TARTU ÜLIKOOL Pärnu kolledž ÜLIÕPILASTE KIRJALIKUD TÖÖD. Metoodiline juhend

Transcription

1 TARTU ÜLIKOOL Pärnu kolledž ÜLIÕPILASTE KIRJALIKUD TÖÖD Metoodiline juhend Pärnu 2012

2 EESSÕNA Käesolev juhend sisaldab soovitusi ja nõudeid TÜ Pärnu kolledži üliõpilastele kirjalike tööde, sh uurimuste ja lõputööde, koostamiseks, vormistamiseks ja kaitsmiseks. Juhend aitab üliõpilasel koostada sisult ja vormilt nõuetele vastavaid kirjalikke töid. Enamik nõudeid ja soovitusi kehtib kõigi üliõpilastööde (nii uurimis-, bakalaureuse-, lõpu- kui ka magistritööde) kohta. Nende esitamisel on juhendis kasutatud üldnimetust töö. Vajaduse korral on rõhutatud nõuete erinevusi. Juhendi koostamisel on lähtutud TÜ Majandusteaduskonna üliõpilaste uurimistööde metoodilisest juhendist. Juhendisse on viidud viimaseid täpsustusi

3 SISUKORD Sissejuhatus Töö koostamine Üliõpilastööde liigid Teema valik Töö kava Töö erialakirjandusega Töö ülesehitus Töö keel Üliõpilase ja juhendaja koostöö Töö vormistamine Üldnõuded Tiitelleht Sisukord Viidatud allikad Viitamine Tabelid, joonised, valemid, loetelud ja lisad Resümee Töö kaitsmine Lisad Lisa 1. Laiendatud kava näidis Lisa 2. Uurimistöö/Lõputöö/Bakalaureusetöö/Magistritöö tiitellehe näidis Lisa 3. Uurimistöö/Lõputöö/Bakalaureusetöö/Magistritöö tiitellehe pöörde näidis Lisa 4. Sisukorra näidis Lisa 5. Paberkandjatele viitamise näited Lisa 6. Internetiallikatele viitamise näited Lisa 7. Juhendaja arvamuse näidis Lisa 8. Retsensendi arvamuse näidis

4 SISSEJUHATUS Igal üliõpilasel tuleb õppetöö jooksul koostada mitmesuguseid kirjalikke töid. Kõigil neil töödel on täita kindlad ülesanded üliõpilaste teadmiste, töökogemuste ja väljendusoskuse arendamisel. Käesoleva juhendi eesmärgiks on teavitada üliõpilasi kirjalike tööde, sh teaduslike uurimistööde koostamise ja vormistamise nõuetest TÜ Pärnu kolledžis. Kõik kirjalikud tööd tuleb korrektselt ja nõuetekohaselt vormistada. Olulisemad üliõpilaste teaduslikele uurimistöödele esitatavad nõuded on uurimisprobleemi selge formuleerimine, uurimiseesmärgi täitmiseks sobiva metoodika ja empiirilise materjali valik, teemakohase erialakirjanduse läbitöötamine ja korrektne viitamine, töö tulemuste analüüsiv ja sünteesiv esitamine, omapoolse panuse olemasolu ja selle selge väljatoomine ning töö korrektne vormistamine. Üliõpilaste uurimistööde vormistamisel tuleb järgida teadustööde koostamisel üldkehtivaid nõudeid (viitamine teiste autorite töödele, töö loogiline ülesehitus koos sissejuhatavate ja kokkuvõtvate osadega jne). Lisaks üldkehtivatele nõuetele tuleb tööde vormistamisel arvestada ka spetsiifiliste nõuetega, mis on paika pandud teadusasutuse või kirjastuse (kui töö ilmub trükis) poolt. TÜ Pärnu kolledži eri osakondadel võib olla valdkonnast lähtuvaid spetsiifilisi nõudeid. Need puudutavad tavaliselt töö osi, nende järgnevust, töö üksikelementide (viited, tabelid, joonised, kirjanduse loetelu jne) täpset esitamist, teksti paigutust. Ka nendest vormistamisnõuetest tuleb töö koostamisel rangelt kinni pidada. Esitatud juhiste ja nõuete rõhutamiseks on kasutatud rasvast kirja (Bold). Näited on muust tekstist nii ülalt kui alt eraldatud horisontaaljoonega või toodud teksti sees, sulgudes. Eelkõige algajale töö koostajale ja vormistajale mõeldes on antud mõningaid soovitusi arvuti kasutamiseks. Juhistes on silmas peetud enamikes tekstitöötlusprogrammides kasutatavaid mõisteid, üksikjuhtudel ka konkreetselt MS Office Word 2003 versiooni. Kasulikke arvutiõppe materjale leiab aadressilt 4

5 1. TÖÖ KOOSTAMINE 1.1. Üliõpilastööde liigid Järgnevalt kirjeldatakse üliõpilastöid, mida tuleb üliõpilastel kirjutada nii rakenduskõrghariduse, bakalaureuse- kui magistriõppe õppekavade korral. Uurimis- ja lõputöö on käesoleva metoodilise juhendi nõuetele vastav üliõpilase iseseisvalt kirjutatud teaduslik töö. Töö teema annab juhendav õppejõud või pakub välja üliõpilane ise. Sel juhul tuleb teema juhendajaga kooskõlastada. Tööd hinnatakse püstitatud sisuliste eesmärkide saavutamise, töö vormistamise kvaliteedi ja kaitsmise alusel. Koondülevaate üliõpilaste iseseisvalt hinnatavate kirjalike uurimuste eesmärkidest, orienteeruvast mahust ja pealkirjastamise võimalustest annab tabel 1. Tabel 1. Üliõpilaste kirjalike uurimistööde liigid Töö liik Eesmärk Esitusviis Maht ilma lisadeta (lk) Uurimus Lõputöö / Bakalau reusetöö Magistri töö Teadustöö metoodika omandamine Teadusliku analüüsi meetodite rakendus konkreetsel objektil Teadusliku analüüsi meetodite üldistav rakendus uue teadusteabe sünteesi elementidega Teoreetiline kirjeldav või empiirilinekirjeldav Analüüsivsünteesiv üksikobjekti näitel Üldistavalt analüüsivsünteesiv 5 Näidispealkiri Juhtimisstiilide seos organisatsiooni personali töörahuloluga Personalijuhtimise seosed organisatsiooni püsipersonali kujundamisega Organisatsiooni konkurentsivõime analüüs Eestvedamise ja juhtimisstiilide mõju personali töörahulolule N ettevõtte näitel Personali motivatsiooni- ja hüvitamissüsteemi arendamine N ettevõtte näitel Majanduslanguse mõjude analüüs organisatsiooni N äriplaanile Eestvedamise ja juhtimisstiilide mõju personali töörahulolule Eesti kõrgharidusasutuste näitel Pärnu majutus- ja toitlustusettevõtete personalivoolavuse põhjuste analüüs Ettevõtte N rahvusvahelistumise kava ning selle tasuvuse ja teostatavuse analüüs Uurimistöö koostamise käigus tuleb üliõpilasel omandada oskused ja esimesed kogemused teaduslikuks uurimistööks ning uurimistöö tulemuste korrektseks vormistamiseks. Siia alla kuuluvad oskused, kuidas formuleerida ja piiritleda uurimisprobleemi, püstitada selge uurimiseesmärk ning sellest tulenevad uurimisülesanded, valida nende täitmiseks sobiv uurimismetoodika ja empiiriline materjal, töötada teemakohase erialakirjandusega ning leida vastused töös püstitatud uurimisülesannetele, analüüsida ja üldistada uurimistulemusi. Uurimistöö põhieesmärgid on: erialase teaduskirjanduse ja empiirilise materjali leidmise ja sellega töötamise kogemuste omandamine,

6 korrektse kirjaliku väljendusoskuse (teaduskeele ja erialase terminoloogia) omandamine, töö korrektse (juhendi nõudeid rangelt järgiva) vormistamise oskuste omandamine. Lõputöö koostamise käigus tuleb suuremat tähelepanu pöörata teoreetilise ja empiirilise käsitlusviisi integreerimisele ning uurimisülesannete lahendamiseks sobiva uurimismetoodika valikule, kasutamisele ja arendamisele. Lõputööst peaks selgelt välja tulema üliõpilase oma panus uurimisprobleemi käsitlemisel, uurimismetoodika arendamisel ning uurimistulemuste analüüsimisel ja üldistamisel. Valminud lõputööga tuleb näidata, et üliõpilane on omandanud teadustööks vajaliku keelekasutuse ning tööde vormistamise oskused. Lõputööde mahud ja nende sisu kohta esitatavad nõuded sõltuvad õppekavast ja taotletavast haridustasemest. Mida kõrgem on taotletav haridustase, seda väiksem peaks olema teiste autorite seisukohti esitav ja suurem uut teavet pakkuv osa. Teoreetilise käsitluse maht peab olema diplomitööl vähemalt 1/3 ning bakalaureuse- ja magistritööl umbkaudu 1/2 töö sisulisest mahust. Kuna tegemist on teadusliku uurimistööga, siis tuleb selle koostamisel tugineda teadusallikatele ja teiste autorite mõtted tuleb korrektselt viidata. Referaat on probleemi või teema teaduslik ülevaade, mille koostamisel tuginetakse eelkõige kirjandusallikate uurimisele. Referaadi eesmärgiks on süvendada üliõpilaste oskusi töötada erialase kirjandusega ning arendada väljendusoskust. Referaadis tuleb tuua eri autorite seisukohtade esitus ja võrdlus. Autori omapoolse arvamuse ja järelduste esitamine ei ole kohustuslik, välja arvatud juhul, kui õppejõud ei määra teisiti. Õppejõud määrab ka nõutava kirjanduse hulga ning referaadi mahu. Essee on vabas vormis teaduslikku laadi mõttearendus valitud või etteantud teemal, mille eesmärk on eelkõige autori isiklike seisukohtade väljendamine. Olulised on loov mõtlemine ja omapoolne arvamus, väidete tõestamine ei ole kohustuslik. Kirjanduse kasutamine ei ole samuti kohustuslik, kuid kirjandusallikate kasutamise korral tuleb neile viidata vastavalt teadustöö viitamisreeglitele. Valdava osa essee mahust peavad moodustama autori oma mõtted ja arvamused. Ulatuslik tsitaat ega refereering ei ole lubatud. Essee maht on kas vaba või määratakse õppejõu või vastava komisjoni poolt. Essee enim levinud pikkus on 5 10 lk. Lisaks iseseisvalt hinnatavatele üliõpilastöödele tuleb õppetöö vältel koostada ka mitmeid muid kirjalikke töid (projekte, äriplaane, aruandeid jm). Nende koostamisel saab samuti juhinduda käesolevast juhendist, kuid tuleb arvestada ka õppejõu poolt esitatud konkreetseid nõudeid. Nõuded nende tööde mahule ja ülesehitusele on tavaliselt täpsustatud ainekavas Teema valik Üliõpilastel on kirjaliku uurimuse teema valikul soovitatav silmas pidada: teema aktuaalsust ja originaalsust, teema konkreetsust ja piiritletust, võimalust teemat edasi arendada järgmistes töödes, võimalusi erialakirjanduse ja empiirilise teabe hankimiseks, oma huve ja võimeid, võimalikke juhendajaid. Üliõpilase valitud kirjaliku uurimuse teema ja sisu arutatakse juhendajaga läbi. Teema valiku protseduurilised nõuded ja tähtajad on toodud Pärnu kolledži kodulehel 6

7 1.3. Töö kava Töö koostamist on soovitatav alustada eesmärgi püstitamise, ülesannete formuleerimise ja nendele vastava uurimistöö kava koostamisega. Töö eesmärk peaks andma selge ettekujutuse sellest, mida soovitakse uurimistöö tulemusena saavutada. Eesmärk väljendab mitte lihtsalt tegevust (anda ülevaade, uurida, analüüsida jms), vaid selle tegevuse oodatavaid tulemusi. Uurimisülesanded näitavad eesmärgi saavutamiseks läbitavaid etappe. Kava koostamiseks võib kasutada kas üksikult üldisele või üldiselt üksikule lähenemisviisi. Esimesel juhul kirjutatakse välja märksõnad, mis antud teema raames tunduvad olulised ja huvipakkuvad ning need süstematiseeritakse. Selle töö käigus seatakse loogilisse järjekorda leitud pidepunktid ning rühmitatakse sisuliselt lähedased märksõnad alapunktideks. Töö üldskeemi saab kirjutamise ajal lisada uusi punkte ning välja jätta ebaolulisi või korduvaid osi. Teisel juhul formuleeritakse kõigepealt töö jaotus peatükkideks. Seejärel tuuakse välja käsitlemist vajavad alapunktid. Reeglina tuleb esialgset kava töö käigus veel oluliselt arendada vastavalt uutele ideedele ja materjalide kättesaadavusele. Üliõpilastel tuleb kirjalike tööde koostamise käigus esitada töö laiendatud kava, milles tuuakse välja järgmised aspektid. Töö pealkiri. See peab olema konkreetne ja andma lugejale selge ettekujutuse uurimisprobleemi põhiolemusest. Teema aktuaalsus. Esitada uurimisprobleem võimalikult täpselt, analüüsida selle tausta ning selgitada, miks selle probleemi käsitlemine on oluline. Lõputöös on vajalik sõnastada selge(d) hüpotees(id) ja/või uurimisküsimus(ed) (sõltuvalt uurimismetoodikast). Eesmärk ja uurimisülesanded. Sõnastada töö eesmärk selgelt ja loogiliselt ning selgitada, millised on peamised uurimisülesanded, et töö eesmärki täita. Teoreetiline tagapõhi ja metoodika. Tuua välja, millistele teoreetilistele käsitlustele põhinedes uurimisprobleemi arendatakse ja milline on peamine erialakirjandus, millele tuginetakse. Empiiriline osa. Selgitada, milliseid andmeid läheb vaja töös püstitatud eesmärgile lahenduse otsimisel. Analüüsida kasutada olevaid andmeid ja selgitada, millised probleemid võivad tekkida seoses andmete puudulikkusega ning kuidas saab neid probleeme ületada. Töö struktuur. Esitada töö kavandatav sisukord peatükkide ja nende alapunktidena. Allikate loetelu. Esitada kava koostamisel kasutatud erialakirjanduse nõuetekohane loetelu. Laiendatud kava näidis on toodud lisas Töö erialakirjandusega Töö koostamiseks vajaliku kirjanduse leidmine, läbitöötamine ja analüüsimine on üliõpilase iseseisev ülesanne. Valitav kirjandus peab olema võimalikult mitmekülgne, haarates erinevaid autoreid ning erineva teadusliku tasemega kirjutisi (monograafiad, artiklite kogumikud, ajakirjad jne). Töö aluseks ei sobi võtta vaid ühe autori kirjutisi. Kirjandusallikate loetelu peab sisaldama uurimisvaldkonnaga tegelevate tunnustatud teadlaste uurimistöid. Populaarteaduslikke materjale, ajakirjandusartikleid, õpikuid ja loengumaterjale võib kasutada ainult erandkorras, kõrvutades neist võetud seisukohti ja empiirilist informatsiooni teaduslikest allikatest pärinevatega. Teatud juhtudel, kui uurimistöö teema ja meetod eeldavad andmete kogumist erinevate ajakirjanduses kajastatud olukordade ja juhtumite kohta, on ajakirjanduslike materjalide kasutamine õigustatud (nt võib teemaks olla Sotsiaalteenuste 7

8 osutamise kajastusi Eesti päevalehtedes või Ettevõtted ajakirjanduslike rünnakute ohvrina ). Kirjanduse valikul võib kasutada uudiskirjanduse katalooge raamatukogudes, internetis esitatud teadusallikaid ja elektroonilisi andmebaase, samuti teatmeteoseid. Otstarbekas on paralleelselt raamatu sisukorraga jälgida ka selle lõpus asuvat märksõnade ning kirjanduse loetelu, mis hõlbustab teabe saamist otsitava termini või probleemi ning kirjanduse kohta. Kirjanduse põhjalikum läbitöötamine ja analüüsimine toimub peale kava koostamist. Loetud materjalide põhjal on soovitatav koostada lühikokkuvõtted, mis sisaldavad uuritava probleemi kohta eriti huvipakkuvaid mõtteavaldusi, tsitaate, definitsioone, probleemiarendusi vms. Kindlasti tuleb neile lisada autori nimi ja kõik teised viidetes nõutavad andmed. See lihtsustab viidatavate allikate loetelu koostamist ja tekstisisest viitamist ning hoiab hiljem aega kokku Töö ülesehitus Töö iseseisvad osad on eessõna (pole kohustuslik), sisukord, sissejuhatus, sisuline osa (peatükkidena), kokkuvõte, viidatud allikad, lisad (vajadusel), võõrkeelne kokkuvõte ehk resümee. Sissejuhatus. Sissejuhatusel on järgmised peamised ülesanded: Teema valiku põhjendamine. Põhjenduse parimaks viisiks on sisuline argumentatsioon, mitte kellegi kolmanda arvamusele apelleerimine või teema valiku isiklikud motiivid. Töö eesmärk ja selle piiritlemine: mida ja miks töös käsitletakse ning millele otsitakse järgnevas uurimuses vastust; miks on selline probleemipüstitus vajalik ning kus uurimistöö tulemused võiksid leida kasutamist ja arendamist. Eesmärgi saavutamiseks püstitatud uurimisülesannete piiritlemine: millised uurimisülesanded töö autor püstitab, et töö eesmärki täita. Teoreetilise tagapõhja, kasutatavate andmete ja meetodite lühitutvustus. Lühiülevaade selles valdkonnas varemtehtust, viide olulisemate tööde (soovitatavalt rahvusvaheliselt tunnustatud allikates publitseeritud tööde) tulemustele. Töö ülesehituse selgitamine: millistest osadest koosneb töö sisuline osa, töö eesmärgist tuleneva ülesehituse põhjendus. Tuleb silmas pidada, et sissejuhatuses ei tegelda püstitatud ülesannete lahendamisega, seda ei kuhjata üle arvudega; üldjuhul ei ole vaja välja tuua teema valikuga seonduvaid isiklikke motiive. Sissejuhatuse maht on 5 10% töö sisulise osa mahust. Sissejuhatuses võib autor tähelepanu juhtida nendele töö koostamisel ilmnenud asjaoludele, mille teadmine aitab lugejal töö sisu paremini mõista. Sellisteks asjaoludeks võivad olla näiteks empiirilise materjali usaldusväärsuse ja kättesaadavusega kaasnevad probleemid, aga ka osundamine isikutele või institutsioonidele, kellelt on saadud abi töö kirjutamisel. Sisuline osa. Töö sisulises osas täidab üliõpilane töö sissejuhatavas osas püstitatud eesmärgi saavutamiseks vajalikke uurimisülesandeid. Üldjuhul on soovitatav probleemide käsitlemisel liikuda üldisemalt (teoreetilised lähteseisukohad, uurimismetoodika) konkreetsele empiirilisele analüüsile. Lõputööde sisuline osa peab reeglina sisaldama nii teoreetilist kui ka empiirilist käsitlust. Kui uurimistöö hõlmab vaid teoreetilist käsitlust, peab töö autor silmas pidama, et sellises töös ei saa piirduda vaid süstematiseeritud ülevaate esitamisega varasematest uurimustest. Tuleb argumenteeritult välja pakkuda ka omapoolne uus teoreetiline käsitlus, mis võimaldab täita töös püstitatud uurimisülesandeid. Ainult teoreetilise suunitlusega töö kirjutamine on tavaliselt tunduvalt keerukam kui selliste tööde koostamine, kus kombineeritakse teoreetilist ja empiirilist käsitlust. 8

9 Teoreetilise ja empiirilise analüüsi vahekord sõltub käsitletavast teemast ja eesmärgi püstitusest. Kui uurimuse raskuspunkt on empiirilisel analüüsil, tuleb ikkagi esitada ka probleemi teoreetiline käsitlus. Empiirilise rõhuasetusega töödes ei ole vaja ära tuua kasutatud meetodite (näiteks korrelatsiooni-, regressioonianalüüsi) kirjeldusi, küll aga esitada vastava uurimismeetodi asjakohasuse põhjendus, tulemuste korrektne tõlgendus ning märkida, millist andmete kategoriseerimis- ja kodeerimisviisi ja/või andmetöötlustarkvara on töö autor kasutanud. Kuigi üliõpilase uurimistöö tulemuseks ei kujune tavaliselt põhjapanevad uuendused, peab igas töös olema selgesti nähtav üliõpilase isiklik panus antud probleemi käsitlemisel. See võib avalduda näiteks erinevate autorite arvamuste (teooriate) vastandamises ja võrdlemises koos omapoolse seisukoha ja hinnangu esitamisega; üldistuste, järelduste või rakenduslike ettepanekute tegemises läbitöötatud materjalidele tuginedes; mingi teooria või mudeli kasutamisvõimaluste hinnangus konkreetsetes tingimustes (konkreetsete andmete alusel) jne. On väga oluline, et üliõpilane ei piirduks probleemi lahkamisel vaid ühe autori seisukohtade refereerimisega, lauskriitikaga või ülistamisega, vaid leiaks argumendile ka (teiste autorite) vastuargumente ning analüüsiks, kas näiliselt positiivne protsess ei peida endas ka negatiivseid külgi (näiteks negatiivseid tulemusi teistes valdkondades või pikemas perspektiivis) jne. Üliõpilastöö on reeglina soovitatav üles ehitada kahest või kolmest peatükist koosnevana. See peaks sisaldama teooriat ja metoodikat, empiirilist analüüsi ning sünteesi. Sünteesivas osas pakutakse välja käsitletud probleemidele omapoolne lahendus, antakse üldistav hinnang, esitatakse prognoose vms. Töö sisulise osa struktuur peab olema tasakaalus. Tuleks vältida nii üleliigendamist kui ka liiga pikki liigendamata ja palju probleeme hõlmavaid osi. Kõige madalama tasandi alapunkti pikkus ei tohiks olla alla ühe lehekülje. Igal tasemel on vähemalt kaks alapunkti. Üht töö liigendamise võimalust näitab lisas 4 toodud sisukorra näide. Kokkuvõte. Kokkuvõttes esitatakse vastused sissejuhatuses tõstatatud küsimustele ning näidatakse püstitatud ülesannete lahendusvõimalused ja saadud tulemused. Kokkuvõtte peamised ülesanded on: lühidalt esitada töö sisulises osas saadud peamised tulemused, järeldused, hinnangud, ettepanekud jne; välja tuua töös tehtud järelduste ja ettepanekute kasutamise võimalused ja arendamise suunad ning edaspidist lahendamist vajavad probleemid. Kokkuvõttest peab selguma, kuivõrd sissejuhatuses püstitatud eesmärk on saavutatud ja uurimisülesanded täidetud ning hüpotees tõestatud või ümber lükatud. Kokkuvõttes tuleb võrdset tähelepanu pöörata kõikidele töö osadele, kuid see ei ole töö eelnevate osade tekstilõikude mehhaaniline kokkutõstmine. Kokkuvõttes ei püstitata uusi probleeme, ei esitata seisukohti ega järeldusi küsimustes, mida töö varasemates osades pole käsitletud; ei viidata kirjandusallikatele ega esitata teistelt autoritelt pärinevaid seisukohti ja järeldusi. Küll aga peab selgelt välja tulema üliõpilase panus töö sissejuhatavas osas püstitatud eesmärgi ja uurimisülesannete täitmisse. Kokkuvõtte maht on nagu sissejuhatuse puhul ca 5 10% töö sisulise osa mahust. Resümee. Lõputöö osa on võõrkeelne (inglis- või saksakeelne) lühikokkuvõte e resümee. Resümee kujutab endast sissejuhatuse ja kokkuvõtte sünteesi ning sisaldab: 1) töö pealkirja täpse tõlget; 2) töö aktuaalsuse põhjendust; 3) püstitatud eesmärgi ja ülesannete kirjeldust; 9

10 4) ülevaadet saadud tulemustest, järeldustest, lahendustest, ettepanekutest. Seega tuleb resümees anda tööst üldistatud ja ammendav ülevaade lugejale, kes töö keelt ei valda. Võõrkeelse lühikokkuvõtte mahuks on ca 2/3 sissejuhatuse ja kokkuvõtte mahtude summast Töö keel Üliõpilastööd kirjutatakse reeglina eesti keeles. Oluline on töö keeleline ja stiililine korrektsus, et autoripoolne probleemide käsitlemine, põhjendused ja järeldused oleksid loogilised ja jälgitavad. Keelekasutus peaks olema rangelt teaduslik. Hoiduda tuleks paljusõnalisusest, vältida sõnakordusi. Konspektistiili ja slängi kasutamine, ajakirjanduslikud, populistlikud, käibe- ja ka poeetilised fraasid on uurimistöös sobimatud (näiteks väljendid nagu kellel on õnnestunud röntgeni järjekorras elama jääda, on meeldiv võimalus surra operatsiooni enda järjekorras ei ole kohased). Samuti tuleb vältida (üli)emotsionaalsete omadussõnade tarvitamist nähtuste või protsesside iseloomustamisel (näiteks: majanduslik olukord on lausa suurepärane, hinnad tõusid maru kiiresti, koguarv jätkab oma nukrat langemistendentsi ). Tuleb hoiduda võõrkeelte liigsest mõjust eestikeelsele tekstile. Tõlkevääratuste vältimiseks tuleb tõlkida lause mõtet, mitte üksikuid sõnu. Siinjuures tuleb silmas pidada, et eesti keele lausestruktuur erineb lausete struktuurist võõrkeeltes. Juhul kui võõrkeelsele terminile adekvaatset eestikeelset vastet leida ei suudeta või kaheldakse oma valikus, võib eestikeelse vaste järel sulgudes lisada ka vastava võõrkeelse termini (kaldkirjas), kuid termineid ei tohi töös kasutada vaid võõrkeelsetena. Kui töös kasutatakse üle paarikümne vähetuntud termini, lühendi või sümboli ning igaüks esineb mitmel korral, siis on soovitatav koostada kasutatavatest lühenditest ja tähistest loetelu, mis koos vastavate selgitustega esitatakse lisas. Kõikidest kasutusele võetud terminitest ja sümbolitest tuleb kogu töö ulatuses kinni pidada. Töös tuleks vältida sünonüümide kasutamist sama teadusliku termini esitamiseks. Soovitatav on eelistada varasemates eestikeelsetes allikates kasutatud terminoloogiat. Kui varem kasutatud terminit peetakse sobimatuks ja pakutakse välja uus, tuleb seda argumenteeritult põhjendada. Eesti keelde ülevõetud võõrkeelsed terminid, mida kirjutatakse ja hääldatakse võõrkeelsetena, tuleb trükkida kaldkirjas. Lühendite kasutamine. Enne mis tahes lühendi kasutamist tuleb see defineerida täieliku kirjapildi kaudu. : sisemajanduse koguprodukt (SKP); Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (IBRD International Bank of Reconstruction and Development). Teine võimalus on esitada koondloend koos vastavate määratlustega lisas, millele iga lühendi korral viidatakse. Erandi moodustavad vaid üldlevinud lühendid, mille täisnime ei ole üldiselt tavaks pruukida (näiteks USA, ÜRO, WTO jt). Pealkirjades lühendeid ei kasutata. Kõikidest kasutusele võetud lühenditest tuleb kogu töö ulatuses kinni pidada. Õigekeelsusreeglite kohaselt eestikeelsete lühendite lõppu punkti ei panda, välja arvatud lühendid, mis langevad kokku mõne eestikeelse sõnaga (näiteks koost. ehk koostaja ). Teatavate sõnaühendite lühendites tuleb kasutada sisepunkti siis, kui tekkinud lühend vastab mõnele eestikeelsele sõnale (näiteks s.a ehk sellel aastal ). Viidatud allikate loetelus pannakse punkt kõigi võõrkeelsete allikate lühendite lõppu (näiteks S., pp., ed., Aufl.), eestikeelsete allikate korral säilitatakse tiitellehel oleva lühendi punkt (näiteks Euroopa Kolledži loengud. Vihik nr. 14 ). 10

11 Kõneviis ja -vorm, milles töö kirjutatakse, on ühtne kogu töö ulatuses. Teadusliku teksti üldkehtivaks nõudeks on autori mina tagaplaanile jätmine. See tähendab, et mina vormi (näiteks mina uurisin, ma analüüsisin ) sagedase kasutamise asemel tuleb kasutada umbisikulist vormi (näiteks töös käsitletakse, analüüsitakse, uuritakse, hinnatakse või on käsitletud, analüüsitud ). Eelistatav on kindla kõneviisi kasutamine, sest tingiva kõne valdav kasutamine võib jätta mulje, et autor ei ole oma seisukohtade õigsuses kuigi veendunud. Arvude esitamine tekstis. Ühekohalised arvud on soovitatav kirjutada sõnadega, ülejäänud arvud numbritega. : kaks punkti, kaheksa tööpäeva, 120 ettevõtet. Käändelõppe arvudele harilikult ei lisata. Järgarvu järele pannakse punkt. Aastad tuleks märkida arvuliselt, mitte eelmisel aastal või käesoleval aastal. Nii tekstis kui tabelites peaks loobuma rohkema kui 3 4 tüvenumbriga arvude kasutamisest (näiteks korrelatsioonikordaja r = 0,346, mitte r = 0, ). Suurte arvude korral on soovitatav kasutada kombineeritud kirjutusviisi, mille puhul arv on märgitud numbritega ja suurusjärk sõnadega, näiteks 1,42 milj elanikku, 21,3 tuh eurot. Arvud, millele järgneb mõõtühiku nimetus või selle lühend, kirjutatakse numbritega, kusjuures arvu ja mõõtühiku vahel on üks tühik (näiteks 4 eurot 5 senti, 18 kg, 14 protsenti), erandiks on protsendi- ja kraaditähiste kokkukirjutamine eesoleva arvuga (näiteks juurdekasvutempo 7,3%, kalle 8 ). Väärtuste piirkonna toomisel pannakse mõõtühik viimase arvu järele või vahemiku ette. Sõna kuni asemel võib kasutada mõttekriipsu (näiteks 16 kuni 60 aastat või aastat, aastatel ). Teksti ei tohi arvudega üle kuhjata. Kui on vaja palju arvandmeid koos esitada, siis tuleb teha nendest tabel või joonis ning kommenteerida tekstis olulisemaid aspekte. Kindlasti ei ole otstarbekas teha samadest arvudest nii tabelit kui ka joonist. Õigekiri. Lubamatud on mis tahes keele- ja trükivead. Autoril tuleb oma teksti hoolikalt kontrollida (võimalusel kasutada kaaslaste abi), et kindlustada keeleline korrektsus. Võõrsõnade ja vähe kasutatavate terminite tähendust ja õigekirja on vaja kontrollida Võõrsõnade leksikoni ja/või Eesti keele seletava sõnaraamatu ning erialaste sõnastike abil, samuti on soovitatav kasutada spetsiaalset eesti keele õigekirja kontrollivat tarkvara, näiteks Abiks on ka Mati Erelti, Tiiu Erelti, Kristiina Rossi Eesti keele käsiraamat ja Tiiu Erelti Eesti ortograafia. Internetist leiab Õigekeelsuse sõnaraamatu aadressilt Eesti keele seletava sõnaraamatu aadressilt ning Eesti keele käsiraamatu aadressilt Üliõpilase ja juhendaja koostöö Uurimuse koostamine on üliõpilase iseseisev töö. Probleemide ja küsimuste tekkimisel tuleb pöörduda juhendaja või teiste õppejõudude poole selgituste ja konsultatsiooni saamiseks. Üliõpilase ja juhendaja koostöö algab teema valikuga (valitud teema sobivus ja sisu tuleks juhendajaga läbi arutada) ja lõpeb töö kaitsmisega. Kirjanduse läbitöötamise ja materjalide kogumise, süstematiseerimise ja esialgse töötlemise järel esitab üliõpilane juhendajale oma töö laiendatud kava. Töö tähtaegseks valmimiseks tuleks arvestada võimalike takistuste ja viivitustega, mis võivad tekkida töö vormistamisel. Juhendaja juhib tähelepanu vigadele ja puudustele töös, nõrkadele kohtadele argumentatsioonis ja töö ülesehituses, hindab uurimismetoodikat ja terminoloogiat, töö stiili ja keelt. Juhendaja ei ole üliõpilase töö kaasautor ega toimetaja, tema ülesandeks ei ole 11

12 parandada keele- ja stiilivigu. Oma töö andmete ja seisukohtade õigsuse eest vastutab ainult üliõpilane. Juhendajalt (ja ka seminarikaaslastelt, kui töö esimest varianti arutatakse seminaris) saadud tagasisidet arvestades arendab üliõpilane oma tööd edasi ning esitab töö nõuetekohase lõppversiooni tähtajaks osakonda. Esitatud töö suunatakse juhendaja ettepanekul kaitsmisele. Juhendaja kirjutab töö kohta oma arvamuse (näidis lisas 7). Juhendaja ülesandeks ei ole viimistleda tööd parima hinde saamiseni, kuid vastavale tasemele selgelt mittevastavaid töid ei tohi kaitsmisele lubada. Puudused, mille tõttu võidakse tööd kaitsmisele mitte lubada: uurimus ei vasta teemale; töö eesmärk ja peamised ülesanded on sissejuhatuses selgelt välja toomata ja piiritlemata; uurimusel puudub teadustööle omane struktuur või puudub mõni töö osa; kirjandusallikate loetelu on ebakohane (ei tohi tugineda ainekavades märgitud põhiõpikutele, loengukonspektidele, ainult eestikeelsetele materjalidele) või ei ole piisav teadusliku uurimuse jaoks; puuduvad vajalikud viited algallikatele; tehniline vormistus läheb oluliselt lahku TÜ Pärnu kolledži esitatavatest nõuetest; töö keel ei ole korrektne; kokkuvõte ei anna ülevaadet töös tehtust, ei tooda välja autori järeldusi ega oma panust; resümee ei sisalda ettenähtud infot töö kohta ja on keeleliselt ebakorrektne; töö koostamisel ja esitamisel pole kinni peetud kehtivast korrast ja tähtaegadest; tegemist on akadeemilise petturluse ehk plagiaadiga. Üliõpilasel tuleb informeerida juhendajat esilekerkivatest raskustest, võimalikest muudatustest probleemipüstituses, teema sõnastuses jms. Töö kõikidel etappidel on vajalik täpselt kinni pidada tähtaegadest ja korrast. 12

13 2. TÖÖ VORMISTAMINE 2.1. Üldnõuded TÜ Pärnu kolledži õppekavade kohaselt koostatavad kirjalikud tööd (uurimistöö, lõputöö, magistritöö) vormistatakse teadustöödele kehtestatud rahvusvahelisi nõudeid järgides. Nendes töödes on kindlad alajaotused ja nende järjestus on järgmine: tiitelleht, eessõna (pole kohustuslik), sisukord, sissejuhatus, sisu peatükkidena, kokkuvõte, viidatud allikad, lisad (vastavalt vajadusele), resümee. Järgnevalt käsitletakse kõigepealt töö vormistamise üldisi nõudeid, millele lisatakse mõningaid nõuandeid ja soovitusi arvuti kasutamiseks töö küljendamisel. Seejärel käsitletakse eraldi nii töö üksikute osade (tiitelleht, sisukord, lisad, viidatud allikad) kui ka töös sisalduvate tabelite, valemite, jooniste, loetelude, viidete nõuetekohast esitamist. Üliõpilastööde vormistamisel tuleb järgida järgmisi üldisi nõudeid: Töö trükitakse arvutil formaadis A4 ( mm) lehe ühele küljele. Lehe servad (Margins) jäetakse vabaks, kusjuures üleval (Top) ja all (Bottom) on 3 cm, paremal (Right) 2 cm ja vasakul (Left) 4 cm vaba ruumi. Töö põhitekst trükitakse kirjatüübis Times New Roman (valik dialoogiaknas Font) kirjasuurusega 12 punkti, reavahega 1,5 (Line Spacing: 1.5 lines). Töö tekst jaotatakse lõikudeks, kasutades plokkstiili (Justified), st eraldades tekstilõigud laiema vahemikuga (12 punkti ehk üks tähekõrgus Spacing: Before 12 pt). Teksti trükkimisel vajutatakse klahvi Enter mitte iga rea lõpus, vaid ainult lõigu lõpetamisel. Taandridu lõikude tähistamiseks ei kasutata. Töö iseseisvaid põhiosi (sisukord, sissejuhatus, uus peatükk, kokkuvõte, kirjanduse loetelu, resümee) alustatakse uuelt leheküljelt, jättes ette neli tühja rida (Times New Roman kirjasuurus 12 punkti, reavahe 1,5 ja lõiguvahe 0) või määratakse põhiosa pealkirja ette 96 pt lõiguvahe. Tekstis tekkivate põhjendamatute lünkade (nn aukude) korral kasutatakse poolitamist. Poolitamiseks on paljudes programmides eesti keelele sobivad automaatsed vahendid, kuid soovitatav on kasutada poolituskoha tähistamiseks (Optional Hyphen) klahvikombinatsiooni <Ctrl>+< >, mis toob poolitusmärgi nähtavale vaid juhul, kui sõna vajab poolitamist. Töö leheküljed nummerdatakse ühtsesse süsteemi, kaasa arvatud leheküljed, kus asuvad tabelid ja joonised, viidatud allikate loetelu jm. Number paigutatakse lehe alla keskele. Tiitelleht võetakse nummerdamisel küll arvesse, kuid lehekülje numbrit sellele ei märgita, seega lehekülje numbrid märgitakse alates teisest leheküljest. Lehekülje numbrid lisatakse automaatselt Insert Page Numbers ja määratakse esimese lehe erisus. 13

14 Töö põhiosade (sh peatükkide) pealkirjad esitatakse suurte tähtedega (All Caps) kirjatüübis Arial rasvases kirjas (Bold) kirjasuurusega 16 punkti. Soovitatav on kasutada sisupeatükkide pealkirjadel kirjastiile Heading 1 (16 punkti), Heading 2 (14 punkti) jne. Pealkirjades sõnu ei poolitata, lühendeid ei kasutata ja pealkirja lõppu punkti ei panda. Pealkirjad joondatakse lehe vasakusse serva (tekstipaigutus Align Left). Pealkirja ja järgneva (või samal leheküljel eelneva) teksti vahe on 12 punkti. Sisu pealkirjad (sissejuhatuse ja kokkuvõtte vahel) numereeritakse ühtsesse süsteemi, nagu on kirjeldatud sisukorra vormistamise peatükis, kasutades pealkirjastiile (Heading Numbering). Loetelude trükkimisel on reavahe 1,5 ja lõiguvahe 0. Töö ühtki osa ei ole soovitav alustada ega lõpetada loetelu, joonise, tabeli või viitega. Uurimistööd tuleb esitada pehmes köites ühes eksemplaris, õppekava diplomi-, bakalaureuse ja magistritööd kahes eksemplaris (üks kõvas köites, teine võib olla spiraalköites). TÜ teadusja kutsekraadide põhimääruse kohaselt kaitstavad lõputööd (magister artium i väitekiri) kolmes eksemplaris kõvas köites. Kõvas köites esitatavate tööde tagakaane sisekülg tuleb varustada taskuga retsensiooni(de) tarvis. Elektroonilisel esitamisel kasutada PDF (Portable Document Format) failiformaati Tiitelleht Üliõpilastööde tiitellehel (vt lisa 2) on järgmised elemendid: ülikooli, kolledži ja osakonna nimi; autori ees- ja perekonnanimi; töö pealkiri; töö liik (näiteks uurimistöö, lõputöö, bakalaureusetöö, vm.); töö juhendaja(d); töö kaitsmise koht (Pärnu) ja aasta. Tiitellehe iga element paikneb omaette real, töö kaitsmise koht ja aastaarv samal real, kuid koma nende vahele ei panda. Iga rida algab suure tähega, lausete (ridade) lõpus punkti ei ole. Kõik tiitellehe elemendid on paigutatud lehel keskele (tekstipaigutus Center) ja trükitud kirjasuurusega 12 punkti (v.a töö pealkiri). Autori ees- ja perekonnanimi paikneb lehekülje 2/3 kõrgusel pealkirja kohal. Töö pealkiri vormistatakse rasvases kirjas (Bold) suurtähtedega kirjasuurusega punkti. Poolitused ja lühendite kasutamine pole tiitellehel lubatud. Töö juhendaja nime ette lisatakse tema kutse (näiteks dotsent, professor) või ametikoht (teadur, lektor). Uurimistöö, lõputöö, bakalaureusetöö ja magistritöö tiitellehe pöördel tuleb esitada nõuetekohane tekst (vt lisa 3), mille kinnitab üliõpilane oma allkirjaga Sisukord Sisukorras esitatakse kõik töö alajaotused täpses vastavuses töös toodud pealkirjade ja leheküljenumbritega, millest vastav alajaotus algab. Seega koosneb sisukord töö alajaotuse ees olevatest järjenumbritest, samade alajaotuste pealkirjadest ja leheküljenumbritest. Järjenumbritega (kümnendsüsteemis araabia numbrid, näiteks 1.; 1.2.; jne) tähistatakse ainult sisulise osa peatükid ja nende alajaotused. Pealkirjade sõnastus sisukorras peab täpselt vastama nende esitusele töö tekstis. Kõik lisad loetletakse teise taseme pealkirjadena sisukorras ükshaaval koos pealkirjadega, mille ette käib põhipealkiri Lisad. Sisukorra vormistust näitab lisa 4, mille struktuur on toodud vaid näidisena. 14

15 Sisukord vormistatakse arvutil automaatselt (Table of Contents). Seda saab teha, kui pealkirjades on kasutatud pealkirjastiile (Heading 1, Heading 2 ). Iga taseme pealkiri erineb eelmisest 2 punkti võrra ehk siis esimese taseme kirjasuurus on 16 punkti, teine tase 14 punkti ja kolmas tase 12 punkti. Sisukorda on otstarbekas koostada juba töö tegemise käigus, sest lingid sisukorras toodud pealkirjadest viivad vastava teksti juurde, kiirendades nii töös liikumist. Sisukorda saab töö tegemise käigus uuendada (Update Field) või vajadusel uuesti moodustada.. Kui eelmine sisukord on kustutamata, siis küsitakse, kas sisukord on vaja asendada (Replace), vastata tuleb jaatavalt. Samas tuleb jälgida, et automaatselt moodustatud sisukord tervikuna oleks kirjasuurusega 12 punkti Viidatud allikad Kõik töö kirjutamisel kasutatud allikad sisalduvad töö lõpus esitatud viidatud allikate loetelus ja kõikidele loetelus nimetatud allikatele tuleb töös viidata. Viidatud allikad loetletakse autorite perekonnanimede tähestikulises järjekorras, autori(te) nime(de) puudumisel pealkirja esimes(t)e sõna(de) järgi. Mitme autori puhul esitatakse nimed tiitellehel esinevas järjekorras. Autori(te) nimed tuleb trükkida rasvases kirjas (Bold). Kui kasutatakse ühe autori mitut ühel ja samal aastal ilmunud tööd, siis eristatakse neid nii kirjanduse loetelus kui ka neile tekstis viidates tähtedega a, b, c jne aastaarvu järel (näiteks 2006a ja 2006b). Esmalt tuuakse ladinatähestikuline (nii eesti- kui võõrkeelne) ja seejärel teisetähestikuline kirjandus originaaltranskriptsioonis (näiteks venekeelsed allikad esitatakse kirillitsas ladinakeelse loetelu järel). Ka võib kirillitsas kirjutatud tööd esitada ühtses loetelus translitereerituna ladina tähestikku, kusjuures kirje lõppu tuleb siis lisada märge töö keele kohta (näiteks: vene keeles). Andmed publitseeritud materjalide kohta saadakse viidatava töö tiitellehelt ja/või selle pöördelt. Raamatukogude kataloogikaartidel ja elektroonilistes andmebaasides kasutatavad nn bibliokirjed sisaldavad tavaliselt rohkem infot, kui nõuab viidatud materjalide loetelu, milles tuuakse vaid need andmed, mis võimaldavad vastavat väljaannet raamatukogudest ja/või elektroonilistest andmebaasidest leida. Viidatud allikate loetelus, st nende viitekirjetes on kindlad kohustuslikud elemendid, samas võivad viitekirjed erineda nende järjekorra, vahemärkide kasutamise ja üksikute elementide rõhutamise poolest. Kuigi viitekirjeid on erinevaid (oma esitusviisid võivad olla kõrgkoolidel, teadusasutustel, kirjastustel, erialaajakirjadel), on oluline, et üliõpilastööde viitekirjed oleksid vormistatud käesolevas juhendis kehtestatud nõuete kohaselt. Viitekirje kõik elemendid tuleb esitada väljaandega samas keeles, seega ka kõik selles kasutatavad lühendid esitatakse vastavas keeles, näiteks eestikeelse materjali korral lk (lehekülg), tr (trükk), kd (köide), mille vasted inglise keeles on p., ed., vol. ja saksa keeles vastavalt S., Aufl., Bd. Viidatud allikate loetelus tuleb allikad tähestikuliselt järjestada. Kirjanduse loetelu tähestikulise järjestuse loomiseks arvutil tuleb kogu loetelu märgistada ja valida korraldus sorteeri (Sort). Raamatute puhul kantakse kasutatud kirjanduse loetelus vastavasse viitekirjesse järgmised andmed: autor(id), ilmumisaasta, pealkiri, kordustrüki andmed (vajadusel), ilmumiskoht ja kirjastaja. Autor(id) esitatakse loetelus nii, et initsiaal(id) tuuakse perekonnanime järel (näiteks Katus, K.). Organisatsioon (näiteks IMF, Eesti Pank) ei ole autor(id). Autori eesnime olemasolu 15

16 korral tiitellehel peetakse heaks tooniks autor(id) eesnimega esitada siis, kui see on võimalik kõigi allikate korral. Kui tuuakse kaks autorit eesnimedega, siis eraldatakse autorite nimed teineteisest semikooloniga (näiteks Sepp, Jüri; Eerma, Diana). Kui raamatul puudub autor, aga raamatu tiitellehel või selle pöördel on koostaja või toimetaja nimi, siis esitatakse see pealkirja järel punktiga eraldatult (koos sõnaga koostaja või toimetaja ). Raamatu pealkiri tuuakse ära täielikult, lühendamata. Kordustrükkide puhul märgitakse, mitmenda trükiga on tegemist, see kirjutatakse araabia numbriga koos iseloomustusega (näiteks 3. parand tr või 2nd ed.). Ilmumiskoha ja kirjastuse (väljaandja) nimi esitatakse täielikult ning nad eraldatakse kooloniga. Kui raamat on välja antud mitmes kohas, piisab neist ühe (harilikult esimese) märkimisest. Alas, R Muudatuste juhtimine ja õppiv organisatsioon. Tallinn: Külim. Downie, R. S., Fyfe, C., Tannahill, A Health promotion: models and values. Oxford: Oxford University Press. Riskid Eesti majanduses Toimetaja Paas, T. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Ross, G Jacques Delors and European Integration. Cambridge: Polity Press. Terehhov, A. A Audit: perspektivõ razvitija. Moskva: Finansõ i statistika. (vene keeles). Kasutades mõnda peatükki raamatust või artiklit kogumikust esitatakse andmed järgmiselt: artikli autor(id), ilmumisaasta, artikli pealkiri, kogumiku nimetus, ilmusmiskoht, kasutatud peatüki või artikli leheküljenumbrid. Kui kogumikul on koostaja või toimetaja, siis tema nimi lisatakse kogumiku nimetuse järele. Gruber, J., Wise, D. A Different Approaches to Pension Reform form an Ecinomic Point of View. Social Security Pension Reform in Europe. Chicago and London: The University of Chicago Press, pp Leppik, L., Võrk, A Pension Reform in Estonia. Pension reform in the Baltic States. Ed. Fultz, E. Budapest, pp Raig, I Majandusvabadusi kujundav majanduspoliitika Eestis ja selle perspektiivid Euroopa Liidus. Eesti majanduspoliitilised perspektiivid Euroopa Liidus. XII teadus- ja koolituskonverentsi ettekanded-artiklid. Tallinn: Mattimar, lk Raus, T., Trasberg, V Regionaalsed tuluerisused. Eesti regionaalarengu sotsiaalmajanduslik käsitlus. Vastutav toim Kaldaru, H. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk Ajakirjaartiklite ja jätkuväljaannete puhul kirjutatakse viidatud allikate loetelus välja järgmised andmed järgmisel viisil: autor(id), ilmumisaasta, pealkiri, väljaande nimetus, köide, number, artikli leheküljed. 16

17 Kaufman, B. E Models of Union Wage Determination: What Have We Learned Since Dunlop and Ross. Industrial Relations, Vol. 41 (1), pp Jaht, V Riskide ja võimalustega Ida-Euroopa aktsiaturud. Ärielu, nr 1 (134), lk Lumiste, R Eesti ettevõtete allhankesuhete iseloom ja areng. Eesti Panga Toimetised, nr 10, lk 36. Klasson, K. M Vana majandus ja uus majandus. Uue majanduse ärimudelid. Director soovitab (Directori lisa), nr 1, lk Ajalehtede puhul on oluline kasutada ilmumiskuupäeva ja võimalusel lehekülje numbrit. Kui ajaleht koosneb sektsioonidest (osadest), siis tuuakse ära ka sektsiooni number või kui kasutatakse ajalehe lisa, siis nii tulebki märkida: autor(id), ilmumise aasta. Pealkiri. Ajalehe nimetus, ilmumise kuupäev, kuu ja aasta, lehekülg. Hango, K Meeskonna koostamisel tuleb lähtuda eesmärgist. Äripäev, , lk 22.1 Kaldas, M Reisimine on parim viis raske aeg seljatada. Reisileht (Eesti Päevalehe lisa), , lk 3. Elektrooniliste materjalide puhul tuleb ära tuua autori perekonnanimi, eesnimi, pealkiri, materjali täielik internetiaadress nurksulgudes ning materjali kasutamise kuupäev. Kui materjalil autori nimi puudub, siis tuuakse pealkirja järel organisatsiooni nimi, kust viidatav materjal pärineb. Toomla, R. Rahvusvahelised rahandusorganisatsioonid. [ Macroeconomics Indicators. National Bank of Ukraine. [ Macro/ index.htm] Eesti ja Ukraina vahelised majandussuhted. EV Välisministeerium. [ kat_460/4145.html] Kui internetist pärineval materjalil (nt pdf-formaadis dokumentidel) on olemas viitekirje koostamiseks vajalikke rekvisiite (nt ilmumisaasta või -koht), siis tuleb need kõik vastavas kirjes ära tuua. Eesti väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arengusuundumused. Uuringu aruanne Saar ja Poll OÜ. [

18 Eesti Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia Teadmistepõhine Eesti Tartu: EV Haridus- ja Teadusministeerium. [ Tõnnisson, K Avalike organisatsioonide juhtimine. Tallinn: Riigikantselei ja Eesti Haldusjuhtimise Instituut. [ Töö koostamisel kasutatakse sageli ka teisi allikmaterjale: õigusakte, teatmeteoseid, intervjuusid, dokumente, aruandeid jne. Käsikirjalised ja publitseerimata materjalid esitatakse viidatud allikate loetelus koos trükitud teostega. Õigus- ja normatiivaktide kirjetes tuuakse akti nimetus, akti vastu võtnud organi nimetus ja vastuvõtmise aeg ning andmed algallika kohta. Riigi Teataja puhul on lubatud kasutada lühendit RT. Riikliku pensionikindlustuse seadus Riigi Teataja I osa, 2001, nr 100, art 648. Riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhend. Sotsiaalministri määrus nr 167, Pensionid (Eesti Majanduse Teataja kaasanne), 2002, nr 4, lk Trükis avaldamata lõputööde (bakalaureuse-, diplomi-, magistritöö) kirjes esitatakse autori nimi, aasta, pealkiri, kõrgkool ja instituut ja sulgudes töö liik. Trükis avaldamata dokumentide kirjes esitatakse dokumendi pealkiri, aasta, asutuse nimi, kinnitamise andmed. Lipp, A Avaliku ja erasektori partnerluse võimalused riskikapitalituru elavdamisel Eestis. TÜ rahanduse ja arvestuse instituut. (Magistriprojekt). Lättemägi, R Otseste välisinvesteeringute mõju väliskaubandusele Eesti ettevõtetes. TÜ juhtimise ja turunduse instituut. (Bakalaureusetöö). Vallavalitsuse asjaajamise kord Koonga vallavalitsus. Kinnitatud Koonga vallavanema käskkirjaga nr 26, Juhend majanduslike huvide deklaratsiooni täitmiseks Justiitsministeerium. Deklaratsioonihoidja Teatmeteose artikkel esitatakse analoogiliselt kogumiku artiklile. Kausaalsus. Võõrsõnastik Üldtoim Kull, R. Tallinn: Tea, lk 284. Metodoloogia. EE 6. kd Tallinn: Valgus, lk

19 Arhiivimaterjalide kasutamisel on vaja esitada järgmised andmed: arhiivi nimetus, fondi (lühend f) number, nimistu (nim) number, toimiku (t) number, säiliku (s) number, lehe (l) number. Eesti Ajalooarhiiv, f 250, nim 3, t 15, l 24. Eesti Riigiarhiiv, f 1962, nim 1, s 270. Elektroonilistest andmebaasidest leitud artiklitele või muule materjalile, mis on esitatud paberväljaandega samasugusel kujul, viidatakse nagu paberkandjal allikatele Viitamine Põhinõudeks on: viidata tuleb allikatele, mida autor tegelikult on kasutanud. Viide peab olema täpne ja selge. Kõik töö sisulises osas kasutatud teiste autorite originaalsed seisukohad, probleemipüstitused, tsitaadid, arvandmed, skeemid jm peavad olema viidatud. Kõigile viidatud allikate loetelus toodud nimetustele peab olema töös viidatud. Üldtuntud seisukohtade esitamine viitamist ei vaja. Enim kasutatav on tekstisisene viitamine, mille korral viide kirjutatakse sulgudesse viidatava teksti järele. Pärnu kolledži üliõpilastöödes tuleb kasutada tekstisisest viitamist autori nime (selle puudumisel pealkirja esimes(t)e sõna(de)) ja teose ilmumise aasta ja lehekülje numbri abil. Kui viidatakse kogu teosele, siis leheküljenumbreid ei panda. Selgituste esitamisel võib kasutada joonealust märkust. Selgitus esitatakse joonealuse märkusena sama lehekülje allservas põhitekstist joonega eraldatult käskluse Footnote abil. (Footnote i ei kasutata viitamiseks.) Joonealuste märkuste numeratsioon on läbiv kogu töö ulatuses. Refereering annab teise autori töös esitatud seisukohti, tema teksti teatavaid osi edasi vabas vormis, oma sõnadega. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, küll on aga vajalik viitamine allikale või autorile. Loetelude puhul tuleb kohe algul esitada viide allikale (näide lk 26), et oleks selge, et see pole autori enda looming. Mõnikord võib refereering tugineda ka mitmete autorite erinevatele töödele. Sel juhul tuleb neile kõigile ka viidata. On vajalik, et refereeringuid täiendaks ka töö autori omapoolne seisukoht refereeritavas küsimuses. Tsitaat peab täpselt vastama originaalile nii sõnastuse, ortograafia, kirjavahemärkide kui eristuskirjade (sõrendused jm) osas. Tsitaati ei panda juurde omapoolseid sõnu ega võeta ka välja autori mõtet muutvaid sõnu. Tsitaadis ei tohi liita üheks lauseks mitmest eri kohast võetud lausekatkeid. Väljajäetavad (autori arvates liigsed) lauseosad või sõnad asendatakse mõttepunktidega. Tsitaat esitatakse jutumärkides. Viide märgitakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Tsitaate kasutatakse erandjuhtudel, kui on vaja edastada täpset sõnastust (näiteks oluline erinevate definitsioonide võrdlemisel). Viite koostis ja paigutus olenevad sellest, kas: viidatakse kogu teosele või teose teatavatele lehekülgedele, viidatava töö autori nimi sisaldub töö kirjutaja lauses või ei sisaldu, on tegemist ühe- või mitmelauselise refereeringuga, viidatakse korraga ühele või mitmele allikale. Viites esitatakse autori perekonnanimi ilma eesnime või eesnimetäheta. Eesnimetäht või eesnimi on vajalik siis, kui viidatakse sama perekonnanimega autoritele (näiteks: Tamm, V. ja Tamm, K.). Autori nime ja aastaarvu vahele koma ei panda. Konkreetne viidatav lehekülg 19

20 tööst esitatakse pärast aastaarvu kooloni järel. Kui refereering koosneb ühest lausest, siis paikneb viide (autor aasta: lehekülje number) enne lauset lõpetavat punkti, mitmelauselise refereeringu korral asub viide pärast viimast lauset lõpetavat punkti. Majandusteadust on defineeritud kui teadust, mis uurib inimese käitumist sõltuvana tema eesmärgi ja võimaluste mittevastavusest (Vensel 1979: 7). Samu aspekte on rõhutatud ka majanduse üldteooria määratluses: Majanduse üldteooria on õpetus olemasolevate piiratud ressursside võimalikult efektiivsest kasutamisest inimeste kasvavate vajaduste rahuldamiseks (Arrak 1991: 9). Lisaks toote eripärale, mis võib mõjutada toote tootmise asukoha valikut, võib tootel esineda veel ka selliseid omadusi, mis sunnivad firmat valima ka eriliste omadustega jaotuskanalit toodete müügiks. võivad kõrgtehnoloogilised tooted nõuda nii müügieelset kui - järgset teenindust, mida aga rahvusvahelised vahendajad ei suuda tagada ning sellest tulenevalt on ettevõte sunnitud turule sisenemiseks valima mõne hierarhilise sisenemismeetodi. (Hollensen 2001: 237) Kui viidatava autori nimi sisaldub juba töö kirjutaja enda lauses, siis autori nime kordamine viites pole vajalik, sel juhul viide aastaarvule ja leheküljenumbri(te)le paigutatakse kas autori nime või autori nime sisaldava osalause järele. Arno Paju (1998: 18) arvamuse kohaselt on eluea pikenemine või Arno Paju on märkinud (1998: 18), et eluea pikenemine Viitamisel sama autori mitmele tööle ei ole autori nime vaja korrata, tööde ilmumisaastad eraldatakse üksteisest semikooloniga. Kui ühelt autorilt on kasutatud mitut sama aasta jooksul ilmunud tööd, siis tuleb kasutada erinevuse väljatoomiseks tähiseid a, b, c. (Fallick 1993: 18; 1996: 24). (Tammik 2001a: 23). (Tammik 2001c: 62). Juhul kui ühele ja samale allikale viidatakse üliõpilastöö samal leheküljel mitu korda järjest, võib pärast allika esimest korda väljakirjutamist kasutada järgmistel kordadel sõna Samas või lühendit Ibid. 1 koos lehekülgede äranäitamisega. Kui viidataval allikal on kaks autorit, siis tuleb panna viitesse mõlema autori nimed ja nende vahele koma. Rohkem kui kahe autoriga teoste puhul tuleb panna viitesse esimesena märgitud 1 ladina k ibidem sealsamas, selles samas kohas 20