Head pidupäeva, Eesti!

Transcription

1 Head pidupäeva, Eesti! Hind 0,78 Nr 32 (1013) 17. august 2016 Ilmub aastast 1999 R A H V A P O L I I T I K A L E H T Rein Järlik: Eesti riik saab olla ainult siis, kui siin väikesel maal oleme enamuses meie, eestlased! Kesknädalale andis intervjuu üks laulva revolutsiooni eestvedajaid 20. Augusti Klubi liige, endine poliitik ja teleajakirjanik Rein Järlik. Kuivõrd võib öelda, et iga aasta, mis möödub Eesti taasiseseisvuse välja kuulutamisest, lisab sellele sündmusele mõne uue aspekti, ja kuidas paistavad toonased sündmused 25 aasta tagant? Ei usu, et ka tänaseni on lausa iga ajaloolistest augustipäevadest möödunud aasta toonastele sündmustele mingeid uusi aspekte lisanud; veel vähem usun, et neid aspekte on oodata tulevikus. Veerandsajandiga on küllap kõik, kes siis sündmuste keskmes olid, saanud välja öelda, mis juhtus, miks juhtus ja kuidas juhtus. Edaspidi võidakse midagi ehk välja mõelda, aga kas seda uskuda tasub, on iseasi. Palju aastaid kõlanud üsna häbematu valega, et Ülemnõukogu olevat 20. augustil tahtnud kehtestada kolmandat vabariiki, on vist juba üsna raske laineid lüüa, aga inimesed, kes rääkisid seda siis, räägivad küllap ka täna, kuigi Ülemnõukogu stenogrammid on kõik internetis olemas ja igaüks võib ise veenduda, et kolmanda vabariigi küsimust pole mitte kunagi Ülemnõukogu päevakorras olnud. Seda polnud ka aasta dramaatilistel augustipäevadel. Eelnõu, millest mõned siis välja lugesid justkui kolmanda vabariigi väljakuulutamist, nägi koos Eesti Komitee liikmetega vist üldse vähem kui kümnendik Ülemnõukogu liikmetest. Istungisaali ei jõudnud see eelnõu kunagi, järelikult ei saanud rohkem kui üheksa kümnendikku selle kohta üldse oma arvamust avaldada, ja nii pole absoluutselt mingit alust väita, et too eelnõu väljendas Ülemnõukogu tahet. Aga ikkagi, mis konkreetselt aastatega muutunud on? Aastatega on tõepoolest muutunud suhtumine 20. augustisse kui rahva ja riigi jaoks ülimalt olulisse päeva. Sellele päevale, tol ajal kalendris taasiseseisvumispäevana ja riikliku tähtpäevana sätestatud päevale riigipüha ning töövaba päeva staatuse andmist arutas Riigikogu aastatel 1993, 1994 ja 1995 kolme eelnõud menetledes, kuid Riigikogu ei pidanud 20. augustit riigipüha vääriliseks. Kõige kaalukam argument selle vastu oli, et taasiseseisvumispäev ei tohi riigipühana olla iseseisvuspäeva kõrval, sest see teeb nad võrdväärseks. Jaanipäev seevastu tohib riigipüha olla, see iseseisvuspäeva ei ähmasta! Viimase, kolmanda sellesisulise eelnõu, mille teine lugemine jäigi pooleli, võttis Vabariigi Valitsus juunis 1996 menetlusest tagasi. Riigipüha staatuse sai 20. august alles 23. veebruaril 1998, kui jõustus sama aasta 27. jaanuaril Riigikogus vastu võetud pühade ja tähtpäevade seadus, mille olin aasta septembris menetlusse andnud 69 Riigikogu liikme nimel. Initsiatiiv eelnõu esitamiseks tuli 20. Augusti Klubilt, kes Pühajärvel peetud üldkoosolekul aasta augustis otsustas, et taasiseseisvumispäeva staatust tuleks siiski uuesti üritada muuta. Juba siis, kui seadust veel menetleti, ilmus ajalehtedes üsna vihaseid tänitamisi, et nüüd tehakse iseendale püha ja see, mis tegelikult on püha, tallatakse jalge alla. Kui seadus vastu oli võetud, läksid tänitamised veel vihasemaks. Isegi seda pandi pahaks, et iseseisvuspäevale rahvuspüha staatus oli antud. See polevat ju ainult eesti rahvuse püha, vaid kõigi kodanike püha. Tänitaja nähtavasti ei teadnud, et möödunud TEENEKAS TELETEGIJA: Rein Järlik Aktuaalse Kaamera kuuekümnenda juubeli tähistamisel Telemajas märtsis sajandi kolmekümnendate lõpus kuni riigi okupeerimise ja annekteerimiseni aastal oli Eesti Vabariigis koguni kaks rahvuspüha iseseisvuspäeva kõrval ka võidupüha 23. juunil. Seega vastuseis oli suur? Inimesed, kes taasiseseisvumispäeva riigipühana näha ei tahtnud, hakkasid seda edgaripäevaks nimetama, ja siis muidugi ikka põlastusega. Kõige kummalisemaks pean president Lennart Meri vastuseisu. Tema teatas korduvalt, et pole kunagi olnud taasiseseisvumispäeva riigipühana tähistamise poolt. Kuid rahvas võttis uue riigipüha kohe omaks; selle tähtsus on tõesti aasta-aastalt tõusnud ja iseseisvuspäeva pühalikkust-pidulikkust pole see püha küll kuidagi kahandanud ega ähmastanud. Kui me riigi iseseisvuse taastamist pärast rohkem kui pool sajandit kestnud okupatsioone, pärast tuhandete hukkumist, kümnete tuhandete küüditamist ja vangistamist ning ligemale saja tuhande pagulusse minekut ei pea riigipüha vääriliseks, mis siis oleks riigipüha vääriline? Foto Scanpix Millistel teemadel sellel Ülemnõukogu istungil, kus kuulutati välja Eesti taasiseseisvus, sõna võtsite ja mida toonitasite? Otsuse eelnõu Eesti riiklikust iseseisvusest hääletati Ülemnõukogu täiendava, 46. istungjärgu päevakorda 20. augusti õhtusel istungil kell 21:48. Kuna just seda eelnõu oli oodatud juba eelmisel õhtul, tuli ta võimalikult kiiresti vastu võtta, sest keegi ei teadnud, kas viie minuti pärast ongi enam võimalik seda hääletama hakata. Seepärast oli koguni arvamusi piirduda vaid küsimuste esitamisega eelnõu ette kandnud Marju Lauristinile ja läbirääkimisi üldse mitte avada. Kuid Ülemnõukogu oli oma juhatajale Ülo Nugisele selleks istungjärguks andnud erivolitused, ja tema otsustas, et laseb mõned kõned siiski pidada. Samas lepiti kokku, et Jaak Jõerüüt, Enn Põldroos, Heinz Valk ja Rein Veidemann vajutavad oma nimed kiiresti tabloole, Nugis laseb sinna ilmuda veel ka paaril vene nimel, ning teeb siis teatavaks, et kõneks saavad võimaluse vaid kuus esimest soovijat. Nii käisid venelastest kõnelemas Vladimir Lebedev ja Pavel Grigorjev, ning siis teatas Ülo Nugis, et läbirääkimised on lõppenud. Otsus pandi nimelisele hääletamisele. Seega ei käinud mina tollel istungil kõnelemas, ei võtnud sõna kohalt, ega kuulunud ka iseseisvuse taastamise otsuse eelnõu ette valmistanud töörühma. Küll aga olin arvatud redaktsioonikomisjoni koosseisu eelmisel päeval, 19. augustil. Too komisjon valmistas ette kolm Ülemnõukogu dokumenti, mis 19. augusti õhtul ka vastu võeti. Need olid avaldus riigipöörde kohta NSV Liidus, otsus erakorraliste volituste andmiseks Eesti Vabariigi Erakorralisele Kaitsenõukogule ning pöördumine maailma riikide ja parlamentide poole. Kui tugevad olid eriarusaamad Ülemnõukogu ja Eesti Komitee vahel? Oli see võimu- või pigem ideede võitlus? aasta alguskuudeks, kui valiti Eesti Kongress ja Ülemnõukogu, oldi Eestis üsna ühel meelel selles, et taastada tuleb aastal okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi iseseisvus. Seda ütlesid oma valimisplatvormides ja esinemistes ka peaaegu kõik Ülemnõukogusse kandideerinud. Enamik neist oli veendunud selles, et Jätkub lk 4-5

2 2 uudised 17. august 2016 JUHTKIRI NÄDALA NUPUD Vabaduse põlvkond JULIANNA JURTŠENKO Põhja-Tallinna linnaosavanema asetäitja Juba sel laupäeval, 20. augustil tähistame veerand sajandi möödumist Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest. Selle 25 aasta jooksul on Eestiga üht sammu astunud terve põlvkond noori inimesi vabaduse põlvkond. Mina ja mu eakaaslased ei mäletagi teistsugust riiki, kui see vaba ja võimalusterohke, milles me elame. Tänaste noorte jaoks ei oma enam tähtsust riigipiirid ega ajavööndid, sest maailm on igaühe jaoks täpselt nii avatud, kuipalju keegi julgeb avastada. Täpselt samamoodi on vabaduse põlvkonna ambitsioonide ja unistustega, mis on suured ja tihti ka auahned. Aga nii peabki olema, see on edasiviiv jõud. Tahan väga, et samasugused ambitsioonid ja unistused, mis oleksid suured ja tihti ka auahned, kuuluksid taasiseseisvumise 25. aastapäeva tähistava Eesti igapäevaellu. Olenemata sellest, millised olid toonase põlvkonna salajased ja avalikud ootused oma riigi tuleviku suhtes, loodeti parimat. Kas ikka on veel alles see entusiasm ja hoog, mis ühendas inimeste käed ja sõrmed Balti ketis, tõi kaevama Rahvusraamatukogu kaablikraavi, andis julgust laulda isamaalisi laule? Kuidas seda südikust ära tunda ning ühiskonna hüvanguks maksimaalselt tööle panna? Pole eriline saladus, et paljud inimesed tunnevad selles 25 aastat vabalt areneda saanud riigis end kõrvalejäetuna. Paljud tunnevad, et nad pole nii võrdsed kui teised. Ning n-ö võrdsemad kipuvad arvama, et nii peabki olema. Sellele mõtlemine teeb mõnikord meele kurvaks, sest tegelikult ei pea ju nii olema. Vabaduse põlvkond peab kujundama oma riigi saatust nõnda, et ambitsioon ja auahnus astuksid rahvaga ühte jalga. Ma olen väga optimistlik, sest see põlvkond on üsna vaba skepsisest ja hirmust tuleviku ees. Muidugi võib juhtuda, et liigne optimism saab tagasilöögi ning nooruslik uljus teenib elult õppetunde, olgu siis õiglasi või ebaõiglasi. Aga õpitaksegi ju ikkagi peamiselt enda, mitte teiste vigadest. Olen väga optimistlik, sest nood õppetunnid ei vähenda vaba põlvkonna optimismi, noored teavad, et tagasilöögid saavad olla vaid ajutised, kuid edasipüüdlikkus peab olema pidev. Ja olen väga optimistlik, sest vabaduse põlvkond on heatahtlik ka enda ümber olevate inimeste suhtes. Üks asi veel noored jaksavad olla samas rütmis üha muutuva ja globaliseeruva maailmaga, nad tahavad olla maailmakodanikud. KESKMÕTE: Mina ja mu eakaaslased ei mäletagi teistsugust riiki, kui see vaba ja võimalusterohke, milles me elame. Vabaduse põlvkonnaga ühes rütmis peab hingama ja elama ka selle põlvkonna ja nende järeltulijate jaoks taas vabaks saanud Eesti. See riik peab olema paindlik ja kiirelt reageerima. Peab olema maailmakodanik, kuid samas heatahtlik kõigi omainimeste vastu. Seda riiki tuleb juhtida kursile, kus kõrvalejäetus ja ebavõrdsus vähenevad. Vastasel juhul võivad vabaduse põlvkonna noored kahtlema hakata, kas nende kodumaa ikka hingab ja elab nendega samas rütmis. Aga ma olen väga optimistlik ning annan endast parima, et minu kodumaa oleks edasipüüdlik ja heatahtlik. Olen vaid kuulnud ja lugenud sellest entusiasmist ja hoost, mis ühendas käed ja sõrmed Balti ketis, kuid tean täiesti kindlalt, et suudame olla sama südikad. Me peame suutma olla veelgi tugevamad. Kadri Simson: e-valimised Eestis on põhiseadusega vastuolus Jõksi piinlik fopaa Seni suhteliselt probleemideta kulgenud presidendikandidaadi Allar Jõksi kampaania sai suure tagasilöögi Arvamusfestivali esimesel õhtul, 12. augustil toimunud presidendikandidaatide debatil, mil Jõks tegi seksistliku nalja Keskerakonna presidendikandidaadi Mailis Repsi suunas. Nali lõi sotsiaal- ja muu meedia kihama ning Allar Jõksi kampaaniameistritel tekkis põhjus muretsemiseks. Mailis, sa ütlesid, et ühtid minuga, kuid mul on naine siin kaasas, oli seni puutumatuna püsinud presidendikandidaadi Allar Jõksi ebaõnnestunud nalja sisu. Sotsiaalmeedias levisid Jõksi hukka mõistvad kommentaarid kui kulutuli, presidendikandidaati nimetati Martin Helme vanemaks vennaks, Eesti Donald Trumpiks, sisemiselt väikseks inimeseks, jne. Muuseas kritiseeris Jõksi ka Martin Helme, kes leidis, et lugupeetud advokaadi peas on naised objektid, kelle arvamust ei küsita, härra otsustab, kas võtab või mitte. Ajakirjanik, setode ülemsootska ametis olnud Annela Laaneots leidis oma pikas arutelus Eesti Päevalehes (15.08), et Eesti ei saa lubada endale labase kõnepruugiga presidenti ning just Jõksi suhtumine peegeldab suurepäraselt Eesti palgalõhe ja naiste olukorra probleemide olemust. HIIBUSE NÄDAL Eesti põhiseadus ütleb, et valimine peab olema üldine ja ühetaoline. Kui vanainimene hääletab valimisjaoskonnas, pole ette nähtud, et tema noor sugulane tuleb temaga valimiskabiini ja aitab tal hääletada. Samas internetihääletamisel on see täiesti võimalik, kuna igasugune kontroll selle üle, kes keda ID-kaardi kasutamisel abistab, puudub, sõnas Riigikogu Keskfraktsiooni esimees Kadri Simson (pildil). Simson märkis Tallinna TV uudistesaates, et ameeriklased on e-valimiste puhul olnud eestlastest ettevaatlikumad. Ka ameeriklased mängisid ideega minna üle e-valimistele. Enne idee tegelikkuseks saamist andsid nad aga avalikkusele õiguse kuritegu sooritamata vaadata, kas süsteemidesse saab sisse murda. Ameerikas oli piisavalt tarku internetikasutajaid, kes suutsid süsteemid lahti murda, ja e-valimistele üle ei mindud, kuna need polnud turvalised. Simson lisas, et Eesti on jätnud e-valimistel ühe sammu tegemata. Meil ei olegi antud võimalust kuritegu sooritamata katsetada, kas süsteemid on ikka kindlad. Seda, et internetis kuritegusid tehakse, on fakt. Ma ei ole Vabariigi Valimiskomisjonilt kuulnud ühtegi infokildu selle kohta, et nad teaksid, et meie valimissüsteemidesse on püütud sisse murda või on murtud. 2. augustil kirjutas ERR sellest, et e-valimiste plaan on Soomes teadmata ajaks külmutatud. Valimiskomisjoni esimees Arto Jääskeläinen tõi esile kolm põhjust. Esiteks, rahvusvahelised kogemused tema sõnul näitavad, et netihääletus ei tõsta valimisaktiivsust. Jääskeläineni arvates ei jäta inimesed hääletamata senise protseduuri keerukuse tõttu. Näitena toodud Eestis ja Norras ei ole e-hääletus valimisaktiivsust tõstnud. Teiseks põhjuseks peetakse andmeturbe-riski. Täiesti turvalist lahendust ei ole olemas, väidab Jääskeläinen. Valimistel on risk selle võrra suurem, et kõik peab toimima kindla aja jooksul kui miski alt veab, tuleb valimisi korrata. Kolmas põhjus on raha. See omakorda sõltub valitsuse prioriteetidest. E-hääletamist ette valmistanud töörühm esitas Soomes aasta kevadel uue plaani kohalikel valimistel elektroonhääletamise katsetamiseks, mille jaoks paluti valitsusel eraldada 2,4 miljonit eurot, kuivõrd kõrgete turvanõuete tagamine on kulukas. Valitsus aga keeldus raha eraldamisest. Eesti opositsioon eesotsas Keskerakonnaga on aastaid rääkinud e-valimiste manipuleeritavusest. Maailma juhtivad demokraatlikud riigid eesotsas Soome, USA, Šveitsi, Norra jt kahtlevad e-hääletuse usaldusväärsuses. Kuid Eesti võimuritele on see kui hane selga vesi. Reformierakond hoiab e-valimistest kümne küünega kinni, sest see on tema ainus ja viimne õlekõrs, et võimule jääda. Keskerakonna peasekretär Oudekki Loone rõhutas, et Jõksi rumalus devalveeris kogu presidendikampaaniat ning solvas kõiki naisi. Kuidas aga olla president, kui oma rahvast solvad? nentis Loone. Jõksi kaitseks astus Facebooki vahendusel välja Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand, kes leidis, et Jõksi vabandus on piisav ning näitab tema riigitarkust. Seevastu reformierakondlane Valdo Randpere põrutas Jõksi kohta kommentaari, milles võrdles tema huumorit koopainimese omaga. Jõksi kehv periood sai jätku ka selle nädala alguses, kus Reformierakonna poliitikud asusid teda ründama seoses ebaeetilise tööga vandeadvokaadina. Jürgen Ligi tõi välja tema töö Gazpromi huvide kaitsmisel Eesti riigi vastu ning Andrus Ansip tema töö Stadleri huvide kaitsmisel Tallinna trammihanke vaidluses, mille tulemusel võinuks pealinn uutest trammidest ilma jääda. Lisaks on välja toodud Jõksi töö Pro Kapitali esindamisel, kus hageti kodanikuaktivisti Teele Pehki. Jõks ise loomulikult rõhutas, et pole käitunud ebaseaduslikult või ebaeetiliselt ning ei kahetse kellegi esindamist. Palju õnne taasiseseisvumise puhul, Eesti! Palju õnne, vaba põlvkonna Eesti! Me saame üheskoos selles suures maailmas suurepäraselt hakkama! Aadress: Tallinn, Toom-Rüütli 3/5 Tellimine ja levi: Peatoimetaja Urmi Reinde urmi@kesknadal.ee Uudistejuht Indrek Veiserik indrek@kesknadal.ee Toimetaja Tiit Maksim tiit@kesknadal.ee Toimetus käsikirju ei tagasta. Kesknädalas ilmunud artiklid väljendavad nende autorite arvamust, mis ei pruugi kokku langeda toimetuse omaga. Levi AS Express Post ja AS Eesti Post Lehte kirjastab MTÜ Vaba Ajakirjandus

3 17. august 2016 poliitika 3 Eesti pehme maandumine põhjamaaks Eesti majanduskasv oli II kvartalis Statistikaameti kiirhinnangu järgi vaid 0,6 protsenti. Eurostat pakkus 0,5 protsenti ja teatas, et Eesti oli sellega Euroopa Liidus eelviimasel kohal, edestades Kreekat. Ligi aasta peaministrina töötanud Taavi Rõivase lubadus 18 kuud tagasi valimisklipis kõlas: Selline ongi uus Põhjamaa: kiirelt arenev, jõukas, kaitstud ja kasvava rahvaga maa. Vaid nii kestab Eesti KINDLALT EDASI (loosung valimistel). Peaminister on olnud Reformierakonnas aastast. Andrus Ansipi aegne tõus oli kinnisvaraja laenumulli tulemus, ning see lõhkes aastal. Majandusbuumi lõpule pidi järgnema Eesti Panga asepresidendi Märten Rossi hinnangul pehme maandumine ehk majanduskasv tempoga 5% aastas (Äripäev ). Graafikult näeme kõva kukkumist (kuni -19,3%). Rõivase ajal on majandus veelgi hääbunud ja jätkub Ansipi III valitsuse (2011) langustrend. Terendab põhjalastud maa ehk põhjamaa staatus nullkasvuga, kus jõukus kasvab ainult statistikutel, kaitset pakuvad välismaised palgasõdurid ja rahvastiku kasv tuleb topeltkodakondsuse seadustamisega välismaalastele. Virgo Kruve Tegelik sihtmärk oli mõistagi Savisaar Nüüd, kus Savisaare kriminaalasi on jõudmas kohtusse, on sobiv aeg meenutada seda, kuidas õiguskaitseorganid on aastaid püüdnud midagi Savisaare vastu ehitada. Lähenemisi on proovitud erinevaid. Meenutagem ühte neist. Vahetult pärast aastavahetust 2011/2012, täpsemalt kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril ründasid mitukümmend kaitsepolitsei ametnikku Eesti Keskerakonna peakontorit Toom-Rüütli tänavas, sihtasutuse Tallinn 2011 kontorit ning tollaste riigikoguliikmete Ester Tuiksoo ja Priit Toobali kodusid ja sõiduvahendeid. Mõned tunnid valitses erakonnas ja ka avalikkuses segadus. Miks just nemad, mille pärast, kui tõsine see asi siiski on? Jne. Muidugi oli olukord enam kui tõsine, sest läbi otsiti ju siiski Eesti suurima opositsioonierakonna peakontor, kus peitusid kogu poliitiline ajalugu ja valimistega seotud sõjaplaanid. Esimesel võimalusel, kui sel ajal Keskerakonna peasekretäri ametit pidanud Priit Toobalil võimaldati erakonnakaaslaste ja avalikkusega suhelda, sai asi selgemaks. Küsimus oli Võrumaal tegutseva nn ettevõtja annetusega Keskerakonnale, summas 500 eurot. Toobalile ja Tuiksoole esitatud kahtlustus oli püsti pandud kahele SA Tallinn 2011 jaoks ilutulestikuteenuse pakkumisega seotud episoodile, mille kohaselt kasutasid Toobal ja Tuiksoo oma mõjuvõimu sihtasutuse üle ning said selle eest hüvesid. Esiteks, 15. juulil aasta Merepäevadel korraldatud Krusensterni ilutulestik, mida tegi ilutulestikufirma Ruf, mitte Keskerakonnale annetanud Jüri Luik ega tema ettevõte. Teiseks, juulini 2011 korraldatud Võru Folkloorifestivali ilutulestik, mida ei korraldanud aga SA Tallinn 2011 ja mis ei olnud ka nende programmis. Festivali korraldasid Võru Maavalitsus ja Kultuurikeskus Kannel seega pidi Tuiksool ja Toobalil küll olema mõju Võru isamaaliitlasest maavanemale. Ehk siis, Toobalile ja Tuiksoole esitatud kahtlustuse ümberlükkamiseks piisas vaid kõigile avalikult kättesaadavast Tallinna kultuuripealinna-programmi vaatamisest ning teadmisest, et ei Toobal ega Tuiksoo ei omanud mitte mingisugust mõjuvõimu kultuuripealinna meeskonna ega selle juhtide üle. Puust ja punaseks Prokuratuuri poolt esitatud kahtlustus: Jüri Luik sai SAlt Tallinn 2011 tellimuse kahe ilutulestiku tegemiseks, mille saamisele aitasid oma mõjuvõimu kasutades kaasa Toobal ja Tuiksoo, ning Toobal sai selle eest raha. Tegelikkus: Jüri Luik ei teinud sihtasutusele mitte ühtegi (sic!) ilutulestikku. Toobalil ja Tuiksool puudus igasugune side kultuuripealinna sihtasutuse juhtimise ning otsustusprotsessidega. Jüri Luige poolt antud raha oli erakonnale tehtud annetus, mis ka nõuetekohaselt vormistatud. Annetuslehel oli isegi Jüri Luige omakäeline allkiri, mis tõendab, et tegemist on eraisiku annetusega erakonnale. Aga ometi toimus mitmekümne kaitsepolitseiametnikuga massiivne operatsioon Keskerakonna büroos, inimeste kodudes jne. Miks taaskord seda selgitame ja toimunu jada üles loetleme ning eriti asjaosaliste jaoks raskeid aegu meelde tuletame? Seepärast, et ka see lugu on seotud Savisaare ründamisega, nii nagu lood kriminaalasjadest, mis puudutavad Savisaare poolt rahva Toompeale kutsumist taasiseseisvumise aegadel; lood, mis seotud lindiskandaaliga, kirikuraha-skandaaliga jne. Seda on paslik rääkida just nüüd, mil prokuratuur on Savisaart kohtu alla saatmas. Kahtlemata on meil kahju kauaaegsest Keskerakonna peasekretärist Priit Toobalist, kes pärast mitmeaastast võitlust pidi survele alla vanduma. Püsima jääb põhjendatud kahtlus: Toobal võeti ette üksnes seepärast, et ta Savisaarele nii lähedal seisis. Toobal ise on kirjeldanud ja aastal toimunud sündmusi järgnevalt: Tean otseallikast, et tollane KAPO Võru juht Odyn Vosman (töötab täna õiguskantsleri büroos Toim.) läks Jüri Luige juurde ettepanekuga mulle ja Keskerakonnale ära teha. Seati sööt, mida ma alla ei neelanud. Loodeti, et Luik korraldab mulle altkäemaksu andmise, aga meie muidugi vormistasime KAPOlt Luige kaudu tulnud vahendid ametliku annetusena, nagu seadus ette näeb. Isegi kui ma olen kõiges süüdi ja enamgi veel, siis millises riigis me elame, kus KAPO ametnik (kas siis omapead või pigem kellegi nõudmisel) püüab seada lõksu suurima opositsioonierakonna peasekretärile, et selle kaudu saada luba läbiotsimisteks erakonna kontoris, poliitikute kodudes jne? Saate aru, KAPO ise initsieerib altkäemaksuandmise, et keegi võrku püüda? Demokraatlik õigusriik? Kesknädala toimetusele on teada need isikud, kellele Jüri Luik pärast oma pattude eest karistuse ärakandmist, siis, kui polnud enam midagi karta, kogu toimunut täpselt kirjeldas. Selle kohtumise sisu on teada ka Priit Toobalile: kuidas KAPO tegelane Vosman Jüri Luigega tema võimaliku karistuse vähendamise teemal läbi rääkis ehk kauples, kelle kaudu Toobalile läheneda otsustati, ja nii edasi, ja nii edasi. Ikka ainult üks eesmärk: saada Toobali kaudu Taavi Rõivas on aastast olnud 2 protsendi peaminister ehk 0,25 Ansipit. Graafik Virgo Kruve, Statistikaameti näitaja RAA0012. või Toobalit kõrvaldades kätte Savisaar. Toobal jätkas oma vahepeatust selgitavas kirjas erakonnakaaslastele: Kaitsepolitseinik Jaanis Muru tegi mulle läbiotsimise hommikul 6. jaanuaril 2012 ettepaneku kõik Edgar Savisaare kohta ausalt ära rääkida eriti kirikurahaga seotud asjades. Ta lubas, et siis ei pea midagi läbi otsima ja selle asjaga edasi tegelema. Vastasin siis ja vastan ka nüüd, et mul ei ole midagi Edgari kohta rääkida. Ma ei asunud nendega koostööle ja õigesti tegin! Kui siiani oli kellelgi veel arvamine, et Toobali ja Tuiksoo lugu ei ole seotud Savisaarega, siis sel halval reedehommikul tehtud ettepanek kinnitab nende kahe loo täielikku seost Savisaare protsessiga. Nn mõjuvõimuga kauplemise kahtlustuse oli prokuratuur sunnitud tänu Riigikohtu poolt saadud seisukohale ära lõpetama. Selles asjas puudus igasugune kuritegu. Kuid isegi kui oleks olnud kuritegu, siis see on ilmselt küll esimene kord, kui Eesti õiguskaitseorganid mobiliseerivad kümneid ja kümneid töötajaid, kulutavad tuhandeid töötunde, et jälitada ja tuvastada 500-eurose annetuse tegelikke tagamaid. Arusaadav, et võrku loodeti püüda märksa tähtsam kala. Sel korral lihtsalt ei tulnud välja. Kuid ega alanut saanud ju pooleli jätta. Mõjuvõimu-loo asemel alustati Hannes Rummi kirjade ja Uno Varese annetuste asju. Aga sellest juba edaspidi. Erki Savisaar: Majandus seisab, kuid peaministril puuduvad ideed edasiminekuks Riigikogu majanduskomisjoni liikme Erki Savisaare sõnul ei paku Statistikaameti poolt avaldatud II kvartali majandusnäitajad just eriti positiivset lugemist. Saadiku hinnangul on 0,6-protsendise majanduskasvu näol tegelikult tegemist paigaltammumisega. Eesti majandus seisab paigal see on reaalsus, mida me peame tunnistama. Valitsuse suur soov oli muuta Eesti uueks põhjamaaks, kuid Euroopale ja Skandinaaviale järele jõudmiseks peab meie majanduskasv olema nendest oluliselt kiirem. Paraku puuduvad tänasel valitsusel ideed, kuidas majandust uuesti kasvama panna. Viimaste ideedena kõlama jäänud laialdane e-residentsuse propageerimine ning riigiettevõtete müümine meid küll kuidagi õigele rajale ei aita, rääkis Keskerakonna juhatuse liige Erki Savisaar. Riigikogulase sõnul on peaministri eestvõttel loodud valitsusse küll ekspertidest koosnev majandusarengu töörühm, kuid kahjuks pole sellelt avalikkuse ette suudetud tuua ühtegi ideed. Savisaar jätkas: Suure hurraaga loodud töörühm, mis pidi oma olemuselt saama Eesti uueks arenguveduriks, on olnud vait kui sukk. Olen üsna veendunud, et eksperdid on peaministrile pakkunud välja mitmeid ideid, kuid tõenäoliselt on tegemist olnud ideedega, mis ei sobi hästi kokku Reformierakonna programmiga, ning seetõttu peab valitsusjuht neid ignoreerima. Oleme huvitavas situatsioonis, kus välisettevõtted riiki tulla ei soovi, kuid omi põllumehi ja ettevõtjaid valitsus ka aidata ei taha. Sellise suhtumisega ei saagi majandus kasvama hakata, lõpetas Erki Savisaar.

4 4 eesti 17. august 2016 Sidel oli a putši ajal erakordselt suur tähtsus Eesti raadioside edendaja, vabakutselise ajakirjaniku Aadu Jõgiaasa sulest ilmub augustis raamat Veretu võitlus Eesti eest. Seoses 25 aasta möödumisega Eesti taasiseseisvumisest avaldame alljärgnevalt lõigu sellest teosest. AADU JÕGIAAS Edgar Savisaar, tollane valitsusjuht, on kirjutanud aasta 19. augusti õhtust: Ega ma sellel öösel magama saanudki. Pidasin aru veel Leedu peaministri Vagnoriusega ja Läti peaministri Godmanisega. Side käis raadio teel, sest me ei välistanud, et ühel hetkel jäävad telefonid tummaks. Raadiojaam paiknes Toompea lossi pööningul. Sellest sai abi ka sõjaväe raadioside pealtkuulamisel ning otsustavatel hetkedel häirimisel. Muidugi saime aru, et samamoodi kuulatakse ka meid pealt, ja püüdsime rääkida rohkem mõistu, kokkulepitud märksõnu kasutades. (Savisaar, Peaminister. 2004, lk 653) 5. mail 1992 andis Edgar Savisaar Vikerraadios Ain Saarnale intervjuu, kus ta ütles: Kui ma õieti mäletan, siis sai raadiosidekeskus loodud kuskil juunikuus ja tal oli kolm põhilist ülesannet. Esimene oli tagada Baltikumi riikide valitsuste vaheline side. Leedus oli ka niisugune moment, kus kogu side lõigati ära. Ja valitsus osutus täiesti abituks. Nüüd oli meil vaja korraldada side nii Balti riikide peaministrite kui ka valitsuste vahel, ja võin öelda, et alates 19. augusti õhtust nii mina kui ka Leimann ja teised valitsuse liikmed, kellel oli vaja, pidasime Läti ja Leeduga sidet just nimelt raadio kaudu. Teine eesmärk oli vabariigisisese side tagamine. 19-nda õhtul ütlesin ma Vikerraadio eetris välja mõtte: Küsimus poliitilisest üldstreigist ja kodanikuallumatusest on lähema 24 tunni küsimus. Selleks tuleb valmis olla ka siis, kui meil seda raadio või televisiooni kaudu välja kuulutada enam ei õnnestugi. Tähendab, me nägime võimalust, et massiteabevahendid lihtsalt ei ole enam valitsuse ja Ülemnõukogu kontrolli all seal istuvad juba ohvitserid raadio- ja teletöötajate asemel ja selleks puhuks pidi olema võimalus kodanikuallumatust organiseerida. Järelikult oli vaja oma sidevõrku, oli vaja ka sidevõrku maakondadega. Kolmas eesmärk oli eetri pealtkuulamine, sõjaväe pealtkuulamine ja vajadusel vaenlase segamine vahenditega, mis meil selleks olid. Sidekeskus oma ülesanded ka täitis. Eesti Raadio jaoks olid tol ajal oma reservsaatjad ja konspiratiivkorterid. Oldi valmis kõige halvemaks. Alates momendist, kui meile teatati, et esimene väeosa on tulnud üle piiri, läks käiku terve rida neid eriplaane, mis jaanuarist alates oma kohta ootasid. Nii, nagu pididki minema. Sidel oli putši ajal erakordselt suur tähtsus ka sellepärast, et omavahelise sidepidamise kõrval oli meil side Moskva ja Peterburiga (Leningradiga tol ajal). Sobtšakiga (Leningradi linnapea A. J.) rääkisime üsna palju. Näiteks, kui too väeosa tuli Luhamaal üle piiri, siis üks esimene vastukäik, mida me tegime... meil ei olnud ju mõtet ise helistada Pihkvasse ja Liidu kaitseministeeriumi, aga meie palvel tehti seda tolleaegsest Lensovetist. Ja küsimus, et Eestisse on väeosi täiendavalt sisse toodud see küsimus tõsteti ametlikult üles ka Venemaa Ülemnõukogu sellepäevasel istungil. Nii et Moskva ja Leningradi demokraatlikud juhid võitlesid tol momendil meie huvide eest päris kõvasti; samas andsime ka neile olulist informatsiooni, mida saime omakorda meile lojaalsete sõjaväelaste kaudu. Neid huvitas sõjavägede liikumine nii Eestis kui ka mujal tolleaegse Liidu Euroopa-osas. Eriti info väeosadest, mis olid suunatud Moskva peale. Rein Järlik: Eesti riik saab olla ainult siis, kui Algus esilehel iseseisvuse saab taastada just Ülemnõukogu, mille tahet võib Moskva küll vaidlustada, kuid seda ignoreerida ta ei saa. Seda tõestas väga veenvalt suveräänsusdeklaratsioon aasta novembris. Eesti Kongress aga kuulutas end Eesti Vabariigi riigivõimu ainsaks seaduslikuks taastajaks ning teatas, et Eesti Vabariigi riikliku ja rahvusvahelisõigusliku staatuse küsimused kuuluvad tema ainupädevusse. Eesti Kongressi pöördumisele, milles oli ettepanek alustada viivitamatuid läbirääkimisi Eesti Kongressi poolt volitatud esindusega anneksiooni lõpetamise ja Eesti Vabariigi taastunnustamise küsimuses ei suvatsenud Moskva isegi mitte vilistada. Seevastu Ülemnõukogu otsuse Eesti riiklikust staatusest 30. märtsist 1990, millega NSV Liidu riigivõim tunnistati Eestis ebaseaduslikuks selle kehtestamise momendist alates ja kuulutati välja Eesti Vabariigi taastamine (restitutio ad integrum), kuulutas NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov oma ukaasiga 14. maist 1990 kehtetuks. Eesti Komitee kaotas oma mainet Ülemnõukogu mitme otsuse vaidlustamise ja kritiseerimisega, eriti aga katsega võtta endale õigus seadusandlikuks tegevuseks, seega võimujanuga. Täiesti arutu käik oli üleskutse boikoteerida aasta 3. märtsi iseseisvusreferendumit, Kui me riigi iseseisvuse taastamist pärast rohkem kui pool sajandit kestnud okupatsioone, pärast tuhandete hukkumist, kümnete tuhandete küüditamist ja vangistamist ning ligemale saja tuhande pagulusse minekut ei pea riigipüha vääriliseks, mis siis oleks riigipüha vääriline? millest sai väga kaalukas argument riikliku iseseisvuse taastamisel. Too üleskutse võeti küll tagasi, kuid rahvas, kes referendumist nagu üks mees osa võttis, niisugust asja andeks ei andnud. Juulis 1991 tegi EMOR järjekordse küsitluse, milles vaid 26% vastanutest leidis, et Eesti Komitee tegevust võib pidada tegutsemiseks rahva huvides. See, et Ülemnõukogu kutsus Eesti Komitee esindajad iseseisvumisotsuse eelnõu ette valmistama, aitas maine madalseisu langenud Eesti Kongressi tegelikult poliitikareele tagasi. Millal üldse tekkis teil mõte, et Eesti võiks taas olla iseseisev riik? Kuivõrd aitas sellele kaasa töö teleajakirjanikuna, näiteks saatesari Viiekümnendad? Ma sündisin Eesti Vabariigis ning tolles riigis möödus minu elust natuke rohkem kui neli ja pool aastat. Mäletan, kuidas vanemad inimesed elasid üle selle riigi kadumist aastal ja kuidas nad aasta hiljem lootsid selle riigi uuestisündi. Paraku asjatult. Uus lootus ärkas, kui sõda lõppema hakkas, kuid lääneriigid jätsid Baltikumi ja Ida-Euroopa siiski Stalini meelevalda. Nii et ka too lootus ei täitunud. Aastad läksid, kuid inimesed lootsid ikka, kuigi leidsid, et nende eluajal vaevalt küll midagi veel muutub. 70ndate lõpus ja 80ndate alguses tegin koos Lehte Hainsaluga Eesti Televisioonis sarja Lapsesuu. Salvestasime laste kodudes, ja ühes kodus, see oli vist kusagil Viljandimaal, hakkas mulle silma väike plüüškoerake. Olin saate toimetaja ja ka režissöör ning võtsin tolle koerakese pea algustiitri alla sisse ülisuurelt, nii et kaadris oli vaid kolm eredat teravate Keskerakond arvamusfestivalil Kohtumised Tartus Reedel, 19. augustil kell saavad Keskerakonna Tartu büroos kokku seeniorid. Esmaspäeval, 22. augustil kell kohtutakse haridusosakonna saalis Tartu linnapea Urmas Klaasiga. Teisipäeval, 23. augustil kell nõustab tasuta Tartu büroos jurist Asta Liivak. Info tel Arvamusfestivali teisel päeval, 13. augustil oli erakondade alal ka Keskerakonna mõttekohvik, kus Jaanus Karilaid ja Arvo Sarapuu kõnelesid korruptsioonist Tallinna Sadama näitel. Kersti Sarapuu juhtis vestlusringi Järvamaa ja kohalike omavalitsuste arengust. Presidendivalimiste teemal vestlesid rahvaga Mailis Reps ja Enn Eesmaa ning huvilistel oli kodanikuühiskonna arengust võimalik rääkida Oudekki Loonega. Erakondade ala pealaval lõpetas õhtu diskussioon 21. sajandi majandusest Eestis ja maailmas (suurel fotol). Väga põneva arutelu eelkõige Aasia suunalisest majandusest

5 17. august 2016 eesti 5 siin väikesel maal oleme enamuses meie, eestlased! pakkusid (paremalt) Mailis Reps, Aivar Roop, Ahto Pärl ja Erki Savisaar. Arutelu juhtis Kadri Simson. Kesknädal äärtega valguslaiku sinine, must ja valge. Ja kui saade siiski eetrisse läks ja midagi ei juhtunud, tundsime meie Lehte Hainsaluga seletamatut võidurõõmu: ära tegime! Miks? Ei oska öelda, aga need olid ju meie värvid! Aastatel tegin saatesarja Surma ei otsinud keegi sõjajärgsetest aastatest. Sõjast oli neli aastakümmet mööda saanud. See aeg oli jäänud peaaegu kahe inimpõlve kaugusele, ja neil, keda see väga otseselt ei puudutanud, oli see paratamatult ununema hakanud. Ekraanil oli tollest ajast lootusetu täit tõtt kõnelda, sest niisugune saade poleks eetrisse jõudnudki. Riigivastast juttu Nõukogude televisioonis ei kõneldud. Kuid ma teadsin, et neid saateid vaadates võtab rahvas sõjajärgse aja uuesti üles omavahelistes juttudes, ning räägib igas Eestimaa nurgas selgeks, kuidas too aeg nende kodupaigas möödus. Sündmustelt pühitakse tolm, need kõneldakse värskemaks, ja nad elavad edasi, kuni tuleb aeg ja kõigest jälle avalikult kõnelda saab. Mina sain vaid anda vihjeid, mida ma ise neid saateid tehes tegelikult mõtlen. Sarjas oli 25 saadet, kõiki saateid ka korrati, nii et Surma ei otsinud keegi käis ekraanil 50 korda ja kõigil kordadel tuli lõputiitrite alla looduspilt sinise taeva, valgete pilvede ja mustade puuvõradega. Keegi ei saanud ka päris otse kallale tulla, sest valgetel pilvedel oli kohati natuke halli varjundit ja puuvõrade äärtes võis pisut rohekat näha. Kuid kolm põhitooni olid nii selgesti olemas, et tagantjärele paneb päris imestama, kuidas seda sarja, mille kõik 25 saadet on Eesti Televisiooni arhiivis tänini alles, lõputiitrite pärast ometi maha ei võetud. Miks siis niisugused värvid valisite? Ma ikka uskusin ja tahtsin, et kunagi lehvivad need jälle ka riigilipuna, kuigi see võib olla väga kauge tulevik aasta novembris alustasin saatesarja Viiekümnendad. Kolmandat saadet, kus kõnelesin tõtt aasta kurikuulsast VIII parteipleenumist, ei tahtnud Partei Ajaloo Instituut, kuhu saate stsenaariumi oli hinnangu saamiseks saatnud tolleaegne televisioonijuht Rein Elvak, üldse eetrisse lubadagi. Mind süüdistati, et tahan rahva tänavatele tuua. Kas ma aasta lõpus uskusin, et Eesti on viie aasta pärast iseseisev? Muidugi mitte! Aasta hiljem, aasta 14. novembril pidi eetrisse minema sarja Viiekümnendad 10. saade, mille põhiteemaks oli tagasivaade aasta märtsiküüditamisele koos kõigi arvandmetega. Saadet ei lastud tol õhtul eetrisse, seda peeti kinni kaks nädalat, kuigi olin kõik saates kasutatud arvud saanud Partei Ajaloo Instituudist. Mul ei tulnud Ka aasta märtsis, kui kogunesime Toompeale, oli meie hulgas ilmselt üsna vähe neid, kes tõsimeeli arvasid, et vähem kui kahe aasta pärast ongi iseseisvus taastatud. mitte pähegi öelda, et mis te õige mõtlete varsti on Eesti jälle vaba riik, ja ma räägin, mida tahan! Ka aasta märtsis, kui kogunesime Toompeale, oli meie hulgas ilmselt üsna vähe neid, kes tõsimeeli arvasid, et vähem kui kahe aasta pärast ongi iseseisvus taastatud. Aga me tahtsime selleks, et see päev tõesti saabuks, ära teha nii palju, kui vähegi oskame ja suudame. Saatus oli sel korral meie poolt. Mida oleks 25 aasta tagustest sündmustest ja lähiajaloost üldse õppida elu korraldamiseks tänases Eesti ühiskonnas? Saatus ei ole alati meie poolt olnud ja tulevikuski võib ta meile selja pöörata. Peaksime tõsiselt mõtlema, kuidas saatuselööke vastu võtta ja kuidas säilitada võimalus iseseisvus siiski taastada, kui sellest jälle ilma oleme jäänud. Lauluväljakule Eestimaa laulule ja Balti ketti sõideti ju asutuste-ettevõtete autode ja bussidega, ning asutusteettevõtete eestlastest juhid, kui ehk vähesed erandid välja arvata, ei teinud takistusi nende sõidukite kasutamiseks. Oli siiski võimalik, et vaatamata pool sajandit kestnud okupatsioonile oli Eestimaal enamik juhtivaid kohti eestlaste käes, kellest suur enamus, nagu aeg näitas, olid ka eestimeelsed. Eesti riik saab olla ainult siin, sellel väiksel maalapil, mida on vaid ruutkilomeetrit, ja ei kusagil mujal. Ja see riik saab olla ainult siis, kui siin oleme enamuses meie, eestlased. See riik oli okupeeritud ja annekteeritud, kuid meie, eestlased, olime siin olemas, ja kui saatus meile võimaluse andis, oli meid siiski nii palju, et me suutsime valida oma seadusandliku kogu, kes rahva iseseisvustahte täide viis. Kui me oleksime siin tühises enamuses või koguni vähemuses olnud, poleks iseseisvust enam kunagi õnnestunud taastada. Selle peale peaksimegi mõtlema. Küsis Jaan Lukas Aastapäevaintervjuu peaminister Edgar Savisaarega 20. augustil kell 9.00 ETV-s Iseseisvuse taastamise 25. aastapäeva puhul annavad esmakordselt avameelse intervjuu kõik pärast aasta 20. augustit ametis olnud peaministrid ja meenutavad oma valitsuse raskemaid hetki. Iseseisvumise väljakuulutamise ajal peaminister olnud Edgar Savisaart intervjueerib Indrek Treufeldt. Täna 25 aastat tagasi 20. augustil kell ETV-s Mida teie mäletate 20. augustist 1991? Kuidas Eesti iseseisvuse taastamine 25 aastat tagasi käis, kes olid selle sündmuse peategelased ja millised takistused neil ületada tuli, seda aitab meelde tuletada saatejuht Indrek Treufeldt. Rahvarinde Muuseumis on 20. august perepäev Eesti riikliku iseseisvuse taastamise 25. aastapäeva tähistab Tallinna südames asuv Rahvarinde Muuseum perepäevaga. 20. augustil kell pakub tasuta perepäev muuseumis tegevust nii lastele kui ka emadele-isadele ja vanavanematele, kinnitab Rahvarinde Muuseumi juhataja Helen Lausma-Saar. Näiteks võib igaüks joonistada teemal Vabadus on tunne. Püüamegi seda tunnet väljendada ja jagada teistega. Joonistustest koostame muuseumis ajutise väljapaneku, räägib Lausma-Saar. Perepäeval toimub ka viktoriin Täna 25 aastat tagasi. Lisaks saab igal täistunnil kuulda lugusid Eesti lipu ajaloost ja töötoas Rukkilill õppida meisterdama paberist rahvuslilli. Päeva jooksul saab igal täistunnil giidi saatel tutvuda ka uue näitusega Meie lipu lugu. Väljapanek toob vaatajani olulised Eesti lipud taasiseseisvumise perioodist. Näitusel on eksponeeritud 24. veebruaril 1989 Pika Hermanni torni heisatud sinimustvalge, aga ka erinevad kodutehtud lipud, millega veerandsajandi eest käidi meeleavaldustel; lisaks erinevat sinimustvalget sümboolikat, trükiseid jne. Näituse tekstimaterjal annab hea pildi meie trikoloori ajaloost. Ilmub raamat 25 aasta tagustest sündmustest Rahvarinde Muuseum üllitab taasiseseisvumispäevaks mahuka kogumiku veerandsada aastat tagasi toimunud sündmuste peaosaliste meenutustega. Haaravate mälestuste autorite seas on Edgar Savisaar, Heinz Valk, Rein Veidemann, Mati Hint, Erik Terk, Rein Ruutsoo, Kostel Gerndorf, Küllo Arjakas jt. Nende meenutused päevadest ja tegudest, mis viisid Eesti iseseisvuse taastamiseni, on koondatud raamatusse Olid alles ajad! Taasiseseisvunud Eesti Vabariik 25. Kogumik ilmub Rahvarinde Muuseumi toimetiste sarja teise väljaandena ja selle koostajaks on muuseumi juhataja Helen Lausma-Saar. Raamatu saatesõnas on ta Eesti lähiajaloost rääkiva koguteose väljaandmist põhjendanud vajadusega võimalikult mitmekülgse ajalookäsitluse järele. Mida rohkem mälestusi on tulevaste põlvede jaoks talletatud, seda rikkam ja värvikam on ajaloopärand. Mida rohkematest vaatenurkadest suudame toimunut vaadelda ja hinnata, seda tõepärasema ülevaate saame, kirjutab Lausma-Saar. Antud juhul on meil võimalik läbi ühiskonnateadlaste, poliitikute, kultuurikorüfeede, ajaloolaste ja oma ala spetsialistide silmade saada väga mitmetahuline sissevaade oma lähiajalukku. Järjekordselt võime lugedes tõdeda, et mälestused ei ole kunagi mustvalged, vaid ääretult värvirohked ning seetõttu ka kaasahaaravad. Raamatu esitlus on Rahvarinde Muuseumis 18. augustil kell Seejärel jõuab teos raamatupoodidesse. 18. augustil avatakse ka näitus Meie lipu lugu.

6 6 parvlaevad 17. august 2016 ESMASPÄEV, :00 Nädal +* 08:30 Stiilistuudio* 09:00 Kultuurimeeter* 09:30 Inimese mõõde. Jürgen Rooste* 10:15 Dokumentaalfilm. Südasuvi (2013)* 10:50 Nädal +* 11:20 Nastjaga nõiaköögis* 11:50 Maatriks* 12:35 ReklaamiTV 15:35 Armastuse mõrkjas mekk 100/193 16:30 Armastuse mõrkjas mekk 101/193 18:10 Draamaseriaal. Veresidemed 200/322 19:02 Linnaosa lood 19:30 Terve tervis 20:20 Suvemiks 21:20 Räägivad 22:00 TÄNA. Uudised 22:10 Palermo maffiapolitsei 23:50 TÄNA. Uudised* 00:10 Suvemiks* 00:50 Täna maailmas* 01:05 ReklaamiTV TEISIPÄEV, :20 Suvemiks* 09:00 Veresidemed 200/322* 09:50 Terve tervis* 10:20 TÄNA. Uudised* 10:30 Linnaosa lood* 11:00 Palermo maffiapolitsei 4/6* 12:40 ReklaamiTV 15:40 Armastuse mõrkjas mekk 102/193 16:35 Armastuse mõrkjas mekk 18:10 Draamaseriaal. Veresidemed 201/322 19:02 Õigusapteek 19:30 Kultuurimeetri arhiivist. Pobeda päikese all 20:20 Suvemiks 21:20 Dokumentaalfilm. Balti passioon (2014) 22:15 TÄNA. Uudised 22:25 Ohtlik meetod 00:00 TÄNA. Uudised* 00:20 Suvemiks* 01:00 Täna maailmas* 01:15 ReklaamiTV KOLMAPÄEV, :20 Suvemiks* 09:00 Veresidemed 201/322* 09:50 Õigusapteek* 10:20 TÄNA. Uudised* 10:30 Kultuurimeetri arhiivist. Pobeda päikese all* 11:00 Dokumentaalfilm. Balti passioon (2014)* 12:00 OTSE: LV Pressikonverents 12:30 Muuseumirott* 13:00 ReklaamiTV 15:10 Armastuse mõrkjas mekk 16:05 Armastuse mõrkjas mekk 17:00 LV Pressikonverents* 18:10 Veresidemed 202/322 19:02 Tallinna TVs tulekul 19:10 Meedia keskpunkt 20:20 Presidendivalimised :20 Positiivne Mailis Reps 21:50 Dokumentaalfilm. Viimane Kuldne Lootos 23:05 TÄNA. Uudised 23:15 Meedia keskpunkt* 00:05 TÄNA. Uudised* 00:25 Presidendivalimised 2016* 01:05 Täna maailmas* 01:20 ReklaamiTV NELJAPÄEV, :20 Presidendivalimised 2016* 09:00 Veresidemed 202/322* 09:50 LV Pressikonverents* 10:20 TÄNA. Uudised* 10:30 Meedia keskpunkt* 11:20 Dokumentaalfilm. Viimane Kuldne Lootos* 12:35 Inimese mõõde. Jürgen Rooste* 13:20 ReklaamiTV 15:50 Armastuse mõrkjas mekk 16:40 Meedia keskpunkt* 18:10 Veresidemed 203/322 TALLINNA TV august :02 Fosforiit veeklaasis 2/3 19:30 See on EÕM 6/6 20:20 Suvemiks 21:20 Horisont 22:05 Tervisevõti. Dr Viktor Vassiljev 22:40 TÄNA. Uudised 22:50 Pillimeeste klubi laulud 23:50 TÄNA. Uudised* 00:10 Suvemiks* 00:50 Täna maailmas* 01:05 ReklaamiTV REEDE, :20 Suvemiks* 09:00 Veresidemed 203/322* 09:50 Tervisevõti. Dr Viktor Vassiljev* 10:25 TÄNA. Uudised* 10:35 Horisont* 11:20 Fosforiit veeklaasis 2/3* 11:50 See on EÕM 6/6* 12:20 Nastjaga nõiaköögis* 12:50 ReklaamiTV 15:50 Armastuse mõrkjas mekk 107/193 16:45 Armastuse mõrkjas mekk 108/193 18:10 Veresidemed 204/322 19:02 Muuseumirott 19:30 Kultuurimeeter 20:20 Suvemiks 21:20 Maatriks 22:05 TÄNA. Uudised 22:15 Vandenõulane 00:15 TÄNA. Uudised* 00:35 Suvemiks* 01:15 Täna maailmas* 01:30 ReklaamiTV LAUPÄEV, :20 Suvemiks* 09:00 Veresidemed 204/322* 09:50 Terve tervis* 10:20 TÄNA. Uudised* 10:30 Stiilistuudio* 11:00 Kultuurimeeter* 11:30 Linnaosa lood* 12:00 Pillimeeste klubi laulud* 13:00 ReklaamiTV 15:45 Muuseumirott* 16:15 Fosforiit veeklaasis 2/3* 16:45 Horisont* 18:05 Majad ajas 18:30 Kas tohib? Veronika Padar 19:00 Pillimeeste klubi 20:15 Presidendivalimiste päevik 20:30 Ameerika eestlased. Florida 7/9 (2015) 21:00 OMG TV 21:45 Itaalia miniseriaal. Sa ei tohi tappa! 7/12 23:35 TÄNA. Uudised 23:40 Kultuurimeeter* 00:10 OMG TV* 00:55 TÄNA. Uudised* 01:10 Presidendivalimiste päevik* 01:25 ReklaamiTV PÜHAPÄEV, :15 Tervisevõti. Dr Viktor Vassiljev* 08:50 Ameerika eestlased. Florida 7/9 (2015)* 09:20 Kas tohib? Veronika Padar* 09:50 Maatriks* 10:35 TÄNA. Uudised* 10:40 See on EÕM 6/6* 11:10 Itaalia miniseriaal. Sa ei tohi tappa! 7/12* 13:00 Pillimeeste klubi* 14:00 ReklaamiTV 14:25 Kultuurimeeter* 14:55 Terve tervis* 15:25 Majad ajas* 15:55 Bandslam - koolibänd 17:45 TeTeVeke lastele 18:15 OMG TV* 19:00 Nastjaga nõiaköögis 19:30 Stiilistuudio 20:00 Nädal + 20:30 Presidendivalimised Kandidaatide debatt 21:30 Inimese mõõde. Arnold Rüütel 3/3 22:15 Dokumentaal. 130 aastat kodumaist tõuaretust, 23:00 Nädal +* 23:30 Linnaosa lood* 00:00 Presidendivalimised Kandidaatide debatt* 01:00 ReklaamiTV Saaremaa ja Muhumaa me ei jäta teid! Saaremaa ja mandri vahelise parvlaevaliikluse teemat varjutavad järjekordsed skandaalid. Tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati. Nii võiks iseloomustada parvlaevaliikluse tänast olukorda. Tegelikult toimis vana süsteem kuni aastani normaalselt, aga endine teenusepakkuja ei olnud keskvõimule vist piisavalt tänulik. PRIIT WILLBACH, Ph.D ehitusinsener, Saaremaa püsiühenduse a koostatud sillavariandi projekti autor Appi võeti riigikapitalismi instrumendid ja mindi n-ö kirvega kurge püüdma. Aga kirves leidis kivi, sest ei hoolitud kompetentsete inimeste hoiatustest ja arvamustest. Nüüd mõeldakse välja variante A, B ja C, et parvlaevaliiklus iga hinna eest uue, riikliku vedajaga käima saada. Kogu operatsiooni saadab hinnasilt väidetavalt on kokkuhoid varjatud arvutuste alusel 60 miljonit eurot kümne aasta jooksul. Elagu riigikapitalism! Valitsus eiras ekspertide nõuandeid Kogu olukorda komplitseerib tõsiasi, et mööda on mindud suuremahulistest ekspertide uuringutest, millega on tegeldud juba peaaegu 20 aastat ja mis päädisid a lõpparuandega Sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava ning sellega kavandatavate tegevuste keskkonnamõju strateegiline hindamine (edaspidi KAVA). Lõpparuande koostas Maanteeameti tellimusel uuringufirma WSP Finland OY. KAVA koostamise eesmärgiks oli pakkuda Vabariigi Valitsusele kõige teostatavam ühendusviis mandri ning Muhu saare ja Saaremaa vahel. Kokkuvõttes jõuti KAVA-s järelduseni, et parim variant on püsiühendus konsoolsild trassil 2 ja et parim rahastamismudel on Vabariigi Valitsuse rahastatud projekt. Parvlaevaühendus oli alles kolmas alternatiiv, sest ta on lihtsalt kallim ja vähem usaldusväärne. Sealjuures välja pakutud sillavariant ei olnudki teistest sillavariantidest majanduslikult soodsaim, vaid arvestas just keskkonnamõjude strateegilise hindamise järeldusi. Eelkõige täidetakse tingimused, et ei ilmneks olulist mõju Natura 2000 kaitstavatele väärtustele. Saaremaa ja mandri vahelise ühendusega seotud väärotsused toovad tegelikult esile probleemid ja küsimused, mis on vaevanud terve Eesti arengut viimasel 20 aastal. Pikaajaliste eesmärkide ja visioonidega ei taheta või ei suudeta tegelda. Kõik on projektipõhine, paljuski prevaleerib asendustegevus, strateegilisi otsuseid ei langetata või lükatakse edasi. Tähtsaim on korras riigirahandus (kas on ikka korras?), seega toimub inimeste ja regionaalsete vajaduste ning riigivõimu bürokraatlike eesmärkide vastandamine. Saaremaa elanikkond väheneb aga armutult 20 aastaga üle 20 protsendi ehk ligi inimest. KALLIS: Parvlaevaühendus on võrreldes sillaga pikaajalises plaanis märksa kallim ja ressursimahukam ettevõtmine. Foto Tiit Maksim Valitsus eelistab kallimat varianti Kui võrdleme püsiühendust ja parvlaevaliiklust, tekib küsimus: miks ikkagi tahetakse jätkata parvlaevaliiklust, kulutada rohkem, kuid Saaremaa probleemid jäävad püsima? Tänane olukord parvlaevadega näitab selgelt, et selline transpordiliik pole piisavalt usaldusväärne. Saaremaa transpordiühenduse kohta tehtud põhjalikud uuringud ja analüüsid näitavad (vt Saaremaa püsiühendus Maanteeameti ja MKM kodu-lehed mnt.ee, mkm.ee), et parvlaevaühendus on püsiühenduse sillavariandist oluliselt kallim. Lisaks tuuakse välja, et püsiühenduse olemasolu omab olulist positiivset mõju Muhumaa ja Saaremaa sotsiaalmajanduslikule keskkonnale vähenevad teekasutaja kulud ning riiklikust dotatsioonist saab vabaneda. Parvlaevaühendus on võrreldes sillaga pikaajalises plaanis märksa kallim ja ressursimahukam ettevõtmine. Parvlaevade ekspluatatsioonikulud kasvavad kiiremini, kui piletimüügist saadavad tulud. See eeldab dotatsiooni jätkumist kiirenevas progressioonis või piletihindade tõstmist. Samuti lisanduvad kaasnevad kulutused, mis on seotud sadamate korrashoiu ning akvatooriumi süvendus- ja jäälõhkumistöödega. Parvlaevaühenduse kulutuste vähendamiseks tahetakse kasutada riigikapitalismi meetodeid. Selleks ollakse valmis kasutama riigi tagatisel saadavat pikaajalist väiksema laenuintressiga krediidiressurssi ning peitma parvlaevade amortisatsiooni riigile kuuluva aktsiaseltsi bilanssi. Muidugi ei saa ükski erafirma selliste trikitamiste vastu. Irooniliselt öeldes, kogu Eesti majanduse võiks sellisele mudelile üle viia, kui see võimaldab kaasata odavamat krediiti ega nõua kõrget kapitalitootlikkust. Aga just nende argumentidega põhjendati riikliku parvlaevafirma loomist. Kui nüüd rahulikult läbi mõelda, siis tegelikult maksavad maksumaksjad, olgugi pikaajaliselt, saadava kokkuhoiu solidaarselt kinni. Parvlaevaühenduse ja silla võrdlus Mida näitab püsiühenduse (sild) võrdlemine parvlaevaühendusega? * Tagatakse ööpäevaringne liiklus (orkaani puhul tuulekiirus üle 30 m/s võib ühendus olla erandkorras suletud 1 2 päeva aastas). Parvlaevaühendus katkeb suurte tormidega täielikult. * Vähenevad teekasutaja kulud. Ületusaeg kestab alla 5 minuti. Täna on praamiühenduse ületusaeg koos ootamistega 1 tund. Praamiühenduse korral on teekasutaja varjatud lisakulu seetõttu aastas 5 6 miljonit eurot. * Sõltuvalt püsiühenduse rahastamise mudelitest kogutakse ületustasu, mille suurus jääks praeguste ületustasude tasemele. Tasuline sillaületus lõpeb 20 aastaga. Dotatsioonist saab seejärel loobuda. Parvlaevaühenduse jätkumisel saadab meid dotatsioonivajadus kogu aeg. * Püsiühenduse rajamisega seotud keskkonnariskid on maandatud (WSP Finland OY, Keskkonna strateegilise hindamise aruanne). * Majandusaktiivsuse oluline suurenemine. Väina ületavate autode arv aastas kasvab 20 aastaga ligi kaks korda 1,2 miljoni autoni. Reisijate arv suureneb kuni 3 miljonini. Muide, reisijate arv ongi kasvanud jõudsalt aastal oli Kuivastu Virtsu liinil üle 1,5 miljoni reisija ja sõidukit. Kui võrrelda neid näitajaid KAVA-ga, siis prognoositi selliseid näitajaid alles aastaks. Liiklusprognoosi KAVA-järgsel täitumisel muutub püsiühenduse variant järjest vajalikumaks ja majanduslikult põhjendatumaks. * Püsiühenduse rajamist toetab ligikaudu 2/3 saarlastest. * Peale silla valmimist säilib parvlaevaühendus aga küll ilmselt kommertsalusel. Silla rajamine pole kallis Toome siia veel ühe arvutusnäite: Tänaste reisijate ja sõidukite mahtude korral kogutakse piletitulu a hindades 8 miljonit eurot aastas (km 0%). Dotatsioon on ümmarguselt 13 miljonit eurot. Kokku 21 miljonit eurot. Kümne aasta jooksul kasvab reisijate hulk eeldatavasti 25%. Piiri sellele kasvule paneb praamiliikluse tehnoloogiline omapära. Sillavariandi korral kasvab liiklemine peale avamist 50% ja edasi suureneb veelgi. Silla aktiivne kasutusiga on 50 aastat, tegelikult veelgi kauem. KAVA alusel on püsiühenduse sillavariandi maksumus arvestuslikult 345 miljonit eurot (km 0%). Sellele lisandub iga-aastane ekspluatatsioonikulu 2,0 miljonit eurot. Esialgse rakendusplaani alusel kestab silla ehitamine neli aastat. Kui võtta silla finantsperioodiks 20 aastat, nagu soovitavad eksperdid, vajatakse igaaastasteks makseteks 20 miljonit eurot. Tänase seisuga on see summa ju koos. Sillaühenduse korral saab reisijate arvu kiire kasvu tõttu dotatsiooni aga vähendada 8 miljoni euroni aastas. Nii et riigikapitalism ei olegi odavam ega efektiivsem. Silla puhul ei ole 20 aasta möödudes vaja ühendust edasi doteerida ega reisijatel maksta ületustasu. Peab veel märkima, et sillavariandi puhul on KAVA-s toodud näitajad väga soolased. Laenuprotsent on võetud 5%, diskonteerimismäär 5,5%. Praegu aga on just väga soodne aeg saada pikaajalist ülimadala intressiga laenu või lasta välja võlakirju. Võimalikud finantseerimisvariandid on kontsessioonilepingust kuni osalise eurorahastuseni. Seega kokkuhoiukohti on veelgi. Kuidas edasi? Kui tänasel valitsusel on vähegi otsustusvõimet, tuleb võtta kurss sillaehituse alustamiseks aastal. Sild avataks aastal. Parvlaevaühendus kestab selle ajani edasi. Vabanev parvlaevaressurss tuleb paigutada Rohuküla Heltermaa ja Triigi Sõru liinile. Tänu sillaühenduse valmimisele toimub ka nendel suundadel reisijate ja sõidukite arvu hüppeline suurenemine.

7 17. august 2016 kirjad 7 Tallinn 10130, Toom-Rüütli 3/5, Asjalik poliitiline suvepäev Kesknädal Ärgem põlakem ausust! On õige aeg teha jälle juttu valimistest. Hiljuti võisime ajakirjandusest lugeda, et e-valimisi püütakse täiustada. Olgu minu poolt kirja pandu üheks ettepanekuks, kuidas seda võiks teha. Olen aastates inimene ja jäänud vana traditsiooni juurde, võttes osa valimisjaoskonnas toimuvast paberhääletusest. On lausa meeldiv, kui valimiskomisjoni liige, kontrollides minu isikutunnistust, heidab pilgu mu näole, võrreldes, kas on ikka tegemist dokumendifotol oleva isikuga, ning veendudes õigsuses, naeratuse saatel annab kätte hääletussedeli. Kas midagi selletaolist ei võiks olla ka e-hääletusel? Minu arvates peaks olema arvutil, millega hääletamist toimetatakse, väike minikaamera, mis salvestab hääletaja näo. Kui hääletaja esitab dokumendi, siis arvuti võrdleb, kas tegelik hääletaja on ikka seesama isik. Kui on, süttib roheline tuli, ja hääletamine võib toimuda. Kui aga hääletaja nägu ei ühti dokumendil olevale fotole jäädvustatuga, siis hääletada ei saa. Niisama lihtne see olekski. Vastuseisjad kindlasti ütlevad: mis see küll kõik maksma läheb, kui peab arvuteid täiendama! Ärgem unustagem, et e-hääletamine on luksus, ja luksus maksab. Ei saa ju võrrelda päevinäinud Zapikat ja tuttuut Mercedest. Esimene võimaldab vaesel inimesel asjad küll kuidagi korda ajada, aga teine on ikkagi luksus, mis maksab. Valimistega seotud organitel eesotsas Vabariigi Valimiskomisjoniga tuleb hakata hääletamist ausalt läbi viima. Vaid siis võime öelda, et Eesti on tõeline ja eeskujulik e-riik. Keskerakonna Põlvamaa piirkonna traditsiooniline suvepäev toimus sel korral 12. augustil Anne ja Koit Nook i kaunis suvekodus Tiigi talus. Kohal oli üle poolesaja liikme. Külalistena jagasid küsimustele asjalikke vastuseid erakonna esimees Edgar Savisaar, peasekretär Oudekki Loone, Riigikogu Keskfraktsiooni juht Kadri Simson ja Keskerakonna Naiskogu juht Ester Tuiksoo. Tänu heale seltskonnale läks õhtu igati korda. Maie Kägo, Põlvamaa piirkonna referent Kas on veel lootust? Vaadanud Tallinna TV saadet Pooltund Ando Lepsiga ja lugenud ajalehe Pealinn kirjutist Ando Leps: kuritegevus sünnib ebavõrdsusest, üritan tunnustatud õigusteadlasega n-ö maakeeletasandil kaasa rääkida. Tundub, et kui maailmasõjad välja arvata, pole maailm mitte kunagi, isegi mitte külma sõja aegadel, omadega nii sassis olnud kui praegu. Loendamatu arv väikseid sõdu, ülekohtud, sallimatus, vihkamine, kuritegevus, terrorism, tohutud rikkustevahed ja alamklassi mässud selle vastu, vastastikune sõjaõhutamine. Maailma vägevate suurele vastasseisule on lisandunud kolmanda maailma äärmuslik islam. Riigipiirid enam ei toimi ning stiihilised rahvasteränded meenutavad soodomat-komorrat kogu maailma jaoks. Kõik juba kõigi ja kõige vastu... Kuhu edasi? Ando Leps ütleb: Nii kaua, kuni meil on viis protsenti kapitaliste, kes ei tea, mida teha rahaga, ja protsenti inimesi, kes ei tea, kas õhtul on süüa midagi, ei vähene kuritegevus. Kui see ebavõrdsus oleks väiksem, oleks ka vähem kuritegevust. Kuidas sellisest ebavõrdsusest lahti saada? Kui vaadata, mis maailmas toimub terroriaktid ja muu siis joonistubki välja see tohutu rikkuste vahe. Seda ei või olla, sõnas Leps. Aga siin ongi see iva, just see rikkuste vahe; selline ühiskond ei ole võimeline edasi eksisteerima. Olen ikka Põhjamaid pidanud maailma kõige sotsiaalsema ja õiglasema ühiskonnaga riikideks, kuid kostab, et kui statistika järgi vaestes riikides on suurimaks olmeprobleemiks Mida täna süüa?, siis Põhjamaades olevat suurim probleem: Kas sel aastal lendame puhkama Kanaaridele või kuhugi mujale? Ebavõrdsuse tekitamine ja ületamine Julgen väita, et kui maailma vägevad püüaks kordki luua olukorra, kus vähenõudlikumatel inimestel oleks kõht täis ja katus pea kohal, mässama ei hakataks. Kui see kõik rahasse ümber konverteerida, oleks kokkuhoidu enam mitte miljardeid, vaid triljoneid... Igatahes tuleks inimestele kõhutäie ja peavarju tagamine palju kordi odavam. Aga oleks ja poleks on paraku pahad sõnad... Mart Laar juba oma esimese valitsuse ajal valis Eestile kahjuks Põhjamaade sotsiaalse turvalisuse asemel maailmavaateks ja majandusmudeliks Euroopa ühe suurima elatustaseme-lõhega paremliberaalsuse. Nagu talle meeldis end välja vabandada šokiteraapilise radikaalse majandusreformi eest selleks, et rahvale rikkust jagada, tuleb enne seda rikkust koguda (omaenda taskusse?). Ja nõnda kogutaksegi tänini. Kunagi noorpõlves olin naiivne (küllap oli totalitaarse riigi propagandamasin suutnud oma mõju avaldada), kuigi mäletan, et oskasin Rahva Häält n-ö Sellistesse Villa Hortensiatesse pagulasi küll ei majutata. Aga kuhu siis? Kas nende jaoks ehitatakse uhiuusi eluasemeid? Foto Tiit Maksim ridade vahelt lugeda, ja paraku pooldasin inimsõbralikumat sotsialismi küllaltki veendunult. Tunnetasin, et Läänes taevani kiidetud kapitalism polegi ilma suurte vigadeta. Veendusin, et eripalgelist pulbitsevat maailma suudaks jätkusuutlikuna vaos hoida vaid üks väga õiglane ja kindlakäeline ülemvõim, kes suudaks seda teha erapooletult, kõigi suhtes õiglaselt. Silma riivas aga toonase sotsialismikantsi NSVL-i ülemaailmne pürgimus maailmavalitsemisele: kogu Ida- Euroopa; Hiina, Põhja-Korea ja Põhja-Vietnam Aasias; Etioopia ja Kongo Aafrikas; Kuuba ja Nikaraagua Ameerikas jne. See ambitsioonikus varises õnneks koos NSVL-iga kokku. Kunagi olin vaimustuses USA pürgimusest ohjata kogu maailma, lootes, et ta teeb seda ausalt kõikide riikide ja rahvaste suhtes. Pettusin, kui nägin, mis toimus Liibüas mida rohkem üks riik oma rahvast hoolib, seda kiiremini tuleb selle valitsejad kõrvaldada. Liibüale järgnesid Egiptus ja Süüria. Enne olid Vietnam, Afganistan, Iraak. Ka Kiievi Maidan olevat alguse saanud revolutsiooniekspordist. ÜRO suutmatus Aga kust võtta ausat ja õiglast ülemvalitsejat, kes suudaks olla kohtunik kogu ülekohtusele maailmale? Silmapiirile kerkib ÜRO, kuid kahjuks on osutunud see õilsatel eesmärkidel loodud organisatsioon algusest peale liiga nõrgaks riigid kasvasid tal üle pea. ÜRO peaks olema erapooletum ning palju suuremate õigustega, et tagada maailmale õiglane jätkusuutlikkus. Üks suurim oht ripub veel maailma kohal ülerahvastatus. Kui meie siin oleme hädas negatiivse iibega, siis arengumaades on iive jätkuvalt plahvatuslik. Isegi ökoloogiline katastroof jääb selle varju. Nagu kuulda, Kesk- Aafrika kõrbealad on laienemas, mis ajab sealsed näljaohus rahvad liikvele ikka Euroopasse, seniste miljonite paadipõgenike eeskujul. Kui Euroopa Liit ei suuda õigesti käituda ja oma piire kontrollida, siis olemegi enneolematus laviiniohus põgenikevool üle Vahemere kestab raugematu hooga juba mitu aastat ja lõppu ei paistagi... Ka Türgi on ähvardanud pagulasvoogu valla päästa... Ületamatu iibeprobleem Iive on ülemaailmne probleem. Kunagi Hiina sai kenasti oma iibeprobleemi leevendamisega hakkama, kehtestades ühe-lapseseaduse; teise lapse sünni puhul trahviti. Nüüd on hiinlased selle reegli millegipärast tühistanud. Kas maailma pingete kasvades taipasid nad, et inimressurss ( kahuriliha ) on riikliku julgeoleku olulisemaid garantiisid? Meie paraku talitame vastupidi, ja tänu Euroopa ühele väiksemale miinimumpalgale ei suuda tublisid eesti poegi ja tütreid kodumaal hoida. Udo Knaps, Märjamaa, Rapla maakond Seni kui jätkame endistviisi, oleks aus vähemalt lõpetada praeguse e-valimissüsteemi ülistamine. Isegi välismaal saadakse aru meie e-valimiste võltsist olemusest. Näiteks 2. augusti AK-s jooksis ekraanil pidevalt teade, et Soome ei pea e-valimisi turvaliseks. Tuleb ikkagi olla ausad ja arvestada ka nende arvamustega, mis tulevad rahva hulgast. Rahvas tahab ausaid valimisi, sest võltsingutest on tal juba kõrini. Mina ei oleks sugugi e-valimiste vastane, kui selles toimingus puuduks võltsimisvõimalus. Kuna oleme vähemalt meie endi e- hääletuse austajate sõnul kõrgelt tunnustatud e-riik, pole siin midagi erilist vaja korda saata, et ka e-valimised oleksid sama ausad kui paberhääletus. Vastavad spetsialistid on kõik ju olemas, et e-hääletamises vajalikud tehnilised rakendused läbi viia. Ei maksa lõpmatuseni salata, et paljud valijad, põhiliselt eakamad inimesed, annavad oma dokumendi kellegi teise kätte, kellel on e-hääletamise võimalus olemas, ja paluvad ka enda eest hääletada. Kuigi nad talle ütlevad, kelle poolt nende nimel hääl anda, jääb lõplik otsustamine siiski hääletuse läbiviijale. Nii ei pruugigi poolthääl jõudagi sinna, kuhu valija soovis. Eino Hindrichson, Järvakandi, Rapla maakond Mailis Reps ongi parim presidendikandidaat 12. augusti ETV saate PEALT- NÄGIJA vs PRESIDENDIKAN- DIDAADID muutsid meeskandidaadid palaganiks. Ootasin nende suust ikka palju mõistlikumaid ja asjakohasemaid vastuseid aga nüüd ei annaks neile 10-palli-süsteemis viit punktigi. Mailis Reps ainukese naisterahvana selles seltskonnas teenis minult vähemalt 9 punkti. Ainsana sellest seltskonnast andis ta küllalt ammendavaid ja sisukaid vastuseid. Küsimustele suhetest Venemaaga vastas kindlalt, et need suhted on vajalikud ja peavad olema nii poliitilised kui ka majanduslikud. Mehed olid selles küsimuses kidakeelsemad. Arvan, et nad kardavad, nagu neid hakataks Kremli agentideks tembeldama, ja siis kaoks neil võimalus oma erakondadele plusspunkte teenida. On ju tõsiasi, et mida rohkem Venemaad siunad, seda tehtum sa oled. Aga keegi ei mõtle sellele, et Venemaa on ja jääb meie naabriks, aga naabritega on mõistlikum heanaaberlikult läbi saada. Mina annaksin oma hääle pr. Repsi poolt, kui president oleks rahva valida. Mailis Repsist saaks minu arust selline president, kes oskab suhelda nii Venemaaga kui ka Euroopa Liidu ning USA-ga. Samuti on ta sisepoliitikas õigete arusaamadega. Palju jõudu talle edaspidiseks! Lugupidamisega Andres Habicht

8 8 varia 17. august 2016 Nädala juubilar BILL CLINTON 70 Ameerika Ühendriikide 42. president Bill Clinton sündis 19. augustil 1946 Hope is Arkansases, sünninimeks William Jefferson Blythe III. Perekonnanime Clinton võttis ta endale ema abikaasalt, sest pärisisa hukkus autoõnnetuses kolm kuud enne tulevase presidendi sündi. Ema jättis õige varakult poja vanavanemate hoolde ning sõitis New Orleans i, et õeks õppida ja seeläbi perele sissetulek kindlustada. Clintoni vanavanemad pidasid toidupoodi, ning hiljem on Clinton uhkusega meenutanud, et ajal, mil USA lõunaosariigid olid rassi alusel äärmiselt segregeeritud, müüsid tema vanavanemad oma poes vajalikku kaupa kõikidele inimestele, rassivahet tegemata. Kui Clintoni ema kooli lõpetas, abiellus ta uuesti. Pere kolis Hot Springs i, kus möödusid Billi kooliaastad algselt katoliiklikus algkoolis ning edasi juba kohalikus keskkoolis. Koolis oli Clinton aktiivne õpilane, innukas lugeja ja muusik. Tema armastus muusika vastu oli vägagi sügav laulis kooris ja mängis saksofoni. Mõnda aega kaalus ta isegi oma elu pühendamist muusikale, kuid nagu ta hiljem autobiograafias kirjutas, siis umbes kuueteistkümnendaks eluaastaks oli ta jõudnud otsusele, et tahab saada riigiametnikuks. Ning ehkki ta väga armastas muusikat ning oli selles ka andekas, poleks temast saanud järgmist John Coltrane i või Stan Getz i. Muusika kõrval pakkus Clintonile huvi ka arstiteadus, kuid ta mõistis, et temast ei saaks ka järgmist Michael DeBakey it (kuulus USA südamekirurg ja arstiteadlane). Aga väga kindlalt tundis Clinton sisimas, et temast võib saada võimekas riigiametnik sellega oli otsus tulevase karjääri jaoks langetatud. Ja see sisetunne oli õige hiljem presidendiametist lahkudes oli ta II maailmasõja järel kõige kõrgema reitinguga USA president. Clinton oli ka esimene demokraadist president, kes ametisse tagasi valiti (1996) pärast Franklin Delano Roosevelt i aastal (tänaseks on seda saavutust korranud Barack Obama). Clinton on välja toonud kaks väga konkreetset aastal toimunud sündmust, mis teda tõukasid avalikku teenistusse astuma. Esimene oli noorteorganisatsiooni esindajana külaskäik Valgesse Majja, kus ta kohtus president John F. Kennedy ga. Clinton oli kõigest 16-aastane, kui ta presidendil kätt surus, ja seda kõigest neli kuud enne Kennedy surma. Teine sündmus oli telerist Martin Luther King Jr. kuulsa I have a dream -kõne jälgimine, mis läks talle niivõrd südamesse, et ta selle hiljem sõna-sõnalt pähe õppis. Huvi õigusteaduse vastu juurdus noormehes samuti keskkoolis, kui ladina keele tunnis oli tal näidiskohtuprotsessi läbimängudes vaja asuda kaitsma Antiik-Rooma senaatorit Catilinat. Pärast kõnede ja poliitiliste seisukohtade kujunemise pikka ja vaevarikast õppeprotsessi tunnistas ta oma ladina keele õpetajale, et tahab tulevikus õppida just juurat. Stipendiumide toel õppis Clinton Georgetown i ülikoolis ning sai aastal bakalaureusekraadi välisteenistuse alal. Edasine haridustee tõi ta Euroopasse, Rhodes i stipendiaadina asus ta õppima filosoofiat, poliitikat ja majandust Oxfordi ülikoolis, kuid ta läks aasta enne õpingute lõppu Ühendriikidesse tagasi, et asuda läbima doktoriõpinguid Yale i ülikoolis. Lisaks hinnatud doktorikraadile muutis Yale ka tema isiklikku elu, kui ta aastal kohtas ülikooli raamatukogus Hillary Rodhami. Peatselt olid noored lahutamatud. Hillary ja Bill abiellusid pärast õpinguid aastal ning nende tütar Chelsea sündis 27. veebruaril Clintoni poliitiline karjäär liikus ülesmäge peadpööritava kiirusega. Ta oli kõigest 32-aastane, kui valiti Arkansase kuberneriks (sel hetkel oli kõige noorem kuberner USA-s). Presidendiks saades oli Clinton vaid 46-aastane, mis teeb temast nooruselt kolmanda presidendi ajaloos. Noorus ja teotahtelisus olid kindlasti tema trumbid, kuid kõrget avalikku soosingut toetasid ka konkreetsed saavutused presidendina, eriti majanduse valdkonnas. Clintoni presidentuuri kirjeldatakse tänini kui suurimat majanduskasvu ja -õitsengu aega pärast Teist Maailmasõda. Ka iseloomustavad tema ametiaega suurim arv koduomanikke, mitmekümne aasta madalaim töötusemäär, madalaim kuritegevuse tase, miljonid uued töökohad ning interneti ja haridustehnoloogia juurutamine koolides üle riigi. Pärast presidendiametist lahkumist aastal on Clinton pühendunud avalikele esinemistele ja heategevustööle. William J. Clinton Foundation tegeleb rahvusvahelistele valukohtadele tähelepanu juhtimisega ning lahenduste otsimisega sellistele teravatele teemadele nagu AIDS-i ennetamine ja globaalne soojenemine. Clinton on jätkuvalt aktiivne ka poliitikas ning toetab demokraatide kandidaate. Ta osales Barack Obama mõlemas kampaanias ning toetab praegu ka oma naise presidendikampaaniat. Seejuures on Clintonile kui äärmiselt populaarsele kõnelejale reserveeritud alati parimad ajad demokraatide kongressidel (kus ta on järjest esinenud alates aastast) jm partei kampaaniaüritustel. Hetkel seisavad Hillary ja Bill keset äärmiselt julma ja ekstreemset kolme kuu pikkust kampaaniat Donald Trumpi vastu. Siiski osalevad nad võitluses USA presidenditooli pärast kõrgete lootustega tagasi kolida aadressil: 1600 Pennsylvania Avenue, Washington DC. Tähistades oma naise nominatsiooni demokraatide partei presidendikandidaadina, märkis Bill, et Hillary on suurepärane juht, hea organisaator ja parim muutuste läbisuruja, keda ta oma elus on kohanud. Kuidas see kõrgete panustega aktsioon lõpeb, saab selgeks 8. novembril. Hetkel ei taha kaks kolmandikku ameeriklastest presidendina näha kummagi partei kandidaati. Valik tuleb aga ometigi teha. Ulrika Karu, USA 20. august Tallinnas Vabadus on tunne! ARNOLD RÜÜTEL TTV-s Pühapäeval, 28. augustil kl saates Inimese mõõde. Arnold Rüütel 3/3 Seekord otsime inimese mõõdet poliitikas. Saatekülaline on president Arnold Rüütel. Küsitleb Jaak Urmet Tallinn tähistab 20. augustil taasiseseisvumispäeva suurejoonelise laulu- ja tantsupäevakontserdiga Vabadus on tunne kell Vabaduse väljakul. Pealinna peaväljakule koguneb 1000 lauljat 30 koorist ja 100 tantsijat 6 tantsurühmast. Lavale tulevad Kaitseväe orkester, Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakooli puhkpilliorkester ja bänd, armastatud solistid. Kavas on isamaalised laulud üldlaulupidude repertuaarist. Kontserdi kunstilised juhid on Aarne Saluveer ja Kalev Järvela. Meedia keskpunkt TTV-s 17. augustil kl * Eesti olematust majanduskasvust * Arvamusfestivalist * Presidendivalimistest Mälestame erakonnakaaslast RAIMOND ASSO t. ( ) Kaastunne omastele Keskerakonna Tartu linna piirkond Me südames Sa ikka elad, jääd mõttes meie keskele... Meie hulgast on lahkunud VAIKE TALPSEPP Mälestame ja avaldame südamlikku kaastunnet abikaasale ja lähedastele Keskerakonna Võsu-Vihula osakond Mälestame head erakonnakaaslast ja tunneme siiralt kaasa lähedastele ANGELINA OIDERMAA 6. juuli august 2016 surma puhul. Keskerakonna Haabersti piirkonna juhatus