ISSN S~nmc 19 Xt ' >' *?. KEEL JA KIRJAND US

Transcription

1 3 ISSN S~nmc 19 Xt ' >' *?. KEEL JA KIRJAND US

2 SISUKORD U. Tõnts. Eesti kirjanduse uurija enesetundest ja muustki («Eesti kirjandusuurimise elu ja olu») K. Tael. Infostruktuur ja lauseliigendus JW. Loog. Soome mõjusid Tallinna noorte keelekasutuses (Järg) 144 E. Öpik. Ajalootunnetuse kahest tasandist ja Balthasar Russowi kohast Eesti kultuuriloos KOLLEEGIUM: P. A. О R. R. E. A. A. Ariste, Hint, E Jogi, A Kull, V Jansen, Kask, Pall, rl. Peep, Päll, E. Sõgel, Ü. Tedre, Vinkel. PUBLIKATSIOONE G. Tšernõš. Eesti vargasõnu TÄHTPÄEVI H. Mänd. Silvia Rannamaa andmisrõõmust T. Kokla, P. Kokla. Gäbor Bereczki juubel A. Laanest. Tiit-Rein Viitso tähtpäeva puhul TOIMETUS: A. Tamm (peatoimetaja), T. Tasa (peatoimetaja asetäitja, kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), E. Ross (vastutav sekretär), H. Niit (kirjandusajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), U. Llbo (keeleteaduse osakonna toimetaja), I. Pärnapuu (toimetaja). Toimetuse aadress: Tallinn, Lauristini 6. Telefonid , Laduda antud 18. I Trükkida antud 29. II Trükiarv Sõktõvkari Paberivabriku trükipaber nr X108/16. Trükipoognaid 4,25. Tingtrükipoognaid Arvestuspoognaid MB Tellimuse nr Hans Heidemanni nim. trükikoda. Tartu, Ülikooli 17/19. II. Klišeed valmistatud trükikojas «Ühiselu». RAAMATUID J. Sang. Kes...kuul on sündinud, see tõusku ülesse! 167 L. Priimägi. Dekoratiivproosa 168 H. Krull. «Moodsad memuaarid»: sisu versus vorm. 171 M. Mikli. Paberpeegel 173 V. Klaus. Kirjakeele kiituseks 174 RINGVAADE A. Laanest, E. Jansen. Valmen Hallap [Nekroloog]. 177 A. Vinkel. Jumalaga, meri! -- teekond on lõppenud 178 P. Alvre. Wiedemanni seminar Helsingis V. Pino. Setu rahvaluule sümpoosion Helsingis R. Kull. Keelepäevast keelenädalani 183 V.-L. Kingisepp, U. Oras, К Salve. Emakeele Seltsis 186 H. Kaal. Keelepäevad 187 P. Lias, Т. Tasa. Karl Ristikivi 75. Teaduslik ettekandekoosolek Kirjanike Majas 187 P. Olesk. XIII raamatuteaduse konverents H. N. XXXI Kreutzwaldi päevad 191 L. Kingisepp. Keeleringi tööaasta 192 Kaanel: Eduard Viira 1935). Kolm pead (sulejoonistus, Tellimishind: 3 kuuks rbl. 6 kutiks rbl. 2.70, aastaks rbl «Кеэл я Кирьяндус» («Язык и литература»), журнал Академии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстонской ССР. Выходит один раз в месяц. Издательство «Периодика». Таллинн. На эстонском языке. «Keel ja Kirjandus» 19

3 KEEL JA KIRJANDUS 3/1988 EESTI NSV TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI NSV KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XXXI AASTAKÄIK Eesti kirjanduse uurija enesetundest ja muustki ( Eesti kirjandusuurimise elu ja olu") ÜLO TÕNTS Mõttevahetuse teema on mitmest kandist ja mitmel eri viisil lahti kirjutatud. On huvitavaid analüüsikatseid ning ei puudu ka üsna avameelne emotsionaalsus. Mäng käib ühte väravasse, aga sellega peab vist leppima. Tänase selguse jaoks kõige olulisemad asjad on nimetatud. Noorte asjalike meeste (P. Olesk, R. Veidemann) vaatlused tekitavad lootusi. Kas siit edasi võiks tulla juba nende järg, kes pöörduvad eesti viimaste kümnendite kirjandusteaduse poole uurijatena selle sõna täpsemas tähenduses, sine ira et studio} Selle viimase tingimuse täitmine on raske praegu ja ilmselt ka edaspidi. Pika aja jooksul on lähtutud õtse vastupidisest. P. Oleskil on õigus, kui ta juhib tähelepanu sellele, et «aksioloogiline alge on «Eesti kirjanduse ajaloos» faktograafilisestki selgesti toonitatum» («Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 10, lk. 578). Ka diskussioonisõnavõtud näitavad, kui kaugel oleme niisuguse sisemise tasakaalu seisundist, mis lubaks uuritavale juurde minna eelarvamustest vabana. Historismiprintsiibi tegelik rakendamine ei ole üksnes teaduslik ja ideoloogiline, vaid ikka suurel määral ka inimlik küsimus, rakendaja isikulistest eeldustest ja kalduvustest olenev, nende läbi realiseeruv. Tõe jaluleseadmise õilis ja vajalik tegevus mõjub jaluleseadjatele eufooriliselt. Kui mitte alati, siis päris sageli. Pärast konstateeritakse, et mindi liiale, ja küsitakse, oli see kõik ikka paratamatu. Oleks muidugi endalgi huvitav teada saada, kuidas vaatlusaluse aja kirjandusteadus ja selle tegemine minu mätta otsast tagasi vaadates paistab. Aga teisipidi on tunne, et ega seda kõike nii väga meelde tuletada ja avalikustada ei tahagi. Niisugustes mälestustes oleks midagi masohhistlikku, loomusega sobimatut. Iseendaga ja kolleegidega on nendest asjadest ju küllalt kõneldud, ja mitte üksnes paaril viimasel aastal. 9 Keel ja Kirjandus nr

4 Kui põgusalt meenutada akadeemilise «Eesti kirjanduse ajaloo» kirjutamist, tulevad ikka ja jälle meelde käsikirjad, mis pärast valmimist, kirjandussektorites läbiarutamist ja arutlusejärgset redigeerimist aastateks seisma jäid, kirjutaja jaoks huvitavuse kaotasid ja kirjandusloo jaoks vananesid. Nende juurde tuli kunagi tagasi tulla ja siis selgus, et paljud probleemid ja detailid olid kirjutaja enda jaoks selgemad piirjooned kaotanud. Olevikukirjandus aga kasvas oma loomulikku kasvamist. Kui ma aastal hakkasin EKA V köite 2. raamatu tarvis A. Beekmani loomingu käsitlust läbi vaatama ja täiendama, selgus, et esimese läbikirjutamise ajaga võrreldes oli romaanide arv kahekordistunud aastal EKA V köite 1. raamatus ilmunud J. Smuuli loomingu ülevaate käsikirja arutati sektori koosolekul aasta suve algul. Isiklikku arhiivi süvenemata järeldub sellest, et EKA IV köite jaoks plaanitud käsitlused, mis ilmusid alles 1981 ja 1984, olid tolleks ajaks juba kirjutatud ja alustasid oma pikka ootamist. Näited on esimesed, mis mälu pakkus, aga tüüpilisust peaks neis piisama institutsioneeritud kirjandusteaduse terve töötsükli kohta. Kuidas niisugused kestvad tempokaotused range plaaninduse tingimustes üldse võimalikuks said? EKA kahe viimase köite viibimine oli ju kõige avalikum saladus, mis üldse olla saab. Mõned KKI juhid on takkajärele mõista andnud, et viivituse põhjuseks oli uurijate lohakus ja vastutustundetus («Rahva Hääl» 3. VI 1987). Ei ole ju sugugi võimatu, et seletuskatse on täiesti siiras, et nimelt niiviisi see asi tagasivaates paistabki. Küll jääb arusaamatuks, kuidas ikkagi õnnestus neilsamadel lohakatel ja miks mitte koguni saamatutel autoritel petta teisi toimetusi ja toimetajaid, kes nende kirjutisi avaldasid. Tõe monopoliseerimisest ja selle kahjulikust tähendusest on mõttevahetuse käigus juba kõneldud. Neis kahes sõnas on mahukas üldistus, mis aitab mõista paljusid esimesel pilgul mõistatuslikena tunduvaid seiku. Mõtlemislõbu pakkuva oletusena tekib küll küsimus, kas ei olnud aastaid kestnud viivituse põhjuseks toimetamishierarhia kõrgemal tasemel tekkinud šokk, mille põhjustas käsikirjaga tutvumine, s. o. kohtumine ndate aastate eesti kirjandusega selle tervikpildis. Valitseva ajalookäsituse järgi ei oleks niisugust kirjandust sellisel hulgal ja tasemel ju õigupoolest tohtinud olemas olla. Mõnikord tundub mulle eriti just kuulates ja lugedes mõtteavaldusi eesti kirjanduses kohe algavast uuenemisest, et midagi niisuguse soki taolist ähvardab meid ka praegu. Mõtlen just suhtumist stagnatsiooniaastatel loodusse. Lihtne mõttekäik iseenesest: kui aeg oli nii halb, siis oli ja on halb ka sellel ajal loodud kirjandus peab halb olema. Mõistagi laieneb säärane mõttekäik ka uuemale kirjandusteadusele. Tolerantne A. Kaalep muutub kategooriliseks ja avaldab heameelt selle üle, et meie oma kirjandusteooria käsiraamat tegemata on jäänud ikkagi üks piinlikkust tekitav seik vähem («Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 5, lk. 259). Kas oli mõtet neid «Eesti kirjanduse ajaloo» kirjutamisega seotud asju meelde tuletada? Konkreetsed faktid seda ilmselt ei vääri, ka avalikustada ei ole siin midagi. Koik toimus ju algusest peale hästi avalikult ja kontrollitavalt. Kas tähelepanu juhtimine toimunu puhtinimlikule küljele, viide eesti kirjandusteadlase tänasele enesetundele, mille kohta P. Olesk kirjutab, et «eesti kirjanduse uurijais ma ei tea ühtki erandit on juurdunud tunnustamatuse tunne, põrandaaluse hoiak, sotsiaalsest tähelepanust ilmajäetuse sündroom» («Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 10, lk. 578)? Seda ka. Kõigepealt aga tahtsin nende faktide nimetamisega meelde tuletada, et paigaltammumise ja ootamisega on väga palju aega kaotsi läinud. See ei ole ainult konkreetsete inimeste aeg niiviisi võib lugu ju paista, vaid ka eesti kirjandusteadusele kuuluv aeg üldse. Palju tööd on tegemata. Kui palju, ei oska keegi mõõta. Konkreetsetest tegematajäämistest lohutumgi on laiutav inertsus ja ükskõiksus, mida 130

5 palju teinud inimese õigusega nimetab O. Jogi («Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 8, lk. 453). Kirjandusteaduse suundade lakooniliselt ja elegantselt vormistatud hierarhia R. Veidemanni diskussioonisõnavõtu lõpul («Keel ja Kirjandus 1988, nr. 1, lk. 5) kõneleb nendest asjadest kommentaaridetagi selget keelt. Tõepoolest, Alice peab nüüd eriti kiiresti jooksma, kui ta tahab kas või paigal püsida. Meie rohkete tegematajätmiste puhtinimlikud aspektid ei tarvitse meid siinkohal tõepoolest huvitada. Niigi on selge, et kui palju noid uurijast olenemata põhjustel seisma jäänud käsikirju ka ei oleks, kaotatud aega ei anna talle ükski instants tagasi. Aga siiski jaanuaril 1970 kirjutas R. Sirge vastuseks minu kurtmisele, et käsikirjas lõpetamisel olev EKA IV köide tuleb tõenäoliselt liiga konspektiivne, muuseas järgmist: «Antud see ja praegune aeg on teie periood, teie aeg, kuulub teile niisamuti kui teie temale. Te peate teda armastama, sest mingit teist teil armastada ei ole. Te peate tegema seda, mis teie aeg teil teha annab, sest midagi muud te teha ei saa.» Muidugi ei avastanud Sirge siin Ameerikat. Aga ta tuletas meelde midagi niisugust, mis ei tohiks ununeda, ent ununeb siiski. Nendes sõnades on kultuuriloomingu väga oluline reegel, aga ka seletus selle kohta, kuidas nii palju väärtusi on sündinud millegi kiuste. Sirge kirjutas sellest, mida ise oli kogenud. Nüüd aga olen kuulnud küsitavat, mis siis ikkagi saab tema «Maast ja rahvast». Mis sellest veel järel on ja kas siit üldse midagi järele jääb kiiresti uuenevas ajas ja meie tulises tõejanus? Küsin seda siin retooriliselt ja irooniliselt, sest mulle näib, et niiviisi kahtleja on unustanud või lihtsalt kahe silma vahele jätnud mõned kultuuriloomingu põhitõed. Kas on vaja lisada, et Sirge kirjutas oma loomingu peateose tolleaegse eesti kirjanduse võimaluste ülemisel piiril ja neid piire avardades? Küllap küsitakse niiviisi veel paljude pärast «Maad ja rahvast» kirjutatud teoste kohta. Meil peab olema tarkust anda konkreetseid ja õiglasi vastuseid. Teemast nagu kõrvale kaldudes oleme väikese ringiga selle juurde tagasi jõudnud ning pealegi punktis, mis minu meelest olulme tundub. Kuidas siis ikkagi jääb halbadel aegadel kirjutatud ilukirjandusega, kriitikaga, kirjandusteadusega? H. Pühvel on juba osutanud kohe mõttevahetuse algul väljaöeldud järsult eitavale suhtumisvariandile. Tsiteerime T. Haugi veel kord: «Domineerinud on hall ja kompromislik, kõrgemast ülesandest eos loobunud kirjandusmass: vaevalt võib rääkida suuremast vaimsest konsolideerumisest» («Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 4, lk. 199). Kui nii, siis ei ole ju lähemal ajal tõepoolest millelegi loota? Lammutame platsi puhtaks ja jääme ootama uut, soodsates tingimustes kasvanud autorkonda, kellel on võimalik alustada algusest? Akadeemik Lihhatšov kirjutab, et nõukogude humanitaarteaduses valitseb sallimatuse vaim. Ei kõla ka meil sugugi võõralt ega ootamatult. Sallimatus ei ole kunagi sünnitanud muud kui uut sallimatust. Suu puhtaksrääkimiseta ei saa, aga esialgu paistab küll nii, et juba pikka aega vindunud usaldamatuse kriis on veelgi ägenenud. Siin tuleks vist hakata moraali lugema, tuletada meelde, kui väike on eesti kirjandus mahuldasa ja kui hukutav on siin vastastikune jala tahapanemine. Manitsemine teadagi ei aita. Oleme pikka aega elanud ja töötanud õhustikus, kus meie ja teie vastandamine oli normiks ning autoritaarne mõtlemine pidi olema kõige õigem mõtlemine. Küllap oleks naiivne arvata, et see kõik läks inimestest mööda jälgi jätmata. Suure osa ajakirjanduse kiire ümbersünd annab ometi lootust. Kas eesti kirjandusteaduse nüüdisseis on kujunenud mingite erakordselt ebasoodsate asjaolude ühtelangemisel? Missugune on olnud tingimuste ja missugune inimeste osa? Oli omajagu üllatav lugeda (ja vististi natuke ka lohutav: asja sees olnu otsib vabandusi?), kui palju põhimõttelisi ühte- 9«131

6 langemisi Tallinnas ja Tartus kujunenud olukorraga näitas praeguse vene nõukogude kirjandusteaduse vaatlus tegijate endi pilgu läbi (vt. «Voprossõ Literature» 1987, nr. 9, ümarlaua-mõttevahetust teemal «Vene nõukogude kirjanduse ajaloo uurimise aktuaalseid probleeme»). Kriitilised märkused ja järeldused, millega iseloomustatakse viimaste aastakümnete vene nõukogude kirjandusteadust, tulevad hästi tuttavad ette. Keelatud autorid ja mittesoovitavad teemad. Kirjanduse uurimise surumine nii ahtakestesse ja ligitõmbavuseta raamidesse, et uurijapõlvkondade järjepidevus ähvardab katkeda. Kokkuvõttes seesama: palju tegemata tööd. Aga juba ka uue lähenemise plaan, suure integreeriva teema «XX sajandi vene kirjandus» esiletõstmine. Paljude kõnekate faktide hulgast, millega iseloomustati kirjandusteaduse viimaseaegset olukorda, jäi oma sünges tähendusrikkuses eriti meelde üks. Vene nõukogude kirjanduse ajalugu õpetatakse üliõpilastele juba kuusteistkümmend aastat (neli väljaannet) prof. P. Võhhodtsevi toimetatud õpiku järgi, kus vaikitakse maha NLKP XX kongress ja kõik muugi on välja peetud samas vaimus. Stagnatsiooni poliitilise ja sotsiaalse olemuse selgitamine on teadagi eeskätt mitmete teiste ühiskonnateaduste ülesanne, aga ka kirjandusteadus peab endale võimalikult täpselt aru andma, kes on vastasleeris ja mille nimel käib võitlus. 132

7 Infostruktuur ja lauseliigendus KAJA TAEL Süntaks ja lause infostruktuur (aktuaalne liigendus, kommunikatiivne liigendus, funktsionaalne perspektiiv, loogilis-grammatiline struktuur jne.) on omavahel tihedalt seotud. Ka eesti süntaksiuurijatel on tulnud käsitleda infostruktuuri ja selle väljendusvahendite probleeme mõnes kitsamas valdkonnas. 1 T.Hennoste sõnade järgi on tegemist kõige enam vaadeldud tekstinähtustega eesti keeles. 2 Üks piirkondi, kus süntaktilistest parameetritest jääb vaheks, on ka sõnajärje uurimine. Analüüs üksnes traditsiooniliste lauseliikmete alusel tekitab vahel segadust, sest ühe nimetuse alla võivad sattuda loomult erinevad lauseelemendid. 3 Käesolevas artiklis püüan näidata, kuidas oleks täpsema lausekirjelduse huvides võimalik kasutada lisaks süntaktilistele kriteeriumidele infostruktuuri mõisteid. Infostruktuuri teoorias aga on veel paljugi segast. Eriti raskeks teeb vastavasisulises kirjanduses orienteerumise erinev terminikasutus: tuleb ette niihästi ühe ja sellesama mõiste tähistamist erinevate terminitega kui ka sama termini tarvitamist erinevas tähenduses. Terminoloogilise segadusega kaasneb kontseptuaalne kirevus. Seetõttu peab uurija, kel tuleb tegelda infostruktuuriga, eelkõige määrama oma lähenemisviisi ja defineerima kasutatavad mõisted. Artikli esimene osa annab ülevaate seni esitatud seisukohtadest süntaktilise liigenduse ja infostruktuuri vahekorra kohta ning terminoloogiast, põhjendamaks oma käsitluseni jõudmist. Teises osas tutvustan eelkõige sõnajärje uurimise huve teenivat keelekirjeldusvarianti, mida praegu peaks võtma tööhüpoteesina. 1. Süntaktilise liigenduse ja infostruktuuri kirjeldamise põhimõisted 1.1. Subjekt ja «see, millest räägitakse». Süntaktilise lauseliigenduse põhimõisted lause pealiikmed on subjekt (S) ja predikaat (P). Neid iseloomustatakse sisulise funktsiooni ja vormitunnuste alusel. Kuid subjektile ja predikaadile ei omistatud esialgu sugugi ainuüksi grammatilist sisu. Need mõisted pärinevad antiikloogikast, kus subjekt ja predikaat kirjeldasid otsustuse struktuuri. Otsustus on alati kaheliikmeline ning subjekt ja predikaat tähistasid mõtlemise objekti ja tunnuseid, mis sellele objektile omistati. Näiteks: Laud (S) on ümmargune (P); Poiss (S) jookseb (P). Kui subjekti ja predikaadi mõistet hakati rakendama keeleteaduses, samastati lause otsustusega ning subjekt omandas sisu «see, millest räägitakse» ja predikaat «see, mida räägitakse millegi kohta». Ligikaudu samas tähenduses on subjekti ja predikaadi mõiste kasutusel lause infostruktuuri kirjeldamisel tänapäevalgi: subjekt on see osa infost, miüele kõneleja tugineb, predikaat lisatav uus info. Sellises tähenduses subjekt ja predikaat ei ole põhimõtteliselt seotud grammatilise aluse ja öeldisega, ehkki nende mõistete maht langeb sageli kokku. 1 Vt. näit.: M. Erelt, Eesti lihtlause probleeme. Tallinn, 1979; J. Sang, Negation and its implications. Rmt.: Grammar and semantics. Tallinn, 1980, lk Üldtutvustav artikkel infostruktuuri mõiste kohta: H. Metslang, Keeleüksuste infostruktuurist. «Keel ja Kirjandus» 1978, nr. 7, lk T. Hennoste, Tekstigrammatikast tekstiteooriani. «Keel ja Kirjandus» 1986, nr. 1, lk Vt ka: K. Tael, Probleemiasetusest eesti sõnajärje kirjeldamisel. Rmt.: Ars grammatica Tallinn, 1985, lk

8 Et eristada subjektile omistatavaid tähendusi, võib terminile subjekt lisada mõne epiteedi. Tuntud on näiteks kolmikjaotus loogiliseks subjektiks, psühholoogiliseks subjektiks ja grammatiliseks subjektiks. Tänapäeval mõistetakse loogilise subjekti all tavaliselt semantilist «tegija» rolli (vrd. näit. M. A. K. Halliday actor 4 ), psühholoogilise subjekti all aga «tunnetuse lähtepunkti», mida seostatakse obligatoorselt lause alguspositsiooniga. Kuid loogilise ja psühholoogilise subjekti mõistet on kasutatud ka paralleelselt, tähistamaks umbkaudu algset «seda, millest räägitakse» (näit. H. Paul). Grammatilise subjekti ja predikaadi jaoks oleks eesti keeles võimalik reserveerida aluse ja öeldise mõiste. 6 Viimasel ajal on lingvistikas kasutusele tulnud ka predikaat matemaatilises mõttes. See ei vastandu enam ainuüksi subjektile, vaid predikaadi valentsist olenevalt mitmele tahes argumendile. Matemaatilise predikaadi ja argumentide suhe loob lause propositsioonilise struktuuri, mis fikseerib objektiivse tegelikkuse, kandes lause tähistusfunktsiooni. Lause suhtlusfunktsiooni peegeldab infostruktuur («see, millest räägitakse» subjekt + «see, mida räägitakse» predikaat), mis sõltuvalt lause tunnetamise eripärast võib ühe ja sellesama situatsiooni puhul olla erinev. Näiteks: Jaan (S) / armastab Marit (P) ~ Marit (P) / Jaan (S) armastab (P), kui küsimus on Jaani suhtumises Marisse; kuid Jaan armastab (S) / Marit (P), kui Jaani armunud-olek on teada, aga kõne alla võib tulla mõni teinegi naine peale Mari. Lause infostruktuur võib, aga ei tarvitse kokku langeda mitte ainult lause grammatilise struktuuriga («see, millest räägitakse» edaspidi SMR ei võrdu alati grammatilise alusega), vaid tal ei ole täpset vastavust ka lause lineaarse struktuuriga, s. t. SMR ei asu lauses obligatoorselt esimesel kohal. Seega ei võrdsustu infostruktuuri subjekt eespool toodud kolmikjaotuse ühegi liikmega. Traditsioonilise süntaksi subjekti prototüüp võib küll olla üheaegselt grammatiline alus, SMR ja lauses esimesel kohal (lisaks võib tuua teisigi tunnuseid 6 ), kuid alati kõik need tunnused kokku ei lange 7. Kokkulangemine on tavalisem analüütilistes keeltes, kus ei grammatiline alus ega SMR ole varustatud konkreetsete morfoloogiliste tunnustega. Neis keeltes on harva vaja vahet teha SMR-il ja alusel kui süntaktilisel kategoorial üks ja seesama termin subjekt katab nad mõlemad. Paraku kaldutakse sünteetilistes keeltes unustama subjekti lutsust või õigemini peetakse anglosaksi vaimus subjekti universaalseks lauseliikmeks. See eeldab subjekti obligatoorsuse tunnistamist (näit. eesti keeles tehakse mööndusi vaid umbisikuliste lausete ja üksikute teiste lausetüüpide puhul: Sajab; Peab minema hakkama) ning muudab subjekti kategooria heterogeenseks. Heterogeenses kategoorias võib eristada tsentraalset osa ja perifeeriat, nagu seda teeb näiteks M. Erelt. 8 Teiselt poolt on otsitud heterogeensuse põhjusi ja püütud subjekti «tagant» välja tuua teist (mõnes käsitluses ainsat) universaalset kategooriat, milleks peetakse lause infostruktuuri esimest põhielementi «seda, millest räägitakse». Selline lähenemine tundub sõnajärje kirjeldamisel kasulik ning on ka käesoleva artikli eesmärgiks Teema, topik jm. suhtes subjekti ja SMR-iga. Lause infostruk- 4 M. A. K. Halliday, Language structure and language function. Rmt.: New horizons in linguistics. Harmondworth, 1977, Ik M. Erelt peab näiteks vajalikuks eristada predikatiivsusest kui kommunikatiivsest nähtusest predikaatsust ehk öeldiselisust kui puhtgrammatilist seost lauseliikmete vahel (M. Erelt, Eesti lihtlause probleeme, lk ). 6 Subjekti tunnuste universaalset loetelu püüab anda näit.: E. K e e n a n, Towards an universal definition of «subject». Rmt.: Subject and topic. New York, 1976, Ik Soome keele subjekti prototüüpi on E. Keenani laadis kirjeldanud näit. P. Leino ja A. Hakulinen: P. Leino, Miten suhtautua subjektiin? Rmt.: Lauseenjäsennyksen perusteet. Turku, 1982, lk. 5 15; A. Hakulinen, Subjektikategoria vai nominaalijäsenteen subjektimaisuus? Rmt.: Lauseenjäsennyksen perusteet, lk , 8 M. Erelt, Eesti lihtlause probleeme, lk. 8 11, 134

9 luuri teooria laiem levik sai alguse Praha koolkonnast, ehkki põhikontseptsioon kujunes välja juba eelmise sajandi psühhologistidel. V. Mathesius rääkis lause aktuaalsest liigendusest, mille põhielementideks on lause lähtepunkt ja tuum. Tänapäeval on enam levinud ühelt poolt K. Boosti loodud teema ja reema, mida kasutab enamik nõukogude keeleteadlasi 9 (eesti grammatikakirjanduses on olemas ka õnnestunud omakeelsed vasted väitealis ja väide 10 ); teiselt poolt on traditsiooniliseks kujunenud Ch. Hockettilt pärit terminipaar topic ja comment. Eesti keelde neid termineid tõlkida pole püütud (kasutatakse kujul topik komment), inglise keeles on nad sisult läbipaistvamad ja seega kohasemad kui teema ja reema. Peale teema ja topiku on aga kasutusele võetud teisigi termineid, vältimaks mitmetähenduslikkust või tähistamaks teistelt alustelt piiritletud kategooriaid (focus, actor, viewpoint, centre of attention, orientation, pragmatic peak jt.). Kuid leidub autoreid, kes on SMR-i tähistamiseks kasutanud just terminit subjekt, seega pöördunud tagasi selle termini esialgse tähenduse juurde. 11 W. Chafe ei käsita subjekti süntaktilise kategooriana, vaid «tunnetuslikult» (a cognitive term). Tema järgi on subjekt «see, millest on jutt ~ mida lause esmaselt teada annab». Iseloomuliku tunnusena, mis alati sisaldub subjekti mõistes, toob W. Chafe esile vaatenurga (viewpoint) kategooria, sest lause kirjeldab situatsiooni alati mingist kindlast vaatenurgast, tavaliselt teatava isiku seisukohalt. Näiteks lause Jaan lõi oma naist kirjeldab situatsiooni Jaani seisukohalt, Mari mees lõi teda aga Mari seisukohalt. Enam-vähem sama sisuga kategooriat tähistavad S. Kuno empathy (empaatia) 12, P. Schachteri actor (? peaosaline) 13, M. Noonani orientation (orientatsioon) 14. Sama tähendus sisaldub ka psühholoogilises subjektis. Üldiselt on subjekti puhul loetud relevantseks kategooriate paare antud (eesti keeles ka tuntud) uus (given new) ja määratud määramata (definite indefinite). Johtuvalt info edastamise põhiprintsiibist (uue edastamisel tuleb tugineda vanale, tuntule) on subjekti prototüübiks peetud tuntud ja määratud noomenifraasi. W. Chafe'i järgi võivad nimetatud tunnused varieeruda võrdlemisi vabalt. Subjekti mõistest peab W. Chafe vajalikuks lahus hoida topiku mõistet. Topik on tema järgi element lause algul, mis on sinna paigutatud teksti sidumiseks või kontrastiivsetel kaalutlustel. Viimasel juhul kattub topik lause enim rõhutatud osaga fookusega. (S. Kuno kasutabki W. Chafe'i topiku asemel fookust, subjekti asemel aga teemat.) Selline topiku mõiste on seotud topikalisatsiooni kui protsessiga, mis implitseerib lauseelemendi nihutamise neutraalsest asukohast lause algusesse. Seega on topikalisatsiooni grammatiliseks väljendusvahendiks sõnajärje muutmine. Niisiis on W. Chafe psühholoogilise subjekti tunnused jaganud kahe kategooria vahel: tunnetuslikku, kognitiivset lähtepunkti, «vaatenurka» väljendab subjekt, lausealgulisuse tunnus aga on topikul. Niisugune opositsioon on kahtlemata reaalne, aga kahetseda tuleb, et termin topic, mis 9 Vt. näit.: В. Шевякова, Современный русский язык. Порядок слов, актуальное членение, интонация. Москва, 1980; Грамматическое и актуальное членение предложения. Москва, Vt. näit.: H. Rätsep, Eesti keele lihtlausete tüübid. Tallinn, 1978, lk Näit.: W. Chafe, Givenness, contrastiveness, definitcness, subjects, topics and point of view. Rmt.: Subject and topic, Ik S. Kuno, Subject, theme, and the speaker's empathy a reexamination of relativization phenomena. Rmt.: Subject and topic, Ik П. Шахтер, Ролевые и референциальные свойства подлежащих. Rmt.: Новое в лингвистике XI. Москва, 1982, lk M. Нунэн, О подлежащих и топиках. Rmt.: Новое в лингвистике XI, lk , 135

10 laiatarbetähenduses on «vestlusaine, teema», on omistatud hoopis teistele nähtustele ning topikalisatsiooni mõiste tõttu ka käibes kinnistunud. Siiski vihjab W. Chafe ka teistsugusele topiku tõlgendamise võimalusele, nn. hiina topikule. Hiina topik «on lause raam, mis piirab predikaatsusseost mingi kindla alaga». Selline topik on lausega tavaliselt süntaktiliselt sidumata. Ta nagu juhataks lause sisse, viidates kõige olulisemale tegelasele, kelle kohta lause käib. Nähtus olevat eriti iseloomulik hiina keelele aga on eesti keele suulises kõneski usutavasti küllalt sage. (Poiss, temal on meil kõva pea, tüdrukul on taipu küll. Meie grammatikakirjanduses on selliseid elemente kirjeldatud lisanditena. 15 ) W. Chafe'il on käibel ka termin premature subject (enneaegne subjekt), mille puhul kõneleja ütleb SMR-i ruttu välja, sidumata seda ülejäänud lausega. Ehkki W. Chafe'i näited on indiaani keeltest, tuleb sellist nähtust ilmselt ette igas kõnekeeles, ilma et ta suuremat erineks «hiina topikust». Erinevalt W. Chafe'ist reserveerib E. Keenan termini subjekt süntaktilise kategooria jaoks, SMR-i tähistab tal topik. 16 Subjekt võib topikuga kattuda ning keeli, kus valitseb selline tendents, nimetab E. Keenan subjektilisteks {subject-oriented). Just sellistes keeltes vastab subjekt W. Chafe'i kontseptsioonile ning on «väga oluline kategooria, millel ei saa olla ainult süntaktiline sisu». Seejuures rõhutab E. Keenan, et nii ei pruugi lugu olla sugugi mitte kõigis keele lausetes, vaid üksnes nn. põhilausetes (basic sentences), mille tunnused ta ka ära toob. Topikuga kattub selline subjekt, mis kuulub subjekti kategooria «tsentrisse» ning on kõige universaalsemate tunnustega. Teiselt poolt on keeltes, kus topikut märgitakse spetsiaalse morfeemiga, topikuks enamasti subjekt. Sellest võib järeldada, et kõigist lauseliikmetest on just subjekti prototüübi universaalne tunnus topikulisus. Kaugelt mitte kõik keeled ei ole subjektilised. Ch. Li ja S. Thompson 17, kes samuti käsitlevad subjekti kui lauseliiget («lause üksus») ja topikut kui SMR-i («teksti üksus»), jagavad keeled nelja tüüpi: 1) subjekti esiletõstvad (subject-prominent; vrd. Keenani subject-oriented) keeled, milles lause teljeks on grammatiline subjekti-predikaadi suhe; topik kattub subjektiga ning tal on kindlad grammatilised tunnused (inglise keel, prantsuse keel); 2) topikut esiletõstvad (topic-prominent) keeled, mille põhilausetes on teljeks topiku-kommendi suhe ja topik on pindstruktuuris markeeritud; passiiv puudub või on passiivikasutus marginaalne. 18 Siia rühma kuuluvad tavaliselt verbilõpulise sõnajärjega keeled 19, näiteks hiina keel (sama kinnitab ka W. Lehmann: enamasti SOVkeeled 20 ); 3) subjektilis-topikulised (subject and topic prominent) keeled (jaapani keel, korea keel); 4) ei subjektilised ega topikulised (nor subject neither topic prominent) keeled (tagali keel). Viimased kaks rühma on üleminekutüübid ja nendest lähemalt allpool. Ch. Li ja S. Thompsoni arvates on subjekt grammatikaliseerunud topik (vrd. Keenan: topikulisus kui subjekti universaalne tunnus). Topik A. Valmis, Eesti keele süntaks kõrgkoolidele. Tallinn, 1979, lk E. Keenan, Towards an universal definition of «subject». Ch. N. Li, S. Thompson, Subject and topic: A new typology of language. Rmt.: Subject and topic, Ik _ I8 Aktiivis lause muutmist passiivseks võib pidada protsessiks, mille eesmärk on topikaliseerimine. Sel juhul on passiiv vajalik neis keeltes, kus topikuna võib esineda ainult subjekt. Näiteks inglise lause John hit me 'John lõi mind' tegevust kirjeldatakse Johni seisukohalt. Kui vaatenurk muutub, tuleb «mina» tuua lause algusesse. Inglise keeles on see võimalik ainult passiivi abil: / was hit by John. Aga eesti või vene keeles piisab sõnajärje muutmisest: Mind lõi Jaak; Меня ударил Иван. 19 Vt. J. Greenberg, Some universale of grammar with particular reference to the order of meaningful elements. Rmt.: Universals of language. Cambridge, 1967, Ik W. P. Lehmann, From topic to subject in Indo-European. Rmt.: Subject and topic, Ik

11 erineb subjektist põhiliselt kolme parameetri poolest (siin ilmnevad ka erinevused subjektiliste ja topikuliste keelte vahel): tekstistrateegia: topik on «tähelepanu keskmes», diskursuse teema poolt määratud. Subjekt on lausesisene üksus, mis võib olla ka puhtformaalne (keeltes, kus subjekt on obligatoorne, kasutatakse nn. umbisikulisi aluseid, näit. ingl it, sks es, pr il). Niisiis on topik alati määratud, tuntud (seda rõhutab ka E. Keenan), subjekt võib olla ka määramata. Topik paikneb alati lause alguses, subjekt suvaliselt; noomenifraasi ja verbi suhted: subjekt on lauses verbi argument, ta ühildub verbiga. Topiku valik on vaba, ta on suvaline noomenifraas, mis ei sõltu suhetest verbiga ning ühildub harva; grammatilised protsessid: subjekt allub transformatsioonidele (näit. passiivitransformatsioon), topikut kui lausestruktuurist sõltumatut elementi transformatsioonid tavaliselt ei puuduta. Kui subjektilistes keeltes tahetakse topikut eraldi esile tõsta, kasutatakse nn. kahekordset alust, «hiina topikut», mis lausest ei sõltu. Näiteks: Remember Tom? Well, he fell off his bike yesterday. (Torni tead? Та kukkus eile jalgrattaga.) Kui sellist tüüpi laused keelesüsteemis kinnistuvad, lähenevad nad põhilausetele, muutuvad vähem markeerituks ja keel hakkab kuuluma subjektilis-topikuliste keelte hulka. Ch. Li ja S. Thompsoni kontseptsiooni järgi on keelte tüpoloogia tsükliline: subjektilis-topikulisest tüübist võib keel nihkuda topikulisse tüüpi, kui topik saab põhilausete struktuurielemendiks. Selline element aga on üldiselt seotud verbiga. Kui topiku ja verbi seos on lõtv, liigitavad Ch. Li ja S. Thompson keele tüüpi, mis «ei ole ei subjektiline ega topikuline»; kui topik kuulub kindlalt verbi valentsi, on keel juba subjektiline. Sel juhul subjekt ja topik tihti ei eristu omavahel ning topiku kategooria pole enam päris «puhas»: subjektil on tunnuseid, mis pole topikule omased (näit. ühildumine), samas ei sisalda subjekt kõiki topiku tunnuseid (näit. ei ole alati määratud). Puhast topikut märkivad konstruktsioonid on selgelt markeeritud. Soome-Ugri keeled on Ch. Li ja S. Thompson liigitanud subjektiliste keelte hulka. Sellise klassifikatsiooni paikapidavusest eesti keele puhul tuleb juttu allpool. Omamoodi on subjekti mõistet püütud lahti mõtestada rolli- ja referentsisuhetele keskendatud grammatikakäsitluses, nn. role and reference grammar'xs. Tegemist on funktsionaalse lähenemisega süntaksile, mis levis 1970-ndate aastate Ameerika lingvistikas. Süntaktilisi suhteid vaadeldakse seal tihedas seoses semantiliste rollidega. Näiteks M. Noonani järgi on subjekti universaalseks tunnuseks kahe hierarhia süntaktiliste positsioonide ja argumentsete rollide hierarhia ühendamine. 21 Need kaks hierarhiat pole seotud jäigalt, vaid konkreetses lauses vastab süntaktiliselt kõrgeima positsiooni elemendile lause kõrgeim semantiline roll. Näiteks: Jaak (agent) töötab, Jaak (kogeja) tahab magada, Jaak (patsient) on pikk. Subjekt on mõiste teatava kombinatsiooni tähistamiseks, et aga kombinatsioonid võivad olla erinevad, pole subjekt püsimõiste, vaid muutuja. Subjektil on kahene funktsioon: ühelt poolt väljendada referentsiaalseid, pragmaatilisi suhteid, teiselt poolt rollilisi suhteid lauses. Eri keeltes võib ühe või teise funktsiooni väljendamine olla eelistatud ja vastavalt sellele jagunevad keeled «referentsilisteks» ja «rollilisteks» (R. Van Valin ja W. Foley: reference-dominated and role-dominated). 22 Selline jaotus sarnaneb keelte jagamisega subjektilisteks ja topikulisteks. Referentsiaalse grammatika esindajatele on iseloomulik, et nad püüavad läbi ajada vanu (ja nagu juba korduvalt rõhutatud) segaseid termineid kasutamata. Selle asemel tarvitatakse uusi mõisteid, mis kuu M. H у н э н, О подлежащих и топиках, lk Р. Ван В а л и н, У. Ф о л и, Референциально-ролевая грамматика. Rmt.: Новое в лингвистике XI, lk

12 luvad vanade terminitega küll «ühte perekonda», kuid mida püütakse täpsustada. Kui näiteks W. Chafe räägib vaatenurga väljendamisest kui subjektile iseloomulikust tunnusest (meenutagem, et W. Chafe'i subjekt «SMR «Ch. Li ja S. Thompsoni topik), siis M. Noonan tarvitab samas tähenduses terminit orientatsioon, kuid ei seosta seda tingimata subjektiga. Näiteks vene keeles on see funktsioon kinnistunud esimesele lauseliikmele, mis ei pruugi olla subjekt. M. Noonan rõhutab, et orientatsiooni mõiste vastab Ch. Li ja S. Thompsoni topiku mõistele, aga tema ise annab topikule kitsama sisu: topik on selline orientatsioon, mis ei lange kokku grammatilise alusega. Seevastu subjekt on orientatsioon, mis langeb kokku grammatilise alusega. Tavalised grammatilise aluse definitsioonid käivatki eelkõige orientatsiooni kategooria kohta, mis «peitub» subjekti mõiste taga. Seega ei ole nüüd enam topik see universaalne kategooria, mida osas keeltes väljendab subjekt, vaid niisuguseks kategooriaks on orientatsioon. Topik ei hõlma enam subjekti mõistet, vaid on viidud subjektiga ühele tasandile, nad on määratavad ühtse kategooria alusel. Selles seisnebki Ch. Li ja S. Thompsoni ning M. Noonani käsitluste põhimõtteline erinevus. M. Noonan rõhutab, et orientatsioon ei kanna tingimata tuntud infot (seda võivad teha teisedki lauseelemendid). M. Noonani orientatsiooni mõistele lähedane on P. Schachteri actor 23, mis ei kattu M. A. К Halliday aktori ~ agendiga, vaid on lause kõrgeim, «tähelepanu keskmes» olev semantiline roll. Aktor on subjektiivne vaatenurk tegevusele. P. Schachteri arvates sobiks ka termin protagonist. P. Schachter väidab, et filipiini keeltes puuduvat subjekt üldse ning tema universaalsed tunnused on jagunenud kahe kategooria vahel, mida võib nimetada aktoriks ja topikuks. Topiku tunnusteks on referentsiaalsus ja implitseeritud tuntus. Vaatenurgaga siin enam tegemist ei ole, seega paralleelsus M. Noonani topikuga puudub. Sarnaselt P. Schachteriga väidavad R. Van Valin ja W. Foley 24, et referentsiaalsed keeled ja rollilised keeled «suunavad põhitähelepanu» erinevatele lauseelementidele. Rollilistes keeltes (Põhja-Ameerika, Austraalia keeled) ei väljendu lauseehituses pragmaatiline struktuur, referentsiaalsetes keeltes aga on üks lauseliige tähistatud kui pragmaatiliselt tähtsaim. R. Van Valin ja W. Foley nimetavad seda elementi pragmaatiliseks tipuks (PP pragmatic peak). Eri keeltes seostub PP erisuguste semantiliste rollidega. Inglise keeles on PP-ks tavaliselt actor situatsiooni osaline, mis valitseb situatsiooni. Näiteks: The students rented the apartment from the landlord. (Tudengid üürisid majaomanikult korteri.) Kui PP-ks on undergoer, situatsiooni osaline, mis ei ole võimeline situatsiooni valitsema, on lause grammatiliselt markeeritud, näit. passiivne: The students were rented the apartment by the landlord. (Tudengitele üüriti korter majaomaniku poolt.) Austraalia keelte hulka kuuluvas dirbali keeles olevat olukord vastupidine: markeeritud on lause, kus PP-ks on actor. (Märkigem, et actor ja undergoer on R. Van Valini ja W. Foley arvates mõisted, mis väljendavad perspektiivi, millest lähtudes situatsiooni võib kirjeldada. Niisiis on neil mõistetel kokkupuutepunkte nii W. Chafe'i viewpoints, M. Noonani orientations kui ka P. Schachteri actor'iga.) PP on tavaliselt lause vasakpoolseim morfoloogiliselt markeerimatuim ja osaliselt kohustuslik noomenifraas. Inglise, saksa ja prantsuse keeles võrdub ta grammatilise alusega. R. Van Valinil ja W. Foleyl käibib ka termin topic, kuid juba puht-«hiinalikult» kui eraldiseisev sissejuhatav lauseosa. Ka nõukogude keeleteaduses valitseb seisukoht, et subjekti kategooria hõlmab mitut tasandit või hierarhiat, mis kajastavad ühelt poolt rolli П. Ш a x T e p, Ролевые и референциальные свойства подлежащих, lk Р, Ван Валив, У. Фол и, Референциально-ролевая грамматика. 138

13 suhteid, teiselt poolt grammatilisi tunnuseid. Grammatilisteks tunnusteks võib pidada lauseliikmelisust 2S või näiteks subjekti leksikaal-grammatilist kuuluvust: asesõna, pärisnimi jne. 26 (selle alusel moodustub nn. subjekti leksikaal-semantiline hierarhia). Aktuaalse liigenduse ühendamist süntaktilise struktuuriga nimetavad I. Kozinski ja N. Sokolovskaja tematiseerimiseks. Tematiseerimine võib olla kontrastne (markeeritud) või mittekontrastne. Kontrastse tematiseerimise puhul erinebki subjekt topikust. Üldiselt kasutatakse seda «vähem subjektiliste» elementide puhul (elemendid, mis asuvad subjekti hierarhias madalamal). Kui lauses on mitu hierarhias kõrgel seisvat elementi, hakatakse subjektina tõlgitsema topikut ja endine subjekt muutub teisejärguliseks. Näiteks: У меня (T-^S) есть деньги. Mittekontrastse tematiseerimise puhul valitakse näiteks diatees, kus topik langeb subjektiga kokku (aktiiv -* passiiv). Sellise käsitluse puhul jääb võimalus eristada tematiseerimisest topikalisatsiooni kui protsessi, mis on seotud kontrastiivsuse ja tekstisidususega, mitte niivõrd aktuaalse liigendusega. Omamoodi käsitleb teemat ja reemat Z. Saljapina. 27 Tema järgi loob reema valentsi lausete vahel, teema täidab valentse koha. Teema reema opositsioon on oluline süvastruktuuris, erinevus kategooriate «tuntud» «uus» vahel aga pindstruktuuris. Siiani oleme vaadelnud käsitlusi, kus püüti selgitada subjekti kui süntaktilise kategooria ja SMR-i kui infostruktuuri kategooria suhteid, kusjuures SMR-i tähenduses kasutati termineid teema, topik vms. Nüüd aga autoritest, kelle jaoks teema ja topik tähendavad põhimõtteliselt erinevaid lauseelemente. Geograafiliselt ja keeletüpoloogiliselt lähim näide on A. Hakulineni käsitlus. 28 Tema peab teemat tekstiparameetriks, topikut aga lausesiseseks elemendiks. Topik on kontrastiivne (W. Chafe'il samas tähenduses fookus) või raamkonstruktsioon («hiina topik»). Topiku ülesanne on kõrvaldada lõpunoomenifraasi kahemõttelisus rõhu osas: et see positsioon on juba loomu poolest rõhuline, ei suuda ta väljendada kontrastiivset rõhku. Topiku koht on lause alguses, kus neid võib olla mitu. Teema mõistele ei anna A. Hakulinen uut sisu: teema on SMR. A. Hakulinen rõhutab aga, et teema nagu subjektki ei ole lause obligatoorne element, teema mõistet ei tohi siduda universaalse positsiooniga ning ta on keeliti erinev. Samuti on A. Hakulinen jõudnud järeldusele, et soome lause ei vasta tihti kommunikatiivse dünamismi printsiibile. 29 Lause võib alata topiku kui kontrastiivse elemendiga, «ajutise teemaga», mis seob lauset eelnevaga, või täiesti uue lauseliikmega. Vahetult verbile eelnev element aga on igal juhul tuntud, peetagu teda teemaks või mitte (alati teema mõiste puhul obligatoorset tuntust ei eeldata). Näiteks: R oli keksinyt uuden ansaitsemiskeinon: maaseutunäyttelyt. Niitä hän harrasti monta vuotta. (R oli leiutanud uue teenimisvõimaluse: näitused maal. Nendega ta tegeles mitu aastat.) Vanha nainen piti kissasta ja särkyneestä sydämestä, mutta kirvoista hän ei pitänyt. (Vana naine armastas kassi ja murtud südant, aga kirpe ta ei armastanud.) 25 M. Г у x м а н, Позиции подлежащего в языках различных типов. Rmt.: Члены предложения в языках различных типов. Ленинград, 1972, lk И. Козинский, Н. Соколовская, О соотношении актуального и синтаксического членения в синхронии и диахронии. Rmt.: Грамматическое и актуальное членение предложения, lk Шаляпина, Коммуникативная организация предложения: функциональное содержание и средства выражения. Rmt.: Грамматическое и актуальное членение, lk A. Hakulinen, Some notes on thematics, topic and typology. Rmt.: Text and discourse connectedness. Amsterdam, Vt. ka: A. Hakulinen, Text linguistics in Finland. Rmt.: Papers in text lingustics 4. Hamburg, Kommunikatiivse dünamismi kohta eesti keeles vt. näit: H. Oim, Keel, keeleteadus ja pragmaatika. Rmt.: Keel ja struktuur 8. Tartu, 1973, lk. 126 jj. 139

14 Hoopis vastupidisele seisukohale on ungari keele põhjal jõudnud K. Kiss. 30 Ka tema toob eraldi esile vahetult verbi ees ja topiku järel paikneva positsiooni, nimetab seda aga fookuseks ning peab lause kõige uuemaks elemendiks. K- Kissi poolt kasutatud terminoloogia põhineb traditsioonil, mille järgi fookust loetakse kommendi tuumosaks. Praktiliselt kasutataksegi opositsiooni topik -- fookus. 31 Verbijärgset positsiooni, s. t. lause lõppu, peab K. Kiss kommunikatiivselt neutraalseks. Seisukohal, et topik on kontrastiivne, on ka L. Carlson 32, kes ehitab oma keelekirjeldusteooria üles dialoogimängule. Tema süsteemi raames on topik rematiseeritud element. L. Carlson räägib fokuseeritud topikust, kui lauses puudub teine remaatiline komponent või kui see on Temaatiliselt nõrk, topiku reemale allutatud. Sellise topikuga laused on emotsionaalsed: tõstetakse esile üks alternatiiv eeldatud võimalustest. Näiteks: Väga tänulikud olid nad minu ettepaneku eest. «Hiina topikut» nimetab L. Carlson topiku sissejuhatuseks. Seega eristab L. Carlson lauses mitut teemat ja reemat, mille kommunikatiivne kaal on erinev ja mille lineaarne paigutus ei pruugi vastata kommunikatiivse dünamismi printsiibile. Näiteks: Ma kutsusin enda poole Antsu ja Mardi. Antsu ma polnud kaua aega näinud. Mõlemas lauses on teemaks, SMR-iks «mina», kirjeldatakse tegevust, mille lähtepunktiks on SMR. «Ants» kuulub nii esimeses kui ka teises lauses reemasse (NB! hoolimata sellest, et teises lauses on tegemist juba tuntud referendiga), veelgi enam, teises lauses on ta ilmselt reema fokuseerituim element. L. Carlson peab vajalikuks lause algusesse paigutatud, kommunikatiivselt kaalukaimat elementi tähistada eri terminiga topik. Lause alguse ja lause lõpu positsiooni on ikka intuitiivselt peetud mingil moel esiletõstetuks. Küsimus on selles, mille poolest lausealguline positsioon esile tõuseb. Nagu nägime, on paljude autorite arvates tegu teema ~topiku~smr-i positsiooniga (seda prototüüpsel kujul, tekstilisi variante ei eitata). Mõnes keeles täidab seda positsiooni enamasti grammatiline subjekt. Ent nägime ka seda, et osa uurijaid nimetab küll lausealgulist positsiooni topikuks, kuid ei seosta topikut obligatoorselt SMR-i kategooriaga. SMR võib paikneda ka mujal lauses, topik jääb lihtsalt lause lineaarses struktuuris äramärkimist vajavaks positsiooniks, mille võivad erinevatel põhjustel hõivata eri elemendid. Eesti keeleteaduses viimast kontseptsiooni rakendatud pole. M. Erelt, seostades lauseliikmete probleemi lause kommunikatiivse aspektiga, s. t. infostruktuuriga, peab eesti subjektile omaseks kolme põhitunnust. 33 Subjekti prototüüp (primaarne subjekt) on üheaegselt propositsiooniline lähtepunkt, primaarne väitealis ning element, mis ühildub predikaadiga. Propositsioonilise lähtepunkti osa täidab mingi konkreetse semantilise rolliga argument, mis on lause poolt esitatava protsessi lähtepunktiks. Tegevuse lähtepunktiks on tavaliselt agent, agendi puudumise korral instrument, seisundi lähtepunktiks on patsient. Propositsioonilise lähtepunkti mõiste sarnaneb loogilise subjektiga. Subjekti sama tunnuse toovad välja ka rolli- ja referentsigrammatika esindajad. Väitealist ehk teemat defineerib M. Erelt kui määratud infot väljendavat lauseosa. Primaarne väitealis paikneb lause alguses. See kategooria sarnaneb psühholoogilise subjektiga. Et subjekti ühildumine predikaadiga on grammatilise subjekti tunnus, ühendab subjekti prototüüp endas traditsiooniliselt loogilise, 30 K. Kiss, Structural relations in Hungarian, a «free» word order language. «Linguistic Inquiry» 1981, nr. 2, Ik Vt. näit.: G. Leech, J. Svartvik, A communicative grammar of English. Moscow, 1983, Ik. 158 jj., samuti P. Sgalli, N. Chomsky töid. ш L. Carlson, Dialogue games: An approach to discourse analysis. Dordrecht, 1983, Ik. 315 jj. 33 M. Erelt, Eesti lihtlause probleeme, lk

15 psühholoogilise ja grammatilise subjekti. Sekundaarsel subjektil puudub üks kolmest põhitunnusest. Näiteks passiivilause subjekt pole propositsiooniline lähtepunkt (Sa oled lausa veriseks pekstud nende lurjuste poolt), neutraalselt lause lõpus paiknev subjekt 34 pole primaarselt väitealis (Saart asustavad neegrid, Romaani läbib tähetarga kuju, Tormiga kaasnes äike). M. Erelt ei täpsusta tegelikult, kas väitealis on kindlalt seotud lausealgulise positsiooniga. Viitest, et peale kolme põhitunnuse võib subjekti prototüübil eristada ka teisi tunnuseid, näiteks asendit lauses (lk. 30), võiks nagu välja lugeda, et primaarse väitealise tunnus ei sisalda implitsiitselt asukoha tunnust. Kõigis toodud näitelausetes aga on primaarseks väitealiseks peetud lause esimest elementi. Arutluses eksistentsiaallause üle, mille kirjeldamisel on palju vaieldud, väidetakse, et eksistentsiaallause lõpukomponendil on ainult üks subjekti prototüübi tunnus see, et ta on lause propositsiooniliseks lähtepunktiks. Seega on lausetes nagu Laual on leiba, Peenral kasvas lilli, Väravast valgus välja mehi kommunikatiivseks subjektiks, SMR-iks peetud lause esimest elementi. On see aga alati nii? Siinkirjutaja pooldab siiski seisukohta, et SMR ei ole seotud kindla kohaga lauses. Ilmselt võib küll pikalt vaielda, kas niisugustes lausetes lugeda SMR-iks laud või leib, peenar või lilled, värav või mehed. Kindlasti leidub situatsioone, kus SMR-iks on lauselõpuline komponent. Näiteks: A: Ei tea, kust praegu lilli saaks? B: Turul on lilli. Omal kombel määratud on siin tegelikult lause mõlemad nominaalliikmed: lilli on mainitud eelmises lauses, turu all peetakse silmas mõlemale vestlejale tuntud referenti. 2. SMR eesti lausekirjelduses Kuigi eesti eksistentsiaallause lõpukomponendil võib niisiis olla kaks subjekti prototüübi tunnust, ei ole ometi otstarbekas teda subjektiks pidada. Vajaka jääb grammatilise subjekti tunnus, süntaktilist kategooriat ei ole aga mõtet laiendada elementidele, millel põhiline süntaktiline tunnus puudub. Millega siis tegemist on? SMR-i, subjektist universaalsema kategooriaga. Kui grammatilise alusena aktsepteerida ainult öeldisega ühilduvat alust ühildumine on tunnus, mis eesti keeles esmaselt eristab alust sihitisest, siis on keeles teisigi lausetüüpe, kus SMR ei ole grammatiline alus. Näiteks possessiivlause Mui on raha, kvantorlause Poisse on kaks. Lisagem, et SMR pole nagu grammatiline aluski lause obligatoorne element. Implitsiitselt on ta aga kindlasti olemas näiteks elliptilise lauseliikmena, nagu lausetes Mine põrgu, Tuleme homme õhtul. Umbisikulise tegumoe puhul sõltub SMR lause üldstruktuurist. Puuduva aluse asemel on tavaliselt SMR-iks ilmselt mõni muu lauseliige, näiteks Antsu (SMR) polnud tükk aega nähtud. Milliste tunnustega see lauseliige on, see nõuab alles selgitamist. Kuid täiesti mõeldav on ka see, et sobiva kandidaadi puudumisel jääb SMR implitsiitseks tegijaks. Näiteks: Kiiresti tõusti lauast. Ch. Li ja S. Thompsoni tüpoloogia alusel pole eesti keel seega puhtalt subjektiline keel. Mõnikord on lauses subjekti asemel topik SMR (terminoloogiast allpool), mis ei ole grammatikaliseerunud subjektiks, vaid väljendub muul kujul. Seega oleks võimalik eesti keel liigitada üleminekutüüpi topikuliste ja subjektiliste keelte vahel. Arvestades levinud seisukohta, et eesti keel on nihkunud SOV-tüübist SVO-tüüpi, on niisugune olukord täiesti loogiline. SMR-i kategooriat, kas või lauseliikme lisatunnusena, võiks kasutada ka lauseanalüüsis, rääkida näiteks adverbiaal-smr-ist, objekt-smr-ist jne. Aktsepteerides SMR-i kui universaalse kategooria, mis ühel juhul (ühildudes öeldisega) kannab nimetust alus, võib tekkida mulje, et lau- 34 Näited: H. Rätsep, Eesti keele lihtlausete tüübid, lk

16 Šes ei saa üheaegselt esineda nii alus kui ka SMR. Prototüüpsel juhul see ilmselt nii ongi. Kuid eesti keeles on ka sekundaarseid subjekte. Ja neutraalselt lause lõpus paikneva subjekti teeb sekundaarseks just see, et ta ei ole SMR. Niisiis on lausetes nagu Saart asustavad neegrid, Tormiga kaasnes äike SMR ja grammatiline alus eksplitsiitselt lahku viidud. M. Erelt nimetab siin lause esikomponenti sekundaarseks objektiks (primaarsest objektist eristab seda just SMR-iks olemine). Sekundaarse objektina kirjeldab ta ka eksistentsiaallause lõpukomponenti, juhul kui see ei väljenda SMR-i [niisuguse situatsiooni näiteks võiks olla vahest Laual (SMR) on leiba, aga või on unustatud; Detektiiv jälgis tähelepanelikult maja. Korstnast (SMR) tõusis suitsu]. Selliste lausete nominaalliikmeid tuleks ilmselt uurida ka muude tunnuste alusel: kuivõrd näiteks on eksistentsiaallause SMR-i lauselõpulisus SMR-i jaoks ebatüüpiline positsioon seotud kvantitatiivse indefiniitsusega, rõhuga jne. Lause lõpp on üldiselt reserveeritud tähtsaima info jaoks. Kui mingi lauseelement tahetakse viia lause lõppu, võib tekkida vajadus sealt mõni teine element «eest ära tõsta». Näiteks: Mina rääkisin pärast kõiki teisi; Pärast kõiki teisi rääkisin mina. Lause lõpus olev element tõstetakse esimesele positsioonile lauses. See positsioon on rõhuliselt ilmselt nõrgem kui lõpupositsioon, kuid on samuti esile tõstetud. Peale kirjeldatud inversiooni võib lauseelement siia paigutuda ka tekstisiduslikel põhjustel: Eile kohtasin Toomast, keda ma polnud tükk aega näinud. Väga sageli on selles positsioonis kontrastiivne või emfaatiline element. Näiteks J. Sanga järgi on võimalik eitava lause mitmetähenduslikkust kõrvaldada eitatava elemendi toomisega lause algusesse. 35 Sõnajärje kirjeldamisel on ilmselt otstarbekas lausealgulist positsiooni eraldi tähistada. Et lause algusesse tõstmist on üldiselt nimetatud topikalisatsiooniks, siis oleks mõiste kõige loomulikum nimetus topik. Kuid eelnevast selgub, et topiku mõiste kasutamine selles tähenduses võib tekitada ja ongi tekitanud segadust. Seetõttu võiks lausealgulist positsiooni sobida kirjeldama termin KOMMUNIKATIIVNE LÄHTEPUNKT (KL). Kuidas siis tähistada SMR-i? Olgu ta TEEMA just selle nimetuse all on SMR-i kategooria eesti keeleteaduslikus kirjanduses käibinud, pealegi tähistabki teema tavakeeles SMR-i. Ka teema on info edasiandmisel lähtepunktiks, kuid see on kognitiivne lähtepunkt, millel ei ole eesti keeles kindlat vormistust ega kindlat kohta lauses. Teema on vastuseks küsimusele «mille kohta käib lause?». 3 4 Kokkuvõtteks 1) Infostruktuuri seisukohalt jaguneb lause kaheks: «see, millest räägitakse» + «see, mida räägitakse». Tähistagu neid kategooriaid terminid TEEMA ja REEMA. 2) Süntaktiline kategooria alus on grammatikaliseerund teema. Aluse kategooria vajalik ja piisav tunnus eesti keeles on ühildumine öeldisega. Kuid eesti keeles on lausetüüpe, kus teema ei väljendu kunagi alusena. Näiteks possessiivlause, nagu Mui on raha, Venna käes on raamatud; kvantorlause, nagu Neid oli viisteist, Aega on vähe, Poisse tuli vastu terve rühm; tulenemislause, nagu Poisist sai mees, Inetust pardipojast tuli ilus luik; seisundilause, nagu Inimestel on kiire, Lapsel on külm, Mui on hea meel, Mui vedas; eksistentsiaallause, nagu Laual on leiba, Koole on häid ja halbu; umbisikulised laused, nagu Õhtul mindi varakult magama, Tuld käidi naabertalust toomas. Teema ei pruugi lauses eksplitsiitselt väljenduda, näit. Väljas sajab; õues on külm; Elatud on asjatult. 3) Teema ei ole seotud kindla kohaga lauses, ehkki prototüüpne teema paikneb ilmselt lause alguses J. Sang, Negation and its implications, lk

17 4) Sõnajärje kirjeldamise seisukohalt on kasulik eraldi tähistada laüsealguline positsioon, mis on lauses esile tõstetud. Olgu lause esimene positsioon KOMMUNIKATIIVNE LÄHTEPUNKT. KL-i positsiooni iseloomustab tihti kontrastiivsus või emfaatilisus. Näiteks: Aega (KL) tal (T) on vähe, Raha (KL) ta (T) võttis piisavalt kaasa. KL-i positsiooni võib element sattuda ka tekstisiduslikel põhjustel, näit. Täna asusin kraamima, seda (KL) ma (T) polnud ammu teinud, või seoses neutraalselt KL-i positsioonis paikneva elemendi viimisega lause lõppu, näit. Kell 6.26 (KL) tõusis päike. Käesolev artikkel keskendus infostruktuuri ja süntaktilise struktuuri seoseid jälgides teema ja aluse vahekorrale ning teema asukohale lauses. Tööhüpoteesina tundub otstarbekas grammatilise aluse kategooriat kitsendada, teemale aga mitte aprioorselt omistada kindlat positsiooni. Teema saab lause lineaarse struktuuri uurimisel üheks elemendiks, mida kirjeldatakse vormi, funktsiooni, semantilise sisu jm. tunnuste alusel. Nii et teema kategooria lähem iseloomustus jäägu edaspidiseks. 143

18 Soome mõjusid Tallinna noorte keelekasutuses (Algus Keeles ja Kirjanduses" nr. 2) MAI LOOG Üksiksõnade kõrval käibib noorte kõnes mitmesuguseid fennismidega püsiühendeid, väljendeid, «paroole» suuremaid üksusi, mis on loodud soome ainese põhjal. Nende kujunemisel on sageli tagapõhjaks mingi jutt, juhtum või teada olev fakt. Niisuguseid püsiühendeid leidub kõigepealt omavahelises suhtlemises kasutatavate ütlemiste ja hüüatuste, tunnustuste ja mõnituste seas: ala mennä! 'kao minema; ära mine' (< sm ala mennä); ala vetää! 'kao minema, lase jalga' (< sm ala vetää); anna mennä! 'ergutushüüe spordivõistlustel; lase käia, mine ära, hakka peäle'; anname mennä! 'toost topsi tõstmisel': Mis me ohime, anname mennä! (< sm anna mennä); oled faijer! iroon. 'oled isa'; haista kengät! 'kao minema' (< sm haista kengät ~ kenkiä); haista paska! 'kao minema' (<sm haista paskaa); haista pillo! 'tõmba v... u' (<sm haista pillua); halua paska (öeldakse siis, kui midagi ei meeldi; sm haluta -f- paska); hetkinen, sanoi putkinen 'üks hetk, oodake' (< sm hetkinen); hevi tule(e), hevi tap(p)a(a) (hevisõprade hüüdlause; hüüdega hevi tule, hevi tapa mõnitatakse hevisõpru; < sm sl. hevi tulee, hevi tappaa); tämä on huijuri~hui Jüri 'see on lollakas, kes end tõmmata laseb' (< sm huijari, võrd ka vn хуй); hävime tässä (siin on kai paskataudi) 'kaome kiirelt, midagi on ilmselt valesti' (põhineb anekdoodil, mille järgi soomlased näinud Tallinnas WC-paberi müügil tekkivat hullustust ja öelnud: «Havimme tästä, täällä on kai paskatauti!»); hyva on! 'hästi!' (tavaline kinnitav väljend jutu sees); hüva rokka (nii kiidavad ärikad «Virus» süües sööki; < sm hyvä ruoka); hüva rokki, süva rokki (rokisõprade hüüdlause; <C sm hyvä rokki, syvä rokki); hyvä tyttö 'hea, kihvt tüdruk' (< sm hyvä tyttö); ihana rakkaus 'suur armastus' (< sm ihana rakkaus); ihaana tukka halv. 'rasvased juuksed' (<sm ihana tukka); ihana vahvaa! 'tore' (< sm ihana + e vahva); illalla on tore ollalla! (soomlaste vm. lõbusate restoraniõhtute kohta; < sm Uta >- illalla + e on tore olla); kaikki on hyva 'kõik on hästi' (<sm kaikki on hyvin); kaikki^ kõiki on korrassa~kunnassa~ kunnossa 'kõik on korras' (<sm kaikki on kunnossa); kaikki paska! (punkarite hüüatus; < sm kaikki paskaa); hei kaveri! 'hei, sõber, kuule!': Hei kaveri, tuled sisse ka või? (< sm kaveri); kestävä ja pestävä 'kulumatu ja tugev materjal' (öeldakse suvaliste asjade kohta; < sm kestävä ja pestävä); ole kippis! 'ole tugev!' (<sm kippis!); kiva mumm 'tore mutt': Venna õps on täitsa kiva mumm (< sm kiva mummo); oled kiva halv. 'oled lahe, oled tore' (< sm kiva); klihva värk (olukorra kohta, kus midagi on viltu läinud; <C sm sl. kliffa); Kuka siellä? Tämä on huora (halv. tüdruku kohta; < sm Kuka siellä? Tämä on huora); kuule kulli! (hüütakse neile, kes ei tea, mida kulli soome keeles tähendab, näiteks Tartus malevõistlustel treenerile või teistele; <sm kulli); käy helvetiin 'käi põrgu': Käy helvetiin, kuradi elmar! (< sm käy helvettiin); kyllä se järjestyy! 'küll see laabub' (< sm kyllä); kõva mimmi (halv. tüdruku kohta; <c sm sl. mimmi); mitä sä siellä kökötät (halv. väljend, kui keegi räägib juttu, mis ei meeldi; <sm mitä sä siellä kökötät); moi fanit! 'tervist, sõbrad!' (<sm sl. moi fanit); ota (se ihan) iisisti 'rahulikult, ära võta südamesse' [<sm sl. ota (se ihan) iisisti < ingl take it easy]; ota mallia 'võta eeskuju, jälgi stiili' (< sm ota mallia); oi perkele!, mene perkele!, perkele paska! (kirumisväljend; < sm voi perkele!, mene per- 144

19 TAHVEL IX Л :.. Eesti kirjandusteadlasi kunstis Liis Raud (Gustav Raud, õli, 1947.)

20 TAHVEL X Eesti kirjandusteadlasi kunstis Karl Taev (Elmar Kits, õli, 1960.)

21 keleerll, perkele-paska); perkäläin poika 'kuradi poiss' (kirumisväljend): Perkäläin poika, mutt küsis jälle mind! (< sm perkelen poika); ta on pilves 'ta on narkootikumiuimas': Kas ta oli jälle pilves või? Ei, vastupidi, poind ammu saand ( < sm sl. olla pilvessä); pitka jono 'pikk järjekord': Lomonossovi saiapoes oli jälle pitka jono (< sm pitka jono); finni poika 'soomlane'; Viru poika 'ärikas'; puhus paska 'rääkis soome keelt': Koik muudkui puhusid paska, ei ma saand midagi aru (< sm puhua paskaa); älä~ära puhu paska(a) 'ära jäma, ära õienda, ära mölise' (< sm älä puhu paskaa); raske juna 'pikk järjekord; inimesi täis rong' (< e sl. raske 'suur, pikk, võimas, ulatuslik, täiuslik, viimse piirini täidetud' + sm?jono,?juna); raske rakkaus iroon. 'suur armastus': Tal on ju raske rakkaus, ei ta tule kedagi rebima! (< sm rakkaus); rooki tegema 'suitsetama': Hei, lähme rooki tegema! (< sm rööki); saamarin paskiainen 'kuradi sitavares': Saamarin paskiainen, jälle ta raisk on musaboxi ära lõhkund! (< sm saamarin paskiainen); turbi peale andma 'peksa andma, vastu lõugu andma' (< sm turpa); turpa kiini~kinni 'suu kinni, möla maha!' (< sm turpa kiinni!); uusi kuuma hevi huuma (hevisõprade hüüdlause; < sm uusi kuuma hevi huumaa); teeme vaihto iroon. 'vahetame!' (ärikaid mõnitav väljend), sund vaihto 'pealesunnitud vahetus' (< sm vaihto); vedä naamasi 'tõmba näkku': Vedä naamasi talle (< sm sl. vetää naamasi~vedän naamasi); viina tappa hitaasti, mutta kenellä pirulla on kiire 'viin tapab pikkamööda, aga kellel kuradil on kiire' (< sm viina tappaa hitaasti, mutta kenellä pirulla on kiire); voi eit 'pettumushüüe' (< sm voi eil); voi kaunis kukka! (hüüatus kena tüdruku või meeldiva sündmuse kohta; < sm voi kaunis kukka); vähen sairastunut 'pohmeluses': Eile olin vähen sairastunut (< sm vähän sairastunut); älä mamoile 'ära mölise' (< sm älä +? sm mamelo = mammanpoika või onomatopoeetilisele häälitsusele lisatud soomepärane verbisufiks); ära huija 'ära peta' (< sm äia huija); ära sure 'ära kurvasta' (< sm äia sure). Ka välimuse, riietuse jm. kohta on tarvitusel pikemaid soome mõjudega sõnaühendeid: kanha müts halv. 'kirjaga suusamüts' (pärit Eesti TV lastesaatest «Kõige suurem sõber», kus Postikanal oli «Karhu»-mütsi eeskujul müts kirjaga «Kanha»); Lee Viljandid 'nõukogude teksased' (kontaminatsioon teksaseid tootva firma «Lee Cooper» nimest ja vanast kalambuurist Viljandi^ Finlandia); länska värk 'välismaa riided, jalatsid, asjad jne.' (<?sm länsi + sl. -ska; vrd. finska, Lenska); palju maksaa? (mõnitav küsimus, kui kellelgi on uued firmariided jms.; < sm maksaa); mitä tämä onko? (solvav küsimus kahtlase või vale asja kohta; aga ka lihtsalt küsimus: «Mis see on?»; < sm mitä tämä on?; onko tämä?); adi tossud '«Adidase» spordijalanõud': Mulle pakuti adi tossusid; taatu tossud 'Tartu jooksukingad'; vabaõhu tossud 'sandaalid'; väsind tossud 'ärakantud jooksukingad': Väsind tossud vajasid puhkamist idanaabrite jalas; äphu sama mis kanha. Sõnade kanha ja äphu laiemale levikule on kaasa aidanud Eesti TV populaarse lastesaate Kana ja Äpu. Ülejäänud telelaenud pärinevad aga ikkagi Soome TV-st. Eriti palju on laene reklaamidest, kust on võetud terveid väljendeid, hüüdlauseid. Neid võiks nimetada mainoslaenudeks: mainos 'reklaam; Mainos-TV: Nägin üht päris lahedat mainost, mingi bänd mängis seal; Kas see on mainossarjakas või? (< sm mainos, Mainos-TV); astu laiva(a) 'astu sisse': Astu laiva, mis sa seletad! (marsruuttakso peatuses; astu laivaan on MTV «Viking Line'i» reklaamlause); atria, hyva liha (väljend lihapoest möödumisel; < sm atria, hyvää lihaa MTV reklaamlause); fazeri [fa4seri] 'väga hea'(«fazeri» šokolaadi reklaamist); hyvä panda! (poiste mõnitav tunnustushüüd; hyvä panda! on väljend MTV lagritsareklaamist); kaikki pole floora, kaikki on margariini 'kõik pole kuld, mis hiilgab' (ei kaikki ole «Flora», mikä on margariini on «Flora»-margariini reklaam); kulkurid 'eriti pehmed kin- 10 Keel ja Kirjandus nr

22 gad' («Kulkuri» firma reklaamist MTV-s); laku pekka! (solvang jutu lõpetamiseks; «Laku Pekka patu saa svengamaan!» on väljend MTV lagritsareklaamis; tähendusnihe on toimunud ilmselt seetõttu, et meenutab eesti väljendit «laku perset»); mansikat vain seppälästä (mõttetu väljend; nii öeldakse ka siis, kui midagi kuskilt kindlast kohast saab;? MTV hansikkaat vain «Seppälästä»); marabuu 'väga hea; magus; ilus naine'; mm-tnm marabuu (millegi maitsva kohta; MTV «Marabou»-šokolaadi reklaamist); mehukas (tunnustav universaalvahend; MTV-s on mehukas kasutusel kodumaiste kurkide ja tomatite epiteedina); mehukatti 'hea jook, mõnus asi' (MTV mahlareklaamist «Mehukatti verraton janon kustuttaa»); miehen maku on kohv ukkonen (noormeeste seltskonnas õlut juues või ostes; MTV õllereklaamist «Miehen maku on KOFF ykkönen»); minkän turhan patukan takia ei tammoista retkeä tekiskään (öeldakse kuskile mineku puhul; MTV šokolaadireklaamis ronib mees üle kuristiku ja mööda kaljuseina, sukeldub mere põhja ja leiab ühest koopast kasti šokolaadi, mida mõnuledes sööma hakkab; sõnum on: «Minkään turhan patukan takia ei tämmöistä retkeä tekiskään»); naudit ja kiidät (öeldakse šokolaadi süües; nautit ja kiität on lause «Fazeri» šokolaadi reklaamist); olen to-maa-tti, olen i-lo-na, olen Pauligin ketsuppi! (öeldakse hea tuju puhul; lause MTV reklaamist, kus tomati suurim rõõm on olla «Pauligi» ketšupi pudelis); pure(e) jenkki 'võta näpust!, õudne jäma vms.' (pure jenkki! on väljend MTV nätsureklaamist); puree hementali 'ära võta võõrast; säh sulle!' (moodustatud ilmselt eelmise analoogial); rai totta kai (deodorandi kohta; MTV deodorandireklaamist: «RAI, totta kai»); reiga nolla (täieliku rahapuuduse kohta; «Äiti, reikiä nolla!» on lause MTV hambapastareklaamist, kus laps jookseb õnneliku näoga hambaarsti kabinetist välja ja näitab emale sõrmedega ümmargust nulli); sanoka FA ZER kun huluate hyvä! (mõttetu väljend, sobib igas olukorras; «Sanokaa FAZER, kun haluatte hyvää!» on MTV šokolaadi ja kompvekkide reklaamlause); tietysti Pauligin (inimese kohta, kellel alati kõik õnnestub; pärit «Pauligi» tee reklaamist); tosion (öeldakse pärast uksekella helinat; MTV-s panga reklaami lõppväljend, kus orav koputab sabaga: «Kop, kop, tosi on!»). Peale reklaamide on mitmesuguste mõjude allikaks veel Soome TV sarisaated muusikasaated, show'd, multifilmid jms. Peamine on väljendi kinnistumisel korduvus: mida rohkem mingit saadet või samade tegelastega filmi näha võib, seda kindlamini nendega seotud väljendid kõnekeelde tulevad. Mõned näited: nagu A-studio (öeldakse siis, kui räägitakse rohkesti uut nagu informatsioonisaates «A-studio»); fons 'poiss, noormees': Need fonsid on küll pisut purjus (Fonzie teleseriaali «Happy days» peategelane); hallo, hallo, täällä Marko Veijalainen (öeldakse tervituseks või siis, kui hakatakse muusikat kuulama; omaaegse telefonisoovikontserdi «Soitellaan, soitellaan» saatejuhi tavaline fraas); ilkeä Velho 'vastik tüüp, vana nõid' (ilkeä velho oli tegelane multifilmisarjas «The Smurfs»); ja tassa tämä tulee! 'ja sealt ta (õpetaja, kaasõpilane) juba tuleb!' (väljend kordub sageli külalise ja publiku osavõtul toimuvates stuudiosaadetes); kupla 'orgia, jooming': Kogu aeg oli üks kupla («Kupla» oli 1980-ndate aastate algul Soome TV-s jooksnud seriaali «Soap» soomekeelne pealkiri; sari oli täis farslikult hüperboliseeritud inimsuhteid, orgiat ei olnud); lapset, Nasse-setä on hyvin vihainen (öeldakse naljatlevalt siis, kui keegi on sind millegagi üllatanud; joodik Nasse-setä, Spede Pasaneni show populaarseima tegelase tavaline väljend); Nasse-setä 'joobes isik; laste sõber'; puhtaana käteen 'puhtalt katte' (raha kohta): Maksud maha, siis umbes 150 rubla puhtaana käteen (väljend puhtaana käteen on pärit laupäevaõhtusest lotoreklaamist); see on ihan nastaa, hei! 'see on väga lahe, mõnus' (Spede show hüüdlause); see on stadista kamaa, hei! (kasutatakse enamasti mõne eseme iseloomustamisel; pärit Spede s how'st); skidit, kundit, giltsit, hei! 146

23 'hei, tüdrukud, poisid!' (Spede show'st); smurf 'tüdruk', smurfi seadus (kindla tähenduseta väljend), papa smurf 'tarkpea' (multifilmide sarja «The Smurfs» tegelased olid soome keeles smurffit väikesed helesinised päkapikud); uutiset 'Soome TV uudistesaade' (< sm uutiset); vanha kettu 'taibukas ja arukas inimene' (seriaali «Der Alte» soome pealkirja «Vanha kettu» järgi; selle peategelane on taibukas politseikomissaar, kes avastab alati kurjategija); veikkama 'ära arvama': Kes ta on? Veikka! (< sm veikata, veikkaus; Soome TV-s on palju äraarvamissaateid); ülipulli 'üliisane' (spordisaadetest hästi tuntud Soome suusataja Tuomo Ylipulli järgi). Peäle soome keele on laensõnavara allikaks noorte kõnekeeles veel vene ja inglise keel. Vene ja soome keele kombinatsioone peaaegu ei esine (kui mitte arvestada sõnu kuijuri ja trussarid), küll aga leidub inglise ja soome ainese kombinatsioone: apua help! 'appi!' (< sm apua, ingl help); hit musa 'edetabeli tipplood' (< ingl ja sm sl. hit, sm sl. musa); musabox 'kaasaskantav kõrvaklappidega makk': Poodi lähen vaid siis, kui musabox kaelas on (< sm sl. musa, ingl box); shin olo 'kerge joove' (< ingl shin, sm olo); slim olo 'ajuvaba olek' (ingl slim, sm olo). Kui võrrelda fennismide tähendusi lähtekeele tähendustega, märkame küllalt sageli tähendusnihkeid. Fennismi tähendus on tihti erinev, vahel koguni täiesti vastandlik. Põhjusi võib olla kaks: kas pole laenamisel tuntud piisavalt soome keelt ja tähendusnihe on toimunud ebateadlikult või siis on tähendust muudetud täiesti sihipäraselt. Esimesel juhul on segavaks teguriks kindlasti hääldusassotsiatsioonid: soome algsõna on võinud meenutada mõnda eestikeelset sõna või tuntud tähendusega soomekeelset sõna ning sellega segi minna. Näiteks ala menna 'hakka astuma' on saanud vahel tähenduseks 'ära mine' (vrd. sm älä mene); ketšupi reklaamist pärit nimetus «Ilona» on omandanud tähenduse 'ilus'; raske juna on saanud tähenduseks 'pikk järjekord' (vrd. sm jono) jne. Kui tähendusnihe on teadlikult tekitatud, taotleb kõneleja oma ütlustes uudsust, põnevat ja naljakat efekti. Slängile ongi iseloomulik püüd erineda neutraalsest ühiskeelest. Seetõttu kasutavad ka Tallinna koolinoored soomepäraseid sõnu, et anda kõnele teine varjund. Kui aga tekib kahtlus, et soomepäraseid sõnu võidakse tajuda ka neutraalsetena, siis pööratakse tähendus ümber. Vastandtähenduses sõnakasutus, iroonia on eesti õpilasslängile väga iseloomulik, seda ka omakeelsete sõnade puhul. Et lausung oleks mõistetav, hääldatakse vastav sõna, sõnaühend või väljend erilise intonatsiooni ja paisutatud tunderõhuga. Tihti on ütleja näol ka vastav ilme, mis kaasvestlejat hoiatab sõna tähenduse mõistmisel. On muidugi ka väga keerulise jutuga noori, kes neid ümberpööratud tähendusega sõnu ei intoneeri tavalisest erinevalt siis peab kaasvestleja olema vägagi arukas ja ettevaatlik, et teda hiljem lolliks ja naiivseks ei naerdaks. Väike tähendusnihe teeb lausungi tähenduse mitmekorruseliseks, muidugi kui kaasvestleja teab soome algsõnu, telelaenude puhul ka konteksti. Näiteks liinitakso peatuses öeldud «Astu laivaan!» on arusaadavalt «Astu sisse!», sest takso uks on lahti, sõnu saadab kutsuv viibe ja niikuinii tuleb sisse ronida. Taustaks aga on vastav «Viking Line'i» reklaam: sinine meri, valge laev ja naeratav habemik kapten, kes kutsub lahkelt laevaga Turust Naantali sõitma. Ja ei olegi vestlus, suhtlemine nii hall ja neutraalne, on hoopis vaba ja veiderdav, lõbus, sest olukordade sarnasus on väike ja kontrast suur. Nii ongi enamik fennisme värvikad ja mõjuvad naljakatena, familiaarsetena ja vulgaarsetena, võrreldes väärika ja normaalse eestikeelse sõna või väljendiga. Selliseid slängisõnu nimetab inglise keeleteadlane Eric Partridge teoses «Slang today and yesterday» (London, 1979) d ü s f e- m* 147

24 tn ism id eks (ingl dysphemism). Düsfemism on eufemismi vastand, reaktsioon pedantsuse, jäikuse, pretensioonikuse, suursugususe ja väärikuse vastu keeles. Düsfemism üritab hoida kõneldavat keelt madalal, sobivana vulgaarsetele, rahvalikele ja labastele tunnetele. Aga ta näitab ka huumorimeelt, hoiab keele rahvalikuna ja pakub seda pikantsena ja mugavana. Miks noored on hakanud kasutama oma kõnes fennisme? Põhjused on nähtavasti samad mis slängikõnelemisel üldse. E. Partridge'i järgi tahavad noored 1) «erineda» ja olla uudsed; 2) näidata oma teravmeelsust ja nutikust, motiiviks enesenäitamine või snobism; 3) noorusest, heast tujust, asjast lõbu tunda; 4) šokeerida, köita tähelepanu; 5) olla napisõnalisemad, konkreetsemad; 6) vähendada ja hajutada vestluse liigset tõsidust; 7) näidata, et nad kuuluvad mingisse kindlasse sotsiaalsesse gruppi; 8) anda mõista, et keegi teine ei kuulu samasse gruppi; 9) olla salapärased, nii et teised neist aru ei saaks. Jutu lõpetuseks aga sobib Tallinna koolinoorte kõnes leiduv ütlus «Pane suu kinni ja vilista soome keeles!», mis tähendab: «Jää vait!» 148

25 Ajalootunnetuse kahest tasandist ja Balthasar Russowi kohast Eesti kultuuriloos ELINA ÖPIK Täisverelisse kultuuripilti kuulub alati ka teadusliku ja belletristliku ajalookäsitluse kooseksisteerimine. Koik me tahame, et see oleks rahumeelne, rajaneks vastastikusel mõistmisel ja lugupidamisel. Ometi näivad mingid sisepinged aeg-ajalt paratamatult üle kasvavat avalikuks konfrontatsiooniks, nagu oleks tegemist mingi kahe võistleva süsteemiga. Mulle näib, et tihti ei tehta piisavalt selget vahet ilukirjandusliku ajalooproosa ja ajalooteadusliku teksti vahel. Demarkatsioonijoon ajaloolise reaalsuse belletristliku ja teadusliku kujutamise vahel pole küll absoluutne ning läbimatu, kuid ühte sulada need ka ei tohi. Kirjanduse poole pealt tähendaks see langemist ajaloofaktide krestomaatilise illustreerimise tasemele («elavdatud pildikesed ajaloost»), mispuhul kirjandus lakkaks õieti olemast kirjandus ja muutuks parimal juhul (kui ajalooteave on adekvaatselt edastatud) populaarteaduseks. Ajalooteadus aga lakkab olemast teadus, kui ta ei eira ebahistoristlikku kirjanduslikku ajaloomüüti (nagu ta peab eirama ka ebahistoristlikku autoritaarset ajaloomüüti). Kui selle demarkatsioonijoone olemasolu piisavalt ei teadvustata, siis tekibki kirjanduse ja ajalooteaduse konfrontatsioon. Kirjandust tabavad süüdistused «ajaloofaktidega liiga vabalt ümberkäimises», ajalookäsitlustele aga heidetakse ette «liigset kuivust», raskepärasust, atraktiivsete spekulatsioonide puudumist. 1 Veelgi enam, massiteadvuse tasandil omandavad mõned puhtkirjanduslikud spekulatsioonid teaduslike tõlgenduste kaalu, millele kirjanikud ise enamasti vist ei pretendeerigi. Lähenemist ilukirjandusteosele kui adekvaatset ajalooteavet pakkuvale informatsiooniallikale kohtab tegelikult igal sammul. Mis võiks siis olla loomulikum kui see, et ajaloolased süstemaatiliselt tegeleksid ajalooproosa kommenteerimisega, aitamaks orienteeruda selles leiduva fantaasia ja adekvaatse ajalooteabe vahekorras? Siin ilmneb aga paradoksaalne asjaolu, mis ajaloolasi niisugusest tööst eemale peletab ja on põhjuseks, et ajaloolased harva avalikult ajalooproosa teemadel sõna võtavad. Nimelt kalduvad kirjandusringkonnad pidama ajaloolaste sekkumist seda laadi proosa hindamisse mõistmatuks suhtumiseks ilukirjanduse spetsiifikasse. Paradoks seisneb selles, et mitte ainult laiem lugejaskond, vaid tegelikult ka needsamad kirjandusringkonnad kipuvad hindama ajalooproosat rohkem selles pakutava ajalooteabe kui selle ilukirjanduslike väärtuste pärast. On ehk meie ilukirjandusliku ajalooproosa peamine funktsioon ja väärtus tõepoolest ajaloo tõetruu tunnetamise võimaluse pakkumine? Kui nii, siis peaks ajaloolase kriitiline hinnang seda liiki proosale olema täiesti kohane ja isegi vajalik ning poleks põhjust vaadata temale kui portselanikaupluses trampivale elevandile. Või ehk polegi ajalooline tõepära siin tähtis, ajalooliste romaanide ja jutustuste põhiväärtused aset- 1 1 Viimasel ajal heidetakse ajaloolastele ette küll rohkem valetamist ja tabutsemist. Siinkohal on silmas peetud konfrontatsiooni neis tingimustes, mil nii kirjandusteos kui ka ajaloouurimus on realiseerunud kumbki oma meetodi reegleid järgides, s. t. esimene ei kujuta endast mingeid kunstiväärtuseta «elavdatud pildikesi ajaloost», teine aga pole teadusliku väärtuseta spekulatsioon. 149

26 seväd väljaspool seda? Sel juhul poleks ajaloolastel teadagi sünnis oma «kuiva teaduse tollipulgaga» ligi tikkuda. Kuidas vaatab asjale pädevaim instants kutseline kirjanduskriitika? Part Lias, kelle a. kevadel avaldatud ülevaade hõlmab 25 aasta eesti proosat ( ), ütleb suisa välja, et meie ajalooproosa «õõnestab kõikvõimalikke lihtsustavaid ajaloo- ja isikukontseptsioone, süvendab kauge mineviku tõetruud käsitlemist, mis õieti ongi ajaloolise ja kultuuriloolise proosa taaselustumise peamisi ajendeid». 2 Siin pole piiritletud üksnes ajendeid, vaid on antud hinnang ka tulemustele: meie ajalooproosa on, vastupidi lihtsustavale ja ebatõesele ajalooteadusele, tõetruu. Miks arvab Part Lias, et meie ajalooproosa ion nii tõetruu? Aga sellepärast, et see «kasutab ohtralt ürikuid 3 ja arhivaale, eksponeerides neid või osutades kasutamise faktile kommentaaris autori saatesõnas teosele». Just autentse materjali kasutamine olevat võimaldanudki kirjanikel «valgustada... mineviku valgeid laike...., rekonstrueerida tervikpilte muinasajast, mille kohta andmed on lünklikud või vasturääkivad». Ja Jaan Krossi ajalooliste romaanide tegelaste puhul on eraldi rõhutatud, et need on «ajaloolised isikud ja mineviku kultuuritegelased oma ajas, mille tõetruu, autentsele allikmaterjalile tuginev kujutamine taotleb olulisi korrektiive nende ajaloolise rolli mõistmisel». 4 Tuleb välja, Part Lias näeb ajalooproosa peamist eesmärki ja saavutust tõepärase ajalookäsitluse, seega siis õieti kirjandusvälise tulemi saamises. Ta ka hindab seda tulemit mitte kui kirjanduskriitik, vaid kui ajaloolane. Ajalooproosa spetsiifilisi ilukirjanduslikke, ajalooteabe kvaliteedist sõltumatuid omadusi ta nagu ei näekski. Olles kaugel sellest, et arvata, nagu oleksid ajalookäsitluse adekvaatsuse hindamisel pädevad üksnes kutselised ajaloolased, ei saa ma ometi jätta ka küsimata: on siis tõesti ajaloolise tõetruuduse tuvastamiseks küllalt konstateeringust, et teksti koostamisel on kasutatud ajalooallikaid? Miks siis kutseliste ajaloolaste tööd, mis rajanevad ju võrreldamatult suurema hulga allikate kasutamisel, Part Liase meelest tõetruud ajalootunnetust ei võimalda? Kas mõne ilmekama ajaloolise teksti näitlik eksponeerimine või pelgalt allika kasutamise faktile osutamine eessõnas sisendab rohkem usaldust kui teadustöödes kasutatav ja väidete kontrollimist võimaldav viidete süsteem? Küllap teavad kõik, et ajalooallikatele osutades on võimalik püstitada mis tahes väiteid. Võiks köiteid kokku kirjutada sellest, kuidas mitut masti kirjamehed ajaloolased, kirjanikud, publitsistid, usutegelased, poliitikud ja kes kõik veel ajalooallikaid on kasutanud tõe väänamiseks ning oma vaadete pealesurumiseks. Koik taandub ju ikkagi sellele, kuidas allikaid kasutatakse. Uks ilmselge järeldus surub end aga sellise käsituse puhul küll peale: kui pakutav tekst teenib tõetruu ajalootunnetuse eesmärki, siis langevad ära ka ilukirjanduse suveräänsust kaitsvad kriitika piirangud. Ajalooproosa hindamine võiks siis toimuda samadel alustel, nagu sünnib iga teisegi ajalooteksti hindamine, selle teksti väärtus võrduks aga sealt saadava ajalooteabe kvaliteediga. Teisiti on asjale lähenenud Udo Uibo a. proosa ülevaates. 6 Ajaloolist tõepära peab temagi ajalooproosa hinnatavaks omaduseks, absolutiseerimata siiski seda aspekti. Ei samastata ilukirjanduse ja ajalookirjanduse taotlusi. Ajalooproosal leitakse olevat tunnetuslik ülesanne, mis võib realiseeruda näiteks ajalooainese aktualiseerimisena unarusse jäetud allikmaterjali kasutamise abil (O. Kruus), kontseptuaalse eneseväljendu- 2 3 «Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 3, lk Ürikuid, mis on arhivaalide alaliike, pole minu teada küll ükski kirjanik ohtrasti kasutanud (kui üldse ongi). Selle sõna vohamisele arhiividokumendi üldtähenduses peaks kuidagi piir pandama «Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 3, lk. 136, 137, «Looming» 1987, nr. 3, lk ,

27 sena (V. Beckman) või ka kaemuslikku ajastu taasloomist mittetaotlevate refleksioonide kujul (V. Adams). Ei peeta ka allikmaterjali kasutamise fakti iseenesest veel ajaloolise tõepära kindlaks tagatiseks. Ühel juhul leitakse, et soliidsest allikmaterjalist hoolimata on mindud ajaloo lihtsustamise, skematiseerimise teed. See osutub ühtlasi kunstiliseks puudujäägiks. Ajalooproosa ilukirjanduslikke väärtusi on peetud vähemalt niisama oluliseks kui tunnetuslikke. Selle käsituse kohaselt oleks ajaloolastel ehk sünnis osaleda niisuguste teoste hindamises, mis taotlevad «ajastu kaemuslikku taasloomist», hoiduda aga nurga poole seal, kus kirjanik rõhub rohkem kontseptuaalsele eneseväljendusele või oma subjektiivsetele refleksioonidele. Sest nagu ajalooproosa ise on taotlustelt erinev, nii peavad olema erinevad ka selle ajaloolisele tõepärale esitatavad nõuded. Niisugune põhimõte on konstruktiivne ja rakendust vääriv. Mulluseid «Loominguid» lapates hakkas veel silma filoloog Mati Hindi retsensioon O. Kruusi ajaloolise romaani kohta. Tahaksin sellest tuua tsitaadi: «Kui arvestada meie ajalooraamatute skeemide õõnsust ja pinnalisust, siis tuleks toelise ajaloo (minu sõrendus E. Ö.) soravas ja elavas esituses näha õtse Oskar Kruusi raamatu missiooni.» 6 Arvatavasti ma ei eksi, kui oletan, et umbes nii sõnastaks oma suhtumist asjasse meie ajalooproosa lugejaskonna enamik. Nimelt sorav ja elav esitus näibki olevat see, mis lugejale ajalooteabe mitte ainult vastuvõetavaks, vaid imelik küll ka tõepäraseks teeb. «Ajalooraamatute skeemide» üle otsustatakse tavaliselt, nagu paistab, nuditud üldkäsitluste põhjal, mis on arvatavasti umbes seesama mis eesti kirjanduse üle otsustamine paljuköitelise «Eesti kirjanduse ajaloo» refereeringute põhjal. Toekamaid teaduslikke uurimusi ja autentseid allikapublikatsioone, mis pakuvad ehedat, lobeda lugemisega suupäraseks tempimata ajalootunnetuse võimalust, poleks nagu olemaski. On muidugi õige, et kutselised ajaloolased ise on olnud ajaloo populariseerimisel passiivsevõitu. Selle põhjuseks pole siiski ajaloolaste analfabeetsus, nende võimetus oma mõtteid ilma ajakirjanike abita täpselt ja arusaadavalt väljendada, nagu arvavad mõned ajakirjanduse veergudel esinenud seltsimehed. Üldiselt on ajaloolased meil siiski kirjaoskajad inimesed. Peamine häda on hoopis selles, et (nagu M. Mutt väga õigesti kirjutas 7 ) ajalooline teaduskirjandus on raskesti kättesaadav: historiograafilise pärandi üllitisi pole ollagi, allikaid publitseeritakse ülivähe, uurimused ilmuvad üliaeglaselt ja väikeses tiraažis, ajalooajakirja pole jne. Kuid ajalooteadmiste populariseerimise mõiste alla peaks mahtuma muu kõrval ka ilukirjandusliku ajalooproosa kommenteerimine. See ei pruugiks alati olla retsensiooni vormis. Võiks ilmuda lühikesi ülevaateid, mis tutvustavad mõne kirjaniku poolt aktualiseeritud teema seisu: mis on veel uurimata, missugused on väljakujunenud teaduslikud seisukohad, diskuteeritavad küsimused jne. Neis võiks juttu olla ka sellest, kas ja kuivõrd ilmneb lahknevusi ajalooteema ilukirjanduslikus ja teaduslikus tõlgenduses. Niisuguses kommentaaris ei peaks nähtama kirjaniku lollitamise katset, nagu see meie närvilisevõitu õhkkonnas kipub olema. Ilukirjanduslike ja teaduslike tõlgenduste lahknevusse peaks võima suhtuda kui normaalsesse nähtusse ja sellest tuleks sagedamini rääkida avalikult, ajakirjanduse veergudel. Mingit konkurentsi ju ilukirjanduse ja ajalooteaduse vahel pole ega saagi olla, kummalgi on oma nišš, omad taotlused ning meetodid. Kõrvuti eksisteerides avaldavad nad teineteisele vastastikku mõju. Kirjaniku pädeva historismitajuga genereeritud idee võib viljastada ka ajalooteadust, meie ilukirjanduslikus ajalooproosas võib leida originaalseid uurimistulemusi fakti ja tõlgenduse tasandil. Eriala- * «Looming» 1987, nr. 4, lk Vt, M. Mutt, Nurgakivi nõrkusest. «Edasi» 23. I 1987, nr

28 kirjandus ja ajaloolaste publitseeritud algallikad mõjutavad aga kõige vahetumalt ajalooproosa palet. Siinse, a. suvel valminud kirjutise otseseks ajendiks oli mullu kevadel avaldatud Jaan Krossi artikkel 8, mille poleemiline paatos kõlas kui üleskutse alustada mõttevahetust kronist Balthasar Russowi koha üle eesti kultuuriloos. Kui ma õigesti mäletan, pole meie trükisõnas Jaan Krossi Russowiromaani, mille viimane osa ilmus juba a., seni püütudki ajaloolise tõepära seisukohast tõsisemalt vaagida. Ma ei pea silmas neid teenitult häid hinnanguid, mida Jaan Kross on pälvinud XVI saj. Tallinna miljöö, ajalooliste tauststseenide ja portreede andeka kujutamise eest. Kui juttu on isikuromaanist, mille tegelaseks on tuntud ajalooline kuju, oleks ootuspärane, et hinnangud ja isegi diskussioonid võtaksid fookusesse just selle tegelase ajaloolise tõepära. Kuid kangelane, kelle Jaan Kross endale ja paljudele teistele armsaks kirjutas, paelus nähtavasti sedavõrd, et tema vastavus ajalooliselt võimalikule või tõenäolisele Russowile kedagi ei huvitanudki. Meie aga harjusime elama kahe Russowiga neist üks, kes kroonika kirjutas, on meile selle kroonika pärast armas, teist aga, kelle kirjutas Jaan Kross, hakati armastama tema paljude heade omaduste pärast ja selle eest, et ta on läbi ning lõhki eesti mees. Kui selline olukord juba mõnda aega oli kestnud, ei jäänudki Jaan Krossil tegelikult muud üle kui hakata ise oma kangelase ajaloolist tõepära hindama. Ütleb ju ka eesti vanasõna: ise tehtud, hästi tehtud. Ühtlasi oli tulnud aeg dualismile lõpp teha. Kõne alla võetud Jaan Krossi artiklis ajalooline Russow ja Rissa Paltser integreeritakse koondkujuks, kellel lisaks ajalooliselt tuvastatud teenetele (kroonika kirjutamine) on olemas ka romaanist pärinevaid meeldivaid jooni. Seda on tehtud heas usus, et kirjanduslik Russowi-versioon on ühtlasi historistlik, sest Jaan Kross on täpselt kinni pidanud ajaloofaktidest: ühtesid fakte järginud, teistega püüdnud mitte vastuollu sattuda. Ja tõepoolest, ajalooliste isikute nimed, biograafiaseigad, tuntumad ajaloosündmused, kronoloogia ja mitmesugused reaalid on suurelt jaolt ehtsad. Ja kuivõrd romaani Russow sünnib, õpib, abiellub, jutlustab ning sureb kookõlas kindlakstehtud või oletatud kronoloogia ja muude asjaoludega, peaks ka tema kujutamise historism olema autori arvates tagatud kirjandusteoses mõeldaval määral. Kui aga nii, siis peaks Russow kui eesti rahvusest, eesti keelt ja rahvast omaks pidav ning teda oma kroonikaga unustusest päästa tahtnud väljapaistev kirjamees (nagu ta meil romaanis on) paiknema eesti rahvuskirjanduse klassikute, mitte aga baltisaksa kronistide seas, kuhu teda seni on arvatud. Postuleerides oma kirjandusliku Russowi ajaloolist tõepära, vihjas Jaan Kross küll kahe ajaloolase, S. Vahtre ja K. Kaplinski poolt selles suhtes avaldatud kahtlustele. Tegemist oli publitseerimata, niisiis üldsusele tundmata seisukohtadega, mis sisaldusid S. Vahtre erakirjas J. Krossile ja K. Kaplinski a. «Keele ja Kirjanduse» toimetusele pakutud ning alles tänavu veebruaris avaldatud teaduslikus artiklis. Oponentide argumente lähemalt tutvustamata tunnistas kirjanik nende kahtlused ilma pikemata tühisteks. Neile aga, kes ei jaga Jaan Krossi käsitust Russowist kui eesti rahvuskirjanduse suurkujust, saab osaks «Russowi tõrje» süüdistus. Ja kuivõrd Jaan Krossi esituses mõjub «Russowi tõrje» halvasti meie rahvuskultuurilisele eneseteadvustusele, on katsed seda teemat teaduslikult arutada surutud suluseisu. Sest kes siis tahaks osutuda meie rahvuskultuurilise eneseteadvustuse uuristajaks! 8 J. Kross, Balthasar Russow ajalugu ja romaan. «Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 3, lk

29 Kuid ajaloolisi hinnanguid tuleb langetada ikkagi vaid kõiki teada olevaid fakte ja argumente ausalt kaaludes, varjamata ja maha silumata ka väga meeldiva kontseptsiooni nõrku kohti, ja teha siis valik ei millegi muu kui suurima teadusliku veenvuse põhjal. 9 Seepärast kui Balthasar Russowi kultuurilooline hinnang on aktuaalne 10 peaks aktuaalne olema ka avalik mõttevahetus selle hinnangu argumenteeritud kujundamise huvides. Jaan Krossi dramaatiline võrdluskujund ajaloolise romaani kirjutamine on nagu tants püstitorgatud mõõkade vahel on muidugi tabav ja paikapidav, kui romaanis taotletakse nimelt historistlikku tõepära. Nende mõõkade identifitseerimine aga ei tohiks seisneda sugugi ainult (ja eelkõige) konkreetsete ajaloosündmuste ja biograafiafaktide kindlakstegemises. Need loovad üksnes sõrestiku, millele tuleb rajada (kui taotletakse peale väliste reaalide tõepära ka romaanikangelase mentaalset historismi) kontseptuaalne romaanikangelane. See tähendab aga paliu suuremat kammitsetust, historismi maksimaalne realiseerumine võib viia isegi tegelase võõrandumise efektini, kunstikavatsusliku romaanikangelase ära nullida. Küllap on siin asi lihtsalt mingis mõõdutundes: kui tahta, et romaanikangelane jääks ikkagi oma aja lapseks, peab taotlema, et ta ei läheks liiga silmatorkavalt vastuollu oma ajastu mentaliteedi, suhtlemis- ja käitumistavade, moraalsete, religioossete ning maailmavaateliste tõekspidamistega. Vastasel juhul jääb ta ebahistoristlikuks, ehkki suudab ajaloofaktide teravike vahel osavalt liikuda. Nii võib välmeline tegelane osutuda kontseptuaalselt historistlikuks, ajalooliselt dokumenteeritud isik aga olemuslikult välmeliseks. Viimasel ajal on ajaloolased hakanud jõudma üha selgemale äratundmisele, et möödanikuinimese mõistmine ja tõepärane kujutamine pole võimalik tema ajastu kategooriaid ning kujutlusi ignoreerides. Aegade jooksul on muutunud mitte ainult inimese käsitus teda ümbritsevast maailmast, vaid ka tema psüühika, käitumisviis, väärtushinnangud, käsitus armastusest ja surmast, lapsepõlvest ja abielust, õnnest ja õnnetusest, aust, häbist jne. Kui selle vaatenurga alt läheneda romaani Russowile, siis tuleb möönda, et väga tihti ta ei mõtle, ei tunne, ei toimi ega käitu oma aja lapsena. Isegi kui eeldada, et tema isiksus ia vaimsus olid erakordsed (milleks tema kroonika ja meieni jõudnud biograafilise teabega dokumendid siiski põhjust ei anna), ei saa mööda küsimusest: kuidas võis erakordselt tugev vaimsus avalduda XVI saiandi teisel poolel? Millised olnuksid selle konsekventsid tollal, siin, Tallinnas? Kirjaniku tahtel on Russowi vaimsuse peamiseks avaldumisviisiks tema etnilise identiteedi tunnetusega seotud otsingud, rõõmud, piinad, salajased hirmud ja triumfid. Seda liini teenivad tegelased ja seigad on kõik välmelised: armastatu talumehi Epp, õde Annika, eestlane Marten Russowi alter ego rollis. Kurgla stseenid, osavõtt taluooegade ülestõusust ning nalju muudki. Siia kuulub ka välmeline «salakroonika» kirjutamine, mille najal tärkab tõdemus, et üldsuse kätte jõudnud kroonikasse sattusid vaid armetud riismed sellest, mida Russow tegelikult eestlastest teadis ja jutustada tahtis. Need kirjaniku enda koostatud ja kursiivis eksponeeritud «salakroonika» tükikesed loovad illusoorse autentsuse efekti, nii et asjasse pühendamata lugejal vaevalt kahtlust tekib, et need toredad palad pole otseteed «vanadest ürikutest» tema silme ette toodud. Nähtavasti tajus autor ka ise, et Russowi kroonika tekst 9 Asjaolu, et ka ajaloolased selle reegli vastu pragmaatilistel kaalutlustel oalju on patustanud, on muidugi üldtuntud. Kuid seda akuutsem on vajadus seda nõuet ikka ja jälle rõhutada. 10 Seda ta aga peaks olema, kui silmas pidada kas või praegu teoksil oleva kirjanike biograafilise leksikoni ja muude kultuuriloo väljaannete eeltöid. 153

30 ehedal kujul ei paku pidepunkte romaani Russowisse projitseeritud etnilise identiteeditunde tuvastamiseks, ja tal tuli endal hakata kroonikat täiendama. Ei puudu teravmeelsus ka psühholoogilisel põhjendusel, mis on leitud Russowi napisõnalisusele eestlaste ülestõusu kirjeldamisel: see sõnaahtrus (võrreldes Renneri kroonika kirjeldusega) johtus ettevaatusest, sest Russow teadis ülestõusust liigagi palju. Romaanis töötab see konstruktsioon võib-olla tõesti laitmatult, ajalooteaduse seisukohast osutub see aga pidetuks spekulatsiooniks. Eeldades, et Balthasar Russow tõepoolest oli eestlasest isa poeg u, on täiesti seaduspärane küsida: kuidas oli lugu tema etnilise identiteeditundega? Kas ta ise arvas ennast deutsch'i või undeutsch'i hulka? Kui ta tundis ühtekuuluvust eestlastega, siis milles ja kuidas võis see avalduda? Mida võisid tol ajal teha ja mõtelda arenenuma etnilise identiteeditundega inimesed, eriti luterlikud vaimulikud, nagu seda oli ka Russow? Reformatsiooni põhimõte, et jumalasõna tuleb rahvale pakkuda tema enda keeles publitseerituna ja loetavana, tingis mitmete kirjakeelte sünni Euroopa ääremaadel. Pärast reformatsiooni tegelesid protestantlikud vaimulikud kõikjal usinasti piibli, Lutheri väikese katekismuse ja kirikulaulude tõlkimisega rahvakeelde. Võib arvata, et ennekõike just selles tegevuses saigi realiseeruda peale religioossete, vagade taotluste ka etnilise identiteeditunde potentsiaal, kuivõrd seda XVI XVII saj. intellektuaalidel esines. Jõuliselt vallandus see näiteks Leedus, kus reformatsiooni edusammud olid küll üürikesed ja pidid peatselt taanduma katoliikliku vastureformatsiooni ees. Leedu rahvusest haritud mehed suutsid ometi lühikese ajaga palju korda saata. Leedu kirjakeele rajaja M. Mažvydas avaldas a. esimese leedukeelse _aabitsa, Lutheri väikese katekismuse, katkendeid piiblist ja 11 värsimõõtu seatud luterlikku leedukeelset kirikulaulu (koos nootidega), nende hulgas ka esimene leedukeelne originaalluuletus. Palju kirikulaule tõlkisid XVI saj. kolmandal veerandil samuti haritud leedulased A. Kulvietis, B. Vilentas ja S. Rapolionis. Üldtuntud on silmapaistva soome reformaatori ja «soome kirjanduse isa» Mikael Agricola titaanlik töö soome kirjakeele loomisel ja soomekeelse kirikukirjanduse soetamisel XVI saj. keskpaiku. Ta rajas aluse ka soome originaalluulele ja tema tõlgitud kirikulaulud olid lauldavad, s. t. rütmi seatud. Agricola sule alt jõudis XVI sajandil trükki 2396 lehekülge soomekeelset teksti. Just Agricola kirjatöödes avalduv suurepärane soome keele oskus (ta tundis soome ida- ja läänemurdeid ning ilmutas oma tõlgetes peent keeletaju) on lubanud arvata, et soome keel oli tema emakeel. Seega võib siis temagi puhul oletada võimalikku etnilise identiteeditunde manifesteerumist ajastule iseloomulikul viisil: oma rahva_hingeõnnistuse nimel ja emakeele aussetõstmise heaks töötas see mees jõudu CQÖ st ТП Я ts Milline aga oli Russowi suhe ajastu väljapaistvaima reformaatorliku, kultuurilise ja etnilise missiooni, rahvakeelse kirikukirjanduse ja kirikulaulude edendamisega? Me ei tea tema tegevusest sel alal midagi peale selle, et Georg Mülleri sõnutsi (Müller hakkas Pühavaimus jutlustama vahetult pärast Russowit) olevat «õndsad härra Baltzar ja härra Johan» 12 Pühavaimu eesti koguduse liikmeid nende halva lauluoskuse pärast sageli karistanud, neile õigeid sõnu suhu pannud ja õpetanud, kuidas nad viisi järgi ning koolipoiste eeskujul laulma peavad. 13 Mülleri 11 Seni pole see hüpotees veel veenvalt tõestatud. Vt. K. Kaplinski, Veel Balthasar Russowi päritolust. «Keel ja Kirjandus» 1988, nr. 2, lk Teatmeteostes (ENE jm.) praegu leiduv kategooriline sõnastus «eesti kroonik» on ebakorrektne. 12 Russowi näal Johan Robert von Geldern, kes Russowi pastoripõlves oli Pühavaimu kiriku diakon. 13 Neununddreifiig Estnische Predigten von Georg Müller aus den Jahren looo lbob. Mit einem Vorwort von Wilhelm Reiman, Verh. GEG, Bd. XV. Dorpat, 1891, lk

31 (ja järelikult ka Russowi) ajal kasutusel olnud kirikuraamatus 14 leidunud aprobeeritud eestikeelsete laulutekstide kohta võib üht-teist järeldada Mülleri jutlustes tsiteeritud laulukatkete põhjal. Nagu teada, olid need saksakeelsete laulude proosatõlked, s. t. rütmi ja riimi seadmata, mistõttu eesti kogudusel pidi olema tõesti raske neid viisipäraselt laulda. Ilma spetsiaalse drillita, mida said koolipoisid, jäi lauldes lihtsalt silpe üle. Olgu siin toodud näide autentsest laulutekstist sellisel kujul, nagu ka Russow seda eesti kogudusele oli õpetanud. Tuntud Taaveti 46. psalmi ainetel Lutheri luuletatud koraali algusread omandasid hiljem, pärast rütmi ja riimi seadmist, järgmise kuju: Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas, ta kaitseb meid kui kilp ja mook ja aitab kõiges vaevas. Müller ja enne teda Russow õpetasid seda nii: Üks kindel linn on medi Jumal, üks hää asu ja kinnitus, tema avitab meid julgest kõigest hädast, kumb meid nüüd on tavutanud. 15 Nagu arvatakse, rändasid needsamad Russowi- ja Mülleri-aegsed proosatõlkes kirikulaulud enam-vähem samal kujul a. väljaantud Stahli lauluraamatusse. Esimesed eestikeelsed riimitud kirikulaulud ilmusid teada olevalt ja a. katoliiklikus väljaandes, luterliku kirikulaulu lauldavaks tegemisega tehti algust aga alles XVII saj. teisel veerandil. Vastava varasema Põhja-Eesti traditsiooni puudumist tõendab asjaolu, et kui G. Salemann 1630-ndail aastail otsis toetust oma tööle eestikeelsete kirikulaulude rütmi ja riimi seadmiseks, arvasid mõned pastorid, et eesti keeles seda teha on koguni võimatu. 16 Selles ajaloolises kontekstis osutuvad Jaan Krossi mainitud Hans Susi ladusad, niisiis rütmi ja riimi seatud eestikeelsed kirikulaulud, mida Pühavaimus leiduvast käsikirjast käiakse mujaltki kopeerimas, kirjanduslooliseks müstifikatsiooniks, mille mõtet on raske ära arvata. See eeldaks ju, et just Russowi ajal ja vahetult pärast teda oli eesti kirikulaul kõvasti alla käinud olekuni, mis on dokumenteeritud Mülleri jutlustes. Muidugi elas leedu ja soome rahvas palju soodsamates tingimustes kui eestlased, mistõttu nende seast saigi hõlpsamini tõusta haritud mehi, kes emakeelt hästi vallates ja oma rahva heaks töötada tahtes suutsid 14 Georg Mülleri mainitud «Meddy Kircko Ramat» (nimetust tuleb ilmselt võtta apellatiivi, mitte tiitli tähenduses) pole seniajani identifitseeritud. Oletatakse, et see oli käsikirjaline teos, kuid niisama hästi võis see olla ka trükitud, sest eestikeelse trükitud katekismuse eksemplare (kuhu vois olla köidetud ka kirikulaule) mainitakse Tallinnas ja a. (viimasel juhul leidus see Russowi raamatute hulgas). Ei ole vist välistatud ka see, et kasutusel oli H. Fabriciuse saksa- ja eestikeelne lauluraamat, mille nimetuse leidis Paul Johansen ühe a. surnud Tallinna raamatukaupmehe pärandiinventarist (vt. M. Kampmaa, Eesti kirjandusloo peajooned I. Tartu, 1938, lk. 137). Oletusel, nagu oleks Russow redigeerinud või isegi koostanud «Meddy Kircko Ramatu» käsikirja (vt. U. Masing, Hans Susi a. tõlkest. ESA X, Tallinn, 1964, lk. 123, 127, 128, 131 ja 136), puuduvad seni konkreetsed tõendid, mis seda kinnitaksid. Arvamusele, et enamik Russowi raamatukogust sattus pärast tema surma G. Mülleri valdusse, räägib aga otseselt vastu Russowi enda käega 28. II 1593 kirjapandud korraldus, et tema surma korral pärib kõik tema raamatud ta poeg. Kuna see poeg elas veel ka a., pole põhjust pärandi vastuvõtmise võimalikkuses kahelda (vt. O. Freymuth, Zur Biographie Balthasar Russows. Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft Dorpat, 1922, lk ). Veel vähem on põhjust arvata, et Russow muutis enne surma oma testamenti poja kahjuks ja Mülleri kasuks. Mülleri kätte võisid raamatud sattuda järelikult vaid siis, kui B. Russow jun. need talle müüs. 15 NeununddreiBig Estnische Predigten, lk Kirjaviis on võrdluse huvides tänapäevastatud. 16 Eesti kirjanduse ajalugu I, Toim. A. Vinkel. Tallinn, 1965, lk

32 üsna lühikese ajaga, juba XVI sajandil, rajada soliidse aluse oma rahva kirjakeelele ning rahvakeelsele vaimulikule kirjandusele. Eestist ei tõusnud XVI sajandil ühtegi niisuguse kaliibriga eesti rahvusest kirjameest, kes oleks suutnud korda saata midagi sellega võrreldavat. Kahtlemata oli eesti soost väiksemaid kirjamehi, kes kellegi käe all kirikukirjandust tõlkisid, palju rohkem kui meil praegu nimepidi teada ja võib-olla on mõne tuntumagi nime taga veel mõni saksastunud eestlane. Aga Russow? Olnuks Russowil niisuguse tegevuse jaoks häid eeldusi perfektne eesti keele oskus ja soov eestlaste heaks töötada, siis poleks ta arvatavasti saanud sellest kõrvale jääda ning tema intelligentsuse ja sõnaosavuse juures oleks siis muidugi sellest tööst jäänud ka märgatav jälg eestikeelse trükisõna ajalukku. Kas Russow ehk ei pidanud kristliku õpetuse tõhustamist eestlaste seas oluliseks? Kaugel sellest. Oma kroonikas avaldab ta korduvalt nördimust eestlaste seas levinud paganliku ebausu üle ja kurdab, et rahvas on ilma jäetud korralikust kristlikust õpetusest. Igasugused paganlikud kombed olid talle, erinevalt romaani Russowist, väga vastumeelsed. Kuid ometi õpetab ta tervelt 37 aastat eestikeelseid kirikulaulutekste, mis polnud lauldavad ja mis olid rahvale kohati isegi arusaamatud. 17 On tõsi, et Russowi kroonikas taunitakse mitmetes seostes talupoegade halba kohtlemist aadlike poolt. Kuid seda humanismiajastu vaimust kantud kaastunnet eestlaste vastu, keda rõhus muulastest kõrgkiht, jätkub Russowil tegelikult ainult oleviku ja lähimineviku jaoks, mille kohal hõljub aadli ja bürgerluse vastasseisu atmosfäär. Seevastu eestlaste vägivaldset alistamist XIII sajandil ei kirjelda Russow hea kristlasena sugugi mitte eestilembesemalt kui preester Henrik, keda J. Krossi arvates keelab meil omaks võtmast «koetõrge». Tõsi, nagu juba ammu on kindlaks teinud С E. Napiersky, polnud Russow Henriku kroonikaga tuttav ning vallutusaja käsitlemisel toetus ta XV saj. lõpul valminud Saksa ordukroonikale. 18 See allikas oli küll üldsõnalisem ja ebatäpseni kui Henriku kroonika, kuid mitte vähem apologeetiline. Ilma igasuguse koetõrketa võtab Russow omaks apologeetilise käsitluse, lisab aga omalt poolt midagi, mis üpris iseloomustaval viisil avab tema bürgerlike ambitsioonide tagamaid. Laskem sel kõlada K. Leetbergi mõnusas tõlkes: 19 Kui siis Breemeni lapsed esimesed Liivimaa piiskopid ja valitsejad olid ja kõige ülem valitsusevoim maal, siis on ka kahtlemata kindel, et nemad sel ajal ka palju noort rahvast, Breemeni kodanikke ja kodanikkude lapsi, kui oma kodumaamehi ja sugulasi, Liivimaale kaasa on toonud, kellest mõned Saksa ordusse astusid ja mõned ennast paganate vastu sõjameheks tarvitada lasksid. Sest hakatuses olid, nagu vanad kroonikad jutustavad, mitte ainult aadlikud Saksa ordu väärilised, vaid ka kodanikkude lapsed linnadest, iseäranis aga Breemenist ja Lüübekist, kes Liivimaa heaks mitte vähem ei ole teinud kui aadlikud, vaid koguni ka kõige ülemat, mis on tehtud. Ja et Breemeni ratsanikud ennast hästi pidasid, siis püüdsid piiskopid neid omamaamehi enne kõiki teisi avitada ja edendada ja andsid neile suured läänid kätte, ja sealt on palju Liivimaa aadlikke oma alguse saanud. Sest need on tõesti aadliks arvata, kes oma mehiste tegudega kaasa on aidanud, et see vägev paganamaa ära võideti, ristikoguduse külge liideti ja Püha Rooma riigile alla heideti. Nii soovis Russow lasta paista eestlaste alistamise ja vägivaldse ristiusku pööramise aul mitte ainult aadlikele, kes sellega alatasa uhkus- 17 Sellest johtuvaid laulutekstide moonutamisi laulva koguduse poolt on kirjeldatud G. Mülleri ühteistkümnendas jutluses. Vt. NeununddreiBig Estnische Predigtsn. lk. 104 jj. 18 Scriptores rerum Livonicarum. Bd. I. Riga Leipzig, 1853, lk XII saj. lõpu ja XIII saj. alguse Liivimaa sündmusi kirjeldab Saksa ordukroonika Henriku kroonikast sõltumatult XIII saj. lõpul kirjapandud Liivimaa vanema riimkroonika järgi. 19 B. Russow, Liivimaa kroonika I. Tõlkinud K. Leetberg. Tartu, 1920, lk Tsitaat on võetud Bremeni raele adresseeritud kroonika esitrüki pühendustekstist. 156 >

33 tasid, vaid ka neile aadli poolt tõrjutud ringkondadele, kuhu ta ise kuulus linnakodanikele. Kuid ärgem tõtakem Russowit süüdistama tema täieliku ükskõiksuse pärast julmalt alistatud eestlaste traagika vastu. Oma aja lapsena ei võinudki ta teisiti mõelda. Erinevalt rahvuslikult häälestatud romaani-russowist, kes Läti Henrikut tudeerides oli avastanud, et eestlased polnud a. ülestõusu ajaks veel unustanud muistse vabadusvõitluse traditsioone (vt. «salakroonika» arutlust maleva organiseerimise printsiipide kohta), puudus ajaloolisel Russowil igasugune närv niisugusteks võrdlusteks. Saksa ordukroonika kangelased, ordurüütlid, on ka tema jaoks kangelased, kellega ta tahaks identifitseeruda. Seejuures ei tule talle lihtsalt pähegi samastada XIII saj. paganaid XVI saj. talupoegadega pelgalt sel põhjusel, et mõlemal juhul oli tegemist eestlastega. Kui ristiusukiriku rüppe vastuvõetud eestlased XVI sajandil olid nende üle seatud ülemuste hooletuse ja ükskõiksuse tõttu kristlikust õpetusest ilma jäänud ja seetõttu paganliku ebausu rappa vajusid, siis väärisid nad Russowi meelest mitte ainult taunimist, vaid ka kaastunnet. Hoopis teine lugu oli eestlastest paganatega, kes XIII sajandil ristiusu toojatele jõuga vastu hakkasid. Niisugused väärisid üksnes hukkamõistu, ja kroonikas mainitakse neid ainult põgusalt. Russowi hukkamõistu pälvisid ka need eestlased, kes «aastal 1343, jüriööl, tegid.... hirmsa kuritöö: tapsid peaaegu kõik sakslased jäledasti maha....». 20 Russowi jaoks ei eksisteerinud eestlaste ajalugu. Russowi jaoks võis vaevalt eksisteerida ka midagi niisugust nagu eesti lihtrahvaga ühtekuulumise tunne. Ja seda sõltumata tema enda etnilisest päritolust. Ka eeldusest, et ta oli eestlasest voorimehe poeg, ei järeldu mingil moel, et tal pastoripõlves, lugupeetud linnakodanikuna võinuks seetõttu olla kalduvust sõlmida omainimesena sõprussidemeid lihtrahvaga ja suhtuda üleoleva irooniaga prestiižikatesse saksa bürgeritesse, nagu see romaanis sünnib. Koik räägib pigem selle poolt, et kui Russow ka polnud sünnipäralt sakslane, siis saksastus ta karjääri tehes sellisel määral, et tekkis samasugune distants eestlastega nagu sünnipärastelgi sakslastel. Võib arvata, et sellisel juhul isegi suurem: madalat päritolu püüti kompenseerida ja varjata rõhutatult seisusekohase käitumisega. Igal juhul väärib tähelepanu, et Russowi eesti keele kvaliteedi kohta pole olemas ühtki otsest tõendit. Ja kas kaudsed tõendid Pühavaimus kasutatud laulutekstide näol ei kalluta siiski arvama, et nendega poleks leppinud üks eesti keelt oma emakeeleks pidav esileküündivate kirjanduslike võimetega haritud inimene? Russowi perfektse saksa keele oskuse kohta seevastu on palju tõendeid (peale kroonika veel tema koostatud kirju ja muid dokumente). Arvatavasti võiks asjatundlik filoloogiline tekstianalüüs anda kindlama vastuse ka küsimusele, kas kasutatud on emakeelt või omandatud keelt. Võrdluseks võib mainida, et üks Russowi-aegne teada olevalt eesti rahvusest Tallinna jutlustaja, kes ennast ka avalikult eestlaseks (undeutsch) tunnistas (mida Russow iial teinud pole), ei tulnud saksa keele halva oskuse tõttu toime isegi saksakeelse kirikuteenistusega ja palus end sellest vabastada. 21 Bürgerliku orientatsiooniga kronisti Russowi biograafia, mis kulges ligi nelja aastakümne vältel tasase töörügamise, oma vara suurendamise ja prestiižikate abielude sõlmimise tähe all, ei anna põhjust kahtlustada kroonika autorit romaani Russowile omases demokraatlikus meelelaadis, peaaegu ateismini küündivas religioosses vabameelsuses, tolerantses suhtumises mässavatesse talupoegadesse. On ka raske ette kujutada, et lugupeetud bürgeriperekonnad (Russowi kolmas naine kuulus koguni rae B. Russow, Liivimaa kroonika I, lk. 40. See oli Georg Churio (vt. O. Freymuth, lk. 120 ja 97 98, viide 4). Zur Biographie Balthasar Russows, 157

34 liinis esindatud patriitsiperekonda) oleksid nõustunud oma tütreid naitma nii ebakonventsionaalse ja lihtrahvaga familiaarselt suhtleva mehega. Nagu on muide väheusutav, et see olnuks võimalik Russowi olles teada olevalt eestlane, kes seda pealegi ise avalikult tunnistab. Romaanis saab see võimalikuks tänu Russowi mehelikule atraktiivsusele, mistõttu XVI sajandi bürgerlik abielutehing omandab seal modernse «armastuse liidu» ilme. 22 Tegelikult on Russowi abielutehingud juhtumisi hästi dokumenteeritud, abieludega kaasnes Russowi varalise seisu silmapaistev kosumine. Oma mõttelaadilt näib Russow olevat olnud (kroonika järgi otsustades) konkreetne ja pragmaatiline. Seetõttu mõjub ebaloomulikult ja ebatõepäraselt tema isiku seostamine konfessionaalsete kahtluste ja hälvetega, tema kujutamine juurdlemas Augsburgi usutunnistuse nõrkade kohtade ja isegi katoliikluse eeliste üle, nagu see romaanis sünnib. Muidugi peab ka ajaloolane tungima ja tungibki oma oletuste ja hüpoteesidega ruumi, mida faktid otseselt ei valgusta. Kuid siin seab meetod oma piirangud. Nagu bioloogilise liigi tunnused, nii ka sotsiaalsed fenomenid ei avaldu suveräänselt, isoleerituna kaasfenomenidest, vaid kuuluvad nii või teisiti mingisse süsteemi. Inimühiskonnas on üksikfenomeni determineeritus küll nõrgem ja variaabluse tõenäosus suurem, kuid teatavais piires kehtib siingi reegel, et mingi süsteemi ühtede tunnustega kaasnevad teatavad teised tunnused ja välistuvad kolmandad. Seetõttu, kui Russowi biograafias ongi palju valgeid laike, siis ometi ei tohi neisse suhtuda kui historiograafia jaoks vabasse mänguruumi. Nende täitmist üritades tuleb igal sammul kontrollida oletuste tõenäosust selle konkreetse sootsiumi ja kultuuri süsteemi kontekstis, kuhu Russow kuulus. 2? Suurem mänguruum on küll ilukirjandusel, kuid siingi võib kirjanikku tabada tegelase historistliku tõepära taotlemisel ebaedu, kui too osutub oma epohhis «süsteemiväliseks» tulnukaks. Eesti rahvuskirjanduse ajaloos leidub kindlasti vääriline koht Balthasar Russowile (alias Rissa Paltserile) kui Jaan Krossi romaani kangelasele. Seevastu teiste kroonikate seast just Russowi kroonikat eesti rahvuskirjanduse esimese suurteosena esile tõsta ei näi olevat mõistlikku põhjust. Teos on võõrkeelne ja erinevalt mõnest teisest kroonikast (XIII saj. Henriku kroonikast, XVII saj. Hjärne ja Kelchi kroonikast) ei leidu selles ühtegi eestikeelset sõna ega eestlase nime. Seejuures on loomulikult täiesti ükskõik, kas tegemist on ladina, alamsaksa või muu võõrkeelega; on arusaamatu, miks Kross just alamsaksa keelt üheks «Russowi tõrje» põhjuseks pidas ja kelle alavääristavate rünnakute eest ta seda keelt kaitses. Kroonika ainevallas pole samuti midagi, mis teda teiste seast kõne all olevas aspektis esile lubaks tõsta. Mis puutub aga rahvuslikku meelsusse, siis sellele tunnusele vastaks ehk romaani Russowi «salakroonika», mitte tegelik. Jääbki vaid kroonika autori eesti päritolu, aga seegi on ju hüpoteetiline. Nagu märgitud, ei anna Russowi tegevus ka mingeid pidepunkte, et teda seostada eestlaste ja nende rahvuskultuuriga suuremal määral kui mitmeid teisi kroonikate autoreid. «Eesti kirjanduse ajaloos» rakendatud süsteem, kus ajalookroonikaid vaadeldakse omaette rühmana, on sisuliselt õigustatud. Kui siin midagi veel soovida, siis kindlasti seda, et kunagi saaksid ka kroonikad kui meie 22 Arvatavasti sotsiaalse distantsi vähendamise eesmärgil (sest naiste võlumiseks oli Russow siis juba vanavõitu) on Russowi kolmandal naisel, patriitsitütrel Anna Badel lastud neiupõlves armetumalt raisku minna: ta oli teinud verepattu ja hooranud (nii kvalifitseeriti seda oma aja terminites) oma lihase onu ja hooldaja, tollal väga lugupeetud isiku bürgermeister Lohniga! Seda laadi välmelisus ajalooliste isikute kujutamisel (olgu nad pealegi sakslased-rõhujad vms.) on minu arvates natuke madal võte, miski nakkab siin vastu. Seevastu Anna nõbu Hans Bade, jumalakartmatu epikuurlane, on küll ajalooliselt dokumenteeritud^umbes sellisena, nagu J. Kross teda kujutab. 23 See ja mitte «reastunud tõenäosuste omavaheline korrutamine», nagu arvab J. Kross oma artiklis (lk. 149), on ajaloohüpoteeside loomise teadusliku meetodi olulisim põhimõte. 158

35 Verbaalse kultuuripärandi hindamatu väärtusega koostiosa pädeva filoloogilise ja kirjandusteadusliku analüüsi osaliseks. Seni on neid meie kirjanduslugudes koheldud lausa vulgaarsotsioloogiliselt. Russowi kroonika uue väljaande tungivale vajadusele osutamise eest oleme Jaan Krossile tänulikud. See on esmatähtis ajalooallikas ja mõnuga loetav väärtuslik kultuurilooline mälestis, mis kindlasti peaks olema kättesaadav laiemale üldsusele. Mis puutub aga meie rahvuskultuurilisse eneseteadvustusse, siis selle hea seisundi indikaatoriks on peale muu ka suutlikkus üle olla vajadusest alatasa minevikust oma rahvuse täisväärtuslikkuse kohta tõendeid otsida, nagu võiks üldse selle täisväärtuslikkuses kahelda. Eesti pinnal võrsunud ja kasvanud kultuuri komplekssus, baltisaksa kultuuriloomingu domineeriv roll meie kultuuriloo teatavatel varasematel etappidel pole ju midagi niisugust, mida meil häbeneda maksaks. On üldiselt hästi teada, et meie kultuuri arengu sellel iseärasusel pole midagi tegemist eesti rahva kultuurivõimetusega, ei söandaks seda väita nüüd isegi Carl Schirren ega Hermann von Bruiningk, kui nad oma haudadest üles võiksid tõusta ja meie peale vaadata. Suurem avatus, valmisolek eelarvamustevabalt ja asjakohase objektiivsusega retsipeerida ja hinnata ka seda osa meie verbaalsest kultuuripärandist, mille loojateks, adressaatideks või kujutamisobjektideks polnud eestlased, avardaks meie kultuuriteadvust, muutmata seda põrmugi vähem rahvuslikuks. Eesti rahva kultuuriline eneseteadvus ainult võidaks selle läbi, kui ta võtaks täielikumalt omaks käsituse meie kultuuri keerulisest bietnilisest struktuurist, hakkaks teadvustama minevikukultuuri kui mõlema kohaliku etnose tähelepanuväärset loomingut, mis valulistest vastuoludest ja konfrontatsioonist hoolimata moodustasid ju ikkagi (kultuuriloojate endi tahtest sõltumata) uhe lahutamatu terviku Eesti kultuuri. Baltisaksa fenomen vajaks aga üldse senisest sügavamat ja metoodiliselt korrektsemat läbivalgustamist. Pole ju üldse normaalne, et Eesti ühiskonna selle osa uurimisega Eestis endas peaaegu ei tegelda. 159

36 PUBLIKATSIOONE Eesti vargasõnu Rakvere kreisi (maakonna) politseivalitsuse materjalides on nimekiri, mis sisaldab umbes nelikümmend eesti varaste erikeele sõna (RAKA, f. 56, nim. 1, s. 83). Selle eellugu on järgmine. 22. detsembril 1913 saatis Peterburi Politseidepartemang impeeriumis laiali ringkirja, milles politseiametnikel soovitati hoolikalt tundma õppida varaste erikeelt ja märgiti, et on vaja koostada «piisavalt täielik, nüüdisaja elutingimustele vastav ja üldmõistetav vargakeele sõnastik». Kohalikele politseivõimudele tehti ettepanek esitada 1. maiks 1914 vahetult (mitte kubermanguvõimude kaudu) Politseidepartemangule vastavad andmed, «märkida ära need vargakeele sõnad, mida tarvitatakse ainult kohalikus pruugis». Veebruaris-märtsis tulid Rakvere kreisi kõikidest jaoskondadest eitavad vastused: vargakeele sõnu «ei ole», «ei leidu», «puuduvad». Üksnes Kreenholmi manufaktuuri pristav Samsonov saatis 28. märtsil 1914 Rakvere kreisi politseivalitsuse ülemale märkega «salajane» varustatud raporti, mille põhiosa on esitatud allpool. Raportis teatab pristav Samsonov, et «eestlastest vargad kasutavad veel perekonnanimede asemel mitmesuguseid varjunimesid ja hüüdnimesid. Mõned kogenud vargad, kes on karistust kandnud paranduslikes arestiasutustes, moonutavad omavahelisel jutuajamisel sõnu, lisades neile ette mõningaid tähti, teised aga kasutavad eesti vargakeelt, millest on teada ainult [järgmised] sõnad». Juurdelisatud nimekirjas esitab pristav eestikeelsed argoosõnad ühes venekeelse tõlkega (ümarsulgudes) ja venekeelse tähendusega. Käesolevas publikatsioonis on nurksulgudes lisatud eestikeelne tähendus, osa sõnade puhul on kaldkriipsu järel toodud võrdlusmaterjali ja lisaandmeid. Viimaste otsimisel andsid abi A. Allpere, J. Isotamm, A. Kaalep, S. Salupere, L. Vaba ja KKI murdesektori töötajad. Nimekiri ise on selline. tuur (такт в танцах) tähendab: имею место, где украсть [mul on koht, kust varastada] õhk on klaar (воздух чист) опасности нет [ohtu ei ole] / vrd. praeguses üldkeeles samas tähenduses õhk on puhas kulpi viskama (поварешка) очистить карманы [taskuid tühjendama] / sõduriargoos tähenduses 'au andma' malm (чугун), pigi (смола) деньги [raha] / malm, vrd. kaardisulleritel железо 'raha' (Popov, 32) vikerkaar (радуга), emane (женский пол) сто рублей [sada rubla] / vikerkaar, vrd. радужная samas tähenduses (Dal III, 1467); vrd. ka (ekslik?) vikerkaar Uine '25-rublaline paberraha' (EKMS III, 486); emane, vrd. vene argoos блядь samas tähenduses (Trahtenberg, 4), vrd. ka собака (?< сука) samas tähenduses (Popov, 80). Nimetus.tuleb sellest, et rahatähel oli Katariina II portree lauk (лысина) двадцать пять рублей [kakskümmend viis rubla] / sõnale lauk vastab siin ainult üks vene лысина tähendustest: 'valge laik looma laubal'. Võimalik, et nimetus on tulnud keiser Aleksander III portreest rahatähe keskel, vrd. Саша (< Александр) samas tähenduses (Popov, 75) must, heering (черный, селедка) городовой, а общеупотребительное название городовых среди воров и хулиганов võm и рот [linnavaht, aga linnavalli üldkasutatav nimetus varaste ja huligaanide.seas on võmm ja pomm] / must linnavahi vormiriietuse värvi järgi; heering silmas on peetud linnavahi mõõka, vt. allpool eering, vrd. ходить с селедками 'käima tänaval kahe konvoisõduri saatel, kel mõõgad tupest väljas' (Trahtenberg, 64) seks, peremees (секс, хозяин) надзиратель места заключения [kinnipidamiskoha järelevaataja] / seks, vrd. зеке 'hüüatus, mis [Vene impeeriumi] lõunaja lääneosa vanglates asendab hüüatust шесть [ ] ning on millegipärast hädaohu sünonüümiks' (Trahtenberg, 25). Sõna on nähtavasti pärit kaardimängijate argoost: kuus (saksa sechs) on väikseim kaart. Tähenduse arenemises oli vahelüliks шестерка 'teener, kelner' (Словарь современного русского литературного языка. Т. 17. Москва Ленинград, 1965, vg. 1371). Nii hakati irooniliselt nimetama ka vanglateenreid. Analoogiline tähendusemuutus: шеститка 'kuus' (kaardimängus) > 'reetur, provokaator' (Л. Элиасберг, Словарь русских говоров Забайкалья. Москва, 1980, lk. 462). Vt. ka allpool sõna kuus; peremees samas tähenduses vt. ka Majak, 136 kurbel (курбель) рубль [rubla] / nähtavasti on siin tegemist just sellise so- 160

37 TAHVEL XI i :, Urn Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud teaduslik ettekandekoosolek Kirjanike Majas 3. detsembril Õlal: (istuvad vasakult) Rutt Hinrikus, Maie Kalda, Sirje Ruutsoo, Katrin Vaitsenberg, Piret Viires, Margit Arusoo; (seisavad) Part Lias, Toomas Liiv, Reet Neithal, Endel Nirk, Onne Kepp, Rein Veidemann, Piret Kangur, Oskar Kruus, Maire Liivamets, Eerik Teder, Toomas Haug. Al 1: Vaade saali.

38 TAHVEL XII Ülal: Karl Ristikivi mälestuskivi (skulptor Ants Mölder, arhitekt Ike Voikov, kiviraidur Arvi Düna) avamine Varbla koolimaja ees 16. oktoobril Kõneleb Arvo Valton. All: Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutaval kogul 12. detsembril Kõneleb Indrek Toome, presiidiumis Jaan Kross ja Villem Raam.

39 hamoodustusviisiga, millele pristav oma raportis viitas: sõnale rubla on lisandunud k- ja toimunud on metatees; võimalik, et (ümmarguse metallmündi puhul) mõjunud on ka sõna kurbel 'võll' (VMS I, 319) foneetiline ja semantiline lähedus. Vrd. viimases seoses ka колесо 'hõberubla' (Trahtenberg, 29) ja круглеки 'rublad' (Trahtenberg, 103) sura (cypa) урядник [urjädnik] / päritolu ebaselge, võib-olla seotud setu sinaga tsura, sura 'poiss', ka 'poissmees, vallaline' (KKI US). Tähelepanu äratab ka sura ja urjadniku kõlaline sarnasus pea (голова) пристав [pristav] lott (лот) околоточный [politsei alajaoskonna ülem] / vrd. kalott samas tähenduses (EKMS III, 195) vomka, hans (вомка, хане) -- маленький ломик-фомка [väike kang] / vrd. фомка 'väike ühekäekang, millega vargad lukke lõhuvad' (Dal IV, 683; Popov 90) otsad, haagid (концы, крючки) поддельные ключи [valevõtmed] kõrva rongad (серьги) замок [tabalukk] / vrd. серьга 'lukk' (Trahtenberg, 54), серёжка 'tabalukk' (Popov, 77) pink (скамейка) лошадь [hobune] / vrd. скамейка 'mära, kes on välja õpetatud hobusevaraste kelmuste tarvis' (Trahtenberg, 55), 'hobune, mära' (Popov, 77), samuti pingisõitja 'hobusevaras' (Majak, 135) tukk (головешка) револьвер [revolver] eering- (селедка) шашка [mõõk] / vt. ka eespool must, heering kivi laeva madrus (матрос каменного судна) арестант [vang] / vrd. kivilaeva kapteniks olema samas tähenduses (EKMS IV, 408); каменщики 'kubermanguvangla' (Popov, 39) kringlid (баранки) кандалы [jalarauad] manschetid (манжеты) наручники [käerauad] kuus, vesi (шесть, вода) в тюрьме идет надзиратель [häirehüüd vanglas: «Valvur tuleb»] / kuus, vrd. шесть 'vangivalvur' (Trahtenberg, 66), vt. ka eespool sõna seks; vesi, vrd. вода 'varastel ja kelmidel sama mis kaardimängudes hüüd огонь [tuli] või горит [põleb], s. o. «hoia alt, jookse»' (Dal I, 218). Poola vargakeeles on Woda samas tähenduses (Б. Ларин, Западноевропейские элементы русского воровского арго. Rrnt.: Язык и литература VII. Ленинград, 1931, lk. 122) üjesvõtja (фотограф) сыщик [nuhk] vile (свисток) собака [koer] / Nüüdisaegses vene argoos on свисток samas tähenduses, kuid sajandialguse sõnaraamatud on fikseerinud ainult звонок 'kell' ja колокольчик 'kelluke' hobusevarastel samas tähenduses (Trahtenberg, 25) kaal (весы) кошелек [rahakott] sulg (перо) ножик [nuga] / vrd. перо samas tähenduses (Trahtenberg, 46) märgo (марго) публичная женщина [prostituut] / vrd. маргаритка 'passiivne pederast' (Trahtenberg, 37), võibolla on nende sõnadega seotud ka маркоташки 'naise rinnad' (Trahtenberg, krapp (крапп) часы [kell] / EKMS I, 1156 sõna krapp ajanäitaja tähenduses ei fikseeri, ehkki toob hulga hargnenud tähendusi, vrd. ka praeguses noorsoo kõnepruugis krapp 'raadio', 'televiisor' vms. toru (труба) ружье [püss] tuts (туте) конвойный солдат [konvoisodur] / vrd. kutser (< saksa Stuzer) 'jämeda toruga vintpüss' (F. J. Wiedemann, Eesti-Saksa sõnaraamat. Tartu, 1923, vg. 1227), vrd. ka tuls-pafd 'sõimunimi' (KKI US, Viru- Nigula, 1925). Vrd. hilisemas argoos sama malli järgi moodustatud nats (< надзиратель) 'järelevaataja' prügi (мусор), tõrv (смола) табак [tubakas] / tõrv, vrd. смолить 'suitsetama' (Trahtenberg, 56), mis tuleb ukraina kõnekeelsest sõnast смалити 'suitsetama' jänes (заяц) спичка [tuletikk] / vrd. зайчики 'tikud' (Trahtenberg, 25), samas tähenduses argoos ka серячки (Trahtenberg, 25), mida motiveerivad nii (заяц-)серяк 'halljänes' kui ka сера 'väävel', vrd. ukraina üldkeeles Ырник 'tikk'. Võimalik, et sõna заяц sellise tähenduse kujunemist on mõjutanud ka зайчик Jhüplev säde, virvendav tuluke tuha voi süte peäl' (Dal I, 601) ja (солнечный) зайчик 'peegli või suurendusklaasi abil fokuseeritud päikesekiired (mille abil on võimalik midagi süüdata)' sõel (решето) решетка [trellid] jalgrauad (коньки) сапоги [saapad] / vrd. коньки samas tähenduses (Trahtenberg, 30) ani (гусь) лицо, намеченное обокрасть [isik, keda kavatsetakse paljaks varastada] / vrd. näit. haneks tõmbama silm, pea (глаз, голова) паспорт [pass] / silm, vrd. глаз 'pass, sünnitunnistus või mõni muu dokument, mille alusel sai sissekirjutuse' (Trahtenberg, 18) Gabriel Tšernõš Kirjandus: Dal = В.Даль, Толковой словарь живого великорусского языка I IV. Изд. 2-е, Москва ; EKMS = A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat I IV. Stockholm ; Majak = R. Majak, Tee tuli endal leida. Tallinn, 1975; Popov = Словарь воровского и арестантского языка. Сост. пристав В. М. Попов, Киев, 1912 (sellele raamatule on viidatud eelkõige siis, kui autoriteetsemas Trahtenbergi sõnaraamatus vastav sõna puudub või mõne varjundi poolest erineb); Trahtenberg = В. Трахтенберг, Блатная музыка («жаргон» тюрьмы). Под ред. и с предисловием проф. И. А. Бодуэн-де-Куртенэ. Санкт- Петербург, Keel ja Kirjandus nr

40 TÄHTPÄEVI Silvia Rannamaa Kuigi silmapaare ja suhtumisi on mitmesuguseid, arvan ometi, et ma pole ainus, kes on märganud Silvia Rannamaa ja tema loomingu ühtsust. Tasakaal nende kahe vahel on nii ilmne, et võib avada ükskõik millise Rannamaa loomelehekülje, ja seal peegeldub tema ellusuhtumise kuma «mitte ainult olla ja saada, vaid olla ja anda!», nagu see peegeldub igapäevases Rannamaas. Ja siiski väljendub andmisrõõm vahest kõige erksamalt tema hilisjutus «Väike Värvitu». «Kui peadpööritavalt õnnelikuks teeb andmine!» kirjutab Rannamaa. «Temasse on väikese elu jooksul kuhjunud nii palju head, et seda peab ilmtingimata kellegagi jagama,» kirjutab Rannamaa ega näi tähele panevat, et headust saab ühtede kaante vahele liiga.palju. Ent pühapäevaõhustik on temale eluline tarve, ja häbenemata härdust, kirjutab ta andmisrõõmust edasi. Tõsi küll, vahepeal toimetab ta argisemaid asju, sest temal, Kalade tähtkujus sündinul, ei ole kirjutamisega kiiret. Kalad elavad ikka, nagu oleks neil palju aega ja otsekui kavatseksid nad elada igavesti. Tasakesi ja kuulmatult käib Rannamaa oma kirjatükkide keskel ning sageli on talle esimene kevadlõhnaline urvaoks või päikesekollane nartsiss kirjutuslaua taga elatud elust palju tähtsam. Tema sisesund otsekui käsiks hoida nende hetkede meeleolusid, et iga tulija saaks tema väikese kodurõõmu peitmatult kätte. Ja see sisesund on sageli suurem enesesunnist töölaua taha jääda. Küllap sellepärast ongi tema toas hämmastavalt palju aega ja hämmastavalt palju rohelist valgust. Viimast kumab õrnal asparaagusel ja palmipuu lihavatel lehtedel ning lilledel ja lilledel, nagu oleks Nösperi Nönni Natuke ise talle appi tulnud heledust jaotama. Ent ega kirjatöödki jää tema peo soojusest ilma. Elu pisiaskelduste vahel jagab ta ka neile hoolega armastust, kirjutab oma rõõmusid aina ümber ja ümber, lihvib iga sõna- ja mõttepiiska, just nagu tahaks anda neile kaasa oma viimase heatahtliku silituse. Aga ta paitab neid natuke palju. Tema rõõmud kipuvad elama juba omatahtsi, soovivad lehekülgedelt välja pääseda ja kasvavad tal üle pea. Looja on nõutu. Ta kohtles neid ju armastusega ja kohtleks niimoodi edaspidigi, kuid mõistus ütleb, et nad vajavad karmimat kätt, sest iga silitus teeks nad halvemaks. Ja ta lükkab oma rõõmud sahtlipõhja teisenemistundi ootama. Uued hoolealused aga kasvavad peale ja sajad kord lähedased olnud leheküljed jäävad sinnapaika. Kõikide eest ei ole ka kõige heldem võimeline hoolitsema. Nii et auahnuse absoluutne puudumine polegi kiiduväärt omadus, nagu esmapilgul võib paista. Sellise auahnuse puudumine, mis heas mõttes kannustaks loometööd vähemalt lõpupiirini viima, sest viimistleda jõuab ju alati. Praegu näib Rannamaa saavat rahuldust ainult mõttepinge vallandamisest, oma rõõmuga kahekesi olemisest ja võib-olla ehk veel millestki, mida kõrvalolija pilk ei taba. Ent siin võib peidus olla ka midagi suuremat, midagi hoopis hoiatavamat. Kas mitte salakartus sattuda ükskõiksete pilkude alla? Sest pärast «Kadrit» ja «Kasuema» on ükskõiksust Rannamaa ümber olnud nagu halli merd. Otsekui tahetaks kirjanikku surudagi ainult kahe raamatu autoriks. Olgugi et neid kahte on saatnud lakkamatu menu nii kriitikute silmis kui ka arvukate kordustrükkide, instseneeringute ja tõlgete näol, sest nendes raamatutes on Rannamaa tabanud midagi väga olulist, seda nii kardetud sentimentaalsust ja südamlikkust, mida on ikka jäänud meie lastekirjanduses vajaka. Nüüd lõikab loorbereid «Kasuema» motiivide põhjal vändatud film «Naerata ometi», inida me näitame festivalidel ja väljaspool festivale, ning kogume üha rohkem kiidusõnu. Ent jagajale jäävad ikka näpud. Rannamaad rahuldab fakt, et ilma Kadrita poleks olnud selle filmi algtõuget, kuulugu au ja preemiad pealegi 162

41 teistele. Ning ta naeratab mõistvalt, kui teda nimetatakse teenekaks lastekirjanikuks, mitte teeneliseks. Tema, kes on olnud aastakümneid helde andja. Muidugi pole Rannamaa ka ise kinni haaranud kõikidest võimalustest, mis oleksid tema kirjanduselu mitmekesistanud. Jäädavalt kirjutanud end meie lastekirjanduse varamusse, on ta ainult argsi astunud sammu novellisti teele ja jäänud mitmes novellis muinasjutu piirimaale. Ometi on tema kogus «Kui lapsed mõtlema hakkavad» väike laastuke «Umnäsu», poeem proosas, millest oleks võinud välja kasvada üks edasimineku võimalusi. Inspiratsiooni välkvalgel sündinud, jäigi too laastuke üksikuks, ometi oli kirjutamisrõõm «Umnäsut» luues suurem kui mõnegi teis_e, mahukama töö puhul. Kirjaniku enda sõnutsi on «Umnäsu» tema alateadvusest otsekui välja voolanud ja ta on olnud pigem vahendaja kui looja, üleni õitsev laid üksiku väikese kidura pihlapuuga on jätnud ta mällu ühe ilusa suvepäeva jälje. «Lõhnavoog tuli vastu nagu lind,» jutustab Rannamaa tollest laiulkäigust, «ainukeseks ebakõlaks olid surnud kajakad.» Kahju, et keegi ei julgustanud Rannamaad toeka avaliku sõnaga jätkama laadi, mis on nii lähedane kirjaniku loomusele ja mis oleks võinud rakendust leida märksa ulatuslikumalt tema lastekirjanduse-järgsel perioodil. Vaikimine tabas teda ka dramaturgi teel. Rannamaa näidendit «Äratõmbed» on mängitud ainult isetegevuslavadel, päristeatrisse pole näidend pääsu leidnud. Just nagu poleks kellelgi olnud hoolt märgata põhjendatud psühholoogiat ja suurepärast dialoogi. Ainult Ain Kaalep üksinda on öelnud «Edasis» mõningaid tunnustussõ- nu, mis on hiljem kinnistunud ka vaatluste ja käsitluste kogus «Maavallast ja maailmakirjandusest». Ja ometi, kui palju kasvuhoolt vajanuks Rannamaa, tema, kes ise on kärmas seda teistele jagama. Olen minagi saanud temalt lugejarõõmu, ehtüllatava kirja Tallinnast Tallinna, kus ta teatab: «See on kentsakas küll, et ma sulle kirjutan, aga ma lihtsalt pean oma esimest muljet otsekohe sinuga jagama, sest me ju kõik vaikime mõnikord ülearu.» Küllap vaikimise tõttu ongi «Äratõmbed» jäänud avalikkusele ainukeseks näidendiks. Autor, kes ise arvab end just näidendeid ja muinasjutte vald'avat, kaht temale nii kodust žanri, on nendega jäänud kirjanduselu ääremaadele. «Nösperi Nönni Natuke» mõtlen just nimijuttu, kus Rannamaa on saavutanud ühe oma keelelistest ning mõttelistest laineharjadest, muinasjuttu, mis oma napi väljendusviisiga ja väikese jahmatava õnnepunktipuändikesega tõuseb teiste hulgas esile on tegelikult ainult pelk virvendus kogu võimalikust muinasjuturikkusest. Ja siiski on Rannamaal, kes hakkab seitsmekümneseks saama, kirjutusmasin veel kiuslikult töölaual lahti, ning nüüd kirjutab ta mälestusi. Esimene raamat on juba valmis, aga tema, endine ja endaksjäänu, viivitab seda ikka veel ära andmast, pikendaks nagu nimme tööd, et seda veel kord paitada. Aga võib-olla on seekordses käeshoidmises peidus hoopis uuelaadne takistus? Äkki pelgab ta raamatu intiimsust, pelgab oma kujunemislugu avalikustada? Ent kirjutama Rannamaa ju peab. Kirjutama ja armastama. Heljo Mänd Gäbor Bereczki juubel 24. märtsil tähistab oma teist juubelit Gäbor Bereczki, mitmekülgne ja rafineeritud keelemees. «Riuklevkaval», nagu määratleb rafineeritust ülekantud mõttes meie võõrsõnade leksikon; ja miks ka mitte: ei ole sugugi endastmõistetavalt kooskõlas süvitsi kulgev lingvisti missioon fennougristika ja üldse keeleteaduse niigi avaral põllul ja laiuti lokkav ilukirjanduse, folkloori ning teabe vahendaja töö mitme rahva kultuuri vallas. Ja riuklevad on kas või viimaste aastate võrdlusandmed: doktoriväitekiri a.; esimese täieliku «Kalevipoja» ungarikeelse väljaande reaalused tõlked, kommentaarid ja järelsõna a. («... toortõlge oli inspireeriv. Gäbor Bereczki värvikas, rikas Bekesi murdekeel aitas mul elustada omaenese Doonau-taguse keelepagasi sügavamaid kihte, aktiviseerida oma sõnavara,» kirjutab «Kalevipoja» kunstilise tõlke tegija Zsuzsa Rab ajakirjas «Szovjet Irodalom» 1985, nr. 6); praegu kirjastamisel olev kolmas köide Soome-Ugri rahvaste rahvalaule «Votyak folksongs» nimelt 330 laulu paarikümne aasta vältel koos rahvamuusikateadlase Läszlõ Vikäriga ekspeditsioonidel kogutud 3652 laulust, mille originaaltekstid on üles kirjutanud ja ungari keelde tõlkinud Gäbor Bereczki (esimene, «Cheremis folksongs», 1971, teine, «Chuvash folksongs», 1979). Aga tudengite õpetamine, aastast professorina, kateedri juhatamine , töö alates 1986 professorina Itaalias Udine ülikoolis Soome- Ugri keelte alal ja samal ajal loengud ka Budapesti ülikoolis? Ei ole mõtet ja võimalikki manada silme ette Gäbor Bereczki suutlikkuse fenomeni täit kujunemisteed, mida üksjagu ju eelmise juubelijutt! raames samas ajakirjas juba valgustatud. Meil on küllalt tegemist, et kuuekümnenda künnisele astuva suguvenna värskemaistki jalajälgedest pilti saada. Gäbor Bereczki keelemehetee peasuunaks ii* 163

42 bft mari keel aastal kaitses ta Leningradi ülikooli juures kandidaadiväitekirja «Финно-угорские элементы в лексике марийского языка». See oli uurimus, mis kujundas tänapäevase arusaama mari keele sõnavarast ning mari keele täpsemast asendist sugulaskeelte süsteemis. Mariuurimuste käigus on Bereczki korduvalt pöördunud ka häälikuloo teema juurde. Ta pidas II rahvusvahelisel fennougristide kongressil Helsingis a. ettekande «Wiahtigere lautgeschichtlichc Lehren der russischen Lehnwörter im Tscheremissischen». Ulatuslikus kirjutises «W. Steinitz es E. Itkonen finnugor vokalizmuselmelete es a cseremisz nyelv» (1968) andis ta mari vokaaliarenguis tähtsa osa türgi keelte mõjule. Uurimisreisidelt kaasatoodud murdetekste on ta avaldanud ajakirjas «Nyelvtudomänyi Közlemenyek» (1963, 1971), kirjutanud mari keele õpiku (1971) ning valgustanud ka mari kirjakeele tekkimist ja selle arenemise keerdkäike. Soome-Ugri keelte volga rühma probleemistikku on Bereczki käsitlenud artikleis «Существовала ли праволжская общность финно-угров?» (1974) ja «L'unite finnoise de la Volga a-t-elle jamais existe?» (1982). Viimase kümmekonna aasta jooksul on Bereczki uurijapilk püsinud Volga Kama piirkonna keelte omavahelistel suhetel. Siinjuures tõmbab endale tähelepanu üks asjaolu. Nimelt on ta piirkonna Soome- Ugri keelte ajaloo selgitamise metodoloogias asetanud rõhutatult väljapaistvale kohale türgi keelte mõju. See viljakas võte ilmneb käsitluses «Tschuwaschische Kasussuffixe im Tscheremissischen» (1979), mahukas artiklis «A Volga Käma-videk nyelveinek areälis kapcsolatai» (1983), samuti Paul Ariste juubelikogumikus (1985) avaldatud kirjutises ning Veneetsias 1987 ilmunud töös. Nendest probleemidest on ta kõnelnud FU-kongressidel Turus (1980) ja Soktõvkaris (1985). Nagu juba alguses vihjatud, kaitses Bereczki oktoobris 1987 Budapestis doktoriväitekirja «A cseremisz nyelvtörtenet alapjai» («Mari keele ajaloo alused»). Kuid tulgem tema teise mina juurde. Folkloori liinis ilmub temalt valik eesti, mari ja mordva muinasjututõlkeid ajakirjas «Szovjet Irodalom» 1978, nr. 12; järgnevad Soome-Ugri loitsud, palved, itkud «Tere, tere, kuukene» («Hozott isten, holdacska») 1979 ning kogumik soome-ugri mütoloogilisi ja ajaloolisi ballaade «Maajumal kosjas» («Földisten länykeröben») 1982; mõlemad on Bereczki koostanud, teinud reaalused tõlked, kommenteerinud, kirjutanud järelsõna, toimetanud. «Soome-Ugri ja samojeedi (uurali) muistendid ja pärimused» [«Finnugor-szamojed (uräli) regek es mondäk»] 1984 sisaldab tõlkeid eesti, isuri, vadja, mordva ja mari keelest. Ilukirjanduslikud tõlked: P. Kuusbergilt «Vihmapiisad» («Esöcseppek») ja «Habemik» («A szakällas»); J. Krossilt «Kolmandad mäed» («A harmadik hegylänc») ja «Keisri hull» («A cär örültje»), ka dramatiseeringuna; A. H. Tammsaarelt «Mäetaguse vanad» («A hegymegi öregek») ja 164 kaheksa jutustust kogumikus «Nelipühad» («Pünkösdvasärnap»); V. Beekmanilt «Öölendurid» («Ejszakai pilõtäk») ja «Bambus» («A bambus»); A. Hindi, P. Kuusbergi, M. Traadi, F. Tuglase, J. Tuuliku novelle eesti novelliantoloogias «Tuuleveski» («A szelörlö»); L. Merelt «Virmaliste väraval» («Az eszaki feny kapujahan») ; M. Undilt näidend «Peaproov» («Föpröba»); J. Kaplinskilt «Me näeme midagi, aga see ei ole valgus» («Lätunk valamit, de ez nem feny»). See kõik ajavahemikus , ent muidugi pole see kõik. Meenutagem, et peaaegu koigi viimase kahekümne aasta jooksul Ungaris ilmunud eesti luuletuste täpne reaalune tõlge ajalehe- ja ajakirjatoimetustele ning luuletajaist tõlkijaile pärineb Bereczkilt. Ta on tõlkinud ka soome keelest: L. Viita romaan «Moreen» («Morena, 1977), V. Linna romaan «Tundmatu sõdur» («Az ismeretlen katona», 1982), V. Kaukaneni uurimus ««Kalevala» sünd» («A Kalevala születese», 1983), soome novelle kirjandusajakirjades. Ka muud kaasaegset soomeugrilist ilukirjandust pole Bereczki unustanud: tema tõlkeid mari ja mordva autoritelt on näiteks idapoolsete Soome-Ugri rahvaste kirjanduse antoloogias «Karulaulud» («Medveenek») Ja kui heidame kontrolliva pilgu elulooandmestikule, näeme: aastast 1977 Ungari Kirjanike Liidu tõlkesektsiooni liige, Rahvusvahelise Fennougristide Komitee liige, Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige; aastast 1980 Soome-Ugri Seltsi välisliige; aastast 1983 Hamburgi Societas Uralo-Allaica liige, Kalevala Seltsi välislii. ge.

43 Kodumaal on Gäbor Bereczki tegevust hinnatud kõrgelt: Ungari Teaduste Akadeemia suurauhind 1976 koos L. Vikäriga raamatu eest «Gheremis folksongs», auhinnad mitmelt kirjastuselt mitmete ilukirjanduslike tõlgete eest ja 1976 auhind kultuuriloolise sisuga teose «Eestimaa» eest («Esztorszäg»; koos R. Racz'iga). Gäbor Bereczki tolkijahaare on nii lai, et ei söanda tema meeldumusi või kallakuid isegi piiritleda: Tammsaare ja Kuusberg, Tuglas ja Linna, Luts ja Beckman, Hint ja Meri, Smuul ja Kross, Kaugver ja Kaplinski, Valton ja Liives... Mahu ja kordumissageduse järgi arvates vahest Tammsaare, Meri ja Valton... Viimasel ajal aga Kross («Professor Martensi ärasõit» on kirjastusele üle antud). Aga mõeldes kas või üksi sellele, mida ja kuidas Bereczki on ungarlastele edasi andnud Tammsaarest (NB! «Tõde ja õigus» I, 1967), oleme talle oma rahvuskultuuri nimel sügavaimat tänu võlgu. Ja mõeldes sellele, et ta tegutseb samas vaimus edasi tuleb nagu välja, et juubilar on üks hirmuäratav mees! Lubatagu siiski isiklikuks minna ja öelda, et hoopiski mitte. Täiesti inimlik, temperamendilt pigem eestlane ja mitmete nõrkustega: natuke romantiline, natuke talupoeglik, peen veinitundja ja päris muusikahull (reisikohvris sokkide ja raamatute vahel ikka kaks kodukandi furulya't plokkflööti, millel vaiksel hetkel lõputuid rahvaviise puhub), väga tähelepanelik ja äärmiselt abivalmis... Kui nimetaks teda «lihtsalt» filoloogiks? Flöödipuhuja filoloog, pehme Bekesi varjundiga perfektselt eesti keelt rääkiv ürgmadjar, kel kaks eesti keelt kalliks pidavat poega.' Onne ja jaksu Sulle, Gabor! Tüu Kokla, Paul Kokla Tiit-Rein Viitso tähtpäeva puhul Publikatsioonide hulk, neis leiduvate ideede uudsus, uuritavate keelte lai ring ja teoreetiliste vaadete ning uurimismeetodite mitmekülgsus need on jooned, mis kogusummas määravad erilise koha meie keeleteaduses mehele, kes selle aasta 4. märtsil sai 50-aastaseks. Tiit-Rein Viitso on sündinud a. Tallinnas. Alates aastast on ta elanud Tartus. Juba koolipoisina võttis ta a. osa P. Ariste korraldatud ekspeditsioonist Ojati vepslaste juurde a lõpetas T.-R. Viitso TRÜ eesti filoloogia osakonna ning samal aastal ilmus Emakeele Seltsi aastaraamatus tema esimene, kohe tähelepanu äratanud teaduslik publikatsioon. Järgnes aspirantuur KKI juures aastail Alates aastast tegeles T.-R. Viitso lingvistikaga TRÜ arvutuskeskuse nooremteadurina, a. sai ta KKI soome-ugri keelte sektori töötajaks kuid on tänini jäänud ka TRÜ õppejõuks! Kandidaadiväitekirja kaitses 1966 a doktoriväitekirja a. T.-R. Viitso teaduslikus tegevuses võib eristada järgmisi peasuundi. 1. Tänapäeva läänemeresoome keelte fonoloogia ja morfoloogia. See algas esiktööga «Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia», mis on esimene Ameerika deskriptiivse lingvistika kajastus Eestis, ja jätkus seisukohavõttudega eesti fonoloogia küsimustes, nagu seda on näiteks artikkel «Teese ja antiteese» (ESA IX, 1963). Kandidaadiväitekiri «Aänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus» (TRÜ toimetised 218, Tartu. 1968), mis tugineb glossemaatilisele teooriale, haarab nii aänisvepsa fonoloogiat kui ka morfoloogiat. Doktoriväitekiri «Läänemeresoome keelte fonoloogilise struktuuri ja selle ajaloo põhiprobleemid» (oluline osa väitekirjast on avaldatud raamatuna «Läänemeresoome fonoloogia küsimusi», Tallinn, 1981) käsitleb 6 keelt/ murret, erilise põhjalikkusega aga eesti ja liivi kvantiteedi ning rõhu küsimusi. Liivi polüftongide foneetikat ja ajalugu on T.-R. Viitso uurinud koos H. Pajupuuga (EPP ). Praegu on kirjutamisel liivi keele grammatika. 2. Võrdlev-ajalooüne uralistika on kõrvuti keelte sünkroonse seisundi kirjeldustega olnud pidevalt T.-R. Viitso huviobjektiks. See ilmneb juba artiklis «Tüvelisest astmevaheldusest (eriti eesti keeles)» (ESA VIII, 1962). Sama teema juurde on autor tagasi pöördunud doktoriväitekirjas ja artiklis «Finnic gradation: Types" and genesis» (SFU XVIJ, 1981). Põhjalikumalt kui kee- 165

44 gi teine on T.-R. Viitso uurinud läänemeresoome õ ajalugu, tehes selle põhjal uudseid järeldusi varasema murdeliigenduse kohta (SFU XIV, 1978). Ta on esitanud hüpoteesi, et traditsiooniliselt oletatavate e-tüvede asemel esinesid soome-ugri algkeeles /-tüvelised noomenid (SFU IX, 1973). T.-R. Viitso on ka püüdnud rekonstrueerida uurali ja soome-ugri algkeele konsonantfoneemide süsteemi (CTIFU I, Tallinn, 1975), on uurinud lapi (kogumik «Läänemeresoomlastest neenetsiteni», Tallinn, 1985) ja permi häälikulugu (ettekanne FU-kongressil Sõktõvkaris 1985). Ta on käsitlenud koguni nostraatilise keelesuguluse probleemi (SFU VII, 1971, ja konverentsi «Nostraatilised keeled ja nostraatiline keeleteadus» teesid, Moskva, 1977). 3. Võrdlev-ajalooliste uuringutega liituvad läänemeresoome murrete rühmitamise ja etnogeneesi küsimuste käsitlused: ettekanne «Läänemeresoomlased: maahõive ja varaseimad kontaktid» (Symposium saeculare Societatis Fenno-Ugricae, Helsinki, 1983), artikkel «Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned» (KK 1985) ja ettekanne üleliidulisel fennougristide konverentsil Iževskis T.-R. Viitso on mõnikord sõna võtnud ka keelekorralduse küsimustes. Aimekogumikus «Keel, mida me harime» (Tallinn, 1976) protestib ta keele «liistule tõmbamise» vastu. Mitmeid põhimõttelisi küsimusi on T.-R. Viitso tõstatanud seisukohavõtus OS 1976 kohta (KK 1977). 5. T.-R. Viitso kogu teaduslikule tegevusele on omane erinevate koolkondade teoreetiliste ja metodoloogiliste aluste kriitiline läbitöötamine ja edasiarendamine uurali keelte (või veelgi laialdasema) ainestiku põhjal, mõnikord ka uurimisülesannete püstitamine uralistika jaoks. Mainigem mõningaid kirjutisi, kus eriti see külg on esikohal. F. de Saussure'i ja L. Hjelmslev' ideid on T.-R. Viitso käsitlenud artiklis «On language sign and stratification of language» (SFU I, 1965). Artiklis «К описанию фонологии уральских языков» (SFU IX, 1973) esitatakse konkreetne programm uurali keeli uurivatele fonoloogidele. Doktoriväitekirja üht põhiideed alternatiivsete fonoloogiliste tõlgenduste võimalikkust selgitatakse vastavas kirjutises (KK 1986) ja rahvusvahelise fonoloogiasümpoosioni ettekandes (Phonologia Proceedings of the Fifth International Phonology Meeting, Cambridge, 1987). Ajaloolise fonoloogia teoreetilismetodolooglisi probleeme käsitletakse kirjutises «The non-uniqueness of phonological 'reconstructions» (Linguistica X, Tartu, 1978) ja Tallinna foneetikakongressi ettekandes «On foundations of historical phonology». Ülesandeid uurali keelte uurijatele eriti Nõukogude Liidus püstitab kirjutis «Uralistika meil ja mujal» (KK 1986). Lõpuks tahaks rõhutada, et T.-R. Viitso pole ainult teoreetik, vaid ka üks suurimaid keeleainestiku kogujaid. Tema tehtud heliülesvõtete hulk (peamiselt liivi keel) ulatub 350 tunnini. Tehtud on palju, aga ees ootavad üha rohkemad ja keerulisemad ülesanded. Arvo Laanest 166

45 RAAMATUID KES...KUUL ON SÜNDINUD, SEE TÕUSKU ÜLESSE! Eesti luuleaasta '86. Koostanud Peep Ilmet. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, lk. Hind 60 kop. Mind on nimetatud perifeerse kirjanduse kriitikuks. Mis seal ikka, võtan häbenemata omaks. Seegi töö tahab tegemist, siingi on vaja üht mooramaa meest. Nüüd siis järjekordne tellimus arvustada Peep Ilmeti entusiastlikul algatusel ilmale tulnud kogumikku «Eesti luuleaasta '86» (ELA). Ütlen kohe: tellimus oli esitatud õigel aadressil. Kõigile häädele kavatsustele vaatamata on ELA perifeerne, isetegevuslik nähtus. Esialgsed kavatsused, nagu Ilmet neid suusõnal väljendas, olid ju päris kenad (kas ka reaalsed, on iseasi): koondada ühiste kaante vahele ühe luuleaasta paremik, nii et iga autor valib avaldamata värsside seast oma äranägemisel kõige esinduslikuma, kõige isikupärasema. Tulemuseks oleks kaunis almanakk, värske ülevaade nüüdislüürika kõrgseisust. Sel moel võiks ELA kujutada endast Liivi preemia eelvooru. Paraku on koostamise käigus nendest põhimõtetest järk-järgult lahti öeldud, nii et selgepiirilise sillerdava lõike asemel on saadud ebamäärane udukogu, kuhu ka väiksemat suurusjärku tähed kipuvad ära uppuma. Kõnealuse ürituse puhul äratas juba algusest peale kahtlust see, kui objektiivsed suudavad poeedid oma enesehinnangutes olla. Kas nad ikka oskavad sõeluda oma aastaproduktsiooni hulgast välja selle kõige esinduslikuma? Nüüd on näha, et pole osanud või pole tahtnudki: visiitkaardi asemel pakuvad paljud sahtli põhjast riibutud pudemeid, millega ei mõista targemat peale hakata. Huvitav, kas Ilmet mõne teksti küündimatuse pärast tagasi lükkas? Praegu meenutab ELA žüriivabai pildinäitust, millel kõigele lisaks puudub ka kujundaja. Ilmeti osa on olnud üksnes laekuva materjali alfabeetiline järjestamine ja autori sünniaasta ülestähendamine. Sekretäri töö. Ka autorite valikul on Ilmet olnud kahtlaselt liberaalne. Seatud tsensus vähemalt üks ilmunud või ilmuv luulekogu on avanud vaba sissepääsu neilegi värsiseppadele, kellele luuletamine on juhuslik kõrvalharrastus. Ütlen nimme iseennast parafraseerides: meie nüüdisluule tähtede ja realuuletajate kõrval on Ilmet võtnud oma esindusse ka neljandajärgulisi tegelasi. Analoogilise väite eest Mart Mägra sonetiantoloogia arvustuses on mind korra juba põhjalikult häbistatud: «Kujutelmaga halli massi kohal kõrguvast prohvetluuletajast on seotud ka eespool tsiteeritud sõnade võigas sisu: on olemas esimese, teise, kolmanda ja neljanda järgu inimesi; on olemas esimese, teise jne. klassi luuletajaid» (R. Kruus, Isiksusekultuse tagajärjed. «Looming» 1987, nr. 1, lk. 132). Kuigi Rein Kruus oma filipikas kergelt vassib, ei hakka ma siin seda õiendama, vaid võtan tema väljakutse vastu ja kinnitan jah on! Isiksuslikelt omadustelt (rääkimata luuleandest) on inimesed teadupärast väga erinevad. Isegi iga hinna eest võrdsustavas ametlikus juhtkirjanduses on viimasel ajal üha rohkem juttu isiksuse kvaliteedist. Väideldes Liberte! Egalite! Fraternitõ! romantilises vaimus, näikse Kruus unustavat, et Prantsuse revolutsioon ei pidanud silmas mitte isiklike vaimuomaduste võrdsust, vaid kodanike võrdsust võimu palge ees. Oma lahke lubamisega on ladna mees Ilmet saavutanud seda, et ELA pole ei tasemelt ega ka autoi konna poolest representatiivne. Liiga palju on kaasa haaratud ilmetuid tekste ja juhuslikke kujusid. Disproportsioone süvendab seegi, et mitmed tippluuletajad (näit. Viivi Luik, Debora Vaarandi. Mari Vallisoo) on ühisaktsioonist kõrvale jäänud. Kas tõesti pole nad tolle aasta jooksul ridagi paberile pannud? Või näitab see nende leigust säärase ettevõtte suhtes? Pigem viimast. Millega aga seletada Ain Kaalepi kõrvalejäämist? Vaevalt saab tal olla midagi põhimõttelist asjaomase antoloogilise yllitise vastu. Nagu öeldud, pole ELA koostaja lähtunud mingitest sisulistest kriteeriumidest. ELA on puhtformaalne kokkupanu tekstide määravaks ühistunnuseks see, et nad on sündinud aastal. Ent ka for: maalsetest piirangutest pole järjekindlalt kinni peetud. Ühe tippluuletuse asemel on enamik autoreid esindatud terve kimbuga, mis enamasti ei koondu terviklikuks tsükliks. ELA ei saa hoobelda erilise värskusega, kuigi saatesõna (lk._ 5) seda tõotab: «Üheks ELA ilmumispohjenduseks oleks temas avaldatava luule kohesus.» Kogumiku kirjastamine on võtnud ligi aasta, sama ajaga võib ilmuda ka tavaline luulekogu. Seepärast pole imestada, et mitmed luuletused (Paul-Eerik Rummo, Aita Kivi, Kalle Muuli, Vesipapi jt. omad) on vahepeal ajakirjanduses trükivalgust näinud. Ei ole täit kindlust, et kõik ELA-s sisalduv on just aasta looming. Vähemalt ühe luuletuse puhul võin kinnitada (kuigi ei saa dokumentaalselt tõestada)) et olen seda lugenud juba eelneval aastal. Kuid ega koostajal olegi moraalset õigust 167

46 selles asjas autorile ninna karata. Koopteerides Hendrik Adamsoni ja Uku Masingu varased värsid, on ta ise hüljanud oma põhikriteeriumi luuletuse sünniaasta. Sisulisest küljest on ELA seeläbi muidugi võitnud. Olen siiani ELA-d arvustanud ainult kokkupanu seisukohalt: üldmulje on plass. Kui vaadata koguteost üksikautorite ja tekstide kaupa, siis leiab siit ka mõndagi meeltülendavat. Reljeefselt tõusevad teiste seast esile Betti Alveri, Juhan Viidingu ja Doris Kareva värsid. Ka Ilmet ise esineb oma parimal tasemel. Kui muu eest pole põhjust Ilmetit kuigivõrd kiita, siis siin küll: urbekuul kirjutatud «Meelemured» (р. o. «Meelemurd») on sugestiivne ja hääs mõttes ajakajaline luuletus. Ülejäänud poeetidest jäävad ELA põhjal meelde need, kes viljelevad kerglasemat või aforistlikumat laadi (Ilmar Trull, Andres Vanapa, Priidu Beier, Aleksander Suuman). Aastaraamatusse passivad hästi ka palindroomid (Hando Runnel, Arvi Siig) ja graafiline luule (Siig). Diskursiivne vabavärss seevastu sulab halli ümbrusega ühte. ELA ei ole omas laadis esimene ettevõte. Eeskuju oleks võinud anda vaikselt hingusele läinud «Kirjanduse sirvilauad» (1959, 1974). Neis olid esindatud nii luu- le kui proosa, millele lisandus autorite kohta käiv biograafiline andmestik. Just teatmeteosena teenisid «Sirvilauad» omal ajal rohkesti kiidusõnu. «Sirvilauad» ongi ainus koht, kust leiab isikuloolisi (paraku küll lootusetult vananenud) andmeid mõnegi ELA autori kohta, keda EKBL pole võtnud vaevaks tutvustada (näit. Leili Andre). Kas eelnevast võib järeldada, nagu soovitaksin ma Ilmetu lisada järgmise ELA puhul tekstidele ka autori tutvustus? Ei või. Niikuinii on koostamisel uus biograafiline leksikon ja uus eesti luule antoloogia ning uute sirvilaudade järele puudub tarvidus. Kui üldse Ilmetile midagi soovitada, siis ainult üht jätku ELA koostamine hoopis katki. Sellisel kogumikul pole sügavamat mõtet. Aasta olgu aluseks Juliuse voi Gregoriuse kalender pole mingi olemuslik kriteerium, vaimu liikumisi piiritlev raam. Väliseid tunnuseid, mille alusel tekste grupeerida, võib ju leida sadu (maal/linnas, päeval/öösel, kõrgrõhkkonnas/madalrõhkkonnas kirjutatud), aga mida see kõik kokkuvõttes annab? Selle asemel, et raisata ära hulk hääd paberit, võiks parem välja anda eesti pagulasluule lugemiku, Joel Sang DEKORATIIVPROOSA Jaak Jõerüüt. Teateid surmast. ««Loomingu» Raamatukogu» 34. Kirjastus «Perioodika», Tallinn, lk. Hind 20 kop. Lendav nool seisab paigal. Retsensent peab vajalikuks tunnistada, et tema huvi J. Jõerüüdi loomingu ja kõnealuse jutukogu vastu on pelgalt sümptomatoloogiline: see proosa tundub talle tähelepanuväärne just teatava üldkultuurilise ilminguna. Probleem fokuseerub stilistikas, kuigi tema lahendus pole mitte stilistiline, vaid esteetiline. Vaatlust on seejuures õige piirata kogumiku nimijutuga «Teateid surmast»: neli esimest on juurde kirjutatud ja võetud LR-i numbrimahu täiteks. Nimijutt heidab valgust teistele, mitte vastupidi. Ka stiililt on teised lohakamad. Nimijutt vastab J. Jõerüüdi stiili senistele kirjeldustele kõige täpsemini: mõõdetud, intellektuaalne, analüütiline, selge, hele, puhas, mehine. Joonestajastiil, ehkki joonestused on värvilised, mis annab neile soojust. Ei oleks nagu paha kombinatsioon, aga miski tekitab ikkagi rahulolematust. Mõõdetuses on hästi omandatud tantsukursuste graatsiat, intellektuaalsuses snobismi («Vahemere-äärne roog lihtsa nimega frutti di таге»), puhtuses steriilsust, isegi aseptilisust (musta spageti kirjeldus lk. 37). Autor ei püüa varjata oma kirjanduslikku orientatsiooni Katkale ning eriti Camus'le (kelle kahe omavaheline sugulus on siiski sügavam, kui tahab muljet jätta Sartre). Näiteks on «Teateid surmast» tervenisti vaadeldav variatsioonidena ühele Kafka «Keisri sõnumi» viimaseist lauseist: «Keegi ei tungi siit läbi, ja pealegi veel surnu sõnumiga.» Veelgi lähedasem on J. Jõerüüdile Camus. Kui M. Mutt 1980 tema esikproosakogumikku vaadeldes märkis, et «üheks ja sagedaseks võtteks on tal tajuva subjekti hingeseisundi kirjeldamine» ja «sealjuures ei kuulu hüpersensitiivsus tegelastele endile», siis eritles ta ju tegelikult Camus' «Võõra» poeetilist võttestikku. Ja kui ta sealsamas ütles tunnuslikuks, «kuidas Kaspar valvab ema voodi kõrval, aga õhus pole traagikat, ehkki seal hiilib tegelaste juurde surm», siis meenutas ta muidugi Meursault' surivalvet ema kirstu juures... «Teateid surmast» haakub Camus' reisimuljetesse õtse tsitaaditsi (lk ), kuid veelgi veenvam on meeleoluline sarnasus aastast on Camus' päevik talletanud äratundmise, et «reisimise väärtus seisneb hirmus. Sest teataval silmapilgul, nii kaugel oma kodumaast, oma keelest... valdab meid mingi ebamäärane hirm, ja me tunneme tahtmatult igatsust naasta oma vanade harjumuste turvalisusse. Sel hetkel oleme ühtaegu palavikulised ja läbilaskvad. Vähimgi tõuge vapustab meid me olemuse põhjani,,. See- 168

47 pärast ei või öelda, et reisitakse oma lõbuks. Pole olemas mingit reisimise lõbu. Pigem näeksin selles askeesi». Loetagu seepeale J. Jõerüüdi veekarnevalireportaaži: «Korraga sai kell kuus ning õtse üle kanali asuvate majade punaste kivikatuste kohale tõusvas kellatornis hakkasid kellad lööma. Sel hetkel möödus meist jälle trobikond paate. Kellad lõid kiledalt, paatidegrupis tekkis segadus. Roheline trügis agressiivselt ette, sõitis aga mustale paadile liiga külje alla ja raginal läksid aerud segi. Paadid põrkasid külge pidi kokku ning kaotasid hoo. Koik toimus mõne hetke jooksul. Kirikukellad ülal katuste kohal muutusid äkki pööraseks. Nad põrutasid kumedaid, ägedaid helinaid justkui ainult selle kokkupõrke märkimiseks. Ning ülalt nõelas Vahemere septembrikuu päike, tuline ja kuidagi vana, niisama vana nagu mälestused, nagu aimused» (lk. 36). Ning ometi töötavad need varjamatud sarnasused sarnaneja vastu. Just kõrvutusest Kafka ja Camus'ga selgub, et «Teateid surmast» jääb kunsti võimalikkuste, mitte võimaluste näitajaks. Mäletatavasti ütleb Kafka päevikus ennast analüüsides: «Kogu see kirjandus on tormijooks piiride vastu.» «Teateid surmast» jääb piire austavaks (mida «mõõdetus» muud tähendakski?). Seetõttu ei ole tulemus «ein Nur-eben-Mögliches», mis Thomas Manni meelest on geeniuse, meie meelest aga klassika tunnus. «Teateid surmast» on «pelgalt võimalik», aga kirjandus, mis on «pelgalt võimalik», mis ei ründa võimalikkuse piiri ükskõik, millist, jääb virtuoosseimaski teostuses etüüdiks, eelharjutuseks, mis osutab oma puudulikkusele seda tungivamalt, mida osavam ta on. Toosama Thomas Mann on «Goethe aasta kõnes» 1949 seda klassikalise kirjanduse ja etüüdkirjanduse vahet seletanud kolmikjaotuse abil: «Tänulik võhikust nautija tarvitab kunstiteose kiituseks väljendit «kena asi». Aga kunstiinimene, asjatundja, ei ütle teps mitte «kena asi», ta ütleb: «h e a töö». Ta eelistab sõna «hea», sest erialane kiiduväärsus, tehniline suutlikkus avaldub selles paremini ja asjalikumalt. Aga see pole veel kõik. Tegelikult kaalub igasugune kunst tolle sõna «hea» kahetähenduslikkuses, milles esteetika ja eetika kohtuvad, segunevad, muutuvad eristamatuks; mille mõte ulatub üle puhta esteetika piiri heakskiidetavusse üleüldse ning ülimasse, ülimuslikku täiuscideesse välja.» See kolmas kvaliteet, mis tuleb pärast võhiklikku «kenadust» ja asjatundjalikku «headust», ütleb Thomas Mann, on «suurus». Mis teeb kirjanduse suureks? Miks J. Jõerüüdi «Teateid surmast» on küll «kena asi» ja «hästi tehtud», aga ei ole «suur kirjandus» nagu Kafka ja Camus selles on küsimus. Enne kui hakkame sellele vastust otsima, rõhutame, et meie probleem pole siin seltskondlik ega seisne selles, et J. Jõerüüdi puhul oleks tegu Camus' jäljendusega, vaid kerkib pigem vastupidiselt, seetõttu, et miskipärast pole võimalik «Teateid surmast» Camus'le omistada. Niisamuti pole meie probleemiasetus psühholoogiline ega puuduta andemäära võimalikku erinevust, vaid esteetiline, tekstide kunstilise olemuse ja kandvuse kohta käiv. Nõnda ei ripu «suurus», millest siin juttu, ka mitte retsensendi «esteetilisest» maitseotsustusest, vaid on teksti esteetilise staatuse küsimus. Muidugi on see staatus ka ajalooline mõiste: ta sõltub konkreetse teksti asendist kirjandusprotsessis, mis igal hetkel pakub ületamiseks omi, kas või kirjutamistehnilisi piire. Teadlikkus neist on lugemuse küsimus ja sellele, kes näiteks pole veel tuttav Camus' stiiliga, võib «Teateid surmast» kujuneda oluliseks kogemuseks: kogemus ongi «see dialektiline liikumine, mida teadvus iseenda, nii oma teadmise kui ka_ mingi eseme kallal toime paneb, kuivõrd talle tekib sellest uus tõene ese» (Hegel). Kuid peale individuaalse kirjanduskogemuse on olemas ka kollektiivne, mis peaks kehastuma vähemalt kriitikus, kes on kutsutudki hindama esiteks uudsust ja teiseks tõesust, neid kaht «suure kunsti», klassika kvaliteeti. Uudsuse puudumine toob kaasa kogemuse korduse, mis Hegeli järgi õieti ei olegi (kvalitatiivne) kogemus. Pelk kvantiteedi kasv kordustes on järelikult tõelise kunstiteadvuse eelne nähtus, samasugune tõelise loomingu eelharjutus nagu pianistile gammade kordamine klaveril. Kirjandusloolises perspektiivis on «mittekogemusliku» teose puhul tegemist just sellise etüüdiga, nähtusega, mille mõiste toelise uudsuse välistab. Eraldi küsimus on etüüdkunsti (etüdismi) tõesuse küsimus. Etüüd kujutab endast, ükskõik mis kunstialal ta ka esineks, tegelikult tarbekunsti vormi. Tarbekunsti tunnusjoon on see, et erinevalt päriskunstist ei loo ta iseseisvat terviklikku maailma, vaid aplitseerub temast väljapoole jäävasse reaalsusse. Tema lõpetatus ja mõte pole tas endas, ta pole eneseküllane. Ta tähendus (sisu) on tema vormiga seotud ta funktsiooni kaudu, aga funktsiooni seos vormiga teatavasti ei kuulu paratamatute seoste hulka. (Selle alusliku tõe teadvustust moodsas semiootikas vt.: A. M. Пятигорский, Ю. M. Лотман, Текст и функция. Rmt.: Ю. Лотман, Статьи по типологии культуры I. Tartu, 1970, lk ) Nõnda on tarbekunsti tähendus tema vormi suhtes transtsendentne. Öeldu kehtib ka etüüdi kohta, mis kujutab endast osutust kunsti võimalikkusele, kusjuures kunst, millele ta võimalusena osutab, on, seni kuni etüüd teadvustub etüüdina, tema suhtes transtsendentne. Tõsi, kunsti emantsipatsiooniga kaasaskäiv kunsti mõiste universaliseerumine (need on dialektiliselt seotud vastandprotsessid) on viimase kahesaja aasta jooksul andnud ka sõnale «etüüd» päristeose tähenduse (niisugused teostena käsitatavad etüüdid on näiteks romantikute fragmen- 169

48 did, Chopini klaverietüüdid, impressionistlik maalikunst, kontseptualism), kuid meie ei räägi siin mitte ümbernimetamisest, vaid teose ning etüüdi olemuslikust ühitamatusest, sellest, et päriskunstiteos suudab luua oma iseseisva maailma ', kuna aga etüüdi suhtes (nagu tarbekunsti suhtes üldiselt) jääb maailm transtsendentseks. Etüüdide eksponeerimine päriskunstina on etüdism. («Vikerkaarest» 1987, nr. 9, lk. 48 võis kohkumusega lugeda, et impressionism on eesti kujutavkunsti ainus mõeldav traditsioon, «sest ilmselt vastab ta rahvusliku kunstitemperamendi eripärale». Kui väljendit «rahvuslik kunstitemperament» pooltõsiseltki võtta, siis tähendab selline otsus esteetika keeles ju meie kunsti igavest pagendust päriskunsti etüdistlikku eelõue!) Algselt oli ju igasugune kunst tarbekunst. Kuid kunsti aeglane iseseisvumine, emantsipatsioon tõi kaasa ka tarbekunsti dekoratiivsete, vormiliste elementide iseseisvumise ning tarbekunsti enese eristumise kitsamalt rakenduskunstiks ja dekoratiivkunstiks. Mõlemaid neid alaliike iseloomustab etüüdi esteetiline staatus, kuid dekoratiivkunsti puhul on see formaalselt varjatum. Tähelepanuväärseks osutub nüüd, et kunsti hinnanguline kolmikjaotus «kenaks», «heaks» ja «suureks» Thomas Mannil kattub üsna täpselt kunsti eristumusega rakenduskunstiks, dekoratiivkunstiks ja päriskunstiks. «Kenaduse» ja rakenduslikkuse seostusest on meil kõnelnud näiteks ka L. Stolovitš: «Ilu märkivaid sõnu kasutatakse... mitte ainult esteetilises tähenduses, vaid ka puhtpraktilise kõlblikkuse, otstarbekuse iseloomustamiseks («ilus töö», «kena maja»)» (L. Stolovitš, Esteetilise väärtuse olemus. Tallinn, 1976, lk. 88). Samast vastavusest selgub, miks näiteks tsirkusekunsti kohta võib ülimalt öelda «hästi tehtud», «meisterlik», «virtuoosne», aga mitte «suur kunst»: tegemist on tarbekunstiga, dekoratiivkunsti ühe liigiga, millel on etüüdi esteetiline staatus. Nõnda ei saa «suur kunst» olla ka kümnepallisüsteemis hinnatav sportlik iluvõimlemine, ehkki dekoratiivkunstina on see nauditav esteetiliseltki. Dekoratiivkunsti asendisse kitsalt rakendusliku kunsti ja päriskunsti («suure kunsti») vahel paigutuvad selgesti mitmed meie viimase aja kunstikultuuri problemaatilised nähtused, millele on olnud raske leida kohta ja hindamiskriteeriumi: naivistlik maalikunst, fotolavastuslik plakat, rakenduslikkust teesklevad (imaginaarselt rakenduslikud) kujutavkunstiteosed, fantaasiaarhitektuur, maaliliselt õilistunud keraamika ja graafiliselt õilistunud karikatuur, taidluskunst, aeroobika, autorifilm (kui midagi dokumentaalfilmi ja mängufilmi vahepealset), orientalism muusikas, luules (haikud) ja kujutavkunstis. Dekoratiivkunstiks liigitub nõnda ka J. Jõerüüdi «Teateid surmast», paigutudes väliselt päriskirjanduse (belletristika) ja rakendusliku publitsistika vahele, kuid säilitades publitsistikaga ühise esteetilise staatuse, etüüdi staatuse. (Sellepärast pole ka üllatav, et «Teateid surmast» on käsitatud nagu A. Kurtna surma ja matuste kroonikat, taunitud peiete tendentslikku või indiskreetset valgustamist ja nõutud faktiliste ebatäpsuste õiendamist. Niisugused reaktsioonid on kooskõlas dekoratiivkunsti etüüdliku olemusega.) Dekoratiivsuse printsiip päädib (tipneb ja jõuab lõpule) ornamentikas ja paljandab just seal kõige ilmsemalt oma esteetilise eripära. Sügavusmõõtme redutseeritusele graafilises ornamendis vastab dekoratiivse sõnakunsti vallas elukujutuse vähene sügavus. Kui sügavuse all mõista elukujutuse tõepära iseareneva elu kujutamise mõttes, siis eeldab see vastuolude kui «igasuguse isearengu printsiibi», «igasuguse liikumise ja elususe juure» (Hegel) kujutust ning vastuolusid loova eituse kui «igasuguse arengu liikumapaneva printsiibi» (Engels) sisaldumist kujutatavas. Graafilisest ornamentikast eitus puudub: selle asemel on seal pinged, pelgalt formaalsed suurused, mis ehituvad üles abstraktsele proportsionaalsusele ja värvikooslusele. (Dekoratiivsete pingete loomise oskust nimetatakse «heaks maitseks», «artistlikkuseks» jms.) Seesama kehtib ka ornamentaalse, etüdistliku kirjanduse kohta: temas pole õiget kvalitatiivset eitust, vaid ainult pinged, mis tekivad mingi formaalse omaduse suurema või vähema määra vahel. Teost kui individuaalset tervikut asendab niisugusel juhul pelk «kompositsioon». 2 Dekoratiivkirjanduse puhas jaatuslikkus tuleb kõige ilmsemalt esile teatavais publitsistliku, rakenduskunstilise alge säilitanud žanrides, nagu hümn, ood, ülistus. Kuid dekoratiivsus, nagu ka etüüdlikkus, ei ole žanriliselt seotud ning eituse puudumine võib eriti žanriliselt ju üsna nõrgalt liigendatud proosakirjanduses avalduda stiilifenomenina. Üht niisugust võimalust demonstreerib «Teateid surmast». Kui asjaolude, sündmuste, karakterite arengut, s. o. tõelist liikumist, saab kujutada vaid vastuolude kaudu, eituse läbi, siis arengu ja liikumise illusiooni võib tekitada ka asjaolude, sündmuste, karakterite pelk kõrvuti asetamine. Kogumikus «Teateid surmast» ei ole kesksel, jutustaja kujul mingit arengut, ammuks murrangut (nagu Camus' novellides), vaid 1 Et näiteks Camus' «Võõras» seda suudab, kinnitab ka Sartre: «... Teda lugedes meenus, et kord oli teoseid, mis pakkusid end omaette väärtusena (minu sõrendus L. P.) ega püüdnud midagi tõestada» (vt. «Vikerkaar» nr. 6. lk. 40). Etüüd seevastu polegi muud kui pelk tõestus või tõestuskatse. 2 Täpselt selle mõiste tähenduses, mille leiame vene formalistide koolkonna esindajalt S. Bernsteinilt: «Kompositsiooni määratlesime kui kunstilist vormi organiseerituse, korrastatuse aspektist ning abstraheerudes materjalist ja emotsionaalsest värvingust. Esteetilise objekti struktuuri... iseloomustab dünaamilisus, ja kompositsioon, mis kehastab selles objektis sisalduvat erisuunaliste esemetute emotsioonide dünaamikat, taandub elementaarsete pinge- ja lõdvestustundmuste vaheldusele.» (Tsit.: И. Чернов. Хрестоматия по теоретическому литературоведению I. Tartu, 1976, lk. 254.) 170

49 ta lihtsalt kõrvutut»: polüglotiga, Veneziaga, Camus'ga, matuselistcga, maastikuga, isegi oma mõtetega. «Ölipuu kasvas nelja meetri kaugusel. Minu surmapäev oli mu saatusel juba teada. Saatus on olemas. Mina olen olemas. Surm on olemas. Õhk liikus ja ei liikunud ka. Öhk virvendas» (lk. 39). Pideva liikumise, arengu asemel oleks meie ees nagu rida hetkeülesvõtteid, seisatud momente, mis sisaldavad ainult puhast, vatietut jaatust («on olemas»). Just nagu lendaks meie ees Elea Zenoni apoori- line nool, mille liikumine peab tekkima tema paigalolekute summast. Eitus, kui ta pole pelk grammatiline konstruktsioon ega dekoratiivsete komposits-ioonipingete tekitamise formaalne võte, eitus kui teose poolt esindatava maailma käigushoidja, vis motrix, pole mitte ainult esteetiline, vaid ka eetiline kategooria. Selles oma esteetilisuse ning eetilisuse ühtsuses ongi ta igasuguse päriskunsti, «suure kunsti», klassika alus. Linnar Priimägi Moodsad memuaarid": sisu versus vorm ERNEST: As a rule, I dislike modern memoirs. They are generally written by people who have either entirely lost their memories, or have never done anything worth remembering; which, however, is, no doubt, the true explanation of their popu- Oscar Wilde, «The critic as artist» Liikide-, žanridevaheliste piiride ähmastumine ja hajumine on teema, mille üle ka meie kirjandusteoreetikud on tänapäeva kirjanduse puhul palju arutlenud ja millesse puutuvais vaidlustes lõpuks on peale jäänud eesrindlik seisukoht: nende piiride kadumine, kui tahes kahju sellest polekski, on vältimatu ja vajalik, sest elurütm on muutunud ja tsivilisatsiooni karakter teiseks saamas. Traditsioonilist romaani või novelli enam endiselt kõrgel tasemel ei kirjutata, aga ehk astub selle asemele midagi uut ja moodsat, ajastule vastavat, ning ehk õpitakse ka seda viimaks adekvaatselt lugema ja võib-olla see siis polegi varasemast vaesem. Otseselt nõnda ei ole küll ükski kriitik ega kirjandusteadlane oma seisukohti sõnastanud; kuid selline hoiak näib olevat aluseks kõigile innukatele põhjendamistele, õigustamistele ja vabandamistele, millele kõrvalseisnu satub näiteks koguteose «Kirjandus kriitiku pilguga» paksemaid ja õhemaid köiteid lugedes (nood ju kujutavadki endast Kalju Kääri toimetatuna tolle möödunud perioodi kirjanduskriitika kokkuvõtet ja monumenti). Pooliti jagab sellist hoiakut ka siinkirjutaja. Tunnen aga siiski üht olulist erinevust, mis mind kaugendab nende probleemidega varem maadelnuist: ma ei olegi kunagi olnud kiindunud traditsioonilise romaani või novelli vormijoontesse, karakterite, süžee ja intriigi puudumine pole mulle valmistanud ebamugavat üllatust. Koguni vastupidi: olen pidanud eneses ületama vastumeelsust niisuguste «kirjandusklassika omapärasuste» suhtes, ja valdav jälestustunne kuskil mõnd «täisverelist karakterit» kohates on teinekord olnud vähemasti niisama suur, kui võib olla feministi jälestus üht klassikalist «seksistlikku» armastusluuletust lugedes. Sest olen lugenud Valtonit enne kui Vildet, Kafkat enne kui Balzaci; ja ka siis, kui näiteks olin huvi kaotanud biitmuusika vastu, hakkasid mind esmalt köitma Schönberg ja Stravinski, mitte aga Beethoven, Jaak Jõerüüti olen alati pidanud üpris modernistlikuks ja seega ülimalt «vastuvõetavaks» autoriks. Tema loomingu avataktiks ei ole ma küll siiski arvanud mitte esikraamatut, vaid «Igavest suve», mida ilmumisajal mitu korda kaanest kaaneni lugesin, teksti hulga lünkadega ümbritsedes ja neid lünki kõige sellega täites, mis tollase jooksva kirjanduskogemuse repertuaarist puuduvat näis. Pettumust ei valmistanud Jõerüüt ka hiljem: «Meeste tantsud» ja «Raisakullid» I ning II pakkusid jätkuvalt pinget, ülesehituse kuivus ja «konstrueeritus» mind ei seganud. «Igavese suve» ilmumisest möödunud seitsme aasta jooksul on aga eesti uuema proosa koostis mõnevõrra (mitte palju) muutunud, jõud veidi ümber grupeerunud. On välja tulnud mõni modernsuses maksimalistlikumgi esikteos ja ka kogu senise eesti modernismi tippteos Ene Mihkelsoni romaan «Korter». Uuema lugeja silmis hakkab nüüd Jõerüüdi looming üha ilmsemalt paigutuma 1970-ndate moodsa proosa konventsiooni konteksti, ja see võrdlus ei tule Jõerüüdile kasuks. «Teated surmast» ongi niisugune, kohe esimesel pilgul üleliia u n d i 1 i к raamat; ja ta näib seepärast ülepakutuna, kokkuklapitatuna, konjunktuursena ja epigoonlikuna. Kuid vaadakem veidi lähemalt, mis liiki Jõerüüdi raamat ikkagi kuulub ja kui väga undilik ta on. Kas see on lühijutukogu? Ilmselt mitte: seosed eri peatükkide vahel on liiga selgelt nähtavad ja funktsionaalsed, et neid üksteisest lahutada. Kas see on Undi «Via regia» sarnane kunstiliseks töödeldud pihtimus? Mõneti küll; kuid selles raamatus puudub probleem, mis Undil oli teravana olemas; jutustatakse ära hulk sündmusi ja seiku, mis paistavad olevat täiesti dokumentaalsed, aga millest ei saa aru, miks just need on siia raamatusse valitud («teatena surmast» võiks mõni väljamõeldud lugu olla palju põnevam kui pikk heietus Aleksander Kurtna elust ja seiklustest). Ja lõpuks: kas see üleüldse on kunstproosa, ilukirjandus? Vahest siin ongi peidus käänd, mille läbinägemine sunniks vaatama teistsuguse pilguga nii Jõerüüdi raamatule kui ka kogu eestikeelse kirjanduse praegusele olukorrale. Sest ma ei näe mingit ilmtingimatut põhjust, miks peaks «Teateid surmast» 171

50 vaatlema just ebaõnnestunud ilukirjandusteosena ja mitte visandliku, ettevalmistusliku memuaarteosena. Koik esitatavad sündmused pole ju niivõrd olulised selle poolest, et nad kuidagi üllatavalt puudutaksid surmateemat, vaid selle poolest, et nad on juhtunud kirjaniku enesega või siis kuidagi tema kõrvu puutunud ning et autor nüüd käesolevat teost kirjutades on otsustanud neid meenutada. Sel juhul pole ka midagi imestada, et teos vormiliselt on justkui varasemasse aega ununenud: memuaarteoselt ju ei saagi väga suurt vormilist omapära nõuda, kuna seal on esmatähtis ikkagi just esitatav fakt ise, ja mitte esitamise viis. Memuaarteosele sobivadki mõneti automatiseerunud, isegi «välja surema» hakkavad vahendid: see muudab teksti ladusamaks, hõlbustab omaksvõttu. Undilikkust võiks sellisel juhul pidada isegi päris sobivaks, adekvaatseks tehnikaks. Niisuguse järelduseni jõudnult oleks võimalik ka hinnata teose rolli praeguses kirjanduslikus situatsioonis. Kõigepealt: on selge, et tegemist ei ole mingis suhtes läbimurdeteosega, sest kuigi meil praktiliselt mitte mingisuguseid pihtimusliku ega memuaarse sisuga non-fiction'eid ei ilmu, ei mõju ta kuidagiviisi avastuslikult või enneolematult. Aga kuigi see teos ei ole teedrajav, on ta siiski sümptomaatiline: selline materjal näib olevat nii haruldane ja väärtuslik, et ta juba nagu iseenesest sobiks ilukirjandusliku teose aineks! Miks aga ei ole Jõerüüdi raamat läbimurdeline? Nagu öeldud, on «aine» iseenesest ju intrigeeriv ja «uus», nõrga ning lõdvana mõjub üksnes teostus, niisiis kunstiline «meetod» ja valikupõhimõtted, mis piiritlevad teose konkreetse «sisu». Näen, et niiviisi arutledes libisen kiiresti meie kriitilise sõnavara vanemasse, tuglaslikku kihistusse; seda on hiljuti ka teadusliku pilguga vaadeldud ning need terminid süsteemi viidud J. Unduski uurimuses «Sisu ja vormi dialektikat Friedebert Tuglase käsitluses» (KK 1986, nr. 3, lk ). Terminid «sisu» ja «vorm» noteerivad Unduski järgi teose mikrokultuurilist, autori individuaalsust rõhutavat aspekti, «aine» ja «meetod» aga makrokultuurilisust, sotsiaalset determineeritust. Kirjanik «peab tabama makrokultuuri sisemise ja välimise vormi (s. t. «aine» ja «meetodi» H. K.) s e o s t a m i s v i i - s i eripära, et seda taasluua mikrokultuurilises tervikus sisemise ja välimise vormi (s. t. «sisu» ja «vormi» H. K-) seostamisviisina. Mimesis on niiviisi nähtult, kasutades nüüd juba rütmi mõistet, aine ja meetodi vahelise rütmi ülekanne sisu ja vormi vaheliseks rütmiks» (KK 1986, nr. 3, lk. 142). Jõerüüdisse puutub see niipalju, et seletab, miks igati elulähedase, lausa memuaarilise aine puhul ometigi näib olevat ebaõnnestunud teos kui tegelikkuse jäljendus, mimesis. Sest viga ilmselt ei olegi selles, et teose sisu ise, konkreetsed sündmused oleksid halvasti valitud (näiteks et poiss-jõerüüdi roheline müts, mees-jõerüüdi tundmused õpetajate vastu kunstniku tugitoolis kügeldes, loomade huvi lillede vastu surnuaial oleksid kuidagi ebaolulised, ebausutavad või «ebaeetilised»), ega ka mitte kasutatud kunstilise meetodi (nimetatud undilikkus või ka «camus'likkus», samuti «žanriline ebamäärasus») ebasobivuses, vaid nende seostamatuses ainega, aine ja meetodi vahelise õige rütmi leidmatuses. Ehk, kõike seda lühidalt, vanamoeliselt ning puhtaks kulunult sõnastades: teose sisu ei vasta vormile. Miks aga ei ole Jõerüüt leidnud õiget rütmi, miks on ta varem saavutatud kunstiliselt kõrguselt hälbinud? Vastuseid sellele küsimusele on kaks ja esimene neist kolab halastamatult: kirjanikul ei ole olnud läbimurdeks piisavalt jõudu või on ta teost kavandades olnud laisk, visanud selle valmis «põlve peäl». Mis just täpselt on põhjuseks, selle üle ei pea kriitika otsustama ega ka autorit niisuguses olukorras kuidagi välja vabandama. Teise vastuse andmiseks peab esmalt kindlasti aktsepteerima teose žanrilise tõlgenduse memuaar- või pihtimuskirjandusena: vastus on siis leebem ja hellem ning seisneb nentimises, et meil ei ole üldse niisuguse kirjanduse kirjutamise ja avaldamise tava, puuduvad eeskujud ja mõõdupuud. Neid ei saa meil ka kuidagi kohemaid luua, nii nagu ei saa luua filosoofiatki. Võiks ehk kujutleda, et saab pinda ette valmistada tõlgetega. Kuid mis näo teevad tähtsad isandad, mis näo teeb tsensor, kui te Heile viiksite _mone Saarikoski raamatu tervikuna või Kihlmani pihtimuse või Erica Jongi? See on ju «porno»! Tähendab, ei saaks teha selgeks, et pihtimuskirjandusele üldse ongi omane teatav «pornolikkus», et igasugune pihtimus nii nagu «pornogi» just saabki võimalikuks eelkõige teatava kunstlikkuse, liialdatuse, haiglase ja koõritava vaatenurga läbi. Kuni aga seda ei saa selgeks teha, ei saa mingisugust pihtimuskirjandust olla. Jõerüüdi raamatut ei saa olla. (Memuaarilisus jätkem kõrvale, sest selt seisukohalt ei saakski raamatut pidada valmiskirjutatuks.) Tõelisi teateid surmast ei saa anda. Sellise otsusega peabki lõpetama, soovitamata kirjanikule pingsamat süüvimist ainesse voi rohkem «ausust». Käesolev raamat on põiganud valele teele, jätkata samas vaimus ei tasu. Edasi areneda soovides peab kirjanik tagasi pöörduma juba varemgi kasutatud, äraproovitud žanride juurde, mis ehk meie kirjanduses kõigist kahtlevaist argumentidest hoolimata on siiski päris kindlapiirilistcna olemas. Hasso Krull 172

51 PABERPEEGEL Henn-Kaarel Hellat. Armastusest surmani. К aks Jaak Lõmme lugu. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, lk. Hind 85 kop. Henn-Kaarel Hellati uus raamat sisaldab kaks juttu, millel on üks siduv tegelane, minajutustaja Jaak Lõmme. Esimene jutt kannab pealkirja «De mortuis... (Kriminaalne puhkus)» ja süžeeliselt ongi see kriminaallugu. On uurija ja süüdistatav või vähemalt kahtlusalune, on otsimisteekond ja ei puudu ka lõpplahendus. Nimelt tegeleb uurija Kersti Erman kaks aastat tagasi segastel asjaoludel surnud koolijuhataja Leo Vase looga. Tundub aga siiski, et autori jaoks ei ole kriminaalne süžee kõige olulisem, sest jutustuse lõpus libisetakse lahendusest täiesti üle, kriminaalasja lõppu markeerib vaid uurija Kersti Erniani väike moraaliõpetus sellest, et kriminalistika abiga ei saa lahendada kõiki inimestevahelisi suhteid (ja nendest tulenevaid isiklikke draamasid). Siit ka mulje, et Leo Vase surma lugu on eelkõige tegevust käivitav nipp. Sõbra surma asjaoludesse selgust otsides sõidab Jaak Lõmme mööda Eestimaad, kohtub vanade sõpradega, meenutab ühiseid õpinguaastaid, analüüsib toonast ja praegustki sotsiaalset õhustikku, arutab põlvkonnaprobleeme, süveneb iseendasse, mõtiskleb sõprussuhete, ülema-alluva vahekordade üle jne. jne. Ja samal ajal maalib H.-K. Hellat lugejale Jaak Lõmme silmade läbi nähtuna ka sõpruskonna grupiportree. Raamatu teine jutt «Tere, mina olen Heinz ehk poole tuhande pruudi lugu» käsitleb inimestevaheliste suhete probleeme. Uuno Loogal on õrnema soo juures seni näiliselt hea edu olnud, aga selgub siiski, et õiget naist ei ole ta enesele leidnud, ja kasutab nüüd tutvumistalituse abi. Kirju tuleb Uuno Loogale ligi pool tuhat, ja kuna abiellumishimuline elumees nendega üksi mjdagi peäle hakata ei oska, tuleb ta Jaak Lomme juurde nõu ning abi saama. (Viimane on nüüd juba Kersti Ermaniga õnnelikus abielus.) Käinud juhuslikult väljavalitud aadresside järgi ära mitme pruudi juures, kaob Uuno Looga lõpuks silmapiirilt. Nii nagu esimeses jutustuses ei ole kriminaalne alge liiga oluline, nii ei ole ka Heinzi juhtumi puhul sisuliseks kandjaks kosjajant. Tõsiasja, et Heinz lõpuks ära kaob, nendib minajutustaja Jaak Lõmme üsna muu seas ja rahulikult. «Tere, mina olen Heinz...» tundub, samuti nagu esimenegi lugu, olevat lõdva süžee abil lihtsalt «käima keeratud» ja põhilise tähtsusega on Heinzi-loos jällegi portreed, mida Jaak Lõmme oma mõtisklustes lugeja ette toob. Või siis vahendab ta Uuno Looga muljeid. Seekord on portreteeritud enamasti naisi. Seltskond neil mõlemal grupiportreel nähtub lugejale värvides, mis on küll üsna malbed, ent samas just nn. täisvärvid. Murtud toone ja muid värvide segamisega saavutatavaid nüansse siin suurt ei kohta. Koolijuhataja Leo Vask, jurist Olev Tarnits, põllumajandusjuht Kalju Roos, vennaskonna kunagine südamedaam filoloog Irene Purde kõik nad on kujutatud omamoodi staaridena. Nii on Leo Vask «tõeline aateline rahvavalgustaja selle sõna vanas ja auväärses tähenduses», Olev Tarnitsal on «juba aasta või paar peale ülikooli lõpetamist vabariigi ühe võimekama kriminalisti maine», Kalju Roosil on kõik eeldused heaks kirjanikuks saada. Irene Purde kirjeldamisel aga muutub Jaak Lõmme toon lüüriliselt ülevaks (et mitte öelda sentimentaalseks): «Meenub kurikurjasti pruugitud literatuurne troop, kuid mis parata, kui selle abil on võimalik Irene olemust kõige täpsemalt avada: -ta oli nagu suure meistri loodud viiul virtuoosi käes, kogu tundeskaala ulatuses helisemas puhta, hingematvalt kauni tooniga» (lk. 83). Jne. Ei tahakski vaidlustada sellise suurepärase inimrühma olemasolu või siis selle niisugust kujutamist kirjanduses. Kuid Jaak Lõmme üsna ühetooniliselt oma sõpru imetlev kõne tekitab skepsist minajutustaja enese suhtes. Ka Jaak Lõmme enesehinnang tundub ju olevat mõnevõrra kõrgenenud. Ta ei saa läbi oma peatoimetajaga ja ütleb täiesti otsesõnaliselt: põhjuseks on see, et peatoimetaja on temast rumalam. Iseenese advokaadiks olemine nõuab väga suurt meisterlikkust, et mitte jätta selles rollis diletandi muljet. Jaak Lõmme ei ole aga iseenda ega ka oma sõprade liiga meisterlik advokaat. Seetõttu jääbki kogu seltskonnast, keda raamatus lähemalt ja põhjalikumalt kirjeldatakse, kuidagi diletantlik mulje. Mõnikord on superlatiivsed isiksusepildistused koguni katteta. Nii ei ole Kalju Roosil ankeedist ja eeldustest hoolimata õnnestunud endale kirjanikuna nime teha, Irene Purdel aga keelevaistust hoolimata läbi lüüa giidi või tõlkijana. Nad on muidugi mõlemad leidnud oma koha elus, nad on tublid inimesed. Kuid Jaak Lõmme pöörab erilist tähelepanu millegipärast just neile sõprade omadustele, mis on õigupoolest vaid noorusaastatel aimatavad eeldused ja mis karmis eluvõitluses vastu ei pea. Selle kõige tõttu süveneb veendumus, et raamatus kujutatavaid tegelasi luues on H.-K. Hellati autorihoiak olnud isemoodi distantseeritud. See pole ehk lausa irooniline, on koguni heatahtlik, kuid siiski muigav. Muigav nimelt kahes plaanis: esiteks Jaak Lõmme enese, s. t. ka just tema poolt jutustatud elulugude, tema silmade läbi nähtud tegelasportreedc, teiseks aga Jaak Lõmme kui minajutustaja sõnakasutuse suhtes. Minajutustaja analüüsib, teoretiseerib, mõtiskleb, kirjeldab ja jutustab paiguti õtse uskumatult nahkses keeles. Nii näiteks määratleb ta oma põlvkonda järgmiste sõnadega: «Mitte mingil 173

52 juhul ei tähenda see demograafiliselt, kindla bioloogilise tsükli reeglite kohaselt Maal vahetuvat inimkogumit. Põlvkond tähistab uue elulaadi, uue sotsiaalse suhtlemisviisi teket, kehtivate väärtussüsteemide (eriti eetika? esteetika?) põhjalikku revisjoni» (lk. 20). Või siis näide minajutustaja eneseanalüüsist, kui ta ise parasjagu bussiga mööda Eestimaad sõidab: «Seejärel püüdsin leida veelgi neutraalsemat formuleeringut oma seisundi kirjeldamiseks, niisuguse mõttespekulatsiooni tungimine teadvuse kriitikavälja võttis aga juba muigama» (lk. 22). Need üksikud nopped ei tähenda muidugi, et kogu raamat oleks üleni niisugune võõristav kantseliidibarokk, kuid häirivalt palju on selles teoses literatuuritsemist, halbu keeleja mõttestampe. H.-K. Hellat on tuntud literaat, kellelt peale ilukirjanduse on ilmunud hulganisti nauditavalt kirjutatud artikleid ja retsen- Möödunud aastal jõudis lugejate kätte «Kirjakeel 1985» (trükiarv 1000). Rubriikides «Murded ja kirjakeel», «Ortograafiast», «Maailma keelepoliitikast», «Keelest koolis», «Sõnatarvitusest», «Arvamusi ja ettepanekuid» ning ««Kirjakeele» küsitlus» on avaldatud 21 pikemat või lühemat kirjutist. On rõõmustav, et nagu eelmine samalaadne kogumik «Kirjakeel 1983», ei piirdu ka käesolev üksnes eesti keelega, vaid heidab pilgu laia maailma, andes informatsiooni teistest kirjakeeltest ja nende korraldamisest. Et kirjakeelega seotud teemade ringis on kahtlemata kõige olulisem kirjakeele olemasolu ise, siis alustamegi kogumiku tutvustamist artiklitest, mis käsitlevad väikerahvaste keeli ja nende võimalusi eksisteerida kirjakeeltena. Selline teave on juba iseenesest huvitav, aga laseb ka tõmmata paralleele meie kirjakeele arenguga ja võib-olla pakub koguni üht-teist kasulikku ning õpetlikku. Igal juhul ei tohiks see valdkond meid ükskõikseks jätta, sest olukorras, kus eestlasi ähvardab Eesti NSV-s vähemusrahvuseks jäämine, peaks väike- ja vähemusrahvuste kirjakeelte kurb seisund kuigi mõne üksiku positsioon sisendab ka optimismi tõsiseks ohusignaaliks olema. P. Ariste artikkel «Fääri kirjakeele korraldusest» annab lühikese ülevaate selle Taanis kasutatava kirjakeele loomisest ja kujunemisest. Fääri kirjakeele varasemal ajalool on mitmeid ühisjooni paljude NSV Liidu autonoomsete üksuste rahvaste ja teistegi nn. noorte kirjakeelte ajalooga: esmakasutus kirjas pärineb XVIII sajandist, XIX sajandil hakkas ilmuma grammatikaid ja rahvaluulekogusid, 1920-ndaist aastaist lubati seda algklassides õpetuskeelena kasioone. Selle tõttu tekitabki tasapindne juturänd «Armastusest surmani» pisukest hämmingut ja sunnib arvama, et niihästi minajutustaja kui ka tema keel pandi paberile kõverpeeglis nõnda siis ka kogu siin kõneks olnud grupi koondportree. (Me ei unusta ju Heinzi pruute teises jutustuses.) Või miks muidu esitatakse seda diletantide teekonda nõnda, koos kõige pisemategi hingeliigutuste täpse ja ühemõttelise ärakirjeldamisega, andmata (ka) lugejale mingit võimalust mitutpidi mõelda või tekstitaguseid sügavusi uskuda. Raamat on neis viidatud kvaliteetides kaunis järjekindlalt välja peetud, ja tulemus paraku terviklik. Seda paberist kõverpeeglit võib lõpmatuseni uurida. Koik on näha, kohati tundub, et isegi liiga hästi ja ometi ei saa me teäda, kes tegelikult seisab peegli ees. Marika Mikli KIRJAKEELE KIITUSEKS Kirjakeel Kirjastus «Valgus», Tallinn, (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts.) 186 lk. Hind rbl sutada, kuid a. sai fääri keel koolija kirikukeele täieliku õiguse ning a. autonoomiaseadusega kuulutati ta Fääri saarte ametlikuks keeleks. Artiklis mainitakse, et taani keele positsioon on veel küllalt tugev, sest see on Taani ülemkomissari ja tema kantselei keel, ning gümnaasiumi ülemates klassides toimub õpetus osaliselt taani keeles, sest pole veel kõiki fäärikeelseid õpikuid. Kuid küllap need õpikud muretsetakse. Eelöeldust aga peaks järelduma, et kohalikke asju saab ajada fääri keeles. Seega võivad fääri keele funktsioonid^ olla paiguti laiemad kui palju suurema kõnelejaskonna ja laialdasema kasutusalaga eesti keele omad, sest meil poes, arsti juures, ametiasutustes alati eesti keelega toime ei tule. Fäärlasi on ainult (Fääri saartel ), nende loodus- ja majandusressursid on piiratud (lambakasvatus, kalapüük), ometi on fääri kirjakeele saavutused suhteliselt tähelepanuväärsemadki kui islandi keele jõudmine ülikooli- ja teaduskeele tasemele, sest islandlasi on u , s. o. oma 5 korda rohkem, pealegi ei ole fäärlastel iseseisvat riiki, ent nende edusammud oma keele arendamisel on sellised, milliseid ei tunta mujal maailmas vähemus- ja väikerahvuste keeleprobleemide lahendamisel (hoolikal otsimisel õnnestus leida siiski ka Nõukogude Liidus üks sama suurusjärku rahvusrühm, kes ei pea omandama keskharidust võõrkeeles niinelt Armeenia NSV venelast). Seega saab väita, et inimest võib olla keelekollektiivi väikseim suurus, mis tagab kirjakeele küllalt eduka funktsioneerimise ja keele säilimise (juhul, kui edaspidi ei selgu, et hea tahte korral ja kui

53 võimalusi ci piirata, suudab sama edukalt hakkama saada veel väiksem rahvas). Kirjakeele on fäärlased endale ise välja võidelnud ja selle heaks tööd teinud, ei ole neile keegi väljastpoolt kirjakeelt looma tulnud. Tublisti on muidugi kasuks tulnud Fääri saarte kõrvaline asend ja kaugus Taanist. Praegu on ka Taani valitsuse suhtumine fääri keele taotlustesse soodne. Tähtis kirjakeele arengu tagatis on, et autonoomia kehtib fääri keele kohta, mitte eelkõige Fääri saarte kui administratiivse üksuse kohta. [Võrrelgem: kui lähtuda sellest, et rohkem kui komil ei ole emakeelse kooliõpetuse jaoks oma kodumaa loodusrikkustest oluliselt suuremat abi kui ilma autonoomiata laplasel Murmanski oblasti maavaradest, siis näib Korni ANSV (ja enamik teisi ANSV-sid) sarnanevat rohkem tavalise administratiivse üksusega kui autonoomse vabariigiga (3-kIassiline emakeelne kooliharidus ei ole küllaldane, pealegi kavatsetakse koostada ka koolalapikeelseid algklasside õpikuid, vt. A. Eek, Probleme der lappischen Sprache und Kultur auf der Konferenz in Lujavr. «Советское финно-угроведение» 239).] 1984, lk. Fääri keelekorralduses valitseb purism, mida meil on sageli alahinnatud ja halvustatudki, kuid noorte kirjakeelte puhul on see väga tarvilik vähemalt siis, kui laiemate funktsioonidega keel on 1) lähedane sugulaskeel (nagu taani keel fääri keelele) või 2) väga suure rahva keel. Kui raamatu tiitellehel on kirjas «РСФСР высший да средний специальный образований министерство» või «Иностранной да национальной словаръяслон государственной издательство» siis meie muidugi teame, et esimene on mari- ja teine komikeelne, kuid nii mõnelegi võib see tunduda vigase vene keelena, ja vaevalt selliste lausungite rohkus aitab tõsta vastava kirjakeele autoriteeti, liiati kui need õõnestavad niigi piiratud funktsioonidega keelt seestpoolt. Arukas oleks veidigi puristlikum olla ja kas luua oma sõnad või laenata sugulaskeeltest, milleks on laialdasi võimalusi (seevastu fääri keel saab taani, rootsi ja norra keele väga suure läheduse tõttu kasutada ainult islandi laene). Kuigi meil sellist otsest ohtu ei ole, ei teeks suurem ettevaatlikkus ka eesti kirjakeelele paha, näiteks poleks vaja liialdada glasnosvx ja perestroika kasutamisega (vrd. ka pere -\- mees, pere -{-rahvas, pere + stroika?). Viimastel aastatel on loodud hulganisti vajalikke ja ehk tarbetuidki uusi sõnu, kuid eesti keele häälikusüsteemiga karjuvas vastuolus olevad kolhoos ja sovhoos on ikka kirjakeelde alles jäetud (miks mitte näiteks riigimõis, milleks lasta oma sõnal keeletarvitusest taanduda?). Kui võõrelcment satub genuiinse süsteemiga vastuollu, on purism vajalik, ühest niisugusest juhust kirjutab ka R. Käsik pealkirja alla «š ortograafiast». Selle hääliku kirjutusviis erineb samasse 'häälikuklassi kuuluva s-i omast ja see põhjustab palju vigu, mis süsteemi seisukohalt vead ei olegi. Ometi ei läinud VOK-is läbi soovitus s-i ja s ortograafia ühtlustada ega ettepanek asendada š mõnedes sõnades s-iga (borss : börsi nagu marss : marsi j ts.), kusjuures tagasilükkamise üheks põhjuseks oli hääldamine. Aga on ju tegu võõrhäälikuga, mille hääldama õppimine valmistab eesti lastele suuri xaskusi, rääkimata sellest, et osa eestlasi kõnes š nagunii s-iga asendab. Pealegi oleks kirjapildi s-il vastavate sõnade hääldamisele tugev positiivne mõju: borss ja teised seda tüüpi sõnad oleksid andnud pretsedendi, mille järel ajapikku oleks saanud š-st ja i-st ning miks mitte ka /-ist ja z-st täielikult loobuda. Teine artikkel, mis käsitleb oma kirjakeele ja eriti selle puudumisega seostuvaid probleeme, on R. Karelsoni «Okeaania keeleolukorrast, ka kirjakeeltest». Kuigi Okeaanias on 10 iseseisvat riiki ja vähemalt 500 keelt, saavad praegu mõningase lootusega tulevikku vaadata ainult polüneesia keeled, mille hulgas on üsna rohke kirjandusega keeli (havai, tahiti, maoori, tonga, samoa, rarotonga), kuid mikroneesia, melaneesia ja paapua keeled on nii kirjakui ka ametlike keeltena palju viletsamas positsioonis. Melaneesia keelkonna ainus küllalt arenenud kirjakeel on fidži, ent on kindel, et kui fidži keele ja Fidži saarte vähemuseks muutunud põliselanike eesõigusi sisserändajatega ja nende keeltega võrreldes säilitada ja suurendada ei suudeta, siis fidži kirjakeele areng katkeb. Ja et' kirjakeeleta keeled ning rahvad varem või hiljem hääbuvad, ei oleks siin kirjakeele lakkamise tagajärjeks mitte ainult ühe keele, vaid kogu keelkonna surm, mis juhul, kui näiteks eesti keel peaks kaduma soome-ugri keelkonda tänu soome ja ungari keelele ei ähvarda. Paapua keelte veel halvemat olukorda on artiklis põhjendatud ka sellega, et neil ei olevat rahvusi, isegi mitte rahvaid, vaid on ainult etnosed (lk. 115). Keelekollektiivide selline jaotamine tundub olevat kui mitte lausa diskrimineeriv, siis vähemalt skolastiline ja demagoogiline. Rahvuse käsitlusest ilmneb, et on olemas vaid üks ainult rahvusele spetsiifiline tunnus, nimelt et tema sünd on seotud kodanlike sidemete tekkimisega, sest ülejäänud definitsioonis esitatud tunnused (ühised majandussidemed, ühine territoorium ja keel, vaimuelu ühtsus, ühised iseloomujooned, kultuuri, teadvuse ja traditsioonide iseärasused, vt. «Lühike filosoofia leksikon». Tallinn, 1975, lk. 260) sobivad kõnelemata Vana-Egiptusest jne. väga hästi ka kiviaja tasemel oleva suguharu kohta, mis sellest, et majandus, vaimuelu, kultuur (ja võib-olla ka keel) on algelised, nad on ikkagi olemas, ning territoorium on nii ühine, et võõra sinna sattudes võib ta peast järele jääda vaid topis... (Vt. näit.: P. Baumann, E. P a t z e 11, Menschen im Regenwald. Frankfurt a. M ) Aga et elujõulisi kirjakeeli on tekkinud tuhandeid aastaid enne nn. kodanlike rahvuste teket, on täiesti ükskõik, kuidas just paapua keelte kõnelejaid nimetada. Paapua Uus-Guinea keelesituatsiooni peapõhjus on hoopis see, et riik on pärinud koloniaalaja joonlauaga 175

54 tõmmatud piirid, sõltumatuse saavutas territoorium, mitte iga seal elav rahvas eraldi võetuna. Kui kõigil viiesajal oleks omaette riik, ei tõrguks ka artikli autor kindlasti neid rahvusteks nimetamast. E. Ross annab oma kirjutises «Murdekeele rikkused ja kirjakeel», mille aluseks on VEKSA Ühingu keelepäeval peetud ettekanne, lühikese ülevaate sellest, kuidas murded on kirjakeelt morfoloogiliselt ja leksikaalselt rikastanud, peatudes ka asjaoludel, mis takistavad murdeelementide otsest ülevõtmist kirjakeelde. Huvitavas kõrgetasemelises artiklis «Murre tuleb kirjakeelde» käsitleb H. Saari murdekeelendite kirjakeelde tuleku teoreetilisi aspekte ja analüüsib T. Erelti «Väikese uudissõnastiku» 565 sõna hulgas leiduvat murdeist pärinevat 19 uudissõna, üheksateist sõna 565-st on muidugi vähe, veel vähem (6 7) on neist 19-st selliseid, mis on kirjakeelde tulnud viimastel aastakümnetel. Käsitlemist leiavad ka põhjused, miks murdekeelendite jõudmine kirjakeelde on tugevasti vähenenud. Nende hulgas on peamine kirjakeele täitumus, mistõttu on tagasihoidlik ka välislaenude osa tänapäeva eesti keele arengus. Ülejäänud põhjustena nimetab autor murdekeelendite süvenevat tähendusvõõrust ja folkioristlik-etnograafilise suundumuse kahanemist rahvuskultuuris. Ainult nõustuda saab H. Saari artikli algul esitatud väitega, et murdeuurijale ei tohiks kirjakeele täiendamine olla tema töö peaülesanne, loomulikult on murded omaette väärtus. Artiklis «ta'-sõnade grammatikat ja semantikat» vaatleb T. Erelt selleliiteliste sõnade esindatust senistes eesti keele grammatikates ja sõnaraamatutes, rahvakeeles ja ilukirjanduses, samuti -tsi kasutamist, ning eristab liitel kolme võrdväärset tähendust (liikumistee, tegevusabinõu, tegemis- või olemisviis). Näitele käsitsik(k)u (lk. 67) on võimalik lisada sõna ülestikku kõrval murdeti esinev ütetsikku. P. Pälli «Võõrnimekirjutuse põhimõtete muutumisest aastatel » esitab seisukoha, et praeguseks kujunenud suundumus kirjutada võõrnimed nende algupärasel ja üldkehtival kujul vastab kogu maailma nimekorraldusele ja et selle loomuliku arengu katkestas ndail aastail nimede forsseeritud mugandamine. A. Admann eristab oma artiklis kirjavahemärkide! grammatilist, kommunikatiivset, täpsustus-, tähendus-, eraldus-, seoseja leksikaalset funktsiooni. A. Valmise kirjutisest «Emakeeleõpetuse arengujooni Nõukogude Eestis» selgub, et ajavahemikul on emakeeleõpetuses tehtud vähem kui 40 aasta kohta üle 10 mitmesuguse muudatuse (uued_õpikud ja tundide arvu muutmine ilma õppeprogramme korrigeerimata, samuti 6 programmimuutust, millele lisandub mitu kogu hariduselu ümberkorraldusega seotud muudatust). Mõned artiklis esitatud väited vajaksid siiski pikemat selgitust. Nii näiteks ei öelda, millised eesti keele probleemid, mille käsitlemine koolis osutus vajalikuks pärast a. toimunuid üleminekut Vene NFSV õppeprogrammide ülesehitust ja vene keele kui emakeele õpetamise metoodikat arvestavatele programmidele, olid_ alles teaduslikult läbi uurimata ja seetõttu õpetajaile endilegi ebaselged (lk. 123). Eesti keele uurimine oli juba enne sõda küllalt heäl järjel, pealegi on ju keeleõpetuses põhiline olnud ikka ortograafia, astmevaheldus, sõnamuutmine ja lauseanalüüs. Seega siin midagi ebaselget küll olla ei saanud. Võib-olla tulenesid raskused siis ja ka pärast seda just vene keele programmi pimesi kopeerimisest ja liiga sagedasest programmi vahetamisest. On ju lõpuks ikkagi tagasi jõutud a. programmiga analoogilise kontseptsiooni juurde ning ehk ei olegi seejuures kõige olulisem, et tase on teoreetiliselt kõrgem (lk. 128), vaid hoopis see, et eesti keele õpetamisel püütakse lähtuda jälle eesti keelest endast. Artiklit iseloomustab kohati loosunglik ja omapoolse mõtestuseta lähenemine, eriti sissejuhatavas osas, mis kirjutise teema seisukohalt on õieti kõrvaline. Loomulikult on emakeel vaieldamatult kogu õppeprotsessi alus, kuid ei saa ometi väita, et see printsiip on kõikjal kõrvalekaldumatult ellu rakendatud, sest mis vastutusrikas koht saab olla emakeelel kui õppeainel üldharidussüsteemis või maailmapildi avardamisel, kui ta ei ole õpetuskeel, ning selles funktsioonis esinevad võrdlemisi piiratult isegi mitmed liiduvabariikide keeled, kõnelemata autonoomsete üksuste omadest, ja poolesajal NSV Liidu rahval pole üldse kunagi oma kirjakeelt olnud, seega puudub nii emakeeleõpetus kui ka rahvuskool. Samuti hämmastab, et autor loeb viljaka töö hulka ka kavatsuse minna 1941/42. õppeaastast üle 10-klassilisele keskkoolile (lk. 120). Samas rubriigis «Keelest koolis» on veel M. Rõika artikkel «Problemaatilist ja meeldivat kirjanduses», A. Kääriku «Sõnavaratööst õpilastega» ja K. Madi õpilaste emakeeleolümpiaadi töö «Vähem tuntud sõnavara Nikolai Baturini jutustuses «Parvesõitja»». Sõnatarvitust käsitlevad R. Karelsoni kirjutis «Mitmepalgeline sõna kuni», O. Kruusi «Ebamäärasus täpsuse asemel» ja F. Vaka «Hinge taga». Marginaale avaldab U. Liivaku. «Kirjakeele» küsimustele antud vastustest väärib täielikku toetust E. Parmasto ettepanek pakkuda kõrgkoolis kõigile üliõpilastele emakeele fakultatiivkursust. Võiks lisada, et kõigil pedagoogiliste harude üliõpilastel peaks olema eesti keele õppimine kohustuslik. Kõige hea kõrval on kogumikul ka üks väga suur viga. Ei ole varem kohanud raamatut, kus oleks nii palju trükivigu, näiteks lk. 165 peaaegu igal real. Enamasti on need seotud õ trükkimisega. Kas on õ asemel õ või on kaare asemel midagi ebamäärast, harvem õ asemel o. On halb, et «Kirjakeel» moonutab kirjakeelt. Väino Klaus 176

55 RINGVAADE VALMEN HALLAP 13. detsembril 1987 suri pikast haigusest murtuna Keele ja Kirjanduse Instituudi Soome-Ugri keelte sektori kauaaegne juhataja filoloogiakandidaat Valmen Hallap. Valmen Hallap sündis 18. detsembril 1928 Tallinnas a. lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli, kus õppis soome-ugri keelte kõrval ka klassikalist filoloogiat. Järgnes aspirantuur Keele ja Kirjanduse Instituudi juures a. sai ta sama instituudi töötajaks ning kaitses ka oma väitekirja «Verbaaltuletussuliksid mordva keeltes (ühismondva' keeles esinenud sufiksid)», millele hiljem toetusid mitmed teiste soomeugri keelte sõnatuletust käsitlevad uurimused. Väitekirja sisu on osaliselt avaldatud pealkirja all «Материалы по истории глаголообразовательных суффиксов в мордовских языках» (KKI uurimused II. Tallinn, 1958, lk ) ja mõnes lühemas artiklis. Mordva keelte kohta on V. Hallap avaldanud veel teisel rahvusvahelisel fennougristide kongressil peetud ettekande «Phonological problems of the Moksha-Mordvin language» (Helsingi, 1968) ja artikli «Mordva-vene segakeelsusest» (KK 1960). Kuid soome-ugri keelte sektoris säilitatakse ka V. Hallapi käsikirju «Ersämordva murdetekste Starõje Naimanõ külast» (130 lk.) ja «Materjale mokšamordva keele Novaja Potma küla murraku kohta» (261 lk.); viimane sisaldab fonoloogilise süsteemi ülevaate ja keelenäiteid. KKI fonoteegis 12 Keel ja Kirjandus nr on 28 tundi mordva keelte heliülesvotteid, mille V. Hallap on teinud oma uurimisretkedel a Ülikoolis oli V. Hallap omandanud võrdlev-ajaloolise meetodi, mida ta edukalt rakendas oma väitekirjas ja lühemates _ uurimustes, nagu «Единичные и двойные смычные в финно-угорских языках» (SFU 1969) ning «Eesti ja sugulaskeelte adjektiivitüüpe» (KK 1983). Kuid V. Hallap mõistis ka keelte sünkroonse seisundi kirjeldamise vajalikkust ja tutvus põhjalikult välismaa keeleteaduse vastavate suundadega, mis Eestis (ja fennougnstikas üldse) olid veel 1960-ndate aastate alguseni vähe tuntud. Oma uurimistulemusi mordva fonoloogia alal ei pidanud ta küllalt usaldusväärseks ja jõudis veendumusele, et õigem on alustada emakeele lonoloogiast. Nii valmisid artiklid «Mõtteid eesti keele väldete foneetika kohta» (ESA VIII, 1962), «Otstarbekohasuse printsiip fonoloogias» (KK 1962) ja «Fonoloogiline etüüd eesti keele väldete alalt» (Nonaginta. Tallinn, 1963), mida praegugi tsiteeritakse. Uuringutega mordva ja eesti fonoloogia alal seostub ka kirjutis «Soome-Ugri transkriptsioon ja fonoloogiline transkriptsioon» (KKI uurimused VI. Tallinn, 1961). Mitme aastakümne jooksul uuris V. Hallap eesti keele suprasegmenlaale ja tegi selleks rohkesti heliülesvõtteid. Pärast 1960-ndate aastate kirjutisi ei ole selle töö tulemustest aga midagi trükis avaldatud peale viienda fennougristide «Степени ударения эс kongressi teeside тонского языка». V. Hallapi algatusel loodi Keele ja Kirjanduse Instituudis foneetikalaboratoorium, millest hiljem kasvas välja arvutuslingvistika sektor. Ajavahemikus oli V. Hallap soome-ugri keelte sektori juhataja, mis tõi kaasa palju lisakohustusi. Muu hulgas tuli planeerida sektori tulevikku, ette näha eri keelte spetsialistide koolitamist Tartu Riiklikus Ülikoolis individuaalprogrammi järgi. Mitmesugustel põhjustel täitusid need plaanid ainult osaliselt. Siiski laienes sektori uurimisala läänemeresoome keeltelt lapi, mari ja komi keelele. Hakati koostama etümoloogiakartoteeki. V. Hallap juhendas sektori kollektiivtööd vadja keele sõnaraamatu koostamist ja toimetamist. Ta oli ka enamiku sektori töötajate kirjutatud monograafiate toimetaja. Toimetamistööd tegi ta väga põhjalikult, sisendades kolleegidesse süsteemipärasust ja täpsust, mis talle endale oli iseloomulik. V. Hallapi juhtnööride järgi omandas oma praeguse kuju aastabibliograafiate seeria «Bibliographia Uralica». V. Hallap oli «Keele ja Kirjan- 177

56 duse», «Sovetskoje Finnõ-ugrovcdenijc» ja Emakeele Seltsi aastaraamatu toimetuskolleegiumi liige ning ENE esimese väljaande keeleteaduse osakonna ühiskondlik toimetaja. Ta oli a. peetud kolmanda rahvusvahelise fennougristide kongressi üks organiseerijaid ja kongressi lingvistiliste ettekannete mahuka kogumiku peatoimetaja. Viimastel aastatel tegeles V. Hallap sõnaliikide piiritlemise probleemidega, avaldades artiklid «Sõnaliikide piirimailt» (KK 1984) ning «Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast» (KK 1986). Valmen Hallap on nii teadlasena kui ka kaugenägeliku organisaatorina jätnud fennouigristikasse püsivad jäljed. Arvo Laanest Tegevus oma kutsealal, kui tähtis see ka poleks, on siiski ainult üks liine, mida mööda minnes inimene end teostab ja teistele midagi annab. On tugevaid, eredaid isiksusi, kellega suhtlemine, olgu see formaalne või mitteformaalne, olgu kolleegina või sõbrana, on alati vaimu ja hinge rikastav. Just niisugune isiksus oli Valmen Hallap. Ta oli erakordselt avar vaim. Asi ei seisnegi niivõrd tema mitmekülgses eruditsioonis, tema orienteerumises paljudes eluvaldkondades ja erinevates kultuurides antiigist tänapäevani, ka mitte niivõrd tema haruldaselt loogilises mõistuses, kuivõrd egoismivabas tungis mõista elu ja maailma, lahti harutada inimeksistentsi süvaprobleeme. Seetõttu oli temas filosoofilist tarkust ja sellega seostus tema väärtusskaala, milles töö ja tunnetus olid primaarsed. Valmen Hallap oli puhas, ehe inimene, kelles polnud kalduvust taga ajada võltshiilgust, raha, au või võimu. Eneseupitamine oli talle vastunäidustatud ja just selliste arusaamade kohaselt käitus ta sektorijuhataja, uurija või sõbrana. Ta oli lõpuni siiras ja aus igasuguses tegevuses ja suhtlemises. Tõsi, Valmen Hallapi maailmapilti varjutas pessimism, mis süvenes haigusega. Kuid sõbrad teavad tema võimet puhtaks rõõmuks, tema oskust näha ja nautida meie keeruka ning mitmepalgelise maailma huvitavust ja veetlevust. Ta oli ju emotsionaalselt äärmiselt liikuv, ülitundlik nii hea kui halva, nii kauni kui inetu suhtes, mis aga ei takistanud tema erakordselt teravat mõistust kainelt jälgimast kirevat maailma läbivaid arengu- ja elureegleid. Emotsionaalsusega kaasnes kunstiandekus, igatahes kirjanduslik ja muusikaalane kindlasti. Valinud teadlase rolli, ei arendanud Valmen Hallap oma võimeid neis valdkondades. Kuid tema laulud lisasid omapoolset võlu suhtlemisele temaga, seda kindlasti kunagi «Keraks» nimetatud sõpraderingis, milles suuresti tänu just Valmen Hallapi vaimusärale domineerisid mõttemäng ja puhas, vahel küll ka must huumor. Ka nalja jaoks oli tal küllaga meelt ja sedagi tuleb pidada üheks inimese kõige toredamaks omaduseks. Raske on leida õigeid, küllalt paindlikke ja kulumata sõnu, väljendamaks ühe kordumatu isiksuse tähendust ja mõju. Aga see on meie sees ja jääbki sinna. Ea Jansen Jumalaga, meri! teekond on lõppenud Möödunud aasta 19. detsembril suri Stockholmis August Mälk, ndate aastate eesti proosa silmapaistev esindaja. 4. oktoobril 1900 Saaremaal sündinud kirjaniku teekond sõnakunsti vallas kujunes õige pikaks: kui arvestada tema esimest ajalehesõnumit, siis algas see juba Esimese maailmasõja ajal (1917). Viimased kümmekond aastat ei ilmunud temalt küll enam uusi raamatuid, kuid see ei tähenda, nagu ei kuuluks A. Mälk eesti elavasse rahvuskirjandusse. Seda kinnitab ka tema teoste kordustrükkide väljaandmise elavnemine Nõukogude Eestis: kui romaanide «Hea sadam» (1971) ja «Õitsev meri» (1983) uustrüki avaldamise vahe oli tosin aastat, siis rannatriloogia kolmas romaan «Taeva palge all» järgneb juba tänavu. Veel on meil kordustrükkidena ilmunud Mälgu Rootsi-aineline romaan «Kevadine maa» (1965) ja noorsooraamat «Jutte lindudest» (1982). Kirjaniku toodang on suur ligi 40 eri teost: 18 romaani, kolm pikemat jutustust, kaheksa novellikogu, seitse näidendit, üks noorsoo- ja kaks mälestusteraamatut, 178

57 lisaks sellele veel hulk käsikirjast lavastatud näidendeid ja kuuldemänge, ajakirjanduses ja koguteostes avaldatud ilukirjanduslikke töid ning artikleid. Milliste teostega mõjustas A. Mälk eesti kirjanduslikku kliimat? Tema ettevalmistav ajajärk, kus ta katsetas eri laadides, kujunes õige pikaks, kuni aastal ilmus romaan «Kivine pesa», milles tuleb näha oma aineala leidmist Saaremaa rannaelu kujutamises. Eelnevast loomingust olid selles romaanis säilinud naturalistliku maneeri tunnused. Aastail «Loomingus» avaldatud rannanovellidega ületas kirjanik selle kallaku ja nii võis ta järgnevas optimistlikult häälestatud rannatriloogias («Õitsev meri», 1935; «Taeva palge all», 1937; «Hea sadam», 1942) tõusta eesti proosa silmapaistvate autorite hulka, «õitsev meri» tunnistati raamatuaasta parimaks romaaniks, järgnenud «Rannajutud» (1936) leidis kriitikas hindamist kui kirjaniku tippsaavutus. Arvo Mägi on näinud A. Mälgu küpsusperioodi teostes koguni uue, rahvalik-värvika stiilisuuna rajamist eesti proosas. Pole raske mõistatada, miks A. Mälgust sai eesti esimene silmapaistev rannakirjanik. Oli ta ju sünnilt randlane, teiseks töötas ta paarkümmend aastat samas keskkonnas. Oma hilisemas tagasivaates rõhutab kirjanik: «...ma pole läinud rannaelu juurde, vaid olen ise sealt pärit. Nii oli mul ainult vaja pöörduda tagasi sinna, nagu hiljem tegid ka Schmuul, Hint ja Kalmus...» Nii oma loomingu ainestikult kui ka ideestikult on A. Mälk kõige saarcmaisem proosakirjanik enne nõukogude perioodi. Teatavasti jätkas kirjanik ranna- või Saaremaa ainete käsitlemist ka välismaal, avaldades romaanid «Päike küla kohal» (1957) ja «Toomas Tamm» (1959) ning novellikogu «Jumalaga, meri!» (1967). Memuaarides hoiatab Mälk, et ta pole ainult rannakirjanik. Tekib küsimus, milliste teostega oma ulatuslikust proosa- ja draamaloomingust on kirjanik veel kujundanud omaaegset kirjanduselu. Võib märkida, et tema esimene komöödia «Vaese mehe ututall» (1932).rajas Tallinna Töölisteatris nn. rahvatükkide menuka traditsiooni. Samal ajal seisis Mälk kõrvuti Mait Metsanurgaga eesti 1930-ndate aastate ajaloolise romaani hälli juures: Mälgu «Surnud majad» (1934), mis tõuseb esile oma elukujutuse värvikuse ning rahva surematuse idee rõhutamisega, oli üks esimesi ja sealjuures küllalt arvestatav teos selles žanris a. suur murrang eesti rahva ja veel saatuslikum pööre kirjaniku elus mõjustasid oluliselt Л. Mälgu hilisemat loomingut. Seda kinnitab Rootsis kirjutatud Saaremaa-romaanide erinev, resignatsioonist värvindatud tonaalsus. Omaette probleemiks on kirjaniku ndate aastate vahetusel avaldatud ja üldisema elumõtte otsimisega seotud raamatud, ennekõike jutustuste kogu «Jumala tuultes» (1949) ning eriti romaan «Tee kaevule» I II ( ). Uudne on juba see, et viimase teose peategelaseks on haritlane vastupidi kirjaniku valdavale tavale valida oma ained ja inimesed rahva laiematest kihtidest. See muidugi ei tähenda, nagu oleks «Tee kaevule» mingi eliiditeos. Oma elufilosoofilise põhiideega maailma kassikulla eitamisega ja elumõtte leidmisega lihtsast inimlikust lähedusest osutub romaan ikkagi mälgulikult rahvuslikuks raamatuks. Teiselt poolt on mõned kriitikud ja lugejad avaldanud arvamust, nagu oleks kirjanik «uuel teel» oma loomuomasest kujutavast laadist kõrvale kaldunud arutleva stiili suunas, millega Mälgu rahvalik lause olevat ilmekuse kaotanud. Võimalik, et mõned lugejale võõrad jooned omal ajal mõningat nõutust äratasid, kuid laiemas perspektiivis ei saa vaadeldavatele teostele tunnustust keelata. Paistab, et vahepeal Lääne-Euroopa uuema kirjandusega tihedamasse kontakti jõudnud autor koondas romaani «Tee kaevule» kavandades ja kirjutades kõik oma loomingulised jõud, et anda igati kaasaja nõuetele vastav teos. See on suurel määral ka saavutatud. Huvitaval kombel ilmus romaani «Tee kaevule» viimane raamat üheaegselt K. Ristikivi «Hingede ööga», mis osutab, et aasta oli uute tähiste seadmise aeg ka väliseesti kirjanduses. Mis puutub A. Mälgu lugejamenusse, siis leidsid tema esimesed raamatud vähe ostjaid. Ainult «Onnepagulasel» oli parem minek. H. Mugasto-Johani andmeil on a. kolmekümne loetavama eesti proosaraamatu hulgas kolm Mälgu romaani: «Onnepagulane» (16.), «Hukkumine» (25.) ja «Läbi öö» (30. kohal). Kirjanike proosateoste koosarvestuses on Mälk oma kuue raamatuga seitsmes. Kui «Tallinna Post» korraldas a. ankeedi küsimustega, kes on suurim eesti kirjanik ja milline on väärtuslikem teos, siis märkis vastajate põhimass Tammsaaret ning «Tõde ja õigust». Kuigi Mälgu «Surnud majad» jõudis raamatukauplustesse alles pärast küsitluse väljakuulutamist, andis selle romaani poolt hääle 42 vastajat. «Tallinna Posti» lugejate maitset iseloomustab see, et üheksa inimest on hinnanud eesti kõige väärtuslikumaks teoseks Mälgu ajaviiteromaani «Läbi öö» (1929) ndate aastate keskpaigast peale tõusis Mälk vaieldamatult menukate autorite hulka. Rannatriloogia leidis head vastuvõttu: nii «Õitsev meri» kui ka «Taeva palge all» vajasid kohe kordustrükki. Niisama hea levik oli «Rannajuttudel» (1936); et novellikogu nägi teist trükki juba järg misel aastal, oli tollal erandlik nähtus a. oli «Õitsev meri» koos Tammsaare «Tõe ja õigusega» maaraamatukogudes loetavuselt esikohal. Väga rohkearvuliselt käidi vaatamas Mälgu paremaid näidendeid («Vaese mehe ututalle» mängis Tallinna Töölisteater neljal hooajal üle saja korra) ja ta rannatriloogia kahe esimese romaani dramatiseeringuid. Neid esitati rohkesti ka okupatsiooniaastail. Ajalehtede andmeil oli Mälgu «Hea sadam» tol raamatuvaesel ajalõigul loetavamaid teoseid

58 Paistab, et kirjaniku lugejamenu jätkus ka väliseestlaste hulgas. Seda kinnitab tema kodumaal ilmunud loomingu paremiku taaslülitamine pagulaskirjastuste poolt (9 nimetust). Väike pole ka Mälgu teoste levik võõrkeeltes: teda on aastail tõlgitud kuude keelde (7 teost, kokku 12 raamatut). Uudisloomingust avaldas novellikogu «Jumala tuultes» G. Suitsule ja A. Kaldale nii tugevat mõju, et nad ruttasid autorile tunnustust avaldama kirja teel korraldati väliseestlaste hulgas kirjanduslik ankeet, kus leidus ka küsimus, millised viis eesti raamatut võtaks lugeja kaasa tühjale saarele saatmise korral. Siingi on esikohal Tammsaare «Tõde ja õigus» (612 vastajat), teisel kohal A. Gailiti «Toomas Nipernaadi» (206) ja kolmandal Mälgu «Tee kaevule» (187). Neljanda kohaga pidi leppima «Kalevipoeg». Nõukogude Eestis puhastati raamatukogud vandalistlikult pagulaskirjanike loomingust. Selle tõttu võiks arvata, et Eestis on Mälgust tõeluselähedasem pilt vanemal generatsioonil, kes toetub oma otsustustes mälumuljetele kunagisest lugemusest. Siiski näib olevat kirjanikku loetud ka praegustes tingimustes. K Muldma korraldatud ankeedi andmeil (vt. K. Muldma, Kirjanduslikust maitsest eri lugejarühmades. Rmt.: Tammsaare ja meie. Nõukogude Eesti raamatukogundus XII. Tallinn, 1982, ik ), kus kaheteistkümnesse eri haridusrühma resp. elukutsesse kuuluvail lugejail tuli 88 kirjaniku meeldimust hinnata 5-pallise skaala järgi, on A. Mälgu tundjate protsent üldiselt üle 50, kõikudes 37 93,5 piiris. Tema meeldimushinnete keskmised kõiguvad 2,6 ja 4,23 vahel. Eesti kirjanikest seisab paremusjärjestuses jällegi esikohal Tammsaare, järgnevad Juhan Liiv, M. Under jt. A. Mälgu kõige kõrgem koht on kolmeteistkümnes (insenerid; eesti kirjanike arvestuses on ta siin koguni kolmas). Oma mälestustes kirjutab Mälk Sõrve vanamehest, kellega ta aastakümneid tagasi Mõntu sadamas juttu ajas. Kui meest hulk aega enam näha polnud, vastasid teadjad inimesed kirjanikule: «Ta pani juba jõulu järel lusika käest ära.» Vaevalt mõtles Mälk tollal, et peame seda rahvalikku väljendit mutatis mutandis kasutama tema enda kohta: kirjanik pani enne jõulu sule käest. Kurb, aga paratamatu. Tehtud mahukas ja mitmes suhtes eesti kirjanduspilti rikastav elutöö peab nüüd ise enese olemasolu eest võitlema. Loodame, et praeguse sulaperioodi jätkudes saab Nõukogude Eesti lugeja mitmekülgsemalt tutvuda ka August Mälgu loominguga. Aarne Vinkel Wiedemanni seminar Helsingis 5 6. X 1987 peeti Helsingis Soome Kirjanduse Seltsi ruumes soome-eesti ühisseminar Ferdinand Johann Wiedemanni 100. surma-aastapäeva tähistamiseks. Seminari põhiorganiseerijaiks olid Helsingi ülikool ningi Nõukogude Liidu Kultuurija Teaduskeskus Helsingis, ent sellega olid seotud ka Soome Teaduste Akadeemia, Soome-Ugri Selts ja Soome Kirjanduse Selts. Seminaril osales teadlasi Helsingi ja Turu ülikoolist, Soome Kodumaiste Keelte Uurimiskes-. kusest, Tartu Riiklikust Ülikoolist ning Keele ja Kirjanduse Instituudist. Avasõnas rõhutas Soome- Ugri Seltsi esimees prof. Mikko Korhonen F. J. Wiedemanni elutöö laiahaardelisust ning tema uurimuste tundmise vajalikkust tänapäevagi fennougristidele. P. Alvre asetas ettekandes «F. J. Wiedemann silmapaistev Soome-Ugri keelte uurija» Wiedemanni võrdväärsena soomlaste A. J. Sjögreni, M. A. Castreni 180 ning ungarlaste A. Reguly, P. Hunvalvy ja J. Budenzi kõrval möödunud sajandi kuulsate fennougristide plejaadi. Wiedemanni kujunemisele lingvistiks mõjus soodsalt aktiivne tegevus Eestimaa Kirjanduse Ühingu liikmena. Viiekümnest seal peetud ettekandest puudutavad tervelt 35 keeleküsimusi. Ka oma esimesed suured uurimistööd (sürjakomi, mäemari ja udmurdi keele grammatika) kirjutas Wie. demann Tallinnas gümnaasiumiõpetajana. Peterburi Teaduste Akadeemia liikmena viis ta kõigepealt lõpule a. surnud akadeemik A. J. Sjögreni liivi keele materjalide täiendamise ja trükkitoimetamise. Aastail tegeles Wiedemann energiliselt eesti sõnavara ja murrete uurimisega. Ilmusid järjepanu ülevaade Võru murdest (1864), eestisaksa sõnaraamat (1869) ja eesti keele grammatika (1875), millele lisandus väärtusliku etnograafilise ja folkloristliku ainesega teos eestlaste eluolust (1876). Wiedemanni vaatevälja ulatusid ka eesti keelesaared Lätis ning kreevinite keele ja päritolu probleem. P. Alvre pidas võimalikuks, et XV sajandi keskpaiku Lätimaale viidud sõjavangid polnud ainuüksi vadjalased, vaid ka isurid, millele viitavad nii puhtisuripärased vormid (läänevadja nnu-, ranü-liste partitsiipide asemel andand 'gegeben', jättänd 'gelassen', kuolt 'gestorben' jt.) kui ka sellekohane vihje ühes Novgorodi kroonikas aastast Vihje kõlab Wiedemanni sõnastuses järgmiselt: «... und im wotischen Lande und an der Ishera und and der Narwa führten sie Gefangene fort und brantten» (lk. 116). See kõik sunnib kreevinite puhul oletama mitmest eri rahvusest sõjavange või vähemalt mingit omaaegset vadja-isuri segamurret. Kaugemate sugulaskeelte alalt ilmusid Wiedemannilt veel ersämordva keele grammatika, komi-saksa sõnaraamat ning komi keele grammatika. Viimast võib tegelikult pidada permi keelte (sürja- ja permikomi ning udmurdi) võrdlevaks grammatikaks. Käsikirja jäi marisaksa sõnaraamat, kuid see-

59 gi on uurijaile NSV Liidu Teaduste Akadeemia arhiivis kättesaadav. S. Saarinen võttis ettekandes «F. J. Wiedemann volga ja permi keelte uurijana» vaatluse alla kõik mordva, mari, udmurdi ja komi keele alal ilmunu, tuues esile nende uurimuste tugevaid ja nõrku külgi. Juba a. valminud sürjakomi keele grammatika (ilm. 1847) oli märksa parem kui a. ilmunud H. C. von der Gabelentzi oma, sest Wiedemann tundis teisigi Soome- Ugri keeli ja suutis seetõttu õigesti võrrelda komi keele ilminguid soome keelega. Mari keele grammatikas (1847) on aga analoogiate otsimine läänemeresoome keeltest viinud paiguti õtse ekslike järeldusteni, seda ka erinevate verbisüsteemide puhul. Wiedemann ei suutnud näit. mõista tuleviku šaš-partitsiipi ja pidas seda anomaaliaks. Wiedemanni suurim viga oli aga see, et ta eitas täielikult kahe eri konjugatsiooni olemasolu, kuigi sellest on selgelt juttu juba varasemas mari keele grammatikas (1775). Ersämordva keele grammatika (1865) võrdlus A. Ahlqvisti mokšamordva keele grammatikaga osutab, et kui viimane tugines diakrooniale, siis Wiedemanni võrdlused on sünkroonilist laadi, kuigi just selles grammatikas on ta üllatavalt sageli toetunud ka keeleajaloost tulenevaile järeldustele. E. Vääri rääkis Wiedemannast kui liivi keele uuri jast. Akadeemik A. J. Sjögrenilt, kes oli viibinud kahel korraj liivlaste juures Salatsi jõe ääres ja Kuramaal, jäi järele rikkalik hivi ainestik. Peterburi Teaduste Akadeemia tegi selle viimistlemise ja trükivalmis seadmise ülesandeks Wiedemannile. Lünki ja ebaühtlust oli sõnavaras, eriti aga grammatikaosas. Täiendavat ainestikku kogus Wiedemann a. suvel nii ida- kui ka läänemurde alalt, kuid Salatsi liivlaste juures jättis ta kahjuks käimata a. ilmus Peterburis liivi keele kohta kaheköiteline suurteos (grammatika ja sõnaraamat), mille väärtus on säilinud tänapäevani. Ulatuslikus eessõnas annab Wiedemann ülevaate liivlaste ajaloost ja etnograafiast. Wiedemann on a. ilmunud kirjutises võrrelnud liivi keelt eesti keelega. Tema toimetusel anti a. välja esimesed liivikeelsed raamatud. A. Valmeti ettekandes «F. J. Wiedemann lõunaeesti murrete uurijana» oli pearõhk as_etatud a. ilmunud Võru murde grammatikale ja a. avaldatud kirjutisele eesti keelesaarte kohta Lätis. Järgides A. J. Sjögreni eeskuju, osutas Wiedemann õigesti, et leivude keeletava on lõunaeesti murde, mitte liivi keele üks murrak. Suur on sarnasus Võru murdega, eelkõige aga Hargla keeletarvitusega. Nende uurimuste ainestikku on Wiedemann rakendanud ka oma mahukas eesti keele grammatikas. Küllalt üksikasjalikult on selles käsitletud lõunaeesti sufikseid, eriti verbi osas. Ka käänamise ja pööramise paragrahvides näitab Wiedemann sageli, mille poolest lõunaeesti vormid erinevad põhjaeesti omadest. Tollal tunti siin-seal Eestis veel selliseid vanu grammatilisi nähtusi nagu potentsiaal, pöörduv eitusverb imperfektis, ma-tegevusnime instruktiiv jm., mis tänapäevaks on taandunud. Leivude ehk Koiva maarahva uurimisest rääkis L. Vaba. Kõige kauem püsis leivu keel elavana omaaegse Iizene valla külades. Seda räägiti seal veel paarkümmend aastat tagasi, kuid tänapäevaks on leivud täiesti lätistunud. Trükisõnas on leivusid esmakordselt maininud A. W. Hupel. Enne Wiedemanni avaldas leivu keelenäiteid A. J. Sjögren. Wiedemann viibis a. suvel Aluksnes, kus kohalik pastor korraldas talle kokkusaamise leivuga, Iizene vöörmündriga. Kuigi Wiedemann töötas keelejuhiga ainult ühe päeva, on saadud aines üsna ulatuslik. Wiedemanni küsitlusviis oli metoodiline ja keelejuhtki erakordselt intelligentne. Tuleb kahetseda ainult seda, et Wiedemanni keeleretk ei ulatunud leivu küladesse, kus keeletraditsioon pidi tollal olema palju elujõulisem kui 45 aastat hiljem, mil sinna a. saabus pikemale uurimisreisile H. Ojansuu. A. J. Sjogren andis a. leivude arvuks 2500, Wiedemann a. 2000, H. Ojansuu a. 106, V. Niilus a. üle 130. Leivude pikaajaline kakskeelsus viis selleni, et keel hakkas enne kadumist silmatorkavalt varieeruma kõnelejati nii foneetiliselt kui ka sõnavaraliselt. Seda on muide märkinud kõik hilisemad uurijad (V. Niilus, L. Kettunen, P. Ariste, S. Nigol). S. Suhonen analüüsis ettekandes «F. J. Wiedemann ja Heikki Ojansuu leivu murde uurijaina» selle keelevormi foneetilist ja morfoloogilist eripära, peatudes ka laensõnadel. Nii Wiedemanni kui ka H. Ojansuu kirjapanekuis on näiteid selle kohta, kuidas palataalsete &, g asemele on tekkinud dentaalid t', d', näit. mitad'e 'midagi', ärd'i 'härgi'. Vokaalharmoonia ebajärjekindlust (eriti e puhul) on täheldanud kõik uurijad. Muutus i > ei (peip 'piip') on ühine läti keelega. Keskkõrged vokaalid on kõrgenenud, osalt ka diftongeerunud (Ojansuu d'uuk 'jook' : d'uogist). Üksikjuhtudel on isegi triftong võimalik (i"ovap 'jahud'). Morfoloogiasse on tunginud mitmed lätipärasused, näit. eitussõnaline komparatsioon (tema om rikkeb ei ku sina 'tema on rikkam kui sina'), oleviku kesksõnaga moodustatud liitsõnad (ülläü seria 'öeldav sõna, kõnekäänd') jm. Sõnavaras on rohkesti läti laene (del 'laud', gul'be 'luik', mira 'rahulik', strid 'riid', strikk 'nöör' jt.). Ei puudu ka tõlkelaenud (üle üü 'läbi öö'; vrd. It pa nakti). T. Help juhtis ettekandes «Akadeemik F. J. Wiedemann eesti ja soome keele erinevuste rõhutajana» tähelepanu sellele, et Wiedemann ei toetanud levinud arvamust eesti ja soome keele grammatika suure sarnasuse kohta. Tema arvates on eesti keel soome keelest tüpoloogiliselt niisama kaugel kui soome keel lapi keelest või mordva keeltest. Ühelt poolt diskuteeris Wiedemann baltisaksa radikaalidega, kes kasutasid viiteid soome keelele selleks, et end vastandada traditsioonilisele ladinaja saksapärasele kirjeldus- 181

60 traditsioonile, kuid teiselt poolt ei nõustunud ta ka rahvusliku liikumise tegelastega, kes käsitasid eesti keeleõpetust soome grammatika parafraasina võrdlev-ajaloolisele meetodile tuginedes või ka lihtsalt poliitilistel põhjustel. Eesti häälikute kestuse tõlgendamisel kasutas Wiedemann erinevalt nii E. Ahrensist kui ka M. Veskest mõistestikku, mis ei sobiks adekvaatse soome keele käsitluse jaoks. Wiedemanni arvates pole mingi hääliku tähendust eristavad kestuserinevused alati selle hääliku enda kestusomaduse erinevused, vaid hoopis seda häälikut sisaldava rõhuüksuse hääldusviisi erinevused. M. Must andis ülevaate eesti murdesõnavara kogumisest ja publitseerimisest, alates Wiedemanni sõnaraamatust kuni tänapäevani välja. Pärast Wiedemanni kapitaalse vokabulaariumi ilmumist loeti eesti keele sõnaraamatu koostamise probleem lahendatuks ja murdesõnavara kogumine soikus mitmeks aastakümneks. Tõsisema hoo sai see sisse alles a., kui kavandati eesti murdetöö sihtjooned ja saadeti välja esimesed murdestipendiaadid. Küsitlusvahendiks sai Wiedemanni «Eesti- Saksa sõnaraamat», millele tugineti põhiliselt ajavahemikus , kuid juba aastast peale voeti tarvitusele ka mõistealane kogumisviis. Eesti murdesõnavara üldkartoteegi tuumiku moodustavadki Wiedemannikogud ( sedelit), mida täiendavad mõisteline sõnavarakogu, lisasõnastikukogu, KKI uuemad sõnavarakogud, ES-i korrespondentide sõnavarakogu, A. Saareste sõnavarakogu jm., nii et a. lõpul oli koondkartoteegi suurus u. 2,56 miljonit sedelit. tarna 'saladust reetma; end ilmutama, (endast) märku andma', isuvane (suur) 'tohutu, röögatu' jt. Teiselt poolt aga on Wiedemannigi sõnaraamatus olemas sajavõrra selliseid keelendeid, mida eesti sõnavara koondkartoteegis ei leidu [rahvapäraste kõrval ka omaaegseid luulekeele väljendeid (Wied. pr.) ning juhuslikena või laiemale kasutusele mittetulnud kunstlikke tuletisi]. Mõlema sõnavaramu leksikaalne koosseis peegeldab oma ajastut, mistõttu Wiedemanni sõnaraamatu tähtsus püsib ka edaspidi. R. Jussila vaagis sõnaraamatutöö ja keeleuurimise ühisning erijooni. Mõlemat iseloomustavad sellised kriteeriumid nagu objektiivsus, kriitilisus, autonoomsus, süsteemsus, eesmärgipärasus, kumulatsioon, põhjendatus jm., kusjuures objektiivsusaste on sõnaraamatutöös isegi suurem. Ettekandest selgus ühtlasi, et Kodumaiste Keelte Uurimiskeskuses on u. 30 teadlast seotud sõnaraamatute koostamisega. Töötlemisel on praegu soome vana kirjakeele, soome murrete, Qananderi, soome sõnade algupära, soomerootsi murrete, karjala, mordva, mari ja mansi keele sõnaraamatud, millele lisanduvad soome-rootsi jt. kakskeelsed sõnaraamatud. Koostamisel on ka mitme läänemeresoome keele (liivi, vadja, vepsa) pöördsõnastikud, mis edaspidi kergendavad märgatavalt nende keelte grammatika võrdlevat uurimist. L. Nuutinen rääkis ettevalmistustööst Gananderi sõnaraamatu väljaandmiseks arvuti abil ofsettrükis. Paarkümmend aastat tagasi ilmunud kolmeosaline u leheküljeline faksiimileväljaanne on Ch. Gananderi ebaselge käekirja tõttu raskesti kasutatav ja pealegi on selle trükk ammu läbi müüdud. Leksikograafiaalastena olid planeeritud ka J. Laakso ettekanne arvuti abil koostatavaist läänemeresoome keelte sõnaraamatuist ja H. Laanpere ettekanne eesti kee «Eesti murrete sõnaraamatu» käsikiri on jõudnud poalguliste sõnadeni, algusvihik (a ajame) on trükivalmis, toimetamistöö /-tähe juures. M. Must on võrrelnud käsikirja г'-algulisi märksõnu Wiedemanni sõnaraamatu omadega. Leidub umbes sadakond täiesti uut või haruldast tüve ja nende tuletist, le seletussõnaraamatu mida Wiedemann ei tunne, näit. iguma 'aeglaselt liikuma v. töötama', ihnama 'ihuma, kohutama, käiama', ЦЦ, 182 käsikirja valmimiskäigust, mis jäid küll pidamata, kuid mille paljundatud tekstiga oli võimalik tutvuda. Paul Alvre Setu rahvaluule sümpoosion Helsingis 9. XI 1987 toimus Helsingis setu rahvaluule sümpoosion, korraldajaiks Helsingi ülikooli läänemeresoome keelte kateeder ja rahvaluule kateeder, Friedebert Tuglase Selts ning Soome Kirjanduse Selts. Kogu ürituse hingeks ja peamiseks organiseerijaks oli Helsingi ülikooli rahvaluuleprofessor Leea Virtanen. Eesti folkloristidest osalesid sümpoosionil Udo Kolk TRO-st ja Ingrid Rüütel, Vaike Sarv ning allakirjutanu KKI-st. Helsingis viibimise päevadel toimus hulk kohtumisinõupidamisi soome kolleegidega. Tutvusime ülikooli filoloogiakateedrite ja muusikateaduse kateedriga, Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiiviga ning Helsingi vaatamisväärsustega. Sümpoosioni ettekanded peeti Soome Kirjanduse Seltsi aulas. Avasõnas meenutas SKS-i rahvaluulearhiivi juhataja Pekka Laaksonen soome ja eesti rahvusteaduste uurijate varasemaid tihedaid koostöösuhteid ning väljendas rahulolu nende jätkumise üle tänapäeval. Siinkirjutaja andis oma ettekandes «Setu surnuitkude sisumotiividest ja itkude seostest matusekommetega» lühiülevaate setu surnuitkudega seotud historiograafiaprobleemidest. iseloomustas itkude peamisi sisumotiive ja osutas itkude osale setu matusekombestikus. Ta juhtis tähelepanu ka soome teadlaste osalemisele itkude kogumises, publitseerimises ja uurimises (A. A. Borenius-Lähtcenkorva, A. O. Väisänen, I. Manninen, S. Suhonen). Vaike Sarv kõneles teemal «Setu muinasjutulaulude viisid». Ta analüüsis 34 setu jutustajalt aastail helilindistatud laululisi dialooge ja repliike sisaldavate muinasjuttude lauluainest muusikalise vormi, rütmika ning meloodika seisukohalt ja tutvustas kuulajaile äsja ilmunud raamatut «Setu lauludega muinasjutud» (koostajad Kristi Salve ja Vaike Sarv), kus kõnealune analüüsimaterjal on avaldatud. V. Sarv märkis, et lauluosistel on muinasjuttudes kindel sisuline üles,

61 anne. Loomamuinasjuttudes iseloomustab laul loomtegelast, imemuinasjuttudes aga aitab siduda «siinpoolset» maailma «sealpoolsega». Muinasjutulauludel on kõige enam ühisjooni setu ühehäälsete rahvalauludega. Muinasjutus itketakse, lauldakse hällilaule ja karjaselaule. Leidub ka lastelauludele iseloomulikku äärmiselt lihtsakoelist retsitatiivi. Paljud muinasjutulaulude viisid kuuluvad väga arhailisse viisikihti. Helsingi ülikooli professor Seppo Suhonen rääkis teemal «Heikki Ojansuu setu laulude kogujana». H. Ojansuu matkas Setumaal a. novembris-detsembris ja a. juunis-juulis. Ta käis läbi peaaegu kogu Setumaa ja pani kirja hulgaliselt rahvalaule (umbes värssi). Laulumaterjal on trükkitoimetamisel. Koostöös Hella Keemaga on lauludele antud ühtlane keelekuju. Kõneleja esitas näiteid H. Ojansuu kirjapanekutest ja analüüsis laulude varieerumist. Pärastlõunasel istungil kõneles Udo Kolk sissejuhatuseks soome ja eesti rahvaluuleteadlaste koostööst minevikus, juhtides eriti tähelepanu Kaarle Krohni ja SKS-i suurele abile Jakob Hurda «Setukeste laulude» väljaandmisel. Setu rahvalaule iseloomustades pidas U. Kolk vajalikuks eesti rahvaluuleteaduses käibivale laulude üldisele kaksikjaotusele lüroeepilised ja lüürilised laulud lisada veel kolmanda üldliigina müütilised laulud. Pikemalt analüüsis esineja setu rahvamuusika mitmehäälsust, nentis selle suurt lähedust mordva mitmehäälsusele ning väitis, et tegemist on ürgse soomeugrilise muusikanähtusega. Lõpuks andis ta elava pildi oma laulukogumismatkadest setude juures 30 aasta vältel. Põhjalikus ettekandes «Setu rahvalaulust läänemeresoome laulukultuuri üldisemal taustal ja selle mõningatest kaugematest paralleelidest» sedastas Ingrid Rüütel setu rahvalaulu suurt originaalsust ja eripära. Ühtla si osutas esineja paljudele ühisjoontele, mis ilmnevad setu ja muu Eesti ning teiste rahvaste lauluvaras. Setu laululiikide süsteemi pidas I. Rüütel üldiselt vastavaks muu Eesti omale. Erijoonena tõstis ta esile setu jutustavate laulude rohkust, tavandivälise lüürika vähesust ja rikkalikku itkutraditsiooni. Laululiikide tasandil osutas kõneleja setu ja mordva traditsiooni lähedusele (itkud, mütoloogiliste ja muinasjutuliste süžeede rohkus jutustavais lauludes, inimtegelaste suhtlemine taevakehadega, kalmuliste sekkumine elavate maailma, analoogilised motiivid ja kujundid pulmalauludes jm.). Analoogiaid setu lauludele leidis esineja ka sugulasrahvaste (vadja, vepsä, isuri, udmurdi) ning naabrite (vene ja läti) traditsioonist. Setu rahvamuusikat käsitledes märkis kõneleja selle suuremat diferentseeritust laulužanriti. Kui läänemeresoome rahvaste muusikas on vana rahvalaulu vormilisest ühtsusest johtuvalt üldviiside hulk silmapaistvalt suur, siis setudel domineerivad kindlad žanriviisid: pulmalauludel, osalt ka kalendri- ja töölauludel on koguni üksikuil alaliikidel ja mõningail konkreetseil tüüpidelgi oma eriviis. Mitmehäälsust pidas I. Rüütel setu rahvamuusika unikaalseimaks erijooneks. Idee selle lähedusest mordva mitmehäälsusele pärineb esineja sõnutsi Tartus elunevalt mordvalaselt Viktor Danilovilt. Edasi on seda mõtet arendanud U. Kolk, Jaan Sarv ja I. Rüütel. Lõpuks käsitles esineja setu laulude meetrumi ja rütmi probleeme ning analüüsis värsistruktuure nende seostes viisidega. Pidasime oma ettekanded eesti keeles. Täieliku arusaadavuse tagamiseks tõlkis need soome keelde Johanna Laakso. Seejärel demonstreeriti aastal tehtud setu rahvakultuuri videosalvestusi. Prof. L. Virtanen näitas maikuus Tallinnas Helsingi üliõpilaste õppematka ajal salvestatud Helbi küla laulunaiste kontsertesinemist, SKS-i folklorist Pirkko-Liisa Rausmaa juunikuus Setus tehtud salvestusi laulude, mängude, tantsude ja itkude esitustest. Lõpuks näidati veel fragmente Eesti Televisioonis valminud Vaike Sarve etnograafilisest filmist «Setu lauluema Veera Pähnapuu». Sümpoosion oli huvitav ja andis virgutavaid impulsse edasiseks tööks. Lisaks tööalastele kontaktidele oli meeldiv kogeda Helsingis viibitud päevadel Soome kolleegide suurt külalislahkust ja abivalmidust. Veera Pino Keelepäevast keelenädalani X 1987 toimus Riias Läti NSV TA KKI korraldusel järjekordne regionaalne Balti liiduvabariikide keelekorralduse ja terminoloogia metoodikaseminar. Kuid tolsamal oktoobrikuu eelviimasel nädalal leidsid Riias aset veel muudki keeleelu sariflritused. Nimelt tähistati 23. X sellessamas kõrghoones^ suurejooneliselt 10. keelehooldepäeva ja mõlemad nimetatud sariüritused kuulusid nüüd juba samuti traditsiooniks saanud keelenädala raamidesse, mis hõlmas muudki huvipakkuvat. Nii et tegu oli mitmekordse üritustesarja- ga- Meie seisukohalt peamine oli regionaalne keelekorraldusserninar. Seesugused regulaarselt iga paari aasta tagant korraldatavad kokkutulekud said alguse a. Vilniuses ja on toimunud kordamööda kõigi kolme liiduvabariigi pealinnas. Temaatika on olnud iga kord erinev ja seekordsel seminaril kõneldi normatiivsuskriteeriumidest keelekorralduses. Kui etteantud üldteemale vaatamata on alati mõnevõrra segavalt mõjunud sisuline kirevus, siis seekord pääses üldteema päris hästi mõjule. Normist ja normimispõhimõtetest (vanas eesli terminoloogias õigekeelsuspõhimõtetest) on keelekorraldusja askuskeelealases literatuuris palju kirjutatud, seetõttu oli raske eeldada, et saab öelda midagi eriti uut. Siiski pakkus huvi, mida selles valdkonnas ikkagi arvatakse, eriti kui arvestada, et Balti liiduvabariikides on nii üldises kcelekorraldustöös kui ka terminoloogiatöö alal paljugi ühist. 183

62 R. Kull ja U. Mereste sidusid normimispõhimõtete rakendamise keele süsteemiõpetusliku käsitusega. Nende arvates üsna mõttetu on nn. normatiivsuskriteeriume (selgus, täpsus, ökonoomsus, kergõpitavus, rahvakeelsus jne.) tähtsuse poolest pingeritta või alluvusvahekorda seada. Õige ja painduva lahenduse paljudeks väga erinevateks juhtudeks annab optimaalsuspõhimõte, mis langeb kokku otstarbekusnõudega, kui otstarbekuse all mõista süsteemiteooria seisukohalt optimaalset. See, missugused objekti omadused (resp. normimiskriteeriumid) ühel või teisel juhul muutuvad olulisteks, millised teisejärgulistcks, sõltub paljuski konkreetsest juhtumist. Ühest retsepti kõigi iuhtude jaoks olla ei saa. Kui me seda ei arvesta, satume maksimalismi, mis sisuliselt tähendab teatavate kriteeriumide üle- või alahindamist. P. Kniükšta Vilniusest, püüdes edasi arendada leedulaste P. Jonikase, J. Palionise, A. Girdenise, A. Pupkise normimispõhimõtete käsitust, leidis, et nende valik ja kombinatsioon võib eri juhtudel olla erinev, kuid pidas teistest kriteeriumidest kõrgemal seisvateks otstarbekust ja süsteemsust. Tema kontseptsiooni järgi otstarbekus väljendab konkreetset sotsiaalset tellimust, süsteemsus aga tagab selle täitmise. andes nõudele lingvistilise sisu. Kumbki põhikriteerium jaguneb osisteks: süsteomsuspõhimõtte hulka kuuluvad õigekeelsus, tüüpilisus, keeleajaloolisim im. konkreetsed kriteeriumid, otstarbekus hõlmab fänsuse, mugavuse, distinktüvsuse, ökonoomsuse. Seejuures etendab peamist, aktiivset osa otstarbekus. Konkreetseid vajadusi rahuldatakse eelkõige regulaarsete vahenditega, kui aga sellega nõudeid ei täideta, rakendatakse eri- või perifeermudeleid või avardatakse süsteemi potentsiaalseid võimalusi. Mitmes ettekandes läheneti normimisproblemaatikale variantsuse poole pealt. normikritceriumide H. Saari «kõneles sõnade \a vormide stratigraafiast. Kirjakeele elementide stratifikatsioon toimub tavaliselt kolmel teljel: geograafilisel, sotsiaalsel ja stilistilisel. Stilistilist diferentseerumist pole meil küllaldaselt uuritud. Vähe tähelepanu on seni pööratud kirjakeele geograafilisele variantsusele. Nii mõndagi murdeliseks peetud hääldus-, käänamis- vm. joont annaks käsitada kirjakeele normi variandina. Ühekülgselt on ideaaliks peetud kirjakeele preskripliivset kodifikatsiooni, tahetud näha kirjakeelt ühtsena igas mõttes. Aeg on üle minna sundivaltkäskivalt ettekirjutuselt suunavale-soovitavale kodifitseerimisele, mis tähendaks suuremat painduvust normimisel, arvestaks keelesüsteemi erinevatest võimalustest tulenevaid vajadusi. L. Graudina Moskvast lähtus variantsusest kui kirjakeele evolutsiooni ja normi muutumist mõjutavast nähtusest. Suhtluses esinevate keeletaktide hindamisel oluline on kommunikatiivse otstarbekuse e. funktsionaalse sobivuse kriteerium, millele toetumine võimaldab kirjakeele allkeeltes variantide stilistilise jaotumise hindamisel ühitada normatiivse ja funktsionaalse käsituse. Keelekorralduse funktsionaalse stilistikaga seotud aspekt on arenenud õigekselsusõpelusega võrreldes aeglasemalt ja vajab süvemat ning ammendavamat analüüsi. Kirjakeele normi iseloomustamisel pidas esineja perspektiivseks variantsete keelendite statistillatõenäosuslikku interpreteerimist, et välja töötada kirjakeele normi dünaamikat väljendavad mudelid. I. Freimane (Riia) käsitles variantsust laias mõttes. Kõiksuguste rööpkujude edukaks normimiseks on vaja tunda kirjakeele normi ja tema kriteeriumide olemust. Kirjakeele elastne stabiilsus ja dünaamiline norm põhinevad tema kriteeriumide dünaamilisel süsteemil, kus kriteeriumid muudavad oma staatust ja vastastikust suhet seoses aja nõuetega. Esineja solidariseerus H. Saariga, kes on öelnud, et 184 lõplikku loendit olla e ii saa. Tänapäeval on tavaline, et kasutatakse kirjakeele olemasolevaid mall? süsteemjanaloogia põhimõttel ja toetusel. Keskne on otstarbekuse printsiip, mida konkretiseerivad mitmesugused taotlused e. kriteeriumid (semantilise täpsuse püüd, keelendite ökonoomsuse tendents jm.). Variantsusel kui keelt rikastaval teguril peatus V. Skujina (Riia). Normi kui kirjakeelt stabiliseeriva mõjuri ja variantsuse kui kirevuse, muutlikkuse põhjustaja vahekorra sõlmprobleem on oluline nii teoreetilisest kui ka praktilisest seisukohast. Kirjakeele arengu ja tema funktsionaalse mitmekesiduse huvides on vaja tema variantsust põhjalikult ja mitmekülgselt tunda ning objektiivselt hinnata, et normimisel toetada rikastavat, edasiviivat ja hüljata tarbetult koormavat. Lingvistilisema aspekti kõrval käsitleti veel loogikalis-mõisteliste, puhterialaste jm. kriteeriumide osa terminikorrastusel (NSVL TA Terminoloogiakomitee ssindajad), terminikorrastuse eripära üldise keelekorraldusega võrreldes (A. Kaulakiene), terminoloogiakomisjonide kogemusi oskussõnavara korrastamisel (T. Erelt, H. Vihma), subjektiivsusteguri osa keelekorralduses (I. Druviete), normi mitmepalgelisust (O. Buss). Kõneldi normist fraseoloogias (A. Veisbcrgs), normatiivsusest keeleajaloolises plaanis (O. Ozolina, S. Pužule), normist tekstilingvistilises mõttes (S. Lagzdina). Hulk ettekandeid oli normatiivsusest keelekontaktide aspektis, normi ja kakskeelsuse seostest. Peatuti veel normi ja ilukirjanduskeele vahekorral, käsitleti normatiivsuse uurimist arvutuslingvistika vahenditega. Ühtekokku kuulati seminaril ära 34 täis- ja lühiettekannet ning hulk sõnavõtte Nüüd aga keelenädala teistest üritustest ja keelenädalast tervikuna. Ametlikult kestis keelnädal X, tegelikult aga märksa kauem (põhilisi üritusi arvestades 13, 30. X). Nimelt olid keelenädala sissejuhatusena juba eelmisel nädalal toimunud mitmed keeleüritused: 13. X Läti NSV Ajakirjanike Liidu keelesektsiooni ettekandekoosolek teemal

63 «Noorsooajakirjanduse keel», 14. X Läti Riikliku Ülikooli pedagoogikateaduskonna istung «Läti keele allikad», 15. X LRO filoloogiateaduskonna üliõpilaste konverents «Meie keeletarvitus» ning X LRÜ võõrkeelte teaduskonna konverents kõrvutava keeleteaduse küsimustes. Keelenädala avaakordina tolmus esmaspäeval, 19. X Läti NSV Õpetajate Täiendusinstituudi organiseeritud õpetajate seminar, kus kõneldi läti keele geneesist ja arengust, J. Rainise sõnavarast, kooliolümpiaadi keeleuuringute temaatikast, pedagoogi keelekultuurist ning kus küsimuste ja vastuste vormis oli juttu keeleõpetuse probleemidest. Peale selle toimus samal päeval keelepärastlõuna neljas tehnikakeskkoolis, kus vestlesid keeleteadlased J. Baldunciks, O. Buss, I. Druviete, A. Sarkanis, V. Skujina, M. Stengrevica ja I. Smidebergs. Kahel järgmisel päeval toimus Balti liiduvabariikide eespool käsitletud regionaalne kirja- ja oskuskeele normimispõhimõtetele pühendatud teooria- ja metoodikaseminar. Neljapäeval, 22. X leidis ühingu «Teadus» hoones aset keelepärastlõuna «Noore inimese keelepruuk». Kõne all olid keelekultuuri üldine tähtsus, noorte keeletarvitust mõjutavad allikad ja tegurid jms. Keskustelus osalenud lingvistid käsitlesid päevateema eri aspekte (kõnekeel, võõrmõjud-anglismid, teaduskeel jm.) ning peale nende tegid kaasa veel prosaist A. Klavis ja näitleja A. Berzinš. Lahendati loomingulist ülesannet, vastati küsimustele jne. Kui suur oli huvi niisuguse ürituse vastu, näitab see, et sellest keelepärastlõunakust võttis osa 150 inimest, sealhulgas palju vanemate klasside õpilasi ja üliõpilasi, ning et kogu üritus tuli veidi teisel kujul kordamisele 30. X (70 osavõtjat). Keelenädala viimane planeeritud üritus oli teisipäeval, 27. X toimunud kirjastustöötajate päev teemal «Protsessid ühiskonnas ja keeles». Laiema avalikkuse jaoks oli aga keelenädala pidulikuks finaaliks reedel, 23. X kõrghoone suures ringsaalis toimunud 10. keelehooidepäev, millest võttis osa 280 huvilist. See üritus oli pühendatud aktiivse keelehooldetegevuse 10 aasta täitumisele. Keelehooldepäeva avasõnas rõhutas A. Blinkena keele ja keelekultuuri suurt tähtsust rahvuse kujunemisel ja rahvuskultuuri arengus ning vajadust tegelda keele normimise probleemidega ja keelehooldega pidevalt. Päevakohane põhiettekanne oli V. Skujinalt, kes tegi ülevaate keeleihooldetööst, mis järjekindlamal ning läbimõeldumal kujul sai alguse kümme aastat tagasi, kui Läti KKI-s loodi omaette terminoloogia- ja keelekorraldusgrupp. Selle algalusel kavandati ja tehti teoks esimene keclehooldepäev, et asjahuvilistega laiemas ringis arutada keeleelu päevaküsimusi. Seesuguseid Riia keelepäevi on nüüd korraldatud igal aastal. (NB! Läti keeli on see valodas prakses diena, s. o. sõna-sõnalt keelepraktikapäev). Küsitlusaluste küsimuste ring ei ammendu meie tavapärase rahvuskeele-keelehooldega, vaid hõlmab ka kakskeelsuse ja keelekontaktide sfääri, seega kogu keeletegelikkust rahvusvabariigis. Keelehooldeprobleeme on kogu aeg vaadeldud laialt, kaasa arvatud ilukirjandus, massiteabevahendid, kooliõpetus jm. Ning juba kahel aastal on koos seesugust kompleksset küsimusteringi hõlmava keelepäevaga korraldatud ka muid keelehooldeüritust, ühendades need keelenädala nimetuse alla. Kuuldust selgus ka, et kogu sellesuunalises keelepropagandalises tegevuses, mille üks eesmärke on olnud otsene tagasiside keeletarvitajaskonnaga, on põhiraskust kandnud Läti NSV TA KKI väikesearvuline terminoloogia- ja keelekorraldusrühm (koosseis kümne aasta jooksul põhiliselt 4 5 inimest). Kümne aasta jooksul on see töörühm keelehooldepäevade korraldamise kõrval esinenud ligikaudu 200 ettekandega ja avaldanud 260 selgitavat kirjutist kõike seda lisaks oma põhitööle (kirjakeele põhimõtteline korraldamine ja terminikorrastus, pidev keelenõuanne jm.). Suurte Riia keelehooldepäevade kõrval on korraldatud keelepäevi ka väiksemates linnades. Kõnealusest ajast pärineb ka läti keele õigekeelsussõnaraamat (1981), on avaldatud mitmeid terminoloogiasõnaraamatuid ja -bülletääne. Valminud on käsitlus läti terminikorrastuspõhimõtetest. Ilmuvad keelehooldesarjad «Valodas aktualitätes» («Keeleaktualiteedid», a-st 1984) ja «Konsultants» (a-st 1982). Noortelehes «Padomju Jaunatne» on pidev keelenurk. Seejuures on viimastel aastatel ühises keelehooldetöös aktiivselt osalenud Läti NSV Ajakirjanike Liidu keelehooldesektsioon. Positiivne on, et avalikkuse huvi keeleprobleemide vastu on kasvanud. Keeleküsimusi on arutatud kirjanike kongressil, televisioonis jm. Sagedased on mõttevahetused kirjakeele normimise üle. Soovid ja tahtmised on vastakad: ühed leiavad, et normid on liiga ranged, teised, et võistlevaid variante on ülearu. Teha on palju, sest minnalaskmist ja keelelist lohakust on küllalt (haridusministeeriumistki do tulevad keeleoskamatud kumendid). Seejärel kõnelesid keelekorraldusiöö probleemidest ja keelehoolde päevaküsimustest külalised P. Kniükšta Vilniusest, R. Kull Tallinnast ja L. Graudina (vahendas _L. Skvortsovi ettekannet) Moskvast. Pärast vaheaega kuulati ära veel paar ettekannet vene keele oskusest kakskeelsuse taustal (V. Drizule) ja üliõpilaste üldisest keeletasemest (I. Freimane). Viimane sedastas tudengite kehva keeleoskust ja leidis, et see saab alguse juba keskkoolist. Asja parandamiseks ja tüüpiliste vigade kõrvaldamiseks peaks rohkem kasutama massiteabevahendeid. Keelehooldepäeva kuulajaskonna elavat huvi ja tähelepanu näitas seegi, et pidulikule õhkkonnale vaatamata esitati hulgaliselt küsimusi. Üsnagi kesksel kohal seejuures olid vene keele õpetamise probleemid rahvuskoolis ja rahvuskeele õpetamise probleemid vene elanikkonnale. 185

64 Päeva lõpetades öeldi tänusõnad ja kingiti lilled ning selleks puhuks valmistatud erimeene ühises keelehooldetegevuses silmapaistnud aktivistidele, teiste seas ajakirja_«pionieris» keelevõistluse võitnud õpilasele. Seejärel kuulati-jälgiti üheskoos toredat rahvusstiilis kontserti ja lahkuti tõelises ülevas meeleolus. Kõnelesin keelenädala kesksetest ettevõtmistest Riias, kuid sellega ürituste sari sai ammendunud. Aset leidsid keeleteadlaste kohtumised vabariigi koolides, toimetuspäevad kirjastustes ja ajakirjade juures, ilmusid sellepuhused kirjutised vabariiklikes, rajooni- ja ametkondlikes väljaannetes. Liepajas aga toimus sealse pedagoogikainstituudi ja keskkooli ühisüritus «Keeleaktualiteedid koolis» ning instituudi läti keele ja kirjanduse kateedri lingvistide kohtumine kohaliku ajakirja «Komunists» toimetuse töötajatega. Niiviisi kujutas keelenädal endast tõelist kompleksüritust ja ühendas paljusid. Märkimata ei saa jätta, et keelenädala puhul on trükitud sellekohane plakat ning Riia kõrghoone fuajees oli väike näitus keelekorraldusja keelehooldealasest kirjandusest ja seinaleht keelehooldeteemaliste ajalehelõigenditega. Tervikuna jäi piduliku iseloomuga 10. keelehooldepäevast ja kogu keelenädalast ilus ja terviklik mulje. Ja mis peaasi see oli kasulik üritustesari paljudele, mis süvendas austust ning huvi ja armastust oma emakeele ja teistegi keelte vastu. Ehk tasuks niisuguse tõhusa ühendatud jõududega tegutsemise kogemustest midagi õppida ka meil. Rein Kull Emakeele Seltsis Tiiu Ereltiga. Ürituse peakorraldajaks oli Vaasa ülikool ja selle rootsi keele professor Christer Lauren, kes esindab Soome terminolooge rahvusvahelistes keskustes. H. Saari iseloomustas Vaasa sümpoosioni põhjal Euroopa terminoloogiatööd eeskätt kui tõlkimiseks vajalikku ja tehnikaülikoolidele tarvilikku. Terminoloogiast kui rahvuskeele komponendist räägiti vähe. Sümpoosion kestis 4 päeva ja jagunes 13 sektsiooni; peale selle toimus 5 kindlal teemal paneelistungit, lisaks veel NORDTERM-i arutelu. Osavõtjaid oli ligi 200, ettekandeid peeti 97. Esindatud oli 22 Euroopa maad, lisaks uurijaid teistest maailmajagudest. H. Saari pidas eriti heaks oskuskeele filosoofilisi külgi käsitlenud Hamburgi professori Theo Bungarteni plenaarettekannet. Sektsioonides käsitleti oskuskeele didaktika küsimusi, keelest arusaamist kuulamisel ja kõnelemisel jm. H. Saari ettekanne oli oskuskeele teooriast eesti kirjakeele teooria raames, T. Erelt pidas ettekande eesti oskuskeele komisjonide töö printsiipidest. 21. X 1987 toimunud ettekandekoosolekul Tallinnas rääkis Lembit Vaba F. J. Wiedemannist leivude uurijana. 18. XI 1987 peeti ettekandekoosolek Tallinnas, kus ülevaatega foneetikateadustest ja nende 11. rahvusvahelisest kongressist Tallinnas esines Arvo Eek. 2G. XI 1987 kuulati Tartu ettekandekoosolekul Mart Remmeli kokkuvõtet «Foneetika teadused ja nende 11. rahvusvaheline kongress Tallinnas». Valve-Liivi Kingisepp ES-i rahvaluulesektsioonis Koosolekul 29. X 1987 esines Pille Kippar ettekandega «Mõnede udmurdi muinasjuttude läänepoolsest levikust». Kuues udmurdi rah 28. X 1987 toimunud ES-i ettekandekoosolekut Tartus rääkis Lembit Vaba F. J. vajutte sisaldavas väljaandes leidub 18 udmurtidele ja Wiedemannist leivude uurijana (vt. KK 1988, nr. 3, eestlastele ühist loomamuinasjututüüpi. Eesti juttude lk. 181). Henn Saari tutvustas 6. Euroopa oskuskeelesümpoosionil arutatut. Ta need kahte rühma: 1) avara leviku seisukohalt kuuluvad käis Vaasas 3, 7. VIII 1987 levilaga muinasjutud; 2) idapoolse areaaliga toimunud sümpoosionil koos muinasju 186 tud, mille leviku läänepiiriks on Eesti. 18 eestlastele ja udmurtidele ühisest loomamuinasjututüübist kuuluvad viis avara levilaga muinasjuttude hulka: AT 1 («Rebase kalavargus»), AT 2 («Kalapüük sabaga»), AT 15 («Rebase varrulkäik»), AT 123 («Hunt ja kitsetalled») ja AT 155 («Maailma tänu»). Idapoolse levikuga muinasjuttudest on udmurtidel ja eestlastel ühised AT 37 («Rebane lapsehoidjaks»), AT 37* («Rebane hanekarjas»), AT 43 («Jääst tare»), AT 158 («Regi katki»), AT 170 («Rebane öömajal») jm. AT 158 on kontamineerunud teiste rebasejuttudega; udmurdi kolmest variandist langeb üks kontaminatsioon kokku eesti omaga, kaks on erinevad. AT 170 puhul on meil hobuse hankijaks mõnikord noormees (sellist redaktsiooni tuntakse ka Karjalas, järelikult on see küllalt vana). AT 43 esineb 11 rahval meie ümbruses (ka komidel, udmurtidel ja mordvalastel). Udmurtidel ettetulevad kontaminatsioonid on tuntud ka eestlastel. Muinasjutus AT 43 vastab maja peremees (== kits) sageli lauldes. Pille Kippar esitaski laulukatkendi Anne Vabarnalt kirjapandud muinasjutuvariandist. AT 123 esineb eestlastel kahes redaktsioonis: üks neist kuulub läänemeresoome traditsiooni, teine on mõjustatud vendade Grimmide tekstist. Loomamuinasjutud on hõlpsasti keelepiire ületav žanr. Leviku äärealadel võib leiduda vohavaid eriarendusi. Eestlaste repertuaaris on just idapoolse areaaliga muinasjutud ilmekamad, pikemad, kergemini kontamineeruvad kui avara levilaga muinasjutud. Idapoolsete Soome-Ugri rahvaste folkloori uurimine on keeruline, kuna need rahvad elavad hajutatult eri võõrmõjude tsoonides. Esineja pole leidnud kasutatud materjali hulgast selliseid udmurtidele ja eestlastele ühiseid loomamuinasjutte, mis puuduksid venelastel. Udmurtidel on ka kohalikku repertuaari kuuluvaid muinasjutte, mille tüüpi pole võimalik määrata Aarne-Thompsoni kataloogi alusel. Eha Viluoja andis ülevaa-

65 te Iževskis VI 1987 toimunud XVII üleliidulisest fennougristide konverentsist (vt. «Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 11, lk ). Huvitavad olid Iževskis tehtud slaidid, mille näitamisel esitati ühtlasi kommentaare linna ajaloo ja tänapäeva kohta. Slaididele oli jäädvustatud ka udmurdi rahvariiete demonstratsioon sealse koduloomuuseumi juures. Koosolekul 26. XI 1987 rääkis Andra Veidemann Ajaloo Instituudi etnograafide suvisest ekspeditsioonist, millega olid liitunud ka mõned etnograafiaüliõpilased. Koguti rahvameditsiinialast materjali Saaremaal Kihelkonna ja Karja kandis. Põhjalikumalt küsitleti informante nahahaiguste kohta, kuid huvituti ka rahvaarstidest ja sellest, kuidas ollakse rahul tänapäeva meditsiiniga. Kõneleja hindas saadud materjali teaduslikult väärtuslikuks ja arvas, et tal endal tuleb selle põhjal mõnd oma senist seisukohta korrigeerida. Saaremaa haigusseletused ja -nimetused, samuti ravivõtted on silmatorkavalt omapärased. Nii näiteks on Saaremaal peaaegu tundmatu mujal tavaline soolatüügaste ravimine soolaga hõõrumise abil, selle asemel kasutavad saarlased soolatüügaste (Saaremaal sutatüi) poomist. Saadi andmeid ka paljude lähemas minevikus tegutsenud rahvaarstide kohta. Neid oli nii tihedalt, et kui mitte omast, siis vähemalt naaberkülast võis hädaline ikka abi leida. Teavet saadi ka praeguste väljaspool ametlikku meditsiini tegutsevate ravijate, samuti ravimtaimede tundmise ja kasutamise kohta. Igor Tõnurist ja Mare Piho andsid ülevaate Krasnojarski krai Haidaki setu asunduse rahvakultuurist. Haidak on eriti huvipakkuv sellepärast, et selle elanikud on välja rännanud möödunud sajandi lõpu ja selle sajandi alguse veel väga arhailiselt Setumaalt. Teadupärast polnud setudel väheste eranditega siis veel perekonnanimesid. Tänapäeval kannavad Haidaki elanikud enamjaolt venepäraseid perekonnanimesid. Omavahel kasutatakse nimesid, mis koosnevad eesnime ja päritoluküla nime või ees- ja isanime kombinatsioonist (Räsolaane Tepo, Serga Iwan, Lauri Ann). Vana rahvalaul on Haidakis hästi säilinud. Ekspeditsiooni ajal lindistati umbes 80 laulu, peale selle pillilugusid ja muud. Veel paarikümne aasta eest toimusid pulmad vanade laulude saatel. Praeguseks on pulmalaul siiski käibelt kadunud, pulmakombestikust on säilinud ainult üksikelemente. Surma ja surnutega seotud uskumused ning kombed on Haidakis alal hoidnud väga palju arhailisi jooni, mis Setumaal on ammu unustatud. Kohati võib siiski täheldada vene mõjusid, näiteks pannakse Haidakis hauarist jalutsisse, kuna Setumaal nagu ka mujal Eestis on selle koht peatsis. Siiamaani soovivad naised, et neid maetaks rahvariietes, kuigi igapäevasest kasutamisest on need ära jäänud juba hulk aega tagasi. Nagu tekstiile, nii on ka paljusid muid kodumaalt kaasatoodud esemeid hoolega alles hoitud. Üllatav oli ainult ehete peaaegu täielik puudumine. Vaestel asunikel oli neid üldse vähe kaasa võtta ja neistki on rasketel aegadel ilma jäädud. Osa ehteid on oma kandjatele ka hauda kaasa pandud. Urmas Oras, Kristi Salve Keelepäevad 22. X 1987 toimus keelepäev Tallinna 1. Õhtukeskkoolis. See oli pühendatud H. Stahli eesti keele grammatika ilmumise 350. aastapäevale. Majas, kus praegu asub õhtukeskkool, oli kolm ja pool sajandit tagasi Christoph Reusneri trükikoda, milles a. trükitigi H. Stahli «Anführung zu der Esthnischen Sprach». Keelepäev algas Heino Ahvena avasõnaga «Pilguheit aegade taha». Järgnevalt rääkis Huno Rätsep Heinrich Stahlist ja tema teosest. Esimeste eestikeelsete juhuluuletuste loojast Reiner Brockmannist kõneles õhtukeskkooli õpetaja Helga Johannes ning eesti keele grammatika ja sõnastiku autorist Heinrich Gösekenist Valve-Liivi Kingisepp. Keelepäeva viimane ettekanne «Vananenud keelendeid Jaan Krossi romaanis «Kolme katku vahel»» oli abituriendilt Antonetta Manninenilt. Lõppsõnad ütles kooli direktor Raimond Laanoja. Keelepäeva puhuks oli välja pandud näitus vana kirjakeele tähtteostest. Kooli poolt algatatud stiilne üritus lõppes rahvakunstiansambli «Leegajus» kontserdiga. 16 v XI 1987 pidas J. Kunderi nim. Tallinna 32. Keskkool koostöös ES-iga oma 5. keelepäeva, millega ühtlasi tähistati Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeva. Keelepäeva alustasid õpilased luulepõimikuga, mis häälestas kuulajad emakeele lainele. Järgnes Heino Ahvena avasõna «Mõtisklusi emakeelest». Sellest, kuidas tulevad keelde uudissõnad, rääkis Rein Kull. Pikema kõnega eesti keele minevikust ja tänapäevast esines Henn Saari. Kõne esimene pool andis ülevaate XVII saj. eestlasest ja tema vaimsest palgest, teises pooles peatuti XX saj. keeleelu probleemidel. II. Saari esinemine püüdis korvata lünka, mis tekkis kolme kavas olnud ettekande ärajäämisest esinejate haigestumise tõttu. Eesti keele kohast teiste keelte seas, keeletüpoloogiast ja psühholingvistikast kõneles Toomas Help. Keelepäeva lõppsõna ütles kooli direktor Harri Kelder. Helju Kaal Karl Ristikivi 75. Teaduslik ettekandekoosolek Kirjanike Majas 3. ja 4. detsembril 1987 musta laega saalis toimunud teaduslik ettekandekoosolek K. Ristikivi elust ja loomingust, millega ühtlasi tähistati kirjaniku 75. sünniaastapäeva, oli algselt kavandatud KKI kirjandusajaloo sektori üritusena. Mõte korraldada К Ristikivi kõrgetasemelist loomingut käsitlev sümpoosion tuli nüüd juba KKI-st lahkunud T. Liivilt, leidis toetust sektorijuhataja M. Kaldalt ning hakkas kiiresti omandama reaalset ku- 187

66 ju. Moodustus mobiilne korraldav toimk nd: T. Liiv, J. Undusk, P. Lias. Juba a. augusti alguseks oli selge, et sümpoosioni korraldamiseks leidub piisavalt jõudu. Alternatiivne võimalus tähistada silmapaistva kirjaniku 'juubelit mitte tähtpäevakõne(de)ga nagu paraku tavaks, vaid loomingut käsitlevate (lühi) uurimustega püsis Ristikivi aastal, mil «Tõru» algatusel käis rahva seas korjandus mälestuskivi püstitamiseks kirjaniku kodukanti Varblasse, eriti ahvatlev. Kuid kirjandusteaduses juurdunud eelarvamused, administratiivsed karid ja koguni juriidilist laadi sätted ei lubanud uurimisasutuse põhiüksust, nimelt KKI üht sektorit, üksi pidada piisavalt pädevaks konverentsi. sümpoosioni, loomingulise diskussiooni vms. läbiviimiseks. Nii näiteks on ju kavade, kutsete, teeside, hiljem ettekannete eneste trükkimiseks ikka veel tarvis ametkondlikku ettehooldust: luba ja kooskõlastamist direktsiooni, kirjastamisinstantside ja muude ametnikega. Bürokraatlikus teaduse administreerimises kinnistunud tava eelretsenseerida teemad ja teesid, vaagida ning kontrollida esinejaskonda, planeerida üritusi ülepea n.-õ. kaugperspektiivis aastaks, paariks või kolmeks ette, osutus ka kõnealuse sümpoosioni puhul enam kui ähvardavaks pidurdusmehhanismiks, mis mitte ainult ei tõotanud takistada altpoolt tulevat teadlasinitsiatiivi, vaid suruda see oma kirjutamata eeskirjade Prokrustese sängi. Aja nõudel avarduva teadustöö huvides oli korraldajaskond sunnitud ooeratiivselt otsima teid, mis ei laseks ettevõtmisel luhtuda. Kirjanike Liidus, Kirjastuskomitees ia ka KKI-s leidus siiski mõistmist, nii et aiast ja arust tõkked lõpuks hõlpsasti ületati. J. Jõerüüt ja P.-E. Rummo seisid hea selle eest, et Ristikivi sümpoosion võiks toimuda KL-i egiidi all ja tema materiaalsel toetusel. Rahalistest raskustest aitas välja Kirjastuskomitee aseesimees V. Lindsalu. KKI asedirektor M. Remmel leidis võimaluse anda teeside trükkimiseks paberit. Kiire ja kvaliteetse 188 teeside trükkimise võttis oma õlule «Bit». Ettekandekoosoleku teokssaamine tähistab ainulaadset ja küllap esmakordset läbimurdu meie senise kirjandusuurimise kitsaist väravaist, sallimatusest, tcaduskomandöride aastaid juurutatud vulgaarsotsioloogiast ja klantsdogmatismist. Toimunud üritus omandas laiema ja sügavama tähenduse, kui seda muidu laseks eeldada esimene katse pisut süüvida suure kirjaniku loomingusse. Altpoolt tulnud algatusel tooks saanud üritus näitas ühtlasi ilmekalt, kui vähese jõukuluga tegelikult saab hakata muutma meie kirjandusuurimise status quo'd. Musta laega saalis kõlanu oli kahtlemata niihästi eriilmeline kui muidugi ka eritasemeline. Siiski väärivad kõik peetud ettekanded publitseerimist. Eirakem siinjuures halba tava teha valik, mis praeguses kirjandusuurimise kriisi- ja madalseisus mitte ainult et süvendaks suvalisust, vaid ka hajutaks jõude ning killustaks tärkavat uurimishuvi, nagu seda ametkondlik ettehooldus ise on alati soovinud. Konverentsi ettekanded hõlmasid valdava osa Ristikivi loomingust (tema novellitoodang ja kriitikutegevus jäid siiski katteta). Kahekümnest esinejast viisteist esitasid korraldavale toimkonnale teesid; J. Unduski toimetatuna ja 500 eksemplaris (nii paljuks jätkus ressursse), millest jäi lootusetult väheseks, määrasid need kirjaniku loomeloo printsiibil järjestatult juba ka konverentsi päevakorra. Samal loomeloopohimõttel liitus nendega veel viis teesjdeta ettekannet, lisaks sõnavõtud kuulajatelt'. Ettekannete ja sõnavõttude kokkuvõtlik referaat on juba avaldatud «Loomingu» a. jaanuarinumbris. Et korraldajail on kavas leida võimalus konverentsi materjalide avaldamiseks, jäägu üksikasjalikum kriitika lähitulevikku, arvustajate hooleks meil ja mujal. Konverentsi avas P.-E. Rummo, öeldes muu hulgas järgmist: «Kolmel korral on siin läinud täissaalile Kirjanduse Propaganda Büroo korraldatud Ristikivi loomingu õhtu, mida lisaks on menuga etendatud ka väljaspool Tallinna. Ma ei meenuta seda hooplemiseks, mida kõik siitmaja rahvas on korda saatnud, vaid selleks, et nentida nii nonde täissaalide kui ka tänase täissaali põhjal: huvi Karl Ristikivi vastu on suur. Ning teiselt poolt: tema teoste kättesaadavus ci ole praegu veel hoopiski sellel järjel, et iga soovija saaks seda huvi ainult oma koduses tugitoolis istudes rahuldada. Olgu siis tänane-homne kogunemine tähenduslik selleski mõttes, et ta veel kord selgelt teadvustab: vajame Karl Ristikivi loomingu vabalt kättesaadavaid, heatiraažilisi kordustrükke lisaks nüüdseks ilmunud Tallinna-triloogia uuele väljaandele ja «Lohe hammastele» ning juba hulga aja eest tulnud «Imede saarele» ja lehejutuna taasavaldatud «Rõõmulaulule». Ja kui nüüd veel eriti rõhutada lugejamuljet, mille paikapidavust tänased-homsed ettekanded teaduslikult usutavasti kinnitavad muljet Ristikivi loomingu tähelepandavast terviklikkusest, läbivast sisemisest seotusest ja tingitusest, siis pole kahtlust: aeg on rohkem kui küps, et alustada Karl Ristikivi üldkättesaadavate kogutud teoste väljaandmist ja viia see ka kiiresti katuse alla. f ] Sõnaühendil «suur kirjanik» ei ole tõenäoliselt mingit eriti täpselt ja üheselt määratletavat tähendust, rääkimata juba selle sõnapaari mõningasest šabloonsusest. Kuid siiski võime visandada ühe tunnuse, mis kuulub vist küll kõigile neile, keda selle sõnapaariga nimetame, või üldisemaltki kõigile, keda spontaanselt suurmeheks tunnistame. See tunnus on võime n.-ö. objektiivselt, ise võib-olla tahtmata, ise voib-olla teadmatagi integreerida ja konsolideerida enda ümber ideid ja jõude, millel tingimata ei tarvitse olla otsest või väga ilmset seost selle või teise suurmehe olekuga, tema konkreetsete tegude ja töödega. Ja nii on ka üksildasepoolne ning eriliste ideoloogi-ambitsioonideta, oma loomingus valdavalt eleegiline ja skeptiline Karl Ristikivi üks neid, kellel tuleb nüüd ja võib-olla veel roh-

67 kem edaspidi kanda meie lootuste, soovide, hädatarvete, meie eneseväärikusevajaduse ja uhkuse kehastuse koormat. Uskugem, et oma legendaarse leebusega ta andestaks selle meile. Niisuguste koondumispunkti otsivate ideede ja liikumiste hulgas võib olla nii päevatähenduslikke kui ka kaugemale ulatuvaid ja sügavamaid. Kahte sellist tahaksingi nimetada seoses Karl Ristikiviga meie tänase päeva kogemuste ja vajaduste pinnalt. Mõlemal puhul on tegemist nimelt ühendamisega, konsolideerimisega. Esiteks. Juba Karl Ristikivi tervikliku isiku ja tema tervikliku loomingu olemasolu fakt ja juba selle fenomeni sügavam teatavaksvõtmine iseenesest peaks aitama meid taas üle saada lõhestunud irahva, lõhestunud eestluse, n.-ö. kodueesti ja n.-ö. väliseesti kahestunud kujutelmast. Me kõik vajame seda ülesaamist, nagu vajatakse ülesaamist haigusest. Me ei taha enam rääkida või kui, siis ainult täiesti praktilises mõttes seostest ja sidemetest, sest need võivad olla nii nõrgemad kui tugevamad ja põhimõtteliselt võivad ka katkeda, liiga paljus olenedes välistest asjaoludest. Me tahame nüüd juba ometi kord rääkida oma rahva lahutamatust, olemuslikust identsusest. See on üks ja seesama rahvas. See on üks ja seesama Ristikivi, kes elas ja kirjutas siin ning kes elas ja kirjutas Rootsis. Me võime tema loomingut periodiseerida, muu hulgas ka vastavalt kirjutamiskohtade muutumisele ning poliitilise ja isikuloolise tausta muutumisele, kuid see on üks looming, mida me selliselt periodiseerime. Ka meie tänane ja homne koosolek tunnistab seda taaski juba oma toimumise faktiga: tunnistab ülesaamist või vähemalt ülesaamise teele asumist, ülesaamist ühest krambist, ühest haigusest, ühest valest, ühest võimaluste äralõigatusest, ühest oma tunnete ja arusaamade varjamise sundusest. Teiseks mis on küllap kitsam, kuid vähemalt selles saalis ja meie kirjanduse ning kirjandusuurimise käekäigule mõeldes siiski väga oluline. Nimelt: nagu välja kuulutatud, toimub see ettekandekoosolek, või ütleme lühemalt konverents, Kirjanike Liidu egiidi all ning Kirjanike Liit on selle korraldamisele ka mõneti reaalselt kaasa aidanud. Kuid samas olgu tõe, õiguse ja õigluse nimel teada antud, et sisuline algatus tuli siiski teisalt tuli Keele ja Kirjanduse Instituudi teadlaste ringkonnist, kust lähtus ka suurem jagu tegelikku asjaajamist. Ja nagu näitab esinejate nimekiri, on rääkijaistki ligi pooled selle instituudi töötajad. Ühtlasi näeme, et lisaks neile on esindatud Ülikool, Kirjandusmuuseum, Pedagoogiline Instituut, Rahvusraamatukogu, Tuglase muuseum, kirjanduslikud ajakirjad, Kirjanike Liit ning vabakutseline kirjandusuurimine. Niisiis on Ristikivi siingi osutunud konsolideerivaks keskmeks, tõmmates kaasa mõnevõrra Tartu kirjanduspäevade ja Kreutzwaldi konverentsidega võrreldavalt, kuid suurema temaatilise keskendusega ning ka laiema mastaabiga sama hästi kui kõik meie kirjandusuurimise keskused, mida põhimõtteliselt, nagu näeme, ei olegi nii vähe, ning liites siia ka kirjanike kutseühingu. See on tähelepanuväärne ning niisuguses ulatuses meil tegelikult pretsedenditu. Ei tarvitse muidugi hõisata ja ei tohi muidugi kohe esimese saavutusalgmega lõplikult rahule jääda, kuid ometi võime ütelda: sellealaseid potentsiaalseid jõudusid, nende hulgas ka nooremaid, pealekasvavaid, ei olegi meil siiski nii traagiliselt vähe ja ei ole nad nii lootusetult laiali hajunud ega üksteist silmist kaotanud. Jah, küsimus on ikkagi õhkkonnas, eeskätt õhkkonnas, ei muus. Väärib märkimist, öelgem õtse imetlust, kui kiiresti, energiliselt ja enesestmõistetavalt õigupoolest valmistati ette see tänane ja homne päev ilma plaaniliste ülesannete piitsa ja pirukatükita, ilma bürokraatlike kooskõlastusteta, ilma diktaatorliku umbusu ja enesetähtsustamise tekitatud retardatsioonita. Kui me oleme lõpmata kaua ning viimastel aegadel eriti kuulnud, kurtnud ja nüüd viimaks ometi ka häält tõstnud eesti kirjanduse uurimise ja üldse eesti kirjandusuurimise seisukorra talumatusest, siis praegu paistab küll selgesti igaühele kätte: need, kes sõdivad meie kirjandusteaduse senise ebakorralduse äramuutmise eest, ei sõdi tühjast lõhkumislustist, vaid on võimelised juba täna, rääkimata siis loodetavast paremast homsest, asetama senise asemele positiivse, konstruktiivse, jõulise viljaka tegevuse. Me loodame, et nimelt see on mulje, millega siit homme õhtul lahkume. Jah, uued jõud on ammu olemas ning nende takistamine muutub üha kuritegelikumaks kuid ka naeruväärsemaks. Need on siis need tänased päevahooled, mis seekord juhuste ja seaduspärasuste läbi on leidnud oma keskme ja innustuse Karl Ristikivi mälestuspäevades. Kuid muidugi, olulisem nendest ka täna ja eriti täna on Karl Ristikivi ise. See Ristikivi, kes ühes luuletuses kirjutas: «See, mis sa naeratades kinkisid, / võib kunagi õtsa saada, / aga naeratus jääb.» Karl Ristikivi puhul on tegemist õnneliku juhtumiga, kus jääb nii kink ise kui kinkimise naeratus. Me alles õpime vastu võtma seda kingitust, mida Karl Ristikivi igaühele meist koos oma naeratusega iga päev ulatab. Selle õppimise edendamiseks ning üksteise järeleaitamiseks selles olemegi täna siia kokku tulnud.» Seepeale kõlanud ettekanded «Ristikivi üksildus» (O. Kruus), «K. Ristikivi lastekirjanikuna» (E. Teder), ««Semud», «Hingede öö», «Alice imedemaal»» (M. Kalda), «Karl Ristikivi Talna-triloogia peategelased» (P. Viires) keskendusid põhilises kirjaniku varasemale loomingule, mille suurem tuntus ja läbitöötatuski kirjaniku kodumaal määrasid esinemiste ilme ja iseloomu. E. Nirk valgustas pikemas sõnavõtus Ristikivi eluloo üksikasju, seda puudutavat andmestikku Eesti arhiivides ja iseloomustas oma valmivat kirjanduslikku biograafiat Ristikivi kohta. Teine istung 3. detsembri 189

68 õhtupoolikul hõlmas Ristikivi pagulaspõlve esimest perioodi: «K. Ristikivi romaan «Koik mis kunagi oli»» (T. Haug), ««Reaalsus» K. Ristikivi romaanis «Ei juhtunud midagi»» (T. Liiv), «Pilteja võimalusi «Hingede öös»» (J. Undusk), ««Hingede öö» kui tekst» (T. Hennoste), ««Hingede öö»: tekst ja mälu» (P. Olesk). T. Liivi ja T. Haugi järel esines poleemilise, ajaloolisi reaale täpsustava repliigiga L. Hicdel. 4. detsembri hommikune istung algas A. Valtoni sõnavõtuga K. Ristikivi loomingust eesti nüüdiskirjanduse kontekstis. Esineja käsitles lühidalt ajaloonägemise erinevaid võimalusi ajaloolises romaanis ning riivas eesti kirjandusuurimise praegusi raskusi. Istungi põhiteemaks kujuneski Ristikivi ajalooline sari ettekandeis ««Hingede öö» ummikteede ületamise katsed «Mõrsjaiinikus»» (R. Neithal), ««Mörsjaliniku» kolm parameetrit» (M. Arusoo), «Loojateekond \(K. Ristikivi «Rõõmulaul»)» (P. Kangur), ««Rõõmulaulu» ajalooline taust» (K. Vaitsenberg) ning lisaks Ristikivi ja J. Krossi ajaloolise eepika võrdlevas käsitluses M. Liivametsalt «Ajaloo köiel, ajaloo pöördlaval». A. Vinkli sõnavõtt tutvustas Ristikivi osa eesti proosauuendusee juba aastaist alates ndaist Õhtusel istungil vaatles R. Hinrikus K. Ristikivi «Lohe hammaste» ajaloolist problemaatikat. Ettekanded «Looduskujundilisi sissevaateid Karl Ristikivi luulesse» (õ. Kepp) ning «Vergilius, Ristikivi ja P.-E. Rummo Arkaadia teel» (S. Ruutsoo) avasid Ristikivi luuletajamina, neist teine maailmakirjanduse ja eesti nüüdisluule kontekstis. Ettekandes «Karl Ristikivi «Eesti kirjanduse lugu»» käsitles R. Veidemann kirjanikku kui kirjan 190 dusloolast. P. Liase «Karl Ristikivi kirjad romaanist» vaatles kirjaniku romaaniteoreetilisi seisukohti. Istungi lõpul võttis kahe päeva muljed lühidalt kokku meie seni mainekaim Ristikivi uurija E. Nirk, kes pidas taas eriti väärtuslikuks esinenud noorte kirjandusteadlaste entusiasmi ja potentsiaali. Memuaarlike Ja täpsustavate lühisõnavottudega astusid üles O. Kruus ning E. Teder. Part Lias, Toivo Tasa XIII raamatuteaduse konverents Koik 1. ja 2. XII 1987 Kirjandusmuuseumi saalis peetud raamatuteaduse konverentsi ettekanded kujutasid endast jätku nende autorite juba seninigi käsil olnud teemadele ja on eeltööks koostamist ootavatele kokkuvõtlik-süstematiseerivatele teostele (eesti ajakirjanduse ajalugu, vanema eesti kirjastuspraktika ajalugu, eesti raamatu kogumise ajalugu, eesti pseudonüümika ajalu gu)- Kokku kuulati ära 14 ettekannet. Alustas M. Lepajõe, kes kõneles tema enda tõlgitud ja Emakeele Seltsi väljaandel peagi uuesti avaldatava J. Gutslaffi grammatika (1648) lingvistilisest orientatsioonist. E. Annus täpsustas oluliselt Baltimaade esimeste ajalehtede ilmumis- ja leidumisandmeid. Muu hulgas on V. Simonov Moskvast leidnud seni hoopiski tundmatu ajalehe «Rigische Montags (Donnerstags) Ordinari Post-Zeitung'i» kaheksa numbrit aastast Kuid esimeseks Baltimaade ajaleheks tuleb praeguste teadmiste põhjal siiski pidada Tallinnas ilmunud «Ordinari Freytags (Donnerstags) Post-Zeitung'it» (selle algusega läheb Baltimaade ajaleheperioodika vähemasti kuus aastat vanemaks). E. Jaanson andis põhjaliku ülevaate J. Ch. Schünmanni trükikoja asutamisest (1814) ja tegevusest ning toodangust aastani K. Robert jätkas oma vaatlusi trükikunstist endisaegses Tallinnas. Seekord tulid jutuks XIX saj. esimese poole trükitehnika, trükiproduktsiooni struktuur ja illustratsioonikultuur. Silmapaistev osa ettekandeist oligi pühendatud kirjastusküsimustele. H. Vihma tutvustas J. Nebocati keelelist tööd Schnakenburgi kirjastuse juures. V. Paatsi rääkis A. Grenzsteini kirjastatud kahelehelisest «Eestimaa kaardist» ja sellele osaks saanud kriitikast, mille tulemusena algselt neljalehelisena mõeldud kaart kahe lehega piirduski. Küll andis Grenzstein välja veel eestikeelse taevakaardi (1885) ja «Euroopa linnade kaardi» (1886). M. Lott ja K. Ots vaatlesid kirjastustegevust ning raamatutoodangu struktuuri aastail E. Teder tegi juttu teenekast koolimehest M. Küla-Nurmikust, kes avaldas ndail aastail rohkesti koolilugemikke ja lasteraamatuid ning toimetas ajakirju «Laste Rõõm» ja «Vikerkaar» ning ajalehte «Öpilasleht». S. Peedu ja R. Ruutsoo esitasid ülevaate raamatu- ja teadusloolistest parameetritest, mis iseloomustavad filosoofiakirjanduse avaldamist Eestis aastail M. Kahu kõneles varjunimede kasutamise kohta sugenenud uutest tähelepanekutest. E. Lauk, kes on jõudnud lõpule eelmise sajandi teise poole eesti ajakirjandusele omaste protsesside mõtestamisega, rääkis sellest, mis juhtus eesti ajakirjanduses XX saj. algul kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni. Siinkirjutaja jälgis küsimust, kellega koostöös õieti jõudis V. Reiman läinud sajandi lõpul oma põhiliste raamatu- ja kultuurilooliste väideteni. Nagu selgub, kasutas ta suuresti ära baltisakslaste poolt tehtud avastusi ja publikatsioone. R. Krusten analüüsis eesti lastekirjanduse geneesi XIX sajandil. Otsekui illustratsiooniks tema esinemisele avati muuseumi saalis ja fuajees näitus eesti lasteraamatuist kuni aastani. Märgitagu, et asjaomane ekspositsioon on tekitanud tõelise buumi on päevi, kus ekskursioonidest on moodustunud lausa saba. L. ja H. Laidvee käsitlesid eesti raamatu leidumist suuremates raamatukogudes. Konkreetselt oli juttu aastail ilmunud raamatutest, mis kõige täielikumalt on esindatud muidugi Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus, kuid millest vähemalt 150 nimetust leidub paraku väljaspool Eestit Saltõkov-Štšedrini nim. Raa-

69 matukogus, kus näiteks meie pisitrükised on seisnud kinnipakituna juba pikemat aega. Seoses selle väga tülika probleemipuntraga tõstatati taas (L. Rass jt.) küsimus, kuidas tagada eestikeelse trükisõna säilimine ja kättesaadavus. Peeter Olesk XXXI Kreutzwaldi päevad Järjekordsed Kreutzwaldi päevad_26. ja 27. XII 1987 toid mõlemal päeval Kirjandusmuuseumi kokku saalitäie kirjandus- ja rahvaluulehuvilisi. Konverentsi avas prof. Juhan Peegel, kes päevakohaselt meenutas F. R. Kreutzwaldi sõnu usina töötegemise, mõistliku asjaajamise ja kindla kokkuhoidmise kohta («Sippelgas» I, 1843). Mitte alati pole meil oma ettevõtmistes jätkunud vajalikku tarkust ja ühtehoidmist, on puudu jäänud eneseväärikusest. õiglase kriitikaga oleme viimasel ajal hinnanud praegust kultuurisituatsiooni ja kavandanud endile uut kultuurikontseptsiooni. On olnud suur rääkimiste aeg. Kuid nüüd on jõudnud kätte tegemiste aeg. «Et see ei tuleks ahtram,» resümeeris J. Peegel, «peame tegema nii palju, kui suudame ja pisut rohkemgi.» Teemal «Kirjandusmuuseum Oktoobrirevolutsiooni seitsmendal aastakümnel» rääkis direktor Eduard Ertis. Kõige suuremaks mureks praegu on muuseumi juurdeehitis, sest ruumikitsikus annab igapäevases töös igal sammul tülikalt tunda. Kahjuks pole veel ilmselge, kas ehitamist ikka alustatakse aastal, nagu kindlalt lubatud. Kirjanduskoosluste uurimise teoreetilistel ja metodoloogilistel aspektidel ning senistel saavutustel peatus oma ettekandes Naftoli Bassel. Lisaks võimalusele vaadelda eesti kirjandust Baltikumi tsonaalse koosluse, Soome-Ugri rahvaste etnilise koosluse ja paljurahvuselise nõukogude kirjanduse koostisosana, juhtis ta tähelepanu ka võimalusele käsitleda eesti kirjandust kui Ida-Euroopa kirjandusregiooni üht komponenti. Seejärel tutvustasid Vilve Asmer ja Embi Sannik Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna fotokogu vanemat osa. Kahjuks jäi fotode demonstreerimine viletsa projektori tõttu õige nadiks. Tahaks väga loota, et käimas olev uutmine toob otsustava pööraku muuseumi tehnilise varustatuse madalseisu. Pärastlõunasel istungil tekitas kuulajais elevust noor ajaloolane Mart Laar, kellest lühikese ajaga on saanud kompetentne Jakob Hurda uurija. Seekord rääkis ta Jakob Hurda tegevusest aastal, mis oli Hurda elus dramaatiline murrangujärk. Ta tõi esile seni uurijate tähelepanust kõrvale jäänud arhiividokumente, nende hulgas Hurda tolleaegse «Notizbuch'i», mis pakub hea võimaluse Hurda lugemuse jälgimiseks. Uku Masingust kõnelesid Kristi Salve ja Jaan Kaplinski. K. Salve osalt enda mälestuste, osalt trükiste, käsikirjade, kirjavahetuste jms. põhjal visandatud püt U. Masingust kui folkloristist, ta põhihoiakuist ja lähenemisviisidest rahvaluulele ning ta viljakast tegevusest muinasjutu-uurijana oli tasakaalukas ja objektitruu; sama ei saa aga öelda J. Kaplinski muljete ning mõtete kohta teemal «Uku Masing ja tema luule». J. Kaplinski improvisatsioonis oli hulk huvitavaid ning küllap ka paikapidavaid tähelepanekuid U. Masingu luule põhilaadi ja eeskujude kohta (Vana Testamendi prohvetid, psalmid, E. Pound, С. Aiken jmt.), kuid siiski oli ta visioon kuidagi nihestunud ja ülimalt subjektiivne. U. Masingu luule võimalike mõjustajate kaardistamist laiendas oma sõnavõtus Ain Kaalep. Seejärel siirduti kalmistule süütama küünlaid F. R. Kreutzwaldi, F. R. Faehlmanni, M. Lepiku ja J. Põldmäe hauale. Konverentsi teise päeva hommikupoolne istung _ oli folkloristide päralt. Kõigepealt rääkis Ingrid Rüütel rahvamuusika etnoloogilise interpreteerimise võimalustest ja raskustest. Esineja eristas etnostabiilsemaid ja etnomobiilsemaid folklooriliike. Interpreteerimist raskendab kultuurinähtuste ebaühtlane säilimine. Kadunud muusikakultuuride substraate võib leida assimileeriva rahva kultuurist. Raskusi paröömilise fondi tüpoloogilise ja semantilise kontinuatiivsuse jälgimisel tõi esile Arvo Krikmann. Ta osutas, et vanasõnafondis on piirkondi, kus tekstide jagamine lüpoloogilisteks üksusteks on praktiliselt võimatu, ja esitas näiteid eri tüüpide kokkusulamisest, piiri kustumisest mikro- ja makrotüpoloogia vahel ning tüübi ülekasvamisest sünonüümirühmaks. Lauritsapäevast kui külvipühast ja tulepäevast andis ülevaate Mall Hiiemäe. Lõpuks rääkis Ulo Tedre rahvaluuleteaduse kujunemisest Eestis XX sajandi algul. Üksikasjalikumalt peatus esineja Oskar Kalda tegevusel, kes tema sõnutsi oli meie esimene tõeline rahvaluuleteadlane, kellel on kaalukaid saavutusi kõigis töölõikudes: ta on kogunud, kogumistööd organiseerinud, publitseerinud ja uurinud. Pärastlõunasel istungil üritas Peeter Olesk anda ettekujutuse noore Gustav Suitsu tutvuskonnast ja sajandialguse ideoloogilistest suundumustest peamiselt Suitsu kirjavahetuste varal. Tõeliseks ajaloo valgete laikude täitmiseks kujunes Toomas Haugi temperamentselt esitatud ettekanne «Episoode «Postimehe» ajaloost». Kõne all olid dramaatilised päevad aasta novembris-detsembris, nn. «Siuru» ajajärk «Postimehes» (1917. a. detsembrist a. keskpaigani) ja «Postimehe» uus lühiajaline tähelepanufookusesse kerkimine 1930-ndate aastate keskpaiku. Ülevaate F. Tuglase toimetajapõhimõtetest ja nende arengust tema kirjavahetuste põhjal andis Piret Viires. Lõpuks sai sõna Ulo Tuulik teemal «Kirjanikuks saamise ja olemise võimalusest». Äbrukaliku naljaga pooleks meenutas ta oma tulekut kirjandusse, aga ka edu ja tuntuse «üleelamist», ja sõnastas lõpuks oma arusaamise kirjanikumissioonist («maa, rahvas, ajalugu ja keel on kategooriad, mida kasutab, hoiab ning kaitseb kirjanik»). Läbirääkimiste käigus esitas Aino Undla-Põldmäe et- 191

70 tepaneku Lydia Koidula ausamba püstitamiseks Tartusse, kus sellele, nagu selgus, on ammu sobilik paikki varutud. Ettepanek leidis üksmeelset toetust. Konverentsi teesivihiku lõpust leidsid koosolijad E. Ertise ja S. Oleski koostatud ülevaate «Kirjandusmuuseum aastal». H. N. Keeleringi tööaasta TRÜ ÜTÜ eesti keele ja soome-ugri keelte ringis käib juba mitmendal aastat hoogne tegevus. Alljärgnevas lühike kokkuvõte sellest, mida tehti 1986/87. õppeaastal. Ettekandekoosolekutel räägiti slängist, inimese ja arvuti dialoogist ning analüüsiti silmapaistvate eesti õigekeelsuslaste Elmar Muugi ja Valter Tauli elutööd. Slaididega ilmestati kokkuvõtteid ja muljeid suvisest keelepraktikast Karjalasse ning kevadisest Vormsi ekskursioonist. Üliõpilasettekannete kõrval saime huvitavat teavet õppejõududelt (J. Peegel, V.-L. Kingisepp, P. Olesk), kirjanikelt (J. Kaplinski) ja matemaatikateaduskonna üliõpilaselt (T. Tammet). Keeleringi suurüritusteks on keelekoolid. Neid on üldse peetud kaheksa. Seekordne sügiskool toimus novembrikuus Ropkas, kus jätkati eelmises kevadkoolis Ilmjärvel ülesvõetud stiili teemat. Eriti keskenduti tõlkeküsimustele ja teksti loomisele. Ain Kaalep arutles stiili mõiste üle laiemas plaanis, vaidlustades G. L. de Buffoni mõtte «Stiil see on inimene!». Ta pidas stiiliks midagi konventsionaalset, mis ühendab endas keelevahendite valiku teatava tava kohaselt ning kirjutaja isiklikud taotlused. Detailsemalt käsitles A. Kaalep stiiliküsimusi tõlkija seisukohalt. Esinemise tegid huvitavaks rohked näited oma tõlketöö praktikast. Märt Väljataga refereeris P. Newmarki artiklit tõlketeooriast ja tõlkija probleemidest eri žanride puhul. Tekstilingvistika tekkest ja arengust, eriti T. A. van Dijki teooriast rääkis Tiit Hennoste. Arhitektuuristiilidest pajatas Martti Preem, kes iseloomus- 192 tas Tartu ehitiste stiililist eripära. Lühikesse õhtusse mahtus veel esmakursuslaste ülesastumine, millega tähistati esimeste eesti keele konverentside piiblikonverentside 300. aastapäeva. Kevadkoolis aprilli lõpul Kavildas käsitleti sõnavara, seegi kord plaaniga jagada see teema kahe kooli vahel. Kavilda koolis vaadeldi sõnavara eelkõige tänapäeva seisukohalt, sõnavara ajalugu jäeti kõrvale. Henn Saari kõneles eesti sõnavara struktuurist ja funktsioonidest, Silvi Vare sõnamoodustusest ja -tuletusest, Pekka Erelt tutvustas J. Aaviku tehiskeelenditeooriat, Tõnu Tender slängisõnade ja -väljendite saamise teid. Seejärel võeti kõne alla sõnavaraprobleemid üldhariduskooli emakeeleõpetuses. Katseandmete põhjal rääkis IX klassi eesti keele õpiku võõrsõnade omandatusest Lea Tosso, Viivi Maanso analüüsis sõnavaraõpetuse olukorda tänapäeva koolis. Kevadkooli üldharivat poolt aitasid sisustada Tõnu Seilenthal, kes vestles eesti keele õpetamisest Jyväskylä ülikoolis, ja Peeter Olesk, kes juhtis vestlusringi filoloogile esitatavatest üldhumanistlikest nõuetest. Meeldivad ja kasulikud on ringi üliõpilastele olnud eesti keele ja soome-ugri keelte kateedri organiseeritud õppesõidud. Sügisel käidi Vadjamaal ja setude juures, kevadel Kihnus. Need käigud annavad võimaluse kuulda vahetult murdekeelt, aga ka ettekujutuse kohalikust etnograafiast ja elust-olust, milleta rahva vaimu mõistmine jääks puudulikuks. Loengusarjas «Rahvapuu» jõuti rääkida vepslastest ja Vepsamaast, külas käisid Enn Ernits ja Evi Hiob. Meeldejääv oli ka ERKI üliõpilaste esinemine, kes tutvustasid Kaljo Põllu juhtimisel toimunud ekspeditsiooni tulemusi Taga-Karpaatia ungarlaste juurde ning rääkisid nende rahvarõivastest, traditsioonilisest ja nüüdisaja keraamikast, naivistlikust maalikunstist ning usutavadest. Koos peeti meeleolukas nääriõhtu. Aasta esinduslikke üritusi oli kevadine ÜTÜ konverents, kus meie üheksa üliopilasettekande kõrval kuulati kuut külalisesinejat teistest soome-ugri rahvaste ülikoolidest (Sõktõvkarist, Joškar-Olast, Saranskist ja Užgorodist). Tutvustasime külalistele kodulinna ja ülikooli, ühises kohvilauas rääkisime üliõpilaselust. Kevadesse jäi ka meie üliõpilaste L. Kimmeli, S. Möldri, L. Tosso, A. Vuti ja T. Leemetsa esinemine koos TPedI üliõpilastega Emakeele Seltsi korraldatud üliõpilaskonverentsil Tallinnas ja L. Tammaru ning K. Semjonovi ülesastumine Tartu 10. Keskkooli keelepäeval. Maikuus käis kolm ringi üliõpilast koos juhendaja Tiit Kukega Budapestis IV rahvusvahelisel üliõpilaste fennougristika konverentsil. Osavõtjaid oli 8 riigist Soomest, Hollandist, Ungari RV-st, Saksamaa LV-st, Rootsist, Austriast, Tšehhoslovakkiast. Olime esimesed Nõukogude Liidu fennougristidest üliõpilased, kel õnnestus niisugusele üritusele pääseda. Varasemad konverentsid on toimunud Göttingenis, Hamburgis ja Groningenis. Ettekandeid peeti nii keele kui ka kirjanduse ja sugulasrahvaste ajaloo kohta. Mitmedki teistest rahvustest üliõpilased olid oma uurimisteema valinud eesti keele või kirjanduse alalt. Meie diplomandid rääkisid oma lõputöö teemadel: Epp Regi Kalinini oblasti karjalaste uuematest rahvalauludest ja Külli Semjonov onomatopoeetilisest sõnavarast Ellen Niidu lasteluules. Tiit Kukk analüüsis adverbe karjala keeles, siinkirjutaja tutvustas ÜTÜ eesti keele ja soome-ugri keelte ringi tegevust ja töövorme. Konverentsil kasutati peamiselt soome ja ungari keelt. Kultuuriprogrammis oli võimalus vaadata Tomski etnoloogi N. Lukina etnograafilist filmi hantidest ning osaleda ekskursioonil Balatoni äärde. Põhiliselt _ kasutasime vaba aega mõttevahetuseks teiste maade üliõpilastega. Tihedamatest sidemetest on huvitatud kõik. Järgmised üliõpilaste fennougristikakonverentsid otsustati pidada Helsingis ja Stockholmis ning avaldati lootust kolme aasta pärast kohtuda Eestis. Leelo Kingisepp

71 СОДЕРЖАЛ И E Ю. Тонтс. О самочувствии исследователя эстонской литературы и не только об этом («Проблемы эстонского литературоведения») 129 К. Таэл. Инфоструктура и членение предложения 133 М. Лоог. Финские влияния в речи таллинской молодежи (Продолжение) 144 Э. Эпик. О двух уровнях исторического сознания и месте Бальтазара Руссова в культуре Эстонии 149 ПУБЛИКАЦИИ Г. Черныш. Эстонский воровской жаргон 160 ЮБИЛЕИ X. Мянд. Радость творчества. К юбилею Сильвии Раннамаа Т. Кокла, П. Кокла. Юбилей Габора Берецки 163 А Лаанест. К юбилею Тийта-Рейна Вийтсо 165 О КНИГАХ Й. Санг. Круглый год (Год эстонской поэзии Составитель Пеэп Илмет. Таллин, 1987) 167 Л. Приймяги. Декоративная проза 168 X. Крулл. «Модные мемуары»: содержание в противовес форме (Яак Иыэрюют. Известия о смерти. Таллин, 1987) М. Микли. Бумажное зеркало (Хенн-Каарел Хеллат. От любви до смерти. Две истории о Яаке Лымме. Таллин, 1987) В. Клаус. В похвалу литературному языку (Литературный язык Таллин, 1987) 174 ОБОЗРЕНИЕ 177 IN HALT U. Tõnts. Ober das Befinden eines Forschers der estnischen Literatur und über anderes («Leben und Sein der estnischen Literaturforschung») 129 K. Tael. Infostruktur und Satzgliederung 133 M. Loog. Finnische Einflüsse im Sprachgebrauch der Tallinner Jugendlichen (Fortsetzung) E. Öpik. Zwei Ebenen der Geschichtserkenntnis und Ballhasar Russows Platz in der Kulturgeschichte Estlands 149 PUBLIKATIONEN G. Cernyš. Der cstnische Diebesjargon 160 JUBILÄEN H. Mänd. Silvia Rannamaas Freude am Geben 162 T. Kokla, P. Kokla. Gabor Bereczki A. Laanest. Tiit-Rein Viitso REZENSIONEN J. Sang. Wer im... geboren ist, tritt ein, tritt ein, tritt ein! (Estnische Poesie '86. Zusammengestellt von Peep Ilmet. Tallinn, 1987) 167 L. Priimägi. Dekorativprosa 168 H. Krull. «Moderne Memoiren»: Inhalt versus Form (Jaak Jõerüüt. Nachrichten über den Tod. Tallinn, 1987) 171 M. Mikli. Der Papierspiegel (Henn-Kaarel Hellat. Von der Liebe bis zum Tod. Zwei Geschichten über Jaak Lõmme. Tallinn, 1987). 173 V. Klaus. Ein Lob der Schriftsprache (Kirjakeel Tallinn, 1987) 174 RUNDSCHAU 177

72 45 кор. TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID Bd. = Band; CTIFU = Congressus Tertius Internationalis Fenno-Ugristarum; ENE = Eesti nõukogude entsüklopeedia. Tallinn, ; EPP = Estonian Papers in Phonetics; ES = Emakeele Selts; ESA = Emakeele Seltsi aastaraamat; f. = fond; KK = «Keel ja Kirjandus»; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; KKI US = Keele ja Kirjanduse Instituudi üldsõnavarakogu; nim. = nimistu; RAKA = Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv; s. = säilik; SFU = «Sovetskoje Finno-ugrovedenije»; VerhGEG = Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft; VMS = Väike murdesõnastik. Tallinn, 1982; VÕK = vabariiklik õigekeelsuskomisjon; ÕS = õigekeelsussõnaraamat. Tallinn, Keeled: e = eesti; ingl = inglise; lt = läti; pr = prantsuse; sks = saksa; sm = soome; vn = vene. JÄRGMISTES NUMBRITES: Eesti lastekirjanduse geneesist Siberi eesti külade tekkeloost Äkad. Wiedemann eesti ja soome keele sarnasusest Heiti Talviku noorpõlve luulemaastik C. R. Jakobsoni pseudonüümid