GEOFFREY CHAUCER Tõde ehk hüva nõu ballaad Keskinglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Transcription

1 GEOFFREY CHAUCER Tõde ehk hüva nõu ballaad Keskinglise keelest tõlkinud Märt Väljataga End varja karja eest ja austa tõelust, maist varandust sul olgu pigem vähe, sest rikkus tõmbab kadedust ja õelust ja hakkab omanikulegi pähe; sul elus palju tarvis ju ei lähe; eelkõige end on valitseda vaja ja tõde see on kindel vabastaja. Sa ära viltust õgvendama tõtta, Fortuuna pall on libe, meeles pea; ning püüa askeldustest aega võtta, ja ära astla vastu löö ning tea, et kivimüür on tugevam kui pea; sa oma asjad esmalt joonde aja; ja tõde see on kindel vabastaja. Sa võta leplikult, mis sulle anti, löö lahku maisest võitlusest ja trallist, neis näe vaid kõrbe, mitte kodukanti edasi, rändloom, välja oma tallist! Vaid taevas kohtad oma kodu kallist, vaim näitab sulle kätte õige raja ja tõde see on kindel vabastaja.

2 Saade: Vache, hülga vanad kombed, mis tõid valu, maailma lõas ei maksa vireleda. Nüüd tollelt halastust ja armu palu, kes sind eimillestki lõi, otsi teda, ja palu teistelegi tasuks seda, et neidki võtaks vastu taevamaja. Ja tõde see on kindel vabastaja. 2 CHAUCER

3 JÜRI KOLK mitme muutujaga mõistatus sfinks nimi muudetud küsis küsimuse küsimus muudetud oidipuselt elulugu muudetud lihtsa küsimuse raskusaste muudetud trooja helena sünnipaik ja välimus muudetud käib õhtul kaheksal jalal jalgade arv ja tegevuse aeg muudetud koob võrku tegevus muudetud heidab meelt ja heiet tulemus salastatud paris nimi muudetud jahib teda tempo tuvastamata achilleus nõrgim lüli muudetud kütib kilpkonna vahemaa nende vahel muudetud kilpkonn eesmärk muudetud naksab parist kannast kehaosa muudetud mõõk KOLK 3

4 muudab asupaika põgeneb achilleuse käest muudab asupaika põgeneb kilpkonna käest muudab asupaika põgeneb parise käest muudab olemust armunool tungib otse südamesse muudab oma suhtumist ilusasse helenasse lõikab möödaminnes kalevipoja jalad tegevuspaik muudetud sfinks oidipuse vastust ootamata läheb kääpa jõkke ujuma ajalugu muudetud arno apooria arno vaene arno ta ei jõua kunagi aegruumis sellesse punkti kus tunnid alles algavad närviliselt jookseb ta palituhõlmad eest lahti selg higine palavikuliselt otsib teed läbi vana paju võra aga kell juba heliseb kukk juba kireb kägu muneb arnole taskusse pisikese kellamehe 4 KOLK

5 arno vaene arno nad toovad esimese tunni varasemaks nad saadavad talle raskeid unenägusid liisunud vatitekk rõhub ta luidrat kogu arno vaene arno selg higine paanika kisub kõhtu kokku tunnid on juba alanud viimnepäev on koitnud parimad pingid on juba võetud teele on imelikuga kabeliaias loetud sekundid enne vältimatut prantsatust olete kindlasti kujutlenud kuidas teie pea trepist alla veereb aeglaselt mõtlikult otsekui püüaks midagi meelde tuletada näiteks kas teil on ikka puhas pesu seljas KOLK 5

6 õige inimene tõsine inimene nimetab asju õigete nimedega hüüab hunti hunt karjas hüüab laeva laev põhjas püüab päeva päev loojas hüüab metsa üks kord mets kiristab tigedalt hambaid aga tuleb sesoonne ma ei tea suvel olid nad küll ülbed nokad püsti suled puhevil hüpitasid telliskive peos panid pidu räuskasid hoolimata vähimatki öörahust näiteks ööbik kiitles et on sauruste järeltulija praktiliselt ise ka saurus erakordselt ohtlik elukas tema ja kõik teised linnud see on ta laulu mõte teadmiseks teile kui te pole juhtunud sõnu kuulama 6 KOLK

7 nüüd pole seda kangust enam kuskil näha kraabivad oma kodinad kokku kebivad lõunasse mõni üksik jääb akende taha almust paluma olgem suuremeelsed saurused siis saurused ülbed siis ülbed saame ikkagi koos elada ka uuel suvel üha rohkem sõnu üha rohkem sõnu takerdud neisse nagu ürgmetsa vehid nürineva matšeetega raiud üha laiemaid radu mis kasvavad kinni üha kiiremini higi lendab su mürgised mahlad tapavad moskiitosid üha rohkem sõnu üha laiemad teed ammu ei mäleta kuhu KOLK 7

8 sõna issand ütles saagu vaikus ja näe vaikus saigi issanda varasem kavatsus oli öelda veel igasuguseid asju aga issand tundis et vaikus on hea ega öelnud enam silpigi mitte kunagi ja sõna ei olnud enam lõpuks lubas issand kõigel oleval natuke müriseda ja paukuda aga sõna ei lubanud ta ikka veel 8 KOLK

9 MEHIS HEINSAAR SURM JÄÄMÄGEDE VAHEL Conchita Suarez oli tulnud Tšiilist Tartusse eesti keelt ja ajalugu õppima. Tema sattumine siia polnud mitte päris juhuslik. Nimelt oli ta vanaisa sunnitud aastal poisikesena koos vanematega Eestist Saksamaale ja sealt omakorda Lõuna-Ameerikasse põgenema, mis tähendas seda, et Conchitas oli veerandi jagu ka eesti verd. Nüüdseks oli ta Eestis viibinud juba üle kahe aasta. Olles omandanud üllatavalt kiiresti siinse keele, mis andis tunnistust tema ilmsest keelteandest, otsinud üles oma kauged sugulased ja saanud sõpradeks paljude toredate eakaaslastega, jõudis Conchita viimaks otsaga Hiiumaale. Talle tehti nimelt pakkumine töötada paar suvekuud Kassaril asuvas ajaloomuuseumis. Conchitale hakkas kohe meeldima see tuuline saar. Kerge imestusega täheldas ta, et hiidlased on mandrieestlastega võrreldes üks täiesti isesorti rahvas, ja seda mitte ainult loomu poolest. Nad meenutasid talle välimuselt paljuski hispaanlasi, samas kui nende mõtted ning silmade sinine värv olid põhjamaalaste omad. Hiidlased rääkisid väga imelikku juttu ja nende huumorist sai Conchita veelgi vähem aru, ometi meeldisid talle sealsed inimesed. Teistest suuremat huvi äratas temas üks põline kassarlane, nimega Aale Häggblom. See oli kergelt kiilanema kalduv heledate krässus juuste, suure nina ja taevassiniste silmadega hiiglakasvu mees. Aalet nägi Conchita iga päev, kuna too vastutas muuseumi tehnilise korrashoiu eest, kandes hoolt kõige eest elektrist kuni topiste parandamiseni välja. Temperamentsele ja väikest kasvu Conchitale tegi see liiga suur ja liiga aeglase mõtlemisega mees kangesti nalja. Ta vaatas salamisi, kuis Aale vaikselt vandudes kõrgel lae all asuvaid juhtmeid parandas, hunditopiselt ja nugistelt tolmu pühkis, luuaga ümber kollase maja teed udjas, omaette aina midagi ümisedes. Viimaks aga kasvas sellest vargsi ja muigamisi kõrvaltvaatamisest Conchita suureks kohkumuseks välja midagi muud midagi, mida ta ka kõige hullemas unenäos poleks osanud ette näha. HEINSAAR 9

10 Nimelt lõi ühel soojal ja tuulevaiksel ööl tüdrukusse nagu välk selgest taevast talumatult õnnelik tunne, ja see tunne oli suunatud oo õelaid jumalaid! just Aale Häggblomi, tolle neljakümneaastase vanamehe vastu. Alguses ei saanud Conchita arugi, milles asi on. Ta ärkas keset ööd üles, karjatus kurgus kinni. Ta kraadis ennast, sättides pea alla patju küll nii ja küll teisiti, kuhjas enda lõõmavale ihule veelgi rohkem tekke peale, arvates süü seisvat külmetuses, kuid miski ei aidanud. Alles järgmisel päeval taipas tüdruk jahmunult, et on armunud Aalesse endasse. Õudne hakkas Conchital selle peale mõeldes! Põrguks muutus vaese tšiilitari elu! Kui veel paar päeva tagasi oli too veider vanapoiss talle vaid nalja teinud, siis nüüd nägi ta temas korraga mingit müütilist hiidu, kelle pilgus ja kohmakas kujus peitus kummastav vägi. Aukartlikult ja huultevärinal silmitses ta teda eemalt. Kui aga Aale Häggblom oma tõrrepõhjase häälega temalt midagi küsima tuli, jooksis Conchita, suutmata talle midagi vastata, välja elupuude taha nutma. Vaene tüdruk Conchita armumine see oli nagu äkiline mussoonvihm, kiredeemonite põimumine ümber ta niuete ja haprate käsivarte, väikeste rindade ja kaela see oli tuhandete lindude hommikune kisendamine ta peas ja südames, kuum vihm, mis sadas otse ta hinge ning üska, sundides teda kahe käega haarama kõhust, nagu oleks tal kuupuhastus see oli leitsakuline, pime ja õudne metsaalune maa, kus hiilivad ringi jaaguarid, linnutapikud ja mürgised maod. Kõik see pani tüdruku kohkuma iseenese ees. Ta ei suutnud enam ei kodus püsida ega põgeneda. Justkui vaimust vaevatu kõndis Conchita nüüd öösiti ümber Aale Häggblomi mereäärse maja, istus kuni koiduni ta akende all ja nuttis, kuulates samal ajal vihaselt Aale rahulikku norskamist, mis tüdruku viimaks nõnda marru ajas, et ta jalaga vastu vanamehe majaseina hakkas taguma. Chancho de mierda! Es la cosa más estúpida que jamás me ha pasado! ulgus ta kurbuses ja raevus. Möödus nädal ja midagi polnud muutunud. Ühel juulikuu hommikul ilmus Aale Häggblom muuseumisse varem kui muidu, kuid nagu kiuste ei hakanud ta mitte tööle, vaid tuli Conchita juurde teab mis tühjast-tähjast juttu ajama. Korraga, poole vestluse pealt, ilma igasuguse põhjuse ja ettehoiatuseta, tüdruk karjatas. See oli sama karjatus, mis 10 HEINSAAR

11 talle armumise ööl kurku kinni oli jäänud. Kisendus tungis ta rinnust kiljuva pistrikuna välja ja kui tüdruk oma käed suu peale surus, oli juba hilja. Aale hämmeldunud pilgu all vajus ta mehe jalge ette maha, tönnides seal nagu väike laps. Segadusse sattunud hiiglane ei osanud muud teha kui vaid kohmetult neiu pead silitada. Valutab sul kuskilt, kutsun sulle äkki arsti või? küsis ta murelikul häälel, mispeale too veelgi suurema häälega ulguma pistis. Nooooooo! karjus Conchita läbi pisarate. Eres un disecado, viejo y apolillado como ese tonto lobo allí en el rincón. No entiendes nada, nunca entiendes nada! Ja täis viha enda vastu, et ta nii lollisti ära armuda võis, hakkas ta oma väikeste pruunide rusikatega Aalet taguma, nagu jaksas. Mees püüdis end kaitsta, haarates kohmakalt Conchita ümbert kinni ning tõstes ta üles leti peale istuma, et siis külma vett minna tooma, kuid too ei lasknud temast enam lahti. Mingi tüdrukust kümme korda suurem jõud sundis teda suruma oma huuled vastu ilusa vanapoisi habetunud nägu, vastu tema päikesest põlenud nina ja huuli, ning Aale, juhtunust äärmiselt hämmeldunud, lasi sel endaga sündida. Kesk suverahu, tolmunud topiseid ja vanu kaarte tundis muidu nii rahulik hiid, kuis aastaid varjusurmas püsinud jahimees nüüd temagi ihus ärkab ja pead tõstab kummaline, metsik läige ilmus korraga ta silmadesse. Justkui rahulik paisjärv, mis end tammi tagant korraga lahti murrab, haaras ta tüdruku äkilise hooga sülle, viies ta hiiglase sammudega ära tagumisse saali, sinna, kus seinal olid kaardid Hiiumaa tekkimisest kümme tuhat aastat tagasi ning klaaside all kivimid siluri ja devoni ajast. Conchita, kes rippus tal kramplikult kaelas, lasi sel kõigel südame pekseldes sündida. Sinnasamasse ärakulunud tammeparketile kukkudes ning kohmakalt ja saamatult üksteise seljast riideid ära rebides tungisid nad mahasurutud karjatusega teineteisesse, tundes, kuis kuum ja õnnestav ookeanilaine üle nende kehade valgub ning tõustes ja vajudes neid kaugele avamerele kannab. Kui nauding juba lämmatama kippus, vajutas tüdruk oma teravad valged hambad hiiglase õlga, jättes sinna neli veritsevat jälge, mispeale Aale röögatas, kuid see ei meenutanud valukarjet, ei, see oli pigem mingi üksildase ürgse olendi hääl, kes kesk vihmaseid soid ning hiidosjade padrikuid ringi uidates on leidnud üle hulga aja HEINSAAR 11

12 teise omasuguse See oli pöörane iha ja tung üksteisesse sulada, teineteisesse kaduda, õnnelikeks algosakesteks lahustuda, nõnda et see ainumas hollandlastest abielupaar, kes sel hommikul sinna muuseumi eksiski, pages tapmisele sarnaseid hääli kuuldes sealt ummisjalu tagasi autosse neil polnud mitte mingisugust soovi sekkuda teise riigi siseasjadesse. Armastajad olid aga vahepeal tippu jõudnud, vajudes üksteise embuses põrandale maha, mööda sääri alla voolamas kuuma vee ja heleda seemne ojad, nägudel joovastund roidumus. Conchita ja Aale ei lahkunud enam hetkekski teineteisest. Nad veetsid koos kõik järgmised ööd ning õnnestavad, palavad päevad, ja tähti langes neil augustikuu öödel taevast sedavõrd palju, et mõlemal lõppesid viimaks soovid, mida elult veel nõuda või tahta. Nad jalutasid kaelakuti kadakatevahelistel väikestel radadel, mis mööda Kassarit laiali hargnedes kõikjale ja eikuhugi viisid, jooksid tirbi tippu, kus lained kahelt poolt vastu nende jalgu pekslesid, ega hoolinud vähimatki sellest, mida kohalikud ja muud ümberkaudsed neist taga rääkisid. Nii oleks see kõik võinud jätkuda igavesti, kui mitte väike tšiilitar kuu aega hiljem eneses kummalist muutust poleks tundnud. Ausalt öelda üllatas see teda samavõrd, nagu teda oli üllatanud armumine. Tüdruk tundis nimelt, kuis see temast kümme korda tugevam vägi, mis teda nii ootamatult hiiu külge köitnud oli, temast jälle korraga lahti laseb ja seda üheainsama ööpäeva jooksul, ilma luba küsimata! Nagu polekski see tema, kelles kõik need muutused aset leiavad, vaid keegi teine, kellega ta juhtumisi ühte ihu ja hinge jagab. See heidutas tüdrukut. Conchita Suarez vaatas oma hingepeeglisse, küsides kolmesilmselt näolt, kes talle sealt vastu vaatas: Ütle mulle, mida ma siis tema vastu õieti tunnen või tundsin? Mis see oli? Ja mida ma valesti tegin? Aga peegelpilt ei vastanud talle, ainult naeratas vaikselt ja pilgutas silma. Aale muidugi tajus Conchita muutunud olekut, tema eemaletõmbumist ja seda, et tüdruk end ta embuses enam loomulikult ja vabalt ei tunne. See muutis mehe jõuetuks. Ta seisis tüdruku ees, jõllitades teda kiindunud, rumala koera pilgul. Ta tassis tüdrukule nii hommikul, päeval kui õhtul kadakanõmmedelt lilli kokku: härgheintest, odrast, rukkililledest ja lillherneist kokkuseatud kimpe, mida sai lõpuks nii 12 HEINSAAR

13 palju, et neid enam kuhugi panna polnud. Lõpuks, oskamata oma kiindumust muul moel väljendada, istus ta lihtsalt tüdruku ette maha, pigistades ta kuldpruunid jalad nii tugevasti vastu oma pead, et neil mõlemal valus hakkas. Tšiilitar vaatas enese jalge ees istuvat hiiglast, kes vahtis teda nagu mingit jumalannat, ning teda tegi nukraks teadmine, et ta ei tunne selle toreda mehe vastu enam midagi. Vähe sellest, koguni naeruväärne ja igav tundus see hiidlane talle nüüd nagu see saargi. Jah, ta oli väsinud olemast sel kitsi loodusega saarel, oli väsinud tervest Eestist. Conchita tundis korraga väga teravalt, et on sellelt maalt ja neilt inimestelt saanud kõik, mida oli oodanud ja enamgi veel, ning tahtis nüüd tagasi koju. Ta tundis igatsust oma ema ja isa, vendade ja sõprade, mäetipus asuva valge kodukiriku ning kõikemõistva vana ja nukra pihiisa järele. Ookeani järele, mille müha teiselt poolt mägesid läänetuulega kuulda oli, vihmade ja metsade järele, mille hääled ja lõhn talle hoopis armsamad olid kui siin. Ta tahtis koju Ja kergeid südametunnistuspiinu tundes, kuid meelekindlalt vabastas ta end hiiu kohmakast haardest, vabandades, et on juba hilja ning ta peab minema magama. Kolm päeva hiljem lahkus Conchita Suarez saarelt. Oli päikseline ja soe pärastlõuna ning Aale sõidutas ta autoga Heltermaa randa. Sadamakail puhus tuul mitmest suunast, keerutades üles tolmu ja esimesi kollaseid kaselehti. Enne praami peale minekut embasid nad viimast korda. Conchita naeratas mehele, äkilist meeleliigutust tundes haaras ta hiiu peast kinni ja suudles teda korraks tugevasti ja kuumalt huultele, joostes seejärel tagasi vaatamata laevale. Aale vaatas liikumatult seistes, kuidas praam sadamast eemaldub. Ta seisis veel ka tund aega hiljem sealsamas, seisis seni, kuni tillukeseks täpiks kahanev laev piimjasse valgusse sulas. Ning alles siis, kui midagi polnud enam näha, tundis mees, kuidas temas tärkab tõeline ja puhas armastus selle noore inimese vastu, kes oli tulnud siia kusagilt väga kaugelt ja kes on siit nüüd igaveseks läinud. Sellest päevast peale hakkas Aale Häggblom eneses kandma armastuse tõelist, deemonlikku valu. Valu, mida on raske kanda isegi siis, kui armastajaid on kaks ja nad mõlemad üksteise embusesse keerdunud on. Ent kui inimene on määratud seda põlevat lille oma südames HEINSAAR 13

14 kandma üksi, muutub isegi saar, mis eluaeg kodu on olnud, võõraks ning ta ise seal põgenikuks. Unetuna ja pärani silmi, nagu mingi poolenisti ellu äratatud puuslik, hulkus Aale oma maja ja Kassari kadakase ranna ümber ringi, kuna ainus rohi, mida ta armuvalu ning unetuse vastu tundis, oli kõndimine. Ta kõndis kuni viimase väsimuseni, täieliku nüriduseni, vajudes maha sinna, kuhu väsimus teda murdis. Ja nii nagu leiavad kärbsed üles lehkama läinud liha, leidsid deemonidki eksimatu vaistuga üles Aale Häggblomi igatsusest ülekuumenenud hinge, asudes selle kallal asjalikul moel oma igapäevast tööd tegema. Mida te minuga teete ja kuhu mind viia tahate? päris mees läbi poolune deemoneilt. Kas tahate päris maailma lõppu viia või sealt veelgi kaugemale? Ja kas seal veelgi kaugemal elada ja hingata saab? Kui saab, siis laske aga käia, sest siin mul enam elu ei ole. Deemonid aga ei paljastanud talle omi plaane. Nad kõrvetasid mehe niigi palavikus vaevlevat hinge seni, kuni see oli õhupuudusel sunnitud keset ööd üles tõusma ning Aale ihust välja hüppama. Nad ajasid ta välja suurele teele, torkides teda pootshaakidega senikaua tagant, kuni ta viimaks üle mere ja laante ja tundrute põgenedes laiade, lõputute jääväljade vahele jõudis, kus polnud enam midagi peale sädeleva vaikuse. Seal nägi Aale hing üht jäässe tardunud laeva. See oli poolviltu jäärünkade vahele kiilunud kahemastiline fregatt, mille küljelaudadele oli punasega maalitud Armastus. Sinna, sellele laevale, jooksiski hing nüüd oma õhukeses ülikonnas, jäädes viimaks kaptenisillal seisma, hambad plagisemas suus. Käed hõlmade vahele pistetud, vaatas ta lõdisedes silmapiiri poole, kus polnud enam õieti midagi vaadata peale külma udu ning polaarpäikeses hiilgavate jäämägede. Enam ühelegi merele polnud võimalik purjetada selle alusega. Sest see oli neetud ja kasutu laev oma hiiglaslikus, hilises ilus. Deemonid talle laevale järele ei tulnud, kuna külma käes olla nad kaua ei kannatanud. Rõõmsatena kordaläinud töö üle lendasid nad laulda üürates soojale maale tagasi. Samal varasügisel toimus Käinas, Aale Häggblomi õe talus suguvõsa kokkutulek. Tulid kokku erinevaist Eestimaa nurkadest kauged ja kallid sugulased, kes üksteist kümmekond aastat polnud näinud, 14 HEINSAAR

15 teretasid ja tegid teiste seas juttu ka Aalega. Kesk sooja vananaistesuve panid nad väga imeks mehe kahvatult sinakat jumet ning ta hingetut, külma pilku, kuid pöördusid siis peagi teisale, sest nii palju oli kõigiga rääkida. Sugulased arutasid omavahel vahepealseid sünde ja surmasid ning muid huvitavaid elujuhtumusi, sealjuures lakkamatult süües ja juues ning kange õlle kõrvale noid vanu ja häid laule lauldes, mida oli lauldud eelmistelgi kordadel. Ainult Aale Häggblom ei laulnud. Õunapuude alla kaetud laua taga vaatas ta tardunud ilmel kuhugi kaugele, näost aina valgemaks muutudes. Mehe põsed, kulmud ja ripsmed kattusid vähehaaval jääkristallidega, juuksed härmatisega. Korraga selgines ta ilme. Mingi sära ilmus hiiu silmadesse, justkui midagi kaunist ja kutsuvat nägi ta korraga silmapiiril, lõputute jäämägede taga. Jah, mingi lipp, tulipunast värvi lipp paistis seal talle silma On ta ehk siiski lõpuks pärale jõudmas? Leiab ta ehk ometi lõpuks rahu? Ja üle hulga aja naeratades tõusis hiiglane lauast, et hakata sinnapoole minema, ent komistas siis lauaserva taha ja kukkus näoli süldivaagnasse. Kallid ja kaugelt tulnud sugulased kargasid kohkunult püsti. Alles nüüd märgati jäässe tardunud meest endi keskel, tema härmatanud juukseid, jääkoorikuga kaetud ülikonda ta seljas. Ja seda kesk sooja ning päikselist päeva, laua taga, kus oli kuhjaga räime ja kartulit, kohvi ja viina! Joostes toodi kuuma vett, pandi mees murule pikali, hõõruti ta siniseid käsi ja jalgu ning masseeriti piiritusega südant, ent kõik see oli asjata. Aale Häggblom oli surnud ja teha polnud enam midagi. Kolm päeva hiljem pandi mehele Kärdla haiglas diagnoos südame seiskumine veresoonte jäätumise tagajärjel. Pealinnast kohale kutsutud targad doktoridki olid hämmeldunud ning nõutud. Veel eluski polnud nad säärase juhtumiga silmitsi seisnud! Ja et teha sellele nii ebamugavale ning lõputuid vaidlusi ennustavale olukorrale lõpp, suleti Aale Häggblomi toimik peale ta mahamatmist seitsme luku taha ega võetud seda enam kunagi jutuks. HEINSAAR 15

16 ASKO KÜNNAP Hakkab hämarduma Tarud laulavad kasvavate varjude all, hakkab hämarduma. Kirjaread kleepuvad kokku, silm ei seleta enam, hakkab hämarduma. Naeltest saavad silmad, seinad vaatavad, kõik kuuleb, hakkab hämarduma. Pika ja kummalise päeva väsitavaks viimaks, heatahtlikuks mustaks tiivaks, hakkab hämarduma. Kõik kõneles temaga Ta ärkas pärastlõunal elavast valgusest voolavas toas, kus kõik liikus, paaritus kõik kõneles temaga! Salatikarva ämblikud punumas putukaplaane, võrade varjude liikudes üle ta karvaste käte, niitjas vesi kirjutamas 16 KÜNNAP

17 põrandasse labürinti. Ühesõnaga, ausõnaga kõik kõneles temaga! Väesõna väesõna sappa tos paberjas saarepuust majas, põlenud pärastlõunas. Ta ööhakuni istus päripäeva tõlkuvas toas, kus kõik sündis ja suri kõik kõneles temaga! Puukoores ürask hargnes generaalplaani kohaselt, kuu valgustades ridu unenägelike kaitseks Öö tohutus teatris, kus esietendub Surm. Teisisõnu, unarsõnu kõik kõneles temaga! Lihtlause lihtlause sisse ta mutjates mõttekäikudes, seekord veel siinpool Jõge, suurt ja järjekindlat Jõge. See koht, see päev See on viimaks see päev: kanalid sulavad vihmas uputuste jooned palee puretud seintel, gondlid, kommipaber, rotid, juudapuu õielehed. Osta mulle linnunokaline katkutohtri luuvalge mask, kolmnurkne koitanud kübar KÜNNAP 17

18 ja kuri kandadeni keep! See on viimaks see koht: uhke ja kassidest kustud, kinnilöödud akendega kanalisse kaldu kvartal küüraka kabeli taga, saja-aastased grafitid ja kollane vihmavari. Üheainsa südame on Kõigekitsim sulle andnud, üheainsa päeva, ühe paiga ühe kiudpilvest ingli märgiks joonistanud taeva. Ära lase mind mööda, mööda rändavaid varje allavoolu õhtusse ära. Võlvid kummuvad kaunilt, nurgad murduvad kokku, tornikell võpatab, lööb. Hoia mind kinni ja käest, hoia mind usust ja väest! Hoia mind minu enese käes Kole oled, Kodumaa Österreich? Ist das schön. Und hundertmal und überhaupt. Franzobel Kodumaa? On kole see, on üle kõigi pääde me, see kole, kõle Kodumaa kuis kontideni kole ta! Musttuhat korda tõesti ma 18 KÜNNAP

19 pean kordama, on kole ta, musttuhat korda mäleta, et kole võrdub Kodumaa, musttuhat korda korrata, las koolilapsed korrata, et kontideni kole maa on kõdumaa, mu Kodumaa. Ei eales unuda ei saa kõik koledus, see kole maa, kõik kõledus, seesama kuu, et märkab koolilaps, kes muu: sa kole oled, Kodumaa! Pean kohe kirja panema kui kole oled Kodumaa. Nii kole, nõnda kõle maa, et lapsedki sind kardavad. Hääd sõna algusest mul pole, lõpp koledamgi tulla saab mu kõle, läbilõhki kole koletisest Kodumaa. Põlevad sillad Põlevad põnevad põlevad sillad kuristik neelatab sildade all. Koletud kõmmeldand üüritud villad õhtu on purpur, hommik on hall. Põlegu kõnekalt põlevad sillad võti on süütes, süüde on sees. Ristige valged, punased, lillad sidrun ja sulajää ristimisvees. KÜNNAP 19

20 Käkruvad kokku need põlevad sillad legodest laotakse liha ja luud. Enda eest jooksmisest tulised tallad valedest valusad silmad ja suu. Varja mu üle Kõik tagasi tuli: see lagi, see must, üks tuba, üks uni, mil polnudki ust. Sai kõnnitud koole, kus längu jäi õlg, sai istutud toole, mil vari ja võlg. Kõik tagasi tuli: kord ilmi, kord ulmi, kord välgatand tuli jäi vangi su silmi Sai raamatuid riiul kiht kihi peal täis, seal peidus on luid ja lõigatud päid. Kõik tagasi tuli: see lagi, see must, üks tuba, üks uni, mil polnudki ust. Sai voolitud Golem, must mesilassülem mul tähti ei ole, vaid varjud mu üle. Kõik valesti kõlab: need sõnad, see linn, Surm Styxi pääl mõlab, ja tema on Kunn. 20 KÜNNAP

21 KAI KASK DOKTOR KARELLI HELGE PÄEV Uni oli olnud rahutu. Nüüd paistis tumeda aknakatte servast hahetav kollakas triip. Kell pidi olema üheksa läbi, ehk isegi Philipp püüdis alustada päeva. Öösärk higine, juuksed ja habe tokerdanud, kolistas ta oma sobimatus intiimsuses parasjagu pesukausi ja veekannuga, kui läbi ukseprao libises kõhetu vari, pikk, kondine ja kiilakas kummitus Nigolas küllap, kätt hõbekandikuga Philipi poole ulatamas. Mis nüüd, nii vara? Tallinnast, kiri, härra. Sooh, või Tallinnast. Ma vaatan. Rehmas teenrile ära! See kadus. Philipp tundis ärritust. Üle saja kolmekümne aasta tungis tema magamistuppa võõras ese, mingi nõue, kellegi palve, eiteamis. Sellest õhtust Yverdonis, mil tema taskusse oli sattunud tume kiri tundmatult, võpatas ta iga ümbrikku nähes. Ja nüüd jälle, varahommikul, nagu lõikas noaga. Kas ma siis ükskord ei saa vaba olla, ikka olengi ori, pärisori, isamaale tõin pääsemise, aga ma ise, kus mu elu, mu valge kittel, täiuslikkus nüüd? Ainult see kiri. Mis see on? Ei tea. Läks haaras ukse küljest nagist kitli, haaras kaissu, embas, nuuksatas ja käristas lõhki. Pole vaja, pole rahu toonud. Ah! Vaatas peeglisse, tõmbas sõrmedega läbi juuste ja habeme, tõmbas habeme eest, pole vaja, pole Tardus krigisevale voodile istuma. Jumalat paluda? Oh ei. Vaja end koguda, mõtles Philipp. Korjas habeme maast, liimis tagasi, harjas juuksed, otsis riided. Roosakas ümbrik lebas ikka veel käeulatuses kandikul, vahaga pitseeritud, isegi lõhnastatud. Mõni naine? Hea küll, ma pean. Kokkuvolditud paberilehel seisis peene sulega kalligraafias: KASK 21

22 22 KASK Minu armas doktor Karell! Oma suures mures söandan taas kord Teie poole pöörduda. Ootan Teid Tallinnas selle kuu 15ndal päeval. Swissôtel, kell kolm, kõige kõrgemal. Sõitke! Teie alandlik Katja Meow Tema Jekaterina, Katjake! Mis temaga on, mõni haigus või ega ometi jälle ja Meow, mis see peaks tähendama, mjäu, kassikeseks hakanud? Philipp härdus. Käed süles, kujutles ta oma põlvedel armsat karvakera, beežikat pabulat, õrnalt nurrumas, kui Philipp teda roideid pidi silitab. Kaelas peenike punane kellukesega rihm. Selle tarvis, et sa mul ära ei kaoks, ah, ja ometi kadusid! Saja kolmekümne viieks aastaks! Aga nüüd pole enam aega, mis kell on, mis kuupäev täna? Viieteistkümnes! Jõuan! Nigolas, hommikusöök! hõikas ta ukse vahelt. Ah ei, too parem mu kepp ja kott. (Ta oli äärmiselt askeetlik. Ei söönud sõna otses mõttes mitte midagi. Tal oli väike kauss. Ja lusikas Sinna kaussi valas ta tulist vett ning lisas siis lusikatäie päevalilleõli. Ja pudistas vette leiba. See oli kogu ta söök. Mitte mingisuguseid putrusid ega suppe peale selle leivapudi. Ta oli täielik askeet. Ja kõik kartsid teda. Arvasid koguni, et ta on nupust nikastanud.) 1 Varajane udu ei olnud Peterburi kohalt veel hajunud. Karell kihutas vaksali poole, kuuehõlm takerdus laternaposti, rebenes, aga ta ei pannud tähele. Viimasel hetkel! Raudne ruun oli just liikuma hakanud, üleni paksus kirbes suitsus. Philipp ei kõhelnud, vaid hüppas rööbastele ning paari kiire sammuga haakis end tagumise vaguni külge. Portfell ühes, käepide teises käes, nii lehvis ta Tallinna poole, mida enam hoog tõusis, seda enam horisontaalis, nagu kellegi tuules lendlev sall. Gorelovo, Jalgelevo, Olgina, Soldina, Sinimägedest üle, järjest kiiremini, juba Vanaküla, juba Uusküla ja nii Ülemisteni välja. Ülemistel lasi doktor rongil minna, astus mõned sammud järveni. Vesi värskendas nägu ja mõistust, ta otsis taskupeegli ja piiras veel kord habet, kohendas paguneid ja linte. Korras. Sossi mäelt linnale vaada- 1 Vladimir Glotser, Marina Durnovo: minu mees Daniil Harms (LR 2011/19, tlk T. Kall).

23 tes säras Swissôtel täies hiilguses, ja kogu linn nagu üleni klaasist! Karell haaras lähimast tanklast siiski midagi hamba alla loomulikult kroissant SevenDays Double Coconut kakao ja pähklipralineega, mis lubas muuta ta päeva põnevaks seikluseks kusagil paradiisisaarel keset ookeanilaineid, aga veerand tundi puudus kolmest ning selle asemel võttis ta hoogu ning mõne hetke pärast leidis end hotelli kolmekümnenda korruse restorani akna tagant. Pikk lause! Katja oli reserveerinud laua juba mitu aastat tagasi, aga ikka polnud õige aeg. Laud lihtsalt ootas, seisis kindlalt neljal jalal, nagu verstapost. Nüüd tundus kõik sobivat. Kelneriga oli kokku lepitud, road valitud, muusika tellitud. Ta oli tulnud vastu igasugust etiketti veerand tundi varem. Istus tardunult, ootas. Nii nagu ootas kunagi troonipärijat, nii nagu äkki kardin liikus ning seal seisiski paraadmundris, pressitud ja seatud, otsekui Köleri maalilt alla astunud. Jekaterina Mihhailovna! Philipp Jakovlevitš! Tulitegi, jumaluke, aga mis te seisate, istuge, istuge siia. Hetkeks unustas Katja seisuse, ajaloo ja auastmed, sekeldas emalikult Karelli ümber, vaat et surus ta toolile ning sättis põlvedele salvrätiku. Millal me viimati Pole tähtis! See on nüüd! Istume, räägime, einestame. Ulatas Karellile menüü. Oh, teate mis, alustame, ma soovitan Katja viipas kelnerile, te peate proovima, avokaado lõhega, see on neil Tallinnas praegusel ajal vääga populaarne. Avokaado, mis see on? Hetkeks tundus, et isegi pagunid tuhmusid kohmetusest. No see on selline roheline, mingi asi, puuvili, räägivad, et halva maitsega, aga ikka söövad aga proovige teie, uskuge, ei tapa. Seda nimetades oli Jekaterina Mihhailovna ilme kelmikas nagu väikesel rebasepojal, ta kirtsutas irooniliselt ninakest ja näitas hambaid. Mina aga võtan, kelner, see, millest me enne rääkisime, eksole, lisas ta. Just nii, taandus valgekuub. Mõni hetk silmitseti teineteist ahnelt, kuid vaikides. Ikka niisa- KASK 23

24 ma kaunis ja värske, vaata nüüd teda, mõtiskles Karell. Rohkem kui sajand möödas! Punupats krunnis kuklal ja siidkleit. Tema väikene Lumivalguke! Ilmutis Issanda maa peal! Katja pööras pilgu aknasse ja muigas vargsi, nagu mõtteid lugedes. Vanaks on jäänud ja küüru vajunud, gospodi. Juukseid pole ollagi! Aga ikka nii armas, nii kindel. Isake! Kas ta julgeb, mida ma palun? Kelner tuli lõheroaga, asetas selle nõtkelt doktori ette, kuid Katjale tõi suure puidust lõikelaua ning tundus, et lausa värskelt ihutud lihanoa. Katja võttis noa, keerutas seda käes, lasi teral valguse käes helgelda. Kõige teravam? küsis ta kelnerilt. Jah, kõrgeausus, nii on. Väga hea. Võite minna. Karell jahmus. Jekaterina Mihhailovna temperamendi juures ei võinud milleski kindel olla. Ärge kartke, doktor, see pole nii, nagu paistab. Sööge nüüd! Mina lihtsalt vaatan teid, pole ammu näinud ju. Sööge, sööge ja siis ütelge, kuidas maitseb. Mhmh. Jälle see emalik toon, mõtles Philipp, ei mingit kõrkust ega seisuseid, lihtsalt ema. Nii minule kui troonipärijale kui tervele rahvale võinuks olla. Milline ajalugu! Aga teises käes nuga, lõikab pea otsast kui vaja! Ta sõi. Doktor, alustas vürstinna mahedalt, siis väike paus ma olen otsustanud loobuda. Võimust. Vastutusest. Kõigest. Ka elust. Ja ma palun teid, tehke see mulle võimalikuks. Valmistage mulle vajalik, kiire mõjus ja valutu mürk ja tehke seda võimalikult ruttu. Vaadake, ma 2 Jekaterina Mihhailovna! Karell kargas püsti, liud lõhega lendas kus see ja teine, klaasid klirisesid. Restoran tardus. Teie ei või, haaras ta Katjal õlgadest, ise üleni värisedes. Philipp Jakovlevitš, kullake, mina võin. Ainult mina võingi! Mõistate! Katja võttis Karelli käed oma pihku. Rahunege nüüd, see oli ainult proovikivi. Neid sõnu olete ju oma elus juba kuulnud. Tuhande kaheksasaja viiekümne viiendal. Mina olin siis kaheksa-aastane! Ah, Philipp, tahtsin ainult teada, kas 2 Jaan Kross, Doktor Karelli raske öö (LR 2000/28 29). 24 KASK

25 te mäletate ja mismoodi. Ehmusite siis ja ehmusite nüüd, kas pole. Nojaa, aga Aga ikkagi täitsite ülesande! See on tubli. Jumala pärast! Karell vajus tagasi toolile. Jumalat ei ole, Philipp, vähemalt siin linnas mitte. Kirikud ehitavad kõrghooneid ja praostid nüpeldavad teineteist, seda ma olen kuulnud. See pole Jumala vääriline. Aga mul on teile teistsugune ülesanne, teie vääriline. Mis see oleks? Kas te troonipärijat mäletate, Aleksandr Nikolajevitši? Loomulikult, kuidas siis muidu. Palvetan tema, kadunukese pärast tihtipeale. Pühade ajal ja. Ning te ei ole pahane? Kõige pärast, mis ta teile korraldas! Kakskümmend neli aastat pidite teda teenima teadmisega, et tema teab! Mürgisegamisest keisrile! Iga hetk võis surmanuhtluse täide viia, kui ainult tuju. Muide, Karell, mina ei usu, et teie selle mürgi segasite. Teie olete liiga hea! Küllap uhmerdasite mõned ravimtaimed, natuke koirohtu, et kibedam oleks, ja paar lonksu jõhvikamahla! Keiser oleks nii ehk naa kopsupõletikku koolnud. Kas oli nii? Küllap jah. Näete siis! Tegemata kuritöö eest võinuksite võllas rippuda. Ja lasi mõnuledes teile ette kanda, kuidas ka doktor Mandt mürki segas selles ma muide ei kahtle, asetas teid selle läbi ühele pulgale mistahes näruse kurjategijaga. Ma ju kuulsin seda kapten Schenki ülestunnistust Mandti märkmete leidmise kohta, olin sealsamas seina taga või kapi taga õigemini või kõige õigemini kapi ukse sees ka nagu närune kurjategija. Kolmteist aastat olin kapiukse SEES tänu sellele neetud argpüksile! Mina armastasin teda, tema aga ainult kartis, ühtviisi nii keisrinnat kui oma pärisorje. Troonipärija või asi! Kallis laps! Karell oli kahvatu, külm higi otsaees. Ja siis kui ta ükskord julges, siis kui me ükskord juba võisime koos olla ja oleksime tõeliselt elanud, siis oli ta liiga julge! Otse pommirahe alla! Kaabakas! Katja tõstis nutused silmad ja puuris need Karelli. Philipp, see on teie ülesanne, tapke ta! KASK 25

26 Kelle, kuidas, kas Aleksandr Nikolajevitši? Aga vaat niiviisi! Katja nihutas enda ette kelneri toodud lõikelaua, asetas sinna aeglaselt ja mõõdetult oma vasaku käe, sõrmed pisut harali, silmitses neid viivu hellalt, haaras siis noa ja säuhti! lõi selle läbi labakäe laua külge kinni. Verd ei pritsinud, ainult õrn sinakas suitsujuga tõusis lae poole. Levis viirukilõhn. Mitte Aleksandr Nikolajevitši ei pea te tapma, temaga on ammu ühelpool, vaid minu viha tema vastu! Sada viiskümmend aastat viha selle arutu ootamise pärast, tänase päevani, elavana, surnuna, suurlinnades, rentslites, mis kõik. Mina rohkem ei kannata. Katja tõusis, käsi ikka lõikelauda aheldatud. Korraga oli ta Philipi jaoks veel kaunim, ihaldusväärsem, noorem, vanem, arusaamatum, hirmutavam, armsam, pikem, lühem, targem, rumalam, veel punasema kleidiga, veel tumedamate juustega, veel valgema palega. Kõik keerles. Philipp Jakovlevitš, mis teiega on, te kukute! Katja tõmbas noa käe seest ning läigatas doktorile klaasitäie vett näkku. Viimane raputas end kui vihma saanud kutsu. Kuidas ma? Kuidas te tapate minu viha? Küll te midagi välja nuputate. Segate jälle mürki, kui vaja. Ma võin veel oodata, aga mitte kaua, lisas Katja pinevalt. Niikaua, doktor, lahutan mina teie meelt. Unustame mured. Kelner, kus on minu muusika? Tantsime, Karell, unustame argpüksid ja ülekohtu, mul on selle vastu ravimit. Kuulake! See on nagu teie! Katjal piisas sõrmenipsust ja hämarast nurgast hakkas kostma vaikne muusika, aeglane viis: Bõla vremja, bõli silõ Da uže ne to Godõ volosõ skasili Võterli majo palto Žil odin jevrei Tak on skazal, vsjo prahodit 26 KASK

27 Tiho kak v raju Zvjözdõ nad mestetškom Võsokii i jarkii Ja sebe pajuu Ja sebe krajuu 3 3 Mihhail Šufutinski, albumilt The Legends of Russian Shanson. KASK 27

28 KAUR RIISMAA Sidesõnad Aeg annab tagasi me luuletused, punase pliiatsiga on äärel märked, paar rasvast sõrmejälge, miskipärast on kõik sidesõnad alla joonitud Aeg annab tagasi me sõbrad, ühele on vuntsid ette joonistatud, teine naeratab, nagu ei tunnekski ära, kusagil on tõde ja on õigus, ent kes seda enam teab. Aeg annab tagasi me minutid ja tunnid, metsarajad, haprad hetked väga pimedas öös, vaikimise, kui oleks pidanud kõnelema, isad ja emad ja, ent kes seda enam teab. Aeg, ära anna, pea oma lõuad korraks koomal, näed, on ilus tüdruk, on veini ja juuniööd, sinu kuld on raske kanda, julm ja kõrvetav, veab vette ja põhja, ent kes seda enam teab. Või kui tahad, karjume siis, sülgame tuld, sinu pärast norutan kohvikuis, elu ilusamail hetkil suudan pomiseda vaid: Ja ning ega või kui ka Aeg annab tagasi me luuletused, selle päristine mis, ja vale, puuduse ja puudutused, nii väga tahaks lõpetada nii: ka me hommikud ja päevad, ent kes seda enam teab. 28 RIISMAA

29 Ka võibolla sa ei usu mu kingi mida viksin pulmadeks ja mõneks matuseks ehk ka aga ilm kui pöörab mõtteid pahaks kellele ma räägin veel siit alt ja sealt ülalt ka ja kui ma tahangi ehk luhta minna ära olla võsas pajuks saada või siis männiks kellele ma ikka räägin sulle sääskedele kärbestele liblikale kuule päikesele valgusele ka suuri vaikusi on meie vahel sääl on epiteete toredaid ja mine tea kellele või milleks loodud metafoore selleks et su juukseid köita et ehk lahti lasta ka ma tulen ja jutustan tormidest et elada ei taha või kui just või kuis just nüüdsama päike tuli tuli pilvi vahelt välja ning et ta kohe läheb ka väga sumedal õhtul on silmi on naljakaid kulmi ja naeratusi et sa siis vaatad ja pelgad ja naerad ning ütled et mu kurbustes on nalja ning et seal on tõesti tõde ka siis saan ma endaks päriselt saan olla juuri ajada ja sina tule toeta selga mina olen vait ja sina naera oma elusuurust naeru RIISMAA 29

30 võibolla sa ei usu mu kingi mida viksin mõneks matuseks ja pulmaks ka pruudikimbuga vastu varbaid saad kirst kukub kummuli ning ometi nii palju nalja on nii palju kurbust ka Millest ma mõtlen selvehallis Vaata, onu näost saad aru, et kell on kohe kümme. Tema õlu on kange, ja kangem veel on ta elu, ega see etteheide polegi, see on põõsasseheide, ja tagantkätt kapsaheide kah veel pealegi. Kuhu läheb, kamraadid ees teist taga, kust tuleb, seda ta enam ei mäleta, unes ehk küll, unes küll. Seal, jällegi on üks õpilane, oi noid ma tean. Lehes kirjutati, et temataolised kahupead süütasid tühjana seisva koolimaja. Ja ma ütlen, et tühjana seisvad koolimajad tulebki süüdata. Paremat kriitikat haridusreformi pihta annab leida. Unes on kõik koolimajad valla. Unes küll. Tädi väristab käsi, kui loeb münte. Ostan ja libistan ta kotti paki tatart ja hakklihatuubi. Kodus avastab, ja leiab ka kirja: Inglid on olemas. Mul on säärane kiri alati taskus, harva, mil vaja läheb, enamasti ilm on must, unes on hele, unes küll. Lõhekala vaatab nii igatsevalt mineraalveeriiulit. Surnud, oh muidugist, kes siis elavat kala letti 30 RIISMAA

31 aga ma laulan: thy heart is in highlands. Läksime Golfi pidi, siis Normandiast mööda ja, jõge pidi üles ja Sündinud olen ma kasvanduses, ookeani pole näind, aga unes küll, unes küll. Taat on tulnud ostma durumjahu. Läkiläki ta peas teeb rõõmsalt taram-taram. Ja mees nohiseb omaette nojah-tajah, Ega ma ise siis naine saatis, ütleb ta miskipärast kassakassile. Ja öösiti kaisutab ta oma naiskat, unes küll, jah, ainult unes. Silmadest veidi kõrgemal laulavad suitsupakid, neil on kähe, aga muidu tubli bariton. Vähk on sul tore, oi, sul on tore vähk, süüa ta tahab ja veidike juua kah. Teiselpool jõgede jõge pole sa olnd, oma laeva sa saad pärast surma, seda su silmad ei näe, ehk unes, unes, unes ehk küll. Me kõik lähme ühel hetkel koju. Taevas on selge, taevas on kõrge ja hele, väheke lumelaigusel tänaval peegelduvad pilved. Me pole ookeani näinud, pole õieti elugi, sündinud oleme kasvanduses, taevas pole päriselt käinud. Aga unes küll, unes küll. Unes küll. RIISMAA 31

32 Sõpruse puiesteel Esinesin koolis suurte majade vahel äärelinnas, sinna oli pillutud mände ja lasteaedu. Tüdrukud itsitasid, kui rääkisin seksist ja rindadest. Praegu on neile ses veel uudisväärtust. Tundsin mõne maja ära, kus olen olnud õnnelik, jah, ka kurb, muidugi. Lööme pea vastu päiskivi ja kummardume alla nostalgiasse, mõtlen, jalutades ühest vaiksest keskpäevasest kohvikust teise. Siin söön, seal joon kohvi, ülejärgmises ehk ühe konjaki. Aga ega tea. Sõbral oli Ungaris viinakilekott sama värvi, nagu täna on päev. Vahtisime maia näoga neide; kass vaatab purskkaevujääl ukerdavaid parte; jäässe on külmunud graniidist naine, aga küll ta välja sulab, ongi juba väga kevadine. Eile lendas tuppa kirju liblikas. Veebruar on otsas. Kirjutan seda teksti, mind vaadatakse asjalikult: Töötab. Kõrvallauas paneb mees oma alluvaid graafikusse. Meil on sarnane töö. Ainult et mina ei pea kedagi kunagi lahti laskma. Mida sa kirjutad? ta küsib, Tööplaani, vastan, ja tegelikult ei valeta. See ei ole luuletus. See on tööplaan, mõtte-, päevaplaan. Kirjutan päev otsa ja õhtuks tean, milliseid sõnu pean veel juurde õppima, millised alluvad lasevad luuslanki, keda peab edutama. Minu luuletusi ette lugeda on sama põnev kui esitada lavalt Exceli tabelit. 32 RIISMAA

33 Käin ja kuulan. Vihm pole veel pesnud tänavaid liivast. Tean, et Marika on nüüd Jaaguga koos; Karl saab töölt minema löödud; kedagi viiakse teise filiaali edasi. Need on Sõpruse Bistroo hääled, быстро nagu bistroo ju ongi, mõtted ja laused, sama kiired hajuma ruumis, nagu meil kõigil on tagasi kiire ellu ja ametisse. Naine on tulnud lõunaks abikaasat vaatama, lapsed on hoidjatädi juures; keegi kena gay teeb oma kallimale kõrvallauas silma, aga koos ei julge nad istuda; teretüdrukud kaunites vormides naeravad koos hipsteripoisiga; mees ja naine suudlevad parklas, lahkuvad eri autodega samasse suunda; kõik, mis me vahel, on siin olemas: uksed, liuguksed, rulood, tapeedid, seinad, kardinad, rehvid, Rimi, Tank. Te olete siin vist uus? Tuul toob tolmu vastu akent, vihm pole veel viinud liiva. Jah, ma olen siin uus. Üks väike poiss endasuuruse koolikotiga toksib kive. Kott on raske, ta läheb koju, aga midagi seal tema pisemuses on raskem veel. Istun kalade kõrval, grillbaari seinal on meremaal purjekaga. Võibolla on Jumal meid unustanud, magab rasket und, nagu see mees siin. Säga jääb teda vaatama. Ja ma ei tea, kes on David Guetta. Need kalad on elus veel, RIISMAA 33

34 viimati käisin siin aasta tagasi, nad püüavad olla, kui mitte paremad, siis vähemalt joodikule aasta parim show. Kalad, ja see poiss, ehk on ta armunud, aga ei tea seda tunnet veel niimoodi nimetada. Nad umbusaldavad mind, need kalad. Rinnad ja nostalgia, kilekott, seks ja Excel, vihm pole veel viinud, väike poiss ja kivi ja kalad, meie talve ja uneliiva, kevad, artist ja show, kõik eraldab ja liidab meid, rulood, rehvid ja seinad, talve lõpus on tolm, mis igatseb tuppa: Te vist olete siin uus? Ei, ma olen vanem, kui sa arvatagi oskad. (lood ja inimesed leitud marsruudil Sõpruse kohvik, Siili pubi, Sõpruse bistroo, Arnelli, Tops) 34 RIISMAA

35 MART KIVASTIK ÕNN TULEB MAGADES Käsi silitas vaikselt ta pead. Peaaegu ei puudutanudki. Nagu oleks ta kass. Miks ei võiks olla kass? Sõrmed riivasid kõrva, libisesid kaelale, mööda kaela alla heliseb, vist jälle heliseb Ta sirutas käe välja, võttis telefoni, tegi ühe silma lahti, teise jättis igaks juhuks kinni, et saaks edasi magada. Kell oli pool kaheksa, kurat! Äratus kinni, klõps. Kaks minutit võib veel lamada, lakke vahtida. Sõrmed olid veel viimaseid sekundeid ta juustes, aga siis hajusid tagasi unne. Ta ohkas, ta oli jälle ärganud üksi, ta oligi ju üksi Pult oli laua peal. Telekas. Ilmateade ja poliitika kumbki ei ennusta head. Ta tuikus kööki, lülitas kohvimasina sisse. Siis vetsu. Keeras kraani jooksma ja magas potil edasi, nagu lapsepõlves. Tookord keeras ta vee jooksma, vannitoa uks oli haagis, ema arvas, et ta pesi hambaid. Lõpuks jäi ta vannitoas magamisega vahele. Lõpuks jäädakse alati vahele. Dušš. Peegel. Peegli ees läks pikalt. Parem, kui ta ennast ei näeks. Parem, kui keegi teda ei näeks. Kuigi mõnikord tundus ta endale ilus. Kui nägu keerata, et valgus just nii paistaks, siis polnud tal häda midagi, oli suisa hea, aga see näis nii kindlasti ainult talle. Iseendale meeldimine on vist tavaline asi, oli ta tähele pannud. Kohv. Suits. Üksainus suits aknal. Väljas hakkas valgeks minema. Õnneks veel hakkas. Kohe on november, siis kaob elumõte sootuks. Hommiku tunneb ära ärkavate autode, mitte päikese järgi. Ristmikud on uniseid autosid täis, tuled suitsevad. Siit kolib ta ära! Ta on oma aja siin ausalt ära teeninud. Ja kui piinlikult aus olla, siis suurema osa oma ajast nii, et kellelgi poleks õigust talle etteheiteid teha. Ükspäev ta kolib siit ära, see on selge. Imelik, et ta seda veel teinud ei olnud. Kaua ta oli selle üle juba imestanud? Tuleb ennast kätte võtta, sest aeg läheb. Aeg läheb ära. Aken kinni ja saapad. Lukk kinni. Teine saabas. Kes ütles, et inimesed peavad tööl käima, ärkama kottpimedas ja tööle tormama. Ta jättis mütsi. Mütsid talle ei sobinud. Läheb kas või härma, aga müts KIVASTIK 35

36 jääb ära, kuigi Maret ütles, et pole hullu midagi. Et ta on ka mütsiga kena. Pandav. Kes ei tahaks olla pandav, mütsiga või ilma. Ei olnud mõtet kõike ka uskuda, mis Maret rääkis. Bussipeatus oli rahvast täis. Mõni minut tuleb seista, tee ja kõnnitee serval, siis saabub buss. Viisakas trügimine. Ei tahaks kedagi puutuda, justkui võidaks sind ära määrida. Hommikuti pole sa milleski kindel. Hommikud on hommikud! Siis nalja ei mõisteta, eilne on veel liiga hästi meeles. Kümme minutit kõõlumist toru otsas. Nad vaatavad mujale. Alla, üles, aknast välja. Otsa ei saa vaadata, siis saavad silmad kokku, aga hommikul ei ole mingit isu kohtuda. Kohtumised ei too tavaliselt midagi head, kui, siis veel ühe endasuguse talveunes isiku. Talveunes hoopis teises mõttes. Nagu printsess või. Unine, mitte midagi märkav printsess. Huvitav, kas nad näevad sellega vaeva või ongi sellised ükskõiksed. Ükskõiksus on relv. Ükskõiksus on terasest, selle vastu puruneb kõik, viha, kurbus, armastus, ükskõikne võidab. Mitteükskõiksed löövad end tema vastu katki nagu šampuseklaasid. Kogu ilm kilde täis. Miks just tema? Oleks tahtnud olla ka teisel pool, kus ei tunne. Oeh veel kaks peatust. Peaks ostma jalgratta. Maret käis juba ammu rattaga, aga tema alles võttis hoogu. Vähemalt kakssada eurot. Võtad selle palgast maha ja unusta Tenerife! Aga tahaks korviga, tahaks naistekat, kuhu saab käekoti sisse panna. Kui poest tuled, on mugav. Veel üks peatus. Aga juba varsti tal peatusi ei ole, peatused on otsas, rippuge ise oma bussis edasi. Ta hakkabki rattaga sõitma, nagu Maret, nagu ta ise, kui koolis käis. Kui olid kokkupandavad. Miks ei võikski elada nii, nagu ta koolis käis. Peita end hommikul ema eest vannituppa, kakelda vennaga, siis kooli, mitte tööle, palun mitte tööle, siis disko, siis närviline ootamine toolil, siis äge suudlemine akna all või koridoris või keset hange posti najal, siis vihased vanemad, kui ilus, kui mõnus, miks ei võiks olla kõik nii tema peatus. Trügitakse maha. Mis tal arus oli, et tal ratast ei ole? Aga see on kõik puhtalt enda süü. Pealegi on see naljakas, peatusi on alati ühepalju ja ta jõuab oma teokstegemata plaanide ja mälestustega alati samasse kohta fucking tööle! Tema apteek, tema ja Mareti apteek, kuigi seal on veel üks Luisa, 36 KIVASTIK

37 nende mõlema ülemus. Luisa võib kõlada küll lahedalt, aga tegelikult ei ole, igavene bitch, vingats, kuigi suhteliselt noor. Aga noorus ei loe. Noorus loeb igas muus mõttes, aga sellest hiljem. Apteek on kaubanduskeskuse esikus. Maret oli juba kohal. Kuidas tema küll oskab? Ta on Viivist igatepidi ees, juba Viivi on nõme nimi, sucks, aga sinna pole enam midagi teha. Kes tahaks olla Viivi? Maret on rõõmus, ta naeratab, ta käib pidudel, tal on peaaegu et mees, kui meest mingiks väärtuseks pidada, mis siis, et kahe peale ühe teisega, Maretil on hea mees. Igas mõttes, aga see on juba pikk jutt. Jutt headest meestest ja kus neid leidub. Kuigi endal võiks olla ka selline, mis siis et pool, pool on ometigi rohkem kui mitte midagi, aga praegusel ajal ei ole isegi poolt. Fuck me! Tal pole isegi poolt meest lõppude lõpuks pole ju asi meestes ega naistes, asi on hoopis Sa näed reibas välja! See oli Maret, seisis uksel ja vaatas, kuidas ta jopet kitli vastu vahetas. Kas ma jäin jälle hiljaks? Mitte eriti. Maret vaatas kella. Mõni minut. Ta ei saa teada, ära pabista. Maret mõtles Luisat. Ma ei salli seda värdjat! Naised on hommikuti mürgised. Värdjas pole muidugi kõige kaunim sõna, aga näed, lipsas unise peaga üle huulte. Kuulgu, kui tahab. Ta seisiski seal uksel. Suhteliselt lühike seelik, ta teadis, et tal olid päris head jalad, veidi üle kolmekümne, blond, mustade raamidega hipsteriprillid, no Luisa. Viivi?! Jah. Ta isegi naeratas, aga see ei tule iial ta südamest, sest seda pole. Sa tahtsid täna ära käia? Mul on aeg. Selle õla pärast. Kell kaks Hea küll, hea, et sa vähemasti teatasid, ma tulen niikauaks ise letti. Aitäh. Sa ei pea tänama, arst on arst sinu vanuses, sa peadki arsti juures käima! KIVASTIK 37

38 Fuck! My ass, minu vanuses, ma löön ta maha! Viivi naeratas mürgiselt. Aitäh, Luisa! Siis ta kadus. Minu vanuses, sinu vanuses, mis ta mõtleb, kuulsid, Maret? Me peaksimegi mööda arste käima! Maret liipas mööda koridori edasi-tagasi, kähistas häält. Kop-kop, kas saaks arsti juurde tulla?! Mis teil viga on? Ma olen kiilakas! Viivil tuli naer peale. Ta oli hommikust üle saanud. Värdjas! Täiega! Sa lähedki arsti juurde? Jah, õlaga. See on loomulik sinu vanuses Fuck me, Maret, ma löön su maha, kui sa Luisa jälle tagasi! Tööle nüüd, Maret ja Viivi, mis te nüüd? Luisa oli ehtne orjapidaja, vist juba lapsest saadik, sellepärast ta arvatavasti juhatajaks pandigi, kuigi ta oli noorem. Aga kindlasti mitte ilusam. Ainult nime oleks ta ära vahetanud, andnud Viivi ära ja võtnud Luisa. Naeratada ta muidugi oskas, kui oli vaja. Tööle öäk! Nad seisid kõrvuti käsimüügiletis. Viivi ja Maret. Laud ja trulla. Tema oli laud ja Maret trulla. Maret oli veidi paksuke. Mitte eriti, aga selline pehme. Tema oli kõhn, liiga kõhn loomulikult. Peaaegu ilma rindadeta. Selles oligi asi. Küll ta oli neid oodanud, terve keskkooli, aga kui kõik teised lõpetasid enam-vähem korralike tissidega, siis tema läks lõputunnistuse järele umbes samas seisus, kui ta esimesse klassi astus. Viied teda ei lohutanud. Mida sa teed hinnetega, kui tissid puuduvad? Paned lehte kuulutuse, et odavalt saada tark naine. Tal on ka hea süda! Aga noh, laud halloo! Keegi ei tee vaatamagi, kui aus olla. Asi polnud küll nii hull, kui aeg-ajalt tundus, aga tegi meelehärmi. Mõni aasta tagasi oli ta raamatukogus. Täiesti kogemata, otsis riiulite vahelt midagi ja sealsamas mängisid mingid tüübid kaarte. Igavlevad raamatukoguinimesed, ja kui ta neist möödus, siis üks ütles, 38 KIVASTIK

39 pange tähele, laud käib. Ta oli nii solvunud! Fuck! Ta ei võinud ette kujutadagi, et inimesed võiksid midagi sellist teha, tal olid pisarad silmis, kui ta ütles, kuigi esialgu ta mõtles mitte üldse tähele panna, aga ta siiski läks tolle vuntsi juurde, kes tundus igati mõistlik inimene, ja küsis. Mida te mõtlete, kas te ei saa aru, et te teete mulle ju haiget! Tal oli tahtmine virutada! Mees ei saanud üldse millestki aru. Vaatas teda hirmunult, silmad pilkusid, ja siis vabandas me mängisime bridži, laud käib, vabandage, mis ma valesti tegin See oli piinlik! Oli suisa embarrassing! Ta suitsetas õues pool pakki jutti. Tegelikult tuleks jalgrattaga oodata ja osta tissid. Elu on ju raisku minemas väikeste rindade pärast. Maretil oli kõik olemas, rinnad, jalgratas, pool meest, nagu öeldud, ja sõber Viivi. Olgu. Algab töö. Naeratus. Plaaster? Plaaster on siinsamas, millist teil vaja on? Sellist. Mees näitab villiga pöialt. Ei tea, kuhu ta selle toppinud on. Järgmine palun Ilge pohmakas on, kas Ma võin teile aspiriini anda. Tavaliselt on hommikud siiski rahulikud. Erilist tõmblemist ei ole. Siis tulevad vanainimesed oma tablette välja ostma. Neil pole und, une asemel on hunnik tablette. Mis sul selle õlaga on? Ma ei tea, juba mitu kuud! Sa pole rääkinudki. Mida ma ikka halan õlg noh. Sa lehest lugesid? Mida? Mul olid vererõhutabletid retseptiga, näete, siin vist. Otsib taskust prille. Dokumenti palun, juhiluba käib küll nii. Maret sosistas kõrva. See oli ju lehes, mingi mees oli aasta otsa käinud arsti juures, need ütlevad, et teil ei ole midagi viga, nagu alati, ükski pilt ei näita, ultraheli ei näita, röntgen ei näita, aga mehel õlg ikka valutas! KIVASTIK 39

40 Teil oli Nebilet? Vist küll Teate, kuidas võtta? Tean, tean Palun pange pangakaart siia, siia, palun Mees käis mitu korda arstide vahet, midagi ei ole, midagi ei ole, aga pärast, lopsti käsi otsast! Miks otsast? Vähk noh. Fuck! Nii, võtke kaart välja, palun, aitäh! Viivi naeratas. Mida asja, vähk?! Ma ei tahagi enam arsti juurde minna! See oli erand, üks miljonist, sinuga ei juhtu midagi sellist! Aga kui mina olen ka erand? Sa ei saa olla, alles üks erand oli, järgmine tuleb üheksasaja üheksakümne üheksa tuhande pärast. See võtab metsikult aega. Eestlasi ei olegi nii palju, et saaks kaks erandit. Hiinas küll. Aitäh, et rääkisid Teil retsept on? Ei. Siis võtke perearstilt retsept kõigepealt, siis tulge tagasi Ära jama, Viivi, ma ei tahtnud sind ehmatada. Hoopis suitsu tahaks. Tahaks. Mäletad tookord? Luisa pistis kriiskama, medasutus, töö ajal! Hirmus naljakas tundus. Maret turtsus nii, et tatt ninast väljas. Luisa tuli asja kontrollima. Ta oli kõigele lisaks sündinud kontrollifriik. Kui teda oleks geeniteadusega uuritud, oleks tal kindlasti avastatud kaasasündinud kontrollinähe. Viivi lehvitas talle. Las kriiskab, mis mul enam. Sul võib veel hästi minna, ma hoian pöialt. Maret kallistas teda. Kes on kunagi haiglas käinud, teab isegi, kuidas seal on. Või on keegi, kes pole käinud? Ta oleks hea meelega olnud see erand. Vanasti oli haigla hall. Hallide põrandate ja valgete seintega. Ta oli seal ku- 40 KIVASTIK

41 nagi traumapunktis, nuttis, pea lõhki, ema oli vihane, mis sul arus oli, hüppad peaga vastu ahjunurka. Kuidas see üldse võimalik on? Oli noh. Hullemadki asjad on võimalikud, tuleb välja. Kui ema seda teaks! Nüüd oli koridor värviline. Roheline koridor, punane koridor, sinine koridor. Näiteks, kui sul oligi vähk, siis keerad punasesse, sa ei pea küsimagi, et hei, kuhu ma peaks siirduma, radioloogiasse tahan. Lähed punasesse. Hiinas on see õnnevärv. Loodetavasti on. Tõenäoliselt keerad sa sellesse koridori pikemaks ajaks, saad keemiat, juuksed kukuvad ära, sind sõidutatakse ratastoolis mööda koridore, sind kõõritatakse hirmuga, keegi ei taha su nahas olla, kõik ju loodavad, et mitte nemad. Alati sureb kusagil keegi teine. Aga nii sandisti ei pea minema. On vaheetapid. Näiteks tema uks oli ortopeedia, rohelises koridoris. Number sada üheksa. Loodetavasti oli see õnnelik number. Hiinas vähemasti üheksa on. Ta istus, paberid näpus, kabineti ukse taga. Uks käis kinni ja lahti, üks läks, teine tuli. Nägudest aru ei saa, kas neil läheb hästi või halvasti. Olid ka karkudega. Olid ilma. Uksest tuli tuttava näoga onkel, umbes seitsmekümnene, lonkas veidi, käis kepi najal. Tahtis juba minna, aga siis märkas toolil teda. Viivi, kurat, sina! Mina kurat! Sind ma ei lootnud küll siin näha, mis nii noor inimene arsti juures teeb? See oli muidugi õpetaja Lokk. Õpetaja Lokk tundus juba kooli ajal vana. Seisis jo-le-mi koori ees, laupäeva hommikul kell kaheksa. Kõigil oli tookord siiber, laupäeva hommikul kell kaheksa, sest vanamehel oli selline komme! Õpetaja, ma ei tundnud teid ära, te olete Vana! Ära arvasid! Kurat, muidugi olen ma vana, vana nagu sikk Õpetaja Lokk köhis põhjalikult, siis istus Viivi kõrvale. Ma istun veidi, kui sa lubad. Muidugi! Üksi on siin eriti nõme olla. Sakib täiega! Mida?! Sorry, ma omaette, niisama! Viivi lõi käega. Vanainimestega pole ju mõtet. Miks sa üldse oled? KIVASTIK 41

42 Õlg. Õlg? Õlg on tühi-tähi. Õla saab korda! Ma ei tea, juba pool aastat Pool aastat on tühi-tähi, ma olen oma puusaga juba neli aastat järjekorras. Nüüd vist lõpuks tehakse ära. Ma loodan, et tehakse. See on mul juba teine puus. Õpetaja Lokk jäi teda kuidagi imelikult vaatama. Pea poolviltu. Tohib, ma katsun su õlga? Ikka tohib Ma ei ole mõni selline, ära mõtle! Ma ei arvagi. Õpetaja Lokk pani oma käe ta õlale. Nügis pöidla ja sõrmedega. Ai! Sealt on valus, jah? Vist küll. Ma tunnen kätega ära. See on sul kusagil liigese sees. Sul on põletik sees. Raskelt on põletik sees. Õpetaja Lokk ei võtnud kätt ära. Tal oli hea käsi. Tõepoolest suur, vana hea käsi, mis justkui kaotas valu ära. Viivi andestas talle peaaegu selle laupäevahommiku. Kui sa koorijuhtimisse oleks jäänud, siis oleks sul õlg korras. Koorijuhtidel õlgadega jamasid ei ole. Õpetaja Lokk köhis uuesti. Ta lõhnas suitsu järele, nagu vanasti lõhnati. Siis ei pannud seda tähele. Nüüd tundus see justkui mälestus. Mälestus suitsulõhnast. Kui kõik veel tõmbasid. Onu Arno. Ta oli eriline tüüp, Teises maailmasõjas leekkuuli õlga saanud. Mees tõmbas Leeki, kükitas ahju ees ning rääkis jutte. Talle meeldis rääkida. Ta kodu oli otsast otsani täis sarja Seiklusjutte maalt ja merelt ja vana mööblit. Kõik see oli konisid täis ja lõhnas suitsu järele. Onu Arnole meeldis tohutult rääkida. Kui nad sünnipäevadel üksteist nägid, või jõulude ajal. Ilmselt ta luiskas osa juurde, sest inimesel ei saa nii palju lugusid olla. Või saab? Kui sa oled kaheksakümmend, siis on sul lugusid ülearu. Kõik nad on kusagilt lapsepõlvest. Algul sa elad neid lugusid ja siis jutustad. Näiteks väiksele Viivile, kes on alles viis, kes mängib Sipsikuga ja kardab jubedalt jõuluvana. Leekkuuli sai onu Arno Sinimägede all, see viis tal pool õlga ära. Arvatavasti luiskas ta 42 KIVASTIK

43 leegi osas, kuul oli ehk siiski tavaline. Aga leekkuul oli ju teine asi, leekkuul sööstmas läbi öö üle kaevikute Arno õla poole. Kujutlege vaid seda pilti! Arno suri ära, kui ta naine suri. Aasta hiljem, üksindusse. Viivi ohkas. Ära ohka, see on hea arst, see Kink. Ta on mul puusa ära vahetanud, põlve opereerinud, seljaga aidanud, ta saab kõigega hakkama. Ta võib su tervenisti uutest juppidest kokku panna, kui vanad kulund on. Ehk pole vaja? Sa oled nii noor! Muidugi pole vaja. Seda oli rõõm kuulda. Õpetaja Lokk mudis Viivi õlga ja vahtis niisama ringi. Viivi vaatas kella. Ütle, kui sulle ei meeldi, ma võtan käe ära. Ei-ei, ma tulin töölt tunniks ajaks, ülemus on meil selline, et ma parem ei ütle. Miks sa ei hakanud koorijuhiks? Ah? Miks sa ei hakanud? Miks sa muusikakoolist ära läksid? Ta ei teadnud ise ka. Ma arvasin, et kui ma hakkan proviisoriks, siis Sul ei oleks olnud ülemusi. Oh oleks ma aimanud! Sa oleks ise olnud boss, sul oleks olnud terve kooritäis alluvaid. Sinust oleks asja saanud! Ma kohe mõtlesin, kui sa esimesele kursusele tulid, mäletad, laupäeviti kell kaheksa, mäletad Õpetaja Lokk nügis teda omamehelikult. Viivi naeratas mõrult vastu. Mäletan. Ma teadsin kohe, kui sind nägin. Pikk, sirge, musikaalne. Ma teadsin, et sellest tüdrukust tuleb! Milline energia! Energia!? Ta ei suutnud naeru pidada. Inimesed pöördusid teda vaatama. Vabandust, õpetaja Lokk. Jäta oma õpetaja Lokk, ütle lihtsalt Alo. Mis siin nii naljakat on? Ei, see energia. Ma lihtsalt ise ei mäleta. Tegelikult olen ma nii väsind! Õpetaja Lokk ei uskunud vist teda. Vaatas talle tükk aega otsa. Võttis isegi käe õlalt ära. KIVASTIK 43

44 Viivi, mis pada sa ajad? Aitäh, õpetaja, vabandust, aitäh, Alo, teil on head käed. Uks läks lahti. Hõigati teda. Ta tõusis. Ma lähen. See on hea arst, ära pabista. Oleks tahtnud õpetaja Lokki kallistada, aga hilja. Kabinet oli pisike, pisikese aknaga ja pime, sest aken oli vastu majaseina. Akna ees oli laud paberite ja arvutiga. Arst istus ühel pool, õde teisel pool, arsti vastas ninapidi arvutis. Kohe, hetk läheb aega, istuge siia! Ta istus arsti kõrvale. Arst oli umbes temavanune, neljakümnene, kõhn ja tõre. Kõhnad mehed näivad tõredad, sest nad ei söö. Nad pole lapsest saadik söönud. Ta oli ju ise samasugune. Lihtsalt ei tahtnud süüa. Kui ei söö, ongi tuju nigel. Sa oled oma isu nägu. Õde näis pisut vanem. Kuigi naiste puhul ei tea. Nad on lapsest saadik vanad. Huvitav, kas see arst valis ise endale õe või vastupidi? Kas nad käivad? Kui sa istud hommikust õhtuni kellegagi ninapidi koos, siis lõpeb see käimisega, varem või hiljem. Isegi kui mees tundub tõre, mis tähtsust sel on. Sa harjud temaga. Ja kui sa oled harjund, siis ta ei ole ei paks ega peenike, ei inetu ega ilus, ta on tema ise. Kõhnad mehed valivad paksemaid naisi miskipärast. Ise peaks seetõttu jälgima paksukesi ja lühemaid, enda vastandeid. Vastandid tõmbuvad, tähtis on üks selline leida! Mul oli röntgen ka tehtud Doktor just uurib seda! nähvas õde. Arvutist paistis tema õlg, ümmargune jupp käeluud ja siis vist rangluu. On sealt midagi näha? Doktor uurib seda! Õde tahab ju meest kaitsta. Iga naispatsient on oht. Ärgu muretsegu, see pole tema tüüp. Liiga kõhn, liiga tõre. Arst avas lõpuks suu. Vaadake, pildilt ei ole ju lihaseid näha Ma tean, ma tean seda Võtke palun särk maha. Viivi võttis särgi seljast. Las vaatavad. Tal pole midagi varjata. Kahjuks ei ole midagi varjata 44 KIVASTIK

45 Tõstke käsi üles! Kumb õlg teil oli? Vasak. Vasak käsi üles. Nii. Arst seisis tema vastu ja vaatas teda nagu haiget asja, ülevalt alla, kiretult. Viivi hoidis kätt üleval. Kas nüüd on valus? Natukene. Tõstke teine käsi ka. Arst tegi ise kõik liigutused ette nagu õpetaja võimlemistunnis. Kui nad koolis üle kitse pidid hüppama, juhtus üks jama Teine käsi on rohkem lahti, mis? Vist küll. Ta jäi kitse otsa kinni! Teile teeb miski nalja? nähvas õde. Ta oli ikka veel valvel. Bitch! Ärgu põdegu, temale pole seda tohtrit vaja. Ei, mul tuli üks asi meelde. Liigutage nüüd nii Viivi liigutas kätt üles-alla. Kas nüüd on valus? Siit? Ei, justkui tagantpoolt. Siit? Ma ei tea, ma ei saa praegu ise ka aru. Nii kui kabinetti sisse astusin, läks õlg paremaks, hirmust vist. Arst naeratas. Õde tõmbas suu kriipsuks. Keeras talle ootamatult selja. Mis siis nüüd? Võite riidesse panna, ütles õde. Viivi pani riidesse. Arst mõtles, vahtis aknasse, puuris pilguga auku vastasmaja halli seina. Teate, ma teile mingeid ravimeid küll ei hakka kirjutama. Aga? Kuulake enne ära, mis doktor räägib. Ma saadan teid võimlema. Asi on selles, et teie vanuses on inimesel juba hulk väikseid rebendeid, nad on paratamatud nagu näiteks juuste hallinemine. Ta üritas naeratada. Aga midagi on ju õlal viga, ta valutab ju! KIVASTIK 45

46 Vaadake oma sünniaastat, Viivi! Õde lehvitas talle kaugelt toimikuga, nagu tahaks ta vangi panna. Mis mu sünniaastal viga on? Te olete vana! Esimest korda see vana nõid naeratas! Käsn selline. Üle näo oli võidukas suur naeratus, kollased hambad välkusid nagu hundikoeral. Õde vaatas talle otsa ja siis arstile. Arst noogutas õele tunnustavalt. Õde liputas saba. Mis teha, ma olen siin ka varsti samas seisus, ka mina saan ükskord Vanaks? Jah! Arst laiutas käsi nagu ajalooõpetaja. Ajalooõpetaja oli neil ainuke päriselt kiuslik siga. Nõukogude võim hakkas juba kokku kukkuma, too kiunus aina edasi, meie leninlik partei, meie leninlik partei. Kuigi ise oli salajoodik. Tal oli kombeks käsi laiutada ja rääkida ajaloolisest paratamatusest. Tema õlg, tuleb välja, on ajalooline paratamatus. Kuidas ta vihkas õdesid! Viivi proovis mitte uksega paugutada. Head aega, ütles ta ukse vahelt virila naeratusega. Siis sukeldus koridori lõputusse kurba saatusekaaslaste voolu, kellest arvatavasti temale ainukesena oli pandud diagnoos: vana! Muldvana, ravimatult vana. Ta tahtis ainult üht, visata üks korralik klõmakas tekiilat. Mitte üksi. Koos Maretiga ikka. Katsugu Luisa-bitch ainult midagi kobiseda. Meeleheitel naised on ettearvamatud. Ülejäänud osa tööpäevast, seda ei olnud enam palju, aga see kulges nii kehvas meeleolus, venis nagu jube. Mitte õla pärast, õlast polnud tal tegelikult sooja ega külma, muidugi valutas ja segas elu, aga ei midagi rohkemat. See segas elu, mida ju peaaegu enam ei olnudki. Üks jama teise otsa, ja nüüd siis veel vana. Fuck! Kui on üks noist hetkedest, siis tundub, et pole olnud päevagi hädadeta. Tema elu oli lõputu Murphy seadus. Kõik, mis sai halvasti minna, läks halvasti, kõik, mis oleks võinud minna veidigi paremini, läks ikka halvasti. Kes arvab, et head ja halvad päevad on miskitpidi tasakaalus? Kaks sammu ette, palun! Teist nii lolli pole olemas. Kaks sammu ette oli nende laulmisõpetaja meelisharjutus, äkki keset kooriproovi. Laul käis, kõik 46 KIVASTIK

47 oli justkui kena, kui õpetajal läksid silmad põlema, ta katkestas loo, tormas koori poole ja karjatas. Kes lubas kõverate jalgadega tüdruku etteritta? Vaikus kõik olid kohkunud. Ja keegi veel ei aimanud, kes see kõverate jalgadega oli. Siis sirutas nördinud dirigent näpu ette, otse tüdrukule näkku ja ütles, sina, kohe teise ritta, kes sind siia lubas ometi? Tüdruk, näost punane, kobis vaikselt kolmandasse ritta koori keskele, aga loomulikult jäi tema asemele tühi koht. Oli vaja kedagi, kel oleks sirged jalad ja kes oleks alt. Õpetaja silm jäi pidama Viivile. Viivi, tule esimesse ritta, palun. Hetkeks oli tal hea meel. Tal ei olnud kõverad jalad! Tõepoolest ei olnud, aga kui ta end kohale sättis, jäi õpetaja teda nõutult põrnitsema, silmadest allapoole, tema rindu Ei, Viivi, sina ka ei sobi, sa laulad küll hästi, aga mine tagasi, ole hea. Ta tahtis maa alla vajuda. Teistele tegi nalja. On ju naljakas. Kui sind aetakse ära. Esimesest reast teise, teisest kolmandasse, lõpuks leiad sa end viimasest reast ja nii jääbki. Ükskord mingil klassipeol, kusagil maal, jäi ta ühe poisiga, kellel polnud viga midagi, küüni magama. Ja tunduski, nagu alati tundub, et nii, prints ongi leitud. Ta puikles moe pärast veidi vastu, aga samal hetkel, kui poiss käe ta pluusi vahelt sisse suutis pusida, tekkis vaikus. Siis nihutas ta kätt paar korda mõtlikult edasi-tagasi nagu eksinud metallidetektor, siis tõmbas käe ära. Mis juhtus? Ei midagi, ütles poiss. Poiss läks korraks suitsetama ja tagasi enam ei tulnud. Nõnda see romaan lõppes. Ta oli siis kuusteist vist. Kindlasti oli. Seitsmeteistkümnesena tundis ta esimest korda, et elu on kohe otsas. Kuueteistkümnesena polnud veel hullu. Kõik oli ju siiski ees. Meil on aeg täis, me võime minna. Ta ärkas. Ta oli samal ajal kogu aeg tööd edasi teinud, tšekke välja trükkinud, tablette otsinud, retsepte lugenud, ta ei teadnud sellest midagi. Ära pane mind tähele, ütles ta Maretile. Kas midagi hullu?! Nii ja naa. Ära hakka, Viivi, ei ole ju midagi sellist Mis sa mõtled sellise all? Midagi ei mõtle, aga lehest muudkui loed, et see on surnud ja teine on surnud, ja kõigil on vähk, see ajab fucking hirmu nahka. Kui sa KIVASTIK 47

48 tagasi tulid, sa olid sellise näoga, et Luisa ei julgenud suga rääkidagi. Luisa, mõtle! Ta õiendas siin, et sa oled linna peale hängima jäänud, aga ta ei öelnud sulle sõnagi mis sul viga on, Viivi? Ma olen vana! Mis tähendab vana? Vana ja kõik! Nelikümmend üks? Me oleme ju ühevanused? Mis mõttes vana? Rohkem ta mul vigu ei leidnud. Tükk aega uuris röntgenipilti! Maret püüdis mitte naerda, aga ikkagi hakkas. Kui sa ei naera, ma teen välja! Maret naeris edasi. Kuulsid, ma tahan tekiilat, mina maksan Maret lõpetas naermise, pühkis näolt pisaraid. Aga Tenerife? Me ei pidanud ju enne kõrtsi minema. Ma ei lähe sel aastal. Mul on tuju kadund. Täiesti kadunud, ma ei teagi, kas see enam tagasi tuleb või mille peale ta võiks tagasi tulla. Maret võttis tal ümbert kinni. Jäta nüüd, Viivi, kõik läheb veel hästi. Maret oli hea. Kui teda poleks, siis ei teaks üldse, mis saab. Tükk aega tuli mõelda, millisesse baari. Hing kiskus erinevatesse. Või kõigisse. Selles mõttes oli ta täna justkui orjusest vabanenud. Kui vana, siis vana, tuleb juua. Meil ei ole enam midagi häbeneda. Mul on arsti käest isegi paber. Ta pani mantli selga. Tuju tõusis. Ja isegi ei valutanud. Räägitakse, et kui väike valu asendada suurema valuga, siis väiksem ununeb. Leiad endale aina suurema valu. Kuni leiad kõige suurema valu. Pika jagelemise peale leiti mõlemat poolt rahuldav, nagu poliitikas öeldakse, kõrts. Pool pubi, pool söögikoht, mille üks iirlane kunagi tegi, nüüd jätkas rumeenlane. Iirlane oli iseenesest tore. Tuli Eestisse, õppis keele ära, armus omasoolisse, omaenda ärijuhti, elas sellega õnnelikult, siis sai tal pubist villand, kolis Soome, seal hakkas tal külm, siis Tenerifele. Viivi kohtas teda eelmisel aastal Tenerifel ega uskunud oma silmi. Eestis oli ta olnud üsna tavaline iiri onuke, väikest kasvu, terane, kerge kitsehabemega. Tenerifel oli hoopis teine mees, naera- 48 KIVASTIK

49 tav, kuldkõrvarõngaga, endiselt armunud omasoolisse, aga see vist ei olnud enam see pubi ärijuht. Mis vahet seal oli, ta oli armunud, ükstapuha kellesse, ta oli päevitunud, tal oli pappi, ta oli õnnelik! Mäletad Brianit? Muidugi mäletan, ütles Maret. Mitte liiga hästi, aga oli selline väike onu. Nüüd ma tean, milles asi on. Armastuses, tahad öelda? Armastuses ka, aga enne veel, kui asi armastuseni jõuab, peab veel midagi olema. Ei tea mis? Õnne peab olema. Maret kehitas õlgu. Vedama peab. Sa võid teha kõik asjad lapsest saadik õigesti, õpid viitele, oled hea laps, ei joo, ei suitseta, ei kepi, whatever, mõistad? Nagu sina? Kas kõlas nagu mina? Veidi. Okei, ma lihtsalt vaatasin seda Brianit seal Tenerifel, ta säras nagu päike, naeratas, tegi mulle isegi koksi välja, mäletad, vanasti ta tegi meile. Ta pole ju midagi erilist korda saatnud, teinud ühe pubi ja veidi muud äri, tal on kõik hästi läinud, sest tal on olnud õnne! Fucking õnne! Tal on oma peika, tal on kõik hästi Nii ja mis su point oli? Aga mul ei ole! Mul ka vist ei ole. Ma olen juba nelikümmend ja elu on selline poolik Ilmaaegu ma tulin farmaatsiasse, ma oleksin pidanud konssi minema. Minust oleks saanud hea koorijuht. Aga ma tegin jälle valesti, ma mõtlesin, et farmaatsia on midagi asjalikku, aga vaata meid nüüd. Kaks õnnetut rohumüüjat. Mõnikord ma mõtlen, et me oleme nagu kusagilt õnnetute naiste filmist, joome veel ja siis hakkame nutma ja. Me oleme nagu kaks klišeed. Thelma ja Louise. Me olemegi klišeed. Me oleme Viivi ja Maret. Appi, kui õudselt see kõlab. KIVASTIK 49

50 Me oleme hardcore. Meie järgi saaks õnnetuse ulatust määrata. Õnne puudumist! Meist võiks ka filmi teha! Palju me juba joonud oleme? Ma ei tea. Loomulikult nad ei teadnud, baaritüdruk käis kogu aeg lauda koristamas, aga kindel oli see, et nad olid alustanud kohe kahe tekiilaga, siis joonud vahelduseks mõned džinnikoksid, siis teinud veel tekiilat, praegu oli vahedžinn. Mingi viies või kuues või? Džinn toonikuga on lahe, justkui ei hakkagi pähe, aga tegelikult hakkab. Ütlevad kogemused. Aga kellele need siis meenuvad. Tekiilaga on umbes sama lugu. Ma olen mitu korda nii joonud, et ei hakka pähe, aga lõpuks olen täiesti sassis. Aga hommikul! Ärme hommikutest räägime. Hommikud on alles homme. Hihhii. Mõttehiiglased. Baar oli pooltühi. Teisipäev. Teisipäevane baar on mõttetu. Ainult nendesugused käivad, kes on saanud mõne halva uudise või kel pole kodu. Nad kõlbasid tegelikult mõlemasse lahtrisse väga hästi. Ta nägi silmanurgast ühte meest. Mõnes mõttes nagu rusikas silmaauku, veits tüse, kiilanev, heleda, veidi lokkis pea ja kuldsete prillidega. Noorest peast võis ta olla suisa ilus. Loll ka vist polnud. Vaata, ütles Maret, Seymour Hoffman. Ma juba nägin. Üle viiekümne? Ta kehitas õlgu. Liiga tark. Mis tähendab liiga tark? See hakkab keerutama ja targutama, üleõppind, mees peab olema lihtsam. Mitte liiga, aga veidi lihtsam. See jääbki käsi pesema. Mida ta siin nüüd targutab? Mis ta siis meestest teadis nii väga? Ta ohkas. Mis sa ohkad? Mõnikord ma mõtlen, et ükstapuha. Pesku palju tahes. Kuigi asi polegi selles, mingis mehes. Mul lihtsalt ei vea. Pooled klassiõed, iga- 50 KIVASTIK

51 vesed igerikud, on mehel ja lastega ja puha, kusjuures mehed on isegi täitsa asjalikud, ma ei saa aru, mille eest nemad? Mul ei ole midagi. Mehed kardavad ilusaid naisi. Mis mõttes? Kardavad jänni jääda. Inetutega on lihtne. Jääb inetuga jänni, pole sooja ega külma, tuleb järgmine inetu. Inetu ei lähe korda! Ilusaga on teine lugu. See teeb haiget! Mina ju ei ole ilus! Oled! Ah ära! Fuck me! Ta vaatas siiapoole! Sinu perset! Viivi ei suutnud end pidada ja vaatas korraks nurgalauda, kus tüüp istus. Too jõllitas tõepoolest kuhugi, kus võis olla tema perse, nagu Maret ütles. Vahibki. Järsku tal on naine kuskil ära? Täienduskursustel? Maret vehkis baariplikale käega ja huilgas nagu vahimadrus. Kaks tekiilat ja kaks džinni toonikuga, palun! Ta võttis koti ja läks WC-sse. Vetsu uks jäi nii, et ta pidi mehest mööda minema. Kui ta lauast möödus, siis mees vahtis teda silmanurgast. Kindla peale vahtis. Ta ise püüdis olla võimalikult ükskõikne. Ükskõiksus on edu pant. Vetsus ta muud ei teinud, kui mukkis end peegli ees. Nagu idioot! Õnneks oli ta üksi, värvis huuled üle, kohendas nii, et oleks võimalikest parim. Ei tea, kas ta oli purjus ka. Ah, pohhui. Ta läks vetsust välja, aga tuli kohe tagasi ja pissis ka. Kui ta lauda jõudis, istus too tüüp nende juures. Ma kutsusin Peetri meile, ta oli üksi ja meie olime üksi ja, miks ka mitte. Nojah. Tõepoolest. Peeter sirutas käe. Naeratas. Hambad olid enam-vähem. Ei teagi, miks ta neid vahtis. Viivi, mina olen Viivi. Hea, et ta niksu ei teinud. Fuck! Ma toon endale ühe õlle, kas teile ka? Ta oli normaalselt viisakas. Me joome tekiilat, aga me ostame ise, ütles tema. KIVASTIK 51

52 Maret tegi talle grimassi. Peeter läks leti äärde tellima. Miks sa tal tuua ei lasknud? See on auküsimus! Jäta nüüd! Auküsimus. Sa oled täis! Nad mõlemad olid, kippusid itsitama. See Peeter oli normaalne ja ta justkui meeldis sellele Peetrile. Järsku oligi see õige. Rääkis vaikselt. Ta oli maaülikoolist. Oo! Või oo? Kas see oli hea või halb? Miks sul siis veel naist ei ole, Peeter? Maret tegi tema eest uurimistööd. Kui hoolitsev sõber. See on pikk jutt. Mul oli. Peeter tellis uued joogid. Ikka džinn ja tekiila ja kuigi tunne oli üha kainem, siis objektiivselt võttes esines koordinatsioonihäireid. Küünarnukk libises laualt ära, pilt oli veidi fookusest väljas ja nii edasi. Aga mis sellest. Neil oli see Peeter, kellest esialgu polnud midagi teada. Kusagilt ülikoolist. Hei, kuule, palun veel ühed joogid. Topeltdžinn ja tekiila ja ikka needsamad! Meil on juba! Ma võtsin Peetrile ka. Selles mõttes on teisipäevane baar muidugi hea, et kui midagi küsid, kohe saad. Baar seisab sinu järel järjekorras, mitte nagu reedeti, kui sa ise pead seisma. Joogid ilmusid silmapilk lauale. Ma joon põhiliselt õlut, ütles Peeter. Nad jootsid talle peaaegu väevõimuga tekiila sisse. Ja kohe ühe veel. See mõjus. Peeter ei puigelnud enam vastu. Jõi nii tekiilat kui õlut. Ta tundus heasüdamlik. See võis muidugi petlik olla. Kuidas saab nii olla, et teisipäevaöösel jalutab sulle täiesti okei mees sülle, kes ei ole pede ega pervert, kel pole enam isegi naist, või see on pikem jutt, kõik on ju kuidagi liiga hästi. Peeter läks vetsu. Täitsa normaalne tüüp, ütles Maret. Võta endale. Kuidas ma ta endale võtan, võta ise endale! Mida sa eputad, mul on ju, sa tead küll, mul on pool, aga olemas, võta endale! Ta tahab sind! Järsku on mingi väärakas, kuidas see on võimalik, et keset nädalat jalutab sulle vastu keegi, ma ei usu, tal peab midagi viga olema! Võta endale, saad teada! 52 KIVASTIK

53 Peeter tuli vetsust tagasi. Kõigepealt läks baari ja tellis neile kokteilid ja tekiilad. Kui ta pukki istus, oleks äärepealt kukkunud, Maret ja Viivi püüdsid ta kinni. Peeter, sa kukud ümber! Peeter naeris. Ta naeris esimest korda, häbelikult, üldse mitte perverdi moodi. Mis alal sa ülikoolis oled? Kalad kähistas Peeter. Ma joon tavaliselt ainult õlut, tekiilaga ma võin täis jääda. Seda sa juba ütlesid. Ta häbenes. Ta oli näost punane nagu koolipoiss. See on hea märk, sosistas Maret. Nii, võtame! Maret tantsis esimesena. Et Peetrit soojaks saada. Siis andis talle üle. Siis nad tantsisid koos. Siis nad tantsisid igaüks eraldi. Siis tehti veel ühed joogid. Siis tantsisid tema ja Peeter, siis veel kord tema ja Peeter ja siis palus Peeter teda veel kord tantsima. Maret käis suitsetamas. Siis käisid nad Maretiga koos suitsetamas ja kihistasid nagu segased. Nad tulid tagasi. Peeter istus, nagu nad ta jätnud olid, ja kuulas vist muusikat. Mingi Bryan Adams. Baaril hakkas neist villand ka saama. Esialgu keegi ütlema ei tulnud. Peeter rohkem rääkima ka ei hakanud, kuid naeratas üha enam. Ta oli naljakas mees, päris naljakas vaikne tüüp, mitte just macho. Lõpuks tehti neile arve. Selle eest oleks juba enam-vähem saanud Tenerifele minna. Ta ulatas õige väikse kahetsustundega, aga tegelikult sitta kah, oma kaardi. Samal ajal piidles heledapäist väikse kõhuga, aga üldiselt heatujulist Peetrit. Ta üritas end veenda, et mees oli seda arvet väärt. Ei tea ju, kui pole proovinud, ütles Maret. Ikka polnud veel pähe hakanud! Või siiski, veidi oli. Kui peaaegu rahast tühi kaart talle tagasi anti, pudenes see sõrmede vahelt täiesti kogemata põrandale ja nad kõik kolmekesi ukerdasid tubli mitu minutit maas, enne kui selle üles leidsid. Nende kohale üles ilmus see tüdruk, kes jooke tassis, hõljus nagu kuri droon ega püüdnudki enam lahket nägu teha. Me hakkame nüüd sulgema ka! Järgmine stseen toimus juba õues. Miskipärast ilma Maretita. Ta ei KIVASTIK 53

54 olnud kindel, kas ta ise ronis Peetrile kaenla alla, või miks ta oleks pidanud seda tegema, või siis Peeter oskas ta kuidagi endale kaenlasse haarata. Igatahes oli öö. Linnas oli öö. Teisipäevaöö või kolmapäevahommik, kuidas seda nimetada, kulges vaikselt hommikusse. Tibutas. Siis tuli pink, mingi ausamba kõrval, pimedas ei näinud täpselt, millise, ausambaid oli ju kuhjaga, aga sellel olid relvad. Kas ta ise suudles Peetrit või nad mõlemad? Pole aimugi. Tundus, et nad olid seal pingil juba tükk aega susserdanud, Peetri käsi oli juba enam-vähem liikuma hakanud, kui külm hakkas. Või kust tal tuli üldse selline mõte, et ta järsku ütles. Kuule, lähme minu poole, siin on ka kuidagi imelik. See relvadega kuju ja Peeter vastu ei rääkinud. Kohe tõusis ja juba nad läksid takso poole. Kümme minutit ja kodu. Oli nüüd seda vaja. Telefon helises. Ta vaatas telefoni, aga telefon oli hägune. Peeter ootas, et ta räägiks. Ma ei hakka võtma, see on niikuinii Maret. Okei, ütles Peeter ja siis krooksatas otsa. Pani käe viisakalt suu ette. Õllemullid kippusid vist väljuma. Vabandust. Lähme üles. Okei. Okei-okei, kas talt midagi muud ka tuleb. Ta komistas esimesele trepiastmele, Peeter püüdis teda päästa, aga kukkus ka ise. Nad vedelesid trepil, suudlesid, Peetri käsi nihkus nagu iseenesest talle peaaegu et püksi Oota, oota, trepikoda ju. Ta tõusis püsti, Peeter jäi lamama. Tule nüüd, lähme! Peeter ei saanud püsti. Ta võttis Peetri käe ja tõmbas ta püsti. Ma ei ei joo tavaliselt, pomises Peeter. Mina ka. Kumbki ei uskunud, mis teine räägib. See on tavaline. Üks on võõras ja teine on võõras. Kust sa tead uskuda. Ma ei joo tavaliselt ja siis kõmdi! pilt kadund. Ta tõepoolest ei joonud tavaliselt. Ainult mõnel korral. Ükskord, kui nad käisid kuskil klassiga. Aga see ei loe, sest siis jõid kõik, hiljem ülikoolis muidugi ka, aga tookord oli päris hull. Nad 54 KIVASTIK

55 ostsid poistega koos viina ja rummi ja jõid bussis tagapingis. Õpetaja istus ees juhi kõrval ja näris küüsi, ei julgenud taha vaatama tulla ka, ta oli noor, koolis alles teist aastat. Liiga kena inimene kooli jaoks lihtsalt. Nad istusid kambaga taga ja jõid viina nagu limpsi, siis rummi otsa. Rohkem ei tea ta midagi. Keegi poistest otsis paberit, et okset koristada. Hommikul oli ta kodus. Oksehais oli õudne. Ema ei rääkinud temaga mitu päeva. Niipalju siis tüdrukutest, kes ei joo. Huvitav, miks talle see meelde tuli? Ta ei ole ju ometi täis? Võti ei tahtnud sobida. Neljandal katsel sai ta lukule siiski pihta. Neli on ka õnnelik number, võib-olla mitte just sama hea kui üheksa, aga talle tundus, et talle sobib just neli rohkem. Peeter riputas jope nakki, vaatas ringi. Voodi on seal, tule siia. Ta maandus Peetriga voodisse, riideid ei jõudnud ära võtta. Nad suudlesid, ta sai endal särgi seljast, oligi hea, et oli pime, Peeter haises õlle järele, õnneks ta ei näinud teda. Ta ei mäletanudki enam Peetri nägu. Mehe pealael juukseid ei olnud, tänavalamp peegeldas sellele läbi kardinate valgust. Ta sai Peetri püksirihma lahti, pistis käe sisse, otsis üsna lootusetu seis. Ma olen vist liiga täis Oota, ma Ükstapuha, mis tal ka plaanis oli ette võtta, järgmisel hetkel mees magas. Kunagi, jälle kooliajal, mis kooliajal, lausa tutipeol, sattus ta juba hommikupoole, vist ka nelja ajal, ühe poisiga teki alla, nagu ikka satutakse. Ja too ronis talle selga ja samal hetkel läks poisil lahti. Vulks ja valmis. Ta ei saanud tükk aega aru, mis toimus, üritas mudida, aga poiss tõmbus häbelikult ära ja seletas, et ta ei saa, tal tuli ära. Ja mis siis? Tee uuesti! Poiss ei üritanudki. Ja nüüd, kakskümmend aastat hiljem, jälle kell neli ja sama seis, võõras mees, kes küll tavaliselt ei joonud, magas ta voodis. Väljas oli esialgu veel pime. Ta heitis selili, katsus aru saada, mis toimub. Siis tundis, kuidas see kõhus algas, kuidas tulvas mööda kõri üles, ta jõudis käe suu ette panna. Ta komberdas vannituppa, heitis põlvili, pistis pea potti ja oksendas. Tundus, et kogu sisikond läheb takkaotsa. Mingil hetkel okse lõppes. Ta pühkis silmadest vett, pesi nägu kraanikausis, kustutas tule ja komberdas voodisse tagasi. Hingas kergendatult. Hetk hiljem kordus kõik uuesti. Ta jooksis peldikusse ja oksendas. Järgmine kord tuli veel enne, kui ta KIVASTIK 55

56 voodisse jõudis. Ta jäi igaks juhuks vetsu ja ootas nii kaua, lõug poti serval, nagu koer ootab, kui ta midagi väga igatseb, kuni sisikond tundus täiesti tühi. Ainult kollast vahtu tuli suust, fuck oli seda kõike nüüd vaja. Ta roomas voodisse. Kustus. Käsi silitas vaikselt ta pead. Peaaegu ei puudutanudki. Nagu oleks ta kass. Miks ei võiks olla kass? Sõrmed riivasid kõrva, libisesid kaelale, mööda kaela alla Peaaegu ei puudutanudki heliseb, vist jälle heliseb Ta sirutas käe välja, võttis telefoni, tegi ühe silma lahti, teise jättis igaks juhuks kinni, et saaks edasi magada. Kell oli pool kaheksa, kurat! Äratus kinni, klõps. Kaks minutit võib veel lamada, lakke vahtida. Sõrmed olid veel viimaseid sekundeid ta juustes, aga siis hajusid tagasi unne. Äratus. Ta avas silmad, pani kohe jälle kinni. Võib-olla ärkamine esimesel katsel ebaõnnestus? Silme ees oli karvane rind. Ta vaatas ettevaatlikult veidi ülespoole, lõug, siis nägu ise. Mees? Miks mees?! Ta hüppas kohkunult istukile. Suus oli äka maitse, voodi ees vedelesid riided läbisegi, mehe riided, tema riided, kuldsed prillid, mis toimub? Mis mõttes mingi mees, mingi Peeter? Hakkas meelde tulema. Telefon! Kus on telefon? Ta ajas end vaikselt püsti, my god, ta oli vist veel purjus, täna oli ju, mis täna oli, vist kolmapäev. Ta jääb hiljaks niikuinii, ta ei teadnud, mis teha. Ta leidis telefoni ja läks kööki. Maret, Maret, Maret, palun vahel harva on jube tahtmine, et jumal oleks olemas. Või siis poleks. Viivi, sina? Mina, mina, mis juhtus eile? Sa läksid arsti juurde! Ja siis? Edasi räägi ise! Mida ma räägin? Andsid kätte või? Mis kätte? Ta jäi magama, magab praegu, mis ma teen nüüd? Ei tea, mis tal viga hakkas, närvid olid jube läbi vist. Ta hakkas telefoni otsas nutma. Viivi, Viivi Ta nuuksus, ei saanud rääkida, lõpuks luristas vastuseks. Jah 56 KIVASTIK

57 Ära nuta, kõik on ju hästi. Mis mõttes hästi, ma jään hiljaks, ma lähen ajan ta minema, ma ei tea ainult, kuidas seda teha, ütle Luisale, et ma jään hiljaks Ära aja! Pikk mõttepaus. Mis? Võta vaba päev! Ära aja üles, Viivi, pea kinni Ta pidaski kinni. Ta ei saanud aru, kas ta oli seda ise endale öelnud või oli see siiski Maret. Suurt vahet polnud. Ta isegi naeratas natuke, nutu kõrvalt. Okei, ei aja üles ja siis? Siis näeb, mis saab! Ta ütles, et ta tavaliselt ei joo. Ta sosistas. Tal ei tulnud midagi välja! No näed, oota ära! Anna inimesele võimalus! Sa mõtled mind või teda? Maret ei vastanud. Okei. Okei? Okei! Ta pani telefoni kinni ja mõtles. Võttis end kokku ja mõtles kaine peaga, õigemini nii kaine peaga, kui tal parajasti oli. Läks vannituppa ja pesi hambaid. Need ei saa iial puhtaks, pärast sellist Veidi aitas, aga mitte eriti. Siis kebis duši alla. Siis kuivatas. Peeglisse ei vaadanud. Ta ju teab, mis sealt vastu vaatab. Pohmellis mõrd. Pesi veel kord hambaid. Siis hiilis magamistuppa. Mees oli veidi liigutanud. Käe põse alla pannud. Tekk oli pealt ära libisenud. Tal olid sokid jalas, aga pükse ei olnud. Millal ta need jalast sai? See rippus. Ta pööras pilgu ära, vaatas siis korra vilksamisi. Lihtsalt huvi pärast. Vist täiesti tavaline. Mitte midagi hullu. Mitte midagi erilist. Kui ta tõepoolest ei jooks Ta läks kööki, pani kohvi, ootas. Siis helistas uuesti Maretile. Ma ütlesin Luisale, et sa oled gripis. Ta enam-vähem uskus. Sa pole ju kordagi puudunud ka. Loll olen olnud, kuule, ma tahtsin küsida, et mis ma teen. Ma pole kuidagi harjunud. Mis ma teen taga? Mis sa teed, kui Ain? KIVASTIK 57

58 Midagi erilist. Mune keedan ja. Vaata ise. Hea küll, ma vaatan ise. Helista pärast Ta pani juba toru ära. Vaatas külmkappi. Oli kolm muna, õnneks, sinki oli ka. Ta pani vee keema, kohv tilkus. Väga hull enam ei olnudki. Ta vahtis aknast välja. Aken oli veel udune, kuigi vihm hakkas lõppema. Vanasti joonistas ta udusele aknale näpuga igasugu asju. Nalja pärast. Näiteks joonistas südame ja noole läbi. See oli vanasti. Ta joonistas aknale südame ja noole läbi. Ei tea, mitu kuradi minutit ta tahab appi, ta ei tunnegi teda! Täiesti napakas, kuhu võib nii jõuda. Ta pani kõik kandikule. Munad, või, singid, kohvi, mida veel? Soola, pipart, mida veel, ei tea, miks ta nii ähmis oli, mida kuradit mehed üldse tahavad?! Ükstapuha mis nad tahavad, tema poolt oli kõik valmis. Munad, sink, kohv, piim, koor, või ja kõik muu ka veel. Kõik! Jäi üle vaid käsi välja sirutada ja tahta. Kui lihtne. Miks seda siis ei juhtu? Tavaliselt ju ei juhtu. Ta läks magamistuppa, vaatas meest. Magas nagu laps, põlved kronksus. Ta tõmbas mehele teki peale, heitis mehe kõrvale ja ootas. Kange tahtmine oli end vastu meest suruda, vastu sooja meest. Oli kaks võimalust. Ta kas ärkab ja läheb kohe ja Viivi ei saa iial teada, milliseid mune ta oleks tahtnud, või ta ärkab ja ta ei teadnudki, kumba ta rohkem kartis. Igatahes ta räägib pärast kõik Maretile ära, ükstapuha mis. Mees avas aeglaselt silmad. Tal olid hallid silmad 58 KIVASTIK

59 HORACE MINER AKIREEMA RAHVA KEHARITUAALID Antropoloog on pidanud nii lähedalt tutvuma nende mitmesuguste viisidega, kuidas erinevad rahvad sarnastes olukordades käituvad, et teda ei üllata enam kõige eksootilisemadki kombed. Kui ka kõiki kusagil maailmas loogiliselt võimalikke käitumiskombinatsioone veel leitud pole, on tal põhjust oletada, et mõne seni alles kirjeldamata hõimu juures peavad need eksisteerima. Niisugust mõttekäiku on klannikorralduse kohta väljendanud ka George Murdock. 1 Selles valguses on akireema hõimu uskumused ja kombed nii maagilised, et tundub võimatu neid kirjeldada millegi muuna kui näitena kõige ekstreemsemast käitumisest, milleni inimesed võivad jõuda. Professor Ralph Linton juhtis antropoloogide tähelepanu akireema rituaalidele juba kakskümmend aastat tagasi, 2 aga selle rahva kultuuri mõistetakse ikka veel väga puudulikult. Nad on inimgrupp Põhja-Ameerikas, kelle asuala jääb Kanada kriide, Mehhiko jakide ja tarahumarade ning Antillide kariibide ja aravakkide vahele. Nende päritolust on vähe teada, kuid pärimus väidab, et nad tulid idast. 1 G. P. Murdock, Social Structure. New York, 1949, lk R. Linton, The Study of Man. New York, 1936, lk 326. Akireema mütoloogia kohaselt oli nende riigi rajajaks kultuuriheeros Notgnihsaw, kes on tuntud veel kahe sangariteo poolest ta olevat visanud tükikese vampumit üle Pa-To-Maci jõe ja raiunud maha kirsipuu, milles elas Tõe Vaim. Akireema kultuurile on iseloomulik kõrgelt arenenud turumajandus, mis on välja kujunenud tänu nende elupaiga loodusrikkustele. Kuigi enamik inimeste ajast kulub majandusalastele püüdlustele, kulutatakse suur osa tööviljadest ja märgatav hulk päevast ka rituaalsetele tegevustele. Need tegevused on keskendunud inimkehale, selle välimusele ja tervisele, mis mõlemad kummitavad põhimuredena selle rahva teadvust. Kuigi säärases mures ei ole kindlasti midagi ebaharilikku, on selle tseremoniaalsed aspektid ja sellega seonduv filosoofia unikaalsed. Kogu süsteem rajaneb fundamentaalsel usul, et inimkeha on kole ning loomupäraselt vastuvõtlik nõtrusele ja haigustele. Rituaal ja tseremoonia on sellisesse kehasse vangistatud inimese jaoks ainus võimalus neid loomuomadusi tõrjuda. Igas majapidamises on selleks puhuks üks või mitu pühamut. Mida enam on indiviidil ühiskonnas võimu, seda rohkem on tal kodus selliseid pühamuid; tegelikult Horace Miner, Body Ritual among the Nacirema. American Anthropologist, 1956, kd 58, nr 3, lk MINER 59

60 määrabki kodu jõukuse nende rituaalruumide arv. Enamik maju on ehitatud krohvitud puidust, kuid pühamuruum vooderdatakse kiviga. Vaesemad perekonnad jäljendavad rikkaid, kasutades enda pühamu seintel keraamilisi plaate. Kuigi igal perekonnal on vähemalt üks selline pühamu, ei ole sellega seotud rituaalid perekondlikud, vaid isiklikud ja salajased. Neid rituaale arutatakse ainult lastega ja sedagi üksnes nende saladustesse initsieerimise perioodil. Minul õnnestus siiski saavutada pärismaalastega (504 isendiga) piisavalt usalduslik kontakt, et neid pühamuid uurida ja lasta rituaale endale kirjeldada. Pühamu tähtsaim kese on seina sisse uuristatud kast või kirst. Kirstus hoitakse mitmesuguseid amulette ja maagilisi nõiajooke, ilma milleta ei suuda enda arvates elada ükski kohalik. Neid preparaate hangitakse hulgalt väga erilaadsetelt teadmameestelt, kellest kõige võimsam on ravitseja, keda peab tema teenete eest külluslike andidega tänama. Ometi ei anna ravitseja ise oma klientidele tervendavaid rohtusid, vaid otsustab ainult rohtude komponendid ning kirjutab need siis üles ühes iidses ja salajases keeles. Seda keelt mõistavad ainult teised ravitsejad ning ravimtaimekaupmehed, kes järjekordsete andide eest vajaliku nõiajoogi kätte annavad. Kui amulett on oma otstarbe täitnud, ei visata seda minema, vaid pannakse kirstu maja pühamu tagaseinas. Kuna iga häda jaoks on erinev maagiline ollus ja inimestel on palju kujutletavaid või isegi reaalseid tõbesid, on amuletikirst alati tuubil täis. Võlupakikesi on nii palju, et inimesed unustavad nende algse otstarbe ja kardavad neid hiljem uuesti kasutada. Kuna pärismaalased on selle koha pealt üpris kidakeelsed, võime vaid oletada, et kõiki vanu võlumaterjale hoitakse amuletikirstus alles seepärast, et nende kohalolu kaitseb mingil moel nende kummardajat. Amuletikirstu all on väike veeastja. Iga päev sisenevad kõik pereliikmed kordamööda pühamusse, kummardavad amuletikirstu ees, segavad veeastjas eri liiki pühitsetud vett ja sooritavad kiire ablutsioonirituaali. Pühitsetud vesi tuleb kogukonna Veetemplist, kus preestrid viivad läbi keerukaid tseremooniaid, et muuta see vesi rituaalselt puhtaks. Ravitsejatest madalamal positsioonil asuvad imearstide hierarhias spetsialistid, kelle ametinimetuse täpseim tõlge kõlaks püha-suu-mehed. Akireema rahval on peaaegu patoloogiline hirm oma suu ees ja huvi selle vastu. Suu seisundil usutakse olevat üleloomulik võim kõigi sotsiaalsete suhete üle. Nad arvavad, et kui nad suurituaale ei sooritaks, siis kukuksid neil hambad suust, igemed hakkaksid verd jooksma, lõualuud tõmbuksid kokku, nende sõbrad pöörduksid neist ära ja kallimad jätaksid nad maha. Samuti usuvad nad, et inimese oraalsete ja moraalsete isikuomaduste vahel on tugev side. Näiteks laste suupesu jaoks on eraldi rituaal, mis väidetavalt parandab ka nende moraalset palet. Suuriitus kuulub kõigi igapäevasesse keharituaali. Kuigi need inimesed on suuhügieeni suhtes nii ülihoolsad, hõlmab see riitus tegevusi, mis kõrvaltvaataja jaoks on lihtsalt jälgid. Mulle on räägi- 60 MINER

61 tud, et selle rituaali käigus sisestatakse väike kimbuke koerakarvu koos erilise võlupulbriga endale suhu ja siis liigutatakse neid seal täpselt kindlaks määratud žestidega edasi-tagasi. Lisaks eraviisilistele suurituaalidele käivad inimesed kord või kaks aastas püha-suu-mehe juures. Neil tegelastel on aukartustäratav hulk varustust, mis koosneb mitmesugustest puuridest, naasklitest, sondidest ja astlatest. Need esemed leiavad tarvitust suust kurjuse väljaajamisel, mis hõlmab kliendi peaaegu uskumatut rituaalset piinamist. Püha-suu-mees avab tema suu ja ülalmainitud tööriistu kasutades suurendab hammastesse tekkinud auke. Nendesse aukudesse pannakse võluaineid. Kui hammastes eelnevalt loomulikke auke ei ole, uuristatakse ühe või ka enama hamba seest suuri tükke, et nende asemele saaks mainitud võluainet panna. Kliendi arvates on nende kombetalituste eesmärk lagunemise peatamine ja sõprade ligimeelitamine. Riituse ülimat pühadust ja traditsioonilisust näitab juba see, et kliendid püha-suu-mehe juurde aasta-aastalt tagasi pöörduvad, hoolimata sellest et nende hambad üha edasi lagunevad. Jääb üle loota, et kui akireema rahvast lähemalt uurima hakatakse, siis õpitakse sügavamalt tundma ka nende inimeste isiksusestruktuuri. Pruugib vaid märgata, milline sära on püha-suu-mehe silmis, kui ta torkab naaskli lahtisesse närvi, ning tekib kahtlus, et siia on segatud ka tubli annus sadismi. Ja kui sellele mõelda, siis avaldub väga huvitav muster, sest enamik rahvast ilmutab masohhistlikke kalduvusi. Sellele viitas juba professor Linton, arutledes ühe erilise komponendi üle igapäevases akireema keharituaalis, mida viivad läbi ainult mehed. See seisneb oma näopinna kraapimises ja veristamises terava instrumendiga. Vastavaid spetsiaalseid naisteriitusi teostatakse ainult neli korda astroloogilise kuu jooksul, aga nende vähema sageduse kaalub üles nende seda suurem sadistlikkus. Ühe osana neist küpsetavad naised oma päid tund aega väikeses ahjus. Omaette teoreetilist huvi pakub, kuidas esmapilgul valdavalt masohhistlike inimeste seast on saanud välja kujuneda need sadistlikud spetsialistid. Ravitsejatel on aukartust sisendav tempel ehk algiah. Selletaolisi leidub igas suuruses ja igas kogukonnas. Keerukamaid tseremooniaid, millega ravitsetakse raskemaid haigeid, saab läbi viia ainult selles templis. Neis tseremooniates ei osale mitte üksnes taumaturg, vaid ka grupp koosseisulisi vestaale, kes liiguvad vaoshoitult mööda templikambreid, kandes erilist kostüümi ja peaehteid. Algiah on nii karmide tseremooniate toimumispaik, et on lausa uskumatu, et suur hulk ka tegelikult haigeid pärismaalasi, kes sinna siseneb, nendest üldse toibub. On andmeid, et väikesed lapsed, kellele ajupesu pole jõudnud veel lõpuni mõjuda, avaldavad vastupanu enda templisse viimisele, sest sinna lähevad inimesed surema. Sellest hoolimata pole täiskasvanud mitte üksnes nõus taluma pikaajalisi puhastusrituaale, vaid lausa ihaldavad neid, kui seda endale ainult lubada saavad. Sest ükskõik kui haige on ravi anuja või kui raske on ta trauma, ei võta paljude templite valvurid kliente MINER 61

62 vastu, kui nood ei suuda teha oma hooldajatele heldet annetust. Isegi pärast rituaalide sooritamist ja üleelamist ei lasta uusi kliente minema, enne kui nad veel ühe annetuse teevad. Templisse sisenevalt abipalujalt võetakse kõigepealt ära kõik tema riided. Igapäevaelus väldib akireema rahvas oma keha ja kehafunktsioonide eksponeerimist. Pesemine ja ekskretoorsed aktid viiakse läbi üksnes varjatult, koduses pühamus, kus need on ritualiseeritud kui osa kehariitustest. Seega tekib psühholoogiline šokk: algiah on koht, kus kogu keha salajaspeetus äkitselt kaob. Mees, kelle oma nainegi pole eales näinud teda väljaheiteakti sooritamas, avastab järsku, et on alasti ja saab abi vestaalilt, kui oma loomulikke ekskreete pühasse anumasse väljutab. Selline tseremoniaalne ravi on vajalik, sest ekskrementide põhjal otsustab ennustaja kliendi haiguse kulu ja iseloomu üle. Naiskliendid aga leiavad end olukorrast, kus teadmamehed üksikasjalikult uurivad, manipuleerivad ja torgivad nende alasti kehasid. Abivajajatel pole suurt muud teha kui päevast päeva oma kõvadel asemetel lamada. Igapäevased riitused on ebamugavad ja piinavad, nii nagu püha-suumeeste omad. Punktipealse täpsusega äratavad vestaalid igal koidikul oma õnnetud hoolealused ning pööravad neid ringi nende piinasängides, sooritades nende kallal ablutsiooniprotseduure kindlakujuliste liigutustega, milleks need neitsid on hästi välja koolitatud. Vahel topivad nad abivajaja suhu võlukepikesi või sunnivad teda sööma aineid, millel peaks justkui olema tervendav mõju. Aegajalt tulevad klientide juurde ravitsejad ja torkavad nende ihusse maagilise toimega nõelu. Asjaolu, et need tseremooniad ei pruugi kedagi ravida, vaid võivad hoopiski tappa, ei kahanda inimeste usku ravitsejatesse karvavõrdki. On veel üks liik ravikunsti praktiseerijaid, keda tuntakse kuulajatena. See nõidarst suudab ärakaetatud inimese peast deemoneid välja ajada. Akireema rahvas usub, et vanemad kaetavad omaenese lapsi. Eriti kahtlustatakse emasid, et õpetades oma lastele salajasi keharituaale, panevad nad neile ühtlasi needuse peale. Kuulaja maagiline vastutegutsemine avaldub tavatul viisil mitte millegi tegemises. Ta lihtsalt kuulab, kuidas patsient talle räägib kõigist oma muredest ja hirmudest, alates kõige varasematest probleemidest, mida ta mäletab. Mälu ulatus, mida neil eksortsismiseanssidel ilmutatakse, on tõesti märkimisväärne. Ei ole ebatavaline, kui patsiendid kurdavad hüljatuse üle, mida nad tundsid imikuna, ning mõned indiviidid isegi näevad oma hädade algust traumas, mille pidid omaenese sünni ajal läbi elama. Lõpetuseks peab mainima ka teatavaid tegevusi, mille lähtekohaks on pärismaalaste esteetika, aga mis seostuvad just läbiva tülgastusega keha ja selle normaalsete funktsioonide vastu. Viljeldakse rituaalset paastu, mis peab muutma paksud inimesed kõhnaks, ja tseremoniaalseid sööminguid, mis peavad tegema kõhnadest paksud. On ka riitusi, mida kasutatakse, et teha naiste rinnad suuremaks, kui need on väikesed, ja väiksemaks, kui need on suured. Üldist rahulolematust rinna kujuga sümboliseerib see, et ideaal- 62 MINER

63 vorm jääb väljapoole inimkeha loomulike variatsioonide spektrit. Mõned üksikud naised, kes kannatavad rinnanäärmete peaaegu ebainimliku hüpertrofeerumise all, pälvivad sellist jumaldamist, et nad elatavad end pelgalt sellest, kui käivad külast külasse ja lasevad pärismaalastel end raha eest vahtida. Oli juba juttu, et ekskretoorsed funktsioonid on ritualiseeritud, rutiniseeritud ja salastatud. Loomulikud soojätkamise funktsioonid on samamoodi deformeerunud. Suguühe on kõneainena tabu ja toiminguna allutatud ajagraafikule. Rasestumise vastu võideldakse võluainete söömisega või suguühte lubamisega vaid teatud kuufaasis. Eostumine leiab tegelikult aset väga harva. Rasedana riietuvad naised nii, et saaksid oma olukorda varjata. Sünnitus toimub salajas ilma sõprade ja sugulaste toeta ning enamik naisi ei imeta oma beebisid. Oleme oma ülevaates veenvalt näidanud, et akireema rahvas on maagiast väga painatud. On raske mõista, kuidas nad on suutnud nii kaua eksisteerida kõigi nende koormate all, mida nad ise on endale peale sundinud. Ent isegi sellised eksootilised kombed saavad sügavama tähenduse, kui neid vaadelda arusaamisega, millele tugines Malinowski, kui kirjutas: Kaugelt ja kõrgelt, kantuna meie arenenud tsivilisatsiooni turvatundest, on kerge näha maagia julmust ja tühisust. Aga ilma selle jõu ja juhatuseta ei oleks varajane inimkond suutnud saada üle oma praktilistest probleemidest ega edeneda tsivilisatsiooni kõrgemate tasemete poole. 3 Inglise keelest tõlkinud Andra Teede 3 B. Malinowski, Magic, Science, and Religion. Glencoe (IL), 1948, lk 70. MINER 63

64 NEIL B. THOMPSON AKIREEMA MÕISTATUSLIK LANGUS Taastärganud huvi hiljuti välja surnud akireema kultuuri vastu on enam kui tunnuslik ja võib peegeldada ka üha kasvavat muret meie enda ühiskonna pärast. Akireema kultuuri mõningaid aspekte kirjeldas esimesena Horace Miner oma artiklis Akireema rahva keharituaalid. 1 Multidistsiplinaarse lähenemise kasutamine on selle hämmastava kultuuri dešifreerimisel kandnud tänuväärt vilja; sest ainult siis, kui rakendame meie käsutuses olevatele tõendiraasukestele kõiki oma metodoloogilisi tehnikaid, võib meil õnnestuda selle ilmselgelt jõulise, kuid lühiealiseks jäänud kultuuri ajalugu ratsionaalselt uurida ja mõista. Tänu esialgsetele arheoloogilistele väljakaevamistele võime mõningase kindlusega väita, et akireema hõimu esindajad moodustasid Põhja-Ameerika kultuuride kompleksis domineeriva rühma. Ehkki nad jätsid endast maha suure hulga dokumente, on meie lingvistidel õnnestunud dešifreerida kõigest üksikuid juhuslikke fragmente nende keelest. Kui need dokumendid ükskord täielikult tõlgitud saavad, õpime kahtlemata palju paremini tundma selle füüsilise tõendusmaterjali järgi otsustades tormiliselt arenenud ja ekspansiivse kultuuri äkilise kadumise 1 American Anthropologist, 1956, kd 58, nr 3, lk N. B. Thompson, The Mysterious Fall of the Nacirema. Natural History, detsember THOMPSON põhjuseid. Praegu oleme tema väljasuremist puudutavate järelduste osas sunnitud tuginema vaid seni leitud ja analüüsitud tõendusmaterjalile. Üksainus ülevaatlik pilk akireema rahva asualale toob otsekohe ilmsiks, et esmatähtsaks pidasid nad end ümbritseva keskkonna täielikku muutmist. Uurides nende territooriumi äärealasid, eriti põhjapoolseid, kus nad tungisid kriide kultuuripiirkonda, jahmatab meid see tohutu energia, millega nad oma eesmärgi poole pürgisid. Seal, kus puud olid piisavalt arvukad ja suured, et maastiku välimust mõjutada, need eemaldati. Puudeta piirkondades aeti künkad tasaseks ja kaevati maasse suured, osalt veega täidetud augud. Mõningatesse piirkondadesse veeti sisse teraskonstruktsioone ning rajati nendest suuri skulptuurseid torne. Mõned neist tornidest olid korrastatud jadadeks, mis moodustasid pikki, silmapiiri taha küündivaid ridu ja mida omavahel ühendasid õhus jooksvad kaablid. Teised, eriti põhjapoolsel äärealal, ei moodustanud aga mingeid eristatavaid geomeetrilisi mustreid ja olid omavahel ühendatud maapinnale paigaldatud õõnsate torude abil. Samalaadsest tegevusest leiab tõendeid aladel, mida tavaliselt on peetud nende põlise kultuuripiirkonna osaks. Enamik puid võeti maha. Mõnel pool aga istu-

65 tati noort metsa või jäeti maa omasoodu uuesti metsastuma. Puudefetišism avaldus ilmselt puhutiselt, sest mõnikord pöördusid nad taasmetsastatud maadele tagasi ja võtsid puud uuesti maha. Suurem osa maast hoiti siiski metsavaba ja sinna külvati igal aastal piiratud valik taimi. Esteetilised kaalutlused ajendasid akireemlasi nähtavasti kultiveerima inimesele mürgiseid taimi, sest ehkki mõnikord kasutati põllumajandusliku maa saadusi toiduks, tarbiti vaid väheseid neist värskelt, ilma eelneva pikaajalise keeruka töötlemiseta. Töötlemisprotsessi käigus lisati puhastavaid kemikaale, mis radikaalselt muutsid seemnete või kiudude välimust ja erikaalu. Puhastusrituaale ei sooritatud enamasti elumajades, vaid hulgas suurtes sellele otstarbele pühendatud templitaolistes ehitistes. Sellele kultusteenistusele pühendas oma elu tohutu valgesse (puhtuse sümbol!) riietatud preestrite hierarhia. Ühe teise grupi, võimsa irä-kogukonna (kelle positsiooni selgitame hiljem) liikmed hoidsid esimese grupi tegevusel lakkamatult silma peal ja kui nad sellega rahule jäid, lõid valmistoodangule ühe oma arvukatest pitsatitest, näiteks ADSU või Doog Gnipeekesouh. Kolmas rühm, kelle esindajaid nimetati ajadiputamaar, võtsid vastu elanikkonna laiade hulkade annetusi preestriseisusele ning pidasid nende üle arvet igavese mälestuse ketastel. Territoriaalselt piiratumas mastaabis kulutasid akireemlased rohkelt aega ja energiat maastiku katmisele kitsaste ribadega, mis kandsid nime vanät. Mõned vanät id korrastati omavahel ühendatud mustriteks, ja õhust vaadeldes võib näha, et suure elanikkonna kontsentratsiooniga piirkondades kasvasid need mustrid üha suuremaks ja muutusid üha keerukamaks. Teised ribad ei järginud mingit kindlat mustrit, vaid looklesid huupi ühest asustatud punktist teise. Üldiselt näib, et nende esmaseks funktsiooniks oli maastiku geomeetriline jagamine üksusteks, mida oli võimeline haldama väikesearvuline inimrühm. Vanät id toimisid ka keskkonda jagavate eraldusjoontena madalast kastist inimesed elasid selgelt piiritletud aladel, sellal kui ülemkastil oli vabadus elada, kus nad ise soovisid. Väljakaevamised on näidanud, et elukvaliteet eri aladel kõikus ülimast luksusest äärmise vaesuseni. Nende eri piirkondade üldnimetusena oli kasutusel sõna oteg. Keskkonna täielik muutmine viimaks seda kooskõlla akireemlaste ideoloogiaga oli nii prioriteetse tähtsusega ülesanne, et selle teostamiseks oli irä-kogukonnale antud täielik kontroll ressursside, inimjõu ja teabe üle. See grupp, kelle staatus lähenes ilmikpreestrite kastile, elas piirkondades, mis olid tihti elektrooniliste valvesüsteemide kaitse all. Ei ole leitud tõendeid sellest, et nende ettevõtmiste üle oleksid kehtinud vähimadki piirangud, olgu siis moraalsed, sotsiaalsed või insener-tehnilised. Umbes 300 päikesetsükli pikkuse perioodi vältel (hinnang, mis põhineb süsinikdateerimisel) pühendasid akireemlased suurema osa oma jõupingutustest ühele spetsiifilisele keskkonnaprobleemile, milleks oli õhu ja vee välimuse muutmine. Näib, et kuni oma kultuuri eksistentsi viimase 50 päikesetsüklini nad selles vallas märgatavat edu ei saavutanud. Kuid kultuuri languse eelsel lühikesel perioodil THOMPSON 65

66 omandasid nad selle kunsti hiilgavalt. Nad suutsid viia vee värvusspektri selle jahedast servast (sinistest ja rohelistest toonidest) sooja serva (punaste ja pruunide toonideni). Samalaadne muutus teostati ka õhu värvuses: see muudeti helesinakast ühtlaselt hallkollaseks. Vee ja õhu niisugune muutmine viidi läbi tohutute käitiste ehitamise teel strateegilistesse punktidesse. Neid on meie arheoloogid leidnud enamasti suurte asustatud punktide seest või lähedusest, ehkki näib, et sedamööda kuidas akireemlaste jõupingutused hakkasid vilja kandma, läksid nad üle väiksemate käitiste ehitamisele kõrvalistesse paikadesse, kus keskkonnamuutused ei olnud veel mõjuma hakanud. Need tehased tootsid pidevalt mitmesuguseid reagente, mille liik sõltus vastava paikkonna vajadustest ning mis seejärel pumbati jõgedesse ja järvedesse või paisati kuumade gaaside kujul atmosfääri. Protsessi paljudest kõrvalsaadustest vabanemise probleem lahendati nende jaotamisega elanikkonna laiadele hulkadele, kes siis neid mõnda aega jumalduse objektidena või iluasjadena oma eluruumides hoidsid ning seejärel kõigi asustatud punktide lähedusse rajatud hiiglaslikele prügimägedele viisid. Nendes piirkondades, kus reagendid nähtavasti madalama temperatuuri tõttu ei suutnud vee värvust piisavalt muuta, ehitasid akireemlased oma kultuurilise plahvatuse lõpujärgus spetsiaalseid käitiseid, kus vee temperatuur soovitud keemilise reaktsiooni tarbeks vajaliku kõrguseni tõsteti. Idee inimese loodud keskkonnast oli nii kõikeläbiv, et mõningates piirkondades, eeskätt provintsides, mida tunti nimede all Ainrofilac ja Anaisiuol, püüdsid akireemlased muuta isegi ookeanihoovuste välimust. Nendes piirkondades püstitasid nad terasskulptuure otse merre ning sisestasid läbi nende keskkonda musta libedat ollust, mis jättis oma plekke veele ja randadele. See eksperiment jäi siiski suhteliselt edutuks, sest plekid ei olnud püsivad ja näib, et akireemlased ei omandanud kunagi täielikult selle reagendi pideva varu tagamise tehnikat. Esialgsed uurimused on toonud ilmsiks ritualistlike talituste tähtsuse akireemlastel. Nende tähelepanekute toetuseks peaksime mainima kvaasireligioosset liibomotua-kultust, mille eesmärgiks oli tekitada intensiivne tunne isiklikust kaasatusest kogukonna ühisüritusse keskkonna täielikku kontrollimisse. See kõikjaletungiv kultus oli pühendatud inimtekkelise keskkonnasüsteemi kunstilise sümboli loomisele. Kultuse kõrgest väärtustatusest annab tunnistust fakt, et kõigi asustatud punktide lähedal, kus rusukuhjatised seda takistanud ei ole, on arheoloogid leidnud liibomotua-kultuse sümbolite suuri ja korrastatud kogusid. Nende kollektsioonide tohutu hulk on võimaldanud meil küllaltki usaldusväärselt rekonstrueerida kultuse kesksed ideed. Uusimad sümbolid näikse olevat jõudnud akireemlaste kultuurilisele ideaalile päris ligidale. Nende värvid, materjal ja suurus lubavad oletada, et tegu oli suletud liikuva aparaadiga, mis ei vasta ühelegi looduses leiduvale värvile ega kujule, ehkki mõned autoriteedid on pakkunud, et mingil varasemal arenguperioodil võis eeskujuks olla muna. Aparaat 66 THOMPSON

67 oli varustatud nii omaenda kliimaseadmega kui ka süsteemiga paljude valgusspektri lühemate joonte blokeerimiseks. Objekt oli kavandatud summutama enamikku väljast kostvaid helisid ning täitma oma sisemust hüpnootilise sumiseva heliga, kui masin töötas. Heli kõrgust ja intensiivsust sai lihtsaid mehaanilisi kontrollseadiseid käsitsedes muuta masina operaatorikabiinist väljaspool asuva leidliku mehhanismi abil. Seesama mehhanism tekitas ka gaasilist ollust, mis suutis väikesel alal muuta õhu värvi samamoodi, nagu seda suurel alal tegid püsivad käitised. Sümboli varajastes kujunemisjärkudes oli tõenäoliselt tegu üksnes ritualistliku sooritusega, sest gaasitootmisseade oli väike ja seda toitis väikesemahuline paak. Siiski võis just see funktsioon olla kultussümboli esmaseks raison d être iks: pakkuda igale perekonnale omaenda keskkonnamuutmisseade, andes talle isikliku mikrouniversumi koos süsteemiga ülimalt ihaldusväärse õhumuutmisreagendi tootmiseks. Terve valmistoode oli hapravõitu. Meie katsed amortisatsioonisüsteemiga näitavad, et looduslikul pinnasel oli ta sama hästi kui liikumisvõimetu; kogu teadaolev füüsiline tõendusmaterjal osutab, et ta sai liikuda üksnes kunstliku pinnakattega vanät itel, mida akireemlased ehitasid maastiku geometriseerimiseks. Oleme suhteliselt kindlad, et nende suletud liikuvseadmete pidevaks üldsuse tähelepanu all hoidmiseks oli ametisse pandud erivolitustega ja kõrgelt kvalifitseeritud haridustöötajate rühm. Töötades seni veel väljaselgitamata piirkonnas, mille nimeks oli Euneva Nosidam, trükkisid nood spetsialistid perioodiliselt ilmuvaid väljaandeid ja saatsid elektrooniliste impulsside abil pilte kastisarnastesse aparaatidesse, mis olid olemas kõigis kodudes. Sellal kui osa informatsioonist oli suunatud mitut liiki masinate välimuse ja tehniliste andmete kirjeldamisele, taotles suurem osa materjalist ilmselt midagi neist teguritest enamat. Silmapaistev rühm lingviste, sotsiaalpsühholooge ja teolooge, kes esinesid meie viimase antropoloogiakonverentsi peasümpoosionil, on pakkunud välja hüpoteesi, mille järgi liibomotua-sümbolid, tuntud ka otua nime all, asendasid akireemlaste kurameerimis- ja paaritumisriitustel loodusliku valiku protsesse. Euneva Nosidami mcnahullikest materjalidest lähtuva teadvustamatu sugestiooni tulemusel tundis naisisend talitsematut tungi valida endale partner selle järgi, millises liibomotua s too istus. Kultuuri meesliikmeisse sisendati veendumust, et sobiva kultussümboli valik aitab üle saada mis tahes puudujääkidest nende meheliku domineerimise võimes. Sel viisil said akireema kultuuri puhul rassi tuleviku määrajaks mittelooduslikud, inimtekkelised tehnikad. Samas kutsus sümpoosion ettevaatusele, märkides, et esialgu puuduvad veel kindlad tõendid sellest, kas see kultuuriline eripära ka tegelikult uuritavat rassi või tema rahvastiku juurdekasvu kuidagi mõjutas. Siiski oleme leidnud ühe tsnukpop-skulptuuri, mis kujutab liibomotua tagaosas paarituvat meest ja naist, osutades seega otsesele seosele. Hüpoteesi eeliseks tuleb pidada tema vastavust akireema kultuuri üldtunnustatud antropoloogilistele tõlgendustele et see kultuur oli rituaali- THOMPSON 67

68 dest painatud ja pühendunud eesmärgile allutada keskkond inimese kontrollile. Lisatõendeid akireemlaste pühendumusest liibomotua-kultusele pakuvad ka säilinud fragmendid kunstiliigist nimega didlip davukiil. Mõned neist lubavad oletada, et üht tähtsamatest kvaasireligioossetest tseremooniatest sooritasid suured grupid, kes kogunesid vabaõhupühamutesse, mille ehitus jäljendas elliptilisi planeediorbiite ja mis kandsid nime adargnir. Seal jälgisid need rahvahulgad ägedate tundepuhangute meelevallas rituaali, mille käigus eriti võimsad 1-lemrov iks nimetatud otua d esitasid oma idealiseeritud arusaama planeetide õigest käitumisest universumis. Ilmselt aitas see neil emotsionaalselt rahuldada oma sügavale juurdunud vajadust kontrollitud keskkonna järele. Otua d ei püsinud selles planetaariumis kindlaksmääratud positsioonis, vaid muutsid oma asukohta teiste otua te suhtes küllalt sageli. Mõnikord mängiti läbi eriline rituaal, mis pidi rõhutama inimese võimu oma universumi üle. Niisugustel etteteatamata puhkudel hävitati üks või rohkem planeedisümbolit, lastes neil omavahel kokku põrgata või paisates nad vastu seina. Sellisel hetkel tõusis kummardajate emotsionaalne pinge haripunkti. Siis viidi tseremoonia ülempreestri käsul kõik lemrov-otua d üle aeglasele, leinalisele kiirusele ja lasti neil mõnda aega püsida üksteise suhtes samades positsioonides. Kohase mälestusaja järel, millega avaldati austust inimese sümboolsele ülemvõimule universumi üle, anti masinatele märku taas ettearvamatu kiirus üles võtta ja lubati neil jälle sooritada ebaloomulikke positsioonimuutusi. Selle rituaali tähenduse üle võime teha üksnes oletusi, kuid näib mõistlik järeldada, et see toimis õpetusliku vahendina, sisendades üksikisikusse pidevalt tema ühiskonna kõige tähtsamaid väärtusi. Paljud arheoloogilistel töödel päevavalgele tulnud leiud lubavad oletada, et nendele universaalse võimu sümbolitele kulus suur osa akireema ühiskonna ajast ja energiast. Tõendid osutavad, et nende seadmete tootmisele, jaotamisele ja tseremoniaalsele hooldamisele oli pühendatud suur osa tööjõust ja eraldatud tohutult palju ruumi. Seda funktsiooni täitsid mõned selle majanduse suurimad tootmisüksused; tohutud disainilaborid tegelesid stiili ja välimuse kujundamisega ning montaažiliinid paiskasid neid seadmeid välja seeriaviisiliselt. Neile anti erinevaid nimesid, ehkki kõik ühe ja sama ajavahemiku jooksul toodetud otua d nägid välja märkimisväärselt sarnased. Iga perekond võttis endale vastutuse ühe valmistoote eest ja austas seda kahe kuni nelja päikesetsükli pikkuse perioodi jooksul. Mõned kõrge elukvaliteediga piirkondades elavad pered võtsid enda hoolde kaks kuni neli säärast eset. Senikaua kui ese perekonna valduses oli, puhastasid nad seda rituaalselt, hoidsid loodusjõudude eest ulu all ning viisid seda erilistesse pühamutesse, kus preestrid sellele mitmesuguseid olluseid manustasid. Suure osa ajast veetsid akireemlased oma liibomotua tes vanät itel ringi liikudes. Piltidelt võib näha, et peaaegu kõik võtsid kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, osa ilmselt tähtsast massirituaalist, mida me ei ole suutnud kuigi usutavalt 68 THOMPSON

69 lahti mõtestada. Nendel päevaaegadel lahkusid mõlemast soost ja igas vanuses inimesed, välja arvatud kõige nooremad ja kõige vanemad, oma elupaigast, et otua tes mööda vanät eid ringi liikuda. Neid päevaaegu kajastavatel filmilõikudel võib näha stseene, mis sarnanevad aeg-ajalt mesilassülemis täheldatavate tantsudega. Suurtes asustatud paikades kestis see otua te tants kaks või kolm tundi. Mõned uurijad on pakkunud, et kuna sülemlemistantsud leidsid aset umbes sel ajal, kui Maa oli teinud pool pööret ümber oma telje, siis võis olla tegu universumi looduslike protsesside liturgilise eitamisega. Kuna me võime olla üsna kindlad, et pärast seda riitust lahkusid otua test kõik lapsed ja enamik täiskasvanuid ning suleti inimese rajatud ehitistesse, mida kutsuti kas look ideks, rotnok iteks või udok iteks, ja et nad pärast sealt vabastamist suundusid otsekohe oma otua tesse, et osaleda järgmises sülemlemises, võib see idee olla asjakohane. Et rituaalis tulihingeliselt osales kogu elanikkond kuueaastastest kuni kuuekümneviiesteni, võib seda pidada üheks selle kultuuri tugevaimaks tavaks, mis võis läheneda instinktiivsele käitumismustrile. Tuleks veel lisada, et sel ajal kui inimesed viibisid otua tes, ei piiranud nende liikumisvabadust oma oteg, vaid nad võisid minna, kuhu tahtsid, senikaua kui püsisid vanät itel. Näib, et otua sse suletuna omandasid akireemlased teatava võrdsuse, mis välistas igasuguse kastikontaminatsiooni ohu. Niisugused olid siis meie praeguste teadmiste kohaselt liibomotua-kultuse sümbolite tähtsamad perekondlikud kasutusviisid. Kui perekond oli ühe sümboli eest küllalt kaua hoolt kandnud, andmaks sellele teatavat paatinat, asendati see tavaliselt uuega ja kasutatud otua anti galeristi hoolde, kes pani selle püsinäitusele vabaõhugaleriis, mis mõnikord oli ümbritsetud puude või planguga, tavaliselt aga asus täiesti lagedal. Vabal ajal tulid paljud, eeskätt alamatest oteg itest pärit inimesed sinna erinevaid väljapandud sümboleid uurima ning viisid mõnikord neist kaasa väikesi osi, mille kasutamise otstarve ei ole teada. Ei paista olevat erilist kahtlust, et liibomotua-kultuses osales palavikulise innuga kogu elanikkond ning et otua te hooldamise ja kasutamise igapäevaseid rituaale sooritati nii vankumatult, et sel viisil levitatava reagendi tühised kogused võisid avaldada õhu keemilistele omadustele otsustavat mõju. Seega võis liibomotua anda tähtsa panuse ihaldatud eesmärgi täielikult inimese loodud keskkonna saavutamisele. Kokkuvõttes annavad nii meie hinnang akireemlaste inimtekkelistele keskkonnamuutustele kui ka nende territooriumidelt leitud artefaktid alust toetada hüpoteesi, et nad võisid ise olla vastutavad oma väljasuremise eest. Akireema kultuur võis olla oma eesmärkide saavutamisel nii edukas, et tema rahva pärilikud füsioloogilised mehhanismid ei suutnud tulla toime tema kunstliku keskkonnaga. Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk THOMPSON 69

70 AET ANNIST AKIREEMA. SÕNA JÕUD Horace Mineri kultuuri- ja antropoloogiakriitikast Äsja ilmus antropoloog Marina Welkeril huvitav teos Korporatsiooni kehtestamine, 1 kus väga erinevast teemast ja käsitlusviisist hoolimata võib leida väärt paralleele siinses Vikerkaare numbris tõlgitud Horace Mineri artikliga. Welker, kes kaks aastat tegi välitööd kaevanduskorporatsiooni Newmont peakorteris Denveris ning selle Indoneesia kaevanduses, näitab, kuidas ettevõtted loovad moraalseid enesenarratiive. Nendega ähmastatakse oma tegelikke praktikaid, mis on olemuselt loodusthävitavad (näiteks paiskab Newmont merre 58 miljonit tonni kaevandusjääke aastas), ning pakutakse selle asemel kuvandit hoolivast, keskkonnateadlikust ja vastutustundlikust ettevõtlusest. Lõpptulemusena hakkavad piiratud ressursse kaevandavad ja jääke keskkonda paiskavad kaevanduskorporatsioonid end ka ise hindama kui säästvat või jätkusuutlikku kompaniid. Asi pole niivõrd selles, et PR-osakonna inimesed on niisuguse salakavala skeemi ja silmipimestava võltsaura välja mõelnud ja käiku lasknud. Säärase enese-usu loovad selle tegelikust absurdsusest hoolimata asutusesisesed igapäevased lood vastutustundlikust ja 1 M. Welker, Enacting the Corporation. An American mining firm in post-authoritarian Indonesia. Berkeley, ANNIST loodussõbralikust ettevõttest ning neid lugusid kinnitavad toimingud, näiteks ühine rannakoristuskampaania, mille käigus Newmonti töötajad siiralt imestavad, kuidas küll kaevanduse poolt reostatud ookeani kaldal elavad kohalikud saavad prügisse nii ebateadlikult suhtuda. Läänemaailmas kolonialismi toel loodud uhkus omaenese ratsionaalsuse üle ning põlastus kõigi teistsuguste, veidralt irratsionaalsete rituaalide ja struktuuride vastu on selle nähtusega mitmeski mõttes sarnane. Sellised veendumused kujundanud ja neid alal hoidvad mõtlemissüsteemid on vankumatud oma varjatud eelduste tõttu, mille kohta asjaosalised küsimusi esitama ei vaevu ning mida on kinnitatud lõpututes lugudes enda ratsionaalsusest ja lihvitud ennastkiitvates praktikates. Antropoloogial on olnud suur roll selliste eelduste lammutamises. Samas ei ole niisugune eneseusu kõigutamine kindlasti mingi hiljutine nähtus. Igasuguseid omaksvõetud eeldusi meie käitumise mõistuspärasuse kohta on läbi aegade õõnestada püütud ja võrdlusel võõraga olgu siis antropoloogi või rännumehe silma läbi on siin täita tähtis ülesanne. Tuntumatest näidetest tasub nimetada Jonathan Swifti aastal avaldatud Gulliveri reise, kus peategelane leiab

71 oma liigikaaslaste alama ja irratsionaalse loomuse kohta selgeid tõendeid võrdluses hiihnhmi hobuste tõuga, või Voltaire i Kohtlast (1767), mis pakub võõra ausat pahupidipilku Euroopa kultuurile. Veelgi asjakohasem, kuigi siinkandis ehk vähem tuntud on Grant Alleni, sci-fi vaarisa teos The British Barbarians. Selles aastal avaldatud raamatus saabub Londoni-lähedasse rohelisse äärelinna ei tea kust soliidne ja šarmantne antropoloog ning asub kaardistama kohalikke rituaale ja tabusid. Sedamööda kuidas raamat edeneb, ilmutab hr Bertram Ingledew kohalike tavade suhtes üha kasvavat (ja mitte just kuigi antropoloogilist) vastumeelsust, šokeerides endast kõrgel arvamusel olevaid britte sellega, et võrdleb nende tegemisi kommetega mitmesugustes nende silmis barbaarsetes hõimuühiskondades, ja andes kõigile ühtmoodi hävitava hinnangu. Teose lõpus osutub antropoloog küll sisuliselt ajaloolaseks, haihtudes pärast ühe kohaliku poolt tema vastu sooritatud veretööd õhku ning kadudes tagasi 25. sajandisse, ent eks tundunud 19. sajandi antropoloogidelegi, et eksootilisi ligimesi jälgides astuvad nad inimkonna ajaloos tagasi, ratsionaalsuse-eelsesse ajastusse. 20. sajandi keskpaigaks olid kaks enam kui barbaarset sõda, milles eurooplased ja ameeriklased kümnete miljonite elude hinnaga osalesid, veendumust Lääne kõrgemas ratsionaalsuses veidi kärpinud, kuid kindlasti mitte ülemäära. Horace Mineri aastal ilmunud Akireema rahva keharituaalid astub niisiis lavale hetkel, mil tagasihoidlikum hinnang Lääne ratsionaalsusele pole tundmatu, ent on veel ka väga kaugel sellest, et olla enesestmõistetav. Nüüdseks on sellest saanud American Anthropologisti ühe kõige loetuma antropoloogiaajakirja kõige sagedamini taasavaldatud tekst ning teistest kaugelt enam allalaetud artikkel aasta Ameerika Antropoloogiaassotsiatsiooni aastakonverentsi teema Tuttav/võõras on samuti oma lähtekoha leidnud Minerist ja mõnedest tema eelkäijatest. Algselt arheoloogiale spetsialiseerunud Horace Mitchell Miner ( ) kirjutas oma doktoritöö aastate teisel poolel väikesest Kanada linnakesest Saint Denis st, olles niiviisi üks varasemaid omaenese, moodsat kultuuri uurinud antropolooge ajastul, mil enamik neist tungles hoopis eksootilisemate paikade poole. Samalaadsed olid ka mitmed ta järgmised uurimistööd, näiteks põllumajandusministeeriumi programmide mõjust Iowas ja vastuseisust neile. Selle kõrval uuris Miner siiski ka klassikalisemaid antropoloogilisi piirkondi näiteks tööstuseelse Timbuktu linnastumist. Sõja ajal teenis Miner vastuluureohvitserina riikides (Itaalias, Jaapanis), mille nõrkuste tundmine USA-le oluline oli. Sõjaaegsed antropoloogilised uurimused Ameerika Ühendriikides keskendusid sageli kultuuride distantsilt uurimisele : intervjueeriti Ameerikas elavaid sakslasi, jaapanlasi ja teisi vaenlasriikide esindajaid. Ehk mõjutas see ja ka isiklik kogemus luurajana Minerit kujundama endas iroonilist distantsi nii antropoloogia kui oma kaasmaalaste suhtes. Hiljem naasis Miner Aafrikasse, uurides Alžeeria oaasikogukondi, nende struktuuri ja ANNIST 71

72 psühholoogilist orientatsiooni ning muutusi, mis linnaelu selles kaasa võiks tuua. Ta töötas ka Ugandas, Marokos, Nigeerias ja Etioopias. Nagu nendib James Griffin oma järelehüüdes, ei võetud antropoloogiateaduses Mineri Aafrika-alast panust vääriliselt arvesse, kuna ta oli Michigani Ülikoolis palgal sotsioloogina. 2 Tema positsioon Rakendusantropoloogia Ühingu esimehena küllap üksnes suurendas ta mõnetist marginaalsust, sest rakenduslikkust käsitati selle aja angloameerika antropoloogias mõnevõrra ebateaduslikuna. Miner ise oli instrumentalismist, mille keskel teoreetiline antropoloogia toona toime pidi tulema (ja mis seda distsipliinisisest umbusaldust rakenduslikkuse suhtes põhjustaski), rohkem kui teadlik, nagu ilmneb ta aastatel avaldatud sarkastilis-parodeerivast artiklist Researchmanship: The Feedback of Expertise. 3 Esiti lükkas American Anthropologist Akireema rahva keharituaalid tagasi, uus toimetaja aga otsustas teksti siiski avaldada. 4 Mark Burde i sõnul olevat Miner kolleegidele sageli hämmeldust väljendanud selle artikli ootamatu edu üle ja hilisemas elus ilmutanud ka pettumust, et ta tõsiteaduslikud teosed selle tillukese humoorika üllitise varju 2 J. B. Griffin, Horace Mitchell Miner (26 May November 1993). Proceedings of the American Philosophical Society, 1995, kd 139, nr 3, lk H. Miner, Researchmanship: The Feedback of Expertise. Human Organization, 1960, kd 19, nr 1, lk M. Burde, The Genesis and Legacy of Horace Miner s Body Ritual among the Nacirema. American Anthropologist, 2014, kd 116, nr 3, lk ANNIST on jäänud. Selle põhjuseks polnud siiski mitte Mineri muude tööde igavus ega tähtsusetus, vaid akireema-loo hõlpsasti hoomatav pedagoogiline jõud. Kuigi sel peale pedagoogilise toime ja heuristilise meetodi suurepärase rakenduse mingit sisulist ja süvauurimuse mõõtu välja andvat tähendust paljude kriitikute arvates ei olevatki, on akireema-artikli mõju antropoloogia kui distsipliini arengule olnud vaieldamatu. Mark Burde i arvates on sel olnud oma roll näiteks antropoloogia järgmistes arengutes: kehaline pööre ehk keha ja kehalisuse käsitamine sotsiaalsuse ühe kandjana, autoetnograafia formaliseerimine, antropoloogilise vaatleja positsiooni keskseks muutumine metodoloogias, jne. Antropoloogia kui kultuurikriitika Mineri artikkel on sageli kasutusel sissejuhatusena antropoloogiasse just ehmatava äratundmise tõttu, mille see initsieerimata lugejas esile kutsub. Artikkel pakub ühtaegu antropoloogilist kogemust eksotiseerivast diskursusest, suus sulavalt võõrapäraste nimedega rituaale, preestreid ja artefakte, õõva inimkultuuride äärmusliku mitmekesisuse ees ja silmiavava tõeni jõudmist. See tõde ei ava lugeja silmi mitte lihtsalt enese kultuuri kui võrdväärselt veidra, eksootilise või primitiivse suhtes, vaid ka nende eelarvamuste suhtes, mis seda sarnasust kohe läbi ei lasknud näha. See omakorda annab maad katsele mõista, mis mehhanismidega meid haneks tõm-

73 mati. Kirjeldades tuttavat tegevust eksootilises võtmes, väljaspoolseisja silme läbi, paljastatakse korraga seni tuttava irratsionaalsus, tagurlikkus, isegi ohtlikkus. Alles sellisel veidravõitu, pahupidi pööratud viisil hakkab värskelt antropoloogiaga tutvunu nägema ka enda kultuuris tuttavaid asju uue pilguga ning mõistab, et tegemist on samasuguste iseäralike, uurimisväärsete praktikatega, nagu on kõigi muudegi rahvaste, gruppide omad. Igapäevast ihuhooldust või mistahes korduvat ja kultuurinormidega ette määratud poolkohustuslikku tegevust kombetalitusena vaadeldes märkame seda, mida me asjast meditsiinilis-hügieeniliselt või muul ratsionaliseeritud (ehk siis selle funktsionaalsust legitimeerival) viisil mõeldes ei märka: tegevuse rituaalsust, selle ümber kujunevaid müüte. Kõige paremini jälgitav on see just religiooni raamistikus: seal on etteantus kõige ilmsem ja ühtlasi on tänapäeva maailmas religiooni jõud ratsionaalsuse legitimeerijana kõige madalam. Religiooni niisugust positsiooni oli huvitav täheldada ka hiljutises Eesti kooseluseaduse debatis, kus seaduse vastased, ehkki juhitud ja organiseeritud katoliiklaste poolt, hoidusid ka siis, kui ise piiblit põhjenduseks pidasid, vastava kaardi selgest väljakäimisest. Mineri akireema-artikli kõige otsesem panus ongi peegeldada antropoloogi rolli kultuurikriitikuna, sealjuures mitte otserünnaku abil, vaid võrdlevalt või isegi võõritavalt. Satiiriline vaade, mis näitab meie argielu rajanevana maagiast läbiimbunud ebausul ja üleloomulikkusel, aitab lugejal ära tunda nii iseenda etnotsentrismi kui ka inimlike veidruste universaalsust ja seda, et primitiivsus ja maagilisus ei olegi seotud niivõrd konkreetsete praktikatega, vaid pigem eelduste ja eelarvamustega, mida hinnangud eksootiline või primitiivne esile kutsuvad. Miski pole enam päris nii, nagu sa harjunud oled, kui vaatled maailma kellegi teise positsioonilt või mõtled ennast oma ühiskonda kusagilt mujalt tulnuks. Mida on selliseks vaatlemiseks vaja? Ühes intervjuus filmi Uus Maailm tegemisest kõneldes tõdes Jaan Tootsen, et kuigi ta oli Uue Maailma Seltsi tegevusega esiti väga tihedalt kursis ja selles osales, pidi ta mingil hetkel kõrvale astuma ja omaks võtma vaatleja rolli. 5 Tõepoolest, selleks et vaadelda, peame me mingil moel omaks võtma Teise positsiooni, ka asjas sees olles suutma astuda kõrvale. Või nagu on väljendunud Hannah Arendt: et mingi objekti üle (selgelt) mõtelda, peame me selle oma kohalolust vabastama. 6 Antropoloogilise välitöömeetodi kujunemise algaegadel oli selline distantseerumine lihtne: uuritavad ühiskonnad erinesid enamasti antropoloogi omast drastiliselt, sest uurimas käidi kaugeid, eksootiliseks peetavaid rahvaid. Möödunud sajandi teisest poolest on aga antropoloogid üha enam asunud sama meetodiga uurima ka omaenda ühiskondi, tuttavat keskkonda, mida oma kohalolust vabastada on oluliselt keerulisem ja kus küsimus miks pagana pärast nad sedaviisi käituvad?! 5 I. Grünberg, Intervjuu: Jaan Tootsen ja tema Uus maailm. Virumaa Teataja, H. Arendt, Reflections. Thinking II. The New Yorker, , lk ANNIST 73

74 tundub kohatu. Antropoloogia on jäänud küll teaduseks Teisest, kuid Teisest on saanud üha enam vahend, mille mõistmise või millega võrdlemise läbi paremini iseendani jõuda. Akireema rahva keharituaalide humoorikus edastab antropoloogia ülesande defamiliariseerida, teisestada tuttavat efektiivsemalt kui mistahes teaduslik eritlus. Huumori üks peamisi mehhanisme on referentsraamistike põrkumine ja murenemine, ja seda ei saavuta mitte süvitimineva analüüsi, vaid pigem efektse visandi abil. Mineri paroodia on omaenese kultuuri dogmasid murendav skits, mitte nende tihe lahtikirjeldus. Pealegi ei tähenda keskendumine hügieenile tähelepanu koondamist just kõige põletavamatele sotsiaalküsimustele. Ka akireema-artikli matkijad on lihvinud pigem stiili kui etnograafiat, isegi kui nad on tõstnud keharituaalidega võrreldes teravamaid küsimusi. Ajaloolase Neil B. Thompsoni edasiarendus (1972), arheoloogiline eritlus akireema kultuuri kollapsist, väärib lugemist just oma aktuaalsuse tõttu kliimamuutuse ja terendavate või juba kohale jõudnud globaalsete looduskataklüsmide taustal. 7 Samast ajajärgust pärineb Madeleine Leiningeri õendust ja meditsiini vastanduvate hõimudena vaatlev artikkel. 8 Satiirilist traditsiooni jätkab psühhiaater Joel E. 7 Eesti k-s: N. B. Thompson, Akireema mõistatuslik langus. Tlk T. Pakk. Vikerkaar, 2014, nr M. Leininger, Two Strange Health Tribes: The Gnisrun and Enicidem in the United States. Human Organization, 1976, kd 35, nr 3, lk ANNIST Dimsdale kirjeldusega oma geograafilises nišis ülerahvastuse all kannatava akireema rahva viimastest kommetest, kus kesksel kohal on jumalus Sudabav/ Modeerf ning tema palveldamine ja teenimine eri liiki rituaalsete mõrvadega, mida viib läbi hambuni relvastatud hõimu hulgast valitud Seemissüp/Namnug. Ritualiseeritud mõrvade kõrval harrastatakse ülerahvastusega toimetulekuks veel Sakabut/Occabot-mürgi manustamist, mis lühendab tarvitajate eluiga ja mille eest nood samas peavad maksma kallist hinda oma ühiskonna ülikpreestritele, kes siis iseenda ja Modeerfi auks suuri templeid rajavad. Nagu siit nähtub, on Mineri jäljendajad olnud pigem muude erialade esindajad, mitte antropoloogid mis ehk ütleb nii mõndagi ka antropoloogide kõhkleva suhtumise kohta oma eriala kuulsaimasse artiklisse. Lõppeks osutavad Akireema rahva keharituaalid varjatumal kombel ka antropoloogide kohustusele leida võõraste rahvaste tundmatutes ja pealispindselt vaadates veidrates kommetes äratuntav ja tavaline. Ehk, nagu ütleb Mark Burde: Olgem tuttavlikkuse müütajad samavõrd kui hämmeldusega kaubitsejad. Lõpp eksotiseerimisele! Jah, eksotiseerimine võib tähendada tuttava kujutamist viisakuseta võõra positsioonilt, eesmärgiga toppida enese ratsionaalsuses ülikindel valge mees ninapidi ja samas salamisi tema enda praktikate jaburusse, paljastades sellega šokeeriva tõe, et tuttav ja võõras asuvad tegelikult samal skaalapunktil, samal arenguastmel. Isegi kui

75 säärane didaktiline alandamine on ülioluline, tuleks võõra familiariseerimist, tuttavaksmuutmist oma olemuselt siiski õilsamaks pidada. Micaela di Leonardo arvab aga, et eksotiseeriva ja üldistava antropoloogia mudel, isegi kui naljaviluks kokku pandud, sõidab vaadeldavast trivialiseeriva teerulliga üle, jättes adekvaatse käsitluseta nii ühiskonnasisesed võimusuhted ja stratifikatsiooni kui ka globaalsed võimuhierarhiad. 9 Selle läbikukkumise taga on Leonardo meelest laiem probleem, mis toob meid veel ühe tähtsa teema juurde, mille akireema-artikkel antropoloogias on tõstatanud. Tuttava destruktiivne analüüs, nagu on antropoloogia eesmärgi sõnastanud Edward Sapir, 10 toimib eri tasemetel väga erinevalt: ühest küljest võib see olla empaatiline võrdlus, mis valgustab oma tuttavlikkuse tõttu nähtamatuid jooni ootamatu rakursi alt, teisalt aga ka kultuuriliste eripärade lihtsustav eiramine, mille taga on tegelikult omaenda kultuuri vähene valdamine või ajaloolis-poliitilise konteksti ignoreerimine. Akireema-lugu kui antropoloogiakriitika Nii oma kui võõra eksotiseerimisel on teatava paljastava efekti kõrval ka lihtsustav, dimensioone vähendav, tegevuse sisu ähmastav ja dehumaniseeriv toime. Kas Miner tegelikult plaanis oma sketšiga 9 M. di Leonardo, Exotics at home: Anthropologies, others and American modernity. Chicago, 2000, lk E. Sapir, Language: An introduction to the study of speech. New York, 1921, lk 94. ka sellele probleemile viidata või hoopis patustas ise, on raske öelda. Võimalik, et ta püüdis lihtsalt kasutada kahe teraga mõõga üht, ta oma kultuuri vastu pööratud tera, kuid ihus ühtlasi poolkogemata ka teist, mis oli sihitud antropoloogias esinevatele praktikatele. Tagantjärele on mõned imestanud, miks võeti Mineri artiklit heasüdamliku naljana ja mitte hävitava kriitikana etnograafilise diskursuse pihta. Kuidas saaks mugavalt jätkata teiste rahvaste kirjeldamist viisil, mis endale rakendatuna mõjub täiesti naeruväärselt, küsib Renato Rosaldo. 11 Ta osutab küsitavusele, mida endas kätkeb etnograafias laialdaselt kasutusel olev distantseeriv diskursus, ning leiab, et objektiivsest iseloomustusest objektistava karikatuurini on vaid üks samm. Teine, keda me kasutame toetuspunktina enese mõistmiseks, võib vaatluse käigus tekkivas võimuhierarhias kergesti sattuda alamasse positsiooni, samas kui vaatleja omandab puutumatu seisundi. See võib vaatleja muuta isegi süüdimatuks. Vaatlemine nagu huumorgi tähendab suurt vastutust. Suhe uuritava Teisega pole probleemivaba isegi siis, kui Teisele tuginedes narritakse ennast. Kui Teiseks me võime oma uuritavad üldse jätta, olgu nad siis kodused või kauged? Eksotiseeriva töövahendina jääbki Teine ainult hüppelauaks enese mõistmisel, kriitiliseks punktiks, mis karikeerib ajastut või inimest; Teist ennast ei tulekski nagu mõista. Silda temani ehitatakse pa- 11 R. Rosaldo, Where objectivity lies: The rhetoric of anthropology. Rmt-s: The Rhetoric of the Human Sciences: Language and Argument in Scholarship and Public Affairs. Toim. J. S. Nelson jt. Madison, 1987, lk 94. ANNIST 75

76 rimal juhul ehk kontseptuaalselt, mitte aga praktiliselt. On selge, et humoorikad sketšid ei võrdu distsipliini analüütilisema põhiolemusega isegi kui nad edukalt nii distsipliini kui kultuuri valupunkte visandavad. Miner ja tema järgijad peegeldavad pigem antropoloogia algusaegu seal tugitoolisügavuses, kuhu jõudis vaid väike kogus visandeid kultuurist ja kus meelisklejail pähegi ei tulnud oma uuritavatele miks? -küsimusi esitada. Tänapäeva antropoloogiale pole tegelikult ei tugitoolis redutamine ega tundmatuses kobades kohalikelt küsimuste küsimata jätmine kuigi iseloomulik. Kogu distsipliini mõte on olla kohapeal, kus on võimalik niihästi kogeda tegevuse sisemist seletust ja ratsionaalsust kui ka seletamatumate aspektide kohta seletusi paluda. Me ei uuri olendeid teiselt planeedilt, läbi lukuaugu või meediakajastuste, ega torma selle põhjal fantaasiarikaste järeldusteni. Muidu võiks ju ka tõemeeli koostada näiteks järgmise sissejuhatuse ühe rahvuse hinge: Balti ja Põhja-Vene haplogruppide kokkupuutekohas kujunenud itsee hõimu puhul väärib erilist tähelepanu, et endokannibalistlikud rituaalid on kuulutatud uhkusega kohaliku identiteedi osaks. 12 Kuigi moodsal ajal viljeleb itsee hõim endokannibalismi sümboolselt, mitte reaalselt, annavad selle lai levik, rahvuslik uhkus selle üle ning keeles ja mütoloogias korduvad viited vastavatele praktikatele märku varasemast, unustuse hõlma langenud reaalsest ligimeseõgi- 12 Tsiteerides üht kohalike endi motot: enaltsee eniet no tiotkimmel esaltsee! 76 ANNIST misest. Ühtlasi võime hõimu omavahelisest suhtlusest leida pidevaid viiteid üksteise sadistlikul moel hukkamisele ja konsumeerimisele; sealjuures ei ole kaitstud ka hõimuvanemad. 13 Veel enam, kannibalismi ümbritseb eriline aura ja rahvuskaaslastest valmistatud roogade erinimetus tiotsuvhar osutab selle kõrgele staatusele. Olgugi et selline hoiak ja praktikad võivad tsiviliseeritud lugejas tekitada sügavat tülgastust ja meeleheidet, annavad viimaste aastate uurimused põhjust loota, et sääraste primitiivsete praktikate viimased riismed on kadumas ühest küljest autofaagsete gruppide madala taastootmistempo tõttu, teisalt nende indiviidide põgenemise läbi hõimupiirkonnast, keda suurema tõenäosusega ähvardab sümboolse ohverdamise või rünnaku oht. Antropoloogi eesmärk on uksele koputada ja paluda luba küsida, kas mingis suhu topitud tülgastavas tuustis või laialdaselt kasutatavas väljendis on ehk varjul mingid detailsed ja vähemalt kohaliku arvates ratsionaalsed põhjendused või kas seda üldse tuleks täht-tähelt võtta. Kohalik kujutlus otstarbekusest ja tegevuste eemiline dimensioon on humoorikast eneseantropoloogiast teadlikult välja jäetud. Ent niisuguste pilkavate harjutuste kõige olulisemaks ülesandeks on siiski aidata näha ja teha nähtavaks mehhanisme, mis kallutavad meid etnotsentrismi või muul moel diskrimineeriva, kahemõõtmelise maailmavaate poole, kus võimulolijate võim on õigustatud ja põh- 13 Vt nt: Kallas Brüsselist: te närite oma eliidi kõri. Eesti Ekspress,

77 jendatud, olgu selleks võimulolijaks siis kaevanduskorporatsioon, ameeriklane või antropoloog. Vajadus võtta uuritavate ees vastutus on sundinud antropoloogiateadust vähemalt viimase 60 aasta jooksul üha enam mõtlema iseenda mõju ja põhiülesannete üle. Akireema-diskursusest, ent samuti selle kriitikast ja puudustest õppust võtnud antropoloogia paljastab ühiskondlikke raamistikke ning avab sõnade taga peituvat võimuhierarhiat, mis reastab inimesi nende positsiooni järgi ühiskonnas ja ühiskondi nende positsiooni järgi jätkuvalt ekspluatatiivses postkoloniaalses maailmas. ANNIST 77

78 LEO LUKS KIVISILDNIK JA SITUATSIONISM 1. Mõnedes sajandivahetuse paiku valminud teoreetilistes käsitlustes tõlgendati Kivisildniku luulet etnofuturismi varal, 1 pealegi osales Kivisildnik ka ise selle voolu programmiliste seisukohtade sõnastamises. 2 Kindlasti olid need käsitlused omas ajas adekvaatsed, eriti selliste teoste puhul nagu Märg Viktor, Dawa Vita, Liivlased periood kulmineerus tellisega Nagu härjale punane kärbseseen. Mainitud teostes leidus futurismile omast energilisust ja mängulisust, aga samas ka rohkelt rahva- ja kirjanduspärimuse töötlusi; kõike seda, mida nimetab etnofutu algdokument: Etnofuturism on säde, mis tekib kultuuris selle olemuse kahe pooluse kokkupuutel. Nendeks poolusteks on kultuuri kõige ürgsemad, rahvale kõige omasemad kihistused ühelt poolt ja maailmakultuuri kõige uuemad, 1 Nt K. Pruul, Etnosümbolism ja etnofuturism. Teese revolutsiooniaegsest kirjandusest. Vikerkaar, 1995, nr 12, lk Hasso Krulli tähelepanuväärne käsitlus Iseenda värske õhu käes. Masinad ja kristallid (Vikerkaar, 1997, nr 1/2, lk ) ei lähtu küll etnofuturismist, kuid seal peetakse Kivisildniku loomingus keskseks mitut futurismile omast printsiipi, nagu tungilisus ja masinlikkus. 2 Kauksi Ülle, A. Heinapuu, S. Kivisildnik, M. Pärl-Lõhmus, Etnofuturism: mõtteviis ja tulevikuvõimalus (1994). etnofutu/ef!ee.html. kõige modernsemad ilmingud teiselt poolt. Tekkinud säde on kultuuri loomulikult elavdav jõud. 3 Tsiteeritud dokumendis rõhutati ka interneti kasulikke võimalusi etnofutu arengukeskkonnana; väidetavalt oli Sven esimene eesti kirjanik, kes lõi endale kodulehekülje; 4 samuti oli võrgul tähtis roll kirjanike nimekirja skandaalis avaldamisembargo murdjana. Tõsisemalt on nn virtuaalse boreaalsuse platvormi oma esseedes välja arendanud Andreas Walden. 5 Kõik see juhtus paarikümne aasta eest. Uuel sajandil on Kivisildniku looming arenenud viisil, mille mõistmiseks etnofuturismist abi pole. See looming on küll endiselt revolutsiooniline ja skandaalne, kuid sealt puudub täiesti futurismile omane optimism, suunatus tulevikku. Isegi siinse konverentsi pealkirjaks olev Ilus sõda on eksitav. Kivisildniku loomingus pole keskne mitte sõjas vallanduva hävitusenergia esteetiline väärtus à la Marinetti, 6 vaid pigem sõja apokalüptiline potentsiaal, võimalik vabastamine 3 Sealsamas. 4 Vt Kauksi Ülle, Ülim tõde. Saarde; Pärnu, 2014, lk 95 jj. 5 Vt Andreas W, Gatlingi kuulipilduja. Pärnu, Vt W. Benjamin, Valik esseid. Tallinn, 2010, lk 143. Tlk M. Sirkel. Ettekanne konverentsil (:)ilus sõda, (:)kivisildnik Tallinnas. 78 LUKS

79 lõputust õudusest (vt nt luulekogusid Enne sõda ja kõike seda, Soari evangeelium ). Kivisildniku loomingus puudub tulevikulubadus. Just tuleviku puudumine lahutab Kivisildnikku etnofuturismi sõnumist, mis kõlab näiteks Rein Taagepera suu läbi nõnda: Etnofuturism näeb ka väiksematel rahvastel võimalusi edaspidi oma rahvuslikke omapärasid säilitada. Orienteerutakse tulevikule, rahvuslikku kultuuri nähakse dünaamilisena ning ajas muutuvana. Võõra materiaalse kultuuri elementide omaksvõtmisel ei nähta paratamatuna võõra vaimse kultuuri ülevõtmist. Peetakse võimalikuks etnilise diversiteedi edasikestmist. 7 Juba mainitud etnofutu algdokumendis öeldakse: Soomeugrilased teadvustavad, et lõppkokkuvõttes on samaväärne, kas assimileeruda venelaste või eurooplaste sekka. Assimilatsioon jääb rahvuse surmaks mõlemal juhul. 8 Kivisildniku jaoks ongi assimilatsioon ja rahvuse surm kätte jõudnud, tema viimaste aastate looming kordab seda sõnumit kulumiseni: Eesti riik on hävinud, sest meil ei kehti enam põhiseaduslik kord: lurjustest ja idiootidest poliitikud on kehtestanud välisvaenlase abil võõrvõimu seadused, võõrvõimu raha ja võõrvõimu kultuuri. Poliitikud on saanud seda teha, sest valijad on ka lurjused ja idioodid 9 (vt ka luulekogusid Liivlased ja saurused, Sumo ). 7 Tsit: O. Heinapuu, A. Heinapuu, Etnofuturismi mõiste käsitlusi Eestis. suri.ee/etnofutu/idnatekst/moiste.html (:)kivisildnik, Lurjuste ja idiootide diktatuur. Õhtuleht, Seega tundub, et eelkirjeldatud tähenduses on etnofuturism Kivisildniku jaoks läbi kukkunud. Kui hästi järele mõelda, on Kivisildnik asunud enamasti kõikide ideede suhtes ambivalentses, osalt iroonilises positsioonis asjaolu, mis muutub situatsionismi kontekstis väga kõnekaks. Näiteks võib tuua tema suhte vabaduseideesse. Priidu Beieri sulest võib lugeda kirjeldust paljukõneldud juhtumist, kuidas miilits aasta 2. veebruaril samal päeval, kui Ansip sõi ämma pool kotlette poeedi prillid sisse lõi: 2. veebruari õhtupoolikul kohtasin Tartus hr Kivisildnikku muinaseesti sõdalaseks riietatuna, peas mootorrattakiiver ja käes laste plassmassist mõõk, kumminuiadele ja verekoertele tähelepanu pööramata uljalt nõukogude miilitsaid ründamas. 10 Ka etnofutut iseloomustab poeet juba aastal hoopis teises võtmes: Oleme surev metsarahvas, sellest etnofuturismi kaks põhiülesannet: inimesena leida elujõuline rahvas viljakaks kollaboratsionismiks, natsioonina surra välja nii, et see möödapääsmatu tõsiasi kas või veidigi lihtsustaks esimese ülesande täitmist 11 (vrd ka hilisemat Poeemi Puutinile ). 2. Kas ei võikski Kivisildniku loomingut iseloomustada situatsionismi-märksõna abil? Lugedes sel kevadel situatsionismi teoreetilist alusteksti, Guy Debord i 10 P. Beier, Taarausuliste Salman Rushdie. Vikerkaar, 1991, nr 11, lk 93. (Kivisildnik väitis , et antud kirjelduse näol on tegemist siiski müstifikatsiooniga, mille ainus tõetera peitub miilitsatepoolses vägivallas.) 11 S. Kivisildnik, Etnofuturismi ideaalid. Vikerkaar, 1990, nr 5, lk 40. LUKS 79

80 Vaatemänguühiskonda (1967, edaspidi VMÜ), 12 tundus mulle, et seal peitub võti Kivisildniku loomingu kummalise revolutsioonilisuse mõistmiseks. Lühidalt öeldes: uue sajandi Kivisildnikku ühendab situatsionismiga radikaalne ja võitluslik ühiskonnakriitika, mis on samas esitatud nihestatud, osaliselt ennastkummutavas vormis. Ma ei taha kulutada liiga palju aega Debord i ja Kivisildniku ühiskonnakriitilise platvormi sarnasuste väljatoomisele, neid võiks jäädagi loetlema. Kapitalistliku massiühiskonna kriitikas pole midagi situatsionismile ega ka Kivisildnikule ainuomast, võrdluse ülesehitus üksnes sel pinnal jääks nõrgaks. Esitan vaid paar näidet: 1. VMÜ teesides kirjeldab Debord vahetusväärtuse tähtsuse pidevat kasvu, mis tõrjub kõrvale tarbimisväärtuse. Kivisildnik väljendab sama mõtet nii: Kõige kurja algpõhjus on vahendajad. Kogu meie elu sõltub vahendajatest, nende südametute parasiitide omavolist ja julmusest alati on võitjad vahendajad ja kaotajad on need, kes väärtusi loovad ehk tootjad ja need, kel asju vaja ehk tarbijad. Kõik algab kolmest suurest kupeldajast. Rahva tahte vahendajast ehk poliitikast, tõevahendajast ehk meediast ning rahavahendajast ehk pangast Debord ütleb VMÜ 9. teesis: Selles tegelikult ümberpööratud maailmas on tõde üks vale aspekte. Kivisildnik sekundeerib: Abitutele kerjusahvidele 12 G. Debord, Vaatemänguühiskond. Tlk A. Saar. Tallinn, Kivisildnik, Raadiopastor. Pärnu; Saarde, 2011, lk LUKS aga valed väga meeldivad. Esiteks ei tee nad enam ammu vahet tõel ega valel, sest kui raha on ainus eesmärk ja käibel on ainult valeraha, siis on vale ülimaks väärtuseks. 14 Vaatamata sellele et Kivisildnik pole välja arendanud süsteemset ühiskonnateooriat, saab ka tema esseistikas korduvate motiivide põhjal tuua esile mitmeid põhimõttelisi erinevusi situatsionismist. Toon esile kaks põhilist erinevust. Situatsionism oli marksistlik liikumine, 15 Kivisildnik pole aga mingi marksist. Debord i kui marksisti jaoks jääb põhiliseks majanduslik baas, kuigi see on vaatemänguühiskonnas immaterialiseerunud (vt VMÜ, 34. tees). Kivisildniku retoorika on pigem idealistlik, see lähtub mõtlemise (ning sellest tulenevate mõistlike valikute) ja kultuuri primaarsusest; kultuur determineerib materiaalset maailma: Kultuur on vaja omandada. Kultuur on maailmapilt. Kultuurist tulevad väärtused. Väärtustest tulevad otsused. Kultuur välistab valed ja orjuse. 16 Mingil vastikul kombel näivad suured ideed ja materiaalsed väärtused olevat omavahel seotud ja rahvas, kes keskendub ainult maistele asjadele, jääb lõpuks ka klaashelmestest ilma. 17 Siin ei pääse mööda kultuuri definitsiooni küsimusest, sest on oht, et meie võrdlusaluste määratlused ei pruugi kattuda. 14 (:)kivisildnik, Kerjusahvide planeet. Õhtuleht, Liikumise ajaloo kohta vt lühiülevaadet: 16 (:)kivisildnik, Kerjusahvide planeet. 17 Kivisildnik, Raadiopastor, lk 50.

81 EDITH KARLSON Draama on sinu peas IV: ära vaata maha. Installatsioon. Polüestervaik, liiv, pigment. Temnikova & Kasela galerii

82 EDITH KARLSON Draama on sinu peas III. Installatsioon Hobusepea galeriis. Penoplast, betoon, PVAliim, värvitud vesi, pump, ehituskips, keraamika, tekstiil. Foto: Edith Karlson

83 EDITH KARLSON Draama on sinu peas III. Installatsioon Hobusepea galeriis. Penoplast, betoon, PVAliim, värvitud vesi, pump, ehituskips, keraamika, tekstiil. Foto: Edith Karlson

84 EDITH KARLSON Draama on sinu peas II. Installatsioon Tallinna Linnagaleriis. Betoon, tekstiil, tuhaplokid, kuivatatud lilled. Foto: Alan Proosa

85

86 EDITH KARLSON Draama on sinu peas I: Stalker. Detail installatsioonist. Montaaživaht, puit, polüestervaik, metall, mootorid, värvitud vesi, puu, plastik. Foto: Riina Varol

87 EDITH KARLSON Tsirkus. Detail installatsioonist. Penoplast, PVA-liim, paber, metall, puit, elevandiväljaheide. Foto: Virgo Haan

88 EDITH KARLSON ja jass KASELAAN (EHK HUDNOI) Ämblikmees. Installatsioon Mecheleni kabelis Belgias. jänesevõrk, ehituskips, värv. Foto: Edith Karlson