KRISMAR ROSIN ERASMUSTAN SIND, KÜPROS!

Transcription

1 KRISMAR ROSIN ERASMUSTAN SIND, KÜPROS!

2 Autor: Krismar Rosin Toimetaja: Lyyli Virkus Illustraator: Anu Sildnik Tallinn 2015

3 SISSEJUHATUS Aastad ei ole vennad. Sellest tulenevalt on veider antud kirjatükki kolm aastat hiljem lugeda. Kuigi olen ise kirjutanud oma elust Küprosel, tunnen ennast võõrkehana kui üritan suhestuda kirjapandud tunnete, mõtete ja arusaamadega. Paberil on kõvasti noorem ja rohelisem mina. Kindlasti olen muutunud. Või on elu vahele tulnud. Enam pole minus sellist eufooriat, naiivsust ja praegu kergelt imalalt tunduvat sentimentalismi. Aga on ju ka tekst kirjutatud 21- aastasena.. Mäletan seda vaeva, mida nägin teksti kirjutamisel. Palju üksindust, kohvi ja kirjutamishullust. Mustamäe koos oma joodikute, tarakanide ja viliseva trolliga. Akadeemia tee ja tema lumevaip. Energiajook ja Keemia peatuse üksik suitsujuga. Mäletan transi, vahel lausa hulluks minemist. Tuttavate toetus ja julgustus aitas. Andsin sellega endast tüki ära. Paistab, et ilusama, hingelisema ja parema mina. Võibolla seepärast polegi ma viimasel ajal hea inimene. :) Erasmus on aeg, mida iga üliõpilane peaks kogema. Kogema seda ärevust lennujaamas, loobumismõtteid, esimese nädala kõhulahtisus - paanikat, purjus peaga seiklusi, armumisi, uusi kultuure ja inimesi. Noortele, kes aga soovivad enda eest põgeneda, võib teise riiki õppima minemine tunduda parima ideena. Aga paraku saab mina ise sind igalt poolt kätte. See raamat ongi ehk mõeldud aastasele tudengile, kes otsib seiklusi. Unistusi, oma potentsiaali, teekonda, mis läheks korda. See raamat on mõeldud puhtale, ausale ja heale inimesele. Me kõik uskusime kunagi maagiasse ja arvasime et Jõuluvana on olemas. Tähed ei paistnud kunagi nii kaugel olevat ja ilusad sõnad tulid südamest. Igaüks suutis jutustada lugusid ja kujutada maailmu.. See on lugu armastusest. Selle kirjutas vana mina. Kord tahtsin saada armastuseks. Tahtsin endale päikeselist, eksootilist plikat. Mõne aja pärast saingi tema. Plika oli soe ja kinkis mulle kauni aasta. Nüüd aga ei tea ma tast midagi. Nüüd aga loen seda teksti ja mõtlen: kes selle kirjutas? Krismar.

4 Mul on vaja lugu rääkida. Aga ei ole kedagi, kes kuulaks! Sestap kirjutangi. Pean kirjutama oma Erasmusest, mis ehk päästis mu elu. Nüüd olen kolm kuud vanas rütmis tagasi olnud. Enamik mu sõpru on enesehävitajad, need, kes kustuvad iga öö odavalt nagu salasigaretid. Elasin oma viimased aastad elustiiliga, kus hinge uputati nii konisid, uimasteid kui alkoholi. Kui igal hommikul ei vihanud ennast ja maailma veel rohkem kui päev varem, olin õnnelaps. Kui mind ei purenud vähk, kui ma ei sõitnud end täis peaga surnuks või ei teinud amfetamiiniga enesetappu, olin õnnelaps. Kui poleks Erasmuseks läinud, kallis nähtamatu lugeja, oleksin olnud surmalaps. Pärast Erasmusest tagasitulekut mõtlesin, et nüüd on kõik teistmoodi. Küprosel elasin unistuste elu, nägin ja kompasin paradiisi. Lootsin, et ei satu kunagi oma minevikuradadele, kus pilet põrgu oli garanteeritud. Saatus ei ole vahel armuline, nii ka minu puhul. Muidugi sain alguses hästi hakkama, rääkisin vähestele ja neid oli ehk paar inimest kogu laia tutvusringkonna juures oma elumuutvatest kogemustest ja seiklustest. Aga elu koosneb ju valikutest ja minu salakaval alateadvus suutis juhatada jälle neile radadele, millest tavaline hea inimene kuulda ei taha. Radadele, kus pole unistusi või isegi kui on, ei transformeeru nad kunagi unistuste eluks. Minus on valu, mis paneb jälle kirjutama, valu, mis pani unistama ja soovima, et oleksin tagasi oma Küprose reisi alguses, hetkes, mil üks helin helises mu rinnus. Valu, mida sõbrad tuimestavad uimastitega, et olla jälle apaatsed ja tuimad. Mõni ehk muutub põrguliseks. Jah, tunnistan: mandun jälle. Olen jälle keset kõnelusi, kus potentsiaaliga noored räägivad ainult sellest, kust drooge ja viina saada, mida keegi täis peaga tegi ja kui palju mürki kannatab. Olin peaaegu oma unistused unustanud, kui üks semudest ühe joomise ajal kostis, et mõtle, kui võtaks ennast kokku ja läheks ihuüksi kuskile võõrale maale ja kirjutaks sellest raamatu! Kangestusin, mingi teine maailm hakkas mu sees jälle helisema, sest tuli meelde, et mina, igavene põgeneja Krismar Rosin, tegingi seda. Proovisin neilegi seletada, aga nad ei uskunud. Seega räägin sulle, nähtamatu lugeja. Tean, et mul on jõud otsas, aga võtan appi tähistaeva ja jumala, kes mulle Küprosel elu näitasid. Tean, et nad on juba aastaid inimhingedele tähti kinkinud. Mind hoiab öö läbi üleval kujutlus vanemate silmadest, mis siin üksikus Mustamäe korteris kodusoojuse tagavad. Kirjutamise aluseks on aga hispaanlanna pruunid silmad, mis meenutavad igavesti elamiseimet. Ja tean, et ei pruugi olla just kõige kirkam kriit valgustamaks oma teekonda. Neid sõnu vormides toetun oma sisemisele rändurile. Palvetan, et ta mõistaks Exupéry ütlust, et tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed. Sulen silmad ja lasen südamel kirjutada. Enne veel kui kõnelen ilusast elust, pean mainima, kuidas kõik algas. Valu algas Tallinnas, kohe pärast keskkooli lõppu, kui siirdusin ülikooli. Olin tollal veel koos oma elu armastusega ja pean seda imelist neiut siiani selle mõnele naiivsena tunduva sõnapaari ainsaks musternäidiseks, kuid pärast aastaid enesehävitamist kaotasin temagi. Ma ei süüdista teda. Selles oli süüdi enesehävituslikkus ja minnalaskev suhtumine, kui eetri all olles temaga sitasti käitusin, eelkõige petsin. Vahel muutusin tema meessõprade suhtes agressiivseks, mõnikord sõimasin teda kõige koledamate sõnadega. Ma ju ei teadnud tol hetkel, et sõnad on taeva kingitus ja et taevas ei salli sõnadega patustajaid. Lõpuks ta kaduski, ise aga püüdsin paaniliselt sõuda vastu lainet, kui minu viinane tsunami ta igaveseks minema peletas. Kaotasin tasapinna. Justkui sekundiga olid ümber ainult enesehävitajad ja nullarmastus, mis sellise põrgutantsu veel kohutavamaks tegi. Ülikool soosib enesehävitamist. Mäletan, et TTÜs oli vist kümme rebasteristimist TULGE KÕIK JA JOOME ÜLIKOOLI NIMEL TÄIS. Unistused, edu ja ilus elu olid mingisugused

5 võõrsõnad, Youtube ist ekraanile tekkiv meeldetuletus: vaatad ja näed, kuid iialgi ei koge seda. Eriala jälestasin ja samuti oma elu. Keset nädalat haarati järjekordne viinapudel ja mindi Suur-Karja tänavale põrgutantsu tegema. Shootersi turvamehed viskasid mind klubist välja rohkem, kui sokke vahetasin. Küll sai siniseid silmi ja esimest korda isegi amfetamiini proovitud. Vahel sai nädalaid juua, nii et koolis ei käinudki korra sai eksamile mindud isegi otse pärast Hollywoodi vetsus magamist! Õnneks suutsin oma sisemist ängi varjata vanemate eest. Aga kui kasuisa kaudu tuli teade, et olin kuskil politsei nimekirjas, ei saanud emale enam valetada. Armsaim naine maailmas sai esimest korda aru, et see väike poiss, kes kunagi kakas püksi ja mängis armsa Miki-hiire Mossuga, oli läinud halvale teele. Kuulasin nende kriitika ära ja jätkasin sama moodi. Peagi olin veel tundetum, visioonita ja elutum. Veel hullem, droogid ega viin ei aidanud, sest isegi kui täis olin, sulgusin endasse, muutusin kustuvaks sigaretiks mäsleval Suur-Karja tänaval. Peagi sai jõuetusest radikaalne apaatia, mil lihtsalt oma toas istusin ja päevast päeva arvutimänge toksisin. Mõnikord ei suutnud oma surmapohmakaga toast mitu päeva välja tulla, vahel polnud päevi jõudu, et isa ja ema paarile küsimusele vastata. Nemad ei tahtnud mind ärritada. Teadsid, et muutun vihaseks ja tõredaks. Võib-olla ei saanud nad mu hullust olukorrast aru, olin ju neetult hea näitleja. Juhuslikud valikud ja inimesed, võivad inimese saatust kardinaalselt muuta. Oli järjekordne ähmane õhtu, kui sõpradega ühikas peaparandust otsisime. Ei osanud oodata, et tol õhtul midagi vapustavat juhtub, ent see markantne seik päästis sõna otseses mõttes mu elu. Muidugi oli meil sinna ühikasse raske minna, sest eelmine öö olin neile aknasse viinapudeli visanud. Enda õigustuseks oli vaid öelda, et tegin seda, kuna keegi oli aknast mu sõbrannale viina peale kallanud. Viskasingi siis pudeli suure kaarega rõdule, kus olid inimesed. Pudel purunes nagu mu elugi. Hakkasin alles hiljem juurdlema, mis oleks saanud, kui oleksin kellelegi pihta visanud. Tookord olin isegi uhke vaadake, kui täpselt ma viskan! Elu (päästev) juhtum oli aga elu veidramaid üldse. Istusime kahe sõbraga Karu ühika köögis, jõime ja jaurasime ning kuulasime kõlaritega muusikat. Peagi oli öörahu aeg. Suundusin mingi aeg vetsu või siis jälle ekstüdrukut sõimama selle aja neetud ähmasus ei aita meenutada, mida täpselt tegin, kuid kui tagasi tulin, leidsin eest kaks ehmunud sõpra ja laiali pillutud arvutikõlarid. Ise seeletasid, et jälle oli segane neiu käinud. Tegu oli kunstitudengist tütarlapsega, kelle kohta kahtlustasime, et ta võis olla kas narkomaan või hullumeelne. Oli ta ju alles nädal aega tagasi oma toa uksele tulnud pisargaasiga, kui sõber läks lihtsalt soola paluma. Neiule see küsimus absoluutselt ei sobinud ja sestap otsustas ta mu sõbra ja kogu köögi selle imepihustiga üle lasta. Silmades oli tulepidu. Tol päeval oli ta mu sõprade helisüsteemi kallal käinud ja minu vindine enesekindlus nõudis, et pean korra majja lööma. Marssisingi tütarlapse ukse poole, parajalt svipsis ja teotahteline, koputasin uksele. Sel hetkel nägin tema klaasistunud pilku ja hullumeelset olekut. Jahmunult märkasin kööginuga tal käes. Neiu kamandas mind sealt minema, aga jäin külmaks ja lõugasin talle, et MIDA TA SELLEGA VEEL TEHA KAVATSEB. Ta tikkus mulle saladuslikul ilmel ligemale, asetas oma tömbi kööginoa vastu mu rindkeret ja hakkas seda vaikselt suruma, endal pilk ja nägu kisendamas, NOH, KAS ANNAD ALLA VÕI EI? Kuna enam ei olnud midagi kaotada, apaatsusest ja minnalaskmisest oli saanud rutiin, ei kavatsenud alla anda. Mille nimel? Elu? Mul ju polnudki seda! Seega ütlesin talle: Suru, suru, mul on suva. Sest ma võin elu kaotada, aga ma kaotan selle kiiresti, sina kaotad elu sedaviisi, et lähed vangi. Ta surus oma tömpi nuga ikka tugevamini muidugi ei olnud seal midagi eluohtlikku, sest seljuhul oleksin tegutsenud ja vaatas mind oma hullu pilguga. Jäin endale ja oma sitale elule kindlaks. Pärast pikki sekundeid tõmbas ta noa ära ja eemaldus. Tormasin tagasi kööki ja rääkisin, mis juhtunud oli. Ütlesin, et mul oli sellest ükskõik ja ma ei kartnud. Sõbrad aga mõtlesid, et mängin lihtsalt kõva meest ja

6 käskisid natuke tagasi tõmmata. Käratasin, et mul on ükskõik, ma tean, et ei kartnud. Mingilt maalt kogusid sõbrad tuure ja lubasid mulle natuke raha see võis olla mäletamist mööda umbes viie euro kandis, kui julgen tagasi minna. Olgugi,et situatsioon ei olnud nii eluohtlik oli see ju tömp nuga, ei hoomanud sõbrad, et mingi veidra loogika alusel võiks nende tegevust liigitada kui elu peale panustamist. Aga see oli tüüpiline enesehävitajate keskel. Iga järgmine viinapudel, droog või täis peaga sõitmine oli alati mäng. Seega otsustasin ka mängida. Haarasin kaasa supipoti et ennast kaitsta ja sammusin vaikselt ja seekord värisevana tüdruku poole. Tol hetkel astus koridori üks endine klassivend. Kuulasin, kuidas ta seletas, kus käinud oli. Samm sammu haaval tüdruku uksele lähenedes jõudis kohale endise klassivenna jutt Erasmusest ja mis see on. Sel hetkel mainis ta juba välismaale mineku võimalust. Enne neiu ukseni jõudmist kuulsin veel, et raha makstakse peale, ja otsustasin ümber. See ei ole minu elu. Muidugi ma ei tahtnud kohe alguses Küprosele minna. Polnud aimugi, et elu ise viis armastuse saarele sinna, kus sündis Aphrodite. Mitmesuguste asjaolude tõttu koolide tingimused, liiga palju tahtjaid mõne riigi puhul, sihtriigi keeleoskuse nõue ja enda viitsimatus juhtus nii, et alustasin paberimajandusega ning justkui võluväel olingi ametlikult välisüliõpilane Küprosel. Olin pääsetee juba ametlikult ette valinud. Elu läks ikka samamoodi: enesehävituslikkus, apaatsus ja surmatants märksõnadeks. Olen alati armastanud muusikat, kuulasin iga öö enne magamaminekut oma lemmikartiste Kanye Westi ja Jay-Zd. Kuulasin nende lugusid ja ja kujutlesin ennast kaasa nende teekonnale, kui nad põhjast paradiisi rühkisid. Tundsin ennast üle pika aja inimesena, õnnelikuna. Mõistsin, et kõik on võimalik elu, ilu ja õnn. Peagi sai sellest rutiin. Ainus rõõm päeva juures oli magama minna ja muusikat kuulata; tunda, kuidas positiivsus ja elujaatus vaikselt endasse haarab. Siis leidsin uue mooduse filmide vaatamise reaalsuse eest põgenemisel. Ühel päeval valisin puht juhuslikult Julio Medemi imeilusa filmi Lucia y el sexo. See on kõige kaunim, naiselikum ja inspireerivam film, mida üldse näinud olen. Vaatasin seda filmi ja armusin peategelast kehastavasse Paz Vegasse. Armusin stseeni, kus kaks meeletut öises meres armatsevad, täiskuu paljast ihu valgustamas. Olin filmist nii transis, et mõtlesin sellest pidevalt ja sisendasin endale, et tahan ka kunagi hispaanlannat armastada. Hakkasin unistama, milline võiks mu elu Küprosel olla. Iga öö enne magamaminekut kujutasin ette, et olen Küprosel Vahemere ääres imeilusa chica ga, kes on armas ja nunnu. Kujutlesin talle mustad lokid, karamellijume ja kurvika pepu. Iga pilt tegi mu järgmise päeva paremaks, elamisväärseks. Kujutlesin, kuidas proovisime Vahemere-äärses kalarestoranis värvilisi salateid, nägin langevaid meteoriite, ennast samal ajal mõne unistajaga rannatoolis kirsitubakat pahvimas, pallimänge rannas ja öiseid veiniõhtuid. Ikka ja jälle hakkas aju mind juhatama unistustüdruku juurde, kellega hilisöösel valgete linade vahel armatsen, kelle sosinaid kuulsin hommikuse kõrvetava päikese pugemisel mu pisikesse tuppa. Nägin rannalt kojujalutamist roosaka taeva all ja seltsiks tema pruunid silmad, kui ta hispaania keeles mulle naljakaid sõnu õpetab. Nägin, kuidas samal ajal tulevad meile vastu pikkade juustega rollerimehed, kes elavalt meile lehvitavad. Ma lehvitasin neile vastu oma unenäos ja lootsin, et hommikut ei tule. Tahtsin olla seal maailmas. Soovisin olla jälle armunud. Tahtsin olla nii armunud nagu Lorenzo kirjanik filmist, kuid veel enam nii inspireeritud nagu tema, et mus oleks jõud, mis suudaks panna kirjutama raamatut. Olin seda varemgi teinud ja miljon korda alustanud, kuid ainus saavutus oli see, et minu hädine romaanijupp lendas noorsooromaani võistlusel nii kiiresti toimetajate prügikasti, et nad isegi ei märganud, et selline käkerdis nende näppude vahel oli olnud. Vandusin endale, et need kaks asja raamatu kirjutamine ja hispaania tüdruk saavad heaolusaare prioriteediks. Kui neid ei saa, teen enesetapu. (Oh, milline sentimentaalne ja imal liialdus, ma

7 tean, aga tollal ma tõesti mõtlesin nii.) Kuidagi kogusin enesekindlust ja hakkasin pere keskel ning mõnele lähemale sõbrale mainima, et jah, Küprosel kirjutan raamatu. Pere muidugi toetas ja uskus, aga sõbrad naersid mu välja. Elu irvitas mu üle. Aga nad ei teadnud, et ma polnud üksi. Mul olid unistused. Lennujaamas taipasin esimest korda, et teen midagi hullumeelset. Kui x-ray le oma sülearvuti asetasin, ei tundnud enam oma käsi. Hääl värises ja tunne oli kehaväline. Tagapool lehvitasid vanemad kartsin neist lahti lasta. Hirmus tahtmine oli tagasi joosta, ema emmata ja proovida alustada Eestis uuesti. Kui turvakontroll läbi sai, jõudis kõik kohale. Tühi leht. Võimatu missioon. Veel meenus autosõit Tallinna, vanaema häälekalt manitsemas, et see on hullumeelne ettevõtmine. Meenusid isa pisarad, mis andsid mõista: varsti olen üksi. Nemad võib-olla arvasid, et poeg tahtis neist pääseda. Tegelikult soovis poeg lihtsalt ellu ärgata, et neid armastada. Lennujaamas pidin peaaegu minestama, pulss peksis nagu raskekaalupoksija, mp3-st tulev Kanye West ei rahustanud küll maha, aga vähemalt julgustas sõnadega Before I had it I closed my eyes and imagined it ja Reach for the stars so If you fall you land on the cloud. Mul polnud midagi ega miskit aga oli Kanye!, kui lennukisse astusin ja lõplikult vanast elust lahti ütlesin ja pilvedes unistuste poole kulgesin. Varssavi lennujaamas mingeid meteoriite küll ei näinud. Virelesin seal umbes kaheksa tundi, mõeldes vahepeal nii enesetapule kui ka koju lendamisele. Murelikult tunnistasin oma võbelevaid jäsemeid, kuulates oma värisevat inglise keelt MIKS MA INGLISE KEELES PEAN MÕTLEMA, ALLES OLIN JU MAAL, VANAEMA JUURES. Armutola nagu olin, armusin esimesse kohaliku naisesse, kes Poolast Küprosele lendas. TEMA ON SEE ÕIGE mis siis, et naine oli mu ema vanune! Kaks päeva enne Küprosele minekut olin lõpuks Wikipedia lahti võtnud ja vaadanud, KUHU MA LÄHEN. Sain teada mitu huvitavat asja. Esiteks juhtis riiki kommunistlik valitsus. Teiseks olid selles riigis mänginud Ats Purje ja Andres Oper. Lõpuks sain teada, et Küpros on armastuse saar, sest seal sündis Aphrodite, ja seda tundsin juba Poola lennujaamas, kuidas Aphrodite mind puudutas (vähemalt tol hetkel.) Mulle piisas kahest märgist, miks see tumedate lokkidega küps naine oli armastuse vääriline: esiteks, tal oli punane huulepulk ja teiseks, ta pani seda huultele just samal ajal, kui raamatu avas. Unistasin veel, et see raamat oleks Krismar Rosina kirjutatud. Lennuki peale minnes üritasin oma sisemist argpükslikkust maha suruda. PALUN, PALUN, KRISMAR! TEGUTSE, SEST SEE ON SU ELU ARMAS- TUS, JA KUI SA SEDA EI KASUTA, SIIS SA SURED. Mõtlesingi, kui kihvt romantiline stseen oleks see olnud, kui lennukisse astudes oleksin näinud, et minu iste on täpselt tema kõrval. Ja tänu mingile imalale eksinud pilgule hakkaksime rääkima JA SIIS ARMUKSIME. Aga kui lennukisse astusin nüüd peksis pulss isegi veel räigemalt, sest olin minemas KUHUGI, olin oma kodumaast päris kaugel, kell oli kahe ringis öösel ja tahtsin ligi ajada VÄGA ATRAKTIIVSELE JA KÜPSELE NAISELE, leidsin kõrvalistmelt hoopis ühe paksu selli, kes kohutavalt norskas ja kelle suust tilkus ila. Siis jäimegi ainult mina ja lennukiajakiri ning paaniline lootus, et äkki saab teise klaasi veini ja kätevärin ükskord lõppeks. Üritasin terve tee ennast maha rahustada: EI, SEE EI OLNUD HULLUMEELNE OTSUS, SIND OOTAB ILUS ELU! Ka Larnaka lennujaama jõudes mingeid meteoriite ei olnud. Oli ainult kaks rasket kohvrit, veinist valutav pea, troopiline öö ja saagivad tsikaadid. Teadmatus, teadmatus... pigem ikka paanika. Oota, ma pean siit kuskilt bussi peale minema, äkki need mustad kongus ninaga onud teavad, kuhu ma minema pean. Oota, mis linn see oligi, appi, ära räägi eesti keelt. Mul on hirm, aga ma ei saa enam koju, äkki kutsuks vanemad järele, äkki ma tegin tõesti liiga impulsiivse otsuse. MIKS LÄHEB INIMENE ERASMUSEKS RIIKI, MILLEST TA MISKIT EI UURI, JA LOODAB, ET OH, NÜÜD ON KOHE HEA ELU KÄES. Kas ma olen või olin peast soe? Äkki keegi röövib mind? Äkki siin on mingi maffia või vargad, kodusõda? Kuidagi sain Limassoli bussi peale, paaniliselt mõeldes, kas sai ikka õigesse linna mindud kas mu mälu mäletab õigesti seda meili, mida ma nädal tagasi viimati nägin, ise pidevalt bussijuhilt

8 küsides, ega ta kindlasti tea, kus mu maja asub. Limassolis elab inimest, olin täitsa kindel, et ta teab täpselt, kus mu maja on. Tol hetkel ei hoomanud veel, et vähemalt aasta käib kogu vestlus ainult inglise keeles. Olin ju lihtne Paikuse poiss, kes alles paar päeva tagasi rääkis teiste tüüpidega sellest, mis keegi eelmine öö täis peaga tegi. Kuidagi jõudis bussike kuhugi aguli vahele, kus olid tühermaa, saagivad tsikaadid ja mingid kebabiputkad. Instruktsioonidele vastavalt kas mu mälu mäletab õigesti seda meili, mida ma nädal tagasi viimati nägin pidin takso võtma ja oma aadressi poole põrutama. Vastas tuttuued tumedad mersud ja kongus ninaga maffiosnikud, KES TAVAMÕISTES ON TAKSO- JUHID. Siit väike stereotüüp, mis Küprose taksojuhte nähes kujunes. Nad pommivad sind igal võimalusel! Iga teine taksojuht võiks välimuse poolest mängida mõnes maffiafilmis. Iga taksojuht pahvib roolis pidevalt tubakat ja kuulab samal ajal Küprose jalgpalliklubide, nagu APOEL, Omonia või AEK, koduliiga mänge või nende klubide mänge meistrite või Euroopa liigas, Kreeka liiga, Kreeka liiga klubide meistrite või Euroopa liiga mänge või kõikide võistkondade omavahelisi mänge. Kui sellest ei piisanud, võis vahelduseks vaadata Inglise, Prantsuse, Hispaania ja Saksa liigat. Neile meeldib igale küsimusele I DONT KNOW, RE ga vastata. Ainult iga neljas viitsib vestlust arendada ja kui ta seda teeb, alustab ta enamasti vestlust sõnadega WHERE ARE YOU FROM, MAN, tehes seda doncorleoneliku manerismiga. Nende puhul õppisin seda, et RÄÄGI JALGPALLIST! Ainult ära kunagi ütle APOELi pooldajale, et sa toetad Omoniat. Räägi jalgpallist ja siis nad ei peta sind. Ja küsi suitsu, sest maffiosod teevad ainult suitsu ja siis saate terve tee rääkida, kuidas teile suitsu meeldib teha. Mina ei saanud taksojuhiga kohtumisel ei meteoriite ega hispaanlannat. Taksojuht käskis oma friend il sisse astuda oma tuttuude Mercedesesse. Järgnes tõsine hoiatusmonoloog, et TEMA FRIEND ikka aru saaks, et seal midagi puutuda ega sassi ajada ei tohi. Haarasin kotist märkmiku ja näitasin aadressi, mille peale taksojuht õlgu kehitas ja vait jäi. Olime sõitnud juba kümme minutit ja vaade oli meeliülendav: esimesed palmid Vahemere ranna ääres, mõni elunautleja pingil suitsu kimumas ja punast veini joomas; hommikupäike, mis mõnd varast ujujat valgustas. Pärast minuteid Kreeka lippudega majade vahel seiklemist küsisin nii muuseas, kas härra teab, kuhu minna. Taksomeetrit vaadates tundsin, et kaotan verd. Tema aga pahvis oma kirsitubakat, vaatas maffiosniku näoga mulle otsa ja röökis: I DON T KNOW, RE! Käskisin end taksost välja lasta, aga tema otsustas dispetšerile helistada. Siis tuuritas ta autoga kuhugi ehitusplatsi juurde, kus mingisugused öised tondilossid seisid ja lausus: Näe! Kaardi järgi asub see paik siin. Olime kuskil aguli vahel, aga mu stuudio pidi olema Limassoli turismipiirkonnas. Seal pidid olema kaubandustänav, promenaad, Limassoli tehnikaülikool ja Heron Square tudengikohvikuga. Siin oli aga ainult aguliplats, tondilossid ja diilivad mustanahalised. Geto vä? Hirmus oli vaadata, kuidas sohver pidevalt ümber aguliplatsi tiirutas, korra pannes tänava lõppu ja siis tagurdades samasse kohta tagasi. Et lihtsalt mõelda. Vahelpeal tundus oma hirmuastet või õigemini paranoiat arvestades ei oska ma täpselt olukorda hinnata, sest olin minestamise äärel, et ta tegi isegi ühe aguliplatsi ümber nelinurkseid ringe. Muidu oli ta tegus, suutis dispetšeriga kreeka keeles vestelda. Elust, olust ja ühest lollist ülelastud turistist. Viisakusest küsis vahel, ega dispetšer ikka ei tea. Siis läks tagasi vestluse juurde. Vahel vaatas ta pärast kreekakeelset möla mu poole, patsutas gangsterlikult õlale ja lausus vigases inglise keeles: KÕIK ON KORRAS, MU FRIEND! Ikka ja jälle vahetas ta käike, mida ahelsuitsetajana oli veidi raske teha, ise veel hoides ühes käes raadiosaatjat ja kaartigi. Aga nii sai ta vabalt tänavalõppu tagurdatud ja mis isegi parem: lausuda mulle paar I DONT KNOW, MY FRIEND i. Ma ju ei küsinud midagi ta teadmiste kohta, seega ei saa aru, miks ta nii väga pabistas. Ilmselt mitte kohalejõudmise pärast. Lõpuks viskas mul üle see käteta unistuste poole roolimine sest peale käikude vahetamise, raadiosaatja kasutamise, suitsetamise,

9 suitsukeeramise, kaardi sirvimise, aknast välja vaatamise ja I DONT KNOW, RE kordamise ta autojuhtimise seisukohast muud ei teinud; ehk siis rool lihtsalt juhtis ennast ise ja palusin end promenaadile maha visata. Lahkusin liiga palju raha loovutades, heitsime raha vahetades teineteisele potentsiaalse maffiasõja pilke. Haarasin kuuest hommikul oma kohvrid ja imetlesin imelist randa ühes valgete rannatoolide ja sahisevate palmidega. Järsku olid kõik inimesed tänavatelt kadunud kohal olid ainult kebabit tossutavad vanamehed ja igihaljad pervaripeerud, kes seal ahelsuitsetasid ja jällegi jalgpallist rääkisid. Takso kadus uute inimpettuste poole, seda mälestamas kaugusse hääbuvad Mercedese tagatuled. Kõigepealt oli mu luulelises hinges paanika sest märkmik oli jäänud sellesama taksojuhi kätte, kes aguliplatsi vaatamisväärsusena tutvustas. GENIAALNE IDEE oli helistada koju emale ja isale. Parim aeg helistamiseks, kell kuus hommikul! Oleksin tahtnud nutma hakata nagu beebi ja masetseda, kuidas tahaks koju, aga samal ajal kamandasin vanemaid nagu komandant sest mul oli jänesehirm, mis mu aju superarvuti kombel tööle rakendas: VAADAKE RUTTU SEE E-KIRI ÜLE, SAATKE SEE NUMBER, PA- LUN OTSIGE GOOGLE MAPSIST, KUS SEE OLLA VÕIB. Pidin kohe tegutsema ja sestap haarasingi oma kaks rasket kohvrit ja hakkasin sihitult kuhugi kõndima: ÄKKI NÄEN tee peal stuudiot. Järsku tõmbas vastassuunavööndist kõnniteele ette üks armeenlane, kes kõigepealt küsis: TAXI? Pärisin, kas ta inglise keelt räägib, tema vaikis ja lihtsalt tõstis sumadanid pakiruumi. Autos selgus, et ta oskab ainult vene keelt, mida viimati kuuendas klassis rääkisin. Kirillitsa oli roostes nagu vanaisa Sierra rattakoopad tegelikult oli see olematu, aga ma tahan lihtsalt targem näida, et mitte oma vene keele õpetajaid solvata. Väga raske oli sellega armeenlast veenda, et ta mind JÄLLE aguli vahele ei veaks. Et me oleme ju sõbrad! Ühised tavarišid Nõukogude Liidust! Rääkisin vigaselt oma eesmärkidest, elust ja põhjustest, miks Küprosele tulin ja lükkasin vahel sekka küsimusi stiilis: eta pravilnõi darooga? Mõ druzja, daa?!!? Tema rõhus aga oma GPSile, mis kogu aeg povernite povernite ga meid mööda promenaadi aadressini juhatas. Olin juba lootust minetamas ja seda suurem oli imestus, kui auto Mesalongiu 13 ees seisma jäi. See oli minu uus kodu. Vähemalt meilides lubati mulle, et toa ukse ees on võti juba ootamas. Tuulasingi ühika moodi stuudios uste taga, ajades maha ratta, mis kõva müra tekitas. Millalgi, kui olin piisavalt lärmakalt igasugu asjadele otsa koperdanud, tormas sinna vihane kreeka tädi, kes kurtis, et olin tema armsa beebi üles ajanud. Seletasin tädile, et olen uus elanik kasutades viipekeelt ja rahutut AIDA- KE, MUL ON JÄNESEHIRM pilku. Et olukord isegi tobedamaks muutuks, tõi naine esmalt oma beebi näha, samal ajal kreeka keeles seletades. Tema žestidest taipasin, et daam tahtis, et kussutaksin tema pisikest beebit. Aga mul polnud beebide jaoks aega! Tahtsin magada, sestap asusingi asja kallale. No baby! Yes, yes, baby, nice, yes! sossutas kreeka mammi, ise oma meistriteost paitades. Siis ulatas ta beebi minu poole. Kui ma teda vastu ei võtnud, muutus mammi kurjemaks ja sisistas: You, bad! Baby, no sleep! Selle tõestuseks näitas mulle, kuidas beebi mähkmed minu tõttu pruunikaks muutunud olid. Siis jäi ta väikest olendit õndsalt vaatama, rahunes ning näitas tema pruuni tagumikku: Nice, yes, nice. Ma ei jõudnud enam beebidest KUSKIL KARUKAUGEL kell seitse hommikul rääkida, seega üritasingi meelde tuletada kreekakeelseid sõnu, mis natukegi aitaksid beebibuumist lahti saada. Tuli meelde sõna võti. Korrutasin siis klidi t ja imekombel tõi beebiga tädi mulle võtme. Astusin pisikese vetsuga stuudioruumi ja vajusin surmaunne. Oma esimest Küprose beebit ei näinud enam kunagi. Hommikul arvasin, et kõik oli lihtsalt unenägu. Mind surus voodisse Tallinna ajast tuttav kookoni-mentaliteet, piiritu huvipuudus. Esimese päeva hommiku veetsin lämbes stuudioruumis. Pea oli täis mõtteid, nagu: kas sa oled hulluks läinud, et sellise sammu tegid; mis tähtsus sellel kommunistliku valitsuse faktil veel oli; olid sa purjus, kui otsustasid Erasmuseks saada? Neid rusuvaid mõtteid mõl-

10 gutades oleksingi jäänud vist tuppa olesklema. Õnneks oli Tallinnast külge jäänud harjumus alustada hommikut muusikaga. Mängima hakkas Kanye Westi I wonder ; lugu, mis ägavad ööd maha rahustas, kinnitades, et lihtsalt looda ja varsti naeratab teine maailm. Tekkis seda kuulates tee midagi või sure tunne ja nii tormasingi oma toast välja. EHMUSIN kohe, sest vastas oli kahemeetrine Nigeeria tüüp, kes oli tume kui öö. Ütlesin yo nagu räppar ja tema ütles: yo, what s up, man! Siis sain aru, et oi, see pole Pärnu, siin on mingi teine maailm. Juba küttis akende vahelt päike, kusagilt oli kuulda taksojuhtide kreekakeelset vaidlust, veel enam: kaikusid kuskil juba mõne võõra neiu hõiked. Muljetasime Nigeeria poisiga. Ise kaifisin kaua, oh, kui lahe minusugune paranoias paavian suutis oma esimese musta räpi-nigeerlasega respekti juttu ajada. Surusime kätt ja ma läksin tänavatele. Kondasin põrgukuumuses valgetest majakestest mööda. Enamasti polnud ühtegi hingelist näha, ainult mõni kebabit kärsatav papike ja kohvikutes triktrakki taguvad vanamehed. Juba alguses taipasin, et kui tahta leida stereotüüpi küproslaste elust, võiks välja tuua kaks näidet. Esiteks on enamikul majapidamistel kogu aeg uksed lahti hiljem mitteametlikke ja rohkemametlikke andmeid kontrollides selgus, et Küprost peetakse üheks turvalisemaks Euroopa Liidu maaks. (Praegu, aastal neid märkmeid vaadates on asjalood riigi finantskriisi tõttu hoopis hullemaks läinud. Riiki laastavad tapmised, vargused ja muudki koledused.) Teiseks, iga kolmanda maja ees on mõni vanamees, kellel on puutool ja apelsinipuu, mille alla ta end istuma sätib, et seal lihtsalt tunde veeta. Kui keegi tuttav mööda kõnnib/sõidab, saab üle tänava aetud olmemöla ja vahel ehk mõni rullitud sigaret pahvitud aga istumine on põhiline. Kui tegin oma esimest jalutuskäiku promenaadil, kaikus pidevalt igalt poolt endaxi sid, mis kreeka keeles enamasti tähendab dont worry, be happy t, kuid mida võis kasutada ükskõik mille jaoks. Pole olemas asja, millele ei saanud niimoodi vastata. Pole olemas endaxi ta elu. Kui pole miskit, on meil vähemalt tool, apelsinipuu ja endaxi. Mis mind veel Limassoli juures hämmastas, oli piiramatu kodutute piitspeente kasside hord. Juurdlesin, kuidas kiisude rohkus limassollaste avatud uste poliitikale mõjub. Nikosias kasse nii palju polnud, ehk selle tõttu, et nad saabusid sinna mere kaudu. Limassol on Küprose suurim sadamalinn. Kasside saamise loo taga seisab Püha Helena, kes 320. aastal saarele saabus ja avastas, et see on täiesti asustamata. Saarel oli juba 37 aastat põud võimutsenud ja seetõttu kadunud söödavad taimed ja neid söövad loomad. Enamasti leidis Püha Helena eest ainult mürgiseid madusid. Seepärast naasis ta Konstantinoopolisse, et saada sealne võim nõusse saatmaks saarele laevatäis kasse, kes mürgised maod ära tapaksid. Peagi saabusid nii kassid kui ka jumalasulased, kelle koostöös sündis Püha Nikolausi Kassiklooster, kust kiisud ja jumalamehed järk-järgult rahvast ja maad puhastasid. Kuna kiisud sõid pidevalt ainult madusid, söötsid mungad neile just kloostri juures muud toitu, et see aitaks mürgistusi vähendada. Ja niimoodi sigides ja madusid tappes kandusidki nad Limassolist üle Küprose laiali. Kui saarel oldud aja jooksul sellele vihjasin, et kiisukesed ei ole kaubandusliku välimusega kellel kõrv puudu, kellel jäsemed otsast ära ja kes muidu lonkav, vastasid küproslased justkui ühest suust: ARVATA ON, ET NEED KANGELASED HAIGET SAAVAD, KUI NAD PIDEVALT MADUDEGA VÕITLEVAD. Kas enam võitlevad? Tõesti ei tea. Sadamalinnas oli ka kõvasti sädistavaid filipiinlasi, kes terve promenaadi palmialused täitsid, et iga lõuna oma kollektiivselt kaagutavat söögipausi pidada. Eri andmete järgi on neid Küprosel juba ringis. Suurem osa neist töötab kas majapidajannade, koristajate või lihttöölistena. Üldjuhul paistis just sellel rahvusvähemusel hästi minevat, nägin neid tihti šoppamas ja igasugu suurläbudelt

11 moona soetamas, samal ajal kui teised kolmandate riikide rahvad eriti Bangladeshist ja Indiast pärit inimesed kurtsid mulle Nikosias bussisõitude ajal tihti, kuidas kuri küproslane neil mitu kuud orjata lasi, toitu ja raha andmata. Neil ei jäänud muud üle ka, kaevata pole kellelegi, kes ikka ilma tööloata isegi kui see on saadud, on tingimused nii piiravad, et jube! väetit kaitseb, aitab, usub. Tookord mind see vähemusrahvuste teema nii väga ei huvitanud. Olin uuel maal ja esmalt pidin turisti mängima. Sukeldusin türkiissinisesse merre ja imetlesin merel helkivad tankereid. Kaifisin kohalikku šokolaadipruuni naisilu ja kuigi paljudele ei istunud kreeklannade suured kongus ninad, pidasin mina neid kõiki lilleõiteks. Siinkohal tuleks vahet teha Küprose kreeklasel ja Kreeka kreeklasel. Esiteks on Küprose asukoht juba rohkem Aasia ja Lähis-Ida poole. Seetõttu on küproslased tõmmumad, idamaise väljanägemisega. Samuti on keeleerinevused. Kreeklased ja vahel isegi küproslased tunnistasid, et mõni kreeklane ei saa küproslaste kreeka keelest aru, sest nad räägivad kuidagi laisalt ja lohakalt vahel nagu maakad. Maaka-mentaliteet lõi välja autokultuuriski, mis Eesti valdiste ja bemmikristjanitega konkureerima sobiks. Limassol riigi majanduspealinn oli öösiti pidevalt täis luksusautodega tiirutavaid tukamehi, kelle öö koosneski pidevast tiirutamisest ja noh, vahepeal mõni suits ka ette. Seega: vanamehed istusid päeval apelsinipuu all ja öösel kogunesid peredega rõdudele, samal ajal kui Küprose bemmikristjanid luksusautoga ringi kimasid. Veidral kombel meeldis neile autodega preilisid taga ajada, eriti veel välismaalasi. Minu tulevane tüdruk Laura kurtis, et tihtilugu tõmbasid luksusautod talle otse teele ette. Roolis olnud noormehed arvasid, et COME ON, GET IN hüüatusest, Ronaldo soengust ja uhkest autost piisab, et neiukesega armastusesadamasse tüürida. Nikosias leidus autopapisidki. Päris pööraseks läksid autosõidud aga siis, kui kohalik jalgpalliklubi APOEL meistrite liigas imesid tegi, siis lisandus jälitamisele ja suitsupahvimisele kreekakeelne pasundamine, mis salsallerlikult kõlaks JALGPALL ON PAREM KUI SEKS. Aga liikluskultuur? Olematu! Isegi Anu Saagimil tuleks sebra ees päris kaua seista, enne kui mõni auto peatub. Piltilusad Erasmuse neiud igaljuhul pidid ja kujutage ette, mida pidi tegema veel suvaline eesti meestudeng... Esimeses restoranis sain aru, milline klimaatiline katastroof ees ootab. Kuigi higistasin niigi juba nagu segane aluspüksid muutusid helesinistest üleni sinisteks; jah, ma olen värvikunstnik, higistamise alkeemik, ei taibanud, et varsti on kõik tingimused põrguks loodud. Kui oma kreeka salati lõpetatud sain, otsustasin end kergendama minna. Sisenesin vetsu ja oma üllatuseks leidsin eest lahtise kabiiniukse, kust vaatas vastu kohaomanik, püksid rebadel, ajalehega kakahaisu ära vehkimas. Alguses kohmetusin ja juurdlesin äkki unustas lihtsalt lahti?, kuid siis lõi mus välja kuri eestlane ja käratasin: Kurat, kas ust ei saa kinni panna või! Aga pärast mitut endaxi t jäi uks ikka lahti, akent korrigeeriti natuke enam lahti ja siis hakkas ähkiv ja puhkiv kreeklane seletama, et neil on praegu Mari katastroof ja riigis on tihtipeale elektrikatkestused ja vahel ei ole nädalaid isegi elektrit ja vett. Katastroofi põhjustas asjaolu, et allveelaevade tekkidel oli kütusepaake hoitud, mis tundub selle põrgukuumuse vahel lausa üle neljakümne kraadi juures täiesti absurdne. Millalgi olid need süttinud ning mereväebaasi ja poolt Küprost toitva elektrijaama õhku lasknud. Peale selle oli katastroofis hukkunud kaksteist inimest. Veel hullem oli, et kõik ministrid olid tagasi astunud ja keegi ei nõustunud uuesti ametisse pürgima. Pool aastat hiljem päädis kriis sellega, et tolleaegne kaitseminister Costas Papacostas ja kuus tuletõrje- ja armeepealikku läksid mõrvakatses süüdistatuna oma õilsate ametikohustuste ja kompententsi eiramise tõttu kohtu ette. Riiki laastas poliitiline kriis: tere tulemast, kabuhirmus loll eestlane! Lisaks nendele ministritele oli rahvas tollase presidendi Christofiase peale raevus. Tema suhtes

12 oodati samuti ranget karistust, kuid põhiseadusest tulenev immuniteet ei võimaldanud presidenti kriminaalvastutusele võtta. Palju oli kriitikat, mida riigipea kuulda ei võtnud. Küll oli meeletuid proteste, arvamusartikleid, millele Christofias üldjuhul üldse ei reageerinud. Olukorda kirjeldaks hästi Küprose vanasõna, et lihtsalt jätkati munade viskamist vastu seina, see tähendab, et edutult üritati nõu anda kellelegi, kellele teiste nõu korda ei läinud. Konstruktiivne kriiitika tähendab Põhjamaades läbikaalutud faktidel põhinevat analüüsi, aga Küprosel meeletuid proteste karjumise, autode põletamise ja Molotovi kokteiliga. Tol ajal lubati lisaks poliitilisele kriisile veel kuumalainet, mis lõpuks kohale jõudis ja mind peaaegu tappis, ja kümne aasta suurimat põualainet. Kodusõja ohtu suurendas fakt, et saare Kreeka poolt toetas Türgi valitsus elektriga. Sellele olid vastu nii Kreeka emamaa kui ka kohalikud kreeklased. Tegu on saarega, mille pealinn on siiani ainus jagatud pealinn maailmas. Türklastest küproslaste ja kreeklastest küproslaste vahel on saar jagatud ÜRO puhvertsooniga. Kui Küprose Vabariik (loe: kreeklaste pool) on oma endisest emamaast Kreekast poliitilise mõju poolest lahutatud see ei tähenda, et kultuuriline ja ühiskondlik solidaarsus on kadunud, siis Põhja-Küprose Vabariik (ehk siis türklaste pool) käitub ikka Türgi Vabariigi taktikepi järgi. Saarepooled ei saa teineteisega absoluutselt läbi. Kui valusalt võis Mari katastroof mõjuda kreeklastest maksumaksjatele, kes kriisi algusjärgus pidid maksma eurot päevas (sic!), et Türgi pakutud elektriga riiki varustada! Mäletan, et see restorani intsident rabas mind meeletult, nii et kohe oma stuudiokorterisse tormasin, et kirjutama hakata. Põhjusi oli mitu: alustuskes oli mul raamatuunistus, ja teadmine, et kodusõdu algab, tähendas automaatselt seda, et ma saan surma, seega pidin ruttu tekste vorpima hakkama, et märki maha jätta; teiseksw mul polnud muud teha; kolmandaks olin alustanud kirjutamist juba päev varem sellise energiaga, et ei julgenud seda lumepalliefekti minema lasta. Paari tunni pärast saabus elamisse Rafail, Eestist pärit, kuid valgevene juurtega tudeng, kes nägi välja nagu asiaat, sest tema ema oli jaapanlane. Milline imeline kirjeldus! Sellest mehest sai tolle perioodi üks parimaid sõpru, inspireerivamaid inimesi. Mäletan, esimese asjana läksime Vahemerre ujuma. Samal ajal kui esimest korda kuu varju suplejate selgadelt nägin ja neid eemal helkivad tankereid piidlesin, langes täht. Alateadvus märkas seda ja kohe ka soovis. Tahtsin armastust, nii imal kui see ka alguses ei tundunud. Mainisin seda tagasiteel Rafailile, kes meeletult kiruma hakkas, et tema ei näinud, kuid taibates, et kirumine ei aita, hakkas ta langevaid tähti maailmalt nõudma. Ta oli mu Imeline Koleerik, kes pidevalt midagi tahtis. Kui juba tahtis, siis ta ka sai, sest ta alati tegutses. Tema jaoks oli tahtmine tegemine. Järgmisel hommikul kuulasin vaimustunult tema reisidest Vahemere eri maadesse; sellest, kuidas ta tantsusaates osales; kuidas ta oma modellist naist Jaapanisse produtseeris; sellest, kuidas ta Barcelonas suudluse teenis selle eest, et ta taskuvargale tappa andis; kuulsin tema Baltikumi suurusest autofirmast, mis meeletuid summasid ta kukrusse veeretas, ja tema täielikku alkoholivastasust ning ma... ma sulasin. See seal oli mu kangelane, minu tuleviku supermina. Slaavi hing on parim. Me klappisime nagu padõlnikud kuigi tema oli alkoholivastane ja varsti oligi Rafail nii entusiastlik mu suhtes, et hakkas igasugu miljoni-ideid pakkuma. Et löögu ma kampa! Stiilis: (kuna ta rääkis segakeeles ise põhjendas ta seda sellega, et tal on matemaatiline mõtlemine jätan teksti võimalikult tema-lähedaseks) Noh, tak, pjervam on vaja 3000 euro, tak, noh, mina work, noh, töötan autode kallal, palju aastad, jah? Ja noh mina tean, kus varuosad, survepesurid. Tak, siis saame mõlemad 50 tuhat eurot kuus, tak, noh ja siis teeme kõigepealt ühe car service i ja siis hakkame remonditöökoda make, noh, autosillad-värgid. Talle ei läinud korda, et olin manuaalkäigukastiga sama abitu kui tudisev mammi ja polnud kunagi kummi vahetanud. Aga Rafaili arvates ei pidanud ma muretsema, vsjo ravno, et nitševo ei mõista, teeme tööd ja naistega ei tegele ja siis saab bogaatõiks! Terve oma Küprose aja puutusin pidevalt

13 kokku tema julgustamisega. Selline heas mõttes suva-suhtumine ideede genereerimisel tekitas mus järk-järgult mentaliteedi, et tegelikult ei loegi nii väga inimese praegune seis, vaid see, et ollakse tuleviku suhtes kindel ja minnakse teele ükskõik kui jabur, võimatu, uskumatu teekond ei tunduks. Alguses oli Rafail mu jaoks veidike häiriv oma Meeletu Koleeriku suhtumisega, kuid iga päev koos olles hakkas ta mind vaikselt kasvatama, et taipaksin: mehe suurim eesmärk elus on uute elueesmärkide võtmine mida raskem ja võimatum, seda parem ja nende elluviimine. Ehk teisisõnu: oma potentsiaali maksimaalne kasutamine ja enda proovilepanek. Tegime varsti oma esimese poetreti. Poodi jõudes uurisime hindu nagu Säästumarketi pensionärid ja taipasime, et alguses peaks meie toit koosnema sellistest huvitavastest komponentidest, nagu kaka-maitseline kaerahelbepuder mida Laura nimetas linnutoiduks ja mul on tunne, et tal oli õigus, ananassilõigud, sai ja munad ning paar latti salaamivorsti. Kuna esmane soov oli võimalikult vähe vanematele finantsiliselt koormaks olla ja Erasmuse stipendium polnud üle tulnud, olime nii mina kui Rafail esimese kuu väga kidura toidu peal. Nälgimine oli hea pani aju tööle ja eelkõige inspireeris kirjutamismasinaks hakkama. Mäletan, et oma esimesel kuul manipuleerisin isegi söömiskordadega stiilis, et kui jõuan veel kirjutada viis lehekülge, võin miskit süüa. Mäletan, et kui üheksa kilomeetri pikkust teed pidi koju vantsisime, käes rasked veepudeli-kuuspakid ja toidumoon, juhtis Rafail tähelepanu pilvelõhkujatele. Siiamaani igatsen neid entusiastlikke hüüatusi stiilis, et pole need firmad nii kättesaamatud midagi, need pilvelõhkujad polegi nii kõrged! Küprose Kreeka poole rikkus oli aastal märkimisväärne, palgad olid kõvasti üle Euroopa Liidu keskmise ja samuti elukallidus. (Siinkohal räägin kriisi- ja abipakettide eelsest ajast.) Miinimumpalk ületas seitsetsada eurot. Selle rikkuse puhul tuleb märkida, et Küprose Euroopa Liiduga liitumine oli nii kerge selle tõttu, et erinevalt teistest aastal liitunud riikidest, sealhulgas Eestistki, ütles Küprose Vabariigi valitsus euroisadele, et nemad struktuurifonde, toetusi ja üleminekuprotsesse ja tegevusi katvaid investeeringuid ei vaja. Selline samm oli mõne politoloogi ja poliitiku meelest idiootne, sest pisikese ja avatud majandusega riik nagu Küpros ei tohiks kunagi toetustest ära öelda. Veel enam toetustest, mis on mahukad ja mida on vaja kogu riigi ümberkonstrueerimisel Euroopa Liiduga vastavaks. Mis on aga riigi rikkuse allikas? Turism on muidugi üks tähtsamaid majandusharusid, kuid enamasti rikastub riik offshore-firmade ja laevadega, mis on vormistatud Küprose lipu alla. Enamasti on võtmeküsimuseks olnud kümneprotsendiline tulumaks, mis on välismaised firmasid eelkõige Vene firmasid, kes tahavad Euroopasse laieneda armastuse saarele meelitanud. Väike tulumaks meelitab paljusid suure rahaga firmasid ja nende firmade haldamiseks on vaja rahvusvahelisi panku, et rahvusvahelist rikastumist ohjeldada. Et keegi vastutaks selle eest, et kuskil oleks kohta, kuhu raha koguda. Kui me oma nigela toidu söödud saime ja mul maniakaalsed täheklõbinad tehtud, prõmmis uksele Rafail teatega, et kohe tulevad meile külla Reet eesti tüdruk ja kaks hispaanlannat. Mäletan, kuidas südajälle poksiharjutusi tegi ja ruum ahistama hakkas. Hispaanlannad, oo mamma mia. Sattusin paanikasse, mille tõttu oma hambaid vast neli korda pesin ja põrandad korralikult puhtaks nühkisin mida pole vist terve elu enne ja pärast seda teinud. Mingil hetkel kuulsingi juba verandal Reeda hüüdeid ja sädistavaid hispaanlannasid. Ehmatasin nii ära, et tormasin vetsu ja lukustasin end sinna. Kui ma ennast veidi kogusin, hakkasin peegelpildiga rääkima: palun, Krismar, palun, Krismar, võlu neid, palun võlu neid. Ja siis tegingi oma esimese sammu potentsiaalse unistuse poole, süda pekslemas kui ööklubi bass. Reet oli ja on tore Saaremaa tüdruk, kes oma julguse, lihtsa oleku ja abivalmidusega meile mõnusat

14 seltsi pakkus. Veel enam oli ta kõige parem Eesti riigi reklaamija ja tutvustaja. Meie Rafailiga jäime alati tema varju: rääkisime teistele Eestist siis, kui küsiti, samal ajal kui Reet seletas iga natukese aja tagant kellelegi, kuidas need asjad ja elud seal Eestis ikka on. Lubage mulle vaikust, kallis lugeja. Ma tahan minna sinna aastatagusesse ärevushetke, mil mu uskumatu ja eksinud hing esimest korda nii müstilist teekonda alustas. Olgu, reklaamipaus on läbi. Esimesena surusin kätt pisikese poisipeaga Amarantaga, kes kohe kindlasti unistuste naise mõõtu välja ei andnud. Hispaanlanna lühikesed juuksed, vanglamehe maika ja surfimehe šortsid olid kuidagi temas naiselikkuse kaotanud. Eks ta oligi rohkem naistemaias. (Hiljem tunnistas ta seda ka mulle.) Küll aga oli teine, häbelik ja inglise keelt purssiv Laura, pikkade mustade tumedate lokkidega ja armsa pepuga neiukene potentsiaalne unistuse ilming. Mäletan, kuidas alguses mul hääl värises nagu Lauri Leesil r-täht, kui me verandapõrandal istusime ja mamma saadetud šokolaadi sõime. Arglikult kompasin neid pruune Madridi silmi. Mingit esimest armastust ei olnud, ainult junn oli meeletult jahe. Esimestel kuudel oli Lauraga üldse väga raske suhelda, sest hispaanlased ei oska tihtipeale inglise keelt. Neil pidavat keeleõppega seal riigis halvad lood olema ja vahel tahtsin juba sebimist selle tõttu katki jätta, et ei jõudnud iga oma lauset neli korda korrutada! Mäletan, et esimene õhtu lõppes Heron Square il istumisega, alustasin tudengikohvikus oma järjekordset paranemise teekonda tervislikku toitumist roheliste salatite näol. Sellest õhtust tegi erilise see, et nii Laura, Rafail kui ka Amaranta olid nii paljudes riikides käinud ja teadsid nii palju maailma asju. Kuulasin neid nagu joobunu, nõudsin, et nad oma jutustusi ei lõpetaks. Ahmisin nende kogemusi ja tegemisi endasse ja tundsin, kuidas mind jälle miski inspireerib. Tahtsin olla nagu nemad, mu väiksed, lihtsad eeskujud ja kangelased. Öösel käisime veel Rafailiga Vahemeres ujumas ning kirsitubakat ja veini limpsivad kohalikud vaatasid meid rannatoolidelt. Üritasin iga natukese aja tagant üha kaugemale ujuda, et justkui endale sisendada, et miski pole kaugel, võimatu, olematu. Isegi kui tähed ei sadanud teisel päeval alla, olin ma tänulik. Tänulik eelkõige pääsemise eest. KEELEKURSUSED KUI ARMASTUSE KURSUSED Järgmisel päeval algasid Erasmuse intensiivsed keelekursused. Muidugi õppisin ma kreeka keelt. Erasmusi oli eri riikidest: Slovakkia, Itaalia, Tšehhi, Eesti, Hispaania ja Poola. Sellest seltskonnast kujunes esimene sõpruskond, sest olime klassiruumis koos seitse tundi päevas ja viis päeva nädalas. Enamasti olin Rafailist vaimustuses, kuid kui nägime oma õpetajat, küproslannat Antigonit, tundsin jälle seda sõnatuks tegevat lummust. Tegelikult hakkab mul kergelt paha mõeldes, ET MA ALGUSES IGASSE NAISESSE SUUTSIN ARMUDA, aga paratamatult oli see tunne nii hea, ilus ja eluline. Küll mõtlesin ime-imalusi õpetajanna, oma küproslanna kohta, kes lõppkokkuvõttes oli mu lemmikõpetaja. Austusest tema vastu asetan siia teksti, mida ma kirjutasin tema kohta päeval, mil teda esmakordselt nägin. Täiesti ootamatult, katkestades silmapilkselt keskustelu, astusid sisse üks vanem küproslanna ja üks umbes kakskümmend aastat noorem küproslanna, kes viisakalt öeldes rabas oma seksuaalsusega. Tema sügavpruunid silmad, mis olid kaunistatud sinise ripsmedušiga, punaseks värvitud suu ja kastanpruun juus ning ideaalne keha andsid tunnistust millestki jumalikust, justkui oleksid kõik kohalikud ilusalongid töötud, sest naistele oli juba niigi antud. Tema peput ja pisikesi jalgu varjav kleidike andis põhjust julgeda öösel unistada ühes tsikaadide ja kõige magusama veiniuimaga. Muidugi pean siinkohal mainima oma koordinaatoritki, samuti tumeda jume ja laia naeratusega Stavroullat, kelle vitaalsus ja kehakumerused mind samuti kõnetasid. Hiljem õppisin Stavroullalt postiivset ellusuhtumist, pidevat endax i mentaliteeti, kus hiljaksjäämine oli reegel, kus olmeprobleem polnud

15 mingi probleem ja kus tihtipeale piisas naeratusest ja päikesest. Eks need Vahemere päikeselapsed minusugusele põhjamaa ratsionalistile, kellel kõik peab olema ajaliselt paika pandud, organiseeritud ja kondikavaga, alguses imalalt mõjusid. Aga kui hakkasin nägema nende hinge ja südameid, avastasin, et tegelikult piisabki tihtipeale vaid õnnelik olemisest ja päikesest. Kui Antigoni puhul õppisin ma naise ilu veel rohkem hindama, siis Stavroulla õpetas elu nautima. Esimesest päevast meenub veel, et saime esmakordselt proovida Küprose populaarset meze d, mis on levinud nii Vahemere maades kui ka Lähis-Idas, kuid mille tegelik päritolumaa peaks olema Liibanon. Meze koosneb viieteist- kuni kolmekümnest roast, mida tuuakse kandikute viisi. Ükskõik kui suur on isu ikka jääb üle. Isegi kui oled Onu Sami mõõtu jääb üle. Samuti võib lükata ümber itaallaste ütluse, et isu tekib siis, kui silmad näevad toitu, ja kohandada seda järgmiselt: isu tekib küll, kui meze d näha, aga poole meze pealt tahaks silmi juba kinni pigistada! Tavaliselt alustatakse kreeka salatiga, mida kohalikud nimetavad horiaki ks. Siis hakatakse vaikse kreekakeelse laulu ja kitarritinistamise saatel tooma täidetud kartuleid, sealihašaslõkke, kohaliku singi hiromeri- ja kanataskuid. Lisaks pakutakse suutäiesuurusi suitsuvorste, mida nimetatakse loukanika ks. Need magusavõitu vorstid sarnanevad väga hispaanlaste jamoni ga. Tihtipeale pakutakse ka karoli yahni t tigusid, mis on hautatud tomatikastmes. Tihtipeale lisatakse meze le Mehhiko toitu ühes tacode ja burritodega, võib leida friikartuleidki. Siis on veel viinamarjalehtedesse mässitud koupepia, mis koosneb veinikastmes leotatud sealihast, ning lõpuks ka halloumi, kohalik kitsejuust. Pole olemas inimest, kes sellesse soolakasse juustu ei armuks, ja pole ole mast pirukat, rooga, einet, millel seda juustu ei kasutata. Juust on Küproselt pärit vähemalt nii väidavad entusiastlikud kongus ninaga kaupmehed turul ja paistab, et kogu reisikirjade ja brošüüride valik turundab seda nii. Mis selle juustu teistsuguseks teeb, on see, et ta jääb tahkeks isegi siis, kui teda praadida või grillida. Tavaliselt lõpetatakse meze tee ja kohvi ning koogi või puuviljadega. Muidugi võib leida ka kala-meze sid, kus liha asemel serveeritakse mereande, alustades kaladest ja lõpetades kaheksajalgadega. Tavaliselt lõppu ei taheta jõuda. Aga mina vaatasin (ja õgisin!), silmad punnid peas, paranoiliselt ringi kombates, EGA KEEGI TAIPA, ET MA ÕGARD JA NÄLJANE OLEN. Heitsin pilgu Rafaili poole ka tema oli söömismasin! ja meis tekkis kambavaim: kui tasuta saab, tuleb ikka täiega kasutada! Kui ekskursioonidel süüa pakuti, oli lausa meie kohustus võimalikult palju sisse ahmida, et nii nädala varu ette süüa. Söök söögiks, aga vestlused laua ääres ajasid mu silmi isegi veel rohkem punni. Amaranta oli kogu elu ringi reisinud, elanud mitu aastat Aasias, tal oli sõpru üle Euroopa; Jiři, noormees Tšehhist, rääkis oma kreeka tüdrukust, Ameerikas elamisest, Inglismaa toidupoe hindadest ja seal tööleidmisest; Rafail Barcelona suplemisvõimalustest ja Türgi toidukultuurist; Antigoni oma itaalia keelest ja Stavroulla Pisas õppimisest ja mina ahmisin neid jutte, lugusid, seiklusi sisse nagu narkomaan. KA MINA TAHTSIN OLLA NAGU NEMAD MAAILMAKODANIK! Üldises mõttes oligi esimene kuu selline, et kaheksast hommikul kuni neljani oli meil kreeka keele tund ja pärast seda läksime randa, õhtul kas kirjutasin või vestlesin elust, ilust, valust ja pagemisest Jiřiga. Antigoni oli õpetajanna väikeses koolimajas, kus kooli oli peetud alla kümne aasta. Kooli väiksus ei lugenud üldse, sest mul oli maailma parim õpetaja! Olen alati olnud akadeemiliselt viitsimatu ja suhtun skeptiliselt ühiskonnamudelisse, kus juhtivalt isikult nõutakse, et ta on pool oma elust istunud loengutes, kus muutumatu soenguga tädi või onu loeb ette nelikümmend aastat vana

16 konspekti, mis kõik on tegelikult mõeldud unustamiseks või mälutreenimiseks. Samas kui õpejõud põleb, inspireerib, muudab ja paneb inimesi mõtlema siis on ta Püha Jüri, Jeesus, maailmamuutja ja -parandaja! Antigoni kirka hääle kuulmisest sai igahommikune vajadus. Igatsen siiani seda üle klassiruumi kõlavat sädinat. Kali mee raa! Tii kaa-nis? Igatsen neid sõnu kirjutades seda joviaalsust, millega ta tuli igaühe juurde, küsides sedasama küsimust ja vaadates naeratavalt oma tumepruunide silmadega otsa. Temas oli elu ja seksuaalsust, mis äratas iluvajaduse, et saada seda kõike kirjutada. Olgugi et keeleõppimine algas temalgi tüüpilise skeemi järgi alguses viisakusavaldused, siis kohad, seejärel numbrid, tähtsad tegusõnad, suutis ta väljuda tavaõpetusest, minnes meiega välja kohvikutesse, et praktiseerida frappe tellimist. Parakalo, ena frappe! Edasi käskis ta meil minna turule, et tema naeratava sõbra abiga leida vasted puu- ja juurvilja ning igasuguste marjade piltidele. Peponi, fruula, karbuzi, agoraki. Siis õpetas ta mulle ja Rafailile komplimentide tegemist ja naistele külgelöömist, sest ta arvas: KUIDAS TE, POISID, SAATE NÜÜD NEIUDELE KEELT KÕRVA AJADA, KUI TE KEELT EI OSKA! Ise kukla! EKSKURSIOONID KÜPROSE MOODI Minu esmane impulsss täisväärtuslikuks maailma-armastajaks kujunemisel oli muidugi Kanye West ja tema plaat Graduation. Õigemini: tema muusika abil hakkasin mõistma unistamise jõudu ja unistuste täitumise eduvõtit, oma mina-maailma loomist. Esimesel kuul polnud hommikut, mil ma ei kuulanud verandalt välja astudes neid mahedaid süntesaatorihelisid, kui Kanye ümises: I ve been waiting this my all life / this dreams keep waking me up at night! Veidral kombel olin esialgu õpetajannast rohkem sisse võetud kui Laurast, aga maailm korraldas asja ümber nii näiteks oli Antigonil poiss-sõber, et saaksin selle neiu, keda ma algul tahtsin. Tihtipeale oli soov loobuda, samuti paistsid koefitsiendid täiega minu vastu olevat, aga kohe, kui panin klapid pähe ja vahel tänavalt haaratud hommiku-apelsini järasin, teadsin, et see on mu heaolusaar, minu armastuse võimalus pääsemine. Niimoodi arglikult hakkasingi Laura poole püüdlema. Kõige rohkem võlus tema füüsis, päikesepruun inglikeha, mille tõttu tihti rannas teda vaatama jäin. Imetlesin tema karamellikehale langevaid musti lokke ja tumedaid silmi, mahlakat peput ja pehmet kõtut, mis kõik türkiissinises meres segaseksajavaid varjundeid tekitasid. Veidral kombel oli mu unistamine, hinge suhestumine maailmaga nii tugev, et ei pidanud eriti vaeva nägema. Nendel esimestel pallimängudel oli just tema see, kes minu külge kleepus, üritades palli kätte saada, proovides mu kehast haarata, kaelas rippuda. Pilgud hakkasid kohtuma algul ekseldes ja kombates ja peagi tahtsin lisaks rannas levivale sigarillotubaka ja soolabriisi hõngule tunda neiu mesimagusat parfüümi endale lähemal. Kui lummavalt kompis mu maitsemeelt tema bergamotilõhnalisus! Kuigi esimestel nädalatel ei olnud meil midagi kindlat, olin veendunud, et see on vaid kuu aja küsimus. Pealegi soovis hing vallutada muidki elusfääre. Eelkõige kirjutamist. Selleks pidin aga Küprose endasse laskma, milleks oli hea võimalus ekskursioon Trodose mägedesse. Mäletan, et teekond Trodose mägedele mõjus väga inspireerivalt, kui Erasmusi täis mikrobuss vi-

17 inamarja-astangute ning oliivi- ja apelsiniväljade vahel kõrgust kogus, lähenedes pilvedele, et olla kõrgemal olmemadalusest. Ahmisin bussiakna kaudu endasse naeratusi päikesepõlenud nägudelt, nägin meres suplevate laste muretuse jõudu, tundsin pisikeste mägikülade restoranide sajanditepikkust toidutegemise kirge ning ma kasvasin ja kasvasin täpselt nagu see mägitee, mida mööda buss üles ronis. Siinkohal peab meenutama kreeka keele kursuse ekskursioone, mida korraldasid Stavroulla oma pidevate don t worry de ning maailma kõige laiema naeratusega ja noorem kastanpruunide lokkide ja kongus ninaga Despo, kes enamasti vastas igasugustele küsimustele võimalikult informatiivselt: ma ei tea. Kui buss mägikülasid pidi lõpuks avarate männiväljadeni jõudis ja me unisel külaväljakul maha läksime, algas üksteisele otsavahtimise sessioon, mis ei olekski lõppenud, kui alati elav Amaranta häält poleks teinud. Keset avaraid vaateid ja värsket õhku, möödagalopeerivaid hobuseid ja turiste täis müügiputkasid, kus väsinud matkajad endale zivanja t, pähkleid, veinipudeleid ja muud pudi-padi soetasid, seisime keset külaväljakut ja vaatasime üksteisele nõutult otsa kakskümmend minutit. Täielik vaikus seltsiks vaid Stavroulla lai naeratus ja mõni don t worry. Üldiselt oli küproslastel probleeme organiseerimise poole pealt, punktuaalsus ja aja peale minek vahetus tihtipeale endaxi ga ja hiljaksjäämine oli täiesti arusaadav ja loomulik. Kui mingilt maalt meil üle viskas ja Amaranta valjult õiendama hakkas, ütles Stavroulla, et jah, põhimõtteliselt võiks ju liikuda... aga... aga väga ei viitsi ka, mille peale Amaranta sobivaim giid arvestades tema kohalikkust meid avara vaatega männimetsateele juhatas. Amaranta soov oli seltskond liikuma saada, et lõpuks juhtimine Stavroullale üle anda, kes seda ka tegi, viidates eri liiki mändidele näete, need on männid! ja siis pärast kaht minutit jalutamist otsa ringi keeras ning tagasi külaväljakule kõndis. Vahepeale sekka paar don t worry t. Ekskursioon jätkus pargipingil istumisega, mis kestis kakskümmend minutit. Amaranta oli rahutu, teised erasmuslased kurtsid, et miks olid üldse tulnud, samal ajal kui mina tegin Laura peal kinotrikki mees teeskleb väsimust ja ringutab käsi, langetades justkui kogemata käe neiu õlgade ümber, jättes selle sinna, kui neiu vastu pole, ja võttes ära, kui neiule see ei istu. Selle peale ta itsitas ja järgmine moment meie ühisest armastuse teekonnast sai teoks. Tegelikult on Trodoses päris palju teha. Külaväljaku ümber oli mitu rada, mida mööda sai matkata männimetsades ja nautida avaraid vaateid ülejäänud saarele. Parim vaade avaneb Olümpose mäelt, mis on saare kõrgeim ja kuhu saab isegi suusatama minna. Eriti populaarne oli see kohalike seas jõulude ajal, kui lumepuudus andis tänavatel kõvasti tunda. Olümpose mäele viib ka matkatee, mille ääres võib kohata kaheksasaja aastat kadakat. Veidral kombel tundsin ennast Trodose mägedel alati koduselt, sest männi- ja kadakalõhn ei mõjunud kunagi vahemerelikult, vaid pigem eestlaslikult justkui oleks tagasi Saaremaal! VÄIKESE KÜLA IDÜLL Hiljem, kui mikrobuss mööda kitsaid mägiteid Omodosi jõudis, tundsin, kuidas koha kaunidus mu ilumeeled avab. See, kuidas kitsaste munakivitänavatega külast paistsid igast ilmakaarest avarad viinapuuterrassid ja oliiviväljad ning kuidas väljadelt hoogu koguv tuul kohalikust pisipagarist mõnusat küpsetamise lõhna kandis see ei unune kunagi. Ei unune need armsad musta riietunud Küprose mammid, kes kõik olid kindlale tänavanurgale tooli asetanud, et siis elavalt elu ja olu üle arutada ja klatšida sest Küprose naised on üldjuhul tugevad klatšimoorid. Neil on selline ütlus, et Küprosel

18 levivad megakiiresti kaks asja: klatš ja metsatulekahjud. Külaväljakul istusid punapeetidest Lääne-Euroopa turistid, kes maitsesid õdusate pererestoranide sajandeid vorbitud roogi ja Koumandaria veini, mille viinamarju oli pakkunud just seesama ümbritsev mägismaa. Aeg justkui seiskus, kui meie seltskonnaga Stavroulla don t worry de saatel ühest veiniproovimise poekesest teise tuikusime. Iga natukese aja tagant oli uus pisimaja, kust meid tervitas järjekordne tädi või onu veinitopsidega, vahel olid topsid ja pudelid tünnidega maja ees valmis, et külastaja ise valiks, mida proovida. Meie hakkasime tihtipeale proovimise asemel jooma ja nii juhtuski, et tänu päikeseväsimusele tuigerdasime Jiřiga külaga tutvumise lõpuks üsna tugevasti. Meie valjult jauramisele vaatasid viltu Küprose mammid, kes lõid ahastusest risti ette, kui me kogemata jälle millegi otsa koperdasime. Küprose kuue tuhande aastane veiniajalugu on üks Euroopa vanimaid. On isegi arvatud, et Küprose veinitegemine rajas tee Kreeka, Itaalia ja Prantsusmaa veinidele. Selle oletuse toetuseks on Limassoli piirkonna Pyrgose ja Erimi külast leitud kruuse ja viinamarjakaste. Omodoses on aga ühed vanimad veinipressid. Eks see vanima Euroopa veinimaa slogan ole üks riigi turundusnipp, isiklikult leian, et ühelt alalt leitud ja teistelt veel leidmata kruusid ei tähenda ilmtingimata riigile veini sünnikoha staatust. Äkki tuikus leiukohas hoopis purjus prantslane, kes kogemata sinna unustas oma veinipotsku, mille ta Kreekast kaasa oli haaranud? Omodost peetakse üheks Küprose allesjäänud traditsiooniliseks külaks, oma keskse hoone, küla kloostriga, kus õigeusklikud küproslased eesotsas Stavroullaga juba ukse peal pühakute pilte musitasid. Kreeka poolel on valdav õigeusk ja õigeusklikke on üle saare 78 protsenti. Türgi poolel on enam levinud islam, umbes kaheksateist protsenti. Neli protsenti hõlmavad teised religioonid, armeenlaste õigeusust juutide ja maroniitideni. Üldiselt nimetavad küproslased oma õigeusku ainsaks õigeks usuks kristluse mõtteski, sest nemad ei tunnista Rooma paavsti, vaid hoopis Konstantinoopoli patriarhi. Kui Kreeka poolel täidavad üldjuhul kõik kloostrid ja pühakojad oma algset rolli, siis Põhja-Küprosel võib mitmes linnas näha endisi kristlikke kloostreid ja kirikuid, mis on muudetud kas muuseumideks või mošeedeks. Läbi ajaloo on õigeusul olnud märkimisväärne tähtsus Küprose riigi- ja ühiskonna korralduses. Sestap ongi pea igas väikeses asulas klooster ja iga nurga peal armas mammi, kes pühapilte müüb. Kui Lusignanid ja veneetslased tahtsid vägisi Küprose õigeusku katoliikluse alla reformida, siis Osmanite impeeriumi ajal kuulutati õigeusklikud lihtsalt alamusulisteks. Asjaolu, et usku ei hakatud reformima, vaid jäeti ta vähemtähtsana siiski alles ja tagati talle autonoomia, võib ollagi põhjuseks, miks õigeusk elas üle Osmanite impeeriumi. Osmanid andsid Küprose õigeusu kirikule õiguse korraldada õigeusklike kreeklaste ühiskonnaelu, koguda makse ja juhtida poliitikat. Peapiiskop oli ainuesindajaks nii sekulaarse kui ka reli gioosse võimu puhul. Sellest ajast alates on riik ja kirik alati seotud olnud. Kui saarel kehtestati brittide ülevõim ja inglased üritasid sekulariseerida riigikorraldust, läks see neil luhta, sest õigeusk oli kõigi instantsidega nii tugevalt seotud. Veel enam ei osanud britid ette näha, et õigeusust võib aastatel saada nii tugev jõud nende koloniaalvõimu vastu võitlemisel, kui tekkinud õigeusu ja rahvusluse kooslus ärgitas paljusid küproslasi oma riigi eest verd valama. Selle aja üks tähtsamaks ja võib-olla üleüldse Küprose tähtsamaks! inimeseks peetakse peapiiskop Makarios III-t, kes oli Küprose kiriku juht ja riigipea ühel vastolulisemal ajavahemikul alates Küprose vabadusvõitlusest brittide koloniaalvõimu vastu ja lõpetades saare jagunemisega aastal Põhja-Küprose Türgi Vabariigiks ja Küprose Vabariigiks. Suuremates linnades, nagu Limassol ja Nikosia, leiab kesklinnast tema järgi nimetatud tänavad, mis lisaks nimele on ühed tuntumadki. (Mõlemad tähtsaimad ostu- ja äritänavad) Üldjuhul on Küprose kirikud üsna rikkad, sest Osmanite impeeriumi aegadel andsid kohalikud oma maad kiriku valdusse, sest niimoodi ei pidanud nad impeeriumile makse maksma. Aeg läks edasi ja mõni põlvkond suri välja ja nii jäigi kirikule suur hulk maad, mis nüüd globaliseerumise ja kapitalismi ajastul kõik rahaks on tehtud. Samuti võttis kirik enda hoolde suure hulga maad aasta invasio-

19

20 oni järel, kui paljud türgi küproslased jätsid oma majad Kreeka poolel maha. Muidugi anti suurem osa ikka ümberasunud kreeklastele, aga palju jäi kiriku kätte. Saarel on suurim kinnisvaraomanik mitte riik, vaid kirik. Kuigi õigeusu kirik ei ole enam nii mõjuvõimas kui iseseisvuse algusaegadek, arvestatakse ja kaalutakse ikka veel tema juhtkonna arvamusi ja ideesid nii poliitikas kui kultuuris. Kõik riigipead väisavad usutalitusi ja võtavad neist osa ja näiteks koolides algab siiani koolipäev palvusega. Kui rääkida aga Põhja-Küprose moslemi usust, tuleb mainida, et see on pigem pehmelt järgitav usk. Näiteks on Põhja-Küprose moslemitel lubatud pruukida alkoholi. Globaliseerumine oli vaikselt jõudnud Omodosi, paar aastat tagasi veel täiesti tundmatusse külla. Küll müüdi pühakute piltide ja religioossete esemete, käsitöö, igasugu pähklimaiustuste, veinide, maitseainete ja mee kõrval ka veepüstoleid, Spidermani maske ja laulvaid Robotcoppe. Kõigele sellele vaatasid viltu üks vanas veinipruulitöökojas tegutsev ukrainlane ja natuke eemal zivanja t pakkuv bulgaarlannagi, kes siia vaiksesse mägikülla just selle pideva ostlemise, järjekordade ja kära eest põgenenud olid. Ukrainlane oli eestlastest vaimustuses, esiteks seetõttu, et Jüri Aarma oli temast saate teinud, ja teiseks selle tõttu, et tänu meie rahva leiutatud Skype ile õnnestus tal armsa tütrega elust ja olust igal õhtul vestelda. Kuidas pisikesse külla internet sai ega Küpros pole Eesti-sugune IT-riik!, seda ma teada ei saanudki. Seal külas, kuulates, kuidas tädid iga turisti ja sas iga tervitasid ja efcharisto ga saatsid, kuidas nad pidevalt itsitasid, kui külataadud veinipokaali ja sigareti kõrvale oliivipõldudest heietasid, tundsin õndsuse puudutust. Tundsin, nagu oleks mingi teistsugune energia, elu, põlemine mind puudutanud. Kuulasin, kuidas bulgaarlanna oma elust, ümbritsevatest põldudest, laiskadest kassidest ja külaklatšist heietas, samal ajal kui Erasmused veini küll jõid, aga ei ostnud. Ega teda see morjendanudki, et keegi pudõlka t ei tahtnud. Tal oli hea uusi inimesi näha, nendega rääkida, naeratada, KURAT VÕTAKS, ELADA! Tegelikult ta polekski raha küsinud, aga pisut raha leiva ja veinipudeli jaoks kulus siiski ära! Tundsin, kuidas sümboolselt mu hingetuba puhastati ja kuidas tühermaale esimesed apelsininupud istutati. Mind valdas eufooria! Veel suuremat õnnistust tundsin ma küla kloostris, kus kohalikud pidevalt pühapilte musitasid. Üleüldse on Trodose piirkond tuntud kirikute poolest, mis esindavad Bütsantsi sakraalkunsti tõelisi varakambreid ja neis asuvad ühed rikkalikumad freskod, mis aastail arvati UNESCO maailmapärandi hulka. Kloostreid ja kabeleid on väikesel Küprosel meeletult, igal oma pühaku nimi. Mäletan, et samal ajal kui ma kloostrit imetlesin ja Stavroulla seletamist et hea oleks küünal süüdata, siis täituvad soovid kuulasin, märkasin erksat valgusvihtu, mis aknast otse tagapingis istuvale Laurale langes. Vaatasin neid musti lokke ja pisikest kiisunaeratust, võtsin küünla, süütasin selle, siis sulgesin silmad ja soovisin kogu oma tahtejõudu abiks võttes just nimelt Laurat. Oma pühakut. Meie esimene ekskursioon lõppes mõnusa meze ga ühes Trodose paljudest mägirestoranidest, kus lookas laua taga võetud veinilonks koos männilõhna ja tsikaadide saagimisega olustiku kuidagi erilisemaks muutis. Sai harjutatud efcharisto poli sid ja ja ja sas, ti kanis eid! Iga meze oli minu ja Rafaili jaoks paradiis ja tõeliste näljastena olime meie alati need Ida-Euroopa turistid, kes ülejäänud toidumoona ikkagi kaasa haarasid, et siis hiljem koduseinte vahel näljendada. Tol hetkel sattus Laura mu kõrvale istuma mingil veidral kombel oli ta mulle alati lähemal kui mina temale ja meie silmad kohtusid üha tihedamini. Esialgu kompasime nendega, kontakt sõltus juhusest, kuid varsti ei olnud silmside enam tavatähenduslik, mille tõttu ma täiesti absurdseid küsimusi esitasin: kuule, miks sa vaatad mind nii kaua? Kas sa armastad mind või? Mille peale tema punastas ja punast veini palus. Kui minu lauapool üks kergelt jõehobu moodi poolatar Dorota, Raul Velbaumi kõnemaneeridega

21 slovakk David ja elumees Jiři koos Laura ja Reeduga oli enamasti vait, käis teises otsas Stavroulla, Despo ja Amaranta vahel lõbus arutelu seksuaalsuse ja seksi üle. Alguses naerdi selle üle, kuidas igal riigil on kindla poosi jaoks oma nimi. Mingil ajal aga kohkusime nii mina kui ka Jiři, nii et Jiři peaaegu toidu kurku tõmbas, kui Amaranta üle terve laua vanade meeste keppimisest rääkis. Mina imestasin pigem pahandasin siis, et kas maksab sellist asja söögilauas rääkida. Amaranta süüdistas mind homofoobias, väites, et tema söögilaua ääres on see tavaline. Jiři aga käratas, et tema jaoks on see rõve, ja leidis, et vanemate inimeste isegi kui nad on mehed armastus peaks olema rohkem reserveeritud, viisakam, armsam. Selle teema üle vaidlesime seal päikeseleitsakus üpris kaua, põhja rahvad olid rohkem vaoshoitud ja vahemeremaalased vabameelsemad. Stavroulla rääkis jutu lõpuks, et viimasel aastatel oli maruõigeusklik saar homoseksuaalide suhtes tolerantsemaks muutunud. Stavri arvas, et põhjus võis peituda selles, et tegemist on avatud saarega, kuhu iga aasta aina uut verd ja inimesi tuleb ja niimoodi on üle pika aja geidel võimalik kapist väljas olla. (Kümme aastat tagasi oli näiteks homoseksuaalsus kriminaalselt karistatav.) Lisaks mainis ta, et alles hiljuti hakati naistestki rohkem hoolima, neid võrdsena kohtlema ja nende karjääri heakskiitvalt suhtuma. Küprose õigeusklik mentaliteet ja üsna patriarhaalne ühiskonnamudel koos EList keskmisest kõrgema elatustasemega oli varem naised pigem perenaise rolli surunud. Stavroulla ise oli uue kooli naise sümbol. Küprosel on tihtipeale tavaline, et tütar elab kodus emaisa juures niikaua, kuniks ta mehe leiab, see aga ei pidanud tema puhul paika; tema elas täiesti üksi: polnud tal isegi peikat. Samuti võttis ta tõsiselt haridust, omandades magistrikraadi, et võimalikult kiiresti karjääri teha, olemaks edukas naine. Kui ma kahvliga viimast kalatükki haarasin, käskis Stavroulla mul järsku kahvli käest panna. Küsisin, miks, ja tema ütles: Do psarin j i yenega thelun dhahtilon! See on Küprose vanasõna, mis ütleb, et naiste ja kalade jaoks on näpud! Nii et kasuta näppe, mitte kahvlit! Lõpetasin kalatüki kätega ja vaatasin uhkelt Stavroullale otsa, kes andis mulle õnnistuse. Siin pöörasin pilgu Laura poole ja andsin mõista, et mu käed on valmis. (Ma kardan siiamaani, et nägin tol hetkel välja nagu pervert.) Hiljem, kui mikrobuss mööda mägesid jälle tagasi Limassoli sõitma hakkas, tundsin jälle seda kõiksuse tunnet, seda, kuidas maailmaga samastun. Kuskil seal olid inimesed, loidunult oma igapäevaasju ajamas. Pisikesed tüdrukud möödusid värsket leiba pakkuvatest pagaritest, et järgmise tänava vahele keksu mängima minna. Papid istusid suvalise tänava kõnniteel ja mängisid varjus triktrakki. Modellimõõtu kiriija d otsisid linna põhitänavalt, kus kõik brändid esindatud olid, täpilisi kleite. Kodutud kassid puhkasid apelsinipuu varjus öiseks jahiretkeks ja poisiklutt grillis luitunud maja aias värvilist kala, mille vanaisa hommikul rohekast merest püüdnud oli. See oli lihtne elu, veini täis veresoon, mis kandis saarele mägedes päikese käes tekkinud energiat, ilu ja vabadust. verandale läksid. Türkiissinises meres hõlpsalt edasikulgevad skuutrid ja kaatrid tegid hea meelega oma põhitööd: edastasid unistusi. Ma tundsin mikrobussis ennast nii õnnelikuna. Õnnelikuna nagu loteriimiljonär. Mina ja mu heaolusaar. Kilomeetrid mitte ei veninud, vaid möödusid hõlpsasti nagu saare elu. Kõik käis mänglevalt, kergelt ja lihtsalt. Öö lõppes nagu alati kirjutamisega, vahetevahel käisin väljas, et Vahemere mahedust endasse hingata.

22 APHRODITE VINGERPUSS Minu ratsionalism jagas armastuse kaheks. Klassiruumis kavatsesin ma sebida ja semmida rohkem Antigoniga, seal vahetasin Lauraga ainult mõne repliigi. Aga rannapiigaks jäi mulle Laura oma kastanpruuni jume ja imeilusa pepuga. Nendel kuldkollastel suvepäevadel, mil päikesekreem poolpaljastel kehadel sillerdas, imetlesin niña t aegluubis fookusega. Piidlesin, kuidas ta lahti riietus, vees palli mängis ja säravvalge naeratuse paljastas. Ma imetlesin tema lehvivaid lokke ja tundsin, kuidas briis tema mesimagusust mu sõõrmetesse kannab. (Seda siin Tallinnas hilisügises kirjutades tekib meeletu soov jälle selles hetkes olla, kombata seda MÜSTILIST TULEVIKU ENERGIAT, OOTUSÄRE- VUST!) Mäletan üht rannapäeva, kui Laura pärast palliloopimist kaldale läks ja punasele rätikule istus. Nähes võimalust, tormasin MINA RÄTIKU POOLE NAGU EL MATADOR milline kirjanduslik liialdus! ja istusin ta kõrvale. Ta päris, kas ma tulen õhtul Dimitrose, kohaliku inglise keele õpetajaga, klubisid külastama. Vastasin eitavalt. Et ei viitsi, ei taha, pole raha. Muidugi oleksin saanud minna, aga mul oli esmalt vaja olla Mr Kättesaamatu. Ja kui ma tuimalt ja ratsionaalselt põhjusi ette lugesin, kogus muidu üsna vaikne ja õrn neiu hoogu ja hakkas jälle emotsionaalselt etteheiteid maalima: MIKS SA EI TULE? MIKS SA EI TULE? Por que sid tuli kõvasti. Siis lisas ta, et ei pea sinna välja minema, et võib midagi muudki teha, aga mina blokkisin tuimalt ja tegin näo, et mind üldse ei huvita. Kui ta kuidagi oma viha maandatud sai, arutasin mina parajasti Reeduga millegi üle eesti keeles. Ja kui Laura meid segas, ütlesin talle: Olgu, kui sa suudad üht lauset eesti keeles korrata, võtan ma su naiseks. Ma tegelikult ei teagi, miks ma seda ütlesin, võib-olla oli see mingi alateadlik soov jahtida ja püüelda koosolemise poole. Mis lauset? Tahan musi! Ja Laura kordas: Tahhaa muuzi. Reet naeris ja ülejäänud seltskond ka ja kui Laura tähendust küsis ja Reet talle seletas, hakkas preili mind jälle teistmoodi vaatama. Mis mees sa selline oled? Mis impulsse sa edastad! Ära naljata midagi! hüüdis pärast naeru Reet ja jätkas: Stavroulla eile just rääkis, et paljud Erasmused tulevad siia armastuse saarele, leiavad üksteist ja armuvad. Mina tahtsin talle öelda, et kes ütles, et ma naljatasin! Kes ei oleks tahtnud abielluda Küprosel, kus juba abielutoetus on igakuiselt 700 eurot! Pärast rannasolemist palusid Reet ja Laura end meile külla, kuid meie Rafailiga suhtusime neisse jahedalt eks näis, kui meil aega on; tegelikult on meil suhteliselt palju asju teha; ei tea, kas on ikka õige mõte; aga samas, võite v õ i b - o l l a tulla! Veidral kombel oli Rafail samuti Mr Kättesaamatu ja üleüldse selgus kuu lõpus, et Laurat ajas taga neli poissi: mina, Rafail, Jiři, kes oli parima suuvärgiga maailmas, ja slovakk David. Minule nii ei tundunud, sest olin keskendunud ainult oma teekonnale. Aga hiljem, lugedes Reedu blogi, kes vaatas kogu seda tralli kõrvaltvaataja pilguga, taipasin, et võib-olla tõesti oli nii. Ühel päeval sain peaaegu närvivapustuse. Muidugi ei tulnud tol õhtul meie juurde ei Reetu ega Laurat kellele ikka meeldiks selline meiepoolne jahedus? Küll aga kutsus mind peole mu tulevane hingekaaslane Jiři. Veidral kombel sain hiljem teada, et Jiři oli valetanud Laurale, et meie läheme tema poole, et neiuke, kes siiski otsustas mulle külla tulla, sellest loobuks. Sellest hoolimata oli hea tunne minna Jiři juurde. Sinna jõudes olid kõik Erasmused juba laua ääres.

23 Istusime avaral verandal, mille tagant oli kuulda kiisude kräunumist. Taevast valgustasid tähed ja õhus levis mõnus Vahemere sumedus. Kohe alguses hakkas imeliselt riietunud Laura minuga õiendama: Miks sa kogu aeg plaane vahetad! Mida? Me pidime teie juurde tulema, aga siis Jiři ütles, et te tulete siia! Ma ei pidanud siia tulema, ma sain alles tund aega tagasi kutse! Ära valeta! Signomi! Tol hetkel ma tahtsin jälle Mr Kättesaamatu olla, kui vaatasin seda uhkelt üleslöödud hispaania mimmut. Kui ahvatlev oli tema keha ümber olev must miniseelik, mis tema kastanpruune sääri ainult viimase hea maitse piirini varjas. Kui uhkelt õõtsus tema culo, kui ta kontskingadel sammus, kui ilusad olid tema kirsspunased huuled ja... ai mamma mia, see lõhn, mahlakas bergamot, mis õrnalt kaelajoonelt minu poole imbus! Otsustasin poodi minna, et midagi juua osta ja imelikul kombel soovis Laura minuga kaasa tulla. Alguses ei leidnud me poodi, sest pühade tõttu olid kõik rohelise sildiga lähimad periptero d kinni. Terve linn oli enamasti tühi, ainult tossutavaid kebabipapisid oli näha ja uhkeid luksusautosid, kes järjekordselt sihitult ringi tiirutasid. Minus hakkas kogunema udune pildike Tallinna külmadest öödest, mil kujutlesin ennast eemale, ära armastuse saarele, kus ma palavas öös mõne kaunitariga kõnniksin. Elaksin täiega! Armastaksin! Kõik muutus justkui unenäoks, mingiks udumaaliks, kõik öised tulukesed, poed, perekonnad restorani salatikausside taga ja müstilised rõdude veinilimpsijad muutusid üheks suureks mantraks: armasta ja naudi, armasta ja naudi, korrutas miski. Jälle üritasin alateadvusele ja loogiliselegi mõistusele vingerpussi mängida, sest ma tundsin tollal, nagu jalutaksin oma naisega, kuigi tegelikult polnud ma preililt veel isegi musi kätte saanud! Aga see mõte oli nii ilus, nii hurmav, tänulikkust esile kutsuv! Ma uppusin neiu silmadesse, kui ta mu naljade üle ennastunustavalt itsitas ja tundsin kogu maailma õnne mõistes, et minu Suur-Karja vaimujõud, igatsushüüe armastuse järele levis nii kaugete kilomeetrite ja seitsme maa ja mere taha. Mäletan, kuidas autod isegi seisma jäid, et rikkuritest kohalikud saaksid väikesele señorita le järele piiluda ja Ise koukla sid ja Ja sas, ti kanis eid hüüda! Ja mina tundsin ennast miskipärast maru võimsa ja enesekindlana, et see naine tahab ainult mind ja et mina olen tema eluarmastus! Mingil hetkel aga see lõi mind, see armastuse võimalikkuse tunne. Küll aga kadus armastus kohe, kui me lõpuks poodi jõudsime ja ma nägin, et pisike tüdruk endale liitrise Absolute Vodka haaras. Kogu elu olin tegelnud enesehävituslike tüdrukutega ja kuigi nende metsikus, segasus olid igati lummavad, tahtsin ma midagi rahulikku, stabiilset. (Tegelikult oligi Laura väga stabiilne ja alkoholiga väga piiripidav neiu, aga tol ajal ma ei teadnud seda.) Tol hetkel mõjus see ost väga murettekitavalt. Isegi poepidaja ehmus. Suur, kongus ninaga, sigarit pahviv küproslane heitis ükskõikse pilgu televiisorilt viinapudelile ja lõi selle läbi. Kui ta aga pilgu neiule pööras, tõmbas ta sigarisuitsu endale kopsu. Mina vaatasin talle küsivalt otsa: NOH, JA SINA IMESTAD KA, EKS! Kui küsisin Lauralt, kas palju pole, ütles ta, et ostis selle kõigi jaoks, et siis saavad kõik juua. Aga mina arvasin, et see oli märkide keel et jälle armun ma enesehävitajasse! ega uskunud teda. Sisetunne ütles, et õhtu võib käest ära minna. Ja läkski. Alguses oli pidu mõnus, sest mulle meeldis väga, et Laura minu kõrval istuda tahtis. Muidugi üritas Jiři teda mujale istuma saada, aga Laura haaras otsustavalt tooli ja istus just minu kõrvale. Ma ei tea, kas asi oli zivanja s, viinas või ettemääratud saatuses, aga millalgi hakkasime Lauraga rääkima armastusest, suhtest ning kirest. Samal ajal röökis üle laua purupurjus David midagi, meenutades natukene Zeto TVst Raul Velbaumi. Temagi üritas oma lonkava inglise keelega neiule külge ajada. Aga Laura sattus nii vaimustusse armastusest, et hakkas elavalt žestikuleerides minuga kõnelema.

24 Pärast kolme aastat heaolemist, kuidas sa käitud, kui sa lihtsalt ei tunne seda? Ei tunne mida? Noh, sa küll armastad. Aga ei tunne kirge? Jah. Ma leidsin, et see on nii ilus küsimus. Sümboolne vandepalve, kui ma armun sinusse, kas sa lubad, et kirg ei kao? Siis on mehe asi seda hoida. Aga kuidas sa tead alguses, et see on miski, mis kestab kaua? Ma lihtsalt tean. Tollal paistis, et ma hakkasin oma silmsideme, oleku ja eelkõige öeldud sõnadega vaikselt Laurale mõista andma, et meid ootab ees tulevik. Tulevik, mis tol õhtul aga peaaegu ära oleks jäänud. Kõik purjutasid, Jiři kurtis suurema osa ajast tähistaeva all, et ta on pidevalt maailmas ringi rännanud ja pole koju saanud. Kodus ootasid teda kallimad sõbrad ja hingekaaslased, aga tema ei saanud nendega olla, sest tema pidi neetud keelekursusele tulema! Tema tahtis ainult kooli tulla, aga selle eelduseks oli keelekursusele minek. Minul oli see vabatahtlik valik ja ma ei nõustunud temaga üldse. Tegelikult ei nõustunud teised erasmuslasedki. Samal ajal kui teised Erasmused vaidlesid, ja me vahepeal Lauraga semmisime, tankis David Rafaili korralikult täis. Varsti olid nad kapsad. Rafail polnud harjunud jooma ja enne Küprost oli ta tavaliselt peo jooksul ainult ühe siidri võtnud. Varsti hakkasin teda kantseldama, sel ajal kui tema pidevalt vetsus oksendas. Varsti läks Davidki magama. Jäime meie neljakesi. Jiři oli juba megapurjus ja üritas libekeelsusega võluda Laurat, kes samuti kergelt svipsine ja rõõmsameelne oli. Minus aga kerkis Suur-Karja kibedus ja kui Laura Youtube ist latiinorütmid peale pani ja oma armsat keha õõtsutas, tundsin õõvastust tema rõõmu, elusolemise ja positiivsuse suhtes. Veel hullemini mõjus mulle see, et tol hetkel hakkasid vaevu püsti seisev Rafail ja Jiři senjoriitat aina seebitama ja kerglaselt kabistama. Minul sai kõrini. Miks ma alati armun sellistesse naistesse? Tagantjärele tarkusena oli Laura lihtsalt naiivne või liiga purjus, et saada aru Jiři taktitundetusest, aga tol hetkel tundus ta mulle igavese li...na. See selleks! Minu alkoholist tingitud kibedus ebaisikustas inimesi ja muutis mu olemise üleüldiseks minnalaskmiseks. Ma ei suutnud enam seda taluda, kuidas kaks tiirast isast armsat lokilist madrileña t moosisid, kui see nii graatsiliselt ja laia naeratusega latiinorütme vehkis! Otsustasin minema minna ja loota saatusele, et äkki tuleb Laura kaasa. Tutkitki. Kui ma küsisin valjult, st nii et Laura ka kuuleks, kus see ööklubi siis on, ei vastanud mulle keegi, välja arvatud Rafail, kes mulle oksese näoga otsa tuikus ja lausus: Davai, sjõber, lähme damooi. Ja siis ma võtsingi sõbra kaasa, vaadates kutsuvalt Laura poole, kes signaali ei taibanud või ei tahtnud taibata. Igatahes surusin ma veel ukse peal Jiřiga kätt, kes saladuslikult mulle naeratas aitäh, et jätsid neiu mulle! ja nii ma olingi öös. Küll ma tahtsin märatseda, küll ma tahtsin karjuda! Hommikul polnud sissehiilival tule-kulge-minuga briisist enam mingit kasu. Kuskil akna taga nuttis beebi suurima armastuse sümbol, kelle varajasi helikatsetusi ma veel rohkem jälestasin. Hommikul oli Suur-Karja minuga, ma eristasin kõik neid odavaid naisi, täispeaga valesid ja silte, mis eksinuid kutsusid nagu mesilasi: mida värvilisem silt, seda rohkem kundesid. Veel hullem oli see, et ma kujutasin juba ette, kuidas libekeel Jiři mulle vallutusõhtust kõneleb. Aga poisi jutust selgus, et ta oli küll üritanud ja meelitanud ja keelitanud, kuid neiu oli endale kind-

25 laks jäänud. Jiři süüdistas ennast selles, et oli end liiga vindiseks joonud, et suuvärk ei jooksnud piisavalt. Samuti paistis talle, et Laura südame võitmiseks peab natuke rohkem vaeva nägema, sest tema ei pidanud olevat selli üheöötüdruk. Ja polnudki. (Võib-olla oli tema puhul tõesti tõelisest hispaania katoliiklikust kasvatusest kasu, kus neiu ei viinud isegi oma ekspoissi, kellega ta oli koos olnud kuus aastat, igaks juhuks koju, kuna kartis perepea issi viha. Siinkohal võib lugeja juba arvata, kui suur on potentsiaal minul, keelt vaevu kompaval blondil eestlasel nende kodu külastada.) Aga tol hetkel kogunes minusse jälle õndsus! Ja tänulikkus! Kõik oli nii ilus, et ma tahtsin nutma hakata. Avasin stuudio akna ja kaisutasin ja musitasin tänavakasse võib-olla sestap kogusid mus hoogu pidevad tervisehädad ning asetasin mängima jälle Kanye Westi Graduationi. Siis tantsisin paljalt stuudios ringi ja laulsin täiest kõrist: And I wonder what it means, what it means, to find your dreams come true! Ma olin maailma õnnelikem, mulle anti võimalus! Võimalus armastada. Laura kutsus mind selle tõestuseks Limassoli sadamasse. Mäletan, kuidas ma märkide keeles taipama hakkasin, et see neiu on vist see õige. Kui me Carrefouri poole uhasime, lasin tal oma kotti hoida, kui buss mööda palmidest ääristatud promenaadi uhas. Tema haaras koti enda embusse, võttes sellel ümbert kinni nagu kaisukarul. Selline armas žest tundus nii kodune, nii mõnusalt armas. Jälle hakkasid mu sisemised jääpurikad sulama ja Armu-Titanic sai vabadusse (milline kunstiline imalus!). Kui me Carrefouri jõudsime, märkasin, kuidas Laura kvaliteetveinide ja ökotoidu juures ringi tuias nagu peen preili ja minus võttis võimust rahamaania. Kuidas mu nälg aina suurenes, mõeldes edukusele ja heldele Kauka Jumalale, kelle abiga saaksin oma mõttetust eelnevast elust välja rabelda. Mäletan, kuidas Reet, Amaranta ja Laura endale toidukorvi head ja paremat asetasid, kui me Rafailiga nälginud huntidena otsisime: oota, kus see odav govjadina ja need oad on; kas meil seda maitsetut kaerahelbeputru on? Ah et on, kuule, võtame siis need ananassilõigud ja siis on olemas! Tagasi tulles möödusime basseinide ja tsitruspuudega uhketest villadest. Soovisin meeletult edukust. Ootamatult haaras mind järjekordne paranoia, kui märkasin, kuidas Laura pidevalt Jiřiga sõnumeid vahetas. Minu üle võttis võimust idee, et neiul on temaga mingi värk. Järsku oli kogu mu sära, mehelikkus ja vallutamissoov kadunud ja tol pärastlõunal loobusin ma jälle oma unistusest. Mul oli tunne, et Jiři oli tüdruku südame juba võitnud. Õhtul jätkasin Mr Külma mängimist. Reet oli kutsunud mind Theatro Enasse iga-aastasele filmifestivalile. Meiega liitus sakslane Kai, kelle asiaadi välimus pärines tema jaapanlannast emalt. Kai oli meie seltskonna kõige mõistlikum ja asjalikum võib-olla selle tõttu, et ta vanus lähenes juba kolmekümnele, inimene, kes tõesti huvitus ekskursiooni ajal kõigest; kes bussis alati sihtkohta tutvustavate turismibrošüüridega tutvus. Inimesena oli ta veidike reserveeritud ja tagasihoidlik, aga see-eest pole ma väärikamat inimest näinud. Muidugi oli kaasas Lauragi, maitsekalt riides, pruunid silmad helkimas tänavalampide taustal. Kui me Theatro Enasse jõudsime, nägin ma paradiisi. Terve õu oli täis suitsetavaid kultuuritegelasi ja mukitud kastanpruune kaunitare, kes laudade taga filmidest, kunstist ja kultuurist rääkisid. Vahemere briis kandis neiude tumedatelt juustelt ninasõõrmetesse mesimagusaid parfüümi- ja palsamilõhnu. Igal pool välkusid kaamerad, kui järjekordne režissöör või näitleja intervjuud andis. Naeratused ja täitunud unistused. Õnnelikult kimutud sigaretid, mis pakkusid palju vaeva näinud kultuuritegelastele leevendust. Nad kõik lootsid, et ilus õhtu, loomingulise aupaiste lõppvaatus, iial otsa ei saa. Et need tsikaadid jääksidki DJ mängitud minimal-rütmide seltsi, et puhuda kõige kaunimat kiremuusikat. Ma ahmisin seda kõike endasse nagu edukuse narkar, ma pildistasin kõike oma mentaalse fotoaparaadiga, ise vandudes, et kunagi saab see glamuur, see edukuse l õ h n mulle nii omaseks. Et kunagi olen mina nende laudade taga tähtsust täis, näidates, et ma siiski pole mõttetu enesehävitaja, vaid kunstnik, loominguline hing. Muidugi polnud see Hollywoodile ligilähedane, aga minu jaoks oli! Inimese jaoks, kes polnud kunagi keegi olnud, kes oli Põrguga tangot tantsinud, temale tundus see rohkem kui paradiis. See oli ilus elu. See oli taevas. Selles tahtsid lahustuda kõik mu mineviku pisarad. Ma jälgisin rohkem õhustikku kui

26 filme, minu jaoks oli kogu miljöö õppefilmiks, minu salajaseks unistuseks. Jazz-muusika kandis üle hoovi inspiratsiooni, millest mina jälle kinni haarasin, et öösiti raamatut kirjutada. Mäletan, et kui me viimast filmi vaatasime, üritas Kai Laurale ligi ajada. Nüüd on järjekordne ligiajaja juures, kirusin ma, nähes, kuidas Kai intelligentsust demonstreeris ja kõrvalistuvale Laurale siidrit ja õlut muretses. Mul oli aga tol hetkel ükskõik, minu jaoks oli (oma lolli paranoia tõttu) Laura juba Jiři poolt ära kasutatud ja mina tahtsin olla lihtsalt endasse sulgunud jobukakk. Film rääkis Küprose kreeklaste ja Küprose türklaste vahelisest sõjast ja kadunud inimestest. Oli nii kreeklasi kui türklasi, kes rääkisid sellest, kuidas neilt võeti keegi lähedane keset igapäevategemisi ja see keegi ei naasnud kunagi. Kõik nad elasid teadmatuses paarkümmend aastat, lootuses, et äkki on lähedane kuskil elus, välismaal näiteks; kuid paarikümne aasta pärast tuli neile lihtsalt lakooniline teaduslik tekst: teie lähedaste säilmed leiti sealt ja sealt kohast sellel kuupäeval, tulge kirjutage alla paberile. Ja närvesööv ja segaseksajav ootamine kustutati rõveda ratsionalismiga. Märkasin kaks pingirida tagapool istuvat naist, kes nuttis, nii et pisarad helkisid prožektori valgel nagu tähed, ja tundsin kohalikele küproslastele kaasa. Nägin filmikaadril meest, kes kirjeldas isa matust kui midagi sürrealistlikku ja ebamaist. Mees oli ise 34aastane, kui ta mattis oma 30aastase isa säilmeid. Kui me filmivaatamisest tüdinesime, otsustasime natukeseks jalutama minna. Astudes öistele Limassoli tänavatele, tundsin, et minu mängulisus on tagasi. Ma tahtsin jälle Laurat vallutama hakata. Küll üritasin kodutute kiisudega mängeldes esineda, küll teha kinotrikki kõik selleks, et lokilist hispaanlannat naerma sundida. Minus kogunes jälle kogu maailma õnnelikkus, proovisin pidevalt naeratada nagu Laura. Naerda ka äparduste, õnnetuste ja probleemide üle. Ma leidsin, et kui ma naeran isegi kõige raskemas olukorras, manan enda ette kõige võikama irve, saab Põrgu aru, et ta ei saa must jagu. Ta ei saa oma tööriistadega haigus, unistuste tapmine ja enesehävituslikkus mu maailma tungida. Pidevalt naeratades saavutasin ma Limassoli briisi vabaduse ja Aphrodite elamisilu. (Kui luuleline ma vahel võin olla, eks, kallis lugeja?) Aga luulelisus ühes Aphrodite lopsakate rindadega kadus kohe, kui Laura mind ühe üksiku tänavavalgustuse all enda juurde palus. Jälle kuulsin mingit neetud sõnumipiiksu. Ma olin täiesti kindel, kellelt see on ja mis see on. Tule siia! Tule siia! hüüdis senjoriita. Mis on? Jiři saatis mulle sõnumi ja ma ei saa aru, mis ta kirjutas. No ja siis? Aga ma ei saa aru sellest, äkki vaatad üle ja seletad? Jiři kirjutas, et on rannapeol ja ootab igatsedes pisikest hispaanlannat sinna. Ta tahab, igatseb sind. Aa, okei. Jälle kogunes minusse jube jääaja hingus. Kui me vaikides promenaadil sammusime, marssisid meile vastu protesteerijad, noored uljad, kes ei suutnud alla neelata Mari katastroofis hukkunud inimeste saatust ja valitsuse tegematajätmisi. Mustades T-särkides koolilapsed, kes kuidagi armetult tänaval skandeerisid ja hiljem täiskritseldatud kohaliku omavalitsuse hoone juurde õlut jooma läksid, polnud võrreldavad pealinna protestijatega, kes mitmetuhandelise massina presidendi palee juures röökisid ja laastasid. Antigoni mainis, et nii nagu kreeklaste on ka küproslaste puhul tegemist professionaalsete protesteerijatega. See tähendab, et inimene on protestinud juba sünnist saati, kasvanud üles koos rasvaselt kirjutatud plakatite, massiröökimiste ja Molotovi kokteiliga. Teemad ja poliitilised veendumused nii väga ei lugenudki. Andke ainult põhjus koolireform, katastroofid, keskkonnapoliitika, viltune palm

27 promenaadil, presidendi soeng ja platsis ma olengi! Mina ei olnud nagu need 70 protsenti üldisest protestijatest, kes olid profesionaalid. Mina protesteerisin hoopis oma elu vastu ja ma süüdistasin Küprose kõige olulisemat tegelast, Aphroditet, kes minu armastusega nii kohutavalt oli käitunud. Hakkasin seltskonnale midagi ütlemata lihtsalt protestijate poole marssima. Tahtsin ka mässata. Kui ma juba paarkümmend meetrit eemal olin, hüüdis Laura eriti vihaselt: Kuhu sa lähed?!?! Oota meid ka! Koju! Rafail tahtis, et ma ruttu talle appi läheksin. Ma ei tea, miks ma valetasin. Mis mõttes? Miks sa pead minema? Mis sul viga on? Ma lihtsalt pean. Aga meie? Te võite ringi jalutada või sööma minna, mina lähen koju, ma olen väsinud. Ja niimoodi ülbitsedes ma lahkusingi. Terve öö oli kuidagi kurvameelne, tähistaeval polnud tähendust, kui ma melanhoolselt kodu poole vantsisin. Igasugune armastus oli välistatud hingest ja isegi väike lootus sellele oli kustunud. Suur-Karjal ja Limassoli tänavatel polnud enam vahet; kõik ümberringi oli surnud, tuim ja külm. PURJUS MEELETUSED Puutusin Lemesosis kokku ka riigi populaarseima ööklubiga. Selle nimi oli Guaba rannabaar ja see oli ainult pühapäeviti avatud. Guaba puhul on eriline see, et peod algavad kolmest päeval ja lõpevad pool üksteist. Koht on mõeldud tänapäeva noortele, kes soovivad ennast hävitada, uimasteid panna ja meeletuid pidusid nautida. Kui Aiya Napat peetakse üldiselt Küprose Las Vegaseks ja Euroopas kolme tipp-peolinna hulka koos Rimini ja Ibizaga, siis Guaba on lausa maailmas top 50 ööklubi hulgas. Pidevalt väisavad seda rannadiskobaari kuulsad DJd ja elektroonilise muusika fännidele on see tants ümber reaalse aurukatla kindlasti omaette elamus. Tihtipeale on nii valitsus kui kohalik omavalitsus politseireididega kohta maha suruda üritanud, isegi on ära võetud helisüsteeme ja kõlareid. Peoloomad on sellele muidugi kurjalt reageerinud, korraldades proteste valitsuse vastu ja isegi kogunud allkirju. Suures osas ootavad guabalased, et ajad muutuvad ja nooruslikud inimesed pääsevad parlamenti, muidu peavad nad kaaluma teiste peorahvaste survet, kes paaniliselt ootavad, et Guaba Beach Bar kolib Küproselt kuskile mujale riiki. Mis mulle Guaba puhul aga meeldib, on see, et nad on noorte inimeste tervisest huvitatud. (Kuigi vaevalt noored ise sellest huvitatud on.) Kui vaadata nende kodulehte ja olla kursis nende algatustega, võib pidevalt kuulda, kuidas nad narkootikumide ja alkoholi liigpruukimise vastu on. Enamasti on sellistes kohtades tarvitamine pigem reegel kui erand. Seda enam on hea tõdeda, et nooremapoolne juhtkond soovib peokoha puhul pigem edasi anda Guaba-mentaliteeti, mis kätkeb endas ülimat positiivsust ja maailma-armastust, mitte illegaalsete droogide pruukimist. Samuti on Guaba juhtkond üles kutsunud noori järgima oma unistusi, nende poole püüdlema ja teele minema. Tervislikest algatustest meenub, et Guabas on korraldatud isegi tasuta joogatunde. Minu ainuke Guaba külastus endas tervislikkust ei kätkenud. Enne Guabat ootasime Rafailiga promenaadil päris kaua, et lõpuks Davidi ja Jiřiga kokku saada. Aga et Aphrodite mul saaks kopsu maksast veel kõrgemale tõsta ütleme siis ajudesse!, oli neil kahel elumehel kaasas väike armas senjoriita! Minu kuramus küll unistus! Kallis lugeja ei kujuta ette, kui palju roppe sõnu mitmes keeles, sest olin ikkagi ju kosmopoliidiks kujunemas! minusse kogunes, sel ajal kui seltskond peopaiga poole

28 sammus. Mäletan, et olin isegi armukade selle peale, et Jiři oli võtnud kaasa eelmisest peost alles jäänud Laura viina. Ah et nüüd jagavad nad kõike juba; ah et ühised asjad, mi casa es su casa; vastikud viina-abielulised! Istusime paarsada meetrit Guaba esisest eemal ja hakkasime viina laiali jagama. Väljas oli põrgupalavus ja meie Rafailiga polnud midagi söönud, tagajärjed oleks võinud katastroofilised olla. Kui üks ühe silmaga kass süüa lunima tuli, taipasin, et see vaevu püsti seisev kiisu sümboliseerib mind. Hakkasin jälle mõistma märke, maailma keelt. See kiisu tuli mind hoiatama: ära mine põrgu teele, ära joo, ära saa minusuguseks. Aga ikka limpsisin mõru jooki, mida ma sisimas jälestasin, sest see tuletas meelde mu Tallinna agooniaid, närviatakke ja loomastumist keset Suur-Karjat. Kõik need ähmased näod; mõttetud ja visioonitud inimkehad, kes lihtsalt raiskasid keelt, elu ja unistusi, ilmusid minusse ja ma muutusin samasuguseks hulpivaks mõttetuseks. Klubi ees olid kõik bikiinides või šortsides. Meeletu mass, kes ahelsuitsetas. Päikeseprillised näod lõid muusikaga takti. Jagati pudeleid, karjuti tobedusi ja ropendati. Vahepeal pilluti üksteisele nilbeid kommentaare, ehk jagati narkootikume. Kõik olid sassis ja ajuvaba vaibakloppimise muusika tegi kogu olukorra veel jubedamaks. Ma olin selles juras olnud kaua aega ja isegi kui üritasin end veenda, et välismaal tuleb ikka kõvasti pidu panna, ei suutnud ma lihtsalt ennast peo mõttes kokku võtta. Laura paistis samuti eksinud olevat, sest tema jaoks oli esmatähtis muusika mõni latiinolaul või poplugu näiteks, mitte rõve bass, mis NÄTSAKI, NÄTSAKI või PÕMM-PÕMM või TÕNTS, TÕNTS kuvaldaga kuulajate kapsaid retsib. Igal pool hüppasid, karglesid ja lõugasid ahvimuusikafännid. Mõned rippusid isegi katustel ja palmide otsas. Ma tunnistasin, kuidas õrnahingeline tüdruk kartis neid ligitikkuvaid õlleseid higinägusid, ja sain aru, et me oleme selles jubedikus üksi... kahekesi. Meie silmad toetasid teineteist, tekkis mõni naeratus ja me justkui taipasime sõnadeta, et tegelikult meil siiski on mingi otstarve, side, võimalus selles Põrgus. Järk-järgult kadus must polaaröö hingus ja ma otsustasin enam mitte kibestunud olla. Isegi kui ma pidin pidevalt lipitsevat ja meelitavat Jiřit taluma, kes tegi absoluutselt kõike, et neiule meele järele olla. Kuna mul ei olnud kaotada midagi, otsustasin mina seda väikest neiukest õrritada, pööraseks ajada. Kui Jiři järjekordse ämbrisse topitud kuuspakiga saabus, haarasin sealt jäätükid, tõmbasin senjoriita enda lähedusse ja toppisin jääd talle otse püksi. Sellele järgnes temapoolne fatamorgaana ja kohe pärast seda veider, labane, lapsemeelne jaur, kui me teineteist pidevalt jääga loopisime. Muidugi sai Jiři selle peale pahaseks, üritades neiut tantsima tirida või mere äärde viia. Aga mina olin ammu Laurale tähenduse andnud, oma kõige kibedamatel Tallinna öödel ta looja, Aphrodite ja meeletu usuga endale omastanud ja mu tulevane hingekaaslane lihtsalt ei saanud selle vastu! Ka tol hetkel lugesin ma Laura silmadest välja, et neil pole Jiřiga midagi olnud. Aga see teadmine tegi mind laisaks! Otsisin võimalust, et lahkuda. Võimalus avanes üsna kiiresti, kui purupurjus Rafail vette tormates endal pea veriseks hüppas. Vaene valgevenelane oli juba eestlaseks muutumas kui täis, siis alati ujuma, ja kui ujuma, siis alati puruks! Muidugi üritasid Jiři ja David tema haava ohtlikkust joomasõbra kõnepruugiga vähendada, aga Rafail jäi endale kindlaks ja otsustas minema sammuda. Ja otsustasin ka mina, tuues ettekäändeks, et pean Rafaili eest igaks juhuks hoolt kandma, kuid tegelikult otsisin lihtsalt vabandust, et koju minna. Milline kahepalgelisus! Oota, oota! hüüdis Laura, aga ma ei oodanud, vaid läksin edasi. Samal ajal seletas Jiři Laurale, et ma tulen raudselt tagasi. Ta teadis, et ma ei tule, ja ma teadsin, et ma riskisin meeletult. Teadsin, et mu potentsiaalne unistus jäi maha; maha mu vana elu juurde, kus plinkivad tuled ja enesehävitajad mu lootustele ja soovidele sülitasid. Kui ma väänlevate kehade vahelt ennast lõpuks tänavale pressisin, ei leidnud ma kusagilt Rafaili, kes oli minu ja Jiři vestluse ajal kuhugi kadunud. Proovisin telefoni, ei

29 võetud vastu. Veel rohkem tekitas mulle hirmu see, et ma ei teadnud bussiaega ja Guabalt promenaadi algusse oli seitse-kaheksa kilomeetrit. Ja järsku! Eikusagilt kuulsin armsat hispaaniakeelset pininat: Kuhu sa läksid, jobu? Ma ütlesin ju, et oota! Seal ta seisis! Üksik, pettunud, pisut räsitud neiu, kelle põsed kergest alkoholijoobest õhetama olid löönud. Jälle olime üksikud... kahekesi. Hollywoodis oleksime pidanud sel hetkel just suudlema, aga... aga mina olin Paikuselt ja nõudsin: Kuule, anna õlut! Haarasin ta viimase õllelonksu nagu mats ja käskisin tal ruttu Rafailile helistada, et ma saaksin sõbra asukoha teada ja loodetavasti temaga kodu poole minna. Tegelikult lootsin, et Rafail ei võta vastu ja ma saaksin justkui kogemata senjoriitaga jälle kahekesi olla! Kujutluseks see jäigi, varsti tuikus meile valgevene Stallone vastu ja pani segakeeles teksti, et peame koju jõudma. Kui me tänavanurgale jõudsime, kust Laura pidanuks oma kodu poole minema, jätkas tirts meie stuudiote poole kõndimist. Tundsin järjest rohkem, et meie vahel on midagi. Kuigi me vaikisime enamjaolt, oli õhustik meie jaoks ja Rafaili segane sonimine haihtus kuhugi teadmatusse. Laura vabandas end sellega, et tuli kõigest vaatama, et Rafailiga oleks kõik korras, aga kohe, kui meie ööbimiskohta jõudsime, marssis ta mu tuppa, istus voodi peale, pani laptop i tööle ja kavatses näidata üht laulu, mille kohta ma enne pärinud olin. Aga mida tegin mina, vana argpüks! Ma läksin vetsu värisema, et siis peeglile mantrat lugeda: võta ennast kokku, jänespüks, võta ennast kokku, jänespüks! Aga ma värisesin viis minutit seal vetsus ja kui ma tagasi tulin... heureka! Polnud mingit heureka t, vaid Laura juba Rafaili ruumis. Sõber tahtis, et neiukene ta haavadele suhkrut paneks, ise seletades: Tak nada djelat, noh, see good for krov, veri, noh! Ja abivalmis ja puhtake Laura muidugi nõustus ja muudkui määris ja määris, samal ajal kui Rafail oma musklis ülakeha paljastas et suhkur ta särgile ei langeks! Ja mina sulgusin jälle endasse: kurat, jälle ajab keegi mu plikale külge! Ja egoismist või kartusest tingituna loivasin ma, saba jalge vahel, oma tuppa ja lootsin, et äkki preili tormab mu tuppa ja võtab mind kui põrgulist! Tutkitki! Unistuse puhul ei aita mitte kunagi meeleheide. Pärast kümmet minutit Youtube is reaalsuse eitamist kuulsin ma ikka rõõmsaid kilkeid Rafaili toast, kus noored otsustasid kreeka keelt õppida. Kui väga tahtsin ma naasta Rafaili tuppa aga miks ma ei oleks võinud minna, eks, kallis lugeja?! Aga mina, jobu paranoiku, pidin mõtlema välja põhjuse, miks ma armunuid tülitama peaksin. Tol hetkel, armuhulluses, ma tõesti mõtlesin nii! Öelge veel, et armastus pole hulludele! Igatahes otsustasin jäätist küsima minna. J ä ä t i s t! Ja kui ma jäta kätte sain ja mitu korda pilguga Laurat mõjutada üritasin tule minu tuppa, hakkame musitama, ma olen nii üksik, lahkusin jälle oma tuppa, et siis Youtube i seltsis printsessi oodata! Varsti panin ukse kinni, sest mõtlesin, et kui ta uksele koputab, tunduks kogu stseen veel šarmantsem! Kolm minutit. Viis minutit. Ei midagi. Kümme minutit. Ei midagi! NO MIDA PÕRGUT, ÄKKI ARMUS RAFAILI! Siis hakkas paranoia minu peas TÕNTS, TÕNTS klubimuusikat tegema ja ma tundsin ennast ägava loomana. Paaniliselt üritasin suruda maha mõtet, et teises toas pruugib minu tüdrukut mu hea sõber. Kõik see ilmus mu vaimusilma ette ja ma muutusin maniakaalseks. Ma pean oma armastuse päästma, ma pean neile vahele minema! Oota, aga mida ma küsin? Ei, jäätist ei saa! Ega ma mingi balbiino pole! Teed? Ei, palav on ju! Mõtle, mõtle, mis on Rafaili külmkapis! Nii... nii... just! Banaanid! Jah, banaanid! Tormasin ukse taha nagu prints valgel hobusel. Siis saladuslik koputus, mis kõlas üle koridori nagu mõnes õudusfilmis. Ootasin mitu sekundit, paranoiat ja hingeldamist alla surudes, aga ma ei kuulnud vastust. Siis olin ma veendunud: appi, nad teevadki seda praegu! Appi, kuidas see võimalik on! Raudselt Rafaili kõhulihaste pärast! Issand, kui loll ma olen! Ei, ei! Ma tulen korra veel tagasi! Üritasin kuulatada, kas keegi liigub või teeb häält, aga ma ei lugenud välja ühtegi vihjet ja tormasin tagasi oma tuppa. Seal läksin jälle hulluks, ei leidnud rahu, rõvedad paranoiapildid ilmusid teadvusse ja varsti tormasin ma jälle ukse taha nagu... nagu prints valgel hobusel. Koputus. Jälle õudusfilmi mil-

30 jöö. Jälle ei ühtegi vastust! Ja siis ma hüüdsin ja hüüdsin meeleheites: Rafaiiil, Rafaiil, kuni kõige suuremal enesetapumomendil NEETUD ARMUJOBU! tuli koridorist Rafail: No što, mis sa scream, mis vaja? Kuule.. ee.. banaani. Kus sa olid? Ma saatsin Laura koju. Milline kergendus! Mu armastus oli päästetud! Mitte keegi polnud temaga veel maganud! Tormasin tagasi tuppa õnnelikuna nagu prints valgel hobusel. Avasin Facebooki ja nägin, kuidas purupurjus Jiři mulle seletas, et Laura on ilmselgelt minust väga sees. Mina küsisin, miks siis, ja tema ütles, et seda on näha: kuidas ta mulle järgneb ja mind vaatab. Ning siis ütles Jiři jälle järjekordsed unistust soodustavad sõnad: kasuta see ära! Võta ta armastus vastu! Aga mina pidasin seda täispeaga mölaks, ma ei mõistnud veel märkide keelt. Ma ei suutnud veel kaotada vana mina, kes soovis vaid end hävitada ja mõttetuses ulpida. Uinusin ennast jälestades ja iseendas vangisolemist vihaselt kirudes. Limassolis pidin alguses trotsima jõuetust. Nälgimine oli pannud mu vitaalsusele tõelise põntsu ja niimoodi häguselt maailmas kulgedes ei olnud enam unistustel tähendust. Armastus käivat ju kõhu kaudu! Võib-olla polnud asi näljas, võib-olla oli tegemist mu kõhuviirusega, aga midagi oli minuga kardinaalselt viga ja iga päevaga läks asi aina hullemaks. Tihtipeale olid tunnid kui udumaalid, mil ma meeletu higistamise saatel üritasin tunnis kaasa töötada, ammutades jõudu igast Antigoni pikaleveninud pilgust või mõnest muust iludetailist Laura kaelajoon, Antigoni kõnealustusmaneerid, mõlema naise saladuslik parfüüm. Küll aga ei jõudnud aju ega keha enam kooliasju mäletada. Veel vähem jõudsin ma inimestega suhelda, neid võluda, neist inspiratsiooni koguda. Aga kuidas mõjusid mulle kebabid, mille ma pärast väsitavat koolipäeva koduteelt haarasin! Küprosel tihtipeale askeedi elu elades, kui ma tahtlikult oma heal järjel olevatelt vanematelt raha ei küsinud, õppisin elukunsti üht tähtsaimat õppetundi oskust väärtustada üht toidukorda. Nälg on parim kokk ja seega tundus iga kaste, kebab, seda ümbritsev saiakoorik, rasvamolekul ja kurgiviil kuidagi eriti intensiivselt tajutav, mitme meele maiuspala. Iga amps oli tee õnne juurde, tänulikkuse poole ja väärtustamise nimel. Tihtilugu rasvaste akendega putkas istudes, kus papi 24/7 kebabit tossutas, loobusin esimest korda elus pidevast vajadusest midagi uut enda ellu sokutada. Ma loobusin hingepuudujääkidest, mida korvata kuulsuse, edu, saavutuste ja uue naisega! Mulle piisas lihtsalt elamisest ja selle odava kebabi esimestest SEGASEKS AJAVALT MEELITAVATEST ampsudest. Kui ma õhtusöögiks veel govjadina le ja tatrale lisaks Rafaililt paar viilu halloumit sain, tahtsin õnnest õhku hüpata KUI MÕNUS VÕIB JUUSTUJÄRAMINE TUNDUDA! Kui ma ühel õhtul üle pika aja jälle natukenegi endas eluvaimu leidsin, otsustasin kohemaid unistuse kallale asuda. Ma võtsin Lauraga ühendust ja kutsusin ta öösel ujuma, mille peale tema mind segaseks pidas. Minu kurvastuseks otsustas ta endaga Reedu kaasa võtta. Kui me mööda Anexaritsiast promenaadi poole kõndisime, kuulsin Lauralt pidevalt, kui ettearvamatu, müstiline veidrik ma olen. Milline hull läheb öösel ujuma! hüüdis ta ja paljastas jälle pisikesed kikud. Nii kustutas pisike senjoriita minu sisemisi Suur-Karja tulekahjusid. Kui lõpuks mere äärde jõudsime, mõjusid tumedas vees seiravad tankerid nii kunstiliselt. Nende sinised tulukesed muutsid rannääre kirevamaks ja müstiline kohalik veinilimpsijate punt sai rohkem nähtavaks. Nautisin justkui aegluubis, kui Laura kuuvalguses oranži maikat ja musta seelikut ära võttis, graatsiliselt ja õrnade liigutustega, mil samm sammu haaval tema tume ihu ja bikiinipiir välja ilmusid. Läksin varem vette, et jahedas vees printsessi vettetulekut jälgida. Mingil imelikult põhjusel ei pannud ma Reetu tähele, ustav ja abivalmis hea eestlanna oli kuhugi kadunud, eemal kahe inimese v

31 õ i m a l i k k u tulevikku mittekuuluv. Küll aga ei teinud ma lähenemiskatset. Me lihtsalt vestlesime olmeteemadel ja ujusime, samal ajal kui saladuslikud kohalikud rannatoolidel sigarette süütasid ja kuskil tsikaadid pidevalt saagisid. Tunnis olime Limassolis Lauraga nähtamatud, olematud. Tegelikult tahtsin ma alguses tihti Laurale käega lüüa oma bipolaarsuse madalseisude tõttu. Aga õnneks suutis mind tunnis kütkestada ja jõudu anda Antigoni. Tema maitsekas riietus ja süsimustad silmad tõid mu tagasi rajale, usu ja lootuse teele. Ma olen meeletult tänulik sellele imelisele kreeka keele õpetajale, kes kõige raskematel enesesse sulgumise perioodidel mu juurde tuli ja kannatlikult seletas lauseid, nagu Tu arestis, Mu Liitis või Ze thelo. Hakkasin üha enam jälgima neid silmi mis küpsenud avarate viinamarjaväljade taustal, vahel unustasin ennast teda jõllitama, imetlema. Unustasin valu ja mineviku. Vahel ei saanud ma end tagasi hoida ja ma pidin lihtsalt lausuma: Orea matija. Kuidas vaatasid mind need silmad! Pisikesed maailma energiad, milles oli nii palju müstilisust! Silmad, mida polnud räsinud pudeliroosid Suur-Karjast ja külmad trammid, kus peategelane oma elu sügavalt jälestas, mil trammijuht viljatult viimast ust PAUHTI, PAUHTI trammi vastu peksis, et see lõpuks sulguks ja maailm ei külmetaks. Ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, kui Antigoni minu pingirea ette tuli ja küsis, mida Sagapo tähendab. Mäletan enda närvilisust ja kartlikkust, kui vastasin: Ma armastan Sind. Hiljem juurdlesin ma tihti selle seiga üle. Need paar päeva, mil õppisime kreeka keele tundides komplimente, tunnete väljendamist ja suhtemõisteid, päris Antigoni alati minult, mida sagapo tähendab. Juurdlesin, kas tegemist oli märkide keelega, maailmakeelega, kus maailm ise mõista annab, et ta on armastuseks valmis. Samal ajal tekitas mulle piina teadmine, et m i n u t e g e l i k unistus oli hispaanlanna. Ja kas on võimalik ja lubatud unistuse kursilt kõrvale kanduda? Kui Laura puhul võlusid mind puhtus, rikkumatus ja päikeselapse olemus, siis Antigoni suhtes tundsin mingit loomalikku kirge, vallutamisiha. Samas painasid mind ratsionaalsed küsimused, nagu a) tal on ju poiss ja b) ta on minust vanem! Veel enam, tegelikult polnud ma kindel, kas tema tunneb sama, tähendab, kas tema mõistab, et need pikaleveninud pilgud ei pruugi olla nii juhuslikud, kogemata tekkinud. Müstilisus inspireeris. (Nüüd, seda kirjutades, ei tea ma siiamaani, mis meil oli, sest see ei jõudnud kuhugi. Ma ei loobunud unistusest, aga ma jätsin alles mälestuse sellest hurmavast, maailma parimast õpetajast, kes peale õpetamise näitas oma olemusega, kui kauneid silmi suutis Aphrodite oma tütardele anda.) Limassoli Tehnikaülikool võib uhkustada sellega, et pisikeses ja üsna nooruslikus koolis on personaliks ja õpetajateks enamasti naised. Kõik piltilusad ja naeratavad. Astu aga kabinetti ja Kalimee-raa, tii kaaanis? kostab kindlasti vastu. Veel tundus Küprose ülikoolide sekretäride puhul, et sinna valiti enamasti üsna pornostaari välimusega naisi. Nende seksikus oli raskesti ignoreeritav, eriti veel, kui tuli silma vaadata ja küsida imelisi küsimusi, nagu a) kus asub koordinaator, b) mis ajal on minu tunnid, c) kuidas ma õpilaskaardi kätte saan. Küll aga paistis, et tihtipeale ei olnud pornostaarid kõige teravamad pliiatsid, jäädes hätta ilmselgete ülesannetega. Mõned näited. Limassoli tehnikaülikoolis pidime tegema pildid õpilaskaartide jaoks ja sekretär palus meil nimekirja alusel teha pildid, nii et esimene nimekirjas on esimene ka pildil. Arvuti pidi kõik järjekorda seadma ja kõik pidavat korras olema. Kui me aga õpilaskaartidele järele läksime, olin mina David, Reet Krismar ja David Reet. Segaduse kõrvaldamiseks oli vaja printida välja kaks parandustega õpilaskaarti. Lõpuks saime asja jonksu. Veel kontimurdvamaks ülesandeks osutus Nikosias ühele sekretärile käsk vaadata, kuidas ma eksamit teen olin eksamile kaks tundi hiljaks jäänud ja pidin kuskil selle ära tegema! ja siis skaneerida tulemused arvutisse ja saata need õppe-

32 jõule. Kui kreeklasest õppejõud väitis, et ma ei saa selle imelise pornostaari kõrval tööd kirjutada, küsisin muidugi, miks. Ta vastas, et naise jaoks on selle korraldamine liiga raske. Ühel õhtul kutsus Laura mind rannale, et veini juua ja šokolaadi süüa. Kohale jõudes olin lummatud. Kogu miljöö oli hurmav! Sellest oleks pidanud kirjutama kirjanikud! Mu armsatel erasmuslastel olid kõigil põsed juba punased, kui nad veini rüüpasid. Must Vahemeri laksus mõnusalt ja briis kandis üle promenaadi mõnusat kirsitubaka aroomi, mis pärines saladuslikest kohalikest. Kui saabusin, tuikus mulle vastu David, kes varmalt mind viina järgi minema sütitas, kuid mina tahtsin kainena püsida. Alguses sain sellega hakkama jäime veini juurde. Küll aga tundsin peagi, et minus pole piisavalt vunki, et imelisele senjoriitale külge ajada. Seega haarasin Davidi kaasa ja läksimegi kohalikku periptero sse.. Kui me omanikult viina küsisime, käskis ta meid vagusi olla ja lubas endaga ainult ühe poisi kaasa tagaruumi. Seaduses on vist kirjas, et Küprosel on kella kümnest kange alkoholi keeld, aga see ei keelanud periptero omanikku mind juhatamast tagaruumidesse, kus vaikides ikkagi pudõlka kätte anti. Muidugi ei kuulanud David sigarillot pahviva ja jalkat vahtiva maffiamehe sõna ja järgnes mulle taharuumi. Eks me saime õiendada ja peaaegu isegi tappa. Peaaegu jäime viinast ilma. Mingil imelikul kombel ei toonud tookordne viinavõtmine minusse minevikuagooniaid. Värvilised tankerid avamerel, mõnus sädistamine promenaadi kohvikutes, sahisevad palmid, svipsis erasmuslased kõik muutus kuidagi ilusaks, kunstiliseks. Aga ma ei saanud rõõmu kaua nautida: nägin, et Laura jälle Jiřiga sõnumineerib. Nimelt polnud tšehhi poiss tulnud, sest oli haige. Mulle mõjuvad sellised armukadedushood purjus peaga valusalt, siis koguneb minusse alati maailmapõhjast tulev enesejälestus, madal enesehinnang, faktid, asjaolud ja hetked, mil ma oma mehisuses ja armastusjõus kahtlen. Tookord aga suutsin ma hullumist vältida ning otsustasin terve õhtu monoloogide ja naljadega särada, samal ajal Laurale vähimatki tähelepanu pööramata. Ma rääkisin armastuskogemustest, naiste ilust ja tunnetest, ihast ja segaseksminemisest kahe inimese vahel kõik teemad, mis tekitasid neidudes elevust ja mille peale tüübid mind vaikides kuulasid. Julge tüüp, see eesti poiss! Ilmselt jäi paljudele mulje, et olen enesekindel, tegelikult ma ainult teesklesin reaalselt olin ma väga murtud tiibadega endise tüdruku zombie-jäänus. Muidugi ei meeldinud minu jumalakartlik kõnestiil kõigile näiteks häiris see Kaid, kelle jaapanipärane kombekas kasvatus oli teinud ta hästi väärikaks ja heaks inimeseks. Aga tol hetkel ei huvitanud mind väärikus, too hetk huvitas mind... Laura närvi ajamine. Sest tema ajas mind vihale oma avaliku kurbusega, et Jiři polnud tulnud. Mäletan, et ajasin veel Dorotale külge. Dorota oli erasmuslanna Poolast, kelle inglise keele aktsent oli kuidagi saksalik nõmedalt konarlik, nurgeline. Tema nurgelisus ja mehelikkus rikkus minu kunstnikusilmade jaoks situatsiooni romantilisuse aga see selleks! Ajasin talle flirtides ligi ja samal ajal rääkisin üle seltskonna, kuidas me ikka peame Aiya Napasse minema. et seal meeletusi ja pahandusi valgel liival teha. Ma ei tea, kust mu enesekindlus ja vajalikud sõnad pärinesid tegelikult polnud sel tähtsuski, aga millalgi märkasin silmanurgast, kuidas pisike senjoriita mind tähelepanelikult kuulab ja piidleb. Vahepeal üritas Laura kaasa rääkida ja sõna võtta, aga minu tuimus ja teadlik egoism surusid ta soovi maha. Märkasin silmanurgast, kuidas ta jälle kees. Mida see kuradi eestlane endast arvab?! Mingilt maalt hüüdis Laura, et ta tahab meiega Aiya Napasse tulla, aga mina ignoreerisin teda. Ka tema kahele järgnevale tähelepanunõudele ei vastanud ma, mille peale tema mind põrgu saatis. Siis latrasin ma edasi ja keevavereline Laura tahtis veel rohkem tähelepanu. Kui ma seda ei osutanud, viskas ta mind liivaga, mille peale minagi ägestusin. Kui sa veel loobid, siis ma viskan su vette! hüüdsin ma ja vaatasin põlevat hispaanlannat. Minus tekkis iha. Nii Dorota, David kui ka Rafail elavnesid, kõik soovisid ujuma minna. Kui nendel olid kaasas ujumisri-

33 ided, siis mul polnud midagi. Ütlesin seda neile. David soovitas mul tulla aluspükstega, aga mina olin kõik aluspüksid pidev higistamine põrgupalavuses, kurat võtaks! pessu pannud ja olin täiesti ilma. Kui ma mainisin seda Laurale, hakkas ta irvitama ja ironiseeris eestlaste üle, kes ei kanna aluspükse ja kes topivad telefone külmkappi. David ja Rafail tormasid üsna pea vette, märkasin, kuidas nad kuukumas jahedas vees madistasid. Mina kutsusin Dorota mere äärde ja hakkasin teda vette puksima. Muidugi flirtisin ma natukene, et Laurat vihale ajada. Lõpuks hakkas tema hoopis mind puksima ja mul oli väga raske suurele tüdrukule vastu panna. Rahunedes jõime viina ja pidasime Davidi ja Rafailiga plaani, kuidas neiusid vette saada. Koraga krahmasid David ja Rafail Dorota jäsemetest kinni ja niimoodi kui morska tassides kõigutatigi neiu sauhti! vette! Siis hakkas David seletama, kuidas Laurat vette saada. Jaluta temaga vee äärde ja luba, et sa tuled ka ja asi korras, arvas David. Olgu... Laura, lähme ujuma! alustasin. Sa tuled nii? Jah. Võtan särgi ära ja tulen teksadega. Ma ei usu Sind! Sa valetad! Sa tahad ainult mind vette saada! Vahet pole, kas sa tuled minuga või mitte. Niikuinii viskan ma su vette. Pärast seda põgenes habras neiu liiva pealt promenaadipinkide juurde. Tundsin lõputut enesekindlust ja ma teadsin, mida tegema pidin. Lähenesin temale. Olime esimest korda kahekesi. Ei, eii, eii, sa ei viska mind vette! Ei, ÄRA ISEGI LOODA! hüsteeritses pisike hispaanlanna. Lähme koos ujuma. Lubad? Jah. Kas sa lähed paljalt? Ei. Teksadega. Päriselt räägid? Jah. Asetasin jalatsid promenaadile ja haarasin neiu kätest, et teda vee poole juhatada. See oli meie esimene käesthoidmine! Kui ma rannatoolide juurde jõudsin, haarasin talt piha ümbert kinni, tõstsin ta üles ja tormasin hoogsalt vee poole. Põlvist saati vette jõudnuna viskasin ta merre, mille peale Laura karjus: Idioot! Idioot! Kui preili jäi kahekesi Rafailiga vette ja Kai muheldes kogu tralli vaatas, hakkasid mind taga ajama David ja Dorota. Silkasin ilma jalatsiteta mööda promenaadi ja isegi autoteel ja tundsin, et kogu see jauramine meenutab Benny Hilli lõpukaadreid. Küll tiris mind David, küll Dorota mõlemad ebaõnnestunult. Siis taipasin aga, et pisike senjoriita on vees ja teesklesin jõuetust ja nõrkust, et mind saadaks vette eskortida. Vahepeal oli Rafail veest välja tulnud, andsin talle oma isiklikud asjad. Vaevu sain asjad ära antud, kui kogu seltskond peale Laura mind tagant lükkas ja ma samuti sauhti! vees olin. Riided kleepusid nagu tatt. Mind loputati mõnuga, nii et mõrkjas sool mu neelu lämmatas. Veel hullem oli tulla vee alt välja, kui püha viha täis hispaanlanna mind pritsis! IDIOOT, MIKS SA NII TEGID! õiendas ta. Ma pidin õiendama vastu. Ma vihkan sind! Mis sul viga on? Vaata, ma olen viimaste riietega siin neetud vees! Sul on vähemalt ujumisriided! Mida sa ajad! Vaata, mul on ka riided seljas! Ma olen samamoodi vees! Mis õigusega sinu olukord hullem on?! Sest mul on teksad, kurat võtaks! Sa teed mind vihaseks!

34 Kirg kogus hoogu. Kui mõnus oli see emotsioon, see kirg, mis kahe inimese vahel tekkis! See kirg pidi eraldi olema ja ma panin tähele, kuidas me endale märkamatult, ikka veel vaieldes avamere poole kulgesime. Lähemale vabadusele. Imetlesin, kuidas must meri, mis rannabangalo ja tankri värvigammat peegeldas, järjest sügavamaks muutus. Ähmaselt taipasin, kuidas muu seltskond kaugenes ja mesimagusus salakavalt ninna ja hinge tungis. Ma polnud end kunagi nii elusana tundnud kui seal kahekesi jahedas vees. Mürasime, tundsin, kuidas õrn inglikeha mu külge kleepub. Pealtnäha juhuslikud puudutused polnud nii juhuslikud, kui ma viimasel murdesekundil järsku talle liiga lähedal olin. Nägin, kuidas tüdruku silmad aegluubis sulgusid. Unistuse ja reaalsuse vahele jäi kõigest mõni sentimeeter. Ma ei tea, kas asi oli arguses või minu meeletus vajaduses armastuse puhul tekitada veel suuremat nälga. Sest nälg pidavat olema parim kokk! Igatahes eemaldusin ma tasakesi kalda poole, mil neiu nii hämmastunud kui ka pettunud oli. Veider eestlane! Mis tal viga on?! Neiu oli närvis ja õiendas ja pahandas terve selle aja promenaadil, kui me viimaseid kokteile võtsime. Sa ajad mind nii närvi, kust siukesed mehed tulevad? hüüdis Laura. Sa ei kujuta ette, kui närvis mina olen! Vaata, ma näen välja nagu mingisugune merekoletis. Mulle tundus see kõik mänguna, üks paras Shakira rabiosa, lihtsalt üks test: näita, kas sa oled elus! Paar korda viskasin teda veel vette, mille peale tüdruk mind vihasena pritsis. Samal ajal tekkisid mõni naeratus, pilk ja kontakt, mis andsid mõista: küll on ikka hea olla inimene. See ei olnud tüli, see oli mäng. See oli elu. Tähtsad polnud sõnad, vaid pilgud, mis mitte kordagi ei vaadanud kõrvale, ja miski kummagi sisemuses, mis iga sekundiga järjest rohkem vunki lisas. Ooo, kuidas ma tahtsin, et teised ära läheksid kuigi ümbritsev oli mu jaoks niigi kadunud, olin ma siiski mingi väikese välismaailma akna kaudu teadlik, et kuskil sealsamas jälgivad toimuvat David, Kai, Dorota ja Rafail. Kui me hilisöösel kodu poole sammusime, ei lõpenud meievaheline jauramine. Laura kavatses vunki