ISSN BEL KIRJAN

Transcription

1 ISSN BEL KIRJAN

2 SISUKORD M. Unt, M. Saat. Kirjanik lugejate ces ja üksinda. Ilukirjutamisest. («Eesti proosa: otsingud, uuendused, iseärasused») Gõ M. Kuusi, Ü. Tedre. Regivärsilise ja kalevalamõõdulise laulutraditsiooni vahekorrast. Dialoog üle lahe. 70 T. Liiv. Eesti novell aastail P. Alvre. Verbi parandama adverbistunud vorme. 90 R. T. Harms. Fonoloogiatcooria praegusest seisust USA-s 95 R. Kruus. Lisandusi J. Linzbachi tundmaõppimiseks 98 PUBLIKATSIOONE JA MATERJALE H. Johani. Kilde A. II. Tammsaare teemal PÄEVATEEMADEL J. Sang, A. Langemets. Järelvägi. Preskriptsioon ja deskriptsioon Ю5 J. Kross. Kirjanduslugu ühel lehel i07 RAAMATUTE KESKEL T. Haug. «Hinge mul parandab laul» J. Unt. Non est bonum sine aliquo malo... lii S. Issakov. Väärtuslik bibliograafia 113 A. Turkin. Esimene monograafia permikomi kirjanduse kohta 118 P. Kippar. Läti folkloristika tubli saavutus RINGVAADE N. Bassel. NSV Liidu riiklikud kirjanduspreemiad E. Ross. Murdevõistlus V. Pino. Rahvaluulekonverents 123 H. Kaal, A. Kaalep. Emakeele Seltsis O. Jogi. Endel Tennov [Nekroloog] 127 A. Kurtna. J. Parandowski ja Z. Kosidowski meenutuseks.... 1^.7 Kaanel: A. Johani leos «Põrgupõhja uue Vanapagana» teemal (tušš, guašš, seepia): «Lisete võttis rätikusse mässitud kassipoja polle alt välja» (1940). Kirjastus «Perioodika». «Keel a Kirjandus» 1379 KOLLEEGIUM: P. Ariste, V. Haliap, A. Hint, E. Jansen, O. Jogi, A. Kask, R. Kull, V. Pall, H. Peep, E. Päll, P. Rummo, E. Sõgel, A. Tamm, O. Tedre, A. Vinkel. TOIMETUS: O. Jogi (peatoimetaja), S. Ruutsoo (peatoimetaja asetäitja), E. Kindlam (vastutav sekretär), A. Langemets (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja). H. Niit (kirjanduse ajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), J. Sang (keeleteaduse osakonna toimetaja), A. Mandre (toimetaja), I. Pärnapuu (korrektor). Toimetuse aadress: Tallinn, Sakala 3. tel , Laduda antud 19. XII Trükkida antud 26. I Trükiarv Staicele Paberivabriku trükipaber nr. I. 70x108/16. Trükipoognaid kriittahvlit. Tingtrükipoognaid 6.3. Arvestuspoognaid MB Tellimuse nr Hans Heidemanni nim. trükikoda. Tartu. Üli kooli 17/19. II. Tellimishind aastaks rbl. 3.60, 6 kuuks rbl. 1.80, 3 kuuks 90 kop. Tellimusi võtavad vastu sideasutused ja «Ajakirjanduslevi» osakonnad. «Кеэль я кирьяндус» («Язык и литература»), журнал Академии наук Эстонской ССР и Coioia писателей Эстонской ССР. Выходит один раз в месяц,. Издательство «Периодика». Таллин. На эстонском языке.

3 ШШт ШТОШ EESTI N S V T E A D U S T E A K A D E E M I А A J А E E S T I N S V / К I R I A N I K E L I I D U K I R I Nr. 2 VEEBRUAR XXII AASTAKÄIK Kirjanik lugejate ees ja üksinda. Ilukirjutamisest ( Eesti proosa: otsingud, uuendused, iseärasused") MATI UNT: Toimetus soovis, et ma avaldaksin isiklikku arvamust A. Langemetsa ja P. Liase dialoogi (õigemini kahe monoloogi) kohta. Püüdsingi midagi kirjutada. Vahepeal toimus Tartus noorte autorite kokkutulek. Taas andsin ma nõusoleku ja esinesin sealgi, kuid väga ebaõnnestunult. Kokkutulek oli jutukas, räägiti ööd ja päevad. Pärast Tartust naasmist tabas mind moraalne kassiahastus, mis tabab inimest, kes on liiga palju rääkinud, liiga palju veksleid välja andnud. Viskasin «Keelele ja Kirjandusele» visandatud artikli minema. Ometi arvas toimetus, et kirjutagu ma uus. Eesti kirjanduse arengut viimasel ajal mäletan ma enda kaudu nii. Õigemini ei mäleta ma algust, sest ma ei suuda meenutada, kes oli esimene elusalt nähtud eesti kirjanik. Kord tundus, et Ott Kool, aga ma võin ka eksida. Igatahes mäletan Kirjanike Maja (kirjutan selle isegi suurte algustähtedega), kus ma noore Wunderkind'ina külas käisin ja kus mind igal pool lahkelt-metseenlikult vastu võeti. Olin just kirjutanud «Kollase kassi», kus mingisugune relatiivne värskus oli segamini osava lapseliku prostitutsiooniga ja mis mind nüüd jälitab nagu kuri vaim: aeg-ajalt ujub jälle kuskilt välja mõni vene keele vahendusel tehtud tõlge. Kirjanike Majast jäi mulle meelde, et seal õuel paistis alati päike ja lähedasse piimabaari toodi hommikul kõlisevaid uusi pudeleid. Kui kaunis tundus olevat kirjandus, kui suured perspektiivid, kui toredad kolleegid! Koik see kestis umbes aastani, sest alles siis sain aru, mis toimub ja kuhu ma olen sattunud. (Umbes nii, nagu Vladimir Macura avastas, et Praha õllesaali dadaistlik nali vähetuntud ja vaevalt eksisteerivast rahvast on tõeks osutunud ja et nüüd järgneb tüütu, raske ja monumentaalne töö eesti kirjanduse vahendajana.) 5 Keel ja Kirjandus nr

4 Mu kasupoeg (kelle pärisisa on insener) vastab küsimusele, kelleks ta tahab saada, nii: kirjanikuks või inseneriks. Kui edasi küsitakse, lisab ta (arvatavasti mõistetava pugejalikkusega): kirjanikuks rohkem. Miks siis kirjanikuks rohkem, küsib küllatulnud onu voi tädi. Sest et kirjanik on targem, vastab laps. See on mind ikka segadusse viinud. Kuskil kümnendivahetusel sain ma nimelt aru, et olen erakordselt rumal, ja see tunne üha süveneb. Keeli on vähe õpitud, filoloogina olen diletant. Hilja on omaaegset laiskust heaks teha. Ma ei hakka siin jälle kordama mõtet, mida olen juba paar korda väljendanud. Ometi tundub mulle, et kirjanik ei tohi oma lolluse tõttu kirjandusele alla jääda. Teatav üleolek (ülevaade?) kirjandusest võimaldaks kirjanikul kirjandust kui instantsi pideva kahtluse alla seada. Muidugi, rumal inimene ei tohi alustada sellest, et paneb Dostojevski või Thomas Manni kahtluse alla. Ei tohi ometi öelda «pähh» sellele, milleni ei küünita. Kuid ümbritsevat kirjandust, kaasa arvatud seda, mida ise teed, peaks küll suutma kõrvalt vaadata. See siis tarkusest. Aga mida mulle meenutab sõna «insener» praeguses kontekstis? Kahtlemata kuulsat lauset, et kirjanik on inimhingede insener. Mis see lause peaks tähendama? Ilmselt seda, et kirjanik manipuleerib inimhingedega. Kelle hingedega? Kunst tundub muutuvat üha esoteerilisemaks (mitte elitaarsemaks), igaüks saadab sõnumi vaid oma sõpradele, neile, kel temaga ühine lainepikkus. Tegelikult ei tähenda see kunsti kaugenemist rahvast. Mitu, palju väikseid sõpraderinge on sama mis üks üldrahvalik ring. On voi? Ei tea, niisugustele küsimustele ei oska kunagi vastata. Ometi tundub, et palju elusaarekesi suudab ühiselt soojussurma vastu seista. Ja elusaarekesed tekivad ikkagi just sõpruse ja armastuse ümber. Seepärast polegi kirjanik inimhingede insener selles mõttes, et ta räägib miljonitele. Selliseid kirjanikke on üldse olnud väga üksikuid (Tolstoi) ja need on pigem erandid, mis kinnitavad reeglit. Igal juhul on selge: kirjanik seisab vastu halbadele asjadele, vähemalt peaks seisma. Mina niisiis usun, et «miks?» on meil kõigil üks ja selle üle pole isegi tarvis vaielda. (Vahemärkus: eks see ole üks isikliku idealismi avaldusi, kuid jäetagu ta mulle vähemalt tööhüpoteesiks.) Järelikult on ainus tõsine probleem «kuidas?». Nõustun igati Langemetsaga. Põhimõtteliselt on kõik kunstivahendid algusest peale olemas, on ette antud. Teine asi on, et neid unustatakse ja avastatakse ning unustatakse siis jälle. Iga uue aja «mis?» valgustab neid seestpoolt uudselt läbi. Ometi pole keskaegse karnevali naljadel ja hiljuti harrastatud happening'u suurt vahet. Jne. Meie noores kultuuris tuleb tõesti veel täiesti uusi asju avastada. Siiamaani jätkub võimalusi öelda: «esmakordselt eesti kirjanduses». Isegi interpunktsiooni ärajätmine luules oli meil kui esmakordne nähtus! Tõsi, osa asju jõuab meile lahjendatult või ei jõua kunagi. Näiteks prantsuse «uus-uus» lingvistiline romaan meile ei jõudnudki. Ta vajus vist juba seal enne ära, vähemalt sel kujul, nagu ta tuntuks sai. Meil polnud mehi, kes oleksid viitsinud või osanud niisuguse asjaga tegelda. Ja teiselt poolt: kes seda lingvistilist romaani meil ikka oleks lugenud, kellele see oleks_ meeldinud? Ilmselt mitte kellelegi. Meie lugejale meeldib seni ikka kõige rohkem heietamine, jutuvestmine. Üheks kirjaniku tunnuseks peetaksegi meil lugude jutustamist. Isegi igavust või sisutust ei panda eriti pahaks. Ei'hoolita eriti ka sellest, millest jutt on, või pole ta üldse millestki. Umbes nii loetakse ka ajaleheartikkel läbi isegi siis, kui on ette teada, et selles artiklis pole absoluutselt mitte midagi lugeda. Nii vaadatakse televiisoritki tihti 66

5 selleparast, et seal miski liigutab (inimene, kraana, meri). See on omamoodi narkoos. Kui kirjandus seab mingi eri ülesande siis hakatakse hädaldama. Ma pole enda arvates üldse keeruline kirjanik. Olen vaid mõnel juhul tõstatanud endale ja seega ka lugejale tekstisiseseid probleeme, mõnel juhul kasutanud üldtuntud taustu ja vihjeid Ometi olen kuulnud, et mind ei mõistetavat. Eesti rahvas sai (!) eksemplaris kätte ühe kõige raskemini loetava raamatu, mis üldse on: Faulknen «Hälina ja raevu». Keegi pole veel leidnud, et see raske oleks. Carpentieri «Kaotatud radades» on ühel leheküljel kümneid võõraid artefakte. Keegi ei küsi, mis need on. Ilmselt on meil oma kirjandusele mingid teised pretensioonid. Ja mitte kirjandusele kui rahva vaimsele südametunnistusele, mis oleks loomulik. Ei, oma kirjandus peab olema igavam, primitiivsem. Kuid ilmselt on asi ka selles, et praegu pole uut «lahtist müüti». Kui oleks, siis jõuaks ka kirjandus rohkem pärale, olgu ta «lihtsalt» või «keeruliselt» kirjutatud. Hetkel tundub raske olevat laia avalikkust millegagi köita. Selles veenab mind ka praktika Noorsooteatris. Oleme juba mitu aastat püüdnud pakkuda publikule probleemteoseid, mis peaksid puudutama iga inimest: meie ajalugu, lähiminevik, meie olukord praegu, valikuvabadus, vaimne iseseisvus. Vähe, keda see huvitab. Rohkem meeldivad ikkagi ajaviitetükid. Ju on siis asjad nii, ja ega siin ole midagi parata. Oleme sattunud õhuauku. See on kindlasti ka oma tagasimõjuga. Tiivad ei kanna niipalju, kui nad tegelikult kannaksid. Pole tagasisidet. Samal ajal sunnib see õhupuudus jälle ennast ületama, kogu oma jõudu kokku võtma. Nii et kaks vastupidist nähtust kes oskaks öelda, kas nad toovad kokkuvõttes rohkem kasu või kahju? Igatahes tekib aeg-ajalt täielik depressioon. Vahel aitab sellest üle teadmine, et kõrval elavad ja töötavad kolleegid-saatusekaaslased. Püüdes neid kõiki respekteerida, on ometi selge, et osa on lähedasemad, osa kaugemad. Imelikul kombel ei lähe see eraldusjoon läbi põlvkondade vahelt, vaid kuidagi imelikult ja ebaloogiliselt. Näiteks Merilaas on mulle mõnikord olnud lausa ema eest, ehkki ta pole selleks ise õieti midagi teinud. Ometi olen ta käest mingit märkamatut abi saanud rohkem kui mõne teise inimese käest. Midagi samataolist on ka Kaalepiga. Enda põlvkonnast olen üle kõige hinnanud Vetemaad, nimelt tema romaane. Mis puutub ta näidenditesse, siis pean neid ikkagi efektseks käsitööks, kus puudub see sisemine traagika ja jõud, mis on näiteks «Pillimehes» või «Munades hiina moodi». Mu enda häda teatris on niisama suur, mis siis, et teise märgiga. Mui on nad jälle poolfabrikaadid, mis äratrükkimist hästi ei kannata. Nad kõlavad ainult nende näitlejate jaoks, kellele nad on kirjutatud ja kelle tahtmist mööda proovide ajal ümber tehtud. Ja veel on huvitav see, et kui Valton, Vahing ja veel mõned kõrvale jätta, siis on luule mulle alati rohkem pakkunud kui proosa. Muidugi, ka luule pole puudusteta. Tihti on ta kas liiga pikk või liiga lühike. (Tundsin seda «Hamleti laule» tehes: lihtsa mõtte jaoks nii palju sõnu, sõnu, sõnu.) Ometi on luule huvitavam kui proosa. Tal pole nagu seda proosa kurba kohustust igav olla. Jõudsin taas ringiga igavuse juurde. Brook on kuskil küll öelnud, et igavus annab meile teada, et tegemist on kultuurisündmusega. Hea küll, aga tihti pead mõtlema: mis eesmärk on sel igavusel? Miks loed kakskümmend lehekülge ega viitsi edasi lugeda? Kas see ongi proosa? Kas see ongi kirjandus ja kultuur? Jätame siiski selle ekshibeeriva küsimusterea. Millega lõpetada? Tartus küsis minu käest üks eksalteeritud loomuga noor naisluuletaja: miks te ei väljenda kogu tõde? Esimesel hetkel solvusin ja f*fsv»fife* j stttej 67

6 viskasin vastu: eks proovige ise! Hiljem aga (olen vist ise ka natuke eksalteeritud inimene) tuli lausa nutt peale. Tõesti, miks ma seda ei tee? Noormees, eksalteeritud luuletajannaga üheealine, hoopjs teise elutunnetusega, lohutas mind (või kõiki?) mõttega, et kogu toe väljendamine on tõele kahjulik. Mõlemad mõtted pakuvad rikkalikult ainet edasimõtlemiseks. Nagu kogu kultuuri olukord. Ühelt poolt ei peeta kirjandust nagu millekski, teiselt poolt pannakse talle kohutavalt suuri lootusi. Kogu aeg on seda ühiskonnas tunda. Ei oska minagi rohkemat arvata. Eks ta ole üks Sisyphose töö! Võib-olla peaks tundmatu kaasinimese ette põlvili laskuma ja ütlema: kulla mees, ära tee, ära leiuta enam masinaid, ära reosta enam loodust, ära kirjuta enam salakaebusi! Ehk oleks see mõjusam kui kirjandus? Aga ju on kirjandusetegemise kiviveeretamises ka oma elegantne traagika, millest ei raatsi loobuda. MARI SAAT Ei taha ega üritagi nii laia teemat ette võtta kui alapealkirjas sõnastatud. Kasutaksin ära M. Undi jutu. Kui selle oma sõnadega ümber kirjutan, võib-olla tuleb sealt siis välja ka mõni oma mote, mis mul kirjanduse ja kirjutamise kohta on. Mina ei oska jälgida kirjandust ajalises järgnevuses. Seda põhjustab vist naiselik üldistusvõime kasinus. Näen kirjanikke ja nende jutte ikka üksikult nagu jõhvikaid samblas. Tihtilugu seisab kirjanik oma juttudest täiesti lahus, teda pole minu jaoks olemas. Näiteks lugesin lapsena suures vaimustuses «Väikest Illimari» ja «Kuldset rongast», aga ma ei mõelnud kunagi sellele, et kusagil elab F. Tuglas Kirjaniku mõiste seostus minu kujutluses millegipärast alati vaul Juhan Liiviga. Aga tema oli hull! Niiviisi tähendas kirjanik minu jaoks hullumeelset; kirjanikuamet oli sünge ja põlastusväärne. Minuga ühes mudilaskooris laulis üks kõhn ja sünge poiss, keda ma millegipärast ei sallinud. Ütlesin talle ükskord, et ta on nagu Juhan Liiv. Aga tema ei osanud selle peale solvuda. Minu enese jaoks oli asi hull, sest aimasin salaja hirmuga, et minust saab kirjanik. Nüüd tekib kindlasti küsimus: kui ma kirjanikuks saada ei tahtnud, miks ma siis seda ei püüdnud vältida, vaid hoopis usinalt jutukirjutamist õppisin (kuigi alustasin õppimisega hilja, oma mälu järgi kahekümnendal eluaastal)? Ei tea. Tundub, et kõige muu kõrval on kirjutamisel ka psühhoteraapiline funktsioon. Mõõdukal hulgal kirjutamine rahustab närve. Ei tea, kas see kehtib ka teiste kirjanike ja grafomaanide kohta? Vahemärkusena: nüüd ma ei arva enam, et kirjanik on tingimata hull. Paljud kirjanikud, kellega olen kokku puutunud, paistavad pealtnäha üsna normaalsed inimesed. Nõnda olen nüüd kirjanikuameti suhtes tõrjeseisundist välja astunud. «Ilukirjutamine» tundub mulle paris normaalse eluviisina.,.,,.. J J Järgmiseks leian, et ega M. Unt ikka nii rumal ei ole, kui ta endast arvab. Rumal inimene seaks kõhklemata Dostojevski ja Th. Manni kahtluse alla. Mis seal karta? Mina küll ei karda! Ega nende vaimud nii kurjad ole, et seepärast kallale tuleksid. Pealegi on vigu minu meelest huvitavam otsida sealt, kus neid vähe on, kui mujalt, kus jutt neist lausa kubiseb. Nimetan seda nähtust seenefenomeniks. Eks ole seenelkäik üsna tüütu, kui ei saa teha muud kui ainult kükitada ja korjata? Kogu mets madaldub viimaks üheks inetuks seenemügerikuks ja hiljem tubastes mälestustes upub halli sousti sisse. Kui aga ilusal jalutuskäigul leian mõne üksiku seene, siis need ei varjuta metsa, vaid 68.

7 jäävad osakeseks sellest, ja hiljem kodus, suure metsa kumin veel kõrvus, on huvitav uurida väikese seenemaailma lehtrikesi, narmakesi voi keerulisi ussikäike... Säärast urgitsemishuvi pakub mulle näiteks too jaamakorraldaja, kes Anna Karenina rongi alla ajas. Imelik, et too oli pisuke vanamees, kui ometi minu unenägudes käib kiusamas alati kõhetu itsitav või torisev vanaeit, hall rätik peas. Edasi, ma polnud juba_kaua aega mõelnud sellele väljendile «inimhinge insener». Võõrsõnade leksikoni parafraseerides on see isik, kes on omandanud kõrgema tehnilise hariduse inimhinge alal. Nii et üks kõrgem spetsialist võtab paberi ning kirjutusmasina ja hakkab vastavalt seatud ülesandele tehishinge golemit konstrueerima. Päris õevaline on silmitseda raamaturiiulit, mõeldes, et see on krabisevaid golemeid tihedalt täis surutud. Ja et need golemid on aastakümneid väldanud lugemuse tõttu mu ajus pärishingedega nii segunenud, et ei saagi tihti vahet, kumb on tõeline. Ega ei tahaks olla inimhinge insener ja meisterdada golemit. Ödusam oleks uurida pärishinge ja lihtsalt peegeldada sealt mõnda joont. Aga küllap see jõuab kokkuvõttes sinnasamasse välja. Siit edasi läheb mul Undi jutust arusaamine juba raskeks. Vist seepärast, et kui hakkan nende asjade üle järele mõtlema, sulavad nad minu arusaamises kõik kokku. Kui ma hakkan näiteks arutlema, kes kirjanikest heietab ja kes mitte, leian lõpuks, et kogu kirjandus polegi muud kui üks heietamine, Homerosest alates, Matteuse, Markuse ja Th. Manni kaudu meiemaani välja. Luule heietab tänapäeval üldiselt lühemalt kui proosa, aga ma ei näe selles põhimõttelist vahet. Mind häirib sõna. Või täpsemalt sõna kestus. Nii proosas, luules kui ka teaduslikus artiklis. Sõnades väljendatud mõte venib. Ühelt poolt venitab seda edasiandja, teiselt poolt vastuvõtja. Ma olen alati kõige suuremas hädas sõnade leidmisega. Näiteks on mul kujutlus mingist ruumist ja tunne, mida see ruum minus tekitab, s. t. minu sees on selle ruumi subjektiivne pilt. Kui ma suudaksin oma mõtet õtse teisele inimesele sisendada, saaks ta minu omaga adekvaatse pildi mõlemapoolse ajaviitmiseta. Kirjanikuna ma pean oma pildi aga kõigepealt sõnadesse tõlkima, mis nõuab mult hulga aega ja vaeva, ja tulemus ei kuku ometi välja just selline, nagu ma tahan. Teiselt poolt peab vastuvõtja pildi kirjelduse sõnade kaupa kokku lugema ja ühe silmapilgu kestva kujutluse saamiseks kulutama tihtipeale veerand tundi või rohkemgi. Pealegi on see kujutlus enamasti vähemalt minu juttude puhul kehva tõlke tõttu moonutatud. Võiks arvata, et film on ses suhtes paindlikum. Aga minu meelest pole ühti! Esiteks on filmi tegemine veel palju tülikam nõuab palju rohkem vahendeid ja enamasti mitme inimese koostööd. Teiseks ei pruugi vastuvõtja pilt põrmugi kattuda pakutavaga. Näiteks pilt mõnest vanast aguli puumajast võib ühes vaatajas tekitada tülgastust, teises helli mälestusi. Kulub tihtipeale mituteist minutit tegelaste ja sündmustega täidetud filmi, enne kui vaataja taipab, millist pilti talle tahetakse pakkuda. Ega asja lahendaks päriselt seegi, kui looja saaks hüpnotisöörivõimed. Hüpnotiseeritavat materjali peaks esiteks olema võimalik organiseerida ümber paigutada, maha kustutada, kontrollida. Teiseks peaks seda saama säilitada. Aga mulle meeldiks küll töötada mingi muu materjaliga kui sõnaga. Kujutlen seda mingi värvitu ja lõhnatu süldina voi gaasina voi veel millegi muu õhulisemana, mida ma saaksin oma mõttega kujundada - anda sellele vormi, värvi, lõhna, s. t. üldse organiseeritud liikumise ja varustada selle oma subjektiivse tajuga. 69

8 Regivärsilise ja kalevalamõõdulise laulutraditsiooni vahekorrast Dialoog üle lahe MATTI KUUSI, ÜLO TEDRE M. K.: Вesti regivärsilise ja soome-karjala-ingeri kalevalamõõdulise laulutraditsiooni vahekord on läänemeresoome folkloristika põhiküsimusi. Üldiselt on meil, rahvaloomingu uurijatel, kombeks oma teooriaid taltsalt sobitada nendesse arenguloolistesse raamidesse, mida arheoloogid ja keeleteadlased parajasti peavad teaduse viimaseks sõnaks. Ahellaulu stiilikujundid ei ärata dateerimiskriteeriumidena samasugust usaldust kui savinõu kaunistused. Kuid tegelikult pole kalevalamõõduline värsivorm, see imetabane kood, mille abil meelespeetavaid asju on eesti, soome, karjala ja vadja keeles edasi antud ehk 2000 või 2500 aasta jooksul, dateerjmiskriteeriumina millegi poolest halvem arheoloogi venekirvestest voi filoloogi diftongcerunud vokaalidest. Praegu oleme võimelised vana värsivormi levikuala piiritlema usaldatavamate meetoditega kui varem, millal peeti silmas eepiliste iaulude esinemist või puudumist ühes voi teises piirkonnas. On võimalik osutada, et nende vanasõnade hulgas, mis Henrik Florinus kogus Edela- Soomest enne aastat või Vihtori Alava Tveri Karjalast XIX sajandi lõpul, on kalevalamõõdulisi vanasõnateisendeid umbes niisama palju kui parimate laulualade vanasõnades. Seevastu puudub see kihistus või on silmapaistvalt väike lapi, liivi ja vepsa keeles, lüüdi murdeis ning Ida-Karjala runotühjas perifeerias (Kiestinki, Pistojärvi, Tunkua, Rukajärvi, Paatene ja päris-aunuse). Olen selle kohta avaldanud statistikat «Kalevalaseuran vuosikirja's» (1973, lk ) ja sarjas «Suomi» 122 : 2 (1978). Asja muudab keerukaks see, et ligemal vaatlusel jaguneb vana lauluala kaheks meetriliste normide poolest erinevaks piirkonnaks. Klassikalise kalevalamõõdu peamiseks tunnuseks on pika pearõhulise silbi paigutumine 2., 3. ja 4. värsijala tõusu ning lühikese pearõhulise silbi paigutumine vastavalt nende langu, nõnda et parimatel laulualadel on trohheilisi värsse, milles sõna- ja värsirõhk langevad ühte, ning rõhulibistusega värsse (murrelmasäe), milles lühike pearõhuline silp paigutub 2. ja/või 3. värsijala langu, peaaegu ühepalju. Alates XVI sajandist muutus seesugune klassikaline kalevalamõõt Lääne-Soomes nn. hiliskalevalameetrumiks, kus lühike pearõhuline silp paigutub värsijala tõusu (näit. «Joka on veras, se on velas; joka on nahas, se on rahas»). Samasugust sõnarõhku arvestavat 8-silbilist trohheilist või daktülotrohheilist värssi kohtame Laadoga Karjala idaosas, Kalinini Karjalas ja (eriti Lõuna-) Eestis. Muuseas peavad Matti Sadeniemi ja Pentti Leino seni veel lahendamata küsimuseks, kas tuleb viimata mainitut lugeda keele tsentraliseerumisest tulenevaks sekundaararenguks, nagu seda on Lääne-Soome hiliskalevalaline normide avardumine, või esindab lõunaeesti (võimalik, et ka vepsa-lüüdi) värsimõõt 70

9 kalevalavärsi arhailist eelastet, nagu on oletanud H. Paukson, O. Loorits, P. Ravila ja A. O. Väisänen. Tundub, et probleemi lahenduse võti peitub selles numbrilises eesti vanasõnade teaduslikus väljaandes, mille trükkijõudmist me hardalt ootame ka põhja pool Soome lahte. Ü. Т.: Mõistagi on läänemeresoome ühispärimusest folkloristikale kõige olulisem ühise lauluvara selgitamine. Kui lähtuda eesti materjalist, oleks ootuspärane kolmesuguse laululaadi leidumine: regivärsieelne lauluaines, klassikaline regivärss ja uuem, lõppriimile rajatud laul. Eestis esindaksid regivärsieelset laululaadi helletused (e. õlletused) ja itkud (setu alal). Aga kas ka loitsud? Laplastel on vastava laadi esindajaks joiud. Itke ja joige tunneme ka karjalastel. Väga huvitav on viimaste aastale kogumistööga tuntuks saanud vähene vepslaste lauluvara: see kasutab algriimi ja parallelismi, kuid tal puudub kindel meetrum (näikse, et vepslaste laul ongi viimane aste enne regivärssi!). Eriasendis paistavad olevat liivlased. Ei julge öelda, et nende säilinud laul esindaks regivärsieelset laululaadi. Pigem on see hiline, uuem laul (on nad ju allunud tugevatele võõrmõjudele varem kui teised läänemeresoome rahvad). Aga kuidas on lugu Soomes? On sealt leida midagi regivärsieelset? Miks pidada seda laulukihislust nii oluliseks? Regivärsieelse laulukihi olemasolu ja selle suhe regivärsiga aitab ehk omakorda valgust heita muistsete läänemeresoome hõimude hargnemisloole. Üldpilt siin vaevalt muutuks, kuid ikkagi oleks võimalik täpsustada või kinnitada arheoloogide ja keeleuurijate andmeid, kelle kronoloogiale me nii või teisiti peame toetuma. Paistab niisiis, et regivärsieelse laululaadi eksisteerimine enam-vähem kattub kalevalamõõduliste vanasõnade puudumisega nimetatud hõimudel (mis ongi ootuspärane). Regivärsieelse laululaadi kõrval tuleks võrdleva uurimise alla võtta eeskätt klassikalisest regivärsist mõneti kõrvalepõikavad laulud (näit. 6-silbilised lastelaulud). Ka seesuguste erijuhtude puudumise või leidumise statistika oleks tähtis (paraku oleme just meie statistikas maha jäänud, aga seoses «Vana kandle» ettevalmistustöödega tundub asi paranema hakkavat). Kuid esimeseks sammuks oleks ikkagi SKVR-i materjali suhestamine eesti regilauludega (esiotsa vististi ERAnt-i abil, kuni valmivad VK köited). M. K.: Mida kindlat teame praegu regivärsieelsest laululaadist? Kujutleme, et see oli algriimi ja parallelismi kasutav poolimproviseeritud situatsioonikohane laul. See, mis on ühine joiule ja itkule, oli arvatavasti omane ka kiviaja müüdi- ja töölaulule. Väga huvitav on Sinu vihje eesti helletuste ja soome-karjala vastavate laulude, samuti 6-silbiliste lastelaulude võimalikule põlvnemisele läänemeresoome laulutraditsiooni varasematest vormidest. Võrdlusainestikust pole puudu, kuid kas on keegi Nõukogude Liidus üritanud geneetilisi seoseid võrdleva analüüsi abil tõestada? Soomes pole seda tehtud. Nagu ütled, on SKVR-is ja ERAnt-is olevate, eriti mõlemal pool Soome lahte levinud kalevalamõõduliste ja regivärsiliste laulude võrdlus ka regivärsieelse laulukihistuse väljaselgitamise eelduseks. Julius 71

10 ja Kaarle Krohni tähelepanekud peavad suurel määral paika, kui me ka enam ei usu nende rännuhüpoteesidesse. Näiteks on kandle valmistamisest jutustav runoepisood K. Krohni järgi Eestis ja Soomes peaaegu identne: Kusta karpi kandelele? Mistä koppa kantclchen? Lõhe suure lõualuusta. Lohen leinan leukaluista. Kusta kaela kandelele? Mistä orsi kantelehen? Selle teen põdra polveluusta. Sinipeuran polviluusta. Kusta pulgad kandelele? Mistä naulat kantelehen? Haui suure hamba'ista. Hauin suuren hampahista. Kusta keeled kandelele? Mistä kielet kantelehen? Hi'uksisla neiu noore. Hivuksista Hiien immen. Krohn ei näi olevat tähelepanu pööranud asjaolule, et nendes kaheksas värsis rõhulibistus täiesti puudub. See, et näiteks Pärnumaa teisendid on tõepoolest peaaegu sajaprotsendiliselt rõhulibistuseta trohheused, ei ole eesti meetrika seisukohalt nähtavasti kuigi võõrastav. Seevastu tähelepanek, et näiteks Ilomantsi parim rahvalaulik Simana Sissonen, kelle tekstides rõhulibistusega värsse on tavaliselt üle 40%, just selles kohas esitab 13 rõhulibistuseta trohheilist värssi järjest (SKVR VII, 625a : 81 93), õhutab otsima samasuguseid erandnähtusi muudestki eesti-soome arhailistest runotekstidest. Isiklikult pean tõenäolisemaks seda, et «Kandle sünni» looja on kasutanud siin erandlikku stiilivõtet, kui et tegu oleks reliktiga regivärsieeisest laulukihistusest. Kui leiad aga paar-kolm niisama veenvat juhtu, olen valmis oma seisukohta revideerima. Nagu öeldud, oleks minu arvates üllatav, kui värsimõõdu areng oleks Lõuna-Eestis olnud risti vastupidine arengule Lääne-Soomes ja idapoolses Laadoga Karjalas. Lääne-Soome osas viitan Kaarle Krohni ümberlükkamatule tõestusele a. «Kalevalaseuran vuosikirja's» ilmunud artiklis «Elinan surmaruno». Laadogakarjala rõhulibistusega värsside sekundaarset trohheiseerumist selgitagu katkend runost «Hiiest kosimine». Suistamo 1845: Aunuse V i e 1 j ä r v i 1901: Ajavi karittelevi Lähti ajua karettamahe meren selvällä selällä sulai merda myöten ilman kapion kastamatta, hibjoin kabjoin kastumatta vuohisen vajottamatta. vuodijaisen vujomatta. (SKVR VII, 380.) (SKVR II, 95.) Teiste laulualade võrdlusainestik ei jäta vähimatki kahtlust, et Suistamo teisend oma kolme rõhulibistusega on Vieljärve rõhulibistuseta trohheuse lähtekoht ja mitte vastupidi. Sellega ei taha ma öelda, et vepslastel või lõunaeestlastel ei võiks olla igivana trohheilist kihistust. Kuid kas on olemas mõni usaldatav uurimus, kus oleks võrreldud põhjaeesti rõhulibistusega ja lõunaeesti rõhulibistuseta värsimaterjali ja kus tõestataks, et esimene on sekundaarne ja teine primaarne? Ü. Т.: Sa esitad rea konkreetseid küsimusi, millele pean kahjuks eitavalt vastama. Minu teada pole ei Eestis ega mujal Nõukogude Liidus regivärsieelset laulukihistust uuritud (kui mitte arvestada U. Konkka ja A. Stepanova ning V. Pino ja U. Kolgi itkukäsitlusi, viimased aga on ilmumata). Ka ei tea ma nimetada meetrikaalaseid uurimusi. E. Visnapuu artikkel skansiooni kaitseks oli pigem teoreetilise kallakuga (vt. ENSV TATÜ 1972, nr. 1, lk ). Peaaegu täielikult puuduvad võrdlevad uurimused. A. Stepanova ja T. Koski muidu väga hea karjala 72

11 itkude väljaanne (1976) esitab materjali temaatilis-geograafiliselt, arvestamata tüpoloogilist rühmitamist. Nii on teose kasutamine võrdlemiseks üsnagi vaevaline. Nõnda siis toetuvad järgnevad mõtted pigem rahvalaulude lugemisest saadud intuitiivsetele muljetele kui veenvale statistikale. Kas saab väita, et värsimõõdu areng Lõuna-Eestis on risti vastupidine arengule Lääne-Soomes ja Laadoga Karjalas? Aga kas need alad on võrreldavad? Lugedes näiteid Suistamost ja Aunusest on mul tahtmine kõrvutada viimasega hoopis Saaremaad. Alles äsja lugesin «Vana kandle» Mustjala köite käsikirja. Mustjalas (ja mujalgi Saaremaal) kohtame alatasa lihtsat trohheilist värssi nagu Vieljärvel: Uks aga ütleb: laula, laula! Teine ütleb: laula, laula! Kust see laps need laulud võtab see on laulukoolis olnud jne. See on tõepoolest sekundaarne trohheilisus. Ja kas pole see suuresti tingitud keele lühenemisest? Lõunaeesti värss on midagi muud. Ei julgeks öelda, et seal oleks Saaremaale omane trohheiline värss väga iseloomulik. Lõuna-Eestile on hoopis iseloomulikum silpide arvu kõikumine värsis (reeglipärase kaheksa asemel sageli seitse, aga ka kuus või üheksa). Ei julge selles näha värsimõõdu eriarengut. Pigem näikse lõunaeesti värss kajastavat mingit vanemat, ürgsemat staadiumi regivärsi arengus. Sellele paistab viitavat näiteks ka A. Kubjase parallelismiuurimus (TRÜ toimetised, nr. 53, 1957), mille kohaselt Põlva lauludes sealjuures lüürilistes domineerib kahevärsiline parallelism, kuna Põhja-Eestis on lüürilistes lauludes paralleelvärsse tavaliselt rohkem. Mõistagi valitseb oht pidada lihtsamat nähtust ka vanemaks. Ilmselt tuleb süüvida lõunaeesti keelde, leidmaks keele arengus see staadium, millele kalevalameetrumit kõige hõlpsamini saab sobitada (Põhja-Eestis on selleks aeg enne lõpukao toimumist, s. t. enne XII sajandit). Peab eraldi märkima, et setu värsi probleemid ei kattu lõunaeesti omadega. See on veel hoopis omasugune maailm, millest me vähe teame. On õigupoolest imelik, et setu värsi ja meetrikaga pole tegeldud, kuivõrd uurimistöös ootamatult tekkivatele küsimustele on siin võimalik vastus leida veel elavast rahvalaulust. Mõistagi on ahvatlev ja mõnes mõttes lausa hädavajalik kujundada kalevalamõõdulise rahvalaulu (ja mitte ainult laulu) põhjal pilt läänemeresoome hõimude etnogeneesist. Aga kas see, mida me juba teame, kõneleb LI. Moora ja P. Ariste antud suurejoonelise skeemi vastu? H. Moora ühendab läänemeresoomlased nn. kammkeraamikakultuuriga alates III aastatuhandest e.m. a., venekirvekultuuri II aastatuhandest e. m. a. aga balti hõimude eellastega. Läänemeresoome hõimud kujunesid I aastatuhandel e. m. a. Soonet asustanud protolaplasi on tõrjunud põhja poole kaks hõimu: hämelased ja eestlastest lähtunud pärissoomlased. Nende vahele mahuvad ehk balti siirdlased. Ja kuskil seal on kontaktid germaanlastega. Aga see on üldine skeem, mida saab mitmeti täita ja täiendada. M. K.: Soomes on läänemeresoome kronoloogiaga põhjalikumalt möllanud eriti noored lapoloogid Mikko Korhonen ja Pekka Sammallahti. Nende artiklid leiad «Virittäjä» ja aastakäigust. M. Korhoneni dateering satub kuhugi vana Toivoneni-Itkoneni ja uuema Moora-Ariste dateeringu vahekohta: tema järgi möödus paar 73

12 sajandit venekirvekultuuri kandjate saabumisest Läänemere aladele (umb e. m. a.), enne kui balti ja läänemeresoome-volga hõimude vastastikusest mõjust hakkas ilmnema keelelisi jälgi. Korhoneni järgi lagunes läänemeresoome-volga keeleühtsus umbes 1500 e. m.a. ja läänemeresoome-lapi oma umbes 1000 e. m. a. P. Sammallahti on veendunud, et balti laene tuli läänemeresoome algkeelde eraldi põhja ja lõuna pool Soome lahte. Umbes 20 ainult läänemeresoome keelte põhjarühmas (ja lapi keeles) leiduvat balti laenu tõendavad tema arvates, et balti hõimudega ei oldud kokkupuutes üksnes läänemeresoome lõunarühma hõimude vahendusel, vaid kurelastest meresõitjail oli lisaks Eestile oma tugipunkt või koloonia ka Soome rannikul. See teooria sobib suurepäraselt kokku oletusega, et kalevalamõõt (samuti nagu näit. sõnad kannel ja virsi ning rohked ühised lauluained) tugineb balti mõjule (näit. trohheilise kalevalavärsi tsesuuri osas). See, et liivlastel on äärmiselt vähe kalevalamõõduliseks tõlgitsetavat pärimust, paistis varem olevat vastuolus balti teooriaga. Sammallahti seisukoht ei räägi vastu oletusele, et kalevalamõõduline värss tekkis mingi põhjapoolse (läänemeresoomestuva?) balti koloonia mõjupiirkonnas kas Põhja-Eestis või Soome rannikul. Sammallahti dateeringuis on kõige üllatavam see, et lõunaeesti murded olevat eraldunud läänemeresoome algkeelest esimestena, hiljemalt 600 aastat e. m. a. Põhjendused on häälikuloolised. Alles seejärel eraldusid põhjaläänemeresoome ja lõunaläänemeresoome keeled, vahest aastat e. m. a. Pisut enne meie ajaarvamise algust eraldusid põhjas esihäme keel ja «laadoga aluskeel» (millest on arenenud savo, karjala, lüüdi, vepsa ja isuri murded). Kuni 400. aastani m.a. j. hargnes lõunaläänemeresoome algkeel liivi, põhjaeesti ja edelasoome murdeiks. Ajavahemikus m. a. j. eraldusid vene keele mõjupiirkonda sattunud laadoga keeltest savo murded ja IX sajandil Laadoga looderannikule saabunud häme asustus põhjustas muinaskarjala keele eraldumise muinasvepsa keelest. Umbes m. a. j. hargnes muinaskarjala keelest isuri keel ja põhjaeesti keelest vadja keel. (Või vastupidi vadja keelest põhjaeesti keel?) Alates XII sajandist hakkasidki siis eri algupära elementidest välja kujunema eesti, soome, karjala jne. keel. Mui on kiusatus uskuda lapoloogide põhikontseptsiooni: lõunast tuli Soome kolm asustuslainet laplaste, hämelaste ja (päris) soomlaste esivanemad. Esimene laine sulas rassiliselt ühte Soome arktiliste algasukatega, kuid oli küllalt võimas soomeugristama nende keelt alglapi keeleks. Teine laine esindas nähtavasti püsivat maaviljeluskultuuri ja erines nii keeleliselt kui ka antropoloogiliselt lapi algasustusest. Kolmas laine meie ajaarvamise esimestel sajanditel on too põhjaeestlaste ekspansioon Edela-Soome, mida kaua on peetud soomlaste tegelikuks sisserändamiseks. Kuidas sobib seesugune raam kalevalamõõdulise laulutraditsiooni levikulooga? Suhteliselt vaieldamatu on minu meelest see, et kalevalaline kood levis itta koos tolle IX sajandisse dateeritava häme kolonisatsiooniga. Sealt põlvnevatel karjalastel ja ingerlastel on laulukultuur väga elujõuline, kuna taas vepsa, lüüdi ja kirdepoolne perifeeria jäid sellest ilma. Seda ei oska ma seletada teisiti kui paigutades karjala Kalevala sünnikoha kuhugi Hiitola ja Kurkijoe lähikonda Laadoga loodenurka. Smna toodi traditsioon nähtavasti Hamest: kustki Hollola, Sääksmäe voi Pirkkala kandist. Ent sinna? Leiad Sa vihjeid, mis õigustaksid klassikalise kalevalamõõdu teket paigutama pigem lõuna- kui põhja- 74

13 läänemeresoome keelte alale? Või tuleb tagasi minna veelgi kaugemasse minevikku, «soome-eesti ühisaega», nagu varem oli kombeks öelda? Ü. Т.: H. Moora ja P. Ariste teooria kõrval on Eestis ka teisi ja vastakaid arvamusi läänemeresoome hõimude tekkeloo kohta. Arheoloog S. Laul jagab läänemeresoome hõimud esimese aastatuhande lõpul e. m. a. kaheks suureks rühmaks: läänepoolsed (liivlased, eestlased, pärissoomlased ja hämelased) ning idapoolsed (isurid, karjalased, vepslased, vadjalased ning viimastega suguluses olnud, aga ammu hääbunud lõuna- ja kagupoolsed hõimud). Jagamise aluseks on erinevused kalmevormides ja matmiskommetes. Läänerühmal on kivikalmed, idarührnal maa-alused hauad ja neist arenenud kääpad. S. Laulu toetab V. Trummal. Lähtudes mitmuse vormistikust jagab ka P. Alvre läänemeresoomlased lääne- ja idarühmaks. Läänerühma kuuluksid liivlased, põhjaeestlased ja hämelased. Kolm võimalikku skeemi läänemeresoome hõimude hargnemise kohta pakub T.-R. Viitso (lähtudes esimese silbi õ ajaloost). Huvitav on see, et kõigis kolmes skeemis hargnevad läänemeresoome algkeelest kõigepealt liivlased ja ugalased (s. o. lõunaeestlased), mis võiks toetada P. Sammallahti seisukohta. Kahelda võib aga viimase kronoloogias, mis tundub liiga hiline. Regivärsi seisukohalt on tähtis, et ka J. Peegel jälgides kalevalamõõduliste laulude poeetilist sünonüümikat on leidnud ühisjooni põhja lõuna suunas ja erisusi ida ning lääne vahel. Mida ütleb see kõik aga regivärsi tekkimise kohta? Kas me ei peaks enne rohkem teadma läänemeresoomlaste lauluvara ühisosast ja erisusest (mitte ainult süžeede, vaid ka väiksemate osiste, kas või poeetilise sünonüümika tasandil)? Vaieldamatu näib vaid see, et kalevalamõõduline laul pidi tekkima enne läänerühma hõimude hargnemist (kuidas teisiti seletada küllaltki ulatuslikku ühisosa!). Liivlased ei tule õigupoolest arvesse me ei tea ju pärisliivlaste (s. o ; koivaliivlaste) laulust peaaegu midagi. Kuraliivlaste pärimus on nii hiline, et seda ei saa argumendina võtta ei ühes ega teises suunas. M. K-: Liivi folkloori sõltuvust läti folkloorist tuleks üksikasjalikumalt uurida, enne kui see läänemeresoome võrdlusest tähtsusetuna välja lülitada. Laulude suhtes on Sul nähtavasti õigus. Kuid mõistatuste hulgas, mis E. N. Setälä aastal üles kirjutas (SUST 106, lk ), näib olevat üht-teist läti traditsiooni abil seletamatut. Parajasti ilmunud väljaandes «Arvoitukset Finnish Riddles» püüab Leea Virtanen koos oma kolleegidega kindlaks määrata 1248 mõistatusetüübi eesti, läti, vene jne. vasteid. Kiirel läbilehitsemisel märkan, et numbritele 2, 13, 220, 604, 1204 esitavad nad ainult kas rootsi (2, 220) või eesti (220) vaste; Setälä kogus esindavad neid mõistatusetüüpe teisendid 3 : 45, 3 : 51, 1 : 25, 3 : 42 ja 3 : 10. Mujal puuduvaid eesti-liivi mõistatusi on kindlasti rohkem. Muidugi on võimalik, et Leea Virtaneni läti võrdlusalus oli ebapiisav. Maksaks igatahes kontrollida. Edasi on mul raske uskuda, et kuraliivlased poleks säilitanud mingeid jälgi ühisest kalevalamõõdulisest vanasõnatraditsioonist, kui see nende esivanematel kunagi 1000 või 2000 aasta eest olemas oli. On ju nende keeles säilinud tuhandeid läänemeresoome sõnu. Suure huviga 75

14 vaatasin Väina Mälgu käsikirjast läbi 1020 liivi vanasõnatüüpi. Neljajalalist trohheust oli umbes 200 tüübis, kuid neist oli peaaegu viimne kui üks läti-lõunaeesti rõhulibistusela trohheilises värsimõõdus. Vanasõnu, mis võiksid olla lähtunud rõhulibistusega värssidest, oli ehk kümmekond, näit. «Sa izänd, ma izänd, kis ste izänd kuottõ kändab». Otsustava tähtsusega on minu meelest see, et need vanasõnad, mis eesti ja soome keeles on regivärsilised, näivad liivi keeles täiesti puuduvat. Paistab, et liivlastele tuttav vana üleeuroopaline vanasõnapärimus on ka eesti ja soome keeles enam-vähem reeglipäraselt saanud regivärsilisest erineva vormi. Kuidas seda seletada? Kas esindavad meie regivärsilised vanasõnad teatavat ajalis-regionaalset kihistust, kunagi ajavahemikus 500 e. m. a m. a. j. Soome lahe ümbruses ja perifeeriates valitsenud moodi, millega sobitati nii omad kui ka laenatud uued vanasõnaideed? Võiks arvata, et kalevalamõõduline värss tungis eepikast, lüürikast ning pulma- ja karupeielauludest folkloori väikevormidesse alles suhteliselt hilja, kui kõige vanem laenuliste vanasõnade kihistus oli juba jõudnud omandada mitteregivärsilise kuju. Liivi, vepsa ja lapi keel jäid väljapoole seda pealetungi. Need enneaegsed arutlused loodetavasti osutavad, et suhtun Väina Mälgu «Liivi vanasõnade» väljaandesse suuremate lootustega kui eestlased ise. Võrdlusmenetlust täpsustades tuleks selgitada, missugused liivi vanasõnad liituvad ennekõike läti, missugused lõunaeesti ja missugused ehk põhjaläänemeresoome traditsiooniga. Kui leiduks paargi rõhulibistuseta liivi-lõunaeesti-vepsa trohheilist vanasõna, mida ei saa pidada slaavi või balti laenuks, pakuksid need niisama suurt huvi kui harvad balti laenud lapi või mordva keeles. Silmaga hinnates ei paista liivi ja vepsa trohheilistel vanasõnadel küll ühismõõtu olevat. Aga seegi tulemus, et mingit regivärsieelset trohheilist vanasõnakihistust pole olemas, oleks arvessevõetav tulemus. Teatavasti on võimalik, et kogu vanasõnažanr jõudis meie esivanemateni suhteliselt hilja. Sellele vihjab lapi vanasõnatraditsiooni hilisus (vrd. «Virittäjä» 1976, lk ). Sul on täiesti õigus, kui rõhutad, et «peaks enne rohkem teadma läänemeresoomlaste lauluvara ühisosast ja erisusest», enne kui hakata teoretiseerima regivärsivormi sünni ja arengu teemal. Süntees peaks põhinema usaldusväärsetest monograafiatest ammutatud informatsioonil. Leea Virtaneni väitekiri «Suomalais-virolainen arvoitussarja» (1966) on üks kasutuskõlblikumaid. Sellest muide selgub, et vadja mõistatuslaul on suguluses setu omaga, aga ka Satakunna vastava pärimusega. Hevaha isurite mõistatuslaulu lähimad vasted leiduvad Lõuna-Karjalas ja Häme Asikkalas. Hevaha, Kattila ja Kadrina pärimusest tulenevad kõik soome hobuse-sarja redaktsioonid, kuid Põhja- Eestis, eriti Kuusalus, on tagasimõjusid soome hobuse-sarjast. Uhtualt saadud hobuse-sari liitub põhjasoome ja põhjakarjala pärimusega. Pärnumaa pärimuses on leedu traditsioonile vihjavaid jooni. Leea Virtanen osutab veenvalt, et tema poolt uuritud pärimuse üldine liikumissuund on olnud lõunast põhja. Oma eriuurimustest julgen viidata aurlnkosade parafraaside levikukaardile (FFC 171, lk. 299), kus vana redaktsioon «Päivä paistaa, vettä sataa, Tuonelassa häitä juodaan» tuleb ette laplastel, karjalastel, isuritel, lätlastel ja leedulastel. Liivi teisendid liituvad läänesoome omadega. Saaremaa, Hiiumaa, setu ja lutsi eesti pärimuse vasteid leidub Soomes ja eestirootslastel ning Norra muistse Telemarki maakonna pärimuses. Ei seleta pikemalt seegi on juba küllalt üllatav. Kuid seesuguste üllatavate tõsiasjade pinnalt me peamegi ehitama oma folkloristliku etnogeneesi. 76

15 Ü. Т.: Kahtlemata on nii mõistatustes kui ka vanasõnades võimalik eristada teatavaid kihistusi, lähtudes nende vormist. Kas pole aga hoopis raskem neid kihistusi kronologiseerida? Mõistagi võivad siin abiks olla levikuandmed, kuid kas need on kihistustega kooskõlas? Kuid nendest liikidest tean vähe. Kahju muidugi, et N. Lavoneni väitekiri («Карельская народная загадка», 1977) ei ole materjali hulga, selle tüpoloogilise rühmitamise ja geograafilise leviku esitamisel täpsem. Aga ka nüüd võib raamatust leida mõndagi huvitavat. Ent pigem jään laulude juurde, millest üht-teist tean. Siin tuleb kõige muu kõrval arvestada veel hiliseid mõjusid (XVIII XIX sajandist), mis on tingitud kolonisatsioonist. Nii on Kuusalu rannaküladesse tulnud (või toodud) soomlasi pärast Põhjasõda ja hiljemgi. Nendega on kaasas käinud laul. Ja nii tunnemegi Kuusalu endistes soome külades tabanisantide laule ja tava (mis mujal tundmatu). Teiselt poolt paistab Kuusalu asundus Simititsas olevat avaldanud teatavat mõju ingeri-isuri laulutraditsioonile (ja taas eriti just tavandilaulude osas: nii leiame Ingerist Kuusalu mardi- ja pulmalaulude fragmente). Üldiselt on sellised hilismõjud kergesti eristatavad, kuid igast reeglist on erandeid. Niisiis peaks meil olema kolmesugust ühist lauluainest: 1) ürgvana, mis põlvneb ajast enne hõimude lahknemist; 2) ühisaines, mis saadud hõimudevahelises läbikäimises, enne kui selle tõkestas feodaalne sunnismaisus (vähemalt Soome lahe lõunakaldal); 3) hiline vahetus, mis saadud alles viimastel sajanditel, juba regilaulu taandumise ajal. Kas igal ühisainesel on oma meetrilis-kujundlik süsteem? Niisiis jõuame taas eesti ja soome-karjala rahvalaulude suhestamise vajalikkuse juurde. Halvem on see, et meil pole laiemal võrdlusmaterjalil baseeruvaid uurimusi, vähemalt mitte laulude kohta. Vabandus on küll veenev eesti materjali eriline rohkus!, kuid ikkagi ainult vabandus. Jääb loota, et lähem tulevik toob üht-teist arvestatavat lisaks ka arutatavale teemaringile. M. K.: Meie dialoog on lainetanud ühe asja juurest teise juurde; oleme vahetanud mõtteid mitme teadusala, pärimusliigi ja aastatuhande probleemide üle; oleme rääkinud osalt teineteisest mööda, aga üle Soome lahe; meie repliikidest on võinud pea ringi käima hakata, kuid nad on sisaldanud ka informatsiooni. Probleem, mida me algul üritasime piiritleda, on ehk selgemaks saanud, kuid mitte lahenenud. Me puutume sellega kokku peaaegu iga regivärsilis-kalevalamõõdulise nähtusega ühenduses. Näiteks «Loomislaulu» («Maailmansyntyruno») otsustavas kohas jutustab eesti laul tavaliselt trohheiliste värssidega: «munes pessa kolmi muna», «munes sisse kolmi muna», «munes kolmi munakesta», «munis muna, munis kaks, munis kaks kolmatagi». Seevastu Karjalas ja Ingeris lind «jo muni munoa kolme» või «niin muni munaista Kolme». Üksnes läänepoolses Ingeris tuleb kord ette trohheiline värss «muni tuohon munnaa kolme» (SKVR III, 608). Siin ja tuhandel muul erijuhtumil pole võimalik otsustada, kas selles kohas oli algupäraselt trohheiline värss (nagu Eestis) või rõhulibistusega värss (nagu Karjalas või Ingeris). Tõdeme ainult, et eestilisus ja trohheilisus contra karjala-ingeripärasus ja rõhulibistus korduvad peaaegu reeglipärase kontrastina lauludes, vanasõnades, mõistatustes jne. 77

16 Keeleteadlastel on tõestusmeetod kadestusväärselt rohkem välja arendatud kui meil, folkloristidel. Kui võhik kahtleb soome seura ja eesti sõber-sõna kokkukuuluvuses, toob keeleuurija esile põder peura, nõel neula, sõel seula jne. ning selgitab, missuguste häälikumuutuste kaudu algläänemeresoome sefirast on tulenenud sõber seura, peorasi põder peura jne. Aga kui võhik keeldub uskumast, et rõhulibistusega värss «niin muni munaista kolme» on eesti trohheilise värsi «munes kolmi munakesta» reeglipärane karjala vaste, mille abil tõestame siis talle, et seesugused vastavused ei seletu pelgalt ühise müüdiaine ja sõnastusliku kokkusattumisega? Mida vastame, kui võhik tahab teäda, kas trohheilised värsid on üldiselt kujunenud rõhulibistusega värssidest või vastupidi? Ü. Т.: Eks meiegi pea veenmaks võhikuid! toetuma keeleteadlastele ja nende häälikuseadustele. Näitevärsid «Loomislaulu» eesti variantidest on ilmselt hilised. Paradoksaalne küll, aga nad on nooremad kui laul ise. Sirvisin läbi «Loomislaulu» trükitud teisendid («Eesti rahvalaulud» I, 1926) ja märkasin üllatusega esimest korda, et põhjaeesti teisendites pole juttu munade arvust, vaid munemise ajast. Episood algab seal värsiga «hakkas ta mune munema» (või «hakkas siis mune munema», «siia pean munad munema», «siia võib munad muneda»), mis vormilt vastab kõigiti karjala värsile. Lõunaeesti teisendites on aga episoodi aluseks munade arv ja siin leiame tõesti kõikjal trohheilist värssi. Kuid kas see värss on algupärane? Kui oletada laulu pärinemist kas või XIII sajandist (mis on vististi üsna tagasihoidlik oletus!), siis saaksime värsi «munes pessa kolmi muna» asemel «munes [pessa!j kolmeda munada», mis vastab nii häälikuseadustele kui ka kalevalamõõdule (lühenemisel toodi värssi sõna pessa, mis on lausa ülimoodne vorm, kuid kahesilbilist sõna oli vaja). Kuigi selle näite põhjal pole vajadust eesti ja karjala-ingeri värsse vastandada, on päris ilmne, et kalevalavärsi struktuuri võrdlev-statistiline uurimine võib aidata lahendada tema päritolu küsimust. Kasutatava menetluse hea näide on Sinu lühike, kuid tuumakas kirjutis sarjas «Suomi» 122:2 (1978). M. К.: Nii nagu ütlesin esimese repliigi lõpus, on mõistatuse võti meil ehk käes, kui maailma parimate hulka kuuluv ühe rahva vanasõnaväljaanne «Eesti vanasõnad» on millalgi 1980-ndatel aastatel meil laual. Setu ja Saaremaa, Virumaa ja Pärnumaa vanasõnatekstides esiletulev värsimõõdu, parallelismifiguuride, sünonüümika ja sümbolisuhete varieerumine on vaja ainult suhestada vadja, soome, karjala, vepsä ja liivi vastava varieerumisega a. ilmunud «Vadja vanasõnad» ja «Finnish Riddles» pakuvad oma levikuvihjetega ahvatlevaid näiteid uutest võrdlusvõimalustest. SKVR-is ja ERAnt-is leiduva ainestiku stiili- rfing klišeeanalüütilisest võrdlusest rääkisime juba varem. Rõhutan eestisisese varieerumisskaala tundmise vajalikkust: ilma selleta on kõik eesti-vadja, eesti-soome jne. võrdlused pimeduses kobamine. Kuid mikroanalüüsid on vaja kavandada nii, et need saaksid olla aluseks läänemeresoome ja Põhja-Euroopa makroanalüüsile. M. Kuusi teksti soomekeelsest käsikirjast tõlkinud H. Niit 78

17 Eesti novell aastail TOOMAS LIIV Ajast ja arengutest Eesti kirjandusele, kirjanduselule ja esteetilisele mõttele oli aastal tunnuslik üldine tasakaalustumine ning realismisuundumuste süvenemine, laiemalt haarates sünteesitaotlus. 1 Nende aastate üleminekulist põhiheli tajusid selgesti ka tollased kirjandusinimesed, nõnda J. Semper: «Võib arvata, et meilgi on tekkimas analüütilise ja katkendliku ilmega aja asemele uus kirjandusjärk, mis on, võiks öelda, eepiline ja sünteetiline. [ ] Või kui mõõta oma maa oludega, siis võib praegustest märkidest keele, kirjanduse ja kunsti alal, ning üldse aja füsiognoomiast välja lugeda seda, et kakskümmend aastat meie iseteadlikku kunstikultuuri moodustavad ühe terviku, mis selja taha hakkab jääma, kuna silmi ette terendab vastne spiraalijatk, mida tuleb käima hakata vähe teissuguse rütmiga.» 2 Esmaimpulsi «Noor-Eestilt» saanud arengulõik muutus niisiis minevikuks. Käegakatsutavaks sai mõju, mis oli olnud Eesti Kirjanikkude Liidu asutamisel (1922), ajakirja «Looming» ilmuma hakkamisel (1923) ja kultuurkapitali seaduse jõustumisel (1925). Uudsete teguritena tulid mängu «Looduse» romaanivõistlused alates aastast 3 ja Eesti Kirjanikkude Liidu kirjastuse tegevuse algus samal ajal. Eesti kirjanduses algas 1920-ndate aastate teisel poolel uus, suuremate tunnetuslike ambitsioonidega arengujärk. 4 Kirjanduse põhiliigiti olid toimunud ja toimumas muutused. Luulevaimustuse ajad olid möödas, juhtiv roll kirjanduspildis kuulus proosale. Siiski ilmestab tollast luulet üsna kõrge tase, ainult värsikogude kirjastamistingimused jätsid palju soovida. Näitekirjanduse osatähtsus oli traditsiooniliselt väike. Ometi toimus siingi midagi pöördelist, sest a. ilmus ja jõudis lavale H. Raudsepa «Mikumärdi». Nende aastate juhtiv žanr nii arvuliselt kui tasemelt oli romaan. Trükivalgust nägid niisugused teosed nagu A. H. Tammsaare «Tõde ja õigus» I (1926) ja II (1929), M. Metsanurga «Jäljetu haud» (1926) ja «Punane tuul» (1928), A. Gailiti romaan novellides «Toomas Niper- 1 Ülevaatlikke käsitlusi nende aastate eesti kirjanduse ja kirjanduselu kohta: A. Eelmäe, Tagasivaateid kahekümnendate aastate proosale. «Looming» 1970, nr. 4 5, lk , ; A. Eelmäe, Kirjandusliku mõtte liikumisi 20-ndail aastail. «Looming» 1974, nr. 10, lk ; M. Kalda, Kirjanduskriitilise mõtte liikumisi «Looming» 1971, nr. 7 8, lk , ; M. N e i t h a 1, Mõningaid tendentse Oktoobri-jargses kirjanduses meil ja mujal. «Keel ja Kirjandus» 1973, nr. 5, lk ; H. Peep, Eesti lüürika kujunemistendentsid 1920-ndate aastale teisel poolel. «Keel ja Kirjandus» 1969, nr. 4, lk ; H. Peep, Rühmituste osast eesti kirjandusliku mõtte arengus XX sajandil. «Keel ja Kirjandus» 1977, nr. 12, lk ; E. Siirak, Realismi poole. Pilk eesti kirjandusellu aastail «Looming» 1973, nr , lk , ; E. Sõgel, Kirjandusloo lehekülgedelt. Tallinn, 1963, lk J. Semper, Meie kirjanduse teed. Kirjanduslikud arvustused. Tartu, 1927, lk Vt. lähemalt: R. Põldmäe, «Looduse» romaanivõistlused «Keel ja Kirjandus» 1967, nr. 8 9, lk , H. P e e p, Rühmituste osast eesti kirjandusliku mõtte arengus XX sajandil, lk

18 naadi» (1928). Silmatorkavalt palju pakkus romaan debütante eelkõige muidugi A. Jakobson, kuid samuti Reed Morn, Betti Alver, L. Anvelt jmt. Loomulikult olid sellise romaanielevuse olulisteks põhjusteks «Looduse» võistlused ja kirjanike paranenud majanduslikud tingimused. Romaanis ilmnesid kõige selgemini kirjanduse sellised arengujooned nagu suundumine lähimineviku mõtestamisele, olustikulisuse ja ühiskonnakriitilisuse kasv, psühholoogiline süvenemine koos rangema teostuspüüdega. Romaanižanri areng jäi küll mõneti ebaühtlaseks ja vastuoluliseks, ent suund realismipäraselt sünteesiva elukujutuse poole oli siiski selge. Eesti novell oli vaadeldavail aastail surutud romaani varju, kuid püsis kirjanduse arengus ikkagi väga olulisel kohal, mille ta küll aastaks minetas. Nimelt ilmestab aastate novellistikat arvuliselt langev joon, nii et a. ilmus vaid paar novellikogu. Ka järgnevail aastail jõudis novellikogusid lettidele napilt. Nõnda võib rääkida mõõnanähtustest eesti novellis 1920-ndate aastate lõpul. Mõõn polnud seejuures ilmne mitte niivõrd teostuslikus tasemes kui žanri viljelemises. Novelli lugejapopulaarsus kahanes peaaegu pöördvõrdeliselt romaani oma tõusuga. Ühe tollase vaatluse põhjal 5 oli romaani loetavuse madalaim aste a. 26% aastaks tõusis see 48%-le. Novelli loetavuse kõrgeim aste oli a. 52,7% aastaks langes see 42%-le. Sellegi üks põhjusi oli kümnendi lõppaastate romaanielevus, mis koondas nii kirjastajate, kirjanike kui lugejate huvi romaanile. F. Tuglas andis neile nähtustele siiski teistsuguse seletuse. Ta seostas romaani valitsemise realismi ajajärgu saabumisega: novell ja luule olevat harva sobinud kirjanduse realistliku vooluga. 6 Selle küsitava väite seob Tuglas aga usutavalt tollase proosa ühe küllalt olulise joonega: tung kirjeldada elu sellisena, «nagu see on», paralüüsivat kirjaniku võimet seda kirjeldada kunstikavatsuslikult, tingivat valikukalduvust ja proportsioonitunde puudumist, mille tulemusena 10-leheküljelise novelli teemast jätkuvat terve romaani kirjutamiseks. Midagi valusat Tuglas selles mõttekäigus igatahes tabas tollase realismi mõned jooned kahtlemata pärssisid mingis ulatuses novelli arengut. Oluline oli ent seegi, et Tuglas, 1920-ndate alguse juhtiv novellist, loobus ise pärast aastat pikemaks ajaks kirjanduslikust loometööst. Samuti keskendusid Tammsaare ja Metsanurk romaanide kirjutamisele. Kirjanduse arengu põhitendentsid, esindusid novelliski reljeefselt, kusjuures üldine teostuslik tase oli siin aastail ühtlasem kui romaanil. Nagu romaaniski, olid tollases novellis valdavad realismisuundumused koos kasvava olustikulisuse ja jätkuva psühholoogilise süvendatusega. Võrreldes aasta lühiproosaga torkab 1920-ndate aastate teise poole novellis silma ühiskonnakriitilise joone süvenemine ja samal ajal filosoofilise üldistuspüüde nõrgenemine. Enamik novellistikast oli pessimistliku häälestatusega, kuid piisavalt ilmnes ka teistsugust lähenemist. Rohkem kui muudes žanrides leidus novellis aga uusromantilisi jooni. Tollased rühmitumiskatsed ei jätnud novelli ainuomaseid jälgi, kuigi näiteks «Aktsiooni» albumites 7 trükiti lühiproosat A. Jakobsonilt, A. Mälgult ja R. Sirgelt. 5 Tartu Linna Keskraamatukogus 19. oktoobrist 1925 kuni 19. oktoobrini 1929 korraldatud statistilise vaatluse tulemuste kohta vt.: E. K-, Eesti kirjanduse loetavusest viimaseil aastail. «Looming» 1930, nr. 2, lk F. Tuglas, Eesti novellikirjandus «Eesti Kirjandus» 1931, nr 2 lk Vt. lähemalt: L. Tavel, «Aktsioon» ja üks rühmilumiskatsc. «Keel ja Kirjandus» 1965, nr. 7, lk

19 Tahvel V KmiiiVsA moo wt! ш& iutes ь wõi Tbewsni toest* s ülles Igawust ammak efotea? ÕPETATI Septembris 1978 möödus 175 aastat eesti keele õpetamise algusest Tartu ülikoolis. Nimelt asuiati imperaatori direktiiviga 24. sept Tartu ülikooli ka eesti ja soome keele lektoraat, esimeseks lektoriks sai F. D. Lenz. K. Põllu mälestusviit (akvatinta, 1978) meenutab seda tähtpäeva.

20 Tahvel VI j, Жж! WS ; : J Ülal: Maja Tallinnas, Tartu mnt. 39. kus ?. elas August Jakobson (1974). All: Richard Rohu maja Sangastes, mille ehitamisega seotud lood valmistasid kirjaniku elus suuri sekeldusi (1958). H. Joonuksi fotod.

21 Vaadeldaval järgul olid esteetilised arusaamad sootuks taltunumad kui aastail Mainida tuleb a. tugevnenud, juba paarikümneaastase ajalooga nõudmist omapärase ja rahvusliku kirjanduse järele. See aktualiseeris taas eesti ja Lääne-Euroopa kultuuri suhte. E. Hubel, taunides J. Barbaruse jt. liigset kiindumist eeskätt Pariisi maastikesse ja eeskujudesse, toonitas, et eesti kirjandus saab olemasoluõigustuse vaid omapärasest vaimust. Kodumaa ränikild oli Hubeli arvates see, mida eesti kirjanikud pidid hoidma ja hindama, kuigi lihvides seda kildu Euroopa meetodite järgi. 8 Sellest eesti kultuuri ühest sõlmküsimusest andis kaalukaima käsitluse a. Tammsaare. 9 Tähelepanuväärne oli ka H. Visnapuu sõnaselge arvamus kirjanduse sotsiaalse diferentseerituse kohta ja sellega seostuv mõttekäik: «Teame aga üht, et läheneme üldise kultuuri tihenemisega rahvuslikule omapärasele kirjandusele, kui andeline eesti kirjanik kõige puhtama südametunnistusega kõige stiilsemalt kajastab selle sotsiaalse grupi ideoloogiat, kuhu ta kuulub kogu oma isikuga, ja kui ta kujutab eesti inimest eesti maastikul tema aja psüühhikaga.» 10 See kirjanduse parlamentaarse representatiivsuse ideaal leidis arvestatavat realiseerimist 1920-ndate aastate teisel poolel, sealhulgas ka novellis. Selle sajandi kolmandal kümnendivahetusel lahvatasid kired loitma elulähedusliikumise ümber, millele eespool osundatud a. seisukohad olid kõige otsesemaks pinnaseks. Toonitada tuleks neil aastail süvenenud ja eluläheduslusega haakunud arusaama isiku ja ühiskonna otsustavast seotusest, kunsti mitmesuunalisest tingitusest. Selle arengu kokkuvõtteks sõnad Hubelilt: «Iga meie närv peaks nüüdisajal ulatuma isiklikust organismist rahva, inimkonna ja ühiskonna organismini. Ma ei taha öelda, et sellest kõigest oma teoseis peaksime kirjutama. Aga kui meil sellest kõigest pilt, kui meie iga inimese mõistame võtta seoses ühiskondliku organismiga, siis oleme aktuaalsed, millest me ka ei kirjutaks.» u Toodud pidepunktid märgistavad esteetilise mõtte mõningaid taustaliikumisi, mis mõjutasid või kajastasid ka eesti novelli arengut aastail Eesti novelliteooriast aastail Mingi kirjanduse immanentset žanriteadvust, praeguses vaatlusnurgas novelliteadvust, kujundavad oma koosmõjus kaks momenti: esiteks konkreetsest teostekogumist visanduv žanrimall, teiseks teoreetiline žanritaju arvustuses ja kirjanduslugudes ndate aastate teise poole eesti novellis ja selle arvustuses olid need momendid enam-vähem vastavuses ndate aastate algus oli eesti novelliteooriat mitmeti edasi viinud kehtisid suures osas samad arusaamad, nende aastate panus novelliteooriasse jäi eelnenud kümnendi omast väiksemaks. Siiski hakati novelli kõrval žanrina tunnustama ka jutustust esialgu rohkem loovkirjanike endi poolt. Alapealkirjalise žanrimääratlusena 8 9 E. Hubel, Kirjanduslikke äärmärkusi. «Looming» 1927, nr. 1, lk. 43. H. Hansen, Avalik kiri kirjanik A. H. Tammsaarele. «Vaba Maa» III 1927, nr H. Visnapuu, Jooni läind aasta kirjanduslikust elust Eestis. «Looming» 1927, nr. 5, lk E. Hubel, Märkmeid meie tänapäeva kirjandusest. «Looming» 1931, nr. 3, lk Vt. lähemalt: T. Liiv, Eesti novelliteooriast 1920-ndate aastale algul. «Keel ja Kirjandus» 1974, nr. 10, lk Keel ja Kirjandus nr

22 seisis «jutustus» näiteks O. Lutsu «õpilase Valteri» (1927) ja A. Mälgu «Surnud elu» (1929) tiitellehel, A. Jakobson märkis oma «Joonatan Hingemaa eksirännakute» (1930) žanrina «jutustised» (tegelikult mahuvad selle kogumiku palad novelližanrigi) jne. Veidi lähemalt nende aastate arvestatavama kirjandusloo koostaja V. RIDALA novellikäsitusest. Ridalal võib sisse lipsata niisugunegi lapsus: «... loob Vilde 1896 oma kõige nimekama novelli, külajutu, popsiromaani «Külmale maale»». 13 Kuid põhiliselt lähtus Ridala tolleaegsest kõige levinumast arusaamast, et novell on lühike proosateos, romaan aga pikk ja panoraamsema haardega. Jutustust vahežanrina Ridalal pole. E. Vilde «Külmale maale» ja «Mäeküla piimamees» on «pikemad novellid» i4 jne. Mõnel korral laseb Ridala siiski aimata täpsemaid kriteeriume novelli jaoks. Nii rõhutab ta kontsentreerituse ja terava puändi vajalikkust 16 M. Kampmaa kirjandusloo 1920-ndate aastate trükkides neid momente ei mainita. Samuti räägib Ridala spetsiifilisest novellitehnikast, novellile loomupärasest tõtlikkusest, märgib, et novellile on omane tegelaste kujutamine dialoogis ja tegevuses, mitte puhtas kirjelduses, otseselt. 16 Mõjutusi B. Croce esteetikast, mida Ridala oli eesti keeles tutvustanud, 17 pole ta novellikäsituses igatahes märgata. Novelli mõiste oli Ridalal veidi täpsem ja tänapäevasem kui Kampmaa tollastes töödes. Märkimisväärse mõttekäigu andis a. eesti novelli vaatluses E. HUBEL. Kõigepealt lausub ta tunnustust eesti novellistidele: neil olevat arusaamist hea novelli loomise raskustest (1929. a. olevat ilmunud 16 algupärast romaani ja ainult 3 novellikogu). Sellega seoses kirjutab Hubel: «Novell peab ühes sündmuses iseloomustama tegelast, ümbrust ja ajajärku. See sündmus peab võimaldama meile tegelase iseloomu, elukäigu ja saatuse mõistmise. [ ] Kunst peitub ainult iseloomustava loo leidmises ja selle jutustamises. See ongi novellikirjaniku kunst. Tema ülesanne on mikrokosmose loomine, mis meile makrokosmose mõistetavaks teeks, silme ette võluks, ilma et teda meile näidataks.» 13 See on klassikalise novelliteooria üks põhiseisukohti. Lisaks väidab Hubel, et «Noor-Eesti» päevist alates olevat eesti kirjanduses enamasti kõike, mis pole romaan, nimetatud novelliks. Pikalevenitatud jutustust, milles esitatakse rida sündmusi kellegi elust, pole Hubeli arvates aga õige novelliks nimetada. Ta pakub selliste teoste nimetuseks «jutt», «jutustis», «lugu», viidates teiste kirjanduste vastavatele žanrinimetustele. Hubel märgib, et novell nõudvat aluseks kindlat kompositsiooni, selgejoonelist anekdooti. Ent eesti novellikirjanikel olevat raskusi just kompositsiooniga, tolle terava anekdoodi leidmisega. Selle korvamiseks täiustatavat sõnastusstiili. Hubeli arvates nõudvat hea novell enam jutustamist kui kirjeldamist. Sõnastusstiilikultust eesti novellis alates «Noor-Eesüst» seob Hubel Tuglasc eeskujuga, kuid Tuglaselegi saavat see ohtlikuks. Ja lähemalt hinnates a. lühiproosat, leiab Llubel, et vormi seisukohalt leiduvat ka siin vähe ehtsaid novelle. Aastail rõhutas H. RAUDSEPP nagu Hubelgi anekdoodilähedase aine kui novelli aluse tähtsust. «Anekdoodi alahindamine 13 V. Ridala, Eesti kirjanduse ajalugu III. Tartu, 1929, lk V. Ridala, Eesti kirjanduse ajalugu III, lk V. Ridala, Eesti kirjanduse ajalugu III, lk. 174, 223, V. Ridala, Eesti kirjanduse ajalugu III, lk. 166, 174, V. Ridala, Esteetika. Tartu, B. Croce teatavasti ei tahtnud žanre tunnustada. 18 E. Hubel, Eesti novell aastal. «Eesti Kirjandus» 1930, nr. 5, lk

23 meie jutustavas proosas, tüüpiline tervele ajajärgule, on olnud traagiline ühe sugupõlve loomingus. Kui К- E. Sööt riskis anekdooti kasutada kõige puhtamas lüürikas, ei tahtnud nooreestlased selle esemeid sallida isegi novellis ja romaanis. Ed. Vilde näib vaistuliselt ikka tundnud olevat, et hea ja aus novell ei saa oma kondikavas midagi muud olla kui andekdoot, ainult rikkalikuma Jisavarustisega oma aja maitseis.» 19 H. Raudsepp näeb anekdooti eelkõige kui äärmiselt sobivat materjali elukujutuse teravuse ja ökonoomsuse mõttes. A. Gailiti edenemise novellistina 1920-ndate aastate keskpaiku seob arvustaja just pöördumisega anekdoodi kui novelli aluse poole. Muidugi ei mõistnud ei Raudsepp ega Hubel anekdooti seejuures liiga kitsalt, vaid ikka kui lühikest, valdavalt ühele sündmusele või arengule keskenduvat ja teravalt puäntceritud lugu, mis tihti suudab avada inimeses või olukorras midagi olemuslikku. Korduv tähelepanu pööramine anekdoodilähedasele alusainele 1920-ndate aastate lõpul märgistab teatavat muutust novellikäsituses võrreldes eelnenud aastatega. E. Hubeli ja H. Raudsepa mõttekäigud polnud siiski mingid ranged novelliteoreetilised käsitlused, pigem pisikesed selginenud arusaamadega kirjandusloolised tagasivaated. Nad täpsustasid senist käsitust, sidusid selle eesti novelli varasema arenguga. Ja eelneva ümmarguseks lõpetuseks olgu esitatud D. PALGI mõttekäik hinnangust a. lühiproosale: «Eesti proosa on eeskätt jutt: on võimalik lugu seletada pikemalt, saab romaan, ja kui aega vähe või jälle lisaainet, siis sünnib lihtsalt jutt. Jutu ja romaani vahe on peamiselt pikkuses ja lisaharudes, kuna aine käsitlus on üsna sama.» 20 Proosa lõtv ülesehitus olevat otseseks põhjuseks, miks eesli kirjanduses leidub vähe häid novelle. Põhijoontes langevad nii Hubeli, Raudsepa kui Palgi hinnangud ühte: peamise taunitava joonena eesti novellis nähakse ebanovelli likku kompositsiooni. Toodud üldistused eesti novelli varasema arengu kohta tunduvad siiski veidi ülekohtused: novellitehnika, kompositsioonilise külje osas olid Vilde ja Tuglas andnud sajandi esikümnenditel palu, mis ka rangemate kriteeriumide alusel olid lausa laitmatud. Samuti ei tunnustanud ei Hubel, Raudsepp ega Palgi teist tüüpi, klassikalise novellimalliga võrreldes lõdvemaid, ent niisama ehtsaid žanrivõimalusi. Vormilõtvuse üldistamine tervele eesti novelli varasemale arengule oli ilmselt tingitud 1920-ndate aastate teise poole proosa ühe taunitava joone mõneti poleemilisestki ületähtsustamisest. Ent käibis ka iganenum novellikäsitus. B. Linde näiteks rääkis leheküljelisest novellist 21, M. Sillaots nimetas Tammsaare «Kärbest» (1917) novelliks 22 jne. Eespool toodud novelliteoreetilised pidepunktid polnud aastail muidugi ainsad, kuid oma tüüpilisuses ammendavad teistegi kohta. Vaadeldavate aastate novelliteoreetilise mõtte olemusjooneks võib pidada novelliteooria varasemast mõnevõrra tugevamat sidumist eesti kirjanduse konkreetse arenguga ja otseselt žanriloolises sihiseades pilguheite senisele eesti novellile. Suuremat tähelepanu pöörati seejuures «Noor-Eestiga» seotud novellistikale, ja hinnang polnud just soosiv. Täpsustati novelli žanritunnuseid eesti kirjanduse jaoks, ent põhjalikumad käsitlused jäid tulemata. 19 II. Raudsepp, Jakob Mändmets: Kogutud teosed. Teine anne. «Eesti Kirjandus» 1929, nr. 9, lk D. Palgi, a. lühijutustis. «Looming» 1931, nr. 2, lk B. Linde, August Jakobson: Tuhkur hobune. I ja II köide. «Looming» 1929, nr. 1, lk M. Sillaots, A. H. Tammsaare naiskujud. «Looming» 1928, nr. 1, lk * 83

24 Novellikogudest ja novellikirjanikest Üldilmelt olid aastad eesti novellis märksa ühtlasemad ja rahulikumad kui Teostuslikus mõttes oli novellide kesktase kõrgem, kuid puudus selline teistest tuntavalt kõrgem tipp nagu oli olnud Tuglas Lähtudes üsna avaratest žanripiiridest, mis üldpildi saamiseks on õigeim tee, võib öelda, et ilmus eri raamatuina novellikogu või üksiknovelli. Tollasest tasemest lähtudes oli neist kunstiliselt arvestatavamaid 20 ringis, seega tugevasti kolm neljandikku. Aastate kaupa visandub järgmine pilt: novellikogu, , , , Areng arvulise mõõna suunas on silmanähtav. Kõige_viljakam novellikogude poolest oli aasta 1927, mis andis kolmandiku kõigist siin vaatluse all olevaist novellikogudest. Aastail olid juhtivateks novellistideks P. Vallak, A. Gailit, J. Semper ja K. Rumor. Debütantidest paistsid silma M. Jürna ja J. Parijõgi. Nende aastate novellikogud pakkusid loomisajalt värskemat loomingut kui eelnenud kümnendi omad. Erandeiks selles osas olid M. Metsanurga ja H. Raudsepa kogud paladega paarikümne aasta pikkuselt kirjanikuteelt. Varasemast rohkem tähelepanu pöörati novellikogude koostamisele. J. Semper, P. Vallak, К. Rumor ja J. Parijõgi koostasid oma novellikogud, lähtudes rangemast ühtlusest ainealades või kujundusviisis. Märkida tuleb erinevusi lühiproosa ja romaani selleaegses trükitees. Nimelt oli enamiku tollaste paremate novellide esmatrükkijaks ajakiri «Looming», kus seevastu 17 aasta jooksul ( ) trükiti tervikuna üldse vaid üks romaan (R. Rohu «Kurgsoo» ajakirja a. numbrites). Seega ilmestab vaadeldavate aastate eesti novelli trükiteed väga suures osas kahekordne esinduslik ilmumisvõimalus: algul «Loomingus» ja siis tavaliselt kohe ka novellikogus. Näiteks sobib A. Gailiti «Ristisõitjad» (1927), mille kaheksast novellist trükiti esmalt «Loomingus» viis (ajakirja a. numbrites kaks ja a. omades kolm). Varasema novellistika esmatrükid ajakirjanduses seevastu olid olnud hajutatud väga paljudesse väljaannetesse. Eesti novelli ja luule avaldamistingimused olid seega sarnased, kaugel aga romaani tollastest trükiteedest. Kõigepealt pilk realistlikule novellile. P. VALLAK andis aastail kaks novellikogu («Ajude mäss», 1926; «Relvad vastamisi», 1929). Neile võib aga julgesti lisada temalt a. ilmunud novellikogud «Must rist» ja «Epp Pillarpardi Punjaba potitehas», mis sisuliselt kuuluvad samuti 1920-ndate aastate teise poole ilmastikku. Need Vallaku neli novellikogu moodustavad kirjaniku varasema loomejärgu põhiosa («Relvad vastamisi» on küll hinnatav juba üleminekuteosena). i3 Vallaku novellid on väga dramaatilised ja varjundatud omapärasest groteskihingusest, nende efektsus põhineb suuresti huvitaval jutustamishoiakul. 24 Ta esikkogu «Must rist» varjundab sünge põhitoon, «Epp Pillarpardi Punjaba potitehases» valitseb päikesepaistelisem ja huumorilahke meeleolu. «Ajude mäss» sobib Vallaku varasema loomingu esinduskoguks, mitmed siinsed palad kontsentreerivad endasse kirjaniku selleaegse elutunnetuse põhimomendid ja seda Vallakul üldiselt harva esineva filosoofilise nüansiga («Parukas», «Põgeneja», «Raudne sõber»). «Relvad vastamisi» pakub vallaklikult kummalisi 23 H. Pühvel, Sihljooni läbi Peet Vallaku loomingu. «Keel ja Kirjandus» 1965, nr. 1, lk Sellele juhtis D. Palgi tähelepanu juba a., vt.: D. Palgi, Peet Vallak: Ajude mäss. Novellid. «Looming» 1926, nr. 10, lk

25 armastuskäsitlusi, mis tipnevad novellis «Kaks», ja märgistab igas mõttes teatavat taltumist. Oma enamikus keskenduvad Vallaku novellid mõnele jõulisele ja tavatule sündmusele, mille esituses jälgitakse vaid välist asjakäiku. Tegelane jääb sageli sõna otseses mõttes müsteeriumiks, küsimärgiks, ja suuresti sellest vormubki nende novellide kordumatu tähenduspinge. Vallaku novellid on üsna ühemõtteliselt suunatud inimesele ja väldivad seejuures tollaste ühiskondlike murranguhetkede otsest kajastamist. J. SEMPER avaldas kaks novellikogu («Ellinor» ja «Sillatalad», mõlemad 1927 aastal), mis märgistavad kirjaniku kõrgaega novellistina. Kumbki novellikogu on erinevas põhitonaalsuses, ühendajaks kalduvus satiiri ja irooniasse. «Ellinor» kujutab endast süvapsühholoogilise suundumise üht varasemat katset eesti proosas ja jätab mõnevõrra rafineeritud mulje. Jooksev arvustus sidus selle kogu etteheitvalt isegi «kunstiga kunsti pärast». 25 Märgata võib freudismi mõju, 26 mis veidi varem oli ilmnenud ka Semperi kirjandusuurimustes («Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs», 1924). «Ellinori» kõiki novelle ühendab peategelasena noor naine. Need palad on pildid tolle noore naise «herbaariumist», killud kohtumistest mitmesuguste meestega. Ühendusniidiks on pealkirjadeski antud lillemotiivid. 27 Armastusvarjundite süvavaatluse poolest oli «Ellinor» jätk «Hiina ketile» (1918) ja eelaste romaanile «Armukadedus» (1934). «Sillatalade» kolm esimest novelli avavad täielikult Semperi satiirikuvõimed, mida varemgi võis paiguti märgata. «Sillatalade» satiir on ühiskondliku suunitlusega, ent kaldub seejuures liigsesse följetonipärasusse, mis madaldab kunstilist kandvust. Novellikogu viimane novell «Eksitus» on kirjutatud traagilistes toonides ja tõuseb Semperi tugevamate palade hulka. K. RUMOR oli nende aastate üks viljakamaid novelliste (novellikogud «Mürgine vili», 1926; «Sammud kaduvikku», 1928; «Kui Saara naerab», 1929). Põhiline on tal psühholoogiline novell, sageli sotsiaalsete ideerõhkudega. «Mürgine vili» pakub seitse sõja- ja revolutsiooninovelli, «Sammud kaduvikku» on 1920-ndate aastate teise poole üks jõulisemaid novellikogusid. Kogumiku kolme novelli läbib tollal harukordne filosoofiline juhttoon, rahvusliku optimismi tunne ja sellega kaasnev idealiseerimiskalduvus. Kogumiku tippnovellis «Kuldlind» tõuseb keskseks elu katkematu edasikestmise äratundmine, romantihstesse tundetoonidesse põimub autobiograafilisi momente. Novellikogu pealkirja tähenduslikku mõju reljeef istavad kõigis novellides korduv käik surnuaiale ja sellega seostuvad mõtisklused. «Kui Saara naerab» on varjundatud biologiseerivatest toonidest ja jääb Rumori teiste novellikogude varju. A. KIVIKAS andis vaid novellikogu «Punane ja valge» (1927), kaks uut novelli leidus küll ka «Sookaelte» (1919) teises trükis Ent Kivika novellidele kuulub oluline koht nende aastate üldpildis tänu teravalt kriitilisele rõhuasetusele ja tugevale teostuslikule tasemele. «Punane ja valge» on üks Kivika tippteoseid ja arendab edasi «Verimusta» (1920) probleemiringi teisenenud, täiesti realistlikus kujundusviisis. Süngetes värvides annab Kivikas pilte eelnenud kümnendivahetuse sündmustest Eestis, kujutades seniste klassivastuolude paisumist avalikuks klassivihaks. 25 M. Sillaots, Johannes Semper: Sillatalad. Novellid. Johannes Semper: Ellinor. Novellid. «Eesti Kirjandus» 1928, nr. 1, lk Vt.: E. Siirak, Johannes Semper. Tallinn, 1969, lk Floraalsed motiivid olid muuseas sagedased ka Semperi varasemas luules, vt.: N. Andrese n, Johannes Semperi noorusluule. «Keel ja Kirjandus» 1972, nr. 9, lk. 515 jj. 80

26 J. PARIJÕGI (novellikogud «Semendivabrik», 1926; «Jaksuküla poisid» ja «Jõulud, jõulud!», mõlemad 1930) tõi eesti novelli maailma kujutamise läbi lapsesilmade ja andis saavutuslikku just lapsepsüühika äärmiselt tõepärase kujutamisega. «Semendivabrik» on miniatuurne romaan novellides, nähtud minajutustaja, kaheksa-aastase Jaan Pari silmade läbi. Väikese Jaani maailma kujundavad kaks keset: naabruses asuv vabrik ja vanaema, kelle surmaga novellikogu ka lõpeb. «Jaksuküla poisid» esitab pilte moonakaküla laste elust. Kesksed tegelased on «Semendivabriku» lastest vanemad ja sellele vastavalt on muutunud probleemistikki, ulatudes esimese armastuse ja põhimõttelisemate sotsiaaleetiliste kogemusteni. «Jõulud, jõulud!» keskendub jõuludega seotud elamustele, žanriliselt pole aga kõik siinsed palad novellid. M. JÜRNA (novellikogud «Tavalised», 1927, «Üks armastus», 1929) pakkus enamasti väga süngeid novelle, milles läbivaks jooneks on naturalistlikult biologiseeriv lähenemine. «Tavalised» on kirjutatud äärmiselt raskepärases sõnastuses, märgata võib teravat ühiskonnakriitilist tooni. «Üks armastus» pakub novelle juba lihtsamas sõnastuses. Keskseks tõuseb armastuskäsitlus, ent ühiskonnakriitiline noot kõlab «Tavalistega» võrreldes nõrgemalt. Mitmeti sarnanes Jürnaga A. JAKOB SON (novellikogu «Joonatan Hingemaa eksirännakud», 1930), kelle novellid on aga väga ühtlase tasemega ja lähedased ta tollastele romaanidele. Kõigi viie novelli taustaks on agul oma joomiste, suremiste ja armastustega. M. Jürna ja A. Jakobsoni lühiproosale omast ääretult sünget elupilti täiendab A. MÄLK novellikoguga «Anne-Marie» (1927), mille teostuslik tase kipub aga kahe eelnimetatu omast maha jääma. Mälgu kogu oli otsinguteos, kus leidub ka uusromantilises häälestuses palu. «Anne-Marie» kaks tugevamat pala, «Surnu surm» ja niminovell, väärivad oma pidalitõbiste elu kujutamisega eraldi esiletõstmist, kuigi selle ainevalla oli eesti kirjandusse toonud A. Kallas. 28 M. METSANURK koondas oma novellid igas mõttes ebaühtlasse kogumikku «Viimne päev» (1927), kus leidub palu aastaist Teostuselt tugevamad on teravalt ühiskonnakriitilised «Viimne päev», «Peremees ja sulane», samuti tüübipuhas ekspressionisminovell «Algus». Kuid nende kõrval on üpris kergekäelisi lehekülgi. J. MÄND METS andis aastal 1927 oma viimase novellikogu «Läbi rädi», ent ei lisanud sellega oma loomingupilti midagi nimetamisväärselt uut, kui mitte arvestada pöördumist (tõenäoliselt A. Kalda eeskujul) kaugema ajaloo poole novellis «Raehärra Flemminga tütre Katarina pulmad». H. RAUDSEPP pakkus novellikogus «Ristteed» (1926, autorinimeks Milli Mallikas) valiku aastaist , seega minevikulise tasemega palu. «Ristteed» on ülevaatlik kogu, kus Raudsepa kujunemine novellistina visandub konkreetsete, ilmekate näidete varal. Olulisemad on Raudsepa katsetused ekspressionisminovelli alal («Inimene kisendab», «Saadermoll») 29 oli ju Raudsepp eesti lugejale peale muu tutvustanud põhjalikumalt ka ekspressionismi («Ekspressionism», 1922). «Ristteede» põhiosa moodustab siiski raudsepalikult kerge följetonipärane käsitlus. R. ROHT andis novellikoguga «Jutud Kõrrekülast» (1926) tollase novellistika üldpilti vestelist pilget alevi ja külaelu pihta, jätkates nõnda oma «Väikelinna» (1924) kergekaalulist käsitlusviisi. R. SIRGE (novellikogud «Võõras võim» ja «Maanteel», mõlemad 1927) ja E. KRUSTEN_(novelli- ja novelletikogu «Kanarbik», 1927) olid algajad kirjanikud. Mõlema novellides on ilmne üsnagi kriitiline suh- 28 Vt. A. Vinkel, Kirjandus, aeg, inimene. Tallinn, 1970, lk J. Semper on neis Raudsepa novellides näinud küll ekspressionismi paroodiat vt. J. Semper, Meie kirjanduse teed, lk, 51, 86

27 tuminc tollastesse oludesse. Kaalukamana mõjuvad Sirge novellid, ent mõlema kirjaniku osa novellistika üldpildis jäi väikseks. Mõned veel mainimata novellikogud, nagu L. Perandi «Sinimäe Eeva» (1926), B. Linde «Kenad naised» (1928) jt., ei lisanud loetletule midagi olulist. Neil aastail «Loomingu» lehekülgedele jäänud novellidest pälvivad märkimist J. Ruveni omad, mis olid lähedal M. Jürna ia A. Jakobsoni lühiproosale. Kindlasti tuleb nimetada kahte novelli E. Vilde sulest: «Asunik Woltershausen» a. «Loomingus» ja «Kolmkümmend aastat armastust» albumis «Õitsitulea» VI (1927). Kuigi Tuglase «Hingede rändamine» oli a. lõpetanud üpris äärmuslikes toonides eesti uusromantilise novelli põhilise arengujoone, ilmus järgnevailsri aastail novelle, milles kas osaliselt või täielikult toetuti uusromantismi põhimõtetele. Eesti uusromantilise novelli viimseks mohikaanlaseks jäi kahtlemata A. GAILIT, aastate üks viliakamaid novelliste (novellikogud «Vastu hommikut», 1926, «Ristisõitjad». 1927; romaan novellides «Toomas Nipernaadi». 1928). Neil aastail iõudis Gailit oma teise loomejärku, küpsusse. «Toomas Nipernaadi» oli selle paljutõotav algus. «Vastu hommikut» ja «Ristisõitjad» kujutasid endast üleminekuteoseid, milles nähtusid tugevnevad realismipärascd jooned. «Vastu hommikut» sisaldab novelle aastaist Käsitlusviis on realistlikum kui kirjaniku eelmistes novellikogudes, sõnastuslikku liigliha vähem, kompositsioon tihedam ja erootiliste momentide osatähtsus kahanenud. Teistest tähenduslikumad on allegooriliste konnotatsioonidega «Libahunt» ja «Viimne romantik», samuti niminovell ndail aastail eesti kirjanduses kullalt levinud piibliainestikku vahendavad sugestiivselt «Barrabas» ja «I aatsarus» Läbivaks tundeks peaaegu kõigis novellides on kannatus. «Ristisõitjad» sisaldab novelle aastaist ia on üpris kirju üldilmega Kannatuse kujutamine on vähenenud, põhiheli on rõõmsam kui eelnenud kogus. Uudse ja arenguliselt edasiviiva joonena csmdub «Ristisõitates» groteskselt humoristlik juhlumusnovell («Peetrus KUPpelvaar» «Taevaskoja asunik» jt.), mis on «Nipernaadi» novellide otsene eelaste. Gailiti. samuti kui terve eesti proosa üheks tippteoseks iääb aga «Toomas Nipernaadi», seitsmest novellist koosnev tsükkel. See oli ka esimene ulatuslikum eesti proosateos, mis iõudis ^1ге^и rahvusvahelisele kirjandusturule (saksakeelne tolg- 1931, hollandikeelne 1932, tšehhikeelne 1935, soomekeelne 1942, prantsuskeelne 1946). «Toomas Nipernaadil» tervikuna puudub keskendatud suzee. Siduva arengulise lõnga annab peategelase elamusahne rännak kevadest_hilissügisesse läbi mitmete maastike ja naiste südamete. Teose elurõõmus meeleolu kätkeb endas omeli ka midagi muud, mis paaseb esile Nipernaadi rännakut lõpetavas romantilise melanhoolia varjundis, lume tulekus ja lubaduses jääda ootama oma Seeba kuningannat. Üksikuid uusromantismi jooni kandvaid novelle leidus M. Metsanurga, H. Raudsepa, J. Mändmetsa ja A. Mälgu novellikogudes. Mõnele neist mis seotud ekspressionismiga, on eespool vihjatud. Romantismijoontega on veel J. Perdi «Udulaev» (1926) ja J. Jäigi «Kaamelid pasunapuhujatega» (1928), mis aga oma teostustaseme ja žanriahmasuse tõttu pikemat peatust ei nõua. Vaimuliku sihiseadega palu avaldas E. Mänd (novellikogud «Valgus ja varjud», 1926, «Punaste pärnade all», 1927), samuti D. Fiskar (novelli- ja miniatuurikogu «Sinised varjud», 1926). Ja lõpetuseks A. KALLAS, kes andis ainsa arvestatava eri raamatuna ilmunud üksiknovelli neil aastail, «Hundimorsja» (1929, soome keeles 1928). Erinevalt kirjaniku varasemaist novellidest on siin tunnetusaspektis sisse toodud otseselt rahvapärimustele omane libahundimüstika arendus. «Hundimorsja» kuulub A. Kalda «surmava 87

28 Erose» proosaballaadide sarja ja sarnaneb süžeeliselt mõneti Gailiti novelliga «Libahunt». Nõnda olid aastail kõige viljakamad novellistid A. Gailit ja К Rumor, koos oma a. ilmunud kogudega ka P. Vallak. Koik kolm esindasid selleaegse novelli tipptaset. Novellide arvustus oli põhiosas samasihiline kui teistelegi žanridele osakssaanu. Mõnevõrra vähenes novelliarvustuse suunav roll, põhjuseks muu hulgas ka uusromantismi põhijoone vaibumine. Ilmne oli samuti novelliarvustuse üldise haarde kitsenemine: seostamine kirjanduse arenguga laiemalt jäi väiksemaks kui aastail Meetodiilminguist Aastail valitses eesti novellis põhiliselt kunstiloome realistlik põhitüüp prevaleerinud esteetilis-individualistlik varjund oli väga suures osas asendunud eetilis-sotsiaalse huviga. Ent võrreldes aastatega olid nii 1920-ndate aastate teise poole realism kui ka romantismiilmingud teisenenud. Mõlema oluline ühisjoon oli о 1 u s t i ku 1 i suse ja elukujutuse üldise tõepärasuse suurenemine. See tähendab, et realistlik ja romantilise põhitooniga novell olid neil aastail teineteisele põhimõtteliselt lähemal kui varem. Kumbki suundumine oli teisele mõju avaldanud. Realism kui üks kunstiloome põhitüüpe on oma arengus läbi teinud mitmeid muutusi, seda ka eesti kirjanduses. Meil sajandivahetusel võidule pääsenud kriitiline realism koos eelnenud olustikurealismi ja paralleelse külarealismiga oli uusromantismi tõusuajal (umbes aastast 1920-ndate aastate alguseni) tagaplaanile tõrjutud ndate aastate keskel algas eesti kirjanduses realismi taastõus, seekord juba teisenenuna. See realismi teisenemine tähendas sisuliselt XX sajandi realismi jõudmist eestigi kirjandusse. Toetus ju eelmise sajandi lõpp- ja selle sajandi esikümnendi eesti kriitiline realism koos oma külarealistliku haruga põhiosas XIX sajandi maailmakirjandusliku realismi mustrile. Realismi teisenemine, maailmakirjanduse arengu üks põhijooni, lähtub aga otseselt üldisest arengudialektikast. Ja nii lahutabki XX sajandi realismi selle lahknevate arengujoontega eelnenud ajajärkudest kõigepealt pääsmatult muutunud elutunne, elutundeline alus, too loomemeetodi tunnetusaspekti koondav tasand ndate aastate inimkonna ajaloo- ja olemiskogemus oli lihtsalt suurem kui varem, ja seda pidi ka tollane realism kajastama ndate aastate teise poole realism oma tollastes novellirealiseeringutes oli kaunis kirev, põhitunnuseks siiski varasema realismiga võrreldes tuntavalt muutunud elutunne. Meetodi tunnetusaspektis kaasnes sellega eesti novelli representatiivsuse, nii sotsiaal-eetilise kui psühholoogilise esindavuse kasv (Jakobsoni ja Jürna agulimaastikud, Parijoe lastemaailm, Semperi «Ellinori» naisepsüühika jm.). Osaliselt taandub see kirjanduse dialektiliselt mõistetud elulähedusele (mitte selle kitsaks katkutud variandile ilmunud «Kirjanduslikus Orbiidis» jm.). Muutunud elutundelise alusega kaasnes nihe tollase novelli kujunduslik-teostuslikes taotlustes (üldise psühholoogilise tiheduse kasv, uusromantismi kogemusest omandatud groteskiharrastus, sõnastuse väljendusvõimaluste teadlikum kasutamine). Arengulises mõttes oli realistlikule novellile äärmiselt oluline sotsiaalse ja psühholoogilise vaatluse senisest dialektilisem ja paindlikum ühendamine (Kivikas, Rumor, Parijõgi). Realismiprintsiibi tunnetusaspektis oli nagu sajandivahetuseni sageli olulisel kohal sot- 88,

29 siaalkriitiline noot. Ent selle teravamad ilmingud avaldusid vaadeldavail aastail võrdväärselt kahes vastandlikus esteetilises tonaalsuses: traagilises (Metsanurk, Jakobson, Jürna) ja satiirilises (Semper, Raudsepp). Varasemas realismis polnud see tonaalsuste polaarsus kaugeltki nii reljeefne. Siiski oli vaadeldavate aastate realistliku novelli sotsiaalkriitilisus kokkuvõttes nõrgem, sordiinilatum kui eelmise sajandi lõppja selle sajandi alguskümnendil. Selle asemel prevaleerisid tihti olustikulised, psühholoogilised ja biologiseerivadki rõhuasetused. Et vaadeldavate aastate realistlik novell kaldus hargnema mitmesse kitsamasse suundumisse, siis tuleks neilgi põgusalt peatuda. Paraku pole siin lahutavate tähiste asetamine just kerge. Kõigepealt võiks esile tuua tugevate groteskijoontega olustikurealismi, «groteskrealismi», mida esindab Vallak, kaudsemalt mõnes palas ka Jürna. Sellel harul on lähedust Gailiti novellidega. Teiseks visandub kindlamalt süvapsühholoogiliste ambitsioonidega novell Semperi «Ellinoris», kaudsemalt mõnes Rumori palas. Kolmandaks võib arenguliselt eelmise sajandi lõpp- ja selle sajandi esikümnendi kriitilise realismi täiustunumat varianti näha Kivilo «Punases ja valges», Parijõel, mõnes Metsanurga ja Rumori novellis. Neljandaks, tugevate naturalismijoontega realism, «agulirealism», mida pakkusid Jakobson, mitmes palas Sirge ja Jürna. Selle nelikliigendusc kõrvale, mis püüab arvestada nii meetodi tunnetus- kui kujundusaspekti, võib muidugi asetada näiteks puhtalt sisulistest rõhkudest lähtuva kolmikliigenduse: sotsiaalne novell (Kivikas, Rumor), olustikuline (Metsanurk, Vallak, Jakobson, Parijõgi, Jürna), psühholoogiline (Semper, Rumor). Kumbki variant pole jäägitult ammendav. Toodud hargnemistest lähtudes märgistub realismi uuenemine teravamalt just tolle «groteskrealismi» tekkimises (Vallak), kaudsemalt süvapsühholoogilise novelli taotluses (Semper). Täiustunud kriitilisel realismil ja naturalismijoontega realismil olid arenguliselt eesti kirjanduses eelkäijad olemas. Mis puutub 1930-ndail aastail käibinud uusrealismi mõistesse, millega tähistati 1920-ndail teisenenud realismi ja millega seostuva uusrealistliku novelli silmapaistvaimaks esindajaks peeti üldiselt Vallakut, siis põhimõtteliselt ei saa selle nimetuse vastu midagi olla. Kuid vajalik on selle mõiste sisu tänapäevastamine, s. t. eesti kirjanduses ndail aastail valitsenud realismi kõigi olemusjoonte arvestamine. Tolle järgu uusromantiline novell oli samuti teisenenud. Ilmne oli uusromantilise novelli lähenemine realistlikule, ja mis kõige olulisem helgema elutunde ja puhaskoomilise elemendi võimukas esilepürgimine. Meetodi poolest on eesti novelli üldpilt siis mõneti kergemini jälgitav kui aastail Valdavas, realistlikust loomeprintsiibist kantud novellistikas oli eelnenud aastatega kõrvutades süvenenud sotsiaalolustikuline külg, jätkus psühholoogiline huvikeskendus. Kõige olulisem oli aga avardunud haare elukujutuses. Uusromantiline novell oli harv, kuid kaalukas nähtus. Uusromantilise ja realistliku novelli vastastikune lähenemine, kirjandusprotsessi seisukohalt äärmiselt tähendusrikas nähtus, lõi eesti proosale ootamatuid väljavaateid, mis aga järgnenud kümnendil ei leidnud maksimaalset teostamist. (Järgneb) m

30 Verbi parandama adverbistunud vorme PAUL ALVRE Adverbid on oma tekkelt nii eesti keeles kui ka teistes Soome- Ugri keeltes küllaltki hiline sõnaliik. Nende aluseks on olnud peamiselt adverbiaalina kasutatud noomenivormid (eeskätt mitmesugused substantiivide ja adjektiivide, harvemini numeraalide ja demonstratiivpronoomenite muuted). Et adverbide ja postpositsioonide kujunemine on tingitud süntaktilistest teguritest, võime veel tänapäevalgi kohata keeles morfoloogiliselt eristamatuid vorme, mis kuuluvad eri sõnaliikidesse; võrreldagu näit. «Kepi alumises otsas ( õtsa sees) on nael»; «Toit on otsas»; «Karp on kapi otsas (= kapi peäl)». Adverb osutab vastava noomeniga võrreldes kõrgemat tähenduse üldistumise astet. Siirdevormid näitavad, «kuidas noomen või mõni muu sõnaliik teatud vormistuses muutub adverbiks ning eraldub muust noomeni, resp. vastava sõnaliigi massiivist. Eri keeltes on see eraldumine toimunud eri viisil ning erineval ajal, vastavalt sellele, millised on olnud asjaomase keele arenemise sisemised seadused». 1 Hoopis harvemini tuleb ette adverbistunud verbivorme, mis on ka mõistetav, sest on ju verb ise adverbi poolt laiendatav kategooria. Sidet noomenitega näeme aga siingi, sest adverbideks on kujunenud peamiselt verbi käändelised vormid, ennekõike abessiiv (kogemata, vahetpidamata). Kuid adverbideks on muutunud ka mõned da- ja des-invinitiivid ning isegi verbi pöördelised vormid (pealtnäha, teadagi, möödaminnes, tähendab). Varasemast instruktiivsest infinitiivist on rudimentidena jäänud keelde jõude, kiuste, hoide, mille seos verbidega jõudma, kiusama, hoidma on tuhmunud. 2 Verbilähteliste adverbide hulka kuuluvad ka parata ja paraku, mis on ilmselt tekkinud alles pärast seda, kui otsene seos verbiga parandama polnud enam tajutav. Nagu teisedki rõhuadverbid, iseloomustavad nad kõneleja või kirjutaja suhtumist väljendatud mõttesse. 3 Kuigi me tänapäeval keelendeid parata ja paraku enam otseste verbivormide hulka ei arva, leidub veel vanas kirjakeeles ja osalt murdeiski tarvitamisjuhte, mis viitavad vahetult tähendusele 'parandada' ja 'parandagu'. Mitmesuguseis sõnaühendeis, näit. ei või parata, jumal paraku, saame vaadeldavaid keelendeid asendada ikkagi ainult mõne teise verbi muudetega (ei või aidata jne.). Ka adverbil paratamata on keeleajalooline seos verbiga parandama. parata Alates Wiedemanni sõnaraamatust on sel vormil kindel koht kõigis järgnevaiski sõnaraamatuis. Tõsi, märksõnana Wiedemannil parata 1 P. Arisle, Adverbide arenemisest läänemere keeltes. Rmt: Teaduslikud tööd, pühendatud Tartu Riikliku Ülikooli 150. aastapäevale. Tallinn, 1952, lk Vanas kirjakeeles viljeldud tutte (instruktiivile infinitiiv verbist tundma) pole vist enam murdeiski kasutusel, kuigi da-infinitiivi tulla 'tunda' näikse KKI murdckartoteegi andmeil veel siin-seal viljeldavat. Eesti kirjakeelde on püsima jäänud üksainus tundnia-verbi konsonanttüveline vorm: iau-kesksõna tuttav (< *lunt-tajia). Vt. ka: P. Alvre, Murdekeelendid tuntsa ja tuta. «Keel ja Kirjandus» 1971, nr. 3, lk. 153 jj. 3 A. Viilup, Adverb eesti keeles. Tallinn, 1969, lk. 71, 90

31 nagu paraku'gi veel puudub, sest ta opereerib teoretiseeritud vormiga pärgama. Märksõnana esitatud verbi pärgama, [par]gan, parala («defect. Verb., von welchem einige Theile in der Bedeutung von parandama gebraucht werden») põhivormidest osutub faktiliseks ainull viimane. Selle tarvitamine on varem olnud ulatuslikum, nagu osutavad sama sõnaartikli näited: häda parata 'zur Noth', mis wõib jumala ette parata 'was kann man wider Gott ausrichten', mina ei või selle ette parala või senna p[arala] 'ich kann dabei nichts thun, bessern, helfen', kui ei wõi parata, sis peab laskma karata 'wenn man nicht abhelfen kann, muss man die Sache gehen lassen' (Wied., 770). Eri märksõnana ilmub parata esmakordselt alles «Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamalusse» (1918) ja on sellisena jäänud püsima kuni tänapäevani, viimane ÕS kaasa arvatud: parala (ei wõi) (EKOS, 82), parata (EOS II, 708), [ei või] parata (VOS 1936, 290; VOS 1945, 358; VÖS 1953, 197; OS 1960, 475; OS 1976, 494). Murdeis on parata peaaegu üldeestiline, selle kõrval kasutatakse paiguti ka vormi paraiada või paranta. Sõnaseoseilt on näitestik küllaltki mitmekesine. parata: mis sõnna ükskiü VÖIB paratta Khk, tnä^s vei mitte topsile paratta "aidata' Muh, ci või paratta ühted Rid, velrw täi paratta keoaci Mih, mis^sa vew paratta Mih, pele müd paratta ühti Tõs, nülo enäm paralta el või, jumal ei või paratta Tõs, aea eaa seäl paratta peln keoaoi Aud, ma ei SUUD paratta Amb, kus ta ikke paratta SÜÜB Amb, miš veib jumala ette paratta JMd, pele paratta Ann, kui ei või paratta, sis реав laskma karatta Koe, kuhu sie sap paratta Lüg, SCDÜ äoä paralta ei vel Kod, ei ole keoäei paratte San. paraiada-. mina ei sua sinna keoaci parattapa ~ paratta Pit. paranta: liha olli vaja ja eš ole mioäci paranlte ~ paralte Krk, mia^š sa sinna midüai paranttd Krk. Pole kahtlust, et kujud parattaoa ja paranlte, paranltd on hilistekkelised. Esimesel juhul on liidetud hämardunud da-infinitiivile uue tunnusena -DU, teisel juhul paistab aga läbi kontaminatsioon vokaaltüvelise paranoana-kujuga. Vormist parala on tekkinud isegi kuluvorm, nagu näitab Wiedemanni sõnaraamatu parat (d) "leider' (Wied., 769). Vanast kirjakeelest võib leida parata-vonm rahvapärast tarvitamist ennekõike A. Thor Hellel: Sündinud asja ei wõi parrata 'geschehene Dinge sind nicht zu ändern' (KA, 354), Jehowa wõiks sedda parrata 'Jehowa mag dieses verbessern' (KA, 403). Nagu näeme, on siin tegemist otseste verbivormidega, mida näitab ka tõlkevaste verbessern viimases lauses. Verbi parandama da-infinitiivi algupärase tähenduse säilimisele a. piiblis on juba varem tähelepanu juhtinud J. Mägiste 4 : ei so ello wõi parrata Jer. XXX : 15, et tenia ei woind ühtegi parrata Matt. XXVII : 24, Ja et neil piddi melewald ollema löbbelisid parrata Mark. III : 15, ja tõbbesid parrata Luuk. IX : 1. Mainitud kohtades on hilisemais tõlkeis kasutatud vorme parata, parandada ja paraneda. paraku Ka paraku-vormiga näide leidub Wiedemannil pargama-märksõna all: paraku oder jumal paraku 'Gott bessere es, leider'. Täpselt samad 4 J. Mägiste, Verbin konsonanttivartalon jälkia vanhassa kirjavirossa. «Virittäjä» 1951, lk

32 näited on muido A. W. Hupelil: parrago od. parrako Jummal, millede kõrval ka da-infinitiiv parrata 'ändcrn, abhclien' (anstatt parandada); 2. trükis parrata 'bessern' (st[att] parrandada) (Hup. 1780, 237; Hup. 1818, 173 ja 174). Eri märksõnana on paraku toodud kõigis hilisemais sõnaraamatuis: paraku (jumal) (EKÖS, 82); paraku vt. pärand, mille all [jumal] paraku (leidcr [Gottes]) (EOS II, 705 ja 706), paraku [on see nii] (VÖS 1936, 290; VOS 1945, 358; VOS 1953, 197; ÖS 1960, 474), paraku (ÖS 1976, 493). Murdeis on paraku ühesõnalise väljendina suhteliselt harv. Oige sageli on ta paarimeheks jumal, kuid selle asemel figureerib ka aeg, arm või pronoomen sa (kas üksi või koos hüüdsõnadega oh, oi). Võimalik on isegi kombinatsioon oh sa paraku aeg jt. paraku: el vei parakku miüäoi teha Ris, aea nüw parakkujäe ioaeäseks as'jaks Jür, parakkui niet ialopojao elitjia Lüg, meni tütrik on parakko nuua iehos tüö pale ja poiste pale Lüg. jumal paraku: sis temmaitl keskelt pooleks jumal parakku Muh, jumaljparakku. Mar, Mär, Ris, Kod, jumal parakku, mis nät viel kervad kwevao Lüg, jumal parakku / mis elu miili om Krk. paraku aeg: pel ju särk ehiitaiti ikka neana parakku aea Mu li, parakku aea Kaa, VMr. paraku arm: parakku arm (~ parakku aea), lai oli tulemas Kaa. sa paraku: sa parakku, kui metsnik seoa näal Mär, sa parakku, kaoas ta sis UDUS netta Sini. Varasem verbifunktsioon on niisugustes konstruktsioonides kõige läbinähtavani neil juhtudel, kui paraku-vormi laiendiks on objekt. Lisatagu selle kohta veel näilena junial parakku seast elu, ei Шва si koekkile Trv. Seevastu paarissõnaline pir aku-par aku, mida paiguti murdeis tuntakse, ei erine teistest seda laadi adverbidest. Vanas kirjakeeles kombineerub paraku tavaliselt sõnaga jumal, nagu osutavad näited vanadelt kirjameestelt: G. Mülleril sysz on Jumall parrakudi keick se loiwoius erraunuiuth (NEP, 274); H. Stahlil Töis kurjus / parrako jumal J on mcije mah / neil paitul koggonis ülleandtut 'Vol böbheit / leider / ist vnser Land / den Sünden ganz ergeben' (LIII II, 116), parrakui Jummal (LS I, 141), parrako lummal 'leider' (LS I, 539), Kumbatakil, parraku Jummal, tehp üx suhr hulek hucka (LS I, 253)'; H. Gösekenil (J. Mägiste järgi 5 ) Jummal parrako!; Lars Vigeeusel Aggas: parracho Jummal (VEKVM, 79); kindralkuberner Bengt Horni käsus a et sien meye Kochto sees J parrako Jummal! kuhloxe j et need Paitud igkapehw suhremax kaswawat (VEKVM, 152); F. W. Willmannil Ning parrago Jummal! on ka nende läbbi kahjo kül ilma peale sündind (JT, 51). Nagu näeme, pole vana kirjakeele perioodil vormide parata ja paraku seos verbiga parandama veel katkenud. Seda on tajunud oma grammatikas A. W. Hupel ning see selgub kaudselt ka Wiedemanni sõnaraamatu pargama-sõnaartiklist, kuigi märksõnaks on ta võtnud olematu vormi. Ilmselt on F. J. Wiedemanni juhtinud eksiteele vormide parata ja karata näiline sarnasus, kust siis kargama analoogial ka pärgama. Eesli keele murretele ja sugulaskeeltelegi on pärgama selles seoses võõras. Niisugusele arusaamisele on «Eesti keele mõistelises sõnaraamatus» jõudnud arvatavasti ka A. Saareste, kes pakub ma-infi- 5 J. Mägiste, Verbin konsonanttivartalon jälkia, lk

33 hitiivina välja parama (EKMS III, 55), mis aga on muudete parata ja paraku seletamiseks niisama sobimatu kui F. J. Wiedemanni pärgama. Sisuliselt on meil ikkagi tegemist verbi parandama arhailiste, konsonanttüveliste vormidega. Tänapäeva eesti keeles on konsonanttüveline liitumine omane põhiliselt kahesilbilistele e-tüvelistele noomenitele (mees-t, mees-te) ja kontraheerunud verbide teatavatele muudetele (karai-ta < *karyai-tak, karak-ku <C *karyat-kohea). Varem on läänemeresoome keeltes kasutatud konsonanttüvc ulatuslikumalt ka *(n)/a-tüvelistest kausatiivverbidest, nagu osutavad soome vana kirjakeele paranneet <C *parant-nuõet 'parandanud', parataan 'parandatakse', parattu < *parant-tu 'parandatud', lüüdi parata < *parani-tak 'kohendada, parandada', vepsa at'eta < *aleni-tak 'alandada, madaldada' jt. Viimaseist tuleb lahus hoida vadja parattä : par at an 'parandada : parandan' jt., mis on liitunud algupäraste //a-verbidega pärast rõhutu silbi n-i kadumist t eest. 6 Mainitud konsonanüüveliste vormidega liituvad orgaaniliselt verbi parandama da-inlinitiiv parata ja imperatiivi ainsuse 3. pööre paraku (vanas kirjakeeles ja murdeis ka pärakut). Rõhutu silbi n on homorgaanse klusiili eest kadunud: parata < *paral-tak, paraku < *paratkohen < *parant-kohe.n. Muulus tk > kk on ilmselt väga vana, sest samas positsioonis tuleb ta esile veel läänesoome murdeis ning karjala ja vepsa keeles. E. N. Setälä pidas seda häälikumuutust läänemeresoome aluskeelde ulatuvaks, kuid rõhutu silbi t assimilatsiooni puhul näib paralleelse arengu eeldamine olevat õigem. 7 Vana kirjakeele ja murretegi parata- ning paraku-vormi tähenduslik seos verbiga parandama on aga paljudel juhtudel paremini läbinähtav kui tänapäeva ühiskeeles. paratamaia Nagu eespool oli jutuks, on ma-infinitiivi abessiiv andnud keelde rea verbivormilisi adverbe {kogemata, liikumata, lugemata jt.). Nende hulka kuulub ka paratamatu. Wiedemanni sõnaraamatus paikneb see sõnaartiklis päratama, -tan, -tada: paratamaia 'unvermeidlich, unumgänlich' (Wied., 769). Järgnevad sõnaraamatud on loobunud paratama-vormi esitamisest, küll aga fio-ureerib neis mõnda aega ma/a-lopuline adverb: [parata]-mata (EKÖS, 82; EOS II, 708), [parata]~mata (VOS 1936, 290; VÕS 1945, 358). Alates VÖS-ist 1953 on loobutud paratamata-кщи nagu teistegi ma/a-lõpuliste adverbide esitamisest ning seda asendab OS-ides paratamatult (OS 1960, 475; OS 1976, 494). Viimase puhul on lähtekohaks /u-karitiiv paratamatu. Sama tüvega on keeles veel abstraktsubstantiiv paratamatus. Verbist parandama on ootuspärane mata-кщи parandamata. Selle ülekasvamine para/a-tüveliseks pole reeglipärase arengu teel olnud võimalik. Ometi on kõigiti ootuspärane, et ka vorm paratamatu on ikkagi lähtunud verbist parandama. KUsaskohast aitab üle asjaolu, et 6 H. Ojansuu, Mikad Agricolan kielestä. Helsinki, 1909, lk. 113; E. N. Setälä, Yhteissuomalainen äännehistoria I II. Helsinki, 1899, lk. 387, 389 jj.; J. Kujola, Lyydiläismurteiden sanakirja. Helsinki, 1944, lk. 300, vg. 1; T. Lehtisalo, Ober die primären ururalischen Ablcitungssuffixe. Helsinki, 193G, lk. 296 ja 297; L. Kettunen, Suomen lähisukukielten luonteenomaiset piirteet. Helsinki, 1960, lk L. Kettunen, Suomen lähisukukielten luonteenomaiset piirteet, lk

34 eesti keele maia-, matu-vorm\ä tulevad isikulise tegumoe kõrval esile ka umbisikulises tegumoes (nägematu nähtamatu). Umbisikulise tegumoe tunnus *-ta on aga niisugusel juhul liitunud konsonanttüvele (tch-tamaiu, pan-damatu). Ka eespool toodud näited sugulaskeelist osutavad, et konsonanttüvi on *n^a-vcrbidel ennekõike omane just umbisikulise tegumoe muudetele (soome vanas kirjakeeles parataan 'parandatakse', parattu 'parandatud' jt.). Konsonanltüveline on ka soome vanast kirjakeelest ja häme murdeist tuntud passiivi I infinitiiv (näit. pantä < *pantadak verbist panna : panen). 5 Nii eesti kui ka soome keele umbisikulise tegumoe (resp. passiivi) ma-infinitiivi instruktiiv on võimalust mööda samuti konsonanttüveline (vrd. panema pandama, soome pantaman). See kõik näitab, et konsonanttüveliste vormide tarvitamine on umbisikulises tegumoes olnud varem ulatuslikum kui praegu. Neil asjaoludel tuleb pidada tõenäoliseks, et paratamatu on verbi parandama umbisikulise tegumoe konsonanttüvelise ma-infinitiivi abessiiv ("parant-ta-maitak > paratamatu), mis atribuudi funktsioonis kasutatult moodustas ma/u-kujule sobiva paralleeli. Samatüvelise lähtega on ka karitiivtuletis paratamatu (< "'parant-ta-matioln) ja abstraktsubstantiiv paratamatus. Hilistekkelise tüübi paraitaoa korral on olemas reaalne võimalus kasutada ka paraita-tüvelist ma-infinitiivi, kuid see pole paratamaia-vovmi kujunemist mingil määral suunanud. Üksikuist murdeist üleskirjutatud paratama-juhtudesse tuleb aga üldse suhtuda kriitiliselt, sest ilmselt on tegemist Wiedemanni sõnaraamatu mehaanilise kordamisega. Verbid parandama ja paranema võivad olla edasituletised sõnast paras 9, kuid esialgseks lähteks, nagu osutab mordva keelte paro, parä 'hea', on ikkagi *para, mille reeglipärane komparatiiv parem on eesti keeles veel tänapäevalgi kasutusel. Verbi parandama adverbistunud vormid parata, paraku, paratamatu on seega kõik konsonanttüvelised (< " ( parant-ia-). Pole kahtlust, et konsonantsete vormide üldine taandumine parandama-verbi konjugatsioonist on jätnud nimetatud sõnad isoleeritud seisundisse ja seega ainult kiirendanud nende adverbistumisprotsessi. Mõistagi ootaks vanast kirjakeelest või murdeist selliseidki konsonantseid vorme nagu parakem 'parandagem', parake 'parandage', paranud 'parandanud', paratakse 'parandatakse', päratud 'parandatud', kuid neid pole seni registreeritud. Ainus erand on päratud vanas kirjakeeles, näit. H. Stahlil sihs sahn minna parratul 'so werde ich bekehret' (LS I, 422). ndaverbide ^«d-kesksõnas on see tüüp aga küllaltki üldine, nagu tõendavad juhud häbetud (: häbendama), päratud (: parandama), tahetud (: tähendama), vahetud (: vähendama) I0 jmt. Mainitud asjaolu on lisatõendiks, et eespool käsitletud adverbijuhud parata, paraku, päratumata on kõik verbi parandama omaaegsed konsonantsed muuted ja et lähtumine kujudest pärgama (F. J. Wiedemann), parama (A. Saareste), päratuma (F. J. Wiedemann, A. Saareste) ei tule tänapäeval enam tõsiselt kõnesse. Lühendid EKMS = Л. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Stockholm, 1958 ; EKÕS = Eesti keele oigekirjutuse-sõnaraamat. Tallinn, 1918; EÕS = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat I III. Tartu, ; НИ = H. Stahl, Hand- vnd HauB- 8 M. Rapola, Suomen kielen äännehistorian luentojen pääkohdat. Helsinki, 1945, lk Vrd. A. Turunen, Kalevalan sanakirja. Helsinki, 1949, lk J. Mägiste, Verbin konsonanttivartalon jälkiä, lk. 433 jj. 94

35 buchcs Für die Pfarherren/ vnd HauBvätcr Esthnischen Fürstenthumbs [I IV] Theil. Riga / Revall, ; Hup = A. W. H u p e 1, Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte. Riga und Leipzig, 1780; Hup = A. W. H u p e 1, Ehstnische Sprachlehre für die beyden Hauptdialekte. Mitau, 1818; JT = F. W. Willmann, Juttud ja Teggud. Tallinn, 1782; KA = A. T h o r Ilelle, KurtzgefaBte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache. Halle, 1732; LS = H. S t a h e 1 (= Stahl), Leyen Spiegel [I], Revall, 1641; Leyen-Spiegels... Sommcr-Theil [II]. Reval, 1649; NEP = NeununddreiBig Estnischc Prcdigten von Georg Müller aus den Jahren Dorpat, 1891; VEKVM = A. Saareste, A. R. Cederberg, Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a Tartu, ; VÕS = Väike oigekeelsus-sonaraamat. Koostanud Elmar Muuk. Tartu (kasutatud on ja a. trükki); Väike õigekeelsuse sõnaraamat. Tallinn, 1953; Wied. = F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu ühllustckst (1893, 1923, 1973); OS = Õigekeelsuse sõnaraamat. Toimetanud E. N u r m, E. R a i e t ja M. K i n d 1 a m. Tallinn, 1960; Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud R. Kull ja E. Raiet. Tallinn, Viitamata murdenäited (nende transkriptsiooni pole muudetud) on pärit KKI üldsõnavarakogust. Fonoloogiateooria praegusest seisust USA-s ROBERT T. HARMS K äesolev kirjutis on võrdlemisi pinnapealne ja subjektiivne ülevaade USA fonoloogia praegusest seisukorrast. Viimastel aastatel olen tänapäeva fonoloogide iseloomustamiseks sageli kasutanud kaht võrdlust. Vahel jääb tõesti selline mulje, et fonoloog tahab olla justkui selgeltnägija, kes teab üksi oma sisetunde põhjal, mis on fonoloogias tõeline ja huvipakkuv. Teiselt poolt võib sageii tunduda niigi, et fonoloog on üks neist kümnest pimedast, kes käisid loomaaias elevanti uurimas. Esimene haaras kinni jalast ja ütles kohe, et elevant on puutüve sarnane. Teisele sattus pihku kihv ja too tõttas vastu väitma, et elevant on hoopis nagu härg. Ja nii edasi. Minu arvates meenutavad generatiivse fonoloogia praegused lahkarvamused mõnes suhtes strukturalismi omi tema õitseajal 1950-ndail aastail, kui ma lõpetasin ülikooli ja sain strukturalistiks. Võrdluseks on väga huvitav läbi vaadata tolle aja esinduslikem artiklikogumik Martin Joosi «Readings in linguistics»'. Nagu nüüdki, ei olnud ka tollal foneemi mõiste ja staatus täiesti selged. Näiteks kirjutab Charles Hockett oma fonoloogiakäsiraamatus: «Peame küsima, kas /c/ on üks foneem või foncemiühend. Me ei ole kasutanud foneemiterminit oma hierarhilises analüüsis, sest me ei tea, millisel keeletasandil seda sobib tarvitusele võtta.» 2 Meil ei ole kunagi olnud üldtunnustatud fonoloogiakäsiraamatut või mis vahest veel halvem fonoloogiaõpikut. Peamiseks põhjuseks on see, et meil pole kunagi olnud ühtset fonoloogiateooriat, nagu kaugemalt võib paista. Keeleteooria ümber toimunud lahingute käigus taandasid generativistid strukturalistide vaated üheks lihtsustatud teooriaks, niinimetatud taksonoomiliseks fonoloogiaks. 3 Nüüd aga pigistab Robert King juba elevandi teist jalga ja praegu ühendavadki mõned generatiivse fonoloogia üheainsa teosega Noam Chomsky ja Morris Halle raamatuga «The sound pattern of English» (SPE) 4, mis on ehk teoreetilises mõttes tõesti selle suuna tähtsaim esindaja, vaatamata rohketele eksimustele detailses analüüsis. Viima M. J o o s, Readings in linguistics I. Washington, Ch. Hockett, A manual of phonology. Baltimore, Vt. näit.: N. Chomsky, Current issues in linguistic theory. The Hague, N. Chomsky, M. Halle, The sound pattern of English. New York,

36 sel ajal on juba leida selliseidki töid, kus nimetus «generatiivne fonoloogia» on saanud halvustava varjundi. Nii lihtne see siiski ei ole. Minu teada on kõik meie tähtsamad uurimused fonoloogia alal põhimõtteliselt generatiivse iseloomuga. Kuigi praegu ei järgi enam keegi päriselt SPE mudelit, on selgesti näha, et kõik eri suunad fonoloogias on arenenud generatiivse mudeli raames. Isegi nn. stratifikatiivne mudel on õieti generatiivne, nagu ka Sidney Lambi «Prolegomena to a theory of phonology» 5, kus esimest korda on esitatud silbiehituse pindstruktuur fonoloogia ühe komponendina. Praegu ei ole fonoloogia eri suunad üksteisest veel kuigivõrd kaugenenud ja kõigil uurijail on ikka enam-vähem üks eesmärk. Vahel on küll mõned vanemad strukturalistid üritanud näha praeguses kirevuses generatiivse fonoloogia viimast hingetõmmet, kuid seni ei ole veel keegi pöördunud tagasi taksonoomilise fonoloogia juurde. Vastupidi, areng läheb ruttu edasi ja minu meelest on praeguse fonoloogia sisemised lahknevused needsamad mis strukturalismi ajalgi. Uks küsimus, mille üle peaaegu alati on vaieldud, on fonoloogia abstraktsus, s. t. kuivõrd otsene peab olema seos foneetiliste faktide ja foneemide vahel. Strukturalismi ajal oli selles vaidluses kaks selget vastasleeri: nn. jumaliku tõe lingvistika ja hookuspookus-lingvistika. Jumaliku tõe kaitsjad leidsid, et keelekirjeldus peab peegeldama võimalikult täpselt keele tegelikku ehitust. Hookuspookus-meetodi pooldajad aga arvasid, et foneemisüsteem on üksnes fonoloogi poolt kasutusele võetud sümboolika, mida tuleb hinnata tema rakendusvõimaluste või üldise huvi seisukohalt. Praegu on fonoloogia abstraktsusastmik üsna lai. Peamine küsimus on selles, kuidas seostada morfeemivaheldused inimese keeleoskusega ja kuidas neid esitada leksikonis. Üks äärmuslik lahendus on esitada üheainsa morfofoneemilise vormiga kõik tähenduslikult kokkukuuluvad sõnad, millel on vähegi häälikulist sarnasust. Niimoodi seob Theodore Lightner ühise leksikaalse juurega sellised inglise keele sõnad nagu brother ja fraternity, father ja paternity. 6 Siin peaks Lightner postuleerima sellise reeglistiku, mis meenutab nii inglise kui ka prantsuse keele ajaloolist arenemist indoeuroopa algkeelest, tema aga põhjendab oma analüüsi puhtsünkrooniliselt. Veelgi äärmuslikuma näite võib tuua prantsuse keelest. Lightneri arvates peavad sõnad boire 'jooma' buvons 'joome' bu 'joonud' bibine 'jook' potable 'joodav' symposium 'sümpoosion' tuletuma sünkrooniliselt juurest /ренз/, kus /H 3 / on о värvinguga heliline kõrihäälik. Teises äärmuses on fonoloogid nagu Theo Vennemann, kes asetavad leksikoni iga morfeemi kõik vaheldused.' Nii on fonemaatilised representatsioonid üsna õtse seotud foneetilise tasandiga. Fonoloogide suur enamik seisab aga kuskil abstraktsusastmiku keskkohas, üldiselt ei ole abstraktne analüüs enam moes. Teine vaidlusküsimus puudutab fonoloogia ja morfoloogia omavahelisi suhteid. Varem, kui fonoloogiat peeti üldiselt iseseisvaks keeletasandiks, käis vaidlus selle üle, kuivõrd sobib siduda foneemisüsteemi grammatika teiste tasanditega. Kenneth Pike'i artikkel «Grammatical prerequisites to phonemic analysis» oli väga julge samm eri tasandite ühendamise poole. 8 Ent mõned strukturalistid jäid lõpuni selle suuna vastasteks. Archibald Hiili arvates pidi isegi sõnajunktuuri vaatlema puhtfoneetilise nähtusena. 9 Praegu ei kahtle enam keegi fonoloogia ja morfoloogia tihedas seoses. Küsimus 5 S. Lamb, Prolegomena to a theory of phonology. «Language» 42 (1966), Ik Th. L i n g h t n e r, Remarks on the root of the boire family ahd some notes on Indo-European. Rapport de Recherches No. 4. LADL. Universites de Paris VII et de Paris-Vincennes. Paris, 1975, Ik Th. Vennemann, Words and syllables in natural generative grammar. Papers from the Parasession on Natural Phonology. Chicago Linguistic Society. Chicago, 1974, Ik K. Pike, Grammatical prerequisites to phonemic analysis. «Word» 3 (1947), Ik A. H i 11, Introduction to linguistic structures: From sound to sentence in English. New York,

37 on nüüd rohkem selles, kuivõrd on fonoloogilised reeglid morfoloogiliselt tingitud. SPE mudelis püütakse niipalju kui võimalik seletada morfeemivaheldusi puhthäälikuliste reeglitega: näiteks vene keele kõik palatalisatsioonid toimuvad samamoodi kui vene keele ajaloos, kolme eri palatalisatsiooni kaudu: k > с, k > с, k > k'. Viimasel ajal on siiski osutatud, et mõned sellised protsessid on õtse morfoloogiliselt tingitud. Kyril Holden, üks minu õpilasi, tõestab oma doktoriväitekirjas, et kuivõrd palatalisatsioon on keeles veel sünkrooniline protsess, siis pole ta tingitud mitte fonemaatiliselt, vaid morfoloogiliselt. 10 Näiteks vene keeles on laensõnade puhul näha palatalisatsiooni toimimist deminutiivsetes tuletistes: kui eesti puuk laenataks vene keelde kujul пук, siis oleks deminutiiv sellest пучка 'puugike'. Seega ei tulene palatalisatsioon lihtsalt eesvokaali mõjust, vaid on määratud morfoloogiliste tingimustega. Kolmas probleem, mis endiselt ootab lahendamist, on fonoloogia ja foneetika vahekord. Oma suurteoses «Language» ütleb Leonhard Bloomfield tolleaegse foneetika kohta kriitiliselt, et «selle vaatlusväli on juhuslik, täpsus kahtlane ja kirjeldusterminid ähmased». Minu arvates ei ole üldine seisukord märgatavalt muutunud. Fonoloogia ja foneetika on ikka arenenud paralleelselt, nii et olulisi kokkupuuteid on neil imevähe. Kuigi probleem on ammu teada, on alles viimasel ajal üritatud midagi konkreetset ette võtta. Oma aktuaalsust ei ole kaotanud ka küsimus, kuidas grammatika avastatakse. Strukturalistid, nagu Bernard Bloch ja Zellig Harris, püüdsid siin välja töötada formaalset avastamisprotseduuri. 11 Kuigi alguses generativistid halvustasid sellist menetlust kui ebateaduslikku, on formaalne analüüs praegu jälle rehabiliteeritud. Ainult et nüüd on raskuspunkt mujal ja uurijat huvitab eeskätt see, kuidas laps omandab mingis keeleümbruses oma emakeele. Kahtlemata on generatiivsel fonoloogial ka oma puudused. Oks negatiivseid nähtusi on retooriline liialdus, mis ilmneb eriti vaidlustes. Mitmete terminite tähendus on nihkunud, näiteks loomulik tähendab sageli 'meelevaldne, aga siiski väärtuslik', seletama on 'generatiivselt käsitlema', vahel ka lihtsalt 'terminiga tähistama'. Teine halb asi on see, et keelefakte on tihti ignoreeritud või väänatud. Sellest patust pole puhas ka näiteks Paul Kiparsky, kes oma väitekirjas jätab kahe silma vahele analoogia osa läänemeresoome verbi 1. pöörde lõpu -n säilimisel. 12 Tihti ei kinnita eksperimentaalsed uurimused teoreetikute järeldusi. Eksperimentidega on kerge kokku ajada suurt materjali, kuid selle materjali tõlgendamine on hoopis raskem. Üks väga huvitav eksperiment inglise sõnarõhu alal sooritati hiljuti meil Texases. Kasutades tehissõnu leidis L. Nessley, et mehed eelistavad rõhutada teist silpi (falinner), kuid naised esimest (f Minner). 13 Huvitav on ka see, et sellistes sõnades nagu capister rõhutasid päristeksaslased üldiselt teist silpi, mujalt sissesõitnud aga esimest. Nessley üritab seletada seda vahet hispaania keele mõjuga on ju Texase elanikest 15% mehhiklased. Minu meelest on aga tähtis see, et Texase dialektis on rõhk sageli esimesel silbil ka sellistes sõnades, kus ta on kirjakeeles teisel silbil. Ja kui professor pärib teksaslastelt, kuidas seda või teist sõna rõhutada, siis väldivad nad ebateadlikult esimese silbi rõhutamist. Üks generatiivse fonoloogia pahesid on tema liigne võimsus. Mis tahes foneemist on võimalik genereerida mida tahes. Alles mõne aasta eest võistlesid fonoloogid uute trikkide leiutamises, mis lisaksid fonoloogiale veelgi võimsust. Nüüd aga on valitsemas vastupidine suund, uute reeglite asemel rakendatakse igasuguseid piiranguid u või heidetakse kõrvale abstraktsed süvastruktuurid, mis ei avaldu foneetilisel 10 K. Ilolden, Loan words and phonological systems. Austin, 1972 (doktoridissertatsioon). 11 В. Bloch, A set of postulates for phonemic analysis. «Language» 24 (1948), Ik. 1 46; Z. Harris, Methods in structural linguistics. Chicago, P. Kiparsky, Phonological change. Massachusetts, 1965 (doktoridissertatsioon). 13 L. Nessley, On the value of phonological experiments in the study of English. Austin, A. Koutsoudas, G. Sanders, С Noll, The application of phonological rules. «Language» 50 (1974), Ik Keel ja Kirjandus nr

38 tasandil l5. Kuid võistlus käib endist viisi ja ka tulemused ei ole eriti veenvad. Nii luuakse ainult uusi taksonoomiaid, mille reaalsus jääb küsitavaks. Kuid kõigest hoolimata on generatiivses fonoloogias ka palju kiiduväärset. Minu meelest on generatiivse fonoloogia positiivne pool tunduvalt kaalukam kui negatiivne ja kõik vead ning eksimused on üksnes kasvuraskused, mitte aga lagunemise sümptomid. Kui kõrvutame praegust fonoloogiat strukturalistlikuga nagu seda esindab näiteks Martin Joosi kogumik, on kerge näha, et edasiminek on vägagi suur. Tänu generatiivsele fonoloogiale mõistame nüüd palju paremini, milline peab tähendusrikas üldistus olema. Ka formaalse fonoloogia harrastamine on olnud üsna kasulik: ajapikku on saanud selgemaks tema põhiprobleemid ja läinud rangemaks argumentatsiooni nõuded. Selgemaks on saanud, millised nähtused on universaalsed ja millised on omased ainult mõnele üksikule keelele; mis on keeleoskuses sünnipärane ja mis õpitav. Tulevikku silmas pidades olen oma õpilasi juhatanud järgmiste probleemide juurde, mille uurimine võiks anda edaspidi kõige viljakamaid tulemusi: 1) keele funktsionaalsed iseärasused; 2) grammatika foneetiline väljund; 3) koartikulatsiooni mõju segmentaalsetcle reeglitele; 4) prosoodiliste ja segmentaalsete nähtuste vastastikune toime; 5) eksperimentaalfoneetika ja fonoloogia seosed; 6) fonoloogiareeglite seletamine (selle otseses tähenduses: kust need reeglid tulevad ja kuidas arenevad eriti kriitiline küsimus ajaloolises keeleteaduses); 7) fonoloogiliste tunnuste süsteem (helilisus on minu teada ainus tunnus, mis on ühine kõigile süsteemidele, aga seegi on kahtlane võib-olla on helilisus üksnes prosoodiline nähtus). Ja lõpuks olen alati oma õpilastele rõhutanud keele täpse foneetilise kirjeldamise tähtsust. Ei maksa liialt usaldada käsiraamatuid, vaid keeleainestikku tuleb ise koguda. Ainult nii saavad noored lingvistid aimu keele funktsioneerimisest, ja kui see aim on juba olemas, alles siis saab teada, kas neist on tulnud nägijad või mitte. Austin, Texas (USA) 15 J. Hooper, The archisegment in natural generative phonology. «Language» 51 (1975), lk Lisandusi J. Linzbachi tundmaõppimiseks REIN KRUUS Jakob Linzbach paistab kuuluvat nende teadusemeeste kilda, kelle nimi on visa ununema ja niisama visa teabekirjandusse settimise läbi unustusest pääsema. Aeg-ajalt on kcelekirjanduses kurioosumite seas mainitud J. Linzbachi tehiskeele projekti, suhteliselt hiljaaegu lisandus ta nimele respekteeriv epiteet «semiootika pioneer»', kuid veidigi põhjalikum ülevaade selle omapärase inimese elust ja töödest puudub eestikeelses trükisõnas siiani. Mõnevõrra püüab seda lünka täita käesolev kirjutis. Alustagem eluloost. 2 Jakob Linzbach sündis 9. (21.) juunil aastal Eestis 1 Vt. В. К a b u r, Jakob Linzbach semiootika pioneer. «Noorte Hääl» 14. I 19G7; И. P e в з и н, О книге Я. Линцбаха «Принципы философского языка. Опыт точного языкознания». TRÜ toimetised. Vihik 181. Töid semiootika alalt II. Tartu, I960, lk Eluloolised andmed on võetud põhiliselt käsikirjast: Я. Л и н ц б а х, Универсальная наука I. Универсальный язык. Таллин, , lk ENE artiklis pasigraafia on J. Linzbachi sünniaastaks ekslikult märgitud

39 Tahvel VIII Järvamaa umbes aastal 2000 e. m. a. Tingmärgid: 1 parasniisked alad; 2 sood ja kestvalt liigniisked alad; 3 suuremad soosaared; 4 järved; 5 venekirvekultuuri juhuleiud; 6 Järvamaa ligikaudne, osalt oletatav piir XIII sajandil m. a. j. (P. Johanseni andmeil). Skeem kuulub E. Tärveli artikli «Järvamaa alguloost» juurde «Keele ja Kirjanduse» k. a. jaanuarinumbris. Ta annab ilmeka pildi noorema kiviaja Järvamaast, mille lääneosas oli siis ja on praegu soode- ning loduderohke ala arvukate soosaarte ja üpris väheste järvedega. E. Tärveli oletusel kasutasid neoliitilised järvalased nende soode ja lodude kollia balti laensõna \aura jarva, soosaarte kohta aga salu. Koostanud A.-M. Rõuk

40 Tahvel VII n Kriitikuid kõnetoolis. 15. novembril 1978 toimunud kirjanike üldkoosoleku teemaks oli kriitika olukord. Unt selle probleemi võimalikku edasiarendust vt lk Piltidel: Kalle Kurg, kes põhieltekandes üldistas kriitika olukorda iseloomu ia ülesandeid laial filosoofilisel tasapinnal. Rein Veidemann: Kriitikal peab olema mist 10. "! tunne - Endel Nlrk: Kriitika muidugi ei kuulu kirjandusteadusse Nigol Andreserv Kriitika muidugi kuulub kirjandusteadusse, aga mitte kõik. Kalju Kääri- Miks ei ole ilmunud eesti kirjanduse ajaloo IV ja V köide? Maie Kalda: Rääkigem edaspidi pigem 8 rohkem kirjandusest endast. (E. Köstri lotod )

41 palju ruumi, seepärast piirdume mõne näitega: i ifr На JU* + Ä + ~ inimene majaomanik raamatu-aadam ja Eeva ГГ x Ш 1:n ö I : i küla vaasikild viinahimu Q-0 i ' ^ 0* gravitatsioon ma vaatan päevalehte Kõige enam huvi pakub tänapäeval J. Linzbachi esikteos «Filosoofilise keele põhimõtted». Lummava järjekindlusega järgib autor seal oma ideid, mida praegune lugeja eelhäälestusele vastavalt uudsete või veidrate kilda võib arvata. Oma aja kohta olid Linzbachi ideed kahtlemata novaatorlikud. Tähelepanuväärne on juba see, et ta ühendab märgisüsteemide mõiste alla sellised süsteemid nagu loomulik keel, kiri, joonis, muusika, tants jne. ning püüab kirjeldada nende ühisprintsiipe. Seepärast leiabki I. Revzin, et «Linzbachi raamat tuleb kanda üldsemiootika põhiteoste nimekirja». 5 Ei maksa siiski unustada, et Linzbachi teoste piiratud leviku tõttu ei ole ta ideed semiootika arengus mingit märkimisväärset osa etendanud, mis muidugi ei tähenda, et nad tänapäeval huvi ei paku. Filosoofilise keele all mõistab J. Linzbach «neid kõige üldisemaid seaduspärasusi, millega on määratud keele eksisteerimine ja mille tundmine on võrdväärne filosoofilise keele valdamisega» (lk. III). Tolleaegne märksa konkreetsemate küsimustega tegelev keeleteadus saab Linzbachi kriitika osaliseks. «Tänapäeva keeleteadus pole kunagi määratud saama teaduseks sõna otseses mõttes, nii nagu selleks polnud määratud saama ka keskaegne alkeemia; nagu viimanegi ei jõua ta eales oma eesmärgile; täitnud oma ajaloolise osa tasandada teed tõelisele teadusele, peab ta kaduma.» Veel kaugemal Linzbachi seatud ideaalist on ajalooline keeleteadus: «Siin, ajaloolise keeleteaduse vallas, pole meil tegemist loominguga, vaid selle puudumisega, mitte uute ideede hälliga, vaid vanade kalmistuga» (lk. V). Filosoofiline keel ja täppiskeeleteadus peavad rajanema matemaatikal. «Filosoofilise keele otsingute tulemusena luuakse enam või vähem iseseisev matemaatikaharu, milleks on täppislingvistika oma küllalt spetsiifiliste meetoditega» (lk. IX). Raamatu esimene osa kannab pealkirja «Ideaalsest kirjast. Lühendamise printsiip». Selles vaatleb Linzbach kiirkirja probleeme, pakkudes välja kaks uut kiirkirjasüsteemi. Samuti formuleerib ta n.-ö. «aja jäävuse seaduse»: sõnumi kodeerimisel lühendamisega saavutatud ajavõit on võrdne ajakaoga lühendatud sõnumi dekodeerimisel. Teises osas «Ideaalsest keelest. Lihtsustamise printsiip» on kõigepealt tehtud katset rajada «ratsionaalne» foneetiline klassifikatsioon. Binaarsuse ja sümmeetria põhimõtteid kõrvalekaldumatult järgides võtab Linzbach tühjade kohtade täiteks tarvitusele uusi häälikuid. Tinglikult on J. Linzbach nõus tunnistama isegi kaasja täishäälikute liigitamist ühtsete tunnuste järgi, «ennetades sellega tänapäeva dihhotoomilise foneemitcooria põhipostulaati», nagu leiab I. Revzin. 6 Keele binaarsuse idee meelitab Linzbachi veel kaugemalegi. Tema hüpoteesi kohaselt on kõik keeleüksused algselt koosnenud kahest elemendist silp kahest häälikust, sõna kahest silbist, lause kahest sõnast (alusest ja predikaadist). Koik üksused, mis ei koosne kahest elemendist, on tekkinud «täieliku» avaldise lühendamisel. «Väljendus» (s. o. kõne) on kompromiss võimalikult täieliku kirjelduse ja võimalikult napi vormi vahel. Esimesel pilgul tundub selline väide võrdlemisi naiivne. Teisal aga selgub, et «täieliku avaldise» all mõistab J. Linzbach umbes sedasama, mida generativistid lause süvastruktuuri all, «väljendus» vastaks seega pindstruktuurile. Järgmine osa «Ideaalsetest kujutistest. Järjepidevuse printsiip» käsitleb piltkujutist kui tegelikkust kõige täielikumalt edasiandvat märki. Inimtaju jaoks katkematu märgijada moodustab kinematograafia, kus «loogilised suhted, mida esitab grammatika, on väljendatud veel paremini ja täiuslikumalt kui tavalises keeles». Samuti osutab J. Linzbach põhimõttelisele erinevusele kinematograafia järjepidevuse ja loomuliku keele diskreetsuse vahel. Linzbachi raamat on saanud ka filmiteadlaste huviobjektiks. Nimelt räägib Linzbach filmikeele internatsionaalsusest, kino osast õppetöös ja kinematograafia võimalustest, ennustades sellele suurt tulevikku. ORKI professor I. Dolinski teatel on J. Linzbachi kinoalased vaated lühidalt käsitlemist leidnud ka peatselt ilmuvas «Nõukogude filmiteooria ajaloos». Juba I. Revzin on kõrvutanud J. Linzbachi F. de Saussure'iga, kelle «Cours de linguistique generate» jõudis avalikkuse ette samal, aastal. Juhtigem tähelepanu veel ühele kokkusattumusele. Saussure'i keele ja malemängu võrdlus on saanud juba klassikaliseks. Samasuguse tähelepaneku on teinud ka J. Linzbach, kelle meelest piltkeeles «sõltub kujundite tähendus nagu malemänguski nii neist endist kui ka nende positsioonist» (lk. 77). Piltkeelt järk-järgult lihtsustades, «lühendades», saab J. Linzbach skeemid, kus iga sirge on määratud kahe punktiga. 5 И. P e в з и н, О книге Я- Линцбаха, lk «И. Ревзин, О книге Я. Линцбаха, lk

42 Risti kihelkonna Kõmmasle külas aastal lopetas ta tolleaegse Tallinna Tehnilise Raudteekooli, töötas kuni aastani mitmel pool Venemaa raudteedel ja seejärel Moskva veevärgi rajamisel, kuni a. asus elama Peterburi, kus peatselt rajas litograafiaartelli ja viis aastat hiljem joonestustöökoja. Siinkohal pole liigne märkida, et oma brošüürid on J. Linzbaeh litografeerinud ise a. sulges ta töökoja, et täielikult pühenduda teadusele ja lõpetada töö probleemi kallal, mis ta enda sõnade järgi oli huvitanud teda juba 16. eluaastast peale. 191G. a. kevadel ilmuski Petrogradis raamat «Принципы философского языка. Опыт точного языкознания». Sellel teosel peatume hiljem pikemalt. Pärast revolutsiooni töötas J. Linzbaeh joonestusõpetajana Petrogradis. Ühel koolinäitusel demonstreeris ta oma geomeetrilise keele skeeme, mis äratas ka näitust külastanud hariduse rahvakomissari A. Luna- 3 Vt. А. Д. Д у л и ч e н к о, Из истории интерлинхвветической мысли в России. Rmt.: Проблемы интерлингвистики. Москва, 1976, lk Mõnevõrra ekslikult on Linzbachi süsteemi 4 kirjeldatud artiklis: Д. Бланке, Па зиграфия. Rmt.: Проблемы интерлингвистики, lk. 87. Selle järgi on Linzbachi pasigraafias kasutusel \aid tähed ja numbrid. Segaduse on ilmselt tekitanud asjaolu, et märk I on Linzbachil inimese stiliseeritud kujutiseks, selle kõrval tarvitab ta ka matemaatilist sümbolit i kui T/ 1. i astmetele omistab Linzbaeh mitmesuguseid tähendusi, näit. i' «olemine», t'i «lakkamine, kadumine», i- «mitteolemine, puudumine» jne. Interlingvistika ajaloo seisukohast on Linzbachi tehiskeelest ülevaade antud ka artiklis: E. D r e s e n, Historio de la mondolingvo. «La Nova Enoko» 1929, nr. 3. 7* tšarski tähelepanu a. pöördus J. Linzbaeh tagasi Tallinna. Juba järgmisel aastal andis ta välja brošüüri «Transcendent algebra. Ideografie matematical. Experiment de un lingue filosofie». Teose ilmumiskeeleks oli oksidentaal, tõlkijaks teine Eestist pärit lehiskeelelooja E. von Wahl. Selles raamatukeses tegi Linzbaeh ettepaneku asendada matemaatilistes valemites tähed piktograafiliste kujutistega. Tema järgnevates teostes ongi juba kesksel kohal see, mida võiks nimetada matemaatiliste avaldiste semantiliseks, filosoofiliseks või metafüüsiliseks tõlgendamiseks a. ilmus Tallinnas ajakirjana kaks vihikukest väljaannet «Mathematische Ideographic Zeitschrift für exaete Logik und Linguistik». Ajakirjas oli Linzbachi artikkel «Die transseendente Analysis. Differential- und Integralrechnung im Denken und Vorstellen». Neile järgnes a. brošüür «Прямолинейная геометрия высших измерений. Наглядное представление пространства всякой степени от х- до х + ~» а. sõitis J. Linzbaeh Pariisi, kus elatus kartograafiatööst ja tegeles oma uurimustega. Järgmisel aastal ilmus Pariisis uus brošüür: «La geometrie et 1'analyse geometrique de 1'espace ä n dimensions. Ideographie mathematique». Omandanud prantsuse keele, hakkab ta tõlkija vahenduseta aastal välja andma litografeeritud ajakirjavihikuid pealkirjaga «Ideographie mathematique. Etude du langage philosophique par Jacob Linzbaeh» a. ilmub 22 vihikut, järgmisel veel kolm. Kokkuköidetuna moodustavad need vihikud a. suvel kahesajas eksemplaris ilmunud raamatu «Algebre figuree I. Interpretation ideographique de 1'öquation du premier degre ä une inconnue». See jäi J. Linzbachi viimaseks trükivalgust näinud tööks ja tema piktograafialaadse süsteemi kõige põhjalikumaks esituseks a. pöördus J. Linzbaeh okupeeritud Prantsusmaalt tagasi Tallinna kavatsusega uurimistööd jätkata a. hävis suur osa materjale ja käsikirju ning pärast sõda püüdis ta neid uuesti kirja panna. Jakob Linzbaeh suri 30. aprillil 1953 Tallinnas, jättes endast järele hulga käsikirjalisi töid. Tehiskeelte projekte on loodud palju, interlingvist A. Dulitšenko andmeil ligi 900, tõenäoliselt aga veelgi rohkem. 3 Tehiskeelte klassifitseerimisega on lugu küllalt segane, üldtunnustatud terminoloogia pole veel välja kujunenud. Linzbachi keeleprojekt kujutab endast loomulikust keelest sõltumatute märkide süsteemi ja seepärast liigitub ta pasigraafiate hulka. Linzbachi keeles on märkideks stiliseeritud piltkujutised, mõned lisamärgid ja üldkasutatavad matemaatilised sümbolid. 4 Selliseid keeli om nimetatud ikoonilisteks, sagedasti ka piktograafiateks või ideograafiateks. Laused moodustuvad Linzbachi keeles kindla valemi järgi, milles tähed on asendatud piltkujutistega. Keele üksikasjalik kirjeldamine võtaks liialt 99

43 7 Vt. näit.: Ю. С. Степанов, Основы общего языкознания. Москва, 1975, lk. 138 jj. Tähistades nende punktide ruumikoordinaadid ja punktide ühendamise järjekorra, võib määrata kogu pildi. Nimetatuile lisandub ajakoordinaat, kirjelduse täielikkuse huvides võib soovi korral tähistada veel reaalsuse koordinaati, vajadust ja võimalikkust märkivaid koordinaate jne. Koordinaatide arvu lõputu suurendamine annaks tegelikkusega identse objekti, s. o. tegelikkuse enda. Paralleele J. Linzbachi koordinaatide ideele võib leida nüüdisaja keeleteadusestki, näiteks grammatiliste kategooriate aluseks olevatest kõnesituatsiooni koordinaatidest «mina-siinpraegu». 7 Viiendas osas «Ideaalsetest märkidest. Korrapärastamise printsiip» püüab Linzbach leida parimat viisi koordinaatide ja nende arvväärtustc tähistamiseks. Küllalt pikalt on põhjendatud kahendsüsteemi eeliseid teiste arvusüsteemide ees. Originaalne on mõte, et mõtlemine on vahetu kaemusega samasuguses suhtes nagu arvutamine loendamisega. Mõtlemine oleks siis kahendsüsteemis arvutamine (vrd. formaalse loogikaga), vahetu kaemus aga loendamine, mis Linzbachi järgi on sisuliselt ühendsüsteemis arvutamine. Pikalt on kirjeldatud mitmesuguseid võimalusi kahendsüsteemi arvude ja häälikute vahelise vastavuse kehtestamiseks. Vastavusse püüab Linzbach viia veel arvusüsteemid (näitlikkuse huvides teeb ta kõrvalepõikeid kaheksandsüsteemi) ning muusika ja žestikeele. Järgmise osa «Ideaalsest väljendusest. Kohandamise printsiip» alguses esitab J. Linzbach uuesti vastavused häälikute ja muude märkide vahel, kohanda- des neid sedapuhku mõtteliste piltskeemide kirjeldamiseks. Püüdes häälikukombinatsioonidena edasi anda ka matemaatilisi ja keemilisi valemeid, jõuab ta mitmekeelsuse vajalikkuseni, leides, et iga vähegi spetsiifiline objekt nõuab oma kirjelduskeelt. «Üksikule väljendussüsteemide arv peab võrduma üksikute teadus-, tehnika- ja kunstiharude arvuga. Et aga igale sellisele märgisüsteemile peab vastama mingi täiesti eriline keel, siis ei vii see meid mitte ühekeelsuse juurde, nagu on siiani unistanud kõik universaalsete keelte loojad, vaid vastupidi, mitmekeelsuse juurde» (lk. 198). Kirjelduskeele valikut võrdleb J. Linzbach vaatluspunkti valimisega maalimisel. Inimkeel «erineb looduse keelest selle poolest, et kasutab piiratud arvu vaatluspunkte. Loodust aga võib kujutleda konstruktsioonina, millel on lõputu arv vaatluspunkte... Et aga lõpmatus on teatavas mõttes samane nulliga, siis võime ka öelda, et lõputult orienteeritud loodus on üles ehitatud kõikidest vaatluspunktidest sõltumatult» (lk. 202). Lõpposa «Ideaalsest kultuurist. Saavutamise printsiip» sisaldab üldisemaid pedagoogilist ja filosoofilist laadi arutlusi. Üldisteks arutlusteks annab ainet ka raamat ise, õigemini tema koht tänapäeva teadusmaailmas. Uut teavet teos ilmselt ei anna, kui selleks mitte pidada arvukaid huvitavaid tähelepanekuid, mille baas tundub nüüdisaja seisukohalt paraku nõrgavõitu. Aastakümnete hõng aga annab soliidsust ning pole midagi imestada, kui mõni praegune kirjamees lisaks kaalu ühtaegu Linzbachi ja omaenda väidetele sõnadega «juba J. Linzbach leidis, et...». 101

44 шшишяшшшшшшшш Kilde А. H. Tammsaare teemal Tammsaare oli kolmekümneseks saamas, kui ta astus Tartu ülikooli. Samal ajal, aastal, sai temast ka Eesti Üliõpilaste Seltsi «Ühendus» liige. «Ühenduses» valitses enesekasvatuse põhimõte. Tammsaare oli seltsi vaimuelu erksamaid edendajaid. Ta esines kirjanduslike jm. ettekannetega, võttis innukalt osa komisjonide ja toimkondade tööst, hankis seltsile raamatuid ning korraldas raamatukogu. A. H. Tammsaare tunnistas ennast ka pärast ülikoolist lahkumist (1911) ühenduslaseks ja kuulus kogu eluaja «Ühenduse» vilistlaskogusse. Mõned märkused А. H. Tammsaare ja «Ühenduse» algusaastate kohta esitasin selleks, et näidata järjekestvust üliõpilasseltsi traditsioonides. Kui ma aastal «Ühenduse» liikmeks astusin, valitses seal samuti vilgas tegevus enesearendamise eesmärgil. Tegime teaduslikke referaate ja kirjandusarvustusi, arutlesime ja vaidlesime eluprobleemide üle. Sedasama tehti ka kirjalikus vormis. Selleks kasutati nn. «kõhuvaluraamatut». Tõsiste sissekirjutuste kõrval heideti seal ka üksteise kulul nalja ja joonistati karikatuure. Hiljem sai?kõhuvaluraamat» pealkirjaks «Peavalu». Siin avaldatavad mälestuskirjutised А. H. Tammsaare surma puhul on pärit «Peavalu» IV köitest ja on kirja pandud a. märtsis. Mõningaist isiklikest kokkupuuteist А. H. Tammsaarega. «Ühendus» tähistas А. H. Tammsaare 50. sünnipäeva aastal auaadressiga, mille oli kujundanud noor graafik Hando Mugasto. Sõitsime paari ühenduslasega Tallinna ja viisime auaadressi Tammsaarele koju (Toomkuninga 3-3). Tammsaare avas ise ukse ja võttis meid vastu oma töötoas. Seal oli aknaseinas kirjutuslaud ja vastasseinas raamatukapp. Olime külas lühikest aega, kuid kirjaniku heasoovlik kõnetoon ja nii mõnigi vaimukas ütlemine lõid sooja tunde. Tore oli see kohtumine autoriga juba sellepärast, et «Tõe ja õiguse» kiitkestavus oli just värskelt hinges. Nüüd on möödunud üle viiekümne aasta, kuid ma kannan selle teose lugemiselamust endas veel tänaseni. Kui Tammsaare aastal Tartus käis, korraldasid ühenduslased seltsi ruumes tema auks kokkutuleku ja tähistasid sellega tema 60. sünnipäeva. Sellest koosviibimisest on jäänud meelde, kui elavalt ja teravamõtteliselt Tammsaare reageeris koosolijate pärimistele. Tammsaare oli järjekindel Tallinna Keskraamatukogu kasutaja. Teda varustas raamatutega raamatukogu juhataja Aleksander Sibul, kellega ta juba varem oli sõprusvahekorras. Kui ma juhtusin Tallinna sõitma (elasin siis Tartus), oli mul alati A. Sibula juurde asja (seoses Eesti Raamatukoguhoidjate Ühinguga). Nii sattusingi mitmel korral A. Sibula juurde samal ajal, kui tema juurde tuli Tammsaare. Suure kirjaniku iseloomulikke omadusi oli inimlik lihtsus, äärmine tagasihoidlikkus teiste inimeste suhtes, siiras peenetundelisus. De omnibus dabitandum (kõiges maksab kahelda), see vana tõde on eriti sügavalt avatud romaanis «Põrgupõhja uus Vanapagan». Andrus Johanit inspireeris see teos õtse haarama pintslit, sest Vanapagana kahtlejanatuur oli talle hingelähedane. Teose illustreerimine ei teostunud aga järgnevate saatuslike sündmuste tõttu. A. Johani etüüd («Lisete võttis rätikusse mässitud kassipoja põlle alt välja») on valminud a. märtsis ja avaldatakse käesolevas «Keele ja Kirjanduse» numbris esmakordselt, Helene Johani 102

45 A. H. Tammsaare lahkumisel Minevik kohustab... Palju väärtusi on meie isad ja isaisad põlvest põlve kokku kandnud, talletanud ja meile edasi pärandanud. Kõiki neid väärtusi hakkame alles siis märkama ning tõsiselt hindama, kui meid lahutab nende loojaist ajaline distants, õtse nõndasama, nagu näeme mägesid nende tõelises võimukuses ja suuruses alles siis, kui oleme neist eemaldunud. Eks ole nõnda ka äsjalahkunud suurmeistri Tammsaare loominguga tema ja ta kaasaeg on meie juures, oleme talle nii lähedased, et ei suuda tema pärandust täiel määral mõista ning hinnata. Ent settes oleme siiski veendunud juba nüüd, et pärandus, mis ta meile jättis, kuulub eesti rahva raudvara hulka, see on meie pärisosa, mida anastada ei suuda meilt mitte keegi. Kuid mitte ainuüksi oma loomingus polnud Tammsaare suur ta oli seda ka inimesena. Meenutagem, eks ole temastki mööda mindud, eks ole inimlik väiklus temalegi nii mõninga kibeduse valmistanud. Mis ta neil puhkudel tundis ja mõtles, meie ei tea, sest keegi ei kuulnud temalt kunagi haavunud nurisemist. Kuid ometi oli temagi inimene, närvide ja südamega, kes pidi tundma ja kibestuma nagu iga teinegi. Kuid ärgem rääkigem sellest, sest kõik on juba minevik... Nüüd puhkab see suur ning kõike inimlikku mõistev süda ta ei tuksu enam! Tänapäev oma põletavate päevamuredega oleks aga teda eriti veelgi vajanud. Tammsaare, jõudnud oma arengus täiuslikkuseni, kustus järsult, jättes ütlemata oma viimse sõna. Kuid alistugem nurisemiseta nõnda oli see määratud ja pidi olema... I Olgem tänulikud kõike määravale ning juhtivale saatusele, et ta on lasknud niigi palju meil osa saada, on lasknud säärasel suurel inimesel mele rahva pojana sündida, elada ja luua. Eks ole meie juba sellegagi saanud palju märtsil Enn Kippel Tammsaare näitab meile seda lakkamatut võitlust, mis valitseb inimkonnas ja ühes sellega kogu kosmose arenemiskäigus... Maamulda on sängiiatud suure mõtleja ja tunnustatuma eesti kirjaniku põrm Tammsaare on surnud... Meie hakkame juba nagu toibuma sellest rabavast sündmusest. Kui palju ohkeid kutsus välja tema järsk kadumine. Koik tunnistasid üksmeelselt, et Tammsaare oleks pidanud veel elama, tema viimane elujärk oli alles täis loomingulist pinget ja töötahet. Ja, see oleks pidanud nii olema, ta oleks pidanud veel elama, sest eesti rahvas oleks seda vaianud. Kuid just see alaline pinget-olek, töötamisind ja mõtteprotsessi lakkamatu liiklus nõudsid rohkem, kui tema organism suutis vastu panna. Tammsaare oli jõudmas oma elu keskea künnisele, kui ilmus tema suurromaani «Tõde ja õigus» 1 köide, juba siis oli küllalt selgesti ilmnenud tema suur and ja võimete ulatus, kuid meie teame, kui vähe on teda igapäevane elurangus paitanud. Ta on pidanud kaasa tegema kõik mullatöö kühveldamised, et võita elu- ja leivamuresid. Suure iseseisva mõtlejana on tal tulnud seada oma mõttesuundi teiste tekstide tõlgendamisele, tal on tulnud loobuda loomingulisest tegevusest ja olla reprodutseerijaks. Kas neis järelhüüeteski ei tehtud etteheiteid olukordadele?! Kuid sarnast tagantjärgi mõistmist on suurte isiksuste suhtes varemgi avaldatud, tegelikult on keskpärasust paljudel kultuuraladel ikka enam soodustatud, kui üksikuid suursaavutusi. Kahtlemata jääb see ka tuleviku «reegliks»! Tammsaare suurust on aga rahvas alati tunnustanud. Rohkem kui kolmteist aastat on möödunud «Tõde ja õiguse» I köite ilmumisest, kuid kogu aeg on see olnud lugejaskonna keskseks huvipunktiks ja liikunud käest kätte loetavama raamatuna. Sageli suhtutakse lugejasse kui ebakriitilisse ja passiivsesse vastuvõtjasse, kes jagab «tunnustust» ainult väheväärtuslikud teosele ja kunstilised suurteosed jätab kõrvale. Selline suhtumine lugejasse pole aga kaugeltki õige. Tammsaare «Tõde ja õiguse» puhul 103

46 saame väita, et täisväärtuslikku kunslitoodet oskab mõista ka rahvas, kui teose loojaks on suur isiksus, kes ei paku ennast üle, vaid keda juhib selguse, lihtsuse ja loomulikkuse printsiip. Need on tegurid, mis teevad suureks Tammsaare, ja tema teoste väärtust võime hinnata kõige pealt selle järgi, millist ühiskondlikku funktsiooni on suutnud need täita. Tammsaare teoste levik laiades hulkades on olnud kõige ulatuslikum, ühelgi meie tänapäeva kirjanikul pole nä populaarset teost kui Tammsaarel «Tõde ja õigus». See pidev harrastus ilmneb selgesti avalikkude raamatukogude lugejaskonnas. Aastate jooksul on «Tõde ja õiguse» köited olnud nõutavamaid ja otsitavamaid raamatuid. Lisaks tuleb pidada silmas veel seda, et «Tõde ja õigus» on levinud paljudesse kodudesse. Kuigi meil pole täpseid andmeid läbimüüdud eksemplaride arvust (kirjastus ei anna neid välja), siiski esimese köite kohta võime arvata seda tõusvat kuni 8000 eksemplarini. See on meie oludes suurimaid levimisarve ilukirjanduse alal. (Ainult «Kalevipoega» trükiti eks., kuid kuidas on siin loetavusega, on iseküsimus!) Probleemide käsitlus on Tammsaare teostes niivõrd mitmepalgeline, et see pakub püsivat huvi paljude sotsiaalsete gruppide juures. Huvi tema teoste vastu võib üha tõusta, aga mitte langeda, tulevastele põlvedele on ta sama toetavaks autoriks, nagu käesoleval ajavahemikul. Kui üldiselt psühholoogilises romaanis esineb palju kirjeldavat elementi, vähe on dialooge ja faabula arendust, siis Tammsaare on käinud meie kirjanduses Dostojevski rada, kus psühholoogilise süvendamisega käib kaasas sünd müstiku põnevus. See õtse seikluslik element, mis iseloomustab tema teoste käsitluslaadi, on üheks suureks vooruseks, mis on aidanud tagada tema laialdast populaarsust. Tammsaaret tuleb hinnata ka kui meie satiirilise kirjandusliigi loojat. Sotsiaalseid küsimusi käsitlevat kirjandust on meil viljeldud mitmete autorite poolt, kuid teoseid, kus inimeste vahekordi kui ka ühiskondliku korra puudusi piitsutatakse satiiriliselt, pole olnud suutelised andma meile ükski teine kirjanik. Ühiskondlik satiir on eriskummalisemaid kirjandusvorme ja maailmakirjandusloos tuntakse ka vaid üksikuid autoreid sellel alal, Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» on selleks klassilisemaks esinduseks ja kõrgekvalifikatsiooniga teoseks meie kirjanduses. Selle viimase teose ilmumise puhul avaldati arvustajate poolt väga mitmesuguseid arvamusi ja jagati retsepte autorile, kuidas ta õieti oleks pidanud kirjutama, et tal «otseseks ütlemiseks» puudub julgus! Üks arvustaja koguni ennustas, et ta väga vanaks elavat, et ta ei püüa kuhugi välja, Ial näib aega küllalt olevat jne. jne. Kuid olgu, kirjanduskriitika on teda alati vähe hellitanud ja kirjanduse «peenutsejad» pole leidnud temas üldse kirjanikku, kuid seda kindlama positsiooni on võitnud Tammsaare ühiskondlikult. Kõige auväärsemaks monumendiks Tammsaarele on, et rahvas tunneb ja loeb tema teoseid. Keegi teine pole aidanud ehitada ega organiseerida selle «elava» mälestussamba püstitamist, kui tema enda vaimne jõud. See võidukäik on arenenud loomuliku jõususega, hõõgudes välja köitvuse kärgi kogu rahvale. 'Tammsaaret teeb suureks loovaks kirjanikuks see, et la on suuteline tungima «südamete sügavusse». Tammsaare näitab seda igavese elu voolavust, mille lainetes meie kõik võitleme ja mille lahendust meie vajame ja otsime, see on elutõdede avastamist. Oma meisterliku vaatlus- ja väljendusoskusega avaldabki ta sõnas seda, niida suurem hulk tunneb, mõistab ja üle elab. Ja sõna õigel kohal peaks olema võimsamaks relvaks võitluses tõe ja õiguse eest! 13. märts H. Mugasto-Johanj 104

47 PÄEVATEEMADEL Järelvägi. Preskriptsioon ja deskriptsioon Iga uus kirjandusvool või põlvkond, kes avalikkuse ette astub, määratleb end alati kõigepealt eelneva voolu või põlvkonna kaudu. Iga debütandi esmane kohus on võtta mingi suhe parajasti jõus oleva kirjandusega. Sellega määrab ta siis ühtlasi oma hoiaku sellesinatse maailma suhtes. Kirjaniku «isikupärane maailmanägemine», luuletaja «rikas luuleilm», mille ümber meie kriitika sageli armastab keerutada, kujuneb välja ikkagi just kirjanduse pinnal ja kirjutamise käigus. Esialgu otsib debütant oma kohta kirjanduses ja alles siis oma kohta maailmas. Nii see on. Ja kui see ka alati just täpselt nii ei ole, vaatleb kriitika sellegipoolest võrsuvat kirjandust senise taustal, võrdleb tänast plejaadi tunasega, järeltulijaid vahetule eelkäijatega. Muid mõõdupuid ju pole. Tänaseks päevaks on meil juba küllalt selge ja erapooletu pilt 1960-ndate aastate kirjandusest. Selle valgusel hakkab tasapisi selgemaid kontuure omandama ka 1970-ndate aastate kirjandus. Lõppev kümnend on andnud meile üsna kirju debütantide rea. Kui proosas on veel nähtud mingit ühtekuuluvat ja ühte kuulutavat põlvkonda (R. Saluri, M. Saat, Т. Vint), siis luulesse pürgijaid ei ole keegi seni söandanud ühe mütsi alla suruda. Tõepoolest, päris omaette põlvkonda nad endast ei kujuta, ei ole neil ühist programmi, ei tunne nad ka erilist kokkukuuluvust. Juba vanusevahed on liiga suured. Ometi kuuluvad nad oma põhihoiakult ja sisimalt missioonilt enamasti ühte: V. Härm, T. Liiv, A. Lõhmus, E. Mihkelson, R. Sander, J. Sang, V. Vesipapp ja ehk veel mõni teinegi see on 1960-ndate aastate järelvägi. Läinud kümnend oli eesti kirjanduses üldse üks heldemaid aegu, omamoodi ärkamisaeg, ja nagu ärkamisajad ikka, tõi ta kaasa luule enneolematu õitsengu. Heeroldina käis ees J. Krossi ja A. Kaalepi pateetiline vabavärss, millele järgnes varsti puhas igavikuline poeesia. Luule võidukäik saavutas oma haripunkti aastal, mil ilmusid P.-E. Rummo «Lumevalgus... lumepimedus» ning J. Kaplinski «Tolmust ja värvidest». Igatahes tollal oli see paljude meelest sügav ja vägev luule, nõnda vägev, et võttis sõna otseses mõttes tummaks. Vähemalt seletab K. Merilaas oma vahepealset ligi kümme aastat kestnud vaikimist sellega, et pärast «Lumevalgust» paistis ta enda looming talle lihtsalt mannetu ja seepärast kadus isu üldse enam kunagi värsse kirjutada. Kümnendivahetusel avaldamisküpseks saanud noorpoeedid on üles kasvanud just sellesama igavikulise luule peäl. See oli neile luule ülim kehastus, luuleideaal, millest nad siiamaani pole raatsinud päriselt lahti ütelda. Ja mis see lahtiütleminegi aitaks, kui nad kõik on sellest fluidumist nõnda läbi imbunud, et satuvad oma värssides pahaaimamatult alatasa mõne P.-E. Rummo või J. Kaplinski motiivi peäle. Näiteks on A. Lõhmuse «Mets piirab» («Puumaamees», lk. 48) puhtal kujul 1960-ndate aastate kohustuslik etüüd, mille on läbi kirjutanud J. Kaplinski, P.-E. Rummo, V. Luik, A. Ehin jpt. Ja see pole ainus, ja A. Lõhmus pole ainus. Selliseid sundkordusi leiaks kerge vaevaga ka igalt teiselt eelloetletud autorilt. Siin pole tegemist isegi otsese epigoonlusega, iga luulelaad ammendab ükskord oma võimalused. Ja mis parata, järelväele langeb alati vähem osaks kui avangardile. Asi pole ka paljalt tasemes. Mitmel pool on nenditud, et 1970-ndate aastate debütandid on enamasti märksa professionaalsemad kui kunagised kassetlased letti astudes. Iseseisvus oleks tulnud hiljem. Õnnetuseks hakkas aga luuleaeg enne läbi saama, kui ükski neist jõudis kirjanduses korralikult kanda kinnitada. Muutunud oli sotsiaalne atmosfäär, luulejoovastusest oli järele jäänud luulepohmelus. Nagu öeldud, hakkas 1960-ndate aastate lõpul eesti luules ilmnema esimesi mõõna tundemärke, luule oli seks ajaks juba kinni jooksnud, lagi oli käes, luulelisemaks ei saanud enam minna, jäi veel üksnes tagasi tõmbuda. Küllap taipasid seda mingil moel need poeedid (J. Kross, E. Vetemaa, M. Traat), kes tollal proosa poole üle läksid; ehk tajusid seda ka need debütandid, kes varsti pärast esikkogu ilmumist ilma nähtava põhjuseta luuletamise katki jätsid. Luule taandumises ei ole iseenesest midagi traagilist, see on lihtsalt üks tsükkel looduse ringkäigus. Luule ja proosa on alati ülemvõimu pärast võidelnud, kord valitseb üks, kord teine. Eesti kirjanduses algas selline maadejagamine umbes sada aastat tagasi, kohe pärast seda, kui rahvuslik kirjandus oli 105

48 enam-vähem jalad alla saanud. Ärkamisajal troonis luule, seejärel haaras võimu realistlik proosa, mis aga «Noor-Eesti» päevil omakorda luule poolt välja tõrjuti. Nii on see heitlus käinud tänase päevani ndail aastail oli meil nn. luulebuum, mis tõi paratamatult kaasa luule n.-ö. devalveerumise. Nüüd pidi luule tahes-tahtmata taanduma, võtma asisema ja proosalisema kuju. Selleski pöördepunktis oli vististi esimene P.-E. Rummo: tema «Saatja aadress» (vt. «Looming» 1972, nr. 2) on juba sihilikult ebaluuleline, väljakutsuvalt argine. Aga sellest oli ikkagi veel vähe, et luulet tema kõrge aujärje pealt maha tõugata. Eelkõige oli tarvis vabaneda üldisest luulehardusest, oli tarvis pühadust kergelt mõnitada. Selle ülesande võttis endale J. Üdi, kes tänu oma näitlejanärvile üsna pea tabas, mida talt oodatakse, ja leidis ka kohe tänuliku publiku. Õigupoolest leidis kü l publik J. Üdi, õhutas teda tagant ja nõudis talt üha peenemat groteski ning üha paksemat pila, jättes nimme tähele panemata tema tõsised pihtimusluuletused. Umbes samasugune puhastav toime oli sel ajal H. Runneli lorilauludel ja J. B. Isotamme robustsevõitu deklaratsioonidel. Oma töö tegi luule jalgealuse õõnestamisel ka arvukas järelvägi, kes küll püüdis katta luule taganemist kirjandustandril, kuid sunduslike kordamiste ja ümberütlemistega luule lõplikult välja kurnas. Kui jätkata poliitökonoomia termineis, mida meil luulesituatsiooni hindamisel millegipärast on saanud tavaks kasutada, siis praegu on eesti kirjanduses luuledepressioon. Võimutseb proosa, ja seda ka luules. Viimaste debütantide (J. Jõerüüdi, D. Kareva, K. Väli) teadlik elu algas siis, kui luule paremad päevad olid juba möödas, nemad on maiku saanud üksnes veel lahjemast poeesiapärast. Seepärast ehk hoiavadki nad rohkem proosa külje alla, püüavad läbi ajada deskriptsiooniga ja häbenevad oma tunnetele vaba voli anda. Praegu on proosa oma hiilguse tipul, juba on ta läbi proovinud mõne äärmusegi (näiteks fotorealismi ja dokumentalismi). See aga tähendab, et varsti peab ta jälle omakorda luulele ruumi tegema. Kirjanduse arengut ennustada on küll ülimalt kahtlane, ent siiski näikse kõik viitavat sellele, et järgmine ajajärk eesti kirjanduses on luule vastu armuliseni. Mis saab siis sellest järelväest, kes kõigest hoolimata pole vahepeal luulele truudust murdnud? Pole välistatud, ef keegi kõnealustest poeetidest alles siis õige soone pea>le satub. Ja kui ei satugi, võib ka vana viisi jätkates mõne surematu salmiga eesti luule antoloogiasse pääseda (umbes nagu G. Wulff-Õis või К. E. Malm). Lõpp hea, kõik hea. 106 JOEL SANG Me välja ütleme, kuid mida öelda siis... (Puškini abiga) Kriitikast on nüüd mitu aastat järjepanu räägitud. Räägiti ka mullu novembrikuus kirjanike aastakoosolekul, kuni mitmed sõnavõtjad (H. Runnel, O. Jogi, M. Kalda) kahtlemagi hakkasid, on's ikka nraegu tõesti hädatarvidust aiva kriitikat arutada. Kõigele lisaks jäi jutt truuks igihaljastele tüliõuntele: kriitiku ia kirjaniku vahekord, kriitika teaduslikkus ia kunstipärasus jne. Olen üsna päri, et jutu kriitika ümber võiks mõneks ajaks pooleli iätta, ent just nende igaveste probleemide igavene ülessoojendamine on aiendanud alljärgnevagi hilinenud sõnavõtu. Niisiis, kaks tiiüoilist kahtlust: kas kirjanikul on kriitikut vaja ja kas kriitik on rohkem teadlane või kunstnik? Neist esimese kahtluse on mu meelest praktika ammu haiutanud, teine on aga lausa ebaoluline. Nimelt pole kriitika ja kirjanduse vahekorras üldsegi tähtis, millist meetodit kriitika relistab, kas kunsti- või feaduselähedast. Pigem on siin kaks teist võimalikku äärmust preskriptsioon ia deskriptsioon. Esimesel neist on vähe pistmist nii teaduse kui kunstiga, teine aga võimaldab võrdsel määral mõlemat. Hoopis põnevam ia vaialikum on vastata küsimusele, kuidas neisse äärmusisse suhtuda ja miks kriitika ülepea on kriitiline. Goethe võis muidugi ässitada kirjanikke retsensente maha lööma, ta ei riskinud eriti paliu oli ta iu ikkagi minister ja salanõunik. Pääsuks oma maa aialukku oleks ehk sellestki piisanud. Goethe on erand, mis ei kummuta asiaolu, et kirjanikuks (kirjanduseks) olemisele peab eelnema kirianikuks (kirjanduseks 1 tunnistamine. Selle suhteliselt meelevaldse otsustuse teebki kriitika (olgu või tagantjärele, olgu kirjanike endi, kriitikute või muude asjameeste aru järgi). Kriitika määrab piiri kirjanduse ja kogu muu kirjaliku või suulise vaimuvara vahel. Seega deskriotsioon puhtal kujul on võimalik vaid süs. kui otsustus on kas enne ära tehtud, kui seda üleüldse ignoreeritakse või kui kirieldajal-analüüsiial on taotlusi, mis kirjandusse sootuks ei puutu. Preskriptiivsuse või deskrintiivsuse domineerimisest kriitikas sõltub kirjandusnähtuste hulk ia iseloom. See on vastavalt kas suurem või väiksem, kanoniseeritum või liberaalsem. Ütleksin, et viimased tosinkond aastat on meil küll domineerinud deskriptüvsusse püüdlev kriitika, ka kõik need inflatsioonid ja hallid teosed on jaolt selle nähtusega seotud. Muidugi, nõuete rangus ei sünnita veel head kirjandust, nõuded ei sünnita üleüldse midagi, nad ei ole põhius, küll aga tingimus. Paremat või värskemat teost saab luua vaid kriitika poolt kehtestatud piire rikkudes. Kriitik võib küll olla ettenägelik ja märgata

49 kirjanduse üldisi rnuutumisvõimalusi, võib kirjanduse tulevikku aimata, ent peab neis taotlustes siiski ettevaatlikuks jääma, et mitte häirida kirjanduse kujunemise loomulikku stiihiat. Suurelt jaolt on kriitik ikka oma aja ia rahva konkreetsete väärtushoiakute väljendaja. Muidugi on see üsna madal ja ajalik töö, pole siin lootustki pälvida igavikuloterii peavõitu. Ja ega seda tööd ei tahakski teha (paraku kipuvad kirjanikud ikka väitma kriitika mõttetust), kui kriitikul ei oleks muidki ülesandeid, mis teda juhivad. Nimelt on kriitika ühiskonnaga seotud ka n.-ö. kirjanduse selja taga, õtse, ja seepärast on üsna arusaadav, et hea kriitika kasutab kirjandust sageli vaid illustreeriva materjalina, oma asja ajamise vahendina. Kui nüüd arutlusel kiideti meie nooremat kriitikat, siis vist ilmaasjata. Kirjanikud ei peaks praegu küll rõõmustama, sest just ses nooremas kriitikas on taas märgata preskriptiivsuse tõusu, kogu kultuuritervikule orienteerumist, taotlust muuta kriitika ühiskondliku kriitilise mõtte arenguväljaks ja järelikult tõusta teose ja kirjaniku tasandilt kõrgemale ning eemale, olla muid sihte silmas pidades teoste suhtes isegi ülekohtune või hoolimatu. See muutus on julgustanud mitmeid kirjandusest kaugemal seisvaid inimesi kriitikat kirjutama ning seegi on põnev asjaolu. On ka veidi vähenema hakanud kriitikute «spetsialiseerumine» mõnele kirjanikule või laadile (üks kirjanik, teos vms. mulle ei istu, teine aga küll), mis oli meil kaua otsustusvõimetu deskriptiivsuse tunnuseid. Muidugi, head, nõudlikku kriitikat on meil kogu aeg olnud nagu ka seda teist, ja võib-olla on see muutuse nägemine vaid lootusest põhjustatud silmapete. Igatahes suur hulk kirjanikke, kes vahepeal leebe deskriptsiooni paistel kirjanikuks kujunesid, kipub küll viimasel ajal imestama: kust nii hilja ja juba tunnustatud kirjanike aadressil nii «ülekohtune» kriitika? Eks ta sealt olegi. ANDRES LANGEMETS Kirjanduslugu ühel lehel Maailmakirjanduse lühiülevaateid on kirjutatud küllap üsna palju. Huvitavaim mulle kättejuhtunuist oli paarisajaleheküljeline Klabundi raamat «Weliliteratur in einer Stunde», sõnasõnalt «Maailmakirjandus ühe tunniga». «Eesti kirjandus ühe tunniga» on meil alles kirjutamata. Aga nüüd võib ütelda: meil on olemas eesti kirjandus ühel lehel. Ohete lehele on seda muidugi võimatu kirjutada. Aga graafiliselt paigale panna tuleb välja, et saab. Ja koguni väga tänuväärselt, huvitavalt, kaunilt. Olev Soansi joonistatud, Endel Priidu koostatud ia Voldemar Kannu käsitsi trükitud «Eesti kirjanduslooline kaart» kinnitab seda üllatavalt ja igati. See graafiline leht nõuaks käsitlemist õieti mitmest vaatevinklist: kui kaardinduslik, kui kiriandusloolis-teabeline ia muidugi ning ennekõike kui graafiline kunstiteos. Seda peaks vaatlema kui Olev Soansi poolt kavandatud ning esialgu veerandi mahus valminud kultuuri- ja loodusloolise kaardisaria osa. Aga muidugi ka kui iseseisvat üksust. Puhtkartograafiliselt kujutab kõnealune leht endast huvitavat ning haruldast lisa Eesti kaardiainesele. Huvitav nina oma vanaaegsuses värske on siin möödunud saiandi või vanemagi kartograafilise laadi taasrakendus. Arhaiseeringut osutavad tähtsamate kohanimede fraktuurkiri ja mitmed joonistuslikud detailid, näiteks kaldajoonte traditsiooniline kujutamisviis kontuuri harvenevate paralleelidega. Samas tundesuunas toimib ka mitmesuguse kaardile paigutatud lisamaterjali stilisatsioon: pegasusega tuuleroos, möödanikutneeste portreede kord pärg-, kord nikerdraamistus, kuni tähelepanu suunavate sirulnäpuliste käesiluetikesteni välja. Haruldaseks tuleb pidada seda kaarti juba sellepärast, et seda on meie kaardikuliuuri praegusel peamiselt turismiskeemidega piirduval vaibeaial iga meie kartograafiasse laekuv olgu teaduslik või kunstiline lisäke. Aga see, millele siinkohal tahetakse pöörata peamist tähelepanu, on asia kirjandusloolis-teatmeline külg. Nentigem, et kaardile paigutatud informatsiooni maht on rabavalt suur. Seal on umbes 250 portreed, paarsada mitmesugust embleemi, märki, tiitellehte. tekstifaksiimilet. ajalehe- või ajakirjapead, poolsada mälestusmärgikujutist, hulk muid kirjandusloolise tähendusega pisijoonistusi ning Läänemere ja Peipsi pinnal lainesäbru eest üle kuuesaia allkirja. Lisaks kaardilehe allosas kümmekond tinglehekülge kommenteerivat teksti. Kokku moodustab see materiali, millega, kui see normaalmõõtmelsse suurendada, võiks rikkalikult illustreerida mitmeköitelise eesti kirjanduse aialoo. Niisiis kõigepealt visualiseeritud kirjanduslugu eesti kirjandus läbi aia. Aga selle aega läbiva ainevoolu muudab kaart kui taust olulisel määral ruumi- 107

50 Ilseks. Nõnda et materjal eslldub silmale õieti hoopis uutes ajaloolis-ruumilistes seostes la sõlmitustes. Kõige kõnekani on ses mõtles tõepoolest (nagu Paul Rummo on juba märkinud) kirjarahva portreestiku dislokatsloon sünnipaikade alusel. Portreede kuhjumised, tihedused ja hõredused teevad silmanähtavaks mitmeid teoreetiliselt või oletamisi enne teada asju. Näiteks linnade ilmse kultuurikeskkond Uku eelisasendl maa ees, ütleme, viimase poolsajandigi piires. Või jätkem Tallinn oma neljakümne ja Tartu oma kahekümne kolme-nelja portreteerituga kõrvale ja jagagem maa, ütleme, Kilingi-Nõmmelt Võsule tõmmatud sirgega kaheks. Loodepoolmik on siis silma järgi kagupoolmikust mõnevõrra, aga mitte just oluliselt suurem. Ometi jääb loode poole seda joont ja tegelikult suuremale alale aita kuuekümne, kagu poole ja väiksemale alale üle saja kahekümne portree. Maastiku «kirjarahvalihedus» näib olevat mullaviljakusega õtse kahtlaselt otseses seoses. Nõnda et võiks järeldada: kultuur liikedas ülepea on meil olnud kaardiga hõlmatud ajal aina veel sõltuvuses mandri kunagise merest kerkimise järjekorrast... Kusjuures suhtelise asustustiheduse arvessevõtt seda nii järsku erinevust kull leevendaks, aga ilmsesti ei suudaks päriselt redutseerida. Porireemalerjal ise jaguneb nelja esindus- ja jormaadirühma: estofiilid (6). klassikud (11), ENSV rahvakirjanikud pluss Kitzberg ja Sütiste (13) ning ülejäänud. Või umbes nõnda. Kes mere- või järvevette allkirja andnud, aga portreeta jäänud kirjainimestest ehk siiski oleks võinud silmnäotsi esindatud olla, on liiga vaieldav küsimus, et sellega siin tegelema hakata. Portree] or maalide erinevus näikse olevat endastmõistetav. Nagu on erinev kirjutatud kirjandusloos eri autoreile antav ruum. Ja näiteks see, kas Metsanurk peab olema seal kuskil Kärkna kandis kolmanda klassi mees või pidanuks ta siiski Hiiu madalale Lutsu ja Särgava vahele ära mahtuma, võib jääda kaardi autorite või nende konsultantide süümeasjaks. Nagu jääb muidki enam või vähem vaieldavaid asju. Tervikuna on aga selline graafiline kirjanduslugu kõigepealt lugupidamist sisendavalt suur töö. Peaks ütlema hiiglatöö kui puhtloomelise kõrval kujutleda ka kogu päratu, osalt väga hajali materjali otsimist, süstematiseerimist, valimist ja lõpuks kaardi jaoks vajaliku tehnilise töötlemise protsessi. Ning peab ütlema: selle suure töö resultaadil on oluline ja operatiivselt haaratav leatmellne maht, rikas assotsiatsioone loov funktsioon ning omamoodi sügav emotsionaalne tähendus. Kaardi kunstilisest küljest kõnelgu otsesed asjatundjad. Ehk oli vanaduschlsa värvuse ja mingi üldise maalilisuse mõttes 0. Soansi seeria avaleht «Eesli kultuurilooline kaart» kirjandusloolisest raasuke veelgi kaunim. Mõned kirjandusloolise kaardi eksemplarid näikse osutaval ülesöövitamise märke. Või on ehk tegemist liiga ohtra trükivärvikattega? Ikkagi teeb see leht oma külla peenusega, oma nõtke aktsentide jaotusega ja käsitsi koloreeritud ergastuslaikude meeldiva rütmiga tõsist silma- ja südamerõõmu. Ning sunnib seda läbematumalt ootama O. Soansi suure ja meil ainulaadse sarja edenemist ning valmimist. Seoses kirjandusloolise ainega settes sarjas: usutavasti näeksime seal väga meeleldi ka kaarti «Eesti kirjanduslikus maailmas» või midagi selletaolist, mis võiks kujutada maailma kaarti ja selle taustal või selle koordinaatides Eestit, kusjuures kaardi informatiivaineks oleksid Eesti kirjanduslikud maailmaseosed meie kirjarahva rännud mujale ja viibimised mujal, vällskirjanike rännud meile ja meil viibimised, olulisemal määral Eesti ainet puudutavad teosed teistes kirjandustes jne. Ning lisale lisaks: inimese sünnipaika tema kodumaal peetakse endastmõistetavusega nõnda oluliseks, et see on aluseks ka vaadeldud kirjandusloolisel kaardil. Veel olulisem kui inimese sünnipaik tema kodumaal peaks siis küll olema sünnipaik neil juhtudel, kui see asub kuskil hoopis väljaspool inimese hilisemat kodumaad. Oluline kui mitte muidu, siis esimese kolme või viie eluaasta väidetava otsustavuse tõttu inimese kujunemisloos. O. Soansi suursari võiks sedamööda sisaldada ka maailmakaar di, mis tooks meie teadvusse siit maalt lähtunute teed ja teod. Kirjanduslikke saavutusi poleks sel kaardil kuigivõrd märkida. Sest kirjandus on kodumaaseotumaid loomeliike. Aga mitmesuguseid muid tähelepanuväärt mehi tüübist, ütleme, Bernhard Schmidt või Gustav Tammann annaks seal paigale panna küll. Ja neist kord koondatult ning visuaalselt teadlikuks saada oleks meil kindlasti tarvis. Jaan Kross 108

51 RAAMATUTE KESKEL «HINGE MUL PARANDAB LAUL» Rein Sander. Kolmikralas. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, lk. Hind 20 kop. Rein Sanderi teine tulemine on ootuspärane jätk tunamulluscle debüüdile. Oma luulealale truuks jäädes on «Kolmikrattal» esikkoguga võrreldes ka tunnuslikke tciscnemisjooni. «Piltkirja» markeerisid mäng luuletuste graafilise pildiga ja nähtavalt eksponeeritud oriendilaenulised kujundid. Debüütkogu õnnestumised ei seletu siiski nendega, vaid eeskätt isikukeskese loodusetunnetusega, «mis sugestiivses esituses seostub suhteliselt omapärase nägemuslikkusega ja looritub lisaks ehtsa luule sõnastamatu maagiaga» (T. Liiv). «Kolmikrattas» puuduvad vormilised erinevustaotlused, jaapanlikke allusioone on ehk veelgi («Pikakose» jmt.), aga need seisavad muuga orgaanilisemas ühtsuses. Sümbolikeel on vahenditum, autor on lähenenud literatuurivabamalt iseenesele ja oma looduslapselikele äratundmistele. Tuttavate tagamaadega reaalid («ahi rehetoas kui rehekoll», «siin mere ja rabade vahel», «assamallad, asvad», ärkamisaegne «vabaks laulmise» motiiv) toovad R. Sanderi luulemaailma hingelähedast konkreetsust, mida esikkogu monetise võõrapärasuse varjust vaid vaevu aimata võis. Traditsioonilised stroofivormid ja vabanemine «Piltkirja» kohatisest väljenduskrambist harmoneeruvad luuletaja ajamärkidena iseloomulike veendumuste ja eetiliste hoiakutega. Need lihtsad ning humaansed suhtumised on omased jätkuva tehnikasajandi pettunud lastele. Sel globaalsel tasandil on eesti luuletaja sünnipärases eriasendis: vähemalt erksamatele, oma ürgpidet tunnetanud vaimudele on linnaslumis-kalestumisprotsess olnud valuline. Meie jaoks ei tähenda see ainult ökoloogilise kriisi tunnetust või looduskaitseprobleeme, vaid eelkõige sügavast aegade hämarusest juurduva elutunde, maailmanägemise, sisemiste väärtushoiakute tuhmumist. See paratamatu ajatendents teadvustus selgelt 1920-ndail aastail ja leidis järgmisel kümnendil eriti publitsistikas ägedaid reageeringuid («meie kasvavate sugupõlvede järjest suurenev võõrdumine tõelise «kodu» mõistest ja elavast loodusest»), millele luules resoneerisid H. Visnapuu, B. Kangro jt. Sõjajärgne ajavaimuline luule hülgas looduse maailmavaatelise komponendina, asudes teda kord ümber korraldama, siis jälle ta puutumatust kaitsma. Et aga luuletaja pole maa-, vaid hingeparandaja, siis 1970-ndate aastate luule suundumine eetikasse, loodushinge ja hingeloodusesse (J. Kaplinski, M. Nurme, M. Traat, A. Lõhmus jt.) on vähem pateetiline, filosoofilisem ja seostatav ka rahvaluule elutunnetusega. Selle luule avarad tagamaad võivad viia elu ja olemise suurte küsimuste ette. Ka R. Sanderi luulet tuleks näha selles kontekstis. Tema laadi kaugeima eelkäijana on märgitud E. Ennot (A. Oja). Ometi on R. Sander olemuslikult E. Ennost üksjagu erinev, neid sidestab peamiselt teatav oriendilembus. R. Sanderi ränd ajas ja eneses ei kulge nagu E. Ennol kõrgeima ihaldatava eesmärgi poole («hingeülendus»), vaid osutab tasakaalukalt igavikulist järjepidevust («hingeparandus»): kui sa siit lahkud, ehk jääb sinust ase nii nagu puust jääb kord seeme ja künd R. Sanderi luule konstandiks on oma pärisosa veendunud tunnetus: «ses mullas, kus peidus on meiegi eosed». See välistab tema tunnetuslikul teekonnal teravalt kontrastseid värve, vastuolulist dramatismi või sonavohavat deklaratnv- <=ust Ta luule on paljuski nagu iseendast iseendale sündinud, taotlus saada kontakti laiema lugejaskonnaga (isegi kui seda püüet esineb) pole eesmärgiks. Küllap see on osalt põhjustanud etteheiteid R. Sanderi luulesõnumi suutmatuse kohta (T. Liiv, M. Helme). Oma sonumisaajaid piirab luuletaja uues kogus ka ise: «Mu sõnades on märgid teile, lapsemeelsed...» Pretensioonitus on R. Sanderi luulele olemuslik, sellele on alteid lugejaid ka kriitikute hulgas (R. Veidemann). R. Sander ei ole enese jaoks avastaja, otsija, oma luulemaailma ootus- ja kartusärev ülesehitaja. Tema hingelaadis oli kohe midagi valminut (mis ci väljsta muidugi arenguvõimalusi). Omaksvõetud tõekspidamised luulenduvad vahelduva eduga kord siiraslihtsaks äratundmise ja enesekinnituse rõõmuks, kord rohkem voi vähem kristalliseerunud tähendusega nägemuslikeks piltideks. «Kolmikratta» algus oma lõputu teekonna motiiviga ja tunnetuslikult paljulubavate kujunditega («oodat valgusvihk», «neist valjust üha enam saab su 109

52 sisse», «need nägemused sööbivad su unne») viitab R. Sanderi luuletuskogu mõjuvamale ning sisurikkamale osale, mida viimane luuletus («Kestab su ränd läbi tundmatu maastiku...») meeldivalt raamistab. Tung enese ja aja, olemise ja saamise seoste tabamise ning nägemusliku sümboolika poole (näiteks luuletustes «Lõpuks ju küünitub välja su pilk...», «Sa elad oma aja üürikesel killul...», «Päev kustub haruteede ristumisse...») vaheldub lihtsakoelisema luuleelamusega, mida võiks autori sõnadega iseloomustada kui «hinge parandavat», «lapsemeelset» ja kohati ka lapsekeelset. Hoiakulised vastandused tulevad «Kolmikrattas» üsna varjamatult ja selgelt ilmsiks, kuigi neid ci rõhutata. Kammitsev-koleda ja eneses ohtusid eostava tegelikkusega («Inter lapidem», «Atoll») ühelsamal ajal täna ja ikka Kose kohinas sünnib puhas ja hele kaja. Ent opositsioon keskkonnaga ei ole R. Sanderi loomuldasa passiivselt mediteeriva luuletaju suhtes kuigi iseloomulik. Tema temperamenti ja elutunnet iseloomustab pöördumine oma sisemaailma («hing veel ei sadene»), «veel-on-alles» lohutusluulesse («Kestab merevee maitse...»), «aastasaja vaevadest» väärtustatud eluringi («uksepiidal kabjarauad / ennustavad õnne»), konkreetsest ajast oma siseaega. Viimases seoses ilmnevad R. Sanderi kui poeedi võimalused kõige veenvamalt. Just luulereaalsuses nähtuna võivad avaneda maailma meeletagused küljed, ärgata ellu ja hinges värahtuda minevikku hääbunud aimed, «töntsiks kulunud kodumeel». Aja trumli vääramatust pöörlemisest vabanedes («kella võtan randmelt, ajast vaba») sünnib kujutluslik uus, seniseid seoseid purustav aeg («Ka liivakell käib maha viimaks...»). Üldse on aeg R. Sanderi jaoks igavene kategooria, sellega ei seostu lõplikkuse (s. o. surma) tunnetust. Inimene «oma aja üürikesel killul» on pretensioonitu mineja, hetkede ühendaja. Traagiline (kui see sõna üldse R. Sanderi puhul kohane on) pole mitte kaduvuse aimamine (sest seda tegelikult ei olegi), vaid oma looduspäritolu eiramine ja eemaldumine olemuslikust missioonist loomuvastaste tegude ning suhtumiste valda («Jüdilik ajalaub). «Kolmikratas» tervikuna mängib sellele ebastumisele vastu, on tagasirännak kaotatu leidmiseks. Suured sümbolistid ja aimlejad enne R. Sanderit on mõistnud, et pürgimine tegelikkuse ja tunnetuse üha hõlmavamale taasloomisele suubub tegelikult vaikusse. Hingeelamuste määramatust kui luuleväijendusc suhtelise markeerituse tagamaad adub ka R. Sander: 110 hinge põhjas märkad mingit kuma kas see peaks su luules avalduma kas see peaks ehk saama kindla kuju tarduma kui taltsutatud tuju? Ometi ei paista luuletaja oma praeguste võimiste ja suutmistega seisvat selle ummikusse viiva konflikti ees. Rohkem enesekohast tõtt on tõdemuses: see on vaid konar raam mu piltidele see jutt, mis teile räägin, lapsemeelsed Paraku aga: pildi sisse minek on raami sisse minek Ja siit hargnevad mõttemõlgutused, mis muidu sooüsagi suhtumise korral väljaütlemist vajavad. Tundub nii, et tänasuuresonalisse heietamis-mõtestamishoogu. Kirjandusest pärit ideed ja impulsid (kui neil on sobiv pinnas ja nad OM olulised paljudele) võivad kirjandusliku mõtte sfääris paisudes saada edasiarendatuks või juurdemõelduks. Igal juhul ei tarvitse see metakirjanduslik müsteerium samastuda konkreetse teose kunstilise kaapäeva kontekstis on_r. Sanderi luule tuumas midagi sedavõrd õiget ja vajalikku, et lihtne on sellest lähtudes sattuda luga kirjanduse kui terviku kontekstis. Natuke nii võib olla ka R. Sanderi puhul. Pean endas talitsema soovi kirjutada ta luulest ajendatuna veel ja veel, küsides näiteks: Quo vadis, Maa? Kas tsivilisatsiooni areng ei toimu ainuüksi inimlikkuse degeneratsiooni kaudu? Jne. Ent tekstisse süvenedes selleks enam põhjust ei leia. Leiad luuletusi, mille elamuslikke taotlusi on esituse lihtsuse tõttu võimalik lahata vaid puhtmõistuslikult («Sina, rohi, kes sa kasvad...», «Imalad ajalooringid...», «Võta peale linnupetet, ei sa peta lindu...», «Lumi on maailma üle...»). Kuigivõrd veenev pole autori usutunnistusena kõlav «Pole usklik ma, kuid usun...», üsna naiivsena mõjub luuletaja eetiline enesekinnitus («Äriasjad») ning kulununa severjaninlik linnatuvi halvustus («Lendamise võimalikkusest»). «Adversariate» ütlemisi võiks tublisti poole võrra vähendada, ilma et kogu midagi kaotaks. Otseütlemised ja kohati liiga kulunud «konar raam» hävitavad üksjagu poeesia tabamatut hõngu, mis on hea luule tunnuseks. Seda osutavad ka R. Sanderi õnnestumised, mis on seotud pingestatud loodussuhtega («Juured mullas, tuules lendab puu» jt.), intensiivse ajavälise mediteerimisega, hetkega, millest aimub kirgastavat nägemuslikkust, lugeja jaoks süüvimispingutust nõudvaid kujundeid. Oleks siiski formaalne «Kolmikratta» teatavas ebaühtluses näha R. Sanderi luule erilist nõrkust. Usutavasti võib väita, et kuigi R. Sander pole eesti luulekangasse veel_ õtse ilmestavaid kirju kudunud, siis põhikoe tõsimeelne jätkaja ning kinnitaja on ta ometi. Toomas Haug

53 NON EST BONUM SINE ALIQUO MALÖ Leo Metsar. Keiser Julianus. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, lk. Hind rbl Eesti kirjanduse suurenenud huvi mineviku vastu on lõpuks andnud ka meie esimese antiikaega käsitleva romaani. Leo Metsari huviobjektiks on keiser Julianus, kes oma vähem kui kaks aastat kestnud valitsusaja jooksul (3. nov juuni 363) püüdis peatada kristluse levikut, seades sellele vastu kreekarooma jumalaile ja neoplatonistlikule filosoofiale rajatud religiooni. Julianus on teose keskpunktis nii otseses kui piltlikus mõttes: tema ise on tegelaseks vaid romaani teise osa teises pooles, kõikjal mujal aga peegeldavad keisrit, ta tegevust ja ajajärku teiste tegelaste hinnangud ja arutlused, ka elukäigud, sest ehkki kujutatav tegevusaeg piirdub esimeses ja teises osas uhe, kolmandas osas kahe päevaga, lisavad tagasivaated, mis hõlmavad romaanist vanemalt kolmandiku, neile päevadele aastaid ja aastakümneid. Leo Metsar on rikkalikult kasutanud kirjanduslikke ja ajaloolisi allikaid. Koloriiti loovad kõrvalepõiked nii filosoofiasse kui ka mütoloogiasse ja isegi ladinakeelsed terminid ning sententsid. Viimased vajanuksid küll pidevat joonealust tõlkimist-seletamist, et abistada lugejat, kes ladina keelt pole õppinud, nii nagu järelsõna aitab lugejat, kes on antiikajaloo ja -kultuuri süstemaatilise käsitlusega kokku puutunud vaid viiendas klassis. Kuid hoolimata rohketest reaalidest puudub siiski see aura, mis aitaks uskuda teost tervikuna kui üht võimalikku neljanda sajandi tegelikkuse kujutust. Põhjuseks ei pruugi olla see, et tegelased on eelkõige ideede ja vaadete kandjad, igaüks vastavalt sotsiaalsele kihile, kuhu ta kuulub, ega ka see, et tegevus on vaid pidevate vestluste, jutustuste, arutluste, vaidluste ajendiks. Põhjuse arvan leidvat selles, et ajalise mitmekihilisusega ei kaasne romaani mitmehäälsus. Nii tegelaste otsene kõne kui ka sisemonoloogid on ühel ja samal tasandil autorikõnega. Autorikõnel aga on käsiteldava aja suhtes enamasti niisama suur distants kui järelsõna «Lugejale, kes...» erudeeritud ja vaimukal autorilgi, kes vaatab minevikule kahekümnenda sajandi kõikemõistva ja mõnikord iroonilisegi pilguga. Siit tulenebki, et ka paljud tegelaskõnes esitatud mõtisklused neljanda sajandi nähtuste ja probleemide üle, kõik ühevõrra üldistatud, on üllatavalt nüüdisaegsed, meenutades tänapäeva käsitlusi ja käsitusi. Kaheldav on näiteks, kas hinnang küünikute asendile ühiskonnas (lk. 22), üsna lähedane mõne tänapäeva uurija kontseptsioonidele, sobib «muulaajaja pojale», harimata ja ladina keeltki viletsalt kõnelevale (lk. 113) salateenistuse ülemale Barchalbale. Samalaadsete hämmastavalt läbinägelike ja tänapäevaste hinnangute eredaid näiteid võib leida Hermogeneselt (lk. 87), Silvanuselt (lk. 195), becunduselt (lk. 211). Mitmesugused vaated ja hinnangud põrkavad kull kokku, täiendavad üksteist, valgustavad üht ja sedasama eri aspektidest, kuid kogu aeg on kõik liiga selge, liiga mõistetav, liiga lihtne. Ja on võimatu, et oma tegutsemismotiive ning -põhjusi, oma aega nähti neljandal sajandil enam-vähem niisamuti, nagu meie neid praegu mõtestame ja hindame. Võib-olla just see asjaolu, et käsiteldav epohh on niivõrd vastuoluline ja huvipakkuv, ongi põhjuseks, miks autori ajaloolasepilk näib domineerivat autori-kirjaniku kahjuks, didaktilisus ja illustratiivsus kunstniku kahjuks. Ja siiski ei söanda sedagi vaadeldavale teosele pahaks panna, sest hinnatavaid kujutluspilte ja teadmisi, mida lugeja siit saab, pole eesti keeles võimalik teisalt hankida, pealegi on jutustus elav, arutlused köitvad ja teravmeelsed. Kirjutasin «jutustus», sest juba eespool mainitud ühtlane autorihääi annab tõuget pidada teost ajalooliseks jutustuseks, mitte aga romaaniks. Teoses pole peategelast (peategelasi), puudub kandev intriig, võjb vaid aimata selle võimalikke algusi, kõik lihtsalt toimub nagu toimub, võiks öelda, et nii tahab Fortuna. Lahenduseta jäävad muu hulgas Prokopiose püüdlused, Claudia- Florentiuse-Arinthaeuse kolmnurk, Florentiusega seotud mõistatus, Phryne «terav pilk» Ammianusele (lk. 257). Koik jääb teele nagu Julianuse matuserongki. Siiski on põhjust arvata, et süžee vaatluse võib edasi lükata ja et lool on järg. Seda nõuab peale teiste lahtiste otste veel seni täitumata ennustus, et Barchalbat ja Florentiust tabab surm üheaegselt. Leo Metsar on palju toetunud ka romaanis tegelasena esineva Ammianus Marcellinuse huvitavale retoorilis-pateetilises stiilis kirjutatud ajaloole, millest säilinud raamatud hõlmavad kahtkümmend kuut aastat ajavahemikus Ammianuse poolt mainitud Florentius ja Barchalba tapeti tõepoolest ühel ja samal päeval, pärast seda, kui nad 366. aasta mais olid keiser Valensile välja andnud Prokopiose, kes oli püüdnud usurpeerida keisrivõimu. Ajalooline faktitõde võib kirjandusteoses transformeeruda, detailid võivad muutuda. Seepärast pole oluline, et Libaniose argumentatsioon kristlaste vastu (lk. 16) on pärit teise sajandi kuulsalt reetorilt 111

54 M. Cornelius Frontolt; et vältimaks samanimeliste tegelaste segiajamist on primicerius notariorum Iovianus saanud nimeks Innocentius ja et ta tapeti juba Nisibise all, kust ka Prokopios Julianuse laibaga Tarsose poole teele asus; et stoitsism tollal ei assotsieerunud eelkõige tänapäeva filosoofiaõpikute triaadiga Seneca, Epiktetos, Marcus Aurelius (lk. 76, 79); et neoplatoonikud nimetasid endid platoonikuiks ja neoplatonism on hilisem termin. Leo Metsari üldine kontseptsioon on aga vaieldav. Romaanist tervikuna jääb valitsema kujutlus ühtse hcllenlik-roomaliku kultuuri hävinguohust harimatute barbaarsete kristlaste tõttu, kujutlus Julianusest kui antiikkultuuri kaitsjast pealetungiva kristluse vastu, kujutlus, et mõte äratada uuesti ellu Olümpose jumalaid polnud sugugi mingi eluvõõras, arhiivitolmust hall idee (järelsõna, lk. 302). Vastamisi seisavad romaanis eelkõige kreeka-rooma kultuur ja kristlus, kusjuures on selge, et autori suhtumine viimasesse on jäägitult negatiivne. Filipikad kristluse vastu meenutavad sageli tänapäeva võitleva ateismi argumente (terminite erinevus: tollal süüdistati ateismis kristlasi). Autori sümpaatiad ja antipaatiad on mõistetavad. Kuid Ammianus Marccllinus, kellele Julianus ja Rooma riigi heaolu on samuti südamelähedased, eristab oma ajalooteoscs puhast ja selget kristlust ebausuga segatust ning süüdistab Jullanust selles, et see oli rohkem ebausklik kui lihtsalt isade tavade täitja. Ammianus Marccllinus polnud kristlane. Ta kuulus nende paljude mittckristlaste hulka, kes religiooniküsimustcsse üsna ükskõikselt suhtusid ja Julianuse reformipüüdlustele sugugi kaasa ei tundnud. Julianuse võitluses kristlusega (pole alust arvata, et tema ja Prokopiose taotlused majanduslike reformide alal nii radikaalsed olid, nagu autor on näinud) seisis religiooni vastas vaid teoloogia, ja võitluse tulemuses ei saanud olla mingit kahtlust. Mittckristlaste opositsioon jäi, see aga oli ^eelkõige poliitiline opositsioon, sest elujõulist religiooni polnud tal kristlastele vastu seada. Oli olemas kristluse ja säilinud mittekristlike uskumuste võitlus ning vastuolu nagu ka võitlus ja vastuolud kristluses endas. Kuid polnud kahe kultuuri konfrontatsiooni. Antiikkultuuri arengu tõttu oli tekkimas uus, bütsantsi kultuur. Üks periood ei lõppenud selles mõttes, et tema asemele tuli teine, võõras ja halvem. Teine oli lihtsalt teisem, võtnud sealjuures kaasa ja mõtestanud ümber palju esimesest. Ma ei kahtle, et sellega on nõus ka Leo Metsar, seda enam et sellele osutavad paljud mõttekäigud romaanis ja järelsõnas. Kuid ühekülgne ja kitsas kristlusekäsitus ning selle vastuseadmine kreeka-rooma kultuuripärandile tervikuna (tegelikkuses aga eksisteeris vastav ajalooline hetk oma kultuuriga, mis ka pärandit mõtestas teisiti kui eelmised hetked) võivad siiski mitmetes lugejates taaselustada antihistoristlikke kujutlusi antiikkultuuri täielikust hävingust, pimedast keskajast, nõmedast ja harimatust kristlusest jms. Sellest ka poleemika ägedus. Liiga tavaline on harjumus jagada mingi hetk pooleks, teha abstraktsioonid kahest poolest ja seada nad siis teineteisele vastu, samal ajal kui hetke võib võrrelda pigem ühe keelealaga, kus on palju dialekte: ühed väiksemad, teised suuremad, mõned neist võivad hääbuda ja välja surra, teised muutuda, mõni neist võib saada kirjakeeleks, kirjakeeli võib tekkida koguni mitu, siiski aga kõnelevad sellel keelealal kõik ühte keelt, mis ka ise tervikuna muutub. Ja ajas saab sealt, kus ollakse, vaid edasi minna, möödunu juurde tagasipöördumine on võimatu, sest kogu tervik on muutunud. Tulles jutustusest kaugenenud, ent siiski temast ajendatud arutluste juurest tagasi teose enda juurde, võib lõpetada vaid sooviga, et Leo Metsari esimesele ajaloolisele jutustusele järgneks teisigi. Ja veel üks mõte tekkis järelsõna lugedes. Eesti keeles on antiikmaailma ajaloo ja kultuuriloo kohta kättesaadavad üksnes kuivad akadeemilised ülikooliõpikud, mis palju lugejaid ei leia. Kui aga L. Metsar kirjutaks «Keiser Julianuse» järelsõna stiilis näiteks romaanimahulise ülevaate Vana-Rooma arenguloost, võiks sellel olla niisama palju lugejaid kui romaanil. Olgu eraldi ära märgitud mõned corrigenda et dubitanda, mis üldhinnangut ei mõjusta: lk. 40: «nilbe» pole kooskõlas Cassianuse positiivse hinnanguga Constantinuse pidusöökidele; lk. 110 «purpuriseum» р. o. «purpurissum»; lk. 36 «Terves kehas terve vaim». Kaheldav, kas see sentents sobib kreeka harmooniaideaali kalokagathia vasteks, mis muide samuti muutus aegade jooksul ja mille kehasse puutuva osa vastu polemiseeriti juba esimesel sajandil m. a. j. (Seneca, kiri 66,2, suunatud Vergiliuse «Aenease» 5, 344 vastu). Pealegi on Juvenalise (10, 356) «tuleb paluda, et terves kehas oleks (ka) terve vaim» niigi kompromiteeritud talle absurdse tähenduse andmisega: terves kehas (on ilmtingimata ka) terve vaim; lk. 276 (järelsõna): «Credo, quia absurdum» ei pärine Tertullianuselt, vaid tema hilis t interpreteerijailt. Jaan Unt 112

55 VÄÄRTUSLIK BIBLIOGRAAFIA О. Киви. Эстонская художественная литература, фольклор и критика на русском и других языках народов СССР Библиографический указатель. Издательство «Ээсти раамат», Таллин, Ik. Hind rbl Eesti bibliograafiaväljaandeil on hea maine kogu Nõukogude Liidus. Nende kõrgest tasemest on käesolevate ridade autor kuulnud räägitavat nii Moskvas kui ka vennasvabariikides. Jäägu kõrvale küsimus, kas need hinnangud on õiged või liialdatud, ning märkigem ainult, et suur osa kiitusi eesti bibliograafide aadressil on põhjustatud ühe meie parema bibliograafi Osvald Kivi töödest. Tagasihoidliku mehena bibliograafi tänamatul tööpõllul (on ju hõlbus heita kivi bibliograafi kapsaaeda: pole seda või teist arvesse võetud, siin-seal ebatäpsus jne. jne.) teeb O. Kivi tegelikult üksinda ära hiigeltöö, mis kõigis teistes liiduvabariikides on kas bibliograafide kollektiivi või mõnel pool isegi bibliograafiainstituudi ülesandeks. Igal aastal saavad Eesti NSV suuremad raamatukogud kirjutusmasinal paljundatult O. Kivi bibliograafia «Ilukirjandus, kirjandusteadus ja rahvaluule», milles on fikseeritud kogu vastav trükitoodang. Regulaarselt ilmuvad tema koostatud bibliograafiad nõukogude fennougristika kohta (viimaseil aastail koostöös M. Leivoga) ning hiljuti saime lalt kolmanda bibliograafia «Eesti ilukirjandus, rahvaluule ja kriitika vene ja teistes NSVL rahvaste keeltes». See sisaldab materjali pika ajavahemiku ( ) kohta nagu eelmisedki, 1956 ja 1968 ilmunud raamatud (vastavalt siis ja ). Uues bibliograafias on peaaegu ammendavalt registreeritud eesti kirjanike loomingu ja eesti rahvaluule tõlked kõigisse nõukogude rahvaste keeltesse nii omaette väljaandeina kui ka ajakirjanduses, almanahhides või muud laadi kogumikes avaldatuma. Registreeritud on ka kirjutised eesti kirjanduse, rahvaluule ja üksikute kirjanike kohta, alates entsüklopeediaartiklitcst ja biograafilistest annotatsioonidest ning lõpetades retsensioonide ja akadeemiliste kirjanduslooliste uurimustega. Nagu eelmised, nii koosneb ka O. Kivi uus bibliograafia neljast osast. Esimeses osas «Eesti kirjandus (vene keeles)» (lk ) registreeritakse kõigepealt ilukirjanduslikud kogumikud ning almanahhid, seejärel tuleb mahukas personaalia «Üksikute kirjanike teosed ja kriitilised tööd nende kohta». Selles keskses osas on materjal esitatud tähestiku järjekorras kirjanike ja nende teoste kaupa, kusjuures iga «personaalse jao» alguses on vastava kirjaniku teoste eri väljaanded, seejärel perioodikas ja mitmesugu- 8 Keel ja Kirjandus nr seis kogumikes avaldatud tööd ning lõpuks kirjaniku elu ja loomingut käsitlevad kirjutised. Retsensioonid ja vastukajad leiduvad kohe vastava teose ilmumisandmete järel sama numbri all. Bibliograafia teises osas «Kriitika ja kirjandusteadus (üldküsimused, vene keeles)» (lk ) on materjal süstematiseeritud üsna üksikasjalikesse temaatilistesse rubriikidesse: «Lenin ja eesti kirjandus», «Kirjanduse ja kunsti parteiline juhtimine», «Üldised kirjandusalased tööd», «Proosa», «Luule», «Näitekirjandus», «Lastekirjandus», «Kirjanduskriitika küsimused», «Ilukirjanduse tõlkimise küsimused», «Eesti kirjanduse suhted teiste kirjandustega» jt. Rubriikides on materjal järjestatud kronoloogiliselt. Kolmas osa «Eesti rahvaluule ja folkloristika (vene keeles)» (lk ) on väiksem. Siin on kõigepealt esitatud folkloristikapublikatsioonid ning seejärel rahvaluule tõlked vene keelde. Eraldi on välja toodud väitekirjade autoreferaadid (lk ), enamasti filoloogia alalt, aga mõnel juhul ka ajaloolaste ja pedagoogikateadlaste omad, kui neil on kokkupuuteid kirjanduse või rahvaluulega. Ja lõpuks neljas põhiosa «Eesti kirjandus NSV Liidu rahvaste keeltes (peale vene keele)» (lk ). Siin on materjal paigutatud keelte alfabeetilises järjestuses, iga keele puhul aga kordub seesama jaotusskeem, mis on bibliograafia esimeses osas. Raamatu põhiosade järel on täiendused O. Kivi eelmistele bibliograafiatele (lk ). Siit on näha, et autor jätkab tööd nendegi kallal. Järgnevad veel lisad «Nimede ja autorimärgendita teoste pealkirjade alfabeetiline register» (lk ) ning «Kirjandusteoste pealkirjade vene-eesti register» (lk ). Viimases neist on teose venekeelse pealkirja järel eestikeelne originaalpealkiri ja siis vastav number, mille all see nimetus bibliograafias_leidub. Mõlemad registrid hõlbustavad tõhusalt raamatu kasutamist. Eriti teine neist on nõudnud autorilt palju tööd. Seepärast märgitagu, et neis vähestes analoogilistes bibliograafiates, mis teistes liiduvabariikides on ilmunud, puuduvad sellised registrid hoopiski. Materjali süstematiseerimine sellisel kujul, nagu O. Kivi uues bibliograafias tehakse, on end juba praktikas õigustanud ja seda tuleb igati õnnestunuks lugeda. On registreeritud ka väikese 113

56 tiraažiga väljaanded, näiteks endise Üleliidulise Autoriõiguste Kaitse Valitsuse poolt klaasitrükis paljundatud näidendite tõlked. Igatahes väärib koostaja püüd bibliograafia täiuslikkust saavutada kindlasti kiitust. Näiteks märgib O. Kivi personaaliates ära ka kirjanikele antud preemiad ja aunimetused, _ kirjaniku elu ja loomingut käsitlevas loigus aga registreerib ka need ilukirjandusteosed, mis on sellele kirjanikule pühendatud. Väga hea on ka, et personaalia osas mainitakse üldist laadi artikleid, mis muu hulgas vastavat kirjanikku või tema teoseid puudutavad. Seda ei ole meie bibliograafiates harilikult tehtud, üldist laadi kirjutisi mainitakse vaid üks kord, «Üldiste küsimuste» osas. Ent on tõsi ka see, et meie vooruste jätkuks on sageli meie puudused. Täielikkust taotledes on O. Kivi läinud mõnikord kaugemale kui vaja. Näiteks vaevalt see küll lugejale midagi annab, kui mõnede eesti kirjanike teoste puhul märgitakse «Paljurahvuselise nõukogude kirjanduse ajaloo» 4. ja 5. köites (Moskva, 1972 ja 1974) leiduvat lühiülevaadet. Nõnda on A. Beekmani romaani «Valgete vareste parv» tõlke retsensioonide hulgas nimetatud M. Kalda artiklit «Eesti kirjandus» (mujal on artikli autoritena esitatud M. Kalda ja A. Eelmäe) tollessamas kirjandusloos (5. kd., lk. 276). Kuid sellel leheküljel leidub A. Beekmani romaani kohta üksainus (!) lause. Kas tasus siis üldse seda kirjet esitada? H. Leberechti «Vassarite paleede» puhul on samasugune viide, millele sedapuhku vastavad kaks lauset «Paljurahvuselise nõukogude kirjanduse ajaloo» artiklist. Mida need laused lugejale annavad? Analoogilisi näiteid võib tuua veel V. Beekmani, P. Kuusbergi, A. Jakobsoni jt. teoste kohta. Näiteks lk on loetletud peaaegu kõik A. Jakobsoni näidendid ainult selleks, et nimetada nende «retsensioonina» sõjajärgsete aastate eesli näitekirjandust käsitlevat seitsmeleheküljelist artiklit eelnimetatud väljaande 4. köites. Kas poleks piisanud selle artikli ühekordsest mainimisest A. Jakobsoni elu ja loomingu käsitluste hulgas? Samuti poleks tarvidust olnud kirjanike teoste puhul iga kord viidata näiteks N. Basseli üldist laadi kirjutistele, kus vastavast teosest on juttu vaid mõne lausega. Kas oli näiteks vaja märkida ainsa vastukajana A. H. Tammsaare romaanile «Põrgupõhja uus Vanapagan» (nr. 2184) N. Basseli artiklit «Internatsionaalsuse ja rahvuslikkuse probleem eesti nõukogude romaanis» Kišinjovis ilmuvas ajakirjas «Kodrõ» (1972, nr. 2, lk ), kus eesti klassiku teose kohta on vaid mõnerealine põgusalt pillatud märkus? Seesugused kirjed koormavad bibliograafiat asjatult ega anna peaaegu üldse sisulist informatsiooni. Kuid õigupoolest pole seegi oluline. Tähtis on bibliograafia küllaldane (olgugi mitte sajaprotsendiline) täielikkus. O. Kivi bibliograafia juhatab kätte rikkaliku materjali meie maa rahvaste tänapäeva kirjandussuhete tõsiseks teaduslikuks uurimiseks. Nende probleemidega on veel vähe tegeldud. Bibliograafia pakub ainet selle üle mõtisklemiseks, kui palju on viimaseil aastail tehtud ja kui palju tööd seisab paraku veel ees, et meie maa paljurahvuseline ja -miljoniline lugejaskond saaks eesti kirjandusega lähemalt tutvuda, selle n.-ö. omaks võtta. Nagu O. Kivi bibliograafiast selgub, tõlgitakse NSV Liidu rahvaste keeltesse järjest rohkem eesti kirjanike teoseid ja ilmub rohkem kirjutisi eesti kirjanduse kohta. Kui esimeses samasuguses bibliograafias sisaldus 2296 kirjet (mainitagu, et mõnikord oli ühe numbri alla ühendatud mitukümmend nimetust, mistõttu nimetusi oli numbritega võrreldes palju rohkem), siis teises on neid juba 4595 ja kolmandas Kolmas, erinevalt eelmistest, ei fikseeri filmi, teatri- ja muusikaalaseid publikatsioone. Bibliograafiast näeme ka, et eesti kirjandus tõmbab endale järjest rohkem Moskva, Leningradi ja vennasvabariikide kirjandusteadlaste ning kriitikute tähelepanu. Sellekohast materjali võib leida peaaegu kõigist NSV Liidu rahvaste kirjandust käsitlevaist üldistavaist artikleist. See tõendab, et eesti kirjandus on saanud oluliseks teguriks üleliidulises kirjandusprotsessis. Bibliograafias hõlmatud perioodil tõlgiti vene keelde rohkem kui kahesaja eesti kirjaniku teoseid (eelmisel aastakümnel 182), 24 NSV Liidu rahva keeles (sealhulgas esimest korda abhaasi, karakalpaki ja tuva keeles) ilmus aga ühtekokku 191 eesti autori, enamasti meie kaasaegsete loomingut. Eriti agarasti tõlgitakse eesti kirjandust ukraina ja läti keelde. Kui lätlaste ulatuslikud sidemed eesti kirjandusega on juba tavapärased ning seletuvad naaberrahvaste ajaloo ja kultuuri lähedusega, siis ukraina tõlgete suur arv on uus nähtus ja väärib terast tähelepanu. Ukrainas ilmus 438 tõlget 94 eesti kirjaniku loomingust, neist 23 omaette väljaannetena. Ilmus eesti noorema luule antoloogia, novelliantoloogia ja huumorivalimik. Ukrainlased ületavad isegi lätlasi, kes avaldasid 423 tõlget 93 eesti autorilt, neist eri raamatutena 27. Nii nagu eelmisegi ajavahemiku jooksul, on ka nüüd palju eesti kirjandust tõlgitud leedu keelde 294 teost 81 autorinimega, neist eri raamatuid 26. Meeldivalt üllatab, et gruusia tõlgete arv on järsult kasvanud (154 teost, _53 autorit, 8 eri raamatut), sedasama võib öelda usbeki keele kohta (243 nimetust, 84 autorit, 6 eri raamatut, sealhulgas luuleantoloogia ja novellivalimik). Küllalt palju ilmub eesti kirjanduse tõlkeid ka Armeenias, Valgevenes ja Moldaavias, 114

57 ent teiste liiduvabariikide lugejaile ei ole eesti kirjandus omakeelsena veel kuigi kättesaadav. Vähe tõlgitakse meie kirjandust Kasahstanis ja Turkmeenias, samuti enamikus autonoomsetes vabariikides. Viimaste kirjastamisvõimalused on küli sageli üsna piiratud ja enamasti pääsevad nende lugejad eesti kirjandusega tutvuma vene tõlgete vahendusel. Huvitav on jälgida, keda siis on NSV Liidu rahvaste keeltesse kõige rohkem tõlgitud. Tõlgete üldarvu järgi on esireas D. Vaarandi (96), Al. Traat (93) P.-E. Rummo (74), J. Smuul (70), keda tõlgiti palju ka eelmisel kümnendil, siis L. Promet (62), V. Beekman (56), Л. Siig (51), M. Raud (49), R. Rimmel (47), A. Valton (40), E. Niit (40), H. Runnel (38), R. Parve (37), J. Kaplinski (37). Omaette raamatutena on enim välja antud järgmiste kirjanike loomingut: P. Kuusberg (8), J. Rannap (8), E. Raud (8), M. Unt (7), H..Mänd (7), J. Smuul (6), E. Niit (6), E. Krusten (5), A. Hint (4), M. Traat (3). Üldse tõlgitakse vennasrahvaste keeltesse palju meie lastekirjandust. Eesti klassika, nagu näha ka loetletud nimedest, on kahjuks teiste meie maa rahvaste lugemislaual haruldane külaline. Erandiks on vaid muinasjutuvestjad F. R. Kreutzwald, J. Kunder, M. J. Eisen ja lastekirjanik J. Parijõgi. E. Vilde loomingut on vastaval perioodil tõlgitud vaid 5 ja A. H. Tammsaaret 13 korral, G. Suitsu ja M. Underit aga ei kordagi. Venekeelsete tõlgete hulgas on ülekaalus peamiselt nendesamade autorite looming, ent üsna täielikult on esindatud ka XIX sajandi eesti klassika. Üleüldse on vene tõlgete haare laiem. Tohib liialdamata öelda, et peaaegu kõik suuremad kirjanikud on esindatud. Nii võib mitte ainult vene, vaid ka kogu Nõukogude Liidu lugejaskond saada pildi eesti sõnakunsti arenguteest, selle rahvuslikust eripärast ja peamiste esindajate loomingust. Kuid ometigi on valgeid laike siingi. Väga juhuslikult ja vähe on vene keeles välja antud eesti rahvaluulet. Vene lugeja ei tunne faktiliselt üldse eesti rahvalaule ja pärimusi. Nii et oleks juba aeg hakata kavandama eesti rahvaluuleantoloogiat vene keeles. Kui XIX sajandi eesti kirjandus on vene keeles küllalt hästi esindatud, siis XX sajandi alguse ja kodanliku aja kir- Эстонская книга [Текст Т. Веллисте. Перевод И. Юрна]. Таллин, Театральная энциклопедия. Дополнения. 2 Указатели. Москва, 1967, vg Э. Раннет, Гуси. Чаша и змея. 3 Кроваво-красная роза. Таллин, 1967, lk ' E. К Р и в о ш e e в, Курорт Нарва-йыэсуу. Таллин, 1968; Е. Кривошее в, Нарвайыэсуу. Историко-краеведческий очерк. Таллин, janikega on lugu hoopis halvem. G. Suitsult on avaldatud 24 ja H. Visnapuult 15 luuletust, needki vaid ühesainsas kogumikus «Eesti luuletajad» (Leningrad, 1974, «Biblioteka poeta» väike sari). M. Underi luulest leidub perioodikas kolm juhutõlget, pole tõlgitud ühtki H. Raudsepa näidendit. Vene keeles ilmumata on ka A. Gailiti «Toomas Nipernaadi», mida näiteks leedulased peavad üheks eesti kirjanduse tähtteoseks. Seda loetelu võiks jätkata. _ Nii imelik kui see ka pole, on valgeid laike nüüdiskirjandusegi tõlkimisel; mõningaid kirjanikke avaldatakse vene keeles väga agaralt, kuid teisi, kes pakuksid ehk rohkemgi huvi, üksnes harva ja juhukaupa ajakirjanduses. Nii ei ole vene keeles praeguseni olemas J. Kaplinski, H. Runneli ega L. Seppeli luulekogu! Muide on L. Seppeli luule vaatlusaluses bibliograafias esindatud ainult kahe tõlkega ndate esimesel poolel ei ole vene keeles, isegi mitte perioodikas, ilmunud ühtki J. Üdi_ luuletust. See asjaolu näitab, et meie tõlkijad ja kirjastused ei reageeri uutele nähtustele sugugi operatiivselt. Alles pärast aastat ilmusid vene keeles esimesed A. Kaalepi ja V. Luige värsikogud. Vähe on vene keeles ka A. Valtoni loomingut aastal väljaantud väike novellivalimik tutvustab vaid selle andeka prosaisti varasemaid teoseid, ehkki kirjanik on vahepeal läbinud mitu arengujärku. Ei ole ka ühtki H. Kiige teose tõlget, vähe on käsiteldavas ajavahemikus tõlkeid noorematelt prosaistidelt (viimastel aastatel on olukord küll muutunud). Iseenesestki mõista, et see kõik ei puuduta O. Kivi bibliograafiat, nii et tulgem tagasi arvustatava raamatu juurde. Kas leidub bibliograafias ka lünki ja vigu? Kahjuks jah. Ning range retsensendi kohus on needki ära märkida. Kõigepealt lünkadest. Bibliograafiast ei leia brošüüri «Eesti raamat»', mis anti välja eesti raamatu 450. aastapäevaks ja sisaldab muu hulgas F. R. Kreutzwaldi, Juhan Liivi, L. Koidula, E. Vilde, A. H. Tammsaare, F. Tuglase, A. Jakobsoni, J. Smuuli, A. Hindi ja P. Kuusbergi loomingu lühiülevaate. O. Kivi bibliograafia registreerib eesti näitekirjanikke käsitlevad artiklid «Teatrientsüklopeedias», millegipärast on aga välja jäänud K- Kase artikkel Smuuli kohta sama väljaande täiendusköites. 2 Märkimata on jäänud ka I. Tammun järelsõna E. Ranneti näidendiraamatule. 3 Omaette probleem on koduloolise kirjandusega. Bibliograafias on viide raamatule: X. Мяги. Отепя Кярику. Таллин, 1973 (vt. nr. 421 ja 2479 ühenduses G. Wulff-Öie ning J. Hurdaga). Märkimata on aga J. Krivošejevi raamat Narva-Jõesuu kohta 4, mida vaatlusaluse ajavahemiku jooksul on kaks korda välja antud ja mis sisaldab ulatuslikku 8* 115

58 ning väärtuslikku materjali vene kirjanike sidemete kohta Eestiga ning ka E. Vilde ja A. H. Tammsaare kohta. Bibliograafia ei viita E. Priideli raamatule «По берегу озера Пейпси» (Tallinn, 1969), milles on kirjutised W. Küchelbeckerist, С R. Jakobsonist, A. Haavast, J. Smuulist, P. Haavaoksast jt. Arvatavasti väärinuksid mõned muudki koduloolised raamatud bibliograafias mainimist. Lünki leidub ka osas «Eesti kirjandus teiste NSV Liidu rahvaste keeltes». Aserbaidžaani tõlgete hulgas ei leidu järgmisi: A. Alle. Eesti nõukogude maa [selle pealkirja all peitub luuletus «Sünnimaale»]. Tlk. V. Pašajev. Rmt.: Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Bakuu, 1972 (leheküljed nummerdamata); D. Vaarandi. Nazõm Hikmetile. Tlk. T. Bairam. Rmt.: Südamest südamesse. Bakuu, 1975, lk. 143; M. Raud. Rongid. Tlk. R. Zäka («Känd Häjatõ» 1975, nr. 10, lk. 33). Nr ja 3429 all erinevate pealkirjadega («Vedurid» ja «Rongid») registreeritud publikatsioonid kujutavad endast M. Raua luuletuse ühtsama tõlget. L. Seppeli kõigi kolme luuletuse tõlkijaina on märgitud F. Sadog ja V. Pašajev, tegelikult on luuletused «On hetki» (nr. 3433) ja «Sillad» (nr. 3435) tõlkinud V. Pašajev ning luuletuse «Ma kardan ja armastan» (nr. 3434) F. Sadõg. Oleks võinud dešifreerida ka initsiaalid С. Д. (nr ja 3437) see tõlkija on S. Daglo. Kriitika ja kirjandusteaduse osas on aserbaidžaanlaste puhul märgitud vaid ühtainsat artiklit, kuid neid on tegelikult rohkem, nii eesti kirjanduse kui ka eesti-aserbaidžaani kirjandussuhete kohta: E. Bädälovi «Meie kirjandussuhted» («Bako» 9. VI 1967); P. Hälilovi «Eesti kirjandus» (Rmt.: P. Hälilov, NSV Liidu rahvaste kirjandus. II. Bakuu, 1968, lk ); N. Kärimovi «Eesti teadlane Vazehi ja Vagifi kohta» («Ädäbijat va Indžäsänät» 8. III 1969); I. Harro 5 «Eesti keeles» («Ädäbijat vä Indžäsänät» 12. II 1972); Ä. Äfändijevi «NSV Liidu rahvaste kirjandus aserbaidžaani keeles» (Bakuu, 1973, lk ; osa «Eesti kirjandus»). L. Seppeli elu ja loomingut käsitlevatele kirjutistele oleks pidanud lisama V. Arzumanovi artikli «Meie kirjanduse sõber» («Ädäbijat vä Indžäsänät» 1. V 1975). Märkigem ka, et osas «Eesti kirjanduse sidemed teiste kirjandustega» ci ole viidatud G. Kerimovi ning N. Kalantarova artiklile «Vazehi ja Vagifi luuletused eesti keeles» («Bakõ» 6. I 1969). Tõlgetest tadžiki keelde on märkimata: E. Krusteni «Laps» [originaalis «Vastsündinu»], tlk. S. Safkat («Maorif va Madanijat» 3. VI 1975); U. Lahe «Poeedi silmad», tlk. H. Rahmat (rmt.: Sõpruse raamat. Dušanbe, 1974, lk ); E. Maasiku «Peetsi Maarja», tlk. R. Obidov (rmt.: Ühe koidiku kiired. Dušanbe, 1974, lk ); R. Parve «Esimene lumi» («Pioneri Todžikistori» 23. I 1972); J. Rannapi «Tuletõrjujad» [olukirjeldus, originaal tundmatu], («Pioneri Todžikiston» '23. I 1972); M. Talvesti «Perekondlikud küsimused», tlk. A Dehhoti (rmt.: A. Dehhoti, Teosed. 4. kd. Dušanbe, 1966, lk ). Ekslikult on kahel korral ja erinevate pealkirjadega näidatud M. Nurme luuletuse «Elan tundes, et vastutan» ükssama tadžikikeelne tõlge (nr ja 4943), kusjuures esimesel korral ei klapi ka aastaarv peab olema 7. XII 1972, mitte 7. XII Märkimata on L. Andre, V. Beekmani, P. Kuusberg! ja J. Smuuli elulootutvustused ajakirjas «Sadoi Sark» 1972, nr. 10, lk Vahele on jäänud ka tadžikikeelne bibliograafia «NSV Liidu rahvaste kirjandus tadžiki keeles ( )» (Dušanbe, 1972; koostanud S. Mužajeva, eesti kirjanduse osa lk ) ning retsensioon J. Smuuli «Jäise raamatu» tadžikikeelse väljaande kohta: S. Džum'ajev, Poeem jää maailmast («Maorif va Madanijat» 18. VII 1972). Kuid tõtt öelda ei paindu keel siin ka koostajat süüdistama. O. Kivil ei ole olnud kahjuks võimalust käia teistes liiduvabariikides, et kohapeal kõiki eesti kirjanike teoste tõlkeid ja eesti kirjanduse kohta avaldatut välja selgitada ning kontrollida. Ta saab kasutada vaid andmeid, mida kolleegid teistest liiduvabariikidest talle saadavad või mis bibliograafiates on avaldatud. Kahjuks pole need allikad lõpuni usaldatavad ega ka täielikud. Nende lünkade täitmine aga lihtsalt ei ole O. Kivi võimuses. Nähtavasti on siin vaja rakendada mingeid organisatsioonilisi abinõusid ka üleliidulises ulatuses. Vigu ja ebatäpsusi on teisigi. Koik eesti kirjanike teoste tõlked Taškendis ilmuvas tadžikikeelses ajalehes «Ilakikati Uzbekiston» on ekslikult näidatud tõlgetena usbeki keelde ning on seetõttu ka vales kohas (nr. 5027, 5048, 5069, 5144, 5179, 5232, 5243, 5251; vt. ka artiklit J. Smuuli kohta, nr. 5244). Usbeki ja tadžiki tõlgete segiminemise tõttu on tihtilugu valed ka tõlkijate nimed. Märkigem veel, et sellesama «Hakikati Uzbekistoni» aasta juunija novembrinumbris on kirjutatud usbeki kirjanduse ja kunsti dekaadist Eesti NSV-s ning eesti dekaadist Usbeki NSV-s (vt. näit. lühiülevaadet eesti kirjanduse ajaloost ja tänapäevast K. Sohibi artiklis «Rahvuskirjanduse areng» («Hakikati Uzbekiston» 20. VI 1968). Bibliograafias neid ei mainita. Mõnikord ei pea paika väljaannete leheküljenumbrid (nr. 123, 1031), aasta- 5 Nähtavasti on siin tegu usina Tartu kirjasaatja Ilmari Karroga, ka soomlane I. Karro nr all on tõenäoliselt seesama isik. Tolm. 116

59 arv (пг. 433), kirjastus (nr. 3321), tiraaž (nr. 889, 2230). Üht publikatsiooni (nr. 2747) ei olnud bibliograafia andmete järgi üldse võimalik leida. A. Hindi vastus ajakirja «Voprossõ Literature» ankeedile (1966, nr. 1, lk ) kandis pealkirja «Kunstniku vastutus» ning ilmus rubriigis «Kongressieelne tribüün», bibliograafias on see kirjas millegipärast kahel korral (nr ja 2607), kusjuures esimene kirje annab kogu rubriigi leheküljenumbrid (s. o. rohkem kui neljakümne kirjaniku vastused). Vahel on tõlke pealkiri ebatäpne (vt. näit. nr. 2231: M. Traadi jutustuse pealkiri ses kogumikus peab olema «Водолей», mitte aga «Водопои»). Tuleb ette ka valesid viiteid. Mõnigi kord on retsensioon teose originaalväljaande kohta muutunud tõlke arvustuseks või vastupidi. Näiteks ei ole G. Jermakova-Bitneri artikkel «Inimvaimu võit» («Zvezda» 1973, nr. 2, lk ) arvustus P. Kuusbergi eestikeelse novellikogu «Naeratus» kohta, nagu näidatud lk. 85 (nr. 818), vaid vastukaja mõne P. Kuusbergi jutustuse tõlke ilmumisele ajakirjas «Družba Narodov» (1972, nr. 3). H. Pulleritsu kandidaadiväitekirja autoreferaadi kirje on sattunud valesse kohta (nr. 2904). Mõnede «Toimetiste» sarjas avaldatud artiklite ilmumisandmeis on ära toodud vaid sarja alapealkiri ning selle järgi pole võimalik artikleid ühestki kataloogist leida (vt. nr ja 3334). Leidub ka häirivaid trükivigu (nr. 4496). Küsitav on mõnede publikatsioonide bibliograafiasse võtmise põhjendatus. Kahtlust äratab A. Metsa ja E. Tamme (nr. 2154) venekeelsete luuletuste märkimine. L. Villandi ja K- Lehe artikkel (nr. 3313) ei kuulu kirjandusteadusse, vaid pedagoogikasse, L. Mere kirjutis «Suur erak» («Družba Narodov» 1968, nr. 7, lk , mitte aga , nagu näidatud nr all) ei seostu kirjanduse üldküsimustega, sest on juttu «Tallinnfilmi» tegevusest. Mõned publikatsioonid on kirjas seal, kus need allakirjutanu meelest ei peaks olema. Näiteks kirjed nr. 2602, 2632, 2644, 2645, 2655, 2659, 2680, 2687,2689, 2712, 2737 jt., olnuks õigem üldküsimuste hulgast viia alaossa «Eesti kirjanduse suhted teiste kirjandustega». Sinnasamasse peaks arvama ka rea publikatsioone (nr. 3088, 3092, 3109 jt.) alaosast «Kirjandus- ja kunstipäevad». Et J. Hurt (lk. 226) on tuntud ennekõike folkloristina, siis oleks olnud loogiline paigutada tema bibliograafia rahvaluule ja rahvaluuleteaduse hulka. Paljude siin märgitud puuduste eest (nimetatud pole kaugeltki kõiki ilmnenud ebatäpsusi) on vastutav ka bibliograafia toimetaja N. Bassel. Raamatus registreeritavate faktide kontrollimine on ju toimetaja ülesanne. Ja seegi on toimetamise süü, et mõnikord ei ole raamatus järgitud ühtlusenõuet, bibliograafilised kirjed ei ole täielikult unifitseeritud: koostajate nimed, mis tavaliselt trükitakse tiitellehe pöördele, on kirjetes kord nurksulgudes, nagu olema peab (vt. näit. nr. 92), kord aga mitte (vt. näit. nr. 237); juhtub, et pole märgitud kirjastust (nr. 379 ja 380); vahel lisatakse, kas raamat on eesti keeles, vahel aga mitte (nr ja 3291); autoreferaatide puhul kord mainitakse tiraaži, kord mitte (lk ); segatüüpi kogumike puhul on tõlkijate nimed mõnikord tähestiku järjekorras (näit. nr. 4), mõnikord mitte (nr. 1 3, 5, 6); enamasti on selgitavad annotatsioonid olemas, mõnikord aga puuduvad (nii oleks nr kohta pidanud tingimata lisama, et tegemist on nr all leiduva A. Konetšnõi artikli referaadiga) jne. jne. Siin oleks olnud vaja rangemat ja järjekindlamat toimetamist. Niisiis, O. Kivi töös leidub vigu ja vajakajäämisi, ent need ei väära sugugi positiivset üldhinnangut raamatule. Tegemist on kasuliku teatmikuga, mis on asendamatu töövahend kõigile, kes eesti kirjandusest on tõsiselt huvitatud, olgu ta siis kirjandusteadlane, lektor, õppejõud või lihtsalt lugeja. Väga hea, et O. Kivi bibliograafiad ilmuvad regulaarselt, olgugi väikese hilinemisega. Selliste jätkuvate teatmeteoste väärtus aina kasvab just nimelt väljaandmise regulaarsuse tõttu. Viimase asjaolu puhul kipub aga meelt ärevaks tegema ühe teise bibliograafia käekäik, mille ettevalmistamises osales ka O. Kivi, nimelt V. Kaburi ja O. Kivi koostatud «Eesti kirjandus, kirjandusteadus ja kriitika». Viimane raamat selles sarjas nägi ilmavalgust aastal 1968, järge pole neile tänaseni tulnud ja ei ole ka kuulda, et lähemal ajal tulemas oleks. See oli igatahes tarvilik teatmikesari ja sooviks küll, et kirjastus «Eesti Raamat» selle jätkamiseks kähku midagi ette võtaks. S, Issakov 117

60 ESIMENE MONOGRAAFIA PERMIKOMI KIRJANDUSE KOHTA В. В. Пахорукова. Пути и проблемы развития коми-пермяцкой прозы. Издательство «Наука», Ленинград, lk. Hind 75 kop. V. Pahhorukova monograafia kujutab endast esimest katset üldistada ühe noort kirjakeelt kasutava kirjanduse arenguprotsessi. Töö vajalikkust näitab tõsiasi, et permikomi omapärane ja huvitav kirjandus, mille iga küünib poole sajandini, polnud kuni selle raamatu ilmumiseni süstemaatilist käsitlemist leidnud. On kurb, et kuueköitelises teoses «История советской многонациональной литературы» (Moskva, ), mis on koostatud NSVL TA M. Gorki nim. Maailmakirjanduse Instituudi juhtimisel kõikide liidu- ja autonoomsete vabariikide kirjandusteadlaste poolt, isegi ci mainita permikomi kirjandust. Seda ei mainita ka ENE-s. V. Pahhorukova monograafia täidab selle puudujäägi. Töö kirjutamine oli seotud raskustega: permikomi kirjanduse kohta puuduvad kirjandusteaduslikud andmed, materjal on mitmetesse arhiividesse laiali pillatud, pole permikomikeelset kirjandusajakirja ega isegi -ajalehte, mis on sundinud ja sunnib permikomi kirjanikke oma teoseid avaldama väga erinevates väljaannetes. Selle materjali kokkukogumine ja üldistamine ning esimese täieliku monograafia kirjutamine permikomi kirjanduse kohta on nõudnud suurt oskust ja head teaduslikku ettevalmistust. Monograafia koosneb sissejuhatusest, neljast peatükist ja järeldustest. Sissejuhatuses antakse rahva ajaloo lühike iseloomustus, märgitakse ära permikomi vaimse kultuuri arengu algetapid kuni Oktoobrirevolutsioonini. Esimeses peatükis «Permikomi kirjanduse esimesed sammud» kirjeldatakse trükisonalise kirjanduse algust, analüüsitakse esimesi luuleteoseid. Autor märgib, et kirjanduse tekkimisel osales suuline rahvalooming, milles peegeldusid rahva elukogemused, rahvuslikud traditsioonid ja kujutelmad. Kõige huvitavamad on permikorrii legendid vägilastest Peräst ja Kudom-Ošist. Nendes legendides kajastub kogu rahva eluvaate ajalugu animistlikest looduskujutlustest alates. Permikomi kirjanduse teiseks allikaks ja idcclis-kunstilise meisterlikkuse kooliks on olnud vene kirjandus. Sellega seoses peab kõigepealt märkima F. Rešetnikovi jutustust «Подлиповцы» («Podlipnaja küla elanikud»), milles suure kunstilise jõuga näidatakse permikomi eluolu enne revolutsiooni. Kolmas allikas on vennaliku sürjakomi rahva kirjanduskogemus. Kuni rahvusringkonna moodustamiseni a. ei olnud permikomidel emakeelset ajakirjandust ja kirjanikud avaldasid oma teoseid Korni ANSV ajakirjades ning ajalehtedes. Sürjakomi ja permikomi kirjanike pidev 118 suhtlemine, kirjandus- ja kunstiväärtuste vahetus, osavõtt Korni proletaarsete kirjanike assotsiatsiooni nõupidamistest ja konverentsidest kõik see on olnud heaks kooliks noorele permikomi kirjandusele. Teises peatükis «Esimesest jutustusest esimese romaanini» näitab autor permikomi proosa arenguteede omapära. Esimeste jutustuste autoriks oli permikomi proosakirjanduse rajaja M. Lihhatšov. Tema paremad jutustused «Delegaat» («Делегатка», 1928), «Nurga tagant» («Пельос сайсянь», 1929), «Uuel teel» («Виль туйот», 1929) ja «Punane lipp» («Горд дорапас», 1930) järgivad sotsialistliku realismi traditsiooni. Neis näidatakse kodusõja episoode, klassivõitlust külas, luuakse uue kangelase, külaelu ümberkorraldaja, sotsialismiehitaja tüüpkuju. Poeet ja prosaist M. Lihhatšov on tõlkinud permikomi keelde mitmeid vene ja nõukogude kirjanikke A. Puškinit, N. Nekrassovit, D. Mamin-Sibirjakki, D. Bednõid ja M. Gorkit, sealhulgas romaani «Ema» (1933). M. Gorki, nõukogude kirjanduse paljurahvuselisuse innukas toetaja, on viljastavalt mõjunud M. Lihhatšovi endagi Joomingule a. avaldab M. Lihhatšov suure proosateose, esimese permikomikeelse romaani «Minu poeg» («Менам зон»), mida analüüsitakse monograafia kolmandas peatükis. Romaan «Minu poeg» annab esmakordselt pildi komi küla võitlusest enne revolutsiooni. Romaani idee on autor saanud M. Gorki romaanist «Ema». Sellest räägib ka asjaolu, et M. Lihhatšovi teose peategelasteks on ema Ökul ja poeg Miroš, kõige vaesemate talupoegade esindajad. Romaani aluseks on terav sotsiaalne konflikt külakehvikute ja kulakute vahel. Taluteenija Ökuli, bolševiku Jefremi ja keskmiku Gunda Vavrei saatuse kaudu näidatakse seda tüüpilist ja ühist, mis iseloomustas permikomi talupoegi. Analüüsides M. Lihhatšovi romaani, ei idealiseeri V. Pahhorukova kirjandusprotsessi, vaid räägib ka romaani nõrkadest külgedest, nagu deklaratiivsus, kalduvus kirjeldustesse, karakterikujutuse pealiskaudsus. Kuid vaatamata nendele puudustele on «Minu poeg» M. Lihhatšovi parim teos, 1930-ndate aastate permikomi proosa tipp, mis annab tunnistust uue loomingumeetodi kinnistumisest. Neljandas peatükis «Tänapäeva permikomi proosa» näidatakse põhjalikult, kuidas nüüdiskirjanike teostes peegelduvad 1930-ndate aastate rahvusliku proosa parimad traditsioonid. Analüüs algab Suure

61 Isamaasõja ajal loodud teoste vaatlusega. Neil aastail areneb eriti hoogsalt poeesia kui kõige operatiivsem tegelikkuse kujutamise vorm. Siinjuures tuleb märkida kõigepealt N. Popovi luuletuskogusid «Rindeluuletused» («Фронтовой стиххез», 1942) ja «Kõucaastad» («Гымалан годдэз», 1945). Rahvusliku proosa puudumist korvavad tõlked vene ja väliskirjandusest. V. Pahhorukova märgib, et sõjajärgne proosa ei jätkanud mitte kohe neid traditsioone, milleni olid jõudnud permikomi kirjanduse rajajad. Kaasaja sündmusi vaadeldes ei näinud kirjanikud neid elulisi konflikte, mis oleksid võimaldanud tegelikkuses toimuvaid sügavamaid protsesse kujutada ndail aastail võis kirjanduses märgata ka suundumist kõige üldisema, kõige tähtsama kujutamiselt tegelaste individualiseerimise poole. See protsess jätkub ja süveneb V. Klimovi, I. Minini ja V. Batalovi loomingus. Tähtis koht nende teostes kuulub külateemale. Teravatele elulistele konfliktidele on üles ehitatud V. Klimovi jutustus «Onne eest» («Счастье понда», 1960) ja I. Minini jutustus «Enne pulmi» («Свадьба паныто», 1964). Monograafia autor märgib, et permikomi nüüdisproosas on ülekaalus jutustus. Just selles žanris on saavutatud tähelepanuväärseid ideelis-kunstilisi tulemusi. Jutustus «Pops Ivani müts» («Боболь Иванлон шапка», 1972) arendab edasi I. Minini loomingu põhisuunda, käsitledes tänapäeva külaelu eetilisi probleeme. Kui I. Minin näitab, kuidas otsustavatel hetkedel elus ilmneb tegelase iseloomus see peamine, mis on ümbritseva tegelikkuse mõjul pika ajaga välja kujunenud, siis V. KHmov näitab eluliste vaatluste, muljete ja teadmiste kogumise protsessi. Esimene revolutsiooniajalooline romaan sõjajärgses permikomi kirjanduses on V. Batalovi teos «Koidikul («Югджо», 1970). Kesksel kohal selles on kolme põlvkonna jahimeeste Lunegovite elu. Rõhutades Lunegovite füüsihst ja moraalset üleolekut rõhujatest ja võimu esindajatest, näitab kirjanik, kuidas rahvas küpseb jõud ja kasvab revolutsiooniline eneseteadvus. Permikomi talupoegade saatust kujutab Batalov ka romaani teises osas «Kevadised võrsed» (Тулысся петассэз», 1975). Kuid permikomi kirjanike ees seisab veel ülesanne õppida kujutama isiksust terviklikult ja mitmekülgselt. Monograafias kõrvutatakse permikomi proosat vene jb sürjakomi parimate proosateostega. Käesoleval ajal on permikomi kirjanike organisatsioonis neli NSVL Kirjanike Liidu liiget ja hulk noori autoreid. Kui ndail aastail oli ülekaalus vene, nõukogude ja väliskirjanduse tõlkimine permikomi keelde, siis I960, ndail aastail on elavnenud ka vastupidine protsess: permikomi kirjanike teosed saavad tuntuks mitte ainult paljurahvuselisele nõukogude lugejale, vaid ka välismaal. V. Batalovi, M. Vavilini, S. Karavajevi, V. Klimovi, I. Minini ja N. Popovi teoseid on ilmunud vene, sürjakomi, udmurdi, ukraina jt. keeltes. Ungaris väljaantud teoses «Karulauk Idapoolsete Soome-Ugri rahvaste kirjanduse väikepeegel» («Medveenek. A kelcti finnugor nepek irodalmänak kistükre», Budapest, 1975) on avaldatud A. Zubovi ja S. Karavajevi luuletusi ning V. Batalovi jutustusi. V. Pahhorukova monograafia on ka permikomi kirjanduse ajaloo bibliograafiline käsiraamat, mis sisaldab Permikomi rahvusringkonna kirjanduselu kroonika, sürjakomi ja permikomi keeles avaldatud raamatute ning ajakirjade loetelu koos tõlkega vene keelde, autorite, tõlkijate ja kogumike koostajate nimeregistri. Niisugust raamatut on kaua oodatud. Teda ootasid teadlased, kirjastustöötajad, kirjanikud ja õpetajad, bibliograafid, ajakirjanikud ja üliõpilased. Talle pandi palju lootusi kui heale nõuandjale ja abilisele permikomi kirjanduse alal. Need lootused on täitunud: on tegemist huvitava, soliidse teadusliku uurimusega, mis sisaldab usaldusväärseid materjale ja allikaid. Adolf Turkin LÄTI FOLKLORISTIKA TUBLI SAAVUTUS K. Aräjs, A. Medne. Latviešu pasaku lipu räditäjs. Указатель типов латышских народных сказок. The Types of the Latvian Folktales. Izdevnieciba «Zinätne», Riga, lk. Hind rbl Baltimaade muinasjutukataloogidest viimasena ilmus läti muinasjuttude loend. See on tõhus täiendus aastakümnete eest avaldatud A. Aarne eesti («Estnische Märchen- und Sagenvarianten», 1918) ja J. Balysi leedu kataloogile («Lietuviy pasakojamosios tautosakos motyvu, katalogas», 1936), mis kumbki juba ammu enam ei kajasta kõike olemasolevat materjali. 528-leheküljeline läti kataloog koosneb kolmest osast: lätikeelne 243-leheküljeline osa esitab läti muinasjutuainestiku Aarnc- Thompsoni (AT) tüübinumbrite järjekorras: tüübinumber, -nimetus, -kirjeldus ja 119

62 läti juttude ammendav loend. Niisama olulised on kaks järgmist osa, tüübinimetusse ning -kirjelduste vene- ja ingliskeelsed tõlked, mis teevad rikkaliku ning hästi korraldatud materjali kättesaadavaks kogu maailma jutu-uurijatele. Kataloogi koostamise aluseks on Aarnc- Thompsoni rahvusvahelise koondkataloogi viimane väljaanne («The Types of the Folktale. A Classification and Bibliography», 1961). Tööd alustati ka Lätis juba ammu ja a. avaldas Alma Medne ( ) läti loomamuinasjuttude kataloogi «Latviešu dzlvnieku pasakas». Läti loomamuinasjuttudest määras A. Medne kokku üle nelja ja poole saja tüübi ning redaktsiooni. Tookord oli aluseks S. Thompsoni koondkataloogi esimene trükk («The Types of the Folk-Tale», 1927), millele läti materjali alusel lisati 300 uut tüüpi ja redaktsiooni. Tegelikult on Medne kataloogi puhul tegemist paisutamisega: loendisse on haaratud ka lugusid, mis küll loomadest jutustavad, kuid ei ole muinasjutud. Mitmed sellistest Medne kataloogi kaudu loomamuinasjuttude hulka klassifitseeritud lugudest liigitab Mall Hiiemäe pajatusteks. Omal ajal aga, kui jutuliigid olid teoreetiliselt vähem läbi töötatud, andis selline moodus võimaluse paljude naabritelgi tuntud rahvajututüüpide arvelevõtmiseks. Enamiku A. Medne poolt määratud uutest loomamuinasjututüüpidest on S. Thompson oma koondkataloogi teises trükis fikseerinud. Olgu märgitud, et A. Medne süstematiseeris ka imemuinasjutte, kuid loend jäi lõpetamata. Nii omaaegses Medne kataloogis kui ka käesolevas järgitakse Aarne klassifikatsiooni. Lisaks AT koondkataloogile on K- Aräjs läti muinasjuttudest määranud kokku 279 uut tüüpi (nendest 30 loomamuinasjutulüüpi). Kogu läti loomamuinasjutuvara on uuesti läbi töötatud. Mõned variandid on Mednega võrreldes loendist kõrvaldatud või tüüp uuesti määratud, mõned tüübid ka kaotatud. Samal ajal on kasvanud üksiku tüübi alla koondatud tekstide hulk. Uued tüübid on tähistatud numbri ees ülal tärnikesega, nagu see muudeski rahvuskataloogides kombeks. Muinasjuttude loend on vormistatud võimalikult lühidalt ja ökonoomselt. Sissejuhatuses on skeemkaart koos 19 Läti piirkonna (end. maakonna) nime ja lühendiga. Needsamad lühendid ongi iga jutu puhul ainukeseks ülcskirjutuskoha viiteks. Järgnevad korjanduse number ja muinasjututeksti number (numbrid). Nii selgub tüübi populaarsus ja geograafiline levik. Teateid üleskirjutajate, jutustajate, samuti noteeringute aja kohta kataloog ei sisalda. Neid ja muid täiendavaid andmeid võib saada rahvaluulesektori fondidest Riiast. Sissejuhatuses nimetab К Aräjs kümmekonda läti muinasjutuväljaannet, millest vaid ühe, 15-köitelise P. Smitsi kogumiku ( ) tekstid leiavad vastava piirkonna juttude juures märkimist. Kataloogi sissejuhatuses on esitatud üldandmeid ka läti folkloori kogumise kohta. Saame teada, et Läti NSV TA A. Upitsi nim. Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluulesektori käsikirjalises arhiivis säilitatakse üksust folkloonainest, sealhulgas rahvalaulu, 539_558 mõistatust, vanasõna ja kõnekäändu, muinasjuttu ja naljandit (anekdooti), muistendit, rahvaviisi, rahvamängu ja -tantsu. Võrdluseks märgitagu, et A. Medne raamatu järgi oli Lätis 1939 а esimese poole lõpuks talletatud enam kui rahvajuttu, nende hulgas 2400 loomamuinasjuttu. Täpne statistika annab tunnistust lätlaste folkloorikorralduse heast tasemest. Veel arvudest. Medne kataloog annab (lk ) statistika tüüpide kaupatuubinumber, trükivariantide arv, käsikirjaliste variantide arv ja nende summana variantide koguarv. Et Aräjsi- Medne kataloog piirdub P. Smitsi väljaandega, jääb vigade tekkimise võimalus variantide üldarvu määramisel väiksemaks. Samal ajal aga ei saa kataloogi kasutaja, kui tal ka läti muinasjuttude valjaanded peaksid käepärast olema, ikkagi materjali kätte ilma folklooriarhiivi tülitamata, sest rahvajuttude varasemad ja rahvaväljaanded ei anna ju tüübimääranguid. Tundmata läti käsikirjalisi rahvaluulekogusid ja kogumisprintsiipe, on raske ka arvata, kas dubletid on kõrvale jäetud või pole tekstide arvu paisutamise probleemi tekkinudki. Eraldi märkimata on kontaminalsioonid. Omaaegne Medne kataloog püüdis siin olukorda selgitada kommentaarides (lk ). Need aga paisutaksid praeguse suuremahulise materjaliloendi üle mõeldavate piiride. Nii ulatusliku, kümneid tuhandeid tekste hõlmava kataloogi puhul on kindlasti tulnud paljusidki sõlmi harutada ja ehk on mõnigi küsimus jäänud edaspidiseks lahendada. Ent niigi on meil küllaga põhjust tehtud töö eest tänada. Avaldatud kataloog annab võimaluse läti muinasjuttude võrdlevaks uurimiseks nende kõrvutamiseks teiste rahvaste muinasjuttudega, avab läti folkloristidele tee edasiminekuks ja pakub teistegi maade jutu-uunjaile head lisa, et muinasjutumotiivide sarnasuse kaudu rahvastevaheliste sidemete minevikule pilku heita. Pille Kippar 120

63 RIN GVAADE NSV Liidu riiklikud kirjanduspreemiad a. riiklike kirjanduspreemiate laureaatideks said Daniil Granin, Viktor Astafjev, Andrei Voznessenski, Dzuban Muldagalijev, Anatoli Aleksin ja «Maailmakirjanduse raamatukogu» koostajad eesotsas Ivan Anissimoviga. D. Granin (sünd. 1918) sai preemia dokumentaaljutustuse «Klavdia Vilor» (1976) eest. Lõpetanud a. Leningradi Polütehnilise Instituudi, tegi D. Granin läbi Suure Isamaasõja, tema esimesed suleproovid avaldati 1937.a. Leningradi ajakirjas «Rezets», kuid Granini pideva kirjandusliku tegevuse alguseks oli a., mil ilmus jutustus «Insener Korsakovi võit» (ajakirjavariandis pealkirjaga «Vaidlus üle ookeani»). Nii selles kui samal aastal trükivalgust näinud jutustuses «Teine variant» kajastuvad Granini inseneri- ja uurijatöö kogemused sõjajärgseil aastail; siitpeale saavad tema_peamiseks huviobjektiks nõukogude insenerid ja teadustöötajad, nende elus ning töös tekkivad probleemid ja konfliktid. Granini novaatorlus seisneb selles, et teaduseja tehnikarevolutsiooniga kaasnevaid uusi probleeme ning konflikte ei mõtesta ta mitte tehnitsistlikult, vaid eetilise nurga alt, kujutades inimest kiiresti muutuvas nüüdismaailmas. Ses mõttes kuulub Graninile pioneeriosa 1950-ndate aastate nõukogude kirjanduses. Eriti ilmneb see a. avaldatud romaanis «Otsijad» (е. k. 1957), milles traditsioonilist novaatorite ja konservatiivide vahelist võitlust tööstuses on kujutatud uudselt, rõhuasetusega peategelase Lobanovi ja tema mõttekaaslaste loomingulisele suhtumisele ning otsijavaimule, mis määrabki nende kõlbelise olemuse a. ilmunud romaan «Pärast pulmi» (е. k. 1962) käsitleb linnast maale siirdunud noore tehnikainimese kõlbelist kasvu ja karastumist eluraskustega kokku puutudes. Granini romaaniloomingu tipuks peetakse õigustatult a. ilmunud romaani «Ründan äikest» (е. k. 1964), milles kajastub TTR-i ajastu vaimne atmosfäär, teaduslike otsingute ja diskussioonide õhkkond partei XX kongressile järgnenud perioodil. Kahe peategelase Sergei Krõlovi ja Oleg Tülini suhete kaudu on püütud avada nõukogude teadlase kõlbelist olemust; ajajärgu tõelise positiivse kangelase nimetuse vääriliseks osutub vaid Sergei Krõlov, kelle kompromissitus ja sihikindlus teadusliku tõe avastamisel on vastandatud Tülini konformismile ja karjerismile. Teadlaseetika erinevaid tahke vaatlevate jutustuste kõrval nagu «See veider elu» (1974, е. k. 1976) ja «Nimekaim» (1975, е. k. 1978) on Granini sulest ilmunud ka revolutsiooniajalooline jutustus «Kommuuni kindral. Jaroslaw Dabrowski» (1951, е. k. 1974), teadusajaloolisi ja kirjandusloolisi esseid («Lugu ühest teadlasest ja ühest keisrist», 1971, е. k. 1972, jt.), nüüdisinimese kõlbelisi probleeme käsitlevaid psühholoogilisi jutustusi («Vihm võõras linnas», 1973, е. k. 1974) ja reisikirjeldusi. Auhinnatud dokumentaaljutustus «Klavdia Vilor» kujutab meeldejäävalt naispoliitjuhti, kes Suure Isamaasõja katsumustes, eriti aga fašistliku koonduslaagri ebainimlikes tingimustes säilitab oma moraalse kindluse, patriotismi ja vapruse. Sõjamälestused (nagu ka A. Adamovitšiga kahasse koostatav «Blokaadiraamat», millest a. avaldati peatükke ajakirjas «Novõi Mir», е. k. ajalehes «Noorte Hääl» 1978, nr ) täiendavad uudselt ja huvitavalt tema senist intellektuaalse kallakuga analüütilist loomelaadi. Siberist pärinev V. Astafjev (sünd. 1924) pälvis preemia romaani «Keiserkala» ( ) eest. V. Astafjev tegi läbi Suure Isamaasõja ning lõpetas a. NSVL Kirjanike Liidu juures kõrgemad kirjanduskursused. Praegu elab ta Vologdas, kirjandusse astus 1950-ndate aastate algul. Astafjevi looming, mis kuulub tänapäeva vene külaproosa paremikku, on süžeeliselt ja psühholoogiliselt tihedasti seotud autobiograafiliste motiividega. Lapsepõlvemuljcil põhinevad jutustused raamatus «Viimne kummardus» ( ). Siin on pilte raskest poisipõlvest ja Siberi loodusest, autorit huvitavad rahvaliku kõlbluse allikad a. ilmunud jutustus «Starodub» kujutab revolutsioonieelset Siberi küla. Lahkusuliste mentaliteedile on vastandatud humaanne elukäsitus. Jutustuses «Vargus» (1966) on noort peategelast näidatud sõjaeelse lastekodu oludes. Tekib vargusega seotud kõlbeline konflikt, kuid peategelane leiab õige lahenduse ja karastub moraalselt. Koos teiste autobiograafiliste jutustustega moodustavad need lood raamatu «Jutustus minu kaasaegsest» (1972). Sõjateemat käsitleb Astafjev jutustuses «Karjapoiss ja karjatüdruk. Kaas- 121

64 aegne pastoraal», milles sõja brutaalsusele on vastandatud noore leitnandi ja tütarlapse traagiline armastus. Auhinnatud romaanis «Keiserkala», millele on ainet andnud Astafjevi külaskäigud sünnipaikadesse Siberis, käsitleb kirjanik kõlbelis-filosoofilisest aspektist inimese ja looduse dialektilisi suhteid. Häbimärgistadcs salaküttimist ja nähes selles märksa üldisemat, kerglaselt pinnalist, progressi reaalid ja sümbolkujundid. Harrastades kontrastseid, harjumatuid metafoore ja võrdlusi, ehitab Voznessenski oma teosed üles paradoksi ja parabooli põhimõttel, uuendab poeetilist sõnavara rohkete neologismidega, kasutab tihti traditsioonilise lõppriimi asemel sõnatüvelist siseriimi jne. Voznessenski luule on rõhutatult intellektuaalse iseloomuga, ekspressiivne ja assotsiatiivne ning paistab silma komplit kainstituudi, pühendus Aleksin täielikult lastekirjandusele. Ta on aastast alates avaldanud mitmeid jutustusi nõukogude koolinoorte elust. Tema paremaid teoseid iseloomustab kõlbeline nõudlikkus, publitsistlik suunitlus, pedagoogiline eesmärgikindlus. Riikliku preemia vääriliseks on hinnatud ka suure kultuuriväärtusega, maailma kirjastamispraktikas «turistlikku» eluhoiakut, unikaalne töö 200-köitelise sariväljaande «Maail esitab Astafjev selle vastandina looduslähedaste ga. Tema lüüriline kangemakirjanduse raamatukoseeritud kujundistruktuuri inimeste humaansuse. Teost lane, tundes muret inimkonna tuleviku pärast TTR-i valmistamine, teaduslik gu» tekstoloogiline ette iseloomustab looduskujundite mitmetähenduslikkus tingimustes, kaitseb aktiivse humanistina elu ja kul tõlkimine, illustreerimine kommenteerimine, tekstide ja sümboolsus (Jenissei jogi), rahvalik kõnekeel, tuuri põhiväärtusi, on eetiliselt nõudlik, kodanlusesuguse sarja idee on pärit ja trükkitoimetamine. Nii inimese kõlbelise vastutuse rõhutamine, tähendussõnaline struktuur ja kompositnatsionalistliku paatosega. sisuliselt ja kujunduselt vastase hoiaku ja inter M. Gorkilt. Raamatusari on siooniline vabadus. Kasahhi luuletaja D. Muldagalijev (sünd. 1920) päl 1960-ndate aastate kesk eeskujulik, ta on ilmunud A. Voznessenskile (sünd. 1933) anti preemia luuleraamatu «Vitraažimcister» kastepp» ja «Sel» eest. Lõ maailmakirjanduse tippteovis preemia poeemide «Kotpaigast peale ning sisaldab eest. See sisaldab autori petanud põllumajandustehnikumi ning teeninud test ja lõpetades paljurahseid alates Oriendi eepos 1970-ndate aastate loomingu paremiku. Moskvas sündinud ning seal a. mees, avaldas Muldagalijev duse paremikuga Nõukogude arvuselise nõukogude kirjan Arhitektuurünstituudi lõpetanud, astus Voznessenski «Võidulaul» a., sellele hiiglasliku töö eest said oma esimese luuletuskogu 1960-ndaist aastaist. Selle kirjandusse 1950-ndate aastate lõpul. Ta kuulus koos luuleraamatut ja poeemi. M. Gorki nimelise Maail järgnes veel kümmekond preemia töö juhendaja, J. Jevtušenko, R. Roždestvenski, B. Ahmadulina jt. kolm poeemi: tatari luule omaaegne ( ) Neist väärivad märkimist makirjanduse Instituudi oma eakaaslastega noorte taja M. Džalili mälestusele direktor I. Anissimov (postuumselt), toimetusnõukogu luuletajate generatsiooni, pühendatud «Laul ei sure» kes kerkis esile ühiskondliku ja kirjandusliku aktiiv käsitlev «Lese saatus» A.Puzikov ja I. Tšhikviš- (1956), kasahhi naise elu liikmed kirjandusteadlased suse lainel 1960-ndate aastate algul. Voznessenski sistlik värssteos «Mina, ka raamatuillustraatorid D. (1961) ning lüürilis-publitvih, tõlkija N. Ljubimov, sulest on ilmunud rohkem sahh» (1964), mis kujutab Bisti ja O. Vereiski. kui kümmekond luuletuskogu ja poeemi: «Parabool» ajaloo kuni tänapäevani. kasahhi rahva saatust läbi Riikliku preemia filmikunsti alal sai tuntud nõu (I960), «Mosaiik» (1960), Auhinnatud teostest esimene «40 lüürilist kõrvalepõiget on kodumaale pühendatud kogude kirjanik S. Mihhalkov (sünd. 1913), popu poeemist «Kolmnurkne lüürilis-patriootiline monoloog ning pajatab Kasah pirn»» (1962), «Antimaailmad» (1964), «Achilleuse stani steppide ümberkujunlaarse kinoringvaate «Süütenöör» kunstiline juht. süda» (1966) jmt., eesti damisest, teises («Sel») on «Süütenööri» algatamise ja keelde on tõlgitud luulevalimik «Integraal sirelist» ähvardanud Joodusonnetu- juttu Alma-Atad a. pikaajalise juhendamisega on Mihhalkov näidanud end (1974). Käsitledes oma luules kõlbelisest, intellektumeste koostööst selle ärasest ning nõukogude ini dokumentaalse kinosatiiri andeka viljelejana. aalsest ja filosoofilisest aspektist nüüdisinimese kee Vene lastekirjanik A. hoidmisel. N. Bassel rulist sisemaailma ja komplitseeritud suhteid maail anti lastekirjanduse pree Murdevõistlus 1978 Aleksinile (sünd. 1924) maga TTR-i ajastul, paistab Voznessenski silma vejud ja osatäitjad», «Üleeile Järjekordsele murdematermia jutustuste «Tegelaskune värsiehituse julge ja andeka uuendajana. Ta tõi reast kolmas» ja «Meeletu saabus 30 tööd. Neist kolm ja ülehomme», «Viiendast jalide kogumise võistlusele vene nüüdisluulesse tänapäeva elurütmid ja -dünaa Moskvas ja lõpetanud sealmustele ja jäid auhindama Jevdokia» eest. Sündinud ei vastanud võistlustingimika, teaduslik-tehnilise samas a. Qrientalistita. Auhinnad määras žürii 122

65 koosseisus M. Must (esimees), P. Palmeos, E.Ross, J. Simm, A. Valmet järgmiselt. Eriauhind: Aadu Toomessalu, «Putukad» (Pöide, 127 lk.). Esimene auhind: Aleksander Matt, «Eilne päev XX saj. I pool. Endisaegseid murdesõnu, rahvapäraseid ütlemisi» (Kaarma, 1512 sed.); Hilda Joulmaa, «Sõnavara Iisaku kihelkonnast Ühelt» (1445 sed.); Mihkel Päri, «Murdesõnu ja väljendeid Hanilast» (1333 sed.). Teine auhind: E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi II kursuse eesti filoloogia üliõpilased, «Murdesõnavara Mustjala kihelkonnast» (4075 sed.1; Feliks Männikov, «Savitöoalast sõnavara» (Pärnu, 841 _ sed.); Alma Kivi, «Murdesõnu Nõost» (836 sed.); Julius Kruus, «Kohanimesid Rapla rajoonist» (Juuru. Hageri, Rapla sed., 12 lk.); Evald Lindström, «Murdesõnu Kuusalu kihelkonnast Tammistu külast» (610 sed.); Floriida Sillavee, «Murdesõnu» (Rõuge, 570 sed.); Külli Härm, «Sõnavara ja fraseoloogiat Vastseliinast» (578 sed.); Eduard Leppik, «Kohanimesid Kadrina kihelkonna kaguosast» (610 sed.); Valev Meriste, «Valik kohanimesid Pühajõelt» (Jõhvi, 322 sed.); Eha Leek, «Murdesõnu, väliendcid, kohanimesid jm.» (Jüri, 801 sed.); Õilme Aasmaa, «Murdetekste» (Kuusalu, 181 lk.). Kolmas auhind: Alma Kivi, «Murdesõnu Nõost» (1232 sed., 15 lk.); Albert Kaid, «Murdesõnu, väljendeid jm.» (Püha, 504 sed., 5 lk.); Urve Adler, «Sõnavara ja väljendeid Kuusalu khk. Viinistu külast» (283 sed.); Tiiu Suurhans, «Kohanimesid Jämaja kihelkonnast» (418 sed.); Mai Leemet, «Ütlemisi, murdesõnu ja kohanimesid Haljala kihelkonna Metsanurga külast ja kohanimesid Kuusalu kihelkonna Aasu, Loksa ia Kotka külast» (555 sed.); E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi II kursuse eesti filoloogia üliõpilased, «Väljendeid ja võrdlusi» (Mustjala, 375 sed.); Helmine Peerna, «Kohanimesid ja mitmesugust sõnavara» (Viljandi, 856 sed.). Ergutus auhind: Maria Parksepp, «Setu murdesõnu» (201 sed.); Aleksei Parnabas, «Märjamaa k.-n. Veski küla kohanimesid» (148 sed.); Sauga 8-kl. kooli õpilased, «Õpetajate ja õpilaste hüüdnimesid» (Pärnu raj., 251 sed.); Margit Roosme, Marika Esula, «Öpilassõnavara Vändrast» (195 sed., 8 lk.); Linda Mardi, «Murdesõnu Saaremaalt» (Kihelkonna, 26 sed., 21 lk.). Tänavustele võistlustele saabus materjali soliidsel hulgal sedelit ja 541 lk. murdeainest. Murdetekstidest oli esilcküündivaim A. Toomessalu töö. Autor on juba aastaid kirja pannud tekste kõduja metsloomade ning -lindude kohta. Nüüd on järg jõudnud putukateni. Staažika korrespondendi kogu illustreerivad kaunid joonistused. Suured sõnavarakogud (A. Matt, _ H. Jõulmaa, M. Päri) on õnnestunud oma sõnavalikult, autorid on jälginud sõnade mitmetähenduslikkust ja toonud rohkesti materjali abisõnade kasutusest. A. Mati eelmiste aastate saadetistes äratas tähelepanu na-, ne-tunnuseline kaudne kõneviis, mille kohta seekordses kogus tuuakse veelgi lisanäiteid. Murdeehtsuselt paistab silma ka E. Lindstrõmi, F. Sillavee, E. Leegi ja A. Kaldi talletatud ainestik. Haruldasi murdesõnu sisaldavad mõnedki mahult üpris tagasihoidlikud saadetised (M. Leemet, M. Parksepp). On kujunenud juba traditsiooniks, et Tallinna Pedagoogilise Instituudi II kursuse üliõpilased esitavad murdepraktikal kogutu võistlusele. Veel hinnatavam on, et juhendaja M. Mäger on innustanud üliõpilasi jätkama seda tööd hiljemgi. K. Härmi ja U. Adleri sõnavarakogud kodumurrakust on igati õnnestunud. Kiitust väärivad Vändra Keskkooli ja Sauga 8-kl. kooli püüdlikult tehtud õpilastööd. Eeskujulikult vormistatud ja paljude fotodega varustatud on F. Männikovi savitööalane sonavarakogu. Sõnavara poole peäl on võistlus saavutanud nii osavõtult kui ka kvaliteedilt teatava stabiilsuse. Soovida jätab mõnikord vaid välte ja palatalisatsiooni märkimine. Mahukaim kohanimekogu saabus J. Kruusilt Rapla rajoonist. Kahjuks on autor nüüd juba manalasse varisenud. Edukalt debüteerisid V. Meriste, T. Suurhans ja A. Parnabas, kes esitasid kitsa maa-ala sisutihedad ja usaldatavad nimekogud. Teenekas korrespondent E. Leppik on jätkanud Kadrina kohanimede talletamist. Eevi Ross Rahvaluulekonverents X 1978 toimus Tartus TRÜ filoloogiateaduskonna korraldusel kõrgkoolidevaheline teaduslik konverents regivärsi teemal. Piduliku avaistungi TRÜ aulas juhatas sisse «Vanemuise» näitleja L. Eelmäe «Ilulaulu» ettekandmisega. Aruiluses teemal «Rahvausundi mõistest. Metodoloogilisi ääremärkusi» osutas Ü. Matjus. et eesti rahvausundi uurimine ei ole vajalikul tasemel. Puudub ka ühtne terminoloogia. Vahelduvalt kasutatakse niisuguseid sõnu nagu rahvausund, usundilised kujutelmad, rahvausk. rahva muinasusk jms. Piisavalt ei arvestata inimteadvuse arengu üldisi seaduspärasusi ja usundi eriaegseid kihistusi. Marksistliku käsituse järgi on inimteadvuse esmane arengujärk olnud religioonitu. Seda varast etappi märkis kõneleja terminiga müüdiline teadvus (MT). MT on terviklik maailmakäsitus, selles faasis inimene veel e i u s u mitte midagi ega kahtle mitte milleski. Verb uskuma ja selle mis tahes tuletised MT kohta ei sobi. Pika aja jooksul arenevad müüdilisest tead- 123

66 vusest välja muud teadvuse vormid, nende hulgas ka religioosne teadvus (RT). Religiooni tekkeks kujunevad eeldused sugukondliku korra lagunedes. RT faasile on tunnuslik mõjut a v tegevus (näit. šamanism, loitsimine). Eesti rahvausundi arengukäiku skitseeris esineja järgmiselt. I II aastatuhande vahetusel hakkas MT alusel tekkima rahvareligioon. Algul idast, hiljem läänest mõjutas seda maailmareligioon kristlus. Kristlus hakkas avaldama rahvareligioonile ka survet, et rahvarcligiooni sunniviisiliselt muuta. Nii on pika aja jooksul paljude tegurite koostoimel välia kujunenud eesti rahvareligioon ehk rahvausund. Läbirääkimistel oldi üksmeelsed selles, et eesti rahvausundit tuleb tõsiselt uurima hakata. P. Ariste rääkis «Epetiteesist vadja rahvalauludes». Teatavatel tingimustel lisatakse vadia keeles sõna lõppu ebaetümoloogiline vokaal. See lisavokaal on väga tavaline sõnades, mis lõpevad häälikutega 6, d. if, z (näit. itkõbõ 'nutab', ovad koolludõ 'on surnud', meeze tuli 'mees tuli'). Nähtust tuleb ette nii tava- kui ka rahvalaulukeeles. See on tingitud vadja keele fonoloogilisest omapärast. Häälikud b, d, S, z on vadja keeles helilised. Lause (värsi) lõpus või sõna lõpus helitute häälikute naabruses muutuksid nad helituiks. Keeleinstinkt aga käsib säilitada b. d, g, z helilisust, seepärast lisatakse lõppu epcnteetiline vokaal. O. Kõiva kõneles Saaremaa ja Muhu pulmalaulikutest. Käsitledes peamiselt Mustiala, Pöide ja Muhu kihelkonna andmestikku, osutas ta, et Mustjala ja Pöide pulmatraditsioon on olnud väga erinev. Ka Muhus on huvitavat paikkondlikku omapära, kuid traditsiooni üldilmelt on Muhu lähedane Poidele. Poidest on andmeid, et pulmades laulsid kaks laulikut, vanad naised, keda selleks pulma kutsuti. Laul 124 mine pulmades oli Poides omamoodi suurejooneline etendus, millesse suhtuti väga tõsiselt. Mustjala pulma iseloomustas pulmalaulikute vastastikune võistulaul. Muhus olid väga pikad ja poeetilised mõrsja teretamislaulud. Kuulus pulmalaulik Muhus oli Lalli Ranna Ingel (Ingel Rand). kellelt Kristian Raud kirjutas a. üles 21 laulu. Ettekandes «Ühest Kolga-Jaani rahvalaulikust» kõneles E. Liiv Serva Ellust. Serva Ell (Ell Savisikk, sünd. Pihlak, ) oli Kolga-Jaani rahvalaulik ja rahvaarst. Ta tundis maarohtusid, valmistas neist ravimeid ja jagas abivajajaile. Samuti arstis ta sõnadega. Serva Ellult on üles kirjutatud muistendeid, nõidussõnu, jutte ja umbes 2000 lauluvärssi. K. Muru rääkis regivärsi kasutamisest XX saj. eesti luules. Ettekandes «Anne Vabarna pulmaitkud» iseloomustas TRÜ üliõpilane H. Kriskamägi sissejuhatavalt itkužanri üldse ja eriti setu pulmaitkutraditsiooni ning püüdis seejärel välia selgitada omapärast A. Vabarna itkuvaras. Tartu VIII Keskkooli õpetaja V. Saage kõneles teemal «Regivärsi õpetamise vajadusest ja võimalikkusest keskkoolis». Et regivärsis avaldub väga ilmekalt kunstitaju, on selle kaudu võimalik õpilastele selgitada sõnakunsti vorminõudeid. Regivärsiga tutvumine avaldab õpilastele ka suurt kasvatuslikku mõju. Keskkooli praeguse kirjandusprogrammi raames ei saa aga neid õpetuslikkasvatuslikke võimalusi realiseerida. Programm annab rahvaluule jaoks ainult 5 tundi. Siiski on perspektiiv, et tulevikus saab rahvaluulet õpetada fakultatiivselt. Selleks on juba koostatud kaks programmivarianti (70 ja 35 tundi). Lõpuks loeti ette VIII keskkooli õpilaste regivärsilisi luuletusi. Teisel konverentsipäeval esitas H. Kokamägi ettekandes «Eesti regivärsside struktuurist» kuue orjuslaulutüübi («Mõisad külas», «Mõis rikas valla vaevast», «Saksad ilusad valla vaevast», «Mõisast pääs», «Hea ja _ kurja mõisa vallad», «Põrgu mõis») detailkäsitluse põhitulemused. Ettekandest järeldus veenvalt, et laulude sõnastuslik struktuur ja tüpoloogilinc kvaliteet on omavahel tihedas seoses. Selgus ka. et laulumaterjali tüpoloogiline piiritlemine on mõnedel puhkudel väga keerukas. Analüüsitud laulutüüpide hulgas oli niisuguseks «Põrgu mõis», mille puhul Ü. Tedre avaldaski kahtlust H. Kokamäe lahenduse otstarbekuses. E. Laugaste rääkis teemal «Regivärsi tüpologiseerimise alustest». Ta selgitas laulutüübi mõistet ja terminit ning esitas kriteeriumid, mida ta peab tüpologiscerimise alusteks. Seoses «Vana kandle» ettevalmistamisega on laulumateriali tüpologiseerimine ja tüübinimede fikseerimine laulu-uurijate esmaülesanne. See on keerukas, sest regivärss on väga amorfne, ajalisel ja ruumilisel levimisel on laulutüübid muutunud, liitunud ja segunenud. Isiklikele uurimiskogemustele viidates formuleeris E. Laugaste tüpologiseerimise alused järgmiselt: tüübivariante ei tohi lahku viia; fragmentide alusel ei tohi tüüne määrata; tuleb jälgida keelt, arvestada improvisatsiooni, stereotüüpsust; leida variantidest tüübi terviku suhtes olulised jooned; arvestada laulikut: välja selgitada laulu põhiline mõte; iälqida kompositsiooni, funktsiooni, korrespondenti, kunstloomingu mõjusid, traditsiooni survet, tüübi tunnusvärsse. Tüübinimede suhtes sõnastas E. Laugaste nõude, et igal laulul peaks olema oma tunnuslik pealkiri, nii nagu muinasiutusüžeedel on number. Tüübinimi olgu laulule «nagu isikunimi, nagu pass». Läbirääkimiste käigus iseloomustas ta tüpoloeiseerimise olukorda kui kaootilist ja vihjas sellele, nagu

67 poleks küsimusega tegelevate asutuste vahel vajalikku kontakti. U. Tedre leidis E. Laugaste kriteeriumides mõningast suvalisust ja pidas vajalikuks rohkem arvestada konventsionaalsust ning otsida teid tüpologiseerimise formaliseerimiseks. Ettekandes «Poeetiliste sünonüümide regionaalsetest erijoontest» esitas oma järjekordseid uurimistulemusi J. Peegel. Sedapuhku olid vaatluse all põhisõnale neiu loodud liitsõnalised sünonüümid. Viimaseid oli esineja läbitöötatud regivärssidest leidnud 450 ümber (enamik küll ühekordsed). Sünonüümide suur rikkus on omane Kirde-Eestile, sealjuures ulatub Kjrde-Eesti poeetilise sõnavara mõju ka kaugele itta ja lõunasse, saarte lauluvara sünonüümika ei ole nii arvukas, osutab aga lähiseo- ;eid Lääne-Eesti kihelkondadega, palju omapärast on Mulgimaal, rikkalik ja iselaadne on setu laulude sünonüümika. Laiemalt on levinud 21-sõnaline rühm, kuhu kuuluvad niisugused liitsõnad nagu angervaks, helmekael, hõbehelm, höörihänd, kudruskael, põllekandja, sõlerind, valgepea. Kirde-Eestis on kõik need sünonüümid esindatud, Saaremaal tuntakse neist kümmet, mitmed tulevad ette mulgi lauludes, setu lauludes leidub neid ainult kolm. Sünonüümika uurimine aitab peale muu määrata teatavaid kultuuripiirkondi. P. Hagu ettekanne «Negatiivsest parallelismist. (Pilk regivärsi ajaloole)» käsitles peamiselt setu materjali najal omapärast stiilifiguuri, mis väljendab jaatust eituse kaudu. Täielikul kujul koosneb figuur kolmest elemendist: A esitatakse mingi positiivne väide või küsimus; В väide lükatakse ümber või küsimusele vastatakse eitavalt; С esitatakse uus positiivne väide. Näiteks: Kas sinno iks peti pehme azõ, Hapu iks taar harotõlli? Ega iks no petä-äs pehme Hapu iks taar harotõllõ-õs. Pett iks nuor neiokõnõ, Pett iks kasuj kabokönõ. A-element võib sageli ka puududa. Nähtus on tuntud paljude rahvaste lauludes. Siiski pole eesti negatiivne parallelism laenuline, vaid genuiinne nähtus, seotud kordusega. Konverentsi lõppistungil rääkis K. Salve teemal «Laiuse regivärsist». Laiuse kihelkond on mitme murdeala ja mitme kultuuripiirkonna lahknemiskoht. Omanäoline on ka Laiuse regivärss. Siit on kirja pandud umbes poolteist tuhat lauluteksti. Kogumistöö on toimunud mõnevõrra varem kui mujal. Esimesed kirjapanekud on pastor II. G. v. Jannault, laulude põhiosa pärineb aastaist Repertuaaris on väga tähtsal kohal laulud ühiskondlikest vahekordadest. Populaarsed on ka laulud noorte inimeste omavahelistest suhetest, laulust ja laulikust, looduslaulud ning meeleolukad õllelaualaulud. Pulmalaule, millel on suur osakaal näit. Karula, Kihnu ja Mustjala lauluvaras, on Laiuselt noteeritud vaid üksikuid. Repertuaari sisulise erilaadsusega kaasneb stilistilist erilaadsust sõnastuses leidub robustsevõitu otseütlemist, tähelepandav on koomiline vaatenurk. Silmapaistev on mceslaulikutc suhteline rohkus: nimeliselt teada olevate laulikute hulgas on 40% mehi. U. Kolk arutles eesti regivärsside stereotüüpia küsimust. Lauludes leidub erineva ulatusega stereotüüpseid üksusi: stereotüüpseid värsirühmi, värsse ja värsist väiksemaid üksusi alliteratsiooni või/ja parallelismiga seotud sõnapaare. Just viimastest moodustub omalaadne sõnavaraline tugivõrgustik, mille baasil laulik loob uut. Rahvalaulu improviseerimine pole võrreldav luuletamisega rahvalauliku jaoks on hulga tööd teinud juba eelnenud põlvkonnad. Lauliku mälus on palju valmis vormeleid, värsse, klišeid, millele ta tugineb. U. Kolk pidas vajalikuks, et korrigeeritaks «Kalevipoja» rahvaehtsate värsside statistikat, arvestataks ka stereotüüpvormcleid sisaldavaid värsse. I. Rüütel kõneles teemal «Uusi suundi eesti rahvamuusika uurimisel». Ta andis ülevaate meie rahvamuusika uurimisloost ning valgustas lähemalt rahvamuusikute tänapäevaprobleemc. A. Zirk esitas ettekande «Eesti karjaseviisidc tüpoloogiast». Analüüsitud 104 viisivarianti on uurija jaganud 34 tüübiks, arvestades viisi pikkust (ühe-, kahe- ja kolmerealised), liikumissuunda, intervallikat, refrääni olemasolu ja asendit. Ta juhtis tähelepanu ka materjalis ilmnevaile eriaegseile kihistustele ja regionaalsetele erijoontele. Viimases ettekandes rääkis R. Ritsing «Regiviisidest eesti kooriloomingus». Alanud vähenõudlikest seadeist, on regiviiside loominguline hõlvamine järjest mitmekesistunud. Tänapäeval kasutab regiviise väga omapäraselt_ V. Tormis, noorimaist heliloojaist pidas esineja kõige põnevamaks T. Lepikut. V. Pino Emakeele Seltsis 22. X 1978 Tartus peetud koosolekul esinesid tallinlased Rein Kruus ja Henno Rajandi. Esimene tutvustas eesti soost interlingvisti Jakob Linzbachi elukäiku ja ideid (vt. käesolev number, lk ). Ettekandes «Miks grammatikatundmine ja keeleoskus ei sõltu teineteisest?» püüdis H. Rajandi leida teoreetilist põhjendust küsimusele: miks ülevaatlik grammatikatundmine ci taga voolavat keeleoskust? Ja vastupidi, miks ka täiesti vaba keelevaldamise korral on raske üles lugeda kõiki mingi allsüsteemi elemendi (näiteks mitmuse osastava) olemasolevaid variante, mida kceleoskaja ometi tunneb ja oskab õigesti tarvitada? Ettekande põhiteesiks oli, et gramma- 125

68 tika lähtub üks-mitmestest vastavustest, mis on küll keelesüsteemis olemas, aga funktsionaalselt sekundaarsed. Funktsionaalselt primaarsed on kaks-ühesed vastavused ja nimelt need juhivad süsteemi tööd. 26. XI 1978 kuulutati Tartu koosolekul välja aasta murdekogumisvõistluse tulemused. Järgnevalt sai sõna Helmi Neetar, kes rääkis Euroopa keeleatlasest, selle koostamise põhiprintsiipidest, materjali kogumisest ja esitamisest. (Vt. lähemalt KK 1977, nr. 6, lk ) Esineja tõi näite, kuidas läheb teele vastus eesti sõna koer kohta: loom on siiski koer. Juttu oli ka raskustest vastamisel, millist sünonüümi valida (näit. halb, kuri, sant, paha, ropp jne. ilm), kui kaardil on ruumi vaid ühe märgi jaoks. Henn Saari ettekanne «Taimelavakcelepäeva kõnedest» kordas arendatult ja süvendatult Tapa keelepäeval peetud arbitrikõnet. Selle kuulamiseks olid soovi avaldanud TRU eesti keele ja Soome-Ugri keelte kateedrid. Ettekannetele järgnenud sõnavõttudes oli juttu põhiliselt Tapa keelepäeva muljetest ja seal avaldatud seisukohtadest. osalejaid umbes 120. Avakõne teemal «Stiil ja teadvus» pidas J. Põldmäe (Elva Keskkooli vilistlane), kes lähtus Buffoni tuntud lausest «Le style e'est 1'homme meme» ja rõhutas eriti probleemi keelelist külge. M. Mäger, kes seekord vastas küsimusele «Kuidas võiks käsitada stiilikujundit?», vaatles seda seoses fooni, konteksti ja normiga, leides, et stiilikujund tähendab erinevust tavapärasest, kummastamist, teose struktuurselt markeeritud elementi. Muide märkis ta, et omal tasandil on kujundiks taandridagi. Konkreetseist näiteist rikka ja elevust teki H. Kaal tanud ettekandega «Sõna nägu» esines E. Riikoja. Kõneldes nä sõnavara kui 28.3 UdSSR, Estland Stilistikapäev peeti Elvas stilistika võimalustest ja 089 «Hund», est koer võimatustest, ei jätnud ta koer (= fin ) Elva Keskkoolis on seni puudutamata ka õpilaskcelt, , 3J9, 320, peetud viis keelepäeva ja hinnates selle piltlikkuse tulevärki kõrgelt («seni kui kaks rahvaluulepäeva , 322, 326 XI 1978 lisandus neile ES-i see pole üle astunud hea + koer + lingvistilise poeetika ja stilistika sektsiooni esimene Keskkooli X klassi õpilane maitse piiridest»). Elva p'eni 319, 320, 323^325, 327, 328 omataoline üritus stilistikapäev. (Meenutame, et põhjalikult Doris Kareva Marju Kuldna analüüsis + peni + esimene rahvaluulepäevgi luule keelt niihästi puhtlingvistilisest kui ka stilis 28 on NSV Liidu järjekorranumber prantsuskeelses Peale Elva Keskkooli õpitilisest aspektist. Kohal toimus Elva Keskkoolis.) riikide loendis; 3 tähendab laste oli kohale tulnud viibis ka poetess ise, kes Eestit, 089 on küsimuse rohkesti külalisi Tallinna eelmisel päeval oli kohtunud kirjandushuviliste õpi number; järgneb küsimus XX Keskkoolist: kaht kooli saksa keeles ja vastav eesti kirjakeele sõna. Et koer Kava algas juba vara seob sõprusvahekord. lastega. ja peni ei kuulu etümoloogiliselt kokku, on esimene tuuled» vaatamisega. Järg kujunes õigegi elavaks, hommikul filmi «Linnutee Järgnev mõttevahetus number mõlemal erinev (/ nes töö luulesektsioonis eriti tänu küllasaabunud E. Kraudile ja H. Saa ja 2). Teine number järjendis tähendab morfoloogilisi M. Mäger (Elva Keskkooli rile. Juttu oli küll rooma üle seitsmekümne osalejaga. (sufiksi) erinevusi ja kolmas häälikulisi erinevusi. linski luuletust «Tüütus meerimisest, küll stilistika- vilistlane) analüüsis J. Kap ja prantsuse luule dekla- Joon öe all tähistab diftongi, kaldkriips sõnas peni õpilasauditooriumile täiesti küll sünonüümidest, küll ttiütus», andes musternäite terminite täpsustamisest, pearõhku. Sulgudes olev omaksvõetavast strukturaalsest tekstivaatlusest. duste vahekorrast. Pärast reaal- ja humanitaartea osa tähendab, et Soome koira ja eesti koer peavad Järgnes allakirjutanu lühike ülevaade mitmesuguste sõna siirduti kooli kamina allakirjutanu öeldud lõpp atlases saama ühesuguse märgi. Plussmärkide vahel keelte ja neis kasutatavate saali, kus teed rüübates esitatakse (murde) sõnaraamatu märksõna, mille Sellega liitus kahe TRÜ-s dud Marie Underi ballaade värsisüsteemide seostest. kuulati veel õpilaste etel- alt võib vajaduse korral eesti keelt õppiva gruusia ja jätkati vabas vormis lisateateid saada. Järgnevad kihelkondade numbrid; ja Mariam Miresašvili ees mainitud kui ka neist hoo üliõpilase Maia Džordžadze vestlust niihästi eespool 319 ja 320 on koera puhul tikeelne ettekanne «Gruusia luulest», mida illustreemadelpis kaugele hargnenud tee alla joonitud sellepärast, et seda sõna peetakse Karksis risid värsinäited Sotha Jääb loota, et ES-i lingvistilise poeetika ja stilis ja Tarvastus uuemaks. Ruslhaveli, Nikoloz Barathašvili, Galaktion Tabidzc tika sektsiooni ning Elva Võib-olla on vaja lisada kommentaar, et Martnas ja jt. loomingust originaalkeeles. viljakaks. Keskkooli algatus osutub Häädemeestel on peni tuntud kõnekäändudes, kodu Järgnes plenaarkoosolek, A. Kaalep 126

69 Endel Tennov Üks kuu enne 53. sünnipäeva, 14. detsembril 1978, murdus Endel lennov. Arstidele ja haiglatele võis see sündmus olla vaid märgiks kellegi teenistuslehel (või kas sellekski?), tema kolleegid, sõbrad, eesti kirjandus aga võtsid seda valusa õnnetusena, nagu on valus iga inimese enneaegne surm, eriti siis, kui see inimene on veel täies loomisjõus. Just viimasel ajal oli Endel Tennovgi jõudnud heasse tööhoogu, lõpetades uut romaani, millega lootis toime tulla veebruaris. Lootus jäi lootuseks, seda veebruari ei tule enam kunagi. Endel Tennovi elutee oli väliselt rahutu, ta vaimne kujunemine langes komplikatsiooniraskesse aega, kuid läbi kõige selle suutis ta murda endale tee kunsti juurde. Ta oli meremehe poeg, pärit Vaivarast, sündinud 15. jaanuaril Varakult alanud töömehetce ei katkestanud hariduspürgimusi. Keskkooli lõpetas ta töö kõrvalt Tallinnas. Bioloogiaõpingud Tartu ülikoolis jäid pigem episoodiks, aga samal ajal leidis ta oma päriskutsumusc kunstis. Kuid pooleli jäi skulptuurigi õppimine Tartu kunstiinstituudis, kuna uueks, sedapuhku püsivaks huviks kujunes kirjandus. Ta esimene katsetus, novell «Portree», kujutaski kunstnike keskkonda; töös selle teose kallal sai tema nõuandjaks R. Sirge. Pidevalt ennast kirjandusele pühendada aga ei saanud E. Tennov õieti kunagi: paljud alad ja ametid proovis ta läbi, kuid ikka vaid selleks, et luua endale võimalusi kirjutamiseks. Ta oli ajakirjanik («Sirbis ja Vasaras», «Noorte Hääles», «Pikris», Saaremaa lehes «Kommunismiehitaja»), katlakütja, maamõõtja jne. jne. Veel mõni kuu enne saatuslikku hetke töötas ta teodoliidiga Lasnamäe elamurajooni planeerimisel. Tema novell maamõõtjatest «Trapets 561» pälvis tähelepanu a. novellivõistlüsel aasta romaanivõistlusel leidis esiletõstmist külajutuks nimetatud teos «August Mõigu oma hobu» (1961). Selles ilmnesid E. Tennovi sotsiaalsed huvid, mis iseloomustasid tema loomingut lõpuni: ta jäi sotsiaalselt mõtlevaks kirjanikuks. Jutustus «Noormees heast perekonnast» (1964) sisaldab autori suhtumisväljendusi kaasajaproblccmides eetilisel pinnal, mis näitasid autorit tagasihoidliku eluvaatlejana, kes ci sea endale jõukohatuid ülesandeid ja kõneleb oma kaasajast ainult läbi temale omase huumorivirvendusc. Eriti olulisel kohal E. Tennovi loomingus on romaan «Rändlinnud lähevad teele» (1966) pikem mälestusliku põhjaga teos omaaegseist kunstiõpinguist, mis aitab jõuda ka autori enda kunstimõistmise juurde. Romaanid «Valged laigud kaardil» (1969) ja «Iive. Iive» (1973) koos pikema jutustusega «Margiti kadumine» (raamatus «Ööd vanas majas», 1976) kõnelevad autori juurdlemisest kaasaja elu ja probleemide üle. Ta kujutusvaldkonnaks on enamasti väikelinn või meie aja küla, kõige loomuomaseni paistab talle olevat siiski väikese linna miljöö ja väike inimene väikelinnas. Harva sattus E. Tennov kirjanduslikes debattides tähelepanuringi. Ta jäi I ndate aastate suundumustest pigem kõrvale, ei rutanud kaasa moodidega, intellektuaalne laad, pretensioonid ja maneerid olid talle võõrad. Ta eelistas ikka jääda oma kunstiarusaamade juurde, kujutas elu ja inimesi nii, nagu seda ise õigeks pidas, sealjuures teisi kunstivöimalusi eitamata. Ta oli väljakujunenud esteetiliste vaadetega kirjanik, kes oli oma kunstitõekspidamiste süsteemi omandanud süvenenud juurdlemise tulemusena. Kunst ei ole tühi mäng, kunstil on oma sotsiaalne sisu ja ülesanne seda põhimõtet järgis ta alati. Kirjutades küll raskelt, kuid suure süvenemisega, ei teinud ta endale hinnaalandusi ei sotsiaalideelises ega kunstilises mõttes. Ta teosed, ehkki karakterikujutuselt kohati ähmaste kontuuridega, kõnelevad kunstiloomingu põhiliste printsiipide austamisest. Kunsti peamiseks ülesandeks pidas ta tõe teenimist, kunstis nägi ta oma elumissiooni. Kriitiline iseenda vastu, kurtis ta tihtigi suutmatust ületada igivastuolu mõtte ja selle sõnalise väljenduse vahel. Sellisena jääb Endel Tennov eesti kirjandusse kui tunnistus ühest ei iial ettetrügivast kunstirändlinnust, kes kahe viimase kümnendi heitlikus ilmastikus tagasihoidliku veendumusega liikus oma rada. Olgu kerge Sulle muld, millel oled elanud ja astunud, mida oled armastanud, seda suuril sõnul kuulutamata! O. Jogi J. Parandowski ja Z. Kosidowski meenutuseks a. septembris lahkusid peaaegu samal ajal elavate hulgast kaks üle maailma hästi tuntud poola 127

70 kirjanikku ja vanade kultuuride populariseerijat Jan maan Oscar Wildc'ist «Elu gu näiteks biograafiline ro Parandowski ja Zenon Kosidowski. jutustus itaalia renessansi- kuningas» (1930) ja veetlev Jan Parandowski (sünd. poeedisl «Petrarca» (195G), 11. V 1895) keskendas varasest noorusest peale kõik nardo da Vincist, Victor uurimused ja esseed Leo oma huvid antiigile, tema eluaegseks harrastuseks bert'ist, Josef Conradast ja Hugost, Gustave Flau- sai vanakreeka ja rooma Anatole France'ist, peale kultuur, millest ta avaldas selle novellikogu «Kolm sodiaagimärki» (1938). haardeulatuselt ja sügavuselt tähelepanu äratanud Täiesti iselaadne on kolmekümnendail aastail kõ uurimusi. Väljapaistev kirjanduslik mu tekitanud kaasaegne anne, tohutud humanitaarsed teadmised, kogemused romaan «Taevas leekides» olustikulis-psühholoogiline ja tähelepanekud, mida ta (1936). Nooruki Teofil oli kogunud arvukatelt reisidelt Euroopas, ennekõike lugu ta siseheitlused, Grodzicki vaimse arengu Kreekas ja Itaalias, kujundasid tema kirjanikupalge. ümbrusega, usu kaotamine konfliktid perekonna ja Parandowski loomingu tihedad sidemed üldinimliku temõlgutuste ajel ära raamatute, teaduse ja mõt kultuuriga annavad ta raamatutele kordumatu hõn nii katoliiklikes ringkondatas tollal ägedaid vaidlusi gu ja veetluse. des kui ka ateistide hulgas. Parandowski ei kütkesta Raamat õhutab mõtlema ja lugejat mitte üksnes ebatavaliselt hea stiiliga, fraasi eruditsiooni liigkoormusele on väga hästi kirjutatud, rafineeritusega, peene intuitsiooniga, mille abil ta Mõtisklused ja kirjaniku vaatamata. suudab avastada elu sajandite kihistuse alt, vaid envad raamatu «Sõna altöö kogemused moodustanekõike usuga inimesse ja keemia» (1951). See teos tema suurusesse, langustest kirjaniku loomingulisest ja lüüasaamistest hoolimatajalik ka eesti lugejale. köögist oleks lõpmata va Tema «Mütoloogia» Suure innu ja asjatundlikkusega tegeles Paran (1923, pärast sõda mitu uusväljaannet) õpetab armastust antiigi vastu juba ne meistritöö on tema Hodowski ka tõlkimisega. Eht mitmendale noorte põlvkonnale. Antiigi vaim läbib on ümber pannud suurepämerose «Odüsseia», mille ta raamatuid «Nõiduslik Rooma» (1924) ja «Eros sasse. Peale selle on ta tõlrasesse mahlakasse proo Olümposel» (1924), arvukaid jutustuste tsükleid, vadi Longose «Daphnise ja kinud kreeka lüürilise poeenaaja müütide, Kreeka ja Chloe», Julius Caesari Rooma ajaloo põhjal kirjutatud esseid. Armastusest palju muud. märkmeid «Kodusõjast» ja klassikalise ilu vastu on Alates aastast 1933 oli sündinud romaan kuulsatest Parandowski eluaegne spordivõistlustest agoonidest Vana-Kreckas «Olüm- esimees a. sai Pa PEN-klubi Poola osakonna piaketas» (1933), mis sai randowski kogu oma loomingu eest I järgu riik Berliini olümpiamängudel a. preemia, ja novellikogu «Vahemere tund» liku preemia. (1949). Zenon Kosidowski oli Kogenud teadlase vabadusega liigub Parandowski seist, arheoloogia ja am väljapaistev kirjanik ja es erinevate epohhide inimkultuuri hiigelaladel kiviajast ne populariseerija, mitmel muste kultuuride suurepära tänapäevani. korral kordustrükkides ilmunud bestsellerite «Kui päike Nende harrastuste ja sügavate teadmiste tulemusena on sündinud raamatud rate kuningriik», «Piibli oli jumal», «Kuldsete pisa mineviku suurloojatest, nalood» ja «Lysippose ratsud» autor. Nende teoste üldliraaž ulatub ligi poolteise miljonini. Z. Kosidowski kirjanikutegevus on sõjajärgses Poolas haruldane fenomen. Tema uuringute alaks on meist sadu, vahel isegi tuhandeid aastaid eemal seisvad epohhid, arheoloogiliste väljakaevamistega taastatud inimkonna ajalugu, muinasteaduse leiud ja filoloogia avastused. Nende probleemidega käib kaasas legendide maailm, mis oma kauguse tõttu on juba ebareaalne. Ja ometi tõusis Kosidowski väga loetavaks kirjanikuks. Sumeri muistse kultuuri ajalugu, babüloonia ja assüüria kultuuride panus, hilisema ja traditsioonipäraselt meile lähema kreeka ja rooma kultuuri mõju, Egiptuse hauakambrite salapärane maailm, lõpuks inkade ja asteekide ajalugu ning nende hävitamine hispaanlaste poolt, piiblilegendid ja ajaloolised tõed need on epohhid ja probleemid, mida Kosidowski tänapäevale vahendas, võimaldades lugejal mõista aegade hämarusse kadunud draamade köitvust. Kosidowski loomingut iseloomustab ennekõike püüd ammutada konkreetsete faktide, üksikasjade, usaldust äratavate tõendite abil tõde möödunud aegade inimesest, tema draamadest ja rõõmudest, et tõmmata seejärel paralleele tänapäeva inimese tundemaailmaga. Kirjaniku suurimate saavutuste hulka kuuluvad «Piiblilood», mis on kodumaal ilmunud juba kaheksas ja Nõukogude Liidus vene keelde tõlgituna kahes trükis. Sotsialistliku leeri mail ei tuntud piiblit populariseerivaid väljaandeid, mis piibli kirjanduslikku väärtust vahendavad. Sellele pinnasele rajas Kosidowski oma piiblilõlgenduse, varustades selle ajaloolise dokumentatsiooniga. See on oma sõnadega ümberjutustatud ja ajalooliste dokumentide valguses näidatud piibel. A. Kurtna 128

71 СОДЕРЖАН И E M. Унт, M. Саат. Писатель перед читателем и наедине с собой. О писании художественного слова («Эстонская проза: искания, новшества, особенности») 65 М. Куузи, Ю. Тедре. О соотношении эстонского аллитерационного стиха с калевальским стихом 70 Т. Лийв. Эстонский рассказ в ые годы 79 П. Алвре. Отглагольные наречия с основой на parandama. 90 Р. Т. Хармс. Современное состояние теоретической фонологии в США 95 Р. Круус. Дополнения к изучению Я. Линцбаха 98 ПУБЛИКАЦИИ И МАТЕРИАЛЫ X. Йохани. Кое-что на тему о Таммсааре 102 НА ТЕМЫ ДНЯ И. Санг, А. Лангеметс. Арьергард. Прескрипция и дескрипция. 105 Я. Кросс. История литературы на одном листе 107 СРЕДИ КНИГ Т. Хауг. «Песня мне душу исцеляет» (Рейн Сандер. Строённое колесо. Таллин. 1978) 109 Я. Унт. Non est bonum sine aliquo malo (Лео Метсар. Император Юлиан. Таллин, 1978) Ill С. Исаков. Ценная библиография (О. Киви. Эстонская художественная литература, фольклор и критика на русском и других языках народов СССР Таллин, 1978)" 113 А. Туркин. Первая монография о коми-пермяцкой литературе (В. В. Пахорукова. Пути и проблемы развития коми-пермяцкой прозы. Ленинград, 1977) 118 П. Киппар. Хорошее достижение латышских фольклористов (К. Aräjs, A. Medne. Latviešu pasaku tipu raditäjs. Riga, 1977) 119 ОБОЗРЕНИЕ 121 INHALTSVERZEICHNIS M. Unt, M. Saat. Der Schriftsteller vor dem Lcser und allein für sicli. Vom belletristischen Schaffen. («Die cslnische Prosa: Bcstrebungen, Neucrungen, Eigentiimlichkeiten») 65 M. Kuusi, Ü. Tedre. Die Relation zwisehen der Tradition des altestnischen allilerierenden Verses und des Kalevala-Verses. 70 T. Liiv. Die estnisclie Novelle P. Alvre. Adverbisicrtc Formcn des Verbs parandama R. Т. Harms. Der gegenwartigc Stand der Theorie der Phonologic in den Vereinigten Staaten 95 R. Kruus. Beiträglich über J. Linzbach 98 PUBLIKATIONEN UND MATER1AL1EN H. Johani. Einiges zum Tammsaarc-Thema 102 IM BLICKPUNKT J. Sang, A. Langemets. Die Nachhut. Preskription und Deskription 105 J. Kross. Literaturgeschichte aul' einem Blatt 107 REZENSIONLN T. Haug. «Ein Lied mir stärkt die Seele» (Rein Sander. Das dreifache Rad. Tallinn, 1978) 109 J. Unt. Nou est bonum sine aliquo malo (Leo Metsar. Kaiser Julian. Tallinn, 1978). lil S. lssakow. Eine wertvolle Bibliographic (О. Киви. Эстонская художественная литература, фольклор и критика на русском и других языках народов СССР Таллин, 1978). 113 A. Turkin. Die erstc Monographic über die Litcralur der Komi- Permjakcn (В. В. Пахорукова. Пути и проблемы развития комипермяцкой прозы. Ленинград, 1977) Р. Kippar. Eine gute Leistung der lettischen Folkloristen (K. Aräjs, A. Mcdne. Latviešu pasaku tipu raditäjs. Riga. 1977) RUNDSCHAU 121

72 30 кор TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID ENE = Eesti nõukogude entsüklopeedia. Tallinn, ; ERAnt = «Eesti rahvalaulude antoloogia»; FFC = Folklore Fellows Communications; KK = «Keel ja Kirjandus»; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; I. = leht; s. = säilik; SKVR = «Suomen kansan vanhat runot»; SUST = Suomalais-ugrilaisen Seuran toimituksia; TATU = «Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateaduste Seeria»; vg. = veerg; VK = «Vana kannel»; ÕES = Õpetatud Eesti Selts. Murded: Ambla; Anna; Audru; JMd = Järva-Madise; Jüri; Kaarma; Khk = Kihelkonna; Kodavere; Koeru; Krk = Karksi; Lüganuse; Martna; Mihkli; Muhu; Märjamaa; Pit = Põltsamaa; Ridala; Risti; Sangaste; Simuna; Trv = Tarvastu; Tõstamaa; VMr = Väike-Maarja. KEEL jo KIRJANDUS MÄRTSIS: Kirjanduskriitika poeetikast Film «Linnutee tuuled» Kommentaare Tapa keelepäeva juurde Eesti novell aastail (järg) Minevikulise ainese säilimine keeles Kas olete juba tellinud KEELE jo KIRJANDUSE" aasta lõpuni? Kui ei, siis tehke seda veel täna: ainult siis võite olla kindlad täieliku aastakomplekti omandamises.