Semiootika keskne termin on märk. Märkide ja nende toime uurimist nimetatakse semiootikaks. Semiootilises uurimises võib eristada kolme põhiobjekti:

Transcription

1 Semiootika keskne termin on märk. Märkide ja nende toime uurimist nimetatakse semiootikaks. Semiootilises uurimises võib eristada kolme põhiobjekti: märk; koodid ehk süsteemid kuhu märgid asetsevad; kultuur, kus koodid ja märgid toimivad. Semiootika keskendab oma tähelepanu tekstile. Kultuur Kood Märk Teine oluline erinevus on vastuvõtjale antud positsioon. 1

2 Keskaja skolastikud määratlesid märki ladina keeles nii: aliquid stat pro aliquo midagi, mis esindab midagi muud (kui iseennast). Peirce muutis pisut seda määratlust: Märk osutab kellelegi midagi mingis suhtes või omaduses. Arusaam, et miski esindab midagi muud tugineb: (implikatsioon). Hippokrates. (ekvivalents) Aristoteles ja Platon 2

3 Märk on: füüsiline, aistingute abil avastatav asi; see osutab muule kui iseendale; tema kasutaja peab aru saama, et tegu on märgiga. Umberto Eco - märgi kolm tunnust: märk viitab endast väljapool olevale objektile; märk puudutab vastuvõtja meeli; vastuvõtja tõlgendab märki. Kommunikatsiooni traditsiooiline saatja ja vastuvõtja mudel (biheiviorismi ) kujutab kommuniktsiooni lihtsalt rektsioonina välisele ärritjale või stiimulile umbes nii, et teile lastakse pimedas autotuled näkku ja te reageerite sellele (panete silmad kinni, ehmatate, hüppate eest ära...). Primitiivsetes kultuurides arvatakse, et. Sama naiivne on ütlus nimetage asju oma nimega. Nagu oleks asjadel enestel nimed! 3

4 Semiootiline kolmnurk on keeleteaduses ja semiootikas kasutatav kolmurk, mis näitlikustab, et märk ei ole keelevälise asjaga vahetult seotud. See seos kulgeb mõiste (käsituse ingl concept, kujutluse) vahendusel. Mõiste kutsub esile tugineb Sümbol osutab stands for Asi Maailm koosneb asjadest, sündmustest jne. Pildi all paremas nurgas on üks selline asi. Tema puhul võiks küsida: Mis asi. kutsub esile Sümbol Mõiste osutab stands for tugineb Asi Kui inimene asja märkab või endale ette kujutab, loob ta endale sellest pildi (personalse konstruktsiooni). See toimub tema teadvuses. Joonisel on see kujutlus tähistatud sõnaga (sümboliga) mõiste ning selle tähendus on: Mida mõeldakse. Et inimesed saaksid asjadest rääkida (neile osutada!), kasutavad nad märke pildil tähistab seda sümbol. Need on füüsilised, aistingute abil avastatavad asjad (me võime neid näha, kuulda, kombata jne.). Sümboli (märgi) puhul võime küsida: Mida öeldakse. 4

5 Semiootiline kolmnurk näitab märgi mitmemõõtmelisust. Seda kolmnurka interpreteeritakse erinevalt sõltuvalt sellest, kuidas keegi tunnetust mõistab. Igal juhul näitab semiootiline kolmnurk, et märgi ja asja vahel ei ole otsesidet, nende vahel on vähemalt üks vahendaja. Semiootiline kolmnurk tugineb Ferdinand de Saussure arusaamisele märgist. Semiootika jaguneb kattuvaks alaks (tasemeks): järgi kolmeks omavahel süntaks: märk märk (keelereeglid märkide moodustamise ja kasutamise kohta, grammatika). semantika: märk tähendus pragmaatika: märk kasutaja ja situatsioon. 5

6 Mõnikord arvatakse, et semantiline kolmnurk pärineb Ogdenilt ja Richardsilt (1923). Tegelikult ulatub see kaugele ajalukku. Juba Platonilt võib leida mudeli, mis koosneb kolmest: Ka Ogdeni-Richards i kolmnurk" pole originaalne idee. Seda nimetas esimesena 1810 Bernard Bolzano oma Beiträge zu einer begründeteren Darstellung der Mathematik. Meeleliigutus on midagi, mida kõneleja endale ette kujutab. See kõneleja kujutlus on asja ikoon (< kr eikōn kuju, pilt). sümptom Meeleliigutus ikoon Otsesed märgisuhted (pildil punased). Sellest tuleneb teisene suhe (pildil sinine). Sõna Asi Märk (semeion, A pidas silmas sõna) on meeleliigutuse süptom. 6

7 Alates Aristotelesest kohtame käsitust, et sõna ja asi ei ole otse seotud, neid vahendab mõiste, kujutlus, käsitus jms. See aga tähendab, et lihtne aliquid-stat-pro-aliquo-arusaam oli ületatud.. kujutlus (mõiste, mentaalne pilt) märk (sümbol, ikoon, väljend) asi keelekäsitusest võib sageli leida kolmest liiikmest koosneva skeemi: asi arusaam, mõiste, mõte hääl, sõnamärk 7

8 Ferdinand de Saussure: märk on väljenduse (signifiant) ja sisu (signifié) ühendus. See on füüsiline ühik, millel on kaks külge. Selles mudelis ei ole välisel tegelikkusel erilist rolli. Märgitu ehk tähistatu on kujutlus ja märkija ehk tähistaja selle materiaalne väljendus). Ogdeni ja Richardsi järgi sümboliseerib märk (sümbol) midagi ning kutsub esile vastava teadvuse sisu (referents), mis osutab objektile (referent). Asjad representeeritakse mälus mõistetena (kontseptidena) ja need assotsieeruvad keelemärkidega. Nt sõna puu on keelemärk, mis assotsieerub mõistega PUU ning võib osutada reaalsele puudle (kuusele, männile, õunapuule jne.). Sõna jõehobu ei ütle midagi eskimole, kes pole jõehobu kungi näiud; sõna laud ei üle midagi sakslasele, kes ei oska eesti keelt. Intepretans (tõlgend, Peirce) Referents (Ogden-Richards) Tähendus (Frege) Intensioon (Carnap) Mõiste (Sausure) Konnotatsioon, konnoteeitu (Stuart Mill) Mentaalne pilt (Saussure, Peirce) Sisu (Hjelmslev) Teadvuse seisund (Buyssens) Märk (Peirce) Sümbol (Ogden-Richards) Väljend (Hjelmslev) Sem (Buyssens) Asi (Peirce, Frege) Tähistatu (Frege) Denoteeritu (Russel) Ekstensioon (Carnap) 8

9 Peirce: märk = something which stands to somebody in some respect or capacity midagi, mis osutab kellelegi midagi mingis suhtes või omaduses. [A sign] stands for [its] object, not in all respects, but in, which I have sometimes called the ground of the [sign]. Peirce: märgi, selle kasutaja ja välise tegelikkuse vahel on kolmiksuhe: Märk on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B tõlgendaja (interpreteerija) C jaoks. Peirce nimetas märgi (esitise), objekti ja tõlgendi interaktsiooni 'semioosiks' (tähenduseloomeks) 9

10 Esitis (representamen) asi, mis toimib märgina. Esindab objekti. See on vahend, keele komponent, mida kasutatakse, et (taas)esitada objekti (mida me sageli ei näe). Palju võimalikke vorme: tähed, sõnad, pildid, graafika, tooted, riietus, liigutused, miimika, helid, käitumine jne. Objekt (asi, ingl object) ükskõik mis, mida me tahame kellelegi teisele edasi anda nt kivi, loom, inimene, maja, ettevõte, idee, funktsioon jne. Tõlgend (Interpretans) tõlgend: tähendus, mida tõlgendaja märgile annab. Märk (representamen) Autojuhi peas on idee (tõlgend), et stop-märgi taga tuleb seista Autojuht on jätnud oma auto (objekt) seisma 10

11 Peirce eristas kolme liiki märke: ikoon indeks sümbol liigitamise alus: märgi suhe objekti e sellesse, millele ta osutab. Ikoon e ikooniline märk (on sellega sarnane). Selline märk näeb äratuntavalt välja, kostub, tundub käe all, maitseb või lõhnab samamoodi nagu objekt. Peirce il on kolm ikoonide alamklassi: pildid (images), diagrammid ja metafoorid. Siin tekivad raskused: fotoga on pisut lihtam, aga kui ikoon on abstraktne pilt; eri kultuurid kujutavad samu asju erinevalt jne. Indeksil on : märk ja objekt on omavahel seotud. Indeks ütleb, et objekt on olemas, aga ei näita seda otseselt (suits ütleb, et seal on tuli, kuid me ei näe tuld, vaid ainult suitsu). Märk piirneb/külgneb objektiga või on selle näidis. Põhjanael on põhjapooluse indeks. Opositsioonis mõistega sarnane. Me näeme põhjanaela ja võime järeldada, et seal on põhjapoolus. Sümbol ei ole objektiga seotud ega meenuta seda.. Sümbol põhineb õpitud teadmisel ja kultuuris olemas oleval kokkuleppel. Kõigil kolmel juhul tuleb märgi tähendus selgeks õppida. Ikooni puhul on see kõige lihtsam, sest see kirjeldab objekti sellisena nagu see on. Indeksi selgeksõppimine võtab rohkem aega, sest tuleb märgata loogilist seost märgi ja objekti vahel. Sümboli puhul tuleb tähendus lihtsalt ära õppida. 11

12 Sümbol on üks kõige enam kuritarvitatud termin. On olemas terve hulk sümboli alaliike: allegooria (mõistupilt v -kuju nt vikatimees surma asemel), märk, kaubamärk, deviis (heraldikas) [juhtlause, lipukiri, tunnuslause], embleem, ametitunnused, tähis. Vähe uuritud ja korralikult defineerimata. Sageli arvatakse, et sümbolid (meelevaldsed märgid) on omased ainult inimestele. See ei ole nii, sümboleid kasutavad ka loomad: nt sabatöö koertel, kassidel ja hobustel. Märgi liigid ei ole üksteisest taraga eraldatud, üks märk võib koosneda mitut liiki märkidest. Liiklusmärk 133a 12

13 Saussure järgi võib märk olla: ikoon (märk näib või kuuldub märgitavana) või arbitraarsel (arbitrary meelevaldne, suvaline) viisil loodud. S. pidas märke. Märk koosneb märkijast (tähistajast) ja märgitust (tähistatust). Märkija on märgi väline vorm see, mida me tähele paneme või avastame. Märgitu on see, millele märkija osutab (viitab). 13

14 See ei ole konn, vaid tõlgendja käsitus konnast Märk seob mitte objekti ja nime, vaid ja. eesti k prantsuse k inglise k soome k märk signe sign merkki märkija (tähistaja) märgitu (tähistatav) signifiant signifer merkitsija signife signified merkitty 14

15 NB! Saussure märgitu ei ole väline tegelikkus see, mida Peirce nimetas objektiks, vaid. Saussure oli kantiaan. Ainetud käsitused on de Saussure i järgi sama keelt kasutavatele ühe kultuuri esindajatele samasugused. koosneb tähenduse andmine Käsitlus = analüüs, eritlus, lahkamine, käsitelu. Käsitus = arusaam, mõiste, arvamus, kujutlus, kujutelm, ettekujutus, nägemus, mulje, oletus, mõte. 15

16 Märk on kultuuri toode, nagu märgi kandja ja tõlgendajagi. Eri keelte sõnad erinevad üksteisest mitte ainult märkija, vaid ka märgitu poolest. mus hiir blue goluboi (ven) (lad) rott (ingl) sinij (ven) Siin ei ole tegu füüsiliste asjadega, vaid käsituste ja väärtusega. prantsuse arbre bois forět saksa Baum Holz Wald itaalia albero legno bosco foresta Sõnad ei osuta asjadele, vaid kultuuris olevatele käsitustele!. St sõnade tähendus tuleneb nende positsioonist süsteemis: iga väljend käivitab terve rea assotsiatsioone jne. Wittgenstein: keel on mäng. Keel on nagu malemäg, kus üksik figuur saab tähenduse (väärtuse) sõltuvalt oma asendist malelaual. Iga muutus süsteemis muudab temaga seotud figuuride tähendust (seda mõistes saab aru Wittgensteini Filosoofilistest uurimustest ). 16

17 Märkija võimaldab inimestele omast mõtlemist. Abstraktne (< lad abstractio eraldamine ) tähendab mõttelist, meeltega tajumatut, ebakonkreetset. Selle vastand on (< lad con-cretum ühte kasvanud ). Abstraktsioon saadakse mitmetahulisest või mitmekülgsest konkreetsest, eraldades sellest mingi ühe külje või tahu: kollasus ümarus lambisus Abstraktse eraldamine konkreetsest konkreetne asi ld concretum ühte kasvanud abstraktne käsitus ld abstractio eraldamine Eri keeltes, kultuurides ja ühiskonnarühmades käsitletakse maailma asju erinevalt, kusjuures eri gruppides kujuneb omalaadne keel. Neist erilistest keelemoodustustest võib kõnelda kui diskursustest. Diskursus (arutlus, mõttevahetus) tähendab teatavat viisi millestki rääkida. See on üks paljudest erinevatest võimalikest viisidest kirjeldada reaalsust. 17

18 Lotman jagas märgid: tingmärgid (символ, условный знак) nende sisu ja vormi vahel puudub loomupärane seos; kujund- ehk ikoonimärkideks neil on loomupärane tähendus. Märk ise ei tekita Lotmani järgi tähendust, viimane kujuneb ühiskonnas ja kultuuris. Peirce ikoon sümbol indeks Saussure ikoon arbitraarsel viisil loodud märk Lotman kujunde ikoonimärk tingmärk 18

19 anorgaaniline loomulikud (looduslikud) kunstlikud märgi allikas kosmilised orgaaniline maise päritoluga homo sapiens loomad jne kanal mateeria energia vedel tahke keemiline füüsikaline optiline taktiilne akustiline elektriline termiline jne 19

20 kunstiteosed märgid algupärsed loomuliku väärtusega (nt kuld jne) reprodutseeritavad erinevad alused jne Kood on kultuuri või subkultuuri liikmete ühine märgisüsteem. Kood koosneb: märkidest ja tavadest (reeglitest), mis määravad selle, kuidas ja millistes seostes märke kasutatakse ning kuidas võib neid üksteisega ühendada keerukamate sõnumite moodustamiseks. (seadused, laua- ja seltskonnakombed, korvpallireeglid jne) ning. Need on märgisüsteemid me vaatleme neid. Oluline seik: need koodid on teineteisega tihedalt seotud. Keelepruuk lubab ennustada inimese käitumist ja vastupidi. Meisterlikult on seda kujutanud George Bernard Shaw oma näidendis Pygmalion, mille alusel on loodud populaarne muusikal Minu veetlev leedi. 20

21 Saussure eristas märkide kasutamist ja reegleid, mis seda kasutamist võimaldavad. Reeglid keel:. Kasutamine kõnelemine, kõne:. Keel ( ) on elementide ja reeglite süsteem, mis võimaldab tähendust kandvate märkide moodustamist. Kõnelemine ( keele reegleid. ) on konkreetne tegu, kus kõneleja kasutab Keel annab reeglid, mis võimaldab märke ühendada. Tulemus on parole, mis võib olla terve teos (nt Tõde ja õigus ). Kood valib kasutatavate märkide repertuaari (nt ABC, AB, BC jne) ja välistab muud võimalused (CBA, BA jne). Nii seab ta. Kuid kood teeb veel midagi: ta tagab, et märgid annaksid edasi käsitusi (meie arusaama tegelikkusest). Iga märk vastab meie arusaamale tegelikkuse mingist osast: nt see koer on kuri, tomatid kasvasid sel aastal hästi jne). Ta seab neid tähendusi saab/tuleb ühendada nii! Kood valib välja kindlad kombinatsioonid, millel on (otstarve) see koer on kuri, roose tuleb kasta, kärbseseen on mürgine jne. Ülejäänu (meie meelest selles kontekstis eboluline) jääb tähelepanuta. Koodi abil valime me kontiinumist (< ld continuum pidev, katkematu) st tervikust välja diskreetsed (<ld discrētus eraldatud), st teatud, teistest erinevad ühikud (väärtused), mis on mingiks otstarbeks olulised. 21

22 Kood (=reeglid) tagab, et määrmatuse (korrapäratuse, entroopia) asemele astub tõenäosuslik kord. See kord ei ole objektiivne reaalsus, vaid ainult. Kood on, mis võimaldab kommunikatsioonis osalejate vastastiktoimet (interaktsiooni). Nii nagu märgid (märkija ja märgitu), pole ka kood midagi lõplikku. Ta areneb ja muutub pidevalt sedamööda, kuidas arenevad ja muutuvad meie kogemused. Märgid, koodid (korrad) ja kultuur ei ole kusagilt antud, need on. Byssens i järgi on kõnelemise ja keele vahel midagi, mida ta nimetas sem diskursus. Kultuur on tähenduste muster, mis võimaldab inimestel oma keskkonnas toime tulla. 22

23 Märkija Saatja Vastuvõtja Märgitu kood (keel) See on koodi paradigmaatiline mõõde. Mõnikord võib kood koosneda ka üksikust märgist. Neid elemente võib kombineerida kindlate reeglite (tavade) järgi. See on koodi süntagmaatiline mõõde Koodide üksikelemendid on märgid, mis osutavad millelegi muule (kui iseendale). 23

24 Digitaalkoodi üksikelemendid (nii märkija kui ka märgitu) erinevad selgelt üksteisest. Analoogkoodid toimivad jätkudes. o Arbitraarsed, st kunstlikud koodid on digitaalsed, seetõttu on neid lihtne meelde jätta. o Loodus koosneb üldiselt analoogidest. Püüdes tegelikkust mõista ja liigitada, kasutame sageli digitaalset eristamist. Me tõlgime analoogselt kulgevaid protsesse digitaalsesse koodi enam-vähem nii: kõigepealt avastame objekti (paneme seda tähele); objekti jälgides tabame olulisi erinevusi ja seeläbi üksikelemente; järgneb elementidevaheliste suhete mõtestamine ja fikseerimine ning neist taas terviku moodustamine. 24

25 Samas tähenduses kõneldakse digitaalsest ja analoogsest ka televisiooni-, raadio- ja arvutitehnoloogias. Telekaamerast tulev signaal (data) on analoogne: selle väärtus võib teatud vahemikus sujuvalt muutuda. Analoogse data vastand on diskreetne data, mis võib saada vaid teatud, teistest erineva väärtuse. Diskreetse data võib kodeerida numbriliseks või digitaalseks dataks, milles igale ereduse astmele vastab number. Analoogsignaali muutmisel digitaalseks on neli järku. signaal puhastatakse, sellest kõrvaldatakse müra; signaalist võetakse ühtlaste intervalli järel näited; näidete väärtused ümardatakse; need muudetakse arvutile arusaadavateks binaararvudeks. Vastuvõtjas muudetakse numbrid taas hääleks ja/või pildiks. 25

26 Sõnadel analoogne ja digitaalne on kommunikatsiooniteoorias (olnud) veel üks tähendus. Paul Watzlawick i 4. pragmaatiline aksioom: Kommunikatsioonil on kaks modaalsust (<kesklad modālis <ld modus mõõt, määr, viis) analoogne ja digitaalne. Analoogne mitteverbaalne Digitaalne verbaalne. Kommunikatiivset ja sotsiaalset funktsiooni silmas pidades võime koodid jagada: esitavateks ja otsesteks. Esitava koodi puhul on tegu teksti ehk iseseisva sõnumi loomisega. Tekst esitab midagi endast ja sissekodeerijast erinevat; koosneb ikoonidest ja sümbolitest (arbitraarsetest märkidest). 26

27 Otsesed koodid on indeksid. Need ei esinda midagi endast või sissekodeerijast erinevat. Toovad esile kommunikaatori omadusi, tema sotsiaalset positsiooni ja olukorda. Nende abil võib kommunikeeruda ainult parajasti käsil olevatest asjadest. Selline otsene kood on mitteverbaalne kommunikatsioon (sõnatu suhtlus), mis toimub ilmete, silmade liikumise või hääletooni abil. Otsesel koodil on kaks ülesannet: Sõnumi vahendamine indeksite abil; interaktsiooni kontrollimine. Basil Bernstein (1971): töölisklassi lapsed kasutavad piiratud (restricted) ja keskklassi lapsed arenenud (elaborated) koodi. Nende kahe koodi erinevused: Piiratud kood Sõnavara vaene rikkalik Lause on grammatilselt Keele domineeriv funktsioon Sõnum algeline faatiline orienteeritud sotsiaalsele suhtele, väljendab saatja kuulumist rühma. ei väljenda indvidualseid erinevusi. keerukas viitamisfunktsioon Liiasus suur keskmine või väike Arenenud kood annab edasi täpseid tähendusi, väljendab saatja individuaalsust, isiklikku kogemust ja teadmisi. Aeg (tempus) väljendab parajasti käsilolevaid asju väljendab abstraktseid asju, mis ei ole parajasti käsil 27

28 Kommunikatsioon on tähenduste loomine. Tähendusi loob nii sisse- kui ka väljakodeerija. Tähenduse loomine on aktiivne protsess. Tähenduse loomine põhineb valikul: milliseid märke kasutatakse ja millised jäetakse kõrvale. Keel (langue) ja selle reeglid (kood) pakuvad kasutajale välja pradigma e kombineeritavate ühikute repertuaari (kogumi), millest see valib välja süntagma ehk ühikud, mida ta sõnumi edasiandmiseks kasutab. Paradigma ( < kr paradeigma näide, eeskuju ) on märkide kogum, mille seast üks või mõni valitakse kasutamiseks. Paradigma peab vastama kahele tingimusele: a) kõigil elementidel peab olema midagi ühist midagi, mis määravab nende osaluse paradigmas. b) üksikelemendid peavad teiste seast selgesti eristuma nii märkija (märgi füüsilise vormi) kui ka märgitava (ainetu käsituse) poolest. 28

29 Süntagma (< kr süntagma, vähemalt kahest grammatiliselt seostatud keeleüksusest koosnev rühm lauses) on sõnumiks valitud märkide rida või kooslus. Tšetšeeni terroristid hõivasid küla Itškeeria vabadusvõitlejad vabastasid küla Kaukaasia iseseisvuslased tungisid külla jne. koer peni taks jalutab hulgub nuusib ringi Mõisteid paradigma ja süntagma kasutatakse ka suuremate ühikute puhul nt: kõnekäänud, stereotüübid ( kõik või mitte midagi ; kuu pealt kukkunud jne) stiililahendused (nt reklaami pildimterjal, uudise struktuur) jutustamise stiil jne. 29

30 Roland Barthes ( ) Denotatsioon (< ld de ära, millestki + notare märkima ) on märgi üldiselt heakskiidetud ja seeläbi selge tähendus. See on põhitähendus, mis on fikseeritud näiteks sõnaraamatus. Konnotatsioon (< ld cum koos + notare märkima ) on märgi üldiselt heakskiidetud põhitähendusele lisanduv subjektiivne tähendusvarjund. See on kõrvaltähendus, mis sõltub olukorrast, tõlgendajast jms.. Niipea aga, kui me semantilist ühikut kasutame, osutab märkija otsekohe ka muudele seostele, mis toob tõlgendja meelde muid asju. Nii tekib konnotatsioon. Me kasutame üldiselt konnotatsioone. võimalus meeldiv vaba tee kohustus pääsemine ebameeldiv Punane foorituli takistus luba trahv usaldus keeld hirm 30

31 reaalsus esimene tase märgid teine tase kultuur konnotatsioon denotatsioon märkija märgitu vorm sisu müüt 31

32 Barthes tõi oma Mütoloogiates (1957) müüdi näiteks ajakirja Paris Match kaanefoto Must sõdur Prantsuse sõjaväevormis annab au ja tema silmad on suunatud üles pole kahtlust, et Prantsusmaa lipule. Barthes: see on foto tähendus tähenduse andmise esimesel tasemel ehk see, mida foto denoteerib. Tähenduse andmise teisel tasemel (konnotatsioon) tulevad mängu pildi tõlgendaja kogemused ja neist lähtuvad assotsiatsioonid. Müüt (märgitava tähendus teisel tasemel) on järgmine: Prantsusmaa on suurriik, kõik tema pojad, sõltumata nahavärvist, teenivad ustavalt Prantsuse lipu all ning see on parim vastus kriitikutele, kes heidavad sellele maale ette kolonialismi. Me käsitame asju müütide kohaselt. Müüt on olemas enne kommunikatsiooni, sõnum ainult aktiivistab müüdist lähtuvat käsitusketti. Kui panna fotograafid lapsi pildistama, siis teevad nad seda enamvähem ühel moel: nad kujutavad lapsi mängimas, sest meie kultuuris valitseva müüdi järgi on lapsepõlv muretu, mänguga sisustatud aeg. Konnotatsioon mängivast lapsest on selle müüdiga kooskõlas Barthes:, kujutada seda kui, naturaalset, looduslikku (natural). Sel moel muutub müüt osaks. Kõige paremini õnnestub olemasolevat loomulikuna kujutada siis, kui selle mingi külg on seotud loodusega (loomulikkusega). 32

33 Kultuuris ei ole üldkehtivaid müüte. On valitsevad müüdid ja vastandmüüdid. Viimaseid loovad kas subkultuurid või kontraeliit. Valitsevaid müüte kohtame lehe- ja teleuudistes ning telekommentaarides ja arvamuslugudes, samuti teledokumentalistikas. Telefilmides on esikohal pigem vastandmüüt. Aeg seab müüte ikka ja jälle kahtluse alla. Kinnituseks on kas või muutused perekonna struktuuris ning naise positsioonis. Uues olukorras hakkavad tekkima uued müüdid, mis vanu ei hävita, vaid asendavad neid järk-järgult. Müüdilooming ei ole mitte revolutsiooniline, vaid evolutsiooniline protsess. Nimetus metafoor tuleneb kreekakeelsest verbist metapherein siirdama (hääldatakse: metaferein). Ka metafoori puhul valime paradigma hulgast: sõna-sõnalt: laev kulgeb vees metafoorselt: laev künnab vett lõikab... viilib... paradigmaatilised valikud Toimub metafoorne siire: uus ja võõras: Tuttav: laev adratera vees maad Siin seletatakse võõrast ja tundmatut tuntud ja tuttava abil. 33

34 Öeldes ta on lõvi anname teada, et ta on sama vapper ja tugev nagu lõvi. Seega kanname lõvi teatud omaduste üle temale : suur kiire haiseb osav laisk Allikas (source): lõvi taibukas Sihtmärk (target): inimene (ta). Neis tõstetakse esile või teravdatakse (highlighting) ainult teatud omadusi, teised aga jäävad varju (hiding). Claude Lévi-Strauss (s. 1908): Kõik ühiskonnad teevad keskseid abstraktsioone mõistetavaks uputades need metafooride abil argikogemustesse. 34

35 Metonüümia (kr metōnymia) on kõnekujund, kus stiilivõttena asendatakse tavaline nimetus ebatavalisega suhte alusel. Nt Valge Maja osutab US presidendile, kroonitud pea kuningale või kuningannale, hall pea vanadusele jne. Tegelikkuse esitlemine on vältimatult metonüümne: me valime tegelikkusest alati mingi osa, mis esindab tervikut (pars pro toto). Seejuures on tähtis, milline metonüümia valitakse selle põhjal kujuneb pilt tegelikkuse nähtamatuks jäänud osadest. Metonüümiad on efektiivsed, sest nad. Samas erinevad metonüümiad loomulikest indeksitest (näiteks suitsust kui tule indeksist), sest nende valik sõltub valija suvast. Ajakirjanduses sõltub metonüümia valik kultuuri baasarusaamadest, omaksvõtetud (järgitavatest) väärtustest ja müütidest. Uudiste koodist ja uudisväärtustest (-kriteeriumidest). Neist sõltuvd lood kui artefaktid (inimese valmistatud esemed/asjad). 35

36 Reaalsus on analoogselt kulgev terviklik protsess, mille kirjeldamiseks me eraldame (abstraheerime) diskreetseid (<ld discrētus eraldatud) ühikuid. NB! Reaalsus on alati mitmekesisem ja keerukam kui meie abstraktsioonid. Oma kogemuse talletamiseks ja edasiandmiseks kasutab inimene märke. See on andnud inimestele tohutu eelise võrreldes kõigi teiste elusolenditega. Kuid sellel võimel on ka pahupool. Inimene on loonud sõnade (märkide) tohutu võrgu ja kipub ise sellesse pidevalt kinni jääma. Ameerika kõneterapeut Wendell Johnson: Language is crazy-making agent. Üldise semantika üks rajajaid Alfred Korzybski: Sõna ja asi, millele ta osutab, on kaks iseasja. Sõnadel ei ole ühte tähendust ja ametlikku interpretatsiooni. Territoorium, tegelikkus on voolav (Herakleitus: Ühte jõkke ei saa kaks korda astuda ). Sõnad kirjeldavad ainult osa tegelikkusest, pööravad tähelepanu tegelikkuse mõnele joonele ja eiravad muid jooni. Seetõttu soodustavad sõnad mustvalget mõtlemist. Korzybski põhiidee: inimestel puudub otsene juurdepääs teadmistele reaalsuse kohta (people do not have access to direct knowledge of reality) 36

37 Sõnade abil asju kirjeldades teeme me abstraktsioone mitte ainult mõttelisi eraldusi, vaid ka üldistusi. Hayakawa abstraktsiooniredel: 37