevalt sünnipaigas põlisrahvastik rahvastik, kes elab oma etnokultuurilisel asualal; vrd välispäritolu rahvastik põlistumine lõimumine; välispäritolu rahvastikurühma sarnastumine põlisrahvastikuga kõikide peamiste rahvastikutunnuste lõikes põlisus rahvastikutunnus, mis väljendab kuuluvust põlisrahvastiku hulka põlvkond rahvastikurühm, kes on ühel ja samal ajal läbinud mingi ühelaadse sündmuse; näiteks sünnipõlvkond ehk sünnikohort on rahvastikurühm, kes on sündinud samal ajavahemikul, milleks tavaliselt on kalendriaasta; abielupõlvkond ehk abielukohort aga rahvastikurühm, kes on abiellunud samal ajavahemikul põlvkonna pikkus näitarv, mis mõõdab vanusvahemikku emapõlvkonna ja tütarpõlvkonna vahel; sünniajastuse muutudes lüheneb või pikeneb ka põlvkonna pikkus; näiteks Eestis on viimase kümmekonna aasta jooksul põlvkonna pikkus silmatorkaval määral kasvanud rahvastiku küsitlusstatistika üks kolmest demograafia andmeallikast, mis põhineb kogu rahvastikku esindava valimi küsitlemisel; valimi kohta saab fikseerida mitmekordselt põhjalikuma rahvastikutunnuste kogumi kui loendusel ja sündmusstatistikas; vt rahvastiku loendusstatistika, rahvastiku sündmusstatistika rahvastiku loendusstatistika üks kolmest demograafia andmeallikast, mis põhineb kogu rahvastiku ülestähendamisel kindla ajamomendi seisuga; kõigi inimeste kohta fikseeritakse loendusel kõige olulisemate rahvastikutunnuste kogum; vt rahvastiku küsitlusstatistika, rahvastiku sündmusstatistika rahvastiku mediaanvanus keskmine vanus, mis poolitab rahvastiku vanusjaotuse nooremateks ja vanemateks; näiteks Eesti rahvastiku mediaanvanus 37,8 (2000. aasta loendus) annab teada, et parasjagu pool rahvastikust on sellest mõttelisest piirist noorem ja pool vanem; saja aasta jooksul on rahvastiku mediaanvanus tublisti kasvanud ja kasvab jätkuvalt rahvastiku sündmusstatistika üks kolmest demograafia andmeallikast, mis põhineb kindlalt defineeritud rahvastikusündmuste (sünd, surm, abielu jt) kõiksel registreerimisel; koos sündmusega registreeritakse ka nii sündmuse kui selles osaleva(te) inimes(t)e olulisemad tunnused; vt rahvastiku küsitlusstatistika, rahvastiku loendusstatistika rahvastikuprotsessi noorenemine/vananemine protsessi kandumine nooremasse või vanemasse ikka; kasutatakse näiteks koosellumuse, seksuaalsuse, sündimuse jt protsesside puhul rahvastikutaaste rahvastiku järjepidevuse aluseks olev pidev uuenemine, mis toimub põlvkondade vahetumise kaudu; taaste kui protsess avaldub alati rahvastiku, mitte indiviidi tasandil, kelle elu kulgeb ühesuunaliselt sünnist surmani; vt taastetüüp rändetagamaa piirkond, millega asukohamaa omab süstemaatilisi (sisse)rändeseoseid summaarne sündimuskordaja keskmine sündinud laste arv naise kohta kogu sünnitusea vältel suremus mõiste, mille kaudu üksikud surmad on koondatud rahvastikku iseloomustavaks suremusprotsessiks 76

77 suremusseisak suremusnäitajate püsimine pikka aega ühel ja samal tasemel; Eesti rahvastikku iseloomustab suremusseisak aastate lõpust tänaseni sündimus mõiste, mille kaudu üksikud sünnid on koondatud rahvastikku iseloomustavaks sündimusprotsessiks sündimuskontroll sekkumine loomulikku sündimusse eesmärgiga saada soovitud arv lapsi ja seda ka soovitud ajamomendil; vt loomulik sündimus sünniajastus põlvkonna/naise järjestikuste sündide jaotus vanuse järgi; sünniajastuse mõiste hõlmab samuti sünnivahemike kestust sünnieluiga keskmine eeldatav eluiga sünnimomendil; vt keskmine eluiga sünnitusiga vanusvahemik, mille vältel saab toimuda rasestumine ja lapse sünnitamine; statistikas loetakse sünnituseaks kokkuleppeliselt vanusvahemikku taasteprotsess mõiste koondab enda alla demograafilised protsessid, mis on seotud uue põlvkonna ilmaletulekuga, sealhulgas sündimus, abortiivsus, seksuaalsus jt taastetasand stabiilse rahvastiku näitaja, mille puhul rahvaarv ei kasva ega kahane; niisugune olukord iseloomustab rahvastikku, kus emapõlvkond ja seda asendav tütarpõlvkond on ühesuurused; modernse rahvastikutaaste puhul peetakse taastetasandiks kokkuleppeliselt summaarse sündimuskordaja näitu 2,1; vt summaarne sündimuskordaja taastetüüp rahvastikuprotsesside vaheliste püsivate ja seaduspäraste seoste kogum, mille kaudu toimib rahvastikutaaste; rahvastikuloos eristatakse kolme üksteisele järgnenud tüüpi: arhetüüp, traditsiooniline taastetüüp ja modernne taastetüüp; vt rahvastikutaaste tegelik abielu regulaarne seksuaalelu, sõltumata perekonnaseisust täiseastumine sotsiaalse küpsuse ja täiskasvanut iseloomustava sotsiaalse staatuse saavutamine tööjätt tegelik tööelu lõpp, mis ei pruugi kokku langeda pensioniea algusega vallasrahvastik rahvastikurühm, kes pole kunagi olnud kooselus; vt kooselu vallassündimus sündimuse osaprotsess, mille kandjaks on rahvastik, kes ei ela ametlikult registreeritud abielus; vt sündimus, abielusündimus vananemispoliitika ühiskonna terviklik kohandamine rahvastikuvananemise ja selle tagajärgedega vanavanurid rahvastikurühm, kes kõrge ea tõttu ei tule oma igapäevaste toimetustega enam hästi toime, vaid vajavad selleks teiste inimeste tuge; vanavanurrahvastik langeb sisuliselt kokku neljanda elufaasi rahvastikuga; sageli loetakse vanavanuriteks 75-aastased ja vanemad, vahel on aluseks ka 80. või 85. eluaasta piir vanuripoliitika sotsiaalsete meetmete kogum, mis on suunatud eaka rahvastiku vajaduste rahuldamiseks vanuspüramiid rahvastiku soo-vanuskoostise graafiline kujutusviis, mis on nime saanud oma välise kuju järgi; demograafilise ülemineku käigus on rahvastiku vanuskoostis muutunud ning vanuspüramiid teisenenud vanuspuuks, taastetasandi puudumisel omandab see vanusseene ilme vähemusrahvus põlisrahvastiku osa, kes on põlise enamusrahvusega võrreldes arvulises vähemuses; vt põlistumine, põlisus; välispäritolu rahvastik välispäritolu rahvastik rahvastik, kes elab väljaspool oma etnokultuurilist asuala; rahvusvahelise definitsiooni kohaselt kuuluvad välispäritolu rahvastiku hulka inimesed, kelle kumbki vanem ega ükski neljast vanavanemast pole sündinud asukohamaal; välispäritolu rahvastiku esimest põlvkonda, kes on ise sündinud väljaspool asukohamaad, nimetatakse välissündinuiks; vt põlistumine, põlisus; vähemusrahvus Mõisteid 77

78 78 RAHVASTIKUTEOORIA PÕHITÕED