Mis on plagiaat ja kuidas seda vältida?

Transcription

1 Mis on plagiaat ja kuidas seda vältida? Juhend Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi tudengitele (uuendatud ) Mis on plagieerimine? Oma uurimisvaldkonnas puutume palju kokku ideede ja informatsiooniga, mis on loodud või kogutud teiste inimeste poolt. Me kasutame neid ideid ja andmeid teemade mõistmiseks ja uute ideede väljaarendamiseks ning lisame neid omaenda kirjutistele ja ettekannetele. On väga oluline, et need autorid saaksid oma töö eest kohaselt tunnustatud. Plagieerimine tähendab teiste ideede ja sõnade kasutamist, tunnistamata seejuures selgelt, kust see info pärineb. 1 Plagieerimine võib esineda mitmesugustes vormides, alustades katsetega esitleda enda omana terveid töid, mis on kirjutatud kellegi teise poolt, kuid see võib peituda ka teiste ideede laenamises (isegi kui idee on ümber sõnastatud) ilma algallikale viitamata. Plagieerimine võib seisneda ka fraaside, lausete või tervete lõikude kopeerimises raamatust, artiklist või internetiallikast, ilma et mahakirjutus oleks jutumärkidega piiritletud ning algallikale oleks viidatud. Pange tähele, et küsimus ei ole teiste autorite tööde kasutamises. Vastupidi, teiste autorite tööde kasutamine on akadeemias tavapärane ning enamike kirjatööde puhul isegi nõutav. Oluline küsimus on, kuidas teisi autoreid on kasutatud ning kas kõik autorid ning allikad on ära märgitud. Vastavalt Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirjale (kehtiv alates 1. jaanuarist 2016), on akadeemiline petturlus: õpiväljundite hindamisel selliste materjalide kasutamine, mida õppejõud ei ole sõnaselgelt lubanud kasutada; teadmiste lubamatu vahetamine (nt etteütlemine, mahakirjutamine jms) üliõpilaste vahel, kelle õpiväljundeid hinnatakse; teise üliõpilase eest õpiväljundite hindamisel osalemine; kellegi teise kirjaliku töö esitamine oma nime all või selle osade kasutamine nõuetekohase akadeemilise viitamiseta; iseenda töö uuesti esitamine, kui selle eest on juba ainepunkte saadud. 2 Plagiaadijuhtumite uurimiseks ning karistuste määramiseks on Ülikool välja töötanud asjakohased protseduurid, alates ametlikust hoiatusest lõpetades (kui kohane) plagieerinud üliõpilase immatrikuleerimisega. Johan Skytte poliitikauuringute instituudis käsitletakse 1 Indiana University Writing Tutorial Services (WTS), Plagiarism: What It is and How to Recognize and Avoid It, kättesaadav: [vaadatud ] 2 Tartu Ülikool, Õppekorralduseeskiri, kättesaadav: [vaadatud: ]

2 kõiki plagiaadikahtluse ning akadeemilise petturluse juhtumeid vastavalt Akadeemilise petturluse juhtumite menetlemise kord sotsiaalteaduste valdkonnas 3 sätestatule. Miks on plagieerimine probleemiks? Plagieerimise näol on tegemist vargusega varastatakse kellegi teise ideid ja tööd. Plagieerivad tudengid ei tee tööd, mida neilt oodatakse Ülikooli tasemel õppimisel (iseseisev õppimine, mõtlemine ja kirjutamine) ning ei vääri sellest tulenevalt ka esitatud töö eest saadud hinnet. Seoses internetikasutuse levikuga, on plagieerimine muutunud järjest levinumaks. Kuna informatsiooni ja ka valmis tekstide leidmine praktiliselt iga teema kohta on muutunud äärmisel lihtsaks, kipuvad tudengid panustama vähem aega omaenda mõtete formuleerimisele ning kirjanduse analüüsimisele ja sünteesimisele. Sageli on tõsiseks lisaväljakutseks kirjutamine keeles, mis ei ole üliõpilase emakeel ning seetõttu võib eriti hästi sõnastatud teksti kopeerimine ja kleepimine oma töösse tunduda aktsepteeritavana. Kuid ülikool on kohaks, kus põhiline on üliõpilase individuaalne intellektuaalne areng, mis saavutatakse just läbi iseseisva õppimise, mõtlemise ja kirjutamise. Enne kellegi teise töö kopeerimist mõtle, mis tunne sul oleks, kui avastaksid ühtäkki, et keegi esitab sinu enda poolt kirjutatud teksti osi (mõne aine uurimistööst, raportist vms kirjatööst) või sinu poolt mõne projekti tarbeks esitatud ideid ühtäkki enda omadena. Suure tõenäosusega tunneksid end petetuna, reedetuna ning kurvana, et sa ei saa tunnustust töö eest, mida oled teinud. Nii et ära tekita teistele samasuguseid tundeid! Mis juhtub plagieerivate üliõpilastega? Plagiaadi tuvastamine on üldjuhul lihtne. Kursuste õppejõud tunnevad oma uurimisvaldkonna kirjandust nad võivad allika väga kergesti ära tunda! Samuti võivad nad kahtluste tekkimise korral teha kontrolliva otsingu internetis. Kinnitust leidnud plagiaadijuhtumi korral on Johan Skytte poliitikauuringute instituudi nagu ka ülejäänud Tartu Ülikooli karistused üldiselt väga karmid ning plagieerimise tagajärjel võidakse tudengile määrata järgnevad karistused: üliõpilane saab konkreetse ülesande eest hindeks puudulik või mittearvestatud ; üliõpilane saab terve kursuse eest hindeks puudulik või mittearvestatud ; üliõpilane eksmatrikuleeritakse programmist ja ülikoolist; ja/või üliõpilase koduülikooli saadetakse valdkonna dekaani või Johan Skytte poliitikauuringute instituudi direktori poolt teavituskiri (kui tegemist on väliskülalisüliõpilastega). Plagieerimist käsitlevad juhendid on leitavad: Tartu Ülikooli õppekorralduseeskiri: Akadeemilise petturluse juhtumite menetlemise kord sotsiaalteaduste valdkonnas: 3 Tartu Ülikool, sotsiaalteaduste valdkond, Akadeemilise petturluse juhtumite menetlemise kord sotsiaalteaduste valdkonnas. Kättesaadav: [vaadatud: ]

3 Mõned viitamisjuhised Alustuseks on oluline eristada otsetsiteeringuid ja ümber sõnastamist. Kasutades kellegi teise sõnu sõna-sõnalt (olgu siis tegemist fraasi, lause või terve lõiguga), tuleb see tekstiosa paigutada jutumärkidesse (või esitada kaldkirjas eraldi liigestatud paragrahvina). Seejärel tuleb esitada viide algallikale koos konkreetse lehekülje numbriga, millelt tsiteering pärineb. Euroopa Liidu uued liikmesriigid tahavad tugevaid supranatsionaalseid institutsioone ning soovivad olla kaasatud kõikidesse integratsioonitegevustesse, vältimaks mitmekihilises Euroopas teisejärgulist liikmestaatust (Braun 2004: 138). Väldi otsetsiteeringute ülemäärast kasutamist. Ära koosta tervet oma tööd vaid teiste autorite öeldu põhjal. Lugeja tahab näha sinu enda intellektuaalset panust. Üldine põhimõte on, et otsetsiteering ei tohiks olla pikem kui 3-4 rida ning neid tuleks kasutada pigem minimaalselt. Eelista otsetsiteeringut juhul, kui tsiteeritava sõnad on tähendusrikkad, osundavad või püstitatavat argumenti iseäranis hästi illustreerivad. Samas ei ole vaja kedagi tsiteerida pelgalt seetõttu, et ta tsiteerib hästi teada-tuntud fakti (nt Euroopa Liidul on 28 liikmesriiki (Jones 2014: 13). Parafraseerimine tähendab teise autori ideede või argumentide ümbersõnastamist. Üldjuhul on parafraseerimine eelistatum kui otsetsiteerimine. Kuid kellegi teise mõtete omaenda sõnadega selgitamine nõuab siiski allikale viitamist (ehk töö algautori tunnustamist). See viide võib sisaldada leheküljenumbrit, kui viidatakse konkreetsele ideele algtekstis, kuid võib ka esitada vaid raamatu või artikli avaldamise aasta. Suurem mitmekesisus rahvusvahelises organisatsioonis võib isegi lihtsustada huvide kooskõlastamist ja kompromisside otsimist, suurendades seeläbi kokkuleppele, mitte patiseisu jõudmise tõenäosust (Heritier 1999). NB! Häid juhiseid selle kohta, kuidas ära tunda sobivaid ja sobimatuid parafraseeringuid, võib leida Indiana Ülikooli kirjatööde juhendist. Vaata ka lühikest videot David Taylorilt teemal, kuidas korrektselt parafraseerida. Allikate loetelu kirjatöö lõpus Ülal toodud näidetes kasutati tekstisisest viitamist, ehk me lisasime autori nime, raamatu/artikli avaldamise aasta ning lehekülje numbri sulgudesse kohe viidatud teksti järel. 4 Kuid sellest üksi ei piisa: ka töö lõppu tuleb lisada allikate täielik loetelu. Selle osa pealkirjaks on enamasti Viited või Allikad ning selles töö osas tuleb esitada kasutatud allikate täiskirjed. Kirjed võivad erineda, sõltuvalt sellest, mis tüüpi publikatsiooni on kasutatud. Näiteks raamatute ja toimetatud kogumike puhul tuleb välja tuua autori(te) nimi 4 Tekstisisese viitamise asemel võid kasutada ka joonealuseid või lõpumärkusi, vastavalt oma eelistustele. Oluline on silmas pidada, et oleksid viitamisel järjepidev ning ei kasutaks ühes töös erinevaid viitamise stiile läbisegi.

4 või nimed, publikatsiooni pealkiri, avaldaja nimi, avaldaja asukoht ning avaldamise aasta. Ajakirjaartiklite puhul peab kindlasti kirja panema ajakirja nimi, köite/väljaande number ning artikli leheküljenumbrid. Näiteks raamatu kirje võiks välja näha nii: Heritier, Adrienne, Policy-Making and Diversity in Europe. Escaping Deadlock. Cambridge: Cambridge University Press. Artikli kirje on järgnev: Mishler, William and Richard Rose, What are the Origins of Political Trust? Testing Institutional and Cultural Theories in Post-Communist Societies. Comparative Political Studies, 34(1): Kui kasutad internetiallikaid tuleks needki võimalusel loetleda autorite nimede alusel. Enamikel tekstidel, ka nt BBC veebilehel olevatel uudistel, on olemas autor. Kui mingi teksti, pildi vms autor ei ole tuvastatav, võib see olla signaaliks, et tegemist ei pruugi olla usaldusväärse allikaga! See peab iseäranis paika entsüklopeediliste kogumike nagu näiteks Vikipeedia puhul, kus puuduvad viited teksti autoritele ning muu akadeemilises kontekstis oluline informatsioon (nt millal konkreetne tekst kirjutati). Kui tunnustatud ja usaldusväärsest allikast pärineval teksti autorit ei ole tõepoolest võimalik tuvastada (nt pressiteadete puhul), loetakse autoriks tervet organisatsiooni ning selle nimi läheb kirja kui autori oma. Sellistel juhtudel lisa kindlasti ka selle veebilehekülje aadress, kust info pärineb ning info selle kohta, millal veebilehte viimati külastasid (sest veebilehe sisu võib muutuda). ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, UNCHR Global Report 2013, kättesaadav: [vaadatud: ]. Kuid ka pikkade internetiaadresside vormistamisel tasuks tähelepanelik olla. Nii mõnigi kord on viide mitu rida pikk, mis mõjub ebaprofessionaalselt. Üliõpilastöödes on lubatud ka URL-linkide pesastamine allika nimesse, kasutades MS-Wordi Hüperlingi loomise funktsiooni (Ctrl+K). ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, UNCHR Global Report 2013, [vaadatud: ]. Allikate loetelu peab olema alfabeetiline, aluseks on autori perekonnanime algustäht. 5 Kuidas plagiaadist hoiduda? 5 Tekstisisesel viitamisel jälgi, et kirjed allikate loetelus algaks autorite nimede ja avaldamise aastaga, see võimaldab lugejal kergemini allikates orienteeruda.

5 Tartu Ülikooli akadeemilise väljendusoskuse keskuse (AVOK) poolt koostatud ingliskeelses juhises Academic Writing Guideline for Writing in English on kirjas: plagieerimist esineb kõige sagedamini siis, kui üliõpilased prokrastineerivad, jätavad töö kirjutamise viimasele hetkele, ei pühenda piisavalt aega oma teksti ülevaatamisele, ei kavanda oma argumente ega oma allikaid (lk 19). Selleks, et erinevate allikate kasutamine ja dialoogi tekitamine iseenda ning eri autorite tööde ja ideede vahel oleks edukas ning selle tulemusel saaks valmida tõeliselt originaalne uurimis- või lõputöö, tasuks silmas pidada mõningaid põhireegleid: a) Ära jäta kirjatööga alustamist viimasele hetkele, vaid alusta juba varakult semestri jooksul, et sul oleks aega mõelda oma töö teemale ning argumentatsiooni üles ehitamisele. b) Kui loed enne kirjutama asumist erinevaid allikmaterjale, tee nende kohta märkmeid eraldi dokumenti. Tähista kindlasti jutumärkidega sõna-sõnalt kopeeritud tekstiosa algus ja lõpp, lisa viited (sh ka leheküljenumber, et leiaksid vastava koha vajadusel kergesti algallikast üles!) c) Kui hakkad oma töö mustandit koostama, väldi internetist või mõnest trükiallikast leitud teksti otsest kasutamist oma töös! Isegi kui sul ei ole halbu kavatsusi, on kirjutamisprotsessi käigus väga kerge unustada, et sellele tekstile oleks vaja lisada viide. Seetõttu on soovitatav hoida oma märkmed ja tsiteeringute väljakirjutused töö mustanditest eraldi. d) Kui oled teksti koostamisel kasutanud viitamist vajavat teksti, lisa koheselt ka kogu muu vajalik informatsioon, mis on töö hilisemaks korrektseks vormistamiseks vajalik. Lisa kogu korrektse kirje koostamiseks vajalik info kas allmärkusena või teksti sees (vt viitamise juhiseid eespool). e) Enne töö esitamist võta aega oma teksti üle lugemiseks ja parandamiseks ning täiendamiseks. Kirjutamine on protsess, mis nõuab teksti mitmekordset ülevaatamist, algallikate kontrollimist, ümberkirjutamist ja ülelugemist. Selline lähenemine on plagiaadi vältimise seisukohalt väga efektiivne (ja aitab ka trükivigu tabada!), kuid selleks kuluvat aega ei tohiks alahinnata. f) Kui sa ei ole kindel, kas mingit konkreetset infokildu võib lugeda tavateadmiseks, mis ei vaja allikaviidet, või mitte, küsi julgesti nõu oma kursuse õppejõult või töö juhendajalt. Kust ma leian rohkem infot? Johan Skytte poliitikauuringute instituut teeb tihedalt koostööd Tartu Ülikooli keelekeskuse ja akadeemilise väljendusoskuse keskusega (AVOK). AVOK pakub tasuta nii eesti- kui ingliskeelset nõustamist ning sealt võib küsida abi kõikides küsimustes, mis puudutavad nii suulise kui kirjaliku teksti koostamise protsessi. Tudengid võivad töötada AVOKi konsultandiga individuaalselt ja süvitsi või küsida üldisemaid küsimusi selle kohta, kuidas kirjutada, kuidas struktureerida akadeemilisi kirjatöid või üles ehitada selget ja tugevat argumenti. Lisainfo keskuse veebilehelt:

6 Internetist on võimalik leida mitmesuguseid abistavaid veebilehti teemadel mis on plagieerimine ja kuidas seda vältida. Enamasti on need koostatud USA ja Suurbritannia ülikoolide ja raamatukogude poolt. Siin on mõningad neist: University of North Carolina, The Writing Centre: Indiana University, Writing Tutorial Services: Harvard College, Harvard Guide to Using Sources: University of Essex, UK: Leeds University Library, UK: