TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND EESTI KEELE OSAKOND. Kaisa Kasesalu VORMIHARMOONIA MITMUSE VORMIDE MOODUSTAMISEL.

Transcription

1 TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND EESTI KEELE OSAKOND Kaisa Kasesalu VORMIHARMOONIA MITMUSE VORMIDE MOODUSTAMISEL Bakalaureusetöö Juhendaja professor Martin Ehala Tartu 2012

2 SISUKORD Sissejuhatus Analoogia keeles Analoogia mõiste Analoogia kui strukturaalne ~ funktsionaalne sarnasus Analoogia kui kontekstipõhine nähtus Analoogia keeleteaduses Fonoloogia Morfoloogia Süntaks Generatiivne lingvistika Reeglid ja analoogia keeleõppes Analoogia mitmuse partitiivi vormide moodustamisel Metoodika Sõnade jagunemine käändkondadesse Testi koostamise põhimõtted Valimi koostamine Andmeanalüüsi meetod Andmete analüüs Järeldused Kokkuvõte Kirjandus Analogy in the formation of plural forms. Summary Lisad Lisa 1. Vaba keelekasutuse uuring

3 Sissejuhatus Analoogia mõiste ja nähtus oli tuntud juba iidsete kreeklaste seas, kes leidsid, et analoogia on mehhanism, mis toimib ja toimub grammatikas (Krazka-Szlenk 2007: 1). Analoogia tähistas mõistet matemaatilisest proportsioonist, mis keeleteaduses hakkas tähistama reeglipärasuse või korrapärasuse mõistet, vastandina ebareeglipärasusele. Analoogiast sai domineeriv printsiip, mis juhtis keele õppimist, kasutamist ja uute vormide moodustamist. (Anttila 1977: 25) Selle bakalaureusetöö eesmärk on anda ülevaade keeles ja keeleüksuste vahel esinevast analoogiast. Töö esimeses pooles kirjeldatakse teoreetilist tausta ning seletatakse analoogia mõistet erinevatest aspektidest lähtuvalt ning erinevates keeletasandites. Samuti käsitletakse analoogiat kui keeleõppe ja sõnamuutmisprotsessi üht osa. Töö teises pooles kirjeldatakse uurimuse teoreetilisi aluseid ning analüüsitakse empiirilist materjali, mis põhineb kirjalikel testidel. Test koosneb 48 lausest, mille abil uuritakse mitmuse partitiivi vormide moodustamist sõltuvalt lausekontekstist. Testid on läbi viidud Räpina ja Põlva Ühisgümnaasiumi gümnaasiumiõpilaste seas. Eesmärk on välja selgitada, kas ja kui palju mõjutavad vastavad lausekonstruktsioonid sõnavormide, täpsemalt eesti keele mitmuse partitiivi vormide kasutamist ja moodustamist, ning näidata, kuidas analoogia sellisel juhul töötab. Teooria põhineb peamiselt Esa Itkoneni käsitlusel analoogiast teoses Analogy as a Structure and Process ning kõik näited on samuti pärit sellest teosest. Kokkuvõtted ja järeldused on esitatud töö viimases osas. 3

4 1. Analoogia keeles Keeleteaduse arenguloo peamiseks tegevuseks on läbi aegade olnud süstemaatika loomine. Ilma korraliku liigitussüsteemita ei saa (keelelist) mitmekesisust uurida. Liigitav-süstematiseeriv tegevus on kulgenud erinevates aspektides ja erinevate teooriate raames, ning üldjuhul on probleemiks tõdemus, et keele kirjeldused (teooria) ei vasta keele olemusele (objektid). (Eslon 2006: 15) Üks aktuaalseks muutunud võimalus uurimisobjekti adekvaatsemalt kirjeldada on olnud püüe modelleerida keelt inimese keelelise käitumise analoogina. Seejuures tuginetakse tunnetustegevuse interpretatiivsusele, mille tulemusel kujunevad inimestel asjadest, nähtustest ja nende olemusest arusaamad. Seejuures on oluline keelepädevuse mõiste. See on ajalooliselt arenev ja muutuv suurus, mis on teataval määral ka teadlikult kujundatav. Arusaamine vormib inimese sisemaailma. Tunnetusprotsess on seostel põhinev mõttetegevus, mis on seotud sarnaste või erinevate objektide ja nähtuste vaheliste analoogiate nägemisega. (Eslon 2006: 16) Sellise lähenemise puhul on tegu katsega uurida ning kirjeldada keele struktuurset, kognitiivset ja sotsiaalset külge ühe funktsioneeriva tervikuna. Selleks on vaja metakeelt, mille abil saaks üles märkida tekstide interpreteerimise tulemusi. Ka automaattõlge, tekstitöötlus, infootsing jms on vajanud spetsiifilist vahenduskeelt, mis eeldab inimese tunnetustegevuse analoogide olemasolu, mille abil oleks võimalik produtseerida ja reprodutseerida loomulikku keeletarvitust. (Eslon 2006: 16) Keele modelleerimine analoogiameetodil ehk inimese enda tunnetusmeetodil võimaldab uusi teoreetilisi üldistusi, mis põhinevad sarnaste või erilaadsete objektide vaheliste seoste nägemisel. Analüüsitakse eri keelte grammatikavorme ning nende funktsioone. Tuleb otsida keeltevahelisi seoseid ja püüda neid kirjeldada. Sel moel tekib kõrvutav keelekirjeldus. Kõrvutamisprotseduur rajaneb võrdlusel, mille tulemusena inimene loob seoseid sarnase või erineva 4

5 keelematerjali vahel. See toimub inimesele omast analoogiapõhist mõtlemisviisi kasutades. (Eslon 2006: 17) 1.1. Analoogia mõiste Analoogia kui strukturaalne ~ funktsionaalne sarnasus Üldiselt defineeritakse analoogiat kui strukturaalset sarnasust. Väga üldiselt võib öelda, et analoogiline suhe esineb kahe või enama süsteemi või terviku vahel, millel mõlemal on sama arv osasid. Süsteemi osade vaheline suhe põhineb nende lähedusel piisavalt laias mõistes, et see kehtiks nii füüsilistel kui ka mittefüüsilistel juhtudel. Seega, süsteem on lähedusel põhinev suhe, mis on iseloomustatud selle osade kaudu ning süsteeme hoiab koos nende vahel olev analoogiline suhe ehk sarnasus. Süsteemid on suhted, mis on seletatud nende osade kaudu ning sellest järeldub, et analoogia on metatasandi suhe ehk suhe mitme suhte vahel. Analoogias ei ole kahe suhte sarnasus nii konkreetne ja tajutav kui nende lähedus. Sellepärast räägitakse pigem strukturaalsest kui ainelisest sarnasusest. (Itkonen 2005: 1). Selle näiteks võib tuua järgneva tabeli: Tabel 1. Prototüübiline sarnasus Sarnasus Lähedus LIND KALA Funktsioon tiivad Uimed edasiliikumine kopsud Lõpused hingamine suled Soomused kaitse Nende osade vaheline suhe põhineb nende vastavatel funktsioonidel. Tiivad, kopsud ja suled täidavad vastavalt sama ülesannet nagu uimed, lõpused ja soomused. Selle konkreetse näite puhul ilmneb, et terminid strukturaalne ja funktsionaalne on kasutatud peaaegu sünonüümselt. Strukturaalne sarnasus on kujunenud analoogia definitsiooniks. Praktikas ei saa strukturalismi ja funktsionalismi lahutada, sest struktuur põhineb funktsioonil. (Itkonen 2005: 2) 5

6 Kõige paremini tuntud näide, mis iseloomustab analoogiat, on matemaatiline võrdlus, näiteks. See võrdlus taandub samasusele 2 = 2. Sellised näited on kujundanud arusaama, mille järgi analoogia on binaarne ja pööratav suhe kahe identse komponendi vahel, kuid see on mõnevõrra eksitav. Tüüpiline analoogia on sarnasus suhete, mitte komponentide vahel. Selle tõttu jääb siinne näide analoogiliseks ka sel juhul, kui tõlgendada kahte arvu eraldatavat joont mitte jagamiseks, vaid liitmiseks, ehk liidetakse kokku arv ja sellest pool. Sellise tõlgendamise puhul jääb arvupaaride vaheline suhe identseks, kuigi tehte tulemused, mis tulenevad nende vahel oleva joone kasutamisest, on erinevad. Üldine suhe kahe numbrisüsteemi vahel jääb analoogiliseks ka siis, kui lisada mõlemale poole ükskõik milliseid ühesuguseid operatsioone. See hajutab idee sellest, et analoogiad peavad olema binaarsed. (Itkonen 2005: 3) Analoogia mõistet rakendatakse ka keeles. Edward Sapir on öelnud, et uusi sõnu ja lauseid luuakse pidevalt vanade analoogia põhjal, rangelt traditsioonilise lähenemise kohaselt. (Sapir 1921: 37) Otto Jespersen (1924: 19) väidab, et järgmised laused on analoogsed või tehtud sama mustri järgi : John gave Mary an apple ja My uncle lent the joiner five shillings. Muster, mis siin esineb, on ditransitiivne konstruktsioon S-V-O1-O2 (alus-öeldissihitis). Selline mudel on üks lihtsamaid lausekonstruktsiooni näiteid, mis toimib analoogilise mudelina uute lausete moodustamisel. (Itkonen 2005: 4) Ka Leonard Bloomfield i (1933: 275) sõnul suudab rääkija luua selliseid vorme, mida ta pole varem kuulnud, kuid see on võimalik tuttavate vormide analoogia põhjal. Analoogiat peetakse reeglipõhise produktiivsuse vastandiks, sest analoogia põhineb peamiselt olemasolevate üksuste sarnasusel kui üldistel sümboolsetel reeglitel (Bybee 2010: 57). 6

7 Analoogia kui kontekstipõhine nähtus Keeles olevatel süsteemidel ei ole kindlat olemuslikku tuuma, mis määraks, milline süsteem on võimalik ja milline ei ole, või millised analoogiad esinevad erinevate süsteemide vahel. Analoogia on oma kasutuskontekstis pigem suhteline. Näiteks linnu ja kala vahel on analoogia anatoomilises kontekstis, aga liikumise kontekstis on linnud pigem analoogilised kärbestega kui kaladega. Samamoodi on ka keelelise analoogia puhul, mida saab iseloomustada nii strukturaalselt sarnaste lausetega kui ka kahe lausepaari vahel oleva strukturaalse sarnasusega. (Itkonen 2005: 13) Näiteks (1): (1) (13) Veelgi enam, sõltuvalt ülesandest võib selliseid ilminguid vaadelda kui süsteemi ennast, või osana veelgi laiemast süsteemist. Näiteks, ladina keele kolmandat käändkonda võib vaadelda kui süsteemi, mis koosneb viiest tüüpilisest käändelõpust nii ainsuses kui ka mitmuses; samas võib seda vaadelda koos teiste käändkondadega, kui üht osa kogu käändkondade süsteemist; ja käändkondade süsteemi võib omakorda vaadelda koos pöördkondade süsteemiga ehk osana kogu sõnamuutmissüsteemist; see omakorda on osa kogu ladina keelest ja nii üha edasi. Analoogia paindlikkus toob välja fakti, et lähedust tuleb võtta analoogia puhul pigem abstraktses mõttes. Tundub loomulik tõlgendada seda terminit sellisel moel, et lähedased süsteemi osad on üksteisest erinevad, näiteks eespool mainitud soomused, uimed ja lõpused, ning sama toimib ka sõnade ja lausete osadega. Näide mingist lausest ja sellest väljajäetavast osast (John ate an apple vs. John ate) näitab, et lähedased osad võivad ka kattuda. (Itkonen 2005: 14) 7

8 2. Analoogia keeleteaduses 2.1. Fonoloogia On üldine tõde, et hästi struktureeritud süsteemi üksused ehk osad on defineeritud nende vastastikuste sarnasuste ja erinevuste kaudu. Seetõttu on loogiline, et analoogiat peetakse keskseks mehhanismiks, mis hoiab (fonoloogilisi) süsteeme koos. (Itkonen 2005: 76) Näiteks üks lihtne süsteem tabelis 2. Tabel 2. Fonoloogiline süsteem p t k b d g m n ɳ f s χ Sellises süsteemis on foneem /k/ defineeritud või määratletud nelja eristustunnuse abil, mis on tingitud või esile kutsutud vastandades /k/ tema lähimate naabritega: helitu vastand /g/, mittenasaal ɳ, velaar /t/ ning klusiiv /χ/. Sellist tüüpi fonoloogilist vastandust nimetatakse proportsionaalseks. Et see selgemini paistaks, on näidatud /k/ täpne asukoht kõigis neljas võrdelises vastanduses: (2) Helitu p:b = t:d = k:g (3) Mittenasaal p:m = t:n = k: ɳ (4) Velaar p:t:k = b:d:g = m:n: ɳ = f:s: χ (5) Klusiiv p:f = t:s = k: χ Seega /k/ eristustunnused on identsed erinevustega /k/ ja tema naabrite vahel. Näited (2) (5) osutavad, et erinevused/suhted /k/ ja selle naabrite vahel on samad mis erinevused/suhted teiste foneemipaaride (või kolmikute) vahel. Sellest tulenevalt on nende paaride (või kolmikute) vahel analoogia. (Itkonen 2005: 76) 8

9 Proportsionaalse opositsiooni vastand on eristatud vastandus, näiteks /k/ ja /s/ vahel, kuid sellised vastandused ei kordu süsteemis. Teisiti öeldes, nad ei aita kaasa süsteemi sidususele. Seega tuleb taas ilmsiks see, et sellised vastandused ehk proportsionaalsed opositsioonid on olulised süsteemi sidususe jaoks. (Itkonen 2005: 77) Kõik tähendusrikkad vastandused A ja B vahel põhinevad mingil sügavamal sarnasusel A ja B vahel, mis moodustab nende võrdluse aluse. Näiteks opositsioon /k/ ja /g/ vahel põhineb faktil, et nad mõlemad on mittenasaalsed velaarid. Kui ei ole sarnasust, ei ole ka vastandust. Võrdluse aluse moodustamisel tekitavad erinevused uusi ja täiendavaid vastandipaare (näiteks ühemõõtmeline vs. mitmemõõtmeline). (Itkonen 2005: 77) 2.2. Morfoloogia Rooma grammatik ja õpetlane Marcus Terentius Varro (1938) mõistis analoogiat kui üldist organiseerivat põhimõtet, mida illustreerib näiteks proportsioon tütar : ema = poeg : isa. Varro järgi kordub sama põhimõte nii aritmeetikas kui ka keeles. Seda ilmestavad järgnevad tabelid 3 ja 4. Tabel 3. Matemaatilise analoogia alus Tabel 4. Morfoloogilise analoogia alus Kääne Nominatiiv Daativ Genitiiv Sugu M Albus (valge) Albo Albi N alba albae Albae K album albo Albi 9

10 Tabelites 2 ja 3 olevate käändeliste vormide vahel on parallelism ehk meta-analoogia. Varro (1938) esitab ladina käänamissüsteemi sellises raamistikus, et käänded on paigutatud horisontaalselt reastatuna ja sugu (ja ka numbrid) on reastatud vertikaalselt. Ühest küljest on sõna albus ja alba vaheline suhe sama nagu sõnade albo ja albae vahel, nagu ka 1 : 10 = 2 : 20. Teisest küljest, sõnade albus ja albo vaheline suhe on sama nagu alba ja albae vahel, nagu ka 1 : 2 = 10 : 20. (Itkonen 2005: 78) Järgnevad näited iseloomustavad Varro mõistet eraldatud analoogia. Seda on illustreeritud kolme lõpetamata tegevust tähistava ajavormi kaudu: lihtminevik, olevik ja tulevik (6): (6) (79) Suhe minevikust olevikku on sama mis suhe olevikust tulevikku. Lisaks, lõpetamata tegevust väljendavad ajavormid on analoogilises suhtes lõpetatud tegevust väljendavate ajavormidega, milleks on enneminevik, täisminevik ja täistulevik. (Itkonen 2005: 79) Varro traditsiooni on jätkanud teised keeleteadlased, kelle arvates on keel süsteem hulgast ideedest, mis on vastastikku seotud vormi ja tähenduse sarnasuse alusel. Täpsemalt, eristatakse ainelisi gruppe ja formaalseid ehk vormist lähtuvaid gruppe, näiteks ühe sõna kõik käändevormid ainsuses. Näiteks ladinakeelne nimisõna hortus ( aed ) käänatud ainsuses kõigis viies käändes, moodustab materiaalse grupi, samal ajal kui erinevad nimisõnad, mis on käänatud näiteks ainsuse daativi käändes, moodustavad formaalse grupi. Materiaalset gruppi iseloomustatakse tähenduse ja vormi sarnasuse kaudu. (Anttila 1977: 25 27) Kahe grupi vahelist suhet kujutab tabel 5. 10

11 Tabel 5. Materiaalne grupp ja formaalne grupp sama erinev erinev Sama (daativ) Nominatiiv Hort- us Mens- Ae Akusatiiv Hort- um Ros- Ae Genitiiv Hort- i Hort- O Daativ Hort- o Ann- O Ablatiiv Hort- o Pac- I Noct- I Formaalse grupi mõistet tuleks rohkem täpsustada, sest see kattub grammatilise tähenduse mõistega. Ladina keele grammatikas on eeldatud, et pöördeline verb väljendab viit erinevat grammatilist tähendust. Näiteks, sõnavorm amo ( ma armastan ) on aktiiv, indikatiiv, olevik ning ainsuse esimeses pöördes. Nii nagu fonoloogilises analüüsis /k/ eristavad tunnused, on ka need erinevad tähendused tingitud sellest, kui vastandada amo selle lähimate naabritega morfoloogilises süsteemis: amo vs. amor = aktiiv vs. passiiv; amo vs. amem = kindel vs. tingiv kõneviis; amo vs. amabam = olevik vs. minevik; amo vs. amamus = ainsus vs. mitmus; amo vs. amas = esimene vs. teine isik. Ladina keele pöördeliste vormide süsteemis (välja arvatud imperatiivi vormid) on kaks tegumoodi, kaks kõneviisi, kuus või neli aega (kindlas ja tingivas kõneviisis), kaks arvu ja kolm isikut, mis tähendab kokku 120 pöördelist vormi. Nii moodustub süsteem, mis püsib koos järgmiste analoogiliste suhete kaudu. (Itkonen 2005: 80) Aktiiv vs. passiiv: on 10 võrdelise opositsiooni ahelat, vastavalt kindla kõneviisi kuus aega ja tingiva kõneviisi neli aega, alustades indikatiivi olevikuga (7): (7) Amo : amas : amat : amamus : amatis : amant = amor : amaris : amatur : amamur : amamini : amantur; jne (80) Kindel vs. tingiv kõneviis: on kaheksa võrdelise opositsiooni ahelat, vastavalt kahe kõneviisi neli aega nii aktiivis kui ka passiivis, alustades indikatiivi olevikuga (8): 11

12 (8) Amo : amas : amat : amamus : amatis : amant = amem : ames : amet : amemus : ametis : ament; jne (80) Aeg: Siin ei saa tuua välja vaid opositsiooniahelate hulka, vaid pigem esindab seda mitu sellist ahelat ühes blokis. Näiteks olevik on kõrvutatud viie teise ajavormiga (millest kaks ei kattu tingiva kõneviisi ajavormidega). Seega, olevik on moodustatud neljast ahelast (= aktiiv ja kindel kõneviis, aktiiv ja tingiv kõneviis, passiiv ja kindel kõneviis, passiiv ja tingiv kõneviis), mis on kõrvutatud vastava nelja ahelaga, mis moodustavad lihtmineviku, ning nii ka teiste ajavormide puhul. Näiteks tabel 6: Tabel 6. Fragment ladina keele ajasüsteemist Olevik Amo : amas : Amem : ames : Amor : amaris : Amer : ameris : Lihtminevik = amabam : amabas : = amarem : amares : = amabar : amabaris : = amarer : amareris : Ainsus vs. mitmus: See opositsioon esineb igas tegumoes, kõneviisis ja ajas ning seega on kokku 20 opositsiooni ahelat (12 kindlas kõneviisis ja kaheksa tingivas kõneviisis), alustades kindla kõneviisi oleviku aktiiviga (9): (9) Amo : amas : amat = amamus : amatis : amant; jne (81) Esimene vs. teine vs. kolmas isik: See kolmekordne opositsioon esineb samuti igas tegumoes, kõneviisis ja ajas ja ka siin on kokku 20 ahelat, alustades kindla kõneviisi oleviku aktiiviga (10): (10) Amo : amamus = amas : amatis = amat : amant; jne (81) Selline analoogiline süsteem aitab õppida ja meelde jätta nii suurt hulka andmeid ja käändelisi vorme, mis grammatikas ette võivad tulla. (Itkonen 2005: 83) 12

13 2.3. Süntaks Nagu on selgunud, siis fonoloogias ja morfoloogias on üksused ehk häälikud ja sõna käändelised vormid defineeritud analoogiliste suhete kaudu, mis esinevad nende ja teiste üksuste vahel. Sellised suhestusvõrgustikud moodustavad vastavaid süsteeme. Fonoloogilisi süsteeme on suhteliselt lihtne kujutleda, aga morfoloogiliste süsteemide puhul on asi keerulisem, sest üks üksus osaleb tavaliselt mitmes paradigmas samaaegselt. See tähendab, et vastavad süsteemid peavad olema mitmemõõtmelised. (Itkonen 2005: 86) Sellest tulenevalt oleks loogiline järeldus, et sellised suhestussüsteemid esinevad ka lauseõpetuses. Põhiüksuseks oleks lause struktuur või konstruktsioon ja samasus defineeritakse selle koha järgi kus ta süsteemis paikneb. Siiski esineb probleeme piiritlemisel, et kuivõrd tuleks lisaks tavalistele lausestruktuuridele arvestada ka tüüpiliste liitlausete struktuure, kuid see mõiste ei ole väga ühemõtteline. Seega, süntaktiliste suhete keerukuse tõttu on need harva selgesõnaliselt süntaktiliste põhimõtetena välja kirjutatud. Selle asemel tuleb see tuletada üldisest süntaktilisest kirjeldusest. (Itkonen 2005: 86) 2.4. Generatiivne lingvistika Aastate jooksul on generatiivses lingvistikas üritatud demonstreerida, et lauseõpetuses ei ole analoogiat vaja. On selgunud, et näiteid, millega tahetakse tõestada analoogia kasutust, ei ole võimalik adekvaatselt analüüsida ilma analoogia mõistet kasutamata. (Itkonen 2005: 89) Noam Chomsky (1986) on arutlenud järgmiste lausete üle (11) (14): (11) John ate the apple (90) (12) John ate (90) 13

14 (13) John is too stubborn to talk to Bill (90) (14) John is too stubborn to talk to (90) Chomsky (1986) sõnul on (14) ja (13) vaheline suhe analoogne suhtega (12) ja (11) vahel. Kuid siiski, John on aluseks nii (12) kui (11) lauses, aga teise sõnapaari puhul ainult (13). Chomsky (1986) sõnul siin analoogia ei toimi, sest ei ole võimalik analoogia abil seletada, miks (14) tõlgendatakse erinevalt. Chomsky argumenti saab esitada binaarse võrdelise analoogia vormi kujul, seega: Chomsky (1986) arvates peab analoogia mõiste puhul X-i asendama (14). Et mõista selle arutluskäigu viga, tuleb arvesse võtta järgnevat analoogiat: Vastavalt Chomsky mõtteviisile, peaks X-i asendama järgmine lause: (16) John talked to Kuid see on grammatiliselt vale, samal ajal kui õige oleks: (17) John talked See tähendab, et õpitakse vahetu kogemuse kaudu, nagu seda on laused (11), (12), (15) ja (17) tema keeles, samal ajal kui (16) ei esine keeles. Sellest tulenevalt esindab järgmine võrrand (osa) alusteadmisi lausetest ja nende elliptilistest vastetest: See võrrand seletub kui lausetüüpide analoogilise tuletamise alus, mille kohta õppijal ei pruugi olla eelnevat kogemust. Selles kontekstis tähendab see seda, kui õppija peab lahendama eelpool esitatud võrdelise analoogia, siis lahendus ei saa olla (14). Pigem peab see olema järgnev: 14

15 (18) John is too stubborn to talk Chomsky võtmelause (14) jaoks oleks sobiv analoogia järgnev: Ainult sellises kontekstis sobib lause (14) (= John is too stubborn to talk to) siia võrrandisse. Siin pole (19):(20) ja (15 ):(14) vahel mitte ainult semantiline, vaid ka formaalne analoogia. Sellega seletub, miks Chomsky lauset (14) tõlgendatakse erinevalt: John i roll on (15 ) lauses sama, mis on sõna question roll (19) lauses; viimane jääb samaks ka lauses (20) ja seega kordub John i roll ka lauses (14). John ei ole siin agent, vaid isik, kellele on tegevus suunatud. Tema ei ole rääkija, vaid see, kellega räägitakse. (Itkonen 2005: 90 91) Hoekstra ja Kooij (1988) on arutlenud järgmiste lausete üle: (21) Where did John say that we have to get off the bus? (22) Where did John ask whether we have to get off the bus? (22) lauset saab mõista vaid ühel viisil, samal ajal kui (21) on kaks tõlgendust: küsimus selle koha kohta, kus John seda ütles (= 21a), või selle koha kohta, kus ta käskis bussist väljuda (= 21b). Seega on Hoekstra ja Kooij (1988) sõnul siin tegemist süntaktilise mitmetähenduslikkusega, ning puudub alus, mille põhjal saaks üldistusi edendada. Järgnev analoogia näitab, et see on võimalik: On ilmselge, et (21) sobib lahenduseks mõlema analoogia puhul. Sama ilmne on ka see, et mõlemal juhul on lause (21) tähendus erinev, ehk siis (21a) ja (21b). (22) lause puhul 15

16 on võimalik vaid esimest tüüpi analoogia. Kahel tähendusel aitab vahet teha vastavas lauses peituv info, mille põhjal saab üldistusi teha Sellest tulenevalt on mitmetähenduslikkus sellisel juhul võimatu. (Itkonen 2005: 92) Tuleb ilmsiks, et generatiivse analüüsi andmed vastanduvad analoogia mõiste ja ideega. Mitmetähendusliku grammatilisusega lausete laad tuleb otsustada analoogiliselt ühemõttelise grammatilisusega lausetega. (Itkonen 2005: 94) 16

17 3. Reeglid ja analoogia keeleõppes Keeleõppes kehtib lähenemisviis, mille põhjal reegleid ja analoogiat käsitatakse ühe nähtuse eri pooltena. Sõnamuutmisprotsessis on reeglite kasutamine tõhusam olukorras, kus sõnamuutmine on reeglipärane ja ei esine erandeid. Kui käänamise ja pööramise kirjeldamine on keeruline, on tulemuslikum tugineda mallsõna analoogiale. (Kaivapalu 2006: 72) Keeleõppes on üks olulisemaid küsimusi reeglite ja analoogia kasutamistingimuste ning efektiivsuse määratlemine. Reeglite all mõistetakse tavaliselt teatud tingimustes samamoodi korduvat protsessi, mida saab tingimuste ja piirangute abil kirjeldada. Eesti ja soome keeles kasutatakse palju muutemorfoloogiat ja sellistes keeltes on sobivaima strateegia leidmine morfoloogiliste vormide moodustamisel eriti oluline. Morfoloogiaõppes määratletakse reeglid kui protsessid, mille abil põhivormist moodustatakse teisi vorme. Reeglite kasutamine on tõhusam juhul, kui muutmisprotsess on reeglipärane ja erandeid ei esine. Kui sõnamuutmine on keerulisem, on tulemuslikum tugineda analoogiale kui loovale protsessile, mis põhineb võrreldavate vormide tegelikul või oletataval sarnasusel. Sel juhul kasutatakse malle ehk tüüpsõnu, mille eeskujul sõnu muudetakse. (Kaivapalu 2006: 72). Psühholingvistika seisukohalt on sõnamuutmisstrateegia valiku puhul neli teoreetilist võimalust, mis on seotud sõna muutevormide esinemisega mälus ja õppija võimega mälus esinevat keeleainest kasutada (Järvikivi 2003: 1 5). 1. Kõik sõnavormid esinevad mälus valmiskujul ja vormi moodustamisel otsitakse need mingi süsteemi abil mälust üles. See võimalus ainsa variandina ei ole siiski tõenäoline, sest tavaliselt muudavad kõnelejad tehissõnu üsna üksmeelselt, kuigi puudub võimalus see eelnevalt mällu talletada. (Järvikivi 2003: 5 6) 2. Mälus on sõna põhivorm, millest teatud reeglite, näiteks tüvemoodustusreeglid koos fonoloogiliste ja leksikaalsete piirangutega, abil moodustatakse muud sõnavormid. See variant on võimalik ulatusliku muutemorfoloogiaga keelte puhul nagu näiteks eesti ja soome keel. (Järvikivi 2003: 8) 17

18 3. Sõnavormid moodustatakse varem õpitud mallsõnade eeskujul. Tundmatute sõnade tarvis leitakse mingis mõttes sarnane eeskujusõna, millele tuginedes sõna muudetakse. (Järvikivi 2003: 9 15) 4. Sõnavormid esinevad mälus tüve-, tunnuse- ja lõpuallomorfidena, mis vormimoodustusprotsessis ühendatakse (Järvikivi 2003: 9 15). On võimalik, et ka ühes keeles kasutatakse mitut või kõiki mehhanisme: eri sõnarühmade moodustamiseks kasutatakse erinevat, igal üksikjuhul sobivaimat strateegiat. (Kaivapalu 2006: 73). Morfoloogiliste vormide puhul kasutatakse mehhaanilist moodustamist (by rote) õppija kasutab õigesti tuntud sõnavorme, kuid ei oska käänata või pöörata tundmatuid sõnu, ühendamist (by rule) õppija moodustab valesti ebareeglipärased, kuid õigesti tähenduseta reeglipärased vormid, ja analoogiat (by analogy) õppija valib vormi keelte võrdluse alusel. Enamasti üritavad õppijad kõigepealt leida õiget vormi mehhaaniliselt, siis proovitakse tüve-, tunnuse- ja lõpuallomorfe ühendada ning viimase variandina kasutatakse analoogiat. (Kaivapalu 2006: 73) 18

19 4. Analoogia mitmuse partitiivi vormide moodustamisel Kõike eelnevat arvesse võttes on selge, et keeles esinevad erinevatel tasemetel ja erinevate üksuste vahel analoogilised seosed. Uusi vorme moodustatakse tihti vanade vormide eeskujul. Ühtlasi on see ka üks sõnamuutmisstrateegia valikutest ehk uue vormi moodustamine mingi mallsõna eeskujul, kus kahe vormi vahel esineb analoogia. Kui võtta vaatluse alla eesti keele mitmuse partitiivi vormid, siis neid saab moodustada kahte moodi. On nii pikk kui ka lühike vorm, näiteks halle ja hallisid. Kui mõelda sõnapaari hall kass mitmuse partitiivi vormidele, siis loogilised paarid võiks olla halle kasse ja hallisid kassisid. Seda saab iseloomustada ka matemaatilise võrrandina. Mitmuse partitiivi vormide moodustamisel saab koostada neli võrrandit, mis iseloomustavad selles töös uuritud tingimusi ehk pika ja lühikese mitmuse partitiivi vormide vahel esinevaid analoogilisi seoseid. Võrrandid (29) ja (30) iseloomustavad põhisõna mõju laiendile, ehk kuidas põhisõna mõjutab laiendi vormi kasutamist sellises kontekstis. (29) (30) Võrrandid (31) ja (32) iseloomustavad vastupidiselt laiendi mõju põhisõnale. (31) (32) Kui muidu on keeleõppes analoogia kasutamine viimane variant, et leida õige sõnavorm, siis selliste sõnapaaride puhul võib arvata, et lähtutaksegi automaatselt just eelneva või järgneva sõna vormist. 19

20 Lisaks esineb selles töös veel lausekonstruktsioone, milles kajastuvad -id lõpulise mitmuse partitiivi vormi mõjutused. Näiteks laused (33) ja (34) iseloomustavad põhisõna valikut: (33) (34) Laused (35) ja (36) iseloomustavad laiendi valikut id lõpuliste partitiivi vormide puhul. (35) (36) Sellise malli järgi toimib analoogia ka ilma võrranditeta. Kuid matemaatilisel kujul kirja panduna tuleb selgemini esile kuidas lausetes on põhisõnade ja laiendite vormid omavahel üksteisest mõjutatud ning kuidas nende vaheline analoogia toimib. Järgneva analüüsi eesmärk ongi ja välja selgitada näidata seda, kuidas töötab analoogia eesti keele mitmuse partitiivi vormide moodustamisel vastavalt põhisõna või laiendi vormide vahel. Analüüsitakse, millised mõjutused on rohkem märgatavad - kas põhisõna vorm on rohkem mõjutatud laiendist või laiendi vorm põhisõna vormist ning kas ja kui palju mõjutab vormimoodustust sõnade esinemissagedus. Tulemuste põhjal selgub, kui palju on õppijad testsõna valikul mõjutatud vastavast lausekonstruktsioonist; kui palju lähtutakse ees oleva mallsõna analoogiast ning kui palju kirjutatakse pigem tuttavaid ja kindla vormimoodustusega sõnavorme. 20

21 5. Metoodika 5.1. Sõnade jagunemine käändkondadesse Esiteks on selgitatud eesti keele sõnade jagunemist käändkondadesse, et empiirilise materjali kogumiseks koostatud testi põhimõtted oleks arusaadavad. Kõige ökonoomsem ja ülevaatlikum viis sõnade morfoloogia kirjeldamiseks on nende jagamine morfoloogilisteks klassideks tüüpideks ja muutkondadeks. Klassifitseerimise aluseks on morfoloogilised tunnused, mille poolest sõnad üksteisest erinevad. Tunnused, mis on välja selgitatud kõigi muutuvate sõnade kõigi vormide võrdlemise teel, on järgmised: 1. Erinevused morfoloogilistes formatiivides (tunnused ja lõpud). 2. Erinevused tüvevahelduses. 3. Erinevused astmevahelduslike tüvemuutuste liigis (astmevahelduseta, laadi- ja vältevahelduslikud sõnad). 4. Erinevused tüvevariandi paiknemises vormistikus (tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus). Lisaks kolm fonoloogilist tunnust: tüve silpide arv, sõnavälde ja tüve lõpuhäälikud. (Peebo 1997: 12 19) Kõiki neid tunnuseid arvesse võttes jagatakse eesti keeles noomenid VII käändkonda (Peebo 1997: 27) Testi koostamise põhimõtted Empiirilise materjali kogumiseks on koostatud 48 lausest koosnev test (vt lisa 1), mis võimaldab kontrollida vormieelistust ja võimalikku vormiharmooniat kõigis võimalikes kontekstides mitmuse partitiivi vormide moodustamisel. Testis on läbisegi esitatud 24 testlauset ja 24 pettelauset, et testitavad ei saaks täpselt aru, mida uuritakse. 21

22 Testsõnadeks on valitud sõnad sellistest käändkondadest, kus saab mitmuse osastavat moodustada kahte moodi, igast käändkonnast kaks sõna, üks omadussõna ja üks nimisõna. Iga sõna jaoks on tehtud neli konteksti: kaks konteksti sama käändkonna sõnadega, üks pika teine lühikese mitmuse osastavaga, ja kaks konteksti selle käändkonnaga mittesobiva osastavaga (II käändkonna puhul III ja IV käändkonna sõnadega, V käändkonna puhul II ja IV käändkonna sõnadega ning VI käändkonna puhul II, V, III ja IV käändkonna sõnadega). Testsõnadeks on sõnad kõva, kala (II käändkond); endine, roomlane (V käändkond); külm, loom (VI käändkond). Järgnevalt on moodustatud kõikide sõnadega vajalike kontekstidega laused. II kk, testsõnad kõva ja kala Viskasin koerale kõva pala. 1. Viskasin koerale hulga... palasid. 2. Viskasin koerale hulga... palu. Poiss nägi jões sama kala 3. Poiss nägi jões samu Poiss nägi jões samasid... Poiss nägi tiigis toredat kala 5. Poiss nägi tiigis toredaid... Poiss nägi tiigis niru kala. 6. Poiss nägi tiigis nirusid... Viskasin koerale kõva prääniku 7. Viskasin koerale hulga... präänikuid. Viskasin koerale kõva vobla. 8. Viskasin koerale hulga... voblasid. 22

23 V kk, testsõnad endine ja roomlane. Kohtasin kohvikus oma endist vaenlast. 9. Kohtasin kohvikus hulga... vaenlasi. 10. Kohtasin kohvikus hulga... vaenlaseid. Itaalias nägin tõelist roomlast. 11. Itaalias nägin tõelisi Itaalias nägin tõeliseid... Kohtasin kohvikus oma endist semu. 13. Kohtasin kohvikus hulga... semusid. Kohtasin kohvikus oma endist teisikut 14. Kohtasin kohvikus hulga... teisikuid. Rahvas tänas tubli roomlast. 15. Rahvas tänas tublisid... Rahvas kartis julma roomlast. 16. Rahvas kartis julmi... VI kk, testsõnad külm ja loom Ma ei tahtnud süüa külma kooki. 17. Ma ei tahtnud süüa... kooke. 18. Ma ei tahtnud süüa... kookisid. Nägin loomaaias kena looma. 23

24 19. Nägin loomaaias palju kenasid Nägin loomaaias palju keni... Keemik valmistas külma segu. 21. Keemik valmistas hulga... segusid Keemik valmistas külma lahust. 22. Keemik valmistas hulga... lahuseid. Nägin loomaaias kirjut looma. 23. Nägin loomaaias kirjusid... Nägin loomaaias ägedat looma. 24. Nägin loomaaias hulga ägedaid Valimi koostamine Testid on läbi viidud Räpina ja Põlva Ühisgümnaasiumis aasta jaanuaris. Testimisel osales kokku 114 gümnaasiumiõpilast vanuses 17 19, kellest 54 naissoost ja 60 meessoost vastajat. Testitavad täitsid testid kohapeal kirjalikult ning testide tulemused on esialgu sisestatud Microsoft Exceli programmi vastava süsteemiga, kus iga sõna tähistab erinev number. Samade käändelõppudega sõnadel on sama number Andmeanalüüsi meetod Andmete analüüsimiseks kasutatakse statistikatarkvarapaketti SPSS (Statistical Package for Social Sciences). 24

25 Tulemuste analüüsis on kasutatud ka Eesti kirjakeele sagedussõnaraamatut, mille abil on selgitatud välja kõigi testsõnade sagedused. Sagedussõnaraamat on koostatud tasakaalus korpuse põhjal, mille koostisosadeks on 5 miljonit sõna ajalehetekste, 5 miljonit sõna ilukirjandust ja 5 miljonit sõna teadustekste. Selles töös on kasutatud koondloendit, kus on esitatud vähemalt 10 korda esinenud lemma kõik sõnavormid. Järgnevas tabelis on välja toodud kõigi selles töös kasutatavate testsõnade ning nende mitmuse partitiivi pikema ja lühema vormi sagedused sõnaraamatu põhjal (mõnel juhul on kirjas vaid üks mitmuse partitiivi vorm, sest sagedussõnaraamatus esineb ainult see vorm, ehk teine vorm ei ole piisavalt sage): Tabel 7. Testsõnade sagedused Sõna Sagedus Kõva 1004 Kõvu 8 Kõvasid 4 Kala 1344 Kalu 92 Kalasid 2 Endine 3320 Endisi 73 Endiseid 7 Roomlane 68 Roomlasi 2 Külm 2671 Külmi 28 Külmasid 1 Loom 3256 Loomi

26 6. Andmete analüüs Esiteks on analüüsitud seda, kas põhisõna vorm mõjutab laiendi vormi. Selleks on võetud vaatluse alla laused 1, 2, 7, 8, 9, 10, 13, 14, 17, 18, 21, 22, kus testitavad pidid lünka kirjutama sobivas käändes laiendi. Tabel 8. Lause nr 1. Viskasin koerale hulga... palasid (kõva) ,9 kõvasid 74 64,9 kõvu 31 27,2 kõvasi 5 4,4 kõvemaid 1 0,9 kõvasti 1 0,9 kõvve 1 0,9 Tabel 9. Lause nr 2. Viskasin koerale hulga... palu (kõva) ,9 kõvasid 49 43,0 kõvu 57 50,0 kõvasi 3 2,6 kõve 2 1,8 kõvat 1 0,9 kõvi 1 0,9 26

27 Esimeses kahes lauses on nii täiend kõva kui ka põhisõna pala valitud II käändkonnast. Tulemustest võib järeldada, et põhisõna vorm mõjutab nendes lausetes laiendi vormi, sest mõlema lause puhul kasutati enam kui pooltes testides laiendi puhul sama vormi mis põhisõnal. Esimese lause puhul pidas 114st vastajast 74 ehk peaaegu 65% sobivaks põhisõna palasid ette kirjutada täiend kõvasid ning 31 inimest ehk ligi 30% pidas sobivaimaks vormi kõvu. Teises lauses esines põhisõna palu ees kõige rohkem vormi kõvu. Seda varianti pidas sobivaimaks 57 vastajat ehk 50% kõigist vastanutest. Tabel 10. Lause nr 7. Viskasin koerale hulga... präänikuid (kõva) kõvasid 73 64,0 kõvu 34 29,8 kõvasi 6 5,3 kõvaks läinud 1 0,9 Tabel 11. Lause nr 8. Viskasin koerale hulga... voblasid (kõva) kõvasid 68 59,6 kõvu 40 35,1 kõvasi 3 2,6 kõvaks läinud 1 0,9 kõvi 1 0,9 kõvve 1 0,9 Seitsmendas ja kaheksandas lauses on laiend valitud II käändkonnast. Põhisõna präänik IV ja vobla III käändkonnast ehk laiendiga kõva mittesobivast käändkonnast. Siin ilmneb, et sõna kõva puhul kasutatakse pigem mitmuse partitiivi pikemat vormi kõvasid. Mõlemas lauses on viimase vormi valinud üle poolte vastajatest, vastavalt 73 ja 68. See 27

28 võib tuleneda sellest, et vastavalt põhisõnade pikkadele partitiivi vormidele eelistatakse nende vormist lähtuvalt kasutada ka laiendi puhul pikemat vormi kõvasid, hoolimata sellest, et see vorm pole nii sage. Tabel 12. Lause nr 9. Kohtasin kohvikus hulga... vaenlasi (endine) endisi 58 50,9 endiseid 55 48,2 endiste 1 0,9 Tabel 13. Lause nr 10. Kohtasin kohvikus hulga... vaenlaseid (endine) endisi 28 24,6 endiseid 83 72,8 endiste 2 1,8 endi 1 0,9 Üheksandas ja kümnendas lauses on laiendid ja põhisõnad valitud samast käändkonnast ehk V-st. Tulemuste põhjal on näha, et sellisel juhul põhisõna vorm mõjutab laiendi kasutamist. Mõlemas lauses on laiendi vormid valitud pigem põhisõna järgi. Üheksandas lauses on põhisõna vaenlasi puhul 58 vastajat valinud ka laiendiks sama vormi ehk sõna endine puhul on kasutatud lühikest mitmuse partitiivi vormi endisi. Sama ilmneb ka kümnenda lause puhul, kus 83 vastajat on eelistanud põhisõna järgi pikemat mitmuse partitiivi vormi endiseid. Selle lausepaari puhul on näha, et mõjutus on päris tugev, sest sagedussõnaraamatu järgi on sõna endine päris sage ja võiks arvata, et sõna on tuttav ja ümbrus ei mõjuta vormi väga palju. Vorm endisi, mida tuli ette 73-l korral, on palju sagedasem, kui vorm endiseid, mida esines vaid 7-l korral. Seega tuleb 28

29 just 10. lause puhul eriti hästi välja põhisõna mõju laiendile. Hoolimata sõnavormi väikesest sagedusest on vastavas lausekonstruktsioonis laiendi vorm mõjutatud põhisõna vormist. Tabel 14. Lause nr 13. Kohtasin kohvikus hulga... semusid (endine) endisi 35 30,7 endiseid 78 68,4 endiste 1 0,9 Tabel 15. Lause nr 14. Kohtasin kohvikus hulga... teisikuid (endine) endisi 39 34,2 endiseid 73 64,0 endiste 2 1,8 13. ja 14. lauses on jälle põhisõnad valitud laiendiga mittesobivast käändkonnast. Laiend endine on V käändkonnast, põhisõna semu II ja teisik IV käändkonnast. Nagu ka 7. Ja 8. lause puhul, võib ka siin näha, et laiendi vorm on sellel määral mõjutatud põhisõnast, et eelistatakse kasutada põhisõna vormi järgi pikemat mitmuse partitiivi vormi. Peaaegu samaväärselt, ehk 13. lauses 78-l korral ja 14. lauses 73-l korral, on valitud sobivaimaks vormiks endiseid, kuigi lühem vorm endisi on palju sagedasem. Seega võib öelda, et ka siin on märgata päris tugevat mõjutust. 29

30 Tabel 16. Lause nr 17. Ma ei tahtnud süüa... kooke (külm) külmasid 10 8,8 külmi 84 73,7 külme 6 5,3 külma 6 5,3 külm 1 0,9 külmu 5 4,4 külmunud 2 1,8 Tabel 17. Lause nr 18. Ma ei tahtnud süüa... kookisid (külm) ,9 külmasid 50 43,9 külmi 44 38,6 külmasi 1 0,9 külme 7 6,1 külmu 9 7,9 külmunud 2 1,8 17. ja 18. lause puhul on nii laiend kui ka põhisõnad valitud VI käändkonnast. Tulemused näitavad, et siin on laiendi vorm mõjutatud põhisõna vormist. Lause nr 17 puhul on selgelt näha, et enamik ehk 84 vastajat eelistas põhisõna kooke ette valida laiendi külmi. Lauses nr 18 eelistati samuti laiendi vormi vastavalt põhisõna vormile, kuid siiski mitte nii ülekaalukalt. Põhisõna kookisid ette valiti 50 juhul laiendiks vastavalt vormile sõna külmasid, kuid ka lühikest mitmuse partitiivi külmi esines 44-l juhul. Sõna külm on päris sage sõna ning mitmuse partitiivi vormidest on sagedasem lühem vorm külmi. Seega on 18. lause puhul mõjutus oluline, sest hoolimata sõna külm vormi külmi sagedusest ja tuntusest, on eelistatud laiendi vormi pigem põhisõna vormi ehk pikema vormi järgi. 30

31 Tabel 18. Lause nr 21. Keemik valmistas hulga... segusid (külm) külmasid 31 27,2 külmi 66 57,9 külmasi 1 0,9 külme 6 5,3 külm 2 1,8 külmu 7 6,1 külmunud 1 0,9 Tabel 19. Lause nr 22. Keemik valmistas hulga... lahuseid (külm) külmasid 12 10,5 külmi 85 74,6 külme 7 6,1 külm 2 1,8 külmu 5 4,4 külmunud 2 1,8 jahedaid 1 0,9 21. ja 22. lause puhul on laiendiks VI käändkonna sõna ja põhisõnad vastavalt II ja V käändkonnast. Ilmneb, et enamasti eelistatakse kasutada sõna külm lühemat mitmuse partitiivi vormi külmi. Mõlemas lauses on ülekaalukalt valitud just seda varianti, hoolimata põhisõna vormist. Lauses nr 21 valiti lühike vorm 66-l korral ja lauses nr l korral ehk vastavalt peaaegu 58% ja 74%. Siin on selgelt näha, et on eelistatud kasutada sagedasemat vormi ehk lühikest mitmuse partitiivi. Samas selgub, et 21. lauses on siiski näha ka mingit mõjutust põhisõna vormist, sest selles lauses ei ole lühike vorm nii ülekaalus. 31 vastajat on valinud põhisõnast mõjutatuna siiski pikema vormi. 31

32 Järgmiseks on uuritud vastupidist ehk kas laiendi vorm mõjutab põhisõna vormi. Selleks on võetud vaatluse alla ülejäänud laused 3, 4, 5, 6, 11, 12, 15, 16, 19, 20, 23, 24. Tabel 20. Lause nr 3. Poiss nägi jões samu... (kala) kalasid 10 8,8 kalu ,2 Tabel 21. Lause nr 4. Poiss nägi jões samasid... (kala) kalasid 42 36,8 kalu 72 63,2 Kolmandas ja neljandas lauses kuuluvad nii täiend kui põhisõna II käändkonda. Kolmanda lause puhul on selgelt näha, et laiend on mõjutanud ka põhisõna vormi. Peaaegu kõik ehk 104 vastajat on kirjutanud vormi kalu. Ka neljandas lauses on enamasti kasutatud vormi kalu, hoolimata laiendi sid- lõpulisest vormist. Lühema vormi kasuks on otsustanud üle poole vastajatest ehk 72 inimest ning 42 vastajat on valinud pikema vormi kalasid. Kuigi neljandas lauses esineb rohkem laiendiga mittesobivat põhisõna vormi, on mõjutus siiski oluline, sest vorm kalu on väga tuntud ja sage, võrreldes vormiga kalasid, ning seetõttu on selles lauses selgelt arusaadav, et põhisõna pikema vormi kasutus ongi tingitud laiendi vormist. 32

33 Tabel 22. Lause nr 5. Poiss nägi tiigis toredaid... (kala) kalasid 10 8,8 kalu ,4 kalasi 1 0,9 Tabel 23. Lause nr 6. Poiss nägi tiigis nirusid... (kala) kalasid 30 26,3 kalu 84 73,7 Viienda ja kuuenda lause puhul on põhisõna kala II käändkonnast, laiend tore IV ja niru II käändkonnast, kuid sellest sõnast on võimalik moodustada vaid sid- lõpulist mitmuse partitiivi vormi, erinevalt põhisõnast kala, millel on nii pikk kui lühike mitmuse partitiivi vorm. Ka nendes mõlemas lauses ilmneb sama, mis kolmandas ja neljandas lauseski. Hoolimata põhisõna vormidest on eelistatud lühikest vormi kalu. Viiendas lauses on selle variandi sobivaimaks valinud 103 vastajat ehk 90% ning kuuendas lauses valis sama vormi 84 vastajat ehk ligi 74% vastanutest. Kuid siiski on kuuendas lauses sarnaselt neljandale lausele märgata ka laiendi mõju põhisõnale. Kuigi domineerib lühike vorm kalu, mis on väga sage vorm ja vormimoodustus on kindel, on 30 vastajat laiendi vormi eeskujul kasutanud ka pikemat vormi kalasid. 33

34 Tabel 24. Lause nr 11. Itaalias nägin tõelisi... (roomlane) roomlasid 1 0,9 roomlasi 99 86,8 roomlaseid 11 9,6 roomlast 3 2,6 Tabel 25. Lause nr 12. Itaalias nägin tõeliseid... (roomlane) roomlasi 69 60,5 roomlaseid 45 39,5 11. ja 12. lauses on nii laiend kui ka põhisõna V käändkonnast. Nende lausete puhul võib öelda, et laiend mõjutab põhisõna vormi. Selgemini eristub see 11. lauses, kus laiendi tõelisi järel on 99 vastajat valinud põhisõnaks roomlasi. 12. lauses on rohkem eelistatud laiendiga mitteühtivat põhisõna vormi, kuid siiski on palju valitud ka laiendiga samalõpulist varianti. Kuna sõna roomlane on kogu testis esinevatest testsõnadest kõige harvemini esinev sõna, siis siin võib ümbruse mõju olla ka sellest tingitud, et sõnavormid pole nii tuttavad ja lähtutakse automaatselt laiendi vormist. Tabel 26. Lause nr 15. Rahvas tänas tublisid... (roomlane) roomlasid 4 3,5 roomlasi 81 71,1 roomlaseid 29 25,4 34

35 Tabel 27. Lause nr 16. Rahvas kartis julmi... (roomlane) roomlasid 2 1,8 roomlasi 93 81,6 roomlaseid 17 14,9 roomlast 2 1,8 15. ja 16. lauses on põhisõna roomlane V käändkonnast, laiend tubli III ja julm VI käändkonnast. Mõlema lause puhul on näha, et valdav enamik eelistab kasutada sõna roomlased puhul lühikest mitmuse partitiivi vormi roomlasi, olenemata laiendi vormist. Ka siin võib põhjuseks tuua selle, et sõna roomlane ei ole väga sage ning selle mitmuse partitiivi pikk vorm ei esine üldse sagedussõnaraamatus ning lühem vorm tundub loomulikum. Tabel 28. Lause nr 19. Nägin loomaaias palju kenasid... (loom) loomasid 11 9,6 loomi ,6 loome 1 0,9 elajaid 1 0,9 Tabel 29. Lause nr 20. Nägin loomaaias palju keni...(loom) loomasid 2 1,8 loomi ,5 loomasi 1 0,9 loome 1 0,9 35

36 19. ja 20. lauses on nii põhisõna kui laiend VI käändkonnast. Tulemuste põhjal võib öelda, et nendes lausetes laiend pigem ei mõjuta põhisõna kasutamist. Mõlemas lauses eelistab üle 100 vastaja põhisõna mitmuse osastava lühikest vormi loomi, hoolimata selle ees oleva laiendi vormist. Sid- lõpulist vormi esineb nendes lausetes minimaalselt. Sõna loom puhul ongi kõige sagedasem vorm loomi, ehk see vorm on väga tuntud ja on harjutud kasutama just seda vormi. Sellisel juhul ei ole ümbruse mõju nii märgatav. Tabel 30. Lause nr 23. Nägin loomaaias kirjusid... (loom) loomasid 10 8,8 loomi ,4 loome 1 0,9 Tabel 31. Lause nr 24. Nägin loomaaias hulga ägedaid... (loom) loomasid 3 2,6 loomi ,5 loomasi 1 0,9 23. ja 24. lauses on põhisõna loom VI käändkonnast, laiend kirju III ja äge IV käändkonnast. Ka nendes lausetes ilmneb, et sõna loom puhul eelistatakse kasutada lühikest mitmuse osastava vormi. Mõlemas lauses on taas üle 100 vastaja valinud sellise variandi ning ka siin on põhjus sama mis kahe eelneva lause puhul. Sõnavorm loomi on väga sage ja automaatselt kasutataksegi seda vormi, mis on tuttav ja mida on harjutud kasutama. 36

37 7. Järeldused Analoogiapõhist mõtlemisviisi kasutades luuakse seoseid sarnase või erineva keelematerjali vahel. Analoogsed muutused on mõjutatud ka sõnade sagedusest. Väiksema sagedusega sõnad alluvad rohkem analoogilistele muutustele kui suurema sagedusega sõnad. See tuleneb sellest, et väiksema sagedusega sõnad ei esine nii tihti ning need vormid pole nii tuttavad ning vormimoodustus ei ole nii kindel kui sagedaste sõnade puhul. Seda võib näha ka selle töö analüüsi tulemuste põhjal. Sõnade sagedusest tulenevad muutused ilmnevad just nendes lausepaarides, kus põhisõna ja täiend on erinevatest käändkondadest. Kui võtta arvesse Sagedussõnaraamatu andmeid kõigi testsõnade sageduse kohta selliselt, et arvestatakse vastava sõna kõiki esinenud sõnavorme (ehk sageduse määrab sõnatüve esinemine), siis selgub, et testsõnad külm, loom ja endine on kõige sagedasemad kõigis testis esinevatest sõnadest, ning nende puhul on näha, et nad pigem ei allu mõjutustele ning vormikasutus ei ole nii tugevalt mõjutatud järgnevast või eelnevast sõnast. Testsõnad kala, kõva on selles kontekstis väiksema sagedusega ning nende sõnade puhul tulevad lausekonstruktsioonist tingitud mõjutused rohkem esile. Sõna roomlane on kõige harvemini esinev sõna ning võiks arvata, et selle sõna puhul on vormimoodustus kõige rohkem mõjutatud, kuid selle testi puhul on näha, et päris nii see ei ole. Pigem on eelistatud igas lauses kasutada lühikest mitmuse partitiivi vormi, olenemata eelnevast täiendist. See võib tuleneda sellest, et lane- tuletised on väga sagedased ning selliste sõnade puhul kasutatakse väga sagedasti lühikest ehk simitmuse partitiivi vormi (Hint 1980: 272). Täpsemalt võib analüüsi tulemuste põhjal öelda, et kui lauses esinevad laiend ja põhisõna kuuluvad samasse käändkonda, siis laiendi vorm on mõjutatud põhisõna vormist. Eelistatakse kasutada vastavalt sellise lõpuga laiendit nagu on vastavas lauses ka põhisõnal. Kui laiend ja põhisõna on erinevatest käändkondadest, siis enamasti kasutatakse laiendi puhul pikemat vormi, hoolimata põhisõna vormist. Kuigi sellisel juhul ei väljendu see üks-üheselt sõnalõppude kaudu, saab ka seda nimetada mingil määral mõjutuseks, sest kui mitmuse partitiivi pika vormiga põhisõna ette eelistatakse 37

38 kirjutada ka laiendi puhul pikem, aga mitte nii sage mitmuse partitiivi vorm, siis on see tingitud just ümbruse mõjust. Tulemuste põhjal ilmneb ka see, et kuigi külm ja kõva on sagedased sõnad ja nende vormimoodustus peaks olema kindel, on vastajad just nende sõnade puhul pakkunud kõige rohkem erinevaid valesid vorme ning eksitud on just lühikese partitiivi vormi puhul. Sellest võibki tingitud olla tulemus, et sõna külm puhul on enamasti kasutatud pikka mitmuse partitiivi vormi, sest lühikest vormi ei osata moodustada. Üldiselt on näha, et laiendi vorm ei mõjuta põhisõnu nii palju kui põhisõna vorm laiendi vormi. Kui lauses on antud laiend ja selle järele on vaja kirjutada põhisõna, siis eelistatakse enamikul juhtudel vastava sõna lühikest mitmuse partitiivi vormi. Põhisõnade kasutus on üsna kindel ja eelnev laiend ei avalda nii suurt mõju. Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõjutused ja analoogsed muutused tulevad kõige rohkem esile sellistes kontekstides, kus põhisõna ja laiend kuuluvad samasse käändkonda. 38

39 Kokkuvõte Inimene teeb sõnamuutmisprotsessidega seonduvaid loogilisi järeldusi ka analoogia põhjal, mitte vaid reeglitepõhisele mõtlemisele tuginedes. Sarnase, lähedase või erineva keelematerjali vahel luuakse seoseid analoogiapõhise mõtlemisviisi alusel ja seda kasutades. Analoogiameetod kui inimese enda tunnetusmeetodi rakendamine võimaldab näha ja luua sarnaste või erinevate objektide vahel seoseid. Analoogiat defineeritakse üldiselt kui strukturaalset sarnasust, mis esineb kahe või enama süsteemi või terviku vahel, millel mõlemal on sama arv osasid. Tüüpiline analoogia ei ole sarnasus komponentide, vaid suhete vahel. Analoogia mõistet rakendatakse ka keeles ja keeleteaduses nii foneetika, morfoloogia kui ka süntaksi tasandil. Uusi sõnu ja lauseid luuakse pidevalt vanade analoogia põhjal. Et seletada analoogia esinemist eesti keele mitmuse partitiivi vormide moodustamises, on analüüsi jaoks koostatud test, mis koosneb 48 lausest, millest 24 on testlaused. Testlausetes on kuus testsõna erinevates kontekstides, mille põhjal on tehtud analüüs. Testide tulemuste analüüsil selgub, et kui lauses esinevad täiend ja põhisõna kuuluvad samasse käändkonda, siis laiendi vorm on mõjutatud põhisõna vormist. Eelistatakse kasutada vastavalt sellise lõpuga laiendit, nagu ka põhisõnal lauses on. Kui täiend ja põhisõna on erinevatest käändkondadest, siis enamasti kasutatakse laiendi puhul pikemat vormi, hoolimata põhisõna vormist. Laiendi vorm ei mõjuta põhisõnu nii palju kui põhisõna vorm laiendi vormi. Kui testlauses on antud laiend ja selle järele on vaja kirjutada põhisõna, siis eelistatakse enamikul juhtudel vastava sõna lühikest mitmuse partitiivi vormi. Kui võtta arvesse ka sõnade sagedusi, siis selgub, et väiksema sagedusega sõnad alluvad rohkem analoogilistele mõjutustele kui suurema sagedusega sõnad. Mida sagedasem on sõna, seda tuntumad on ka selle erinevad vormid ja vormimoodustus on kindlam. 39

40 Kirjandus Anttila, Raimo Trends in Linguistics. State of the Art Reports. Analogy. New York: Mouton Publishers Bloomfield, Leonard Language. New York: Holt Bybee, Joan Language, Usage and Cognition. United Kingdom: Cambridge University Press. Chomsky, Noam Knowledge of language. New York: Praeger Eesti kirjakeele sagedussõnastik; (Vaadatud ). Eslon, Pille Analoogiast keelte kõrvutamisel. Keel ja Kirjandus 1, Hint, Mati Minevikuline ja tulevikuline aines keelesüsteemis. Prosoodiatüübi nihked ja selle tagajärjed. Keel ja Kirjandus 5, Hoekstra, Teun, Jan Kooij The innateness hypothesis. Oxford: Blackwell Itkonen, Esa Analogy as Structure and Process: Approaches in linguistics, cognitive psychology and philosophy science. Amsterdam: John Benjamins Publishing Company. Järvikivi, Juhani Allomorphy and Morphological Salience in the Mental Lexicon. Joensuu: University of Joensuu. Kraska-Szlenk, Iwona Analogy: the relation between lexicon and grammar. Warsaw University. Jespersen, Otto Philosophy of grammar. London: Allen & Unwin. Kaivapalu, Annekatrin Reeglid ja analoogia võõrkeeleõppes soome mitmusevormide käänamise näitel. Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2,