SISUKORD. T. LIIV. Subjektiivseid märkmeid eesti kirjandusteaduse ajaloo kohta 480 Ü. VTKS. Kuidas tekib sõnastikukirjesse grammatika

Transcription

1 Keel ja Kirjandus FU2000 Tartus Pilk kirjandusteaduse ajalukku Keeleteadus sajandi vältel Talurahvakeelest riigikeeleks Grammatiline kirjegeneraator Eestlaste antropoloogiast Vastab Richard Villems

2 SISUKORD KOLLEEGIUM: Mati Erelt, Tiit Hennoste, Rutt Hinrikus, Arvo Krikmann, Hasso Krull, Valter Lang, Helle Metslang, Karl Pajusalu, Peeter Päll, Raimo Raag, Rein Raud, Kristiina Ross, Jüri Talvet, Ülo Tedre, Peeter Torop, Jaan Undusk, Ülo Valk, Mart Velsker, Tiit-Rein Viitso, Ülle Viks, Haldur Õim. TOIMETUS: Mart Meri (peatoimetaja), Eevi Ross (tegevtoimetaja), Väino Klaus (keeleteaduse osakonna toimetaja), Heldur Niit (kirjandusajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), Piret Viires (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), Tiina Hallik (toimetaja), T. SEILENTHAL. Congressus nonus internationalis fenno-ugristarum in Estonia, Tartu habitandus est 465 H. ÕIM. Eesti keeleteadusliku mõtte areng XX sajandil 468 T. LIIV. Subjektiivseid märkmeid eesti kirjandusteaduse ajaloo kohta 480 Ü. VTKS. Kuidas tekib sõnastikukirjesse grammatika 486 A. VERSCHIK. Mõnda baltisaksa ja jidiši kontaktidest (Järg) 496 L. HEAPOST. Eestlaste antropoloogiast j a kohast Euroopas 503 A. KÜNNAP. Lühiintervjuu akadeemik Richard Villemsiga 516 VÄITEID JA VASTUVÄITEID A. KÜNNAP. Fennougristika paradigmanihke kriitikast 517 RAAMATUID Õ. KEPP. Sõnad, ümin, vaikus 524 V. KLAUS. Talurahvakeelest riigikeeleks 526 R. VEIDEMANN. Tähistatud kultuur 528 L. VIITOL. Endel Nirgi "Eesti kirjandus" mäemari peeglis 531 E. TÕNISSON. Uus raamat Eesti ja naabermaade kiviajast 533 RINGVAADE V. PALL. Doktoritöö toponüümikast 537 M. JOALAID. Rahvusvaheline onomastikakongress Santiago de Compostelas 538 E. ROSS, P. KIPPAR. Emakeele Seltsis 541 SUMMARIA 544 Reet Sepp (tehniline toimetaja). Toimetuse aadress: Tallinn, Roosikrantsi 6. Telefonid , Faks E-post KK@eki.ee Trükkida antud 3. VII Trükiarv Trükikoda Printall Talünn, Tatari 64. Praakeksemplari vahetab ümber trükikoja müügiosakond Tatari 64 (tel ). Kaanel: Eduard Magnus Jakobson. Detail tiitellehe kaunistusest J. R. Aspelini teosele "Muinaisjäännöksiä Suomen suvun asumus-aloilta" (puugravüür, 1877). Ajakiri kuulub MLA (Modern Language Association of America) andmebaasi. Ajakiri ilmub Eesti riigi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel Keel ja Kirjandus Perioodika AS

3 Keel ja Kirjandus 7/2000 EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XLIII AASTAKÄIK 0 CONGRESSUS NONUS INTERNATIONALE FENNO-UGRISTARUM IN ESTONIA, TARTU HABITANDUS EST 1 Tartu augustini k.a muutuvad Tartu Unn ja eriti Tartu Ülikool kogu maailma fennougristika keskuseks. IX rahvusvahelise fennougristika kongressi peateema "Fennougristika uue aastatuhande künnisel" võib ehk esmakuulmisel tunduda lameda ja kulununa, aga sügavamal järelemõtlemisel annab korraldajate meelest aluse vägagi tõsisteks aruteludeks ja dispuutideks teemal, kuhu suunas peaks see teadusharu liikuma. Iga viie aasta tagant korraldatavate fennougristikakongresside traditsiooni taaselustasid aastal Budapestis akadeemikud Kustaa Vilkuna, Gyula Ortutay ja Paul Ariste. Teatud moel jätkavad need kongressid sõjaeelsete kultuurikongresside järjepidevust: peeti viis soome-ugri kultuurikongressi, aasta VI Budapesti kultuurikongress jäi aga Teise maailmasõja puhkemise ja muutunud poliitiliste olude tõttu pidamata. Tänapäeval võime vast öelda ka nii, et kongress nihkus 20 aastat edasi, ja kuigi aasta kongressi nimetati esimeseks fennougristikakongressiks, võinuks see kanda ka VI soome-ugri kultuurikongressi nimetust ning Tartu kongressi võiks pidada XIV kongressiks soome-ugri kongresside reas. Eesti pinnal on küll peetud kolmas fennougristikakongress aastal Tallinnas, aga see peeti võõraste lippude all. Niisiis on Eesti Vabariik saanud rahvusvaheliselt komiteelt fennougristikakongressi korraldamise õiguse esimest korda: aasta augustis otsustati Jyväskyläs (täpsemalt küll Kuopio linna raekoja istungitesaalis peetud ICFUC-i salajasel hääletusel), et IX kongressi toimumiskoht on Eesti Vabariigis Tartus. Meie armsas ülikoolilinnas peetava kongressi on võtnud oma eestkoste alla Eesti Vabariigi President Lennart Meri. President ütleb oma 3. märtsi kirjas korraldustoimkonnale: "Eesti Vabariigil on enesestmõistetavaid kohustusi oma keelesugulaste ja nende kül- 30 Keel ja Kirjandus nr

4 tuuride ees. Eesti poliitikute ja teadlaste ülesandeks on neid tunnetada ja olla väljakutsete vääriline." Tartu kongressi korraldajad on need väljakutsed vastu võtnud ja teevad oma parima, et pakkuda katet ülal nimetatud ootustele. Millised võiksid olla need väljakutsed, mille kohta Vabariigi President lausus Estonia teatrisaalis 24. veebruaril 2000 Eesti Vabariigi 82. aastapäeval: "Kus on eestilik mõtteviis, mida on nimetatud analüüsivaks, skeptiliseks mõtteviisiks? Euroopa ei oota Eestilt saksa või prantsuse või belgia mõtteviisi, vaid nimelt just meile igiomast eesti oma, sest Euroopa tugevus peitubki eri mõtteviiside koostoimes. Euroopa vajab Pearutja Andrest, Paul Aristet, Jaan Einastot ja Endel Lippmaad, mitte Eestis villitud kokakoolat." Mõningaid mõtteid. Esmakordselt on kongressi kavas plenaar-, sümpoosioni- ja sektsiooniettekannete kõrval ka laiemale publikule mõeldud loengud, mis pakuvad kuulajaile teavet meie teadusharu küsimuste kohta. Näiteks räägib Janos Gulya (Göttingen) Samuel Gyarmathi aastal 1799 ilmunud teosest "Affinitas...", milles esimest korda tõestati keeleteaduslikult soome-ugri keelesugulus. Eesti Keele Instituudi vastvalitud direktor, Konstanzi ülikooli doktor Urmas Sutrop tutvustab keelepuu mõiste erinevaid tõlgendusi. Europarlamendi liige Tytti Isohookana-Asunmaa on soostunud arutlema selle üle, mida Euroopa ühiskond võiks teha vähemusrahvuste ja ohustatud rahvaste keele ning kultuuri säilitamiseks. Olgu selle esinemisega tähistatud ka maailma põlisrahvaste päev, mida Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tähistab iga aasta 9. augustil. Käesoleval aastal möödus 10 aastat Paul Ariste lahkumisest ja 95 aastat tema sünnist. Veebruari algus möödus aga väga vaikselt: ei ühtki konverentsi sel puhul. Ülikool on alates aastast õpetaja mälestuse jäädvustanud, luues Tartu Ülikooli Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskuse. See asutus püüab omal moel jätkata akadeemiku tegevuse ehk tähtsaimat tahku, meie idapoolsete hõimurahvaste rahvusliku intelligentsi koolitamist ja kasvatamist. Kongressi korraldajate suurimad tänusõnad kuuluvad Hõimurahvaste Programmi Nõukogule, kes oma esimesel istungil 16. märtsil k.a otsustas toetada programmi nappidest vahenditest sadat Venemaa Föderatsiooni fennougristi, tasudes nende eest osavõtumaksu. Ka Soome kolleegid toetavad rahaliselt Venemaa kolleegide kongressile tulekut. Kongressi osavõtumaks ei ole sugugi väike summa enamikule osavõtjaist ja eriti suurt peavalu teeb see meie idapoolsetele hõimuvendadele. Kongressi osavõtjate nimekirjas on arvukalt professor Paul Ariste üliõpilasi ja aspirante, kes ootavad võimalust tulla kongressile Paul Ariste kodulinna, oma õpingute linna Tartusse. Et jätkata aastal 1993 Hanasaares toimunud Soome, Ungari ja Eesti haridus- ja kultuuriministrite kohtumist, on Eesti haridusminister Tõnis Lukas ja kultuuriminister Signe Kivi kutsunud kongressi avamise ajaks Tartusse oma Soome ja Ungari kolleegid, arutarnaks nii omavahelist koostööd kui ka hõimurahvaste toetamist. Kolme hõimumaa ministeeriumide kohtumine on kavandatud 9. augusti hommikupoolikuks Tartu raekotta. Loodetavasti aitab fennougristikakongressi viljastav õhustik kaasa ka poliitikute otsustustele, kuidas ja eriti, missuguses rahalises mahus toetada hõimurahvaste haridust, kultuuri ja teadust aastal peetakse teisteski linnades ülemaailmseid soome-ugri konverentse ja kongresse: augustini on Tallinnas 17. rahvusvaheline noorte 466

5 fennougristide konverents IFUSCO, peateemaks "Kuhu liigub soome-ugri maailm?". Tänavune Euroopa kultuuripealinn Helsingi ootab detsembrini III soome-ugri rahvaste maailmakongressi delegaate. Maailmakongressi peateema on "Soome-Ugri maailm kolmandal aastatuhandel: arenguperspektiivid", kongressi teine töögrupp arutab aga soome-ugri rahvaste keele ja kultuuri säilitamise ja turgutamise küsimusi. Arvan, et mõndagi Tartu kongressil räägitust jõuab rahvaste kongressi otsustesse soome-ugri rahvaste ühise tahtena. On neid, kes arvavad, et fennougristika kongressid on kasvanud mammutkongressideks, kus teadusprobleemid kipuvad tagaplaanile jääma. Meie nii ei arva. Tartu kongressi korraldajad loovad osavõtjaile selle koorukese. Iva, millest midagi ka kasvab, loob kongress ise oma kõigi osavõtjate ühise tegevusega. Eestlaste elulugude uurija Rutt Hinrikus kirjutas viis aastat tagasi Sirbis (1. IX1995) laused, millest on raske midagi paremat kutseks öelda: "Koik, kes on õppinud Tartu Ülikoolis ja kelle õpetajaks on olnud professor Paul Ariste, teavad, et fennougristika kongress on eesti eneseteadvuse jaoks midagi sama olulist ja määravat, nagu on seda eesti keel. [ J Eesti humanitaarse teadusmaailma jaoks on fennougristika kongress seega koos pingeliste tööpäevadega ka pidupäev, nagu seda laulupidu laulvale eestlasele." aasta suve Congressus Nonus Internationalis esimese päeva hommikul Fenno-Ugristarum'i president, Tartus Eesti Fennougristide Komitee esimees TÕNU SEILENTHAL 30* 467

6 EESTI KEELETEADUSLIKU MÕTTE ARENG XX SAJANDIL HALDUR ÕIM 1. Sissejuhatus Sajand on iga teaduse seisukohalt pikk aeg, ja XX sajand eriti, kui tinglikult mõõta läbikäidud tee pikkust teaduse arengus põhimõttelist rolli etendanud sündmuste arvu, mitte aastate järgi. Keeleteaduses on eelmis(t)e sajandi(te) ja XX sajandi erinevus aga eriti ilmne. Kuigi ta XIX sajandi algusaastail professionaalse teadusena õieti sündis, oli ta sajandi lõpus ikka veel seesama suhteliselt homogeenne lingvistika, kus domineeris keelte ajalooline uurimine (ehkki muidugi hoopis teisel tasemel kui sajandi alguses). XX sajandi lõpuks, mil on toimunud mitu järsku jõnksu ja pidevaid hargnemisi, on aga pilt nii kirju kui üldse olla saab: igasuguseid lingvistika-lõpulisi harusid ja alasid on nii palju, et nende üleslugemiseks kuluks pool lehekülge ega ole midagi iseäralikku selles, kui ühe sellise "lingvistika" esindaja ei tea, mida mõnes teises õieti tehakse. Ilmselt on küll nii, et saja aasta pärast uuesti tagasi vaadates tundub püt hoopis homogeensem ja selgem, aga praegu saame seda pilti ainult seestpoolt vaadata ja hinnata. Sajandivahetus ei ole mingi piir ega põhjus, et saaks maailma keeleuurijad kokku võtta ja öelda: kuulge, sajand sai läbi, otsustame ometi, mis on see üks ja ainus, millega keeleteadus tegelema peab, ja jätame kõik muu. Kuid tuleme nüüd Eesti keeleteaduse juurde. Kuidas on areng siin kulgenud? Ma usun, et ma ei liialda, kui ütlen, et praegune situatsioon ei olegi väga erinev muust maailmast nii heas kui ka halvas mõttes, ehkki mastaabid on teised. Kuid tee, kuidas me selleni tulnud oleme, on küll eriline. Sajand on nii pikk aeg, et loomulikult pole ühes artiklis mõeldav käsitleda kõiki olulisemaidki üksiksündmusi, inimesi, ilmunud töid. Selleks on vaja terveid raamatuid. Ja õnneks on selliseid kirjutisi viimasel ajal ilmunudki. Eriti tasub nimetada Reet Käsiku äsja soomekeelsena ilmunud tööd "Johdatus viron kielen tutkimukseen" 1 ja Keele ja Kirjanduse Instituudi/Eesti Keele Instituudi tulemusi kokku võtvat koguteost "Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias". 2 Ise aga keskendun, nagu artikli pealkirigi ütleb, sellele, mida nimetaksin keeleteadusliku mõtte arenguks Eestis XX sajandil. Seega ei huvita mind mitte ettevõtmiste, sündmuste jne kronoloogia, vaid nende taga olnud ideeliste arusaamade ajalugu, eesti keeleteaduse n-ö kontseptuaalne areng selliseks, nagu ta tänapäeval on. Selge see, et sellegi arengu taga olid konkreetsed inimesed ja konkreetsed sündmused, neid ei saa lahutada. Ja mida väiksem maa, seda olulisem on arengus üksikisiku, aga ka üksiku sündmuse roll. Kui võrdleksime endid näiteks USA-ga (mulle torkas seda ülevaadet kavandades pähe, et Eesti ja USA keeleteadus on ühes suhtes ootamatult sarnased: nii nagu Eestis nii ei olnud ka USA-s XIX sajandil kuigivõrd tõsiselt võetavat "oma" keeleteadust, nagu oli Euroopa suuremates 1 R. Käsik, Johdatus viron kielen tutkimukseen. Castrenianumin toimitteita 55. Helsinki, Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias. Tallinn: Eesti Keele Instituut,

7 maades), siis on see päris selge. Siiski arvan, et kogu meie ajaloo eripärasuse juures on Eesti keeleteadusliku mõtte arengukäigus kui tervikus võimalik välja tuua oma loogika, omad arenguliinid, mis ei ole taandatavad konkreetsete persoonide eelistustele ja oludele, mis võimaldasid või ei võimaldanud neid eelistusi teostada. Mida lähemale oma kaasajale liigume, seda selgemini on näha, et Eesti keeleteaduses toimunu peegeldas seda, mis toimus samal ajal (või natuke varem) mujal maailmas, ja seda eriti keeleteadusliku teoreetilise mõtte arengus ja empiiriliste uuringutega põimumises. 2. Perioodidest ja liinidest Sajandi esimest poolt perioodideks jagada on võrdlemisi lihtne. Esimene periood kestis 1920-ndate aastate alguseni (aga selle algus oli muidugi XIX sajandis), kui aastal sai Tartu ülikoolist eestikeelne Eesti Vabariigi Tartu Ülikool ja seal asutati eesti keele, läänemeresoome ja uurali keelte professuur. See lõi Eesti keeleteaduses täiesti uue olukorra. Teine periood on (1944). Teine maailmasõda ja Nõukogude Liiduga liitmine muutsid põhjalikult eelnenud 20 aasta jooksul kujunenud olukorra ka keeleteaduses. Juhtivate keeleuurijate Läände lahkumine ja uue süsteemi kehtestamine peale majanduse ka teaduses (see puudutas eriti humanitaarteadusi) ning muust maailmast eraldatus tähendasid seda, et paljusid töid tuli alustada otsast peale või hakata tegema teisiti. Kui palju potentsiaalseid keeleteadlasi kaotasime sõjas langenutena või küüditatutena, seda ei saa me kunagi teada. Järgmise perioodi piiri ei ole nii lihtne paika panna. Nõukogude aeg ei olnud kindlasti üks tervik, minu arvates langevad siia tegelikult mõningad sajandi kõige olulisemad pöörded Eesti keeleteadusliku mõtte arengus. Nagu mõni teinegi uurija, 3 paigutaksin perioodivahetuse 1960-ndate aastate algusesse. Selleks ajaks oli peale kasvanud uus, sõja järel õpinguid alustanud põlvkond, kes nüüd hakkas maailmas ringi vaatama ja oma kohta keeleteaduses määratlema. Kui Eesti keeleteaduses üldse rääkida paradigmadest, siis esimene (ja ehk ainus) paradigmavahetus paigutub just sellesse perioodi: 1960-ndate aastate algusest 1980-ndate keskpaigani või lõpuni ndate alguses Eesti iseseisvumisele ja eestikeelse (rahvus)ülikooli loomisele järgnenud muutus oli pigem kvantitatiivne kui kvalitatiivne, see ei seostunud kuigivõrd uute keeleteoreetiliste ideede tulekuga ega neile tuginevate uute uurimissuundade alustamisega, nagu see on iseloomulik siinsele perioodile. 1980/90-ndate aastate vahetusest alates võib taas rääkida uuest perioodist. See ei ole siiski paradigmavahetus, pigem eelneval perioodil toimunud paradigmavahetuse viljade maitsmine (või vähemalt nende valmimine). Uute teoreetiliste lähenemiste kasutuselevõtt ja rakendamine empiirilises uurimistöös ei ole enam midagi erilist, vaid enesestmõistetav keeleteadusliku töö osa. Ja samal ajal jätkub üha uute ja uute teoreetiliste lähenemiste ja suundade ilmumine Eesti keeleteaduse areenile. Eesti keeleteadus on kiiresti omandamas sama nägu, mis on keeleteadusel mujal maailmas. Sain niisiis viis perioodi, mida siinse teema seisukohalt on vaja eristada. Need ei ole siiski võrdse kaaluga ja neil on olnud ajaloos täiesti erinevad rollid, kui vaatame tagasi sellest situatsioonist lähtudes, milles praegu oleme. Nagu juba öeldud, ei saa siinse kirjutise sisuks olla nendel perioodidel tehtu või toimunu täielik analüüs, püüan välja tuua teatud mõtteliinid, mis vastavale perioodile on iseloomulikud. 3 H. R ä t s e p, Viron ja suomen kielen tutkimuksen yhteisiä suuntaviivoja. Virittäjä 1994, nr 2, lk

8 3. Periood kuni 1920-ndate aastateni See oli tegelikult XIX sajandil alanud perioodi jätk. Ei saa tõmmata mingit piiri, mis seostuks sajandivahetusega. Tähtsaim problemaatika koondus eesti kirjakeele kujundamise, murrete ja kirjakeele suhete, eriti aga tänapäeva mõttes keelehoolde ja keelekorralduse ümber. Sellesse perioodi langevad Johannes Aaviku ja Johannes Voldemar Veski seisukohtade ägedaimad vastandused, ehkki vaidlus jätkus hiljemgi. Osalesid teisedki selleaegsed keeleteadlased, näiteks Karl August Hermann, aga ka Jaan Jõgever, kellest teatavasti hiljem sai Tartu ülikooli esimene eesti keele professor. Sellel problemaatikal ei olnud otsest seost muu maailma tolleaegsete keeleteaduse peavooludega, kuid eesti keele ja Eesti keeleteaduse seisukohalt ei saa selle olulisust eitada. Eesti keel oli alles kujunemas rahvuskeeleks ja kultuurkeeleks, nii et kui täna räägime, et eesti rahva säilimise üheks alustalaks on eesti keel, siis ei saa tollast tegevust kuidagi alahinnata. Nagu teame, väljusid J. Aaviku ja J. V. Veski vaidlusest "ajalooliselt" võitjana Veski keelekorralduslikud ideed. See on kindlasti üks näide, kus keelevälised ajaloosündmused üksikisikute kaudu meie keeleteaduse arengut mõjutasid. Johannes Aavik lahkus sõjakeerises Eestist, Johannes Voldemar Veski jäi ja etendas Eesti keeleteaduses üht võtmerolli veel aastaid. Tema teened näiteks eestikeelse terminoloogia loomisel, seega eesti keele kujundamisel teaduskeeleks aga sellega ka ülikooli õpetuskeeleks on hindamatud. Kuid ühtlasi on ehk siin seletus asjaolule, et senini on keele normimise ja teadliku-tahtliku kujundamise küsimus meie keeleteaduses ebaharilikult tähtis. Ja teisest küljest vaadatuna: on siiski kahju, et tolleaegne kirglik õigekeelsusküsimuste üle vaidlemine mattis enda alla keeleteaduse teoreetilisemate küsimustega tegelemise. Oli meil ju näiteks Mihkel Veske. Tema tegevus langeb küll XIX sajandi lõppu, aga seda enam tekitab see küsimusi keeleteaduse hilisema arengu kohta, sest õpetas ta ju paljusid neist, kes XX sajandi alguse Eesti keeleteaduses tooni andsid. M. Veske kaitses doktoritöö (esimese eestlasena) Leipzigi ülikoolis Soome- Ugri keelte võrdleva grammatika alal (1872); Leipzigi ülikool oli üks tolleaegse keeleteaduse tippkeskusi. Tartu ülikooli eesti keele lektorina (1874. aastast alates) pidas ta mitmesuguseid loenguid ka võrdlevast keeleteadusest, mis tollal võrdus teoreetilise keeleteadusega aastal siirdus ta aga hoopis Kaasani ülikooli (Kaasanis ta ka suri). Ega saa siinses kontekstis mainimata jätta, et töötas Tartu ülikoolis Baudouin de Courtenay, Kaasani koolkonna rajaja keeleteaduses ja maailma mastaabis ilmselt üldse tuntumaid keeleteadlasi, kes Tartu ülikoolis on töötanud (tema kaasabil Mihkel Veske Kaasanisse siirduski). Ehkki me tänapäeval tunnustame Mihkel Veske teeneid, rääkimata Baudouin de Courtenay omadest, oli XX sajandi alguse eesti keelega tegelejate jaoks nende töö ilmselt kõrvalise tähtsusega. Eesti keele ajaloo uurimine võrdlev-ajaloolise meetodi järgi jäi veel pikaks ajaks Soome teadlaste hooleks. 4 Ilma mingi pahatahtlikkuseta, vaid siirast veendumusest, et niisugust argumentatsiooni ei olnud mõeldav kasutada tolleaegset ajakonteksti arvestamata, toon ära väljavõtte J. V. Veski aasta esildisest väljakuulutatud Tartu ülikooli eesti keele lektori koha taotlemiseks: "Ei ole mul täh. koha peale kandideerimiseks küll erilist kutsetunnistust, kuid arvates, et eesti keele lektoril mitte niipalju sügava erilise keeleteooria peensusi ei tule käsitleda, kui just Eesti keele praeguse arenemisjärje kõrgusel seisva keelepraktika ala, 4 H. R ä t s e p, Viron ja suomen kielen tutkimuksen yhteisiä suuntaviivoja. 470

9 julgen tähendada, et mul Eesti keele tegelikkude küsimuste käsitlemiseks teadusliste andmete alusel kogemused ei puudu..." 5 J. V. Veski oli juba tollal tuntud ja tunnustatud keelemees ja ta võis sellega arvestada. 4. Aastad (1944) 1. detsembril 1919 avati Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, kus filosoofiateaduskonnas olid ette nähtud teiste hulgas eesti keele, läänemeresoome keelte ja uurali keelte professuur ning eesti keele lektoraat. Jaan Jõgever sai esimese eesti keele professorina vähe ära teha keeleteaduse arendamiseks: ta suri aastal. Tema järglaseks sai Andrus Saareste ( ). Saareste nimi on kahtlemata üks kaalukamaid meie keeleteaduse senises ajaloos. Ta arendas välja näiteks eesti murrete süstemaatilise kogumise, pani aluse murdeatlase koostamisele. A. Saareste teiseks suureks ideeks sai eesti keele mõistelise sõnaraamatu loomine, milleks ta samuti hakkas varakult materjali koguma. Nüüd võime öelda, et sellest sai ta elutöö, seni (aga seda enam selle koostamise ja ka valmimise ajal) ainulaadne ning suurim eesti keele sõnavara esitav sõnaraamat, kus sõnad on korrastatud tähenduste järgi. Niisuguse sõnaraamatu idee sai A. Saareste prantsuse keeleteadlastelt ndail aastail tekitas selle koostamise idee (ja rahastamine) kohati ägedat vastuseisu ja kriitikat. 6 A. Saareste viis oma töö lõpule alles Rootsis: kapitaalne "Eesti keele mõisteline sõnaraamat" ilmus neljas köites , sellele lisandus aastal Valter Tauli, Johannes ja Raimo Raagi koostatud indeks. Sõnaraamatu mõju Eesti keeleteadusele hakkab alles ilmnema, nt kui see elektroonilises versioonis õnnestub üldkättesaadavaks teha. A. Saareste teened on Eesti keeleteadusliku mõtte kujundamisel suured veel mitmel muulgi alal. 7 Ent siin tahaksin eraldi peatuda tema üldkeeleteadusalasel tööl. See on mõneti ainulaadne ja oma paradoksaalsuses õpetlik, nii et sellest tasub natuke pikemalt kirjutada. Üldkeeleteaduse loenguid hakkas ta ülikoolis pidama aastal, kuid juba 1926 avaldas ta ajakirjas Eesti Keel artikli "Vooludest ja liikumistest praeguses keeleteaduses", mille aluseks oli samal aastal Akadeemilise Emakeele Seltsi aastakoosolekul peetud ettekanne. Sellest on näha, et ta on täiesti kursis Euroopa keeleteaduses toimuvaga. Ta vastandab selgelt varasemat noorgrammatilist andmekeskset (positivistlikku) lähenemist uuemale sünteetilisele (s.o üldistavale, teooriakesksele) lähenemisele. Artikli algusosa on võrdlemisi pessimistlik: "Meie praegune töö seisab nõnda siis pea üksnes uurimisainestiku nõutamises, selle süstematiseerimises ja esialgses analüüsis. Ja siingi teeme ikka veel esimesi katseid, ajame alles vagusid. Et väikesegi sünteesini jõuda, kulub meil veel pikemat aega ja tööd." 8 Samal ajal on Euroopa keeleteadus juba "kaks viimast aastakümmet" arenenud sünteesi tähe all. Ja lõpetuseks toonitab A. Saareste: "Neid üldkeeleteaduse uuemaid liikumisi ja tendentsisid... peame alati hoidma silmas, peame alati sammuma nende perspektiivides, kui soovime oma väikesel erialal, eesti keele uurimistöö algastmeil, liikuda sihiteadlikult ning kindlalt." 9 5 H. Rät s ep, 175 aastat eesti keele õpetamist Tartu ülikoolis. Tartu ülikooli ajaloo küsimusi VII. Tartu, 1979, lk R. Käsik, Johdatus viron kielen tutkimukseen, lk ; H. Rätsep, Andrus Saareste Tartu ülikoolis. Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 470 jj. 7 H. R ä t s e p, Andrus Saareste Tartu ülikoolis. 8 A. Saareste, Vooludest ja liikumistest praeguses keeleteaduses. Eesti Keel 1926, nr 1/2, lk 1, 9 A. Saareste, Vooludest ja liikumistest praeguses keeleteaduses, lk

10 Pakub muidugi huvi, missuguseid "liikumisi ja tendentsisid" A. Saareste peab vajalikuks esile tõsta. Ta leiab eriti olulise olevat ühelt poolt psühholoogilise lähenemise (keel on psüühiline nähtus, olles vahetult realiseeritud vaid iga üksiku kõneleja peas) ja teiselt poolt sotsioloogilise lähenemise (keel on sotsiaalne, "üleisikuline" süsteem). Esimese juured lähevad tagasi H. Steinthalini ja selle esindajatena nimetab ja tsiteerib A. Saareste nt J. van Ginnekeni, A. Martyt, H. Delacroix'd, F. Brunot'd. Sotsioloogilist suunda mida tänapäeval kahtlemata rohkem tuntakse esindavad ennekõike A. Meillet, J. Vandryes, aga ka nt K. Vossler ja siia paigutab A Saareste ka F. de Saussure'i (iseenesest täiesti õigustatult, sest strukturaallingvistika oli selleks ajaks veel sündimata). Eraldi mainib A Saareste ka J. Gillieroni ja "tema jälgedes sammuvaid" keelegeograafe siin tunneme ära tema murdeatlase idee allika. Ja eriti põhjalikult kirjeldab ja tsiteerib ta F. Brunot' teost "Mõtlemine ja keel" ("La pensee et la langue"), tuues eraldi välja idee: "Tuleb jõuda otsusele püstitada kõnendi [kirjeldamise] meetodid, kus faktid ei oleks järjestatud mitte enam märkide, vaid mõistete korra põhjal." 10 Eks ole see mõistelise sõnaraamatu algidee sõnastus. Aga Brunot' (A. Saareste?) järgi tuleks niiviisi ka grammatikakirjeldus üles ehitada. Tänasele keeleuurijale, kes tunneb keeleteaduse ajalugu vaid skemaatilise lühikokkuvõtte kaudu, võib tunduda üllatav, kuivõrd üldaktsepteeritud ja -tuntud olid tollal mitmed ideed, mis me tänapäeval omistame strukturaallingvistikale ja selle kaudu personaalselt F. de Saussure'ile. Näiteks antihistorism (A. Saareste väljend), mida täna tunneme sünkroonia-diakroonia vastanduse kaudu: keelt tuleb uurida sellisena, nagu ta eksisteerib kõneleja ajus sel ajal ja ses kontekstis, kus kõneleja tegutseb (ja A. Saareste tsiteerib selles seoses Brunot'd, mitte F. de Saussure'i, ehkki mainib ka viimast). Tõsi, strukturaallingvistika aluseks saanud teisi ideid, nt keele "immanentse struktuuri" ideed, mis sisalduvad samuti F. de Saussure'i (õpilaste väljaantud) teoses "Üldkeeleteaduse kursus", millele A. Saareste muidu mitu korda viitab, ta ei käsitle. Just neist sai aga alguse klassikaline strukturaallingvistika. Oleks muidugi väga huvitav teada, mida A. Saareste oma esinemise ja artikliga taotles ja kuidas sellele reageeriti. Aga selle kohta puuduvad siinkirjutajal igasugused andmed. Karta on, et erilisi reaktsioone lihtsalt polnud. Eesti keelemehi paelusid tollal teised probleemid. Küll aga võib öelda, et mitmed A. Saareste algatatud või toetatud ja eesti keele uurimist tugevasti mõjutanud ettevõtmised nt murdeuurimise viimine süstemaatilisele alusele või mõistelise sõnaraamatu koostamine on lähtunud tema teoreetilistest arusaamadest. A. Saareste pöördub oma kirjutistes üldkeeleteaduslike küsimuste juurde veel mitu korda tagasi. 11 Üks viimaseid artikleid on näiteks "Keele osast vaimu arengus", 12 kus ta käsitleb keele ja mõtlemise, keele ja "maailmapildi" vahelisi seoseid, problemaatikat, mis viimastel aastatel on teoreetilises keeleteaduses uuesti aktuaalseks muutunud, nii et mõnigi koht A. Saareste artiklis oleks nagu nüüdsama kirjutatud. A. Saareste viitab küll vaid saksaja prantsuskeelsetele töödele, tsiteerides eriti rohkesti H. Delacroix'd ja mainimata kordagi nt Ameerika antropoloogilist keeleteadust, kuid ideed ja vastandused on tänapäevagi seisukohalt adekvaatselt esitatud (nii et tegelikult 10 A. Saareste, Vooludest ja liikumistest praeguses keeleteaduses, lk H. R ä t s e p, Andrus Saareste Tartu ülikoolis. 12 A. S a a r e s t e, Keele osast vaimu arengus. Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised XLII. Tartu,

11 peaks küsima, miks me praegu kõnealuse problemaatika kohe Boasi, Sapiri ja Whorfi nimega seostame, nagu poleks Euroopas midagi olulist selle kohta kirjutatud). A. Saareste tunnistab, et igas keeles on sõnu ja väljendeid, mida on raske teise keelde tõlkida, ent ta ei toeta kindlasti ideed, et selline keeleline erinevus tähendaks automaatselt erinevaid mõttemalle. Ta küsib näiteks, ega keegi ometi tõsiselt mõtle, et põhja-ja lõunaeestlased näopesu erinevalt mõistavad, kui lõunaeestlane ütleb suud mõskma ja põhjaeestlane silmi pesema. Aga ta annab samas igati mõista, et probleem ei ole tema arust paljas spekulatsioon. Kas just iga keel sisaldab endas uue maailma, on küsitav, kuid et erinevatel rahvustel on erinev vaimulaad, mis avaldub ka keeles, on tema jaoks vaieldamatu fakt. Ei ole mõtet küsida, missugust vastukaja artikkel tekitas: tarvitseb vaid vaadata ilmumise aastaarvu. Küll võib taas küsida, mida võis A. Saareste artikli avaldamisega taotleda. Ühe vastuse annab A. Saareste ise, sest artikli lõpuosa on pühendatud sellele, missuguseid "tegelikke järeldusi" võiks ja tuleks tutvustatud teooriatest teha näiteks emakeeleõpetuse jaoks. Põhiseisukohad võtab kokku järgmine lause: "Meie koolide eesti keele õppekavadest... paistab, et meil emakeele õpetamisel liigselt suurt tähelepanu omistatakse keele ainelise, välise vormilise külje tutvustamisele, keele normide, sagedasti päris asjatute, põhjendamata või kujutletud normide kätteõpetamisele, kuna keele vaimsemale küljele, keele väljenduslikele võimetele sõnavara lausestamise alal, keele harimise kaudu mõtte ja vaimu harimisele ning arendamisele näikse pandavat rõhku vähem kui ootaksime." 13 Ja küllap oli selle taga ka mõistelise sõnaraamatu vajalikkuse ümber käinud vaidlus, võrrelduna teiste materjalikogude ja sõnaraamatutega vaidlus, millest eespool oli juttu. Siinsel perioodil pandi alus ka fennougristikale, alale, mis praeguseni on ilmselt mujal maailmas kõige paremini tuntud Eesti keeleteaduse haru. Uurali keelte professor Julius Mark oli ka Eesti Teaduste Akadeemia liige ja koguni selle asepresident ( ). Ent nii Julius Mark kui ka läänemeresoome keelte professor Julius Mägiste olid tegevad eelkõige konkreetsetes, empiirilistes keeleuuringutes, kus eeskujud tulid eelkõige Soomest, mitte teoreetiliste ideede käsitlemises nagu A. Saareste. Eesti fennougristika maailmamainele pani aluse Paul Ariste ja see on järgmise perioodi teema. 5. Aastad Sõda ja sellele vahetult eelnenud ning pärast sõda uuesti kehtestatud Nõukogude okupatsioon muutsid täielikult olukorra ka Eesti keeleteaduses. Esmalt juba inimeste osas, sest nagu öeldud, suurem osa senistest juhtisikutest lahkus Läände. Kohalejäänud pidid kohanema täiesti uue, riiklikult juhitava ja ideoloogiakeskse teaduspoliitikaga aastal asutati Tartus ENSV Teaduste Akadeemia süsteemis Keele ja Kirjanduse Instituut, mis 1952 viidi (koos murdekogudega) üle Tallinna. See hajutas nappi uurijaskonda veelgi. Esimesed sõjajärgsed aastad ei saanud kuidagi soosida teoreetilise keeleteadusega tegelemist. Esmalt kohustuslik, kuid täiesti võõras marrism, mis seejärel päevapealt ja Stalini enda nimel asendati uue, "stalinliku" keeleteooriaga see kõik pigem peletas tõsisemaid keeleuurijaid teooriast eemale. Kuid tagantjärele võib öelda, et keeleteadlased tulid olukorrast auga väl- 13 A. Saareste, Keele osast vaimu arengus, lk

12 ja. Konkreetne uurimistöö jätkus praktiliselt samades suundades, milles oli tegutsetud enne sõda, eriti kui "stalinlik uuendus" lubas faktiliselt tagasi pöörduda vana ja tuttava ajaloolis-võrdleva meetodi juurde. Keele ja Kirjanduse Instituut (mille keele- ja rahvaluulesektoritest moodustati aastal Eesti Keele Instituut) on kandnud põhilist keelealaste suurprojektide koormat ja algusaastate segadusest ning pidevast ideoloogilisest survest hoolimata põhilistega neist ka hakkama saanud ndail aastail elab kahtlemata kõige tähelepanuväärsema kasvu läbi fennougristika ja see on seotud Paul Ariste ( ) nimega. P. Ariste oli tegelikult tuntuks saanud juba 1930-ndail aastail, kuid eesti keele foneetika uurijana (ta oli saanud eriettevalmistuse eksperimentaalfoneetika alal). Doktoritöö ("Hiiu murde häälikud") kaitses ta aastal. Ta tundis Praha koolkonna fonoloogiaalaseid töid ja rakendas neid esimesena ka eesti keele kirjeldamisel. Juba aastal oli ta viinud eesti keele kolme välte probleemi rahvusvahelisele areenile aastal, kui Tartu Riiklikus Ülikoolis asutati eraldi soome-ugri keelte kateeder, sai P. Aristest 30 aastaks selle juhataja. Sellel kohal koolitas ta välja rohkearvulise fennougristika (täpsemini uralistika) uurijaskonna, kes katab kõiki olulisemaid uurali keeli. P. Ariste arendas seda tegevust täiesti teadlikult ja sihipäraselt aastast alates hakati Tartus koolitama (aspirantuuri kaudu) ka Nõukogude Liidu teiste soome-ugri keelte uurimiskeskuste noori. Ise tegeles P. Ariste eelkõige läänemeresoome keeltega, eriti vadja keelega. Juba 1950-ndate aastate lõpust alates võib rääkida fennougristika Tartu koolkonnast. Taustana tasub mainida, et fennougristika oli tõusuteel ka mujal maailmas aastast hakati korraldama rahvusvahelisi fennougristide kongresse. Esimene toimus Budapestis, teine Helsingis, kolmas aastal Tallinnas ning P. Ariste oli selle president. Tartu kui välismaalastele suletud linn ei tulnud tollal kõne alla. Kuid aasta kongress toimub taas Eestis ja seekord Tartus. P. Ariste suurim teene ongi Eesti fennougristika viimine maailmaareenile. Ta kasutas oskuslikult ära selle, et oli võimalik vabalt suhelda Nõukogude Liidus elavate soome-ugri rahvastega (nt uurimisekspeditsioone, aga ka vastavate kohapealsete uurimisasutustega koostööd korraldades). Ja Nõukogude Liidu suurust kasutades oli kergem oma häält maailma teistele fennougristikakeskustele kuuldavaks teha. Küllap aitas see rahvusvahelise dimensiooni tulek kaasa sellelegi, et 1960-ndail aastail hakkasid nooremad uurijad ka üldkeeleteaduse osas maailmas ringi vaatama. Kuid P. Ariste ise jäi teoreetilis-metodoloogilises mõttes traditsioonilise (noorgrammatilise) võrdlev-ajaloolise meetodi juurde ja koolitas sellisteks ka oma õpilasi. Tõsi küll, selline oli vähemalt 1970-ndate aastateni fennougristika täiesti valdavalt ka mujal maailmas. Näiteks Soomes, kus fennougristika juured ulatuvad XIX sajandisse, seisid selle positsioonikad esindajad põhimõtteliselt vastu uuemate meetodite kasutuselevõtule, mida üritati juba 1940-ndailgi aastail. Tänapäeva fennougristika kohta nii enam öelda ei saa, ei Eestis ega mujal. Vaadeldava perioodi teine ja teoreetilise mõtte arengu seisukohalt ehk kõige olulisemgi liin sai alguse ndate aastate vahetusel. Selle käivitajaks oli Huno Rätsep. Ka Rätsep oli P. Ariste õpilane, ent pärast aspirantuuri siirdus tööle TRÜ eesti keele kateedrisse ja selle dotsendina hakkaski huvituma strukturaallingvistikast ning pidama loenguid sellest ja teis- 14 Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias. 474

13 test uuematest keeleteaduslikest suundadest. Kiiresti moodustus noorematest õppejõududest, aspirantidest ja üliõpilastest huviliste rühm, kes käis regulaarselt koos ja arutas uusi lähenemisi ja jõudumööda nende võimalikku rakendamist eesti keele uurimisel. Üliõpilasi hakati koolitama eriprogrammi järgi (üldnimetusega "strukturaalne ja matemaatiline lingvistika") aastal moodustati ka n-ö formaalselt (ülikooli juhtkonna loal) uurimisrühm, generatiivse grammatika grupp ehk GGG, mis toimis aktiivselt 6 7 aastat. Suur osa praegusi keskealisi keeleteaduse doktoreid on tulnud sellest rühmast (Tiit-Rein Viitso, Mati Hint, Mati Erelt, Haldur Õim, Reet Käsik, Ülle Viks, Helle Metslang, aga lisaks ka nt Mart Remmel). Ei ole liialdus öelda, et nemad on teinud põhitöö muutuste läbiviimisel, mis on kujundanud tänapäevase, tugeva teoreetilise taustaga Eesti keeleteaduse ilme. Tausta selgituseks tuleb öelda, et idee strukturaallingvistikaga tegelema hakata ei sündinud muidugi iseenesest. Strukturaallingvistika olemasolust teati, aga Nõukogude Liidus oli see faktiliselt keelatud ndate aastate vahetusel see "anti vabaks", nagu ka mõningad teised teadusharud (nt küberneetika), ja üleliidulises ajakirjanduses algas äge diskussioon. Moskva ülikooli juurde moodustati strukturaalse ja matemaatilise lingvistika osakond. Samuti ei ole ebaoluline seik see, et vähehaaval hakkas olukord muutuma meie lähimas eeskujus Soomes, ehkki seal oli arengu taust teine. 15 Üha tugevamaks muutusid hääled, et fennougristika on irdunud maailma keeleteaduse arengust ja jäänud ilma üldkeeleteadusliku toeta aastal avati Helsingi ülikoolis üldkeeleteaduse professuur. Sealt alates on teoreetilise keeleteaduse areng olnud Soomes suhteliselt kiire. Kui alguses jälgiti Tartus enam-vähem samasugust arengumalli nagu mujal Nõukogude Liidus, eelkõige Moskvas, siis GGG asutamine tähendas orienteerumist generatiivsele grammatikale, mis seks ajaks oli kujunenud domineerivaks teoreetiliseks vooluks Läänes, aga mis õieti kunagi ei hakanud etendama erilist rolli Nõukogude Liidus. See valik määras paljuski teoreetilise keeleteadusliku mõtte arengu Eestis, sest suurel määral generatiivse grammatika kaudu sündisid nii uuemad fonoloogia-, morfoloogia- kui ka süntaksiteooriad, tänapäevane lingvistiline semantika, pragmaatika, teksti- ja diskursuseanalüüs, 16 mis kõik järk-järgult jõudsid ka Eestisse. GGG organiseeris kogumike "Keel ja struktuur" (ilmus 10 köidet) ja "Keele modelleerimise probleeme " (7 köidet) väljaandmise; viimases avaldati peamiselt väitekirju peeti neli aastakoosolekut ja anti välja nende ettekannete ingliskeelsed teesid. Tekkisid regulaarsed kontaktid mitmete Euroopa ja ka Ameerika keskustega. GGG lõpetas aktiivse tegevuse 1970-ndate aastate alguses, inimesed läksid osalt tööle Tallinnasse Keele ja Kirjanduse Instituuti, osalt jäid Tartusse. Kuid Eesti keeleteaduses oli sündinud uus olukord. Tartu rühma algusaastatel vaatasid teised uurijad selle tegemisi üsna ükskõikselt kõrvalt oli ju teoreetiline keeleteadus, mida rühm arendas, sündinud tühjale kohale, mitte välja kasvanud varasemast uurimistööst, kuid olukord muutus, kui GGG-st ja selle mõjul kasvanud noorem põlvkond hakkas ise uurimistöös osalema. Ühtesid alasid mõjutas see uus olukord rohkem, teisi vähem. Kuid põhiline on see, et oli sündinud uus mõtteviis, uus suhtumine keeleteooria- (te)sse kui konkreetse uurimistöö alusesse. 15 F. Karlsson, Yleinen kielitiede Suomessa kautta aikojen. Helsingin yliopiston yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 1997, nr H. Õ i m, Teoreetiline keeleteadus ja integreeritud keeleteooria. Keel ja Kirjandus 1996, nr 11, lk

14 Ei ole muidugi õige omistada kogu I ndatel aastatel Eesti keeleteaduses toimunud pööre GGG-le, seda ma ei tahagi aastal asutati Keele ja Kirjanduse Instituudi soome-ugri keelte sektoris Valmen Hallapi algatusel eksperimentaalfoneetika labor. V. Hallapil ei olnud mingit otsest seost Tartus toimuvaga, ent ta oli sellega kursis, nagu ka Huno Rätsepa ideedega (ehkki mitte alati nõus). Sellest laborist kasvas hiljem välja KKI arvutuslingvistika sektor, viimasest omakorda EKI arvutuskeskus. Nii mõjutas labori loomine oluliselt Eesti foneetika ja fonoloogia arengut ning need omandasid kiiresti rahvusvahelise tuntuse. Ja hiljem aitas see samal viisil kaasa arvutuslingvistika kiirele tõusule. Arvutuslingvistika sektori töö kujundamises etendas aktiivseimat rolli Mart Remmel, selle ja EKI arvutuskeskuse praktilises töös aga tõusis võtmeisikuks Ülle Viks. Mõlemad olid GGG kooliga, kuid kõnealune töö KKI-s/EKI-s ei olnud vähemalt sisuliselt enam sellega seotud. Tartus organiseeris Juhan Tuldava, hilisem saksa keele kateedri juhataja ja professor, 1960-ndate aastate lõpus keelestatistika uurimisrühma, mis ühendas eelkõige saksa ja inglise filolooge. J. Tuldava ise tegeles keelestatistika (eelkõige sõnavarastatistika) üldprobleemidega, aga pani ka aluse eesti keele sagedussõnastiku loomisele. Materjalid ilmusid peamiselt sarjas "Töid keelestatistika alalt", mille esimene number ilmus Ka J. Tuldava ei osalenud vahetult GGG töös, kuid oli sellega kursis. Ja kahtlemata aitas rühma töö süvendada arusaama, et formaalsed, antud juhul kvantitatiivsed meetodid on keeleuurimise loomulik osa. Lõpuks ei saa kindlasti mainimata jätta mõju, mis tuli Juri Lotmani semiootikarühmalt, mis hiljem sai maailmakuulsaks Tartu Moskva semiootikakoolkonna nime all. Alguses olid kontaktid võrdlemisi tihedad. 17 Kuid üldiselt, nagu tundub, seisnes Lotmani rühma mõju GGG-le peamiselt eeskujus. Otsest koostööd, kui üksikud GGG liikmed (nt Mart Remmel) välja arvata, ei kujunenud. Raske öelda, miks, aga ilmselt olid kahe rühma uurimistemaatika ja -meetodid liiga erinevad. 6. Aastad ja edasi Perioodi algusaasta, nagu eespoolgi öeldud, on täiesti tinglik ja periood minu arvates alles kestab. Rõhutan, et pean silmas keeleteadusliku mõtte arenemise sisulist, põhimõttelist külge, mitte korralduslikku. Eesti taasiseseisvumisele järgnenud kõrgkoolide ja teadusinstituutide reformimine, teaduse finantseerimissüsteemi muutmine jne avaldasid loomulikult mõju ka keeleteaduse (nagu teistegi teaduste) arengule, ja alati sugugi mitte positiivset mõju, vähemalt esialgu. Kuid tundub, et mõju ei olnud siiski nii suur, et juba enne väljakujunenud olulisemad tendentsid oleksid katkenud. Kõnealune periood on Eesti keeleteaduses olnud viljakas. Näiteks on hakanud just sel perioodil vilja kandma KKI/EKI varasem pikaajaline töö: ilmuma hakkasid "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat", "Eesti murrete sõnaraamat", ilmus kahes köites "Eesti keele grammatika" jne. Ei ole lootustki kõiki väljaandeid üles lugeda, ja see pole ka siinse kirjutise eesmärk. 18 Teoreetilisematest suundadest alustades võib öelda, et selle perioodi algust iseloomustab semantika ja pragmaatika teoreetiliste käsitluste suur osakaal. Seda ei saagi ehk tingimata positiivse joonena esile tõsta, sest 17 H. R ä t s e p, Viron ja suomen kielen tutkimuksen yhteisiä suuntaviivoja. 18 Vt Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias; R. Käsik, Johdatus viron kielen tutkimukseen. 476

15 uurimistöö jäi suhteliselt abstraktseks. Ent see oli aeg, kui ka mujal maailmas, eriti valitseva generatiivse paradigma raames käisid ägedaimad teoreetilised diskussioonid selle üle, missugune on semantika ja pragmaatika koht keelekirjeldusmudelis. 19 Hiljem teoreetikute tähelepanu jagunemise proportsioonid tasandusid ja nii ka Eestis. Teine sellesama liini erijoon oli meil see, et semantika ja pragmaatika küsimuste käsitlus põimus tihedalt tehisintellekti küsimustega. Võtmemõisteks oli keele mõistmine {language understanding). Sama nähtust võis taas täheldada mujalgi maailmas, sealhulgas Nõukogude Liidus, kuid huvi lähtus seal peamiselt tehisintellektist (selle teoreetilisest tiivast), valdav osa lingvistidest semantikuid-pragmaatikuid tegutses suhteliselt omaette. Ent Eesti on väike, ja kui Tartu ülikoolis tegutsenud töörühmas, kus mitmed neist, kes tundsid huvi semantika ja pragmaatika vastu, tegelesid ühtlasi tehisintellektiga ("keelt mõistvate" süsteemidega), siis oli vastastikune mõju ehk ebaproportsionaalselt suur. Kirjeldatud asjaolu positiivne pool oli see, et kujunes matemaatikutest ja lingvistidest koosnev tugev rühm, kellest suurem osa jätkab praegugi Tartu ülikooli arvutuslingvistika töörühmas. Ja teiseks, kui 1992 asutati Tartu ülikooli üldkeeleteaduse õppetool ja professuur (viimast on seni täitnud Haldur Õim), siis sai ja on seni jäänud selle peamiseks uurimisalaks semantika ja pragmaatika, sealhulgas keelelise suhtluse arvutis modelleerimine. Etteruttavalt võib öelda, et huvi "keelt mõistvate" dialoogsüsteemide vastu on viimastel aastatel taas järsult kasvanud, seekord juba täiesti praktilisest aspektist: puhttehniliselt on täiesti võimalik luua nt telefoniteenuseid osutavaid arvutisüsteeme, ent selline süsteem peab peale kõneanalüüsi ja -sünteesi valdama ka inimsuhtluse semantikat ja pragmaatikat. Siit ongi mõttekas edasi minna keeleteaduse haru juurde, mis Eestis samuti sündis kõnealusel perioodil ja mille sünd on osaliselt seotud eelkirjeldatuga see on arvutuslingvistika. See sündis paralleelselt, kuid erineval viisil ja otstarbel TRÜ-s ja KKI-s. Arvutuslingvistika piire on raske määratleda. Ühest küljest on see keeleteaduse ja arvutiteaduse piirimail olev (all)distsipliin, mida õpetatakse paljudes ülikoolides (nüüd ka Tartu ülikoolis), teisest küljest sedamööda, kuidas arvuti muutub iga keeleuurija loomulikuks töövahendiks, muutub ka keelematerjali arvutitöötlus üha enam igapäevase lingvistilise uurimistöö üheks osaks. Ja kolmandaks kasvab üha arvutuslingvistika rakendusliku väljundi, keeletehnoloogia osakaal. Siin loodavate keeletöötlusvahendite otstarve on enamasti (kuid ei pruugi tingimata olla) väljaspool keeleteadust, nt infootsingust masintõlkeni välja. KKI-s sündis ja arenes arvutuslingvistika ennekõike lingvistide vajaduste rahuldamiseks ja see on ka arusaadav. 20 Instituut hankis endale arvuti aastal ja esimese suurema ettevõtmisena pandi Mart Remmeli algatusel alus automaatse fotolao süsteemile ja hakati ise publitseerima sõnastikke. Tänaseks on arvutis suurem osa EKI sõnastikke ja on tarkvara nende töötlemiseks ja toimetamiseks. Lisaks on loodud eesti keele morfoloogilise analüüsi ja sünteesi programmid, mille aluseks on Ülle Viksi nn avatud, reeglipõhine morfoloogiamudel. Siin on kindlasti EKI töö viimase aja tulemuslikkuse üks seletusi. TRÜ-s/TÜ-s, nagu eespool juttu oli, olid lähteks teoreetilisemad huvid ndail aastail tegutses tehisintellekti laboratoorium, mille põhiteemaks oli keele mõistmise ja keelelise suhtluse (dialoogi) modelleerimine. Sel alal 19 H. Oim, Teoreetiline keeleteadus ja integreeritud keeleteooria. 20 Ü. Vi к s, Arvutuskeskus. Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias, lk

16 saavutati üsnagi suurt edu NL-is, aga ka mujal maailmas. Korraldati üleliidulisi koole üldpealkirjaga "suhtlemismudelid", kus peale keeleteadlaste ja informaatikute osalesid ka psühholoogid, psühhiaatrid jt. 1980/90-ndate aastate vahetusel tehisintellekti labor liideti äsja loodud eesti keele laboriga ja selle töösuund muutus märksa praktilisemaks: hakati koostama eesti kirjakeele arvutikorpust, ent samas jätkati ka endist, dialoogi modelleerimise suunda. Kui TÜ-s laborid kaotati, moodustus selles või sellega koostöös tegutsenud teadurite ja õppejõudude baasil arvutuslingvistika uurimisrühm, mis ühendab inimesi nii filosoofia- kui ka matemaatikateaduskonnast. Üle võeti ka endine temaatika, ent sellele on lisandunud eesti keele süntaktilise analüsaatori väljatöötamine (eestvedajad arvutiteaduse instituudi dotsendid Mare Koit ja Tiit Roosmaa) ja semantilise andmebaasi (tesauruse) koostamine (Haldur Õim), samuti suulise kõne korpuse koostamine (Tiit Hennoste). Kui aastal avanes võimalus COPERNICUS-programmi raames liituda Euroopa Liidu keeletehnoloogiaprojektidega, siis leiti, et on piisavalt kogemusi nendes osalemiseks. Tänaseks on osaletud nii iseseisvalt kui koos EKI arvutuslingvistidega kümmekonnas projektis. See töö on andnud palju kogemusi ja ka palju rahvusvahelisi sidemeid. Arvutuslingvistika on praegu ilmselt Eesti keeleteaduses üks kõige "rahvusvahelisemaid" alasid. Siinse osa lõpetuseks tahaksin veel tuua ühe väga iseloomuliku näite selle kohta, kuidas arvutite rakendamine on muutnud keeleuurijate töömeetodeid ju siis ka mõtlemist ja tulemusi. Vanade eestikeelsete tekstide (nn vana kirjakeele) kogumise, sedeldamise ja uurimisega on Tartu ülikoolis tegeldud aastakümneid ja on üht-teist ka avaldatud. Ent aastal moodustati TÜ eesti keele õppetooli juurde vana kirjakeele uurimisrühm (vedajaks Valve-Liivi Kingisepp), mis orienteerus algusest peale vana kirjakeele tekstide korpuse loomisele ja selle põhjal sõnastike koostamisele. Juba aastal ilmus "Eesti keele vanemad tekstid ja sõnastik" 21 ning äsja ilmus kapitaalne "Georg Mülleri jutluste sõnastik" ndatel aastatel on tulnud juurde mitu uut teoreetiliselt kaalukat uurimissuunda. Kuid sellega seoses avaldub Eesti keeleteaduses ka uus joon, mida tahaksin eriti esile tõsta: need suunad ei ole tulnud omaette teoreetiliste arenduste kaudu, vaid empiiriliste keeleuuringute teoretiseerumise kaudu. Üldteoreetilised käsitlused ja arendused moodustavad nende uuringute loomuliku osa, nii et tihti on raske piiri tõmmata teoreetiliste ja empiiriliste uurimuste vahele. Sama märgib muide F. Karlsson Soome keeleteaduse arengu kohta. 23 Lühikese ajaga on Eestis niimoodi sündinud mitu sisult empiirilist, kuid tugeva teoreetilise suunitlusega uurimisala. Pärast TÜ-sse eesti keele professoriks tulekut (1995) on Mati Erelt muutnud keeletüpoloogia üheks arvestatavamaks suunaks. On ilmunud kolm köidet ingliskeelsete kogumike sarjast "Estonian: Typological Studies". Äsja TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professoriks valitud Karl Pajusalu on koos Tiit Hennostega arendanud sotsiolingvistikat ja keele varieerumise, aga ka murrete uurimist. USA-s ilmuva ajakirja International Journal of the Sociology of Language möödunud aasta 139. number oli pühendatud Eesti sotsiolingvistikale (külalistoimetaja Tiit Hennoste). TÜ-s töötab (formaalselt arvutus- 21 E. Ehasalu, K. Häbi eht, V.-L. Kingisepp, J. Peebo, Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 6. Tartu, E. Ehasalu, K. Habicht, V.-L. Kingisepp, J. Peebo, Georg Mülleri jutluste sõnastik. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 12. Tartu, F. К а г 1 s s o n, Yleinen kielitiede Suomessa kautta aikojen. 478

17 lingvistika töörühma koosseisus) suulise kõne uurimisrühm, kus Tiit Hennoste eestvedamisel paralleelselt koostatakse suulise kõne korpust ja uuritakse seda diskursuseanalüüsi ja konversatsioonianalüüsi meetoditega. Sisuliselt seostub see suund eelmainitud sotsiolingvistikaga, teiselt poolt keelelise suhtluse (dialoogi, polüloogi) uurimisega. Alates Keele ja Kirjanduse selle aasta teisest numbrist on ilmunud viis rühma töö tulemusi tutvustavat artiklit, töö taustast ja põhimõtetest annab sissejuhatava ülevaate Tiit Hennoste. 24 TÜ uurali keelte professor Ago Künnap on arendanud Soome uurija Kalevi Wiigi algatatud keelte ja keelkondade (ja konkreetselt uurali keelte) kujunemise kohta käivat uut kontseptsiooni. Selle üle võib vaielda (ja see on loomulik), kuid on fakt, et see on üks rahvusvaheliselt tähelepanu pälvinud teemasid. Need ei ole ainsad teemad, milles kõnealune suund avaldub, kuid illustreerivad seda ehk kõige selgemini. Ja on päris ilmne, et see jätkub ka uuel sajandil ja juurde tuleb või ongi juba tulemas uusi teoreetilisi suundi esindavaid uurimisliine. Selle üle võib vaid heameelt tunda, sest see tähendab, et teoreetiliselt orienteeritud uurimistöö ja praktiline-empiiriline keeleuurimine, mis Eesti keeleteaduses sajandi algusest peale kuni viimaste aastakümneteni olid lahus sammunud, on lõpuks kokku saanud, nagu see normaalses teaduses peabki olema. 7. Kokkuvõtteks Eesti keeleteadus on saja aasta jooksul läbi teinud keerulise arengutee, mille kõik pöörded ja etapid ei ole kaugeltki ainult keeleteadlastest endist sõltunud. Siinse kirjutise eesmärgiks, nagu alguseski rõhutatud, ei olnud anda ettevõtmiste, sündmuste, ilmunud tööde mingit kronoloogilist ülevaadet. Püüdsin jälgida ja lahti mõtestada selle kronoloogia aluseks olnud põhimõtete arengut. Sajandi esimese poole keeleteadus oli Eestis selgelt empiiriakeskne. Teoreetilist keeleteadust esindas vaid Andrus Saareste, kuid tema vastavad artiklid seisavad muust keeleteadusest lahus. See ei tähenda, et empiirilises uurimistöös oleks midagi põhimõtteliselt valesti tehtud, nii et selle tulemusi hiljem kasutada poleks saanud. Ehkki teooriate vastu huvi ei tuntud, oldi piisavalt targad, et mujalt õigeid eeskujusid leida. Keeleteaduse teoreetiline liin, mis jõudis meile 1960-ndail aastail strukturaallingvistika tulekuga, kulges ka siis aastaid omaette, mõjutamata eriliselt empiirilist uurimistööd. See tuli n-ö ülalt alla (et mujal maailmas teoreetiline keeleteadus eksisteerib, siis on see ka meile vajalik), mitte alt üles, seniseid keeleuurimise tulemusi üldistades. Ent nüüd ei olnud uus liin enam mõne üksiku inimese huvi avaldus, see arenes kiiresti paljusid inimesi ühendavaks suunaks, mis jõudis ka rahvusvahelisele areenile. Kokku said teoreetiline ja empiiriline uurimistöö alles sajandi viimastel kümnenditel ning eriti selgesti ilmneb see alles päris viimastel aastatel. Nagu eelmise alajaotuse lõpus öeldud, võib oodata selle jätkumist uuelgi sajandil. Eesti keeleteadus, vaatamata oma küllaltki eripärasele arengule, näeb praegu välja nagu keeleteadus mujalgi maailmas. 24 T. Hennoste, Suulise eesti keele uurimine: transkriptsioon, taust ja korpus. Keel ja Kirjandus 2000, nr 2, lk

18 SUBJEKTIIVSEID MÄRKMEID EESTI KIRJANDUSTEADUSE AJALOO KOHTA TOOMAS LIIV 1. Rääkides eesti kirjandusteadusest ja selle ajaloost, tuleb kõigepealt määratleda mõned mõisted. Näiteks. Mis ikkagi on kirjandusteadus? Mis on eesti kirjandusteadus? Ilmselt tuleb kogunisti määratleda, mis on eesti kirjandus. Mis üldse on kirjandus? Parafraseerides milline on olnud eestikeelne kirjandusteaduslik diskursus? Kuidas on eestikeelset kirjasõna kanoniseeritud? Kes on juhtinud diskursust? Kes on kehtestanud kaanoneid? 2. Eesti kirjanduse määratlemisel tekib ootuspäraselt raskusi. Kes on eesti kirjanikud? Kas Hans Leberecht ja Aino Kallas on ikka eesti kirjanikud? Kus lõpeb eestikeelne kirjasõna ja algab eesti kirjandus? Nende küsimuste üle on peetud konverentse, ent praktikas on asi alati lahendatud autoritaarselt, kirjutaja ja kirjutatu koostoimes (kusjuures kirjutatu teatud juhtumitel hõlmab nn toimetamist). Nii on tekitatud kirjanduslugusid ja kirjandusteoreetilisi traktaate, mis kokkuvõetuna moodustavadki eesti kirjandusteaduse. Nii või teisiti. Eesti kirjandus on kindlasti midagi kronoloogilist, mis on n-ö ruumistatud, s.t on kirjutatuna ja (kirjandus)lugudeks narrativiseerituna saanud iga lugeja kaasajaks. Teiseks, eesti kirjanduse algus oli kindlasti ideoloogiline (või isegi teoloogiline). See oli Martin Luther, kes sünnitas eesti kirjanduse, ja ta ei teinud seda mitte esteetilistel kaalutlustel. Lutheri eesmärk eestikeelse kirjanduse tekitamisel oli eelkõige teoloogiline. Ja eesti kirjandus on läbi aegade jätkuvalt olnud ideoloogiline ja poliitiline, s.t ta on olnud osa diskursusest, milles esteetika on tihtilugu ennast ilmutanud vaid retoorika tasandil ja tasemel. Esteetika on eesti kirjanduses sageli olnud mingiks kõrvalasjaks, teatavaks komplimentaarsuseks, isegi lisaväärtuseks. Ka Tuglas oma esteetilisuse ja esteetikaga oli eelkõige poliitiline nähtus kuidas me muidu oleksime "eurooplasteks" saanud, s.t pärismaalase seisundist välja jõudnud. Kusjuures esteetikat on eesti keelde alati tõlgitud, ja tõlkekirjandus on ikka olnud väiksema ideologiseerituse astmega kui eesti kirjandus. Suurtel rahvastel on alati olnud paremaid luuletajaid kui eestlastel jne. Esteetika on eestikeelsusse ikka olnud imporditav. Esteetika on eestikeelse kirjasõna asi. Eesti kirjanduses pole see relevantne Eesti kirjandusteaduse ajaloost on juba antud ammendavaid ülevaateid. Kõigepealt tuleb siinkohal nimetada eesti kirjanduse nn akadeemilise ajaloo (EKA) vastavaid alaosasid (autoriteks Villem Alttoa, Endel Nirk, Heino Pühvel, Ello Säärits, Maie Kalda, Aarne Vinkel). Sotsiologiseerivast ja marksistlikust pateetikast kantud sõnastus ei suuda varjata perfektset tööd. Märkimisväärne on ka Harald Peebu sari "Metodoloogilisi marginaale", eriti kirjutis "Lehekülgi kirjandusliku mõtte arengust Eestis". 1 Nendes käsitlustes esitatud seisukohad on aktsepteeritavad ka tänapäeval. 4. Samas oleks vaja mingit uut pilku eesti kirjandusteaduse ajaloole. Oleks vaja paradigmaatilist nihet, kusjuures tuleks fikseerida ka tänased põhiprobleemid. Need taanduvad kahele küsimusele: Ants Orase probleemile ja Juri Lotmani probleemile. Oras oli see eesti kirjandusteadlane, kes on jäädi H. P e e p, Tähtraamat. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk

19 vustatud Welleki-Warreni kuulsas teoses "Theory of Literature" (1949), paraku inglise kirjanduse uurijana. 2 Ka tema varasemad väljapaistvad uurimused J. Miltoni, T. S. Elioti jt kohta olid ingliskeelsed. Lotman oli aga pärast Teist maailmasõda Tartu Riikliku Ülikooli venekeelne kirjandusteadlane, kes on ennast teaduse ajalukku jäädvustanud koolkonna rajajana ja kes on ilmselt XX sajandi Eesti kõige kuulsam teadlane üldse. Kunagises NSV Liidu kontekstis oli tal nn dissidentlikke pahesid. Paraku tegeles Lotman kirjandusteadlasena vene kirjanduse probleemidega. Niisiis kas ja kuidas mahutada Oras ja Lotman eesti kirjandusteaduse ajalukku? Nad ei mahugi sinna. Nad on suuremad. Ilmselt peaks eesti kirjandusteadus hõlmama eestikeelsest kirjanduslikust diskursusest vaid selle osa, mis oma regionaalsuses pakub n-ö rahvusvahelist huvi ning mida teevad ja kirjutavad vaid eestikeelsed kirjandusteadlased (sest vaid nemad saavad eesti kirjanduse sõnumist selle lingvistilises puhtuses aru). Ilmselt peaks uus paradigma olema seotud teksti ja tekstoloogia põhilisemate probleemidega. Ilmselt oleks otstarbekas eesti kirjandusteaduse ajaloo vaatlemisel näiteks silmas pidada, kust kirjandusloolased oma narratiivi on alustanud. Kus on eesti kirjanduse algus? Kuidas see algus on konstrueeritud ehk vormistatud? Kas eesti kirjanduse algus on vormistatud eestikeelse kirikukirjandusena või on see konstrueeritud eesti rahvaluulena? Ja siit edasi tuleb küsimus: miks on nii tehtud? 5. Eesti kirjandusteaduse ulatuslikum algus on seotud Dietrich Heinrich Jürgensoni ( ) saksakeelse käsitlusega "Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur". 3 Tegemist on saksakeelse eestlusega, estofiiliaga ehk eestlaste jäädvustamisega tuleviku tarbeks. Jürgensoni käsitluse analoogiks esteetika vallas on Friedrich Robert Faehlmanni ( ) saksakeelsed muistendid. Jürgensoni teksti puhul on tegemist raamatuloolise ülevaatega, mis lähtub periodiseerivast algest. Eristatakse nelja perioodi vastavalt , , ja alates aastast See periodiseerimine on mõningate muudatustega aluseks ka Karl August Hermanni ja Mihkel Kampmanni/Kampmaa hilisematele kirjanduslugudele. Kirjanduse mõiste on Jürgensonil väga lai, selle alla kuuluvad ka grammatikad, seaduseraamatud jms. See käsitus varase eestikeelse kirjasõna tõlgendamine kirjandusena on kandnud ka kõiki järgnevaid eesti kirjanduse ajalugusid. Kusjuures põhirõhk on (nii nagu hilisematelgi käsitlejatel) eestikeelsete tekstide grammatilise ja ortograafilise korrektsuse hindamisel. Jürgenson konstrueerib eesti kirjanduse alguse kirjutatud kirjandusena, kirikukirjandusena. Rahvaluulet arvestab ta ainult siis, kui see on kusagil (mõnes kroonikas) kirja pandud/trükitud. 6. Ärkamisajal tekib eestikeelne kirjandusteoreetiline mõtlemine ja ka vastav diskursus. Selle kõige koloriitsemaks esindajaks on kahtlemata Ado Grenzstein, kelle käsitlusviisist annavad mingi ettekujutuse kas või järgmised laused: "Romaan ja novella on ligi sugulased. Mõlemad on jutustused, mõlemad maalivad meile kunstilise käega ja loomulise väega elava pildi elust enesest. Mõlemate ihu on luulest loodud, kumbki hing ei tohi olla tuulest ette toodud." 4 Rahvusluse kui ideoloogilise paradigmaparanduse toob eesti kirjandusteadusesse kõige selgemalt Juhan Kunder ( ), kes vormistab selgesõnaliselt eesti kirjanduse alguseks eesti rahvaluule. 5 Tema kasutab 2 R. W e 11 e k, A. Warren, Theory of Literature. Third edition. New York, 1956, Ik D. H. Jürgenson, Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur. VerhGEG, Bd. I, H. 2. Dorpat Leipzig, 1843, Ik 40 52; Bd. I, H. 3. Dorpat Leipzig, 1844, Ik [A. G r e n z s t e i n,] Meie novellakirjandus. Oleviku Lisaleht 20. I 1882, nr 4. 5 J. Kunder, Eesti kirjandus, koolile ja kodule. Esimene raamat: Eesti vanemad laulikud. Viljandi, 1890, lk Keel ja Kirjandus nr

20 ka süsteemipärast eestikeelset kirjandusteoreetilist sõnastikku (alliteratsioon, assonants jne). Ärkamisaegne kirjandusteaduslik diskursus kulmineerub aga Karl August Hermanniga ( ), kelle "Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani" (1898) on esimene monumentaalne (532 lehekülge!) ja kokkuvõttev töö eesti kirjanduse senise arengu kohta. Hermann andis tolle aja vaatepunktist lähtudes ka selge kaanoni, kus näiteks Eduard Vilde veel erilist rolli ei mänginud ("Mahtra sõda" jm olid ju veel kirjutamata). Vildest palju olulisem Hermanni jaoks oli Heinrich Stahl. Teoreetilisema isiksusena oli aga diskursusesse astunud Tõnu Sander ( ), kes muuseas viis süsteemi Grenzsteini väljapakutud terminid proosa ehk kainena ja poeesia/luule ehk mõlgend Eestikeelne kirjandusteaduslik diskursus astus uude arenguetappi aasta paiku: algab ühelt poolt Mihkel Kampmanni/Kampmaa ( ) ja teiselt poolt nooreestlaste, eelkõige Friedebert Tuglase ( ) ja Villem Grünthal-Ridala ( ), ent samuti Gustav Suitsu ( ) omapärane võidujooks, mis kestis 1930-ndate aastate lõpuni. Mõlemad pooled kasutasid tollast euroopalikult kaasaegset kirjandusteaduslikku mõtet, mida kõige personaalsemalt esindas Georg Brandes ( ). Eesti rahvaluule kohta väitis Suits juba aastal 1908: "Eesti rahvalaul pole puhkenud igirõõmsail muusade väljadel: häda ja võitlus on õpetanud selle rahva laulma, tema luule kohal hõljub kurb pühalikkus." 7 Eesti kirjanduse kohta on Suitsul aga väga selge seisukoht: "Sellest hoolimata, et isamaa altarile ohverdati terveid värsside hekatombe, ei tundu enamikus ilmaletooduist ometi elementaarset, orgaanilist, tervejuurelist ühtekasvamist kodumaa pinnasega, käsitluses pole sellist iseseisvust, mida võiks nimetada spetsiifiliselt eestiliseks, vaid kogu eesti luulet läbivad elemendid, mis mõtlemapanevalt viitavad saksalikkusele: sõna "jäljendus", "järeltundlemine" hõlmab eesti kirjanduse kogu ajalugu. Et rahvuslikkus ei asu veel aines, vaid ilmneb vaimus, maailmavaates, millega ainet käsitletakse, selle kohta annavad ka patriootilised jutuvestjad nagu Jakob Pärn, Lilli Suburg, J. Kõrv, J. Järv ja paljud teised negatiivses mõttes paljuütleva tunnistuse." 8 Nendes põhimõttelistes ridades näeme selgesti tollase kirjandusteadusliku diskursuse politiseeritust, ideologiseeritust esteetika on siin (rahvus)poliitika vankrit vedama rakendatud. Oli ju Noor-Eesti ise kogu oma pretensioonikuses XIX sajandi euroopaliku natsionalismi viimane "jäljendus", viimane "järeltundlemine", mis paraku leidis järgnevatel kümnenditel (tollase Eesti Vabariigi avalikus elus) väga massiivset edasiarendamist. Professionaalse hariduseta Mihkel Kampmaa alustas samal ajal oma suurtööd, mitmeköitelist kirjanduslugu, millega ta on end igaveseks kirjutanud nii eesti kirjandusteaduse kui ka eestikeelse humanitaarmõtlemise ajalukku (esimese raamatuna ilmus aastal "Eesti vanem ilukirjandus", 1912 järgnes selle töötlusena "Eesti kirjanduseloo peajooned I" jne). Siinkohal on põhjust eriliselt esile tõsta ka Villem Grünthali kirjandusteaduslikku tegevust. Põhiline oli siiski Friedebert Tuglase ( ) roll. Tema oli see, kes kanoniseeris "Eesti entsüklopeedia" artikliga "Eesti kirjandus" (1933) ja "Elava Teaduse" sarjas ilmunud käsitlusega "Lühike eesti kirjanduslugu" (1936) oma personaalse vaatepunkti ja arusaama, kehtestas oma kaanoni. Nii Kampmaa kui ka nooreestlaslik kirjanduskäsitus lähtusid põhimõtteliselt positivistlikust hoiakust, mis tähendas 6 T. Sander, Eesti kirjanduse lugu. I jagu: Rahvaluule. Teine, parandatud trükk. Tartu, 1908, lk 12 jj. 7 G. S u i t s, Eesti kirjandus. Tlk N. Andresen. Looming 1968, nr 10, lk G. S u i t s, Eesti kirjandus, lk

21 faktide austamist (oli see siis biograafia või näiteks hoopis kirjandusvooluline arenguskeem). 8. Tuglase konstrueeritud eesti kirjandusloo skeem ja kaanon jäid aluseks ka 1940-ndatel aastatel tekkinud uutes oludes. Nn nõukogude kirjandusteadusliku paradigma kehtestamisega ei kaasnenud tegelikult põhimõttelisi muutusi aluseks oli Karl Marxi ja tema mõttekaaslaste juba XIX sajandil väljatöötatud sotsiologiseeriv arusaam, millesse nooreestlaste kirjandusteaduslik positivism üpris hästi sobis. Seda tuli ainult radikaalsemaks muuta, võim tuli nähtavaks teha, autoriteet tuli absolutiseerida. Näiteks tuli kõige põhimõttelisemalt arvestada Jossif Stalini arusaamasid, mis omakorda olid seotud nii Karl Marxi, Friedrich Engelsi kui ka Vladimir Lenini põhimõtetega. Need uued kirjandusteaduslikud koodid anti n-ö direktiivina ja eesti kirjandusteaduslik diskursus pidi tahes-tahtmata nendest lähtuma. Nii näiteks võime Eduard Laugaste sulest Tartus aastal ilmunud "Eesti kirjanduse ajaloo" I köitest, mis käsitleb eesti rahvaluulet, lugeda: "Proletaarse ja rahvusliku kultuuri suhete kohta sõnastab J. V. Stalin: "Oma sisult sotsialistlik proletaarne kultuur omandab sotsialistlikku ülesehitusse kaasatõmmatud erinevate rahvaste juures erinevad vormid ja avaldusviisid, ja seda olenevalt keele, olustiku jne erinevusest. Proletaarne oma sisult, rahvuslik oma vormilt selline on too üldinimlik kultuur, mille poole sammub sotsialism. Proletaarne kultuur ei kaota rahvuslikku kultuuri, vaid annab talle sisu. Ja vastupidi, rahvuslik kultuur ei kaota proletaarset kultuuri, vaid annab talle vormi..."" 9 Eestikeelses kirjandusteaduslikus diskursuses polnud niisugune lähtepunkt siiski uus juba 1930-ndatel aastatel lähtuti sellest NSV Liidus. Selle konkreetsest rakendamisest olgu siinkohal toodud näide Hans Pöögelmannilt, kes Tammsaare kohta kirjutas: "Proletariaati veristava faschistliku diktatuuri auhinnatud pailapsele tohib proletariaadi ja üldse töörahva poolt ainult üks "vastuvõtt" osaks saada: Välja Tammsaare ühes tema "tõe ja õiguse" mürgitava vinguga töörahva katuse alt! Töörahval on oma tõde ja õigus võitluse, revolutsiooni tõde ja õigus." 10 Vastavalt tollasele poliitilisele olukorrale pidi sellelaadset paradigmat kohustuslikus korras kasutama. Tammsaare kohta eeltoodud hinnangut siiski ei rakendatud, ning hindaja ise, Pöögelmann, kadus ja mõni aeg hiljem hukati. Ent see selleks ndate aastate teisel poolel ja 1950-ndatel aastatel juhinduski eesti kirjandusteaduslik diskursus oma põhiosas (v.a mõned paguluses ilmunud käsitlused) eeltoodud direktiivsetest seisukohtadest, mis seostati omakorda Georg Brandese jt viljeldud vooluloolise käsitlusega. Nooreestlaste rakendatud paradigma jäi raamistikuna kehtima, muudeti (ja üsna rängalt) vaid kaanonisse kuuluvaid autoreid ja kasutatavat retoorikat. Põhimõtteliseks eeskujuks sai juba aastal eesti keelde tõlgitud venesakslase, Marxi ning Engelsi esteetikat uurinud Franz Schilleri ( ) "Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu I III" (venekeelne esmatrükk , millest eestindati kaks köidet). Uue kvalitatiivse tegurina tuleb mängu kollektiivselt kirjutatava kirjandusloo põhimõte, mis seostub kõigepealt aastal rajatud Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudiga, kus vastavalt tollases NSV Liidus kehtinud mudelile oli ka kirjanduse ajalooga tegelev uurimisüksus. Kollektiivselt kirjutatud kirjanduslugu polnud Eestis tundmatu 1930-ndatel aastatel oli ilmunud eesti kirjandust käsitlevaid raamatuid, millel mitu autorit (näiteks Henno Jänes, August Meiessaar, Olev 9 E. Laugaste, Eesti kirjanduse ajalugu I. Eesti rahvaluule. Tartu: RK Teaduslik Kirjandus, 1946, lk H. Pöögelmann, "Tõde ja õigus". Leegid 1935, nr 12, lk * 483

22 Parlo, Bernard Sööt, Paul Viires) ndate aastate lõpul aga sai niisugune töötamisviis kõige otsesema riikliku toetuse ja seda tööd asus juhtima Endel Sõgel. Esialgseks olulisemaks tulemuseks oli ilmumisaastat 1953 kandev keskkooliõpikute sari, milles kirjandusteadusliku paradigma järsk muutmine oli eriti selgesti tajutav seda eelkõige kanoniseerituse plaanis. Kirjandusloo kirjutamisel oli poliitiline tasand saanud kõige tähtsamaks. Ehk nagu ühes tollases õpikus kirjutati: "Faehlmann, Kreutzwald ja Peterson kasvasid kirjanikeks vene eesrindliku mõtte tähtsas koldes Tartu ülikoolis." 11 Tollase argumenteerimise näitena toome siinkohal ära lõigu ühest aastal ilmunud õpikust, kus käsitleti rahvusliku ärkamise perioodi: "Selle perioodi põhinähtusteks on kapitalismi kiire arenemine, võitlus feodalismi igandite vastu, kapitalistliku majanduse ja kodanliku klassiühiskonna kujunemine, proletariaadi tekkimine ja tema võitluse algus. Vastavalt selle perioodi põhinähtustele, neist lähtudes tuleb käsitleda ka kirjanduse ajalugu. Selle perioodi eesti kirjandust on nimetatud rahvusliku liikumise aja kirjanduseks. Sellise nimetuse andmist käsiteldava perioodi kirjandusele ei saa pidada teaduslikult õigeks, kuna selle perioodi põhinähtusteks on, nagu nägime eespool, kapitalismi arenemine, proletariaadi tekkimine ja selle võitluse algus. Rahvuse kujunemine, rahvusliku liikumise tekkimine, nagu näeme järgnevalt, on aga kapitalismi arenemise üheks avaldusvormiks. Ei ole õige ega teaduslik tõsta nähtuste hulgast välja üks nähtus rahvuslik liikumine ja anda tema nimetus kogu perioodi nimetuseks kirjanduse käsitlemisel, kirjanduse ajaloos. Teaduslikult õige on nimetada käsiteldavat perioodi eesti kirjanduses "60 80-ndate aastate eesti kirjanduseks"." l ndate aastate alguses alustati KKI-s eesti kirjanduse nn akadeemilise ajaloo (EKA) kirjutamist, mille metodoloogiliseks lähtepunktiks olid eeltoodud tsitaadid ja eeskujuks kõigepealt soomlaste analoogilised (kirjandusloolised) taotlused. Uudse paradigmaatilise nihkena oli aga juba 1950-ndate aastate alguses mängu toodud "leninlik" nn kahe Eesti ja kahe eesti kirjanduse kontseptsioon: "Kodanlik-natsionalistliku diktatuuri aegne Eesti kujutas endast tegelikult kahte Eestit: ühel pool välismaisele imperialismile toetuv ja läände orienteeruv kodanluse Eesti, teisel pool töörahvahulkade Eesti, kes ammutas endale vastupanu- ja võitlusjõudu Nõukogude Liidu rahvaste elust, sotsialismi ülesehitamise edusammudest. Ka selle perioodi eesti kirjanduse ajalugu on kahe vastandliku kirjanduse võitluse ajalugu. Oli olemas kodanluse klassihuve teeniv reaktsiooniline kirjandus. See oli ekspluataatorlike klasside poolt soodustatud ja valitsevaks kuulutatud kirjandus, mis oma olemuselt oli niisama reaktsiooniline ja manduv nagu kodanluski. Oli olemas rahvalik kirjandus, töörahvahulkade taotlusi ja püüdlusi kajastav kirjandus eesti proletaarse kirjanduse ja kriitilise realismi näol. See kirjandus ammutas oma jõu rahvahulkade võitlusest kodanluse vastu. Määratu suureks jõuallikaks oli sellele kirjandusele sotsialismi ülesehitavate rahvaste, eeskätt suure vene rahva kirjandus." 13 Tulemuseks oli viieköiteline, ent seitsmes raamatus ilmunud kirjanduslugu ( ), mille ületamine ilmselt ei ole isegi kaugemas tulevikus reaalne. Selles mõttes on eesti kirjanduse ajalugu kuni 1980-ndate aastate keskpaigani ammendavalt ja lõpuni kirjutatud. On üks ja mahuliselt väga täpselt paika pandud kaanon 11 Eesti kirjanduse ajalugu I. Öpik keskkooli VIII klassile. Toimetanud E. Sõgel. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953, lk R. Alekõrs, E. Sõgel, Eesti kirjandus IX klassile. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, lk Eesti kirjanduse ajalugu IV. Öpik keskkooli XI klassile. Toimetanud E. Sõgel. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953, lk

23 (ehk mõõdupuu või nimekiri). On üks ammendav narratiiv, mida kummutada või mille kõrvale uut (sellemahulist) konstrueerida on raske. Eesti kirjandusteadus/kirjanduslugu jõudis selle suurteosega oma kulminatsiooni, mis ühtlasi tähendas ka mingit lõppu. Tegemist on tõelise (eesti) kirjandusteadusliku suurteosega, mille koostasid/kirjutasid ligemale viiskümmend paremat kirjandusteadlast/kriitikut. See on just see tekst, mida mitte keegi peale Eesti enda kirjandusteadlaste ei saa kirjutada. See on maailmatase teadusalal, mida tavaliselt ingliskeelsena märgistatakse sõnaühendiga Estonian Literature. Kõnesolev EKA on seejuures kahtlemata sotsiologiseeriv ja (eelkõige peatoimetaja Sõgeli tõttu) asjaolusid mõnigi kord lihtsustav ning mõndagi kirjeldamata jättev. 10. Nn teooria vallas on eestikeelsetel ja -meelsetel kirjandusteadlastel raske kui mitte suisa võimatu konkureerida maailma kirjandusteaduslike metropolidega. Eestis võidakse metropolides (Pariisis, Moskvas, New Yorgis jm) toimuvat refereerida, sealses kaasarääkimine on raske. Eestikeelse (kirjandus)teoreetüise mõtlemise tipuks jääb ilmselt Jaak Põldmäe "Eesti värsiõpetus" (1978), milles on eestikeelne teoreetiline mõtlemine/diskursus suudetud ühendada konkreetse eesti(keelse) materjaliga. See on just see, mida Euroopa ja maailm eesti kirjandusteaduselt ootab. First of all il faut cultiver son jardini 485

24 KUIDAS TEKIB SÕNASTIKUKIRJESSE GRAMMATIKA ÜLLE VIKS Artikkel tutvustab üht leksikograafi abivahendit nn grammatilist kirjegeneraatorit. See on poolautomaatne süsteem, mis võimaldab genereerida traditsioonilise sõnastiku kirjesse eesti sõnade morfoloogilised andmed. Töö selles suunas algas EKI-s aastatel , kui tehti esimene katse "Eesti-Vene sõnaraamatu" 1 (EVS) 1. köitega, kuhu eesti märksõnade grammatika lisati arvuti abil. 2 Nüüd, seoses EVS-i 2. köitega, oleme süsteemi põhjalikult ümber teinud, sest vahepeal on edasi arenenud selle aluseks olev automaatse morfoloogia süsteem. Projekti eelmist etappi rahastas Ed. Treu mälestusfond, hiljem on töid toetanud Eesti Teadusfond (grant 3489) ja osaliselt keeletehnoloogia sihtprogramm. Tarkvara põhiautorid on Evelin Kuusik, Indrek Kiissel ja Indrek Hein. Lisaks EVS-ile oleme oma süsteemi kohandanud ja kasutanud ka "Norra-eesti eesti-norra sõnaraamatu" 3 ja "Eesti-norra norra-eesti taskusõnastiku" 4 juures (Norra välisministeeriumi toetustega). 1. Grammatilised andmed sõnastikes Sõnastiku ülesanne ei ole üldjuhul grammatika kirjeldamine (v.a muidugi spetsiaalsed grammatikasõnastikud). Sõnastiku tüübist sõltuvalt on esiplaanil kas tähenduste seletamine, tõlkevastete esitamine teises keeles vms. Grammatilised andmed on üldsõnastikes sekundaarse tähtsusega. Kuid grammatika esitamine on siiski vältimatu selliste keelte puhul, mille morfoloogia on vormirohke ja keeruline. Sõnastikus on märksõnad ju algvormis, kuid tekstis, millest on vaja aru saada või mida on vaja moodustada, võivad sõnad olla väga erinevates vormides. Järelikult peab sõnastiku kasutajal olema võimalus seostada ühe ja sama sõna eri muutevorme nende märksõnavormiga: on vaja luua pääs tekstist sõnastikku ja vastupidi. See on väga oluline tõlkesõnastikes, aga eriti neil juhtudel, kui lähte- ja tulemkeele grammatikad on tüpoloogiliselt erinevad (emakeelega sarnasema keele grammatikat on kergem taibata). Grammatiline info võib eri sõnastikes olla väga erinev nii andmete hulga kui ka esitusviisi poolest. Palju sõltub sõnastiku tüübist: kas see on mitmeköiteline või taskusõnastik, üks- või mitmekeelne sõnastik, üld- või erisõnastik, õppe- või turistisõnastik jne. Aga veel rohkem tuleb arvestada sõnastiku potentsiaalse kasutajaga: kas see on oma- või võõrkeelne, tõlkija, keeleõppija või turist jne. Kirjegeneraatori loomisel on silmas peetud eelkõige 1 A. Romet, M. Liiv (toim), Eesti-Vene sõnaraamat 1, 2. Tallinn, 1997, 2000 (= EVS). 2 E. Kuusik, P. Lind, Ü. Viks, An Estonian Morpho-Generator for Dictionaries. Preprint. Congressus Octavus Internationalis Fenno-Ugristarum. Tallinn, T. Farbregd, S. Kangur, Ü. Viks, Norsk-estisk estisk-norsk ordbok. Norra-eesti eesti-norra sõnaraamat. Tallinn, 1998 (= NEEN). 4 T. Farbregd, H. Lepp, Ü. Viks, Estisk lommeordbok. Oslo: Kunnskapsforlaget, 1999 (= ENT). 486

25 nõudlikumale sihtgrupile suunatud kakskeelseid sõnastikke, mis peavad arvestama võõrkeelse kasutaja vajadustega. See aga tähendab, et eesti keele morfoloogia peab kindlasti olema kirjeldatud. Sõnastiku koostaja jaoks on eesti morfoloogia esitamine küllalt tülikas. Arvestada tuleb sellega, et muutevorme ja paralleelvorme on palju: keskmiselt 33 vormi sõna kohta. Vormide suur hulk iseenesest ei ole probleem, kuid esitusraskusi valmistab tüvede ja formatiivide tugev varieerumine ja homonüümia. Üht ja sama grammatilist tähendust võib väljendada mitu erinevat morfoloogilist formatiivi, nt Sg Part: t, d või lõpu puudumine, vrd aastalt - kuu[d - päevad Inf: da, ta, a, vrd ela[da - hakalta - vii[a Üks ja sama formatiiv võib väljendada erinevaid grammatilisi tähendusi või olla homograafiline tuletusliitega, nt d: Sg Part kuu[d Pl Nom kuuld, suleld Ind Pr Sg2 suleld, õpild ta: Sg Ab sulelta, nalja[ta Inf hakalta Ind Pr lps (neg) (ei) sulelta, (ei) hakalta Der nalja\ talma, haka\ talma Eriti tülikas on sõnastiku seisukohalt see, et sõnatüvel võib eri vormides olla vägagi erinev kuju, vrd lugu - loo - lukku, loofma - luufa - lõfi. Sellised grammatilised peensused ei huvita leksikograafi, kelle peamine tähelepanu on sellel, et märksõna saaks täpse seletuse, adekvaatsed tõlkevasted, informatiivsed näited jne. Kirjegeneraator ongi mõeldud leksikograafidele abivahendiks, et nad saaksid keskenduda oma põhitööle leksikaalse info esitamisele ja saaksid vaba(ma)ks grammatilistest probleemidest. Grammatilise info koht on sõnastikus tavaliselt kohe pärast märksõna (või hääldust), aga vahel võib leida grammatilisi märgendeid või üksikuid sõnavorme näiteks tähendusnumbri järelt. Aktiivset tüüpi kakskeelsetes sõnastikes antakse grammatika ka tõlkevastetele. Sõnastiku kasutajale oleks kõige mugavam, kui kogu grammatiline info sõna kohta oleks antud vahetult sõnaartiklis. Näiteks inglise Collins COBUILD 5 loetleb märksõna järel kõik selle erinevad muutevormid. Morfoloogiakeelte puhul, kus erinevate vormide hulk ulatub kümnetesse, on selline lahendus võimatu ja paratamatult tuleb võtta appi muud vahendid: jätta osa grammatilist infot sõnaartiklist välja ja paigutada see sõnastikuga kooskõlas olevasse grammatikasse. Eesti sõnastikes on niisugune esitustraditsioon kestnud üle sajandi: juba F. J. Wiedemann 6 andis sõnastiku sõnaartiklis mõningad muutevormid ja tüübinumbri. Numbritele vastavad tüübikirjeldused leiab kasutaja tavaliselt sõnastiku enda grammatikaosast või vahel ka eraldi olevast grammatikast (nagu Wiedemannil). Nii on toiminud kõik eesti õigekeelsussõnaraamatud ja sama põhimõtet kasutab ka esimene spetsiaalne eesti keele morfoloogiasõnastik "Väike vormisõnastik" 7 (WS), kuid järjekindlamalt ja formaliseeritu- * Näidetes kasutatavad sümbolid: " nn kolmas välde; [ / morfoloogiliste formatiivide piirid; tuletusliite piir või lühendusmärk; + liitsõnapiir; & või (paralleelvormide vahel). 5 Collins COBUILD English Language Dictionary. London: Harper Collins Publishers, F.-J. Wiedemann, Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. St. Petersburg, Ü. V i к s, Väike vormisõnastik 1. Sissejuhatus & grammatika; 2. Sõnastik & lisad. Tallinn, 1992 (= WS). 487

26 malt. "Väike vormisõnastik" tugineb süstemaatiliselt läbitöötatud klassifikatoorse morfoloogia mudelile 8 ja on saanud aluseks eesti morfoloogia arvutisüsteemidele. 9 WS-i sõnaartiklis on iga muutuva lihtsõna jaoks: 1) muutevormid, milles tulevad esile kõik võimalikud tüvevariandid; 2) muuttüübi number, mis suunab sõnastiku grammatikaossa tüübikirjelduse juurde; 3) sõnaliik; 4) erandlikud muutevormid, mis erinevad tüübikirjeldusega näidatud vormidest. Grammatikaosas antakse eesti vormistiku ülevaade ja tüübikirjeldused. Tüübikirjeldused sisaldavad ülevaatlikkuse huvides (liiasuse vältimiseks) ainult põhivorme, milles tulevad ilmsiks kõik tüüpidevahelised morfoloogilised erinevused. Tüübikirjeldusi täiendavad analoogiareeglid, mille abil saab põhivorme eeskujuks võttes moodustada kogu ülejäänud paradigma. Peale põhiartiklite sisaldab WS grammatilisi viiteartikleid, mis aitavad kasutajal seostada ühe ja sama sõna erinevaid vorme, kui tüvi neis varieerub, nt Vae -» lagi, Vae -» Vaad, Vae[b -> Vaadtfma, Väkke -> lagi, Väkke -» lake, Väkke -> Vakk, Vakki -> Vakk. Viiteartiklid on tarbetud elektroonilises sõnastikus, mis võimaldab päringuid ka muutevormide kaudu, kuid tavalises inimesele mõeldud sõnastikus on viited suureks abiks. Näiteks kui võõrkeelne lugeja kohtab eesti tekstis sõnavorme toas või tuppa, on tal ilma viideteta väga raske leida sõnastikust õiget märksõna tuba. WS ei sisalda märksõnadena liitsõnu. Selleks et siiski näidata tüvede liitumisvõimalusi, on nii põhi- kui ka viite artiklite lõppu näite tasemel lisatud väike valik liitsõnu ja sõnaühendeid. WS-i esitusviis on aluseks ka kirjegeneraatorile, mis genereerib nii põhiartikli andmed kui ka viiteartiklid. Kirjegeneraator väljastab kõik grammatilised andmed, mis on vajalikud eesti sõnavormide moodustamiseks (sünteesiks) ja neist arusaamiseks (analüüsiks). See aga ei tähenda, et neid kõiki igas sõnastikus peaks kasutama. Süsteemi on võimalik kohandada nii, nagu soovib leksikograaf, kes saab süsteemi eelhäälestuse käigus teha sobiva valiku oma sõnastiku jaoks. 2. Reeglipõhine morfoloogia Süsteemi töö aluseks on EKI-s väljatöötatud reeglipõhine (avatud) morfoloogiamudel. Avatud mudelil ma siinkohal põhjalikult ei peatu (pikem artikkel koos publikatsiooniviidetega on ilmumas 10 ). Tutvustan ainult põhiideed, mis seisneb selles, et automaatse morfoloogilise sünteesi ja analüüsi programmid tuginevad formaalsetele grammatikatele ega vaja oma tööks suurt süsteemisõnastikku. Suletud süsteemis peab kogu vajalik grammatiline info otseselt olema süsteemisõnastikus antud. Eesti keele automaatne morfoloogia vajab vähemalt tüübinumbrit ja kõiki tüvevariante. Avatud süsteem kasutab sõna enda fo- 8 Ü. Viks, Klassifikatoorse morfoloogia põhimõtted. Preprint KKI-9. Tallinn, 1977; Ü. Viks, Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia. Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 1 (DrPhil thesis). Tartu, EKI-ga paralleelselt on eesti keele automaatset morfoloogiat arendanud O/Ü Filosoft, kelle analüsaator töötab nt eesti keele spelleris (MS Word). Vt H.-J. Kaalep, ESTMORF, a Morphological Analyzer for Estonian. Estonian in the Changing World. Tartu, 1996, Ik 43 97; H.-J. Kaalep, Tekstikorpuse abil loodud eesti keele morfoloogiaanalüsaator. Keel ja Kirjandus 1998, nr 1, lk Ü. Viks, Eesti keele avatud morfoloogiamudel. (Ilmumas TÜ arvutuslingvistika kogumikus.) Vt ka 488

27 noloogilises kujus sisalduvat kaudset infot ja tuletab sellest ise vajaliku grammatilise teabe. See on võimalik seetõttu, et sõna algvormi fonoloogiline struktuur (silpide arv, lõpuhäälikud, sisehäälikud jms) määrab enamasti ära, kuidas sõna üldse on võimalik käänata-pöörata. See moodustab T. Helbi terminoloogia kohaselt aktiivse morfoloogia valdkonna. 11 Need sõnad, mille algvormi fonoloogiline struktuur e i määra muutmisvõimalusi, kuuluvad passiivsesse morfoloogiasse. (Sama eristus on aluseks ka EKG morfoloogiapeatükis. 12 ) Avatud morfoloogiamudeli puhul on süsteemisõnastikus ainult erandid (passiivse morfoloogiaga sõnad), kõik reeglipärased sõnad on töödeldavad formaalsete reeglite abil. Sõna puudumine sõnastikust ei peata süsteemi tööd, vaid käivitab aktiivse morfoloogia reeglid, mis suure tõenäosusega annavad õige tulemuse. Valdav osa keele sõnu kuulub aktiivsesse morfoloogiasse, eriti käib see uute sõnade kohta, mis tulevad keelde tuletamise ja laenamise läbi. Reeglipõhine morfoloogiamudel on üles ehitatud nii, et igale keelelisele allsüsteemile vastab iseseisev programmimoodul (reeglite interpretaator), mis kasutab oma reegleid ja oma erandeid. Iga programmimoodul kontrollib kõigepealt oma erandite loendit. Kui otsitav sisendüksus on erandite hulgas, siis saab moodul oma väljundandmed samast loendist kätte. Kui üksust loendist ei leita, siis rakendatakse talle reegleid ja tulemuseks on reeglipärane väljund. Kui homonüümsetest sõnadest üks on reeglipärane ja teine (teised) erandlik(ud), siis on see erandsõna juures viidana märgitud ja sama sisendsõna saadetakse pärast erandi väljastamist edasi reegliplokki, nii et väljundeid saab mitu. Avatud morfoloogiasüsteem on avatud kahes mõttes. Ühelt poolt on süsteem avatud uutele sõnadele, nii et ta suudab analüüsida ja sünteesida ka neid sõnu ja vorme, mida süsteemisõnastikus pole, kuid mis on morfoloogiliselt reeglipärased. Teiselt poolt on süsteem avatud reeglimuutustele, nii et vajaduse korral on võimalik muuta reegleid, muutmata seejuures tarkvara. See on võimalik tänu sellele, et süsteemis kasutatavad reeglid on salvestatud tavaliste tekstifailidena, mida saab korrigeerida. Eesti keel on praegu ebastabiilses olekus: suured ühiskondlikud nihked toovad paratamatult kaasa sõnavara kiire uuenemise ning loomulikult peab see kajastuma uutes traditsioonilistes sõnastikes. Igas sõnastikus leidub sõnu, mida varasemad sõnastikud ei sisaldaja mille grammatikat ei saagi mujalt üle võtta. Kuigi keele grammatiline ehitus on sõnavaraga võrreldes suhteliselt püsiv, mõjutab tihe kokkupuude teiste keeltega aja jooksul ka seda, tekitades vajaduse reegleid muuta. Reeglifailides tehtud parandused (nt keelekorralduslikud normingumuutused) mõjutavad otseselt süsteemi väljundit ja järgmise sõnastiku jaoks sama programmiga genereeritud andmed vastavad juba uutele normidele. 3. Kirjegeneraatori töökorraldus Ideaalis peaks asi käima nii, et sõnastiku koostaja jätab sõnaartiklis grammatika komponendi lihtsalt täitmata ja hiljem, kui käsikiri on valmis ja arvutis, täidab kirjegeneraator tühjad kohad automaatselt. Praegu jääb ideaalist veel üht-teist puudu ja mitmes kohas on vaja käsitsi sekkuda. Kirjegeneraator koosneb neljast osast, millel on erinevad ülesanded ja kus osalevad erinevad programmimoodulid. Kaks esimest (märksõna ettevalmistus ja andmete genereerimine) kasutavad reeglipõhise morfoloogia moodu- 11 T. H e 1 p, Linguistic Competence and Morphology. Preprint KKI-38. Tallinn, M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Raj andi, К. Ross, H. Saari, К. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika II. Morfoloogia, sõnamoodustus. Tallinn,

28 leid 13 ja on konkreetsest sõnastikust põhimõtteliselt sõltumatud. Sõnastiku nõudeid arvestatakse viimastel etappidel, mille käigus toimub põhiartikli kirjekujundus ja viiteartiklite moodustamine Märksõna ettevalmistus Sõnastiku märksõna teisendatakse sellisele kujule, mis vastab morfoloogilise sünteesi sisendi nõuetele. Sünteesi sisendiks on lemma ehk sõna algvorm: noomenil ainsuse nimetav kääne ja verbil supiin (ma-infinitiiv). Liitsõnast läheb sünteesi ainult viimane komponent. Märksõna ettevalmistamisel kasutatakse kolme moodulit: lemmatiseerimist ehk morfoloogilist analüüsi, liitsõnapiiri tuvastust ja vältetuvastust. Lemmatiseerimine (morfoloogiline analüüs). Lemmatiseerimine on vajalik mitmuslike märksõnade puhul: selleks et saada kätte algvorm (Sg Nom), mis on muude moodulite sisendvormiks. Ainsusevorme on oluline näidata ka mitmussõnade artiklites, sest mitmuslik sõna võib teatud kontekstis esineda ka ainsuses, vrd kaslased, aga üks kaslane hiilib siin ringi; töötingimused, aga kõige tähtsam töötingimus on... Liitsõna esikomponendina on ainsuslik vorm üsna tavaline: püksid, aga püksi+rihm, tangud, aga tangu+tera. Lemmatiseerimine toimub morfoloogilise analüüsi programmi abil, kuigi lemma leidmiseks ei kasutata kõiki analüüsi võimalusi. Analüüsi sisendiks on üldjuhul sõnavorm ja väljundiks lemma, muuttüüp, sõnaliik ja vormikood. Sõnastiku juhtumil arvestatakse sisendina ainult üht vormi (Pl Nom), ja väljundi andmetest on oluline ainult lemma, nt alimendid -» aliment. Liitsõnapiiri tuvastus. Eesti liitsõnades käändub tavaliselt ainult põhisõna, mis muutub täpselt nii nagu vastav lihtsõna, sõltumata sellest, kui palju on liitsõnas täiendsõnu või mis kujul nad on, nt tuba+teater - tuba+teatri - tuba+teatreid jne, toa+nurk - toa+nurga - toa+nurka jne, suusa+hüppe+mägi - suusa+hüppe+mäe - suusa+hüppe+mägesid jne. Seetõttu osaleb teiste morfoloogiamoodulite töös ainult liitsõna viimane komponent, mis tuleb aga enne eraldada, nt kaelaehe -> ehe. Liitsõnapiiri leidmise reeglid töötavad koos morfoloogilise analüüsiga ja arvestavad keele üldisi fonotaktika reegleid, liitsõnakomponentide kombinatoorikat, sagedusi jne. Selles osas ei ole süsteem veel lõpuni valmis ja liitsõnapiirid on sõnastiku koostaja seni ette andnud. Vältetuvastus. Morfoloogiamoodulid töötavad kahes režiimis: koos vältega ja ilma välteta. Kuigi välteeristus ei kajastu kirjapildis, on see eesti morfoloogia jaoks oluline ja peaks nõudlikumates sõnastikes näidatud olema. Palju on muutevorme, mis erinevad ainult välte poolest, nt kutse (Sg Nom) kõutse (Sg Gen), kooli (Sg Gen) krooli (Sg Part). Vältetuvastuse reeglite sisendiks on sõna ortograafilisel kujul, väljundiks sama sõna koos vältemärgiga, nt haige -» Kaige, aliment -> aliment. Vältetuvastuse osa on praegu puudu, osaliselt kasutab süsteem WS-i andmeid, sealt puuduvate sõnade puhul on vältemärgi lisamine seni toimunud tekstiredaktori abil. 13 Koik morfoloogiamoodulid on realiseeritud nn dünaamiliste teekidena, s.t iseseisvate programmimoodulitena, mida on võimalik teistest rakendusprogrammidest välja kutsuda ja sel moel kasutada muudeski kooslustes. Programmid on vabaks kasutamiseks väljas EKI serveris, vt 490

29 3.2. Andmete genereerimine Süsteem võimaldab tuvastada ja moodustada järgmisi andmeid: 1) sõnaliiki, 2) muuttüüpi, 3) muutevorme, 4) morfeemipiire muutevormides (tüve ja formatiivi vahel). Siin osaleb kolm reeglipõhise morfoloogia keskset moodulit: tüübi ja sõnaliigi tuvastus, tüvevariantide moodustus, vormimoodustus. Tüübi ja sõnaliigi tuvastus. Tuvastusreeglid arvestavad kaht fonoloogilist tunnust: silpide arvu ja tüve lõpuhäälikuid. Reeglite sisendiks on lemma (märksõna algvorm, liitsõna puhul ainult põhisõna), millele väljundis lisanduvad muuttüüp ja sõnaliik. Homonüümsed sõnad saavad mitu väljundit. Nt j'alg -*falg 22 _S ehe -> ehe 02_A 06_S \ 05_S m aine -» maine 10_A (vältega režiimis) maine -» maine 06_S (vältega režiimis) maine -> maine 06_S \ 10_A (välteta režiimis) Tüvevariantide moodustus. Tüvede moodustamine toimub tüvemuutusreeglite abil, mis jagunevad mitme allgrammatika vahel vastavalt erinevatele tüvemuutuse liikidele: sise- (ehk astme)muutused, lõpumuutused, tüvemitmuse moodustus, morfonoloogiliselt tingitud muutused jne. Tüvevariantide moodustamise algoritmi määrab tüvejuht, mis iga muuttüübi puhul näitab, millised tüvevariandid on omavahel moodustusseoses ja millist allgrammatikat tuleb rakendada vajaliku tüvevariandi saamiseks. Sõnastiku juhtumil on reeglite sisendiks lemmatüvi koos tüübi ja sõnaliigiga (eelmise mooduli väljund), väljundiks kõik selle lemma erinevad tüvevariandid koos vastavate tüvekoodidega (tüvekood näitab tüvevariandi liiki), nt f alg 22_S -» f alg {at}, f alga jbt}, jala (bnj, f aigu {btvl, jalu (bnvj m aine 10_A -> m'aine (aoj, m'aise IbO}, m'ais (coj maine 06_S -> maine San}, m aine (at} ehe 02_A -> ehe {ao}, eheda (boj ehe 06J5 -> ehe fan}, 'ehte (at} ehe 05_S -> ehe (an} 'ehtme {bt} Morfoloogiline süntees (vormimoodustus). Morfoloogilise sünteesi käigus saadakse kõik sõnastikukirje jaoks vajalikud muutevormid. Vormimoodustuse aluseks on: a) morfotaktika reeglid, mis määravad sõnaliigi alusel paradigma valiku, b) allotaktika (kombinatoorika) reeglid, mis määravad igas muuttüübis iga muutevormi jaoks vajaliku tüvevariandi (tüvekoodi) ja formatiivivariandi. Sünteesireeglite sisendiks on tüüp koos sõnaliigiga ja tüvevariandid koos vastavate tüvekoodidega (eelmiste moodulite väljundid), väljundiks on muutevormid koos vastavate vormikoodidega, nt 22_S; j'alg (at}, j'alga (bt}, jala (bnj, j'aigu (btv}, jalu (bnv} -» SgN:j'alg, SgG:jala, SgP: j'alga, Sglll: jalafsse,...; PlN:jala[d, PIG: j'algafde & j'algie, PIP: j'alga[sid & j'algiu, PIIU: j'alga[desse & jutlusse,... 06_S; ehe (an}, 'ehte (at} -» SgN: ehe, SgG: 'ehte, SgP: ehe[t, Sglll: 'ehte[sse,...; PIN: 'ehteid, PIG: ehefte, PIP: 'ehtefid, PIIU: ehe[tesse & 'ehte[isse,... Sünteesist saadud andmetest genereeritakse edasi: 1) põhiartiklitesse minevad grammatikakomponendid ja 2) viiteartiklid. Süsteem genereerib üldjuhul rohkem andmeid kui tarvis. Andmete valik ja esitusviis sõltuvad konkreetse sõnastiku eripärast ja seepärast on järgnevatel etappidel vaja pidada leksikograafiga aktiivset dialoogi, mille käigus täpsustatakse kõik detailid. 491

30 Kirjegeneraatori ja leksikograafi dialoog võiks põhimõtteliselt toimuda automaatselt kasutajaliidese vahendusel, aga selle tegemine on tehniliselt üsna tülikas Põhiartikli kirjekujundus Kirjekujunduse käigus saab sõnastik oma näo. Kujundus algab tegelikult juba süsteemi häälestamisega enne andmete genereerimist ning jätkub pärast andmete väljastamist. Töö koosneb mitmest alamülesandest: vormivalik, infovalik, info paigutus, tehnilised lühendused, küljendusinfo määramine. Lahendused sõltuvad siin otseselt konkreetse sõnastiku vajadustest ja neid süsteem ette ei määra. Vormivalik sõltub eelkõige sõnastiku sihtgrupist: kõik põhivormid (vt EVS) annavad kasutajale võimaluse moodustada kogu paradigma see on oluline nt aktiivses õppesõnastikus; tüvevariante esindavad vormid (vt WS, NEEN, ENT) võimaldavad tekstis ära tunda ja omavahel seostada ühe sõna eri vorme see on oluline passiivse keelekasutuse puhul, et tekstis esinevat sõna sõnastikust üles leida; üksikud vormid (nagu nt "Eesti-Soome sõnaraamatus" 14 ) võimaldavad eristada homonüümseid sõnu (nt vaht: vahi I vahu) sellest on abi inimesel, kes keelt piisavalt oskab. Infovaliku abil antakse süsteemile teada, kas lisada grammatika igale märksõnale või jääb osa ilma, nt liitsõnad, kas näidata kirjes ainult sõnavorme või lisaks ka muuttüüpi ja/või sõnaliiki, kas lisada kirjesse vorminimed, nt gen. jala, adt. jõkke, kas märkida morfeemipiirid (formatiivipiir, liitsõnapiir), kas lisada vältemärk. Info paigutuse osas määratakse kirje elementide kord: vormide järjestus, paralleelvormide esitusviis, märgendite asukoht, kommentaaride vormistus jne. Tehnilised lühendused puudutavad märksõna ja vormide ühisosi, mida ruumi kokkuhoiu huvides tavaliselt ei korrata. Lühendamise võimalused on piiratumad, kui sõnastik märgib väldet, nt EVS: eesel < ees-el li liit -, -li [te le[id S 02>, aga juhtima <p ühti [ma f uhti[da juhi[b juhi[tud V 28> WS: У alg-& jala S 22u..., j"uhti[ma juhi[b V 28 NEEN: jal g [-a -ga 22u...], juh tima [-ib 28] Küljendusinfo saab iga sõnastiku jaoks eraldi määrata. Kui sisulised struktuuriüksused on üheselt eristatavad, siis on lihtne siduda iga üksusega erinev font või kirjastiil. Vabalt valitavad on ka tingmärgid, millega midagi tähistada (väldet, liitsõnapiiri, viitamismärki vms) Viiteartiklite moodustus Morfoloogilised viited aitavad sõnastiku kasutajal leida märksõna, kui tekstis leiduv muutevorm ja märksõna erinevad teineteisest olulisel määral, nt tuba toa tuppa, sõber sõbra sõpra, õmble/ma õmmelfda. Viidete tegemiseks võrreldakse morfoloogiamoodulite tekitatud vorme märk- 14 P. Kokla, H. L a a n p e r e, M. Mager, A. Pikamäe, Eesti-Soome sõnaraamat. 2. tr. Tallinn,

31 sõnaga (täpsemalt: vormide tüvesid märksõna tüvega) ning vormistatakse igalt eritüveliselt muutevormilt viit märksõnale, nt toa -» tuba, tuppa ~> tuba, sõbra -» sõber, sõpra -» sõber, õmmelfda -> õmblefma. Kui teha viiteartikkel iga erineva tüvevariandi jaoks, siis saab neid liiga palju. Umbes 75% eesti sõnatüvedest varieerub, kusjuures variante on kuni viis. Kirjegeneraator moodustab algul kõik viited, seejärel praagib osa neist välja. Kui palju viiteid sõnastikku jätta, selle otsustab leksikograaf vastavalt sõnastiku vajadustele. Oluline on siiski, et kasutajal oleks võimalik iga sõnavormi jaoks leida õige märksõna. Selleks saab lihtsamad ja sagedasemad tüvemuutused esitada märksõna leidmise reeglitena sõnastiku grammatikaosas või kasutusjuhendis. Paar reeglinäidet EVS-ist 15 ja norra taskusõnastikust 16 (ENT): EVS: ka -> kas maasika -» maasikas ikku -> ik harilikku -» harilik Cse -> Cne täpse -» täpne CV -> 0 talli -» tall, talda -» tald, kaasiku -> kaasik ENT: gv -» к saagi -> saak Cli -» Cel mantli -» mantel Samad reeglid tehakse selgeks arvutile ja need viited, mille jaoks on reegel olemas, kõrvaldatakse automaatselt. Sõnastikku jäävad seega ainult ebatavalisemaid tüveerinevusi esindavad viited, nt tähtsa -> tähtis, talla -> tald, sae -> saag, kitli -> kittel. Iga sõnastiku jaoks võib teha omad reeglid ja siis on ka viidete hulk ja valik erinevad. 4. Probleemid Süsteemi täisautomaatse rakendamise peamine sisuline takistus on morfoloogiline homonüümia. Homonüümsetel märksõnadel on enamasti erinevad morfoloogilised paradigmad. Süsteem väljastab sel juhul iga märksõna jaoks kõik võimalikud komplektid grammatilisi kirjeid (nt ehe eheda A_2, ehe ehte S_6, ehe ehtme S_5; maine maine S_6, maine maise A_2). Liigsed väljundid tuleb käsitsi kustutada, sest ainult märksõna enda põhjal pole võimalik määrata, milline käänamisviis millise sõnaartikli juurde kuulub. Morfoloogiline homonüümia on eesti keeles tõsine probleem 17, aga see ei ole ainult eesti keele probleem. Homonüümia automaatse kõrvaldamise (ehk ühestamise) võimalusi on uuritud mitme eri meetodiga. On katsetatud statistilisi meetodeid, 18 mille puhul valitakse lahendus, mis on tekstis kõige tõenäolisem. Sõnastiku jaoks see ei sobi, sest sõnastiku-ja tekstistatistika on erinevad asjad: sõnastik sisaldab ka selliseid üksusi, mida tekstides harva ette tuleb. Arendatud on ka reeglipõhiseid ühestusmeetodeid, 19 mille puhul tehakse valik homonüümse üksuse konteksti järgi. See annab tekstides lingvistiliselt paremaid tulemusi, aga sõnastiku märksõnal paraku puudub kontekst. Kirjegeneraatori ainus võimalus homonüümiaga toime tulla oleks vaa- 15 EVS, lk ENT: vahelehed, lk Ü. Viks, Sõnavormide homonüümiast eesti keeles. Keel ja Karjandus 1984, nr 2, lk H.-J. Kaalep, T. Vaino, Kas vale meetodiga õiged tulemused? Statistikale tuginev eesti keele morfoloogiline ühestamine. Keel ja Kirjandus 1998, nr 1, lk T. Puolakainen, Eesti keele kitsenduste grammatika morfoloogiline ühestaja. Keel ja Kirjandus 1998, nr 1, lk

32 data läbi terve sõnaartikli tekst ja otsida näitematerjali hulgast vorme, mis reedavad, millise paradigmaga on tegemist. Kuid ka sellele ei saa lootma jääda, sest sobivaid vorme ei pruugi näidete hulgas olla. Homonüümiaprobleem tuleb paratamatult lahendada leksikograafil (dialoogi käigus või käsitsi). Teine takistus süsteemi täisautomaatse rakendamise teel on süsteemi enda puudused (loodetavasti ajutised): osa mooduleid puudub (nt vältetuvastus), osa pole veel lõpuni valmis (nt liitsõnapiiri tuvastus). Mõningad liitsõnaga seotud erandlikumad nähtused on formaliseerimata (nt paarissõnade käänamine). Kõigil nendel juhtudel on vaja kirjegeneraatori töösse käsitsi sekkuda. Ka lisainfo, mis iseloomustab vormikasutust (pl, hrl sisekohakäänetee jne), peab leksikograaf süsteemi praeguses arengujärgus ette andma. Edasine töö süsteemiga ei toimu kiirelt, sest tehnilised lahendused pole võimalikud ilma eelnevate sisuliste lahendusteta. Koik praegused poolikud või puuduvad osad vajavad suuremat lingvistilist eeltööd (mida praegu tehakse). Sellegipoolest on asi niikaugel, et kirjegeneraatorit saab juba kasutada. 5. Näiteid Süsteemi on seni rakendatud kolme tõlke sõnastiku puhul, kuhu on genereeritud eesti keele morfoloogiat puudutavad andmed. Moodustatud andmed on kõigil sõnastikel samad, sõnastikevahelised erinevused tekkisid kirjekujunduse käigus. Näiteid: "Eesti-Vene sõnaraamat": ca märksõna Märksõna järel antakse kõik põhivormid, sõnaliik ja muuttüüp. Vormides näidatakse väldet, liitsõna- ja formatiivipiire. Grammatikaosas on paradigmade ülevaated, tüübikirjeldused ja analoogiareeglid. Kasutusjuhendis on märksõna leidmise reeglid. põhiartikkel: tuba <tuba toa tuba tuppa, tuba[de tuba[sid & tub/e S 18> lastetuba <+tuba toa tuba tuppa, tuba[de tuba[sid & tub/e S 18> andma <'and[ma 4 and[a anna[b ~an[tud, 'and [is ~ and [ke V 34*> viiteartiklid: toa -> tuba tuppa -> tuba tube -» tuba anna[b -» andma an[tud -> andma "Norra-eesti eesti-norra sõnaraamat": ä märksõna Eesti-norra pooles on märksõna järel kõiki tüvevariante esindavad vormid (ilma välteta) ja muuttüüp, millele järgneb tüvemitmuse vokaal. Lütsõnapiirid on näidatud märksõnas; tüvesid ja formatiive eristab kirjastiil. Norra-eesti pooles on tõlkevaste järel peamist tüvevarianti esindav vorm ja muuttüüp koos mitmusevokaaliga. Grammatikaosas on paradigmade ülevaated, tüübikirjeldused ja analoogiareeglid. põhiartiklid (eesti-norra): tuba [toa, adt. tuppa 18e] lastetuba [toa, adt. tuppa 18e] and/raa [annab, ips. antud 34]... põhiartiklid (norra-eesti): rom... tuba [toa 18e], ruum [-i 22e] gi... an dma [-nab 34]

33 viiteartiklid: toa -> tuba tuppa -> tuba aimab -» andma antud -» and/na "Eesti-norra norra-eesti taskusõnaraamat": ä märksõna Eesti-norra pooles on lihtsõnalise märksõna järel peamisi tüvevariante esindavad vormid (ilma välteta). Liitsõnaliigendus on näidatud märksõnas; formatiivipiiri näitab kirjastiili erinevus. Liitsõnadel on grammatika asemel märk, mis juhatab põhisõna juurde grammatikat otsima. Norra-eesti pooles tõlkevastetel vorme ei ole. Sõnastiku vahelehtedel on paradigmade ülevaated ja märksõna leidmise reeglid. põhiartikkel: tuba <toa, adt. tuppa> laste-tuba* an d/иа <-na6 -tud> viiteartiklid: toa -> tuba tuppa -> tuba annab -> and/na antud -> andma Võrdluseks "Väike vormisõnastik": morfoloogiasõnastik, märkõna Andmete kirjeldus on eespool (p 1). põhiartikkel: tuba t v oa t"uppa S 18e laste+, +teater "and[ma anna[b ~an[tud V 34 viiteartiklid: t"oa < tuba +noaber, +temperatuur,... fuppa < tuba 11 Jtulema tube = tuba anna[b < "and[ma *an[tud < " and [ma 495

34 MÕNDA BALTISAKSA JA JIDISI KONTAKTIDEST (Algus Keeles ja Kirjanduses nr 6) ANNA VERSCHIK 3. Baltisaksa mõju jidiši keelele Baltisaksa-jidiši kontakte ja teatavat baltisaksa mõju mainitakse jidiši murdeid käsitlevas kirjanduses vaid sporaadiliselt. Autoril ei ole teada ühtegi uurimust, kus Kuramaa (ja Eesti) jidiši foneetikas, morfoloogias ja sõnavaras esinevat baltisaksa mõju oleks süstemaatiliselt käsitletud. Kõige rohkem on viidatud sõnavaralistele mõjudele, 40 kuid seni puudub alam- ja baltisaksa laenude loetelu ja nende analüüs. Baltisaksa keele mõju oli jidiši murretes ulatuslikum kui jidiši oma baltisaksa keeles. Baltisaksa mõju ei piirdu ainult sõnavara laenamisega, vaid avaldub ka foneetikas ja vähesel määral morfoloogias Foneetika. Kuramaa ja Eesti jidiši sonandid l ja r erinevad teiste jidiši murrete vastavatest häälikutest. Sonant l hääldub täpselt nagu vastav saksa häälik (ja nagu eesti l), samal ajal kui teistes jidiši murretes on l velaarsem ja peale selle eksisteerib mitu palataliseeritud varianti. Jidiši teistes murretes on uvulaarne r, kusjuures Kuramaa ja Eesti jidišis on r mitteuvulaarne nagu baltisaksa keeleski. Nende häälikute Kuramaa jidiši eripära mainib Z. Kalmanovitš. 41 Ta nimetab neid tõelisteks Kuramaa häälikuteks (emes kurlendiš) ning lisab, et l on tavaline saksa l (geveinlexer daitšer /), kusjuures mitteuvulaarne r lubab eristada omi võõrastest. Nimetatud häälikute niisugune hääldamine on Kuramaa jidišis arvatavasti baltisaksa mõju tulemus. 42 Võib lisada, et Eesti jidišis hääldatakse neid nagu Kuramaal, mis on igati loogiline: ka Eestis avaldas baltisaksa keel jidišile teatavat mõju, hiljem "toetasid" seda eesti keele vastavad häälikud. Eesti jidiši kõnelejaskonna jälgimise põhjal võib väita, et ka siin on M ja r-i hääldamisviis "omade" ja "võõraste" eristamise kriteeriumiks. Mõningane baltisaksa mõju avaldub ka diftongide osas. Kirdejidiši diftongide tekkelugu nõuab seetõttu ajaloolisse vokalismi süvenemist. 43 Allpool käsitlen diftonge au - ou, äi, öü. Üks tähtsamaid muutusi, mis eristab protokirdejidišit teistest murderühmadest, oli muutus *u: > au; mõningad keeleteadlased rekonstrueerivad siiski *u: > ou. Ai Pilt muutub keerukamaks, kui 40 Vt lähemalt: M. Weinreiсh, Dos kurlender jidiš; Z. Kalmanovitš, Der jidišer dialekt in Kurland. Üldisem lähenemine on N. Jacobsi töös "Structure, Standardization and Diglossia. The Case of Courland Yiddish". 41 Z. Kalmanovitš, Der jidišer dialekt in Kurland, lk ; vt ka: Ch. Lemchen, Di hašpoe fun litviš oif jidišn dialekt in Lite, lk 26, N. Jacobs, Yiddish in the Baltic Region; J. Bin-Nun, Jiddisch und die deutschen Mundarten. Tübingen: Max Niemeyer Verlag, 1973, Ik Et ajalooline vokalism ei ole artikli teema, on käesolev käsitlus mõnevõrra lihtsustatud. Põhjalikumat analüüsi vt: D. Katz, Zur Dialektologie des Jiddischen; U. Weinr e i с h, Retrograde Sound Shift; M. Herzog, The Yiddish Language in Northern Poland: its Geography and History. Bloomington: Indiana University Press, M. H e r z o g, The Yiddish Language, lk 164 {au)\ D. Katz, Zur Dialektologie, lk 1024 (ou). 496

35 võtame arvesse paralleelset muutust *o: > ou. Kirdejidiši variantide eristamise üheks kriteeriumiks on *u: esinemus kas au, ou, oi, ui või mõnel muul kujul. 45 Teine oluline kriteerium: diftongi öü ~ öi saatus. See rekonstrueeritakse tavaliselt protokirdejidišisse ja arvatakse, et see on säilinud vaid Kuramaa jidišis ning kadunud teistest kirdemurretest osalise või täieliku delabialiseerumise teel (öü > eu või öü > ei). U. Weinreich eristab kirdemurrete kolme põhivarianti: nn Vilniuse, Samogitia (s.o Žemaitija) ja Kuramaa tüüpi. Kuramaa tüüp on kõige konservatiivsem, Vilniuse tüübis on kõige rohkem innovatsioone ja Žemaitija tüüp on nende kahe vahepealne. Selgituseks olgu toodud järgmine skeem: 46 KÜSKS Saksa kirjakeel Kuramaa tüüp Žemaitija tüüp Vilniuse tüüp Jidiši kirjakeel *u: *ou au Haus 'maja', Auge 'silm' au hauz 'maja' ou houz 'maja' ui, oi huiz - hoiz 'maja' *o: 0 Brot 'leib' ou - oi öüg - öig 'silm', broit 'leib' eu eug 'silm', breut 'leib' oi hoiz 'maja', oig 'silm', broit 'leib' ei eig 'silm', breit 'leib', heim 'kodu' *ei ai Heim 'kodu' äi häim 'kodu' ei heim 'kodu' ei heim 'kodu' Et Eesti jidiš on Kuramaa jidiši variant, on erinevusi diftongide osas väga vähe. Kirjakeele ja "klassikalise" ehk Vilniuse tüübi mõju tulemusena on traditsiooniline Kuramaa vokalism hakanud lagunema (nn murde nivelleerumine). 47 Läti jidiši praeguse seisukorra kohta andmed puuduvad, seetõttu olen sunnitud piirduma vaid Eesti jidišis toimunud muutuste käsitlusega. Ka Eesti jidišis on toimunud teatav muutus: diftong öi ~ öü esineb vaid kõige vanemate, sajandi alguses sündinud keelejuhtide kõnes ja on peaaegu täielikult asendatud ei-diftongiga (keifn 'ostma', eig 'silm'). Siiamaani ei ole uuritud, kas kõnealune diftong on kuidagi seotud vastava baltisaksa diftongiga. Huvitaval kombel ei ole aga Eesti jidišist kadunud äi, vaid eksisteerib paralleelselt eš-ga: fläiš ~ fleiš 'liha', äibik ~ eibik 'igavene'. J. Bin-Nuni arvates on diftong äi tekkinud baltisaksa mõjul (baltisaksa keeles on olemas samasugune diftong). 48 Kahjuks aga ei esita ta selle seisukoha tõestuseks mingeid argumente. 49 Selline mõju tundub üpris tõenäoline, kuid küsimus on seni põhjalikult uurimata. 46 U. W e i n r e i с h, Retrograde Sound Shift, lk 249 jj. 46 Skeemi alusena on kasutatud järgmisi allikaid: M. Weinreich, Dos kurlender jidiš, lk 201; U. W e i n r e i с h, Retrograde Sound Shift, lk 249 jj. 47 Kuramaa jidiši traditsioonilise vokalismi kadumise kohta vt: J. Bin-Nun, Jiddisch und die deutschen Mundarten, lk 97 98; N. J а с o b s, Structure, Standardization and Diglossia, Ik Mõeldud on eelkõige põlisdiftongide asendumist Vilniuse tüübi ja kirjakeele eeskujul ning pikkade-lühikeste vokaalide opositsiooni kadumist. Eesti jidišis on kõnealused jooned siiski mõnevõrra säilinud. 48 Baltisaksa foneetika kohta vt: W. M i t z k a, Studien zum baltischen Deutsch. Deutsche Dialektgeographie, Marburg, 1923, nr 17; G. D e e t e r s, Phonologische Bemerkungen zum baltischen Deutsch. Travaux du cercle linguistique de Prague 1930, nr 8, lk J. Bin-Nun, Jiddisch und die deutschen Mundarten, lk Keel ja Kirjandus nr

36 Samuti on säilinud diftong au, kuid enamik hääldab seda pisut kõrgema esimese komponendiga, s.o kõrgemalt kui au, kuid madalamalt kui ou. I. Lehiste järgi on kunagistele Tallinna baltisakslastele omane just selline au-diftongi hääldamine: esimene komponent mõnevõrra kõrgenenud ja labialiseerunud. 50 Võib oletada, et Eesti jidišis on antud juhul tegemist baltisaksa keele mõjuga. Selline hääldamisviis on valdav ja säilinud tänini. Diftongide käsitluse lõpetuseks olgu öeldud, et ka tänapäeval hääldavad juudi soost saksa keele kõnelejad diftonge baltisaksapäraselt: neu 'uus' kõlab [nou] või [nöi], Stein 'kivi' kõlab [štäin] jne. Veel üks baltisaksa mõju avaldusi on lõpukadu. M. Weinreich on märganud, et Kuramaa jidišis on lõpukadu e-lõpulistes nimisõnades järjekindlam kui teistes murretes: ei öelda mitte ainult blum lill', gas 'tänav', zait 'külg', vaid ka bluz 'pluus', gurk 'kurk'. Sellised lõpukaolised vormid on baltisaksa keelele omased ja on ilmselt avaldanud mõju Kuramaa jidišile. Kõnealune joon ei ole säilinud Eesti jidišis: ilmselt saksa kirja-ja ühiskeele mõjul on levinud just e-lõpulised vormid ka seal, kus mujal jidišis on lõpukaoline vorm: sule 'kool, sünagoog' (vrd sks Schule, j šul), bluze 'pluus' (vrd sks Bluse, j bluz), ende 'lõpp' (vrd sks Ende, j end). Lõpuks olgu mainitud tüüpilist baltisaksa (või isegi laiemalt alamsaksa) joont, mis on säilinud Eesti jidišis vaid piiratult, nimelt muutust e > ü r-i ees. Seda esineb Eesti jidišis ainult päris- ja kohanimede puhul: Berta, Perimän, Berner, Berlin, Pernau hääldatakse vastavalt [bärta], [pärlman], [bärner], [bärlin], [pärnau]. P. Ariste arvates oli see Eestis kõneldavas alamsaksa keeles tavaline joon Morfoloogia. Et jidiši-baltisaksa kontaktid ei jõudnud areneda väga kaugele, on vastastikune mõju morfoloogias peaaegu olematu. Siiski on Eesti (ja ilmselt ka Kuramaa) jidišis alamsaksa morfoloogiline joon, mis on laenatud baltisaksa keelest, nimelt kohanimedest moodustatud substantiveerunud adjektiivide sufiks -sch (> je, jku -š): ix bin a revalše 'olen tallinlane', landše 'maainimene, -elanik'. 52 Kohanimede kasutamisel on Eesti jidišis viimase aasta jooksul üle mindud saksa traditsioonilistelt kohanimedelt eesti omadele. Veel 1920-ndatel võis kohalikes jidiši lehtedes kohata nimesid Reval, Dorpat, Pernau, Hungerburg jne. Tänapäeval on kasutusel ainult Tallinn, Pärnu, Narva-Jõesuu, kuid huvitaval kombel eksisteerivad paralleelvariandid Dorpat ~ Tartu. 53 See üleminek ei ole aga takistanud sufiksi -š kasutamist: nüüd moodustatakse vastavaid substantiveerunud adjektiive eesti kohanimede tüvedest (tartušer 'tartlane, Tartust pärit'; valgašer 'valgalane, Valgast pärit'). 50 I. Lehiste, A Poem in Halbdeutsch and Some Questions Concerning Substratum. Word 1965, nr 21, Ik P. Ariste, Keelekontaktid, lk 103 jj. Vt ka: W. Mitzka, Studien zum baltischen Deutsch. Deutsche Dialektgeographie 1923 (17), lk O. M a s i n g, Niederdeutsche Elemente, lk See alamsaksa sufiks on baltisaksa keeles produktiivne ja moodustab ka naissoost tegijanimesid, nagu Aufpassersche lapsehoidja, järelevalvaja', Kochsche 'köögitüdruk' jne. 53 Juutide traditsioonilistel asustusaladel on välja kujunenud omakeelsete kohanimede süsteem: Varše 'Varssavi', vrd pi Warszawa; Molev 'Mogilev', vrd wn Могилев; Zamet, vrd Id Zemaitija jne. Et Eesti ei kuulu traditsiooniliste juudi asustusalade hulka, ei tekkinud siin oma kohanimede süsteemi. Tundub loogiline, et esialgu võeti kasutusele saksapärased kohanimed (Reval, Dorpat, Reisenberg jne). Hiljem, u 1920-ndate aastate lõpust alates, kui eesti keele ja kultuuri prestiiž oli juutide seas kasvanud, tekkisid paralleelvariandid. Kohanimede kasutuses toimunud muutus on väärt omaette uurimust. 498

37 3.3. Sõnavara. Nagu juba mainitud, on alam- ja baltisaksa laenude rohkus Kuramaa ja Eesti jidišis üks silmatorkavamaid jooni. Nendes jidiši murretes leidub ka baltisaksa semantilisi laene. Tihtilugu on mõni alamsaksa tüvi laenatud nii eesti keelde kui ka Eesti jidišisse. Mõningad eesti keele laenud on tulnud Eesti jidišisse just baltisaksa keele vahendusel, ja vastupidi, teatavad alamsaksa päritoluga sõnad on tekkinud eesti keele vahendusele artst 'arst' (? < e arst) (je) < asks Artzte, vrd j dokter. boksbe-.rn 'mustsõstrad' (je) < Bucksbeere, Bocksbeere. Nottbeck (21), Masing (42): 'schwarze Johannisbeere'; vrd j smorodine, vaimper jne. did 'põrand' (je, jku) < asks, bsks Diele (Nottbeck: 27, Kobolt: 84 'Fussboden'); levinud ka teistes jidiši murretes. Eesti jidišis ainus variant, teistes jidiši murretes esineb ka slaavi päritoluga podloge. ditke 'väikese väärtusega münt, kolm kopikat' (jku) < asks Dittchen, Dittke (Masing: 70, Kobolt: 85). Kalmanovitš (175) märgib alamsaksa päritolu (< Deut 'väike hollandi münt'). gra:pn 'väike keedupott' (jku) M. Weinreichi järgi (1923: 216) < kasks gropen, grapen; Kalmanovitš (174) väidab, et õige variant oleks grap (lühikese a-ga ja ilma w-lõputa, viimane olevat saksapärane). 55 Vrd bsks Grapen < kasks gropen, grapen (Masing: 59 60), Nottbeck (35) Grapen. harberig 'majatiib, juurdeehitus' (jku) M. Weinreich (1923: 217) ei seleta päritolu. Tõenäoliselt < bsks Herberge (Nottbeck: 36), vrd e häärber. ingver 'ingver' (je) (<? e ingver ) < kasks või bsks Ingwer, vrd j ingber, imber. kaneil ~ kane.l 'kaneel' (jku, teine variant je) < kasks kannel, vrd e kaneel (< kasks); vrd j tsimerik, tsimering. Masing (42), Nottbeck (40): bsks Kaneel < asks. Kalmanovitš (183) ei seleta päritolu. klade 'klade, kaustik' (je) < asks, bsks Kladde (Kobolt: 147; Frischbier: 367 kladdern 'schmieren, beschmieren'; Nottbeck: 42 kladdrig ünsicher, wackelig'). kolk 'sügav koht jões' (jku) M. Weinreichi järgi (1923: 131) < asks Kolk. Masing (21): bsks Kolk 'Wasserwirbel' < kasks kolk. lebn 'elama' (je): üks verb kahe verbi lebn ja voinen asemel. Võimalik, et tegemist on baltisaksa semantilise laenuga, kusjuures baltisaksa keeles on see omakorda eesti semantiline laen. 57 Nottbeck (53): In dieser Zeit lehte er bei seinem Onkel 'sel ajal elas ta oma onu juures'. leiz 'lahti, ripakil' (je) < bsks los 'lahti'. Nottbeck (55): Lass das Fenster los 'jäta aken lahti', vrd sks offen;je di tü:r iz leiz 'uks on lahti'. Ilmselt on tegemist baltisaksa semantilise laenuga. nüke 'suur leivatükk' (jku) M. Weinreich (1923: 226) ei paku etümoloogiat; Lemcheni (88) arvates on võimalikud allikad It nuka ja Id niukas, mis on omakorda 54 Eesti jidiši sõnavara põhikomponentidest vt: A. V e r s с h i к, On the Lexicon of Estonian Yiddish. 55 Nii M. Weinreichil kui ka Z. Kalmanovitšil võib olla õigus vokaali kvantiteedi suhtes: gra.pn ja grapn võisid eksisteerida paralleelvariantidena. Tuleb arvesse võtta, et pikk a: esineb Kuramaa ja Eesti jidišis vaid laenudes. Pikk a: täidab tühimiku muidu sümmeetrilises pikkade-lühikeste vokaalide süsteemis. Silmas tuleb pidada ka Kuramaa jidišis pärast I maailmasõda tekkinud assimileerumistendentsi, jidiši kirjakeele mõju jne, mis peegeldub muu hulgas ebajärjekindlas vokaalide pikkuses. Lahkarvamusi võib kõnealuse vokaali kvantiteedi suhtes põhjustada asjaolu, et tegemist on laenuga ja ainult laensõnades esineva foneemiga. Selle kohta vt: N. J а с о b s, Structure, Standardization and Diglossia, Ik 94; U. W e i n r e i с h, Rošei-prokim fun a deskriptiver jidišer dialektologie. YIVO Meter. Naie serie 1991, I, Ik Teistes jidiši murretes levinud sõnavara kohta vt: N. S t u с h k o f f, Der oitser fun der jidišer šprax. New York: YIVO, 1950, lk Baltisaksa keeles olevate eesti semantiliste laenude kohta vt: H. О j a n s u u, Über den Einfluss der Estnischen auf das Deutsche der Ostseeprovinzen. Neuphilologische Mitteilungen 1906, nr 8, lk Verbi leben kohta vt lk 90. H. Ojansuu ei kasuta terminit semantiline laen, vaid Ubersetzung 'tõlge'. 32* 499

38 slaavi päritolu. Kahjuks ei seleta Ch. Lemchen täpsemalt, mis slaavi allikat silmas peetakse. Võimalik tundub jku nüke < asks nok, nokke; vrd e nukk : nuki. ss proln zix 'praalima' (jku, je) Kalmanovitš (181), päritolu märkimata. Tõenäoliselt < bsks pralen (< kasks pralen), vrd j barimen zix 'praalima, kiitlema'. redi 'redel' (jku, je) M. Weinreich (1923: 236) oletab, et tegemist võib olla eesti laenuga. Tõenäolisem on siiski redi < bsks Reddel; vrd j leiter 'redel'. J. Mägiste arvates on eesti redel baltisaksa laen. 59 raut 'aknaruut' (jku, je) M. Weinreich (1923: 235) püüab seostada ülemsaksa keelega, kuid nendib, et ülemsaksa vaste puudub. N. Jacobs oletab, et tegemist võib olla vana rootsi laenuga, sest e ruut on rootsi laen (selle kasuks räägib u-tüvi), samuti soome ruutu. Ka baltisaksa keeles võib see N. Jacobsi arvates olla vana hansaaegne rootsi laen. 60 Samas tundub olevat võimalik, et antud juhul puutume kokku sama probleemiga nagu mõnegi eesti laenu puhul: kas rootsi või alamsaksa laen? R. Raag nimetab seda probleemi klassikaliseks ja nendib, et mõnikord on selle lahendamine puhtkeeleliste andmete varal võimatu. 61 Võib pakkuda ka järgmist stsenaariumi: baltisaksa keeles esineb Rute (Kobolt: 227, Jesersky: 165) ning on võimalik, et jidiši kõnelejad rakendasid reeglit asks и: > au ja nõnda tekkis vorm raut. Lisaks võib mainida, et viimasel ajal on Eesti jidišis levinud vorm ru:t, mis on laenatud eesti keelest. sült ~ zült (je) < kasks suite, vrd j putša, galierte, iškes jt. 62 Masing (68): Sülz(e) < kasks suite; Kobolt (266): Sülz < kasks suite. Eesti jidišis on levinum helitu s-iga vorm sült (nagu eesti keeleski). šmant 'koor' (jku, je) M. Weinreich (1923: 239) ei esita etümoloogiat, samuti mitte Nottbeck (84). Kobolt (240): Schmant < kasks smant, schmant. Jidišis levinud ka väljaspool Baltikumi. šlure 'vana kulunud king, suss, räpakas inimene' M. Weinreichi (1923: ) järgi alamsaksa päritolu. Leedu jidišis levinud palataliseeritud variant šliure. Lemchen (1995: 118) toob läti ja leedu paralleele (vastavalt šlura ja šliure). Ariste arvates (1970: 251) on võimalik, et je šlure < bsks Schlurre. Baltisaksa keeles eksisteerib ka verb schlurren 'jalgu lohistades kõndima' (Nottbeck: 81, Kobolt: 239). šnikern 'ilma otstarbeta väikesteks tükkideks lõikama' (jku) M. Weinreich (1923: 239) seostab seda saksa verbidega schneiden, schnitzeln ja mainib, et vastav verb schnickern leidub ka baltisaksa keeles. N. Jacobs (1994: 93) arvab, et seda saksa verbidega seostada ei ole loogiline, sest sellisel juhul ei saaks seletada jidiši variandis esinevat k-d. Tema arvates on võimalik skandinaavia päritolu (vrd rts snickare 'puusepp'). Autor kaldub arvama, et tegemist on sama probleemiga nagu sõna raut ~ ru:t etümoloogia puhul, nimelt: kas rootsi või alamsaksa laen? Mägiste (1700) järgi e nikerdama < (ka)sks schnikern; SKES-i järgi on sm nikartaa, nikkaroida < rts snickare, kusjuures vnrts snitkare < kasks sniddeker 'puusepp'. 63 Et vastav verb eksisteerib ka baltisaksa keeles, võib oletada, et jku šnikern < bsks schnickern; puhtkeeleliselt on võimatu otsustada, kas tegemist on alamsaksa või rootsi laenuga. šnoder 'tatt', šnodernoz 'tattnina', šnoder-jung 'tühine inimene, kollanokk' (jku) M. Weinreich (239) esitab paralleelina bsks schnodern. šnuke, šnutske 'looma koon, näoke (lapse kohta)' (jku, je) Kalmanovitš (186) annab keelendi xazerše šnuke 'sea koon (sõimusõna)', allikaks sks Schnauze; Lemchen (90) esitab lisaks Leedus levinud variandi snuke ja tema järgi on allikaks lt snukis ja Id snukis; P. Ariste järgi (1970: 251) < snukis. Ka eesti murretes eksisteerib sõna nukk 58 nukk : nuki ja nukk : nuka etümoloogia ei ole päris selge. Selle kohta vt: Suomen kielen etymologinen sanakirja. Lexica Societatis Fenno-Ugricae XII. Helsinki, 1958, lk 397; J. Mägiste, Estnisches Etymologisches Wörterbuch. Helsinki, , lk ; L. Vaba, Uurimisi läti-eesti keelesuhetest, Tallinn Tampere, 1997, lk J. Mägiste, Estnisches Etymologisches Wörterbuch, lk Vt N. J а с o b s, Structure, Standardization and Diglossia, lk R. Raag, Criteria for Establishing Swedish Lexical Borrowings in Estonian. Finnisch-Ugrische Sprachen in Kontakt. Maastricht: Shaker Publishing, 1997, lk Jidiši teistes murretes leidub suur hulk sõnu tähendusega 'sült', vt N. S t u с h k o f f, Der oitser fun der jidišer šprax, lk 225. ез Vt SKES, lk

39 'looma nina või koon, kärss'? < lt snukis. 64 Ei ole välistatud baltisaksa päritolu: Kobolti järgi (244) Schnute < kasks snüt. šprutn 'kaalikas' (jku, je) Kalmanovitš (187) esitab teistes murretes esinevaid sõnu (krutške, setenes jne), kuid ei seleta päritolu. Masingu järgi (43) bsks sprute (pikk u:) < kasks sprute 'Spross'. Seega jku, je šprutn < bsks Sprute. študentnblumen 'peiulilled' (je) ilmselt < bsks Studentenblumen (Masing: 43: Studentenblume Tagetes patula'; Frischbier: II: 384: 'spitzblättrige Malve, Malva alcea'). trexter 'lehter' (jku, je) Kalmanovitš (177): < üsks trihter, trahter; tõenäolisem tundub siiski alamsaksa päritolu, sest naaberkeeltes (eesti, läti) on vastav sõna alamsaksa laen: vrd e trehter < kasks, e (murd) tekter, lt tekteris < asks trechter. 65 zaft 'moos' (je) < bsks Saft 'moos'. Tegemist on semantilise laenuga. Kobolt (228): Soft 'Marmelade, Konfitüre, mit Zucker dick eingekochte Beeren'; Nottbeck (77): 'Marmelade, Konfitüre aus ganzen Früchten'. Teistes jidiši murretes ja kirjakeeles tähendab zaft ainult 'mahl', kusjuures aingemaxts on 1) 'moos' ja 2) 'meega keedetud rõigas' (eriline magustoit). Eestis on sõnal aingemaxts vaid teine tähendus. On arusaadav, et see alam- ja baltisaksa laenude nimekiri ei ole sugugi täielik. Tõenäoliselt leidub selliseid laene veelgi. Nagu nimekirjast näha, on osal sõnadest vaid tähis (je), mis ei tähenda sugugi, et Kuramaa jidišis selline laen puudub, vaid pigem seda, et juba mainitud klassikalistes töödes neid sõnu Kuramaa jidišis registreeritud ei ole ja tänapäeva olukorra kohta andmed puuduvad. Sellega seoses tuleb rõhutada, et tegemist on hääbuvate murretega, ning ei ole välistatud, et suur hulk väärtuslikke andmeid on juba igaveseks kaotsi läinud. 4. Baltisaksa keel eesti laenude vahendajana. Eesti keel balti- ja alamsaksa laenude vahendajana Baltisaksa ja eesti keele kontaktid on sügavad ja ulatuslikud, igas arvestatavas baltisaksa sõnastikus leidub võrdlemisi suur hulk eesti laene. Eesti keeles esinev balti- ja alamsaksa ulatuslik mõju on teada igale eesti keele uurijale ega vaja siinkohal rõhutamist. Selgub, et teatav arv eesti keele sõnu on tulnud Eesti (ja Kuramaa) jidišisse baltisaksa keele vahendusel. Olgu mainitud järgmised: kadik 'kadakas'(je, jku) < bsks Kaddik < lmsm kadakas, kataja jne; vrd j jalovets 'kadakas'. Kalmanovitš (183) peab läti laenuks, Lemchen (102) toob paralleele balti keeltest, kuid Kuramaa jidiši puhul peab allikaks baltisaksa sõna Kaddik. Mägiste ( ) peab seda läänemeresoome tüveks. Võimalik, et läänemeresoome keeltest levis sõna baltisaksa ja balti keeltesse. Tegemist on nn panbaltitsismiga. kilo 'kilu' (levinud ka kujul kilu, mis on laenatud õtse eesti keelest) < bsks Rillo < e kilu. Baltisaksa sõna leidub näiteks järgmistes allikates: Nottbeck (42), Kiparsky (42), Hoheisel (27).ee lage 'lagi' (je, j Ku) < bsks Lage < e lagi. Esineb mitmes baltisaksa leksikonis: Gutzeit (II: 131), Kiparsky (53), Hoheisel (29), Suolahti (ИЗ). 67 Jidišis levinud ka kujul eiberlage. luxt 'luht' (je) < bsks Lucht < e luht. P. Ariste (1981: 32) väidab, et alamsaksa 64 Põhjalikumat ülevaadet vt: L. Vaba, Uurimisi läti-eesti keelesuhetest, lk R. R a a g, Mittelniederdeutsche und skandinavische Lehnwörter im Estnischen und Livischen. Sprachkontakt in der Hanse. Tübingen: Max Niemeyer Verlag, 1987, lk 324; L. V a b a, Die lettische Sprache ais Vermittler deutschen Lehngutes ins Estnische. Beiträge zur Geschichte der deutschen Sprache im Baltikum. Stuttgart: Verlag Hans-Dieter Heinz, Akademischer Verlag Stuttgart, 1996, lk C. Hoheisel, Einige Eigetümlichkeiten der deutschen Sprache Estlands. Reval, 1860, lk Vt H. Suolahti, Die estnischen Wörter im Deutschen der baltischen Ostseeprovinzen. Neuphilologische Mitteilungen 1910, nr 5 6 (12), lk

40 keelde laenati sõna juba keskaegses Tallinnas ulatusliku eesti-alamsaksa kakskeelsuse tulemusena. Baltisaksa leksikonides sagedane. [Vt näiteks Nottbeck (56), Gutzeit (II: 194), Masing (41), Kiparsky (56) jm.] Et eesti keele mõju Eesti jidišile on XX sajandi jooksul kasvanud ja kontaktid eestlastega lamenenud, on loogiline oletada Eesti jidiši sõnavaras eesti laene ja ka teistel keeletasanditel avalduvat mõju. Mõningad sõnad on laenatud uuesti eesti keele vahendusel, näiteks: je pa:r 'paar' < e paar < kasks pär, vrd j por; je vorst < e vorst < kasks worst, vrd j vuršt jne. Võime määrata potentsiaalsete laenude omadusi: alam- või baltisaksa tüvi võib olla laenatud eesti keele vahendusel siis, kui jidišis üldlevinud häälikuline püt ei erine väga suurel määral alamsaksa sõna omast. See tähendab, et sellised laenud nagu *kri:t 'kriit < e kriit (< kasks) või *se:p 'seep' < e seep < (kasks) on vähetõenäolised (vrd vastavalt j kraid ja saif) Laiem perspektiiv Käesoleva artikli sissejuhatuses on juba viidatud vajadusele kaasata baltijidiš kogu Baltikumi keelte konteksti. Sõnavara tasemel eksisteerib suur hulk tüvesid, mis on levinud mitmes selle regiooni keeles (N. Jacobs pakub terminit panbaltitsismid 6d ). Üheks niisugustest panbaltitsismidest on e kadakas, je, jku kadik, bsks Kaddik, It kadikis, Id kadagys. Ka foneetika valdkonnas leidub mõndagi huvipakkuvat: näiteks küsimus, kas Eesti jidiši mõningate kõnelejate puhul levinud osaline väldete süsteem on eestimõjuline joon või on see osa nn balti polütoonilisest keelelu dust? 70 Teiselt poolt võiks baltisaksa keele uurijatele huvi pakkuda tänapäeval Eestis ja Lätis elavate juutide saksa keel, mis sisaldab baltisaksa keele sugemeid. Eespool on olnud juttu, kui tähtis on olnud Eesti ja Läti juutidel saksa keel; praegu leidub Eesti ja Läti juutide hulgas aktiivseid saksa keele kõnelejaid. Jidiši keele uurimise seisukohalt väärivad Eesti ja Kuramaa jidiši murrete ainulaadsed jooned suuremat tähelepanu kui seni. 68 Eesti keele kui balti- ja alamsaksa laenude vahendaja kohta vt: A. V e r s с h i к, On the Lexicon of Estonian Yiddish. 69 Vt N. J а с o b s, Structure, Standardization and Diglossia. 70 Vt U. S utr op, Eesti keele välted ja balti polütooniline keeleliit. Keel ja Kirjandus 1999, nr 4, lk , kus näidatakse, et eesti kvantiteedisüsteemi sarnaseid leidub ka mujal, nt mitmes saksa murdes. Küsimus on selles, kas Eesti jidiši kõnelejad on selle üle võtnud baltisaksa keelest või eesti keelest. Autori arvates on see joon pärit siiski eesti keelest, sest on levinud eelkõige Tartus sündinud ja üleskasvanud keelejuhtide kõnes ja Tartus oli eesti keele mõju jidišile suurem. Aga teoreetiliselt on võimalik sellele küsimusele ka teisiti vastata. 502

41 EESTLASTE ANTROPOLOOGIAST JA KOHAST EUROOPAS LEIU HEAPOST Eesti rahva antropoloogiast, piirkondlikest iseärasustest ja kujunemiskäigust on tähelepanekuid ja suuremaid või väiksemaid uurimisi tehtud juba XVIII sajandi lõpust alates. Karl Ernst von Baer oma doktoritöös (1814) kirjutab: "Olgu eestlased Eestimaa esimesed asukad või sisse rännanud, kas põhja poolt siia saabunud, Tacituse ajal Preisimaad asustanud või pärinegu nad Uuralist, igatahes ei saa salata, et nad kuuluvad soome sugu rahvaste hulka, kuna nad soomlastega, kes päris-soomemaal elavad, väga lähedased on, ja et nende, laplaste, mordvalaste, tšeremisside ja teiste soome sugu hõimude vahel teatud sarnasus esineb. Ise nimetavad nad end maarahvaks." 1 Eestlaste süstemaatiline antropoloogiline uurimine algas ndail aastail, teerajajaks Juhan Aul. Ühes oma tähtteoses "Антропология эстонцев. (Anthropologia estonica)", mis põhineb üle eesti noore mehe mõõtmisandmetel, annab Aul põhjaliku ülevaate eestlaste somaatilistest tunnustest ning eestlaste antropoloogilistest tüüpidest ja nende levikust. 2 Lisandusid Karin Margi tuntud uurimused muistsete eestlaste kohta. Sellest ajast alates on uuritud eestlaste üldist antropoloogilist varieeruvust, kranioloogilisi, dermatoglüüfilisi ja geneetilisi tunnuseid. Alljärgnevas on püütud anda lühiülevaade eestlaste füüsilisest antropoloogiast viimastel aastakümnetel Eestis viljeldud uurimissuundade alusel ja tutvustada etnilisest aspektist mõnesid selle töö olulisi resultaate. Eestlaste mitmekesisus ja antropoloogilised tüübid. Juhan Aul peab eestlasi segunenud rahvaks, nagu seda on kõik teisedki Euroopa rahvad. Kogu Baltoskandias ja Läänemerest ida pool eristatakse kaht läänebalti (põhja) ja idabalti antropoloogilist inim(rassi)tüüpi. Põhja rassi iseloomustab teatavasti pikem ja saledam kasv, pikk (dolihhokefaalne) peakuju, kõrge ja kitsas nägu, sirge või kongus nina ning valge, sageli roosakas nahk. Idabalti tüüp seevastu on veidi lühema kasvuga, keskmise (mesokraanse) peakujuga ning erinevusi on ka näo proportsioonides, mõõtudes ja muus. Mõlemat antropoloogilist tüüpi elanikke elab kõikjal Eestis, kuid kui Lääne-Eestit iseloomustab läänebalti tüüpi elanike ülekaal, siis Ida-Eestis ning ka Edela-Eestis on ülekaalus idabalti tüüpi elanikkond. Nende tüüpide levikualad ei ole üksteisest isoleeritud, vaid on seotud suurte üleminekualadega. J. Aul tõstab esile eestlaste omapära, võrreldes ühelt poolt siinset läänebalti tüüpi põhjarassi skandinaavia tüübiga ja teiselt poolt Eesti idabalti tüüpi selle idapoolsema variandiga. Kõige suuremaks erinevuseks läänebalti ja skandinaavia tüübi vahel peab J. Aul seda, et skandinaavlastel on peaindeks (pea laiuse protsent pea pikkusest) tunduvalt väiksem, ehk küll Skandinaavias esineb ka idabalti elementi. Eriti märgatavad on erinevused pea laiuses ja näo kujus, nimelt on skandinaavia tüübil pealaius, näolaius ja alalõualaius tunduvalt väiksemad kui lääne-eestlastel, kelle nägu on ühtlasi veidi 1 C. E. v. В a e r, Eestlaste endeemilistest haigustest. Tlk Ü. Torpats. Loomingu Raamatukogu 1976, nr 33, lk Ю. А у л ь. Антропология эстонцев. (Anthropologia estonica). TRÜ toimetised, v 158. Tartu,

42 madalam. Raskem on välja tuua Eesti idabalti tüübi omapära. Aul viitab selle tüübi suurele levikuareaalile põhja, lõuna, eriti aga ida suunas. Eesti "idabaltlased" on pikemat kasvu kui nende idapoolsed naabrid ja neid iseloomustab tugev kehaehitus. Eesti idabalti tüüp (eriti Petserimaal) erineb veidi põhjapoolsest variandist. Karin Mark on somatoloogiliste tunnuste alusel eri regioonide eestlasi võrrelnud nii omavahel kui ka naaberrahvastega distants- ja klasteranalüüsi meetodi abil. Eesti regioonidest on kõige sarnasemad Kirde- ja Kagu-Eesti, Lääne-Eesti on sarnasem Kirde-Eestiga. Naaberpiirkondade ja -rahvastega võrreldes on kõige lähedasemad Edela-Eesti ja Põhja-Läti, sedasama võib öelda Kagu-Eesti ja Ida-Läti kohta. Suhteliselt lähedased on ka Lääne-Eesti ja Lääne-Läti. Torkab silma, et liivlased on üsna lähedased mitmele Eesti regioonile. Kõige väiksem on distants liivlaste ja põhjalätlaste vahel, mis on ka arusaadav, sest Põhja-Läti regioon võtab enda alla endise liivlaste ala, peaaegu sama kaugus on liivlastel lääne-eestlastega, seejärel edelaeestlastega ja alles siis järgnevad läänelätlased, kes on Kuramaa liivlaste otsesed naabrid. Kaunis sarnased on läänesoomlased soomerootslastega. Idasoomlased on kõige lähedasemad kirde-eestlastele, seejärel läänesoomlastele, siis alles kaguja lääne-eestlastele. Distants lääne-eestlaste ja soomerootslaste vahel pole kuigi suur, see on niisama suur kui idasoomlaste ja kirde-eestlaste vahel; küll aga erinevad lääne-eestlased tunduvalt läänesoomlastest (nagu ka idasoomlastest). 3 Mongoliidsus- ja pigmentatsiooniindeks. Karin Mark on mitmekülgselt uurinud kõikide soome-ugri rahvaste somaatilisi tunnuseid. Et Soome-Ugri rahvastele on omane suur antropoloogiline mitmekesisus, võttis ta kirjeldatavate tunnuste võrdlemiseks ning iseloomustamiseks kasutusele mongoliidsus- ja pigmentatsiooniindeksi. Esimene nendest indeksitest põhineb kaheksal rassidiagnostiliselt olulisel tunnusel, nagu habemekasv, põsenukkide etteulatuvus, silmapilude asetus jm. Nende tunnuste levikuerinevused Eesti regioonide vahel ei ole kuigi suured ja mõnikord on need suunalt koguni ootustele vastupidised. Kokku annavad nad siiski selge ida lääne suunitluse. Mongoliidsusindeks (MI) näitab mingi rühma või regiooni asendit nn mongoliidsusskaalal teiste soome-ugri rahvaste ja nende naabritega võrreldes. Eestlaste keskmine MI on 24,8. Kõige väiksem on see indeks Lääne-Eestis (22,0), sellele järgnevad saared ja Põhja-Eesti (23,7), siis Edela-Eesti (24,7) ja Kaguning Kirde-Eesti (u 26). K. Margi järgi on Lääne-Eesti elanikkond peaaegu täielikult europiidne, kuid ida pool on märgata kerget mongoliidset lisandit, mis on ilmselt seotud idabalti antropoloogilise tüübiga. K. Margi uuritud rahvaste hulgas on kõige väiksem MI soomerootslastel (10,1), järgnevad läänesoomlased (16,3) ja Volgamaade venelased (18,1). Võrreldud soome-ugri rahvad moodustavad MI kasvu järgi sellise rea: ersamordvalased (21,6), lääne-eestlased (22,0), kagu- ja kirde-eestlased (u 26), isurid (26,1), karjalased (28,0), Taga-Karpaatia ungarlased (28,2), idasoomlased (29,5), vepslased (30,1), mokšamordvalased (32,8), komid (u 36), laplased (46,6), marid (48,3) ja handid-mansid (u 85). 4 Siinjuures on huvitav, et lääne- ja idasoomlaste erinevus on võrdlemisi suur, samal ajal kui Eestis on need erinevused üsna tühised. Pigmentatsioonitunnustest pakuvad huvi silmade ja juuste värvus. Need tunnused varieeruvad eestlaste hulgas võrdlemisi laiades piirides, kuid ena- 3 K. M а г к, Eestlaste somatoloogia. К. Mark, L. Heapost, G. Sarap, Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1994, lk 63. i K. M ark, Eestlaste somatoloogia, lk 51, 66, 108 (tabel 32). 504

43 mikule on omane siiski hele värvus. Oma kapitaalses uurimuses (1964) konstateerib J. Aul, et silmavärvuse keskmise heledusastme poolest võivad eestlastega konkureerida vaid väga vähesed rahvad. Juuste värvuse poolest on eestlased suhteliselt veelgi heledamad. K. Mark hindas eestlaste silmade ja juuste värvust ühises pallisüsteemis pigmentatsiooniindeksi (PI) abil. PI väärtused 0 20 näitavad, et pigmentatsioon on Põhja- ja Ida-Euroopa skaalal väga hele; väärtused viitavad heledale, väärtused keskmisele pigmentatsioonile jne. Selle indeksi järgi on Eestis kõige tumedama pigmentatsiooniga saarte (Saaremaa ja Hiiumaa), Setumaa ja Edela-Eesti elanikud (PI = 22,3 23,4). Nende regioonide elanikud kuuluvad kategooriasse hele. Ülejäänud regioonides on pigmentatsioon väga hele, eriti Kirde-, Keskja Põhja-Eestis (PI = 12,6 13,8). K. Mark vaatles pigmentatsiooniindeksit koos mongoliidsusindeksiga korrelatsiooniväljal ja leidis, et eestlaste hulgas ei ole nende kahe indeksi näitajate vahel positiivset korrelatsiooni: enamik suurema mongoliidsusindeksiga rühmadest kuulub kõige heledamate hulka (nt Kesk- ja Kirde-Eesti). Sama nähtus esineb Soomes ja kohati teistegi soomeugrilaste hulgas. Selle alusel arvas K. Mark, et tugev depigmentatsioon on toimunud juba mongoliidse lisandiga segatud rühmades. Naaberrahvastega võrreldes torkab silma just eestlaste hele pigmentatsioon. Baltimaade rahvastest on lätlased ja leedulased pisut tumedamate silmadega ja tunduvalt tumedamate juustega kui eestlased. Koik läänemeresoomlased ja ka soomerootslased on heleda või isegi väga heleda pigmentatsiooniga. Nende hulgas on omakorda kõige heledama pigmentatsiooniga kirde-eestlased (PI = 11,2), idasoomlased (15,0) ja lääne-eestlased (17,8), kagueestlased on vaid pisut tumedamad (20,0). Neile järgnevad isurid (22,5), läänesoomlased (23,8), soomerootslased (25,8), karjalased (26,2) ja vepslased (34,4). 5 Seega kõige heledama pigmentatsiooniga on kirde-eestlased ja idasoomlased, mitte aga kõige europiidsemad (väikseima mongoliidsusindeksiga) populatsioonid (soomerootslased ja läänesoomlased). Läänemeresoomlastele suhteliselt lähedase heleda pigmentatsiooniga on ersamordvalased ja sürjakomid (PI = 34,9 ja 36,6), kusjuures ersamordvalased on tervikuna eestlastest europiidsemad (MI = 21,6), sürjakomid aga mongoliidsemad (MI = 33,5). Kranioloogia andmed. Eestlaste antropoloogiliste tüüpide kahesust on võimalik jälgida ka paleoantropoloogilisel materjalil. K. Mark on eelmise aastatuhande esimesel poolel Eesti territooriumil eraldanud peamiselt kaht antropoloogilist tüüpi. Maa-aluste haudadega kalmetest leitud koljud on enamasti kõik massiivsed, pikapealised ja kõrgenäolised. Seda tüüpi on kõik Lääne-Eestist saadud koljud, neid on saadud ka mujalt Eestist (Küti, Lahepera, Õvi ja Tammiku koljud). Seda elanikkonda iseloomustas pikk kasv. Kirde-Eesti vadjapärastest kääbaskalmetest (Jõuga ja Pühtitsa), samuti Välgi kalmest, aga ka Kagu-Eesti kalmetest (Otepää, Makita) pärit olevad koljud kuuluvad teise tüüpi, nad on lühipealisemad, laiema ja madalama näoga ning kasvult veidi lühemad. 6 Hilisem koljuseeriate klasteranalüüs on kinnitanud varasemat tüüpideks jaotust. Nii keskaegsete kui ka neoliitiliste Eesti koljuseeriate võrdlus naaberpiirkondade omadega on näidanud mõlema põhitüübi laia levikut. 7 XI XVIII 5 K. Mark, Eestlaste somatoloogia, lk K. Mark, Eesti rahva etnilise ajaloo küsimusi paleoantropoloogia valgusel. Eesti rahva etnilisest ajaloost. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956, lk ; K. M a r k, Ida- Eesti sajandi rahvastiku antropoloogia. Slaavi-läänemeresoome suhete ajaloost. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk L. Heapost, Makita kalmistu antropoloogiline aines. Vadjapärased kalmed Eestis 505

44 sajandi Ida-Eestile omane keskpealine tüüp oli väikeste variatsioonidega levinud ka Soomes, Karjalas, Novgorodi ja Pihkva piirkonnas, Tihvini lähistel, paljudes piirkondades Lätis, osaliselt Leedus ning mõnes Volga-Ока ja Volga-Kama piirkonnas juba vähemalt III IX sajandil. See oli täiesti europiidne tüüp ja seda juba kaua enne, kui slaavlaste mõju võis sinna piirkonda ilmuda. Samasugust antropoloogilist tüüpi võib leida Ungari ja Poola keskaegse populatsiooni hulgas, mõningase lokaalse erinevusega on sellele tüübile lähedased Ida-Saksa keskaegsed koljuseeriad (Kiel, Jena, Schleswig) ja Edela-Rootsi koljuseeria. 8 Keskaegsele pikapealisele (dolihhokraansele) tüübile (levinud eriti Läänejä Põhja-Eestis) lähedast rahvast on elanud naaberpiirkondades Lätis ja Leedus. Kitsanäoline, peamiselt pikapealine tüüp vanadelt soome-ugri aladelt Volga-Ока piirkonnas on teada II XI sajandist mitme kranioloogilise seeria näol. Analoogne antropoloogiline tüüp esineb vanal merjade territooriumil elanud vjaatitšitel ja krivitšitel. Kitsanäoline antropoloogiline tüüp on teada sealsest kohalikust pronksiajast (nt balanovo, abaševo ja ilmselt mõned teisedki hõimud) ega seostu vahetult varasemate kammkeraamika kultuuri hõimudega. Võib oletada, et sama tüüpi või sellele lähedast füüsilist tüüpi elanikkond oli levinud ka Läänemere ümbruses, nii Lääne-Soomes, Rootsis kui ka sealt lõuna pool. Samuti oli vähemalt Volga-Ока piirkonna ja Läänemere vahelisel elanikkonnal ja kaugemalgi I aastatuhandel ekr ja I aastatuhandel pkr ilmselt valdavaks pikapealine ja kitsanäoline komponent. Pikapealine ja kitsanäoline oli ka pronksiaegne Läti Kivutkalnsi rahvas. Pikapealised, laiema näoga ja massiivsed olid Eesti neoliitilise venekirveste kultuuri kandjate koljud. Ülevaates "Noorema kiviaja inimluude leidudest Eestis" kirjutab J. Aul: "Kõneldes Sope koljust nr. 2 ja Ardu koljust kui tõuliselt segavormidest, asetume vaatekohale, et nimetatud tõud ei esinenud ka varas ajul meil puhtal kujul. Jättes kõrvale "võõraste" tõugude mõjud, võime oletada, et maa-alaline üleminek nende kahe tõu vahel oli juba tol ajal pigemini ühtlane, sujuv, kui mitteühtlane, nii nagu see on tänapäevalgi. Ka on täiesti võimalik, et need tõud geneetiliseltki ei olnud tol ajal veel niivõrra diferentseerunud kui tänapäev. Sel puhul tuleks aga "pikapealiste" ja "lühipealiste" ajalist kohalejõudmist hakata vaatama hoopis uuest seisukohast." 9 Venekirveste ja nöörkeraamika kultuuri hõimud olid levinud laial territooriumil nii Põhja- kui ka Kesk-Euroopas ning pronksiaegsete idavariantidena Fatjanovo ja Balanovo kultuuri hõimude näol Volga-Ока piirkonnas. 10 Venekirveste kultuuri hõimude koljudel oli suur sarnasus Volga piirkonna Fatjanovo kultuuri omadega. T. Aleksejeva järgi esinesid Fatjanovo hõimudel samasugused kolju proportsioonid, nagu olid selleaegsetel germaani etnilistel rühmadel. 11 Samasugused proportsioonid iseloomustasid ka balanovlasi. Selles suhtes ilmneb nende lähedus skandinaavia hõimudega, mis võib olla seotud sellega, et Fatjanovo (Eesti venekirveste) kultuuri hõimud olid alg sajandil. Muinasaja teadus 2. Tallinn: Eesti TA Ajaloo Instituut, 1993, lk ; L. Heapost, On Craniology of South-East Estonian Population in XI XVIII cc. Papers on Anthropology VI. Tartu, 1995, lk L. Heapost, Genetic and Craniological Characterisation of Estonians (in Retrospect to J. Aul's Studies). Papers on Anthropology VII. Tartu, 1997, lk J. Aul, Noorema kiviaja inimluude leidudest Eestis. Eesti Loodus 1935, nr 5, lk Д. А. К p а и H о в. Древнейшая история Волго-Окского междуречья. Фатьяновская культура. II тысячелетие до н. э. Москва: Наука Т. И. А л e к с e e в а, Антропология циркумбалтийского региона. Балты. славяне, прибалтийские финны. Рига. 1990, lk

45 selt seotud Baltimaadega, iseäranis Läti, Leedu ja Valgevenega, ning levisid sealt mitte ainult itta, vaid ka loodesse. Läänemere ümbruskonnas on samade kolju proportsioonide alusel näidatud keskaegse rahva üldist sarnasust ja selle piirkondlikke rühmitusi. Muu hulgas on näidatud, et preislased, seelid, liivlased ja eestlased moodustavad antropoloogiliselt sarnase rühmituse; Polotski krivitšid, jatvingid, aukštaidid ja latgalid lähenevad oma morfoloogiliste iseärasustega norralastele ja anglosaksidele. Odontoloogia andmed. Antropoloogiline (etniline) odontoloogia käsitleb nii praegusaegsete kui ka paleopopulatsioonide hambasüsteemi tunnuseid. Baltimaades ja nendega külgneval Venemaa territooriumil on kindlaks tehtud peamiselt kolm odontoloogilist tüüpi: keskeuroopa, põhja gratsiilne ja põhja relikttüüp. Iga odontoloogilist tüüpi iseloomustab kindel tunnuste kompleks. Odontoloogilised tunnused jaotatakse lääne-, ida- ja reduktsioonitunnusteks. Galina Sarapi järgi 12 on Eestis eristatavad järgmised odontoloogilised tüübid: 1) keskeuroopa tüüp läänesaartel ja Lääne-Eestis ning kohati ka põhja, ida ja lõuna pool. See on keskeuroopa tüübi Baltimaade variant, mida iseloomustab madal idatunnuste ja kõrge läänetunnuste esinemissagedus ja tugev alumiste purihammaste reduktsioon. Sama hambatüüp on levinud ka poolakate ning Baltimaade rannikualadel lääneleedulaste ja läänelätlaste hulgas. Selle tüübi mõningaid jooni esineb edelasoomlastel. Sama tüüpi esineb veel Pihkva oblasti venelastel Irboska piirkonnas, Novgorodi oblastis, Leningradi oblasti kirdeosas ja Arhangelski oblastis. 2) Põhjagratsiilne hambatüüp esineb sageli Ida-Eestis, oma klassikalises variandis domineerib see Kirde- Eestis. Läänejä lõuna pool omandab odontoloogiline püt segailme (gratsiilne koos keskeuroopa või põhjaeuroopa relikttüübiga erinevates proportsioonides). Ent mida lähemale Lääne-Eesti rannikule ja saartele, seda enam domineerivad keskeuroopa tüübile omased jooned, ehkki eestlastele omane gratsiilsus ei kao ka seal. 13 Põhjagratsiilse tüübi silmatorkavaks eripäraks on ida-ja läänetunnuste samaaegne kõrge esinemissagedus ja alumiste tagapurihammaste tugev reduktsioon. Nimetatud hambatüüp on omane edela- ja loodesoomlastele, sageli esineb see karjalastel, vepslastel, idalätlastel, loode- ja põhjavalgevenelastel. Selle tüübi levikuala kattub soome-ugri rahvaste levikuga. 3) Reliktse põhjaeuroopa tüübi mõju on täheldatav Põhja-, Ida- ja Kagu-Eestis. Kõige puhtamal kujul esineb seda hambatüüpi kirdesoomlastel, laplastel, komidel, mõnevõrra segatumal kujul idalätlastel. Selle tüübi omapäraks on mõõdukas läänetunnuste ja tüüpiliste idatunnuste koosesinemine ning alumise tagapurihamba väiksem redutseerumine. Ka see tüüp on seotud soomeugri rahvastega. 14 Gratsiilse põhjatüübi silmatorkavat omapära väljendab hästi suurus ISC (Index of Specific Combination). ISC väärtus ei ole europiididel ega ka mongoliididel harilikult suurem kui 150, kuid gratsiilse põhjatüübi esindajail on see alati suurem ( või rohkemgi). Huvitav on ISC suuruse regionaalne varieeruvus Eestis. Eriti kõrge ISC väärtuse poolest paistab silma Kirde-Eesti (502). Väga kõrged ISC suurused esinevad ka mitmes Lõuna-Eesti rühmas ( ), madalamad, kuid siiski võrdlemisi kõrged on ISC väärtused Põhja- ja Kesk-Eesti keskosas ( ). Kõigil mainitud aladel on 12 G. S а г а р, Eestlaste odontoloogilise kompleksi omapära. K. M а г к, L. H e а р о s t, G. Sarap, Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega, lk G. Sarap, Jõuga kalmistu odontoloogiline iseloomustus. Vadjapärased kalmed Eestis sajandil, lk А. А. Зубов. Этническая одонтология СССР. Москва, 1979, lk

46 G. Sarapi arvates ilmselt tegemist gratsiilse põhjatüübi esinemisega (küll muude tüüpide lisandiga). Eriti madalad ISC väärtused on saarte, lääne- ja idamurde aladel (vastavalt 72, 91 ja 81). Esimesed kaks ala vastavad keskeuroopa odontoloogilise tüübi levikuareaalile, viimases avaldub aga keskeuroopa tüübi kõrval ka reliktse põhjaeuroopa tüübi mõju. Seega näitavad odontoloogilised andmed eestlaste märkimisväärset heterogeensust, kus on segunenud tüüpilised soomeugrilikud ja läänepoolsemad tunnustekompleksid. ISC järgi eristuvad soome-ugri rahvad neid ümbritsevatest rahvastest soome-ugri odontoloogilise ühtsusena alates Ungarist ja Soomest ning ulatudes Lääne-Siberisse hantide, manside ja samojeedide levikuala idapiirini, kusjuures viimased on oma odontoloogilise tüübi poolest üsna erinevad. Ülemaailmses ulatuses on kindlaks tehtud kaks ISC kõrgenenud väärtusega piirkonda: 1) Põhja-Euroopa ja Lääne-Siber soome-ugri rahvaste leviku piirkond (põhjagratsiilne tüüp) ning 2) Lõuna-Aasia Vahemeremaadest Indiani (lõunagratsiilne tüüp). A. Dubovi järgi peab see ühendus olema geneetiline, kuna eri teadusalade esindajad (etnograafid, arheoloogid, lingvistid) on leidnud tõendeid soome-ugri rahvaste lõunapoolsete juurte olemasolu kohta. 15 Meie lõunanaabritel lätlastel esinevad samad odontoloogilised tüübid mis eestlastelgi: keskeuroopa, põhjagratsiilne ja reliktne põhjaeuroopa tüüp. 16 Põhjagratsiilne tüüp on üsna laialt levinud Lätis, seejuures enamasti läänebalti antropoloogilise tüübi kitsanäolise variandi levikualal. See hõlmab kunagisi liivlaste ja lõunaeestlastega asustatud piirkondi, ulatudes kohati kaugemalegi lõuna poole, balti hõimude aladele. Põhjagratsiilset tüüpi peetakse eriomaseks läänemeresoomlastele ja soome-ugri rahvastele. Selle tüübi tunnuste ilmnemine teistel rahvastel on ilmseks soome-ugri rahvaste mõju tõendiks. Selline on üldine situatsioon ka Loode-Venemaal. Baltimaades on esindatud kolm odontoloogilist kompleksi. Nende tüüpide leviku vahel ei ole täheldatud mingit kindlat piiri, mis järgiks keelelisi, etnilisi või muid eristamisi. 17 Eestis on tavalisteks keskeuroopa ja põhjagratsiilne tüüp, Lätis keskeuroopa, põhjagratsiilne ja reliktne põhjaeuroopa tüüp, Leedus peamiselt keskeuroopa tüüp nagu üldiselt ka Ukrainas ja Venemaal. Ühe odontoloogilise tüübi olemasolu mitmel rahval tõendab selle olemasolu etnoste-eelsel ajal. Niisiis esineb erinevatesse etnilistesse rühmadesse kuuluvate naaberrahvaste vahel odontoloogilist sarnasust. Hambatunnuste alusel on klasteranalüüsi abil selgunud suurim sarnasus eestlaste ja venelaste vahel, kes on lähedased lätlastele ja Taga-Karpaatia ungarlastele, moodustades ühe suure klastri. Sellele klastrile liitub leedulastest ja poolakatest moodustunud klaster. 18 Nähtavasti on selle geograafilise suunitlusega rühmade koostises ühine komponent, mis neid ühendab. Gratsiilse hambatüübi Ida-Euroopa metsavööndisse ja Lätimaale ilmumise ajaks arvatakse olevat pronksiaeg. See tunnuste kogum on kindlaks tehtud pronksiaegsel Läti Kivutkalnsi ja ka Volga-Ока pronksiaegsel Balanovo kultuuri rahval. Geneetiliselt arvatakse need olevat seotud lõunagratsiilse tüübiga. Pronksiaegne Fatjanovo kultuuri rahvas Volga-Ока läänepoolsemas 15 А. И. Д у б о в, Финно-угорская общность. Congressus Septimus Internationalis Fenno-Ugristarum. Sessiones sectiones. Debrecen, 1990, Ik P. У. Г pa в e ре. Этническая одонтология латышей. Рига: Зинатне А. А. Зубов. X. И. Халдеева. Одонтология в современной антропологии. Москва Р. У. Г р а в e р е. Одонтология восточнославянских народов. Восточные славяне. Антропология и этническая история. Москва: Научный мир. 1999, lk

47 piirkonnas esindab teist odontoloogilist tüüpi, kelle purihambad ei olnud redutseerunud. Hilisneoliitikumis ja eneoliitikumis kuulus gratsiilsus Ida-Euroopas üldiselt lõunagratsiilsesse tüüpi, mis on eriti omane Tripolje kultuuri hõimudele, kuid seda esines hiljemgi (nt poljaanidel ja severjaanidel). Seda tüüpi on leitud Valgevene piirkonnast, mis vastab jatvingide kalmete leviku piirkonnale, seelidel Lätis jm, kuid selle tüübi põhiliseks levikualaks oli Kagu-Euroopa. Kesk-Euroopas oli levinud keskeuroopa või Baltimaade odontoloogiline tüüp. See ühendas osa keskaegseid baltlasi, slaavlasi (Ilmeni sloveene), praegusaegses materjalis osa poolakaid, lääneleedulasi, lõunalätlasi (semgaleid), lääne-eestlasi ja Novgorodi venelasi. 19 Populatsioonigeneetilised tunnused. Eestlaste populatsioonigeneetilisi omadusi on uuritud kaheksa vererühmasüsteemi, PTC maitsetundlikkuse ja värvinägemise alusel. 20 Uuringud on näidanud, et eestlased on geneetiliselt võrdlemisi heterogeensed. Eesti populatsiooni iseloomustavad üldiselt Ida-Euroopale iseloomulikud geenisagedused. Samal ajal võib eestlastel, nagu mitmes teiseski soome-ugri populatsioonis, leida erinevates lookustes üheaegselt nn idatüüpi kui ka läänetüüpi geenisagedusi. Eestlastele on omane mõnede geenisageduste madal ja teiste kõrgem esinemine. Mõned neist tunnustest lähendavad eestlasi läänepoolsetele, teised idapoolsetele populatsioonidele. Heterogeensusest hoolimata võib Eestis täheldada mõnede geenisageduste ida lääne suunitlust. Selle näiteks võiks tuua M2V-süsteemi M-alleeli leviku. M sagedus on kõrgem Eesti idapoolsetes, madalam läänepoolsetes regioonides. M kõrge sagedus on omane läänemeresoomlastele, sealhulgas idaeestlastele, ja lätlastele (63 65%), kõrge on selle sagedus põhja- (Vologda) venelastel (64%), samuti mõnes Valgevene ja Ukraina piirkonnas. Väga tavaline on see alleel Lähis-Idas ja Indias. Selle tunnuse kõrge sagedus võib pärineda Ida-Euroopa lõunapoolsest osast. Läänepoolsetel populatsioonidel, sealhulgas rootslastel, ning idapoolsetel soome-ugri rahvastel on M sagedus alla 60%. Mõni Lääne-Eesti piirkond erineb läänemeresoomlastele omasest M-alleeli sagedusest selle väiksema sageduse poolest (53 58%). Mõne protsendi võrra madalam M-alleeli sagedus iseloomustab liivlasi. See sagedus on lähedane soomerootslaste omale ning sarnaneb ka Rootsi lõuna- ja kaguregioonide omaga. MS haplotüübi sagedus MiVS-süsteemis on eestlastel kõrgem (32%) kui teistel Euroopa populatsioonidel. Selles suhtes on eestlased lähedased karjalastele, udmurtidele, põhja- (Vologda) venelastele, balti keelerühma rahvastele, samuti mõnedele lõunapoolsetele rahvastele kreeka keelerühma rahvale, samuti sardiinlastele ja rumeenlastele romaani keelerühmast (33% ja 30%). 21 Suhe MS : Ms erineb eestlastel (~ 1) enamiku Soome-Ugri ja Euroopa populatsioonide omast, ilmutades sarnasust laplaste, kreeka keelerühma rahva, sardiinlaste ja rumeenlaste omaga, samuti on eestlastele suhteliselt lähedased keldi keelerühma rahvad. 22 NS : Ns suhe eestlastel (~ 0,12) sarnaneb maride, manside ja keldi keelerühma rahvaste omaga. 19 Р. У. Гра в e ре. Одонтологический аспект этногенеза и этнической истории восточнославянских народов. Восточные славяне. Антропология и этническая история, lk L. Heapost, Populatsioonigeneetilised tunnused eestlastel. К. Mark, L. Heapost, G. Sarap, Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega, lk H. Walter, H. Danker-Hopfe, Genetic Variation and Relationships among Population Groups of Europe. Human Population Genetics. New York: Plenum Press, 1993, Ik L. Heapost, A Population Genetic Characterization of Estonians. Anthropologischer Anzeiger 58, 2. Stuttgart, 2000, Ik

48 Ootuspäraselt kõrge on Landsteineri-Wieneri süsteemi LWb alleeli sagedus Ida-Baltikumi ümbruses. P. Sistoneni jt järgi 23 on selle antigeeni sagedus soomlastel 5% ümber, kuid esineb vähemalt kümme korda väiksema sagedusega enamikus teistes Lääne-Euroopa maades. Selle tunnuse tippsagedus on leitud lätlastel, sealt lähtub LWb alanev sagedus teistele Baltimaadele ja lähedastele maadele. Üheks omapäraseks jooneks eestlastel on reesussüsteemi CDE haplotüübi kõrge sagedus (keskmiselt 2%), suurima sagedusega Kirde-Eestis. Selle sagedus on suhteliselt kõrge kirde- ja idapoolsetel Soome-Ugri rahvastel karjalastel, vepslastel, mansidel, olles väga kõrge permikomidel (3,8%). Lääne- Euroopa populatsioonides on CDE sagedus väga madal, välja arvatud kreeka keelerütmi (2%) ja gaelikeelne rahvas Šotimaal (1,5%). Nagu teistegi geneetiliste markerite levikus, on ka cde haplotüübi osas erinevusi (keskmine sagedus on eestlastel 33%), suurima reesusnegatiivsusega läänesaartel (38%). Ida poole selle sagedus väheneb (Kagu-Eestis 32%). Eestlaste keskmine cde sagedus on kõige lähedasem vepslastele, soomlastele, kuid ületab komide, udmurtide, laplaste, eriti aga manside vastava sageduse. Läänepoolsete eestlaste cde sagedus lähendab neid nii balti keelerühma rahvastele, venelastele kui ka kogu slaavi (38,5%) ja germaani (38,8%) keelerühma rahvastele. Suhteliselt madalat cde haplotüübi sagedust, nagu seda on Kagu-Eestis, võib leida romaani keelerühma kõige lõunapoolsematel rahvastel (itaallastel 35,4%, korsiklastel 33,2%), eriti madal on see sardiinlastel (22,4%), aga ka kreeklastel (27,7%). Teisteski alleelisagedustes ilmnevad peamised erinevused Eesti lääne- ja idaosa vahel, samuti nagu erinesid ka muud eespool kirjeldatud antropoloogilised tunnused. Geneetiliste kauguste meetodil hinnatuna on see ligikaudu kolm korda suurem kui põhja-ja lõunaosa vaheline erinevus. Geneetiliste distantside alusel ja klasteranalüüsil ühineb enamik Eesti lokaalseid valimeid oma lähimate naabritega suuremateks regionaalseteks rühmadeks. 24 Kuid esineb kaks erandit: 1. Muhu rühm erineb teistest läänesaarte rühmadest (Saaremaa valimid ja Hiiumaa) ning ühineb Kirde-Eesti rühmaga. Samasugune iseärasus väljendub dermatoglüüfilistes andmetes Võru murdeala lääneosa seisab suhteliselt kaugel teistest Kagu-Eesti rühmadest. Samal ajal on setu rühm väga lähedane enamikule Kagu- ja Ida-Eesti rühmadest. "Läänepoolsete tunnuste" suuremat sagedust on täheldatud Kagu-Eesti võru murdeala lääneosas ka antropoloogilistes andmetes ja keeleandmetes. Arheoloogilistele andmetele tuginedes 26 olen oletanud, et need erinevused võisid Kagu-Eestisse tekkida koos kivikalmete levikuga sinna piirkonda I aastatuhande algussajanditel. See kalmevorm oli omane lääne- ja põhjapoolsematele piirkondadele. Läänemeresoome idapoolsetes piirkondades oli levinud teistsugune, kääbaskalmete kultuur. Oluliste geneetiliste erinevuste alusel võib eristada nelja peamist piirkonda: läänesaared, Lääne-Eesti, Kirde-Eesti ja Kagu-Eesti. Kesk-, Ida- ja Edela-Eesti on vahepealse asendiga, sealjuures üsna lähedased Kagu-Eesti 23 P. Sistonen, E. Mainio, M. Lükka, A. Saj antil a, Blood Groups and Other Genetic Blood Markers in the Vologda Russians. Physical Anthropology and Population Genetics of Vologda Russians. Helsinki, 1993, Ik M. V i i k m a a, L. H e a p o s t, Genetic Differentiation of Estonians. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences Biology 45 (3/4). Tallinn, 1996, Гк A. Horn, Sõrmemustrite põhitüüpide esinemissagedusest eestlastel. Antropoloogia-alaseid töid 2. TRÜ toimetised, v 330. Tallinn, 1974, lk Vt S. Laul, Kas lõunaeesti murdealade kujunemine on arheoloogiliselt jälgitav. Emakeele Seltsi aastaraamat 30. Tallinn, 1986, lk

49 elanikkonnale. Läänemaa ja läänesaarte elanikkond on üldiselt heterogeensem kui Ida- ja Lõuna-Eesti rahvastik. Klasteranalüüsil moodustavad lõunaregioonid Edela- ja Kagu-Eesti ning Kesk- ja Ida-Eesti suhteliselt kompaktse rühmituse, kuid Kirde-Eesti, läänesaared ja Lääne-Eesti seisavad eraldi. Naaberrahvastega võrdlemiseks on kasutatud geneetiliste kauguste meetodit. Kaheksa polümorfse süsteemi (24 alleeli) alusel võrrelduna on kogu Eesti populatsioon kõige lähedasem oma lähimatele naabritele lätlastele (distants 0,064) ja venelastele (0,065), järgnevad vepslased (0,069) ja karjalased (0,074), seejärel soomlased (0,108), kaugemale jäävad komid ja marid. Eestlaste võrdlemiseks mõne läänepoolsema populatsiooniga kasutati viit polümorfset süsteemi (23 alleeliga), kahjuks langesid sellest võrdlusest välja mõned lähemad naabrid. Ilmnes jällegi, et eestlaste ja venelaste vaheline geneetiline kaugus oli kõige väiksem (0,038), järgnesid poolakad (0,057) ja sakslased (0,057), ungarlased (0,064), seejärel soomlased (0,095) ning Vologda venelased (0,097). Järelikult nagu varasemateski töödes märgitud ei vasta rahva geneetiline sarnasus keelelisele kuuluvusele. Üksikute geenisageduste kaardistamine (genogeograafia) annab ülevaate nende geograafilisest levikust. Geenisageduste kompleksseks analüüsiks on kasutatud komponentanalüüsi meetodit ja koostatud sünteetilised kaardid. 27 Ida-Euroopa geenikompleksi I põhikomponent kirjeldab sünteetilistel kaartidel peamiselt muutusi läänest ida suunas (edelast kirdesse). Kõigi kolme põhikomponendi sünteetilistel kaartidel eristub tuumikalana Dnepri-Karpaatide regioon. See piirkond vastab neoliitilise Tripolje kultuuri üldisele levikule selle erinevates faasides ja variantides. Sellel regioonil on olnud põhiline tähtsus Ida-Euroopa populatsiooni geenipagasi kujunemisel. Selle piirkonna paleopopulatsioonide mõju levis Mustast merest, Donist, Aasovi merest ja Volga suudmealast kuni Baltimaadeni ja Volga ülemjooksuni. Lääne-Euroopas kirjeldab I põhikomponendi sünteetiline kaart selle väärtuste muutusi kagust loode suunas, s.t need on Ida-Euroopa sama komponendi muutustega võrreldes vastassuunalised ja selle suuna suhtes täisnurga all. Järelikult põhilised impulsid Lääne-Euroopa genofondi kujunemisel tulid kagust, Balkanilt ja Väike-Aasiast põhja ja loode suunas kuni Briti saarteni. Niisiis omandas praegusaja Lääne-Euroopa genofond oma geograafilise struktuuri nn neoliitilisel üleminekuperioodil, mis on seotud põlluharijate hõimude levikuga Väike-Aasiast läbi Balkani. Võimalik, et Ida-Euroopa genogeograafilise struktuuri moodustumisel täitis loomakasvatus eneoliitikumis ja pronksi- ning varasel rauaajal sama osa, mida põlluharijad täitsid Lääne-Euroopas. Nii on Ida- ja Lääne-Euroopa genofond kujunenud erinevate ajalooliste tingimuste ja asjaolude mõjutusel, kuid mõlemad ajaloolise protsessi suunitlused, mis on sisse kirjutatud kahesse praegusaja genofondi, on alguse saanud ühest ja samast Euroopa piirkonnast. Mõlemad geenikompleksid (nii Läänekui ka Ida-Euroopa oma) levisid täisnurga all ühisest punktist Balkanil, mille tulemusena ajaloo käigus kujunes Euroopa genofondi praegusaegne geograafiline levik. 27 L. L. Cavalli-Sforza, P. Menozzi, A. Piazza, The History and Geography of Human Genes. Princeton, New Jersey, 1994; A. Piazza, S. Rendine, E. Minch, P. Menozzi, J. Mountain, L. L. Cavalli-Sforza, Genetics and the Origin of European Languages. Proceedings of the National Academy of Sciences of USA. Vol. 92. Washington, 1995, Ik ; Ю. Г. P ы ч к о в, E. В. Б а л а н о в с к а я, С. Д. H у рб а e в, Ю. В. Шнейдер. Историческая геногеография Восточной Европы. Восточные славяне. Антропология и этническая история, lk

50 Eestlaste dualismist, ida- ja läänetunnustest. Senised antropoloogilised uurimused, mida eespool on lühidalt käsitletud, kinnitavad J. Auli kirjeldatud antropoloogiliste tüüpide olemasolu ja levikut, näidates samal ajal ka eestlaste üldist heterogeensust. Samal ajal on eestlane just see, kes ta Eestimaal on siiani olnud ja praegugi on oma kahesuguse tunnustekompleksiga. Mõlemaid neid antropoloogilisi tüüpe peetakse europiidideks ja neid eriliselt ühendavaks jooneks heledat pigmentatsiooni. Mis puutub eestlaste mongoliidsusesse (see arvamus oli XIX sajandi lõpul laialt levinud), siis leiab J. Aul oma ja teiste tööde põhjal, et nimetatud arvamus on alusetu ja kui esineb nn mongoliidsusele lähendavaid jooni (põsenukkide mõningane eenduvus mõnes piirkonnas), on see tekkinud hoopis teistel alustel (nt konvergents) ja nähtust ei saa seostada mongoliidse rassiga kui sellisega. Brahhükraansust ja näo lamedust Baltimaades ja soome-ugri rahvastel on seostatud kammkeraamika kultuuri hõimudega. Selle kultuuri levik ning mõiste on lai ja olemuselt on see rea neoliitikumis Ida-Euroopa metsavööndis eksisteerinud erinevate lokaalsete kultuuride summa. Ka selle kultuuri kandjate antropoloogiline tüüp ei olnud ühtne. V. Bunaki järgi antropoloogiline kompleks, kus kombineeruvad näo nõrk lamedus, mõningane ülalau kattevoldi esinemine ja pigmentatsiooni vähenemine, kujutab endast Uurali piirkonnas iseseisvat Põhja-Euraasia moodustist, mis on kujunenud kohapeal. 28 Milles avaldub aga eestlaste (ja soome-ugri ühine) eripära? Eripäraks on erinevate geneetiliste ja antropoloogiliste tunnuste äärmine heterogeensus ning "ida-" ja "läänetunnuste" ehk ida ja lääne sagedustega tunnuste ainulaadne kooseksisteerimine. Dermatoglüüfiliste tunnuste poolest on soomeugrilased samuti äärmiselt heterogeensed ja ületavad Euraasia keskmise varieeruvuse. 29 Kirjanduses on sageli andmeid soome-ugri populatsioonide idasagedustega tunnustest. Seda on seletatud mongoliidse lisandina või seguna. Samaaegselt esineb soome-ugri populatsioonides läänesagedustega, isegi üliläänelikke tunnuseid. Heaks näiteks on erinevate hambatunnuste kompleksid. Samuti illustreerivad kahesuunalist tendentsi eestlaste geenisagedused. Mongoliidse seguga ei saa seletada samaaegseid selgeid läänesagedusi. Oletame, et need erinevate tunnuste antagonistlikud sagedused on soome-ugri algpopulatsiooni originaalse geneetilise struktuuri jäljed, mis ei olnud veel selgelt eristunud mongoliid-kaukasiidses suunas. See tähendab, et soome-ugri populatsioonid esindavad rassilises divergentsis väga vana (ehk vanimat) haru. Pigmentatsioonist ja depigmentatsioonist. Pigmentatsiooni peetakse antropoloogias üheks peamiseks rassitunnuseks. Selle tunnusega eristuvad kõige selgemalt kolm suurt rassi. Eestis, nagu teada, elab ja on elanud depigmenteerunud inimtüübid (nn lääne- ja idabalti antropoloogiline tüüp), millele on iseloomulikud teisedki tunnused, mille järgi neid üksteisest eristatakse. Naha, silmade ja juuste hele värvus on eriti omane läänemeresoomlastele, samuti Skandinaaviamaade rahvastele, s.t nende tunnuste levikus nagu pikkuskasvu levikuski esineb loodesuunitlus. Iseäranis heledapäised ja heledasilmsed on kirde-eestlased ja idasoomlased. Vepslastele lähedase tumedusega on ersamordvalased. Enamik soome-ugri rahvaid on К Margi järgi Põhja- ja Ida-Euroopa pigmentatsiooniindeksi skaalal keskmise silmade 28 В. В. Б у н а к. Человеческие расы и пути их образования. Советская этнография 1956, nr 1, lk H. L. H e e t, N. A. Dolinova, Dermatoglyphic Diversity of the Finno-Ugrians. Papers on Anthropology VII. Tartu, 1997, lk

51 ja juuste värvuse tumedusastmega, tumedamad on vaid handid-mansid, kes lähenevad pigem türgi rahvastele. Veel tänapäevalgi võib tumedapigmendiliste rahvaste massi seast Kesk-Aasias, Iraanis ja Indias leida mingi hulga enam või vähem heledate silmade ning juustega inimesi. Näiteks on ammu tähelepanu äratanud Lääne-Pamiiri mägielanike heledasilmsus. Tumedasilmseid on seal täheldatud vaid 51% ja arvatakse, et see europiidne heledasilmne, kuid tumedajuukseline rahvas Aasias on autohtoonse tekkega. 30 Kõige heledamad eestlased kirde-eestlased, kelle PI väärtus on kõige väiksem, on samal ajal ühtlasi kõige mongoliidsemad. Sama nähtust on täheldatud ka näiteks Ida-Soomes. K. Mark on näidanud, et nende tunnuste kooseksisteerimine on vana nähtus, ning avaldanud arvamust, et depigmentatsioon on aset leidnud juba rassiliselt segunenud rahvastel. Üldtuntud on tõekspidamine, et heledaks ja sinisilmseks hakkasid muutuma ehk depigmenteeruma tumedavärvuselised. Nähtuse seletamiseks on palju hüpoteese. V. Bunaki järgi oli Lähis-Uural koos läänest külgneva taigavööndiga erilise antropoloogilise kompleksi, sealhulgas heledama pigmentatsiooni kujunemise piirkond. Ilmselt on pigmentatsiooni varieeruvus maailma eri piirkondades (ja depigmentatsioon) üks praegusaegse tsivilisatsiooni algseid tunnuseid. Geenidest, keelest, geograafilisest asukohast. Eespool toodud andmete põhjal võib öelda, et inimeste (rahvaste) geneetilised ja morfoloogilised andmed ning nende levik ei vasta keelte levikule. Näitena võiks tuua jälle venekirveste ja nöörkeraamika kultuuri hõimud, kes olid levinud laial territooriumil nii Põhja- kui ka Kesk-Euroopas ja pronksiaegsete idavariantidena esindatud Fatjanovo ja Balanovo kultuuri hõimude näol Volga-Ока piirkonnas. 31 Neil viimastel on leitud kaks odontoloogilist tüüpi: keskeuroopa tüüp Fatjanovo ja põhjagratsiilne tüüp lõunapoolsete komponentidega Balanovo kultuuri hõimudel. Mõlemad tüübid esinevad eestlastel, soome-ugri populatsioonidel eriti põhjagratsiilne tüüp oma iseloomulike antagonistlike tunnustega. Põhjagratsiilse tüübi tunnused koos lõunaeuroopa komponendiga olid omased samuti pronksiaegse Kivutkalnsi rahvale. 32 Antropoloogiliselt oli Kivutkalnsi pronksiaja rahval sarnaseid jooni venekirveste ja nöörkeraamika kultuuri kitsanäoliste hõimudega Saksi-Tüüringis, Poolas (Zlota), ning samuti Balanovo hõimudega, kuid erines Fatjanovo ja Eesti venekirveste kultuuri laianäolistest hõimudest. 33 T. Aleksejeva järgi 34 väljendusid keskaegsete läänemeresoomlaste, baltlaste ja slaavlaste vahel ühelt poolt ja germaanlaste antropoloogilisel diferentseerumisel teiselt poolt antropoloogilise heterogeensuse jooned, mis olid omased nöörkeraamika kultuuri hõimudele, ja nii võib keskaegsetele tüüpidele omase geograafilise asukoha tagasi viia eelajaloolisesse aega. Euroopa eri perioodidest pärinevate koljuseeriate võrdlev-statistilisel uurimisel on ilmnenud, et suurimad koljumõõtmete muutused (gratsilisatsioon) on aset leidnud mesoliitikumi ja neoliitikumi vahel. Sellest ajast alates algas regioonidesse eristumine (Ida-Euroopa, Balkani poolsaar, idapoolne Kesk-Eu- 30 Ю. Г. Рынков. Антропология и генетика изолированных популяций. Москва: Издательство Московского университета, 1969, lk Д. А. К р а и н о в. Древнейшая история Волго-Окского междуречья. Lk Р. У. Г р а в e р e, Этническая одонтология латышей, lk Р. Я. Ден и сова, Антропология древних балтов. Рига. 1975, lk Т. И.Алексеева. Этногенез и этническая история восточных славян по данным антропологии. Восточные славяне. Антропология и этническая история, lk Keel ja Kirjandus nr

52 roopa). 35 Euroopa populatsioonide taksonoomilist struktuuri on analüüsitud kolme erineva 500-aastase perioodi kaupa: varakeskaeg ( ), hiliskeskaeg ( ) ja kaasaeg (1500 ja hiljem). 36 Igas perioodis on Soome- Ugri rahvaste koljuseeriad alati keskse asendiga ja laiali pillatud üle kogu graafiku, kuna mõnede teiste keelerühmade koljuseeriad hakkavad hilisematel perioodidel nihkuma graafikul ühes või teises suunas. Mingit eri kohta graafikul pole romaani, balti, helleeni ja soome-ugri keeli kõnelevate rahvaste koljuseeriatele saadud kindlaks teha. Kirjanduses leidub andmeid, mille kohaselt geneetiline kaugus rahvaste vahel korreleerub usaldatavalt georgaafiaga, aga mitte keelega. 37 Üldistavates geneetilis-keelelis-geograafilistes uurimustes 38 on näidatud, et geneetiliselt ei eristu läänemeresoome ja slaavi keelte kõnelejad, pole suudetud näidata erinevusi balti ja slaavi keelte kõnelejate vahel, ei ole leitud erinevusi Ungari ugri keelte kõnelejate ega neist põhjas ja lõunas asuvate slaavi keelte kõnelejate vahel, jne. Füüsilisest aspektist ilmnevad slaavlastel tunnused, mis on omased balti, soome-ugri ja iraani keelerühma rahvastele, kes asustasid Ida-Euroopat enne slaavlaste sinna jõudmist. Nii on slaavlaste idarühmades (vjaatitšitel, Jaroslavli, Kostroma ja Vladimiri krivitšitel) domineerivad antropoloogilised tunnused, mis on tüüpilised soome-ugri, nähtavasti vanamordva elanikele Volga-Ока basseinis. Järjepidevusest. Nagu eespool märgitud ja varem oletatud, on erinevate antropoloogiliste tunnuste antagonistlikud sagedused soome-ugri algpopulatsiooni originaalse geneetilise struktuuri jäljed, mis ei olnud veel selgelt eristunud mongoliid-kaukasiidses suunas. 39 See tähendab, et soome-ugri populatsioonid, sealhulgas eestlased, esindavad rassilises divergentsis väga vana (ehk vanimat) haru. Eestis on kindlaks tehtud arheoloogiliste kultuuride järjepidevus alates mesoliitikumist. Eriliseks perioodiks Baltimaadel on osutunud hilispronksija rauaaeg, mil on aset leidnud suured muutused koos kivikirstkalmete levikuga Edela-Soome, Saaremaale, eriti Põhja-Eesti rannikualadele ja Põhja-Lätimaale. Asustus suurenes peaaegu kõikides Eesti piirkondades. Eriline rannikukultuur oli levinud eeskätt Eesti rannikuvöötmes, Soome edelarannikul, Ahvenamaal, Kesk-Rootsi idarannikul ning teatavais piirkondades Lätis, eriti Väina jõe alamjooksul. Hilispronksi- ja rauaajal ilmnes suuri erinevusi ühelt poolt Põhja- ja Lääne-Eesti, teiselt poolt Lõuna-Eesti vahel. Lõuna- ja Kagu-Eesti rahvastiku asustustihedus hakkas eriti kasvama I aastatuhande esimesel poolel pkr. Praegusaja regionaalsed erinevused (geneetilised, antropoloogilised, lingvistilised jne) võib ilmselt tagasi viia samasse perioodi. Võib oletada, et rahvas, kes saabus Baltimaadele eriti pronksiajal ja varasel rauaajal koos lähedase arheoloogilise kultuuriga, võis olla geneetilis- 35 I. S с h w i d e t z к 3', F. W. Rosing, Vergleichend-statistische Untersuchungen zur Anthropologic von Neolithikum und Bronzezeit. Homo 1989, Bd. 40, H lk R. R. Sõkal, H<. Uytterschaut, F. W. Rosing, I. Schwidetzky, A Classification of European Skulls From Three Time Periods. American Journal of Physical Anthropology 1987, Ik R. M. H a r d i n g, R. R. S о к a 1, Classification of the European Language Families by Genetic Distance. Proceedings of the National Academy of Sciences of USA. Vol. 85. Washington, 1988, Ik L. L. S ok al, N. L. О den, P. Legendre, M.-J. For tin, J. Kim, B. A. Tho m- son, A. Vaudor, R. M. Harding, G. Barbujani, Euroopa rahvaste geenid ja keeled. Akadeemia 1996, nr 6, lk L. H e a p o s t, Eestlaste antropoloogiast, keelest ja geenidest. Akadeemia 1998 nr 10, lk

53 morfoloogiliselt lähedane, kuid keeleliselt veel täielikult mitte diferentseerunud. Aegade jooksul on muidugi lisandunud mitmeid mõjutusi. Lõpetuseks. Siinse põgusa ülevaatega olen püüdnud tutvustada rahva üldist bioloogilist olemust, üritamata lahendada etnogeneesi keerulise protsessi küsimust, sest vajalikku materjali on selleks siiski veel liiga vähe. Mitmesugused andmed viitavad sellele, et suured muutused on toimunud eriti hilisneoliitikumis, eneoliitikumis, pronksiajal ja hiljemgi. Palju on teateid morfoloogilisest gratsilisatsioonist, samal ajal põllunduse kiirest arengust jne. Inimkonna arengut kõikjal maakeral esimese inimese ilmumisest alates on tavapäraselt käsitletud pideva protsessina. Mis on aga toimunud looduses maavärinad, üleujutused, veeuputused jne, siis selle kohta ei ole vist teadmised veel piisavad. Kui näiteks toimus ülemaailmne veeuputus, nagu sellest on juttu Piiblis, ja kui see sündmus viia ajas tagasi umbes 5000 aastat, nagu väidab "Piibli-entsüklopeedia" (1996), oleks mõnigi probleem seoses sellega lahendatud, nagu millal näiteks algas rassideks jagunemine, osaliselt seletuks vahest ka värvustunnuste praegusaegne levik, eri rahvaste isegi kaugete maade tagune bioloogiline sarnasus jne. Sellesse mahuks ka indoeurooplaste ja soomeugrilaste ühine päritolu, nöörkeraamika ja venekirveste kultuuri lai levik; kaevushaudade kultuuri morfoloogiliselt heterogeense rahva levik oma kultuuri, keele ja geenidega; põllumajanduse ja veovahendite levik näiteks lääne poole Uurali mägesid ekr, idapoolsetesse steppidesse ekr. Siis ehk olid meie põhjamaised läänemeresoomlaste esiisadki põlluharijad ja loomapidajad, võib-olla ei ole nad ainult kütid-korilased kunagi olnudki. Lingvistiline argument protoindoeuroopa päritolu seletamiseks lõunapoolsetes steppides baseerub põhiliselt protoindoeuroopa ja soome-ugri ning protoindoeuroopa ja kartveli kontaktidel. Kes olid aga esimestes kirjalikes allikates mainitud liivlased, tšuudid, latgalid, semgalid, preislased, aga ka krivitšid, dregovitšid jne? Need kõik olid vahest vastava geograafilise piirkonna elanike neoliitilise üleminekuaja järeltulijad oma keelemurraku või keelega ega pruukinud algselt seotud olla mingi etnilise rühmaga. Praegusajal peetakse mõnesid hambatunnuste komplekse eriomaseks soome-ugri rahvastele (põhjagratsiilne tüüp), antagonistlikud tunnused veidi teises kombinatsioonis esinevad lõunapoolsetel aladel (lõunagratsiilne tüüp). Ida-Euroopas oli neoliitikumis ja eneoliitikumis levinud lõunagratsiilne tüüp. Nendele tüüpidele iseloomulikku ISC kõrget näitajat on leitud soome-ugri rahvaste aladel, samuti Vahemeremaadest Indiani ja paiguti kaugemalgi, nagu näiteks Kamtšatkal, Melaneesias jm. Need rahvadki võisid rääkida sama või lähedast keelt, see võis olla ka soome-ugri või sellele lähedane keel. 33* 515

54 LÜHIINTERJVUU AKADEEMIK RICHARD VILLEMSIGA Kaua ja visalt on räägitud eestlaste mongoliidisegususest ja idast tulekust alles 5000, kalibreeritult 7000 aasta eest. Mida arvad sellest Sina geneetikuna? Mongoliidsus on igivana klassikalise füüsilise antropoloogia termin, mis on ka ise muutumas: enamik selle suuna tänapäevaseid esindajaid ei aseta enam võrdusmärki mongolite ja "mongoliidsuse" vahele. Vähemasti niisuguste tunnuste puhul nagu näokolju lamedus jt. Samal ajal, kui kõnelda inimkonna "emaliinist" s.t vaid emaliinis päritavaist geenidest, mida ei kodeeri mitte rakutuumas olev genoom, vaid sellest eraldi seisev mitokondri genoomike, siis on nüüdseks suure täpsusega selgeks tehtud, mida tähendab "mongoliidsus". Nimelt selgus, et mongoliidsete populatsioonide (hiinlaste, mongolite, Ameerika pärismaalaste, polüneeslaste, paljude Siberi rahvaste) emaliinid erinevad neist, mis on tüüpilised Euraasia lääneosa ning Põhja-Aafrika inimestele. Ja tänu saavutatud selgusele võib lugeda dispuudi emaliinide osas lõppenuks. Tulemus pole tegelikult üllatav: mis puutub meisse ja meie lähemaisse Soome-Ugri naabritesse, siis vaid laplastel on vast 4 10% mongoliidseid emaliine, meil, soomlastel ja karjalastel on see paremal juhul protsendi-paari piires. Eestlaste emaliinide absoluutne enamus on representatiivne (ja üsna igavalt "keskmine") valik neist ca kümmekonnast emaliinide variandist, mis on levinud Atlandist Uuraliteni, k.a laias laastus ka Põhja-Aafrikas ja muidugi Anatoolias ja Lähis-Idas. Sa oled kirjutanud sellestki, et eestlaste genofond oli valmis juba või tunduvalt enam aastat tagasi. Kus see meie "genopank" sellal võis asuda? Kaukasoidide (traditsiooniline antropoloogide termin "valge rassi" kohta) emaliinide "vanus" ulatub valdavalt tõepoolest ennejääaegsesse perioodi, s.t nad on vanemad kui ca aastat. Pole vast vajadust lisada, et see teadmine ei ole samane kinnitusega, et me saaksime rääkida aasta tagustest eestlastest. Samas on korrektne väljendada end nii, et meie esiemad olid valdaval määral jääajaeelsed eurooplased. Enamgi: arheoloogid on nüüdseks kogunud piisavalt andmeid olemaks veendunud, et jääaja harjal, nii ca aasta eest oli Dnepri Doni keskosa üllatavalt tiheda inimasustusega; teine ulatuslikum pelgupaik paiknes Lõuna-Prantsusmaa Põhja-Hispaania aladel. Pole põhjust eeldada, et meie esivanemad oleksid saabunud (tagasi?) siia põhjapoolsesse Euroopasse mujalt. Y-kromosoomi C-alleeli eestlastel ja teistel soomeugrilastel ning samojeedidel üsna suure tihedusega esinevad teatavad iseärasused on selgesti jälgitavad populatsioonidel Läänemerest Gröönimaani. Mida see meile ütleb? Kas tähelepanuväärne osa eesti meestest on tulnud kaugelt idast? Ehk naised omad, mehed võõrad? Jah, see Y-kromosoomi tsirkumarktiline Tat С alleel on tõepoolest üks vahva isaliin, mis pole terakestki hoolinud ei lingua franca'dest ega muust. Vaid sooja ei paista ta armastavat. Üha täienev teadmine tema (geneetilise puu) topoloogiast viitab nüüdseks pigem sellele, et me peame oma paleodemograafilistes stsenaariumides eeldama küllalt ulatuslikku Y-kromosoomide invasiooni läänest itta. See seletus võimaldab ehk eeldada, et Tat С alleelil oli külmas kliimas mingi selektiivne eelis. Ma olen keeleajalooliste küsimuste vaatlemisel arvestanud ulatuslikult geneetika andmetega, sest me võime geene jälgides palju teada saada populatsioonide geneetilisest kuuluvusest ja nende võimalikest rändeist, seega kaude ka keeleasjust. Küsiksin Sinult provokatsiooniliselt: kas geneetik võib kuigivõrra omakorda abi saada keeleteadusest? Inter-ja multidistsiplinaarsus on ajastu märk peaaegu igas teadusharus. Ma ei kujuta ette tänapäeva populatsioonigeneetikut, kes ei tunneks huvi eelajaloo ja ajaloo vastu ja kes oleks ignorantne võrdleva keeleteaduse üldiste probleemide suhtes. Seega on nende teaduste mõju populatsioonigeneetikale vägagi oluline ja seda alates ühest kõige olulisemast faasist: uurimiseks võetavate populatsioonide valikul. Mida lähitulevikus uurida kavatsed? Proovime täita meie eelnevate uuringute auke ja lähiajal uurida süvenenult kaht piirkonda: inimesi Liibanonist Iraanini ning stepivööndit Altaist Karpaatideni. Ja kui õnnestub, siis ka paapuaid. Küsitlenud AGO KÜNNAP 516

55 VÄITEID JA VASTUVÄITEID FENNOUGRISTIKA PARADIGMANIHKE KRIITIKAST Viimastel aastatel on fennougristikas või täpsemini piiritledes uurali, s.t soome-ugri ja samojeedi keeleteaduses olnud selgesti jälgitav tugeva ja järsu paradigmanihke ning teiste teadusalade, eelkõige arheoloogiaga ja inimgeneetikaga integreerumise tendents. See ei ole sündinud pelgalt mõningate uralistide ideedest, vaid uued ideed lähtuvad keeleteaduse ning teiste inimest ja temaga seotut uurivate teadusharude globaalselt muutunud situatsioonist. Äärmuslikult võiks öelda, et mingis mõttes on teatav ideestik väljastpoolt uralistikasse sisse toodud ja püütud seda uurali keelte kontekstis edasi arendada. On lähtutud teatavatest asjaoludest, teatavatest globaalse lingvistika ja teiste teadusharude konkreetsetest saavutustest. 1 Traditsioonilised uralistid nagu paljud komparativistid kogu maailmas üldse kujutlevad nn sugulaskeelte arengukäiku selliselt, justkui oleks nende keelte ühine eellane, nn algkeel olnud midagi primitiivset, midagi keeletooriku taolist, kus nagu alles toimuks mingi tänapäeva tasemega keele moodustumisprotsess. On päevselge, et inimkeel(t)e vähemalt aasta pikkuse olemasolu tõttu ei saanud kõigest aasta vanusteks peetavates algkeeltes midagi sellist enam toimuda. Traditsioonilised uralistid-komparativistid on püüdnud välja selgitada uurali keelte ühisosa ning ära arvata, milline oli selle ühisosa ühine lähteallikas. Seda kõike on nad teinud väga põhjalikult ja jäägitult ausalt. Ja tulemused on igale asjassepühendatule hästi teada. Minu meelest on nad rekonstrueerinud (ja ehk küllaltki tõelähedaselt) uurali algkeele pähe uurali keelte lingua franca (selle termini tänapäeval ulatuslikult kasutatavas laiemas tähenduses, koos kreolisatsiooni ja pidžinisatsiooniga. 1 Vt lähemalt: A. Künnap, Breakthrough in Present-Day Uralistics. Tartu, Lingua franca ei tarvitsenud olla tegelik, "elav" keel, vaid kõigest hädapärane, defektiivne abikeel. Just selline on ka rekonstrueeritud uurali algkeel, õieti uurali lingua franca see osa, mis uurijatel on õnnestunud taastada. Kõnealune lingua franca oli ühtedele uurali lähtekeeltest lähem, teistele kaugem, mõjustas ühtesid neist rohkem, teisi vähem, olles lisaks ise oma suures geograafilises kasutusulatuses ebajärjekindel, varieeruv ja mitmekihiline. Loomulikult pole võimalik kuigi palju öelda keeltevaheliste seoste päritolu kohta pelgalt komparativistliku algkeele ja keelepuu meetodi eitamisega ja lingua franca oletamisega. Kuid praegu, kui on taas saabunud ajaloolise keeleteaduse, arheoloogia ja inimgeneetika sünteesi ajastu, võib lingua franca idee osutuda viljakaks. Tuleb möönda, et innovatiivse suuna vastane kriitika on olnud mõnigi kord uralistidevahelise dispuudi kohta pehmelt öeldes liiga ebasoliidne. Seetõttu ma kardan, et mõne autori valitud "stiil" kallutab tahtmatult mindki sobimatut keelt kasutama, mida ma südamest kahetseksin. Alustaksin sellest, et Karoly Redei on lülitanud Kalevi Wiigi ja Jänos Pusztay ühes oma brošüüris diletantidest keelevõrdlejate pikka loetellu. 2 Mida mina omakorda arvan K. Redei juhatusel töötanud autorite kollektiivi uurali keelte etümoloogilise sõnaraamatu I osast (alguurali ja algsoome-ugri sõnavara) 3, seda olen ma varem juba kirjutanud 4 ega tahaks siin enam üle korrata. Ehk ainult nii palju, et eks see üks binaarse keelepuu ideest lähtuva mõttemalli kurb tulemus ole. 2 K. Redei, Östörtenetünk kerdesei (a dilettäns nyelvhasonlitäsrol). Budapest Finnugor Füzetek 10. Budapest, K. Redei, Uralisches Etymologisches Wörterbuch I. Budapest, A. Künnap, The Symposium "The Roots of Peoples and Languages of Northern Eurasia". Linguistica Uralica 1999, kd XXXV, lk

56 Pean pigem vajalikuks peatuda veidi lähemalt arvustusel, mille on minu raamatu "Breakthrough in Present-Day Uralistics" kohta kirjutanud Merlijn de Smit, 5 sest sellega seostuvad mõningad põhimõttelised asjaolud. Aga hakatuseks siiski formaalsematest seikadest. M. de Smit heidab mulle arvustuses ette, et loetledes põhjaindoeuroopa keelte võimalikke uurali substraatjooni, olen ma ignoreerinud Petri Kallio 6 ja Cornelius Hasselblatti 7 kriitikat. 8 See on tõsi, aga ma ju ainult loetlen seni esitatud uurali-põhjaindoeuroopa keelelise sarnasuse andmeid, 9 üritamata neid kontrollida ja/või täiendada. Seda olen ma mujalgi korduvalt rõhutanud 10 ning vähemalt C. Hasselblatt on seda minu lähenemisviisi aktsepteerinud. 11 Kõnelemata selle loetelu kaitsmisest kriitika eest, sest selleks puudub mul nii motivatsioon kui ka piisav indoeuropeistikaalane kompetents. Muidugi on M. de Smith õigus süüdistada mind selles, et raamatus ilmneb mul "tsiteerimishullus", 12 kuid püüaksin asja siiski veidi selgitada. Nimelt olen oma raamatus esitanud teadlikult ja tahtlikult paljudelt autoritelt sageli õige ulatuslikke tsitaate, et lugeja võiks oma silmaga näha nende autorite autentset teksti ning veenduda: jah, just niimoodi paljud kirjutavad, just täpselt sellised on nende seisukohad. M. de Smiti soov näha nende tsitaatide juurde rohkem minu kommentaare 13 on igati mõistetav, kuid olen taas sihilikult hoidunud liigsest kommenteerimisest, sest esitatud 5 M. de Smit, Ago Künnap, Breakthrough in Present-Day Uralistics. Tartu, p. Linguistica Uralica 1999, kd XXXV, lk P. Kallio, Uralic Substrate Features in Germanic? SÜSA 1987, lk С. Hasselblatt, Avunhuuto lounaasta. Virittäjä 1998, nr 2, lk M. de Smit, Ago Künnap, Breakthrough in Present-Day Uralistics, Ik A. Künnap, Breakthrough in Present-Day Uralistics, Ik A. Künnap, Uralilaisten kielten jäljistä indoeurooppalaisissa kielissä. Virittäjä 1999, nr 1, lk 79; A. Künnap, Ensiapu koillisesta. Virittäjä 1998, nr 3, lk C. Hasselblatt, Avunhuuto lounaasta, lk M. de S m i t, Ago Künnap, Breakthrough in Present-Day Uralistics, Ik M. de S m i t, Ago Künnap, Breakthrough in Present-Day Uralistics, lk 139. tsitaadid ise on niivõrd kõnekad, et mul jääb üle vaid nentida, et enamasti nõustun väljendatud ideedega. Mulle on olnud olulisem veenda lugejat: "teisitimõtlejaid" on kogu maailma ulatuses rohkesti, palju rohkem kui traditsionaalsed komparativistid ja seda eriti uralistikas näivad arvavat. Olen M. de Smitiga täiesti nõus, kui ta kirjutab mu raamatu kohta: "Kellegi teise märkmiku lugemine võib muidugi olla kasulik, aga veetke päev raamatukogus ja te võite ise märkmeid teha". 14 Ühest päevast jääb ehk siiski vaheks, aga ma loeksin tõesti suurima heameelega M. de Smiti märkmikku (scrapbook'i), kui see ilmuks. Rumalamaks ma sellest ei jääks ja ajasääst oleks kahtlemata märkimisväärne. Mulle jääb ometi nõrk lootus, et mitte kõik mu kõnealuse scrapbook'i lugejad pole selles esitatust niisama hästi informeeritud, nagu M. de Smit näib olevat. Põhimõttelisem on aga järgmine seik. Küllap on M. de Smitil paljuski õigus, kui ta kirjutab mu raamatu kohta, et "ta annab senisest diskussioonist liiga kaootilise ja inkoherentse ülevaate". 15 Jättes kõrvale küsimuse minu isiklikest eeldustest asju nõnda esitada, et need ei oleks nii kaootilised ja inkoherentsed, juhiksin tähelepanu sellele, et uralistika uuenemine toob nähtavasti paratamatult esile otsekui mingi loomiseelse kaose ning üle pooleteist sajandi vanuse komparativistliku keeleteaduse suhteliselt viimistletud süsteemile vastanduva selge ja järjekindla süsteemi loomiseks pole uuendajatel olnud aega veel isegi pooltteist aastakümmet mitte. Aga uut teoreetilist ja faktoloogilist ainest praegu lausa tulvab ning ajapikku sünnib selle põhjal ehk ka aktsepteeritav süsteem, mida traditsionalistid taga nõuavad. (Kuigi täiuseni lihvitud süsteemi sünd võib tähendada ka uuendusliku suuna lõppu, mis komparativistika korral näib ju enam-vähem saabunud olevat.) Ma hindan kõrgelt eespool kõneks olnud Cornelius Hasselblatti allikakriitiliselt põhjalikult argumenteeritud artiklit, 16 mille faktoloogiast on mulle palju 14 M. de S m i t, Ago Künnap, Breakthrough in Present-Day Uralistics, lk M. de Smit, Ago Künnap, Breakthrough in Present-Day Uralistics, lk С. Hasselblatt, Avunhuuto lounaasta. 518

57 abi olnud. Petri Kalliolt tuleva kriitika puhul aga arvestaksin ma nüüd juba tema uuema tööga, I 1999 Soomes Tvärminnes toimunud suletud sümpoosiumil "Contacts between Indo-European and Uralic speakers in the Neolithic, Eneolithic and Bronze Ages с ВС in the Light of Linguistic and Archaeological Evidence" peetud ettekandega "Phonetic Uralisms in Indo-European?". Selle keeletüpoloogiselt põhjalikult argumenteeritud ettekande teksti on Kallio mulle lahkesti loovutanud ning ma loodan seda peagi ka publitseerituna näha. Kuid seni mõni sõna käsikirja põhjal. Miks julgen ma indoeuropeistika alal võhikuna siin midagi öelda? Loomulikult jätan ma detailse häälikuloolise analüüsi asjatundjate hooleks, kuid noore uurija ettekandes on midagi muud, mis ajendab mind sellest siiski veidi kirjutama. Kõigepealt P. Kallio ausameelne, erapooletu, objektiivne suhtumine Kalevi Wiigi esitatud ideestikku, et indoeuroopa keeltes on uurali foneetilist substraati. Edasi silmapaistev kompetentsus nii indoeuropeistikas, uralistikas kui ka keeletüpoloogias. Ja lõpuks ammu hääbunud tohhaari keele kui uurali substraadi võimaliku kõige ulatuslikuma kandja esiletoomine. Seetõttu on analüüsi tulemusedki väga huvitavad. P. Kallio ei lükka K. Wiigi nimetatud ideestikku jäägitult tagasi, vaid peab osa sellest eelkõige keeletüpoloogilisest aspektist ning indoeuroopa eri keelerühmade kaupa vähemal või rohkemal määral mõeldavaks. Enamasti küll vähemal määral mõeldavaks, kuid rõhutaksin: siiski mõeldavaks. Seega jätab P. Kallio omalt poolt nii endale kui ka teistele ukse lahti edasiseks problemaatikasse süvenemiseks ja järelikult on ta minu arusaamist mööda valmis ka diskussiooni jätkama. Nimetaksin seda arukaks ja ausaks indoeuroopauurali teaduslikuks partnerluseks. Siinkohal pole ilmselt liigne mainida, et Urmas Sutrop juhtis hiljuti minu tähelepanu Herman Hirti kirjutatule, millest ma mitteindoeuropeistina pole olnud teadlik. Indogermanistika klassik H. Hirt uskus nimelt, et vähemalt enamik indogermaani keeli on tekkinud sel teel, et kohalikud mitteindoeuroopa keelte kõnelejad on õppinud ära indogermaani keeled, kuid jätnud nendesse oma keelte tugevama või nõrgema pärandi ehk substraadi. Oma postuumselt ilmunud raamatus "Indogermaani keeleteaduse põhiprobleemid" ("Die Hauptprobleme der indogermanischen Sprachwissenschaft") kirjutab ta peatükis "Substraaditeooria" ("Die Substrattheorie") indogermaani keelte vaheliste suurte erinevuste päritolu kohta sõna-sõnalt järgmist: "On küsitud, millest see tuleb, et keeled on nii tugevasti ja iseäralikult muutunud." 17 Ja edasi: "... enamasti saab keelepaarist jälle üks ühtne keel, mis sisaldab mõlema iseärasusi: [indogermaani] vallutajate keel allutatute suus." 18 (Ja just seda väidabki ju Kalevi Wiik.) Kuidas see äraõpitud uus keel selle tulemusel siis kõlab, toob H. Hirt suure hulga näiteid. 19 Vahetult kõnealuse peatüki ees mainib ta lisaks reale muudele keelerühmadele veel: "Veel ilmsem on siduda meie keeli soome [loe: Soome-Ugri A. K] keeltega...". 20 Oma kirjutises "Tõde ja meetod" ("Totuus ja metodi") on minu endine üliõpilane ja nüüdne uurijakolleeg Eve Mikone hiljaaegu kritiseerinud minu ja Kalevi Wiigi viisi pidada teaduslikku dispuuti, süüdistades meid teiste autorite seisukohtade jultunud võltsimises ning oma selge meetodi puudumises. 21 Ta nimetab meid fantastikakirjanduse esindajateks. Kas E. Mikone tõesti usub, et õige meetod viib tingimata välja tõe juurde? Ja kas keeleteaduse sihiks on tõde? Üldiselt ju muidugi kahtlemata on, kuid tee tõeni pole keeleteadlastel probleemitu. Jan-Ola Östman arutleb oma kirjutises "Keeleteadlane maailmaparandajana" ("Kielitieteilijä maailmanparantajana") nii: "...eriti humanitaarteadustes on asjakohaseni mõelda asjast nii, et me püüame saavutada maailma asjadest võimalikult sügava arusaamise. Otsime taga arusaamist selles mõttes, et asjad ei toimu ainult 17 H. Hirt, Die Hauptprobleme der indogermanischen Sprachwissenschaft. Herausgegeben und bearbeitet von Helmut Arntz. Halle Saale, 1939, lk H. Hirt, Die Hauptprobleme der indogermanischen Sprachwissenschaft, lk H. Hirt, Die Hauptprobleme der indogermanischen Sprachwissenschaft, lk H. Hirt, Die Hauptprobleme der indogermanischen Sprachwissenschaft, lk E. M i k o n e, Totuus ja metodi. Tieteessä tapahtuu 6. Helsinki 1999, lk

58 füüsika-ja keemiaseaduste järgi, vaid asjadel on tähendused. [ ] Mõistmine on seega selles mõttes tähtsam kui tõde. Siit järeldub, et humanitaarteaduste alal ei tasu uurimistöös pidada oma esmaseks sihiks tõe leidmist, mis omakorda ei tähenda seda, et humanitaarteadlane ei peaks olema teadlik sellest, mis toimub teistes teadustes. Vastupidi: humanitaarteadlase ülesandeks on just nimelt koondada andmed selle kohta, mis toimub teistes teadustes ja muudel elualadel, kõikehõlmavaks arusaamaks ja mõistmiseks". 22 Nii see vist ongi. Esa Itkonen on juba püüdnud anda J.-O. Östmani seisukohale vastulöögi. 23 Paraku räägib E. Itkonen J.-O. Östmanist mööda ehk teiste sõnadega: kumbki liigub oma arutluskäigus hoopis erineval tasandil. E. Itkonen vaatleb lihtsa, kuid oma meelest selles lihtsuses hea näitena lauset John came back from London. Ta väidab, et kui inimene on seda lauset õigesti mõistnud, on ta saavutanud ühtlasi ka tõese tulemuse. See olevatki mõistmise ja tõe vastastikune suhe tähendusi mõistvas teaduses. No miks ka mitte nii. Kuid arvan, et igaüks meist saab aru, et kuskil on ikkagi veel midagi hoopis muud. E. Itkonen möönabki viimast asjaolu osaliselt, kirjutades, et loomulikult on loodus- ja humanitaarteaduste vahel tegelikke erinevusi, mis seostuvad uurimisobjektide mittenormatiivsuse/normatiivsuse ja muu sellisega. Aga selles ju asi tegelikult ongi ja just seda peab J.-O. Östman minu meelest sisuliselt silmas. On päevselge, et humanitaarteadustes pole meetod sama kui füüsikas ja keemias. Seetõttu ei pääse keeleteadlane tõele lähemale üheainsa õige ja selgesti piiritletud meetodi abil. Veel vähem võib keeleteadlane loota, et selline meetod tagab kõrge eesmärgi saavutamise, mille ta on endale seadnud. Mu laual juhtub olema Ulla Palomäki doktoridissertatsioon "Dentaalafrikaadi järglased soome murretes. Keelekontaktidel põhinev seletusmudel" ("Dentaalisen affrikaatan perilliset suomen murteissa. Kielikontakteihin 22 J.-O. Östman, Kielitieteilijä maailmanparantajana. Tieteessä tapahtuu 6. Helsinki, 1999, lk E. Itkonen, Kielitiede ja totuus. Tieteessä tapahtuu 7. Helsinki, 1999, lk 60. perustuva selitysmalli"), 24 mida parajasti uuesti loen. Pandagu tähele raamatu alapealkirja. See ongi U. Palomäki meetodi nimi. Muud seletust ei ole ma autori kasutatavale meetodile (selles mõttes, mida E. Mikone taga nõuab) raamatust otsideski leidnud (U. Palomäki nimetab raamatus küll oma meetodiks selles kasutatavate võtete kompleksi 25 ). Sellest hoolimata on U. Palomäki jõudnud minu meelest välja suurepärase tulemuseni: tõestanud, et soome murrete müstiline vaheldustüüp meüüä, mehhä, mettä, mehtä, messä, metsä 'mets', mida on seni tuletatud millal missugusest algkeelest või muust selletaolisest, on tegelikult keelekontaktidest johtuv. Ta kirjutab oma töö kokkuvõttes: "XV sajandil alanud, minu hüpoteesi järgi rootsikeelsete põhjustatud TS-i häiritusseisund on praeguseks hetkeks kestnud umbes 600 aastat. Ilma rootslaste naabrusmõjuta valitseks soome keeles ehk praegusel hetkelgi esinemus ts : ts...,". 26 Mu töölaual on ka värske konverentsiettekannete kogumik "Õdagumeresoomõ veeremaaq. Läänemeresoome perifeeriad". 27 Olen sellest leidnud Eberhard Winkleri kirjutise, mis käsitleb läänemeresoome keelte katkeintonatsiooni algupära. 28 Kõnealune nähtus on olnud nagu soome murrete TS-vahelduski läänemeresoome keelte üks müsteeriume. E. Winkler osutab, et katkeintonatsioon esineb ainult nendes läänemeresoome keeltes /murretes, mis on olnud kaua kontaktis läti keelega ja ainult läti keelega: liivi keel (ka Salatsi liivi), vadja keele kreevini ja eesti keele leivu keelesaar. Paul 24 U. Palomäki, Dentaalisen affrikaatan perilliset suomen murteissa. Kielikontakteihin perustuva selitysmalli. Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 59. Turku, U. P a 1 o m ä k i, Dentaalisen affrikaatan perilliset suomen murteissa. Kielikontakteihin perustuva selitysmalli, lk U. Palomäki, Dentaalisen affrikaatan perilliset suomen murteissa. Kielikontakteihin perustuva selitysmalli, lk K. Pajusalu, Т. Tender (toim), Õdagumeresoomõ veeremaaq. Läänemeresoome perifeeriad. Konverents Kurgjärvel [X] Võro Instituudi Toimõtiseq 6. Võru, E. Winkler, Katkeintonatsiooni tekkimisest läänemeresoome keeltes. К Pajusalu, Т. Tender (toim), Õdagumeresoomõ veeremaaq. Läänemeresoome perifeeriad, lk

59 Ariste järgi esineb katkeintonatsioon ka Läti mustlaste keeles. Liivi keele katkeintonatsiooni autohtoonne seletus seisab nõrkadel jalgadel. E. Winkler osutab veenvalt, et kõigil kõnealustel juhtudel on kõige tõenäolisemalt tegemist läti keele katkeintonatsiooni mõjuga. U. Palomäki ja E. Winkleri tööd on värskemaid näiteid, kuidas keelekontaktidel põhineva seletusmudeli kasutamine toodab häid tulemusi ning on seetõttu levimas ka fennougristikas. Käepäraste lisanäidetena mainiksin veel, et Karl Pajusalu vaatleb samas ettekandekogumikus läti ja vene naaberkeelte mõju lõunaeesti murdekeskuste ja -perifeeriate kujunemisele 29 ja Meeli Sedrik eestirootsi murrete mõju Hiiumaa murrakutele' 10, kõnelemata Kalevi Wiigist, kelle üks kirjutisi on pühendatud Lõuna-Eesti murdepiiride 31 ja teine eesti murded kaheks jagava põhjalõunasuunalise piiri 32 tekke kontaktiteoreetilisele seletusele. Veidi laiemalt ringi vaadates võib selliseid töid leida fennougristikas juba hulganisti. Minule teadaolevalt on viimati käsitlenud uralistika uuenduslikku suunda teaduslikus perioodikas Johanna Laakso ja E. Winkler ning ajalehekolumnides C. Hasselblatt ja J. Laakso. Oma kriitika on nad suunanud kes peamiselt, kes olulisel määral isiklikult minu seisukohtade vastu (mõnigi kord minu nime küll mainimata, kuid kahtlust ei jää). Loomulikult võib ainult rõõmustada, et minu ülestõstetud problemaatikale sellist tähelepanu pööratakse. J. Laaksoga on mul raske leida ühist keelt, kui ta oma artiklis "Kas võib väita mida tahes?" ("Voiko väittää 29 К. Pajusalu, Lõunaeesti murdekeskused ja -perifeeriad. K. Pajusalu, T. Tender (toim), Õdagumeresoomõ veeremaaq. Läänemeresoome perifeeriad, lk M. Sedrik, Hiiu murrete kontaktidest eestirootsi murretega. Taustast. K. Pajusalu, T. Tender (toim), Õdagumeresoomõ veeremaaq. Läänemeresoome perifeeriad, lk K. Wiik, Etelä-Viron murrerajat Toomse-Pajusalun karttojen valossa. K. Pajusalu, Т. Tender (toim), Õdagumeresoomõ veeremaaq. Läänemeresoome perifeeriad, lk K. Wiik, Viron murteiden pohjoisetelä-raja Saaresten tutkimusten valossa. К. Pajusalu, Т. Tender (toim), Õdagumeresoomõ veeremaaq. Läänemeresoome perifeeriad, lk mitä vain?") kirjutab, et "praegusmaailmas pole kellelgi õigust raisata fennougristika niigi nappe ja kahanevaid jõuvarusid asjatustele". 33 Olen nimelt seisukohal, et just traditsionalistlikud uralistid kulutavad sageli oma jõudu "asjatustele", aga ma ei arva olevat endal voli neilt õigust seda teha ära võtta. (Liiatigi suunavad nad uralistika paradigma muutudes varsti oma jõuvarud niikuinii ümber.) J. Laakso nagu E. Mikonegi süüdistab uralistika innovaatoreid teiste autorite tööde sellises tsiteerimises ja tsitaatide niisuguses tõlgendamises, mis annab nende autorite seisukohtadest väära pildi. Mis mul muud öelda, kui et iseennast ei oska ma näha sihilikult selliselt tegutsenuna. J. Laakso mõlemast publikatsioonist ilmneb, et meie vastastikune mõistmatus ületab kaugelt uurali keeleteaduse piirid: kellelt peab üks teadlane kui niisugune üldse luba küsima, enne kui ta midagi väidab? Ja miks siis kohe nii hullusti, et uurali keeleteaduse vanade mudelitega rahulolematud väidavad "ükskõik mida", nagu J. Laakso oma lehekolumnis "Keelepuu on keeleajaloo meetodite tulemus" arvab teadvat? 34 C. Hasselblatt oli oma leheloos "Eesti keelt kõneldi ka Mount Everestil" (1999) viimase asjaolu suhtes J. Laaksoga sama meelt ja vastuabinõude suhtes väga resoluutne: on vaja, et "kolleegid suud lahti teeksid ja neid "korrale kutsuksid"". 35 J. Laakso süüdistab mind veel selles, et kasutan oma positsiooni Tartu ülikooli professorina ära valeõpetuse levitamiseks. 36 No, kuulge, mul pole vastamiseks sõnu! Või ehk siiski nii: ma olen uhke oma ülikooli homsesse vaatava ja naaberteadustega integreerunud uralistika ning selles vaimus kasvavate õpilaste üle. J. Laakso kirjutab: "Ilma algkeele ja tütarkeele mõisteta on keelte esiajaloo ja suguluse tõendamine lihtsalt võimatu." 37 Suguluse tõendami- 33 J. Laakso, Voiko väittää mitä vain? Virittäjä 1999, nr 4, lk J. Laakso, Keelepuu on keeleajaloo meetodite tulemus. Eesti Päevaleht 19. I С. H a s s e 1 b 1 a 11, Eesti keelt kõneldi ka Mount Everestil. Eesti Päevaleht 8. XII J. Laakso, Voiko väittää mitä vain?, lk J. Laakso, Keelepuu on keeleajaloo meetodite tulemus. 521

60 ne, jah, kuid mitte esiajaloo tõendamine. Keelte esiajaloo mõistmiseks peame aga paratamatult appi võtma just nimelt arheoloogia ja geneetika, sest nende teaduste käsutuses on kümnete ja sadade tuhandete aastate vanune tõestusmaterjal, mis keeleteadlastel lihtsalt puudub (näiteks eesti keele korral isegi kõigest aastast 1500 ajas tahapoole). 38 J. Laakso, С. Hasselblatt ja kes kõik veel "tahavad rahus töötada, konkreetseid tulemusi saavutada". Taeva päralt, tehku nad seda: uuendajatel pole kordagi pähe tulnud üritada neid "korrale kutsuda". J. Laakso küsib, kes on need "paljud soome-ugri keeleteadlased", kes vanade mudelitega enam ei rahuldu. Ega olegi vaja kaugelt otsida: küsija kaasmaalastest nimetaksin esijoones Kaisa Häkkineni, kes juba langetas uurali keelepuu sõnavaraandmetest lähtudes, Seppo Suhoneni, kes muu hulgas näiteks soome rahva juurteotsimise sümpoosiumil aastal Lammis pidas uurali algkodu otsimist lootusetuks ülesandeks, Heikki Leskineni, kes tookord sealsamas pani sisuliselt kahtluse alla läänemeresoome algkeele, ning Pauli Saukkoneni, kes oma Tartus peagi trükist ilmuvas artiklis väljendab veendumust, et algkeelte ja algkodude ning nende kronoloogiate määratlemise katse juurde võib asuda alles pärast senisest realistlikumate geograafiliste, arheoloogiliste ja antropoloogiliste stsenaariumide läbitöötamist, mitte aga komparativistlike meetoditega toodetud täiesti fiktiivsetest algkeeltest lähtudes. E. Winkler on teinud oma artiklis 39 terve rea märkusi uurali keelte päritolu uusimate teooriate kohta. Hakatuseks läheb ta tagasi varasemate sugulusteooriate juurde, mis pole seni kinnitust leidnud (nt uurali-draviidi). Oma artikli kokkuvõttes leiab ta, et uralistika uuendajad on seesuguste asjadega tegelema asudes paisanud uralistika tagasi XVIII sajandisse. (Mind olnuks sellest patust küll ausam priiks lasta: arvan end piisavalt selgelt 38 Vt kas või: A. Künnap, Mea culpa, aga aasta eelsest eesti keelest ei tea me veel midagi. Keel ja Kirjandus 1999, nr 7, lk E. Winkler, Wie kommen die Uralier an den Rhein? Anmerkungen zur neuesten Theorie über die Genese der uralischen Sprachen. Linguistica Uralica 1999, kd XXXV, lk osutanud olevat, et ma ei usu isegi XXI sajandi sugulusteooriatesse.) Üldteoreetiliselt on E. Winkleril kahtlemata vaatlusaluse problemaatika kohta õigeid ja teraseid tähelepanekuid. Soovimata olla tema suhtes vähimalgi määral pahatahtlik või üleolev, pean ometi märkima, et naaberteaduste ja eriti geneetika osas toetub ta ajuti töödele, mis on tänaseks juba lootusetult aegunud. Nii näiteks on täiesti ebaasjakohane viidata mingi tõendusmaterjalina Antti Sajantila ja teiste aasta geneetikaartiklile, mis postuleeris nn lapi (saami) spetsiifilise motiivi, s.t. sisuliselt laplaste mitteeuroopa päritolu, sest artikli autoridki on jõudnud sellest juba lahti öelda. Et E. Winkler pühendab artiklis palju tähelepanu minu seisukohtade kriitikale, peatuksin põgusalt mõnel asjakohasel seigal. Nagu J. Laaksogi 40 ei nõustu ka E. Winkler 41 minu seisukohaga, et läänemeresoome keeltes ei pea tingimata olema jälgi oletatavast alguurali akusatiivisufiksist *-m. 42 E. Winkler arutleb laias laastus võttes traditsioonilisel viisil: mitmes uurali keeles on m-akusatiiv selgesti olemas, järelikult esines ta ka läänemeresoome keeltes. Ma ei oska siinkohal öelda muud kui seda, mida olen juba korduvalt öelnud: traditsionalistide järeldus põhineb nn tagasirekonstruktsioonil, mil pole minu silmis vähimatki tõestusjõudu. Kõige idapoolsemate uurali keelte ning Siberi mitteuurali keelte sidemed on päevselge tõsiasi ja E. Winkleri katse seletada vastavaid ühisusi juhuslike kokkulangemistega on loomulikult küll mõeldav, kuid pakub uralistikale kahtlemata vähem kui J. Pusztay, minu ja mu õpilaste uurimused, mis käsitlevad nende keelte vahelisi võimalikke seoseid. Konkreetseks näiteks kõlbab kas või permi, obiugri ja samojeedi keelte n a s a a 1 - ne 2. pöörde lõpp, mis puudub ülejäänud uurali keeltest. E. Winkleril on küll õigus, et muutelõpud ei siirdu ühest keelest teise kergesti, 43 kuid teame ometi 40 J. L a a k s o, Voiko väittää mitä vain?, lk E. Winkler, Wie kommen die Uralier an den Rhein? Anmerkungen zur neuesten Theorie über die Genese der uralischen Sprachen, lk A. Künnap, Breakthrough in Present-Day Uralistics, lk E. Winkler, Wie kommen die Uralier an den Rhein? Anmerkungen zur neu- 522

61 hästi, et nad siirduvad siiski ja et see fakt pole tänapäeval enam mingil moel vaidlustatav. Minu teada on Esa Itkoneni uusimaks raamatuks "Kielitieteen kääntöpuoli" 44 ("Keeleteaduse pahupool"), millesse ta on koondanud oma peaaegu eranditult varem ilmunud kirjutisi. Raamatus on rohkesti huvitavat ja intrigeerivat. Ühena "keelepuu langetajatest" panevad mind sealhulgas eriti mõtlema E. Itkoneni kaks omapärast arutlust. Esiteks ta kirjutab: "Olen... andnud arvukalt kirjandusviiteid, mis osutavad, et keelepuumudelit on kasutatud ja kasutatakse edasigi (kontaktimudeli kõrval) maailma kõikide keelkondade diakroonilises uurimises. [ ] Kogu see tohutu rahvusvaheline kirjandus on K. Häkkinenile ja K. Wiigile ning teistele sootuks tundmatu. Selle asemel et jälgida diakroonilise keeleteaduse arengut, sulguvad nad oma Soome- Ugri pesakesse ja otsivad sealt saja aasta taguseid näiteid keelepuumudeli vääriti kasutamisest. Fennougristikas määritlevad Paavo Ravila ja Erkki Itkonen keelepuu ja kontakti suhte sellisel moel, mis ei vaja mingit korrigeerimist. Aga või need "langetajad" sellest hoolivad. Nemadki tahavad saada kuulsusest osa, seda mis tahes hinnaga." 45 No miks siis kohe sootuks tundmatu? Pigem on asi selles, et teaduses ei määrata väidete tõesust poolt- ja vastuhäälte kokkulugemisega, vaid hoopis teistmoodi. Ja kes teab, kes teab: kuulsus on magus, ehk ihkavadki "langetajad" seda taga... Aga miks siis kohe mis tahes hinnaga? Teine niisugune mõtlemapanev koht on raamatus see, kus E. Itkonen kirjutab: "Mis tahes teadusala metodoloogiline analüüs peab lähtuma olemasolevast uurimistööst ja keskenduma just nimelt sellistele saavutustele..., mida teaduskollektiiv enam-vähem üksmeelselt peab mallikõlblikeks. On suur viga "lahutada" metodoloogia aktuaalsest uurimistööst ja nõuda, et viimane peab kanesten Theorie über die Genese der uralischen Sprachen, lk E. Itkonen, Kielitieteen kääntöpuoli. Turku, E. Itkonen, Kielitieteen kääntöpuoli, lk 147. na peält muutuma ühes või teises suunas." 46 Nii et ikkagi rahvahääletus määrab teaduses kõik ning väljakujunenud metodoloogiast ei tohi mingi hinna eest loobuda (sisuliselt samal seisukohal on ka E. Mikone 47 ). E. Itkoneni õpetussõnade järgi talitades ei jõuaks teadus küll kunagi edasi, vaid tarduks igaveseks paigale. Paradokside maailmast lisaksin siia veel seiga, et ühes oma vaatlusaluse raamatu artiklitest (mis esmailmus muide minu toimetatuna Tartus: ma palusin autoril selle kirjutada, et Tartu kogumik poleks suunitluselt liiga üheülbaline) esitab E. Itkonen veendunult semiidi keelepuu kui keelepuuteooriat toetava markantse juhtumi. 48 Niisiis just selle keelepuu, mille Lutz Edzard on oma raamatus pihuks ja põrmuks teinud. 49 Raamatus, mida E. Itkonen ei tunne (ja J- Laakso minu viite peale kuidagi kätte ei leia 50 ). Lõpetuseks tuleksin veel kord tagasi Cornelius Hasselblatti ajalehekolumni juurde. 51 See võttis mind ikka lausa tummaks. Mitte sellepärast, et ta üllatanuks uudse teadusliku argumentatsiooniga, vaid eespool juba kõneks olnud soovitusega kutsuda uralistidest teisitimõtlejad korrale. Kahjuks ei selgita ta lähemalt, kuidas ta seda "korralekutsumist" konkreetsemalt ette kujutab. Kuid millised need tema kavandatavad meetmed ka poleks, ütlen juba ette: vaat mitte ei karda Eppur si muovel AGO KÜNNAP 46 E. Itkonen, Kielitieteen kääntöpuoli, lk E. Mikone, Totuus ja metodi. 48 E. Itkonen, There is Nothing Wrong With the Comparative Method: Part Two. Fenno-Ugristica 22. Indo-European Uralic Siberian Linguistic and Cultural Contacts. Tartu, 1999, lk 86 87; E. 11 k o n e n, Kielitieteen kääntöpuoli, lk L. Edzard, Polygenesis, Convergence, and Entropy: An Alternative Model of Linguistic Evolution Applied to Semitic Linguistics. Wiesbaden, J. Laakso, Voiko väittää mitä vain?, lk С Hasselblatt, Eesti keelt kõneldi ka Mount Everestil. 523

62 RAAMATUID SÕNAD, ÜMIN, VAIKUS Ilona Laaman. Mulle ei meeldinud su nimi.,. Tallinn: Huma, lk. Ilona Laamani nimi on Eesti lugejaskonnale üpris tuntud aastal ilmunud valimiku põhjal, kus põhiosa juba ammu Rootsis või mujal välismaal avaldamist leidnud; praegu on see mahukas koondkogu poelettidelt pea kadunud. Oma loomingulist teekonda alustas autor 1960-ndate alguses, katsetades nii luules kui proosas, "...meil on ju ainult kaks elu: [ ] minu kes seda kirjutab / sinu kes seda loeb: / eks?" Lugeda on aastakümneid saanud vaid pagulaseestlane üle kogu maailma: 1970-ndatel väikeste inimeste eluvaevadest ("Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970) ja inimese tundepiiridest ning omavahelisest suhtlemisest ("Süda vaatab kiikriga", 1974); 1980-ndatel armastusest ja armastusetusest ("Üks üsna kerge haigus", 1980) ja inimeseks olemise paratamatusest ("Nii on see inimeseks olemine", 1984). Alles 1990-ndate algus tõi looja sõna valimikuna kodumaale ("Mõttekriips", 1993). Esimene täielikult originaalkogu kodumaal "Mulle ei meeldinud su nimi..." ilmus alles aastal. Ja on ka täiesti teistsugune kui kõik eelnevad see on puhas armastuse lüürika. Loomulikult. Ilona Laaman on armastusest või selle moodi tundest kirjutanud kogu aeg, tehes seda aga hoopis teisiti. Näiteks tsüklites "Süda vaatab kiikriga" ja "Üks maru tunne". Selle armastuse ampluaa on ääretult sugestiivne ja dünaamiline, ulatudes õrnast lürismist irooniliste, isegi musta huumoriga vürtsitatud elamuste ning perekonnapiltideni. Ilona Laaman ei salu teesklust, võltstundeid, paatost, snobistlikke hoiakuid. See on tema jaoks naeruväärne nagu banaalsus, nõretavad emotsioonid ja suhtlemiskrambid. Inimese hing peab olema avar ja vastuvõtlik ülendatusele siis talub ta paljut juhul, kui öeldu-tehtu on mõeldud siiralt ja vahendatud ausalt. Tema luule avastab armastuse seespidist, varjatud olemust ja tõl- gendab viimasest johtuvaid reaktsioone mitmesugustes olukordades. Niisugune harjumatult otsekohene, südamlik-naljatlev suhtumine teeb mõnegi armastaja kohmetuks ja paljud olukorrad naeruväärseks. Selline oli läbi loomingu Ilona Laamani armunägemine ja kujutamine ta vaatles, fikseeris, vahendas, mängustas (ka enda kogemusi). Näiteks: "Seekord tuli armastus / sisse köögiukse kaudu. / Ma ei märganud midagi. / Ta ütles: "Ma ei taha / teid kiita aga..." // Ta elas tasside ja / taldrikute vahel / avaldas vahel oma / lugupidamist kuid: / "Ma ei taha teid kiita." // Ma flirtisin teistega, / nendega kes kiitsid, / köögis olin üsna vähe. // Aga õhtul vastu uut aastat / kuulsin häält köögist: / "Ma ei taha teid kiita, / kuid mul on siin / teie jaoks klaas vahuveini." // Kui kell lõi kaksteist, / andsin köögiuksele musu" ("Köögiuks"). Või: "Ma ei tea täpselt / mis on mägede taga / aga Konsumi taga / on lilleaas // Ma ei tea palju / igavikust / aga mu palkonilt / on vaade ilus // Ma tean küll üsna vähe / armastusest / aga su kõrvad / on nagu kaseriisikad // Karda mu nälga!" ("Proosaline".) Ilona Laaman pidas armastusega distantsi, vaatas kogu palagani, ka iseenda oma, mida nii kergesti ja kiiresti nimetatakse armastuseks ja suureks tundeks, distantsilt, pani enda südamele "kiikri" ette, püüdis olla naljakalt objektiivne ja irooniliselt markeeriv. Hoopis teine lugu on viimase luuleraamatuga "Mulle ei meeldinud Su nimi...". Olles luulevahendite valikul ja vormi suhtes pesuehtne endine Ilona Laaman, on kogumiku hääletoon ja lugejale jagatud kogemus erakordsed see on aus ja siiras tundeavaldus, mis autorilt lugejasse voolab. Ei mingit mängu ega irooniat ega fiktsiooni kõik on oma isikliku elukogemusega vahendatud. Nii paradoksaalne kui see ka paistab, on kogumik 524

63 praeguse hetke eesti lüürikas üks väheseid arvestatavaid siira armastuse ülemlaule. Loomulik, et Ilona Laamani isikupära määrab lugemise veetluse, ent seekord jääb südamele kipitama hoopis sisukam tunne. Ta ei kujuta armastust nagu varem (nt pealkirjad "Armastuseavaldus", "Salajane armastus", "Armastusest", "Ka armastusest", "Ma armusin" jpt), ta elab seda läbi (pealkirjad "Mu arm", "Usutunnistus", "Meievaheline"). Armastus tegi ta elavaks, nagu ta ise märgib. Imelik 33 luuletusest on vaid üks armastusest pealkirjastatud ("Mu arm"). Armastus on tekstis, mida peaks lugema diagonaalis, ülemiselt servalt alla lõpuserva ja teistpidi üles tagasi armastus avaneb loetud luuletuse diagonaalses keskpunktis! Seal on kulminatsioon, mitte ainult kuulsates puäntides, "sina imestasid: / Me mesinädalad kestavad veel / pärast poolt aastat... // miks mesi? / Miks nädalad? / Mesimere lõpp on laulu algus" ("Luule tingimustest"). Nagu ikka dialoog, kahekõne armastusega. Nendes värssides tunnetatakse kahe südame katkematut niiti ka pärast lahkumist, ja elatakse selle nimel ("otsima sind pean / aga endas / minu juurest ära / ometi endas / otsima pean" ("Hakkan otsijaks"). Distantsi asemel on dialoog, siiras kahekõne juba lahkunuga. Armastus, see tõeline, on dialoogis: "meie kahekõne ei katkenud / meie vaikideski / vee all on kõik mandrid / ühenduses [ ] meie dialoog elas / ka meie vaikides" ("Meievaheline"). Laaman ei mõtle armastusest, ta elab seda. Ja tihti eelnevalt kasutatud armastuse sünonüüm "süda" peaaegu puudub uues kogus. Armastus hõljub siin kõigis sõnades ja sõnade taga. " Ma pole kunagi näinud / kedagi armastusest niivõrd muutuvat / tähendasid mulle" see tõdemus ongi selle luulekogu ime. Kinnituseks veel autori poolt suurtrükis kirjutatud sõlmsõnad: ARMASTASIME TEINETEIST, SINA, MINA, MEID, KELLE LE, SELLES. Ilona Laamani kogus torkab silma veel üks tihedamini esinev sõna ja mõte "piir" ("Piiramisrõngas") ja sellega seoses surma halastamatu käsi. Kui eelnevatel aegadel on Laaman suhelnud surmaga rahulikult, mõistvalt ja paratamatult igaühel meist on oma surm, see ei ole ju midagi erakordset, siis selles kogus on teksti taga varjul vastuhakk, leebe küll, aga loomuldasa väljenduv ahastus. Võib-olla ka ebaõiglus. Ent selles kogus seisab Laamani süda armastuse keskel ning on oma luuletustes soe ja südamlik ei mingeid karuseid väljendeid ega okkalisi mõtteid. Puuduvad teravad nurgad ja hammustavad värsiread. Ta on see, kes ta hetkel on. Eesti lüürikas on ajast aega loodusmetafooride seas kõige sagedamini esinev sõna "valgus", mille tähendusväli on väga lai, ent alati samane. "Valgus" on Jumal, Jumalast antud elu ja armastus. Ilona Laamanil on Jumalaga olnud omad suhted, ja mitte just austavad. Nüüd aga on valguse-pimeduse liin eelviimases luuletuses klassikaline elu, armastuse ja lahkumise poetiseering: "suve kontekst on kevad /ja sügis / valguse kontekst on pimedus / nii alguses kui lõpus // selles pimeduses oled jälle // sinna kadus ka Shakespeare / kadus kalugi // mis on mulle Shakespeare? / Mis on mulle kalad? // Mõeldes sinule / mõtlen pimedusele /ja tajun valgust". See (ja luulekogu viimane luuletus "Teelised") annab raamatule hoopis teise dimensiooni, luuleelule uue ruumitunnetuse igavikulisuse ("Muldne naine"). Siinpoolne ja sealpoolne mis need on? Mis on siinpoolsuse taga? ("Tõenäoline", "Kust ma tulen?", "Hetk") Kust ma pärit olen? Kuhu lähen? Ehk tuleb otsijaks hakata, aga sel juhul peab alustama iseendast ("Hakkan otsijaks"). Kunagi ei ole hilja: "enne oma lõplikku hajumist / kinkisid enda, muutsid minu // enne MINU lõplikku hajumist" ("Hilja elus"). Ilona Laaman, keda nii lähedalt puudutas armsa inimese surm, ei tule selle pealegi, et vanaviisi surmaga suhelda ta oleks nagu ühe surma tee ära käinud. Raamatus on surm erakordne, vapustav, purustav saatuslik. See ongi pimedus, mida me ei näe, aga ometi alati meiega kaasaskäiv, alati ootamatu, lepitamatu, elava inimese jaoks ebaõiglane. Niisugune on elu ringkäik, kõigepealt oli sõna, siis ümin, mida me kutsume eluks, seejärel saabub vaikus, surm. "Aastatuhandeid sammus inimesi / sõnad ümin ja vaikus" ("Teelised"). ÕNNE KEPP 525

64 TALURAHVAKEELEST RIIGIKEELEKS Raimo Raag. Frän allmogemäl till nationalspräk. Spräkvärd oeh spräkpolitik i Estland fran 1857 till Acta Universitatis Upsaliensis. Studia Multiethnica Upsaliensia 12. Uppsala, lk. Raimo Raag on avaldanud suurepärase raamatu, mis kõneleb rootsi lugejale väga huvitavalt eesti keele ja kultuuri ning eestlaste ajaloost. Teos koosneb eessõnast, sissejuhatusest ja üheksast peatükist, veel on selles ingliskeelne kokkuvõte ja mitmesugused lisad, nagu eesti kõrgkoolide eesti keele lektorite ja professorite nimekiri (alates aastast), isiku-, aine-, kohanimede ja sõnaregister, väga mahukas 26-leheküljeline kasutatud allikate nimestik, raamatus esinevate piltide, kaartide ja tabelite nimestik, lühendite ja sümbolite nimestik ning raamatus käsitlemist leidnud mitmesuguste Eesti organisatsioonide nimestik (koos nende nimede rootsikeelsete tõlgetega). Raamatu eessõnas ja sissejuhatuses selgitab Raimo Raag põhjalikult eesmärke ja ülesandeid, mis ta on enda ette seadnud. Ta rõhutab, et senistest eesti kirjakeele ajaloo ülevaadetest (nt Arnold Kase tööst "Eesti kirjakeele ajaloost I II. Tartu, 1970) erineb tema teos selle poolest, et siin on kirjakeele ajalugu vaadeldud ühiskondlikust perspektiivist, seostatud see poliitilise ja sotsiaalse arenguga (vt lk 9, 21 24). Teiseks on teos mõeldud ennekõike rootsikeelsele lugejale, kellel ei ole ei Eestist, eestlastest ega eesti keelest mitte mingeid eelteadmisi. Seetõttu ongi kõike selgitatud niisuguse põhjalikkusega, mis võib tunduda tarbetugi, nagu autor ise eessõnas ütleb (lk 9). Iga vähegi tähtsama sündmuse, isiku, organisatsiooni, fakti jms puhul viidatakse lisaks ka kirjandusele, kust võib saada põhjalikuma ülevaate või täiendavaid andmeid (tõsi küll, paratamatult on need allikad enamasti eestikeelsed, aga on ka rootsi-, saksa- ja ingliskeelseid ning eks ole Rootsis ka neid, kes hästi või suuremal või vähemal määral eesti keelt oskavad, k.a väliseestlased). Aga kindlasti on see raamat ka eestlastele väga huvitav ja väärtuslik, jääb üle loota, et Raimo Raag avaldab sellel teemal midagi niisama head ka eesti keeles (kas või võib-olla eestlasest lugejat arvestades mõnevõrra ümbertöötatult sellesama teose tõlke). Tundub, et eesti õpilastele ja üliõpilastele läheks niisugust raamatut väga vaja. Teose 1. peatükis selgitab Raimo Raag kasutatud termineid. Eesti sõna kirjakeel vasteks on tal rootsi standardspräk [ta mainib, et kirjakeel selles tähenduses eriti õnnestunud termin ei ole, (lk 28)]. Juba sissejuhatuses rõhutab ta, et teeb oma raamatus selget vahet kirjakeelel (rts standardspräk) ja rahvuskeelel/riigikeelel {nationalspräk), mida tema väitel eesti kirjakeele ajaloo käsitlemisel seni tehtud ei ole (lk 21). Nagu näha, võivad rootsi termini nationalspräk eesti vaste puhul tekkida niisamasugused raskused ja vääriti mõistmine nagu vastava inglise termini puhul. Sõna paistab küll tähendavat rahvuskeelt, kuid ilmselt on siiski tegu riigikeelega või siis riigikeel võrdubki nende keelte kõneleja teadvuses rahvuskeelega. Kui lk 146 on öeldud, et eesti keel sai iseseisvumisega kohalikust keelest {lokalspräk) nationalsprak'iks, siis saab siin küll ainult riigikeelt mõelda, ja kui kokkuvõtvas peatükis võrreldakse eesti keelt üle kümnemiljonilise kõnelejaskonnaga kurdi keelega ja öeldakse, et eesti keelest on saanud nationalspräk, kuid kurdi keelest mitte, siis saan ma eestlasena aru, et jälle on tegemist kirjakeelega, sest minu arusaama järgi on kurdi keel kindlasti rahvuskeel, sest keel määrabki rahvuse, aga riigikeel kahjuks kurdi keel tõesti ei ole. Veel tutvustab Raimo Raag selles peatükis niisuguseid termineid nagu ühiskeel, tavakeel, argikeel, murdekeel, siirdekeel, släng, erikeeled, oskuskeel, idiolekt, laenud, purism jt. Alates teisest kuni kaheksandani on peatükkide ees motoks ilus asjakohane eestikeelne luulekatke vastavalt Kristjan Jaak Petersonilt, Lydia Koidulalt, Anna Haavalt, Juhan Liivilt, Henrik Visnapuult, Jaan Kaplinskilt ja Hando Runnelilt (rootsikeelne tõlge on antud joone all). 2. peatükk (lk 37 44) on raamatu põhiteema seisukohalt sissejuhatus, selles vaadeldakse, kuidas eesti keelest sai kir- 526

65 jutatud keel ja kujunes kaks kirjakeelt, tartu ja tallinna keel; jõutakse välja XIX sajandi keskpaika, millal eesti kirjakeele arendamine läks sakslaste käest eestlaste endi kätte. Alates 3. peatükist, kus kirjutatakse aastaist (lk 45 71), käsitletakse eesti (kirja)keele, kultuuri ja ühiskonna ajalugu väga põhjalikult. Seejuures on mitmel puhul rõhutatud lõunaeestlaste Lõuna-Eesti (tollase Liivimaa) tähtsat osa. Muu hulgas on siin pikemalt juttu Eesti-ja Liivimaa koolisüsteemist ja põhjustest, miks eestlaste (ja ka lätlaste) kirjaoskuse tase oli ka Lääne-Euroopaga võrreldes väga kõrge. Hea ülevaate saab ka meie rahvuslikust ärkamisajast, uuele kirjaviisile üleminekust, eestlaste ala rahvuslikust koosseisust (sellele oleks võinud tänapäevast seisu arvestades rootslasest lugejale teravamaltki tähelepanu juhtida). 4. peatükk (lk ) vaatleb venestamisaega. Nagu kõigis peatükkides on ka selles fotosid ja muid illustratsioone. Siin on esitatud muu hulgas ka raamatulehekülg, kust võime lugeda muinasjuttu "Сууремеелелине лыви" (lk 75). See on pärit Peeter Mihkelsoni aasta vene keele aabitsast. Kas oli tegu P. Mihkelsoni oma initsiatiiviga või ametliku tähestikumuutmise kava kajastusega, ei ole täpselt teada, aga leedu keelele ju sunniti peale vene tähestik. Selles peatükis on ehk mõninga ülepingutusena ka purismi alapeatükk. Pealkirjastaksin Ado Grenzsteini tegevuse pigem terminiloomena (mul on väga hea meel, et eesti keeles on näiteks head omakeelsed maleterminid). Kahjuks ei olegi eesti keeles purismi üldse olnud ning tõelist purismi või koguni tugevat puristlikku liikumist läheks küll veel praegugi vaja. 5. peatükk (lk ) on piiritletud aastatega Põhitähelepanu on siin pööratud keeleuuendusele, keelekonverentsidele, sõnavara, k.a oskussõnavara arendamisele, ning nagu kõigis teisteski peatükkides, muidugi ühiskondlikele ja poliitilistele sündmustele ja arengutele. 6. peatükk "Estniskan ett nationalspräk" ("Eesti keel, riigikeel", lk ) käsitleb aastaid , s.o põhiliselt sõjaeelse Eesti Vabariigi aega. On rõhutatud, et eesti keele kasutusala laienes siis järsult, mistõttu esmatähelepanu tuli pöörata oskussõnavara loomisele ja üldse keelehooldele ja et sellega saadi edukalt hakkama. Põhjalikult on juttu Johannes Aaviku, Johannes Voldemar Veski, Elmar Muugi, aga ka Andrus Saareste ning Valter Tauli tegevusest ja vaadetest. Omaette alapeatükis on vaadeldud NSV Liidu eestlaste keelealast tegevust ja sõjaaega. Siin ja edaspidigi on autor ehk liigselt rõhutanud eesti keelehoolde autoritaarsust (nagu seda tehakse ka praegu Eestis). Aga ka rootsi keeles on näiteks ühesilbiliste nimisõnade puhul sageli võimatu öelda, kas mitmus on er-, ar- või mõnel üksikjuhul koguni o?--lõpuline või lõputa ja iga sõna puhul on normeeritud, mis tüüpi ta kuulub, saksa keeles on normeeritud, kas nimisõna ees käib der, die või das, mingeid paralleelvorme ei ole siin ei saksa ega rootsi keeles. Kas see ei ole niisama autoritaarne kui näiteks eesti muutkondade normeerimine (või on ehk rootsi ja saksa keeleala homogeensem kui eesti oma)? Paralleelvorme on küll rohkelt soome keeles, aga nagu on teada, pandi soome kirjakeel lääne- ja idasoome murretest teadlikult kokku, soome keeleala oli aga murdeliselt niisama killustatud kui eesti keelgi. Kas kokkupanek ikka oleks saanud toimuda ainult alt üles? Ja kui arvestada kas või seda, missugust osa on rootsi keelehooldes etendanud Rootsi Akadeemia sõnastikud, siis saab ütelda, et vähemalt varem ei erinenud eesti keeleteadlaste töö rootsi keelehooldajate omast kuigivõrd ega toiminud teistega võrreldes sugugi nii iseäranis autoritaarselt ülevalt alla (vt lk 298). Pigem oli see vägagi loominguline tegevus, mis tõi eesti kirjakeelde näiteks suure hulga ilusaid huvitavaid lõunaeesti keelendeid, mis nüüd praeguse (kas liberaalse?) suuna ajal paratamatult kaduma kipuvad ning alles tunduvad jäävat ainult igavamad põhjaeestilised vormid (vrd nt kõneleda, kõnelenud, kõneletud, kõnel kõneletakse pro kõnelda, kõnelnud, dud, kõneldakse). 7. peatükk kannab pealkirja "Nationalspräket degraderat" ja käsitleb aastaid (lk ). Peatüki põhisõnumi võiks kokku võtta nii, et hoolimata eesti keele degradeerimisest jätkus ometi sihipärane eesti keele arendamine ja uurimine ning oskussõnavara loomine (isegi niisugustel aladel nagu näiteks sõ- 527

66 jandus, kust eesti keel oli täielikult välja tõrjutud). Ja mis kõige tähtsam: eesti keelega tegelemine oli vastupanu avaldus. Omaette alapeatükis on kirjutatud aasta keeleseadusest. 8. peatükis (lk ) vaadeldakse aastaid , s.o taasiseseisvunud Eesti keele- ja ühiskondlikke olusid. Juttu on eesti keele kasutusala uuest laienemisest, nõukogude pärandist ülesaamisest, aga ka teguritest, mis eesti keelt võivad ohustada. Omaette alapeatükkides on kõne all väliseestlaste eesti keel ja keelealane tegevus ning võru kirjakeele loomine. 9. peatükis (lk ) on esitatud kokkuvõte. Lühidalt on kirjutatud põh- justest, miks mõnest keelest saab kirjakeel ja riigikeel, aga teisest mitte. Pikemalt on kokku võetud põhjused, miks eesti keel selleni jõudis. Tõstaksin esile Raimo Raagi mõtet, et kui paradoksaalne see ka on, oli venestamisajast ka kasu: see näitas kõigile selgelt, et venelastest ei saa saksavastast liitlast ja et tuleb loota oma eesti rahvuslikule liikumisele ja oma keele arendamisele (lk 297). Selles lühikeses tutvustuses oli Raimo Raagi väärt raamatust kahjuks võimalik esile tuua ainult mõningaid üksikuid detaile, kuigi raamat väärib kindlasti väga suurt tähelepanu. VÄINO KLAUS TÄHISTATUD KULTUUR Peeter Torop. Kultuurimärgid. Tartu: Ilmamaa, lk. Peeter Toropi "Kultuurimärkidest" kirjutamine seab kirjutaja raske valiku ette. Kui ta võtab uurida Toropi mõttekäikude päritolu, sugulust teiste uurijatega, siis riskib ta kaotada silmist raamatu kui terviku. Kui ta piirdub üksnes kommenteerimisega, siis võib juhtuda, et ta taandab teose omaenda mõttekäikude illustreerijaks. See Skylla ja Charybdise olukord tuleneb asjaolust, et "Kultuurimärkide" tähenduse esiletoomine eeldaks nagu veel ühe metakeele tarvituselevõttu, sest semiootika keel nagu iga teaduskeel on juba ise metakeel. Semiootikast kõnelemine oleks siis võetav metasemiootilise protsessina, nagu seda on semiootika õpetamine. Ja "Kultuurimärgid" on uurimuse kõrval ühtlasi õpetus. Aga kuna ta on ühtlasi õpetus ja semiootilise (tähistamise ja samal ajal tähenduste uurimise) protsessi ilmsikstegemine, siis kirjutus sellest oleks juba omakorda midagi metameta-valdkonnast. Et mitte "lõhki minna", on järgnevas valitud pretensioonitum lähenemisviis, ühendades vahetu lugemismulje Toropi kui teadlase eelneva tundmisega. "Kultuurimärgid" kui vähemalt vormiliselt lõpetatud tekst valik semiootikateoreetilisi, kirjanduse ja filmi suhteid ning vene kirjanduslugu käsitlevaid artikleid ilmus "Eesti mõtteloo" sarjas. Kuna viimane on võetav omaette märgisüsteemi ja kontekstina, siis osutab see, et Eesti mõttelugu mahutab endasse nüüdsest ka nii semiootilise meetodi, vene kirjanduse mõtestamise Toropi raamatus Russica nime all kui ka kogu Tartu semiootika koolkonna, mille esindaja ja edasiarendaja Peeter Torop on kahtlemata par excellence. Torop mõtlejana toob Eesti mõttelukku täiendava mõõtme, "Eesti mõttelugu" teiselt poolt kanoniseerib Toropi teatavat tüüpi mõtlejana. Toropi raamat viitab eesti mõttele kui avatud süsteemile avatust ja ürgdemokraatlikkust luges eesti vaimule iseloomulikuks kunagi ka Uku Masing; 1 tema järgi tagab see väikerahva kultuuri kohanemisvõime. "Võõrast" pidevalt endasse ammutades kombib eesti kultuur oma piire ja ühtlasi töötleb võõrast enda omaks. Eesti kultuur tervikuna sünnib piiril ja on seetõttu ka väga tänuväärne objekt semiootiliseks käsitlemiseks. Ei tohi unustada, et Tartu semiootika koolkond arenes välja ühelt poolt kahe suure kultuuriareaali vastastikuses dialoogis, teiselt poolt aga perifeeria ja keskuse vahelises dialoogis. Juri Lotaani tulek Leningradist Tartusse aastal oli 1 U. Masing, Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Tartu: Ilmamaa, 1993, lk

67 selle dialoogi (aga mõnikord ka lausa võitluse) eeldus ja sissejuhatus. Tartus endas poleks ilma seesuguse ruumilise ümberpaiknemiseta iial semiootikat kui teadust kujunenud. Tallinnas pole olnud selle viljelemiseks tänini õiget pinnast ega ka traditsiooni. Tallinn ja seal asuv Teaduste Akadeemia ühe võimukeskusena ei mõistnud seda ka aastaid hinnata. Lotman oma koolkonnaga esindas teisitimõtlemist (vt ka lk 372, 378), Lotmani eestikeelse "Semiosfäärist" (1999) ja Toropi "Kultuurimärkide" ilmumisega on semiootikast kui omaaegsest teisitimõtlemisest nüüdseks ka eesti kultuuriruumis saamas paradigma. Toropi "Kultuurimärgid" on aga ka eeskujulik näide sellest, kuidas summa ei tulene liidetavate üksikväärtustest, vaid tõuseb üldistama midagi enamat. Raamat, mis koondab juba ilmunud artikleid läbi kahe aastakümne, annab nii üksikartiklitele kui ka raamatule tervikuna uue tähenduse. Mis on see uus tähendus? Kõigepealt, "Kultuurimärgid" avalikustab Toropi kui mõtleja arengut, tema mõttehaaret, annab ülevaate kogu ta mõtteväljast. Teiseks tuleb uuena käsitada paradoksaalne küll! neid Toropi arutlusi, millel on jätkuvalt tähendus tänase uurimisaine üldistamiseks. Piisab viitamisest kas või tõlke ja retseptsiooni vahekorra käsitlusele ("Tõlge ja/kui retseptsioon"). Toropi raamatus on enamik ta metodoloogilisest arsenalist kohaldatav mitte ainult kultuuri üksikute valdkondade süsteemsele läbivalgustamisele (millest vaadeldavas teoses pälvib erilist tähelepanu filmimaailm ja kirjanduse, teatri- ning filmikunsti suhted 2 ), vaid ka kultuuriuurimisele tervikuna. Kolmandaks võib uuena vaadelda sedagi, milles Torop on võrreldes oma õpetajate ja loetuga edasi läinud. Ja need kaks tasandit, mida Torop arendab suveräänselt, on tõlketeooria ja intersemioosise teooria. Mõlema läbi on Torop avardanud üldist kultuuriteooriat ja komparativistikat ilmunud Juri Lotmani "Kultuurisemiootika" ja aastal ilmavalgust 2 Sellele on osutanud ka M. Valjataga, kinnitades, et filmide ja lavastuste valdkonnas "tüpoloogilised konstruktsioonid leiavad sujuvalt konkreetselt näitlikustamist". Vt M. Vä lj a taga, Mõistete võrku mässitud kultuur. Postimees. Arter 6. V 2000, nr 18. näinud teose "Semiosfäärist" kõrval on Toropi "Kultuurimärgid" kolmas mahukas semiootika etteaste eesti keeles. Nüüd võiks rääkida isegi semiootika kinnistumisest nii teadusena, tulemusena kui ka protseduurina. Toropilgi tuleb üle seletada need semiootilisuse erinevad avaldumisviisid: semiootika kui teadus märkidest, semiootiline tulemus kui tähenduste liikuvus ja semiootiline protseduur kui nimetamine. Semiootiline nimetamine ei ole lihtsalt asja nimetamine, mis on iga tunnetusakti lõppeesmärk. Semiootiline protseduur püüab tabada subjekti ja objekti vahelist suhet, piiri, üleminekut, sidusust, sest tähendus sünnib nimelt piiril, taustal, seostes (vt ka "Märgid kultuuris. Sissejuhatuseks" ja lk 124). Ja on ka mõistetav, miks semiootikal on kalduvus eskaleeruda. 3 Sest inimeste seosed ühiskonna, poliitika, juristika, kunsti, kultuuri ja muuga muutuvad üha keerulisemaks. Aga enese loomiseks ja adekvaatseks tunnetamiseks vajab inimene pidepunkte, seletusi, mõistmist. Sest tähenduslik on üksnes see, mida mõistetakse, ja mõistetakse üksnes tähenduslikku. Semiootikat on süüdistatud küll pantekstualismis, küll vaimses imperialismis. 4 Põhjus näib olevat selles, et semiootikale ei ole ükski meedium püha, puutumatu. Nõnda siis peavad arvestama poliitikad, ideoloogiad, kultuurid semiootika röntgenvalgustusega. Ent seesama struktuurne läbivalgustus aitab märgiteadlikel või semiootikuharidusega inimestel vältida dogmasid või vähemalt saavad nad teada, mis mehhanism dogmasid tekitab või millele need rajatakse. Muidugi võib ka semiootikat nagu iga teadust rakendada võimu teenistusse, nii nagu ajakirjandusharidusega või avalike suhete alale spetsialiseerunud inimesed tegutsevad reklaamifirmades, valitsuste propagandatalitustes ja parteide kontorites. Peeter Toropi "Kultuurimärgid" pole siiski mõeldud selle õpetamiseks, kuigi siitki võib leida näiteks kümneid tekstidefinitsioone ning juhiseid selle kohta, kuidas tekstid kõnelevad inimestega, s.t missugune on erinevate tekstide mõju eri tüüpi auditooriumidele. 3 Vt nt: V. M i k i t a, Semiootika kui vaevus. Vikerkaar 2000, nr 1, lk V. Mikita, Semiootika kui vaevus, lk Keel ja Kirjandus nr

68 Toropi raamatu ligi poole tuhandest leheküljest pool on pühendatud filmimaailmale ja Russicale. See osutab, et Torop ei ole ainult teoreetiline semiootik, vaid semiootika on tema jaoks ikkagi ennekõike meetod kultuuri teatavaks peegeldamiseks ehk ta enese sõnul "märkide uurimise ja mõtestamise minimaalseks tingimuseks on nende vaatlemine kasutuses" (lk 8). Kui filmiarvustuste, -ülevaadete ja vene kirjandustähtede analüüsi kõrval poleks mälestuslikku osa Lotmanist, Tartu semiootika koolkonna käsitlust, siis võiks Peeter Toropis näha ka haritud ja teritatud maitsega kultuurikriitikut, kirjandus-ja kultuuriloolast. Teisal ongi Torop võrrelnud Lotmani-aegset kultuurisemiootikat sellesamaga, milleks prantslastele on kultuurifilosoofia. 5 See, kes täna näiteks tahab osa saada usaldusväärsest ja seejuures eesti keeles ilmunud teadmisest Berdjajevi, Tolstoi ning Dostojevski kohta, ei saa enam kuidagi mööda Toropi asjaomastest käsitlustest "Kultuurimärkides". Kusjuures lugedes "Kultuurimärkide" kontekstis vene filosoofiast ja kirjandusest mis Toropi väitel on sümbiootilises seoses (lk 240), muutub tabatavaks see vene kultuuri eripära, mis ühtesid on vaimustanud ja teisi hirmutanud. Iseäranis ilmneb see sissevaates L. Tolstoi religiooni ja F. Dostojevski loomingulukku. Sõna kehastumise mehhanism, mis Dostojevskile oli ta loomingu põhjaks (lk 353), 6 sobib mingis mõttes iseloomustama kogu vene kultuuri põhitunge. Toropi käsitlus kultuurist laseb aimata ka, et vaatamata protsessuaalsuse ja relatiivsuse tunnistamisele, on Torop siiski logotsentrist, mida postmodernistlikus diskursuses peetakse koos "suure narratiiviga" teatavasti modernismi iseloomustavaks tunnuseks. 7 Teisalt on logotsentrism käsitatav traditsiooni austusena. Traditsioonis seotak- 5 V.-S. Maiste, Eestis eelistatakse ekspertiisile lobitööd. [Intervjuu P. Toropiga.] Postimees. Arter 6. V 2000, nr On muide huvitav, et see sõna kehastumise mehhanismi uurimine oli oluline ka vene formalistidele. Ühe nende juhtisiku Viktor Šklovski a ilmunud manifesteeriv teos kandis nime "Sõna elluärkamine". Vt P. Torop, Teaduse mälu. Vikerkaar 1993, nr 8, lk Vt A. Jus k e, Postmodernism. Vikerkaar 1993, nr 8, lk 72. se pidevalt tekkiv/laekuv uus informatsioon invariandiga, üksik tervikuga, eriline üldisega. Loetlegem Toropi kultuurimääratlusi, mida ta on tuletanud loetud kultuuriteoreetilisest kirjandusest või esitanud oma arutluste järelmina: - kultuur on kollektiivne isiksus - kultuur on tekst ja tekstikooslus - kultuur on tõlkimine ja tõlge - kultuur on retseptsioon - kultuur on semioosiste süsteem - kultuur on intermeediate kooslus. Kõigist neist definitsioonidest vaatab vastu kultuuri kui märkide märgi (supermärgi?) süntagmaatilisus ja ontoloogilisus (olemuskesksus). Kultuur toimib nii gravitatsiooniallika kui ka tsentrifuugina. Kultuur on otsekui Päikesesüsteem, mis püsib tänu mõlema jõu dünaamilisele tasakaalule. Kultuur on nii akumulaator kui ka võimendi. Ja just see teebki kultuurist universaalse vaimu kehastumise mehhanismi. Selles mehhanismis omakorda toimib semiootika kui märkide ja märgisüsteemide liikumine ning selle liikumise tõlgendus omamoodi pärmiseenena. Tänu semiootikale ja eriti kultuurisemiootikale on see Päikesesüsteem kaardistatav ja ühtlasi ka ennustatav. Semiootika võimaldab esitada sellest Päikesesüsteemist, nagu igast süsteemist, hologrammi. Raamatu "Mäletamiste" osa avab lugejale mitte ainult Tartu Moskva semiootikute maailma ja ajaloo, vaid ka selle haruldase tänulikkuse ning pühendumuse, millega Peeter Torop on vastanud oma õpetajatele. Muidugi tõuseb selles Õpetajate Õpetajaks Juri Lotmani geniaalne isik. Ent tema kõrval näeme ka teisi, kelle pärand on oluliselt kujundanud Toropi maailmanägemist, uurija- ning õpetajakutsumust. Nendeks on Nitra kirjandusliku kommunikatsiooni teooria koolkonna rajaja Anton Popovic, võrratu Zara Mints, kirglik Valeri Bezzubov, ennasthävitava pühendumusega nakatav eesti värsiteoreetik Jaak Põldmäe ja hilisemast teadlaselust soome russist ja semiootik Pekka Pesonen. Toropi puhul peab täiel määral paika lendmõte: ütle, kes on su õpetaja, ja ma ütlen, kelleks on sul võimalik saada. "Kultuurimärgid" lasevad paista, et Torop on ühe meetodi järjekindlast väljatöötajast jõudmas või juba jõudnudki kirjanduse, ajaloo ja kultuuri laiema käsit- 530

69 luseni, kulturoloogiasse ja kultuurifilosoofiasse. Mõtet kui kultuurimärki on Torop võimendanud "mõtteks kui elavaks seisundiks". 8 "Kultuurimärgid" on tunnistus 8 M. Mamardašvili, Mõte kultuuris. Vikerkaar 1990, nr 7, lk 68. teekonnast, mis algas kusagilt allikalt, suubus siis jõkke ja on nüüdseks jõudnud mereni. REIN VEIDEMANN ENDEL NIRGI "EESTI KIRJANDUS" MÄEMARI PEEGLIS Эндел Нирк. Эстон сылнышая кырык марла Валерий Аликов сарен да йамдылен. Таллинн k. See, et keset sügavat Venemaad on ühe väikese rahva veel väiksemale killule mäemarilastele avanenud võimalus lugeda eesti kirjanduse ajalugu oma emakeeles, on tõeline ime. Eestlasele mõjub niisugune fakt kõrvust tõstvalt, teiselt poolt sunnib aga küsima: kas tõesti on viimase ülevaatliku eesti kirjandusloo ilmumisest möödas juba seitseteist aastat, ilma et teosest oleks ilmunud täiendustega kordustrükk või sootuks uus ühemehekäsitlus, mille järele tuntakse tungivat vajadust. Kes Endel Nirgi aastal väljaantud eestikeelse raamatu lahti lööb, võib lugeda, et raamatu algne käsikiri valmis tegelikult veelgi varem. Mustvalgel on öeldud järgmist (lk 5): "Käesolev eesti kirjandusloo ülevaade oli algselt adresseeritud välismaisele lugejale ning anti välja inglise keeles a. Tallinnas toimunud III rahvusvahelise fennougristika kongressi puhuks. Raamatu täiendatud uusväljaande ettevalmistamise käigus on peetud otstarbekaks avaldada see eeskätt populariseeriva iseloomuga töö ka eesti keeles." Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, aasta augustis jõuab ülemaailmne fennougristide kongress jälle Eestisse, sedapuhku Tartusse. Uut kirjanduslugu selleks puhuks välja antud pole. Endel Nirgi raamat, mis tänaseni on taga nõutud nii keskkooliõpilaste kui ka kodakondsuseksami taotlejate hulgas, on müügilt ammu kadunud ning raamatukogudeski kapsaks loetud, ehk küll teos kannab koostamisaja pitserit ja on nii mõneski mõttes vananenud. Lühidalt: Nirgi raamat markeerib eesti kirjanduse seisuga A. D Mida peab aga peale hakkama välismaine kirjandushuviline, kes tahab teada kogu tõde eesti kirjandusest? Seda enam, et viimase kahekümne aasta jooksul on lisandunud terve hulk uusi autoreid ning palju uusi teoseid. Just seda on teadmiseks võtnud raamatu mäemari keelde tõlkija, praegu Soomes elav marilasest estofiil ja Tartu ülikooli kirjandusmagistrand Valeri Alikov, kes on Nirgi teost ndate ja 1990-ndate aastate osas täiendanud, aga samal ajal vanemas osas seda ka märgatavalt lühendanud. Kärbitud on ennekõike revolutsioonilise kirjanduse osa, samuti juunipöördega seotut, aga ka pikki ning üksikasjalisi ajajärgu käsitlusi ning seda, mis mari lugejale on tõlkija arvates vähetähtis. Täiendusi on kõige enam tehtud pagulaskirjanike osas, kelle loomingust on Nirgi raamatus küll tolle aja kohta üllatavalt pikk käsitlus, kuid paraku on seal ka palju tendentslikku. Kirjandusteadlase Toomas Liivi nõustamisel on Alikov esitanud uue pagulaskirjanduse ülevaate, milles on väliseesti kirjanike loomingu kõrval juttu ka Eesti Kirjanike Kooperatiivist, Tulimullast, Manast, Tuulisuist jm. Oluliselt on täiendatud Bernard Kangro loomingu ülevaadet ja lisatud uuemate väliseesti kirjanike elu ja loomingu lühikäsitlused. Sisse on võetud ka toona kõige nõukogudevaenulikumaks peetud Arved Viirlaid, samuti Einar Sanden. On ka apse. Osa Karl Ristikivi loomingust (1960-ndad aastad) on teadmata põhjustel sattunud Albert Kivika peatükki, mis eksitava veana oleks vajanud märget parandustelehel. Mis puutub vanemasse eestikeelsesse kirjasõnasse, siis siin on lühendatud vaid üksikuid lõike. Vanema eestikeelse trükisõna peatükis (lk 13) on märgitud küll esimese eestikeelse trükise ilmumist 34* 531

70 Lüübekis aastal 1525, mis on nüüd aluseks ka meie raamatuaastatraditsioonile, kuid aastal Wittenbergis ilmunud Wanradti-Koelli katekismuse koostajaid pole Alikov nimepidi märkinud ja on eksinud ilmumisaastaga (1553 pro 1535). Välja on jäetud ka põhja- ja lõunaeesti kirjaviisi vahel toimunud võitluse üks olulisemaid verstaposte, Adrian Virginiuse aastal Riias väljaantud "Wastne Testament". Mainimata on F. R. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud", millel oli oma osa eesti algupärase proosakirjanduse sünnis, kõnelemata Reiner Brocmannist ja tema esimestest eestikeelsetest ilmaliku luule katsetustest. Pikemalt on juttu akadeemik F. J. Wiedemannist, kahjuks aga mitte Jakob Hurdast ega Matthias Johann Eisenist. Pole parata, veri on paksem kui vesi: Wiedemann uuris lisaks eesti keelele ju ka teisi soome-ugri keeli, sealhulgas mari keele grammatikat. Tõenäoliselt samal põhjusel on Alikov püüdnud pöörata mäemarilaste tähelepanu ka Mihkel Veskele, kes pidas loenguid Kaasani ülikoolis, võttis osa teaduslikust ekspeditsioonist marilaste juurde ja avaldas aastal uurimuse mari murrete kohta. Sajandi esimese poole kirjandusest on teenimatult vähe tähelepanu pälvinud Ernst Enno ja Juhan Jaik, keda on vaid mainitud. Vaeslapse ossa on jäänud ka Karl August Hindrey, kelle loomingu ülevaade ei anna ühtki pealkirja ega aastaarvu. Sama kehtib muide eesti-soome ühiskirjaniku Aino Kalda kohta. Ent liikugem ajas edasi. Proletaarse kirjanduse peatükis on Alikov toiminud kindlakäeliselt, jättes alles vaid Hans Pöögelmanni ja Juhan Lilienbachi nime. Keerulisemaks kipub lugu minema August Jakobsoniga. Nirgi raamatus on Jakobsoni loomingut käsitletud kahe eraldi peatükina, kus tuleb selgelt esile veelahe 1930-ndail aastail ja sõjajärgsel perioodil kirjutatu vahel. Alikov heidab nõukogudeaegse Jakobsoni sootuks kõrvale, mainides tema nime "üldplaanis" koos teiste draamakirjanikega. Seoses sellega jääb aga kõrvale ka pärastsõjaaegse eesti dramaturgia "musterteos" "Elu tsitadellis", mida võib pidada ajastu sümboliks ning millest teadupärast koguni film vändati. Et sama saatus on Alikovi raamatus tabanud veel teistki nõukogude kirjanduse esindusteost, Hans Leberechti romaani "Valgus Koordis", siis tekitab see paratamatult küsimuse: mida teha ndate aastate eesti kirjandusega? Ei saa ju maha salata tervet epohhi, sest totalitaarrežiimilgi on oma "tähtteosed", millel puudub küll kunsti väärtus, kuid mis mõjuvad nagu ajastu illustratsioonid või okupatsioonimuuseumi eksponaadid. Seda enam, et "Elu tsitadellis" ning "Valgus Koordis" pole eesti draama- ja proosakirjanduses sugugi vähemolulised kui "Järvesuu poiste brigaad" luules. Kärpeid on mujalgi. Nirgi raamatu luulepeatükis järgnevad Debora Vaarandi käsitlusele Ralf Parve, Uno Lahe ja Ain Kaalepi omad. Alikov on Parve välja jätnud, tekitades sellega Nirgist erineva, hoopis iseäraliku "luulerea". Ootamatult mõjub ka Artur Alliksaare käsitlus Juhan Viidingu ja Aleksander Suumani vahel, ehkki teatud seosed nende luule vahel on. Liiga põgusa "peatuse" osaliseks on saanud Nikolai Baturin, kelle loomingust on märgitud küll "Leiud kajast" ja "Noor jää", kuid välja on jäänud nii "Kuningaonni kuningas" kui ka jumal paraku! "Karu süda". Ja kus on Madis Kõiv ja Mari Vallisoo, kelleta tänast eesti kirjandust enam üldse ette ei kujuta? Välja on aga jäänud ka terve kirjandusžanr, nimelt lastekirjandus, mis võiks huvi pakkuda mäemari tõlkijatele. Mis puutub tõlkeraamatus tehtud biobibliograafilistesse täiendustesse, siis siin on Alikov toiminud valikuliselt ja nagu selgub asja lähemalt uurides, küllaltki juhuslikult. Põhjalikumalt on täiendatud Jaan Kaplinskit, Jaan Krossi, Aleksander Suumanit, Viivi Luike, Maimu Bergi, Mihkel Mutti ja Juhan Viidingut. Runneli looming lõpeb "Punaste õhtute purpuriga" (1982). Mainimata on jäänud, et Võhmutas sündinud poeet on Tartu luuletaja. Toomas Vindi kirjanduslik tegevus päädib "Väikelinna romaaniga" (1980) ja Toomas Raudami oma "Tarzani seiklustega Tallinnas" (1991). Doris Karevat, Kauksi Üllet ja Indrek Hirve on vaid mainitud. Uusimatest autoritest on ainsana sisse pääsenud Peeter Sauter ja tema "Luus", Jüri Ehlvesti ega Andrus Kivirähki pole. Ent Nirk ise? Ei ridagi Nirgist kui tuntud kirjandusteadlasest ja huvitavate ajalooaineliste teoste "Kaanekukk" ja "Tabelinus" autorist, kõnelema- 532

71 ta tema kirjandusteaduslikest teostest. Nagu on rõhutatud teose eessõnas, on tõlkija eesmärk tutvustada mäemari lugejale eesti kirjanduse mitmekülgsust ja XX sajandil enim levinud kirjandussuundi. Lugeja harimiseks on tõlkija teose lõppu lisanud väikese kirjandusteaduslike terminite sõnastiku. Ka leiame sealt mäemari ja niidumari keeles ilmunud eesti kirjanduse bibliograafia ning raamatu kasutamist hõlbustava nimeregistri. On alust arvata, et Alikovi raamatu "juhuslikkused" ja apsud ei johtu mitte asjatundmatusest, vaid informatsiooni puudulikkusest. Seesugusel teatmilisel teosel pidanuks kindlasti olema Eesti-poolne toi- metaja. Kaheksakümmend kilomeetrit, mis eraldab Eestit Soomest, võib tunduda küll lühikese vahemaana, kuid kirjandusprotsessi ja ilmuva materjaliga kursisolemine nõuab ilmselt pidevat kohalviibimist. Kuigi teisalt, lähtudes tegeliku elu võimalustest, Soometa vaevalt selle teose üllitamine kõne alla oleks tulnud. Eespool öeldu ei taha kuidagi kahandada töö suurt väärtust ja tähendust mäemari keelele ja kultuurile. Eesti kirjanduslugu mäemari keeles tähendab ühelt poolt pretsedenti, teiselt poolt aga olulist teetähist maailma väikerahvaste eneseteadvustamisel. LIVIA VIITOL UUS RAAMAT EESTI JA NAABERMAADE KIVIAJAST De temporibus antiquissimis ad honorem Lembit Jaanits. Muinasaja teadus 8. Koostanud ja toimetanud Valter Lang ja Aivar Kriiska. Tallinn, 2000,248 lk. 75. sünnipäev on ühe teadusmehe elus oluline tähis, mis lisaks käepigistustele, õnnesoovidele ja lilledele väärib äramärkimist ka millegi püsivamaga. Ja mis sobiks auväärse eesti kiviaja uurija Lembit Jaanitsa tähtpäeva tähistamiseks paremini kui tõsise teadusliku sisu ja meeldiva välimusega juubeliraamat, mille kirjutajaid ühendab juubilariga teaduslik kiindumus esiajaloo vanimatesse ajajärkudesse. Muidugi ei ole raamat mõeldud ainult juubilari rõõmuks, vaid ka kõigile neile, kes tunnevad huvi Eesti ja naabermaade ajaloo vanimate ajajärkude uurimisprobleemide vastu. Juubeliraamatu autorite hulgas on lisaks kolmele Eesti uurijale ka lähimate naabermaade arheolooge Lätist ja Soomest mõlemast kolm, Leedust ja Venemaalt kummastki kaks ning Rootsist üks. Peale ühe saksa- ja ühe eestikeelse on artiklid ingliskeelsed eestikeelsete lühikokkuvõtetega. Lisaks 13 artiklile sisaldab raamat ülevaate L. Jaanitsa eluloost (eesti ja inglise keeles) ning seal on esitatud ka L. Jaanitsa kirjutatud ja tema toimetatud tööde loend, samuti L. Jaanitsa kohta avaldatud kirjutiste nimekiri (koostanud Ulla Saluäär). Osa artiklitest on suhteliselt kitsateemalised, piirdudes üheainsa esemega, ent on ka laiema taustaga kirjutisi, milles puudutatakse kiviaja uurimise põhiprobleeme. Esimestest mainitagu kõigepealt Torsten Edgreni (Helsingi) artiklit, mis käsitleb Põhjalahe põhjast aastal leitud põdrasarve harust tehtud harpuuniotsa. "Harpuuniots meresügavusest" nii ongi selle loo pealkiri. Tänapäeval on meresügavus leiukohal ligi 20 m, omal ajal oli see m. Päikeseaastateks ümberarvestatud (kalibreeritud) radioaktiivse süsiniku dateeringu järgi pärineb ese III at esimesest veerandist ekr, s.o nooremast kiviajast. Kui arvestada, et Soomest oli varem teada ainult neli taolist harpuuniotsa, siis on viienda leid sealmaal igati märkimisväärseks sündmuseks. Pealegi võib ka üksik ese kõnelda mitte ainult iseendast, vaid pakkuda ka laiemat informatsiooni, antud juhul soome kiviaegsete elanike majandustegevuse ühe põhialuse, nimelt hülgepüügi kohta. Ühtainsat eset, Kunda Lammasmäelt leitud luust teravikku käsitleb ka Kaarel Jaanits (Tallinn) oma kahjuks väga napisõnalises eestikeelses artiklis. Eseme teeb autori arvates haruldaseks tõsiasi, et teisi taolisi pole Eestist seni leitud. Lähimat vastet ei tule siiski eriti kaugelt otsida, see on leitud nimelt Põhja-Lätist. Petro Pesoneni (Helsingi) artikli teema on mõnevõrra laiem, hõlmates tervet ese- 533

72 merühma. Vaatluse all on nimelt Ida- Soomest, Rääkkylä nime kandvast paikkonnast 1990-ndail aastail leitud savist väikekujukesed. Need on üsna skemaatilised, sealjuures enamikus katkised ja tükkidena. Ainult oletamisi võib neis aimata hirve, kala, hüljest või mõnda muud loomariigi esindajat, osa kujutavad linde. Kiviajast pärinevas leiumaterjalis ei ole lindude-loomade pisiskulptuurid eriti suureks üllatuseks. Neid on luust, merevaigust, samuti savist eksemplaridena leitud ka Eestist. Kujukesi on seostatud küll küttimismaagiaga, surnutekultusega, totemismi või muude uskumustega. Igatahes pakuvad nad piisavalt võimalusi mõttemõlgutusteks ja tõlgendusteks muistse inimese uskumustemaailma teemal. Kiviaja uskumustega on seotud ka liga Zagorska (Riia) ja paleozooloog Lembi Lõugase (Tallinn) ühisartikkel, milles käsitletakse Põhja-Läti Zvejnieki kiviaja kalmistust leitud loomahammastest ripatseid, esijoones neid, mida oli kasutatud peaehetena. Zvejnieki kalmistu (dateeritakse ajavahemikku u ekr) asetseb koos kiviaja asulakohaga Henriku Liivimaa kroonikast eestlastele tuntud Asti (It Burtnieki) järve kirdekaldal Ruhja (lt Rüja) jõe suudme lähedal. Asti järve piirkonna kiviaja muististe leiukohad said tuntuks alates 1870-ndaist aastaist, umbes samal ajal, mil kunagisest Kunda rabast hakati leidma hiljem Kunda kultuuri esindajatena tuntuks saanud mesoliitilisi luuesemeid. Hammasripatsid on kiviaja uurijatele hästi tuntud nähtuseks. Vaadeldavas artiklis on analüüsitud nende kandmisviisi, jagunemist eri loomaliikide järgi, ajalist kuuluvust jm küsimusi. Mõnevõrra üllatavana tundub autorite järeldus, et kõige arvukamate hammasripatsitega on olnud ehitud mehed. Kui nii, siis võiks tõenäoliselt arvata, et hammasripatsid olid omamoodi jahitrofeedeks mida rohkem hambaid, seda edukam kütt. Samas võib hammasripatsite rohkus teatud meestehaudades olla tõendiks siia maetud meeste erilisest sotsiaalsest staatusest. Võib muidugi küsida, kuhu jääb siis meie nõukogudeaegses ajalookirjanduses eeldatud küttide-kalurite kiviaegsele maailmale omane matriarhaat. Tuleks veel lisada, et hammasripatsite kandmise komme ei piirdu ainult kiviajaga. Lõhavere ja Varbola muinaslinnadest ja mujalt saadud leiud osutavad, et neid on kantud ka muinasaja lõpul, otsekui oleks tegu vanade uskumuste elustumisega. Ilze Loze (Riia) artiklis vaadeldakse kiviaja kultuuri ilmekamaid esemeid, nimelt puuritud silmaauguga hästi töödeldud venekujulisi kirveid (venekirveid), mis on kiviaja lõppjärgu mitmete arheoloogiliste kultuuride ühistunnuseks Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopas. Mitmete tuntud arheoloogide (E. Šturms, A. Äuräpää, L. Jaanits jt) senistele käsitlustele on I. Loze lisanud uusi detaile. Kasutades Läti viimaste aastakümnete uusi venekirveste leide, on ta täpsustanud eri tüüpide levikut ja dateeringuid. Mika Lavento (Helsingi) kirjutise teemaks on selline arheoloogidele mõneti problemaatiline nähtus nagu varane tekstiilkeraamika, millega haakub terve rida kultuurilisi ja etnilisi küsimusi. Tekstiilkeraamika kui teatud keraamikaliik on saanud oma nime nõude pinda katvate riidekoe jäljendite järgi. Neid võib leida siiski mitte ainult päris tekstülkeraamikal, vaid ka mõnel muul keraamikatüübil. Ajaliselt on tekstiilkeraamika näol tegu mõneti laialivalguva nähtusega. Nimelt saab tekstiilkeraamika alguse kiviaja lõpul, suurtes joontes aasta paiku ekr; samas esineb teda kohati sügaval rauaajal, I aastatuhande esimesel poolel pkr. Mõistagi on aja jooksul toimunud olulisi muudatusi, mistõttu üritatakse erinevaid rühmi kronoloogiliselt selgemini piiritleda. Lavento artiklis on vaatluse all esijoones kõige varasem tekstiilkeraamika. Autorit on huvitanud eriti eri piirkondade Soome, Baltimaade ja Volga alade varase keraamika kronoloogilised suhted. Kui tekstiilkeraamikas on tihti nähtud ida poolt, Volga aladelt, Baltimaadele levinud nähtust, siis vaadeldava artikli autori arvates võis tekstiilkeraamika Läänemeremaades saada alguse Volgamaadest varemgi või on see sündinud mõlemas piirkonnas samaaegselt. Kahtlemata pakuvad need järeldused huvi etnilise ajaloo seisukohalt, sest on ju tekstiilkeraamika näol tegu nähtusega, mis on ühine läänemeresoomlaste ja volgasoomlaste aladele. Lars Larsson (Lund) on oma artiklis vaatluse alla võtnud hilismesoliitikumi 534

73 (VI V aastatuhat ekr) dateeritud, enamikus asulakihtidega liituvad matusekohad Lõuna-Skandinaavias, nimelt Rootsi ja Taani rannikualadel. Surnute asendi, orientatsiooni ja kaasapandud esemete koostise järgi otsustades on matmiskombed olnud üllatavalt mitmekesised, millest võib teha oletusi surnu sotsiaalse staatuse ja kogu sotsiaalse struktuuri kohta. Arheoloogid on selles suhtes muutunud üha teravmeelsemaks. Lisaks surnute matmisele selili väljasirutatud asendis esineb haudu, kuhu surnu on asetatud külili, jalad põlvedest kõverdatud. Mõnda hauda oli surnu sängitatud istuli asendis. Mainimisväärseks nähtuseks on koeramatused, kusjuures mõnel juhul oli koerale hauda kaasa pandud samasuguseid esemeid, nagu neid esineb meeste haudades. Ühiseks nii inimese kui ka koera matustele oh surnukeha katmine punase ookermullaga. Koeramatuseid esineb siin-seal ka hilisematel ajalooperioodidel. Baltimaadel näiteks on koeramatused hästi tuntud muinasaja lõpu koivaliivlaste kalmistutes. Igatahes võib väita, et sellel koduloomal on inimesega olnud eriline suhe, ja seda juba kiviajast peale. Skandinaavia kiviaja teemal on ka teine artikkel, mille autoriks on vene uurija Vladimir Timofejev (Moskva). Vaatluse all on Ida-Rootsi neoliitiline lohkkeraamika kultuur, mis Eesti arheoloogiakirjanduses on rohkem tuntud Ida-Rootsi asulakultuuri nime all. Mõlemad nimetused on õigupoolest väheütlevad. Olulisem on pigem tõsiasi, et erinevalt Kesk-Euroopast lõuna- ja läänepoolsesse Skandinaaviasse levinud viljelusmajandusel põhinevast nn lehterpeekrite kultuurist oli lohkkeraamika kultuuri aluseks püügimajandus. Selles suhtes on Rootsi lohkkeraamikakultuur nagu Baltimaade ja Soome püügimajandusliku neoliitilise kultuuri käepikenduseks Läänemere läänekaldale. Seepärast on üsna ootuspärane, et lohkkeraamika kultuuris on juba ammu märgatud kammkeraamika kultuurile omaseid jooni. Keskendudes lohkkeraamika analüüsile on Timofejev selles leidnud lisaks veelgi kammkeraamikale osutavaid seoseid. Samal ajal on lohkkeraamika kultuuril ka olulisi ühendusi viljelusmajandusliku lehterpeekrite kultuuriga. Omaette probleemiks oleks lohkkeraamika kultuuri etniline tõlgendus, mis artiklis puudub. Kas ei olnud lohkkeraamika kultuuri elanikeks soomeugrilased, kellest ei olnud veel saanud indoeurooplasi? Svetlana Ošibkina (Moskva) venekeelse artikli teemaks on Äänisjärvest ida pool, Vože ja Latša järve ümbruses levinud mesoliitiline, ajavahemikku ekr dateeritav Veretje kultuur. Eesti seisukohast on huvipakkuv selle märgatav sarnasus Kunda kultuuriga. Lembit Jaanits on ühes oma noorpõlvetöös pidanud Veretje kultuuri isegi Kunda kultuuri osaks. 1 Mõlema kultuuri lähedust kinnitab ka Ošibkina artiklis kirjeldatud uus arheoloogiline aines, mis on kogutud viimastel aastakümnetel. Ošibkina arvamus, et kultuurilise sarnasusega on kaasnenud ka rahvastiku etniline lähedus, tundub üsna tõenäolisena. Kunda ja Veretje kultuuri teemaga liitub Leedu arheoloogi Tomas Ostrauskase (Vilnius) kirjutis, mis on pealkirjastatud kui Leedu-poolne pilguheit mesoliitilisele Kunda kultuurile. Artikkel ei piirdu siiski tagasihoidliku pilguheitmisega, vaid selles üritatakse muuta senist arusaamist Kunda kultuurist kui kogu keskmise kiviaja kultuurist Läänemere idaranniku maades. Ostrauskase arvates ei kattu Kunda kultuur nimelt kogu mesoliitikumiga Baltimaades, vaid hõlmab ainult selle varasema, preboreaalsele kliimaperioodile vastava järgu, mille iseloomulikuks tunnuseks on tulekivist väikeesemed. Eestis esindab seda järku esijoones aastal Pärnu jõe paremal kaldal Sindi lähedal avastatud Pulli kiviaja asulakoht. Nii jääb Kunda kultuur Ostrauskase järgi ilma Kundata ja sealt leitud ilmekate luu- ja sarvesemeteta, mida tegelikult võiks pidada Kunda kultuuri kõige tunnuslikumaks osaks. Huvitav, mida arvavad asjast teised kiviaja uurijad? Pealegi vürtsitab Ostrauskas oma käsitust veel arvamusega, et preboreaalse kliimaperioodi lõpul lahkus Kunda kultuuri rahvas Baltimaadest kirde poole kuni Äänisjärve-taguse alani, kus nad panid aluse Ošibkina artiklis vaadeldud Veretje kultuurile. Teise Leedu arheoloogina esineb kogumikus Baltimaade nimekamaid kiviaja 1 L. Jaanits, Eesti territooriumi kiviaja elanike päritolust. Eesti rahva etnilisest ajaloost.tallinn, 1956, lk 120 ja joonis

74 uurijaid Rimute Rimantiene (Vilnius), kelle saksakeelse artikli teemaks on ainsana kogu raamatus kiviajast hilisem aeg, nimelt pronksiaja algus Lõuna-Leedus. Tegelikult on vanema pronksiaja kultuur Leedus, aga ka teistes Baltimaades üsna kiviaegse ilmega, mistõttu kiviaja uurija võib end tunda siin niisama koduselt kui päris kiviaja puhul. Samas rõhutab uurija, et lisaks tugevale kiviaja substraadile ilmnevad Leedus vanemal pronksiajal ka mujalt Euroopast mitmest suunast saadud uued mõjutused, mis eriti ilmnevad keraamikas. Tervikuna võib niisiis kõnelda uue kultuuri kujunemisest. Valdis Berzinši (Riia) artikli teema on kiviaja liiklusest ja transpordist. Eristatud on veekogude ja kuivamaa liiklust. Artikkel on mõnevõrra teoreetilist laadi, milles arutletakse kiviaegseks liikluseks vajalike klimaatiliste, geograafdiste ja tehniliste tingimuste ja võimaluste ümber. Ent ka sellisena on lugu huvipakkuv, sest mitte ainult kiviaja, vaid kogu esiaja liikluse ja transpordi teemal on seni üsna vähe kirjutatud. Konkreetsema osa artiklist moodustavad andmed kahest Baltimaade kiviaja asulakohast Särnate Kuramaa läänerannikul ja Šventoji Leedu Läänemere rannikul leitud ühepuupaadi osade, aerude jm veeliiklusega seotud esemete kohta. Ühest puust õõnestatud paat on osutunud sobivaks ja läbi aegade püsinud veesõidukiks ja siin-seal veel praegugi kasutatavad vened on otseselt kiviaja pärandiks tänapäeva kultuuris. Tegu on igatahes ääretult auväärse nähtusega. Veeteede kasutamisele ja mõistagi kalapüügi osatähtsusele osutab kiviaja asulate paiknemine veekogude ääres. Artikli autori arvates etendas veesõiduki omanikuks olemine märkimisväärset osa sotsiaalse hierarhia kujunemisel. Samuti oli veesõidukil oluline koht uskumustes ja rituaalides, mida võib selgesti välja lugeda Põhja-Euroopa kiviaegsetelt kaljujoonistelt. Aivar Kriiska, Eesti noorema põlvkonna kiviaja uurija, on oma artiklis vaatluse alla võtnud nöörkeraamika kultuuri asulad Kirde-Eestis. Nöörkeraamika kultuur resp. kultuurid on neoliitikumi lõpupoole levinud ulatuslikul alal Kesk-, Idaja Põhja-Euroopas. Paralleelselt, kuigi teatud nüanssidega, on kasutusel ka nimetused võitluskirveste kultuurdel) või venekirve kultuurdel). Artiklis on peamiseks käsitlusobjektiks üks paljudest Narva jõe äärsetest Riigiküla kiviaja asulakohtadest, järjekorranumbriga XIV. Mainitagu, et oma rohkete kiviaja muististega on Narva ümbruskond kiviaja uurijatele tõeliseks Mekaks, kus on esindatud kõik kiviaja järgud mesoliitikumist kuni neoliitikumi lõpu ja algava varase metal - liajani. Autor on artiklis üsna põhjalikult süvenenud keraamikasse, selle rühmitamisse nõude kuju ning pinnatöötluse, savi koostise ja ornamendi detailide järgi. Samas vaadeldakse artiklis nöörkeraamika kultuuri Eestis ka laiemas plaanis. Üldlevinud käsituse kohaselt on nöörkeraamika kultuuriga seostatud viljelusmajanduse algust Eestis ja uue (indoeuroopa või konkreetsemalt balti päritolu) rahvastiku sisserännet. Näib, et neid põhiseisukohti jagab üldiselt ka artikli autor. (Tõsi, rahvastiku sisserände asemel eelistab ta kasutada välisinnovatsiooni mõistet.) Küll aga võib uute radioaktiivse süsiniku vanusemäärangute järgi pidada nöörkeraamika kultuuri varasemaks kui III aastatuhande lõpuosa ekr, nagu seni arvatud. Mõnevõrra varasemasse aega (kuni IV aastatuhandeni ekr) on nihutatud ka viljelusmajanduse algus Eestis. Põhjuse selleks on andnud esijoones vastava vanusega soo- ja järvesettest leitud kultuurkõrreliste õietolmu terakesed. Kas A. Kriiska arvamus suhteliselt arenenud kiviaegsest maaviljelusest on õigustatud, peab selguma edasise uurimistöö tulemustest. Võimalik, et lugeja, kes otsib raamatust uusi retsepte ja mõtteid etniliste küsimuste kohta, võib tunda teatud pettumust. Muidugi ei ole etnilised probleemid kuhugi kadunud. Artiklite autorid ei ole aga nende eraldi väljatoomist ja lugejale serveerimist vajalikuks pidanud. Pigem on nende leidmise rõõm jäetud lugejale endale. Arheoloogia ise ei ole vahest enam nii rõhutatult etniline, kui ta Eestis aastakümneid tagasi oli. Tervikuna annab raamat ülevaate, kus suunas ning millistel radadel liiguvad Eesti ja naabermaade kiviajauurijate mõtted. Soodsat muljet raamatust ei suuda rikkuda ka siin-seal leiduvad trükivead. EVALD TÕNISSON 536

75 RINGVAADE DOKTORITÖÖ TOPONÜÜMIKAST 28. märtsil 2000 kaitses Marja Kallasmaa Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna eesti ja teiste soome-ugri keelte teadusnõukogu ees oma doktoritööd. Väitekirjana oli Marja Kallasmaa esitanud oma kahes köites ilmunud uurimuse "Saaremaa kohanimed I" (Tallinn, 1996, 586 lk) ja "Saaremaa kohanimed II" (Tallinn, 2000, 220 lk). Esimene köide kujutab endast uuritava ala kohanimede sõnastikku, teine osa aga esimeses köites lingvistiliselt töödeldud ja ajalooandmetega varustatud materjalil põhinevat analüüsi. Esimese osa kohta on selles ajakirjas retsensioon ilmunud (KK 1998, nr 10, lk ). Materjalikogud on olnud ulatusliku uurimuse koostamiseks suured ja usaldusväärsed: EKI kohanimekogud (Saaremaa osas on M. Kallasmaa neid ise hoolikalt täiendanud), EKI murdesõnavarakogud, ajaloodokumentide publikatsioonid, Eesti Ajalooarhiivi materjalid. Autor on need kõik hoolega läbi töötanud. Töö tehnilise vormistamise kohta pole põhjust etteheiteid teha. Mainitagu vaid, et töö teise köite lõpus on esimese osa trükivigadest ja eksimustest loend. Kindlasti tuleb aga esile tõsta seda, et esimese köite materjal on arvutis ja seda on töödeldud teise köite koostamiseks ning teises köites pakutud lahenduste ja järelduste taga on kogu uurimiskorpuse vastav aines, mälulünkadeta ja tähelepanuaukudeta. Üsna mitmel juhul on autor võinud oma väiteid ka arvudega toetada ja loobuda seni nii tavalistest sõnadest näib, tundub, tõenäoliselt jne. Muidugi on Marja Kallasmaa kasutanud toponüümika senise uurimistöö tulemusi. Seda on tehtud nii Eesti toponüümika, teiste läänemeresoome keelte toponüümika kui ka üldise toponüümika osas. Nende ridade kirjutaja arvates pole selles osas midagi olulist autoril kahe silma vahele jäänud. Selliselt soliidselt ja laialt aluselt lähtudes on Marja Kallasmaa pakkunud hulgaliselt üksikküsimuste lahendusi ja teoorialoome elemente. Teooria loomine pole onomastikas sugugi igapäevane asi, sest suures osas on nimeuurimisel olnud väga olulisel kohal konkreetne ja üksik ning konkreetse ja üksiku lahtiharutamine. Laiema kandepinnaga lahenduste näidetena esitatagu siin nimekoosluste määratlemist ja selle arvestamist nimesüsteemide kujunemisel, nimekoosluste ja asulatüüpide seoseid, selle seose kasutamisvõimalusi väljaspool toponüümikat (lk 63 74), nimeelementide asendamist ja asendumist aegade jooksul (lk 28 jj), rahvaetümoloogia süstemaatilise arvestamise vajadust, nimede segmenteerimise lahendusi jne. Eriti tahaksin toonitada rahvaetümoloogia osa ilmekat ja argumenteeritud esiletoomist just võõrast päritolu nimede muutumise uurimisel. See sunnib iga nimeuurijat senisest kriitilisemalt suhtuma toponüümidele toponüümikaväliste vastete esitamisse. Esile tuleb tõsta ka töös tõestatud võimalust, et toponüümikas on võinud aegade jooksul peale topoformantide välja kujuneda tüvelaadseid järjendeid, mis funktsioneerivad nimekoosluses nagu toponüümikaväliselt tasandilt võetud tüved. Kui tahta ka midagi kriitikataolist esitada, siis püüan alljärgnevalt seda teha. Nimekomponentide asendumiste ja vahelduste käsitlemisel (lk 31 jj), nt -mõisa ja -ma (Vainama 1592 Wannemoyse), -se ja -lähte (Jõgiste, XV sajandil Jegelecht) oleks ehk rohkem võinud arvestada paralleelnimede tarvitamise võimalust ja mõnel juhul ka nimeahelate olemasolu. Vahemärkusena olgu mainitud, et päris asjasse kuulumata ei oleks olnud Saaremaa nime variantide ja seoste esitamine: Orissaar (paralleelnimi Suursaar), Ösel, Ojamaa (üks teine saar Läänemeres = Saaremaa), Oland (üks teine saar Läänemeres = Saaremaa). Nii olekski Saaremaa üks Läänemere saarte nimerea liige. si- ja ste-lõpulisi kohanimesid ei oleks ehk vaja nii range piiriga eraldada (lk 53 56). Näib üsna ilmne olevat, et tänapäevasele seisule on eelnenud küllalt pikk paralleeltarvituste aeg. Saaremaal on terve hulk nimesid alguskomponendiga Niida-. Kas poleks võimalik seda komponenti mitte süüdistada alati pluraalsuses (lk 78), vaid arvestada 537

76 ka võimalust, et tegemist on erinevate tüvevokaalidega (Niidi-, Niidu-, INiida-). Sama võiks öelda ka ÄaZma-alguliste kohanimede kohta. Lahku- ja kokkukirjutamise kohta ütleb autor, et see on kokkuleppe asi. Aga kokkuleppel olgu iva sees. Kahjuks on autor meie nimekirjutuse ametlikku liini järgides ka oma kokkuleppe ivata jätnud. Vt nt indeksist Kivirängamägi, Kivirauna mets, Kivisillu kael, Saaduaianurk. Quousque tandem 1? Marja Kallasmaa monograafia on väga hea uurimus. Ja soliidsele tööle kohaselt sisaldab see ka indeksi ning sobivas pikkuses võõrkeelse resümee. VALDEK PALL RAHVUSVAHELINE ONOMASTIKAKONGRESS SANTIAGO DE COMPOSTELAS Rahvusvahelised onomastikakongressid (International Congress of Onomastic Sciences ehk lühendatult ICOS) on toimunud juba mõnda aega. Esimene neist I International Congress of Toponymy and Anthropology toimus Pariisis aastal. Sama nime all peeti kolm esimest kongressi. Neist enne sõda toimus vaid üks, II kongress, samuti Pariisis. Pöördeline oli aastal toimunud III kongress Brüsselis, kus asutati Rahvusvaheline Onomastikateaduste Komitee (International Committee of Onomastic Sciences), mille lühend I.C.O.S. jäi ka kongresside nimelühendiks [Committee asemel Congress). See on universaalne lühend, ta tähendab ka aastal Belgias Leuvenis loodud onomastikakeskust (International Centre of Onomastics), mis hakkas välja andma bibliograafilist ajakirja Onoma. Seega on alates aastal Uppsalas peetud IV kongressist tänaseni püsinud nimetus International Congress of Onomastic Sciences. Ainult lühendi kirjapilt muutus 1980-ndail: ICOS. Kongressi hakati sealtpeale korraldama regulaarselt iga kolme aasta tagant. XVIII kongressil Trieris, Saksamaal (ms Karl Marxi sünnilinnas) toimus ICOS-e nime mõtestamiseks järjekordne muutus: komiteest sai nõukogu {Committee > Council). Muidugi lisandus sellele ka sisuline muutus: nimeuurijate organisatsioon sai laiema kandepinna ja muutus üksikute väljavalitute ringist maailma nimeuurijate ühinguks, "Onoma" aga bibliograafiaväljaandest aastaraamatuks. XIX kongressil Aberdeenis Šotimaal nõuti liikmeks astumisel veel kahte soovitajat, eelmisel aastal XX kongressil piisas juba ainult oma tahteavaldusest. Seisuga 6. VI 1999 oli ICOS-el 262 liiget 39 maalt. Liikmete hulgas on meilt ainukesena Peeter Päll, kuid viimase kongressi ajal andsid aval- duse liikmeks astumiseks ka teised Eesti nimeuurijad. Rahvusvahelised nimekongressid toimuvad maailma eri paigus (tõsi küll, enamasti Euroopas), mis tähendab ka seda, et iga kongress keskendub lisaks üldiselt valitud temaatikale ka territoriaalselt mõne paikkonna nimedele. Alati korraldatakse ka raamatunäitus eelneva kolme aasta jooksul ilmunud onomastikaalasest kirjandusest, mis annab võimaluse neid raamatuid vähemalt vaadata ja oma käega katsuda. Seega saab kongressidel pidev osaleja üsna lihtsa vaevaga enam-vähem kursis olla kogu maailma nimeuurimise seisuga. Eestlased liitusid kongressidega aastal, kui XVII kongress toimus Helsingis ja soomlased läänemeresoome uurijad kaasa tõmbasid (ka materiaalset abi osutades). Sellest peale on Eestist ikka 4 5 nimeuurijal, s.t enam-vähem kõigil Eestis nimedega tegelejad, õnnestunud raha hankida, et osaleda nii aastal Saksamaal Trieris, aastal Šotimaal Aberdeenis kui ka mullu Hispaanias Santiago de Compostelas. Kõigil neljal viimasel kongressil on osalenud Marja Kallasmaa, Peeter Päll ja Marje Joalaid. XVIII kongressist ja XIX kongressist võttis osa ka Henn Saari, kes kahjuks viimasele kongressile enam ei jõudnud. XX kongressil oli Eestist osavõtjaid juba viis: Marja Kallasmaa ja Peeter Päll Eesti Keele Instituudist, Evar Saar Võru Instituudist, Annika Hussar ja Marje Joalaid Tallinna Pedagoogikaülikoolist. ICOS XX toimus IX 1999 Loode-Hispaanias Galicias (nimi on muuseas sama päritolu mis idaslaavi alade Galiitsia) palverändurite sihtpunktina tuntud linnas Santiago de Compostelas. Linna nime päritolu etümologiseerivad galeegi nimeuurijad järgmiselt: Compostela deminutiivse -eila sufiksiga vorm, mis on 538

77 saadud ladina sõna componere mineviku partitsiibist composita. Rahvaetümoloogiaks peetakse laialt levinud etümoloogiat, et Compostela < Campus Stellae 'tähtede väli'. Santiago on muidugi püha Jakob ehk eestipäraselt Jaagup. Kui jaagupipäev 25. juulil langeb pühapäevale, on kogu aasta püha aasta aasta oli sajandi viimane püha aasta ja aastal on Santiago de Compostela Euroopa kultuuripealinn. Kohalik keel on galeegi keel, mis on portugali keelele lähedane, aga juba minevikus eri harudesse jagunenud. Keelt uuritakse aktiivselt. Galeegi Keele Instituut (Institute da lingua Galega) koos Santiago de Compostela ülikooli filoloogiateaduskonnaga olidki kongressi korraldajad. Viimase ruumides kongress ka toimus. Töökeeled olid saksa, prantsuse, inglise ja hispaania. Galeegi keel kui Galicia ametlik keel oli kasutusel korraldustoimkonnas. Ettekanded jaotusid neljale päevale. Esimene päev algas plenaarettekandega, mis oli pühendatud galeegi nimedele, selle pidas galeegi instituudi direktor Anton Fernandez Santamarina. Töö oli organiseeritud 10 sektsioonis, kusjuures I sektsioon oli jaotatud kaheks. Kõikidesse sektsioonidesse küll ettekandeid kõikideks päevadeks ei jagunud. Kokku peeti umbes 220 ettekannet. Kuigi töökeeli oli seekord neli, oli romaani keelte mitteoskajatel kuulamiseks üsna vähe valikuvõimalusi. Minu statistika kohaselt oli hispaaniakeelseid ettekandeid 61, prantsuskeelseid 30, saksakeelseid 43 ja ingliskeelseid 86. Temaatiliselt jagunesid sektsioonid järgmiselt: la Koha- ja isikunimede suhted, lb Kohanimede normimine, 2 Nimesüsteemid, eriti interkultuurilises võrdluses, 3 Nimeteooria ja terminoloogia, 4 Sotsioonomastika, 5 Muud nimed, 6 Nomen et gens, 7 Etümoloogia ja leksikograafia, 8 Onomastika ja kirjandus, 9 Onomastika ja seadus, 10 Uurimisprojektid ja biograafiline informatsioon. la sektsioonis oli ettekandeid ka kõige arvukamalt, kokku 40: 17 hispaania-, 3 prantsus-, 9 saksa- ja 11 ingliskeelset. Eesti nimeuurijatelt oli selles sektsioonis kaks ettekannet. Marja Kallasmaa ettekande eestikeelset versiooni "Verbaalnimed Eestis" on meie nimehuvilistel olnud võimalus kuulata pärast kongressi ka Emakeele Seltsis nii Tallinnas kui ka Tartus (vt lk 541). Marje Joalaiu ettekanne kõneles vene katastriraamatutest (Писцовые книги) kui vepsa onomastika allikatest. Üksikute läänemeresoomepäraste isikunimede (Якушко Питков, Гридкя Рахкоев) kõrval on eelkõige ja aasta katastriraamatutes arvukalt vepsa ala külanimesid. Nimed on venekeelses versioonis, mis on üldjuhul vepsa nimede tõlked või pooltõlked (tõlgitud on arusaadav determinant). Nimed on kirjeldavat tüüpi (деревня на Сорво-озерке) ja sama nimi esineb korduvalt. Teist tüüpi on venekeelsete alade külanimed, kus igal külal on oma vene tüüpi nimi (деревня Якимовское), neid aga esineb sellel alal vähe. Tänapäeval on katastriraamatute nimed säilinud kohalikus venekeelses kasutuses, mis erineb ametlikust pruugist, kus nimed on venestatud. Sirkka Paikkala (Helsingi) kõneles soome materjali põhjal koha- ja isikunimede vaheliste vastastikuste mõjutuste tüpologiseerimisest. Paar ettekannet oli Saksa alade slaavi nimedest: Cornelia Willich (Berliin) rääkis põhjapoolsete alade slaavisaksa seganimedest ning Inge Bily (Leipzig) vanasorbi kohanimede struktuurist ja tüpoloogiast. Dunja Brozovic-Roncevic (Zagreb) rääkis Horvaatia toponüümias ja antroponüümias esinevatest etnonüümidest. Peale üksikute ettekannete Saksa, Šveitsi, Itaalia, Kanada ja USA nimeuurijailt oli mitu ettekannet Skandinaavia onomastikutelt, nii Rootsist, Norrast kui ka Islandilt: Lennart Hagäsen, Per Vikstrand, Svante Strandberg (kõik Uppsalast), Gösta Holm (Lund), Eli Ellingsve (Bergen), Inge Saerheim (Stavanger) ning Svavar Sigmundsson (Reykjavik). Hispaaniakeelsetest ettekannetest, mille hulgas olid ka ühe Itaalia ja ühe Portugali nimeuurija ettekanded, puudutas osa muidugi galeegi nimesid, kuid oli ka teiste Hispaania alade, sealhulgas katalaani ja baski nimesid käsitlevaid ettekandeid. lb sektsioonis (Kohanimede normimine) oli kolmel päeval kokku 20 ettekannet: 14 inglis-, 1 saksa-, 2 prantsus- ja 3 hispaaniakeelset. Ka lb sektsioonis oli kaks ettekannet Eesti nimeuurijailt. Peeter Päll rääkis eesti kohanimede andmebaasist. Kohanimede arvutisse kandmine algas EKI-s aastal. Tänaseks koosneb kohanimede andmebaas (KNAB) umbes kohanimest ja hõlmab lisaks veel umbes nimevarianti. Andmebaas sisaldab Eesti (ametlikke) kohanimesid (umbes ) ja ka teiste riikide geograafilisi nimesid. Evar Saar kõneles kohalike autentsete Lõuna-Eesti kohanimede taassünnist aastal algatas 539

78 Võru Instituut suure kohanimede uurimisprogrammi. Võru keelealalt kogutakse välitööde käigus põhjalikult kohalik kohanimeaines ja püütakse seda kajastada ka Eesti põhikaardil. Ülejäänud ettekanded käsitlesid eelkõige mitme maa nimede normimist, nende hulgas galeegi ja katalaani, tuareegi, prantsuskeelse Belgia, rootsi ja norra nimed. Kõneldi norra ja tšehhi eksonüümidest, Jaapani kohanimede latiniseerimisreformist, artiklite kasutusest hispaaniakeelsetes kohanimedes jm. Naftali Kadmon (Jeruusalemm) rääkis geograafiliste nimede translitereerimise süsteemide normimisest. Probleemiga, kuidas translitereerida nimesid näiteks erinevatest kirjadest (ladina, kreeka, kürilliline, araabia, heebrea kiri), puutuvad ÜRO kohanimekorralduskonverentsid pidevalt kokku. Esineja peatus pikemalt heebrea nimede latiniseerimisel. Andre Lapierre (Ottawa) rääkis Kanada nimetransleerimise probleemidest, mis on tekkinud sellest, et lisaks ametlikele prantsuse nimevastetele, mis kehtivad Quebecis ja mõnes väiksemas piirkonnas, ollakse sunnitud kasutama ka inglise nimede prantsuskeelseid vasteid, kus peamiseks erinevuseks on tõlgitud liigisõna. Ka 2. sektsioonis (Nimesüsteemid, eriti interkultuurilises võrdluses) oli arvukalt ettekandeid, kokku 36: 22 inglis-, 4 saksa-, 9 hispaania- ja 1 prantsuskeelne. Eesti uurijaist oli siin Annika Hussari ettekanne eesnimede kasutusest Eesti vene ja eesti-vene segaperekondades. Huvitav ettekanne oli Itaalia uurijal Giorgio Graziosil. Ta võrdles perekonnanimesid ja Y-kromosoomi esinemust Trieste linna ja Triuli regiooni maaelanikkonna näitel. Uurimus näitas, et 45%-l sama perekonnanimega inimestel oli sama Y-kromosoom. Kui jätta teadaolevad sugulased välja, siis väheneb protsent 37-ni. Triulis oli 26% inimesi sama perekonnanime ja Y-kromosoomiga. Protsent ei muutunud, kui sugulased välja arvati. Kaks ettekannet oli Soome nimeuurijailt. Minna Saarelma-Maunumaa rääkis Namiibia põhjaosas ja Angola lõunaosas asuva Ovambolandi isikunimedest ja kultuuriidentiteedist. Ovambo keel kuulub bantu keelte hulka, keele kõnelejaid on 1,7 1,8 miljonit ja see on suurim rahvusrühm Namiibias. Namiibia oli Saksa koloonia, aga Ovamboland jäi perifeeriasse. Seetõttu säilis seal kaua ka vana nimesüsteem, kus algul sai laps sünninime, mis oli sageli sünni päevaga seotud, ning 540 mõne nädala pärast uue nime. Tänapäeval pannakse lastele palju kristlikke isikunimesid. Ovambolandis on tegutsenud Soome misjonärid ja seetõttu on eriti naisenimede hulgas palju soome nimesid (Martta, Hilma, Hilja, Hertta jt). Kõige populaarsem neist on Selma XX sajandi algul tegutsenud Soome naismisjonäri järgi, kes rajas sinna haigla. Päivi Raino kõneles soome viipekeele isikunimedest, puudutades põgusalt ka eesti viipekeele nimesid. Ettekanne äratas elavat huvi. Sellega sisuliselt ühte kuuluv Staffan Nyströmi (Stockholm) ettekanne Rootsi kurtide viipekeele nimedest toimus hoopis teisel päeval ja 3. sektsioonis. 3. sektsioonis (Nimeteooria ja terminoloogia) oli kokku 13 ettekannet ja see töötas kahel päeval. Aleksandra Superanskaja rääkis vene jt keelte antropoloogilistest süsteemidest. 4. sektsioonis (Sotsioonomastika) oli 19 ettekannet, neist kaks Soome uurijailt. Terhi Ainiala kõneles kohanimede muutumisest ja selle põhjustest. Marja Viljamaa-Laakso kõneles oma ettekandes sellest, kuidas kohalikud nimed, mis kannavad kohalikku kultuurimälu, on hakanud kaduma. Uued nimed pole enam kohaga seotud, nagu see alati nimele omane on olnud, vaid peegeldavad pigem tänapäevaseid müüte. MacDoraaWs-tüübile orienteeritud nimepoliitika võib viia selliste väärtuste kadumisele, mida me pärast enam taastada ei saa. 5. sektsioonis (Muud nimed) oli kokku kahel päeval 10 ettekannet väga mitmesugustel teemadel. Ann-Christin Mattisson (Rootsi) rääkis Rootsi koeranimedes esinevatest rahvusvahelistest mõjudest, Mari Voipio (Soome) Interneti aadressidest. Jeannine Drouin (Pariis) pidas ettekande tuareegi (berberi) suulises traditsioonis kasutatavatest aastate nimedest. Aastad ei kanna numbreid, vaid saavad igaüks oma nime, sõltuvalt sellest, mis tol aastal juhtus. Ja muidugi võib ühel aastal olla eri piirkondades eri nimi. Ettekandeid oli veel Taani provintsilinnade poenimedest, tootenimedes esinevaist toponüümidest jm. 6. sektsioon peeti ühel päeval ja oli keskendunud projektile Nomen et gens 'nimed ja hõimud', mis oli ka sektsiooni nimeks. See on saksa ajaloolaste ja lingvistide germanistid, romanistid, slavistid ühistöö, kus vanade isikunimede järgi püütakse määrata mandri germaani hõime. Koostatakse vastavat isikunime-

79 raamatut. Põhiliselt sakslased seal omavahel esinesidki, teemat tutvustas Dieter Geuenich. Ainult üks ettekanne oli natuke kõrvalt, Thorsten Andersson (Rootsi) rääkis muinasskandinaavia perioodi nimedest ja hõimudest. 7. sektsioonis (Etümoloogia ja leksikograafia) oli jälle väga arvukalt ettekandeid: kokku 42. Siin räägiti mitmesuguste nimesõnaraamatutööde teemadel, näiteks oli mitmeid romaani antroponüümi a sõnaraamatust "PatRom" ("Pathronymica Romanica") välja kasvanud ettekandeid. Aga räägiti ka Austria TA-s koostatavast Iraani isikunimesõnaraamatust, mitmesugustest Skandinaavia onomastikasõnaraamatutest jne. Kuid siin oli ka teiselaadseid ettekandeid: Aleksei Šilov, Moskva keemiadoktor, kes on hakanud huvi tundma Põhja-Venemaa substraatsete kohanimede vastu ja juba paar raamatutki välja andnud, rääkis Põhja-Venemaa kohanimede läänemeresoome või lapi päritolu geograafilistest apellatiividest (kurja, matka jt). Cyril A. Hromnik (muuseas päritolult tšehh, aga elab Lõuna-Aafrika Vabariigis) rääkis hotentottide tegelikust, vanast etnonüümist Quena, mille päritolu pole päris selge. Kolm viimast sektsiooni olid: 8. Onomastika ja kirjandus 19 ettekannet kolmel päeval + üks ümarlaud; 9. Onomastika ja seadus 6 ettekannet ühel päeval; 10. Uurimisprojektid ja bibliograafiline informatsioon 10 ettekannet kahel päeval + üks ümarlaud. Ka meelelahutusprogramm oli tihe, õhtuti oli tavaliselt mingi muusikaüritus. Üks terve päev oli ekskursioon. Ühel õhtul korraldas väikese vastuvõtu itaalia onomastikaajakiri Rivistä Italiana di Onomastica (RION), tähistades nii oma viiendat aastapäeva. Viimasel, s.o kuuendal päeval oli hommikupoolikul kaks töökoosolekut: kohtusid onomastikaajakirjade väljaandjad ning onomastikaõppejõud. Õhtul oli ICOS-e suurkogu ja seejärel lõppistung, kus kuulutati välja, et järgmine, XXI nimekongress toimub augustis 2002 Uppsalas. MARJE JOALAID EMAKEELE SELTSIS Seltsi 29. veebruaril Tallinnas ja 10. märtsil Tartus peetud kõnekoosolekud olid kattuva päevakorraga: "XX rahvusvahelisest onomastikakongressist Hispaanias (Galicias)" Marje Joalaid; "Verbaalnimed Eestis" Marja Kallasmaa; "Milleks ÜRO kohanimeeksperdid?" Peeter Päll. Marje Joalaid tutvustas kuulajaile XX rahvusvahelist onomastikakongressi, mis toimus IX 1999 Galicias Loode- Hispaanias. Eestist osalesid Annika Hussar, Marje Joalaid, Marja Kallasmaa, Peeter Päll ja Evar Saar (vt lähemalt lk ). Marja Kallasmaa "Verbaalnimed Eestis" oli üks Galicia kongressi ettekandeid. Esineja käsitles kohanimesid, kus nime üks element on verbivorm. Et eesti kohanimede komponendid on käändsõnad, siis verbivormidest esinevad neis üksnes adjektiivsed partitsiibid ja deverbaalid, nt (nimed on enamasti saarte ja läänemurdest): 1) oleviku kesksõna (Joosvaoja, Jooksevakivi ~ Jooksvakivi, Läbikäidava hm, Ülekäidava põld;?tõdva, ITürsava); väheproduktiivne; 2) mineviku kesksõna (ep Põlend- - el Palanu-, Jäänd-, Surnu-, Koolnu-; vrd Põlesmaamets, 1798 Pellent-Maa Metz; Kaevetma, Kaevatumägi, Põletmäeaugu; sagedane; -tu on ka isikunime sufiks (Lembitu, Nihatu, Taritu), võimalik on isikunimede mõju kohanimedele; 3) -ma (Karukatma loit, Hundipuhkmaalune, Laasma, Leedetöusma); väheproduktiivne; 4) -mine (Obuseujutamishaud, Undipuhkamismägi); harv; tähenduslikult lähedane eelmisele rühmale; 5) -tis, -tus (Obuseojutuslaid, Soeseisatusmägi, Kutsikauputus, Üleväetsekoht); harv; kahe eelmise rühmaga sünonüümne; 6) onomatopoeetilis-deskriptiivne tuletis (Kolinaoja, Ladinakael, Lodinaallikas); küllalt produktiivne; omane eesti nimesüsteemile; 7) -ja (Kellalööja talu, Sandiväsitaja küla); kohanimi pärineb apellatiivsest isikunimest. Peeter Pälli ettekandest selgus, et ÜRO on kohanimedele pööranud tähelepanu 1950-ndatest aastatest alates, aastal toimus Genfis esimene ÜRO konverents, mille peateema oli kohanimede rahvusvaheline normimine. Põhitaotlus on saavutada kohanimede kasutuses selgus ja ühemõttelisus, seda nõuab nii toimiv halduskorraldus kui ka üha tihenev rahvusvaheline koostöö, sh humanitaarabi ja rahuvalve vajadused. On kokku le- 541

80 pitud, et rahvusvaheliselt tuleb eelistada seda nimekuju, mida maad ise kasutavad. Selle saavutamiseks peavad riikidel olema riiklikud nimekomisjonid või vastavate volitustega riigiorganid, kelle töö tulemusi teised riigid saaksid kasutada. Oma nimekujude levitamiseks saab kasutada nii ametlikke kohanimeloendeid, maakaarte kui ka nt tänapäeval üha enam Internetti. Mitteladina tähestikuga keeltest pärit nimede kirjutamiseks soovitatakse kasutada rahvusvaheliselt heaks kiidetud latinisatsioone. Kohanimekasutuses aktuaalsete probleemide arutamiseks korraldab ÜRO iga viie aasta tagant konverentse ning vahepealsel ajal kohanimeekspertide rühma istungeid. Viimasel, jaanuaris 2000 New Yorgis toimunud istungil osales Eestist kaks eksperti (Peeter Päll, Elvi Sepp). Teiste ÜRO ekspertide tähelepanu köitis Eesti kohanimeseadus, mis on tähelepanuväärselt üksikasjalik, sh keeleliste küsimuste osas, samuti Interneti tõhus kasutamine kohanimeinfo levitamiseks. Arutuse all olevad küsimused olid enamasti tehnilist laadi, nt eksonüümide (traditsiooniliste nimekujude) piiritlemine, nimeloendite koostamine, kohanimeandmebaaside ülesehitus ja andmevahetuse võimalused, riiklikud kaardistusprogrammid, terminoloogia, maailma maade nimede loend jne. Samas tulid paratamatult esile ka poliitilised probleemid, näiteks jätkus kahe Korea "ristisõda" Jaapani mere nime vastu (ettepanek asendada see "Korea Idamerega" või lisada vähemalt Idameri rööpnimena), mis ähvardas paiguti istungi töö viia ummikusse, sest ei suudetud kokku leppida istungi raporti teksti kõigis üksikasjades. Kreeka protestis Makedoonia (ÜRO ametlikus loendis "endine Jugoslaavia vabariik Makedoonia") nime kasutamise vastu mõnes dokumendis ning Küpros taunis kreeka nimede kadu Põhja-Küprosel, mis türklaste kontrolli all. Eksonüümid jäävad samuti õrnaks teemaks, sest nende kasutamises nähakse sageli poliitilisi alltekste. Eestitki võiks rahutuks teha näiteks asjaolu, et Venemaal ollakse nostalgiliselt tagasi pöördumas Nõukogudeaegsete nimekujude juurde. Järgmine, kaheksas ÜRO kohanimekorralduskonverents toimub aastal Berliinis. Seltsi aastakoosolek peeti Tallinnas Eesti Keele Instituudi saalis 20. märtsil k.a algusega kell 13. Akadeemilises osas esines ES-i juhatuse esimees prof Mati Erelt ettekandega "Emakeele Selts uue aastatuhande künnisel". Ettekandes vaadati tagasi seltsi möödunud 80 tegevusaastale ja kaalutleti, missugune on seis uue aastatuhande künnisel (vt ka Keel ja Kirjandus 2000, nr 5, lk ). Ametlikus osas andis ES-i teadussekretär Tõnu Tender ülevaate seltsi möödunud (1999) aasta tegevusest. Ettekandekoosolekuid peeti Tartus kuus ja Tallinnas seitse ning keelepäevi viis: Kuressaares (2. keelepäev), Õisu Põllumajandustehnikumis (8. keelepäev), Õismäe Humanitaargümnaasiumis, Gustav Adolfi Gümnaasiumis Tallinnas ning Järva-Kabala põhikoolis. ES-i juhatus on saatnud märgukirjad Riigikogu põhiseaduskomisjonile põhiseaduse täiendamiseks ja siseministrile ettepanekuga taaskäivitada isikunimeseaduse eelnõu koostamine. Seltsile on laekunud keeleainestikku, kuigi võistlust pole välja kuulutatud. Keeletoimkonnas on kõne all olnud nimede hääldamine, arutatud on lastele pandavate üha keerulisemaks muutuvate eesnimede küsimust. Trükist on ilmunud Toomas Pauli "Eesti piiblitõlke ajalugu" (ES-i toimetised nr 72), ES-i aastaraamat 43 ja ES-i põhikiri. Seltsi raamatukogu on kasvanud 208 eksemplari võrra (praegu arvel 5061 eksemplari). Liikmeskond seisuga 31. XII 1999: seltsil on 347 tegevliiget ja seitse auliiget. Surma tõttu lahkus neli liiget (Linda Koit, Karin Mark, Henn Saari, Asta Veski). Revisjonikomisjoni aruande esitas Väino Klaus. Aastakoosolekul võeti uuteks liikmeteks Kari Aro, Kairit Henno, Annika Hussar, Kristel Kikas, Pire Teras, Rein Undusk. Seltsi auliikmeteks valiti kolm teenekat meest: Paul Alvre (seltsi liige alates aastast 1961), Rein Kull (liige 1956) ja Meinhard Laks (liige 1972). Järgmiseks kaheaastaseks perioodiks valiti ES-i juhatusse Mati Erelt, Valve-Liivi Kingisepp, Karl Pajusalu, Eevi Ross, Jüri Valge, Jüri Viikberg ja Tiit-Rein Viitso; revisjonikomisjoni valiti Väino Klaus, Uno Liivaku ja Eili Riikoja aasta liikmemaks otsustati jätta endisele tasemele: töötajatele 30 krooni, üliõpilastele ja mittetöötavatele pensionäridele 10 krooni. Läbirääkimistel võtsid sõna mitu seltsi liiget ja südant valutati paljude prob- 542

81 leemide üle. Voldemar Miller juhtis oma sõnavõtus tähelepanu sellele, et seltsid võiksid koostööd teha. Näiteks Eesti Genealoogia Seltsis tegeldakse perekonnanimede ja kohanimede uurimisega. Võib-olla oleks mõnel puhul otstarbekas jõud ühendada. EGS on praegu elujõuline organisatsioon. Elsa Pajumaa tuletas meelde, et rohkem kui kümne aasta eest laekus tolleaegsele Ülemnõukogule rahvalt kirja selle toetuseks, et eesti keel saaks riigikeeleks. See on oluline kultuurilooline materjal, kuid pole teada, kus see asub. Rudolf Karelson ja Valve-Liivi Kingisepp toetasid kooli keelepäevade aktiviseerimise mõtet, Helgi Vihma muretses eesti kultuuriloo õpetamise pärast koolis. Pille Kippar tutvustas oma sõnavõtus emakeele päeva Pirital (14. III), mille viisid läbi Eesti lastekaitseorganisatsioonid ja mis oli üleriiklik ettevõtmine, ettevalmistus mais Mulgimaal toimuvateks murdeluule päevadeks. Koosolekul anti tänukiri seltsi kauaaegsele töötajale Helju Kaalule 70. sünnipäeva puhul. 20. aprillil k.a toimus Tartu ülikooli aulas konverents "Emakeele Selts 80", mille päevakord oli järgmine: avasõna Mati Erelt, "Emakeele Selts ja sugulaskeelte uurimine" Tiit-Rein Viitso, "Emakeele Selts ja murdeuurimine" Jüri Viikberg, "Emakeele Selts nõukogude ajal" Ülo Tedre, "Emakeele Selts nimede eestistamise käivitajana" Kairit Henno. Et peetud ettekanded avaldatakse kas ES-i aastaraamatus või Keeles ja Kirjanduses, siis konverentsil räägitust üksnes piirjooniti. Järjepidevalt 80 aastat tegutsenud (Akadeemilise) Emakeele Seltsi asutamiskuupäev on 23. märts 1920 ning -koht TÜ peahoone auditoorium, kus praegu on riidehoid. Asutamiskoosoleku kutsus kokku prof Lauri Kettunen. ES-i tegevus 80 aasta jooksul on vaadeldav kahe selge perioodina: 1) tegevus enne Teist maailmasõda Eesti Vabariigi ajal ja 2) tegevus pärast sõda kuni praeguseni. Kahe perioodi vahele jääb Saksa okupatsiooni aeg, mil seltsi tegevus polnud küll päriselt peatunud, kuid oli väga piiratud. Kõige dramaatilisemad aastad olid , mil seltsi taheti likvideerida nagu teisigi teadusseltse, kuid milles tal siiski õnnestus ellu jääda. Esimese tegevusperioodi märksõnaks sobib käivitamine, millest jääva väärtusega on kõigepealt eesti murrete ülemaaline süstemaatiline kogumine. Eesti murdearhiivi vanima ja olulisima osa on just kogunud ES-i stipendiaadid või töötajad. Esimesel kümnel aastal kogutud materjali alusel joonistus välja eesti murdemaastik (Andrus Saareste murdeliigendus 1932), mis põhijoontes on seni eesti murdejaotuse aluseks. ES-i stipendiaadina käis aastal ingeri materjali kogumas Julius Mägiste [uurimus "Rosona (Eesti Ingeri) murde pääjooned" ilmus 1925]. Teine oluline ülesanne oli seltsil käivitada kirjastamine aastal hakkas ilmuma esimene eestikeelne keeleteaduslik ajakiri Eesti Keel, hiljem said alguse seltsi toimetised ja aastaraamatud, ilmusid liivi ja setu lugemikud ning olles ka nimede eestistamise käivitaja andis selts ühtlasi välja sellealast kirjandust (koguteos "Eestlasele eesti nimi", " uut sugunime" jt). Sõjajärgsel ajal kujunes ES-i väga oluliseks tegevuseks publitseerimine. Kuigi nõukogude ajal katkestati ajakirja Eesti Keel ilmumine, avaldas selts, vaatamata sellele, et polnud piisavalt ei raha, paberit ega toetavat suhtumist, nii seltsi aastaraamatuid kui ka toimetisi. Aastaraamatutes nägi eesti keelt käsitlevate artiklite kõrval trükivalgust ka sugulaskeelte käsitlusi (nt Paul Ariste "Isuri keel" ESA II 1956, Boriss Serebrennikovi "Mõningaid kaudseid andmeid kaasaegsete Soome-Ugri keelte üksikute rühmade kujunemise ajast" ESA III 1957). Toimetistena ilmus teiste uurimuste kõrval terve sari Paul Ariste vadjaainelisi köiteid. Perioodilist väljaannet Kodumurre ilmus 20 numbrit, Kirjakeelt kolm köidet. Selts, mis oli kahel esimesel aastakümnel olnud kitsas keeleteadlaste ühendus (nt aastal 43 liiget), hakkas 1950-ndatest aastatest kasvama (praegu liikmeid alla 400), ühendades lingvistidega teisi humanitaarteadlasi, kirjanikke, õpetajaid. Samm rahva sekka on olnud üle 200 keele- ja 40 rahvaluulepäeva läbiviimine eeskätt koolides. Mati Erelt andis konverentsil üle auliikme diplomid prof Paul Alvrele ja Meinhard Laksile ning tänukirja seltsi tegevliikmele Salme Nigolile 80. sünnipäeva puhul. Õnnitlejate pikk rida näitas, et seltsil on autoriteeti, kuid puudu jääb populaarsusest: kuulajate hulgas peaaegu puudusid üliõpilased. Samas meenutatagu, et 80 aastat tagasi olid pooled seltsi asutajatest tudengid. EEVI ROSS, PILLE KIPPAR 543

82 SUMMARIA HALDUR OIM. Development of the Linguistic Thought in Estonia in the 20th Century During the past 100 years Estonian linguistics has gone through several changes, not all of which were started by linguists. The aim of the paper, though, is not to present a chronology of important events in Estonian linguistics, but rather to try and follow an implicit thread in the development of the linguistic thought. During the first half of the century Estonian linguistics was mainly empirical. Theory was discussed, but those discussions did not affect empirical research. Theoretical trends were introduced into Estonian linguistics only in the beginning of the sixties in the form of generative linguistics and its developments. This created a new, theory-oriented paradigm in Estonian linguistics. Theoretical and empirical research did not blend in Estonian linguistics until the last years of the century. By now, theoretical conceptions have indeed become an organic part of empirical research. This way, theoretically important trends such as linguistic semantics and pragmatics, language typology, sociolinguistics, conversational and discourse analysis have been introduced in the Estonian linguistic landscape. TOOMAS LIIV. Some Subjective Remarks on the History of Estonian Literary Studies The article gives an overview of the development of Estonian literary criticism from the very beginning till the last decades of the 20th century. The first treatments were written in German by D. H. Jürgenson. The following authors were A. Grenzstein, J. Kunder and K. A. Hermann during the period of National Awakening in the 19th century. During the first half of the 20th century the main names were M. Kampmaa, V. Grünthal-Ridala, G. Suits. But lasting the longest was the literary canon created by Friedebert Tuglas in the 1930s. After World War II literary studies were concentrated in the Institute of Language and Literature, where a large project was launched in the 1960s. It was the collective writing of a large academic literary history, which eventually was published in 7 volumes. The author of the article considers this work to be the most important and valuable study of Estonian literary history ever written. ÜLLE VIKS. A Generator of Grammatical Entries for Dictionaries The lexicographer's tool introduced in the paper represents a semiautomatic system to generate the section of morphological information for Estonian words in dictionary entries. Estonian is a language with a complicated morphology featuring (1) rich inflection and (2) diverse morpheme variation, applying both to stems and formatives. The kernel of the system is a rule-based automatic morphology with separate program modules for every linguistic subsystem such as syllabification, recognition of part of speech, stem variation, lemmatisation, morphological synthesis, etc. The modules function as rule interpreters applying formal grammars in an editable text format. The system enables generation of the following: (1) part of speech, (2) type of inflection, (3) inflected forms, (4) morphonological marking: degree of quantity, morpheme boundaries, (5) reference entries for inflected forms considerably different from the headword. The system permits of set-up, so that the inflected forms to be generated, the style of morphonological marking and the criteria for reference selection are all up to the user to choose. Full automation of the system application is restricted mainly by morphological homonymy. ANNA VERSCHIK. On Baltic German-Yiddish Language Contacts Contacts between Baltic German and Yiddish have been investigated very poorly. Such a state of affairs can be possibly explained by the fact that the two disciplines German studies and Yiddish studies were separated for a long time. However, this topic can be of a considerable interest to both group of scholars, since Yiddish dialects of Courland and Estonia are the only northeastern Yiddish dialects which have developed in a close contact with Baltic German. It would be reasonable to consider the mentioned dialects in the whole linguistic context of the Baltic region. LEIU HEAPOST. Estonians in Europe: an Anthropological View The article provides a short anthropological character of the Estonian on the basis of recent population-genetical, somatological, craniological and odontological studies carried out in Estonia. All of the studies show a genetic heterogeneity of the Estonians, with the greatest genetic differences appearing in the West-East direction. Genetic data show a great similarity to exist between Estonians and their neighbouring peoples. There is no correspondence between the genetic and linguistic divisions. The average gene frequencies of the Estonians are comparable to those typical of the populations in northern and eastern Europe. Some combinations of traits and gene frequencies characteristic of Estonians and many other Finno-Ugric populations cannot be explained by assuming a Mongoloid admixture in the Caucasoid populations. The genetic heterogeneity and the antagonistic traits observable in the Estonians seem to be traces of the original genetic structure of a Finno-Ugric ancestor population, which was not clearly differentiated along the Mongoloid-Caucasoid direction. 544

83 INHALT Т. SEILENTHAL. Congressus Nonus Internationalis Fenno-Ugristarum in Estonia, Tartu habitandus est 465 H. ÕIM. Die Entwicklung estnischer sprachwissenschaftlicher Ideen im 20. Jahrhundert 468 T. LIIV. Subjektive Anmerkungen über die Geschichte der estnischen Literaturwissenschaft 480 Ü. VIKS. Wie entsteht die Grammatik bei der elektronischen Wörterbucheingabe 486 A. VERSCHIK. Über einige deutschbaltische und jiddische Kontakte (Fortsetzung) 496 L. HEAPOST. Über die Anthropologic und den Platz der Esten in Europa 503 A. KÜNNAP. Interview niit Akademiker Richard Villems 516 DISKUSSION A. KÜNNAP. Über die Kritik an der Paradigmaverschiebung in der Finnougristik 517 REZENSIONEN Õ. KEPP. Wörter, Gemurmel, Stiile (I. Laaman, Mulle ei meeldinud su nimi... Tallinn, 1999) 524 V. KLAUS. Von einer Bauernsprache zur Amtssprache (R. Raag, Frän allmogemäl till nationalspräk. Spräkvärd oeh spräkpolitik i Estland frän 1857 till Aeta Universitatis Upsaliensis. Uppsala, 1999) 526 R. VEIDEMANN. Gekennzeichnete Kultur (P. Torop, Kultuurimärgid. Tartu, 2000) 528 L. VIITOL. "Estnische Literatur" von Endel Nirk in Bergmarisch (Э. Нирк. Эстон сылнышая кырык марла Валерий Аликов сарен да йамдылен. Таллинн, 1999) 531 Е. TÕNISSON. Ein neues Buch über die Steinzeit in Estland und in den Nachbarländern (De temporibus antiquissimis ad bono- 533 rem Lembit Jaanits. Muinasaja teadus 8. Tallinn, 2000) RUNDSCHAU 537 SUMMARIA 544 Õnnitleme! 16. VII Osvald Kivi VII Ott Raun VII AdaOtema 90 Valentin Ruškis VII Aivo Lõhmus VII Diana Krull VII Helle Metslang 50

84 15 kr TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID EKI = Eesti Keele Instituut; ESA = Emakeele Seltsi aastaraamat; ICFUC = International Committee for the Finno-Ugric Congresses; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; SKES = Suomen kielen etymologien sanakirja I VII. Helsinki, ; SÜSA = Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakauskirja; TA = Teaduste Akadeemia; T(R)Ü = Tartu (Riiklik) Ülikool; v = vihik. Murded ja murrakud: el = lõunaeesti murded; ep = põhjaeesti murded. K e e 1 e d: It = läti; pi = poola; rts = rootsi. JÄRGMISTES NUMBRITES: Oskuskeel ja üldkeel Tartu (Jurjevi) Ülikooli eesti keele lektori valimised aastal Koidula kui märk Arutlusi sossolitest