Luustik. Ealine võrdlus

Transcription

1 Sternum Koolitus Luustik Ealine võrdlus Lõputöö anatoomias ja füsioloogias Autor: Kristine Veskimäe Tallinn

2 Sisukord 1 Sissejuhatus Luustik, luustiku areng ja kasv Luustik ja luukude Kõhrkude Luu areng LUUDE ÜHENDUSED SKELETILUUD JA LIIGESED, EALISED ERINEVUSED. PATOLOOGIAD Kolju (cranium) Õlavöötme luud ja ülajäseme vabaosa luud Lülisammas (columna vertebralis) Lülisamba loomulike kumeruste kujunemine Rühivead Rindkere luud Vaagnavöötmeluud (pelvis) Alajäseme vabaosa luud Jalgade deformatsioonid O- ja x-jalgsus Arutelu Kokkuvõte

3 6 Kasutatud kirjandus

4 1 Sissejuhatus Käesolev töö on kirjutatud selleks, et tutvuda lähemalt erinevas vanuses inimese luustiku anatoomia kui ka füsioloogiaga, et osata märgata kõrvalekaldeid loomulikust (füsioloogilisest) kehahoiust ehk rühist. Peale selle õppida lugema vastava ala kirjandust ja tutvuda sõnavaraga mõistmaks meditsiinialast teksti ning teha tantsijana, lapsevanemana ja treenerina põhjendatud otsuseid lapse ja noore kehalise tegevuse osas.. Tutvuda, kui palju on selle kohta eestikeelset kirjandust. Anatoomia ja füsioloogia loengute kuulamine kinnitas arvamust, et treener peab põhjalikult teadma inimese kehaehituslikke iseärasusi, loomulikku kehakasutust ja kõrvalekaldeid ehk haiguslikke seisundeid ning kuivõrd oluline on suhtuda oma töösse suurima vastutustundega eriti kui tegeletakse kasvueas laste ja noortega. Sellest tulenevalt on töös püstitatud kaks küsimust: millised on ealised erinevused inimese anatoomias ja füsioloogias ning millest lähtuda, kui lapsele valida füüsilist koormust nii lapsevanemana kui ka treenerina kahjustamata tema tervist? Töö algab sissejuhatusega, seejärel on tutvustatud termineid: luukude, kõhrkude ja luustiku erinevad ühendused. Edasi on kirjeldatud luustiku arengut embrüost täiskasvanu eani. Järgnevas peatükis on täpsustatud eelnevat luustiku ülesehituslikke osade kaupa: kolju, ülajäsemevööde, lülisammas, rindkere, vaagnavööde ja alajäseme vabaosa luud. Iga osa juures on ära toodud vastsündinu ja täiskasvanu anatoomiline ja füsioloogiline erinevus ja kõrvalekalded ning näitena mõned võimalikud traumad. 4

5 2 Luustik, luustiku areng ja kasv 2.1 Luustik ja luukude Luustik liigeste ja teiste liidustega kuulub tugi- ja liikumiselundkonna hulka. Luid on üle 200 ja nad moodustavad 15% meie kehamassist. Luu on elav ja vaskulaarse (soonelise) ehitusega. Luu koosneb orgaanilisest koest ja mineraalidest. Orgaaniline kude, see on rakud, kiud (palju on kollageenkiudu), rakuväline põhiaine, veresooned ja närvid 35% luu kaalust. Rakud moodustavad koest väikse osa. Peamine on rakkude toodetav rakuvaheaine. Peamiseks mineraalaineks on hüdroksiapatiit Ca10(OH)2(PO4)6. Meditsiini sõnastikus on see nimi hüdroksüapatiit. See on "kaltsiumfosfaatühend, mis on luustiku ja hammaste tähtsaim mineraalsool" (Nienstedt 2004: 272). Luustik on organismi kaltsiumi- ja fosfaadipank. Umbes neljandik luust on vesi. Luukude pidavat olema tugevam kui raudbetoon. Kiulised osad (kollageenkiud) annavad tõmbetugevuse nagu betoonis raudtalad ja mineraalid (luusoolad) aga survetugevuse nagu betoon. Osteoblastid on luurakkude noorvormid ja osteotsüüdid on luu küpsed rakud. Luukoes on väga intensiivne ainevahetus. Luu on pidevas uuenemises ja mineraalainevahetuses osalevad lisaks osteoblastidele ka osteoklastid, mis on luud lagundavad rakud. Luustik toimib tugistruktuurina. See on kinnituskoht skeleti lihastele, sidemetele, kõõlustele ja liigese kapslile. Veel on luustik väga tähtis koht hemopoeesiks ehk vereloomeks. Siin toimub vererakkude teke ja areng kogu keha jaoks. Toruluude keskmist osa nimetatakse diafüüsiks. Lastel on diafüüsi üdiosa punane ja seal toimub vereloome. Kuna loote vererakkude tarve on suur ja luud üsna väikesed (ja võtab ka aega enne kui loote luustik hakkab tootma vererakke, see tähendab, et on kujunenud välja luuüdi õõnsus luuüdiga, kus vereloome toimub), moodustab ta vererakke ka maksas ja põrnas. Vastsündinu erütropoees toimub peamiselt luuüdis. Punast luuüdi on sel ajal veel peaaegu kõikides luudes. Juba eluaastal on osa luuüdi (eelkõige pikkades toruluudes) muutunud kollaseks (rasvastunud). Täiskasvanud inimese toruluude diafüüsi üdi on rasvastunud ning tegemist on kollase luuüdiga, mis 5

6 vereloomes enam ei osale. Umbes 20-aastaselt on punast luuüdi veel õlavöötme luude ülemises kolmandikus ning kere ja pea luudes. Toruluudes säilub vereloome epifüüsis. Kasvueas on jäsemete toruluude mõlemas otsas kõhreline epifüüsi- ehk kasvuplaat. Epifüüsi plaatidel toimub luu pikikasv. Nende kahjustumisel enne luustumist häirub jäseme pikikasv. Luukude paraneb üsna hästi, kui luuümbris on terve ja kahjustatud ala vereringe on säilinud. Luumurru korral paljud veresooned katkevad ja sealt väljuv veri hüübub. Hüübesse tungivad periostist ehk luuümbrisest sidekoerakud, mis moodustavad granulatsioonkoe ning hiljem kõhre ja luu. Trauma järgselt tekkinud ajutine luumõhn ehk kallus näib muhuna, kuid hiljem luu normaalne struktuur taastub. Luu taastumisel on oluline roll osteoklastidel, mitmetuumalistel hiidrakkudel, mis tekivad makrofaagidest ja hävitavad luud selle koha lähedal, kus osteoblastid luud ehitavad. Seega võib luu ehitus ja kuju kogu aeg muutuda. Oluline on teada, et kui koormus luule muutub, muutub ka luu väliskuju, sest luusäsi luulamellid loovad kiiresti uue järjestuse. Seega ühel kehapoolel või kehaosal suurema raskuse kandmine või koormuse andmine muudab kehakuju proportsionaalsust. Aja jooksul tekivad vildakast kehahoiust juba tõsisemad tervise häired erinevates elundkondades. Näiteks silmanägemise halvenemine, probleemid hingamisega, südametöö, selja valud, põlve traumad jne. Hambaluu taastumisvõime on halb, sest seal ei ole selleks vajalikke rakke. 2.2 Kõhrkude Kõhrkude on üsnagi elastne, aga samas küllaltki vastupidav. Seda leidub seal, kus kude peab olema sidekoest jäigem, ent elastsem kui luu. Täiskasvanu tugielundkonnas leidub kõhrkude liigespindadel, lülivaheketastes, meniskites ja roided liituvad rinnakuga kõhre abil. Vastsündinu luudes ei ole luustumisprotsess veel lõppenud ja seega keha tugielundkonnas on veel palju kõhrelist osa, mis umbes 20. eluaastaks alles luustub. Kõhrkoes ei ole närve ja veresooni. Kõhr saab toitaineid kõhre pinnal oleva sidekoelise, veresoonterikka kõhreümbrise (perichondrium) kaudu. Kõhr saab veidi pakseneda perikondri abil. Kõhreümbris parandab ka väikesed luu kahjustused. Kõhre liike on erinevaid. Tugielundkonnas leidub põhiliselt klaas- ehk hüaliinkõhre ja kiudkõhre. 6

7 Hüaliinkõhr on sinakas, elastne ja veidi läbipaistev. Täiskasvanul leidub seda liigespindadel ja tänu sellele on liigesed libedad. Embrüo luud koosnevadki alguses hüaliinkõhrest, milles nädalal hakkavad toimuma luustumis ehk kaltsigeerumisprotsessid. Kiudkõhres on palju kollageenkiude. Seda leidub lülivaheketaste servades, mis peavad olema väga vastupidavad ja tugevad talumaks igapäevast suurt koormust. Kõhrkude paraneb halvasti, sest selles ei ole veresooni, kuigi kergemad kahjustused paranevad. Suuremad kõhrekahjustused jäävad püsivaiks, näiteks põlvemeniski trauma tagajärjel tekkinud vigastused. 2.3 Luu areng Skeleti kujunemine embrüonaalses faasis algab esmalt kõhrelistest mudelitest, mis on ümbritsetud kelme ehk membraaniga. Luu areng ilmneb membraanisiseses ja kõhresiseses luustumises. Kõhresisene protsess saab alguse 5 nädalat peale viljastumist kõhreliste mudelite (luu prototüübide) moodustumisega embrüo sidekoest. Pärastpoole (16 25 aasta jooksul) suur osa kõhrest asendub luuga. Selle protsessi kiirus ja kestus määrab suuresti inimese pikkuse seistes. Osaliselt tekib luukude embrüonaalea sidekoest otse luustudes ja ei haara kaasa kõhre asendamist. Sellisel moel arenevad lamedad koljuluud, rangluu ja kõhremudeli toru ümbritsev luukrae. Niisiis nädalal peale viljastumist algab kõhresisene luustumine hüaliinkõhre mudelist. Samal ajal kui kõhre struktuur (üleshitus) kasvab, dehüdreerub tema siseosa. Kõhrerakud ehk kondrotsüüdid hakkavad taandarenema (degenereeruma): nad suurenevad, surevad ja kaltsigeeruvad. Samal ajal toovad veresooned kõhrelise mudeli keskkoha juurde luud moodustavaid rakke ja luukrae moodustub kõhrelise toru ümber membraanilise (sidekoelise) kõhreümbrise sees (membraanisisene luustumine). Veresoonterikast, poorset, fibroosset membraani luukrae ümber nimetatakse nüüd luuümbriseks ehk periosteum. Uus luukrae (luuümbrise luu) on toetavaks toruks kõhrelisele mudelile, millel on degenereeruv, kaltsigeeruv südamik. Veresooned fibroossest membraanist läbistavad luukrae, sisenevad kõhrelisse mudelisse (luuümbrise idu) ja hakkavad levima, viies juurde luuümbrise osteoblaste (luurakkude noorvormid) kõhrelisse mudelisse. Umbes 8 nädalat pärast viljastumist need luud-moodustavad rakud rivistuvad mööda kaltsigeerunud kõhre poolsaari toru äärtes (diafüüs) ja väljutavad (secrete) uue luu. Kaltsigeerunud kõhr taandareneb ja imendub verre; kõhr on asendatud kõhresisese luuga. 7

8 Kahte selle tegevuse asukohta nimetatakse luustumise põhikeskusteks ehk luustumispunktideks. Kasvusuund nendes kohtades on kasvavate luuotste suunas. Kaltsigeerunud kõhr ja mõned diafüüsi kõhresisesed luud imenduvad järgnevalt moodustades vereloomekoest üdi ehk luuüdi. Loote kasvava toruluu varreosa õõnsus täitub želatiinilaadse punase luuüdiga. Sünnihetkeks on loodud esmased luud tootvad luustumispunktid (diafüüsi osas). Esimese paari aasta jooksul peale sündi (1 5 aasta jooksul) tekivad sekundaarsed luustumiskeskused luu lõpuosades ehk epifüüsi peale seda, kui veresooned läbistavad sealset kõhre. Terve kõhr epifüüsi ja diafüüsi luustumiskeskuste vahel muutub epifüüsiplaadiks. Selle kõhre kasv on vastutav luu pikenemise eest; toimub selle kõhre järkjärguline asendamine luu rakkudega, mis muudab selle plaadi õhukeseks ja lõpuks lubab epifüüsi ja diafüüsi luustumiskeskustel seguneda, lõpetades pikkade toruluude pikikasvu ( aasta vanuses). Liitumiskohas olev tihe (paks) piirkond võib jääda küpsuseni ja seda nimetatakse epifüüsi jooneks. Epifüüsi osas tekkinud luu on vähem struktureeritud (ebaregulaarsed talad) kui diafüüsi osa (kus on osteonide organiseeritud tulbad) ja küpses ehk täiskasvanu eas nimetatakse seda osa käsnluuks. Luu välimine kiht on sidekoeline luuümbris (periosteum). See moodustab enda alla kihi tihedat luud. Nii toimub luu kasv paksusesse. Luuümbrise abil paranevad ka luukahjustused. Luustumisprotsessi reguleerib kasvuhormoon (hüpofüüsist) ja suguhormoonid. Luu kasvamist soodustavad veel kaltsitoniin (seda toodab kilpnääre ja aitab hoida kaltsiumi luudes) ja D-vitamiin. Luu kasvamist aeglustavad parathormoon (annab käsu luud lõhkuda) ja glükokortikoidid (liiga suurtes kogustes, näiteks ravimitega manustades põhjustab luu hõrenemist). 2.4 LUUDE ÜHENDUSED Luud on omavahel seotud liigeste ja muude ühenduste kaudu. Liiges on luudevaheline liikuv liidus. Luuliiduses on lülid kokku kasvanud, näiteks ristluu, õndraluu. Sideliidus ehk täiskasvanu koljuluude vahelised õmblused ehk sutura puhul on liitekohad näha, aga liikuvust ei ole. 8

9 Kõhrliidus on vähese liikuvusega, näiteks sümfüüs ehk häbemeliidus. Liikuvaid liigeseid jaotatakse vastavalt sellele, missugust liikumist on nendega võimalik teha: kolmeteljelised, kaheteljelised ja üheteljelised. Kolmeteljelise liigesega nagu õlaliiges on võimalik sooritada sirutust-painutust, eemaldamist-lähendamist ja mõlemasuunalist pöörlemisliigutust. Kaheteljelise liigese puhul on liikumine võimalik kahes suunas, ent takistatud kolmandas: näiteks sirutus-painutus ja pöörlemine on võimalik, aga liikumine lateraalselt mitte. Üheteljelises liigeses saab sooritada ainult ühte tegevust, näiteks sirutus-painutus tegevust. Liigesepindu katab sile ja elastne klaasjas liigesekõhr. Kogu liigese sulgeb ühelt luult teisele ulatuv tihe liigesekihn, millesse jäävat ruumi nimetatakse liigeseõõneks. Liigesekihnu sisepinda katab rohkete veresoontega sünoviaalkile, mis eritab viskoosset, hõõrdumist vähendavat liigesevõiet ehk sünooviat. Tema võidvad omadused tulenevad peamiselt hüaluroonhappest, mis on "sidekoe struktuuritu põhiaine tavalisim glükosaminoglükaan" (Nienstedt, W. (2004). lk 271). Liigeseõõnes peab olema õige rõhk. Hõõrdetegur liigeses on ainult kümnendik sellest, mida tehnilises maailmas saavutatakse kuullaagrite ja määrdeõlide kasutamisega. "Pealegi toimib liiges ühtlaselt hästi nii kiirete kui aeglaste liigutuste korral kui ka koormatud ja koormuseta tingimuste puhul. Selliseid "kuullaagreid" on inseneridel ainult enda organismis" (Nienstedt, Hänninen, Arstila, Björkqvist 2007: 106). Liigesevedelikku on normaalselt ainult mõni tilk, aga põletiku ajal kogus ja koostis muutuvad ning öeldakse, et "vesi põlves", põletikuline eksudaat põlveliigeses. Mõne liigesepinna vahel on kõhreline, elastne liigeseketas. Põlveliigeses on näiteks 2 c-tähega sarnast liigesevõrukest ehk meniskit. Liigesekihnude välimistes osades on valdavalt kollageenkiude. Nende kiudude moodustatud kimbud eristuvad ümbritsevast alast selgelt ja neid nimetatakse liigesesidemeteks ehk ligamentideks. Mõned ligamendid asetsevad liigesekihnust eraldi. Nad hoiavad ära liigeste ebanormaalse liikuvuse. Liigeste juures on ka limapaunad ehk bursad. Nad vähendavad hõõrdumist näiteks kõõluse ja luu vahel. Bursa võib olla ka ühenduses liigeseõõnega kitsa kanali kaudu. Sisaldab liigesevedelikuga sarnanevat hõõrdumist vähendav aine. 9

10 Bursadesse ja liigestesse võib tekkida põletik, vedeliku hulga suurenemine ja hellus. 10

11 3 SKELETILUUD JA LIIGESED, EALISED ERINEVUSED. PATOLOOGIAD 3.1 Kolju (cranium) Kolju koosneb aju- ja näokoljust. Ajukolju luud on kaks paarisluud kiiru- ja oimuluu ning neli paaritut luud otsmiku-, sõel-, kukla- ja kiilluu. Näokolju paarisluud on ülalõua-, sarna-, nina-, pisara-, suulaeluu ja alumine ninakarbik, paaritute luude hulka kuuluvad sahk- ja alalõualuu. Koos näokolju luudega vaadeldakse ka keeleluud. Alalõualuu on ühenduses oimuluudega tõelise liigese abil. Keeleluu on teiste luudega ühenduses lihaste kaudu, talle kinnituvad ka paljud kaelalihased. Näokolju luud kaitsevad näo avausi. Nad moodustavad suuõõne, ninaõõne ja silmakoopa skeleti. Kolju liigub tervikuna kuklaluu ja atlase vaheliste liigespindade abil. Vastsündinul on suhteliselt väike näokolju ja suur ajukolju. Vastsündinu koljulaes olevaid sidekoelisi vahekihte, kilelisi piirkondi nimetatakse lõgemeteks ehk fontanellideks. Lõgemeid on kuus: koljulae keskjoonel on eesmine ehk otsmikulõge, sellest tagapool tagumine lõge, kolju külgmistes osades on kaks kiilluulõget ja kaks nibujätkelõget. Tagumine lõge sulgub elukuul. Külgmised lõgemed luustuvad varsti pärast sündi. Eesmine lõge, mis on kõige suurem luustub teisel eluaastal. Koljuluude urked ei ole veel välja kujunenud. Vastsündinu otsmikuluu moodustub paarilisest luust, mis peale sündi alles kokku kasvavad. Koljuluudevahelised teised õmblused tekivad eluaastal ja võimaldavad koljul vähesel määral kasvada ka pärast 20. eluaastat. Lõgemeid sünnituse ajal kombeldes võib kindlaks teha lapse pea asendi ema vaagnas. Luuõmbluste avatuse tõttu võivad koljuluud üksteise suhtes liikuda, seetõttu ei teki sünnituskanalis lapsel ajutraumasid. Vastsündinu ajurõhu tõus avaldub eesmise lõgema väljasopistusena, samas vedeliku puudusest võib eesmine lõge sisse vajuda, nõgusaks muutuda. 11

12 Osadel inimestel tekib alalõualiigeses kergesti nihestus, näiteks haigutamisel või hambaarsti juures. Samuti võib tekkida alalõualiigese krampi. 3.2 Õlavöötme luud ja ülajäseme vabaosa luud Õlavöötme moodustab eespool s-kujuline rangluu ja tagapool paiknev lame abaluu. Rangluu luustub erinevalt teistest luudest sidekoliselt, kõhrelise staadiumita. Juhul, kui see protsess häirub, siis rangluu ei moodustu. Rangluudeta inimene võib õlanukid rindkere ees kokku panna. Rangluumurd on suhteliselt sage trauma. Ülajäseme vabaosa luud on õlavarre-, kaks küünarvarre- (küünar- ja kodarluu), 8 randme-, 5 kämblaluud ning 14 sõrmelüli. Vastsündinul ei ole toruluude epifüüsi osa veel luustunud, vaid kõhreline, sellepärast on ka täiskasvanu ja imiku käe röntgenipilt erinev. Randme lodiluumurdu loetakse raskeks, sest paraneb aeglaselt ja seda on raske röntgenipildilt avastada. Õlaliiges tekib õlavarreluupea liigestumisel abaluu külgmises osas oleva liigeseõõnsusega. Tegemist on inimese kõige liikuvama liigesega. Küünarliiges nii kodarluu kui ka küünarluu liigestuvad õlavarreluuga. Ülemine käeliiges kodarluu ja sellest ulnaarsuunas lähtuv liigesedisk ja randmeluude ülemise rea kolm luud: lodiluu, kuuluu ja kolmkantluu. Alumine käeliiges moodustub randmeluude ülemisest reast ja alumisest reast (trapetsluu, trapetsoidluu, päitluu). Randme kämblaluude liigesed. Kämbla-faalanksiliigesed. Randmekanal moodustab kämbla poolel nõgususe ja sellest üle kulgeva sideme vahele. Randmekanalis suunduvad randmepiirkonda painutajalihaste kõõlused, veresooned ja keskpidine närv. Kui randmekanal muutub ahtaks on esimene sümptom tundetus. 12

13 3.3 Lülisammas (columna vertebralis) Vastsündinul on lülisambas 7 kaela-, 12 rinnaku-, 5 nimme-, 5 ristluu- ja 3-5 õndralüli, kokku lüli. Täiskasvanud inimese lülisambas on 7 kaela-, 12 rinnaku- ja 5 nimmelüli, ristluulülid ja õndralülid on kokku kasvanud. Seega täiskasvanu lülisammas koosneb 24 selgroolülist, ristluust ja õndraluust. Kaelalülid (vertebrae cervicales) Kaelalülide ristijätketes on lüliarteri avad. Noogutamiseks ehk jaatuseks kasutatakse kaelalülidest atlaslüli ning tegevus toimub atlaslüli ja kuklaluu vahel. Eitus toimub atlase (kandelüli) ja axise (telglüli) vahel. Pea kallutamine toimub kaelalülide kõigis lülivahedes üheaegselt. Rinnalülid (vertebrae thoracicae) Siia kinnituvad roided. Need lülid on võrreldes nimme ja kaelalülidega väheliikuvad. Nimmelülid (vertebrae lumbales) Nimmelülid on kõige suuremad seljalülidest ja piirkonnas. kõige rohkem seljavaevusi on just nimme Ristluu (os sacrum) ei ole täiskasvanul enam lülidest koosnev, vaid on kokku kasvanud. Ristluu on see selgroo ehk lülisamba osa, mis liigestub vaagnaga, ühendades ülakeha ja alakeha, teisisõnu võib nimetada seda kohta kehas üla- ja alakeha ristumiskohaks. Õndraluu ehk sabaluukont (os coccygis) Lüli kandev osa on lülikeha, millest saab alguse lülikaar. Järjestikku teineteise peal asetsevate lülide lülikaared moodustavad lülisambakanali, milles paikneb kaitstult seljaaju. Täiskasvanul ulatub seljaaju kaelaosast umbes esimese nimmelüli kõrgusele. Lülikaarel on 7 jätket. Ogajätke, mis on läbi naha tuntav suundub taha, küljele suunduvad 2 ristijätket ja 4 liigesjätket liigestuvad ülevalt ja alt naaberlülidega. Jätked on sidemete ja kõõluste kinnituskohad. Osad lülisamba sidemed ulatuvad kuklaluust õndraluuni, lühimad on kahe naaberlüli vahel. Lülivahelistest mulkudest tulevad välja spinaalnärvid. 13

14 Lülikehad seostuvad üksteisega elastse kõhrelise lülivahekettaga. Lülidevaheketta ehk diski ääreosa moodustab rohkelt kollageenkiude sisaldavat fibroosvõru. Keskel on säsituum. Fibroosvõru rebenemisel tungib säsi kettast välja. Seda juhtub sageli nimmelülide piirkonnas ja enamasti tahapoole lülisambakanalisse seal surudes närvijuurtele. Selline lülivaheketta väljasopistus ehk prolaps annab tugevat jalgadesse kiirgavat valu (ishias). Lülisambale omased normaalse kõverused: 1. kaela- ja nimmeosa kõverdunud ettepoole lordoos, 2. rinna- ja ristluuosa kõverdunud tahapoole küfoos. Imikul on lülisammas dorsaalsuunas kõverdatud. Raamatus "Inimese anatoomia ja füsioloogia" (Nienstedt, Hänninen, Arstila, Björkqvist 2007: 107) on öeldud, et "alles kõndimist õppival lapsel arenevad aegamisi lülisambale omased kõverdused". Täpsem oleks vist öelda, et lülisamba kõverduste kujunemine algab esmalt pea tõstmisega, kõhuli keeramise, istuma õppimisega, roomamisega ja alles siis kõndima õppimisega. Lülisamba füsioloogilised kumerused ja nõgusused suurendavad rinna- ja vaagnaõõne mahtu; annavad lülisambale amortisatsioonivõime ehk vetruvuse, muutes selja vedruna elastseks ja tagades sellega rindkerele vajaliku liikuvuse; seega hõlbustavad nad ka tasakaalu säilitamist. Kaelaosa kumerus on kõige sügavam neljanda kaelalüli kõrgusel, rinnaküfoosi ulatus on kõige suurem kuuenda rinnalüli kõrgusel ning nimmelordoosi kumerus teise ja kolmanda nimmelüli kõrgusel Lülisamba loomulike kumeruste kujunemine Lülisamba normaalse arengu tagab lapse motoorika õigeaegne areng. Väga oluline on see veel sellepärast, et mõjutab ka lapse vaimset arengut. Õigeaegne tähendab, et mitte liiga vara, mitte liiga hilja ja hea, kui esimeste aastate jooksul ei toimu hüppelist arengut nii, et osa etappe jäetakse vahele. Näiteks lapsed, kelle vanemad on uhked, et nende laps hakkas käima kaheksa kuuselt, enne kui jõudis üldse roomama hakata, võivad hiljem kannatada lülisamba rinnaosa probleemide all või 14

15 siis lameselgsuse all, sest neil ei ole välja kujunenud loomulikku rinnaküfoosi. Ka järgnevate etappide nagu nimmelordoosi ja vaagna asendi stabiilsuse ja pöiavõlvide tekkeks ei ole õiget põhja all. Motoorne areng on protsess, mis algab enne sündi ja jätkub läbi elu. Liigutuste järjekord on bioloogiliselt määratud, liigutusoskused aga sõltuvad küpsemisest, praktilisest tegevusest ja õppimisest. Eriti olulised arengulised muutused leiavad aset esimesel eluaastal. Skeleti kõhreline arengustaadium algab juba teisel embrüonaalkuul. Loote lülisammas on oma kujult kaarjas, vastsündinul sirge, sel puuduvad täiskasvanule omased nõgusused ja kumerused. Esimene kumerus, füsioloogiline kaelalordoos, areneb esimestel elukuudel, kui laps hakkab tõstma pead. Teisel poolaastal, kui laps hakkab roomama ja istuma, hakkab arenema järgmine kumerus füsioloogiline rinnaküfoos. Kolmas kumerus, nimmelordoos koos vaagna kaldega, areneb nende lihaste tegevuse mõjul, mis kindlustavad keha vertikaalasendi seismisel ja kõndimisel, seega ajal, mil laps õpib seisma ja kõndima. Oluline on teada, et kõik lapsed ei arene ühesuguse kiirusega. Samas see, mis on ühes vanuses normaalne, ei pruugi olla arenguliselt normaalne teises vanuses. Näiteks enamik 2- aastastest lastest on x-jalgsed, aga 8-aastasel lapsel tuleb seda pidada problemaatiliseks. Vastsündinu käed ja jalad on kõikidest liigestest painutatud. Ühekuune laps on rohkem sirutatud, tema pea- ja kaelaosa on suurema liigutustegevusega (mobiilsusega). Pea liigutustel on väga tähtis roll motoorses arengus. Selle kaudu algab selja liigutustegevus. Esimene lülisamba nõgusus (füsioloogiline kaelalordoos) hakkab kujunema siis, kui laps hakkab pead pöörama ja tõstma ning kõhuli olles pead hoidma. Kahekuune beebi suudab hoida pead lühikest aega keskjoonel, painutusasend käe- ja jalaliigestes on vähenenud. Kõhuli asendis on ta suuteline lõuga aluselt tõstma ja mõne minuti pead hoidma. Kui laps selili asendis pöörab ja tõstab pead, siis viib see arenguliselt külili pööramisele. Kolmekuune laps toetub kõhuli olles kindlalt küünarvartele ning teeb jalgadega nn põtkimisliigutusi. Neljakuuselt pöörab laps seljalt külili ja teeb seda mõlemas suunas. Ta võib pöörata juba ka seljalt kõhule. Kõhuli asendis siputab ta käte ja jalgadega üheaegselt, teeb nn ujumisliigutusi. Need liigutused on olulised kehatüve lihaste arengule. Kui panna laps jalgadele toetuma, võib ta rullida varbaid ja hoida jalgu painutatult. Viiekuune laps mängib selili olles jalgadega ning proovib varbaid suhu panna. Võimetus selili 15

16 asendis varbaid suhu panna on aga märk kõhulihaste ebapiisavast arengust ning viitab motoorse arengu mahajäämusele. Kõhuli olles lükkab viiekuune laps ennast sirgetele kätele ning lelu järele küünitades toetub ühele käele. Võimetus kanda raskust käsivartele näitab õlapiirkonna lihaste nõrka arengut. Kuuekuuselt istub laps lühikest aega, kui teda istuma panna, käed toetuvad ette jalgade vahele. Toetatud seismisel toetub ta esialgu varvastele, mõne aja pärast aga täistallale. Pöörleb kõhu peal ümber oma telje ringselt mõlemas suunas. Seitsmekuuselt proovib ta tõusta üle külje istuma ja hakkab kõhuli roomama, esialgu sageli tagurpidi. Roomamine on lülisamba arengule ülitähtis. See tegevus annab tööd keha korsetilihastele ja on aluseks füsioloogilise rinnaküfoosi vormumisele. Kaheksakuuselt, lükates end kätega, tõuseb laps kõhuli asendist käpuli (toengpõlvitusse). Ta istub kindlalt, kontrollides kehatüve, kuid nimmeosa on veel kumer. Ta võib tõmmata ennast toe najale põlvili või püsti, kuid tagasi minna veel ei oska. Võimetus iseseisvalt istuda viitab aga mahajäämusele motoorses arengus. Järelikult on puusaliigese liikuvus, jalgade sirutus ja vaagna stabiilsus ebapiisav. Üheksakuuselt liigub laps käpuli ning oskab tõusta käpuli asendist istuma. Sellel perioodil on oluline jälgida, et laps kasutaks istuma minekul mõlemat kehapoolt. Kui lapse roomamisasend ja käpuli liikumine ei ole õiged ja ta kasutab valdavalt üht kehapoolt rohkem, pärsib see teise kehapoole lihaste arengut. Et lihased suudaksid hästi täita tugifunktsiooni, on väga oluline, et laps sellel perioodil piisavalt roomaks ning liiguks käpuli. Kui ta seda ei tee, võib tagajärjeks olla lameselgsus täiskasvanueas. Kui laps ajab end varakult toe najale seisma, siis juhtubki, et turjalihaste vähese tegevuse tõttu ei arene rinnaküfoos normaalselt. Veel raskemad võivad olla tagajärjed, kui loomult passiivne laps pannakse istuma patjade najale. Sellega võidakse panna alus totaalse kumerselgsuse ehk ümarselgsuse tekkele. Kümme kuud on vanus, mis on liigutusliku järjepidevuse aluseks. Laps kasutab aktiivselt liikumisahelat: kõhuli käpuli poolpõlvitus ehk põlvitus ühel põlvel, teine jalg kõverdatult ees tallal ja lõpuks sellest asendist püsti tõusmine. Laps hakkab tegema külgsamme toe najal ja kõnnib, kui teda hoida mõlemast käest. Põlvitus ja poolpõlvitus on vajalikud liigutused, sest eeldavad kehatüve ja puusavöötme kontrolli olemasolu. Ei ole normaalne, kui laps on liiga kaua ühes asendis ega varieeri liigutusi. Kinnistunud stereotüüpsed liigutusmustrid võivad soodustada 16

17 rühivigade teket kuune laps seisab iseseisvalt ilma toeta. Osad lapsed teevad oma esimesed iseseisvad sammud. Selles vanuses laps kõnnib pisut harkis jalgadega. Toefaasis säilib kerge põlvepainutus ja teise, õhus oleva jala laba langeb veel alla. Laps armastab liikuda ka nn karu moodi, käed-jalad toetuvad põrandale, kuid istmik on üles tõstetud. Aastane laps istub põrandal jalad sirutatud ja kergelt harkis, selg sirge. Kui last pisut tasakaalust välja viia, suudab ta toetuda kätega ette, kõrvale või taha, et säilitada tasakaalu. Ta istub ka toolil sirge seljaga. Väga tähtis on jälgida, et laps toetuks seismisel korralikult täistallale, seda ka kükkasendis olles. Siis on tagatud kannakõõluse (achilleuse) piisav elastsus ning hüppeliigese hea liikuvus. Lapsed hakkavad iseseisvalt kõndima 12. ja 15. elukuu vahel. Algul kõnnitakse ebavõrdsete sammudega. Enamasti hoitakse käsi kergelt kõverdatult kõrval õlgade kõrgusel, sest nii on kergem hoida tasakaalu. Selles eas on lapsed juba väga aktiivsed ja iseseisvad. Põhilised liigutusoskused on omandatud, nüüd algab periood, kus laps avastab ise uusi liigutuslikke tegevusi. Näiteks lööb seistes käsi kokku, võib hoida käes kolme asja korraga, tõstab asju maast üles, istub mängides korralikult harkistes, et veeretada palli jne. Olles õppinud palju, viib keha mitmekülgne kasutamine last avastama üha uusi ja uusi liikumisvõimalusi. Näiteks liigub laps edasi tuharatel käte abiga. Seistes saab ta nõjatuda mööbli vastu, juues läheb pea kuklasse ja tuleb ette tagasi, kui viimane lonks on joodud. Kogu see tegevus näitab tasakaaluvõime head arengut ning sirutaja- ja painutajalihaste sümmeetrilist arengut ning vahelduvat kasutamist. Seega pooleteist aasta jooksul peale sündi toimub esmane lülisamba kumeruste väljakujunemise. Rühi kujunemine langeb põhiliselt koolieelsesse perioodi. Rühi kujunemisel on väga olulised intensiivse kasvu perioodid. Esimesel eluaastal kasvab laps intensiivselt ja tema puusaliiges areneb kiiresti. Teisel ja kolmandal eluaastal on kasv aeglasem, viiendast seitsmenda eluaastani on lapse kasvamine jälle kiire. Lülisamba areng vajab sellel perioodil teadlikku suunamist kehalise liikumise abil. Uus kasvutõuge toimub eluaastal. Ka see on tundlik periood rühihäirete tekkeks eluaastal kasv taas aeglustub. 17

18 Tänapäeval haaratakse lapsed intensiivsesse sportlikku tegevusse juba väga noorelt. Üldjuhul alustatakse iluuisutamise, iluvõimlemise, tantsu, akrobaatika, judo, jalgpalli, ujumise jms treeningutega juba 5 6-aastaselt. Selliste aladega võiks alustada alles peale seitsmendat eluaastat. Rühi täisväärtuslikuks arenguks ning rühihäirete vältimiseks on väga-väga oluline tunda lapse kehaehituse ja lapse kasvamise iseärasusi, tugiliikumisaparaadi koormusetaluvust ja rühi ealist arengut. Eriti ohustatud on lapsed, kes tegelevad üht kehapoolt rohkem koormavate spordialadega, ning ka lapsed, kellel on sidekoe nõrkus. Mõõdukas kogu keha haarav kehaline liikumine soodustab luude tihenemist, ülemäärane koormus aga mõjub lapse luukoe arengule ebasoodsalt ja võib viia rühihäirete tekkeni. Väga raske on hinnata objektiivselt sidemete, kõõluste, kõhre ja luude kohanemist koormusega. Nende koormusetaluvus areneb aeglasemalt kui südame-veresoonkonnal või lihastel. Side-tugikudede häired kujunevad üldjuhul aeglasemalt ja seepärast võivad haiguslikud muutused jääda õigeaegselt avastamata või avalduvad alles noorukiikka jõudes. Kuna rühil on ealised iseärasused, ei saa täiskasvanute kehahoiu jaoks väljatöötatud nõudeid laste puhul kasutada. Poiste ja tüdrukute rüht on samuti erinev. Kuuendaks-seitsmendaks eluaastaks on lülisammas võtnud enam-vähem täiskasvanule omasekuju. Lapsed ei hoia pead täiesti püsti enne 7 8 eluaastat, abaluud ei asetse täiesti vastu selgaenne 10 eluaastat. Kõhukontuur muutub lapse kasvades pidevalt. Väikestele lastele on iseloomulik etteulatuv kõht, nn punnkõht, mis peab järk-järgult kaduma. Märgatav muutus ilmneb eluaasta vahel, mil vöökoht muutub oluliselt peenemaks ja kõhulihased on piisavalt pinguldunud. Kõht on lame ega asetse enam rinnakontuurist eespool aastaselt on tegemist labiilse rühiga eluaastani rüht stabiliseerub. Lõplikult fikseeruvad küfoosi- ja lordoosinurgad siis, kui kasv on peatunud ja ollakse pikkuse poolest täis kasvanud. Skelett areneb veel 2 aastat pärast kasvu peatumist. Luud tihenevad. Seega kinnistub rüht eluaastaks. Et säiliks õige rüht kõrge eani, tuleb hoida degeneratiivsed muutused kontrolli all ja ennetada selja kiiret vananemist Rühivead Kõrvalekaldumised normaalsest kehahoiust võivad olla eest-taha ehk sagitaalsuunalised ja frontaalehk külgsuunalised. Lülisamba kaela-, rinna- ja nimmeosa suurenenud või vähenenud loomulikke kumerusi, samuti külgkõverusi nimetatakse rühivigadeks. Lülisamba kuju muutuse (deformatsiooni) põhjused saab liigitada kahte rühma: struktuursed (ehituslikud) ja funktsionaalsed (talituslikud) 18

19 Lameselgsus. Lameselgsuse ehk sirgeselgsuse puhul on lülisamba füsioloogilised kumerused nõrgalt arenenud. Seda esineb tavaliselt lastel, kes on hakanud vara kõndima. Nad on imikueas vähe roomanud või käpuli liikumise oma arengus sootuks vahele jätnud. Turjalihaste vähese tegevuse tõttu on lapsel säilinud vastsündinu lülisamba kuju. Lülisamba rinnaküfoosi vähese kumeruse tõttu on rindkere lame, rindkere läbimõõt on vähenenud, ning selle tagajärjel on kopsumaht normaalsest väiksem. Abaluud ei ole vastu selga, vaid hoiduvad eemale (nn tiivataolised abaluud). Lameselgsuse korral on häiritud lülisamba normaalne liikuvus ja amortisatsioonivõime. Lameselgsetel lastel on seistes reie tagumised lihased pinges ja vaagna kaldenurk on vähenenud. Lameselgsuse korral ei ole lülisammas stabiilne ja võib ebasoodsates tingimustes kergesti külgsuunas kõverduda ning tekib vildakselgsus (skolioos). Kumerselgsus. Kumerselgsus võib tekkida siis, kui loomult passiivne laps istub palju ega taha liikuda. Kumerselgsuse korral on selg küürus, abaluud teineteisest eemaldunud, rindkere sissevajunud ja kokkusurutud. Pea ei ole abaluudega ühel sirgjoonel, vaid on painutatud ettepoole, ning see põhjustab kaelanõgususe lamenemist. Õlad ripuvad ette ja alla, kõht on lõtv ja ette võlvunud ning vahelihas allapoole surutud. Kõige rohkem esineb kumerselgsust nõrgalt arenenud sideme-lihasaparaadiga lastel siis, kui nad kasvavad kiiresti. Eriti oluline on laste rühti jälgida eluaastal ja eluaastal, mil kasvamine on intensiivne. Kumerselgsus võib olla osaline ja piirduda ainult lülisamba rinnaosaga. Seda nimetatakse kühmselgsuseks (küfoosiks). Kühmselgsus võib muutuda kühmnõgusselgsuseks, kus selja nimmeosa kompenseerib liigset rinnaosa kumerust. Kui kumerselgsus esineb kogu selja ulatuses, nimetatakse seda ümarselgsuseks. Ümarselgsuse korral nimmenõgusus peaaegu puudub. Kumeruse tipmine lüli ei asetse enam 6. rinnalüli kõrgusel nagu normaalse kuju korral, vaid madalamal. Kumerselgsuse korral on lastel nõrgad sirutaja- ja painutajalihased ja nad väsivad kiiresti. Last tuleb jälgida mänguhoos ja teha aeg-ajalt sirutusharjutusi koos õige hingamisega. Kühmselgsuse (küfoosi) korral väheneb rindkere liikuvus 3 5 cm võrra, kopsumaht 19

20 väheneb ml võrra, hingamislihaste jõudlus nõrgeneb ja tekib nn hüpoventilastioon. Süda ja kopsud on kiilutud rinnaku ja lülisamba vahele ja neil on raske töötada. See annab kiiresti tunda suurenenud hapnikutarbimise korral, näiteks kehalisi harjutusi sooritades. Kaebusena võib lisanduda ka peavalu. Nõgusselgsus. Nõgusselgsus (lordoos) on rühiviga, mille puhul nimmenõgusus on suurenenud ja vaagnavööde on liikunud ülemäära ette. Vaagna asendi muutused võivad olla seotud vaagnat tasakaalustavate lihaste, eelkõige kõhu- ja tuharalihaste nõrkusega. Väljakujunenud lordoosi on lastel harva. Funktsionaalset laadi nõgusselgsust võib esineda ülekaalulistel lastel. Neil on keha raskuskese ettepoole paigutunud ja seda tasakaalustatakse nimmepiirkonna ülepainutusega. Nõgusselgsuse iseloomulikuks tunnuseks on kõhu ettevõlvumine, istmik on surutud taha. Puberteedieas tüdrukutel on oht, et nimmelordoos suureneb. Kuna vaagen hakkab laienema, võib see piirkond nõrkade lihaste korral muutuda ebastabiilseks. Eriti ohustatud on need neiud, kes armastavad kanda kõrge kontsaga kingi või kellel on harjumus kõndida väljapööratud pöidadega. Oht nõgusselgsuse tekkeks on ka lastel, kes tegelevad võimlemise või tantsuga. Põhjuseks on enamasti niude-nimmelihase ja alaselja pinge, mis on tingitud sellest, et treeningutel on ülekaalus suure painutusega liigutused. Vildakselgsus. Vildakselgsus (skolioos) on kõige tõsisem rühiviga. Lülisambaskoliootilise deformatsiooni korral kõverdub lülisammas külgsuunas ja lülid pöörduvad (sarnaselt keerdtrepile) ümber vertikaaltelje. Lülide ogajätked ei asetse enam ühel joonel. Lülisamba kõverdumisega kaasneb seljalihaste asümmeetria ja ebaühtlane toonus. Kumeruse poolel on lihased alatoonuses ja nõgususepoolel ületoonuses. Suur oht skolioosi tekkeks on lastel ja noorukitel intensiivsetel kasvuperioodidel. Lapse lülisamba seisundi jälgimine vajab sel ajal erilist tähelepanu. Oluline on lihaskorseti arengut suunata kehalise liikumise kaudu. Intensiivsel kasvuperioodil võiks lapsevanem lapsel aeg-ajalt paluda ette kummarduda, et jälgida lülisamba lülide kulgu ja lihaste sümmeetrilisust. Lastel ja noortel võib skoliooos, aga ka teised rühihäired, areneda kiiresti, vahel kuude jooksul, seevastu täiskasvanueas areneb skolioos tavaliselt aeglaselt. Kuna lastel on lülisamba vastupanu staatilisele koormusele nõrk, tuleb vältida pikka aega toolil istumist. Istumine vaheldugu sirutus- ja hingamisharjutustega. 20

21 Juhul kui skolioos esineb lülisamba ühes osas, nimetatakse seda osaliseks skolioosiks. See võib paikneda nii kaela-, rinna- kui nimmeosas. Kõige sagedamini esineb rinnaskolioosi, eriti poistel. Nimmeskolioosi esineb harva ja rohkem tüdrukutel, avastamine kipub aga jääma tihti kahe silma vahele. Kaelapiirkonna skolioosi esineb samuti harva ning tavaliselt on see lihaselist (muskulaarset) laadi. Lihaseline kõverkaelsus (torti collis) tekib rinnaku-rangluu-nibujätkelihase lühenemisel. Põhjuseks peetakse lapse emakasisest vale asendit, sünnitraumat jne. Äge traumaatiline kõverkaelsus võib tekkida mitmesuguste õnnetuste tagajärjel ja isegi müramisega, sest lapse kaelalihased on küllalt suure ja raske pea jaoks veel võrdlemisi nõrgad. Kogu lülisamba ulatuses esinev vildakselgsus võib olla nii ühe kui kahepoolne, viimast nimetatakse s-kujuliseks skolioosiks. Üldise vildakselgsuse puhul on lülisammas looklev ehk ussikujuline. Üldiselt klassifitseeritakse skolioosid struktuurseteks ehk ehituslikeks ja funktsionaalseteks ehk talitluslikeks. Funktsionaalne skolioos võib tekkida näiteks siis, kui üks jalg on teisest lühem ja lülisamba kõverdumine püüab seda erinevust kompenseerida. Arvatakse, et ainult umbes 12% inimestest on jalad võrdse pikkusega. Kui erinevus on suurem kui 10 mm, vajab see kompenseerimist kannaaluse kõrgendiga. Jalgade erinev pikkus põhjustab funktsionaalset skolioosi nimmepiirkonnas, ning sellega võivad kaasneda valud seljas ja pikema jala puusas. Laste puhul tuleb korrigeerimist aga kindlasti kaaluda, sest laste jalad võivad kasvada erineva kiirusega ja sekkumine võib muuta olukorda keerukamaks. Arvatakse ka seda, et sportlastel kipub tõukejalg pikemaks kasvama. Siit järeldus: suuname last kasutama mõlemat jalga tõukejalana, et keha areneks sümmeetriliselt. Ehitusliku (struktuurse) skolioosi põhjuseks võivad olla sidekoehaigused, kaasasündinud arenguhäired ja lülisamba vigastused. Siiski on 85% ehituslikest skolioosidest iseseisvad (idiopaatilised) ja tekkinud haigustest sõltumatult. Põhjus on pärilikku laadi. Idiopaatilist skolioosi esineb tüdrukutel rohkem kui poistel. See skolioos võib areneda noorukitel kasvuspurdi ajal. Skolioosi raskust (I IV raskusaste) mõõdetakse skoliomeetriga, määrates lülisamba kõverdusnurka. Vildakselgsust on raske avastada, sest varajases staadiumis vaevusi ei ole, võib märgata õla- ja vaagnavöötme asümmeetriat ning lapsed võivad kaevata selja väsimist. Skolioosi õigeaegne avastamine on aga oluline, sest kaugele arenenud skolioos põhjustab tõsiseid tervisehäireid. Kuna muutub rindkere kuju ja tekib nn roideküür (roide gibbus), võib see põhjustada nii hingamisraskusi kui südamevaevusi. 21

22 Skolioosi ravi oleneb kõverdumise astmest. Kui skolioos on nõrgalt väljendunud, piisab liikumisravist. 3.4 Rindkere luud Rindkere moodustavad rinnalülidele kinnituvad 12 roiete paari ning rinnak. Ette ja keskele kaarduv roide ots muutub roidekõhreks, mis kinnitub rinnakule. Kaks või kolm roiet on vallasroided, mis kinnituvad ainult lülisamba külge, aga eest rinnakule ie kinnitu. Paljude neljajalgsete imetajate rindkere on külgsuunas kokku surutud. Ka vastsündinu rindkere on mõnevõrra nagu küljelt kokku surutud. Vanemal lapsel ja täiskasvanul on rindkere eest taha rohkem kokku surutud kujuga ja lülisammas on ettepoole nihkunud, lähemale keha raskuskeskmele. Selline rindkere kuju aitab kaasa püstiasendi hoidmisele. Rinnak (sternum) on lameluu, millel on kolm osa: ülemine rinnakupide, keskmine rinnakukeha ja alumine mõõkjätke. Rinnakupide ja -keha on ühendatud kõhrega, mis luustub eluaastaks. Ka mõõkjätke on noorel inimesel kõhreline (kuid ka see luustub, aga täpset vanust ei leidnud). Rinnaku osas jääb vereloome alles kogu eluks. 3.5 Vaagnavöötmeluud (pelvis) Vaagnaluustiku moodustab 2 puusaluud, mis omakorda koosnevad niude-, istmiku- ja häbemeluust. Kuni puberteedieani jäävad need luud kõhrkoeliste vahede tõttu üksteisest eraldatuks. Täiskasvanul on puusaluude ühenduskohad luustunud. Kõhrliseks jääb häbemeluude ühenduskoht häbemeliidus ehk sümfüüs. Tagapool liitekohaks lülisamba luu ristluu ja ees häbemeliidus. Eristatakse suurt vaagnat ja väikest vaagnat. Puusaluu lateraalsel küljel asub puusanapp (puusapähik), mis on reieluu kinnituskoht. Vaagnavööde on rühi seisukohalt teine väga tähtis piirkond. Vaagnavöötme asendist sõltub nimmenõgususe suurus. Vaagna pöördumisel taha nimmenõgusus kaob, selg kumerdub reflektoorselt ja tekib kumerselgsus. Ette kaldumisel nimmenõgusus suureneb ja tekib nõgusselgsus. Seepärast tuleb õppida säilitama vaagnavöötme õiget keskasendit nii kõndimisel kui ka istumisel. 22

23 Keskasendis hoitud vaagna korral on tagatud piisav aktiivsus lülisammast sirutavates ning stabilisatsiooni eest vastutavates lihastes. Sellega luuakse kaitsev foon nii lülisamba fassettliigestele kui kõhrketastele. Vaagnavöötme lihaste erinev toonus kutsub esile vale asendi, mida nimetatakse vaagna ristisündroomiks. Vaagna stabiilsusel ja puusaliigese liikuvusel on tähtis roll õige kehaasendi kindlustamisel. Kui puusaliigese sirutus on ebapiisav, siis on suure tuharalihase töö takistatud ja keha õiges vertikaalasendis hoidmiseks peavad rohkem tööd tegema nii alaselja kui reie tagumise grupi lihased. Mainitud lihased lähevad selle tagajärjel ületoonusesse. Ületoonuses niudenimmelihas (soodustavaks faktoriks on istuv eluviis) põhjustab palju ebameeldivusi. Sagedaseks kaebuseks on alaselja valu. Kuna ületoonuse tagajärjeks on nimmelordoosi suurenemine, suureneb ka surve nimmelülidevahelistele diskidele (kõhrketastele). 3.5 Alajäseme vabaosa luud Alajäseme vabaosa luud on reie-, kaks sääre- (sääre- ja pindluu), 7 kanna-, 5 pöialuud, 14 varbalüli. Reieluu on inimese pikim luu. Reieluupea liigestub puusanapaga moodustades puusaliigese. Põlveliiges on inimese suurim liiges. Koosneb reieluust, sääreluust ja patellast. Reieluu alumise osa põndad liigestuvad sääreluuga. Nende vahel on 2 c-kujulist kõhrelise ehitusega võruketast ehk meniskit. Patella ehk põlvekeder on suurim seesamluu ja ta paikneb reie-nelipealihase kõõluses, eraldi teistest luudest. Reieluukaela murd, kolleemifraktuur on sage kukkumise tagajärg osteoporootilistel vanuritel, eriti naistel. Vastsündinul võib olla puusanapp nõrgalt arenenud ning puusaliigese liigesekihn sedavõrd lõtv, et selle tagajärjel võib tekkida kaasasündinud puusaliigesenihestus. Tütarlastel sagedasem kui poistel. Põlveliigeses tekivad seega sageli erinevad traumad. Põlveliigese artroos. Meniski vigastused, mis näiteks võivad tekkida põlve väändumisel. Kõndimisel on eriti oluline suur varvas. Jalaliiges koosneb ülemisest ja alumisest hüppeliigesest. Nende liigeste juures olulised sääreluu ja kontsluu. Labajalg sirutub ja painutub mõlemast liigesest ning alumisest pöörleb ümber ratastelje. 23

24 Funktsionaalselt täiuslik pöid ehk labajalg on hea rühi aluseks. Pöida võib võrrelda maja vundamendiga, millele toetub keha kui mitmekorruseline maja. Laps sünnib lampjalgsena. Pöiavõlvid hakkavad kujunema lühikeste tallalihaste töö tulemusena siis, kui laps hakkab tegema esimesi samme. Kõndimine annab lihastele tööd ja pöiad hakkavad võtma poolkuplilist kuju. Lapsel on kuni kolmanda eluaastani nn füsioloogiline lampjalgsus. Seistes võivad võlvid puududa aga kõndimisel, päkkseisu tõusmisel või varvaste liigutamisel ja tõstmisel võtab tald kumera kuju. Pöiavõlvid on enam-vähem välja kujunenud eluaastaks ning fikseeruvad lõplikult 12. eluaastaks Jalgade deformatsioonid Lampjalgsus ehk lamppöidsus on kõige levinum labajala kuju muutus (deformatsioon), mis iseloomustab jalavõlvide lamenemist. Inimese jalatalla anatoomilises ehituses eristatakse kahte pöiavõlvi: ristivõlv (eesmine võlv) ja pikivõlv, mis omakorda jaguneb sisemiseks ehk vetruvaks ja välimiseks ehk tugivõlviks. Lastel on lampjalgsus enamasti tingitud väljaarenemata võlvidest, täiskasvanutel aga jalavõlvide ülekoormatusest. Selle teket võib põhjustada ka sidekoenõrkus, millega kaasneb liigeste hüpermobiilsus ning lihasjõu aeglasem areng. Sidekoe nõrkuse puhul saab sõrmi ja eriti pöialt kergesti painutada vastu käsivart, esineb küünar- ja põlveliigese ülesirutus, ülipainduv hüppeliiges ning ettepainutusel ulatuvad pihud vabalt põrandale. Lastel võib areneda lampjalgsus ka x-jalgsuse kompenseerimiseks. Kaasasündinud lampjalgsust esineb harva ning see on seotud peamiselt geneetilise hälbega labajala struktuuris. Lamppöia vastandiks on liiga kõrge pikivõlviga pöid ehk nn kaarjalg. See ortopeediline iseärasus võib olla ka pärilikku laadi. Selline pöid on äärmiselt jäik ja vajab pehme tallaga korraliku võlvitoestusega jalanõusid. Jalalaba vaatlusel võib näha muudki huvitavat. Kui suur varvas on selgelt pikem kui teine varvas, on tegemist Egiptuse jalatüübiga. Seda tuleb üsna sageli ette (50% elanikkonnast). Niisuguse jalatüübi puhul võib tekkida deformatsioon suure varba põhiliigeses. Kui esimene varvas on selgelt lühem kui teine, on tegemist nn Kreeka pöiaga. Sellise pöia pikivõlv kipub lamenema. Pöidade funktsionaalsest seisundist sõltub sageli, kui hästi me talume kehalist koormust. Lamenenud pöiavõlvid võivad põhjustada tõsiseid probleeme labajala struktuurides, põlve ja puusaliigeses. Lampjalgsuse korral toetutakse rohkem talla sisemisele servale ning pöia esiosa pöördub välja. 24

25 Sellele deformatsioonile lisandub tihti kannaosa pöördumine sisse ehk kanna valgusseis ning x- jalgsus. Selline seisund koormab eelkõige sääreluulihast ja Achilleuse kõõlust ning võib tekitada põletikku. Tihti esineb lampjala korral, eriti sportlastel, traumana ka pahkluu nihestust O- ja x-jalgsus Normaalselt areneva lapse põlve asendis toimuvad huvitavad muutused. Esialgu on vastsündinul põlved kaares (o-jalad ehk genu varum), seda tingib üsasisene asend: lapse jalad on painutatud asendis ning vastu kõhtu. Jalad hakkavad tasapisi sirgenema ning on täiesti sirged umbes 20ndaks elukuuks (ühe aasta ja kaheksa kuuselt). Edasi hakkab põlve asend muutuma vastupidiseks, kujunema hakkab x-jalgsus (genu valgum). See saavutab tipu (kuni 15 kraadi) kui laps on 2,5 aastane. Pärast seda sirgenevad põlved järk-järgult, kuni muutuvad sirgeks. Jalad on muutunud sirgeks 4 6-aastaselt. Kui deformatsioon püsib, tuleb last jälgida, et deformatsioon ei progresseeruks. X-jalgade üheks põhjuseks võib olla rahhiit. Lapsed, kellel jääb x-jalgsus, on tihti ülekaalulised, nende kõnd on kohmakas ja neil on ka lampjalad. Kuueaastaselt võivad lapsed juba häbeneda oma x-jalgsust. Neil tekib harjumus seda viga peita: üht jalga painutades ja teist sirutades surutakse jalgu kokku. See aga on halb harjumus, mis toob kaasa uusi probleeme, ning seda tuleb kindlasti märgata. Paljud lapsevanemad muretsevad, kui laps kõnnib, varbad pööratud sisse või ka välja. Sellel häirel tundub olevat perekondlik eelsoodumus. Spetsiaalsete harjutustega on seda võimalik korrigeerida. Lastel võivad jääda ka o-jalad. Eriti tuleb märgata seda, kui väikelapsel jalad ei sirgene, vaid kõverduvad üha rohkem o-asendisse. X- ja o-jalgsuse ulatust võib mõõta sentimeetrites hüppeliigese kohalt sisemiste luupeksede kaugusega teineteisest ja põlveliigese sisekülgede kaugusega. Paljudel juhtudel põhjustab ebatäiuslik pöid selja kiiret väsimist ja valu. Põhjuseks on kompensatoorsed muutused rühis (näiteks suurenenud nimmenõgusus). Lamenenud võlvide puhul kaotavad pöiad vetruvuse ehk amortisatsioonivõime ja tõukefaasis puudub piisav jäikus ehk stabiilsus. Sagedased põrutused on tihti seljavalu ja peavalu põhjustajad, sportlasi võibkimbutada sääreluuümbrise põletik. 25

26 4 Arutelu Vastsündinust täiskasvanu eani (kuni umbes 20. eluaastani) teeb inimese organism läbi suured muudatused nii anatoomiliselt kui ka füsioloogiliselt. Selles protsessis on intensiivsemad ja vähem intensiivsed perioodid. Esmalt muutub aktiivselt luustiku ülesehitus kõhrelised osad asenduvad luuliste osadega, seda just luu epifüüsis, kus tekivad teisesed luustumispunktid. Luu kasv jätkub epifüüsi kasvuplaadi osas. Viiendaks eluaastaks on osa toruluude luuüdist juba rasvunud ja täiskasvanu eas jääb vereloome rindkere lülikehadesse, koljuluudesse ja toruluude epifüüsi osasse. Teada on, et luu pikikasv oleneb kõhre tervisest ja kõhre kahjustumisel kannatab luu pikikasv, samas treenerid ei arvesta sellega. Intensiivsed kasvuperioodid on esimesel aastal, edasi ja siis eluaastal. Treening koormused on nendel aastatel tihtipeale väga suured, näiteks iluvõimlejatel 5 6 korda nädalas 2 3 tunnised treeningud. Enamus meie laste luustikust saab nendel kasvuperioodidel kahjustatud. On vaja teada lapse loomulikku kehakasutuse vajadust ja väljakujunemise järjekorda, sest sellised füüsilised tegevused nagu pea tõstmine, pööramine, roomamine, istuma õppimine, kükk ja seismise ning kõndimise õppimine kujundavad lapse lülisamba, vaagna ja pöia kuju kogu eluks. Oluline on rahulikult läbida kõik eelpoolnimetatud faasid ja last toetada mitte tagant kiirustada. Samas võivad vanemad ka pidurdada loomulikku luustiku ja sellega ka närvisüsteemi arengut. Alla aastase lapse füüsiliste treeningutega, üle masseerimisega või liigselt keelates lapsele iseseisvat liikumist ja ka kukkumist. Kui laps hakkab istuma on käes esimene hetk, mil ta peab õppima selili kukkudes pead hoidma. Pannes toeks patju või pähe pehmendusi pidurdame lapse loomulikku kasvamist, keha kasutuse kujunemist ja närvisüsteemi kujunemist. Kui alla aastane laps kukub oma pikkuse kõrguselt ei ole trauma suurus võrreldav juba üle viieaastase lapse peatrauma tõsidusega, sest koljuluude ühendused on veel pehmed. Väikelapse jaoks ei ole loomulik pidev rahulik paigal olek, näiteks istudes lamamistoolis. Laps peab olema pidevas liikumises. Sarnastes asendites paigal olemine on alla seitsme aastase lapse rühi kujunemisele kõige halvem. Loomulik aktiivne liikumine selle vanuseni on parim lapse rühivigade tasandamiseks ja ka vältrimiseks. Minu meelest on väga hea ütlus, et inimene on nii noor kui noor ja liikuv on tema lülisammas. Tulevase täiskasvanu elu ja tervis on vanemate ja treenerite käes. Laps vajab füüsilist koormust ja liikumist, aga ülekoormusega alla seitsme aastasel lapsel ja ka veel intensiivsel kasvuperioodil eluaastani võib kogu eluks rikkuda tervise. Igasugune vahelesegamine alla seitsmeaastase lapse loomulikku füüsilisse liikumisesse on tema 26

27 tervist kahjustav ja kasvamist pärssiv. Selles vanuses peab treening olema mitmekülgne, mänguline ja lapsel peab olema võimalik valida koormust. Näiteks venituste puhul ei tohiks kaasa aidata lisa survega, harjutustes peaks ta alati kasutama ainult oma keha raskust ja kui laps ei jõua rohkem joosta või hüpata, siis ei tohiks teda tagant sundida. Ainult mänguhoos on võimalik last viia olekusse, kus ta ennast kahjustamata võib ületada oma piire. Rühi täisväärtuslikuks arenguks ning rühihäirete vältimiseks on väga-väga oluline tunda lapse kehaehituse ja lapse kasvamise iseärasusi, tugiliikumisaparaadi koormuse taluvust ja rühi ealist arengut. Eriti ohustatud on lapsed, kes tegelevad üht kehapoolt rohkem koormavate spordialadega nagu tennis, ning ka lapsed, kellel on sidekoe nõrkus. Oht nõgusselgsuse tekkeks on lastel, kes tegelevad võimlemise või tantsuga. Põhjuseks on enamasti niude-nimmelihase ja alaselja pinge, mis on tingitud sellest, et treeningutel on ülekaalus suure painutusega liigutused. Kuna rühil on ealised iseärasused, ei saa täiskasvanute kehahoiu jaoks väljatöötatud nõudeid laste puhul kasutada. Poiste ja tüdrukute rüht on samuti erinev. Mõõdukas kogu keha haarav kehaline liikumine soodustab luude tihenemist, ülemäärane koormus aga mõjub lapse luukoe arengule ebasoodsalt ja võib viia rühihäirete tekkeni, mis viivad hiljem krooniliste haigusteni, püsivate tervisekahjustusteni. 27