SISUKORD PÄEVATEEMA. T. ERELT. Oh elu, elu, miks meid vaevad 121 SUMMARIA 144

Transcription

1 Keel ja Kirjandus Eesti foneetika hiilgus ja viletsus Sajanditagusest ajakirjanduselust Tuul heidab magama Ants Oras ja T. S. Eliot Seitse teesi Salurist Keelekorraldaja eluvaevad Mordva eeposest

2 SISUKORD M. HINT. Eesti foneetika möödunud hiilgus ja möödumata viletsus 73 J. RÄHESOO. Ants Oras ja T. S. Eliot (Järg) 83 К ARU. Eesti ajakirjanduselu ümberkorraldamise katsed XIX sajandi lõpul 95 R. PAJUSALU. Eesti pronoomenid I. Ühiskeele see, too ja tema/ta (Järg) 106 F. OINAS. Tuul heidab magama 116 PÄEVATEEMA T. ERELT. Oh elu, elu, miks meid vaevad 121 RAAMATUID I. SÄRG. Mehed ja asjad. Seitse teesi Salurist 125 H. REBANE. Mõtteid luulest 127 K. SALVE. Katsekakk j a kaapekakk 129 RINGVAADE TOIMETUS: Mart Meri (peatoimetaja), Väino Klaus (keeleteaduse osakonna toimetaja), Heldur Niit (kirjandusajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), Piret Viires (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), Ü. TEDRE. Ott Ojamaa (11. II XI 1996) 135 KAUKSI ÜLLE. Vaba valik ja Tiiä viiskümmend 136 K. KAER. Enn Soosaar M. ERELT. Matti Punttila K. TAMM, К SARV. Akadeemilises Rahvaluule Seltsis 139 S. OLESK Baltimaade kirjandusteadlaste kohtumine 141 V. PALL. Mordva eepos "Mastorava" 142 SUMMARIA 144 Irja Pärnapuu (toimetaja), Reet Sepp (sekretär). Toimetuse aadress: EE0001 Tallinn, Roosikrantsi 6. Telefonid , Faks E-post KK@lu.eki.ee Kaanel: Antiikne kamee, mis kujutab Augustust Neptunusena triumfisõidul. Kaaneilustus Ants Orase tõlgitud Publius Vergilius Maro pastoraalikogumikule "Bucolica. Karjaselaulud" (New York, 1970). Trükkida antud 3. II1997 Trükiarv Tellimus nr 488. Trükikoda Printall. EE0090 Tallinn, Pärnu mnt 67-a. Praakeksemplari vahetab ümber trükikoja tehnilise kontrolli osakond Pärnu mnt 67-a (telefon ). Ajakirja toetab Eesti Kultuurkapital Keel ja Kirjandus 1997 Kirjastus Perioodika

3 Keel j a Kirjandus 2/1997 EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XL AASTAKÄIK EESTI FONEETIKA MÖÖDUNUD HIILGUS JA MÖÖDUMATA VILETSUS MATI HINT 1. Lähtekohti Tänavu möödub 50 aastat Keele ja Kirjanduse Instituudi loomisest ja 15 aastat Georg Liivi surmast. Need kalendrimärgid kohustavad hindama ka eesti foneetika seisukorda. Eesti keeleteadust foneetika kaasa arvatud ei kimbuta erakordsete isiksuste vähesus. Vastupidi, eesti filoloogia õnnetus on erakordsete isiksuste ja originaalsete ideede üleküllus. Eesti keele foneetika üldkeeleteaduslikultki intrigeerivad probleemid on üks põhjusi, miks eesti keel on paljudes üldkeeleteaduse ülevaateraamatutes esindatud. Ei saa ka ütelda, et eesti keeleteadus ei oleks mõistnud oma kohustust uurida eesti keele foneetikat. Vene ajal õnnestus Eestis mõneks ajaks koguni luua eeldused eesti keele foneetika kõrgetasemeliseks ja süstemaatiliseks eksperimentaalseks uurimiseks. Georg Liiv, omamoodi eesti keeleteaduse märter, rajas fanaatilise tööga Keele ja Kirjanduse Instituudis eksperimentaalfoneetika labori, mis tol ajal oli maailmatasemel ja tollases Nõukogude Liidus oma tehnilise ja teoreetilise taseme poolest väljaspool võistlust. Eesti foneetika süstemaatilise uurimise kavad võib-olla oma ammendavustaotlustes utoopilisedki olid igatahes selgelt formuleeritud. Ka väliseesti teadlased täitsid muude kohustuste kõrval hiilgavalt oma aukohust emakeele vastu. Kui mainida ainult kõige tähtsamaid, siis Iise Lehiste on kahtlemata akustilise foneetika klassik ja mõni tema klassikalistest töödest käsitleb ka eesti foneetikat. Valter Tauli aga on fonoloogia ja gram- 73

4 matikakirjanduse klassik ning tema teeneks jääb palju muu kõrval silbiprosoodia tagasitoomine tänapäevasesse eesti keele alasesse teaduslikku diskussiooni ndate aastate teisel poolel muutusid juba võimalikuks publikatsioonide vahetamine ja kirjakontaktid Lääne teadlastega ning foneetika oli saamas üheks humanitaarteaduste haruks, kus kodu- ja väliseesti teadlaste vahel kujunes välja viljakas teaduslik koostöö (enamasti küll silmsideta). Georg Liivi rajatud foneetikalabori perspektiivis oli ka eesti foneetikute arvu kasvatamine. Arvo Eek ja Kullo Vende olid esimeste hulgas, hiljem tulid Mart Remmel, Ellen Niit, Urve Lippus ja veel nooremad. Kõigil olid ka suhteliselt lahedad võimalused avaldamiseks. Foneetika funktsionaalne tõlgendamine fonoloogia oli Eestis olude kiuste samuti huvitav, mitmekesine ja arenev. Seda tunnustati laiemaltki. Valmen Hallap, Tiit-Rein Viitso, eespool nimetatud foneetikud, ehk tagasihoidlikult ka Mati Hint võtsid asja ette niisama kõikehõlmavalt nagu Georg Liiv eesti foneetika eksperimentaalse uurimise. Ei puudunud ka need, kes nägid eesti foneetikat ja eriti prosoodiat laiemas kontekstis. Jaak Põldmäe prosoodiaalased tööd leidsid ergast tähelepanu. Veidi hiljem sõlmis keeleteadusliku foneetika ja fonoloogiaga sidemed Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudi kõrgtehniline kõnesünteesi uurimisgrupp. Eesti foneetika uurimise väli oli peaaegu ideaalselt kaetud nii teadlaste kui ka tehniliste võimalustega. Ainult protsessis osalejad ja lähedalseisjad teavad, missuguseid raskusi tuli ületada, et luua selline teadusmaastik tookord, 1960-ndate teisel poolel ja sealt edasi. Ja siiski läks kõik täielikult nurja. Keele ja Kirjanduse Instituudi foneetikalabor likvideeriti, võiks öelda, eduka töö pärast. Eesti foneetika edu hakati mõjukates kuluaarides seostama geniaalsetena välja pakutud sensatsioonidega, mitte järjekindla tööga. Keele ja Kirjanduse Instituudis, kus vaimset õhkkonda kujundasid kahjuks ka intrigaanid ja lipitsejad, läks käibele lööksõna "mängleva kergusega". Mängleva kergusega, ilma püsiva ja pusiva tööta pidid uljad ja andekad isiksused looma teadusliku maailmapildi. Ja lõid ka, omamoodi. Tollel ajal läksid teaduslikku käibesse "teooriad", mille kohaselt eesti keeles on silpidel (või koguni foneemidel?!) neli vastanduvat fonoloogilist kestust (hiljuti näiteks soovis üks Prantsuse entsüklopeedia eesti keele kohta sellist kirjeldust). Väideti, et eesti keel on toonikeel, ja oli teisigi käsitlusi, milles eesti foneetika väljus inimkeele kui niisuguse ja inimese tajueristuste piiridest. Nüüdseks on nelja väldet uuritud kakskümmend aastat (!), see luul on Tiit-Rein Viitso doktoriväitekirja autoreferaadis saanud koguni teadusmetodoloogilise põhjenduse. Seal väidetakse otsesõnu, et teadlane võib oma intuitsiooni põhjal teaduslikus keelekirjelduses eritleda ka vastandusi, mida ta ise ei suuda tajuda, kuid millest ta arvab, et need võivad kunagi maailma tekkida 2. Seda kauget ja tõenäoliselt saabumatut aega pole ootama jäädud. Terve lasu IV väldet käsitlevat kirjandust risustab eesti fonoloogiat ja foneetikat ning IV vältesse suhtumisest on tehtud koguni järeldusi teiste teadlaste küündivuse kohta. Ime siis, et enesekindluseta uurijad 1 V. Tauli, Eesti grammatika I. Hääliku-, vormi- ja sõnaõpetus. Upsala, 1972; V. T a u 1 i, Standard Estonian Grammar. Part I. Phonology, Morphology, Word-Formation. Acta Universitatis Upsaliensis. Studia Uralica et Altaica Upsaliensia 8. Uppsala, T.-P. В и й т с о. Основные проблемы фонологической структуры прибалтийскофинских языков и ее истории. Автореферат диссертации. Тарту, 1982, lk 5. 74

5 teaduslikuks kuulutatud luulu uurima hakkavad. Surve selleks on olnud väga tugev. Ka eesti foneetika ja Küberneetika Instituudi kõrgtehniline koostöö on suurel määral raisatud selle või mõne teise sensatsiooni peale. Mõnel puhul on vaja läinud väliseesti autoriteedi Iise Lehiste seisukohavõttu, et eufooriat maha jahutada. Näiteks kirjutas I. Lehiste aastal: "Helimski väiteid ei saa võtta tõsiselt"; kuid muidugi ei kõnelnud Lehiste üksnes Eugen Helimskist ega tema eesti keele fonoloogiliste toonide teooriast, vaid E. Helimskit nimetades ka neist Eesti hääliku-uurijatest, kes selle buumiga olid ühinenud ja sellele kaasa aidanud aasta "Eesti keele grammatika" 4 söandab IV vältest siiski mööda pääseda ühe sulgudes esitatud laiendatud lihtlausega: "Mõned uurijad on oletanud eesti keeles ka IV välte olemasolu" (EKG I, lk 110). Sensatsioonid poleks nii halvad, kui ei oleks likvideeritud ka püsivat ja pusivat tööd. Ent seegi taandus, kui kadus eesti keele foneetika uurimist koordineerima sobiv keskus. Praeguseks on I ndatel aastatel loodud eesti foneetika uurimisgruppidest tagasihoidlikult alles veel Küberneetika Instituudi kõnesünteesijad, kuid nende töö ei haaku otseselt tolle instituudi põhiliste uurimissuundadega ja uutes oludes on ka kõnesünteesi kui Eesti teaduse uurimissuuna tulevik ebaselge. Ja selleski uurimissuunas määrab tulemused või sagedamini tulemusetuse soov iga hinna eest lähtuda nendestsamadest küsitava väärtusega spekulatsioonidest ning distantseeruda kõigest, mis on seotud näiteks Georg Liivi ja Mati Hindi või soome fonoloogide vaadetega eesti foneetikale ja fonoloogiale. Võiks ju küsida, miks pole edasi töötatud Georg Liivi põhjendatud suunas, milles aktsentide asemel tõestati rõhul olevat iseseisvad akustilised korrelaadid. Seega oleks põhjust uurida rõhku ja kvantiteeti kui kaht eraldi nähtust, kuid seda pole tahetud teha ega teiselt poolt pole seda lähtekohta tõsiselt ka ümber lükatud. Eesti foneetika väheseks jäänud jõud töötavad äärmiselt ühekülgse orientatsiooniga. Kui orientatsioon peaks osutuma ummikteeks, siis on üks inimpõlv asjata kaotatud. Nii näibki minevat. Selge sihita pimedas toas musta kassi vaimu otsimise talgud ongi jäänud aastakümnetepikkusest agarast publitseerimisest hoolimata usutavate tulemusteta. Ja kodumaist eesti keele süstemaatilist foneetikat esindab ikka veel Paul Ariste aastal ilmunud "Eesti keele foneetika", mis paratamatult algab Stalini nimega. Nii on siis ühed üsna head eeldused lihtsalt vett vedama läinud, nagu seda ajaloos ikka ette tuleb, kuid väikesel rahval pole eriti lootusrikas teist korda nii head seisu saavutada. Traagiline on olnud ka mitme messiaks ülendatud andeka inimese saatus. Võib-olla kirjutatakse kunagi avameelselt sellest, kuidas mikroühiskondlik arvamus ja "mängleva kerguse" ahvatlus piitsutas hukutavalt taga väljavalituid, aga nüpeldas armutult ka neid, kes ei olnud valmis kriitikata tunnustama teaduslikult tõestamata sensatsioone. Mitme tundliku andeka inimese jäädavas kaotamises võis osaliseks olla ka ülespuhutud ootuste tekitatud atmosfäär. 3 I. Lehiste, Prosodic Change in Progress: Evidence from Estonian. Language Change. Bloomington, 1983, tk M. Erelt, R. Käsik, H. Metslang, H. Rajandi, KRoss, H. Saari, KTael, S. V а r e, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn, 1995 (edaspidi tekstis EKG I). 75

6 Teadusliku grammatika metodoloogiast See kurvavõitu ajalugu kajastub ka uues eesti grammatikakirjanduse suurteoses, kaheköitelises "Eesti keele grammatikas" 5 (mahult ehk Wiedemanniga 6 võrreldav), mis ei sisaldagi foneetikat. Grammatika kuulutati kohe pärast ilmumist teaduslikuks ja sellele hakkasid hinnanguid jagama positsioonikad inimesed, kelle teaduslikud võimed on seni avaldunud hoopis teistel aladel. Küllap nii suur grammatika sisaldab väga palju õiget, uut ja head. Aga kui kuskil hakatakse kujundama seisukohta, et sellega on eesti keele grammatika uurimisel suurem jagu tööst tehtud, või mis veel hullem, kui nüüd grammatika autoriteet hakkab pühitsema ka selle grammatika foneetika- ja morfoloogiaalaseid seisukohti, siis on kuri karjas. Sest ka sellesse kollektiivsesse grammatikasse on vaieldavad interpretatsioonid jätnud väga tugeva jälje. Kui tuua esimeseks näiteks morfoloogia mõni kõige põhilisem küsimus, siis ei ole selles grammatikas esitatud kõneviiside ebatraditsiooniline süsteem (indikatiiv, konditsionaal, imperatiiv, kvotatiiv j a jussiiv) sugugi ainus võimalik ega ehk ka mitte kõige võimalikum. Veel vaieldavam on verbi kategooriate esitamise järjestus ja hierarhia või hierarhia ignoreerimine: grammatika esitab pöördsõnast kõigepealt mittepöördelised vormid, siis järjekorras pöördekategooria, tegumoekategooria, ajakategooria, kõneviisikategooria ja kõneliigi kategooria (eitav ja jaatav kõne). Selline järjestus ei ole ei otstarbekas ega põhjendatav sellega, mida teatakse morfoloogia kategooriate implikatiivsetest seostest. Ei ole hästi usutav, et ajakategooria ei ole lähedaselt seotud pöördekategooriaga (nii universaalselt kui ka eesti keeles). Tegumoe kategooria aga on hoopis sõltumatum ja oma umbisikulise tegumoe vormide osas palju abstraktsem (ka keelegeneetiliselt). Üldse läheb grammatika morfoloogiliste kategooriate hierarhiast liiga kergelt mööda. Veel vähem puudutatakse või ei puudutata seda, mis tegelikult toimub praegu eesti keele vormistikus ja missugusel määral variantsus praegu lisandub ja kuidas see variantsus avaldub. Tegelikult ei ole näiteks eitus sugugi nii lihtne nähtus, et sellest saaks pildi kokku vähem kui ühe leheküljega ja paari näitelausega, millest mõni tekitab küsimuse, kas on tahetud anda jaatavate-eitavate lausete paralleele või muuta jaatuse-eituse vastandamisel mitut verbi kategooriat korraga (Keegi nagu laulaks kõrvaltoas ei transformeeru eitavaks kujul Keegi ei laulnud enam kõrvaltoas, vt EKG I, lk 84). Hoopis käsitlemata on jäetud eesti eituse ajalooliselt eitusverbiline iseloom, mis seletab eesti eituse iseärasusi hoopis paremini kui eitussõnast lähtumine (EKG I, lk 246). Nagu kogu pikkade foneemide kontseptsioon tekitab pidevalt vastamata küsimusi, nii ka siin: eitussõna üks allomorfe esitatakse kujul v är pika /rafoneemiga, kuigi sellisena ta ei esine. Maailma teoreetilises kirjanduses on kirjutatud pakse monograafiaid zero-probleemi kohta 7. See peamiselt saksa pedantsuse sünnitatud suurel mää- SM. Er eit, R. Käsik, H. Metslang, H. Raj andi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Var e, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut; II. Süntaks. Lisa: Kiri. Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn, F. J. W i e d e m a n n, Grammatik der ehstnischen Sprache zunächt wie sie in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung der anderen Dialekte. St.-Petersbourg, Nt G. F. M e i e r, Das Zero-Problem in der Linguistik. Kritische Untersuchungen zur strukturalistischen Analyse der Relevanz Sprachlicher Form. Schriften zur Phonetik, Sprachwissenschaft und Kommunikationsforschung II. Berlin,

7 rai pseudoprobleem on nüüd EKG-s leidnud laia rakendamist, seevastu markeerituse teooria palju tänapäevasem morfoloogiateooria ei leia EKG morfoloogiaköites isegi märksõnana kasutamist. Nii siis saadaksegi nullidega vormistikke, kus 'ära 00 Vaula 00 järel on nii eitussõna kui ka verbi tüve järel nullid märkimas kõneviisi ja pöördelõpu puudumist (EKG I, lk 246). Õigustus selliseks nullide ladumiseks on paradigma vormi ärgem laulgem näol olemas. Nii jätkates võiks vormi 'elan interpreteerida terve nullide reana: tegumoe tunnuse puudumine, kõneviisi tunnuse puudumine, aja tunnuse puudumine... (vrd EKG I, lk 235). Ka sellele leiaks põhjenduse verbivormide suure paradigma näol, kuigi nulli tunnetuslik väärtus on küsitav ja tema diferentseeriv väärtus on tõesti null. See tee on lootusetu, ja ikka on see valitud 8. Kogu EKG-suurteost iseloomustab näiline terminoloogiline ja kontseptuaalne uuenduslikkus. Morfoloogia tavakujutlus on kohati päris segi pööratud, aga ometi jäädud poolele teele kõige otsustavamates küsimustes. Olgu näiteks lõpumuutuse käsitlemine (EKG I, lk 175 jj). Juba termin ise häirib eesti keeleteaduse traditsioonilist terminoloogiat. Näiline uuenduslikkus aga taandub kõige traditsioonilisemale nimetavast käändest lähtumisele ja selle käändevormi töötlemise loendile segmentide lisandumiste, asendumiste ja kadude näol. Näib peaaegu, et grammatika tegijad pole pikemalt mõtelnudki selle üle, et mis ühest lähtekohast on lisandumine, see oleks teistsuguse lähtumise korral kadu. Grammatika lähtub 7440 kanal-tüüpi sõna puhul nimetava käände sõnalõpulise nulli asendamisest i-ga, selleks et saada tüvevokaaliga varustatud allomorf. Siis enam muu ei aita, kui tuleb kõik need 7440 kanal-tüüpi sõna üles lugeda, kuidas muidu ikka teada, et null tuleb just i- ga asendada, mitte mõne teise tüvevokaaliga. Kui lähtevormiks oleks tüvevokaaliga varustatud vorm, siis sellest nimetava saamine oleks hoopis kao operatsioon (tüvevokaal nulliks) ja see oleks mõõtmatult lihtsam. Nii jääb mõneski olulisimas põhimõttelises küsimuses uue grammatika uuenduslikkus näiliseks, uuenduslikkus pole mitte kontseptuaalne, vaid terminoloogiline ja tehniline. Keele mehaanilise tõlgendamise näited torkavad silma tihti. Olgu siin selline näide: kui hari-ahi-puri-tüüpi sõnade lähtevormiks oleks võimalikult täielik tüvevariant (harja-ahju-purje), siis oleks neist nimetava erandlike allomorfide saamiseks vaja rakendada ainult üht täiesti üldist tüvevokaali kustutamise reeglit ja seejärel sübilõpulisse asendisse jäänud j-i vokaliseerumise automaatset reeglit. Et grammatika lähtub erandlikest nominatiividest, siis tuleb need sõnad kõik üles lugeda ja grupeerida kolme erineva asendusreegli alla: i >ja, i >ju, i >je, seega hari > harja, ahi > ahju, puri > purje. Teoreetiliste ambitsioonidega grammatikas jääb paljalt terminoloogilisest-transkriptsioonilisest uuenduslikkusest väheseks. Niisiis vajab ja väärib nii suur ja kindlasti paljuski tähelepanuväärne grammatika ka nõudlikku ja süstemaatilist kriitikat. Mitte lihtsalt vigade või vaieldavuste loendit, vaid eelkõige kontseptuaalsete probleemide analüüsi. Käesolev kirjutis tahab M. Hindi artikleid 9 lähtekohana kasutades tegelda niisuguse analüüsiga fonoloogia ja pisemal määral ka morfofonoloogia osas, seda laiemaltki, sest eelmised aastad on eesti fonoloogiale olnud nii õn- 8 Vt ka: U. Uibo, Morfoloogilise analüüsi seiku. Keel ja Kirjandus 1980, nr 6, lk ; M. Hint, Oleviku tunnus ja morfoloogiline analüüs. Keel ja Kirjandus 1981, nr 2, lk 82 89, nr 3, lk M. Hint, Eesti keele astmevahelduse ja prosoodiasüsteemi tüpoloogilised probleemid. Typological Problems of Estonian Grade Alternation and Prosodical System. Viron kielen astevaihtelun ja prosodian typologiset ongelmat. Типологические проблемы чередования 77

8 nelikud, et aasta sees nägi Eestis trükivalgust koguni kaks fonoloogilist kontseptsiooni: üks niisiis "Eesti keele grammatikas" ja teine Henn Saari kirjutises "Üks häälikuõpetus" 10. Nende kontseptsioonide foneetiliste lähtekohtade analüüs jääb suurel määral ära, sest selle kirjutise algusosas esitatud (taand)arengute tulemusena ilmus eesti keele teaduslik grammatika ilma foneetikaosata. See on eesti grammatikakirjanduses tõeline uuendus. Henn Saari aga isegi ei viita foneetilist kirjandust. Aga et EKG morfoloogia on suures osas üles kirjutatud süstemaatilises kirjaviisis, mida esitatakse fonoloogilisena, siis tuleb seda kirjaviisi sellisena ka analüüsida. Mõlemas uudisloomingus on eesmärgiks leida morfoloogia kirjeldamiseks sobiv fonoloogiline transkriptsioon ja seda siis morfoloogia kirjeldamisel ka kasutada. See on kõigiti mõistlik lähtekoht. Keele fonoloogiline tasand ei eksisteeri iseenda jaoks, vaid keele kõrgemate tasandite jaoks, mis teda tingimata mõjustavad. Nii mõistlik lähtekoht oleks pidanud aitama vältida fonoloogia autonoomsuse teesist teinekord tulenevaid üliabstraktseid konstruktsioone. Kuid eesti keeleteaduse konkreetsel maastikul jäävad mõistlikud lähtekohad jälle kord alla originaalitsemisele. "Eesti keele grammatika" (1995) fonoloogia ja morfofonoloogia EKG foneetika, fonoloogia ja morfofonoloogiline transkriptsioon mahuvad ära tosinale leheküljele ( ). Foneetika pinnapealsus on ilmselt taotluslik. Näiteks palatalisatsiooni ja fonotaktikat käsitletakse niivõrd möödaminnes, et neid pole isegi grammatika märksõnastikus. Puudub kõige sagedasemate ja fonotaktiliselt süsteemsete konsonantühendite loend, palatalisatsiooni fonoloogia ei leia üldse käsitlemist ja mööda minnakse koguni palatalisatsiooni tingimustest; näiteks märgib EKG igasuguse põhjenduseta palatalisatsiooni ka pika i järel (lk 111 jm süz-tüüpi sõnades), mis on vastuolus ka õigekeelsussõnaraamatu palju põhjendatuma palatalisatsioonisüsteemiga. Kõige tähtsam, mis tulevikust vaadates selle grammatika fonoloogiamorfofonoloogiaga positiivsena seostuma hakkab, on kolme häälikuvälte kontseptsioonist loobumine: "Aktsendi ja välte mõiste selgitamisel tuleb siiski lähtuda silbist" (lk 111). Suurtest ja autoriteetsuse ambitsioonidega grammatikatest kujuneb niimoodi inimpõlvedega lahutatud triaad Wiedemann Tauli EKG. Aktsendi-rõhu-välte märkimisel on EKG valinud üsna halva uuenduse: akuudi- või graavisemärk ei asu silbi ees, vaid see pannakse rõhusilbi vokaali (tuuma) ette, silbialgulise konsonandi järele: kaunis : Kauni, Waste : Waste. Selline märkimisviis ei lange kokku silbist lähtumisega. Sõna sees kasutatuna võib akuudimärk ka kergesti segamini minna eelneva konsonandi palatalisatsioonimärgiga. Kõige halvem on siiski see, et rõhusilbi diftongi või pika vokaali korral langeb graavise märk kokku silbikvantiteedi realiseerimise tegeliku piirkonnaga, teistel juhtudel aga ei lange (vrd Wauni Waste). Mingit tulu peale asjatu peamurdmise sellisest uuendusest ei sugene. Järgnevas arutelus on EKG näiteid muudetud selle võrra, et akuudi- või graavisemärk on alati tõstetud silbi ette: ^kauni ^kaste. ступеней и просодической системы в эстонском языке. Tallinn Helsinki, 1997; M. Hint, Eesti kvantiteediastmed prosoodias ja morfofonoloogias. Ettekanne rahvusvahelisel eesti prosoodia sümpoosionü Tallinnas 29. oktoobril Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias. Tallinn, 1997, lk H. S a a r i, Üks häälikuõpetus. Keel ja Kirjandus 1995, nr 2, lk

9 Esimene põhiküsimus selles problemaatikas on ju see, kas eesti keeles on olemas eriline silbiprosoodia (ja kui, siis mis tingimustel ja missugustes silbitüüpides ta avaldub) või üksnes kolm fonoloogilist häälikupikkust, millest mehaaniliste liitmisoperatsioonidega pannakse kokku erinevad silbipikkused (nagu on olnud traditsioonilisim seisukoht). Nüüd on siis üks suur eesti keele grammatika asunud silbiprosoodia seisukohale. Kolm häälikuväldet on üks eesti keeleteaduse mütologiseeritud kinnisideesid, midagi, mis on pidanud kinnitama eesti keeleteadlaste ja keelekiibitsejate usku eesti keele absoluutsesse erisusse ja mis olevat justkui põhjendatud ka didaktiliselt keele õpetamise huvidega. Silbiprosoodial kui niisugusel pole kohtagi sellises mõtteviisis (kuigi silbivältest räägitakse). Üldkeeleteaduse seisukohalt on asi hiljemalt Trubetzkoyst alates täpselt vastupidi: kolm vastanduvat kestusastet on üsna usutamatu, pikkade silpide prosoodiliselt vastanduvad hääldused pole aga midagi eriskummalist. Kõnekas on ka tõsiasi, et just mitte-eestlased on kahelnud Mihkel Veskest 11 selgel kujul alguse saanud kolme häälikuvälte teoorias. Peale F. J. Wiedemanni tuleks meenutada, kuidas soome akadeemikud Paavo Ravila ja Lauri Posti püüdsid eesti keele vältesüsteemile leida binaarseid seletusi, mis toetuvad sõna tervikstruktuurile. Eks selleski avaldunud rahulolematus kolme häälikuvälte seisukohaga 12. Otseselt aga läks silbiprosoodia (kerge ja raske rõhu) juurde tagasi Robert T. Harms oma eesti keele grammatikas 13. Päriseestlastest keeleuurijad on palju kergemini loobunud kolme häälikuvälte teooria kiuslike küsitavuste lõpuni arutamisest. Muidugi ei ole silbiprosoodia seisukoht ka uue EKG-ga veel võitnud. Esialgu on tume maa eesti keele õpetamise metoodika. Kas hakkavad metoodikud uskuma, et silbi olemuse arusaadavaks tegemine ka algõpetuse tasemel ei ole midagi a priori võimatut? Kas usutakse tänapäeval veel, et vana kirjaviisi ortograafia pibel ja piibli eeldas lahtise ja kinnise silbi äratundmise võimet ja et ka tänapäevane inimene suudaks seda? Või veelgi enam, et kirjaviisi nagu ärra tulle (ära tule) omandamiseks pidi arusaadav olema isegi lühikese silbi ehitus ja et see lühike silp pidi kirjaviisis transformeeritama kinniseks ja et sellega saadi hakkama? Kas pole uues kirjaviisis silpide olemuse mõistmine hoopis kergem, kui seda ainult õpetataks? Kas hakatakse üldse töötama selliste kontseptsioonide raamides, mis ei käsita sõnu häälikulistest ehitusplokkidest kokku pandud summana, vaid lähtuvad sellest, et inimene kõneleb silpe või koguni silbijärjendeid programmeerides ja ka kuuleb häälikuid silbis või pikemas kõne lõigus? Kas hakatakse huvi tundma selle vastu, kuidas õpivad lugema ja kirjutama ingliskeelsed lapsed, kes hääldavad write, right ja rite kõik ühtmoodi ja oleksid üsna abitud, kui nad peaksid neid sõnu analüüsima häälikuid ja nende pikkusi ritta asetades? Õnneks püstitab uus grammatika oma autoriteediga sellised küsimused eesti keele õpetamise metoodika ette, sealhulgas ka algõpetuse ja ortograafia õpetamise metoodika ette. Õnnetuseks on vähe lootust, et sellele väljakutsele reageeritakse. Tõenäoliselt jätkatakse endises häälikupikkuste õpetamise vaimus, sest "seda kassid armastavad", uut õppida aga on raske. Nii on siis rahuloluga seotud ka mured. Aga halvem on, et sellega uue 11 M. V e s k e, Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. Tartu, L. P o s t i, On Quantity in Estonian. Journal de la Societe Finno-ougrienne LIV. Helsinki 1950, lk 1 14; P. Ravila, Kvantiteetti distinktiivisenä tekijänä. Virittäjä 1961, lk R. T. Harms, Estonian Grammar. Indiana University Publications. Uralic and Altaic Series, vol. 12. Bloomington The Hague,

10 grammatika kingitud rõõmud lõpevad, sest kui kolme häälikuvälte teooriast on loobutud, siis kahe häälikuvälte teooriast pole loobutud. EKG-s postuleeritakse foneemide loend lühikeste ja pikkade vokaalide ning konsonantide paaridena: /a/ja Ial, /n/ja /n/jne. Nii saadakse eesti keele foneemide loendisse 52 segmentaalfoneemi, millega eesti keel satub tüpoloogiliselt pigem Kaukaasia kui soome-ugri ja Euroopa keelte hulka. Kuid probleem pole mõistagi arvus. Pikkade vokaal- ja konsonantfoneemide postuleerimine (fonoloogiliselt tõestada on neid ju võimatu) muudab keelekirjelduse tihti segaseks ja vastuoluliseks, seda eelkõige morfofonoloogias, mille efektiivseks kirjeldamiseks see kontseptsioon väidetavalt eriti hästi sobib. Pikad vokaalid ja konsonandid tekitavad fonoloogilise süsteemi tasandil kõige muu hulgas distributsiooniprobleeme: foneemijärjendid nagu /aa/ ja isegi geminaadid nagu /nn/ jts pikkade foneemide kontseptsiooni EKG variandis puuduvad, pikad vokaalfoneemid ei anna järjendeid ei omavahel ega lühikeste vokaalidega. (Tõsi küll, missugune on silbialguliste poolvokaalide staatus juhtudel nagu luua = 1'lual, see ei selgu, sest EKG saab läbi ilma poolvokaalideta ja nende rollita automaatsete silbialgustena juhtudel nagu laua luua ja laia liia). Kahe identse lühikese vokaalfoneemi järjendi koha peäl on distributsioonitabelis pikk vokaal (Ial + Ial > /aa/ asemel on Ial). Selle tulemuseks on ideaalne komplementaarne distributsioon: pikad vokaalid täidavad pikkade silbi tuumade süsteemis need kohad, mis diftongidest ülejäävad. Ühes korralikus fonoloogiateoorias sellest piisaks, et panna pikkade vokaalfoneemide kontseptsioon vähemalt kahtluse alla. Või siis tuleks ka diftongid kuulutada foneemideks (nagu traditsioonilised ja ka mõned tänapäevased käsitlused oma vältemäärangutes teevadki!), aga sellisel juhul koosneksid ühed foneemid teistest foneemidest, mis on juba päris võimatu. Pikad konsonantfoneemid on veel keerulisem nähtus. Kõnealuses grammatikas kombineeruvad nad järjenditeks lühikeste konsonantfoneemidega ja seda koguni selliselt, et mõnikord silbiaktsendile (silbiprosoodiale) enam mõistlikku kohta ei jäägi. Näiteks kui ikkagi / v latv/ on pika /tafoneemiga (lk 110), siis ei ole morfofonoloogiline vastandus /'latva/ (nõrk aktsent, ortograafias ladva) : /"latva/ (tugev aktsent, ortograafias latva) enam prosoodiline, vaid segmentaalne. Prosoodia ehk aktsentide järele siin mingit vajadust siis pole. Tegelikult libiseb EKG selliste konsonantühendite käsitlemisel tagasi häälikuvälte teooriasse. Siin tuleb teha kõrvalepõige "Karupoeg Pühhi" sõprade juurde, sest kui N o d s u kirjutas oma nime nii, siis on raamatu tõlkija aru saanud, et see ilus põrsanimi hääldatakse ikkagi not'su u. Oluline on siin see, et eesti ortograafia raudne reegel "p, t, k, s, ja h kõrval ei kirjutata b, d, g -d" ei ole mingi universaalne keeleteaduslikult põhjendatav tõde, vaid ainult piiratud väärtusega konventsioon, millel on vähemalt kaks halba külge: 1) see konventsioon ei lase ortograafias realiseerida II ja III välte vastandust odsa õtsa nagu odra otra, ja 2) see konventsioon jätab väära mulje, nagu oleks odra : очга ja õtsa : o4sa (siin ÕS-i märkimisviis) puhul tegemist erinevat tüüpi vastandustega: esimesel juhul segmentaalne vastandus (lühike vs pikk konsonant) ja teisel juhul prosoodiline vastandus, kus kerge aktsent vastandub raske aktsendiga. Nii on asja esitanud ka EKG, aga see ei pea olema isegi mitte pool tõde. Kui eesti ortograafia kirjutaks odsa : õtsa, mis oleks siis 80 «A. A. Miine, Karupoeg Puhh. Tõlkinud V. Rümmel. Tallinn, 1968.

11 EKG seletus: kas ka siin lühike vs pikk konsonant või siiski silbikvantiteedi erinevus? See on esimese põhiküsimuse eriti oluline allküsimus: kas vastandused odra : otra, ladva : latva, õgva : õkva, kabja : kapja jne on prosoodilised ja seotud silbiga (täpsemalt silbi lõpu erineva hääldamisega) või on nad segmentaalsed ning silbipikkus tuleneb ainult segmentide pikkustest? EKG lahendab selle küsimuse nii, et need vastandused on segmentaalsed (lühike klusiilfoneem vastandub pikale), aga samal ajal on "põtru ja "tetri ja "kapja ja "latva ja "õkva siiski ka raske aktsendiga. Mingi trikiga lahutatakse sõbra : sõpra ja ladva : latva näiliselt segmentaalsed (tegelikult samuti prosoodilised) vastandused II ja III välte vastandustest juhtudel metsa : "metsa või külma : 'külma (mida käsitatakse aktsendivastandustena). Hea seegi, kuigi järjekindlusest jääb siin puudu. (Mõistagi on siinsed näited esitatud morfofonoloogiliste vastandpaaridena üksnes kergema jälgitavuse huvides, tegelikult kerkivad kõik need probleemid ka väljaspool morfofonoloogiat, fonoloogiliste probleemidena.) Needsamad "põtra ja 'latva oma pikkade /t/-foneemidega kergitavad fonoloogia teooria tasandil jälle selle tülika distributsiooniprobleemi. Kui lühike /t/ saab esineda samades konsonantühendites, kus esineb pikk /t/, siis tekib tõepoolest ala, kus lühikese ja pika foneemi distributsioon ei ole täiendava distributsiooni vahekorras. Aga kui see pikkade foneemide iseseisvat distributsiooni tõestav ala on nii problemaatiline nagu eespool seletatud, siis jääb iseseisvuse tõestusjõud üsna väikeseks. Sest 'põtra : "põtra eristamiseks piisaks aktsendivastandusest (see Nodsu ja odsa : õtsa paralleel). Jääb veel võimalus, et kogu seda ehitist kannab mõni harv võõrsõna (nagu rütm : rütmi), aga sellest edaspidi. EKG ei kasuta geminaadi mõistet. Pikk konsonantfoneem on geminaadi likvideerinud, mis näiteks Tiit-Rein Viitso kontseptsioonidega võrreldes mõnel juhul lihtsustab morfofonoloogiat (/'turn/: /'turn: /Чита/ kõik pikkade /ту-foneemidega), kuid mõnes osas just vastupidi (nt laadivahelduse assimilatsioonireeglites) komplitseerib seda. Peale selle sunnib geminaatidest loobumine defineerima silbipiiri asukoha keset foneemi (!), mida kirjapildis polegi võimalik väljendada. Lühikeste ja pikkade foneemide postuleerimisel ei saa siiski mööda ka keeleajaloost ega suhetest soome keele fonoloogia ja morfofonoloogiaga. Keeleajaloos aitab pikkade vokaalide keelepsühholoogilist rolli mõista ka see, et diftongide süsteemi väljakujunemine toimus läänemeresoome mingi epohhi aluskeeles balti keelte mõjul 15. Kui pikki vokaale poleks tõlgendatud kahe foneemi järjenditena, siis oleks nii ulatusliku diftongide süsteemi ekspansioon läänemeresoome keeltesse olnud usutamatu. Süsteemis poleks olnud kahe vokaalfoneemi funktsionaalse järjendi paralleele ja diftongi sarnaseid poolvokaaliga lõppevaid järjendeid oleks võidud tõlgendada vokaali ja konsonandi (resp poolvokaali) ühenditena. Määratu palju tähtsam on soome keeleteaduse kogemus. Ka soome häälikuanalüüsides ja keeleajaloos võib küll abstraktsel ja üldisel tasandil rääkida lühikeste ja pikkade vokaalide vastandamisest, aga kui asi läheb tegeliku teadusliku grammatika (eriti morfofonoloogia ja fonoloogia) süstemaatiliseks esitamiseks, siis loobutakse kahekordsest foneemikoosseisust ja esitatakse pikk õ kahe foneemi järjendina /aa/. Täie selgusega on selle problemaatika 15 Vt ka: E. Uotila, Baltic Impetus on the Baltic Finnic Diphthongs. Finnisch-Ugrische Forschungen 47. Helsinki, 1986, lk Keel ja Kirjandus nr

12 esitanud Fred Karlsson juba aastal kogu süsteemi hõlmavas kirjelduses 16. Seda ümber lükata on võimatu, küll aga võib selle tagasi lükata ja seda ignoreerida. Ümberlükkamise korral tuleks seletada, kus, missuguses keeleajaloo punktis eesti ja soome keel lahknesid nii, et ühes tekkis foneemide topeltparadigma (lühikesed ja pikad) või teine selle kaotas. Ja miks läks nii? Pole läinudki. Nagu pole ka keeleajaloos ja tänapäevases keeles ülitähtsa geminaatide astmevahelduse (panka : panga, paika : paiga, praaka : praaga) asemele kuskilt tulnud pika ja lühikese klusiilifoneemi vaheldust. Ja last not least: nii soome kui ka eesti keele uus (soomepärane) kirjaviis kajastavad stiihilist fonemiseerimist, mis häälikuortograafiate puhul on kõiges oma ebajärjekindluses tihti tugevasti olemas. Seepärast oleks ka teaduslik eesti keele grammatika andnud mitmes kohas selgema ja keele süsteemi paremini kajastava tulemuse, kui ta oleks lähtunud kas lühikeste foneemide kontseptsioonist või täiendavate lisamärkidega varustatud ortograafiast. (Järgneb) F. Karlsson, Suomen kielen äänne- ja muotorakenne. Porvoo Helsinki Juva,

13 ANTS ORAS JA T. S. ELIOT (Algus Keeles ja Kirjanduses nr 1) JAAK RÄHESOO Seoses Ants Orase habilitatsioonitööga kerkib veel üks küsimus. Aastakümnete vältel olen küll kohvikuvestlustes, küll vilksamisi trükisõnaski kohanud arvamusi, nagu oleks Oras oma töö kirjutanud Eliotiga konsulteerides, ehk koguni tema näpunäidetel. Ei saa eitada võimalust, et ta oma Inglismaa-käikudel Eliotiga kohtus ja mingeid asju täpsustas. Aga igatahes puuduvad selle kohta kirjalikud tõendused, nii palju kui ma Orasega seotud materjale tunnen. Habilitatsioonitöös endas pole vähimatki viidet mingitele otseselt Elioti käest saadud andmetele nagu kohe näeme, oli Oras sellistes asjades väga korrektne. Küllap oleks side autoriga aidanud tal kergemini leida mõnesid noore Elioti artikleid kõrvalistest väljaannetest, aga usutavasti oli Oxfordi Bodleian Library's, kus ta töötas, juba siis korralik bibliograafiateenistus. Uurimuse viimase osa allikatejahtimine piirdub, nagu Oras sõnaselgelt ütleb, Elioti esseedes korduvalt viidatud nimedega. Märtsis 1995 Oxfordis töötades kirjutasin Elioti lesele Valerie Eliotile, paludes andmeid Orase võimalikest kirjadest, ja ta läkitaski lahkelt koopiad neljast kirjast. Tema kataloogi järgi olevat olnud veel üks kiri 1960-ndaist aastaist, mis pidi aga asuma raskemini ligipääsetavais arhiivilademeis. Koik kopeeritud kirjad on lühikesed ja sisult vähepakkuvad ega seostu Orase habilitatsioonitööga, aga refereerigem neid sellegipoolest. Ajaliselt esimeses kirjas 31. märtsist 1929 tänab Oras Elioti loa eest tõlkida luuletused "Portrait of a Lady", "Preludes" ja "The Hollow Men" (nii et pidi olema veel vähemalt üks varasem kiri, mis pole säilinud) ning palub luba lisada neile "The Hippopotamus". Ta ütleb ka, et tahaks edaspidi tõlkida luuletused "The Löve Song of J. Alfred Prufrock", "Whispers of Immortality" ja "La Figlia Che Piange". "The Waste Land" olevat peaaegu võimatu tõlkeülesanne, kuid ta tahtvat siiski proovida, kui autor lubab. (Erinevalt neljast esimesena mainitud luuletusest, mille tõlked ilmusid Loomingus 1929, nr 5, ei ole Oras teistest ilmutanud rohkemat kui "Whispers of Immortality" kaks salmi, mis on lükitud artiklisse "John Donne" 19, kuivõrd räägivad tollest luuletajast. Kui ta püüdiski rohkemat tõlkida, polnud ta tulemustega ilmselt rahul.) Veel teatab Oras, et tema Elioti-tõlkeid on loetud Eesti PEN-klubi koosolekutel ning et nad olevat äratanud mitmes juhtivas luuletajas ja kriitikus suurt huvi. Kirjas 29. aprillist 1929 tänab Oras loa eest tõlkida "The Hippopotamus" ja teatab, et tõlked ilmuvad Loomingu mainumbris. Toimetaja olevat lubanud saata Eliotile mõned eksemplarid, et tal oleks vähemalt võimalus vaadata, kuidas ajakiri välja näeb. Kiri 30. augustist 1930 on läkitatud Oxfordist (kõik teised Tartust). Oras palub vabandust ta saanud alles hiljuti teada, et Loomingu toimetus pole ajakirja saatmise lubadust täitnud, ning seostab seda toimetaja vahetumise segadustega (Jaan Kärneri oli vahepeal asendanud Johannes Semper). Nüüd saatvat ta numbri, kus tema Elioti-tõlked ilmusid, koos kirjaga ise. is Looming 1931, nr 7, lk * 83

14 Viimases kopeeritud kirjas 28. novembrist 1930 tänab Oras Elioti raamatu kujul ilmunud uue luuletuse eest. Ta olevat näidanud seda väljaannet "mitmele meie intelligentsemale nooremale luuletajale" ja need olevat kohe otsustanud hakata samuti kasutama sellist pisitrükislikku vormi, mis võimaldavat kuidagi palju intiimsemat kontakti luuletusega. (See peab olema üks Elioti kirjastuse Faber & Faber nn Ariel-sarja üllitistest, mis trükkisid üksikluuletusi paarileheküljeliste illustreeritud raamatukestena. Arvatavasti oli see äsja septembris-oktoobris ilmunud "Marina". Oras nimetab väljaannet "Mirandaks", ajades nii ühe Shakespeare'i hilisnäidendi "Periklese" noorukese kangelanna kogemata segi teise hilisnäidendi "Tormi" mitmeti sarnase kangelannaga. (Nähtavasti oli Orases kõrvuti korrektsuse ja akadeemilise pedantsusega ka parasjagu hajameelsust, sest samas kirjas on ta illustraator McKnight Kaufferist, kelle tööd ta väga kiidab, teinud McKnight Kauffmanni.) Kirja lõpus räägib Oras veel kavatsusest tõlkida valik uuemat inglise ja tõenäoliselt ka ameerika luulet, ehkki ei teadvat, millal see teoks saab, ja palub Eliotilt luba võtta sinna ka tema luuletusi. (See kavatsus pidi olema üsna algusjärgus, sest uuemat ingliskeelset luulet, isegi kui venitada tolleaegne "uuem" möödunud sajandi lõppu, oli Orasel tõlgitud vaid näputäis, ega lisandunud sinna ka edaspidi palju, sest tema põhihuvi pöördus peagi kaugema klassika vahendamisele.) Võib vist üsna tõenäoliselt oletada, et ka too palju hilisem kopeerimata kiri küsib tõlkeluba, sest seda on aastal Tulimullas ja Manas ilmunud vahenduste juures kõikjal kohusetundlikult mainitud. Elioti vastukirjad Orasele pole teada olevalt säilinud. Olen üpris kindel, et Oras saatis talle oma uurimuse ja et Eliot sellele kuidagi reageeris, aga kuidas, pole aimu. Küsimus habilitatsioonitööaegsest konsulteerimisest jääb ikkagi lahtiseks, aga minu meelest võime juba praegu kõrvale heita kujutluse Elioti "näpunäidetest", millega tavaliselt seostub truu järgimise püt. Oras pole Elioti suhtes kunagi olnud kriitikavaba. Ei olnud juba enne oma uurimust, Elioti vaadete esimestes lühikestes tutvustustes, näiteks artiklis "Inglise märkmik", mis refereerib algul Elioti kaeblust "Kolmest provintslusest" et nii inglise, ameerika kui ka iiri kirjandus olevat sulgunud igaüks kodustesse oludesse ja kaotanud sideme üldeuroopaliku vaimuga. Oras seevastu arvab, et Eliot kaldub alahindama ""provintsis" peituvaid ürgimpulsse, mis lõppeks võivad viia sügavasse ulatuvaile kirjanduslikele teoseile" 20, ning toob näiteks iirlaste J. M. Synge'i ja Sean 0'Casey draamad. Siiski ringleb Orasest kirjutatus arvamus, et ta oli algul Eliotist vaimustuses, hiljem aga jahenes. See ei ole päris valegi, ainult et nii vaimustus kui ka jahenemine näivad mulle suhtelised, nende vahemaa hoopis väiksem. Psühholoogiliselt pidi hiljem kindlasti toimuma mingi kaugenemine juba sel põhjusel, et ta Eliotiga enam vahetult ei tegelnud. A. Aspeli jt mälestused maalivad meile pildi kergesti innustuva loomusega Orasest, kes Elioti ideedega maadlemise ajal küllap kõneles neist siira õhinaga, seejärel aga kandis innu uutele huviobjektidele. Tema kirjalikes arvamusavaldustes on mingid reservatsioonid seevastu alati olemas. Tõsi, need tugevnevad sõjajärgsetes kirjutistes, kooskõlas selle kriitilisema hoiakuga, millega Oras kaasaegse Lääne vaimu vastu võtab. Üks Elioti väljend näib Orasele seejuures jäänuvat või saanuvat pidevamaks okkaks, peaaegu sümbolfraasiks. See on distinguished aridity, kus 20 Looming 1930, nr 8, lk

15 Ants Oras. Т. S. Eliot. esimene sõna on tülikas tõikepähkel. Oras on fraasi vahendanud "distingeerit kuivuseks", aga kui otsida omasõna, peaksime neid rakendama mitu, et katta kogu tähendusala väljapaistev, rõhutatud, suursugune kuivus. Aridity vilksab kergelt taunivas seoses juba Orase uurimuses ja selle Loomingukokkuvõttes, sõjajärgsetest selgematest tauningutest pakub pikema esinduslõigu tema essee "Eesti luule vaimsusest": "On võimatu mitte näha väga suurt vahet nende [s.o eesti luule J. R.] puhtate vaimu-ja tundepuhangute ja selle vahel, mida eriti anglosaksi maadel viimaste kümnendite kestel nii sageli on pakut luule, vahel suure luule pähe. Nii Inglismaal kui Ameerikas näib valitsevat kartus end täielikult väljendada, kõigepäält kartus täieliku tundeväljenduse ees, ja ka mõtteväljenduses on juba ammu märgatav mingi halvav ahtrus. Mõte ei tundu enam olevat täiel määral läbielat mõte, vaid mõttemäng, mõttemale, nii surmtõsiselt kui seda ka enamasti ei esitetä. Kui veendumusi on, siis ei juleta neid tavaliselt mitte väga selgesti sõnastada, kartes retoorika etteheidet, ja veelgi enam ollakse hirmul, et väga tugevas veendumuse väljenduses võidakse näha kalduvust romantikasse. Juba ligemale nelikümmend aastat tagasi laskis T. S. Eliot välja hüüdlause "distinguished aridity", "distingeerit kuivus". Kuivus on praegusel ajal saavutet, kuid juba näib peljatavat distingeeritust, mida Elioti enda luulel kindlasti on. Väga palju on keelde ja tabusid, väga rohkesti kartusi, liiga vähesel määral julgust. Selle all on muidugi tunduvalt kannatanud luule elamuslik ulatus ja kandejõud" (LR ). Sellise lõigu järel ei ole ime, et Aspel jt on hiljem osutanud "distingeerit kuivust" Orase hoiakute muutumise näitajana. Kuid asi pole nii lihtne. Esiteks on veidi eksitav sõna "hüüdlause": pigem oli distinguished aridity juhuslikult pillatud sõnaühend, mis ühtib küll hästi noore Elioti ajutise liginemisega imažistidele, kelle lööksõnadeks tõepoolest olid mõttelt lähedased dry ja hard. Ometi pole see väljend, mida Eliot oleks eriti trummeldanud. Ega ole 85

16 seda trummeldanud teisedki: see pole üldse Elioti menufraase, nagu objective correlative või dissociation of sensibility, mida korrutasid mitu põlvkonda. Neist asjaoludest on Oras muidugi teadlik. Siiski tähendab distinguished aridity ilmselt midagi olulist ja ohtlikku temale endale. Kui vaadelda koos lõike, kus ta seda tarvitab, siis võiks peaaegu öelda, et too taunivaks pööratud aridity esindab mõlemat juba habilitatsioonitöös visanduvat põhilist lahknevust Eliotist nii kartust, et askeetlikul distsipliinil on halvav toime spontaansusele, kui ka umbusku usupöörde ennatliku "rahusadama" vastu. Sellist koormat ei suuda üks sõna just hästi kanda. Ebaselgeks jääb ka, kas Orase tauning tabab rohkem Elioti luulet või luuleteooriat. Luulele möönab äsja tsiteeritud lõik siiski "distingeerituse". Hiline Oras, nagu öeldud, kaugenes otsustavalt Lääne kriisimeeleoludest; selles mõttes naasis ta Veljestö vanasse "positiivsusse" ja aateindu. Vastavalt vaatleb ta ahastusaegset Elioti nüüd kahtlevama pilguga; kõnes "Under ja meie" (1958) räägib koguni, et praeguses Lääne suurrahvaste luules "relativism, sisemine kindlusetus, maailmavaateline kaos palju sagedamini mõjuvad elujõudu laastavalt, tekitades uuelaadse "Tühermaade" [nõnda tõlgib ta nüüd "The Waste Land'i" pealkirja J.R.] ja "Õõnsate meeste" byronismi" (LR ). "Byronism" tähendab siin ilmsesti ülepingutatud traagilist poosi, kuigi vähemalt Byroni enda puhul osutus see vaevalt "elujõudu laastavaks", oli siis muuga kuidas oli. "The Waste Land" on küll muudes seostes tunnistatud kunstiteosena mõjuvaks, ent lahkuminek noorpõlve tutvustusartikli toonist on siiski märgatav. Samas, kuigi Oras näib kahtlused Elioti usupöörde suhtes olevat säilitanud lõpuni, pöördub ta hiliseas ometi selle vilju tõlkima, ning neid tõlkeid saatvad lühikesed kaassõnad on ülimalt kiitvad. Nii ütleb ta "Nelja kvarteti" kohta: "See on üks meie aja luule olulisimaid, inspireerivamaid saavutusi neid, mis keset sisukehvalt eksperimenditsevat hallust tõesti midagi ütlevad, tõeliselt rikastavad, tõesti süvendavad ning vist tõesti jäävad elama läbi pikkade aegade." 21 Luuletajana, paistab, jäi Eliot lõpuni Orase kaaslaseks. Elioti luuleteooriast pole Oras hiljem kunagi pikemalt kirjutanud. Üldse näib habilitatsioonitöö aeg olevat olnud tema teoreetiliste huvide tipp. Sinna paigutuvad ka sellised otseselt või kaudselt Eliotiga seonduvad kirjutised nagu "Imažism" (Looming 1930, nr 10), "Irving Babbitt'i humanismi põhijooned" (koguteoses "Kultuuri ja teaduse teilt", 1932), "Runous ja maailmankatsomus" (Suomalainen Suomi 1933, nr 5) ja rida pisiartikleid Loomingu ringvaateosas, mis tutvustavad Elioti ajakirja The Criterion veergudel toimunud maailmavaatelisi ja teoreetilisi arutelusid, ehkki põhiautoriks polnud neis Eliot ise, vaid olid tema mõttekaaslased, näiteks Montgomery Belgion. Hiljem langeb teooriaalaste artiklite osakaal Orasel tunduvalt. Aeg-ajalt tutvustab ta küll mõnd Inglismaal ilmunud üldistavamat raamatut, nagu Maud Bodkini "Archetypal Patterns in Poetry" (artikkel "Mõnedest ürgelementidest kirjanduses", Akadeemia 1938, nr 1) või mitmeid I. A. Richardsi uurimusi ("Kaasaegseid vaateid luule funktsioonidest ja nende piiridest", Akadeemia 1938, nr 4), ning ta on üllatavalt hästi leidnud teosed, mis ka tagantjärele on tunnistatud olulisteks. Aga kuigi ta kirjutab nüüd märksa suurema esseistliku vabadusega kui Elioti-uurimuses, lubades endale rohkeid kõrvalmõtisklusi, on need eeskätt referatiivsed esitelud, mis ei pürgi tollegi analüütilisuseni, mida ilmutas habilitatsioonitöö. Tugev referatiivsus, mööngem, iseloomustab ka eespool nimetatud uurimusaegseid artikleid. Kogu too Ora- 2i A. O r a s, T. S. Eliot'i "Neli kvartetti". Tulimuld 1960, nr 2, lk

17 se esseistika esimene õitseng 1930-ndate aastate lõpul, mis seostub põhiliselt ajakirjaga Akadeemia, toimub märksa vähem teoreetilisel, hoopis enam teose- ja autorilähedasel tasandil. Sedasama võib öelda ka teisest õitsengust 1950-ndate aastate lõpupoole, mis nüüd keskendub peaaegu eranditult eesti autoritele ja püüab ka kõigi maailmakirjanduslike võrdluste juures ikka tabada nende konkreetset olemust. Pühendusteoses "Estonian Language and Poetry" leiduv Orase kirjutiste bibliograafia sisaldab küll mõned ingliskeelsed retsensioonid teoreetilisemate uurimuste kohta, nagu Erich Auerbachi "Mimesis" või Walter Muschgi "Tragische Literaturgeschichte", aga neid on ainult üksikuid ja nad pole olnud siinkirjutajale kättesaadavad. Üldhinnangut Orase kaugenemisele teooriast nad vaevalt muudavad. Orase teatavat ateoreetilisust on juba arutanud Jaan Undusk Orase essee "Arvustajaist ja arvustusest" (1940) uustrüki kaassõnas "Ants Orase anduv kriitik" (Vikerkaar 1990, nr 12). Unduski põhijäreldustega nõustudes teeksin siiski mõned reservatsioonid. Nagu eelnevas räägitud, muutus seda tüüpi teoreetilisus, mille jaoks Orase habilitatsioonitöögi pole piisavalt analüütiline, märgatavaks alles 1960-ndail aastail. Oras pidanuks olema oma ajast kõvasti ees, et selliseid nõudmisi rahuldada. Selle asemel oli ta üsna sünkroonis tookord kujuneva anglo-ameerika uuskriitikaga mis eesti kriitikataustal tähendas olulist uudsust. Ja tolle aja jaoks seisid arvustus (kriitika) ning puhas teooria märksa rohkem lahus. Nii ei pruugi Orase "teooriapelgus" tähendada teooria eitamist see on lihtsalt teine ala, mille jaoks ta (nagu Eliotki) ei tunne endas tõelist kutsumust. Pole paraku teada, milliseid saksa teoreetikuid Oras oma Leipzigi-aastal (1923/24) luges, ega ole sellepärast võimalik otsustada, kuivõrd õiglane oli tema tõrjuv hinnang, sest teooriavoha oli tol ajal ja eriti Saksamaal ju tõesti tohutult. Ka on Undusk liialt hoogu sattunud juba pealkirja tõstetud juhtsõnast "anduv", mille erootilised varjundid koos kõigi oma tuletistega ("naisetruudus", "armunud teenijatüdruk" jne) annavad arutlusele kohati koomilise ilme. "Andumus" on tõepoolest silmatorkavalt sage sõna Orase esseedes, kuid ta kasutab seda eeskätt kirjaniku, looja enda kohta: see on andumus elule, kunstile, tõele, aadetele suurtele abstraktsioonidele, millega ei teki intiimerootilist suhet. Kindlasti ei seostu too andumus passiivsusega. Õtse vastupidi: me kuuleme militarismivastaselt Oraselt neil puhkudel aina sõdimistest, heitlustest, võitlustest, nagu näitasid paar eespool esitatud tsitaatigi. Hilisessee "Eesti luule vaimsusest" summeerib need kujutelmad mõisteks "herooiline" (LR 151). Teine sel puhul käivituv sõnarühm seostub tulega "tuline", "keev", "lõõsk", metallivalu- ja välgukujundid. Sellist siseelu elab Orase suur luuletaja, sellises raginas ja temperatuuris sünnivad suurteosed. Nõnda kirjeldab ta eelistavalt Suitsu, Underi, Alveri ja Talviku tipphetki, nõnda ka oma välislemmikuid mis muidugi ei tähenda, et ta eitanuks rahulikumat, kontemplatiivsetki kõrgkunsti. Ja muidugi nõuab Oras igasuguselt kunstilt vormitäiust "kristallisatsiooni", milleni need põlemised ja heitlemised peavad jõudma, aga tema vormitäius on avar ja paindlik, sõnaselgelt suhestatud mahutatava sisuga. Ometi pole ime, et Elioti valus burning, burning, burning saab Orase noorus artiklis peaaegu fanfaarseks lõppakordiks, ja pole ime, et Elioti aridity teda häiris. Kuigi ka Elioti kõrgemaid tunnustussõnu oli intensity, mis ühtib Orasel sagedase "intensiivsusega". Ja loomulikult pidid lugejad ning arvustajad neist põlemistest ja heitlemistest osa saama. Seega võib vaevalt öelda, et "Orase ideaalne kriitik...vaibub meditatsiooni" Vikerkaar 1990, nr 12, lk

18 Osa "adekvaatse tervikmulje" saamise raskustest, millest kõneleb "Arvustajaist ja arvustusest", tuleb Orase esseede üldpilti tundes kindlasti omistada just suurteoste vastuvõtu intensiivsusele, mis võib lugeja paisata tunnete kaosesse. Peamine on aga, et Oras nagu ka Eliot ja kogu uuskriitika peab suurteoseid nii ülimalt keerukateks, et kõiki osiseid haarava tervikmulje saamine ja säilitamine kujuneb raskeks ülesandeks. Siin muide on Eliotil "andumuse" otseseks vasteks surrender sõnaja eeldus, mis tema dogmaatilisemate, täpses mõttes "eelarvamuslike" hoiakute kõrval oli eliotiaanas vahepeal varju jäänud, aga mida õigusega taas rõhutas Frank Kermode oma Elioti-valikus 23. Uuskriitika tuttavaim paralleelmõiste on close reading ("lähilugemine", close'i kõrvaltähendusi arvestades ka "tihe lugemine"), mis vastab Unduski "liibumisele". Kuid uuskriitika uskus alles, et tohutu pingutusega on kõikehõlmav, adekvaatne, üksühene, objektiivne tervikmulje saavutatav. Kui erinevate kriitikute hoolikad lähilugemised ikkagi osutusid oluliselt lahknevaiks, hakkas too usk muidugi kõikuma, ja siis järgnesid need teadlikult subjektiivsed hilisemad suundumused, mida võib ju nimetada kriitika vabanemiseks (objektiivsuse illusioonist), ent sama õigusega võib nimetada ka käegalöömiseks: kunstiteos on osutunud lootusetult keeruliseks ja hajusaks. ("Vabanemine" ja "käegalöömine" kirjeldavad võrdselt võimalikke tundereaktsioone sellele tõdemusele.) Ja veel võib seda nimetada tagasipöördumiseks ühele noore Elioti jaoks olulisele mõistele point of view (vaatepunkt), mis tähendab, et ainsana saame kirjeldada enda ja vaadeldava objekti parajastist suhet. Kujutlus kunstiteose ammendamatusest hõljus tegelikult ka uuskriitikute teadvuses, kuigi nad selle tihti unustasid; nii et õigem oleks "piisav" kui "kõikehõlmav" tervikmulje. Orasel esindavad seda need "vaimsed tuumad" ja "põhiinspiratsioonid", tõesti tugeva (autori)psühholoogilise varjundiga, nagu Undusk on tõdenud. Nende objektiivsusse ta koos kogu uuskriitikaga veel uskus. Tema hilisemad etteheited uuskriitikale langevad kokku etteheidetega Elioti "distingeerit kuivusele": Oras ei nõustu ameerika uuskriitika hüüdsõnadega "iroonia" ja "paradoks", tõlgendades nende taotlemist ja otsimist "ühekülgse intellektualismina, emotsionaalsuse range mahasurumisena või selle peitmisena pisut kunstliku eneseiroonia taha". Uuskriitika viga seisnevat enesekriitika, intellektuaalsuse ja distsipliini ühekülgses liigtoonitamises. 24 Kuid see oluline maitsevahe ei tühista tõdemust, et Oras jagas uuskriitika teoreetilisi eeldusi. Igatahes paistab, et tegelemine Eliotiga täitis Orase põhilised teooriavajadused sealtpeale tundis ta end oma vaadetes piisavalt kindlana ning võis pühenduda hingelähedasemale konkreetsele arvustajatööle. Peaaegu sümboolselt on ta "T. S. Elioti neoklassilise luuleteooria" taastrüki raamatus "Laiemasse ringi" varustanud üheainsa hilisema märkusega Elioti tauninguid Goethele ja Shelley'le refereerides lisab ta joone all: "Nende Elioti hinnangutega mina ise ei nõustu" (LR 35). Konkreetse arvamuse õiendamine on talle nüüd teoreetilistest kõhklustest olulisem. Sisuliselt võinuks see märkus esineda juba artikli algtrükis. Goethe ja Shelley olid Orase suurimaid noorusinnustusi ja ta ei loobunud neist kunagi. Esimese puhul päädis innustus hilises "Fausti"-tõlkes, teise puhul jäi ettevalmistatud luulevalik sõjaoludes trükkimata, aga nii inglis- kui ka eestikeelsed eriartiklid ja pidevad viited tunnistavad kõnekalt jätkuvat kiindumust. Niisamuti ei lasknud Oras end häirida Elioti halvustavast suhtumisest Miltonisse, kes jääb lõpuni üheks te- 23 Selected Prose of Т. S. Eliot. Edited and with an introduction by Frank Kermode. New York, А. О r a s, "Päikeseriiklaste" nurga alt. Tulimuld 1951, nr 3, lk

19 ma akadeemiliste ingliskeelsete kirjutiste peamiseks aineks. Algtõuke selles suunas sai ta ilmselt oma Tartu professorilt, tuntud Miltoni-uurijalt Heinrich Mutschmannilt, ent on kujuteldamatu, et ta jätkanuks Miltoniga tegelemist ilma isikliku innuta. Eliot muide jõudis hiljem oma noorusarvamusi neist suurluuletajatest mahendada ja parandada: Goethe ja Miltoni puhul eriesseedes, Shelley'st kõrvalisemates viidetes. Kuid Oras ei allutanud oma inde Eliotile ka väiksemate ja hilisemate nimede korral, kus polnud nii tugevat üldise respekti toetust. Korduvalt on ta sümpaatiaga kõnelnud Swinburne'ist, Walter Paterist, A. E. Housmanist ja mitmest teisest, kes olid Eliotil kaunis halvas kirjas. Ja teiselt poolt on peale John Donne'i ja "metafüüsilise koolkonna" raske nimetada selliseid Orase inde, mida Eliot oleks oluliselt tagant aidanud. Võib-olla on Orase hilist pühendumist Vergiliuse-tõlgetele soodustanud ka Elioti kõrge hinnang rooma luuletajale esseedes "Mis on klassik?" (1944) ning "Vergilius ja kristlik maailm" (1951); aga teiselt poolt tõendab ammust huvi J. W. Mackaili raamatu "Vergilius" eestindamine ajal (1930), kui too autor polnud Elioti kirjutistes veel kuigivõrd silmatorkaval kohal. Küll võib oletada, et Elioti rõhuasetused mõjutasid Orase lähenemist mitmetele niigi tunnustatud või lausa jumaldatud autoritele nagu Shakespeare'ile ja Dantele, aga eliotliku osise väljasõelumine Orase asjaomastest kirjutistest nõuaks praeguse artikli raame ületavat pisieritlust, mille tulemused pealegi ikka jääksid pelgalt tõenäosuslikeks. Ei kuulu praeguse artikli raamesse ka Orase üldistatud arvustajaportree joonistamine, aga võimalikule joonistajale võiks soodsa lähtealusena soovitada kahe Loomingu järjestikustes numbrites ilmunud essee koosvaatlust "T. S. Elioti neoklassiline luuleteooria" (1932, nr 2) ja "Goethe sajanda surmapäeva puhul" (1932, nr 3). Goethe-artiklit pole Oras oma esseedekogusse võtnud, ent minu meelest on see hoogsam ja huvitavamgi, sest autoril pole siin refereerimise kammitsaid ning ta võib olla kaugelt isiklikum "inimlik element teeb huvi põnevamaks". Eliot esindab selles paarikus Orase klassitsistlikku, Goethe romantilist poolust. Sest see on tugevasti romantiline Goethe, kelle loomingus "Hermanni ja Dorothea" või "Iphigenia Taurises" tasakaalukas rahu taandub Orase jaoks "Wertheri", "Fausti" I osa või "Torquato Tasso" mäslevuse ees. Tsiteerigem üht lõiku tervikuna, kuna see on järsuks kontrastiks Elioti-esitlusele: "Ei saa salata, see Goethe palg näib eelistetav harmoonilisele olümplasele. Näib, et enesesäilitamistung sundis Goethe sellest eluaspektist põgenema, sellele vastu seadma mitmekülgse reaalsuse, end selle tõrjumiseks varustama kogu maailma kultuuriga müüriga, millest kaaose jõud ei tungind enam läbi. Tema ju ongi see, kes ütles, et tunneb eneses iga roima algeid, kuid ta oskas pääseda neist hädaohtudest. Nende asemele ta seadis maailmakirjanduse kõigi, kultuurrahvaste väärtuslikkude jõudude viljaka ühistöö ideaali, ning samalaadse ideaali kõigiti arenend, kõik tipud läbikäind inimesest. Ainult ei tea, kas see on meie liitmest läind aja mõju ei saa lahti muljest, et sellele suurele kultuuriloojale eelistetav on kirgedeks võimeline enese hinge kuulatieja, kes isegi hallpäise Weimari suurhärrana võis unustada kõik konventsioonid ja uuesti viskuda nooruse tundevirudesse, et kõige oma tarkuse kiuste jälle olla siiralt tema ise" (lk 334). Mida muud on siinsed "ametliku" Goethe, "kultuurilooja" ideaalid kui ka Elioti ideaalid, milliseid Oras oli alles äsja refereerinud teatava poolehoiuga, nüüd aga annab oma kahtlustele voli. Toda külge Orases tasub rõhutada sellepärast, et kirjanduslikus teadvuses käibib pigem tema klassitsistikülg. Aeg-ajalt on ta küll "romantilist" kasutanud tolles halvustavas tähenduses, 89

20 mille Eliot ingliskeelses maailmas oskas peale suruda paarile põlvkonnale. Aga selle vastu tõusevad teised näited läbi kogu Orase arvustajategevuse. Alates kas või Postimehe artiklist "Kaasaegne Inglise esseist pärastsõjaaegsest Inglise vaimuelust" (6. I 1927), mis üht Aldous Huxley esseed tutvustades peab sõjajärgse vaimu üheks kesksemaks hädaks seda, et "puudub üldiselt sügavam romantika, veendumus, selletõttu ka kaasahaarav entusiasm", misläbi "peeneks teritunud intellekt...ei jaksa juhuste enamikus käsitleda tsentraalseid probleeme ja jääb õhku hõljuma". Kui sellega sarnase hinnangu langetab ta ligi 30 aastat hiljem essees "Eesti luule vaimsusest", nüüd veel resoluutsemalt ja ilma Huxley toetust vajamata! (Üksikasjadest intrigeerib see, kuidas mõlemal puhul on "romantika" ja "veendumus" enam-vähem samastatud.) Nii ei ühinenudki Oras päriselt Elioti sõjakäiguga romantismi või õigemini kogu XIX sajandi vaimsuse vastu. Orase luuletajaideaal on ju ühelt poolt lausa äärmuslikult romantiline: lisaks osutatud "põlemistele" ja "heitlemistele" esineb korduvalt, hilisjärgus ehk rõhutatumaltki, nõue riskida kõigega, panna kõik kaalule, viskuda saatuse kuristikku valmidus, mida ta eriti kiidab näiteks Underi ja Talviku juures. Sellised riskid äratavad muidugi kõhedust, ja vastukaaluks ("enesesäilitamistungist"? nagu ta arvab Goethest) vajas Oras nähtavasti eliotlikku korrapüüet, samas omakorda kartes selles peituva aridity ohtu. Nende külgede vahekorda Orases võib vastavalt soovile nimetada kas paradoksiks või dünaamiliseks tasakaaluks. Vähemalt oma kunstiideaali jaoks väljendusi otsides Oras paradoksidest ei pääsenud: tema "kristallid" ja "pronkskujud" peavad "hõõguma", sisepingest "vibreerima". Arbujatele oli Oras omajagu ideoloog ja tema visandatud eesti luule arengutee, eliotlik "traditsioon", on praeguseni kaanoniks. Ent neidki ülesandeid täitis ta eeskätt konkreetsete arvustustega, luuletajaportreedega. Sellepärast, kuigi ta vähemalt habilitatsioonitöö ajal paistab uskuvat Elioti süsteemsusse ja püüab seda hõlmata, on Elioti sügavam mõju temale ikka jälle too (kuri)kuulus, vargsi teadvusse imbuv "toon" Elioti viis esitada muljeid või teese ja siis kohe reservatsioone, mis tähendab oskust asetuda erinevatesse vaatepunktidesse. Seda omadust on raske eritleda juba Eliotis endas, nagu tõendavad eliotiaana lademed. Veel raskem oleks seda abstraheerida Orasest, kellel see on segunenud teiste mõjudega. Ühes suhteliselt varases ankeedivastuses 25 loetleb Oras oma mõjutajatena kriitikutest Elioti kõrval Walter Paterit, Matthew Arnoldit, Thomas Carlyle'i, Hippolyte Taine'i, Georg Brandest, eestlastest Suitsu ja Tuglast. Loetelu pole kindlasti täielik ta on mujal ülistavalt maininud kas või Coleridge'i ja Sainte-Beuve'i, kaasaeglastest Huxley't. Need kõik on, vähemalt olulisel määral, esseistlikud kriitikud. Ühelt poolt on essee küll žanr, millele eriti kohane tundub ütlus "stiil see on inimene (ise)". Teiselt poolt teeb esseistlik vabadus just nimelt mõjude eristamise keeruliseks: mõju on ilmne peamiselt seal, kus on tegu üheainsa mõjutaja teadliku või ebateadliku jäljendamisega, millest Orase puhul ei saa rääkida. Ja kõigi meisterkriitikute olulisim ühisõpetus on arvatavasti oskus kunstiteose, selle keerulise objekti vaatlemisel silmas pidada võimalikult paljusid seoseid, hinnata nende osakaalu, neid rühmitada. Seda õpib eeskätt konkreetsetest analüüsidest. Eliot on selle kohta öelnud, et tuleb lihtsalt olla intelligentne omadus, mille üheks ülimaks näiteks ta pidas juba üle 2000 aasta tagust Aristotelest. 25 Looming 1935, nr 7, lk

21 Jääb küsimus Elioti laiemast mõjust tollasele eesti kirjandusele. Luuletajana oli tema otsene mõju minu meelest niisama hästi kui olematu. Oras ise ütleb hiljem: "Tolleaegne T. S. Eliot vaevalt vastas Eestis valitsevale optimistlikumale, tegurõõmsamale hingelaadile."^ Ilmselt mõtleb ta siin eelkõige Elioti ahermaalikku meeleheidet. Aga me ei kohta üheskoos ka sellist (enese)irooniat, sellist kujundistikku ja sellist intonatsiooni, mida pakkusid vähem ahastuslikud "Prelüüdid" või "Ühe daami portree" ei kohta midagi, milles silmapilkselt ära tunneksime Elioti mõju, nagu see lausa epideemiliselt vohas tolleaegses nooremas ingliskeelses luules. Midagi võib-olla eliotlikku jõuab eesti luulesse märksa hiljem. Olen seda näiteks arvanud tajuvat mõnedes Karl Ristikivi vaba-ja pikavärsilistes luuletustes. See oleks siis hilisem, mediteeriv Eliot "Tuhapäeva", Arieli-luuletuste ja "Nelja kvarteti" Eliot. Võiks mainida,_et Oras oma arvustuses Ristikivi "Inimese teekonnale" küll tsiteerib Elioti "Õõnsate meeste" tuntud lõpurida not with a bang but a whimper, et Ristikivi "õõnsatest meestest" ometi lahutada; ja Elioti mõju Ristikivile ta ei nendi. 27 Üksnes amüsantsete vahepaladena võib nimetada kaht juhuslikku kokkupuudet. Elioti Sweeney-tsükli teadlikuks vormiliseks eeskujuks olid Theophile Gautier' " ide ja kameede" lihvitud nelikud. Gautier'd mainitakse ka varase Alveri ühe eeskuju ja mõjutajana ning tõepoolest võib "Tolmus ja tules" mõnel pool, näiteks tsüklis "Frou-frou", kuulda vastavaid kõlasid. "Frou-frou" äärmisi, ühtaegu pahaendelisemaid ja karikatuursemaid koostisosi võikski võrrelda luuletusega "Sweeney Among the Nightingales", ent üldiselt on gautier'lik impulss saanud kummalgi erineva näo Alveril elegantselt iroonilise ja/või melanhoolse, Eliotil lõikavamalt satiirilise. Teine puutepunkt, samuti Alveriga, on veel lõbustavam, sest toob mängu "Ahermaa" algkäsikirja. Teatavasti usaldas Eliot selle Ezra Poundile toimetada ja Pound kärpis sellest suuri lõike, teiste hulgas nn Fresca-episoodi poeemi 3. osa "The Fire Sermon" algusest, kus Eliot oli Pope'i jäljendades maalinud pildi mõneti samasugusest tujukast ja laisklevast seltskonnadaamist, nagu oli "Lokiröövi" Belinda. Poundi põhjendus kärpele kõlas, et midagi tasub jäljendada või parodeerida ainult siis, kui osatakse seda üle trumbata, ja Pope'i selles laadis üle trumbata polnud Eliot tema meelest suutnud. Nagu peaaegu kõigi kärbetega, nõustus Eliot ka siin. Fresea kadus poeemist, kaotsi läks vahepeal algkäsikirigi. See avastati ja avaldati alles 1971, ning nüüd võime taasleitud Freseast tõdeda, et ta meenutab kaunikesti Barbaara Lohet poeemist "Lugu valgest varesest" (1931) ja tükati ka "Ulla" (Looming 1933, nr 2) nimitegelast. "Valge varese" värsi eeskujuks oli küll hoopis "Jevgeni Onegin", "Ulla" puhul oletab Oras Byroni "Beppo" ja "Don Juani" eeskuju (LR 287, 297), aga pole võimatu, et Barbaara Lohe portreteerimisel mõjutas Alverit ka Pope, sest sarnasusi on mitmeid: nii "Lokirööv" kui ka "Lugu valgest varesest" (nagu ka Fresca-episood) algavad kangelanna toa kirjeldusega, tema ärkamisega, austaja kirja toomisega; ühine on ka irooniliselt mänglev toon. Ainult et Alver pidi "Lokiröövi" tundma siis kas originaalis või mõnes muukeelses tõlkes, sest Orase vahendus jälle kena kokkusattumus! ilmus 1936, juba siin osutatud poeemide järel. Mis puutub Elioti kriitilistesse ideedesse, nagu neid esitlesid Orase habilitatsioonitöö ja Loomingu-artikkel, siis siin on A. Aspel nii paljuväitev, et teda peab pikemalt tsiteerima. Vastava käsitlusosa lõpetuseks ütleb ta nimelt: "Oma uurimuses Elioti üle näitab Oras eriti ilmekalt kui keerulise ja de- 26 А. О r a s, Т. S. Eliot'i "Neli kvartetti", lk A. O r a s, Inimese teekond. Tulimuld 1973, nr 1, lk

22 likaatse tasakaalusüsteemi moodustab Elioti vaadete kogumik. Teadvuse mitmepalgsus ja mõtte nõtkus tõusevad selles väärtustuses peamisteks kriteeriumideks. Ja sel kujul esindab Orase Elioti-uurimus küll meie oma humanistliku mõtte arengus uut faasi, kus õhtumaise kultuuriteadvuse mitmekesidus on juba täielikult assimileeritud ja uue, väga tundliku, väga varjundatud, ent põhiliselt kindlajoonelise vaimse tasakaalu alusena omaks võetud. Vaevalt maksab karta ülehinnata Orase uurimust Elioti kohta, kui pidada seda otsustavaks astmeks mitte ainult Orase enda vaid kogu meie maa vaimses arengus. Ants Orase suureks teeneks jääb, et ta meie kirjanduskriitikas esmakordse põhjalikkusega piiritles Elioti ideede kaudu, kuid tegelikult rahvusvahelises ulatuses, terve mõttesüsteemi, millele rajanes mitte ainult tänapäevselt pädev kirjandusesteetika, vaid kogu uushumanistlik kultuurikäsitus." 28 See on ühe erksa noorema kaasaeglase tunnistus, aga ikkagi ainult ühe inimese tunnistus. Paraku on Aspel seejärel toda mõju üksiknimesid pidi konkretiseerides üsna üldsõnaline. Ainult veidi rohkem lisab tema artikkel Orase pühenduskogumikus, üldse Aspeli põhjalikem käsitlus Orasest, isegi kui maha arvata üksnes võõrlugejale vajalikud taustaseletused. Olgu esitatud siiski ka sealne lõik (minu tõlge): "Mitmetele tol perioodil alustanud noortele kriitikutele ja kirjanikele jättis Orase Elioti-essee oma märgi. Tulevane poeet Heiti Talvik ammutas siit tuge omaenda askeetluse ja vaimuautoriteedi eelistusele; Betti Alver, siis veel algav romaanikirjanik, leidis siit intellektuaalsed alused harmooniale, mida otsis oma rikka loomuse ajede hulgast; matemaatik ja algav luuletaja Paul Viiding otsis siit sidet abstraktsele mõtlemisele ja oma heitlikule tundeelule; tulevane kriitik Harald Parrest sai kinnitust humanistlike väärtuste hierarhia tajule; juba väljakujunenud mõjukad ideoloogid, nagu August Annist, kiitsid heaks toetuse moraaliteadvusele ja kirjaniku ühiskondlikule vastutusele; marksistlikud mõtlejad, näiteks Nigol Andresen, nägid siin nagu ka Orase järgnevates kirjutistes liberaalse, põhiolemuselt demokraatliku maailmavaate avaldust, mille kosmopoliitsus aitas tookord võidelda natsionaalsotsialismi ja fašismi tõusulainega." Ja Aspel resümeerib taas: "Harva on üks akadeemiliselt erudiitne töö saavutanud koheselt sellise vastukaja." 29 Seda on üksikiseloomustustes liiga vähe ja hulga peale liiga palju justnagu olnuks Eliot mingi igaühele-midagi-kaup. Tõsi, Aspel mainib vähemalt üht sellest kaubast keeldunud vastasrinda Sütiste juhitavaid "eluläheduslasi". Aga lõppkokkuvõttes riputab ta ülesande homse varna: "Jäägu tulevaste uurijate osaks selgitada kui laialt Orase Elioti-uurimus mõjutas 30-ndais aastais meie noorema põlve haritlaste mõttekudet." 30 Kuidas peaksime nende paljulugenud, paljude mõjude risttuultes olnud vaimuinimeste puhul seda tegema meie, kui juba Orase endaga oli raskusi? Pelkadest mõtteanaloogiatest siin ei aita: Elioti "süsteemi" pole keegi Eestis üle võtnud, ja tema üksikideed pole enamasti nii ainupatenteeritud, et ei võinud tulla ka mujalt. Siin aitaks ainult asjaosalise enda tunnistus: selle mõtte sain ma Eliotilt. Ja kuivõrd enamik Aspeli mainitutest kuulub nn arbujate ringkonda, siis võib öelda, et põhjalikuma tagasivaate kirjutas neist üksnes Bernard Kangro. Elioti koha pealt Kangro kaks asjaomast lehekülge 31 liht- 28 A. A s p e 1, Ants Orase looming. Mana 1961, nr 1, lk A. A s p e 1, Ants Oras au coeur de son temps, lk A. A s p e 1, Ants Orase looming, lk 6. ai В. Kangro, Arbujad. Lund, 1981, lk

23 salt kordavad või tsiteerivad Aspelit ja Orast ennast, lisamata uut. Ning kogu Kangro raamatupaarik lõpeb samasuguse, kuid veel laiema loobumisžestiga kui Aspelil: "Arbujate monograafia jääb järge ootama. Ise osaline-otsaline, asun ju seega kitsendava tara taga. [ ] Võtame tõeks, et ligi pool sajandit hiljem on riskantne neid raskeid küsimusi kergitada, veel igerikuni neile vastamist üritada usus, et vastused saavad tühjendavad." 32 Imelik on siin sõnake "seega": nagu asuks üksnes osaline-otsaline kitsendava tara taga. Hiljem tulnul on ju samuti tarad ees, ehkki teistsugused, ja tema usk ammendavaisse vastustesse pole vähem igerik. Siin hõljub kujutlus, et tulevik "paneb asjad paika". Paneb muidugi, aga sellega, et ta tolle "paiga", seostevõrgu, arengujoone suuresti loob, vastavalt oma huvidele ja vajadustele. Ületulevik tirib "paiga" jälle mujale. See mineviku muutumine oleviku mõjul oli olnud üks Elioti "Traditsiooni ja individuaalse talendi" tookord provokantsemaid teese, ehkki suur osa Elioti järgnevatest pingutustest kulus püüdele tabada ainult Jumala pilgule nähtavat "viimsepäevalist" hierarhiat. Aga tunnistadeski, et meie "pildid" ajastutest ja autoritest on oluliselt meie eneste loodud, on positivistlikku "faktiusku" raske hüljata mõju-uurimise tasandil, kui me just ei pane mõjusid ja tüpoloogilisi sarnasusi lihtsalt ühte patta. Tavaliselt on öeldud, et Elioti "klassitsism" toetas arbujate naasmist traditsiooniliste vormide manu. Esiteks peaks vist meenutama, et Elioti enda luule läks märksa teist rada. Teiseks arvan, et arbujate areng oleks kulgenud samal viisil ka ilma Elioti toetuseta. Selleks olid noores eesti kirjanduses liig nähtavad omapõhjused. On kõnekas, kuidas nii Orase saatesõna "Arbujatele", Harald Pauksoni (Parresti) retsensioon antoloogiale (Kunst ja Kirjandus, 24. VII 1938) kui ka Talviku artikkel "Elu ja luule" (Akadeemia 1937, nr 1) selle arengu tollased peamised mõtestajad seletavad toimuvat üksnes eesti luule senisel taustal; või siis toovad ajaliselt kaugemaid analoogiaid mujalt, aga igal juhul peaaegu ei püüagi leida kaasaegseid välisparalleele. Arbujate vahetu vastureaktsiooni põhjustab muidugi "eluläheduslaste" vormilõtvus, kuid laiemalt võttes tegid nad sammu tagasi ka sellest uljast eksperimentaatorlusest, millega eesti luule oli sajandi algul sööstnud modernismi. Liiga selgesti tajusid nad, et tollel sööstul puudus "klassikataust", millelt see oli lähtunud vanemates kirjandustes. Too taust tuli alles nüüd tagantjärele luua, osalt tõlgetega; ja üks abistajaid oli sajandi algusveerandi keeleplahvatusele järgnenud stabiliseerumine, mis lõpuks võimaldas värsi loomulikku elegantsi ja graatsiat. Vaimult ja välisilmelt meenutab arbujate tollane luule ehk enim sajandivahetuse sümbolismi, äärmisel juhul selliseid sümbolismi hilisarenguid nagu vene akmeism. Ent mitmel puhul, näiteks Alveri poeemides, on veel ilmsemaks eeskujuks sajand varasem kõrgromantism vist tõesti ainus tollal veel otseselt rakendatav luuleklassika, sest hoopis sügavamasse kihti sukeldumine loonuks juba liiga suure vahemaa. Niigi on need Euroopa luule üldtaustal omajagu anakronistlikud ilmingud; kuid eesti luulele oli see vajalik anakronism. Hankinud nõnda tagantjärele "klassikalise stiili" (ja iga aastakümnega saab selle tollane anakronism järjest ükskõiksemaks faktiks), võidi jälle liituda uudsemate arengutega kõigepealt paguluses, siis ka kodumaal. Võib-olla andsid Elioti "klassitsistlikud" hoiakud tookord arbujatele vajaliku tunde, et nad pole mujal toimuvast liiga eraldi. Kui see oligi eksikujutlus, ei kompromiteeri see nende luulet kuigivõrd. Otseselt oli neile ehk lähim Elioti tees intellekti õigustatusest luules, sest selle ümber löödi siis kriitikas lahinguid; aga peab ka ütlema, et "elulä- 32 B. Kangro, Arbujate kaasaeg. Lund, 1983, lk

24 heduslaste" rünnakud intellektile olid õige lihtsameelsed ega nõudnud tõrjumiseks suuremat varustust. Siinse artikli tulemused on olnud põhiliselt negatiivsed, eitustena sõnastatavad: Orase tööl ei olnud eliotiaanas erilist mõju; Elioti mõju Orasele ei olnud nii suur, kui arvatud; Elioti mõju eesti luulele ei olnud üldse märgatav; tema ideede mõju ei paista täpsemini määratletav. Võib-olla väikese vastukaaluna tasub lõpetuseks rõhutada, et kõigest määratlematusest hoolimata on Eliot siiski olnud neid väheseid XX sajandi Lääne juhtkirjanikke, kes Orase artiklitest ja tõlgetest peale meie teadvuses kuidagi on püsinud. See taju ajendas siinkirjutajat ja mitmeid teisi 1960-ndate aastate noori teda taas lugema, ning üheks tulemuseks oli aastal ilmunud väike "Valik esseid". Tollastes sumbunud oludes tähendas see Orase "traditsiooni" jätkamist. Jätkavad seda ka viimase aastakümne tõlked Elioti luulest, draamadest, kriitikast, aga nüüd juba tohutult muutunud maailmas, kus Elioti koht on veel raskemini hinnatav. Tänuavaldus. Siinne artikkel on osa Eesti Rahvuskultuuri Fondilt aastal inglise-eesti kirjandussuhete uurimiseks saadud stipendiumi tulemustest. Oluliseks abiks tolles töös oli märtsis 1995 Oxfordi St. John's Collegers veedetud kuu, millist sõitu vahendas Avatud Eesti Fond ning toetas ka Briti Nõukogu. 94

25 EESTI AJAKIRJANDUSELU ÜMBERKORRALDAMISE KATSED Ш SAJANDI LÕPUL KRISTA ARU Ajakirjanduse olulist osa ja tähtsust rahva elus hindasid XIX sajandi viimasel kümnendil peaaegu kõik tollased eesti avaliku elu tegelased. Nii kirjutas ajalehe Olevik toimetaja Ado Grenzstein aastal: "Meie ajakirjandus on külatänavas pea ainus avalise hääle kandja ja andja, on pea ainus rahva edasiõppimise kool, pea ainus abinõu, mille varal edasi tõttava maailma elulained meie talu piirideni ulatavad." 1 Sellise vajaduse ja tunnustuseni oli ajakirjandus jõudnud tänu sellele, et võõraste võimude poolt juhitavas ühiskonnas oli eestikeelne ajakirjandus lisaks oma põhifunktsioonile informeerida lugejaid kõigest toimuvast täitnud ka õpetav-harivat ja integreerivat funktsiooni, olles rahva jaoks aastakümnete jooksul tema püüdluste ja tahtmiste üks kindlamaid väljendajaid ning maailmapildi kujundajaid. Eestikeelsete perioodiliste väljaannete arv oli XIX sajandi jooksul pidevalt kasvanud. Juba aastal ilmus eesti keeles 15 ajalehte-ajakirja ja väikeste kõikumistega jäi see arv samasuguseks sajandivahetuseni aastast peale oli olemas ka eestikeelne päevaleht Karl August Hermanni toimetusel Tartus ilmuv Postimees. Päevalehe sünd ja püsimajäämine tähendas kogu eesti kultuurielu jõudmist uude arengujärku, rahva pidevat osasaamist lähemal ja kaugemal toimuvast. Ajakirjad, mis olid ajalehtede, kalendrite ja rahvaraamatute vahel endale tasapisi teed teinud, jõudsid oma väljanägemise (illustratsioonid, rubriigid, ajakirjapärane kujundus) ja sisu (koondumine kindla teema ümber) korrastamiseni aastal hakkas Tartus ilmuma esimese erialaajakirjana К. A. Hermanni muusikaajakiri Laulu ja mängu leht aastal asutas Hendrik Laas Tartus põllumeestele nõuandeid ja õpetusi jagava ajakirja Põllumees. Just neil möödunud sajandi viimastel aastakümnetel hakkas aga ajakirjanduse edasiminekut ja arengut üha enam pidurdama ja takistama Venemaa ühiskondlik-poliitiline kord ja slavofiilne ideoloogia. "Liberaalse neutraliteedi periood", nagu Tsensuuri Peavalitsuse üldist hoiakut eesti ajakirjanduse suhtes aastatel on nimetanud professor Sergei Issakov 2, oli ühes ideoloogia muutumisega õtsa saanud. Tsensuuri Peavalitsuse selgepiirilise tegevusprogrammi puudumise tõttu polnud sellel liberaalse neutraliteedi perioodil eestikeelsele ajakirjandusele surmahoopi suutnud anda ka baltisakslaste poolt pealinna läkitatud kaebekirjad ndate aastate alguses aga kogu olukord muutus. Tsensuuri järelevalve perioodilise trükisõna üle tugevnes kogu Venemaal. Aleksander III trükisõnavaenulik poliitika tulenes kartusest informatsiooni kui teadmise ja jõu ees. Ametlikult väljendus 1 A. Grenzstein, Ajakirjanduse ühendus. Tee, mis rahva ajakirjanduse eesmärgile viib. Jurjev, 1897, lk 3. 2 S. Issakov, Tsaarivalitsuse tsensuuripolütikast eesti ajakirjanduse suhtes 19. sajandi II poolel. S. Issakov, Läbi kahe sajandi. Tallinn, 1971, lk H. Kruus, Liivimaa rüütelkonna võitlus eesti rahvusliku trükisõna vastu aastail H. К r u u s, Eesti ajaloost 19. sajandi II poolel. Tallinn, 1957, lk

26 see aastal välja antud Trükisõna Ajutistes Määrustes ja neile järgnenud täiendustes. 4 Kui kõikides varasemates ajakirjanduse väljaandmist reguleerivates aktides oli kirja pandud eelkõige see, mida ajakirjandus ei tohtinud käsitleda, siis aastal lisandusid ettekirjutused selle kohta, millest poliitiline ajaleht või ajakiri pidi kindlasti kirjutama. Niisiis lisaks sellele, et valitsust ja valitsejaid ei tohtinud arvustada, tuli neid ja nende tegevust kiita. 5 Suur-Vene piirialade, kaasa arvatud Eesti- ja Liivimaa ajakirjanduse suhtes karmistusid nõuded ja ettekirjutused suurlinnadega võrreldes veelgi. Olles küllalt hästi aru saanud ajakirjanduse võimust ja mõjust rahvale, oli tsaarivalitsusele selge, et just ajakirjandust tuleb kasutada oma ideede ja tahtmiste elluviimiseks. Piirialade venestamisprogrammi ette otsustati rakendada perioodiline trükisõna ning seda oli isevalitsuslikus riigis käskude ja keeldude abil lihtne teha. Nii näiteks käskis Trükiasjade Peavalitsus aastal Tartu tsensor Eugen Jannsenil kokku kutsuda kõik eestikeelsete väljaannete toimetajad, et neile teatada, milline peab olema perioodiliste väljaannete sisu ja üldine suund. Kõrgemale poole aru andes kirjutas E. Jannsen Trükiasjade Peavalitsuse ülemale: "Isiklikult minu juurde ilmunud toimetajatele püüdsin ma vastavalt Teie Ekstsellentsi korraldusele sisendada kõige energilisemal viisil, et nad loobuksid oma kangekaelsest passiivsusest, milles nad seni on viibinud, jätaksid oma ükskõiksuse, millest võib mõne puhul küllalt selgesti välja lugeda vastuhakkamise vaimu, ja et nende ajalehed aitaksid otseselt ja agaralt kaasa reformidele, mida rakendatakse valitsuse poolt ettekirjutatud suunas." 6 See, kuidas eestikeelsete väljaannete toimetajad karmistunud tingimustes käitusid, kui lihtsalt ja kui kiiresti ning täielikult nad venestamisideoloogia omaks võtsid, olenes küll suuresti igast toimetajast endast. Friedebert Tuglas on oma monograafias "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) toimetajate kohanemist näidanud kui mitmete lehetoimetajate (J. Kõrv, A. Grenzstein) kummardamist võimule ning seljapööramist omavahelisele koostööle ja kokkulepetele. Samal ajal on õigus Ea Jansenil, kes leiab, et kõigest halvast hoolimata olid ikkagi just ajakirjandus ja lehetoimetajad need, kes keelatud rahvustunnet ja rahvuslikku enesetunnetust elus ja alal hoidsid, enamasti küll oma sellekohaseid mõtteid nüüd muuteemalistesse tekstidesse põimides. 7 Sest võttes vaatluse alla iga üksiku ajalehe tollased kirjutised, leiame peaaegu igast lehest midagi, mida võib muu avaliku elu halluse ja soikumise taustal hinnata kui harivat, hoidvat ja edasiviivat. Ometi ei muuda see tõsiasja, et lehetoimetajad omavahelistes suhetes sageli minetasid korrektsuse ja eetilisuse, kaevates ja isegi valetades üksteise peale. Korrektsuse kadumises ei saa süüdistada ainult Vene tsaarivalitsuse karmi kätt ega toimetajate isiklikke omadusi. Pigem tuleb ajakirjanduselu risustumise põhjusi otsida mitme teguri koosmõjust, kusjuures nendest teguritest mitte viimasel kohal ei olnud ajakirjanduse enda paradoksaalne iseloom ja toimetajate oskamatus seda õigesti hinnata ning kasutada. 4 H. Енгельгардт, Очерки истории русской цензуры в связи с развитием печати ( ). Санкт-Петербург, 1904, lk Б. И. E с и н. История русской журналистики XIX века. Москва, 1989, lk S. Issakov, Tsaarivalitsuse tsensuuripoliitikast ajakirjanduse suhtes 19. sajandi II poolel, lk E. J a n s e n, Eesti ajakirjanduse rahvuslikkusest venestamisajal. Keel ja Kirjandus 1996, nr 6, lk

27 Ajakirjanduse paradoksaalne iseloom Ajakirjanduse erisugune, paradoksaalne iseloom annab ajalehele võimaluse olla ühtaegu nii majanduslik ettevõte kui ka poliitiline institutsioon. Olenevalt siis ajastu ühiskondlik-poliitilistest, majanduslikest ja kultuurilistest tingimustest võib väljaannete juures domineerima pääseda üks või teine külg. 8 Jürgen Habermas, analüüsides avaliku sfääri arengut ja transformeerumist, on osutanud, kuidas press pärast seda, kui seadustega oli kindlustatud tema õigus olla poliitiliste erimeelsuste väljendaja ja sõnavabaduse kandja, asus üha rohkem ja kiiremini arenema äriettevõttena. 9 Seega, legaliseerides end poliitilise institutsioonina, lõpetades edukalt võitluse enda seaduslikkuse ja õiguslikkuse eest, jääb ajakirjandusele rohkem ruumi ja aega tegelemiseks oma kommertshuvide ning ärilise poolega. Ajaleht hakkab tööle ettevõttena, mis müüb kuulutuste ruumi kui tarbekaupa, kusjuures selle kauba müümise edukus sõltub üha rohkem sellest, millises ümbruses seda pakutakse. Üsna loomulikult püütakse ümbrust parandada, muuta kogu lehenumber huvitavamaks ja pilkupüüdvamaks. Üldjoontes võime seesugust arengut täheldada eesti ajakirjanduses alates 1920-ndate aastate teisest poolest, kui aasta Trükiseadus oli kindlustanud ajakirjandusele tema õigused ja ajakirjandus neid kasutama ning hindama harjus. "1930. aastatel oli ajaleht muutunud kaubaartikliks nagu timpsai, kraenööp, trammipilet või muu," kirjutab oma mälestustes ajalehe Vaba Maa ajakirjanik Evald J. Voitk. 10 Samasugust kommertsiaalse poole esiletõusu on võimalik fikseerida ka praeguse, taasiseseisvunud Eesti ajakirjanduse arengus. Probleeme pole õiguse ja vabadusega, piiranguid seavad vaid nn ühiskondlik tava ja riiklikud saladused. Kommertsiaalsuse poole kaldumist on märgata nii väljaannete sisus kui ka kujunduses. Ilmselt pääseb ajakirjanduse äriline iseloom esile ka siis, kui lepitakse ettenähtud raamide ja liikumisvabadusega, kui kaob lootus, et midagi üldse võiks või saaks teisiti olla. Siinkirjutaja meelest tabas just sellelaadne äratundmine eesti väljaannete toimetajaid XIX sajandi kaheksakümnendatel aastatel. Tsaaririigi haare kogu elukorralduse, sealhulgas ka ajakirjanduse üle oli nii võimas, et sellele ei nähtud muud lahendust kui olukorraga kohaneda. Tunnetades lootusetust olla poliitiline institutsioon, hakkas ajaleht muutuma äriliseks ettevõtteks. Ärilise külje esiletõus oli iseloomulik peaaegu kogu tsaaririigi ajakirjandusele 11 ja iseenesest polnud selles midagi traagilist. Eesti kontekstis läks ajakirjanduse sisemine muutumine üldharivad maailmavaatelised ja ideelised kirjutised pidid üha enam ja üha sagedamini ruumi tegema utilitaarsetele või meelelahutuslikele materjalidele tõsiseks seetõttu, et iga toimetaja tahtis oma lehte küll väga hästi ja teistest paremini müüa, kuid ei raatsinud teha kulutusi, et otsustavalt parandada väljaande kvaliteeti. Oma ajalehe-ajakirja müügikõlbulikuks kohendamise asemel mindi mõneti lihtsamat teed: hakati iseennast kõige paremaks ja suutlikumaks kiitma ning teisi viletsaiks ja saamatuiks tembeldama. Et väljaande toimetaja oli tol ajal enamasti ka selle omanik ning väljaandja, oli ühe inimese mõju ja sõna ajalehe või ajakirja juures otsustava 8 E. Shogerbo, Normative Theories in Media Research: Four Theories of the Press Revisited. Media & Communication. Edited by Helge Ronning & Knut Lundby. Oslo, 1991, Ik J. Habermas, The Transformation of the Public Sphere. Polity Press, 1989, Ik 184. ю E. J. V о i t k, Mälestuste tänav I. Toronto, 1959, Ik Б. И. E с и н, История русской журналистики ХГХ века, lk Keel ja Kirjandus nr

28 tähtsusega. 12 Toimetuse teised liikmed ei pruukinud toimetaja seisukohtadega üldse nõus olla, kuid neil polnud otsustavat sõnaõigust ja nende mittenõustumine ei paistnud ajalehest kuidagi välja. Tavalise lehelugeja jaoks polnud ajakirjanduse sisu teisenemises midagi halba. Juhtkirjades domineerisid praktilise elukorralduse küsimused, jagati nõuandeid põllumajanduse, koolihariduse, lastekasvatamise, karskuse, kodumajapidamise teemadel. Selle kõrval mahutati lehte palju ilukirjandust, nalja, mõistatusi ja mõttesalme. Üksnes avalikus elus ise aktiivselt osalevad inimesed tundsid pahameelt ajakirjanduse seisu üle. Seda arvamust kinnitavad ka lehetoimetajatele saadetud kirjad. Näiteks kirjutas mitmele lehele kaastööd tegev Ado Reinvald aastal Ado Grenzsteinile: "Ajalehed on parteilikud ja otsast otsani mammona orjad. Sellel parteil, keda rahvaks kutsutakse, ei ole kangelast ega usaldatavat häälekandjat." 13 Eks süvendanud ajalehetoimetajate pidevad omavahelised nääklemised, kohati lausa üksteise mustamine, mis ei olnudki alati niivõrd teiste vastu kui enda poolt, just seda halvemat hinnangut ajakirjanduse sisule ja püüdlustele. Koostööst toimetajate vahel ei olnud juttugi aasta 25. septembril ütles Postimehe toimetaja К. A. Hermann lahti igasugusest läbikäimisest Oleviku toimetaja A. Grenzsteiniga, kirjutades viimasele: "Et Teie mind isikulisest! ja ebaõiglasesti oma lehes teotate ja laimate ja minu tervet elu häbemata kombel poriga ja roojaga piilute, siis ütlen mina oma sõpruse ja "Sina" sõna Teile üles ja ei saa Teid edaspidi enam tundma." 14 Ajalehetoimetajate koosolekud Rahvusliku liikumise kõrgajale ( ) järgnenud väsimuse ja venestuse pealetungi õhkkonnas oli aga töövõimeliseks kasvanud uus põlvkond haritlasi, kelle tegutsemishoogu ei kammitsenud mälestused edukast rahvusliku tõusu ajast ega tagasilanguse pettumusmeeleolud. Nemad tahtsid ise midagi tegema hakataja vajasid oma sõnumi edastamiseks ajakirjanduse võimalusi ja tegusust. Et olemasolevaid väljaandeid võimalikult efektiivselt kasutada, tuli ajakirjanduselus kõigepealt lahti saada lehetoimetajate omavahelisest kemplemisest ja toimetajad ühistööle lepitada. Algust sellise tõsise ettevõtmisega tegi Karl Hellat, kes meenutas algatuse põhjust aastal oma kirjas Villem Reimanile järgmiselt: "Nagu Sa tead, oli viimastel aastatel meie ajakirjanduse ainukene töö, tõine töist teotada ja kahtlustada (denuntseerida), tema järele kippus kõik meie avalik ja eraelu minema. Ei olnud vististi ühtegi tõsist isamaalast (patrioti), kes sarnase nähtuse pärast mitte muret ei tundnud." 15 Karl Hellatil ( ), tollasel Haapsalu ülemtalurahvakohtu esimehel, oli toimetajate lepitamiseks küllaldaselt eeldusi: ta oli nooremasse ja tegutsemishimulisse põlvkonda kuuluv avaliku elu tegelane, keda polnud põhjust mõne kindla väljaande pooldajate hulka kuuluvaks pidada ja kelle kui kohtuniku sõnal oli kaalu ning jõudu. Nii võttiski Hellat omal riisikol ette toimetajate lepitamise ja asus aastal agarasti selleks eeltööd tegema. Ta kirjutas V. Reimanile: "Ka mina ei suutnud mitte kauem seda olekut kanda ja astusin jõulu kuul 1895 teele, et Eesti ajalehtede toimetajatega suusõnal rääkida. Jutu lõpul andis igaüks mulle kirjalikult 12 A. Jürgenstein, Eesti ajakirjanikkude pere. Õitsitulea I. Eesti Ajakirjanikkude Ühingu väljaanne nr 1. Tallinn, 1922, lk KM EKLA, f 38, Grenzstein XIII, lk 84. i* KM EKLA, f 38, Grenzstein XIII, lk KM EKLA, f 105, m 1: 15, lk 3/4. 98

29 voli, asja korraldada ja omal juhatusel aeg ajalt toimetajate koosolekuid ära pidada. Need, kelle juure ma toll korral mitte minna ei saanud, tegivad seda sama kirjades, maha arvatud ainult "Saarlane", kes tänini pole vastust andnud." 18 (Seega ei saanud toimetajate esimene kokkusaamine kuidagi toimuda aastal, nagu on oma meenutustes kirja pannud Linda tollane toimetaja Heinrich Prants 17, vaid see pidi toimuma 1896.) K. Hellati eestvedamisel kogunesid eesti lehtede toimetajad Tallinnasse koosolekule 10. juunil Kohal olid kõik peale Saarlase toimetaja Hartwig Sassi (kelle kohalejõudmist Saaremaalt takistasid teeolud), Tallinna Sõbra toimetaja Wilhelm Friedrich Eichhorni (kes oli vana ja haige) ja Ristirahva Pühapäevalehe toimetaja praost Woldemar Friedrich Kentmanni, kes pidas sellist kokkusaamist liialt ilmalikuks. Kahe viimase eemalejäämisest ei tuntud ka mingit puudust, sest oma sisult ja suunalt olid nende lehed ikkagi spetsiifilised kirikulehed. Kirjavahetustest ja H. Prantsu mälestustest võib järeldada, et esimene koosolek sarnanes suuresti jututoaga. Toimetajad tunnistasid üksmeelselt, et eesti ajakirjanduses valitsev toon ei ole kuidagi sünnis ja et seda tuleb muuta. Omavahel lepiti kokku (seda on K. Hellat nimetanud ka koosoleku otsuseks), et üksteise kohta kirjutatakse edaspidi ainult asjalikus toonis. Ja veel: kui keegi peaks siiski seda nõuet rikkuma, siis see, kellele etteheiteid tehakse, ei peaks kohe ajalehes vastama, vaid kõigepealt tuleks küsimust asjaosalistega arutada toimetajate koosolekul. 18 Aasta hiljem kinnitas Hellat V. Reimanile, et tema meelest oli juba esimesel kokkusaamisel ja kokkuleppel reaalset jõudu ning mõju. Nimelt oli aasta teine pool, ajalehtede tellimise aeg, olnud rahulikum ja sõbralikum kui iial enne. Otsus sundinud lehti üksmeelele ka Tallinna laulupeo hindamisel. Kõige olulisem oli Hellati meelest see, et üksmeelt ja ühtehoidmist olnud tunda ka ajalehtede seisukohtades, kui küsimuses oli eestikeelse usuteaduse professori koha saamine Tartu ülikooli. 19 Uuesti kohtuti juba sama aasta 1. augustil Tartus. Arutlusel oli, kuidas lehed suudaksid end paremini majandada ja mida selleks ette võtta. Esimest korda tuli juttu "ajakirjanduse ühendusest". Kuid kaugemale esialgsest mõttest siin ei jõutud. Koosoleku poolt tegi K. Hellat A. Grenzsteinile ülesandeks panna kokku plaan, mida ja kuidas ajakirjanduse väljaandmisel ümber korraldada. Äriküsimuste arutamiseks plaaniti järgmine koosolek aasta detsembriks. Et aga just detsembri alguses läks Postimees Karl August Hermanni käest Jaan Tõnissoni kätte, lükati koosolek edasi, kuni uus toimetaja, kes just Venemaalt tulnud, jõuab end asjadega kurssi viia. 20 Kolmandat korda koguneti 5. jaanuaril 1897 Tartus. Hellat kooskõlastas eelnevalt mitu korda koosoleku toimumise paika ja aega A. Grenzsteiniga, kes pidi koosolekule tutvustama oma äriplaani. Grenzstein oli kohal, aga äriplaani tal kaasas polnud. Küll võttis ta sõna, esitades oma seisukohad selle kohta, millised peavad olema eesti ajakirjanduse sihid ja püüded. Grenzstein rõhutas selgelt üht: Eestil ja eestlastel, kui nad püsima tahavad jääda, tuleb end leplikult ja heatahtlikult kõrge riigivõimu alla painutada, mitte aga riigivõimule vastu tegutseda. Ajakirjandus peab riigivõimu rahvale lähendama ja riigivõimu püüdeid lugejaile selgitama. Kui kõik lehed seda põ- 16 KIVI EKLA, f 105, m 1 : 15, lk 3/4 3/5. 17 H. Prants, Ajakirjandus veerandsaja aasta eest. Eesti Kirjandus 1922, nr 12 lk KM EKLA, f 38, Grenzstein XIII, lk KM EKLA, f 105, m 1: 15, lk 3/5. 20 KM EKLA, f 38, Grenzstein XIII, lk * 99

30 himõtet ühtmoodi tunnistavad, on ka lehtedel parem ja lihtsam omavahel koostööd teha. Rahvusliku meelsusega toimetajad nagu Heinrich Prants Linda juurest ja Eesti Postimehe toimetaja August Busch olevat tundnud end Grenzsteini juttu kuulates küll halvasti, kuid ometi ei julgenud ega osanud nemadki talle midagi vastu öelda. 21 Piinliku vaikuse katkestas hilinenult kohale saabunud Postimehe uus toimetaja Jaan Tõnisson. Palunud vabandust, et tema kui kõige noorem toimetaja tükib kohe esimesel koosolekul kõnelema, vaidles Tõnisson vastu Grenzsteini arvamustele. Tõnissoni seisukoht oli lihtne: rahvas ei tohi ise vabatahtlikult loobuda oma loomulikest omadustest ja väärtustest, ei tohi ise enda kui rahvuse otsasaamiseks kätt külge panna. 22 Tõnissoni sõnavõtu peale olevat Grenzsteingi veidi tagasi tõmbunud ja kinnitanud, et ega ta oma jutuga rahvale halba soovinud. Rohkem polnud kellelgi midagi juurde lisada. Lepiti kokku, et järgmine koosolek toimub Tallinnas aasta lõikuskuul ja et siis arutatakse ka ajakirjanduse äriplaani. Nii ei olnud Tartu jaanuarikuine koosolek toimetajate kooskäimiste "tipp ja lõpp", nagu oma mälestustes on märkinud H. Prants. 23 "Tipp" ehk küll, sest see oli ainus kord, mil vahetati arvamusi ajakirjanduse sihi ja sisu üle. Viimane koosolek ei jõudnud kaugemale ühe kaebuse kuulamisest ja arutamisest. Viimane koosolek Neljandat korda kogunesid toimetajad 1. augustil Tallinnas Ristirahva Pühapäevalehe toimetusse. Taheti arutada Grenzsteini äriplaani, aga et Grenzsteini polnud kohal, kulus kokkusaamise põhiaeg Sakala toimetaja Ado Peedi kaebuse ärakuulamisele. Peet kaebas Jaan Tõnissoni peale, et see olla oma lehes "kõlvatumal toonil Sakala toimetaja auu külge puutunud". Konkreetselt nimetas Peet aastal Postimehes avaldatud August Kitzbergi külajuttu "Püve-Peetri "riukad"". Peet kinnitas koosolekule, et tema ajal Sakalas sellist kuulutust, mille Postimees oma ilukirjandusliku jutu sees Sakala kuulutusena avaldas, ilmunud ei ole ja et Tõnisson on selle tema mõnitamiseks ise välja mõelnud. Koosolek jäi uskuma Peeti (Tõnisson ei olnud kohal, kuid oli saatnud oma kirjaliku seletuse) ja otsustas: Tõnisson peab "oma seletust kaebtuse sisu kohta teada andma". 24 Tõnisson saigi seletust nõudva teate, kuid vaikis. Kui talle meelde tuletati, et ta vastamisega ruttaks, teatas ta, et ta ei hakka mingisugust "seletust" andma. Vaikimiseks olevat tal kahesugused põhjused: esiteks lubanud ta ajakirjanduspõllule asudes, et hoidub isiklike vaenuavalduste, liiatigi veel teotuste eest. Teiseks ei hakkaks ta iialgi Sakala toimetaja vastu lehes kirjutama, sest peab asja liiga isiklikuks. 25 Peet nõudis, et Tõnisson peab tema ees Postimehes vabandama. 11. augustil sai Tõnisson "vormiliku teatuse", kus kirjas: "Postimehe toimetajale cand. jur. J. Tõnissonile ettepanna, temalt toimetatud lehes avaldada, millal tähendatud kuulutus Sakalas on ilmunud, aga sel korral, kui see kuulutus ainult luuletatud on, seda temalt toimetatud lehes teatada ja selle jutu kohta äratrükkimist kahjatseda..." Tõnissonile anti otsuse täitmiseks aega kaks kuud. Kui ta asjasse ühest selgust ei too, ähvardati koosoleku seisuko- 21 H. P г a n t s, Ajakirjandus veerandsaja aasta eest, lk H. Prants, Ajakirjandus veerandsaja aasta eest, lk H. Prants, Ajakirjandus veerandsaja aasta eest, lk А. P e e t, Mis püütakse? Sakala 11. XII 1897, nr = J. T õ n i s s o n, Mis sest arvata? Postimees 2. XII 1897, nr

31 had avaldada kõikides eestikeelsetes väljaannetes. 26 Kahe kuu möödudes ei olnud Tõnisson vastanud. Peet nõudis Hellatilt, et too saadaks koosoleku otsuse äratrükkimiseks kõikidele lehtedele aasta 22. oktoobril tuletas Hellat uuesti Tõnissonile meelde, et ta mitu kuud tagasi saadud märgukirjale viivitamatult vastaks. Tõnisson vastas, et ta seda "mitte ei või täita". 4. novembril pöördus Hellat Villem Reimani poole ja palus, et Reiman kui Tõnissonile lähedal seisev isik mõjutaks Tõnissoni ajalehetoimetajate ühisotsust täitma novembril küsis Hellat Reimanilt uuesti, mida teha Tõnissoniga, kes ei taha Peedi ees vabandada. 28 Tõnisson ei tundnud end milleski süüdi olevat ja ei mõelnudki vabandada. Ega Reiman seda Tõnissonilt nõudnudki, üksnes manitses viimast asjast mitte suurt tüli tekitama. Tõnissoni kangekaelse vaikimise peale ei osanud Hellat muud ette võtta, kui saatis kõigile lehetoimetustele avaldamiseks segase kirjelduse kõigest, mis toimetajate koosolekul jutuks olnud ja Tõnissoni-Peedi vahel toimumas. Hellati kirjutatud "kohtukuulutuse" trükkisid kohe ära Postimehe suhtes mitte just sõbralikult meelestatud Sakala, Virmaline ja Olevik. Sakala seletas kogu asjaloo lugejatele veel kord uuesti üle. 29 Teised lehed jätsid asja esialgu tähelepanuta. Alles pärast Hellati meeldetuletust trükkisid aasta viimastes numbrites "kohtuotsuse" ära ka Eesti Postimees ja Valgus, kuid ilma omapoolsete kommentaarideta. Tõnisson võttis nii Sakala kaebuse kui ka toimetajate "vahekohtu" asjaajamise suhtes Postimehes sõna aasta lõpus. "Mis sest arvata?" küsis Tõnisson ja leidis, et terve lugu on halenaljakas: ""Otsustajad" ei ole oma ülesannet, võimupiiri, ei ka "kohtumehe" seisukorra auu Würde nähtavasti mitte tundnud." Selles kirjutises avaldas Postimees taas ka palju segadust ja pahandust põhjustanud kuulutuse. Kuulutus, mis asus Postimehes järjejutuna ilmuva August Kitzbergi külajutu "Püve-Peetri "riukad"" seitsmenda jao sees, kõlas koos sissejuhatusega järgmiselt: "Lähemal ajal ilmus ajalehes "Sakala" järgmine kuulutus: Teatus möldritele Poissmehest möldritele, kellel rahalist jõudu, juhatatakse väga sünnis tuuleveski ehitamise koht, suure küla keskel, vesiveskid ei ole lähedal. Igate sugu nõu ja abi antakse krundi omaniku poolt; on ka tuleviku kohta muud lootust. Selgemat teatust saab selle lehe toimetusest." Tõnisson väljendas oma kirjatükis "Mis sest arvata?" hämmeldust nii selle üle, kuidas üks kuulutus, pealegi ilukirjandusliku pala sees, kellegi au saab määrida, aga ka selle üle, kuidas saavad tal "vahemehed" olla, kui ta ise pole kedagi "vahemeheks" palunud ega tahtnud. 30 Vaidlus selle üle, kas Postimees mustas ajalehte Sakala, avaldades ilukirjandusliku pala sees omapärase kuulutuse, või ei, loodeti lõpule viia järgmisel kokkusaamisel. See pidi aset leidma aasta lihavõtte ajal Tartus. Hellat mõistis ajalehetoimetajate kooskäimiste vajalikkust ja kaugemat perspektiivi. Tal tekkis mõte siduda need rohkem avaliku eluga, kasvatada neist ajakirjandust suunav jõud, nii et eesti avalikkus hakkaks toimetajatelt nõudma nendest koosolekutest osavõttu ja kõikide omavaheliste vaidluste lahendamist just kinnistel koosolekutel. Hellat kirjutas: "Niisugusel päälekäimisel saab väga suur mõju olema toimetajate kohta... Ka üksikutes küsimis- 26 KM EKLA, f 105, m 1 : 15, lk 3/6 3/7. 27 KM EKLA, f 105, m 1 : 15, lk KM EKLA, f 105, m 1 : 15, lk A. P e e t, Mis püütakse? 30 J. T õ n i s s o n, Mis sest arvata? 101

32 tes võivad koosolekud lehtedele värsket ja soovitavat hõngu anda..." 31 Ühtlasi teatas Hellat, et tema on valmis koosolekute juhi kohalt kohe tagasi astuma, kui leidub mees, kes asjaajamise enda kanda võtab. Et aasta lõpunumbrites avaldasid kõik ajalehed K. Hellati koostatud teadaande, mis Tõnissoni Peedi vastu peaaegu et süüdlaseks tegi, kirjutas Tõnisson aasta 12. jaanuaril Postimehes uuesti Peeti, teda ennast, ajalehetoimetajate kooskäimisi ja kohtumõistmist puudutava juhtkirja "Vana või uus?". Artiklis kinnitas Tõnisson, et tema ei saa põhimõtteliselt heaks kiita seda viisi, kuidas ajalehetoimetajate vaidlusi kokkusaamistel lahendatakse, ning et selles kõiges pole mingit reeglistikku ega korda aasta jaanuaris toimunud koosolekule ütleb ta ennast läinud olevat ainult seepärast, "et mina cand. jur. K. Hellati püüdmist rahuliku ja sündsa kõneviisi pärast Eesti ajalehetoimetajate vahel heaks kiidan, kuid ilma mingi korralduseta töötava kogu kohtumõistlise võimu alla alandamist ei või sellest mitte keegi külmavereliselt mõtlev inimene välja harutada". 32 Tõnisson andis sellisele ilma kindlama korrata tegutsevale "vahekohtule" karmi hinnangu, leides, et selle tegevus on läbinisti puudulik ning abi otsivad sealt vaid need, kes ise "kõlbmata tooni kasutavad". Karl Hellat oli Tõnissoni seisukohavõtust solvunud, nimetades Tõnissoni arvamusi lapsikuteks ja kõlbmatuteks, kogunisti valeks, ja teatas oma kirjas "Avalik kiri Eesti ajalehtede toimetajate vahemeeste asjus", et tema astub "ajalehe toimetajate vahemeeste asja ajaja ametist tagasi". 33 Muidugi unustas Hellat ära, et keegi polnud teda sellesse ametisse valinudki. Et tema tagasiastumise ajendiks olid Tõnissoni artiklid, selles pole vähimatki kahtlust: Tõnissoni kahele artiklile aasta lõpus ilmunud "Mis sest arvata?" ja aasta alguse "Vana või uus?" viitab Hellat oma "Avalikus kirjas". Võib seega väita, et Tõnissoni isekus ja kõrge enesehinnang olid otseselt põhjuseks, et ajalehetoimetajad käisid koos ainult neli korda. Samal ajal on selge, et jututoast neil kokkusaamistel kaugemale ei jõutud ja sellisena poleks neil pikka iga nagunii olnud. Oma kutseühisuse moodustamiseks, mis oleks koosolekutele vajaliku sisu ja vormi andnud, polnud aga ei toimetajad ise ega ka olud nende ümber veel küpsed. (Venemaal kerkis ajakirjanike oma organisatsiooni küsimus esimest korda päevakorda alles aastal, kui aprillis korraldati Peterburis ülemaaline ajakirjanike kongress, millest eesti lehetoimetajatest võttis osa Uudiste toimetaja Peeter Speek ja kus ise kohale sõitnud Jaan Tõnisson ukse taha jäeti 34.) Kui ajakirjanike ühendusest, mida taheti tööle panna vaid vastastikuse austuse ja usalduse alusel, asja ei saanud, sest austus ja usaldus ei sünni vaid sõnadest, siis plaan, mille Ado Grenzstein välja pakkus kogu ajakirjanduseni ümberkorraldamiseks, oli paremini läbi mõeldud ja isegi selle mängureeglid paika pandud. Ometi ei jõutud sedagi ellu viia. Ado Grenzsteini esitatud ettepanek ajakirjanduse ühendusest kukutati läbi teiste toimetajate vaikival kokkuleppel. 31 KM EKLA, f 105, m 1 : 15, lk J. T õ n i s s o n, Vana voi uus? Postimees , nr KM EKLA, f 38, Grenzstein XIII, lk Kohalikud sõnumid. Postimees 20. ja 27. V 1905, nr 110,

33 Ajakirjanduse ühendus Mõte ajakirjanduslike jõudude ühendamisest väljaannete parema sisu ja kasulikuma majandamise nimel polnud iseendast uus. Esimest korda tuli Grenzstein sellega avalikkuse ette aastal Oleviku veergudel. Läbi kümne lehenumbri ilmunud "Plaan, mille järele Eesti elu tuleks mõnusale korrale seadida" sisaldas 13. alajaotusena peatüki "Ajakirjandus". Grenzsteini ettepanekud ajakirjanduse ümberkorraldamiseks lähtusid kahest tõdemusest: eesti ajakirjandusel on oma rahva kohta suurem mõju kui ühelgi teisel ajakirjandusel oma rahva kohta ja et ajalehtede väljaandmine on üks erakordselt kulukas tegevus ning seda kulu kannab eesti rahvas. Grenzstein pani ette sulgeda kõik senised väljaanded ja asutada "uus ajakirjandus". Tema arusaamist mööda pidanuksid "uue ajakirjanduse" asutajad ja väljaandjad olema mõistlikud majapidajad, kes omavahel jaotaksid ära teemad, millest kirjutada, ja lepiksid kokku ka käsitluslaadis. Seega jälgiksid seda, et kõik lehed ei räägiks korraga ühest ja samast asjast, jättes mõne olulise sündmuse või teema hoopis tähelepanuta. "Uus ajakirjandus", kus igal väljaandel oma kindel tööpõld, oleks koosnenud seitsmest väljaandest: poliitika päevaleht Tartus (Olevik), poliitika nädalaleht Tallinnas (Virulane), koolileht (Valgus), tööleht (Eesti Postimees), lõbuleht (Laulu ja mängu leht), usuleht (Ristirahva Pühapäevaleht) ja naljaleht. Igal lehel oleks oma toimetaja, lehed toetaksid üksteist, hõõrumisi nende vahel ei oleks, nende kõikide töösiht oleks "Eesti rahva häädus" ja vaimuks "puhas Eesti vaim". 35 Sellise plaaniga püüdis Grenzstein astuda vastu ajakirjanduse kasutamisele "eneste ülalpidamiseks" ja ajakirjanduse muutumisele "äri-asjaks". 36 Juba see Grenzsteini esimene kava jäi sisuliselt vastuseta. Peaaegu kõik lehed küll mainisid seda, kuid tõsiselt arutama ei vaevunud. Uuesti kerkis küsimus päevakorda toimetajate kokkusaamistel, kui Hellat tegi koosoleku poolt Grenzsteinile ülesandeks kokku panna äriplaan aasta märtsis saatis Grenzstein laiali oma ettekujutuse ajakirjanduse ümberkorraldamise kohta pealkirjaga "Kinnine ringkiri Eesti toimetajatele". Ringkirja sissejuhatuses seisab: "Eesti toimetajate koosolekul tuli muude seas ka Eesti lehtede ühenduse mõte kõne alla. Räägiti sellest küsimusest, kas mitte soovitav ei oleks, kui pääle Ristir. p. lehe kõik teised Eesti lehed ainult kolmeksneljaks leheks kokku sulaksivad ja siis ühel jõuul mõistuse järele kokku seatud korras ilmuksivad. Teiste soovi pääle võtsin ma selle mõtte läbikatsumise oma kätte ja tahan nüüd käesoleval kuul temaga valmis saada, et teda siis teistele ette panna. Et Teile aga mahti anda seda tähtsat asja juba enne ligemalt tundma õppida, panen pääsihid siis ülesse." Ringkirjas pakutud ümberkorralduse variant on suuresti erinev aasta omast ja veidi erinev sellest, mis kirjas A. Grenzsteini avaldatud brošüüris "Ajakirjanduse ühendus. Tee, mis rahva ajakirjanduse eesmärgile viib" (1897). Ringkirjas pakub Grenzstein välja kümne toimetuse koondumise ja kümne väljaande asemel nelja väljaande poliitilise päevalehe, poliitilise nädalalehe, lõbulehe ja töölehe ilmuma jäämise. Ristirahva Pühapäevaleht oleks sellest ühendusest kohe kõrvale jäänud oma vaimuliku ja seega spetsiifilise sisu tõttu. Nelja lehte oleks valmistatud ühe katuse all Tartus. Igal lehel oleks küll olnud oma toimetaja, kuid lehtede sisu oleks toimetajate vahel ühiselt läbi aruta- 35 A. Grenzstein, Plaan, mille järele Eesti elu tuleks mõnusale korrale seadida. Olevik 9. XII 1885, nr A. G r e n z s t e i n, Plaan... II. Olevik 23. XII 1885, nr

34 tud. Mõlema poliitikalehe juhtkirjade, jutustuste ja sõnumite üle lõpliku otsuse langetamine pidi aga jääma ühe inimese peale. Päevaleheks pakkus Grenzstein juba ilmuvat päevalehte Postimees, poliitiliseks nädalaleheks Olevikku, tööleheks Sakalat ja lõbuleheks Valgust. Osaliselt olid tal ka toimetajad ja linnades asuvate abikontorite juhatajad paika pandud. Postimehe etteotsa pidi saama Tõnisson, Jakob Tülk (Tük) Oleviku juurde, tööleht ja lõbuleht olid kindla toimetajata, sest Valguse toimetaja ja väljaandja Jakob Kõrvi oli Grenzstein mõelnud panna ühenduse Tallinna abikontori juhatajaks ja Sakala toimetaja Ado Peedi Viljandi abikontorisse; Heinrich Prants pidi juhtima Pärnu ja Jaan Reinvald Rakvere abikontori tööd. Ühenduse ärijuhiks Tartus pakkus Grenzstein Eesti Postimehe toimetajat ja väljaandjat August Buschi. Tegelikult oli läbi mõeldud ka see, kuidas ühendust erinevatest väljaannetest kokku panna. Nimelt: "Ühendusse astudes määratakse iga lehe väärtus ära ja selle järele on omanikul vaimlise mõju ja raha poolest ühenduses osa. [ ] Lehtede ärijuhatus ja toimetus seisab nende omanikkude käes." Omanike käes pidanuks olema ka igas linnas asuv abikontor. Kulude-tulude arvestamise kohta polnud ringkirjas sõnagi. Ilmselt plaanis Grenzstein neid alles kokku arvestada, sest ta pöördus kõikide toimetajate poole palvega, et need saadaksid väljaandeid iseloomustavaid majanduslikke näitajaid. Grenzstein kiirustas teisi toimetajaid takka sooviga, et ühendus juba poolaastast alates tööle hakkaks. Muide, Grenzsteini ringkirjas olid küsimärgid Hendrik Laasi (Põllumees), Karl August Hermanni (Rahva Lõbu-leht) ja Hartwig von Sassi (Saarlane) nimede järel ("Mida nendega teha?"). Iseenda oli ta aga paika pannud: kõikide lehtede kaastööline, nõuandja, eesti ajakirjanduse esindaja, kui ajakirjanduse eest vaja välja astuda. 37 Sisuliselt nägi Grenzstein ennast plaanitud ajakirjandusühenduse juhina. Toimetajad isekeskis seda plaani arutada ei saanudki. Nii jäi igaühe enda asjaks, kuidas ta ettepanekusse suhtub. Ja ega hästi ei suhtutud. Karl August Hermann ütles kohe: "Mina ei arva seda võimalikuks." 38 Teised teada olevalt nii otsesõnu ennast ei väljendanud. Pigem püüdsid nad Grenzsteini äriplaanist vaikides mööda minna. Selles pole ka midagi üllatavat, sest Grenzstein oli selleks ajaks avalikult ilmutanud oma venesõbralikkust ja eestimeelsete toimetajate peale lausa alatult kaevanud. 39 Tema vastu polnud teistel usaldust ega usku tema ettevõtmistesse. Pealegi töötas aeg Grenzsteini kahjuks. Postimehe etteotsa tõusnud Tõnisson ei leppinud algusest peale ümberringi valitsevate pettumus- ja käegalöömismeeleoludega ega ka Postimehe toimetuse tasa ja targu tuksuva eluga. Tal oli selge, et kui ta tahab teha head lehte, tuleb sinna ka raha paigutada. Tõnisson kirjutas Oskar Kallasele juba aasta aprillis: "Mida rohkem lehe sisu pääle kulutame, seda rohkem võidame. Kõige paremaks tunnistuseks on Hermanni toimetus: Tema lüpsab juba aastate kaupa usaldust, mis rahval tema vastu oli, ilma et ta seda usaldust tegudega oleks kinnitada jõudnud: tema kooris aastate viisi Postimehe kaerapõldu, ilma et ta maale mingisugust väge ehk rammu oleks püüdnud anda ja nüüd näeb ta, et seda viisi enam edasi ei saa." 40 Tõnisson tõi endaga kaasa selle, mis juba aastaid oli ajakirjanduses puudunud võitlusvaimu ja tahtmise ka kitsenenud tingimustes avalikku elu kajastada ja suunata. Toimetusetöö uuelaadne kor KM EKLA, f 38, Grenzstein XIII, lk KM EKLA, f 186, m 55 : 34, lk EAA, f 321, n 1, s "о KM EKLA, f 186, m 75 : 24.

35 raldamine (igahommikused arutelud juhtkirjade sisu ja kirjutamise üle, nõue, et igal Tartus toimuval üritusel oldaks ka ise kohal), ajalehe trükitehnilise külje parandamine (Tõnisson ostis trükikoja, kuhu muretses tol hetkel parima trükipressi) ja selgesihiline ideoloogia, milles esikohal oli rahva enesetunnetuse ja -austuse kasvatamine isegi põllumajandust ja kodust majapidamist õpetavates kirjutistes, tõstis Postimehe tiraaži 600-lt aasta novembris 3700-le aasta aprillis. 41 Kõige selle kõrval asus Postimees ees ja teised lehed (Eesti Postimees, Sakala, Virmaline ja tema järglane Uus Aeg) aegapidi järel juba selle sajandi esimestel aastatel arglikult protestima ka sõna- ja trükivabaduse piiramise vastu. Esimeste tulemusteni jõuti selles asjas küll alles aastal, kui kogu ajakirjandus-ja ühiskondlik elu tervenes ajalehtede püüdest taas end poliitiliselt ja sotsiaalselt määratleda. Ärilised küsimused jäid iga toimetuse enda õiendada ja neid ei segatud maailmavaatelistest erinevustest sugenenud vaidlustesse. Ei K. Hellati toimetajatevahelistele nõupidamistele ega A. Grenzsteini väljaannete ühendusele polnud teisenenud nõudmiste ja tahtmistega ajas enam kohta. Kuid mõlemad ettevõtmised, kuigi erineval viisil, näitavad eesti ajakirjanduselus kõnealusel piiratud perioodil olemas olnud püüdu ajakirjandust reformida ja seeläbi seda paremaks ning teovõimelisemaks muuta. Omamoodi olid need mõlemad katsed ka vastuseis ajakirjanduse muutumisele pelgalt äriasjaks. 41 Teistest lehtedest. Postimees 22. IV 1897, nr

36 EESTI PRONOOMENID I Ühiskeele see, too ja temalta (Algus Keeles ja Kirjanduses nr 1) RENATE PAJUSALU 2. tema, ta, see ja too Vaatleme nüüd lähemalt eesti keele pronoomenisüsteemi. Primaarset rollideiksist väljendavad asesõnad mina/ma ja sina/sa, sekundaarset meie/me ja teie/te, kusjuures, nagu eespool mainitud, võib sina/sa esineda ka geneerilise viitamise vahendina ja teie /te olla primaarse kuulajadeiksise (SINA) viisakusvariant. Eesti keele oluliseks omapäraks on, et kõigil personaalpronoomeneil on lühike ja pikk vaste. Seda, et lühike ja pikk vorm ei ole alati vabalt omavahel vahetatavad, on muidugi märganud juba kas või iga eesti keele õpetaja, kuid nende kasutamise selgeid põhimõtteid polegi nii lihtne sõnastada. Üldiselt on omaks võetud seisukoht, et lauserõhulises asendis kasutatakse pikka, lauserõhutus lühikest kuju 28. Peale selle eksisteerivad käändeti teatud eelistustendentsid: väliskohakäänetes eelistatakse lühikest kuju, sisekohakäänetes ja kaasaütlevas ning personaalpronoomeni ja kaassõna ühendis pikka kuju 29. Siinse käsitluse keskpunktis on kolmanda isiku asesõna lühike vorm ta ja pikk vorm tema ning demonstratiivpronoomenid see ja too. Eksofoorses kasutuses on neist ainult demonstratiivpronoomenid, s.t see ja too, kusjuures asesõna too kasutus sõltub väga palju kõneleja murdelisest taustast 30. Eesti ühiskeeles kasutatakse asesõna too ilmselt niisuguse kauge objekti tähistamiseks, mis kuidagi vastandub mõnele lähedal olevale objektile (nt ".See uks selle võtmega lahti ei tule, vaatame kas too tuleb."). Kui vastandust ei ole, võidakse ka kaugele objektile viidata pronoomeniga see. Lähemad uuringud selles valdkonnas esialgu siiski puuduvad. Endofoorses kasutuses paigutuvad tema Ita, see ja too lähestikku ja nende kasutusaladel ei ole ilmselt selget piiri, niisiis võime rääkida kasutustendentsidest, mitte selgetest reeglitest. Asesõnade temalta ja see semantilisele lähedusele viitab ka tõsiasi, et mitmuses on neil erinevad vormid ainult nominatiivis, muudes käänetes ei ole võimalik eristada, kumma asesõnaga on tegemist (nende, nendele ehk neile jne). Varemgi on märgatud, et traditsiooniline arusaam, mille järgi temalta viitab elusale ja see (ning too) elutule referendile, ei ole päris täpne. Nii on ka EKG-s mainitud, et ta võib eriti kõnekeeles viidata elutule referendile Vt nt: H. R e m e s, Viron kielioppi. Porvoo, 1983, lk R. Pool, 1. ja 2. isiku personaalpronoomenite lühikese ja pika vormi kasutamine. Diplomitöö. Tartu, 1992, lk 92 (käsikiri TÜ eesti keele õppetoolis). 30 Eelkõige avaldab siin mõju lõunaeesti murdealale iseloomulik kolme demonstratiivpronoomeni süsteem. Lühikest ülevaadet eesti ühiskeele ja Võru murde pronoomenikasutusest vt R. Pajusalu, Pronouns Systems of Common Estonian and Estonian Dialects. Estonian Typological Studies I. TÜ eesti keele õppetooli toimetised 4. Tartu, 1996, lk Pikem käsitlus ilmub lähemal ajal Keeles ja Kirjanduses. 3i M. Erelt, R. Käsik, H. Metslang, H. Rajandi, К Ross, H. Saari, К Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn, 1993, lk 208 (edaspidi EKG II); vt ka nt: H. R e m e s, Viron kielioppi, lk

37 V. Tauli seob asesõnade tema I ta ja see vahelduse vastesõnade asukohaga, väites, et kui eelnevas lauseosas on juttu kahest olendist või asjast, siis käib see viimase ja ta esimese kohta. 32 Põhjalikumatest käsitlustest tuleb mainida T. Vseviovi diplomitööd, mille üheks tulemuseks on tõdemus, et asesõna tema kasutus on kitsam kui demonstratiivpronoomenil see: tema on konkreetsem ja esineb ainult anafoorilises viitamisseoses. 33 Probleemi täpsemaks uurimiseks olen kasutanud lisaks oma tähelepanekutele kahte tüüpi ainest. Suurem materjalihulk pärineb aasta sügisel Tartu kohalikust raadiost lindistatud vestlustest (kokku umbes neli tundi, milles oli asesõnade tema, ta ja see 500 mitteatributiivset kasutust). Valisin võimalikult eriteemalisi saateid, nii et materjali hulgas on vestlusi poliitikast, kunstist, valimiseelset propagandat ja turul tehtud intervjuusid. 34 Kõigile saadetele oli ühine see, et neil puudus kirjutatud algtekst, välja arvatud ehk mõned märkmed, näiteks intervjueerijal pikemates intervjuudes. Seega on tegemist puhtalt suulise kõnega, kohaliku raadio stiili arvestades ka üsna vaba kõnega. Kirjakeele näited pärinevad ajalehe Postimees laupäevalisast Extra (8. VI 1996, kokku 28 lehekülge), milles on ehk veelgi rohkem eri tüüpi teemasid (nt horoskoobid, reisikirjeldused, intervjuud, seltskonnakroonika jne). Kokku leidus neil lehekülgedel asesõnade see, tema, ta ja too 529 kasutust (neist 81 adjektiivatribuuti). Mõlemad materjalikogud esindavad muidugi endofoorilist ehk tekstisisest viitamist, sest ruumilist konteksti ei raadiovestlustes ega lehejuttudes üldiselt ei kasutata. Käsitlen siinkohal suulist ja kirjalikku asesõnakasutust koos, osutades muidugi erinevustele, kui neid nende tekstiliikide vahel tõesti esile tuleb tema ja ta tema ja ta isikule viitamas Kolmanda isiku asesõna lühike vorm ta on kõige tavalisem jutustuse fookuses olevale isikule viitamisel. Extras oli selline viitamine eriti valdav (esines 154 korda), sest suur osa tekste kõneles just mingitest inimestest. Pole haruldased sellised tekstid (nagu näide 4), kus ühele tegelasele viidatakse järjest üle viie korra asesõnaga ta, enne kui uuesti nime mainitakse. (4) a Kui Johnny Destiny keerab lahti autoraadio, kuuleb ta sellest uudiseid, mis teatavad, et hiljutise elektritormi ajal on vanglast põgenenud üks süüdimõistetu. b Tegelikult pole see Destiny jaoks mingi uudis, sest kentsakad elektritormid saadavad teda kõikjal, kuhu iganes ta ka ei satuks olgu kohaks siis Las Vegase mängupõrgud või Marylin Monroe nimeline motell. с Viimase tühjaksjooksnud basseinist on ta mõne aasta eest ilma saabunud ning sinna ta ka kaob. d On ta Põrguvürst, Saatan, Woland, Mefistofeles või lihtsalt Destiny-nimeline inimsaatuse maine kehastus, kes teab. e Jäädes ise kõrvaltegelaseks, on ta võimuses õnne ja õnnetuse jagamine ning peategelase elukäigu juhtimine. Erinevalt näiteks soome keelest viidatakse asesõnaga ta eesti keeles ka loomadele, s.t kui soome kirjakeel eristab entiteete kategooria inimeneimit- 32 V. T a u 1 i, Eesti grammatika II, lk T. V s e v i о v, Lausetevaheline pronominalisatsioon eesti keeles. Diplomitöö. Tartu, 1983, lk 45^16 (käsikiri TÜ eesti keele õppetoolis). 34 Nende raadiovestluste materjali põhjal olen kirjutanud artikli "Pronominit see, tema ja ta viron puhekielessä" (Sananjalka 37, 1995, lk 81 93). 107

38 teinimene järgi, siis eesti kirjakeel lähtub kategooriast elus /elutu. Vaadeldavas Extras oli üks artikkel hobustest ja teine koertest, mõlemale viidati järjekindlalt samuti nagu muudelegi jutustuse tegelastele asesõnaga temal ta. Raadiovestlustes ilmnes selgelt, et ka riike ja organisatsioone (nt NATO, Lääs jms) käsitleb eesti keel vähemalt poliitikavestlustes samasuguste elusolenditena kui inimesi või loomi, täiesti üldiselt viidati neilegi asesõnaga ta (näide 5). Selles materjalis oli 33 asesõna, mis viitasid riikidele või organisatsioonidele, ja neist ainult kolmel korral on kasutatud asesõna see: kaks esitluslauset (vt allpool) ja üks osasihitis, mida võib käsitleda ka piirkonna, mitte riigina. (5) [Raadiovestlus Eesti pürgimisest NATO-sse] a kui Venemaa sõjaline doktriin teatab et tal ei ole vaenlasi (.) b miks ta peab siis nii valuliselt suhtuma sellesse kui keegi liitub с kellegagi kes ei ole tema vaenlane. 35 Extra materjalis poliitikavestlusi polnud, kuid muudes lehtedes näib olevat üldine, et hoidutakse riikidele asesõnaga viitamast. Kõige sagedamini hakatakse pikemas ühte riiki käsitlevas lõigus rääkima hoopis selle riigi kodanikest (nt soomlased pro Soome) ja viidatakse seejärel neile mitmusliku asesõnaga nadi nemad nagu isikutele ikka. Vorm tema esines tunduvalt harvemini kui ta: Extras elusale referendile viidates 52 korda. Selgelt ilmneb siin tema ja ta grammatiline "tööjaotus": valdav osa tema esinemusest on genitiivi funktsioonis, samal ajal kui ta on valdavalt nominatiivis. Absoluutse reegliga siiski tegemist ei ole, nagu ilmneb ka näites 6: kaks korda viidatakse genitiivivormiga tema ja üks kord vormiga ta (vt ka näide 5c tema vaenlane, aga 4e ta võimuses; luulekeele vastav vaheldus võib sageli olla tingitud rütmilistest kaalutlustest, vt näide 3a ta lendu ja 3b ta lennurütm). (6) [Extra: prantsuse filminäitlejast Pierre Brasseurist] a Paraku jäid meil tema kaks hiilgerolli Marcel Carni filmides... b nägemata, meile tundmatu on ka tema kirjanduslik looming... с Küllalt nimekas näitleja oli ta naine Odette Joyeux. Sama tendents ilmneb ka raadiovestlustes: genitiivi funktsioonis eelistatakse kasutada asesõna tema, nominatiivis ta. Näites 7 viidatakse prostituudile subjekti positsioonis (nominatiivis) pronoomeniga ta (7b), atribuudi positsioonis (genitiivis) pronoomeniga tema (7c). (7) [Vestlus balletist "Imeline mandariin"] a kuid prostituut (.) kes on elanud (.) noh nagu ikka prostituudi b elu(.) leiab täieliku puhastuse. (.) ta leiab õnneja armastuse (.) с tähendab tema tulevik saab olema tõesti puhas. Eriti kaldutakse kasutama pronoomenit tema siis, kui genitiivis pronoomen esineb kaassõnaühendis. Kui eespool kirjeldatud näidetes (6a, 6b ja 7c) ei tõrguks siinkirjutaja keeletaju vahetamast pikka vormi tema lühikese vormi ta vastu, siis ühendites tema jaoks või tema järel oleks seda juba raskem (kuigi mitte võimatu) teha. Teine tegur, mis kallutab kõnelejat valima asesõna tema, on eespool mainitud lauserõhulisus, mida ehk täpsemalt võiks nimetada vastandamiseks. 35 Raadiovestluste näited esitan suhteliselt lihtsustatud transkriptsioonis. Tingmärgid:. langev intonatsioon nagu väitlause lõpus,! tõusev intonatsioon nagu hüüdlause lõpus,? küsiv intonatsioon, (.) mikropaus. 108

39 Kui asesõna tema nominatiivi kasutatakse isikule viidates, on enamasti tegemist teatava rõhutamisega, kus kõne all olevat referenti vastandatakse kellelegi teisele. Nii on näites 8 tegemist rollide üleslugemisega, kus iga uus roll alguses justkui vastandatakse eelmistele asesõna tema kasutamise abil, hiljem samale referendile viidates kasutatakse aga neutraalsemat vormi ta. (8) [Vestlus balletist "Imeline mandariin", just on räägitud esimesest kliendist] a ja teine klient on Marika Aidla (.) tema tantsib seltsidaami (.) b miks ta sinna prostituudi juurde satub (.) с seda peab ise vaatama Asesõna esiletõstmine võib toimuda ka rõhusõnade abil. Minu materjalis esines näiteks ainult sõnaühendit tema ise (kuigi ka ta ise poleks sugugi võimatu). Näites 9 viidatakse samale isikule alguses neutraalselt vormiga ta, sest selles lauses on referent lihtsalt jutustuse peategelane, kohe seejärel esineb asesõna koos rõhusõnaga just ja see asetab asesõna rõhulisse positsiooni, mistõttu viitamiseks valitakse vorm tema. (9) a Seekord tuleb juttu kirjanikust nimega Gerald Durrell. b Tegelikult ei olegi ta niivõrd kirjanik kui just loomapüüdja ja с -pidaja. Just tema oli see, kes asutas ühe maailma loomasõbralikuma loomaaia. Mitmuse nominatiivis näib olukord olevat enam-vähem sama kui ainsuses. Mitmuslikke näiteid on küll vähe, kuid olemasolevate põhjal võib öelda, et eelistatakse vormi nad, vorm nemad on markeeritud ja seda kasutatakse teatava esiletõstmise jaoks, näiteks lauses 10 vastandatakse sõjaväelasi ja poliitikuid ning esimestele viidatakse selles vastanduses asesõnaga nemad. (10) [Poliitikateemaline raadiovestlus] a A: kõrgel tasemel sõjaväelased ei tee seda laadi avaldusi b B: seda laadi kindlasti mitte с A: nemad ei ole ka avalduste tegemiseks väljaõpet saanud, nii nagu poliitikud tema ja ta elutule referendile viitamas Koik elutud referendid ei ole samasuguse semantilise staatusega. Kõigi entiteetide ühe klassikalise liigituse on andnud J. Lyons: 1) füüsilised objektid (siia kuuluvad ka elusolendid); 2) sündmused, protsessid ja olukorrad, millel on ajaline mõõde, s.t mis pigem toimuvad kui on; 3) propositsioonid, s.t mitmesugused väited, uskumused, ootused, otsustused jms, mille olulisim tunnus on see, et nad võivad olla tõesed või väärad. 36 Eesti keele asesõnade seisukohalt näib oluline siiski elusa/elutu eristamine, kuid oluline erinevus on olemas ka I klassi (füüsilise entiteedi) ja II klassi (sündmuse või protsessi) asesõnaga tähistamisel. Just konkreetsele elutule entiteedile võib tekstis viidata asesõnaga tema Ita. Ei ole muidugi üheselt selge, mida õieti tähendab füüsiline entiteet. On lihtne väita, et kivi on konkreetne, füüsiline objekt, saabumine aga sündmus, mis kulgeb ajas. Mis on sel juhul ballett? Olles küll ajas kulgev sündmus, on sellel siiski nii autorite kui ka vaatajate jaoks teatud füüsilise objekti tunnuseid (ta on üks tervik, ta on töö produkt, ta võib olla väärtuslik või mitte jne). Ja ilmselt ei erine oluliselt see, kuidas kunstnik viitab oma maali- 36 J. L у o n s, Semantics II, lk

40 le ja lavastaja oma balletile: nende jaoks on need võrdselt objektid, kuigi maal on füüsiline, ballett aga mitte. Nii raadiovestlustes kui ka Extras esines küllaltki palju pronoomenit ta (Extras 13, raadiovestlustes 56) ja mõni üksik tema (Extras 7, raadiovestlustes vormi teda), mis viitasid esemetele või objektina käsitletud sündmustele/olukordadele, kuid samal ajal esines küllalt ka näiteid, kus sama klassi entiteetidele viidati asesõnaga see. Üldine tendents on see, et mida "füüsilisem" objekt on, seda tõenäolisem on, et sellele viidatakse asesõnaga ta. Ja vastupidi: mida "sündmuselisema" entiteediga on tegemist, seda tõenäolisem on, et sellele viidatakse asesõnaga see. Näites 11 viidatakse asesõnaga ta näiteks majale (veel viidati fo-ga sellistele esemetele nagu maal, kaup, kampsun ja ka sellistele entiteetidele nagu hind, näidend, leping, mis ei ole nii "füüsilised", kuid on siiski üsna esemeliselt tajutavad), näites 12 aga muusikale, mida vastavas kontekstis käsitletakse kui objekti, millel on püsivad omadused, aga mitte kui helide loomise protsessi (sama tüüpi to-viitamisi oli veel entiteetidele eesti kunst, saund, kohtuprotsess jm). (11) [Extra: intervjuu sisearhitektiga] Küsimusele, kui suur üks maja peab olema, küsin ma vastu, kui väike ta saab olla. (12) [Raadiovestlus teatri kohta] a kasutada rokokoo muusikat seal (.) mis omal ajal oli ka (.) ta oli b justkui maast lahti (.) ta ei olnud selles mõttes asjalik muusika, с ta oli rohkem selline (.) kuidas nüüd öelda (.) täiesti meelelahutus Üldine põhimõte on see, et eelkõige kasutatakse asesõna ta elutule entiteedile viidates siis, kui vastav entiteet on parajasti fookuses, s.t justkui jutustuse peakangelane, "keda" on mainitud "nimepidi" (näites 12 nimega rokokoo muusiko) 31 ja "keda" seejärel täpsemalt kirjeldatakse või "kellega" seotud asjaoludest kõneldakse. Nõnda võib ilmselt seletada ka juhte, kui asesõnaga ta viidatakse füüsilisest objektist üsna kaugel olevatele entiteetidele, nagu näiteks Viivi Luige luuletuses "Eluraskus": "Küll on raske see eluraskus./ Ja küll ta on tühine." Samuti kasutatakse näites 13 asesõna ta ja isegi tema astroloogiale viidates: selles vestluses on astroloogia "peategelane" ja fookuses olemisega omandanud teatud esemelisuse. (13) [Raadiovestlus kosmoloogiast ja astroloogiast] A: kuidas sina kui füüsik ja kosmoloog suhtud astroloogiasse? on a sellel üldse mingit praktilist tähtsust? b B: astroloogial on minu meelest suur praktiline väärtus, ta on с arvestatav võimalus raha teenida paljudel (.) kellele ta huvi pakub, kuid teaduslikku väärtust (.) väärtust inimeste ja d sündmuste etteennustamiseks (.) minu meelest temal ei ole Haruldased on sellised näited, kus sündmusele/protsessile/olukorrale viidatakse asesõnaga ta ka siis, kui eelnevas tekstis puudub pronoomeni korre- 37 Võimalik, et sellistel juhtudel, kui korrelaatsõna olemasolu korral viidatakse elutule entiteedile personaalpronoomeniga, avaldub indoeuroopa keelte mõju, vrd näiteks vene personaalpronoomenite kasutust. Sellest lähemalt artiklis: R. Pajusalu, Pronoun Systems of Common Estonian and Estonian Dialects in a Contrastive Perspective, lk Teiselt poolt võib põhjus olla ka selles, et eesti personaalpronoomenid pärinevad ajalooliselt demonstratiivpronoomenitest: tema pärineb demonstratiivpronoomenist tämä ja selle lühenemisel tekkinud vorm ta on ilmselt segunenud balti algupära oleva demonstratiivpronoomeniga taa; vt M. Larjavaara, Demonstratiivit ja kielen kehitys. Virittäjä 1986, lk

41 laatsõna. Raadiovestlustes oli üks selline näide, mis on taandatav kõnekeeles ilmselt küllalt levinud lausemallile Nii ta on. (14) [Raadiovestlus kunstnikuga] A: ja jah (.) sa proovisid pilti ära seletada kohe niimoodi üksi B: ei aga ta nii oligi 38 Ka elutute entiteetide puhul eelistatakse vältida vormi ta genitiivi kasutamist. Extras oli üks genitiivne ta, mis viitas alumiiniumile ("hakkas ta hind langema"), raadiovestlustes mitte ühtegi. Kui lause nõuab genitiivset asesõna, eelistatakse elutute entiteetide puhul üldiselt vormi selle. Oli siiski ka asesõna tema kasutamise näiteid (Extras 6, raadiovestlustes 3), vt lause 15. Üksikjuhtumitel tuli ette ka muid tema/ta käändevorme (näiteks 13d), kuid neid oli üldistuste tegemiseks siiski liiga vähe. (15) [Extra] Kolm sajandit tagasi maksis portselan tass rohkem kui tema sisse mahtunud kuld see ja too Asesõna see on eesti kirjakeele põhiline demonstratiivpronoomen, too on üsna haruldane. Teatud süntaktilistes positsioonides on see praktiliselt ainuvõimalik asesõna. Noomenifraasi funktsioonis esineb see (ja väga harva ka too) teatavatel juhtudel personaalpronoomeniga sarnastes kontekstides Süntaktiliselt tingitud see ja too Lauseehituse poolt määratud on eelkõige asesõna see kasutamine adjektiivatribuudina ja kõrvallause korrelaatsõnana. Adjektiivatributiivset asesõna see sisaldav nimisõnafraas on tavaliselt samaviiteline mingi tekstis mainitud entiteediga 39 ja osutab eelkõige sellele, et kõne all olev entiteet on varasemast tekstist või olukorrast tuttav. Selles mõttes sarnaneb see definiitse artikliga, kuigi kasutus pole nii üheselt reeglitega määratud kui artikli oma. Näiteks inglise keele määratud artikli ja asesõna see kasutamise erinevus seisneb eelkõige selles, et asesõna jäetakse tavaliselt ära, kui tekstis või kontekstis ei ole muid võimalikke entiteete, mida võiks tõlgendada asesõna sisaldava nimisõnafraasiga samaviiteliseks. Nii on näites 16 viidatud ketile kogu aeg ilma pronoomenita, sest kuigi maailmas on palju erinevaid kette, on selles lõigus nii selgelt fokuseeritud ainult üks neist (Eesti Vabariigi presidendi ametitunnus), et tõlgendamisraskusi ei teki. Samas pole aga ilmselt välistatud, et sarnases kontekstis võiks vähemalt korra ka asesõna kasutada näiteks kohas 16a, ilma et tähendus või stiil sellest muutuks. (16) [Extra] 7. oktoobril 1936 asutati Riigivanema dekreediga Riigivapi teenetemärk, mille 30 mm laiune kuldkett on Eesti Vabariigi presidendi ametitunnus ja [ ] a Ketis on neli korundidest õiemotiivi, rubiin vapi kohal b keti keskosas, kaks leukosafiiri külgedel ja üks kukla taga. с Viimast polnud keti kujundaja Selles näites on dialoogi ülesehituse seisukohalt väga huvitav eitus, kus ei eitata mitte eelnevalt partneri poolt öeldut, vaid partneri repliigis implitseeritud seisukohta (pilti tavaliselt ära ei seletata). 39 EKG II, lk 117,

42 Selgelt vajab tekstis asesõnalist täiendit niisugune väljend, mis viitab eespool mainitud entiteedile üldisema terminiga, mille võimalikest referentidest ainult üks osa on fookuses olev entiteet. Nii on näites 17 juttu alumiiniumist, millele viidatakse ka nimisõnafraasiga see metall (17b). Asesõna on siinkohal vajalik, sest metalle on muidki kui alumiinium. (17) [Extra; eelnevalt kirjutatakse sellest, et võib-olla on alumiiniumi juba ammu tuntud] a Selle seiga võiks jätta tähelepanuta, kui Hiinast poleks ühest 3. sajandi hauakambrist leitud alumiiniumist ehteid, mis nihutavad b selle metalli avastamise kaugete aegade hämarusse. Viitamisstrateegiate seisukohalt on eriti huvitavad ehk need juhtumid, kus asesõnaga nimisõnafraasid viitavad entiteedile, mida ei ole varem mainitud ega ole see ka muul viisil asjaosalistele tuttav. Näites 18 jutustab üks naine oma reisist Maltale, kus ilmselt pole käinud enamik lugejaid ega ka teksti kirjutaja, kellele ta seda juttu on rääkinud. Kasutades fraasi need jalgratturid, osutatakse sellele, et jalgratturid on Maltal tõesti olemas ja kõneleja on neid näinud. Ka näites 20c puudub fraasil see inimene tekstis samaviiteline vaste. Selles näites on asesõna kasutatud eelkõige kõnekeelse stiili saavutamiseks, ja tal ei ole üldse mingeid viitefunktsioone. (18) [Extra, reisimuljed Maltalt] Teed on mägised ja väga, väga kitsad, sest saareriik on ülerahvastatud ning seetõttu on kogu maapind kasutuses. Jääb arusaamatuks, kuhu need jalgratturid veel mahuvad, sest nende jaoks eraldi teelõike pole. Raadiovestlustes esines asesõna see adjektiivatribuudina pisut sagedamini kui Extras. (Täpset arvu ei ole siin võimalik anda, sest suulise kõne elliptilisuse tõttu on paljudel juhtudel raske tõlgendada, kas tegemist on atribuudi või nimisõnafraasiga.) Näites 19 on ühes lauses kolm sellist väljendit, sama lause kirjutamisel oleks neist mõni kindlasti ärajäetud. (19) [Raadio poliitikavestlus] ja antud juhul ka näiteks selle NATO tippkohtumise eel kui me vaatame nüüd (.) sellest aspektist seda olukorda meie suhtes Asesõna too on ühiskeeles (isegi Tartu ajalehes!) haruldane. Extras esines too adjektiivatribuudina ainult kolm korda, raadiovestlustes mitte kordagi. Näites 20 viidatakse nimisõnafraasiga too "Three Lions" eelmise nädala edetabeli juhtivale laulule. Asesõna too kasutamine rõhutab siin, et viidatavat laulu vastandatakse edetabeli uuele juhtlaulule. (20) [Extra] a Selle nädala Briti singlitemüügi edetabel tervitab meid jälle uue b esikohalauluga, täpselt nagu eelmine kordki. Too "Three Lyons", laul legendaarsest jalgpallimeeskonnast, oli sihitud vahetult karikaj ägamise järgsesse perioodi, ning läkski korda pisut edu с saavutada. Aga kaua see inimene ikka teleka ees istub ja õlut juues rohelist platsi silmitseb. Eraldi teema on asesõnade see ja too kasutamine ajaväljendites. Rohkem kui muud nimisõnafraasid kipuvad asesõna see sisaldavad ajaväljendid viitama ka pikemas tekstis demonstratiivselt, s.t kõnelemise/kirjutamise ajahetkest lähtuvalt. Kui ühend see jalgrattur viitab ajalehetekstis kindlasti jalgratturile, kellest on olnud juttu või kes on tuttav, kuid kes ei viibi kõnelemise/kirjutamise hetkel juures, siis väljend sellel nädalal viitab suure tõenäosu- 112

43 sega kõnelemise hetke nädalale (vt näide 20a), mitte tekstis tuttavale nädalale (kuigi ka viimane on kahtlemata võimalik). Seega on ajaväljendid tekstis sageli eksofoorse viitamise vahendiks, mis kirjalikes tekstides on muude nimisõnafraaside puhul suhteliselt haruldane. Ilmselt kallutab just asesõna see eksofoorse tõlgendamise võimalus kirjutajaid sageli asesõna too kasutamise poole. Nimelt saab väljendeid tol hetkel, tol aastal jms tõlgendada üheselt endofoorseks viitamiseks, s.t nad viitavad mingile tekstis mainitud ajale (vt näide 21d), väljendite sel aastal, sel nädalal jms tõlgendamine nõuab konteksti (vt näide 22, kus viidatakse käimasolevale, s.t aasta suvele). Erand on sel ajal, mis ei saa viidata kõnelemise/kirjutamise hetkele (selles tähenduses kasutatakse adverbe nüüd, praegu jms), ja seetõttu on väljend tol ajal enamasti kasutuses rõhutatult mineviku tähistamiseks (näide 23). Extra kümnest asesõna too kasutusest oli viis ajaväljendite adjektiivatribuudi positsioonis. (21) [Extra] Möödunud nädalalõpul oli Pärnus sisearhitektide seminar "Sajandilõpu ruum", t ] a See oli üks lühiajaline ruumiprojekt, mis elas täpselt nii kaua b kui seminar kestis ja sellest tekkis omamoodi uus ruum Rannahoone sees või piirides. Minule rõõmsaks üllatuseks с tundus, et too ruum elas d tol hetkel väga teistmoodi ja kuidagi ühel lainel. (22) [Extra, jutt golfiharrastusest Eestis] Esialgu ei liikunud golfiväljakul kuigi palju inimesi. [ ] Aga iga suvega on läinud tihedamaks. Sel suvel enam niisama löögile ei pääse. (23) [Extra: aastast] Saksamaal olid tolle aja kohta head teed. Kui pronoomen on kõrvallause korrelaatsõna, siis pole samuti muud võimalust kui kasutada demonstratiivpronoomenit. Minu materjalis esines ainult asesõna see, kuid põhimõtteliselt võiks muidugi kasutada ka asesõna too. Sellises positsioonis viitab see sageli ka inimesele, sest elus/elutu vastandus ei ole kõrvallause korrelaatsõna puhul oluline. (24) [Extra] Kes alles ratsutamisega alustavad, need ei taha täisverelisi ja kergeid ratsatõuge see ja too viitamas elusale entiteedile Nimisõnafraasi funktsioonis esinev see viitab prototüüpselt elutule entiteedile. Nagu aga eespoolgi on mainitud, on siiski süntaktilis-semantilisi positsioone, milles see võib viidata ka elusolendile, kõige sagedamini esitluslausetes, mille struktuur on see on X, kusjuures X on tavaliselt isiku nimi või muu kindlale isikule viitav nimisõnafraas (või riikide puhul riigi nimi). Kõige tüüpilisem on selliste lausete kasutamine inimeste tutvustamisel ("Saage palun tuttavaks, see on Maia"), kuid ka endofoorse viitamise korral tuleb seda tüüpi lauseid ette, eriti uue referendi sissetoomisel fookuses olevasse rolli (otsekui esitlemisel, nagu näites 25a, kus asesõna see vahetub personaalpronoomeniks kohe, kui isik on teksti sisse toodud ja on sellel hetkel fookuses, vt 25b,c). Vastupidisel juhul, kui predikatiivlause annab tekstist tuntud isikule uue rolli, kasutatakse isikule viidates asesõna tema Ita nagu näites 3d: "On ta Põrguvürst, Saatan..." 8 Keel ja Kirjandus nr

44 (25) [Raadiovestlus balletietendusest] a meil on üks osatäitja veel, see on Rita Dolgihh (.) aga b tal on praegu töötrauma (.) nii et tulevikus loodame с teda siiski näha Asesõnaga see võib isikule viidata ka teatud pragmaatilistel kaalutlustel. Sel juhul on tegemist asesõna see mitteprototüüpse kasutamisega ja selleks peab järelikult olema mingi pragmaatiline põhjus. EKG mainib kahte sellist võimalust: kaugele, vähetuntud isikule viitamist ja halvustava suhtumise väljendamist asesõna see abil. 40 Tõenäoliselt on selliseid võimalusi rohkemgi ja nende täielikku loetelu pole ehk võimalikki anda, sest iga kontekst võib anda uue lisatähenduse. 41 Mingil viisil seob aga asesõna see isikulisi kasutusi omavahel teatav emotsionaalne rõhutamine või esiletõstmine. Minu materjalis paraku ei olnud selliseid viitamisi, sest raadio ja ajalehed taotlevad teatavat neutraalsust. Küll aga kasutati Extras kaks korda isikule viitavat asesõna too. Mõlemal juhul oli tegemist lausetega, milles osutati inimesele, kellest oli juttu eelnevas lauses. On märgitud, et kui eelnevas lauses on kaks isikut, võidakse järgmises esimesele neist viidata asesõnaga ta ja teisele asesõnaga see. 42 Tavaliselt viidatakse siiski mõlemale asesõnaga tema Ita, nii et kumb on kumb, selgub alles kontekstist, või välditakse kahe asesõna kasutamist ja viidatakse ühele kõne all olnutest mingi muu sõnaga (nt teine, naine, mees jms). Ilmselt on asesõna see siiski emotsionaalselt markeeritud tähendusega ja neutraalse viitamise korral eelistatakse vastavas positsioonis mõnikord asesõna too (26). (26) [Extra: raamatututvustus] Mees on politseinik, ta tajub ümbritsevas, võibolla ka naises endas midagi kahtlast. Et too ei jaga mehe ärevust, lööb ta naist kergelt käega. Teine küsimus on, mis siiski määrab pronoomenivaliku: kas mainimise järjekord või staatus, mis viidataval isikul on vastavas tekstikohas. Siinkirjutajale tundub tõenäolisem, et isikupronoomeniga viidatakse viimasena esinenud grammatilisele subjektile, kes on tavaliselt ka jutustuse selle hetke peategelane, demonstratiivpronoomeniga muudele lauseliikmetele (ja vastavalt muude rollide kandjatele). Tõsi küll, neutraalne sõnajärg paigutabki grammatilise subjekti, mis tavaliselt on ka lause teema, lause algusesse, nii et vastavat referenti mainitakse enne kui reemasse kuuluvat mittesubjekti see viitamas elutule entiteedile Elutule entiteedile viitav see moodustab asesõna esinemustest statistiliselt suure rühma. Extras oli neid 92, raadiovestlustes 112. (Asesõna too ei kasutatud elutule entiteedile viidates kummaski.) Mõlemas materjalikogus viitab asesõna see enamasti olukorrale või tekstiosale, seega J. Lyonsi jaotuse järgi teise ja kolmanda klassi entiteetidele. Eelnevas või järgnevas tekstis 40 EKGII,lk A. Hakulinen on kirjutanud näiteks sellest, missuguseid erinevaid tähendusvarjundeid võivad erinevad asesõnad saada ilukirjanduses. Nii on naisele viidatud eri asesõnaga sõltuvalt sellest, kas ta on austuse või seksuaalse huvi objekt või kuidas minajutustaja temasse emotsionaalselt suhtub, vt A. Hakulinen, Miten nainen liikkuu Veijo Meren romaaneissa. Soome viitamissüsteem on võrreldes eesti keelega muidugi teistsugune, sest isikule võib viidata nelja erineva asesõnaga ja se on nende hulgas paljudes murretes ja kõnekeeles tavalisim, vt nt: V. Yli-Vakkur i, Suomen kieliopillisten muotojen toissijainen käyttö. 42 EKG II, lk 209; V. T a u 1 i, Eesti keele grammatika II, lk

45 võib siis olla sõna või väljend, mis on asesõnaga see samaviiteline nagu must pluus näites 27. (27) [Extra: diskolauljate kostüümi valimisest]... leidsid stilistid üksmeelselt, et nüüd on vaja veel ühte teatud kindlat musta pluusi peale. Kuigi seda ei leidunud toatäite riiete hulgast, otsiti see paari tunniga ikkagi kuskilt välja. Tihti ei ole vasteväljendit siiski nii üheselt võimalik eristada kui elutule referendile viitava asesõna tema Ita puhul. Näites 28 ei teki ilmselt ühelgi eestlasel arusaamisega probleeme, samas polegi aga nii lihtne ütelda, kas asessõna seda vaste on hea tunne mootorrattaga sõita või ainult moottorrattaga sõita, s.t kas kirjeldatakse tunnet või sõitmist. Sisuliselt ei ole see mõistmise seisukohalt muidugi oluline, sest asessõna see viitab õieti kogu kirjeldatud olukorrale, millesse kuuluvad nii sõitmine, sellega seotud tunded kui ka põhimõtteliselt veel palju aspekte, mis selle tekstikatke viitamises kasutamata jäävad (vt ka näide 2 eespool). (28) [Extra] On niivõrd hea tunne mootorrattaga sõita. Seda ei saagi kirjeldada, peab ise tundma. 4. Kokkuvõtteks Eespool kirjeldatud tendentsid, mis eesti pronoomenite tema, ta, see, ja too endofoorses kasutamises ilmnevad, võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt. 1. tema Ita viitab prototüüpselt elusolendile, kusjuures nominatiivis on asesõna ta neutraalne ja viitab tekstis parajasti fookuses olevale isikule, asesõna tema aga vastandab viidatavat isikut pragmaatiliselt mingile teisele isikule. Genitiivis eelistatakse vormi tema sõltumata sellest, kas isikut rõhutatakse või mitte. Väliskohakäänded eelistavad lühikesi vorme. 2. see viitab prototüüpselt eluta entiteedile. 3. Eluta entiteetidele, millel on tekstis korrelaatsõna olemas, võib viidata nii asesõnaga tema Ita kui ka see. Neutraalses positsioonis teksti fookuses olevale entiteedile viidatakse nominatiivis asesõnaga ta või see. Mida kõnekeelseni on tekst ja mida konkreetsem viidatav entiteet, seda suurema tõenäosusega esineb selles positsioonis ta. Genitiivis viidatakse elutule entiteedile enamasti asesõnaga see (selle) ja vaid üksikjuhtudel asesõnaga tema. 4. see võib viidata elusale entiteedile a) esitluslauses (see on X), b) pragmaatilise lisatähenduse korral ka muudes kontekstides (neutraalsetes tekstides siiski väga harva). 5. too on ühiskeeles suhteliselt haruldane ja esineb eelkõige a) ajaväljendites ja mõnedes muudes väljendites adjektiivatribuudina, b) viidates isikule, kes ei ole jutustuse peategelane. Eksofoorses kasutuses on ainult pronoomenid see ja too, kusjuures asesõna too kasutus sõltub kõneleja murdetaustast: mida rohkem lõunaeesti mõjusid, seda rohkem tarvitatakse asesõna too. Eksofoorne kasutus vajab siiski lisauurimist. Autor on tänu võlgu Auli Hakulinenile ja Valma Yli-Vakkurile, kellelt ta on uurimuse käigus korduvalt saanud nõuandeid ja abi. 115

46 TUUL HEIDAB MAGAMA* FELIX OINAS Lennart Mere sisurikkas "Hõbevalges" on müüt tuule magamisest ümber jutustatud järgmiselt: "Meresõitude ajast pärineb eesti loodusmuistend, mille kohaselt tuul olla kord ära kadunud. Ämblik leidnud tuule ilmamere kohal uinunult, kuid teate sellest tõi maale ja päris tuule ülesleidja au endale vilgas kärbes, kellele ämblik seniajani kätte tasub." 1 Eesti Rahvaluule Arhiivis Tartus on sel teemal talletatud kolm teisendit, neist tuule kohta kaks ja üks surma kohta. 2 Tuule müüdid pärinevad Kambjast ja Viljandist ning on kirja pandud möödunud sajandi lõpul. Kambja ülestähenduse järgi (Johann Väggi, 1896) heitnud tuul kord puhkama ja jäänud magama. "Kõigile liikuville ja liikumatatelle, tuu om loonule ja puile tulnu tuule puudus paljo masma, nii elo kui kasvu pääle." Koik loomad hakanud teda otsima. Viimaks läinud ämblik üle mere ja leidnud tuule ühe suure kivi kõrval magamas. Ta vedanud võrgu tuulest üle ja ajanud ta üles. Tuul olnud väga vihane ja ähvardanud teda "maha murda". Keset merd tulnud ämblikule kärbes vastu ja ämblik kõnelnud talle tuule leidmisest. Kärbes lennanud kohe tagasi ja võtnud tuule leidja au enesele. See põhjustanud ämbliku kustumatu viha kärbse vastu. Viljandist pärinev teisend (Anton Suurkask, 1898) on detailideni eelmisega sarnane, üksnes ämbliku ja kärbse tüli on käsitletud üksikasjalisemalt. Tuule magamise tagajärgedest mainitakse, et selle tõttu olid "jäenud kõik loomad ja taimed hädasse ja nälga". Selle müüdi jälgede ajamine viib meid esijoones Anatooliasse muistsete hetiitide juurde, kelle mütoloogias on kodust pagenud jumalustel keskne osa. Vanahetiidi mütoloogias võõrduvad jumalused oma maast ja rahvast, keda nad tavaliselt kaitsevad, jätavad maha oma asukoha ja lähevad peitu. Nende lahkumise mõju inimestele, jumalustele, loomadele, loodusele ja taimedele on kujukalt kirjeldatud savitahvlitel, mis on küll osaliselt purunenud. 3 Kõige paremini on säilinud müüt Telipinusest, tormijumala pojast, kelle nimi on hati niisiis mitte indoeuroopa algupära. Tema ülesandeks on põllunduse, eriti teraviljade kasvu edendamine. Telipinus vihastub (mispärast, see ei ole lünga tõttu tahvlis teada), tusastub ja läheb minema, viies kogu elu endaga kaasa. Tema lahkumine põhjustab kõikehõlmava katastroofi: tuled inimeste elukohtades kustuvad, oder ja nisu ei kasva, mäed ja puud kuivavad ja loomad ei poegi. Inimesed ja jumalused surevad nälga. Väikesed ja suured jumalad asuvad Telipinust otsima. Päikesejumal saadab välja kotka, kuid see Telipinust ei leia. Siis läheb ta ise, aga tulemuseta. Lõpuks saadab jumalate ema otsingule pisikese mesilase. See otsib Telipinust kõrgetel mägedel ja sügavates orgudes ning leiab ta lõpuks lagedal väljal magamas. Mesilane nõelab teda ja äratab ta üles. Telipinus on tulivihane * Inglise keeles ilmunud kogumikus: Studies in Folklore and Popular Religion. Vol 1. Papers Delivered at the Symposium Walter Anderson and Folklore Studies Today. Tartu, 1996, Ik L. M e r i, Hõbevalge. Tallinn, 1976, Ik Nende kirjapanekute saatmise eest olgu tänatud prof Ülo Valk. 3 H. A. H o f f n e r, Jr. (transi.), Hittite Myths. Atlanta, 1990, lk

47 ja hakkab raevutsema, müristades koos välguga ja purustades inimeste eluasemeid. Ent maagia, ohvrite lubamise ja loitsimisega õnnestub teda rahustada. Ta tuleb tagasi ja elu läheb jälle endistesse roobastesse. 4 Müüti jumalate lahkumisest ja tagasitulekust jutustavad hetiidid ka mitmest teisest jumalast tormijumalast, kolmest lokaalsest tormijumalast, päikesejumalast ja teistest. Neil kõigil on viljakusjumala funktsioon. Kadunud jumala leidjaks on ikka mesilane. 5 Sel müüdil jumalaist oli kultuslik ülesanne. Harry A. Hoffner juuniori järgi oli see müüt hetiidi jumalateenistuse fookuseks. Telipinus ja teised pagenud jumalad olid ühenduses riitusega, mille ülesandeks oli meelitada solvunud jumal tagasi oma maaleja oma rahva hulka. 6 Sama müüti tundsid ka muistsed kreeklased seoses põllunduse ja viljakuse jumalanna Demeteriga. Arkaadia versiooni järgi Demeter ("Must Demeter"), masendunud oma tütre Persephone röövimise ja jumalanna enese pilastamise pärast Poseidoni poolt, peidab end koopasse. Selle tagajärjel ei kasva enam midagi ja inimesed surevad. Ükski jumalaist ei tea, kus ta on. Lõpuks leiab Paan, kitsejalgadega Arkaadia jumal, tema koopast kätte ja teatab sellest Zeusile. See saadab kohe välja saatusejumalannad moirad. Neil õnnestub Demeteri pahameelt leevendada ja ta tagasi tuua. Tulles toob ta viljad endaga kaasa. 7 Homerose hümnis Demeterile jutustatakse, et Demeter, muretsedes tütar Persephone röövimise pärast Hadese poolt, läheb ära oma templisse. See põhjustab kohutava nälja, mis ohustab inimkonna olemasolu. Zeus saadab Iriseja seejärel kõik jumalad järgemööda Demeterit paluma, et ta järele annaks, kuid see keeldub. Ainult siis, kui Persephone tuleb tagasi, kuigi ainult osaks aastast, nõustub Demeter kutsujaga ja taastab elu põldudel. 8 Demeteri müüdi põhiskeemi identsus Telipinuse müüdiga on ilmne. Isegi Demeteri preestrinnade nimetuseks on "mesilased". Sellega ei lõpe veel eesti loodusmüüdi sugulaste ahel. Sama laulu leiame ka meie sugulasrahvailt Karjalas ja Soomes. Nii karjalased kui ka soomlased pühitsesid igal aastal vüjakuspäeva isikustatud viljakushaldja Sämpsä Pellervoise (algselt Ukko) äratuslaulu esitamisega. Selle ülesandeks oli taimekasvu stimuleerimine. 9 See suurepärane riituselaul algab katastroofi kirjeldusega: kaerad ja rukkid raiesmikus ei kasva, ei tärka orus, Sämpsä künkal ega Pellervoise kingul. Selgub ka selle põhjus Sämpsä lamab selili voodis ja magab. Talvepoiss läheb tuuletäku seljas teda äratama, kuid ta keeldub tõusmast, sest talvepoiss on kahjustanud loodust puhunud lehed puudelt, puna neidude palgeilt, 4 H. A. Hoffner, Jr., Hittite Myths, lk 14 20; W. Burkert, Structure and History in Greek Mythology and Ritual. Berkeley, 1979, Ik s H. A. H o f f n e r, Jr., Hittite Myths, lk 20 jj. 6 H. A. H o f f n e r, Jr., Hittite Myths, lk 9. 7 W. Burkert, Structure and History in Greek Mythology and Ritual, Ik 125 jj. 8 N. J. Richardson (ed.), The Homeric Hymn to Demeter. Oxford, 1974, Ik Soome silmapaistvad folkloristid, alates Kristfrid Gananderist ja lõpetades Matti Kuusi ning Kustaa Vilkunaga, on Sämpsä äratuslaulu kohta esitanud erinevaid seisukohti. Sämpsät on võrreldud mitme Euroopa viljakusjumalaga, sellistega nagu vanakreeka Dionysos, läti Jumis, germaani Freyr ja Nerthus jt. Martti Haavio on pidanud kõige tõenäolisemaks, et Sämpsä äratuslaulu aluseks on rahvusvaheline müüt suve võidust talve üle. Matti Kuusi näeb selles anakronismi. Tema järgi on see ingeri ja karjala paganlik riitusetekst, millesse on sulatatud keskaja kristliku luulekultuuri uudsusi. Heikki Kirkinen ja Kustaa Vilkuna peavad Sämpsä äratuslaulu vene õigeusu kiriku pühaku Sampsoni kultuse kajastuseks (vt A. Turunen, Kalevalan sanat ja niidet taustat. Lappeenranta, 1979, lk 295). 117

48 pead kapsailt ja juured naereilt. Küll aga järgneb looduse ihaleja Sämpsä kevade- või suvepoisi kutsele, sest see taastab kogu looduses endise olukorra. 10 Martti Haavio "Kuolematonten lehdot" 11 sisaldab terve rea meid huvitavaid värsse karjala rahvalauludest. Ühes loitsus mainitakse: "Mina olen saatnud Sämpsäle järele saarele merelisele, kaljule puutumatule." Teises loitsus on mesilane see, keda kehutatakse lendama üle üheksa mere mainitud saarele. Ning Sämpsä äratuslaulus ja ühes loitsus viidatakse müüdile, mille järgi Sämpsä oleskles "merest ümbritsetud viljakandmatul saarel; sealt tuli teda otsida..." Võib oletada, et neis värssides peitub Sämpsä äratuslaulu üks variant, milles mesilane on saadetud otsima põgenikku iseäralikult saaarelt. Sämpsä äratuslaulul on lisaks veel erikujuline teisend Ingeris ja Karjalas. Selle järgi on Sämpsä abielus oma võõrasemaga või on maganud oma õega, mistõttu ta peab põgenema pimedasse Põhjalasse, kust teda minnakse tagasi kutsuma. See variant on ilmselt sekundaarne. Eesti Rahvaluule Arhiivist saadud ja Kanepis kirjapandud versioon (Carl Lipping, 1895) kõneleb surma kadumisest ja jälleleidmisest. See on tõenduseks selle müüdi levikust väljapoole viljakuse ringi. Võrreldes eespool toodud viljakusmüüdi versioone, leiame, et neil kõigil on sama struktuur. Müüt algab jumaluse või tuule lahkumisega oma kodupaigast, mis põhjustab looduskatastroofi. Selle ulatus on tohutu: kogu elu seiskub, viljad ei kasva, loomad ei sigine, tuleb nälg ja surm. Samal ajal otsitakse intensiivselt lahkujat, kes lõpuks leitakse. Koik otsitavad peale Demeteri magavad. Nad äratatakse, mis põhjustab Telipinuse ja tuule raevu. Lõpuks lähevad nad või lubavad minna koju tagasi. Sellega on katastroof kõrvaldatud ja ajutiselt seiskunud elu jälle taastatud. Magaja leidjad ja äratajad müüdis varieeruvad. Tähelepanu väärivad mesilane hetiitidel ja ka karjalastel ning petlik kärbes eestlastel. Need putukad moodustavad selleks ülesandeks ideaalse paari oma kiire lennu ja nõelamise või valusa hammustamisega. Kerkib küsimus: miks on nii suure ning tähtsa ülesande täitmine usaldatud nii väikeste putukate mesilase ja kärbse hoolde? Mesilane on maailma kuulsaim ja tähtsaim putukas. Tal usuti olevat salajased teadmised ja tarkus. Indias oli ta koguni jumalate sümbol. Ta oli sõnumiviijaks jumalale, ja kõnealuseski müüdis on ta sõnumitoojaks jumalalt. Oma väiksuse poolest sarnaneb mesilane kärbsega, kelle terav nokk täidab nõela aset. Seetõttu võis Eestis mesilane hõlpsasti asenduda kärbsega. Seejuures vastandati putukate väiksus ülesande suurusega, millise kontrasti rõhutamine on rahvaluulele iseloomulik. Putukad või lindudel, kes teevad mingi sangariteo, peavad olema selleks vajalikud tarvikud. Mesilasel ja kärbsel on need olemas, samuti kui rähnil lääneaafrika vanasõnas ja muinasjutus on pikk nokk, millega ta toksib augu puusse, kust esimesed inimesed välja pääsevad. 12 Kuna ämblikul eesti müüdis vajalikud tarvikud puuduvad, on ilmne, et tema osa ja ta vaen kärbse vastu on hilisem lisand. 10 M. Kuusi, Suomen kirjallisuus I. Kirjoittamaton kirjallisuus. Keuruu, 1963, lk ; M. Kuusi jt (eds.), Finnish Folk Poetry. Epic. Helsinki, 1977, lk M. Haavio, Kuolematonten lehdot. Porvoo Helsinki, 1961, lk M. Kuusi, Mind on Form in Folklore. Selected Articles. Ed. Henni Ilomäki. Helsinki, 1994, lk

49 Kuidas seletada vaadeldava müüdi versioonide struktuurilist identsust? Tõenäoliselt tuleb siin küsimusse laenamine. Müüdi loojaks võisid olla hetiidid muistses Anatoolias, kes omistasid pagemise mitmele jumalusele. Hetiidid domineerisid Väike-Aasias teisel aastatuhandel kuni umbes aastani 1200 ekr, mil nende riik kokku varises. Neilt rändas müüt ühelt poolt Kreekasse võimalik, et hurrilaste ja foiniiklaste kaudu ja teiselt poolt Kaukaasiasse. Võib arvata, et Ida-Euroopasse jõudis see Kaukaasiast juba enne indoeurooplaste sissetungi põhja poolt. Hiljem läks see sealt edasi loodesse eestlastele, karjalastele ning soomlastele. Ida-Euroopa on olnud teatavasti selleks teeks, mille kaudu rida ida ja lõuna kõrgkultuuride müüdiaineid on rännanud kaugele põhja. Sellised on Soomes näiteks müüt maailmamunast, Väinämöise saarte ja kalahaudade kaevamisest ürgmeres, lood suurest tammest ja suurest härjast, Lemminkäise laulud tema reisist Põhjalasse, surmast ning ülestõusmisest ja teised. 13 Mordvalastel ja valgevenelastel on üks laul, mis meenutab müüti viljakusjumaluse lahkumisest, otsimisest ja leidmisest. Mordva laul (pärit Venest) jutustab, et jumal Vere-pas on korraldanud väljal puu all suure peo. Koik jumalad ja pühakud on kutsutud ja on tulnud peole, kuid Norov-ava, vüjakusjumalanna, on jäänud tulemata. Jumal saadab Mikula (Ilja) teda otsima. Otsija leiab Norov-ava põllupeenralt. See keeldub tulemast, kuid Mikula (Ilja) toob ta siiski endaga kaasa. Ersamordvalastel on otsitavaks Mikola ning otsijaiks jõulud ja lihavõtted. Ent Mikola ei saa tulla, sest ta on ametis abistamistööga. On ilmne, et see mordva laul on allunud sekundaarselt vene mõjule. Nagu on osutanud Victor Kõressaar, on selles vene õigeusu pühakud otsija rollis tunginud mordva genuiinsete paganlike jumalate kõrvale. Valgevenes lauldakse sama laulu koljaadana, riituselauluna lihavõtteõnnitluseks. Mikola või mõni muu pühak ei ilmu peole. Püha Jüri läheb teda kutsuma ja leiab ta põllult, kus ta hoolitseb viljakasvu eest, mis kuulub pühakute ülesandeisse. 14 On tähelepanuväärne, et Ida-Euroopa laulul jumalate peost leidub vaste ka hetiitidel. Neil on Telipinuse müüdile lisatud märkus: "Päikesejumal korraldas peo ja kutsus sellele tuhat jumalat." Teiselt poolt väärivad tähelepanu Venele või Vene vahendusele viitavad elemendid Sämpsä äratuslaulus. Karjala ja soome viljakushaldja nimi Sampsa (Sampsa) on loodud vene õigeusu pühaku Sampsoni järgi. Loitsude põhjal rekonstrueeritud Sämpsä äratuslaul esindab ilmsesti karjala ja soome varasemat, Telipinuse müüdile lähedast ja Vene kaudu saabunud versiooni, milles mesilane saadetakse kadunud Sämpsät saarelt otsima. Karjala ja soome hilisemas versioonis leiduvaile tarepoisile ja kevade- või suvepoisile vastavad mordva (< vene) jõulud ja lihavõtted. Seega pole kahtlust, et vene kutsumislaul on üks hetiitide müüdi vaheastmeid rännul Karjalasse ja Soome ning ühtlasi Eestisse. Võib oletada, et Venemaal on leidunud hetiitide ja karjala-soome-eesti müüdile veelgi lähedasemaid vahevorme, mida kas pole kirja pandud või on need jäljetult kadunud. Lõpuks mõned märkused selle müüdi tagapõhjast. Müüdi aluseks on agraarreligioossed uskumused hingestatud viljast. Näiteks udmurdid Kesk-Venemaal kujutlesid viljahinge valge liblikana. Kui põld enam head saaki ei 13 M. Kuusi, Mind and Form in Folklore, lk 51; F. O i n a s, Elements of Eastern Origin in the Kalevala. The Heroic Process. Ed. Bo Almqvist jt. Dublin, 1987, lk F. Oinas, "The Sower" in Finnish Folklore Revisited. Eurasian Studies Yearbook 65 (1993), Ik

50 andnud, uskusid nad, et viljahing oli kadunud. "Nägija" läks seda otsima; sellist tseremooniat nimetati "viljahinge otsimiseks". Kui viljahing metsas või väljal valge liblikana leiti, mässiti see hoolsalt valgesse rätikusse ja toodi põllule tagasi ning lasti lahti. Oldi veendunud, et nüüd annab põld jälle soovitud saaki. 15 Seda udmurtide uskumust saab kasutada võtmena käesoleva kadumismüüdi mõistmiseks. Võib arvata, et sellelaadsed kujutelmad panid aluse selle müüdi tekkele ja lõid eeldused ka selle edasikandumisele. Väärib märkimist, et maalt lahkunud jumalused olid eranditult ühenduses viljakusega. Ka tuul tuleb nende hulka arvata, sest temast oleneb taimede tolmlemine, sademed jne. Kuna rahva eksistents oli tingitud viljakusest, jälgiti seda suure põnevusega. Kui viljasaak hakkas näitama languse tendentsi, peeti selle põhjuseks viljakusjumaluse, isikustatud viljahinge lahkumist. Rahva müütilistes kujutelmades omandas viljaikaldus legendaarsed mõõtmed. Pageja leidmiseks hakati teda intensiivselt otsima, mis lõppes tema leidmise ja naasmisega. Kokkuvõtteks võib öelda, et kõnesolev müüt, rännates Lähis-Idast loodesse, on jõudnud ka Eestisse ja saabunud siia Kagu-Eesti kaudu selle teada olevad kirjapanekud piirduvad Lõuna-Eestiga. Eestis on meile kultuuriliselt võõras viljakusjumal või pühak asendunud tuulega. Seega on eesti loodusmüüdil kuulsaid eelkäijaid ja hõimlasi. Lennart Mere järgi, nagu mainitud, pärineb see meresõitjate ajast, seega ajast ca Lennart Mere tekst on lähedane Kambja ja Viljandi kirjapanekuile. Ent selles on üks detail, mis on teistest erinev tuule magamine "ilmamere kohal". Kui see on autentne, osutab see veel ühele kirjapanekule ja ühtlasi müüdi säilimisele tänapäevani välja. 15 I. P a u 1 s o n, Die Religionen der finnischen Volker. Die Religionen Nordeurasiens und der amerikanischen Arktis 3. Stuttgart, 1962, Ik

51 ш PÄEVATEEMA ОН ELU, ELU, MIKS MEID VAEVAD Kohus mõistab õigust kes süütu, kes süüdlane, kes kannatanu, kes kurjategija. Järgnev kii jutis tuleb süütuist kannatajaist Eesti Keele Instituudi keelekorraldajaist, keda kohus vajab õigusemõistmiseks. Ega ma kohut süüdista: tema ei saa enam keeleteadlaste abita õigust tabatud, kaalutud ja ära jagatud. Kui ma kedagi või midagi süüdistan, siis praeguse eesti ühiskonna mentaliteeti: vaimsuse ja kõlbluse vähesust ning hagelushimu. Moes on hagid "au ja väärikuse kaitseks", hagid "au teotamise lõpetamises, au teotavate andmete ümberlükkamises ning au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamises", kui rääkida juristide keeles. Eesti keeles ütleme lihtsalt au haavamise hagid, sest eesti au hõlmab ka väärikuse ning au ei saa teotada inimest teotatakse, au haavatakse. Enamasti nõutakse hagis avalikku vabandamist ja krooni valuraha. Harilikult on asi alguse saanud sellest, et ajakirjanik on ära unustanud suurema osa vandest, millele ta kunagi esimesel ülikooliaastal alla kirjutas. Sealhulgas on ununenud ajakirjanikueetika nõuded ning asjaolu, et need, kellest ta kirjutab, pole ajakirjanduslik materjal, vaid kaasinimesed. Ajakirjanik ise on kannatanu osas harva. Siiski tuli Ida-Viru maakohtul arutada ajakirjaniku hagi politseiprefekti vastu, kes oli ETV piirkonnasaates "Viru regi" öelnud hageja kohta vana jobu. Et täpselt teada saada, mis on jobu ja mis on veel vana jobu, määrab kohus (tihtipeale kas hageja või kostja soovil), et tuleb teha keeleekspertiis ja see peab sündima Eesti Keele Instituudis. Instituuti saabub kohtumäärus koos paari kuni tosina küsimusega, millele ekspert peab ausalt, täpselt ja kõrvalekaldumatult vastama. Kõrvale kaldumata tähendab ka seda, et tema vastused peavad olema puhtlingvistilised ega tohi libastuda juristide pärusmaale, s.o sisaldada midagi õiguslikku. Nii me uurimegi hoolega küll ühte sõna iseeneses ja kuidas ta on ennast vaidlusaluses tekstis üleval pidanud, küll kahtlustatavat väljendit, küll kogu teksti. Mõned näited aasta kohtuprotsessidest. Tallinna linnakohtul on läbi vaadata Inimõiguste Ühiskondliku Teabekeskuse ja Larissa Jakovleva hagi Mart Nuti ja AS-i Postimees vastu. L. Jakovleva arvates on tema au haavanud sidumine sõnadega (Vene) luure ja šovinism. Moglia Paolo ja AS Raidante on kaevanud samasse kohtusse Mainor Bonnier Kirjastuse AS-i, Hanno Tombergi ja Katri Maacki ning meil tuleb lahata sõna kelm kasutust. Menetluse käigus selgub, et lahtimõtestamist vajab ka sõnaühend halb kuulsus. Tallinna kohtukojas arutatakse veel Raivo Paala hagi AS-i Eesti Päevaleht ja Kalle Muuli vastu 1. detsembril 1995 ilmunud artikli "Esoili hind võib langeda ühele kroonile" pärast. Hageja kahtlustab, et K. Muuli on ühes lauses sõna määrimine kasutanud pistiseandmise tähenduses. Artiklis käib aga jutt naftasaadustest, mis teatavasti samuti kõlbavad määrimiseks. Nii et võta sa kinni, mis K. Muuli mõtles, võib-olla kasutas teadlikult ebamäärastamise taktikat. Ilma keeleekspertiisita oleks samal kohtul raske arutada Toomas Pajula hagi RH Ajakirjanike AS-i vastu ajalehes Eesti Sõnumid 28. veebruaril 1995 ilmunud Raivo Palmaru artikli "Erastamisagentuur müüs vilja asemel õhku" pärast. Õigusemõistmise hõlbustamiseks tuleb meil vastata kohtu kümnele küsimusele ning valminud ekspertiis sisaldab nii sõnasemantikat kui ka tekstianalüüsi. Näiteks annab eksperdile rohkesti tegevust kuues küsimus: "Kas artikli pealkiri, artikli ülesehitus alateemade kaupa ja artiklis käsitletud faktid kogumis annavad alust väita, et kirjutis on suunatud negatiivses toonis T. Pajula isiku vastu või on tegemist Tallinna Viljasalve 121

52 erastamist käsitlevate materjalide kajastamisega?" Ka AS-i Vemp kohtuskäimine OÜ-ga Õhtuleht 11. mail 1995 ilmunud artikli "AS Vemp tegi vembu" pärast viib selleni, et vastates kohtu viiele küsimusele tuleb teha tõeline tekstianalüüs. Et lugeja saaks ettekujutuse, kuidas kohtujärje ees õigust otsida, selleks nüüd ühe protsessi kroonika Enno Tammeri kirjutis Postimehes "Ülo Russak eitab vargust" Vilja Laanaru avaldus Tallinna linnakohtule kriminaalasja algatamiseks Enno Tammeri suhtes, sest Tammer on Laanarut nimetanud rongaemaks ja abielulõhkujaks kohtunik Leo Kunman määrab: algatada kriminaalasi Enno Tammeri suhtes Mõlemad pooled varustavad end advokaatidega: Enno Tammerit kaitseb vandeadvokaat Indrek Teder advokaadibüroost Teder & Rask ja Vilja Laanarut esindab vandeadvokaat Üllar Talviste advokaadibüroost Heta. Tegutseb kostja: Enno Tammeri ja Indrek Tederi ringkiri koos põhjaliku küsimustikuga teaduslikuks läbitöötamiseks: a) Eesti Keele Instituudile, b) Keeleametile, c) Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnale Keeleameti asedirektori Urmas Veikati analüüsvastus Eesti Keele Instituut ja Tartu Ülikool ütlevad küsimustiku läbitöötamisest ära Eesti Ajakirjanike Liidu revisjonikomisjoni esimehe arvamus, et Enno Tammer ei ole eksinud ajakirjaniku kutse-eetika ning intervjuu kui žanri nõuete vastu Postimehe peatoimetaja õiend kohtule, et Enno Tammeri küsimärk rongaema ja abielulõhkuja järel "asendus" punktiga artikli tehnilise toimetamise käigus 17. maile 1996 määratud kohtuistung ei saa toimuda, sest vandeadvokaat Talviste viibib parajasti väliskomandeeringus. Tammer palub kannatanu ja tema esindaja mitteilmumise tõttu kriminaalasja menetlus lõpetada, aga kohus määrab: lükata istung edasi 31. maile Tegutseb hageja: Heta direktori faks Eesti Keele Instituudile palvega seletada, mida tähendab rongaema ütleb EKI vastamisest ära ka Hetale Vandeadvokaat Talviste esitab kohtule väljavõtte sõnaraamatuist, kust selgub sõna rongaema negatiivsus. Ühtlasi otsib ta abi kõrgkoolidest Concordia Ülikooli rektori vastus Talvistele Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti keele õppetooli õppejõu Krista Kerge analüüsvastus Talvistele kohtuistung, kus Enno Tammer ja tema kaitsja taotlevad keeleteaduslikku ekspertiisi, paludes eksperdiks määrata Urmas Veikat. Laanaru esindaja Talviste ei pea ekspertiisi vajalikuks, aga vajaduse korral soovitab kohtule eksperdiks Krista Kerget. Kohus määrab: teha keeleeksperdis Eesti Keele Instituudis, kaasates võimaluse korral ekspertidena Urmas Veikati ja Krista Kerge Ajakirjanduses ilmub kohtumenetluse edenemise kohta pidevalt teateid, näiteks avaldab Eesti Päevaleht BNS-i / ETA teate "Keeleinstituut keeldus sõna "rongaema" ekspertiisist" reageerib teatele samas lehes lugeja Harald Kaseorg süüdistusega, et ekspertiisist keeldumine on äärmiselt ebaeetiline tegu läkitab linnakohus määruse Eesti Keele Instituudile vastab instituut linnakohtule keeleekspertiisiga, saates ühtlasi seletuse, et EKI teeb ekspertiisi ainult kohtu määruse ja selles esitatud küsimuste alusel ega anna arvamusi emma-kumma kohut käiva poole tellimusel 23. septembrile 1996 määratud kohtuistung lükatakse edasi, sest vandeadvokaat Teder ei saa osaleda kohtuistung, kus Tammeri kaitsja Teder taotleb ekspertiisi tunnistamist ebaseaduslikuks ning uue, seadusliku keeleekspertiisi tegemist, kuna EKI juhtteaduri Tiiu Erelti ekspertiisi pealkiri on "Vastus ekspertiisimäärusele", mitte "Ekspertiisiakt", ning dokumentidest ei selgu, et eksperti oleks hoiatatud kriminaalkoodeksi -de 173 ja 175 järgi. Eksperdiks palub kaitsja määrata Urmas Veikati. Kohus määrab kordus- 122

53 ekspertiisi EKI-s ja soovitab kaasata võimaluse korral U. Veikati ja K. Kerge esitab ekspert Tiiu Erelt kohtule sama sisuga, aga õige pealkirjaga kordusekspertiisi, kinnitades ühtlasi, et teda on hoiatatud KrK -de 173 ja 175 järgi, ning vastates advokaat Tederi lahketele küsimustele oma tööalase karjääri kohta. Ekspert ei pea võimalikuks kaasata ekspertiisi tegemisel U. Veikatit ega K. Kerget, kes on juba andnud arvamuse kummagi vaidleva poole tellimusel Kriminaalasja arutamine jätkub. Üks protsess on seega pikk ja lai ning tihtipeale ei piirdu eksperdi töö ekspertiisiakti kirjutamise ja kohtule läkitamisega. Vahel kutsutakse ekspert kohtuistungile, vahel vaidlustab advokaat, kellele tulemus meeltmööda pole, ekspertiisi ja selle teinud eksperdi isiku ning püüab asemele saada teist eksperti, kellelt on põhjust "kompetentsemat" ekspertiisi loota. Advokaatide nõksud on lapslihtsad. Näiteks: ekspert töötab EKI grammatikasektoris ja tema magistritöö on kirjutatud võõrsõnade rõhumallidest, vaidluse all on aga ühe sõna tähendus tekstis, seepärast tuleb kohtul võtta uus ekspertiis semantika spetsialistilt NN-ilt. ("Eksperdi arvamus on ebaselge ja puudulik. Hageja esindaja on arvamusel, et eksperdi isik ei oma asja lahendamisel tähtsust omavaid eriteadmisi tegemist on grammatikaeksperdiga, mitte üldkeeleteaduse eksperdiga.") Advokaadil on lihtne ekspertiis vaidlustada ka mõne vormistuseksimuse pärast, sest keeleeksperdil ei ole juriidilist haridust ja ükski kohus pole määrust läkitades õpetanud ekspertiisi vormistamist. See käivat lihtsalt "menetlusnormide järgi" (ja neid teame ju sündimisest saadik!). Pahatihti tekitab advokaadi kõnepruuk eksperdis endaski soovi kohtule au haavamise hagi esitada. Näiteks eksperdi ja EKI direktori kohta kirjutatu: "Selline sisult ja vormilt ebaseaduslik tegevus väljendab osutatud isikute väljakujunenud väärät ning negatiivset seisukohta käesolevas asjas." (= Ei hinnanud üht eesti keele sõna advokaadile meelepärasel viisil.) Neelame kõik need solvangud siiski alla, sest võib aru saada: advokaat tahab kliendile näidata, et võitleb tema huvide eest nagu lõvi. Parajasti selle koha peäl tuleb heäl lugejal kindlasti mõte: aga kes teid käsib, mis te neist ekspertiisidest teete, kui ei taha! Vastab kriminaalkoodeks. 173, lg (1): Tunnistaja, kannatanu, eksperdi, spetsialisti, tõlgi või manuka poolt kohtus või kohtueelsel uurimisel oma kohustuse täitmisest keeldumise eest, kui neile oli teatavaks tehtud vastutus sellise keeldumise eest, karistatakse rahatrahviga. 175, lg (1): Kohtus või kohtueelsel uurimisel tunnistaja või kannatanu poolt teadvalt vale ütluse või eksperdi poolt teadvalt vale arvamuse andmise eest, samuti tõlgi poolt teadvalt valesti tõlkimise eest, kui nendele isikutele oli teatavaks tehtud vastutus selle tegevuse eest, karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani. (2) Sama tegevuse eest ühenduses süüdistustõendite kunstliku loomisega, karistatakse vabadusekaotusega kuni kolme aastani. Kui meilt küsivad arvamust advokaadibürood, õigusbürood, konsultatsioonifirmad jne, siis loobume sekkumast. Paar näidet. 1. Konsultatsioonifirma tsiteerib ühe lause "kui Sa oled koer siis jäädki koeraks" ja küsib: "Kas selle kasutamine umbisikulise väljendina solvab konfliktsituatsioonis olevat isikut (vastaspoolt)?" Andmeid keeleliseks analüüsiks on paraku napilt ja õigupoolest ei küsitagi puhtkeelelist arvamust. 2. Õigusbüroo soovib sõnade maffia ja mafiooso äraseletamist. Näiliselt lihtne ülesanne ei tõota midagi head: meil pole konteksti kohta andmeid ja seletust telliv ühe poole advokaat võib seda kasutada äraarvamatul viisil. Õnneks on vahetevahel ka juhtumeid, mis isegi KrK 173 sunnil ei kuulu meie kompetentsi. Näiteks lootis Tallinna linnakohus, et saab abi menetlemaks Vilja Laanaru hagi Eesti Päevalehe AS-i ja Ülo Russaku vastu "ühisautorsuse tunnustamiseks ning varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks". Hagiavalduse kohaselt oli Eesti Päevalehes ilmunud järjejutt V. Laanaru ja Ü. Russaku "ühise loomingulise tegevusega loodud teos" (aga lehes oli autorina märgitud Ü. Russak). Uurimismaterjaliks saatis kohus selle järjejutu ning ühe Russaku ja ühe Laanaru raamatu. Saatsime äraütleva kirja, sest esiteks EKI-s ei tööta tekstikriitikuid ning 123

54 teiseks oli ülesanne üsnagi kaelamurdev: ühises loomepalangus loodud teos võib olla midagi muud kui kummagi looming eraldi. Maailma tekstikriitikal on raskusi olnud Shakespeare'i ja Šolohhovigagi, saati siis meil Laanaru + Russakuga. Ära küsi, hea lugeja, mis kõigist neist protsessidest on saanud. Vähesed on lõpule jõudnud, enamiku asjade kallal õigusemõistmine veel kestab. Oleme omatöö teinud, küll kohus nüüd tõe üles leiab ja õiguse ära jagab. Siinne jutt oli ühtlasi pisikeseks osaks pikast vastusest ühe keeleteadlase hiljutisele küsimusele, millal ja kas üldse eesti keelekorraldus ärkab. Keelekorraldusel pole mahti hingusele minna, isegi mitte tukastada. Tema häält on kuulda mitmeski kohas, sealhulgas kohtukojas kuid kas kõige õigemates kohtades? Koik see karussell, mida kutsutakse igapäevaseks eluks, kipub ära raiskama keelekorralduse niigi napi tegelaskonna. TIIU ERELT 124

55 RAAMATUID MEHED JA ASJAD. SEITSE TEESI SALURIST Rein Saluri. Naised ja loomad. Kirjastus Varrak, Tallinn, lk. Rein Saluri juttude puhul on ennegi kogetud vormi teatavat sõltumatust ainest. Vahel on säärasest omadusest kasu ja mõni jutt võidab tunduvalt. Vahel on mõistagi ka vastupidi. Aga see ei tee midagi lihtsamaks, sest Saluril pole asjad mitte nii- ega naapidi, vaid nimme vastupidi. Varasemat Salurit lugenule leidub selles raamatus äratundmishetki piisavalt. Taas tegeldakse ohtralt kõlbelisuse, süükompleksi ja patuse minevikuga, taas on üheks tähtsaks tegevuspaigaks saar keset merd, kus tusaskleb autorilähedane minategelane. Taas on mõnegi teksti (lõigu) lahtimõtestamiseks tarvis mehelikku jõudu. Saluri-pärasena mõjub ka raamat ise, kus kokku köidetud erineva pikkusega ja eri žanridest lood. Üks lühike jutustus ("Masti tipus magaja"), mõned lehekülje-paarised novelletid ja kolm lühinäidendi moodi teksti ühes kaantevahes rõhutavad meile taas kord, et autorile on see kõik võrdselt oluline ja käe järgi. Saluri suudab oma kontsentreeritud teksti paremates lõikudes jutustada väga täpselt ja analüüsiva irooniaga, midagi ei ole lauseis ülearu ega lähe kaotsi. Ökonoomiataotlused on varasemaga võrreldes veelgi süvenenud, nii et kui tarvis, saaks Saluri põhjal õpetada näiteks distsipliini "poeetiline ökonoomia". Kui peaksin väga lühidalt ütlema, millest raamat vestab, vastaksin: absurdist. Ja vastasseisust absurdiga, aga see pole enam absurdne, vaid pigem traagiline; mis siis, et kohati naljakas ka. Žanrist olenemata liigub peaaegu iga lugu tegelaste või olukordade vaatlemisel lõpuks ikka kõhedaksvõtva möödarääkimise, mõttetu tegevuse või absurdse situatsioonini. Tegelased oma jõuetu skepsise või totra toimekusega ei ole autori käest saanud väge midagi paremaks muuta; tõsi, ega olemasolevast palju hullemaks ka enam ei lähe. Sellist muljet ei maksa aga hinnangulisena võtta. Nähtus, nagu ta Saluril avaldub, kannataks vaevalt määratlust "paremini" või "halvemini absurdne", pigem on tekstides seda lihtsalt vähem või rohkem. Küll aga tekkis lugedes tunne mida lõpu poole, seda kindlamini, et absurdi niisugune esiletulek on enim tingitud Saluri kirjanikuisiku omapärast, mõneti ka ühiskondlikust situatsioonist, aga hoopis vähem ajavaimu üldisest liikumisest. Filoloogiadoktor Oskar Kruus võib kergendatult ohata absurditont lähitulevikus eesti kirjandust alla neelama ei hakka. Nimelt on Rein Saluri ikka olnud väga süvenemisaldis kirjanik. Pingsat tööd ja juurdlemist nõuab ta lugedeski ning vaevalt, et kirjutamine kergemalt käib. Muutlikud ajad sääraseid tüüpe ei soosi olles ise pärit tungtormlevatest kuuekümnendatest, avaldas Saluri oma esimesed raamatud hoopiski stabiilsetel seitsmekümnendatel. Ju oli tal alles siis võimalik eelnevat perioodi süvenenult analüüsida, nii et Mihkel Mutt leidis omal ajal "kuuekümnetsemist" ette heita. Teiseks on Saluri teostes üsna tihti olulisel kohal minevik, mis on süvenevaks vaatluseks lahkem ainevald: mingi selgimine on käsitluses juba tekkinud, müra hakkab taanduma ning seosed-põhjused saavad ilmsiks, samas kui kaasaeg võib paista alles Browni liikumisena. Ning oma paremad teosed kirjutas Saluri just stagnaaja lõpul, kui oli olnud võimalus inimeste üle selles ajas ja muutumatus elukorralduses juba õige kaua järele mõelda. Aga kaheksakümnendate lõpust alates ei saa me muutuste vähesuse üle kurta. Siit ka esimene tees: 1. Muutuste kiirus ja ulatus tingib süvenemise võimatuse. Alatasa teisenev situatsioon ja vahelduvad hoiakud ei lase end lõpuni mõista, 125

56 tõsisemaks kunstiks vormimisest rääkimata. Saluri puhul näitab see periood loomingu ilmset vähenemist ja lakoniseerumist. Võrdlus mõne kerge(meelse)lt uusi teemasid vallutava autori puhkenud viljakusega (Vetemaa) on kõnekas. 2. Süvenemise võimatus tingib muutustest eemaletõmbumise, eraldumise. Kui Saluri varasemad saareasukad olid sunnitud vähemalt üksteisega suhtlema, siis seekordseks tegevuskohaks valitud saar asub juba Rootsi kuningriigi vetes distantseerumine! ja on täiesti inimtühi ("Masti tipus magaja"). Minategelane saab nüüd suhestuda vaid omaenda mõtetega, sest naabersaarele sattunud irratsionaalset alkohoolikut ta pelgab, kommunikatsioonivõimalused muu maailmaga aga puuduvad (häiretelefon ei tööta ja paati ei ole). Asjakohane on teose moto: "Laip lahkus, et otsida jääd". Novellettidee ja dialoogides põhjustab eraldatuse tegelastevaheline nurikommunikatsioon ("Lonkur"), mille taustal inimese suhe loomaga võib paista isegi usaldusväärsemana ("Valitud hetki kohtumistest hobustega"). 3. Eemaletõmbumine põhjustab kirjandusliku aine vähesuse. Kommunikatsioon eraldunud isiksust küll ei koorma ja valestimõistmine ei ähvarda, kuid nii ei pääse ligi ka asjalikku teavet. Kirjanik, kes väga kauaks enesesse süüvib, võib end lõpuks leida ainepuuduses. Siiani ongi Saluri tundunud huvitavam neis teostes, mida hoiab koos kindel lugu ("Puusõda", " ", ka "Mees teab"). Jutustus "Masti tipus magaja" näib kannatavat just säärase loo ositise puudumise ja vähese intrigeerivuse all. 4. Lugude vähesus põhjustab nende kasutamise tekstis nii, et nad autori taotlusi alati ei toeta. Peale "suure" loo süžee ei tule Salurist rääkides millegipärast keelele annab tekstile ruumi ja värvi alati ka hulk "väikesi" lugusid. Saluril on seekord palju harali muljeid "uuest" elust, paraku ei pruugi need omavahel emotsionaalselt haakuda ja kipuvad iseloomustama rohkem asja nähtumust kui olemust: väliseestlasest daam, kes rahvale eluvõõrast kõnet peab; sutenöör, kes oma prostituute kiivalt silmas peab; talumees, kes terve okupatsiooniaja oma kodurannast eemal olema peab; röövel, kes oma ametit päise päeva ajal baarides ja kohvikutes peab... Lugeja, kes hoolega ajakirjandust jälginud, võiks omalt poolt kohe lisada pika rea võib-olla kõnekamaidki detaile. Vastupidiseks näiteks on silmapaistvalt hea minijutt "Ikka kodust, kas või võõrast". Selles on Saluri võime luua eriliselt ökonoomset teksti ühendatud karakteerse looga ning raamatus üldiselt hoomatav skepsis saab kauni väljenduse. Oleks kahju, kui see lugu teiste taustal märkamata jääks. 5. Lugude sobimatusest muu tekstiga tekib rahulolematus, mis lisandub juba olemasolevale rahulolematusele (mis on tekkinud sellest, et ei saa süveneda) ning loob tunde, et toimuv on absurdne. 6. See omakorda põhjustab tunde, et keskkond on vaenulik ja hirmutav, et käitutakse destruktiivselt ("Meelega"). Siit hargneb võimalus järjekordseks eraldumiseks või skeptiliseks käegalöömiseks: "Näitlejad tahavad kohvile minna, aga nüüd ei saa nemad läbipaistvast lavaseinast välja, tammuvad ringiratast ja neid hakatakse raha eest rahvale näitama kui teatri vange. Keegi pomiseb pimedas saalis: "Kes viitsib, see olgu"" (lk 79). 7. Kui ühiskond stabiliseerub, on võimalik jälle süveneda. Arvustuse alguses sai mainitud, kuidas Saluri oma raamatu on komponeerinud: kokku on liidetud eri pikkusega ja mitmest eri žanrist tekstid, mida vaid mõnevõrra seob ühine tonaalsus. Nii on Saluri küll ennegi toiminud, kuid asjaolu, et ta ikka veel nii teeb, näib viitavat ühele eesti kirjanduses juba olnud tendentsile. Nimelt tehti meil umbes sääraseid kogumikke ka kahekümnendate aastate keskel. Küllap oli ikka veel kestmas Noor-Eesti mõju ja nii pandi ühte kaantevahesse kokku novellid, miniatuurid, dialoogid või lühinäidendid, traktaadid jne ning pakuti see kõik lahkelt lugejale. Nii ei teinud sugugi ainult tähtsusetud või teisejärgulised autorid nimekate prosaistide kõrval (A. Gailit, K. Rumor) meenub nii talitanud luuletajaidki (Hendrik Adamsoni "Roheline sisalik"). Kuid tarvitses hakata ilmuma suurtel romaanidel, kui niisuguste kogumike tegemine lakkas. Üks kirjanduse võimalusi oli seks korraks ammendatud. 126

57 Ja kui kas või aimamisi eeldame, et seitsekümmend aastat hiljem võiks midagi samasugust juhtuda, siis on põhjust rõõmustada ja loota, et peagi ilmuvad Tõeliselt Head Teosed. Ja pole välistatud, et ühe sellise autoriks võib olla ka Rein Saluri, sest tõdemusest, et ta on oma põlvkonnast tõsisemalt võetavaid kirjanikke, ei ole selle kogumiku valguses veel põhjust loobuda. INDREK SÄRG MÕTTEID LUULEST Luule runosta. Lyriikan tutkimusta suoraalais-virolaisin silmin. Toim. Pekka Lilja. Jyväskylä, lk. Soome ja Eesti kõrgkoolide (Jyväskylä ülikool, Tartu ülikool ja Tallinna Pedagoogikaülikool) kirjandusteadlaste järjekordne publikatsioon "Luule runosta" keskendub luule uurimisele, mis on viimastel aegadel jäänud mõnevõrra proosatekstide uurimise varju. Kogumiku pealkiri on kahe sugulaskeele semantilises kontekstis meeldivalt sõnamänguline: luule tähendab soome keeles mõtle. Kogumik jaguneb neljaks osaks. Esimene neist käsitleb eesti luulet Koidulast Alliksaareni. Sirje Olesk on pealkirjastanud oma artikli "Emajoen Satakieli Kronstadtin vanki eli Lydia Jannsen- Michelsonin todellinen elämä". Mõnes mõttes on see pealkiri isegi pretensioonikas: kas on üldse võimalik mis tahes uurimismeetodi või dokumentaalainese abil taastada kellegi, olgu see keegi kas või Koidula, tõelist, tegelikku elu. Eriti seetõttu, et ka isiklik dokumentalistika, nagu kirjad, päevikud, memuaarid, on looming, mis ei tarvitse alati ja kõiges olla tegelikkusega adekvaatne juba seetõttu, et materjal on valikuline, palju argielulist jääb sellest väljapoole. Ka parimgi teooria võib eksida või olla ekslikult rakendatud-tõlgendatud. On ju olemas näiteks teooria, mis omakorda äärmuslikuna väidab, et tollel sisemisel autoril, kes on loonud Koidula luuletused, pole vähimatki ühist tegelikult elanud, armastanud ja kannatanud Lydia Michelson- Jannseniga. S. Olesk toetub Arne Merilai aastal Vikerkaares ilmunud freudistlikule uurimusele, mis lubab järeldada, et Koidula kui proua Michelsoni (abi)elu oli õnnelik, kannatas aga luuletaja peamiselt ühiskondliku tegevuse ja tunnustuse puudumise tõttu. Sisuliselt vahendab S. Oleski artikkel soomlastele õiget informatsiooni, et Aino Kalda ja temale toetuva Hella Wuolijoe tõlgendus Koidulast kui Kroonlinna abieluvangist on mõnes olulises suhtes ekslik, peamiselt seetõttu, et neile polnud kättesaadav kogu Koidula kirjavahetus. Ääremärkusena meenutagem, et ka Aino Kalda tõlgenduste aluseks olid Koidula kirjad, mis avalikustavad Koidula abielu halbu päevi, samuti Koidula pihtimus õele, et ta on abielus mehega, kes on hariduse tõttu sakslaseks hakanud. Loomulikult oli Koidula abielus ka mesinädalaid, emotsionaalseid tõusuperioode (näiteks Saksamaa reisil), rääkimata Koidula elulõpu haiguspäevadest, mil Michelson oli tema ustav põetaja ja usaldusalune. Huvitav ja veenev, senistest erinev on S. Oleski Koidula karakteri analüüs. Epp Annuse artikkel "Marie Underin balladien narratologinen struktuuri" on eesti lugejatele Keele ja Kirjanduse vahendusel tuttav (KK 1996, nr 8, lk ). Käsitlus on uudne tänu uutele teoreetilistele seisukohtadele ja pakub mõndagi uut luuletaja tipploomingu mõistmiseks. Ele Süvalepa "Kuilulla tanssijat Friedrich Nietzsche ja Betti Alver" avab eesti luuletaja loomingus need filosoofilised taustad ja kujundid, millest sõjajärgsel perioodil eriti kodumaise kirjandusteaduse kontekstis polnud sünnis avalikult rääkida, vaikis ka Betti Alver ise. Käsitlus on adekvaatne ja usaldusväärne, lugupidamist väärib ka Nietzscheuurimuslik külg. Arne Merilai "Pragmaattinen Artur Alliksaar" on pälvinud raamatu toimetaja erilise tunnustuse oma teoreetilise uudsusega ning ta on seadnud selle soome luulekriitikutele eeskujuks. Käsitlus mõjub terviklikkusega ja toob A. Allik- 127

58 saare luulest esile paljugi seni varju jäänut või poolikult avatut. Noore uurija enesekindlusega heidab A. Merilai prügikasti kõik senised kirjandusteoreetilised meetodid. Vaevalt on siiski ükski meetod või teooria ainuõige, seda enam, et muutumises on pidevalt ka uurijaid ja teooriaid mõjutav kirjandusväline kontekst. Eelöeldus pole loomulikult etteheite varjugi A. Alliksaare luule pragmaatilisele tõlgendusele. Kogumiku teine osa "Soome lahe teisel poolel" algab Oskar Kruusi artikliga "Viron kirjailijat Suomessa vuosina ". Artikkel on ülevaatlik, autoriomaselt on esiplaanil kirjanike biograafilised seigad, eriti põnevad põgenemisepisoodid. Et käsitlusaine on tuttavam, hakkab silma fakti- ja tõlkevigu. Neist mõned võivad olla trüki- või näpuvead (Hella Wuolijoki vabanes vanglast 1944, mitte 1942, joulukuussa asemel on tekstis helmikuussa, lk 64 on: Kirjanduslik Orbud pro Kirjanduslik Orbiit). Katriina Kajannes vaatleb artiklis ""Toompean urkujen jylinä": Lassi Nummen virolaisaiheiset runot" luuletaja vastavasisulisi tekste, mis said alguse antoloogias "Parus, Puri, Purje, Segel" (1980). Luuletaja eestiainelised tekstid on mitmetähenduslikud eriti visuaalmaastike, auditiivmuljete jt kujundite semantikas, millest tuleneb autori inimesekontseptsioon. Kuigi pilt inimese ja rahva saatusest on sünge, pakub see samas kujundikeele kahetisuse tõttu lohutust ja lootust. Kogumiku kolmas osa on pühendatud väidetavalt väga põhjalikult läbi uuritud Runebergile. Teivas Oksala "Runebergin Hanna intertekstuaalisuuden ristivalossa" käsitleb luuletaja kirjanduslikke eeskujusid antiikkirjandusest (Homeros, Vergiliuse "Aeneis", Ovidiuse "Metamorfoosid") ja -filosoofiast (antiikpanteism) Goetheni ("Faust", "Hermann ja Dorothea"). Analüüs, niihästi Runebergi kui ka võrdlustekstide osas, on veenev, köitev ja mis kõige olulisem: luuletaja isiksus ning professionaalsus ei pisene, vaid kasvab. Huvitavad ja poeetilised on Oksala alapealkirjad, näiteks: "Homeroksen varjo Pohjolan kesäyössä". Bo Lönnqvisti artiklid "Kulttuuri- ja kirjallisuusantropologisia aspekteja Vänrikki Stoolin tarinoihin" ja "Runebergin Hirvenhiihtäjät suomalaisen kansankulttuurin ihannekuva" vaatlevad uudselt Runebergi neid kaht põhiteost soome rahvuskultuuri ja XIX sajandi rahvakultuuri etnoloogilises kontekstis. Muuseas kahtleb Lönnqvist, kas "Lipnik Stäli lugude" lugemise ja päheõppimise lõpetamine rahvakoolides ndate aastate radikalismi- ja rahuliikumise nõudel oli põhjendatud. Artikkel toetub Juri Lotmani ja Mihhail Bahtini teooriatele rahvakultuuri olemusest ja suhetest ametliku eliitkultuuriga. Selles valguses on Runebergi teos tervikpilt nii oma ajastu rahvakultuurist kui ka mentaliteedist. Peale selle vahendas see keele ja deklamatsiooni kaasabil elutarkust, mis pani aluse maailmatundmisele ja isiksusele. Viimases näebki Lönnqvist vana rahvakooli ja siunatud päheõppimise saladust: tekst mõjutas ulatuslikult kõige erinevamaid rahvakihte. "Põdraküttide" rahvakultuuri ideaalpilt iseloomustab rohkem poeemi autori isiksust ja taotlusi kui XIX sajandi Soome tegelikkust. Pekka Lilja "Vänrikit ja ryssä" on vaimukas tekst, mis analüüsib "Lipnik Stäli lugude" originaali ja tõlgete (Paavo Cajander, Otto Manninen) varal Runebergi kangelasballaadide patriootilist toimet viimaste sõdade järgsetesse soomlaste põlvkondadesse ning sõna ryssä (venelane) tähenduse muutumist negatiivseks. Autori arvates kulub palju aega, kuni ryssä tähendus neutraliseerub, ehkki Runebergi isamaaline mõju tänaste soome lugejate jaoks on tuhmunud. Kogumiku neljandas osas "Purunenud õnn" pakuvad Jukka Ammondt ja Sirpa Saarinen artiklis "Punaiset lehdet runo ja sen musiikillinen ilmaisu" uurimuse soome tango eripärast võrrelduna argentiina tangoga. Tango "Punased lehed" on saavutanud täiusliku muusikalise ja verbaalse tekstuuri ühtesulamise sündinud on tõeline kunstiteos, mitte taunitud lööklaul, mis pakub tehislikku põgenemist argitegelikkusest. Kogumik tervikuna on huvitav, uusi mõtteid, tõlgendusi ja uurimissuundi pakkuv. Teaduslik tase on ühtlane, mis jätab eri temaatikale vaatamata tervikliku mulje. HILVE REBANE 128

59 KATSEKAKK JA KAAPEKAKK Palve, vanapatt ja pihlakas. Setomaa a. kogumisretke tulemusi. Toimetanud Heiki Valkja Ergo Västrik. Tartu, lk. (Vanavaravedaja 4.) Jutuks tuleva raamatu pärispealkiri on "Palve, vanapatt ja pihlakas". Kaanelt kargab esmalt silma küll kõrgemale ja suuremate tähtedega kirjutatud Vanavaravedaja (VW, nagu võiks lühendada), kuid see on jätkväljaande nimetus, millest käesolevaga kokku on ilmunud juba neli numbrit. Muide on esimesed kolmgi lugemist väärt, kusjuures iga järgmine on olnud eelmisest kopsakam ja seda mitte ainult lehekülgede arvult. See raamat sai alguse aasta kuumal suvel, kui salkkond noori inimesi käis Setumaal. Need 18 olid enamikus üliõpilased, kuid teiste seas oli ka üks tulevane ja mõni endine üliõpilane. Peamiselt paarikaupa liikudes vesteldi 64 inimesega 33 külast. Kogumismatkale mineku eellugude ja raamatu saamisloo kirjeldamise kõrval sisaldab Heiki Valgu sissejuhatav artikkel hulgi arve, kohaning isikunimesid ja minu jaoks oli esimene kõrgpunkt just informantide nimekiri: leidsin sellest hulga neid, keda ma mäletan paarkümmend aastat varasemast ja tänasega võrreldes väga erinevast ajast. Sarnasust on siiski niipalju, et ka siis olid kuumad suved, ka mina olin noor ja kõndisin Setumaa teid. Saame teada, et tolgi suvel lindistatuüleskirjutatu on jõudnud Eesti Rahvaluule Arhiivi, nagu seda teed on käinud kõik Setumaalt rohkem kui sajandi jooksul kogutu. Ainult üks suur vahe on seekordse matka tulemusel on tavatu kiirusega ilmunud 310-leheküljeline raamat, mille valmimisel on põhitöö teinud Heiki Valk Ergo Västriku ja õige mitme teise kaasabil. Viimastest ei saa kuidagi nimetamata jätta kunstnikuna toiminud Mari-Ann Remmelit. Suuresti tänu neile kolmele on Eesti Teaduse Sihtasutuse ja Eesti Kultuurkapitali rahalisel toel näinud ilmavalgust tõepoolest kaunis raamat. "Palve, vanapatu ja pihlaka" kaane kujundamisel on Mari-Ann Remmel piirdunud soomeugrilise, aga ilmselt koguni veel ürgsemalt üldinimliku musta-valgepunase kolmkõlaga. Tulemus on, võiks öelda, informatiivselt ilus. Ja mitte ainult esi-, vaid ka tagakaant tasub vaadata, rääkimata sissevaatamisest. Isegi see, kes "ei tunne keelt, ei kirja" (setu muinasjutuvormel!), võib raamatut lehitsedes üht-teist olulist taibata. Kujundusest rääkides tuleb alustuseks öelda mõni sõna ka raamatu struktuurist. Napile saatesõnale ja sisujuhile järgnev on jagatud kaheksaks alaosaks, millest esimesed viis koosnevad artiklitest, viimased on moodustatud lisadest, ingliskeelsetest kokkuvõtetest ja registritest. Igal alajaotusel on omaette tiitelleht, millel meeleolukas, pealkirjaga haakuv foto, pöördel mingi tsitaat kontsentreeritud tõdemus, mis kogumismatkal jäädvustatud. Fotosid on vanu ja vastseid, vanima autor on A. O. Väisänen. Nende hulgas on maastikupilte, usundilooliselt huvipakkuvaid stseene (rahvaarst ravimas, mälestussöömaaeg surnuaial jms), ehitisi, inimesi. Artiklite lõpus, tühjadel lehtedel, alajaotuste tiitellehtede pöördel on Mari-Ann Remmeli vinjetid, mille aine on võetud peamiselt loodusest (männikäbi, sulg, oksake, kaerapööris, kupardega linavars), aga ka etnograafiast (ornamendid) ning osalt isegi usundi vallast (pussnuga ja kolm veretilka, noorikuehetega libahundi pea jm). Silma eest ei taha kaduda püt puu all istuvast eksinud tütarlapsest. Kui naasta fotode juurde, siis neist paeluvaim on saatesõna pöördel olev, aastal R. Põldmäe pildistatud noor rahvarõivais naine, väike laps süles. Selle noore ema ealised oleksid praegused vanimad informandid, laps esindaks nooremaid, nüüd kuuekümnendais aastais olevaid. Lapsega on kõik lihtne, tema kuulub juba kindlalt uue aja inimeste hulka, kuigi võib heäl juhul vahendada muistsemaid hoiakuidki. Ema puhul mõtlesin kaua. Ta võis olla sündinud Esimese maailmasõja eel või selle ajal. Tema teadlikumad mälestused algasid Eesti Vabariigi ajast, ta oli kahtlemata koolis käinud, võib-olla ka "Singeri" õmbluskursustest osa võtnud, suures laulupeokooris laulnud jne niisuguseid vaieldama- 9 Keel ja Kirjandus nr

60 tult uue aja atribuute võiks veelgi lisada. Teiselt poolt pole kahtlust, et ta läks mehele muistsete kommete kohaselt, itkude ja vanade pulmalaulude saatel, et talle oli jutustatud muinasjutte, õpetatud laule, et lapsepõlves oli ta pere vanematelt liikmetelt kuuldud juttude mõjul kartnud vanahalba ja muid uskumusolendeid aga see kõik kuulub vana aja juurde. See on õieti Heiki Valgu artikli teema, mille juurde ennakult tõid foto äratatud mõtted. Heiki Valgu järgi peeti Setumaal aastal vana ja uue aja piiriks kõige tavalisemalt just enamiku jutustajate lapsepõlveaega Eesti Vabariigis. Jutustajad on öelnud, et vana aeg oli nende isade-emade nooruses. Need inimesed ise on olnud kokkupuutes vana ajaga eeskätt oma vanemate-vanavanemate kaudu, nad on pärandi küll veel vastu võtnud, aga pole enam olnud edasiandjad. Ise juba uude aega kuuludes on nad leplikud selle tõsiasja suhtes, et kõik kaob, et nende lapsed ja veel enam lapselapsed on võõrdunud endist elu iseloomustanud religioossusest ja headest inimsuhetest. Viimaste põlvkondade ajal on jutustajate hinnangul kurjus mõõdutult kasvanud. Kui nüüd tulla artikliski kõne all olnud teise, suuremas mõõtkavas aegade vastanduse sjoo ilma aig vana ilma aig juurde, siis üks poolmütoloogilise vana ilma aja tunnuseid oli see, et vanahalbu oli tookord ristiinimestega pooleks ja nad elasid lausa läbisegi vanahalb oli inimesele naaber, sõber ja sugulane. Vanal ajal, s.t möödunud sajandil sündinudkasvanud jutustajad on väitnud sedagi, et Kristus eraldas nad. Niimoodi oleks kristlik maailm üsnagi dualistlik, valguseriik ja pimeduseriik selgelt eristatavad ja vastanduvad. Üksikinimese seisukohalt tähendab see ühemõttelisi orientiire, patu ja pühaduse mõistete tundmist ja mitte ainult nende olemasolu möönmise, vaid neist juhindumise mõttes. Uuel ajal ollakse mingis mõttes tagasi langenud algsesse olukorda, kuid tegelikult on see veel hullem kui vana ilma aegu. Nimelt nüüd ei ela kuri mitte ainult naabruses või isegi omas peres, vaid on vallutanud inimhinged. Algaegade diferentseerimatus on naasnud palju kaugemale ulatuval kujul. Sellega on muide väga loogiliselt seletatud ka tõika, et vanahalb ei ilmuta ennast uuemal ajal enam n-ö ehedalt. Igal juhul tundub, et Heiki Valgu väga poeetiliselt sõnastatud iseloomustus nüüdse Setumaa ja selle inimeste kohta, mis muide on ka tagakaanele paigutatud nagu raamatu omalaadne kvintessents, on eespool öelduga vastuolus. Jah, tegelikult teine aeg o n j u b a käes, vana aja inimesed lahkunud. Praegune kõige vanemgi põlvkond seisab juba siinpool kujuteldavat piirjoont, kuigi tal on elav teadmine ka piiri taha jäänust. Hoolimata sellest ja mõnest muustki kahtlusest, mis Heiki Valgu aja-artikli üksikute väidete puhul tekkisid, on see hea, mõtteid äratav, ning võinuks vabalt olla oma filosoofilisema haarde poolest raamatus eespoolgi. Kuid kuna jaotuse pealkirjaks on "Ruum ja aeg", aga mitte vastupidi, siis avab raamatu põhiosa palju konkreetsem Mari-Ann Remmeli "Muistendipaigad ja kohalood Meremäe vallas aasta suvel". Konkreetne ja asjatuid lootusi välistav on juba artikli pealkiri. Õigupoolest kuuluks ajaline täpsustus ka kõigi ülejäänud kirjutiste juurde, sest nad ei tutvusta ju setude lugusid üleüldse, vaid ainult seda, mida veel mäletati aasta suvel mitte siis vanahalva-, kodukäija-ja puugikujutelmi ja jutte või patukäsitusi ulatuslikumas ruumis ja ajas, vaid ikka Meremäe vallas ja üleülemöödunud suvel. Niisiis vahendatakse kohamuistendite artiklis pärimusi kalmetest, pühadest puudest ja kividest, kirikutest ja kirikuasemetest, kohanimede päritolust, kõigest, mis inimese pilku ja meelekujutust köitnud. Kindla ainekäsitluse ja selge, sealjuures ilmeka keelekasutuse poolest on see üks kogumiku kopsakamaid. Tõsi küll, Mari- Ann Remmelil on selja taga peale ülikooli juba mõni tööaasta Eesti Rahvaluule Arhiivis, mis ehk üht-teist seletab, kuid kirjutanus- nagu ka joonistamisoskus on talle küll juba hälli kaasa antud nagu teistelegi, kellele o n antud. Tõestuseks selle kohta, et juba suurkooliõppija põlves võib sisuka kirjatööga hakkama saada, sobib Ergo Västriku "Vanahalvast" keskmisest pikem, hästi liigendatud ning paremal suulise pärimuse ja erialakirjanduse tundmisel põhinev. Võib-olla on soodsa mulje saamisele kaasa aidanud ka teema ise: vanahalb on ju domineeriv uskumusolend, tema juurde jooksevad niidid kokku ka siis, kui sü- 130

61 veneda puugi või eksitajaga, hinge või kodukäijaga, pühakute või patustega seotud lugudesse. Läbiva paremusjärjestuse andmine oleks siin siiski sündmatu ja võimatugi. Kui tuua spordist võrdlust, on tegemist ikkagi erinevate kaalukategooriate esindajatega. Kuidas võrrelda näiteks Postimehe antropoloogiaveergudel põhineva mulje järgi eesti esiantropoloogiks pürgivat, mullu kevadest M. A Art Leetet üliõpilase Pille Runneliga, kelle mõlema kirjutised paiknevad kõrvuti raamatu alguses? Kuigi A. Leete oma kangi mängleva kergusega sirgetele kätele saab, ei jää ka P. Runnel hätta ja sealjuures pole kahtlust, et tema valitud raskus on suurem isegi absoluutselt, suhtelisest kõnelemata. Etniline identiteet on ju vaieldamatult olemas olev nagu ka inimese hing, mille kaotamine viib vältimatult surmale. Aga kuidas võtta neist preparaate mikroskoobi all uurimiseks? Karta on, et kiirküsitlusel saadud vastused, kuigi need võivad midagi olulist anda, on siiski piisamatud. Üks on, mida inimene võõra ja väljaspoolse usutleja otsese küsimuse peale kostab, aga hoopis teine võib olla see, mida ta spontaanselt juhtub ütlema või millest lähtub oma sellekohast seisukohavõttu nõudvates tegemistes. Näib, et aasta suve materjalis peegeldub rohkem ideaal kui tegelik olukord. Materjali puudulikku representatiivsust on P. Runnel ise selgelt teadvustanud, tema poolt olemasolevate võimaluste piires tehtud tähelepanekud ja järeldused on terased. A. Leete ülevaade sellest, kuidas saadi või miks ei saadud kontakti informantidega, põhineb kogujate päevikuis leiduvatel sellekohastel märkustel. Autor möönab küll, et inimlikul pinnal saadud hea side ei ole alati tarvitsenud tulemuseks anda liiga palju kogujate silmis väärtuslikku informatsiooni. Kuid ta jätab tähelepanuta võimaluse, et hea side saavutatigi ainult koguja meelest, informandi poolt oli ehk tegu umbisikulise külalislahkusega, aga puudus tõeline usaldus, mis vajalik olulistest asjadest kõnelemiseks. Muidugi on ka inimesi, eriti tänapäeval, kes tõesti pärimust halvasti tunnevad ega julge (võib-olla liialdatud) enesekriitilisuse tõttu jutustama hakata. Hämmeldusega tahaksin siinkohal küsida, kes olid need varasemad kogujad, kelle ERM-is leiduvatele päevikutele A. Leete peab vajalikuks viidata küll selleks, et leevendada neis leiduvat väidet setude lahkusetuse ja ebausaldusväärsuse kohta. Olles ise käinud Setumaal, samuti olles kuulanud ja lugenud nelja-viie põlvkonna folkloristide muljeid, olen sunnitud niisuguseid hinnanguid pidama täieliku kutsesobimatuse märgiks. Neil tulnuks küll lasta rahus arhiivitolmu all puhata. Mis veel kõnelda üliõpilastest, isegi abiturient Ülle Kärner on teinud üllatavalt tublit tööd. Eksitajast, kes või mis see ka poleks, ja tema küüsi langenud inimeste vintsutustest saame hea ülevaate. See, mis nooruke autor hästi süstematiseeritult esitatud materjalile omalt poolt lisab, on napp, kuid ei ärgita ka kuskil ägedalt vastu vaidlema, vahel aga tundub koguni väga nutikana. Empiirilisele materjalile on lähenetud ainult oma loogilise mõtlemise toel ja see on head vilja kandnud. Mõne teema puhul näib vajadus tunda algsemat traditsiooni olevat tuntavam. Nimelt saab vähegi mõttekam suhtumine värskelt kogutusse mõnikord võimalikuks alles siis, kui see varasemale projitseerida. Kuigi vahel võib ka palja materjali ja oma mõistusega jõuda heade tulemusteni, ei tee eruditsioon kunagi kahju. Kui näiteks puugi-artikli autorid Veinika Raabe ja Ergo Västrik poleks teadnud, kes see Peko ikkagi endisajal oli, võinuksid nad seda võtta kui üht kunstliku varakandja paljudest nimedest. Vana viljakushaldjaga on nagunii viimastel aegadel naljakaid lugusid juhtunud, ta on saanud õpetatud meeste eestvõttel eeposekangelaseks ja saow-kuningaks, miks siis ka mitte majandustegevusega seotud puugiks. Siin võiks muide näha seda "rahva stiihilist materialismi", mida marksistlik teooria nii rõhutada armastas: nii puuk kui ka Peko hoolitsevad oma peremehe jõukuse eest, "töötava rahva ootuste ja lootuste täitumise eest", kui jälle kasutada ununema hakkavat fraseoloogiat. Tõsimeelsemalt tahan lisada, et eriti puugi-artikli viimane alajaotus, kus vaadeldakse puugi-peko ja puugi-vanahalva suhteid, osutab head analüüsivõimet. 9* 131

62 Koguja ja veel enam artikli kokkupanija omapoolne asjatundmine on kõige tarvilikum niisuguste teemade puhul, kus informantidel on pind jalge alt kadunud ja nad unustamisest tingitult tulevad välja tahtmatute improvisatsioonidega seal, kus sellel ei tohiks kohta olla. Artikli autor peaks olema suuteline täiendama ja korrigeerima niisugust osalt lünklikku, osalt individuaalsel fantaasial põhinevat pilti mingi kindlama ja terviklikuma traditsiooni abil. Kogumiku matusekommete-artikli puhul peaks toetuma eelkõige varasemal ajal kogutud sellekohasele etnoloogilisele ainesele, pühakutega seotud pärimuse puhul tuleksid enam-vähem võrdseina arvesse ühelt poolt jälle varasem suuline, teiselt poolt kahtlemata kiriku kirjalik pärimus. Liina Saario ongi kasutanud kirikukalendreid, teatmeteoseid jm kirjandust ning tõtt-öelda ei kujuta ette, kuidas olnuks võimalik selle teema puhul ilma läbi ajada. Uue materjali põhjal tuleb välja seesama, mida P. Hagu järeldas hulk aastaid tagasi oma kandidaadiväitekirjas: setu kalendris on tublisti läänepoolseid elemente. Mis puutub "Püha Paasa Laikäppa", siis seda pole põhjust pidada uueaegsete unustamiste ja segiajamiste viljaks. Juba ilus pöördumine (lk 126) näitab, et tegu on nimelt traditsiooni kuuluva nähtusega. Arusaam, et Paasa on Migula, Maarja jt kõrval pühak, võis ju hõlpsasti tekkida olukorras, kus jumalateenistus oli võõrkeelne ja rahvas ise kirjaoskamatu. Muide on väga tähelepanuväärne, kui tihti on vaadeldava kogumiku tekstinäidetes juttu raamatutest ja lugemisest, ning need on tähtsad asjad, mille puhul raamatust abi hangitakse või siis apelleeritakse kirjasõna poole oma seisukoha kinnituseks. Muu Eestiga võrreldes on kirjaoskus Setumaal palju uuem ja paistab, et ka sedavõrd suurema au sees. Martin Arpo on matusekommete puhul siiski hakkama saanud ilma arhiiviandmestikku süvenemata. Õige oli otsus hoiduda niisuguses olukorras igasugusest omapoolsest seisukohavõtust, vältimaks prohmakaid. Ja ennäe, ainult vahepealkirjadega liigendatud materjal annab pretensioonitu pildi sellest, mida mäletati või arvati mäletavat aastal vanadest matusekommetest ja kuidas neid uue aja seisukohalt hinnati. Murrang suhtumistes tuleb hästi esile näiteks suretamise kirjelduses (lk 241). Niisiis puhtalt materjal, sellisena usaldatav ja lugemisena õige köitev. Jah, pole midagi keerutada kõnesoleva raamatu raskuspunkt on vaieldamatult setudest informantide kursiivkirjas esitatud jutustustes. Eks artiklite grupeerimine ole olnud suurema ülevaatlikkuse teenistuses ja pole mõtet juhtida tähelepanu teistsugustele võimalustele alajaotustes või pealkirjades. Kai Vassiljeval on olnud põhjust oma ainestikku kokku võtta alapealkirjaks "Hing muutub oluliseks alles pärast inimese surma". Mõistagi on seepärast seos kodukäijate ja matusekommetega tihe. Neile artiklitele on K. Vassiljeva omas ka tihedalt viiteid. Võib-olla oli n-ö puhtaid hingekujutelmi kogutu seas nii vähe, et autor on materjalinappuse ületamiseks liialtki teiste valdkonda kaldunud. Muidugi pole teada, kuidas autorid oma territooriumi jagasid, aga Kai Vassiljeva näitab, et tal on nii lugemust kui ka juurdlemisvalmidust, nii et mõningat ülestikku minekut teiste artiklitega pole mõtet kahetseda. Tema on ka vist peaaegu ainus, kes osutab rahvusvaheliste uususkumuste jõudmisele setude juurde ja on valgustanud nende vastuvõtmist/tagasilükkamist. Tea Vassiljeva "patujutt" on tihedalt seotud niisuguste teemadega nagu hing, nõidus ja nõiad, vähem ka puugiga, loomulikult kõikjal laiutava vanahalvaga, kuid samuti "patuvastaste", s.t pühade asjadega. Ega neil õigemat kohta olegi. Artiklit lõpetavad tekstinäited annavad midagi loendiga sarnanevat kõigest, mida on peetud pühaks, ning seal esinevad läbisegi mõisted, mis on nähtavamas sidemes usuga, nagu kirik, tsässonad, pühitsetud vesi, aga jah, kuhu tõmmata piir? ka pihlakamari, sest tal on ristimärk otsas, püha Jaanikivi Meeksis, kus rahvajutu järgi Ristija Johannes oli puhanud, surnu, valged riided, kadakas, lammas, saun, pill. Nõid on "lagund hing" (lk 161), tema ja ta tegevus kuuluvad patu poolele isegi siis, kui ta ei kahjusta teist inimest. Muidugi on inimesi abistava nõia puhul võimalik ka leebem hinnang, aga Merike Metsala artikli näitetekstide valdav osa 132

63 tahab hoiatada selliste asjadega tegelemise eest ning õnnestunult lõpeb artikkel ühe jutustaja manitsusega (lk 163): "Noid loeti õks halvast, noid kunsti värke. Uma puhta süümega eläq!" Tähelepanu väärib juba saksa keelest pärineva kunst-sõna leidumine esitatud näites. Teisel pool Piusa jõge on see olnud tavaline, ja paistab, et nõidususu puhul on tänapäevane pilt mõlemal pool üsna ühesugune. See, et keegi võib oma silmavaatega vastu enese tahtmistki halvasti mõjuda, kõnelemata veel sellest, kui pahatahtlikult imestatakse ja kiidetakse, Seitsmes Moosese Raamat, nõidumisoskuse edasiandmine ja nõia raske surm need ja veel muudki motiivid olid ja on üldiselt tuntud ka olevikus. Selles suhtes ei või küll kuidagi öelda, nagu vastaks Setumaa tänapäevane seis muule Eestile Jakob Hurda aegadel (lk 90). Mõnes valdkonnas on erinevused muidugi suuremad, mõnes väiksemad, mõnes minimaalsed või puuduvad hoopis. Ainult õige vähesed, näiteks pulmanõidadega seotud süžeed, mida ka Setumaal on jutustatud kui minevikus toimunut, moodustavadki selle piirkonna omapära nõidusega seotu osas. Kodukäijapärimus pole Setu alal ilmselt kunagi olnud nii produktiivne kui mujal Eestis. Lisaks kvantitatiivselt tagasihoidlikumale esindatusele on tegemist ka kvalitatiivsete erinevustega. Asjade niisugune seis on tingitud ortodoksse kultuuripiirkonna omapärast. Nendest juttudest, mida Külli Kuri on kasutada saanud, ei kuulu suur osa õieti üldse mõiste kodukäija alla. Näiteks võib tuua lood ennast unes ilmutavast surnust, kes kaebab omastele nende väärkäitumise üle, mis on põhjustanud talle teispoolsuses mitmesuguseid hädasid. Muide, üks sellistest, kus surnu(d laps) sümboolses vormis kurdab, et ta pole kristlikku matust saanud, on viimaste aastakümnete tüüpsüžeid kogu Eestis ja kindlasti laiemaltki levinud maades, kus on valitsenud kommunistlik ateism. Vähemalt selgusetuks jääb, kas naabri juures öömajal olnud naise auditiivne elamus (lk ) oli jutustaja enda pooltki kvalifitseeritud kodukäijaelamuseks. Põhimõtteliselt võinuks tegu olla ju ka surmaendega või nimetu üleloomuliku kogemusega. Asjaolu, et mainitud lood ja mõned ebamäärased teoretiseeringud on kodukäijalugudena materjali hulka võetud, kõneleb küllap eelkõige sellest, et autor pole kuigivõrd tuttav olnud ei setu varasema ega eesti traditsiooniga. Sedasama võib muidugi öelda ja olen ütelnudki mõne teise artikli kohta. Kuid selles suhtes tuleb lugejal ennast juba ette leplikule hoiakule häälestada. Rohkemat kui raamatus on leida, pole lubatudki, ja meeldivat jätkub nagunii. Kuivõrd kaheteistkümnendal tunnil, kuivõrd uuel ajal ka Setumaa jaoks toimus see kogumismatk, ilmneb juba kas või puugi segiminekus Pekoga või jälle lisäosa "Lisandusi lugudele" ühes tekstis, kus kinnitatakse, et puuk olevat ikka inimesi hammustanud uskumusolend on niisiis segi aetud reaalse putukaga. Muide on vist siin paras koht, et avaldada kahtlust, kas neid lisasid oli vaja, s.t kas tervik nende tõttu võidab. Siinkirjutaja seda ei arva, pigem vastupidi. "Lisandusi lugudele" sisukama poole oleksid toimetajad võinud kokkuleppel autoritega teema poolest sobivaisse artiklitesse jagada, ülejäänud aga võinuksid arhiivi jääda. Vaevalt vajanuks sellises eksemplarsuses levitamist ka lisa "Väljavõtteid päevikutest", sest kõik sisuliselt oluline on Art Leete artiklis juba refereeritud. Kumbki lisaosadest ei võta "otsi kokku", nagu selle alaosa üldpealkiri lubab, vaid hajutab artiklites koondatu pigem uuesti aatomiteks. Ning "Päävä laul"? Kas see on nii sõnade kui ka viisi poolest salapäraste initsiaalide alla varjunu looming? Selle lõpusalm kujutab endast "küll siis Kalev jõuab koju" setu modifikatsiooni, eesots on aga küllalt rahvalaululähedane. Kas see võiks kandideerida setu patriootiliste laulude nimekirja või koguni uueks hümniks? Mõistes laulu looja häid kavatsusi ei taha ju vastu olla selle trükkimisele, kuid minu meelest sobinuks see siis pigem artiklikogumiku motoks kui kokkuvõtteks. Mis on see, mis võlub neis juttudes või jutukatketes, mõttemõlgutustes ja veendumuste väljaütlemistes? Koik sealhulgas muidugi tore, rütmiline lõunaeesti keele võru murde setu murrak osades tekstides, aga ka see, kuidas vanasse kodukeelde on sobitatud uuemaaegseid põhjaeesti kirjakeelendeid või vahivastseid moesõnu, nii see, et üldse veel leidub 133

64 inimesi, kelle jaoks on olulised patu ja pühaduse mõisted, nii kaasakiskuvus mitmesugustest enamasti kohutavatest üleloomulikest asjadest jutustamisel, vanade uskumuste sujuv sidumine hiljaaegu omaks võetud argiarvamustega jms. Oma võlu annab kindlasti see, et lood on lindilt maha kirjutatud. Seda, mis puudu jääb keele puhtusest võrreldes vanade kirjapanekutega, korvab elavus paberi ja pliiatsiga pole parimadki kogujad suutnud kõnevoolu nii fikseerida, et lugedes võiks seda ühtlasi kuulda. Aga just see tunne tekib mõnelgi puhul, eriti kui on aimata jutustaja tugevat soovi kuulajale (antud juhul siis kogujale) midagi selgeks teha. Mis puutub veel keelesse, siis võib ju küll kahetseda puhta võru keele kadumist ja kohatist segakeelsust, aga sellegi pärast on minu meelest muhe, kui öeldakse kuradilepingust jutustades: "Vanapakan näkas sinnu teenendämä sis." Mis aga kirjaviisi puutub, siis olen mõelnud, miks uues võru-setu kirjavaras pole afrikaadi märkimiseks kasutatud eri tähte. q on mulle hästi vastuvõetav, lõputud konksud ja kõverikud üleval on kirjapildis inetumad ja segiminevad pealegi. Praegu jään mõtlema: kas mu pealkiri oli lugejaile mõistetav? Muidugi, kaapekakk on tehtud leivaastja seinte ja põhja kaapimise saadustest, n-ö viimastest kribalatest, katsekakk aga on see, mis küpsetati süte paistel, sageli lapiku koogi kujul pannil, et rutemini uudset saada, sest suured pätsid küpsesid ahjus vähemalt paar tundi. Ja katsekakk maitses hea, pealegi oli tal sütel küpsetamise eriline maik, tavalise sooja leiva omast tükk maad teistsugune. Ega seda katsekakku esimesena astjast võetud taignast tehtud, sellele mõeldi ikka alles pärast seda, kui pätsid olid ahju saanud. Nii et kaapekakust võiski katsekakk saada. Kuidas seda etnograafilist teadmist kohaldada vaadeldavale raamatule? Me näeme noorte silmades põgusalt peegeldunud Setumaad ja selle vaimset vanavara ning saame ettekujutuse ka kirjutajatest enestest, nii et selles mõttes katsekakk. Aga materjal, mida tänapäeval õnnestub koguda, eriti veel kasutatud kiirmeetodil, jätab küll varasemate kogude omaga võrreldes mulje kaapekakust. Kuid kui tahes palju me ka kurdaksime, et H. Prantsu, J. Hurda enese, Akadeemilise Emakeele Seltsi kogude keeleliselt täpsed tekstid, Ello Kirsi ja Liis Pedajase eriti usundi seisukohalt paljupakkuvad korjandused, sõjajärgseil aastail talletatu et kõik need seisavad, olles vaid tühisel määral kasutatud uurimistöös ning üksiktekstide haaval avaldamist leidnud, on ometi selge, et "Palve, vanapatt ja pihlakas" ei ilmunud nende arvel. Ei olnud teisi valmis käsikirju, ei olnud ega ole praegushetkelgi nende koostajat. Öeldu ei tähenda, nagu poleks folkloriste, kes on uurinud setu rahvaluulet ning usundit, kes tunnevad selle vastu tervikuna ja selle üksikute liikide vastu sügavamat huvi. Selliseid inimesi on küll, kuid nende huvist ja asjatundmisest pole piisanud, et valmis raamat lauale panna. Ei usu ka, et seda oleks loota lähemal ajal. Ning kui seda ausalt tunnistada, siis ärgu olgu mingeid nurisemisi selle üle, et "Palve, vanapatu ja pihlaka" materjal on mõnelt jaolt pärast kaheteistkümnendat tundi kogutud ning et raamatu kokkupanijail napib kohati eruditsiooni ning nende analüüsivõime pole ehk küllalt arenenud. Kas ma sooviksin, et sedagi raamatut poleks? Ei, seda küll mitte. Järelikult tuleb rõõmustada olemasoleva üle. Kui möönda, et tegemist on nii katse- kui kaapekakuga, siis ei jõua ära imestada, kui hea ta on, jaoti isegi väga hea. KRISTI SALVE 134

65 RINGVAADE OTT OJAMAA U. II XI1996 Ott Ojamaa 17. VI1983. a. 25. novembril 1996, oma seitsmekümne esimesel eluaastal, lahkus siit ilmast literaat ja tõlkija Ott Ojamaa, kes aastakümnete jooksul oli vahendanud meile teoseid prantsuse, hispaania ja inglise keelest, kokku ligi 30 autorilt. On paradoksaalne, et prantsuse "uue romaani" ja hispaania nüüdisromaani tutvustajana ja tõlkijana ning sedakaudu eesti proosa uuenduse ajendajana tuntuks saanud mees ise eelistas vanemaid klassikuid. O. Ojamaa lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli prantsuse filoloogina aastal, täiendas ennast Moskvas sihtaspirantuuris vana prantsuse keele alal, töötas TRÜ väliskirjanduse õppejõuna ( ) ja pärast Tallinna kolimist luges mittekoosseisuliselt Tallinna Konservatooriumis ( ). Kuulu järgi oli ta hinnatud lektor, ehkki ta ise "koolmeistri" tööst suurt ei pidanud. Tallinnas jäigi ta pärisosaks vabakutselise tõlkija ja literaadi töö. Tema esimeseks raamatutõlkeks ilmsesti katsetööks oli J. Verne'i " ljööd vee all" (1958, 2. tr 1982). Järgnesid juba Moliere, H. de Balzac, Stendhal, A. France. Kuidas uuemad Lääne autorid tõlgitavate hulka sattusid kas oli tegu Oti pakkumise või kirjastuse tellimisega, seda ei teagi, aga ilmuma nad hakkasid: A. de Saint-Exupery "Väike prints" (1960, 2. tr 1993), Mongo Beti "Keeruline ülesanne" (1962, mäletan, et selle kameruni kirjaniku tõlkimine valmistas Otile suurt mõnu), Sean O'Casey "Punaseid roose mulle toob" ja P. Gamarra "Goncourt'i auhind mõrvarile" (mõlemad 1965), A. Lanoux' "Kui meri mõõnab" (1966), J. Prieto "Ärikaaslane" (1968), J. Cayroli "Ühe maja lugu" (1986), Ph. Julliani "Delacroix" (1991), R. Gary "Taevatähtede sööjad" (1993) jm. Balzaci teostesarja tõlkis ta eelviimase köite "Antsakad lood. Näidendid" (1962) ja koostas viimase köite saatematerjalid (varasemate köidete kommentaarid olid tõlgitud vene keelest). A. France'i teostega oli teine lugu: need ilmusid varjatud sarjana (ühtlane kujundus, varieerus kaane kattepaberi värv ja köidete numbreid tähistasid mustad tähekesed). Siiagi tõlkis Ott Ojamaa ainult "Inglite mässu" (1976), kuid köidete põhjalikud ja pädevad järelsõnad ning kommentaarid kirjutas tema. Ka Moliere'i näidenditekogu (1974) koostas ja osalt tõlkis O. Ojamaa. Tõlkijate võimalusi avardas oluliselt aastal ilmuma hakanud Loomingu Raamatukogu, kus O. Ojamaa aastail avaldas kolmeteistkümne autori (J. S. Alexis, E. Alvarado, A. Artaud, S. Beckett, J. L. Borges, J. C. Cela, A. France, J. Genet, J. Giono, R. Merle, N. Sarraute, Stendhal, H. Troyat) viisteist teost. Hea asjatundjana oli O. Ojamaal sageli öelda kaalukas sõna ühe või teise teose plaani võtmisel. Ilmselt tänu temale ilmus G. Flaubert'i "Tundekasvatus". Ka rääkis ta korduvalt Flaubert'i romaani "Bouvard ja Pecuchet" tõlkimise vajadusest. Üheks tema meelisautoriks oli Stendhal, kellelt ta suures kirjastuses 135

66 avaldas "Itaalia kroonikad" (1984) ja Loomingu Raamatukogus "Lamieli" (1983). Ka "Parma kloostri" teise trüki (1981) järelsõna on märgiks ta Stendhali-ihalusest. Oli veel üks autor, kelle tõlkimisest ta unistas ja selleks mõningaid ettevalmistusigi tegi. See oli Rabelais. Vana prantsuse keele õpingud oleksid siin olnud tuluga tarvitatavad. Lisaks tõlkimisele oli O. Ojamaa ka sõnaosav kirjamees, peamiseks teemaks hingelähedane probleem: tõlkimine, tõlkija, tõlkekirjandus. Keeles ja Kirjanduses ilmus temalt pikem kirjutis "Kümnenda muusa muresid" ( ), ülevaateid tõlkijate nõupidamistest (1972 ja 1973), väga informatiivsed "Ütlemata sõnade ja tegemata tegude maailm" (1962) prantsuse "uue romaani" tutvustus ja "Märkmeid hispaania nüüdisromaani kohta" (1969). Loomingus avaldas ta aastast peale artikleid, arvustusi, tähtpäevakirjutisi ning aastate ja eesti tõlkekirjanduse ülevaated. Koolikirjanikuna kirjutas Ott Ojamaa koos Villem Alttoaga ülevaate üliõpilastele "XVI sajandi prantsuse kirjandus" (1962) ja koos Kalju Lehega keskkoolide väliskirjanduse õpiku (1965), mis elas üle 13 trükki (viimane 1989); üksinda koostas ta keskkoolile "Väliskirjanduse lugemiku" (1976, 3. tr 1986). Ent tehtud tööde pelk loetelu ei anna õiget pilti Oti isiksusest. Ta oli harukordne oma sallivuses: eitustes äärmiselt tagasihoidlik, alati vabandavaid seletusi leides, seda innukam aga jaatustes. Nördimust äratas temas võhiklik käitumine. Mäletan tema pahameelepurskeid inimeste puhul, kes sauna leiliruumis akna avasid (niiskuse eemaldamiseks!), või nende puhul, kes Pariisis veini asemel kokakoolat jõid. Ekstreemsed juhtumid välja arvatud, oli Ott rahu ja tasakaal ise. Ta oli elukunstnik selles mõttes, et elas mõnusalt oma võimaluste piires mis esialgu olid küllaltki kitsad. Ta nõudmised polnud suured: tagasihoidlik, ent hästi valmistatud söök (vajaduse korral tegi ta seda ise), hea jook, hea tubakas või sigar, hea raamat või hea seltskond ja kord nädalas korralik saun. Erinevalt humanitaaride enamikust ei olnud Ott kohvisõber. Tema eelistas teed ja nimelt inglise moodi (üks teelusikatäis teelehti tassi kohta ja lisaks lusikatäis kannu kohta, kuum vesi peale, kuus minutit tõmmata lasta mitte sekunditki kauem ja juua koorega). Ma ei ole kuulnud Otti kaebamas või hädaldamas, ent hädasolijaid oli ta nõu ja teoga alati valmis toetama. Saanud haruldast tubakat, sigareid, teed, oli ta varmas seda sõbraga jagama. Nomenklatuurse teadlase või õppejõu kohale eelistas Ott vabakutselise literaadi okkalist rada (millegipärast on mul tunne, et talle oli omal moel eeskujuks Arthur Hone). Tegeva osa oma elust elas Ott Ojamaa nõukogude korra ajal, kuid ta elas, nagu poleks seda võimu olemas. See oli raske, aga temal see õnnestus. Ja ehkki ideaalseid inimesi (õnneks!) ei ole, oli Ott mõeldavalt lähedal ideaalsele literaadile. Ning peaasi ta oli hea sõber! ÜLO TEDRE VABA VALIK JA TIIÄ VIISKÜMMEND Tiiä Toometiga olin juba mitu korda kohtunud. Tema kaasa ja laste isa Jaan Kaplinski viis kogu luuleklubi Vile, mida ta juhendas, enda poole. Ma ei olnud tema raamatuid veel lugenud, aga elamuse sain tema küpsetatud pitsast. See kattis terve ahjusuuruse panni, ja kui ta seda välja jagas, siis igaühele seitsmest pereliikmest oli pühendatud oma tükk: kellele ilma sibulata, kellele singiga ja kellele juustuta. Võib-olla on see kõige mõjuvam demokraatia õppetund, mille olen saanud. Teinekord otsustas Vile täies koosseisus ja piduehtes minna ballile ja keegi meist püüdis Tiialt õhtukleiti või pitspluusi laenata. Tiiä ütles lihtsalt, et tal ei ole midagi sellist. Jaan vangutas pead ja imestas, et leidsime ka, kellelt niisugust asja küsida. Nüüd aga aitab sissejuhatusest, olen kirjaniku juubelijuttu seganud kohe mehe ja lapsed. Aga äkki Tiiä puhul võib, sest tema raamatud asjadest ja ajaloost, ühtviisi armsad nii lastele kui ka vane- 136

67 matele, töö mänguasjamuuseumi rajaja- ga nagu mees mehega. Eks ta ole, mõisna, terve parv andekaid võluvaid lapsi tusega tegutsemist ja süsteemset lähenening kuulus ja kummaline abikaasa moo- mist peetakse mehe pärusmaaks, Tiiä dustavad ühtse terviku. aga on tark ja töökas inimene. Ta on vä- "Eesti kirjarahva leksikon" ütleb: ga arukalt ühendanud õpitu (ajaloo-kee- "TOOMET, Tiiä (9. II 1947), lastekirja- leteaduskond ülikoolis, tekstiili eriala nik. Sünd. Tallinnas teenistujate tütre- ERKI-s), saatuse ja pere ning töö. na, [ ] KL-i liige 1985, abielus Jaan Kuidas muidu on ta saanud valmis oma Kaplinskiga." maapealse maitsekalt kujundatud Tartu Sven Kivisildniku "Eesti Nõukogude kodu, vaimust materialiseerinud Tartu Kirjanike Liit aasta seisuga, Mänguasjamuuseumi, ja maatalus oli tal olulist" ütleb: "Runneli abikaasa, alla su- veel aidas värviline kaltsuvaiba kangas rutud ja jubedalt koheldud". Hullemini ka üleval. Ja tema raamatu "Kaltsutitt ja on isegi Svenil raske luuletada. Puuhobune" järgi õmmeldakse mitmetes- Tiia on läbinisti tänapäeva edukas nai- ki peredes kaltsunukke ja vestetakse puune. Juhib autot ja asutust, riietub liht- hobust. Tiiä kirjutatud raamatud aitavad salt, kuid ajakohaselt, peab mitut ühis- hoida rahva mälu, mälestusi, kutsuvad kondlikku ametit (Kultuurkapitali kirjan- last märkama ja võrdlema. Tema ajalooduse sihtkapitali nõukogu liige, Kirjanike õpik viiendale klassile on eriliselt õnnes- Liidu Tartu osakonna juhatuse liige) jne. tunud, kuna kutsub last ennast sisse ela- Tiia liigub oma kuningriigi keskel jär- ma mõnda sündmusesse või inimesse, jest säravamate silmadega, aga on ikka Nii me näeme, et kirjanik Tiiä Toomet lihtne ja sõbralik. Mäletan üht luuletust, on visalt ja targalt töötanud tuleviku kus aeg halastamatult võtab kõik, aga jaoks, tal on, millest kirjutada, tal on nii hinge tühja lubab endale jätta. Aga kui kogemust kui tarkust ja temalt on veel pahu on väärt hea hing! mõndagi huvitavat teost oodata. Kes pal- Ükskord raadiosaates arutles ja mõtisk- ju teeb, see palju jõuab, les Kati Murutar Loomingu Raamatuko- Jätkuvat edu ja õnne! gus ilmunud kogumiku "12 eesti kirja" üle ja ütles, et Tiiä räägib kirjas oma isa- KAUKSI ÜLLE ENN SOOSAAR 60 Enn Soosaarest tema sünnipäeva puhuks (13. veebruar) kirjutama hakates tuleb millegipärast kõigepealt meelde äsja kuuldud üllatav tõsiasi, et tema pool kodus tehtud televisioonisaated tõlkeraamatutest "Klaaspärlimäng" edestavad kõiki teisi kirjandussaateid, ning seda nii eesti kui ka vene vaatajate seas. Ilmselt õhkub neist saadetest just sedasama vaimsust, mida tajuvad kõik, kes kunagi Ennu pool külas on käinud. Minu esimesed kokkupuuted Enn Soosaarega toimusid mu esimese tõlke valmimise ajal, millele Enn ka saatesõna kirjutas, ning mäletan siiamaani neid maast laeni riiuleid, mis olid täis tollal üsnagi haruldasi ameerika kirjanike teoseid. Tookord lugemiseks laenatud raamatutega sai alguse tava, mis kestab siiamaani väga harva tuleb ette, et ma Enn Soosaare poolt nõnda ära lähen, et ma midagi lugemiseks kaasa ei saa. Tean teiste tõlkijate kogemusest, et lahendamist vajavate keeleliste ja mõisteliste küsimustega võib alati tema poole pöörduda, ning kui ta ei leia vastust oma rikkalikust raamatukogust, siis aitab ta oma suurtele kogemustele toetudes mingi lahenduse ikka leida. Eestlased tunnevad uhkust oma tõlketraditsiooni üle, kuid kui järele mõelda, siis on peaaegu kõigi olulisemate ameerika kirjanike teosed jõudnud eesti keelde Enn Soosaare vahendusel. Hemingway, F. Scott Fitzgerald, J. Baldwin, В. Malamud, J. Updike, ikka ja jälle S. Bellow, Т. Capote, W. Faulkner, Th. Wilder, R. Brautigan, I. B. Singer, E. L. Doctorow, J. Cheever, J. Gardner jt. Lisaks veel briti autorid ning P. White Austraaliast ja J. M. Coetzee Lõuna-Aafrika Vabariigist. Peaaegu kõigi nende kirjanike 137

68 kohta on Enn Soosaar avaldanud artikleid, tihti ees- või järelsõnana tõlgitud raamatule. Kadestamisväärne süvenemisvõime ja kadestamisväärne loetelu, millest võib näha, et hinnaalandust pole Enn Soosaar endale teinud. Enn kuulub nende tõlkijate hulka, kes leiavad, et korralikku tõlget väärib ka põnevuskirjandus, olgu selleks siis F. Forsythi, J. le Carre või J. Flemingi raamatud. Küll oleks kena, kui midagi sellest tõlkija missioonitundest oleks võimalik sisendada ka paljudele praegu alustavatele tõlkijatele! Seesama missioonitunne on sundinud Ennu pühendama aega ja vaeva kõigepealt sihtasutuse Hortus Litterarum asutamisele ja hiljem käigus hoidmisele. Just Enn Soosaar on see, kes teab, mis on ilmunud, mis ilmumas ja mida veel võiks kaaluda. Ja kui tema rahulikus toas käib jutt ajapiiridest kõrgemal seisvatest mõtetest ja teostest, näib meiegi kiire aeg mõnikord peatuvat. Olen kuulnud, et tõlkijad pidavat minema aastatega üha paremaks nagu veingi ning Enn Soosaare puhul pole selles mingit kahtlust. Ega tal ilmselt midagi muud üle ei jäägi ameerika kirjandus ei seisa paigal ja tööd on palju. Jõudu Sulle, Enn! KRISTA KAER MATTI PUNTTILA veebruaril 1997 saab kuuekümneaastaseks karjala keelega, kirjutanud artikleid eesti keeleuurijatele tuntud ning kokku pannud tekstikogu "Impilah- mees Matti Punttila, Helsingi Kodumaa Keelte Uurimiskeskuse (KOTUS) erikoistutkija, den karjalaa" (1992). Viimasel ajal on tal tulnud tegelda XIX sajandi soome kirja filosoofiadoktor. Kui ei teaks, ei keelega. Tema 35-aastase tegevuse sisse usuks, sest spordimehe välimus ja anekdootide värskus ei anna veel sugugi märku sellest, et aeg nii kaugele on jõudnud. Juubilar on loomult koguja. Keelemehena eelkõige murdekoguja ja -uurija,, muus elus aga kultuurilooliste ja mittekultuuriloolistegi andmete ja lugude talletaja ning mõnus jutustaja. Kõige tipuks i koguni margikorjaja. on mahtunud ka kolm aastat soome keele õpetamist Uppsala ja Stockholmi ülikoolis (viimases külalisprofessorina). Meile on Matti Punttila siiski ennekõike estofiil, Soome ja Eesti kultuurisuhete edendajaid. Matti Punttila ja tema abikaasa Liisa külalislahkes kodus on käi- nud lugematul arvul eestlasi, sugugi mitte ainult filolooge. Ta on hästi kursis eesti Matti Punttila on pärit Kouvolast, kirjanduse, ajaloo ja poliitikaga, aktiiv- Häme murdealalt. Häme murded ongi i olnud tema põhiliseks kogumis- ja uurimisaineks. Helsingi ülikooli heliarhiivis i töötamise ajal on ta teinud lindistusi kõigist ne Tuglase Seltsi liige, esimesi Emakeele Seltsi välisliikmeid, Keele ja Kirjanduse püsitellijaid ning selle ajakirja autoreid jne. Tema iga-aastasesse reisiplaani kuu- Kagu-Häme murrakutest. Arvuti i lub tingimata vähemasti paar-kolm Eesti andmetel üle 4000 tunni, kuid nii hirmsuurt kogust ei tahtnud tema kolleegid l KOTUS-est õigeks tunnistada ja pakkusid selle asemele 1500 tundi, mida mõistagi reisi, üldse on ta Eestis käinud 1960-nda- test aastatest alates. Keeleuurijana kuulub Matti Punttila koos Kalevi Wiigi, Seppo Suhoneni, Hannu Remese, Valma on samuti väga palju. Ta on koosta Yli-Vakkuri, Mauno Koski ja Helena Sul- nud neli selle keeleala tekstikogu: "Vehkalahden pitäjänkirja" (1968), "Sipolan i murretta" (1979), "Anjalankosken murrekirja" kalaga sellesse väikesesse, aga püsivasse Soome lingvistide ringi, kes osaleb peaaegu kõigil Soomes korraldatavatel eestielämää" (1988) ja "Elimäkeläistä kansansoome kontrastiivseminaridel. Mui on (1990). Sama murdeala keelt käsitleb ka doktoriväitekiri "Nominien su perlatiivisuuden ilmaiseminen. Vertailun l hea meel, et oleme seal õige mitu ettekannet ja hiljem artiklit (peamiselt gra- datsiooni ja reduplikatsiooni teemadel) typologiaa ja Kymenlaakson tienoon i teinud kahasse, mis on ju eestlaste ja murteiden tarkastelua" (1985). Peäle soome murrete on Matti Punttila tegelnud l soomlaste isepäisust arvestades üsnagi tavatu asi. 138

69 Juubilari viimase aja üheks huviobjektiks on olnud eesti keelesaar, mis asub Porvoo ja Loviisa vahel Kabböle külas, kuhu eestlased tulid käesoleva sajandi algul Kuusalust. Matti Punttila avastas selle keelesaare õigupoolest juba aastal ja tegi seal suure hulga lindistusi, kirjutada keelesaarest aga jõudsid vahepeal teised. Nüüd on ta asja uuesti käsile võtnud: avaldas Kabböle eestlastest artikli Keeles ja Kirjanduses (1992, nr 5) ja käib koos Liisa Punttilaga Kuusalust ümberasujate juuri otsimas. Jaksu talle selleks ja paljuks muuks! MATI ERELT AKADEEMILISES RAHVALUULE SELTSIS 26. IX 1996 Tartus peetud koosolekul kõneldi suvistest kogumismatkadest. Alo Mait Tartu Ülikoolist rääkis tudengite kahe viimase aasta ekspeditsioonidest Kodavere kihelkonda. Peale eestlaste olid kogujaiks ka marid, komid, udmurdid, soomlased jt. Eriti pöörati tähelepanu Kodavere pajatustele, Kalevipojaga seotud pärimustele ja lugudele Saare krahvist. Neist kolmest elab praegu veel pajatus, ülejäänud kaks on taandunud juba unustamisfaasi. Suhteliselt palju õnnestus kirja panna laule, veidi ka kalendrikombeid, ilmaendeid, kohamuistendeid ning lühivorme. Silmapaistvad pajatuste jutustajad Assikvere külas olid Evald Tarto (s 1923) ja Aino Mogom (s 1927). Esimene neist on haritud stiiliga jutustaja, kes oma lood on enda jaoks ka üles kirjutanud, teine spontaansem, värvika ja lokaalse jutuvaraga. Ell Vahtramäe rääkis teemal "Haeska vorstid, Oonga onid, Lihula mütsi vargad jt. Meenutusi Martna-mailt". Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusuvine kogumismatk sai teoks tänu Kultuurkapitali rahalisele toetusele. Materjali kogunes ligikaudu niisama palju nagu iga-aastastel ekspeditsioonidel. Erilist vaeva juttude kättesaamisega polnud mereäärses Haeska külas ka vanas arhiivimaterjalis moodustab Haeskast kogutu üsna suure osa Martna kihelkonnast talletatud rahvaluulest. Traditsioonilisi naljandeid tuli ette suhteliselt vähe, küll olid väga levinud pükelood ja ütlemised teise küla rahva kohta. Haeska vorstid tulenevat kas vanasti pühade ajal kiriku juurde vaestele või kirikuõpetajale endale vorstide viimise kombest või Haeska rahva laiskusest igatahes polevat haeskalased ise sõna vorst tarvitanud, vaid öelnud näiteks söögilauas: "Võta seda ka!" Lähtru olnud Tikuvald, sest sealtkandi mehed müünud tikuvabrikule ohtrasti haavametsa, Võnnu inimesi hüütud väsind võndlasteks jne. Vägevatest meestest on nimekaimad olnud Kolovere krahv, Rannamõisa kindral ja Haeska landreht, kuulsaim ennustaja Järva Jaan. Küllaltki palju tunti kohamuistenditega seotud paiku: Kalevipoja kive ja Kuradikive, ohvrihiisi ja kalmeid, endiselt hästi teati ristiga tähistatud kohta Martna kiriku seinas, kuhu Mart sisse on müüritud jm. Tähtpäevakommetest on kõige paremini säilinud jõuludega seonduv. Poisikesed käisid ja käivad veel tänapäevalgi mõnel pool jõulupukkadeks, pühade lõppu võis peale kolmekuningapäeva tähistada ka nuudipäev, mil viimastest jõuluõlgedest keerutati nuudid, millega üksteist nüpeldati. Üsna ohtrasti kogunes informatsiooni tänapäeval Läänemaal tegutsevate rahvaarstide ja sensitiivide kohta. Laule ja pillimängu õnnestus lindistada vähevõitu. Küll aga rääkisid kohapealsed mitmest endisest hinnatud lõõtsamehest ja lauluteadjast ning külanoorte trummil (teatavat tüüpi puusillal) ja kiigel tantsimas käimisest. Marju Kõivupuu andis ülevaate Tartu Ülikooli ja Viljandi Kultuurikolledži tudengite ühisekspeditsioonist Urvaste kihelkonda, mille käigus jõuti külastada u peret. Kõige suurem osa küsitletuist oli sündinud selle sajandi 20-ndail aastail, mehi ja naisi oli umbes võrdselt ning mehed rääkisid isegi meelsamini kui naised. Urvaste kihelkonnast on alates XVII sajandi keskpaigast talletatud palju huvitavat materjali. Hulk põnevaid jutte laekus ERA-sse 1930-ndail aastail korraldatud kohamuistendite kogumise võistluse käigus. Kohamuistendeid teatakse praegugi, kuid nii mõnelegi olulise- 139

70 le kivile vm objektile pole enam võimalik ligi pääseda paikkonna laokilejäetuse tõttu. Mäletati muistendeid, mis on seotud Urvaste kiriku leidmisega urbepäeval metsast, räägiti mõisnikest Samsonitest, Bergidest jt. Õnnestus lindistada katkeid regivärsilistest mardi- ja kadrilauludest, veidi ka pulmalaule ning rohkesti uuemaid laule, sh 1920-ndaist aastaist pärit sõdurilaule. Loitsutekstidest teati veel või kokkulöömise sõnu ning obstsöönseid kurja sõna vastu suunatud loitse. Lastehirmutistest jäi kõrva keegi niks-naks, kes tõmbab kaevu või linaleoauku. Mütoloogilistest olenditest on domineeriv vanapagan, kes on teised (nt viruskundra) taanduma sundinud. Palju räägitakse Urvastes ikka veel Suridest. Kohaliku rahvaarsti Make Kusta tütrelt Linda Varikult talletati palju usundilist ja rahvameditsiiniga seotud ainest ning ka laule. Koosolekul 31. X 1996 Tartus tutvustati kuulajatele kahte erilist naist Euroopa suurilmadaami madam Krüdeneri ja Karksi kihelkonna laulikut Milvi Kallastet ning nende seoseid rahvapärimusega. Marju Kõivupuu oma ettekandes "Euroopa suurilmadaamist madam Krüdenerist Rõuge kihelkonna rahvapärimuses" rääkis huvitava elukäiguga Viitina mõisaprouast Barbara Juliane von Krüdenerist, kelle kohta Euroopas ja Ameerikas on kirjutatud arvukalt monograafiaid, näiteks John Knaptoni "The Lady of the Holy Alliance" (1939), kus Viitina perioodi käsitlus tugineb aastal ilmunud H. Kruusi saksakeelsele trükisele. B. J. von Krüdener ( ) sai Euroopas tuntuks eelkõige kui romaani "Valerie" autor. Napoleoni sõdade ajal sekkus ta ka poliitikasse ja oli lähedastes suhetes Aleksander I-ga. XIX sajandi esimestel kümnenditel ärkas ta usule (ühines hernhuutlastega) ning pidutsevast salongidaamist sai usukuulutaja aastal pöördus ta oma vanemate mõisasse Viitinasse, kus elas kolm aastat, pidades palvetunde ja moraalijütlusi ning toites näljaaegadel vaeseid. Sellele, et proua Krüdener võiks olla kirjanik või muidu tuntud inimene, ei ole ümberkaudsed inimesed tähelepanu pööranud. Gustav Suitsu kogutud materjalist nähtub, et rahvas suhtus prouasse hästi seepärast, et ta jagas rahvaga oma vara. Proua käinud ka talupoegi külastamas ning tikkunud neid embama, mis rahvale tundunud võõrastav. Meegumäel kogenud proua Krüdener teravaid religioosseid elamusi (kuulnud inglilaulu, mida võinud kuulda ka tema jalge peäl istunud toatüdrukud; religioosses ekstaasis valanud proua pisaraid, mida kogutud taldrikule ja joodud, et pühitsetuks saada). Rahvapärimus jutustab veel keiser Aleksander I külaskäigust Viitinasse ning veidrikust Tagametsa Jaanist, keda proua karistanud jumala teotamise eest. M. Kõivupuu küsitletu Erika Kruusi andmetel pidi Viitina mõisahoone külmkambris, kus mõisaproua vagatsedes öid veetnud, veelgi kummitama aastal Viitinasse tulles toonud proua Krüdener omal kombel Euroopa Lõuna-Eestisse nõudnud talulastelt ja -naistelt aluspükste kandmist. Taive Särg tutvustas oma filmi Karksi laulikust Milvi Kallastest, kes on seal praegu võib-olla ainuke teadlikult rahvalaulikuna tegutsev inimene. Kuigi Karksi kihelkonnas oli vanasti tugev rahvalaulutraditsioon, on see nüüdseks kadunud. M. Kallaste on püüdnud seda suhteliselt tühjalt kohalt uuesti ellu äratada. Milvi Kallaste (s 1932) lahkus kodukandist kaheksa-aastasena, kui algas sõda ja okupatsioon, mis sealse traditsiooni katkestasid. Naasnud Karksi 12 aastat tagasi, tajus ta sügavat kontrasti nüüdse ja lapsepõlveaegse olukorra vahel. Pärit on M. Kallaste kuulsatest kohalikest suguvõsadest. Nagu ütles kohaliku Kitzbergi muuseumi juhataja Asta Jaaksoo, on nende kahe suguvõsa (Univerid ja Luukased) ettevõtmisel kohapeal palju tehtud. Et M. Kallaste nii isa- kui ka emapoolsete sugulaste seas on olnud palju koorijuhte ja luuletajaid, on ta ka ise väga musikaalne ilma muusikalise erihariduseta on ta töötanud folkloorigrupi juhina, koorijuhina ja lauluõpetajana. Kuigi tema vanaemad ja -tädid laulsid veel regilaulu tema vanaema oli endine Karksi suurlaulik Animägi, ei osanud M. Kallaste neile siis tähelepanu pöörata, vaid armastas rohkem uuemat rahvalaulu, koorilaulu ja vaimulikku laulu. Lünk, mida ta praegu tajub kohalikus kultuurielus ja väärtushinnangutes, ongi põhjuseks, miks ta üritab kogu oma elus 140

71 minevikku tagasi pöörduda. Ta mitte ainult ei laula vanaaegseid laule ja ei proovi korraldada killapidusid, kus saaks neid laulda (nt folkloorigrupiga), vaid püüab ka oma Majori talus kõiki töid teha vanamoodi (niidab kogu talu territooriumi vikatiga, künnab hobusega, rukist lõikab sirbiga). Milvi Kallaste kodutalu on kuulutatud keskkonnakaitsealaks, millega keskkonnaministeeriumilt kaasneb küll pigem moraalne kui materiaalne toetus. KADRI TAMM, KADI SARV BALTIMAADE KIRJANDUSTEADLASTE KOHTUMINE Eesti, läti ja leedu kirjanduses on viimastel aastatel toimunud üllatavalt sarnased protsessid see oli peamine tõdemus, mis konverentsilt "The Contexts of the Postsoviet Literature in the Baltic States" Riias 17. ja 18. oktoobril 1996 meelde jäi. Ehk, nagu lõppsõnas ütles Vytautas Kubilius: "Elasime küll vahepeal eraldi ja omaette, aga selgub, et siiski väga ühtemoodi." Ja iseloomulikult sai lingua franca'ks vene keel, millega kõik veel päris hästi toime tulid. Konverentsi korraldamise idee sündis kevadel Tallinnas, kui Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse seminaril "Iseendaks jäämine" olid tšehhide ja soomlaste kõrval kohal ka läti ja leedu kirjandusuurijad. Pärast seda võttis Läti TA Kirjanduse, Rahvaluule ja Kunstide Instituudi teadur, Tartu ülikoolis õppinud professor Janina Kursite asjade ajamise enda peale ja tema instituudi korraldusel toimuski see ainult Baltimaade kirjandusi ja nende uurimist käsitlev konverents. Institutsionaalselt koondusid teaduste akadeemia asutuste uurijad: Lätist juba nimetatud instituut, Leedust Kirjanduse Instituudi uurijad ja Rahvaluule Instituudi direktor (neil on iseseisvuse ajal need kaks haru eraldunud ja mõlemas asutuses on üle saja töötaja). Eestit esindas Kirjanduskeskus, kes oli kaasa palunud ka minu ja Rutt Hinrikuse Kirjandusmuuseumist. Programm oli mõistuspärane: ülevaated kirjanduse (ja leedu rahvaluule) uurimisest igas riigis eraldi, ülevaated nn üleminekuaja luulest ja proosast ning samuti mõned spetsiifilised teemaarendused (I. Velbaumi "Kurat eesti proosas", J. Kursite "Puude ja taimede koodid läti folklooris ja 20. sajandi luules", E. Balintyte "Uued meetodid leedu kirjandusuurimises"). Läti instituudi direktor, teatriajaloolane V. Hausmanis pidas küllalt kahvatu ettekande probleemidest, mille ees seisab instituudi kollektiiv, kes koostab uut läti kirjanduse ajalugu. Probleemid olid väga tuttavad kaanoni kohendamine, realismi kõrval muude voolude õiges proportsioonis esitamine, kõrvalejäetud kirjanike rehabiliteerimine jms. Uus läti kirjanduslugu peaks olema kõikehõlmav protsessi kirjeldus, kus oleks ühendatud kodu-ja välisläti kirjandus, mida tuleks vaadelda Euroopa kirjanduste kontekstis. Leedulastel on uus kirjanduslugu küll ühe autori kirjutatud juba olemas. Seesama autor, Eestiski tuntud V. Kubilius, kes juhatab Leedu Kirjanduse Instituuti, arutles muutuste üle leedu kirjanduses. Siingi tuttavad küsimused kas ja kuivõrd ümber hinnata nõukogude leedu kirjandust, kuidas toime tulla hierarhiate paratamatu vahetusega. V. Kubilius analüüsis kirjanike võimalusi okupatsiooniajal üldse ja arvas konformismi olevat selleaegse kirjanduse olemasolu normiks. Siiski leidis ta nõukogude leedu kirjandusest küllalt palju seda, mida nüüd võib nimetada vaimseks vastupanuks, pidades domineerivaks meilegi tuttavat situatsiooni, kus kirjandus püüdis öelda natuke rohkem kui võimalik. Ja samas oli Leeduski nii, et Kirjanike Liidu liikmed ei kaitsnud dissidente, ei avaldanud oma teoseid põrandaalustee väljaannetes ja vabanemise järel ei olnudki "sahtlikirjandust" märkimist väärivas mahus või kvaliteedis. V. Kubilius nentis, et võiksime ju jagada kirjanikke kollaborantideks ja ohvriteks, kuid järsult kaheks jagasid kirjanduse ainult marksistid peame siis meiegi sama tegema? On olemas leedu kirjanduse järjest uuenev ühtsus, ja see on elav organism, mis saab oma hapniku ja mürgi ühiskonnast. 141

72 Eesti probleeme kirjandusuurimise ajaloolises perspektiivis valgustas Toomas Liiv. Ta nägi minevikus kahte äärmust Lotaani koolkonda kui üht maailma kirjandusuurimise keskust Tartus ja parteilist kirjandusteadust Tallinnas. Seal vahel kõikusid eklektiliselt Tartu ülikooli eesti professorid, kes tegelesid peamiselt luule kui žanri uurimisega. Sellel, miks Lotman ei saavutanud eesti kirjandusteaduses seda rolli, mis tal võinuks olla, on omad põhjused ndate aastate tipp eesti kirjandusteoorias Jaak Põldmäe lahkus liiga vara. Hetkel nägi T. Liiv rahvusvahelist potentsiaali olevat Tartu ülikooli maailmakirjanduse õppetoolil (Jüri Talvet ja "Interlitteraria"); eesti kirjanduse õppetoolilt ootas ta uut eesti kirjandusajalugu, Eesti Kirjandusmuuseumilt pädevaid allikapublikatsioone ja Kirjanduskeskuselt uusi suundi kirjandusteaduses pärast väliseesti kirjanduse ajaloo lõpetamist. Ta rõhutas Balti kirjanduste regionaalset ühtsust, millest tuleneb vajadus komparatiivse uurimuse, nn Baltic Studies järele. Balti kirjanduste võrdlevast uurimisest rääkiski teenekas läti teadlane V. Vavere (umbes samasuguste tööde autor, mida meil on kirjutanud professor S. Issakov). Lätis on kõige rohkem uuritud läti-vene, ka läti-skandinaavia, puudulikult aga läti-saksa kirjanduse suhteid. Kolme Balti riigi vastastikust suhtlemist ja selle uurimist takistab kõige rohkem see, et puuduvad uurijad, kes oskaksid kõiki kolme keelt, vastastikuseid tõlkeid on siiski vähe ja needki sageli juhuslikud. Samal konverentsil sai doktoridiplomi noor uurija töö eest Läti ja Soome kirjandussuhetest. Nagu öeldud, viitasid ülevaated viimase viie-kuue aasta proosast (J. Sprindyte, A. Rožkalne, R. Hinrikus) ja luulest (I. Kalnina, D. Mitaite, S. Olesk) üllatavalt sarnasele arengule, kuigi erinevusi on muidugi ka. Jäi meelde leedu postmodernistlik ja väljakutsuv uus proosa ning läti novell. Niisugust rahvusvahelist tõlkeedu nagu eestlastel (J. Kross, V. Luik, T. Õnnepalu) naabritel ei ole olnud, ägedaid vaidlusi oma kirjanduse sees küll. Kuluaaris tuli ka välja, et väga sarnased on olnud eksiilkirjanduse integreerimise probleemid. Lõpuks otsustati muuta kohtumised regulaarseks, mille kohta võeti vastu ka deklaratsioon. Seekordne kohtumine oli n-ö informatsiooni vahetamiseks, edaspidi valitakse igaks kohtumiseks kindel teema. Järgmisteks võõrustajateks lubasid olla leedulased, kellel on selleks ilmselt ka parimad tingimused: neil on rahvuskirjanduse ja folkloori uurimine riigi poolt kinnitatud prioriteediks. Kas konverentsi teemaks saab V. Kubiliuse pakutud postmodernism, eksiilkirjandused, rahvuslik identiteet, naiskirj andus või Toomas Liivi pakutud võlusõna "gender" (sest selle peale antavat Brüsselist raha), otsustab juba Leedu Kirjanduse Instituut. SIRJE OLESK MORDVA EEPOS "MASTORAVA" aastal ilmus Saranskis Nikolai Makuškini kaunis kujunduses ersakeelne raamat pealkirjaga "Масторава" 1, mille tõlge eesti keeles võiks olla "Maaema". Mastorava on mordvalaste mütoloogias ühe jumala nimi; mõnes kontekstis on seda kasutatud ka Maa sünonüümina. Raamatu pealkirja järel on seletus: "Ersa ja mokša vana aja müütide, eepiliste lau- 1 Масторава. Эрзянь ды мокшонь кезэрень пингень мифтнень, эпической моротнень ды ёвтамотнень коряс сёрмадызе А. М. Шаронов. Мордовиянь книгань издательствам. Саранск, lude ja jutustuste põhjal on selle kirjutanud A. M. Šaronov." Trükitud on raamat Smolenskis. Tiitellehe pöördel on teost nimetatud eeposeks ning loetletud selle esimese variandi koostajad ja materjali kogujad. Ka on seal kirjas arvukas toimetuskolleegium, sealhulgas kaks teaduslikku toimetajat, retsensent ning kaks poeetika poole toimetajat. Raamatu juhatavad sisse kaks lühikest saatesõna. Esimene on ajalookandidaat M. Dorožkini kirjutatud "Mastoravast", kust võib lugeda, et ersalased ja mokšalased on ajast aega säilitanud oma 142

73 rahvaluule rikkuse. Mõte selle eeposelaadseks esitamiseks on mordva haritlaste seas liikunud pikemat aega ndail aastail algas mõttevahetus koostamise põhimõtete üle ning aastal sai sealne Keele, Kirjanduse, Ajaloo ja Majanduse Uurimisinstituut ülesande koostada eeposest kaks varianti: akadeemiline ja kirjanduslik. Tööle asusid filoloogiadoktor V. Gorbunov, dramaturg ja ajaloolane G. Merkuškin ning folklorist A. Šuljajev aastal hakkas eepost koostama Aleksandr Šaronov, kes selle ka lõpule viis aastal saadi valitsuskomisjonilt luba eepose väljaandmiseks. Teine lühikirjutis ("Eessõna asemel") on eepose kokkupanijalt A. Šaronovilt. Sealt selgub, et koostamise aluseks on olnud suuline rahvalooming, mille on üles kirjutanud H. Paasonen, M. Jevsevjev, A. Sahmatov jt. Eepose tekstis lugude lõpus on number, mis viitab leheküljel 491 leiduvale numereeritud loendile allikatest, kust materjal võetud. Kavas on teos avaldada ka mokša ja vene keeles. Edasi järgneb eepose tekst (lk ), mis on jaotatud viide ossa: "Jumalate aeg", "Muistne aeg", "Tušta aeg", "Vaenlase aeg" ja "Uus aeg". Need omakorda on jaotatud pealkirjastatud lugudeks, mida on kokku 18. Näiteks on esimese osa lood "Maa sünd" ja "Elu algus", teises osas on üks lugu "Uute tavade sünd", kolmandas seitse "Valitseja valimine", "Tušta ja lohe", "T'ust'a võtab naise", "Maaema elu", "Tušta ja Sarda", "Tušta surm" ja "Tušta poeg valitsejaks". Lugudel on veel pealkirjastatud alaosi, mis sisukorras küll ei kajastu, näiteks esimeses loos: "Peajumal", "Kolm kala", "Änge" (Peajumala abikaasa, iludusjumalanna), "Inimene", "Naine", "Maiste jumalate sündimine", "Jumalate palved", "Eluolu kehvenemine" ja "Humalaema". Eepose teksti järel on ühel leheküljel seletus, kus iga loo kohta on lühidalt kirjas, mis see on ja kuidas seda mõista. Näiteks võib esimese loo kohta lugeda, et Peajumal tegi maa, taeva, endale ilusa naise Änge, inimese (mehe ja naise), maised jumalad, nende hulgas ka Mastorava, Varmava (Tuuleema'), Kudava ('Majaema'), käskis luua kombed ja tavad jne. Teine lugu jutustab jumalate ja inimeste elust, abiellumise kommetest, ka jumalate abiellumisest inimestega lugu on ersalaste esimesest valitsejast T'ušt'ast. Ta võtab naise ja teeb mitmesuguseid vägitegusid: tapab lohe, käib maa otsast otsani läbi, päästab Ersamaa paha olendi, päikese ja tähtede varga Ravžoime käest. Kui aga maale tuleb võõras tsaar, lahkub Tušta koos ersalastega maalt. Võib arvata, et materjali valikut ning esitustki on mõjutanud tellimus. Näiteks saab mõne pisteproovi alusel väita, et rahvalaulude mitte päris headest venelastest on eeposes saanud lihtsalt vaenlased. Rahvalauludes lahkub Tušta, kui märkab, et hiide on kasvanud kask ja maale on tulnud venelased, eeposes on taas vaenlased. Eepose lõpupoole jutustatakse üllast Vene tsaarist (lk 466) ja leiame üleskutse: elagu ajast aega ersalased, kaunistagu vene rahvast ja tehku võimsaks Venemaa (lk 468). Eepost on nimetatud mordva eeposeks. Tegelikult on see ersalaste eepos. See on kirjutatud ersa keeles ja selle põhiosa on võetud ersa rahvaluulest. Mõnes üksikus kohas on mainitud mokšalasi, seda ka eepose viimases reas. Raamat lõpeb pärisnimede seletustega (eraldi taevajumalad, maajumalad ja pahad jõud), näiteks: Kastargo Suure Taevajumala tütar; Vifava metsa valitsejanna; Kuloma surmajumal, ning lisaks veel loend eeposes ettetulevatest inimeste ja hobuste nimedest koos viitega leheküljele, kus nimi esineb. VALDEK PALL 143

74 SUMMARIA JAAK RÄHESOO. Ants Oras and T. S. Eliot The well-known Estonian poetry translator, critic and anthologist Ants Oras also published one of the first full-length academic studies of Eliot, titled "The Critical Ideas of T. S. Eliot" (Tartu University, 1932). The article analyses Oras' particular approach to Eliot and discusses Eliot's possible influence on Oras' own critical views as well as the repercussions of Oras' articles on Eliot in the Estonian cultural Hfeofthel930's. KRISTA ARU. Attempts of Reorganisation of Estonian Press at the End of the 19th Century In the last decade of the 19th century editors of Estonian newspapers and magazines had four meetings where they discussed the content and courses of development of the press. The initiator of these meetings was Justice of the Peasant Court Karl Hellat. Ado Grenzstein, then editor of the newspaper Olevik, made also some efforts to reform the press; he came out with the idea of a journalistic union. Although his endeavours had little success, they illustrate the attempts of the journalists to regulate the press and to bring all publications to the unanimous service of the Estonian society. RENATE PAJUSALU. Estonian Pronouns I. See, too and temalta in Common Estonian The article deals with the usage of demonstrative pronouns see and too and the third person pronoun tema Ita in spoken and literary Estonian. The study is based on radio conversations and newspaper articles. Prototypically the pronoun tema Ita refers to an animate entity, the demonstrative pronouns see and too refer to an inanimate entity. However, in Common Estonian one can refer to inanimate physical objects and sometimes to other inanimate entities, endophorically both with the pronoun tema Ita and see {too is rather rare). In the current spoken language the pronoun ta is especially common when referring to previously mentioned objects in unstressed position. We might say that the more concrete the entity referred to, the higher the probability that it will be referred to with pronoun ta. Demonstrative pronoun see can refer to a person in predicative clauses see on... 'this is...' and rather rarely in pragmatically marked cases. Demonstrative pronoun too is unusual in Common Estonian, while it is very frequent in South Estonian. In Estonian newspapers it is used first of all in time expressions like tol ajal 'at that time' and referring to a person who is not the main character of the story. FELIX OINAS. Wind Goes to Bed The author has observed the modification of the Old Hittite fertility myth (the myth of Telipinus) and the ways through which it travelled from Ancient Anatolia to Greece and the Caucasus. From there it spread into Eastern Europe and later into north-west (Karelia, Finland, and Estonia). In the Estonian myth the fertility deity (or Saint, like Mordvinians have developed under Russian influence) was replaced by the Wind. 144

75 INHALT M. HINT. Verflogener Glanz und das noch andauernde Elend der estnischen Phonetik 73 J. RÄHESOO. Ants Oras und Т. S. Eliot (Fortsetzung) 83 K AEU. Versuche der Umgestaltung des estnischen Journalistiklebens im ausgehenden 19. Jahrhundert 95 R. PAJUSALU. Estnische Pronomen I. Gemeinsprachliche see, too und tema/ta (Fortsetzung) 106 F. OINAS. Der Wind legt sich schlafen 116 IMBLICKPUNKT Т. ERELT. Oh Leben, Leben, warum quälst du uns 121 REZENSIONEN I. SÄRG. Manner und Dinge. Sieben Thesen über Saluri (Rein Saluri. Naised ja loomad. Kirjastus Varrak, Tallinn, 1996) 125 H. REBANE. Gedanken über Poesie (Luule runosta. Lyriikan tutkimusta suomalais-virolaisin silmin. Toim. Pekka Lilja. Jyväskylä, 1996) 127 K SALVE. Kleines Versuchsbrot und "Schrapkuckel" (Palve, vanapatt ja pihlakas. Setomaa a. kogumisretke tulemusi. Toimetanud Heiki Valk ja Ergo Västrik. Tartu, 1996) 129 RUNDSCHAU 135 SUMMÄRIA 144 TEADMISEKS AUTORILE Palume artiklid saata kirjutusmasinal trükituna (reavahe 1,5) või arvutidisketil (3,5"). Disketile lisage alati teksti väljatrükk ning tekstiredaktori nimi. Toimetus kasutab arvutit Macintosh. Soovitame salvestada ASCII või Wordi abil ja tabelid, joonised jms esitada omaette failidena. Jälgige ajakirja viitamissüsteemi! Põhiartiklile lisage inglis- või saksakeelne resümee mahuga kuni 550 tähemärki. Honorari makstakse kirjastus Perioodika kassas (Pärnu mnt 8, tel ) või ülekandega autori pangakontole. Selleks lisage käsikirjale järgmised andmed: isikukood, postiaadress, panga nimetus ja konto number.

76 10 kr. TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID EAA = Eesti Ajalooarhiiv; ERA = Eesti Rahvaluule Arhiivi kogu Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis ; ERKI = ENSV Riiklik Kunstiinstituut; ERM = Eesti Rahva Muuseum; f = fond; KK = Keel ja Kirjandus; KM EKLA = Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv; m =_mapp^ n = nimistu; s = säilik; TÜ = Tartu Ülikool; ÕS = Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn, JÄRGMISTES NUMBRITES: Kustas ja Willem sajandi algul Saksa professorid Tartus maad kuulamas Eesti keele balti laenudest Enn Nõu utoopia